44 HARIDUS 7–8/2007 NAGU LILLEKE VÄLJAL Lill on nooruse ja ilu sümbol. Iga lilleõis on juba märk iseenesest. Lilled räägivad märgikeeles – loomulikult on inimene selle neile n-ö suhu pannud. Lill omab tähendust ilmselgelt mitte niivõrd enda kui inimese ja kõiksugu putukate-mutukate jaoks. Mängu tuleb värvus, lõhn, kasvuaeg ja -koht. Lill võib olla kole ilus. Tema kohutav ilu petab isegi putukad ära, vrd lihasööja lilleke. Läbi lillede Kui eneseväljendusega peaks tekkima ob- jektiivseid raskusi, saab läbi lillede paljut ära öelda. Lill sobib hästi ümberütlemiseks. Nagu lilleke väljal – see on piibellik võrdlus. Jeesus kasutab mäejutluses võrdumit lille- dest väljal: „Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad; nad ei tee tööd ega ketra. Ometi ma ütlen teile, et Saalomongi kõiges oma hiilguses pole olnud nõnda ehitud kui üks nendest!” (Mt 6, 28–29; vt ka Lk 12, 27). Lilleõis kui tunnustäht Jumal kasvatas enda sõnul Jeruusalemma nagu lillekest väljal. Ta ütleb Jeruusalem- male: kui sa sündisid, ei kurvastanud ükski silm sinu pärast, vaid sind visati lagedale väljale; nõnda põlastatud oli su hing sel päeval. Aga mina läksin sinust mööda ja ütlesin sulle: „Jää elama, ma kasvatan sind nagu lillekest väljal!” (Hs 16). Inimene elab oma elu ära nagu lilleke väljal: „Inimese elupäevad on nagu rohi: ta õitseb nõnda nagu õieke väljal; kui tuul te- mast üle käib, ei ole teda ja tema ase ei tunne teda enam!” (Ps 103, 15–16). Proh- vet Jesaja: „Kõik liha on nagu rohi ja kõik tema hiilgus nagu õieke väljal! Rohi kuivab ära, õieke närtsib, kui Jehoova tuul puhub selle peale! Tõesti, rahvas on nagu rohi! Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti!” (Js 40, 6–8). Lilled maajumalale Lilled on siirderiituslikud atribuudid. Kui ini- mene siirdub ühest olukorrast teise või lah- kub sellest maailmast, tuuakse talle teele kaasa lilli – lilledega minnakse pulma ja matustele. Lilled arvatakse seostunud juba kiviajal maajumalakultusega. Lilled on ma- tustel tähenduslikult seotud hauataguse maailmaga. Arvatakse, et lahkunut saade- takse lilledega pigem hauataguse maailma jumaluse heasoovlikkuse taotlemiseks kui minejale lohutuseks. Lilli panid surnutele hauda kaasa juba neandertali inimesed 100 000 aastat tagasi, ühe Türgis leitud matusepaiga kivististe põhjal võivat seda otsustada. Mis viitavat sellele, et surma peeti pidulikuks pühalikuks sündmuseks. Mingi osa inimesest elas usutavasti edasi pärast seda, kui keha suri. Üldine uskumus on, et kui surnuaialt murda lilli, tuleb surnu neile öösel järele. Õitsemine, ehtimine, ohverdamine Liivi mütoloogias leidub kajastusi tähendus- likust sugulusest õitsemise, ehtimise ja ohverdamise vahel: õis > and > ohvriand; vrd ka läti ziedot ‘õitsema’; zieduot ‘anneta- ma, ohverdama’. Liivis oli levinud komme ilustada teatud tähtpäevil lilledega põllu- peenraid, puid, paate, hooneid, katuseid, loomi ja inimesi, iseäranis seoses jaaniöö ja ülestõusmispühaga. Ehtimine on and ilu- jumalanna altarile. Pärg pähe Vana-Kreekas ehiti pidurongikäigus sõnn lilledega, Egiptuses tehti seda pühas prot- sessioonis osaleva jääraga. Sõnn ja jäär on maajumala võrdkujud. Meilgi Eestis pandi teatud puhkudel – jüripäeval, suvistepüha- del, jaanilaupäeva õhtul ja jaanipäeva hom- mikul – lehmale lillepärg pähe: „Jüripäävä eh’täse karüsõ lehmä’ ar’, ku’ kodo nakkas’ ajama, pandva’ palohkvavarsist koetusi van’kit ja reboraiki ümbre sarvi. Noid võõ- das inne sarvilt ar ku’ esi’ kaksi ar’, sis’ ülti, saava ilosa lehmä’” (Setumaa; reburaig on nõiakold). Jaanilaupäeva õhtul ei tohi muidu üldse koju tulla, kui es ole pärg lehmäl pään, see oli karjase hool ja kohus. Jaanipäeva hom- mikul pandi pärjad pähe kogu karjale, s.o küllap ka jääradele. Väike märgiatlas Karl Kello Paul Kondase sõnajalaõis. Neitsi Maarja sümbolid, Saaremaa ja Prantsusmaa. Jeesus kui kohtumõistja, mõõk suus, liilia käes, ca 1260. Peaingel Gabriel, Maarja kuulutus. Maarja altar, Niguliste kirik, 15. sajand.