xviker1-2 2008.pmd - DIGAR

PHILIP LARKINKirikus käimineInglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Teind kindlaks, et seal talitust ei käi,ma astun sisse, kinni mürtsub uks.Jälle üks kirik: kivi, pingiread,vaip, mõni raamat, siin-seal lillekimpmis pühapäevaks lõigatud, nüüd pruun;vask altaril, üks kena väike orel;ja tihe rusuv vaikus, Jumal teab,kui pikalt laagerdund. Aupaklikult,ma võtan lõksud säärtelt, mütsi peast

ja astun edasi, kätt aeglaseltvean ristimisenõul. Näib katus uus –remont või puhastus? Kust mina tean.Loen puldist mõne manitseva rea,“Siin lõpeb” kostab valjemalt, kui tahtsin,ja kaja itsitab. Taas ukse allteen raamatusse sissekande, karpilibistan Iiri kuuepennise,ja mõtlen: siin ei tasund peatuda.

Kuid peatusin, nii nagu tihti teen,ja alati mind tabab kimbatus:ei tea, mis otsin; samas mõtlen, missaab kirikuist, kui enam üldse neidei kasutata: kui me muuseumiks

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM1

2 LARKIN

paar katedraali teeme ja vitriinikuldaarded lukustame, andes muudpriilt lammaste ja vihma valdusse –kas väldime neid siis kui õnnetust?

Kas mõni kahtlast moodi naine tooblast siia teatud kivi katsuma,käib vähi vastu rohtu korjamasvõi kohtamas mõnd surnut kindlal ööl?Pealtnäha juhuslikult mingi võimjääb kestma mõistatustes, mängudes;kuid ebausk kord taandub nagu usk,ja mis saab siis, kui uskmatuski kaob?Umbrohi sillutisel, müürid, taevas,

päev-päevalt ähmasemaks muutuv vorm,otstarbest rääkimata. Kes on see,kes viimasena väisab seda paikakui kirikut: kas spetsialist, kes teab,mis oli vahevõrestikuväär,antiigifriik või varemetehull,või jõulusõltlane, kes kujutleb,talaare, oreleid ja mürri hõngu?Või on ta minu teisik – tüdinud

ja võhiklik, kes teab, et võlutolmon hajunud, kuid keda siia võssaveab ristikujuline põrand, sestsee kaua on neid asju hoidnud koos,mis käivad nüüd vaid lahus – abielusünd, surm ja mõtted neist – ja mille jaokssee kest kord tehti? Teadmata küll, midaväärt on see üleslöödud läppund kuur,mul meeldib seista selle vaikuses,

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM2

LARKIN 3

tõsises majas, tõsise maa pinnal,kus õhk on täis me kihke ja sundmõtteid,mis ära tuntakse siin saatustena.Üks asi vähemalt ei aegu eal –mõnd hinge ikka vahel üllatabsoov saada tõsisemaks ja see veabta siia paika, mida, nagu kuuldud,tark oleks tunda kas või selle pärast,et nõnda palju surnuid puhkab siin.

1955

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM3

4 JUMALA MÕÕTMED

Heebrea keelest tõlkinud ja kommenteerinud Amar Annus

Ütles rabi Iismael: Mulle ütles Metatron, suur valguseandja, selliseidtunnistusi: ma vannun Issanda, Iisraeli Jumala nimel, et Tema kuju kõr-gus, kui Ta istub oma auhiilguse troonil, on 1 850 500 penikoormat.1

Tema parema silma kõrgus on 33 000 penikoormat ja nõnda ka Temavasaku silma. Tema paremast käsivarrest kuni vasaku käsivarreni on 770000 penikoormat ja sellepärast on öeldud nõnda: “suur, võimas ja hir-muäratav Jumal” (5Mo 10:17). Tema ütles ja maailm tekkis ja Tema ni-mi püsib igavesest ajast igavesti.

Tema auhiilgus täidab maismaa, viha väehulgad Temast paremal ja va-sakul on hiilgavad piksenooled, pimedus ja pilv. Udu ja püdel savi onTema ees ja Tema ees on välu, kuhu on külvatud taevatähed. Ja iga täheja tähe vahel on pühitsetud paik välkude jaoks ja iga välk on elektrumiallikas.2 Ja Tema ülapoolel on tuuled välkude jaoks ja müristuste sum-mutatud helide jaoks ja vikerkaarevärvi triibud. Tema kohal on arm jahalastus, au ja hiilgus, majesteetsus, ilu ja suursugusus ning lõvi sõr-muspitsat ja kotka pitsat ja sõnni kujutis ja pitserdatud inimese pale.3

Ja Tema käsi puhkab selle Nooruki peal, kes on tugev ja vapper, pühaja õnnistatud, ning (inglid) tulevad ja seisavad Nooruki ees ja Nooruktuleb ja laskub maha (Jumala) ette.4 Tema nimi on Ahah, ta kummardab

Algtekst: Martin S. Cohen, The Shi’ur Qomah: Texts and Recensions. Tübingen: J. C. B.Mohr, 1985, lk 38–53.1 Kuna “Siddur Rabba” on koostatud mitme Jumala müstilistest mõõtudest kõneleva alg-teksti varal, on kehaosade suuruse iseloomustamiseks kasutatud numbrite vahel olulisi erine-vusi. Seega ei maksa tekstist otsida proportsioone ega teaduslikku täpsust. Teksti lõpus sele-tatakse, et peale “maise penikoorma” on olemas ka sellest võrratult suurem Jumala peni-koorem, nõnda ei olegi täpsed arvud olulised.2 “Elektrum” (hašmal) on olulise religioosse tähendusega kivim või mineraal. See esineb juu-di müstika jaoks olulistes Vana Testamendi kirjakohtades Hs 1:4,7; 8:2. Sõna hašmal võibolla etümoloogiliselt seotud eesti sõnaga helmes, vt J. P u h v e l, Ulgvel ja umbes. Tartu, 2001,lk 39–45.3 Pitsatid ja neil kujutatud loomsed atribuudid on Lähis-Ida jumalate ikonograafia olulineosa juba muistses Mesopotaamias. Pitsat oli jumaluse võimu sümbol.4 Mainitud “Nooruk” on taevases hierarhias Jumalast järgmine, “(Jumala) Palge Prints”,keda mõnikord sellelaadsetes tekstides kutsutakse nimega Metatron või Eenok.

JUMALA MÕÕTMEDSiddur Rabba

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM4

JUMALA MÕÕTMED 5

auhiilguse trooni alla ja ta ütleb: “Õnnistatud olgu Jahve, Jahve, VJH,JH, JHV, JH, VJHH auhiilgus!”5 Ja nemad ütlevad tema järel: “Õnnis-tatud olgu suur ja võimas Jumal!” Ja kui ta ennast liigutab, siis liiguvadtema järel temast paremal tulekeerubid ja rahekivid, lume aidad ja vihavallid; temast vasakul tormi tiivad ja marutuule vägevus, sellal kui takummardab suure, võimsa ja hirmuäratava Jumala auhiilguse trooni al-la. Ja sellal kui ta kummardab trooni alla, toetavad teda ilma palgeta(olendid) ja tulevad teenistuse inglid ja ka Nooruk ning nad õnnistavadja ülistavad Tema suurt, võimast ja hirmuäratavat nime.

Ja päev päeva järel see Nooruk ülistab kolm korda iga päev ja annaboma hiilgust ja ausära maailma rahvaste printsidele. Ja see Nooruk, seePrints on tema, kes on kirjutatud seitsme häälega ja seitsme märgigakuueste (rühmade) kaupa ja pandud kõige peidetumasse peidikusse jasisimasse kambrisse ja kõige imelisemasse paika. Ja ta peab palvust õgivatule ees. Ja Püha, õnnistatud olgu Tema, ei andnud luba selleks palvu-seks ei Aadamale ega Seemile ega Aabrahamile ega Iisakile ega Jaakobile,vaid üksnes Moosesele.6 Ja Mooses ütles kogu maailma isandale: “Kuisinu Pale ei tule kaasa, ära tõsta meid siit välja” (2Mo 33:15). Ja Püha,õnnistatud olgu Tema, manitses Moosest: “Ole hoolitsev ta ees, sestminu nimi on tema sees, see on mu auhiilguse nimi, tema on PalgePrints.” Ja kõik teenijad inglid seisavad tema ees.

Tema on Suur Prints, Prints kõikide printside kohal ja Prints must-tuhande teise kohal ja ta seisab selle Palge ees, kes on üle kõige. Temakuju on 30 000 000 penikoormat ja nad kutsuvad teda “Noorukiks”.Kroon tema peas on 500 000 penikoormat korda 500 000 penikoor-mat ja selle nimi on Iisrael. Kalliskivi, mis on selle sarvede vahel, on300 000 penikoormat korda 300 000 penikoormat, Ami Li on sellenimi.7 Tema keha sarnaneb vikerkaarega ja see vikerkaar sarnaneb kõige-ga, mida tule välimus tervenisti ümbritseb. Inglid, kes on koos temaga,tulevad ja ümbritsevad auhiilguse, nemad on sellel pool ja taevased

5 Siin kombineeritakse kirjatähe-müstikale omaselt Jumala nime nelja konsonanti JHVH.Nooruki nimi Ahah (variant: Ahjah) on samuti üks Jumala nimest tuletatud kombinatsioon.6 Siin antakse mõista, et kõigepealt ilmutati siinses tekstis olevad saladused MooseseleMetatroni poolt, kes samastati Iisraeli rahva ees kõndinud ingliga (vt 2Mo 23:20–21).7 Nime võib tõlgendada kui “minu rahvas on minu oma”.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM5

6 JUMALA MÕÕTMED

olendid teisel pool ja Kohalolek on keskel.8 Ja üks naissooline olendkerkib üles auhiilguse trooni kohalt ja puudutab serafite külge ja laskuballa Nooruki Kogudusetelgi peale ja ütleb suure häälega, tasase häälega:“Ainult Trooni ma teen temast palju suuremaks.” Ofanid jäid vait ja se-rafid tasaseks.9 Inglite ja pühade väehulgad on tõugatud tulejõkke jataevased olendid suunavad oma palged maa poole, Nooruk toob tasa-kesti tule ja paneb selle neile kõrvadesse, selleks et nad ei kuuleks kõne-levat häält. Nooruk jääb sinna üksinda ja kutsub Teda: “Suur, võimas jahirmuäratav, vägev ja tugev, kõva, puhas ja püha, kange, kallihinnaline jakõrgeauline, särav ja süütu, armastatud, imeline, ülendatud, kõrge jaauline Jumal!” Ja nõnda hüüab ta: “Jaah, vägev Jaahu…” kuni kõigi pü-hade nimede lõpuni, nagu sa leiad need “Paleede peatükkides” kogupikkuses.10

Ütles Rabi Iismael: “Ma nägin Issandat, Iisraeli Jumalat, maailma ku-ningat, istumas kõrge ja üleva trooni peal ning kõik Ta sõdurid seisid jakogu taeva armee oli Tema kohal esile astunud Temast paremal ja Te-mast vasakul. Ja seisis Jofiel, Toora Prints ja Meelepaha Prints jaMetatroniks kutsutav, Ruah, Pisqonit, Itmon, Pisqon, Senigron,Higron, Hiqron, Miton, Miqon, Astas, Saqtas, Hasqos, Raba,Zantu.”11 Ja ma ütlesin talle nõnda: “Õpeta mulle Püha, õnnistatud ol-gu Tema, mõõdud!” Ja ta ütles mulle: “Kallis, ma ütlen sulle meie vor-mija mõõdud, olgu Ta õnnistatud. Tema taldade mõõdud on 30 000penikoormat. Tema jalataldadest kuni Ta luupekseteni on120 000 000 penikoormat. Tema luupeksetest kuni Ta põlvedeni onkõrgus 450 000 000 penikoormat. Tema parema jala nimi on

8 “Kohalolek” on Jumala naissooline aspekt juudi müstikas, Šekhina.9 Ofanid on taevased olendid, Jumala troonvankri isikustatud rattad.10 Teksti pealkirjaga “Paleede peatükid” (Pirqe Hekhalot) tänapäeval ei tunta, kuid see tun-dub olnuvat müstiline tekst arutlustega Jumala troonvankri üle. Müstilisi Jumala troon-vankri nägemusi kombineeriti taevaste “paleede” nägemustega, kuhu müstik oma taevastelrännakutel sattus.11 Mainitud nimesid on raske kommenteerida. Tõenäoliselt olid nende nimede seletused jatõlgendused seda tüüpi tekstide lugejate siseringides väga olulised. Sama võib öelda ka all-pool esinevate Jumala kehaosade nimede kohta, millest mõnesid võidi kasutada salasõnade-na müstiku hinge kerkimisel läbi taevaste sfääride. Samalaadsete muinas-Mesopotaamiatekstide seas leidub selliseid, kus panteoni paljusid jumalaid samastatakse antropomorfseltmõne tähtsama jumala kehaosadega, kuid neis ei mainita jumaluste mõõtmeid (vt nt VAT9739).

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM6

JUMALA MÕÕTMED 7

Afarmasja ja vasaku nimi on Ohamatz. Parema luupekse nimi onTatzmatnija ja vasaku nimi on Astmot. Parema sääre nimi onHanagnuga ja vasaku nimi on Mamnehazazija. Tema põlvedest kuniTa reiteni on kõrgus 600 002 000 penikoormat. Parema põlve nimion Šahsaspenas ja vasaku nimi on Meganhodja. Parema reie nimi onKatmantaš ja vasaku nimi on Taftehozazja. Tema reitest kuni Ta õlgade-ni on kõrgus 600 000 080 penikoormat. Tema niuete nimi onAfasesaghudarja. Tema õlgadest kuni Ta kaelani on 190 000 000 pe-nikoormat. Tema kaela suurus on 180 000 000 penikoormat, sellenimi on Tananhujatija. Tema pea ümbermõõdu pikkus on500 000 333 penikoormat, selle nimi on Hatatra Adurija. Tema peakõrgus on 24 000 penikoormat. Krooni, mis Ta peas, nimi on IisraelAmilu, see on 300 000 korda 300 000 penikoormat. See on Jedidijakeha kõrgus.12

Õnnistatud olgu tema auväärse kuningriigi nimi igavesti. “Minu arm-sam on särav, kümne tuhande seast silmapaistev. Tema pea on puhaskuld, tema palmiokstena kaarjad lokid on mustad kui ronk” (Ül 5:10–11) ja kümme lokki oli olemas Pühal, õnnistatud olgu Tema, enne kui eiolnud rüüstatud Pühaduse Tempel. Ajast, mil rüüstati Pühaduse Tem-pel, jäi seda justkui vähemaks.13 Tema otsaesise laius on 180 000 000penikoormat, Masasgehuja on selle nimi. Parema silmamusta suurus on11 200 penikoormat ja nõnda ka vasaku oma, parema silmamusta ni-mi on Azdehaja, vasaku nimi Matatgas. Parem silmavalge on 22 000penikoormat ja nõnda ka vasak, parema silmavalge nimi on Patarsasja javasaku nimi on Patzaqsasja. Tema silmamunad on 33 000 penikoor-mat. Tema kulmude suurus on sama kui Tema silmade oma, mis on“nagu tuvid veeojade ääres, pestud piimas, istumas salvedel” (Ül 5:12).Tema Palge välimus ja Ta põskede välimus on kui vaimu mõõt ja hinge

12 Autor nimetab Jumalat siinkohal epiteediga “Mu kallis” (Jedidija), mis oli 2Sm 12:25 järgiSaalomoni hüüdnimi. Jumala nimetamine “kalliks” teenib sissejuhatavat eesmärki, kunahiljem osundab autor korduvalt Ülemlaulu 5:10–13. Seega saab Jumal edaspidi ÜlemlauluPeiu aspekti ja teda nimetatakse Saalomoni epiteediga. Nõnda sulavad müstilisel moel üheksisikuks Peigmees, kuningas Saalomon ja Jumal.13 Jeruusalemma templi mõlemal hävitamisel nii babüloonlaste poolt 586. aastal e.m.a kui karoomlaste poolt aastal 70 m.a.j olid katastroofilised tagajärjed Jumala maailmale. Näiteksinglitel, kellel oli enne kuus tiiba (Js 6:2), jäi pärast templi rüüstamist alles ainult neli (Hs 1).

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM7

8 JUMALA MÕÕTMED

vormimine, mida keegi loodutest ei suuda ära tunda, nagu on öeldud:“Tema kuju ja pale on nagu tarsisekivi.”14 Ja Tema hiilgus särab ja val-gustab pimeduse, pilve ja udu keskelt, mis ümbritsevad Teda. Ja kuiginad ümbritsevad Teda, kallatakse kõik need Palge Printsid Tema ees na-gu veekannust Tema kenaduse ja sära nägemise pärast.

Ja meie käes ei ole mõõtu, ainult nimed on meile paljastatud. Temanina on 11 000 penikoormat. Tema suu täidab kogu maailma õgiva tu-lena, halastuse tuli on selle nimi. Tema keel (ulatub) ühest maailma otsastteise otsa. “Ta annab teada oma sõnad Jaakobile jne” (Ps 147:19). Te-ma huuled on 21 000 (penikoormat). “Tema põsed on kui palsami-peenrad, mis kasvatavad vürtse; tema huuled on lilled, mis tilguvad voo-lavat mürri” (Ül 5:13). Tema habe on 11 800 penikoormat. Tema kõr-vade kõrgus on nagu tema põskede kõrgus. Tema paremast õlast kunita vasaku õlani on 120 000 000 penikoormat. Tema parem käsivarson 150 000 000 penikoormat ja nõnda ka vasak. Ja kogu maailm ri-pub selle küljes nagu lelu vägilase käes, nagu on öeldud “Tema käsivarteall on maailm” (5Mo 33:27). Ja Ta käsivarred on ristatult Ta rinnal. Te-ma käelabad on 70 000 000 penikoormat ja nõnda ka tema vasak. Te-ma paremast käsivarrest kuni ta vasaku käsivarreni on 770 000 000penikoormat. Tema käte sõrmed on (kokku) 300 000 000 penikoor-mat, parema käe omad 150 000 000 ja iga sõrm eraldi 30 000 000penikoormat, ja nõnda ka vasakul käel rohkem või vähem. Parema käesõrmi loenda alates pöidlast ja liigu edasi ja nõnda ka vasakul loendaalates pöidlast. “Tema käed on kullast kettad, täidetud tarsisekividega.Tema niuded on puhastatud elevandiluust, mis on kaetud safiiridega”(Ül 5:14). Tema jalgade varbad on 20 000 penikoormat, parem jalg on10 000 000 penikoormat, 2 000 iga varba jaoks rohkem või vähem, janõnda ka vasakul.15 Tema parema jala varbaid loenda ja liigu edasi alatessuurimast ja nõnda ka vasaku omi. “Tema sääred on alabastrist sambad,asetatud puhtast kullast tugedele; Ta on kujult Liibanoni sarnane, otse-

14 Tarsisekivi esineb Vanas Testamendis Ül 5:14 ja Hs 1:16, 10:9; millise kiviga täpselt teguon, ei ole teada.15 Siin on arvud on märksa väiksemad kui eespool, varvaste ja sõrmede suuruse mitmekord-ne erinevus tuleneb kas autori alliktekstide erinevusest või kasutatud mõõtkava lahknevu-sest, millest on juttu seoses “jumaliku” ja “inimliku” penikoormaga.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM8

JUMALA MÕÕTMED 9

kui valitud seedrid! Tema suulagi on väga magus, Ta on läbinisti armas!See on minu kallim ja see on mu sõber, Jeruusalemma tütred!” (Ül 5:15–16). Nõnda kutsutakse Teda “suur, võimas ja hirmuäratav Jumal” (5Mo10:17).

Ja igaüks, kes teab seda saladust, võib olla kindel, et ta on osaline tu-levas maailmas ja pääseb põrgu kohtumõistmisest ja haua karistusest,kõigest nõidusest ja kõigist deemonitest. Ja igaüks, kes ei lõpeta viimaksniimoodi, pole muus kui eksituses: “Sest Issand, teie Jumal, on JumalateJumal ja Issandate Issand – suur, võimas ja hirmuäratav Jumal, kes einäita soosingut ega võta pistist.”16 Ütles Metatron, Palge Prints: seninima nägin Jedidija, maailma isanda kõrgust, kuid ma räägin sulle (nüüd)penikoormate arvutamisest, kuidas mõõdetakse kõiki neid halastuse pe-nikoormaid. Penikoorem on kaheksa versta ja iga verst on 4000 küü-nart ja igas küünras on neli vaksa Tema vaksa järgi. Ja Tema vaks ulatubühest maailma otsast teiseni, nagu on öeldud: “Kes mõõtis peopesagavee ja taeva vaksaga määras, kogus vakaga maa põrmu, vaagis marga-puuga mägesid ja kaalukaussidega künkaid” (Js 40:12). Tema käe laius,nagu me oleme öelnud, on 4000 penikoormat, seega tuleb tema kohtaselgitada öeldut “taeva ta vaksaga määras”. Kui sa ütled, et ta käsi onainult 4000 penikoormat, siis iga Püha, õnnistatud olgu Tema, peni-koorem on 240 000 000 liha ja vere penikoormat. Ja need penikoor-mad kiidavad mõõtusid Tema küünraga ja Tema küünar on (kolm) vak-sa. Ja Tema käelaiutus täidab kogu maailma, nagu on öeldud: “Kes mõõ-tis peopesaga vee jne”.

Ütles rabi Iismael: Kui ma rääkisin rabi Aqiba ees kõike seda ülistust,ütles ta mulle: “Igaüks, kes teab neid mõõtusid ja oma vormija ülistust,mis on peidetud kogu loodu eest, võib olla kindel, et ta on osaline tule-vas maailmas ja talle on valmis pandud hüve tulevas maailmas. Ja sapead pühaduses ja puhtuses retsiteerima seda esmaspäeviti ja neljapäe-viti paastu ajal ja näljapäevadel.” Ütles rabi Iismael: “Ma kuulsin meeldi-vat häält Suure suust ütlevat: “Mina olen Tema, kõikide hingede isand.Ja kõik need nimed, mis on mainitud selles raamatus, neile ei ole võrd-

16 Sõna-sõnalt “ei tõsta palet ega võta pistist”. See ei ole tsitaat Piiblist. Väidetakse, et Jumalaarmu või päästet ei saa ära teenida, vaid selle saamiseks tuleb teada Jumala mõõtmeid,omada lunastavaid teadmisi.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM9

10 JUMALA MÕÕTMED

seid.17 Ja see, kes neid teab ja ei kasuta neid (maagias), ma vannun kõiki-de nimede eest, mis mul on, et ma ei too teda igavesele elule, kuni tapole saanud head tasu minu suures arvepidamise raamatus. Tema healtasul ei ole mõõtu ega lõppu, talle on Paradiis valmis pärimiseks. Ja taistub seal minu ees nagu õpilane oma õpetaja ees. Aga kui ta kasutab(neid nimesid maagias), siis tema hea tasu asendub kurjaga ja ma annanta üle halastamatule inglile selle eest, et ta ei kartnud minu suure nimeauhiilgust, ja ta kaotab oma tasu tulevas maailmas. Vastupidiselt on õn-nelik mees, kes seda teab ja on selles suhtes ettevaatlik – ta on seda väärtja pärib igavese elu.”

Ütles rabi Iismael: “Tema, kes kordab seda saladust, tema pale särabkuldselt ja ta kuju on kaunis ja hirm tema ees seatakse loodud olenditepeale ja tema hea nimi kulgeb kõikidesse Iisraeli paikadesse. Ja tema une-näod on talle rahulikud ja ta Toora on hästi valvatud tema käes, nõndaet ta ei unusta Toora sõnu oma elupäevil. Hea on tal olla selles maailmasja rahulik tulevas maailmas. Ja kuri kalduvus ei võimutse tema üle ja taon vaba vaimudest, deemonitest, kahjustajatest ja röövlitest ning kõiki-dest kurjadest loomadest, madudest, skorpionitest ja kõikidest kurivai-mudest. Mina ja rabi Aqiba, olles ära õppinud endi vormija mõõdud,meil on hea selles maailmas ja meil on rahu tulevas maailmas.”

17 Ei ole “võrdseid vasteid” (heebrea temãr~) tähendab, et nendest ei saa kirjatähtede üks-teisega asendamise tehnikate abil otsida varjatud tähendusi. Järgnev hoiatus kasutamise eestmaagias näitab, et teksti koostaja ajal oli Jumala nimede või epiteetide maagiline kasutaminelevinud kombeks.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM10

JUMALA MÕÕTMED 11

“Kuju mõõtude” ehk heebrea keeles “Ši’ur Qoma” tekstide eri versioonid kujutavadendast hilisjuutlikku müstilist kirjavara, mis kirjeldavad üksikasjaliselt Jumala mõõt-meid. Oma olemuselt olid need teosoofilised spekulatsioonid, mille varasemaid vor-me võib täheldada juba muistse Mesopotaamia religioonis. Jumala mõõtmete ülearutlevad legendaarsed rabid Aqiba ja Iismael, kes oma teabe olid saanud taevaseltJumala Palge Printsilt Metatronilt, kes on taevasse võetud Eenoki hilisem vorm. Teks-tid pärinevad u 1. –5. sajandist m.a.j ning neist on mitu eri versiooni. “Kuju mõõtude”pärimus tekkis samaaegselt teiste juudi müstika vooludega, nagu Merkaba ehk Jumalatroonvankri üle spekuleerimine ning Hekhalot-kirjandus, kus kirjeldatakse müstikuterännakuid läbi taevaste paleede ehk sfääride Jumala taevase trooni poole. Kuna müs-tilised tekstid koondati sageli käsikirjades antoloogia-taolistesse segmentidesse, siison üleminekud nende erinevate müstiliste kirjandusliikide vahel hajusad ja sujuvad.Siin tõlgitud “Siddur Rabba” versioon on antoloogiline, kuhu koostaja on kogunudmaterjali eri allikatest. “Kuju mõõtude” tekstid põhinesid osaliselt Ülemlaulu esotee-rilisel tõlgendusel, mille järgi peigmees oli inimkujuline Jumal oma taevasel troonil(Hs 1:26). “Kuju mõõtude” tekstid ei eelda tingimata, et Jumalal on füüsiline kuju,vaid et sellise kuju saab omistada tema auhiilgusele, mida mõnikord kutsutakse “(Ju-mala) Kohaloleku kehaks”. Jumala keha füüsiline vorm oli kontempleeritav ka kuiJumala tuunika või valguse rüü, millesse ta oli mässitud loomise hetkel. “Kuju mõõ-tude” tekstide tähendus oli juudi pärimuse järgi isegi inglite eest varjatud, ainult suu-red müstikud mõistsid sellesse nägemusse kätketud lunastavaid saladusi. Juudikrist-likus pärimuses spekuleeriti samalaadselt ka Kristuse mõõtude üle, Fl 3:21 esinev“Kristuse kirkuse ihu” pärineb samast Jumala auhiilguse arusaamast. Philippose evan-geeliumi järgi (§ 47) on sõnal Messias kaks tähendust – “Lunastaja” ning “mõõt”,seega oli arusaamine Kristusest seostatud Jumala auhiilguse “mõõtudega”.

A.A.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM11

12 TOOMA TEGUDE RAAMAT

Süüria keelest tõlkinud ja kommenteerinud Amar Annus

Ja sellal kui mõnda aega olid Jeruusalemmas kõik apostlid – SiimonKeefa, Andreas, Jaakob, Johannes, Philippos, Bartolomeus, Toomas,maksukoguja Matteus, Halpa poeg Jaakob, kaananlane Siimon jaJaakobi poeg Juudas – jagasid nad paikkonnad omavahel ära, nõnda etigaüks nendest kuulutaks selles piirkonnas, mis talle osaks saab, ja kohas,kuhu Issand teda saadab. Loosi ja jagamise läbi sai India osaks apostelJuudas Toomale. Aga ta ei tahtnud minna, kuna ta ütles: “Mina ei leiaselle jaoks jõudu, sest ma olen nõrk. Ja mina olen heebrea mees, kuidasma suudan indialasi õpetada?” Ja kui Juudas nõnda mõtles, ilmus tallemeie Issand öises nägemuses ja ütles talle: “Ära karda, Toomas, sest muarm on sinuga.” Tema aga ei saanud üldse veendunuks, kuna ta ütles:“Kuhu iganes sa tahad, meie Issand, saada mind, ainult Indiasse mina eilähe.”

Ja kui Juudas nõnda mõtles, juhtus üks India kaupmees maa lõuna-ossa [… tühik tekstis], kelle nimi oli Habb~n ja kes oli saadetud kunin-gas Gudnafari poolt, et tuua talle üks osav puusepp. Ja teda nägi meie Is-sand kõndimas tänaval ja ütles talle: “Sa otsid puuseppa, et teda osta?”See ütles talle: “Jah.” Meie Issand ütles talle: “Minul on ori, puusepp,kelle ma sulle müün.” Ja ta näitas talle teda kaugelt, Toomast. Ja nadleppisid kokku temaga kakskümmend hõberaha ta hinnaks ja nad kirju-tasid müügilepingusse nõnda: “Mina, Jeesus, puusepp Joosepi poegPetlemma külast Juudamaal, tõendan, et müüsin oma orja Juudas Too-ma Habb~nile, kuningas Gudnafari kaupmehele.” Ja kui nad olid vor-mistamise lõpetanud, juhatas Jeesus Juudast ja läks kaupmees Habb~nijuurde. Ja Habb~n nägi teda ja ütles talle: “Kas see on sinu isand?” Juu-das ütles talle: “Jah, ta on minu isand.” Ja kaupmees Habb~n ütles talle:

Algtekst: Takamitsu Muraoka, Classical Syriac: A Basic Grammar with a Chrestomathy.Wiesbaden: Harrassowitz Verlag, 1997, lk 30*–40*.

TOOMA TEGUDE RAAMATApostel Juudas Tooma rännak Indiasse

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM12

TOOMA TEGUDE RAAMAT 13

“Ta müüs sind just mulle maha.” Ja Juudas vaikis selle peale.Ja hommikul ta tõusis ja palvetas, anus oma Issandat ja ütles talle:

“Vaata, meie Issand, nõnda kui sa soovid, saagu su tahtmine!” Ja ta läkskaupmees Habb~ni juurde, kandmata endaga midagi kaasas, välja arva-tud oma hinnaraha, sest meie Issand oli andnud selle talle. Ja Juudas läksja leidis kaupmees Habb~ni lastimas oma asju laeva peale ja ta hakkaslastima koos temaga. Ja kui nad olid läinud üles ja istusid, ütles kaup-mees Habb~n Juudale: “Milline on see oskustöö, mis on sinu võimusesteha?” Juudas ütles talle: “Puusepatöö ja arhitekti oma – puusepa-meistri töö.” Kaupmees Habb~n ütles talle: “Mida oskad sa teha puustja mida lõigatud kivist?” Juudas ütles talle: “Puust ma olen õppinudtegema atrasid, ikkeid ja härjaajamise keppe, aerusid parvalustele jamaste laevadele. Ja kividest haudasid ja templeid, paleesid ja kindluseidkuningatele.” Kaupmees Habb~n ütles talle: “Just sellist meistrimeestma olingi otsimas.” Ja nad hakkasid seilama, sest selleks oli tõusnudtuul. Ja nad seilasid tasaselt, kuni jõudsid pärale Sandarãki sadamasse.

Ja kui nad olid alla tulnud maale ning sisenemas ja minemas linna,nad kuulsid vilepillide ja vesiorelite helisid ja palju laulmist. Juudas küsisja ütles: “Millest tuleb rõõmupidu, mis on selles linnas?” Nad ütlesidtalle: “Ka sinu on jumalad toonud siia, et sa rõõmu tunneksid selles lin-nas, sest kuningal on ainult üks tütar ja ta annab selle mehele ja see rõõ-mustamise hääl on pulmapeo oma. Samuti on sõnumitoojatel kuningapoolt lastud kuulutada, et igaüks tulgu pulmapeole, nii vaesed kui jõu-kad, orjad ja vabade pojad, võõrad ja linnaelanikud. Ja igaüks, kes pul-mapeole ei tule, saab süüdlaseks kuninga teotuses.” Kaupmees Habb~nütles talle, Toomale: “Lähme ka meie, et meist ei kuuldaks halvasti, eriti,kuna me oleme võõrad.” Kui nad olid pidama jäänud võõrastemajja,nad puhkasid pisut ja läksid siis ennast peolauda seadma. Tema aga,Juudas, seadis ennast keskele ja nad kõik vaatasid tema peale nagu võõ-ramaalase peale, kes on tulnud teisest kohast. Ja kaupmees Habb~n, te-ma isand, seadis end istuma teise kohta.

Ja kui nad einestasid ja jõid, ei maitsenud Juudas üldse mitte midagi.Talle ütlesid need, kes olid tema kõrval: “Miks sa siia tulid, kui sa polevõimeline einestama ega jooma?” Juudas ütles neile: “Selle pärast, mison etem söömisest ja joomisest, ma tulin siia. Ja samuti kuninga rahupärast ja et ma täidaksin tema tahtmise, ja sellepärast et sõnumitoojad

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM13


olid kuulutanud, et see, kes kuuleb ja ei tule, saab enda peale karistuse.”1

Aga kui nad olid einestanud ja joonud, toodi nende juurde ka õli ja ko-ralle ja nemad võtsid. Mõned nende hulgast õlitasid oma palet, mõnednendest oma habet ja mõned teisi kohti. Juudas aga ülistas Jumalat jategi keset oma pead ristimärgi. Ta niisutas pisut oma ninasõõrmeid japani (õli) oma kõrvadesse ning joonistas (ristimärgi) oma südame koha-le ja ta pani mürdipärja endale pähe ja haaras oma kätte pillirookepi.Seejärel lauljatar, kes oli seal peo keskel ja käis ringi nende kõikide kohal,kui ta jõudis Juuda juurde, seisis ta ja laulis ta kohal, kuna ta oli heebrealauljatar.

Ja kuigi ta seisis tema kohal pikka aega, ei tõstnud Juudas oma paletülespoole, vaid vaatas ainult maha. Siis tuli üks nendest joogikallajatest,tõstis oma käe ja lõi teda vastu põske. Juudas aga vaatas teda ja ütlestalle: “Minu Jumal andestab sulle selle tulevas maailmas, selles maailmasaga näitab ta oma imesid sellele käele, mis mind lõi. Ma näen seda veelkoera poolt tirituna.” Ja Juudas hakkas laulma sellist laulu:

“Minu kirik on valguse tütar,kuningate ausära on tema oma.Ülev ja meeldiv on ta kuju,kena ja kaunistatud iga hea teoga.Tema rõivad on lilledega sarnased,hea ja magus on nende lõhn.Tema peal elab kuningasja toidab neid, kes elavad tema all.Tõde on seatud kiriku pealeja rõõm liigutab ennast ta jalgades.Tema suu on avatud ja kaunistab teda,kõik oma kiitused ütleb ta sellega.Kaksteist Poja apostlitja seitsekümmend kaks müristavad ta sees.Tema keel on eesriide kate,

1 Juudas Toomas tõlgendab olukorda, kus ta viibib – kuninga tütre pulmapidu, kuninga taht-mine ja sõnumitoojad – spirituaalses valguses, need sõnad viitavad tema jaoks taevastelereaalidele, mitte maistele. Kuningas on Jumal, sõnumitoojad on apostlid ja pulmapidu onhinge ühendus Jumalaga.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM14


mille kergitab eest, kui siseneb, preester.Tema kael on astmete astmed,mille muistne arhitekt ehitas.2

Tema käed, mõlemad neist,elu paika kuulutavadja tema kümme sõrmetaeva värava on lahti teinud.Tema mõrsjakamber on valgustatudja täis lunastuse lõhna.Suitsutuspann selle keskel on valmis pandud,armastus ja usk ja lootusteeb õnnelikuks kõiki,selle keskelt sirutub välja tõde,selle väravad on tõega kaunistatud.Ta peiupoisid ümbritsevad teda,kõik, keda ta on kutsunud,ja tema pühad pruutneitsideelnevad talle, kõneledes kiitust.Elavad teenivad teda ta eesja nad vaatavad oma Peigmeest, kes tuleb,ja nad saavad valgustatuks tema kiitusesja saavad olla tema kuningriigis koos temaga,mis ei kao kuni maailmade lõpuni.Ja nad viibivad hiilguses,mille juurde on kogutud kõik õiglased,ja nad viibivad heameeles,millesse mõned sisenevad.Ja nad panevad ülle säravad rõivadja riietuvad oma Issanda hiilgusesse.Ja nad kiidavad elavat Isa,kelle üleva valguse nad vastu võtsid,

2 Nagu mõnel pool mujalgi varases Süüria kirjanduses, kujutatakse siin Kirikut astmeliseehitusena. See tuleneb muistse Mesopotaamia templitorni ehk tsikuraadi kuvandi mõjust,selle tipus asus “Paradiis”. Kirikut kirjeldatakse siin naissoolisena (“valguse tütar”), sestmuistsed mesopotaamlasedki pidasid templitorni jumalanna kehastuseks.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM15


ja nad on valgustatud oma Issanda ausäraga,kelle toidu nad vastu võtsid,mis ei lähe iialgi raisku.3

Ja nad on joonud elu,mis paneb juurde ihaldama ja janutama selle joojaid.Ja nad kiitsid Isa, kõige Issandatja ainsat Poega, kes on temast,ja ülistasid Vaimu, tema tarkust.”Ja sellal kui ta laulis seda laulu, vaatasid teda need kõik, kes olid ta

kõrval, ja nad nägid, et tema liik oli muutunud. Aga nad ei mõistnudseda, mida ta ütles, sest ta ütles heebrea keeles, mida nemad ei osanud.Lauljatar aga oli kõike kuulnud, sest ta oli heebrealanna ja vaatas teda.Ja kui ta läks ära tema juurest ja laulis teistele, vaatas ta teda ikka ja ar-mastas teda nagu kodukandi meest. Ka oma väljanägemiselt oli ta nägu-sam kõikidest nendest, kes seal olid. Ja kui lauljatar lõpetas, istus ta temavastu ja ei pööranud temalt oma silmi ära. Aga tema ei tõstnud oma sil-mi ega vaadanud mitte kedagi, vaid vaatas ainult maha, kuni ta saakstõusta ja lahkuda peopaigast. Aga joogikallaja oli läinud alla allikale vee-anumaid täitma ja seal oli talle vastu hüpanud lõvi, kes rebis teda ihulii-ge ihuliikme haaval ja kiskus ta lõhki. Seejärel koerad kandsid ta ihuliik-med ükshaaval minema, üks koer aga kandis tema paremat kätt, mis olitõusnud Juuda vastu, ja tõi selle sisse peo keskele.

Ja kui nad kõik seda nägid, olid nad hämmastunud. Ja kui nad kõikhakkasid küsima, kes nendest on puudu, siis käsi leiti olevat selle joogi-kallaja oma, kes oli löönud Juudast. Seejärel lauljatar lõi katki oma flöö-did ja tuli apostli jalgade juurde, istus ja ütles: “See mees on kas Jumalvõi Jumala apostel, sest mina sain aru, mida ta heebrea keeles ütles selle-le joogikallajale, ja ühe tunniga see juhtus talle. Sest ta ütles talle, et ‘manäen seda kätt, mis mind lõi, koera poolt tirituna’, ja ennäe, te nägite,kuidas koer seda tiris.” Mõned nendest uskusid lauljatari, aga mõned ei

3 Sõna-sõnalt “toit, milles ei ole ekskrementi”. Mõnede Lähis-Ida pärimuste järgi oliparadiisiaia keelatud viljapuu seal olevatest ainuke, millest süües tekkis ekskrement. Kõikeelnenud neli rida kirjeldavad Paradiisi tagasi pääsemise fenomene, mille hulka kuulus kaAadama algse ausära taastamine.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM16


uskunud. Kuningas aga, kui ta kuulis sellest teadet, tuli ja ütles talle,Juudale: “Tule minuga ja palveta minu tütre eest, sest ta on mul ainukeja täna ma annan ta mehele.” Aga tema ei tahtnud koos temaga minna,sest kuni selle hetkeni ei olnud meie Issand ennast talle näidanud sellespaigas. Kuningas aga viis teda jõuga mõrsjakambrisse.

Ja ta hakkas palvetama ja ütles nõnda: “Meie Issand – oma teenijatekaaslane, nende juhataja ja juht, kes temasse usuvad, pelgu- ja puhke-paik vaevatutele, vaesete lootus, nõrkade päästja, haigete hingede ravija,maailma elustaja, loodu lunastaja – sina oled see, kes teab asju, mis tule-vad, ja meie läbi teed sa need täiuslikuks. Sina oled peidetud saladusteavaldaja ja varjatud sõnade ilmutaja. Sina oled hea puu istutaja ja sinukäte läbi tulevad kõik tööd. Sina oled see, kes on peidetud kõigis omatöödes, ja sinust antakse teada nende tegudes, Jeesus, täiusliku halastusetäiuslik poeg. Ja sa said Messiaks ja sa panid ülle algse inimese. Sina oledvägi ja tarkus, teadmine ja tahtmine, oma isa rahu, kelle sisse sa oledpeidetud hiilguses ja kelles sind ilmutatakse sinu tegevuse kaudu ja teieolete üks kahes nimes. Ja sa ilmutasid ennast kui nõrka ja sinu kohtaarvasid need, kes sind nägid, et sa oled inimene, kellel on puudu abist.Ja sa näitasid oma jumalikkuse hiilgust oma pikameelsuses meie inimlik-kuse suhtes, kui sa heitsid alla kurja tema võimsusest, kutsusid oma hää-lega surnuid ja need said elavateks. Ja neile, kes olid elavad ja lootsidsinu peale, sa lubasid päranduse oma kuningriigis. Sina oled see, kes olisaadik ja saadeti ülevatest kõrgustest, sest sina oled võimeline tegemaoma saatja elavat ja täiuslikku tahet. Sa oled kiiduväärne, Issand, omaväes, ja sinu uuendav hool on kõigis sinu loodutes ja kõigis tegudes,mille sinu jumalikkus on valmistanud. Ja mitte keegi teine ei ole võime-line tühistama sinu majesteetlikkuse tahet ega tõusma sinu isiku vastusellisena nagu sa oled. Ja sa laskusid alla surmavalda ja jõudsid kuni sellelõpuni, avasid selle väravad ja tõid üles sinna vangistatud ja sa tallasidneile tee ülespoole oma jumalikkuse isikuga. Tõesti, Issand, ma palunsinult nende noorte pärast – mida iganes sa tead neile olevat abiks, teeneile!” Ja ta pani oma käed nende peale ja ütles neile: “Meie Issand olguteiega,” ja ta lahkus neist ja väljus.

Kuningas aga laskis peiupoistel mõrsjakambrist välja minna ja kui ko-gu rahvas oli väljunud ja mõrsjakambri värav oli suletud, tõstis peig-mees üles mõrsjakambri katte, et nõnda tuua mõrsja enda juurde. Ja ta

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM17


nägi meie Issandat Juuda kujul, kes seisis püsti ja rääkis mõrsjaga.4 Japeigmees ütles talle: “Ennäe, sina olid esimene, kes lahkus. Kuidas saikka oled veel siin?” Meie Issand ütles talle: “Mina ei ole Juudas, vaidma olen Juuda vend.” Ja meie Issand istus voodile ja laskis neil noortelistuda toolidele ja hakkas neile rääkima:

“Pidage meeles, mu lapsed, mida mu vend teiega rääkis, ja teadke, kel-lele ta teid usaldas. Ja teadke, et niipea kui te hoidute sellest räpasestühendusest, te saate puhtateks templiteks ja te hoidute varjatud ja ava-likest kannatustest ning suurtest muredest laste üle, mille lõpp on kibekurbus. Sest kui te saate lapsi, siis nende pärast te saate ahistajateks,röövliteks ja peksjateks orbudele ja rõhujateks lesknaistele ja te saatekõvasti piinatuks nende hädade pärast. Sest arvukatele lastele saab osakspalju piina – kas kuningas ründab neid või deemon haarab neist kinnivõi nende peale tuleb halvatus. Ja kui nad ongi terved, saavad nad riku-tuks kas abielurikkumise või varguse, hooramise, ahnuse või kiitlemisetühisuste läbi. Ja nonde rikkumiste läbi saate teie piinatuks nende poolt.Kuid kui te veendute minus ja hoiate iseendid puhtalt Jumala jaoks, siiste saate elavaid lapsi, kellele ükski puudustest ega pahedest ligi ei tule,ning te olete mureta, kurbuseta ja ahastuseta. Ja te loodaksite, et kunaste näete tõelist pulmapidu, kus te olete kiidulauljatena ja teid arvataksemõrsjakambrisse sisenejate hulka.”

Aga need kaks noort said veendunuks meie Issanda käe läbi ja pühen-dasid talle oma hinged. Ja nad hoidsid end sellest häbitusest ja veetsidöö oma kohtadel. Ja meie Issand väljus nende juurest ja ütles neile:“Teie Issanda arm olgu teie juures!” Hommikul aga, kui läks valgeks,kattis kuningas varakult laua ja tõi selle sisse peigmehe ja mõrsja ette. Jata leidis nad istumas üksteise vastas, mõrsja pale oli paljas ja ta istus ningka peigmees oli väga rõõmus. Ja mõrsjale ütles tema ema: “Miks sa is-tud nõnda ja ei häbene, vaid oled, nagu oleks ta sinul juba pikka aega jarohkeid päevi?” Ja ka tema isa ütles: “Kas isegi oma rohke armastusepärast oma abikaasa vastu ei vaevu sa ennast katma?”

4 “Tooma tegudes” kohtame ideed, et Jeesus võis inimestele ilmuda, kelle kujul iganes soovis.Juudas Toomas kui Jeesuse kaksikvend oli temaga eriliselt lähedases vahekorras, temal öel-dakse olevat “kaks kuju” ja teda nähakse mõnikord seal, kus tal kehaliselt viibida oleks või-matu. Tooma kujul on seega mõnikord tegev Jeesus ise, neid kahte selgelt eraldada ei saagi.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM18


Ja mõrsja vastas ja ütles talle: “Tõesti, mu ema, ma olen suures ar-mastuses ja ma palvetan oma Issanda poole, et ma jääksin sellesse armas-tusse, mida ma kogesin sellel ööl, ja et ma kutsuksin kadumatut peig-meest, kes ilmutas mulle end sellel ööl. Ja see, et ma ei ole kaetud, onsellepärast, et kaduvuse kate tõsteti minult. Ja see, et ma ei häbene, onsellepärast, et häbitegu eemaldati minult. Ja see, et ma ei kahetse, on sel-lepärast, et hinge kahetsus, mis toob tagasi elule, on jäänud minusse. Jasee, et ma olen rõõmus ja õnnelik, on sellepärast, et sellel mööduvaõnne päeval ma ei ole temast liigutatud. Ja mulle on saanud põlastus-väärseks see kaduv leping ja selle tühise pulmapeo jagelused, sest maolen kutsutud tõelisele pulmapeole. Ja see, et ma pole astunud mehegasugulisse vahekorda, mille lõpp on kibe hingekahetsus, on sellepärast, etma olen kihlatud tõelise mehega.” Ja ta ütles veel palju sellesarnaseidasju.

Seejärel ka peigmees vastas ja ütles: “Ma ülistan sind, uus Jumal, kesvõõra kujul tuli siia. Ma kiidan sind, Jumal, kes heebrea mehe kujulkuulutas, kes viis mu eemale kaduvast ja külvas mu sisse elu, kes vabas-tas mu haigusest, mis viibis mu sees igavest aega. Kes näitas meile en-nast, ja ma taipasin, mis seisundis ma olen, kes päästis mu kukkumisestja juhtis mu paremasse olukorda. Kes vabastas mind nendest mööduva-test asjadest ja pidas mind vääriliseks asjade jaoks, mis pole mööduvad.Kes juhtis end kuni minu väiksuseni, et ma jõuaksin suursugususeni.Kes ei hoidnud tagasi oma halastust minu pealt, kes ma olin kadunud,vaid näitas mulle, et ma pean ennast otsima ja eemaldama endast selle,mis pole minu. Kes, kui ma teda ei tundnud, otsis mind ise, kes, kui mateda ei tajunud, juhtis ennast minu juurde ja keda ma nüüd tajuda sain.Ja ma ei ole võimeline ütlema midagi sellest, mida ma ei tunne, sest kuima midagi ütlen tema kohta julgusega, ei ole see täielik, sest ma olen jujulge tema armastuse tõttu.”

Ja kui kuningas kuulis neid asju peigmehe ja mõrsja suust, rebis taoma riided lõhki ja ütles oma kõrvalolijatele: “Minge kiiresti välja kogulinna peale, kõndige ringi ja tooge mulle see mees, see nõiduja, kelle maoma käega tõin oma majja oma kurja saatusega tütre juurde ja ütlesintalle, et ta palvetaks. Mehele, kes ta leiab ja minu juurde toob, annan makõik, mida ta küsib.” Ja nad läksid ringi kõndides ja teda otsides, aga eileidnud teda, sest ta oli lahkunud. Ja nad läksid võõrastemajja, kus ta oli

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM19


peatunud, ja leidsid lauljatari istumas ja nutmas, sest ta ei olnud tedaendaga kaasa võtnud. Ja kui nad olid jutustanud, mis juhtus, siis ta rõõ-mustas ja ütles: “Siis ma leidsin endale rahu.” Ja ta tõusis ja läks nendenoorte juurde ja elas nendega koos kaua aega. Ja nad õpetasid ka kunin-gat ja kogusid veel paljusid vendi, kuni lõpuks apostel India kandisuudist kuulis. Nad läksid tema juurde ja ühinesid temaga.

“Tooma tegude raamat” on pseudoepigraafiline tekst, mis kirjeldab apostel Toomarännakut Indiasse kuulutusretkele ja tema tegevust seal kuni märtrisurmani. ApostelJuudas Tooma tegelaskuju pärineb idakristlusest, see ei olnud sama apostel kui JuudasIskariot, kellele on omistatud Juuda evangeelium. Kui Johannese evangeeliumi 14:22kreekakeelses tekstis on “Juudas, ei mitte Iskariot”, siis selle süüriakeelsetes vanema-tes tõlgetes on apostli nimi kas “Toomas” või “Juudas Toomas”. See tähendab, et süü-ria kristlik pärimus samastas “Juuda, Jaakobuse poja” (Lk 6:16, Ap 1:13) apostelToomaga, kellel ei ole sellist topeltnime teistes kristlikes pärimustes. “Tooma teguderaamatus” kutsutakse seda apostlit Jeesuse kaksikvennaks ning kreeka nimi ThÇmastulenebki aramea sõnast, mis tähendab ‘kaksikut’. Seega pärineb Jeesuse kaksikvennaJuuda kuju süüria kristlikust pärimusest, ning kreekakeelses keskkonnas hakati tiitlit“kaksikvend” mõistma pärisnime osana “Toomas”, mõnikord tõlgiti see nimi kreekakeelde kui Didymos. Jeesuse kaksikvend Juudas kuulutas “Tooma tegude” järgi Indiasaskeetlikku või “enkratistlikku” toomakristlust, mis oli levinud esimestel kristlikelsajanditel Süürias. Raamatul on selge abielu- ja seksuaalsusevastane hoiak, mida eileidu nii selgel kujul varasemates Tooma nime kandnud kristlikes kirjutistes nagu NagHammadist leitud “Tooma evangeeliumis” ja “Tooma raamatus”. Siin on tõlgitudTooma “esimene tegu” teel Indiasse ehk selle raamatu algus, kokku on raamatus kir-jeldatud 13 Tooma tegu. “Tooma tegude raamat” on säilinud süüria ja kreeka keeles,tõenäoliselt on see tekkinud 3. sajandi alguses m.a.j Ida-Süürias, sama“toomakristliku” kool- või kogukonna loomingu tulemusena, kust pärinevad teisedkiTooma nime kandvad kirjutised. “Tooma tegude raamatus” sisaldub mõningaid alg-kristlikke või gnostilisi hümne või nende osi, nendest kuulsaim on nn “Pärlilaul”,mille kommenteeritud tõlge ilmus hiljuti eesti keeles eraldi raamatuna (Tartu, 2006;tlk U. Masing).

A.A.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM20

DANTE 21

Nagu kui esimesi kiiri saadabta sinna, kus ta Looja risti löödi,ja siis, kui Kaalude all voolab Ebro

ja Ganges palav on keskpäeva lõõsas,nii paiknes päike enne päeva lõppu,kui meile rõõmsalt ilmus taeva ingel.

Ta seisis serval, kus ei olnud leeki,ja laulis: “Õndsad on, kel süda puhas,”hääl palju heledam kui meie oma.

Kui talle lähenesime, ta ütles:“Head hinged, põletama peab teid tuli;nüüd leekidesse astuge, siis laulu

te kuulete, mis teile säältpoolt kõlab.”Mul oli tunne, nagu kuuldavastion sel, kes elusalt saab hauda pandud.

Ma kummardusin käsi ringutadesja tulle vahtisin, ning vaimus näginlausleegis põlemas sääl inimesi.

DANTEALIGHIERI

Itaalia keelest tõlkinud Harald Rajamets

Kahekümne seitsmes laul

1

4

7

10

13

16

JUMALIK KOMÖÖDIAPurgatoorium

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM21

22 DANTE

Head juhid vaatasid mind julgustavalt.“Mu armas poeg,” Vergilius siis lausus,“siin võib küll piina olla, mitte surma.

Sa meenuta, sa meenuta, kuis minasind tolle Geryoni seljas päästsin.Jumala ligi siin on meil veel julgem.

Usu vaid kindlalt: kui sul tuleks ollasiin leegi süles kas või tuhat aastat,ei kõrbeks sul üksainus juuksekarvgi.

Ja kui sa arvad, et sind tahan petta,võid minna leegi juurde, siis sa veendud,kui käega leegis hoiad kuue hõlma.

Sa jäta, jäta lõpuks iga kartusja astu tulle päris rahulikult.”Kuid ma ei läinud, ehk küll süda käskis.

Kui nägi ta, et olin ikka kangeja jäik, ta ütles nagu hämmastuses:“Mu poeg, see müür sind lahutab Beatricest.”

Nii nagu Thisbe nime kuuldes silmadveel avas surev Pyramus ja vaatas,kus mooruspuu lõi punetama, teda,

nii pöördusin nüüd pehmenenud trotsismaestro poole mina, kuuldes nime,mis lakkamata õilmitseb mu hinges.

Nüüd raputas ta pead ja ütles: “Olgu,siis jääme siiapoole,” naeratadeskui lapsele, kes ihkab õuna maitsta.

19

22

25

28

31

34

37

40

43

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM22

DANTE 23

Siis astus minu ees ta tulle sisseja palus minu järel käia Statiust,kes pikal teel meid oli lahutanud.

Kui sees siis olin, oleks keeva klaasima viskunud, et jahutada ennast,nii koletu see kuumus tundus mulle.

Mu lahke isa, et mind lohutada,veel ikka rääkis mulle Beatricest:“Näib, et ma tema silmi juba näengi.”

Üks lauluhääl, mis säältpoolt meile kostis,meid kutsus, ja me kuulasime sedaja välja saime sääl, kust pääseb üles.

“Venite, benedicti Patris mei,”nüüd kostis hüüe ühest valguskehast,nii heledast, et vaadata ei võinud.

Veel öeldi: “Päike loojub, jõuab õhtu,nüüd tulge rutem, kiirustage sammu,kuni veel läänekaares pole pime.”

Tee kaljuseinte vahel tõusis järsultja kulges nii, et päikse viimsed kiired,mis tulid madalalt, ma tõkestasin.

Vaid mõne astme võrra saime tõustud,kui märkasime, mina ja mu targad,et päike kadus, sest mu vari kustus.

Ning enne veel kui oma mõõtmatuseskõik taevas värvituks ja halliks tuhmusja üle kõige pime öö end laotas,

46

49

52

55

58

61

64

67

70

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM23

24 DANTE

said sängideks sääl meile trepi astmed,sest järsak oli säärane, et võttismeilt ülesronimiseks tahtmisegi.

Nii nagu kuumas päikselõõsas kitsed,kes, enne kui nad kõhud täis on söönud,mäe järsul nõlval uljalt kepsutavad,

siis vaguralt ent mäletsevad varjusja karjus, valvates neid saua najal,ka ise puhkab oma loomi kaitstes,

ja nagu lambur, kes on väljas laagris,ööd veetes vaikselt oma karja juures,on valvel, et neid äkki hunt ei ründaks,

nii puhkasime sääl nüüd kolmekesi,mina kui kits ja nemad kaks head karjust,meid ümbritsemas järsud kõrged kaljud.

Sääl väljavaadet oli väga vähe,kuid läbi vähese sääl paistsid tähedküll suuremad ja kirkamad kui mujal.

Neid vaatamas ja mõtisklemas tabasmind uni, uni, mis ju sagedastineid asju, mis veel käes ei ole, näitab.

Sel tunnil, usun ma, mil idast hakkabmäe peale kiiri saatma Kythereia,kes aina hõõguvat näib armutules,

üht naist ma nägin unes, noort ja kaunist,kes niidul kõnniskles ja lilli noppis,kusjuures kõneles ta lauldes nõnda:

73

76

79

82

85

88

91

94

97

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM24

DANTE 25

“Tea, kui ehk keegi minu nime küsib:ma olen Lea; oma kauneid käsisiin käies liigutan ja punun pärga.

Ma ehin end, et ilus paista peeglis,kuid minu õde Raahel päevad otsaei tõuse toolilt peegli ees, vaid vahib.

Ta tunneb rõõmu oma kauneist silmistja mina sellest, kuidas ma end ehin;tema on rõõmus nähes, mina tehes.”

Ent läbi esimese koidukuma,mis rändajale taas toob rõõmsa mõtte,et päeva võrra lähemal on kodu,

öö pimedus nüüd kõikjalt ruttu pagesning samuti mu uni; tõusin ülesja nägin tarku meistreid juba ärkvel.

“See magus vili, mille otsiminenii rohkeilt okstelt surelikke vaevab,veel täna vaigistama peab su nälja.”

Mu poole pöördus nende sõnadegaVergilius, ning ükski kink ei olenii suure rõõmu põhjustajaks olnud.

Ja jälle kasvas kahekordseks tahemul üles jõuda, tundsin igal sammul,et lennuks juba kasvasid mul tiivad.

Kui meil siis kogu trepp jäi seljataha,me peatusime ülemisel astmel.Vergilius mind vaatas üksisilmi

100

103

106

109

112

115

118

121

124

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM25

26 DANTE

ja ütles: “Ajalik ja igavenetuli on nähtud sul, mu poeg, sa viibidnüüd siin, kust mina edasi ei pääse.

Tõin tarkuse ja kunstiga sind siia;nüüd olgu sul su oma süda juhiks.Sul läbitud on järsud kitsad rajad.

Näe, vaata, sulle näkku paistab päike,ja näe ka rohtu, lilli, puid ja põõsaid,mida see maa siin võrsutab ja toidab.

Kuni sind kohtavad siin kaunid silmad,mis sinu juurde nuttes saatsid minu,võid siin sa istuda või ringi käia.

Ja minult märki ega sõna enamsa ära oota; vaba, aus ja terveon vaim sul, temal juhtida end lase.

Nii saad sa minult krooni nüüd ja mitra.”

Mind valdas soov ses pühas, eluvärskes,tihedas salus, kus noort päevavalgustmahendas haljus, veidi ringi uita.

Ma jätsin kõhklemata seljatahasiis järsaku ja läksin jalutamatasasel maal, mis hoovas hõrku lõhna.

Ning mahedat ja ühtlast tuulehingustma tundsin puudutavat oma laupanii kergelt nagu õhu pehmet paitust.

127

130

133

136

139

142

Kahekümne kaheksas laul

1

4

7

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM26

DANTE 27

Ja lehed sellest värisedes tasakõik pöörasid end sinnapoole, kuhuesimest varju heidab püha mägi,

ent mitte oma asendit nii muutes,et linnukestel puude ladvus laulmistseepärast oleks katkestada tulnud:

ei, hommikule tervitusi rõõmsaltnad lõõritasid, peidus oksastikus,mis nende laulu sahinaga saatis

nii nagu piiniatel Chiassi rannalkäib kahin oksalt oksale, kui kagustAiolos lahti laseb kuuma tuule.

Ma olin juba pikkamisi käiesnii sügavale jõudnud iidses salus,et kohta, kust ma tulnud, polnud näha.

Sääl äkki takistas mu samme oja,mis vaikselt voolas, rohtu perve ääresväheke vasakule kallutades.

Ka puhtaim vesi, mida maa peal leidub,näiks üsna sogasena selle kõrval,mis mitte midagi ei peida endas,

ehk küll ta vaadata on tume tumesääl igaveses varjus, mis ei laseei kuu, ei päikse kiiri iial läbi.

Mu jalad puhkasid, kuid silmad käisidmul teisel kaldal, üpris imeks pannes,kui palju nägin sääl ma värskeid taimi.

10

13

16

19

22

25

28

31

34

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM27

28 DANTE

Ja mulle ilmus, nagu vahel ilmubnii ootamatult miski, mis kui imemis tahes teise mõtlemise tõrjub.

Ma nägin kaunist naist, kes üksi kõndisja lauldes noppis lille järel lille,mis kirendasid tema teel nii ohtralt.

“Oo kaunis naine, kes sa armu kiirtesend soojendad, kui uskuma pean näivust,mis südamel on tunnistajaks ikka,

ehk arvad heaks sa lähemale tulla,”siis ütlesin ma, “päris kalda serva,nii et ma hästi kuuleksin su laulmist.

Sind nähes mõtlen, kus ja kuidas oliProserpina tol tunnil, kui läks kaotsita ise emale ja kevad talle.”

Nii nagu pöörab ennast tantsijannamaas libistades taldu lähestikku,üht jalga napilt pannes teise ette,

nii tema keset kirjut lilleküllustnüüd pöördus minu poole nagu neitsi,kel häbelikult maas on karsked silmad.

Ta täitis minu palve täielikultja lähenes niivõrd, et armsad helidmu kõrvu tulid juba sõnadega.

Kui sinna oli jõudnud ta, kus rohtuilusa oja lained juba uhtsid,ta nagu mulle kingiks tõstis pilgu.

37

40

43

46

49

52

55

58

61

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM28

DANTE 29

Ei usu, et nii palju valgust löönukssärama ripsmete alt Venuselgi,kui poja nool kord tabas teda järsku.

Nii naeratas ta mulle teiselt kaldaltja kogus kätega veel teisi värve,mis külvamata võrsusid sääl kõrgel.

Kolm sammu lai vaid, lahutas meid oja,ent nõnda vastumeelt Leandroseleei olnud möllav Hellespontos, mida

kahtviisi oli ületanud Xerxes,kui minule see kitsas ojakene,mis tõsiselt sääl tõkestas mul uitmist.

“Te olete siin uued,” ütles naine,“ja kui mu naermine siin selles paigas,mis elamiseks inimsoole anti,

ehk imelik ja kahtlane näib teile,psalm “Delectasti” võib teid valgustadaja udust vabastada teie vaimu.

Ning sina, eesmine, kes sa mind hüüdsid,kui tahad ehk veel rohkem kuulda, küsi,ma sulle vastamiseks siia tulin.”

“See vesi,” ütlesin, “ja metsa kahinmu meelest sellega on vastuolus,mis äsja kuulsin ma ja uskusingi.”

Seepeale tema: “Ütlen sulle, kuidasja miks see, mis sind hämmastab, nii toimub,siis hajub udu, mis sind praegu rõhub.

64

67

70

73

76

79

82

85

88

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM29

30 DANTE

See ülim hea, kel enesest on küllalt,lõi heaks ja õnnelikuks inimese,kes selle paiga sai talt rahu pandiks.

Ta patu pärast viibis siin vaid veidi,ta patu pärast pisarad ja valuta puhtast rõõmust said ja süütust naerust.

Et leitsest, mis sääl allpool aina tekibvee ja maa aurudest ning kus ja millalvaid võimalik, maa üle ennast laotab,

ei oleks inimestel enam vaevaülalpool väravat, on taeva poolenii kõrgeks kergitatud siin see mägi.

Kuna nüüd kogu õhk, mil takistusiei ole liikumisel, pöörleb ringisnii nagu esimene taevavõlvgi,

siis tungib kõrgusesse siia tippu,mis vabalt kerkib õhku, tuulehingustihedat metsa kahisema pannes.

Ja igal tuule puudutatud taimelon jõud, mis täita suudab kogu õhuja tiirlemisel laialt maha laotub.

Muu maa, niivõrd kui lubab tema pinnasvõi kliimavööde, võtab seda vastuja võrsutab sest igasugu taimi.

Seepärast imestuma ei peaks keegi,kes kuulda saab, et kasvamas on kuskiltaim, mille seemneid pole üldse nähtud.

91

94

97

100

103

106

109

112

115

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM30

DANTE 31

Siis tea nüüd, et see püha põld, kus praegusa seisad, täidetud on seemneväegaja täis on vilju, mida sääl ei murta.

Ja vesi siin ei voola mingist soonest,mis paisub külma jahutatud aurustkui jõgi, mille veel on muutlik tase.

Ei, see on pärit pühast, kindlast lättest,mis tagasi saab selle kõik, mis temastkahele poole voolab, Looja tahtel.

Mis alla valgub siit, see inimeselvõib tema patud kustutada mälust;häid tegusid ent meenutab too teine.

Siinpool on Lethe, teisel pool Eunoetal nimeks, aga ta ei mõju ennekui temast on nii siin- kui säälpool joodud.

Nii hea ei ole ükski teine maitse.Nüüd kustutatud olla võib su januja sellega ma piirdudagi võiksin.

Kuid kingin sulle siiski veel paar sõna,ning vähem väärt mu kõne pole sulleka pikemana, kui mul kavatsetud.

Võib-olla need, kes ammu kuldsest ajastja muistsest õnnest laulsid, sellest paigastjust kui Parnassosest siis unistasid.

Siin oli inimkonna juur veel süüta,siin kestis kevad küpse vilja küllasja siinsed jõed veel olid kuulus nektar.”

118

121

124

127

130

133

136

139

142

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM31

32 DANTE

145

148

KOMMENTAARID

XXVII laul

Laul algab kellaaja määratlusega maakera eri paigus: Jeruusalemmas on varahommik,Purgatooriumisse on saabumas õhtu (1–5). Kolme poeedi ette ilmub puhastustuleingel, kes laulab “Õndsad on, kel süda puhas” (8), kutsudes neid tulle minema jaselles puhtaks saama, et nad võiksid kuulata teise (paradiisitrepi) ingli vastulaulu (6–13). Dante-tegelane tunneb end hirmu pärast elusalt maetuna, aga Vergilius pöördubtema poole nii usalduslikult kui võimalik: ta tuletab meelde läbitud raskusi, muuhul-gas sõitu vale kehastuse, jubeda Geryoni seljas, ning seda, et Jumal ei lase oma vali-tutel kõrvetada juuksekarvagi (27); kõige lõpuks aga ütleb tulele osutades: “Mu poeg,see müür sind lahutab Beatricest” (36). Beatrice nimel on Dante-tegelasele samasugunetähendus nagu Thisbe nimel Pyramusele, kelle lugu Dante-autor lugejale meenutab.Vergilius küsib veel korra, juba naeratades, kuidas siiapoole jäämisega oleks; siisvõetakse Dante kahe vahele, ning kolm poeeti – Vergilius kõige ees, siis Dante jatagumisena Statius – astuvad tulle (37–48). Kuumus on nii suur, et keevas klaasiskivõiks end sellest jahutada (49–51). Vergilius aga muudkui räägib Beatricest ja ütlebend tema silmi juba peaaegu näha võivat. Eestpoolt aga kostab tuleskõndijateni kellegilauluhääl, mis on heaks teejuhiks (52–57). Laulja osutub Eedenisse viiva trepi valve-ingliks, kes tervitab neid hüüdega “Venite, benedicti Patris mei!” (“Tulge siia, minu Isaõnnistatud”, 58) ja õhutab siis kiiremale käigule, sest päike loojub. Tõepoolest, tee-käijad jõuavad tõusta vaid mõne astme võrra, kui lähebki pimedaks ja nad peavadjääma trepile ööbima. Dante-autor võrdleb neid karja (Dante-tegelane kui ühest kitsestkoosnev kari) ja tublide karjastega (Vergilius ja Statius), kes öö hakul turvaliselt varjuleiavad. Läbi kõrgete kaljude paistavad ära taevatähed, eriti suured ja kirkad, ja Dante-tegelane jääb magama – kolmas uni Purgatooriumis (58–93). Koidueelsel ajal (ütlebDante-autor) näeb Dante-tegelane, kui taevasse on tõusmas Veenus, tähendusrikkasunenäos kõigepealt noort lillepärga punuvat naist, kes tutvustab end Leana ja räägibühtlasi õde Raahelist, kes end peeglist vaatleb. Raahel on kontemplatiivsuse, Leaaktiivsuse allegooria (“tema on rõõmus nähes, mina tehes” (108). Dante-tegelaneärkab koiduvalgusest: Vergilius ja Statius on juba minekuvalmis ja Vergiliuse sõnadtõotavad õpilase senistele kannatustele magusat vilja. Dante on sellest nii tiivustatud,

Ma vaatasin, kus on mu kaks poeeti,ja nägin, kuis nad naeratasid, mõistes,mis mõte oli sellel viimsel lausel.

Siis pöördusin taas kauni naise poole.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM32

DANTE 33

et trepist ülesminek läheb kui lennul (109–123). Ülemisel astmel tehakse peatus.Vergilius vaatab õpilasele silma ja ütleb hüvastijätuks kokkuvõtvalt: Purgatoorium jaPõrgu on läbitud (“ajalik ja igavene / tuli on nähtud sul”, 127–128), tema ise ei saateejuhina kaugemale tulla. Seni kui Beatrice kohale jõuab (“kuni sind kohtavad siinkaunid silmad”, 136), võib Dante ise veeta aega päikesepaistes võrsuvat loodust nau-tides. Teejuhi missioon on seega lõppenud, Dantel on nüüdsest vaba sihiteadlik japuhastunud vaim, mis ei vaja enam tema juhatust (“vaba, aus ja terve / on vaim sul,temal juhtida end lase”, 140–141), mistõttu teda võib sümboolselt iseenda isandakskroonida (124–142).

1–5 Dante-autori määratluse järgi on päike Jeruusalemma kohal (“kus ta Looja ristilöödi”, 2) äsja tõusnud, Purgatooriumis kui selle antipoodil on saabumas loojanguaeg,Ebro jõel Hispaanias on kesköö ja Indias Gangese suudmealal keskpäev.8 “Õndsad on need, kel süda puhas” – nn 6. õndsussentents (vt Mt 5:8).12–13 “…siis laulu / te kuulete, mis sealtpoolt kõlab” – sealpool tulemüüri olevateise ingli laulu.23 “…tolle Geryoni seljas…” – Vergilius tuletab meelde laskumist Põrgu kaheksan-dasse, kümnest allringist ehk kotist koosnevasse Kurjusekotti, milles karistatakse valelpõhinevaid patte. Võika ebamäärase kujuga (ausa inimese nägu, lõvi küünised, maokeha ja skorpioni kaheharuline saba) Geryon on vale võrdkuju (vt “Põrgu” XVII laul).25–27 Jumal ei lase oma valituil saada hukka (vrd Lk 21:18).34–35 Allegooriliselt võiks seletada nii, et Vergilius (ise mõistuse allegooria) ei apel-leeri enam mõistusele, vaid üleloomuliku ilmutuse väele. Usk Beatrice nimesse onnagu usk Issanda nimesse.37–39 Pyramus ja Thisbe on maailma tuntumaid armastajapaare. Kokkusaamiskohaslõvi poolt eemale peletatud ja uuesti naasnud Thisbe leidis ees sureva Pyramuse, kesoli tema surma kartes end mõõgaga surmavalt haavanud, mistõttu tema verest värvusidpunaseks valged mooruspuumarjad. Enne Pyramuse mõõga otsa viskumist saavutabThisbe siiski oma nime hüüdes selle, et surija hetkeks silmad avab ja nad teineteistnäevad (vrd Ovidius, “Metamorfoosid” IV, 55–166). Samasugune mõju nagu Thisbenimel surevale Pyramusele, on Beatrice nimel Dante-tegelasele, kes valmistub tulessurema.46–48 Vergilius ja Statius võtavad Dante kaitsvalt endi vahele. Seni oli kõnnitud nii:Vergilius ees, siis Statius, siis Dante (või teised ees, Dante kannul).58 “Venite, benedicti Patris mei” – Eedeni aeda, maisesse Paradiisi viivat treppi val-vav ingel kordab oma tervitushüüdes Kristuse sõnu mõistujutust viimase kohtupäevakohta: “Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik…” (vt Mt 25:34).65–66 Originaalis on ühtlasi, et päike paistab nüüd, vahetult enne loojumist Danteselja tagant, ehk läänest. Purgatooriumi mäkke tõustes oli päike koidikul Dante seljataga, ehk siis idas, millest järeldub, et Purgatooriumi mäele on tehtud pool ringipeale.67–75 Purgatooriumi seadus teatavasti ei võimalda öist liikumist, mistõttu ränduritelkaob isegi selline tahe (vt “Purgatoorium” VII, 49–60).95 Kytheira – armastusejumalanna Venuse (Aphrodite) lisanimi saare järgi, kus oli

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM33

34 DANTE

jumalanna sünni- ja kultuskoht. Just armastusjumalanna nime kandva planeedi (Vee-nus) valguses näeb Dante-tegelane und maise ja taevaliku armastuse sümbioosist (vt101–108).101–103 “…ma olen Lea” jj – Lea oli Esimese Moosese raamatu järgi Laabani vanimtütar ja Jaakobi esimene naine. Allegoorilise piiblitõlgenduse traditsioonis on ta ini-mese aktiivsuse väljendus. Lillepärgade punumine on aga heade tegude allegooria.104–105 “…kuid minu õde Raahel” jj – Raahel, Jaakobi teine naine, kes iseendakaemusse laskub, on allegoorilises tõlgenduses kontemplatiivsuse võrdum.106–108 Aktiivse ja kontemplatiivse eluviisi (“tema on rõõmus nähes, mina tehes”,108) ühtsuses avaldub inimese maise armastuse ja õnne võimalus, mis on ühtlasipeatselt maises Paradiisis nähtuva armastuse ja õnne figuur (Lea kui Matelda jaRaahel kui Beatrice figuur).115–117 Vergilius tõotab õpilasele nii tasutud vilju tema hoole ja kannatuse eest kuivõimalust näha inimesele tõotatud õnne, mida Dante oli unes Lea ja Raaheli allegoo-rilistes sümbolkujudes ette näinud.127–128 “Ajalik ja igavene/ tuli on nähtud sul” – Vergilius viitab Purgatooriumi jaPõrgu läbimisele koos õpilasega.129 Vergilius peab teatavasti naasma oma kohale Eelpõrgus (Limbos), kus paiknevadpaganate ja ristimata laste hinged.130 “Tõin tarkuse ja kunstiga sind siia” – Dante vaimse rännu aluseks on sümbiooskahest kultuurist: antiikne kultuur, mis vastab ühtlasi inimlikule ehk loomulikuletarkusele, on allegooriliselt koondunud Vergiliuse kujusse; kristlikku ja ilmutuslikku,üliinimlikku tarkust kehastab Beatrice, kellega jätkub teekond Paradiisis.133–135 Päike on ühtlasi Jumala sümbol (vrd “Komöödia” avalauluga); kogu loodusEedenis on rikkumatu ja puhas Jumala looming.136–138 Kaunid silmad on Beatrice silmad. Vergilius meenutab ühtlasi, et ta hakkasDante teejuhiks Beatrice palvel (vrd “Põrgu” II, 116–117). Seega on loomuliku tarku-se võime ja jumalik inspiratsioon tihedalt seotud. Beatrice lähetas Vergiliuse, Vergiliusaga juhib Beatrice juurde.139–142 Inimese kannatust ja selle põhjusi ning tagajärgi (nii karistust kui puhastust)nähes ja kogedes on Dante vaim saanud vabaks ja sõltumatuks ega või enam pattulangeda, seega kroonib Vergilius õpilase sümboolselt iseenda valitsejaks ja piiskopiks(“nii saad sa minult krooni nüüd ja mitra”, 142). Sellisena võib ta taevase õndsuseteedel väärikalt liikuda.

XXVIII laul

Vergiliuse jutust julguse ja vabaduse pälvinud Dante eemaldub kahest kaaspoeedist jateeb oma esimese iseseisva käigu pärast teispoolsuse teekonna algust. Võrreldes patu-metsa tihnikuga, milles ta kord varem eksles (vrd “Põrgu” I laul), on see küll hoopisteist moodi: haljad puud kahisevad mahedas lõhnavas tuules, olles niimoodi oma-moodi taustamuusikaks katkematule linnulaulule. Midagi sarnast meenub Danteleüksnes seoses Chiassi piiniatesaluga Ravenna lähedal (1–21). Pisitasa edasi minnes

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM34

DANTE 35

jõuab Dante põlismetsa alla, kust leiab eest puude vilus vaikselt voolava jõekese, milletume vesi on puhtam, kui ta on maa peal eales näinud (22–33). Peatudes ja pilgu tei-sele poole jõge saates tabab Dantet suur üllatus: ootamatult ilmub tema vaateväljakaunis naine. Naine laulab ja nopib aasalt lilli (34–42). Dante kutsub selle armastustkiirgava naise lähemale, et tema laulu paremini kuulda, ja võrdleb tema kaunidustProserpina kevadise kaunidusega (43–51). Neidis pöördub tantsiskleval sammul temasuunas, pilku kombekalt maha lüües, aga laulmist katkestamata. Jõekese kaldale jõud-nud, heidab ta Dantele kiirgava pilgu, mida too võrdleb särasilmse Venuse vaatega.Kui Dante näeb teda naeratledes uuesti lilli noppivat, tunneb ta, et ehkki jõekese laiuson vaid mõni samm, on see vahemaa talumatu ja võrreldav ehk ainult Leandrose pii-nadega, keda tema armsamast lahutas Hellespontose väin (52–75). Nüüd hakkabnoor naine rääkima ja seletab oma naermise põhjust: algkodu, mille Jumal esimesteinimeste jaoks lõi, kutsubki naerma ja rõõmustama. Eks õpetab ju sama moodi käi-tuma ka psalmist, kui ütleb: “Delectasti” – “Sa oled mind rõõmustanud oma tööga”(80). Ning neidis julgustab Dantet küsima kõike, mida ta vähegi soovib (76–84).Dante uurib seepeale kohe teda üllatanud tuulekahina ja vee voolamise kohta, midatema teada poleks siin tohtinud kohata. Matelda (kelle nime kuuleme küll alles esi-mest ja ainukest korda Beatrice suust “Purgatooriumi” XXXIII laulus) vastab küsimu-sele pikalt ja põhjalikult. Jumal lõi Paradiisiaia esimeste inimeste rahulikuks eluase-meks, aga pattu langemise tõttu jäi nende süütu kuldaeg väga lühikeseks. Maised loo-dusjõud on küll nii korraldatud, et mitmesugused aurud tõmbuvad Päikese poole jatekkivad tuuled ja tormid, aga siin, Purgatooriumi väravast seespool, oli inimenenende eest kaitstud. Siinne tuul on esimese liikuva taevasfääri tuul, mis ulatub ka Pur-gatooriumi mäe tipuni, kus praegu asutakse. Ühtlasi annavad kõik Paradiisiaias kas-vavad taimed oma viljastava väe tuulele edasi, ning sealt kandub algseeme õhkumööda laiali ja jõuab maale, kus viljastab eri tsoonides eri puu- ja taimeliike. Mis agapuutub vette, siis see lähtub igavesest allikast, mis Jumala tahtel välja voolab, ilma etseda vihmad rohkendama peaksid. Ühest ja samast allikast voolab see kahte vastas-suunda viivas harus, millest üks on Lethe ehk pattude mälust kustutamise jõgi ja teineEunoe ehk heade tegude meenutamise jõgi, mille maitsele ei leidu võrdset. Ning lõ-petuseks lisab Matelda, et küllap aimasid antiikaja poeedid inimkonna kunagistekuldaegade olemasolu, kui nad Parnassosest laulsid, sest ega jõgede vesi polegi mida-gi muud kui nende ülistatud nektar (85–144). Dante vaatab huviga kahe eemale jää-nud kaaslase suunas ja näeb neid rahulolevalt naeratavat; siis pöördub jälle Mateldapoole (145–148).

11–12 “[S]innapoole, / kuhu esimest varju heidab püha mägi” – Purgatooriumi mägiheidab päikesetõusul varju lääne poole.19 “[N]ii nagu piiniatel Chiassi rannal” – Dante, kes veetis oma viimased eluaastadRavennas Guido da Polenta õukonnas, tundis hästi Chiassi piiniatega palistatud ran-nikuala, kus asus kunagi Ravenna sadam.21 Tuultejumal Aiolos peab oma koopas tuuli vangis ja laseb neid siis sealt vabaks(vrd Vergilius, “Aeneis” I, 52–54).25 “Sääl takistas mu samme oja” – Dante on jõudnud Lethe jõe kaldale (vt 130).

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM35

36 DANTE

40 jj “Ma nägin kaunist naist” jj – tegemist on allegooriaga, mille kallal Dante-uurijadpole päriselt üksmeelel. Üldlevinud seisukoht on, et Matelda (eriti alates Singletoniuurimusest, kes võrdleb tema funktsiooni Zeusi ja Themise tütre, õiglusjumalannaAstraia ehk Dike omaga), kelle nime mainitakse üksainuke kord (XXXIII, 119), ku-jutab esimeste inimeste õnneseisundit Eedeni aias enne pattulangemist. Ta on seeganii Lea kui Raaheli figuraalne arendus (vt XXVII, 94–108), samuti Beatrice ja Dantevahendaja, nii nagu Statius on Dante ja Vergiliuse vahendaja. Samas on uurijad tuvas-tanud, et nii Matelda kirjeldus kui tema kahekõne Dante-tegelasega on temaatiliseltja stiililiselt sarnased Guido Cavalcanti ballaadiga “In un boschetto trova’ pasturella”(“Laas kutsus lai, aas palu taga salus”, vt Keskaja antoloogia, Tallinn, 1982, lk 420–421), mis on oma olemuselt erootiline pastorell. Seega tekib küsimus, miks kasutabDante, kes on uue maheda stiili (mida ta Guinizelli ja Cavalcanti eeskujul noorusesisegi viljeles) hukka mõistnud (“Purgatooriumi” XXVI laulus leiame puhastustulehimurate ringist nii Dante suurima stilnovistliku eeskuju Guinizelli kui ka Dantemeelest suurima trubaduuri Arnaut Danieli), kunagise süütuse imetlemise ja ihalemiseedasiandmiseks sellist stiili? Võib-olla selleks, et näidata, et enne pesemist Lethes jaEunoes (enne lõplikku puhastumist, mis võimaldab tõusta Paradiisi) on isegi ilu javooruse imetlemine himur ja ihalev.49–51 Dante-tegelane võrdleb Matelda kaunidust Proserpinaga (kreeklastePersephone), Cerese (Demeteri) tütrega, kelle Pluto röövis ja viis endale allilma nai-seks. Ema nõudmisel saab ta siiski osa aastast maa peal veeta. Tema tulekut seosta-takse sageli kevade taastulekuga ja looduse tärkamisega. Vrd Ovidius, “Metamorfoo-sid” V, 385–408.59–60 “…et armsad helid / mu kõrvu tulid juba sõnadena” – nii et võis kuulda kalaulu sõnu.64–66 Venus armus ise ainult ühel korral, kütt Adonisesse, mis sai juhtuda ainult selviisil, et tema poja Cupido nool eksikombel ema tabas (vrd Ovidius, “Metamorfoo-sid” X, 525–526).69 “[M]is külvamata võrsusid seal kõrgel” – Paradiisiaias ei kasva taimed seemnest,vaid on sellistena otse Jumala loodud (vrd Aadama ja Eeva loomisega), seega nad kaei närtsi ega hävi.71–72 “[E]nt nõnda vastumeelt Leandrosele / ei olnud möllav Hellespontos” –Leandros ujus oma armastatu, Aphrodite preestritari Hero juurde Abydosest üleDardanellide (Hellespontos) Sestosesse igal ööl, tähiseks Hero süüdatud latern. Kuilatern kord tormi tõttu kustus, kaotas Leandros sihi ja uppus, Hero aga kukutas endtornist alla (vrd Ovidius, “Heroiinid” XVIII).72–73 “…Hellespontos, mida / kahtviisi oli ületanud Xerxes” – pärslaste kuningasXerxes I (486–465 e.m.a) sai sõjas ateenlaste vastu mitme kaotuse osaliseks ja pidiseega üle mere tagasi tõmbuma.77–81 Matelda ütleb nii Dantele kui ka selja taha jäänud Vergiliusele ja Statiusele, ettema naer on igati sobiv kohas, mis oli määratud esimeste inimeste, seega kogu inim-konna muretuks rõõmupaigaks.80 “Delectasti” – Psalm 92:5–6: “Sa oled mind rõõmustanud oma tööga, / su käte te-gudest ma hõiskan.” Psalmist ülistab Jumala heldust.85–87 Dante-tegelane avaldab kahtlust tuulte liikumise ja veevoolu kohta, sest ta oli

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM36

DANTE 37

Statiuselt alles hiljuti kuulnud, et Purgatooriumi väravast seespool loodusjõud ei toimi(vrd XXI, 43–57).91 “See ülim hea, kel enesest on küllalt” – Jumal, kelles on tema kolmes isikuskogu täiuslikkus, nii et ta sellele midagi lisaks ei vaja.93 Maine Paradiis kui taevase Paradiisi pant.97–108 Tuuled ja tormid tekivad (keskaegse teaduse järgi) vee ja maa aurudest, mistõmbuvad Päikese poole, aga Purgatooriumis (“ülalpool väravat”, 101), mis oli mõel-dud inimesele kaitseks, tavaseadused ei toimi. Siinse õhuliikumise tekitab hoopistaevasfääride liikumine alates esimesest liikuvast taevast, Purgatooriumi mäe tipp onseega neile õhuliikumistele avatud.109–117 Taimed muudavad oma seemnega õhu tiineks ning see kannab eri seemnedvastavalt kliimatsoonidele Maa peale laiali.118–120 Seega on maine Paradiis ehk Eedeni aed omamoodi seemneistandik. See-juures leidub siin vilju, mida Maa peal ei tunta (“mida sääl ei murta”, 120).121–123 Maapealsed veed on mõjutatud vee aurustumisest ja külma õhuga kokkupuu-tel maha langevate sademete hulgast.124–132 Paradiisiaia jõed (Lethe ja Eunoe, 130) aga on muutumatu veesisaldusega,sest nad – ehkki voolavad kahes eri suunas – väljuvad mõlemad ühest ja samast Juma-la loodud allikast. Lethe ehk unustuse jõgi pärineb antiikmütoloogiast, surnud pididsealt jooma maapealse elu unustamiseks, ja paikneb Hadeses. Dantel on Lethe paigu-tatud maisesse Paradiisi ja seostub pattude kustutamisega meelest. Eunoe (kr: eu –‘hea’ + nous – ‘mõistus, mõte, mälu’) vesi aga laseb meelde tulla tehtud heategudel.139–144 Matelda ütleb, et antiikpoeedid tunnetasid, et inimkond on olnud algseltõnneseisundis ehk nn kuldajas, aga et nad ei osanud sellest teistmoodi unistada kuiseda oma luule Parnassosega võrreldes. Parnassos on mütoloogias muusade asukoht,kus paiknes ka nende allikas Kastalia. Jumalate jook nektar, millest nad laulsid, poleaga tegelikult midagi muud kui algõndsust taastav Lethe ja Eunoe vesi; eriti viimaselon ületamatu maitse (vt 133). Kunagise kuldaja kohta vrd Ovidius, “Metamorfoosid”I, 89–112. Ülar Ploom

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM37

38 KAZANTZAKIS

NIKOSKAZANTZAKISKREETALIK PILK

Prantsuse keelest tõlkinud Merike Riives

Loomepalangust haaratud poeet on haiglaselt tundlik nagu käima pealolev naine. Ma ei talunud kellegi lähedust, vähimagi müra peale võpata-sin kogu kehast; näis, otsekui oleks Apollon minult naha nülginud, sestisegi õhu puudutus tegi mu paljastunud närvidele valu.

Merelainetena kohavad seitsmeteistkümnesilbilised värsid voogasidüksteise kannul ning laotusid paberile. Oma laua taga istudes elasin läbiOdysseuse katsumusi ja sangaritegusid. Ta oli asunud pikale reisile, tea-des, et sellelt ta enam ei naase: tema väikesest saarest, tühisest naisuke-sest, lihtsameelsest ja kuulekast pojast talle enam ei piisanud. Ta oli lah-kunud alatiseks, ta oli põiganud Spartasse ja röövinud sealt Helena, kesoma vaikses oleskelus samuti närbus, ta oli maabunud Kreetal, löönudmesti barbaritega, põletanud maha allakäinud palee; tundes end lämbu-vat, sest isegi see suur kuninglik saar jäi talle kitsaks, oli ta võtnud uuestikursi lõunasse. Olin astunud tema laeva pardale ja reisisin temaga koosotsekui käilakuju; minu kujutluses keerles ümmargune maakera, millelemärkisin punase tindiga sadamad, mida olime väisanud, ja nood, misolid meil veel nägemata, kuni mannermaa ääreni. Ma teadsin kõike, nä-gin kõike, juhtisin kõike; hirmuäratav teekond säras mu vaimusilma eestäiesti selgelt. Aga missugust võitlust tuli mul pidada, et kogu see vi-sioon tervikuna sõnadesse valada, ilma et ükski tilgake sellest kaotsi lä-heks!

Looja heitleb tihke, nähtamatu ollusega, mis on õilsam kui tema ise.Ning söakaimgi võitja jääb selles lahingus kaotajaks. Sest meie sügavaimsaladus, ainus, mis väärib sõnastamist, jääb alati ütlemata. See ei mahu

Katkend Nikos Kazantzakise mälestusteraamatust “Aruanne El Grecole” (1956). Tõlgitudprantsuskeelse väljaande järgi: Nikos Kazantzaki, Lettre au Greco. Bilan d’une vie. Traduitdu grec par Michel Saunier. Paris:Plon, 1961, lk 511–518.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM38

KAZANTZAKIS 39

iialgi kunsti ainelisse raami. Sõnad jäävad meil kurku kinni; nähes õitsvatpuud, kangelast, naist, koidutähte, me hüüame: “ah!” ega suuda omasuurt rõõmu kuidagi väljendada. Kui me tahame, et see “ah!” vormuksliigendatud mõtteks, kunstiteoseks, et võiksime ta inimestele edasi andaja päästa ta meie enda hävingust, kuidas me küll moonutame teda omajultunud, võõbatud, tühjade ja võltside sõnadega!

Kuid paraku pole olemas muud abinõu, andmaks inimestele edasi se-da ainukest asja, mis meie hinges on surematu, seda “ah’i”… Sõnad!Sõnad! Sõnades on minu ainuke pääs. Minu käsutuses on kõigest kaks-kümmend kuus väikest tinasõdurit, tähestiku kakskümmend kuus tähte:ma kuulutan välja mobilisatsiooni, värban neist armee ja lähen sõtta sur-ma vastu.

Ma tean, et surma ei seljata keegi. Kuid inimesele ei anna väärikustmitte võit, vaid võitlus võidu nimel. Ning ma tean veel midagi, mida onraskem mõista: asi polegi võitluses võidu nimel. Üksnes see annab ini-mesele väärikuse: tuleb elada ja surra vapralt, võtmata vastu mingit tasu.Ja lõpuks kolmas, veel raskemini tunnistatav tarkus: kindel teadmine, etme ei saa mingit vastutasu, ei tohi meid heidutada, vaid see peab meidtäitma rõõmu, uhkuse ja julgusega.

Kirjatöö edenedes märkasin, et tahes-tahtmata, kuigi püüdsin neidisegi vältida, tükkisid alatasa ja visalt mu sule alla kaks sõna: sõna “Ju-mal” ja sõna “ülenemine”. Mis on Jumal – kas ülim Petteunelm, ülimLootus või ülim Tõsikindlus? Või hoopis ülim Ebakindlus? Olen paljuaastaid end vaevanud, suutmata langetada lõplikku otsust ja leidmatavastust sellele traagilisele küsimusele. Olen kaldunud kord ühe, kordteise vastuse poole, olenevalt sellest kui vapper, usaldav või lootusetu olimu hing sel hetkel, kui mõtlesin Jumalale. Ma polnud kunagi päriseltveendunud, millisele neist kolmest sireenist – Petteunelmale, Lootuselevõi Tõsikindlusele – pean ma tagastama oma hinge. Kõigi kolme laullummas mind ühevõrra ja seda kuuldes jätsin soovi ekselda veelgi kau-gemale.

Ühes asjas olen olnud terve oma eluaja ometi kindel: on ainult ükstee Jumala poole – tee, mis viib üles. See tee ei või minna allamäge egamööda tasast maad; see saab olla ainult ülenev. Olen sageli kõhelnud,olen olnud võimetu selgelt aduma selle inimeste suus nii hullusti lörtsi-tud ja rüvetatud sõna “Jumal” tähendust. Kuid ma pole kunagi kõhel-

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM39

40 KAZANTZAKIS

nud, missugune tee viib Jumala poole – teisi sõnu inimeste kirglike igat-suste kõrgeimasse tippu.

Ja veel. On kolm Jumala loodud olendit, kes on mind alati võlunud jakellega olen alati tunnetanud salapärast seost; olen näinud neis ikkasümboleid, mis tähistavad minu hinge arenguteed: need on röövik, kesmuundub liblikaks, lendkala, kes hüppab veest välja, tõustes pingutu-sega oma loomusest kõrgemale, ja siidiuss, kes valmistab omaenda sisi-konnast siidi. Olin kirjeldamatult rõõmus, kui nägin esmakordseltMükeene haudadest leitud kuldsetele kaaludele uurendatud kujutisi –ühel kaalukausil röövik, teisel liblikas; need olid kahtlemata Kreetalt lae-natud sümbolid. Röövikus pakitsev iha muunduda liblikaks on olnudminu silmis alati nii rööviku kui ka inimese kõige tungivam ja loomuli-kum kohustus. Kui Jumal on teid loonud röövikuks, tuleb teil endalvõidelda, et teist võiks saada liblikas.

Samasugust rõõmu ja meeleliigutust olin tundnud siis, kui näginKnossose freskodel mere kohal tiibu sirutavaid ja lauglevaid lendkalu.Tajusin osadust oma kõige kaugemate esivanematega; tuhandeid aastaidpärast neid järgisin ustavalt nende radu ja püüdsin omakorda kasvatadaKreetale tiibu.

Ja ühel Kreeka saarel nägin kord – ma pole päris kindel, kas see oliilmsi või unenäos – ühes maakabelis Neitsi ikooni, millele usklikud olidpõiminud ümber okkalistest väätidest raami ning puistanud sellele siidi-liblika mune. Munadest olid tulnud pisikesed imepärased röövikud, ke-da toideti iga päev mooruspuulehtedega. Päeval, mil ma ikooni nägin,olid siidiussid oma töö lõpetanud, nad olid muundanud mooruspuu-lehed siidiks ning Neitsit raamis nüüd kiiskavvalgetest kookonitest pärg.Ah, kui ma vaid saaksin seista selle ikooni ees kevadeni, käis mul mõteläbi pea, siis näeksin, kuidas Jumalaema on ümbritsetud kookonitestväljunud üleni valgete udekarvaste liblikatega, keda rahvas kutsub “hin-gedeks” ja kel on tillukesed säravad silmad.

Tõsiusklik kristlane ütleks selle peale: “See, mida sa nägid, polnudunenägu, need polnud ka siidiussid, vaid meie ise, inimlapsed. Kui ole-me lõpetanud oma töö maa peal, variseme hauda ja tõuseme sealt üles“hingede” kujul, kes lendlevad igavesti ümber Jumalaema. Jumal onandnud meile silmad, et võiksime näha, Jumal on saatnud meile ka siidi-ussi, et näidata meile teed; neid pühi ja prohvetlikke sümboleid vaadates

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM40

KAZANTZAKIS 41

hakkab meie süda ärevalt põksuma, kuid me ei söanda minna kaugema-le, me ei julge uskuda ega pöörata oma lootust kindlaks teadmiseks.”Maast õhkus sel päeval auru ja terve ilm sädeles; öösel oli puhkenudtugev äike, kuiv maapind oli neelanud ahnelt taevavett ning saanud ko-sutust. Hommikul, kui ma aknast välja vaatasin, näis äsja puhtaks küü-ritud laotus kuumades päikesekiirtes üleni sillerdavat; nii maalt kui me-relt hoovas meeldivaid lõhnu. Mu süda, justkui olnuks temagi vaid ka-makas kuivanud mulda, oli joonud samuti öisest äikesevalingust kosu-tust. Minus pulbitses nii suur rõõm, et ma ei suutnud sel päeval jäädaküürutama paberilehe kohale, muundama maailma seitsmeteistkümne-silbilisteks värssideks. Avasin ukse ja läksin välja.

Käes oli august, heldeim ja armastatuim kuu, sarnane väärika, topelt-lõua ja tüseda kõhuga majaperemehega, kes kõnnib, süli täis magusaidvilju, läbi oma aedade ja viinapuuistandike, naerul nägu veinipärastkriim, sokusaba kikkis nagu pühal saatüril – olgu ta meile armuline! –ning kes igavesest ajast igavesti koristab saaki oma viinamäel – Kreekas!

Vaat millised on meie maa jumalad, meie tõelised, surematud jumalad.Kuidas said küll niisuguse päikese all, niisuguse mere kaldal, niisugustemägede vahel sündida ja võimust võtta teistsugused, rõõmutud juma-lad, kel puudub vats ja kelle laupa ei ehi viinapuuväädid? Ning kuidassaid Kreeka pojad ja tütred uskuda paradiisi, mis erineb siinsest maa-pealsest paradiisist?

Pöörasin viinamarjaistandike vahelisele teele; tüdrukud noppisid ko-baraid, valge rätt kaitseks põletavate kiirte eest tihedalt ümber näo mäs-situd. Teie möödudes tõstsid nad pea, kuid te ei näinud muud kui kahtsuurt sügavmusta, päikeses säravat unistavat silma.

Olin lasknud oma kehal valida ise tee, kuhu talle meeldis minna, janägin rõõmuga, et mitte mina ei juhi teda, vaid tema mind; ma usalda-sin teda. Kreeka valgusküllase taeva all pole kehagi enam mingi toores japime mateeria, sest temas peitub pingestatud hing, mis annab ihule säraja väärikuse, kui sel vaid lastakse olla vaba, teha ise otsuseid ja leida omatee, ilma et aru sellesse sekkuks. Ja hing omakorda pole pelgalt tuule-õhust koosnev nähtamatu iidol: ka temale on saanud osaks midagi ihutihedusest ja soojusest ning ta tunneb maailmast peaaegu et lihalikkunaudingut, just nagu oleksid temalgi suu, sõõrmed ja koguni käed, etseda maailma hellitada. Väga sageli ei jätku inimesel jõudu säilitada oma

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM41

42 KAZANTZAKIS

terviklikku olemust ning ta sandistab ennast; kord tahab ta pääseda va-baks oma hingest, teinekord jälle ihust; nautida maailma ühtaegu mõle-maga näib talle vastuvõetamatu. Kuid siin, Kreekas, võivad need kaksigavest alget rõõmsalt vastastikku ühte sulada ja teineteisega ära leppida,sest hing saab siin midagi ihult ja ihu hingelt. Ja inimene võib sel juma-likul maalapil, mida Kreeka tõepoolest on, elada ja kulgeda oma puutu-matus täiuses.

(…)Lahkusin oliivipuu vilust ja jätkasin teekonda hoogsal sammul; alles

siis taipasin, kuhu mu keha mind viib: suundusime minu muistsetemandlisilmsete, herilasepihaliste, lihavate ja meelate huultega esivanema-te juurde, kes mängisid juba tuhandeid aastaid ürgjõulise jumala – sõn-niga.

Näib, et kõige loomulikumat, sügavamat ja hardamat aukartust tun-neb inimene vaid sammudes mullal, milles puhkavad tema esivanemad,tema juured. Teie endi jaladki tunduvad siis juuri ajavat, need puurivadend maasse, otsivad kobamisi teie kadunute vägevaid, surematuid juuri,et nendega ühte põimuda. Ning mulla ja kummeliõite kirbe hõng valabteie sisemusse vabatahtlikku alistumist igavestele seadustele, andes teilehingerahu. Ent kui surma hõrk vili pole teis veel küpseks saanud, haa-rab teid hoopis meeleheide, te tõstate mässu ega nõustu nii vara ilmaval-gusest, eluvintsutustest ja võitlusest loobuma. Siis te astute üle selle esi-vanemate luude ja üdiga rammutatud kamara pikal sammul, kiirustades,enne kui teie jalad jõuavad juurduda, ning te põrkate sealt tagasi pühalepalestrale, valguse kätte.

Nii erakordselt rikas ja lõpuni eritlematu, nii tulvil elu ja surma oli seeelamus, mille sain Knossose iidsel pinnal kõndides. Selles polnud kadu-vuse kurbust ega rahu. Mullaks kõdunenud huulilt kerkis rangeid käskening ma tundsin koolnuid rippuvat pikkade ahelatena mu jalgade kül-jes, mitte selleks, et mind oma jahedasse varjuriiki tõmmata, vaid soo-vist minu külge klammerdudes taas valguse kätte tõusta ja võitlust jätka-ta. Maapealsetel aasadel möirgasid elusad sõnnid, tuul tõi rohu lõhna jamere soolast hõngu, kõigest sellest oli imbunud aastatuhandete vältelläbi mullakooriku ohjeldamatut rõõmu ja kustutamatut janu, takistadessurnutel magada surmaund.

Vaatasin Knossose palee seintele maalitud härjamänge, imetlesin naiste

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM42

KAZANTZAKIS 43

siredust ja nõtkust, meeste eksimatut jõudu, samuti kohkumatut pilkunende silmis, kui nad raevutsevale sõnnile vastu astusid ja temaga män-gisid. Nad ei tapnud teda, ei armastusest, et tema olemusest osa saada,nagu oli tavaks idamaistes usundites, ega ka mitte hirmust või jälestusestselle looma ees; nad mängisid temaga aupaklikult, sihikindlalt ja ilmavihata. Võib-olla koguni tänutundega: sest see püha võitlus sõnniga te-gi kreetalase tugevaks, arendas tema kehalist nõtkust ja osavust, liigutus-te täpsust ja kärmust, kasvatas raskesti saavutatavat tahtekindlust ja vap-rust, mis oli vajalik, et eluka kohutavale jõule hirmu tundmata vastuminna. Nõnda tegid kreetalased õudusest ülla mängu, mille käigus ini-mene, olles otseses kokkupuutes arutu jõuga, pingutas oma võimeid javõidutses looma üle. Võidutses ilma sõnni hävitamata, sest ei pidanudteda vaenlaseks, vaid mängukaaslaseks, kelleta ta poleks kehalt nii nõtkeja jõuline ega hingelt nii vapper.

Muidugi nõuab julgus sõnnile otsa vaadata ja nii ohtlikku mängumängida head füüsilist ja vaimset treenitust; ent kui see on saavutatud jamäng selge, muutub iga teie liigutus lihtsaks, kindlaks, pingevabaks, jateie silm suudab vaadata hirmsat ilma hirmuta.

Vaat milline ta oli, mõtlesin ma, vaadeldes seinamaalingut inimese jaSõnni – keda me nüüdsel ajal Jumalaks kutsume – iidsest heitlusest,vaat milline oli kreetalik pilk.

Ning äkitselt sähvatas mitte üksnes läbi mu mõistuse, vaid ka läbi musüdame ja niuete teadmine, et olin leidnud vastuse. Vaat mida ma olinotsinud, vaat mida olin soovinud: just niisuguse kreetaliku pilgu pean mapanema oma Odysseuse silmisse. Meie ajastu on julm; Sõnn koos tu-medate maa-aluste jõududega on lahti lastud, maakoor praguneb. Vii-sakus, harmoonia, tasakaal, elumõnud, õnn – palju on rõõme ja vooru-si, millega hüvasti jätmiseks peame varuma julgust; need kuuluvad teis-te, möödunud või tulevaste aegade juurde. Igal ajastul on oma nägu;meie ajastu nägu on julm, nõrgad hinged ei julge talle otse silma vaada-ta.

Odysseus, kes purjetas värssidel, mida ma kirjutasin, pidi just niisugu-sel pilgul silmitsema enda ees avanevat sügavikku; ilma kartuse ja lootu-seta, ent ka ilma ülbuseta seisab ta püstipäi kuristiku serval.

Sellest päevast peale, alates kreetaliku pilgu päevast, nagu ma seda ni-metan, minu elu muutus; mu hing oli taibanud, missugusest kõrgusest

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM43

44 KAZANTZAKIS

ja kuidas pidi ta asjadele vaatama. Kohutavad probleemid, mis mindolid vaevanud, leebusid ja panid mind nüüd muigama; näis, otsekuioleks saabunud kevad, mis kattis mu hirmsate probleemide okkad puh-kenud õitega. Hiline, ootamatu noorus. Just nagu too muistne hiinlane,olin minagi olnud sündides väeti vanake, kelle lumivalge habe muutusaastate kuludes halliks, siis tasapisi mustaks ja lõpuks kadus hoopis, jät-tes vanas eas mu põskedele nooruki õrnad karvaudemed.

Mu noorusaeg oli olnud tulvil ängi, hirmunägemusi ja piinavaid kü-simusi, mu meheiga aga nurjunud otsinguid; ma uurisin tähti, inimesi,ideid – milline kaos see oli! Ja kui ängistav oli jahtida selle kõige keskelJumalat – verevate kulliküünistega sinilindu! Valisin endale tee, läksinseda mööda lõpuni ja leidsin eest kuristiku; tulin kohkunult oma jälgimööda tagasi ja pöörasin teisele teele, et avastada sellegi lõpus kuristik;põgenesin taas ja alustasin uuesti, kuid äkki nägin enda ees sedasamahaigutavat sügavikku. Kõik mõistuspärased teed viisid mind hukatusse.Hirm ja lootus: nende kahe pooluse vahel olid tiirelnud tühjuses niiminu noorus kui ka küps iga. Nüüd aga, vanaduses, seisin kuristikukaldal rahulikult, kartuseta; ma ei põgenenud ega alandanud end enam.Seejuures mõtlesin ma siiski vähem iseendale kui Odysseusele, keda mavormisin. Ma lõin Odysseuse, kes vaatas rahulikult kuristikku, ja tedaluues püüdsin saada tema sarnaseks. Nii lõin ma ühtlasi iseennast.Kandsin sellele Odysseusele üle kõik oma kired; ta oli vorm, mida maõõnestasin, et valada sellesse tuleviku inimene. Kõik minu äpardunudigatsused teeb tema ükskord teoks; temas on võluvägi, mis suudab loit-sida ja kinni püüda valguse- või pimedusejõude, millest luuakse tulevik.Piisab, kui temasse uskuda, ning ta ärkab ellu. Tema on Arhetüüp.(…)

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM44

KAZANTZAKIS 45

2007. aasta oli kuulutatud Kreekas NIKOS KAZANTZAKISE aastaks, tähistamakspoole sajandi möödumist suure uuskreeka kirjaniku, originaalse mõtleja, viljaka tõl-kija, innuka rännumehe ja ühiskonnategelase surmast. Kazantzakis sündis 18. veeb-ruaril 1883. aastal tollal veel Türgile kuulunud Kreeta saarel Iraklionis ja kustus 26.oktoobril 1957. aastal Freiburgis Lääne-Saksamaal.Rahvusvaheline tuntus sai Kazantzakisele osaks juba eluajal, tänu viimasel viieteist-kümnel eluaastal kirjutatud kuuele võimsale romaanile,1 mis kiiresti Euroopa “suur-tesse” keeltesse, muide ka rootsi keelde tõlgiti. Need romaanid on “Alexis Zorbaseelu ja tegevus” (1946), “Kapten Michalis. Vabadus või surm” (1953, teemaks türklaste-vastane vabadusvõitlus Kreetal), “Vennatapjad” (1949, ilmus Ateenas 1963, Kreekakodusõjast), “Viimne kiusatus” (norra k-s 1951, kreeka k-s 1955), “Kristus lüüaksetaas risti” (1954, kristliku halastuse ja egoismi konfliktist seoses kreeka pagulaste traa-gilise saatusega), “Väike vaene jumalamees” (1956, Assisi Franciscusest). Enne suuriromaane oli ta kirjutanud jutustusi, kaks lühemat romaani – “Toda-Raba” (1929) ja“Kivide aed” (1936) – prantsuse keeles, esseid, luulet, arvukalt tragöödiaid kreekamüüdi- ja ajalookangelastest, reisikirjeldusi, kunsteepose “Odüsseia” – teosed, mis onlaiema lugejaskonna huvisfäärist seni kõrvale jäänud.Kodumaal Kreekas aga – seal valitsenud tagurliku reþiimi tõttu siirdus Kazantzakis1948. aastal elama Prantsusmaale Antibes’i – suhtusid ametlikud ringkonnad ja õige-usu kirik tema loomingusse vaenulikult, tembeldades autori ateistiks, marksistiks japühade traditsioonide rüvetajaks. 1955. aastal üritati Kazantzakist “Viimse kiusatuse”pärast kirikuvande alla panna (mis siiski läbi ei läinud), Vatikan aga arvas romaanioma “keelatud raamatute” nimekirja. Nüüdseks on Kreeka ühiskond demokratiseeru-nud ja religioossed tabud leevenenud, kuid Kazantzakise teoste leviku ette on parakukerkinud uus takistus… tema autoriõiguste praeguse valdaja arusaamatu passiivsusenäol.

Kazantzakise teoseid, kõige rohkem muidugi “Zorbast”, on tõlgitud nüüdseks ligi50 keelde. Kogu ta titaanlikust elutööst ja selle humanistlikest väärtustest selgema üle-vaate saamiseks on kreeka kirjanduse uurijatel aga veel palju teha. Tema pärandipopulariseerimise nimel tegutseb ka 1988. aastal Genfis asutatud RahvusvahelineNikos Kazantzakise Sõprade Ühing, millel on rakukesi juba 103 riigis (2004. aastastpeale ka Eestis) viiel kontinendil.2 Ühing annab välja prantsuskeelset ajakirjaKazantzakiselt laenatud pealkirjaga Le Regard crétois (Kreetalik pilk).

Esimene eesti keeles ilmunud Kazantzakise teos oli “Alexis Zorbas” (1975) AstridKurismaa ja Aleksander Kurtna meisterlikus tõlkes. Läinud aastal lisandus ta proosa-loomingu tipuks peetav Jeesuse-romaan “Viimne kiusatus” Kalle Kasemaa hiilgavaseestinduses. Loodetavasti jõuab käesoleval aastal trükki Kazantzakise filosoofiline es-see “Askees. Salvatores Dei” (1927) Kaarina Reinu tõlkes.

1 Neist kolm on ekraniseeritud: “Celui qui doit mourir” (Kristus lüüakse taas risti, 1956, reþ.Jules Dassin), “Zorba, the Greek” (1964, reþ. Michalis Kakogiannes), “The Last Temptationof Christ” (1988, reþ. Martin Scorsese).2 Vt ühingu koordinatsioonikomitee presidendi Georges Stassinakise artiklit: Looming 2005,nr 8.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM45

46 KAZANTZAKIS

“Askees. Salvatores Dei” (ld ‘Jumala päästjad’) on üks Kazantzakise loomingu võt-metekste. Seal esitab autor oma idealistliku filosoofilis-religioosse kreedo – kujutluseJumalast kui igavesest Võitlejast, kes rühib läbi mateeria eri tasandite kuni inimese,vaimsuse ja vabanemiseni. Inimese kohus on selle sugugi mitte kõikvõimsa Jumalavõitlusele kaasa aidata, muundades mateeriat vaimuks. Päästes Jumala, päästab inime-ne ka iseenda. Ainus võimalus saavutada vabadust on looming, kõige lõpus on agaVaikus. See mittekristlik, prometheuslikult heroiline ja pessimistlik maailmapilt(mida hea fantaasia korral saab mõista ka moodsa teadusliku maailmapildi poeetilisemetafoorina), kujutab endast sulamit Bergsoni élan vital’ist, budismist,Schopenhaueri, Nietzsche, Spengleri ideedest, millesse kreetalane oma õpinguaastail1907–1909 Pariisis süüvis. Selle nägemuse valguses on loodud kõik Kazantzakisehilisemad teosed, esmajoones mahukas kunsteepos “Odüsseia” (1938), mille mitmevariandi kallal ta töötas 14 aastat.

Paljud kreeka kirjanduse tundjad on tunnistanud oma nõutust Kazantzakise loo-mingu ees, suutmata seda seostada ühegi kirjandusvooluga. Kõige realistlikumat laadion “Zorbas”, kuid see pole mingi külarealism, sest ka seda teost läbib järjepidev mõ-tisklus inimelu eesmärkidest, vabadusest, maailma olemusest ja Jumalast. Seetõttupaigutavad mõned nüüdisaegsed uurimused Kazantzakise 20. sajandi eksistentsialis-tide kõrvale.

Teine võtmetekst lähenemiseks Kazantzakise loomingule on aastail 1955–1956 kir-jutatud mälestusteraamat “Aruanne El Grecole”, mille eelviimasest peatükist on päritka siin tõlgitud katkend. Raamatu algul pöördub autor oma kuulsa “esiisa”, samutiKreetal Iraklionis (tolleaegse nimega Candia) sündinud Domenikos Theotokopulose(1541–1614) poole, keda rohkem tuntakse hispaania maalikunstniku El Grecona.Seistes “otsekui sõdur kindrali ees”, annab kirjanik talle aru oma eluteest. Siiras,lüürilises toonis pihtimus pajatab kirjaniku vanematest, lapsepõlvest, noorukieast,kristliku maailmapildi purunemisest, uute veendumuste kujunemisest ülikooliaastailAteenas ja Pariisis, esimestest armumistest ja kirjanikukutsumuse avastamisest, reisi-dest Kreekas, Lähis-Idas, Venemaal jm. Tunnistades oma temperamendi lähedust ElGreco taieste eksalteeritud õhustikuga, ütleb Kazantzakis: “Sinu maalitud Toledoäikeses – just samasugune on minu hing.”

Kõigi oma Odysseuse-vääriliste vaimsete otsingute kiuste pidas Nikos Kazantzakisend sügavalt religioosseks inimeseks. Tema matusetalitus oli kiriklik, ja tema viimnepuhkepaik ei asu Iraklioni Martinengo bastioni jalamil mitte sellepärast, et kirikoleks talle surnuaia pühitsetud mulda keelanud, vaid see oli Iraklioni linnavalitsuseaustusavaldus suurele kreetalasele.

Unustades Kazantzakise kohati ülepingutatud religioossuse, võib lugeja ka lihtsaltnautida sõnameistri köitvaid lugusid, sest eelkõige oli ta poeet, looja. “Loomine onnõiduslik jaht, tulvil ebakindlust ja emotsioone, nagu armastus,” ütleb Kazantzakisoma “Aruandes El Grecole”. M.R.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM46

HEINSAAR 47

MEHISHEINSAARLugusid sarjastEBATAVALINE JA ÄHVARDAV LOODUS

Sa tead, et praegu võib teadus anda õige vastuse kõikidele või peaaegukõikidele küsimustele. On üks või teine probleem hästi läbi uuritud,on ka vastus täielik ja ammendav; alati pole see aga nii, kuna loodu-ses on veel küllaltki palju lõpuni lahendamata küsimusi. Ja sul polevaja selle üle imestada – see, mida täna veel ei ole tundma õpitud,saab selgeks homme.A. Muranov, “Ebatavaline ja ähvardav loodus”

REBASED JA KOERAD

“On olemas kahte liiki mehi,” ütles August Lipp oma hiiglasliku armu-kese kõrval lesides ja sigaretti süüdates, “ühed on rebased ja teised onkoerad. Mõlemad meeldivad naistele.”

Armuke, Anna Hanschmidt, ilusate silmade ja lopsaka rinna, kuid tui-ma mõtlemisega olend, ei saanud aru.

“Mis mõttes?” küsis ta.“Rebased on need, kes tulevad ja lähevad, aga mitte kunagi ei jää. Sel-

lepärast nad meeldivadki naistele,” vastas August Lipp suitsu pahvides,“koerad aga need, kes ei lähe ega tule, kuid alati jäävad. Sellepärast meel-divad nad samuti naistele.”

Seda öelnud, kargas August Lipp voodist üles ja oli ka viimane aeg,kuna välisukse taga keerati võtit.

“Ja ikkagi – mis puutuvad siia rebased ja koerad?” ei saanud ilusate sil-made, kuid tuima mõtlemisega Anna Hanschmidt aru.

“Hiljem seletan,” vastas August Lipp kulmu kortsutades. Ta pani endkiiruga riidesse ja püüdis rõduukse kaudu põgeneda, kuid nagu kiuste

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM47

48 HEINSAAR

see ei avanenud. Koridorist kostis ukse avanemise kägin. August Lipp eileidnud enam muud nõu kui voodi alla pugeda ja ootama jääda.

“No küll võib mõni inimene ikka rumal olla,” mõtles ta pahaselt, “il-maasjata raiskan siin oma aega.”

Kui sammud esikust köögi poole liikusid, roomas August Lipp voodialt välja, hiilides neljakäpakil, kingad hammaste vahel, ettevaatlikult vä-lisukse poole. Ja tundus, et asjad laabuvadki juba üsna kenasti, kui kori-dorist äkki tuhm raksatus kostis, mispeale kõik väga vaikseks jäi.

Anna Hanschmidt jäi huviga kuulatama. Hetk hiljem ilmus uksele te-ma abikaasa Raul, ühes käes kirves, teises verise kaelaga rebane.

“Näe kuhu raibe oli tükkinud!” hüüdis mees naerdes.

IDIOODI ELU

Ja ta mõtles, et arvatavasti on loodus ise inimesele andnud selle või-me valetada, et ta isegi rasketel vaimse pinge silmapilkudel võiks hoi-da oma pesa saladusi, nagu neid hoiab rebane või metspart.A. Tšehhov, “Raskeloomulised inimesed”

Teadmine, et ta on idioot, valmistas Vello Linnule tõsist muret. Eelkõigeseetõttu, et väljastpoolt vaadatuna polnud sellest kuidagi võimalik arusaada. Isegi ta naine ja lapsed ei osanud meest säärases alatuses kahtlus-tada.

“Kummaline,” mõtles Vello.Mõnikord vaatas Vello Lind end uurivalt peeglist, kuid peale mureli-

ku näo ei torganud talle midagi murettekitavat silma. Ja et murelik nägukuulub ühe õige pereisa tunnusjoonte hulka, siis peeti üsna loomuli-kuks, et tal selline ilme on. Tegelikult ei tundnud aga Vello Lind töö- japereasjade pärast üldse muret. Peavalu valmistas mehele hoopis asjaolu,et ükskõik mida huvitavat ta ka tegi või korda saatis – mitte ükski asi eipakkunud talle sedavõrd suurt rõõmu kui elu idioodina. Ometi pidi taseda varjama kui koletut saladust.

Vello Lind ei teadnud, miks elu oli asjad just nii seadnud. Ja see tead-matus piinas teda.

Vahel juhtus, et mees pärast väsitavat tööpäeva end pargis varblast lei-

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM48

HEINSAAR 49

dis vahtimas, suu ammuli, või mis veel hullem – valjusti omaette naer-mas. Kohkunult vaatas ta siis enese ümber ringi, manas ette asjaliku näoja kiirustas edasi.

Sääraste eneseunustamiste vastu oli Vello Lind aja jooksul välja tööta-nud mitmeid hiilgavaid tehnikaid. Ta oli omandanud kaks kõrgharidust,ühe humanitaaralase ja teise praktilise, töötades nüüdseks ühes Tartumööblifirmas köögikappide disainerina. Ta oli sel alal väga hinnatudspetsialist. Lisaks sellele oli mees selgeks õppinud viis võõrkeelt, võtnudnaiseks filosoofiaprofessori tütre, muretsenud temaga kolm last ningümbritsenud end eranditult tarkade ning intelligentsete sõpradega. Jaometi pidi ta aja jooksul enesele tunnistama, et see kõik polnud avalda-nud säärast mõju, nagu ta oli lootnud. Igasugused tarkused ja abinõudpakkusid talle küll vaheldust ja huvi, kuid rõõmu, lihtsat ja puhast elu-rõõmu, seda ta neist ei leidnud.

Nõnda avastas Vello Lind oma kolmekümne viienda eluaasta künni-sel, et vaatamata omandatud kaitsevärvustele hingab tema südames en-distviisi edasi elujanune idioot. Seda mõistnud, muutus mees väga nuk-raks, kuid ühes sellega sündis mehes ka mingi vabanemine.

Ta hakkas enesele nüüdsest lubama vaikseid ja õnnestavaid salatunde.Võttis end teinekord töölt paar tundi varem lahti või hiilis pühapäeva-hommikuti kodunt minema.

Rutakal sammul, silmis kummaline sära, kiirustas Vello Lind neil päe-vil pooljoostes bussijaama, istus mõnele maakonnaliinile ja sõitis küm-mekond kilomeetrit linnast välja, Kärknasse, Kõrvekülla või Äksi, kuidveel sagedamini Tabivere prügimäele. Seal vallandas ta endas kõik taga-sihoitu. Vaikse naudinguga asus mees uudistama minemavisatud radiaa-toreid, triikraudu ja vanu ajakirju, sirutas end hallitanud kaltsude vahelmõnuga välja, vaatas, kuis rott tirib rämpsu oma urgu ja röökis varestekraaksumisele ennastunustavalt kaasa. Kui tal aga niipalju aega ei olnud,leppis mees ka sellega, kui sai pooleks tunniks varjuda mõne kesklinnamaja hämarasse koridori, uurida seal kägaras maas mosaiikkividest lao-tud põrandamustrit, lugeda postkastidelt võõraid nimesid ja tuletadaneist uusi sõnu.

Kui naine siis vahel küsis, mis kummalisi käike ta on hakanud ette võt-ma, oli Vello Linnul vastus kohe valmis, et seoses konkurentsi tihenemi-sega mööbliturul peab ta raamatukogus end senisest tihedamini harimas

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM49

ILMAR KRUUSAMÄE.�

Imat. Õli, lõuend.2000.

kruu0801.p65 21.01.08, 15:262


Hea Eha. Õli, lõuend.2006�2007.

kruu0801.p65 21.01.08, 15:263

52 HEINSAAR

käima. Kui abikaasa pilgus seepeale ikka veel kahtluseseeme paistis, kou-kis mees oma sõnade kinnituseks portfellist välja kõikvõimalikke mööb-liraamatuid ja geomeetrilisi jooniseid, rääkides sinnajuurde ülimalt spet-siifilise sõnavaraga erialast juttu. Kuna naine enam aru ei saanud, millestabikaasa räägib, mõistis ta, et mees tõesti ei valeta, ning Vello sai omapärisõnnega salamisi edasi tegeleda.

Aja jooksul kujunes Vello Linnul välja oma lemmikkoht, kus tal oliküll võimalus harva käia, kuid seda suurem oli sinna sattudes rõõm. Seeoli vana talu linnast paarkümmend kilomeetrit eemal, Kambja lähedal,kus elas üks kurt ja poolpime kaheksakümneaastane naine. Talu juurdejõudes hiilis Vello Lind alati salamisi lauta ja võttis istet kanade ja lam-maste seltsis. Heitnud maha kesk õlepuru ja kuiva sõnnikut, jäi ta silmit-sema tühjal pilgul mäletsevaid lambaid. Need olid õndsad hetked, milmees tundis end justkui kodus. Lambad ja kanad harjusid vähehaavaltemaga ära. Kanad jalutasid üle ta kõhna kere, vaatasid talle rumalal pil-gul otsa ning teinekord tonksasid nokaga kuuenööpi, arvates, et see onmõni särav tõuk. Lambad aga nuhutasid ta põhuga koos olevaid juuk-seid ja lakkusid kareda keelega ta kaela. Silmad pahupidi, suunurgast allavoolamas kollane sülg, lebas mees kesk seda õnnist keskpäevatundi,sulades hetkhaaval ühte selle laguneva maja, kanade, lammaste ja tol-muste valguskiirtega. Vahel urgitses ta puutükiga lambasõnnikut lahti,aidates kanadel kuivanud sita alt ussikesi leida. Mõni kana pidas Vellotsiis koguni kukeks, siblis mehe ees edevalt ja kohendas kutsuvalt sulgi.Vellole tegi see nalja.

Kui väljas hämarduma hakkas, hiilis Vello Lind laudast muldvana naisekööki. Istus vaikselt taburetile ja vaatas, kuis päevavalgus nihutab solgi-pange varju aegamisi paremale, kuis saabuv pimedus muudab asjadekontuure üha ähmasemaks, kuni ongi järel vaid raasuke valgust laual.Üks väike hiir ilmus siis lauale otsima leivapuru, teadmata, et kusagilsiinsamas istub inimene, kes teda vaatab ja on samal ajal õnnelik, et hiirelpole tema olemasolust vähimatki aimu. Olla sedavõrd lähedal olematu-sele, selles oli Vello jaoks midagi väga erutavat.

Ühel hetkel aga helises ta põuetaskus äratuskell ja Vello Lind tõusisvõpatades lauast. See oli märguandeks, et tal on aeg igapäevaellu tagasipöörduda. Vaikselt hiilis ta majast välja ning kiirustas linna tagasi.

Sääraselt retkelt naasis Vello alati heatujulisena, silmis eriline sära. Ta

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM52

HEINSAAR 53

suudles õrnalt oma naist, mängis ning vallatles lastega, öö saabudes is-tus aga töölaua taha ja asus projekteerima hoopis teistsugust, alles kusa-gil kaugemas tulevikus kasutusele tulevat mööblit. Nois kiiruga valmisvisandatud toolides, laudades ja kappides võis aimata midagi nii kum-malist, suurejoonelist ja uut, et mees peitis joonised kohe pärast valmi-mist sügavale sahtlipõhja, justkui kartes kellegi kurja silma.

TIIT AAVIKSOO KOLM ELU

Argentinas Buenos Aireses olevat keegi naine öelnud, et kohtas meest,kes väitis: “Aga Itaalias olin ma kord kuulus füüsik.” Hiljem seda naistleida ei õnnestunud.Henn Käämbre, “Ettore Majorana – salapäraselt haihtunud geenius”,Horisont 2007, nr 5

Kui emand loodus oma suures helduses on aidanud ühel naisel sünnita-da peresse kolm tugevat ja tervet poega, siis võib öelda, et sellesse majjaon tulnud õnn, ning võib olla kindel, et vähemasti ühest lapsest tulevi-kus ka asja saab.

Perekond Aaviksoode peresse sündis kolm poega. Neist kõigist, niiJaagust, Peebust kui Tiidust sirgusid pikad ja tublid heledapäised poisid,kes paistsid koolis silma iseäranis matemaatikas ja korvpallis ning kespärast keskkooli lõpetamist kõik ka ülikooli astusid. Jaak asus õppimafüüsikat, Peep matemaatikat, Tiit aga keemiat. Kõik olid oma kursusepriimuste seas.

Peebust ja Jaagust said hiljem tunnustatud kodanikud, esimesest riigi-kogulane ja teisest koguni minister, kuid miskipärast valis emand loodusoma lemmikuks just noorima, kõige tagasihoidlikuma vendadest – kee-mik Tiidu.

Et emand loodus võib üheaegselt olla nii pikameelne kui ka tujukaskunstnik, on üldteada tõsiasi. Kaua laseb ta vahel oodata oma lemmi-kuil, enne kui neile oma plaanidest märku annab. Sageli koputab ta inim-saatuste ustele just siis, kui seda kõige vähem oodatakse või kui seda ko-guni üldse ei oodata. Aga kui kord juba koputab, siis ei maksa emand

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM53


Kunstnik Külli Suitso profiilis. Õli, lõuend.2002.

kruu0801.p65 21.01.08, 15:264


Ants oli aus ... Õli, lõuend.2004.

kruu0801.p65 21.01.08, 15:265

56 HEINSAAR

loodust enam viivitamisega ärritada. Kui teda kohe ja viisakalt sisse eilasta, muutub ta armukadedaks, murrab vihaga kas või ukse hingedelt javõtab ikkagi oma.

Tiit Aaviksoo oli juba ülikooli ajal abiellunud kaunitarist kursuseõega.Pärast kooli lõpetamist suunati see tubli mees Vastse-Kuustesse keemia-õpetajaks, anti sovhoosi poolt korter ja peagi sündisid noorel abielupaa-ril lapsed. Tänu oma vaimuannetele ja organisatoorsetele võimetele edu-tati Tiit mõned aastad hiljem Vastse-Kuuste põhikooli õppealajuhatajaks,võimaldati suurem korter ja tõsteti palka. Veel aasta jagu hiljem helistatimehele aga haridusministeeriumist ning pakuti tööd ühes Tallinna eliit-koolis. Juba unistaski Tiit ühes naisega Mustamäele kooperatiivkorteriostmisest, juba planeerisid nad peresse kolmandat last ning kõik paistisminevat hästi ja pareminigi veel, kuid just siis, otsekui perekonnaõnnekiuste, koputas emand loodus ühel õhtul perekond Aaviksoode ukse-le… Teda ei kuuldud või ei tehtud kuulma. Emand loodus koputas veelkorra, kuid endiselt ei tehtud temast välja. Siis emand loodus vihastas,tungis kolmandal ööl poolavatud akna kaudu tuppa, libises sisse maga-va Tiidu kuulmeist ja hingamisteedest, imbus sisse tema vereringesse,muutis raskeks tema hingamise ning sundis talle peale mingi jubeda,fuurialiku tõve.

Nädal aega hiljem hakkasid Tiit Aaviksool ilmnema kummalisedsümptomid. Tema nahk, mis oli juba varemgi olnud küllalt valgustund-lik, kattus nüüd tasapisi soomusja kihiga, muutus tihkeks ja kurruliseks,ajades sügelema kogu ihu. Lühikese ajaga muutus mees sedavõrd ine-tuks, et lapsed hakkasid kartma oma isa ja nainegi ei tahtnud enam jaga-da temaga ühist aset. Tiit pesi end küll mitu korda päevas, kuid nahkkasvas päev-päevalt aina kurrulisemaks ja mitmekihilisemaks. Kuna hai-gus järele ei andnud, pöörduti polikliinikusse ja seal diagnoosisid arstidTiidul kalanaha sündroomi. See uudis vapustas kogu perekonda. On juüldiselt teada, et inimesed, keda on tabanud säärane nahakasvamishai-gus, muutuvad välimuselt aina kohutavamaks ega ela reeglina enamkaua. Tiidu heledad juuksed kadusid nahakurdude vahele, seitsmekord-se naha alla kadusid ka ta uhked kulmud ning vuntsid, ja muidu nii sel-ged sinised silmad valgusid verd täis. Inetu, soomusjas kalanahk kattispeagi kogu mehe keha, muutes ta välimuselt monstrumiks…

Nii juhtub sageli, et emand looduse lemmikud pole ühel hetkel enam

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM56

HEINSAAR 57

tema lähedaste lemmikud ja nad peavad seetõttu vastu astuma uutele,sageli ootamatutele ja kummalistele väljakutsetele. Tiit Aaviksoo nainetalus mehe vääramatut allakäiku veel paar kuud, pakkis siis nuttes asjad,võttis oma kaks last käekõrvale ja läks. Haige mees vaatas läbi sügissajulahkuvale perekonnale aknast järele, tõmbas siis valulise grimassiga kar-dinad akendele ette, jäädes oma suurde korterisse üksi. Tema elu olimuutunud õudusunenäoks.

Mõni nõrgem oleks sellisel puhul ehk lahkunud vabatahtlikult elust,kuid Tiit polnud mees, kes läinuks nii lihtsa vastupanu teed. Ta otsustas,maksku mis maksab, astuda selle koleda haiguse vastu võitlusse. Ta ostiskokku hunnikute kaupa seepi, ravimeid ja valuvaigisteid, püüdes haigu-sele vastu panna niipalju kui võimalik, kuid kõik see tundus asjata. Met-sikud valud, mis kaasnesid soomusja naha tundidepikkuste pesemis-protseduuridega, olid kirjeldamatult piinarikkad ega andnud tihti pärastpesemistki järele.

Ühel päeval otsustas Tiit lahkuda oma senisest elukohast, kuna lähi-naabruse lapsed teda juba väga kartsid ning lastevanemad talle etteheit-val ja tigedal pilgul otsa vaatasid. Temast oli saanud põlualune. Meeskolis kolm kilomeetrit Valga pool asuvasse väiksemasse karjafarmiasulas-se, ühte poollagunenud kahekordsesse hruštšovkasse. Seal pidi ta hak-kama spiraaliga vett keetma, kuna sooja vett majas polnud. Ka pooledaknad olid kaetud vineeritükkidega ning enamik teisi kortereid olid ma-jas üldse elamiskõlbmatud. Tema lähemateks naabriteks said nüüd karja-kud, külaheidikud, joodikud ja vargad, kuid nemad olid elu kõikvõima-like pahupooltega rohkem harjunud ega teinud seetõttu oma uuest pe-letisliku välimusega naabrist suuremat välja.

Et veidigi vaigistada valu, mähkis Tiit oma naha külmade ja niiskete li-nade sisse, liikudes nõnda uues elukohas ringi nagu muumia. Pidevastveekeetmisest hõljusid korteri lae all niisked aurud, tapeet koorus sein-telt aegamisi maha ning lagedest varises alla krohvi. Kuid kesk kõike sedapiinarikast hääbumist muutus Tiidu elus midagi ka huvitavamaks. Sama-aegselt organismi lagunemisega tajus mees imestusega, kuis ta haistmis-ja värvimeeled teravnevad, kuis ruumiline tajutundlikkus suureneb,ning üha enam leidis ta end viibivat mingite veidrate kujutluspiltide mee-levallas. Painava kinnisideena hakkas mehe unenägudes korduma nüüdaina üks põualaadne motiiv või hingepilt, muutudes tema tajuilmas vii-

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM57


Mu ees on enda jäljed ... iga päev. Õli, lõuend.2007.

kruu0801.p65 21.01.08, 15:266


Vanamees. Õli, lõuend.2000�2001.

kruu0801.p65 21.01.08, 15:267

60 HEINSAAR

maks nõnda selgekujuliseks ja kombatavaks, et Tiit ühel hommikul ene-selegi üllatuseks avastas, et tahab seda nägemust maalida. Ja mitte ainultei taha, vaid lausa peab. Ta lasi ühe naabertalus elava uskliku mutikesekaudu, keda mees ainsana usaldas, muretseda endale pintsleid, õlivärve,puust raame ja suure rulli lõuendit ning hakkas aega viitmata tööle. Kuita oli valmis kruntinud kümmekond hiiglaslikku alusmaali, asus ta kat-ma ligi nelja ruutmeetri suuruseid lõuendeid nendesamade nägemuste-ga, milleks olid ärakuivanud järve- ning jõepõhjad, kuumusest praguli-seks tõmbunud savipinnad, raplevad ja õhku ahmivad kalad ning mõt-liku ilmega hiidkonnad, kes ammuli sui üles taeva poole vahtisid. Maa-lides detailitruult oma viirastuslikke painajaid, oli Tiit nõnda asjaga ame-tis, et unustas sel ajal koguni oma valu. Ta kujutas veel mõned vee-rohud siia ja sinna, taamale kuumusest väreleva metsa, paar kõhna haig-rut kaldaservale. Tiit ei teadnud, miks just kinnisidee kuivanud järvedestteda vaevas, kuid teist laadi nägemused teda ei külastanud. Nood pala-vikulised pildid valmisid tal aga see-eest nõnda realistlike ja sugestiivse-tena, et kui mees pärast maalide valmimist neid kauemaks vaatama jäi,tuli talle vägisi peale janu ning ta pidi kiiruga minema vett jooma. Pilti-dele pani ta pealkirjadeks järjepanu “Peipsi”, “Emajõgi”, “Õhne jõgi”,“Veisjärv”, “Mustjärv”, “Pühajõgi” ja “Kikepera”. Kõik see meelisõges-tav äng, mis haigusest tingituna Tiidu hinge vaevas, sai nõnda värvidekaudu lõuendile kantud.

Raha tal söögi, uute värvide ja lõuendi ostmiseks õnneks jätkus. Rahasaatsid Tiidule nimelt tema vanemad vennad, kes elasid nüüd suurteslinnades ja häbenesid temaga kokku saada, kuid ometi tundsid salajastmuret tema käekäigu pärast. Mõne tuhande krooniseid summasid hak-kasid nad saatma samale mutikesele, kes Tiidu naabruses elas ja kes me-hele selle eest ülepäeviti seepi, ravimeid, süüa ja uusi värve tõi.

Parandamatu nahahaigus aga arenes omasoodu edasi. Tiidu nahkmuutus üha soomusjamaks ja valulisemaks. Kui ta end pesi, siis ei saa-nud ta muidu, kui pidi suruma hambad huulde, et mitte kuuldavaletuua valust tingitud karjeid. Tema keha hakkas üha enam sarnanemamingile aeglaselt liikuvale massiivile, otsekui olnuks ta mõni eelajalooli-ne loom, mõni kahepaikne soo- või järveelukas. Nõnda, kuumaks köe-tud toas, üheainsa kahesaja viiekümne vatise hiidpirni all, maalis see vae-vatud mees aina edasi üha enam kõrbestuvaid veekogusid, üha õhku

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM60

HEINSAAR 61

ahmivamaks muutuvaid konnasid kuivanud savil…Miks oli küll emand loodus selle mehe vastu nii õel? Mis olid tema

plaanid? See monstrum, kelleks Tiit muutunud oli – silmade asemel kaksvaevu aimatavat kitsast ja veritsevat pilu, mingid mügarad seal, kus peak-sid olema sõrmed, kõrred topitud ninasõõrmeisse, et nahk ei pääsekslämmatama hingamisteid, seda ei saanud enam nimetada inimeseks…Ühel päeval ei jaksanudki Tiit enam maalida, ei jaksanud end enam pes-ta ega ravitseda. Lakkamatult kasvav kalanahk mähkis mehe üleni en-dasse, lämmatades ta viimaks nagu salakaval boa, ja õnnetu olend vajustoanurka meelemärkuseta maha…

Mutike, kes Tiit Aaviksoo eest hoolitses, koputas järgmisel hommikulmehe uksele, kuid et keegi avama ei tulnud, arvas ta, et Tiit on haiglasseviidud. Ent paar nädalat hiljem hakkasid need ettetõmmatud kardinadja see vaikus seal korteris talle kahtlased tunduma, liiati paistis kardinatetagant öösiti kumavat valgust. Mutike avas tagavaravõtmega, mis talleTiidu enese poolt usaldatud oli, ukse ja sisenes korterisse. Tema imestusoli suur. Korteri mõlemad toad olid täis kummalisi, painava atmosfääri-ga hiigelsuuri kõrbemaale, pragunenud savipinnasel istumas taevassevaatavad konnad. Need pildid otse jahmatasid vana naist ning ajasidpeaaegu kohe janutama. Mutike läks kööki ja jõi kaks klaasi vett, leidesseejärel kööginurgast mingi tumeda ja roosa, kookonitaolise mütsaku.Ta tonksas jalaga mütsakut, mõistmata, mis see on.

Et korter olid jahe, pani mutike ahju küdema ning asus tube korista-ma. Kui toatemperatuur umbes kahekümne pügalani oli tõusnud, panipõrandaid pesev mutike korraga silmanurgast tähele, et köögis miskiliigahtas… Eit kargas ehmunult püsti, jäädes nurgas vedelevat kookonitjõllitama. Tõepoolest, miski liigutas end seal sees. Seepeale haaras muti-kest kabuhirm ja ta põgenes korterist nii kuis jalad võtsid.

Vana naine tuli tagasi järgmisel hommikul koos oma kohtlase pojaning karjakust majanaabriga. Nad kütsid toad sedavõrd soojaks, et koo-kon jälle liigahtas. Hirmu ja uudishimuga vaatasid kõik kolm seda kum-malist maas lamavat moodustist. Kookonit kattev nahk muutus soojaõhu käes õrnaks ja hapraks, meenutades roosat pärgamentpaberit võivapsikupesa katvat materjali. Mutikese märguande peale asus üks mees-test ettevaatlikult kookonit lahti rullima, teine aga seisis, ahjuroop pea

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM61


Tuhandete lemmik. Õli, lõuend.1997.

kruu0801.p65 21.01.08, 15:268


Kunstnik Marko Mäetamme peegelpilt. Õli, lõuend.2001�2002.

kruu0801.p65 21.01.08, 15:279

64 HEINSAAR

kohale tõstetud, kõrval, valmis iga hetk virutama, kui sealt seest midagikoletislikku peaks välja ilmuma. Lahtirullitud ja rabe nahakest oli katmasjuba tervet esikut ja tuba, kui nad viimaks kookoni südamikuni jõudsid.Ent vaatepilt, mis siis avanes, pani üllatuma neid kõiki, isegi sõjakalt mee-lestatud karjakut, kes ahjuroopi kramplikult pea kohal hoidis. Nimeltilmus kookoni seest lagedale looteasendis kägarasse tõmbunud väike jailus mees.

Ta oli üsna tõmmu nahaga, kastanpruunide kräsus juustega ja justkuipomises midagi läbi une. Tundes, et ta ümber pole enam kaitsvat kesta,hakkas mehike nihelema ja tahtis avada silmi, kuid et need olid tihket jakollast mädarähma täis, siis polnud see võimalik.

Esimesena sai üllatusest võitu usklik mutike, kes oli rohkem elu näi-nud kui teised. Osavõtlikult pühkis ta lamaja näo niiske lapiga puhtaksning mehike avas aeglaselt silmad. Need olid mererohelist värvi, vägaselged ja ilmekad. Natuke aega niisama enese ette vaadelnud, pööras taoma pea enda kohale kummardunud inimeste poole ja naeratas. Siistõusis ta istukile, ringutas mõnuga ja pikalt ning hüppas püsti.

“Kut ma ole?” küsis ta lapselikult heledal häälel.Esimese asjana tahtsid juuresseisjad põgeneda, kuid nähes siis, et väi-

ke mees nende ehmumise peale ise samuti ehmatas, jäid nad uuesti ära-ootavalt seisma. Peagi asus mehike asjalikul moel ümbrust uudistama,vaatas aknast välja ja aina imestas vaimustunult. Vanust võis talle väli-muse järgi pakkuda nii umbes kahekümne kolme aasta jagu, kasvult olita mitte rohkem kui meeter kuuskümmend pikk. Korraga näitas mehikenäpuga enese suu peale, andes mõista, et on väga näljane. Mutike vaatasoma kohtlase poja ja karjaku otsa, need kehitasid kõheldes õlgu. Eit oh-kas, lõi kolm korda enesele ristimärki ette ja sõnas:

“Mis seals ikka, ega vaeslast saa ometi ilma peale üksi jätta.”Ja olles äsjasündinule Tiidu vanad püksid jalga ning kampsuni selga

aidanud, mis olid mehikesele muidugi hirmus suured, läksid nad kõikära mutikese talusse, et korraldada seal üks vägev õhtusöök selle erilisesündmuse puhuks.

Paar järgmist kuud elas see kookonist ilmale tulnud mees nüüd seal-samas talus, sõi, jõi ning kosus. Teda käis järjepanu vaatamas kogu üm-berkaudne rahvas, isegi Vastse-Kuustest ja Antslast tulid inimesed sedakummalist mehikest kaema. Kõik vaatasid ja panid imeks tema suuri ja

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM64

HEINSAAR 65

rohelisi silmi, tema lapselikku meelt ja tohutut isu. Mehike aga uudistaskõiki teda vaatama tulnud inimesi samasuguse huviga vastu, uuris puidja põõsaid, mis maja ümber kasvasid, õppis kohalikelt päevavarastelt,kellega ta juba sõbraks oli jõudnud saada, tundma keerulisemate asjadenimesid, vaatas telekast kõiki saateid ja kuulas raadiost kõiki uudiseid,aina sõi ning ümises laulda. Õhtuti aga mängis ta mutikese kohtlasepojaga doominot või “Reisi ümber maailma”.

Kuuldused sellest kummalisest mehikesest levisid kiiresti kaugemalegi,kuni viimaks Tartust keegi tähtis ametnik saabus, et viia mees isiku tu-vastamiseks linna. Seal selgus, et keegi ei tunne seda imelikku meest, etteda pole kodanike nimekirjaski mitte, pole ka teada, kes on ta ema ja isaning seegi, mis rahvusest ta on. Nii tekkis seaduskuulekatel ametnikelkoguni kahtlus, kas seda mehikest ülepea üldse olemas saab olla, kuid…olemas ta ju oli! Asja huvides kutsuti teda vaatama ka vennad Jaak jaPeep Aaviksoo, kuna mees oli leitud Tiit Aaviksoo viimasest elupaigast.Kuid ei Jaak ega Peep leidnud selles lustakas mehikeses midagi ühistnende teadmata kadunuks jäänud vennaga ning küsimuse peale, kaspole sel mehel siis tõesti Tiit Aaviksooga välimuselt midagi sarnast, rapu-tasid vennad vaid nõutult päid. Tiidu endine nainegi kutsuti tundmatutkodanikku tuvastama, kuid tema ei osanud samuti öelda, kellega tegu.

Et ajal, mil need ebatavalised sündmused aset leidsid, oli saabunudNõukogude Liitu juba sulaajastu ning Eestiski hakanud puhuma endi-sest vabamad tuuled, polnud bürokraatiamasinad tollal enam õnneksmitte väga keerulised. Otsustati see mees lihtsalt kanda rahvastikuregist-risse eestlasena, kuna eesti keelt ta ju omal lapselikul kombel rääkis. Aru-telu peale aga, mis võiks olla tema nimi, vastas mehike ise ilma pikemaltmõtlemata:

“Ma olen Elmo Pääsuke.”Kui Elmo Pääsuke, siis Elmo Pääsuke. Kellelgi polnud säärase nime

vastu midagi ja nii saigi mehikesest tollal veel Nõukogude Eesti uus jatäieõiguslik kodanik.

Rahamured ei hakanud Elmo Pääsukest samuti vaevama, kuna maa-lid, mis Tiit Aaviksoo korterist leiti, määrati halduskohtu otsusega tema-le. Vaidlus selle ümber oli muide kõva, kuna paljud inimesed, nende seasnii vennad Aaviksood kui ka Tiit Aaviksoo eksabikaasa ühes lastega,

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM65

66 HEINSAAR

kandideerisid piltide pärimisõigusele. Kuid määravaks sai siiski üpris ül-latav tõsiasi, et kõigil maalidel tuvastati Elmo Pääsukese autograaf, misoli üsna keeruline, kuid mida väikest kasvu mehike ainsana suutis per-fektselt järele teha, tõestades nõnda, et maalide autor on just tema. Kui-das sai säärane asi võimalik olla, sellest ei saanud keegi aru, kuid et kohuthuvitas vaid faktiline tõestusmaterjal, siis igasugune edasine vaidlus sel-les vallas peatati. Miks aga löödi nende maalide ümber nii kõva lärmi jamiks tahtsid neid enesele nii paljud Tiit Aaviksoo sugulased? Aga selle-pärast, et kriitikud hindasid nende sugestiivsetelt nägemuslike maalideväärtuse väga kõrgeks. Ja tõepoolest, ei möödunud kuigi palju aega, kuikõik nood maalid Tartu ja Tallinna galeriidele ja kunstimuuseumidelemaha müüdi ning Elmo Pääsukest lühikese ajaga rikas mees sai. Küsi-muse peale, et kas ta ei võiks mõne säärase pildi veel juurde maalida,vastas Elmo aga vaid naerdes:

“See aeg on nüüd möödas!”Piltide eest saadud rahaga asus Elmo Pääsuke mööda Eestit ringi rei-

sima, tundes lakkamatut huvi kõigi uute asjade, maastike ja inimestevastu. Ta uudistas maailma nagu laps, nähes kõike kui esimest kordaelus. Kuna mehikesel oli päikseline ja usaldav loomus, sai ta iga päevsõbraks mõne uue ja huvitava inimesega. Ja tundus, et inimestele meel-dis see, et Elmo küsimused ja jutt olid nii lapselikud ning siirad, samutikui ta naergi.

“Viige mind mere äärde. Ma tahan merd näha,” ütles ta korraga ühelpäeval ning tema soov täideti, sest palju oli, neid kes seda meest aidatatahtsid. Elmo elujanu nakatas kõiki.

Kui jõuti mere äärde, ilmusid mehikese silmadesse suurest õnnest lau-sa pisarad ning rõõmsalt käsi plaksutades teatas ta kohe, et ostab maali-de eest saadud rahaga merejahi ning läheb ümbermaailmareisile.

Et Elmo Pääsukese kiiresti kasvavasse sõpraderingi oli ilmunud jubaka paar meremeest, siis õpetasid nood talle merealast terminoloogiat,purjerehvimist ja navigatsiooni ning juba kolm kuud hiljem oli ElmoPääsukese end kõigi meresõiduks vajalike eelteadmistega kurssi viinud.Ta ostis enesele väikese ühemastilise purjejahi, jättis pisarsilmil hüvastimutikesega, kes talle nii kaua aega ema eest oli olnud, jättis hüvasti katema kohtlase poja, päevavaraste ja veel paljude uute sõpradega ningläkski ära ümbermaailmareisile.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM66

HEINSAAR 67

Pärast seda pole Elmo Pääsukesest enam palju kuulda olnud. On olnudrändureid, kes on tema välimusega meest näinud küll Aafrika või Lõu-na-Ameerika rannikuvetes, küll Lihavõttesaarel või Sahhalini lähedal,kuid viimaste kuulduste järgi olevat see elujanune mees randunud hoo-pis Uus-Meremaa rannikul ning abiellunud seal ühe kõrgest soostmaooritariga, muretsenud temaga neli last ning ehitanud Vaikse ookeanikaldale enesele maja. Aga seegi jutt ei pruugi päris tõsi olla, kuna samalajal olla teda nähtud ka Buenos Aireses ja California rannikuvetes ningmitte kaua aega tagasi koguni siinsamas lähedal Visbys, kummaski käe-vangus temast pea jagu pikemad rootsi kaunitarid, nii et mine võta siiskinni, mis kõigist neist kuuldustest tõsi, mis vale on.

Kuid tõsi on see, et suur on selle inimese õnn, kelle emand loodus onenese lemmikuks valinud ja kelle päralt saavad olema kõik suuremadkannatused, hävingud ja eluraskused, aga ka uuestisünd, elurõõm ja rän-damise õnn.

EESTI LOODUS

Kinomehaanik Peep Ranniku sisenes Viru Keskuse juures trammi. Taloli seljataga raske tööpäev ning ainus, mis ta sellelt päevalt veel soovis,oli jõuda koju, võtta üks kuum vann ja kutsuda siis enesele külla tüdruk,kellega ta kolm nädalat tagasi ühel Kunstiakadeemia peol tutvunud oli.

Rahvast sisenes trammi palju, nii et isegi kergeks trügimiseks läks,ning Peep leidis enesele koha tagumise akna all. Järgmises peatuses sise-nes trammi veelgi rohkem inimesi. Üks umbes neljakümne viie aastanekogukas mees, kes Peebu arvates mitte kuidagi poleks tohtinud tema sel-ja taha mahtuda, trügis sinna ometi, mispeale veel teinegi, lühem, umbesviiekümneaastane kõrend end omakorda paksu mehe ja kinomehaanikuvahele nügis. Peebul hakkas väga ebamugav. Ta tahtis kuskile mujaleseisma minna, kuid et tramm oli koju sõitvaid inimesi tihedalt täis, pol-nud tal selleks võimalust. Peep tundis, kuis kõrendik mees teda õla ta-gant silmitseb. Mehike uuris ta nägu, habet, samblarohelist jopet ninghakkas siis korraga väga vaikselt, justkui endamisi kõnelema:

“Teie välimus tuletab mulle meelde, et ma olen seal mõned korrad käi-nud. Looduses, ma mõtlen. Ja olen aru saanud, et see üks metsik, vohav

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM67

68 HEINSAAR

ja saladuslik kant on. Inimesed miskipärast alahindavad seda. Võin teileöelda, et olen sukeldunud tumedasse metsa lausa ihuüksi, kitsal, vaevu-aimataval rajal aina edasi minnes, samal ajal kartes, kõvasti kartes, agaikkagi edasi minnes. Olen avastanud, et mu ümber pole korraga enaminimesi ega maju, vaid sootuks midagi muud, midagi mõistmatut ja suu-rejoonelist, millele isegi nime ei oska anda. Seened, kuused ja sammal.Suuremate kuuskede all väiksemad kuused, nende all väiksemad ja nen-de all omakorda veelgi väiksemad kuused. Ja vaikus. Kas pole imelik?”

Peep Ranniku vaatas aknast välja, püüdes väsinud ohkega mõista an-da, et säärane jutt talle vastumeelt on. Aga mehike jätkas:

“Olen näinud seal loomi. Suuri ja väikeseid loomi. Olen näinud sealjäneseid, kährikuid, rebaseid, oravaid, põtru ja kitsi, olen näinud rohe-vinte, metsvinte, metsiseid, kadakaid, kaski, humalat ja kassitappu ningvõin täie veendumusega öelda, et meid ümbritsev loodus on tõesti äär-miselt ebatavaline. Ka rotte ning mügrisid olen seal näinud, siis veel pu-najalg-tildreid, ondatraid ja mingeid pruune olendeid… Saad sa, mees,üldse aru, millest ma räägin? Ja kui oluline see tegelikult on…”

Kinomehaanik neelatas. Selles tillukeses mehes oli midagi ähvardavat.Peebul oli ebamugav tunda seda mehikest oma selja vastas, kuid midagipolnud teha. Kuni Balti jaamani tuleb ära kannatada.

“Kas sa üldse mõistad, mees, mis su hinges toimub, kui märkad, etkorraga on su ümber koovitajad, suurkoovitajad, kiivitajad ja kakud,”jätkas aga tilluke mees, silmad Peebu õla taga välkumas. “Kakud ja ha-ned olid üldse ühed esimesed linnud maamunal. Nad olid siin juba viis-kümmend – ei, mis viiskümmend – kuuskümmend viis miljonit aastatenne meid! Kuuskümmend viis miljonit – saad aru! – ja korraga vaatabüks säärane tont sealsamas sulle puuoksalt vastu ega pilguta silmagi. Mistunne sul oleks minu asemel, mees, ah? Oi loodus, loodus… metsik,lämmatav rohelus, mis mitte kuhugi välja ei vii. Ja liblikad, kummalisedvalged põualiblikad, mis su säärikute ümbert kõikjale lendu paiskuvad,kui sa nõndaviisi lähed, sihitult ja umbropsu. Kleepuvad ämblikuvõr-gud, millesse nägupidi takerdud. Ja valgus su ümber, valgus puude all,valgus puude kohal ning siis veel hoopis, hoopis teistsugune valgus sealüleval, kus pilved on.”

Tilluke mees küünitas üle õla Peebule otsa vaatama ning ta suust kan-dus mehaaniku ninasõõrmeisse õlle ja piibupigi lehka. Peep vaatas talle

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM68

HEINSAAR 69

korra rangel ilmel vastu, kuid mehikese narmendav mantel, terav nina jaekstaatiline pilk ehmatasid mehaanikut, nõnda et ta pea kiiruga ära pöö-ras.

“Aga siis sattud sa korraga jõe äärde,” jätkas mehike samal ajal justkuitransis, “jääd mõtlema, et kuhu see voolab, ega saa jälle millestki aru.Jõe ääres aga on mahajäetud maja, aknad eest juba ära mädanenud, põ-randad sisse vajunud, tubades hallituse ja kõdunemise lehk, ühes toasaga toolid ja laud veel üsna korralikud. Laua taga aga istub metsiku pil-guga habemesse kasvanud mees, keda sa ei tunne ning kes sulle süngeltvastu põrnitseb. “On see tõesti võimalik!” mõtled sa hirmunult, kum-mardud siis kiiruga ja taandud. Õues aga jälle pilved, kuused, lepavõsaja vaevumärgatav rada. Sa lähed mööda seda teed, mis kuhugi välja eivii, hingad sisse mädanend lehtede hõngu ja mõtled – salapärane, isegiohtlik on see kõik, ja ometi kaasakutsuv. Vähehaaval hakkad märkamatillukesi taimi, mida enne justkui ei märganud, ja eneselegi ootamatulttead nende nimesid: laanelill, leseleht, mailane, kuningakübar, vesihein,linnurohi, mille järel omakorda tulevad säärased taimed, mida sa ei tea.Veider, eks ole, et osasid tead ja osasid ei tea, ise aga samal ajal kõnnidmuudkui edasi…”

Kinomehaanik neelatas. Ta kõris tekkis lämbumise tunne.Linnahalli peatuses tuli veelgi rahvast juurde ning õhku kippus tram-

mis tõesti juba väheks jääma. Kuid tilluke mees Peebu selja taga paistissellest veelgi indu juurde saavat.

“…Sa kõnnid mõttesse vajunult edasi, sind ümbritseb aina tihedammets, mille taga omakorda ei alga aga sugugi mitte uuesti tsivilisatsioon,nagu sa vargsi ehk loodad, vaid hoopis ürgsed sood ja rabad, mis onjuba midagi täiesti arusaamatut. Sookailud, tuttvillpead, laukad, kihula-sed ning tohutu palavus. Suurkoovitajad. Sääsed ja hiiglaslikud parmud.Laukad on aga säärased, et oh-oh-oh-hoo! – vesi on seal mustem kuiöö, sinna vajudes võid uppuma jäädagi, sedavõrd põhjatud on nad!”

Mehaanik Peep Ranniku tegi parema käega närvilise liigutuse, et va-bastada see kõneleja sõrmedest. Kuid terava ninaga mehike, selle asemelet tagasi tõmbuda, lähendas oma lehkava suu hoopistükkis Peep Ranni-ku kõrva juurde ja sisistas edasi:

“Kuule, mees, ma tean, mida räägin! Ma olen käinud seal mõned kor-rad. Ja ma tean ka seda, et need metsad peidavad endas sääraseid sala-

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM69

70 HEINSAAR

dusi, millest sinusugustel aimugi pole. Kord ma kõndisin ühes säärasesmetsas kusagil Räpina ja Meerapalu vahel. Peagi muutus see läbipääsma-tuks tihnikuks, aga ma tungisin sealt siiski läbi ja enamgi veel, sattusinkoguni väikesele välule, kus leidus igas suuruses ja igat värvi seeni – si-niseid, kollaseid ja punaseid seeni. Seisatasin seal nende seente keskel,mõtiskledes seeüle, et need seened on seal täiesti omaette, ning siis äkki– kujutad sa ette! – näen nende seente keskel seismas väikest, aruka vaa-tega lindu. Lind vaatab mulle, pea viltu, otse silma. Saad aru, mees, otsesilma! Kuid talle veelgi lähemale minnes märkan, et polegi tal mingeidtiibu ega isegi nokka mitte ja ei seisa ta samuti mitte kahel, vaid hoopisneljal jalal, nagu polekski lind. Aga samas, ja see ongi selle asja juureskõige kummalisem, sain ma ometi aru, et tegemist on täiesti hariliku lin-nuga. Mõistad! Vaat sääraseid asju juhtub, kui sattud tihnikusse. Maolen ju seal olnud, ma tean…”

Peep Ranniku nööpis endal särgi kaks ülemist nööpi lahti. Tal olinüüd tõesti juba väga raske hingata. Ta pidi sealt kuidagi ära saama.Peep kavatseski juba hakata ukse poole trügima, kuid õnneks jõudistramm Balti jaama ning enamik inimesi väljus sõidukist, teiste seas katilluke mees ning tema järel too tüsedam, kes paistis olevat nähtavastiesimese sõber. Aga enne veel, kui nad maha jõudsid minna, haaras tillu-ke mees korra Peebu mantlivarrukast, kähistades talle kõrva:

“Mõtle selle peale, mis ma sulle rääkisin. Igaühele ma sääraseid asju eiräägi. Mõtle selle peale, kui üürike on kõik, sina ja mina ja isegi see linnmeie ümber – pelk viirastus ainult…”

Tilluke mees tahtis Peebule ehk veel midagi öelda, kuid sõber tirisnüüd vennikese väevõimuga enesega ühes. Mehed kadusid kätega veh-kides ja millegi üle ägedalt vaieldes Kalamaja poole.

Tramm liikus edasi. Peep Rannikul oli veel kahe peatuse jagu edasisõita. Ta istus vabale pingile, sirutas jalad mõnuga välja ja ohkas kergen-datult. Pitsitus kõris andis järele. Vabanedes kummalisest painest, mistolle mehikese jutt temas tekitanud oli, tundis mees eneses kasvavatenergiat, isegi teatavat erutust ja söögiisu. Ta otsustas helistada oma tüd-rukule, et leppida kokku kohtamine kusagil restoranis, ent kätt jopetas-kusse surudes leidis ta, et telefoni ei ole. Polnud ka rahakotti, võtmeidega pangakaarti, isegi mitte raamatukogu liikmepiletit ega kinomajakaar-ti, mitte midagi polnud enam, kui paar ühekroonist münti välja arvata.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM70

HEINSAAR 71

Nagu haavatud loom hüppas Peep Ranniku püsti, kuid tramm oli jubaBalti jaamast kaugel. Abiotsival pilgul pöördus ta seejärel kaasreisijatepoole, nood aga vaatasid mehe ahastust ükskõikse, tuima uudishimugapealt.

Alles nüüd haaras Peep Rannikut tõeline õud. Ta tundis, et on ära ek-sinud.

REBASED JA LINNUD

Üllatavaks osutus avastus, et pika aja, võib-olla isegi mitmesaja põlv-konna vältel varjul olnud tunnused võivad uuesti avalduda.Steve Jones, “Darwini vaim ehk peaaegu nagu vaal”

Juues neljapäeva hommikul kodus üksi kohvi ja vaadates hajameelseltaknast välja, tundis väikepereelamute projekteerija Rein Vihalemm kor-raga, et hakkab rebaseks muutuma. See oli veider tunne. Arhitekti mee-led muutusid salamisi valvsaks, sõõrmed ärkasid haistma uusi ja huvita-vaid lõhnu ning eneselegi ootamatult suunas ta pilgu naabriaeda – sin-na, kus jalutasid ringi kanad, üks rammusam kui teine. Järgmisena tun-dis Rein Vihalemm juba, kuis ta suunurgast niriseb alla ila. Instinktiivseltkargas mees püsti, kuid istus siis kohe jälle tagasi.

“Misasja – lolliks hakkan minema või!” mõtles ta kohkunult, kallasenesele uue tassitäie kohvi ning jäi äreval pilgul ploomipuid silmitsema.

Kuid järgmisel hetkel kargas Rein uuesti püsti, jooksis uksest välja jakükitas naabrite aia taha maha. Teispool sõstrahekki ja traatvõret jaluta-sid ringi kolmteist ilusat ning paksu kana. Silmad pärani ja keel suunur-gast väljas, vaatas Rein linde, tundes, kuis miski, mida seal olla ei saa-nud, ta istmiku kohal edasi-tagasi vonkleb. Magus pinge üha kasvasmehes ja viimaks, suutmata kiusatusele vastu panna, hüppas ta üle aiaotse kanakarja keskele. Sekund hiljem oli kolmel kanal kael kahekorraväänatud ning Rein Vihalemma süda rahul. Mees imestas isegi tagantjä-rele oma osavust. Kanad kaenla all, kavatses arhitekt juba üle aia tagasironida, kui kellegi hele hääl ta peatuma sundis.

“Vabandust, aga mida sa siin praegu teed?!” hüüti selja taga. See keegioli naabrinaine Inga Laanepüü.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM71

72 HEINSAAR

Igas teises olukorras oleks Rein Vihalemm verest välja löönud, kuidnüüd, täis rebase kavalust ja inimese tarkust, pöördus ta rahumeeli ringija naeratas naabrile.

“Selle asemel et mind tänada, sina hoopis pahandad. Nii ei ole ilus,Inga.”

“Minu küsimus oli – mida sa siin teed, meie aias, kanad kaenlas?!”kordas aga naabriproua veelgi nõudlikumal häälel küsimust.

“Olgu, kui sa just nii väga teda tahad, eks ma siis seleta,” andis ReinVihalemm seepeale alla. “Asi oli ju tegelikult nii, et joon mina köögisoma hommikukohvi ja püüan sisse elada algavasse tööpäeva, kui äkkiaknast näen – rebane! Selline koheva karva ja pika sabaga! Ning hiilibteine otse läbi minu aia teie kanaaia juurde, siis aga – hopp! – üle heki jakohe murdma. “Oh õudust!” hüüatan mina, kargan püsti ja kohe tallejärele! Ja õnn oli, et veel viimasel hetkel jaole sain – muidu oleks raipnad kõik maha murdnud.”

“Sinu jutt on imelik ja raskesti usutav, kallis naabrihärra, pole minasiin veel kunagi ühtegi rebast näinud!” vastas naabriproua seepeale kaht-lustavalt, tahtmata sugugi Reinu uskuda. Isegi käed pani ta kurjakuulu-tavalt puusa.

“Enne ei ole, aga nüüd oled,” ei jäänud Rein vastust võlgu, “ükskordon ikka esimene kord.”

“Nii-nii. Ja huvitav, kus see rebane siis on?”“Misasja?”“Ma küsisin, et huvitav, kus see rebane sul on siis? Ma tahaks ka seda

imelooma näha?!” nõudis naine.“Miks sa mind ei usu, Inga,” ohkas seepeale Rein nukralt, nii et isegi

pisar ta silmanurka kerkis. “Ütlesin ju, et ajasin ta ära! Näed, enne jõudissunnik mind jalastki veel hammustada. Ma tõesti ei tea, kus ta praegujuba otsaga olla võib.”

Nüüd muutus naabrinaise ilme juba kõhklevamaks. Tundus koguni,et ta hakkab tasapisi leebuma.

“Kas sa pole siis tõesti raadiost kuulnud või ajalehtedest lugenud,kuis viimasel ajal kõik Londoni ja Berliini eeslinnad rebaste poolt vallu-tatud on,” jätkas arhitekt Rein seepeale juba julgemalt, tundes, kuis mis-ki ta istmiku kohal uuesti üles-alla võnklema hakkab. “Isegi jahimehi japolitseinikke ei karda nad enam, lihtinimestest rääkimata, ja nüüd –

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM72

HEINSAAR 73

nüüd on see nuhtlus nähtavasti meiegi linnakesse jõudnud. Kas polehull lugu!”

Kui Inga Laanepüü seepeale juba üsna segadusse aetud ilmel naabri-mehele noogutas, tundis Rein Vihalemm eneses korraga mingit uut, se-nisest veelgi metsikumat jahikirge ärkamas, lausa säärast kirge, et seeteda ennastki ehmatas… Ja täis rebase kavalust ja inimese tarkust, leidista, et on paras aeg asuda uut saaklooma piirama.

Rein astus nüüd noore naabriproua juurde, võttis tal käest kinni ningvaatas sügavasti silma.

“Nii et ma käitusin sinu arvates siis valesti?” küsis ta vaikselt. “Olek-sin pidanud pealt vaatama, kuis see õel loom kõik teie kanad ükshaavalmaha murrab ja verepidu peab, jah? Kui nii, siis palun muidugi vaban-dust. Enam iialgi ei asu ma ühegi rebasega võitlusse, kes teie kanaaedatungib, võid mind uskuda!”

Kaks kurba pisarat langes ta silmist Inga Laanepüü kätele, siis asutasRein end koju tagasi minema.

“Oota ometi!” hüüdis naabrinaine talle aga varsti järele. “Ära mineniimoodi ära, et jätad minu siia süüdlasena seisma. Kui su jutt tõesti tõsion, siis… tule, ma pakun sulle vähemalt tassi kohvigi vaevatasuks. Tule,tule…”

Häbelikult naeratades läks arhitekt Rein naise järel tuppa. Kolm ma-hamurtud kana, mis kaelapidi ta pahemas käes rippusid, võttis mees sa-muti ühes.

Kui Inga Laanepüü oli keetnud kannutäie kohvi ning sinna juurdeveel mõned võileivad valmistanud, istuti lauda. Peagi hakkas majastkostma juba sootuks rõõmsamat jutuvada. Ja oli ka ju, mille üle naerda,kuna Rein Vihalemm oma rebasejahti nüüd juba uuesti ja hoopis nalja-kama nurga alt kirjeldama asus kui ennist. Kätega veheldes ja hiilgavisilmi seletas mees, kuis ta kanavargal juba turjast kinni oli saanud, kuitoo jälle lahti rabeles ning tagaajamine mööda kanakuuti uuesti algas.Sealt edasi läks aga Rein Vihalemm sujuvalt üle juhtumustele oma vara-semast elust ja tuli välja, et oma noorpõlves oli ta samuti armastanudjahti pidada. Et ta oli lausa korduvalt ja mitmel pool varemgi rebaseidküttinud ja neid ka mõnikord kätte saanud.

“Aga sa oled ju ometi eluaeg arhitekt olnud?!” imestas seepeale IngaLaanepüü.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM73

74 HEINSAAR

“Ah, see kõik on tühi-tähi, kõige tähtsam on mu elus siiski jahipidami-ne,” vastas seepeale Rein, silmis metsik sädelus.

Arhitekti jahilood tekitasid noore naabrinaise hinges aina rohkem ele-vust. Ja et ta kaks väikest last, Mirjam ja Mihkel, pidid ühes isaga allesõhtu eel vanaema juurest koju jõudma, siis oli tal naabrimehe huvita-vaid jutte veel aega kuulata küll ja küll. Väljas oli aga parasjagu kevad,aed täis lillede lõhna ning mahe tuul puhumas ümber maja.

Varsti ei saanudki Inga Laanepüü teha enam muud, kui vaid pisarsil-mil naerda ning imestada naaber Reinu jahimehejutte. Enamasti jutusta-sid need lood kavalate rebaste küttimisest, neile igasuguste püünisteseadmisest ja koertega tagaajamisest. Aga mis Ingele eriti meeldis, olisee, et rebased neis lugudes nii jahimehed kui koerad tihtilugu üle trum-pasid ning ise eluga pääsesid. Kuna säärased lood aina seiklusrikkama-teks ja pöörasemateks muutusid, nõnda et neid peagi enam paigal istu-des rääkidagi ei saanud, asus arhitekt Rein kord hiilides, kord kikivarvulümber laua kõndima, laskus koguni naise ette põlvili, haaras tal kätegajalgade ümbert kinni ning seletas midagi kiiresti ja segaselt. Seejärel ro-nis Rein ootamatult üles tooli otsa, jätkates oma seikluste meenutamistsealt. Ja oli see siis põnevate jahimehejuttude või kummalise, metsikusära süü, mis Rein Vihalemma silmist aina vastu helkis, kuid ühel hetkelavas naabrinaine koguni paar nööpi oma kleidikaelusest, et mees omapööraste lugudega talle veidi lähemale pääseks, kuna kõik muud nähta-vad kehaosad juba juttudega kaetud olid. Kui naise lahtine rindki Reinupoolt poolsuudlemisi ära jutustatud sai, nööpis naine viimaks järjepanuterve kleidi lahti, nõnda et mees oma kirevaid jahilugusid nüüd juba ülekogu naise ihu pääses rääkima…

Palju vestis Rein naabrinaisele veel seikluslikke lugusid oma elust, mi-da temaga ehk juhtunud polnudki, kuid mis ometi palju usutavamadtundusid kui nood, mis temaga tõesti juhtunud olid ja mida seetõttuüldse ei tasunud meenutada.

Alles siis, kui mees oma lugudega viimaks naise reite vahele oli jõud-nud ning oma osava keelega tema salakambri roosat ust puudutas, tuliInge Laanepüü korraga meelemõistusele, märgates, et naaber Rein juenam ammugi mitte inimkeeli ei kõnele, vaid pigem mingis arusaamatusurina, klähvimise ja nurrumise segakeeles temaga räägib. Kuidas sai ta selkõigel juhtuda lasta? Kuidas õnnestus sel vanapoisil oma libeda jutuga

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM74

HEINSAAR 75

tema vooruslikkus sedaviisi proovile panna, kui ta lõppude lõpuks onju igati korralik abielunaine ning kahe lapse ema? Inga ei saanud sellestaru. Aga senikaua kui ta täis hämmingut selle mõistatuse kallal pead mur-dis, oli vader Rein juba naise selja taha hiilinud ning oma väikese lusti-sõbra Inga Laanepüü salakambrisse surunud, kus too siis rõõmsalt eda-si-tagasi ringi karates jahimehejuttu edasi vestis. Urisedes ja haukudesning hammastega naisel juustest haarates lükkas naaber Rein nüüd IngaLaanepüü laua peale kolme kana vahele kõhuli, viies üleaedse oma ise-moodi jutuga nõnda kaugele, et see nüüd enam mitte naerdes ega imes-tades, vaid pigem oiates ja huilates mehe lugudele kaasa elama hakkas,kuni viimaks kuum seeme naabrinaise üska tungis ning mõlemad ram-mestunult põrandale vajusid…

Ümber maja aga avasid oma õisi parasjagu ploomi- ja kirsipuud ningmesilased lendasid heleda taeva all õielt õiele. Soe kevadpäev hakkas väi-kelinna kohal jõudma pärastlõunasse.

Kui Rein Vihalemm end viimaks köögipõrandalt püsti ajas, tundis taend taas asjaliku ja ausa arhitektina, ja nähes enese kõrval köögipõrandalalasti naabrinaist lebamas, valdas teda piinlikkus ning häbitunne. Kavalloom, kes veel hetk tagasi temas ringi tantsis ning jahirõõmu nautis, olioma saagi kätte saanud ja metsa pagenud, jättes õnnetu mehe nüüdnõnda ebamugavasse olukorda. Tundmata laual lebavate kanade vastuenam vähimatki huvi, pani Rein end vargsi riidesse ja kadus vabandusipomisedes Laanepüüde majast minema.

Inga Laanepüü aga lamas põrandal ja vaatas hajameelsel pilgul köögi-lakke, saamata ikka veel aru, kuidas see kõik, mis äsja juhtunud oli, üldsejuhtuda sai. Siis aga langes ta pilk seinakellale ja asjalik perenaine ärkastemas taas. Pannud end kiiruga riidesse ja kohendanud peegli ees veidisoengut, poetas ta kanad supipotti keema ning asus tolmu pühkides jamingit unelevat viisi ümisedes oma meest ja lapsi koju ootama.

Nõnda läks nende kahe naabripere elu edasi, nagu poleks midagi olnud-ki. Rein Vihalemm jätkas kohusetundlikult väikemajade projekteerimistja vana ema eest hoolitsemist, perekond Laanepüüd aga kasvatasid edasioma armsaid lapsi ning võtsid nädalavahetustel ette mitmeid toredaidreise. Ja kui Vihalemmad ja Laanepüüd üksteist üle aia nägema juhtusid,rääkisid nad ikka mõne sõna ilmast või sellest, kuis kasvab kurk või re-

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM75

76 HEINSAAR

dis, nagu see naabrite puhul kombeks on…Ainult vahel harva, mõnel kevadiselt raugel hommikul, kui ploomid

ja kirsipuud taas õide on puhkenud ning mahe aprillituul puhumasümber maja, leiab Rein Vihalemm end salamisi jälle naabrite kanaaedasilmitsemas. Kuid rebane ei ärka enam temas. Ohates vaatab Rein üleaedade kaugusse, silmitseb mõnda aega kevadtuules hõljuvaid ploomi-õisi, jätkates siis nukrana tööd oma poolelioleva projekti kallal.

Niisamuti leiab Inga Laanepüügi end umbes samal ajal aknast väljavaatamas ning, rind täis ärevat rahutust, piilub naine, kas pole naabri-mees taaskord juhtumisi nende pere kanaaeda tunginud. Ja kergendatulthingates veendub ta, et seal kõik rahulik on.

KOHUTAV KÄTTEMAKS

Julius Varinov usaldas elu. Ta oli ikka olnud kindel, et elu muutub pare-maks, et head ja ilusad ended, mis terendavad kusagil kaugel eespool,osutuvad ühel päeval tõeks ja et talle ulatatakse viimaks kandik, millellebab kuldses ümbrikus arve kõigi tema seniste kannatuste, eneseületa-miste ja heategude eest.

Kõik märgid näitasid, et see päev pole enam kaugel. Seetõttu viibisJulius Varinov ikka enamasti lõbusas tujus, aitas endast nõrgemaid, vis-kas head nalja ning naeris lapselikult, kui keegi üritas teda vastupidisesveenda. Tema sinised silmad särasid eluusust, tema kuldblondid lokidlehvisid päikese käes ja paljudesse inimestesse sisendas tema siiras elu-rõõm lootust paremasse tulevikku. Ja kui mõni pidaski teda ullikeseksvõi tema maailmavaateid naiivseks, siis ei solvunud Julius Varinov sellepeale sugugi, vaid patsutas tolle sõitleja selja peale, lausudes:

“Küll näed, mu sõber, küll näed, et kaugel pole enam see päev, milkõik meie kannatused lunastatakse, heateod tasutakse ja meie ülejäänudelupäevad kallatakse üle rohke õnnega, mis on kuldne ja magus nagumesi.”

Ja Julius Varinov ootas edasi. Tegi heategusid, säras õnnest, rääkis lap-sikuid jutte päikeseküllasest tulevikust ja nägi seetõttu oma kolmeküm-ne kolme eluaasta kohta kaugelt noorem välja. Jah, võis tõesti öelda, etJulius Varinov oli täiusliku õnne saabumiseks igati küps, et ta oli selle

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM76

HEINSAAR 77

jaoks ära teinud kõik, mis vaja ja enamgi veel, ning seda imelikum, etseda kauaoodatud päeva ei tulnud. Ei tulnud ikka veel.

Nõnda et Julius aina enam imestas, milles siis asi.Ja juhtus nõnda, et ühel päeval, kui Julius Varinov oma lapselikult

õhetavate põskedega ja kuldblondide lokkide lehvides kavatses metsa-jooksu tegema minna, jäi ta ühel tänavanurgal seisma, nagu oleks puugapähe saanud. Ta suu vajus korraga imelikult töllakile, jalad tardusidpoolde õhku, silmadesse kerkis lapselik hämming ja pea vajus naljakaltviltu… Julius Varinovit rabas nimelt äkki teadmine, et elu on teda kõiksee aeg ninapidi vedanud. Et tema lootused helge ja täiusliku elu saabu-misest ei täitu iial ning et tegelikkuses jääb teda nüüd ja edaspidi alatiseksümbritsema hall, kõle ja ükskõikne maailm, kel pole sooja ega külma sel-lest, mida tema, Julius Varinov, on elust seni mõelnud või unistanud võikeda ja kui palju aidanud. Ta tundis korraga, et talle on räigelt ära teh-tud. Ja seetõttu juhtus nõnda, et Julius Varinov vananes pettumusest eluvastu sealsamas tervelt üheksa aastat ja seda üheainsama hetke jooksul:tema meelekohad läksid halliks, turi tõmbus vimma nagu kurjal töölisel,juuksed värvusid mustaks nagu horvaadil, silmadesse ilmus kõle kulli-pilk ning sõrmed tõmbusid luude raginal rusikasse. Huultele aga ilmusküüniline muie.

Jah, Julius Varinovist sai ühekorraga kibestunud ja ohtlik mees.Seetõttu ei suundunud ta nüüd mitte enam metsajooksule, vaid hoo-

pis lähimasse kõrtsi ja tellis enesele otsekohe neli kannu õlut ja kolm pitsiviina. Ise hakkas aga sinna juurde vestma kaunis rõvedate naljadega pi-kitud lugusid elust enesest, hakkas vestma lugusid elukutselistest valeta-jatest, hangeldajatest ja niisama allakäinud unistajatest, litsistunud kau-nitaridest ja tänaval kerjavatest lastest… ning kummaline küll, tema juttujäädi nüüd huviga kuulama. Võib-olla oli see viha elu vastu, mis muutista usutavaks.

Edaspidi võis Julius Varinovit ikka näha istumas kõige ohtlikumateskõrtsides, tema ümber kogunesid kahtlase kuulsusega mehed ja naised,talle tehti välja kalleid jooke ning omaenese koduski hakkas ta korralda-ma metsikuid, ohjeldamatuid orgiaid, mis said kurikuulsaks üle kogulinna. Julius Varinovit hakkasid ümbritsema salapärased legendid, temailged anekdoodid helge elu aadressil levisid kulutulena peagi üle kogumaa ning ta ise muutus päev-päevalt aina hirmuäratavamaks. Temast sai

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM77

78 HEINSAAR

tasuja, kõigi nende õnnetute ja elule jalgujäänute eest kättemaksja, kesolid uskunud helge elu lubadusi ning pinna jalge alt kaotanud.

Peagi ületas Julius Varinovi metsikus igasugused piirid. Ta muutuslausa kohutavaks, tema näkku ilmus midagi saatanlikku ja koletut, nõn-da et isegi õhtune hämarus teda pelgama hakkas, nõnda et isegi südaöi-sed pilved ja täiskuu teda nähes ehmunult koomale tõmbusid…

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM78

VARBLANE 79

Kunstnik Kruusamäel on näitusi olnudrohkesti. Küll isiknäitusi, küll Kursi kool-konnaga kahasse, küll pentsikuvõitu koos-lustes, küll kummalistes kohtades (TokyostTabivereni). Kunstnikuna on Kruusamäeautodidakt ja multimees. Ta on maalinud,teinud graafikat, pisiplastikat ja olnudmail-art’i maaletoojaks Eestis. Oma poo-lesajandilises elukulus on ta üles astunudhüperrealismiga, irooniasse suunduvarahvusmütoloogiaga, kirveliku agitpropiga,satiiriliselt inimnäoliste loomamaalidega,aktipiltidega ning vägagi tõsiselt võetavateportreedega. Ilmar Kruusamäe on Kursikoolkonna käilakuju.

Selles Vikerkaares reprodutseeritakseIlmar Kruusamäe megaportreid TartuKunstimuuseumi läinudsügiseselt näituselt“Inimene”. Olin selle näituse kuraator,seetõttu valgustaksin näitust oma vaate-vinklist ning maalide loomeprotsessikunstnikult kuuldu põhjal.

Kruusamäest on raske kirjutada, sest taon end maalides juba valmis kirjutanud.Müüdi vähemalt. Ning nende suurte pil-tide puhul ei peagi vahest eriti palju sõnutegema.

Maalide valmimisaeg, 1997–2007, onväga väike ajalõik inimkonna saatusest.Kurb kulgemine neile kuraditosinale per-soonile, kes siin, tegelikkuses reprodutsee-ritult, lõuendil õlisse on vangistatud. Neisaastate jooksul vormunud megaportreedes

esitleb kunstnik Kruusamäe oma arusaa-ma inimesest. Inimesest, kes oma suuruseson ootamatult ja omapäraselt inimlik.

Sellist suurportreede sarja pole eestikunstis seni olnud. Tõsi, oma varasematelperioodidel on Kruusamäe maalinud niitava- kui loomaportreid. Siin esindatu onaga äraarvamatult võimas, sest autor onsuutnud ületada raske tehnilise probleemi– kuidas kujutada õlimaalil inimsuurusestmärkimisväärselt suuremat nägu. Kergesee pole, sest iga maali teostamiseks onkunstnikul kulunud vähemalt pool aastat.Aga nüüd on nad olemas – SvenKivisildnikust Tõnis Mäeni, EhaKomissarovist Ants Juskeni, MattiMiliusest rääkimata.

Kas mõned inimesed neil piltidel ontähenduslikult suuremaks tehtud? Võib-ollaküll, võib-olla mitte. Ma ei tea, kas kunst-niku armastus portreteeritava vastu onmingis suhtes pildi suurusega. Küllap on,ehkki ma pole selles päris kindel.

Aga hirm on. Hirm portreteeritavatepärast. Ja see on armastuse esimene aste.Armastus algab hirmust. Alles hiljem üle-neb see mõnikord kaastundeks. Tavaliseltmuidugi ei ülene. Aga siin need inimesedon – Ilmari silmade läbi. Tundku pildil-olijad end ära. Vaataja tunnetagu läbi endaja Ilmari taieste iseennast – häbist ja raevustarmastuseni.

Selline oli siis allakirjutanu mõlgutus

HANNESVARBLANEILMARI INIMESED EHK MEGAPERSOONID

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM79

80 VARBLANE

neist Ilmari inimestest. Ise teab kunstnikkujutatutest ja nende kujutamisest määra-tult rohkem ning lähenemisviiski on talteine. Näitusel olnud kolmteist portretee-ritavat on kõik elusad inimesed. Ilmar onaga maalinud neidki, keda enam pole.Varasemad, Alo Mattiisen ja Alfred Kongo,on tal maalitud post mortem. Pole kõikportreed olnud ka nii megamõõdulised.Omaaegsed Valdur Ohakas, Hando Run-nel ja ka Priidu Beier on väiksemas for-maadis. Suurte piltide tootmine on kunst-nikule nii teostuslikult kui tehnoloogili-selt päris paras pähkel. Parimal juhul peabportreteeritav kogu megamaali valmimisevältel võimalikult kättesaadav olema.Mitte modellina, vaid elava inimesena.Enamgi veel – kunstnik Kruusamäe peabportreteeritavat tundma. Jusket tundis Il-mar 25 aastat, enne kui julges tedataiestama asuda.

Üldiselt valib Ilmar portreteeritavaidoma tutvusringkonnast, seetõttu on piltideltihtipeale habemik-karvased Kursi kool-konna kutid. Ilmar ei armasta kasutadasõna “jälgima”. Ta uurib modelli, aga ta-valiselt tema elurutiinis. Poseerimiskan-natusi ta neile oma enam kui poole aastajooksul külmkambrina toimivas ateljees eipõhjusta. Kui vaja, kasutab fotoaparaati.Algaegadel tegi kümneid erinevas rakursisvõtteid. Viimasel ajal on toetunud enamoma visuaalsele kunstnikumälule. Ta isegitreenivat seda. Paraadportreede majandus-likult äratasuvat vorpimist pole TRÜ ma-jandusteaduskonna lõpetanud kunstnikKruusamäe kunagi armastanud. Ning kuipäris aus olla – ega need vähesed, mis taon olnud sunnitud tegema, pole ka eritimõjusad välja kukkunud.

Ilmar Kruusamäe on suur teoreetikning veel suurem maalitehnika spets. Port-reesid teeb ta 1977. aastast ja formaat ainapaisub. Ta alustas 50-ruutsentimeetrisestpapitükist ja hakkas seda kasvatama, kunijõudis tänapäeva suurformaatideni. Temaarvates peab tööpinda suutma hallata, entsuurte piltide puhul loob takistusi jubanägemishaare. Normaalmõõtmeist küm-neid kordi suurema formaadi loomine ontohutult töömahukas. Ruudustik ja abijoo-ned siin ei aita. Ei ka aknad ega kalkad.Isegi mitte matemaatilised punktid. Need6–8 koolis õpetatavat anatoomilist punkti(silmade vahe, kõrvad jne) ei loovat veelvormi. Kunstnik Kruusamäe arvates loovatvormi kogemus, iseõpitav meisterlikkus,see aga nõudvat aega ja aega peab õlivär-videga maalides olema, sest õlivärvi puhulküpsevat värvikihid läbi erinevalt ja sedamääramatu aja jooksul ning alati ettearva-matult.

Megaformaadis portreemaalid onkunstniku jaoks omaette ooper. Suurendus-astme puhul ei tohi jääda hõredaks. Ma-temaatiliselt peab kümnekordse suurendu-se puhul millimeeter vastama sentimeet-rile. Maali puhul aga see kuldreegel eitoimi. Kunstivormis ei saa olla nii halas-tamatu kui matemaatikas. Igale poorile jaigale armile tuleb anda halastav mõõde.Sõela polevat mõtet maalida. Tuleb otsus-tada, mis on mis, ja maalida vastavaltmodelli olemusele. Ei tohi eksida sarna-susreeglite vastu. Kõik peab muutuma in-tensiivsemaks, heastamaks modelli iseole-mist maali pinnal. Samas peab kunstnikkogu aeg otsima värvilahenduse vabadust,mida iga uue modelli puhul kasutada.Õnneks on olemas spektri võimalused, ja

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM80

VARBLANE 81

uue värvipaleti leidmine – eriti fooni tarvis– pole päris võimatu. Ilmar nendib, etmaalib neid megaportreid otsekui 3-sen-timeetrise luuaga.

Samas on aga ka detail tähtis. Võtamevõi Kivisildniku prillid portreel – klaasija metalli tulevat teisiti maalida kui habe-mekarvu. Ja kui sul on silmade ees ikkamiinus kaheksased prillid, siis silmadnende klaaside taga on täiesti teised (väik-semad kui normaalsel nägijal).

Kruusamäe megaportreede puhul tule-vad lausa paratamatult silme ette ChuckClose’i tööd. Kuni 1990. aastateni polnudKruusamäe tema pilte näinud. Nüüd on taClose’i muundumisi pidevalt uurinud, entei võrdle ennast temaga. Iga kunstnik, kui

ta midagi väärt on, olevat võrreldamatu.Tehniliselt ongi nad täiesti erinevad. Misneid veidikenegi ühendab, on vahest for-maat.

Kruusamäe arvates on aju visuaalnemälu pidevas muutumises. Kunstnik po-levat ühest marlist, ühest rastrist läbikur-natav tegelikkus. Mõni mees maalivatkogu aeg ühtemoodi, aga õige mees elavatmuutumises. Seetõttu tuleb arvestada, etkunstnik Kruusamäe järgmistelt portree-delt (ka uutelt autoportreedelt) vaatavadmeile vastu teistsugused silmad kui nen-delt megataiestelt. Aga portree algavatIlmari arvates silmadest. Kui ta silmi paikaei saavat, siis polevat mõtet edasi tehagi.Vähemalt portreid mitte.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM81

82 ALEKSEJEV

“Milline idee: koondada ühte ja samasseraamatusse neli autorit ja omistada seekõik Pühale Vaimule. Ja siis veel see tuvi”(Jorge Luis Borges).

Kusagilt on meelde jäänud väide, et kõikalgajad stsenaristid ja romaanikirjanikudvõiksid Uue Testamendi uue pilguga ülelugeda. Kusjuures keskenduda ei tuleksmitte niivõrd sõnumile kui selle koostis-osadele: valitus, väljaastumine, armastus,reetmine, surm, surnust ülestõusmine;kaotus, mis osutub võiduks.1 Kristuse luguon viimase kahe tuhande aasta üks võim-samaid ka siis, kui kristlus midagi ei tä-henda – ükskõik kui raevukalt literaattarbimisühiskonda ka tümitaks, Templi

rahavahetuslaudade ümbervirutamise kõr-val jääb see lapse lalinaks. Jeesuse võiksrahulikult liigitada kategooriasse “mässu-mehi ja boheemlasi” ja see oleks leebeltkiöeldud. Aga selle kõrval on veel teistsuguneJeesus. Ja siis veel see tuvi.

Palju ainest, palju kiusatust. Esimesenaannab järele Ernest Renan ja pärast tedatuleb Jeesuse elu kirjeldavaid jutustusi jaromaane juba ridamisi.2 Mõningaid vii-mastel aastakümnetel teoks saanud katse-tusi siinne kirjutis vaatlebki.3

Mingi märgilise tähenduse saavutanud looühelt seinalt teisele projitseerimine onilmselt sama vana kui kirjakunst ise. Olu-line eripära seisneb selles, et näiteks

TIITALEKSEJEVÜLEKIRJUTUSED

Tekst põhineb 2004. aastal kogumikus “Verbum Habet Sakala” ilmunud artiklil, mida ontäiendatud ja kohandatud.1 Religiooni ja kirjanduse seoseid avab omapärase nurga alt Harold Bloom oma käsitlustes“Lääne kaanon”, “Jeesus ja Jahve: jumalikud nimed” ning “J raamat”. Viimases on juttukuningas Saalomoni õukonnas elanud autori “J” jumalakirjutamisest (writing god).2 Esimeste Kristuse-romaanide hulka kuuluvad Giovanni Papini “Kristuse elulugu” (1922),D. H. Lawrence’i “Pagenud kukk”/”Mees, kes suri” (1929; eesti k-s 1998), Scholem Aschi“Naatsaretlane” (1942). Neist hakkavad hargnema arendused, mis paarikümne aastagaläbivad teekonna tõsimeelsest taastamispüüdest “Da Vinci koodideni”. Üpris varsti saavadautorid ja kirjastajad aru, et piisab Kristuse nimest esikaanel, et müüginumbreid mitmekor-distada.3 Kõrvale on jäetud Mihhail Bulgakovi “Meister ja Margarita”, millest on Kristuse-kirjandu-ses saanud omaette kaanon ja mis muuhulgas on ka enamikku siin käsitletud autoritest tuge-vasti mõjutanud. Üheks Bulgakovi panuseks võib lugeda (võimalik, et stalinistliku Venemaanuhkimismaaniast tingituna) Kristuse tähendust mõistva ja Pilatuse kätt juhtiva salakuulajasissetoomist. Tulemusena tekib kolmik “messias, prokuraator, luuraja-juudas”.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM82

ALEKSEJEV 83

“Odüsseiat” 1904. aasta Dublinisse viiesvõis autor kindel olla, et lugeja ei tunneend isiklikult puudutatuna – kreeklastejumalaid ei usu enam kreeklasedki. Kris-tuse sissetoomine annab kirjatööle juba etteketserliku varjundi. Kaheks kuulsaimaksketseriks on ilmselt Nikos Kazantzakis jaJosé Saramago, aga nende tähenduse mõist-miseks tuleks vaadata ka väiksemaid ven-di. Ja pinnast, millest ketserlus võrsub.

Kirjanduslike evangeeliumide lähte-punktiks on Jeesuse inimlik poolus, s.oInimese Poeg ühes kõigi oma kõhkluste janõrkustega. See määrab ka läbiva tonaal-suse: jumalik pool võidutseb, inimlikmaksab selle hinna. Seejärel tuuaksemängu opositsioon “tõotatud maa – ära-neetud maa” ning Tiberiuse-aegse Palestii-na võimumängud (Pilatus–Herodes–Kaivas). Viimaseks elemendiks on pro-kuraatori algatatud juurdlus, et välja sel-gitada, kuhu kadus ristilöödud naatsa-retlase surnukeha. Lugejale on tulemusette teada, peategelasele on see omamooditeekonnaks Kristuse jälgedes. Kõik seehoiab tähelepanu köitmiseks vajalikkupinget ja moodustab lunastusloole oma-laadse kattevarju. Autorile annab see või-maluse lõpetada oma teos konstateeringuga“ja nii ei saanudki me aru, kes ta tegelikultoli”. Või kui saime, siis liiga hilja.

Üks tüüpilisemaid näited selles vallas

on itaalia kirjaniku Franco Mimmi jutustus“Meie agent Juudamaal”, kus Kristus onasetatud keset Rooma luureintriige.4 Näh-tamatu rinde võitlejaid esindavad Pilatusesalateenistuse ülem Afranios ja keiserTiberiuse usaldusisik Aduncus, endineRooma prefekt. Impeerium otsib võima-lust, et käärivat Palestiinat rahustada,mõne aja eest on toimunud selootide üles-tõus ja pax Romana on hoolimata juutideletehtud järeleandmistest enam kui ebakin-del. Selle taustal tundub rahusõnum, midaJeesus jutustab, tähelepanuväärne (ideeJeesust ära kasutada pärineb ülempreesterKaivaselt). Pilatus informeerib plaanistCaprit. Tiberius otsustab kindluse mõtteskohapeale saata isikliku spiooni, kelle üles-andeks on kogu afääri märkamatult jälgi-da.

Aduncus täidab käsku ja kirjutabTiberiusele adresseeritud ettekandes järg-mist: “...seega on meie huvides jätkataselle jutlustaja kaitsmist, kuna ta räägibriigi nimel, mis on küll tugevam kui sinuoma, kuid ei kuulu sellesse ilma ja mis sel-samal põhjusel ei saa su Impeeriumile varjuheita.”5 Mis tähendab esimest põhimõtte-list viga või õigemini vääritimõistmist. Tei-seks valesammuks saab Kristuse kohtualla andmine (eesmärgiga ta õigeks mõista)ja kolmandaks tema ülestõusmise lavasta-mine.

4 Mimmi teose tegevustikule lisab usutavust Tacituse väide, et kõikvõimalike spioonide jasalakuulajate õitseaeg algas just Tiberiuse ajal. See näib puudutavat eeskätt riigisisest nuhki-mist ja mitte klassikalises mõttes välisluuret, mis impeeriumipoliitika üldist läbimõeldust ar-vestades oli üllatavalt tagaplaanil. Vt selle kohta: J. L. B o r g e s, Les Espions dans la Romeimpériale. Rmt-s: J. L. Borges, Feuilletons du samedi. Tlk M. Bibard. Paris, 2001.5 F. M i m m i, Notre agent en Judée. Tlk F. Liffran. Paris, 2000, lk 62.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM83

84 ALEKSEJEV

Rooma salakuulajad lõid enda arvatessobiva messia ja võimalik, et hoolimataalgse kavatsuse nurjumisest täitsid spioonidoma osa jumalikust plaanist, kus ühe im-peeriumi tugevnemisel või nõrgenemiselon ainult episoodiline tähendus. Pilatusel,Aduncusel ja Afraniusel jääb oma rollitäitnud näitlejatena pärast sündmuste lõppuüle ainult kummardada ja lavalt kaduda.

Samalaadse lähenemisega, kuid märksareligioossemas võtmes on kirja pandudMika Waltari “Riigi saladus”. Minatege-laseks on Aleksandriasse pagendatud roo-ma aristokraat Manilianus. Vanu käsikirjulugedes mõtiskleb ta uue maailmavalitsejaüle, kes kõigi ennustuste kohaselt peaksjuba saabunud olema, kelle isik ja riik onaga varjatuks jäänud. Manilianusel on sedaraske uskuda: “…meie ajal keegi enam eisuuda varjata mingit saladust. Ka kõigesalajasemat keskustelu võidakse ära kuu-lata ja teatatakse edasi, ja ei ole niisugustkirja, mida ei loetaks ja tarbe korral eikopeeritaks. Me elame ju umbusalduseajal.”6

Manilianus otsustab uut kuningat otsi-ma asuda. Ta jõuab Jeruusalemma ning ontunnistajaks Naatsareti Jeesuse ristilöömi-sele. Kui järgmisel päeval selgub, et Jeesusehauakambrilt on leegioni pitser lahti mur-tud ja surnukeha on kadunud, palub pro-kuraator Manilianust hakata asja uurimiselerapooletuks tunnistajaks. Too võtab pak-kumise vastu ja algab rännak, kus peate-gelast Waltari lugudele omaselt saadavad“elada oskav” teenija ning naine, kes pea-

tegelasel elada ei lase. Teekond osutubraskemaks, kui arvatud: Manilianuse juu-di-sümpaatia võõrutab ta roomlastest ningjuudid ei võta teda kui võõramaalast ku-nagi omaks. Ühel hetkel saab Mani-lianusest kristlane ja juurdlus on sellegalõpule jõudnud. Ehk nagu peategelaneAristainose-nimelisele kreeklasele ütleb:“Kui galilealase ettevõte on inimestest, siisvajub see iseenesest tühja ilma sinu muret-semiseta. Aga kui see on Jumalast, siis eisina ega suur nõukogu ega mingi muuvõim maailmas või seda maha suruda.”7

Milles riigi saladus lõppkokkuvõttes ongi.Mõistmatuks jääva Lunastaja teema

alaliigiks on þanr, mida võiks nimetada“Kristuse autobiograafiaks”. Siin tõusevadesile Nikos Kazantzakise “Viimne kiusa-tus”, Norman Maileri “Poja evangeelium”ja José Saramago “Jeesus Kristuse evangee-lium”. Kahele esimesele peaksid tõsikrist-lase tunded veel kuidagi vastu, Saramagoon ketser sõna otseses tähenduses ja tema“Jeesus Kristuse evangeeliumi” võib tõl-gendada antievangeeliumina.

Saramago Kristus sarnanebki Miltonisaatanale, kes ülekohtuse senjööri vastumässu tõstab. Ja kuidas olekski võimalikIssandat lähemalt tundes teistmoodi käi-tuda: jumala poeg viljastatatakse juhuslikult(mööduv Jehoova otsustab end Joosepi jaMaarja suguühtesse vahele segada), Loojaon otseselt vastutav maailma ebatäiuslik-kuse ees, ta ei saa läbi ilma verevalamiste,kannatuste ja karistusteta. Ja kui Jeesuspeabki lõpuks jumalikule plaanile (Jehoo-

6 M. W a l t a r i, Riigi saladus. Tlk J. Aavik. Toronto, 1965, lk 9.7 Sealsamas, lk 413.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM84

ALEKSEJEV 85

va võimu laiendamine kõigi maailma rah-vaste üle) alla vanduma, on ta viimastekssõnadeks ristil: inimesed, andestage talle,sest ta ei tea, mida ta teeb.

Kui Saramago ja Kazantzakise teoseidomavahel võrrelda, siis mõjub kreeklaselugu lõppkokkuvõttes usku kinnitavalt (uskkui võitlus, Kristus kui võitja). Saramagoevangeelium tõestab täpselt vastupidist.Samas annab see lunastusloole veel ühemõõtme: Kristus sureb hüljatuna nii ini-mestest kui loojast. Saatan vaatab etendustpealt ja konstateerib: sa ei ole ikka veelmidagi õppinud. Aga mis siis, kui jumalongi selline, näib Saramago küsivat. Kuita tõepoolest sellist toetust vajab. Kui tu-gevaks teie usk siis osutuks?

Maileri tekst mõjub oma lühiduses jalakoonilisuses Saramago ja Kazantzakisekõrval ootamatult värskena. Võib-ollaseetõttu, et kuigi teose pealkirjaks on “Pojaevangeelium”, vaatab Mailer asja “ülalt”ja see, mis teosele hinge annab, on autorisiiras mure jumala haavatavuse pärast.Ehk nagu kirjanik Random House’ile an-tud usutluses tagasihoidlikult mainib:“kuulsus on mul aidanud mõista, mis tä-hendab olla poolenisti inimene ja teisaltmidagi märksa enamat.” Tulemuseks onJeesus Kristus superstaar kõigi staarileomaste joontega (edevus, ägestumine, puu-sepa poja põlgus halvasti tahutud ristivastu).

Nagu Saramagol, on ka Maileri kirju-tatud evangeeliumi originaalseimaks osaksKristuse vestlused saatanaga. Nii väidab

kiusaja Inimese Pojale järgmist: “…Tõttöelda, armas Ješua, ei usu ma, et sa kõi-gile lunastust tooksid. Aga kõige selle väljaütlemisega, mida sa räägid, võtavad vaesedendale julguse end rikastega rohkem võrd-semana tunda. See teeb mulle rõõmu.”8 Janagu Saramago saatana puhul, nii on kaMaileri saatana trumpäss väites, et Jumalei kontrolli maailmas midagi, vähe sellest,väidetav kõiksuse looja ei suuda kontrol-lida iseennastki. Maileri Kristus jääb ju-malikule plaanile kindlaks ja loo lõppjärgib ettekuulutust.

Omaette alaliigi moodustavad evangee-liumid, kus mina- või peategelasteks onPilatus ja Juudas. Näiteks šveitsi autoriMaurice Chappazi “Juuda evangeelium”,itaallase Roberto Pazzi samanimeline teosja prantslase Eric-Emmanuel Schmiti “Pi-latuse evangeelium”.

Juttu Juudamaa asevalitsejast alustadestuleb nentida, et Pilatuse enda dikteeritustei ole ridagi järele jäänud ja tema kohtakäivate ajalooliselt usutavate andmete osastuleb toetuda peamiselt Tacitusele jaJosephus Flaviusele.9 Nende kahe autoripõhjal võib järeldada, et tegemist oli kar-mikäelise võimukandjaga, kes juutideuskumusi millekski ei pidanud ja omavolituste kuritarvitamise pärast keisri ettearu andma kutsuti. Pilatus ei leidnudkiRoomas mõistmist ja saadeti Galliasse,kus ta mõne aja pärast suri.

Kanoonilised evangelistid seevastu pa-kuvad pigem pilti Pilatusest kui süüta ti-mukast, kes Jeesust kergemini karistada

8 N. M a i l e r, The Gospel According to Son. New York, 2000, lk 87.9 Tacitus, “Ajalugu” 5, 9–10; Josephus Flavius, “Juudi muinsused” XVIII, 3, 1–2.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM85

86 ALEKSEJEV

üritab. Sünoptikute kirjeldatud protsessison läbivaks jooneks Pilatuse soov otsusta-misest kõrvale hoida: kõigepealt kaalubJeesuse süüd Hannas, seejärel Suurkohus,siis saadetakse ta Pilatuse ette (juutidelendal ei olnud õigust surmanuhtlust täideviia), kes Jeesusel mingit põhimõttelistsüüd ei leia. Pilatus otsustab kohtumõist-miseks saata Jeesuse Jeruusalemmas vii-biva Herodes Antipase kätte, kes samutivastutusest kõrvale hiilib. Lõpuks on Jeesustaas Pilatuse ees. Viimane näib pooldavatesialgse süüdistusega proportsionaalsetkaristus, milleks oleks olnud piitsutamine,seda hetkeni, mil rahvahulk oma valikutväljendab.

Uuest Testamendist jääb mulje, et Pila-tus ei ole huvitatud Jeesuse karistamisestja kohati näib teda haaravat midagi ebamu-gavustundega sarnanevat. Iseenesest huvitavseik: mis peaks takistama Germaania sõ-dade veterani, kes polnud põrganud tagasimõne aasta eest puhkenud ülestõusu veri-selt maha surumast, üht barbarit süüdimõistmast? Suurkohtu mängu läbinägemi-ne? Sümpaatia Jeesuse vastu? Igatahes käi-tub roomlane juutidega võrreldes mõist-likumalt. Selleks ta seatud ongi – roomaõigusemõistmine üritas üldjuhul liigsetjulmust vältida. Kui see aga vajalikuksosutus, siis anti täie mõõduga. Ja hukka-misest tehti etendus, et kõigile meeldejääks.

Kirjanduslikes evangeeliumides on läh-tutud Pilatuse pöördumisest ja sel moel

saab asevalitsejast ettearvamatu, küüniline,kuid kokkuvõttes siiski sümpaatiat võivähemalt mõistmist äratav tegelane. Pealeselle korduvad tekstist teksti mõningadstambid: Pilatus vihkab Jeruusalemma,teda vaevab mingi haigus, mille piinuJeesus leevendab, Pilatuse naine püüabJeesust vabastada või on isegi Jeesuse sa-lajane järgija jne.

Schmiti “Pilatuse evangeelium” on jao-tatud kaheks osaks. Esimene kannab peal-kirja “Surmamõistetu pihtimus ta kinni-võtmise õhtul” ja selle minategelaseks onKristus. Teises osas, kus lugu saab krimi-naalromaanile omaseid jooni, on jutusta-jaks Pilatus, kes üritab oma vennaleTitusele adresseeritud kahekümne viieskirjas mõista, milline oli Jeesuse tegelikroll ja kes oli see isik, kelle sekkumisetõttu ei õnnestunudki galilealase surnuke-ha üles leida. Kristuse maiste jäänusteleidmine annaks toimunule seletuse, agamida ei ole, seda ei ole. Nagu Manilianus,muutub ka Pilatus juurdluse käigus mär-kamatult esimeseks tõeliseks kristlaseks,s.o usklikuks, kelle usk põhineb teiste tun-nistustel.

Pilatuse kõrval on tuntuimaks tumedateevangeeliumide kangelaseks Juudas, kel-lega seostuvaid tõlgendamisvõimalusi avabehk kõige paremini Borgese essee “Kolmversiooni Juudast”.10 Selle järgi tekitabesimese küsimärgi iskariotlase teo mõtte-tus: päevast päeva õpetanud ja imesidsooritanud Jeesuse äratundmiseks ei olnud

10 J. L. B o r g e s, Kolm versiooni Juudast. Rmt-s: J. L. Borges. Kunsttükid. Tlk O. Ojamaa.Tallinn, 1976, lk 41–45. Vt sellel teemal veel Hans-Josef Klaucki (“Juudas, Issandajünger”)ja William Klasseni (“Juudas”) käsitlusi. Ja muidugi Ain Kalmuse romaani “Juudas”(1969).

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM86

ALEKSEJEV 87

juudasuudlus vajalik. Samuti mõjub eba-usutavalt Juuda rahaahnuse toomine reet-mise motiivina. Et äraandmine siiski asetleidis, viitab asjaolule, et sellel pidi lunas-tuses oma kindel koht olema. Kuna Jumalend kõige alandavamal viisil ohvriks tõi,pidi üks inimene kõigi inimeste esindajanasamaväärse ohvri tooma ning Juudast saabteatud mõttes Jeesuse negatiivne peegel-dus.11

Juuda reetmise muude võimalike mo-tiivide seas on veel nähtud soovi provot-seerida messia hukkamisega roomlastevas-tast ülestõusu. Või siis hoopis verevalamistära hoida. Või siis et ta tegi seda Jeesuseülesandel. Kanoonilised evangeeliumid eiütle Juudast ajendanud teguritest suurtmidagi, peale selle, et saatan temasse si-senes.12 Fikseeritakse ainult teo kui sellisekordasaatmine.13 Võimalik, et Juuda ku-jule annabki tähenduse äraandmise akt kuiselline, mille puhul küsimusele “miks taseda tegi?” ei ole võimalik ühest vastustanda. Ehk nagu Ain Kalmus Kristust Kai-vasele müüva Juuda hingeseisundi tabavaltkokku võtab: “Tegelikult ei teadnud ta kapäriselt, miks ta praegu siin viibis või miksta oli tulnud.”14

Kirjeldatud helistikus on kirja pandudka Roberto Pazzi “Juuda evangeelium”,

mis räägib usu ja võimu suhtest, täpsemaltsellest, kuidas võim igasugust maist auto-riteeti eitavat algsõnumit moonutab ningseda oma huvides ära kasutab. Pazzi ro-maani peategelasteks on keiser Tiberius jaCornelia Lucina, luuletaja ja Egiptuse pre-fekti Cornelius Calluse tütar, omalaadneŠeherezade, kes vestab keisrile oma isaloo.

Lugu ise on järgmine. Augustus annabEgiptuse prefektiks määratud Calluseleülesande naasta tekstiga, mis oleks võrd-väärne Vergiliuse “Aeneisega”. Callus rei-sib Palestiinasse, suhtleb esseenidega japaneb läbielatu põhjal kirjal poeemi, millesisuks on ettekuulutus Jeesus Kristusest.Üks poeemi tegelasi on seloot JuudasIskariotist, kes unistab Rooma ikkele lõp-pu tegevast messiast ja kirjutab hoolimataJeesuse vastuseisust üles Inimese Poja õpe-tuse. Viimasest sünnib Juuda evangeelium,millel on määratud ära anda nii õpetaja,õpetuse järgijad kui ka lõpuks Impeeriumise. Augustus annab korralduse hävitadanii poeem kui Calluse looming tervikuna.Seda tehes muutub ta vaid osaliseks pre-fekti ennustuse täideminekus – teksti hä-ving on müstifikatsiooni algus.

Augustuse järeltulija Tiberius otsustabpüüda Juuda evangeeliumist tulenevat

11 Juudaga seotud spekulatsioone innustas 1978. aastal Egiptusest leitud 4. sajandist pärinevkoptikeelne Juuda evangeelium (uurijatele sai see kättesaadavaks alles 2000. aastal, kuiFrieda Tchacos Nussbergeri nimeline Zürichi antikvaar koodeksi omandas). Aastatepikkusetööga õnnestus teksti fragmendid taastada, publikatsiooni ilmumine 2006. aastal langeskokku Dan Browni romaani järellainetusega ning tekitas seetõttu tavapärasest suuremathuvi.12 Lk 22:3; Jh 13:26–27.13 Mt 26:14–16; Mk 14:10–11.14 A. K a l m u s, Juudas. Tallinn, 1988, lk 118.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM87

88 ALEKSEJEV

muuta ning asendab selle keisri enda ver-siooniga, mida Pilatus surmanuhtluseähvardusel levitama peab ja millel onmääratud saada kanoonilisteks evangeeliu-mideks.

Cornelius Calluse loominguga haakubMaurice Chappazi “Juuda evangeelium”,mis on sisuliselt Juudast rehabiliteerivproosapoeem. Lugu algab äratundmisega– “Juudas ja Jeesus tõusevad minus esile”,15

seejärel viiakse sündmustik kaasaega.Õigemini võiks sündmused aset leidaükskõik millises ajas ja kohas, ajastul jamaastikel on pigem lavakujunduslik kuisisuline tähendus, neid on võimalik mine-ma veeretada ja uutega asendada.

Chappazi teos on tähelepanuväärneveel selle poolest, et kuigi pealkirjas on“evangeelium” ja “Juudas”, ei ürita autoršokeerida ega aja taga põnevust. Pigemüritab ta mõista, rahulikult, minimaalsesõnamüraga. Teos keskendub äraandmisevõtmehetkedele (palve, raha, vein ja leib,juudasuudlus), mis on antud omaette pea-tükkidena. Lõpptulemus on teada: “nähtavkirik on nähtamatu kiriku ära kaota-nud”,16 jääb üle ainult linti tagasi kerida.Ja siis jälle edasi. See on üks neid tekste,kus autor on avastanud, et suudab läbikir-jutatud teemal oma mõtteid kirja panna,selle asemel et võõraid kopeerida. Ja et see

jätab hea tunde. Nagu oleks tindiste sõr-medega pantokraator või nii. Writing god.

Chappaz näitab, et iskariotlasele olimääratud võtta enda kanda saabumataülestõusu pettumus ja lunastusloo tumepoolus. Veel enam, Juuda näol on tegutopeltagendiga (l’agent double de l’Évan-gile),17 kelle ainus süü seisneb mängu vas-tuvõtmises ja kes sureb reedetuna mõ-lemast isandast.

Siinse kirjutise viimaseks näitetekstikson Iain Pearsi “An Instance of the Fin-gerpost”,18 mille sisuks on taas (vältima-tu?) suutmatus lunastajat ära tunda. Samason autor piisavalt ettenägelik, et hägustadasõnum suitsu ja peeglitega juba tuttavassevormi: “ja nii ei saanudki me aru, kes tategelikult oli, ja isegi selles ei saa me kind-lad olla.” Jutustuse tegevus toimub 1663.aastal Oxfordis, restauratsiooniajastul, jaselle ülesehitus meenutab AkutagawaRyûnosuke novelli “Bambussalus”: ühte jasama lugu on pandud jutustama neli eriautorit-evangelisti: spioon, aadlimees,matemaatik ja ajaloolane. Iga lugu annabsündmustest uue versiooni, mille järgminejutustaja omakorda ümber lükkab, ningtoimunu tegelik tähendus selgub (kui sel-gub) alles raamatu lõpus. Romaani toetabusutav dekoor, mille huvides on sisse too-dud rida ajaloolisi isikuid (filosoof John

15 M. C h a p p a z, Évangile selon Judas. Paris, 2001, lk 13.16 Sealsamas, lk 154.17 Sealsamas, lk 81.18 Teose 2006. aastal ilmunud eestinduses on Urve Liivamägi tõlkinud selle pealkirja “Tõeteeviit”, mis on huvitav leid, ühendades Francis Baconi Instantias Crucis’e (vt Novum Or-ganum 2, 36), millest Iain Pears lähtub, ja 17. sajandil kasutusel olnud ristikujulise suunanäi-taja tähendused.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM88

ALEKSEJEV 89

Locke, Cromwelli luurejuht JohnThurloe, arhitekt Christopher Wren, aja-loolane Anthony Wood).

Võimuintriigid ja mõrvalugu varjutavadmetafüüsilist liini, seda nii lugeja kuipeategelaste endi jaoks. Osa jutustajaidmoonutab teadlikult sündmusi, osa aganäib tõepoolest pimeduse ehk siis iseendaambitsioonide ja hirmudega löödud ole-vat. Kolme esimese jutustaja puhul kasutabPears lähenemist “teil on silmad, aga te einäe”, viimasel minategelasel laseb ta “sa-ladusloori kergitada” ning sellest hetkestmuutub kogu lugu pateetiliseks. Mis tões-tab, kui lihtne on evangeelsel pinnal libas-tuda, piisab vaid paarist maitsevääratusest.

Aga proovima peab, mäng väljaöeldu jaütlemata jäänu piiril on ahvatlev ningannab tekstile kummalisi varjundeid.Võimalik, et siinkohal on tulemuse kõrvaloluline ka kogemus, mida autor sellistteksti kirjutades läbi elab. NaguKazantzakis sellest “Viimse kiusatuse”

eessõnas räägib. Või nagu Saramago rää-kimata jätab. Samuti ei saa välistada, etpüüdluses omaenda evangeeliumi kirjapanna – s.o ühte ja sama lugu ikka ja jälleüle kirjutada – väljendub lisaks autoriedevusele mõni Kirja ja kirjanduse süga-vamgi seos. Kui siinse kirjutise esimeseviite võtmes lõpetada, sobiks seda illust-reerima ühe ameeriklase romaanis kirjel-datud stseen, kus Teise maailmasõja aeg-sed juudi sissid – Wehrmachti ametlikukõnepruugi järgi “terroristid” – kaasmaa-lasi getost põgenema ärgitavad. Enamikotsustab paigale jääda, mis tähendab nen-de hukkumist. Kui sisside juht end lahku-ma seab, märkab ta palvetavat rabi. Kunasu palvetest on nii palju kasu olnud ja nadon meie rahvale nii palju head teinud, siisilmselt eelistad sinagi jääda ja jumalaltoma rahvale pääsemist paluda, ütleb juhtrabile. Mitte selleks, vastab rabi. Mapalvetan selle nimel, et jumalat olemashoida.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM89

90 BULTMANN

Demütologiseerimise all mõistan ma her-meneutilist toimingut, mis uurib tõelisusesisaldumist mütoloogilistes ütlustes ja teks-tides.

Seejuures eeldatakse, et müüt kõnelebküll tõelisusest, kuid ebaadekvaatsel viisil.

Samuti eeldatakse teatud kindlat arusaa-ma tõelisusest.

Tõelisust saab mõista kahes tähenduses.Harilikult mõistetakse tõelisuse all selleobjektiveerivas nägemuses esitatud maailmatõelisust, milles inimene end eest leiab,milles ta orienteerub ja millele ta vastandub,millega seoses ta arvestab ja kalkuleerib, etseda maailma valitseda ja nõnda oma elukindlustada. Selline tõelisuse nägemise viison kujunenud välja loodusteaduses ja temakaudu võimalikuks saanud tehnikas.

Selline viis tõelisuse nägemiseks on ise-enesest demütologiseeriv, sest see välistabüleloomulike vägede mõju, millest jutustabmüüt – olgu need siis väed, mis loodus-sündmusi käivitavad ja käigus hoiavad, võiväed, mis loodussündmustesse sekkuvad.Järjekindlal loodusteadusel ei ole tarvis“Jumala hüpoteesi” (Laplace); loodussünd-musi juhtivad väed on tema jaoks imma-nentsed. Samuti välistab ta idee imest kuimaailmasündmuste põhjusseost katkestavastmiraaklist.

Kuivõrd inimenegi asub maailmas, siisnagu kõiki teda ümbritsevaid maailmanähtusi, võib ta allutada objektiveerivalenägemusele ka iseennast. Ta asetub siis iseenda vastu, teeb iseendast objekti. Sellegataandab ta oma autentse, eriomase tõelisusemaailmatõelisusele. Nõnda toimib ta “se-letavas” psühholoogias (erinevalt “mõist-vast” psühholoogiast, vrd Dilthey) ja sotsio-loogias.

Selline vaateviis võib pääseda valitsemaka ajalooteaduses, näiteks positivistlikushistorismis. Siin vastandab ajaloolane kuivaatlev subjekt end ajaloole kui objektile ningasetab end pealtvaatajana väljapoole ajaskulgevat ajalooprotsessi.

Tänapäeval on üha enam võtnud maadarusaamine, et sellist vastuasetust pole ole-mas, sest ajalooprotsessi tajumine on iseajalooline protsess. Neutraalseks vaatluseksvajalik distants vaadeldava objektiga onvõimatu. Pealtnäha objektiivset pilti ajaloo-listest protsessidest on alati kujundanudvaatleja individuaalsus, mis on ise ajaloolineega saa kunagi kuuluda väljaspool ajaloolistaega seisvale pealtvaatajale.

Siinkohal ei süvene ma sellesse, et ana-loogne arusaamine subjekti ja objekti suhteston leidnud endale koha ka moodsas loodus-

RUDOLFBULTMANNDEMÜTOLOGISEERIMISE PROBLEEMIST

Rudolf Bultmann, Zum Problem der Entmythologisierung. Rmt-s: R. Bultmann, Glauben undVerstehen. Gesammelte Aufsätze. Vierter Band. Tübingen: J. C. B. Mohr, 1984, lk 128–137.(Algselt rmt-s: Kerygma und Mythos, VI, 1, 1963, lk 19–27).

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM90

BULTMANN 91

teaduses – tõdemuses, et vaatleja avaldabvaadeldavale kaasmõju või teisendab sedakuidagi. Kui kaugele see analoogia moodsaajaloo- ja loodusteaduse vahel ulatub, vajaberaldi uurimust. Siinkohal on aga oluline,et tänapäeva ajaloomõistmises mõistetaksetõelisust teisiti kui objektiveerivas nägemu-ses, ja nimelt ajalooliselt eksisteeriva inimesetõelisusena.

Inimlik olemine erineb põhimõtteliseltobjektiveerivas nägemuses tajutud looduseolemisest. Tänapäeval on kombeks nime-tada eriomaselt inimlikku olemist eksistent-siks. Seejuures ei mõelda “eksistentsi” allpaljast esinemust [Vorhandensein] sellesmõttes, nagu “eksisteerivad” ka taimed jaloomad, vaid spetsiifiliselt inimlikku ole-misviisi.

Inimene ei ole nagu loodusolendid lüli-tatud loodussündmuste põhjusseosesse, vaidta peab oma “mina” enda kanda võtma, onselle eest ise vastutav. See tähendab, et ini-mese elu on ajalugu; see kulgeb iga otsusegatulevikku, kus inimene valib iseennast.Otsused langetatakse vastavalt inimese ene-semõistmisele, vastavalt sellele, milles tanäeb oma elu täideminekut.

Ajalugu on inimlike otsuste valdkond.See saab mõistetavaks, kui ajalugu võetaksesellisena, nagu ta on, st kui nähakse, et aja-loos on tegevad inimliku enesemõistmisevõimalused – võimalused, mis on ka prae-guse enesemõistmise võimalused ja midasaab tajuda ainult üheskoos nendega. Manimetan sellist ajalootõlgendust eksistent-siaalseks tõlgenduseks, sest tõlgendaja ek-sistentsiküsimusest ajendatult küsib see aja-loos alati toiminud eksistentsimõistmisejärele.

Et kõik inimesed tulevad ju minevikust,

milles enesemõistmise võimalused on jubavalitud, välja pakutud või küsimärgi allaseatud, siis on otsus alati ka otsus minevikukohta ja lõpuks ka otsus inimese enesemineviku ja tuleviku kohta.

Otsus ei tarvitse olla teadlikult langeta-tud, enamasti jääb see teadvustamata. See,mis võib näida otsustamatusena, on tegeli-kult mitteteadlik otsus mineviku kohta,inimese tagasilangemine oma minevikku.See aga tähendab, et inimene saab eksistee-rida kas autentselt [eigentlich] või ebaautent-selt. Autentselt või ebaautentselt olemisevõimalus lausa kuulub ajaloolisuse, seetähendab inimliku tõelisuse juurde.

Et autentne inimlik olemine on eksis-tents, milles inimene võtab iseenese endakanda, on iseenda eest vastutav, siis kuulubautentse eksistentsi juurde avatus tulevikule,iga kord sündmusena teoks saav vabadus.Ajaloolise inimese tõelisus ei ole seepärastiialgi suletud nagu looma tõelisus, mis onalati täienisti seesama, mis ta on. Inimesetõelisus on tema ajalugu, see tähendab, seeseisab pidevalt tema ees, nii et võib öelda:see tõelisus, milles asub inimene, on tule-viku olemine.

Inimkonna ajaloos ilmneb see selles, etsündmuste ajalooline mõte saab mõisteta-vaks alles tulevikus. Tulevik kuulub olemus-likult sündmuse juurde. Seepärast on aja-looprotsessi mõte ammendavalt mõistetavalles ajaloo lõpust lähtudes. Et aga sellinetagasivaade lõpust ei ole inimsilmale või-malik, ei ole ka võimalik filosoofia, mistahab ajaloo mõtet ära mõista. Ajaloo tähen-dusest saab rääkida ainult kui silmapilgutähendusest, mis on tähenduslik kui otsus-tamise silmapilk.

Kõik otsused aga langetatakse konkreet-

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM91

92 BULTMANN

setes olukordades ja ka otsustamatu käitu-mine, niisiis ebaautentne inimolemine,leiab alati aset konkreetsetes olukordades.Kui ajalooteadus tahab selgitada inimesteotsustes ilmnevaid eksistentsimõistmisevõimalusi, siis peab ta kirjeldama ka mine-vikuajaloo konkreetseid olukordi. Needavanevad aga ainult minevikku heidetudobjektiveerivale pilgule. Kuigi see ei tabateo või sündmuse ajaloolist tähendust, võibja peab ta seda enam püüdma tunnetadategude ja sündmuste lihtsaid fakte ja tege-ma selles mõttes kindlaks, “kuidas olid asjadtõeliselt”. Ja nii vähe kui kausaalne parata-matus inimkäitumist determineeribki, seobseda ikkagi põhjuse ja tagajärje järgnevus.Sest ei ole ühtegi sündmust, tahteakti egaotsust, millel poleks põhjust. Just vaba otsuslähtub mingitelt alustelt, kui ta ei taha ollapime meelevaldsus. Seetõttu on ajaloo kulgualati võimalik tagasivaatavalt mõista kuisuletud põhjusteahelat ja nõnda peabki tedanägema objektiveeriv ajaloovaatlus.

Nüüd kerkib küsimus, kas ajaloo eksis-tentsiaalne tõlgendus ja objektiveeriv ajaloo-käsitlus on teineteisega vastuolus; kas tõe-lisus, mida nähakse ühes, on vastuolus tei-sal nähtud tõelisusega, nii et peaks rääkimakahest tõelisussfäärist või koguni topelttõest.See oleks ilmselgelt vale järeldus; sest tege-likult on olemas ainult üks tõelisus ning üheja sama nähtuse kohta käivatel ütlustel onainult üks tõde.

Seda ühte tõde võib aga näha kahestaspektist, mis vastavad inimese kahele või-malusele: eksisteerida autentselt või ebaau-tentselt. Ebaautentselt eksisteerides mõis-tab inimene end tema käsutuses olevastmaailmast lähtudes, autentselt eksisteeridesmõistab inimene end lähtudes tulevikust,

mis tema käsutuses ei seisa. Vastavalt sel-lele võib ta mineviku ajalugu vaadelda nii-hästi objektiveerivalt kui ka kõnetusena, kui-võrd inimliku enesemõistmise võimalusedsaavad selles kuuldavaks ja kutsuvad väljavastutustundlikule valikule.

Nende enesemõistmisviiside suhet tuleksnimetada dialektiliseks, niivõrd kui ühte eisaa tegelikult olemas olla ilma teiseta. Sestinimene, kelle autentne elu teostub otsustes,on ka kehaline olend. Vastutustundlikudotsused leiavad aset ainult konkreetsetesolukordades, milles on mängus ka ihulik elu.Otsus, milles inimene valib iseenda, omaautentse eksistentsi, on ühtaegu alati otsusühe ihuliku elu võimaluse kasuks. Vastutusiseenda eest on alati ühtaegu vastutus maa-ilma ja tema ajaloo eest. Selleks et inimenesaaks vastutada, vajab ta objektiveerivatvaadet maailmale, millesse ta on asetatudkui tema käsutuses olevasse “töömaailma”.Siit ka ikka ja jälle kiusatus või ahvatluspidada “töömaailma” autentseks tõelisuseks,lasta käest eksisteeriva autentsus ja kindlus-tada elu oma käsutuses oleva käsutamisekaudu.

Niisiis on täiesti selge, et ajaloo eksistent-siaalne tõlgendus vajab ajaloolise minevikuobjektiveerivat vaatlust. Niisama vähe kuiviimane suudab haarata mõne teo või sünd-muse ajaloolist tähendust, suudab esimenehakkama saada ilma faktide (võimalikultusaldusväärse) kindlakstegemiseta. Nietzschepositivismivastane tees, et ei ole fakte, vaidainult tõlgendused, võib olla eksitav. Tal onõigus, kui “fakte” mõista ajalooliste faktidetäistähenduses, arvates kaasa ka nende mõtteja tähenduse ajalooprotsessi seisukohalt.Selles mõttes on fakt alati “tõlgendus”, pilt,mille on maalinud temaga tegeleva ajaloo-

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM92

BULTMANN 93

lase isik. Aga ilmselgelt ei ole tõlgendusfantaasiapilt, vaid selle kaudu tõlgendataksemidagi ja niiviisi tõlgendatav on ju ikkagi“faktid”, mis on (alati mingis ligikaudsuses)kättesaadavad ajaloolase objektiveerivalepilgule.

Sellest eeldusest lähtudes võib ka demü-tologiseerimise probleem ajalooteaduseseisukohalt lahenduse leida. Kas ajalootea-dus on nagu loodusteadus demütologi-seeriv? Jah ja ei!

Ajalooteadus kui selline demütolo-giseerib niivõrd, kuivõrd ta objektiveerivasnägemuses mõistab ajalooprotsessi suletudmõjuseoses. Ajaloolane ei saa toimida teisiti,kui ta tahab saavutada mingi fakti kindlattunnetust, kui ta tahab näiteks tõestada, kasmingi pärimuslik lugu on tõeliselt piisavtõend mõne minevikufakti kohta. Ta ei saaniisiis tunnistada sündmustevahelise seosekatkirebimist ülemaiste jõudude sekkumiseteel. Ta ei saa tunnistada imet kui sünd-must, mille põhjus ei peitu ajaloos. Ajaloo-teadus ei saa rääkida nagu Piibli tekstid aja-lookulgu sekkuvast Jumala toimimisest. Tavõib tajuda ajaloolise nähtusena üksnes uskuJumala toimimisse, aga mitte Jumalat en-nast. Seda, kas see usk tõelisusele vastab, eivõi ta teada, sest tõelisus, mis asub sealpoolobjektiveerivale pilgule nähtavat tõelisust,ei ole talle nähtav. Ta peab pidama müto-loogiliseks igasugust sellist kõnet, mispüüab rääkida teispoolsete jõudude toimi-misest kui toimimisest, mis on objektivee-riva pilgu all olevas maailmas vaadeldav,konstateeritav või ka argumendina mingi-te tõdede tõenduseks kasutatav. Niisiis peabta mütoloogiliseks igasugust kõnet nähtavatmaailma ruumiliselt jätkavatest teispool-sussfääridest, nagu taevas ja põrgu.

Põhimõtteline erinevus loodusteadusestseisneb aga suhtumises müüti: loodusteaduskõrvaldab müüdi, ajalooteadus tõlgendabseda. Ta peab tõstma küsimuse mütoloogi-lise kõne – mis on ju ajalooline nähtus –mõttest.

Tarvis on lihtsalt vastata küsimusele,milline on üldse mütoloogilise kõne mõte.Müüt tahab kõnelda tõelisusest, mis onsealpool objektiveeritavat, vaadeldavat javalitsetavat tõelisust, ning just niisugusesttõelisusest, mis on inimeste jaoks otsustavatähendusega; mis tähendab talle õnnistustvõi häda, armu või viha ja mis nõuab aus-tust ja kuulekust.

Siinkohal võib kõrvale jätta tekkemüüdid,mis tahavad seletada silmatorkavaid loodus-vorme või -nähtusi. Meid huvitavas seoseson neil ainult niipalju tähendust, kuivõrd nadvõimaldavad mõista mütoloogilist mõtle-mist kui sellist, mis kasvab välja imestami-sest, hirmust ja küsimuste esitamisest ningarvestab põhjuse ja tagajärje seosega. Sedavõib nimetada primitiivseks teaduslikuksmõtlemiseks, nii nagu mõned uurijad taha-vad mütoloogilist mõtlemist üleüldse pri-mitiivsele mõtlemisele taandada.

Selline primitiiv-teaduslik ja seega samutiobjektiveeriv mõtlemine on tegelikult oma-ne kogu mütoloogiale. Aga leidub ka ükspõhimõtteline erinevus. See seisneb küsi-muses, kas ja kuivõrd on müüdi intentsioonüksnes seletada seda maailma, millega ini-mene vaatlevalt ja kalkuleerivalt silmitsiseisab, või tahab ta ka rääkida inimese tõe-lisusest enesest, seega tema eksistentsist.Meie seisukohalt on tegu müüdiga niivõrd,kui selles väljendub teatav inimeksistentsimõistmine.

Aga milline eksistentsimõistmine? Sel-

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM93

94 BULTMANN

line, mille kohaselt inimene leiab ennasteest maailmast, mis on täis mõistatusi jasaladusi, ning kogeb saatust, mis on niisamamõistatuslik ja salapärane. Teda muserdabkogemus, et ta ei ole oma elu peremees, jata saab aru, et maailma ja inimelu alus japiirid peituvad väes või vägedes, mis asuvadteispool kalkuleeritavat, käsutatavat – ühe-sõnaga transtsendentses väes.

Siiski objektiveerib mütoloogiline mõt-lemine sealpoolse naiivsel moel siinpool-seks sellega, et kujutab oma autentse intent-siooni kiuste transtsendentset kui ruumili-selt kauget ja tema väge kui inimvõimeidkvantitatiivselt ületavat. Seevastu demü-tologiseerimine tahab lasta mõjule pääsedamüüdi autentsel intentsioonil – kõneldainimese autentsest tõelisusest.

Kas demütologiseerimisel on ka piir?Sageli öeldakse, et religioon ja ka kristlikusk ei saa läbi mütoloogilise kõneta. Miksmitte? Ta pakub religioossele luulele, kul-tuse- ja liturgiakeelele kujundeid ja sümbo-leid, milles vagal hardusel on võimalik tea-tud tähendussisu aimamisi tunda ja tajuda.Kuid tähtis on see, et sellised kujundid jasümbolid endas tõepoolest tähendussisupeidavadki, ning filosoofilise ja teoloogiliserefleksiooni ülesanne on seda tähendussisuselgitada. Sel juhul aga ei saa seda enam taasväljendada mütoloogilises keeles; sest mui-du peaks omakorda selgitama selle mõtetja nii lõpmatuseni.

Väide, et müüt on möödapääsmatu, tä-hendab siiski, et on olemas müüte, mis eilase ennast eksistentsiaalselt tõlgendada. Jasee tähendab, et vähemalt teatud juhtudelon paratamatu kõnelda transtsendentsest võijumalusest objektiveerivalt, sest mütoloogi-line kõne on juba kord objektiveeriv kõne.

Kas saab see nii olla? See tipneb kõikküsimuses, kas Jumala toimimisest kõnele-mine on paratamatult mütoloogiline või kasseda võib ja tuleb ka eksistentsiaalselt tõl-gendada?

Et Jumal ei ole objektiivselt kindlaksteh-tav maailmanähtus, siis saab Tema toimi-misest kõnelda ainult nii, et samaaegseltkõneldakse meie eksistentsist, mis on Juma-la toimest puudutatud. Sellist kõnelemisviisiJumala toimimisest võiks nimetada “analoo-giliseks”. Seda võib väljendada nõnda, etJumalast puudutatuse põhjus peitub tingi-mata Jumalas endas ja inimene on seejuuresüksnes passiivne vastuvõtja.

Aga samas tuleks silmas pidada, et Juma-last puudutatus on käsitatav üksnes kuieksistentsiaalne sündmus, mis ei ole objek-tiivselt kindlaks tehtav ega tõendatav.

Igasugune eksistentsiaalne puudutatusleiab alati aset konkreetses olukorras jaseega on käepärane – ning sellele, kedapuudutatakse, nii-öelda endastmõistetav –taandada ka see olukord Jumala toimimi-sele – mis on igati legitiimne, kui vaid selletulenemist Jumala tahtest ei segata ära ob-jektiveerivale pilgule kättesaadava kausaal-susega. Antud juhul on jutt imest – ja mittemiraaklist! – õigustatud.

Nii nagu imest, kõneleb usk ka Jumalatoimimisest Loojana ja Isandana loodusesja ajaloos, ja seda peab ta ka tegema. Sestkui inimene teab end oma eksistentsis Ju-mala kõikvõimsuse poolt ellu kutsutuna jailmale kantuna, siis teab ta ka seda, et koguloodust ja ajalugu, milles ta elu kulgeb,valitseb Jumala toimimine. Aga seda tead-mist saab väljendada üksnes usutunnistusena,mitte üldise tõena nagu loodusteaduslikkuvõi ajaloofilosoofilist teooriat. Vastasel kor-

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM94

BULTMANN 95

ral objektiveeritaks Jumala toimimine maa-ilmaomaseks protsessiks. Väitel Jumalastkui loojast ja valitsejast on legitiimne alusüksnes inimese eksistentsiaalses enesemõist-mises.

Nii aga sisaldab see väide paradoksi.Sest see väidab maailmasiseste sündmusteparadoksaalset identsust sealpoolse Jumalatoimimisega. Usk väidab ju end nägevatJumala toimimist mingis sündmuses võiprotsessides, mis on samal ajal ka objekti-veeriva pilgu jaoks tuvastatavad looduslikudja ajaloolised sündmused. Usu jaoks onJumala toimimine niisiis ime, milles onotsekui ületatud [aufgehoben] maailmasünd-muste loomulik seos.

Ent kristlikule usule on eriomane, etühes kindlas ajaloosündmuses, mis on sel-lisena objektiivselt kindlaks tehtav, nimeltJeesuse Kristuse ilmumises, näeb ta Jumalatoimet täiesti erilises mõttes – kui igaühtusule kutsuva Jumala ilmutust. Selle väiteparadoksaalsus väljendub kõige teravamaltJohannese lauses: “Ja Sõna sai lihaks.”

See paradoksaalsus on ilmselgelt teistsu-gune kui paradoksi puhul, mis väidab, etJumala toimimine on alati ja kõikjal maa-ilmasündmustega kaudselt identne. SestKristuse-sündmuse [Christus-Geschehen]mõtteks on eshatoloogiline sündmus, millekaudu Jumal on maailmale ja tema ajaloolelõpu määranud. Niisiis seisneb selle para-doksaalsus väites, et ajalooline sündmus onühtaegu eshatoloogiline sündmus.

Nüüd aga kerkib küsimus, kas sedasündmust saab mõista kui igaühe eksistent-sis täideminevat sündmust. Või jääb seeusule kutsutute vastas seisma, nii nagu ilm-likus tõelisuses seisab objekt subjekti vas-

tas? Viimasel juhul oleks Kristuse-sündmusüks minevikusündmusi, mida ajaloolase ob-jektiveeriva pilgu kaudu esile manatakse,olevikustatakse, see tähendab “meenutatak-se”. Kui seda aga tuleb mõista kui mindminu eksistentsis puudutavat sündmust, siispeab see mingis teises mõttes olevik olemavõi selleks saama.

Just selles peitubki eshatoloogilise sünd-muse tähendus. Sest sellisena ei saa ta ollaega saada üheks minevikusündmuseks, kunamuudel ajaloosündmustel ei saa iialgi ollaephapax (üks kord ja kõigiks aegadeks)tähendust; just see aga kuulub olemuseltKristuse-sündmuse kui eshatoloogilise sünd-muse juurde.

Niisiis ei saa seda erinevalt teistest aja-loosündmustest muuta olevikuliseks “mee-nutamise” kaudu. See saab olevikulisekskuulutuses (kerygma), mille põhjus on te-mas endas ja milleta ei ole ta see, mis ta on.See tähendab: see kuulutus on iseeshatoloogiline sündmus. Temas kui kõne-tuses saab Jeesus Kristuse sündmus iga kordpresentseks – presentseks, kui mind minueksistentsis puudutav sündmus.

Kuulutuse kandja on kirik ja siingi kor-dub too paradoksaalsus. Sest ühest küljeston kirik objektiveerivale pilgule ligipääsetavnähtus, kuid oma autentselt olemuselt on taeshatoloogiline nähtus või pigem ikka ja jällesündiv eshatoloogiline sündmus.

Niisiis ma olen nõus Enrico Castelliga,kui ta ütleb, et ““Kerygma” kätkeb sünd-muse olemasolu (müsteeriumina) ja sünd-muse võimalik ajalooline analüüs ei saa Il-mutust riivata, sest see on ühtaegu nii sõnu-mi kui ka sündmuse (st ajaloo) Ilmutus”.

Saksa keelest tõlkinud Jaan Lahe

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM95

96 KOºAKOWSKI

LESZEKKOLAKOWSKIDEMÜTOLOGISEERIMISE ILLUSIOON

Nime või traditsiooni poolest kristliku tsi-vilisatsiooni mütoloogilise pärandi murene-mist ja usulise elutunde (näilist) allakäikuei anna usutavalt seletada teaduse progres-siga, teaduse saavutuste levikuga ega nnteadusliku vaimu esilekerkimisega, millestviimane kattub või on isegi identne üldha-ridustaseme tõusuga. Säärane arvamus onaga laialt levinud. Enamik inimesi, kespeavad end mittereligioosseks, on valmisoma uskmatust seletama just nõnda: reli-gioonitraditsioon on ühitamatu sellega, midaõpetab teadus. Kuid niisuguseid väiteid eimaksaks kohe uskuma jääda.

Muidugi oleks rumal eitada, et need kaksnähtust – ühelt poolt numinosum’i kogemiseja selles elamise võime murenemine ningteisalt usaldus teaduse kui maailma mõist-mise vahendi vastu – on omavahel seotud.Siit aga ei järeldu, et esimene oleks deter-mineeritud teisega. Pigem näib, et mõlemadnähtused on sajanditepikkuse nn moderni-seerumisprotsessi viljad. Võib oletada, et seeprotsess algas 11. sajandil, kui eristus ilma-liku mõistuse ja usu vahel hakkas süvene-ma. Vajadus selle eristuse järele kasvas paripassu koos linnade ja linliku tsivilisatsioonitekkega, mille üheks vältimatuks tagajärjeksoli intellektuaalide emantsipatsioon. Sellesarengus osales, mõistagi tahtmatult ja tule-

vikumõjusid ette teadmata, AquinoThomas ise. Ta reageeris averroistide katseleusku ja mõistust täielikult lahutada ningselleks pidi ta muutma selle eristuse võima-likult selgeks ja täpseks. Ta kehtestas kauniseksaktsed reeglid, mis pidid tagama ilmu-tuslikule tõele õiguse valitseda ja valvata pro-faanse teadmise üle, ilma et ta kipuks vii-mast asendama, vaid kutsuks seda ainultkonflikti puhul korrale ja pakuks sellele üli-mat tähenduskriteeriumi. Samu reegleid ka-sutas ta ka ilmalike võimude ja kiriku suhtemääratlemisel: kiriku ülesanne pole asen-dada tsiviilvõime, vaid valvata selle järele,et nende tegevus ja seadused oleksid juma-like käskudega kooskõlas. Teokraatialepretendeerimata seisis ta – niihästi poliitikakui tunnetuse vallas – vastu ideele lahutadasakraalne profaansest, sest mõistagi tähen-daks selline lahutus, et nii intellektuaalnekui poliitiline profaanne elu saaks õigusehüljata Jumala ja kiriku poolt ilmeksimatultpaika pandud normid.

Järgmise sammu astusid 14. sajandinominalistid, kes neid kaht valdkonda lahkulüües võtsid ilmalikult mõistuselt mis taheskaasarääkimisõiguse teoloogilistes spekulat-sioonides, mitte üksnes sügavate jumalikemüsteeriumide, vaid ka Jumala enda olemas-olu uurimises. Kõik viimsed küsimused tuli

Leszek Kolakowski, The Illusion of Demythologization. Rmt-s: L. Kolakowski, Modernity onEndless Trial. Chicago: The University of Chicago Press, 1990, lk 95–107.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM96

KOºAKOWSKI 97

jätta ilmutuse autoriteedi hooleks.Occamistid vastandasid usu valla, mis olijuba nende määratluse poolest irratsionaal-ne, mõistuse kuningriigile, mida valitsevadempiirilised ja loogilised normid; õigupoo-lest kehtestasid nad moodsa empirismiprintsiibid täpselt samas vaimus nagu nelisajandit hiljem Hume.

Võis paista, nagu tähendaks see lahutusilmaliku mõistuse degradeerimist temavaldkonna piiramise teel, keelates talle li-gipääsu kogu metafüüsilise ja teoloogili-se uurimise alale. Mõnel juhul oli see tõestinii. Kristlikud müstikud, kes kasutasid sagelisamasuguseid vormeleid, olid kui just mittevaenulikud, siis vähemalt ükskõiksed mõis-tuse igasuguse kasutamise vastu jumalikesküsimustes; seda olid enamasti ka reformat-siooni suured mõtlejad. Nende rünnakudilmalike õpetlaste uudishimu vastu, misprofaneerivat kristlust, kattusid väljendusviisipoolest nominalistide ettekirjutustega, kuigiviimaste kavatsused olid tegelikult vastupi-dised: nende mõte oli lahutada mõistuse jausu valdkond selleks, et kuulutada väljamõistuse autonoomia ning kinnitada, et seeei vaja usu või ilmutuse tuge. Siit järeldusvarjatult, et füüsilisest maailmast arusaamiseseisukohalt on mitte üksnes usk, vaid kaJumala enda olemasolu tähtsusetu; teisisõ-nu: füüsiline reaalsus on praktiliselt seisu-kohalt eneseküllane ja seda on ka meie tead-mised sellest. Selle väitmiseks ei pidanudeitama ei Jumalat ega ilmutust; piisas mõ-lema nurka heitmisest, kus nad muutusidpeagi ilmaliku elu ja ilmaliku teaduse jaokskasutuks.

See protsess jõudis haripunkti Descartes’ifilosoofias. Tema kirjeldatud maailmasmuutus Jumal üleüldise masina elemendiks,

energiaallikaks, mis oli küll looduse lõplikuseletamise seisukohalt loogiliselt vajalik,kuid mis tahes üksikjuhtumi tõlgendamisekstarbetu. Võidakse küll väita, et Descartes eiolnud ranges mõttes deist, sest tema füüsikajärgi on maailma säilitamiseks tarvis sama-sugust jõudu, nagu kulus selle loomisele, jaseega pakub Jumal universumi jätkuvaleolemasolule permanentselt vajalikku tuge;kuid loodud maailma mõistmise seisuko-halt muutub Jumala olemasolu tarbetuks;seda maailma juhivad eksimatult toimivadmehaanikaseadused ja neid uurides ei tar-vitse meil Jumalat meenutadagi. Sellesmõttes on Pascali sõnad Descartes’i Jumalasõrmenipsu kohta tõsi (kuigi mitte sõnasõ-nalt) ja kahtlemata on tõsi ka see, et moodnedeism tekkis ja arenes kartesiaanlikust pä-randist. Immateriaalse hinge olemasolul eiole peaaegu mingit tähtsust inimkeha uuri-mise jaoks, mis on sarnaselt loomade keha-ga komplitseeritud mehhanism, mida valit-sevad samad seadused, mis inertse mateeriatoimimist. Tee bête-machine’i juurestl’homme machine’ini läks ladusalt. Deistidemaailmas võidi Jumala olemasolu küll sõ-nades möönda, kuid ta oli selgelt ülearune,sest imesid ega ilmutust (viimane on imetunnetuse tasandil) ei tunnistata; seetõttu –ja see on tähtsaim punkt – on Jumal loodu-ses tajumatu.

See protsess oli moodsa teaduse edene-miseks kindlasti hädavajalik. Teadust polekssaanud tekkida, kui Jumalat ja imesid poleksenne loodusest kõrvaldatud, kui teaduslikumeetodi reeglid, mille 17. sajandil kodifit-seerisid Bacon, Descartes, Gassendi jt, eioleks välistanud kõikvõimalikke religioosseusu jälgi, kui teadust ei oleks vabastatud mistahes seosest traditsiooni, autoriteedi, kiriku

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM97

98 KOºAKOWSKI

või mille tahes muuga, mis on kuulutatudparandamatult salapäraseks ja inimmõistu-sele ligipääsmatuks.

Sellest aga ei järeldu, nagu olnuks teaduskui selline usu murenemise tekkepõhjus;murenemisele ei aidanud kaasa mitte tea-dus, vaid stsientism või stsientistlik ratsio-nalism. Vastandina teadusele enesele onratsionalism filosoofiline õpetus või ideo-loogia, mis sisaldab teadmise normatiivsetmääratlust: teadmiseks on õige nimetadaüksnes seda, mida saab tõhusalt rakendadaloodusnähtuste ennustamiseks ja valitsemi-seks. Religioosse usu tunnetuslik sisu (jatuleb märkida, et ratsionalistliku usutunnis-tuse järgi on religioon kogum väiteid) onselles mõttes tõestatavalt kasutu või kahtla-se kasulikkusega; seega ei saa religioon ollamingis tunnustatavas mõttes teadmine. Tungloodust valitseda, millele Descartes ja val-gustus panid filosoofilise aluse, polnud ise-enesest ei ratsionaalne ega irratsionaalne; seepeegeldas inimlikke kirgi, mitte inimtead-mist. Kui aga looduse valitsemine, sealhul-gas selle ilmselgelt kasulikud tulemused,muutus ülimaks väärtuseks, muutis see loo-mulikult kahtlaseks ja lõppude lõpuks mõt-tetuks kogu inimkonna religioosse pärandi.Religioosse tundelaadi tajumine mõttetunaei tulenenud teadusest ega teadusliku tõe jailmutuse sisu võimalikust konfliktist, vaidinimese eelistustest ja prioriteedist, mis meieväärtuste skaalal omistati sedalaadi mentaal-setele tegevustele, mis võivad tõenäoliseltsuurendada meie valitsemist looduse üle;teadust saab verifitseeritavate tagajärgedeandjana usaldada, religiooni samas mõttesusaldada ei saa.

Looduse valitsemise idee ise on kindlastipärit piiblist, aga see pöördus piibli ja ilmu-

tuse vastu, kui lakkas funktsioneerimastJumala kehtestatud moraalses ja kosmiliseskorras ning muutus ülimaks ja tingimustetakehtivaks eesmärgiks. Kristlus ise polnudkaugeltki süütu selle konflikti teravdamisesning sellega valgustuse pööramises enesevastu. Esiteks klammerdus ta oma doktriiniskolastilise ratsionaalsuse külge kauem, kuisee kultuuriliselt võimalik oleks olnud, jaasetas end sellega kaitsetusse olukorda:väites, et kristliku traditsiooni põhiuskumusisaab esitada samamoodi ratsionaalselt õi-gustatavatena nagu teaduslikke tõdesid,paljastas ta möödapääsmatult nendevaheliselõhe – lõhe, mis asus samal kognitiivselväärtusskaalal; niisiis selle asemel et olla see,mis ta oli alati olnud – inimkeelde tõlgitudjumalik sõnum –, püüdis ta olla samasugu-ne teise järgu teadmine nagu profaanne tea-dus. Teiseks tähtsustas kristlik kasvatus sa-geli religioossete riituste ja sakramentide-ga seostuvaid maagilisi elemente ja ootusi,rõhutades – või vähemalt mitte eitades –arusaama, et rituaalidel ja palvetel, isegi kuineis toimib jumalik energia, on olemas kateatav tehniline tõhusus, just nagu olekspalve näiteks teatav manipulatsioon, misõige soorituse korral toob eksimatult kaasasoovitud tulemused. Kui see ei õnnestu, siispole kas operatsioon õigesti läbi viidud võion palve idees eneses mingi fundamentaalneviga: masinavärk ei tööta ootuste kohaselt,järelikult polegi head põhjust uskuda Jumalaolemasolu. Peagi sai selgeks, et kui jumala-teenimist tõlgendada niiviisi, siis ei suudasee konkurentsis tehnoloogiaga iialgi võita;viimane, kui seda õigesti rakendada, annabtõepoolest lubatud hüvesid (rääkimata kõr-valsaadustest, mida ta ei luba ja mis ei pruu-gi olla sugugi healoomulised). Usu ärasega-

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM98

KOºAKOWSKI 99

mine teadmisega – ärasegamine, milles onmõnel määral süüdi ka kristlus – taandasusu paratamatult teaduse vaeseks sugula-seks; jumalateenimise segiajamine tehnikagataandas jumalateenimise paratamatult eba-tõhusaks või kaheldava tõhususega tehni-kaks; ja niivõrd kui kristlikud kirikud soo-dustasid mõlemat liiki ärasegamist, aitaskristlus ise ateismi levikule kaasa. Ometigion usu murenemise peamine põhjus pigemkõlbelistes kui intellektuaalsetes muutustes– nende tegevusvaldkondade eelistamises,mis annavad mõõdetavaid hüvesid.

Teoloogia konflikt teadusega puudutaskeskajal üksnes väheseid. Isegi hiljem, 17.ja 18. sajandil oli tee teaduslikust uurimisesttehniliste rakendusteni – vähemalt paljudeinimeste igapäevaelu puudutavate rakendus-teni – pikk ja aeglane, enamiku inimestejaoks õigupoolest märkamatu. 19. sajandikestel muutus see üha lühemaks ja meieajal on see peaaegu silmapilkne, igaühele onsaanud ilmselgeks, et teadus võib igapäeva-elu tõhusalt muuta ja mugavamaks teha.

Ühesõnaga selles suures konfliktis ei seisaühel poolel mitte teadus, mida mõistetakseselle igas konkreetses faasis vaimse eluabsoluutse mõõdupuuna, ja teisel poolelreligioon kui hulk väiteid Jumala, ettehool-de, surematuse, saatana jne kohta – väiteid,mille tõesust tuleb hinnata teaduslike kri-teeriumidega. Konflikt on hoopis kultuuri-line ja see puudutab eelistuste hierarhiat:meie libido dominandi vastanduses vajadu-sele leida universumis ja meie elus tähen-dust. Mõlemad soovid, libido dominandija tähenduse otsing, võrsuvad võõrandamatultinimeseks olemisest enesest, aga rahulikukooseksisteerimise asemel nad piiravadteineteist.

Just sel taustal tulekski uurida nn demü-tologiseerimise küsimust. Demütolo-giseerimise suundumus laias mõttes onkestnud sama kaua kui kogu modernsus-protsess, vähemalt alates 17. sajandi deis-mist. Algul oli tegu püüdega jätta religioo-nielule enklaav, millest ta intellektuaalse-tesse ja poliitilistesse asjadesse ei sekkuks.19. sajandi lõpul arenes välja sügavam vool,mille eesmärgiks oli religiooni tähenduseümberkorraldamine ning selle silmapaist-vaimaks väljenduseks oli katoliiklik moder-nism (pärast vähem radikaalset saksa libe-raalset teoloogiat). Kasutamata küll sõna“demütologiseerimine” ennetas see kõikiBultmanni peamisi seisukohti.

Bultmann rõhutas, et tema demüto-logiseerimiskontseptsioon kuulub osana UueTestamendi hermeneutikasse ning võlgnebpaljugi raskustele, millega ta pidi kokkupuutuma oma pastoritöös. Kuna ajaloolanevõi eksegeet ei saa tekstide analüüsimiseleirata suhet iseenda ja teksti autori vahelnagu ka mitte suhet tekstis kujutatud isiku-tega, siis tõlgendab ta paratamatult tekstiiseenda elu ja ajaloolise miljöö kontekstisomaenda kogemuste, emotsioonide ja pür-gimuste kaudu. Seetõttu muutuvad nii kü-sitavad küsimused kui ka vastuste mõistmineüheskoos meie kuhjuvate ajalooliste ja isik-like kogemustega. Me leiame uuritavatestallikatest, nagu Uuest Testamendist, sageliootamatuid vastuseid isiklikele küsimusteleja tajume sõna, just nagu oleks see adressee-ritud isiklikult meile.

Siiamaani jääb Bultmann traditsioonilisesaksa mõistmisfilosoofia raamesse, kuigiheideggerlasena ei kõnele ta sisseelamisestvõi jäljendavast taasloomisest, vaid “eksis-tentsiaalsest” kohtumisest teksti ja lugeja

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM99

100 KOºAKOWSKI

vahel, mis on tagasiviidav lugeja tegeliku-le kogemusele. Kuid teoloogina lähebBultmann Diltheyst ja Heideggerist mõistagikaugemale. Mõistmaks, mida tähendab see,et tekst annab edasi jumalikku sõnumit,peab meil juba olema varasem kogemusJumalast ja tema sõnast – seda küll pigemhoiakuna kui mõistena. Ja see meil ka on,isegi kui me kontseptuaalselt seda eitame.See teadmine on üks eksistentsiaalse hoiakuaspekt, mida me kõik jagame; seetõttu si-saldab tõeline mõistmine, mis läheb kauge-male filoloogilisest ja ajaloolisest eksegee-sist, lugeja tahet seista silmitsi oma eksistent-siga. Ja seetõttu pole lõplik mõistmine või-malik; eksistents on ainult hic et nunc jaseda on ka mõistmine.

Ilmutuse muutumatu tähenduse võima-tus oli ka üks modernistide tähtsamaid tee-masid. Kuna teksti tajumine muutub koosmeie elutunde ja teadmiste teisenemisega,siis, väitsid nad, areneb ka teksti tähendus.Kas me peaksime selle eelduse põhjal ütle-ma, et muutub ka tõde – et miski võib ollatõene ühel ajalooperioodil ja teisel mitte?Iga ortodoksne teoloog möönaks, et püha-kiri on ammendamatu ja võib ilmutada uusiaspekte; see võib õigupoolest käia kõikidetekstide kohta, mitte tingimata vaid nendekohta, mida peetakse jumalikult inspiree-rituks. Kuid see ei keela veel uskumast, etjumalasõnal on püsiv tuum. Ja kui miski eiole muutumatu, siis kas kristluski võibpüsima jääda? Kas on see midagi enamatkui ajalooliselt relatiivse tundelaadi ajalikväljendus, millel pole privilegeeritud asenditja mis pole parem kui mis tahes muu reli-gioon või mittereligioon või antireligioon?Kas eeldades, et meie ühiskonna enamuskristlust enam ei vaja, tuleks möönda, et

kristlus on muutunud vääraks, kuigi oli ku-nagi tõene? Ja kas nõnda tehes ei hävita metõe mõistet ennast?

Modernistid vastasid, et see, mis onkristluses fundamentaalselt tõene, jääb ikkatõeks, aga see tõde ei jõua kunagi lõplikuformuleeringuni. Vormelid, dogmad jasümbolid on ajalooliselt relatiivsed; nadvõivad kaotada oma elujõu ja iganeda. Usutuum, mis on igaühele ilmutatud isiklikuskogemuses, ei hävi, aga selle artikuleerimis-viis on parandamatult provisoorne ja niisa-ma sattumuslik nagu keel, milles seda väl-jendatakse; seda ei saa tabada igavesti keh-tivates väidetes.

Bultmanni seisukoht on sama. Tuleksküsida, kui kaugele saab säärane evolutsioonminna. Miks peaks olema võimatu, et tõe-line kristlus (mille järjestikused sõnastusedon relatiivsed) hakkab ühel päeval väljendu-ma niisugustes väidetes nagu “Jumalat ei oleolemas, nagu ka mitte lunastust, pääsemist,andeksandmist, pärispattu, igavest elu jaarmastust”? Kui eeldada, et mitte miskikristluse sõnumis ei osuta kultuuri muutu-mistele vastupanu, tundub see üpriski või-malik. Uued vormelid oleksid mõistagisamavõrd provisoorsed ja “tõesed” naguvanad, aga nende provisoorsust tajutaks allessiis, kui nad on kultuuriliselt surnud.

Teoloogia keel muidugi muutub, nagu kakategooriad, mida inimesed kasutavad piiblikoolutamiseks metafüüsilisse “süsteemi”;uued inimlikud probleemid ja uued tunde-laadid võivad tuua tekstis esile uusi tähen-dusi; aga kas tekst on iga oma aspektigalugeja meelevallas?

Bultmann otse nii ei ütle. Ta tahab muu-ta kristluse sõnumit kaasaja mentaliteedileaktsepteeritavaks, puhastades selle “müto-

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM100

KOºAKOWSKI 101

loogiast”, st kombest väljendada jumalikkeasju ja tegusid empiirilistes kategooriates,mille me võtame üle maapealsetest realitee-tidest ja inimtegevusest.

Bultmanni järgi ei saa näiteks “moodneinimene” mõtelda universumist niisuguseruumilise struktuurina nagu vana aja inime-sed: inglite ja Jumala aujärg “üleval”, taevasja põrgu maa all. Ja ennekõike ei saa takujutleda, et Jumala, saatana või ingliteimepärane sekkumine teisest maailmastvõiks katkestada või tühistada looduse põh-juslikkust; samuti ei saa ta oodata, et meiepalved ja maagilised toimingud tooksidkaasa katkestusi põhjuslikkuses; ta ei saa kauskuda, et üks jumalik olend ohverdas en-nast inimese pattude eest; et sakramendid,nagu ristimine ja armulaud, annavad uskli-kule edasi spirituaalset väge; et Jumal onmingis arusaadavas mõttes Isa, et ta lõimaailma ex nihilo, et Jeesus oli ühtaeguinimene ja Jumal. Kuigi need uskumusedon moodsas teaduses koolitatud inimeselevastuvõetamatud, pole kristluse “objektiiv-ne” või “eksistentsiaalne” tähendus ometigiveel kadunud: “moodne inimene” võibuskuda, et maailm, milles ta elab, ei olesuletud reaalsus ja et Jumal hõlmab empii-rilist maailma. Usk on eksistentsi kohtumineSõnaga, mitte aga mingi väidetehulga akt-septeerimine; ja – kooskõlas luterliku dokt-riiniga – usku ei saa eksegeesi abil äratada;usk on kogemus ja seega puudub tal dogma-de kujul esemestatav olemus. Jumala sõnaon mulle avatud, aga selle tähendus on üksminu kogemuse aspekte siin ja praegu. Jee-suse jumalikkus ei ole tõestatav, aga sellega,kuidas ta muudab mu elu, ilmutab ta ennastJumala sõnana. Ma leian Jumala Jeesuses,tehes otsuse järgida tema kutset, ja seda

tehes ei karda ma enam tulevikku, sest tu-leviku tähendus on määratud Jeesuse tege-liku kohaloluga.

Mis jääb pärast niisugust puhastust krist-lusest järele? Bultmann vastab: usk luterli-kus mõttes – usaldus Jeesuses ilmutatudJumala vastu. Näib, et see on fiducia, millelpuudub intellektuaalne alus ja mille kohtapoleks arvatavasti õige öelda, et see sisaldabtõde “Jumal on olemas”, sest niisugusel tõelpole muud tähendust kui olla isikliku ko-gemuse võimalik aspekt.

Kuulus vaidlus Bultmanni ja Jaspersivahel demütologiseerimise üle leidis asetrohkem kui kolmkümmend aastat tagasi.Jaspers väitis, et filosoofia ei suuda kuna-gi religiooni hõlmata; viimane osutab iga-sugusele kontseptuaalsele seletusele vastu-panu. Bultmanni katse teha religioon tea-duslikult respekteeritavaks olnud algusestpeale läbikukkumisele määratud. Esiteks,see, mida Bultmann peab “moodsaks” maa-ilmavaateks, ei ole kaugeltki moodne: üles-tõusmine oli Jeesuse kaasaegsete jaoks sa-mavõrd võimatu, nagu see on meilegi; tei-salt usuvad inimesed tänapäeval sama paljuabsurdsusi nagu vanasti. Moodne teadus eipretendeeri pakkuma täielikku arusaamisttõelisusest ja seda ei anna ka heideggerlikontoloogia.

Jaspersi järgi oleks alusetu arvata, nagukujutaksid müüdid endast varjatud teooriaid,mida annab tõlkida metafüüsika keelde.Neid ei saa mittemüütilisse keelde ümberpanna ja meil on asjatu üritada neid ratsio-naalselt tõlgendada. Kuigi müüdi kood onsui generis, peaksime meie teadma, et saa-tanat, maagilist põhjustamist ja nõidust eiole olemas. Üksikisikud võivad müüdi ta-gasi lükata küll iseenda jaoks, mitte aga

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM101

102 KOºAKOWSKI

teiste jaoks. Elu müüdis teadvustab inimes-tele transtsendentsi ja selles kohtumises onobjektiivne ja subjektiivne lahutamatud;seega on müüdist teadusliku tõe leidminesama võimatu kui müüdi taandamine isik-likule eksistentsiaalsele sisule. Usk ei võrsueksegeesist, seda annavad edasi preestrid jaseda üksnes niivõrd mõjusalt, kuivõrd nadise elavad usus. Kuigi Bultmann püüdis usupäästmiseks võtta omaks valgustuse kriitikat,lähtus ta valgustuse väärast ja dogmaatilisestversioonist. Liberaalne hoiak ei võitle lihtsaja naiivse pühendumusega, vaid tahab vabas-tada Jumalat “objektiveerivast” vormist. Taaktsepteerib “varjatud Jumala” idee; trans-tsendents on ligipääsetav üksnes šifrite kauduja see saab reaalseks ainult inimeksistent-sile, seega mitte tingimata ajaloolises krist-luses ega mitte tingimata usutunnistusekskodifitseerituna. Aga kui Bultmann üritabpäästa kristluse mittemütoloogilist miini-mumi, siis leiab ta selle Lutheri dogmasõigustusest usu läbi, langedes tagasi jäikaortodokssusse.

Bultmanni vastus niisugusele kriitikalenäitab – ehk pareminigi kui tema teooria –,millise praktilise probleemiga pidi ta pro-testantliku vaimulikuna kokku puutuma. Taeitab, nagu tahtnuks ta lihtsalt päästa seda,mida pärast teaduse rünnakuid usust päästaannab; pigem tahtnud ta “moodsale inime-sele” selgitada, mis on kristlik usk päriselt.Ta nõustub Jaspersiga, et surnukeha ei saahauast üles tõusta ning kuradeid ja maagiatpole olemas, aga ta esitab Jaspersile välja-kutse, et see püüaks usklikele selgitada,mida tähendab Pauluse kiri roomlastelepärispatust ja lunastusest. Müütiline mõt-lemine on sama “esemestatud” nagu teadus-lik mõtlemine, kui püüab jumalikku

transtsendentsi seletada empiirilistes kate-gooriates või personifitseerida kurja Saata-nas. Paraku ei ütle Jaspers midagi sellekohta, kuidas väljendada piiblimüüti“moodsale inimesele” aktsepteeritaval moel.Muidugi ei saa ilmutuse tõelisust tõestadailma seda enne ilmutusena aktsepteerimata:ja pärast aktsepteerimist võtan ma kuuldaselle häält, otsekui oleks see adresseeritudmulle endale. Pärast demütologiseerimistütleb lihakssaamise õpetus seda, et Jumalei ilmuta end üksnes ideena, vaid minu Ju-malana, kes kõneleb minuga siin ja praegu;õpetus Jeesusest kui “eshatoloogilisest näh-tusest” ütleb, et Jeesus on alati kohaolev“Jumala sõna”.

Ühesõnaga Jaspers arvab, et mütoloogilisekeele hävitamine oleks hukatuslik ja sellelkeelel puudub “objektiveeritav” tähendus,osutus empiirilisele tõelisusele; see pakubmeile üksnes šifreid, mis aitavad meil haa-rata transtsendentsi ja eksistentsi, mis onomavahel lahutamatult seotud ja igavestitabamatud. Me peame lahti ütlema dogma-dest, paikapandud tõest, mis on antud aja-looliselt tuvastatavas ilmutuses, aga me eitohi taandada müüti abstraktsele doktriinile.Seevastu Bultmann tahab päästa traditsioo-nilisest “objektiivsest” usust üksnes seda,mis on “moodsale inimesele” aktsepteeritav– mis tegelikkuses tähendab ajalooliseltusaldusväärset informatsiooni, millel puu-dub religioosne sisu –, ning säilitada elavatusku “eksistentsiaalse” kohtumise ja isikliku“otsuse” valdkonna kujul.

Siin on meil tegu lahknevusega filosoofija jutlustaja huvide ja murede vahel. Jasperstahab päästa müüti selle algses väljenduses,sest paremat väljendust ei ole ja müüt onkultuuri lahutamatu osa. Aga ta ei taha

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM102

KOºAKOWSKI 103

omistada sellele mingit empiirilist tähen-dust: pole olemas ülestõusmist selle reaalsestähenduses, kuradeid ega ingleid, ega ilmu-tust piibli mõttes, st pole Jumalat, kes tõe-liselt kõneleks Moosesele ja Aabrahamile.Ometigi teab Jaspers, et erinevalt filosoo-fidest on uskliku jaoks ülestõusmine jakuradid midagi tõelist, mitte lihtsalt šifrid.Tema müüdikaitse lõpptulemus ei erine 17.sajandi prantsuse libertiinide omast: lasvulgus elab oma ebausus; lihtsameelsetel onvaja müüte kui lugusid, mida sõnasõnaltvõtta; mis puutub valgustatutesse, siis nemadvõivad aktsepteerida müüti ainult kuišifreid, mis meid ähmaselt seovad väljenda-matu ülima reaalsusega. Seega näib, et ole-me tagasi samasuguse kahe kultuuri lõhe ees,mis on tuttav juba Spinozalt ja otsesõnali-semal kujul Machiavelli “Arutlustest” (kuigiJaspers seletab vajadust müüdi järele kultuu-riliselt ja antropoloogiliselt, mitte poliitili-selt). Filosoofid, kes lasevad lihtrahval us-kuda legende, mida nad ise tõsiselt võtta eisuuda, paistavad tegelevat samasuguse piafraus’ega nagu Machiavelli kirjeldatudNuma Pompilius ja Rooma väejuhid.

Bultmann lükkab niisuguse lahendusetagasi, sest ta peab kõnelema kas kirikuõpe-tajatele või lihtusklikele, kes, olemata filo-soofid, on hinganud kõikjal hõljuvat teadus-likku õhku, kes on “moodsad inimesed” jakelle meelest ei saa ülestõusmist või saata-nat otsesõnalises mõttes aktsepteerida.

Minu arvates Jaspers ei eksi, öeldes, etmüüti on asjatu tõlkida filosoofilistessekategooriatesse ja et püüdlus kohandadakristlust sellega, mis on tänapäeva teaduseslubatav või seeditav, on lootusetu. Samution tal õigus, kui ta kahtleb Bultmanni ku-jutluses “moodsast inimesest”, just nagu

need miljonid “moodsad inimesed”, kesuskusid näiteks natsismi- või kommunismi-õpetust, näidanuks, et nad on ebausu vas-tu immuunsed “ratsionaalsed” olendid.

Mõistagi ei saa Bultmanni muret kerge-käeliselt kõrvale heita: küllap küsisid inime-sed temalt kui kirikuõpetajalt sageli, kuidassaavad kristlikud uskumused moodsa tea-dusliku maailmavaatega koos eksisteerida,ja suutmata anda rahuldavat vastust, pagesta oma “eksistentsiaalsesse” lahendusse.Kahtlemata peavad paljud vaimulikud sama-suguste küsimustega kokku puutuma.Mäletan jutuajamist katoliku preestriga,kellele väljendasin oma rahulolu paavstPaulus VI avaldusega, mis kinnitas kirikutraditsioonilist õpetust saatanast; preestervastas selle peale mõnevõrra kibedalt: “Teilon muidugi hea rääkida, sest te ei pea mi-nema rahva ette seda asja selgitama.” Kind-lasti oli ta tubli usklik kristlane, kuid ikkaginäis, et tal on raske leppida traditsioonilisearusaamaga saatanast. Miks? Miks meieharitud kihtide seas on usk Jumalasse veelkuidagi auväärne, kuid usk saatanasse võiinglitesse mõjub keskaegse ebausuna? Mikspeaks too viimane usk olema “irratsionaal-sem” kui usk Jumalasse? Tundub ju, et asivõiks olla pigem vastupidi: kuradid ja inglidon kehatud, kuid lõplike piiridega arukadolevused, kes on mitmes suhtes meiega sar-nased, ja nende loomust on lihtsam seletadaning nendega kohtumist kergem ette kujutadakui seda kõike Jumala puhul.

Võimalik vastus oleks, et see Jumal, keson ikka veel respektaabel, ei ole kristlikJumal, vaid deistide või panteistide Jumal;ähmane arusaam suurest vaimust, hiigel-arvutist, millest pärinevad universumi lii-kumist juhtivad keerukad võrrandid. Krist-

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM103

104 KOºAKOWSKI

lik Jumal, ettehooldav tarkus, Jumal, kes onäratuntavas mõttes persoon, kes hoolibinimestest ja sekkub nende ellu, ei ole enamsugugi respektaabel. Kas sellepärast, et ta onteadusele vastuvõetamatu? Ma kahtlen sel-les. Ta on vastuvõetamatu stsientistlikuleratsionalismile, mis, tuleb korrata, on filo-soofiline õpetus ja mitte teadus ise. Seeideoloogia tõrjub meie elust kõik selle, mison teadusetagune, mitte sääraste uskumuste“irratsionaalsuse” pärast, vaid selle tõttu, etneed ei anna samasuguseid “hüvesid” misteadus. Ja nagu Jaspers õigusega ütleb, tea-duse kummardamine ei tee meid mingismuus mõttes “ratsionaalsemaks”; me polevähem ebausklikud kui meie kahe tuhandeaasta tagused esivanemad.

Bultmanni projekt on lootusetu veel ühelpõhjusel: see, mida ta soovib kristlusestpäästa, et “moodsale inimesele” meelepä-rane olla, jääb ikkagi sama mütoloogiliseksnagu need osised, millest ta on valmis loo-buma. Miks on väide, et Jeesus on “Jumalasõna” vähem mütoloogiline kui väide, et taon “Jumala poeg”? Ei, kristlusel pole mingitvõimalust “demütologiseeruda” ja seejuu-res midagi oma tähendusest alles hoida. Seeon emb-kumb-küsimus: demütologiseeritudkristlus ei ole kristlus. Aktsepteerimaks, etkunagi elas üks Jeesuse-nimeline mees, keskuulutas ligimesearmastust, andeksandmistja saabuvat jumalariiki ning kes löödi Jeruu-salemmas risti, ei tarvitse veel sugugi krist-lane olla; vähesed kahtlevad selle ajaloolisestõepäras ja seda võib uskuda ka veendunudkristlusevastane; neil ajaloolistel kirjeldustellihtsalt puudub igasugune eriomaselt reli-gioosne sisu. Kuid väide, et Jeesus on “Ju-mala sõna”, on üleni “mütoloogiline” Bult-manni enda tähenduses. Ja isegi puhtisiklik

kohtumine Jumalaga, kogemus, mis on rat-sionaalses kõnes põhimõtteliselt väljenda-matu, on juhul, kui usklik seda tõelisekspeab, samuti “mütoloogiline”.

Sellest dilemmast ei ole pääsu: kas krist-liku Jumala “mütoloogiline” aktsepteerimi-ne või stsientistlik ratsionalism, mis loobubüldse Jumalast. Isegi kui me Bultmanniretsepti järgides säilitame kristluse, mis ontaandatud iga eraldiseisva kristlase isiklikeksusuaktideks, ei päästa see kristlust kui ühistusku, kui kogukonda, usklike ja jumalatee-nijate kohtumispaika. Kui meile jääb üks-nes ajalooline Jeesus, kes ei ole eriomaseltkristlik, ning tema kõrval Jeesus, kes onainult uskliku eraomand ega saa olla krist-liku koguduse keskpunkt, siis neil kahelolendil pole midagi ühist; meile jääb kaheteineteisele suletud valdkonna ühendus: “ob-jektiivne” ajalooline teadmine ja monaad-lik kogemus, mida inimesed ei saa ükstei-sele edasi anda.

Kui Jaspersi väide, et müüdi keelt ei saatõlkida metafüüsilistesse kategooriatesse,vastab tõele – ja sel juhul peaksid kõik teo-loogid tööta jääma –, siis see ei tähenda, etmüüdi keel oleks usklikele arusaamatu.Kristlased on sajandeid uskunud JeesusKristuse ohvri tähendusse, nii nagu sedaseletas Paulus, ja paistab, et nad said sellestka aru. Kas tuleks öelda, et seesama tähen-dus on muutunud meile arusaamatuks? Jakas see tähendaks, et me oleme jäänud ru-malaks? Ei, pigem me peame silmas, etPauluse lugu on tänapäeva ratsionaalsus-kriteeriumide järgi vastuvõetamatu. Agamiks neid kriteeriume absoluutse mõõdu-puuna aktsepteerida? Sest nende järgi toi-mib teadus ja teadus on efektiivne. Niisiisoleme jõudnud alguspunkti tagasi.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM104

KOºAKOWSKI 105

Kuid Jaspersi kriitika, olgugi õigustatud,jätab meile, nagu ma äsja ütlesin, “kahekultuuri” doktriini, mida kristlus on alatipüüdnud vältida: müüt otsesõnalises mõtteson lihtsameelsete jaoks ja valgustatute jaoksjäävad väljendamatud “šifrid”. Jaspers teab,et filosoofia ei saa võtta enda kanda usuülesandeid ja inimkond ei saa hakkama ilmamüüdita, aga tema eristus ilmutatud ja filo-soofilise usu vahel sanktsioneerib lõhe, midakristlikul tsivilisatsioonil oleks sama väikešanss üle elada nagu kristluse taandamistväljendamatule elamusele Bultmannil. Krist-lus sellisena, nagu me teda tunneme, ei jääellu, kui kaotab kogu oma vitaalsuse “kõrg-kultuuris”, ja pärast Jaspersi kriitikat jääbmeile küsimus: kas valgustatute usk onüldse võimalik? Kahtlemata on see võimalikpsühholoogiliselt: teaduse ja kristliku müüditõekspidamiste vahel puudub vastuolu, kuijust teaduse all ei mõisteta ratsionalistlikkufilosoofiat; ajalooline teave Jeesusest ei räägivastu uskumusele, et Jeesus oli Jumala poeg,aga muidugi ei saa see seda uskumust kakinnitada. Me ei suuda teaduslike tõestus-standardite abil tõestada surematust, agameil pole ka alust arvata, et see uskumus onloogiliselt lepitamatu meie teadmistega. Meei tea, kas valgustatute usk jääb tulevaste

kultuuriarengute tingimustes võimalikuks.Pärast sajanditepikkust valgustuse tõusu

oleme äkitselt ärganud vaimses ja kultuuri-lises segaduses; meid hirmutab üha enammaailm, mis kaotab oma religioosset päran-dit, ja meie hirm on õigustatud. Näib, etkadunud müüte ei asenda mitte valgustatudratsionaalsus, vaid pigem nende hirmuära-tavad ilmalikud karikatuurid ja surrogaadid.Me täheldame teatava kergendustundegausulise renessansi sümptomeid ja “sakraal-suse tagasitulek” on muutunud moeteemaks.Aga meie – pean silmas filosoofe, sotsioloo-ge, psühholooge, antropolooge või ajaloolasi– ei saa sellele protsessile kuidagi kaasaaidata; me saame seda kirjeldada – lootu-se või hirmuga –, aga meie ei ole preestridja ainult preestrite, prohvetite ja elava usuaktide abil on võimalik inimese osalustsakraalsuses säilitada või tugevdada. Intel-lektuaalid on siin abitud ja kõige vähemsaavad nad müüdi elujõudu tugevdada se-letusega, et müüdid on ühel või teisel kul-tuurilisel, moraalsel, psühholoogilisel võisotsiaalsel põhjusel möödapääsmatud. Püüd-lus kristlust “demütologiseerides” ratsio-naalsele ideoloogiale meeldida oleks kõigekahtlasem soovitus. Las ta jääb parem sel-liseks, nagu ta on.

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM105

106 HIOB

ARNEHIOBKES OLI JEESUS?Küsimus ajalooliselt autentsest Jeesuse-pärimustikust

Rudolf Bultmann ja nn “libe-raalne Jeesuse elu uurimine”

Keskseim roll viimase saja aasta Jeesuse-uurimises on Uue Testamendi (UT) tead-lasel ja teoloogil Rudolf Bultmannil(1884–1976), kelle mõju seostub ajaloo-lise Jeesuse uurimise väga erinevate suun-dade ja aspektidega. Bultmanni vaadetekasvupinnaks oli kriis Jeesuse elu nn libe-raalses uurimises 20. sajandi algul. Hiljemdþungliarstina kuulsaks saanud UT-i tead-lase Albert Schweitzeri sõnul olid 18. ja19. sajandi katsed jõuda evangeeliumideJeesusest ajaloolise Jeesuseni andnud ne-gatiivse tulemuse: iga uus teoloogide põlv-kond lihtsalt omistas Jeesusele oma mõt-teid ja iga üksikuurija lõi endale Jeesuseoma näo järgi.

UT Jeesuse-pärimuse ehtsus oli tegeli-kult juba ammu kahtluse alla pandud. Seetoimus koos nn ajaloolis-kriitilise meetodikujunemisega. See nimetus tähistab piibliteaduslikku uurimismeetodit, mis tekkis18. sajandil, kui Jean Alphonse Turretiniformuleeris 1728. aastal põhimõtte, etpühi kirju ei tule seletada teisiti kui muidraamatuid, järgides teaduslikku metoodi-

list skepsist, maksimaalse erapooletusepõhimõtet jt. Sellest lähtusid kõik järgmi-sed Jeesuse elu uurijad.

Juba Hermann Samuel Reimarus mär-kas (18. sajandi lõpul) lõhet ajalooliseJeesuse ja UT Kristuse vahel: tema arva-tes jäi Jeesus juudiks, kes kuulutas messia-nistlik-poliitilise riigi tulekut. Alles apost-lid lõid pärast Jeesuse surma (tema üritustpettusega päästa tahtes) käsitluse kannata-vast inimsoo Lunastajast. Johann GottfriedHerder, kes romantikuna huvitus kõigestrahvapärasest, oli vormiloolise meetodieelkäijaid, väites, et enne kui evangeeliu-mid kirja pandi, oli olemas evangeeliumkirjutamata kujul. Suuline evangeeliumkoosnes üksikosadest, jutustustest, tähen-damissõnadest, ütlustest jne. David Fried-rich Strauss kirjeldas evangeeliumide teketmüütide kujunemise protsessina, kus Jee-suse elu lihtne raamistik ümbritseti vagaderefleksioonide ja fantaasiatega. Sealjuuresei toimunud aga kavatsuslikku pettust, sestsaagad pole iial individuaalse, vaid kol-lektiivse tegevuse teadvustamata produkt.19. sajandi lõpul väitis Ernst Troeltschtagasivaatavalt, et ajaloolis-kriitiline mee-tod on “haputaigen, mis kujundab kõik

Käesolev artikkel on kirjutatud ETF-i uurimisgrandi nr 6849 toetusel. Artikli aluseks onEELK Usuteaduse Instituudi suvesessioonil 1997. aastal Juurus peetud loengu käsikiri, midaon parandatud ja täiendatud 2006.–2008. aastal.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM106

HIOB 107

ümber ja purustab lõpuks teoloogilistemeetodite kogu senise vormi”. Troeltschnõudis, et seda ainsat teaduslikku meetoditkasutataks täie tõsidusega ja “ilma hirmutaning vingerdamiseta tulemuste ees”1. Tä-napäeval võib öelda, et nii ongi toimunud.

Siiski tundus veel usutav pilt ajalooli-sest Jeesusest, mis oli kujundatud 1838.aastal loodud nn “kahe allika teooria”põhjal. Selle teooria järgi on UT vanimaksevangeeliumiks Markuse evangeelium (u70 pKr), mida Matteuse (Mt) ja Luuka(Lk) autorid (u 80–90) on ühe allikanakasutanud. Oletatakse, et teise ühise alli-kana on Mt ja Lk kasutanud Jeesuse ütlus-te kaotsiläinud kogumikku (nn allikas Q),mis on üldjoontes rekonstrueeritav nendeMt ja Lk kattuvate kohtade alusel, midaMk-s ei leidu.2 Ja kuna kolm esimestevangeeliumi (Mk, Mt ja Lk) on kujune-nud ühise skeemi põhjal, nimetatakse neidsünoptilisteks (kr synopsis – ‘koosvaatlus’).Struktuurilt täiesti erinev ja hilisem (uaastast 100) Johannese evangeelium (Jh) onajalooliselt vähem usaldatav (ehkki teisaltsisaldab uurijate arvates väga vanu pärimu-si). Kõige vanemates UT tekstides, apostelPauluse kirjades (u 50–60), ei leidu ajaloo-lise Jeesuse kohta mingit materjali (teisedUT kirjad on hilisemad).

Ent ka üritus luua Mk alusel usaldus-väärset pilti ajaloolisest Jeesusest oli 20.sajandi alguseks nurjunud. EnneSchweitzerit oli väitnud juba konservatiiv-

ne teoloog Martin Kähler: meil pole Jee-suse elu kohta mingeid allikaid, mida aja-loolane võiks võtta usaldusväärsete ja pii-savatena. Ta pidas Jeesuse elu uurimisevoolu eksiteeks, sest tegelik Kristus, kesastub läbi rahvaste ajaloo, ei ole ajaloolineJeesus sellisena, nagu ta ise elas, vaid pii-bellik, “kuulutatud Kristus”, nagu ta esinebUT-s. Tuleb uskuda apostleid, UT kirjunende väidetes, kaugemale ei saa teoloogiaminna, väitis Kähler. Oli tekkinud lõhekristlaste poolt usutud piibelliku Kristuseja ajaloolise Jeesuse vahel, kelle elu püütiuurijate poolt rekonstrueerida.

Skepsist ajaloolise Jeesuse suhtes tugev-das ka religioonilooline koolkond, kestoetus liberaalsetele uurimistraditsiooni-dele. William Wrede pani Mk pärimustikujuba otseselt küsimärgi alla. Tõigast, etJeesus ei tunnistanud end evangeeliumidessõnaselgelt Messiaks ja käskis vaikida kaneil, kes temas Messia olid ära tundnud,järeldas ta, et Messia-saladuse idee onteoloogiline kujutlus, mis on lähtunudsoovist maise Jeesuse elu messialikuksteha. Seega oli Jeesuse kujutamisel tege-likult otsustav sündmus apostel Paulusepoolt esiletõstetud ülestõusmine ja sellesttulenevalt kujutlus Kristusest kui igaviku-lisest Jumala Pojast – seevastu Jeesusemaist elu ei mõistetud algselt jumalikunaega messialikuna. Seetõttu pidas WredePaulust koguni “teiseks kristluse rajajaks”,sest sellest, mis oli Paulusele (ja hiljem

1 E. T r o e l t s c h, Über die historische und dogmatische Methode in der Theologie (1898).Rmt-s: Theologie als Wissenschaft. Koostanud G. Sauter. München, 1971, lk 106.2 Oletatava allikaga Q sarnaneb vormi (osalt ka sisu) poolest Egiptusest 1945/46 leitud Too-ma evangeelium, mis koosneb üksnes 114-st Jeesuse ütlusest. Vt Tooma evangeelium. Tlk U.Masing. Tartu, 2005.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM107

108 HIOB

kogu kristlusele) kõige tähtsam, ei teadnudJeesus mitte midagi. Seepärast ei saanudka see Jeesuse-pilt, mis oli Paulusel, tek-kida Jeesuse isiku mõjust. Järelikult pidiPaulus uskuma jumalikku taevaolevusseKristusesse juba enne, kui ta hakkas usku-ma Jeesusesse, ning Jeesuse ja Paulusevahel seisab algkoguduse usk, kus toimussee muutus, et Jeesuse maist elu hakatikäsitlema messialikuna ja teda ennast ju-malikuna.

Teised religiooniloolise koolkonnaautorid (Gunkel, Bousset, Heitmüller,Troeltsch jt) läksid kaugemale ning väitsid,et Jeesuse pidamine Jumalaks, Issandaksja Jumala Pojaks on tulnud algkoguduseusku hellenistlike müsteeriumide maail-mast. Noor kristlus võrsus pinnasest, millenimeks on “sünkretism”. See koolkondnägi UT-s esineva kirjelduse taga, kusKristust kujutatakse taevast laskuva ja ini-meseks saava, ristil sureva ning surnuistülestõusva Lunastajana, juudi apokalüptikamõju kõrval ka oletatavast eelkristlikustgnostitsismist pärit mütoloogiat. AjalooliseJeesuse kohta järeldub sellest kõigest, etJeesus ei olnud kristlane, vaid juut.

Bultmann ise on seotud nn vormiloolisekoolkonnaga, mis lähtus religiooniloolasteseast. Selle rajaja Hermann Gunkeli järgion iga Vana Testamendi (VT) kirjandus-þanr seotud kindla kohaga Iisraeli rahvaelus. Karl Ludwig Schmidt ja Martin

Dibelius jõudsid aga evangeeliumide tekkekohta järeldusele, et need sisaldavad ainultsuurt hulka üksiklugusid, mis omakordakoosnevad väikestest koostisosadest. Kõikneed on asetatud raamkompositsiooni,mida ei saa võtta Jeesuse eluloona, kuidmille kujunemist ja kasvamist on võimalikrekonstrueerida. Tegemist on rahvaloo-minguga, enamasti teadvustamata protses-siga, mistõttu loeb ka jutustaja isiklikomapära vähe – tähtsam on vormide eda-sikandumine.3

Bultmanni enese positsioon

Rudolf Bultmanni enese positsioon sün-teesib Kähleri konservatismi ja religiooni-loolise koolkonna liberalismi, ühtlasi neidületades.

Kui see nüüd nii on, arutleb Bultmann,et (1) UT mõistestik pärineb juudiapokalüptikast ja gnostilisest lunastusmüü-dist, mille järgi surnud ja ülestõusnudKristus polnud lihtsalt inimene, vaid jumal-inimene; ja kui (2) ajalooline Jeesus eiolnud kristlane, vaid juut, kes kuulutasjuutluse raames; siis järgneb sellest esiteks,et (3) kristlik usk tekib alles algkoguduses,mitte ajaloolise Jeesuse kuulutuses; ja tei-seks, et (4) kristlasi ei huvita seoses usugasee, mis jääb n-ö kuulutuse taha, sest“mitte ajalooline Jeesus, vaid Jeesus Kris-

3 Ajaloolis-kriitilise meetodi ja vormiloo kujunemise kohta vt: H. Z a h r n t, Es begann mitJesus von Nazareth. Stuttgart, 1960; E. H ü b n e r, Evangelische Theologie in unserer Zeit.Bremen, 1966; W. G. K ü m m e l, Das Neue Testament. Geschichte der Erforschung seinerProbleme. Freiburg; München, 1970; G. S t r e c k e r / U. S c h n e l l e, Einführung in dieneutestamentliche Exegese. 1983; P. S t u h l m a c h e r, Vom Verstehen des NeuenTestaments. Göttingen, 1986.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM108

HIOB 109

tus kuulutatu on Issand” kristlikus usus.4

Siit kerkib ka (5) küsimus kontinuiteedikohta ajaloolise Jeesuse ja algkristlikukuulutuse vahel: “Et Jeesus ise ei olnudkristlane, vaid seisis ajalooliselt nähtunajuutluses, ehkki juudi käsumeelsuse murd-jana, siis paistab kontinuiteet piirduvatsellega, et kuulutatud Kristus on olnudkunagi inimene, ajalooline Jeesus. Temaajaloolisuse “et” on eeldatud kuulutuses.”Et sellest kaugemale ei pruugi minna,näitavad Paulus ja Johannes, kes ei tunnehuvi ajaloolise Jeesuse vastu, vaid kuulu-tuses kohaletuleva Kristuse vastu. “Kuu-lutus nõuab usku temas kõnelevasse Jee-susesse kui Kristusesse”,5 kes on võimelinekuulutuses tulema kõikjale, sest ta onJumala juures taevas, st väljaspool maiseidpiiranguid.

Maisest Jeesusest loobus Bultmannsiiski ainult usu ja teoloogia aluse mõttes,nõudes piibellike tekstide demütologi-seerimist ja eksistentsiaalset interpretee-rimist.6 Ajaloolises uurimistöös puutus tapidevalt kokku Jeesuse-pärimustiku küsi-mustega, eelkõige sünoptiliste evangeeliu-

mide (Mk-Mt-Lk) vormiloolises uurimi-ses, kirjutades klassikalise käsitluse “Sü-noptilise traditsiooni ajalugu” (1921)ning ajaloolist Jeesust käsitleva raamatu“Jeesus” (1926).

Vormiloolises töös on Bultmanni järgitarvis tähelepanu pöörata sünoptilisteevangeeliumide sõna- ja jutustuspärimus-tiku algelementidele, et tuvastada nendealgne vorm ja anda pilt üksikosade kuju-nemisloost.7 Selleks tuleb ära tunda üksik-pärimuste ajalooline koht ja iseloom pri-maarse ehk sekundaarse traditsioonina võiredaktsioonitööna, teades, et igal kirjan-duslikul þanril on oma tüüpiline situat-sioon ja motiiv ühiskonna elus (Sitz imLeben), mistõttu þanr ehk vorm, millekaudu mingi þanri üksikosa liigitatakse,on sotsioloogiline, mitte individuaalnemõiste. Meetodiks on vormiloolise tööjuures, nagu iga ajaloolise töö juures, tõl-gendusring. Kirjandusliku pärimuse vor-midest tuleb tagasi järeldada ühiskondlikuelu motiividele ja ühiskondlikust elustlähtudes mõistetavaks teha vormid.

Uurides analoogiaid juudi ja hellenist-

4 R. B u l t m a n n, Die Bedeutung des geschichtlichen Jesus für die Theologie des Paulus(1933). Rmt-s: R. Bultmann, Glauben und Verstehen I. Gesammelte Aufsätze. Tübingen,1993, lk 208.5 R. B u l t m a n n, Das Verhältnis des urchristlichen Christuskerygmas zum historischenJesus. Rmt-s: Der historische Jesus und der kerygmatische Christus. Hrsg. H. Ristow, K.Matthiae. Berlin, 1961, lk 233 jj.6 Esmalt artiklis: R. B u l t m a n n, Neues Testament und Mythologie (1941). Rmt-s:Kerygma und Mythos I. Hrsg. H. W. Bartsch. Hamburg-Bergstedt, 1960. Selle teema kohtavt: R. B u l t m a n n, Jeesus Kristus ja mütoloogia. Tlk J. Lahe. Akadeemia 2006, nr 10, lk2115 jj; T. P a u l, Rudolf Bultmann ja piibli eksistentsiaalne interpretatsioon. Akadeemia1996, nr 12, lk 2469 jj.7 Eesti keeles vt: E. L o h s e, Uue Testamendi tekkelugu. Tlk K. Kasemaa. Tartu, 1994, lk 87jj; U. N õ m m i k / R. T a s m u t h, Sissejuhatus eksegeetikasse. EELK UI toimetised XIV.Tallinn 2006, lk 62 jj.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM109

110 HIOB

liku kirjanduse, rahvalaulu, anekdootideja muinasjutukirjanduse maailmast, võibBultmanni väitel veenduda, et samamoodikäitub ka algkristlik traditsioon: see ko-gub pärandunud sõnu ja imelugusid, ku-jundab need ümber vormi, rikastab neidVaimust kantud algkristlike prohvetitesõnadega, kohandab ümbrusest pärit ütlus-tevara ning produtseerib nõnda uusi sõnu,mille ta siiralt ja teadvustamatult panebJeesuse suhu. “Erinevust kristlike prohve-tite sõnade ja pärandunud Jeesuse sõnadevahel kogudus ei tajunud, sest tema jaoksei olnud ju ka pärandunud Jeesuse sõnadkellegi mineviku autoriteedi väljendused,vaid Ülestõusnu sõnad, kes oli kogudusesuhtes olevikuline.”8

Algne pärimusvool on Bultmanni järgialles hiljem juhitud kindlamatele röö-bastele: pärimusainestiku kogumine algasPalestiina algkoguduses, kuid evangeeliumialgkuju loodi alles hellenistlikus kogudu-ses. “See, et Jeesuse elu polnud messialik,muutus peatselt mõistetamatuks – vähe-malt hellenistliku kristluse ringkonnas,kus toimus sünoptiliste evangeeliumideväljakujunemine. Hakati pidama enesest-mõistetavaks, et Jeesus Kristus kui JumalaPoeg end sellisena näitas oma maises te-gevuses, ja nõnda asetati evangeeliumidejutustus tema tegevusest messialiku usuvalgusse.”9 Nõnda valmiski meile tuttavevangeeliumide pilt Jeesusest.

Ajalooliselt ehtsa Jeesuse-pärimustikueristamiseks vormide kujunemisloost sobis

teaduslikult skeptilisele Bultmannile pea-miselt nn diferentsikriteerium, mille esi-letõstmine kuulub aga juba tema õpilaseErnst Käsemanni elutöösse. Nii on seejäänudki Bultmanni koolkonnas, mis oli20. sajandil mõjukaim Saksamaal, kuid onmõjutanud tugevalt ka muid Euroopa jaPõhja-Ameerika maid.

Ernst Käsemann ja “uus küsi-mus” ajaloolise Jeesuse järele

Ernst Käsemanniga (1906–1998) sai algusenn “uus küsimus” ajaloolise Jeesuse järele.Seda huvi põhjendab Käsemann algkogu-duse enda käitumisega: ehkki ajaloolineJeesus kohtab meid UT-s mitte nii, naguta ise elas, vaid temasse uskuva kogudu-se Issandana, ei saanud kogudus Jeesuseelu päris kõrvale jätta, sest ta ei saanuderistada maist ja ülendatud Kristust. Kui-võrd rõhk lasus viimasel, siis polnud hu-vitatud kogu Jeesuse eluloo käsitlemisestega tema pärimustiku usaldatavuse kont-rollimisest. Just see laseb põimuda Jeesuseeluloosse ka sellist pärimusvara, midatuleb pidada ebaajalooliseks ja legendaar-seks, ning teeb selle inimese eluteest juma-like ilmutuste ja vägevate tegude rea. Kui-võrd aga algkogudus identifitseeris maiseJeesuse ülendatud Kristusega, siis tõendasta, et ta pole tahtnud lasta müüti ajalooasemele, taevaolevust naatsaretlase aseme-le astuda.

8 R. B u l t m a n n, Geschichte der synoptischen Tradition (1921). Göttingen, 1964, lk 134jj; vrd lk 3–8, 156, 244, 393 jj.9 R. B u l t m a n n, Theologie des Neuen Testaments (1948). Tübingen, 1968, lk 33; vrd lk1 jj.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM110

HIOB 111

Sellest järeldab Käsemann ajalooliseJeesuse tähtsuse ka usu jaoks: “Jeesuseelulugu on usust lahutamatu, sest maineja ülendatud Issand on identsed.” Samajäreldus kehtib Käsemanni väitel ka prae-gu: “Ka meie ei saa kaotada ülendatudIssanda identiteeti maisega, langematadoketismi.”10

Käsemann erineb Bultmannist ainultajaloolise küsimuseasetuse poolest Jeesusesuhtes, muus osas kõnnib ta viimasega(nagu ka varasema ajaloolis-kriitilise uuri-mistraditsiooniga) samu teid. Käsemannformuleerib järgmiselt kaks peamistBultmanni koolkonnas kehtinud kriteeriu-mi pärimuse ajaloolisuse üle otsustami-seks:

(1) Teaduslik skepsis. Käsemanni väitelon ajalooline kriitika vormiloolise uurimi-se kaudu teravdanud ja laiendanud küsi-must ehtsa Jeesuse-pärimustiku kohta“koguni sedavõrd, et meil mitte enamüksikpärimuste võimalikku ebaehtsust,vaid otse vastupidi ehtsust tuleb kontrollidaja usutavaks teha. Tänapäeval ei vaja põh-jendamist mitte õigus kriitikale, vaid krii-tika piirid”. Vastasel korral jõutakse ainultevangeeliumide korrektuurini, mitte agaajaloolise Jeesuse enda sõna ja teoni. Väl-tima-tuks tagajärjeks on siis Jeesuse-piltidejahmatav kaos, nagu juhtus nn liberaalsesJeesuse-uurimises 19. sajandil.11

(2) Diferentsikriteerium. Et religiooni-

ja vormilooline uurimine näitas lõhet juutJeesuse ja kristliku kuulutuse vahel, siispeakriteeriumiks pärimuste autentsuse üleotsustamisel kerkib nn mittetuletatavuseehk diferentsikriteerium. Seepärast ütlebKäsemann Jeesuse-pärimustikku silmaspidades: “Kindlam alus on meil jalge allainult ühelainsal juhul, nimelt kui tradit-siooni ei saa mingil põhjusel tuletada juut-lusest ega panna algkristluse arvele.”12

Sellise põhialusega Käsemann ja Bultmannpõhimõtteliselt piirduvad. Kuid nendekäsitluses võib kohata veel vähemalt kolmeajaloolis-kriitilises uurimistraditsioonistuntud kriteeriumi.

(3) Kokkusobivus- ehk koherentsikri-teerium. Selle järgi on Jeesuse-pärimus-tikus ehtne ka see, mis diferentsikriteeriu-mi kaudu kinnitatuga kokku sobib – isegijuhul, kui see sarnaneb juutluse või alg-krist lusega.

(4) Mitme allika kriteerium. Selle järgivõib ehtsusele osutada sõltumatutes alli-kates esindatud ühine traditsioon.

(5) Tendentsivastasuse kriteerium, millejärgi raskesti mõistetavad ja üldise suunit-lusega sobimatud osad osutavad ehtsuseleseetõttu, et nad on üldse säilinud.

Viimased kolm kriteeriumi on aga tei-sejärgulised, olles rakendatavad ainultdiferentsikriteeriumi alusel.

Ühise metoodika tõttu on ka Käse-manni ja Bultmanni uurimistulemused

10 Doketismiks nimetatakse gnostikute õpetust, et jumalikul Jeesusel sai olla ainult näiline ihu.11 Sarnast skepsist väljendab ka: R. B u l t m a n n, Geschichte der synoptischen Tradition, lk135.12 E. K ä s e m a n n, Das Problem des historischen Jesus. Rmt-s: E. Käsemann, ExegetischeVersuche und Besinnungen I-II. Göttingen, 1964, lk 203 jj, lk 194–200. Vrd R. B u l t m a n n,Geschichte der synoptischen Tradition, lk 222, 110.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM111

112 HIOB

sarnased. Diferentsikriteeriumi aluseltuleb pidada ebaehtsaks pärimuse kõikimessialikke ja üleloomulikke jooni, millekaudu Jeesust kujutatakse juba maa pealkõndiva Jumala Pojana, sest need joonedon tuletatud juutlikust, hellenistlikust võikristlikust ümbruskonnast ega vasta see-ga ajaloolisele Jeesusele. Antiigis leidubkõigi nende (nt imed, tulevikuennustused,inkarnatsioon, neitsistsünd, armulaud jne)kohta mitmeid paralleele ja analoogiaid.Ka ükski Jeesuse jumalikule väärikuseleosutav tiitel (Taaveti poeg, Messias, Inime-sepoeg, Issand ja Jumala Poeg) pole seotudmaise Jeesusega, sest neilegi leidub paral-leele ja analoogiaid mujal.

Kui mõningad kõikumised välja arvata,siis on Bultmanni koolkonna hinnangudüsna sarnased. Näiteks praegu standard-ses teoloogiaõpikus öeldakse, et küsimus,kas Jeesuse ülestõusmine oli “ajaloolinesündmus”, tuleb kohe tagasi lükata.13 Võinagu ütleb Georg Strecker pärimuse kohtaJeesuse tühjast hauast: see on “jutustavast,luuletavast ja hingekosutavast algkristlu-se pärimusest tagantjärele välja kasvanud”,sest vanim ülestõusmistraditsioon – Pau-

luse kirjad – sellest ei kõnele.14

Ehtsaks lubab diferentsikriteerium pi-dada suurt osa Jeesuse tähendamissõnu jatarkusütlusi, mis erinevad juutluses jakristluses esinevatest paralleelidest. Au-tentsuse kasuks kõnelevad ka kohad, kusJeesus satub konflikti juudi seadusega(mäejutlus jt). See pole tuletatav juutlusest– ega algkogudusest, mille moodustasidsamuti juudid.

Skeptilist üldhinnangut, mis on iseloo-mulik Bultmanni koolkonnale, võiksidiseloomustada järgmised Käsemanni sõ-nad: me ei tea Jeesusest “peaaegu mittemidagi peale tema teekonna, mis viisGalileast Jeruusalemma, Jumala lähedal-oleku kuulutusest ametliku juutluse vihanija hukkamiseni roomlaste poolt”. Rohkemasuhtes “võib end usaldada ainult fantaa-sia”.15

Kuid Bultmanni ja Käsemanni vahel onka tähtis erinevus – areng, mis viis juutJeesuse juurest juudivastase Jeesuse juurde.Bultmanni jaoks, kellele ajalooline Jeesusei olnud kristliku usu aluseks, jäi Jeesusjuudiks, hoolimata kriitikast juutluse vas-tu: mäejutluse antiteesid16 on ainult Moo-

13 H. C o n z e l m a n n, A. L i n d e m a n n, Arbeitsbuch zum Neuen Testament. Tübingen,1995, lk 508.14 G. S t r e c k e r, Theologie des Neuen Testaments. Berlin, 1996, lk 286; Bultmanni klassi-kalise määratluse kohaselt on tühi haud algkristlaste “apologeetiline legend” (Geschichteder synoptischen Tradition, lk 314).15 E. K ä s e m a n n, Das Problem des historischen Jesus, lk 209.16 Mäejutluse antiteesideks nimetatakse Jeesuse vastandumisi juudi pärimusele mäejutluses.Tema lause, “te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud”, kordub (Mt 5) järgmisteväidete juures: sa ei tohi tappa (21 jj), abielu rikkuda (27 jj), lahutada ilma lahutuskirjata(31 jj), valet vanduda (33 jj), silm silma vastu, hammas hamba vastu (38 jj), armasta oma li-gimest (43). Jeesus vastandub kõigil neil kordadel: “Aga mina ütlen teile” – nõudes paljurohkem: sa ei tohi vihastada, pilguga himustada, lahutada muu kui liiderdamise pärast, üldsemitte vanduda, kurjale vastu panna ning pead armastama oma vaenlasi. Küsimuseks on: kasJeesus jääb juudi seadusele vastandudes juutluse raami või ületab selle?

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM112

HIOB 113

sese seaduse “radikaliseerimine”.Käsemann aga, kellele ajalooline Jeesus onkristliku usu seisukohalt oluline, leiab, etneed antiteesid (ja seadusekriitika) purus-tavad juutluse raamid, sest seadusele vas-tandudes ületab Jeesus juutluse. “Kes agataotleb autoriteeti Moosese kõrval ja vastu,on ennast faktiliselt asetanud Moosesestkõrgemale ning lakanud olemast rabi”(olles tõstnud end toora ehk seaduse krii-tikuna Jumalale lubamatult lähedale).Käsemann järeldab: “Vaevalt oleks õigeöelda, nagu poleks Jeesus toorat kui sellistpuutunud, vaid üksnes selle nõudeidradikaliseerinud.” Jeesus oli küll juut jatema eelduseks on hilisjuutlik vagadus,“kuid oma taotlusega ta ühtlasi purustabselle sfääri”.17

Meetodite ja kriteeriumidekriitika

Siiski pole skeptilise meetodi ja diferent-sikriteeriumi abil jõutud taotletud eesmär-gile – tõsikindla “kriitilise miinimumini”ehtsa Jeesuse-pärimustiku ning ajalooliseJeesuse kohta. Pigem on need äratanudkriitikat ja seda koguni Bultmanni kool-konnas eneses (Günther Bornkamm,

Eduard Schweizer, Georg Strecker jt).Esiteks, diferentsikriteerium “saab esile

tuua ainult andmete miinimumi”,18 mis-tõttu tegelikust Jeesusest jääb järele ainultebareaalne “torso”.19 Sest Jeesus ilma sel-leta, mis tal oli ühine juutliku või algkrist-liku kogudusega, on “karikatuur”.20

Teiseks, diferentsikriteerium “ei saamingil juhul kindlalt tõestada ehtsat Jee-suse-pärimust”. Sest juudivastast hoiakutleidus ka kristlikus koguduses ja samutivõis kristlikke jooni (enese mingis mõttesMessiaks pidamist) esineda Jeesusel.21

Kolmandaks, diferentsikriteerium liial-dab diskontinuiteediga Jeesuse ja temaümbruskonna vahel. Sest ülestõusmis-eelset ja -järgset jüngrite kogudust ühendab“sotsioloogiline kontinuiteet”, mis sisal-dab ka “traditsioonikontiinumit”.

Nii väidab Heinz Schürmann ja laien-dab oma kriitika kogu vormiloolisele lä-henemisviisile, kus eeldatakse pärimusesuhteliselt vaba ja umbisikulist kujunemist.Sarnaselt teistegi konservatiivsete uurija-tega (Adolf Schlatter, Joachim Jeremias,Leonhard Goppelt jt) väidab ta, et kindlas-ti ei suhtunud jüngrid mälestusse Jeesusestja temalt pärandunud sõnadesse hooletult,mistõttu algkristlik pärimus erineb folk-loorist. Schürmann arvestab koguni või-

17 E. K ä s e m a n n, Das Problem des historischen Jesus, lk 206; vrd R. B u l t m a n n,Theologie des Neuen Testaments, lk 13, 37.18 W. E g g e r, Methodenlehre zum Neuen Testament. Freiburg, 1996, lk 199.19 G. B o r n k a m m, Jesus von Nazareth. Stuttgart, 1980, lk 12 jj.20 E. S c h w e i z e r, Jesus, das Gleichnis Gottes. Was wissen wir wirklich vom Leben Jesu?Göttingen, 1995, lk 27.21 Nii väidab Strecker, modifitseerides ka radikaalse skepsise positsiooni: “Nii Jeesuse-päri-muse “ehtsuse” kui ka “ebaehtsuse” kinnitamine vajab iga kord põhjendamist” – G. S t r e-c k e r, Theologie des Neuen Testaments, lk 265 jj.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM113

114 HIOB

malusega, mida on veel rohkem rõhutanudnn Skandinaavia koolkond (Harald Riesen-feld, Birger Gerhardsson, ka Rainer Riesnerjt), et algkristlikku pärimust, mis võibtagasi minna Jeesuse endani, memoreeriti,vormiti teadlikult ja anti autoritatiivseltedasi.22 Kuid see hüpotees pole leidnudlaiemat tunnustust, sest algkristliku päri-muse kasutamisviis evangeeliumide koos-tamisel kinnitab vastupidist: autorite suh-teliselt vaba ümberkäimist allikatega janendes sisalduvate tekstidega (seda näitabjuba nn kahe allika teooria). Pole leitud kamingeid ajaloolisi tõendeid algkristlikutraditsiooni memoreeritud pärandamisekohta.

Vormiloolise meetodi puudusi on mär-ganud paljud. Pole olemas vankumatutkriteeriumi otsustamaks vormide vanuseja päritolu üle. Igatahes ei paku sellekskindlat pidet vormi puhtus või ebapuhtus.Sest nagu märgib Klaus Haacker: “a) vä-hem tüüpiline, seega “mittepuhas” tekstvõib olla kirjandusliku töötlemise kaudutekkinud puhtast, stiiliehtsast tekstist, agab) ta võib olla ka vanem, ajalooliselt pa-rem, mida pole veel suulise pärimusekäigus lihvitud ega stiliseeritud. Millineneist kahest seletusest on üksikjuhul usal-datavam, seda ei saa ette öelda.”23

Kriitika alla on langenud ka teiste kri-teeriumide järelduskindlus.

Kokkusobivuse ehk koherentsikritee-

rium baseerub diferentsikriteeriumil ningjätkab selle vääroletusi. See alahindab kavõimalikke vastuolusid ja arenguid Jeesusejuures ning räägib vastu tendentsivastasusekriteeriumile.

Mitme allika kriteeriumile räägib vastutõik, et need ehtsad pärimused, mis hil-jem ei mängi enam rolli, võivad kadudatraditsioonist ning säilida veel ainult ühesallikas. Ja ümberpöördult: väljendid jakujutlused, mis said hiljem tähtsaks ja onka hiljem tekkinud, võivad sisalduda mit-mes allikas. Selline mitmekordne tunnistusei tõesta aga mingil viisil pärinemist mai-selt Jeesuselt.

Tendentsivastasuse kriteeriumi on pee-tud tugevaks kriteeriumiks, kuid seegi poleomaette rakendatav ehtsuse mõõdupuuna,sest pole välistatud, et juhuslikud, tundma-tud või vähemärgatavad põhjused on mõneebatüüpilise pärimuse tekitanud hiljem.

Kokkuvõttes võib öelda koos KlausBergeriga, kelle hinnang meenutab taasAlbert Schweitzerit: “Jeesuse tegude jasõnade ehtsus pole üldjuhul ei positiivseltega negatiivselt tõestatav. Seda taotlevaeksegeesi ajalugu kujutab endast pigeminitsirkulaarset menetlust, milles peegeldu-vad vastu eelkõige eelarvamuslikud visan-did Jeesuse või algkristluse ajaloost”, mismõjutavad ka meetodite ja kriteeriumidekasutamist. Kuna pärimuste, vormide jaþanride ehtsuse ja ebaehtsuse määramiseks

22 H. S c h ü r m a n n, Die vorösterlichen Anfänge der Logientradition. Rmt-s: Derhistorische Jesus und der kerygmatische Christus, lk 351 jj, 356 jj, 362 jj, 365. Vrd B. G e rh a r d s s o n, Die Anfänge der Evangelientradition. Wuppertal, 1977; B. G e r h a r d s -s o n, Der Weg der Evangelientradition. Rmt-s: Das Evangelium und die Evangelien. Hrsg.P. Stuhlmacher. Tübingen, 1983.23 K. H a a c k e r, Neutestamentliche Wissenschaft. Wuppertal, 1981, lk 68.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM114

HIOB 115

ning algkujude rekonstrueerimiseks puu-duvad sageli usaldusväärsed kriteeriumid,siis pakub Berger lahenduseks lähenemisetõenäosuse alusel: “Kuna ehtsusküsimuseüle ei saa otsustada”, siis tuleb pärimustepuhul arvestada üksnes kohta, “kus neil olioletatavasti suurim üldine tähendus alg-kristluse ajaloos”.24

Ajaloolise Jeesuse puhul on sellekskohaks, millega tuleb arvestada, kindlastitollane juutlik-hellenistlik maailm, kuselas juut Jeesus. See toob aga kaasa välti-matu konfrontatsiooni Käsemanni pooltloodud Jeesuse-pildiga, kus diferentsikri-teeriumi alusel menetledes oli järele jää-nud ainult torso, mis pidi samal ajal jäämakristliku usu aluseks. Kuid see Jeesuse-piltei vastanud enam tegelikkusele, sest tege-likkus on alati ulatuslikum kui selle kind-lakstehtav osa. Nii ongi, et kui ajaloolisestJeesusest kõneldakse üksnes oletatavastikindlakstehtava piires, siis tegelikult moo-nutatakse tegelikkust. Ja kui ainult seeoletatavasti kindlakstehtav jääb veel ka usualuseks, siis moonutatakse uskugi, mis eivasta enam tegelikkusele.

Seepärast ei olnud edasisel teoloogialja uurimistööl võimalik pidama jäädaKäsemanni juurde, kes oli kristliku usualuseks teinud ajaloolise juut Jeesuse, kuidredutseeritud, problemaatilisel kujul. Agaka Bultmanni juurde ei olnud tagasiteed,sest tema vaateviis kaotas peaaegu täiesti

sideme ajalooga: mõnda aega võib küll usualusena püsida ka lihtsalt UT kuulutus, entviimaks tõuseb ikkagi küsimus ajaloolistetõsiasjade kohta. Kas saab lõppude lõpukskedagi veenda kristliku usu vajaduses, kuiei küsita UT pärimuse ajalooliste kande-talade tõesuse järele?

Nii võib Käsemannis siiski näha sam-mu edasiastujat: juut Jeesus – juutluseületajana – oli tehtud kristliku usu aluseks.Seda näitab ka uuem ajalooline uurimine:Jeesus juured olid tõesti sügaval temakaasaegses juutluses. Seda olid juba sajaaasta eest märganud Wellhausen ja reli-gioonilooline koolkond, samuti silma-paistvad juudi uurijad (Joseph Klausner,Claude Montefiore, Schalom Ben-Chorin,Pinchas Lapide jt), kes kerkisid esile alates20. sajandi algusest. David Flusser nägiJeesuses seadusetruud juuti, Geza Vermesaga paigutas ta Galilea karismaatilissemiljöösse jne.25

Nüüdseks on õpitud nägema, kui sü-gav side valitses juutluse ja hellenismivahel: tollane juutlus oli rohkem või vä-hem helleniseerunud juutlus (kusjuuresjuutlus säilitas oma omapära), mistõttureligiooniloolise koolkonna poolt oletatudpaganlike kultuste mõju kristlusele (mil-lega arvestati ka Bultmanni koolkonnas)ei tohi ülehinnata. See arusaam on leidnudüldist kõlapinda, isegi Bultmanni koolkon-nas.26 Praegu peetakse algkristliku kris-

24 K. B e r g e r, Theologiegeschichte des Urchristentums. Theologie des Neuen Testaments.Tübingen; Basel, 1994, lk 103 jj.25 Vt D. F l u s s e r, Jesus. Reinbeck bei Hamburg, 1968, lk 70; G. V e r m e s, Jesus der Jude.Ein Historiker liest die Evangelien. Neukirchen-Vluyn, 1993, lk 29.26 Nt G. S t r e c k e r, Theologie des Neuen Testaments, lk 271; H. C o n z e l m a n n,A. L i n d e m a n n, Arbeitsbuch zum Neuen Testament, lk 470 jj, jt.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM115

116 HIOB

toloogia mõjutajaks mitte niivõrd gnostilistlunastusmüüti, mille kohta on tõendeidalles alates 2. sajandist (nagu näitas 1961.aastal veenvalt Carsten Colpe), vaid pigemhellenistlikku juutlust, mille puhul peaal-likaks olid juudi filosoofi AleksandriaPhiloni kirjutised.27

Kui Käsemanni käsitlus vajas ületamist,ent ajalooline Jeesus pidi siiski jäämakristliku usu aluseks, siis muutus mööda-pääsmatuks järgmine arengusamm: krist-liku usu aluseks (ning ajaloolise uurimis-töö objektiks) ongi juut Jeesus ise! Keegiei eita Jeesuse isiku eripära ega seda, ettema kriitikanooled tabasid teatud tendent-se tolleaegses juutluses. Kuid edasi vaadel-daksegi Jeesust (ja kristlust) juutluse raames– juutluse universaalse suuna esindajana,mis kandis juudi usu päranduse üle kogumaailma.

Ajaloolise Jeesuse “kolmasotsing”

Ajaloolise Jeesuse “kolmas otsing” on lii-kumine, mis järgnes kahele eelmisele ningalgas 1960. aastate lõpul angloameerikamaailmas. Saksamaal esindab seda suundaGerd Theissen (1943), kes kirjutas (koosoma õpilase Annete Merziga) teose “Der

historische Jesus”, mis on saanud viimasekümnendi standardkäsitluseks.28 Kaaluka-ma osa sellest on kirjutanud Theissen,mistõttu edaspidi nimetatakse peamiseltainult teda.

Toome siin uue suuna metoodika põ-hipunktid Theisseni järgi, kes vastandubteadlikult Bultmannile.

1. Teoloogilise huvi asemele astub sot-siaalajalooline huvi, sest ülestõusmiseelsening -järgse koguduse vahel on sotsiaalnejärjepidevus (Schürmann).29 Bultmannikoolkonda ajendas teoloogiline huvi: tasoovis põhjendada kristlikku identiteetiseda juutlusest eristades ning kindlustadaseda hereesiate (gnoosis) vastu. Seetõttueelistas ta ka kanoonilisi allikaid, st piib-lit.

2. Jeesuse eraldamise asemele juutlusestlülitatakse ta nüüd juutlusse, sest Jeesuson juutlusesisese uuendusliikumise rajaja.Eraldamist nõudev “diferentsikriteeriumon varjatud dogmaatika: nagu oleks Jee-suse ainulaadsus ja tuletamatus a priorikindel. See eeldus viib ajaloo moonutami-sele”. Ühtlasi alahindab see Jeesuse ühis-jooni juutluse ja algkristlusega. Theissenisõnul soodustab diferentsikriteerium ko-guni “juudivastase Jeesuse-kujutluse tek-kimist” (lk 117).

3. Kanooniliste allikate eelistamise

27 A. S c r i b a, Religionsgeschichte des Urchristentums. Rmt-s: TheologischeRealenzyklopädie, XXVIII. Hrsg. G. Müller jt. Berlin, 1997, lk 606.28 G. T h e i s s e n, A. M e r z, Der historische Jesus. Ein Lehrbuch. Göttingen, 1996. Onolemas juba ka teine ja kolmas trükk. Edaspidi on selle raamatu lk-dele viidatud otse tekstis.29 Theissen seob end ühelt poolt selgelt Schürmanniga, kes “oli esimene, kes juba enne kol-manda otsingulaine algust tundis ära sotsiaalse kontinuiteedi Jeesuse ja algkristluse vahel”(lk 29). Teisalt aga ütleb ta selgelt, et “tees “hooldatud traditsioonist” ei ole tõestatav” (lk106).

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM116

HIOB 117

asemel hakatakse silmas pidama ka mit-tekanoonilisi allikaid, sest tuleb hoidudamõõtmast kahesuguse mõõdupuuga (Hel-mut Köster, James M. Robinson ja E. P.Sanders). “Kujutlus, et hilisemad eksiõpe-tused olevat moonutanud algselt puhastapostlikku õpetust, on dogmaatiline konst-ruktsioon.” Teisalt peab Theissen koosenamiku uurijatega ajaloolise Jeesuse suh-tes endiselt kõige autentsemateks sünop-tilisi evangeeliume – mitte nende kanoo-nilisuse, vaid vanuse ja laadi tõttu.30

Tegelikult on kolmas otsingulaine jagu-nenud mitmeks vooluks. Theissen eristabend nendest, kes kalduvad Bultmannikoolkonna suhtes vastupidisesse äärmusse,eelistavad kanoonilistele allikatele kaano-niväliseid ja käsitlevad Jeesust “juudi küü-nikuna”, kes kallutab juutlust hellenismisuunas (John Dominic Crossan, Marcus J.Borg, Burton L. Mack jt Kalifornia “Jee-suse seminariga” seotud uurijad). Kaano-nivälised allikad (ka nn apokrüüfid, millehulka kuuluvad Peetruse, Pauluse, Tooma,Juuda, Filippose, Jaakobuse evangeeliumidja apostlitelood jt) on enamasti pärit 2.

sajandist või veel hilisemast ajast ja onharilikult palju vähem usaldusväärsed kui1. sajandi allikad. Seepärast hülgabTheissen ka selle haru poolt loodud Jee-suse-pildi, millel paistab olevat “rohkemKalifornia kui Galilea lokaalkoloriiti” (lk28 jj, 38–41).

Sel kolmanda laine harul esineb (ühe-külgselt radikaalse skepsise tõttu allikatesuhtes) kokkupuuteid ka radikaalkriitika-ga, mis on ajaloos periooditi esile kerki-nud ja ulatunud koguni Jeesuse ajalooliseolemasolu eituseni (nii kaugele kolman-da laine esindajad küll ei lähe) – klassika-lised esindajad on siin Bruno Bauer(1809–1882), Albert Kalthoff (1850–1906)ja Arthur Drews (1865–1935). Nii naguenamik uurijaid pärast 20. sajandi algust,hülgab ka Theissen radikaalse kriitika, misei lähtu allikatest, vaid ideoloogilistestsoovidest ning on sellisena vastandiks (japaariliseks) teoloogilis-piibellikult põhjen-datud ajaloolisele skepsisele Jeesuse suhtes,mis ilmnes näiteks Martin Kähleri jaRudolf Bultmanni lähenemisviisis.31

Samas jätkab kolmas otsingulaine

30 Samuti nõustub Theissen viimastel aastakümnetel tunnustust leidnud seisukohaga, et ka“sünoptilistest evangeeliumidest sõltumatu Jh pole ajalooliselt väärtusetu. Ta sisaldab mõne-des, enamasti pigem väherõhutatud kohtades sünoptilistest evangeeliumidest kõrvalekaldu-vaid andmeid, mis võivad ulatuda tagasi vanadele traditsioonidele”. Näiteks: Jh 1:35 jj, 44,6:15; 11:47–53; 19:12; 18:19 jj, 28; 19:31 jne (lk 51).31 “Seejuures esineb ajalooline skepsis teoloogia sees või sellest väljaspool sageli suure tea-dusliku paatosega ning omistab oma kriitikuile soovmõtlejatest apologeetide tänamatu rolli.Ebaõiglaselt! Diskussioonis ajaloolise Jeesuse üle ei ole keegi vaba soovidest ja huvidest, kamitte skepsis. Väljaspool teoloogiat tahab see võtta kristluselt legitiimsuse. Seespool teoloo-giat rakendatakse see kristluse legitimeerimiseks. Öeldakse näiteks: kuna meil leidub Jeesusekohta ainult usu poolt kujundatud allikaid, olevat usust määratletud lähenemine ainsana le-gitiimne; alternatiivina jäävat üksnes uskmatus. Rahulik teadustöö peaks muutma võimatukssellised väljapressimised üheainsa alternatiivi kasuks – vabaduse pärast suhelda Jeesusegaasjalikult, tarvitsemata uurimistulemustega legitimeerida oma usku või uskmatust” (lk 96 jj).

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM117

118 HIOB

Bultmanni (ja Dibeliuse) vormija redakt-siooniloolist uurimistööd ning avardabseda arheoloogia ja territoriaalajaloo and-metega (millest domineeriva huvi tõttuüksnes Jeesuse kuulutuse vastu oli Saksa-maal vahepeal peaaegu loobutud).

Theissen esitab Bultmanni koolkonnaskepsise- ja diferentsimetoodikale vastan-duva ajaloolise usaldatavuse ja kokkuso-bivuse põhimõtte. Kolmas otsingulaine dis-tantseerub diferentsikriteeriumist kui Jee-suse-uurimise metoodilisest põhialusest jaasendab selle ajaloolise usutavus-kriteeriu-miga. “See, mis on juutlikus kontekstisusutav ja teeb mõistetavaks algkristlusetekkimise, tohib olla ajalooline” (lk 29).Ajalooline usutavuskriteerium võtab arves-se ühelt poolt Jeesuse mõju algkristlusele,teisalt aga tema seotust juutluse konteks-tiga. “Ajalooline on allikates see, midasaab mõista Jeesuse mõjuna ja mis saabühtlasi ainult juutluse kontekstis tekkinudolla.”

Ajalooline mõju-usutavus on pärimus-tel, mida saab mõistetavaks teha Jeesuseelu järelmõjudena, kasutades kokkusobi-vus- ja tendentsivastasuse kriteeriume.Kokkusobivuskriteerium tuleb arvessediferentsikriteeriumist sõltumatult ja koosmitme allika kriteeriumiga ning ütleb, etselles, mis sõltumatutes pärimustes ja al-likates on paljukordselt tunnistatud ja eri-nevustest hoolimata koherentselt tõlgen-datav, võib avalduda ajaloolise Jeesusemõju. Tendentsivastasuse kriteerium ütleb,et Jeesuse üldise kujutamisega mittesobivadelemendid pärimustes on “ajaloolised jää-nukid, mis on säilinud Jeesuse austamisevõimsate tendentside kiuste (nt tema ris-timine Johannese poolt, konflikt perekon-

naga, etteheide kuradiga liidusolemisekohta, jüngrite reetlikkus ja põgenemine,ristilöömine)” jne.

Ajalooline kontekstiusutavus on neilJeesuse-pärimustel, mis sobivad juutlikkukonteksti, kuid säilitavad äratuntava isiku-pära (nt Jeesuse mõistujutte ehk tähenda-missõnu peetakse üldiselt autentseks pä-rimuseks, sest nad on täielikult seletata-vad juutliku ja algkristliku konteksti abil,olles ühtlasi individuaalse laadiga). “Ehkteisiti öeldes: Jeesus võis ainult seda öeldaja teha, mida üks juudi karismaatik 1. sa-jandil oleks võinud öelda ja teha.” Kuidenesestmõistetavalt võis ta seejuures sat-tuda oma ümbrusega vastuollu. Juutlus ontäis näiteid karismaatikute poleemikasttempli vastu ja omavahel.

Theissen mõistab, et hoolimata pari-mast ajaloolisest metoodikast jääb koguajalooline teadmine hüpoteetiliseks, koor-matuks kahtlusega, et asi võis ka teisitiolla. Kuid miks peaks see meid pahanda-ma? Kogu elu on täis hüpoteetilisust, misteisalt on ka suhteline: “Keegi ei vaidlusta,et Caesar või Luther elasid päriselt” (lk117–122).

Theissen on täiesti teadlik ka omaeneseJeesuse-käsitluse tinglikkusest: “Ka selleraamatu taga seisavad “eelarvamused” ja“huvid””, mis on “määratud teatava pildi-ga Jeesusest. See on kontekstiline Jeesu-se-pilt. Jeesust mõistetakse juutluse ningtema aja lokaalse, sotsiaalse ja poliitiliseajaloo kontekstis” (lk 7).

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM118

HIOB 119

Ajaloolise Jeesuse uurimisetulemused

1. Jeesus kui juut oma kaasaja juutlusesTulemused, milleni Theissen kolmanda

otsingulaine meetoditega jõuab, on dife-rentsikriteeriumi abil saavutatutest posi-tiivsemad. Koos uurijate konsensusegaleiab Theissen, et pole mingit alust eitadaJeesuse eksistentsi põhjusel, et kaasaegsedmittekristlikud allikad temast ei räägi.“Antiikallikad vaikivad paljudest isikutest,kelle ajaloolisuses ei saa kahelda.” Nii vai-kivad Philon ja Paulus Ristija Johannesest.Juudi ajaloolane Josephus ei maini iialgimõjukat rabi Hillelit. Dio Cassius ei maini2. sajandi juudi ülestõusust kõneldes sellejuhti Bar Kochbad jne (lk 99). Jeesustmainib siiski rida esimeste sajandite auto-reid, nagu Josephus, Tacitus või rabid.Ehkki viimased suhtuvad Jeesusesse üli-malt kriitiliselt, sõimates teda nõiaks jne,pole kellelegi mõttesse tulnud eitada Jee-suse olemasolu.

Kuivõrd kogu pärimustik kirjeldabJeesust juudi karismaatikuna, siis pole kaTheisseni meelest põhjust kahelda, et “Jee-sus oli karismaatik, kellest lähtus raskestiseletatavat kiirgusjõudu”, mis mõjus pool-dajaile fastsineerivalt, vastastele irriteeri-valt. Seda tõendab ka vana pärimus temavahekorrast omastega: “Perekonna ette-heide, et Jeesus on hull (Mk 3:20 jj), pole,arvestades Jeesuse perekonna suurt täht-sust ülestõusmisjärgsel ajal, kindlasti taga-siprojektsioon” (lk 216, 104).

Jäädes Jeesuse neitsistsünni puhul va-rasema uurimisega sarnasele positsioonile(see pärimus on legend, kuna seda paik-kondlike müütidega sarnanevat lugu mai-nitakse ainult kahes kohas, Mt 1:18 jj jaLk 1:34 jj, ning varasemad Pauluse kirjadja muu UT seda ei tunne)32, julgebTheissen erinevalt religiooniloolise, vor-miloolise ja Bultmanni koolkonna uurijaistarvestada võimalusega, et Jeesuse perekondpidas end tõesti Taavetist pärinevaks (ini-mesi, kes väitsid enda põlvnemist Taavetist,tollal leidus). Jeesuse usku Taavetist põlv-nemisse polnud põhjust välja mõelda, sestesiteks ei nõutud seda tingimata messia-pretendentidelt (nt Bar Kochbalt) ja teisekshetkel, mil usk neitsistsündi võttis maad,oli usk, et Joosep pärineb Taaveti pere-konnast, ületatud (Lk 1:27, 2:4). “See uskon kahtlemata vanem: seda kohtab jubaPauluse juures (Rm 1:3 jj) ning vanimasevangeeliumis (Mk 10:47 jj)” (lk 183 jj).

Toora ehk juudi seaduse küsimusesseab Theissen kahtluse alla traditsiooni-lise protestantliku Jeesuse-kujutluse, misnäeb temas juudi käsumeelsuse võitjat:“Kristlik teoloogia kujundas sageli moo-nutatud pildi juudi eetikast” (seaduse ab-solutiseerimine, kasuistika, tasumoraal,formalism, kannatamine käsu all jne), misaga allikate kontrollimisel paika ei pea.Jeesuse vahekorrale tooraga on iseloomuliknormiteravdamise ja normilõdvendamiseühendamine: “Jeesus teravdas eetilisi nor-me (eelkõige armastuskäsku), milles onselge tendents universaalse eetose suunas.

32 Täpsemate argumentatsioonidega neitsistsünni poolt ja vastu saab eesti keeles tutvuda artik-lis: A. H i o b, Jeesuse Kristuse sündimine neitsi Maarjast. Usuteaduslik Ajakiri 2007, nr 1.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM119

120 HIOB

Ta relativeeris rituaalseid norme (eelkõigepuhastusseadust), millega juutlust eralda-takse paganlusest – kuid ilma neid normepõhimõtteliselt kaotamata.” Tolle aja juut-luses on analoogiaid nii teravdamise (ntesseenid, variserid) kui lõdvendamise (ntallegoriseerijad) kohta, “kuid vaevalt võr-reldavaid analoogiaid mõlema tendentsiühendamise kohta”.

Samuti on Jeesuse mäejutluse antiteesidTheisseni arvates (kes siin nõustubBultmanniga ja mitte Käsemanniga) “sei-sukohavõtt toora kasuks”. Sest juudi sea-dust neis “ei kritiseerita, ei likvideerita,vaid transtsendeeritakse”, st ülendatakse(või teravdatakse) viimse täiuseni: “Jumalatahet saab täita alles siis, kui tema seadusiei teostata ainult käitumise kaudu, vaidlastakse neil määratleda oma tahet kunisisimate afektideni.” Kui jälgida, kuidasKumrani-kirjanduses lisatakse VT seadus-tele aina uusi seadusi Jumala kõnena esi-meses isikus, siis pole toora jätkamine jaületamine juutluses kuidagi mõeldamatu.Eriline Jeesuse juures on see, et tooraületamine leiab teadliku väljenduse. Sedaei omistata lihtsalt Jumalale, vaid väljendi“Aga mina ütlen teile” kaudu Jeesusele en-dale, lahutades selle seega Jumala (päran-datud) ilmutusest. Theissen järeldab: “Jee-sus esindab juutluse sees väga “liberaalset”toorakäsitlust, aga mitte kuidagi toorakrii-tikat juutluse vastu.” Eeldades sisemistvabadust toora suhtes, seisab ta juudi tar-kustraditsioonis ja toorat kritiseeridesseisab ta prohvetlikus traditsioonis (lk 321jj, 330 jj).

Ka Jeesuse prohvetlikud väljendid(“tõesti, tõesti ma ütlen teile” ja “minaolen tulnud, et…” jt) ei ületa juutluse piire,

nihutades teda Jumalale lubamatult lähe-dale. Nad sisaldavad üksnes väidet: siinkõneleb prohvet – ja võib-olla rohkem kuiprohvet! Sama väljendavad ka tiitlid: Ini-mesepoeg ja Messias, mida Theissen koosenamikuga uurijatest peab tagasiulatuvaksajaloolise Jeesuseni. Nende tiitlite hilisemomistamine pole tõenäone, sest Ülestõus-nu polnud kogudusele enam paljas inimene(Inimesepoeg tähendas algselt lihtsalt ini-mest, nagu eesti keeles “inimlaps”) – juu-did aga ei eeldanud Messialt jumalikkust.Jeesus keeldus avalikult olemast Messias,sest ta oli rohkem kui Messias (lk 456 jj,476 jj).

Jeesuse suhet jüngritega iseloomustabTheisseni järgi see, et ta kannab oma üles-anded ja tiitlid solidaarselt üle nendelegi.Maine Jeesus kutsus mees- ja naisjüngritekitsama ringi ennast järgima ja vaatlespooldajate laiemat ringi “Jumala perekon-nana”. Ta ei oodanud austust iseendale.Teda kõnetati tiitlitega õpetaja (rabi) jaMessias, kuid ta tõrjus selle: ta lükkastagasi taotluse olla headuse õpetaja, sesthea on ainult Jumal (Mk 10:17 jj). Sellineülehindamise tagasilükkamine on kindlastiajalooline, nagu ka see, et Jeesus rääkisJumalast kui “minu”, aga ka jüngrite Isast.Sellega sobib, et Jeesus võis rääkida “Ju-mala poegadest” ka mitmuses (Mt 5:9, 45;17:25 jj). See vastab juutlikule traditsioo-nile (Srk 4:10, Trk 2:18 jm) (lk 481 jj).

Theissen peab ajalooliseks ka teadet, etJeesus kogus enda ümber 12 jüngrit, tõo-tades neile, et nad istuvad 12 troonil jamõistavad kohut Iisraeli 12 suguharu üle(Mt 19:28, Lk 22:30). “Raskem on kujut-leda, et messialiku võimu tõotus neilekaheteistkümnele oleks tekkinud alles

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM120

HIOB 121

pärast ülestõusmist: siis ei oleks Juudastkindlasti vastu võetud kaheteistkümnetõotuskandja rühma” (lk 200 jj). Ka siinannab Jeesus omaenese kuningliku Messiastaatuse ja väärikuse teistele. Ta kujundasüksikisikule suunatud messiaootuse ümber“grupimessianismiks”. Lihtsad inimesedrahva seast, kalurid ja talupojad, peavadvalitsema kaheteistkümne suguharu esin-dajatena – representatiivse rahvavalitsusemõttes. Ka sellega ei hülga ta juutlust, sestpolnud ühte juutlust oma messiaootusega,vaid palju juutlusi erinevate messiaootus-tega (lk 467 jj).

Theissen on olnud teerajajaid ka Jeesuseimetegevuse ümberhindamisel: “See, etJeesus oli karismaatiline eksortsist ja ime-tervendaja, on vaieldamatu.” Arvamus, etvanasti olevat kõikidest karismaatilistestisikutest räägitud imesid, ei pea paika:“Imelood koonduvad antiigis väheste ku-jude ümber, mitte iga rändjutlustaja eitõmba enda peale imepärimusi.” UT ajasttuntud suured imetegijad on Hanina benDosa (u 70 pKr), Eliezer ben Hyrkanos (u90 pKr), Apollonios Tyanast (u 4–96 pKr)jt. Kuid ühelegi antiiksele üksikpersoonilepole koondunud nii palju imepärimusi kuiJeesusele. Imedest tunnistavad paljud al-likad, sõna- ja jutustuspärimustik ning jubaUT-s kasutasid vastased neid etteheidetenaJeesuse vastu (Mk 3:22 jj). Seevastu RistijaJohannesest, Jeesuse vennast Jaakobusest,Antiookia Ignatiosest jt ei jutustata mingeidimesid. Theissen järeldab: “Jeesuseimepärimustik ei oleks tekkinud ilmaJeesuse vastava imetegevuseta” (lk 115, vrd269 jj). Mis põhjust on kahelda pärimustesJeesuse kui imetegija kohta, kui meiegi ajalesineb pärimusi imetegijatest?

Alles Jeesuse tegevus Jeruusalemmastõi kaasa sündmused, mis põhjustasidtema hukkamise. Oma templikriitikaga eilangenud Jeesus juutlusest välja. Teisedjuudid, eriti Ristija Johannes ja esseenid,distantseerusid samuti templist. “Jeesusesurma põhjuseks olid pinged maalt tulnudkarismaatiku ja linnaeliidi vahel, juudiuuendusliikumise ja Rooma võõrvõimuvahel, templit ümberloova kosmilise pöör-de kuulutaja ning status quo esindajatevahel. Religioossed ja poliitilised põhju-sed ei lase ennast üksteisest lahutada.”Jeesus ei tahtnud küll jüngrite abiga võimuhaarata, kuid tema konflikti templiga (mismuutis kahtlaseks ka tema liberaalse too-ratõlgenduse) võis põhjustada see, et temp-liaristokraatial ja roomlaste valitsuselpolnud kohta tema kuulutuses uuest maa-ilmast, kus viimased saavad esimesteks jaJeesus valitseb koos kaheteistkümne jüng-riga (Lk 22:28–30).

Küsimus Jeesuse surma “süü” kohta on“asjakohatu. Vastata saab ainult küsimuseletema hukkamise vastutuse kohta. See lasubroomlastel, kes tegutsesid kohaliku juudiaristokraatia initsiatiivil”. Jeesuse messia-likkus võinuks mängida süneedriumi eesmingit rolli ainult niivõrd, et see võimal-das teda Pilatuse ees süüdistada ning saa-vutada tema hukkamine. Sest pole viidetselle kohta, et messiataotlus olnuks juudiõiguse järgi karistatav: jumalateotuseks olialles pretensioon jumalikule aule: “Seadu-se järgi peab ta tingimata surema, sest taon tõstnud ennast Jumala Pojaks” (Jh 19:7,vrd Mk 14:62). Jeesuse surma sisulinekülg aga haakub taas juutlusega: “Temasurm kinnitas Iisraeli igivana äratundmist:ainult naiivne usk võib uskuda kooskõla

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM121

122 HIOB

hea käitumise ning õnne vahel. Iisrael oliära tundnud: ka õige võib kannatada, kakannataja võib olla õige” (lk 406–409).

Võib-olla tuleks seoses Jeesuse surmagamõista ka Püha Õhtusöömaaega, milleajalooline kontekst on antiiksete sööma-aegade näol vaieldamatu. “Armulaua puhulühendati ühissöömaajaga kõrgteoloogilineseletus, mida religiooniloolisest ümbrusestrahuldavalt tuletada ei saa. Ikka veel onmõistatuseks, kuidas see ühendus võistekkida. Paulus pole seda loonud. Jeesusvõis selleks tõuke anda. Aga kindel see eiole.” Theissen julgeb ainult oletada: “Jee-sus kujundas oma viimse osadussöömaajakoos jüngritega “uue lepingu” sümboolsekssõlmimiseks. Hiljem tõlgendasid jüngridtema surma “ohvrina”, mis seda lepingutkinnitas” (lk 373, 366, 410).

2. Jeesuse-pärimus ülestõusmiskogemusevalguses

Hoolimata kontinuiteedi toonitamisestalgkristluse arengus näeb Theissen Jeesuseülestõusmises ka murrangut, mis muutiskogu situatsiooni ning kerkis seetõttukesksena esile Pauluse juures (1Kr 15:3 jj),kelle väitel on kristlik usk ilma selletamõttetu (1Kr 15:17 jj). Theissen möönabkoos uuema piibliuurimisega, et Jeesuseülestõusmine “räägib vastu moodsale maa-ilmapildile”. Uurides aga poolt- ja vastu-argumente, leiab ta, et “ajaloolis-kriitilistemeetoditega ei saa tühja hauda ei tõestada

ega ümber lükata” (lk 438 jj).33 Seejuurespole tunnistuste subjektiivses autentsusesmingit kahtlust: need pärinevad inimes-telt, kes annavad tunnistust ühest ülivõim-sast kogemusest. Sisuliselt langeb Jeesu-se ülestõusmisega “otsus inimliku enese-mõistmise kohta: kui siin avaneb viimselt-kehtiv (toimugu see kas või “subjektiivsetevisioonide” kaudu), siis pole surmal egasurmahirmul enam viimset sõna. Sestkuidas iganes ülestõusmist mõistetakse,see on protest surma vastu, eriti vägivaldsesurma vastu” (lk 416).

Keskse usukogemusena on ülestõus-misusk avaldanud tagasiulatuvat mõju kamaise Jeesusega seotud pärimustele, olles“ülestõusmiseelse pärimuse nõnda ümbersulatanud, et ülestõusmisjärgne Jeesuseaustamine ning ajalooline mälestus onüksteisega lahutamatult kokku sulanud”.Sest pole kahtlust, et jüngrid hakkasidnägema ülestõusmiseelset mälestust Jee-susest uuel viisil, ülestõusmiskogemusevalguses: Püha Vaim õpetas neid alles nüüdmõistma õigesti Jeesuse sõnu ja tegusid (Jh14:26; 2:22; 12:16). Teisalt pole kahtlust,et tagasiprojektsioonid ülestõusmisjärgsestajast on osalt põhjustatud ülestõusmiseel-sete asjaolude poolt. Näiteks Jh 20:19 jj onÜlestõusnu olevus, kes pole seotud kohaega ajaga. Ta astub läbi suletud ustest, etolla koos jüngritega. Mt 18:20 tõotab agajuba maine Jeesus sellist kohalolekut: kuskaks või kolm on minu nimel koos, olen

33 Täpsemate argumentatsioonidega Jeesuse ülestõusmise ja tühja haua kohta saab eestikeeles tutvuda: A. H i o b, Jeesuse Kristuse ülestõusmine surnuist. Rmt-s: Kristuse täiseamõõtu mööda. Pühendusteos Jaan Kiivitile 65. sünnipäevaks. EELK Usuteaduse Instituuditoimetised XIII. Tallinn, 2005, lk 343–363. Seal on pikemalt käsitletud ka Theisseni seisu-kohti.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM122

HIOB 123

mina nende keskel (lk 103). Või kui Mt11:27 nimetab Jeesus ennast eksklusiivseltJumala Pojaks, kes ainsana tunneb Isa, siison eeldatud jumaliku meelevalla ülekand-mist Jeesusele, nagu see Mt 28:18 omis-tatakse alles Ülestõusnule.

Eelkõige võib Theisseni järgi tagasipro-jektsiooni näha Jeesuse “loodusimede”puhul, nagu Jeesuse kirgastumine mäel(Mk 9:2 jj), tema imeline ja jüngreid eh-matav järvelkõndimine (Mk 6:45 jj), jüng-rite imeline kalapüük (Lk 5:1 jj) ning 5000inimese imeline söötmine (Mk 6:35 jj).Nendega sarnanevad mitmed ülestõusmis-lood, kus Jeesus ilmub mäel (Mt 28:16 jj),jüngrite kalapüügil (Jh 21:1 jj) või ehma-taval viisil nende lauas istudes (Lk 24:29jj, 37 jj). Theissen järeldab, et ülestõus-mismotiividest on mõjutatud üksnes “loo-dusimed”. Seevastu Jeesuse eksortsistlikusja terapeutilises imetegevuses ei tohiks ollakahtlust. Õigus loodusimesid “teisiti hin-nata järeldub allikatest. Juba väga varakultei arvestatud neid Jeesuse “tüüpiliste”imede juurde” (lk 481, 272–275).

Kuidas Jeesuse imesid mõista?Theissen pakub välja loomuliku seletuse,kus ei oletata Jumala otsest sekkumist:“Tekstide järgi ei tegutse Jumal, vaid Jee-sus.” Võib oletada, et “imekarisma onspontaanselt esiletulev jõud, mis on loodusees”. Aga kuna selle spontaanne avaldu-mine sõltub interaktsioonist ja usaldusest,siis on mõistetav selle religioosne seletus(lk 268 jj, 280 jj).

Ülestõusmisusu ja maiste mälestustevastastikuse mõjuga seletab Theissen kaalgkristliku kristoloogia tekkimist. Sarna-selt varasema kriitilise eksegeesiga peab katema kõige tõenäosemaks, et “Jeesus “ju-

malikustati” alles ülestõusmiskogemusetõttu” (lk 406). Kõigi jüngrite kohta kasu-tatud “Jumala poegade (kaasamõeldult ka“tütarde”)” keelepruuk, mis elas veel edasi(Rm 8:14, Gl 4:6 jj), koondus nüüd Jee-susele kui ühele Jumala Pojale, kes onühtlasi Messias ehk Kristus. Seda näitabRm 1:3 jj, kus öeldakse, et Taaveti pojastMessias (Kristus) sai ülestõusmisega Juma-la Pojaks “väes”. See väide sisaldab puu-tepunkti ülestõusmiseelse ajaga: ka siis oliJeesus järelikult Jumala Poeg, kuid alles“väetu” (potentsiaalne). Pidepunkti annabka VT maailm: Taaveti soost Messia nime-tamine “Jumala Pojaks” on juudi tradit-sioon (Ps 2:7, 2Sm 7:13 jj).

Hellenistlikus maailmas, kus kujutlusedjumalapoegadest olid levinud, leidis Juma-la Poja tiitel laia leviku ka Jeesuse puhul,Messia-kujutluse puudumise tõttu agamuutus “Kristus” isikunimeks. Koos sel-lega taandus ka Jeesuse poolt kasutatudInimesepoja tiitel, sest alates ülestõusmi-sest oli Jeesus rohkem kui inimene.

Algkristlik kristoloogia tipneb Jeesuseleülekantud VT jumalatiitliga Issand ehkkyrios. Jumala ja Jeesuse paralleelne for-muleering (1Kr 8:6) näitab, et Jeesus lükatiJumala lähedusse. See oli otsustav uuenduspärast ülestõusmist, sest Jeesus istus Juma-la paremal käel (Ps 110:1, Mk 12:36, Ap2:34 jj), mis tõi kaasa kvalitatiivselt uuesuhte ülendatud Issandaga. Teda austatinüüd jumaliku olevusena, kelle poolepalvetati. Seda näitab Pauluse poolt tsitee-ritud algkristlik hümn Fl 2:6–11, kusöeldakse, et ülendatud Kristuse kui Issandaees, kellele on antud Jumala nimi, peavadnõtkuma kõik põlved taevas ja maa peal(samalaadne väljend esineb Jumala kohta

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM123

124 HIOB

Js 45:23 ja taas Pauluse poolt tsiteeritunaRm 14:11). Ühtlasi näitab see hümn, etesimestele kristlastele oli teada: alles ülen-damisega pälvis Jeesus lõplikult oma ju-maliku au.

Alles Kristuse austamine Issandanapõhjustas Theisseni järgi tõsise vastuolujuutide ja kristlaste vahele. Otsustavakssammuks, mis tõi kaasa juutluse ja krist-luse lahknemise, polnud teoreetiline spe-kulatsioon teise olevuse kohta Jumalakõrval, vaid tema kultuslik austamine.VT-s esinevad Jumala kõrval hüpostaasid:Sõna, Vaim (1Ms 1:1jj, Ps 33:6) ja Tarkus(Õp 8:22 jj, Trk 7:22; 9:1). Seda ei näh-tud monoteismi ohustavana, sest nad olidJumala poolt seatud kujud. Juutidele olika kujutletav, et Jumal ülendab mõne ini-mese (nagu Eenok) enda juurde. Nendeprotest suundub aga selle vastu, et üksinimene (Jeesus) teeb ennast ise Jumalaks(Jh 5:18; 10:30 jj) või omistavad talle tei-sed tema sõnade ja tegude tõttu jumalikuväärikuse. Seda kritiseeriti monoteismistäralangemisena – kriitika, mida esineballes kõige hilisemas Jh evangeeliumis, kusJeesuse vastaseid hakatakse ka nimetamajuutideks (lk 480–486, vrd lk 100 jm).

Theisseni käsitlus kristoloogia tekkimi-sest kulgeb üldiselt sarnast rada sellega,nagu visandati juba religiooniloolises jaBultmanni koolkonnas. Üldjoontes valitseb

siin uurijate seas konsensus, olulisemaderiarvamused puudutavad peamiselt küsi-must, mis ulatuses oli ajalooline Jeesusjuba “eriline” (jumalik), mis ulatuses tategi imesid jne. Pole kindel, kas (kõik)“loodusimed” on ülestõusmiskogemusetagasipeegeldused (seda väitsid juba reli-giooniloolased ja Bultmann oma koolkon-naga), sest neid saab seletada ka ekstaati-liste kogemustena maise Jeesuse elus.Näiteks Adolf von Harnack on seletanudJeesuse kirgastumislugu (Mk 9:2 jj), et seepõhinevat Peetruse visioonil Jeesusesttema eluajal, millel omakorda põhinevatülestõusmisvisioonid.34 Samalaadset või-malust näeb praegu näiteks EduardSchweizer.35

Kritiseeritud on ka Theisseni käsitlustgrupimessianismist, kus Jeesus koos 12jüngriga olevat mõistnud end Iisraeli 12suguharu tulevaste valitsejate ja esindaja-tena. Rudolf Laufen kahtleb selles “pärisseikluslikus teoorias” koguni Theissenienda poolt väärtustatud kokkusobivuskri-teeriumi alusel: sedalaadi skeem, kus õi-ged osalevad abilistena viimases kohtus,on “läbivaks motiiviks apokalüptiliseskirjanduses, mida ei tohi mõista histo-riseerivalt, maailmasisese sündmusena”.36

Siiski peegeldab Theisseni käsitlushästi ja usaldusväärselt praegust uurimis-seisu. Uurimine läheb aga edasi, leides

34 A. v. H a r n a c k, Die Verklärungsgeschichte Jesu, der Bericht des Paulus (1 Kor 15,3ff)und die beiden Christusvisionen des Petrus. Rmt-s: Sitzungsberichte der preussischenAkademie der Wissenschaften. Berlin, 1922, lk 62–80.35 E. S c h w e i z e r, Das Evangelium nach Markus. Das Neue Testament Deutsch. Teilband1. Göttingen, 1978, lk 97.36 Rudolf Laufeni retsensioon Theisseni ja Merzi teosele vt: Kontexte. Kirche und Bildung1999, nr 1: http://www.ifl-muelheim.de/wwwAktuell/Publikationen/aufsaetze_3.pdf

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM124

HIOB 125

uusi võimalusi ning avastades uut ja põne-vat. Ilma ajaloolis-kriitilise meetodita jaselle poolt saavutatu jälgimiseta läbi kaheja poole sajandi võidakse Jeesuse uurimiselsuubuda ainult spekulatsioonidesse ja fan-taasiatesse. Lõputud oletused, mis kõne-

37 Vt nt A. H i o b, Da Vinci kood. Eesti Kirik, 24.05.2006.

levad Jeesuse elamisest Indias, tema abi-elust Maarja Magdaleenaga, nende ühistestlastest, praegugi elavatest järglastest, pühastgraalist jne, on fantastilised, sest ei põhine(autentsetel) allikatel.37

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM125

126 FREDRIKSEN

Memoriae Tony Saldarini sacrum1

Mulle tehti ülesandeks rääkida mõjust,mida uuemad ajaloolist Jeesust puudutavaduurimused on avaldanud või ehk peaksidavaldama tänapäeva kristoloogiale. Esitanneli seika, mis üheskoos võiksid olla meilelähtekohaks.

* Kaks vana filosoofilist Jumala-mää-ratlust, esimene umbes aastast 160 m.a.j,teine umbes aastast 360: “See, mis alatisäilitab sama loomuse ja samal viisil ja onkõigi teiste asjade põhjus – see on tõestijumal”; “Igasugune jumal on vaba kirest,vaba muutusest.”

* Kuuenda sajandi mosaiik, mis kuju-tab mundris Rooma armee ohvitseri, võib-olla koguni imperaatorit. Ta hoiab kõrgellahingulippu. Lipukiri kuulutab: Ego sumvia, veritas et vita.2

* Küsimuste-vastuste voor 1998. aasta

kevadel Duke’i ülikooli teoloogiakoolirahastatud kolmepäevasel tavakuulajailemõeldud konverentsil teemal “Kes oliJeesus?”. Keegi publiku hulgast küsis pa-neelesinejailt (kes kõik olid tunnustatudasjatundjad ajaloolise Jeesuse küsimuses):“Kas Jeesus arvas, et ta on Jumal?” TomWright kummardus mikrofoni juurde, etöelda “jah”, täpselt samal hetkel, kui minakummardusin mikrofoni juurde, et öelda“ei”. Pärast täielikku vaikust oletas A. J.Levine: “Jeesus ei olnud bipolaarne.”

* Teine küsimuste-vastuste voor, seda-korda paadunud professionaalide vahelPiiblikirjanduse Seltsi [Society of BiblicalLiterature] koosolekul 1992. või 1993.aastal. Mõtted, millest lõpuks sündis muraamat “Jeesus Naatsaretist, juutide kunin-gas” (1999), olid parajasti kuju võtmas.Minu ettekanne ründas üht vähestest seniveel kehtivatest ortodokssetest doktriini-

PAULAFREDRIKSEN

Paula Fredriksen, What Does Jesus Have to Do with Christ? What Does Knowledge Have toDo with Faith? What Does History Have to Do with Theology? Rmt-s: Christology:Memory, Inquiry, Practice. Annual Publication of the College Theology Society. Ed. AnneM. Clifford, A. J. Godzieba. Maryknoll, N.Y.: Orbis Press 2003, lk 3–17.1 Üks Bostoni ülikoolis töötamise suurimaid hüvesid oli, et Tony Saldarini töötas sealsamaslähedal, ainult veidi maad mööda Commonwealth Avenue’d edasi minna, Teises Koolis (Bos-toni kolledþis). Igatsen taga tema huumorit ja eruditsiooni, tema teravat taipu ja tema seltsi.Olen tänulik, et ma teda tundsin ja et ta oli mu kolleeg. Olgu tema mälestus õnnistuseks.2 “Mina olen tee, tõde ja elu” – vrd Jh 14:6. Tlk.

MIS ON JEESUSEL PISTMIST KRISTUSEGA?MIS ON TEADUSEL PISTMIST USUGA?MIS ON AJALOOL PISTMIST TEOLOOGIAGA?

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM126

FREDRIKSEN 127

dest, nimelt erialakeeles “templikaprii-siks”3 kutsutava episoodi ajaloolisust, eritisellisena, nagu Markus selle Kannatuseloovahepalana esitab. Kõrvutasin Markuse jaJohannese evangeeliumi; arutasin veel kordläbi redaktsioonilised probleemid ja kro-noloogilised küsitavused; vaagisinHerodese hiiglasliku välimise õue mõõt-meid ja Josephuse hinnanguid pühadeaegserahvahulga suurusele. Rääkisin sellest, kuiilmselges vastuolus on too tegu nii evan-gelistide jutustusega kui ka Pilatuse ajaloo-lise otsusega lüüa Jeesus risti. Siis jäinootama küsimusi. Kõige esimene, miskuulajailt tuli – ühelt teiselt sellesamaprofessionaalide seltskonna liikmelt –, olisee: “Kas te tahate siis öelda, et juudid eitapnudki Jeesust?”

Kasutagem neid seiku teetähistena omaainesse süvenemisel.

Teoloogia

Esimene tsiteeritud lause pärineb ühestajaloo suurest nurjunud uskudevahelisestdialoogist, Justinuse “Dialoogist Trypho-nusega”, selle kolmandast peatükist. Tei-sed, Justinusest erinevate filosoofiliste,praktiliste ja eksegeetiliste veendumustegakristlased redutavad tagalas ja sööstavadvaid juhuti esile, aga Justinus kirjutab la-hinguväljalt, mis kihab markioniitidest,

valentiniaanidest, basilidiaanidest ja teis-test “ketseritest” (35. ptk), kus mittejuudikristlased juudikristlasi kuulda võtteshakkavad ka ise juudi tavade järgi elama(47. ptk); kus mittejuudi paganad vabataht-likult judaiseeruvad ja kus mõned kogunitäiesti juudi usku pöörduvad (122.–123.ptk). Justinus esitab oma seisukoha dialoo-gis kirjandusliku tegelasega, kes jagabJustinuse enda pühendumuse võtmeseisu-kohti. Erinevalt Valentinosest võiMarkionist ilmutab TryphonusSeptuaginta vastu positiivset eksegeetilisthuvi; erinevalt enamikust mittejuutidestaustab ta Iisraeli jumalat; nagu Justinus janagu teised haritud mittejuudid, nii paga-nad kui ka kristlased, tegeleb ta pühendu-nult filosoofiaga.

Mõju juurde, mida Justinuse mittejuudikristlik opositsioon avaldas ortodoksselecontra iudaeos-traditsioonile, tulen tagasi,kui käsitleme edaspidi lähemalt mu nel-jandat alapunkti. Siinkohal märgitagu vaid,et “Dialoogi” struktureerijaks ja selle mää-rajaks, kuidas Justinus loeb piiblit,4 onantiikmaailma haritlaskonna rahvakeel,platoniseeriv filosoofiline koin‘. Justinuselogia [‘ütlused’] theos’e kohta – mida tei-sed, nii paganlikud, juudi kui ka kristlikudfilosoofid kutsuvad “ülemjumalaks” või“olevaks” või “Ainsaks” või “Isaks” – onläbinisti paganlikud; nagu ka neljandasajandi tsitaat Sallustiuse teosest “Jumala-

3 Ingl Temple tantrum – episood, mis praeguses eesti piibliväljaandes kannab pealkirja “Jee-sus ajab kaubitsejad templist välja” (Mt 21:12–17, Mk 11:15–17, Lk 19:45, Jh 2:13–16).Tlk.4 Mille all mina (ja Justinus) mõtleme Septuagintat (LXX). Justinuse kirikul ei ole “uut testa-menti” – see oli Markioni palju vastuseisu tekitanud uuendus – ja Justinus viitab kitsalt krist-likule kirjandusele kui apostlite “mälestustele” (105. ptk).

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM127

128 FREDRIKSEN

test ja maailmast”, mis mu esimeses ala-punktis samuti oli ära toodud. Sallustiuseülemjumal on Justinuse ülemjumal ja on(selles suhtes) Valentinose ülemjumal5 jaon tegelikult iga tolleaegse haritud inimeseülemjumal. Muutumatu, transtsendentne,ainult mõistusele või mõistusega tajutav,ilma igasuguse kehata: jumal ise.6

Kristoloogia on teoloogia vorm ja matahan kasutada mõlemat terminit nii, naguneid oleks mõistetud nende kujunemiseajal, ning ajuti praegugi kasutatakse. Teo-loogia all ei mõtle ma mingeid ebamäära-seid “religioosseid tundeid ja mõtteid”.Teoloogia all mõtlen ma ainuüksi korras-tatud, ratsionaalset diskursust jumala/ju-maluse olemuse üle (theos on tõlgitavmõlemat moodi). Sellisena ei pärine teo-loogia muistsest religioonist, ei paganli-kust, judaistlikust ega kristlikust. Sellekultuuriline ja sotsiaalne üsa oli kool; sellesiht varjamatult intellektuaalne, õieti filo-soofiline. Täpselt määratletuna on “jumal”eraldi üksus suuremas ratsionaalses dis-kursuses, mis püüab suhestada theos’t teiste“reaalsust” moodustavate ideedega: kos-mos, mateeria, psych‘, sÇma, mõistus/noûs jne. Metafüüsiline kaugus kõrgeimatheos’e ja siinse materiaalse cosmos’e va-hel, mida toetasid antiikse teaduse arusaa-mad, seletab vahetalitust puudutavate fi-

losoofiliste ideede vohamist kreeka-roo-ma paideia’s, mille alla paigutub ka antiik-ne kristoloogia nii oma doketistlikul kuika mittedoketistlikul kujul.7

Selles seisnebki üks meie praegustehädade peamisi allikaid. Teoloogia onfilosoofiline. Põhimõtteliselt suhestab see“jumala”/“jumalikkuse” teiste üksustegasuuremas – ja ideaalkujul süstemaatilises– tähenduse diskursuses. Aga pühakiri onnarratiivne. Piiblis on Jumal tegelane,mitte ratsionaalne printsiip; evangeeliumi-des Jeesus seda enam. (See, et Jeesus onnii ajalooline kui kirjanduslik tegelane, onmuidugi asjaolu, mille juurde ma veeltagasi tulen.) Me võime piibliteksti – või-me igat teksti – lugeda filosoofiliselt, kuime tahame, aga selle tagajärjeks on me-tatekstuaalne tõlgendus. (Ajalooliselt täitislünga mythos’e ja filosoofia vahel tüpoloo-giline allegooria.)8 Piiblitekstid ise annavadmeile esmajärjekorras lugusid, mitte süs-teeme. Neid võib sundida andma süstee-me – või ehk süsteemidele alla andma –ainult hermeneutilise pingutuse varal.

Asjaolu, et moodne filosoofia – valigeise, kas alates Wittgensteinist, Spinozastvõi Descartes’ist – kannatab (või peakskannatama) metafüüsilise afaasia all, lisabtänapäeva teoloogia probleemidele ainultjärjekordse kihistuse. Aga püüd leida tra-

5 “Mittetekitatud [st mitte-tingitud ehk iseoleva] isa olemuseks on rikkumatus, iseolev, lihtneja ühtlane valgus,” Ptolemaios, Ad Floram 7.7.6 Pagan Monotheism in Late Antiquity. Ed. P. Athanassiadi, M. Frede. Oxford; New York,1999.7 Doketism (kr ‘näima’) – paljude gnostikute pooldatud õpetus, mille järgi Jeesuseloli ainult näiliselt ihu ja seega ta ka suri ainult näiliselt, mitte tõeliselt. Tlk.8 Vt esseid kogumikus: Interpretation and Allegory: Antiquity to the Modern Period. Ed. J.Whitman. Leiden, 2000. Need käsitlevad ajavahemikku Homerosest kuni 20. sajandi kesk-paigani.

,

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM128

kruu0801.p65 21.01.08, 15:261

130 FREDRIKSEN

ditsioonilistest religioossetest tekstidestfilosoofilist tähendust on endaga alatiprobleeme kaasa toonud, sest need inim-liku mõtiskluse ja väljenduse kaks vormion seesmiselt erinevad. Poseidonios pidiHomerose ja Hesiodose kallal sama paljuhigistama nagu Philon Moosese kallal,nagu Justinus või Origenes või AthanasiosJesaja ja Matteuse kallal.9 Ajalooteaduseuuemad saavutused ei pruugi traditsiooni-lise kristoloogia intellektuaalseid huvisidega pühendumust millekski kohustada,aga oma vastuhakus filosoofilisele ümber-sõnastamisele ei erine ajalooteadus kuigipalju pühakirjast endast. Lihtsamini öel-des, ajalugu on piibli pühakirjaga sarnasemja pühakiri ajalooga sarnasem kui kumbkineist filosoofiaga. Intellektuaalsed prob-leemid, mille ees seisavad teoloogid, kestahavad uuemast ajalooteadusest kasu lõi-gata, on sisse kirjutatud juba kristlikussealusprobleemi, kuidas lugeda piiblit filo-soofiliselt, see tähendab, teoloogiliselt.

Kontekst ja tähendus

Nüüd teine seik, mosaiik. Enamik inimesion seda lugedes Rooma ohvitseri jubadekodeerinud kui Johannese evangeeliumiKristuse kujutise. Minu üliõpilased, kespole ladina keeles nii kodus, ahhetavad

alati üllatunult, kui ma sealse lipukirja äratõlgin. Tahaksin, et suudaksin panna nadsama moodi reageerima, kui tutvustanneile feministlikku Jeesust, kontrakultuuritegevuskunstnikust Jeesust, talupoegademaareformi eest võitlevat Jeesust, sotsiaal-set võrdsust kuulutavat Jeesust, postsionist-likku antinatsionalistlikku Jeesust – noh,ma võiksin jätkata.10 Need viimased kujud– mis praegustes ajaloolise Jeesuse konst-ruktsioonides väga popid – ei ole põrmugivähem anakronistlikud kui see Johanne-se evangeeliumi Kristus Ravennast.

Mitmes mõttes on selles kuuenda sa-jandi kujutises siiski rohkem intellektuaal-set rangust kui paljudes tema tänapäevastesakadeemilistes paarikutes. Kuivõrd kunst-nik tundis evangeeliume, pidi ta teadma,et tema esitatud tegelane ei ole kaugeltkimitte ajalooline – tähendab, evangeeliumi-dele vastav – Naatsareti Jeesuse kujutis.See kunstnik tegi hoopis teoloogilise japoliitilise avalduse antiikse monoteismi,jumaliku vahenduse ja impeeriumi kohta.Üks Jumal; üks Issand; üks Impeerium;üks Imperaator. See, et keiser valitseb jakaitseb riiki taeva eriagendina maa peal,oli impeeriumi äranämmutatud lööklause.Kristianiseeritud kujul õitseb niisugunemõte täiel rinnal esimest korda Eusebiosetöödes. See Vahemere vagadusest päritmõte leidis endale väljenduse hellenistlikes

9 Vt R. L a m b e r t o n, Language, Text and Truth in Ancient Polytheist Exegesis. Rmt-s:Interpretation and Allegory, lk 73–88.10 Varasemaid ja põhjalikumaid kurtmisi võib lugeda minu töödest: From Jesus to Christ. 2.tr. New Haven, 2000, lk XIII–XXVIII; Jesus of Nazareth, King of the Jews: A Jewish Lifeand the Emergence of Christianity. New York, 1999, eriti lk 197–213; What You See IsWhat You Get: Context and Content in Current Research on the Historical Jesus. TheologyToday kd 52, 1995, lk 75–97.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM130

FREDRIKSEN 131

valitsejakultustes ning võeti siis üle Roomapoolt, aga tema spetsiifiliselt imperiaalneväljendus saab alguse siis, kui algab impee-rium – Augustusega, ehkki Aurelianus,Diocletianus ja seejärel Constantinus and-sid talle erilise suuna.11 Meie mosaiigi-kunstnik tihendas ja kristianiseeris neidarusaamu, andes sellele, mida imperaatorija tema kujutise kultus alates esimesestsajandist e.m.a ja veel kaua pärast 312.aastat käitumuslikult oli kodeerinud, kau-ni visuaalse vormi12 Kujutise anakronismseisis teoloogia teenistuses.

Mida teenivad tänapäeva anakronis-mid?13 Arvan, et ennekõike oma autoriteidealiseeritud poliitilisi seisukohti; kardan,et väga sageli lamedaid stereotüüpe Jeesusesünnipärasest religioonist.14 Ajaloo poole

pöördudes üritavad need Jeesuse-kujutisedleida kuidagi õigustust oma autorite usku-mustele – selles osas, mis puudutab ehedatreligiooni (ei vereohvritele, ei kahtlaste-le rituaalidele!); juute ja juutlust (“judaism”käib küll; aga nagu Jeesus ja Paulus mõist-sid, oli juutidel vaja kõrvale heita “etnilisedpiiritähised” – ümberlõikamine, kašrut,15

ja sabatipidamine); häid ühiskondi (põh-jendusega, et egalitaarne ühiskond tähen-dab antipurismi). Loetelu üksikpunktidvahelduvad vastavalt iga uurija erihuvidele.Just nende kujutiste kõlbeline “relevant-sus” on see, mis teeb nad ruttu vanaks janäitab, kui ajalootud nad tegelikult on.Nende põhimine tõlgenduskontekst onolevik. Kuivõrd olevik triivib halastamatultminevikku, kaotavad need kujutised võime

11 Aurelianuse päikesemonoteismi ja Constantinuse kohta vt Henry Chadwicki tänini väär-tuslikku arutlust: H. C h a d w i c k, The Early Church. Harmondsworth, 1967, 8. ptk.12 Vt eriti: S. R. F. P r i c e, Rituals and Power: The Roman Imperial Cult in Asia Minor.Cambridge; New York, 1984; H. A. D r a k e, Constantine and the Bishops: The Politics ofIntolerance. Baltimore, 2000 – sellest, kuidas Constantinus pani päikesekultuslikud ja krist-likud kujutised oma imperiaalse poliitika teenistuses koos mängima; J. H. W. G. L i e b e -s c h u e t z, Continuity and Change in Roman Religion. Oxford; New York, 1979, eriti lk235–304 – imperiaalse teoloogia ja (sõna otseses mõttes) jumaliku vahenduse poliitikast; G.W. B o w e r s o c k, Polytheism and Monotheism in Arabia and the Three Palestines.Dunbarton Oaks Papers kd 51, 1997, lk 1–10. Bowersock näitab, et isegi veel 5. sajandil aus-tati Constantinust Konstantinoopolis kui jumalat ( : Philostorgius, Historia Ecc-lesiastica 28) ja Theodosius II kirjutas austusest, mida avaldati tema nuumenile ja kujutiseleavalikel pidustustel: Codex Theodosianus 15.14.1 (aastal 425).13 Vt E. P. Sandersi arutlusi anakronismist akadeemilistes käsitustes Jeesusest, kes seisabeemal vereohvritest, (rituaalse) puhtuse reeglitest, deemonlikest jõududest ja lunastuseapokalüptilistest tõlgendustest või on neile vastandatud (“Jeesus kui esimene moodne inime-ne”): E. P. S a n d e r s, Jesus, Ancient Judaism and Modern Christianity: The QuestContinues. Rmt-s: Jesus, Judaism and Christian Anti-Judaism: Reading the New Testamentafter the Holocaust. Ed. P. Fredriksen, A. Reinhartz. Louisville, 2002, lk 31–55.14 Neid asjaolusid silmas pidades on Sanders andnud tabava ülevaate nii tänapäeva Paulu-se-alastest uuringutest (Paulus and Palestinian Judaism. Philadelphia, 1977, lk 33–59 ja434–442) kui ka Jeesuse-uurimustest (Jesus and Judaism. Philadelphia, 1985, passim); enneteda on ilmunud George Foot Moore’i põhjapanev essee: Christian Writers on Judaism.Harvard Theological Review kd 14, 1921, lk 197–254; vt ka minu eespool viidatud töid, vt7. viide.15 kašrut (hbr) – rituaalne kõlblikkus v puhtus. Tlk.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM131

132 FREDRIKSEN

vastu kajada ja toovad ilmsiks oma tege-liku skemaatilisuse. Nagu John Meier ontäheldanud, mõlgutades (tuhandetel lehe-külgedel) mõtteid ajaloolise Jeesuse üle:miski ei vanane kiiremini kui relevantsus.

Kas Jeesuse teoloogilised kujutised onseesmiselt anakronistlikud? Jah, sest tähen-duskategooriad, mis teoloogilist lähenemis-viisi struktureerivad, ei pärine Jeesuseajaloolisest kontekstist: tõlgendada tedanende valgusel tähendab võtta ta välja tema“sünnipärasest” kontekstist ja panna kuhu-gi mujale. Aga just seda teoloogia – igasu-gune teoloogia – teeb. (Philoni väitedMoosese kohta tema teoses “De opificiomundi” oleksid rabanud “ajaloolist”Moosest samavõrra nagu professionaalseteteoloogidest poliitikute poolt Kalchedonisüksmeelselt välja töötatud dokument “aja-loolist” Jeesust.) Ja teoloogilised tähen-duskategooriad ise alluvad samuti aja ku-lule. “Olemise alus” ja “ülim huvi” [ul-timate concern] krigisevad praegu; samuti“substants” ja “põhiolemus”, aga maheda-malt – võib-olla sellepärast, et nende va-nanemist varjab kiriklike institutsioonidebotox’i-ravi. Aeg ei pea pühi.

Teoloogia anakronistlik iseloom tule-neb paratamatult tema eesmärgist: sõnas-tada filosoofiliselt põhimõtteid, millelepakuvad tuge viited pühakirjale. Aga aja-looteadusele annab anakronism hävitavalöögi, sest ta õõnestab ajaloolise lähene-mise raison d’être’it. Teisi sõnu, selleks etolla teoloogia, peab teoloogia paratamatultolema anakronistlik; selleks et olla ajalu-gu, ei saa ajalugu kunagi olla anakronist-lik. Need tänapäeva teoloogid, kes tahavadlülitada kolmanda otsingulaine tulemusioma kristoloogilistesse tõlgendustesse,

peavad niisiis talitama väga ettevaatlikult.Anakronismi-probleem ajalooteaduses(seal, kus see on probleem), mida toidabsoov, et vana tegelaskuju oleks otseseltrelevantne ka tänapäeva huvidest lähtuvalt(eriti lähtuvalt tänapäeva eetilistest võipoliitilistest huvidest), tekitab palju dop-pelgänger’eid.

Ajaloolise Jeesuse alastes käsitlustes onanakronism lihtsalt halb ajalugu. Teoloo-gilistes käsitlustes on anakronistlikud Jee-sused halvast ajaloost halvemad, nad onhalb teoloogia. Klassikaline väljend “halvateoloogia” kohta on “ketserlus”. Anakro-nism ajaloolise Jeesuse alastes uurimustesviib, teoloogia seisukohalt, doketismi.

Pöördun nüüd teoloogide poole. Ja maei pea silmas mitte teoloogiat kui niisu-gust, vaid kristliku teoloogia põhiolemus-likku õpetust, nimelt õpetust lihakssaami-sest. Ajaloolased võivad kirjutada ja tege-likult kirjutavadki ajalugu, ilma et nadsellele õpetusele, või õieti üldse ühelegiõpetusele, mingit tähelepanu pööraksid.Ajaloo kirjutamisel (ükskõik missuguseajaloo, mitte ainult antiikse kristluse ajalookirjutamisel) teoloogiline õpetus mittelihtsalt ei ole tähtsusetu, vaid see peabkiolema tähtsusetu.

Aga kristlikule teoloogiale ei saa lihaks-saamise õpetus tähtsusetu olla. Veel kord,teoloogiline lähenemine on seesmiseltanakronistlik juba seetõttu, et ta on her-meneutiline lähenemine. Aga kui kris-toloogia jõuab Jeesuse anakronistlike tõl-gendusteni – kui seatakse ohtu teoloo-giliste pingutuste ajalooline komponent ise–, siis vääratab ta ketserlusse. Väidetavaltajalooline Jeesus, kes tunneb end meiesajandis ja meie kultuuris mugavamini kui

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM132

FREDRIKSEN 133

enda omas, ei ole täielikult ja päriseltinimlik Jeesus, see, kes elas ning tegutsesmõtestatult ja sihipäraselt kindlas kohas jaajas: Galileas ja Rooma Juudamaal, usklikujuudina, Teise templi päevil.16 Tõeliselt“ajalooline” Jeesus on määratav ainult omaajaloolise, sotsiaalse ja kultuurilise kesk-konna kaudu nagu meiegi.

Kas hea ajalugu võib kaasa aidata heateoloogia loomisele, on keeruline küsi-mus: peaksime teadma, missugune “heateoloogia” on. Aga halb ajalugu loob kind-lasti halva teoloogia. Kuigi Jeesust paku-takse neis uuringutes välja antiikaegsetegelasena, on niisugune Jeesus tegelikultümberistutatud tänapäeva kristlane, kodu-maatu mees. Ajast lahti rebituna ei ole tareaalne isik. Anakronistlik Jeesus on do-ketistlik Jeesus. Ja doketistliku Jeesusetagajärjeks saab omakorda olla ainult do-ketistlik Kristus.17

Rääkides rangelt ajaloolasena – agaajaloolasena, kellele kristoloogia ja kristluskorda lähevad – oleks mul siiski kahjulihakssaamise õpetusest loobuda. Loodan,et mu kolleegid, kes on tegelikult teoloo-gid, tunnevad sama moodi. Kristlaste tar-vis ühendab lihakssaamine filosoofilise“jumala”-idee inimliku ajaga, andes piibliJumalale – selle aja ja inimeste loojale –ja piibli müüdile pidepunkti kristlikusteoloogias. Lihakssaamine on see, missäilitab selles mõttes – piibellikus mõttes– kristluse juudilikkuse. Õpetusena pakubsee aluse kokkupuutepunktile piibli ja

kiriku vahel, ja Jeesuse ja Kristuse vahel.Lihakssaamise mõiste ja õpetus komp-

litseerib kõiki teisi küsimusi, ja siingipuudutame neist mõningaid: jumalikkus,inimlikkus, aeg, ajalugu, hermeneutika,tähendus, identiteet. Nii nagu inglitega, onka sellega eriti raske heidelda. Aga kuikristlik teoloog olla oleks lihtne, siis oleksigaüks kristlik teoloog. Niisiis ütlen meiehulgas viibivaile teoloogidele: Hazak,hazak: olge julged ja asuge asja kallale.

Isikukäsitused

Kas Jeesus arvas, et ta on Jumal? Lähtu-me A. J. Levine’i nendingust – et Jeesusei olnud bipolaarne – ja mõtleme siit edasi.

Kalchedoni kirikukogu pani 451. aas-tal paika klassikalise kristoloogia termi-nid: Jeesus on “täielikult jumal ja täielikultinimene, segunemata ja moondumata”.Niisugune sõnastus ei nõua usklikelt veen-dumust selles, mida vastuseks meie küsijaleväitis Wright, nimelt, nagu oleks Jeesusarvanud, et ta on jumal. Piiskopid olidneed, kes arvasid, et Jeesus on jumal. Nadleidsid pühakirjast salme, mis nende väidettoetasid, aga selle väite enda taga seisidpõhjendused, millele oli juba ammu alusepannud teoloogiline käsitus cosmos’e jatheos’e vahelisest vahetalitusest. Mis juh-tub, kui me koondame need asjad nendeviienda sajandi sõnastuses – arusaamajumalast (“teoloogia”) ja inimesest (“ant-

16 Teine tempel – juutide pühakoda, mis ehitati hävitatud Esimese templi asemele pärast nnPaabeli vangipõlve aastal 516 e.m.a ning hävitati roomlaste poolt aastal 70 m.a.j. Tlk.17 Selle kohta vt: E. P. S a n d e r s, Jesus and Judaism, lk 340; P. F r e d r i k s e n, From Jesusto Christ, lk XXV–XXVIII, 214–215.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM133

134 FREDRIKSEN

ropoloogia”) – Jeesuse ajaloolise isikuümber?

Theos oli muistses monoteistlikus ku-jutluses – nii paganlikus, judaistlikus kuika kristlikus – palju paindlikum terminkui “Jumal” selle tänapäevase ümberke-hastusena. Tänapäeval funktsioneerib “Ju-mal” mõisteliselt kui ainuline jumaliktuum. Antiigis paiknes jumalikkus astmi-kul alates kitsalt piiritletud tipus asuvastülemjumalast läbi cosmos’t täitvate ja liigen-davate taevaste ja ülitaevaste arukate tege-laste18 kuni saadikuteni (angeloi), kes erikihtide vahel sidet peavad, ja viimaks kunitaeva käsilastena toimivate eriliste inimolen-diteni, kelle hulka nii enne kui pärast 312.aastat täieõiguslikuna kuulus ka imperaator.Jumalikkus ei viidanud ontoloogilisele iden-

titeedile. Logos oli jumal, see tähendabjumalik ( , Jh 1:1), aga mittesama mis “Jumal” ise ( ).19

Samuti Metatron. Nii paganate, juutidekui kristlaste meelest olid koos ülemjuma-laga olemas ka teised jumalad – nii-öeldatemast “allpool” ja sõltuvuses. Juutide jakristlaste meelest, ehkki mitte paganatemeelest, ei tohtinud neid teisi jumalaidteenida, aga nende olemasolu ja vägekindlasti tunnistati.20

Niisiis esitati väide Jeesuse jumalikustseisundist algselt kultuuriruumis, kus nii-sugune mõte oli mõeldav, ilma et see olekseo ipso seadnud kahtluse alla ühelt pooltJeesuse inimlikkuse terviklikkust21 võiteisalt ülemjumala (Jumal Isa) selget eri-sust.22 Teoloogiliselt sobis väide kokku

18 Ükskõik milline oli selle kosmose konfessionaalne kuuluvus. Paganliku määratluse kohta vttaas Sallustiust; judaistliku määratluse kohta vt: Philon, De opificio mundi (kus Philon ütlebtähtedest rääkides täiesti endastmõistetavalt: theoi); kristliku määratluse kohta vt: Origenes,Peri ArchÇn.19 Iga asjatundlik kommentaar talutab lugejaid läbi kreeka keele grammatikaseikade padri-ku, mis ümbritseb atribuudi positsioonis artikleid ja nende seoseid Johannese evangeeliumisissejuhatusega.20 Piibli järgi nt Mi 4:5 (“Kuigi kõik rahvad käivad igaüks oma jumala nimel, käime meie Is-sanda, oma Jumala nimel, ikka ja igavesti”); vrd Septuagintas 2Ms 22:27 (LXX järgi 28), kuskäsk mitte needa jumalat (elohim) saab kuju “Sa ei tohi neid jumalaid (theous) needa.” Nii kaPaulusel 2Kr 4:4 (“selle kosmose jumal” töötab Paulusele vastu); Gl 4:8–9 (stoicheia ‘alg-ained’); Ef 6:12 (astraalsed või kosmilised olendid). Kirjalikes mälestistes leidub üksikasjalik-ke kirjeldusi sellest, kuidas oli korraldatud asjaajamine diasporaa juutide ja nende madala-mate jumalike olendite vahel, kellest peeti lugu ja keda aeg-ajalt appi kutsuti (nagu näiteksorjade vabastamist puudutavas Bosporuse ürikus), aga põhimõtteliselt ei teenitud. Vastavaidnäiteid tuuakse ja analüüsitakse raamatus: L. I. L e v i n e, The Ancient Synagogue: The FirstThousand Years. New Haven, Conn., 2000.21 Seejuures peetakse silmas inimlikkust sellisena, nagu seda määratleti antiigis. Gnostilise jamarkionistliku kristoloogia õigustuseks rõhutan siinkohal, et kui soma oli igasuguse mitteju-maliku reaalsuse vältimatu komponent (Origenese jaoks oli ainult “Jumal“ kui enne Poegaja Püha Vaimu eksisteerinud Isa täiesti asomaatiline), siis sarx oli midagi eemaldatavat, miskuulub antropoloogia – ja järelikult ka kristoloogia juurde. Doketistlikul Kristusel ei olnudpäriselt lihalikku keha; aga Tertullianuse, Eirenaiose ja teiste jõuliste heresioloogide lahkelloal ei tähendanud see sedasama, mis väide, et Jeesus ei ole päriselt “inimlik”. Doketism olikooskõlas lunastuse-käsitustega: kui soma pneumatikon [vaimne keha] pidi päästetama, siissarx [liha] mitte – nii, nagu Paulus oligi juba ammu selgesti öelnud (1Kr 15:50). Ajaloolises

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM134

FREDRIKSEN 135

kaasaegsete monoteismi-arusaamadega(üks jumal tipus, teised erinevatel astmetelallpool). Kalchedoni kirikukogu kinnitasäärmusliku versiooni sellest jumalike isi-kute astmelisust eeldavast traditsioonili-semast arusaamast. See piirnes paradok-siga. Aga see ei olnud mõttetus.

Nõnda oli siis. Praegu on teisiti. Klas-sikaline kristoloogiline vormel püsib –institutsionaalse heakskiidu balsamee-ringus; aga nii universum kui ka filosoofiaon palju muutunud. Tänapäeva teaduseajastu saabumisest alates on maailm ühaenam ja enam nõidusest vabanenud. Selletagajärjel on Lääne arusaamad jumalusestmuutunud märksa rangemaks, samal ajalkui Lääne isikukäsitused keskenduvad ühaenam identiteedi, mälu ja kehalisuse kü-simustele.23 Kinnitada, et inimolend onjumal, ükskõik kuidas seda tänapäeval kateha üritataks, ei ole paradoks. Kui termi-neid üle ei vaadata ja ümber ei määratleta,siis see on mõttetus.

Kõik see on ajaloolise Jeesuse uurimiseviinud kummalise teisese fundamentalis-mini. Vaatamata postmodernistliku rela-

tivismi mülkale määrab empiiriline teadus– Lääne kultuuri kroonijuveel alates renes-sansist – endiselt paljud ükskõik mis laaditõepretensioonide seaduspärasuse või tä-henduslikkuse kriteeriumidest. Niisuguneempirism komplitseerib teoloogilisi väi-teid ajaloolise Jeesuse kohta, soodustadesomamoodi fundamentalismi, teatud in-tentsioonieksitust. Selleks et seadustada võiõigustada kristlikke uskumusi Jeesusest,arvatakse need uskumused Jeesuse endaomaks. Kui Jeesus ise mingit mõtet eimõelnud, siis ei tundu see mõte – ena-masti mingi teoloogiline mõte – traditsioo-ni tarvis küllalt õigustatud.

Niisiis, kui kristliku õpetuse järgi Jee-sus suri inimkonna pattude eest, siis peabJeesus olema samuti nii arvanud, ja takorraldas oma suremise vastavalt sellele.Kui kristluse järgi Jeesus oli messias, siispeab Jeesus olema samuti nii arvanud –hoolimata segavast asjaolust, et isegi evan-gelistid, kes selgesti pidasid Jeesust mes-siaks, ei kujuta teda päris selgesti sedaütlevat.24 Kui kristlus arenes edasi seadu-seta mittejuudi kirikuna, siis just seda

kontekstis kaitseb see antidoketistlik retooriline nüke, ehkki kaudselt, liha ülestõusmist, ningteise sajandi lõpu ja kolmanda alguse kiliastlikke arusaamu lunastusest. Vt P. F r e d r i k s e n,Apocalypse and Redemption in Early Christianity: From John of Patmos to Augustine ofHippo. Vigiliae Christianae kd 45, 1991, lk 151–183.22 Vastupidiselt Athanasiosele oli see Ariuse seisukoht: mitte et Kristus oleks “loodu”, vaid etta on sõltuv ja et Jumal Isa on ainus ise-olev, mitte-sõltuv entiteet. Arius kasutas traditsiooniõigesti: Uue Testamendi sõnastus (isa/poeg) ja filosoofia (theos/logos) olid hierarhilised. Masaan aru, kuidas Athanasios võitis; aga ta poleks pidanud võitma.23 Teaduse kohta ja universumi nõidusest vabanemise kohta vt Max Weberi klassikalist käsit-lust: M. W e b e r, Teadus kui elukutse ja kutsumus. Akadeemia, nr 8 ja 9, 1999. Selge ja veen-va ülevaate tänapäevastest, nii filosoofilistest kui õiguslikest isiku-konstruktsioonidest ja sel-lest, kuidas nende konstruktsioonide hägusus sünnitab probleeme meditsiinieetikas, annab:A. I. T a u b e r, Confessions of a Medicine Man: An Essay in Popular Philosophy. Cambrid-ge, Mass., 2000,24 P. F r e d r i k s e n, Jesus of Nazareth, lk 137–154.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM135

136 FREDRIKSEN

Jeesus oligi taotlenud. Ja nii edasi (ja eda-si).25 Sellest ka Wrighti vastus meie küsi-jale Duke’i ülikooli konverentsil.

Et lõpetada sellega, kust me alustasime,siis: Kas Jeesus arvas, et ta on Jumal? Maei tea, aga ma kahtlen selles. Niipalju kuima öelda oskan, evangeeliumide põhjal jaoma teadmiste põhjal tema sotsiaalsestkeskkonnast, näib ta olevat tegutsenudpigem judaistliku prohvetluse paradigmas.Selles kultuuris võidi prohvetit nimetada“Jumala pojaks”, aga sellega ei kaasnenudmingit ontoloogilist pretensiooni. See eitähenda, et kristlikel teoloogidel poleksküllaldaselt alust arvata, et Jeesus on “ju-malik”, ükskõik mis moodi nad otsustavadseda väidet põhjendada; aga nende alustehulka ei saa kuuluda see, mida Jeesus iseendast arvas.

Pärast tema eluaega hakati hellenistlikusünagoogi üsas areneva kristliku teoloogiamõttearendustes Jeesuse kohta – juba va-rakult, kui vaatame Pauluse kirju selleettevõtmise osana; aga kindlasti sajandilõpus, kui näiteks Johannese evangeeliumilõplik redigeerimine toimus tõepoolest selajal, või Kirja heebrealastele või Ilmutus-raamatu koostamine – esitama väiteidJeesuse staatusest jumaliku volinikunamõlemas tähenduses: Jumala volinikuna,kes ise on rohkem kui inimene. Needseisukohad ei tuginenud mitte niivõrdsellele, mida ajalooline Jeesus oli arvanud

või ütelnud, kuivõrd sellele, mida temajärgijad arvasid Jeesuse kohta omaenda(vahetu või paradosis’ele26 tugineva) koge-muse põhjal tema ülestõusmisest.

Süstemaatilised mõttearendused Jeesu-sest kui jumalikust olendist pidid ootamakristlasi, kellel oleks haridus ja ideoloo-giline motivatsioon nende väljaütlemiseks.Sellega jõuame paganlikena alustanud teisesajandi intellektuaalide nimekirjani:Valentinos, Markion, Ptolemaios; Justinusja teised varased kirikuisad. Nende tegevusoli suurel määral hermeneutiline, sedasuunasid piiblipäraselt ümbermõtestatudfilosoofilised vaidlusküsimused.

Kristliku teoloogia üsaks on kirik, üks-kõik mida kiriku all mõelda või kuidasseda määratleda. Naatsareti Jeesus oli selleteoloogia vajalik, kuid mitte piisav põhjus.Ajada hilisemad teoloogilised seisukoha-võtud ajaloolise Jeesuse kraesse on lihtsaltanakronistlik. Kui lihtsalt kokku võtta,siis: ükskõik, missuguseid seaduslikkusekriteeriume kirikud oma kristoloogiateõigustamiseks ka kasutaksid – ja erinevadkirikud otsustavad erinevate kriteeriumidepõhjal –, see, mida ajalooline Jeesus “oleksmõelnud”, ei saa kuuluda nende kriteeriu-mide hulka. Intentsionalistlik fundamen-talism on ühtaegu rumal ajalugu ja halbteoloogia.

25 Wrighti tööd nii Pauluse kui eriti Jeesuse kohta on mälestusmärk seda laadiintentsionalistlikule fundamentalismile. Kõige hilisematest töödest vt: N. T. W r i g h t,Christian Origins and the Question of God. Vol. 2: Jesus and the Victory of God. Minnea-polis, 1996; vt ka: P. F r e d r i k s e n, Jesus of Nazareth, lk 293–294.26 paradosis (kr) – pärimus. Tlk.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM136

FREDRIKSEN 137

Kristlus ja judaism

Miks minu väited Jeesuse ja Templi kohta27

sel ammusel Piiblikirjanduse Seltsi koos-olekul nii kangesti mu tundmatut kolleegiärritasid? Õpetlasena pidi ta ju ennegiteadma, et kui Jeesus suri ristilöömisetagajärjel, siis suri ta Rooma käe läbi. Agaminu rekonstruktsiooni lisatulemusenakahanes preestrite esmajärguline huvi Jee-sus oma teelt kõrvaldada. Olin väitnud, etevangeeliumide tunnistusest pole võimalikvälja sõeluda mingit põhimõttelist usuvaid-lust või olemuslikku religioosset vastassei-su Jeesuse ja preestrite vahel. Just see as-jaolu, mitte järeldused ristilöömise teoks-tegijate kohta, häiris tegelikult mu kollee-gi.28 Aga tema küsimus kõlas nii: “Kas tetahate öelda, et juudid ei tapnudki Jee-sust?”

Tänapäeva õpetlased, ükskõik kas nadkuuluvad mingisse konfessiooni või mitte,vaatavad kristlikku minevikku paratama-tult läbi ortodoksse contra iudaeos-tradit-

siooni29 prisma. Teoloogilise ja herme-neutilise mõistena on “juut” – lihalik,südametu, filosoofias tuhm ja ägedalt an-tikristlik – saanud oma tuttavliku kujupaganlikena alustanud teise sajandi intel-lektuaalide vaidlustes.30 Niisugune käsitusaitas neil intellektuaalidel vastandada omaveendumusi Septuaginta lugejaina teistelepiiblikogukondadele. Näib, et üheski an-tiikses mittejuudi teoloogilises süsteemisei esine juudid ega judaism positiivsesvalguses. Siiski sai juutide vaenulik kuju-tamine määravaks iseloomujooneks justortodokssele teoloogiale.

Constantinuse eestkoste andis võimuviimaks ortodoksi piiskoppide, contraiudaeos-traditsiooni õpetatud kandjatekätte. Kui Vahemere kodanikukultuurkokku varises ja kohalik võim koonduspiiskoppide ümber, soodustas see tradit-sioon Läänes juutide ja kristlaste üha sü-venevat sotsiaalset eristumist; ja eristuminesoodustas sihipärast vaenamist. Ja juudi-vastane hermeneutika hakkas määrama

27 Mis on kokkuvõtlikult esitatud raamatus: P. F r e d r i k s e n, Jesus of Nazareth, lk 207–259; vt ka artiklit: P. F r e d r i k s e n, The Historical Jesus, the Scene at the Temple, and theGospel of John. Society for Biblical Literature Annual Meeting 2002, leitav [email protected] Samasuguse reageeringu kohta vt siinses väljaandes Terrence W. Tilley essee “TeachingChristology: History and Horizons” 18. märkust. Tilley märgib: “Fredrikseni rekonstrukt-sioon peaaegu lahustab Jeesuse tema taustasse.” Just seda ma mõtlengi: Jeesuse sünnipäranereligioon ei ole mitte tema “taust”, vaid tema keskkond. Miks mitte vaadata kristlust – eritikui me tahame jälgida seda nähtust Jeesuse enda eluajani välja – kui judaismi äärmist vormi,mitte aga midagi sellest eraldi seisvat?29 Ülevaate saamiseks selle indentiteeti-kinnistava konstruktsiooni taga seisvast sotsiaalsest jaintellektuaalsest ajaloost vt: P. F r e d r i k s e n, What ‘Parting of the Ways’? Jews andGentiles in the Ancient Mediterranean City. Rmt-s: The Ways That Never Parted: Jews andChristians in Late Antiquity and the Early Middle Ages. Ed. A. H. Becker, A. Y. Reed. Tübin-gen, 2004.30 Kaaluka käsitluse pakub: J. L i e u, Image and Reality: The Jews in the World of theChristians in the Second Century. Edinburgh, 1996.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM137

138 FREDRIKSEN

seda, kuidas kirik omaenda minevikkumõistis, nii et hellenistlikke juudi tekste,mis moodustasid kiriku tuumkaanoni –evangeeliume ja Pauluse kirju – loeti, naguoleksid need ise contra iudaeos. Nõndahakati Jeesust ja Paulust käsitama, justnagu jutlustanuksid ja töötanuksid nadjudaismi vastu.

Hiljem on kristliku identiteedi ja krist-luse kujunemiskäigu kristlikud konstrukt-sioonid sajandeid opereerinud sellesamaarusaamaga judaismist kui kristluse vas-tandist. Me näeme seda kirikuisade, mit-tejuudi kristlaste omavahelistes vaidlustes:nõnda saab Tertullianus nimetadaMarkioni “juudiks”; nõnda saab Origenesnimetada omaenda kiriku kiliastlikkesimplicior’e “juutideks”; nõnda saabAthanasios tembeldada oma vastaseid“juutideks”; ja Ambrosius enda omi; jaAugustinus enda omi. Koostoimes 19.sajandi rassipuhtuse teooriatega aitas cont-ra iudaeos-traditsioon kaasa Saksa protes-tantlike kirikute püüdlustele, mille tule-musena loodi dejudaiseeritud Uus Testa-ment ja aaria Jeesus.31 Koostoimes täna-päeva akadeemilise identiteedipoliitikagaon see loonud judaistliku seksismi ja pat-riarhaalsuse pimediku, millele saab vas-

tu särada Jeesuse feministlik valgus; Teise-templi-judaismi rusuva ja puristlikus kä-supaines preestrivalitsuse, mille vastuvapralt võitleb egalitaarne Jeesus; rahvus-liku, rassiliselt välistava judaismi, milleleastub vastu internatsionalistist kõikikaasavJeesus. Vanad loosungid (arm versus teod;vabadus versus legalism; evangeeliumversus seadus) on kõrvale heidetud ja tei-sed, sama vanad (halastus versus puhtus)on esile tõstetud.32

Kas kristlik identiteet peab sõltumajuutide ja judaismi karikatuuridest? Kasjuudid peavad alati ja igal pool olemaneed, kes tapsid Jeesuse, selleks et krist-lased saaksid sujuva selgusega öelda, kesnemad (enda arvates) on? Ma ei tea. Vii-mane vägivallalaine Iisraelis on ilmsikstoonud kristliku antijudaismi tasandi,mida ma pole kunagi varem oma elu jook-sul näinud. Hispaania El Periodico deCatalunya avaldas pilapildi väikesest araa-bia poisist, üsna Trento Simoni sarnasest,kes on löödud risti Taaveti tähele Iisrae-li lipul.33 Kui relvastatud Palestiina võit-lejad barrikadeerisid end Iisraeli sõjaväevastu Petlemma Kristuse sündimise kiri-kus, vastas üks Edinburghi kirik sellega,et avas Lihavõtte ajal pidulikult tohutu

31 S. H e s c h e l, Transforming Jesus from Jew to Aryan: Protestant Theologians in NaziGermany. Tucson, Ariz., 1995.32 Antijudaismi, juudi patriarhaalsuse ja feministliku Jeesuse kohta vt eriti käsitlusi raamatus:Women and Christian Origins. Ed. R. S. Kraemer, M. R. D’Angelo. New York, 1999; mõ-ningate kolmanda otsingulaine uurijate tava kohta iseloomustada juute ja judasimi halvus-tavalt, selleks et esile tuua oma Jeesuse erilist kõlbelist ülevust, vt: P. F r e d r i k s e n, WhatYou See Is What You Get. Ajalooliselt, sotsiaalselt, antropoloogiliselt ja religioosselt on halas-tuse suhe puhtusesse sama mis kala suhe jalgrattasse. Loosung pärineb Marcus Borgilt, kellerekonstruktsiooni paikapidamatust olen üksikasjalikult lahanud essees: P. F r e d r i k s e n,Did Jesus Oppose the Purity Laws? Bible Review 03.11.1995, lk 20–25, 42–47.33 06.10.2000.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM138

FREDRIKSEN 139

suure õlimaali Kristusest ristil, Roomasõdurid ja Iisraeli Kaitsejõudude (IKJ)ohvitserid tema jalge ees. Ühel Itaalia aja-lehe pilapildil kujutati Jeesus-last (eelda-tavasti oma hällis Petlemmas) silmitsemasIisraeli tanke ja nutmas: “Oo, ei. Kas nadtahavad mu jälle tappa?”34 Los AngeleseDaily News tõi ära Patrick O’Connorikarikatuuri: IKJ sõdurid peksmas (relvas-tamata) Hommikumaa tarku numinoossesõime ees.35 Euroopas ja Põhja-Ameerikason sünagooge põlema pandud. Iisraelipoliitika kriitika suubub pööritamapanevakergusega antisionismi, sealt antisemitis-mi, sealt klassikalisse kristoloogilisse an-tijudaismi.

Kas kristlik antijudaism kunagi otsa eilõpe? Ma ei tea. Pessimistid meie seastleiavad, et kui šo’a ei raputanud kristlik-ku kultuuri lahti tema antisemiitlusest, siisei suuda seda teha miski. Veel kord, maei tea.

Aga ma tean, et vaatamata sellele kihv-tisele pärandile on kristlikud õpetlasedtoiminud teejuhina kolmandas otsingulai-nes, mille tunnusmärgiks on olnud Jeesusejudaismi taastamine. Rünnates kristlikuidentiteedi lihtsakoelisi – ja vihkamistsisaldavaid – konstruktsioone, on see ot-

34 “Non vorranno mica farmi fuori un’altra volta?!” La Stampa, 03.04.2002.35 12.12.2001.36 Vt eriti: W. P. L o e w e, From the Humanity of Christ to the Historical Jesus. TheologicalStudies kd 61, 2000, lk 314–331.37 J. P. M e i e r, The Present State of the ‘Third Quest’ for the Historical Jesus: Loss andGain. Biblica kd 80, 1999, lk 486.

singulaine ühtlasi pakkunud virgutust tä-napäeva kristoloogiale.36 Võin ainult kor-rata ajaloo viinamäe ühe väljapaistvaimavaevanägija John P. Meieri sõnu:

“Asjaolu, et kolmas otsingulaine onasetanud rõhu Jeesuses juudilikkusele, ontahes-tahtmata andnud kristoloogiassejääva panuse … Johannese sõnu kasutades:kui Sõna sai lihaks, siis ei omandanudSõna mingit universaalset, liigilist, üht-moodi igaühele passivat inimlikku ole-must. Niisugune vaatenurk ei võtaks tõsi-selt ei inimloomuse ega jumaliku ilmutusepõhimõttelist ajaloolisust. Sõna sai päriseltlihaks niivõrd, kuivõrd Sõna sai päriseltjuudilikuks. Ilma päris juudilikkuseta polepäris inimlikkust … Arvan, et kolmandaotsingulaine valguses viib Kalchedonivormeli tõeline mõistmine paratamatultjõulise kinnituseni, et liha, mille Sõnaenda omaks võttis, oli juudilik. Isegi kuikolmandal lainel tänapäeva kristoloogialemuud mõju ei ole, tasus kogu ettevõtmineend ära kui selge taaskinnitus Jeesuse juu-dilikkusele.”37

Olen Meieriga nõus, tähendab, tahaksinuskuda, et tal on õigus. Teoloogid: seesõltub teist.

Inglise keelest tõlkinud Kristiina Ross

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM139

140 RIISTAN

Paula Fredriksen (s 1951) kuulub kahtle-mata tänapäevases varakristluse-uurimisestunnustatud tegijate hulka.1 Tema mono-graafiad ja rohked artiklid on tinglikultpaigutatavad trajektoorile “JeesusestAugustinuseni”. Mõnevõrra lihtsustatultöeldes on tegu ajalooperioodiga, mil ku-junesid välja nii õhtumaise kristliku maa-ilmavaate kui rabiinliku judaismi põhijoo-ned. Just juutluse ja kristluse suhted ongiPaula Fredrikseni eriti huvitanud. Temamõttemaailm lähtub seejuures eeskättinglise keeleruumis aset leidvast akadee-milisest diskussioonist, saksa keeleruumistoimuvale viitab ta suhteliselt vähe. Jeesu-se-uuringuis kuulub ta selgesti nn “kolman-da laine” uurijate hulka. Väljend “kolmasotsingulaine” (Third Quest) pärineb bri-ti uustestamentlaselt Tom Wrightilt jasellega iseloomustatakse tänapäevaste Jee-suse-uuringute eemaldumist (umbes 1970.aastaist alates, piirid pole siin päris sel-ged) seni peamiselt saksa keeleruumis asetleidnud ja oma intentsioonilt selgesti ki-riklik-teoloogilisest tööst. Peale selle etuurijad on nüüd väga erineva päritolutaus-taga, kasutavad nad oma töös ka varase-mast palju mitmekesisemat meetodite-pagasit. Sotsiaalteaduslik analüüs, (uus)kirjanduskriitika, retoorikakriitika erivormid jne on vaid mõned näited meeto-ditest, millega tänapäevane piibliajaloolane

arvestama peab – lisaks teadmine, et heaajalugu võtab alati arvesse ka arheoloogi-liste väljakaevamiste tulemusi (ja sellesvaldkonnas on viimastel aastakümnetelvägagi palju tehtud). See tõik on kaasatoonud ka uurimistulemuste suure mitme-kesisuse.

Muidugi peame siin arvesse võtma kaasjaolu, et kuivõrd meie ainsad põhjaliku-mad teadmised Jeesusest pärinevad evan-geeliumidest, mis on oma olult usukuulu-tuslikud, mitte aga kroonika-tüüpi mater-jalid, siis sunnib ajaloolase meetodist läh-tuv kohustuslik ettevaatlikkus allikatesuhtes teda alati looma Jeesuse elust re-konstruktsiooni, mis suuremal või vähe-mal määral erineb evangeeliumitekstidetraditsioonilisest kiriklikust lugemisviisist.Mis aga tähendab seda, et kui me üldsesaame rääkida eri uurijate Jeesuse-piltidesarnasusest, siis on see seletatav rohkemsarnasustega uurimismeetodis ja ühisteseeldustes kui uurimisainest endast esile-kerkiva konsensusliku teadmisega. Näitekskeskenduti 20. sajandi keskpaiga saksauurimustes Rudolf Bultmanni mõjulkerügma (ehk kuulutuse) mõistele. Seetähendas ajaloo uurimist otseselt eksistent-sialistlikus võtmes: varakristlikust kuulu-tusest üritati leida unikaalset Jumala sõ-numit. Usuti, et viimast saab kirjeldadaselle mõju kaudu erinevatele Uue Testa-

1 Praegu töötab ta Bostoni ülikooli professorina. Lähemalt saab huviline tutvuda nii ta pub-likatsioonide kui elulooga ülikooli kodulehel: http://www.bu.edu/religion/faculty/bios/fredriksen.html

AIN RIISTANPaula Fredrikseni Jeesus

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM140

RIISTAN 141

mendi autoritele. Ehkki eri autorite Jee-suse-käsitlused said sealjuures detailideserinevad, olid nad ka paljuski sarnased.Jeesusest eeldati, et ta oli juut, ent temasotsiti unikaalset, st mittejuutlikku juuti.Tema kohta käivast pärimusest teati, et seesai kristliku kuulutuse aluseks, ent sellesõnumi mõju otsing tähendas Jeesuse la-hutamist ka hilisemast kristlikust pärimu-sest.

Ehkki Paula Fredriksen nimetab säärastlähenemisviisi anakronistlikuks, kasvab justsiit välja üks olulisemaid metoodilisi eel-dusi, millel põhineb ka ta enda uurimis-töö. Nimelt hakkasid Bultmanni õpilasedHelmut Köster ja James Robinson 1960.aastate lõpus vaatlema sellessamas mõjuperspektiivis eri allikaid, millest evangee-liumid olid üsna üldise konsensuse koha-selt kompileeritud. Tulemuseks oli tees,et eri allikad väljendavad erinevaid usutun-netusi. See tõsiasi oli olnud uurijateleteada juba vähemalt 19. sajandi keskpai-gast, ent nüüd üritati selle kaudu süstemaa-tiliselt visandada varakristluse-siseseidarengutrajektoore. Arusaam Jeesuse kohtakäivate ideede paljusest 1. sajandil m.a.jteisenes siin selgepiiriliseks arusaamaksvarakristluse sotsiaalsest mitmekesisusest.Paula Fredrikseni esimene ning kriitikutepoolt kõrgelt hinnatud Jeesuse-raamat“From Jesus to Christ” (esmatrükk 1988)on läbivalt kirjutatud samas võtmes.

Teiseks oluliseks Paula Fredrikseniuurimistööd mõjutanud teguriks on olnudsiiski just radikaalne eemalduminebultmanniaanidest. Aastal 1985 avaldasOxfordi õppejõud Ed Sanders raamatu“Jesus and Judaism”, mis paljuski purustasseni väga levinud protestantliku Jeesuse-

uuringu kaanonid. Sandersi üheks oluli-semaks panuseks oli loobumine toonaharjumuspärasest vormikriitilisest kesken-dumisest Jeesuse õpetuste pärimusele: tatõi hulganisti esile senise metoodika järgisaavutatud tulemuste nõrkusi. Selle asemelpostuleeris ta jada faktidest, mida puhtajalooliselt Jeesuse kohta öelda võib, jajagas need faktid tõenäosusastmete kaupaeri kategooriatesse. Kõige aluseks on pea-aegu kindlad faktid ja rea lõpetavad ajaloo-liselt täiesti usutamatud väited. Peaaegukindlaid fakte sai Sanders viis: 1) Jeesusjagas nn “juudi restauratsioonieetikat”(seda kätkes endas tema tegevuse algusRistija Johannese õpilasena, 12 apostlikutsumine, uuendatud templi ootus jaapostlite tegevuse eskatoloogiline olu); 2)ta kuulutas jumalariiki; 3) ta lubas sellestosasaamist ka “nurjatuile”; 4) ta ei astunudjuudi seaduse vastu otseselt välja; 5) eitema ega ta jüngrid oodanud, et jumalariiktuleks rajada relvade abil. Sellega elustasSanders Jeesuse-käsitluse, mille esimestkorda oli 20. sajandi alguses jõuliselt esi-tanud Albert Schweitzer. Usutamatukspidas ta arvamust, et Jeesus oli üks vähe-seid oma ajastu juute, kes uskus armastus-se, armu, meeleparandusse ja pattude an-deksandmisse. Niisiis erinevalt kerügma-teoloogidest, kes otsisid Jeesuse isiku juu-res tema unikaalsust ja kaldusid teda justselles Sandersi usutamatuse-võtmes kirjel-dama, visandas Sanders läbinisti juudistJeesuse, kelle tegevuse kõige iseloomuli-kumateks tunnusteks olid läbinisti mine-vikku jääva juutluse tüüpilised jooned.Ehkki ta polnud päris esimene (nt GerdTheissen oli samal ajal samuti Saksamaalbultmanniaanidest eemaldunud), mõjutas

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM141

142 RIISTAN

just tema rõhuasetus Jeesuse juudiks-ole-misele paljusid hilisemaid uurijaid. Selleston tänaseks saanud uus standard, iseginende jaoks, kes näiteks ikka veel vormi-kriitikat praktiseerivad ja käsitusega Jee-susest kui maailmalõppu ootavast õpetajastkaasa ei lähe.

Paula Fredrikseni “From Jesus toChrist” kombineerib uudsel moel Kösterija Robinsoni trajektooride-teema ningSandersi rõhuasetuse Jeesusele kui juudiapokalüptikule. Tema raamat koosnebkolmest osast. “Kirjeldav” osa visandabüldise pildi 1. sajandi hellenistlikust maa-ilmast ja toonasest Jeesuse-piltide mitme-kesisusest (järjekorras nooremast vanema-ni). Teine, “ajalooline” osa kirjeldab “Iis-raeli”-ideed ja toonase Palestiina juutluseeri voolusid ning üritab rekonstrueeridapilti ajaloolisest Jeesusest. Jeesus on apo-kalüptiline jumalariigi kuulutaja, kes la-seb oma järgijatel loobuda maisest varastja tavapärastest peresuhetest, sest ta ootabvahetut maailmalõppu. Enne oma surmaläks Jeesus Jeruusalemma, lootes, et seeon tema viimane paasapüha ja jumalariiktuleb pea. Tema apokalüptilised kõnedärritasid Pilatust sedavõrd, et ta lasi Jee-suse hukata. Kolmandas, “tõlgendavas”osas pöördub Fredriksen uuesti varakrist-like Jeesuse-piltide juurde ja näitab, kuidasJeesus muutus Kristuseks vastusena vara-kristliku kogukonna katseile mõtestadaülestõusmiskogemust. Viimane peatükkasetab Jeesuse laiemalt kristlikku tradit-siooni ning vaatleb juutluse ja kristlusesuhteid.

Viimati nimetatud teema sai Fredikseniedasises töös üha olulisemaks. Oma tei-ses Jeesuse-raamatus “Jesus of Nazareth,

King of the Jews” (1999) hindas ta vara-semate teemade juures mõndagi ümber.Kahtlemata on siin oma osa tema pöördu-misel: siinkirjutaja ei tea täpselt, kunas seetoimus, ent katoliiklikult kasvatatud nais-õpetlasest oli selle raamatu ilmumise ajakssaanud konvertiit ortodokssesse juutlusse.Ta on kirjeldanud, kuidas ta oli arvanud,et pärast raamatut “From Jesus to Christ”on Jeesuse-teema end tema jaoks ammen-danud, ent kuidas pikem viibimine perega1994. aastal Iisraelis äratas temas sealsagivaid kirevaid rahvamasse jälgides aru-saamise, et tal on Jeesuse kohta siiski üht-teist veel öelda. Teine raamat püstitabkiküsimuse: mis ikkagi toimus templis siis,kui Jeesus seda “puhastas”?

Ed Sandersi kõnealune raamat olimuuhulgas jõuliselt näidanud, et templi-intsidenti on senises eksegeetikas “puhas-tamiseks” nimetatud ekslikult. Rahavahe-tajate laudade ümberlükkamine ei olnudJeesuse kriitika judaismi vastu (nagu seniüsna üldiselt oli arvatud), vaid pigem süm-boolne akt, millega Jeesus kuulutas juma-lariigi tulekut ja senise templi hävimistning selle imelist asendamist uuega Jumalaenda poolt. Sandersi arvates vihastas seetempli ülempreestreid, kelle jaoks sääranetegu tähendas väljakutset nende autoritee-dile, ja nad organiseerisid Jeesuse hu-katalaskmise. Laiemas eksegeetika raken-duskontekstis tähendas Sandersi sääranesamm seda, et traditsiooniline arvamus,nagu oleksid Jeesuse surma korraldanudvariserid (st praeguse juutluse eelkäijad),ei pea paika ja läbi kristliku traditsiooniajaloo jälgitav antisemitism on seega alu-setu. Süüdi olid ju vaid okupatsioonivõi-mudega koostööd tegev väike võimuloli-

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM142

RIISTAN 143

jate klikk ja roomlased, mitte aga needinimesed, kelle usupraktika alusel vormusjärgmiste sajandite juutlus. Fredriksen, kesoma esimeses raamatus oli mõelnudSandersiga üsna ühtemoodi, on kirjelda-nud, kuidas ta templimäel seistes korra-ga adus, kui määratult suur see tempelomal ajal oli olnud. Tänapäeva lugejataitab ehk võrdlus, et templi maa-alalemahuks üksteise kõrvale lahedasti 12 jalg-palliväljakut. Suurte pühade ajal oli seeruum pealegi täidetud kümnete tuhandeteinimestega. Ja nüüd küsimus: kes paniüldse tähele, mida üks mees oma väikesesaatjaskonnaga nii suures saginas tegi? Jateine küsimus: Jeesus hukati poliitilisemässajana ristil, ent tema jüngreid ei puu-tunud keegi? Kõik, mida me Pilatusestüldiselt teame, teeb selle ebatõenäoliseks.Fredrikseni värskema analüüsi järgi tulebtempliintsident üldse hüljata kui hiljemtekkinud pärimus.

Mis siis järele jääb? Kui Jeesuse surmapõhjuseks ei olnud tema enda tegevus, missiis? Fredrikseni Jeesus põhjustas omasurma vaid kaudselt. Ta oli korduvalttemplis käinud ja seal õpetanud, ent nüüdilmselt tuli ta veendumuses, et praegu onjumalariigi tulek tõesti käes, ja seda kin-nitas ta juba varem enne pühi. Rahvahul-kade vaimustus, kes seda Jeesuse veendu-must eksikombel messiaanlikult tõlgendas,tabas ootamatult nii Jeesust ennast, temajüngreid, templiülemaid kui ka sellestkuulda saanud Pilatust. See vaimustustähendas mässu. On võimalik, et Jeesusehukkamist soovitas Pilatusele ülempreesterKaivas, kuid tegu võis olla ka Pilatuse eneseideega. Järgmiseks, suure paasapüha hom-mikuks, oli Jeesus kinni võetud ja huka-

tud. Võibolla et Jeesus, kes oli püütudoma populaarsuse lõksu, aimas oma sur-ma ja pidas jüngritega eraldi viimase õh-tusöömaaja. Igatahes oli ta hommikukssurnud ja mäss selleks korraks ära hoitud.

Käesolevas Vikerkaares avaldatud artik-kel pärineb samast aastast, mil PaulaFredriksen oli haaratud laiemat avalikkustkahtlemata kõige enam köitnud vaidlus-se: skandaali Mel Gibsoni filmi “ThePassion of Christ” (2004) ümber. Just PaulaFredriksen oli üks neist teadlastest, kessüüdistasid filmi antisemitismis. Loo ük-sikasjad on internetist kergesti leitavad, niiet siin pole vajadust sellesse süüvida. Entka oma Gibsoni-vastastes artiklites kasutabPaula Fredriksen mõisteid “anakronism”ja “fundamentalism”. Sellega tahan lihtsaltjuhtida hea lugeja tähelepanu asjaolule, etka ta siinne artikkel on poleemilise iseloo-muga ja seega vajab vähemalt üks detailartikli adekvaatsemaks hindamiseks täien-davat kommentaari. Kas Jeesus arvas, etta on Jumal? Viis märkust siinkohal.

Esimene: nagu juba ülal mainisin,Paula Fredriksen on usutunnistuselt orto-doksne juut. Tom Wright on lisaks tead-lasetööle olnud kauaaegne anglikaani ki-riku vaimulik ja selsamal vestluse toimu-mise aastal sai temast Durhami piiskop.Mõlemad on rahvusvaheliselt tunnustatudteadlased, Tom Wrighti teoste nimekiri onseejuures pikemgi kui Fredriksenil. Mõ-lemad tunnevad teineteist hästi ja polemi-seerivad teineteisega ka oma töödes.

Teine: lugeja pangu artiklis tähele suur-ja väiketähe kasutust sõnas “jumal”. Kü-sija küsis, kas Jeesus arvas, et ta on Jumal.Suurtäht viitab siinkohal inglise (ja kaeesti) keeleruumis levinud tavale kirjutada

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM143

144 RIISTAN

kristluse, judaismi ja islami Jumala nimisuurtähega. Ühes hilisemas lõigus kom-menteerib Fredriksen aga, et Tom Wrightimeelest Jeesus arvas, et ta on jumal (väi-ketähega). Kirjapildis tuleb see vahe esi-le, suulises kõnes mitte. Aga asi on selles,et Fredriksen kahtlemata teab, mida teeb,kui vähemasti selle vestluse meenutusesWrighti puhul väiketähte kasutab. Nimelton Tom Wright oma Jeesuse-uurimustesrõhutatult kirjutanud sõna “jumal” väike-tähega. Ja Wright teeb seda selsamal põh-jusel, millest räägib Fredrikseni artikliesimene pool: nimelt on meie probleemtänapäeval just anakronism, st sõna theospuhul kaasneb tavalise piiblilugeja jaoks,olgu ta siis kristlane või juut, selle sõnagaka kogu hilisem kahe aastatuhande pikku-ne traditsioon.

Kolmas: siinkohal näib poleemika nii-siis puudutavat midagi muud, kui sõnadesotse väljendatud on. Wrighti Jeesuse-käsit-luse meetod on Fredrikseni omast küllalterinev (seda võiks nimetada ajaloolis-krii-tiliseks maailmavaate-analüüsiks), entmitte see pole siin peamine. Pigem onvaidluse all üksainus meetodi-punkt:Fredriksenile tähendab Jeesuse ajaloolisusseda, et ta erineb põhimõtteliselt kõigisttõlgendustest, mis hilisem kristlus temastloob. “Kristus” tekib alles ülestõusmise-usus kui teatud kogemuste tõlgenduskate-gooria, see areneb hiljem tasapisi “Juma-laks”. Frediksen võtab tõsiselt Uue Testa-mendi uuringutes hästituntud diferentsi-kriteeriumi. Wright arvestab sellesamadiferentsikriteeriumiga samuti, ent temaseisukohalt on Fredriksen (ja mitmed tei-sedki) läinud sellega äärmusesse. Selleasemel et juudist Jeesus hilisemast krist-

lusest lahutada, otsib Wright viisi, kuidasmääratleda “Jeesuse Kristuseks arenemise”järjepidevust. Ja tema arusaamist möödasaab asi ikkagi alguse Jeesusest enesest, kesennast Messiaks pidades tuli, et oma va-batahtliku surma kaudu osaleda ülemaistejõudude vahel peetavas kosmilises võitlu-ses. Wrighti Jeesus algatab ise enda kinni-võtmise ja hukkamise. Seda tehes käitubta (NB!) kui ustav ja vaga juut, kes tahabkõigepealt parandada oma rahva olukorda.

Neljas: kui nii Fredrikseni kui WrightiJeesused on “ajaloolised Jeesused”, st juu-did omas ajas, kes mõtlevad suuresti teist-suguste väärtuste maailmas kui meie, siismillest ikkagi Wrighti süüdistamine “fun-damentalismis”? Asi näib olevat selles, etWrighti tööde üldine tonaalsus ütleb: jah,ajalooline Jeesus oli väga erinev sellest,kuidas temast hiljem mõtlema hakati, entsellegipoolest kehastuvad kristliku tradit-siooni jaoks konstitutiivsed väärtused jubaJeesuse enese elus. Seega on kristlusel“õigustus” olla see, mis ta on – kristlus.Fredrikseni jaoks on juutluse ja kristlusesuhete teema puhul aga probleemiks justkristlik traditsioon ise sellisena, nagu seevälja kujunes. Ta ei lähe nii kaugele, etütleks, et kristlikul traditsioonil ajaloolistõigustust ei ole. Kuid see õigustus ei algatema jaoks kindlasti mitte Jeesuse enesejuurest, nagu Wrightil, vaid tema jüngri-te ülestõusmiskogemusest. Aga sellega onkristlikust traditsioonist radikaalselt äralõigatud igasugune “põhjendus” hilise-maks teoloogiliseks antisemitismiks. Ja justsee viimane teeb talle tõsiselt muret.

Viies: viimaks tasub mõelda ka mõle-ma uurija töö intentsioonile laiemalt.Traditsioon tähendab ajaloolist mälu ja see

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM144

RIISTAN 145

mälu on täis valu. Paula Fredrikseni juutluskajastab paljukannatanud ja vääritimõiste-tud rahva elutunnetust. See rahvas teabliigagi hästi, et antisemitism ei ole siitmaailmast kadunud. Traditsioon on täisvalu aga ühes teiseski mõttes: tänapäevaläänemaailmas hoolib üha vähem inimesi

neist väärtustest, mis kristluses olulised onolnud. Ja meie kiiresti muutuvas maailmasüritab piiskop Wright põhjendada: “va-nad” väärtused on ikka veel väärtused –me peame need ainult uuesti avastama jakristluse senistest vigadest õppima.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM145

146 SCRUTON

Pole ime, et nähes ebausukultuste uuesti-sündi, ilmalike vabaduste ja religioosseteettekirjutuste konflikti ning radikaalseislamismi verejanu, tervitavad kenad skep-tilised inimesed Richard Dawkinsi, Chris-topher Hitchensi ja teiste religioonivastastsulesõda. “Uinuv mõistus” on sünnitanudkoletisi, nagu ennustas Goya gravüür. Jakuidas saakski olukorda parandada teisitikui äratushüüetega, mida evangeelsedateistid nüüd oma kantslist kuuldavaletoovad?

Mõnevõrra üllatavam on see, kui kari-katuursena praegused usuvastased religioo-ni esitavad. Nad ei paista nägevat temasmidagi enamat kui universumi kohta käi-vate põhjendamatute uskumuste süsteemi– ja kuivõrd need uskumused on vastuolusteadusliku maailmavaatega, siis lähevadnad ka otseteed kummutamisele. Näiteksoma armutult ühekülgses diatriibis “Godis not Great” kirjutab Hitchens: “Asi tulebotse välja öelda. Religioon pärineb inimeseeelajaloost, ajastust, kui mitte kellelgi eiolnud vähimatki arusaama, kuidas asjadkäivad. See pärineb meie liigi töinavast jahirmunud lapsepõlvest ning kujutab en-dast lapsikut katset rahuldada meie möö-dapääsmatut tunnetustarvet ning lapselik-ke vajadusi lohutuse, julgustuse jms järele.”

Hitchens on intelligentne ja paljuluge-nud mees, kes saab aru, et talle kõigekasulikumad argumendid olid teada juba200 aasta eest. Tema raamat juhib meidläbi Hume’i, Voltaire’i, Diderot’ ja Kantikaardistatud territooriumi, ning ühelgivalgustusajastu tundjal pole põhjust arva-ta, et tänapäeva jäljendajad oleksid mida-gi lisanud tollastele religioonivastasele sei-sukohtadele, ükskõik missuguseid näiteidnad ka lisaksid usust ajendatud kuritöödenimestikku. Valgustajad aga, näidanud, etusuväidetel puudub mõistuspärane alus,ei heitnud religiooni kõrvale, nagu saabkõrvale heita kummutatud teooria. Paljudjõudsid hoopis järeldusele, et religioonilpeab olema mingi teine allikas kui januteadusliku teadmise järele ning mingimuu psüühiline funktsioon kui lohutus.See kergus, millega tavapäraseid usudokt-riine kummutada annab, sundis mõtlejaidnagu Jacobi, Schiller ja Schelling kaalumavõimalust, et religiooni olemus ei seisnedoktriinis, vaid milleski muus. Ja nadpüüdsid teada saada, mis see on.

Nii sündis religiooniantropoloogia.Sest valgustusajastule vahetult järgnenudajajärgul said mõtlejate jaoks teoloogiapeamiseks käsitlusaineks usu asemel usud– mitmuses. Hakkasid ilmuma raamatud,

ROGERSCRUTON

Roger Scruton, The Sacred and the Human. Prospect, nr 137, august 2007.

PÜHA JA INIMLIK

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM146

SCRUTON 147

nagu Charles-François Dupuis’ “Originede tous le cultes, ou Religion universelle”(1795), ning Bengali Aasia Selts, milletoimetiste esimene number ilmusKalkutas 1788. aastal, asus usinalt lahtimõistatama idausundeid. Valgustusjärgsedmõtlejad ei käsitanud monoteistlike usun-disüsteemide vahekorda muistsete müütideja rituaalidega niisugusena, nagu on teadu-se vahekord ebausuga või loogika suhemaagiaga. Pigem nähti neis emotsionaalsevajaduse kristallisatsiooni, mis on leidnudväljenduse niihästi antiikmüütides ja -ri-tuaalides kui hindude veedades ja upa-nišadides. See mõte ajendas GeorgCreuzerit, kelle “Symbolik und Mytho-logie der alten Völker” ilmus 1810–1812,kujutama müüti inimhinge erilise talitlu-sena. Müüt ei kirjelda mingil hämaralinimliku arvepidamise eelsel perioodiljuhtunut, vaid seda, mis juhtub alati jakorduvalt. See ei seleta meie maailmapõhjuslikku algupära, vaid mängib läbiselle spirituaalset püsitähendust.

Niiviisi antiikreligiooni käsitledes tei-seneb paratamatult ka arusaam juudi-krist-likust kaanonist. Esimese Moosese raama-tu loomislugu kui ajalooliste sündmustekirjeldust võib hõlpsasti kummutada: kui-das saab olla ilma päikeseta päevi, naisetameest, surmata elu? Müüdina loetult agaosutub see pealtnäha naiivne tekst inimeseolukorra kirjelduseks. Pattulangemise lugupole Hegeli sõnul (1827. aastal ilmunud“Loengutes religioonifilosoofiast”) “mittelihtsalt juhuslik ajalugu, vaid inimkonnaigavene ja paratamatu ajalugu”. See väljen-dab tõdesid vabadusest, süüst, mehest janaisest ja nende suhtest, meie vahekorrastlooduse ja surelikkusega. Hegeli jaoks on

müüdid ja rituaalid eneseavastamise vor-mid, mille abil me mõistame subjektikohta objektide maailmas ning sisemistvabadust, mis tingib kõiki meie tegusid.Monoteismi teke antiikaja polüteistlikestreligioonidest ei kujuta endast niivõrdavastust kuivõrd eneseloomise vormi, sestvaim õpib end ära tundma asjade tervikusning ületama oma lõplikkust.

Pärast neid varaseid retki religiooniant-ropoloogiasse ja enne hilisemaid JamesFrazeri, Émile Durkheimi ja freudistideuurimusi tõusevad esile kaks mõtlejat, kespanid aluse uuele intellektuaalsele üritu-sele, mida Hitchens, Dawkins ega DanielDennett ei paista olevat tähelegi pannud.Need mõtlejad on Nietzsche ja Wagnerning nende intellektuaalse ürituse sisukson näidata pühaduse ning pühadusekoge-musest tuleneva tunnetuse ja mõistmisekohta inimese elus. Nietzsche “Tragöödiasünd” ja Wagneri “Tristan”, “Sõrmus” ja“Parsifal” ning samuti ta tragöödia- jareligiooniteemalised kirjutised maalisidpildi, mille juured ulatuvad küll valgustus-järgsesse traditsiooni, kuid mis asetas re-ligiooniantropoloogia keskmesse pühadu-se mõiste. Mõlemad mõtlejad võtsid va-nadelt kreeklastelt õppust selles, et kreekareligioonist on võimalik lahutada jumaladja nende lood, kõrvaldamata sealt kõigetähtsamat. Selle kõige tähtsama asja esma-ne reaalsus ei seisne müütides, teoloogiasega doktriinis, vaid rituaalides, ajatuteshetkedes, kus astutakse vastu üksikinimeseüksildusele ja ängistusele ning ületataksesee nende pühitsemise ja sulatamisegagruppi – idee, mis hiljem sai aluseksDurkheimi religioonisotsioloogiale. Nime-tades neid hetki “sakraalseteks”, me tun-

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM147

148 SCRUTON

nistame niihästi nende keerukat sotsiaalsettähendust kui ka ajutist kergendust, midanad võõrdumise vastu pakuvad.

Nietzsche ja Wagneri püüdlust mõistapühaduse mõistet ei arendanud edasi mitteantropoloogid, vaid teoloogid ja kirjandus-uurijad – Rudolf Otto “Das Heilige”(1917), Georges Bataille “L’Érotisme”(1957), Mircea Eliade “Sakraalne ja pro-faanne” (1957) ning kõige otsesemalt jašokeerivamalt René Girard raamatus “Laviolence et le sacré” (1972). Mulle tun-dub, et just praegu, kus võidukas ateismkõik nüansid minema pühib, oleks hädastitarvis Girard’i teooria läbi arutada. Sestsee aitab meil mõista küsimusi, millegapeavad kokku puutuma isegi ateistid jamida nende dogmaatilised veendumusedmuidu ähmastavad: mis on religioon? mistõmbab inimesi selle poole? ja kuidas tedataltsutada?

Girard lähtub tähelepanekust, mis eisaa märkamatuks jääda ühelgi Vana Tes-tamendi või Koraani erapooletul lugejal:religioon võib küll kuulutada rahu, agatema juured on vägivallas. Neis tekstideskujutatav Jumal on sageli vihane, hävitus-hoogudele kalduv ning harva väärib talleKoraanis kinnistatud epiteeti al-rahmân al-rahîm (kaastundlik, halastav). Ta esitabpööraseid ja verejanulisi nõudmisi – näi-teks et Aabraham ohverdaks oma pojaIisaku. Tal on kinnismõtteline huvi sugu-osade vastu ning kindel soov, et neid temaauks vigastataks – seda teemat jälgib JackMiles oma kaasakiskuvas raamatus “God:A Biography” (1995). Sellised mõtlejadnagu Dawkins ja Hitchens järeldavad, etJumal on vägivalla ja seksuaalsete kinnis-mõtete põhjus ning et religiooni nimel

sooritatud kuritegusid võib võtta kui otsus-tavat tõendit religiooni vastu. Girard sel-lega ei nõustuks. Religioon ei ole vägivallapõhjus, vaid lahendus vägivallale. Vägivallaallikas on mujal ning pole olemas ühis-konda ilma vägivallata, sest selle põhjuspeitub inimeste kooselupüüus eneses. Sa-ma võib öelda ka religioonis ilmnevateseksuaalsete kinnismõtete kohta: religioonei ole nende põhjus, vaid katse leida neilelahendust.

Girard’i teooriat tuleks mõistaNietzsche idee ümberpööramisena. Omahilisemates kirjutistes esitas Nietzscheiselaadse tekkemüüdi moodsa ühiskonnastruktuuri seletuseks. “Moraali genealoo-gia” (1887) kujutab ürgset ühiskonda, kusvalitseb peaaegu üleüldine orjus, mille onkehtestanud “kiskjad”, tugevad, ennastjaatavad, terved egoistid, kes oma sooveteistele loomujõuga peale sunnivad. Omapositsiooni säilitamiseks karistab isandrassorjade kõiki kõrvaleastumisi – nii nagu mekaristame sõnakuulmatut hobust. Ori, keson mässamiseks liiga arg ja demoralisee-runud, võtab karistust teenitud tasuna.Kuna ta ei suuda kätte maksta, siis pöörabta oma vimma iseenese vastu, hakatesoma olukorda võtma nii, nagu see olekskuidagi pälvitud. Siit sünnibki süütunneja arusaam patust. Orja vihavimma abilseletab Nietzsche kogu kristluse teoloogilistja moraalset nägemust. Kristluse jõud tu-leneb teda toitvast vihavimmast: et seevihavimm ei saa end väljendada vägivallas,siis pöördub ta iseenese vastu. Siit sünnibkaastunde-eetika, liha suretamine ning“orjamoraali” elueitavad kombed. Kristluson eneselesuunatud vägivalla vorm, mispeidab endas sügavat vimma inimese

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM148

SCRUTON 149

isandlikkuse vastu.Kristliku moraali säärase “genealoogia”

lükkas veenvalt ümber Max Scheler raa-matus “Ressentiment” (1912). Schelerväidab, et kristlik ligimesearmastuse jaandeksandmise eetika ei ole vihavimmaväljendus, vaid pigem ainus viis seda üle-tada. Ometigi peitub Nietzsche pöörastesüldistustes üks tähtis tõde. Vihavimm onkindlasti meie sotsiaalsete tundmustepõhikomponente ning väga domineeriv onsee moodsas ühiskonnas. 20. sajand oliressentimendi sajand. Kuidas muidu sele-tada kommunistide ja natside massikuri-töid, Lenini ja Hitleri pulbitsevaid vaena-misi, Mao ja Pol Pothi genotsiide? 20.sajandi totalitaarsete liikumiste ideedel jaemotsioonidel on oma kindel suund: nadmääratlevad vaenlaste klassi, mille privi-leegid ja omand olevat hangitud ebaõigla-selt. Siit võrsuvas hävitustöös ei mängireligioon mingit tähtsat rolli ja õigupooleston ta harilikult ise üks selle sihtmärke.

Girard’i teooria on nagu Nietzschelgiesitatud genealoogiana või “tekkemüüdi-na”: kujutlusrikka kirjeldusena inimühis-konna algusest, millest saab tuletada sele-tuse selle praegusele struktuurile. (Onkõnekas, et religiooniantropoloogia juurdejõudis Girard kirjanduskriitikast.) Ja naguNietzschegi, peab Girard ühiskonna ürg-seks seisundiks konfliktiolukorda. Püüdestkonflikti lahendada sünnib pühaduse ko-gemus. See kogemus jõuab meieni mitmelkujul – rituaalina, palvena, tragöödiana –,kuid tema tõeline lähteallikas on kogu-kondliku vägivalla aktides. Algelisi ühis-kondi läbib “mimeetiline iha” – rivaalidpingutavad selle nimel, et oma sotsiaalseteja materiaalsete hüvede poolest üksteisest

mitte maha jääda, teravdades sellega vas-tuolusid ja käivitades kättemaksutsükli.Lahenduseks on leida ohver, kes oma staa-tuse poolest seisaks väljaspool kogukon-da ja kellel poleks seetõttu õigust kogukon-nale kätte maksta ning kes seega sobibkogunenud verejanu märklauaks, lõpetadesnõnda kättetasumistsükli. Patuoinas onühiskonna viis “erinevuse” taasloomiseksja enese taastamiseks. Patuoina vastu ühi-nedes vabanevad inimesed oma rivaalitse-misest ja lepivad ära. Oma surma läbipuhastab patuoinas ühiskonna sellessekogunenud vägivallast. Patuoinale hiljemosaks saav pühadus on kauge kaja sellestaukartusega segatud hirmust, kergendusestja seesmise seotuse taastamisest kogukon-naga, mida tema surma puhul tunti.

Girard’i järgi on vajadus patuoina ohv-rikstoomise järele inimpsüühikasse sises-tatud, see tuleneb püüdlusest moodusta-da vastupidav kogukond, milles saaks edu-kalt elada kõlbelist elu. Teatri üks otstar-beid on pakkuda algroimale fiktsionaalseidasendusi ning saavutada sellega moraalneuuenemine ilma ränka hinda maksmata.Girard’i arvates oli tragöödia, naguSophoklese “Kuningas Oidipus”, viis ju-tustada uuesti lugu, mis algselt kõnelesrituaalsest ohverdusest, ohvritoomisestilma kättemaksuahelat uuendamata. Oh-ver on niihästi sacrificed kui sacred, oh-verdatud ja püha – linna tabanud katkupõhjus ja ravi.

Vana Testamendi lugudes näeme, kui-das muistsed iisraellased maadlevad sel-lesama ohverdustungiga. Kaini ja Aabeli,Aabrahami ja Iisaku ning Soodoma jaKomorra lood on suurte konfliktide järel-kajad, mille abil rituaal kanti inimohvrilt

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM149

150 SCRUTON

üle ohvriloomadele ja viimaks pühadelesõnadele. Selle käigus koorus konkurentsistja konfliktist ning rivaalitsevast suguhimustvälja elujõuline kõlblus. Korrakem: reli-gioon ei ole vägivalla allikas, vaid lahen-dus sellele – religioon võimaldab ületadamimeetilist iha ning vimma ja kiivust,millesse inimkogukonnad muidu omakonkurentsidünaamika tõttu langeksid.

Girard väidab, et kristluse saavutusttuleks näha just selles võtmes. Oma patu-oina-käsitluses “Le Bouc émissaire” (1982)vaatleb Girard Kristust uutlaadi ohvrina –ohvrina, kes pakub ennast ise ohvriks jaseejuures näitab, et mõistab, mis on käi-mas. Sõnadel “Isa, anna neile andeks, sestnad ei tea, mida nad teevad” on Girard’isilmis võtmetähtsus. Need sisaldavad ära-tundmist, et ohverdamine on vajalik, le-pitamaks ja ületamaks kogukonna süüd javihavimma, ning ühtlasi ka sellega kaas-nevat äratundmist, et seda funktsioonituleb varjata. Ainult neid, kes ei tunne omaviha allikat, saab selle väljendamisegaravida, sest ainult nemad saavad puhtasüdametunnistusega minna traagilise kul-minatsiooni poole. Kuid kulminatsioon eiseisne patuoina surmas, vaid püha hirmukogemises, kui ohver surmahetkel omapiinajatele andestab. See on transtsendent-suse moment, milles ka julmimad tagakiu-sajad võivad õppida end alandama ja omakättemaksukirest lahti ütlema. Ohvrirolliomaks võttes muutis Kristus “armasta omaligimest” – mis heebrea Piibli vanimatesraamatutes oli esinenud mõõdupuuna,mille poole inimkond peaks püüdlema –reaalsuseks nende südames, kes tema þestiüle järele mõtlevad. Kristuse alistuminepuhastas ühiskonna ja religiooni vajadusest

ohverdusmõrva järele: tema teadlik ene-seohverdus on seega Girard’i silmis tõe-poolest lunastus ja me ei peaks imestama,kui kristlikust pärandist eemaldumiselpuhkeb taas ohvrite massitapmine, nagunatside ja kommunistide puhul.

Girard laiendab oma kannatusloosele-tust mitmete mõttekäikudega Freudilt jaLévi-Straussilt ning veendumusega, etreligioon ja tragöödia on, nagu Nietzscheväitis, inimpsüühikas kõrvutiasetsevadnähtused ja teineteisega võrreldavad pühaaukartuskogemuse hoidlad. Pühaduse-kogemus ei ole primitiivsete hirmude ir-ratsionaalne igand ega ebausuvorm, milleteadus ühel päeval kõrvale tõrjub. See onlahendus inimkogukondade südamikkukuhjunud agressioonile. Nõnda seletabGirard armulauarituaaliga kaasnevat rahuja pidulikkust – uuenemistunnet, midaennast tuleb pidevalt uuendada. Girardusub end kirjeldavat inimolu sügavaidpalgejooni, mida võib täheldada niihästiantiikaja müsteeriliste kultuste ja hinduis-mi paikkondsete templiriituste juures kuika euharistia igapäevase “ime” korral.

Girard’i teoorias on mitmeid jooni,mida võib kritiseerida – alates juba arusaa-mast, et inimühiskonna institutsiooneannab seletada tekkemüütide abil. Meiloleks tarvis rohkem tõendeid, kuid neidleidub tekkemüütides, selle kohta, et meie“algupäraseks” seisundiks on kättemaksu-himuline konkurents. Ning inimestevahe-lise konkurentsi väidetavalt mimeetiline,jäljenduslik loomus jääb tal korralikultpõhjendamata. Pealegi leidub vanadeleloomohvrite toomise rituaalidele teisigiseletusi kui Girard’i pakutu; ja kristlikueetika edukäigul on muidki põhjuseid

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM150

SCRUTON 151

peale ristil väidetavalt aset leidnud müs-tilise pöörde. Linnade kasv Rooma impee-riumi jurisdiktsiooni all tähendas seda, etinimesed puutusid iga päev kokku “teise-ga”, ning välistamistung nende elus võistlesvajadusega andestada. Miks ei võiks seeolla võrdväärne tegur, mis aitaks põhjen-dada omakasupüüdmatu armastuse rõõ-musõnumi kiiret levikut?

Säärased kriitilised tähelepanekud agaei seleta mu meelest seda, miks Girard’iideed on jäänud võrdlemisi eiratuks.Girard’i teesi on suhtutud samasugusehalvakspaneva ükskõiksusega naguNietzsche “Tragöödia sündi”, ja kuigi tedaon austatud Prantsuse Akadeemia liik-meks valimisega, tehti seda alles hiljuti,kui ta oli lähenemas oma 90. eluaastale.Mul on kahtlus, et nagu Nietzsche, on kaGirard meenutanud meile tõdesid, milleme parema meelega unustaksime – iseära-nis tõde, et religiooni tuumaks ei ole nii-võrd Jumal, vaid hoopis pühadus ja etpühadusekogemust saab alla suruda, eirataja isegi rüvetada (mis talle moodsatesühiskondades tavapäraselt osaks langebki),kuid mitte hävitada. Vajadus tema järelekerkib alati esile, sest meiesuguste mõis-tuspäraste olevuste loomuses on juba kordelada asjade ääre peal, kogeda võõrdumustja igatsust äkilise pöörde järele, mis liidaksmeid taas keskmega. Girard’i jaoks tähen-dab see pööre teatavat enesele andestamist,milles meie ühiskonnaelu varjatud agres-sioonid ületatakse – pestakse maha talleveres.

Girard’i genealoogia heidab antropo-

loogilist valgust kristlikule eetikale ja ar-mulaua tähendusele; aga tegu pole lihtsaltühe antropoloogilise teooriaga. Girard isekäsitab seda osana teoloogiast. Tema jaokson omamoodi tegu kristliku religiooni jaJeesuse jumalikkuse tõestusega. Ja ühesrabavas artiklis ajakirjas Stanford ItalianReview (1986) annab ta mõista, et tee, misviis ta armulaua sisima tähenduse uurimi-sest kristluse tõe juurde, oli seesama, midakäis Wagner “Parsifalis” ning mida möödaWagneri meistriteose mõjul liikus vastu-meelselt isegi Nietzsche.

Selleks et jagada Girard’i arusaamapühadusest kui inimsuse universaalist, eitarvitse mõistagi talle järgneda nendelehämaratele ja vastuolulistele aladele. Sa-muti ei pruugi aktsepteerida monoteismikosmoloogiat, et mõista, miks kaasnebpühadusekogemus kolme suure ülemine-kuga – kolme siirderiitusega –, mis mär-givad inimühiskondade tsüklilist järjepi-devust. Sünd, paaritumine ja surm on het-ked, mil aeg seisab paigal, kui me vaatamemaailma tema ääre pealt, kui me kogemeoma sõltuvust ja sattumuslikkust ning ole-me vastuvõtlikud täiesti mõistuspäraseleaukartusele. Just niisugustest, emotsionaal-se teadmisega täidetud hetkedest saab al-guse religioon. Mõistuspärane inimene eiole see, kes mõnitab kõiki religioone,vaid see, kes püüab avastada, milline neist,kui ükski, suudab anda nondele asjadelemõtte ja sellega kõrvaldada vihavimmamürki.

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM151

152 DIXI

JAAN KAPLINSKIJeesuse lugu

Ma ei ole teoloog ega Rooma impeeriumiaja Lähis-Ida ajaloo spetsialist. Nii polemul akadeemilist kvalifikatsiooni kirjuta-da Jeesusest. Ent olen kirjanik ja see annabmulle võimalusi vaadata Jeesusest kirju-tatut ühe loona, jutustusena, ning sedasellise jutustusena ka hinnata. Evangeeliu-mid ei ole meile harjunud mõttes jutustu-sed, ei ole kirjutatud kirjandusena, vaidteistel eesmärkidel, ennekõike kinnita-maks inimeste usku, et Jeesus oli juutideoodatud-lubatud Messias ning – seda eritiLuuka ja Johannese evangeeliumides – etjuudid ta ära põlgasid ja surma saatsidning sellepärast on ära teeninud karistuse.

Nii ei ole meile kättesaadavates Jeesu-se lugudes tihti arvestatud tegevuse loogi-kat ega inimeste psühholoogiat. See, etevangeeliumid omavahel hästi kokku eisobi, on ammu tuntud ja usutegelastelepalju päävalu teinud ning sundinud neidnuputama keerulisi lahendusi. See agapole siin põhiline. Kuna säilinud lugudesJeesusest on siiski palju detaile, millestmõned piiblikriitika andmetel on usaldus-väärsed, mõned mitte, on neist võimalikehitada üles lugu, mis on kirjanduslikult,niisiis ka psühholoogiliselt ja narratiivseltusaldusväärne. Ning mille kohta, muidugiväga kahtlemisi, võiks öelda, et see on lugumillestki, mis võis olla, lugu, mis võis ollajutustus ühe inimese saatusest, kes elas

Rooma impeeriumi ühel ääremaal ja kelleelu, jutlused ja surm jätsid ajalukku vägasügava jälje.

Niisiis. Kunagi, täpset aastat ei saagivist määrata, aga ilmselt oli see mõni aasta“enne Kristust”, sündis Rooma provintsisGalileas poisslaps, kes sai nimeks arameakeeles Joshua, heebreapäraselt Jehoshua.Juutide jaoks, kelle usuline ja kultuurilinekeskus oli Jeruusalemm, oli Galilea pro-vints, kus elas väheharitud rahvas. Neissesuhtuti metropolis umbes nii, nagu meilEestis on suhtutud setudesse. Jeesuse sün-dimisega seostub paar isesugust seika.Kõigepäält ei olnud ta ilmselt oma emaabikaasa Josephi – Joosepi laps, või kuika oli, oli ta sigitatud enne ametlikkuabielu. Igatahes oli tema päritolu kohalkahtluse vari, mis oletatavasti andis ainetkuulujuttudele ja võis mõjutada inimestesuhtumist temasse. Ning võibolla ka temasuhtumist endasse, mis on samuti oluline.Mehel, kes kannab endal niisugust mär-ki, ei ole sageli kerge elada, temast võibsaada kohmetu ja pelglik olevus või siisleiab ta võimaluse oma althõlmalapse-staa-tusest pääseda, mingi kompensatsiooni.Oletame, et Naatsareti Jeesus selle kaleidis, võibolla ka oma vanemate-lähi-kondsete toel. On võimalik, et tema sün-niga seostus veel teinegi tavatu seik, etsohilapsest sai mõnede silmis imelaps.

Jeesuse elu uurijad ei võta kuigi tõsiseltlugu teda kummardama tulnud kolmest“kuningast”, mis kreeka originaalis pole

DIXI

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM152

DIXI 153

küll hoopiski kuningad, vaid “maagid”.Kui lugu pole hiljem Jeesuse looga liide-tud legend, oli tegu ilmselt astroloogidega,ennustajatega, kes mingil moel lugesidtähtede seisust, aga võibolla ka millestkimuust välja, et kuskil Galileas peab mää-ratud ajal ilmale tulema üks imeline poiss-laps. Kelle nad võibolla siis ka leidsid jakelle vanematele nende lapse erakordsuseselgeks tegid. Nii võis ehitusmeister Josephlõplikult leppida sellega, et ta võttis naisekslast ootava tüdruku, ning laps ise jubavarakult harjuda mõttega, et temas peabolema midagi erakordset. Nii ka osa muidsuguvõsa liikmeid.

Mida võis erakordsus tähendada too-kord Juudamaa Setumaal – Galileas?Oletatavasti seda, et sündinud lapsest tu-leb pühamees, “jumalamees”, keda vahelnimetati ka “Jumalapojaks”. Mees, kellepalveid Jumal kuulda võtab ja kes niiviisiKõigekõrgema abiga võib teha imesid –ravida haigeid ja isegi äratada ellu surnuid.Imetegijad ja pühamehed olid Galileaspopulaarsemad kui judaismi keskuses – Je-ruusalemmas.

Ent Jeesuse erakordsus võis tähendadaka enamat: nimelt seda, et temast oodatiMessiat – lunastajat, tulevast kuningat, kesvabastab juudi rahva võõra võimu alt ningannab talle tagasi endise suuruse ja erilisekoha maailmas. Kui Matteuse ja Luukaevangeeliumid toovad Jeesuse genealoogia,tõestamaks, et ta oli oma isa (või võõrasisa)Josephi kaudu kuningas Davidi järeltulija,siis enamasti peetakse seda evangelistidehiliseks interpolatsiooniks, mille eesmärk,nagu paljude muude interpolatsioonidepuhul, oli tõestada, et Jeesuse sündi jasaatust on juudi pühakirjad juba ennusta-

nud. Ent pole võimatu, et Messia tulekutootavad juudid mõtlesid tõsiselt ka sellele,kas imelapseks ennustatud Jeesus ei võiäkki olla seesama oodatu, ja hakkasid siisarutlema tema päritolu üle. Genealoogiadolid vanal ajal olulised asjad, eriti kuinende kaudu sai tõendada oma pärinemistsuurest soost. Nii võidi Jeesuse suguvõsasniisuguseid põlvnemislugusid hakata kok-ku panema (ja ka välja mõtlema) juba temaeluajal, isegi lapsepõlves. Nii võis ta kas-vada usus, et temast võib kord saada omarahva päästja, tulevane kuningas. Või kee-gi, kelle tegemistest selle oodatu tulek kui-dagiviisi oluliselt sõltub.

Evangeeliumid – kui jätame kõrvalesellised täiesti folkloorsed tekstid naguTooma lapsepõlve-evangeelium – ei rää-gi suuremat Jeesuse lapsepõlvest ja varasestnoorusest. On võimalik, et see perioodtema elus ei olnud ka evangelistide jaoksoluline ega huvitav: ehitusmeister Josephipoeg Joshua elas tavalist või peaaegu tava-list elu oma perekonnas. Täiesti märkimatajääb ning seetõttu on tekitanud ka paljuspekulatsioone küsimus, kas Jeesus oliabielus või ei. Kui temast sai rändõpetajaja ravitseja, oli ta ligi kolmekümneaastane:selles vanuses juut sai vaevalt elada poiss-mehena, kui selleks ei olnud mingeid eri-lisi põhjusi. Ent kui Jeesusel ka oli naineja pere, jättis ta nad ühel saatuslikul ajalmaha. See võis olla seotud sügava reli-gioosse elamusega, mida usklikud tavali-selt nimetavad “ärkamiseks”. Jeesus, kesseni võis küll olla teadlik oma erilisusestja missioonist, võttis selle nüüd omaksning asus seda takistustest hoolimata täit-ma. Lugu Jeesuse kiusamisest kõrbes, te-ma kohtumisest Saatanaga ongi lugu ini-

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM153

154 DIXI

mese ümbersünnist, sellest, et ta heidabkõrvale oma senise isiksuse ja elu (milleson võibolla sügavalt pettunud) ning alustabuut. Vana ja uue vahel on kuristik, uus onmidagi täiesti uut, on vana eitus. Vanamina, vana elu, vana keskkond, terve aeg-ilm (ilus vana eesti vaste kreeka “aioo-nile”!), mille väärtusi enne aktsepteeriti,mille järgi elati, on kurjast, on Saatanavõimu all. Sellest aegilmast tuleb lahtiöelda, loobuda. Pääle selle on see maailmnagunii määratud hukule, ta on muutunudjuba täiesti kurjaks ning varsti peab saabu-ma lõpp. Mida Jeesus, nagu suur osa te-ma aja juute, kujutles Iraani traditsioonijärgi suure kataklüsmina, “viimase võitlu-sena” kurjuse ja hääduse jõudude vahel,mis peab lõppema selle kurjuse küüsi lan-genud maailma-aegilma hävinguga ja uuetulekuga. Mida tema nimetas jumalariigiksvõi taevaseks riigiks.

Loo loogikaga sobib see, et läbi elanudkriisi ja ärkamise kõrbeüksinduses, süve-nes või isegi tekkis Jeesusel veendumus,et temal on neis lähenevates katastroofi-listes sündmustes, vana maailma hävimi-ses ja uue tulekus oma roll. Jeesuse eluuurijad kalduvad arvama, et Jeesus ei pi-danud ega nimetanud end tegelikult kunagiMessiaks, tuleva riigi salvitud kuningaks.Ent meie narratiiv lausa nõuab, et ta mi-dagi sellist uskus. Kuigi narratiivi kuuluvadka päätegelase sügavad kahtlused, kriisid,meeleülendus ja meeleheide.

Kahtlusi võime leida Jeesuse arusaama-des ja kõnedes sellestsamast Jumalariigist.Need arusaamad näikse kõikuvat vanajuutliku kujutelma ja hilisema Iraani-mõ-julise kujutelma vahel. Kuigi usk Messias-se on ise suuresti Iraani algupära, oli juu-

tide arusaam temast alguses üpris materia-listlik ja poliitiline: Messias pidi olemaJumala valitud-saadetud kuningas, kes või-dab juutide vaenlased ja taastab nende rii-gi. Võitleva kuninga sümbol on mõõk jaseda sõna kasutab Jeesus õige mitmel olu-lisel puhul. Öeldes näiteks, et ta ei oletulnud tooma rahu, vaid mõõka. Teisaltkaldub ta jälle patsifismi, kuulutades, etmõõga tõstja saab mõõga läbi ka hukka,ning õpetades, et lööjale tuleb ette pöörataka teine põsk. Kiuslikke küsimusi küsivailetraditsioonilist judaismi esindavatele sadu-seridele-sadikitele, kes ei uskunud elupärast surma, kostab ta, et jumalariigis eivõeta naist ega minda mehele, vaid elatak-se nagu Jumala inglid taevas. Siit kostabtaas iraanlikku usku, et tulevases puhtas-jumalikus ilmas ei ole seksi, ei ole isegimeest ja naist, vaid mõlemad on ühinenudüheks täiuslikuks helendavaks valgus-kehaks.

Nagu tulevas ilmas ei kehti abielu,perekond ja muud maised asjad, kaotavadoma väärtuse ka vara ning staatus – vaesedon õigemad kui rikkad, lihtsameelsed üle-mad tarkadest, lapsed ülemad vanadest.Ning kas ei sobiks sellises ilmas kuningaksjust keegi, kes võibolla on küll vanastkõrgest soost, kuid ometi kannab endal so-hilapse märki ja on pärit kolkalinnast, kustJeruusalemma paremate poegade meelestei saa tulla midagi hääd?

Jeesus jutlustab meeleparandust ja kuu-lutab vana aegilma lõppu ja uue tulekut.Kes tahab jõuda sinna uude aegilma, peabloobuma vanast, jätma oma pere, kodu,vara ja tulema Jeesusega kaasa. Suur küsi-mus on, kas ja kuidas Jeesus ka püüdis isemaailma lõppu lähemale tuua, vallandada

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM154

DIXI 155

vapustuste ahelat, millest see lõpp pida-nuks algama.

Valdav arvamus on, et Jeesus oli vaidrahumeelne jutlustaja, oli ta siis uurijatemeelest tõesti “jumalinimene” või lihtsaltinimene. Võitleva revolutsionäärina onJeesust näinud vaid mõned kristlikudkommunistid, kelle seisukohti ilmselt erititõsiselt ei tasu võtta. Kuid ometi – süm-boolne mõõk jääb loosse ometi, sellest eipääse mööda.

Ma ei ole leidnud täpseid andmeid sellekohta, kes võis Rooma impeeriumis jatema autonoomsetes riigikestes mõõkakanda. Kuid paralleelid keskajast osutavadsellele, et mõõk oli tollal umbes seda, mismeie ajal Kalašnikov – relv, mis kuulusvaid sõjameestele ning mida ei tohtinud(välja arvatud erijuhud) kanda tavaline ini-mene. Miks siis käsib ta oma õpilastel(kreeka originaalis pole eri sõna “jüngri”jaoks, Jeesuse õpilasi nimetatakse tavalisesõnaga õpilasteks) ja pooldajatel (Luuka22:35–38) müüa kõik ja osta mõõk? Miksoli Jeesuse ühel kaaskondlasel mõõk, mi-da ta kinnivõtjate vastu ka kasutas? Võib-olla saavad piibliteadlased need seigadebaautentsetena kõrvale heita. Kuid jäävadveel kaks seika. Esiteks see, kuidas Jeesusoma kaaskonnaga ründab kaubitsejaidtempli eesõues, ja see, et Pilatus käsibtema ristile kinnitada sildi, milles huka-tavat nimetatakse “juutide kuningaks”. Kastseeni templi juures on püütud kuulutadahilisemaks lisanduseks, kuid see sobibväga hästi jutu loogikaga, looga inimesest,kes – vähemalt mingil hetkel – uskus, etligi on “viimane võitlus” ning temal jatema omadel tuleb sellest lausa materiaal-selt, mõõgaga käes, osa võtta.

Jeruusalemma tempel oli juutideleumbes seda, mis muslimitele Meka Kaaba– koht, kus iga õige juut pidi käima suurteusupühade aegu ning tooma Jumalale et-tenähtud ohvrit – tuvikesi ja muid elajaid.On loomulik, et kaugelt tulnud ei saanudohvriloomi endaga kaasa tuua, nad ostsidneid templi juures. Niisama loomulik on,et templiandideks mõeldud raha tuli va-hetada õige (“koššer”) raha vastu, millelpolnud imperaatori kujutist: judaism eilubanud inimest kujutada. Nii polnud Jee-susel väga veenvat põhjust templi juuresoma äri ajavaid kaubitsejaid raevukaltrünnata. Miks ta seda tegi ja mis sellelejärgnes?

Ka tänapäeval kuulub kirikute juurdesageli poeke, kus müüakse vaimulikkukirjandust, helisalvestisi, katoliiklastel-ortodoksidel ka ikoone, krutsifikse, pal-vehelmeid ja muud sellist vaga kaupa.Säärane vaimulik kiosk asub ka Püha Peet-ruse katedraalis Vatikanis. Kujutlemenüüd, et keegi innukas protestant astubVatikani poodi, piitsutab läbi nunnadestmüüjad ning lööb segi poe sisustuse. Ilm-selt sekkub otsekohe paavsti politsei –šveitslastest kaardiväelased – ning rahurik-kuja toimetatakse kindlasse kohta. Polepõhjust arvata, et tollal võis juutide kõigepühamas paigas olla teisiti. Ka sääl pididolema valvurid, kellel olid mõõgad võimingid muud sõjariistad ja kelle ülesanneoli vältida igasugust korrarikkumist, rää-kimata vägivallast. Loomulikult oleksidneed valvurid pidanud sekkuma kohe, kuikeegi ründas templi juures olevaid kaubit-sejaid. Kas nii juhtus? Evangeeliumid eiütle selle kohta midagi. Jeesusel lastaksepühakojas või selle õues vabalt jutlustada

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM155

156 DIXI

ja ravitseda, mis on ülimalt kummaline.Võime oletada, et Jeesus oma kaaskonnagasunniti templi juurest lahkuma. Või siis,et tal ja tema relvastatud (sic!) kaaskonnalõnnestus ometi valvurite vastupanu murdaja templisse tungida. Võibolla uskus Jee-sus, keda vahest innustas poolehoidjate uskja ind, et siis, kui tema astub templisse,algavadki need oodatud ja kardetud selleaegilma lõppu kuulutavad sündmused, etvallandub viimane võitlus pimeduse javalguse jõudude vahel.

Olgu, kuidas oli, midagi säärast ei juh-tunud. Kas Jeesus pääses templisse või ei,igal juhul veetis ta järgmise öö kõrvaliseskohas Getsemane aias. Kirjeldusest võimeoletada, et teda tabas sügav kriis, täielikmeeleheide. Ta palvetas ahastades, nii etta palgetelt langesid verepisarad. Ülevalemeeleolule järgnes meeleolu lang. Misviitab ehk sellele, et Jeesus oli “bipolaar-ne”, vanemas terminoloogias maniakaal-depressiivne isiksus. Pärast episoodi temp-lis langeb ta algul meeleheitesse ja siisnähtavasti sügavasse resignatsiooni, loobu-des igasugusest vastupanust, keelates kaoma kaaskondlastel teda kaitsta, ning lä-heb poolsõnatuna vastu surmale.

Kristlikus traditsioonis on Jeesuse huk-kamises nähtud juutide kättemaksu neidärritanud jutlustajale. Tegelikult oli luguilmselt teistsugune. Pärast kokkupõrgettempli juures (või templis endas) sekkusRooma võim prokuraator Pilatuse isikus.Kuna juudi omavalitsus ei olnud ise saa-nud ohtliku segaduse summutamise jaselle õhutaja kinnivõtmisega hakkama,teatas Pilatus, et kui nad otsustavalt eitegutse ja mässuohtu (mis oli toonaselJuudamaal vägagi reaalne) ei likvideeri,

sekkub ta ise. Juudi omavalitsuse esindajad(Sanhedrin) pidid kiiruga kokku tulema jamidagi otsustama. Et asi oli kiireloomu-line, näitab see, et kokku tuldi ja asja aru-tati pühade eelõhtul, mil igasugune koh-tupidamine on juutidel keelatud (naguüldse öösi). Ent see keeld ei kehti, kuimängus on inimese elu (hinge) päästmine.Johannese evangeeliumis (mis on küll kõi-ge hilisem ja kõige omaloomingulisem)leiame olulise seiga, mida ehk tasub tõsi-selt võtta. Nimelt ütleb sääl üks kokkutul-nuist, ülempreester Kaiaphas, et parem on,kui üks inimene saab hukka, kui et terverahvas kannatab. Küsimus võis siis ollaselles, et ühe juudi elu hinnaga oli võima-lus vältida karme repressioone. Kaiaphaseütlusest ilmneb, et see otsus ei tulnudkergelt: alandav oli anda juut, olgu võipahandusi tekitanud rändjutlustajaGalileast, roomlastele hukata, päälegi eisaanud tema üle korralikult juudi säädustejärgi kohut mõista, kuulata üle tunnista-jaid ja viia läbi muid keerulisi juriidilisiprotseduure. Ent roomlaste ultimaatumrippus õhus ja tegutseda tuli. Nii ohverda-tigi Jeesus, kelle üle templiintsidendi jamõnede tema ütluste pärast oleks ehkmuidugi kohut mõistetud. Nüüd aga sedaenam teha ei saanud. Resigneerunud, sü-gavas depressioonis olev Jeesus võeti kinnija anti roomlastele üle. Kes hukkasid taalandaval viisil, lüües ta risti, nagu tehtisuurte kurjategijatega. Oluline seik on, etPilatus ei jätnud mõnitamata nii hukata-vat ennast kui juute üldse juba nimetatudsildiga, kus Jeesust nimetati juutide kunin-gaks.

Võibolla lootis Jeesus ka meelemasen-duses, et Jumal siiski veel sekkub ja päästab

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM156

DIXI 157

tema, et loodetud ja kuulutatud aegilmalõpp siiski saabub. Kuid ristil piineldes ka-dus ilmselt seegi lootus ja surija hüüdisoma emakeeles, aramea keeles: “Mu Ju-mal, mu Jumal, miks sa jätsid mind ma-ha!?”

Sellega lõpeb minu lugu Jeesusest.Muidugi on see ainult üks mitmetest või-malikest ja mitmed neist, nagu teame, eilõpe tema surmaga ristil. Edasine pole agaenam narratiiviloogika, vaid pigem jubausu ja usuloogika küsimus.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM157

158 VAATENURK

VAATENURKMÄRT VÄLJATAGAMis saab siis, kui uskmatuskikaob?

MARCEL GAUCHET. RELIGIOONISTDEMOKRAATIAS: ESSEE ILMALIKKUSEARENGUST. Prantsuse k-st tlk Katre Tal-viste. Loomingu Raamatukogu 2007, nr35/36. 103 lk. Hind 35 kr.

Ühiskonna ilmalikustumine on empiirilisessotsioloogias pikalt-laialt käsitletud teema.Ilmalikustumine tähendab usutunnete,-kommete ja -asutuste tähtsuse langustera- ja ühiselus. Seda annab koguni mõõta:kogudustesse kuulumise, kirikus käimise,kirikumaksude tasumise, kas või ärapõle-tatud küünalde hulga järgi. Küsitluste abilsaab välja selgitada ka subjektiivseid hoia-kuid: milliseid usulisi tõekspidamisi inime-sed jagavad, millistest käskudest ja keeldu-dest juhinduvad. Igal juhul tuleb aga ükstei-sest lahus hoida vähemalt kaks aspekti: üheltpoolt subjektiivsed usulised tunded ja koge-mused ning teisalt kirikute ja usutalitusteühiskonda organiseeriv roll. Ühe allakäik eipruugi veel tähendada teise langust.

Nn sekulariseerumisteesi järgi kaasnebilmalikustumine (kitsamas mõttes ristiusuallakäik) lahutamatult moderniseerumisega:tööstusühiskonna tõusuga, linnastumisega,teadusliku koolihariduse ja individualismilevikuga. Kapitalism, teadus ja demokraatiapõhjustavad religiooni langust, olles aga ise

sündinud religiooni muutumise tagajärjel.Teadus, kapitalism ja kiriku poliitiline ste-riliseerimine ei tohiks siiski kujutada endastpeamist ohtu religioonile. Kõige tõsisematähvardust on ateist Pierre-Joseph Proudhonkirjeldanud hoopis nii: “Religiooni tunnikeei ole tulnud mitte siis, kui pakitsev süda-metunnistus küsib endalt, kas religioon ontõene – dogmas kahtlemisest ei piisa reli-giooni languseks, või kas religiooni tuleksreformida – reformid on religiooni elujõutõenduseks; vaid siis, kui tekib kahtlus, kasreligioon, mida on nii kaua peetud ühiskon-na moraali kaitsjaks ja alustalaks, on omaülesande kõrgusel.” Ühesõnaga religioonlahkub ajaloolavalt, kui ei paku enam süs-temaatilist ühiskondlikku struktuuri väär-tuste pinnasena.

Sekulariseerumisteesi kriitikud väidavad,et ilmalikustumine pole olnud kaugeltkiselgekujuline ja ühesuunaline protsess. Esi-teks, tänapäeva inimesed ei pruugi küll kuigiinnukalt usukombeid, -käske ja -keeldetäita, aga huvi teispoolsete asjade, surema-tuse, vaimsuse, spirituaalsuse jne vastunäikse pigem kasvavat. Ja vastupidi, konfes-sionaalset kuuluvust hoitakse viisipärasekonventsioonina alles ka sügavama usupuududes. Suurbritannia uurijad räägivad“usust ilma kuuluvuseta”, Saksamaa jaSkandinaavia puhul täheldatakse jälle “kuu-luvust ilma usuta”. Teiseks, sekularisee-rumistees hindab üle keskaegset või vara-uusaegset vagadust ning, mis eriti tähtis,alahindab 19. sajandi religioossust. Kujutlus

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM158

VAATENURK 159

keskajast kui vagast usuajastust on müüt,enamik inimesi tõstis tollal kirikusse jalgaharuharva ja tegi neilgi kordadel peamiseltulakust. Tõsi küll, see veel ei tähenda, nagupoleks keskaja inimene Jumalasse ja maa-giasse uskunud. 19. sajandil näitas kirikussekuulumine aga tõusutendentsi ja kirik eiminetanud oma kohta Lääne inimese(perekonna)elus enne 1960. aastaid, milleidis tõepoolest aset järsk langus. Kolman-daks, sekulariseerumistees on provintslik,kajastades muutusi üksnes kristluses ja se-dagi peamiselt Lääne- ja Põhja-Euroopa kon-tekstis. Iga Euroopas kaotatud hinge aseme-le võidab kristlus Hiinas kümmekond pöör-dunut juurde; nelipühilus teeb arengumaadeslummides säärast võidukäiku, mille kõr-val Põhja-Euroopa ja endiste sotsmaadetühjad kirikud on köömes. Niisiis on aru-saam sekulariseerumisest kui globaalsest japaratamatust protsessist kahtlane. Samas eisaa siiski eitada, et Läänes ja eriti Euroopason kirikud ühiskonnaareenilt taandunud,religioon ei domineeri kooli, poliitika egaperekonnaelu üle ning avalikus elus kasu-tatakse vähem usulisi sümboleid, retoori-kat ja rituaale kui varasemal ajal.

Ma ei tea, kui palju ja kas üldse on sot-sioloogiliselt ja ajalooliselt uuritud Eesti

ühiskonna ilmalikustumist. Esitaksin sub-jektiivse nägemuse, mida üksikasjalikumuurimine võib kõvasti korrigeerida. Eestion rahvusena nii noor, et tema ajaloost eileiagi perioodi, millest eemaldumisegasaaks ilmalikustumist mõõta. Pigem tun-dub, et eestlased võtsid ristiusu seesmiseltomaks ja moderniseerusid (mh ka ilma-likustusid) enam-vähem ühel ajal. Kris-tianiseerumine oli muude moderniseerumis-protsesside kõrval üks rahvausu lummuse-maailma murendajaid. Kui jätta kõrvalevennastekogudused, siis religiooni kõlbeliseja kultuurilise autoriteedi kõrgaeg, mil krist-lus, rahvuslus ja progressiusk hingasid enam-vähem ühes rütmis, langes väga lühikesse,umbes neljakümneaastasesse ajajärku 1865–1905 – perioodi, mil tegutsesid Jakob Hurt,Jaan Bergmann, Martin Lipp, AleksanderMohrfeldt, Villem Reiman, Rudolf Kallasjt ning millest jutustavad “Tõde ja õigus I”ja “Kevade”. Seejärel pääsesid maksma mo-dernistlikud ja sotsialistlikud mõttevooludning usuasjad taandusid ühiskonna- jakultuurielu ääremaile. Seda koguni nii-võrd, et religioosseid motiive Tammsaa-rel või Talvikul on seletatud-vabandatudvene mõjudega (Dostojevski, Šestov).1 Ise-seisvuse algusaja referendumil otsustas

1 Eestluse ja religiooni vahekorra standardkäsitlus on kokkuvõtlikult esitatud ühes Tuglasearutluses: “Miks õiendavad Tammsaare tegelased ta suurteose viie köite vältel nõnda paljujumala ja usundiga? Lehekülgede kaupa targutusi, just nagu vene müstikuil-jumalaotsijail.Seda ei eeldaks kuidagi autori enese taevavõõras maailmavaade ega väikekodanlikult-ratsio-nalistlik ümbrus. Meie luteriusulise kasvatusega rahvas pole kunagi suuremat huvi tundnudusuliste küsimuste kallal juurdlemiseks. Ja haritlaskond (isegi kui ta hulgas leidub “usklikke”)on otse häbenenud neist avalikult rääkida. Kõik on läinud kulunud šablooni, kord tõeksvõe-tud sõnade korrutamise teed. On piisanud piiblist ja katekismusest. Pole vajatud mingit“usundilist filosoofiat” või “isikliku vahekorra selgitamist jumalaga”. Tõsi, on leidunud juusulahke, kuid needki on jälginud dogma karjateid. Ja lisaks, Tammsaare ei kirjelda ju eraldineid, vaid hoopis ilmlikku ühiskonda. Ja siin võtab heitlus “jumala” mõiste ümber otse kesksetähenduse. … Kas on Dostojevski mõju Tammsaarele nii suur?”

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM159

160 VAATENURK

rahvaenamus usuõpetuse koolidesse siiskialles jätta ning perekonnaelu korraldavmõju säilis kirikul (nagu Lääneski) veel1960. aastate alguseni, mil see otsa sai.Selle kohta võin tuua isikliku tõendi: mi-nu 1960. aastal sündinud vend on ristitud,mina ise viis aastat nooremana seda ei ole.Siit võiks üldistada, et lõplik ilmalikus-tumissamm astutigi 1960. ja 1965. aastavahel. Asi pole lihtsalt sovetiseerumises,vaid globaalses või vähemalt kogu kristlik-ku maailma puudutavas suundumuses.Sellele lisaks aga rebis nõukogude võimmeil puruks ka inimeste formaalsed side-med kirikuga. Niisiis iseloomustab Ees-ti ühiskonda, arvatavasti üht kõige ilma-likumat maailmas, “mittekuulumine koosmitteuskumisega”. Samas näib huvi usu-küsimuste vastu – pigem küll negatiivsetlaadi – viimasel ajal pigem kasvavat, kuiotsustada kas või selleteemalisi sõnavõt-te saatvate võrgukommentaaride hulgajärgi. Juba 1980. aastate Poola sündmustemõjul muutus teatri- ja muusikarahva seaspopiks katoliiklus, New Age’i uususunditekõrval elustus maausk. Iseseisvusaja kõigilvalimistel on ennast näidanud mõni era-kond, mis lubab taastada “kristlikud” väär-tused – näiteks surmanuhtluse. Usu täht-suse tõusuga on kaasnenud ka ateismielavnemine: arvan, et nõukogude ajal esi-nes spontaanset, mitteametlikku ateismiharvemini kui nüüd. Blasfeemsed följeto-nistid ei aja publikut haigutama, pigemnaerma või vihale. Usulist kirge on tundaka islamiohu kajastustes.

Luteri kirik, nagu iga muugi oma hu-vide eest seisev institutsioon, on püüdnudläheneda riigistruktuuridele, et luua vai-muliku väljaõppe saanud inimestele töö-

kohti, näiteks jõustruktuuride (sõjavägi,politsei, vanglad) pehmendajana. Palvetun-nid ajateenijatele – nii nagu eestikeelsedkirjandustunnid vene koolides – annavadsoovitule tõenäoliselt vastupidise tulemuse,muutes aine noortele pigem vastikuks.Riiklikud õnnistamisriitused juurduvadvisalt ning riskivad mõjuda naeruväärseltja silmakirjalikult. Veelgi kahtlasem, sa-muti religiooni pigem kompromiteerivmaik on uusliberaalsete poliitikute (sageliendiste kommunistide) kummardustelreligiooni suunas, mis toovad tahes-taht-mata meelde Marxi teesi oopiumist rah-vale. Osalt on siin tegu Ameerika mõju-de mõtlematu ülevõtmisega, osalt püüdegaveeretada riigi vastutus viletsate eest tsiviil-ühiskonna kaela, osalt võib selles nähaislamiküsimuse üleeuroopalise teadvustu-mise vastukaja või äraspidist paralleeliPutini valitsuse kirikumeelsusega.

Siiani ametlikult mahamatmata plaanlülitada koolide õppekavva kohustuslikusundiõpetus andnuks usuasutustele tõhusafinantstoe religiooniõpetajate riigitellimusenäol. Plaan oli halb vähemalt kolmel põh-jusel: esiteks, koolide õppekavad on niigiviimseni koormatud ja peale usuringkon-dade on oma ampsu ootel järjekorras veeleetikud, filosoofid, ökoloogid, meedia- jaühiskonnaõpetlased jt; teiseks ei esitatudühtki head põhjendust, miks ei saaks maa-ilma usundite põhitõdesid õpetada ajaloo-ja kirjandusprogrammi osana; ja kolman-daks, väide, nagu saaks kavandatavastusundiõpetusest neutraalne, kõiki usun-deid erapooletult kohtlev aine, ei mõjunudveenvalt. Minu jaoks on kõige tõsisemvastuväide just esimene: kooliprogrammimuutumine pirukaks huvigruppidele, kes

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM160

VAATENURK 161

tahavad kosuda riikliku haridustellimusetoel, samal ajal kui lastele jääks veel vä-hem aega kirjanduse, võõrkeelte ja integ-raalarvutuse õppimiseks.

Nõustun Jaak Rähesooga, kes on ühesessees nimetanud eesti kultuuri “modern-susse kasvanud kultuuriks”. Seetõttu tra-ditsionalism, mis ei taha piirduda eravii-silise hinge- ja vaimuharimisega, lähebmeil iroonilisel kombel rahvuslusega vas-tuollu – asjaolu, mida selle viljelejad vistendale päriselt ei teadvusta. Järjekindelmodernsusevastane peaks olema ka polii-tilise eestluse kui modernsuse produktivastu.

Prantsuse natsioon aga ei ole kasvanudmodernsusse, pigem vastupidi: modernsusja ilmalikkus kasvasid ise välja just Prant-susmaalt. Marcel Gauchet’ raamatuke“Religioonist demokraatias” paigutabmoodsa demokraatia, ilmalikustumise jareligiooni vahekorra küsimuse suurejoo-nelisse maailmaajaloolisse skeemi, millepiirjooned on ta paika pannud juba omaMax Weberile viitava pealkirjaga läbimur-deteoses “Désenchantment du monde. Unehistoire politique de la religion” (1985,“Maailma vabanemine lummusest. Reli-giooni poliitiline ajalugu”, ingliskeelnetõlge 1997). Kardetavasti võib “Religioo-nist demokraatias” jääda eestikeelsenaüpriski arusaamatuks tekstiks, kui ei tuntaselle taustu, iseäranis autori varasematteost ja selle mõjusid.

Marcel Gauchet (snd 1946) kuulubsamasse filosoofide ja humanitaarteadlastepõlvkonda nagu Vincent Descombes(1943), Gilles Lipovetsky (1944), AlainRenault (1948), Pierre Manent (1949),Philippe Descola (1949), Antoine Com-

pagnon (1950), Luc Ferry (1951), Jean-Maire Schaeffer (1952) jt, kes on seljapööranud 1960. aastate põlvkonna Marxi,Nietzsche ja Heideggeri mõjulise struktu-ralismi nihilistlikkusele ja antihumanist-likkusele ning hakanud väärtustama libe-ralismi, humanismi, mõnikord isegi tervetmõistust. Ometigi on paljudele neistkiiseloomulik strukturalistlik viis vaadeldaoma uurimisala – ajalugu, religiooni, mõt-lemist, kirjandusvälja – justkui etteantudmalelauana, võimalikkuse tingimustemaatriksina, milles eri tingimustes reali-seeruvad erinevad võimalused. Gauchet’strukturalistlikest juurtest annab tunnistustka see, et huvidega ja soovidega tegutsejateasemel eelistab ta kõneleda “protsessideloogikast”.

Gauchet’ otsesteks mõjutajateks on po-liitikafilosoof Cornelius Castoriadis jaantropoloog Pierre Clastres. Viimane tegi1960. aastatel välitööd Paraguay indiaan-laste seas ja tuli sealt tagasi ideega, etmetslaskogukondades käib poliitika nii, etvõim ei kuulu mitte kellelegi: nende ühis-kond on loomult egalitaarne, puudub ja-gunemine kamandajateks ja alluvateks.Cornelius Castoriadis aga töötas samal ajalvälja käsitluse autonoomsetest ja hete-ronoomsetest ühiskondadest – demokraat-likust ühiskonnast, mis annab endale iseseadusi ja teadvustab seda, ning ühiskon-dadest, mis arvavad, et saavad oma seadu-sed väljastpoolt – esivanematelt, jumala-telt, traditsioonilt. Tegelikult annavad kaheteronoomsed ühiskonnad endale seadusiise, aga varjavad seda enda eest.

Gauchet jõudis siit teooriani, et riigieel-setes primitiivsetes ühiskondades võib küllpuududa inimese rõhumine inimese poolt

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM161

162 VAATENURK

ja ühiskonnasisene hierarhia, aga ainultseetõttu, et kogu ühiskond on andnud endvälise jõu – jumalate, esivanemate ja nende-vahelise lepingu – võimu alla. Nähtamatudjumalad ei pruugi olla sugugi meeldivamadisandad kui nähtavad ligimesed. Selliseühiskonna alge on kauges ajas, olevik jainimese teod on absoluutselt sõltuvad müü-tilisest minevikust. Inimene on oma vaba-duse võõrandanud, kõiki tema elu pisiasjumääravad muistsed tavad. Nende kehtesta-mist saab küll rituaalides uuesti läbi män-gida, aga keegi ei saa endale võtta seaduse-andja rolli. Riigieelsetes ühiskondades esi-neb religioon oma kõige puhtamal kujul,inimesed on loovutanud oma autonoomiavastutasuks stabiilsuse eest.

Kuid umbes viie tuhande aasta eest hül-gasid jumalad oma maise järje ja nendekohale tekkis riik. Telgajastul (800–200e.m.a) aga kujunes välja monoteism. Needmurrangud tähistasid ühtlasi religiooni lõpualgust. Riik tähendas võimuvahe nihkumistinimühiskonna sisse, ebavõrdsuse ja polii-tilise dünaamika teket. Ühel osal inimes-test, preesterkuningatel, oli jumalatega pa-rem kontakt kui teistel, teispoolsuse võimhakkab nende kaudu hierarhiat pidi allapoo-le valguma. Monoteismis muutus jumalusvägevamaks ja ühtlasi kaugemaks, andessellega paradoksaalsel kombel inimeselesuurema vabaduse. Maailmakord kaotasoma enesestmõistetavuse ja hakkas sõltumakõrgemast printsiibist. Enam polnud nii-võrd oluline minevikku vaatamine, vaidkõrgema alge poole kasvamine. Tähtsaimaksajamõõtmeks sai olevik, milles toimus ver-tikaalne läbikäimine jumalusega.

Kristlus võimendas monoteismi pingeid:teispoolsuse käsitamatuse ja Jumalinimese

ihulikkuse vahel, Isa sõnumi tabamatuse jaPoja hääle tõlgendamise vajaduse vahel,sealpoolsuse lootuse ja Kristuse külaskäigugaülendatud siinpoolse maailma armastamisevahel, maailmale seljapööramise ja maailmamuutmise nõude vahel. Säärase sisemiseebastabiilsuse tõttu sai kristlusest Gauchet’sõnul “religioon religioonist väljumiseks”.Kui kristluse-eelsed valitsejad võisid esinedanii kuningate kui preestritena ning hõivatanähtava ja nähtamatu kokkupuuteala, siisKristus võttis selle koha igavesti endale.Kristlik kuningas ei saanud olla enam täius-lik vahendaja siin- ja sealpoolse vahel. Tei-salt võis ta jäljendada Kristust, “tuues esiletema puudumist ja sümboliseerides tematõde”. Monarhi vahendajafunktsioon nihkussakraalsuse vallast õigluse valda. Keskajalõpuks tekkis kujutlus kuninga kahest ke-hast, riigist kui corpus mysticum’ist ja aru-saam poliitilisest kehast.

Sealt edasi hakati poliitilist legitiimsustmõistma poliitilise keha esindamisena jaedasi oli tee juba avatud rahvaesindamise,-suveräänsuse ja demokraatia mõistete juur-de. Väljapoole võõrandatud võimuga he-teronoomne ürgühiskond muutus riigi tek-kides seespidiselt võõrandatud võimugaheteronoomseks ühiskonnaks, sellest agaarenes välja autonoomne ühiskond ehkdemokraatia. Ometigi ei tähenda demo-kraatia võimu võõrdumise täielikku lõppu,ühiskonna ja riigi ühekssaamist, anarhistideunelmat. Pigem tähendab see võimu võimualla saamist, riigi pööramist riigi vastu,demokraatia konstitutsioonilist enesepiira-mist. Demokraatlikus ühiskonnas kui pri-mitiivse ühiskonna vastandis saab peami-seks ajamõõtmeks tulevik, mida me peamekujundama. Meie “demokraatliku, indivi-

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM162

VAATENURK 163

dualistliku, etatistliku, ajaloolise, tehnoloo-gilise, kapitalistliku” maailma lõi inimene,kes söandas asuda täitma Jumala taandumi-sest tekkinud tühikut.

“Maailma vabanemine lummusest” lõ-peb religioonijärgse ühiskonna ja inimesekirjeldusega, mis on ühtaegu reibas ja nuk-ker (umbes nagu Fukuyama kirjeldus ajaloo-järgsest maailmast): mõned usuvad veelJumalat või on isegi sügavalt religioossed,aga tegu on üha privaatsema usuga, kunaigaüks püüab avastada, mida on religioonilpakkuda just talle. Siit ka New Age’i liiku-miste paljus. Usklik, kes võib valida uute javanade religioonide vahel ning neist mõndaselektiivselt omaks võtta, liigub juba reli-gioonijärgsel maastikul. Põhimõtteliselt onvõimalik ka religioonijärgne ühiskond,mille liikmed on kõik usklikud. Elu mõtteleidmine muutub raskemaks, inimene isesisemiselt ebakindlamaks. Täielik, läbipais-tev autonoomia jääb aga kättesaamatuks.Endavälise teise asemel me avastame teiseiseenda seest, oma alateadvusest ning muu-tume iseendale läbipaistmatuks. Kui demo-kraatia ei taha manduda totalitarismiks,mille ideaal on riigi ja ühiskonna samasus,siis jääb talle iseloomulikuks võõrdumine,pluralism ja konfliktsus.

Algselt 1998. aastal ilmunud “Religioo-nist demokraatias” on juba tänapäeva kan-tud järg Gauchet’ peateose abstraktsele jakeerulisele jutustusele sellest, kuidas demo-kraatia sündis kristluse vaimust. Raamatuilmumine tekitab kahepidiseid tundeid.Eelkõige ja peamiselt muidugi rõõmu, etLoomingu Raamatukogu on võtnud tutvus-tada ühe tänapäeva tähtsama prantsusemõtleja mõtisklust ühel tänapäeva tähtsamalteemal, religiooni ja poliitika vahekorra üle.

Teisalt on essee stiil oma raskepärasuseskaunis eemalepeletav. Tegu ei ole küll va-rasema põlvkonna prantsuse mõttemeistrite– Lacani, Foucault’ ja Derrida – baroksenietzscheostrukturalistliku lugejakiusami-sega. Gauchet ei edvista, ei kalambuuritse,ei loo erikeelt, et mõjuda salapäraselt. Temamõtlemisstiil, isegi kui teemaks on pakilisedühiskondlikud ja poliitilised probleemid,liigub aga abstraktsioonide hõredas õhusüpris tänkjate lausete kaupa: “Esindaminesotsiaalse mitmekesisuse avaliku lavale too-mise tähenduses kipub saama eesmärgiksiseeneses selle uue demokraatiaideaali kon-tekstis, mille loogikat me püüame taasta-da.” Jne. Ei tahaks süüdistada tõlget – mõniteine vahendaja oleks võib-olla leidnudGauchet’ lauselabürintides rohkem otselõi-keid või aidanud rõhumäärsõnade abil too-nitamisväärset paremini esile tuua, aga seegipoleks teksti loetavust palju parandanud.Ent praegu võib juhtuda, et see mõttetihe japõhiteeside poolest igati selge ja loogilinekäsitlus ei leia stiili tõttu oma lugejat.

Raamatu arutluskäik on kolmeastmeline:kõigepealt tõlgendatakse demokraatia kriisipõhjusi, siis kirjeldatakse tagajärgi ning vii-maks antakse õige põgusalt aimu, kuidasvõiks kriis ületatav olla. Ilmalikkus, midamainitakse raamatu alapealkirjas, tähendabprantsuse la laïcité’d, mis on mõnevõrrakitsam nähtus kui “sekulaarsus”, mille sü-nonüümina “ilmalikkust” enamasti kasuta-takse. Laïcité-sõnaga iseloomustatakse Prant-susmaa, Türgi jt maade poliitikat, millegavarem vaimulike täita olnud, peamiselthariduslikku ja juriidilist laadi tsiviilülesan-ded anti ilmikute kätte.

“Religioonist demokraatias” on pigemraamat demokraatiast kui religioonist. Arut-

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM163

164 VAATENURK

lus on väga Prantsuse poliitilise ajaloo kesk-ne, aga uusajal on teatavasti pikka aegakehtinud maksiim: kui Pariis aevastab, siisEuroopa saab nohu. Nõnda on ka Gauchet’üldistustel laiem kehtivus. Religiooni puhulkordab autor põhijoontes oma peateoseprivatiseerumisteesi. Aga ta leiab, et reli-gioonist väljumine on olnud niivõrd edukas,et see seab nüüd ohtu demokraatia enese.Demokraatlik riik olevat nimelt kujunenudvälja religioonile, konkreetsemalt katolikukirikule vastandudes ja säärane vastuseissakraliseeris demokraatlikku riiki ennast.Nüüd, kui vastane on taltsutatud, on demo-kraatiat tabanud eesmärkide ja identiteedi-kriis.

Gauchet üllatab kohe algul, käsitledesparalleelsete nähtustena kommunismi jakunstireligiooni ammendumist. Viimasenäol oli tegemist “järjekordse asendusreli-giooniga … Ühelt poolt on kunsti pühitse-mine osa inimvõimule osaks saanud vabas-tavast tunnustusest. Kunstnik on vaba ini-mene sõna kõige otsesemas tähenduses, tavabastab end loodu alluvusseisundist omategevusega, mille viljad tõstavad ta loojaseisusesse. Kuid see, mis ülendab kunstimüstika tasandile, on midagi hoopis muudja sellele hoopis vastupidine. Nimelt omis-tatakse kunstile erilise ja ülema teadmisevõime, mis toob meid välja kindlakujulistestreligioonidest, tagasi algse ja ühtse religioos-suse sfääri.” Nüüdseks aga “Kunsti pakutavlootus on lakanud olemast usutav. … Siit kamulje kriisist, tühjusest, motivatsiooni ka-dumisest, mis tänapäeval külvab segadust jaängi loomingu pelgupaikadesse.”

Isegi kui tunnistada, et demokraatia tek-kes mängisid tähtsat rolli muudki motiividpeale religiooni kõrvaletõrjumise, tuleb

möönda, et Gauchet’ kirjeldus praegusedemokraatia probleemidest on igati äratun-tav: sisuliste ideaalide asendumine vormilisteprotseduurireeglitega, kodanikuühiskonnafragmenteerumine, identiteedipoliitika “eri-nevuste kultus”, kodanikuühiskonna ja riigisuhete teisenemine, enamuse asendumineerinevusega ning üksmeeletaotluse asendu-mine tunnustustaotlusega. Muide, enamikunende murede kohta võib leida täiendava,osalt kattuva ning mõnevõrra loetavamakäsitluse Charles Taylori raamatust “Autent-suse eetika”. Tundub, et ravimina pooldabGauchet’ liberalismi korrigeerimist prant-suse republikanismi varasalvest pärit idee-dega.

Kodutanumale tagasi pöördudes tahaksütelda, et Gauchet’ aastakümnetagunemuresõnum demokraatia sisuliste eesmär-kide ja kodanikuühtsuse pärast on meiepraktilisse poliitikasse karikatuursel kujuljuba pärale jõudnud. Millega muidu seleta-da Eesti riigi meeleheitlikke, lausaputinlikke pingutusi anda demokraatiale uutsisu assimileeriva rahvusluse ning kiriku jatsiviilreligiooni liidu näol? Viimast koguselle koleduses sümboliseerib väga tabavaltpeapiiskopi poolt väljavalitud Vabadussam-ba kavand.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM164

VAATENURK 165

MEELIS FRIEDENTHALMiks keelata“Viimne kiusatus”?

NIKOS KAZANTZAKIS. VIIMNE KIUSA-TUS. Uuskreeka k-st tlk Kalle Kasemaa.Johannes Esto Ühing, Tartu, 2007. 496 lk.Hind 249 kr.

“Viimne kiusatus” on väga tuntud raamat(mitte kõige viimases järjekorras MartinScorsese tehtud samanimelise filmi tõttu)ning seega ka väga sageli ja mitmel viisilkäsitlemist leidnud. Kõige muu kõrval onpõhjuseks kindlasti ka see, et raamatu prant-suskeelse väljaande pühendas NikosKazantzakis psühhoanalüüsi metseenileprintsess Marie Bonaparte’ile, mis on mui-dugi andnud alust teose ohtrateks psühho-analüütilisteks tõlgendusteks – ja ainet sel-leks leiab raamatust kergesti. Nii raamista-vadki 33 peatükist koosneva teose tegevustvahel prohvetlikud ja vahel saatanlikudunenäod, sidudes alguse ja lõpu tsirkulaar-seks tervikuks. Kazantzakise huvi arvusüm-boolika vastu on teada (nt ta kunsteepos“Odüsseia” on 33 333 rida pikk) ja sedalaa-di varjatud tähenduste raamatusse kirjuta-mine on ilmselt üks kirjaniku lõbusid, agavõimaldab suurt avastamisrõõmu ka kirjan-duskriitikutele. Mis kirjanduslikku pooldepuutub, siis olla Kazantzakise lesk hiljemtunnistanud, et raamatu viimane osa saivõibolla ebaproportsionaalselt pikk, ningseda arvamust võib respekteerida – nii see

tõesti kompositsioonilisest seisukohast vaa-dates tundub. Aga peale kompositsiooni jatempo on ka kõiki raamatu tegelasi eraldikäsitletud, võrreldud neid ajalooliste pro-totüüpide ja kaasaegsete tüüpidega, vaagi-tud nende olemust ja eksistentsialistlikkuelutunnetust. Lühidalt: teosest on kirjutatuddoktoritöid.

Enamasti vaimustunud kirjandusliku,filosoofilise ja psühhoanalüütilise retsept-siooni kõrval on Kazantzakise raamatulolemas ka palju pessimistlikumalt meeles-tatud teoloogilise retseptsiooni ajalugu, siiakuulub ka kõik, mis seondub raamatu kee-lustamisega. Küsimusepüstitus “Miks kee-lata?” ei ole pelgalt akadeemiline mõtte-harjutus, vaid see tähendas nii katoliku kuika kreeka-ortodoksi kirikule tõsist problee-mi. Probleem kerkis pärast raamatu esma-trükki 1951. aastal (see oli tõlge norra keel-de) ning kuigi suurematesse keeltesse tõlki-mine viibis ja materjali seedimine võttisilmselt ka veidi aega, leidis juba 1953. aastadetsembris1 roomakatoliku kirik ja seejärelvarsti ka kreeka kirik vastuse: “on ikkapõhjust keelustada küll.” Vastus oli muidugiebamäärane, aga nagu selgub Kazantzakiselese adoptiivpoja järelsõnast eestikeelsele tõl-kele, ei olnud veel 2003. aastal Vatikanikäest võimalik täpsemat informatsioonisaada.2 Ent samas pole meile sõnaselgetevastuste teadmine tingimata vajalik (võibolla isegi kahjulik), sest just niisugune eba-määrasus sunnibki küsima, mis selles raa-matus siis on, et näha vaeva selle keelami-sega. Katoliku kiriku keelatud raamatute in-

1 I. R. N e t t o n, Text and Trauma: An East-West Primer. Richmond, 1996, lk 63.2 Nüüd on olukord muutunud, sest 2005. aastal avas Vatikan oma kurikuulsa keelatud raa-matute indeksi (Index librorum prohibitorum) arhiivid.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM165

166 VAATENURK

deksile on tüüpiline, et seal leiavad äramär-kimist peamiselt raamatud, mille suhtesvõis tekkida kahtlusi, kas need ikka onvastavuses kiriku õpetusega või mitte –raamatud, mis olid ilmselgelt hereetilised,seal üldiselt puuduvad. Oli reegliks, et sei-sukoht teose suhtes võeti siis, kui seda keegiküsis. Nimekirja enda täiendamine lõppes1966. aastal ning ühe põhjusena tuuaksevälja asjaolu, et see polnud enam efektiiv-ne, st ei täitnud enam oma algset eesmär-ki. Nüüdsel ajal on see “Indeks” vaid soo-vitusliku iseloomuga.

Siinne arvustus huvitubki peamiselt justraamatu vastuolulisest teoloogilisest poolestja kirjanduskriitiline hinnang jääb tagaplaa-nile. Aga ilmselt saab mõlemaid külgi ühen-dada lühikesse tähelepanekusse – raamattekitab mõtteid.

Niisiis tajuti “Viimset kiusatust” 1950.aastatel teoloogilise aktsepteeritavuse piiripeal seisvana, vähemalt teoreetilise võima-lusega kalduda nii ühele kui teisele poole.Kazantzakise romaangi on piiripealsest si-tuatsioonist, Jeesuse elust – või täpsemalt,nagu pealkirigi ütleb, tema viimasest kiu-satusest. Ainuüksi sellise temaatika pärastaga raamatut hukka mõista ei saa, sest as-jaolu, et Jeesus oli “kõigiti kiusatud nagumeie” (Hb 4:15), on sõnaselgelt väljenda-tud ka Piiblis ning seega peaks olema koos-kõlas kiriku ametlike seisukohtadega. Sa-muti ei saaks kinni hakata ka Kazantzakiseenda suhtumisest ainestikku, sest ta ise üt-leb kirjutamise asjaolude kohta eessõnasjärgmist: “Ma pole iial jälginud suuremakartusega tema verist teekonda Kolgatale,ma pole kunagi elanud läbi Kristuse elu jakannatust sellise pinge, sellise arusaamiseja armastusega kui neil päevil ja öil, mil ma

kirjutasin “Viimset kiusatust”.”Selline suhtumine näitab – ja lugedes

paistab see ka igati välja –, et Kazantzakisvõttis Jeesuse isikut ja temaga seotud küsi-musi tõsiselt ning isegi ekstaatiliselt, pühen-dades selle teema üle mõtisklemisele jateose kirjutamisele ligi kümme aastat. Mil-line pilt avaneb sellise töö tulemusena lu-gejale?

Esiteks tuleb rõhutada, et tulemusekspole ajalooline romaan. Kuigi teose maas-tikud on pea käegakatsutavalt tajutavad,inimesed ja õhustik usutavad ning väga loo-mulikuna mõjuvad, ei ole ajalooline tõepä-rasus ilmselgelt kirjutaja eesmärk. Meele-olu, mis tabab lugejat, ei ole seotud fakti-tõega – ning eesti lugeja on selle märkami-sel väga heas seisus, sest just meeleolu eda-siandmisel on tõlkija Kalle Kasemaa koge-mus juutlike tekstidega hindamatu ningvõib oletada, et autentse tunde saavutamiselpuhuti niisama oluline kui Kazantzakiseenda tekst. Lugedes ei jää kahtlust, et tege-mist on 1. sajandil elanud juutidega, kesootasid Messiast, kes neid vabastaks room-laste valitsuse alt ning taaslooks Juudi rii-gi, vägevama kui kunagi varem. Aga needfaktid on vaid taust, ja kus tarvis, onKazantzakis neid fakte sobival moel kujun-danud, mõned lisanud ja mõne välja jätnud.(Sündmuste faktitaustast annab väga heaülevaate Ain Riistani põhjalik järelsõna“Viimsele kiusatusele”.) Kirjaniku jaoks onküsimuse all eelkõige ikkagi Jeesuse isik –Jeesus kui inimene. Just inimene Jeesus onsee, kes Kazantzakist huvitab ning Kristusekui lunastaja olemus avab tema jaoks endvaid läbi Jeesus Kristuse täieliku inimeseks-olemise.

Ka see seisukoht on kirikus paikapida-

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM166

VAATENURK 167

vaks tunnistatud ning isegi sedavõrd, et on5. sajandist peale kuulutatud üheks usualuslauseks. Siinkohal aga ei tohi unustada,et sama hingetõmbega tunnistatakse Kristuska täielikuks Jumalaks. Jeesus Kristus onseega piiripealne isik, kelle kirjeldamisel onoht langeda nii ühele kui ka teisele poole.Rõhutades üht aspekti, jääb sageli kõrvaleteine. Kui me kirjeldame midagi mustana,ei saa me selle kohta enam öelda valge, jakui valgena – must. Värvide kokkusulata-misel tekkinud hall aga ähmastab nii ühekui ka teise ning on seega mõlemast varian-dist hullem. Nii valitsebki traditsiooniliseltpinge Jeesuse jumalikkuse ja inimlikkusevahel, olles segaduste ja skandaalide allikaks.Asi on nimelt selles, et kui Jeesus oleksrohkem Jumal kui inimene, ei oleks temategevusel maa peal sedavõrd olulist kaaluning evangeeliumides kirjeldatud kannatus-lugu muutuks justkui mingiks näitlemiseksja teeskluseks. Selle kohta on isegi terminolemas – doketism, näimine, tundumine.Meile vaid näis, et Kristus oli segaduses,kõhklev, ebakindel – tegelikult ta ei ol-nud.Kuigi seda seisukohta on juba varaki-riku teoloogid hukka mõistnud, on siianiväga sage hoiak, et Kristuse kannatused võe-takse küll kuidagi teadmiseks, aga rõhuta-takse temas ikkagi pigem ülestõusnut ja Ju-malat.

Vastukaaluks doketismile leidus jubavarakult ka neid, kes kinnitasid, et Jeesusoli eelkõige inimene – aga inimene, keskõigist rohkem armastas Jumalat ja teisiinimesi. See positsioon on ka Kazantzakiseraamatus väga tugevalt esindatud, sest teo-sest jääb kõlama tõdemus, et Jumal kutsubkõiki inimesi – eriti siis, kui nad on noo-red; aga nad satuvad askeldustesse, võtavad

vastu tavalise elu ja unustavad kõik selle,mis neid nooruses ärevaks tegi. Siit jõuame-gi kõige suurema teoloogilise probleemijuurde “Viimses kiusatuses” – sellisena poleKazantzakise Jeesus Kristus mitte midagierilist, vaid asetub (küll väljapaistvana) kõigiolnud ja tulevate prohvetite kõrvale. Sestkohe raamatu alguses avab Kazantzakis Jee-suse eneseteadvust kui prohveti enesetead-vust – kui Jumala intensiivse ja painava kutsetajumist asuda teele, mille Jumal on tallevalmis pannud ja mida tema inimesenapeab käima. Sel viisil ei mõista kaKazantzakise Jeesus end mitte kui kedagierakordset, vaid kui kedagi, kes on teatavatraditsiooni osa ja kes viib ellu selle, midaJumal teda tegema saadab. Nii onKazantzakise “Viimse kiustatuse” Jeesusparalleelne Uku Masingu “Anatoti prohveti”peategelase Jeremijaga.

Prohvetitraditsiooni jätkajana ja täiuseleviijana on Jeesust tajutud võibolla juba UueTestamendi kirjutamise aegadel ning JumalaPoeg on Jeesus vaid sedavõrd, kuivõrd Jumalteda sellena vastu võttis – hiljem on teoloogidseda positsiooni nimetanud adoptsionis-miks. See tähendaks siis, et Jumal justkuiadopteerib inimese Jeesuse tema erakordsepühendumise tõttu. Selline arusaam jätabmõistagi võimaluse, et kõigile inimestelepeaks olema sama tee avatud.

Need vastandlikud arusaamad Kristuseisikust ei ole muidugi ainsad, mis eri aegadelväljaütlemist ja ka hukkamõistmist on leid-nud. Peale nende aga on olemas ka eri ae-gadel öeldud laused, mis heakskiidu onsaanud ning millest mõningaid tunnistataksetänapäevani aluslausete või dogmadena.Dogmade loomujooneks ei ole leida min-gisugust halli keskteed ühe ja teise võima-

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM167

168 VAATENURK

liku seisukoha vahel, vaid säilitada noodmõlemad ning säilitada ka see (aporiaalne)pinge, mis nende ühitamatusest tekib.

Nii saabki kirik, kes on seadnud eesmär-giks kaitsta seda traditsiooni, endalt küsida,kas Kazantzakise visiooni Kristusest aktsep-teerida või mitte. Kahtlemata tõuseb Jeesusselles raamatus esile olemisrahutuse käeskannatava elusa inimesena, kahtlemata onkirjanik pannud teosesse omad veendumu-sed ja usu, aga kuidas sellesse suhtuda? Siinvõib arutada, kas katoliku kiriku seisukohtivõis suunata teadmine, et Kazantzakis olitugevalt mõjutatud nii Henri Bergsoni (kelleraamatud on samuti “Indeksis”) kui kaFriedrich Nietzsche (kelle raamatuid “In-deksis” nende selgelt “ateistliku” iseloomutõttu pole) vaadetest. Muidugi, ainuüksimõjude pärast ei saa kedagi hukka mõista.Oluline on siinkohal see, et katoliku kirikon läbi aegade kaitsnud õpetust ja enda tra-ditsiooni, vaagides uusi sõnastusi ning püü-des neid hinnata praeguste ja tulevaste ae-gade tarbeks. Kui õnnestunult või ebaõnnes-tunult katoliiklased sellega hakkama on saa-nud, on iseküsimus – tunnistada tuleb aga,et Vatikanil on moraalne kohustus seda teha.Ei tasu unustada, et õpetuse üle arutamineoli kiriku osa juba siis, kui ta oli Rooma riigipoolt taga kiusatud, ning seega pole seisu-kohavõtt seotud võimutahte ja rahva alluta-mise sooviga, vaid küsimusega, kes siisikkagi oli see inimene Jeesus, kes hukatiJeruusalemmas Pontius Pilatuse ajal.

Siin võib tuua vastuväite, et Kazantzakiseraamat on ilukirjanduslik käsitlus ning niituleb sellesse ka suhtuda. Samas on multunne, et niiviisi me justkui tunnistame, etilukirjandus on midagi, mida võiks kirjel-dada sõnaga “pelk” – aga ometi ei ole

Kazantzakis seda kirjutanud pelga meelela-hutusena ega loe inimesed seda pelga mee-lelahutuse või faktiteadmisi andva bukletina.See on raamat, mis sunnib küsima ja aru-tama, ning kuna teema, mida arutatakse, onühtlasi asi, mille üle on kirikus juba pea2000 aastat arutletud, siis võib mõista, mikskeelati. Sest kuhu jääb siin raamatus Jeesu-se kui täieliku Jumala eneseteadvus? Jumalaeneseteadvust raamatusse kirja panna onmuidugi keeruline. See on auk meie mõist-misvõimes – ka Kazantzakise mõistmisvõi-mes – ning nii on jumaliku eneseteadvusehetked raamatust välja jäänud või esinevadvaid vihjelisena inimese Jeesuse kõnes. Sel-lisena on “Viimne kiusatus” esitanud inime-se, kes on mõistetav, kaasatuntav, jälgitav,aga ta ei ole esitanud müsteeriumi, sest sel-leks on ta inimesele liiga lähedal. Korra tun-dub Kazantzakisel olevat küll vihje SiinaiPüha Katariina kloostri tuntud Kristuse-ikoonile, kus inimlik ja Jumalik kokkusaavad, kuid ta jääb siiski otsustavalt ühe-le – inimlikule – poolele. Aga just see piiripeal olek on ligi 2000 aastat skandaale jasegadust tekitanud – Jeesus Kristus on eriaegadel ja eri inimeste jaoks olnud keegi,keda nad on kirjeldatud olematuna, hullu-meelsena, silmamoondajana, aga ka proh-veti, Messia ja lõpuks Jumalana.

Nii võib vaadelda kiriku “Viimse kiusa-tuse” keelamist ka teises kontekstis: tunnus-tusena tehtud suure teoloogilise töö eest –töö eest, mida võetakse tõsiselt, mille üleon arutletud ja mis tundub piisavalt kaalu-kas, et selle kohta sõna võtta. Ja tasub meelespidada, et “kättesaadavast lähevad paljudmööda, uurides peidetut ja varjatut; varastahvatleb lukustatu”.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM168

VAATENURK 169

JAAKKO HALLASBrowni osakesed

MICHAEL BAIGENT, RICHARD LEIGH,HENRY LINCOLN. PÜHA VERI JA PÜHAGRAAL. Inglise k-st tlk Janina Karemäe.Olion, Tallinn, 2001. 576 lk. Hind 310kr; DAN BROWN. DA VINCI KOOD.Inglise k-st tlk Matti Piirimaa. Ersen, Tal-linn, 2003. (Toimik; 9) 470 lk. Hind 185kr. Ja palju, palju muud.

“Minu skeptiline ja ettevaatlik loomuspaneb mind kahtlema kõigis väidetavatessalasepitsustes, sest usun, et ligimene onliiga loll, et perfektset vandenõu korralda-da”(Umberto Eco).

Dan Browni “The Da Vinci Code” ilmus2003. aastal, saavutas kiiresti ülisuuretähelepanu ja tõlgiti juba samal üllitamiseaastal kärmesti ka eesti keelde. Kolm aas-tat hiljem esilinastus Ron Howardi film.

Kohe pärast põnevusromaani ilmumistvallandus metakirjanduse voog. Raamatuja filmi retseptsioonist paistis, et külmaksei jäänud keegi. Kujunesid polaarsed lee-rid. Mahategijad olid ennekõike kristla-sed, samuti paljud intellektuaalid, kesheitsid ette nii faktide võltsimist kui kakunstilist küündimatust. Filmi vastu kor-raldasid protestiaktsioone Venemaa õige-usklikud, Indias tõstis nurinat kristlaste jamoslemite ühisrinne.

Internetifoorumis vendlus.net karjatab

keegi ehmunult (kirjaviis muutmata):“Hoiatan isiklikult selle raamatu lugejaidsaatanliku ja deemonliku mõju eest! ERITITEISMELISTEST LASTE VANEMAD –ETTEVAATUST! Ameerikas on tähelda-tud kristlastest teismeliste (kes raamatutlugesid) tunnetele ülesköetud mässu niioma vanemate ja koguduse ja kõige vastu!Kelle lapsed käivad filmi vaatamas, olekshea kui sa saaksid neile seletada, mis onmüüt ja mis on ajalooline fakt! Film annabhea võimaluse ka kuulutada KRISTUSTnoortele ja täiskasvanutele, kes seda vaa-tamas käivad ja tulevad esile üsna jaburateväidete ja küsimustega!”

Tõsi, “Da Vinci koodi” autor pole justNobeli kandidaat, kuid romaani arvukadkloonid, millest paljud eesti keeldegiümber pandud, on hulga hullemad. Ju-turaamatule ei tohiks pahaks panna fakti-dega mänglemist, veidrate seoste loomistja omapäraseid tõlgendusviise. Alternatiiv-ajalooaineline romaan ei peagi pretendee-rima ajaloolisele tõele. Mihkel Mõisnikon tasakaalukalt ja mõistvalt väitnud, etpseudoajaloolaste edu võti võib peitudainimeste mängutahtes. “Kõiki Dan Brownifänne lollideks tembeldada oleks tormakastegu. Nende hulgas on palju teadlikke ini-mesi, keda lihtsalt võluvad reaalseid faktekasutavad fiktsioonid. Ilukirjanduslik aja-lugu on alati pärisajaloost ilusam, roman-tilisem ja salapärasem.” Kõike, mida ini-mene ratsionaalselt ja mugavalt enda tead-miste ja maailmapildi piires seletada eioska, seletatakse vaistlikult millegi üleloo-muliku või salapärasega.1 Seevastu Linnar

1Vt R. L a u r i s a a r, Pseudoajalugu vallutab kirjastusi ja võidutseb müügiedetabelites. EestiPäevaleht, 11.02.2006.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM169

170 VAATENURK

Priimägi oma intervjuus on kuri. Ta nime-tab “Da Vinci koodi” poolharitlase Ecoksja kinnitab, et autor “ei tunne eriti sügavaltajalugu, kunsti, kirjandust, keeli, krüpto-graafiat ega isegi mitte geograafiat”.2

Nojah, ega kõik krimikirjanikudki kõikipolitseitöö peensusi tunne. Juturaamatusvõib söakalt kirjutada, et Leonardole eks-likult omistatud “Püha õhtusöömaaja” onmaalinud hoopis Ants Laikmaa Lutherivabrikust tellitud vineerile. Iseasi, kuimaitsekas selline spekulatsioon oleks.

Tundub, et vastuseis Dan Brownile onpeamiselt ideoloogiline. Paljudele ei meeldioletus, et Jeesusel Kristusel võis olla liha-likke suhteid ja järeltulijaid. Muide, seeoletus ise eeldab uskumist nii Jeesuse kuika tema väidetava kaasa MaarjaMagdaleena (Maarja Magdalast) olemas-olusse.

“Da Vinci koodi” idee ja aines pärinebMichael Baigenti, Richard Leigh’ ja HenryLincolni veerandsaja aasta eest ilmunudkvaasiteaduslikust raamatust “The HolyBlood and the Holy Grail”. (Selle eestin-duse graalilegendi kujunemislugu tutvustavsaatesõna pärineb siinkirjutajalt.) Meileselle teose ilmumisjärgne lainetus veel eijõudnudki, vähestel oli sellest üldse aimu.Mati Unt kirjutas näidendi “Graal!” (2001)kavalehel: “Kui ma paarkümmend aastattagasi sain esmakordselt teada versioonist,et Graal oli tegelikult Maria Magdalena& Jeesuse laps, loode, ihuvili, siis olinkorraks nagu puuga pähe saanud. Ma sainmaailma ajaloost äkki aru, mis sest, etjuhuslikul moel. Loomulikult nägin siis ka

Euroopa Liidu tekkelugu ja Brüsseli ins-tantse hoopis uues valguses.” Viimanelause on kahtlane, sest kes meist toonaikka nii väga euroasjadele mõtles. Võimine sa Unti tea. Kavalehelt leiab ka näi-dendi kirjutamiseks kasutatud ja soovita-tava kirjanduse pika nimestiku (originaal-pealkirjad!).

Browni vastu tõsteti plagiaadisüüdistus,kuigi autor pole Baigentile & Co-le tugi-nemist eitanudki. “Da Vinci koodi” üks te-gelasi Leigh Teabing on anagramm “Pühavere” autorite nimedest. Muide, mõlemaraamatu esmatrükk ilmus kirjastuseltRandom House.

“Püha vere ja Püha Graali” tõlge jäiEestis esialgu suurema tähelepanuta.Massid pidasid seda ehk liiga spetsiifili-seks, “liiga teaduslikuks”. Suur huvi tekkisalles pärast “Da Vinci koodi” tõlke tule-kut. Raamat kadus kiiresti lettidelt ja muu-tus nõutavaks raamatukogudes.

Kummaline, et meil jäid üsna märka-matuks ka mõned Baigentist jt-st mõjuta-tud tõlkeromaanid, mis on kunstiliseltveenvamad kui “Da Vinci kood”: PhilippVandenbergi “Viies evangeelium” (1997,tlk Triin Helme), Peter Berlingi “Graalilapsed” (1998, tlk Andreas Ardus),Elizabeth Chadwicki “Saatuse lapsed”(1998, tlk Liisi Ojamaa). Läheneva mil-lenniumivahetuse õhkkond, ootused jameeleolud olid seda tüüpi literatuuri vas-tuvõtuks ju väga soodsad.

Üsna võimatu on ajada jälgi, kust onõigupoolest pärit uskumus Jeesuse lihalikupaljunemise võimalikkusse ja “püha vere-

2 “Da Vinci kood” – bestseller või keelatud kirjandus? Postimees, 18.06.2005.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM170

VAATENURK 171

seestunud (Lk 8:2). Tema mälestuspäev on22. juuli, eesti rahvakalendri madlipäev.

Apokrüüfiline Maarja Magdaleenaevangeelium on ilmunud Karl Immaanuelitõlkes ka eesti keeles (1998).

Vanadest ürikutest ei leia, et MaarjaMagdaleena olnuks Jeesuse pruut võinaine, et neil olnuks laps(ed) ja et seda“püha vereliini” oleks kutsutud PühaksGraaliks. Võib-olla leidus ketsereid, kesnii arvasid, aga me ei tea seda ega saa iial-gi teada. Kuid igatahes on see vapustavaltgeniaalne oletus.

Jeesuse armuelu leidis kujutamist NikosKazantzakise romaanis “Viimne kiusatus”(1951, e k 2007) ja selle järgi tehtudMartin Scorsese filmis (1988). Mõlemadpälvisid usutegelaste pahameele.

Püha paari järeltulijate selge ja otseneseostamine Püha Graaliga langeb 1950.aastate teise poolde, kui prantsuse aferistPierre Plantard (1920–2000) oli koos mõt-tekaaslastega 7. mail 1956. aastal “ennis-tanud” ja ametlikult registreerinud SiioniPrioraadi (Prieuré de Sion) nimelise ühin-gu. Põhikirja järgi kohustuti võitlema kin-nisvaraspekulantidega, kaitsma odavatekorterite ehitamist ja toetama piirkonnaopositsioonipoliitikuid.4 Seda vist esialgutehtigi, kuid siis hakati taas ajama omahermeetilisi, pealtnäha elukaugeid sala-asju.

Plantard’i üllitatud ajakirjades, Gérardde Sède’i (1921–2004) jt kirjutistes re-konstrueeriti üht ammust, otsekui vahe-peal unustatud püha tõde. Püha Graali

liini” säilimisse meie päevini. Ons sellesriismeid arianismist või nestoriaanlusest,gnostitsismist või mõnest muust ammumaha surutud “hereesiast”, seda selgitaguteoloogid.

Jacobus de Voragine “Kuldlegend” (13.sajand), mis on internetis saadaval nii la-dinakeelse originaalina kui tõlgete ja tõl-gendustena, ning teised keskaegsed püha-kute elulood pajatavad “Palestiina pagulas-te” – Maarja Magdaleena ja tema väikesekaaskonna – jõudmisest Gallia rannikule,tänapäeva suurde Marseille’sse või Saintes-Marie-de-la-Meri kanti. Prantsusmaa sel-les osas leidub Maarja Magdaleenale pü-hendatud kirikuid, kabeleid ja tema nime-ga seotud paiku. Mõne kirjapaneku järgiolnud ta varem Johannese pruut, kuidkeeldunud abielust, et teenida tões ja vai-mus Õnnistegijat.

Õigeusu hagiograafid Magdala Maarjatnii kaugele Läände ei lase. Bütsantsi kir-jandusest saab niisuguse pildi: pärast Jee-suse ristisurma läheb Maarja Efesosse, kusvõtab osa apostel Johannese kirjatöödekoostamisest. Surebki seal; säilmed viiak-se (“transleeritakse”) umbes tuhat aastathiljem Konstantinoopolisse Püha Laatsa-ruse kloostrisse. Õigeusus nimetatakseMaarja Magdaleenat “apostlisarnaseks”.3

Paljud motiivid Maarja Magdaleenapärimuse teisendites on üle võetud Egip-tuse Maarja elukäigust – rahvasuus on kaksMaarjat segi läinud. Egiptuse Maarja oliendine hoor. Maarja Magdaleena häda olisee, et ta oli seitsmest kurjast vaimust

3 Mifõ narodov mira. Entsiklopedija, 2. kd. Moskva, 1982, lk 117.4 Vt K.-R. M a i, Salaühingud. Müüdid, mõju ja tegelikkus. Tlk T. Huik. Tallinn, 2007, lk321.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM171

172 VAATENURK

tõlgendamist “tõelise” või “kuningliku ve-rena” pooldas või koguni pakkus ise väljaka väga tõsiselt võetav USA õpetlane RogerSherman Loomis (1887–1966), kuningasArthuri ja graali tsükli suur asjatundja.

Baigent, Leigh ja Lincoln ammutasidhulga materjali de Sède’i artiklitest ningtäitsid vahepealsed ja varasemad lakuunid.Ajaloo hämarkohtadega, “mustade aukude”ja “valgete laikudega” on ikka sedasi talita-tud. Jultunud müstifikatsiooniks või sõge-daks veendumuseks, ammugi mitte harima-tuks lauslolluseks ei saa nende tööd ome-ti pidada. Pigem on tegu põneva ja harivamõttemänguga, erakordselt julge hüpotee-siga, mille pisiseigadki ootavad tõestamistvõi ümberlükkamist – kui seda kunagi üldseon võimalik teha.

Joonistati valmis võimas terviklik liin UueTestamendi ehk Poja ajastust (FloriseJoachimi järgi) tänapäeva välja, kandvateksmärksõnadeks Püha Graal, Merovingid,Siioni Prioraat, Montségur, katarid, temp-lirüütlid, Philippe IV Ilus, roosiristlased,Rennes-le-Château, Bérenger Saunière, taasSiioni Prioraat… (Viimasel ajal on tähele-panu keskmesse kerkinud ka Šotimaal asuvRosslyni kabel, millest on saanud suuremturismimagnet kui Montségur Lõuna-Prant-susmaal.) Suurmeistritena läbi sajanditepandi figureerima ka Lääne-Euroopa kultuu-riloost tuntud tegijaid. Kirik muidugi üritavatkõik see aeg saladust varjata, Jeesuse vere-liini hoidjad omakorda aga püüavad juma-lapoja järeltulijaid sokutada Euroopa kunin-gatroonidele ja muidu tähtsatele kohtade-le. Püha Saladuse paljastamine kõigutavatpaavstitrooni ja kogu kirikulugu tulebümber kirjutada. Ristikirikule heidetatakseette ka jumaliku naispritsiibi taandamist, sa-

mas kui paganlikes religioonides oli seeolemas. Ometi näib, et vähemalt katoliik-luses on naisprintsiip Neitsi Maarja näolväga tugevalt esindatud, ehkki mitte Juma-lana, vaid Jumalaemana. Ka õigeusu Juma-lasünnitaja pole just tähtsusetu kuju.

Tänapäeval tooni andvaid, kaugemastajaloost ning religioonist ainet ja allikaidleidvaid vandenõuteooriaid on õhutanudtakka paarikümne aasta tagused pöördeli-sed muutused Ida-Euroopas (sotsialismileerivaring ja “raudse eesriide” kadumine haavasomal kombel ka lääneriike) ning praeguneäärmiselt ebapüsiv poliitiline seisund maa-ilmas. Olukord Iraagis ja Afganistanis seos-tub ristiretkedega, islamiterroristid sarna-nevad assassiinidega, müütiline bin Ladennende juhi, tabamatu Mäevanaga. Kristli-ku taustaga Lääne ja islamimaailma praegu-sele konfliktile võib leida rohkesti paralleeleajaloost. USA on nagu üleküpsenud Roo-ma, vananev Euroopa aga Vana-Kreekavõrdkuju. Euroliidus on nähtud katset taas-tada Saksa Rahva Püha Rooma Riik. Uus-usundite vohamine meenutab ketserlikeliikumiste hiilgeaega. Mitte nii väga ammuüle elatud aastatuhandevahetus viis mõttedmaailmalõpule ja “metsalise” tulekule. Jamuidugi 11.09.2001 – pärast seda polevatmaailm enam endine.

Gérard de Sède’i, Baigenti & Co ja DanBrowni jälgedes on ilmunud mitmeid kvaa-siteaduslikke raamatuid, paljud saadaval kaeesti keeles. Hoolikalt on välja peetud tea-duskirjandusele omased välised tunnused:viited arhiividokumentidele, joonealusedmärkused, täiendused ja täpsustused, üli-pikk kasutatud kirjanduse loetelu, isiku- jakohanimede ning aineregister, skeemid,tabelid, joonised jne. Refereerides oma

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM172

VAATENURK 173

eelkäijaid pikemalt, kui hea tava lubab, onepigoonid neist siiski hoogsal vaimulennulkaugemale heljunud.

Ehkki buum näikse olevat vaibumas,jätkab brauniaana ilmumist, peamiselt külljäljenduslike romaanide näol, kuid võrdle-misi palju on ka “uurimusi”, millest heahulk maakeeleski saadaval. Ja küllap tulebveel lisa. Seda tüüpi kirjanduse eestindami-sele on panustanud peamiselt Ersen, Sini-sukk ja Olion. Tõlked on ajapikku paremaksläinud, piiblinimedes ei eksita. Paraku onPrieuré de Sion jätkuvalt tõlgitud “Siioniabikloostriks”, ühes raamatus vilksatasid ka“Siioni prioorid” ja “prioride ühing”.

Olion on üllitanud neli LaurenceGardneri konspiroloogiat, teemaga lähemaltseonduvad kaks: “Graali kuningate sünd.Vapustav lugu geneetilisest kloonimisest jaJeesuse iidsest sugupuust” (2005) ja“Magdaleena pärand. Jeesuse ja Maarjasugupuu varjamise vandenõu. Sellest, midaei räägi “Da Vinci kood”” (2006). Mõlemadon tõlkinud Jaanus Õunpuu. Gardnerihüpoteesid ja äärmuslikud järeldused mõ-juvad oma hulljulguses koomiliselt, pealt-näha üksikasjadeni “taastatud”, ilma lünka-deta sugupuud, mis ulatuvad tagasi kaugessemuinasaega, aga lausa jaburalt.

Lisa Rogaki pilkupüüdva pealkirjagaraamatus “Salapärasest “Da Vinci koodi”loojast. Dan Browni intrigeeriv elulugu”(2006, tlk Anne Kull) pole küll midagi eritisalapärast ega intrigeerivat. Tavaline Amee-rika edulugu. Teadaolevalt pole aga keegiDan Brownist kui inimesest, tema kujune-misest ja eraelust nii põhjalikult veel kirju-tanud. Biograafiate nautijale võib see roh-keid pisidetailegi haarav käsitlus meeldida.

Michael J. Gelbi “Da Vinci dekodeeri-

mine. Leonardo seitse vaimset saladust”(2005, tlk Marja Liidja) räägib pigemLeonardost kui Brownist. Vanameistri sa-lakoodide lahtimõtestamisel on autor fan-taasiale ohtralt voli andnud.

Prantslaste Marie-France Etchegoini jaFrédéric Lenoir’, ajakirjaniku ja usundiloo-lase ““Da Vinci koodi” jälgedes” (2005, tlkMirjam Lepikult) on kiuslik urgitsemineromaani üksikasjade kallal. Autorid esinda-vad arvustajaid, kes otsivad ilukirjandusestki“täit tõde”. Kohatine pingutatud naljaviska-mine ei varja kritikaanlikku loomtõsidust,oskarkruusilikku norimismeelt. Samas eiväsi kirjutajad kordamast, et tegemist onkõigest romaaniga, kus poeetilise vabadusepiirid ju avarad. Miks nad ei terita omasulge ebateaduslike “uurimuste” peal, vaidkargavad turja belletristikale? Või teisisõ-nu: milleks materdada maaslamajat?

Seevastu Peter Caine’i ““Da Vinci koodi”põhjalik teejuht. Jalutuskäigud Pariisis”(2005, tlk Matti Piirimaa) on asjalik. Tasubvõtta näppu ja käia läbi kohad, millele DanBrowni fantaasia on andnud uue sisu, jakatsuda neid vaadata kirjaniku pilguga. Kedaaga huvitab eriti Siioni Prioraat, saab tellidagiidi: laupäevahommikuti, 12 €, tel 01 4809 21 40.

Tark eestlane muidugi end “vaese meheEcol” hullutada ei lase. Tema’p juba teab,et Piritalt Brookusmäele pole salakäiku eimaa ega mere alt ja et Paunvere on tegelikultPalamuse.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM173

174 VAATENURK

JAAN ROSSEllujäämise õigustusest

ENE MIHKELSON. KATKUHAUD. Varrak,Tallinn, 2007. 320 lk. Hind 189 kr.

“Kõik, mis ma teile räägin või rääkida võik-sin, on tõepärane luule,” ütleb Ene Mihkel-soni romaani “Katkuhaud” anonüümneminategelane arhiivitöötajale proua Bintale(lk 65). Lähtumegi sellest. Siis oleks Mih-kelsoni raamat lugu Lõuna-Järvamaal asu-nud Põlendiku talu rahvast: vanaemaLiinest, tema lastest Kaatast, Sannast, Os-karist ja Aleksandrist. Liine isa on olnudmõisakubjas ja Liine ise noorusajal mõisassaksu teeninud. Pärast mehe surma hakkabLiine kokku elama võõraspoja Pontuseganing üks Liine tütardest, Sanna, näib kohatiuskuvat, et tema sigitajaks ongi olnudPontus. Laste parimad aastad langevad Teisemaailmasõja ja sellele järgnevatesse aegades-se. Nende saatused lähevad risti, nagu seepaljudes Eesti perekondades on tavaline.Oskar tapetakse kommunistide poolt, entAleksandrist saab kõrgete ülemuste, muu-hulgas oblastikomitee (!) esimehe autojuht,mis annab tunnistust tema lojaalsusest uute-le võimudele. Sanna ja tema mees Valterhakkavad metsavendadeks, ent Kaata värva-takse tööle julgeolekusse, mistõttu ta teebaeg-ajalt “natuke pahandust” (lk 212), stannab teisi üles. Kaata on esimest kordafiktiivselt abielus Eeriga ning teist kordapäriselt Ärniga, kellega tal sünnib poegTõnu. Sanna ja Valteri metsas oleku ajal,kuid ka hiljem asendab Kaata minategelaseleema, nii hästi või halvasti, nagu see tal väljakukub. Kui Sannal saab metsas olemisest

villand, võimaldab Kaata tal tagasi pöördu-da tsiviilühiskonda (juhul kui sõjajärgsetEesti ühiskonda selliselt nimetada saab),kuid selle tehingu hinnaks kujuneb haaran-gus tapetud Valteri elu. (“Kas sa saad mulleandeks anda!” küsib lk 259 minategelaseltKaata.)

Romaan näeb välja kui normaalsekspeetavate inimsuhete kalmistu ning selletegelased meenutavad omamoodi emotsio-naalseid invaliide. Kui Tõnu hirm omanaise ees näib suhteliselt süütuna (autoletalvekummide allapanekuks küsib ta rahaemalt), siis tema vähene hoolitsus kõrges easema eest annab märku millestki tõsisemast(või selle puudumisest). Kaatal napib niitoitu kui sooja ning pampersitega varustavadteda usklikud, samal ajal kui Tõnu omamõtetes tegeleb juba Kaata maja müügiga(mille katus Kaata voodisse läbi sajab). Enton võimalik, et nii ei juhtu perekonnasesimest korda, sest liigub jutt, et Sanna onomal ajal surnuks näljutanud oma meheValteri tädi Made (vt lk 229). Sanna ei võtaka pärast metsast väljatulekut minategela-sest tütart omaks ning aastakümneid hiljem-gi teatab talle, “sa oled mu vaenlane” (lk296), enne kui ta külla tulnud tütre endajuurest välja viskab. Niisugunegi episood eiole süþee käigus ainulaadne: sellesarnastesineb ka Kaata suhetes oma vihatud teisemehe Ärniga. Ent Kaatast ja Sannast hullemon külainimeste arvates olnud Põlendikuvanaema (s.o Liine), kelle ema omakorda“oli seda hirmsat Kasside sorti”. Mida täp-selt see tähendab, raamatust ei selgu, kui-gi olemasolevad viited ta tütre loomuvastas-tele suhetele kasupojaga ning KGB-seosteleon lugeja jaoks kontuuride loomiseks võib-olla piisavad. “See Kass oli niisugune pei-

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM174

VAATENURK 175

tenimi, vastab Kaata ja ütleb siis otsustavaltpärast järjekordset pikka vaikimist: Solkpere olime” (lk 182).

Minategelane tunnistab, et ta kannabendas romaani teiste tegelastega “ühise ra-vimata haiguse märke” (lk 320). Sellekshaiguseks näib olevat minevik. ArhiivitöötajaBinta arvates: “nii väikese maa kohta kuiEesti on ajalugu liiga palju” (lk 100).1 Raa-matu seisukohalt tõuseb selle ajaloona eraldiesile Teine maailmasõda, mille järel “ühedsuutsid põgeneda läände, teised küüditati,tapeti või pandi vangi. Kohalejäänud painu-tati taltsaks” (lk 40). Kui inimese tegevuseainsaks eesmärgiks kujuneb ellujäämine(“Elus näite ka olevat,” viskab maade tagas-tamise pabereid vormistavale minategelaselerestitutsiooni ebaõiglusest ärritatud Nmaavalitsuse jurist – lk 80), on veendumustelvõi maailmavaatel vähe kaalu, ning eesmärgisaavutamise nimel pole ime, et “tegijad va-hetavad pooli ja kohti” (lk 167), andes seal-juures enesele ometi täiel määral aru, midanad teevad. “Me olime sihuke äraandjatekamp,” ütleb Kaata oma perekonna iseloo-mustamiseks (lk 179) ning lisab minatege-lasega rääkides: “Ma olen sulle väga paljukurja teinud” (lk 42). Kaata mõistus onkõrgele eale vaatamata terav. Ta sooritabajalooga mõttelisi eksperimente, arutledes,kuidas kulgenuks asjad Eestis siis, “kuiHitler poleks sakslasi koju kutsunud” (lk

288). Veel lahkab Kaata Konstantin Pätsisuhteid venelastega 1930. aastatel ning jõuabküsimusteni, millele vastamise iseloomustolenevad meie rahvusliku identiteedi alus-toed. Kes see Päts siis on, küsib Kaata, “ree-tur või aus mees? Kas peab temast lugupidama või maa põhja vanduma?” (lk 40).

Ajaloo poolt Eestis 20. sajandil tehtudlaastamistöö tulemused on masendavad.“Head haldjad ja mütoloogiast tuntud vaim-olendid2 lahkuvad majanduslikku edu ise-väärtuseks pidavalt minevikuta maalt” (lk90). Inimeste füüsiline eksistents on külltagatud, ent kõlbelise allakäigu hinnaga. Eluja surma vaheline piir seatakse pidevaltkahtluse alla. “Me leppisime sellepärast niiruttu, et otsustasime surnutena edasi elada,”arutleb Kaata (lk 22), olles siiski sisimasotsustanud, “mina ise end ära ei tapa” (lk253). Ellujäämise strateegia nurgakiviks polemõni idee või veendumus, vaid oskus validaõige pool. Kusjuures vahet eriti pole. “Ve-nelased lasksid inimesi maha, kus juhtus. …Sakslased tegid seda teisiti, see vahe neiloli,” usub vanadekodus elu lõppu ootavomakülamees Aaron (lk 227). Iseseisvastmõtlemisest, saati demokraatlikust riigikor-raldusest sellistes tingimustes ei tasu unis-tada, sest ühiskond niisugust asja ei salliks:“Kui kellelgi ka oli … teistsugune mälestusja arusaamine, hoidis ta suu kinni” (lk 163).Ainsaks inimlikuks lootuseks jääb sisemise

1 Vrd Seppo Zetterbergi raamatut “Viron historia” (Helsingi, 2007), mille motoks on (eesti-keelses tõlkes): “Nendele, kes ajaloo üle on elanud”.2 Võimalik, et silmas on peetud eesti kirjanduses varem Hasso Krulli poolt kirjeldatud üks-sarvi, vt: H. K r u l l, Ükssarvede lahkumine. Rmt-s: H. Krull, Katkestuse kultuur. Tallinn,1996, lk 154–155. Kui nii, siis pole vist juhuslik, et Krull esineb ka “Katkuhaua” tekstis, tullesminategelasele 31. märtsil 2004 koos Tõnu Trubetskyga vastu Tartu kesklinnas Küüni täna-val (lk 135).

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM175

176 VAATENURK

tasakaalu saavutamine pärast surma (sestmaises elus “rahu ei ole”, tunnistab Kaatalk 84), sedagi mitte õigust, vaid valskustkasutades. “Kui tahad saada oma surmajärg-ses kodus rahu, ütle, et siia on maetud katk”(lk 160).

Romaani käigus hoidvaks “vedruks” onminategelase dialoog Kaataga, mida ajendabjutustaja soov teada saada, mis tema isaga1950. aastate alguses tegelikult juhtus. Sellekõrval leidub tekstis mitmeid muid kihis-tusi, mille seast tõuseb esile küsimus balti-sakslaste ja eestlaste vahekorrast. Piir saks-laseks ja eestlaseks olemise vahel pole jäik.Ikka juhtub, et üks või teine maainimenesaab haridust ning saksastub, ent teinekordvõib minna vastupidi (nagu see on juhtunudFritz von Staudeniga, kes mõisasaksa saa-tusele eelistab rahvalauliku oma). Tegevusekulg romaanis pole lineaarne ning sellesselõikub tihti süþeega otseselt seostamata,kõigi eelduste kohaselt autentseid arhiivi-materjale. Nii leiab põhjalikku kirjeldamist16. septembril 1882. aastal Põltsamaal eest-laste ja juutide vahel aset leidnud kaklus,mille üksikasjalikum uurimine minategelasepoolt takerdub arhiivist kadunud toimikutetaha. Võib-olla on tegemist olnud pogrom-miga? Võib-olla on arhiivimaterjale jälge-de segamise eesmärgil teadlikult hävitatud?Lõplikku vastust nendele küsimustele lugejaei saa. 25. veebruaril 1918. aastal on Pagariselav mõisateenija Marie Kasperson kirjuta-nud kirja sõdade ja revolutsioonide eest põ-genenud krahviproua Benita von

Stackelbergile, milles ta otsib endiselt pe-renaiselt kaitset kaasteenijate eest, kes kir-jutajat vargaks püüavad tembeldada. Midaneed kõrvalepõiked romaani tegevustikustlugejale ütlevad? Osutavad, kui halvastimahub ideoloogiliste skeemide raamides-se reaalne inimsuhete võrgustik, millelekokkuvõttes toetub ajaloo kulg. Üks tahabelada eestlasena, teine sakslasena; Peterburija Eesti vahet sõitmine on igapäevane asi, jamõni võimalik et lesbiliste kalduvusteganaisterahvas otsib pelgupaika hoopiskiRiiast.

Raamatu toponüümika moodustab hu-vitava segu reaalsusest ja fiktiivsusest. Loomõtteliseks keskpunktiks on Põltsamaa3 jaselle ümbruskond, ning kohanimed Risti,Prandi ja Laimetsa on tuttavad igaühele,keda elu sunnib piisavalt tihti Tallinna jaTartu vahelist suurt maanteed pidi liikuma.Samamoodi reaalseks kirjutatud on romaanitegevuspaigad Tartu linnas, kus autoril onmingite nippidega õnnestunud tihti saavutadalausa kombitava tegelikkuse illusioon. Näenlugedes selgelt minategelast Soinaste jaLemmatsi (või ka Raudtee ja Aardla) tänavanurgal klaasist paviljonis istumas, suitsu te-gemas ja bussi ootamas, nagu kujutan ene-sele konkreetselt ette ka vaadet Anne kanaliletema Pika tänava või Kalda tee aadressigaviiekordses paneelmajas asuva korteri ak-nast (kus ma kunagi käinud pole). Samas eitea Lääne-Virumaal olevat Vakeristi mõisaning ei oska oletada, miks on just sel puhulõigemaks peetud tegevuspaiga kontuure hä-

3 Nähtavasti on Põltsamaa üks kosmopoliitsema ajaloolise taustaga paikkondi Eestis. Juudikogukonna olemasolu Põltsamaal 1880. aastatel, millele Mihkelson raamatus viitab, oli ar-vustuse autorile üllatuseks, samal ajal kui sealne vilgas kultuurielu 18. sajandi lõpus, nt Itaa-lia näitetrupi tegevus, on avalikkusele laiemalt tuntud.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM176

VAATENURK 177

gustada, jättes süþee paigutamata mõnessereaalselt eksisteerivasse mõisasse, naguselleks võinuks sobida näiteks Inju, Räga-vere või Lasila ... Analoogiliselt toimib autorSanna hilisema elukohaga: selleks on täp-semalt identifitseerimata Eesti väikelinn,mida poolitab raudtee ja kus ei leidu ühtegitaksot. On selleks linnaks Tapa, Jõgeva võihoopis mõni kolmas, peab jääma lugejalkindlalt teadmata.

“Katkuhaud” on ootamatult sarnaneMihkelsoni eelmise, 2001. aastal ilmunudromaaniga “Ahasveeruse uni”. Kuni tegelastenimedeni välja, mis kord osaliselt kattuvad(Kaata vrd Agatha), kord mitte (Sanna jaValter vrd Vilma ja Kaarel)4. Pisut liialdadesvõiksime väita, et tegemist on ühe ja samaainese kaks korda läbikirjutamisega. Kuinii, siis on “Katkuhaud” “Ahasveeruse unega”võrreldes ilmselt paremini õnnestunud. Eritimeeldib mulle, et “Katkuhauas” on autorloobunud esimese ja kolmanda isiku vahel-damisest ning muutnud kogu teksti sellegamärksa lugejasõbralikumaks. (“Raske” lu-geda on “Katkuhaud” selletagi.)

Ilma kahtluseta on tegemist olulise teks-tiga eesti kirjanduses. Võib-olla sobib sedarõhutada, tsiteerides veel kord autorit en-nast, kes laseb Kaatal minategelasele öelda(lk 256): “Shakespeare’ist ei saa ma aru, mapole teda õieti lugedagi osanud.” Mispealeminategelane vastab: “Tekst on värssides,sellepärast vist.”

ENE MIHKELSON. KATKUHAUD. Varrak,Tallinn, 2007. 320 lk. Hind 189 kr.

1.Ei teagi, kas aprillisündmused tekitasidmingi sügava lõhe või tõid lihtsalt selle kuipalju varem tekkinu esile, kergitasid pinna-le. Osaledes vahetult pärast ärevaid päeviühel üsna pidulikul ümarlaual, jäi mulje, etaprillimäss polnud lõhet tekitanud, vaid oliselle illustratsiooniks, füüsiliselt nähtavalepurskunud tagajärjeks. Lihtsustatult öeldes– eestlased ei mõista, kuidas venelased eimõista, et Punaarmee okupeeris Eesti; ve-nelased jällegi ei mõista, kuidas eestlased eimõista, et Punaarmee vabastas ja mitte ainultEesti, vaid terve Euroopa. Tollel ümarlaualkurtis peaministrile üks vene intellektuaal,et ta on kakskümmend aastat tundnud siin-mail end kõrvaletõrjutuna. Eestlasena panimind imestama, et too intellektuaal ütlebseda omas keeles näkku meie peaministrilening peaminister vastab talle tema emakee-les. Too vene härrasmees võis aga isiklikultläbi elada tõsiasja, et eestlased ei oska hin-nata suure vene rahva ohverdusi. Kõnealustlõhet pole vaja hakata ületama, kuna ületa-mise katse saab lõppeda vaid sildadepõle(ta)misega.

See selleks. Eelmine lõik sai siinsessekonteksti paigutatud eelkõige seetõttu, etnüüd – tagantjärele – võib öelda, et Ene

4 Siiski hakkab muidugi silma nimede foneetiline parallelism: kahesilbilised, naisenimi teisesvältes ja a-lõpuline, mehenimi kolmandas vältes ja er-lõpuline.

JAN KAUSKui ei saa / suuda / taha / polevõimalik mäletada, siis kujutle

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM177

178 VAATENURK

Mihkelson oli kui mitte ettenägelik, siisväga tundlik, kui alustas Tõnismäe Pronks-sõduri mainimisega oma “Katkuhauda”,mille trükkimine ja ilmumine jäi samasseaega aprillisündmustega. Mihkelson seobpaksu pahandust tekitanud kuju “päikese-varjutusega”. Muidugi on oluline meelespidada, et varjutuse-kujundiga romaan kalõpeb – nii minategelane kui ka kuju on osaühest suuremast pimedusest, vahe on vistvaid selles, et üks seisab pimeduses liiku-matult, teine püüab kobamisi leida välja- võisissepääsu. Kuid teisalt ei huvita Mihkelsoniüleüldse lõhe eestlaste ja suurema osa vene-keelse elanikkonna vahel – tema hinge vae-vavad lõhed eestlaste endi vahel ja sees.Mihkelson näitab, et meie 20. sajandi ajalookolme katku tekitatud lõhed ei liigu ainultpiki rahvuslikke eraldusjooni, vaid ka jaeelkõige ühe kogukonna sees. NingMihkelson ei pea silmas, vähemalt mittepeamiselt, vennatapusõdimist, vaid mida-gi veelgi laiemat, keerulisemat ja painajali-kumat – ellujäämist pärast sõda, ellujäämistküüditamiste ja metsavendluse ajal ja kes-kel. Ning muidugi ka seda, et paljud ei jää-nud ellu: “Aga see kõige tähtsam küsimussel väiksuse tõttu alatasa kaheks poolitatudmaal on võimu küsimus: kelle poolt sinaoled, kellega mängid kokku?” (lk 265). Sel-lele dilemmale juhib tähelepanu ka EnnSoosaar oma eelmise aasta alguses ilmunudmäle(s)tavas essees “Isa ja aeg”: “Mugav olitoona ja on ka täna väita, et paljud täidesaat-jad olid mujalt tulnud ning rääkisid võõrastkeelt. Aga paljud, väga paljud olid endiseEesti Vabariigi endised kodanikud, kohali-

kud ja eestikeelsed.”1 Mihkelson võtab sel-lise problemaatika “Katkuhauas” mikro-skoobi alla, öeldes otse välja: “Püsimisenimel on mäletamise ajukäärud lükatudpuhtaks” (lk 261). Soosaar nimetab sedatendentsi “selektiivseks amneesiaks”.

2.Sellele on juba varemgi viidatud, et “Katku-haud” jätkab/kordab temaatikat, milleMihkelson “Ahasveeruse unega” siinsessekirjanduslukku kirjutas. Kindlasti on koguMihkelsoni looming oluline samm kolmekatku vahel viibinud eesti rahva dilemmadejäädvustamisel; ning tema viimased romaa-nid möödapääsmatud tähised tänapäevamälukirjanduse kõnelaadis.

Märt Väljataga tundub eelistavat “Katku-hauda” “Ahasveeruse unele”, viimane olitema meelest “mõnevõrra mõõdutundetu,kuidagi liialt ambitsioonikas teos, mis püüdisühekorraga hammustada liiga suurt tükki,hõlmata ühtede kaante vahele liiga paljut”.2

Tõsi, “Katkuhauda” on tõesti kergem jälgi-da ja haarata, ta on kirjutatud lobedamalt jakontsentreeritumalt kui “Ahasveeruse uni”.Kuid kuna “Katkuhaud” jätkab “Ahasveeruseunes” jõuliselt kirja pandud mälu ja mäle-tamise (või unustamise) teemat, on lobedu-se saavutamisega ühtlasi taandunud võilahjendunud mingi vormiline aspekt, mis“Ahasveeruse unes” sisulise sõnumiga vägavõimsalt kaasa töötas. Pole kindel, kas see-sama aspekt tingis ka “mõõdutundetuse”,kuid autori ambitsioonikuse kinnituseks so-bis see küll.

“Katkuhauas” ilmnevad otsesemalt Mih-

1 E. S o o s a a r. Isa ja aeg. Tallinn, 2007, lk 35.2 M. V ä l j a t a g a, “Ma müüsin su, sa müüsid mu”. Sirp, 25.04.2006.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM178

VAATENURK 179

kelsoni üsna vastandlikud stiilivõtted. Aeg-ajalt kallutab ta teksti üsna ajakirjanduslikuks.Mitmes kohas tsiteeritavate dokumentidekõrval satub minategelase sisejutusse lauseidnagu: “viiekümnendate aastate alguses käi-vitati üleliiduline metsavendade hävitamiseaktsioon, millest võtsid aktiivselt osa nii par-teiorganisatsioonid kui abiks antud sõjavägi”(lk 216). Sellisele laadile aga oponeerivadpalju poeetilisemad tekstikohad, mõnigi so-biks ilusti eraldiseisvaks miniatuuriks, näi-teks: “Me elame Ida-Euroopas, Põhjamaal,kus pakaseline talv on aeg-ajalt juba haruldus.Edeneb turism ja autokraatia, maailma ta-sakaalutunne on petlik. Lauseid on paljuning nende seast on keeruline sobivat valida”(lk 224), või aforismiks: “Inimeste tõelisielulugusid tunneb vaid nende kaasaeg” (lk102).

Aga tagasi Mihkelsoni kahe 21. sajandiromaani võrdluse juurde. Tema mälukirju-tuse üks postulaate kõlas “Ahasveeruse unes”nii: “On mõeldamatu, et sündmused saak-sid siin kirjas olla nõnda, nagu nad kunagitoimusid. Sest ma ei tea, kuidas nad toimu-sid.”3 Seda kordab autor “Katkuhauas”:“…aga ma ei teadnud enam ammu, kuidasoli muiste, mis oli täna, ja homme oli pik-kade pimedate tundide taga” (lk 52). Mina-tegelase “ma ei tea” vastu seab autor vastuvaat et tema enda kirjandusliku ülesandesõnastuseks sobiva eesmärgi: “mina peanlõpuni jätkama, et nimetuks muudetudkehade mütsatus kostaks pisut kaugemalekui mu enese väsiva südame löögid” (“Ahas-veeruse uni”, lk 211). Samalaadset paatostväljendab ta ka “Katkuhauas”: “Kui muvanemad seitsme maa ja mere taha põgeneda

ei mõistnud, peab keegi avasilmi ja täielteadmisel mürgikarika sügavust loodimaisegi siis, kui tervenemislootuski puudub”(lk 248). Nende kahe impulsi – mälu usal-damatuse ning tõe püüdmise – vastandlikustõmbes sünnibki Mihkelsoni kirjutuse kese.Ning sellise pimeduses kobamise tarvissobib ülihästi “Ahasveeruse une” raskepä-rane, katkendlik ja hüplev, kuid samas si-sendusjõuline stiil; justkui tahaks Mihkelsonselle stiiliga kinnitada, et inimese mõteteskorra loomine on lausa füüsiliselt raske –seega peab lugeja kogemus lugemisel sarna-nema kirjutaja kogemusega oma mõtetes,tunnetes ja mälestuses korra loomiselepüüdlemisel. Tekst hüpleb, väändub, seisabpaigal, on mitmekordne nagu inimesemõtleminegi. Vaid mõtlemisest mõeldes võibtunduda mõtlemine korrapärane janarratiivne, rääkimisega sarnanev. Mindvaimustaski “Ahasveeruse une” stiilis seetunne, et ma justkui ei loeks mitte ainultmõtteid, vaid ka mõtete tekkimist, toimi-mist, mõtete sisemist elu ennast.

3.Aga peamisest. Mälu usaldamatuse ja tõepüüdmise tulemiks on Mihkelsonil reeglinateadmatus. Teadmatuse teemale keskendu-takse “Katkuhauas” ehk rohkemgi kui“Ahasveeruse unes”. Liigun sedasi väites küllmõneti ebakindlal pinnal, kuna lugesin“Ahasveeruse und” viimati eelmisel suvelning seega pole nüansid vajaliku detailsusegameeles. Kuid sain “Ahasveeruse unest” kaasajust eelkõige püüde kaardistada mäletamiseproblemaatilisust – tunde, et autor viitab sealmälu immanentsusele, teadvusesisesusele

3 E. M i h k e l s o n, Ahasveeruse uni. Tallinn, 2001, lk 429.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM179

180 VAATENURK

ning samas sellele, et tõde, mida mäletadapüütakse, jääb teadvustevaheliseks, teadvus-test väljas toimuvaks või toimunuks. Tõdepole seega ajaülene, vaid aega moodustavjuhtumiste jada. Nendes juhtumistes osale-nud inimesed aga on näinud juhtunut endavaateväljas, mis muidugi ei kata kogu juh-tunu horisonti. Sellisest lõhest saab algusetoimunu moonutamine mälus. Kuna tõdeon ebamugavalt paljude vaatenurkade vahelekadunud, on toimunut kergem unustada võimoonutada ning kui paljud teadvused unus-tavad või osaltki moonutavad tegelikulttoimunut, on pea võimatu sündmusi re-konstrueerida. Niisiis muutuvad moo-nutamine ja unustamine Mihkelsoni kirju-tuses olulisemateks mälu funktsioonidekskui mäletamine. Jah, kindlasti kirjutaksMihkelson kahe käega alla Enn Soosaarepostulaadile: “Ei unustamine ega õigusta-mine, veel vähem vastutusest kõrvalehiili-mine või vastutuse veeretamine anonüüm-sete “pahade” kaela ei aita meid oma ajaloo-ga kokkuleppele jõuda” (“Isa ja aeg”, lk 75).Kuid samas tasub meeles pidada, et kuiSoosaar heidab (täiesti õigustatult) kindatoonasele tippnomenklatuurile, siisMihkelson tegeleb “väikeste” inimestega,“tavaliste” eludega, inimestega hammasra-taste vahel, kelles puudub Jaan Krossi tege-laste suurejoonelisus.

Seega, “Ahasveeruse une” autor ei seakahtluse alla seda, et tõde on ilmnenud,toimunud, kuid ta näitab, et vaid end im-manentsusest lahti kiskuv mälu võib kunagitoimunud tõe võimalikuks teha. “Katku-haud” teravdab omakorda küsimust, kassuurel hulgal eri vaatenurki tervikuks sulan-dav mälumõte on ülepea võimalik. Mihkel-sonil tunduvad takistavat tõe ilmnemist ja

mäletamise mittemoonutamist kaks asja –katku tingimustes hirm ning vabaduse tin-gimustes mugavus, päevade rahuliku õhtusseveeretamise soov.

Siit ilmneb, kuidas Mihkelson juba enneImbi Paju intensiivselt tegeles tõrjutudmälestuste teemaga, näidates, et need tähen-davad alati ka tõrjutud inimesi: “…samajõuga, kui sa oled endast ja isast vaikinud,oled tõrjunud ka mind” (lk 305). Ning tõr-jutud mälestuste/inimeste teema püsib “Kat-kuhaua” leitmotiivina sama selgelt kui“Ahasveeruse unes”. Mälu moonutamine onka siin tugevaks tõukejõuks: “Nii mu isakui ema iseloomustustest on saanud hästiväljajoonistatud plakat või pidevast ettemän-gimisest kulunud grammofoniplaat, milleüle Kaata ei pea vajalikuks enam isegimõelda” (lk 29). Tõe poole püüdleja jääbüksi, kuna ta on ehk ainuke, kes tahab asjutõeselt mäletada: “mitte kedagi peale minuei ole sellel, teisel ja kolmandal teel, mil-le ümber kasvatan tõelusekujutlust” (lk 133).

Üks tõeliselt huvitav eristus, milleMihkelson juba “Ahasveeruse unest” tuttavatteemaringi käsitledes sisse toob, on mälueristamine kujutlusest – nagu näha eelmi-sest tsitaadistki – ja seeläbi kujutluse eris-tamine tõest: “Sest üldiselt omaksvõetud jaõigeks peetud kujutlus ei vasta sellele, misürikutest kas või kogemata selgub” (lk 63).Mis tähendab, et kujutlus võib moonutadamälestusi: “Majad ja põllud kord tõesti jupõlesid ja nüüd, lennuväljalt tõusvaid len-nukeid vaadates, lõi Kaata vägivallast mür-gitatud kujutlus lõkkele. Sulatas kohad jasündmused üheks. Külade põletamise mä-lestus ei kustu ta mälust vist kunagi” (lk198). See tsitaat kinnitab, miks pidasMihkelson kohe raamatu alguses vajalikuks

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM180

VAATENURK 181

kujutluse eristamist fantaasiast: “Isegi kujut-lused vajavad toetuspunkte, et eristuda fan-taasiast” (lk 38). Kujutluse ja fantaasia tei-neteisest lahutamine tundub aga siinseskontekstis tähenduslik.

4.Et oma mõttekäiku kujutluse olulisusest“Katkuhauas” selgemaks teha, peaks korrakspeatuma jällegi mälu ja tõe vastandusel.Mälu võib olla küll Mihkelsoni kangelastepõhiline töövahend, kuid selle töövahendiebakindlust ja usaldamatust ei unustatahetkekski: “Kui me tõesti kolmekesi haa-rangu kätte jäime, on see sündmus mälustotsekui pühitud” (lk 150). Tuleb ilmsiks, etmälu mitte ainult ei moonuta ega unusta,vaid mäletamine ise võib seni tõelisenatundunu ümber lükata: “Kust ma hingepi-deme leian, kui lapsepõlv ja noorus lastaksesiinsamas esilemanatud mälukuulidegaauklikuks. Kõik ehtsana tunduv oli vaidsoovkujutlus…” (lk 199). Jällegi astub siinkujutlus mälu vastu – teise inimese mälu-ga. Tõde pühitakse ära, sest mäletamistelpole ühisosa. Raamatu lõpus kõlab jubaküsimus: “Kas mälu on aju haigus” (lk318).

“Katkuhauast” ilmneb selgelt, et juba tookolme, ühe pruuni ja kahe punase katkureaalsus, mida mäletada tahetakse – võienamasti siis ei taheta –, ei sobi mäletami-seks: “Mul oleks kogu mu lapsepõlv ja kõikkuuldu ja räägitud meeles, kui ma oleksinelanud vanemate juures ja kodus. Mälu vajabtuttavaist liigutustest, kõnekäändudest jaäratavast silmsidemest tuge” (lk 280). Pisuthiljem karjatab minategelane: “Kas Eesti-maal on üldse paiku, kus pole midagi hullujuhtunud, kas neid paradiisisaarekesi on

üldse maa peal olemas?” (lk 284). Niisiis,mälu iseloomustab kihiline usaldamatus –see mõiste ehk võtab enam-vähem kokkumoonutused, vaikimise, unustamise, ebamu-gava reaalsuse. Mälu usaldamatus aga viibvälja tõe puudumiseni. Kui “Ahasveeruseunest” jäi mulle meelde usk mäletavassemällu – hoolimata unustava/moonutavamälu jõust –, usk, et mäluta olek tähendabvaid poolikut elu, siis “Katkuhauas” tekibtunne, et takistamatult mäletavat mälu onehk pea võimatu leida – või kui on, siis ise-loomustab teda vaikimine, tõrjutud mäles-tustest saavad ka tõrjuvad mälestused. Sedatundub kinnitavat näiteks võtmeline stseenraamatu lõpus, kus minategelane põrkubvastu oma ema Sanna vihast vaikimist. Võiäkki tähendab tõde hoopis kaost unustuseja tõrjumise taga? Ning alles selles kaosesvõib ehk avaneda kord, ilmneda teadminetõest või seaduspärast: “Ainult tärkava jakuhtuva mälu pidevalt teisenev sisu tekitabtahtmise püüda kinni kas või üksainus tä-helepanu alla sattunud hetk, et mõista, mismõte on inimese elul maa peal” (lk 225).Mihkelsoni kirjutuses seatakse sellise korrailmnemine tugeva kahtlusluubi alla, kuigikaos võib siin tähendada eelkõige tühjust:“Ta pihib mulle mu isa äraandmisest, tavabiseb ja väriseb, ta pilk vilab, ei ole kohta,kuhu ta enda eest põgeneda saaks, ja ma eitunne muud kui tühjust ja kurbust” (lk 259).Teadmatuse tühjuse valguses aga selgub“Katkuhauast” paradoksaalsel moel, et tead-minegi ei pruugi vabaks teha: “Kes mäletab,vaevleb elu lõpuni. Kes unustada suudab, onmälutu” (lk 311). Kummaline, et kuiMihkelson nimetab tõe ilmnemise hetke“teadasaamisvapustuseks” (lk 141), siis eikõla see just kergendavalt, vaid vastupidi –

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM181

182 VAATENURK

ähvardavaltki.Mis väljapääs siis siit jääb? Kas Mihkel-

sonil polegi pakkuda “positiivset program-mi”, mingitki pagemisjoont sellest lähiajaloomustast august, sellest mäletamise ja unus-tamise surnud ringist; mingitki valguskiirtlugematute varjutuste virvarris?

5.Siit jõuangi tagasi kujutluse juurde. Võib-ollatakerdun omapoolsesse kujutlusse, kuid“Katkuhauas” leidub üks stseen, mis justkuivõtab kokku kogu kujutluses pesitseva jõu.Minategelane kirjeldab stseeni järgmiselt:“Oli hääletu, leitsakuline keskpäev, peaaegutühi küla – kolmes enam-vähem elatavasmajas ainult üksikud vanainimesed – ja äkkioli tee rahvast täis, kisasid ja õssitasid, ethaara, püüa, lõika ära, kohe-kohe on käes,ei ta pääse. Nii jube tunne oli, et katsinkõrvadki kinni ja karjusin autojuhile, etandku nüüd gaasi, me peame siit pääsema.– Aga juht jättis auto täiesti seisma ja küsishäiritult, et mis mul viga on? Millest maräägin? Ja siis märkasin ise ka, et ei tee pealega alleel olnud hingelistki” (lk 236). Ningkohe selgub, et minategelase vanematele toi-mus selles kohas kunagi haarang. Minate-gelane nimetab toimunut “hallutsinatsioo-niks”. Kuid kas pole tegu sellesama kujut-lusega, tahte ja võimega kujutleda, kuidasasjad olid – teada on ju võimatu, mäletadasamuti? Parem siis püüda kujutleda, kuidasasjad juhtusid – on see ju huvipuudusest jakäegalöömisest hulganisti tulutoovam va-riant. Ning sel leitsakulisel keskpäevalkogetu näol pole ju tegu fantaasiaga, sellekson nähtul liiga palju seoseid toimunuga.Tõega.

PS: Varrak on muidugi mõista väärt kirjas-tus, kuid selliseid faux-pas’id nagu “Katkuhaud” esikaanel ning “Katkuhaud” tiitellehelei tohiks endale sellise tasemega asutusenam lubada…

JÜRGEN ROOSTE

AARE PILV. NÄOLINE. Tuum, Tallinn,2007. 110 lk. Hind 69 kr.

1.Erakkonna “Üheksavägine” ilmus 1997,Aare Pilve “Päike ehk päike” 1998. (Temategelikust, 1996. aasta debüüdist “Üle”sain teada palju hiljem, ja see tundubmulle siiamaani nagu mõne bändi “varasteasjade kogumik”.) See oli mu jaoks tähen-duslik aeg, need raamatud nagu teatedkirjanduse tuiksoonelt, päris asjad. Pilvpaistis (rõhutan: paistis) veidi sissepooleolekuga muheda kõrvalseisjana, kellelekasvas külge kirjatsuramüüt: ta olnuksnagu kirjandusest mõtlejana olulisem kuipoeedina/prosaistina, rohkem nagu teo-reetik, kes näpuharjutuseks ka veidi vigur-kirjutust teeb. Ning eks ta tasase kulgemi-sega tekstilustimisel olnudki veidi taolinemekk man. Peale mainitute ilmusid veelkogud “Tema nimi on kohus” (1999) ja“Nägemist” (2002), ning pärast viieaastastpausi alles nüüd uus oma raamat “Näoli-ne”.

Pilve loomingul on mingi loomuliksisemine kulg ja seotus, ta ei tee raamatust

Meditatsioon mateeriagaehk Prosaist Pilv petabmeid rämedalt!

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM182

VAATENURK 183

raamatusse revolutsiooni iseenda sees ningsee võimaldab uusimassegi valikusse kaa-sata mõningaid tekste 1990. aastate kesk-paigast, kuigi rõhk on ilmselgelt uue aas-tatuhande omadel. Ning selles paistab küllselgemini välja joonistuvat too üdim, toosäsi, milles peitub Pilve (ka) väljapooleulatuv tekstimõnu. Ning kuigi mõnedesiinsete tekstide puhul peab KivisildnikuVikerkaares (2007, nr 12, lk 104) väljapillutud termin “poeedi aktsendiga gram-matika” osaliselt paika, ei ole ma päri, etkolm neljandikku raamatust on ballastning “kui pilved on võitjad, siis on sõdakaotatud”. Vaenlase segadusse ajamiseks,hämamiseks ja üllatamiseks tuleb kasutadamõnikord keerulisema mõjuga relvastust,nii et selles Kivisildniku kirjeldet sõjasiseloomustaksin Pilve pigem mingi eris-kummalise biokeemiarelvana. Tõsi, mas-side peal võib teda olla raske või tülikaspruukida. Aga kui põnev on see kõikpolügoonil!

2.Kõige võluvamat osa Pilve kirjutatust võiksnimetada meditatsiooniks mateeriaga (eel-dusel, et valguski on materiaalse maailmaosa), millele lisandub mälukuvanditestuhnimine. Aga need mäluaistingud onesmalt tajud, ruumimälupildid. Hetkiti onsee lausa selline kaplinskilik argise võifüüsilise ilma ilmingu poetiseerimine (mismuide on üks suurt jagu erakkondlasi si-duv joon): “labane on vastandada / elu jaluulet, lapsik ja / ülbe, eks ju, minu arust”(“Aur”, lk 24–26). Argiste toimingutemeenutamine või kirjeldamine haakubisegi Wimbergi samalaadsete proosapoee-tiliste töödega, näiteks “Õhtuse söömaaja”

esimeses osas (lk 27) või ühes kogumikuolulisemas ja iseloomsamas proosapalas/meditatsioonis “Päike ehk Suhkur” (lk 88–93). Igal juhul on Pilv siin prosaistina mujaoks sedakorda huvitavam, kuigi jutuvest-jana ta tüssab: lugu jutustada ta oskab, entselle loo juures ei huvita teda ilmtingimataalati samad aspektid, mis mind, nii etsalamisi mõnd niidikest ajades tos narra-tiivis, pean mõnelgi hetkel viimaste ridadejuures pettumusklombi alla neelama. Ei-ei, ta ei peta mind kui “kultuuritarbijat”(st lugeva eluviisiga lontrust, kes teksti-koest iseenda elamata ja olemata eksistent-si ja identiteeti otsib), see lugemine poleraisatud, aga ta mängib vahepeal liialt nagunoor piiga, peibutades ja pettes; kindlastika teadmatult ja mõtlematult, nagu noortelpiigadel tavaks. Eks ta ole.

3.Aistingud – valgus (väga erinev valgus javari, aastaaegade grammatika) ja lumi!Valgus ja lumi korduvad Pilve tekstides peasama intensiivselt nagu külmatunne võivalu või vere (või mõne muu argise sek-reedi) nägemine fs-i poeesias. Ent need onpea hardad, ülevad meditatsiooniobjektid,Pilv unub kirjeldustesse, lastes enese sala-teadvusest välja paadunud realisti, kesihaleb aega, mil üllatunult õhati, kui ta-bati mõni kirjandusse, sõnusse kammitse-tud täpne aistingukirjeldus või olupilt võitundetuige.

“Oma mõtetes on Aare maailmalõpujärgse paradiisiga nõus vaid juhul, kui seeon igikestev lumine heleda jaheda päike-sega talv. Või kui mitte päikesega, siismaheda ühtlase valkjashalli taevaga, mison lumega sama värvi” (“Kõik suubub”, lk

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM183

184 VAATENURK

39–51, ilma selle tekstita olnuks pea või-matu toda raamatut ehitada ja põhjendada).Pange tähele, lihtsast realisti meditatsioo-nist ja kuvamisnaudingust läheb ta siinkaugemale – valgusest ja lumest saab re-ligioosne objekt, lausa eshatoloogiline iha!

“… ja Aare pahandas mõttes ta peale,liiga inimlik oli see Jumal tema jaoks. Seeei saa olla võimalik, tõeline Messias peaksolema lumest mees, keegi iga üksiku lu-mehelbe sees, nii et valge maa on tedakiitev kogudus. Milleks siis veel inimlikpatutunne ja lunastusevajadus, kui võibpiisata lihtsalt valguse ühtlaseks aineks-saamisest, millesse matta oma silmad nagukooruvad linnumunad pehmesse pessa”(sealsamas). Tõsi küll, ühes muhvilikuskirjas iseendale (lk 77) tuletab A. Aarelemeelde, et lunastus peitub vereringes jaarmastuses, aga pigem on kogu siinnemetafüüsika kantud siiski tost aistingure-ligioonist, lunastuslikust lumelummast. Lk40 lisab Pilv: “Vaikida ja vaadata – see onAare teadmatu usutunnistus, mitte kõneldasuust soojust, mida usk ja ligimesearmas-tus südames kütavad.”

See usutunnistus kannab välja “Näoli-se” parimad ja suurimad hetked, ja ei laseka keelekulgu või märgimängu tuiama jatuigerdama kaldudes Pilvel oma telge lõh-kuda. Lõppeks või tähendusliku pealkir-jaga luuletus “Mina” (lk 98–99), kus kir-jeldatav mateeria, maailm, mina koosnebViljandi vihmast, vaatest aknal (unistajavaatest, vaatest aknale, sissepoolevaatest)ja vanast luuletusest. See võiks olla “Näo-lise” konstant, valemi algmaterjal, millepõhjal muu saame välja arvutada. Vihm,lumi, pilv, need seisavad üksteisest ju vaidunenäosammukese kaugusel.

4.Kõik muu… Uni, unenäolisus, kohati lausakafkalik (“Lasteaed”) või õõvõuduslik(“Sense and sensibility”) või ka argiabsurdipritsiv (“Rukkimaarjapäev pealinnas”) union üks osalisi selles tajumeditatsioonis,aga see on ka mõistetav – realist peab jutunnistama, et uni petab meid ära, et kurigeenius on põhjusmõtteliselt võimalik.

Ent nii aarepilvelik tekstikollaaþ, -pet-tus, semiootiline otsing, de- ja rekonstrukt-sioon (mis iseenese pärast pole ilmtingi-mata veel mingi hüve)? Poeetiline-semioo-tiline täpsuseotsing mõnes poeesis on küllpõnev jälgida, kuid kaunis ja kasutu tege-vus nagu püüd juuksekarva peitliga kruus-tangide vahel lõhki ajada. Kui Pilv valibkeele- või tekstimängu, võib see olla kaa-sakiskuv ja meetodit uurima kutsuv, aga eipruugi. See on rohkem intellektuaalne kuiemotsionaalne tegevus, kluuksuv ja kõõk-suv rõõm temast järgneb miskil metahul-lumeelsuse tasandil, aga, jah, see pole“Näolise” kese. Ja muide, ma ei taha siinsugugi võidelda meetodite ja mõnude jameditatsiooniviiside paljususe vastu. Liht-salt, kui keelele suudab end külge riputadaveel natuke rohkemat, kui ta iseenesesloogilise või elusorganismina väänduvastruktuurina sisaldab, on see mu jaoks põ-nevam. Eksistentsiaalselt kaasakutsuvam.Muud midagi. Ja sellise eksistentsiaalsemaväljakutse Pilv meile “Näolisega” igatahesesitab.

5.Ilusamaid palasid siin on “Ekspositsioon:ise” (lk 33–38), noore, õrna armastuselugu – üks neist “Näolises”, mis mindedasist jätku ihalema jätavad. Ent selle

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM184

VAATENURK 185

tõend, et Pilve raamat inspireerib, ihubhammast ka me emotsionaalse valulävepääle. Pagan seda Pilve võtku!

6.Toimetaja, paludes mul “Näolist” arvus-tada, arvas, et see pole küll just päris minu“poeetiline veregrupp”, aga ehk just selli-sena huvitav. Ma hakkasin selle veregru-piasja peale mõtlema: mu enda oma onnull reesus negatiivne. Pilve veregruppi maei tea. Mõtlesin, et helistaks ja küsiks, agatühja. Äkki see oleks kuidagi pealetükkiv.Lumevalgust anti ka vaid napiks ajaks,valguse asemel on hallus, säärane hallusnagu selles Kansase preerias, kuhu väikeDorothy nii lohutamatult tagasi tahtis.Tema jaoks oli preeriahall, tolmu-, rohu-,liiva-, nahahall see, mida ihaleda, see olika tajumälukeskne iha vist. Kas mu poee-tiline veregrupp annab selleks võimalust?Või ihkan ma tõesti vaid tugevamaid,võimsamaid aistinguid, nüüd-tunnet, ek-sistentsi äärmuslikku taju, ja lepin ka luu-les vaid sellega? Eks ta ole. Ei taha usku-da…

lõpus jõuab peategelane sisimas kumma-lisele tõdemusele, mis võib mu arust ollarutakas. Kuigi ma pole jällegi päris kindel;igatahes sisustas see mu unetut ööaega(enesetapjate tipptunnil) ning tekitas hil-jem unenäopiinagi, too küsimine sellisemõtte võimalikkuse ja tõesuse järele: “Aareteadis – on võimalik andestada teiseleinimesele sama silmapilkselt ja endast-mõistetavalt, nagu andestatakse iseenda-le. Ja seepärast oli pärastpoole ka nii ma-gusalt lihtne vastata pärimisele “kuidasneed prillid katki läksid?” – “ah, ise läk-sid”.”

Kas tõesti on lihtsaim andestada iseen-dale? Kuidas siis kõik need süüdistusednõnda sissepoole kogunevad ja painamajäävad? Või on see mingi väga noorte ini-meste asi? Aga siis võib jälle küsida, et kuisüüd õigupoolest ei tajugi, kas saab sedapidada enesele andestamiseks või pigemsüüdimatuseks. Või ei ole see ikkagi an-destamine, vaid pigem enesealalhoiunipp,et olles teadlik oma süüst, oma häbist javigadest, tõrjuda või analüüsida see selli-sele kujule/tasandile, et sellega saab edasielada nõnda, et süümlemine argist ei häi-ri? Olgu kuidas on, enesele andestamineon mu arust sageli raskem kui teistele. Sestma ju tean, et ma saaks/saanuks paremini,õigemini, moraalsemalt… Või on seehoopiski miski ülbus, moraalne üleolek,seega iseenesest andestamatu patt (kõr-kus)? Et teised võivad ju eksida, nad onrumalad ja pimedad, ma annan neile an-deks, aga endale ma seda lubada ei saa?Oh pagan. See on näitlik jada sellest,kuidas kirjandus mõjutab puberteetikut,kes elab täiskasvanud lugeja sees, ta tead-vustamatu ja teadvuse piiril, ja ehk ka

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM185

186 VAATENURK

JAAK URMET

ARVI SIIG. NEOON KANGIALUSTE KO-HAL. Koost. Tony Blackplait. Pegasus,Tallinn, 2007. 550 lk. Hind 295 kr.

Arvi Siia ülimahukas luulevalimik “Neoonkangialuste kohal” sisaldab tekste autoriloomingust aastaist 1962–1993 ehk annabläbilõike kogu ta luuletajateest, alates esi-mesest kogust “Trompetisoolo” kuni viima-se, “Valguse nimeni”. Valimiku on koosta-nud Tõnu Trubetsky (kes raamatus figuree-rib küll Tony Blackplaiti nime all) ja see ontehtud kindlal alusel: kokku on kogutud Siialinna-teemaline luule. Seega on kõrvalejäänud Siia luule teised, tõsi küll, ka vähemtunnuslikud tahud, nagu loodus- ja mõtte-luule. See-eest on kaasatud ta epigrammidja Enn Kärmase fotoraamatule “Monumen-did” (1977) kirjutatud saatetekstid, midamuu loominguga võrreldes ehk vähem tun-takse. Ja tõtt-öelda on “Valguse nimest”ikkagi sisse võetud ka hulk loodus- ja mõt-teluulet.

Raamat jaguneb 19 peatükiks, kuhu teks-tid on jagatud suhteliselt meelevaldselt,kuid enam-vähem siiski kronoloogiliselt.Valimikule lisavad väärtust Rein Veideman-ni ja Tony Blackplaiti järelsõnad, mis anna-vad ülevaate vastavalt Siiast eesti 1960.–1980. aastate luule kontekstis ja lõngustesubkultuurina Eestisse jõudnud Lääne pä-rastsõjajärgsetest noorteliikumistest.

Tegu on väga märkimisväärse raamatuga:

peale selle et ta sisaldab väärt tekste, tähis-tab ta ka ühe väga olulise autori tagasijõud-mist kirjandusüldsuse ja laiema luuleluge-jate-ringi tähelepanu alla.

1.Mitte ainult Arvi Siia luule puhul, vaidüldse luule mõtestamisel tuleks minu mee-lest ikka käepärast hoida Majakovski raa-matuke “Kuidas teha värsse?”.1 Teatavastiräägib Majakovski seal krestomaatilise luu-letuse “Sergei Jesseninile” sünniloo näiteloma poeedikreedost – ehk sellest, mis ontema jaoks hea luule ja kuidas ta oma luu-letusi kirjutab. Samad põhimõtted sõnastabta tabavalt luuletuses “Kõnelus luulest ra-handusinspektoriga”.

Millised need põhimõtted siis on? Lühi-dalt öeldes: luuletamine tähendabMajakovskile tohutut tööd keeleliste väljen-dusvahenditega – õige sõna, väljenduse,kujundi otsimisega. Et soovitud mõte, sisusaaks parimal võimalikul moel kinni püü-tud, tabatud, talletatud, edasi antud: “tuhattonni / tuhnid läbi / toorsõnamaaki, / ennekui / ainsama sõna / säält saad. / Kuid see-juures / kuumust / tolle sõna lõõm annab /enam kui / ühegi / toorsõna leek” (“Kõnelusluulest rahandusinspektoriga”, tlk FelixKotta). Oma raamatukeses toob ta näite, etotsis kaks päeva sobivat väljendust sellekohta, kuidas üksildane mees väljendaboma õrnu tundeid armastatu vastu, ja seetalle tuli pähe alles öösel unes: “Sinu keha/ saan hoidma ja armastama / nagu lahin-gus raasitud, / hüljatud, / tuule peal sõdur/ hoiab oma ainsat / jalga” (“Pilv pükstes”,tlk Arvi Siig). Majakovski, kes oli olnud

1 Eesti keeles: V. M a j a k o v s k i, Kuidas teha värsse? Tlk A. Kaal. Tallinn, 1958.

Laenake mulle mausrit,Majakovski!

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM186

VAATENURK 187

sõna otseses mõttes loosungikirjutaja(ROSTA aknad), kahtlemata teadis, millesträägib, kui rõhutas nõuet püüda võimalikultsuur hulk jõudu kinni võimalikult vähesessesõnamaterjali. Nii nagu ka ta kuulsad “tre-pid” pole lihtsalt niisama “ilu pärast”, vaidmarkeerivad kindlaid lausumise ja tunneta-mise ühikuid.

Majakovski põhimõtted ja nendest lähtuvstilistika tulevad Arvi Siia luulet lugedestaas ja taas meelde. Kui alustada kirjandus-teoreetilises plaanis üldisemast, siis kõige-pealt juba aeg, koht ja tegelased: siin-ja-praegu-kaasaeg, linn-mis-minu-ümber,ühiskonna madalamad, või noh, ütleme,vähem väärikad klassid. Siis see, midaMajakovski nimetas “ühiskondlikuks üles-andeks” ja “sotsiaalseks tellimuseks” –kõlagu see tänapäeva kirjanduskriitikutekõrvus pealegi halvasti, Siig ei kirjutanudkikriitikutele ja teistele kirjanikele, vaid olilihtsate inimeste poeet – ehk kaasaja ühis-konnas aktuaalsed teemad, probleemid,mõtted. Vajadus, tung, soov sekkuda omaluuletajasõnaga ümbritsevasse.

Kõige silmatorkavamalt majakovskilikudon muidugi Siia sõnakäsitus ja kujundiloo-me, nt “Päevikuleht”: “Varesööst kuujuustunoolis / leegirebasepere.” Aga ka üldineretoorika, nt “Videvikutunnil”: “Mulle /armastuslaulud / ei istu. / Jäägu täitmata /hinge ankeet! / Õiged mehed / ei räägi palju– / miks peaks rääkima palju – / poeet?!”

Loomulikult leiame Siialt “treppegi”,ehkki väga mõõdukas koguses – samapaljuarmastab ta mängu taanetega ja kasutabmuid modernseid graafilisi väljendusviise.Põhiline on ikka kas tavaline nelik või siismahukad, korrapäratu pikkusega stroofid.Majakovskiliku mulje jätab ka Siia leidurlik-

taidurlik irdriim (seminar : Feminad, autodes: jaotuseks, tallimees : trallile, kompvek :trompet, borneo graafikat : pornograafiatjne).

Majakovskit meenutab võte, millega Siigtihti oma luuletusi lõpetab, võttes viimasespaaris-kolmes värsis kogu eelneva luuletusesisu, meeleolu ja mõttejõu kokku mingisseeriti selge ja kristalsena mõjuvasse lõppjärel-dusse. Luuletus areneb ja kerib, liigub japeatub, tõuseb ja langeb ja siis – trahh, kõiksee on korraga koos ühes hingetõmbes,hüüatuses, sugestiivses kujundis! Mis mitteainult et plahvatab justkui laiali meeltesse,vaid jääb püsima ka mällu. Nagu õnnestu-nud loosung kunagi. Sama mehhanism, mistänapäeva reklaam- ja tunnuslausetel, täiesti.

Oma lemmikule viitab kaudsemalt võiotsesemalt ka Siig ise. Näiteks luuletuse“Neorealism” read “Ei, mitte inimene – /meeleheide mantlis!” näivad osutavatMajakovski poeemi “Pilv pükstes” värsile“mitte mees, vaid pilv pükstes!”. Ilmne jaüldteada on suure vene luuletaja eeskuju SiiaAmeerika-reisi luuletustes, mis on sündinud1975. aastal Majakovski 50 aastat varemtehtud reisi jälgi pidi käies. Programmilisesja ilmselt autori mõistmiseks väga oluliseslühipoeemi mõõtu ja modernistlike tunnus-tega luuletuses “Arve” pöördub Siig temapoole lausa isiklikult:

Teil on mauseriks laused.Mauser Teil tuluta

roostetab kirstulaual.Seltsimees Majakovski,

laenake mulle mauser!

Ka Siia tõlgitud Majakovski lühipoeemid“Pilv pükstes”, “Selgrooflööt” ja “Armastan”

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM187

188 VAATENURK

näitavad ilmekalt, kui ühel lainel tõlkija jaalgupärandi autori keelemootorid on olnud– milline oli nii-öelda lingvistiline klapp.Need tõlked on võimsad, tõeline gurmaa-niroog, mida tahaks nautida ainult suutäis-haaval. Juba ainuüksi riimileiud kuuluvadeesti irdriimipärandi tippu: trummijuudases: ei suuda te, tilluke-hellake : kill-kõll-kel-lukat, mis mul’s : laiba pulss, öögavas :röögatad, köötsvel : Goethel jne.

Üldiselt on Siia kõrvutamine Maja-kovskiga ju üsna lahtisest uksest sissemurd-mine, ilmselt leiaks omaaegsest kirjandus-ajakirjandusest päris hõlmavaid selleteema-lisi käsitlusi. Kuid viimase 15–20 aastajooksul on Siig kirjanduspildis olnud üpristagaplaanil, jõudnud juba äraunustamisepiirini. Ühiskonda raputanud puhastushoog,mis murranguaastatel pühkis lisaks prahileminema ka palju väärtuslikku, viis ühestemagi. Aga seda täiesti teenimatult. Ven-naskonna suurepäraste viisistuste kaudu(“Seitsmeteistkümneaastased”, “Tüdrukud– brünett ja blond…” jt) elas ta samal ajalnoortekultuuri lahutamatu osana siiskiedasi.

Nüüd on aeg Arvi Siig täies mahus re-habiliteerida, asetada ta eesti kirjandusloossinna, kuhu ta endastmõistetavalt kuulub –esimese suurusjärgu kirjanike hulka, krono-loogiliselt kusagile Jaan Krossi ja Paul-EerikRummo vahele. Ning seejuures kulub ehkära ka sissejuhatuslik Majakovski-ekskurss.

2.Mausri laenas Siig Majakovskilt. Aga püs-sirohi oli tema enda oma. Loetlesin rohkes-ti kahe suure luuletaja sarnasusi, aga sellesthoolimata on Siig täiesti iseseisev looja,ainulaadne ja isikupärane poeedinatuur, kes

lasi end küll mõjutada rohkem, kui sedatavaliselt tehakse, kuid ei jäänud nendemõjude pimesi järgijaks, epigooniks, vaidainult rikastas nendega omaenda väl-jenduslaadi.

Kõige suurem erinevus nende kahe mehevahel on seotud sellega, et Majakovski olivõitlev ja sõjakas, ründamishimu tulvil poeet(mausriks laused!), kes ise võrdles oma riimidünamiidivaadiga ja värssi süütenööriga ningülistas militarismi revolutsioonilisust:“Antantide palgatud jõugule / vaid relvaga/ vastus raksa” (“Vasak-marss”, tlk FelixKotta). Mitte midagi ligikaudugi sellist eileidu Siia loomingus!

Siig on lüüriline, melankoolne, nos-talgitsev, nukrutsemisse kalduv mõtiskleja,puhas humanist ja inimsuse jõusse uskuja,kes oma asukoha sõjakuse skaalal määratlebkaunis selgelt luuletuses “Hääl tänaval”:“Vast olen äkki tõesti narts, / poeetilisest ilastvettind…”, ja lisab seejärel inimeste tapmisekui sellise kohta: “Ka mina võiks vist…valikuga… / kui seda nõuab õige asi… // Jakohe minus endas nuga / mind torkas jär-sult: “Valetasid!”” Järelsõnas nimetab ReinVeidemann Siiga lausa urbanistlikuks Ham-letiks.

Viimati tsiteeritud luuletuse taustal oleks-ki hea alustada juttu Arvi Siiast ja poliiti-kast. Tänapäeval on tema kohta olnudkuulda mõtteavaldusi laadis: on hea luule-taja, aga oma aja taustal. Isegi nekroloogis1999. aastal kirjutati temast kui “oma ajalaulikust”, kellelt tulevikku ulatuvad vaid“mõned kirkamad luuleread”. Minevikusoli tal jälle, nagu ka Rudolf Rimmelil, süs-teemi jaoks mingi “oma poisi” maine. Sellekohta pakub põnevat lugemist näiteksRimmeli stenogrammivormis meenutus,

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM188

VAATENURK 189

mis kajastab tema poeemi “Sfinks sinilillega”ümber 6. novembril 1968 EKP Keskkomi-tees toimunud tulist arutelu, kus osalesidautor, Leonid Lentsman, Aksel Tamm jt.Järgmine mõttearendus räägib ise enda eest:

“Lentsman: …Aga need, kellele on an-tud kontrolliõigus, peavad olema väga tä-helepanelikud kõige suhtes, sest ideoloogi-line võitlus on praegu äärmiselt terav. Peamevaatama, et keegi kogemata ei valaks vettmeie vaenlaste veskile.

Tamm: Rimmel seda ei tee, ta on n.-ö.oma poiss. Tema ja Siig. Eriti torkab seesilma praegu, mil meie luule muutub järjestasotsiaalsemaks. Rimmel ja Siig on peaaeguet ainsad, kes ei häbene kirjutada ühiskond-likest probleemidest. See oleks viga, kuinende poeemid jääksid ilmumata. …Rimmeli ja Siia poeemide avaldamata jät-mine teeks rõõmu „vastaspardal” olijatele.Meie poliitikale oleks see kahjulik.”2

Sisuliselt surub see määratlus Siia või-mumeelsete, süsteemile lojaalsete kirjani-ke leeri, igatahes väga kaugele neist kirja-nikest, kelle nime me tänapäeval ilma pelg-likult kahele poole piilumata julgeme lau-suda, annab talle justkui mingi sotsialistlikurealismi edasikandja maine… Võimalik, etselle tsitaadi puhul oleme tunnistajaks Tam-me diplomaadivõimetele, kavalale keeru-tusele, katsele Siia mõningate külgede või-mendamise abil Rimmelile avaldamisõigustvälja kaubelda. Aga võimalik ka, et sellinelähenemisviis tähendaks dekodeerimisegaülepingutamist. Igatahes on ilmne, et Siianimi kõlbas Lentsmani ees argumendinaletti laduda küll.

Aga sama ilmne on seegi, et need, kestituleerivad Arvi Siiga oma aega jäänudlaulikuks või kleebivad talle külge miskitpunast sildikest, ei ole kas teda üldse luge-nud või ei ole temast aru saanud. Tänapäe-val vist ei ole eriti loetud. Ja minevikus jällevõib-olla ei saadud aru.

Otsisin hoolega nii äsjasest kogumikustkui Siia ülejäänud loomingust midagi, midavõiks pidada võimumeelseks ehk halvusta-valt öeldes – “punaseks”. Leidsin mõnedarutlevad read Leninist, dialektilisest ma-terialismist, marksismist. Nende põhjal eisöanda küll teda võimumeelseks nõukogu-de korra ülistajaks pidada. Seda enam et taVennaskonnal lubas hea meelega asendadaoma tekstides Lenini pildiga pileti Bakuniniraamatuga ja teha teisigi anarhismi propa-geerivaid asendusi (“Üliõpilaskohvikus” ja“…Nad läksid öös”). See nüüd küll mingipunaluuletaja ei ole!

Võib-olla omal ajal nähti Siiga “omapoisina” seetõttu, et ta kajastas ühiskondarealistlikus võtmes ja tegevus toimus EestiNõukogude Sotsialistlikus Vabariigis. Paljusiis selliseid sotsiaalse närviga ja realistlikuskujutamislaadis ajaluule kirjutajaid pealetema ja Rimmeli tollal tõesti oli, pealerusikatega vehkiva Uno Lahe, kelle hiilge-ajad hakkasid küll juba seljataha jääma –kõik teised puha modernistid või muidukahtlased. Ju siis oli kerge niiviisi endaleselline pitser kuklasse saada. Ühtlasi on seeväline, sarnasel ainesel põhinev üldistusõigupoolest pea ainus, mis Siiga ja Rimmelitvõi Lahte ühendab.

Loeme nüüd veel kord tähelepanelikult

2 R. R i m m e l, Jumalate kohus. Looming 2005, nr 9, lk 1394–1395.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM189

190 VAATENURK

luuletust “Hääl tänaval”. See ilmus aastal1983. Mida see jutlustab? Humanismi,vennaarmu… Aga vaatame sügavamale.Tegelikult ülistab see tekst ju lausa patsifis-mi! Ja seda Afganistani sõja päevil, rääki-mata külmast sõjast ja nõukogude igapäe-vasest surmapõlgavast hurraa-patriotismist.Kui me Rummo ja Kaplinski luuletustestoleme harjunud välja lugema ei tea mida, siismiks mitte lugeda sellest Siia luuletusestvälja ehtsat… nõukogudevastasust? Siig –dissident!

Kuidas on lugu omasse aega jäämisega?Püüdsin leida jälgi sellestki. Ei õnnestunud.Kõik Siia tekstid ses raamatus kõnetasidmind täiesti tänases päevas. Ja miks peakskiSiig olema miski “oma aja laulik”? Kassellist olevust on heade kirjanike ridadesüldse olemas? Hea kirjandus on üle ajakestev. Homeros on tänini klassik, ehkki“Odüsseia” tegevus toimub hoopis muinas-jutuilmas. Petrarca, Dante, Shakespeare,Molière, või noh, Kreutzwald, Koidula,Tammsaare, Gailit kah kõik klassikute seas,kuigi kujutavad-kajastavad-piitsutavad omaajastu elu-tavasid-kombeid. Nii on määratlus“oma aja laulik” tegelikult udutamisse rüü-tatud vihje kvaliteeditusele, teisejärgulisu-sele.

Võib-olla, et 1970. aastate lõpus ja 1980.aastatel saab mingist ajale jalgu jäämisestSiia puhul tõesti rääkida – nagu kirjutabRein Veidemann raamatu järelsõnas, vii-dates Andres Langemetsa tollasele arvus-tusele –, aga ma arvan, et ka siis oli tegupigem tollase kirjanduskriitika vaimuvae-suse ja mitte autori poeetilise suutmatusega.Nõukogude kirjanduskriitika (aga paraku kaesimese vabariigi aegne) üllatab sageli kum-maliselt tömbimõistuslike hoiakutega, mis

ei ole sugugi mitte iga kord ainult poliiti-listest oludest tingitud. Mainitud aja teks-te lugedes ma küll mingit põhjust autoriperifeeriasse tõrjumiseks ei osanud näha.Vastupidi, näiteks 1980. aastal ilmunudepigrammikogu “Epigrammofon” lisab selleþanri pärandisse eesti kirjandusloos tubli reasäravaid ja tabavaid tekste. Olgu mis oli –praegu on Siig tagasi. Ja kõneleb täiel häälel,kogu oma loominguga, mitte lihtsalt mõneüksiku kirkama luulereaga.

Mitte iga luuletaja luuletusi lugedes polesedasi, et aeg-ajalt pead justkui iseenesesttõstma pead ja jääma mõtlema loetu ülejärele, otsima poeesia keeles öeldule kõrvu-tusi päris maailmast, oma elust. Siiamelankoolseile linnamaastikele ja nostalgi-lisile mõtisklusile kaasa elades juhtub niisageli. Sest siin on kõik tõesti läbi elatud jatunnetatud, pole literatuuri, dekoratiivsust,elutuks-tuimaks poleeritud värsimassiivi,nagu seda väga palju kohtab isegi eesti an-toloogialuules. Tõesti, need tuhat tonnitoorsõnamaaki on läbi tuhnitud. Siig onluuletajana lihtne ja lähedane. Mitte min-gi valguseümmardaja, vaid inimene, koda-nik, ühiskonna liige.

3.On omaette analüüsiaine, kuidas tänasednooremad linlastepõlvkonnad oma eluko-gemuse najal Siiga vastu võtavad. Aga küllnad võtavad. Seitsmeteistkümneaastased onalati seitsmeteistkümneaastased. Ja need,kelle õhtuid-öid on täitnud Krahl, Hell Huntja Levikas, kõrvus britipop või punkrokk,või hoopis Metro Luminal ja Vennaskond,küll nad tunnistavad meelsasti omaks kaSossi ja Pritsu “arvid ja reinud”, poisid sel-jakotiga “Aeroflot” ja tüdrukud ahvatlevad-

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM190

VAATENURK 191

moodsad, nukrad põhjamaa tangod ja ulgu-vad saksofonid. Igatahes on Siial nooreleinimesele oluliselt rohkem öelda kui Suit-sul, Underil, Alveril…

Ja lõpetuseks üks killuke kirjanduslukku.Kuulsin seda ühelt kunagiselt kirjastustöö-tajalt kitsamas vestlusringis siinse raamatuesitlusel Akadeemilises Raamatukogus 5.oktoobril 2007. aastal. Lugu on sellest,kuidas Siia 1985. aastal ilmunud valikkogu

“Jah” endale pealkirja sai. Olnud nii, etkäsikiri oli juba kirjastuses samahästi kui äratoimetatud ja trükki saatmiseks valmis,ainult pealkirja polnud veel kusagil. Autorviivitanud selle selle väljamõtlemisega hirm-sasti. Lõpuks helistanud kirjastustöötajaSiiale: “Kiiresti on pealkirja vaja! Teeme nii,et see, mis te nüüd esimesena ütlete, saabkipealkirjaks.” – “Jah,” olnud Siig nõus.

xviker1-2 2008.pmd 1/21/2008, 12:02 PM191

viiik0703.p65 16.03.07, 5:3410

xviker1-2 2008.pmd - DIGAR

Documents