• io6 6 - DIGAR

• io6 6

EEL

S I S U K O R D

R. Põldmäe. C. R. Jakobsoni elu ja tegevus 1864—1871 713 T. Erelt, K. Torop. Keel on kahjuks kehvake-iii'. Informatsiooni-«seeriate» arvustust sel­lest küljest 72G üy. Radö. Erineva ajalookäsituse jälgi soome ja eesti eeposes 737 II. Keeni. Pajatajaid ja pajatusi 715

PUBLIKATSIOONE JA MATERJALE

S. Issakov. A\. Veske teostamata ja teostatud kavatsustest 7Г>Г>

R A A M A T U T E KESKI". ! .

L. Iher. «Luule, see ei tule t u u l e s t » . . . . 759 I. Viiding. Oodatud ja ometi ootamatu . . . 761 Ü. Tõnts. «Vana võrukael» — nii ja teisiti . 761 P. Alvre. Soome-eesti sõnaraamatu arvustuseks ja täienduseks (Järg) 760

Keeli ja Meeli 772

RINGVAADE

O. Mutt. Keelearengu-uurijad Samarkandis . 773 Asutati Emakeele Seltsi rahvaluulesektsioon 773 E. Teder. Tõnis Braksi mälestades . . . . 771 H. Udam. Epigoonlus või modernism? Iraani uuest luulest 774 Kiri toimetusele 776 M. Torim, K. Muru. Õienduseks 776

K a a n e l : O. Kangilaski. Kääpa jogi. (Kuiv-nõel, 1956.)

KEEL ^KIRJANDUS E E S T I N S V

T E A D U S T E

Ä K A D E E M I A

A J /

ja

E E S T I N S V

K I R J A N I K E

L I I D U

I R I

Nr . 12 • D E T S E M B E R 1 9 6 6 • IX A A S T A K Ä I K

C. R. Jakobsoni elu ja tegevus 1864—1871

RUDOLF PÕLDMÄE

G äri Robert Jakobson töötas 1859.—1862. a. kihelkonnakooli-õpetajana ja köstrina Tormas ning 1862.—1864. a. Jamburgi linnakeses Narva lähedal saksa kolonistide koolis õpetajana. Pedagoogitöö kõrval arendas ta ennast kirjanduslikult: valmis

hulk saksakeelseid luuletusi, mis aga trükki ei pääsenud. Ebasoodsad majanduslikud olud (tal oli suur perekond toita), vastuolud Narva pas­toriga, kellele ta kooliõpetajana allus, ja kavatsus oma haridust täien­dada viisid C. R. Jakobsoni 1864. a. suvel Peterburisse, kuhu ta jäi 1871. a. keskpaigani, s. o. seitsmeks aastaks. Seda perioodi on biograa­filiselt vähe uuritud. Ka see artikkel ei suuda ammendav olla, sest eriti Leningradis leiduvaid allikaid pole süstemaatiliselt läbi töötatud. Roh­kesti uut pakuvad 1950-ndail aastail Kurgjal avalikuks tulnud Jakob­soni käsikirjalised materjalid, samuti pole varem tuntud allikaidki kül­laldaselt kasutatud. Alljärgnevalt vaadeldakse seda perioodi C. R. Ja­kobsoni elus ainult biograafilisest aspektist ja jäetakse puudutamata tema tegevuse paljud kõrvalharud, mis nõuavad omakorda monograa­filist käsitlust. ."'•

Peterburi tõmbas Baltimaade noori haritlasi, ka Valgas asuva nn. Cimze seminari õpilasi, eestlasi ja lätlasi, kes leidsid tööd eeskätt pea­linna rahvarikka saksa koloonia mitmesugustes õppe- ja kasvatusasu­tustee. C. R. Jakobsonist sai 1864. a. Peterburi 1. eragümnaasiumi (nn. Kelleri gümnaasiumi) nooremate klasside saksa keele õpetaja ja internaadi kasvataja. Tema sealse koolitöö kohta puuduvad lähemad teated. Teame ainult, et mainitud gümnaasiumis oli ta ametis 1865. a.

46 Keel ja Kirjandus nr. 12. 1966. 713

augustini ja direktor Keller andis tema kohta positiivse karakteristika: « . . . ta võitis oma virkuse, heade teadmiste, suurepärase meetodi, nii­samuti karmi kõlbluse ja armastusväärse käitumisega mitte ainult minu täieliku lugupidamise ja rahulolemise, vaid ka õpilaste poole­hoiu.» !

Jakobson taotles_gümnaasiumiõpetaja kutset. Selleks tegi ta 1865. a. sügisel viimaseid jõupingutusi. Ta jättis endale ainult mõned eratun-nid, nii et sattus ainelisse kitsikusse. J. Johanson-Pärna andmetel ole­vat ta nädalate ja kuude kaupa toitunud kuivast leivast, vahel puudu­nud seegi, sest vähene raha kulunud õppevahendite ostmiseks ja pere­konna toetamiseks.2 Kuid noorel mehel ei olnud puudu füüsilisest ener­giast ega vaimsest vastupidavusest. Ta suutis juba 1865. a. hilissügisel õiendada Peterburi ülikoolis gümnaasiumi ülemõpetaja eksamid saksa keeles ja kirjanduses.3 See oli provintsist tulnud iseõppija kohta harul­dane saavutus ja vaevalt kavatses ta hariduslikul alal kaugemale jouda.

Nüüd asus Jakobson juba kõigi õigustega gümnaasiumiõpetajana tööle samasse kooli, peale selle jätkas ta eratundide andmist. Puudub jällegi täpsem ettekujutus tema koolitööst. Näib vähemalt, et sel ajal teenis ta välja täispalga ja suhtles_haritud seltskonnaga; hiljem pidi ta alatihti võlgadega võitlema ja võrdlemisi kõrvaletõmbunult elama. Vend Eduard Magnus mäletas, et Carl Robert teenis neil aastail üle 400 rubla kuus ja elas jõukalt. Tema sünnipäevapeol (arvatavasti 1866. a. juulis, millal ta sai 25-aastaseks) viibinud mitukümmend koo­liõpetajat, kes nautinud rikkalikku õhtusööki.4 C. R. Jakobson toetas korralikult oma perekonda, kes asus 1865. a. Tartusse elama, ja võimal­das vend Eduard Magnusel õppida kunstnikuks-raamatuillustreerijaks.

C. R. Jakobson on alles hoidnud oma «Arveraamatu», millesse ta on 1865. a. maist kuni 1867. a. keskpaigani teinud sissekandeid oma tulude ja kulude kohta ning märkinud muidki eluolulisi andmeid.5

Kulutustest paistavad silma kallid lõuna- ja õhtusöögid sõpradega, sagedane teatriskäimine (piletihinnad ulatuvad mitme rublani), pidev raamatute ostmine, toetuste saatmine emale ja õdedele, kallis riiete korrashoid, 30-rublane korteriüür jne., mis eeldab üsnagi suurt sisse­tulekut. Tuludena märgitakse pidevat töötasu mitmelt isikult, arvata­vasti eratundide eest. 1866. a. 16. aprillist alates märgitakse korduvalt ligi 100-rublast kuutasu keisri vennalt suurvürst Konstantin Nikolaje-vitšilt, kelle_ tütrele Olgale andis Jakobson eratunde; selleks tegi ta iga päev voi ülepäeviti sõidu Pavlovski linnakesse suurvürsti suve­lossi. Nagu näitavad «Arveraamatu» sissekanded, kestis tunniandmine kõrges perekonnas nähtavasti ainult 1866. a. suvel, 1867. a. sügisel abiellus Olga Konstantinovna Kreeka kuninga Georg I-ga.

1866. aastal töötas Jakobson koduõpetajana ka välismaise pärit­oluga kõrge riigiametniku vürst N. O. Souhozanet' perekonnas. Souho-zanet oli endine sõjaminister, hiljem Poolamaa asevalitseja ja tol ajal Riiginõukogu liige. Jakobsoni õemees A. Thomson teadnud rääkida, et vürsti majas töötanud samal ajal lastekasvatajana keegi prantslanna, kes olevat samuti kui vürstiprouagi «meheliku ilmega koolitajasse

1 Direktor Kelleri tõend 1. IX 1865. KM KO, Kurgja fond. 2 J. J o h a n s o n - P ä r n a , Kuulus Eesti rahva hariduse töötaja Carl Robert

Jakobson. Tallinn, 1891, lk. 34. 3 Diplom C. R. Jakobsoni talumuuseumis Kurgjal. 4 E. M. J a k o b s o n , Karl Robert Jakobson. Käsikiri. Koopia: KM КО, fotokogu

В 37 : 1329. 5 С. R. J a k o b s o n , Rechnungsbuch. KM КО, Kurgja fond.

714

armunud nagu öeldakse «kõrvust saadik»». Prof. Köler olevat Jakob­soni noominud säärastes afäärides mõistlik ja ettevaatlik olema.6 Pole andmeid, et seiklused oleksid skandaaliga lõppenud; võib-olla on need siiski alust andnud hilisematele kuuldustele, nagu oleks Jakobson kõr­gele küündivate armusuhete pärast Peterburist välja saadetud. Radi­kaalse mõtteviisiga koduõpetajal võis oma kõrgelseisva peremehega olla ka ideoloogilisi lahkuminekuid. J. Weitzenberg küsib kahtlevalt: kuidas eesti rahvusliku mõtte eest ägedasti võitlev «tšuhhonets» sobib kõrgesse vürstlikku miljöösse? 7

Nendest aastatest on vähe teada, millised kokkupuuted olid C. R. Jakobsonil pealinna ringkondade ja kodumaiste tegelastega, sest tolle­aegsed kirjavahetused on enamasti hävinud. «Arveraamatust» leiame ainult kirjade saatmise kuupäevad, kulud ja adressaadid. Ta kirjutas eeskätt emale, õdedele ja vennale, kes elasid kodumaal, õemees J. Pehr-nale (Perna, Peerna) Rannus, koolivennale J. Eglonile Kanepis, hil­jem Vändras, J. V. Jannsenile kaastöö asjus, vanale sõbrale J. Wei-tzenbergile Narvas, J. Cimzele, sõpradele J. Kapile Suure-Jaanis ja A. Thomsonile Kanepis jne. Peterburis puutus ta kokku oma seminari-kaaslastega, kes töötasid seal enamasti õpetajatena saksa koolides või koduõpetajatena. Need olid E. Heldt, F. Seimann, J. Stern (endine nimi Swaigsniht) jt. J. Stern oli Jakobsoni kolleeg Peterburi 1. era­gümnaasiumis. Stern haigestus 1866. a. kevadtalvel ja sõitis Saksa­maale tervist parandama. Ta pidas Jakobsoniga kirjavahetust, millest osa on säilinud.8 Neist kirjadest nähtub, et samas koolis töötas teisigi lätlasi, kellest mõned võtsid osa läti rahvuslikust liikumisest, ülejää­nud aga kaldusid saksa seltskonda. Esimeste eesotsas seisis K Valde-märs, kes oli ägedas feodalismivastases vaimus toimetanud lätikeelset ajalehte «Peterburgas Avlzes», mis 1865. a. suleti. J. Stern ja teised Peterburi lätlased olid ka kirjanduslikult tegevad ning võisid selleski osas Jakobsoni mõjutada, eriti panna teda oma näidendit «Arthur ja Anna» viimistlema. «Arveraamatust» nähtub, et enam-vähem need­samad isikud laenasid raamatuid Jakobsoni rikkalikust kogust.

Arvatavasti F. Dankmanni vahetalitusel sugenes Jakobsonil varakult tutvus Kunstide Akadeemia professori J. Köleriga, kes tun­nustatud portreemaalijana oli leidnud tee kõrgemasse seltskonda ja isegi keisrikotta. Oma tutvuste abil võis J. Köler noorele ^sõbrale soo­vitada hästi tasuvaid ja ühiskondlikult kaalukaid koduõpetajakohti. Aktiivse ühiskondliku ja rahvusliku võitlejana seisis Köler neil aastail nn. Peterburi patriootide eesotsas. Kui 1866. a. sügisel need hakkasid kõnelema eesti ajalehe asutamisest Peterburis9, siis oli toimetaja kan­didaadiks tõenäoliselt juba C. R. Jakobson, kellelt J. Weitzenberg küsis aasta lõpul: «Kus su «seitung» jäi?» 10 Jakobson oli terve aasta teinud kaastööd «Eesti Postimehele» ja saanud oma juhtkirjadega üldtutta­vaks.

2

Pärast ülikoolieksameid rakendus Jakobson 1866. a. täie jõuga peda­googilisele tööle. Ta veetis ka suve pealinnas ja selle ümbruses, ainult juuli algul käinud ta koos Köleriga Tallinnas saksa laulupeol, kus tut-

6 J. J o h a n s o n - P ä r n a , Killukesi C. R. Jakobsoni noorema ea intiim elust. KM KO, F 49, M 7 : 22.

7 J. Weitzenberg С. R. Jakobsonile 27. IX 1866. KM KO, Kurgja fond. 8 J. Stern С R. Jakobsonile. KM КО, Kurgja fond. 9 P. Blumberg J. V. Jannsenile 24. XII [1867]. KM KO, F 112, M 21 : 2. 10 J. Weitzenberg С. R. Jakobsonile 9. XII 1866. KM КО, Kurgja fond.

** 715

vunud M. Veskega, kes valmistus Saksamaale sõitma.11 See käik on siiski küsitav, sest Jakobsoni eluloo kronoloogias ei leidu säärast mit­mepäevast ajavahemikku.12

Üheaegselt ajakirjandusliku tegevuse algusega hakkas Jakobson töötama koolikirjanduse alal. Juba varasematel aastatel oli ta kogu­nud materjali eestikeelse koolilugemiku jaoks. Kuid alles pärast Viljan­dimaa kihelkonnakoolmeistrite konverentsi 1866. a. juunis pöörduti tema poole (arvatavasti J. V. Jannseni vahetalitusel) tellimusega koos­tada õpik, nii et tegelik töö võis alata sama aasta sügisel. Tähtsa ülesande lahendamine viis Jakobsoni kontakti mitmete kihelkonnakooli-õpetajate ja kirjameestega kodumaal. Lugemiku koostamise käigus algas Jakobsoni tutvus Fr. R. Kreutzwaldi, J. Hurda, L. Koidula ja mitme teisega, samuti elustusid vanad suhted koolivendade, kolleegide ja sõprade J. Kapi, H. Wühneri, G. Rosenbergi, J. Egloni ja J. Wei-tzenbergiga. Juba 1866. a. kevadtalvel tutvus Jakobson Paistu Pulle­ritsu vallakoolmeistri J. Adamsonaga, kes käis eesti rahva saatkon­naga Peterburis keisrile õnne soovimas atendaadist pääsemise puhul.13

Kahtlaseks jääb teade, et Jakobson viibis 1866. a. suvel kuu aega Holstre mõisas ja samas vallas Kovali talus H. Henno juures 14; pare­mini sobib see 1867. a. suvesse. Esialgu püüdis ta talurahva olukorrast ja meeleoludest pilti saada oma hiljutise kodukoha Torma kaudu.15

Tal oli valmis juba mingi rahvusliku liikumise tegevusprogramm, mis näis suunduvat eeskätt eestlaste germaniseerimise vastu ja seadis lõppeesmärgiks, «et nimelt sakslased peavad eestlasteks saama» 16.

Jakobson näis kestvast pedagoogilisest tööst Peterburi koolides loo­buvat juba 1867. a. algul. Esialgu jätkus tal veel raha, sest ta kavat­ses sõita Pariisi maailmanäitusele17, samuti maksis trükikojale, kus trükiti tema aabitsat. Kuid sissetulekuna märgib ta «Arveraamatusse» ainult 30 rubla kuus, mis laekus vist eratundide eest. Hiljem ta tunnis­tas Koidulale, et hakkas juba 1867. a. algul «soola ja leiba sööma», kuigi oleks võinud vähemalt 1500-rublase aastatuluga töökohti saa­da.18 Nähtavasti vähendas ta meelega oma koolitööd, et säästa aega ja energiat aabitsa ning koolilugemiku koostamiseks.

Jakobson hakkas nüüd pearõhku panema kodumaa kultuuriolude eest võitlemisele. Tema artiklid «Eesti Postimehes» käsitlesid koolide, kirjanduse ja õigekeelsuse küsimusi. Juba 1867. a. jaanuaris tegi J. V. Jannsen Jakobsonile kui oma lähimale kaastöölisele teatavaks kavatsuse korraldada 1869. a. üldlaulupidu ja kutsus «Peterburi sõpra» koostööle 19, mida Jakobson esialgu alustaski.

Maikuus 1867 lõpetas Jakobson oma «Kooli Lugemise raamatu» käsikirja koostamise. Juuni algupoolel sõitis ta Tartusse, et kohapeal juhtida pretensioonika teose trükkimist. Sel suvel jäi ta õige kauaks

11 M. Veske J. Kölerile 29. II 1868. KM KO, F 70, M 1:11. 12 Vt. R. P õ l d m ä e , С R. Jakobsoni eluloo ja tegevuse kronoloogia I

(1841—1871). Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed II. Tartu, 1961, lk. 360—402.

13 «Eesti Postimees» 25. V 1866, nr. 21; V. R e i m a n , Jaan Adamson. Tartu, 1913, lk. 60.

14 A. Peterson H. Hennole 26. VIII 1912. KM KO, F 40, M 1:1. 15 О. Sommer С. R. Jakobsonile 30. VII 1866. KM KO, Kurgja fond. 16 J. Weitzenberg С R. Jakobsonile 27. IX 1866. 17 J. V. Jannsen С R. Jakobsonile 30. I 1867. «Eesti Kirjandus» 1924, nr. 11,

lk 505. 18 C. R. Jakobson L. Koidulale 26. IV 1869. «Eesti Kirjandus» 1911, nr. 10,

lk. 365. 19 J. V. Jannsen С R. Jakobsonile 30. I 1867.

716

Eestisse ja lahkus alles oktoobri lõpul, kui raamat oli trükist ilmunud. See oli esimene tõsisem samm kodumaaga kontakti võtmiseks. Jakob­son käis eri paikades ja sõlmis uusi tutvusi või värskendas suhteid vanade koolivendade ja sõpradega. Just 1867. a. juunis viibis ta pike­mat aega Viljandimaal Holstre rahva keskel, kust tegi käike mujalegi. Nõnda võttis ta 20. ja 21. juunil Viljandis osa järjekordsest koolmeist­rite konverentsist, kus tutvustas koosolijaile oma äsja ilmunud «Uut Aabitsa raamatut» ja pooleli olevat «Kooli Lugemise raamatut».20 Jaa­nilaupäeva veetis ta Pulleritsu koolimajas, kus vestles J. Adamsoniga «mitmest tululikust isamaa-asjast», eriti Aleksandrikooli asutamise eel­töödest21, mis ei tahtnud enam paigast nihkuda. Edaspidi kandus asja­ajamine peamiselt Peterburisse ja Jakobson etendas sealjuures juhti­vat osa.

Viljandimaal tegi Jakobson pikema ringreisi, külastades sõpru ja tuttavaid; üksikasjad pole enam fikseeritavad. Kahtlemata oli kooli­vennal J. Eglonil õigus väita: «Jaa kogoni ilma tuluta ei ole need kal­gid minu arvates ka mite olnud; sest tuli süitab tuld jaa armastus armastust.»22 Jakobsonilt oli ilmunud aabits ja trükipressi alla oli jõudnud lugemisraamat, mille levitamiseks oli hädasti vaja sõprade abi. Samuti pidid nad sõdima kohalike ametimeeste ja pastoritega, et need lubaksid uudseid raamatuid koolides tarvitusele võtta. Jakobson õhutas tuttavaid vallakooli- ja kihelkonnakooliõpetajaid ka muudele algatustele ning tegudele kasvava rahvusliku liikumise mitmel rindel..

Jakobsoni ema ja õed elasid Tartus ning enamiku oma suvevahe-aegadest veetis ta nende juures. Meelsasti ja tihti käis ta Rannu kihel­konnakooli majas. Tema õde Natalie oli abielus sealse koolijuhataja J. Pehrnaga, kes oli Jakobsoniga ühel ajal Valga seminaris õppinud. Jakobson lähenes ka J. V. Jannseni perekonnale, eriti tütrele Lydiale, kelle kauneid luuletusi ta oli paigutanud oma lugemikku ja arglikule autorile välja mõelnud varjunime Koidula. Üheskoos käidi «Vanemui­se» seltsi kuuõhtuil23, kus peeti kõnesid, lauldi koorilaule, tantsiti ja istuti pidulauas. Esialgu ei näidanud Jakobson «Vanemuises» suure­mat aktiivsust, kuid arvatavasti sobitas ta tutvusi noorte haritlaste ja Tartu linna lihtrahvaga, võib-olla koguni linnalähedaste maameestega, kes võtsid osa seltsi tegevusest.

3

Kui Jakobson oli 1867. a. kaks õpperaamatut avaldanud ja need hak­kasid eesti koolidesse sisse tungima, siis kasvas noorel kirjamehel veen­dumus, et pedagoogiline kirjandus ongi üks tema kutsumusi, mis nõuab kogu energia mitmeks aastaks. Oktoobri lõpu poole Peterburisse tagasi läinud, püüdis ta kulusid piirata ja asus J. Köleri juurde «lihtsasse tuppa» elama.24 Kooli ta enam tööle ei läinud ja säilitas ainult vähe­sed eratunnid. Kehvapoolne teenistus tõukas Jakobsoni varsti raha-puudusse, pealegi levisid tema kooliraamatud aeglaselt ega andnud loodetud tulu. Jakobsoni olukord hakkas juba perekonnale muret tege­ma ja õde Natalie avaldas lootust, et vend peatselt leiab «oma soovi­dele vastava ameti, kuna nõnda on Sul väga raske läbi tulla» 25. Veeb­ruaris pakkus akadeemik A. Schiefner Jakobsonile pansioni kasvataja

20 «Eesti Postimees» 19. VII ja 9. VIII 1867, nr. 29 ja 32. 2i «Eesti Postimees» 5. VII 1867, nr. 27, kirjavastus nr. 143; 12. VII 1867, nr. 28. 22 J. Eglon С R. Jakobsonile 24. VII 1867. KM KO, Kurgja fond. 2 3 J. Eglon С R. Jakobsonile 24. VII 1867. M J. Köler J. Hurdale 18. X 1867. «Eesti Kirjandus» 1911, nr. 5, lk. 184. 25 N Pehrna С R. Jakobsonile 27. I 1868. KM КО, Kurgja fond.

717

kohta 26, kuid seda ta vist ei võtnud vastu. Ta hakkas eelistama vaba­mat literaadielu, mida üksikud eratunnid kuigi palju ei piiranud. Keva­del 1868 lahkus ta Köleri korterist.27 Jakobsoni esimeste kooliraamatute kasvav edu tõstis ta enesekindlust ja andis julgust samalaadse töö jät­kamiseks. Pealegi nihkusid Aleksandrikooli eeltööd märgatavalt edasi ja suurenes kõrgema eestikeelse kooli asutamise lootus. Jakobson võt­tis endale ülesande uut kooli varustada võimalikult paljude emakeelsete õpperaamatutega, sest teised tegijad puudusid.28 Juba 1868. a. suveks sai valmis «Veikene Geograafia». Samal ajal koostas ta K. Valdemärsi materjalidest brošüüri «Meie Kaubalaeva-vägi Läänemeres», mille kir­jastamist toetasid Holstre valla talupojad korjanduse teel saadud sum­madega. Jakobson kavatses teha ka loodusloo-õpiku29, kuid ei jõud­nud selleni. Akadeemik F. J. Wiedemann kasutas Jakobsoni eesti keele oskust oma eesti-saksa sõnaraamatu koostamisel ja tarvitas ka tema rikkalikku eestikeelset raamatukogu, nagu ta märkis sõnaraamatu ees­sõnas. Nähtavasti koostöös Wiedemanniga tekkis Jakobsonil mõte aval­dada vene-eesti-saksa sõnaraamat.30 Ta kavatses asuda suveks Narva oma sõbra J. Weitzenbergi juurde, et tedagi kui head keeletundjat töösse rakendada 31, aga seegi plaan jäi teostamata.

C. R. Jakobson põrkas oma kooliraamatute trükkitoimetamisel suur­tele kirjastamisraskustele. Teoseid olid valmis välja andma mitmed kir­jastajad, kuid nad pakkusid nii väikest honorari, et see ei tasunud töövaeva. Iseseisvaks kirjastamiseks ei jätkunud kapitali. Selles olukorras tärkas Jakobsonil idee asutada «literaariselts», kes hakkaks umbkaudu Soome Kirjanduse Seltsi eeskujul kirjastama eestikeelset väärtkirjandust.32 Uue mõtte kandis Jakobson avalikkuse ette juba 1868. a. 26. ja 27. juunil peetud Viljandimaa koolmeistrite konverent­sil. Varsti pärast seda koostas ta seltsi põhikirja projekti ja hakkas sellele allkirju koguma. Oleks lihtne olnud Tartus kas või «Vane­muise» seltsis allkirju saada, kuid ettenägelik Jakobson ei läinud ker­gemat teed mööda, sest nõnda oleks asutajate koosseis tulnud ühe­külgne ja tema nõuetele mittevastav. Ta tahtis loodava seltsi liikmes­konda värvata peamiselt maakoolmeistreid, keda ta pidas radikaalse­maks linnaseltside väikekodanlikest tegelastest. Sobivate allkirjade saa­miseks tegi ta pika reisi Tartust «Nõo, Rõngu kaudu ümber Virtsjärve Tarvastu, Paistu ja Suure-Jaani kihelkonnas ja sealt Rannu kaudu jälle Tartu tagasi»33. Reisi tulemuseks oli 23 allkirjaga volitus Jakob­sonile Eesti Kirjameeste Seltsi põhikirja esitamiseks ametiasutustele; volitajate suur enamik kuulus koolmeistrite hulka, ainult kaks Tartu haritlast leidus nende seas.34 Jakobson esitas põhikirja Liivimaa kind­ralkubernerile P. Albedinskia kinnitamiseks ja aitas edaspidigi asja­ajamistele kaasa, nii et teda võib 1872. a. tegevust alustanud Eesti Kir­jameeste Seltsi üheks peamiseks asutajaks lugeda.

Jakobson sõitis 1868. a. juunikuu lõpul mingi erakordse põhjuse (vist ema haiguse) pärast kodumaale35 ja jäi siia jällegi hilissügiseni.

26 A. Schiefner C. R. Jakobsonile 12. II 1868. KM KO, Kurgja fond. al С R. Jakobson J. Adamsonile 5. V 1868. «Eesti Kirjandus» 1913, nr. 5, lk. 122. 2 8 С R. Jakobson J. Kölerile 12. VIII 1868. «Eesti Kirjandus» 1912, nr. 5,

lk. 188—189. 29 С R. Jakobson M. Veskele (daatumita). KM KO, F 149, M 5 : 6. 3 0 С. R. Jakobson M. Veskele (daatumita). KM KO, F 149, M 5 :6 31 J. Weizenberg С. R. Jakobsonile 6. III 1868. KM KO, Kurgja fond. 3 2 С R. Jakobson J. Adamsonile 6. III 1868. «Eesti Kirjandus» 1913, nr 5 lk 121 3 3 «Sakala» 31. III 1879, nr. 13. 3 4 Fr. T u g l a s , Eesti Kirjameeste Selts. Tallinn, 1958, lk. 45. 35 С R. Jakobson J. Kölerile 12. VIII 1868.

718

Koduõpetaja-amet andis tööd ja teenistust ainult talvekuudel, suveks aga katkes tegevus, sest härrasperekonnad sõitsid suvitushooajaks kuur­ortidesse või välismaale. Nõnda jäid koduõpetajad enamasti ligi poo­leks aastaks tööta, muidugi ka palgata. Jakobsonil kujunes kindlaks tavaks veeta suvised vaheajad kodumaal, kus elatuskulud olid väik­semad, pealegi ei kannatanud ta Peterburi halba kliimat ja vajas väi­kelinnade või külade värsket õhku. Ühtlasi viisid suvised rännakud kodumaal teda lähedasse kontakti rahvaga ja näitasid tegelikke olusid, mille parandamise eest oli vaja võidelda.

1868. a. suvel tegi Jakobson agarasti kaastööd «Eesti Postimehele» ja trükkis oma raamatuid, nii et tal sugenes kavatsus talveks Tartusse jääda.36 Tema populaarsus kasvas järjest: Tartu- ja Viljandimaa val­lavanemad hakkasid tema juures käima ning teda paluma, et ta alus­taks Peterburis eestikeelse ajalehe väljaandmist. Mõned vallad telli­sid endile Riia saksa ajalehe, mida vallakirjutajad rahvale tõlkisid. Balti saksa ajakirjandus tõi üksikasjalikku informatsiooni küll Saksa­maa olude ja sündmuste kohta, kuid vene rahva elust kuulsid lugejad ainult ajalehtede omavaheliste vaidluste kaudu. Rahvas hakkas tahtma erapooletut informatsiooni ja soovis selleks Peterburi eesti ajalehte. Eelteated uue lehe võimaliku ilmumise kohta levisid rahva seas ja tõid kokku tellijaid. Sääraselt selgitas vähemalt Jakobson ise uue ajalehe «Valgus» asutamise vajadust.37 Tegelikult tähendas see katset luua kahe klerikaalse suunaga eesti ajalehe asemele uus, demokraatliku meelsusega häälekandja, mis oleks ilmunud Peterburis eelistatud olu­korras ilma eeltsensuurita. Jakobson tegi 1868. a. lõpul rohkesti eel­töid ajalehe ilmumisloa saamiseks ja kogus isegi sisumaterjali, kuid 4. jaanuaril 1869 sai ta ametiasutustelt eitava vastuse. Tsaarivõimud pidasid tema taotlust tarbetuks, sest eesti talupoegade hulgas esinevat mõnda aega «rahulolematust ja käärimist» ning uus ajaleht võivat seda suurendada.38 Jakobson pidas süüdlaseks eeskätt balti saksa mõisnikke, kes kartsid uuelt ajalehelt vastupropagandat oma reaktsioonilisele polii­tikale. «Aga minu lootus ei ole veel otsas; ega ma ka enne järele ei anna, kunni kaks kät rinna peale olen pannud,»39 kinnitas ta J. Adam­sonia ja jätkas võitlust oma ajalehe eest.

Tartus külastas Jakobson «Vanemuise» seltsi ja pidas seal 6. ok­toobril 1868 oma esimese «isamaa kõne», milles hindas ümber senised balti saksa ajalookontseptsioonid. Oktoobris siirdus Jakobson uuesti Peterburisse, sest tal oli kindel lootus, et võib oma ajalehte juba 1. jaa­nuarist 1869 välja andma hakata. Lehe ilmumiskohaks pidi saama pea­linn.

4

Ajalehe loa saamine lükkus aga edasi, kuigi informatsioon eeltööde kohta oli kandunud ka vene ajakirjandusse ja leidnud seal toetust.40

Balti saksa ajalehed aga pidasid uut väljaannet üleliigseks ja vaidle­sid selle asutamisele vastu.41 Ka mitmed eesti haritlased, nende hulgas

36 С R. Jakobson J. Kölerile 12. VIII 1868. 37 C. R. Jakobson J. Adamsonia 10. III 1869. «Eesti Kirjandus» 1913, nr. 6,

Jk. 234—236. . , i . . . 38 J D e p m a n Materjale С R. Jakobsoni ajalehe asutamise katsete ja kirjas­

tamistegevuse kohta' aastatel 1868—1876. С R. Jakobson ja tema ajastu. Tallinn, 10^7 lk 1ЯЧ 909

3 9 C. R. Jakobson J. Adamsonia (daatumita). «Eesti Kirjandus» 1913, nr. 5, lk. 128.

4 0 «Голос» 27. III 1869, nr. 86. 41 «Revalsche Zeitung» 4. III 1869, nr. 52.

719

isegi Fr. R. Kreutzwald ja L. Koidula, ei olnud Jakobsoni algatusest vaimustatud, kartes Peterburis ilmuva ajalehe sattumist vene poliiti­liste ringkondade mõju alla. Jakobson lootis aga pealinna avalikkuse toetusel mõjuvamalt rünnata Baltimaade poolfeodaalset korda.

Tõsised ideoloogilised lahkuminekud С R. Jakobsoni ja kodanlik-klerikaalsete ringkondade vahel tulid ilmsiks 1869. a. algupoolel esi­mese eesti üldlaulupeo korraldamise eeltöödes. Juba 1867. a. oli Jakob­son lubanud toetada J. V. Jannseni ja «Vanemuise» seltsi algatust; 1869. a. algul virgutas ta noore muusikamehe A. Kunileid-Saebelmanni looma algupäraseid koorilaule, et vähendada eesti rahvuslikul peol saksa liidertaafelliku muusika ühekülgset mõju. Kui aga 26. märtsiT pühitseti suure paraadlikkusega eesti rahva «priiusepäeva» ja ülistati balti sakslaste «heatahtlikkust» talurahva vastu, siis tekkis Peterburi vene ajakirjanduses reaktsioon säärasele demagoogiale ja selles meele­pahas hakati ka korraldatavas laulupeos nägema balti sakslaste osa­vat pettemanöövrit. Niisuguse seisukoha võtsid omaks ka Peterburi eesti demokraadid ja asusid eeloleva laulupeo suhtes opositsiooni. Jakobson loobus lubatud kaasabist kooride premeerimisel ja repertuaari rikastamisel. Ta trükkis laulupeoks ettevalmistatud koorilaulud eriväl-jaandes «Vanemuine Kandle healed», mis ilmus parajasti pidupäevaks, kuid ei mõjutanud enam kooride kava. Jakobson sõitis küll laulupeoks Tartusse, et teha kõrvalseisjana vaatlusi, kuid peoplatsile ta ei läinud eg_a ilmutanud ennast avalikkusele. Suur rahvapidu ei kujunenud siiski mõisnike ja talupoegade «vennaarmastuse» demonstratsiooniks, nagu mõnel pool loodeti, vaid sellel puhkes orjusest vabanenud rahva ise­teadvus ja võitlustahe täie jõuga, nii et Jakobsongi tagantjärele tun­nistas ettevõtte otstarbekust ja rahvuslikku tähtsust.42

Et Aleksandrikooli õppekavasse pidi kuuluma ka põllutööõpetus, siis hakkas Jakobson selle tarbeks õpperaamatut koostama. Kahtlemata pidi ta palju eeltöid tegema, sest ta polnud tegelik põllumees ega põl­lumajandust teoreetiliselt õppinud. Tal kulus 1868. a. lõpul ja 1869. a. algul rohkesti aega teose «Teadus ja Seadus põllul» koostamiseks, kuid kevadeks oli käsikiri valmis ja läks suvel Peterburis trükki. Sel suvel ei tulnud Jakobson pikemaks ajaks kodumaale, vaid viibis Peterburi lähedal asuvas Pargola suvituskohas43, kus tal oli kerge oma raamatu trükkimist jälgida. Ta kandis ise kirjastamiskulud, kuid sattus raskus­tesse ja pääses välja ainult J. Adamsoni abiga, kes soetas talle laenu. Jakobsonile kujunes 1869. a. suvi üldse väga raskeks: kevadel kulu­tas ta oma raha trükipaberi ostmiseks, suvel polnud tal üldse teenistust. «Koik omad mured kihutasin ma aga seeläbi minema, et ma kangest tööd tegin, nõnda et ma istumisest lõppeks ühe kopsu tõbe sain.» Val­mis ka teose «Teadus ja Seadus põllul» teise osa ligi 20-poognaline käsikiri, kuid selle trükkimisele ei võinud nii pea mõeldagi. Puudus alguskapital, ka laenu oli raske oma kehvadelt sõpradelt saada. Olu­kord viis lausa meeleheitele: «Minu jõud ja lootus tahab jo ära nõr­keda. See suvi oli jo mittu korda lugu nõnda minuga, et mured pää-valiku ^ülespidamise pärast mind sundisid seejärel mõtlema, kuidas oma tööga puhtast ära tõise põllu peale minna, aga ommeti on mulle minu praegune töö nii armsaks läinud, et kui ma tema ära annaks, niisama oleks, kui annaks ma oma elu ära.» Ta muretses oma tule­viku pärast: «Nüüd olen jo 28 aastat vana, kus töistel meestel minu

42 Vt. lähemalt: R. P õ l d m ä e , С R. Jakobsoni suhtumine esimesse eesti üld­laulupeosse. «Keel ja Kirjandus» 1963, nr. 10, lk. 597—604.

43 С R. Jakobson L. Koidulale 7. V 1869. «Eesti Kirjandus» 1911, nr. 10, lk. 366.

720

seisusest toredad majapidamised, prouad ja lapsed on, — minul aga ei ole veel nii palju, et üksi võiksin häda vaevalt elada.» Mured vae­vasid teda seevõrra, et ta ei saanud enam öösel magada.44

5

1870. aastal oli Jakobson juba üldtuntud kirjamees, peamiselt koo­liraamatute autor. Intensiivselt jätkas ta tegutsemist samas suunas, laiendades järjest oma toodangut ka sisuliselt. Juba kümnendi aigu! Tormas koolmeistrina töötades oli ta hakanud kirjutama feodalismivas­tast näidendit «Arthur ja Anna». Nüüd püüdis ta seda trükis aval­dada, silmas pidades Peterburi lahedamaid tsensuuriolusid. Kuid ta sattus vihma käest räästa alla: Trükiasjade Peavalitsuse tsensor G. Schultz-Bertram kärpis käsikirjast maha kõik ilmekamad ühiskond­likud motiivid ja muutis põhjalikult tegelaste nimesid, sest kartis Tor­mast pärinevate prototüüpide äratundmist45 (tsensor oli ka ise Tormast pärit ning teadis hästi sealseid olusid ja tegelasi). Jakobson ei võtnud tsensori muudatusi omaks ja jättis näidendi sedapuhku välja andmata.

Kui 1870. a. algul Jakobsonil ajalehe väljaandmise lootused hoopis kokku varisesid, hakkas ta uuesti viljakamalt kaastööd tegema «Eesti Postimehele». Juba veebruaris ja märtsis ilmunud artiklid, milles Jakobson võitles viinajoomise kui raske sotsiaalse pahe vastu ning tegi mõisnikud selle eest vastutavaks, äratasid valitsevates ringkondades pahameelt, nii et ähvardati isegi tsensor M. Suigusaar vallandada. «Üleültse käiakse nüüd igalt poolt minu kukkil, mina peada see kõige hirmsam mässaja olema,» kirjutas Jakobson J. Adamsonile.46 Balti olude hoolas valvaja tsensor Schultz-Bertram nimetas teda koguni «Balti Robespierre'iks».47 Samal ajal oli Jakobson kõige lähemas isiklikus ja kirjanduslikus kontaktis J. V. Jannseni ja L. Koidulaga ning mõjutas neid oluliselt, nii et «Eesti Postimees» jõudis õrna olemasolu kestel kõige radikaalsemale positsioonile. Isegi vana võitlusemees Fr. R. Kreutzwald nurises, et Koidula kipub «sääraseid lugusid laulma, mis igas tükis Jakobsoni ja ta isa pilliga kokku kolavad»48.

Jakobsoni tolleaegne ühiskondlik tegevus jõudis haripunkti 1870. aastal. Juba talvel kirjutas ta artikli väljarändamisest ja näitas selle põhjusena maapuudust, vaesust, koolide vähesust ning usumeeste vai-mupimestavat tegevust. Artikli terava sotsiaalse kriitika tõttu viibis tema ilmumine, kuid mai lõpul pääses kirjutis ometi «Eesti Posti­mehesse». Järgnes äge poleemika, milles pastorid ja nende mõjualused koolmeistrid süüdistasid Jakobsoni kirikuvastasuses ja koolide ala­vääristamises. Jakobson vastas kallaletungijatele uute artiklitega, vaid­luses lõid kaasa ka mõned Jakobsoni seisukohtade pooldajad. Ligi pool aastat kestnud ja paarikümnest kirjutisest koosnev poleemika oli kõige ulatuslikum ja ägedam senises eesti ajakirjanduses ning seda nimetati täie õigusega «suureks sulesõjaks». Toimetaja J. V. Jannsen püüdis küll eel- ja järelmärkustes vaidlejate teravusi pehmendada ning seisu­kohtade erinevusi vähendada, kuid ometi ei keeldunud vaidlusi lõpuni avaldamast. Kahtlemata oli see poleemika peamiseks põhjuseks, miks

44 С R. Jakobson J. Adamsonile 23. IX 1869. «Eesti Kirjandus» 1913, nr. 6, lk. 237—238.

4 5 K. T a e v , Mõningate С R. Jakobsoni teoste tsenseerimisest. TRÜ Toimetised, 43. Tallinn, 1956, lk. 114—135.

46 С R. Jakobson J. Adamsonile 26. III 1870. «Eesti Kirjandus» 1913, nr. 7, lk 272

4 7 C. R. Jakobson L. Koidulale. 8. III 1870. «Eesti Kirjandus» 1911, nr. 10, lk. 378. 43 Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus IV. Tallinn, 1959, lk. 227—228.

721

mõisnikud ja kirikumehed alustasid otsustavat rünnakut «Eesti Posti­mehe» vastu ning saavutasid 1870. a. lõpul J. V. Jannseniga kokku­leppe. Ta alistus vastava kompensatsiooni eest pastorite eeltsensuurile ja lõpetas ajakirjandusliku koostöö C. R. Jakobsoniga.

Juuni algusest kuni novembri keskpaigani, s. o. ligi pool aastat, vii­bis Jakobson jällegi kodumaal. Juuni esimestel päevadel tegi ta pikema reisi Põhja-Eestis: «. . . olen ma terve Eestimaa Narvast saani [ = saa­dik] Rakvere ja Paide kaudu kuni Haapsalu ligidale läbi käinud ja oma silmaga näinud, missugune seal rahva seisus on ja kuidas koolidega lugu.»49 Puuduvad lähemad üksikasjad reisi eesmärgi kohta, kuid kaht­lemata avardas see Jakobsoni teadmisi Põhja-Eesti olude kohta, mis olid üldiselt halvemad ja avalikus sõnas vähem käsitletud. Juuni kesk­paiku jõudis Jakobson Tartusse, kuhu jäi pikemaks ajaks peatuma. Ta lähenes eriti «Vanemuise» seltsile ja avaldas mõju selle tegevusele. Tema artikkel väljarändamisest kajastub tugevasti Koidula näidendis «Saaremaa onupoeg», mis sündis samaaegselt; selle ja järgmise näi­dendi päevakajalised kupleed on Koidula kirjutanud otseselt Jakob­soni tõukel.50 «Vanemuise» 5. aastapäeva aktusel (1870. a. jaanipäe­val) pidas Jakobson oma teise «isamaa kõne», milles andis kõrge hin­nangu ka järgnevale teatrietendusele. Eesti kultuuri tõusuaegu jälgiva ettekande kohta öelnud üks maamees, et «seesuguse kõne juures võik­sin kolm pääva ilma söömata olla»51. Juba 26. augustil pidas Jakobson «Vanemuises» oma kolmanda «isamaa kõne», milles käsitles häbiväär­seid nõiaprotsesse ja tegi nendegi eest vastutavaks balti saksa «kul­tuurikandjad».

«Kolm isamaa kõnet» ilmus trükist 1870. a. lõpul ja sai rahvusliku liikumise kõige agiteerivamaks võitlusraamatuks.52 Samal sügisel aval­das Jakobson oma senise luuleloomingu teoses «Lauliku C. R. Linnu-taja laulud», mis jäi tema ainsaks luuletuskoguks.

Sündmuste- ja tegevusrikkaks osutusid 1870. a. suvi ja sügis nii Jakobsonile kui ka teistele ühiskonnategelastele. Juuli algul korralda­sid juhtivad isikud (J. V. Jannsen, J. Hurt, C. R. Jakobson, L. Koidula, J. Adamson, H. Wühner jt.) ühise väljasõidu mitmesse paika Viljandi­maal, kus arutati pakilisi rahvusliku liikumise küsimusi. 6. juulil Hel­mes A. Erlemanni juures olid kõne all üldisemad probleemid, 7. juulil peatuti Tarvastus H. Wühneri juures ja moodustati Aleksandrikooli peakomitee, kuhu kuulus ka Jakobson.53 Nõupidamine jätkus veel 8. juu­lil Viljandis ja alles 9-ndal sõideti Tartusse tagasi.54 See oli nagu rah­vuslike tegelaste väike konverents, mis aitas tublisti selgitada eelole­vaid ülesandeid ja tutvustas tegelasi isiklikult omavahel.

Samal ajal hakkas Jakobson eesti põllumehi organiseerima, mis sai 1870-ndail aastail tema peamiseks tegevusülesandeks. 4. juulil 1870 võttis ta osa Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi asutamiskoosolekust ja pidas kõne seltsi juhatuse moodustamise põhimõtteist.55 Septembri kes­kel sõitis ta Tartu seltsi esindajana Lätti Ruhja (Rüjiena) sealse saksa

49 «Eesti Postimees» 8._VII 1870, nr. 27. 50 Vt. lähemalt: R. P õ l d m ä e , Kupleedest Koidula näidendites. «Keel ja Kir­

jandus» 1963, nr. 7, lk. 398—404. 51 С R. Jakobson J. Adamsonile 25. VI 1870. «Eesti Kirjandus» 1913 nr 7,

lk. 274. 5 2 Vt. lähemalt: A. P a l m , C. R, Jakobsoni «Kolme isamaa kõne» tekkest, levi­

kust ja vastuvõtust. Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed III. Tartu, 1964, lk. 9—72.

53 Fr. T u g l a s , Eesti Kirjameeste Selts, lk. 57. 54 H. Rosenthal Eesti Üliõpilaste Seltsile (daatumita). KM KO F 112 M 1 • 2 55 «Eesti Põllumees» 1870, nr. 7.

722

põllumeeste-seltsi pidulikule koosolekule ja õppereisile ümbruskonna talunditesse, mille kohta avaldas üsna kriitilise kirjutise.56 Sügise jook­sul pidas ta seltsis veel viis ettekannet, milles kõneles külvikordadest, aiandusest, oma Ruhja-reisist, hobusekasvatamisest ja puukoolist. Kõned ilmusid enamasti ajakirjas «Eesti Põllumees».

1870. a. suvi oli murranguline ka Jakobsoni isiklikus elus: 8. juu­nil viibis ta Viljandimaal Lõhavere mõisas oma venna Friedrichi pul­mas ja armus seal vennanaise õesse Julie Thalisse, 19-aastasesse Kirbla köstri tütresse. Sealsamas kihluti57 ja teatati sellest ka mõrsja vanematele58, kuid avalikkuse ees jäi see saladuseks. Jakobson hakkas tõsiselt mõtlema abiellumisele ja tahtis sellepärast endale Peterburis kindla teenistuse leida.59 Talle meeldis ka Tallinn, kuhu arvas võivat abiellumise puhul elama asuda.60

Jakobson jäi 1870. a. sügisel eriti kauaks kodumaale, sest tema lei-vavanemate — keisrinna ihuarsti dr. C. F. G. v. Haartmanni perekonna kojusõitu takistas käimasolev Preisi-Prantsuse sõda. Peaaegu täiskas­vanud tütarde kõrval hakkas Jakobsonilt tunde võtma ka arsti abi­kaasa poeg esimesest abielust, 21-aastane noormees, kes õppis Peter­buri Kunstide Akadeemias ajaloolise maali erialal. Jakobson andis talle maailma ajaloo tunde, mille ettevalmistamine nõudis õpetajalt suurt raha- ja ajakulu, sest ta oli sunnitud ostma kalleid raamatuid ja need läbi töötama.61

Aasta lõpul tegi Jakobson uuesti katset saada ajalehe asutamise luba, kuid jällegi vastati talle eitavalt.62 Jõulupühi veetma sõitis ta kodumaale Kirblasse oma mõrsja juurde, kus teda koheldi juba tule­vase väimehena.63

6

Oma viimast Peterburi-aastat — 1871. a. — alustas Jakobson teose «Teadus ja Seadus põllul» II osa trükkiandmisega. Aga trükikoda oli väga koormatud ja suur raamat pidi alles sügiseks valmis saama.64

Teose müügihind näis tulevat kallis ja see võis pidurdada tema levi­kut. Murelikult arutleb Jakobson: «Meie rahvas on jo nii tuim, et ta oma kirjamehi ei mõista toita ja sellepärast arvan ja kardan ma, et meil suurt tuleviku ei või olla, sest märtrid, kes ennast toiste eest ohverdavad, on vähe.» 65 See on Jakobsoni kohta harukordne pessimism, mida põhjustas ka sama teose I osa tagasihoidlik levik. Häda tuli juba enne II osa valmimist: Peterburi trükkal E. Pratz oli pankrotti minemas ega saanud teisiti töötada kui ainult kohemakstava raha eest. Autoril ei jätkunud seda, trükkal hakkas viivitama ja jättis vii­maks töö hoopis seisma.66 Hiljem läks E. Pratz pankrotti ja teose trükkimine jäigi pooleli; säilinud on ainult trükitud poognaid ja osa käsikirjast.

Aasta algul oli Jakobson hoolikalt tegev «Kooli Lugemise raamatu»

56 «Eesti Põllumees» 1870, nr. 9. 67 С R. Jakobson J. Thalile 14. VI 1870. KM KO, Kurgja fond. 5 8 С R. Jakobson J. Thalile 31. VII 1870. KM KO, Kurgja fond. 5 9 С R. Jakobson J. Thalile 14. IX 1870. KM КО, Kurgja fond. 6 0 С R. Jakobson J. Thalile 12. XI 1870. KM KO, Kurgja fond. 61 С R. Jakobson J. Thalile 17. XI 1870. KM KO, Kurgja fond. 6 2 J. D e p m a n , nimetatud artikkel, lk. 192—194. 6 3 С R. Jakobson J. Thalile 12. XI 1870 ja 4. I 1871. KM КО, Kurgja fond. 6 4 С R. Jakobson J. Adamsonale 7. I 1871. «Eesti Kirjandus» 1913, nr. 7, lk. 277. 6 5 С R. Jakobson J. Adamsonile 1. III 1871. «Eesti Kirjandus» 1913, nr. 7,

lk. 279 280. 6 6 С R. Jakobson J. Adamsonile 11. VI 1872. «Eesti Kirjandus» 1913, nr. 9, lk. 342.

723

II osa koostamisel.67 Käsikiri sai valmis sügisel. Jaanuaris ja veebrua­ris ilmusid tal veel mõned artiklid «Eesti Postimehes», hiljem ei võt­nud J. V. Jannsen tema kaastööd enam vastu ja eesti publitsistika areen jäi järgmise seitsme aasta jooksul Jakobsonile suletuks.

Viimasel Peterburi-aastal töötas Jakobson ainult dr. Haartmanni perekonnas koduõpetajana. Üks võõrastütar oli juba täiskasvanud ja kutsus oma õpetajat suveks külla Saksamaale oma isa juurde. Jakob­soni ahvatles hea sõiduvõimalus, sest ta polnud Saksamaal veel käi­nud (ega pääsenud kogu eluajal sinna), kuid teda tõmbas hoopis Tal­linn68, kus ta lootis oma ajalehte välja andma hakata ja perekonda rajada. Suurlinna elu ängistas Jakobsoni ja ta hakkas unistama isegi mingist maakodust69, mille ta hiljem endale soetaski. Ta oli Peterburist lõplikult tüdinud, sest ta oli noorusest peale harjunud «selget tae­vast nägema ja puhast õhku sisse hingama»70. Kevadpühadeks haiges­tus ta kõhutoppe, mis pani teda veel rohkem igatsema maa ja väike­linnade soodsamaid elutingimusi.71 Leivavanemad reisisid suveks välis­maale ja 15. maist peale oli ta «vaba inimene, kes võib teha, mis tahab» 72. Juba aprillis oli talle selge, et lahkub lõplikult Peterburist ja asub Tallinna elama. Ta arvas, et ei suudaks enam vastu pidada pealinna halvale kliimale: «Kui sügise Peeterburgi tulen, siis «õitsen nagu roos», nagu Dr. v. Haartmann mulle mineva sügise ütles, kevade aga lähen siit ära, nagu oleksin praegu haigemajast välja tulnud. Jumalale tänu, et see ehk nüüd pea tõisiti saab olema!»73

Kevadel esitas Jakobson jälle siseministrile avalduse ajalehe loa saamiseks.74 Enne seda tegi ta põhjalikke eeltöid ametiasutustes ja lootis, et oli lõplikult kindlustanud oma tuleviku.75 Mais oli tal suve-korter Tallinnas Kadriorus valmis76, kuid vahepeal tuli ootamatu kõr­valepõige: reis Soome, mis kestis üle nädala.

Esimesel üldlaulupeol paistis väheste eesti talupoeglike pasuna­kooride hulgast silma Äksi kihelkonna Kärkna koor, kelle juhina tegut­ses energiline koolmeister Paul Bergmann. Koor tegi ka järgmistel aastatel edusamme ja andis 1871. a. jaanuaris mitu kontserti Tallin­nas. Neil' päevil viibis seal ka С R. Jakobson ja tutvus Kärkna koo­riga. Muusikamehed kavatsesid edasi sõita Peterburisse, kuid kohalik pastor keelas selle. Kodus kestis tüli edasi, kuni pastor E. E. Wegener koolmeistri ametist vallandas. Siiski kavatses koor kevadpühade ajal teha kontsertreisi Peterburisse. Sel puhul avaldas Jakobson kohalikus soome ajalehes «Pietarin Sanomat» artikli eesti muusikakooride arengu kohta. Kirjutis kandus edasi teistesse soome ja saksa ajalehtedesse. Kuid nüüdki jäi reis tegemata ja see võeti ette alles maikuu keskel. Peterburis anti kontsert soome klubis ja siis sõideti koos С R. Jakob­soniga Soome. Kontserte korraldati Helsingis (ülikooli aulas), Häme Janakkalas ja Viiburis, kus anti 2 kontserti; tagasiteel esineti Pe­terburis eesti Jaani kirikus. Jakobson saatis kogu aeg koori ja aitas kontserte korraldada. Ta kohtas mitmeid soome haritlasi (J. Krohn, C. G. Svan, J. R. Aspelin jt.), kellega tal oli hiljemgi kokkupuuteid..

67 С R. Jakobson J. Adamsonile 7. I 1871. 8 8 С R. Jakobson J. Thalile 23. I 1871. KM KO, Kurgja fond 6 9 С R. Jakobson J. Thalile 29. I 1871. KM КО, Kurgja fond 7 0 С R. Jakobson J. Thalile 13. III 1871. KM КО, Kurgja fond 71 С R. Jakobson J. Thalile 29. III 1871. KM КО, Kurgja fond 11 С R. Jakobson J. Thalile 9. IV 1871. KM КО, Kurgja fond 7 3 С R. Jakobson J. Thalile 24. IV 1871. KM КО, Kurgja fond 74 J. D e p m a n , nimetatud artikkel, lk. 194—195 7 5 С R. Jakobson J. Thalile 24. IV 1871. KM KÖ. Kurgja fond 76 С R. Jakobson J. Thalile 8. V 1871. KM КО, Kurgja fond

724

Kärkna koori ja Jakobsoni reisi kohta ei lausunud eesti ajakirjandus peaaegu sõnagi, sest Jannsen kandis Jakobsoni peale viha, soomepool­sest informatsioonist jäeti aga «diplomaatilistel» põhjustel Jakobsoni nimi enam-vähem välja. Seetõttu jäi kõnesolev reis üsna tundmatuks. Isegi meie teaduslikus kirjanduses seostati seda kontsertreisi järje­kindlalt Torma kooriga ja koorijuhiks pandi koguni Adam Jakobson, kes suri juba 1857. aastal! 71

Peterburisse jõuti tagasi 21. mail ja kuu lõpul sõitis Jakobson kodu­maale. Esialgu liikus ta Tartus, Viljandimaal ja Pärnus, külastas Kirb­las oma mõrsjat ning asus 22. juunil Tallinna, kuhu jäi sedapuhku veidi kauemaks kui aastaks elama.78 Tallinna-periood moodustab Jakob­soni eluloos omaette etapi, mida on mujal juba detailselt käsitletud.79

Kui Jakobson 1864. a. keskel asus Peterburisse, siis katkesid tema sidemed kodumaaga peaaegu täiesti. Esimene aasta kulus pingelises koolitöös ja koduõpetajaeksamite ettevalmistamises. Kuid vaevalt oli ta 1865. a. sügisel eksamid sooritanud, kui asus otsekohe kaastööd tegema «Eesti Postimehele», seega pidi tema rahvuslik «ärkamine» toimuma juba 1865. а. Ta on mitmel korral tunnistanud, et selles oli «süüdi» peamiselt prof. J. Köler. Mõnevõrra ebamääraseks jääb 1866. a., mil­lal ta tegeles rohkesti ilukirjandusega ja püüdis mõnda käsikirja trükis välja anda. Kuid juba 1866. a. lõpu poole langes talle tähtis rahvuslik ülesanne — koolilugemiku koostamine, mis sidus teda terveks aastaks ja viis kontakti paljude väljapaistvate eesti tegelastega. Paari aasta jooksul oligi ta ametis peamiselt koolikirjanduse soetamisega, sest Aleksandrikooli asutamine näis tol korral üsnajeaalne. Võib-olla kujut­les ta ennast kui diplomeeritud gümnaasiumiõpetajat koguni tulevase eesti kõrgema kooli pedagoogina või juhatajana. 1868. a. lõpul hakkas talle kangastuma veelgi meeldivam võimalus — oma ajalehe asuta­mine. Esialgu sai ta eitava vastuse, kuid ei kaotanud lootust ja elas kogu 1869. a. tulevase ajakirjandusliku tegevuse ootuse pinges. Sel ajal vähenes tema kontakt J. V. Jannseniga kui oma tulevase konku­rendiga ja säärases vahekorras ei sobinud Jakobsonil osa võtta ka Jannseni juhitavast laulupeo-üritusest. Pärast laulupidu toimus nende vahel uus lähenemine, mis kulmineeris 1870. a. Seda aastat võib nime­tada eesti rahvusliku liikumise varasema perioodi ja С R. Jakobsoni ühiskondliku tegevuse kõrgpunktiks, millele järgnes tugev mõõn. Kui vahekord J. V. Jannseniga lõplikult katkes, pidi Jakobson avalikust elust mõnevõrra taanduma.

Selle artikli biograafilise laadi tõttu jääb siit kõrvale mõndagi, mis vajaks eraldi käsitlemist. Nõnda tuleks jälgida Jakobsoni maailma­vaate kujunemist sel perioodil, suhteid kaasaegse vene ühiskondlik-poliitilise eluga jne. Need küsimused nõuavad aga teistsuguseid allik­materjale ja veel rohkesti spetsiaalset uurimistööd, mis peaks olema Jakobsoni uurijate lähemaks ja tähtsamaks tulevikuülesandeks.

77 Vt. lähemalt: R. P õ l d m ä e , С R. Jakobson ja Kärkna muusikakoor. Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed III. Tartu, 1964, lk. 73—102.

78 С R. Jakobson J. Thalile 4. ja 22. VI 1871. KM KO, Kurgja fond. 7 9 R. K e n k m aa, Carl Robert Jakobson Tallinnas 1871/72. Vana Tallinn III.

Tallinn, 1938, lk. 73—157. — Kahjuks on see väärtuslik uurimus siinse kirjutise autori eksituse tõttu välja jäänud «Eesti kirjanduse ajaloo» II köites (lk. 247—248) toodud bibliograafiast.

725

Keel on kahjuks kehvakene

Informatsiooni-«seeriate» arvustust sellest küljest

TIIU ERELT, KRISTJAN TOROP

K eelelise arvustuse tulest on viimaste aastate jooksul läbi käi­nud mitmesugused trükised: ajalehed, brošüürid, eeskirjad, õpi­kud ja muud. Tähelepanuta on seni jäänud Vabariikliku Tea-duslik-Tehnilise Propaganda Maja kirjastusel ilmuvad eriala­

ajakirjad, nn. informatsioonibülletäänid ehk nende endi keeli informat-siooniseeriad (kaanel küll enamasti «informatsiooni seeriad»). Oma profiili ja leviku tõttu mõjustavad need aga väga mitmesugustel elu­aladel tegutsevate inimeste keelepruuki. Kümne eri väljaande hulgast püüdkem siin analüüsida viie juhuslikult valitu keeletarvitust.1 Vaat­leme eeskätt nende ü l d k e e l e l i s t pilti, sügavale oskuskeele prob­leemidesse tungimata.

Kemikaalid lähtuvad aspektist ja muutuvad kontingente haaravaks probleemiks

Õige palju on bülletäänides, eriti juhtartikleis, paljusõnalisust. Kas on näiteks vaja nii mitut lähedase sisuga täiendit, et tõendada uute meetodite paremust: «Automajandites juurutati uusi, eesrindlikke, prog­ressiivseid vedude organiseerimise meetodeid» (AM 2, 3)? Tuleb ette igasuguseid üleliigseid sõnu ja sõnaühendeid: «preparaadi hulk arves­tatult ühe ha kohta» (PME 2, 4); «Kuna kasutatavad preparaadid oma­vad [р. o. Et kasutatavatel preparaatidel on -}- nimetav] erinevat toksi­lisuse astet ja erinevat vastupidavust mitmesugustele väliskeskkonna faktoritele, siis [komaviga!] arvestades neid asjaolusid, tuleb töötlemi­seks valida sellised tingimused, mil [parem: mille puhul] mürkkemikaa-lide jääkhulkade kahjulik toime inimese suhtes [eesti k.: inimesesse] on minimaalne» (PME 2, 3). Sellised ülearusused rändavad ühest tekstist teise nähtavasti mingi harjumusliku arusaama tõttu, et «nii on kom­beks» või koguni «nii peab».

Põhimõttel üldiselt üksikule on koostatud ülevaade linna-telefon-side konverentsist (SRT 2, 23). Iga järgmine lause kordab eelmises antud informatsiooni (ja lisab õnneks siiski midagi ka omalt poolt): «Päevakorras oli linnatelefonside töökindlus ja arenguperspektiivid. . . . . Arutati linnatelefonside arenguperspektiive vabariigis, sidesead­mete töökindlust, jaamadevaheiist tihendusaparatuuri, korrosiooniprob-leeme liiniseadmetes [probleemid seadmetes?] jm. Huvipakkuv oli side­ministeeriumi elektriosakonna ülema R. Botševari ettekanne linnatele­fonside arenguperspektiividest vabariigis» (SRT 2, 23). Öeldakse, et ega küll küllale liiga tee. Tõsi jah, arusaadav niisugune jutt ju on,

1 AM = «Autotransport ja Maanteed» 1966, nr. 2 ja 3; KET = «Kommunaal­majandus ja Elukondlik Teenindamine» 1966, nr. 2 ja 3; PME = «Põllumajanduse Mehhaniseerimine ja Elektrifitseerimine» (kaanel vigaselt: «Põllumajanduse mehha­niseerimine ja elektrifitseerimine») 1966, nr. 2 ja 3; SRT = «Side, Raadio, Televi­sioon» 1966, nr. 2 ja 3; T = «Toiduainetetööstus» 1966, nr. 2 ja 3. 'Esimene number lühendi järel tähendab bülletääni numbrit (2 või 3), komale järgneb leheküljenumber.

726

nagu on arusaadavad ka järelhaagitav traktori järelkäru (PME 2, 15: siis juba j ä r e l ehaagltav\), teatmeandmed (KET 2, 21; AM 3, 32), väljapanekud-näitused (SRT 2, 19) ja puitpruss (PME 2, 24; AM 2, 16). Topelt ei kärisevat. Seda on näha ka palju sarjatud topeltsõna-dest, mis ikka veel vapralt vastu peavad. T (2, 13) selgitab, et «Volo-godski koorevõi [s. o. Vologda või] valmistatakse kõrge rasvasusega koorest», samas (2, 4) «toodetakse saiatooteid» jne. Tahaks küll kuulda, kuidas autor poes küsib üht saiatoodet maksumusega 12 кор.! Vähe­ütlevaks on põlatud rändtöökoda ning eelistatakse liikuvat remonditöö-koda (SRT 2, 3) või liikuvat autotöökoda (AM 2, 3). Soovitame omalt poolt ka liikuvat võidusõiduautol. Ikkagi selgem! Pleonastlik on väl­jend väljamakstava preemia summa suurus (T 3, 22). Et informatsioo-nibülletäänides ollakse võimelised ka lihtsalt, ilma keerutamiseta väl­jenduma, on näha AM-ist, kus autotranspordibaasi kõrval (jah, paraku esialgu vaid kõrval) on tarvitatud ka autobaasi. Selle järeleandmise keeleladususele kompenseerib aga kohe uusmoodustis autotranspordi mehaanik (AM 2, 25) automehaaniku asemel. Meenub katke kuuldud dialoogist, kus kõne all oli ekskursioon lõunasse: «Millega te sõidate?» — «Meil on kolm autotransporti.» — «Ee-ee, kas busse ka?» — «Jah, kõik on bussid.» Õnnetuseks ei ole see anekdoot.

Läbisegamini tarvitatakse ka piimatoodete kombinaati ja piimakom­binaati. Võiks ometi kord otsustada lõplikult viimase kasuks! Usume, et lugeja ei satu segadusse niisugusest lausest: «Piimakombinaatides hakatakse tootma uusi juustusorte» (T 2, 17) ega hüüata, et mis imet küll, p i i m akombinaadis tehakse j u u s t u ! Rahumeeli võiks ka taksi-autopargid ja taksoautopargid (kumb on õige?) lühendada ametlikultki taksoparkideks (mis o n õige).

Et iga kord ei pruugi suures jutus sisalduda sama suur tuum, seda kinnitab järgmine lause, kus asjalikult veel kord üle kinnitatakse, et kõneleja mitte asjatult pikka juttu maha ei rääkinud: «Nõupidamisel esitatud ulatuslikus ettekandes andis Eesti NSV kommunaalmajanduse ja elanikkonna elukondliku teenindamise minister A. Blum ulatusliku ülevaate süsteemi ettevõtete tegevusest» (KET 3, 23). Hästi ei kõla ka lause «Esimesse tüüpi kuuluvad järelvankrite tüüpi söödajagajad» (PME 2, 18). Vähemalt on nende sõnaseadete mõte siiski arusaadav. Aga selline lause: «6 mm läbimõõduga traat 5, mis läbib plaadid 2 ja säärele keevitatud terasest puksi moodustades sahale kaitse» (PME 2, 24)? Järgmist lauset katsuksime siiski lahti mõtestada: «Jaam on mon­teeritud kapitüüpi, tolmukindlalt suletavate ustega statiividele» (SRT 2, 4). Vahest monteeritakse see jaam tolmukindlalt suletavate ustega kappidesse statiividele? Või on tõesti olemas kapitüüpi tolmukindlad statiivid? Aga äkki on tolmukindlad kappstatiivid? Mõistatuseks jääb ka mõtteavaldus «Möödunud aastal viidi temaatilised plaanid ja üles­anded tunduvalt paremini täitjateni» (AM 2, 3). Kontekstistki ei selgu, mida sellega on tahetud öelda.

Sage pahe on liiga pikad, mitmeastmelised laused. Miks mitte öelda sama kahe lühemaga? Võrreldagu: «Elektroodide kate sisaldab räbus­tit АФ-4А ja kloorkaaliumi, millistel ainetel on suur hügroskoopsus, mistõttu elektroodi kate niiskub õhus» (PME 2, 7) — «Elektroodide kate sisaldab räbustit АФ-4А ja kaaliumkloriidi. Neil ainetel on suur hügroskoopsus, mistõttu elektroodi kate õhus niiskub». Pika lause juures kaotab kannatuse lugeja ja läheb pahatihti lootusetult sassi ka kirjutaja ise. Juhtub sedagi, et lauses antakse ühendsidesõna esimene pool, järgneb pikk loetelu — ja teine pool ununebki ära: «Elektroonika ja automaatika paviljonis oli eksponeeritud aparatuure [kas terveid

727

aparatuure või ka ainult aparaate?] nii sideelektroonika, tööstusliku automaatika, vaakuumtehnika, täppismõõtetehnika jt. aladelt» (SRT 3, 16; kuhu jäi kui ka}). Ka rektsioon võib vahel segamini minna: «Peatutakse ka mahlade säilimisel nimetatud pakendites, samuti pak-kematerjalide lootmist ja selleks kasutatavaid seadmeid» (T 3, 26). Sageli on ülipikad, lõpmatuseni laiendatud laused informatsioonist prinnil, seetõttu vead sõnade järjekorras ning muus kerged tulema ja informatsioon jõuab lugejani vaid vaevaliselt. Leidub aga ka mitmeid hea sõnastusega, selgeid ja peaaegu vigadeta artikleid, nagu «Miks trafode tootmise spetsialiseerimine tõi kahju?» (SRT 2, 16 jj.) või «Kartulipanemismasinatest» (PME 2, 28 jj.).

Sõnastuse selguse kõrval nõuab lugeja ka värskust. Juhtartikleist, uudiskirjanduse annotatsioonidest ja kroonikast otsib ta seda küll asjata, eriti KET-is. Universaalne kroonika kirjutab: «Vastutustundliku­malt suhtuti ratsionaliseerimisettepanekute juurutamisega seoses ole­vate küsimuste lahendamisse» (KET 2, 21). Huvitav, kui suur on siin liiasus? Eks tule tuttavad ette ka järgmised katkendid: «Aasta-aastalt kasvab heinakoristamise mehhaniseerimis/ase. See võimaldab koristada kõrgekvaliteedilist ning saagirohket põldheina õigeaegselt ja minimaal­sete kadudega. Seda tõendavad paljude eesrindlike majandite . . . . koge­mused, kus juba aastaid on kasvatatud ja koristatud kõrgeid põldheina-saake, kasutades eesrindlikku tehnoloogiat» (PME 2, 13); «Just viima­sest aspektist lähtudes yõivad mürkkemikaalid ebaõigel kasutamisel muutuda elanikkonna laialdasi kontingente haaravaks tervishoiuprob-leemiks» (PME 2, 3)!!

Tüütult sagedaks on saanud juurutama. Loetleme üht-teist, mis on juurutatud või juurutamisel: liimi modifikatsioonid (KET 2, 18), joogivee kunstlik fluoreerimine (KET 3, 4), külmutusviis (T 2, 8), tehnoloogiline protsess (T 2, 8), uus tehnoloogia (T 2, 10 jm.), piimatooted (T 2, 10), kaheksa uut kondiitritoodet (T 2, 11), kompvek «Assortii mee- ja glükoositäidisega» (T 2, 11), skeem (T 2, 17), õun­hape (T 3, 12), ratsionaliseerimisettepanekud (KET 2, 21), uusimad sidevahendid (SRT 2, 21), teaduse ja tehnika saavutused (SRT 2, 3), abonenttelegraaf (SRT 2, 3), automaatika (SRT 2, 3), pooljuhtsead-med (jälle SRT 2, 3), uued raadioelektronseadmed (ikka SRT 2, 3), igasugused ettepanekud, üritused, uued meetodid ning lõpuks kogu selle eduka juurutamise efektiivsus (T 2, 15). Ainuüksi T kolmanda numbri 22. leheküljelt leiame selle sõna 26 korda ja sama bülletääni teise numbri 19. leheküljelt 16 korda. Meil ei jää muud üle kui soovida, et vahelduseks juurutataks ka mõni teine sõna või väljend, et mõnda asja ka hakataks tootma, valmistama, tegema, kasutama, kasutusele võtma jne. Näiteks lause «Tallinna Autoremonditehases nr. 1 juurutati mootoriplokkide taastamisviis tinutamise teel» (AM 2, 5; juurutati teu­tamise teel!) asemel võime mõtet muutmata öelda: «Tallinna Autore­monditehases nr. 1 on hakatud mootoriplokke tinutamise teel taastama.»

Kõigist ettevaatusele manitsemistest hoolimata võib ikka veel kohata konteksti suhtes nõudlikku omama-verbi ka täiesti sobimatus ühendu­ses: «Niisugused pinnased omavad kapillaartõusu 1,8... 2 m» (AM 2, 15); «Käsitsisöötmine glasuuritud kompvekkide tootmise vooluliinidel omab küll mitmeid eeliseid, . . . . kuid samas ka tõsise puuduse» (T 2, 8); «Ketassae 10 ülemine osa läbistab [kas tõesti?] laua 15 kattesse tehtud pilu ja omab hambaid katva kumerja [mis vahe on kumera ja kumerja vahel?] kaitsekatte 18» (T 2, 15). Konstruktsiooni kentsakust suurendab veel täisobjekt. Sage tarvitamine on tuhmiks nuhkinud mit­med leidma-vevbi ühendid: «Tallinna teeninduskombinaadi «Junor»

728

sisekonkurss leidis aset k. a. 27. märtsil» (KET 3, 26); «Käesoleva aasta 25. veebruaril leidis Tallinnas aset kommunaalmajanduse ja ela­nikkonna elukondliku teenindamise ala töötajate majanduse ja ameti­ühingu aktiivi vabariiklik nõupidamine» (KET 3, 23); «Tutvustatakse kellade remontimise uusi meetodeid, samuti instrumente ja abinõusid, mis leiavad rakendamist välismaal» (KET 2, 21); «Väiksemate sildade avaehitustel on leidnud laialdast kasutamist tüüpprojekt nr. 56» (AM 3, 22).

Poleks paha keele tüüpkõlksud ära nummerdada, numbrid juhtkirja-kirjutajatele ja muidu kõlksulembestele isikutele kätte jagada ning edaspidi teksti panna kolksu asemel ainult selle number. Üht-teist teab lugeja juba niikuinii (tilk uuristab kivi ja need teised sõnad). Lugeja teab juba, et sõna on alati kaalukas, kitsaskoht valus, sotsialistlik võist­lus laiahaardeline, puudus tõsine, näide ere, töötajate massid laiad, panus võib olla nii tõhus kui ka väärikas. Selge on ka, et kvaliteeti saab tõsta ainult otsustavalt ning plaani ületada tunduvalt. On ette arvata, et tehti ära suur töö, anti omapoolne panus püstitatud üles­annete lahendamisele, rakendati abinõud ettepaneku ennetähtaegse juu­rutamise alal, ei tohi nõrgendada tähelepanu osutamist sellele küsimu­sele. Kõiki tsiteeritud rikkusi kasutavad bülletäänid eelkõige oma juht-artikleis ja kroonikais.

Universaalne sõna on teatud, mis annab pealegi veel tähtsust — vabandust! — annab t e a t u d tähtsust juurde. Piirdugem ühe näi­tega: «Mõnes ettevõttes osutus plaani tähtaegsel täitmisel teatud ko­mistuskiviks vaid õhuliini postide [р. o. õhuliinipostide] mehhaniseeri­tud püstitamine» (SRT 2, 3). Üsna sobimatusse kohta on sattunud ammu värskuse kaotanud rinne: «Nõukogude Liidu Kommunistliku Par­tei XXIII kongressi tähistasid Eesti NSV Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumi süsteemi kuuluvad ettevõtted ja majandid uute töövõi­tudega kõikidel rinnetel» (AM 2, 3). Keeleline mõõdutunne puudub ka järgmise lause autoril: «Seoses suuremate kivide osatähtsuse kasvuga kruusades oleks uute kruusapurustajate ehitamisel sobivam... .» (AM 2, 23). Bülletäänide AM ja KET tegijaile tuletame sõnakese võrra pärast meelde U. Mereste artiklit «Poolaritmeetilisi ääremärkusi» 1963. a. «Keeles ja Kirjanduses» (nr. 1, lk. 33 jj.).

Üldse tundub, et on vähe hoolitud meie ajakirjanduses ilmunud kee­leanalüüsidest ja keelelistest näpunäidetest. Kas neid on märgatud lugedagi? Millega muidu seletada, et tuleb jälle tuua näiteid kohma­kast poo/^-konstruktsioonist, mida ometi nii lihtne oleks vältida: «Pari­mate algorganisatsioonide autasustamiseks on ETTÜN [р. o. ETTÜN-i] poolt välja pandud rahalised preemiad. Aukirjad ja rahalised preemiad antakse parimatele algorganisatsioonidele ka ÜTTUN [p.o. ÜTTÜN-i] poolt» (SRT 2, 3); «Katsed, mis on läbi viidud [kas ei saa ilma läbi viimata läbi?!] Ukraina Põllumajanduse Mehhaniseerimise ja Elektri­fitseerimise Instituudi poolt [puudub koma!] näitasid, et. .. .» (PME 2, 19). Vahest natuke nuputamist nõuab lause: «Puuduliku tehnilise kontrolli tõttu automajandite mehaanikute poolt ning vähese nõud­likkuse tõttu automajandite juhtkondade poolt on 1965. aastal kasva­nud liiklusõnnetuste arv» (AM 2, 10), aga vähemalt teine poolt on vaevata kõrvaldatav.

Paremini ei mõju ka väär ning korduv alal: «Agregaatide alal, mis on unifitseeritud auto «Volga» agregaatidega, antakse lühiandmeid. Originaalsete sõlmede alal on andmed esitatud täpsemalt» (AM 2, 25). Hoiatada tuleb sõnakeste näol ja aadressil eest, mille tarvitamine on praegu juba mõõdukuse piiril: «Viimases osas tuuakse tabelite näol

47 Keel ja Kirjandus nr. 12. 1966. 729

vajalikke andmeid» (T 3, 25); «Palju kriitikat tehti ka televiisorite detaile tootvate tehaste aadressil» (SRT 3, 15). Mõttetuseni suureks on oma valdused paisutanud juures: «Televiisor võimaldab helisaate kuulamist peatelefoniga sisse- või väljalülitatud valjuhääldi juures» (SRT 2, 14; istub mees valjuhääldi juures ja kuulab peatelefoniga); «Veokast on . . . . varustatud kütteseadmega, et tagada normaalset tööd madala välistemperatuuri juures» (SRT 2, 10); «Tehnilised tingimused agregaatide ja autode remondi, montaaži ja katsetamise kohta kapi­taalremondi juures» (AM 2, 25); «Tehnilised tingimused auto detailide [р. o. autodetailide] kontrollsorteerimise kohta kapitaalremondi juures» (AM 2, 25).

Kerged on moesõnad tulema võõrsõnade hulgast. AM-i teise numbri 11. leheküljelt leiame: «Ökonoomia aktiviseeritud filleri valmistamisel Väo karjääri paetuhast», «Aastane ökonoomia», «Ökonoomia jahvatus-aja arvel», «Esialgne aastane plaaniline ökonoomia on seega 28 506 rubla». Ökonoomiat, mis on niigi tähendustega üle koormatud, sobivad asendama sääst ja kokkuhoid. Ka ökonoomiline efekt (AM 2, 3 jj.) on pigem sääst või säästuefekt. Torkab silma, et eriti juhtartikleis peetakse peeneks tarvitada palju võõrsõnu. Lemmik on realiseerimine. Seda arvatakse sobivaks teha ürituste, plaanide, otsuste ja paljude muudegi asjadega. Üks pärlendav tiraad: «Mitmed üritused on juba ellu viidud või teostamisel. Ülejäänud realiseeritakse käesoleva aasta jooksul. Töö teadusliku organiseerimise plaani realiseerimist kindlus­tatakse asjaoluga, et ürituse juurutamiseks on määratud kindel täht­aeg ja selle eest vastutav isik, millega kogu plaani realiseerimine on pideva kontrolli all» (KET 3, 4). Ökonoomia ja realiseerimise kohta on lugeda 1965. a. augustikuu «Keeles ja Kirjanduses».2

Kahtlase väärtusega tundub vahel olevat ka protsess. Kas on alati vaja öelda pesemisprotsess, värvimisprotsess, taigna vatmistusprot-sess (siis juba taigna valmistamise protsess, kuid see pole ikkagi midagi muud kui taigna valmistamine), külmumise ja külmakerke prot­sess, tootmisprotsess — või saab hoopis lihtsamalt, ilma protsessita, nagu usub ka J. Kaplinski? 3 Sortimendi sekka soovitame mõnikord ka valikut, asortimendi asemele soovitak s i m e valiku puudumist või eba-valikut — kui mitte arvata poleks, et autor selle sõna kirjutamisel ei aimanudki, mis maksab üks s kahe asemel. Pumba tööžurnaal võiks olla päevik.

Oma tähenduse uduseks laiendamist jätkab materjal: veepehmendus-materjal (KET 2, 10) pro veepehmendi4; seemnematerjal (PME 2, 29; mõtelda, kui peen oleks öelda: lähme kartulipõllule seemnematerjali maha panema); «Üleliidulise Filatelistide Ühingu liikmetel on muu hulgas eesõigus omandada kollektsioneeritavaid materjale ja vastavalt kehtestatud korrale vahetada filatelistlikke materjale» (SRT 3, 14); «Raamat sisaldab praktilist materjali elutarbeliste elektriseadmete, elektri- ja raadiogrammofonide [loe: plaadimängijate ja elektrigrammo-fonide] remondi kohta» (KET 2, 21). Nagu eelmisest lausest näeme, peetakse KET-is ikka veel õigeks elektriseadmete ja grammofonide (ka kellade — KET 2, 21) remonti, mitte parandamist, millega seoses ka kellassepp on ümber ristitud kellade remondi alal töötajaks. Ometi on

2 U. M e r e s t e , Ühest pealtnäha heast, tegelikult halvast tõlketavast. «Keel ja Kirjandus» 1965, nr. 8, lk. 477_ jj., eriti lk. 480 ja 481.

3 J. K a p l i n s k i , Keelesonumeid. Omalt maalt. «Keel ja Kirjandus» 1964, nr. 7, lk. 427. Samas ja eelmisel leheküljel muudki õpetlikku.

4 Veidi pikem, ent veel sisuselgem on (vee)pehmendusaine.

730

nende kahe sõna tähenduse erinevusele ajakirjanduses küllalt tähele­panu juhitud.

Ikka veel moes on üht vene keele konstruktsiooni saamatult jäl­jendav saav kääne. Grammatikaõpikud on ühel nõul, et saavas käändes olev öeldistäide (õieti öeldistäitemäärus) väljendab juhuslikku või aju­tist esinemist kellenagi-millenagi. Eriti bülletäänides AM ja PME võimutseb saav kääne aga kõikjal, tähendusest hoolimata. Kui on juba kord suurmood, ju siis sobib kõikjale, vaatamata sellele, et suures aja­kirjanduses see mood enam väga suur ei ole. Aga väikeses seisab veel vaprasti: «Tehase andmetel on reha haardelaiuseks 6 m» (PME 2, 32); «Vastuvõtja madalsagedusvõimendi nominaalseks väljundvõimsuseks on 6 W» (SRT 2, 11); «Üheks liiklusõnnetusi soodustavaks asjaoluks, kuid tihti ka peamiseks põhjuseks, [üleliigne koma!] on olnud maantee-või tänavakatte halb olukord. Peamisteks vigadeks selles lõigus [?] on olnud. . . .» (AM 2, 10); «Konstruktsiooni autoriks on ratsionaliseerija Peeter Lill» (AM 2, 21). üheks nõrgemaks kohaks, üheks eredamaks näiteks, üheks valusamaks kitsaskohaks, kõige radikaalsemaks abinõuks jne. — see on lisaks sisupiiride ähmastamisele ka nüristav monotoon­sus, kuna nimetav või osastav kääne annaks mõtte selgesti ja täpselt edasi: «Reha haardelaius on 6 m», «Peamised vead on olnud . . . .» või «Peamisi vigu on olnud . . ..», «Autor on P. L.».

Vasest kaproni paremaks kuumutamiseks

Tülikamaid ja sagedamaid puudusi bülletäänides on vale ja koh­makas sõnajärjestus. Eriti suur segadus valitseb PME-s ja AM-is. Viimases (2, 15) toimub näiteks «kiire pinnase ülemiste kihtide ülessulamine kevadel». Kuhu on pinnasel kiire? «Analüüsimisel kasu­tati kõrge tundlikkusega firma «Siemens» leek-ionisatsioondetektorit» (T 3, 14) — siin näikse bülletääni toimetus lausestuse suhtes täiesti tundetu olevat. «Traktorite tehnilise hoolde eeskirjadega on ette nähtud jämepuhastusfiltrite sektsioonide läbipesemine traktoritel ДТ-54 120 mootori töötunni . . . . ja traktoritel «Belaruss» 60 mootori töötunni järel» (PME 2, 11) — ei saa aru, kas peavad need 120 ja 60 mootorit enne läbipesemist igaüks ühe tunni tööd tegema või piisab, kui igaüks neist teeb 30 sekundit resp. ühe minuti tööd.

Et mitmed lühisõnumid on tõlgitud vene keelest, on sisse lipsanud venemõjuline täiendi järelasend: pindamiskiht mustast killustikust (AM 3, 11) pro mustast killustikust pindamiskiht, nagu samas kõrval on õigesti (valgest) killustikust kate; samuti trummel jaotustorudega (AM 3, 9) pro jaotustorudega trummel. Iseasi oleks sealiha hapukapsastega, kus hapukapsad pole sealiha oluline osa ega tunnus ja kus on vahele mõeldav sõna koos.

Kui lause algab öeldise laiendiga, tuleb öeldis tuua aluse ette, aga mitte nõnda kirjutada: «Külmunud pinnastes külmakerge tekib niiskuse kogunemisel pinnasesse» (AM 2, 15); «Eeltoodu põhjal NSV Liidu Ehi­tuskomitee võttis vastu määruse» (AM 3, 22; aga muide, kes selle mää­ruse a n d i s ? ) ; «Selle tagajärjel pinnased kaotavad oma kandevõime ja pideva autoliikluse puhul külmakerke kohtades sõidutee kate lagu­neb» (AM 2, 15). Viimase lausega on tahetud öelda, et «selle tagajärjel kaotab pinnas oma kandevõime ja pideva autoliikluse korral laguneb sõidutee kate külmakerke kohtades». Edasi: «Kui . . . . tehnilised tingi­mused (1955. a.) nõuavad, et asfaltbetooniks kasutatavas liivas [liiv asfaltbetooni aseainena?] ei oleks alla 0,14 mm-seid ,[p. o. 0,14-mm] osi-

47* 731

seid üle 15%, siis paetuhk alati sisaldab [р. o. sisaldab alati] selliseid osiseid keskmiselt üle 30%» (AM 3, 12). Halb sõnade järje­kord raskendab mõttest arusaamist, eriti järgmistes näidetes: «Nivoo­mõõturi sageduskarakteristiku ebaühtlus on + 0,5 dB sagedusribas 30 . . . 15 000 Hz» (SRT 2, 10) pro «ebaühtlus sagedusribas 30 . . . 15 000 Hz on + 0,5 dB»; «Otsik on soovitav valmistada vasest kaproni pare­maks kuumutamiseks väljavoolul» (PME 3, 8) pro «Kaproni pare­maks kuumutamiseks väljavoolul on soovita (ta) v valmistada otsik vasest».

Veelgi halvem on lugu sõnade grammatilise seostamisega. Eksi­takse rektsioonis: raamile risti (PME 2, 26) pro raamiga; vastavalt keskdispetseriteenistu.se ettevalmistatusest (AM 3, 3) pro ettevalmista­tusele, sisu järgi aga hoopis olenevalt ettevalmistusest; põhineb oma­dustele (SRT 3, 18) pro omadustel; rajaneb soojendamisele (PME 3, 17) pro soojendamisel; tehes kokkuvõtet andmetele (AM 2, 14) pro andmetest või andmete põhjal, heas eesti keeles aga andmeid kokku võttes.

Valitakse vale sihitisekääne: «võib . . . . ratta kohale asetada veel üks piirkronstein [р. o. ühe piirkronsteini] kahe pii kinnitamiseks» (PME 2, 25); «võib . . . . ühendada pesemislahuste torustik [р. o. torustiku] aurutorustikuga» (KET 2, 13).

Puudub kindlus ka sõnade ühildamises. Kõige asjalikumas proosas lubatakse endale niisugust lüürikute vabadust nagu tingiva kõneviisi ühildamata jätmine: «töötajad juhendaks ja kontrolliks matemaatiliste meetodite juurutamist» (AM 3, 4) pro juhendaksid ja kontrolliksid. Mitme täisaluse puhul peab öeldis olema mitmuses, aga mitte nii: «Traktor ja põllutöömasin peab vastama järgmistele põhinõuetele» (PME 2, 27). Vastupidi: «protsessidele avaldavad mõju rida tegureid» (AM 2, 15), kus peab olema avaldab (rida avaldavad?).

Et sõna tarvitatakse, aga tema tähendust endale selgeks teha vae­vaks ei võeta, kõneleb juba selgest lohakusest: «46 rbl. 8 kop moodustab 15% külvimasina maksumusest [р. o. hinnast]» (PME 3, 6). Muide esineb sama viga veidral kujul ka limonaadipudeleil: «Limo­naadi hind koos pudeli maksumusega.» Edasi: «Kaugekõne vastuvõt­mise nõusoleku märgiks paneb abonent toru hargile, mille järele [р. o. järel] kaugejaama telefonist saadab kutse» (SRT 2, 6; saadab kutse hargi järele?); «Nagu näitavad paljud kirjanduslikud andmed, võib . . . . hektarisaak . . . . tõusta isegi kuni kahekordseks» (PME 2, 3) — vaevalt küll on need andmed kirjanduslikud, s. t. ilukirjandusesse puutuvad, küllap on tegemist kirjandusest võetud või kirjanduses lei­duvate või lihtsalt kirjanduse andmetega; «kergesti äratuntavates mür-gistusnähtustes» (PME 2, 3) pro -nähtudes, s. t. sümptoomides; gaba-riitmõõted (AM 2, 8 ja 3, 31), sõidu- ja kõnniteeplaatide mõõted (KET 2, 8) pro mõõtmed, sest et mõeldud on konkreetseid suurusi, mitte ühekordseid mõõtmisprotseduure. Isegi: «ka see abinõu ei garan­teeri asfaltbetoonist katteid deformatsioonide eest» (AM 2, 14)!

Lisaks tulevad eksimused niisugustes sõnades, mille puhul on hoia-tussignaalid igas keelekäsiraamatus: sarnane, milline, siht, isegi ehk: «Sõidutee ligiduses kasvavaid puid [р. o. täisobjekt!] tuleb piirata barjääridega või jämedatüveliste puude asemele istutada uued [koma puudub!] peenetüvelised puud ehk rajada põõsasistandused» (AM 3, 10). Nähtavasti pole tahetud uõi-sõna korrata — ja ongi viga käes. Siirdume teiste näidete juurde: «Näiteks sarnase klassi autode, millesse kuuluvad ka meie МАЗ-tüüpi autod, pidurdussüsteemidele esitatavad nõuded» (AM 2, 8; lisaviga on omastavalise täiendi eraldamine põhisõnast);

732

«Sarnane pidur kindlustab horisontaalsel teelõigul autole aeglustuse 0,7. . . 1,0 m/sek2» (AM 2, 8). Teatavasti on sarnane tarvitatav ainult siis, kui kedagi või midagi teisega võrreldakse. Näiteks toodud lause­tes peab tema asemel seisma näitav asesõna niisugune või selline. Järgnevatel juhtudel alustab kõrvallauset milline, aga et kõrvallause laiendab siin p e a l a u s e s asuvat nimisõna, on ainuõige tarvitada siduvat asesõna mis: «Ahela 17 . . . 14 või 19 . . . 14 kaudu lülitub relee 1У, milline määrab impulsi pikkuse» (KET 2, 7); «Relee 1РП, kaota­des pinge vastavalt relee 2РП tagastumise viitele, milline on pikem juhtimisimpulsi a jast . . . .» (KET 2, 7); «Igasugune pinnas võib muu­tuda külmaohtlikuks mingi kriitilise algniiskuse juures [parem näit. mingil kriitilisel algniiskusel], milline leitakse valemiga» (AM 2, 14). Sõna siht ei saa väljaspool kivinenud ühendeid kasutada eesmärgi tähenduses: «Vana elamufondi kapitaalremondi sihiks on [р. o. ees­märk on] luua seal elunevatele inimestele võimalikult samasugused ela­mistingimused» (KET 3, 5). Jälle on kasutatud enamust enamiku ase­mel: «Enamus artikleid käsitleb samu raadiotehnika harusid» (SRT 3, 18); «Enamus paetuha proovidest sisaldab savi ja tolmu» (AM 3, 13).

Raskem on hakkama saada sõnadega seade, seadis ja seadeldis, aga nendegi kasutamissfäärid on nüüd ära seletatud («Tehnika ja Tootmine» 1966, nr. 4, lk. 188 jj.). Bülletäänides tuleb ette täiesti juhuslikku tarvitust: PME 2, 28 on kaherealistel kartulipanemismasina-tel kivikaitseseadmed, kuid neljarealistel — kivikaitseseadised; PME 3, 7 on valuseadeldis ja valuseade, neetide väljalöömise seade ja seadel­dis; PME 2, 13 viletekitamise seadis ja seade jm.

Eesti keelele on võõrad niisugused paarissõnad nagu: rakis-šab-loon (AM 2, 16; asemele ei oska õieti midagi soovitada, sest kir­jeldus ei vasta üldse rakisele); kraana-virnastur (T 2, 16) ja rippkraa-na-virnastur (T 3, 9; samas on kasutatud ka mõistlikku sõna virnastus­kraana); õhuvoot-imamine (T 2, 14; mõtte järgi võiks olla kas imiõhk või imemisõhuvool, kuna imamisega ei ole mingit seost näha); järel-haage-estakaad (AM 3, 9); auto-isekalluti ja käsikäru-isekalluti (AM 3, 6 jm.); meister-remontija (KET 2, 21). Viimasel juhul ei ole tegemist remondibrigaadi meistriga ega meisterliku remontijaga, vaid riista-parandajaga, kes töötab parandustöökojas. Ühend teaduslik-uurimistöö küünib juba võistlema Tallinnas «Aerofloti» ettetellimisbüroo sildil lei­duva 111-korrusega.

Kõrgehinnaline televiisoriosa (SRT 3, 16) peaks olema lihtsalt kal­lis või hinnaline, kilevesi ja veekile (AM 2, 14) on õigesti kirmevesi ja veekirme, liikumiseeskirjad (AM 2, 9) — liiklemiseeskirjad ehk liiklus­eeskirjad.

Käänamise väänamised

Rõõmustaval kombel on lood sõnade käänamise-pööramisega pea­aegu korras.

Üksikud eksimused häirivad aga seetõttu, et tegemist on igapäevaste sõnadega, niisugustega, mis peaksid igal koolilapselgi selged olema: lahuseid (KET 3, 22) pro lahtisi; ei sattu (PME 3, 6) pro ei satu. PME-s tarvitatakse mitut operatsiooni soo­ritavate masinate nimetamisel sageli sidekriipsuga liitsõnu, aga seejuures ollakse hädas nende käänamisega: millal muutuvad mõlemad osad, millal ainult viimane? Samal leheküljel (PME 2, 18) seisab kord söödajagaja-söötjad, kord söödajaga-jad-söötjad, samuti omastav transportöõr-sõötja ja transportööride-söõtjatega (PME 2, 19). Kui niisuguseid kaksiksõnu üldse tarvitatakse, siis vähemalt käänatagu neil mõlemaid osi, välja arvatud muidugi neljas viimases käändes, kus esimene sõna jääb omastavasse ja käändelõpu saab teine.

Kõikide bülletäänide tegijad on välja töötanud hästi keerulise lühendite tarvita­mise ja käänamise süsteemi, nii keerulise, et ka pikem süvenemine ei anna arutust.

733

Mõningaid näiteid: «Saksa FV on patenteeritud hüdrauline garaažitostuk» (AM 3, 30; õige: FV-s ja hüdrauliline); «igal AVM-l, GVM-h (SRT 2, 5; õige: AVM-il, GVM-il); GOST'ide (KET 2. 21; õige: GOST-ide); NSVL-s (AM 2, 18; õige on NSVL-is, aga veel sobivam oleks NSV Liidus). Mõistatus AM-i toimetusele: mis asi on transfinplaan (AM 3, 3)? 5

Loodetavasti ei ole me liiga pealetükkivad, kui palume toimetuste töötajail läbi lugeda poolteist lehekülge J. Valgma «Eesti keeleõpetuse reegleid» (1965, lk. 93 jj.) või kaks lehekülge «Õigekeelsuse sõnaraamatust» (lk. 836 jj.), kus on juttu lühendite ortograafiast ja käänamisest.

Tuleb ette ka l i i d e t e ebaõiget ja ebaühtlast tarvitamist. Ühelt leheküljelt leiame kaks erinevalt tuletatud vormi: transportimiseks (sufiks -/-) ja transporteerivale (sufiks -eeri-; PME 2, 18). Miks mitte transportivale'? Nii mõnigi kord on liiaks asendatud /шяе-liide us-iga. Kirjas võidame paar tähekohta küll, aga mõtteselguse kaotame (vt. PME 2, 15; SRT 3, 18; KET 3. 9 ja 22).

Eespool oli juttu moeväljenditest ja -sõnadest, ent on olemas moe-liiteidki (T, PME, KET). Kas ei ole õigel ajal, mitu korda, pikka aega, seeriaviisi ja muud sellised ütlemised enam küllalt ametlikud või on siin mõni muu «viga», igatahes asendavad neid nüüd õigeaegselt, mitme­kordselt (PME 2, 9: «Alumiiniumi võib soojendada mitmekordselt»\), pikaajaliselt ja seeriaviisiliselt. Enam ei peeta sündsaks ütelda: «Stantsi konstruktsioon on sobivam kui pressvormi oma» või «Stants on konst­ruktsioonilt sobivam kui pressvorm», vaid kirjutatakse tingimata: «Stants on konstruktiivselt sobivam pressvormist» (PME 3, 8). Pakid nummerdatakse igakuuliselt, kohustused täidetakse ennetähtaegselt, kellad kontrollitakse remondi järgselt... oh!

Tigu ja teised söödajagajad

Bülletään «Toiduainetetööstus» (T 2, 1) annab bülletääni «Toidu­ainete Tööstus» lugejatele (T 2, 2) teada, et toiduainetetööstus on meie olulisemaid tööstusharusid (T 2, 2). Kuid et oluline oleks ka oma olu-Hse tööstusharu nimetuse õigekirjutust teada voi seda vähemalt ühte­pidi kirjutada, seda teada ei anta, sest et seda ei teata isegi. Kui juba oma bülletääni nimi kirjutatakse tujust olenevalt, mis siis imestada, et kõrvuti esinevad Eesti NSV Toiduainete Tööstuse Ministeerium ja Eesti NSV Toiduainetetööstuse ministeerium, toiduainete tööstuse too­dangu ja toiduainetetööstuse toodangu (T 2, 1 jj.).

Oige kokkukirjutamise asemel harrastab PME hoolega lahkukirju­tamist ja õigustuseks paneb täiendsõna, kus vähegi võimalik, mitmusse: «rullide telgede vahetamisel» (3, 11), «katsetas 6 masinate komplekti» (2, 26), «detailide seina paksus» (2, 8) «suurema seinte paksuse kor­ral» (2, 8), «Tellimistes [р. o. tellimustes] tuleb märkida soovitav masi­nate mark» (2, 17). Arvame, et lammaste nahkade parkimise ja raama­tute riiuli asemel on selgemad ja paremad siiski lambanahkade parki­mine ja raamaturiiul, järelikult ka rullitelgede vahetamine, masina-komplektid, detailiseina paksus, suurem seinapaksus ja masinamark. Hoopis üle ääre libisenud näite leiame AM-i 2. numbri leheküljelt 15: «on tegemist tähelepanuväärsete temperatuuride gradientidega»\

Kokku- ja lahkukirjutamine on eesti keeles seotud tähendussisu­dega. Ei ole ükskõik, kas kirjutada uut auto pidurites (AM 2, 8; s. t. definiitse, teada oleva, näiteks minu naabri auto pidurites) või uut auto-pidurites; kas telefoni kasutaja (SRT 2, 4; s. t. näiteks telefoni 616-98 kasutaja) või telefonikasutaja; kas asimuudi plokk (SRT 2, 10) või asimuudiplokk; kas lubjakivi kaevandus (AM 2, 11) või lubjakivikae-vandus (vrd. söe-, põlevkivi-, kullakaevandus). Väära lahkukirjutamist

5 Vastus: hästi rumal bürokratism, milletaolised tuleks keelest tulise oraga välja kõrvetada.

734

on bülletäänides tüütult palju: demontaaži jaoskond (AM 2, 3), siira-pori lõikur (AM 2, 21), pinnase liigi osa külmakerke protsessis (AM 2, 14), «ATCK 100/2000 omab kahte liiki ühendusliini komplekte» (SRT 2. 6) pro «ATCK 100/2000-1 on kahte liiki ühendustiinikomplekte» jne.

Ebajärjekindluste on küllalt. Lisaks toiduainetetööstusele ja toidu­ainete tööstusele nimetagem veel järgmisi: traktori jõuvötu võll — trak­tori jõuvõtuvõll (PME 2, 26 ja 36; viimane õige); ratta hoide kronstei­nid — rataste hoidekronsteinid (PME 2, 25, kus sõna hoide- pole vahest üldse vajalik); must killustik — mustkillustik (AM 3, 11); fila-teeliaalane — filateelia-alane (SRT 2, 19 ja 20); platvorm-auto — plat-vormauto (AM 3, 6). Sidekriipsu kasutatagu lühemates liitsõnades vaid sel juhul, kui satub kõrvuti kolm-neli ühesugust tähte, seega pole õige mitte sanitaar-eeskiri (PME 2, 3), vaid sanitaareeskiri, mitte mahla-aur (T 2, 9), vaid mahlaaur, mitte kindralleitnant (SRT 3, 3. kaanekülg), vaid kindralleitnant.

T teatab: «Rasvast sealiha võib tarvitada nii külmalt kui ka kuu­malt. Külmalt — leivale koos hapukurgi või tomatilõiguga» (3, 16). Küllap ikka hapukurgi- või tomatilõiguga. Unustatud on sidekriips korduva põhisõna asemel ka järgmistes lausetes: «kleepmaterjah (krundi) adhesiooni ja kohesiooniomadused» (AM 3, 17); «USA-s . . . . kasutatakse tigu ja teisi söödajagajaid» (PME 2, 19); «kruusa ja Ы-lustikkattega teedel vahelduvad ebatasasused» (AM 3, 19; р. о. kruus- ja killustikkattega).

Paartuhat (SRT 2, 23) pro paar tuhat; kaugeltki mittetäielik [\\ loetelu (SRT 2, 7) pro kaugeltki mitte täielik loetelu; kollakas-pruun ja kreemikas-kollane (KET 2, 10) pro kollakaspruun ja kreemikaskollane; konstrueerimise büroo (AM 2, 11) pro konstrueerimisburoo; muldavu-dud seeme (PME 2, 32) pro mulda viidud seeme — need on sõnad ja ühendid, mille õigekirjutuse meeldetuletamine peaks iga toimetaja au pihta käima.

Üks märkus ka nimetavalise ja omastavalise liitumise kohta, bel-gub et kõige raskem on täiendsõna õigesse käändesse asetamine puh­kudel, kus ta märgib vahendit. Ka OS-ilt pole sedapuhku abi loota. SRT on teinud õigesti, võttes kasutusele post-, telefon- ja telegraaf -side kuid siiski on ta elektersidet paljuks pidanud. Erandite lehekül­jeks' on SRT 2, 23, kust leiame ka telefoni- ja telegraafiside. Täiend-komponent elekter- — elektri- on üldse ebaühtlane: ühelt poolt elekter-ajam (T 3, 6), elekterlaadur (T 3, 10) ja elekterkäru (T 3, 10), teiselt poolt elektriajam (PME 2, 15), elektrimootor (T 3, 6) ja elektrikeevi-tus (PME 2, 7). Oskussõnavaras on nimetavaline liitumine siin geni-tiivsest tunduvalt mõttekam.

«Ja lõpuks koolon ja hanejalad, s e s t . . . » 6

sest nüüd tuleb juttu millestki, millest kuidagi ei oleks uskunud juttu tarvis tulevat: k o m a v i g a d e s t . Aga paraku: bülletäänides eksitakse tihti reeglite vastu, mis keskkooliõpilaselgi meeles püsivad. Eriti oleks komareegleid vaja korrata AM-i tegijail.

1 P õ i m l a u s e k o m a d . Liiga tihti on unustatud see algeline tarkus, et kõr­vallause eraldatakse pealausest koma (de) ga: «Neid preparaate, mis /'kuvad toidu­ainete lõhna ja maitset (heksakloraan jt.) [koma puudub!] ei tohi kasutada» (PME A 4V «Et selgitada paetuhast valmistatud asfaltbetooni veepusivust Ja ilmastikukind­lust [koma puudub!] valmistati . . . . proovikehad» (AM 3, 13). Teatavasti omandatakse kõige kindlamalt reegel, mis keelab ära koma ja ja ning ees. Nn absoluutsena ta meelde jääbki ega tunnusta teisi reegleid enda kõrval - ka mitte kõrvallause komade

6 Õndsa Paunvere apteekri sõnavõtust Tootsi pulmas.

735

reeglit: «Talad valmistatakse ühes tükis, kui nende transporditingimused on soodsad [koma puudub!] ja üksiklülidena, kui neid tuleb vedada kaugele» (AM 3, 23); «leida põhjused, mis soodustavad nende tekkimist [koma puudub!] ning püüda need kõr­valdada» (AM 2, 9). Ka kui ette, mis a l u s t a b k õ r v a l l a u s e t , tuleb panna koma: «Et välistada võimalus autobussi ЛАЗ-695 mootori käivitamiseks mootoriruu­mist [koma puudub!] kui ülekanne käigukastis on sisse lülitatud [eesti k.: kui käik on sees], konstrueerisid ratsionaliseerijad spetsiaalse blokeerimisseadme» (AM 3, 28); «Rootsi andmetel sõidavad juhid 60 cm võrra tee teljele ligemal [koma puudub!] kui puude kaugus sõidutee äärest on 1,8... 2,0 m» (AM 3, 10).

2. L a u s e l ü h e n d i t e g i juurest on ja ja ning tarviliku koma eemale pele­tanud: «Keevitamisel tuleb elektroodi hoida risti õmblusega, kergelt kallutades elektroodi liikumise suunas [koma puudub ja sõnajärjestus segab mõtet!] ja nihutada edasi ilma ristiliikumiseta» (PME_2, 8); «Võlli pööramisel paremale pöördub ka kol-mikkraan, lahutades mahuti ja moõteklaasi ühenduse [koma puudub!] ning mõõdetud vedelik voolab välja» (T 2, 4). Ka on koma vajalik, kui lause algab pikema des- või mafo-lühendiga ja lühendi põhisõna on lause algul: «Rõhutades elanikkonna ots­tarbekalt korraldatud teenindamise suurt osatähtsust [koma puudubü ütles sõna­võtja. . . .» (KET 3, 24).

3. V õ r d l u s e s , m i s ei o l e k õ r v a l l a u s e , kui ja nagu ette koma ei panda: «külmakerke tekkimisele avaldab külmumiskiirus suuremat mõju, [tarbetu koma!] kui külmumissügavus» (AM 2, 14). Kui komadeta jääks mõte segaseks, on lihtne verb vahele lükkida, näiteks niimoodi: «Selliseid efektiivseid lahendusi, [tarbetu koma!} nagu dreenikihi ehitamine jämedateralistest liivadest terve muldkeha laiuse väljavoo­luga küvettidesse, [formaalselt tarbetu koma!] ei ole siin võimalik kasutada» (AM 3, 21) ->- «Selliseid efektiivseid lahendusi, nagu on dreenikihi ehitamine jämedatera­listest liivadest kogu muldkeha laiuse väljavooluga küvettidesse, ei ole siin võimalik kasutada». Kui nagu tähendab 'nagu näiteks', siis peab tema ees küll koma seisma: «Konstrueerimisbüroodes on välja töötatud uued eritranspordivahendite [koma puudub!] nagu furgoonide, liikuvate autotöökodade [vt. eespool!], võidusõiduautode, pikappide, liivapuisturite, samuti kassade ja garaažiseadmete konstruktsioonid» (AM 2, 3).

4. L i s a n d i k o m a puhul kohtame jälle kuid. Ka siin ei salli kui enda ees koma, sest ta ei alusta osalauset: «Sellepärast tuleb jooksvale remondile, [tarbetu koma!] kui profülaktilisele abinõule, [tarbetu koma!] väga suurt tähelepanu osutada» (KET 3, 7; kas teatakse, mis vahe on tähelepanu osutamise ja tähelepanu pööramise vahel?).

5._ K o o n d l a u s e s ei ole tõepoolest ja ega ning'i ette vaja koma panna, küll aga nõuavad komaga eraldamist vaid, kuid ja teised: «1965. aasta lõpuni andis bülle­tääni välja Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Teaduslik-Tehniline Komitee, [tar­betu koma!] ning Eesti NSV Riiklik Teaduslike Uurimistööde Koordineerimise Komitee» (T 3, 24); «tuleks kasutada mitte sõna l ö ö к a u k [koma puudub!] vaid keeleliselt õiget vormi 1 ö ö g i a u к» (AM 2, 12).

6. Ja lõpuks ei ole päris lahti saadud üleliigseist komadest lihtlauseiski, nagu näiteks järgmistes: «Seoses aktiviseeritud filleri tootmise organiseerimisega Lagedi ATB juures, [tarbetu koma!] kerkis esile sobiva lubjakivi puudumine» (AM 2. 11); «Sellise heinakoguse sidumiseks kuluks 225 kg traati, [tarbetu котаП maksumusega 28 rbl.» (PME 2, 15).

Kui nüüd peaks arvatama, et see on kõik, siis . . . ei ole see mitte kõik. Aga järg peab jääma tulemata, sest vigade ja puuduste register sai niigi pikk. Et vigadest õpitakse, ei tohiks eelnevad leheküljed liig­sed olla. Pealegi on märgata toimetuste tahet bülletäänide keelt paran­dada. Kiitust väärib oskussõnastiku avaldamine T-s. Oma eriala ter­minoloogiat püütakse korraldada ka AM-is (J. Samarüütli artikkel «Teedealasest terminoloogiast»). Julgemalt võiks erialaväljaandeis kasutusele võtta uudissõnu — olgu nad aga põhjendatud nii sisuliselt kui ka keeleliselt. Võttis aega, enne kui SRT-s söandati hakata tarvi­tama raali ja AM-is maanteelast. Nende sõnade vajalikkuses ja ka sobivuses pole põhjust kahelda.

On muidugi asja küsida, missuguste bülletäänide keel on üldiselt hea ja missuguste oma halb. Leppigem kokku nõnda: parima nime­tame siis, kui tulevikus mõni heaks läheb, aga ka halvima hoiame seni omateada, sest vahepeal võib temagi meile rõõmustava üllatuse val­mistada.

736

Erineva ajalookäsituse jälgi soome ja eesti eeposes

GYÖRGY RADO

M öödunud sajandi kahe põhjamaa Homerose — soome Lönn-roti ja eesti Kreutzwaldi — elutöös on väga palju sarna­seid jooni. Juba nende nimedest paistab välja ühesugune saatus: soome luuletaja nimi on rootsi-, eesti luuletaja

oma saksapärane. Ühte langeb nende eluaeg (sünniaastaid lahutab üks aasta, surma-aastaid kaks aastat), lähedane oli nende töömeetod ja teoste saatus.

Lönnrot kirjeldab oma runode kogumise meetodit nõnda: «Ühe lau­liku järjekorda ei või ma pidada õigemaks teise omast; vastupidi, mõlema teguviisi seletades arvan, et igaüks tahab oma teadmisi min­gisse süsteemi asetada, erinevused tulenevad niisiis isikupärasest väl­jendusviisist. Lõpuks, kui silmas pidada laulude hulka, ei või ükski laulik minu ees süüdi olla, niisiis arvan, et mul on samasugused õigu­sed nagu teistelgi laulikutel, tähendab: ma korraldan laulud niiviisi, nagu nad kõige paremini kokku sobivad — või kui öelda runo sõnadega (XII : 167—168): «ise lõin end loitsijaksi, sain ise sõnulejaksi» ' —, see on, pean ennast vähemalt samavõrd laulikuks kui neid.»2

Kreutzwaldi meetod oli samasugune. Erinevus Lönnrotist seisis ainult selles, et Kreutzwaldil on omaloodud värsside protsent suurem kui Lönnrotil.3 Pole siiski kahtlust, et mõlemad on väga täpselt taba­nud rahvalaulude intonatsiooni. Kreutzwald tähistas eepose rahvasuust üleskirjutatud osad erilise märgiga, et eristada neid tema enese värsis-tatud osadest; Lönnrot seda ei teinud. Kui me aga seda vahet tund­mata «Kalevipoega» loeme, ei märka me erinevust ehtsate ja autori poolt lisatud osade vahel. Lugedes seejärel «Kalevalat», võime täie veendumusega öelda, et hoolimata kahe eepose erinevustest on nende koostamise meetodid ja tulemused — poeetiliste väärtuste ning karak­teri tabamise aspektist — vägagi ühesugused. See on ka loomulik, sest mõlemal koostajal oli üks ja sama eesmärk: kokku koguda rahvasuus elavad, põlvest põlve edasikanduvad eepilised rahvalaulud, kujundada need kunstiliseks tervikuks, et eeposevormi rekonstrueerimise abil tõsta oma rahvas kirjandusliku eepose omamise aupaistega rahvaste hulka. Sellest ajast peale, kui paljudes maades hakati Voltaire'i poeemi «Hen­nade» klassitsistlikku vormi või Herderi romantismi jäljendades rahva­pärimusi kirja panema, on eriti just eeposte avaldamist peetud aupaiste saavutamise hädavajalikuks tingimuseks. Ka Lönnrot ja Kreutzwald

1 Artiklis tsiteeritavad värsid kannavad sama numbrit ja esitatakse samal kujul nagu «Kalevala» ja «Kalevipoja» kõige uuemates tekstikriitilistes väljaannetes (V. K a u k o n e n , Elias Lönnrotin Kalevalan toinen painos. Helsinki, 1956; Fr. R. K r e u t z w a l d , Kalevipoeg. Tekstikriitiline valjaanne ühes kommentaaride ja muude lisadega. I. Tallinn, 1961). — «Kalevala» värsside eestikeelne tõlge on võetud teo­sest: E. L ö n n r o t , Kalevala. Tõlkinud A. Annist. Tallinn, 1959.

2 Anmärkningar til den nya Kalevala upplagan. «Litteraturblad för allmän med-borgelig Bildning» 1849, nr. 1, lk. 15 j j .

3 Kahe eepose peamine erinevus seisab selles, et «Kalevala» põhineb eepilistel rahvalauludel, «Kalevipoeg» — rahvajuttudel. — Toini.

737

juhindusid sellest eesmärgist, ühendades folkloristliku uurimise oma luuletajavõimetega. Kahe eepose sünniloo suur sarnasus muudab aru­saadavaks ka selle, miks soome-ugri ajaloolis-võrdlevas uurimistöös on nii tihti nende teoste ühisjooni määratud ja võrreldud. Pole kahtlust, et ajastu, tekkimiskoha, teema ja sünniloo poolest niivõrd lähedaste ja seejuures täiesti iseseisvate teoste sarnasuse põhjal võib teha tähtsaid järeldusi.

Kui lugeda eeposed teineteise järel läbi puht kirjandusteostena, ilma teadusliku uurimise kavatsuseta, siis leiame selliseid sugugi mitte eba­olulisi e r i n e v u s i , millega — meie andmetel — ajaloolis-võrdlevas uurimistöös pole veel tegeldud. Aga kui kahes nii lähedases teoses ilm­nevad säärased olulised lahkuminekud, siis peab selleks kahtlemata olema kaalukas objektiivne põhjus.

Seda põhjust ei tule siiski otsida kirjanduse ajaloo ja etnoloogia-lingvistika piirimailt, kuhu soome-ugri teadused on oma peajõu koon­danud, vaid mujalt. Need teised piirimaad — ajaloo ja kirjanduse aja-•loo kokkupuutealad — on soome-ugri uurimistöös seni ilmselt taga­plaanile jäänud. Võib-olla ongi see lünk põhjuseks, miks mainitud eri­nevusega ei ole veel tegeldud.

Milles see erinevus siis seisab? «Kalevalat» käsitlevas kirjanduses on esile tõstetud seda, kui tähtsa

faktori moodustab eeposes lausumine, nõidumine (teose ungari keelde tõlkija Bela Vikäri väljenduse järgi dalläs 'laulmine; võlumine laulu abil). «Tema kangelaste suurus sõltub sellest, kas tuntakse sõna võimu, selle sõna võimu, mis lauludes ja loitsudes omandab loova jõu,» loeme uuest maailmakirjanduse leksikonist.4 Põhjust nähakse — minu arva­tes liiga ühekülgselt etnoloogi-lingvisti seisukohast lähtudes — üldiselt selles, et aastatuhandete jooksul peaaegu muutumatult säilinud teksti­dega jõudsid Lönnrotini ürgvanad algmed, näiteks üksikud šamanismi avaldused.

See on kahtlemata tõsi. Aga kui etnoloogilis-lingvistilise aspektiga mitte liialdada, siis peame tunnistama, et need ürgvanad elemendid või­sid säilida ainult sel määral, kuivõrd lubasid rahva elus vahepeal toi­munud muutused. On üldiselt teada, et tööstuslik revolutsioon, kapita­lism, linna ja maa lähenemine, üldse eluvormide moderniseerumine ori viimaste põlvkondade jooksul peaaegu silmaga nähtavalt hävitanud karakteerseid etnilis-lingvistilisi traditsioone. Sellest järeldub tahtma­tult küsimus: kas tõesti võisid varasemad majanduslikud ja sotsiaalsed mõjud, feodalism, sõjad Euroopas ning koloniaalvallutused, nendest tulenevad eluvormide muutused ja üldse tolleaegsed rahvussuhted ning klassivahekorrad mööda minna, jätmata jälgi eepose «ürgsele olemu­sele»? Jaatavalt vastaks tõepoolest ainult see, kes on kitsaste professio­naalsete eelarvamuste kammitsas.

Et aga võiksime vastupidisele küsimusele — kas need ajaloolised sündmused ja muutused mõjutasid «Kalevala» «ürgset olemust» — kategoorilise jaatamisega vastata, on peale erapooletuse siiski vajalik, et me konstateeriksime veel sedagi fakti, mille avastame «Kalevalat» ja «Kalevipoega» teineteise järel läbi lugedes. Nimelt leiame üllatusega, et eesti eeposes on nõidust, manamist ja sõna maagilist jõudu hoopis vas­tupidi mõistetud.

Just nimelt vastupidi. «Kalevalas» on eepose jutustaja ja kuulaja nõidusega ühel nõul, «Kalevipojas» peavad nad seda negatiivseks näh­tuseks. Terve rida konkreetseid näiteid tõestab, et on tegemist olulise põhimõttelise erinevusega. Et hoiduda näidete vägivaldsest valikust ja

4 G. von W i 1 p e r t, Lexikon der Weltliteratur. Stuttgart, 1963, lk. 686.

738

omavolilisest rühmitamisest, anname allpool ülevaate «Kalevalas» ja «Kalevipojas» esinevatest võlumise ja šamanismi juhtumitest (pea­jumal Ukko poole pöördumist ei pea me šamanismiks), eristades nega­tiivsed hinnangud võlumisele ja šamanismile teistest 0-ga:

«Kalevala»:

I : 37—102 runo algussõnade tuuma moodustab võlumiskunsti ülistamine; 11:193—194 suurest tammest saadakse võlujõudu; II : 215 nõia nooleotsadki on pärit suurest tammest; 111:5 — 6 idülliline pilt peategelase Väinämöise loitsimisest; 111:45 — 66 võlujõust kui inimese väärtuse mõõdupuust; 111:86 Väinämöise epiteet teadija tunaigine; 111:101—536 Väinämöise ja Joukahaise voistulaulrnine; VI : 5—14 Väinämöinen ratsutab võluratsul; VI : 121 — 128 maapealne rõõm tuleneb laulust ja laulikust; VIU: 177—186 lausumine ravi eesmärgil (esialgu tulemusteta); IX: 1—586 parandamissonade analüüsiv tunnustamine ja ülistamine; X:31—43 Väinämöinen loob oma volulauluga kuldladvalise kuuse;

OX:74 karm Lapimaa on teadmameeste kodumaa; X: 159—168 Väinämöinen tekitab oma loitsimisega tuuhspea. XI : 217 ka teine peategelane Lemminkäinen hoopleb oma volumisoskusega; XI : 283 —284 Lemminkäise mõõga on valmistanud jumalad ja targad;

OXII : 131 — 142 ema hoiatab Lemminkäist lapi nõidade eest; Х П : 144—184 Lemminkäinen hoopleb, et ta on parim volutark;

OXII • 191—200 ema hoiatab uuesti Lemminkäist lapi nõidade eest; XII-221—232 Lemminkäinen usub oma võlusõnadega valmistatud moogasse; XII : 255 —296 Lemminkäinen kaitseb end loitsimisega lummuse va_stu ette; ХП; 373 —494 Lemminkäinen loeb lapi talupoegadele-noidadele sõnu; XV: 311—558 ema äratab Lemminkäise lausumisega surnust üles; XV: 586 —602 ema õpetab Lemminkäist, kuidas tuleb loitsida; XVI -1—412 võlusõnade saamisest: Tuonelas neid ei leidu; XVII: 1—628 Väinämöinen pressib Vipuse käest välja väärtuslikud võlusõnad: XX : 6 Ilmarise pulmad: jumaliste joodud; XXI: 253 —438 loitsimise realistlik seletus^ peab tundma asjade päritolu; XXV-673 —738 Väinämöinen parandab võlusõnadega oma ree; XXVI: 139 —274 Lemminkäinen püüab lausumisega eemale tõrjuda ema pooli

ennustatud õnnetused; -., ". ... XXVI -291—300 purjus laplaste loitsimise eest_kaitseb loitsimine;

О XXVI- 349 — 352 Lemminkäise arvates pole võimalik tema mooka ara \oiuaa, XXVI -633 — 676 Lemminkäinen püüab maost loitsimisega jagu saada; XXVI: 683 —776 loitsu õnnestumise aluseks on asjade põhjuste kindlaKstege-

mine; . _,_ , , XXVII • 208 — 256 Lemminkäinen võistleb loitsimises ponjalastega;

0XXVII -407 — 412 Põhjala emand võlub sõjamehed Lemminkäise vastu; XXIX 137 —214 Lemminkäinen, kellest on saanud tülinorija (XXVII), mõrtsu­

kas (XVII), argpüks (XXVIII) ja hulkur (XXIX), muutub sümpaatseks, nii­pea kui ta laulma hakkab;

XXIX: 315 —326 Lemminkäinen voolib võlusõnade abil endale paadi; 0XXX:129—142 Põhjala emanda nõidumine: talve algus;

XXX: 185 —298 Lemminkäinen loitsib kaitseks pakase eest; XXXVIII : 263 — 286 Ilmarinen moondab truudusetu mõrsja linnuks; XXXIX : 262 — 298 Väinämöinen valmistub teeleminekuks ja täidab võlusõnade

abil oma vene sõitjatega; XL: 23 —82 Lemminkäinen püüab loitsudega paati päästa; XLI : 1 — 266 Väinämöise imeväärse laulu ülistamine; XLII: 277 —308 sobimatu loitsimine põhjustab õnnetust; XLIII : 115—120 Väinämöinen kaitseb end võlusõnadega;

0 XLIII : 307 — 332 Louhi needmine; 0XLV : 159—170 Louhi kahjustav nõidumine; 0XLV : 171 — 176 Tuone tüdruku kõige räpaseimast pojast saab nõid;

XLV: 259 —268 Väinämöinen kaitseb end võlusõnadega; IL: 273 —300 Väinämöinen võlub, kuid edutult.

«Kalevipoeg»: 0 11-307 — 312 targad ei nõustu Kalevit parandama; 011 :816 —819 Soome tuuslar neab Lindat, kes ta kosjad tagasi lükkas; Olli : 167 — 292 Soome tuuslar valmistub Linda röövimiseks;

739

0 111:296 — 314 Soome tuuslarit iseloomustatakse kui kurja sõnujat; 0 111:362 — 368 Soome tuuslari häbiväärne lüüasaamine;

111:460 — 533 Kalevi poegade laulmine: nad laulavad linnud ja õied puudesse; 0 111:674 — 688 Kalevipoeg hakkab aimama, kes ema röövis; 0 IV: 395 —400 Kalevipoeg hangib teateid tuuslari kohta; 0 V : 8 5 — 89 Kalevipoeg otsib tuuslari jälgi;

V : 237 —240 saare taat otsib tarka, kes suure tamme maha raiuks; 0V:310 —403 Kalevipoeg tungib tuuslari majja; 0V:404 — 417 tuuslar kaitseb end nõidumisega; 0V:418 — 440 nõiutud sõjaväe demonstratsioon ja rünnak; 0 V : 441 —512 Kalevipoeg võitleb ja võidab nõiaväed; 0 V : 513 —600 võidetud tuuslar paiub armu; 0V:601—631 Kalevipoeg tapab tuuslari; 0 V I : 407 — 412 Soome sepp karastab võlusõnade abil mõõga; OVI: 697 — 716 Soome sepp neab mõõga ära; 0X1 : 74—140 Peipsi sorts on eemaletõukava välimusega, aga suurte teadmistega; 0X1:141—221 Peipsi sorts tahab Kalevipoega hukutada; 0X1:285 — 332 Peipsi sorts tahab mõõga ära varastada; 0 XI : 333 — 386 Peipsi sorts saab nõiasõnade abil mõõga enda kätte; 0 XI : 387 — 393 Peipsi sorts pillab mõõga jõkke; 0 XI : 394 — 409 jões ei mõju võlusõnad mõõgale; 0X1:410 — 419 Peipsi sorts põgeneb Kalevipoja eest; 0X1 : 441 —702 Kalevipoeg kutsub mõõka, kuid keelevääratusega neab ära iseenda; 0X11:427 — 456 Peipsi sorts manab Kalevipojale uimastava une; 0XIV:541—563 orjapiigad kardavad, etpaharetid on kangelasest tugevamad; 0 XIV : 726 — 743 Kalevipoeg eitab sõna jõudu;

XV: 459 —616 Olevipoeg, meister iga töö peale, hakkab linna ehitama; 0XV : 701 —833 Alutaguse tuuslari naiserööv; 0 XV: 857—866 tuuslar kaitseb end jälitajate eest loitsimisega;

XV : 867 — 888 Alevipoeg hävitab tuuslari vastunõidumisega; XVI : 191 — 194 Soome targad tulevad head nõu andma;

0 XVI: 255 — 264 isegi head targad sõltuvad suure jõuga kangelastest; 0 XVI: 281— 286 Kalevipoeg kasutab sõnatarku;

XVI : 355 — 361 palgatud tarkade võimetest; 0 XVI: 362 — 371 Soome sortsid tõstavad tormi;

XVI : 519—1051 tark juhatab Kalevipoega tasu eest; 0 XVI: 604 — 607, XIX: 880 — 985 Lapu tark Varrak petab Kalevipojalt raamatu;

XX : 313 — 345 kõige sümpaatsem tark — haavade parandaja.

Selles loetelus hakkab kõigepealt silma statistiline erinevus. Posi­tiivselt voi negatiivselt hinnatakse nõidumist-võlumist-loitsimist järg­miselt: «Kalevalas» 42 : 9, «Kalevipojas» 8 : 33. Nagu siit nähtub, on proportsioon^ peaaegu vastupidine. « K a l e v a l a s » p e e t a k s e n õ i ­d u m i s t , s õ n u m i s t , l o i t s i m i s t n i n g v õ l u m i s t s ü m p a a t ­s e k s , « K a l e v i p o j a s » a g a a n t i p a a t s e k s n ä h t u s e k s .

Et selle nähtuse põhjuse otsingul sammuke edasi astuda, võrrelgem omavahel noidu ja tarku iseloomustavaid epiteete, seejärel nende loitsi-miste ja volumiste suunitlust.

«Kalevala» peakangelase Väinämöise kinnisepiteet on tietäjä iän­ikuinen (näit. VIII : 166) 'teadija tunaigine' — sõnast tietää 'teadma'. Samast austusväärset inimvõimet märkivast sõnatüvest pärineb eepo­ses ka Lapimaa kui teadmameeste (tietomiesten; X : 74) riigi nimetus. Vipunen (XVII), kes meie arvates kehastab teadmiste loomuses peitu­vat saladuslikkust ja terviklikkust (Väinämöinen tungib oma uurimis­retkel tema sisemusse ja voitle_b stiihiliste jõududega), esineb kui vara­väkevä (XVII : 145) 'vägev nõid', virsikus (XVII : 105) 'värsikas' ja mahtipontinen (XVII : 146) 'võluvõimsam'. Need peamised epiteedid, eriti kui nende etümoloogiat silmas pidada, viitavad üksmeelselt sel­lele, et nõiduslikku, maagilist tegevust peetakse eeposes igapäevase elu ja selle olemuse juurde kuuluvaks, kõrgesti hinnatud, tähtsaks nine vajalikuks tegevuseks.

«Kalevipojas» pole võlurite, tarkade ja nõidade määrangud kau­geltki nn ühelaadsed. Sõna tark on liitsõna komponendiks järgmistel

740

juhtumitel: tuutetark. sõnatark, manatark, ilmatark, hoonetark, isetark, keeletark, laulikutark, laulutark, linnatark ja mõistetark. Peale targa-moodustiste esinevad veel arst, tuuslar ja nõid.

Kuid statistikast ja epiteetidest veenvamad on tsitaadid, mis väl­jendavad loitsimise-võlumise-manamise määratlusi ja hinnanguid nen­dele. «Kalevalast» võib kas või tervikuna tsiteerida näiteks IX runo, mis on põlvehaava parandamise tõeliselt analüütiline apoteoos, või XVI runo, vene tegemise ja Tuonelast võlusõnade otsimise loo, voi XVII runo, mis kõneleb loitsimise saladuse hankimisest, samuti XLI runo (ka XLIV), kus kirjeldatakse Väinämöise kuulsat laulmist, mida jäävad kuulama nii inimesed kui ka loodus. Peale nende, terviklike osade jälgigem siiski veel, kuidas hoopleb noor Joukahainen (III : 52 — 58):

Hyväpä isoni tieto, Tubli on mul taadi tarkus, Emoni sitäi parempi, veel enambi eidekese, Oma tietoni ylinnä; oma tarkus on ülembi; Jos tahon tasalle panna, kui tahan tagasi lüüa, Miesten verroille vetäitä, mehe kombella kõnelda, Itse laulan laulajani, ise ma laulan laulunõiad, Sanelen saneliani sõnuti ümber mu sõnujad . . . .

Ja mis juhtuks siis, kui võlur, vana tark Väinämöinen, tapetaks (VI : 121 — 124)?

Ampuisitko Wäinämöisen, Kui sa ammud Väinämöise, Kaataisit Kalevalaisen, kaotad kalevalase, Ilo ilmalta katoisi, ilo ilmalta kaoksi, Laulu maalta lankeaisi . . . . laulu maalta lange'eksi . . . .

Laulmisele ja võlumisele sellise vaimustatud hinnangu andmise vastukaaluks loeme «Kalevipojast» (XIII : 815 — 823):

Külap jõuan soovimisi Tahtemisel tallitada Ilma sortsikübarata. Nõiavitsa aitamista! Tuuslarite tuulesõidud, Sorlsilaste sünnitused, Tühja-taadi tembutused Saa ei meesta eksitama, Kangelasta kütkendama . . . .

Tuletame veel meelde sõna, loitsu ülistamist «Kalevalas», samal ajal kui eesti eeposest loeme järgmist (XIV : 728 — 741):

Sõitlemine sõnadela, Vaidlemine vihadela, Lõualuie lõugutused, See'p see muistne naiste sõda, Kabedate kemplemine! Lorist ei saa lepitajat, Sõnast sõa suretajat, Vannest viha vaigistajat! Keel on kurjem kihutaja, Sõnad riiusünnitajad! Lähme välja lagedale Võidustikku võitlemaie: Kumb meist kumba kangusela Võidumängu võitanessa?

Nendele tsitaatidele lisame veel lühidalt, et «Kalevalas» öeldakse selgelt välja: loitsud on luule, teadmiste ja asjade algupära ning tekke tundmine, sest ainult jumal oskab laulu abil luua (XXI : 385 — 438); asjatult otsiksime võlusõnu mujalt kui maa pealt, näiteks Tuonelast (XVI : 323 — 324) . . .

741

Artikli alguses vihjasime tegureile, mis muudavad «Kalevala» ja «Kalevipoja» loojate Lönnroti ning Kreutzwaldi isiksuse, nende tege­vuse, allikad ja meetodid sarnaseks, lähedaseks. Sellega tahtsime eel­nevalt välistada oletust, nagu võiks eeposte näiliselt välise erinevuse põhjus peituda ainult koostajate isikupärastes võimetes, mõtlemisviisis või vahendites. Ei, selle erinevuse põhjus peitub sügavamal.

Kus ja kuidas, seda võime mõista ainult siis, kui me ei võta eeposi vaatluse alla mitte kitsast etnoioogilis-lingvistilisest, vaid ajaloolisest aspektist lähtudes. Sellega ei taha me hoopiski väita, nagu ei peaks fennougristika etnoloogilis-lingvistilised seisukohad paika. Tõepoolest tõid «Kalevala» ja «Kalevipoeg» suust suhu edasikandunud pärimuste kaudu päevavalgele sajanditevanused ürgsed alged. Aga nagu juba ülalpool on märgitud, v õ i s i d ü r g s e d e l e m e n d i d s ä i l i d a a i n u l t s e l l i s e l m ä ä r a l , k u i v õ r d s e d a l u b a s i d r a h v a e l u s v a h e p e a l a s e t l e i d n u d m u u t u s e d .

Seda seisukohta kinnitab fakt, et s o o m e j a e e s t i e e p o s e v ä l i n e e r i n e v u s v a s t a b t ä i e s t i l a h k u m i n e k u l e n e n d e r a h v a s t e a j a l o o l i s e s s a a t u s e s .

Geograafilisest lähedusest hoolimata kujunes rahva saatus Soome lahe põhjakaldal hoopis teistsuguseks kui lõunapoolsetel hõimudel.

Kui XI—XII sajandil tulid misjonärid ja ristirüütlid Soome lahe kallastel elavaid paganaid ristiusku pöörama, sattusid soomlased roots­laste ja venelaste, eestlased aga sakslaste ülemvõimu alla. Soome idaosale, Karjalale, avaldas mõju Novgorod — nõnda võttiski sealne soome elanikkond omaks õigeusu ja oli sajandeid Novgorodiga heas kaubanduslikus läbikäimises. Riigi suurem osa läänes muutus Rootsi valitsuse all katoliiklikuks, mida tõendab ka 1171.—1172. a. vaimulik bulla — esimene Soomet mainiv usaldusväärne dokument. Kuni XIX sajandini allusid soomlased Rootsi riigile. Nagu kogu Euroopas, are­nes ka Rootsis välja feodalism, kuid pärisorjus sellises mõttes nagu mujal oli siin tundmatu: talupojad jäid põhiliselt vabaks, kuigi mõisnikud siin ja seal püüdsid nende õigusi kärpida. Aadel koosnes peamiselt rootslastest, sinna kuulus ka taanlasi ja sakslasi ning isegi soomlasi: rüütlite ridades sõdinud rikaste soome talupoegade eest ei pandud seda teed kinni. Eriti suur oli soomlaste protsent vaimu­like hulgas; juba 1291. a. sai soomlane Turu piiskopiks. Soomlased võtsid rootslastega ühesugustel alustel osa kuninga valimistest. Vas­tupidi Rootsis väljakujunenud oligarhilisele ühiskonnakorrale oli soom­laste administratiivaparaat ja eluviis demokraatlikuma iseloomuga. Ühiskonna selgroo moodustas vaba talupoegkond. Kui Soome jõudis reformatsioon, pani Mikael Agricola, kes ei olnud ainult kirikurefor-maator, vaid ka kultuuriapostel, uue testamendi täieliku ja vana testa­mendi osalise tõlkega aluse soome kirjandusele. Me ei hakka lõpuni jälgima Soome ajaloo kõiki perioode; juba sellest linnulennulisest üle­vaatest selgub, et soome rahval olid juba varastest sajanditest peale oma haritlased.

Eestlasi tulid ristiusku pöörama samuti misjonärid ja ristirüütlite väed. Ida poolt avaldas Eestile juba iidsetest aegadest peale mõju Venemaa. Lääne poolt püüdsid Soome lahe lõunakallast oma võimu alla saada taanlased, rootslased ja sakslased. Aastatel 1208—1227 saa­tis saksa piiskop Albert üksteise järel oma vägesid eestlaste vastu, ka tema liitlane, Taani kuningas, tungis Eesti aladele. See oli orjastamine sõna kõige äärmisemas tähenduses: eesti rahvas jäi pikkadeks sajan­diteks võõraste ikke alla. Eesti rahva pojad võisid olla. ainult päris-

742

orjad. Ilukirjanduse algus langeb alles Kreutzwaldi kaasaega. Niisiis võime õigusega öelda, et enne «Kalevipoja» koostamist ei saa me kõnelda eesti rahva oma haritlastest.

«Kalevala» ja «Kalevipoeg» kannavad kahe rahva paljude aasta­sadade ajaloo jälgi.

Eeposi ei saa muidugi võrrelda Surnumere papüüruserullidega, mis kahe aastatuhande vältel välismaailmast eraldatutena annavad täiesti puutumatult edasi ammuste aegade sõnu ja mõtteid; pigemini meenu­tavad eeposed võimsat mitme sajandi vanust tamme, mis säilitab tor­mides murdunud oksa aset ja võib-olla juba ammu surnud armastaja­paari nimetähti oma tüvel.

Kui Väinämöinen laulab oma imelist laulu (XLI, XLIV), siis näib see mõne sellise suure pöördena Soome ajaloos, kus autohtoonse harit­laskonna tark sõna äratas ellu rahvusliku solidaarsustunde. Kui_tao-takse rauda (IX) või tehakse õlut (XX —XXI) ja kõik need ettevõtted õnnestuvad ainult asjade algupära tundmise korral, siis oleks nagu jutt soomlaste kultuuri, vaimse arengu teatud seaduspärasustest. Kui loit­sude abil sunnitakse loodusjõude kasulikku tööd tegema (XXX: 191 — 212) ja hoitakse neid inimeste võimuses (XXX : 261 —298), siis kirjel­daks eepos justkui seda sajanditepikkust hiiglaslikku tööd, millega soomlane alistas ja muutis endale mugavaks koduks oma isamaa ime­kauni, kuid karmi looduse. Väinämöise poolt võlutud kuusepuu viitab võib-olla põllumaaks muudetud metsale. Kuid realiteetide hulka kuulub ka see loodusjõud, mida tärkki inimene ainult veel teadmiseks võtta võib, aga muuta ei saa (IL : 385 — 398). Ja millisele raskele heitlusele looduse alistamisel, arvatavasti mingitele konkreetsetele ajaloolistele sündmustele vihjab Põhjala argonautide teekond, kus füüsilise töö esindaja sepp Ilmarinen ja soduritüübile lähe_dane Lemminkäinen asuvad üheskoos Väinämöise suunamisel teele Põhjala karmi looduse loomisjõudu kujutava Sampo järele. Pole kahtlust, et kui Väinä­möise võlumine täidab Sampot otsima suunduva vene sõjameeste ja neidudega (XXXIX : 262 — 298], siis see ilukõne kujutab kunstniku organiseerivat, mobiliseerivat võimu. Sugugi mitte idealiseeritud, vaid väga realistlikus, võiks öelda materialistlikus vaimus ühiskonna skeem «Kalevalas» osutab klasside tekkimisele (näit. X : 201—432): Louhi pole mitte jäise pakase või talve kehastus, vaid feodaalemand, kes aadlitiitlist unistava käsitöömeistri Ilmarise kosjad tagasi lükkab. See on vaimuannete tingimusteta austamise märk, et «kergemeelne» {lieto) Lemminkäinen, kelle hingel lasub juba palju patte, muutub otsekohe sümpaatseks, niipea kui ta lausuma hakkab (XXIX). Kui aga «lausuv» Lemminkäinen läheneb asjadele oskama­tult siis on tagajärg kurb: Väinämöise kannelgi läheb kaotsi raevut-sevas loodusmöllus (XLII : 491 — 502). Soome rahva peamine aare on muusika ja laul — see tähendab, rahvuskeel, rahvuslik kirjandus —, ning kui see ei avalda enam mõju, siis on parem pill kõrvale panna (XL : 323 —332). Kuidas suudab autohtoonne haritlaskond rahvale heaolu luua? Ta surub inimestes kauni laulu, kõikevõitva sõna abil kõr­vale jõhkrad tunded ning talupoegade väiklase kasuahnuse ja teeb sel moel võimalikuks heaolu looduslike jõuallikate omandamise (Sampo röövimine; XLII : 65 — 94). Rõhutame veel kord, et Soome ajaloo kajas­tumine «Kalevalas» ei piirdu sugugi toodud näidetega.

Teadjate ja tarkade kujutamine ning üldse ühiskonnaklasside osa «Kalevipojas» on just eesti rahva ajaloo tõttu vähem diferentseeritud kui «Kalevalas». Kui soome haritlaskond oli sedavõrd autohtoonne, et

743

revolutsioonilise meelsusega talupoiss Kullervogi (tema episood kannab ilmselt mingi soome talupoegade ülestõusu jälgi) on võimeline võluma (XXXIII : 135— 138), siis «Kalevipoja» peategelase loosung on: «Mees küll maksab mehe, / Voit jääb siiski võimsamale» (XIV : 617 — 618). Eestlaste eeposes ilmneb pigem pikaajalise ajaloolise o l u k o r r a kui ajalooliste s ü n d m u s t e jälgi. Sündmusi võivad kajastada raudmeeste episoodid (XX : 646 — 814): need võõrad, kes tahavad Kalevipojaga liitu sõlmida, on valmis nurga tagant nuga selga pistma. Samuti pais­tab olevat tõenäoline, et episood, kus Kalevipoeg toob linnuse ehita­mise jaoks Pihkvast laudu (XI : 150 — 211), väljendab vene rahva kauakestnud sõbralikku abi. Peipsi sorts varastab peategelase mõõga ja too ei suuda jõkke kukkunud mõõka enam tagasi saada (XI : 285 — 702); nimelt see endise jõu kadumine põhjustabki huku (XX : 824 — 910) — siin ongi värsistatud eestlaste vabaduse kaotamise pikaajaline protsess. Linnaehitaja Olevipoeg (XV: 459 —616) esindab võib-olla erandina karmist sotsiaalsest barjäärist läbipääsenud eesti päritoluga tehnilist intelligentsi; võimalik on aga seegi, et ta on pärit veel enne vabaduse kaotamist ehitatud Eesti linnade rajamise aegadest. Mitut liiki tarkade hulgast on kõige sümpaatsem haava ravitsev sõna-tark (XX: 313 — 345). Teised targad keelduvad aitamast (II : 307 — 312). Kalevipoja vastu vaenulik on ka Peipsi sorts, kes samuti oskab ravitseda (XI: 74—140). Huvi pakub Kalevipoja võitlus Sarvikuga (XVIII : 29 — XIX: 269). Leidub siingi rohkesti võlumist — ollakse ju põrgus —, see ei tulene aga Kalevipoja mõistusest ja teadmistest, vaid on targa kaarna (XVIII : 99 — 100), targa hiire (XVIII : 136 — 137), kärnkonna (XVIII : 191 — 192) jt. õpetused. Siin pole üldse haritlasi, vaid eepose peategelane, talupoiss, seisab vastamisi isandaga, kellel on suur varandus ja rohkesti teenreid. Pole ime, et pärisorjade piinajaks selles rahva kangelasloos on vanakurat ise. Õnnetu, rõhutud ori-rahvas muutub sajanditepikkuse kibeda kogemuse tagajärjel umbusk­likuks igasuguste teadjate suhtes: ükski nendest pole oma, ükski pole autohtoonne. Eeposes leidub küll ka heatahtlikke tarku (näiteks XVI : 355 — 361). Selliseks võib pidada ka Varrakut, kes aitab Kalevipoega sõidul maailma õtsa ^XVI : 519— 1051), kuid ta on nõus seda tegema ainult tasu, pealegi kõrge tasu eest; samuti petab ta Kalevipojalt välja vana Kalevi tarkuseraamatu (XVI : 604 — 607, XIX : 880 — 985). Kui palju kibedust, milline kurb ajalooline protsess on selle episoodi taga varjul! Kunagi oli rahvas oma vaimuvarade omanik, nüüd aga on see võim kaotatud. Milline valulik igatsus heliseb värssides (XIX : 928— 932):

Kallim veel kui kuld ja hõbe Seisis kütkendatud kirjas Vana-aegne vaba põli. Meie meestepoege priius — Kerivamate kaunim vara.

Meie eesmärgiks ei olnud kategooriliselt osutada, millistes «Kale­vala» ja «Kalevipoja» värssides missugune ajalooline protsess või sündmus on jätnud oma jälje: niisugusest ajaloo üksikasjade hoolikast uurimisest ja eeposte võrdlusest tuleks kirjutada terve ulatuslik teos. Käesolevas töös tahtsime näidata ainult seda, et kahe eepose ühiskon-napilti ei saa vaadelda lahus kahe rahva ajaloolisest saatusest.

B u d a p e s t Ungarikeelsest käsikirjast tõlkinud L. V e s k i s

744

Pajatajaid ja pajatusi

HELLA KEEM

L õuna-Eestis on tarvitusel väljend sõnaline inimene. Kohati austatakse sellega sõnapidajat, kuid üldisemalt märgitseb sõnaline inimene oskuslikku keeletarvitajat, inimest, kes on suuteline sõna valitsema. Mõnes mõttes säärasele vastand

oleks laru, kelle kohta rahvasuu põlastavalt lausub: Larrap ' päiv läbi, ei ole sõnal sõlme, ei keelel keldist, mes suhu solgatap, sii vä4'lä väl'gä-täp.

Sõnalisel inimesel on see k o i di s olemas. Koik, mis ülearune ja tarbetu, surutakse taamale, piltlikult öeldes: köidetakse kinni. Ka s õ l m peab sõnal olema, tähendab, ütlemine olgu tuumakas, ühtlasi ilmekas ja tabav. Pealegi peitub sõlmelises ütlemises pisike konks. Sisu on rüütatud kujundlikku vormi, ja et öeldust õieti aru saada, peab kuulaja tahes-tahtmata m õ t l e m a .

Seda sorti sõnalisi inimesi on TA Keele ja Kirjanduse Instituudi keelejuhtide hulgas üsna rohkesti. Tänu nendele oskame õieti hinnata oma emakeele rikkust ja ilu. Ja mida eakam selline kuldsuu on, seda põnevam tema keelepruuk.

Mõjuka ütlemisega on tähelepanu võitnud põline puhjaläne M u n a R e s t u , praegu 93 aastat vana. Äärmiselt tagasihoidlik, ikka sõbra­likult muhelev — niisugusena on see vanake meelde jäänud paljudele külastajatele. Meie tutvus algas 1958. a. sügisel kaunis Kavilda ürg­orus, kus Miina elab. Eidekese sinihalles silmis hüplesid naeruterake-sed, kõige tõsisemassegi juttu pudenes lustakust ja nalja. Tollal oli Miina parim peedikasvataja Puhja kolhoosis ja näitas uhkusega, kui­das hoolsasti arbutatud aedvili tema käe all lokkab.

Väsimatu töörabaja oldi ka varasematel aegadel. Sündinud Kavilda mõisa e'ngekeste kehvas kodus, hakkas Miina juba maast-madalast võõrastes peredes igapäevast leiba teenima. Tuli ette kõike, head ja halba, naeru ja nuttu. Praegu tundub mõnigi juhtum koomiline, aga 78 aastat tagasi voolas pisaraid ojana. Oo jaa, Miina mäletab noor-põlveaega nagu eilset päeva.

Neli tublit meest niitsid tõuvilja, Munakesel tuli omaealise Märdiga kogu niit tuulehunnikutesse kiskuda ja kõrs riisuda. Tütarlaps rühkis kõigest väest, kuid töökaaslane juhtus olema laisavõitu, nii polnud loo­tustki niitjatele järele jõuda. Nähes, et üksinda kahe inimese tööga toime ei tule, haaras Miinake reha ja jagas töövälja pooleks: pingu-tagu Märt omaette, tema töötab omaette. Nüüd jõudis noor õiguse-nõudja suure rubimisega oma tõu hunnikutesse, aga Märt jäi maha.

Nurmele tulnud peremees hakkas poissi narrima: Märt, Märt, sina olet jo miis, kae kos Miina joba, ja sina olet maha jäänu!

Märt keeras kannal ringi, ütles: Miina sei miu tõese silgu ära, mai jõvva!

1 lobiseb, vatrab

48 Keel ja Kirjandus nr. 12. 1966. 745

Kogu töörahvas pistis laginal naerma. Tõsi jah, meestele oli ette nähtud kaks silku, naistele üksainuke. Miina pistis oma silgu suhu ja sel ajal, kui Märt alles esimese silgu kallal näkitses, võttis tütarlaps poisikese teise silgu ja sõi ära. Mis parata, koht oli tühi.

Peremees ei lausunud enam musta ega valget, astus kurjakuulu­tava näoga kodu poole. Küllap naine sai paraja peapesu liigse ihnsuse eest. Ja kui siis õhtul puruväsinud Miina koju jõudis ja koos teistega sööma asus, tuletas lõunane üleplaaniline silk end veel kord meelde. Laual olid tangusupp ja silgud, millele natuke piima peale kallatud. Kes tahtis, võis silguvedelikus leiba kasta, soolane piim, eks süda saa­nud tahedam. Kui tütarlapse leivaraasuke esiotsa piimasse ja sealt suhu rändas, käratas perenaine lauaotsast: Süü nüid silku, messä pii­mast kastat!

Miina purskas nutma, seegi suhuvõetud leivaraas jäi kurku kinni. Söömisest ei saanudki enam asja, lu­sikas kolksatas lauale, hingepõhjani haavunud sööja jooksis valju nutuga küüni. Väsimus vaevas luid-liikmeid^ koht lõi näljanurru, Ieivaema aga tigetses, vedas vimma tühise silgu pärast.

Tuleb meelde seegi, kui järgmisel aastal anti kätte lühike vikatikonts ja koos teistega saadeti heinakaarele. Miina peksis kogu ihust ja hingest, et kuidagimoodi teistel niitjatel kannul püsida. Mida tunnike edasi, seda ras­kemaks muutus, ta rabeles nagu vii-mätsen tukmen2. Ja kui siis teda kui noorimat saadeti juua tooma, astus ta joe poole kindla otsusega end uputada.

Tuli ette rõõmugi. Eriti meelepära­sed tundusid kevadised sääsaretked 3. Jogi tõusis üle kallaste, terve luht lai­netas nagu ilmatu järv. Miina ja kar­japoiss olid talus ainukesed, kes loot­sikuga sõita oskasid, nõnda usaldati öösine sääsapüük peamiselt nende mureks. Tookordsest luha ilust ja

kevadööde kaunidusest oskab Miina Restu veel praegu sellise innuga rääkida, et kuulaja kõrvus hakkab helisema tuhandehäälne lindude laul ja silmade ette kerkib surmahirmus rabelev turske purikas, iga hetk valmis puruks peksma nii võrku kui kellukest.

Miina Restu kõnepruugis leidub rohkesti sõlmega sõnu. Kõige meel­samini räägib ta lihtsatest inimestest, nende voorustest ja nõrkustest. Väljanaermise osaliseks saab võemak inimene, just nigu vägipessetu4-rihm, ei veni, ei lää kokku, erilist poolehoidu ei leia ka serände и'тпг inimene, kes istup nigu nui, mitte sõna suust väll'lä ei tule. Sellevastu muheluse kutsub esile see, kes om ää tõbeda lõugega, kelle jutt joosep nigu vändaga aetas ümbre. Vahest sekka õpetab eakas kaasvestleja

Aiiina Restu.

2 lõpmise äärel; nimet, luka, põhjaeestiliselt tulka(s), tähendab algselt peeru, loime vms. järelejäänud õtsa; 3 kalapüügiretked lõkke- ehk nn. sääsavõrkudega mille tundenöörid olid ühendatud signaalkellaga; 4 pooleldi pargitud

746

mõnusalt muiates: Ole kolgin paegun le'plik, käi alt varvaste tõstel, sis saad lluste nendega läbi, ei ole mitte ütts sõna vahe!

Miina olupildid ja jutustused on kujukad ja kaasakiskuvalt elavad, isegi kõige nukramates väreleb huumor. Keelelt parimad tunnukse ole­vat vanematelt noorpõlves kuuldud lookesed, mida keelejuht on osa­nud fantaasia varal soodsalt täiendada.

Järgnegu nüüd mõned Miina Restu lühipalad. Need on kuuldelised tekstid, kirja pandud 1963. a. aprillis.

Surnud sant polnud mõõtjaga rahul

Ega uupisvanast üttegi vaestemaja es ole. Sis pidlvä sandi taludel korda kälmä, tkkl kalts nädalil utel talul, tõene kalts nädalil tõesel talul. Seenlkul kiik valla talu läbi saeva, s alustlva vastseid otsast pääle. Ja kui mõni sandike ära kuuli, sis vald ma'tt.

Ütekõrra jälle koolu ülts vana sa'nt ära. Noh, valla puuld plap klägl minema ja sandile kirstu tuuma. Pühäbä õtak, mehe kõrdsln piava aru, kedäs nüid Hina kirstu perrä saata. Mõtleva ja kaupleva säl eslkeste 5, viimäte levvävä ikkl ktrstutooja kah. Aga nõnda umbkotti et mõesta jo kirstu osta, sa'nt pläb ära matma.

«Kes mõõdap? Kes tahap plmmesl niale 6 mlnnä?» Kaonls agar poiss karanu ette. ütelnu: «Mina lähä mõõda sandi

ära!» Lältsegl. Salnt talu ril all. Pimme alg. Mõõdap, mõõdap — Jummal-

paraku, salnt nakanu viirduma, tullu otsekell alla. Mõõdivõtja kat, kudas ta tagasiperi väll'lä sai ja sis tuhatkuuma kõrdst poole, ta lennäs nõn-dat kondsa es näe varblt.

Mehe kõrdsln kohkveli: «Mes? Kudas? Mes jutt sü om?» Viimäte lännuva sis kilk ulgakeste kaema. Es olegi muud ädä, sa'nt

olli säettu armetude lautsile, veerispuie7 pääle. Veertspuu lihvakell pantu, nuu õtsa, mes takapuul, ollva kõrgemban, tõese jälle madalam-ban. Ntgu mõõdivõtja käsi küHge puttu, nõnda nakassiva nu veertspuu säält tulema ja sa'nt tulli kah püabale alla.

Sis mõõdeti Ikkl sa'nt ära ja panti lluste paegale. Oh seda naaru-kest, mes peräst kõrdsln tõssi: mõtle sa'nt es ole mõõdlvõtjaga rahu, taht iist ära pageda!

Kirikus tagasiandmist ei ole

Vanast olli ikkl pähä rahvas, käesivä ootega lawa kerkun. Enne kelrkut panti nime kirja ja masti kirjutesraha, muidus ole õigust lawale mlnnä.

Noh ääke küll, mäs tahap lawa kelkude minna, õpetajal nimi joba lawaliste raamatude sisse klrjutedu, käsi pikän, oodap raha. Müs otsip ja otslp, pal't katekümne viie rublaline, mitte vähämbät ei ole. Annap sis katekümnevilelise õpetaja kätte, esiendusi8 mõtleb et: joo ta võtap oma jao ära, mes üle, tolle annap tagast.

5 omavahel; 6 rehe alla; 7 ümmarguste puude; 8 endamisi

48* 747

Opetajake panep raha karmanni, esi kitab: «Ää küll, ää küll! Külap Jummal su õnnistap. Ega ke'rkun tagasianmist ei ole!»

Mehel elng täis, mõtle perä raha ära antu. Kotu es ole ka mitte ko'pkatki enämb. Süda nõnda kärsitu nigu paaveli9, kossegi rahu ei saa. Katekümne viieline saesap kiik aig silmi iin, ääras kas vai kate käega tagasi.

Õpetaja piap palvust, lähäp jutusjärje pääle, ütlep jutusse, rahvas loeva ja laalava. Miis ei näe ei kuule midagi. Nakatas lavvarahvast d'ltre ette kutsma, temä kargap ka pisti, lähäb edimäste laudkonda, õkva ette õtsa.

Õpetaja tulep suure veinikarikaga, küunitäp kiige edimätsele suu manu. Mäs rabap katte käega karrikast kinni ja kimub juumist nigu isune vassik, kes pangist nõna ei täi tõsta ennekui juuk otsan. Sis annap tühja karika õpetajale tagasi, ütlep tasaligult: «Külap Jummal õnnistab. Ega ke'rkun tagasianmist ei ole.»

Kui peegel oli imeasi

Ega ennemuste piili es ole. Kui noorik kelrkude vai koeki külla läits, tõmmas vii pangi, sis varju pääld vaht, kas tanutiin10 ikki paštap ja kas rä'tt om iluste nokussin ". Sääl ollis tu piil ja kiik. Edevust ja elbutamist12 oli tol ajal vähämb ku prõua.

Üitskõrra miis pa'nd siatävve liha ja mitu võinurmikut13 rattile ja sõit Tartude turgu. Õnne nigu tõrva, ostjit olli pa'l'lu ja müijit veedi, nõnda sai ta oma kraamist õge ruttu valla. Peräotsan johtu üte ant-värgiemändäga ää kaoba pääle, ost suure peeli. Vastne tas ole, aga väärd asi ikki.

Miis viis peeli kodu, endal ää mitf, süda lüiib peris kepsu sehen selle rõõmuga. No mõtle, temä tuub naesele peeli, talumehe naene ka peelip enda u nigu mõni provva! Naene nü'ss parasjagu laodan lehmi, tuu es näegi toda tulekit ja asutamist.

Saeb sis miis peeli üles, esi jääb usse lühikesi saisma ja kaema, et näiss näiss, mes nüit tuleb! Naene astubegi tarre, aap säl paar sõna juttu ja otsip Üinalisele söögi lawa pääle. Äkki jääb saisma nigu kabe-lipiha värjä 1S post. Mida kavvemb vahip, toda rohkemb viha läginep I6: «Ssa igavene oorapäälik, muud ei mõšta sulle küll ütelda. Ah nüid olet sas endale ata kodu vedänu! Ja merätse jäHeduse vill! Sa vahi kui irmus ta om, kui irmus suu ja merände nõna! Ja vahi, kui tige! Silmä palava pään juštku soel!»

Mehel tükip naar kangede pääle, nakap köhima. Naene tollest viil rohkemb vihale:

«Silm pilk olgu obese ette pantu! Miu kaits kaasavara lehmä rataste taade! Miu põrstega emmis ja lamba ja lammasvoonakse kuurmade. Oina võit oorale sisse süüta . . .»

9 väljapääsu otsiv, keelele kippuv; 10 tanu äärepits; f1 otsaesise kohal noka­taoliselt viikis; 12 riietega uhkeldamist; 13 võilännikut; u vahib end peeglist; 15 surnuaiavärava; 16 süttib

748

Mils kaeb, et asi nakap vägisi kurjas käärima. Lähäb naesele manu, võtap ümbre kinni, ütlep: «Kulla naesekene, sii om jo piil. Ja sääl olet sina esi. Tule nüit kobi oma enda käpaga et üttegi e'ngelist siin pääle meie kate ei ole. Mia küll ei ole su nõnda irmsas rehkendänu nigu sa nüid esi enda kuulutit. Mia ole suga üsna rahu ollu, parembat ei ole tahtnu ja ei tahagi.»

Naene kobib ikki piili, endal oles nigu äbi, kärätäp: «Sina pää krdlntsl Alati oma vigurdega! Ja mia eitusi nõndat, nüid lüüp küll roosi koeki. Mia õkva tunne et roosi lüüb!»

Müs tassail'lukesi: «Las lüüb, istutame aianukka maha!» Naene näkas naarma ja pahandus katte nigu lõhn. Obese jäevä ette

panemada, kaasavaralehmä jäevä lauta, emmis põrstega sulgu, lamba lammasvoonakestega töiste sulgu ja elu läits edesi ääl meelel nigu ennegi.

Kuidas abielumees naise usku proovis

Mehel olli naene. Muidu õge ää kord inimest, aga veedike nigu virin ja serände korgutaja 17. Ikki tema olli suur asi, virk ja tark, a mils es ole midagi väärd, es pääse pääst, es argne jalust.

Mus käis mõtsan puid raguman ja nigu ta õdagu kodu tulli, näkas-paading 18 pääle: «No kõssa ommete nõnda kavva ollu? Küll sinul om ää elu! Muret mitte üits jumala rüüm, muku ulgut mõtsa müdä ja vii­dat aiga. Ja mina mine sööda sinu obese, tallita elajalooma, mõse mõsu, Щ süük. Arbelda 19 utest tõisi nigu meeletu. Ku veedike vahet, karga jälle voki ette, ketra paklit. Sina ei või ae-mata-gi kui paH'lu pakla kuutslit20 ole mina täämbätse päevaga ära kedranu! Oles sa onte varemp tullu, oles laada man karjagi ära tallitanu!»

Vagune meheke, tuu es laosu musta ei valget. Ja messa säl laosta õge mõštatki, našterahva tüü om jo serände, ega kuhja tast perrä ei jää. Soputab ja sobelep pimmest pimmeni, kogu ei kuurmat ei ole kos-segi.

Lähäp mõni päiv edesi, mäs tulep õtaksaien21 koskeld asjaõiendu-selt tagasi, küsib: «Noh, kudas sul tüüjälrg nüid om? Kas mia ka midagi saa avitada?»

Naene vasta nigu kähr: «Sales võenu joba ennembi tulla! Pia terve päeva vahip ära, asja iin, töist taka. Ja mia kisu enda kas vai tülkkes, rubi ja rühjä, nõnda et ei ole aiga engu tagasi tõmmata. Ja kui ulka pakla kuutslit ole mia täämbä jälle ära kedranu! Jala õkva tuhiseva sest sõkmisest. Kule, ütle mulle, kõssa selle aeda võHme olet pannu? Süük om tegemädä kiik ja . . .»

Miis vahip imeliku näoga naesele õtsa: «Kas sai ole leidnus aeda võtit?»

Naene tõstap eli: «Kost mina tevvä! Kos sis mul tu aig teda otsi.

17 kiitleja, enese kõrgeks pidaja; 18 jutlus, noomimine, paaderdamine; 19 askel-da; * takukoonlaid; 21 õhtuks, «õhtu saades»

749

Mia pia jo ommugust õdaguni kipeste tüüd tegema, male täämbä ked-ranu nii et. . .»

Miis astup manu, tõstap paklakuutsli üles, kitap: «Noh, aeda võti om jo siin kuutsli lavvabäl kuutsli all.»

Naesel õkva nigu satte suu kinni. Vakka ku viis, ei enämb üits eli ei ääl. Kost tema vaeseke toda võis arvata, et serände mehenässike nüit naese usku nakap kaema ja otsabäle saab, et naene ei tiigi kota kedagi suurd, paHt kõneleb. Ja elu lõpuni, mitte puuld alba sõna, teku mäs mes tahap. Nüid oliva s mõlemba üte vääri pääl.

Palukurmus kasvanud 94-aastane Võnnu keelejuht L i i s a P ä r s i m tunnukse olevat Miina Restust tublisti erinev. Ei tema ole hellameelne ilutseja, vaid asjalikult karm järsu ütlemisega talunaine. Ometi peitub selle välise kareda koore all palju südamesoojust ja huumorit.

Liisa elupäevad on olnud täis ränki katsumusi ja vapustusi. Töö­raskustest ei tasu rääkida, töö on olnud tema pärisosaks juba varasest lapseeast peale. Sellega on harjutud, see on muutunud endastmõiste­tavaks nagu vesi ja õhk. Kuid on asju ja olukordi, millega mitte kui­dagi ei saa harjuda. Eriti võikad sündmused tabasid Liisa peret 1941. aastal. Nõukogude väed olid maalt lahkunud, saksa okupandid kinni­tasid parasjagu kanda. Omad mehed aga kasutasid segast aega isik­like arvete õiendamiseks. Liisa väimees oli uusmaasaaja, seega suur-talunikule otsekui pinnuks silmas. Niipea kui olukord võimaldas, püüti soovimatust manulisest maksku mis maksab lahti saada.

Ühel päeval hiilis karja hoidva Liisa juurde sõbralik talumees ja sosistas: Täämbä üüse tapõtas Lombi perekond ära. Ma kostõgi kuuli, es saa enämb rahu, kai et ma lää ütle, vaest na kudagi kõrvalõ..."

Räägiti ja arutati kuuldut ka kodus omavahel, kuid ikkagi ei suude­tud asjasse suhtuda vajaliku tõsidusega. Ja kuhu olekski põgeneda mitmeliikmelisel perekonnal, liiati kui on oma majapidamine ja hoolit­sust vajavad loomad laudas! Liisa saatis väimehe ja tütretütre paariks päevaks tuttavate juurde varjule, ise jäi tütrega koju heas lootuses, et küllap naabrimehe hirmusegane jutt oli vaid tühipaljas kõlakas.

Paraku osutus kõik tõeks. Vastu hommikut trampisid läveesisel vae­nulikud saapad ja püssipärad prõmmisid halastamatult ust. Liisa vahtis pärani silmi, millise toorusega lohistati voodist põrandale ta tütar ja kuidas pahupidi pöörati kogu elamine. Väimeest aga ei leitud. Hiljem saadi ta katte ja aeti koos teiste saatusekaaslastega Tartu tankitõrjekraavi. Nooruke tütretütar_pääses küll eluga, aga peksti vae­seomaks. Liisa ei murdunud ega nõtkunud. Ta kõndis oma kõndimisi püstipäi, huuled kitsa triibuna kokku pigistatud. Ei ta nutnud ega hali-senud, ainult juuksed muutusid päev-päevalt valgemaks ja valgemaks.

Ja kui siis 1944. aasta sõjasuvel metsas karja valvava valgejuukse-lise eide juurde astusid nõukogude luurajad ja kurtsid kõhutühjust, otsis see heinakuhjast lagedale suure pätsi lõhnavat maaleiba ja isu­äratava suitsusingi. Ta kostitas võõraid nagu omaenese poegi, rüüba-tiseks pakkus vahutavat lüpsisooja piima. Polnud need selle kandi mehi, siinsed rajad olid neile tundmata. Nad küsisid ohutut teed Võnnu kiriku poole ja Liisa juhatas nond_a hästi kui oskas. Läänistest kostis lahingumura, samas mäe otsas ploksutasid püsse omakaitselased

_ Kui lumemehed läinud, hakkas Liisa süda valutama- oskab siis vohine vooras tundmatus metsas leida õige teeharu, eriti kui teid-radu

750

on päratu hulk. Ta otsustas poistele järele tõtata ja kas voi tükikese maad teejuhina kaasa kõmpida. Äkki käis plartsatus ja lõhkekuul purustas eide reitel pehme liha. Ta rebis särgi seljast ja püüdis hha-räbalaid koomale siduda. Vaevaselt küll, aga kuidagimoodi see tal õnnestus.

Kummaski käes tokk, valged juuksed tuules pusti, hakkas eideke komberdama küüni poole, kus teisigi külaelanikke ees. Ta näitas oma haavu, aga ikka rahulikult, ilma hädaldamise ja oigamiseta. Ehmu­nud naised rebisid puruks voodilinu ja pesu, ühisel nõul võeti ette pisut korralikum sidumine. Vaatamata suurele verekaotusele jäi Liisa elama ja elab praegugi. 1958. aastal, mil teda Palukurmus esmakordselt nägin, oli ta kibedasti ametis, korjas Tartu Pimedate Koolile käsitööde tarbeks pajuvitsu. Selgus, et 86 aastat pole miski iga ja noorusliku vaimuga inimesel oleks meelepärase tööta võimatu elada.

Kui Liisal juhtub olema paras jututuju, osutub ta nauditavaks paja-tajaks. Ta lood on dünaamilised. Vajaduse korral kasutab ta rohkesti deskriptiiv-onomatopoeetilisi sõnu ja groteskseid võrdlusi. Sealjuures püüab ta esineda nagu eeskujulik külanäitleja nüüd ja muistegi, rää­gib kaasakiskuvalt, kõnetoon varieerub vastavalt sündmustikule ja tegelastele. Vahel, kui sõnadest ei püsa, võtab hoogu sattunud jutus­taja käed-jaladki abiks.

Liisa Pärsimi kuuldelised tekstid on kirja pandud 1958. aasta suvel.

Poiss hädas huntidega

Vana Vilbu22 oste Korista mõisa ära ja sis ande teedä, et sii kes .soe mõtsan ära tapap ja timäle kõrva veese, saasõ timä käest viis rubla. Miu esä rištesä poig ollu sis kuvvõtõiškümne aastana, noh poisk-sõl kange imu raha saada. Mõtle tervelt viis rubla soolan, ku undi .kõrva kodo toosõ.

Jaja timä lännu sis õdagu Wnte otsma, üte ravvaga püšsilokš ollu, lollõ võtnu üten. Edimält lännu iks mõtsa vlijt pia ja sis latt tii läbi mõisa Ruukõse pääle. №nnu ja kullõlnu, ei olõ kuulu midagi, mille ütte sutt ei ole näkkünü 23. Sis roninu puude üles ja unnanu soe muudu. Soe unnanuva vasta. Edimäne kord unnanuva siin Möldre palun, sis kuuldunu undamine Luhalaanõst ja Raasuniidist. Timä unnanu sis tõõ-nõkõrd viil. Ah sa taivane esäkene! Ku sis soe tulluva surõ joosuga, õkva nigu obõsõjala kabja plakin ollu, iks plakkadi plakkadi, plakkadi plakkadi. Ja kiik sinna kuusõ ala kokku. Näid ollu sai põfiatu kari jo кооп. Üts nakanu kuusiõ üles kebimä, amba tennüvä iks lõkšt ja lõkšt, lõkšt ja lõkšt. Tollõlõ andnu paugu, nigu maha sadanu. nii tõõsõ man ja söönüvä õkva ära.

Küll na purrõlnuva sääl kuusõ all ja rabistanuva ja järänüvä toda kuust. Kes sai, näkas üles ronima, poiskõnõ tolle jälle püšsiperäga pähä nigu plakit ja plaksi.

Sis es jää muud nõvvu kui näkas säl puun suure eliga tänitama. Küll ta rüüke, iks appi ja appi, appi ja appi. Külarahvas kuuluva ära, saanuva aru et poesil om ädä käen. Mõni kofaš õlekupe sa'lga, тот

22 mõisnik von Villebois; 23 nähtunud, näha olnud

751

linakupõ, mõni võtte leevä lap ju-, mõni raudlapju ja mis nä kiäki katte saevava. Kiik nuka rahvas ol'liva platsin Raa ja T'sirgu ja Eedu ja kiikviimätse joošiva suurõ rüükmisega sinna Oraku nurme viirde. Ole-kuu ja linakuu panti palama, ei sis joosõva soe pakku. Aga ei oleva lännuvä. Nimä purõlnuva ja kisõlnuva ku räkin, mono käkistänüvä ära, söönüvä nahka sääl saman paegan. Ja jälle joosnuva puu ala kokku. Nigu mailmasuur lamba kari, mõtle kuuskümmend sutt. Mehe palutanuva neid tulõga ja pesnüvä lapjidega, seenisku puu ümbre äre­das jäänu ja perämätse pakku joosnuva.

Sis avitõdu poiss kuusõ otsast maha. Puu ollu ait nii ära järetü, peenikene nigu üts pleiats. Taies muidu maha sadanu, aga paks pihes-tiku, tõste puie ossa liisiva vasta, tas anna koeki poolõ maha kal­duda.

Poiss olle säidse nädälit tu innu pääle aigõ, rõevastõga kääneti ümbre.

Saga viib mehe

Miu esä olle kalapüidjä kah, timä püüse nuuta ja püüse voluklt 25.. Allpuul Kandsi kõrtsi ol'liva пи voluka sisen. Esäl oi'le väikene loodsik ja latse sis nigu volukidõ manu minemä, a tulle ilmatu suur säga vas­ta. Esä ruttu västär ja löönü sääle västrä sisse. Saga võtnu timä sis loodsikuga taadõ ja veenü Koosa jõge pidi alla. Ja esä rüüknü kigõst väest, iks: «Appi kuulja ja nägija/ Appi kuulja ja nägija/» Aga säga kihutana vett pidi edesi ku kohhin, loodsik perän nigu lillekene lastu-kõnõ.

Esäl imi nahan, et kuda nüid loodsiku ümbre viskas, sisma jää sisse. Ütet: «Oosi selle västrä varrõ nii peon ja tüürse iks et loodsik õigest latt Koosa jõge pidi alla Vamjade. Saanu joba Ugi Varn-jat — ei säga ei väsi. Kaenu taade et nigu vere laene ollu takan. Sis nakanu jälle lõõrist v&llä aama: «Oi, appi kuulja ja nägija! Õi, appi kuulja ja nägija/»

Mehe tulluva sis Varujast venetega vasta, panduride 26 ja maikaga, kellega nas tullu essä ära pästmä. Esä õeganu: «Kaege iks sette järgi, kes iin om, minnu veese! Kude sellele saass mõne mühäku anda. Vee-dikene maad vii latt, sis om järven, sis enäp kätte ei saa!»

Tulluva sis Varnjast täka inemisi mõladega, nuijõga ja pušipuieka27

sääle vallu anma. Saga vij sisen, ei tule viist vä4'lä, lasep vett pidi edesi nigu sur laiv. Peräkõrd ommõtõ saanuva tõsõ ära udida 28. Tõm­mata sis säga viirde ja küsütü esä käest: «Missä nüt tahat ta iist?»

Esä vasta: «Mina ei taha midagi, ää et te mu elu ära päštite. Kui ei oles inemisi appi tullu, sis ta olõs minu Peipsile veenü. Võtke sii liha, mul om kotun tõõne nisukene, kuus tuubritäit liha viisime keld-reie.»

tihe okaspuumets; *> mordpuunistega; e eluskala säilitamise kastide-pusipuudega (ümmargused terava otsaga puud, millega parsile ahetud viljasse

auke torgiti, et vili kiiremini kuivaks); 28 peksta l- апеша viijasse

752

Sis tuudu kaal Varnjaküllä ja pantu poiss kaalu pääle — katõssa tõiškümme puuta!

Kuri

Esä lellätütär jäänu väega aigõst, noh õkva tapmisel. Pallavtõbi vai mis täi ollu, nii et jäämiseloodust es olõ. Ütelnus lellänaašele: «Kuma koolõ, tu vastnõ pikutjuund undrik pango mullo ümbrele!» Lel­länaane sõitnu ruttu opõtajale perrä, eši endän m.õtelnu: täišvillanõ rõivatükk, toda vii vaja sinna maa sisse mädanema, nigu muid und-rikke veedi olõs!

Tuudu vana Õörel29 kodu. Tuu võtnus sumatanist mantli ja. tõmmanu säHgä, et sis võtt haigõ nigu kord ja kohus lavvalõ. Aga niipia ku õpe­taja tu armuleiwa kraami sinna lawa pale säädnü, nii tõõnõ pandnu oma laatu minema: «Kusta Öörel, oorapoig! Kusta Öörel, oorapoig! Kusta Öörel, oorapoig!»

Õpetajal karanu süda täis, ütelnu ära et: «Särast paturõuku mina lavvalõ võtma ei näka!» Mantli sälTläst sumatanni, istnu vankri pale, ja sõitnu Võndu tagasi. Noh, jõudnu lellänane õpetajat Veemast kodo, vahepääl tütar äräki poonu enda. Val'mis.

Saanu sis iluste ära matõtus. Tõõne päiv lännu lellänane kua manu, kaenu, tütar istus säl lehmämofli õtsa pääl: «Kos mu undrik? Kasa mu undriku ümbrele pannit?» Lellänaane tahtnu täile käškuga 30 vett sä4gä visata, köksti karanu iist ära. Võtnu sis lellänaane söögikauši üškä ja lännu mäele. Tima kõrval. Õkva nigu liblik lennänü. Lellänaane astuu tarrõ, timä iin joba: «Kos mu undrik om? Kassa mu undrigu ümbrele pannit?»

Lellänane selef: «No küll sai villand! Ma visassi täile kiiva vett,. ma pii'li teda saibidõ ja tu'kkega, tulitukiga viruti, aga küHge es lähä.. ära karas iist ja oTl kadunu.»

Aga viimäte sis muutnu enda konnast. Lellänaane kõnel', utel et: «Oi taivaesäke, ta rüüke justkui pitsuni älrg, kiik mailm oles pidinu kuulma seda rüükmist ja kruuksmist. Lätsi manu, kaije, ilmatu suur pada konn. Kuma sis nuia võti, s ma pešsi ta nii purus, et täTle nigu üts löga ühik. Sai ommuk, konn jälleki säl saman ja röögip ku jäletüs.»

No sis lellänaane ei ole enäp putnu toda konna. Lännu õpetaja manu kõnelnu tolle et: «Niisäärne asi olle, te tuTlide lawale võtma, ja näet mistä teele utel'. Ja kuma Võnnust kodo sai, olle timä äräki poonu enda. Käske endale vastset uhdrikku ümbrele panda, no me toda es pane, et täišvillanõ rõivatükk. Nüit küsis iks: «Kos minu und­rik ja kos minu undrik?»»

Õpetaja opeš: «Võta tu konn kinni ja pane tema rätikese sisse ja tii rištikene timäle pääle ja loe meijessä kah. Ja võta tuu timä kabe-lihe, kaeva mulk sinna awa pääle, kos timä om matõtu. TU rist alla

29 pastor Oehrn; 30 kibuga

753

timäle ja pane timä sinna mulku, loe meieessä pääle, sis lima enämb ei tule.»

Ja tost saanikelt ei ole timä enäp tullu. Kae tua ol'le kuri. Kuri jah! Timä eši es tule kohegi, kuri vaim lehveli sääl iin.

Kantsi peidetud raha

Mudsu esä kääse iks alan jõeveeren kallo püidmän, ol'le sis västär vai voluk, mõlembidega sai. Utskõrd vanamis nakanu õdagu il'da kodu tulõma, saanu Kahast kõfdsi manu ja nännil ei iul'i all keldren. Eši mõielnu: «Oi kui ää, süst ma saa piibu pääle tuldi»

Astuu sis keldrele, üts naštõrahvas istnu lawa man, must peni ollo säl man. Mudsu esä pallõlnu: «Ole ää lats, anna mulle piibu pääle tuld! Mui om viii tii'kk maad minna?, aga tul'i sai õtsa, ei saa piipu palama panda.»

Naštõras karanu ka pistü, võtnu lillekese kühvlikese. Tul'idse iidse nigu säränüvä säl põrmandal uhikun, timä võtnu säält ühikust noid Ütsi ja kolm kord visanu tolle kühvliga vanamehele särgi siilu pääle. Tua tennänü ja nakanu kodo poolõ astma. Saanu tükk maad edesi, kaenu, üdse õhkunuva kiik särgi siilu pääl. Eitünü ära, visanu üdse jõeperve pääle. Kotun seletänu naašele: «Ma käesi Kandsin piibu pääle tuld ofsman, no küll ol'le rummal naštõrahvas, visas tul'idso üdse mulle särgi siilu pääle, nüid om säfgisiil ära palanu.»

Ommugu valgõga nakanu kaema, lasknu särgisiilu lakka51 — sälrk ollu jumala terve, aga siilu külen hel'knu hõpõ rublalu'kk. Ja vanamis liikmä 32. Ta lõeganu jõe poole minekit nigu and takan õigõ. Lasknu iks jõeperve piti joosuga, et viimäte mõni saaše manu ja võtt raha ära. Aga raha ollu iks maan alale, kiik ilusa niblatüki, mugu säränüvä.

Tõõne miiš ol'le jälle Kavastust. Tuu es olõ vaenõ inemine, aga timä kuul'de et Mudsu esä sedävisi raha saije ja tahte ka Kantsi kaema minna. Tuu tullu ommogu päävä tõsõngu aigu. Timä ollu puul'-bä üüse jõe pääl ja pühäbä nakanu varakult kodo minema, et veese naašele värskit kallu.

Noh Щ latse Kahdsist müüda ja Kavastu miiš aste ka keldrele, tahte piibu pääle tuld. Našterahvas istnu jälle keldren tooli pääl ja kudanu sukka, must peni kõtutanu põrmandal säl jalgu lin. Tolle mehele visanu kah tul'itsit Ütsi kolm kord särgi siilu pääle, eši ütelnu: «Ära sa ust kinni toogaku! Ära sa ust kinni toogaku! Pias^sa meelen, ära sa ust kinni toogaku!» Kolm kord kirlnitänü. Aga mehel lännu mee­lest ära, toogana usse kinni. Naštõrahvas õeganu täkast timäle: «Nii pimmes jäägu sina, kui sa minu jätit siia pimeda katte.»

Peräst tu miiss esäle kõnelnu: «Jah, rikkas saije küll, aga pimedas jäije. Tiiä'' kas tolle peräst noheldi, et minul ol'le endal kiiki külländ ja lätsi kah toda saaki saama, mis Mudsu esä sai.»

31 l a ia l i ; M «leekima», tulise kiiruga jooksma

754

PUBLIKATSIOONE JA MATERJALE

M. Veske teostamata ja teostatud kavatsustest

Materjale Leningradi arhiividest (VI)

Leningradi Riiklikus Ajaloo Keskarhiivis säilib dokumente, mis võimaldavad märksa laiemat sissevaadet M. Veske katsetesse alustada ajakirjanduslikku tööd.

M. Veske ajakirja «Oma Maa» tähtsus eesti-vene kirjanduslike suhete ajaloos on teada. Ent juba enne selle ajakirja asutamist, 1881. a., tegi ta katset Tiakata välja andma ajalehte «Teaduse Tooja». Avaldame selle kohta dokumente LRAKA materjalidest (F 776, nim. 12, 1881. a., s.-ü. 27).

17. I 1881 on M. Veske saatnud Trükiasjade Peavalitsusele järgmise palvekirja (l. 1 ja pöördel):

Iga aastaga suureneb eesti rahva hulgas, kes kõige kõrgema kaitsja hooldusel 4)n nii materiaalsest kui ka vaimsest küljest paremasse olukorda seatud, vajadus perioodiliste väljaannete kaudu lähemalt tutvuda aladega, mis puudutavad peaasja­likult põllutööd, kogukonnahaldust (Gemeindeverwaltung) j a kooliküsimusi.

Võrdselt sellega on viimastel aastatel kõikjalt rahva seast hakanud kuulduma soovi lähemalt tutvuda vene eluga.

Eesti keeles olemasolevad perioodilised väljaanded ei rahulda neid nõudmisi mitte täiesti — nagu ma selles olen jõudnud veenduda teaduslike matkade [экскурсий] jooksul, mida olen mõõda Eestit korduvalt teinud. Nendel matkadel, mis on toime pandud Tartu ülikooli kuluga, lähemalt tundma õppinud rahva tänapäevavajadusi, •on mul tärganud soov anda Tartu linnas välja eestikeelset nädalalehte alljärgneva programmiga:

I. Põllutöö, majapidamine (kodumajandus), kogukonnahaldus, kooliküsimus. II. Kirjandus, peaasjalikult eesti ja vene; Vene impeeriumi maad ja rahvad;

teated Vene ajaloost; keeleteadus. III. Kohalikud sündmused; väljavõtted «Pravitelstvennõi Vesinikust» ja kuber-

manguteatajaist. IV. Lühike ülevaade kõige tähelepandavamatest sündmustest välismaal. V. Kaubandus ja tööstus. Telegrammid. VI. Kuulutused. Seepärast mina, allakirjutanu, pöördun Trükiasjade Peavalitsuse poole kotge

alandlikuma palvega anda mulle kontsessioon tähendatud programmiga eestikeelse nädalalehe „Teaduse Tooja" («Vestnik Znanija») väljaandmiseks ja toimetamiseks.

Õuenõunik dr. Mihhail Veske, Keiserliku Tartu Ülikooli eesti keele lektor

M Veske aga oli unustanud tellimishinna märkimata ega lisanud ka tempel-marki 21 I 1881 saatis Trükiasjade Peavalitsus talle vastava järelepärimise nr. 424 (1 2) Selle peale tuli M. Veskelt 27. I 1881 vastus, milles oli margitud «Teaduse Tooja» tellimishind: aastaks postiga 2 rbl. hõbedat, pooleks aastaks postiga 1 rbl. 25 кор., Tartus ilma postita aastaks 1 rbl. 50 кор., Tartus veerandaastaks 50 kop. 60-kopikaline tempelmark oli lisatud (1.3). . . . . . . ... .

22 I 1881 pöördus Trükiasjade Peavalitsus tavapärase järelepärimisega poutsei-departemangu (nr. 448), Liivimaa kuberneri (nr. 449) ja Tartu õpperingkonna kuraa­tori (nr. 450) poole (1. 4—5). Juba 31. I 1881 vastas politseidepartemang konfident­siaalse vahekirjaga nr. 746 (1. 6 ja pöördel):

Trükiasjade Peavalitsusele

Trükiasjade Peavalitsuse s. a. 22. jaanuari vahekirja nr. 448 peäle on Riiklikul Politseidepartemangul au teatada, et tema käsutuses ei ole mingeid kompromiteeri­vaid andmeid, mis võiksid takistada Tartu ülikooli eesti keele lektorile õuenõunik Mihhail Veskele lubamast Tartus tema toimetusel välja anda eestikeelset nädalalehte pealkirjaga „Teaduse Tooja" («Vestnik Znanija»).

Direktor parun Velio

755

Teistsugune oli Tartu õpperingkonna kuraatori konfidentsiaalne vastus nr 483 18. II 1881 (1. 7 ja pöördel):

Trüklasjade Peavalitsusele S. a. 22. jaanuari vahekirja nr. 450 peale on mul au Trüklasjade Peavalitsusele

teatada, et ma ei pea sobivaks lubada õuenõunik Veskel Tartus eestikeelset ajalehte välja anda. Rääkimata sellest, et kavatsetava ajalehe „Teaduse Tooja" («Vestnik Zna-nija») programm on esitatud kujul kokku seatud väga ebamäärastest väljenditest^ nii et ajalehe tulevase suuna üle on väga raske otsustada, paneb juba see asjaolu, et hr. Veske peab Tartu ülikoolis lektoriametit, kartma, et ülikooli üliõpilased tõm­matakse selle ajalehe lugemisega osa võtma kohalikest poliitilist laadi küsimustest; nendest aga on Tartu ülikooli üliõpilased siiamaani eemale hoidunud, millest suurel määral on tingitud rahu ja korra püsimine nende hulgas.

Kuraator senaator parun Stackelberg

Liivimaa kuberner vastab konfidentsiaalse vahekirjaga nr. 1726 24. II 1881 (1. 8 ja pöördel):

Trüklasjade Peavalitsusele S. a. 22. jaanuari vahekirja nr. 449 peale, mis puudutab Tartu ülikooli eesti keele-

lektori õuenõunik Mihhail Veske taotlust lubada tal Tartu linnas tema toimetusel välja anda eestikeelset nädalalehte pealkirjaga „Teaduse Tooja", on mul au Trüklasjade Peavalitsusele teatada, et Tartu politseiülema ettekande järgi on Mihhail Veske kõlbe­lises mõttes laitmatu ülespidamisega ja ei ärata Liivimaa kubermangu sandarmi-valitsuse ülema arvamisel oma poliitilise ustavuse poolest vähimatki kahtlust.

Selle põhjal ja arvesse võttes, et peaasjalikult on tähendatud ajalehe eesmär­giks levitada eestlaste seas tulusaid ja õpetlikke teadmisi põllutöö, kirjanduse ja aja­loo osas, ei leia hr. Veske käesoleva taotluse rahuldamine minu poolt takistust.

Kuberner parun Uexküll {von Güldenbandt]

Trükiasjade Peavalitsuse eitav otsus nr. 2496 kannab daatumit 19. VI 1881 ja kõlab järgmiselt (1. 9):

Käesolevaga teatab Trükiasjade Peavalitsus Tartu ülikooli eesti keele lektorile õuenõunik Mihhail Veskele, elukoht Tartus, esitatud palvekirja peale, et tema taotlus lubada tal Tartu linnas tema toimetusel välja anda eestikeelset nädalalehte „Teaduse Tooja" on tunnistatud rahuldamisele mittekuuluvaks.

Veskele aga olid keeldumise põhjused teadmata ja 20. VIII 1881 saatis ta Trüki­asjade Peavalitsusele uue palvekirja. Selle tekst ja «Teaduse Tooja» programm (1. 10 ja pöördel) ei erine varem esitatust. Palvekirja äärele on arvatavasti Trükiasjade Peavalitsuse ülem teinud märkuse: «Muretseda andmed. Oodata Mjassojedovi' taga­situlekut.» Selle järele kohe: «Teatada, et luba ei antud.»

29. XII 1881 teatati M. Veskele kirjaga nr. 5504, et ka tema teine taotlus on: tagasi lükatud (1. 11).

Kuid M. Veske ei loobu oma kavatsusest nii kergesti. Pärast C. R. Jakobsoni surma teeb ta katset saada «Sakala» toimetajaks. Materjalid selle kohta leiduvad LRAKA-s (F 776, nim. 6, 1877. a„ s.-ü. 301).

«Sakala» läks pärimisõiguse alusel С R. Jakobsoni lese Julie Jakobsoni kätte. Septembris 1882 pöördus J. Jakobsoni volinik Trükiasjade Peavalitsuse poole palvega kinnitada ajutise toimetaja Jakob Kõrvi asemele «Sakala» toimetajaks M. Veske (1. 103). Palvekirjale on lisatud M. Veske lakooniline nõusolek (saksa keeles) «Sa­kala» toimetamine enda peäle võtta (1. 104).

Nagu ikka, saadeti järelepärimised politseidepartemangule (nr. 4390), Liivimaa kubernerile (nr. 4391) ja Tartu õpperingkonna kuraatorile (nr. 4392) kõik 9 X 1882 Pol.tseidepartemangu direktorilt Plevelt (14. XI 1882, nr. 1739) ja Liivimaa kuber-' nenlt (27. XI 1882, nr. 476) saabusid jaatavad vastused (1. 108—109) Kuid Tartu õpperingkonna kuraator Stackelberg oli jällegi vastu. 14. X 1882 teatab ta konfi­dentsiaalses vahekirjas nr. 3483 Trükiasjade Peavalitsusele oma eitava seisukoha

Trükiasjade Peavalitsusele S. a. 9. oktoobri vahekirja nr. 4392 peale on mul au Trükiasjade Peavalitsusele

teatada, et ma ei pea sobivaks lubada Tartu ülikooli lektoril õuenõunik Mihhail Veskel ajalehe „Sakala" toimetaja-väljaandja kohustusi enda peale võtta. Rääki-

' M j a s s o j e d o v - Siseministeeriumi ametnik, kes saadeti 1881 a Balti kubermangudesse eriülesandega tundma õppida siinset olukorda.

756

mata sellest, et „Sakala" programmi ei ole saadetud, mille tõttu ei saa otsustada ajalehe tulevase suuna üle, paneb juba see asjaolu, et hr. V-eske peab Tartu ülikoo­lis lektoriametit, kartma, et ülikooli üliõpilased tõmmatakse selle ajalehe lugemisega osa võtma kohalikest poliitilist laadi küsimustest; nendest aga on Tartu ülikooli üli­õpilased siiamaani eemale hoidunud, millest suurel määral on tingitud rahu ja korra püsimine nende hulgas.

Kuraator senaator parun Stackelberg

Ja jälle tuli keelduv otsus. 4. XII 1882. nr. 5489 (1. 110 ja pöördel):

Eesti ajalehe „Sakala" väljaandja lese volinik Aleksander Thomson taotleb, et selle ajalehe toimetaja ametisse kinnitataks Tartu ülikooli lektor Mihhail Veske, mil­leks viimane on avaldanud oma nõusolekut.

Tartu õpperingkonna kuraator on teatanud, et ta ei pea sobivaks lubada hr. Ves­kel ajalehe „Sakala" toimetaja kohustusi enda peale võtta, sest ta peab Tartu ülikoolis lektoriametit ja sellepärast võivad üliõpilased tema kui ühe oma õppejõu poolt toime­tatava väljaande lugemisega saada tõmmatud osa võtma kohalikest poliitilist laa,di küsimustest, mis ei ole mingil juhtumil soovitav.

Hr. kuraatori ülemaltoodud ebasoodsat vastust silmas pidades arvab Trükiasjade Peavalitsus hr. Thomsoni käesoleva taotluse tagasi lükata, mida mul on au esitada Teie Hiilguse heaksarvamiseks.

Trükiasjade Peavalitsuse ülema eest N. Varadinov

Dokumendi servale on kirjutatud resolutsioon: «Nõus. 4. detsembril. Krahv Tols­toi.» Selle resolutsiooni põhjal teatas Trükiasjade Peavalitsus 7. XII 1882 (nr. 5527) A. Thomsonile tema palve tagasilükkamisest (1. 111).

Alles 1884. a. sai M. Veske loa asutada ajakiri «Oma Maa». Dokumendid selle kohta on ühises toimikus «Teaduse Tooja» dokumentidega (vt. eespool).

M. Veske palvekiri 2. XII 1883 (1. 12 ja pöördel):

Trükiasjade Peavalitsusele Tartu ülikooli lektori

Mihhail Petrovitš Veske palve

Mina, allakirjutanu, pöördun Trükiasjade Peavalitsuse poole palvega lubada mul omal vastutusel välja anda ja toimetada igakuulist eestikeelset üldteadusliku ja belletristliku sisuga väljaannet pealkirjaga „Oma Maa" («Rodnaja Zemlja») järgmise programmiga: ,

I. Üldarusaadavad artiklid Venemaa geograafia, etnograafia ja ajaloo kohta. II. Kirjutised kirjanduse ja keele kohta. III Väljapaistvate vene kirjanike teoste eestikeelsed tõlked. IV. Eesti rahvalaulud, luuletused, muistendid, muinaslood ja algupärased jutud. V Põllumajandusest, statistikast, kaubandusest. VI. Üldarusaadavad eetilise, psühholoogilise ja pedagoogilise sisuga artiklid. VII. Mitmesugust: pisiteated leiutuste, avastuste jms. kohta. VIII. Kuulutused. IX. Illustratsioonid.

„Oma Maa" ühe numbri maht on vähemalt 2—3 ' trükipoognat. Tellimishind aas­taks 3 rubla, pooleks aastaks 1 rbl. 75 kop., veerandaastaks 1 rbl.

Ühtlasi on mul au paluda Trükiasjade Peavalitsuselt korraldust, et „Oma Maad1

tscnseeritaks Tallinnas. , . . . , , ы Keiserliku Tartu Ülikooli eesti keele lektor

õuenõunik Mihhail Veske Aadress: Emajõe uulits nr. 2, Rassi maja.

Jällegi tehti tavapärased järelepärimised (11. XII 1883) politseidepartemangule <nr 4715), Liivimaa kubernerile (nr. 4716) ja Tartu õpperingkonna kuraatorile (nr 4717- toimikus 1. 13—14 ja pöördel). Seekord vastasid jaatavalt kõik kolm — niihästi Tartu õpperingkonna kuraator M. Kapustin (15. XII 1883, nr. 285; 1 15), politseidepartemang (29. XII 1883, nr. 1960; 1. 16 ja pöördel) kui ka Liivimaa kuber­ner (24 I 1884, nr. 882; 1. 25 ja pöördel). Aga juba enne Liivimaa kuberneri vas­tuse saabumist tegi Trükiasjade Peavalitsus otsuse M. Veske taotlus rahuldada, nagu selgub vahekirjast nr. 269 14. I 1884, millele siseminister on kirjutanud resolutsiooni: «Nõus» (1. 17 ja pöördel).

Kohalikud võimud ei jätnud M. Vesket rahule isegi pärast surma. Ajalehes «Revelski Gorodskoi Listok» (27. X 1890, nr. 165) ilmus artikkel «Kuidas Tartus

757

vene ülikooli professorit maetakse», mis tõi päevavalgele huvitavaid üksikasju M. Veske matuste kohta. Artikli autor V. К ski loetleb matustest osavõtjaid ja lisab: «Kahjuks ei austanud hr. Tartu politseimeister matuseid oma osavõtuga.» Siinkohal on tehtud joonealune märkus: «Kohalikud võimud ei tundnud kadunud Veske vastu kunagi poolehoidu. Meenutagem vaid seda kurvastavat fakti, et kui mõne aasta eest hakkasid Tartus peaaegu igal ööl puhkema tulekahjud ja selgus hulk süütamisjuhtumeid, siis süüdistati viimastes eesti parteid ja selle lugupeetud juhti M. Vesket. Seejärel saadi üks süütaja kätte — see oli „Fraternitas Rigensis'e" korporant keegi Schwarz. V. K. — On arusaadav, et politseimeistril, sellesama „Frat. Rig." vilist­lasel, polnud kuigi meelepärane oma korporatsioonikaaslast säärase kuriteo toimepane­mises paljastada. Lähemal ajal saame enda kasutusse selle asja kohta huvitava materjali. «Rev. Gor. List.» toimetus.»

Selle artikli avaldas eesti keeles ka «Valgus» (31. X 1890, nr. 45), kuid ette­vaatlik J. Kõrv ei julenud politseimeistrit otseselt mainida.

Tartu politseimeister tundis end loost väga puudutatud olevat ja esitas kaks raportit Liivimaa kubernerile, kes saatis omakorda kaks kaebust Trükiasjade Pea­valitsusele, leides, et «Revelski Gorodskoi Listok» on ametivõime rahva silmis diskre­diteerinud.

Avaldame Liivimaa kuberneri teise ettekande Trükiasjade Peavalitsuse ülemale J. Feoktistovile (1. XII 1890), mis leidub: F 776, nim. 12, s.-ü. 89. Ettekanne sisal­dab ka Tartu politseimeistri E. Rasti raporti. Kuberner kirjutab (1. 42 ja pöördel):

Lisaks oma eelmisele kirjale, mis käis selle kohta, et «Revelski Listok» avaldas Tartu politseimeistrit solvava artikli, on mul käesolevaga au esitada Tartu politsei­meistri kaks raportit nr. 445 25. ja 27. novembrist. Teise raporti lisast suvatseb Teie-Ekstsellents ära näha, et politseimeistrit solvav artikkel trükiti ümber ka «Valgu­ses» — eesti ajalehes, mis on määratud ainult rahvale ja on Tartu elanike hulgas võrdlemisi levinud. Kui riigiametnike autoriteeti elanikkonna alamate klasside silmis nõnda avalikult õõnestatakse, muutub politsei olukord täiesti võimatuks. Seepärast pidasingi vajalikuks esitada Teie Ekstsellentsile niihästi ses asjas peetud kirjavahe­tuse kui ka ajalehe «Valgus» numbri.

Tartu politseimeistri raportist Liivimaa kubernerile 25. XI 1890 selgub M. Veske matuste kohta täiesti tundmatuid asjaolusid (1. 43 ja pöördel, 44):

Olles oma teenistuslikus tegevuses puudutatud Tallinna linnas ilmuva ajalehe-«Revelski Listok» 165. numbris avaldatud artiklist «Kuidas Tartus vene ülikooli pro­fessorit maetakse», on mul au esitada tähendatud number Teie Ekstsellentsi heaks­arvamiseks, kusjuures ma ei saa lisamata jätta, et ülemalnimetatud artiklis öeldu on minu suhtes seda enam ebaõiglane järgmiste andmete tõttu:

1) Ma ei pidanud dr. Vesket ühiskondlikus mõttes üldse nii tähtsaks isikuks, et politsei esindaja viibimine tema matustel oleks vajalik olnud, kuid ma läksin, küll hiljem, sest dr. Veske matmise päeval oli uue politseimaja sisseõnnistamine, tema matustele mitte sellepärast, et sain kutse, vaid et ta oli mu hea tuttav, kellega mut isiklikult oli kunagi omaaegse Liivimaa kuberneri hr. parun Uexkülli ülesandel palju asjaajamist, samuti ka sellepärast, et võisin oodata sel puhul suurt rahvakogune­mist (tuli kokku Ugi 3000 inimest), ehkki matused ei toimunud minule usaldatud rajoonis.

2) 1882. ja 1883. aastal Tartu linnas toimepandud paljudes süütamistes süüdi oleva isiku, korporatsiooni „Fraternitas Rigensis" üliõpilase Schwarzi kinnipüüdmist julgen pidada oma teeneks ja mind tunnistati selle asja juurdlemise eest tolleaegse Liivimaa kuberneri hr. Sevitši tänu vääriliseks.

Võib-olla on niisuguse tendentsliku sõnumi põhjuseks see asjaolu, et kadunud dr. Veske matuste korraldajad, kellest erilise energiaga paistis silma siinse era­gümnaasiumi direktor Hugo Treffner, päritolult eestlane, palusid minult kaks päeva enne matuseid, et ma lubaksin kanda dr. Veske surnukeha vaksalist kalmistu kabe­lisse tõrvikutega, mille arvu nad ei osanud ütelda, kuid pidasid võimalikuks, et popu­laarsuse tõttu, mis kadunul oli, saab neid olema 500 ümber või rohkem, kusjuures avaldati veel soovi, et õhtune leinarongkäik läheks mööda mitmetest majadest, kus kadunud dr. Veske oli Tartus tegutsenud, nagu ülikoolist, seminarist ja Eesti Kirja­meeste Seltsist, s. o. liiguks ühest linna äärest teise, tehes just Unna keskel sik-sakke, kus on kõige kitsamad tänavad väikeste põiktänavatega, — millise taotluse peale ma selgitasin, et minu arvates jätkub sellest, kui on 200 tõrvikut ja kui dr. Veske surnukeha kantakse mööda ühest majast, kus ta on tegutsenud.

Järgneb Tartu politseimeistri E. Rasti kiri Trükiasjade Peavalitsuse ülemale (27. XI 1892), mis pakub vähem huvi.

S. 1SSAKOV

758

RAAMATUTE KESKEL

«LUULE, SEE EI TULE TUULEST»

Paul-Eerik Rummo. Lumevalgus... lumepimedus. — Enn Vetemaa. Lumesõda. ««Loomingu» Raamatukogu» 1966, nr. 22/23. 96 lk. Hind 20 kop.

Kirjandusteaduslike terminite sisu so­liidne määramatus võimaldab (õigustab) kirjandusteoste suvalist, omaalgatuslikku analüüsi. Allpool käsitatakse mõistet poeesia kirjanduse liigina (kõrvuti proosa ja dramaatikaga), mõistet lüürika poeesia alaliigina (kõrvuti eepika ja lüroeepika-ga), mõistet luule aga tähenduses, mille sõnastas Anna Haava oma laulus «Ei tule luule tuulest», — autori elamus-tena ja tõdedena, mille väljaütlemise aluseks on sisemine sund. Luule vaatlus-materjal on niisiis väike, mõnevõrra sub­jektiivne osa poeesiast, peamiselt lüüri­kast. Siit eralduvad veelgi ühelt poolt naiivsed keskendava tundeta, pildita, mõt­teta värsid, teiselt poolt raskemini eritle-tavad mõistuslikud konstruktsioonid, mõt-tekombinatsioonid, kuivõrd need püüavad olla autori lüüriliseks eneseväljenduseks.

Püüdes mõistesse luule mahutada seda ühist, emotsionaalset ja ratsionaalset, mis jääb järele lüürikast nii traditsioonilise värsi kui ka vabavärsi lugemisel, selgub taas, et luulet on raske iseloomustada: ta on tajutav.

Luule kirjutamiseks ei pea teoreetilised teadmised olema suured, samuti on tuhan­deid eeskujusid omalt maalt ja laiast maailmast. Aga luuletus ei ole luule siis, kui tema aluseks on üksnes teooria või kuskilt saadud virgutus. Läbitundmata, läbielamata luulet ei ole. Kombineeritud eneseavaldused, värsivormis ideederead, ridadeks hakitud tarkuseannused lõpeta­vad luule ega saa olla lüürika olevikuks, ei ka tulevikuks.

Luule ja luuletuste vahekord muutub probleemiks Enn Vetemaa ja Paul-Eerik Rummo kaksikkogu puhul. Autoreil on ühi­seid vigu: mõttesegasust, kahvatut teema-leidu. Samal ajal nende ühtviisi küsiv elujälgimine, reibas jaatus eituse kaudu, luulevormi otsimine ja leiud ühendavad nad kergesti ühiste juhul on nad aga luuletajanatuurid.

Pole hea võtta halbadeks näideteks,

kaante vahele. Igal täiesti vastandlikud

uuletusest üksikridu kontekstis on mõt­

ted tavaliselt juhitud soodsamalt. Kuid luulevõõrad ja realismita on E. Vetemaa võrdlused nagu «hing oli paistetanud

nagu ige»; «meie kasvamine sinu rinnal / oli sama raske kui lutika kasvamine / meie rinnal» . . . Perverssusena tundub, kili autor tervest buketist lõhnadest märgib «pori kopituslõhna / ja selle uppunud koera lõhna, / kelle koht oli eile / kui sinine trumm». Ei rahulda luuletus «Skert­so kuulõhnast» tervikuna. Tema suure-täheline järeldus ei ole isegi mitte vai­mukas. See «tore ja kõditav mõte» ei tu­lene luuletusest, et tulene ka E. Vetemaa kainest positsioonist, ta muudab naiivse­võitu poseerimiseks potentsiaalselt sisuka kujundi. Küsitav on luuletuste «Aumärgid rinnas pigimütsid peas» ja «Eluveetooja Ivanuška» satiiri suunatus. Võimalik, et kujundid on «lihtsa lugeja» jaoks liiga spetsialiseeritud.

Tunduvalt selgemate luuletuste, nagu «Pseudopastoraal», «Vana märkmikuleht». «Luuleteos hariduse kasust», «Kraanasid meelitama» puhul tekib aga küsimus: mil­leks need on kirjutatud? Puudub poeeti­lisus, puudub üldse väljendus, mis õigus­taks nii kulunud või juhuslike episoodide ümber sõnade seadmist või koguni ilmset mõtte vajakajäämisi Ja kui ka E. Vete­maal oli meeldiv septembripäikeses vaa­data oma kunagist päevakava, ei tee see lugejat rikkamaks (peale Räätsa telefoni­numbri), meeleolu ei jõua autorist edasi. Oma päikeseülisluses mõistab E. Vete­maa õige mitmed pahed sobimatuks oma sõbrale (laiskus, uhkus, hoolimatus väi­keste suhtes ja oma vigade suhtes). On võimatu rünnata selliste luuletuste idee-list_kavatsust, sest sageli pole see kõige ebaonnestunum. Neis luuletustes ainult ei ole luulet.

E. Vetemaa üksikluuletuste juures häi­rib mõnigi kord see, et lugejani ei kandu armastust ega sisemist austust kujuta­tava vastu. See ilmneb mitte niivõrd luu­letustest tervikuna kui juhuslikest (kohati autori poolt põhjendatudki) kujunditest. Nii või teisiti, aga p ü ü d a « v a s ­t i k u k s m õ e l d a » armastatut •— see on võigas. Kõlab, nagu võiks tundeid seada ja suunata äärmiselt rumalasti: «sa oled kõige suurem asi armastamiseks / mis meil parajasti / käepärast on» («Maa­kera»). Ei haara kaasa kiretu ja rahulik

759

faktide esitamine, ei haara ka lootusetult kaine ning ebapoeetiline kombineerimine («Isemajandav komponist», «Katkend poeemist «Teele»», «Valin endale sõbraks Päikese»). E. Vetemaal on arukaid kom­binatsioone («Lotendavad sukad ja oha-tand suu / on Hommikul»; «mõtleme lin­dude peale külmas öötaevas / mustsinises luuletaevas / kõrgel korstnate kohal / Neil lindudel on nii krõnksus varbad / külmad ja kurvad»), kuid ta paralleelid on mõis­tuslikud, isegi otsitult targad («Entomo-loogiline_», «Botaaniline», «Kulinaarne»). Tema võrdlus vajub sageli võõrastavaks (ema — ahi, lõpmatus — suhkrukringel). Üldpildilt selge ja meeldiv «Kiikhobuse-juhiload» lahendub loppstroofis koomikaks ning mulje kaob.

Võib-olla on eelöeldus ometi E. Vete­maa omapära, mitte aga kõrvalekaldu­mine toe ja kunsti tajutavaist seadustest? Eitavat vastust aitab kujundada «Lume­sõja» juhtluuletus. Puudub lähenemise ühine alus, programm on segavalt sõna­mänguline («Aga kui mul aega üle jääb / Mõõdan ma ära muusika ümbermõõdu / Tutvun isiklikult seltsimees Kuuga / Hak­kan ülaseklassikuks!»). Vahelduv realism ja kujutlus, võimalik ja võimatu on k u n s t i s nauditav. E. Vetemaa avaluu­letus ei ole jõudnud kunsti tasemele. See •on kerge juhuslike mõtete kokkumängi-mine. Selgust ei tule kuni luuletuskogu lõpuni. E. Vetemaa näeb nõrku kohti ja teravmeelitseb nende juures, kuid see mõ­jub intelligentliku kõiketeadmise ning sü-venematusena. Varjatud satiir pöördub tihti autori enese vastu, olemata ometi eneseiroonia. Vahest ei ole E. Vetemaal endalgi selge, mida ta elult vajab, mida tahab ise teha. Küll ignoreerib ta aegu­nut, kuid ei too uut ellusuhtumist oma luuletustesse.

Nii tajub lugeja, et püsimatus ei ole onn, kui luuletajale ei jää aega järele­mõtlemiseks, inimesele aega süvenemiseks Teadmised ei ole tarkus, kui nad ei seostu uuteks ühenditeks loova mõtte kaasabil. Botaanika, muusika, tehnika on väärtused omaette ja üksteist täiendades, ent kui nad on ainuüksi termini technici, ei jõua nad luulesse — on vaja poeetilist ümber­mõtestamist.

Kord viitab E. Vetemaa Brechtile . . . Tahaksin meenutada, et Brechti m õ t e tungib igasse värssi, olles ü h e a e g s e l t idee, tunne ja püt. Brechti mõte ei kaota pinget, ta lõpetab luuletuse terviklikult, ühesena.

E. Vetemaalgi on ühes laadis lõpuni viidud luuletusi, mis on ometi pigem kir­jeldused kui kujutlused. Nende mõtesta­mises on Vetemaa suutnud tervikust üle -olla («Õhtu suures linnas», «Mida mulle rääkis...», «Naer»), Avastusteks oma­moodi on ka publitsistlik «Traktaat rahu ülevusest», luuletused «Nagu sel puhul kombeks» ja «Gnothi seauton» I—II. On põhjust pidada E. Vetemaad andekaks,

vaimukaks satiirikuks (ka värsivormis), tema «Lumesõja» põhiossa aga suhtuda skeptiliselt.

P.-E. Rummolt ei ole selles luuletus­kogus uudiseid. Parimad luuletused on peaaegu kõik varem ilmunud. «Lumeval­gus — lumepimedus» tervikuna jõudis kuulajate kõrvu (koos autori interpretat-sioonilisaga) Tartu kirjanduspäevadel. P.-E. Rummo tugevus on poeetilistes, väga sisukates ja kõnekates kujundites («vihmad mind on armastanud järjest», «lumevalgus äärelinna puiesteel», «par-kund keele maitse üha suus», «olla maas­tik»), kus oluline ei ole ehk sõnasõnaline tähendus, vaid elamus, mille lugeja leiab luuletusest tervikuna. P.-E. Rummol on olemas põhikujund, millest hargneb kont­sentreeritud sisendav pilt, avades, rõhu­tades ja lähendades autori mõtet. On häid paralleele (kellad ja inimesed, «piin-ja-rõõm»), kõrvutamisi («Liiv ei kalgistu, lill ei lipitse»), mõtteid, mis on dialekti­lised ega lähe «spiraali mööda t a g a s i » , nagu seda rohkesti tunda saab meie autoritega kaasa mõeldes. Küllap on tõsi, et «ööd seda lühikestki / on ainsa ööga / taibata raske», küllap on mõtlejal vaja otsida ja otsijal mõtelda. On usku sõna­desse: «Nüüd jälle alatasa mõtlen . . . . ala ja tasa maas t . . . . silmadest.. . .» P.-E. Rummo värssides on tõelist, ole­masolevat armastust, harmoonilist, auto­rist lahutamatut suhtumist inimestesse (seda ka lähedastesse inimestesse!), loo­dusesse ja maasse. P.-E. Rummo on E. Vetemaast tugevam põhilises. Tema luule­tused on luule.

Seda enam kahju on, kui ei suuda tabada mõtet ega kaasa minna autoriga («Vana ja väga kulunud filmifragment», «Väikese linna kohvikumuusikat»). Uks kummast, kas vääratab lugeja, pidades seda snobismiks poeesias, või kaldub autor ära luulest. Nii on P.-E. Rummo vead teised: kujundiküllus ja, arvan küll, autorigi jaoks olemasolev kujundi taba­matus. Ka ulatuslikum vormieksperiment viib ajuti mõttekäigu ebaloomulikule ta-gantsundimisele.

Poeesiast vajab lugeja kõige enam luu­let (sõna kitsas tähenduses), vajab värs­ket, iseloomulikku kujundit ja autori mõ­tet, mis tooks sõnadesse üldinimliku ja oleks targem ning sügavam argipäeva­sest. Luuletaja loomingut terve värsikogu ulatuses jälgides nõuab lugeja autorilt kas voi alateadlikult kindlat lähtealust, autoripositsiooni. See annab ebamäärase-givõimaluse mõista luuletuste kujundeid, mõttekäike ja ideid. On ebaõige ja naiiv­ne väita, nagu seda suusõnal tihti te­hakse, et tänaseid noori autoreid võib arusaamisega lugeda vaid neid isiklikult tundes. Luule kõneleb ideede ja kujun­dite kaudu. Kui ta seda ei suuda, siis ei ole tal väärtust, ta ei leia lugejaid ega meelespidamist, tema juurde ei pöörduta kunagi tagasi.

760

Muidugi on olemas ka luuletusi, mis on n.-ö. programmluule: üldtuntud ja -vajalikud ideed on meistrikäega luule­vormi seatud. Ja ikkagi ainult seatud, kui idee ei helise autoris eneses luulena, vaid ainult väljendatakse luuletuse kujul. Kus­kilt siit tuleb vahe A. Sanga («Võileib suudlusega») ja J. Krossi (enne «Kivist viiuleid»), mingil kombel B. Brechti ja Johannes R. Becheri vahele. Niisugune on vahe ka P.-E. Rummo ja E. Vetemaa va­hel. Luulevorm ei sünnita luulet, idee ei asenda kujundit.

Nii koonduvad küsimused luulest lõ­puks küsimusse kujundist, esmalt kujun­dist kui luule algelemendist, siis luule­tuse kui terviku kujundilisusest ja kujun-datusest. Kui autor suudab anda lugejale tervikliku elamuse ja mõtte, siis on ta oma eesmärgi saavutanud. Kahtlemata on kujundi käsitamine subjektiivne ja sõltub nii lugeja kirjanduslikest kui ka elukoge­mustest. Kuid lugejad arenevad, igaüks

OODATUD JA OMETI OOTAMATU

Meie sõjajärgsete aastate suurim ro­maan on lõpetatud. «Tuuline rand» on valmis, Aadu Hint on oma suure töö tei­nud, kirjastuski kõigi nelja osa välja­andmisega hakkama saanud. Täiesti kin­del on see, et «Tuuline rand» tervikuna on teos, mis jääb meie kirjanduslukku väga kauaks, annab ainet uurimiseks, aru­tamiseks ja üldistamiseks mitmest aspek­tist nii ajaloolastele kui ka kirjandus­teadlastele. Juba «Tuulise ranna» III osa puhul käinud vaidlused näitasid, et üksi­kute köidete võrdlev analüüs võib palju huvitavat lisada meie sotsialistliku rea­lismi romaani teooriasse, rikastada seda arvestatavate seisukohtadega.

Kui me ainult ise jälle liiga hasarti ei läheks ja asjaliku ana­lüüsi asemel as ial uid sõnasõdasid ei korraldaks! Et kõik meie loo­tustandvamad mõttevahetused siis­ki lõpuks nä nukralt liiva jookse­vad, on kõigepealt meie algelise poleemikakultuuri ja mitte millegi muu tunnus. Me ei oska vaiel­da — peamiselt sellepärast, et me ei oska või ei taha oponenti ära kuulata ega mõelda selle üle, mida ta õieti väidab. Pigemini tundub kirjanduslikes vaidlustes asi sageli sedapidi olevat, et vaadatakse ära ainult kirjutise pealkiri ja autor, ning kui on selge, et viimase arva­mus tõenäoliselt ei vasta selle pealkirjavaataja maitsele, torma-

eraldi ja kõik koos. Luuletajale jääb üles­anne olla targem, selgem ja emotsionaal­sem üldinimlike ideede või tunnete sõnas­tamisel. Ta ei tohi keelereegleid mitte tunda, ei tohi kloppida sõnavahtu, ei tohi unustada, et l u u l e t ei s a a t e h a . Teha saab vaid värsse. Kuid l u u l e t e h ­n i k a t peab valdama vabalt, nagu va­balt käsitsetakse sulepead. Alles siis sün­nib ideest, tundest, nähtust ja kogetust kujundite kaudu hea luule.

Teada on, et kõrvalt kõnelda on ker­gem kui ise teha .. . Ometi näib, et just andekatelt on õigus nõuda. On õigus nõuda, et E. Vetemaa ei esitaks luuletusi, mis on juhuslik paberitäide, ilma kandva mõtteta, ilma luuletundeta. On õigus nõuda, et P.-E. Rummo oleks ettevaatli­kum sõnadega eksperimenteerimisel. An­destatagu ebakonkreetsus — konkreetne kõnelus kujundist oleks pikk.

L. lher

takse kohe kirjutuslaua äärde, et i anda purustav vastulöök. Vaielgem

siiski ausalt ja asjalikult! Ainult nii võib mõttevahetustest kirjan­duselule kasu tulla. Ühekülgsetest

i purustavatest monoloogidest, olgu i need kui geniaalsed tahes, vaevalt

midagi viljakamat sünnib kui ikka­gi ainult ühe inimese arvamus.

Neli köidet «Tuulist randa» ootavad 1 analüüsijaid, võrdlejaid ja uurijaid. See

on töö, mida ei saa ära_ teha käigu peält 1 ja muu seas, vaid mis nõuab ilmselt tõsist

teaduslikku lähenemist, lugejate suhtumise 1 uurimist, vajab sotsioloogia ja psühho­

loogia abi. Tundub, et selle romaani i puhul ütleks muidu nii taunitud «mulle

meeldib — mulle ei meeldi» uurimine i siiski mõndagi, mitte küll niipalju ro­

maani enda kui just meie kaasaegse lu­geja kohta, tema maitsete ja mojutata-vuse kohta. Kui me tahame oma lugejaid

e tunda (aga nende suunamine ja kasvata-i mine on selleta võimatu), siis on vaja

see võimalus maksimaalselt ära kasuta-e da. я Mida ma nimetan praegusel juhul voi-i maiuseks? Eelkõige seda. et Aadu Hint b on meile andnud romaani, mille üksikud \i köited erinevad väga teravalt oma pohi-a laadilt, kirjutamismaneerilt, ainekäsit­

luselt, ka tundetoonilt. Sealjuures väidak­sin, et nende sotsiaalne kõlajõud, eriti I

e ja III köites, on võrdselt tugev. Jutt ei i- ole materjali haardest, ühiskondliku pal-

Aadu Hint. Tuuline rand IV. Kirjastus «Eesti Raamat Tallinn, 1966. 451 lk. Hind 1 rbl. 10 kop.

-49 Keel ja Kirjandus nr. 12. 1966. 761

jastuse ulatusest — see on kahtlemata kõige laiem romaani I köites —, vaid just sotsiaalsest protestist, ühiskondliku ebaõigluse hukkamõistust. Ma ei arva, et III köite sotsiaalne kandejõud oleks palju nõrgem esimese omast. Tõsi, autori haare jääb siin kitsamaks, ühiskondlikke olusid ja sotsiaalseid vahekordi on kuju­tatud piiratumalt — ainult ühe inimese, Joonas Tihu tragöödia kaudu. Vaatamata sellele, et I ja III osa vahel on suuri erinevusi, on nad ühtlasi väga läheda­sed. Nad otsekui täiendavad teineteist ja moodustavad mingi terviku. Sest kogu kujutamise meisterlikkusest, värvikatest maalingutest ja avarast panoraamist hoo­limata jääb «Tuulise ranna» I osas ometi justkui midagi puudu. Jääb puudu sellest, mida III osa ülikülluses pakub, — nimelt lähedusest inimesele, ühe kangelase saa­tuse sügavamast avamisest, mis terve romaani lugejale lähemale tooks, nii nagu Mare tõttu saab meile väga lähedaseks II köide, intiimsem, soojem ja inimlikum kui kõik ülejäänud. Ent vastandada «Tuu­lise ranna» 1 ja III köidet, nagu seda on tehtud, pole mingit mõtet, veel vähem põhjust on üht teise abil maha tegema hakata.

On ju kriitikas sedagi teha püütud. Sellele vaatamata on mul ikka veel julgust mõnd sõna krii­tika ja kriitikute kaitseks öelda, sest meie roosiliselt õitsevas kir­jandusalas on nendel siiski see kõige ebakindlam koht. Kirjanik on suure vaeva nägija ja lugejate Imetlusobjekt, kirjandusteadlane tunneb end möödunud sajandite kaitse all üpris kindlalt ja lugeja on õnnelik iga ilmunud ilukirjan­dusliku teose üle. Ainult kriitika kallal oma vaimukust proovida loeb igaüks auasjaks. Meenutagem Uno Lahe ütlust «Sirbis ja Vasaras» (14. X 1966, nr. 42): «Peab leiduma liigne annus kahtlast enesekind­lust ja edevust, et üldse teiste loo­mingut kritiseerida.» Peaks olema selge, millises valguses paistavad nood küsitava väärtusega tegela­sed mõnele kirjanikule. Noh, olgu, oletame, et see «kahtlane enese­kindlus ja edevus» kõigil Inimes­tel äkki jäljetult kaob ja kriitikud lakkavad eksisteerimast. Uno Lahe värskeid kogusid ei kiidaks enam keegi! (Või on küduoodid siiski lubatud?) Kas kirjanduselu tervi­kuna sellega midagi võidaks? Kas kõrvalseisja pilk pole mõnigi kord siiski selgem ja laiemalt nägev kui sellel, kes ise äsja oma värske kir-janduskaku valmis on küpsetanud ja selle soojades aurudes kiidukõ-net ootab? Kas lugeja kasvatami­seks on hinnang näiteks sellisele teosele nagu «Õnne jahti» vajalik? Selletaolisi küsimusi võib esitada

lõputult. Kuid kõigi nende esita­miseks ja kõigile vastamiseks pole praegu justkui õige koht. Ainult et selle kaitsekõneta poleks mu sulg iialgi tõusnud, et midagi kirjutada «Tuulise ranna» IV köite kohta.

Millise punkti paneb suurromaanile ta viimane köide?

Kõige lihtsamalt öeldes on see ro­maan Saaremaa külapoisi, Matise poja­poja, Sandri ja Mare poja Edmund Tihu ehk Külasoo Ennu küllalt raskest teest Saaremaalt koolmeistriametisse mand­ril. Jonnaka visadusega käib see trügimine ja võitlus hariduse pärast. Jon­ni jätkub Ennul tõesti — nii õppimises, kirjanikutöös kui ka kõiges muus. Ja veel kord peame au andma Muhu Marele, kes kõik oma lapsed suurtest koolidest läbi koolitab, ohverdades nende pärast oma Külasoo ja olles valmis pahuksisse sat­tuma isegi Sandriga. See on ebainimlik rühkimine, mida Mare päevast päeva näeb, ja see kestab niikaua, kui tal vähe­gi jaksu on. Ent kõik see kulutab. Mare pole IV osa lehekülgedel enam kaugeltki see kräbe ja krapsakas noorik, kellele kunagi ka rannakuningas Tõnis Tihu sil­mad ja mõtted pikemaks ajaks peatuma jäid. Mare tee on loogiline ja mõistetav, kuid ometi nukker. Linnakividele läinud Muhu Mare on veel küll kange ja range, kuid palju on aeg ja uus ümbrus talt ära võtnud. Justkui oleks isegi see usk oma jõusse ja õigusesse, mis Maret kogu aja saatnud on, väiksemaks jäänud. Kui vah­va oli Mare siis, kui Sander teda kar­tis pidalisse jäänud olevat! See oli tugev ja julge Mare, sellise Marega oli õnn ja õigus. Äkki on aga temast saanud üsna tavaline vana naine, kes tõesti oma rõhutatud maanaiselikkusega vahel endale ülearustki tähelepanu tõmbab. Ent nüüdki veel on Marega seotud «Tuulise ranna» parimad leheküljed. Lausa hämmastav on, et üks meeskirjanik sellise täpsuse ja detailsusega suudab kujutada ema tun­deid, kes poega öösel koju ootab, nagu see on IV köites.

Igaüks peab oma tee lõpuni käima, ka Mare. Ja ega vist aita lugeja vaikne protest, et Mare oleks siiski väärikamat surma pälvinud, kui talle romaanis tege­likult osaks sai. Me ei saa isegi seda öelda, et ta suri oma lapse pärast. Ta suri ühe ebardliku mehe pärast, kes nee­tud juhuse tõttu Mare ellu oli sattunud. Kas ma pakun üle, kui ütlen, et sellisel kujul jääb Mare surm kuidagi abituks ja tühiseks? Selle kõrvale kerkib mälus monumentaalne, nagu raiutud episood «Tuulise ranna» I osast: Reedik Tihu surm ja pastor Girgensohni sõit tema juurde jumalaarmu andma. See on vap­per ja uhke surm, mis muudab inimese veel suuremaks. Ei, Marel ei olnud muud võimalust võidelda oma lapse eest kui see, mis ta tegi, olgu siis jutt linnatule-kust või ka sellest, kuidas ta kontserdil

762

välja astus. Aga ikkagi on kirjanik olnud Mare suhtes palju julmem, kui ta oli Reediku või Vanaõue Mihkli või Tõnis Tihu vastu.

Eriti just Tõnis Tihu vastu. Aastate ja köidetega muutub see kunagine kurnaja ja naistekütt järjest sümpaatsemaks ning muhedamaks. Muidugi, me võime küsida, kas on just väga tüüpiline, et siiski kül­lalt rikas mees pärijate eest põgenemi­seks uppumist mängib ning et raha- ja ärimees Tõnis Tihu üldse lõpuks nii sümpaatseks inimeseks osutub. Ega sel­lest faktist vist suuremaid üldistusi teha ei maksaksLent jätamegi nad tegemata ja tunneme Tõnis Tihust lihtsalt rõõmu kui ühest arukast ja mõistlikust mehest, kes kõige rügamise ning ahnitsemise järel lõpuks mõistab, et rahas ja rikkuses pole õnn. Aga kas ei ole Tõnis Tihu muun­dumine siiskika üks jälg laiema sotsiaal­se protesti nõrgenemisest «Tuulise ranna» viimases köites?

Ma kuulen kaalukaid vastuväiteid: «Tuulise ranna» IV köide toob ju Edmund Tihu kooliõpetaja-ameti kaudu küllalt teravalt esile sotsiaalse ülekohtu, näitab detailselt ja tõelise nördimusega Tartu aguleid, paljude laste kisendavalt vilet­said elutingimusi ja rikaste ükskõikset suhtumist nendesse. See kõik on õige. Materjal selle kohta on romaanis kaalu­kas ja uudne ning jätab tõesti masen­dava tunde. Aga vist sellepärast, et Enn nii siiralt usub teeõhtute ja heategevate summade imettegevasse mõjusse, jääb tema sotsiaalsest protestist üsna eba­määrane mulje. Vähemalt autor oleks pidanud suutma Ennust sügavamale vaa­data. Midagi pole parata, Matise poja­pojast päris sellist kanget meest ei saa, nagu oli tema vanaisa, kes pastorit kotti käis ajamas. Kas viib Ennu tee lõpuks kommunistide juurde? Eeldusi ja võimalusi on. Kuid usku sellesse kärbib paralleel Sandri venna saatusest Nõuko­gude Liidus, mille juurde Enn Tihu üsna romaani lopus uuesti tagasi tuleb. See jääb kõlama. Ja lõplik tee jääb tal leid­mata, lahendust Aadu Hint ei näita.

Ma ei arva, et kõik «Tuulise ranna» lugejad minuga nõustuma peaksid. Ent päris ilma subjektiiv­se maitse ja arvamuseta kriitik läbi ei saa, ka allakirjutanu mitte. Näh­tagu selles siis ka ainult ühe krii­tiku subjektiivset seisukohta ja mitte teise või kolmanda või veel rohkemate inimeste ametlikku ar­vamust. Iga kriitik on ju eelkõige oma mõtete ja oma maitsega isik­sus, mitte selle või teise inimese suuvooder. Isegi «Nooruse» Muu-sapoeg pole vist täiel määral kel­legi suuvooder. Sest kuidas saab nä tark mees sellises näidendis nagu A. Alliksaare «Nimetu saar» nii vapustavaid väärtusi leida, nagu leiab Muusapoeg?

Romaani peategelase Enn-Edmundi teostus paneb tõsiselt pead murdma ja mõtlema. Eriti paneb mõtlema kirjanik Aadu Hindi ja Ennu vahekord. Ma ei avasta midagi enneleidmatut, sest samal teemal on terve oma retsensiooni kirju­tanud ka R. Alekõrs «Õhtulehes» (3. IX 1966, nr. 207), pöördudes otseselt kirjaga Ennu poole. Aga vist on siin üks «Tuu­lise ranna» IV osa komplitseeritumaid küsimusi ja seepärast ei saa sellest ometi mööda minna.

Autori, tema biograafia, loomingu ja kangelase vahekord on teema, mille üle on palju arutatud ja vaieldud. Kas võib kirjanik kasutada vahetult ainult oma elust võetud materjali, kopeerida talle tuntud inimesi, kujutada elu detailideni sellisena, nagu see tegelikult oli? Põhi­mõtteliselt oleme kõik jõudnud veendu­musele, et kirjanikul see õigus on. Täh­tis pole see, kust ta oma materjali võtab, tähtis on tulemus, looming ise. Kui on sündinud kunstiteos, jääb see elama pal­judeks aastateks ja keegi ei küsi, kas kirjanik kopeeris selle või teise tegelase täpselt elust või kas romaani tegevus vastab konkreetsetele sündmustele (mui­dugi, ajalooliste sündmuste puhul nii vabu käsi anda pole võimalik). Kõige tähtsam on ikkagi see, kas teosel on lu­gejale midagi kaalukat öelda, kas see elu, mida kirjanik paberile on kandnud, laie­ma ja üldisema kõla saab.

Muidugi oleks ülepakkumine öelda, et «Tuulise ranna» IV osa on 100-protsendi-liselt autobiograafiline teos. See on nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt võimatu. Aga Aadu Hindi enese sõnavõttudest aja­kirjanduses kui ka olemasolevatest bio-graafilistest andmetest saame ometi jä­reldada, et suur osa romaanist on auto­biograafiline. See annab peategelasele Enn-Edmundile juurde kahtlemata palju emotsionaalset ja läbitunnetatut. Koik see, mis on näiteks vahetult seotud Aili sur­maga, Ennu mure Aili ema pärast ja hiljem Aili pärast on antud väga emotsio­naalselt, tõesti kaasa elama panevalt. Üldse on romaani esimene pool kunstili­selt väga tugev. Niisugune on asja posi­tiivne külg. Kuid ometi on romaanis, eriti selle teises pooles, kohti, kus au­tor ilmselt pole olemasoleva materjali väärtust õigesti hinnanud ja on romaani sisse sulatada püüdnud sündmusi ning episoode, mis vahest Aadu Hindi enda jaoks on väga tähtsad olnud, aga romaa­ni kui terviku seisukohalt eraldi seisva­teks ja sisuliselt pisikesteks jäävad. Kõi­gepealt pikad kirjandusvõistluste lood — kui palju need rikastavad biograafilisi andmeid A. Hindi kohta, kui palju «Tuu­lise ranna» IV osa? Kui oled alles hil­juti läbi lugenud A. Hindi esimese ro­maani «Pidalitõbi», siis hakkab kogu see võistlustega seotud materjal korduma ja omavahel segi minema, ei saa enam õieti aru, mis on väljamõeldis, mis tegelik bio-

49* 763

graafia. On olemas «Pidalitõbi» ja Paul Laid, kes saadab romaanivõistlusele teose «Merituuled»; on Aadu Hint, kes samal ajal saadab võistlusele just sellesama «Pi­dalitõves»; on Edmund Tihu, kes «Tuulises rannas» saadab võistlusele romaani «Pi­dalitõbise poeg», ja on veel kord Aadu Hint, kes kõige selle ümber arutab, au­toreid korduvalt žüriide otsust ootama paneb, küllap ka ise «Pidalitove» puhul ootab ja siiski lugejat kaasa ootama pan­na ei ' suuda. Mitte sellepärast, et see kõik halvasti kirja pandud oleks, vaid lihtsalt sellepärast, et ruumi on kõigile neile seikadele antud palju, romaani kui terviku seisukohalt ütlevad nad aga üpris vähe. Sama mulje jätavad IV osa kül­lalt ulatuslikud arutlused Ennu teose «Pidalitõbise poeg» ja näidendi «Pastori palve» väärtuste üle ning kohtuskäimise lugu, mis ju omaette küllalt humoorikas on, romaani kompositsiooni seisukohalt aga endale päriselt õiget kohta ei saa.

Veel rohkem häirib see, kui autor oma materjali suhtes õiget distantsi ei leia, sellesse liiga ära upub ja mõnda süda­melähedast või valusat motiivi lausa pea­letükkivalt korrutama hakkab. Seda mär­kis väga õigesti juba R. Alekõrs: näiteks pidalitove kartusega, nakkusaastate luge­misega ja hirmsa paanikaga iga väikese muhu või varbavahe haudumise puhul on autor ilmselt üle piiri jõudnud. Koik see muudab Ennu paiguti isegi koomiliseks, vaatamata tema arutluste siirusele. Aga siirusest naiivsuseni on sageli üsna väike maa. Muidugi, nii kaugete aastate tagant

«VANA VÕRUKAEL» — NII JA TEISITI

Erni Krusten. Vana võrukael. Kirjastus « Tallinn, 1966. 86 lk. Hind 23 kop.

Pika aja jooksul on kujunenud ja nagu kivinedagi jõudnud kujutlus huumori laadist ning osast E. Krusteni loomin­gus. Vaimukas-teravakeelne sõnastaja on ta olnud algusest peale, mõned sotsia­listliku realismi õppeaastad välja arva­tud — tõsidus oli siis normiks. Samal ajal on tema loomingust ikka läbi löönud mingi traagiline toon, sünguselegi sihtiv tõsidus. Heledad lüürilised hetked, _loo­dus ja inimeseusk on selle puhuti jäägi­tumaks peletanud. Nali ja naer mitte. Huumor E. Krusteni loomingus ei ole toetunud elus n.-ö. vabalt, sidumata, puh­tal kujul esinevale naljale ja koomilisele, vaid ikka nendele tõsistele vastuoludele, mis sugugi ei tingi huumoriga interpre­teerimist, aga võimaldavad seda, kui in­terpreteerijal on soovi ja silma vastu­olude groteskini koomiliste avaldumisvii­side nägemiseks. Niiviisi sünnivad vilud naljad. Harva mõjuvad nad vabastavalt

764

on üldse raske mõista, kui kohutav see pidalitõbi omal ajal võis olla. Mõne koha pealt aga on sellel Matise pojapojal tõesti kalduvusi liialdada. Kui juba juttu oli ülepakutud kordusmotiividest, siis mär­giksin kindlasti ära veel Ennu tõotused Suurele Loodusele. Esimene kord on see kena ja lapselik; Enn on Aili surma ajal ikkagi pooleldi laps ja tema mõtetes tun­dub selline tõotus mõistetavana ja liigu­tavana. Kui aga Enn Edmundiks saab ja tõotused ikka samale naiivsele tasemele jäävad ning lõputult korduma hakkavad, muutub juba ka lugeja suhtumine neisse. Üldse on kõik need liigsed kordusmo-tiivid ja ülepakkumised seotud just En­nuga; jah, isegi Külasoo Vüalt päritud pikk alumine mokk hakkab lõpuks häiri­ma. Võib-olla pole autor tõesti Ennust kaugemale suutnud astuda ja teda eemalt pisut kriitilisema puguga vaadata, nagu seda arvab R. Alekõrs? Igatahes pole ro­maani IV osa tervikuna selle läheduse läbi võitnud. Pigem vastupidi.

«Tuulise ranna» viimane köide pole suurromaani traditsiooniline lõpp-punkt. Rõhutan veel kord: osade omavahelisi seoseid, sellest tulenevaid üldistusi ja jä­reldusi võib teha alles pärast kestvamat uurimist. Ma ei ütle, et aega IV osa kül­laldaseks hindamiseks oleks vähe olnud. Ometi oli see osa eelmistest niivõrd eri­nev, et päris ammendavat hinnangut anda veel ei suudagi. Võib-olla seepärast oli kõige rohkem juttu sellest, mis häiris, vähem sellest, mis seal tõsiselt head oli.

I. Viiding

Raamat»,

ja — hoopis rohkem kirjutajale endale kui sellele, kes loeb, vastu võtab.

Nüüd on tulnud «Vana võrukael» ja see nagu peaks korrigeerima ning täien­dama senist käsitust E. Krustenist kui humoristist ja huumori vahendajast. Vä­hemalt viimases rollis ei mäleta teda seni niisuguse tõsidusega veel esinenud olevat. Mau vallutab lugeja juba esimestel lehe­külgedel: tema ütlemiste pretensioonitus, kõne kavaluseta kavalus ja vaim, mis ei väsi uudishimutsemast ega sekka löömast. Huvi püsib lõpuni — peategelane kan­nab, nagu öeldakse. Küll õngitseb ta Aadama jaoks ladvaõuna, küll õpetab paljastaldset «looduse isandat» mesilasi täis ristikheinamurule kõhuli heitma.

Pärastpoole, eriti kui raamatu mitmen­dat korda kätte võtad, hakkad tähele pa­nema, et vaatamata Mau ja autori heale ning täiesti usutavale sobimisele ei seisa nad ometi päris võrdsete partneritena

kõrvuti. Neid lahutab kord kasvades, kord kahanedes mingi tõsidusesein, mis kuulub autori, jutustaja juurde. Ta ei näi seda ise küll õieti tähelegi panevat ja läheb sellest kohati uljalt läbi, aga see ei muuda tõket olematuks. Toepoolest, kui «Vana võrukaela» mitte nalja pärast ega naljapärast lugeda (aga nalja pärast tu­leb lugeda tingimata), vaid teha seda asjalikuma kõikehaaramise-sooviga, süve­neb arusaamine, et selle naljanäolise raa­matu lahkuminek kirjaniku tõsisetoonili-sest loomingust ei olegi nii suur, nagu esiotsa tundus. Oma loo peategelaseski kompab autor traagiliste sisekonfliktide võimalusj ja ta peaaegu et paneb lugeja nende tõenäosusse uskuma, kuigi Maud ei õnnestu püüda — too juba oskab oma peiarirollile truuks jääda. Aga inimesed Mau ümber! Tigekade Tutt, robustne ja madal Pokken, Althurtsik oma monumen-dikiviga ja kõik need «maailmatu tähtsa olemisega» «ähkijad»! See on küll kirev ja väga huvitavalt eksponeeritud karne­val, aga hoopiski mitte rõõmurongkäik, vaid rohkem ikka satiiriline popurrii. Sel­le üle võib naerda, aga sellega koos naerda ei saa. Jajaa, kui tõemeeli kujut­leda Mau korraks tolle seltskonna kes­kele, siis võib küll arvata, et nali ja naer on talle lausa peale sunnitud, kait­sevahendid, ei muud. Huumorimeeleta ini­mene muutuks selles ümbruses varsti lausa süngeks. Seepärast elagu naer ja eriti pilge, olgu tervitatud luiskelood, las tvistida transistorraadio Mau piimaandja kaelas! Olgem lõbusad, sest muidu oleks lugu juba liiga kurb!

Ometigi arvan ma, et arutlustega sel­lest, kui palju «Vanas võrukaelas» on kujutluspärast, varem tuntud tõsist E. Krustenit, üldse jutuga selle raamatu tõsistest allüüridest ei maksa liiga kauge­le minna. Küllap me ei eksi autori tahte ja kavatsuse vastu, kui võtame «Vana võ­rukaela» eelkõige improvisatsioonina, mis oma tõsisemale poolele vaatamata ja selle kiuste tähendab lahtipüüdmist argipäe­vast, üleskippu läbi hallide pilvede, mis varjavad päikest. Improvisatsioonina see

esimesel lugemisel mõjubki, eriti algus. Lausa imeline hõlpsus ja kergus, millega kohe esimestel lehekülgedel esitletakse mitmeid elavaid inimesi nagu perenaine, Tutt, Künka-Mari ja muidugi Mau ise. Hiljem tempo langeb, autorikommentaar nõuab rohkem ruumi. Ridamisi tulevad aga uued tõusud, kerged ja vaevatud. Näiteks vaimukalt lavastatud — nii Mau kui autori poolt — kuke surm. Eriti mui­dugi hetkeline kujutluspilt, milles suure­jooneliselt improviseeriv Mau asetatakse lavale. Või siis Aadama ja Eeva para­diisi tagasipöördumist kujutava maali «ideekavand». Nii jumalavallatut ja loo-misrõõmsat mõttemängu ei kohta iga päev. On see ülekeev mängurõõm lõpuni rõõm või on selle põhjas ka midagi muud — mis on sellega asja lugejal, kes nii­samuti nagu kirjanikki tahab argipäevast kõrgemale tõusta.

E. Krusten on kirjutanud raamatuid, millest rääkima hakates tuletatakse kõige­pealt meelde, kui tähtsad need eesti kir­janduse ajaloos on. Tosi küll, mitte ainult neid: oleme saanud ka «Juka», suurema ja väiksema, ning teisi mitte vähem kau­neid lühiteoseid. Sedapuhku on kirjanik loonud raamatu, mille juures unustame ja jätame kõrvale kirjanduse ajaloo selle tähtsate arenguprobleemidega ja mille ehk kirjanduse ajalugugi kord tähtsamate hul­gast välja jätab. Mis sest! Oleme saanud raamatu, millel on tähtsust ja tähendust just sellise lugeja jaoks, kes tahab ja mõistab raamatu juures hästi puhata. Ja muidugi kirjutajale endale — milleks ta siis ikkagi võttis sulepea «teistmoodi» kätte! Ei kujutle, et keegi, ka E. Krusten ise, saaks «Vana võrukaela» mõne teise pealkirja all korrata. Nii tugevasti ja omapäraselt kujundab ja juhib kordumatu kunstnikutemperament sellel kitsal terri­tooriumil valguse ja varju mängu. «Va­nas võrukaelas» on realiseerunud palju­palgelise, rikka ande üks võimalus, üks neist, mis nii kergesti võivadki jääda ainult võimaluseks.

Ü. Tõnts

SOOME-EESTI SÕNARAAMATU ARVUSTUSEKS JA TÄIENDUSEKS

Kalju Pihel, Arno Pikamäe. Soome-eesti sõnaraamat. Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, 1965. 408 lk. Hind 60 kop.

(Algus «Keeles ja Kirjanduses» nr. 11)

3 Tähtis probleem sõnaraamatu koosta­

misel on sõnade valik, mis on seda ras­kem, mida väiksem on sõnaraamat. Sõna­de valimisel suuremaist sõnastikest, mil-ledeks käesoleval juhul on olnud peami­

selt vene-soome ja soome-vene sõnaraa­matud ning NS, on pidevalt olemas see oht, et suure esinemissagedusega sõnade vahele võib sattuaa ka selliseid, mis soo­me keeles on taandumas või millel on spetsiifiliselt kõrgstiili või luulekeele var­jund. Viimati mainituidki võib ja tuleb muidugi teataval määral esitada, kuid

765

seejuures peab tingimata tooma ka üld­kasutatava sõna. Nii näiteks tingib poee­tilise varjundiga märksõna elonkumppani 'elukaaslane' ka elämäntoveri esitamise, mis aga arvustatavas sõnaraamatus puu­dub.

Eriti liitsõnade seast võib loetleda hulga juhtumeid, kus suurema frekvent-siga või samaväärne lekseem on jäänud märkimata. Näiteks on ammatütoveri 'ametivend, kolleeg', kuid puudub virka­veli. Samuti on olemas erojaiskyynel(e) 'lahkumispisar' ja erojaishetki 'lahkumis-hetk', kuid hoopis tavalisemad eronkyynel ja eronhetki puuduvad. Selliste sõnapaa­ride hulka kuuluvad veel: pulkka 'põdra-saan' — puudub samatähenduslik ahkio; ihmisluonto 'inimloomus' — p. ihmisluon­ne; kuolinsanoma 'surmasõnum' — p. kuolemansanoma; kynäsota 'sulesõda' — p. suurema esinemissagedusega kynäkiis-. .Г^ -kahakka; lemmenkirje 'armastus­

kiri' — p. rakkauskirje; olympiakisat 'olümpiamängud' — p. olympialaiset; it­sepalvelu 'iseteenindamine' — p. omapal-velu; onnenpekka — -poika 'õnneseen' — p. onnensuosikki ~ -myyrä; painorehu ^silo' — p. säilörehu; joutoaika . hetki 'vaba aeg, jõudehetk' — p. puhdehetki; maataloustyökunta 'põllundusbrigaad' — p. pelto prikaati; perimys 'traditsioon' — p. perinnäistapa; punos 'palmik' — p. pu-nonnainen 'punutis'; puolustaja 'advokaat' — p. puolustusasianajaja; radiosanoma 'raadiotelegramm' — p. radiosähke; raas­tin 'riiv (riivimiseks)' — p. raastinrauta; sireeni 'sirel' — p. võrdõiguslik syreeni; soppi 'nurk, sopp' — p. sopukka; suku­laiskieli 'sugulaskeel' — p. sukukieli; sy­dänsairas 'südamehaige' — p. sydäntauti-nen; naistarjoilija 'ettekandja («naiskel­ner»)' — p. soomepärasem tarjoilijatar; housunkannattimet 'traksid' — p. viilek-keet; valtimo 'tuiksoon, arter' — p. valta­suoni (mida sobib kasutada ka ülekantud tahenduses); juolavehnä '(harilik) oras­hein, Agropyron repens' — p. üldisema tähendusega villivehnä 'Agropyron'; vä-kiruuvi 'tungraud' — p. nii väkivipu kui ka kõnekeelne tunkki; jpt.

Verbi pärskiä 'pritsida' kõrval peaks olema esindatud ka pärskyä, samuti ryös­täytyä 'end lahti rebida' kõrval ka riis­täytyä ja sylkeä 'sülitada' lisaks ka frek-ventatiivne syljeskellä.

Teiselt poolt osutuvad sellise väikese sõnaraamatu jaoks ilmseks ballastiks aallokas 'laineline' (pro aaltoileva) aamen 'aamen', aarni 'hiiglane' (piisab üldkasutatavast sõnast jättiläinen) aher­rus 'ahervare' (tavaliselt raunio) 'herrai-nen r~ herramainen 'härraslik' (tavaline on herrasmainen, mis nuudub), jumalai­nen 'jumalik' (piisab samatähenduslikuna antud sõnast jumalallinen), julmettu "ääretu', keinollinen 'kunstlik' (piisab ta­valisest lekseemist keinotekoinen), kärtyi-nen 'pahur, morn' jt.

Vananenud sõnadena on ülearused latinki 'laeng' (tavaline on panos), rämä­pää 'uljaspea' ning sairashuone 'haigla' (tav. sairaala). Tarbetu tundub ka pahla õngeridva tähenduses, mille asemel võiks olla ongenvapa. Kõnekeelne puusti löögi ja kõrvakiilu tähenduses on liiga harul­dane, et teda pidada samaväärseks hari­like väljenditega korvapuusti ja korvatil-li(kka) (viimane puudub sõnastikus).

Soomlase igapäevases keelepruugis kuuluvad haruldaste hulka veel näiteks sõnad pystyinen 'püstine', päivänohjelma 'päevakava' (puudub sellisel kujul NS-is), pääpiirteinen 'üldjooneline' (tavalised on küll adverb pääpiirteittäin ja instruktiiv pääpiirtein 'üldjoontes'), aamuvarhaalla 'varahommikul' (tavaline on aamuvarhai­sella, mis puudub), riesa 'viletsus, häda', aatteilla '(järele) mõelda, kaaluda', reu-hottaa 'ripendada', ryystää 'larpida, rüü­bata'. Eriti deskriptiivse kallakuga ver­bide arvu oleks võidud mõnevõrra piirata ja nende asemel esitada igapäevast ning esmajoones turistidele vajaminevat sõna­vara. Ülearused on ka mitmed kolmesõ-nalised liitsõnad, näit. karviaismarjapen-sas 'karusmarjapõõsas', mille tähendus summeerub liitunud osistest karviaismarja ja pensas niikuinii.

Sõnastiku kasutajat ei häiri mitte nii­võrd tarbetud keelendid kui sealt välja­jäänud suure esinemissagedusega sõna­vara. «Soome-eesti sõnaraamatus» puudu­vatest mõistetest moodustavad omaette rühma sellised, mille esitamata jätmine on tingitud kas autorite eneste tähelepa­nematusest või süsteemitusest vahendavais sõnastikes. Venekeelsete allikate mehaani­lise jäljendamise arvele tuleb panna mark­sismi mõistega seotud sonapere väljajää­mine sõnaraamatust, kuigi on toodud le­niniläinen 'leninlane; leninlik' ja leninismi 'leninism'. Lekseemid marxismi .—< marxi­laisuus 'marksism', marxilainen 'marksist', marxismi-leninismi 'marksism-leninism'', marxilais-leniniläinen 'marksistlik-leninlik' puuduvad ka ФРС-is, mis mõnes teiseski küsimuses on olnud autoreile liialt mõõ­duandev.

Süsteemitusest tuleneb ka järgmiste märksõnade puudumine: tytärpuoli 'kasu­tütar' (on ^poikapuoli 'kasupoeg'), sisar­puoli 'poolõde' (on velipuoli 'poolvend'), prinssi 'prints' (on prinsessa 'printsess'), kampaamo 'naiste juukselõikla' (on kam­paaja 'naistejuuksur'), miesmäinen 'mehe­lik' (on naismainen 'naiselik'), puna­solu 'punane verelible' (on valkosolu 'val­ge verelible'), sähkömittari 'elektriarvesti' (on kaasumittari 'gaasiarvesti'), alaluok­ka 'alam klass' (on yläluokka 'kõrgem klass'), puolustussota 'kaitsesõda' (on hyökkäyssota 'ründesõda') jt.

Sõnaraamatus puudub veel -suur hulk praktilise kasutamisväärtusega sõnu, mis nende ridade kirjutaja arvates peaksid sinna kuuluma, ilma et raamatu maht sellest nimetamisväärselt paisuks. Tähen-

766

dusrühmadesse grupeeritult esitame neist allpool kõige vajalikumad, mis tohiksid huvi pakkuda igale «Soome-eesti sõna­raamatu» kasutajale. Alustame s u b s ­t a n t i i v i d e s t .

Riietumisega ja inimese välimusega seoses olevad nimisõnad: alushousut 'aluspüksid', aluspaita 'alussärk', aurinko­lasit 'päikeseprillid', baskeri 'barett', hel-lekäsineet 'võrkkindad', hiusverkko 'juuk-sevõrk', kalvosin 'mansett', kalvosinnapit 'mansetinööbid', kerrasto 'pesugarnituur', korvarenkaat r~> -kellukat *-> -korut 'kõr­varõngad', kumisaappaat 'kummikud', kä­velypuku 'kostüüm', nahkavyö 'püksirihm', nenälasit i— sangattomat silmälasit 'nä-pitsprillid', neulepusero r— villapusero 'džemper', päällyskengät 'botikud', sannik-kaat 'sandaalid', sukkanauhat 'sukahoid­ja v. -tripp', suojapuku 'kittel', talvitakki 'talvemantel', turkisviitta 'peleriin', villa­paita 'kampsun'. Selle rühmaga on lähe­dalt seotud veel vaatesäilö 'garderoob', mis samuti sõnaraamatus puudub. Auto­rite pakutud vormi vaatesäiliö garderoobi tähenduses enam ei kasutata, vaatesäiliö (riiete hoidmise koht) võib olla ka kum­mut, kapp jm. ese, nagu näiteks ka ben­siini hoidmise kohaks (säiliö) on vaat või tsistern.

Toite, toiduaineid, sööginõusid, köögi-riistu jms. tähistavaist termineist puudu­vad: alkupalat 'eeltoit, külmtoit', hieno-sokeri r~> hiekkasokeri 'peensuhkur', pöly-sokeri —• puuterisokeri 'tuhksuhkur', herk­kusieni 'šampinjon', hiivaleipä 'sepik', jau­heliha 'hakkliha', kahvileipä 'kohviküpsis', kahvikutsut 'kohviohtu' (Soome oludele väga tüüpiline), (täyte)kakku 'tort', kaneli 'kaneel', kasvisruoka 'taimetoit' (sõnasti­kus antud kasvisrasva 'taimerasv' tuleb harvemini ette), kastikekuppi 'kastme-kann', kermakko 'koorekann', kolpakko (olutta) 'kruus (õlut)', kyljys 'kotlet; kar­bonaad', salvetti •—' servietti 'salvrätt', leivinpulveri 'küpsetuspulber', lettu 'pann­kook', liemimalja 'tirin', maapähkinä 'maa­pähkel', riisiryynit 'riis', munakokkeli 'omlett', mämmi (rukkilinnasejahust rah­vustoit lihavõtteks), ohukainen 'muna-kook', (kala)paistos '_(kala)vorm\ rahka-(piimä) i—' uunipiimä 'kohupiim', pika-ateria ••— välipala 'kerge eine või vahe-roog', pikkusilakka 'kilu', samovaari 'sa­movar', sardiini 'sardiin', sose 'puree', sähkölevy 'elektrikeeduplaat', sähköpannu 'elektrikeedukann', taskurapu 'krabi', voi­rasia 'võitoos'.

Tööstuse, tehnika ja fotoasjandusega on seotud järgmised vajalikud sõnad: lii-kenimi 'firma', laivaveistämö 'dokk (lae­vade ehitamiseks)', sulatto 'rauasulatus-ahi', avolouhus 'lahtine karjäär', kehrää-mõ 'ketrustöökoda, -tsehh', käyttövoima 'energia', siirrin 'transportöör' (sama_ tä­hendav kuljetin on sõnaraamatus tõlgi­tud valesti), työvuoro *— vuorotyö 'va­hetus (tööl)', jatkojohto 'pikendusjuhe', seinäkosketin 'seinakontakt', ponnin 'ved­

ru', ruuvitaltta i—' -meisseli 'kruvikeeraja', laakapihdit r~> lattapihdit 'näpitstangid', kynäteroitin 'pliiatsiteritaja', pyyhekumi 'kustutuskumm', alumiinipaperi 'tinapa-ber', tietokone 'elektronarvuti', nauhuri >— magnetofoni 'magnetofon', kamera ^kaa­mera', aikakuva 'aegvote' (on silmänrä-päyskuva 'momentvõte'), kehite 'ilmuti', kiinnite 'kinnisti', pimeähuone 'pimik'.

Põllumajanduse ja loodusteaduse alale kuuluvaist termineist peaksid sõnaraama­tusse kuuluma veel näiteks: navetta 'laut', hieho 'mullikas, õhv', siitoseläin 'sugu-loom', kantakirja 'tõuraamat', maitokiulu 'lüpsik' (sõnaraamatus antud maitomylly 'koorelahutaja' pole arvatavasti suurema frekventsiga), maitosiivilä 'piimakurn', silppukone 'hekslimasin', väkirehu 'jõu-sööt', peruna-auma 'kartulikuhi', raivaus­traktori 'buldooser' (selle tähenduses an­tud raivausaura on ilmne viga), pahkura 'pahk', onsi 'õõs', metsäkauris 'metskits', kitkerjuuri 'mädarõigas', pioni 'pojeng', peuranjäkälä 'põdrasamblik.

Spordi, matkamise ja muu selletaoli­sega seotud sõnavara on üldiselt esinda­tud rikkalikult. Puuduvad siiski mitmed suure esinemissagedusega sõnad, nagu kanootti 'süst', kenttäpullo 'välipudel', kier­tokäynti 'ekskursioon, ringkäik', kylpijä 'saunaline; supleja; kümbleja', lepoaika 'puhkeaeg', liikuntakasvatus 'kehaline kas­vatus', lippuluukku (või kõnekeelne pilet-tiluukku) 'piletikassa', paitsio 'aut', pursi­seura 'jahtklubi', purje- -— liitolento 'purilend', purje- ~- liito(lento)kone 'pu-rilennuk', matkailijain keskusasema •— matkailijoin koti 'turismibaas' (viimase asemel märgitud retkeilymaja on tähen­duselt piiratum), sekuntikello 'stopper', sääskiharso 'sääsevõrk', tullikamari 'tolli­amet', tullimaksu 'tollilõiv', vastavierailu 'vastukülaskäik' jt.

Autoturismi ja üldse liiklusalasest sõ­navarast on kasulik tunda järgmisi sõna­raamatus puuduvaid termineid: ajokaista 'sõidurada', (auto)kolari '(auto) avarii', autovaja 'autogaraaž', autovarikko 'auto-baas', korjaamo 'remonditõökoda', iskun-vaimennin 'amortisaator', (kitka)kytkin 'sidur', liikennevalo 'valgusfoor', merkki­valot 'signaaltuled', raaha-auto 'puksiir-auto; autorong', sivuuttaminen 'möö­dasõit', säiliöauto 'tsisternauto', taksiase­ma 'taksode seisukoht', tasopinta 'kande­pind (lennukil)', vaununosasto 'kupee', venttiili 'ventiil; klapp (mootoris)', vaih­detunko i—• -varsi 'käigukang' (sõnaraa­matus antud vaihdelaatikko 'käigukast' on ilmselt väiksema kasutamisväärtusega). Pandagu tähele ka soome ja eesti konst­ruktsioonide erinevust sõna vaihde 'käik' kasutamisel lauses «Työnnä vaihde kak­koseen» 'Lülita teine käik sisse'.

Haigusi ja arstiabi puudutavad üld­nimetused arvatakse tavaliselt keeleoskaja põhiteadmiste hulka. Seepärast võiksid sõnastikus olla esindatud veel: ensiapu­asema 'esmaabipunkt', sairasauto — sai-

767

raankuljetusauto ~^ ambulanssiauto 'kiir­abiauto', nenänvuoto 'ninaverejooks', läm­pöhalvaus 'kuumarabandus', pyörtymys 'minestus', keuhkopussintulehdus 'pleuriit', sydäntauti 'südamehaigus', sokeritauti 'suhkruhaigus', sikotauti •—• pussitauti 'mumps', tyrä 'song', vilutauti •—' horkka 'malaaria', lepra 'pidalitõbi', ähky 'vool-med', (vaino)harha •— (vaino)hulluus '(tagakiusamis)maania' (sõnaraamatus antud vainoharhaluuloisuus näib olevat vigane kuju), suuruudenhulluus •—• suu-ruusharha 'suurushullustus, -luul', pakko­ajatus i— -mielle 'kinnisidee', kova vatsa 'kõhukinnisus', löysä vatsa 'kõhulahtisus', ylähuuli 'ülahuul', alahuuli 'alahuul', yläleuka 'ülalõug', alaleuka 'alalõug', hen-kitorvi 'hingekõri', vatsaontelo 'kõhuõõs', maha- —> vatsalaukku 'magu', okse 'ok­se (ndus)', pipetti 'pipett', kuulotorvi 'ste­toskoop', farmasia 'rohuteadus', ammoni-akki(liuos) —' salmiakkisprii 'ammoniaa-gilahus, «nuuskpiiritus»', vetyperoksidi 've-sinikperoksiid, -«ülihapend»'.

Sõnaraamatust puuduvad ka mitmed vajalikud haridusala mõisted, elukutseid ja sotsiaalseid nähtusi märkivad sõnad, näit. opetusministeriö 'haridusministee­rium', koululaitos 'õppeasutus', kirjeopisto 'kaugõppeasutus', koulunjohtaja 'koolidi­rektor, -juhataja', opettajatar 'õpetajan­na', korkeakoululainen 'üliõpilane', koulu­toveri 'koolikaaslane', väittäjäiset 'väite­kirja kaitsmine', vastaväittäjä — oppo­nentti 'oponent', pohjatiedot 'põhiteadmi­sed', oppimäärä 'õppeprogramm', päähän-pänttäys 'pähetuupimine', parkitsija 'par­kal', pursimies 'pootsman', sisäkkö 'toa­tüdruk', talousapulainen 'koduabiline', asia- -г- juoksupoika 'jooksupoiss' (puu­dub ka selle elukutse naissoost esindaja asia- —- juoksutyttõ), postimerkkeilijä 'filatelist', kuljetustyöläinen 'transpordi-tööline', lautamies 'kohtukaasistuja (Soo­mes)', valapatto 'vandemurdja', imarteli ja 'lipitseja', hutilus 'vusserd', nuhjus 'koh­mard', pimeydenpeikko 'obskurant', sosio­logia >—' yhteiskuntaoppi r— -tiede 'sot­sioloogia', tsaarivalta 'tsaarivõim', palat-sivallankumous 'paleepööre', kristikunta 'ristikogudus', yksityishenkilö 'eraisik', pollari vulgaarselt 'politseinik, võmm', yleisesikunta 'kindralstaap', korpilakko 'streik (ametiühingu nõusolekuta)', val­lankumouksellinen 'revolutsionäär', puo­luejohto 'partei juhtkond', puolueaktiivi 'parteiaktiiv' jt.

Suure kasutamissagedusega terminite loetelu võiks jätkata teistestki tähendus-valdkondadest, kuid juba niigi tohiks olla selge, et eriti (eri elukutseid esindavate) turistide seisukohast on väga palju esma­järgulise tähtsusega nimisõnu välja jää­nud, öeldu kinnituseks lisatagu haja-pudemetena veelgi mõned olulised subs­tantiivid, mis loodetavasti samuti leiavad koha sõnaraamatu parandatud ja täien­datud trükis: kansallismuseo 'rahvamuu­seum', kansallisteatteri 'rahvusteater',

kotiseutomuseo 'koduloomuuseum', pos­titalo 'postkontor', syntymäkoti 'sünni­koht', kotiperä 'päritolu', yksiö 'ühe­toaline korter', kaksio 'kahetoaline kor­ter', kuisti 'trepikoda', uksi kõne- ja luule­keeles 'uks', mainosikkuna 'vaateaken',, makeiskauppa 'maiustuste kauplus', putsi 'tünn, vaat', halkopino 'puuriit, -pi­nu', katiska '(traadist) kalamõrd (mida Soomes kasutavad sageli ka kalasportla-sed)', savukekotelo 'portsigar', ohjus 'ra­kett (relv)', vedenneito 'näkineid', mörkö lastekeeles 'tont, koli', saakeli 'kurivaim, kurat' (ka kirumissõnana), emintimä 'võõrasema', isintimä 'võõrasisa', ylkä luulekeeles 'peig (mees)', lemmentuska 'armuvalu', mieliala 'meeleolu, tuju', ymmärrys 'arusaamine, mõistus', ahkeruus 'usinus', itsensäuhraus 'ohvrimeelsus', orjaihminen 'orjameelsus, lömitamine', kalleus 'kallidus', iljanne >—> jääde 'kiilas­jää', rajumyrsky 'orkaan', kellonosoitin 'kellaosuti', loistonumerot 'helendavad numbrid (kellal)', aikamerkki 'ajasignaai (raadios)', kaukopuhelu 'kaugekõne', en-tistys 'restaureerimine', uutiskatsaus '(ki­no) ringvaade', näytelmätaide 'lavakunst', aaria 'aaria', puukaiverrus 'puugravüür', painatus 'trükkimine', painopaperi 'trüki-paber', painoarkki 'trükipoogen', kirjauu­tuus 'uudisteos', koulupainos 'koolivälja-anne', ensipainos "esimene trükk', ivaruno 'pilkeluuletus', itkuvirsi 'nutulaul, itk', yleiskuva 'üldpilt', yleissilmäys 'ülevaade'.

Soome-eesti ja eesti-soome sõnaraama­tuis on seni olnud traditsiooniks anda ka sugulasrahvaste ja -keelte nimetused. Mil­legipärast on käesolevas sõnastikus sel­lest loobutud ja jäetud isegi märkimata meie emakeelt tähistava termini viro pa­ralleel eesti, kuigi eestlase tähenduses esinevad rööpvormidena nii virolainen kui eestiläinen. Siin on ilmselt tegemist kau­gemale ulatuva süsteemitusega, sest märksõna virolaisuus kõrval puudub ka eestiläisyys. Muide on märkimata jää­nud ka läti keele nimetus latvia — lätti ja rahvanimetusena jugoslaavi .-— jugos­lavialainen ning slovakki (kuigi on tšek-kiläinen 'tšehh').

Eespool loetletud substantiividest on mitmed liitsõnad, mille kohta autorid või­vad ehk väita, et need sellistena on sõ­naraamatu kasutajale mõistetavad liitu­nud osiste põhjal. Kui see arvamus peab mõnel juhul paika eestlasest kasutaja koh­ta, siis soomlasele tähendab see tegeli­kult ikkagi täielikku teadmatust eesti vas­tete suhtes. Pealegi ei tuleks sõnavara valikul liitsõna mõistetavust liitunud osis­te põhjal esikohale seada, sest sellega võivad kõige tavalisemad sõnad teiste kasuks välja jääda, nagu kõnesolevas sõ­naraamatus ongi üsna sageli juhtunud.

Siirdudes teiste sõnaliikide vaatlusele, tuleb märkida, et suurimad puudujäägid on adverbide ja interjektsioonide osas. Numeraalid, pronoomenid ja konjunkt­sioonid on seevastu, sõnaraamatu mahtu

768

arvestades, toodud küllaldase ammenda­vusega, mida üldjoontes võib öelda ka adjektiivide ja verbide kohta. K o n ­j u n k t s i o o n i d e s t oleks siiski soovi­nud näha veel paari joko.. . tai 'kas . . . või', a d j e k t i i v i d e s t genitiivset sõna kunnon (näit. kunnon mies 'tubli, korra­lik mees') ja lekseeme erilainen 'erisugu­ne, erinev', filosofinen 'filosoofiline', loo­ginen 'loogiline', mukiimnenevä 'kordami­nev', poroporvarillinen 'väikekodanlik', samanarvoinen 'samaväärne, üheväärne', vihamielinen 'vaenulik' jt. V e r b i d e s t tunduvad vajalikena juontaa juurensa 'algust saada', lepuuttaa 'puhata lasta (kätt, jalgu)', nousta maihin 'maabuda; dessanti teha', piileksiä — piileskellä 'end varjata' (mille frekvents on suurem kui samas tähenduses antud sõnal piillä), rääkätä 'piinata, vintsutada', valmistua tähenduses 'õpinguid lõpetada', yleistyä 'üldistuda', äännähtää 'häält teha, piiksa-tada' ja mõned teised igapäevase keele­pruugi sõnad.

Kuigi a d v e r b i d e s t on sõnastikus esitatud sageli paralleelvorme, näit. hil­jan = hiljattain = hiljakkoin 'hiljuti, äsja', puuduvad mitmed vajalikud üksik­juhud. Sellistest suure esinemissagedu­sega vormidest märkigem kõigepealt neid, milleks ei ole mingi substantiivi (prae­gune) kääne, vaid mis moodustavad oma­ette sõna, näiteks ensin 'esiteks', ennes­tään 'ennemini, varemini', hujan hajan 'pilla-palla', jossain 'kuskil, kusagil', kuu­lemma 'kuuldavasti', mieluiten 'kõige meelsamini', nyttemmin 'nüüd, praegu, praegusel ajal', oikotcitse 'otseteed', sen-jälkeen 'seejärel', siellä täällä 'siin ja seal', sieltä täältä 'siit ja sealt', sivu­mennen 'möödaminnes' (verbivorm). Nen­dega liituvad mitmusetüvelised instruk­tiivid mielihyvin (sõnast mielihyvä) 'hea meelega', enimmin (: enin) 'kõige enam, kõige rohkem', perinpohjin 'põhjalikult', paikka paikoin 'paiguti'. Ootaks veel mit­muse tüvega adverbe puoliksi 'pooleldi', saatavissa 'saadaval' ja (puolinukuksis­sa '(pool) unes'.

Ei saa pidada küllaldaseks, kui subs­tantiividest aamu 'hommik' ja Uta 'õhtu' esitatakse vaid sire-lõpulised adverbid (aamuisin 'hommikuti', iltaisin 'õhtuti'). Soome keeles on suuri käändelisi erine­vusi aega märkivate vormide kasutami­sel, mida saaks ära näidata adessiiviga aamulla 'hommikul' (sõnastikus on aamu­sella), essiiviga tänä aamuna 'täna hom­mikul' (puudub ka huomisaamuna 'homme hommikul') ja instruktiiviga aamuin il­loin 'hommikul ja õhtul'. Eesti keelest erineva illatiivigi tarvitamine tüübis ilta­myöhään 'hilisõhtul', päiväsaikaan 'päeva ajal' ei kajastu sõnaraamatus.

Väikesteski sõnaraamatutes on kujune­nud tavaks, et samatüvelisest adverbist esitatakse kõik kolm käänet (kus?, kuhu?, kust?). Nii on üldiselt toiminud ka vaa­deldava sõnaraamatu autorid, kuid tervel

real juhtudel jääb paradigma poolikuks, näit. puuduvad alemma(s) <— alemmaksi 'madalamale, allapoole' ning alempaa 'madalamalt, altpoolt', edemmä(s) 'eema­le', edempää 'eemalt', huostaan 'valdusse', irralle(en) 'lahti', istualta(an) 'istukilt', levälle(en) 'laiali, pärani', likemmä(s) >— lähemmäs — lähemmäksi 'ligemale, lähe­male', likempää •—• lähempää 'ligemalt, lähemalt', loitomma <-* loitommaksi 'eemale', matkassa 'kaasas, ühes', puus­kaan 'puusa' (on puuskassa 'puusas'), päähän 'kaugusele'.

Tähenduses 'puupüsti täis, tulvil' on esitatud vaid essiiv täpötäynnä, kuid puu­dub illatiiv täpötäyteen, näit. Talo kerään­tyi väkeä täpötäyteen 'maja kogunes rah­vast puupüsti täis'. Märkimata on muide jäänud ka samatüveline adjektiiv täpö­täysi (millest saab tarvitada näiteks alla­tiivi täpötäydelle yleisölle 'publikule')-Substantiivile kuve antud tähendustega pole tõlgitav selle adverbiaalne kasuta­mine väljendis vuoren kupeella 'mäe_ ja­lal'. Puuduvad veel vajalikud sõnad vieraisiin (näit. mennä vieraisiin 'külla minna', (olla) kateessa 'kaotsis, kadu­nud (olla)', (juottaa) juovuksiin 'purju, täis (joota)' ning verbiga eesti keelde tõlgitav konstruktsioon olla aikeessa 'kavatseda, plaanitseda'. Viimase asemel esitatakse mitmusetüveline olla aikeissa, mis samuti on võimalik, kuid NS pai­gutab esikohale eelmise. Et nen-liiteliste adjektiivide kõrval pole sõnastikus üldi­selt s^'-lõpulisi adverbe antud, langel) süsteemist välja näiteks sõnapaar me­nestyksellinen — menestyksellisesti 'edu­kalt, menukalt'.

I n t e r j e k t s i o o n i d , millede arv­on igas keeles piiratud, puuduvad sõna­raamatus peaaegu täielikult. Kui on pee­tud sõnaraamatusse sobivaks deskriptiiv­se varjundiga hüüdsõna räts = rät-sis(tä) 'raksti', tekib küsimus, miks neid­ki ei võiks esitada süsteemikindlamini, näiteks ka puksis 'müksti', pulskis 'lopsti,. vulksti', roiskis 'plärtsti, sulpsti' jt.

Sõnaraamatusse võetud või sealt, väl­jajäetud sõnadele on küllaltki kasulik heita pilk ka sufiksite aspektist. Kuigi neil mõistagi ei saa olla määravat kaa­lu sõnavaliku suhtes, oleks soomepäraste liidete silmaspidamine võimaldanud arva­tavasti võtta sõnaraamatusse ka järgmi­sed suure frekventsiga sõnad. Sufiks -hko, -hkö: harvahko 'harvavõitu'. lyhyeh­kö 'lühikesevõitu, lüheldane', lihavahko-'lihavapoolne, -võitu', pyöreähkö 'ümara-võitu'; -läntä: pienenläntä 'väikesevõitu';. -mainen, -mainen: miesmäinen 'mehelik', pelkurimainen 'pelgurlik', pallomainen 'pallikujuline, kerajas"; -moinen: aikamoi­nen 'tubli, silmapaistev', monenmoinen 'mitme-, igasugune'; -ke: lahdeke 'väike laht, lahesopp', niemeke 'väike neem'; -иг, -yt: lapsut 'lapseke', poiut 'pojake', päivyt 'päikseke' (mis muide on eriti omased «Kalevala» keelele); -/tera: kätö-

769-

nen 'käeke', lapsonen 'lapseke', tähtönen 'täheke' (pandagu tähele, et nende tüvi on teine kui eesti ne-lõpulistel deminu­tiividel) ; -skle- frekventatiivse liitena on soome keelele väga tüüpiline: myysken-nellä 'müütada, müüa', käyskennellä (ver­bist käydä 'käia') jt. Eesti laulda-sõna vastena kasutab soomlane verbi laules­kella kõrval ka frekventatiivseid ele- ja Asš-tuletisi laulella — laulcksia, mistõttu ainuüksi põhiverbist laulaa ei näi sõnas­tikus piisavat.

Reduplikatsioonipartiklite täpa-, typö-, vento- (ventovieras 'võhivõõras') jt. kõr­vale oleksid sobinud ka tuhka-, seppo- •— sepposen •— selkosen ja apposen: tuhka­tiheään 'väga sagedasti, harutihti', selko­sen selällään 'selili lahti', apposen alasti 'ihualasti'.

Et võõrtüvelistes adjektiivides toimub järkjärguline siirdumine Шгсея-kujult nen-kujule, oleks tulnud seda arvestada ja anda vormide eepillinen 'eepiline', fyysillinen 'füüsiline', kriitillinen 'kriitili­ne', lyyrillinen 'lüüriline' jt. kõrval ka eeppinen, fyysinen, kriittinen, lyyrinen või veelgi soovitavamatena ainult viimased. Lühem sõnakuju on astunud pikema kõr­vale ka uus-lõpulistes noomenites, see aga sõnaraamatus ei kajastu, näiteks on eroavaisuus 'erinevus', kuolevaisuus 'su­revus', aga peaks olema eroav(ais)uus, kuolev(ais)uus.

4

Sõnaraamatu tehniline viimistlus jä­tab soovida, sest temast võib igasuguste süsteemituste kõrval leida suurel arvul ka trükivigu.

Väga ebajärjekindel on märgendite kasutamine. Samaväärsed mõisted eelda­vad samasugust käsitlust. Seda aga ei kinnita näited nagu tulirokko puhul «m e d. sarlakid», kuid isorokko puhul ilma märgendita «rõuged», samuti las­kimo «a n a t. veen» — valtimo «arter», koralliriutta «g e o g r. korallrahu» — korallisaari «korallsaar», niitata « t e h n . neetida» — hitsata «keevitada». harava-kone «p õ 11. hobureha» — niittokone «niidumasin», pikakivääri «sõ j . kerge-kuulipilduja» — kranaatinheitin «miini­pilduja», oboe «muus . oboe» — klari­netti «klarnet», pusu « k õ n e k. musu, suudlus» — pussata «musutada, suudel­da» jpt.; vrd. ka näkki «f o 1 k 1. näkk» — aallotar «m ü t. näkineid». Näib, et suhteliselt suurimat tähelepanu on auto­rid pööranud märgendile «s p о r t.» (isegi tasapeli « s p o r t . viik»). Sõnaraa­matu kasutaja seisukohast on aga mit-mevõrra olulisemad näiteks « p i l t 1.», «kõnek.», «aj.» ja «murd.», mida seevastu on esitatud niivõrd napilt, et paiguti tekib sõna väära tarvitamise oht. Nii peaksid näiteks märksõnade pius 'pluss' ja plussa 'pluss' tähendused ole­ma täpsustatud järgmisel viisil: pius «m a t. pluss» ja plussa «kõnek. , p i l t i .

pluss» (näit. siinä ovat omat plussansa 'sel on omad plussid'). Väga vajalikku märgendit «h a r v.» 'harva esinev' pole üldse.

Mitmusetüveliste adverbide käsitlemi­seks on autorid valinud üldiselt hea moo­duse, loobudes pesasüsteemist teoretisee­ritud põhivormiga ja esitades neid alfa­beedi järjekorras nagu muidki sõnu, näit. tainnoksiin, tainnoksissa (mitte tainnos, nagu on J. Mägiste sõnaraamatus). Eri allikaist materjali valides pole sellest põhimõttest suudetud järjekindlalt kinni hoida, mistõttu võib kohata ka teoreti­seeritud vorme päihdys, pyörrys pro päih-dyksiin, päihdyksissä; pyörryksiin, pyör­ryksissä jt.

Suur segadus sulgude kasutamisel on samuti seotud adverbidega. Ümarsul­ge tuleks tarvitada alati siis, kui adverbi possessiivsufiksiline lõpposa vastavalt tegijale muutub või kui on võimalik ka sufiksita vorm, näit. riisua yltä(än) 'sel­jast ära võtta'. Sõnaraamatus esitatud riisua yltään pole korrektne, sest pööra­misel muutub ka adverb: minä riisun yltäni, sinä riisut yltäsi jne. Selliste juh­tudena mainigem veel ylleen [р. o. yl-le(eii)] 'selga, ülle', hämilleen [р. o. hä-mille(en)] 'segadusse' [seevastu õige on adessiiviline hämillä(än) 'segaduses'], lupalleen [р. o. lupalle(en)] 'lonti; sora-kile', mielellään [р. o. mielellä(än)] 'mee­leldi, meelsasti', millänsäkään [р. o. mil-lä(nsäkään), näit. en ole millänikään 'ma ei tee väljagi', äia ole milläsikään 'ära tee väljagi'], nälkään nääntymäisillään [р. o. nälkään nääntymäisillä(än)] 'näl­jast nõrkemas', olla yrmeissään [р. o. olla yrmeissä(än)] 'pahur olla' jt.

Vastupidise juhuna, kus sulud on üle­arused, võiks märkida adverbe raolla(an) (p. o. raollaan) 'praokil' ja raolle(en) (p. o. raolleen) 'praokile'. Süsteemitus on siin seda suurem, et 'praokil' ja 'praokile' on antud topelt (lk. 242 ja 243). Näited ovi on raolla(an) 'uks on praokil', hän jätti oven raolle(en) 'ta jättis ukse prao­kile', mis praegu asetsevad sõnaartiklis rako, tuleks viia alfabeetiliselt paiknevate adverbide juurde. Mõnikord puudub pos­sessiivsufiks, näit. lerpalla [р. o. lerpal-la(an)] 'töllakil, ripakil' ja lerpalle [р. o. lerpalle(en)] 'töllakile, ripakile'.

Samatähenduslikke märksõnu on tõlke-korduste vältimiseks esitatud kõrvuti, võrdsusmärk vahel, millist moodust lähes­tikku paiknevate märksõnade kohta tuleb pidada soovitavaks. Paarist veast oli juba juttu. Lisame, et võrdsusmärki oleks tul­nud kasutada veel järgmistel juhtudel: etemmäksi = edemmäksi 'edasi, kauge­male', oleellinen — olennainen 'oluline', ruokailuhuone = ruokahuone 'söögituba', savu = sauhu 'suits', uudelleen = uudes­taan 'uuesti' jmt.

Sõnaraamatu süsteem eeldab, et lek­seem kuitenkaan seisaks eraldi, aga mitte märksõna kuitenkin 'siiski' pesas (vrd.

770

näit. eraldi joskaan, joskin jt.). Partikli myöskin 'ka' kõrval on jäänud märkimata eitavasse konteksti kuuluv vaste myöskään.

Kui sidekriipsuga esitatakse sufiks -mainen '-taoline, -laadiline, -sugune', siis peaks olema ka -lainen, mille asemele on sattunud ekslikult lainen 'taoline'. Teiselt poolt eeldab vorm -mainen ka selle ees-vokaalse variandi -mäinen äramärkimist. Soome keelele omaseist liitepartikleist on sõnaraamatus toodud vaid -han (-hän) ja -pa (-pä), kuid puuduvad suure esinemis­sagedusega -ko, -kö (küsiv liide), -ka, -kä ning -kin, -kaan, -kaan ja -s.

Peamiselt asjaolust, et sõnaraamat on kahe eri isiku töö, on arvatavasti tingi­tud suur ebaühtlus samalaadsete tõlke­vastete esitamisel, näiteks kuutonen on «(number) kuus», aga viitonen on «(num­ber) viis; [paremusjärjestuses] viies; m i t m. viisikud»; kolmivuotias «kolme­aastane» — nelivuotias «neli aastat vana, nelja-aastane»; korkeapaine « tehn. , tn e t e о r. kõrgrõhk» — matalapaine « m e t e o r . madalrõhk(kond); f ü ü s., "tehn. madalsurve»; korvike «aseaine» — vastike «aseaine, surrogaat»; ullakko «pööning; [semikoolon! — P. A.] lakk' -— vintti «pööning, lakk». Ebaühtlus ula­tub ka sõnavara valikusse, näiteks on eksportoida 'eksportida' — puudub impor-toida 'importida'; on leveysaste ja vigane latituudi (р. o. latitudi) 'laiuskraad» — puuduvad pituusaste ja longitudi 'pikkus-kraad' jne. Teiselt poolt võib aga tähel­dada suurt põhjalikkust sünonüümide esitamisel, näit. aritmetiikka = laskuoppi = laskento 'aritmeetika', kaiutin = ko­vaääninen — kuuloke (?) 'valjuhääldi' jt-

Häirivalt mõjub, et autorid pole leid­nud ühtset süsteemi märksõna muutevor­mide edasiandmiseks ja on kasutanud genitiivi märkimisel kord lühendatud, kord lühendamata vormi (vesi, -den, aga käsi, käden).

Et sõnaraamat peab vastama nii soo­me kui ka eesti keele ortograafia nõue­tele, on ütlematagi selge. J. Mägiste ja soome-vene sõnastikust on üle kandunud üht-teist sellistki, mida tänapäeval loe­takse veaks, näit. inho(i)ttaa, inho(i)t-tava, karko(i)ttaa, karko(i)tus, keho(i)t-iaa, keho(i)tus jt. (p. o. inhottaa, inhot­tava jne.). Reegii tundmine, et oi on või­malik ainult a-, ä-sõnade tuletistes (vika •— vioittaa, terä — teroittaa), oleks aidanud autoreil paremini püsida õige­kirja normides ja vältida vastupidist viga verbides hajottaa, irrottaa (р. o. hajoit­taa, irroittaa). Ekslikult on e-tüvelisena .antud i-tüveline substantiiv tovi, -en 'hetk, silmapilk' (p. o. tovi : tovin) ja ad­verbid irveen 'irevile', irvessä 'irevil' (р. o. irviin, irvissä). Genitiivse liitumise vastu on eksitud liitsõnades mustakipeä (р. o. mustankipeä) 'armukade', neulaterävä i(p. o. neulanterävä) 'nõelterav', heinä-

korjuu (p. o. heinänkorjuu) 'heinategemi­ne'. Täiend- ja põhisõna on ära vaheta­tud substantiivides kesäsydän (p. o. sy­dänkesä) 'südasuvi' ja talvisydän (р. o. sydäntalvi) 'südatalv'. Kuigi kõnekeeles võib vahel kuulda essiivi kesäsydännä 'sü­dasuvel', on inversioonivormid siiski nii­võrd haruldased, et nende eelistamine sõnastikus pole põhjendatud.

Soome keele ortograafia nõuetest pole kinni peetud ka järgmistel juhtudel: en-nätus (p. o. ennätys), kaalinkera (р. o. kaalinkerä), tehdä kunnia (p. o. tehdä kunniaa), kurotta (р. o. kurottaa), lituun (p. o. liituun), loikoa : lojon (p. o. loion), luovittaa (p. o. luovuttaa), lämminjohde (p. o. lämmön johde), moiskeija (p. o. moskeija), pohjavärvi (p. o. pohjaväri), pukeamaton (p. o. pukematon), lk. 289 1. veerul sähkesanoma (p. o. sähkösano­ma) jt. Kahekordne viga on tehtud märk­sõnas valtiosäätäntö 'põhiseadus, konsti­tutsioon'. Põhisõna suletud silp eeldaks t asemel d-A (säädäntö). Et aga esitatud liitsõnakombinatsioon pole soome keeles üldse võimalik, võib selle asemel olla vaid valtios äänt ö. Ei saa pidada soo­vitavaks keelendite latinankieli, ypöyksin ja Vapunpäivä kokkukirjutamist (p. o. la­tinan kieli 'ladina keel', ypö yksin 'ihu­üksi' ja Vapun päivä 'esimene mai'). See­vastu supi suomalainen tuleks kokku kir­jutada: supisuomalainen 'pärissoome: puht soomlane'. Substantiiv kansainväli­nen peab «Internatsionaali» tähenduses olema suure algustähega (Kansainväli­nen), et teda eristada 'rahvusvahelisest'.

Tüüpsõnade esitamisel pole silmas pee­tud kolme- ja enamasilbiliste sõnade nõr­gaastmelise mitmuse illatiivi ja essiivi võimalust, samuti alates 1960. aastast ametlikult lubatud sim-lõpulisi mitmuse illatiive kontraheerunud sõnadest. Seega näiteks illatiivi koivikkoihin 'kaasikutesse' ja essiivi koivikkoina 'kaasikutena' paral-leelkujudena on ka koivikoihin ja koivi­koina korrektsed ning vormi korkeihin 'kõrgetesse' kõrval võib tarvitada ka illa­tiivi korkeisiin, kuigi see asjaolu NS-i 1951. a. ilmunud esimese köite sõnatüü-bistikus veel ei kajastu.

Ilma vigadeta pole sõnaraamatu eesli-keelnegi osa: lk. 182 on möönav (р. o. möönev), lk. 184 cma(loom) (р. o. emas­loom), lk. 181 muuntaja (р. o. muundaja) jt. Lekseemi pintapuoli ebaõnnestunud tõlge 'välimine pind' (р. o. 'välispind') on ilmselt sündinud soome-vene sõnaraama­tu tõlke 'наружная поверхность' ees­kujul.

Järsemalt erinevate tähendusvastete eraldamiseks kasutatav semikoolon on ülearune näiteks märksõna itsekäs tõlkes «isekas; egoistlik». Seevastu teine tõlgete järjekord ja semikoolon oleksid vajalikud sõna murre erinevate tähendusvastete '(keele)murre, murrak, dialekt' paremaks liigitamiseks. Paiguti pole alfabeetiline

771

järjekord oige, näiteks märksõnade kaita, lämmõnjohde ja vallankaappaus puhul.

Sõnaraamat on trükitehniliselt viimist­lemata, sest vähemalt osas tiraažis on mitmel leheküljel (näit. 45, 92, 117, 119, 121 jt.) kirjapilt mitmesuguste joonte ja laikude tõttu ebapuhas. Ole kahe lehe­külje ulatuvas tabelis lk. 378 ja 379 pole read kohakuti, paiguti on hariliku kirja hulka sattunud ka poolpaksu (lk. 66, 158 jm.) või on osa reast laotud tagurpidi (lk. 139 ütlemissim). Esineb ka ridade täielikku või osalist äravahetamist, mis paiguti on andnud soome sõnadele uued, neile kuulumatud tähendused, näiteks lk. 16 ajoneuvo 'rada' (р. o. ainult 'sõiduk, sõiduriist') ja lk. 162 maalaustaide 'maa-limispukk' (р. o. ainult 'maalikunst'). Leidub veel mitmeid väike-trükivigu.

On kahetsusväärne, et sõnaraamatu vigade ja süsteemituste loetelu võiks veelgi jätkata.

Pihla-Pikamäe sõnaraamatu puudusi

Keeli ja Meeli

Meeli: «Kultuuris ja Elus» on Rudolf Sarapilt naljaka pealkirjaga artikkel «Ilu imeline võlu». Selles räägib ta kel­lestki mütoloogilisest jahimehest A k t e o -n e s e s t. Jutust selgub, et ta mõtleb A k t a i o n i t. ja nüüd kardan ma, et eesti keelde tahetakse tuua veel üht uut kreeka nimede transkriptsiooni.

Keeli: Sa ei mõtelnud lugedes asja üle järele. Näe, siin on ju öeldud: «Aga kui­das mõista antiik-, renessansi voi uue aja kunsti, kui ei tunta mütoloogiat.» Aktaio-ni nimi on näitlikkuse mõttes valesti kir­jutatud, et teadlik lugeja näeks, kui ilutu ja võlutu on mütoloogia mittetundmine!

Meeli: Kuule, Keeli! No vasta ometi! Keeli: Ara sega, ma loen lehte. Meeli: Mina ka, sellepärast ma just

rääkida tahangi. Siin ma loen a f r i k a n -d e r i t e keelest. Ma tahan teada, mis keelkonda see kuulub.

Keeli: Afrikanderite? _Ah-ah-aa. mis keel see on, kuidas see võiks kolada!

Meeli: Ei tea, siin on ainult üks sõna: a p a r t e i i d , ja see tähendavat isolat­siooni. Üks tigedamaid aparteiidi teosta­jaid, kellest Robert Kennedy räägib, on B a l t h a s a r I. F o r s t e r j a . . .

Keeli: Pea kinni, mida sa üldse loed? Meeli: 26. augusti «Noorte Häält»,

siin on Kennedy kirjutis ««Aga kui ju­mal on neeger? ...»».

Keeli: Minul on jälle parajasti ees 26. augusti «Edasi» Kennedy artikliga

772

on eespool analüüsitud üksikasjalikumalt, kui see on uute teoste tutvustamisel tava­liselt kombeks^ Käesoleva kirjutise ees­märk ongi mõnevõrra avaram, sest eri laadi vääratuste kõrval on püütud välja selgitada põhiliste vigade allikaid, seal­hulgas näidata, mis laadi ebaõnnestumi­sed võivad kaasneda vahendavate sõna­raamatute tõlgete jäljendamisega1 Sõnas­tiku taskuformaat dikteerib ennekõike iga­päevase ja suure frekventsiga sõnavara valiku, mida kordustrüki puhul tuleb auto­reil järjekindlamini arvestada, ilma_ et pruugiks tingimata ühineda kõigi käes­olevas arvustuses esitatud detailidega.

Kõnesolev sõnaraamat, mille väljaand­mise aktuaalsuses ei saa olla mingit kahtlust, täidaks paremini oma vastutus-rikast ülesannet sõprussidemete arenda­misel naabermaade vahel, kui ka eelret-sensent ja kirjastuse asjaomased isikud; oleksid suhtunud töösse mõnevõrra suu­rema tõsidusega.

P. Alvre

«Järsku on junia] neeger?» ja siin iga­tahes on selge sõnaga õigesti öeldud, et: a p a r t h e i d tähendab a f r i k a a n i kee­les eraldatust. Ja miks sa joti asemel f ütled, kui inimese nimi on B a l t h a z a r J o h a n n e s , olgu pealegi, et üksis-v-ga V o r s t e r ja apartheidi-tegelinski.

Meeli: Sinu Tartu lehes võib ju V o r s ­t e r ja J o h a n n e s ja zetiga B a l ­t h a z a r olla, aga «Noorte Hääles»-jälle . . .

Keeli: «Noorte Hääles». «Noorte Hää­les»! Tükk on ju mõlemal tõlgitud samast 18. augusti «Literaturkast». Mispärast Tartus jõuti järele vaadata, kuidas nimed õigesti kirjutatakse, aga Tallinnas ei jõu­tud? Kuidas nad sul seal L u t h u l i nime' on kirjutanud?

Meeli: L u t u 1 i. Keeli: Lutuli, nii et toina nutuli! Mis-

veel viltu on? No kae: neeger «saadetakse kõrbesse — nn. r e s e r v a a t i » , see tä­hendab looduskaitsealale. Tartlased suu­davad vähemalt reservaadi ja r e s e r ­v a t s i o o n i vahel vahet teha. Ikkagi Eesti NSV parim ajaleht, ei ole midagi ü . . .

Meeli: Issand, mis nüüd juhtus! Keeli, ärka üles! Kus on nuuskpiiritus? Ma he­listan kohe 03.

Keeli (toibudes): Ara näe vaeva. Puh, pagan, hakkasin tartlasi kiitma ja siis. langes pilk kohale, kus nad on i n d i a -l a s e d tõlkinud •— i n d i a a n l a s t e k s ?

R I N G V A A D E

Keelearengu-uurijad Samarkandis

Viimastel aastatel viida­takse keeleteaduslike aja­kirjade veergudel üha sage­damini Ališer Navoi nimeli­sele Samarkandi Riiklikule Ülikoolile. See pole juhusli­kult nii. Suhteliselt lühike­se aja jooksul on selles üli­koolis toimunud mitu täht­sat lingvistide kokkutulekut. 1959. a. peeti siin vabarii-kidevaheline fraseoloogia-konverents ja 1964. a. kon­verents, kus käsitleti täna­päeva keeleteaduse aktuaal­seid probleeme ühenduses J. Polivanovi lingvistilise pärandiga. Käesoleval aas­tal, 9.—14. IX, toimus Sa­markandis üleliiduline üld­keeleteaduse konverents, pühendatud keele evolutsi­oonile. Ligemale 200 ling­visti esindas enam kui viit­kümmend uurimiskeskust 13 liiduvabariigist. Ettekanne­tega esinesid tuntud keele­teadlased V. 2irmunski. A. Tšikobava. T. Lomtev, I. Revzin, N. Andrejev, J. Meltšuk, J. Apresjan, M. Borodina, L. Zassorina jt. Kokku esitati plenaaristun-geil ja sektsioonides üle saja ettekande. Tõstame esile leksikoloogia ning se­mantika, foneetika-fonoloo-gia, onomastika, murdeuuri­mise ja keelekontaktide sektsiooni, mis töötasid eriti aktiivselt. Teemaringi­dest nimetagem järgmisi: keele muutumise sisestiimu-lid ja välistegurid; keele arenemise seaduspärasused; sünkroonilise ja diakrooni­lise keelekäsitluse vahe­kord; kvantitatiivsed mee­todid keeleajaloolistes uuri­mustes; keelekontaktid; keele arenemise filosoofili­sed aspektid.

Et konverentsist osavõt­jad olid väga mitmesuguste keelte eriteadlased ja esin­dasid ka eri keeleteaduslik­ke suundi, tekkis enamiku

ettekannete järel elav dis­kussioon. Erilist tähelepanu äratasid katsed sünteesida nn. traditsioonilisi ja mit­mesuguseid uusi meetodeid keeleajaloolise ainestiku kä­sitlemisel. Huvi pakkus ka perspektiiv vordlev-ajaloo-list keeleteadust edasi aren­dada võrdlev-tüpoloogiliste ja murdeajalooliste uuri­muste kujul. Keelekategoo-riate arenemiskäigu re­konstrueerimisel osutub sa­geli kasulikuks just tüpo-loogiline võrdlus teiste (ka geneetiliselt mitte sugulu­ses olevate) keeltega. Kõr­vutamise abil võib välja selgitada ühiseid jooni eri keelerühmade arengus. Sel­lisel laiendatud võrdlev-ajaloolisel käsitlusel on tähtis koht praegu aktuaal­setes strukturaal-tüpoloogi-listes uuringutes ja keele-universaalide väljaselgita­misel.

Konverentsil esitatud et­tekannete teesid on avalda­tud kahes köites Usbeki NSV Kõrgema ja Kesk-eri-hariduse Ministeeriumi ning Samarkandi ülikooli välja­andena.

O. Mutt

Asutati Emakeele Seltsi rahvaiuulesektsioon

9. X 1966 toimus TRÜ peahoones Emakeele Seltsi koosolek, kuhu sedakorda olid kogunenud eelkõige rahvaluulehuvilised. Koos­olekul asutati ES-i rahva­iuulesektsioon.

Folkloristide ja folkloori-huviliste koondamisest tea­duslikku seltsi on juba mitu aega juttu olnud. Eriti innukalt on seda mõtet propageerinud A. Annist. Asja väline käik sai alguse ES-i juhatuse koosolekul 20. III 1965. kus arutati viie tegevliikme (U. Kolk,

O. Kõiva, E. Laugaste, E. Normann, Ü. Tedre) ette­panekut rahvaluulesektsioo-ni moodustamiseks. Juhatus toetas mõtet ja samal päe­val võttis seltsi üldkoosolek ettepaneku vastu. 25. IV 1966 moodustati ES-i juha­tuse koosolekul komisjon, et see töötaks välja rahva-luulesektsiooni kodukorra ja põhimõtted. Kodukorra kii­tis ES-i juhatus 23. IX 1966 heaks.

Asutamiskoosoleku avas P. Ariste. Seejärel esitas I. Rüütel ettekande «Vadja rahvalauludest». Ettekannet illustreerisid näited helilin­dilt (demonstreeriti tänavu­suvise ekspeditsiooni lindis­tusi). Kõrvutades eesti ja vadja regivärssi, osutas I. Rüütel vadja laulutradit­siooni vanusele. Vadjas do­mineerivad iidsed laululii-gid: lüroeepika, ahellaulud ja tavandilaulud. Seevastu lüürikat kohtame suhteliselt vähe. Paljud ühised laulud, mida meil tuntakse lüürilis-tena, esinevad vadjalaste! tavandilauludena. Ka vad­ja viisid on arhaili­sed, valitseb üherealine me­loodia. Kui esineb kaherea­lisi viise, siis on teine vii-sirida tavaliselt esimese va­riatsioon. Vanad on ka esi­tamistavad (ringis liikumi­ne). Vadja laulutraditsioon oleks nagu konserveerinud arhailise astme läänemere­soomlaste ühises regilaulu-traditsioonis ja on seega suurepärane materjal lau­lude võrdleval uurimisel;

Teisena sai sõna U. Ted­re ettekandeks «Jõulupuu-traditsiooni vanusest Ees­tis». Jõulupuu on Eesti jõulukombestikus noore­maid jooni. Komme tuli Eestisse Saksamaalt, levis esialgu linnades ja mõisa­tes. Mõisateenijate ja koo­lide vahendusel tungis jõu­lupuu 1860-ndail aastail ka taludesse. Uus komme võt­tis maad üsna visalt, veel

773

1880-ndail aastail ei olnud see kuigi üldine. Mõnes paigas (Kihnus, Setus) õpi­ti jõulupuud tegema alles XX sajandil. Ettekanne te­kitas rohkesti sõnavõtte. E. Laugaste juhtis tähelepanu kasutamata kirjalikele alli­kaile: memuaarid (A. Kitz­berg), mitmesugused kroo­nikad, kalendrikirjandus ja ka ilukirjandus. Ka uuemas rahvalaulus («Ambroosius oli ladna mees»)_ 'on juttu jõulupuust. R. Põldmäe ni­metas olulise allikana aja­kirjandust, kust ainestik küll bibliograafia praeguse taseme tõttu on raskesti kättesaadav. Ka seltside protokolliraamatud heida­vad mõningat valgust. Nii hakkas Tartu eestlaste seas vist «Vanemuise» selts esi­mesena jõulupuud korral­dama (L. Koidula eestvõt­tel). Kombe levitajaks olid suurel määral koolid.

Koosoleku ametlikus osas võeti vastu sektsiooni ko­dukord. Sektsiooni juhatus­se valiti E. Laugaste, V. Pino ja I. Rüütel.

Tõnis Braksi mälestades

20. oktoobril varises ma­nalasse teenekas vanema põlvkonna ajakirjanik Tõ­nis Braks.

Kadunu sündis 19. VIII 1885 Läänemaal Lihula val­las Reino saunatares. Ta hariduskäik piirdus kolme talvega (1895—1898) Lihu­la valla Annuse koolis. Juba seitsmeaastaselt tuli karja minna, hiljem järg­nes sulasepõlv. 1900.—1912. a. oli T. Braks moonakaks Lihula kirikumõisas, tööli­seks Karmi kraasitöökojas ja öövahiks Lihula mõisas. 1912. a. asus ta elama Tal­linna, kus temast sai Maye-ri, hiljem Pumpjanski, Lu­theri ja Krulli vabriku töö­line.

Oma esimesed kaastööd saatis T. Braks «Tallinna Teatajale» jt. ajalehtedele juba 1911. a. Lihulast. 1913.—1914. a. kirjutas ta Narva «Kiirele» sõnumeid ja vesteid Tallinna tööliste

elust ning streikidest. 1917. a. tegi T. Braks kaastööd Tallinna bolševistlikele aja­lehtedele «Kiir» ja «Tööli­ne». Hiljem sai temast kut­seline lehemees «Sotsiaal­demokraadi» (1920—1923), «Päevalehe» (1923—1940), «Kommunisti» (1940—1941), «Rahva Hääle» ja «Talu-rahvalehe» (1945—1951) toimetuses.

1921. a. hakkas T. Braks «Päevalehes» ja «Kratis» avaldama Heini jt. pseudo­nüümide all päevakajalisi vesteid ja satiirilisi värsse. Ajapikku kujunes T. Brak-sist üks meie viljakamaid ja loetavamaid vestekir-janikke, kellelt on ilmunud paar tuhat följetoni, lühi­juttu, luuletust ja artiklit. Ajavahemikus 1935—1966 avaldas ta humoristlikke, vahel ka satiirilisi vesteid Aruvälja Andrese nime all. Tema viimaste eluaastate följetone võime kohata pea­miselt «Kodumaas». Sõja­järgseil aastail ilmus T. Braksilt «Loomingus», «Rahva Hääles» jm. revo-lutsiooniainelisi jutustusi ja mälestuskilde.

T. Braks on trükis aval­danud 9 näidendit. Neist on tuntumad külakomöö­diad «Tantsuprofessor» (1935), «Võsavennad» (1936), 1905. aasta revolut-sioonisündmusi kajastav «Punased pilved» (1937), «Aruvälja talus» (1940) ja «Metsakollid» (1947). T. Braksi näidendeid iseloo­mustab hea elutundmine, mahlakas huumor ja oma­aegsete väärnähtuste välja­naermine, teoste psühholoo­giline kude on aga hõreda­võitu. 1930-ndate aastate lõpul esitati maalavadel suure eduga tema «Tantsu-professorit», samuti teisi komöödiaid. Pärast sõda mängisid paljud isetege-vuskollektiivid «Metsakol­le».

T. Braks on rikastanud ka meie noorsookirjandust. Kahekümnendail aastail kirjutas ta «Laste Rõõmus» jm. lühijutte töölislastest, millele hiljem järgnes las­tenäidend «Saladuste saar» (1934). Tähelepanu ärata­sid «Pioneeris» trükitud

noorsoojutustused «Kärni-poisid» (1940) ja «Võitlus-vennad» (1941, eri raama­tuna 1946). Haaravalt ja elavalt kujutas ta jutustuses «Punaoja poisid» (1947, II tr. 1957) maanoorte elu 1905. aasta revolutsiooni eelpäevil.

Viiekümnendail aastail hakkas T. Braks kirjutama memuaare, millest katken­deid on ilmunud ajakirjan­duses ja teoses «Kirjandu­se sirvilauad 1959».

E. Teder

Epigoonlus või modernism?

Iraani uuest luulest

Iga maa ja rahva kul­tuur on alati enam või vä­hem terviklik ning elav süsteem, kus välismõjudki üksnes aitavad leida ja vormida juba olevaid või tärkavaid, seni veel eba­määraseid väljendusi ning mõtteid. • Kultuuriväärtusi omaks võtta tähendab leida neis vastuseid küsimustele, mida on püstitanud ühe voi teise rahva, kultuuri-ringi või sellesse kuuluvate inimeste vaimne olemasolu. See on öeldud ruumiliste mõjutuste kohta, aga keh­tib ka üksikute ajalooepoh­hide vaheliste suhete kohta. Olevik võib minevikust sedavõrd erineda, et kõik traditsioonid näivad olevat katkenud. Keel, mis seni ühendas inimesi, eraldab neid nüüd üksteisest, sest sõnad on muutunud kahe­mõtteliseks ja võivad luua vaid kultuuri pidevuse ning mõistmise näilikkuse, kus pole enam üldmaksvaid sisemis[ kriteeriume epohhi kunstitõe jaoks ja kus on vaid stiilide kirevus ning uuenduste pinnapealsus. See kõikide suurte ja väi­keste üleminekuajastute tragöödia otsib praegu lahendust enamikus ida­maade kirjandustes. Aja­looline areng on siin olnud teistsugune ja seetõttu

774

puudub Euroopa kirjandu­sele omane loomulik stii­lide ja voolude järgnevus. Ka feodaalse elu- ja vai­mulaadiga Iraan põrkas XX sajandi algul järsult kokku euroopaliku elu- ja mõttelaadiga ning pidi paa­rikümne aastaga läbi te­gema sama tee, mida Eu­roopa vaimulaad oli käinud paarsada aastat. Vapustu­sed ja vastuolud olid seda suuremad. Kui 1920-ndate aastate prosaist Džamal-zäde oli veel truu Voltai-re'ile, siis mõni aasta hiljem Ümar Hajjami ning Hafizi lugejana alustanud Sadek Hedäjat leidis prohveti Franz Kafkas. Luules ees­kujuks olnud prantsuse ro­mantikudki (Alfred de Musset) asendusid üsna pea Baudelaire'i ja Ril-kega.

Kirjandus pole ainult kirjutamine, mida saab suvaliselt teha ja suunata, vaid ennekõike endast mõt­leva ja ennast väljendava rahva vaimne olemasolu ajaloos. Seepärast ei saa ka Euroopat kunstlikult Iraani ümber istutada, sest siin jääks ta juurteta. Sa­muti ei saa nüüdisaega so­bitada hommikumaise kesk­aja kõrgkultuuriga, sest nii rahvuslik ja rikas kui ta ka oleks, on ta juured ikkagi hoopis teise ajastu ja erineva olemisviisi pin­nases. Ka vanade meistrite jäljendamine, ilusatest sõ­nadest riimi ja rütmi konstrueerimine on epi­goonlus, aga mitte luule. Seda tõdeb oma luuletus­kogude «Vnnamarjaluule» [«Se're angur», Tehran, 1336 ( = 1958 m. a. j.)] ja «Päikeserohi» [«Sormeje huršid», Tehran, 1339 ( = 1961 m. a. j.)] pikkades eessõnades noor iraani poeet Näder Näderpur. Te­ma arutlusi teeb veel usal­datavamaks see, et ta ise kõneleb luules tänapäevast ja tänapäevaselt. Näderpur on endale seadnud eesmär­gi kummutada nii teoreeti­liselt kui ka tegelikult aru­saamine, mille järgi ainult vanaaegsete sõnade magus kõla ja rütm on kunst ning klassikalistele luule­vormidele selja pööramine

märgitseb luulekunsti kadu­mist. Näderpur tõestab, et vanad luulevormid ei ole rasked — gaseeli loomine on võrratult lihtsam hea vabavärsi kirjutamisest — ja üldse pole asi mitte välises vormis, vaid hoopis uues nägemislaadis ja uues kujundlikkuses. «Ainult need on luuletajad, kes näevad uut moodi: see tähendab, et nad on iga teemat, olgu siis uut või vana, mida nad luulenda­vad, näinud ja tunnetanud oma silma ja südamega kui oma ajastu lapsed, aga mitte oma esiisade süda­mega, kes viibivad juba sajandeid hauas. Ainult sel teel muutub ka nende kujundlikkus uueks,» kirju­tab Näderpur. Iraani luu­letajail tuleb vabaneda klassikalise pärandi türan­niast, sõnade kahemõtteli­susest. Kirjutades keskaeg­seid sõnu, mõtlemata nende muutunud tähendusele, ei mõelda enam üldse mida­gi. «Mõttetu on kirjutada täna XI sajandi keeles või otsida abi Hakani ja Niza-mi loomingust. See, mis siis oli elav rahvakeel, on nüüd nagu vana münt oma käibeväärtuse kaota­nud.» Näderpur näitab, et ka klassikaline pärand pole sisemiselt ühtne. Igal mur­rangulisel ajastul on ol­nud vastuolu uue ja vana vahel, igal ajastul on oma «uus luule». Sama kujun-digi tähendus muutub pal­ju. IX sajandil kirjutas Abuhafs Sughdi Samar­kandi: «Lagedal väljal kuidas küll jookseb mäge­de hirv; on üksi ta, kuidas küll sõbrata elada saab?»; Hafiz XIV sajandil: «Kui kergesti püüdsid mu oma joobnud silmade võluga — ei keegi osavamini ka met­sikut hirve tabada suuda!»; Goltšin Qiläni XX sajan­dil: «Süütu hirv on haa­vatud ja lonkab. Verega kirjutab ta hõbedasele lu­mele: «Hüvasti, mu mets, rõõmusta jälle uuel keva­del!»».

Uus luule on alati olnud: XIV sajandi inimes­tele, kes olid harjunud Saadi romantilise kergu­sega, oli Hafizi luule tume

ja arusaamatu. Suurte vapustuste aeg — mongo­lite vallutused — oli luule­piltides avanud inimese olemasolu senitundmatuid sügavusi. Tumedate taga­maade poolest on Hafiz jäänudki modernistlikuks poeediks: «Ma nägin eile, et inglid tulid kõrtsituppa. Nad sõtkusid inimesed sa­viks ja voolisid sellest peekri.» Iga uus põlvkond kohtub uute raskuste ja probleemidega, mis süga­valt erinevad eelmiste põlv­kondade muredest. Näder­pur ja tema eakaaslased kohtusid raskuste ja küsi­mustega, mida polnud ku­nagi varem Iraani ajaloos esinenud. Teine maailma­sõda ja sellele järgnenud aeg kummutasid kõik seni­sed tõed. «Varematel ae­gadel pole isad ja pojad iialgi üksteisest nii kauge­le eemaldunud. Näiteks abiellusid nad samavanus-tena, nagu seda nägi ette islami seadus, koolis olid nad õppinud ühte ja sama ning ka käsitöö oli päran­datav. Vaimselt ja füüsi­liselt võrdsed, mõistsid nad ka üksteise kõnet.» Nüüd oli aga patriarhaalne elu­laad hukkunud. «Noored ei õppinud enam nagu isad, ei võtnud naist nagu ne­mad ega asunud tegema isade tööd. Raskused ja probleemid, millega nad kohtusid ühiskonnas, pol­nud iialgi seisnud isade ees ning seepärast ei mõis­ta nad üksteist. Problee­mid, mis isade ajal olid lahenenud hõlpsalt, olid poegadele lahendamatud.» 1950-ndate aastate sünd­mused tõukasid selle põlv­konna uue nurjumise ette. «Nad olid püüdnud sünd­muste käiku oma tahtele allutada . . . . , kuid sünd­muste vool paiskas nad umbtänavasse.» Eraldunud patriarhaalsest olustikust, jäi selle põlvkonna inime­ne abitult ja üksinda nüü­disaegsesse, kapitalistlikku ühiskonda. Sellest üksin­dusest kõneleb ka luule, milles valitsevat meeleolu peegeldavad sõnad nagu hirm, kartus, kurbus, surm» nukrus, võõras, tundmatu» püsimatu. Iraani kommu-

775

nistliku partei ajakirja hoiatavas iseloomustuses öeldakse selle luuletajate põlvkonna kohta, et ta on «meeleheite lummuses» (vt. Tadžiki Kirjanike Liidu ajakiri «Särki Surh» 1963, nr. 9). Ometi tõi see lum­mus endaga luulele uue näo — omaaegseist versi-iitseeritud ajaleheartiklist muutus ta puhtaks lüüri­kaks, avastas oma olemas­olu mõistmiseks ja jätka­miseks teisi dimensioone ning võimalusi. «Suure luu­letaja meisterlikkus seis­neb suutmises kujutada isiklikke elamusi, sündmusi oma elust või saatusest sel­listena, et igaüks neid •enda omadena näeks, selli­selt üldistada, et igaüks end neis osavõtjana ja juu-resviibijana tunneks,» kir­jutab Näderpur. Ja edasi: «Luule aine — tähendab see, mis võib luuleks saa­da — on peidetud iga ini­mese meelte sügavusse. Luuletaja vaid avastab selle ja valab väljendus­vormi. Tegelikult luuletaja .polegi luule looja, vaid hoo­pis selle avastaja. [ ] Et olla tõeline kunstnik, peab luuletaja käima teiste ees ja tajuma sündmusi -enne nende toimumist või siis vähemalt tunnetama nende lähenemist.» Arut­lused iraani luule kohta lõpetab Näderpur poeeti­lise nägemusega: «...viim­ne tänav, viimne kää­nak, umbkäik selle lopus. Viimasena uks, mida ei

ava ükski võti. Pöördu tagasi! Aga ma ei pöör­dunud tagasi, seisan ikka veel selle ukse taga, loo­tes, et ükskord ta ikkagi avaneb. Seisan ukse taga ja loodan, sest ma kuulen sealt Hafizi häält.» Selles paralleelis võime näha sil­da, mis ikkagi seob ole­vikku minevikuga.

H. Udam

Kiri toimetusele Eesti NSV TA Keele ja

Kirjanduse Instituudi tea­duslik nõukogu oma koos­olekul 26. okt. 1966 aru­tas 5-köitelises «Eesti kir­janduse ajaloos» kasutatud allikatele osutamise küsi­must, mida oli puudutatud ajakirja «Keel ja Kirjan­dus» к. a. 10. numbris (lk. 618). Nõukogu asus seisu­kohale, et tuleb jääda teo­ses tarvitusele võetud süs­teemi — ainult olulisemaid trükis avaldatud töid sisal­dava valikbibliograafia — juurde, mis ilmunud köi­dete kirjastamisele lubami­sega on teadusliku nõuko­gu poolt aktsepteeritud. Niisuguse kollektiivse teose juures, nagu seda on «Eesti kirjanduse ajalugu», milles summeeritakse senise uuri­mistöö tulemusi (ja mida ei tule võtta artiklite kogu­na), on selline süsteem kõi­ge otstarbekam ning antud mahulistes raamides õieti ainumõeldav. Käsikirjaliste-le materjalidele ja uurimus­

tele «Eesti kirjanduse aja­loo» bibliograafias tavali­selt ei osutata; köidete eessõnas märgitakse need käsikirjaliste uurimuste au­torid, kelle materjalil on olulist, sisulist tähtsust teo­se mõne peatüki või osa seisukohalt. Seetõttu_ ei pi­danud teaduslik nõukogu põhjendatuks ajakirja «Keel ja Kirjandus» kaastöölise M. Kahu pretensiooni, et tema materjalile ei ole viidatud.

KKI direktsioon

Õienduseks Artiklis «Pilk Hendrik

Adamsoni elule ja luulele» (KK 1966, nr. 4) on esitatud järgmine tsitaat H. Adam­soni arvustusest A. Ranni-ti luuletuskogu «Akna raa­mistuses» kohta: «Ütlen otsekohe välja: luuletusi ärgu «tehtagu» vaid peaga, pigemini elatagu neid läbi südamega» (lk. 214). Nen­des sõnades aga ei sisal­du hinnangut arvustatavale teosele, nagu kontekstist võib aru saada, vaid nad näitavad ainult H. Adamso­ni enda loomingulisi tõeks­pidamisi. Arvustuses on H. Adamson nimelt seisukohal, nagu sõnastakski A. Rännit «vaid seda, mis on tärga­nud ja küpsenud tunnetes». Samas artiklis (lk. 212) on H. Adamsoni lahkumisega õpetaja-ametist ekslikult seostatud A. Amanduse nimi.

M. Torim, K. Muru

TOIMETUSE KOLLEEGIUM:

P. Ariste, O. Jogi (peatoimetaja), A. Kask, K. Kääri, E. Nirk, J. Peegel, E. Päll, E. Riikoja, J. Semper, Ü. Tedre.

Toimetuse aadress: Tallinn, Sakala 3, tel. 474-28, 491-26.

Ladumisele antud 20. X 1966. Trükkimisele antud 23. Xl 1966. Trükiarv 3770. Staitsele Paberivabriku trükipaber nr. 1, 70ХЮ8, Vie- Trükipoognaid 4,75. Tingtrükipoog-naid 6,65. Arvestuspoognaid 7,25. MB-10920. Tellimuse nr. 7678. Hans Heidemanni

nim. trükikoda, Tartu, Ülikooli 17/19. II.

Kirjastus «Perioodika», Tallinn, Pikk t. 37, tel. 483-37.

.Tellimishind: aastaks rbl. 3.60, 6 kuuks rbl. 1.80, 3 kuuks 90 kop. Tellimusi võtavad vastu sideasutused ja Ajakirjandusliidu osakonnad.

Орган Академии наук Эстонской ССР и Союза писателей Эстонской ССР «Кээль я кирьяндус» («Язык и литература») № 12, декабрь 1966.

EEL

EESTI NSV TEADUSTE AKADEEMIA J A

E E S T I NSV K I R J A N I K E L I I D U

A J A K I R I

1 9 6 6 Ü H E K S A S A A S T A K Ä I K

ЖУРНАЛ АКАДЕМИИ НАУК ЭСТОНСКОЙ ССР И СОЮЗА ПИСАТЕЛЕЙ ЭСТОНСКОЙ ССР

«кээль я КИРЬЯНДУС» («язык и ЛИТЕРАТУРА»)

TOIMETUSE KOLLEEGIUM: Р. Ariste, О. Jogi (peatoimetaja), А. Kask, K. Kääri, E. Nirk,

J. Peegel, E. Päll, E. Riikoja, J. Semper, Ü. Tedre.

H. Heidemanni nim. trükikoda, Tartu, Ülikooli 17/19. II. 7678. 1966.

SISUKORD

KEELETEADUS

Artiklid, liihikirjutised

< Afekt. Keelekarakteristika nr. 2 123 Alvre, P. si-mitmuse probleeme nr. 3 156

i — Tehkem vahet olulise ja ebaolulise vahel nr. 1 44 Ambus, A. Pisut juttu fennougristika töömailt nr. 8 495 Ariste, P. Georg Mülleri mitmekeelsusest nr. 6 351

— Ikka veel apartheidist nr. 3 184 — Kas Friedrich Engels oskas vanajuudi keelt? nr. 6 371 — «Vainu vettä vaeldama» nr. 1 34

Eek, A. Eksperimentaalfoneetika võõrkeeleõpetuse teenistuses nr. 7 451 Erelt, Т., Torop, K. Keel on kahjuks kehvakene. Informatsiooni-«seeriate»

arvustust sellest küljest nr.'12 726 Kaalep, A. Reanimatsiooni eesti vastest nr. 6 372 Kabur, H. Teoreetilist termini ja üldsõna vahekorra kohta nr. 7 426 Kask, A. Johannes Aavik ja keeleuuendus nr. 1 — 11, nr. 2 81 Keeli ja Meeli nr. 1 — 52, nr. 3 — 185, nr. 6 — 373, nr. 12 772 Keem, H. Pajatajaid ja pajatusi nr. 12 745 Kündok, A. Ernst Nurm 70-aastane nr. 7 443 Kindlam, E. Et sool tuimaks ei läheks. Tähelepanekuid ühe rajooniajalehe

keele kohta nr. 2 106 — Et sõna tõuseks ausse. Teise rajooniajalehe keele iseloomustamiseks nr. 3 150

Kirju toimetusele nr. 4 — 248, nr. 8 511 , Kull, R. Vormitüübi mõju võõrsõnalise esikomponendi liitumisele . . . . nr. 5 284 I Kurtna, A. Uuskreeka nimede kirjutamisest eesti keeles nr. 1 51

Künnap, A. Samojeedid, meie kauged keelesugulased nr. 4 232 Küsimusi — vastuseid nr. 3 — 184, nr. 10 638 Lubi, M. 33-aastane küülik \ . . . . nr. 2 122 Masing, V. Tülikas toataim nr. 2 122 Mastop, E. EXS -> EKSS •->- EKSI (tus) .• . .' nr. 10 638 Mutt, O. Masirialeksikograafiast nr. 5 295

i Mager, M. Eesti murrete sõnaraamat. Ajalugu, koostamisprintsiibid. väl-< javaated nr. 10 — 602, nr. 11 663 <l Oissar, E. Vassili Jakovlevitš = Friedrich Georg Wilhelm nr. 7 445 ! Pall, V. Kohanimede struktuurist ja uurimisest nr. 1 42

— -ste ja -si vahekorrast kohanimedes nr. 6 35b

III

Põldma, M. Läbilõiget TRÜ eesti keele ringi 20 aastast nr. 3 173 Raiet, E. EKSI-, mis pole eksitus nr. 11 693

— Vabariikliku õigekeelsuse komisjoni otsuseid nr. 3 178 Rajandi, E., Tarand, H. Meie perekonnanimede liigitamisest ja seletamisest nr. 7 393

— Perekonnanimedest ja nende uurimise ülesannetest nr. 4 226 — Vastus lugeja kirjale Aliide pärast nr. 8 512

Rajandi, H. Arutlusi eesti impersonaali üle nr. 9 — 538, nr. 10 612 Rannut, L. Nimisõna liitumine värvust tähistava omadussõnaga . . . nr. 8 478 Tarand, A. Meteoroloogia sõnavara täpsustamiseks nr. 4 246 Tük, L. Lisandeid Hiiumaa kohanimede tundmisele nr. 9 549 Vakk, F. Eesti fraseoloogia murdmaalt nr. 7 — 445. nr. 9 571 Valmet, A. «Lühhike õppetus» keelelisest küljest nr. 11 683 Vals, H. Keelelise toimetaja märkmikust nr. 1 — 52. nr. 8 511

— Rektsioonirikkusi nr 9 570 — Vorm on sisu vorm n r ц 593

Vassar, A. Millal ja kus tekkisid nere-kohanimed? nr. 6 344 Vende, K. Kui paneks ka akna kinni nr. 3 179 Vihma, H. Homonüümide määramisest nr. 2 89 Viires, A. leivapäts ja pätsahi nr 1 37

Arvustused

Alvre, P. Kordaminekuid ja puudujääke sisukas kogumikus (Töid lääne­meresoome ja volga keelte alalt) nr. 6 377

— Soome-eesti sõnaraamatu arvustuseks ja täienduseks (Kalju Pihel, Arno Pikamäe. Soome-eesti sõnaraamat) nr. 11 — 701, nr. 12 765

Ariste, P. Eesti keele hääldamist soomlastele (Leho Võrk. Viron kielen ääntämys) nr. 10 641

Jaanvärk, E. 16 001. sõna on teose kasutajal (R. Lesthal. Saksa-eesti sõnaraamat koolidele) nr. 4 255

Lehtsalu, U. Steinbecki kõnekujundid eesti keeles (John Steinbeck. Pärl. Inglise keelest tõlkinud E. Rõks; John Steinbeck. Vihakobarad. Inglise keelest tõlkinud J. Lohk; John Steinbeck. Me tusameele talv. Inglise keelest tõlkinud H. Rajamets; John Steinbeck. Tee­kond Charley'ga. Ameerikat otsimas. Inglise keelest tõlkinud Johannes Seppik) nr. 4 251

Ringvaade

Ariste, P. «Baltistica», Vilnius nr 5 324 — Tbilisis kaitstud doktoriväitekiri nr 8 518 — Uus soome-ugri keeleteaduse doktor nr 6 388

Eek, A. Leningradi kõneuurimisseminarilt nr 11 708 Emakeele Seltsis ' m 3 J . m m 6 3 8 6

Esperanto nr. 1 — 64, nr. 2 —136, nr. 3 — 200, nr. 4 — 264, nr. 6 — 390. nr. 7 — 456, nr. 8 — 520, nr. 9 — 584,

_, . „ T nr. 10 — 647, nr. 11 712 Kaal, H. Keeleamestiku kogumise võistluse tulemused nr. 2 133

— Võru 2. keelepäev nr 3 199

IV

Künnap, A. Soome suurest uurimisprogrammist . Loodus, M. Eesti keelest leedu ajakirjas . . . . .Magnus Kindlam [Nekroloog] Must, M. KKI murdekogud 1965. a Mutt, O. Keelearengu-uurijad Samarkandis . . . Nurm, E. Ohe suurtöö lõppakord Palmeos, P. Kaks väitekirja vepsa keele alalt . . Raiet, E. Vabariiklikust õigekeelsuse komisjonist Vihma, H. Läti leksikograafide töömailt . . . . Väitekirjade kaitsmine

nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr.

5 5 6 4 12 6 9 6 10 7

325 325 391 260 773 386 582 389 643 454

KIRJANDUSTEADUS

Artiklid, publikatsioonid, materjalid, mälestused

Aaver, E. Kuidas redigeerida möödunud sajandi luulet? Adams, V. Igor Severjanin Eestis

— Veel «Igori loo» eestindusest. Tõlketeoreetilisi marginaale . . . . Alttoa, V. Veel lühimonograafia «Eduard Vilde» vigadest

— Veel üks taasleitud luuletus XVII sajandist Andresen, N. Gustav Suitsu kirju Friedebert Tuglasele

— Kirjandusliku ekspressionismi mõnest joonest . . . . nr. 9 — 521, Annist, A. Mälestuskilde kohtumistest Fr. Tuglasega

— «Üks Ennemuiste Luggu ühhe Warga peäle» Anvelt, L. O. W. Masing pankroti lävel Baramidze, A. Sotha Rusthaveli Eelmäe, A. Lootuse ja mure laulik. Marie Heibergi meenutades . . . Eilart, J. Friedebert Tuglase lapse- ja poisiea kodud Einasto, E. Lilli Suburg Egeril Elken, P. Mis on «Lati pats»? Issakov, S. A. Reinvaldi katse välja anda kogumikku «Vanemuine» . . .

— Eesti kultuuriloo ainestik Leningradi arhiivides — E. J. Assmuthi kaks katset asutada eestikeelne ajakiri . . . . . . — J. Hurda katsest asutada ajakiri «Mesilane» — Kuidas E. Bornhöhel nurjus katse saada ajalehe toimetajaks . . . — M. Veske teostamata ja teostatud kavatsustest ~- Õpetatud Eesti Seltsi katsest asutada ajakiri (ajaleht) «Eesti Koit»

Jogi, O. Romaanivõistluse kokkuvõtteid — Sada numbrit «Keelt ja Kirjandust»

Kaalep, A. Marginaale «Marginaaliale» Kahu, M. С R. Jakobsoni raamatukogust Kurgjal

— «Eesti Postimehe» kirjasaatjast «Sakala» toimetaja abiliseks . . . Kalda, M. Autori suhtumisest kangelasse Krusten, R. Karakterist sõjajärgses proosas Kruus, O. Valter Kaaveri kirju Kuusberg, P. Kui Eduard Männik sõdurisinelit kandis (Kirjaniku 60. sün­

nipäeva puhul) Luts, V. Niisugune oli Oskar igapäevases elus Mihkla, K. G. Suitsu kirjad H. Murrikule

— L. Koidula proosapala «Koola Rientsi» algupärast

nr. 10 nr. 8

nr. nr. nr. nr. nr. 10 nr. 3 nr. 2 nr. 11 nr. 9 nr. nr. nr. nr.

1 3

10 10

nr. 11 nr. 5 nr. 8 nr. 10 nr. 6 nr. 12 nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr.

9 1 4 3 7

10 2 5 7

625 468 384 321 32

176 593 181 97

657 560 20

165 636 639 691 309 501 630 360 755 556

1 20-1 147 416 617 05

265 432

nr. 1 47 nr. 6 363 nr. 2 111 nr. 6 358

Minimus, Leo. Pidamata jäänud sõnavõtt kriitika arutlusel Nurmiste, E. Mälestusi Peäro-August Pitkast (Ansomardist) O. J. Paul Kuusberg viiekümne rajal Palgi, D. Peet Vallaku noorpõlvetööd (1908—1918) . . Peep, H. Problemaatilist meie kirjandusloolises töös . . Priidel, E. Küsimusi ühe pildi ümber Pühvel, H. Friedebert Tuglase novellistika põhisuunad . Põldmäe, R. С R. Jakobsoni elu ja tegevus 1864—1871 .

— Kingsepast võrsunud kirjamees Peeter Jakobson . . Roos, E. Jaan Roosi bibliofiilse raamatukogu kujunemislugu Rummo, P. Henrik Visnapuu kolme isamaalaulu jälgedel

— Lisamärkmed H. Visnapuu puhul Semjonova, O. «Jevgeni Onegin» Betti Alveri tõlkes . . Siirak, E. Kirjandusteaduslike terminite inventuuri . . Susi, А. А. H. Tammsaare ja loodus Tõnts, Ü. Ühel tähtsal luulepäeval Torim, M., Muru, K. Pilk Hendrik Adamsoni elule ja Undla-Põldmäe, A. Lilli Suburg ja tema ajakiri «Linda» .

Arvustused

ei . . . t) . . .

nr. 5 -

nr. 8 -

luulele . nr. 8 -

- 274.

- .504,

- 487,

nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr.

2 II 4 2 4 3 3 12 6 9 7 11 11 6 10 10 4 9

120 696 244 72 204 172 137 713 335 564 403 689 649 329 634 585 210 529

nr. nr. nr.

5 318

7 447

3 186

Anvelt, L. Kirjandusloolaste esimene suur ühistöö (Eesti kirjanduse aja­lugu. I köide)

Eelmäe, A. Kuldne sügis (Mart Raud. Kuldne sügis) Gross, V. Maakond tulelõõmas (Luise Vaher. Rindeõde) Hameri, A. Võõras vooris ja «võimalikus reaalsuses» (August Mälk.

Kevadine maa) nr. 1 54 lher, L. «Luule, see ei tule tuulest» (Paul-Eerik Rummo. Lumevalgus .. .

lumepimedus; Enn Vetemaa. Lumesõda) nr. 12 759' Issakov, S., Lotman, J. Vanavene kangelaslugu eesti keeles (Lugu Igori

sõjaretkest. Tõlkinud A. Annist) nr. 3 188 Jansen, E. Kirjandusloolaste esimene suur ühistöö (Eesti kirjanduse aja­

lugu. I köide) nr. 2 130 Kahu, M. Eesti ajakirjandusest, selle juubelist ja Juhan Peeglist [Juhan

Peegel. Eesti ajakirjanduse algus (1766—1857)] nr. 11 699 — Kirjandusloolaste esimene suur ühistöö (Eesti kirjanduse ajalugu.

I köide) nr. 5 320 Kalda, M. Maha murda maailma sinine uks (Mats Traat. Kaalukoda) . nr. 6 374 Krusten, R. Tuisu Taavi (Einar Maasik. Tuisu Taavi seitse päeva) . . . nr. 7 449 Kuningas, O. Kirjandusloolaste esimene suur ühistöö (Eesti kirjanduse

ajalugu. I köide) nr. 1 57 Laugaste, E. Kirjandusloolaste esimene suur ühistöö (Eesti kirjanduse

ajalugu. I köide) nr. 4 257 Lias, P. Mats Traadi teine debüüt (Mats Traat. Koputa kollasele aknale) nr. 8 514 Mihkla, K. Kirjandusloolaste esimene suur ühistöö (Eesti kirjanduse aja­

lugu. I köide) nr.- 1 59 Nagelmaa, S. Paletil peamiselt pooltoonid (Juhan Saar. Kured ja laevad) nr. 8 513'

— Sõel on hõre olnud (Paul Haavaoks. Laul suurest salvest) . . . nr. 2 125 Palm, A. Mõtteid ja märkmeid E. Viide lühimonograafia puhul (Villem

Alttoa. Eduard Vilde) nr. 2 127 Pillesaar, E. Olla enesest parem (Lehte Hainsalu. Rukis loob pead) . . nr. 10 640

VI

Puksoo, F. Kirjandusloolaste esimene suur ühistöö (Eesti kirjanduse ajalugu. I köide)

Raud, L. Kolmas L. Koidula monograafia (Karl Mihkla. Lydia Koidula elu ja looming)

Ruud, L. Inimesed ja nende eskiisid «Seitsmendas läänes» (Raimond Kaugver. Seitsmendas läänes)

Tennov, E. Argielu rataste vahel (Arvo Valton. Rataste vahel) . . . — Mõtteuitamisi ühe «uitamiskirja» jälil (Aira Kaal. Kodunurga

laastud I) — Usutavuse piiril (Mart Kalda. Mõnikord lauldakse sadamas) . .

Tõnts, Ü. Huvi inimese ja inimliku vastu (Veera Saar. Põlatud maa) . — Oma meelismotiivide maailmas (Tõnis Lehtmets. Kodumurul) . . — «Vana võrukael» — nii ja teisiti (Erni Krusten. Vana võrukael)

Veersalu, I. Kirjandusloolaste esimene suur ühistöö (Eesti kirjanduse ajalugu. I köide)

Viiding, I. Oodatud ja ometi ootamatu (Aadu Hint. Tuuline rand IV) Villandi, V. Et jäljed jääksid (Arvi Siig. Reporter värsikaameraga) . .

— Igaühel peab olema oma sinine tulp (Vladimir Beekman. Sinine

tulp)

nr. 2 131

nr. 3 191

nr. 1 53 nr. 9 573

nr. 6 376 nr. 4 249 nr. 5 317 nr. 9 576 nr. 12 764

nr. 5 320 nr. 12 761 nr. 9 578

nr. 2 124

Ringvaade

Eduard Männik [Nekroloogj . . • • • • Gerhart Hauptmanni poeesia Haan, K- Kirjandusmuuseumi juubelikonverents Hilda Dresen 70-aastane • • • Inimese kujutamisest tänapäeva ameerika kirjanduses Itaalia ajalooline romaan Kaasaegse saksa kirjanduse käsiraamat . . . . . Karl Kivi [Nekroloog] _ Karma, T. Lõunanaabrid on jälle ette jõudnud!

— Tuglase läti tõlkija juubel Kask, L. M. «Kirjanduse sotsioloogia» Kas on olemas belgia kirjandus? Kas oskate lugeda luulet? Kiri toimetusele Kirjanduslikust situatsioonist Brasiilias Kirjandusuudis Portugalist Kudu, E. Raamatukogunduse konverents Kuhu lähed, Heinrich Böll? Kurtna, A. Austria kirjandusest

— Juhan Smuul, «Morze Japonskie — grudzien» . . . Laidvee, L. Kolmas eesti raamatu ajaloo konverents . . . . London 120 aasta eest ' Loone, L. Kirjandusteadlaste rahvusvaheline konverents Upsalas •«Luulet tervest maailmast» Maitsest üldse, La Fontaine'i omast eriti Maksim, T. Karl Aben 70-aastane • • Prantsuse raamatust Sööt, B. Õiendus Sveitsi kirjandusest Talletagem eesti kirjanduse käsikirjaline pärand!

nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr.

3 8 3 5 7 6 7 11 1 3 4 9 2 12 10 6 6 1 2 3 1 7 11 4 2 9 6 6 6

10

198 519 197 325 454 390 455 711 61 19C 261 583 135 776 646 390 387 63 133 196 62 455 709 263 135 581 390 392 389 647

VII

Tasa, R. Saksa DV kirjandusest . . Teder, E. Kodu-uurijate seminar Otepääl

— Tõnis Braksi mälestades . . . Torim, M., Muru, K. Õienduseks . . . Udam, H. Epigoonlus või modernism? I Ungari kirjanduspreemiad Vanaislandi käsikirjade väljaanne . . «Vihased noored mehed» praegu . . Õiendus

uuest luulest

nr.

nr.

nr.

nr.

nr. nr.

nr. nr.

n i .

10

9

12 12

12 11

1 8 7

644

583 774 776

774 711

64

520

456

FOLKLORISTIKA

Artiklid, publikatsioonid

Annist, A. Eesti rahvausundi uurimise olukorrast . . . . Kippar, P. Mõnest muinasjutu-uurimise põhimõistest . . Laugaste, E. Jakob Hurt rahvaluuleteadlasena Pino, V. M. Gorki huvist «Kalevipoja» vastu Radõ, Gy. Erineva ajalookäsituse jälgi soome ja eesti eeposes

nr. 8 457 nr. 5 302 nr. 11 670 nr. 4 241 nr. 12 737

Ringvaade

Asutati Emakeele Seltsi rahvaluulesektsioon . Kippar, P. Rahvaluule kogujad Põlvas . . . Rahvalaulude rütm taas päevakorral . . . . Seitsmes folkloristide konverents Tedre, Ü. Soome suurest uurimisprogrammist

nr. 12 773 nr. 9 583 nr. 1 63 nr. 8 517 nr. 5 326

TRÜKIVIGADE PARANDUSI

Nr.

4

4 4 4 4 5 5 6 7

9 9

10

12

12

Lk.

202

230 231 236 238 327 327 370

I kaa­ne si­

sekülg 583

560 I kaa­ne si­

sekülg 653

701 |

Rida

Tabelis II numbritulp 2. rida ülalt 1. alt 1. viiterida ülalt 7. alt 7. ülalt 15. alt (I vg.) 15. alt (III vg.) 1. alt (I vg.)

1. alt 6. ülalt (II vg.) 4. viiterida alt

4. alt 19. alt 15. alt (H vg.)

On trükitud

35,53 V. Reimarini V. R e i m a n n sedõ 'ma jne. näit. juhuväljaannetest 400 000) Paaris korral

foto. (1875—1950) + adverbiaal

Säilitagem juurde («Быть Финно-русский

Peab olema

35,33 V. Reimani V. R[ e i m a n] sedõ9\ma jne., näit. juhuväljaannetes 400 000 Paaril korral

foto.) (1875—1959) + atribuut

Talletagem juurde: «Быть Финско-русский

LOOMING

KIRJANDUSLIK ^ÜHISKONDLIK

POLIITILINE AJAKIRI

E^sii NSV КлшмНе Liütu- кййШчяи^я

T E I N E P O O L A A S T A

1 9 6 6

Toimetuse kolleegium-.

Erni Hiir, Paul Kuusberg, Ralf Parve, Paul Rummo, Ilmar Sikemäe, Juhan Smuul, Aleksei Sokolov, Anton Vaarandi (toimetaja).

Trükikoda «Ühiselu», Tallinn. Teil. nr. 3094. XII 1866

LUULETUSED, POEEMID

ABASIDZE, L: Hääl Katamoni jalamil nr. 9 1427 Hääl valges kloostrikongis nr. 9 1428

(Tõlkinud M. Pau) ALLIKSAAR, A.: Kolm kosmogoonilist etüüdi nr. 7 1016

*** (Kui pilved ei pi l lu. . . ) nr. 7 1018 Kolm kunstnikku

Altamira nimetu nr. 7 1018 Andrei Rubljov nr. 7 1019 Mykolas Ciurlionis nr. 7 1020

ALVER, В.: Jälle ja jälle nr. 11 1732 Tuulde räägitud nr. 11 1732 Sõnarine nr. 11 1735 Jõgeva ja Pedja vahel nr. 11 1736 Uus külaline nr. 11 1740

BEEKMAN, V.: Nägemus veest nr. 7 995 Vana päevapilt nr. 7 996

CRANE, H.: Chapliresk nr. 11 1721 (Tõlkinud U. Laht)

DIKTONIUS, E.: ***(Näe, tähti purskub. . . ) nr. 7 1100 *** (Üks maja süsimust. . . ) nr. 7 1100 Torm nr. 7 1101 Laps aias nr. 7 1101 Metsik hommik nr. 7 1102

(Tõlkinud A. Kaalep) HAAVAOKS, P.: Laulu sürd nr. 10 1*93

Nooruspäev nr. 10 1594 Perelaups nr. 10 l*ü55 Vana Mihkel nr. 10 1593

HIIR, E.: Lühilood «Carpe diem!» nr. 8 1253 Hästi ennakult nr. 8 1253 Hästi kaasaegne nr. 8 1254 Jänn nr. 8 1254 «O tempora, о mores!» nr. 8 1254

JÜRISSON, H : Küsi eneselt tähtede all lamades nr. 8 1156 KAALEP, A.: öölühter nr. 7 1065 KAIDLA, J.: Sünnipäevalaul nr. 12 1795

Kas nõnda ka mind nr. 12 1797 *** (Kui inimene vanaks jääb) nr. 12 1798

KANGUR, K. Kuuvalgus nr. 10 1589 Quercia nr. 10 1589 Talv nr. 10 1K90 ***CMiks lambid kustuvad?. . . ) nr. 10 1590 Kosk nr. 10 1K90

KESAMAA, M.: Päevalaulud nr. 8 1234 KOENEY, A.: Mõtleja sünd nr. 9 1423

*** (Kas ma olen kunagi mänginud?) nr. 9 1423 *•* (Kas tohib küsida?) . , . , , . nr. 9

KROSS, J.:

KRUUSVALL, J.:

KÄRNER, S.:

LAHT, U:

LUHAÄÄR, L: LUIK, V.:

LUNDKVIST, A.:

NURME, M.:

PAAVLE, J.:

PARVE, R.:

PASTERNAK, В.:

RAMMO, A.:

RAUD, E.: ~ ~~ RAUD, M.:

RIMMEL, R.: RUNNEL, H.:

SAAR, J.: SEMPER, J.:

SUUMAN, A.:

TIHHONOV, N.:

TIITSAR, L.:

TSVETAJEVA, M,:

Hommikumuusika nr. 9 Finantsiaana nr. 9 Krahv Peter Mannteuffel nr. 9 Politseiinspektor Sanchezi kaemus nr. 9 Rahumäe nr. 12 *** (Paljust olen jätnud enda ilma) nr. 12 Tuleviku linn nr. 7 Juhan Liivile nr. 7 Sveamaa välkvõtteid

Me otsime parkimispaika Esimesel viisminutil nr. 12 Veerandtunnil nr. 12 Kriitilisel kolmekümnendal nr. 12 Ülemlaul parkomeetrile nr. 12 Ankruketi viimne lüli nr. 12

Pärastlõunak Pasternakiga nr. 12 *** (Üpris kaugel ajal) nr. 7 Punane tulp nr. 10 *** (Anna mulle andeks!) , nr. 10 Etüüd nr. 2 nr. 10 Vana linn nr. 10 *** (Ma elan Vesinikupommi all) nr. 9

(Tõlkinud V. Beekman) Kaitstes lindu ja looma nr. 9 Enesevaatlus nr. 9 Ilmsi-uned nr. 9 Suvelaul , - nr. 9 Päike, päevavalitseja ni\ 9 Imede avastajale nr. 12 Omaksed nr. 12 Roopilli lood nr. 12 Kanarbik nr. 12 Meenutades Juhan Liivi nr. 12 Kolm luuletust

Kurgede kluuglutav kurbus nr. 11 Aeg nr. 11 Sõnad nr. 11

Talveöö nr. 11 (Tõlkinud U. Laht)

Mustlase laul nr. 10 Ballaad preestrist nr. 10 Maailma äärel nr. 11 Viljpde sõna -. nr. 10 Sügiskünnil nr. 10 öine poepm nr. 8 Me4amorfoosid nr. 8 Tähetark nr. 8 Laul nr. 8 Sõrad nr. 7 *** (Üks sajand lõppend, teisest kolmas vee­

rand) , nr. 10 Kevadõhtu nr. 9 öökülm nr. 9 Jahiballaad nr. 9 Suveõhtu nr. 9 Suveöö i.. nr. 9 Laul sõduri puhkusest nr. 12 Viin nr. 12 Delegaadi jutustus rahukongressil nr. 12

(Tõlkinud A. Sang) *** (Kaheksakümmend kaheksa. . . ) nr. 11 Uks sõna nr. 11 Narva jõe kaldal nr. 11 Kaks laulu (II) nr. 11 (Tõlkinud U. Laht)

1331 1331 1332 1333 1813 1813 1066 1066

1814 1814 1815 1815 1815 1817 1079 1587 1587 1587 1588 1430

1410 1410 1410 1411 1411 1879 1880 1880 1877 1877

1635 1636 1637 1719

1505 1506 1704 1475 1477 1183 1265 1265 1266 1077

1581 1315 1315 1316 1318 1318 1896 1897 1898

1647 1647 1648 1720

TÄNAVOTS, J.: VEETAMM, M.:

VILLANDI, V.:

Kevade ja suve vahel nr. Lohusalu laulud

Olen jälle ma silmitsi merega nr. Kes ägab ikka seal Vahimäel? nr. Tütre laul nr.

Tagasivaade nr.

1421

10 10 10 7

1502 1503 1504 1080

ANVELT, L.: HAINSALU, L-:

ILUS, V :

KAHK, J.:

KROSS, J.: KRUSTEN, E.: MAASIK, E.:

NIIRMAN, E.: PROMET, L.: SIKEMÄE, I.: SMUUL, J. TOMINGA, H.: TUULIK, J.:

ROMAANID, JUTUSTUSED

Uidang mitme tundmatuga nr. 10 1478 Oö nr. 9 1319 Pühapäev nr. 9 1325 Tühimik nr. 7 998 Küll nad ikka võivad juua nr. 7 1005 Puu j alaga-Joosepi varandus nr. 12 1882 Enne maavärisemist nr. 12 1891 Kahe kaotsiläinud paberi lugu nr. 11 1706 Väga halb hinne nr. 10 1508 Kohtumine nr. 7 1021 Takjanupp ja viis kirjalehte nr. 7 1039 Moonika ja meie nr. 12 1799 Kes levitab anekdoote? nr. 12 1818 Selged silmad nr. nr. 8—1205, 9—1335 Keskpäevane praam (Filmistsenaarium) nr. 11 1649 Tamaara unistab nr. 8 1159 Vana loss nr. 11 1638

OLUKDUELDUSED, REISIKIRJAD, MÄLESTUSED, SÕNAVÕTUD

ANDRESEN, N.: Koostöös rektor Hans Kruusiga nr. 10 1582 Kaks Lydia Koidula kirja Ed. Michelsonile nr. 8 1256 KAUGVER, R.: Tootsist, sedapuhku küll mitte Joosepist nr. 7 1068 KIVISSON, O.: Mööda mälestuste radu nr. 11 1722 MERILAAS, K.: Sadamad ja saared Debora Vaarandi

luulu-elus ja elu-luules , nr. 9 . 1412 NSVL Kirjanike Liidu juhatuse sekretariaadi avaldus nr. 8 1155 VAARANDI, D.: Rumeenia-nädalad nr. nr. 7—1081, 8—1238

ARTIKLDD

ADAMS, V.: Karamzin dialektilises vaatluses nr. 12 1929 ANDRESEN, N.: Elmer Diktonius nr. 7 1134 ANNIST, A.: Kirjanduse põhifunktsioonid nr. 10 1597 BASSEL, N.: Inimene sõjas nr. 12 1912 EHIN, A.: Kujund ja meeled nr. 11 1768 GENADZE, S.: Mõistatused Sota Rustaveli ümber nr. 9 1436 ISSAKOV, S.: Tsaaritsensuur võitluses eesti teatri reper­

tuaari «puhtuse» eest nr. nr. 8—1295 9—1445

KALDA, M.: Võistlusnovellidest meie proosakirjanduse kontekstis nr. 9 1431

KOPPEL, A.: Tunnetuse kaasaegsest haardest ja poeeti­lise sfääri piirimärkidest nr. 12 1899

LEHT, K.: «Tuulise ranna» ainestikust ja tegelaste ge­neesist nr. 8 1278

MURU, K.: Eluallikad on täis nr. 11 1745 NEITHAL, M.: Naturalismist maailmakirianduses nr. 7 1103 PÕLDMÄE, R.: Ühest intiimsemast peatükist Carl Robert

Jakobsoni elus nr. 7 1123 SIIMISKER, H.: Koik jäi pooleli nr. nr. 7—1112, 8—1267 SIIRAK, E.: Walter J e r s nr. 10 1612 TÕNTS, Ü.: Eesti nõukogude kirjanduskriitikast 1950.

aasta paiku nr. 12 1921

KRIITIKA JA BIBLIOGRAAFIA

ANDRESEN, N.:

HABICHT, K.:

HINT, A.: KRUSTEN, R.:

LEHISTE, H.:

MALLENE, E.:

METSAR, L.:

MÄGER, M.:

SCHMUUL, A.:

SIILIVASK, K.:

SIIMISKER, H.:

TEDER, E.:

VÄLI, H.:

VÄLIPÕLLU, H.:

Oma käekirjaga luuletaja (V. Luik: «Tae­vaste tuul») nr. 9 1438

Rahva arenguromaan isikusaatustes (A, Hint: «Tuuline rand» I—IV) nr. 12 1939

Rahutusest ja rahulolematusest (L. Hain-salu: «Rukis loob pead») nr. 11 1778

Kust algab roim? (A. Mälk: «Kevadine maa») nr. 8 1303 Novellid, jutustused, mälestused (E. Män­

nik: «Härraspäev») nr. 11 1783 Kasuga kaup (J. Peegel: «Üks kaunis j utu­

ja õpetuseraamat») nr. 11 1781 «Vana võrukaela» naeru tõsidusest (E. Krus-

ten: «Vana võrukael») nr. 12 1944 «Tuisu Taavit» lugedes (E. Maasik: «Tuisu

Taavi seitse päeva») nr. 10 1621 Ääremärkusi Arvi Siia luuletuskogule

(A. Siig: «R<- porter värsikaameraga») . . nr. 11 1779 Enam-vähem inimesest (M. Traat: «Koputa

kollasele aknale») nr. 11 1778 Eelduste kogunemine rahvusliku kirjanduse

kujunemiseks (Eesti kirjanduse ajalugu, I köide) nr. 9 1459

Taaskohtumiselt Friedebert Tuglasega (F. Tuglas: «Neli novelli») nr. 10 1618

Põhjanaabrid Tammsaarest ja tema Vana­paganast (A. H. Tammsaare: «Hornan­perän uusi Paholainen») nr. 7 1142

Imelik raamat? — Ei, inimlik! (L. Promet: «Imelik raamat») nr. 7 1138

Südamete inventuur (M. Traat: «Kaalukoda») nr. 7 1139

RINGVAADE

Aasia ja Aafrika Kirjanike Alalise Büroo istungjärk nr Andre Breton surnud „ n r # «Dortmundi rühm 61» . . . n r " Eesti NSV Kirjanike Liidus nr. 7—1147, nr. 11 J788 Eestlaste kultuuritahtest Ei saa mitte vaiki olla! Elsa Triolet' juubel . . . . . . . . . . Erasmus Rotterdamist i . . . . . . , «Hispaania taevas» Juri j Brezan 50-aastane ' .' Kirjanike korprpss Ukrainas Kirjanikud poliitilises võitluses Kommentaar kortu-uurijate üritusele nr,

nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr. nr.

nr. nr. nr.

Kroaatia kirjanduse suurteos «Kultuur on suhtlemine» . . . Kõneldi noorsookirjandusest 10 aastat Airo Kalda surmast nr. Küprose võitlev poeet nr.' Lahkus prantsuse vanim poeet n r . Lastekirjanduse võistluse tulemused .' nr. Läti kirjanduse väsimatu tutvustaja 70-aastane nr! Lääne-Saksa kirjanike protestid .' n r ! Lääne-Saksa «teisest kirjandusest» nr! «Nad ei olnud minu lapsed» ' . n r ! «Noorus» Paralepas ! ! ! ! ! ! ! n r Novellivõistluse tulemustest .'.'.'..' nr! Oktoober — raamatu- ja bibliograafiakuu .'.'.'. nr! Prantsuse kirjanduspreemiaid nr! Rahvuskultuuri huvides , . .nr

8 11 11

nr. 12-12 8

10 10 9 7

12 12 7 9

11 12 11 8 9 7 9

10 7 9 7 7

11 12 9

1308 1791 1791

-1947 19 "-8 1303 IR^g 1P25 1471 1150 IQ-tg

1941 1148 j 471 1790 i9=;o 1787 1310 1471 1146 И65 1629 1151 1471 1148 1146 1789 1950 1471

Rahvusvaheline kirjanike suveseminar Lahtis nr. 7 1130 Rahvusvahelise Tõlkijate Liidu V kongress nr. 9 1470 Rtanargi korras nr. 11 1788 12o aasiat t'r. Kuhlbarsi sünnist nr. 9 1467 Saksa DV kirjanike aastakonverents nr. 12 1949 Suri kuuba luuietaja INiavarro Luna i nr. 8 1310 Suvi tais liikumist nr 9 1469 Soti kirjanduselust nr. 8 1310 Taani leinab oma kirjanikku nr. 9 1471 Tailetagem eesti kirjanduse käsikirjaline pärand! nr. 8 1308 Teie mured — meie mured nr. 12 1948 Thomas Manni vaadetest nr. 12 1951 Tõlkijate rahvusvaheline kohtumine nr. 7 1150 Tõnis Braks surnud nr. 11 1789 Tänavused Nobeli kirjandusauhinnad nr. 11 1791 Uus novellivõjstlus nr. 12 1947 Vabariigist ja kaugemalt nr. 10 1627 Vabariikide kirjanduspreemiaid nr. 12 1949 Veel üks kirjandusauhind nr. 7 1148 Vennasvabariikide kirjanduselu kroonikat nr. nr. 7—1148, 8—1309, 9—1468 Vietnami sõja vastu nr. 10 1629 Vietnam, Vietnam nr. 9 1468 Võitlev kirjandus 1936—1966 nr. 8 1311 Ühest fantaasiarikkast inglasest nr. 10 1827

ILLUSTRATSIOONID

ALLSALU, E.: ARRAK, H.:

KITS, E.: KOIK, R.: KORMAŠOV, N.: MALIN, L: MUUGA, L.: PIKK, E.: POLLI, K.: PÕLDROOS, E.: SUUMAN, A.: TEEARU, G.: TÕNISSON, V.: UIGA, S.: UUTMAA, R.: VENDER, A.: VINN, V.:

Sõnajalaõis (Oli) nr. 7 1041 Ema ja laps (Plastikaatlõige) nr. 9 1361 Zookaupluses (Linoollõige) nr. 12 1825 Näitleja elu (Tempera, lõuend) nr. 12 1793 ees Toila rand (Plastikaatlõige) nr. 10 1473 ees Maa sool (Oli) nr. 8 1263 Jaan Saul (Oli) nr. 8 1153 ees Debora Vaarandi (õli) nr. 9 1313 ees Hommik (Linoollõige) nr. 7 993 ees Boris Vilde hukkamise eel (Oli) nr. 12 1873 Tütarlapsed (õli) nr. 10 1521 Betti Alver (Söejoonis) nr. 11 1743 Pirita jogi (Kuivnõel) nr. 11 1681 Mustamäe (Linoollõige) nr. 11 1633 ees Rütmiansambel (õli) nr. 7 1089 Saaluse maastik (Õli) nr. 9 1425 Lõikuskuul (Linoollõige) nr. 8 1203 Linn (Ofort) nr. 10 1591

NEKROLOOG

| KARL KIVI | nr. 10 1630

к

С О Д Е Р Ж А H И E

Р. Пыльдмпэ. /Kinni, и деятельность К. Р. Якобсона is 1864— 1871 годы /13 Т. Эрельт, К. Topon. Язык, к сожалению, бедноватый. К критике информационных «серий» с этой точки зрения 726 Д. Радо. Следы различного понимания истории n финском и эстон­ском народном эпосах 737 X. Кээм. Рассказчики и рассказы 74Г>

ПУБЛИКАЦИИ И МАТЕРИАЛЫ

С. Исаков. О неосуществленных и осуществленных намерениях Михкеля Веске . 755

СРЕДИ КНИГ

Л . Ихор. «Стих, гебя принех не ветер» (Пауль-Ээрик Румыо. С т ж п а я белизна .. . снежная слепота; Энн Ветемаа. Игра в снежки. Таллин, 1966) 75.) И. Вийдинг. Долгожданный и все-таки неожиданный (Ааду Хинт. Берег ветров IV. Таллии, 1966) 761 Ю. Тонтс. «Старый повеса» — так и иначе (Эрни Крустен. Ста­рый повеса. Таллин, 1966) 764 П. Альвре. К критике и дополнению финско-эстонского словаря (Калью Пихель, Арно Пикамяэ. Финско-эстонский словарь. Таллин. 1965). (Продолжение) 765

ОБОЗРЕНИЕ 773

I N H A L T S V E R Z E I C H N I S

R. Põldmäe. С. R. Jakobsons Leben und Titigkeit in den Jahren 1864—1871 713 Т. Erelt, К. Torop. Die Sprache ist leider mangelhatt. Eine Kritik der Informations-«Serien» von diesem Standpunkt 726 Gy. Rado. Spuren verschiedenartiger Geschichtsauffassungen im finnischen und estnischen Volksepos 737 H. Keem. Erzähler und Erzählungen 74õ

PUBLIKATIONEN UND MATERIALIEN

S. lssakow. Von unerfüllten und erfülllen Absichten M. Veskes . . 755

REZENSIONEN

L. lher. «Winde bringen keine Lieder» (Paul-Eerik Rummo. Schnee-helle. . . Schneeblindheit; Enn Vetemaa. Die Schneehallschlacht. Tallinn. 1966) 759 I. Viiding. Erwartet und doch unerwartet (Aadu Hint. Die Küste der Winde IV. Tallinn, 1966) 761 Ü. Tõnts. «Der alte Strolch» — so und so (Erni Krusten. Der alte Strolch. Tallinn, 1966) 764 P. Alvre. Zur Kritik und zur Ergänzung des finnisch-estnischen Wörterbuchs (Kalju Pihel, Arno Pikamäe. Finnisch-estnisches Wörterbuch. Tallinn. 1965) (Fortsetzung) 765

RUNDSCHAU 773

I' <*-• 'Ж* 30 kop. Q 78167

" * « *

TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID

ES = Emakeele Selts; F = fond; KK = «Keel ja Kir­jandus»; KK1 = Keele ja Kirjanduse Instituut; KM КО = ("••jandusinuuseumi käsikirjade osakond; I. = leht; L \KA = Leningradi Riiklik Ajaloo Keskarhiiv; M = mapp; nim. = nimistu; NS = Nykysuomen sanakirja; s.-ü. — säilitusüksus; TA = (Eesti NSV) Teaduste Aka­deemia; TRÜ = Tartu Riiklik Ülikool.

UUE AASTA ESIMESES NUMBRIS:

• Kirjandusteadus ja semiootika • Seni­tundmatut intriigidest «Sakala» ümber • Üietaotlusi terminoloogia ühtlustamises • Kuuldetestide koostamine • Milline on autoreferaatide tõlgete keel • Matk Kali­nini oblasti karjalaste juurde • Kuidas trükiti «Kiirt» • Kes on B. Traven?

Kas teil on tellitud „KEEL ja KIR­JANDUS" 1967. aastaks?