-
1
TeemalehtSotsiaalministeeriumi toimetised nr 5/2009
Vigastused EestisTaavi Lai, Kristina Köhler, Liis Rooväli
Sissejuhatus
Kuna nakkus- ja mittenakkuslikesse haigustesse sure-must on
suudetud vigastussuremusest kiiremini vähen-dada, on viimase
osakaal kogu suremuses mõõdukalt suurenenud. Vigastused on
südame-veresoonkonna haiguste, kasvajate ja hingamiselundite
haiguste järel neljas suremuse põhjustaja maailmas. Vigastused on
oluline rahvatervise probleem kogu maailmas, põh-justades igal
aastal enam kui 5 miljonit surmajuhtu, moodustades 9 protsenti
enneaegse suremuse tõttu kaotatud eluaastatest. Probleem puudutab
meid kõiki, kuna enamik meist puutub enda või lähedastega juh-tunud
õnnetuste tõttu kokku vigastuste ajutiste või püsivate
tagajärgedega. Iga vigastussurma kohta esi-neb kümneid haiglaravi
vajavaid vigastusi, sadu kiirabi väljakutseid ja tuhandeid
arstivisiite. Paljudel juhtu-del kaasnevad vigastusega lühema- või
pikemaajalised vaevused ning vaegused, depressioon ja käitumuslikud
muutused. Vigastustega kaasneb ka vaimne, füüsiline ning
majanduslik koormus lähedastele ning ühiskon-nale. Üleilmsed
trendid ennustavad vigastustest tin-gitud haiguskoormuse edasist
kasvu.
Eesti rahvastiku suremus ületab endiselt sündimust: elanike arv
on viimase 15 aasta jooksul (1995–2010) vähenenud ligi 100 000
inimese võrra. Keskmine eluiga on tõusnud 6,5 aasta võrra ning
praegusel ajal elab Ees-tis 1,34 miljonit inimest keskmise elueaga
74 aastat. Arvukad vigastussurmad noores eas on üheks rahvas-tiku
kiire vananemise mõjuteguriks, tuues endaga kaasa hulga probleeme.
Näiteks suureneb krooniliste haiguste osatähtsus üldises
haigestumises, väheneb töötava ela-nikkonna osakaal ning
lõpptulemusena tuleb suure-nevaid kulutusi haiguste ravile katta
aina väiksematest ressurssidest. Võrreldes teiste haigustega
kaasnevad vigastustega suuremad ressursi kaotused, sest avaldu-vad
mõjud on laialdased, pikaajalised ning ilmnevad nii tervishoiu- ja
sotsiaalsüsteemis kui ka mõjus lähe-dastele.
Vigastused on välditavad. Vigastused tulenevad
kesk-konnatingimuste, käitumise ja isikliku riski
kombinat-sioonist, mille iga komponenti saab muuta. Rahvusva-
Vigastuste teemat kajastab meedia iga päev, kuid enamasti
käsitletakse siiski näh-tuse üksikuid tahke. See väljaanne annab
vigastuste teemast huvitatutele (nagu näi-teks ministrid,
poliitikakujundajad, terviseedendajad, meditsiinitöötajad)
laiaulatusliku ülevaate. Käsitlemist leiab vigastuste ja
vigastussurmade esinemine Eestis viimastel aastatel, samuti antakse
ülevaade vigastustega kaasnevatest rahalistest kulutustest ja
tööjõu kaotusest. Vaadeldakse tahtlike ja mittetahtlike
vigastussurmade põhjuste jagunemist soo ning vanuserühmade lõikes.
Eesti olukorda võrreldakse Euroopa Liidu teiste riikidega.
Teemaleht keskendub eelkõige vigastuste levikule ega käsitle
vigastuste tekkimise põhjuseid ega tegureid, nagu näiteks alkoholi
tarvitamine.
-
2
helisi näiteid vigastuste ennetamise tõhusate ja kulu-tõhusate
meetmete kohta on palju ning tervet hulka neist rakendatakse
suuremal või vähemal määral ka Eestis (Eesti vigastuste ennetamise
strateegia alusdokument). Näi-teks võib tuua automaatset kaitset
pakkuva varustuse kasutuselevõtu autodel (turvavööd, õhkpadjad),
süttimatute materjalide kasutuse laste ööriiete valmistamisel,
kasutajasõbrali-
1.1. Vigastussuremus
Eestis suri 2008. aastal vigastuste ja mürgis-tuste tõttu 1358
inimest ja vigastussurmad moodustasid kõikidest surmajuhtudest
8,1%. Kõige sagedamini (67%) olid vigastussurma põhjusteks
mitmesugused mittetahtlikud vigastused (joonis 1).
Mittetahtlikest vigastussurmadest moodusta-sid 22% mürgistused,
20% liiklusõnnetused, umbes 11% nii külmumised kui ka
tuleõnne-tused ja 10% kukkumised. Mürgistustest 63%
Vigastused moodustavad
9% enneaegse suremuse
tõttu kaotatud eluaastatest.
kumad nõuded elektriseadmetele, parema teemärgistuse ja ümaramad
nurgad mööblil. Need on kõik lihtsad ja efektiivsed vigastuste
ennetamise vahendid.
Teemalehe eesmärgiks on anda ülevaade vigastustest ja nende
tagajärgede esinemi-sest Eestis. Samuti võrdleme Eesti olukorda
põgusalt teiste Euroopa Liidu (EL) riikidega.
1. Vigastuste esinemine Eestis
olid seotud alkoholi liigtarbimisega. Peale selle on alkohol
oluliseks soodustavaks tegu-riks ka muude vigastuste tekkel –
näiteks aas-tatel 2000–2002 tuvastati 64%-l liiklusõnne-tustes
hukkunutel alkoholijoove. Kui arvesse võtta ka joobes juhtide
põhjustatud liiklusõn-netustes hukkunud isikud, suureneb otseselt
alkoholiga seotud liiklussurmade roll ja arv veelgi.
Tahtlikest vigastussurmadest oli 2008. aastal 55%-l juhtudest
põhjuseks enesetapp ja 21%-l juhtudest rünne.
Vigastussurmade arv on soo ja vanuse lõi-kes väga erinev. Kõige
sagedamini surrakse vigastuste ja mürgistuste tõttu vanuses 45–69 –
sellesse vanusevahemikku langeb ligi pool vigastussurmadest.
Vigastustest tingitud suremuse osakaal on kõige kõrgem siiski
20–24-aastaste seas, kokku 66% kogu selle vanuserühma suremusest.
Enam kui pooled vastava vanuserühma surmadest on tingitud
vigastustest naistel vanuses 15–24 ja meestel vanuses 5–39.
Meeste vigastussuremus ületab naiste näita-jaid olulisel määral
kõigis vanuserühmades (joonis 2). Võttes arvesse meeste ja naiste
osakaalu erinevuse rahvastikus, ilmnevad suurimad vahed vanuses 5–9
ja 25–34, mil 100 000 mehe kohta esineb vigastussurmasid vastavalt
üle 12 korra ja ligi 9 korda enam kui naistel. Meeste suurem
vigastussuremus võib osaliselt tuleneda sotsiaalsest
soorolliootu-
0 50 100 150 200 250 300
Külmumised
Mitte-alkoholimürgistusedUppumised
Tuleõnnetused
Kukkumised
Alkoholimürgistused
Liiklusõnnetused
Muud õnnetused
Ründed
Muud sündmused
Enesetapud
Mittetahtlikud vigastussurmad
Tahtlikud vigastussurmad
surmajuhtude arv
Joonis 1. Tahtlike ja mittetahtlike vigastussurmade jagunemine
peamiste põhjuste järgi, 2008.
Allikas: Statistikaamet 2010
Vigastused on välditavad.
-
3
sest, mille tõttu on meestel riskantsem ja eba-tervislikum
eluviis ning ohtlikum elukutse.
Vigastussurmade põhjused on soo ja vanuse lõikes väga erinevad
(joonis 3). Liiklusõnne-tuste osakaal vanuserühma kogu
vigastussu-remuses on suurim 5–9-aastastel lastel, moo-
dustades 75% kogu selle vanuserühma vigas-tussuremusest. Sellest
vanusest alates hakkab liiklusõnnetuste osakaal vähenema, olles
madalaim vanuses 55–64, mil see näitaja on 9%. Kukkumiste osakaal
vigastussuremuses suureneb alates 20. eluaastast vanuse lisandu-des
ning kukkumisi vigastussurma põhjusena
0
10
20
30
40
50
60
70
80
90
0–4 5–9 10–14 15–19 20–24 25–34 35–44 45–54 55–64 65+0
50
100
150
200
250
300
350
Mehed
Naised
Vigastussurmade arv 100 000 mehe kohta
Vigastussurmade arv 100 000 naise kohta
vanus
protsenti vigastussurmade arv 100 000 elaniku kohta
Joonis 2. Vigastussuremuse osakaal kogu suremuses ning
vigastussurmade arv 100 000 elaniku kohta vanuse ja soo lõikes,
2008.
Allikas: Statistikaamet 2010
0
10
20
30
40
50
60
70
80
90
100
0–4 5–9 10–14 15–19 20–24 25–34 35–44 45–54 55–64 65+
Liiklusõnnetused Kukkumised Uppumised
Tuleõnnetused Külmumised Mitte-alkoholi mürgistused
Alkoholimürgistused Enesetapud Ründed
Muud tahtlikud põhjused Muud mittetahtlikud põhjused
vanus
osakaal
Joonis 3. Vigastussurmade põhjuste osakaal vanuse lõikes,
2008.
Allikas: Statistikaamet 2010
Eestis suri 2008. aastal vigastuste ja mürgistuste tõttu 1358
inimest.
Naistel vanuses 15–24 ja meestel vanuses 5–39 on enam kui pooled
surmad tingitud vigastustest.
-
4
esineb enim vanimas vanusrühmas (20%). Uppumisi esineb kõige
rohkem vanuses 0–4 ja 10–14 (osakaalud vastavalt 29% ja 17%).
Tuleõnnetuste osakaal on suurim vanuses 5–9 (25%) ja 65-aastaste
ning vanemate hul-gas (12%). Külmumist vigastussurma põhju-sena
esineb alates 35. eluaastast ning kõrgeim on selle surmapõhjuse
osakaal vanuserüh-mas 55–64 (10% vigastussurmadest).
Alko-holimürgistuste osakaal on suurim vanuses 45–54, moodustades
21% selle vanuserühma vigastussuremusest. Enesetapp
vigastussure-muse põhjusena esineb alates 10. eluaastast, olles
kõigis vanuserühmades küllaltki suure osakaaluga (17–33%). Suurim
on see näitaja vanuses 10–14 (33%) ja 15–19 (31%). Rünnet esineb
enim vanuses 35–44 (13% selle vanuse-vahemiku vigastussurmadest) ja
vanuses 0–4 (12%).
Maakondade lõikes on vanuse järgi standar-ditud vigastussurmade
osatähtsus kõigis sur-mades kõrgeim Võru, Ida-Viru, Järva,
Lääne-Viru, Harju ja Põlva maakondades, kus vigas-tussurmad
moodustavad enam kui 10% kogu maakonna suremusest (joonis 4).
Madalaim
on vanuse järgi standarditud vigastussur-made osatähtsus aga
Saare ja Hiiu maakon-dades, kus vigastuste osakaal kogu suremuses
oli ligi 9%.
1.2. Vigastushaigestumus
2008. aasta jooksul saadi Eestis meditsii-nilist sekkumist
vajanud vigastusi 287 608 juhul, 55% vigastatutest olid mehed.
Sarna-selt vigastuste osakaaluga üldises suremu-ses moodustasid
vigastused aasta jooksul registreeritud haigusjuhtudest 12%
(meestel 16% ja naistel 9%). Suurim arv vigastusi lan-ges
25–34-aastaste meeste arvele, kokku 18% kõikidest meeste
vigastustest. Naistel oli uute vigastuste arv suurim 65-aastaste ja
vane-mate seas, moodustades 16% kõikidest naiste vigastustest.
Vigastuste osakaal soo-vanuserühma üldises esmashaigestumuses
saavutas 2008. aastal kõrgeima taseme 20–24-aastaste meeste seas
25%-ga (joonis 5). Naistel jäi vigastuste suurim osakaal
esmashaigestumuses (14%) vanusesse
Joonis 4. Vanuse järgi standarditud vigastussurmade osakaal
maakonna kõikides surmades, 2006–2007.
Allikas: Statistikaamet 2010
Lastel on peamisteks
vigastussurma põhjusteks
liiklusõnnetused ja uppumised, täiskasvanutel
liiklusõnnetused, mürgistused ja
enesetapud, üle 65-aastastel
kukkumised.
-
5
10–14 eluaastat, vanuse lisandudes vigastuste osakaal langes
(4–5 protsendipunkti). Mees-tel kestis vigastustesse haigestumuse
kõrgaeg noorukieast kuni 54. eluaastani välja – vigas-tused
moodustasid viiendiku kuni veerandi kõikidest uutest
haigusjuhtudest.
Kõigist meditsiinilist sekkumist vajanud vigastustest ligi
pooled tekkisid olmetingi-mustes, mitmesuguste puhke- ja vaba aja
tege-vuste käigus (joonis 6). Sportimise ja olmete-gevuste käigus
saadud vigastused moodusta-
sid kokku 56% kõigist vigastustest. Suurimad soolised erinevused
vigastuste tekkes ilmne-sid töötamise ajal saadud vigastuste puhul
(osakaal naistel oli 5% ja meestel 9%) ning sportliku tegevuse
käigus saadud vigastuste puhul (osakaal naistel 8% ja meestel
10%).
1.3. Vigastuste kaugtagajärjed
Vigastuse kaugtagajärjeks on püsiva tervise-kahjustuse teke ehk
puue. 2008. aasta alguse seisuga oli Eestis 117 646 puudega või
töövõi-metuks tunnistatud isikut, kellest ligikaudu 37% kuulus
tööealise rahvastiku hulka (15–64 eluaastat).
2008. aasta jooksul fi kseeriti vigastusest tin-gitud puue 1988
inimesel, mis moodustas 5% kõigist sellel aastal määratud puuetest.
Vigastuste tõttu tunnistati püsivalt töövõime-tuks 3508 inimest,
mis moodustas 8% kõigist 2008. aasta jooksul püsivalt töövõimetuks
tunnistatutest. Esmane puue ja esmane püsiv töövõimetus vigastuste
tõttu määrati 2008. aastal vastavalt 825 ja 927 inimesele. Pea 38%
juhtudel oli vigastuste tõttu määratud töövõi-mekaotus suurem kui
80%.
0
5
10
15
20
25
30
Mehed Nais ed
0–4 5–9 10–14 15–19 20–24 25–34 35–44 45–54 55–64 65+
protsenti
vanus
5
9
20
2425
23
20
17
14
11
4
8
14
10 9 998
9 9
Joonis 5. Vigastuste esmashaigestumuse osakaal üldises
esmashaigestumuses (v.a pahaloomulised kasvajad) soo ja vanuse
lõikes, 2008.
Allikas: Tervise Arengu Instituut 2010
7%
37%
47%
9%
Sportlik tegevus
Töötamine
Muud tegevused
Puhke- ja vaba aja tegevus
Allikas: Tervise Arengu Instituut 2010
Joonis 6. Uute vigastuste jagunemine nende saamise aegsete
tegevuste järgi (2008. aastal tervishoiuasutustesse pöördunute
andmed).
Pea pooled vigastused tekivad puhke- ja vaba aja tegevuste
käi-gus.
-
6
Vigastustest tingitud esmakordsete puuete ja töövõimetuse
osakaalu soo ja vanuserühma esmakordsetes puuetes ja töövõimetuses
2008. aastal on kujutatud joonisel 7. Kõige kõrgem oli see näitaja
meestel vanuses 30–44 aastat ning naistel vanuses 25–29 aastat.
Vigastus-test tingitud esmaste puuete ja püsiva töö-võimetuse
osakaal selle vanuserühma meeste esmases puudes ja püsivas
töövõimetuses üle-tas kõigis vanuserühmades naiste oma umbes kaks
korda.
1.4. Haiguspäevad ja haiguskoormus
Haigestumusest ja suremusest rääkides jääb sageli varju nende
nähtuste laiem ühiskondlik mõju ning tähendus – seisundite ravile
tehta-vad kulutused, kaotatud produktiivsus, koor-mus perekondadele
jne. Kuna võimalikud vigastuste mõjud on väga laiaulatuslikud, siis
saab esmase ülevaate ühiskondlike mõjude suurusest haiguspäevade ja
haiguskoormuse vaatlusel.
Haigekassa hüvitas 2006. aastal 901 521 vigastustest tingitud
haiguspäeva, mis moo-dustas 11% kõigist hüvitatud haiguspäeva-dest.
Keskmine hüvitatud päevade arv oli vigastuste puhul 1,6 korda
suurem kui muude
haigusjuhtude korral (vastavalt 18,8 ja 11,6 päeva isiku kohta).
See viitab vigastustest taastumise pikemale kestusele ja seeläbi ka
keskmisest raskematele haigusjuhtudele võr-reldes muu
haigestumusega.
Vaadates vigastuste tõttu töövõimetushüviti-sega kompenseeritud
päevade jaotust sugude lõikes, näeme suuri erinevusi. Naistel
tõu-seb töövõimetushüvitisega kompenseeritud päevade arv 50.–54.
eluaastani ning hakkab seejärel langema (joonis 8). Meestel tõu-seb
töövõimetushüvitisega kompenseeritud päevade arv kuni 25.
eluaastani ja langeb see-järel elu lõpuni, pidurdudes
40–49-aastaste seas. Meeste puhul on töövõimetushüvitisega
kompenseeritud päevade arv 15–49-aastaste hulgas ligi kolm korda
suurem kui niisama vanadel naistel.
Vigastuste tõttu töövõimetushüvitiseks maks-tud summasid soo ja
vanuserühmade lõikes on kujutatud joonisel 9. Mehed saavad igas
vanuserühmas suuremat töövõimetushüvitist kui naised nii üldsummas
kui ka summas ühe päeva kohta. Suurimad erinevused ilmnevad kuni
44-aastaste isikute seas: mehed saavad päevas 70–86% suuremat
hüvitist kui naised (keskmiselt 50 krooni enam kui naised). See on
tõenäoliselt tingitud meeste kõrgemast palgast.
Vigastuste tõttu määrati
esmane puue 2008. aastal 825
inimesele ja püsiv töö-võimetus
927 inimesele.
0
2
4
6
8
10
12
14
16
18
0–15 16–24 25–29 30–44 45–54 55–59 60–62 63+vanus
Mehed Naised
protsenti
3
9
1516
10
8
5
4
1
45 5
5 4 3 4
Joonis 7. Vigastustest tingitud esmakordsete puuete ja
töövõimetuse osakaal soo ja vanuserühma esmakordsetes puuetes ja
töövõimetuses, 2008.
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet 2009
-
7
Haigena veedetud aeg ei võimalda produk-tiivset tegevust ning
seega on majanduslikus mõttes tegemist kaotatud tööajaga.
Eluaas-taid kaotatakse ka enneaegse surma puhul. Surm on enneaegne,
kui see saabub enne vanuserühma eeldatava eluea lõppu – näi-teks
20-aastase mehe surma puhul on kao-tuseks 49,5 aastat, sest just
nii palju on Eesti meestel selles vanuses keskmiselt veel elada.
Põetud haiguste ja enneaegsete surmade tõttu kaotatud aastatest
moodustub rahvastiku haiguskoormus ehk tervisekaotus. Viimased
Eesti tervisekaotuse andmed pärinevad 2006. aastast, mil meie
rahvastik kaotas vigastuste tõttu 57 234 eluaastat ehk 12% kogu
tervise-kaotusest. Vigastuste tõttu kaotatud aastatest 86% langes
enneaegse suremuse arvele ning suurimateks kaotajateks olid mehed
vanuses 20–65 aastat.
Joonis 8. Vigastuste tõttu töövõimetushüvitisega kompenseeritud
päevade arv soo ja vanuserühmade lõikes, 2006.
Allikas: Haigekassa 2007
0
10 000
20 000
30 000
40 000
50 000
60 000
70 000
80 000
15–19 20–24 25–29 30–34 35–39 40–44 45–49 50–54 55–59 60–64
65+
Mehed Naisedvanus
päeva
Joonis 9. Töövõimetushüvitisteks makstud summa isiku kohta soo
ja vanuse lõikes, 2006.
Allikas: Haigekassa 2007
0
500
1000
1500
2000
2500
3000
3500
4000
4500
15–19 20–24 25–29 30–34 35–39 40–44 45–49 50–54 55–59 60–64
65–69 70–74 75–79 80+
summa isiku kohta (krooni)
Mehed Naisedvanus
-
8
2.1. Otsesed ravikulud
Haigekassa kulutas vigastuste ravile 2007. aastal 411 miljonit
krooni, mis moodustas kõikidest haigusjuhtude raviks tehtud
kulu-tustest pea 6%. Lähtudes 2006. aasta andme-test, kulus
vigastuste puhul erinevalt teistest haigustest enam kui pool
ravirahadest haig-lates. Muude haigusjuhtudega võrreldes olid
vigastuste puhul suuremad nii haiglas viibi-mise kestus kui ka kulu
ühe ravipäeva kohta. Sellised erinevused ei ilmne ainult haiglaravi
puhul, vaid ka aktiiv-, taastus- ja hooldusra-vis. Näiteks kulutati
2006. aastal vigastuste ravile haiglates päevas 234 krooni rohkem
ja haiglas viibiti keskmiselt 1 päev kauem kui muude haiguste
puhul. Seega vajavad vigas-tused võrreldes teiste haigustega
ressursima-hukamat ravitegevust ning tagaplaanile jää-vad muud
kuluallikad, nagu näiteks ravimid.
2.1.1. Haiguspäevade kulu
Peale seisundi ravile tehtavate kulutuste tuleb töötavate
isikute puhul arvesse võtta ka sis-setuleku kompenseerimise
maksumust ehk töövõimetushüvitisi. 2006. aastal maksti vigastuste
tõttu töövõimetushüvitisi enam kui 900 000 tööpäeva eest, mis
moodustas kokku üle 150 miljoni krooni. Vigastuste eest makstud
töövõimetushüvitiste summa moodustas 10% kogu
töövõimetushüvitis-teks makstud rahast. Vigastuste puhul maksti
hüvitist 7 päeva kauem ja iga päeva eest 4 krooni enam kui keskmise
haigusjuhu puhul. Ühe hüvitatud päeva maksumuse erinevus ei ole
küll suur, kuid vigastuste suhteliselt suure arvu ja pikema raviaja
juures on siiski tege-mist olulise rahalise erinevusega.
2.2. Kaudsed kulutused
Ravikulud ja välja makstud töövõimetushü-vitised on otsesteks
kulutusteks, mille suu-rust saab võrdlemisi lihtsalt leida.
Kaudseid kulutusi arvestada on märksa keerulisem, kuna need võivad
ilmneda väga erineval, ras-kesti mõõdetaval ja otsese rahalise
väärtuseta kujul. Sagedamini mainitakse vigastustega seoses
kaudsete kuludena tööaja ja -võime kaotust, langenud produktiivsust
ning riigi-maksude vähenenud laekumist. Eelnimetatu-test veelgi
raskemini hinnatav on aga vigas-tatu põetamise ja toetamisega
seotud aja ning sissetulekute kaotus lähikondsete puhul, rää-kimata
isiku füüsiliste ja vaimsete kannatuste mõõtmisest rahalises
vääringus.
Sisemajanduse koguprodukt isiku kohta ehk SKP per capita on
üheks võimalikuks lähte-punktiks, leidmaks kaotatud tööaja
ühis-kondlikku kulu. 2006. aastal oli SKP per capita
jooksevhindades 152 120 krooni ehk 417 krooni päevas (Eesti Pank
2007). Lähtu-des hüvitatud töövõimetuspäevade arvust, saame tööaja
kaotuse arvestuslikuks kuluks ligikaudu 375 miljonit krooni.
Tegelik kaotus ühiskonna jaoks on veelgi suurem, kuna hai-gestunud
inimeste panusega oleks riigi SKP olnud suurem reaalselt mõõdetust.
Oluline on siinjuures märkida, et praeguse piiratud arvu kaudsete
kulude arvestamisel ilmneb, et need on samas suurusjärgus kui
vigastuste ravile tehtud kulutused.
Teine, laiahaardelisem viis kaudseid kulusid leida, võttes
arvesse ka enneaegsetest surma-dest tingitud kaotusi, põhineb
haiguskoor-muse uuringutel. Nagu eespool märgitud, kaotas Eesti
rahvastik 2006. aasta andmetel vigastuste tõttu 57 234 eluaastat.
SKP per capita oli 2006. aastal Eesti Panga andmetel
jooksevhindades 152 120 krooni. Oma eel-datava eluea lõpuni
vigastusteta elades oleks need isikud aastate jooksul panustanud
riigi majandusse vähemalt 8,7 miljardit krooni peale oma senise
panuse.
2. Vigastustega seotud kulud Eestis
Haigekassa kulutas vigas-
tuste ravile 2007. aastal 411 miljonit
krooni.
Vigastuste puhul maksti
hüvitist 7 päeva kauem ja iga
päeva eest 4 krooni enam
kui keskmise haigusjuhu
puhul.
Vigastuste tõttu kaotatud tööaja
arvestuslikuks kuluks oli 2006. aastal ligikaudu
375 miljonit krooni.
-
9
Võrreldes teiste Euroopa Liidu maadega paistab Eesti koos teiste
Balti riikidega silma suure arvu vigastussurmade poolest. Maa-ilma
terviseorganisatsiooni (WHO) andme-tel on Euroopa Liidus kõige
turvalisem elada Hollandis, kus esineb vigastussurmasid pea neli
korda vähem kui Eestis (joonis 10). Juhul kui Eesti tahaks saada
Euroopa Liidu väik-seima vigastussuremusega riigiks, oleks me 2008.
aastal pidanud ära hoidma ligikaudu 910 vigastussurma ja Euroopa
Liidu kesk-misele tasemele jõudmiseks ligikaudu 530
vigastussurma.
Vaadeldes vigastussurmade põhjuseid, pais-tab silma mitme mujal
Euroopa Liidus mar-ginaalse surmapõhjuse olulisus Eestis
(joonis
11). Mürgistuste osakaal kogu vigastussure-muses on Eestis ligi
3 korda, tuleõnnetuste osakaal ligi 4 korda ja rünnete osakaal ligi
3 korda suurem kui EL-is keskmiselt. Sellest tulenevalt on meil
väiksem osakaal liiklusõn-netustel ja enesetappudel, mis
moodustavad EL-is ligi poole vigastussuremusest.
Samal ajal on Eestis ka liiklusõnnetustes hukkunuid elaniku
kohta rohkem kui EL-is keskmiselt (joonis 12). Samuti on Eestis üle
8 korra enam tuleõnnetusi, üle 6 korra enam ründeid ja mürgistusi
ning enam kui 4 korda rohkem uppumisi kui EL-is keskmiselt.
3. Vigastuste esinemine Eestis võrreldes teiste EL-i maadega
0 20 40 60 80 100 120 140 160
HollandM alta
S uurbritanniaItaalia
K reekaS aksam aa*Hispaania*
K üprosIirim aaRoots i
A us triaTaani*
E L-i keskm ineP rantsusm aa
P ortugal*B ulgaaria*
Luksem burg*B elgia*Tšehhi
S lovakk ia*Rum eenia
P oolaUngari
S loveeniaS oom e
E es tiLäti
Leedu
93
39
surmajujtude arv 100 000 elaniku kohta
* Vanemad kui 2007. aasta andmed.
Allikas: WHO HFA-M 2010
Joonis 10. Standarditud vigastussurmade arv 100 000 elaniku
kohta Euroopa Liidus 2010. aasta väljavõtte järgi.
0 5 10 15 20 25 30
Muud õnnetused
Enesetapud
Mürgistused
Liiklusõnnetused
Kukkumised
Täpsustamatasündmused
Ründed
Tuleõnnetus
Uppumised
EL-i keskmine Eestiprotsenti
Joonis 11. Vigastussurmade põhjuste osakaalu jagunemine 100 000
elaniku kohta (standarditud) Eestis ja Euroopa Liidus tervikuna,
2008.
Allikas: WHO HFA-M 2010
Võrreldes muude Euroopa Liidu maadega paistab Eesti koos teiste
Balti riikidega silma suure arvu vigastussurmade poolest.
-
10
Kui vigastussurmade suhtarvu poolest kuu-lume EL-i
esikolmikusse, siis haiglaraviga lõppenud vigastuste hulk on Eestis
võrreldes teiste Euroopa maadega suhteliselt tagasi-
hoidlik: 100 000 elaniku kohta on neid Ees-tis ligikaudu
kolmandiku võrra vähem EL-i keskmisest ja pea kolm korda vähem
selle valdkonna juhtriigist Austriast (joonis 13).
Joonis 12. Standarditud vigastussuremuskordaja 100 000 elaniku
kohta Eestis ja Euroopa Liidus tervikuna, 2008.
Allikas: WHO HFA-M 2010
0 5 10 15 20
Muud õnnetused
Enesetapud
Mürgistused
Liiklusõnnetused
Kukkumised
Täpsustamata
sündmused
Ründed
Tuleõnnetused
Uppumised
EL-i keskmine Eesti
surmajuhtude arv 100 000 elaniku kohta
Eestis oli 2007. aastal üle 8 korra
enam tuleõnnetusi ning üle 6 korra
enam ründeid ja mürgistusi kui
EL-is keskmiselt.
Joonis 13. Haiglast vigastuste diagnoosiga välja kirjutatud 100
000 elaniku kohta (standarditud) Euroopa Liidu riikides, 2007.
Allikas: WHO HFA-D 2010
1211
1514
0 500 1000 1500 2000 2500 3000 3500
PortugalMalta
HollandHispaania
KüprosItaalia*
EestiLuksemburg
BulgaariaSuurbritannia
SlovakkiaUngariIirimaa
RumeeniaPoolaRootsi
EL-i keskmineSloveenia
Kreeka*Belgia
PrantsusmaaTšehhiSoome
TaaniLeedu
SaksamaaLäti
Austria
haiglast välja kirjutatud 100 000 elaniku kohta
4. Vigastustrendid Eestis viimastel aastatel
Pärast Eesti taasiseseisvumist on vigastus-suremus alates 1995.
aastast langenud, sama on juhtunud ka vigastussuremuse osakaa-luga
üldises suremuses. Langus on täheldatav vigastussurmade kõigi
põhjuste puhul, kuid kõige järsem on see uppumiste, enesetappude ja
rünnete ning kõige aeglasem mürgistuste ja tuleõnnetuste korral
(joonis 14). Hooli-mata vigastussurmade vähenemisest alates 1995.
aastast jõuti 1990. aastate alguse tase-mele alles praeguse
kümnendi esimesel poo-lel. Tuleõnnetustest ja mürgistustest
tingitud
surmade puhul saavutati 1990. aastate tase alles 2008.
aastal
Vigastussurmade arv on küll vähenenud, kuid tervishoiusüsteemi
vaatevälja jõudnud vigas-tuste arv on pidevalt kasvanud. Seejuures
on eriti kiire tõus täheldatav alates 2001. aastast (joonis 15).
Uuringuandmete puudumise tõttu ei saa täpselt hinnata seda, kui
suure osa uutest registreeritud vigastustest moodustab tegelik
vigastuste arvu kasv ja kui suure osa mõni muu tegur, nagu näiteks
parem juurde-
Vigastussure-mus on alates 1995. aastast
vähenenud.
* Vanemad kui 2007. aasta andmed.
-
11
pääs meditsiiniteenustele. Võrdluseks võib tuua, et uute
haigusjuhtude registreerimine muude seisundite puhul on samuti
tõusnud ning vigastuste osakaal kõikides uutes haigus-juhtudes on
aastate lõikes jäänud ligikaudu samaks, ulatudes 8%-st kuni 11%-ni
(Tervise Arengu Instituut 2009). Vigastuste tõttu
hos-pitaliseeritud isikute arv on sarnaselt teiste haigustega
alates 1991. aastast vähenenud.
Kuigi vigastuste osakaal esmashaigestumu-ses on aastate lõikes
püsinud ligikaudu sa-
mal tasemel, on siiski täheldatav vigastuste ümberjagunemine
vanuserühmiti. Vahemi-kus 1998–2006 on vigastuste osakaal
üldhai-gestumuses suurenenud alla 20-aastastel ja vähenenud
vanemate isikute seas (joonis 16).
–100
–70
–40
–10
20
50
80
110
140
170
1990
1991
1992
1993
1994
1995
1996
1997
1998
1999
2000
2001
2002
2003
2004
2005
2006
2007
2008
muu
tuse
% (1
990
= 0)
Liiklusõnnetused Kukkumised Uppumised Tuleõnnetused
Mürgistused Enesetapud Ründed
Joonis 14. Vigastussurmade muutus (%) võrreldes 1990. aasta
tasemega surmapõhjuste lõikes.
Allikas: WHO HFA-D ja Statistikaamet 2010
0
5 000
10 000
15 000
20 000
25 000
1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005
2006 20071 050
1 100
1 150
1 200
1 250
1 300
1 350
1 400
1 450
Esmashaigestumus (vasak skaala) Haiglast välja kirjutatud (parem
skaala)
Joonis 15. Vigastuste esmasjuhtude ja haiglast välja kirjutatute
arv 100 000 elaniku kohta Eestis, 1993–2007.
Allikas: WHO HFA-D 2010
Tervishoiu-süsteemi vaatevälja jõudnud vigastuste arv on
pidevalt kasvanud.
Vigastuste osakaal üldhaigestu-muses on suurenenud alla
20-aastastel ja vähenenud vanemate isikute puhul.
-
12
-30
-20
-10
0
10
20
30
40
50
0–4 5–9 10–14 15–19 20–24 25–34 35–44 45–54 55–64 65–74 75+
Mehed Naised
muutuse %
vanus
Joonis 16. Vigastustest tingitud esmashaigestumus 2006. aastal
võrreldes 1998. aasta tasemega tervishoiuasutusse pöördunute
andmetel.
Allikas: Tervise Arengu Instituut 2010
-
13
Kokkuvõte
Vigastused on rahvatervise suureks problee-miks, tuues kaasa
eeldatava eluea lühenemise, puude ja ajutise või püsiva
töövõimetuse. Eestis oli 2008. aastal 1358 vigastussurma, mis
moodustas 8% kõikidest selle aasta surma-juhtudest. Peamisteks
vigastussurmade põh-justeks on vanuses 0–9 liiklusõnnetused,
vanuses 10–24 enesetapud, vanuses 25–34 enesetapud ja muud
mürgistused, vanuses 35–64 alkoholimürgistused ja enesetapud ning
vanematel kui 65 kukkumine.
Mittesurmavaid vigastusi oli 2008. aastal 287 608, mis moodustas
12% kõikidest selle aasta uutest haigusjuhtudest. Vigastuste
osa-kaal oli meestel 16% ja naistel 9% kõikidest uutest
haigusjuhtudest. Peamist rolli vigas-tuste osakaalus mängisid
meeste seas 25–34-aastased ning naiste seas 65-aastased ja vane-mad
isikud.
Vigastused, vigastussurmad ja nende tekke põhjused erinevad soo
ja vanuserühmade lõikes. Üldiselt esineb vigastussuremust, üldist
vigastushaigestumust, puuet ja püsivat või ajutist töövõimetust
meestel umbes kaks korda rohkem kui naistel, välja arvatud
vane-mates vanuserühmades.
Vigastuste ravi keskmine kestus on pikem kui teiste haiguste
korral. Vigastuste ravi on kallis pikema kestuse ning haiglaravi
suu-rema vajaduse tõttu. Vigastuste ravile kulu-tati Eestis 2007.
aastal 411 miljonit krooni ning lähtudes 2006. aasta andmetest on
teiste haigustega võrreldes suuremad nii ravijuhu kui ka ravipäeva
kohta tehtud kulutused. Samal ajal vigastuste ravile tehtud
kulutus-tega maksti töövõimetushüvitisteks välja 150 miljonit
krooni ning ka siin olid haigusjuhu kohta makstud hüvitised
võrreldes teiste sei-sunditega suuremad. Lähtudes
töövõimetus-päevade arvust ja isiku panusest riigi sisema-janduse
koguprodukti kujunemisse, jäi vigas-tatutel 2006. aastal haigena
oldud aja jooksul andmata 375 miljoni kroonine panus riigi
arengusse.
Raskemad ja pikema kestusega on ka vigas-tuste tõttu tekkinud
puuded ning töövõime-tus. Näiteks 2008. aastal määrati vigastustest
tingituna üle 80% töövõimetuskaotus ja sügav või raske puue esmaste
vigastuste puhul pea kahele kolmandikule isikutest (69%), kuid
teiste haiguste puhul oli nii suure töövõime-kaotusega või puude
raskusastmega isikuid 16%.
Suremuse, haigestumise, puuete ja töövõi-metuse tõttu kokku jäi
Eestil vigastuste tõttu 2006. aastal saamata inimeste tööpanus
ligi-kaudu 8,7 miljardi krooni väärtuses. Sellest kaotusest osa
oleks küll panustatud tulevikus, kuid samas olnuks nende inimeste
panuse kaotuseta saavutatud sisemajanduse kogu-produkt veelgi
suurem mõõdetust.
Võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega pais-tab Eesti silma
suure vigastussuremusega – oleme oma näitajatelt kolmandal kohal
ning meist eespool asuvad vaid Leedu ja Läti. Samas, EL-i edukaima
riigi Hollandiga võrrel-des on meil vigastussurmasid pea neli korda
rohkem ning Hollandi taseme saavutamiseks peaksime vigastussurmade
arvu langetama umbes 910 juhu võrra.
Kuigi võrreldes teiste EL-i maadega on Eestis vigastussuremus
kõrge, on meie edusammud viimasel kümnel aastal nähtavad. Langust
võib märgata vigastussurmade kõigi põhjuste puhul, kõige kiiremini
on langenud uppu-miste, enesetappude ja rünnete arv. Aeglasem on
langus olnud mürgistuste ja tuleõnnetuste korral, mille puhul
saavutati erinevalt teistest vigastussurma liikidest 1990. aasta
tase alles 2008. aastal. Tähelepanu väärib ka langus-suundumuse
pidurdumine viimastel aastatel – olukord on paranenud sellisel
määral, et selle edasine parandamine nõuab üha suure-maid ning
koordineeritumaid pingutusi.
-
14
Kirjandus
Baker, S. P., 0’Neill, B., Ginsburg, M. J., Li, G. (1991). Th e
injury fact book. Second edition, 3–16.
Eesti Pank. (2007). Eesti majandusnäitajad aastate lõikes.
Tallinn: Eesti Pank.
http://www.eesti-pank.info/dynamic/itp2/itp_report_2a.jsp?reference=503&className=EPSTAT2&lang=et
(vaadatud 8.09.2008).
Haigekassa. (2007). Haigekassa: Statistika. Tallinn: Haigekassa.
http://www.haigekassa.ee/hai-gekassa/statistika (vaadatud
7.08.2008).
Kaasik, T., Aaviksoo, A., Paat, G., Rehemaa, P., Ernits, T.,
Haviko, T., Vaask, S., Läänelaid, S., (2008). Eesti vigastuste
ennetamise strateegia alusdokument. Poliitikauuringute keskus
PRAXIS, 13–33.
Kaasik, T., Väli, M., Saar, I. (2007). Road traffi c mortality
in Estonia: Alcohol as the main cont-ributing factor. International
journal of injury control and safety promotion 14: 163–170.
Lecky, F., Woodford, M., Yates DW. (2000). Trends in trauma care
in England and Wales 1989–97. UK Trauma Audit and Research Network.
Lancet, 355: 1771–1775.
Murray, C. J. L., Lopez, A. D. (1996) Th e Global Burden of
Disease. Geneva: World Health Organization, Harvard School of
Public Health, World Bank.
Sethi, D., Racioppi, F., Baumgarten, I., Vida, P. (2006).
Injuries and violence in Europe: why they matter and what can be
done. Copenhagen: World Health Organization Regional Offi ce for
Europe http://www.euro.who.int/document/E88037.pdf (vaadatud
8.09.2008).
Sotsiaalkindlustusamet. (2009). Eelarve ja statistika. Talllinn:
Sotsiaalkindlustusamet. http://www.ensib.ee/frame_eelarve.html
(vaadatud 12.09.2009).
Sotsiaalministeerium. (2008). Rahvusvaheline haiguste klassifi
katsioon, versioon 10. Tallinn: Sotsiaalministeerium.
http://www.sm.ee/rhk (vaadatud 8.09.2008).
Statistikaamet. (2010). Statistika andmebaas: Rahvastik.
Tallinn: Statistikaamet.
http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Rahvastik/Rahvastik.asp
(vaadatud 8.03.2010).
Tervise Arengu Instituut (2010). Teadustegevus.
Tervisestatistika osakond, statistika. http://www.tai.ee/?id=5592
(vaadatud 8.03.2010).
Welander, G., Svanstrom, L., Ekman, R. (2004). Safety promotion
– An introduction. Stock-holm: Karolinska Institute.
WHO. (2007). Global Burden of Disease Estimates. Geneva: World
Health Organization.
http://www.who.int/healthinfo/bodestimates/en/index.html (vaadatud
7.08.2007).
WHO. (2007). Preventing injuries and violence: a guide for
ministries of health. Geneva: World Health Organization.
http://whqlibdoc.who.int/publications/2007/978924155254_eng.pdf
(vaadatud 7.08.2007).
-
15
WHO HFA-D (2010). World Health Organization Database.
http://data.euro.who.int/hfadb (vaadatud 8.03.2010).
WHO HFA-M (2010). World Health Organization Mortality Databas.
http://data.euro.who.int/hfamdb (vaadatud 8.03.2010).
-
Lisateave:Terviseinfo ja analüüsi osakondEesti Vabariigi
SotsiaalministeeriumGonsiori 29, Tallinn [email protected]
Küljendus: AS AtlexISSN-L 1736-3896
ISSN 1736-390X (online)ISSN 1736-8472 (CD)
Autoriõigus: Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium, 2010
Vigastused Eestis
SõnaraamatHaigestumus – haigestumisjuhtude arv elanike arvu
kohta mingis ajavahemikus.Mittetahtlik vigastus – vigastus, mis on
ootamatu ja tahtmatu kahjustava tagajärjega.Tahtlik vigastus –
vigastus, mis tekitati tahtlikult, kas isiku enda või kellegi teise
poolt.Vigastus – haigestumus õnnetuse tagajärjel, kui juhu kohta on
raviarvetele märgitud vigastuse või õnnetuse RHK-10 kood algusega
S, T, V, W, X või Y. Tulenevalt Eestis vigastuste kohta kasutada
olevatest andmeallikatest leiavad siinses ülevaates seega
kajastamist pigem raskemad, arstiabi vajanud juhud ning kergemad
juhud on vähem esindatud.Vigastussurmad – surmajuhud, mille
põhjuseks on surmaregistris märgitud õnnetus RHK-10 klassifikaatori
vastava koodi näol. RHK-10 vigastussurma koodid algavad tähega S ja
V.Vigastussuremus – kõik vigastussurma juhud vaadeldaval
ajavahemikul rahvastiku kindla osa (või rahvastikurühma)
kohta.Õnnetus – ootamatu ja tahtmatu kahjustava tagajärjega
juhtum.
2009. a ilmunud toimetised:
4/2009 Ühe vanemaga pered: probleemid, vajadused ja
poliitikameetmed. – Poliitikaanalüüs.
3/2009 Töövaldkonna areng 2008–2009. – Trendide kogumik.
2/2009 Mittetavapärane töökorraldus Eesti ettevõtetes. –
Poliitikaanalüüs.
1/2009 Eesti rahvastiku tervisekaotus. – Teemaleht.
Kõik ilmunud toimetised on Sotsiaalministeeriumi kodulehel
www.sm.ee > Väljaanded > Toimetised
••
•
•
•
•
•
Teemaleht on Sotsiaalministeeriumi toimetiste sari, mille
eesmärk on anda lühiüle-vaateid ja suundumuste kirjeldusi ühel
konkreetsel sotsiaal-, töö- ja tervisepoliitikaga seotud teemal
ning seeläbi aidata kaasa teadmistepõhise poliitika
kujundamisele.
Vigastused EestisSissejuhatus1. Vigastuste esinemine Eestis1.1.
Vigastussuremus1.2. Vigastushaigestumus1.3. Vigastuste
kaugtagajärjed1.4. Haiguspäevad ja haiguskoormus2. Vigastustega
seotud kulud Eestis2.1. Otsesed ravikulud2.1.1. Haiguspäevade
kulu2.2. Kaudsed kulutused3. Vigastuste esinemine Eestis võrreldes
teiste EL-i maadega4. Vigastustrendid Eestis viimastel
aastatelKokkuvõteKirjandus