Tartu World Film Festival - DIGAR

Maailmafilm 20.–25. märts 2017, Tartu

Tartu World Film Festival March 20th – 25th 2017, Tartu

Festivali kataloog Festival catalogue

Tartu 2017

Toimetus / Editors: Jaanika Jaanits, Pille Runnel, Tuuli Kaalep, Andreas McKeough

Kujundus / Design: Martin Voltri

Küljendus / Layout: Tuuli Kaalep

Tõlge / Translation: Dage Särg, Hanno Särg

Fototööd / Photo processing: Arp Karm

Kaanefoto / Cover photo: Arp Karm

Väljaandjad / Publishers:

Eesti Rahva Muuseum / Estonian National Museum

Maailmafilmi Ühing / Worldfilm Society

Muuseumi tee 2

60532 Tartu

Tel / Phone: +372 735 0400

ISBN 978-9949-548-40-8

Trükitud / Printed by Bookmill

S I S U K O R D C O N T E N T S

Sissejuhatus 4

Filmiprogramm:

Nelja tuule poole 8

Naiste koht 30

Tühimaa 46

Loomad ja inimesed 54

Keha ja vaim 60

Kaunid kunstid 70

Norra muusika äärealad 74

Sõjareporter 80

Soome-ugri lood 86

Külaelu 90

Siirderiitused 96

Visuaalne antropoloogia 102

Uued talendid 120

Filmide register 145

Autorid 147

Introduction 6

Film program:

On the move 9

The place of women 31

Wildscapes 47

Animals and humans 55

Body and soul 61

Fine arts 71

At the periphery of Norwegian music 75

War reporter 81

Finno-Ugric stories 87

Village life 91

Rites of passage 97

Visual anthropology 103

New talents 121

Film register 146

Authors 147

4

M A A I L M A F I L M 2 0 1 7 S I S S E J U H A T U S

Head filmisõbrad!

Meil on rõõm tuua teieni 14. Maailma-filmi festival, mis toimub 20. kuni 25. märtsini Eesti Rahva Muuseumi sügisel avatud uues hoones. Koos uue hoonega sündis kaasaegne muuseum, kus lisaks tavapärasele muuseumitööle on piisavalt ruumi ka üritustele: festiva-lid, kontserdid, teatrietendused ning filmisündmused. On tore, et sellest majast on saamas ka Maailmafilmi festivali uus kodu. Lisaks suurele multi-funktsionaalsele kontserdi-, konverent-si- ja filmisaalile on ERMis ka väiksem, Maailmafilmi kinosaal, mis võimaldab korraldada senisest enam ka väikse-maid aastaringseid filmiüritusi. Eesti Rahva Muuseum on olnud etno graafilise dokumentaalfilmi tege-mise keskus juba alates 1960. aasta-test, mil filmitegemine oli Nõukogude Liidu muuseumides tavatu praktika. ERM oli omamoodi pioneer, alustades kultuuri etnograafilist jäädvustamist filmilindile. Muuseumis sündinud esimest etnograafilist filmi näidati ka 1964. aasta 7. rahvusvahelisel antropoloogia- ja etnograafiakong-ressil Moskvas. See tegevus lõi aluse muuseumi filmija videoarhiivile. Sellest ajast peale on akadeemilisem filmitegemine olnud osa muuseumi

uurimis- ja kogumistegevustest ning filmija videostuudio jätkab ERMis tegevust praegugi. See aitab seletada, miks Maailma-filmi festival on jätkuvalt see koht, kus žanriliselt laia dokumentaalfilmi-programmi oluliseks lähtekohaks on ka akadeemilise taustaga visuaalne antropoloogia. Sellised antropoloogia-filmide festivalid on oluliseks avaliku debati kohaks, kus saavad kokku kuns-tiline ja teaduslik teadmine ja maailma tõlgendamise viisid. Käesoleva aasta festivali linastub üle viiekümne filmi. Neist osa on pälvinud tähelepanu rahvusvahelistel festivalidel, teised esindavad autorite esimesi kaalukamaid töid. Seetõttu oleme osa filme koondanud „Uute talentide“ nimelisse programmi, aita-maks välja tuua vormilt väga erinevaid lähenemisi, mida ühendab filmitegija-karjääri alguses seisvate režissööride uudishimulik pilk. Tänavuse Maailmafilmi festivali kõige mahukamad alaprogrammid räägivad rändavast maailmast ning

silmapaistvatest naistest ja nende „kohast“ maailmas. Kõik tahaksid, et neil oleks koht, kus olla – kodu. Kuid maailm on liikumises. Paigal püsimise illusioon on kõikuma löönud, põhjustades segadust ja hirmu nii paigalolijates kui ka uue elu otsijates. Programm „Nelja tuule poole“ portreteerib liikvel olemise kogemusi – nii sunnitud kui vabatahtlikke. Kõige radikaalsema lähenemisviisi on siin leidnud filmi „Need, kes hüppavad“ režissöörid, kes andsid kaamera põgeniku kätte, ise protsessist taandudes. Film poliitiliselt ja emotsionaalselt äärmiselt laetud teemal saavutab seeläbi peaaegu ebamugava vahetuse. Film meestest, kes üritavad iga hinna eest tungida üle piiritara, mis eraldab Marokot Hispaania enklaavist Melillast on filmi-tud autobiograafiliselt. Nii ületab lugu

5

M A A I L M A F I L M 2 0 1 7 S I S S E J U H A T U S

tavalise filmija ja filmitava vahelise piiri, mis annab dokumentaalfilmidele paljudel juhtudel nende tonaalsuse ja piirab tõlgendusruumi. Dokumentaalfilmide maailmas on palju mehi – nii filmijate kui filmitavate hulgas. Sel korral joonistusid välja aga mitmed lood, mille peategelasteks on naised oma tugevuses, teadmis-tes, säras, aga ka ellujäämisoskustes. Koondasime need lood kokku ala-programmiks „Naise koht“. On selge, et ka tänapäeva maailmas võib sugu olla saatus. Vahel õnnestub naistel see ümber sõrme keerata ja elada vastavalt oma tõekspidamistele, kuid palju on kohti ja olusid, kus tüdrukud on vastamisi ohtudega, mis ähvarda-vad ainult neid ja lihtsam oleks olnud sündida poisina. Wildscape – tühimaa, metsik ruum – on marginaalne ruum, mis asub väljaspool korrastatud ja reeglis-tatud maailma. Need metsikud ruumid on kujunenud, mitte planeeritud: endised tööstuspiirkonnad, linna-tühermaad, mille suurus varieerub platsidest tervete regioonideni. Need paigad on märgid suurtest struktuur-setest muutustest. Maailmafilmi prog-rammi lood pööravad oma pilgu aga sellistes tingimustes – peatunud ajas – elavate inimeste poole: kaks lugu,

mille taustaks on Ameerika töölis klassi ajalugu legendaarses Harlan Countys; lugu postapokalüptilisest, inimestest tühjendatud Fukushimast, kus viis aastat pärast tsunamit elab visa ja üksildane mees nimega Naoto Matsu-mura; film inglise mehest, kes astudes välja oma hallivõitu igapäevaelust, asub restaureerima laeva, et teha retk Inglise veeteedel. Programmis „Soome-ugri lood“ jõuab teieni kaks Eesti filmitegijate filmi – üks neist ERMi varasemate etnograafiliste uurimisreiside jälgi otsiv uurimusfilm Vepsa küladest ja nende elanikest (Indrek Jääts ja Maido Selgmäe). Teine, Liivo Niglase film Juri Vellast – „Armastuse maa“ pärjati Eesti Kultuurkapitali poolt 2016. aasta Eesti parima dokfilmi tiitliga. Põnevaid filmielamusi leiab ka ülejäänud alaprogammides „Loomad ja inimesed“, „Keha ja vaim“, „Kaunid kunstid“, „Norra muusika äärealad“, „Sõjareporter“, „Külaelu“ ja „Siirde-riitused“.

Festivali meeskond ja korraldajad – Eesti Rahva Muuseum ning Maailma-filmi Ühing – tänavad kõiki toetajaid. Täname meie rahastajaid ja partnereid Eesti Filmi Instituuti ja Tartu Linna-valitsuse kultuuriosakonda. Täname oma strateegilisi koostööpartnereid – disaini stuudiot Fraktal, Elektriteatrit ja mitmeid teisi. Suur tänu ka festivali vabatahtlikele.

Pille Runnelfestivali direktor

6

W O R L D F I L M F E S T I V A L 2 0 1 7 I N T R O D U C T I O N

Dear friends of documentary film,

We are glad to bring you the 14th edition of the World Film Festival, which runs from March 20th to March 25th, and takes place in the newly opened building of the Estonian National Museum. Along with the new building, the museum has, in addition to traditional museum activities, also sufficient space for different cultural activities: festivals, concerts, theatre and film events. It is great that this building will be the new home of the World Film Festival. In addition to the multifunctional concert, conference and film hall, the ENM building also holds a smaller „World Film“ scree-ning space which enables to organise smaller film events at different times of the year. The ENM has been the centre of ethnographic filmmaking since the 1960s, when filmmaking was an exceptional practice in the museums of the USSR. In Estonia and, to a large extent, also in the Soviet Union, it was namely the ENM that carried out the pioneering work in ethnographic recording of culture on film tape. The first ethnographic film of the museum was demonstrated in 1964 at the 7th International Congress of Anthropolo-gists and Ethnographers in Moscow. In connection with the development

of visual documentation, a founda-tion was laid for the film and video archives of the museum. Academic filmmaking has been a part of acade-mic research and collecting activities at the museum ever since, and a film and video studio is also currently part of the museum. This explains why the World Film Festival continues to be an event where one of the srarting points of the documentary film program, which presents a variety of genres and approaches, is academic visual anthropology. Such anthropological film festivals are important sites of public debate, where artistic and scientific knowledge and approaches to interpreting the world meet. This year the festival program con-tains more than 50 films. It includes films which have gained attention at international film festivals, whe-reas other films represent promising newcomers. This is why we have gathered a number of films under the title of „New talents“, so as to bring together films which represent very different approaches, but which are all characterised by the curious eye

of the filmmakers, who are still at the beginning of their career. The most volumnious sub-prog-rammes of this year’s edition deal with the world on the move and out-standing women and their „place“ in the world. We all strive for a place to stay, a place to call home. But the world is on the move. The illusion of staying put has been shaken, causing fear and confusion in both those on who stay and those who are looking for a new place and a new life. The program „On the move“ portrayes the experience of being on the road, examining both forced and voluntary migration. The most radical approach here is perhaps demonstrated by the authors of „Those Who Jump“, as they gave the camera to the man on the move and stepped behind the scenes themself. The film, dealing with a politically and emotionally highly charged topic, achieves almost uncomfortable immediacy by this move. A film about

7

W O R L D F I L M F E S T I V A L 2 0 1 7 I N T R O D U C T I O N

the men, striving to cross the fence at the border between Morocco and the Spanisch enclave of Melilla, takes an autobiographical approach. In this way it crosses the usual distinction between the filmmakers and the subjects of a film, which is the usual approach, setting the tone and limits of the space of interpretation. There are many men in the world of the documentary film, both behind and in front of the camera. This time, the program team outlined a set of stories, where the protagonists are women with their strength, know-ledge, and also skills to survive. We brought these stories together under one title, „The place of women“. It is clear that one´s gender is linked to one´s destiny also in the contempo-rary world. Sometimes women are able to trick their gender and live their life according to their personal principles and beliefs, but there are also many places and circumstances, where a girl´s face can mean a danger which threatens specifically her, and it would have been easier to be born as a boy. Wildscape is an empty and wild land area – a marginal space out-side ordered and regulated spatial and sociocultural realities. These wild spaces have emerged without-planning: they are former industrial

regions, urban wastelands varying in size from small plots to entire regions. These places are signs of big structu-ral changes. The films screened at the World Film Festival turn their eye to the people living in these conditions, in a time that has stopped: two stories which can be contextualised in the history of the American working class in the legendary Harlan County; a film set in post-apocalyptic Fukushima five years after the disaster, and telling of its only inhabitant, a lonely man called Naoto Matsumura; a film on an elderly English man who decides to step out from his grayish everyday life in order to repair a boat and navigate through the English waterways. The program “Finno-Ugric stories” brings you two films made by Estonian filmmakers – one of them explores the traces of the earlier ethnographic field trips of the Estonian National Museum researchers to the Vepsian villages and their current inhabitants (a film by Indrek Jääts and Maido Selgmäe). The other, a film by Liivo Niglas called “The Land of Love”, won the award of

best Estonian documentary in 2016 by the Estonian Cultural Endowment. Stimulating film experiences can be also found in rest of the sub-programmes: “Animals and humans”, “Body and soul”, “Fine arts”, “At the periphery of Norwegian music”, “War reporter”, “Village life” and “Rites of passage”. The festival team and the organi-sers – The Estonian National Museum and the Worldfilm Society – would like to thank the supporters of the festival. This involves our funders and partners the Estonian Film Institute and Tartu City. We also would like to thank our strategic cooperation partners disain studio Fraktal and Elektriteater, and the festival volunteers.

Pille Runnel,Director of the festival

8

M A A I L M A F I L M 2 0 1 7 N E L J A T U U L E P O O L E

Reda on 26-aastane. Viimased kolm aastat on ta elanud Ateenas peost suhu, püüdes Euroopas pagulase staatust saada. Sellest aga ei tulnud midagi välja. Selle asemel, et rajada endale parem elu vabaduses, naasis ta heroiinisõltlasena pagulaslaagrisse, kust oli kunagi põgenenud. Laagrielu muserdavad sisemised võimuheitlused ja Süüriast sisse tungiv sõda. Kõige kiuste otsustab Reda abielluda oma lapsepõlvekallimaga – see on nukker armastuslugu. Režissöör Mahdi Fleifel on oma noorpõlvesõpru video-kaameraga jälginud nüüdseks juba aastaid, saades paguluskogemuse kroonikuks.

Mahdi Fleifel on taani-palestiina režissöör, kes lõpetas 2009. aastal Suurbritannia riikliku filmija televisioonikooli. 2010. aastal asutas ta iiri produtsendi Patrick Campbelliga Londonis filmikompanii Nakba FilmWorks. Tema esimene täispikk film „See maailm pole meie” (2012) esilinastus Toronto filmifestivalil ja on saanud üle 30 auhinna, sh au hinnad Yamagata, Edinburghi ja DOC:NYC-i festivalilt ning filmi rahupreemia 2013. aastal Berlinale’lt. Mahdi viimane film „Mees, kes tuli tagasi” võitis 2016. aasta Berlinale’l Euroopa filmiauhinna ja Hõbekaru.

Mees, kes tuli tagasi

A Man Returned

Valmimise aasta 2016Pikkus 30 minRežissöör Mahdi FleifelOriginaalkeel araabiaFormaat HDVProduktsioon: Mahdi Fleifel,

Patrick CampbellTootjamaa Ühendkuningriik, Holland, Taani, LiibanonFilmimispaik Liibanon

Levitaja Nakba FilmWorks [email protected]

www.nakbafilmworks.com

9

W O R L D F I L M F E S T I V A L 2 0 1 7 O N T H E M O V E

Reda is 26 years old. For the past three years he has been living in Athens, hand- to-mouth, wanting to get a refugee status in Europe. But it does not work out. Instead of creating a better life for himself outside, he returns to the camp he originally fled from with a heroin addiction. Life in a camp is torn apart by internal strife and the encroach-ment of war from Syria. Against all odds he decides to marry his childhood sweetheart; a love story, bittersweet. For years now, director Mahdi Fleifel has been accompanying the men of his youth with a video camera, becoming a chronicler of the refugee experience.

Mahdi Fleifel is a Danish-Palestinian film director who graduated in 2009 from the UK National Film and Television School. In 2010 he set up the London-based production com-pany Nakba FilmWorks with Irish producer Patrick Campbell. His first feature-length film, “A World Not Ours” (2012), premiered at the Toronto Film Festival and has since picked up over 30 awards, including the Peace Film Prize at the 2013 Berlinale and the Yamagata, Edinburgh and DOC:NYC Grand Jury Prizes. Mahdi’s latest film, “A Man Returned”, won the European Film Award and the Silver Bear at the 2016 Berlinale.

A Man Returned

Year of release 2016Duration 30 minDirector Mahdi FleifelFormat HDVOriginal language ArabicProduction Mahdi Fleifel,

Patrick CampbellCountry of production United

Kingdom, Netherlands, Denmark, Lebanon

Shooting location Lebanon

Distributor Nakba FilmWorks [email protected]

www.nakbafilmworks.com

10


Altimir

Valmimise aasta 2016Pikkus 18 minRežissöör Kay HannahanFormaat digitaalneOriginaalkeel bulgaariaProduktsioon Tyler Hurley,

Nadya Dimitrova Tootjamaa USAFilmimispaik Bulgaaria

Levitaja Kay Hannahan [email protected]

www.altimirfilm.comwww.facebook.com/altimirfilm

Alates kommunistliku režiimi kokkuvarisemisest 1989. aastal on Bulgaarias toimunud maailma kõige äärmuslikum rahvaarvu vähenemine. Madal iive, kõrge suremus ja väljaränne on viinud mitmed külad kadumise piirile. „Altimir” uurib elu ühes Bulgaaria hääbuvas külakeses, mille kohal ripuvad kommunismi ja kapitalismi lubadused.

Kay Hannahan on Minnesotast pärit Queensi filmitegija. Ta oli üks 2011. aastal Ühend-riikide teleekraanidel näidatud sarja „Lost in Bulgaria” režissööridest, ning aastail, mil ta viibis vabatahtlikuna Rahukorpuses, tegi ta Bulgaarias mitmeid filme. Tema tööd on linastunud nii kodu- kui välismaal, näiteks Crane Artsi galeriis, Nova Televisionis ja USA Bulgaaria saatkonnas. Kay sai Montreali Concordia ülikoolis bakalaureusekraadi antropo-loogias ja Temple’i ülikoolis magistrikraadi filmija meediakunstis, õppides lisaerialana dokumentaalkunsti ja etnograafilisi praktikaid. Hiljuti anti talle Beatrice Deglin Lederi auhind ning 2014. aastal oli ta Flaherty filmiseminari stipendiaat.

11


Altimir

Year of release 2016Duration 18 minDirector Kay HannahanFormat DigitalOriginal language BulgarianProduction Tyler Hurley,

Nadya Dimitrova Country of production USAShooting location Bulgaria

Distributor Kay [email protected]

www.altimirfilm.comwww.facebook.com/altimirfilm

Since the collapse of the communist regime in 1989, Bulgaria has experienced the most extreme population decline in the world. Low birth rates, high death rates, and emigra-tion have pushed many villages to the verge of extinction. “Altimir“ explores life in one of Bulgaria’s disappearing villages haunted by the promises of communism and capitalism.

Kay Hannahan is a Queens-based filmmaker originally from Minnesota. She codirected the series Lost in Bulgaria, which was nationally broadcast in 2011, and has spent years making films in Bulgaria, where she was a Peace Corps Volunteer. Her work has screened nationally and internationally at venues such as Crane Arts, Nova Television, and the Bulgarian Embassy. Kay has a BA in Anthropology from Concordia University in Montreal and an MFA in Film and Media Arts with a certificate in Documentary Arts and Ethnographic Practice from Temple University. She was recently awarded the Beatrice Deglin Leder Award and was a Flaherty fellow in 2014.

12


Arlette. Julgus

on jõud

Arlette. Mut ist ein muskel

Valmimise aasta 2015Pikkus 85 minRežissöör Florian HoffmannFormaat HDV Originaalkeel saksa, sangoProduktsioon Deutsche Film- &

Fernsekakademie Berlin, Tim Oliver Schultz, Peter Spoerri

Tootjamaa Šveits, SaksamaaFilmimispaik Bangui, Kesk-Aafrika

Vabariik; Berliin, Saksamaa Levitaja aug&ohr medien

Markus Kaatsch [email protected]

www.augohr.de

15-aastane Arlette lahkub kodust Kesk-Aafrika Vabariigis, et saada Saksamaal ravi, mille eest maksab saksa heategija. Teismeline ei tunne võõrsil kedagi, ei räägi sõnagi saksa keelt, kuid asub hirmu kiuste teele. Arlette sai sõja ajal viga ning vajab operat-siooni. Pidevast valust vabanemine muudab teda nii füüsiliselt kui vaimselt. Kultuuri-šokist ja koduigatsusest hoolimata leiab ta tasapisi ka asju, mida usaldada ja imetleda. Ta teeb oma polaroidkaameraga pilte. Taastusravikeskuses, kuhu ta haiglast saadetak-se, vaatavad vanemad sakslased teda imelikult. Arlette muutub rahutuks ja trotslikuks. Ta on ootamatult täiskasvanuks saanud. Ta ei jõua ära oodata taaskohtumist oma perega, kui kodumaal algab jälle sõda. Plaanitud lühireis Berliini muutub teekonnaks, millel lõppu ei paista ning Arlette on sunnitud oma tuleviku asjus väga täiskasvanulikke otsuseid tegema.

Florian Hoffmann on sündinud 24. jaanuaril 1987 Saksamaal Berliinis. Keskkooli lõpe-tamise järel töötas ta arengukoostöö raames Lääne-Aafrikas. Seejärel lõpetas ta Baseli ülikooli sotsiaalantropoloogia, sotsioloogia ja riigiteaduste alal. Alates 2011. aastast õpib ta Saksa filmija teleakadeemias Berliinis (dffb) režissööriks.

13


Arlette. Courage is a Muscle

Arlette. Mut ist ein muskel

Year of release 2015Duration 85 minDirector Florian HoffmannFormat HDV Original language German, SangoProduction Deutsche Film- &

Fernsekakademie Berlin, Tim Oliver Schultz, Peter Spoerri

Country of production Switzerland, Germany

Shooting location Bangui, Central African Republic; Berlin, Germany

Distributor aug&ohr medienMarkus Kaatsch

[email protected]

Fifteen-year-old Arlette leaves her home in the Central African Republic to have a medical treatment in Germany, payed by a German benefactor. The teenager knows no-one and does not speak a word of German, but embarks on the journey despite her fear. Arlette suffered severe injuries during the last war and she needs this operation. Getting free from her year-long pain changes her both physically and mentally. In the middle of the culture shock and homesickness, she finds, step by step, things to trust and admire. She takes photos with her Polaroid camera. At the rehabilitation center she goes to after the hospital, elderly Germans stare at her. Arlette becomes restless and defiant. Suddenly, she has grown up. She can’t wait to see her family, as war breaks out again in her home-land. What was planned to be a short stay in Berlin turns into a journey without a foresee-able end. Arlette is forced to take her own very grown-up decisions about her future.

Florian Hoffmann was born on January 24, 1987 in Berlin, Germany. After high school he worked in the development cooperation in West Africa. Afterwards he completed his studies in social anthropology, sociology and political science at the University of Basel. Since 2011 he has been a directing student at the German Film and Television Academy Berlin (dffb).

14


Nad on äsja saabunud Brüsselisse. Värsked immigrandid Süüriast, Iraagist ja Marokost, kes peavad läbima Flandrias kohustusliku integratsioonikursuse, mida nimetatakse „inburgering”. Tõendi saamiseks peavad nad õppima tundma Flandria ja Belgia tavasid ning kombeid. Film jälgib neid sellel teekonnal huumori ja õrnusega.

Pablo Munoz Gomezi lõputööd – filmi „Welkom” – saatis tohutu edu. Sürrealistliku huumoriga Belgia keeleprobleeme lahates võitis ta 2014. aastal parima lühifilmi Magritte’i (Belgia akadeemiaauhind). Film valiti rohkem kui sajale festivalile üle maailma – nende hulgas ka Clermont-Ferrandile, ning see on võitnud umbes 30 rahvusvahelist auhinda. 2016. aastal naasis Pablo Munoz Gomez oma esimese professionaalse dokumentaaliga „Lõimumine Inch’Allah”, mille tarvis ta kolm aastat keskkonda sulandumisega tegeles. Film käsitleb äsja Antwerpenisse integratsioonikursusele saabunud araabia immigrante.

Lõimumine Inch’Allah

Intégration Inch’Allah

Valmimise aasta 2016Pikkus 59 minRežissöör Pablo Munoz GomezFormaat HDVOriginaalkeel flaami, araabiaProduktsioon Simple Production,

Kathleen de BéthuneTootjamaa BelgiaFilmimispaik Belgia

Levitaja Wallonie Image Production [email protected]

PIL, Bâtiment T, 36 rue de Mulhouse B-4020 Liège Belgium

www.wip.be

15


They have just arrived in Brussels. These newly arrived immigrants from Syria, Iraq and Morocco will have to follow a mandatory integration course in Flanders, called “inburgering”. To obtain their certificate, they will have to learn the habits and customs of Flanders and Belgium. With humor and tenderness, the film follows these characters throughout their journey.

After his filmmaking studies at IAD (Belgium), Pablo Munoz Gomez met huge success with his graduation film “Welkom”. Dealing with language related problems in Belgium with surrealist humour, he won the Magritte for the best short film in 2014 (Belgian academy award). The film got selected to more than a hundred festivals over the world, namely to Clermont Ferrand, and received about thirty international prizes. In 2016, Pablo Munoz Gomez comes back with “Integration Inch’Allah”, his first professional documentary, for which he had to undergo three years of immersion. The movie follows newly arrived Arabic immigrants during their integration course in Antwerp.

Integration Inch’Allah

Intégration Inch’Allah

Year of release 2016Duration 59 minDirector Pablo Munoz Gomez Format HDVOriginal language Flemish, ArabicProduction Simple Production,

Kathleen de Béthune Country of production BelgiumShooting location Belgium

Distributor Wallonie Image Production

[email protected], Bâtiment T, 36 rue de Mulhouse

B-4020 Liège Belgium www.wip.be

16


„Sotsiaalmeedias jagatud uudiste külvatud paanikast pole abi.“ Lühidokumentaal jutustab loo Süürias sündinud Soome kodanikust Rami Adhamist, kes toimetab humanitaar abi maailma kõige ohtlikuma linna Aleppo lastele.

Juuso Lavonen on Helsingis elav vabakutseline monteerija ja režissöör. Hiljuti lõpetas ta Helsingis Aalto ülikooli filmimontaaži erialal. Ta on mitmesuguste filmiprojektidega töötanud 2010. aastast, nende hulgas on kõike dokumentaalidest lühimängufilmideni. Mitmeid töid on näidatud festivalidel. Nüüd on ta liikunud ka režissöörikarjääri suunas, soovides ekraanile tuua sügavama mõttega lugusid ja talle isiklikult olulisi teemasid. Monteerijataustast lähtuvalt meenutavad tema tööd kinematograafilisi puslesid. See on katse jagada huvitavas vormis midagi unikaalset ja samas universaalset elu kohta. Tema filmitegemise filosoofia tuleneb soovist jagada – saada teiste inimestega lähedasemaks, kuna see on inimeseks olemise juures kõige tähtsam.

Vesa Rajala on Helsingis elav režissöör ja operaator. Pärast aastatepikkust tööd tele-visioonis on ta nüüd sõltumatu filmitegija, kes keskendub inimõigustele ja keskkonna-teemadele.

Teekond Alepposse

Matkalla Aleppoon

Valmimise aasta 2016Pikkus 21 minRežissöör Vesa Rajala, Juuso LavonenOriginaalkeel araabia, soome Formaat digitaalneProduktsioon Rostislav AaltoTootjamaa SoomeFilmimispaik Soome, Süüria

Levitaja Zen Media Oy Finland, Rostislav Aalto

[email protected]

www.facebook.com/ JourneyToAleppo

17


Journey to Aleppo

Matkalla Aleppoon

Year of release 2016Duration 21 minDirector Vesa Rajala, Juuso LavonenFormat DigitalOriginal language Arabic, Finnish Production Rostislav AaltoCountry of production FinlandShooting location Finland, Syrian

Arab Republic

Distributor Zen Media Oy Finland, Rostislav Aalto

[email protected]

www.facebook.com/ JourneyToAleppo

”Panic created by sharing news items in social media doesn’t help.” This short documentary tells the story of Syrian born Finnish citizen Rami Adham, who delivers humanitarian aid to the children of the world’s most dangerous city, Aleppo.

Juuso Lavonen is a Helsinki-based freelance editor and director. He recently graduated from the film department of Aalto University in Helsinki majoring in film editing. He has worked in various projects from 2010 onwards, ranging from documentaries to short fiction. Many of these films have been shown in various festivals. He is now working also as a director in effort to contribute more to the story and to get his personal sub-jects on the screen. His work can be described as cinematic puzzles due to his editor background. This is an attempt to share something unique and universal about being a human in an interesting form. His philosophy on filmmaking comes from the urge of sharing – to get closer to that feeling which is the most important part of humanity.

Vesa Rajala is a Helsinki-based director-cinematographer. After years of TV work, he is now working as independent filmmaker and concentrating on human rights and envi-ronmental topics.

18


Liivamehed

Sand Men

Valmimise aasta 2016Pikkus 15 minRežissöör Tal AmiranFormaat HDVOriginaalkeel rumeeniaProduktsioon Tal AmiranTootjamaa ÜhendkuningriikFilmimispaik London,

Ühendkuningriik

Levitaja Tal Amiran [email protected]

www.talamiran.com www.facebook.com/sandmenfilm

Neculai, Aurel ja Raj lahkusid oma kodudest Rumeenias ühel ja samal põhjusel: et või-maldada perele paremat elu. Nüüd on nad Suurbritannias, lähedased sõltuvad neist, ja nii katsuvad nad toime tulla Londoni tänavail liivaskulptuure luues. Nad püüavad oma kannatustes leida lootust, mõtted laste paremast tulevikust aitavad neil vastu pidada.

Tal Amiran on Londonis elav auhindu võitnud filmitegija ja monteerija. Ta on lõpetanud kiitusega Chelsea kunstikõrgkooli Londonis kaunite kunstide erialal uue meedia suunal.Tema tööde hulka kuulub nii dokumentaale, muusikavideoid kui ka liikuvatest piltidest koosnevaid kunstiteoseid. Tali esimene lühidokumentaalfilm „Seven Days a Week” (2015) on valitud enam kui 25 rahvusvahelise filmifestivali kavasse ning see on võitnud parima lühifilmi auhinna Londoni lühifilmide festivalil (2016), parima dokumentaali auhinna PA-MA-l Pariisis ja lühifilmide festivalil Saksamaal ning valitud Shooting People’i kuu filmiks. Filmi „Seven Days a Week” koopiat säilitatakse ka Briti filmiinstituudi riigiarhiivis.

19


Sand Men

Year of release 2016Duration 15 minDirector Tal Amiran Format HDVOriginal language Romanian Production Tal Amiran Country of production United

KingdomShooting location London, United

Kingdom

Distributor Tal Amiran [email protected]

www.talamiran.com www.facebook.com/sandmenfilm

Neculai, Aurel and Raj all left their homes in Romania for the same reason – to seek a better life for their family. Now, in Britain, with their loved ones depending on them, they survive by creating sand sculptures on London’s streets. They try to find hope in the hardships they endure, while thoughts of their children’s futures keep them going.

Tal Amiran is an award winning filmmaker and editor based in London, UK. Tal gradu-ated with a First Class Degree in Fine Art (New Media) from Chelsea College of Art in London. His work includes documentaries, music videos and moving image art work. Tal’s debut short documentary film “Seven Days a Week”, has been selected for over 25 film festivals internationally, winning Best Short Film at London Short Film Festival 2016, Best Documentary at PAMA, Paris, Best Documentary at Kurz Film Festival, Germany, and Winner of Shooting People’s Film of the Month. “Seven Days a Week” has also been acquired by the BFI National Archive.

20


Sisserännanud naine

The Migrant Woman

Valmimise aasta 2015Pikkus 20 minRežissöör Eli Jean TahchiFormaat digitaalneOriginaalkeel araabia, inglise,

prantsuseProduktsioon EJTstudio ProductionsTootjamaa KanadaFilmimispaik Kanada

Levitaja Eli Jean Tahchi [email protected]

www.ejtstudio.com

Selleks et läheneda niivõrd komplekssele teemale nagu islami peakate, otsustasime esmalt teha kaameraproovi kaetud näoga naise osatäitja leidmiseks. Kaks kaamera-proovi ei võimaldanud meil teemat lõpuni mõista, aga aitas paremini aru saada peakat-te sümboolsest tähendusest. Lõppkokkuvõttes sai kaameraproovist endast dokfilm.

Eli Jean Tahchi (1990) on Liibanonis sündinud, kasvanud ja seal tegutsev režissöör, stse-narist, eksperimentaalne filmitegija, monteerija ja näitleja. Eli õppis filmindust Liibanoni kunstiakadeemias (ALBA) ning omandas bakalaureusekraadi filmiproduktsioonis. 2011. aastal kolis ta Kanadasse Montreali, kus lõpetas suurepäraste tulemustega magist-rantuuri ja pälvis tunnustuse filmiga „She is Lars” ja lõputööga naiste ohvristaatusest Lars von Trieri filmides.

21


The Migrant Woman

Year of release 2015Duration 20 minDirector Eli Jean Tahchi Format DigitalOriginal language Arabic, English,

FrenchProduction EJTstudio ProductionsCountry of production CanadaShooting location Canada

Distributor Eli Jean Tahchi [email protected]

www.ejtstudio.com

An announcement on the social networks invited all interested Canadian women to be present for a casting for the role of a veiled woman in a short film in preparation. The two casting sessions don’t try to understand or to find answers to questions related to this subject, but will help research on the topic and in the collection of data and testi-monials. After the audition, we decided to turn the rushes into a short documentary.

Eli Jean Tahchi (1990), is a Lebanese director, screenwriter, experimental filmmaker, editor, and actor born and raised in Lebanon. Eli Jean studied Cinema in the Academie libanaise des beaux arts (ALBA) and earned a bachelor degree in film production. He moved to Montreal, Canada in 2011 to attend the University of Montreal where he earned an excellent master’s degree and was placed on the dean’s honor list for his movie “She is Lars” and his thesis on the sacrificial female space in the films of Lars von Trier.

22


Labürindis

Inside the Labyrinth

Valmimise aasta 2016Pikkus 74 minRežissöör Caroline D’HondtOriginaalkeel ingliseProduktsioon Daniel De ValckTootjamaa BelgiaFilmimispaik USA

Levitaja Daniel De [email protected]

www.cobra-films.be

Film „Labürindis“ viib meid retkele Tohono O’odhami põlisrahvaste maadele, mis asu-vad Ameerika Ühendriikide Arizona osariigi ja Mehhiko Sonora osariigi piiril. Film vaat-leb selle kogukonna inimesi, kes mõtisklevad identiteedi tähenduse, põlisrahvaste suveräänsuse, immigratsiooni, piiride ja hirmu üle. Film viib meid migratsioonipiirkon-da, kus kasvab sõjaväe kohalolek ning püstitatakse müüre. Film räägib kogu maailmas vastukajava loo sellest, kuidas riigid viivad ellu isolatsiooni- ja militariseerimispoliitikat selleks, et kindlustada enda turvalisus. See on retk labürindi keskmesse.

Caroline D’Hondt on IAD (Institut des Arts de Diffusion) haridusega filmitegija. Pärast režissööri assistendi ning produtsendina töötamist on ta teinud lühifilme, dokumen-taale ning arendab praegu täispikki filmiprojekte. Caroline peab kino protsessiks, mis on intiimselt ühenduses inimesi siduvate suhetega ning mis esitab küsimusi inimeseks olemise kohta.

23


“Inside the Labyrinth” takes us on a journey into the lands of the Tohono O’odham indigenous people, located at the border between the American State of Arizona and the Mexican State of Sonora. The film follows individuals from this community, who contemplate the meaning of identity, indigenous sovereignty, immigration, borders and fear. It takes us to the heart of a migration zone, where military presence is increasing and where walls are being erected. As the film transports us there, it tells a story that echoes throughout the world, as states pursue policies of isolation and militarization to ensure their security. It is a journey to the center of the labyrinth.

Caroline D’Hondt is a Belgian filmmaker, graduated from the film school IAD (Institut des Arts de Diffusion). After working as an assistant director and producer in different projects, she directed short films and various documentaries and is currently developing feature film projects. She considers the cinema as a process that is intimately connect-ed to the relationship that unites people in the world and questions the human being.

Inside the Labyrinth

Year of release 2016Duration 74 minDirector Caroline D’Hondt Original language EnglishProduction Daniel De ValckCountry of production Belgium Shooting location USA

Distributor Daniel De [email protected]

www.cobra-films.be

24


Need, kes hüppavad

Les Sauteurs

Valmimise aasta 2016Pikkus 81 minRežissöör Estephan Wagner,

Moritz Siebert, Abou Bakar SidibéOriginaalkeel prantsuse, bambaraProduktsioon Heidi ChristensenTootjamaa TaaniFilmimispaik Maroko

Levitaja Wide House [email protected]

www.widehouse.orgwww.finalcutforreal.dk/les-sauteurs

Põhja-Marokos paikneb Hispaania enklaav Melilla: Euroopa Aafrika pinnal, üks kõige enam militariseeritud piirkondi maailmas. Mägedes elab üle tuhande lootusrikka Aafrika migrandi, kes piiritara jälgivad. Nad peavad pääsema üle okastraadist, mööda pipragaasist ja brutaalsetest võimuesindajatest. Iga ebaõnnestunud tara ületamise katse järel naasevad nad mägedesse, otsides lähedastest küladest toitu, püüdes hoida laagris mingisugustki korda ning kogudes julgust uueks katseks. Mõned annavad alla ja lähevad koju, teised aga mitte. Malist pärit Abou on üks neist meestest. Dokumenta-listid Moritz Siebert ja Estephan Wagner andsid kaamera Aboule ja astusid ise kõrvale. Aboust saab nii filmi peategelane kui ka inimene kaamera taga, portreteerides võitlust inimväärikuse ja vabaduse eest. Enam kui aasta püüab Abou järelejätmatult üle tara hüpata.

Moritz Siebert on viimased 15 aastat keskendunud oma töös migratsioonile, ammutades inspiratsiooni uut kodu otsivate inimeste värvikatest lugudest.

Estephan Wagner on dokumentaalfilmide režissöörina töötanud juba üle kümne aasta, lähenedes teemadele alati peategelaste vaatenurgast. Mõlemad tema filmid on linastu-nud rahvusvahelistel festivalidel.

Abou Bakar on peategelane, operaator ja ka kolmas režissöör. „Need, kes hüppavad” on tema esimene film.

25


Those Who Jump

Les Sauteurs

Year of release 2016Duration 81 minDirector Estephan Wagner,

Moritz Siebert, Abou Bakar Sidibé Original language French, BambaraProduction Heidi ChristensenCountry of production Denmark Shooting location Morocco

Distributor Wide House [email protected]

www.widehouse.orgwww.finalcutforreal.dk/les-sauteurs

In northern Morocco lies the Spanish enclave of Melilla: Europe on African Land, one of the most militarized zones in the world. On the mountain above live over a thou-sand hopeful African migrants, watching the border fence. At the fence, they have to overcome the razor-wire, automatic pepper spray and brutal authorities. After every failed attempt to cross it, they return to the mountains, scouring for food in the nearby villages, trying to uphold some sort of order in the camp and building up their confi-dence again. Some give up and return home, others never return. Abou from Mali is one of those men. Searching for a more honest means of capturing the refugee experi-ence, documentarians Moritz Siebert and Estephan Wagner handed the camera over to him and stepped away. Abou becomes the protagonist in front of the camera, as well as the person behind it, portraying the struggle for human dignity and freedom. For over a year, Abou ceaselessly persists in attempting to jump the fence.

Moritz Siebert has worked on the subject of migration for the last 15 years getting inspired by the manifold stories of people on their search for a new home.

Estephan Wagner has worked as documentary director for over a decade, always ap-proaching his themes from the point of view of his protagonists. The films he directed have been both successful on the international festival circuit.

Abou Bakar is the protagonist, cameraman as well as the third director. “Les Sauteurs” is his first film.

26


Unustatud maanurgas, Chicagost kuue sõidutunni kaugusel on umbtänav nimega Estonian Church Road. Selle tänava lõpus seisab väike, lagunev ja viltu vajunud tor-niga puukirik, mis ootab oma päästjaid. Kiriku on rajanud Eesti asunikud 1914. aastal.Et kohalikke kaasata ja kiriku taastamiseks vahendeid koguda, korraldas Jaan tuntud eesti muusikute kontserdi.

Erik Norkroos on sündinud 1969. aastal Tallinnas. Ta lõpetas 20 aasta eest õpingud ope-raatori erialal ning on sellest ajast filminud ligikaudu 60 teost, enamik neist dokumentaa-lid. Ta on olnud enam kui 40 dokumentaalfilmi, kümmekonna telesarja ja mitme lühifilmi produtsent. Viimasel ajal on ta ennast uuesti leidnud ka režissöörina ning võitnud mitmeid auhindu lühifilmidega „Sünnipäev” (2011–2012), „Üks palav suvepäev” (2012) ja „Musta mere pärlid” (2014).

Kullar Viimne (1980, Võru) on Eesti filmirežissöör. 2004–2011 õppis ta Balti filmija meedia koolis. Viimne on täiendanud end 2006–2007 FAMU rahvusvahelises filmikoolis Prahas ja teinud läbi praktika Eesti-Belgia-Bulgaaria filmikoolide ühisprojekti TRIDOC raames Louvain-La-Neuve‘is. Ta on kahel korral pälvinud noore filmilooja stipendiumi (2002 ja 2004) ning 2011. aastal Eesti Kultuurkapitali „Ela ja sära” stipendiumi. Kullar Viimne on Eesti Kinoliidu, Eesti Audiovisuaalautorite Liidu ja Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni (IFJ) liige.

Hingemaa

Valmimise aasta 2016Pikkus 69 min Režissöör Erik Norkroos,

Kullar ViimneFormaat digitaalneOriginaalkeel inglise, eestiProduktsioon Erik NorkroosTootjamaa EestiFilmimispaik Eesti, USA

Distributor Missing Pictures Erik Norkroos

www.facebook.com/hingemaafilm

27


On one fine day in the state of Wisconsin, US, in a little forest between the fields and the Indian reservations, Jaan, who has recently emigrated to the States, discovers a small wooden church built by the the first Estonian settlers already in 1914, which is now abandoned and falling apart. To involve other locals and to support the restora-tion of the church, Jaan organises a unique concert of a very famous singer and a songwriter from Estonia.

Erik Norkroos was born in Tallinn in 1969. He graduated as a cameraman 20 years ago and has shot already around 60 films since then – most of them documentaries. As a producer he has produced over 40 documentaries, near 10 TV series and several short films. Lately he has re-discovered himself also as director and won several prizes with his recent short films “Birthday” (2011/2012), “One Hot Summer Day” (2012) and “Pearls Of The Black Sea” (2014).

Kullar Viimne (1980 in Võru) is an Estonian film director. Between 2004–2011 he studied at the Baltic Film and Media School. He has furthered his education at film school FAMU in Prague (2006–2007). He has received the young film makers award in 2002 and 2004 and in 2011 Estonian Cultural Endowment Fund’s scholarship “Live and Shine”. Kullar Viimne is the member of the Estonian Filmmakers’ Union, the Estonian Audio Visual Arts Union and the Estonian Union of Journalists.

Land of Soul

Hingemaa

Year of release 2016Duration 69 minDirector Erik Norkroos,

Kullar ViimneFormat DigitalOriginal language English, EstonianProduction Erik NorkroosCountry of production EstoniaShooting location Estonia, USA

Distributor Missing Pictures Erik Norkroos

www.facebook.com/hingemaafilm

28


Need asjad, need

mälestused

These Objects, Those Memories

Valmimise aasta 2015Pikkus 30 minRežissöör Roger Horn Originaalkeel ingliseProduktsioon Roger HornTootjamaa Lõuna-Aafrika VabariikFilmimispaik Lõuna-Aafrika Vabariik,

Zimbabwe

Levitaja Roger Horn [email protected]

www.roger-horn.comwww.facebook.com/theseobjects

„Need asjad, need mälestused” on poolitatud ekraanil toimuv film, mis keskendub kolmele aastaid tagasi Zimbabwest emigreerunud naisele Lõuna-Aafrika Vabariigis Kaplinnas, nende asjadele ning nendega seotud mälestustele. Film uurib asju, mida naised endaga kaasa tõid, asju, mida nad kodumaale saatsid, maha jäetud esemeid ja nendega seotud mälestusi, ja nende kaudu ka lugusid rõõmust, kaotusest ning lootus-test naasta Zimbabwesse.

Roger Horn õpetab Kaplinna ülikoolis visuaalantropoloogiat, ning dokumentaalfilmide produktsiooni ja filmindust Kaplinnas SAE instituudis. Inspiratsiooni selleks ammutab ta oma 18-aastasest kogemusest mitmes valdkonnas ja meediaväljaannetes. Lisaks on Roger praegu visuaalantropoloogia doktorantuuris, kus jätkab filmis „Need asjad, need mälestused” näidatud materjali uurimist.

29


These Objects, Those Memories

Year of release 2015Duration 30 minDirector Roger HornOriginal language English Production Roger HornCountry of production South AfricaShooting location South Africa,

Zimbabwe

Distributor Roger Horn [email protected]

www.roger-horn.comwww.facebook.com/theseobjects

“These Objects, Those Memories” is a split-screen film focused on three long-term Zimbabwean female migrants, their objects and associated memories in Cape Town, South Africa. Through an exploration of the objects brought with them – objects sent back to their homeland, objects left behind and related memories – stories of joy, loss, and hopes for a return to Zimbabwe are examined.

Roger Horn lectures in Visual Anthropology at the University of Cape Town and Docu-mentary Production and Film Studies at the SAE Institute Cape Town; drawing upon his 18 years of experience across various disciplines and media outlets for inspiration. Addi-tionally, Roger is currently pursuing his PhD in Visual Anthropology where he continues to research and expand upon the material presented in These Objects, Those Memories.

30

M A A I L M A F I L M 2 0 1 7 N A I S T E K O H T

Estheri, Naomi ja Hanna mälestused paljastavad ühe inimkaubanduse karmi tava: pruudi luna eest sõlmitud sundabielud vaid viie-, kuue- või kümneaastaste tüdrukute ja vanemate meeste vahel. Need on mälestused kaotsiläinud lapsepõlvest – päevadest, kui vanemad noppisid nad mänguväljakult ja sundisid väikse tüdrukuna abielunaiseks saama. Marokos ja Jeemenis sündinud vanad naised jutustavad neid lugusid oma tütardele ja poegadele, kes kasvasid Iisraelis. Nad meenutavad kogetud vägivalda ja hirme ning 11- ja 12-aastaselt emaks saamist. See oli avalik saladus, mille nad olid iga-veseks kõrvale tõstnud, kuna selle päevavalgele toomine võinuks lõhkuda pered ning tekitada kaose. Mälestused traagilisest lapsepõlvest ei paranenud kunagi, need olid vaid elatise, laste ja abikaasade nimel alla surutud. Enam mitte.

Yael Kipper on lõpetanud Camera Obscura kunstikooli filmija teleosakonna Tel Avivis aastal 1994. Tema dokumentaalid on osalenud festivalidel üle maailma ja võitnud mit-meid rahvusvahelisi auhindu.

Ronen Zaretzky on samuti lõpetanud Camera Obscura kunstikooli filmija teleosa konna Tel Avivis aastal 1994. Ta on endine Haaretzi päevalehe uudisteosakonna juhataja ja Iisraeli populaarse iganädalase uurimissaate “UVDA” (“Fakt”) peatoimetaja.

LapsemaChild Mother

Valmimise aasta 2016Pikkus 90 minRežissöör Yael Kipper,

Ronen ZaretzkyFormaat HDOriginaalkeel araabia, heebreaProduktsioon Yael Kipper,

Ronen ZaretzkyTootjamaa IisraelFilmimispaik Iisrael

Levitaja JMT Films Distribution IsraelMichael Treves

[email protected]/201353/

Health-Human-Rights#childmother www.facebook.com/

JMT.Films.Distribution

31

W O R L D F I L M F E S T I V A L 2 0 1 7 T H E P L A C E O F W O M E N

Esther’s, Naomi’s and Hanna’s memories reveal the harsh tradition of human traffick-ing – the forced marriage of girls as young as five, six or ten, to considerably older men for nuptial money. These are the memories of lost childhood, of the days when their parents snatched them from their playground and forced them to become brides, when still little girls. The elderly women born in Morocco and Yemen tell their stories to their daughters and sons, who grew up in Israel. They recall the violence and fear they were subjected to, the pregnancies and becoming mothers at the age of eleven and twelve. It was an open secret but one they put aside forever, because revealing it might tear their family apart, causing commotion and creating chaos. The memories of their tragic childhood never healed – they were simply suppressed for the sake of their children, their livelihoods, and their husbands. No more.

Yael Kipper graduated from the “Camera Obscura” Arts School, film and television department, Tel Aviv, in 1994. Her documentaries participated in festivals worldwide and won several international awards.

Ronen Zaretzky graduated from the “Camera Obscura” Arts School, film and television department, Tel Aviv, in 1994, too. He is the former head of the news editorial staff of “Haaretz” daily newspaper and chief editor of “UVDA” (“Fact”), Israel’s leading investiga-tive program weekly.

Child Mother

Year of release 2016Duration 90 minDirector Yael Kipper,

Ronen ZaretzkyFormat HDOriginal language Arabic, HebrewProduction Yael Kipper,

Ronen ZaretzkyCountry of production IsraelShooting location Israel

Distributor JMT Films Distribution Israel

Michael [email protected]

www.jmtfilms.com/201353/Health-Human-Rights#childmother

www.facebook.com/JMT.Films.Distribution

32


Kuhjaga armastust

Ein Haufen Liebe

Valmimise aasta 2016Pikkus 91 minRežissöör Alina CyranekOriginaalkeel saksaFormaat HD CamProduktsioon Alina Cyranek Tootjamaa SaksamaaFilmimispaik Saksamaa

Levitaja Alina Cyranek [email protected]

www.facebook.com/einhaufenliebe

Ükskõik, kas olla 19- või 90-aastane, armastus on alati imeline kogemus. Estheri (89), Anneliese (90), Ruthi (83) ja Ulla (71) jaoks on armastuse üle juurdlemine osa teatril avastusest. Nad mõtisklevad, millist rolli mängisid ja mängivad nende elus mehed. Kuidas mõjutasid sõda, haigused, pragmaatilisus ja ühiskondlikud olud nende suhteid? Naised jutustavad oma ootustest armastusele, truudusetusest, siseheitlus-test ja ühiskondlikest muutustest, mis on sillutanud teed iseseisvaks eluks. „Kuhjaga armastust” räägib nende lood, näidates, et ka vana nahk igatseb õrnust.

Poolas sündinud Alina Cyranekil on meediakunsti magistrikraad nii Weimari Bauhausi kui ka Shanghai Tongji ülikoolist. Õpingutes keskendus ta dokumentaal- ja eksperimen-taalfilmile. Oma töös kasutab ta mitmesuguseid meediavorme, tehnilisi lähenemisi ja jutustamisviise. Tema filme on näidatud ja auhinnatud rahvusvahelistel filmifestivalidel ning ka kunstinäitustel üle terve maailma. Alina on olnud filmifestivalide žüriis ning õpe-tanud filmikunsti ja lugude jutustamist mitmetes Euroopa õppeasutustes ja töötubades.Ta elab Leipzigis, kus töötab produtsendi ja režissöörina. www.alinacyranek.com

33


Heaps of Love

Ein Haufen Liebe

Year of release 2016Duration 91 minDirector Alina CyranekOriginal language German Format HD CamProduction Alina Cyranek Country of production Germany Shooting location Germany

Distributor Alina Cyranek [email protected]

www.facebook.com/einhaufenliebe

Whether 19 or 90, love is always an incredible experience. Esther (89), Anneliese (90), Ruth (83) and Ulla (71) explore the love in their lives as a part of a theatre production. They explore which role men have played and still play in their lives today. How did war, disease, pragmatism and social circumstances influence their relationships? The women talk about their own expectations for love, missed moments, infidelities, inner fireworks and social changes that have paved the way for an independent life. “Heaps of Love” tells their stories and shows that also old skin longs for tenderness.

Alina Cyranek, born on Poland, completed her double master in Media Art at the Bauhaus University Weimar and the Tongji University Shanghai focusing on documen-tary and experimental film. In her work, she uses different media formats, technical approaches and narratives. Her films have been shown and awarded across the world at international film festivals. Alina has served on the juries of various film festivals and has taught directing and storytelling at institutions and workshops around Europe. She lives and works as a producer and director in Leipzig, Germany. www.alinacyranek.com

34


La Borde’i psühhiaatriakliinikus on psühhoteraapia sulandunud igapäevategevusse ning üheskoos elamisse; dünaamikasse, mille on loonud hooldajate ja hooldatava-te omavaheline suhe. Eristuse puudumine patsientide ja personali vahel on selle teraapia liikumise üheks iseloomulikuks jooneks. Vahe puudumine on põhimotiiviks ka selles portrees kirjanikust ja psühhoanalüütikust Marie Depussest, eatust naisest, kes on kliinikus pikalt töötanud ja leidnud elupaiga kliiniku tagumises sopis. Vestlused Marie ja tema endiste patsientide vahel jäävad meile sageli mõistetamatuks. Kohati on need konkreetsed ja informatiivsed, siis aga luulelised ja justkui teise maailma kuulu-vad. On ta jätkuvalt nende terapeut? On ta nende sõber? Kas seda on üldse vaja teada?

Stefan Mihalachi on sündinud 1976. aastal Rumeenias Vatra Dorneis. Ta on elanud 15 aastat Pariisis, kus kõnnib läbi linna metroost eeslinnadeni ja pildistab inimesi, eelis-tatavalt tühjade pilkudega ja vaikivana – tabades nii nende vägivaldsust ja liikumatust. Tema fotod on väljas olnud mitmel grupinäitusel Pariisis. „Platvormil” on tema esimene dokumentaalfilm.

Platvormil

Sur le quai

Valmimisaasta 2016Pikkus 65 minRežissöör Stefan Mihalachi Originaalkeel prantsuseFormaat HDVProduktsioon Anne-Catherine WittTootjamaa PrantsusmaaFilmimispaik Prantsusmaa

Levitaja Macalube Films [email protected]

21 place de la République 75003 Paris France

35


At the La Borde psychiatric clinic, psychotherapy is established around everyday gestures and living together, in the dynamic created by the relationship between the carers and the cared for. The lack of distinction between the patients and the person-nel is one of the characteristics of this therapeutic movement. In this portrait of writer and psychoanalyst Marie Depusse, an ageless woman who lives at the end of the grounds of the clinic where she has long worked, this lack of distinction is the motif of the staging. The conversation between Marie and her former patients regularly loses us. At times it is precise and informative, at times poetic and transcendent: is she still their therapist? Is she their friend? Is it important to know?

Stefan Mihalachi was born in 1976, Vatra Dornei, Romania. Living in Paris for fifteen years, he walks through the city and photographes crowds, preferably silent and with blank stares, from the subway to the suburbs, with the violence and immobility of the people living there. His photographs have been shown in several group exhibitions in Paris. “On the Platform” is his first documentary.

On the Platform

Sur le quai

Year of release 2016 Duration 65 minDirector Stefan MihalachiOriginal language French Format HDVProduction Anne-Catherine Witt Country of production France Shooting location France

Distributor Macalube Films [email protected]

21 place de la République 75003 Paris France

36


Püha vesi

L’eau sacrée

Valmimise aasta 2016Pikkus 56 minRežissöör Olivier JourdainFormaat HDV Originaalkeel ruanda, ingliseProduktsioon Nameless productions,

Michel DutryTootjamaa BelgiaFilmimispaik Rwanda Levitaja Wallonie Image

Production [email protected]

sacredwater-movie.com

Ekstravagantse öise raadiostaari Vestine’i juhtimisel uurib film seksuaalsust ruanda kultuuris, otsides naise kehast välja purskuvat vett. „Püha vesi” avab spontaanselt ja humoorikalt naise õndsuse müsteeriumi. Kerguse, ent siiski teemale asjakohase tõsidusega, viib film meid kaasaegsesse Aafrikasse ja selle alusmüütideni, pannes mõtlema ka läänemaailma suhtumisele seksi ja naudingusse. „Püha vesi” tõmbab vaataja kaas aegsesse ruanda kultuuri kõige intiimsemal moel: läbi seksi.

Olivier Jourdain: Kuna tundsin suurt huvi visuaalantropoloogia vastu, õppisin kommu-nikatsiooniteaduse magistriõppe järel Brüsselis IHECS-is filmitegemist Londonis ning antropoloogiat Leuvenis. Olen juba üle 15 aasta käinud Sahara-taguses Aafrikas. Need rohked reisid on muutnud mu nägemust sellest suurest ja eriilmelisest mandrist. Nii Malis, Madagaskaril, Kongos, Elevandiluurannikul kui ka Rwandas on mul olnud võima-lus teha dokumentaal- ja promo filme valitsus välistele organisatsioonidele ja kohalikele kogukondadele.

37


Sacred Water

L’eau sacrée

Year of release 2016Duration 56 minDirector Olivier JourdainFormat HDVOriginal language Kinyarawanda,

EnglishProduction Nameless Productions,

Michel Dutry Country of production BelgiumShooting location Rwanda


[email protected]

sacredwater-movie.com

Guided by Vestine, an extravagant star of radio nights, the film discovers Rwandan se-xuality in search of the water that gushes out the female body. “Sacred Water” reveals with humor and spontaneity the mystery of female bliss. With all the lightness but also seriousness the subject requires, the film takes us to a modern Africa and its founding myths, and reflects our view about sex and pleasure in the Western World. “Sacred Water” immerses you into contemporary Rwandan culture in the most intimate way: sex.

Olivier Jourdain: Passionate about visual anthropology, I studied filmmaking in London as well as anthropology in Leuven (KUL), after receiving a Masters in Communication in Brussels, IHECS. I have been traveling to Sub-Saharan Africa for over 15 years. Those numerous travels have changed my views on this vast and diverse continent. From Mali to Madagascar, the Congo, Ivory Coast and Rwanda, I have had the opportunity to make numerous documentaries and promotional films for NGO’s and local communities.

38


Valentina

Valmimise aasta 2016Pikkus 51 minRežissöör Maximilian FeldmannOriginaalkeel romaProduktsioon Luise Schröder,

Maximilian FeldmannTootjamaa SaksamaaFilmimispaik Suto Orizari, Skopje,

Makedoonia

Levitaja AUG&OHR Medien BerlinMarkus Kaatsch

[email protected]„Kas tahad, räägin sulle ühe loo?” küsib Valentina. Tal on jalas sõjaväepüksid ja seljas dressipluus. Tema metsistunud juustes on pisike klamber. Ta usaldab meile küsimuse, miks ta ei sündinud poisina, nagu oleks pidanud. Igatahes teab Valentina iga üksikasja oma perekonnaloost: kuidas tema isa võitis ema südame pudeli mahla ja paki sigaret-tidega, miks tema õemehe vanemad ta õde relvast sihtisid, kuhu tema õed-vennad viidi, kui nad kerjamast tabati. Valentina 12-liikmeline perekond elab räämas ühetoali-ses hurtsikus romade linnaosas Šutkas, Makedoonia pealinnas Skopjes. Igapäevaelu tähele panekud on segatud Valentina isiklike lugudega, unistused faktidega. Sellegi-poolest saab selgeks, et kogu tema lugude jutustamine ei ole midagi muud kui etteval-mistused suure unistuse täitmiseks.

Maximilian Feldmann on sündinud 1985. aastal Berliinis. Ta filmis oma esimese doku-mentaalportreefilmi 2005. aastal, tehes vabatahtlikku sotsiaaltööd Ecuadoris. Sellele järgnesid mitmed praktikaperioodid filmija teleprojektides. Aastatel 2007–2015 õppis ta dokumentaalfilmide tegemist Baden-Württembergi filmiakadeemias. Alates lõpetamisest 2015. aastal on ta töötanud režissööri ja stsenaristina nii mängu- kui tõsielufilmide juures. „Valentina” on tema lõputöö.

39


Valentina

Year of release 2016Duration 51 minDirector Maximilian FeldmannOriginal language RomaniProduction Luise Schröder,

Maximilian FeldmannCountry of production Germany Shooting location Suto Orizari,

Skopje, Macedonia

Distributor AUG&OHR Medien BerlinMarkus Kaatsch

[email protected]“Do you want me to tell a story?“, Valentina asks. She is wearing army pants and a track-suit top. Her hair is wild with a tiny clip. She entrusts us with why she wasn’t born a boy, as it should have been. Nevertheless Valentina knows every detail of her family history: how her father won her mother’s heart with a bottle of juice and a pack of ciga-rettes, why her sister was held at gunpoint by her parents in-law, where her siblings were taken after they were caught begging. Together with her family of twelve, Valen-tina lives in a run down one-room shack in the Romani municipality Šutka, in Skopje, Macedonia. Observations of daily live are mixed with Valentina’s personal stories, dreams with actual facts. Yet it becomes clear that all of her storytelling is nothing but preparation for her big dream.

Maximilian Feldmann was born in Berlin in 1985. He shot his first documentary portrait in 2005 during his Voluntary Social Year in Ecuador. This was followed by several trainee ships at film and TV productions. Between 2007 and 2015, he studied documen-tary filmmaking at the Filmakademie Baden-Württemberg. Since graduating in 2015, he works as a director and author for both fictional and nonfictional productions. “Valen-tina“ is his graduation project.

40


Vivian, Vivian

In het hoofd van mijn zusje

Valmimise aasta 2016Pikkus 54 minRežissöör Ingrid KamerlingFormat digitaalneOriginaalkeel hollandiProduktsioon Simone van den BroekTootjamaa HollandFilmimispaik Holland

Levitaja Rob Maas [email protected]

vivianvivian-film.com

Viviani, režissöör Ingrid Kamerlingi õde, ei ole enam. Ingrid Kamerling püüab pääseda oma õe pähe. Tekkivad pildid ekslevad reaalsuse ja kujutluse, alateadvuse ning unis-tuste piirimail.

Ingrid Kamerling (1981) on Hollandi dokumentaalfilmitegija. Tal on kraad audiovisuaal-ses disainis dokumentaalfilmi suunal, magistrikraad ajakirjanduses ja audiovisuaalses meedias ning bakalaureuse- ja magistrikraad psühholoogias. Oma režissööridebüüdiga „Sounds for Mazin” on ta võitnud parima noortedokumentaali auhinna Mediafonds Award Kids and Docs 2012. See film jõudis IDFA parimate hulka, samuti on see valitud enam kui 50 rahvusvahelisele filmifestivalile ning võitnud mitmeid olulisi auhindu.

41


Vivian, Vivian

In het hoofd van mijn zusje

Year of release 2016Duration 54 minDirector Ingrid KamerlingFormat DigitalOriginal language Dutch Production Simone van den BroekCountry of production Netherlands Shooting location Netherlands

Distributor Rob Maas [email protected]

vivianvivian-film.com

Vivian, the sister of director Ingrid Kamerling, is no more. Ingrid Kamerling tries to get inside the head of her sister. The images touch upon reality and imagination, sub-consciousness, dreams and thoughts.

Ingrid Kamerling (1981) is a Dutch documentary filmmaker. She has a degree in audio-visual design, direction documentary, a dual master in journalism and media, direction of audio visual media, and a Bachelor and Master in psychology. In 2012 she won the Mediafonds award Kids and Docs 2012, an award for the best youth documentary with her directing debut “Sounds for Mazin”. This youth documentary was part of ‘the Best of IDFA on tour’ 2013, and was selected for more than 50 international film festivals and won several international prices.

42


Kaksikud Eden ja Leandro sündisid väga enneaegselt. Pärast ema Laurence’i kõhust välja saamist leiavad nad end vaenulikus ja murelikus haiglamaailmas, mis on täis masinate hääli ja valges kitlis arste. Vastsündinute osakonnas mööduvad nädalad, mil ema ja lapsed võitlevad ellujäämise nimel. Verejooksud, hingamisteede probleemid ... Ümbritsetuna meditsiinipersonalist elab Laurence oma elu kaksikute rütmis, vankudes paranemislootuse, väsimuse ja jätkuva hirmu vahel, et asjad lähevad halvasti ning nad surevad. Side ema ja laste vahel on loomulik ja elav. Nad võitlevad koos raevukalt elu eest.

Claudio Capanna on sündinud 1980. aastal Roomas. Rooma ülikoolis filminduse eriala lõpetades pühendas ta oma lõputöö saksa režissöörile Werner Herzogile. Ta hakkas audio visuaalsektoris tööle 1999. aastal ning on teinud mitmeid dokumentaale ja lühi-filme, mis on linastunud rahvusvahelistel festivalidel. 2006. aastal kolis ta Pariisi, et osa-leda Ateliers Varani filmikursusel. Seal asus ta tööle Arte France’i ning on olnud mitme Itaalia-teemalise dokumentaali režissöör. Praegu elab ta Brüsselis ning töötab Belgia uudiste võrgus RTBF. Ta on teinud lühifilmid „The Ancestor” (2005) ja „Great Noise” (2006).

Eesseisev elu

La vie à venir

Valmimise aasta 2016Pikkus 76 minRežissöör Claudio CapannaOriginaalkeel prantsuseFormaat HDVProduktsioon Stenola Productions,

Anton Iffland StettneTootjamaa BelgiaFilmimispaik Belgia

Levitaja Wallonie Image Production


B4020 Liège Belgium www.wip.be

www.facebook.com/LaVieAVenir

43


Twins Eden and Leandro were born severely premature. Once out of the belly of their mother, Laurence, they find themselves propelled into the hostile and worrying world of the hospital, full of the sounds of machines and of doctors in white coats. As the weeks pass in the neonatal service, both mother and children fight for survival. Haemorrhages, respiratory problems… Surrounded by the medical team, Laurence lives to the rhythm of the twins, caught between the hope for improvement, fatigue, the ever-present pos-sibility that things will go wrong, and the fear they will die. The bond between mother and children is organic, vital. Together, they fight fiercely for life.

Claudio Capanna was born in Rome in 1980. As a film graduate of the University of Rome, he dedicated his final thesis to the German director Werner Herzog. He started working in the audiovisual sector in 1999 and has directed several documentaries and short movies that premiered at international festivals. In 2006, he moved to Paris to attend the Ateliers Varan film course. There, he started to work for Arte France and directed several documentaries about Italy. He currently lives in Brussels and works for Belgian broadcaster RTBF. EN 2005: “The Ancestor” (L’Antenato) – short film 2006: “Great Noise” (Gran Rumore) – short film.

Life To Come

La vie à venir

Year of release 2016Duration 76 minDirector Claudio CapannaOriginal language FrenchFormat HDVProduction Stenola Productions,

Anton Iffland StettnerCountry of production BelgiumShooting location Belgium



B4020 Liège Belgium www.wip.be

www.facebook.com/LaVieAVenir

44


Noor arengupeetusega naine Madenn külastab pärast lahkuminekut oma nõbu Pariisis. Film laseb tal vabalt ja avameelselt rääkida, näidates tema dünaamilist isiksust, milles on nii tumedam pool kui ka joovastav elurõõm. Realistlik, tundeline, naljakas, kontrol-limatu ja väga armunud Madenn ei vasta arengupeetusega inimeste stereotüüpidele. See film võitleb ükskõiksuse vastu tunnetega.

„Nõbu Madenn” on Grégoire Thoby debüütfilm režissöörina. Pärast bakalaureuseõppe lõpetamist teatri ja audiovisuaalse meedia erialal Pariisi Sorbonne Nouvelle’i ülikoolis aastal 2008 otsustas ta keskenduda näitlejakarjäärile ja isiklikele projektidele. 2006. aastal mängis ta Fabrice Delauré lühifilmis „One of Many Drops”, mis valiti enam kui 20 festivalile (Clermont-Ferrand, Sapporo jt) ning sai mitmeid auhindu (Grand Prix Signe de Nuit’lt, Rahvuste filmifestivali žürii eriauhind, Curtos Actúa žüriiauhind). Grégoire on filminäitleja ning arendab režissöörina uusi projekte.

Nõbu Madenn

Cousine Madenn

Valmimise aasta 2015Pikkus 72 minRežissöör: Gregoire ThobyOriginaalkeel prantsuseFormaat digitaalneProduktsioon Fabrice Delaure,

Gregoire ThobyTootjamaa PrantsusmaaFilmimispaik Prantsusmaa

Levitaja Gregoire Thoby [email protected]

cousinemadenn-film.comwww.facebook.com/

cousinemadenn

45


Cousin Madenn

Cousine Madenn

Year of release 2015Duration 72 minDirector Gregoire ThobyFormat DigitalOriginal language: FrenchProduction Fabrice Delaure,

Gregoire ThobyCountry of production FranceShooting location France

Distributor Gregoire Thoby [email protected]

cousinemadenn-film.comwww.facebook.com/

cousinemadenn

Madenn, a young developmentally disabled woman, visits her cousin in Paris after a breakup. This film lets her speak for herself, freely and unreservedly, exploring her dynamic personality filled with dark tendencies and exuberance. Realistic, sensitive, funny, uncontrollable, and very much in love, Madenn does not conform to our stereo-types about the developmentally disabled. This film combats indifference with emotion.

“Cousin Madenn” is Gregoire Thoby’s film directorial debut. After completing an under-graduate degree in theatre and audiovisual media studies at the Sorbonne Nouvelle in Paris, he left the university in 2008 to focus fully on his acting career and his personal projects. In 2006, he starred in Fabrice Delauré’s short film “One of Many Drops” which was shortlisted by over twenty festivals (Clermont-Ferrand, Sapporo in Japan…) and received various prizes. Grégoire acts in various film shoots and is developing new projects as a filmmaker.

46

M A A I L M A F I L M 2 0 1 7 T Ü H I R U U M

Elu Fukushimas

poolestus ajal

Demi-vie à Fukushima

Valmimise aasta 2016Pikkus 61 minRežissöör Mark Olexa,

Francesca ScalisiOriginaalkeel jaapaniFormaat Super 16 mm Produktsioon Mark Olexa, Francesca

Scalisi, Christian LelongTootjamaa ŠveitsFilmimispaik Jaapan

Levitaja Mark Olexa [email protected]

www.dokmobile.ch/Demi-vie_a_Fukushima.html

www.facebook.com/HalfLifeInFukushima

Viis aastat pärast Fukushima tuumakatastroofi püüab talunik Naoto Matsumura end kiirgusohu punases tsoonis ihuüksi ära elatada. Naoto harib maad ja toidab loomi ning tema üksildaste päevade taustaks ulub vaid tuul. Naoto püüab sel postapokalüptilisel maastikul kangekaelselt uut elu rajada ja astub kartmatult vastu radioaktiivsuse mär-kamatule ohule. Ta on minevikuvalvur, kes sümboliseerib inimkonna vajadust muutuse järele. Filmis näidatakse tuumatragöödiat ning postapokalüptilist linna, mis puhkab ja naaseb loomulikumasse olekusse. Film on jahmatav portree ühest kohast, mis ootab. Ja mehest, kes ei taha oodata.

Francesca Scalisi (1982) on itaalia režissöör ja monteerija. Mark Olexa (1984) on šveitsi režissöör ja produtsent. Nad tegutsevad Šveitsis Freiburgis, kus juhivad filmikompaniid Dok Mobile. 2015. aastal valmis neil lühifilm „Moriom”, mis pälvis parima lühidokumen-taali auhinna Brooklyni filmifestivalil ja naiste meediakunsti ja filmifestivalil (WMAFF) ning äramainimise Winterthuri lühifilmide ja FIDBA Buenos Airese rahvusvahelisel festivalil.Nende esimene täispikk dokumentaal „Elu Fukushimas poolestusajal” linastus Visions du Réel’il ja rahvusvahelisel dokumentaalide festivalil HotDocs. Ühtlasi on nad Flying Film Festivali loojad ja kunstilised juhid. See on esimene festival maailmas, mis toimub täielikult taevas. Seda korraldatakse koostöös Swiss Air Linesiga.

47

W O R L D F I L M F E S T I V A L 2 0 1 7 W I L D S C A P E S

Half-life in Fukushima

Demi-vie à Fukushima

Year of release 2016Duration 61 minDirector Mark Olexa,

Francesca ScalisiOriginal language JapaneseFormat Super 16 mm Production: Mark Olexa, Francesca

Scalisi, Christian Lelong Country of production SwitzerlandShooting location Japan

Distributor Mark Olexa [email protected]

www.dokmobile.ch/Demi-vie_a_Fukushima.html

www.facebook.com/HalfLifeInFukushima

Five years after the Fukushima nuclear disaster, Naoto Matsumura, a Japanese farmer ekes out a solitary existence within the radiation red zone. Here, the blowing wind is the soundtrack to Naoto’s lonely days, spent cultivating his land and feeding his cattle. Naoto fights to build a new life in this post-apocalyptic landscape, fearlessly facing the silent danger of radioactivity. He is a guardian of the past and the symbol of humanity’s need for a change. Film reveal both the nuclear tragedy and the post- apocalyptic city, resting and going back to its more natural state. “Half-Life in Fuku-shima” is a stunning portrait of the place, waiting. And the man, not willing to wait.

Francesca Scalisi (1982) is an Italian director and editor. Mark Olexa (1984) is a Swiss director and producer. They are based in Fribourg, Switzerland, where they run the film production company Dok Mobile. In 2015, they directed and produced short film Mo-riom, which received the award for the best short documentary at the Brooklyn film fes-tival and Women Media Arts and Film, a special mention at Internationale Kurzfilmtage Winterthur and at FIDBA Buenos Aires International Film Festival. Their first feature length documentary „Half-life in Fukushima” was screened at Vision du Réel and at Hot Docs. They are the creators and the artistic directors of the Flying Film Festival, the first festival in the world to be held entirely in the sky. This festival is a short-film competition in partnership with Swiss Air Lines.

48


Linefork

Valmimise aasta 2016Pikkus 98 minRežissöör Vic Rawlings, Jeff SilvaOriginaalkeel ingliseProduktsioon Jeff Silva, Vic RawlingsTootjamaa USAFilmimispaik Kentucky, USA

Levitaja Jeff [email protected]

www.linefork.com

Lee ja Opal elavad Lineforkis Kentuckys, harides maad, kus Lee üles kasvas. Lee on endine söekaevur ja unustatud bandžolegend, elav side Ameerika muusika sügava aja-looga. Kuigi juba kaheksakümnendates ning suuresti kurt, jämmib Lee endiselt tant-supidudel ja õpetab oma mängustiili uuele põlvkonnale, kes tahab kaduvat kultuuri-traditsiooni säilitada. „Linefork” vaatleb Lee ja Opali igapäeva rituaale, jäädvustades muusiku toorest, ent õrna muusikat, mis on seotud minevikuga, kuid on sellegipoolest praeguses hetkes.

Jeff Silva on Prantsusmaal elav ameerika filmitegija, õpetaja ja filmiprogrammide koostaja. Tihti jälgivad Jeffi filmid tegelaste igapäevaelu pikema perioodi vältel. Tema värskemad projektid on „Linefork” (2016), „Ivan & Ivana” (2011) ja „Balkan Rhapsodies: 78 Measures of War” (2008). Harvardi ülikooli sensoorse etnograafia laboris on Jeff aidanud labori asutaja ja juhi Lucien Taylori kõrval õppejõuna tegutsedes välja töötada program-mi õppekava ja metoldoloogiat. Jeff on 15 aastat koostanud dokumentaal- ja eksperimen-taalfilmide programme BALAGAN-il, mis on 2000. aastal Bostonis tema poolt algatatud ebaharilik ja alternatiivne filmiseansside seeria.

Vic Rawlings ostis oma esimese videokaamera 2012. aastal, et koos Jeff Silvaga kaas-režissööri, -operaatori ja -monteerijana alustada tööd „Lineforkiga”. Helisalvestust õpetas talle Ernst Karel. Vic leiab, et tal on vedanud. See projekt on tema debüüt filmimaailmas. Ta on vabakutseline õpetaja ja muusik, kes tuuritab ka välismaal. Ta mängib mitut pilli (bandžo, kitarr, mandoliin jpt) ning tema muusikat on kasutatud filmides, teatris ja televi-sioonis. Rawlings on ka aktiivne elektroakustiline muusik ja heliinstallatsioonikunstnik.

49


Linefork

Year of release 2016Duration 98 minDirector Vic Rawlings, Jeff Silva Original language English Production Jeff Silva, Vic RawlingsCountry of production USA Shooting location Kentucky, USA

Distributor Jeff [email protected]

www.linefork.com

Lee and Opal Sexton live in the mountains of Eastern Kentucky, farming the land where Lee was raised. Lee is a retired coal miner and a revered banjo legend, a liv-ing link to the deep past of American music. Though now well into his eighties and hampered by age, Lee continues to perform and teach his distinctive banjo style to a new generation eager to preserve a vanishing cultural tradition. “Linefork “offers an immersive view of Lee and Opal’s daily rituals while documenting the raw yet delicate music of a singular musician, linked to the past yet immediately present.

Jeff Silva is an American filmmaker, teacher and film programmer based in France. His most recently completed personal projects include “Linefork“ (2016), “Ivan & Ivana” (2011), and “Balkan Rhapsodies: 78 Measures of War” (2008) have been exhibited at fes-tivals, and museums internationally. A long-time affiliate of the Sensory Ethnography Lab at Harvard University, Jeff helped develop the curriculum and methodology of the pro-gram while a teaching fellow aside founder and director Lucien Taylor. Jeff has also been programming documentary and experimental cinema for the past 15 years at BALAGAN, an the offbeat and alternative screening series which he co-founded in 2000 in Boston.

Vic Rawlings bought his first motion picture camera in 2012 to begin work on Linefork as Co-Director/Cinematographer/Editor with Jeff Silva; he was soon taught by Ernst Karel to record sound. This project marks his entree to filmmaking. He is a musician and freelance teacher. As a multi-instrumentalist (banjo/guitar/mandolin/etc.), he has contributed music to film, theater, and television soundtracks. Rawlings is also active as an electro-acoustic musician and sound installation artist.

50


Paadiehitus on inspireerinud filmi kaudu toimuvaid antropoloogilisi arutelusid juba alates 1920ndatel valminud Robert Flaherty filmist „Nanook põhjast” („Nanook of the North”). Kümme aastat hiljem pani John Grierson oma meresõidueeposega „Triivijad” („Drifters”) aluse dokumentaalfilmitraditsioonile, milles eeldatakse, et on olemas olemuslik seos navigeerimise ning inimloomuse püüdluste ja vastupidavuse vahel. Kaasajal on Lucien Taylor oma filmis „Leviathan” loobunud narratiivsetest kõnekujun-ditest tunnetusliku laevakogemuse kasuks. „Üks pikk retk” on samuti osalev-vaatlev uurimus, kus etnograafiliste meetoditega käsitletakse reisimise, üksinduse, pere-suhete, põgenemise ja püüdluste teemasid. Kasutatakse kinematograafilist realismi avamaks mitmetahulisi tegelasi läbi huumori ja paatose tasakaalu. „Üks pikk retk” on ühtaegu lähedalt jälgitud peredraama, hukatusliku kangelase lugu ning tunnetuslik näide sellest, kuidas kogemusest saab lugu.

Andy Lawrence on Manchesteri filmitegija, kelle töö käsitleb tihti teekonda ja ülemine-kuid. Andy põhihuviks on elumuutvate sündmustega seotud ebakindlus. Ta on teinud fil-me sünnist, surmast, noorukieast, vanadusest, seiklustest ja identiteedist Suurbritannias ja Indias. Andy õppis sotsiaalantropoloogiat Londonis University College’is ja visuaal-antropoloogiat Granada visuaalantropoloogia keskuses, misjärel kaitses Manchesteri ülikoolis doktoriväitekirja antropoloogia, meedia ja etenduskunstide alal. Ta on töötanud Suurbritannia, Ameerika Ühendriikide ja Hollandi televisioonis ning produtseerinud mitmeid auhinnatud filme.

Üks pikk retk

One Long Journey

Valmimise aasta 2016Pikkus 86 minRežissöör Andy LawrenceOriginaalkeel ingliseProduktsioon Kieran HansonTootjamaa ÜhendkuningriikFilmimispaik Cheshire,

Ühendkuningriik

Levitaja Kieran Hanson [email protected]

www.onelongjourney.co.ukwww.facebook.com/onelongjourney

www.twitter.com/longjourneydoc

51


One Long Journey

Year of release 2016Duration 86 minDirector Andy LawrenceOriginal language English Production Kieran HansonCountry of production United

KingdomShooting location Cheshire, United

Kingdom

Distributor Kieran Hanson [email protected]

www.onelongjourney.co.ukwww.facebook.com/onelongjourney

www.twitter.com/longjourneydoc

Boat building has inspired anthropological discussion through filmmaking since Robert Flaherty’s film, “Nanook of the North”, appeared in the 1920’s. Ten years later, John Grierson was to define a documentary tradition with his seafaring epic, “Drift-ers”, which suggested an intrinsic link between navigation and the ambition and sustenance of a human spirit. More recently Lucien Taylor dispensed with narrative tropes in favour of a sensory experience of boatworld in his film, “Leviathan”. “One Long Journey” picks up this observational and participatory exploration, using eth-nographic methods to reveal themes of journeying, loneliness, familial love, escape and ambition. We adopt a cinematic realism, such as that used by Shane Meadows in his This is England series, to reveal rich characters through a balance of humour and pathos. “One Long Journey” is at once a closely observed family drama, a subversive hero’s tale and a sensory demonstration of how experience becomes narrative.

Andy Lawrence is a filmmaker based in Manchester, England whose work often explores journeys and transformation. Andy’s main interest is in the uncertainty that surrounds momentous life changing experiences. He has made films about childbirth, death, adolescence, old age, adventure and identity in the UK and India. Andy stud-ied social anthropology at UCL and visual anthropology at the Granada Centre before receiving his PhD in Anthropology, Media and Performance from the University of Manchester. He has worked for TV in the UK, USA and the Netherlands, working on many subjects and producing festival winning films.

52


Vastu pidavuse varjud

Shadows of Endurance

Valmimise aasta 2016Pikkus 22 minRežissöör Diego Scarponi Formaat HD, Super 8 filmOriginaalkeel ingliseProduktsioon Diego ScarponiTootjamaa ItaaliaFilmimispaik USA

Levitaja Feelmakers Worldwide Internet,

Video on Demand, Pay Per View, Airline, Free TV, Paid TV

www.gargagnan.nettwitter.com/gargagnanfilm

www.facebook.com/gargagnanfilm/

„Vastupidavuse varjud” kujutab kaht sajandit Ameerika ajaloos, kõrvutades praegu Harlani maakonnas elavate inimeste elu rikkaliku suulise ajalooga, mille on kokku kogunud ja salvestanud itaallane Alessandro Portelli enam kui 30 aasta vältel tehtud välitöödega. Kohad on küll samad ja teemadki omavahel seotud, kuid tihti siiski vas-tandlikud. Tänane Harlani maakond seisab silmitsi kaevandustööstuse kriisiga. Vaesus, sotsiaalne isolatsioon ning narkootikumide tarvitamine on tõusuteel. Film on rännak läbi aja, kus kõigil on oma vaimud ja hääled, möödunud aegade kauge kaja ilmub taas kaamerasilma ette jäänud kohtades ja nägudel. Üks kohtumine teise järel avab lugusid inimestest, kes heitlevad selle nimel, et ellu jääda piirkonnas, mis on kaotanud oma olemuse.

Diego Scarponi töötab Genova ülikoolis, kus ta on audiovisuaallabori Buster Keaton ju-hataja ning uurib kõike industriaalset linnakeskkonnas ja selle rolli nüüdisaegse identitee-di kujunemisel. Ta on produtsendi ja režissöörina osalenud paljudes dokumentaalfilmide ja ristmeedia projektides. „Vastupidavuse varjud” linastus 2016. aastal NDU rahvusvaheli-sel filmifestivalil Beirutis, Roberto Gavioli festivalil Brescias ning Bucharest ShortCut Film Festil.

53


Shadows of Endurance

Year of release 2016Duration 22 minDirector Diego Scarponi Format HD, Super 8 film Original language EnglishProduction Diego Scarponi Country of production ItalyShooting location USA

Distributor Feelmakers Worldwide Internet,

Video on Demand, Pay Per View, Airline, Free TV, Paid TV

www.gargagnan.nettwitter.com/gargagnanfilm

www.facebook.com/gargagnanfilm/

“Shadows of Endurance” portraits two centuries of American history through stratified layers of time, comparing the lives of the people currently living in Harlan County with the huge amount of oral histories collected and recorded by Italian author, Alessandro Portelli, over 30 years of field research. The film is a journey through different times, each with their ghosts and voices, as distant echo of a bygone age, re-emerging today in the places and faces explored by the camera. Through a series of encounters, the film introduces the stories of people struggling to survive in an area stripped of its iden-tity. A sense of absence dominates the encounters with the characters who currently live in the area: a lack of work, relationships, future, and hope. Deprived of a historical perspective as well as of any possible trajectory, these characters reveal a dramatic nature – often leading a life on the fringes of the law, fighting a lonely battle for survival. On the other hand, the testimonies gathered by Mr Portelli reflect a mythical and yet concrete past, when the clash was collective and the elements were supernatural.

Diego Scarponi works at the University of Genoa, where he directs the Audiovisual Laboratory „Buster Keaton” and conducts research with a focus on the traces of the industrial presence in urban environments and its role in the construction of contem-porary identity. He produced and directed numerous documentaries and cross-media projects.

54

M A A I L M A F I L M 2 0 1 7 L O O M A D J A I N I M E S E D

„Jumala arm” vaatleb inimeste ja koduloomade keerukaid suhteid. Kolmteist inimest räägivad lugusid oma kogemustest loomadega, mis ulatuvad sügavast sõprusest ebatavaliste suhtlusolukordadeni. On lugusid põllumajandusloomadest, aga ka armas-tatud peresõpradest. Räägitakse erakordselt arukatest loomadest, kelle instinktid ja taibukus on aidanud päästa jutustaja elu. On isegi sümbolistlikke lugusid, kus loomad ilmuvad inimestele nägemustena teispoolsusest. Filmi tegevus toimub ühes Islandi maapiirkonnas. Lähedus loomadega on siinses elus kesksel kohal, samas on loomade roll ühiskonnas selgelt piiritletud. Sügavamal tasandil portreteerib film ka kristlikku ühiskonda, peegeldades moraalseid küsimusi isanda ja teenri suhetes.

1990. aastate lõpus oli Kristján Loðmfjörð üks filmiseltsi Lortur asutajaist. Sajandivahe-tusel koondas Lortur paljusid noori Reykjaviki kunstnikke, toodeti eksperimentaalfilme ja korraldati Drum Solo visuaalkunsti biennaali. Pärast visuaalse kunsti eriala lõpeta-mist 2006. aastal on Kristján töötanud visuaalse kunstniku, režissööri ja monteerijana. Filmimeediumi abil uurib Kristján piiri visuaalse kunsti ja filmi vahel, kus ta rõhub loo edasiandmisele visuaalse keele ja helidega.

Jumala arm

Drottins náð

Valmimise aasta 2015Pikkus 43 minRežissöör Kristján LoðmfjörðOriginaalkeel islandiFormaat HDV Produktsioon Marzena

Michalek-DabrowskaTootjamaa Poola, IslandFilmimispaik Island

Levitaja Katarzyna Wilk [email protected]

55

W O R L D F I L M F E S T I V A L 2 0 1 7 A N I M A L S A N D H U M A N S

Grace of God

Drottins náð

Year of release 2015Duration 43 minDirector Kristján LoðmfjörðOriginal language IcelandicFormat HDV Production: Marzena

Michalek-DabrowskaCountry of production Poland,

IcelandShooting location Iceland

Distributor Katarzyna Wilk [email protected]

“Grace of God” is a documentary reflecting on the complex relationships between humans and domesticated animals. Thirteen individuals share their stories of personal experiences with a particular animal, relaying everything from profound friendships to a range of unusual interactions. There are stories of farm animals as well as beloved family friends. Animals of exceptional intelligence, who in some cases have used their instincts and wit to save the storytellers live. Even touching on the symbolism associ-ated with animals that appear to humans as visions from the afterlife. The film takes place in the countryside of rural Iceland. The proximity with the animals is apparent as a central part of everyday life but the roles they play are nevertheless clearly defined. At its core the film illustrates a portrait of a Christian society while allowing for some re-flections on the moral questions concerning the relations between master and servant.

In the late nineties Kristján Loðmfjörð co-founded the film association Lortur. In the turn of the century Lortur became a populous group of young artists in Reykjavik Iceland, producing experimental films as well as hosting the visual art biennale Drum Solo. After graduating from visual art in the year 2006 Kristján has worked as a visual artist, film direc-tor and editor. With the film medium Kristján explores the border between visual art and cinema, which allows him to emphasise the narration of visual language and sound.

56


1980. aastal seadsid David ja Carolyn Petersen end sisse Colorado edelaosa mägedes, kus nad otsisid ja leidsid enda jaoks lihtsa ja sõltumatu loodusega kooskõlas oleva elu-viisi. Film jälgib Dave’i tema iga-aastasel hirvejahil, mida ta peab omatehtud traditsioo-nilise pika vibuga. See tegevus, mis toob talle ja Carolynile kogu aastaks liha lauale, on andnud talle tema näo. Peatselt ei võimalda vanus enam jahil käia, puid raiuda ega end talviti vöökõrgusest lumest läbi kühveldada. Kas ta suudab seda aega veel edasi lükata või jääb see tema viimaseks jahiretkeks?

Christopher Daley (1980) on Brüsselis elav sõltumatu filmitegija. Tema film „Finding Home” on võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu. Pärast aastaid tellimustööde tege-mist oli „The Good Hunt” tema esimene iseseisvalt produtseeritud dokumentaalfilm.2008. aastast alates on ta igal aastal Lõuna-Aafrikas aega veetnud: esmalt tööalaselt, siis vabatahtlikuna, töötades Soweto TV noorte produtsentidega ja õpetades Eat My Dust‘i filmitöötoas Kliptownis, mis on ametlikult tunnustamata asula Johannesburgi lähedal.

Looduses

On The Wild Edge

Valmimise aasta 2016Pikkus 67 minRežissöör Christopher Daley Formaat XDCAMOriginaalkeel ingliseProduktsioon Christopher Daley Tootjamaa BelgiaFilmimispaik USA

Levitaja Christopher Daley [email protected]

www.facebook.com/ onthewildedgefilm

57


On The Wild Edge

Year of release 2016Duration 67 minDirector Christopher Daley Format XDCAMOriginal language English Production Christopher Daley Country of production Belgium Shooting location USA

Distributor Christopher Daley [email protected]

www.facebook.com/ onthewildedgefilm

In 1980 David and Carolyn Petersen landed in the mountains of Southwest Colorado, where they sought and found a simple, independent life in tune with nature. “On The Wild Edge” follows Dave on his annual elk hunt with his hand-made traditional long bow. This practice, which provides him and Carolyn with meat for the year, has come to define him as a person. Age will soon prevent him from hunting, cutting wood or shoveling through the waist deep snow in winter. Can he push that day forward or will this be his last hunt?

Christopher Daley (1980) is an independent filmmaker based in Brussels. His film “Find-ing Home” won numerous international awards. After several years of doing commis-sioned work, “The Good Hunt” is his first independently produced documentary.Since 2008 he has spent time in South Africa every year: at first professionally, then as a volunteer working with young producers at Soweto TV and teaching at the Eat My Dust film workshop in Kliptown, an informal settlement near Johannesburg.

58


Üks Euroopa suurimatest hirvefarmidest on koduks 1500 tugevale punahirvele. Loo-mad on olemuselt jätkuvalt metsikud. Esimesed hirved püüti metsast vaid 25 aastat tagasi ning nende taltsutamine kujutab endast konflikti inimese ja looma vahel, mis väljub füüsilise ruumi piirest. Suhe inimese võimuiha ning metslooma eheda graatsia vahel vajab pidevat tasakaalustamist. Film „Pulss” on režissöör Robin Petre lummavalt kaunis teos, mis võimaldab heita pilgu seda laadi loomakasvatuse ajalukku ja täna päeva.

Robin Petré on sõltumatu dokumentaalfilmide režissöör ja stsenarist. Ta on sündinud 1985. aastal Taanis ning kuna ta juured on puhtas ja kaunis Skandinaavias, leiab ta tihti inspiratsiooni loodusest. Alati innuka lugude jutustajana on ta jõudnud joonistamise, kirjutamise, fotograafia, ajakirjanduse ja teleproduktsiooni kaudu loovdokumentaalide tegemiseni. Teda huvitab väga sensoorne kino ja uued lugude jutustamise võimalused filmis, mis nihutavad tavapärase piire, kasutades kompimismeelt, analoogfilmi ja vahetut (kaamerata) filmitegemist. Tal on magistrikraad dokumentaalfilmi režii erialal Doc Nomadsist ning ta on õppinud ja töötanud filmi ja meedia alal neljal mandril seitsmes riigis, sh ka Austraalias, USA-s, Tais ja Ungaris.

Pulss

Pulse

Valmimise aasta 2016Pikkus 26 minRežissöör Robin PetréFormaat HDVOriginaalkeel ungariProduktsioon Robin Petré Tootjamaa Ungari, Portugal, BelgiaFilmimispaik Ungari

Levitaja Robin Petré [email protected]

robinpetre.com

59


One of the largest deer farms in Europe houses 1,500 strong red deer. The animals are essentially still wild. The first deer were caught in the forest only 25 years ago, and the handling of them becomes a conflict between man and animal, in an atmosphere that transcends physical space. The relationship between man’s claim to power and the authentic elegance of the wild beast must be continuously rebalanced. With “Pulse”, filmmaker Robin Petre has produced an entrancingly beautiful work, giving an insight into the history and present state of this kind of animal husbandry.

Robin Petré is an independent documentary filmmaker and writer. She was born in Den-mark in 1985, and with her roots in the raw and scenic lands of Scandinavia, she often finds inspiration in nature. Always an enthusiastic storyteller, she’s made her own way through drawing, writing, photography, journalism, and television production to creative documentary filmmaking. She’s greatly interested in sensory cinema and new forms of cinematic storytelling that push the borders of the conventional, at times implementing elements of haptic, analogue, and direct (non-camera) filmmaking. She holds an MA in Documentary Film Directing from Doc Nomads and has studied and worked with film and media in seven countries across four continents, including Australia, USA, Thailand, Hungary and more.

Pulse

Year of release 2016Duration 26 minDirector Robin PetréFormat HDVOriginal language Hungarian Production Robin PetréCountry of production Hungary,

Portugal, BelgiumShooting location Hungary

Distributor Robin Petré [email protected]

robinpetre.com

60

M A A I L M A F I L M 2 0 1 7 K E H A J A V A I M

Alzheimeri tõbi on krooniline neurodegeneratiivne haigus, mis on umbkaudu 60–80% dementsusjuhtude põhjuseks. Seda põhjustab aju närvirakkude suremine või talitlus-häire ja tulemuseks on mälu, oskuste ja elementaarsete kehafunktsioonide mandumi-ne. Inimesed, kellel see haigus on diagnoositud, elavad esmaste sümptomite ilmnemi-se järel veel keskmiselt kaheksa aastat. Greg on elanud kaksteist. Iga päev tuleb talle mõneks tunniks külla Michaeli-nimeline mees. Pole kindel, kas Gregory tunneb teda või teab, miks Michael tal iga päev külas käib, aga tundub, et teab. Michaeli vaate-punktist on see aga äärmiselt loomulik – lõppude lõpuks on Michael Gregi armastanud sellest päevast saati, kui nad 40 aasta eest kohtusid.

Monica Petruzzelli armastab lugusid jutustada – nii dokumentaalfilmis, uudisteprog-rammis kui ka omaloodud lauludes. Ta õpib viimasel kursusel elektroonilist meediat ja dokumentaalfide produktsiooni ning soovib oma lugudega maailma päästa. Monica on uhkusega vegan ja tema südameasjaks on sotsiaalne õiglus. Ta on olnud praktikal Ryan Seacrest Studios, Smart Money Talk Radio’s ja ABC7-s. Tema viimane dokumentaal „Alzheimer: armastuslugu” on pälvinud festivalidel mitmete tipptegijate tähelepanu. Kui ta parajasti ei filmi ega kajasta maailmas toimuvat, naudib Monica kitarrimängu ja California päikese all peesitamist.

Gabe Schimmel on lapsest saati filmikunsti kirglikult suhtunud. Ta pole oma kirega tegelemist jätnud ning õpib Chapmani ülikooli Dodge’i filmija meediakunsti kolledžis produktsiooni ja montaaži. Gabet lummab animatsiooni kasutamine filmis ja televisioonis ning ta soovib on teha ühiskondliku sõnumiga ja keskkonda käsitlevaid filme.

Alzheimer: armastuslugu

Alzheimer’s: A Love Story

Valmimise aasta 2015Pikkus 16 minRežissöör Gabe Schimmel,

Monica PetruzzelliOriginaalkeel ingliseFormaat HDVProduktsioon Amanda LeTootjamaa USAFilmimispaik USA

Levitaja Gabe Schimmel, Monica Petruzzelli

[email protected]/

alzheimers alovestory

61

W O R L D F I L M F E S T I V A L 2 0 1 7 B O D Y A N D S O U L

Alzheimer’s is a chronic neurodegenerative disease that accounts for roughly 60 to 80 percent of dementia cases. It is caused by the death or malfunction of nerve cells in the brain, and results in eventual deterioration of memory, behavior, and basic bodily functions. Those diagnosed with the disease live an average of 8 years after their symptoms first become noticeable. It’s been 12 years for Greg. Every day a man named Michael comes and visits for a couple hours. No one can say for sure if Gregory knows who Michael is or why he comes every day, but it seems he does. From Michael’s point of view it’s only natural that he does so – after all, he has loved Greg since the day they met 40 years ago.

Monica Petruzzelli loves telling stories – whether it be through documentaries, news-casts or the songs she writes. She is a senior Broadcast Journalism and Documentary Production major and she aspires to save the world, one story at a time. Monica is a proud vegan and social justice junkie. She has held internships with Ryan Seacrest Stu-dios, Smart Money Talk Radio, and ABC7, to name a few. Her latest documentary „Alzheimer’s: A Love Story” has garnered attention from some of the best in the biz during it’s film festival run. When she’s not filming or broadcasting, Monica enjoys play-ing guitar and soaking up the California sun.

Gabe Schimmel was passionate about films already as a child. Since then he has never stopped cultivating his passion and is specializing in film production and assembly at Chapman University Dodge College of Film and Media Arts. Gabe is also fascinated by the use of animation in film and television, and his goal is to make films with a social message and on the environment.

Alzheimer’s: A Love Story

Year of release 2015Duration 16 minDirector Gabe Schimmel,

Monica PetruzzelliOriginal language EnglishFormat HDVProduction Amanda LeCountry of production USA Shooting location USA

Distributor Gabe Schimmel Monica Petruzzelli

[email protected]/

alzheimers alovestory

62


Oma kehas lõksus olev bussilt löögi saanud 24-aastane Jacob Nossell on tark, kuid ei sobi meie kujutlusega ideaalsest elust ja pole ka tüüpiline unistuste laps. Jacobil on kaasasündinud füüsiline puue – tserebraalparalüüs. Lisaks kõnekeskuse mõjutamisele ajus avaldab see mõju ka tema jäsemetele, mis on krampis ja kanged. Kui ta räägib, sulavad tema sõnad kokku ja liigutused on halvatud. Kuna tema mõistus on korras, ke-hastab Jacob „normaalsuse” defineerimise dilemmat: liiga raske puudega, et inimesed teda aktsepteeriksid ja liiga normaalne, et oma saatusega leppida. Seetõttu otsustab Jacob panna kokku näidendi, millega viimaks kõik paika panna. Ta tahab hakata vastu sellele, kuidas ühiskond normaalsust mõtestab. Huumori ja häiriva aususe abil paljas-tab ta selle, mida me tavaliselt hoolega varjame: sallimatus ja diskrimineerimine on ühiskonnas jätkuvalt kuskil alles.

Christian Sønderby Jepsen on lõpetanud Taani riikliku filmikooli 2007. aastal. Christiani viimane film „Häiritud normaalsus” (rahvusvahelise rahastusega) esilinastus 2015. aasta IDFA põhivõistlusprogrammis. Christianit teatakse ka kinohiti „Testament” (2012) järgi, mis oli aasta vaadatuim Taani dokumentaal. „Testament” sai samal aastal prestiižse Bodili parima dokumentaali auhinna. Koos Mira Jargiliga on Christian filmikompanii Moving Documentary omanik.

Häiritud normaalsus

Naturens uorden

Valmimise aasta 2015Pikkus 97 minRežissöör Christian Sønderby JepsenFormaat HDOriginaalkeel taaniProduktsioon Sidsel Lønvig Siersted,

Malene Flindt PedersenTootjamaa TaaniFilmimispaik Taani

Levitaja Simon Hjetting Veitland [email protected]

www.movingdoc.dk/works/ naturens-uorden

www.facebook.com/ naturensuorden

63


Natural Disorder

Naturens uorden

Year of release 2015Duration 97 minDirector Christian Sønderby Jepsen Format HDOriginal language DanishProduction Sidsel Lønvig Siersted,

Malene Flindt Pedersen Country of production DenmarkShooting location Denmark

Distributor Simon Hjetting Veitland [email protected]

www.movingdoc.dk/works/ naturens-uorden

www.facebook.com/ naturensuorden

Trapped in his body and hit by a bus, 24-year-old Jacob Nossell is smart but doesn’t fit in the idea of a perfect existence nor is he your typical dream child. Jacob suf-fers from cerebral parese, which is an physical handicap he was born with. Besides having an impact on his speech center in his brain, it also affects his limbs, which are convulsively and stiff; when he talks, his words merge together and his movements are crippled. But with his intelligence intact, Jacob is the embodiment of the dilemma of defining ‘normality’ – too handicapped to be accepted and too normal to accept his destiny. Therefore Jacob decides to put together a play where he once and for all sets everything straight. He wants to confront the way in which society defines normality.

Christian Sønderby Jepsen graduated from the National Film School of Denmark in 2007. Christian’s latest film, “Natural Disorder” (financed internationally) premiered in the main competition at the 2015 edition of IDFA. Christian is also known for the cinema hit “The Will” (“Testamentet”) from 2012, which was the year’s most seen Danish docu-mentary in cinemas nationwide. The Will received the prestigious Bodil award for the year’s Best Documentary in 2012. Together with Mira Jargil, Christian owns the produc-tion company Moving Documentary.

64


Paari šokolaadi tüki

nimel

Pour quelques barres de chocolat

Valmimise aasta 2016Pikkus 63 minRežissöör Vanessa GauthierOriginaalkeel prantsuseFormaat HDVProduktsioon aLéa Films, Léa Rinaldi,

Stéphane PlatTootjamaa PrantsusmaaFilmimispaik Prantsusmaa

Levitaja Léa Rinaldi [email protected]/

pourquelquesbarresdechocolat

Suvepuhkuse ajal läheb Vanessa suvelaagrisse, mis on mõeldud lastele, kellel on imelik nähtamatu haigus nimega suhkrutõbi. 15 päeva, et näha nende igapäevaelu ja püüda nende sõnu. Kui diabeet Vanessa ellu jõudis, oli ta seitsmene. See on vanus, mil tuleb kõike õppida ja mõista. Dokumentaalfilm räägib selle tee algusest.

Vanessa Gauthier on pärast kirjandusteaduse ja filmiõpingute lõpetamist töötanud filmija telemaailmas juhi ja produtsendina. Ta töötab praegu Jaapani animatsiooni ühingus Toei Animation. „Paari šokolaaditüki nimel” on tema esimene dokumentaalfilm.

65


Over the summer holidays, Vanessa is going on a summer camp with children suffer-ing from a weird, invisible condition called diabetes. Fifteen days to give an insight into their daily life and capture their words. She was 7 when diabetes entered her life. The age when you have everything to learn and to understand. This documentary tells this initiatory journey.

Vanessa Gauthier works after her literary and film studies in the film and television in-dustry as an executive and a producer. She works now in a Japanese animation society, Toei Animation. “For a Few Chocolates More” is her first documentary film.

For a Few Chocolates More

Pour quelques barres de chocolat

Year of release 2016Duration 63 minDirector Vanessa GauthierFormat HDVOriginal language French Production: aLéa Films, Léa Rinaldi,

Stéphane PlatCountry of production France Shooting location France

Distributor Léa Rinaldi [email protected]/

pourquelquesbarresdechocolat

66


Kanaarilinnud

Kanarialinnut

Valmimise aasta 2015Pikkus 78 minRežissöör Jari Kokko Formaat HDVOriginaalkeel soomeProduktsioon Jari KokkoTootjamaa SoomeFilmimispaik Soome

Levitaja Jari Kokko [email protected]

www.kanarialinnut.fi twitter.com/Kanarialintu

www.facebook.com/kanarialinnut

Sajad tuhanded soomlased puutuvad iga päev kokku hallitusest ja niiskusest tingitud mikroobidega. Paljud haigestuvad, mõned tõsiselt. Inimesi, kes kannatavad hallitusest põhjustatud haiguste käes, peetakse sageli tülitekitajateks või lihtsalt hulludeks. Aga kumb on hullumeelsem: kas need, kes haigestuvad, või maailm, mis seda põhjustab? „Kanaarilinnud” on dokumentaalfilm inimestest, kes on jäänud haigeks kehva õhu-kvaliteedi tõttu siseruumides, mille on põhjustanud mürgised hallitusseened. Haiguse tõttu on nad pidanud loobuma oma tavapärasest igapäevaelust. Välismaailmast on saanud pidevat ohtu kujutav koht. Kodust on saanud vangla ja isolatsioonist turvaline pelgupaik. Dokumentaalfilmis jälgitakse peategelaste elu ühe aasta jooksul. Näidatakse, kuidas haigus koos selle füüsiliste sümptomitega on vaid üks osa probleemist. Haiges-tumine on hävitanud peategelaste elu ja sotsiaalsed suhted. Hallitusega kokkupuu-tumise tõttu haigestunud inimesed on tänapäeval kui kanaarilinnud, keda minevikus kaevandustesse viidi. Kui lind hakkas haigeks jääma, teadsid inimesed, et õhk on saastunud, ning oli aeg lahkuda. Tänapäeval ei võta keegi neid märke aga tõsiselt.

Jari Kokko on sündinud 1961. aastal Soomes Viitasaaris. Ta õppis aastatel 1985–1990 Moskva filmikoolis (VGIK) dokumentaalfilmide režissööriks. Lisaks omaenda filmi-projektidele on ta töötanud monteerija, produtsendi, fotograafi ja kõigetegijana muudes-ki projektides. Praegu elab ta Helsingis ja töötab oma filmikompaniis Kinokokko.

67


The Canaries

Kanarialinnut

Year of release 2015Duration 78 minDirector Jari Kokko Format HDVOriginal language Finnish Production Jari Kokko Country of production Finland Shooting location Finland

Distributor Jari Kokko [email protected]

www.kanarialinnut.fi twitter.com/Kanarialintu

www.facebook.com/kanarialinnut

Hundreds of thousands of Finns are exposed to mold and moisture microbes every day. Many fall ill, some of them severely. People suffering from mold sickness are often marked as neurotic troublemakers or plain mad. But which one of the two is madder: those, who fell ill or the world that has caused it? “The Canaries“ is a documentary about people who have fallen sick as a result of exposure to poor indoor air quality caused by toxic mold microbes. Because of the illness they have had to withdraw from what once used to be their everyday life. The outside world has become a constant threat. What used to be home has turned into a prison and isolation has become a safe haven. The documentary follows the lives of the protagonists for one year. It shows how the illness with its physical symptoms is only one part of the problem. Getting sick has devastated the protagonists’ lives and social relationships. Today, people who have fallen ill due to exposure are like the canaries that in the past used to be taken down to the mines. When the bird started falling ill, people knew that the air was toxic and it was time to leave. Only today no one is taking the signs seriously.

Jari Kokko was born in 1961 in Viitasaari, Finland. He studied documentary film directing in Moscow Film School (VGIK) 1985–1990. Besides his own film projects, he has worked as an editor, producer, photographer and all-around man in several different kinds of film pro-jects. Right now he lives in Helsinki and works at his own production company, Kinokokko.

68


Lahing saatanaga

Walka z szatanem

Valmimise aasta 2015Pikkus 75 minRežissöör Konrad SzolajskiOriginaalkeel poolaProduktsioon Malgorzata Prociak,

Konrad SzolajskiTootjamaa PoolaFilmimispaik Poola

Levitaja Taskovski Films [email protected]

www.taskovskifilms.comzkstudio.pl/#documentaries

www.facebook.com/ walkazszatanem

Paavst Johannes Paulus II tõi eksortsismirituaali roomakatoliku kirikusse tagasi. Poolas kogus kurjade vaimude väljaajamine kiirelt populaarsust. Katoliku preester isa Radon otsustab teemat uurida. Ta jälgib kolme tüdrukut, kes usuvad end olevat kurjast vai-must vaevatud ning teevad rituaale regulaarselt läbi. See võimaldab meil tutvuda nii eksortsistide kui ka nende „patsientide” maailmaga. Radon avastab, et rituaali juured on nelipühilaste juures, katoliku kirik on selle „laenanud“ Ameerika protestantidelt. Ta näeb, et aina enam ja enam usklikke on valmis missa ajal hüpnoosiseisundisse jõudma ning kurjade vaimudega võitlema.

Konrad Szolajski on olnud mitmete kinos, televisioonis ja ka paljudel Poola ja rahvus-vahelistel festivalidel näidatud dokumentaal- ja mängufilmide stsenaristiks ja režissöö-riks. Konradit iseloomustab satiiriline vaade tänapäeva Poolale ning humoorikas lähe-nemine tõsistele teemadele, nagu poola rahvuslikud kompleksid ja religioossus. Ta on töötanud filmiõppejõuna Varssavi ja Sileesia ülikoolis, Łódźi filmikoolis ja SWPSi ülikoolis ning olnud Poola teleprogrammi nõukogu liige (1999–2003). 2005. aastal pani ta aluse uuele filmikompaniile ZK Studio, mis on tootnud mängu- ja dokumentaalfilme.

69


The Battle with Satan

Walka z szatanem

Year of release 2015Duration 75 minDirector Konrad SzolajskiOriginal language PolishProduction Malgorzata Prociak,

Konrad Szolajski Country of production PolandShooting location Poland

Distributor Taskovski Films [email protected]

www.taskovskifilms.comzkstudio.pl/#documentaries

www.facebook.com/ walkazszatanem

Pope John Paul II reintroduced ritual of exorcism into the Roman Catholic Church. In Poland, exorcisms quickly gained popularity. Father Radon, a Catholic priest attempts to research the subject. Radon follows three girls who believe they are possessed and undergo the ritual regularly. This gives us an insight to the world of exorcists as well as their ‘patients’. Radon discovers Pentecostal roosts of the ritual – ‘borrowed’ by the Catholic Church from American Protestants. He finds out that more and more of the faithful are eager to take part in a hypnotic trance during Deliverance Masses and fight the evil spirits.

Konrad Szolajski has written and directed documentary and fiction films which have been shown in cinema and on TV stations, and at many Polish and international festivals. He is known for his satirical view on contemporary Poland and his humorous approach to serious subjects including Polish national complexes and religiosity. He has also worked as a film tutor at Warsaw University, Silesian University, Łódź Fim School and SWPS University, and was a member of the Polish TV Programing Board (1999–2003). In 2005 he launched a new film production company ZK Studio which has produced fic-tion and documentary films.

70

M A A I L M A F I L M 2 0 1 7 K A U N I D K U N S T I D

Romain, kes on tuntud kui Molecule, on elektroonilise muusika looja, kellel tuli uljas idee veeta viis nädalat kalatraaleril ja kirjutada seal uus album. Fred, Joseph Roty II ja selle 59-liikmelise meeskonna kapten, peab jäisest Iiri merest suurima võimaliku saagi välja püüdma. Romain aga loodab, et mõne tormi üleelamine päästab valla tema loovuse. Need kaks vaateviisi ookeanile loovad ootamatu kohtumise muusika ja kala-püügi vahel.

Philippe Orreindy on teinud pea 200 filmi – tellimustöid suurfirmadele, dokumentaal-sarju ja lühitelefilme kultuuriteemadel, näiteks „Harmonics” (tuntud klassikalistest heliloojatest) ja „Voyages dans une toile” (kuulsatest maalikunstnikest). Sellest ajast, kui tema lühifilm „I’ll Wait for the Next One” Oscari ja Césari nominendiks esitati ning Euroopa filmiauhinna ja üle 35 rahvusvahelise auhinna võitis, on ta keskendunud peami-selt draamale. Ta valmistub tegema omakirjutatud stsenaariumiga lühifilmi, mille on juba müünud telekanalile France 2. Ta naudib 52-minutiliste dokumentaalide tegemist ning on veendunud, et tema viljeldavad žanrid on lähedalt seotud.

Elektro- ookean

L’océan électro

Valmimise aasta 2015Pikkus 52 minRežissöör Philippe OrreindyOriginaalkeel prantsuse Produktsioon Real ProductionsTootjamaa Prantsusmaa Filmimispaik Prantsusmaa

Levitaja Real Productions dorothee.simon@real-

productions.net www.real-productions.net

www.filmsdocumentaires.com/films/4208-l-ocean-electro

71

W O R L D F I L M F E S T I V A L 2 0 1 7 F I N E A R T S

Romain, aka Molecule, is a composer of electronic music who has come up with a madcap plan to spend five weeks on a fishing trawler writing a new album. Fred, the skipper of the Joseph Roty II and its 59-strong crew, has to fetch the biggest possible catch from the icy waters of the Irish Sea. Romain, on the other hand, is hoping that braving some storms will unleash his creativity. These two different approaches to the ocean create an unexpected meeting of music and fishing.

Philippe Orreindy has made almost 200 films including commissions from large com-panies, documentary series and short TV films on cultural subjects such as “Harmonics” (on great classical composers) and “Voyages dans une toile” (about great painters). He has concentrated on drama since his short film “I’ll Wait for the Next One” was nominat-ed for an Oscar and a César and won more than 35 international awards including the European Film Award. He is about to shoot his latest short film, which has been pre-sold to France 2, and is also a scriptwriter. He still enjoys making 52’ documentaries and is convinced that the two genres are intricately linked.

Electro Ocean

L’océan électro

Year of release 2015Duration 52 minDirector Philippe OrreindyOriginal language French Production Real ProductionsCountry of production France Shooting location France

Distributor Real Productions dorothee.simon@real-

productions.net www.real-productions.net

www.filmsdocumentaires.com/films/4208-l-ocean-electro

72

M A A I L M A F I L M 2 0 1 7 K A U N I D K U N S T I D

Mr. Gaga

Valmimise aasta 2015Pikkus 100 minRežissöör Tomer Heymann Originaalkeel heebrea, ingliseFormaat HDVProduktsioon Barak Heymann Tootjamaa Iisrael, Rootsi,

Saksamaa, HollandFilmimispaik Iisrael, USA, Holland,

Rootsi

Levitaja Heymann Brothers Films [email protected]

heymannfilms.com www.mrgagathefilm.com

Ohad Naharini, Batsheva Dance Company kunstilist juhti, peetakse üheks maailma mõjukaimaks koreograafiks. Kohtudes Nahariniga tema isikliku elu kriitilises pöörde-punktis, tutvustab see elav ja süvitsiminev, kaheksa aasta jooksul filmitud dokumen-taal erakordset kunstnikku, kes suudab loojana alati endaks jääda. Režissöör Tomer Heymani filmis on intiimsed lavaproovide võtted kokku saanud hulga seninägemata arhiivmaterjali ning hingematvate kaadritega. Lugu kunstigeeniusest, kes sõnastas uuesti kaasaegse tantsu keele, jätab vaatajale kindlasti sügava mulje.

Tomer Heymann on sündinud 1970. aastal Iisraelis. Ta on olnud dokumentaalfilmide ja -sarjade režissöör alates 1997. aastast. Tema filmid on linastunud ja auhindu võitnud mit-metel festivalidel, nt Berlinale, Hot Docs, IDFA, LAFF, Sheffield, ning linastunud kinodes üle maailma, tehes temast ühe mõjukama režissööri dokumentaalfilmitööstuses. Tema kino- ja teleteoste hulka kuuluvad „Sild üle Wadi” (IDFA 2006), „Paper Dolls” (Berlinale 2006 kolm auhinda), „I Shot My Love” (Berlinale 2010, Hot Docs 2010 auhind), „The Queen Has No Crown” (Berlinale 2011), „Who’s Gonna Love Me Now?” (Berlinale 2016 publikuauhind) ja teised.

73

W O R L D F I L M F E S T I V A L 2 0 1 7 F I N E A R T S

Mr. Gaga

Year of release 2015Duration 100 minDirector Tomer Heymann Original language Hebrew, EnglishFormat HDVProduction Barak HeymannCountry of production Israel,

Sweden, Germany, NetherlandsShooting location Israel, USA,

Netherlands, Sweden

Distributor Heymann Brothers Films [email protected]

heymannfilms.com www.mrgagathefilm.com

This film chronicles the life and work of modern dance choreographer Ohad Naharin, offering a glimpse into the artistic genius’ creative process. Tomer Heymann inter-viewed Naharin’s friends, dancers and colleagues. He also filmed rehearsals at the Batsheva Dance Company in Tel Aviv, where the sinuous Naharin has been artistic director and choreographer since 1990. Naharin himself speaks of his early kibbutz childhood, his late introduction to dance, a brief spell at Martha Graham’s company, his adored wife, and his work, including the creation of his own movement language, Gaga. This richness of Naharin’s life-story is further amplified by stunning dance excerpts from his explosive, hypnotic and stylish productions.

Born in Israel in 1970, Tomer Heymann has directed documentary films and series since 1997. His films have been screened and won awards at international film festivals and have been theatrically released around the world, making him one of the Documentary Film in-dustry’s leading directors. Cinematic and TV credits include „Bridge Over the Wadi” (IDFA 2006),„Paper Dolls” (Winner of 3 awards- Berlinale 2006),„I Shot my Love” (Berlinale 2010, Award winner- Hotdocs 2010), „The Queen has no crown” (Berlinale 2011), „Who’s Gonna Love Me Now” (Audience Award – Berlinale 2016) and more.

74

M A A I L M A F I L M 2 0 1 7 N O R R A M U U S I K A Ä Ä R E A L A D

Saami räppar Nils Rune Utsi – tuntud kui SlinCraze – elab koos emaga peaaegu maha-jäetud Masi linnas Norra mägedes. Ta unistab oma muusikaga rahateenimisest ja ehk isegi maailmakuulsaks saamisest. Ainuke mure on see, et tema ohustatud emakeelt räägib vähem kui 20 000 inimest.

Simen Braathen (1985) on loomeagentuuri Brunch Oslo tekstikirjutaja, režissöör ja asutaja. Ta on lõpetanud Westerdalsi kommunikatsioonikooli ning õppinud sotsiaal-antropoloogiat NTNU-s. Simen on oma innovatiivsete reklaamtööde eest võitnud rahvusvahelisi auhindu ning kuulunud reklaamivõrgustiku Leo Burnett New Yorgi kontori rajajate tuumikusse. Tal on ka enam kui 10 aastat kogemust Norra muusikatööstusest ajakirjaniku, laulukirjutaja ja räpparina. „Arktika superstaar” on tema dokumentaalfilmi-debüüt.

Arktika superstaar

Árktalaš Supernásti

Valmimise aasta 2016Pikkus 72 minRežissöör Simen BraathenOriginaalkeel norraProduktsioon Stig Andersen,

Carsten AanonsenTootjamaa NorraFilmimispaik Norra

Levitaja Sarah Winge-Sørensen [email protected]

www.indiefilm.no/arctic_superstarwww.facebook.com/ArcticSuperstar

75

W O R L D F I L M F E S T I V A L 2 0 1 7 A T T H E P E R I P H E R Y O F N O R W E G I A N M U S I C

Arctic Superstar

Árktalaš Supernásti

Year of release 2016Duration 72 minDirector Simen BraathenOriginal language NorwegianProduction Stig Andersen,

Carsten AanonsenCountry of production NorwayShooting location Norway

Distributor Sarah Winge-Sørensen [email protected]

www.indiefilm.no/arctic_superstarwww.facebook.com/ArcticSuperstar

The indigenous Samí rapper Nils Rune Utsi – aka SlinCraze – lives with his mother in Máze, a nearly abandoned town in the Arctic Highlands of Norway. His dream is to make a living from his music and maybe even become world famous. The only prob-lem is that less than 20,000 people speak his endangered language.

Simen Braathen (1985) is a writer, director and founder of the creative agency Brunch Oslo. He’s educated at Westerdals School of Communication and has studied Social Anthropology at NTNU. Simen has won international awards for his innovative adver-tising work and was part of the core team launching a New York office for advertising network Leo Burnett. He has also more than 10 years experience from the Norwegian music industry as a journalist, songwriter and rapper. “Arctic Superstar” his debut as a documentary filmmaker.

76


Statement Too

Valmimise aasta 2016Pikkus 37 minRežissöör Joern UtkilenFormaat digitaalneOriginaalkeel inglise, norraProduktsioon Isak EymundssonTootjamaa NorraFilmimispaik Norra

Levitaja Norwegian Film [email protected]

www.facebook.com/StatementToo/

„Statement Too” on Joern Utkileni uuriv ja sisekaemuslik portree Norra kultus-muusikust Arvid Slettast, mehest maailma muusikamaastiku äärealal.

Joern Utkilen (1971) on lõpetanud nii Edinburghi kunstikolledži kui ka Šotimaa filmiaka-deemia ning on seejärel olnud stsenaristiks ja režissööriks arvukatele komöödiatele, mida on näidatud paljudel rahvusvahelistel filmifestivalidel ning mitmel telekanalil, sealhulgas ARTE-s ja Canal+-s. Joern oli Šotimaa BAFTA nominendiks Cinema Extreme’i programmi raames loodud vastuolulise filmiga „Little Red Hoodie”. Ta on oma stiili edasi arendanud mustas komöödias „Asylum”. 2012. aastal võitis ta Palići Euroopa festivalil auhinna Underground Spirit. Joern teeb stsenaristi- ja režissööritööd ka Jeorge Elkini pseudonüümi all ning pälvis publikuauhinna Clermont-Ferrandi festivali võistlusel Lab filmi „Wind Over Lake” eest.

77


Statement Too

Year of release 2016Duration 37 minDirector Joern UtkilenFormat DigitalOriginal language English,

NorwegianProduction Isak EymundssonCountry of production NorwayShooting location Norway

Distributor Norwegian Film [email protected]

www.facebook.com/StatementToo/

“Statement Too” is Joern Utkilen’s explorative and self reflective portrait of Norwegian cult-musician Arvid Sletta – a man in the periphery of the world’s music landscape.

Joern Utkilen (1971) has graduated from both the Edinburgh College of Art and Screen Academy Scotland and has gone on to write and direct a range of comedic films that have been presented at numerous international film festivals and broadcast on several television channels including ARTE and Canal+. Joern gained a BAFTA Scotland nomina-tion for his controversial film Little Red Hoodie, which was part of the Cinema Extreme scheme. Joern has further developed his style with his black comedy Asylum, funded by Film4 and Creative Scotland. In 2012 he was awarded the Underground Spirit Award at the Palic European Film Festival. Joern also writes and directs under the pseudonym ‘Jeorge Elkin’.

78


Roza laul

Rozas sang

Valmimise aasta 2016Pikkus 45 minRežissöör Lowri Rees Originaalkeel norra, roma, rootsiProduktsioon Peter Bøe for

Medieoperatørene Tootjamaa NorraFilmimispaik Norra, Belgia, Rootsi

Levitaja Lowri Rees [email protected]

Sarsgate 31 M facebook.com/Rozas-

sang-259793724410195/

„Roza laul” pakub ainulaadse sissevaate Norra romade kogukonda. Film räägib Rozast ja tema unistusest anda välja esimene romade CD-plaat Norras. Kogudus ja muusika on nii Rozale kui tema kogukonnale väga olulised: need annavad lootust paremaks tulevikuks ajal, mil eluviis on muutumas. Film kujutab kollektiivset elulaadi, milles on kesksel kohal ühtekuuluvustunne, vastandina aina individualistlikumale Norrale.

Lowri Rees töötab dokumentaalfilmi ja etenduskunstide alal. Tal on dokumentaalfilmi-režissööri haridus Lillehammeri ülikooli kolledžist ning teatriharidus Oslo ülikoolist.

79


Roza’s Song

Rozas sang

Year of release 2016Duration 45 minDirector Lowri Rees Original language Norwegian,

Romanès, Swedish Production Peter Bøe for

Medieoperatørene Country of production NorwayShooting location Norway, Belgium,

Sweden

Distributor Lowri Rees [email protected]

Sarsgate 31 M facebook.com/Rozas-

sang-259793724410195/

“Roza’s Song” gives an unique insight into the Norwegian Roma community. The film follows Roza and her dream of making the Norwegian Roma’s first CD. The congrega-tion and music means a lot for Roza and her community. It creates hope for the future in a time when the way of life is changing. The film depicts a collective way of living where togetherness is central, in contrast to a more individualistic Norway.

Lowri Rees works with documentary film and performing arts. She has education from documentary film direction at the Lillehammer University College, the University of Oslo and theatre.

80

M A A I L M A F I L M 2 0 1 7 S Õ J A R E P O R T E R

Uue riigi ehitajad

Donetsk, la bataille de l’Ukraine

Valmimise aasta 2016Pikkus 71 minRežissöör Antony ButtsOriginaalkeel veneFormaat HDVProduktsioon Olivier Mille,

Artline FilmsTootjamaa PrantsusmaaFilmimispaik Ida-Ukraina

Levitaja Artline Films [email protected]

101 rue Saint-Dominique 75007 Paris France

www.artlinefilms.com

2014. aasta kevadel pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt võtsid relvastatud venemeelsed grupid Ida-Ukrainas Donetskis kohalikud valitsushooned enda valdusse, saatsid Ukraina ametnikud minema ja heiskasid oma lipu, kuulutades end rahvahääle-tuse korraldamise järel Kiievist iseseisvaks. Antony Butts tuli Donetskisse esimest korda 2014. aasta aprillis, tutvudes inimes-tega, kes tõusid barrikaadidele ning asusid uut riiki ehitama. Tasapisi avasid nad end filmitegijale ja ta asus kõike põhjalikult jäädvustama: kaost, seiklusi, geopoliitikat, oportunismi, heroismi ja purunenud elusid, paljastades selle kaudu „uut riiki” loonud sangarlike ehitajate meeleseisundit ning motiive. Teatavasti sööb iga revolutsioon oma lapsi ja uues riigis on isegi selle rajajatel raske kohta leida, sest võim on taas rahva käest ära võetud.

Antony Butts on vene keelt kõnelev dokumentalist ja videoajakirjanik. Tema kireks on fil-mid, kus nii heade kui ka halbade omadustega tegelased keerukas poliitiliselt stagneeru-nud maailmas raskustega heitlevad. Tulemuseks on filmid täis absurdi ja ettekavatsema-ta koomikat, mille vaatajal on võimalik kujundada oma seisukoht äärmiselt vastuolulistes küsimustes mõlema osapoole vaatevinklist, vältides poleemilisust. Antony oli Oscarite algnimekirjas olnud filmi „Pussy Riot: A Punk Prayer” operaator. Samuti on ta pälvinud Amnesty Internationali preemia filmimise eest Põhja-Kaukaasias.

81

W O R L D F I L M F E S T I V A L 2 0 1 7 W A R R E P O R T E R

DIY Country

Donetsk, la bataille de l’Ukraine

Year of release 2016Duration 71 minDirector Antony ButtsFormat HDVOriginal language Russian Production Olivier Mille,

Artline FilmsCountry of production France Shooting location Eastern Ukraine

Distributor Artline Films [email protected]

101 rue Saint-Dominique 75007 Paris France

www.artlinefilms.com

In spring 2014, following the annexation of the Crimea by Russia, groups of armed pro-Russian rebels in the eastern Ukraine city of Donetsk seized a local administrative building, expelled Ukrainian officials and raised their own flag, called for a referendum and eventually declared independence from Kiev. Antony Butts first came to Donetsk in April 2014 and met people who became the work-a-day rebels at the barricades while building a new country. As they gradually let him into their lives, he began working on an extensive record of what has been happe-ning in the region – chaos, adventure, geopolitics, opportunism, heroism, and broken lives, revealing the psychology and motivations of these men and women creating a “new country”. A portrait of a conflict clouded with misinformation and one of the deadliest wars in modern European history.

Antony Butts is a Russian-speaking documentary maker and video journalist. He is pas-sionate about films featuring characters with both good and bad qualities, who struggle in a complex world that is often politically entrenched. The results are films that are of-ten full of absurdity and unintentional comedy, and challenge the viewer to engage with both sides of a highly contentious issue, yet avoid being divisively polemical. Antony worked on the Oscar long-listed “Pussy Riot: A Punk Prayer” as a cameraman, and won an Amnesty International Award for filming in the North Caucasus.

82


Kolm endist poliitvangi – tööline Viktor Peskov, kirjandusteadlane Mihhail Meilahh ja inimõiguste aktivist Sergei Kovaljov – meenutavad arreteerimist ning vangipõlve Perm-36 vangilaagris. Siin avati 1996. aastal ajaloolase Viktor Šmõrovi algatusel Vene-maa ainus poliitrepressioonide muuseum. Alates 2005. aastast peeti seal igal aastal juuli lõpus rahvusvahelist kodanikefoorumit „Pilorama” – toimuvad arutelud, kont-serdid, ekskursioonid, filmiseansid. Osalejad (demokraadid, liberaalid, kommunistid või lihtsalt turistid) majutatakse telkidesse muuseumi vastas olevale põllule. Endised dissidendid naasevad laagrisse (praegusesse muuseumi), et osaleda foorumil laagris, mis peegeldab Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel Vene ühiskonda kummitavaid fantoomvalusid. Punapruunid aktivistid võitlevad innukalt muuseumi ja foorumi vastu. Nad hakkavad pälvima ühiskonna ja valitsuse tähelepanu. Hakkavad kogunema tume-dad pilved …

Vene filmirežissöör ja produtsent Sergei Katškin on sündinud ja kasvanud Permi linnas. 2001. aastal lõpetas ta Permi polütehnilise ülikooli autoinsenerina. 2007.–2008. aastal näidati tema filme USA-s programmi „Cultural Leaders, Filmmakers” raames. 2009. aastal lõpetas ta Marina Razbežkina filmikooli Moskvas.

Perm-36. Mõtisklus

Perm-36. Otrazhenie

Valmimise aasta 2016Pikkus 100 minRežissöör Sergei KatškinFormaat HDVOriginaalkeel veneProduktsioon Sergei Katškin,

Konstantin NafikovTootjamaa VenemaaFilmimispaik Perm, Sankt Peterburg

Levitaja Olga Kolegaeva [email protected]

125130, Moscow, Golovinskoe shosse 12

www.reflexionfilms-russia.com/ perm36reflexion.ru

83


3 former political prisoners: the worker Viktor Peskov, the literary scholar Mikhail Meylakh and the human rights activist Sergei Kovalev, each recall the story of their arrest and imprisonment in the “Perm-36” prison camp. Here in 1996 Russia’s only museum of the history of political repression was opened at the initiative of historian Victor Shmyrov. Since 2005 in late July an international civic forum “Pilorama” has been held here to enlighten society with discussions, concerts, tours and film scree-nings. Participants (democrats, liberals, communists or simply tourists) are housed in tents in the field opposite the museum. The former dissidents return to the camp (now a museum) to participate in the “Pilorama” Forum, a campsite reflecting, mirror-like, Russian society haunted by phantom pains after the fall of the Soviet Union. Red-brown activists zealously rail against the existence of the museum and the forum. They start to gain attention in society and the government. Dark clouds gather …

Sergei Kachkin, a Russian film director and producer, was born and grew up in the city of Perm. In 2001 he graduated from Perm Polytechnical University with a speciality in automobile engineering. In 2007–2008 his films were represented in the USA in the programme “Cultural Leaders, Filmmakers”. In 2009 he finished Marina Razbezhkina’s Film School in Moscow.

Perm-36. Reflexion

Perm-36. Otrazhenie

Year of release 2016Duration 100 minDirector Sergei KachkinFormat HDVOriginal language RussianProduction Sergei Kachkin,

Konstantin NafikovCountry of production Russia Shooting location Perm, Saint

Petersburg

Distributor Olga Kolegaeva [email protected]

125130, Moscow, Golovinskoe shosse 12

www.reflexionfilms-russia.com/ perm36reflexion.ru

84


Kohtumiseni Tšetšeenias

See You in Chechnya

Valmimise aasta 2016Pikkus 69 minRežissöör Alexander KvatashidzeFormaat HDV Originaalkeel ingliseProduktsioon Alexander Kvatashidze,

Rebecca Houzel, Juliette CazanaveTootjamaa Gruusia,

Eesti, Prantsusmaa, SaksamaaFilmimispaik Gruusia, Tšetšeenia,

Itaalia, Prantsusmaa, Lõuna-Aafrika Vabariik

Levitaja Eero [email protected]

www.seeyouinchechnya.com

1999. aasta september. Alexile, nagu teistelegi grusiinidele, tundus Tšetšeenia sõda olevat kaugel-kaugel, seda nägi vaid Vene meediast. Tegelikult oli see aga vaid Kau-kasuse mägede taga. Alex poleks ealeski arvanud, et sinna satub, ent just nii juhtus. Ta järgnes naisele, Prantsuse fotograafile, keda ta oli kohanud mõni päev varem enne moešõud. Alex avastab enda jaoks sõjareporterite maailma ning soovib saada üheks neist, kuid see tal ei õnnestu. Teda ühendavad sõjaga sõbrad, Tšetšeenias töötavad sõjareporterid, ja ta jälgib, mida sõda nendega 15 aasta jooksul teeb.

Alexander Kvatashidze on sündinud 28. jaanuaril 1977 Gruusias Tbilisis. 1996. aastal lõpetas ta kunstikõrgkooli skulptuuri erialal. 2001. aastal omandas ta bakalaureusekraadi humanitaarteaduste ja kunstide alal Tbilisi riiklikus ülikoolis. Aastatel 2001–2005 töötas ta telekanali Rustavi 2 operaatori ja videomonteerijana. 2005–2006 õppis Alexander filmi osakonnas California osariigi ülikoolis San Joses. 2006–2007 töötas ta produt-sendina Monitor Studios. 2008. aastast alates on ta töötanud režissööri, operaatori ja produtsendina mitmesugustes, peamiselt dokumentaalfilmiprojektides. 2009. aastal asutas ta filmikompanii Lokokina Studio.

85


See You in Chechnya

Year of release 2016Duration 69 minDirector Alexander KvatashidzeFormat HDVOriginal language English Production Alexander Kvatashidze,

Rebecca Houzel, Juliette CazanaveCountry of production Georgia,

Estonia, France, GermanyShooting location Georgia,

Chehcnya, Italy, France, South-Africa

Distributor Eero [email protected]

www.seeyouinchechnya.com

September 1999. For Alex, as for the rest of Georgians, war in Chechnya seemed to be far away, seen only on the screens of Russian media. In fact it was just behind the Caucasus Mountains. He’d never imagine going there, but he did. He followed her, the French photographer he had met just a few days before at the fashion show. Alex discovers the world of war reporters and wants to become one of them, but he doesn’t succeed. He keeps in connected to war through his friends, practising war reporters, and observes what war does to them for 15 years.

Alexander Kvatashidze was born in 1977, January 28 in Tbilisi, Georgia. In 1996 he graduated from Art College with a qualification of sculptor. In 2001 He earned BA de-gree in Art and Humanities at Tbilisi State University. In 2001–2005 he worked in Rustavi 2 TV as a cameraman and video editor. In 2005–2006 Alexander studied at California State University in San Jose, on film department. In 2006–2007 Alexander worked as a producer at Monitor Studio. Since 2008 Alexander works as a director, cameraman or producer of various projects, mainly documentaries. In 2009 he hounded Lokokina Studio film production company.

86

M A A I L M A F I L M 2 0 1 7 S O O M E - U G R I L O O D

Armastuse maa

Valmimise aasta 2016Pikkus 78 minRežissöör Liivo NiglasFormaat HDOriginaalkeel vene, metsaneenetsi,

handi, prantsuseProduktsioon F-Seitse, MP DOCTootjamaa EestiFilmimispaik Lääne-Siber,

Venemaa

Levitaja F-Seitse OÜ[email protected]

„Armastuse maa“ on dokumentaalfilm põhjapõtradest, naftast, poliitikast ja luulest. See on lugu Lääne-Siberi taigas elavast metsaneenetsi põhjapõdrakasvatajast ja luuletajast Juri Vellast, kes püüab tõestada, et ka üksikisikul on võimalik põliselanike elukeskkonda hävitavale suurvõimule vastu seista. Armastuse maaks nimetab Juri Vella tükikest Lääne-Siberi metsatundrat, kus tema põhjapõdrad igal sügisel paaritu-vad. Sealsamas käivad piirkonnas naftat ammutava Lukoili töötajad jahil. Palju aastaid on Juri püüdnud neid Armastuse maalt eemale tõrjuda, sest automürin, püssilasud ja purjutavate naftatööliste lärm häirib põtrade paaritumist. Juri kasutab naftafirma töötajate minema peletamiseks mitmeid omapäraseid vastupanuvõitluse viise – alates sissetungijate filmimisest kuni temaatiliste luuletuste kirjutamiseni.

Liivo Niglas töötab etnoloogia lektorina Tartu ülikoolis. Ta on filmirežissöör, produtsent ning filmistuudio Mp Doc looja. Ta on teinud filme Siberis, Aafrikas, Kesk-Aasias ja Põhja- Ameerikas. Valik filme: „Brigaad” (2000), „Juri Vella maailm” (2003), „Tavaline seiklus” (2004), „Vihma tegemine” (2007), „Kalarahvas” (2008), „Itelmeeni lood” (2010), „Teekond Ussinuumajani” (2015).

87

W O R L D F I L M F E S T I V A L 2 0 1 7 F I N N O - U G R I C S T O R I E S

The Land of Love

Armastuse maa

Year of release 2016Duration 78 minDirector Liivo NiglasFormat HDOriginal language Russian, Forest

Nenets, Khanty, FrenchProduction F-Seitse, MP DOCCountry of production EstoniaShooting location Western Siberia,

Russia

Distributor F-Seitse OÜ[email protected]

“The Land of Love” is a documentary film about reindeer, oil, politics and poetry. It tells a story about Yuri Vella, a Forest Nenets reindeer herder and poet who lives in the taiga of Western Siberia, and who tries to prove that one person can stand against the great power that is destroying the environment of the native people. Vella calls the Land of Love a piece of the forest tundra where each autumn his reindeer mate. The same area is a favoured hunting ground for employees of Lukoil, a company that pumps oil in the region. For many years already Yuri has tried to chase the Lukoil people away from the Land of Love because the noise of cars and rifle shots and the ruckus caused by boozing oil workers disturbs the mating of reindeer. Yuri uses sev-eral unusual resistance methods to chase the oil workers away, including filming the intruders and writing poems on the subject.

Liivo Niglas is currently a research fellow at the Department of Ethnology in University of Tartu, Estonia. He runs an independent production company, Mp Doc, for anthropo-logical documentary films. He has made films in Siberia, Africa, Central Asia and North America. Some of his works are: “The Brigade” (2000), “Yuri Vella’s World” (2003), “Ad-venture High” (2004), “Making Rain (2007), “Fish On!” (2008), “Itelmen Stories” (2010), “Journey to the Maggot Feeder” (2015).

88

M A A I L M A F I L M 2 0 1 7 S O O M E - U G R I L O O D

Dokumentaalfilm Venemaal, Leningradi oblastis elavatest vepslastest, nende iden-titeedist ja keelest. Kas jääda olude kiuste vepslaseks või sulanduda venemaalaste massi? Kas hoida kinni emakeelest või minna täielikult üle vene keelele? Eesti etnoloo-gid rändavad kunagiste kolleegide jälgedes läbi tühjenenud külade. Argielustseenide ja intervjuude vahendusel avaneb pilt sealsest elust ja valikutest, millega praeguse Vepsamaa asukad silmitsi seisavad. Mälestuskillud ja vanad fotod võimaldavad heita nostalgilise pilgu aega, kui neis paigus tuksus veel elu.

Indrek Jääts on Tartu Ülikoolis hariduse omandanud etnoloog. Praegu töötab ta teaduri-na Eesti Rahva Muuseumis ning tema peamised teaduslikud huvid on rahvus, rahvuslus ja rahvuspoliitika Ida-Euroopas. Ta on teinud ka mõned oma uurimisvaldkonnaga seotud dokumentaalfilmid.

Maido Selgmäe on Moskvas õppinud filmitegija, mitmete filmide autor ja kaasautor, kes töötab Eesti Rahva Muuseumis filmistuudio juhina.

Läbi vepslaste maa:

50 aastat hiljem

Valmimise aasta 2016Pikkus 55 minRežissöör Indrek Jääts,

Maido SelgmäeOriginaalkeel vene, vepsa, eestiProduktsioon Indrek JäätsTootjamaa EestiFilmimispaik Leningradi oblast,

Venemaa

Levitaja Indrek Jääts [email protected]

Muuseumi tee 2 60532 Tartu

89

W O R L D F I L M F E S T I V A L 2 0 1 7 F I N N O - U G R I C S T O R I E S

This film is about the Veps living in the Leningrad Oblast in Russia, about their identity and language. Whether to remain a Veps despite the circumstances or to blend into the Russians? Whether to hold fast on one’s native tongue or to switch completely to Russian? Estonian ethnologists travel in the footprints of their former colleagues through the emptied villages. Scenes of everyday life and interviews provide a view of the present-day life in the land of the Veps and the choices the Veps face today. Memory fragments and old photographs help to create a nostalgic look at a time when life still persisted.

Indrek Jääts is an ethnologist educated at University of Tartu, Estonia. He is currently working as a researcher at Estonian National Museum and his primary research interests are ethnicity, nationalism and nationalities policy in Eastern Europe. He has also made couple of documentaries linked with his field of study.

Maido Selgmäe is a film-maker educated in Moscow, author and co-author of different films, currently working at Estonian National Museum as the head of video department.

A Trip through the Land of the Veps: 50 Years Later

Läbi vepslaste maa: 50 aastat hiljem

Year of release 2016Duration 55 minDirector Indrek Jääts,

Maido SelgmäeOriginal language Russian, Vepsian,

EstonianProduction Indrek JäätsCountry of production EstoniaShooting location Russia, Leningrad

oblast

Distributor Indrek Jääts [email protected]

Muuseumi tee 2 60532 Tartu, Estonia

90

M A A I L M A F I L M 2 0 1 7 K Ü L A E L U

Pomoorid on Valge mere rannikul elanud juba iidsetest aegadest saadik. Kogu nende elu oli merega lahutamatult seotud. Merelt võtsid nad vastu ande. Merele nad ohver-dasid. Pomoori naised on kalameeste truud kaaslased. Siiani elavad nad väikestes külades Valge mere kaldal. Kuid oskused on ununemas. Pomoori naised on kadumas. Film jutustab viimaste pomoori naiste loo.

Anna Katorina on sündinud 25. juunil 1991. Aastal 2008 lõpetas ta Peterburi riikliku filmija teleülikooli telerežii erialal.

Pomoori naised

Поморские жонки

Valmimise aasta 2016Pikkus 26 minRežissöör Anna KatorinaFormaat digitaalneOriginaalkeel veneProduktsioon Aleksander TjutrjumovTootjamaa VenemaaFilmimispaik Venemaa

Levitaja ATK-Studio Film Company

www.atk-studio.ru

91

W O R L D F I L M F E S T I V A L 2 0 1 7 V I L L A G E L I F E

Pomors have inhabited the coast of the White Sea since ancient times. All of their life is inseparably associated with the sea. From the sea they have accepted gifts. To the sea they sacrificed. Pomor women – faithful companions of the fishermen. Until now they have lived in small villages on the White Sea shore. But the crafts are disappear-ing. The Pomor women are going. The film tells the story of the last Pomor women.

Anna Katorina was born in 1991. In 2008 she’s graduated from Saint-Petersburg State University of Film and Television with the specialization of TV director.

Pomor Women

Поморские жонки

Year of release 2016Duration 26 minDirector Anna KatorinaFormat DigitalOriginal language RussianProduction Alexander TyutryumovCountry of production Russian

Federation Shooting location Russian Federation

Distributor ATK-Studio Film Company

www.atk-studio.ru

92

M A A I L M A F I L M 2 0 1 7 K Ü L A E L U

Siberi ujuvhaigla

Poslanniky Bolshoi Zemli

Valmimise aasta 2015Pikkus 65 minRežissöör Tatjana SobolevaFormaat HDVOriginaalkeel veneProduktsioon Ethnofund,

Vladislav Ketkovitš Tootjamaa VenemaaFilmimispaik Venemaa,

Handi-Mansimaa

Levitaja Deckert Distribution [email protected]

Gottschedstr. 18 04109 Leipzig Germany

deckert-distribution.com/www.facebook.com/

siberianfloatinghospital/

Kui talv Siberis järele andma hakkab, seavad 20 arsti – peamiselt naised – end sisse erilisel ujuvhaiglaks ehitatud laeval, jättes maha oma pered. Kuue kuu jooksul sõidab laev läbi Põhja-Siberi, tuues arstiabi kõige kaugematesse maakohtadesse. Kohalikud ootavad seda laeva, nende jaoks on arstid suure ja kauge maa esindajad. Arstide jaoks on see elumuutev seiklus, mis tekitab sõltuvust ...

Tatjana Soboleva lõpetas S. Gerassimovi nimelise ülevenemaalise riikliku kinematograa-fia ülikooli 2004. aastal. Järgnenud aastatel tegi ta autoridokumentaale, mis osalesid edukalt rahvusvahelistel filmifestivalidel ning mida näidati paljudes telekanalites. Kaks aastat tagasi sai ta Venemaa dokumentaalfilmiühingu eksperdiks ja osales Dokeri rahvus-vahelise filmifestivali korraldamisel. Ta oli üheks filmikompanii No-Yes asutajaks ning töötab produtsendina.

93


Siberian Floating Hospital

Poslanniky Bolshoi Zemli

Year of release 2015Duration 65 minDirector Tatyana SobolevaFormat HDVOriginal language RussianProduction Ethnofund,

Vladislav Ketkovich Country of production RussiaShooting location Russia,

Khanty-Mansysk’s autonomous area

Distributor Deckert Distribution [email protected]

Gottschedstr. 18 04109 Leipzig Germany

deckert-distribution.com/www.facebook.com/

siberianfloatinghospital/

When the Siberian winter releases its grip, twenty doctors, mostly women, board a special ship – a floating hospital, leaving their families behind. During six month the ship crisscrosses the Siberian North, bringing medical care to the remotest rural out-posts. Locals wait for this ship, and for them doctors are representatives of a big and remote country. For the doctors, it is an adventure that alters them and that many of them have become addicted to …

Tatyana Soboleva graduated from Russian State University of Cinematography named after S. Gerasimov in 2004. In the succeeding years she made author documentaries that successfully participated in International IFFs and were show on TV channels. Within the last two years she has become an expert of Russian Documentary Guild and took part in making the Doker IFF. In addition, she became a cofounder of “No-Yes” production studio currently working in the area of co-production.

94

M A A I L M A F I L M 2 0 1 7 K Ü L A E L I U

Onu Vasja

Onkel Wasja

Valmimise aasta 2016Pikkus 16 minRežissöör Robert SchulzmannOriginaalkeel veneProduktsioon Robert SchulzmannTootjamaa Saksamaa, VenemaaFilmimispaik Sankt Peterburg,

Verhnjaja Toima, Arhangelski oblast

Levitaja AUG&OHR Medien BerlinMarkus Kaatsch

[email protected] lahkub Peterburist ja sõidab Põhja-Venemaale, et näha oma vanaema maja, kus ta veetis lapsepõlve. Magusvalus poeem noorusest.

Robert Schulzmann on sündinud 1986. aastal Riias. Ta on Hamburgis ja Berliinis elav operaator ja dokumentalist. Ta on lõpetanud Mainzi ülikooli filminduse ja kunstiajaloo erialal. Enne teledokumentaalide ja reklaamiprojektide operaatoriks saamist töötas ta operaatori assistendi ja valgustustehnikuna mitmetes filmija teleprojektides. Roberti dokumentaalfilmid on sageli seotud tema mitmekultuurilise päritoluga ning jutustavad lugusid keskkonnast tema ümber.

95


Uncle Vassya

Onkel Wasja

Year of release 2016Duration 16 minDirector Robert SchulzmannOriginal language Russian Production Robert SchulzmannCountry of production Germany,

Russia Shooting location Sankt Petersburg,

Verkhnyaya Toyma, Arkhangelsk Oblast

Distributor AUG&OHR Medien BerlinMarkus Kaatsch

[email protected]

Leaving behind Saint Petersburg, Wasilij drives to the north of Russia to see his grand-ma’s house where he spent his childhood days. A bitter sweet poem about youth.

Robert Schulzmann, born 1986 in Riga is a cinematographer and documentarist living in Hamburg and Berlin. After graduating from film studies and art history at the Univer-sity of Mainz and working as a camera assistant and lighting technician for several film and TV productions, he started projects as a DoP for TV-documentaries and commer-cials. His own documentary films are often connected to his multi-cultural heritage and telling stories about his personal environment.

96

M A A I L M A F I L M 2 0 1 7 S I I R D E R I I T U S E D

Tähestiku värvid

Colours of the Alphabet

Valmimise aasta 2016Pikkus 80 minRežissöör Alastair ColeFormaat Digital HD Originaalkeel ingliseProduktsioon Alastair Cole,

Nick HigginsTootjamaa ÜhendkuningriikFilmimispaik Sambia

Levitaja DERGed Fitzsimmons

[email protected]

twitter.com/AlphabetFilm www.facebook.com/

ColoursOfTheAlphabetFilm

Alastair Cole’i esimene täispikk dokumentaal on kaunis, inspireeriv ja magusvalus lugu keelest ja lapsepõlvest Aafrikas. Steward, Elizabeth ja M’barak on kolm esimese klassi õpilast Sambia maapiirkonna koolis, kellel on raske mõista haridussüsteemi, kus kodus ja koolis räägitakse erinevas keeles. Tulemuseks on hämmastav mõistmatus, ühtaegu nii koomiline kui traagiline, mille käigus lapsed lepivad aegamööda sellega, et keel ei ole enam nende endi oma. Ajal, kui peaaegu 40% maailma rahvastikul ei ole juurde-pääsu emakeelsele haridusele, pakub film „Tähestiku värvid“ lähedast ja liigutavat vaadet ülemaailmsele probleemile kolme süütu lapse vaatevinklist.

Alastair Cole on Šotimaal elav Uus-Meremaa päritolu dokumentaalfilmirežissöör ja -produtsent, kes on loonud dokumentaale peamiselt keelega seotud teemadel. Tema eelmised filmid on linastunud 27 riigis ning neid on näidatud enam kui 40 festivalil üle maailma, sealhulgas 2011. ja 2012. a Cannes Critics Week’i festivalil. „Tähestiku värvid” on tema esimene täispikk dokumentaalfilm.

97

W O R L D F I L M F E S T I V A L 2 0 1 7 R I T E S O F P A S S A G E

Alastair Cole’s feature debut is a beautiful, inspiring and bittersweet story about language and childhood in Africa. Steward, Elizabeth and M’barak are three first time school pupils in rural Zambia who struggle to make sense of an educational system where the language they speak at home is different from the language used in the classroom. Moments of perplexed incomprehension, both comedic and tragic ensue, as the children slowly come to terms with the fact that their tongue is no longer their own. At a time when nearly 40% of the world’s population lack access to education in their own language, “Colours of the Alphabet” offers an intimate and moving insight into a global phenomenon from the unique perspective of three innocent children.

Alastair Cole is an Scotland based New Zealand documentary director and producer, creating documentary films dealing predominantly with subjects around language. His previous documentary films have been broadcast in 27 countries and screened at 40+ festivals around the world, including at both the 2011 and 2012 Cannes Critics Week film festivals. “Colours of the Alphabet” is his debut feature documentary.

Colours of the Alphabet

Year of release 2016Duration 80 minDirector Alastair ColeFormat Digital HD Original language EnglishProduction Alastair Cole,

Nick HigginsCountry of production United

KingdomShooting location Zambia

Distributor DERGed Fitzsimmons

[email protected]

twitter.com/AlphabetFilm www.facebook.com/

ColoursOfTheAlphabetFilm

98


Igal aastal ootab novembri teisel neljapäeval kogu Lõuna-Koread ees eksam. Sel päe-val osaleb enam kui pool miljonit abiturienti riiklikel ülikoolieksamitel, mida tuntakse Suneungi nime all. „Püüelda kõrgustesse” jutustab Lõuna-Korea gümnaasiumiõpilas-te, nende perekondade ja õpetajate loo riiklikuks eksamiks valmistumisest. Eksam ei määra mitte ainult seda, millisesse ülikooli abituriendid pääsevad, vaid paneb paika ka nende tulevase staatuse Korea hierarhilises ühiskonnas.

Steven Dhoedt (1980, Gent) on Belgia režissöör, produtsent ja operaator. Ta õppis Brüs-seli RITCSi kunstikoolis ja on läbinud audiovisuaalsete kunstide magistriõppe.Tema filmid on linastunud festivalidel üle maailma ning neid on näidatud rohkem kui 30 riigi televisioonis. Ta tööd käsitlevad sageli kaasaja probleeme ja subkultuure. Tema uusim film „Püüelda kõrgustesse” võitis 2016. aastal Docville’i festivalil Belgia parima dokumentaalfilmi auhinna ning Oostende filmifestivalil parima dokumentaali Ensori.

Wooyoung Choi on vabakutseline režissöör ning Indie PD liige Koreas. Oma esimese 60-minutilise dokumentaalfilmi „Soul Performance Gut” tegi ta 2007. aastal. Teda on nimetatud üheks viljakamaks teledokumentaalide režissööriks. Viimastest projektidest võib esile tõsta dokumentaalide sarja „Report in Samdong Elementary School for one hundred-eighty days (EBS)”, mis käsitleb interaktiivset õppimist ning jälgib õpilaste suhtumist ja käitumist kuue kuu jooksul.

Püüelda kõrgustesse

Reach for the SKY

Valmimise aasta 2015Pikkus 90 minRežissöör Steven Dhoedt,

Wooyoung ChoiOriginaalkeel koreaProduktsioon VisualanticsTootjamaa Belgia, Lõuna-KoreaFilmimispaik Lõuna-Korea

Levitaja Visualantics [email protected]

www.reachfortheskydoc.com, twitter.com/rftskydoc

www.facebook.com/ReachfortheSKYDoc

99


Every year, on the 2nd Thursday of November, the entire country of South-Korea is put to the test. That day, more than half a million senior high school students take part in the National University Exam, better known as Suneung. “Reach for the SKY” tells the story of several South-Korean high school students, their families and teachers, as they prepare for the annual National Exam. The exam will not only determine where the high school seniors will attend university but ultimately also their status in the Korean hierarchical society.

Steven Dhoedt (1980, Gent) is a Belgian filmmaker, producer and cinematographer. He studied film at the RITCS School of Arts in Brussels and graduated as a Master in Audio-visual Arts. His films have screened on numerous film festivals all over the world and have been broadcasted on TV in over 30 countries. His work often deals with contempo-rary issues and subcultures. His most recent film, „Reach For the Sky” won the award for Best Belgian Documentary at the 2016 Docville festival and the Ensor for Best Documen-tary at the 2016 Film Festival Ostend.

Wooyoung Choi is a freelancer director and a member of Indie PD in Korea. He directed his first 60-minute documentary “Soul performance Gut” in 2007. In the process, he is named one of the prolific directors in television documentary. Recent highlights include the docu-mentary series, “Report in Samdong Elementary School for one hundred-eighty days (EBS)”, which suggest the interactive learning and observe students’ attitude for six months.

Reach for the SKY

Year of release 2015Duration 90 minDirector Steven Dhoedt,

Wooyoung Choi Original language KoreanProduction VisualanticsCountry of production Belgium,

South-KoreaShooting location South-Korea

Distributor Visualantics [email protected]

www.reachfortheskydoc.com, twitter.com/rftskydoc

www.facebook.com/ReachfortheSKYDoc

100


Ärasaatmine

The Send-Off

Valmimise aasta 2016Pikkus 13 minRežissöör Ivete Lucas,

Patrick BresnanFormaat HDOriginaalkeel ingliseProduktsioon Patrick BresnanTootjamaa USAFilmimispaik USA

Levitaja Dora Nedeczky [email protected]

www.facebook.com/SendOffdoc

Olles saanud julgustust keskkooli lõpuballi õhtul toimunud suurest tänavapeost, astub seltskond õpilasi öösse, lootuses pääseda oma kolkalinnast ja seda ümbritsevast tööstusmaastikust.

Patrick Bresnan tegutseb kujutava kunstniku (otisike.com) ja filmitegijana. Hariduse omandas ta väljapaistvate Missioni koolkonna kunstnike Clare Rojase ja Barry McGee juu-res (tuntud kui TWIST), kellele ta aitas luua töid näitustele USA-s ja väljaspool. Patrickul on ka keskkonnasõbraliku disaini magistrikraad Texase ülikoolist Austinis. Tema video-kunsti ja installatsioone on näidatud galeriides ja muuseumides. Tema lühidokumentaal „Ärasaatmine” esilinastus Sundance’i festivalill.

Ivete Lucas on sündinud Brasiilias ja alustas filmitegijakarjääri Mehhikos. Tal on filmi-produktsiooni magistrikraad Texase ülikoolist Austinis. 23-aastaselt sai ta Mehhiko filmiinstituudi rahastuse, et teha esimene lühifilm „Asma”, mis oli Mehhiko Oscari-nomi-nendiks ning mida näidati üle riigi. Ta on olnud mitmete auhindu võitnud lühifilmide ja dokumentaalide režissööriks, sealhulgas „Ärasaatmine” ja „Ex-Votos” (PBS ‘15).

101


The Send-Off

Year of release 2016Duration 13 minDirector Ivete Lucas,

Patrick BresnanFormat HDOriginal language English Production Patrick BresnanCountry of production USAShooting location USA

Distributor Dora Nedeczky [email protected]

www.facebook.com/SendOffdoc

Emboldened by a giant block party on the evening of their high school prom, a group of students enter the night with the hope of transcending their rural town and the industrial landscape that surrounds them.

Patrick Bresnan works as a visual artist (otisike.com) and filmmaker. He received his for-mal education working for notable Mission School artists Clare Rojas and Barry McGee (a.k.a. TWIST) in the creation of new work for exhibitions in the U.S. and abroad. Patrick also holds a masters degree in Sustainability from the School of Architecture at the Uni-versity of Texas in Austin. His video art and installations have been displayed in galleries and museums. His film “The Send-Off” premiered at Sundance Film Festival.

Ivete Lucas was born in Brazil and started her filmmaking career in Mexico. She holds an MFA in Film Production from the University of Texas at Austin. At age 23 she received a grant from the Mexican Film Institute to direct her first short film “Asma,” which was shortlisted for the Mexican Academy Awards and released nationally in select movie theaters. She has directed a number of award-winning short films and documentaries, including “The Send-Off” and “Ex-Votos” (PBS ‘15).

102

M A A I L M A F I L M 2 0 1 7 V I S U A A L N E A N T R O P O L O O G I A

Film maamajadest Lõuna-Portugali sisemaal Algarves näitab oleviku ning majade kau-du esile kerkivate mälestuste suheid. Kõigil inimestel, kellega me rääkisime, kangas-tub minevik nostalgilisel ja nukral moel, tuues meelde nii harmoonilisi kui ka armetuid aegu. Traditsiooniline arhitektuur ei tähista filmis mitte niivõrd ehitustehnikaid, kuivõrd mittemateriaalset pärandit. Teadmiste, tehnikate, tööriistade ja ehitusviiside asemel uurisime me arhitektuuri sotsiaalse kujutelma vaatevinklist. Film keskendub sellele, millised need kodud kunagi olid, kuidas neid tänapäeval tajutakse ja nende seostele põllunduse, rituaalide ja perega.

Catarina Alves Costa on produtsent ja režissöör Lissaboni filmikompaniis Laranja Azul. Ta on režissöörina tegutsenud alates aastast 1992, võitnud mitmeid rahvusvahelisi au-hindu ja avaldanud töid dokumentaal- ja etnograafiliste filmide vallas. Mõnesid tema filme levitab Documentary Educational Resources (DER). Tal on doktorikraad antropoloogias Lissaboni Nova ülikoolist ning magistrikraad visuaalantropoloogias Granada visuaal-antropoloogia keskusest Manchesteris. Ta õpetab Lissabonis visuaalkultuuri ja visuaalset antropoloogiat. Ta on osalenud mitmete etnograafiliste filmide festivalide žürii töös.

Tuba majas

Pedra e cal1

Valmimise aasta 2016Pikkus 55 minRežissöör Catarina Alves CostaFormaat HDV Originaalkeel portugaliProduktsioon Laranja Azul,

Archeological Mertola Camp

Tootjamaa PortugalFilmimispaik Algarve,

Lõuna-Portugal

Levitaja Laranja Azul [email protected]

103

W O R L D F I L M F E S T I V A L 2 0 1 7 V I S U A L A N T H R O P O L G Y

A film around rural houses in the inner part of Algarve, South of Portugal, showing the relationship between the present and memories evoked in the houses intimacy. The past appears in all the testimonies of those with whom we spoke in a nostalgic and wistful way, as a time of harmony but also as a miserable time. Traditional architecture in the film does not refer so much to the building techniques, but rather to an intan-gible heritage. More than knowledge, techniques, tools, ways of doing and materials, we worked on architectures as „social imaginary”. The film focuses on the way homes were and are now experienced, and on their connections to farming, ritual and family.

Catarina Alves Costa is a producer and director at the Lisbon based company Laranja Azul. She has directed films since 1992, won various international prizes and published dif-ferent works on documentary and ethnographic films. Some of her films are distributed by Documentary Educational Resourses (DER). She holds a PhD in Anthropology from Lisbon Nova University and an MA in Visual Anthropology from the Granada Centre for Visual Anthropology, Manchester. Teaches Visual Culture and Anthropology in Lisbon, Portugal. She has also been a jury member in different ethnographic film and cinema festivals.

A Room in the House

Pedra e cal

Year of release 2016Duration 55 minDirector Catarina Alves CostaFormat HDV Original language PortugueseProduction Laranja Azul

Archeological Mertola Camp

Country of production PortugalShooting location Algarve,

South Portugal

Distributor Laranja Azul [email protected]

104


Faber navalis tähendab ladina keeles paadimeistrit: iidse keele sõna iidse elukutse kirjeldamiseks. See film võib näida vaid puulaeva taastamise videona, aga tegelikuks teemaks on laevameistri ekstaatiline meeleseisund. Ta on itaallasest mereetno-graaf, kes otsustas õppida traditsioonilist paadiehitust, et mõista raskesti tabatavat teadmust ühe puulaeva ehitamisest. See film on sensoorse etnograafia eksperiment: kombinatsioon esteetikast ja etnograafiast, mis püüab nähtavaks muuta selle sisemise mõõtme, mida teadustekstis väljendada oleks raske või suisa võimatu.

Maurizio Borriello on sündinud Itaalias Napolis 1974. aastal. Ta on paadimeister, filmitegija ja sõltumatu kultuuriantropoloog. Pärast ülikooli lõpetamist Aasia ja Aafrika keelte ja kultuuri erialal, kolis ta Indoneesiasse ja asus õppejõutööle Jakarta ülikoolis. Neil aastail teostas ta visuaalantropoloogilise uurimisprojekti, mille tulemuseks on Indoneesia kinomaailma uuriv dokumentaalfilm. Pärast tsunamit aitas ta vabatahtlikuna taastada purustatud kalapaate. Sellest ajast on teda huvitama hakanud rannikukogukonnad, paadi ehituse tehnoloogiad ja nendega seotud teadmuse edasiandmine. Viimased neli aastat on ta töötanud Norra meremuuseumis puulaevade restauraatorina.

Faber Navalis

Valmimise aasta 2016Pikkus 30 minRežissöör Maurizio BorrielloFormaat HD Produktsioon Maurizio BorrielloTootjamaa ItaaliaFilmimispaik Norra

Levitaja Maurizio Borriello [email protected]

105

W O R L D F I L M F E S T I V A L 2 0 1 7 V I S U A L A N T H R O P O L O G Y

Faber navalis is the Latin translation for boatbuilder: words in an ancient language for describing an ancient profession. It might seem as just a video about the restoration of a wooden ship, but the actual subject of this documentary-film is the ecstatic state of mind of its shipwright: an Italian researcher in maritime ethnography who decided to learn traditional boatbuilding skills in order to understand the intangible knowl-edge hidden behind the construction of a wooden ship. This film is an experiment in sensory ethnography: a combination of aesthetics and ethnography which attempts to bring out an inner dimension that may only with difficulty, if it all, be rendered with propositional prose.

Maurizio Borriello was born 1974 in Naples, Italy. He is a boatbuilder, filmmaker and independent researcher in cultural anthropology. After graduating in Asian and African Languages and Civilizations he moved to Indonesia where he had a teaching assign-ment at University of Jakarta. In those years he carried out research a project in Visual Anthropology making a documentary film which explores the universe of Indonesian cinema. After the Tsunami he worked as volunteer rebuilding some fishing boats de-stroyed by the seaquake. Since then his interest shifted to the study of coastal commu-nities, boatbuiding technology and transmission of knowledge. In the last four years he has been working as wooden ship restorer at the maritime museum in Norway.

Faber Navalis

Year of release 2016Duration 30 minDirector Maurizio Borriello Format HD Production Maurizio BorrielloCountry of production Italy Shooting location Norway

Distributor Maurizio Borriello [email protected]

106


„Gbaya: kodu- ja metsmesindus” näitab traditsioonilise kodu- ja metsmesindusega seotud tegevusi gbaya rahva seas Kesk-Kamerunis Ngaoundere piirkonnas. Esmalt näitab film, kuidas mesinik ehitab väga keerulist traditsioonilist mesitaru, hiljem näe-me teda savannis samasugusest tarust mett korjamas. Seejärel näitab sama mesinik ka metsmesindusega seotud praktikaid. Filmi tegid 2015. aastal antropoloog Martin Gruber ja mesilasi uuriv bioloog Dorothea Brückner Bremeni ülikoolist koostöös Mazi Sanda ja Adamou Moise’iga Ngaoundere ülikoolist.

Martin Gruber töötab teaduri ja õppejõuna Bremeni ülikooli antropoloogia ja kultuuri-uuringute osakonnas. Martin õppis visuaalantropoloogiat Londonis Goldsmithi kolledžis ning sotsiaalantropoloogiat Hamburgi ülikoolis. Ta töötas vabakutselise filmitegija ja uurijana ning lõpetas 2013. aastal doktorantuuri osaleva etnograafilise filmitegemise alal. Martini teadustöö suundadeks on audiovisuaalne uurimine, etnograafiline film, kollabo-ratiivne teadustöö, linnaantropoloogia, poliitökoloogia ning suhted inimeste ja loomade (esmajoones mesilaste) vahel. Ta on pikka aega viinud läbi etnograafilist uurimistööd Lääne- ja Lõuna-Aafrikas, Bremenis ja Hamburgis.

Gbaya: mets-mesindus

Gbaya – Bee keeping and

Honeyhunting

Valmimise aasta 2015Pikkus 44 minRežissöör Martin GruberOriginaalkeel gbayaProduktsioon Martin GruberTootjamaa SaksamaaFilmimispaik Kamerun

Levitaja Martin Gruber [email protected]

www.ethnofilm.de

107


Gbaya – Beekeeping and Honey-hunting

Year of release 2015Duration 44 minDirector Martin GruberOriginal language Gbaya Production: Martin GruberCountry of production Germany Shooting location Cameroon

Distributor Martin Gruber [email protected]

www.ethnofilm.de

“Gbaya – Beekeeping and Honeyhunting“ depicts different activities related to tradi-tional beekeeping and honeyhunting as practiced amongst the Gbaya in the area of Ngaoundere, Central Cameroon. The film first shows the highly sophisticated con-struction of a traditional hive by a beekeeper, who later demonstrates the harvest of honey from such a hive in a savannah habitat. The same beekeeper then demonstrates the practise of honey hunting. The film was produced in 2015 by anthropologist Martin Gruber and bee biologist Dorothea Brückner, both University of Bremen, in collabora-tion with Mazi Sanda and Adamou Moise of the University of Ngaoundere.

Martin Gruber works as a researcher and lecturer at the Department of Anthropology and Cultural Studies at the University of Bremen. He studied Visual Anthropology at Goldsmiths College, London and Social Anthropology at Hamburg University. He worked as a freelance filmmaker and researcher before completing a PhD on Participatory Ethnographic Filmmaking in 2013. Martin’s research interests are audio-visual research, ethnographic film, collaborative research, urban anthropology, political ecology and human-animal relationships with a focus on bees. Martin has conducted long-term eth-nographic research in West Africa, Southern Africa, Bremen and Hamburg.

108


Äraelamine kuival

aastaajal

Making a Living in the Dry Season

Valmimise aasta 2016Pikkus 35 minRežissöör Ines PonteOriginaalkeel nj´anekaProduktsioon Ines Ponte Tootjamaa Angola,

Ühendkuningriik, PortugalFilmimispaik Angola

Levitaja Ines Ponte [email protected]

Calçada do Galvão 21 dto, Lisbon

Kõrgustikukülas Katuwos tehtud film on lähedane pilguheit ühe põllupidajate ja karjakasvatajate pere igapäevaelule Namibes Angolas. Palusin võõrustaja Madukilaxil näidata oma oskusi nukuvalmistamisel. Selle kaudu käsitleb film kuiva aastaaja töö kahetist tähendust: meie ühine nukuvalmistamine ja elatise teenimine. Madukilaxi mudilane Lipuleni jälgib meie kahekordset pingutust, mida pärast kolmekesi pidu-sööminguga tähistame.

Ines Ponte: Olen sündinud 1979. aastal Portugalis ja õppisin Suurbritannias visuaalantro-poloogiat ning selle valiku tingis kodune dokumentaalfilmi ja sotsiaalantropoloogia taust. Mu eelmine film oli „Tender Kisses are Hard to Find” (2011). 2006. aastast olen töötanud monteerija, operaatori, produtsendi ja teadurina ning aidanud teha dokumentaalfilme ja uurimistöid Indias, Brasiilias, Portugalis, Angolas ja Suurbritannias. Praegu annan teoreetilisi ja praktilisi kursusi filminduse ja visuaalsuse teemadel ning töötan Portugalis audiovisuaalsete ja meediaprojektidega.

109


Making a Living in the Dry Season

Year of release 2016Duration 35 minDirector Ines Ponte Original language Olunyaneka Production Ines PonteCountry of production Angola,

United Kingdom, PortugalShooting location Angola

Distributor Ines Ponte [email protected]

Calçada do Galvão 21 dto, Lisbon

Set in the highlands village of Katuwo, the film is an intimate portrait of the day-to-day life of a family living in an agro-pastoralist farm in Namibe, Angola. Through my request to my host Madukilaxi to put her skills into the making of a doll, the film addresses a twofold notion of labour taking place in the dry season: our shared doll-crafting and making a living. Lipuleni, Madukilaxi’s toddler, follows our twofold labour, and the three of us celebrate our efforts with a feast.

Ines Ponte: I was born in 1979, Portugal, and studied Visual Anthropology in the UK, with a background in Documentary and Social Anthropology from home. My previous video is „Tender Kisses are Hard to Find” (21’, 2011, PT/UK). Since 2006 I have worked as an editor, cameraman, producer, researcher and writing assistant of documentary and research projects in India, Brazil, Portugal, Angola and the UK. Nowadays I teach theoretical and practical courses on filmmaking and visuality, conceive and collaborate in audiovisual and media projects based in Portugal.

110


Vastsündinu

Newborn

Valmimise aasta 2016Pikkus 14 minRežissöör Miroslav StambolskyOriginaalkeel ingliseProduktsioon Miroslav StambolskyTootjamaa ÜhendkuningriikFilmimispaik London

Levitaja Miroslav Stambolsky [email protected]

36 Louise White House, N19 3LU, London „Vastsündinu” on etnograafiline film, mis vaatleb mitmeid materiaalse kultuuriga

seotud teemasid. Filmi keskmes on ühe subkultuuri eluolu.

Miroslav Stambolsky õpib praegu Londonis Goldsmithi kolledžis visuaalantropoloogiat.

111


Newborn

Year of release 2016Duration 14 minDirector Miroslav StambolskyOriginal language EnglishProduction Miroslav StambolskyCountry of production United

KingdomShooting location London

Distributor Miroslav Stambolsky [email protected]

36 Louise White House, N19 3LU, London

“Newborn” is an ethnographic film which explores various topics within material cul-ture. Its subject constitutes social reality within a specific subculture.

Miroslav Stambolsky is currently studying visual anthropology at Goldsmiths College in London.

112


Sügaval Bengali lahes asuv Nicobari saarestik – hõimureservaat, mida kaitseb „Anda-manide ja Nicobaride põlisrahvaste hõimude määrus” –, on üks 2004. aasta 26. detsembri tsunamis kõige enam kannatada saanud paiku. Põliselanike naturaalma-jandusel põhinevasse suhteliselt isoleeritud maailma tungisid tsunami järel enne-nägematu välisabi, arendusalgatused ja lõimumine peavoolumaailmaga. Film käsitleb nicobarlaste identiteeti ja kultuurilist vastupidavust.

Richa Hushing on pärast India filmija televisiooniinstituudi lõpetamist (2005) režii erialal olnud seotud digitaalse pildiarhiiviga Mumbais asuvas inimõiguste ja kunstidega tegelevas keskuses Majlis. Ta on üks Pad.ma (www.pad.ma) – vaba juurdepääsuga digitaalmeedia arhiivi – asutajatest. Tema filmides käsitletakse mittemateriaalset kultuuri tegelaste vastu-seisu kaudu ühiskondlikele normidele või vooluga kaasa minemisele. „Nicobar, pikk tee-kond …” on tema esimene täispikk film. Praegu tegeleb ta vahendite leidmisega veebihoid-la loomiseks, kus säilitada enam kui 120 tundi annoteeritud materjali Nicobari saarestikust.

Massikommunikatsiooni ja filminduse eriala lõpetamisel järel St. Xaviere’i kolledžis Kolkatas assisteeris Rrivu Laha filmitegija Rakesh Sharmat laia tunnustust leidnud filmi „Final Solu-tion” juures. 2004. aastal astus ta India filmija televisiooniinstituuti, et õppida filmikunsti. Rrivu on 2007. aastast alates töötanud operaatori ja dokumentaalfilmitegijana. Kuigi ta on hariduse saanud klassikalise filmi alal, kuulub ta süda cinéma vérité stiilile ning ta eelistab filmimiseks kasutada väikest kaamerat, mis võimaldab usalduslikumat lähenemist. .

Nicobar, pikk tee ...

Nicobar, a Long Way ...

Valmimise aasta 2016Pikkus 65 minRežissöör Richa Hushing, Rrivu LahaFormaat Digital betacamOriginaalkeel nicobari Produktsioon Films Division, Ministry

of Information and Broadcasting, Government of India

Tootjamaa IndiaFilmimispaik Nicobari arhipelaagi

saared: Nancowrie, Kamorta, Trinket, Chowra, Car Nicobar

Levitaja Films Division, Ministry of Information and Broadcasting,

Government of India [email protected]

www.filmsdivision.org

113


Deep down the Bay of Bengal in the Nicobar archipelago lived the Nicobarese. In 1956, after being annexed to the Indian state, the islands came to be protected under the Andaman and Nicobar Protection of Aboriginal Tribes Regulation. No one, not even Indian citizens could visit the islands and the Nicobarese got cut off as if living in a time capsule until the Tsunami of December 26th, 2004. The film looks at the erstwhi-le self-contained universe now scattered and fragmented to eventually amalgamate in a much larger world order over which they have no control.

After graduating from Film and Television Institute of India in Direction (2005), Richa Hushing was associated with the digital image archive at Majlis – a centre for rights discourse and multidisciplinary arts in Mumbai. She is one of the founding con-tributors to the Public Access Digital Media Archive (www.pad.ma). Her films observe intangible cultures through characters resisting social norms or responding to social flux. She is currently engaged in raising resources to create an online repository of over 120 hours of annotated footage from the Nicobar archipelago.

After graduating in Mass Communication and Film Studies (2001) from St. Xavier’s Calcutta, Rrivu Laha assisted filmmaker Rakesh Sharma for his renowned film “Final So-lution”. In 2004 he joined Film and Television Institute of India to study cinematography. Rrivu has been working as a cinematographer and a documentary filmmaker since 2007. Although trained in classical film, his heart is in the cinéma vérité style, shooting with small cameras giving intimate access.

Nicobar, a Long Way ...

Year of release 2016Duration 65 minDirector Richa Hushing, Rrivu Laha Format Digital betacamOriginal language NicobareseProduction Films Division,Ministry

of Information and Broadcasting, Government of India

Country of production IndiaShooting location Central Group

of Islands in the Nicobar Archipelago: Nancowrie, Kamorta,

Trinket, Chowra, Car Nicobar

Distributor Films Division, Ministry of Information and Broadcasting,

Government of India [email protected]

www.filmsdivision.org

114


Vaimude võimalikkus

The Possibility of Spirits

Valmimise aasta 2016Pikkus 72 minRežissöör Mattijs van de PortFormaat HDVOriginaalkeel inglise, portugaliProduktsioon Mattijs van de PortTootjamaa HollandFilmimispaik Brasiilia

Levitaja Mattijs van de Port [email protected]

www.mattijsvandeport.eu

Mida tegelikult filmitakse, kui filmitakse vaimu? Brasiilias Bahias filmitud „Vaimude võimalikkus” on esseistlik film, mis keskendub segadusttekitavale müsteeriumi-le – vaimudest vallatud olemisele. Poeetilise piltide ja sõnade koosluse abil pakub see alternatiivi dokumentaalfilmidele, mis käsitlevad vaimust vallatud olemist läbi imepärase pildikeele kui midagi eksootilist, või hävitavad selgitavate tekstidega selle nähtuse müstika. Töötlemata ja ilustamata materjal – üksildane puu, asjassepühenda-tute näod, kui nad seisavad püha kaljukose all ning vesi üle nende niriseb, naise käed, mis hoiavad värskelt pestud linu, annetus jumalatele – visandab tingimused, mida peetakse vaimude saabumiseks sobivaiks. Vaimust vallatusega seotud riitused, mida on lähedalt filmitud, reedavad eeskätt, et me ei tea, mida tegelikult vaatame. Teema erakordsust austades lubab see film vaatajal olla segaduses ning kaaluda vaimude olemasolu võimalikkust.

Mattijs van de Port on Amsterdami ülikooli antropoloogiaprofessor. Ta on teinud uuri-mistööd Serbias ning alates 2001. aastast Brasiilias Bahias. Ta on kirjutanud monograafia mustlasmuusikutest ja nende serblastest kuulajatest (1998) ning erinevate osapoolte kohtumistest candomblé usu templite ustel Bahias (2011). Tema esimene dokumentaal-film „Saborear Frutas Brasileiras” räägib Bahia puuviljade söömisest ja seda näidati RAI etnograafiafilmide festivalil Edinburghis. Samal teemal avaldas ta koos Annemaria Moliga artikli ajakirjas Journal of the Royal Anthropological Institute (2013). „Vaimude või-malikkus”, milles kasutati kuue aasta jooksul Bahias filmitud materjali, valmis aastal 2016.

115


The Possibility of Spirits

Year of release 2016Duration 72 minDirector Mattijs van de Port Format HDVOriginal language English,

PortugueseProduction Mattijs van de PortCountry of production Netherlands Shooting location Brazil

Distributor Mattijs van de Port [email protected]

www.mattijsvandeport.eu

What is it that you film when you film a spirit? This film keeps the baffling mystery of spirit possession in center stage. In a poetic assemblage of images and words, it offers an al-ternative for the kind of documentary that either exoticizes spirit possession in spectacu-lar imagery, or extinguishes the wonder of the phenomenon in explanatory prose. Un-elaborated and undecorated footage – a solitary tree; faces of adepts standing under a sacred rock fall, water trickling over them; the hands of a woman folding freshly washed sheets; an offering made to the gods – sketches the conditions deemed favourable to the arrival of spirits. Words – of the filmmaker, as well as of his interlocutors – are allowed to drift out of meaning. Trying to grasp the phenomenon, they become silence, or laughter, or screaming. The possession ceremonies themselves, although filmed in close up, first and foremost reveal that we don’t know what it is that we are looking at. Paying tribute to the extra-ordinariness of its subject matter, this film invites viewers to allow themselves to be confused and – in that confusion – consider the possibility of spirits.

Mattijs van de Port is professor of anthropology at the University of Amsterdam. He did research in Serbia, and since 2001 in Bahia, Brazil. He is author of a monograph on Gypsy musicians and their Serbian customers (1998) and on global encounters on the threshold of candomblé temples in Bahia (2011). His first documentary, “Saborear Frutas Brasileiras”, on eating Bahian fruits, was shown at the RAI Ethnographic Filmfestival in Edinburgh, and theorized, with Annemarie Mol, in the Journal of the Royal Anthropolo-gical Institute (2013). “The Possibility of Spirits”, using footage from 6 years of filming in Bahia, was completed in 2016.

116


Viimase tilgani

To the Last Drop

Valmimise aasta 2016Pikkus 60 minRežissöör Shotaro WakeOriginaalkeel jaapaniProduktsioon Shotaro WakeTootjamaa ÜhendkuningriikFilmimispaik Jaapan

Levitaja Shotaro Wake [email protected]

undliveien 10 økern/risløkka oslo 0580 Norway

Hr Okamoto püüab naise vähidiagnoosiga toime tulla. Empaatia ja seltsi leidmiseks liitub ta tugigrupiga. Et lahkuse eest tasuda, soovib ta nende regulaarsetel kohtumisel kõigile teed ja kohvi serveerida. Näib, et ta on kantud soovist leida täiuslik tassitäis. Tema pingutused nii hämmastavad kui lohutavad kaasteelisi nende valusatel retkedel. Ta teab, et teistele kasulik olles suudab ta leida pisut leevendust ja isegi hetki, mis naeratama panevad.

Shotaro Wake on Jaapani filmitegija, kes on korduvalt maadelnud vähiga. Ta on Man-chesteri ülikooli sotsiaalantropoloogia ja visuaalse meedia doktorant. Teda huvitab, kuidas Jaapanis vähki kogetakse ja sellest kõneldakse võrreldes kahe teistsuguse ühis-konna – USA ja Norraga, kus tema ravi on toimunud. Ta kasutab nii enda vähikogemust kui ka filmikunsti kommunikatsioonivahendina, uurides suhtlusraskustest põhjustatud probleeme, millele pöörati tähelepanu tema esimeses filmis „Ippo Ippo” (2010).

117


To the Last Drop

Year of release 2016Duration 60 minDirector Shotaro WakeOriginal language Japanese Production Shotaro WakeCountry of production United

Kingdom Shooting location Japan

Distributor Shotaro Wake [email protected]

undliveien 10 økern/risløkka oslo 0580 Norway

Mr Okamoto is trying to cope with his wife’s cancer diagnosis. He joins a support group for empathy and companionship. By way of repaying the kindness he insists on serving tea and coffee at all of their regular meetings. Okamoto seems driven in his quest for the perfect cup. His efforts bemuse as much as comfort these fellow travel-lers on painful journeys. But by being useful he knows that he can find a certain relief, even things to smile about along the way.

Shotaro Wake is a Japanese filmmaker with a history of cancer relapse. He is a Ph.D candidate in Social Anthropology with Visual Media at the University of Manchester, UK. He is interested in how cancer is experienced and communicated in Japan, in relation to two other societies, the U.S. and Norway, where he had his own cancer treatments. He uses both his cancer experience and filmmaking as modes of communication, specifi-cally exploring communication difficulty issues raised in his first film “Ippo Ippo” (2010).

118


Ma usun roosasse

I Believe in Pink

Valmimise aasta 2016Pikkus 5 minRežissöör Victoria ThomasFormaat digitaalneOriginaalkeel ingliseProduktsioon Victoria Thomas Tootjamaa ÜhendkuningriikFilmimispaik Nigeeria

Levitaja The Polkadot Factory [email protected]

www.thepolkadotfactory.com twitter.com/polkadotfactory

Lagose tätoveerimiskunstnik on leidnud oma niši meeste huultele roosa tätoveeringu tegemises, kuna nood usuvad, et see muudab nad ühiskonnale vastuvõetavamaks.

Victoria Thomas on Suurbritannias elav BAFTA nominendist ja auhinnavõitjast filmi-tegija. Ta on lõpetanud riikliku filmija televisioonikooli ning Šotimaa filmiakadeemia, saades magistrikraadi filminduses. Aeg-ajalt peab ta kunstikõrgkoolides loenguid loovast ettevõtlusest.

119


I Believe in Pink

Year of release 2016Duration 5 minDirector Victoria ThomasFormat DigitalOriginal language English Production Victoria ThomasCountry of production United

KingdomShooting location Nigeria

Distributor The Polkadot Factory [email protected]

www.thepolkadotfactory.com twitter.com/polkadotfactory

A tattoo artist in Lagos has found his niche tattooing the lips of men pink because they believe it makes them more acceptable to society.

Victoria Thomas is a UK based, BAFTA nominated and award winning filmmaker. A grad-uate of the National Film & Television School and Screen Academy Scotland, she holds an MFA in Film and occasionally lectures at art colleges in creative entrepreneurship.

120

M A A I L M A F I L M 2 0 1 7 U U E D T A L E N D I D

Mustika-vaimud

Melleņu gari

Valmimise aasta 2016Pikkus 13 minRežissöör Astra ZoldnereFormaat HDOriginaalkeel läti, roma, veneProduktsioon Kaspars BrakisTootjamaa LätiFilmimispaik Läti

Levitaja Astra Zoldnere [email protected]

www.facebook.com/ BlueberrySpirits

„Mustikavaimud” on poeetiline dokumentaalfilm romade perest, kes veedab suved Läti metsades marjakorjamisega elatist teenides. Metsasaadusi korjates räägivad nad kummitusjutte ja mõtisklevad oma kogukonna identiteedi üle. Ümbritsetuna eksistent-siaalsetest küsimustest – kuidas tasakaalustada tulevikku ja minevikku, traditsioone ja moodsat elu – näitab film nende identiteediotsinguid kui teekonda öö ja päeva vahel.

Astra Zoldnere on läti režissöör, kuraator ja publitsist. Tema töös saavad kokku filmi-kunsti praktiline ja teoreetiline pool. Astral on filmirežii magistrikraad Balti filmija meediakoolist. Tema lühifilmid „Treasures of the Sea” (2013) ja „All My Dead” (2014) on linastunud mitmetel festivalidel ja saanud auhindu.

121

W O R L D F I L M F E S T I V A L 2 0 1 7 N E W T A L E N T S

Blueberry Spirits

Melleņu gari

Year of release 2016Duration 13 minDirector Astra ZoldnereFormat HDOriginal language Latvian, Roma,

RussianProduction Kaspars BrakisCountry of production Latvia Shooting location Latvia

Distributor Astra Zoldnere [email protected]

www.facebook.com/ BlueberrySpirits

“Blueberry Spirits” is a poetic documentary about a Roma family that spends its summers in the Latvian forests, picking berries to make a living. While harvesting the fruits of the forest, they reflect on their identity as a group by sharing ghost stories. Surrounded by the existential questions on how to balance the future and the past, traditions and modern life, the movie points out their struggle for identity as a journey between night and day, and vice versa.

Astra Zoldnere is a Latvian film director, curator and publicist. In her line of work, practical and theoretical aspects of film interact with each other. Astra holds an MA degree in film directing from Baltic Film and Media School. Her shorts “Treasures of the Sea” (2013) and “All My Dead” (2014) have been shown on many film festivals and have received some prizes.

122


Keraamilised lood

Storie di Ceramica

Valmimise aasta 2015Pikkus 9 minRežissöör Martina DroandiFormaat digitaalneOriginaalkeel itaaliaProduktsioon Martina DroandiTootjamaa UngariFilmimispaik Belgia

Levitaja Martina Droandi [email protected]

Mõned esemed on osa meie igapäevasest elust. Me ei kahtle nende kasulikkuses, aga ei tea, kust nad tulevad. See film kogub kokku lood kolme eseme kohta, mis on mõnes riigis elutähtsad ja teistes täiesti tundmatud. Miks see nii on? Lähemalt vaadates võib esemes peituda märksa rohkem, kui oodata oskaks.

Martina Droandi hakkas filme tegema Boliivias reisides. Just sel ajal otsustas ta päästa valla oma kire teha dokumentaalfilme ning kujundada sellest oma karjäär. Pärast re-žissöörikursuste läbimist Hispaanias Granadas sai ta stipendiumi, et osaleda Erasmus Munduse programmis Docnomads. Eelnevalt oli tal bakalaureusekraad sotsiaalantropo-loogias ja muusikas Londonist. Tema filmid peegeldavad ta kirge kultuuri ja ühiskonna vastu ning otsivad viise neist täpsema pildi saamiseks, tõstatades küsimusi ühiskonnast ja argielust.

123


Ceramic Tales

Storie di Ceramica

Year of release 2015Duration 9 minDirector Martina Droandi Format DigitalOriginal language Italian Production Martina DroandiCountry of production HungaryShooting location Belgium

Distributor Martina Droandi [email protected]

Some objects are part of our everyday life. We don’t question their utility, and we don’t know where they come from. This film collects three stories behind the history of an object that is essential in some countries and completely unknown in others. Why is it so? With a closer look, an object can reveal a lot more than expected.

Martina Droandi began making films during a trip in Bolivia. It is then that she decided to bring her passion in documentary filmmaking forward and transform it into her career. After attending a course in direction in Granada (Spain) she was granted a schol-arship in the Erasmus Mundus Programme Docnomads. Previously, she obtained a BA in Social Anthropology and Music in London (UK). Her films reflect her passion for culture and society, looking for new forms to get a closer look and raise questions on society and the everyday.

124


„Coal India“ on filmiessee füüsilisest tööst ja selle tsüklilisest liikumisest. Film port-reteerib inimesi, kes töötavad eelindustriaalsetes tingimustes söeväljadel Indias Dhanbādis. Film näitab kõige raskemat füüsilist tööd, mille olemasolu meie tehnologi-seeritud 21. sajandis on aina raskemini märgatav.

Felix Röben õppis ühe semestri filmindust ja videokommunikatsiooni Gujaratis Ahmedaba-di riiklikus disainiinstituudis, kus ta kohtus Ajay Koliga. Sama aasta teises pooles alustasid nad tööd filmiesseega „Coal India”.

Coal India

Valmimise aasta 2015Pikkus 45 minRežissöör Felix Röben, Ajay KoliOriginaalkeel hindiFormaat Digital APS-CProduktsioon Felix RöbenTootjamaa SaksamaaFilmimispaik India

Levitaja Felix Röben [email protected]

125


“Coal India” is a cinematic essay on physical labour and its cyclical movements. It por-trays people who work under pre-industrial conditions in the coalfields near Dhanbād, India. The film shows the heaviest physical labour which is increasingly invisible in our technologized 21st century.

Felix Röben studied Film & Video Communication for one semester at the National Insti-tute of Design in Ahmedabad, Gujarat where he met Ajay Koli. Later that year they started working together on a cinematic essay “Coal India”.

Coal India

Year of release 2015Duration 45 minDirector Felix Röben, Ajay KoliFormat Digital APS-COriginal language Hindi Production Felix RöbenCountry of production Germany Shooting location India

Distributor Felix Röben [email protected]

126


Läheme kruiisile ja rändame läbi laevadest, kinost, laevavrakkidest, kummitustest, armastusest ja vampiiridest rääkivate lugude.

Koldo Almandoz on sündinud Donostia-San Sebastiánis Hispaanias 1973. aastal. Aja-kirjanduse ja audiovisuaalse kommunikatsiooni õpingute järel raadios töötades õppis ta filmindust ning hakkas filme tegema. Tema esimene lühifilm „Razielen Itzulera” esilinas-tus San Sebastiáni filmifestivalil 1998. aastal. Sellest ajast saadik on ta olnud stsenaristiks ja režissööriks paljudele nii visuaalselt kui sisu poolest mõtlemapanevatele ja keerulistele filmidele, töötades alati koos produtsendi Marian Fernandez Pascaliga. Koldo Almadoz on ka kultuuri- ja kunstiajakirja „The Balde” peatoimetaja, Pamplona filmifestivali Point of View programmijuht ning basskitarrist garaažipunkbändis Gora Gora Kids.

Kummitus-laev

Sipo Phantasma

Valmimise aasta 2016Pikkus 67 minRežissöör Koldo AlmandozOriginaalkeel baski, inglise,

hispaaniaFormaat digitaalne Produktsioon Marian FernandezTootjamaa Hispaania Levitaja Paola Moto

[email protected]/en/film/

sipo-phantasma-ghost-ship/ twitter.com/SipoPhantasma

www.facebook.com/sipophantasma

127


Ghost Ship

Sipo Phantasma

Year of release 2016Duration 67 minDirector Koldo AlmandozOriginal language Basque, English,

Spanish Format digital Production: Marian FernandezCountry of production Spain

Distributor Paola Moto [email protected]

www.txintxua.com/en/film/sipo-phantasma-ghost-ship/ twitter.com/SipoPhantasma

www.facebook.com/sipophantasma

We embark on a cruise and travel through a tale of ships, cinema, shipwrecks, ghosts, love, and vampires.

Koldo Almandoz was born in Donostia-San Sebastián in 1973. After studying journalism and audiovisual communication, he proceeded to work on the radio, studied cinema and started shooting films. His first short movie, Razielen Itzulera was premiered at the San Sebastian Film Festival in 1998. Since then, always working hand to hand with producer Marian Fernandez Pascal, he has written and directed many visually and nar-ratively sugerent and challenging films. Koldo Almandoz is also a director of the culture and arts magazine the Balde, programer of the Point of View Film Festival in Pamplona and a bass player in the garage-punk band Gora Gora Kids.

128


Perma kullakaevandus Beninis. Mõned unistavad millegi leidmisest, mõned on mõistnud, et siit ei olegi midagi leida. Mõned kaevavad järelejätmatult, lootuses saada rikkaks, mõned on selle töö käigus juba hinge heitnud. Ning mõned ütlevad, et siin ei sure mitte keegi.

Simon Panay on 22-aastane. Ta tegi oma esimese lühimängufilmi „Drôle de Guerre” 19-aastaselt ning see valiti enam kui 50 festivalile, pälvis 15 auhinda ning seda näidati kahel telekanalil (Eurochannel, Shorts TV). 2012. aastal filmis ta Aafrikas oma esimese dokumentaalfilmi „Tontines, une affaire de femmes” ja 2014. aastal dokumentaali „Waiting for the (t)rain”. See film valiti rohkem kui 85 festivalile üle maailma ning võitis 17 auhinda. 2014. aastal sai ta parima andeka noore režissööri auhinna prestiižselt ARP-lt. Tema esimese täispika filmi produtsendiks oli Gérard Krawczyk („I Hate Actors”, „L’été en pente douce”, „Takso” osad 2–4, „Wasabi”, „Fanfan la Tulipe”, „L’auberge rouge”).

Siin ei sure keegi

Ici, personne ne meurt

Valmimise aasta 2016Pikkus 23 minRežissöör Simon PanayFormaat Digital HDOriginaalkeel prantsuseProduktsioon Simon PanayTootjamaa PrantsusmaaFilmimispaik Benin

Levitaja 7th Art Releasing Adastra Films

[email protected]

129


Perma gold mine, Benin. Some dream of finding something, others have realized there is nothing to be found. Some dig relentlessly hoping to become rich, others have died in the process. And a few of them say that here nobody dies.

Simon Panay is 22. He made his first fiction short film “Drôle de Guerre” at 19. The film was chosen into more than 50 official selections, won 15 awards and screened twice on television (Eurochannel, Shorts TV). In 2012, he shot his first documentary film in Africa “Tontines, une affaire de femmes” and in 2014 his second documentary “Waiting for the (t)rain”. This film was chosen to more than 85 Official Selections all over the world and won 17 Awards. In 2014 he received a prize of best talented young director of the year from the prestigious organization ARP. His first feature film project is produced by Gérard Krawczyk (“Je Hais les Acteurs”, “Lété en pente douce,” “Taxi“ 2, 3, 4, “Wasabi”, “Fanfan la Tulipe”, “L’Auberge Rouge”).

Nobody Dies Here

Ici, personne ne meurt

Year of release 2016Duration 23 minDirector Simon PanayFormat Digital HDOriginal language French Production Simon PanayCountry of production France Shooting location Benin

Distributor 7th Art Releasing Adastra Films

[email protected]

130


„Objekt” on loominguline ja abstraktne pilt veealusest päästeoperatsioonist. Tegevus toimub kahes maailmas: jääkõrbes ja vee all. Lugu jutustatakse nii päästemeeskonna, jääga kaetud vette sukeldunud päästja kui ka kaldal ootavate inimeste vaatepunktist.

Paulina Skibinska on sündinud 1987. aastal Poolas Jelenia Góra lähedal Kowarys. Ta lõpetas 2009. aastal Wrocławi kultuuristuudio, spetsialiseerudes filmile. Magistrikraadi omandas ta 2014. aastal stsenaristika erialal Łódźi filmikoolis, kus ta jätkab nüüd dok-torantuuris. Ta on mitmete auhinnatud lühimängufilmide ja animatsioonide stsenarist, näiteks „The Kiss” ja „48hTV”. Paulina töötab praegu oma esimese täispika mängufilmiga, mis on osa rahvusvahelisest stsenaariumide töötoast MIDPOINT.

Objekt

Obiekt

Valmimise aasta 2015Pikkus 15 minRežissöör Paulina SkibinskaOriginaalkeel dialoogitaFormaat HDVProduktsioon Ewa JastrzebskaTootjamaa PoolaFilmimispaik Poola


Basztowa 15/8a, 31-143 Krakow

131


“Object” is a creative and abstract image of an underwater search. The action takes place in the dimensions of two worlds – ice desert and underwater. The story is told from the point of view of the rescue team, of the diver entering the water all covered by ice, and of the ordinary people awaiting on the shore.

Paulina Skibinska, born in 1987 in Kowary, near Jelenia Góra, Poland, graduated from the Post-Secondary Studio of Culture Animation in Wrocław (2009), film specialization. She earned her M.A. degree in screenwriting at the Łódź Film School (2014), where she is now pursuing her Ph.D. studies. Being a screenwriter of numerous internationally awarded short fiction and animated films, e.g. „The Kiss”, „48hTV”, Paulina is presently at work on her full-length fiction debut film, as part of the International Screenwriting Workshops MIDPOINT.

Object

Obiekt

Year of release 2015Duration 15 minDirector Paulina Skibinska Original language no dialogueFormat HDVProduction Ewa JastrzebskaCountry of production Poland Shooting location Poland


Basztowa 15/8a, 31-143 Krakow

132


Film jutustab loo Peruu esimesest ratastoolis ragbimeeskonnast, erineva kultuurilise ja sotsiaalmajandusliku taustaga meestest ja naistest, kes tulid kokku 2012. aasta detsembris, et hakata tegelema uue spordialaga, millest nad suurt midagi ei tead-nud. Film jälgib neid kaks aastat, vaadates nende kujunemist meeskonnaks, elevust esimeste rahvusvaheliste võistluste üle ning eesmärke, unistusi ja motivatsiooni, mis juhivad nende igapäevaelu nii väljakul kui ka mujal.

Marianela Vega Oroza omandas magistrikraadi Austinis Texase ülikoolis filmiprodukt-siooni erialal. Ta on teinud seitse lühifilmi, mida on näidatud paljudel rahvusvahelistel festivalidel ja galeriides. Marianela on filminduse õppejõud kahes Lima ülikoolis ning korraldab filmitöötube mitmetes õppeasutustes, näiteks Lima noorte rehabilitatsiooni-keskuses. Praegu teeb ta oma teist täispikka filmi.

Tugevalt veeredes

Rolling Strong

Valmimise aasta 2016Pikkus 75 minRežissöör Marianela VegaFormaat HD Originaalkeel hispaaniaProduktsioon Carolina DenegriTootjamaa PeruuFilmimispaik Peruu

Levitaja Quechua Films [email protected]

www.quechuafilms.com

133


“Rolling strong” tells the story of the first wheelchair rugby team in Peru, a group of men and women from different cultural and socio-economic backgrounds who got to-gether in December 2012 to play a new sport of which they knew little about. The film follows them for two years, showing their process of coming together as a team, the excitement of their first international tournaments and the goals, dreams and motiva-tions that guide their daily struggle, both inside the court and in their personal lives.

Marianela Vega Oroza got her MFA in Film Production at the University of Texas at Austin. She has directed seven short films which have been screened at numerous inter-national festivals and galleries. Marianela is a film professor at two Universities in Lima and also teaches film workshops at different institutions like the Juvenile Rehabilitation Center in Lima. She is currently developing her second feature film.

Rolling Strong

Year of release 2016Duration 75 minDirector Marianela VegaFormat HDOriginal language Spanish Production Carolina DenegriCountry of production Peru Shooting location Peru

Distributor Quechua Films [email protected]

www.quechuafilms.com

134


Voolavad veed

Das águas que passam

Valmimise aasta 2016Pikkus 23 minRežissöör Diego ZonFormaat digitaalne, HDVOriginaalkeel portugaliProduktsioon Djanira BravoTootjamaa BrasiiliaFilmimispaik Brasiilia

Levitaja Diego Zon [email protected]

vimeo.com/TimingZ

Inimese tohutu ulatus on ajas peatunud. Seda piiravad taevas, maa, jõgi ja meri.

Brasiilia filmitegija Diego Zon (1986) esitles oma lühifilme „The Maestro Himself” (doku-mentaal, 2010), „The Ninth Victim” (triller, 2011) ja „Beyond the Streets” (draama, 2012) nii Brasiilia festivalidel kui ka mujal Ladina-Ameerikas, näiteks Tiradentese filmifestivalil, Rio de Janeiro rahvusvahelisel filmifestivalil, Cine Cearál, rahvusvahelisel Uruguay filmi-festivalil ja Havanna filmifestivalil. Tema uusim lühifilm on dokumentaal „Voolavad veed”, mille esilinastus toimus 66. Berliini rahvusvahelisel filmifestivalil (Berlinale lühifilmide võistlusprogrammis).

135


Running Waters

Das águas que passam

Year of release 2016Duration 23 minDirector Diego ZonFormat Digital, HDVOriginal language Portuguese Production Djanira BravoCountry of production Brazil Shooting location Brazil

Distributor Diego Zon [email protected]

vimeo.com/TimingZ

The vastness of man is a place suspended in time, bordered by sky, land, river and sea.

Brazilian filmmaker Diego Zon (1986) presented his short films „The Maestro Himself” (documentary, 2010), “The Ninth Victim” (thriller, 2011) and „Beyond the Streets” (drama, 2012) in both Brazilian festivals and across Latin America, such as Tiradentes Film Festival, Rio de Janeiro International Film Festival, Cine Ceará, International Film Festival of Uruguay and Habana Film Festival. His latest short film is the documentary „Running Waters”, which had its world premier at 66th Berlin International Film Festival (Berlinale Shorts Competition).

136


Seitse päeva nädalas

Seven Days a Week

Valmimise aasta 2015Pikkus 10 minRežissöör Tal AmiranOriginaalkeel ingliseFormaat digitaalne Produktsioon Tal AmiranTootjamaa ÜhendkuningriikFilmimispaik Ühendkuningriik

Levitaja Tal Amiran [email protected]

www.facebook.com/sevendaysaweekfilm

36 aastat järjest on Paul avanud oma Põhja-Londonis asuva ajalehekioski igal hom-mikul kell 4.40, seitse päeva nädalas. Nüüd, 66-aastaselt, kui tema aeg lehemüüjana hakkab lõppema, meenutab Paul oma elu leheputkas ning mõtiskleb isalt päritud kioski tuleviku üle.

Tal Amiran on Londonis elav filmitegija. Tema tööde hulka kuulub nii dokumentaale, muusikavideoid kui ka liikuvatest piltidest koosnevaid kunstiteoseid. Tali töid on linasta-tud mitmetel festivalidel üle maailma ning näidatud teiste hulgas ka Pompidou keskuses Pariisis ja Haus der Kulturis Berliinis.

137


Seven Days a Week

Year of release 2015Duration 10 minDirector Tal AmiranOriginal language English Format Digital Production Tal AmiranCountry of production United

Kingdom Shooting location United Kingdom

Distributor Tal Amiran [email protected]

www.facebook.com/sevendaysaweekfilm

For the last 36 years, Paul has opened his North London paper stall at 4.40 am, seven days a week, every week of the year. Now 66, and with his time selling papers nearing an end, Paul reflects on his life in the paper booth and what the future holds for the stall he inherited from his father.

Tal Amiran is a filmmaker based in London. His work includes documentaries, music videos and moving image art work. Tal’s work has been screened at numerous festivals around the world and showcased at the Pompidou Centre Paris and Haus der Kultur Berlin amongst other venues.

138


Teod

Slimaki

Valmimise aasta 2015Pikkus 30 minRežissöör Grzegorz SzczepaniakFormaat HDV Originaalkeel poolaProduktsioon Zuzanna KrolTootjamaa PoolaFilmimispaik Poola


Basztowa 15/8a, 31-143 Krakow Prantslased on maruvihased: iga teine tigu tuleb nende lauale Poolast! Teokasvatus on arenev majandusharu ning Poola aretajad ekspordivad oma tigusid mitte ainult Prantsusmaale ja Itaaliasse, vaid tegelevad ka Hiina ja Jaapani turgude vallutamisega. Teoäris liikuv suur raha innustab kahte sõpra Andrzejd ja Konradit rajama oma farmi, mis hakkab neile miljoneid sisse tooma. Neid pühendab tigudemaailma saladustesse pikaajaliste kogemustega ekspert hr Grzegorz Skalmowski, keda tuntakse ka Tigude-kuninga nime all.

Grzegorz Szczepaniak (1984) on professionaalne muusik (lõpetanud kitarri eriala Fryderyk Chopini muusikaülikoolis Varssavis) ja videomonteerija (Łódźi filmikool). DOK PRO-prog-rammi käigus Varssavis Wajda koolis valminud film „Teod” on tema režissööri debüüdiks. Film loodi Vita Żelakeviciute, Marcel Łoziński ja Jacek Blawuti kunstilisel juhendamisel.

139


Snails

Slimaki

Year of release 2015Duration 30 minDirector Grzegorz SzczepaniakFormat HDVOriginal language PolishProduction Zuzanna Krol Country of production PolandShooting location Poland


Basztowa 15/8a, 31-143 KrakowThe French are outraged! Every other snail on their table comes from Poland. The snail industry is growing and Polish breeders are exporting their snails not only to France or Italy, they are also conquering China and Japan. The “snail coin” popularity convinces two friends, Andrzej and Konrad, to start their own farm that will bring them millions. They guide into the snail world secrets is Mr Grzegorz Skalmowski, a long-time expert also known as the “Snail King”.

Grzegorz Szczepaniak (1984) – a debutante documentary filmmaker, he is a profes-sional musician (guitar major, Fryderyk Chopin University of Music in Warsaw) and film editor (Łódź Film School). His directing debut „Snails” was made as part of the DOK PRO program at Wajda School in Warsaw. The film was created under the artistic supervision of Vita Żelakeviciute, Marcel Łoziński and Jacek Blawut.

140


Samaaria mees

Valmimise aasta 2016Pikkus 26 minRežissöör Maria AuaOriginaalkeel eestiProduktsioon Balti Filmi- ja

MeediakoolTootjamaa EestiFilmimispaik Eesti

Levitaja Maria Aua [email protected]

Dokumentaalfilm endistest vangidest ja muul moel elu hammasrataste vahele jäänud meestest, kes saavad peavarju Samaaria-nimelises kristlikus keskuses. Meeste eest isalikku hoolt kandev pastor on ka ise minevikus vangimaja seinte vahel istunud, usu kaudu aga sügavast sisemisest kriisist väljapääsu leidnud. Nüüd soovib ta vabanemist ka meestele, kellega igapäevaselt tegeleb.

Maria Aua (1988) elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Balti filmija meediakooli dokumentaalfilmiosakonna, enne seda õppinud fotograafiat Eesti kunstiakadeemias. Ta on osalenud mitmetel fotonäitustel, nüüd aga keskendub dokumentaalfilmide tegemise-le. Tema lugude jutustamise stiil on poeetiline ja sümbolistlik, teda huvitavad üksikisikute mured, mis on seotud ühiskondlike probleemidega.

141


The Man From Samaria

Samaaria mees

Year of release 2016Duration 26 minDirector Maria AuaOriginal language Estonian Production Baltic Film and Media

SchoolCountry of production EstoniaShooting location Estonia

Distributor Maria Aua [email protected]

A documentary about former prisoners, as well as men crushed by life in other ways, all finding shelter in a Christian center called Samaria. In the past, the parson offering his fatherly care to the men has been to prison too, but he found his way out of a deep inner crisis through faith. Now his wish is that the men he’s working with everyday could also find their freedom.

Maria Aua (1988) lives and works in Tallinn. She has graduated Baltic Film and Media School documentary film department, and previously studied photography in the Estonian Academy of Arts. She has participated in several photo exhibitions, but now focuses on directing documentary films. Her way of storytelling is poetic and symbolic, she is interested in individuals problems connected to social issues.

142


Turism!

Turizam!

Valmimise aasta 2016Pikkus 52 minRežissöör Tonći GaćinaFormaat HDVOriginaalkeel horvaadiProduktsioon Tibor KeserTootjamaa HorvaatiaFilmimispaik Horvaatia

Levitaja Tibor Keser [email protected]

www.restarted.hr Igal suvel kahekordistub Horvaatia rannikul paiknevate külakeste ja linnade rahvastik tänu turistide saabumisele kõikjalt maailmast. Turism on tänapäeval üks olulisemaid majandusharusid ja Horvaatias näib see sageli olevat ainus. Kõikjal Aadria mere ääres tekib otsekui eikusagilt uusi sündmusi ja rajatisi ikka selleks, et rikastada turistidele pakutavat. „Turism!” jälitab erinevate lugude fragmente, liikudes piki Horvaatia ran-nikut. Mõned kohalikud püüavad või kasvatavad kala, mõned töötlevad seda, mõned lahutavad külaliste meelt … Eluring näib lõputu, identiteedid, emotsioonid ja saavutu-sed ületavad linnade ja asulate piire.

Tonći Gaćina on sündinud 1983. aastal Splitis. Ta on lõpetanud Spliti kunstiakadeemia filmija videoosakonna aastal 2010 ning omandanud filmija telerežissööri hariduse dokumentaalfilmi alal Zagrebi draamakunstiakadeemias aastal 2015.

143


Tourism!

Turizam!

Year of release 2016Duration 52 minDirector Tonći GaćinaFormat HDVOriginal language Croatian Production Tibor Keser Country of production Croatia Shooting location Croatia

Distributor Tibor Keser [email protected]

www.restarted.hrEvery summer towns and cities on the Croatian coast double their population through the influx of tourists from all over the world. Nowadays, tourism is the most important industry, and in Croatia it often seems to be the only one. Numerous events and facili-ties appear, at times seemingly out of nowhere, throughout the Adriatic with the aim of enriching our professed tourist offer. “Tourism!” traces the fragments of various stories along the Croatian coast. Some of the locals catch and farm fish, some prepare it, and some entertain the guests … The life cycle appears never to end; identities, emotions and results transcend towns and locations.

Tonći Gaćina was born in 1983 in Split. He graduated from the Split Art Academy’s Department of Film and Video in 2010 and obtained a degree in Film and TV Directing (documentary film) at the Academy of Dramatic Art in Zagreb in 2015.

144


Tõe eest peitu ei poe

You Can’t Hide From The Truth

Valmimise aasta 2016Pikkus 29 minRežissöör A.a.v. AmasiFormaat digitaalne Originaalkeel ingliseProduktsioon A.a.v. AmasiTootjamaa ÜhendkuningriikFilmimispaik Zimbabwe

Levitaja A.a.v. Amasi [email protected]

Kakskümmend aastat tagasi oli pime muusik Daniel Gonora Zimbabwe suurima tuuri-tava muusikakollektiivi Jairos Jiri juht. Daniel on üks kolmest veel elus olevast bändi-liikmest, keda oli alguses 32. Ülejäänud surid aidsi. Et oma vaesuses vaevlevat peret toita, mängib Daniel nüüd tänavail koos oma noore andeka pojaga, kes teda trummidel saadab. „Tõe eest peitu ei poe” on muusikaline dokumentaalfilm Isaacist ja tema isast Danielist, kes võitlevad selle nimel, et Zimbabwe karmis poliitilises ja majanduslikus keskkonnas ots otsaga kokku tulla. Nende omavaheline suhe pannakse proovile, kui Daniel püüdleb minevikuunistuste poole, mis võivad mõjutada Isaaci tulevikku.

A.a.V Amasi on Zimbabwe dokumentalist, kes teeb nii kodu- kui välismaal Aafrika lugu-sid jutustavaid filme. Tema viimane lühifilm „We Are Here” käsitleb erinevate tegelaste vaatepunktist Aafrika immigrante ja seda, kuidas neid tänases Euroopas vastu võetakse. A.a.V Amasi elab Inglismaal ning on lõpetanud Suurbritannia riikliku filmija televisioonikooli.

145


You Can’t Hide From The Truth

Year of release 2016Duration 29 minDirector A.a.v. AmasiFormat Digital Original language English Production A.a.v. AmasiCountry of production United

Kingdom Shooting location Zimbabwe

Distributor A.a.v. Amasi [email protected]

Twenty years ago blind musician Daniel Gonora was the leader of Zimbabwe’s largest touring group, the Jairos Jiri band. Daniel is one of three surviving band members out of thirty-two, the rest died of Aids. To feed his poverty-stricken family, Daniel now plays music on the streets of Zimbabwe with his young and gifted son Isaac on drums. “You Can’t Hide From The Truth” is a musical documentary about Isaac and his father Daniel struggling to make ends meet in Zimbabwe’s harsh political and economic en-vironment. Their relationship is put to the test when Daniel pursues past dreams that could affect Isaac’s future reality.

A.a.V Amasi, a Zimbabwean documentary filmmaker making films which tell the African stories both home and abroad. His latest short film, “We Are Here”, looks at African immigrants and how they are received in today’s Europe through different characters perspectives. A.a.V. lives in England and is a graduate of the UK National Film and and Television School.

146

M A A I L M A F I L M 2 0 1 7 F I L M I D E R E G I S T E R

Alzheimer: armastuslugu 60Altimir 10Arktika superstaar 74Arlette. Julgus on jõud 12Armastuse maa 86Coal India 124Eesseisev elu 42Elektro-ookean 70Elu Fukushimas poolestusajal 46Faber Navalis 104Gbaya: metsmesindus 106Hingemaa 26Häiritud normaalsus 62Jumala arm 54Kanaarilinnud 66Keraamilised lood 122Kohtumiseni Tšetšeenias 84Kuhjaga armastust 32Kummituslaev 126Labürindis 22Lahing saatanaga 68Lapsema 30Liivamehed 18Linefork 48Looduses 56Lõimumine Inch'Allah 14Läbi vepslaste maa: 50 aastat hiljem 88Ma usun roosasse 118Mees, kes tuli tagasi 8Mr. Gaga 72Mustikavaimud 120Need asjad, need mälestused 28Need, kes hüppavad 24Nicobar, pikk tee ... 112Nõbu Madenn 44Objekt 138Onu Vasja 94Paari šokolaaditüki nimel 64

Perm-36. Mõtisklus 82Platvormil 34Pomoori naised 90Pulss 58Püha vesi 36Püüelda kõrgustesse 98Roza laul 78Samaaria mees 140Seitse päeva nädalas 136Siberi ujuvhaigla 92Siin ei sure keegi 128Sisserännanud naine 20Statement Too 76Teekond Alepposse 16Teod 138Tuba majas 102Tugevalt veeredes 132Turism! 142Tõe eest peitu ei poe 144Tähestiku värvid 96Uue riigi ehitajad 80Vaimude võimalikkus 114Valentina 38Vastsündinu 110Vastupidavuse varjud 52Viimase tilgani 116Vivian, Vivian 40Voolavad veed 134Äraelamine kuival aastaajal 108Ärasaatmine 100Üks pikk retk 50

147

W O R L D F I L M F E S T I V A L 2 0 1 7 F I L M R E G I S T E R

A Man Returned 9A Room in the House 103A trip through the Land of the Veps: 50 Years Later 89 Alzheimer's: A Love Story 61 Altimir 11Arctic Superstar 75Arlette. Courage is a Muscle 13Blueberry Spirits 121Ceramic Tales 123 Child Mother 31 Coal India 125Colours of the Alphabet 97Cousin Madenn 45DIY Country 81Electro Ocean 71 Faber Navalis 105 For a Few Chocolates More 65 Gbaya – Beekeeping and Honeyhunting 107 Ghost Ship 127Grace of God 55Half-life in Fukushima 47 Heaps of Love 33 I Believe In Pink 119Integration Inch'Allah 15 Inside the Labyrinth 23Journey to Aleppo 17 Land Of Soul 27Life To Come 43Linefork 49Making a Living in the Dry Season 109Mr. Gaga 73 Natural Disorder 63 Newborn 111Nicobar, a Long Way ... 113Nobody Dies Here 129 Object 131 On the Platform 35On The Wild Edge 57

One Long Journey 51 Perm-36. Reflexion 83Pomor Women 91Pulse 59Reach for the SKY 99 Rolling Strong 133Roza's Song 79Running Waters 135Sacred Water 37Sand Men 19 See You In Chechnya 85Seven Days a Week 137Shadows of Endurance 53Siberian Floating Hospital 93Snails 139 Statement Too 77The Battle with Satan 69The Canaries 67The Land of Love 87The Man From Samaria 141 The Migrant Woman 21 The Possibility of Spirits 115The Send-Off 101These Objects, Those Memories 29Those Who Jump 25 To the Last Drop 117Tourism! 143Uncle Vassya 95Valentina 39Vivian, Vivian 41You Can't Hide From The Truth 145

148

M A A I L M A F I L M 2 0 1 7 A U T O R I D

Kay Hannahan 10–11

Mahdi Fleifel 8–9

Florian Hoffmann 12–13

Vesa Rajala16–17

Pablo Munoz Gomez 14–15

Juuso Lavonen16–17

Erik Norkroos26–27

Alina Cyranek 32–33

Yael Kipper30–31

Ronen Zaretzky30–31

Kullar Viimne 26–27

Tal Amiran 18–19, 136–137

Eli Jean Tahchi 20–21

Caroline D’Hondt 22–23

Roger Horn 28–29

Estephan Wagner 24–25

Moritz Siebert 24–25

Abou Bakar Sidibe 24–25

Stefan Mihalachi 34–35

Olivier Jourdain 36–37

Monica Petruzzelli 60–61

Philippe Orreindy70–71

Kristján Loðmfjörð 54–55

149

W O R L D F I L M F E S T I V A L 2 0 1 7 A U T H O R S

Christian Sønderby Jepsen 62–63

Tomer Heymann 72–73

Gabe Schimmel 60–61

Jeff Silva48–49

Vanessa Gauthier64–65

Claudio Capanna 42–43

Mark Olexa46–47

Gregoire Thoby 44–45

Maximilian Feldmann 38–39

Ingrid Kamerling 40–41

Andy Lawrence 50–51

Diego Scarponi52–53

Christopher Daley 56–57

Robin Petre 58–59

Jari Kokko66–67

Konrad Szolajski 68–69

Vic Rawlings48–49

Francesca Scalisi46–47

150

M A A I L M A F I L M 2 0 1 7 A U T O R I D

Tatyana Soboleva 92–93

Alexander Kvatashidze 84–85

Steven Dhoedt 98–99

Wooyoung Choi98–99

Joern Utkilen76–77

Ivete Lucas & Patrick Bresnan 100–101

Robert Schulzmann 94–95

Liivo Niglas 86–87

Sergei Kachkin 82–83

Anna Katorina 90–91

Lowri Rees 78–79

Catarina Alves Costa 102–103

Indrek Jääts 88–89

Antony Butts 80–81

Maurizio Borriello 104–105

Maido Selgmäe 88–89

Martin Gruber106–107

Alastair Cole96–97

Simen Braathen74–75

151

W O R L D F I L M F E S T I V A L 2 0 1 7 A U T H O R S

Marianela Vega132–133

Diego Zon134–135

Grzegorz Szczepaniak138–139

Mattijs van de Port 114–115

Maria Aua 140–141

Shotaro Wake 116–117

Tonci Gacina 142–143

A.a.v. Amasi 144–145

Simon Panay 128–129

Paulina Skibinska130–131

Richa Hushing112–113

Rrivu Laha 112–113

Ajay Koli 124–125

Martina Droandi 122–123

Felix Röben124–125

Miroslav Stambolsky 110–111

Victoria Thomas118–119

Astra Zoldnere 120–121

Ines Ponte 108–109

Koldo Almandoz126–127

Tartu World Film Festival - DIGAR

Documents