Kaubamaja J. Puhk ja Pojad tegevus 1918-1940

Tallinna Ülikool

Ajaloo Instituut

Kaubamaja Jaak Puhk ja Pojad 1914-1940

Bakalaurusetöö

Argo Ralja

III kursus

Juhendaja: Maie Pihlamägi ( Ph.D )

Tallinn 2010

2

Sisukord

Sissejuhatus ........................................................................................................................... 3

1. Kaubamaja Jaak Puhk ja Pojad asutamine ja tegevus tsaariajal ................................... 6

2. Firma areng 1918 – 1940 .............................................................................................. 9

2.1. Kaubamaja laienemised ....................................................................................... 10

2.2. Tegevus majanduskriisi aastatel .......................................................................... 11

2.3. Arengud 1930. aastate teisel poolel ..................................................................... 16

2.4. Aktsiaselts Jaak Puhk ja Pojad asutamine ........................................................... 19

2.5. Väliskaubanduspartnerid ...................................................................................... 20

3. Suurveski..................................................................................................................... 23

3.1. Eellugu ja loomine ............................................................................................... 23

3.2. Tegevus majanduskriisi aastatel .......................................................................... 25

3.3. Muudatused 1930. aastatel .................................................................................. 26

4. Autoäri ........................................................................................................................ 27

4.1. Taust ..................................................................................................................... 27

4.2. Autoäri algus ........................................................................................................ 28

4.3. Müügitulemused .................................................................................................. 29

4.4. Lisateenused ......................................................................................................... 31

5. AS Ilmarine ................................................................................................................. 34

5.1. Eellugu ................................................................................................................. 34

5.2. AS Ilmarine loomine. Areng 1920 – 1924 ........................................................... 35

5.3. Ilmarine Puhkide kontrolli all .............................................................................. 36

5.4. Majandusnäitajad ................................................................................................. 40

5.5 Makaronivabrik ..................................................................................................... 42

6. Muud tegevusalad ....................................................................................................... 42

7. Firma natsionaliseerimine 1940. aastal ....................................................................... 43

8. Puhkid ühiskonna- ja poliitikategelastena .................................................................. 44

Kokkuvõte ....................................................................................................................... 48

Summary ......................................................................................................................... 51

3

Sissejuhatus

Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist 1991. aastal olid eestlaste pilgud suunatud

minevikku, kahe maailmasõja vahelisele iseseisvusperioodile. Eeskujusid otsiti poliitilisest

kultuurist ning väärtushinnangutest. Lähtuti õiguslikust järjepidevusest, millele ehitati üles

uus ühiskonnakord. Laialt levisid müüdid mineviku suurkujude kangelastegudest, sageli

kujutatud heroilisema ja kangelaslikumana kui need reaalsuses olidki. Eks see ole ka

mõistetav, kuna vajati eeskujusid ning sihte, mille poole pürgida. Seoses sellega on neil

teemadel kirjutatud palju uurimistöid. On uuritud poliitikuid, kuulsamaid kultuuritegelasi

kui ka legendaarsemaid sportlasi. Paraku on laiema avalikkuse huviorbiidist kõrvale

jäänud majandustegelased - ettevõtjad ja olulisemad ettevõtted. On unustatud, et just

ettevõtjate edu või ebaedu mõjutab oluliselt riigi majandust, sotsiaalsfääri, poliitikat ja

kodanikuühiskonda, seega kogu riigi arengut tervikuna. Kindlasti väärivad võrdselt

poliitikute ja kultuuritegelastega meie tähelepanu ka ettevõtted ja ettevõtjad. Kaubandus-

Tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman on öelnud, et poliitika - see on majanduses

genereeritud lisaväärtuse ümberjagamine maksusüsteemi kaudu. Kui pole baasi, pole ka

midagi jaotada.1 Sellega tuleb nõustuda, kuna riigi tugevus ja stabiilsus oleneb just sellest

kui tugev on riigi majandus. Poliitikute roll on oluline vaid majanduspoliitika ja

ettevõtluse jaoks soodsa majanduskeskkonna kujundamisel.

Riigi üldine majanduslik tugevus sõltub ettevõtete edukusest. Seega on riigi jaoks eriti

oluline, et ettevõtted suudaksid genereerida uusi ja stabiilseid töökohti ning tekitada

tasutud maksudega riigile olulise majandusliku tulubaasi. Et aga saada objektiivne

ettekujutus ettevõtete olulisusest, tuleb vaadelda neist igaühte eraldi. Alles seejärel saame

anda üldistavaid hinnanguid nende mõjule ja tähtsusele. Kahjuks on erinevate ettevõtete

ajalugu senini aga vähe uuritud, peamiselt 1960. ja 1970. aastatel.2 Üks uuemaid käsitlusi

on kaks aastat tagasi valminud ja Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudis edukalt kaitstud

Ronald Juurmaa bakalaureusetöö tubakavabrik Laferme ajaloost. Oma töös püüangi seda

tühimikku täita, võttes uurimise alla kahe maailmasõja vahelisel perioodil Eesti

majanduses tähtsat rolli etendanud Kaubamaja Jaak Puhk ja Pojad tegevuse aastatel 1914 –

1 Luman, Toomas. Kaubandus- Tööstuskoja juhatuse esimees. Intervjuu 03.2008. Raadio KUKU.

2 Näiteks AS Ilmarise ajalugu, Balti manufaktuuri ajalugu, Volta ajalugu.

4

1940. Firma jätkas tegevust ka okupatsioonide perioodil, kuni 1944. aastani, kuid jätan

viimased 5 aastat uurimistööst kõrvale kuna firma tegevus sel perioodil oli oluliselt

teistsugune ning väärib omaette uurimust.

Tervikliku pildi saamiseks võtan vaatluse alla ettevõtte loomise, arengu, peamised

tegevusalad, investeeringud, struktuuri ning tööpõhimõtted. Püüan selgitada, kuidas ning

millistel kaalutlustel toimusid firma laienemised ning kuidas nad mõjutasid firma

majandustulemusi. Kuna firma omanikud olid seotud mitmesuguste ühiskondlike– ning

riigiametitega on eraldi peatükk pühendatud ka sellele. Lisaks uurin kui palju ja millistel

põhjustel löödi kaasa riigi makromajanduslike küsimuste lahendamisel ning millised olid

saavutatud tulemused. Proovin leida vastuse ka küsimusele, kuidas mõjutasid firma

arengut riigi majanduspoliitilised suunad, seadused ning õigusaktid.

Töö kirjutamisel on kasutatud peamiselt arhiiviallikaid. Eesti Riigiarhiivi fond nr. 890,

Kaubamaja J. Puhk ja Pojad, sisaldab ringkirju ja juhendeid, tütarettevõtete aruandeid,

kassaraamatuid ning kirjavahetust äripartneritega. Nende materjalide põhjal on võimalik

hinnata firma majandustegevust ja töökorraldust. Lisaks annavad nad hea ülevaate firma

suhetest riigivõimu ning koostööpartneritega. 1937. aastal loodud AS Jaak Puhk ja Pojad

tegevuse dokumendid on koondatud Eesti Riigiarhiivi fondi nr. 1784. Ettevõtte aktsiate

jaotust ning majandustulemusi võime leida ka Tallinna Linnaarhiivi Tallinn-Harju

Maksuameti fondist nr. 1361. Majandusministeeriumi fond nr. 969 sisaldab infot firma

importi ja eksporti puudutavates küsimustes. Lisaks annab see hea ülevaate firma ja

ministeeriumi omavahelisest koostööst. Finantsküsimustes on abiks olnud ka Eesti Panga

fond nr. 1790. Riigi üldiseid majandusnäitajaid ning arenguid kajastavad kõige paremini

statistilised kogumikud Eesti Statistika ning Eesti Arvudes. Osanike riiklike ja

ühiskondlike tegevusi puudutavate küsimuste uurimisel on olnud abi perioodikast ning

teatmeteostest.

Kirjandusest olen kasutanud nii Eesti üldist majandusajalugu käsitlevaid teoseid kui ka

spetsiifilisemalt firma tegevust kajastavaid raamatuid. Näiteks masinatehas Ilmarine

tegevusest on kirjutanud raamatu H. Linnuse. Kaubamaja Puhk ja Pojad andis ka ise välja

5

infoajakirja Meie Edu, milles sisaldub informatsiooni firma töötajate, koostööpartnerite,

ettevõtte plaanide kui ka ajaloo kohta. Lisaks kajastatakse seal ettevõttega seotud

päevapoliitilisi probleeme ning peatutakse ärieetikal. Kuigi ajakirjast on säilinud vaid

üksikud eksemplarid (aastatest 1927 – 1930), annavad need hea ülevaate firma sisekliimast

ning visioonidest.

6

1. Kaubamaja Jaak Puhk ja Pojad asutamine ja tegevus tsaariajal

Sarnaselt tänapäevaga oli ka 20. sajandi alguses avalikkuse põhitähelepanu pööratud

kunstnike, muusikute ja poliitikategelaste elu ning tegemiste kajastamisele. Eestis siiani

tooni andev kultuuriline üleforsseerimine jättis vähe ruumi majandustegelaste tegevuse

sisulisele uurimisele ja analüüsile. Üheks põhjuseks oli kindlasti ka see, et majandusalal

tegutsevaid eestlasi oli tollal üldse vähe. Kaubandus oli sakslaste ja juutide käes ning

tööstuses domineeris väliskapital. Ometi on ka nende väheste tegevuse kajastamine jäänud

pealiskaudseks. Puhkide perekond pole siinkohal erand. Sirvides maailmasõdade vahelise

perioodi ajakirjandust kohtame nende nime pigem negatiivses võtmes, sageli seoses

intriigide, skandaalide ning ebaõnnega. Vähem on kajastatud firma tekkimist, selle loojaid

ning majandustegevust.

Kaubamaja Puhk ja Pojad juured ulatuvad 19. sajandi algusesse ning selle rajajaks oli

Johann-Jaak Puhk (kasutatud ka kirjaviisi Johann-Jaak Puchk). Ta sündis 1861. aastal

Viljandimaal, taluperemehe pojana. Isa kindla soovi järgi pidi Johannist saama kaupmees,

seepärast pani ta poisi aegsasti oma venna juurde kaubandusega pisut tutvust tegema.

Johanni onul oli Põltsamaal kauplus ning läbi selle head võimalused esimeste

ärikogemuste omandamiseks. Tundub, et kaupmehe elu noormehele meeldis, sest juba 20

aastaselt avas ta Pilistvere vallas, Küünissaares oma esimese äri - kaupluse.3 Äri läks

edukalt ning mõne aasta pärast laiendas Johann oma äritegevust Pilistverre. Varsti jäi

noorele kaupmehele kitsaks ka Pilistvere ning edasi viis tee Viljandisse, kuhu ta rajas

1890. aastal Lõuna-Eesti esimese tikuvabriku, astudes sellega väheste tollal eksisteerinud

eestlastest ettevõtjate hulka.4 Ajaloolane Otto Karma on öelnud, et suurtööstuslikest

ettevõtetest kuulusid eestlastele tsaariajal vaid üksikud.5 Tänu oskuslikule majandamisele

ning sagedastele reklaamidele ajakirjanduses (Illustratsioon 1) said Puhki tikud peagi

tuntuks üle maa. Neid müüdi ka Jamburgis ning Võnnus.6

3 Meie Edu. Kevad 1927. Lk 3.

4 Karma,Otto. Tööstuslikult revolutsioonilt sotsialistlikule revolutsiooniline Eestis. Tööstuse arenemine

1917. aastani. Tallinn 1963. Lk 178. 5 Samas. Lk. 194.

6 Meie Edu. Nr. 1, kevad 1927. J. Puhk ja Pojad. Tallinn 1927. Lk. 4.

7

Illustratsioon 1. Johann- Jaak Puhki tuletikkude reklaam.*

* Allikas: Ajaleht Sakala. 6. veebruar 1897. Lk. 4.

Sajandivahetusel äriõnn aga pöördus, sest tikkude hinnad seoses Venemaa tikutrusti

loomisega langesid. Kuna äri enam piisavat kasumit ei tootnud, müüs Puhk tikuvabriku

ning kolis koos perega elama Balti kubermangu suurimasse linna Riiga, mis oli

sajandivahetusel suuruselt ja tähtsuselt võrreldav Moskva, Peterburgi ja Varssaviga. Tegu

oli majanduslikult eduka linnaga, mille edule oli muuhulgas aluse pannud puidueksport.

Valitsevat olukorda ära kasutades rajas Puhk Daugava jõe7 saarele saeveski. Kaubeldi nii

kohalike kui välisriikide klientidega. Riiga võttis Puhk kaasa ka kõik oma lapsed, keda oli

kokku 8. Pojad (alates vanimast) Joakim (s. 1888), Eduard (s. 1890), Voldemar (s. 1891),

Aleksander (s. 1893), Ernst (s. 1895), Evald (s. 1897) ning tütred Marie (s. 1885) ja Elfride

(s. 1886). Kuna Riiga jõudes olid lapsed juba kooliealised, jätkus seal ka nende haridustee:

Joakim astus ärialase hariduse saamiseks Riia kaubanduskooli, Aleksander kommertskooli

ning Voldemar Riia Aleksandri gümnaasiumi.8

1907. aastal kolis Jaak Puhk koos perega tagasi Eestisse. Kui Tallinna jõudmisel valitsesid

riigis veel 1905. aasta revolutsioonijärgsed majanduslikud depressiooniaastad, siis mõne

aasta möödudes saabus tõus, mida ajaloolane Jaak Valge iseloomustab järgmiste sõnadega:

7 Tolleaegse nimetusega Väina jõgi. Autori märkus.

8 Tallinna Kaupmeeste Selts 1917 - 1932. Tallinn 1932. Lk. 129- 132.

8

„Tallinn vappus ehituspalavikus, majanduskonjuktuur oli nii Tallinnas kui Riias

erakordselt hea ning Jaaksoni, Strandmanni ning Puhki käsi käis äriliselt väga hästi.“9

Firma kassaraamatute põhjal võib järeldada, et Puhk tegeles peamiselt viljakaubandusega.

Edukamateks müügiartikliteks olid rukis, kaer, oder, nisu, humalad ning sigur. Kaubitseti

ka soolaga.10

1913. aasta lõpus reorganiseeris Jaak Puhk ettevõtte ning firma nimeks sai

Kaubamaja Jaak Puhk ja Pojad. Koos sellega suurenes firma tegevuses oluliselt ka laste

(eelkõige poegade) roll. Esmalt liitusid Joakim ja Voldemar, hiljem ka teised vennad.

Seega oli Puhkidel Esimese maailmasõja alguseks toimiv kaubandusäri. Lisaks sellele oli

Jaak Puhk ühe pisikese jahuveski kaasomanik. Seal töötas ligi 10 töölist. Jahvatati

rukkijahu, seda pisut üle 1000 tonni aastas. Veel valmistati kruupe, ligi 100 tonni aastas.11

Kuna aga põllumajandus oli riigis jätkuvalt peamiseks majandusharuks, (hõivates ligi 75

% kogu elanikkonnast) laienes üha järjest firma kliendibaas ning areng jätkus. Sõja ajal

tekkinud toiduainete kriis ja teravilja kõrge hind mõjutas koheselt ka firma

majandusnäitajaid. Tõusis näiteks teraviljadest valmistatud jahude müük. Alates 1915.

aastast lisandusid uute müügiartiklitena kohvi, kapsalehed, herned ja suhkur.12

Nende

osakaal kogukäibes oli siiski tagasihoidlikum. Areng baseerus peamiselt teraviljaäril.

Pärast isa surma 27. juulil 1917 jätkasid pojad firma arendamist. Suuri muudatusi ei

tehtud, küll aga kaasati osanikena perefirma tegevusse vennad Alexander-Felix ning

Eduard.13

(Illustratsioon 2). Firma käekäiku mõjutas kõige enam aga Eesti iseseisvumine

24. veebruaril 1918, tõmmates noored ärimehed Eesti riigi poliitilisele areenile. Kui

vabariigi algusaastatel panustasid Puhkid eeskätt noore vabariigi majanduse

arendamisesse, siis edaspidi võis vendi näha ka mitmetes riigiametites. Päris poliitikuid ei

saanud neist kunagi, kuid seotus poliitikaga oli ärimeestele omane ka edaspidi.

9 Valge, Jaak. Mõjukad Eesti majandusemehed. Looming 2006 - 8. Lk 1767.

10 Kaubamaja J. Puhk ja Pojad. Kassaraamat. 12.07.1913 - 04.08.1914. ERA 893.1.2.

11 Linnuse, H. Masinaehitustehas Ilmarine 1859 - 1959. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959. Lk 52.

12 Kaubamaja J. Puhk ja Pojad. Päevaraamat. 01.12.1914 - 13.11.1915. ERA 893.1.5.

13 Eesti Pank. Kirjavahetus kaubamaja J. Puhk ja Pojad krediidi pikendamise ja kindlustamise küsimuses.

ERA 1790.1.604.

9

Illustratsioon 2. Puhkide äridünastia. Vasakult Joakim,

Evald, Aleksander, Voldemar ja Eduard Puhk. 1935 a.*

*Allikas: Anna Mirjam Kaberi erakogu.

2. Firma areng 1918 – 1940

Kui Esimese maailmasõja perioodi võis nimetada Puhkide ärile vundamendi valamiseks,

siis järgnevatel aastakümnetel rajati sellele korralik mitmekorruseline kivimaja. Arengule

aitas kaasa ka riigi areng ning eraettevõtlust toetavad hoiakud, seda eriti 1920. aastate

esimesel poolel. Pangad jagasid ohtralt laene ning soodustasid uute äriprojektide

elluviimist. On väidetud, et Puhkid kuulusid ka tähtsamatest poliitikustest ja ärimeestest

koosnevasse kitsamasse ringi, mille kaudu valdasid informatsiooni valitsuse

planeeritavatest reformidest ning seadusloomest.14

Kas ja kui palju see tõele vastab on

hinnanguline küsimus, kuid tõsi on see, et äri sai 1920. aastate alguses korralikult tuule

tiibadesse.

1923 – 1924. aastal toimus riigi majanduses seoses rahanduskriisiga aga tagasiminek, mis

tõi ettevõtetele kaasa valusaid muudatusi, ümberorienteerumise vajaduse ning ka äride

sulgemise. Teisalt hoogustas see ka hääbuvate ettevõtete ülesostmist. Ka Puhkide äris

esines antud perioodil tagasilööke, kuid suuremat mõju need firma üldisele käekäigule ei

avaldanud. Ettevõte hoopis laienes ning Kaubamaja hakati kasutama emafirmana, mille

kaudu finantseeriti uusi tütarharusid ning kindlustati võetavaid pangalaene (Joonis 1).

14

Valge, Jaak. Lahtirakendamine. Eesti Vabariigi majanduse stabiliseerimine 1918- 1824. Tallinn 2003. Lk.

171.

10

Joonis 1. Firma struktuur ja peamised tegevusalad 1914–1940*

*Autor: Argo Ralja.

2.1. Kaubamaja laienemised

Peamiseks tegevusalaks jäi endiselt hulgikaubandus. Kaubeldi teravilja, suhkru,

heeringate, soola ja koloniaalkaupadega. Kõige olulisemal kohal olid siiski teravili ja

jahutooted, mis moodustasid üle 50 % kaubamaja kogukäibest. Jätkus ka kaubakontorite

hoogne laienemine. Kui 1926. aastal asusid need lisaks Tallinnale veel Tartus, Pärnus

(Illustratsioon 3), Narvas, Valgas, Viljandis ja Petseris,15

siis 1931. aastaks oli

harukontoreid juba 15. Lisandunud olid Rakvere (asut. 1927), Jõgeva (asut. 1927), Tapa

(asut. 1929), Türi (asut. 1929), Nõmme (asut. 1929), Abja (asut. 1930), Võhma (asut.

1930) ja Paide (asut. 1931). Firma poliitikale oli omane ka see, et äripindu mitte ei

renditud, vaid võimalusel omandati.16

Kuigi uute kontorite loomine oli üldjoontes edukas, esines ka tagasilööke ning kohalike

ärimeeste vastuseisu. Viimased kartsid, et Puhkid hakkavad tegelema hulgikaubanduse

kõrval ka jaekaubandusega ning see oleks olnud nende äridele kahjulik, sest konkurents

oleks tugevnenud. Näiteks Abja kontori avamisele 1931. aastal eelnes kirjavahetus

kohalike ärimeestega, kes pelgasid jaemüügi koondumist Puhkide kätte.17

Vastupidiselt

nende kartusele jäi firma põhirõhk hulgikaubandusele. Harukontorid ei spetsialiseerunud

15

Kaubamaja J. Puhk ja Pojad 1927. a. kontorite aruanne. ERA 893.1.101. 16

Meie Edu. Talv 1930. Lk 9. 17

Kaubamaja J. Puhk ja Pojad. Kirjavahetus äripartneritega. ERA 893.1.279.

1914

Kaubamaja J. Puhk ja

Pojad

1924

Jahuveski

1929

Autoäri 1934

Veskiäri Soomes

11

kindlatele tootegruppidele. Kõikjal kaubeldi teraviljasaaduste, soola, suhkru ja

heeringatega.

Illustratsioon 3. Kaubamaja Puhk ja Pojad harukontor Pärnus*

*Allikas: http://eag.unicweb.ee/ewesindusedb.html.

2.2. Tegevus majanduskriisi aastatel

1929. aastal maailma tabanud majanduskriisist ei jäänud puutumata ka kaubamaja. Ometi

oskasid nutikad ärimehed vaatamata madalseisule tulusaid äritehinguid endiselt üles leida.

Abiks tulid sidemed poliitiliste ringkondadega. Seda näiteks viljale kehtestatud riiklike

kaitsetollide sisseviimisel.

Vastupidiselt 1928. aasta ikaldusaastale oli 1929. aasta Euroopas suurepärase saagiga

põllumajandusaasta. Kuna mitmetes Euroopa suurriikides (eeskätt Saksamaa) jäi vilja üle,

hakati seda odavate hindadega välja vedama. Võimalusest haarasid kinni ka Eesti

importöörid. Ärimehed olid hea võimaluse ära tabanud ning asusid teravilja usinasti

Eestisse sisse importima. Kuna vilja pakkumine toimus Euroopas sageli

„dumpinghindadega,“18

langesid ka kohalikud kokkuostuhinnad ning see tegi Eesti

põllumeestele oma toodangu turustamise kui mitte võimatuks siis väga keeruliseks.

Pakutud kokkuostuhindadega ei suudetud katta isegi tootmiseks tehtud kulutusi, rääkimata

18

Dumping- kauba alla selle normaalväärtuse väljavedu välisriigist Eesti territooriumile vabasse ringlusse

lubamise tolliprotseduuriga. Mereste, U. Majandusleksikon I. Tallinn 2003. Lk. 125.

12

kasumitest. Lisaks rääkis importvilja kasuks tema kõrgem kvaliteet. Selline surve sundis

valitsust otsima abinõusid, kuidas tekkinud olukorda parandada. 1930. aasta 12. juulil

võttis Riigikogu vastu rukkimonopoli seaduse, millega kehtestati siseturu kaitseks

sisseveetavale teraviljale kõrged tollid ning valitsuse toetusel toimunud kodumaise

teravilja kokkuostuõigus anti lepingute alusel suurematele kokkuostufirmadele, sealhulgas

Kaubamajale Puhk ja Pojad. Firma infolehest Meie Edu võime lugeda, et vilja võisid

riigitoetuste abil kokku osta 16 firmat ning suurima partii sellest ehk ligi 5 tuhat tonni

ostsid just Puhkid. See moodustas 1/3 kogu kokkuostetava vilja kogusest (14 770 tonni).19

Seaduse mõte oli seega tõsta riigi toetusel teravilja hind tasemele, mis rahuldaks ka

kohalikku põllumeest. Seaduse miinuspoolena tähendas see aga valmisproduktide

hinnatõusu lõpptarbijale ning vilja impordi muutumist peaaegu olematuks. (Tabel 1).

Tabel 1. Teravilja sisse- ja väljavedu 1929 – 1935.

Kvintaalides (1 kvintaal = 100 kg).*

Rukki sissevedu Rukki väljavedu

1929/1930** 783 082 2 010

1930/1931 81 332 49

1931/1932 3 324 184

1932/1933 0 1 503

1933/1934 0 208 533

1934/1935 10 000 173 585

*Allikas: Eesti Arvudes 1921- 1935. Riigi Statistika Keskbüroo, Tallinn 1937. Lk 51.

** Põllumajandusaasta oktoobrist oktoobrini.

Võime näha, et antud seadusel oli riigi majandusele suur mõju. Kaheks aastaks rukki

sissevedu praktiliselt lakkas, hakkama saadi kodumaise rukkisaagiga. Majanduskriisi

raugedes oldi aga võimelised suurendama hoopis rukki väljavedu. Sarnaseid arenguid võib

näha ka nisukasvatuse puhul. 1930. aastate algusest alanud riigi üha suurem sekkumine

majandusellu viis tulemuseni, kus 1938. aastal oli nisu külvipind tõusnud võrreldes 1914.

aastaga 80 %. Peaaegu võrdselt kasvatati tali- kui suvinisu, vastavalt 35 000 ja 40 000

19

Meie Edu. Talv 1930. Lk 10.

13

tonni aastas.20

Samuti oli peaaegu olematu nisu sissevedu. Rukki ja nisukasvatuse

suurenemisest annab ülevaate ka tabel 2.

Tabel 2. Teraviljasaak, 1910- 1937, 1 000 kvintaalides. ( 1 kvintaal = 100 kg)*

Teraviljasaak, 1 000 kv.

Rukis Nisu Kokku

1910- 1914 1 707 105 1 812

1920- 1924 1 593 159 1 758

1930- 1934 2 013 600 2 613

1937 2 115 658 2 773

*Allikas: Eesti Veski. Nr. 1, märts 1938. Lk. 28.

Olgu veel lisatud, et alates kriisiaastatest langes ka teiste põllumajanduskaupade

(köögiviljad, lihasaadused) osatähtsus sisseveos. Kui näiteks 1928. aastal oli viimaste

osatähtsus 29.3%, siis 1932. aasta oli vastav näitaja 9.1% ning selliseks jäi see ka

järgnevatel aastatel.21

Ajakirjanduses levinud väited, nagu oleksid kaupmehed nõustunud enne 1930. aasta

kaitsetollide rakendamist sisseveetud vilja odavama hinnaga turule laskma, ei pidanud

paika. Nii tõusis Puhkide kaubamajas juba 19. juulil 1930 100 kg leivajahu hind 10.20

kroonilt 10.50 kroonile ning 21. juulil veel 40 sendi võrra 10.90 kroonini.22

Kuna nõudlus

odavama vilja järele oli suur, panid Puhkid oma laovarud isegi oksjonile, mis tekitas

ajakirjanduses hulganisti vastukaja ja pahameelt. Vastuseks põhjendas Joakim Puhk firma

teguviisi 8. augustil 1930 Riigivanemale saadetud kirjas sellega, et vastasel korral oleks

laos leiduv odava hinnaga vili spekulantideni jõudnud ja need sellelt hiigelkasumeid

teeninud.23

Kirjast ei lähtu küll põhjuseid ja seletusi, miks firma ise laovarud oksjonile

pani. Puhk pidas eeldatavasti silmas seda, et kui odavama hinnaga vili müüa

spekulantidele, oleks viimased selle tänu olemasolevale suurele nõudlusele veelgi suurema

20

Eesti Veski. Nr. 1. Märts 1938. Lk. 11. 21

Eesti Arvudes 1920- 1935. Riigi Statistika Keskbüroo, Tallinn 1937. Lk 99. 22

Juba spekuleeritakse viljamonopoliga. Maaleht 05.08.1930. Lk 2. 23

Kaubamaja J. Puhk ja Pojad. Märgukiri Riigivanemale teravilja kaitseseaduse korraldamise asjus. ERA

893.1.279.

14

vaheltkasuga edasi müünud. Siinkohal jääb lahtiseks, kas Puhk pidas spekulantide all

silmas jaemüüjaid või lihtsalt ajutisi õnneotsijaid.

Poleemikat paisutasid ka andmed enne kaitseseadust ladudesse kogutud vilja koguste

kohta. Kuna täpne ülevaade sellest puudus, olid ka andmed selle kohta erinevad. Kui

importöörid deklareerisid seaduse vastuvõtmise hetkeks oma ladudes 5 000–6 000 tonni

odava hinnaga varutud vilja, siis ajakirjandus sellega ei nõustunud. 1930. aasta 5. augusti

Maaleht kirjutab, et usutavasti võis importööride ladudes olla hoopis 42 000 tonni

teravilja.24

Arvestades Puhkide informeeritust ja ärivaistu, kaldun arvama, et kogused olid

ligilähedasemad pigem ajakirjanduses avaldatud andmetele. Seda tõestab ka firma 1930.

aasta majandusaasta aruanne. Võrreldes 1929. aastaga tõusid märgatavalt nii nisu, odra kui

ka rukki kasumimarginaalid (Tabel 3). Sellest võib järeldada, et odavat vilja oli ladudes

rohkem kui seda avalikult deklareeriti.

Tabel 3. Kaubamaja Jaak Puhk ja Pojad teravilja kasumi-

marginaalid 1929. ja 1930. aastal, %*

1929 1930

Rukis 4.55 6.36

Nisu 3.12 3.55

Kaer 6.41 10.33

Jahu, tangud 3.37 6.29

*Allikas: Kontorite aruanne 1928 a. ERA 893.1.139.

Vaatamata olemasolevatele laovarudele ja riiklikele lepingutele mõjutas nii majanduskriis

kui ka 1930. aastal kehtestatud riiklik rukkimonopol negatiivselt firma majandustulemusi.

Kõrgete hindade tõttu vähenes eelkõige ostjate tarbimine. Inimesed võtsid kasutusele

olemasolevad tagavarad ning loobuti rukki kasutamisest loomatoiduna.25

Käibe

langustrend jätkus ka järgnevatel kriisiaastatel (Tabel 4).

24

Juba spekuleeritakse viljamonopoliga. Maaleht 05.08.1930. Lk 2. 25

Kaubamaja J. Puhk ja Pojad. Kirjavahetus kodumaa äride, Kaubandus-Tööstuskoja,

Majandusministeeriumi ja Kaitsevägede Varustusvalitsusega vilja, soola, õlide, heeringate ekspordi ja

impordi asjus. ERA 893.1.361.

15

Tabel 4. Kaubamaja Jaak Puhk ja Pojad käive kriisiaastatel 1929–1933 ( kroonides )*

1929 1930 1931 1932 1933

Tallinn 764 481 516 538 609 600 467 433 414 173

Tartu 1 033 083 857 047 733 899 882 639 488 769

Pärnu 1 026 493 821 251 785 859 719 755 664 628

Narva 1 279 668 1 023 574 850 486 612 166 539 396

Valga 527 164 365 577 258 773 237 721 362 926

Viljandi 661 264 514 168 348 954 314 611 329 239

Petseri 537 745 361 951 255 628 210 716 250 997

Rakvere 1 090 044 925 780 784 356 579 313 530 349

Tapa 244 148 205 084 189 006 136 915 124 060

Nõmme 380 833 295 699 306 567 248 383 204 865

Türi 5 547 161 083 120 796 142 338 -

Abja -** 75 695 193 779 158 878 232 264

Võhma - 88 674 119 070 121 920 153 838

Paide - - 71 956 139 477 148 243

Kokku 7 550 470 6 212 121 5 628 729 4 972 256 4 443 747

*Allikad: Firma majandusandmed ERA 893.1.159; ERA 893.1.139; ERA 893.1.344.

** Märge (-) tähendab seda, et kontorit veel ei olnud või oli see suletud.

Kaubandus- Tööstuskojale 1931. aastal saadetud kirjas iseloomustab Joakim Puhk

hetkeolukorda järgmiselt: „Muudatused ei ole toimunud mitte kaupade koguselises ja

kaalulises languses, vaid tingitud väiksemast ostujuõust ning hindade langusest. Sellega on

põhjendatav ka käibenumbrite nii suur langus.“26

Võttes appi statistika, saame sellele ka

kinnitust. Näiteks langes rukki hulgimüügihind 1930. aastal peaaegu samale tasemele, mis

oli olnud 1913. Võrreldes 1928. aasta kokkuostuhindadega oli langus koguni 44 %.27

Sama

kehtib ka koloniaalkaupade puhul. Tolleaegse majandusministri Johannes Zimmermanni

sõnul imporditi 1930. aasta 9 esimese kuuga näiteks suhkrut koguseliselt sama palju kui

eelmistel aastatel, seda ainult odavama hinnaga.28

Seega võib nõustuda Puhki väitega, et

langus puudutas just hindasid ning inimeste ostujõudu.

26

Kaubamaja J. Puhk ja Pojad. Kirjavahetus kodumaa äride, Kaubandus - Tööstuskoja,

Majandusministeeriumi ja Kaitsevägede Varustusvalitsusega vilja, soola, õlide, heeringate ekspordi ja

impordi asjus. ERA 893.1.361. 27

Eesti Statistika. Jaanuar 1938. Eesti Statistika Keskbüroo. Tallinn 1938. Lk. 66. 28

Järv, J. Eesti tööstus ja kaubandus. Eesti Kirjastus. Tallinn 1931. Lk. 9.

16

Tabelist 4 on näha ka seda, et vaatamata kriisiaastatele laienemine jätkus. Lihtne

äriloogika ütleb, et kui kasumimarginaalid jäävad väiksemaks, tuleb suurendada

käibenumbreid. Puhkid olid sama meelt. Uued kaubakontorid avati Abjas, Võhmas ja

Paides. Idee oli jõuda edasimüüjatele lähemale ning suurendada sellega ka läbimüüki.

Harukontorite loomisel ei lähtutud siiski vaid kvantiteedist. Silmas peeti eeskätt

majandustulemusi, seepärast ka käibes pidevat langustrendi näitavaid kontoreid ka suleti.

Nii oli 1928. aastal suletud Jõgeva ning 1930. aastate keskpaigaks ka Tapa, Nõmme ja

Türi harukontor. Seega toimus firmas pidev analüüs edasiste arengute otstarbekuse ning

olemasoleva kontorivõrgu efektiivsuse üle.

Kuna viljamüügi tulemused jäid loodetust tagasihoidlikumaks, laiendas kaubamaja oma

1931. aastal oma tegevust uute müügiartiklite – autoosade ja õlide müügiga. See on hea

näide selle kohta, et majanduskriis võib pakkuda lisaks tagasiminekule ka uusi väljakutseid

ja võimalusi, tuleb need vaid üles otsida ning ära kasutada. Kuna Puhkid tegelesid juba ka

autode impordiga, oli selline laienemine igati ootuspärane ja mõistlik. Suurimat käivet

näitas uute müügiartiklite puhul Tartu harukontor, mille käive oli juba avamisaastal 81 344

krooni.29

Võrreldes viljaäriga olid varuosade ja õlide käibenumbrid muidugi väiksemad.

Pigem oli tegemist lisateenusega. Uute kaubaartiklite turustamisel ja müügil kasutati

jällegi olemasolevat harukontorite võrku. Autode varuosade ja lisaseadmete hea

kättesaadavus tõstis ka autode müüginumbreid. Lisaks toetasid müüki reklaamid

ajakirjanduses.

2.3. Arengud 1930. aastate teisel poolel

Sarnaselt Eesti üldise majandusega tõi 1930. aastate teine pool firmale kaasa uue

tõusulaine. Kui siiani võis riigi ja majandusringkondade omavahelist koostööd heaks

pidada, siis nüüd iseloomustas seda aga ettevõtjate selge vastasseis riigi poolt valitud

riiklikule reguleerimisele ja tsentraliseerimisele suunatud majandusmudelile. Eriti

aktiivselt võitles selle suuna vastu Kaubandus- ja Tööstuskoja juhatuse esimehena

töötanud Joakim Puhk. Erimeelsusi tekitas küsimus, kas riik peaks tagasi pöörduma

29

Kaubamaja J. Puhk ja Pojad majandusaasta aruanne 1931. ERA 893.1.344.

17

liberaalsele majandusmudelile või liikuma reguleerimise süvendamise suunas.30

Puhk oli

vastu riigi tegutsemisele ettevõtjana ja riiklike hindade kehtestamisele, millega rikutakse

vaba turumajanduse põhimõtteid. Toetas aga liberaalset turumajandust, kus hindasid

reguleerib turg ning hind kujuneb nõudluse ja pakkumise tagajärjel.31

Seega võis 1930.

aastatel näha Puhkide selget vastuseisu riigis kehtivale majanduspoliitikale. Vaatamata

sellele ettevõtte areng aga jätkus.

Kaubamaja sortiment täienes nüüd erinevate rauakaupadega. Tallinnas avati selleks ka

eraldi müügikontor (Illustratsioon 4), mille tegevus oli märkimisväärselt edukas,

moodustades näiteks 1936. ja 1937. aastal firma kogukäibest ca 15%.

Illustratsioon 4. Puhkide raua- ja koloniaalkaupade osakond 1938. aastal.*

*Allikas: Eesti Päevaleht. 25.10.1938.

1937. aasta aruandest näeme, et kaubeldi väga mitmekesiste kaubaartiklitega nagu

mitmesugused viljasaadused, suhkur, sool, heeringad, bensiin, petrooleum, õlid, kummid,

autode tagavaraosad, määrded, söed, kunstväetised, raud, teras, plekk, naelad,

tubakasaadused, loomatoit, tsement, lubi, kriit, põllutööriistad. Näeme, et firma oli

arenenud väikesest tikuvabrikust mitmekülgseks suurfirmaks. Lisaks Tallinnale asusid

harukontorid Tartus, Pärnus, Narvas, Valgas, Viljandis, Petseris, Rakveres, Abjas, Paides,

Võhmas ja Põltsamaal. Suurimaid käibeid näitasid neist lisaks Tallinnale Tartu, Pärnu ja

Narva (Tabel 5). Paranesid ka käibenumbrid, mille tulemusel Kaubamaja käive jõudis

1937. aastaks tagasi 1929. aasta tasemele.

30

Pihlamägi, Maie. Eesti industrialiseerimine 1870 - 1940. Tallinn 1999. Lk. 145. 31

Kas eramajanduslik liberalism või riiklik plaanimajandus ? Vaba Maa 10.04.1935. Lk. 3.

18

Tabel 5. Kaubamaja Jaak Puhk ja Pojad käive 1934–1937.*

1934 1935 1936 1937

Tallinna Harukontor 321 682** 462 182** 1 685 972 2 124 953

Tartu 589 403 778 675 958 066 925 225

Pärnu 618 421 712 068 849 566 1 073 784

Narva 634 944 756 450 876 101 926 706

Valga 367 914 354 398 459 874 463 581

Viljandi 381 689 370 799 421 062 456 047

Petseri 259 024 270 375 377 311 394 888

Rakvere 569 549 501 226 615 910 621 765

Tapa 115 366 - - -

Nõmme 217 495 - - -

Türi - - - -

Abja 267 129 250 349 295 868 278 165

Võhma 156 152 189 416 210 311 272 602

Paide 183 852 281 623 371 570 419 596

Põltsamaa - - 76 752 150 089

Kokku 4 682 620 4 927 561 7 198 363 8 107 401

*Allikas: Firma majandusandmed ERA 893.1.159; ERA 893.1.139; ERA 893.1.344; ERA

893.1.730.

** Ei sisalda Tallinna harukontori rauaosakonna andmeid.

Tabelist näeme, et alates 1934. aastast kuni reorganiseerimiseni aktsiaseltsiks võime käibes

näha stabiilset kasvutrendi. Kui vaadelda erinevate kontorite käibeid eraldi, siis väga suuri

tõuse ei esine. Mõned kontorid ka suleti ning 1936. aastal tuli juurde Põltsamaa

harukontor. Nõmme kontori sulgemise tulemusena tõusis Tallinna osakonna käive.

Kahjuks ei näita aruanded 1934. ja 1935. aasta Tallinna rauaosakonna majandustulemusi.

Kui vaadata aga 1937. ja 1938. aasta vastavaid andmeid, siis moodustasid need ca 50 %

kogu Tallinna osakonna aastakäibest. Seega võis firma käive 1934. ja 1935. aastal olla 300

– 500 tuhat krooni suurem kui tabelis kajastub.

Kaupade paremaks turustamiseks otsiti uusi reklaamivõimalusi. Nii näiteks kajastab 1937.

aastal ajakiri Uus Maa, et jälgides toimuvat kaubamessi, jääb silma Puhkide firma

väljapanek. Lisaks põhilisele väljapanekule messi alal Kalevi väljakul oli firma

komplekteerinud ka eraldi väljapaneku oma uues hallis Põhja puiesteel. Seal presenteeriti

19

lisaks esindatavatele automarkidele ka rauakaupu, majapidamistarbeid, jahutooteid jne.32

Seega reklaamiti koos väga erinevaid kaubagruppe, olgu siis need nende omatoodang või

nende poolt esindatavad importkaubad. Selline eksponeerimine meelitas kohale erinevate

huvide ning eesmärkidega kliente. Nii näiteks võis teraviljakaupadest huvituv inimene

sama väljapaneku raames tutvuda ka masinatega, millega ta oma kaupu edaspidi võiks

transportima hakata.

2.4. Aktsiaselts Jaak Puhk ja Pojad asutamine

Ettevõtte tegevuse laiendamiseks ja suurendamiseks oli vaja uut kapitali ning 1937. aastal

loodi kaubamaja Jaak Puhk ja Pojad baasil Kaubandus-Tööstuse Aktsiaselts Jaak Puhk ja

Pojad. Põhikapitaliks sai 500 000 krooni, mis koosnes tuhandest 500 kroonisest aktsiast.33

Uue aktsiaseltsi aktsiate jaotust näitab Tabel 6.

Tabel 6. Aktsiaselts Jaak Puhk ja Pojad aktsiate jaotus 1937. aastal*

Aktsionär Aktsiate arv

Joakim Puhk 40 aktsiat

Evald Puhk 40 aktsiat

Anna - Elisabeth Puhk 40 aktsiat

Aleksander Puhk 2 aktsiat

Marie Puhk 2 aktsiat

Osvald Buske 2 aktsiat

Juhan Oja 2 aktsiat

Voldemar Reiman 2 aktsiat

Salme Simson 2 aktsiat

Kaubamaja Jaak Puhk ja Pojad 868 aktsiat

* Allikas: Majandusministeerium. ERA 969.1.718

Puhkide perele kuulus 992 aktsiat, seega vaid 8 aktsiat läks väljapoole perekonda. Lisaks

Joakimile, Evaldile ja Aleksandrile said aktsionärideks ka 1937. aastal surnud Voldemari

lesk Anna- Elisabeth Puhk, lähisugulased Marie Puhk ning Osvald Juske ning Ilmarisega

32

Näitus- messi tähelepanuväärsusi. Suurfirma J. Puhk ja Pojad messil. Uus Maa, 14.08.1937. Lk. 9. 33

Majandusministeerium. ERA 969.1.718

20

seotud Juhan Oja ja Salme Simson. Valdav osa aktsiatest kuulusid aga Kaubamajale Puhk

ja Pojad.34

18. detsembril 1937 valiti ühehäälselt firma juhatuse liikmeteks Joakim Puhk, Aleksander

Puhk, Evald Puhk, Anna Puhk ning Juhan Oja. Juriidiliselt alustas uus aktsiaselts tegevust

1. jaanuarist 1938.35

Sama aasta lõpus suurendati aktsiaseltsi kapitali 1 miljoni kroonini. 36

Tegemist oli firma edasise laiendusega, kuhu paigutati täiendavalt kapitali ning kuhu

kaasati ka mõned lähedasemad ja pika- ajalisemad sõbrad ning töötajad.

Kui võrrelda 1937. ja 1938. aasta maksuandmeid, siis sellest võib välja lugeda, et

aktsiaseltsi käive tõepoolest tõusis ning seda ligi kaks korda (Tabel 7). Samuti töötas see

kasumiga. Näiteks 1939. aastal oli aktsiaseltsi puhaskasum 12 miljoni kroonise käibe

juures 136 500 krooni.37

Vähemalt sellisel tasemel käivet ja kasumitulemusi planeeriti

eelarves ka 1940. aastaks. Vastavalt Puhkide põhimõttele hoida ettevõte

konkurentsivõimeline esimestel aastatel aktsionäridele dividende ei makstud, kasum

suunati tagasi äritegevusse.38

Tabel 7. Riigimaksude võrdlus 1937–1938. aasta.*

1937 1938

Tulumaks 73 620 81 134

Ärimaks 26 248 19 359

Käibemaks 22 893 45 922

*Allikas: Majandusministeeriumi. ERA 969.5.124

2.5. Väliskaubanduspartnerid

Nagu mitmed teised tsaariaegsed ettevõtted kohanes ka Puhkide firma 1920. aastatel

kiiresti tekkinud uue majandusolukorraga. Kuna nad olid tuntud eelkõige kui hulgimüüjad,

34

Linnuse, H. Masinaehitustehas Ilmarine 1859 - 1959. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959. Lk 52. 35

Majandusministeerium. Peakoosoleku protokoll. ERA 969.1.718. 36

Samas. 37

Linnuse, H. Masinaehitustehas Ilmarine 1859 - 1959. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959. Lk 53. 38

Kaubandus-Tööstus A/S J. Puhk ja Pojad. 1939. a. aruanne ja 1940. a. eelarve. ERA 1784.1.23.

21

omasid nad tihedaid kontakte mitmete välisriikidega. Tegeleti ulatuslikult impordiga.

Kaubeldi Ameerika, Skandinaavia, mitmete Euroopa riikide ja ka Venemaaga.

Importimine oli vajalik kuna vabariigi algusaastatel ei suudetud veel ise piisavalt

konkurentsivõimelisi põllumajandussaadusi toota. Sellel oli mitmeid põhjuseid: maareform

ei olnud veel lõppenud, kaitsetollid ei olnud kõrged ning välisturgudel pakuti vilja

soodsatel sõjajärgsetel hinnatasemetel. Puhkide äri edu üheks põhjuseks oligi kindlasti see,

et kaubeldi mitmete riikidega ja koostööpartneritega ning seetõttu üksikute turgude

äralangemine firma tegevusele nii sügavat jälge ei jätnud. Vajadusel tõmmati

investeeringud kahjumiga töötavatest projektidest välja ning suunati tulusamatesse. Seega

ei mängitud vaid ühe „kaardi“ peale, vaid jäeti alles taganemisruum ning võimalikud

alternatiivid.

Puhkide peamiste importkaupandena tuleb märkida soola, suhkrut, heeringaid, teravilja

ning autosid. Soola toodi nii Saksamaal kui Venemaalt, suhkru peamiseks päritolumaaks

oli Poola. Heeringad tulid Skandinaaviamaadest ning Suurbritanniast, teravili peamiselt

Lõuna-Euroopa riikidest. Automarkidest esindasid Puhkid Inglise ja Ameerika

Ühendriikide päritolu masinaid. Kui teiste riikidega suuremaid probleeme ei esinenud, siis

kaubandussuhteid Venemaaga looritasid edaspidigi skandaalse maiguga episoodid, sageli

segatuna ka poliitiliste huvide ning eesmärkidega. Seejuures käitusid Puhkid eelkõige kui

ärimehed. Oma sagedastes ja üsna teravates väljaütlemistes kaitstigi oma kaubanduslikke

ja ärihuvisid. Puhkide mõjukust arvestades tuli poliitikutel sageli ka nendega arvestada

ning oma plaanides korrektiive teha. Firma üks omanikest, Joakim Puhk oli 1925–1935

Kaubandus- Tööstuskoja juhatuse esimees. Tema julged ja otsekohesed sõnavõtud

avalikkuses olid paljudele ebamugavad ning seepärast otsiti võimalusi Puhki

„taltsutamiseks.“ Magnus Ilmjärv kirjutab, et Joakim Puhk, kes oli tuntud oma teravate

väljaütlemistega 1923. aastal loodud Eesti-Vene Kaubanduskoja suhtes „osteti viimaste

poolt ära“ just soodsa soolatehinguga, mis andis Puhkide firmale õiguse monopoolselt

kaubelda Nõukogude soolaga terve 1929. aasta, 9 000 tonni ulatuses.39

Isiklikult arvan, et

kui toimuski mingisugune „äraostmine,“ siis Puhkide firma suurust arvestades ei saanud

see toimuda vaid ühe aastase monopoolse soolatehingu abil. Arvestades asjaolu, et

39

Ilmjärv, M. Hääletu alistumine. Kirjastus Argo, Tallinn 2004. Lk. 58.

22

Puhkidel oli selleks ajaks olemas juba ka saksa soola monopoolne müügiõigus, oli tehing

soolaga firmale muidugi äriliselt igati kasulik.

Sarnasusi võime näha ka kütuseäri puhul. Kuna eelkõige Joakim Puhki Nõukogude

vastased sõnavõtud olid naaberriigi liidritele pahameelt valmistanud, püüti Puhkide ärisid

siduda rohkem Liidu majandusega, lootes seeläbi vähendada Puhkide negatiivse alatooniga

sõnavõtte. Nii näiteks tuli 1930. aastal ettepanek kaasata Puhkid Nõukogude

naftasündikaadi tegevusse.40

Antud sündikaat kontrollis 60 % kogu Eesti kütuseturust.41

Päevakorras oli isegi Joakim Puhki nimetamine loodava segaaktsiaseltsi kohalikuks juhiks.

Selliste segaaktsiaseltside loomine oli Nõukogude Liidu puhul üsna tavaline ning selle abil

püüti siduda riikide majandusi rohkem Nõukogude Liiduga, parandades seejuures ka Liidu

majanduslikku olukorda. Puhkide eesmärgiks oli seevastu võimaluste saamine

kauplemiseks sündikaadi saadustega võrdselt juba olemasolevate sündikaadi klientidega

(nagu näiteks A/S J. E. Kuhlmann ja A. Kuhlmann, ETK, Baltonafta jne.).

Kuigi segaaktsiaseltsi mõttest hiljem Nõukogude pool loobus, mingil määral Puhkidega äri

arvatavasti tehti. Näiteks kirjutab Magnus Ilmjärv, et 1930. aastal oli sõlmimisel leping

200 tonni nafta müügiks ning tõenäolised on ka edaspidised kaubatehingud.

Läbirääkimised ja koostöö sündikaadiga lõppesid Puhkidel 1933. aasta veebruaris,42

eeldatavasti mõlema poole huvi edasise puuduse tõttu.

Lisaks impordile tegelesid Puhkid ka ekspordiga. Eesti suurimaks ekspordiartikliks

kujunes või. Puhkid kuulusid Eesti suurimate või eksportijate hulka. Lisaks eksporditi

teraviljatooteid, puitu, masinaid ning erinevaid elektroonikaseadmeid. Näiteks karmi

majanduskriisi päevil 1931. aastal kui kehtisid mitmed kaitsetollid sisseveetavale viljale

taotles firma mitmeid kordi valitsuse luba teravilja importimiseks Soomest. Äriplaan nägi

ette vedada sisse odavat teravilja, see Eestis jahvatada ning eksportida jahu tagasi

välismaale. Taotlustest majandusministeeriumile selgub, et sarnase skeemiga veeti 1931.

aastal Eestisse sisse üle 1000 tonni rukkiterasid ning eksporditi samaväärne kogus jahu

40

Ilmjärv, M. Hääletu alistumine. Kirjastus Argo, Tallinn 2004. Lk. 89. 41

Samas. Lk. 926. 42

Samas. Lk. 96.

23

tagasi välismaale.43

Kui endal maavarasid või põllumajandussaadusi nappis, tuli kasutada

võõramaiseid. Et aga selle pealt ka teenida, tuli neile tekitada lisaväärtus. Näiteks teravilja

puhul tekitasid Puhkid seda jahvatamise teel. See andis tööd töölistele, tulu

koostööpartneritele, maksude näol kasu riigile ning omanikutulu ka Puhkidele.

3. Suurveski

3.1. Eellugu ja loomine

Nagu kaubamaja tegevusest võisime lugeda, jätkus 1920. aastatel usin viljakaubandus.

Seoses sellega oli loogiline ka suurveski rajamine. Põhjused selleks olid lihtsad ning

majanduslikud. Oluliselt tulusam oli viljast enne midagi valmistada ja alles seejärel turule

paisata. Sellist olukorda oli juba aastaid ära kasutanud turul monopoolses seisundis A/S

Rotermanni Tehased veskid. Juba 1923. aasta sügisel tegi Voldemar Puhk aktsiaseltsi

Ilmarine juhtkonnale ettepaneku rentida osa tehase ruume veski asutamiseks. Kuna

ehitustöödega 1923. aastal veel ei alustatud, võib järeldada, et ühtset heakskiitu see

aktsionäride poolt ei leidnud. Aga kui 1924. aasta kevadeks olid Puhkid omandanud

peaaegu kõik Ilmarise aktsiad, võisid nad oma soove juba kergesti läbi suruda ning veski

ehitus sai alata.

Rajamist võeti tõsiselt. Et saada parim tulemus, paluti abi ka välismaalt. Nii näiteks oli

veski asutamiseks kutsutud appi abielupaar Hummerid, Saksamaalt.44

Jahuveski

jahvatusvõimsuseks sai 200 tonni ööpäevas.45

Seadmed olid valmistatud Šveitsis ning

osaliselt ka Ilmarise tehases ning kujutasid endast veskitehnika viimast sõna. Kogu

jahvatusprotsess toimus veskis mehaaniliselt. See tähendab, et inimkäed ei puudutanud

kogu protsessi vältel ei teri ega jahu. Vagunitest juhiti terad otse puhastajaisse ning sealt

salvedesse. Pikalt valmistamisringkäigult saabus jahu juba kottidesse pakitult tagasi

vagunitesse. Neljakordne veskihoone oli jagatud pikuti kaheks: nisu ja rukkipooleks ning

43

Majandusministeerium. Kirjavahetus Kaubamaja J. Puhk ja Pojad poolt ekspordiks valmistatava rukkijahu

ning selle valmistamiseks välisrukki sisseveo asjus. ERA 969.6.253. 44

Kross, J. Kallid Kaasteelised. AS Eesti Päevaleht. Tallinn, 2010. Lk 16. 45

Linnuse, H. Masinaehitustehas Ilmarine 1859 - 1959. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959. Lk 52.

24

põigiti jahvatus ning väljasaatmise osadeks. Viljasalved mahutasid 6 500 tonni vilja.46

Uue

nähtusena kasutati vilja kvaliteedi hindamiseks ka laboratooriumi. Omaette

vaatamisväärsuseks oli uus viljaelevaator. Veski rajamist nimetati erialakirjanduses kui

pöördeks eesti veskitööstuses.47

Toodang oli kõrge kvaliteediga ning nõutud.

Äri edukaks alustamiseks kasutati ära ka sidemeid poliitiliste ringkondadega, kelle

tegevust Puhkid suuremal või vähemal määral endiselt mõjutada suutsid. Eelkõige

tähendas see info valdamist ning erinevat mõjutustööd.

Riigipoolseks majanduselu suunavaks ja mõjutavaks hoovaks oli tollipoliitika.

Ratsionaalne poliitika oli, et alandati tollimakse sissetulevatelt toorainetelt ja

pooltoodetelt ning tõsteti valmiskaupadele. 1920. aastate alguses tehti seda üsna

kaootiliselt ning sageli ka erinevaid ärihuvisid silmas pidades. 1921. aastal muudeti

tollimäärasid 15 korda, 1922 21 korda ja 1923 14 korda.48

Vaatamata tollitariifide

sagedastele muutmistele oli jahu- ja teraviljatollide suhe alati selline, et esimesed olid 3–4

korda kõrgemad. See võimaldas kohalikel suurveskitel hiiglaslikke kasumeid teenida.

Vilja imporditi Põhja- ja Lõuna Ameerikast, Poolast, Saksamaalt, Venemaalt, Rootsist ja

Taanist.49

Antud riikides valitses selge vilja ülepakkumine. Äriringkondade (sealhulgas

Puhkide) survel lükati sisseveetavate viljaterade ja jahu tollitariifide ühtlustamist pidevalt

edasi. Eesmärgiks oli ühtlustamisega viivitada nii kaua, kuni suudetakse varuda piisavad

viljatagavarad. Selle tulemusena suurenes neil aastatel oluliselt teravilja sissevedu. Lisaks

tollipoliitikale suurendas vilja importi 1923. aastal eesti põllumajandust tabanud ikaldus.

Sellest tulenevalt oli Puhkidel võimalik importida piisaval hulgal odava hinnaga teravilja,

et see siin oma uues suurveskis jahvatada ning seejärel turule paisata.

1925. aastal jõustusidki uued tollimäärad. Kui varem oli sisseveetava jahu tollimaks olnud

teradest suurem 3–4 korda, siis alates 1925. aastast oli see kallim vaid ligi 2 korda. Selline

suhe jäi kestma kuni majanduskriisini.50

Kokkuvõtvalt võib öelda, et äri alustamiseks

46

Meie Suurveski. J. Puhk ja Pojad. Tallinn 1927. Lk. 6. 47

Eesti tööstus ja kaubandus. Eesti Kirjastus. Tallinn 1931. Lk. 29. 48

Karma O. Eesti Vabariigi majanduspoliitika. Kaks aastakümmet 1919- 1939. Tallinn 1999. Lk 53. 49

Meie Suurveski. J. Puhk ja Pojad. Tallinn 1927. Lk 2. 50

Eesti Veski. Nr 2. Juuni 1938. Lk. 19.

25

kasutasid Puhkid ära nii turul valitsevat hõredat konkurentsi kui ka riigipoolset

sooduspoliitikat kodumaise jahutööstuse arendamiseks.

Veskis jahvatatud toodete sortiment oli lai. Jahvatati rukkipüüli, samuti kasutati rukist

loomajahu valmistamiseks. Kaerast valmistati helbeid ja kaerajahu. Odrast aga

odratangu.51

Vaatamata laiale sortimendile oli peamiseks nisupüüli müük. Näiteks 1934.

aastal jahvatati nisupüüli ligi 100 000 krooni eest. Seda on rohkem kui kõiki teisi

viljasaadusi kokku.52

3.2. Tegevus majanduskriisi aastatel

Kuigi veski oli 1924. aastal valmistatud tehnika viimase sõna järgi, jätkusid arendused ka

järgnevatel aastatel. Juba 1926–1927 toimus veskiseadmete uuendamine. Kulude

kokkuhoiu eesmärgil ehitati ka uus viljaelevaator. Oma ettevõtte siseajakirjas „Meie Edu“

kirjeldavad Puhkid viimast kui Tallinna kõrgeimat hoonet (kõrgusega 45 meetrit), mis

annab linnale mere poolt vaadatuna hoopis teise ilme.

Sellegipoolest tõi ülemaailmne kriis raskusi ka suurveskile. Nisujahu hinnad olid

maailmaturul märgatavalt langenud ning välismaise jahu hind tuli isegi transpordikulusid

arvestades tunduvalt soodsam kui Eestis veskite toodang. 15. oktoobril 1930

Riigivanemale saadetud kirjas nimetab Joakim Puhk olukorda äärmiselt kriitiliseks, tuues

süngeima prognoosina ligi 1200 Eesti suurveski sulgemise.53

Veskid olid ehitatud

valdavalt Eesti kapitaliga ning nende sulgemine oleks tähendanud niigi suure tööpuuduse

jätkuvat tõusu. Puhk tegi ettepaneku erinõupidamise kokkukutsumiseks ning keelutollide

kehtestamise välismaisele nisupüülile. Olukorra tõsidust näitab ka Eesti Sordiaretuse Seltsi

poolt 28. jaanuaril 1931. aastal Puhkidele saadetud kiri, kus Suurveskit Puhk ja Pojad

51

Kaubamaja J. Puhk ja Pojad. Suurveski raamat. 01.1932 - 01.1938. ERA 893.1.508. 52

Samas. 53

Kaubamaja J. Puhk ja Pojad. Joakim Puhki märgukiri riigivanemale teravilja kaitseseaduse korraldamise

asjus. ERA 893.1.279.

26

nimetatakse ainsaks Eesti suurveskiks, kes on kodumaise nisu kokkuostust veel

huvitatud.54

Seega kasutasid konkurendid jahvatamisel vaid importvilja.

Kuna lahendusi ei järgnenud, saatis firma valitsusele 27. veebruaril 1931 juba uue kirja.55

Sedapuhku ametisse asunud uuele Riigivanemale Konstantin Pätsile. Rõhutati endiselt

nisupüüli kaitsestollide vajalikkust. Vastasel korral lubati üldse lõpetada kodumaise nisu

kokkuost ning vilja jahvatamine. Vastutasuks kaitsetollide rakendamisele lubati aga kogu

kodumaine nisu tootjatelt kokku osta ning müüdava nisupüüli hinda ka pärast välismaise

püüli hinnatõusu kontrolli all hoida. 20. juulil 1931 kehtestaski valitsus uued tollide

põhitariifid.56

Nendega sätestati kõrgemad tollimaksud suhkrule, nisule, nisupüülile,

mannale, riisile jt. toidukaupadele. Eesmärgiks oligi impordi piiramine ja paremate

võimaluste loomine kodumaisele toodangule. Kuigi riigikogu kinnitas seaduse alles 7 kuud

hiljem, oli see oluliseks sammuks kohalike veskite konkurentsivõime parandamisel.

3.3. Muudatused 1930. aastatel

Võrreldes 1920. aastatega toimusid 1930. aastatel üsna suured muudatused. Alates 1930.

aastast kui valitsus hakkas järjest enam sekkuma riigi majandusellu, vähenes iga aastaga

sisseveetava vilja hulk ning kasvas kodumaise vilja kasutamine. Kasvas ka veskite hulk

ning 1939. aastaks oli neid Eestis kokku 1223.57

Nendest suurtööstuslikke, mille hulka

kuulus ka Puhkide suurveski, oli kõigest 5. Samal aastal jahvatati nisu kokku 43 000 tonni

ning teisi teravilju 380 000 tonni aastas. Veskite võimsused oleks lubanud jahvatada aga

tunduvalt rohkem. Vastavalt 75 000 tonni nisu ning 755 000 tonni teisi

teraviljasaaduseid.58

Seega töötasid veskid alakoormusega ning neid oli selgelt liialt palju.

1939. aasta 1. juulil võetigi veskipidajate soove silmad pidades vastu seadus, mis piiras

uute veskite loomist ning olemasolevate laienemist kuni 1943. aasta 1. juulini.59

Sellega

püüti kaitsta olemasolevate veskite ärihuvisid ning korraldada paremini olemasolevat

54

Kaubamaja J. Puhk ja Pojad. Kirjavahetus kodumaa äride, Kaubandus-Tööstuskoja,

Majandusministeeriumi ja Kaitsevägede Varustusvalitsusega vilja, soola, õlide, heeringate ekspordi ja

impordi asjus. ERA 893.1.361. 55

Kaubamaja J. Puhk ja Pojad. Kiri Riigivanemale. ERA 893.1.361. 56

Pihlamägi, Maie. Väikeriik maailmaturul. Eesti väliskaubandus 1918 - 1940. Lk 123. 57

Eesti Veski. Nr 2. Juuni, 1939. Lk. 1. 58

Samas. 59

Samas.

27

jahutööstust. Alates 1937. aastast tegutses ka Riiklik Viljasalv, millel oli ainuõigus nii

riigi vilja impordi kui ka ekspordi korraldamiseks.

1937. aastal töötas kahes suuremas jahuveskis (Rottermanni ja Puhkide suurveski) kokku

224 töölist.60

Arvestades asjaolu, et need olid oma tootlikkuselt võrdsed, võis tööliste arv

1937. aastal ulatuda Puhkide veskis ligi 100 inimeseni. Tallinna moodsa suurveski kõrval

tegutsesid firma jahuveskid veel ka Tartus, Narvas ja Pärnus ja Helsingis.

4. Autoäri

4.1. Taust

Iseseisev Eesti astus ühte sammu tehnoloogiliselt areneva maailmaga. Seoses sellega võis

tänavatel näha ka üha rohkem sõidu- ja veoautosid. Kui esimest sõidukit nähti Tallinna

tänavatel 1895. aastal, siis aastaks 1940 oli Eestis registreeritud 9273 mitmesugust

mootorsõidukit.61

Kuigi numbrid ei ole võrreldavad tänapäevaga, näitas see autode arvu

stabiilset kasvutrendi. 1920. aastate esimesel poolel oli liikluskorraldus teedel siiski pigem

juhusliku ja pealiskaudse iseloomuga. Kümnendi lõpus hakkas toimima aga juba ka

korrapärane liiklusjärelvalve ja liikluse suunamine. Seda eriti linnades ja ristmikel. Kui

1921. aastal oli Eestis registreeritud vaid 144 autot, siis 1929. aastaks oli vastav arv

tõusnud juba 2199 autoni,62

kusjuures suurim kasv leidis aset just kümnendi lõpuaastatel,

seda keskmiselt 400 masina võrra aastas. Eestisse jõudsid ka veoautod, eriotstarbelised

autod (sanitaar, vangiautod), autobussid ning alates 1930. aastast ka tuletõrjeautod. Kuigi

maailma mastaabis oli Eesti veel autode levikus üsna tagarinnas (võrdluseks näiteks

Ameerikas oli 1 auto iga 4.5 elaniku kohta, Eestis aga iga 440 elaniku kohta) oli valdkond

perspektiivikas. Sellistest uutest arenguvõimalusest ei saanud kõrvale jääda ka Puhkid.

60

Eesti Veski. Nr. 1. Märts, 1939. Lk. 11. 61

Motoriseeritud Eesti. Kümme tuhat mootorsõidukit. Eesti Päevaleht 09.06.1940. Lk 3. 62

Eesti Arvudes. Riigi Statistika Keskbüroo. Tallinn, 1937. Lk 170.

28

4.2. Autoäri algus

1929. aastal pärast Chevrolet maaletooja Hans Winnali surma ja tema firma likvideerimist

võttis viimase esinduse üle Puhkide perekond. Tehing oli suurepärane kuna 1930. aasta

andmete kohaselt oli 1929. aastal Eesti teedel liikumas kõige enam just Ameerika päritolu

autosid, kokku 1933 masinat. Need moodustasid suisa 77 % autode üldarvust. Nimetatud

Chevrolet mudeleid oli nendest 574.63

Oluline on siinkohal ka märkida, et 206 nendest olid

taksod, 268 veoautod, 88 sõiduautod ning 12 bussid.64

Kõik nad vajasid hooldust, remonti

ning varuosasid. Seega oli müügiõiguse omandamine igati perspektiivne ning kaubamaja

juures nägi ilmavalgust Puhkide esimene autoosakond.

Autoäri alustamise juures tasuks märkida ühte huvitavat sõnavõttu. Joakim Puhk, olles

Kaubandus-Tööstuskoja esimees, rõhutas 1928. aasta majanduselu kokkuvõtvas kõnes

järgmist: „Üheks suuremaks paheks sisseveo alal võiks nimetada ülisuurt autode

sissevedu. Et autosid võimalikult igaühele kättesaadavaks teha on neid hakatud müüma ka

varanduseta isikutele väga väikese sissemaksu vastu.“65

Puhk rõhutas veel, et eriti suurt

ohtu kujutavad endast taksod ning kohalikud omavalitsused peaksid viivitamatult midagi

ette võtma, et nende arvu piirata.66

Antud avaldus pärines kõne eksporti ja importi

vahekordi kajastavas alalõigus ning viitas sellele, et riigis tuleks maksimeerida eksporti

ning vähendada importi. Seega, olles 1928. aastal Kaubandus- Tööstuskoja esimees

kritiseeris ta teravalt autode sissevedu, kuid napilt aasta pärast antud kõnet siseneti ka ise

autoärisse. Kas pidas ta kõnes silmas eelkõige riigi huve laiemalt või hoopis püüdis

saavutada paremaid konkurentsingimusi ? Kuna kõne pärines 1928. aastast aga Puhkid

alustasid autoäriga alles järgmisel aastal jääb alles võimalus, et tollel hetkel ei olnud

kaalutud veel autoärisse siirdumist ning seepärast oli võimalik ka Joakimi sellekohane

üsna otsene ja terav hinnang autode impordi küsimustes. Seda väidet võiks ka toetada fakt,

et Puhkid omandasid esimesed automüügi õigused pärast eelmise maaletooja surma, mitte

enda pikemaajalise äriplaani realiseerimise tulemusel.

63

Eesti Statistika. Riigi Statistika Keskbüroo. Tallinn, 1930. Lk 409. 64

Samas. Lk 410. 65

Eesti Pank. Kaubandus-Tööstuskoja esimehe J. Puhk'i kõne stenogramm- Meie praegune majanduslik

seisukord ja majanduspoliitika. ERA 1790.1.798. Lk. 14. 66

Samas.

29

Kirjast Kaubandus- ja Tööstuskoja juhatusele nähtub, et autoosakond loodi Tallinnas Pikk

tn. 39 ja ametlikuks avamiskuupäevaks märgitakse 29. november 1929.67

Ka koha valik

polnud juhuslik kuna 1929. aastal asusid 40 % kõigist Eestis kasutatavatest autodest just

Tallinnas.68

Ometi vaid pealinnaga ei piirdutud. Kasutades ära olemasolevat kontorite

võrku hakkasid müügiga tegelema ka kõik teisedki firma harukontorid. Uuendusena loodi

koos müügipunktidega ka müügisaalid erinevate mudelite tutvustamiseks. Mudelitega sai

tutvuda Tallinnas aadressil Pikk tn. 39 ning Tartus Suur-Turg 10.

1930. aastal lisandusid mudelivalikusse Chevrolet kõrvale veel teisedki General Motorsi

sõsarmudelid nagu Buick, Cadillac, La Salle, Marquette ning veoautod GMC.69

1934.

aastal hakati importima inglise autosid Hillman, Humber ja Vauxhall ning esimesi Inglise

päritolu veoautosid Commer ja Bedford.70

Kuigi edaspidi lisandusid ka mõned teiste

maade autotootjate mudeleid, jäid peamisteks siiski Ameerika ja Inglise autofirmad.

4.3. Müügitulemused

Nagu öeldud, siseneti autoärisse majandusliku madalseisu perioodil. Näiteks 1930. aastal

imporditi Eestisse kokku 161 sõiduautot, 13 bussi, 9 veoautot ja 356 autoalust. 1931. aastal

majanduskriisi süvenedes veelgi vähem, vaid 90 sõiduautot, 1 buss, 11 veoautot ja 147

autoalust.71

Veel 1933. aastal kirjutas Rahvaleht, et majanduslik kitsikus ja autodele

määratud kõrge tollimaks (100 krooni 1 hobujõu kohta) on autode sissevedu tunduvalt

vähendanud. Sama aasta nelja kuu jooksul oli Eestisse toodud ainult 8 sõiduautot, iga kuu

kohta kaks autot.72

Kõik see oli aga ajutine. Uue majandusliku tõusuperioodi alguses 1935.

aastal tõusis automüük uuele rekordtasemele. Uusi jõuvahendeid soetasid seejuures nii

firmad kui eraisikud. Osteti nii sõidu- kui veoautosid. Puhkide poolt peamiste

sisseveetavate mudelite müügitulemusi näitab Tabel nr. 8.

67

Kaubamaja Jaak Puhk ja Pojad. Kirjavahetus Kaubandus- ja Tööstuskojaga. ERA 893.1.279. 68

Eesti Statistika. Riigi Statistika Keskbüroo. Tallinn, 1930. Lk 409. 69

Meie Edu. Talv 1930. Lk 8. 70

Motoriseeritud Eesti. Kümme tuhat mootorsõidukit. Eesti Päevaleht 09.06.1940. Lk 3. 71

Ajakiri Auto 2/1932. Lk. 22- 24. 72

Kes ostsid uusi autosid ? Rahvaleht 04.05.1933. Lk 3.

30

Tabel 8. Puhkide firma autode müük 1935 – 1939*

Sõiduautod 1935 1936 1937 1938 1939**

Chevrolet 31 44 22 32 25

Buick 12 22 10 10 7

Cadillac - 1 - - -

Humber 2 1 4 3

Vauxhall 5 8 9 19 17

Kokku 48 77 42 65 53

Eestis kokku 361 467 509 663 554

Puhkide osakaal % 13.2 16.4 8.2 9.8 9.5

Veoautod

Chevrolet 59 130 93 36 43

Commer 2 - 2 - -

Bedford 4 39 60 21 38

Kokku 65 169 155 57 81

Eestis kokku 354 507 619 431 284

Puhkide osakaal % 18.3 33.3 25.0 13.2 28.5

Sõidukid kokku

Puhkide sõidukid 113 246 197 122 134

Eestis üldse 715 974 1128 1094 838

Puhkide osakaal % 15.8 25.2 17.4 11.1 15.9

*Allikas: Auto 2/1937 (lk 40-41), Auto 1/1939 (lk 15-16), Auto 6/1939 (lk 182)

** Esimese poolaasta andmed.

Tabelist näeme, et autode müük kasvas märgatavalt just 1936. ja 1937. aastal. Puhkide

müügihittideks olid jäänud needsamad Chevrolet mudelid, mille õigused nad oma autoäri

alguses kõige esimesena olid omandanud. Teiste mudelite osakaal jäi väiksemaks. Tabelist

kajastub, et olulisel kohal olid ka veoautod, mida müüdi isegi rohkem kui sõiduautosid. Ka

selles segmendis müüdi kõige enam Chevrolet mudeleid, lisaks sellele saatis müügiedu ka

Bedforde. Siit võib järeldada, et sõiduautod (isiklikuks tarbeks) olid siiski pigem luksus-

kui tarbeesemed ning enamusele oma hinnataseme juures kättesaamatud. Eriti paistab see

silma Puhkide esindatud automarkide juures, sest Ameerika päritolu masinad olid oma

hinnatasemelt märksa kallimad kui teiste maade mudelid. Nii näiteks kujunes Eestis

31

müüdava auto keskmiseks ostuhinnaks 1935. aastal 2 730 krooni,73

Puhkide Buickid jäid

samal aastal aga hinnavahemikku 7 000–12 000 krooni ning Chevrolet hinnad 4 700 –

6 000 krooni piiresse.74

Kui rääkida konkreetsemalt veel Chevrolet mudelist, siis 1. jaanuariks 1940 oli neid Eestis

kokku 979.75

Üldse oli Eestis registreeritud automarkidest rohkem vaid Forde, neid oli

kokku 1 132.76

Chevroledest ligi 2/3 ehk 624 olid veoautod ning 1/3 ehk 304 sõiduautod.

Lisaks nendele veel 8 bussi, 39 tuletõrjeautot ning 4 muu otstarbega masinat.77

Kuigi

puhtalt numbreid vaadates näeme mõneti üllatuslikult, et võrreldes 1929. aastaga on tõus

vaid 42 %. Seda võib pidada siiski eksitavaks. Nimelt ütleb statistika, et vaid 1/5 1940.

aastaks registreeritud autobussidest oli ostetud 1920. aastatel. Seega olid valdav enamus

ostetud siiski 1930. aastail. Masinate koguarvu väiksemat kasvu põhjustas amortisatsioon

ning vanemate mudelite registrist kustutamine. Sama kehtib ka sõidu- ning veoautode

kohta.

Teiste Puhkide poolt esindatud automarkide müüginumbrid jäid 1930. aastatel väiksemaks.

Näiteks oli 1940. aastaks registreeritud 154 Bedfordi, 71 Buicki, 49 Vauxhalli, 4

Commerit, 10 Humberit ja 3 Cadillaci (millest vähemalt 1 kuulus Puhkidele endale). Kui

arvestada seda, et kokku oli registreeritud sõidukeid Eestis tol hetkel 6512, oli Puhkide

poolt esindatud mudelite osakaal nendest ligikaudu 20 %.

4.4. Lisateenused

Puhkide autoesinduste juurde kuulusid ka autoremondi töökojad. Suurimaks võiks pidada

AS Ilmarine territooriumil asunud töökoda. Uudse teenusena reklaamiti seal Ducko-lakk

värvimist, mis võimaldas autosid värvida täpselt sama kvaliteediga kui seda tehti suurtes

autotehastes.78

Ilmarise remonditöökoja sisseseadet uuendati täielikult 1936. aastal, mille

tulemusel muutus see Baltimaade moodsaimaks. Lisaks olid Puhkidel autoesindused

73

Hinnale lisandus tollimaks, mille pidi tasuma ostja. 74

Autode ostmine elav. Saksa, Ameerika ja Briti võistlus meie autoturul. Vaba Maa 27.07.1935. Lk 4. 75

Eesti Statistika. Riigi Statistika Kuukiri. Nr 1 - 6. Tallinn, 1940. Lk 201. 76

Samas. 77

Samas. 78

Meie Edu. Talv 1929. J. Puhk ja Pojad. Tallinn 1930. Lk. 10.

32

Narvas, Petseris, Rakveres, Pärnus, Tapal, Tartus, Valgas ja Viljandis. Imporditi ka teisi

autondusega seonduvat: bensiini, petrooleumi, õlisid, paadimootoreid Evinrude, Elto,

Morris, Universal, süüteküünlaid Edison ja akusid Oldham.79

Omaette tootegrupi

moodustasid alates 1930. aastast imporditavad Inglismaa päritolu Dunlopi rehvid

(Illustratsioon 5)80

, samuti olid Puhkid õlifirma „Vacuum Oil“ esindajad Eestis.81

Illustratsioon 5. Reklaam ajakirjanduses 1937. aastal*

*Allikas: http://eag.unicweb.ee/ewtarvikud.html. Vaadatud 26.04.2010.

Imporditi ka autoaluseid. Viimaste suured impordinumbrid näitavad kohapealse kere-

ehituse kõrget taset. Ka Puhkide remonditöökoda tegeles keretöödega. Töökojale pöörati

tähelepanu ka ajakirjanduses.82

Nimelt kirjutas Postimees, et 1931. aastal valmis Ilmarises

kere luksusbussile Chevrolet, millega sama aasta sügisel käisid Aleksander Puhk ning

kirjanikud Friedebert Tuglas ja Karl Ast-Rumor 1,5 kuu pikkusel ringreisil Põhja- ja Kesk-

Euroopas, sõites läbi 9 000 km. Bussis leidusid uuendusena ka reisijatele mõeldud

ööbimisvõimalused. Sõidukit juhtis Puhkide kauaaegne autojuht ja võidusõitja H. Tael.

Võrreldes teiste autokerede tootmisele spetsialiseerunud tehastega jäi töökoja toodangu

maht siiski tagasihoidlikuks. Keskenduti rohkem hooldustöödele.

79

http://eag.unicweb.ee/ewesindused.html. Eesti autoärid ja - esindused Eestis 1940. aastani. 80

Kaubamaja J. Puhk ja Pojad. Leping Dunlopiga. ERA 893.1.246. 81

Linnuse, H. Masinaehitustehas Ilmarine 1859 - 1959. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959. Lk 52. 82

Omnibussiga ümber Põhja- Euroopa. Postimees. 17.10.1931. Lk 3.

33

Peamisteks konkurentideks autoäris olid Puhkidele AS Rotermanni Tehased, kes tõid

maale selliseid automarke nagu Opel, Oldsmobile, Cadillac ja veoautosid Blitz. ETK

Autoosakond esindas Vauxhalli, Pontiaci ja Fiati, AS A. Rosenwald ja Co Fordi, Linconi

ja Fordsoni ning AS Mobile Fordi, Linconi ja Mercuryt.83

Lisaks reklaamile ajakirjanduses kasutasid omanikud ka ise (eeldatavalt ka reklaami

eesmärgil) vaid endi poolt esindatud automarke - Joakim sõitis Cadillaci, Aleksander ja

Eduard Chevrolet ning Evald Buickiga (Illustratsioon 6).84

Kuigi Puhkide autoäri algas

konkurentidest mõnevõrra hiljem, võis neid nimetada 1930. aastate Eesti autoturu

kindlateks liidriteks.

Illustratsioon 6. Aleksander Puhk ja tema Chevrolet 1936. aastal.*

*Allikas: http://eag.unicweb.ee/ew.html.

83

http://eag.unicweb.ee/ewesindused.html. Eesti autoärid ja - esindused Eestis 1940. aastani. Vaadatud

26.04.2010. 84

Erelt, Pekka. Viis venda, kelle taskus oli Eesti riigikassa. Eesti Ekspress 26.05.2007.

34

5. AS Ilmarine

5.1. Eellugu

Kui 20. sajandi alguses baseerus Puhkide äritegevus vaid kaubandusel, siis 1920. aastatel

laiendati oma tegevust ka tootmisesse. Võimaluse ja tingimused selleks pakkus

madalseisus oleva AS Ilmarine 90 % aktsiate omandamine 1923. aastal.85

Kuigi tegemist

oli eraldiseisva aktsiaseltsiga, hakkas see toimima tihedas koostöös Kaubamajaga.

Suurimaks aktsionäriks sai Kaubamaja Puhk ja Pojad, lisaks olid aktsionäride ringis

eraisikutena kõik perekonna liikmed ning lähisugulased. Kokku moodustasid nende

aktsiad ca 80 % AS Ilmarine aktsiatest.

Tehas ise oli asutatud juba 1859. aastal Rakveres Fr. Wiegandi poolt ning peamisteks

toodeteks olid senini olnud aurumasinad, saekaatrite sisustus, laastuhöövlid,

vesiveskiseadmed ja turbapressid. Seadmeid turustati suhkruvabrikutele, ehitati

sillakonstruktsioone ning teostati ka laevade remonti.86

20. sajandi teisel kümnendil oli tehase areng aga takerdunud. Põhjuseks kütuse ja

materjalipuudus (eeskätt kivisöe ning malmi näol) ning sellega kaasnev toodangu langus.

Taandareng peegeldus ka töötajate arvu vähenemises. Peata olek lõppes, kui 1915. kui ka

1916. aastal saadi sõjalisi tellimusi ning see tõi kaasa toodangu tunduva tõusu. Nii

valmistati tehases 1915. aastal erinevaid tooteid 1,6 miljoni rubla eest, 1916. aastal aga

juba ligi 3,5 miljoni rubla eest.87

Vaatamata korralikule sisseseadele (1917. aasta oktoobris

oli tehase sisseseade väärtuseks hinnatud 4,6 miljonit rubla ehk umbes 1,5 miljonit

kuldrubla)88

ning ajutisele tõusule saabus revolutsioonide perioodil jällegi järsk ning

põhjalik langus. Kui 1918. aasta märtsi algul lahkus tehase omanik Fr. Wiegand

Saksamaale, seiskus tehase töö mõneks ajaks. 1919. aastal asus Eesti Ajutine Valitsus küll

selgitama võimalusi tootmise taasalustamiseks, pidades läbirääkimisi ka tehase endise

omanikuga, kuid vastavasisulised kõnelused lõppesid tulemusteta.

85

AS Ilmarine metallitööstus. ERA 1790.1.2025. 86

Karma, O. Tööstuslikult revolutsioonilt sotsialistlikule revolutsioonile Eestis. Tööstuse arenemine 1917.

aastani. Tallinn, 1963. Lk 138. 87

Mödre, T. Ilmarine kujunes Pätsu ajal rahvsuliku tööstuse rajajaks. Äripäev 14.11.2007. 88

Linnuse, H. Masinaehitustehas Ilmarine 1859 - 1959. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959. Lk 45.

35

5.2. AS Ilmarine loomine. Areng 1920 – 1924

Kaheksa miljoni marga suuruse põhikapitaliga AS Ilmarine uus põhikiri registreeriti 26.

märtsil 1920 Tallinn-Haapsalu rahukohtus.89

Asutajateks olid Eesti juhtivad poliitika- ja

majandustegelased Karl Ipsberg, Konrad Mauritz, Ajutise Valitsuse peaminister

Konstantin Päts, Madis Jaakson ja Artur Uibopuu.90

Juhatuse esimeheks valiti Johan

Laidoner.91

Esimestel tegevusaastatel aktsiakapital mitmekordistus ning seejuures said

aktsiaid soetada ka tehase enda töötajad. Üldse oli 1920. aastal metallitööstusega

tegelevaid suurettevõtteid 92

Eestis kokku 19.93

Ilmarise omanikud alustasid ka ulatuslike reformide ning laiendustega. Üheks esimeseks

oli terasevaluahju ehitamine vanaraua ümbersulatamiseks. Selle abil püüti pidurdada

tööstuse jaoks vajaliku tooraine väljavedu.94

Terase valukuur oli ainukeseks Eestis ning

seetõttu suutis ainsana täita ka töid, mis nõudsid terasevalu.95

Peale terase-, vase-, ja

malmivalu oli vabrikul ka eeskujulik sepapada ning mehaanikatöökoda. Jätkus tsaariajal

edu saavutanud naftamootorite „Russ“ tootmine. Tööliste arv kõikus paarisaja inimese

ümber. Tegevuse laiendamiseks osteti ka uusi kinnistud (Jahu ja Suur- Patarei tänaval).96

Paraku ei jätkunud (seoses eeskätt Vene turu kadumisega) suurtele aurumasinatele ja -

kateldele piisavalt turgu ning tehas jäi kiratsema. Negatiivset mõju avaldasid ka 1923.

aasta rahanduskriis, toorainepuudus ning osalemine Vene vedurite parandamiseks loodud

kartellis „Omse.“97

Võrreldes teiste antud kartellis osalenud firmadega pääses AS Ilmarine

küll kergemalt, kuid korralikult funktsioneerima tehast algaastatel ei saadudki.

89

Rahukohtuks nimetati I astme kohtuorganit. Autori märkus. 90

Riigi Teataja 1920. Lk. 708. 91

Samas. 92

Eesti statistika järgi loeti suurettevõteteks 20 ja rohkem töötajaga ettevõtteid. 93

Eesti Arvudes 1920 - 1935. Riigi Statistika Keskbüroo. Tallinn 1937. 94

Pihlamägi, Maie. Eesti industrialiseerimine 1870- 1940. Tallinn 1999. Lk 199. 95

Eesti tööstus ja kaubandus. Eesti Kirjastus 1931. Lk. 27. 96

Linnuse, H. Masinaehitustehas Ilmarine 1859 - 1959. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959. Lk 48. 97

Majandusministeerium. Ettepanekud Vabariigi Valitsusele majanduslikes küsimustes koos Valitsuse

otsusega. ERA 969.1.296.

36

5.3. Ilmarine Puhkide kontrolli all

Vastupidiselt omanike lootustele näitas tehase majandustegevus ja aktsiahinnad 1920.

aastate esimesel poolel pigem langustrendi. Seda ära kasutades omandasid Puhkid 1923.

aastal Eesti suurima töötava masinatööstusettevõtte järjest odavnevad enamusaktsiad.

Suurim osa aktsiapakist läks firmale Kaubamajale Jaak Puhk ja Pojad. Lisaks olid Puhkid

ettevõtte eraisikutest aktsionäride hulgas. Esimehena jätkas kindral Johan Laidoner (nii

Laidoner kui Joakim Puhk lahkusid tehase juhatusest alles 1937. aastal)98

. Tehase

tolleaegne tööline Rudolf Pirbe on tehingu kohta öelnud, et tehas ise huvitas Puhke vähe.

Rohkem tundsid nad huvi hoonete ja maa-ala vastu, et laiendada oma äri ja ehitada

jahuveski. Tehas oli neil kogu aeg nagu mingiks abikäeks, mis varustas seadmetega vanu

veskeid ning valmistas masinaid Puhkide uutele veskitele Tallinnas ja Helsingis.99

Põhjused olid selged - kuna 1920. aastate keskpaigaks oli aru saadud, et endised Vene

impeeriumi siseturule tootnud masinatehased on Eesti siseturu jaoks liialt suured, asusid

Puhkid tehase ruume ja territooriumi kasutama ka teistel eesmärkidel, mis otseselt või

kaudselt olid seotud firma senise tegevusega. Nii rajati jahuveski, makaronitehas,

viljaelevaator, autotöökoda, treimiskoda ja leivatehas. Osaliselt renditi tehase territooriumi

ja kinnisvara ka välja.

Samas ei jäetud unarusse ka tehase arendamist ning alustati uute toodete väljatöötamisega.

Näitena võib tuua teehöövlid. Esmalt osteti Rootsist 2 näidist ning neile tuginedes

valmistati edaspidi masinad juba ise. Üks tehase suurimaid tellimusi 1920. aastate lõpus

oligi erinevate Eesti omavalitsuste poolt tellitud 36 teehöövlit, mis valmisid 7. maiks

1929.100

Selle sündmuse tähtsust näitab asjaolu, et kui höövlite üleandmisel rivistati

Raudalu maanteel üles kõik 36 vastvalminud masinat olid kohale kutsutud ka

teedeminister, majandusminister, Tallinna linnapea, J. Laidoner, J. Puhk, insenere,

ametnikke, ajakirjanikke jt. külalisi. Üleandmine jäädvustati filmilindile. Kuigi

valmistatud masinatel kasutati Fordsoni traktorimootoreid oli valdav osa detailidest siiski

Ilmarise enda toodang. Lisaks müügile Eestis eksporditi teehöövleid ka Lätti. Eritellimusel

paigaldati neile aga tavaliste tagarataste asemel lint- ehk tankrattad. Sellest sai alguse

98

Metallitööstuse AS Ilmarine. ERA 891.2.8550. 99

Linnuse, H. Masinaehitustehas Ilmarine 1859 - 1959. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959. Lk 52. 100

Mödre, T. Ilmarine kujunes Pätsu ajal rahvusliku tööstuse rajajaks. Äripäev 14.11.2007.

37

linttraktorite tootmine. Paar sellist uuetüübilist masinat oli kavas ehitada ka Eestisse.101

Lisaks teehöövlitele eksporditi Lätti ka Ilmarise piirituseaparaate.

Kõike seda arvesse võttes näeme, et Puhkide juhtimise all oli tehase tegevus edukas. Seda

näitavad ka majandustulemused. Nimelt tõusis läbikäik 1923. aasta 25 miljonilt kroonilt

1930. aasta 85 miljoni kroonini.102

Seega oli kasv rohkem kui kolmekordne.

1929–1933. aasta majanduskriisi ajal langes Ilmarise tööliste arv varasemalt 225–250

inimeselt103

150–170 inimeseni. Eestis kokku töötas metallitööstuses 1929. aastal ca 4 000

inimest104

ning see number näitas samuti pigem langustrendi. Paremini said hakkama

ettevõtted, kes olid suutnud ümber orienteeruda siseturule. Samuti puudus metallitööstustel

igasugune riiklik tollikaitse. Olukorra tõsidust antud perioodil näitab ka suurööstuslike

metallitööstusettevõtete arvu vähenemine 44-lt 1930. aastal 30-le 1933. aastal.105

Pärast

kriisi võib täheldada tehaste arvu järk- järgulist kasvu.

Majandusaruannete statistikast ilmneb, et metallitööstustel, mille töö iseloom on reeglina

töö- ja ajamahukam olid raskemad ajad veidi nihkes võrreldes teiste majandusharudega.

Nii näiteks olid suuremate tehaste jaoks keerulised ajad perioodil 1925 – 1928. Sarnaselt

juhtus ka majanduskriisi ajal. 1930. aasta ajakirjandust sirvides võime lugeda, et tehas on

töödega väga koormatud. Eraldi tuuakse välja tellimusi raudteetöödele. Puhkidele tuli

kindlasti kasuks ka see, et tegemist oli nii mõnegi tootegrupi puhul monopoolse tootjaga.

Näiteks teehöövlite ja teerullide valmistamine. Kriisi ajalist nihet võib seletada aga sellega,

et töömahukaid projekte planeeriti ette pikemateks perioodideks, mis omakorda

põhjustasid eelpoolmainitud ajanihke. Ilmarises valmistatud veskimasinad, turbiinid,

naftamootorid ning maanteede ehitamise masinad olid just töömahukamad. Lisaks sellele

olid tootevalikus siibrid, ventiilid, liiprinaelad, ketid, kirved, vankriteljed, kühvlid,

adraninad ja -hõlmad.

101

Päevaleht. 8.05.1929. Vaba Maa 8.05.1929. 102

Eesti tööstus ja kaubandus. Eesti Kirjastus. Tallinn 1931. Lk. 28. 103

Järv, J. Eesti tööstus ja kaubandus. Eesti Kirjastus. Tallinn 1931. Lk. 29. 104

Puhk, J. Eesti tööstuse tänapäev. Eesti Tööstus ja Kaubandus. Eesti Kirjastus. Tallinn 1931. Lk 12. 105

Eesti Arvudes 1920 - 1935. Riigi Statistika Keskbüroo. Tallinn 1937.

38

1933. aastal hakati tehases valmistama terasest keskkütteradiaatoreid, mida varem oli sisse

toodud Rootsist.106

Väidetavalt olid uued radiaatorid parema soojusjuhtivuse ning kaunima

väljanägemisega. Jätkus mitmesuguste varuosade tootmine: valmistati vagunirattaid,

õlimahuteid, bensiinijaamu, sildade kandekonstruktsioone, kaitseväe tellimusel

mürsukesti, veskite sisseseadeid ja küttekoldeid. Tehasel oli korralik sisseseade, mille tõttu

toodangu valmistamine oli kiire ja kvaliteetne. Rõhku pandi reklaamile (Illustratsioon 7).

Illustratsioon 7. Naftamootorite „Russ“ reklaam 1928 a.*

*Allikas:http://eag.unicweb.ee/ewtarvikud.html.

Ka enamiku Eesti viinavabrikute sisseseade oli Ilmarises valmistatud.107

1933. aastaks oli

tehase tööliste arv jällegi kasvanud, ulatudes 230 inimeseni. Juhatajaks oli mäeinsener

Juhan Oja. Huvitava vahemärkusena võib lisada, et tehase peameistriks oli kirjanik Jaan

Krossi isa Jaan Kross, kes oli 1933. aastaks töötanud ettevõttes juba 28 aastat.108

Kirjaniku

mälestuste kohaselt elasid nad tehase ametnike majas, üsna moodsas korteris, mis oli

võrreldes teiste majadega pisut avaram, kuid ikkagi üsna madalate lagedega.109

Seega

hoolitseti ka töötajate heade elamistingimuste ning eluolu eest. 1930. aastate aktsionäride

nimekirja sirvides näeme, et Juhan Oja oli suurim eraisikust AS Ilmarine aktsionär,

omades 30 500 krooni väärtuses aktsiaid. Mõned aktsiad olid ka Jaan Krossil.110

Seega

106

A/S Ilmarise tehased. Vaba Maa 09.03.1933. 107

Eelkõige masinad piirituse puhastamiseks. Autori märkus. 108

A/S Ilmarise tehased. Vaba Maa 09.03.1933. 109

Kross, J. Kallid Kaasteelised. Eesti Päevalehe AS. Tallinn, 2010. Lk 13. 110

Aktsionäride nimekirjad. Tallinn-Harju Maksuamet. Tallinna Linnaarhiiv. Fond nr. 1361.1.20.

39

olid Puhkid kaasanud aktsionäride ridadesse ka oma tähtsamaid ja pikaajalisemaid

töötajaid.

Illustratsioon 8. Jaan Kross (vasakul) ja Juhan Oja teehöövlite partii üleandmisel

siseministeeriumile 1935. aastal.*

*Allikas: Kross, J. Kallid Kaasteelised. Lk. 562.

Perioodi 1938 – 1939 võib pidada tehase suurima tootlikkusega aastateks. Kui varem oli

tehase tootmisvõimsusest ära suudetud kasutada vaid 20 – 25 %, siis antud perioodil

suudeti see tõsta 40 – 50 % juurde.111

Peamisteks tootegruppideks olid nimetatud perioodil

mootorvagunid, seadmed Soomes avatava veski tarbeks ning mitmed riiklikud tellimused.

Puhkide käe all tehase areng 1940. aasta suvel aga katkes kuna see natsionaliseeriti ning

allutati Lennukitööstuse Rahvakomissariaadile.

111

Linnuse, H. Masinaehitustehas Ilmarine 1859 - 1959. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959. Lk 54.

40

5.4. Majandusnäitajad

Tabel 9. AS Ilmarine majandustegevus 1920- 1933 (tuhandetes kroonides)*

Aasta Toodang

+Kasum/

-Kahjum Võlad Kinnisvara

Makstud %

võlgadelt Üldkulud

1920 120 +31 113 47 3 % 62

1921 392 +31 177 49 11 % 24

1922 537 -1 509 68 21 % 30

1923 576 -1 576 73 44 % 51

1924 417 -1 491 236 41 % 52

1925 293 +2 507 238 48 % 73

1926 379 +2 837 710 50 % 73

1927 405 +2 797 732 43 % 107

1928 561 +4 873 732 42 % 99

1929 758 +4 836 732 36 % 129

1930 658 +4 652 737 64 % 87

1931 335 -5 827 768 30 % 42

1932 411 +2 665 768 26 % 79

1933 474 +2 874 768 28 % 66

*Allikas: AS Ilmarine metallitööstus. ERA 1790.1.1025.

Tabelit 9 andmetest näeme, et tehasel oli kaks suuremat toodanguperioodi. Esimene

1922–1923. aastal oli seotud vene vedurite parandamisega. See lõpetati üsna edutult kuna

tehasest mitteolenevatel põhjustel jäädi 100 000 krooniga kahjumisse.112

Teine periood oli

aastail 1929–1930 kui riik tellis tehaselt suure hulga teehöövleid. Mõlemad aastad lõpetati

ka korraliku kasumiga. Vaatamata selle dividende aktsionäridele välja ei makstud vaid

kasum investeeriti tagasi firma arengusse.113

Üldiselt lõpetati majandusaastad kasumiga.

Vaid neljal aastal jäädi kahjumisse. 1922–1923. aastal tekkinud kahjum oli aruandes

kajastatud tulemustest aga tegelikkuses suurem. Aruandluses on see kaetud suurendatud

pangalaenudega.114

Suurima kahjumi põhjusteks 1931. aastal olid tihenenud konkurents

metalliturul ning sellega kaasnenud hindade langus. Lisaks sellele mõjutas tulemusi ka

112

AS Ilmarine metallitööstus. ERA 1790.1.1025. 113

Aktsionäride nimekirjad. Tallinn- Harju maksuamet. Tallinna Linnaarhiiv 1361.1.20. 114

AS Ilmarine metallitööstus. ERA 1790.1.1025.

41

majanduslangusega kaasnenud käibe vähenemine. Järgnevatel aastatel võime näha juba

toodangu tõusu, seda tänu mitmetele riiklikele tellimustele, näiteks Tallinna elektrijaama

tellimus 1933. aastal.115

Tehases pöörati tähelepanu ka kinnisvara arendamisele. Selle tõestuseks on 1920. aastate

teise poole kinnisvara väärtuse suur tõus firma bilansis. Selle taga oli peamiselt 3 tegurit:

jahuveski kapitaalne ümberehitus 1924. aastal, maksumusega ca 160 000 krooni, silo116

ehitus 1926. aastal maksumusega 210 000 krooni ja jõujaama ehitus samuti 1926. aastal.

Viimase maksumuseks kujunes 130 000 krooni.117

1934. aasta revisjonikomisjoni otsuses

seisab, et AS Ilmarine kui metallitööstuse ettevõte on kinnisvaradega liialt üle

investeeritud, sest üle 50 % kinnisvaradest kasutab hoopis Kaubamaja Puhk ja Pojad. Nii

veskihoone kui suureväärtuseline silo on ehitatud Ilmarise rahadega ning nende eest

maksab Kaubamaja Puhk ja Pojad aastas ka 19 200 krooni renti.118

Selline tegevus oli

tingitud aga omanike soovist jaotada tegevused kahe ettevõtte vahel selliselt, et tööstuslik

tegevus ja kinnisvara arendus on AS Ilmarine ülesandeks ning kaubanduslik pool jääb

Kaubamaja Puhk ja Pojad kanda. Kinnitusi sellisest töökorraldusest leiame ka firmade

omavahelistest lepingutest.119

Kokkuvõtvalt andis revisjon 1934. aastal firma tegevusele positiivse hinnangu. Sellest

selgub, et kohustused olid kinnisvaraga täielikult kaetud, rahule jäädi ka firma

majandustulemustega. Ainukeseks miinuseks loeti tegevuskapitali puudust, mis oli

põhjustatud liigsetest investeeringutest kinnisvarasse. Sellest tulenevalt oli suuremate

tellimuste puhul firma sunnitud Kaubamaja Jaak Puhk ja Pojad kaudu pankadest

täiendavat tegevuskapitali hankima. Nagu eelnevalt selgus, oli see Puhkide tavaline ja

planeeritud praktika, mis reaalselt ettevõttele ohtu ei kujutanud. Hoopis vastupidi. Võib

öelda, et Ilmarisele tõid Puhkide käe all uue hingamise just territooriumi ja kinnisvara

otstarbekam ärakasutamine ning uute toodete turuletoomine (teehöövlid, küttekolded,

ketid, kirved jne.). Vähemtähtis polnud ka firmade omavaheline koostöö.

115

AS Ilmarine metallitööstus. ERA 1790.1.1025. 116

Silo all on mõeldud viljahoidlat. Autori märkus. 117

AS Ilmarine metallitööstus. ERA 1790.1.1025. 118

Samas. 119

Kaubamaja J. Puhk ja Pojad. Lepingud AS Ilmarisega rukki, nisu ja kaera jahvatamise ning

ümbertöötamise asjus. ERA 893.1.433.

42

5.5 Makaronivabrik

Eelnevalt oli juba juttu AS Ilmarine suurest territooriumist ning vabadest

tootmispindadest. Neid ära kasutades loodi 1935. aastal sinna ka nuudli- ja makaronitehas,

mis juriidiliselt hakkas kuuluma AS Ilmarine alla.

Suuri ümberehitusi tehase rajamiseks teha ei tulnud. Kasutati olemasolevaid pindasid, neid

kohendati vaid tootmisele sobivamaks. Esines ka mõningaid probleeme, näiteks

toiduainetetööstuse tegevuseks vajalike lubade hankimise ning ettevõtte suuruse

määratlemisega), kuid 1936. aasta jooksul need küsimused lahendati (kuigi tööd alustati

juba 1935. aasta novembris).120

Tehases töö toimus ühes vahetuses ning kokku sai seal

tööd 7 inimest. Eesmärgiks oli tulevikus ka laieneda ning muuta töö kahe vahetuseliseks.

Tehase kahekorruselise hoone teine korrus oli ühendatud kõrvalhoones asuva jahulaoga,

kust jahu toodi vabriku teisele korrusele. Sealt edasi suunati läbi lehtri esimesel korrusel

olevasse segamismasinasse. Esimesel korrusel toimus ka pressimine ning kuivatamine.

Tootmisvõimsuseks oli 500 kg makaronitooteid päevas.

6. Muud tegevusalad

Lisaks eelpoolnimetatud tegevusaladele oli Puhkid vähesel määral tegevad ka mitmetes

teistes majandusharudes nii kodu- kui välismaal. Tihedad kontaktid soomlastega andsid

majanduskriisi raugedes võimaluse tütarfirma rajamiseks Soome. 1934. aastal osteti

Helsingisse firma nimel 3 miljoni marga eest 1800 m² krunt, eesmärgiga rajada sinna

jahuveski.121

Mõte sai ka teoks ning lisaks Helsingile oli plaanis ehitada veel 2 veskit

Viiburisse ja üks Kotkasse. Firmapoolseks esindajaks tehase käivitamisel oli Voldemar

Puhk, edaspidi jätkas firma juhtimist Eduard Puhk. Huvitava vahemärkusena tuleb lisada

asjaolu, et ettevõte töötab Soomes tänaseni, Helsingin Mylly Oy nime all asukohaga

Järvenpääl. Firma reklaamide põhjal on tegemist 1992. aastal ehitatud põhjamaade

modernseima veskiga.122

Eesti kaubanduses võime nende tooteid näha Veski-Mati nime

all.

120

Akt AS Ilmarises asuva makaronitööstuse asjas. ERA 969.4.1786. 121

Puhki jahuveski Soomes. Postimees 29.10.1934. 122

http://www.veskimati.ee/ajalugu.htm.

43

Lisaks sellele tegelesid Puhkid vähesele määral ka puiduäriga. Kohalikelt osteti

puitmaterjal kokku, töödeldi ning eksporditi seejärel välismaale. Vähesel määral tegeleti

veel ka kütuseäriga.

7. Firma natsionaliseerimine 1940. aastal

Vaatamata mitmele majanduskriisile, poliitilistele nõiajahtidele ning korduvatele

ümberorienteerumistele oli firma areng ja laienemine 1930. aastate teisel poolel

märkimisväärne. Kasvasid käibed, juurde tuli uusi tegevusalasid ning valmisid plaanid ka

edasisteks aastateks. Mõneti võiks seda perioodi nimetada ka rahunemise ja

stabiliseerumise ajaks. Firma oli jõudnud faasi, kus osanikud ei tegelenud ainult

äritegevusega, vaid mõeldi ka laste tuleviku kindlustamisele ning toetati mitmeid

sotsiaalseid projekte. Nii näiteks loodi 1938. aastal sihtasutus „Jaak Puhki Perekonna

Asutus,“ mille eesmärgiks oli arendada suguvõsa sidemeid, koostööd ning abistada

järeltulijaid.123

Lisaks järeltulijate haridustee toetamisele sooviti sihtasutuse abil üles

ehitada ka 1905. aastal hävinud Pilistvere kirikutorn. Viimane oli olnud isa Jaak Puhki

idee ning see sooviti täide viia esimesel võimalusel. Paraku need plaanid aga ei täitunud.

Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal natsionaliseeriti esimeste seas ka AS „Jaak Puhk ja

Pojad.“ Joakim, Aleksander ja Evald arreteeriti 31. augustil süüdistatuna Kaitseliidu

rahastamises, vabatahtlike värbamises Soome Talvesõtta ja ulatuslikes

majanduskuritegudes. Nende perekonnad aeti oma kodust Estonia puiesteel välja ning

maja pitseeriti. Edasi viidi vennad Kirovi vanglasse. Ainsana pääses vaid Soomes elav

Eduard, kes suri seal 1943. aastal. Kirovisse saadetud vendadest suri esmalt septembris

1941 Aleksander ning veebruaris 1942 ka Evald. Ainsana pidas katsumusele veel vastu

Joakim, kes lasti maha 14. septembril 1942, süüdistatuna veel lisaks eelnenule mitmetes

Nõukogude Liidu vastastes kuritegudes. Viies vend, Voldemar oli raske haiguse tagajärjel

surnud juba 1937. aastal.

123

Riigikantselei. Vabariigi Valitsuse otsus sihtasutuse Jaak Puhk'i Perekonna Asutus põhikirja kinnitamise

kohta. ERA 31.3.4845.

44

Siberisse küüditati 1941. aastal ka nende perekonnad. Joakimi ja Evaldi pered said Eestisse

lõplikult tagasi 1958. aastal, Aleksandri lähedased aga pidid Venemaal veetma 1968.

aastani.

8. Puhkid ühiskonna- ja poliitikategelastena

Lisaks äritegevusele osalesid Puhkid aktiivselt riigi poliitilises- ja ühiskondlikus elus.

Aktiivseim vendadest oli kindlasti Joakim Puhk, kelle ühiskondlikke ameteid võiks pikalt

ette lugeda. Peatun siinkohal olulisematel. Ta kuulus 1918–1919 Pariisi rahukonverentsi

kaubandusläbirääkimistel Eesti delegatsiooni, 1920–1921 oli ta Eesti-Vene

rahuläbirääkimistel kaubandusekspert ning 1921–1927 Leedu aukonsul Tallinnas. Lisaks

võttis ta osa Rahvaste Liidu tegevusest. Joakim oli aastail 1925–1940 ka Kaubandus-

Tööstuskoja juhatuse esimees.

Kui 1920. aastatel olid Puhkide suhted valitsusringkondadega üsna head, siis 1930. aastate

teisel poolel avaldused ja väljaütlemised autoritaarse valitsemise, vaikiva ajastu ning ka

kommunismi leviku vastu aina tihenesid. 1938. aastal ilmunud Coudenhove-Kalergi

raamatule „Totaalne riik - totaalne inimene“ eessõna kirjutades märgib Joakim: „Õigus ja

kohtumõistmine on surutud tahaplaanile, võimutseb vägivald ja omavoli. On, kui me

elaksime uuesti Attilade ja Tammerlanide ajastul. Riigid ja rahvad relvastuvad üksteise

võidu. Rasked, ähvardavad pilved ripuvad Euroopa kohal.“124

Tunnetati, et arengud

liiguvad halvemuse suunas, seda nii Eesti riigis endas kui Euroopas tervikuna. 1939. aasta

septembris kui arutati Eesti-NSVL vastastikuse abistamise paktiga nõustumist võttis tollal

Riiginõukokku kuulunud Joakim jällegi väga teravalt sõna. Ta märkis: „Rahuleping

Venemaaga on oma tähtsuse suurelt osalt kaotanud. Kui ei määrata kindlaks baaside piire,

siis võib arvata, et need ulatuvad üle kogu territooriumi. Püüame rahvast säästa, sest kui

Vene tuleb, viib ta meid mööda suurt Venemaad laiali.“125

Need oli prohvetlikud sõnad,

mis järgnevatel aastatel ka tõeks osutusid.

124

Coudenhove - Calergi, R. Totaalne riik – totaalne inimene. Tallinn 1940. 125

Erelt. P. Viis venda, kelle taskus oli Eesti riigikassa. Eesti Päevaleht 26.05.2005.

45

Joakim oli tegev ka olümpialiikumises. Pärast Friedrich Akeli kõrvalejäämist 1932. aastal,

eriti aga Berliini olümpia ettevalmistuste eel kerkis päevakorda vajadus Rahvusvahelise

Olümpiakomitee (ROK) oma eestlasest liikme järele. Kuigi Joakimi enda kokkupuuted

spordiga piirdusid peamiselt kalastamisega (ta oli üks Eesti esimesi spinningusportlasi),

toetasid Puhkid paljusid spordivõistlusi ning aitasid kaasa erinevate spordialade

arendamisele. Vahest seepärast Puhki kandidatuur 1936. aasta jaanuaris ka tõstatati. Eesti

Olümpiakomitee poolt leidis ta üksmeelse toetuse. Soome ja Rootsi olümpiakomiteede

soovitusel esitati Joakim Puhk juba ROK-i liikmekandidaadiks. Hääletamine andis taas

üksmeelse heakskiidu ning sellega oli vahetult enne Berliini olümpiamänge saanud Eesti

endale uue esindaja ROK-i juures. Joakim Puhk on seni viimane eestlane, kes kuulus

Rahvusvahelise Olümpiakomitee valitud seltskonda ning oli seda kuni surmani 1942.

aastal. Loomulikult külastas Joakim koos perega ka ise 1936. aasta olümpiamänge, tehes

seda firma enda autotöökojas valmistatud reisibussiga. Eesti sportlaste edukas esinemine

Berliinis ja Joakim Puhki teened leidsid ka rahvusvahelist tunnustamist. 1936. aastal

autasustati teda Saksamaa olümpiaaumärgiga.

Joakimi kõrval olid aktiivsed ka teised vennad. Voldemar Puhk oli 1918 Eestimaa

kubermangu toitlusvalitsuse liige, 1918–1920 kaubandus-tööstusministri abi, 1919–1921

Eesti kindralkonsul Berliinis, 1921–1922 ametnik Londoni saatkonnas ja Jaapani

aukonsul 1935. aastast kuni oma surmani 1937. Tema aktiivne tegevus

ühiskonnategelasena langeb 1930. aastate teise poolde. Ta oli Eesti-Inglise Kultuuriühingu

esimees 1936–1937, Alliance Francaise'i president 1936–1937, Eesti Spordi Keskliidu

juhatuse liige, Eesti Veespordi Liidu esimees 1935–1937, ÜENÜ Tallinna Osakonna

Spordiklubi esimees 1934–1937, ja Estonia seltsi juhatuse liige aastail 1935–1937.

Aleksander Puhk oli Mehhiko aukonsuliks Eestis. Lisaks sellele oli tal aktiivne roll noore

vabariigi esindajana välisriikides. Nimelt oli tema ülesandeks külastada paljusid välisriike

(sageli finantseeris reise ise), tutvuda sealsete turuolukordadega ja sõlmida kaubandus- ja

tööstusministri esindajana Eesti riigi hüvanguks erinevaid kaubandustehinguid. Ajad olid

segased, kindlad kaubanduspartnerid veel välja kujunemata ning koostöölepingud

sõlmimata või sõlmimisel. Seoses sellega tuli ette ka probleeme ning küsitavusi, mis üsna

tihti olid ka poliitilised ning algatatud reeglina opositsiooniparteide poolt. Nii näiteks

46

süüdistati Alexander Puhki OÜ Revalis tegevuse puudujääkides. Revalis oli loodud riigi

poolt ning tegeles 1919–1920. aastal erinevate kaupade importiga Eestisse. Probleemid ja

küsimused olid tõstatatud seoses ostetud kaupade kvaliteedi ning firma aruandlusega. 5.

mail 1926 algatatud ja 18. veebruaril 1927 lõpetatud Riigi Majapidamise Aruande

Komisjoni akti nr. 15 kohaselt esines Revalise töös küll puudujääke, kuid midagi

korruptiivset dokumentide põhjal siiski ei täheldatud. Otsuse kinnitas 5. mail 1927 ka Eesti

Vabariigi Riigikogu.126

Märksa rohkem mõjutas Puhkide firma tegevust aga teine, nn

„veriste sinelite“ afäär. Seepärast vajab see ka lähemalt käsitlemist.

Aleksander Puhk, töötades Eesti Vabariigi Londoni kaubandusesindajana sõlmis

Väliskaubanduse Nõukogu ülesandel 29. oktoobril 1920 lepingu Inglise firmaga Williams

ja Co. 50 000 komplekti kantud, kuid kõlbulike sõjaväelaste riiete ostuks.127

Tehingu

koguväärtuseks oli 86 250 naelsterlingit. Lepingu kohaselt lubas müüja ostjal kaupu enne

ärasaatmist ka igati sorteerida ja inspekteerida. Kuna saadetisega oli aga üsna kiire, siis

eraldi kaupade kontrollijaid ja ülevaatajad Tallinnast Sõjaministeeriumi poolt Londonisse

ei saadetud. Vastavalt varasemale ärikogemusele inglastega otsustas Aleksander Puhk

tellida varustuse komplekteerijaks teise Londoni firma Grainger ja Co. Vastavasisuline

leping 1. novembril 1920 inglise firmaga ka sõlmiti. Williams ja Co. tõi autodega kauba

lattu, kus selle sorteerisid ära eestlaste poolt palgatud firma Graigner ja Co. esindajad.

Seejärel saadeti mõlemad, nii sobilikud kui mittesobivad riided tagasi Williams ja Co.

lattu, kus omakorda nende poolt tellitud firma W. Wingate ja Johnson Ltd. töötajad kaubad

teelesaatmiseks ära pakkisid. Pakkimise juures aga ei viibinud Eesti Kaubandusagentuuri

ega kaupa sorteerinud firma Graigner ja Co. esindajaid.

Paraku ei olnud inglise firmad oma ülesannete kõrgusel ning suurem osa detsembris 1920

Tallinna jõudnud 20 000 komplektist osutusid kasutamiskõlbmatuks. Lisaks oli komplekte

ka arvuliselt vähem. Täpsemalt osutus kõlbulikuks vaid 6 726 sinelit, 6 741 kuube ja 3 170

126

Riigikogu I- IV koosseis. Komisjoni ettepanekud riigikontrlöri poolt esitatud O/Ü Revalis tegevuse

aruande läbivaatamise tulemuste kohta. ERA 80.3.2536. 127

Majandusministeerium. Kirjavahetus Riigikontrolli, Pikalaenu Panga ja Majandusministeeriumi

pearaamatupidajaga Aleksander Puhkilt riigi kasuks väljamõistetud summa sissenõudmise asjus. ERA

969.5.124.

47

püksipaari.128

Ebakvaliteetses kaubas süüdistasid inglise firmad eeskätt sõduririideid

pakkinud firmat W. Wingate ja Johnson Ltd, kes olevat eksikombel kaasa pakkinud nii

kõlbulikud kui väljapraagitud vormiriided. Avalikkuse pahameel langes aga pea

ainuisikuliselt Aleksander Puhkile.

Viidates mittekvaliteetsele kaubapartiile katkestas 12. oktoobril 1921 Eesti Vabariik

lepingu firmaga Williams ja Co. Lepiti kokku, et inglise firma kohustub saatma Eestisse

veel esimese partiiga saabunud komplektidest puuduolevad rõivad ning tagastama veel

30 000 vormi eest saadud ettemaksu. Williams ja Co. pakkus välja ka kogu partii

väljavahetamise võimaluse, millest Eesti Vabariik keeldus. Tegelikud põhjused olid aga

teistsugused. Need seisnesid eelkõige selles, et esiteks oli poole aastaga olukord maailmas

rahunenud ning polnud enam vajadust nii suure koguse sõjaväeriiete järele. Teiseks olid

meeletult langenud ka sõjaväevormide hinnad, seda eeskätt kasutatud riiete puhul.

Samaväärse summa eest, mis saadi 30 000 vormi ettemaksu tagastusel (54 480 naela) oli

lepingu lõpetamise hetkel võimalik osta juba 50 000 uut sinelit. Seega oli lepingu

lõpetamine Eesti Vabariigile äärmiselt kasulik ning Williams ja Co- le kahjulik. Vaevalt, et

inglased oleks sellega ka nõustunud kui mitte eestlased ei oleks ähvardanud normidele

mittevastavate sinelite loo Inglismaal avalikuks teha.

Eestis järgnes skandaalile aga aastatepikkune kohtusaaga, mis läbis kaks korda kõik

kohtuinstantsid ja mis sai oma lõpplahenduse alles 1939. aastal, ligi 20 aastat pärast

sinelite afääri toimumist. Kohtuotsusega tunnistati Aleksander Puhki süüdi ning

Majandusministeeriumi kasuks mõisteti välja ligikaudu 200 000 krooni, millele lisandus

6 %-ne intress alates 29. jaanuarist 1923 kuni tasumise päevani.129

Lisaks tuli tal tasuda

teise astme kohtukulud 8 404. 54 krooni suuruses summas.130

128

Riigikogu I- IV koosseis. Komisjoni ettepanekud riigikontrolöri poolt esitatud O/Ü Revalis tegevuse

aruande läbivaatamise tulemuste kohta. ERA 80.3.2536. 129

Majandusministeerium. Kirjavahetus Riigikontrolli, Pikalaenu Panga ja Majandusministeeriumi

pearaamatupidajaga Aleksander Puhkilt riigi kasuks väljamõistetud summa sissenõudmise asjus. ERA

969.5.124. 130

Samas.

48

Kohe pärast kohtuotsuse jõustumist ilmus ajakirjanduses teade, milles anti teada, et

Aleksander Puhk on ettevõttest Puhk ja Pojad välja astunud.131

Sellele järgnenud

kirjavahetusest äripartneriga selgub, et Aleksander ei olnud enam firma osanik, kuid talle

olid antud volitused firma nimel tehingute sõlmimiseks. Seega puudus tal nüüd varandus,

mille abil riik saanuks nõutavat summat välja nõuda ning nõue pöörati tema kui eraisiku

vastu.

26. jaanuaril 1939 esitas Joakim Puhk avalduse Aleksandrile kuuluva kinnisvara ostuks,

mis selleks ajaks oli jõudnud Pikalaenu panga omandusse.132

2. veebruaril Eesti Vabariigi

valitsus sellega ka nõustus. Pärast kinnisvara müüki esitas Aleksander taotluse varade

müügist ülejäänud võlasumma riigipoolseks kustutamiseks. Riigikontrolöri ja

Majandusministri ettepanekul peaminister Kaarel Eenpalu selle 7. augustil 1939 ka

rahuldas.133

Kokkuvõte

Kaubamaja Puhk ja Pojad näol oli tegemist ettevõttega, mis oma ligi 50 aastase

eksisteerimisaja jooksul arenes Viljandimaa tikuvabrikust Eesti üheks suurimaks ja

laiahaardelisemaks ettevõtteks. Tegevuse algusaastatel pühenduti peamiselt viljaärile.

Lisaks sellele imporditi erinevaid koloniaalkaupu – soola, suhkrut, heeringaid. Kõik see

lõi eeldused firma edasisteks arenguteks ja laienemisteks. Kuigi alusmüüri ladusid Puhkid

firmale juba enne Eesti iseseisvumist, toimus suurem areng siiski iseseisva riigi perioodil.

1920. aastatel laiendati äritegevust kaubanduselt tootmisesse. AS Ilmarine aktsiate

kontrollpaki omandamine 1924. aastal tähendas uute võimaluste avanemist. Tehase

põhitegevuse kõrval kasutati oskuslikult ära nii tehase territooriumi kui ka vabu

tootmispindu. Sinna rajati autoremonditöökoda, makaronivabrik ning leivatehas. Rasketel

131

Juba spekuleeritakse viljamonopoliga. Maaleht. 05.08.1930. Lk 2. 132

Riigikantselei. Vabariigi Valitsuse otsus Pikalaenu Panga valitsemisel olevate kruntide müümise kohta J.

Puhkile. ERA 31.3.8409. 133

Riigikantselei. Vabariigi Valitsuse otsus A. Puhki vastu riigi nõudmise vähendamise kohta. ERA

31.3.7838.

49

majanduskriisi aastatel uuendati vastavalt vajadustele oma tootevalikut, toetuti ka riiklikele

tellimustele. Mitmete toodete valmistamise puhul kasutati ära ka oma monopoolset

seisundit.

AS Ilmarine territooriumile rajati 1924. aastal ka Suurveski. Tegemist oli Eesti ühe

suurima ning modernsema veskiga ning selle arendamine ning täiustamine jätkus ka

edasistel aastatel. Veski rajamisel kasutati oskuslikult ära olemasolevaid laopindasid,

ühendades omavahel viljahoidlad veskiga ning muutes kogu tootmise mehaaniliseks. 1934.

aastal kasutati sarnaseid võimalusi ära ka makaroni- ja nuudlivabriku rajamisel.

Proovikivina mõjus firmale majanduskriis. Inimeste ostujõud langes ning firma käibed

vähenesid. Vaatamata üleüldisele madalseisule firma tegevust laiendati 1929. aastal

autoosakonna asutamisega. Tegeleti autode impordiga (peamiselt USA ja Inglise mudelid),

remondi, hooldustööde ning ka kere-ehitusega. Kuigi autoäriga alustati konkurentidest

tunduvalt hiljem, jõudis firma1930. aastatel Eesti autoäris turuliidriks.

Majanduskriisi perioodil võime näha firma omanike aktiivset rolli riigi majandusreformide

nõustamisel ning suunamisel. Seda näitab kirjavahetus riigiasutustega, kus Puhkid

pakuvad välja omapoolseid lahendusi kriisist väljumiseks. Ärimeestena peeti loomulikult

silmas ka enda majandushuve, kuid ei unustatud tõsiasja, et erafirma areng ei saa toimuda

ilma riigipoolse ettevõtluse toetuseta. Oluline on märkida, et kriisiaastatel ei loobutud

jätkusuutlikuks arenguks hädavajalikest investeeringutest. Kasum investeeriti ärisse tagasi.

Moderniseeriti masinaparki ja ehitati uusi ärihooneid.

1930. aastate teisel poolel riigipoolsed majanduspoliitilised suunad muutusid. Firmade

jaoks tähendas see vaba konkurentsi vähenemist ning keerulisemaid impordi– ja

ekspordivõimalusi. Vaatamata sellele võib 1930. aastate teist poolt pidada firma arengus

järjekordseteks tõusuaastateks. Kaubamaja tootevalik täienes erinevate rauatoodetega ning

1937. aastal loodi Kaubamaja Jaak Puhk ja Pojad baasil AS Jaak Puhk ja Pojad. Laieneti

ka Soome, seal asutati 1934. aastal jahuveski. 1930. aastate lõpuks olid firma kõik

tegevusharud korralikult välja kujunenud, näha oli mõningast rahunemist ning

50

stabiliseerumist. Rajanud kindla vundamendi jätkusuutlikkusele jäi firma omanikel üha

enam aega perekonna ning ühiskondlike tegevuste jaoks. Muret tunti Eesti riigi tuleviku

pärast.

Kahjuks firma edasine arengutee 1940. aastal katkes. Aastatepikkune töö oli mõne kuuga

nullitud, Puhkidele jäi alles vaid Soomes asuv jahuveski. Kõik see lõppes küll füüsiliselt,

kuid on meieni edasi kandunud läbi mälestuste ja erinevate dokumentide. Leian, et firma

areng, strateegiad ja plaanid tulevikuks on heaks eeskujuks ka tänapäeva ettevõtjatele ning

loodan, et minu uurimistöö avab ukse ka edaspidisteks mitmesuguste ettevõtete ajalugude

uurimusteks.

51

Summary

Nowadays like in the period between World War I and II, researchers are interested in

stories, which reflect mostly the activity and life of public persons - singers, athletes or

politicians. A little attention has been paid to the entrepreneurship and to the history of

companies despite they have played an important role in the development of the economy.

The aim of this research is to fill that gap by studying the activity a small family business,

the Company Jaak Puhk and Sons, during the years 1914-1940.

The firm Puhk and Sons was established by Johann-Jaak Puhk. In the end of the 19th

century, he opened the store and later a match factory in Viljandi. In the beginning of the

20th century, he moved with his family to Riga and continued his business from there. In

1907, he moved back to Tallinn. In 1914, he reorganized his business and it became

known as Department Store Jaak Puhk and Sons. Initially, only the two older sons, Joakim

and Voldemar, became involved in the family business but later on, other offsprings also

joined with.

In the 1920s, the business branched out from wholesale to manufacturing. In 1924, they

acquired by purchase most of the shares of the stock company, machine building enterprise

Ilmarine. In the same year they built a large flourmill on the territory of Ilmarine and later

several other undertakings on manufacturing. The experience of Jaak Puhk and Sons

Department Store and high ambitions of the owners created a synergy where the different

industries supported each other and evolved together. One of their achievements was

developing a system of nationwide branch offices.

In 1929, the company opened its first motor vehicle dealership. They mainly traded the

vehicles originated from the United States and England. They sold cars, buses, and

specialized vehicles. Even though the company expanded into car business later than its

competitors, it became leader in the motor vehicle market in the 1930s.

52

In the 1930s, the company expanded itself even further by opening new branch offices and

enlarging their merchandise assortment. In 1934, the company began its business in

Finland opening a flourmill there. In 1937, they converted the department store into stock

company Jaak Puhk and Sons which operated until the nationalization in 1940 by Soviet

authorities. In the second half of 1930s the entrepreneurs were unsatisfied with the

government economic policy, which moved toward the regulated economy.

Unfortunately, the company was nationalized in 1940. For years of hard work was ruined

during the month. The Puhk family lost his property, except the flour mill in Finland. Even

though the business ended de facto, memories and documents still give accounts of its

existence. I believe that the activity and success of Company Jaak Puhk and Sons, its

strategies and future plans can be a good example for nowadays entrepreneurs and

hopefully my research will encourage further studies on the history of different companies.

53

Allikad

Arhiiviallikad

Eesti Riigiarhiiv, ERA ( Tallinn )

Fond 31 Riigikantselei.

Fond 66 Riigikontroll.

Fond 80 Riigikogu I - V koosseis.

Fond 891 Kaubandus - Tööstuskoda.

Fond 893 Kaubamaja J. Puhk ja Pojad.

Fond 969 Majandusministeerium.

Fond 1012 Riigi Kaubaagentuur.

Fond 1784 Kaubandus-Tööstus A/S J. Puhk ja Pojad.

Fond 1790 Eesti Pank.

Tallinna Linnaarhiiv

Fond 1361 Tallinna ja Harju maksuamet.

Trükitud allikmaterjalid

Eesti Arvudes 1921- 1935. Riigi Statistika Keskbüroo, Tallinn 1937.

Eesti Entsüklopeedia nr 7. Tallinn 1994.

Eesti Entsüklopeedia nr 8. Tallinn 1995.

Eesti Statistika. Riigi Statistika Keskbüroo. Tallinn, 1930.

Eesti Statistika, Jaanuar 1938. Eesti Statistika Keskbüroo. Tallinn 1938.

Eesti Statistika. Riigi Statistika Kuukiri. Nr 1-6. Tallinn, 1940.

Kleis, R. Eesti Avalikud Tegelased 1932. Tartu 1932.

Mereste, U. Majandusleksikon I. Tallinn 2003.

54

Perioodika

Ajakiri Auto 8- 1932.

Eesti Ekspress 26.05.2005.

Eesti Päevaleht 09.06.1940.

Eesti Veski. Nr. 1. Märts, 1938.

Eesti Veski. Nr 2. Juuni, 1938.

Eesti Veski. Nr. 1. Märts, 1939.

Eesti Veski. Nr 2. Juuni, 1939.

Looming 8, 2006.

Maaleht 05.08.1930.

Meie Edu. Kevad 1927.

Meie Edu. Suvi 1927.

Meie Edu. Talv 1929.

Meie Edu. Talv 1930.

Postimees. 17.10.1931.

Postimees. 29.10.1934.

Päevaleht. 8.05.1929.

Rahvaleht 04.05.1933.

Sakala 6.02.1897.

Uus Maa, 14.08.1937.

Vaba Maa 8.05.1929

Vaba Maa 09.03.1933.

Vaba Maa 10.04.1935.

Vaba Maa 27.07.1935.

Äripäev 14.11.2007.

Kirjandus

Coudenhove- Calergi, R. Totaalne riik- totaalne inimene. Tallinn, 1940.

Ilmjärv, M. Hääletu alistumine. Kirjastus Argo. Tallinn 2004.

J. Puhk ja Pojad. Meie Suurveski. Tallinn 1927.

55

Järv, J. Eesti tööstus ja kaubandus. Eesti Kirjastus. Tallinn 1931.

Karma, O. Eesti Vabariigi majanduspoliitika. Kaks aastakümmet 1919-1939. Tallinn 1999.

Karma, O. Tööstuslikult revolutsioonilt sotsialistlikule revolutsiooniline Eestis. Tööstuse

arenemine 1917. aastani. Tallinn 1963.

Kross, J. Kallid Kaasteelised. Eesti Päevalehe AS. Tallinn, 2010.

Linnuse, H. Masinaehitustehas „Ilmarine“ 1859- 1959. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn

1959.

Saulmann, R, Seim, E. Tallinna Kaupmeeste Selts 1917- 1932. Tallinn 1932.

Pihlamägi, M. Eesti industrialiseerimine 1870- 1940. Tallinn 1999.

Pihlamägi, M. Väikeriik maailmaturul. Eesti väliskaubandus 1918- 1940. Tallinn 2004.

Raud, V. Eesti väliskaubandus suurema rahvusvahelise konflikti korral. Kaubandus-

Tööstuskoda. Tallinn, 1939.

Tallinna Eesti Kaupmeeste Selts 1917- 1937. Tallinn 1937.

Valge, J. Lahtirakendamine. Eesti Vabariigi majanduse stabiliseerimine 1918- 1924.

Tallinn 2003.

Internet

Balti Veski koduleht. (http://www.veskimati.ee/ajalugu.htm). Otsing 25.04.2010.

Eesti Antiikautode Galerii. (http://eag.unicweb.ee/ewesindused.html). Otsing 25.04.2010.

Intervjuu Kaubandus- Tööstuskoja juhatuse esimehe Toomas Lumaniga.

(http://vikerraadio.err.ee/uudised?uudis=34). Otsing 25.04.2010.