Lugedes Ellen White'i.Kuidas tema teoseid mõista ja kasutada
Originaali tiitel
George R. Knight. Reading Ellen White. How to understand and
apply her writings. Hagerstown, MD: Review and Herald Publishing
Association, 1997.
Autorist
Dr. Knight on palju aastaid olnud Seitsmenda Päeva Adventistide
Koguduse ajaloo õppejõuks Andrews'i ülikoolis. Peale selle on ta
uute Piiblikommentaaride peatoimetaja, millest on ilmunud juba üle
kümne köite. Ta on avaldanud ligikaudu kümme raamatut, peamiselt
adventajaloo ja tänapäeva adventismi probleemide kohta.
Pühendus
Pühendan ka selle raamatu taas Robert W. Olsonile, kelle usk ja
armastus Jeesuse vastu minu elus nii suurt mõju on avaldanud.
LUGEJALE
Ellen White'i kirjatööd on olnud kasuks ja õnnistuseks
loendamatutele tuhandetele lugejatele viimase saja viiekümne aasta
kestel. Need materjalid on osutunud usaldusväärseks juhtnööriks
kõigis eluvaldkondades tegutsevatele inimestele.
Samal ajal on juba mõnda aega ilmnenud vajadus lühikäsiraamatu
järele Ellen G. White'i teoste lugemise põhiprintsiipide kohta.
Minu esimeseks katseks selles valdkonnas oli 1985. aastal ilmunud
teos "Adventismi müüdid" [Myths in Adventism: An Interpretative
Study of Ellen White, Education, and Related Issues (Review and
Herald)]. Ehkki juba selles raamatus oli teatud määral käesoleva
teose põhiprobleemidest juttu, oli teema siiski oluliselt laiem kui
Ellen White'i teoste tõlgitsemisprobleemid. Seepärast sai selle
temaatika kitsam käsitlemine tulevikku edasi lükatud. "Lugedes
Ellen White'i" tegelebki ainult nende probleemidega ning selles on
püütud vaadelda iga olulist teemat selles valdkonnas.
Raamat jaguneb kolme ossa. Esimeses osas on käsitletud
üldprobleeme, nagu Ellen G. White'i teoste kirjutamise eesmärk,
nende seos Piibliga, kompilatsioonide probleem ning vajadus
süstemaatilise lugemisplaani järele.
Teises osas on vaadeldud Ellen G. White'i teoste
tõlgitsusprobleeme. Igas peatükis on käsitletud vähemalt üht
olulist küsimust selles valdkonnas.
Loomulikult on Ellen G. White'i kirjatööde lugemine ja
tõlgitsemine vaid osa tema teoste kasutajate ülesandest. Tema
nõuandeid tuleb ka praktikas rakendada. Raamatu kolmas osa ongi
pühendatud rakendusprintsiipidele.
Raamatu "Lugedes Ellen White'i" juurde kuulub teine sama autori
sulest ilmunud teos: "Kohtudes Ellen White'iga" (Review and Herald,
1996). Selles on esitatud lühiülevaade Ellen G. White'i elust, tema
eri valdkondi käsitlevaist kirjatöödest, ning vaadeldud tema
teostele ühiseid teemasid. Neid kaht raamatut on seepärast kasulik
lugeda koos. Koos võikski neid vaadelda sissejuhatusena Ellen G.
White'i kui ühe meie aja mõjukaima kristliku autori elusse ning
loomingusse.
Ei ole vist tarvis öelda, et käesolev raamat on pigem nimetatud
paljutahulise teema sissejuhatus kui selle põhjalik käsitlus.
Tegelikult võiks iga peatükk palju ulatuslikum olla. Selles teoses
ei ole püütud käsitleda mõningaid konkreetseid teemasid, näiteks
kirjanduslike abiliste ning teiste autorite teoste kasutamist Ellen
G. White'i poolt. Neid teemasid, nagu paljusid muidki, on
käsitletud eespoolnimetatud sõsarteoses.
Sooviksin käesolevaga tänada Bonnie Beres'it, kes minu
käsitsikirjutatud lehed kompuutrisse sisestas, samuti Roger W.
Coon'i, Tim Crosby't, Paul A. Gordon'it, Jerry Moon'i, James R.
Nix'i, Robert W. Olsonit ja Tim Poirier'i, kes lugesid käsikirja
ning tegid väärtuslikke ettepanekuid selle täiustamiseks. Tahan
tänada ka Gerald Wheeler'it ja Tim Crosby't, kes raamatu
kirjastamisprotsessis tegevad olid, samuti Andrewsi ülikooli
administratsiooni, kes võimaldas kirjutamiseks ja uurimistööks
vajaliku aja ja finantstoetuse.
Minu palve on, et see raamat oleks õnnistuseks kõigile, kes
Ellen G. White'i kirjatöid paremini mõista püüavad.
George R. Knight
Andrews University
Berrien Springs, Michigan
I OSA
ÜLDPÕHIMÕTTED
1. peatükk
MILLISEID NÕUANDEID LUGEDA INSPIREERITUIKS?
1860ndate aastate lõpus kirjutas Ellen G. White: "Ära pane oma
toidulauale mune. Need on sinu laste tervisele kahjulikud" (2T
400). Tema sõnad näivad olevat küllalt selged. Ometi pani ta
hiljem, a. 1901, kirja järgmised sõnad: "Kasuta tervete kanade
mune. Tarvita neid kas keedetuna või toorelt. Lisa toorest muna
parimale viinamarjamahlale, mida sul on võimalik leida. Nii saab
sinu organism puuduvaid toitaineid. Ära mõtle hetkekski, et mune
pole õige süüa. … Sa pead oma toidusedelile lisama piima ja mune. …
Munad sisaldavad paljusid ravitoimega ja vastumürgina mõjuvaid
aineid" (CD 204).
Need kaks nõuannet näivad tõesti olevat teineteisega nii
vastuolus kui üldse võimalik! Ära söö mune! Söö tooreid mune! Kas
saab olla veel vastakamaid nõuandeid?
Ometi on mõlemad pärit ühe ja sama autori sulest. On see tõesti
võimalik? Kuidas saab üks ja sama isik nii vastuolulist nõu
anda?
Probleem tekiks juba siis, kui selliste nõuannete autoriks
oleksite teie või oleksin mina. Loomulikult ütleksid lugejad
lihtsalt, et tegemist on arusaamatusega. Probleem on aga veelgi
keerukam Ellen G. White'i puhul, kes väitis, et sai nõuanded
Jumalalt. Võiksime küsida, kas ta ehk midagi segi ei ajanud? Või
muutis Jumal tema seisukohta munade söömise suhtes kusagil 1870. ja
1901. aasta vahel? Asja põhjalikumalt analüüsida püüdes hakkaksime
otsima vastust küsimusele: "Millist neist nõuannetest võib lugeda
siis inspireeritud nõuandeks selles valdkonnas?"
Ehkki munade söömise teema võib tunduda tühisena autori puhul,
kes on kirjutanud nii palju patu ja lunastuse kui kesksete
kristlike teemade kohta, ei ole nende tsitaatide kaudu tõstatatud
küsimus kaugeltki tühine. Tegelikult on tegemist keskse
probleemiga: Kuidas mõista inspireeritud autoreid? Raamat "Lugedes
Ellen White'i" püüab aidata selliseid probleeme lahendada.
Illustratsioon munade söömisest osutab, kui oluline on mõista
tõlgitsusprintsiipe. Samal ajal tuleb tunnistada, et igaüks, kes
Ellen G. White'i loeb (samuti ka kõiki teisi autoreid), kasutabki
juba tegelikult mingeid tõlgitsuspõhimõtteid. Isegi need, kes
eitavad, et inspireeritud autoreid on üldse vaja tõlgitseda,
tõlgitsevad neid oma väite kiuste ikkagi. Näiteks kui nad loevad
Piiblist teksti: "Õnnis on see, kes võtab su väikesed lapsed ja
rabab nad vastu kaljut!" (Ps.137,9) hakkavad nad seda kohe
tõlgitsema: esiteks vahetu konteksti alusel, teiseks aga kõige
selle valgel, mida nad teavad Jumala armastusest ning Jumala
korraldusest oma rahvale isegi vaenlasi armastada (vt.
Mat.5,43-48).
Võimatu on lugeda teksti Ps.137,9 ning seda mitte tõlgitseda,
kui just oma mõistust meelega mitte lukku panna. Lõppude lõpuks
näib see tekst olevat nii vähe kooskõlas Uues Testamendis esitatud
"õndsakskiitmistega": "Õndsad on armulised, sest nemad saavad armu.
… Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks"
(Mat.5,7-9). Seepärast pingutavad kristlased oma mõistust, et
selliseid vastuolulisi tekste kooskõlastada, kuna mõlemad on kirja
pandud inspireeritud allikas, Jumala Sõnas.
Samal kombel tõlgitseme me kõik Jeesuse sõnu Mat.5,27-29, kus Ta
kõneleb vajadusest silm välja torgata, kui kellelgi vastassoo
suhtes ebapuhtaid mõtteid tekib. Kui te näitate mulle mingit
inimgruppi, kes seda teksti ei tõlgitse, vaid rakendab sõnasõnalt,
peab ju olema tegemist liikumisega, mille kõik liikmed on endal
parema silma välja torganud! Püüdes Piiblit mõista, kujundame me
kõik välja inspireeritud materjali tõlgitsusprintsiipe. Me kõik
kasutame neid, ükskõik, kas seda teadlikult tunnistame või
mitte.
Selle raamatu eesmärk on püüda esitada mõningaid põhilisi
printsiipe, mida meil tuleks Ellen G. White'i kirjatööde lugemisel
kasutada. Üldiselt kehtivad need põhimõtted ka Piibli uurimise
kohta, ehkki see raamat käsitleb peaasjalikult Ellen G. White'i.
Seetõttu on ka enamik kasutatud näiteid võetud Ellen G. White'i
materjalidest, ehkki lisatud on ka mõned illustratsioonid
Piiblist.
Nüüd võib lugeja mõelda: Aga kuidas jääb siis ikka munade
söömisega? Kumb ülaltoodud tsitaatidest on inspireeritud nõuanne?
Tahaksin väita, et mõlemad. Seejärel võite küsida: Aga missugune
kehtib siis minu kohta? See oleneb teie olukorrast. Inimestel on
erinev organism, erinevad vajadused, erinevad probleemid. Nii nagu
hea arst kirjutab eri inimestele samade probleemide puhul ette
erisuguse ravi, nii teeb ka Jumal. Tema nõuanded ühele inimesele
võivad näida otse vastupidistena teisele antutega. Seepärast
peavadki Ellen G. White'i lugejad tegema palju enamat kui vaid tema
sulest võetud tsitaate mõtlematult rakendama. Lugejad peavad mitte
ainult lugema, vaid lugema vastutustundega, sügavalt mõeldes ja
arutledes. Samuti peavad nad nõuandeid mitte ainult rakendama, vaid
rakendama vastutustundega, mõistust appi võttes. Kahjuks on Ellen
G. White'i kirjatöid (nagu Piiblitki) võimalik lugeda ka
vastutustundeta ja mõttetööd tegemata. Raamat "Lugedes Ellen
White'i" püüab meile selles valdkonnas juhtnööre pakkuda, kasutades
illustratsioone Ellen G. White'i sulest ning võimaluse korral
näidates, kuidas Ellen G. White ise oma kirjatöid tõlgitses.
Kuidas jääb siis munadega? Ärge muretsege. Pöördume munade
juurde koos paljude tähtsate ja vähemtähtsate teemadega järgnevatel
lehekülgedel tagasi. Esmalt aga vaadelgem mõningaid üldpõhimõtteid
Ellen G. White'i lugemise kohta.
2. peatükk
ELLEN G. WHITE'I KIRJATÖÖDE EESMÄRK
Et mingi autori töödest aru saada, on kõige olulisem mõista
nende kirjutamise eesmärki. Lugejad, kes seda ei mõista, kasutavad
sageli autori töid eesmärkidel, mida autoril endal kunagi ei olnud.
Seepärast on oluline ka teada, millisena nägi Ellen G. White ise
oma rolli Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduses.
Üks olulisemaid põhimõtteid, mida peame Ellen G. White'i
kirjatööde kohta teadma, on, et neid ei tohiks mingil juhul lugeda
Piibli asemel. Sissejuhatuses teosele "Suur võitlus" kirjutas Ellen
G. White: "Jumal on usaldanud inimestele päästmiseks vajalikud
teadmised. Pühakiri tuleb vastu võtta Jumala tahte autoriteetse,
eksimatu ilmutusena. Pühakiri on iseloomu ja tegude mõõdupuu.
Selles on ilmutatud doktriinid. … Vaimu ei antud — ega anta iial —
et Piiblit teisele kohale jätta; on ju Pühakirjas selgesti
väidetud, et Jumala Sõna on mõõdupuuks, mille abil tuleb
kontrollida kõiki teisi [ning ka Pühakirjas endas sisalduvaid]
õpetusi ja kogemusi" (GC vii).
Vastupidiselt mõnedele, kes väidavad end olevat tänapäeva
prohvetid ning kelle järelkäijad peavad nende kirjatöid teatud
mõttes "kolmandaks testamendiks" Vana ja Uue Testamendi kõrval,
selgitas Ellen G. White, et tema ülesandeks oli ülistada Jumala
Sõna ning "suunata inimeste mõtted Jumala Sõna juurde, et tõe
kaunis lihtsus võiks kõikidele mõju avaldada" (5T 665).
Ellen G. White nägi oma kirjatööde eesmärki selles, et "tuua
inimesed tagasi Jumala Sõna juurde, mille järgimise nad on
hooletusse jätnud" (5T 663). Ta väitis: "Kirjutatud tunnistuste
eesmärgiks ei ole anda uut valgust, vaid esitada elavalt inimeste
hingele inspireeritud tõdesid, mis juba enne ilmutatud on" (5T
665). Võib-olla kõige tabavamaks illustratsiooniks tema funktsiooni
kohta on asjaolu, et ta pidas oma kirjatöid "väiksemaks valguseks,
mis peab inimesi juhtima suurema valguse [Piibli] juurde" (CM 125),
kuna nad on Piibli uurimise hooletusse jätnud.
Selline arusaamine osutab kõige põhilisemale, mida meil Ellen G.
White missiooni kohta on võimalik teada saada. Osutades pidevalt
Piiblile kui autoriteedile kristlase elus, ei asetanud ta iial
omaenda teoseid ühele pulgale Piibliga ega väitnud, nagu oleks neil
Pühakirjast sõltumatu autoriteet.
On kahetsusväärne, et mõned inimesed omistavad Ellen G. White'i
kirjutistele koha, mis tema enda eesmärgiks iial ei olnud. Alati,
kui omistatakse tema kirjatöödele Piiblist kõrgem autoriteet,
alati, kui kulutatakse tema teoste lugemisele rohkem aega kui
Piibli lugemisele, kasutatakse tegelikult tema teoseid nii enda kui
teiste Piiblist eemale viimiseks. Need, kes tõeliselt aru saavad,
millisena Ellen G. White ise oma missiooni kujutles, ei tee iialgi
seda viga. Kui inimesed tõelise vastutustundega tema töid loevad,
leiavad nad, et neid juhitakse tagasi Piibli uurimise, Piibli
autoriteedi juurde.
Lähedalt seotud selle funktsiooniga — juhtida inimesi tagasi
Piibli juurde — on ka arusaamine, et Ellen G. White'i missiooniks
oli aidata inimestel mõista Piibli põhimõtteid praktiliseks
rakendamiseks oma elus.
Ühes 1871. aastal nähtud unenäos nägi Ellen G. White, kuidas ta
paigutas ümber Piibli köited sarjast "Tunnistused kogudusele". Ta
kuulis end rahvale ütlevat: "Te ei ole Pühakirjaga tuttavad. Kui te
oleksite Jumala Sõna enda uurimisaineks teinud, soovides kristlikku
täiust Piibli standardite kohaselt, ei oleks teil "Tunnistusi" vaja
läinud. Kuna te aga olete Jumalast inspireeritud Raamatu hooletusse
jätnud, on Ta püüdnud teiega saada kontakti lihtsate, otsekoheste
tunnistuste kaudu. Nii püüdis Ta juhtida teie tähelepanu
inspireeritud sõnadele, millele kuuletumise te olite hooletusse
jätnud. Nii püüdis Ta teid mõjutada viima oma elu kooskõlla Jumala
Sõna puhta, üleva õpetusega" (2T 605).
Samas unenäos ta lisas: "Kirjapandud tunnistuste eesmärgiks ei
ole anda uut valgust, vaid mõjutada inimesi elavalt juba ilmutatud
inspireeritud tõdedega. Inimese kohustused Jumala ja kaasinimeste
suhtes on Jumala Sõnas selgesti piiritletud; ometi on vaid vähesed
teist sellele valgusele kuulekad. Ei tooda esile mingeid
lisatõdesid. Jumal on aga "Tunnistuste" kaudu seni antud suuri
tõdesid lihtsustanud ning nad Enda valitud viisil inimestele
esitanud. Eesmärgiks on neid äratada ja mõjutada, et kellelgi ei
jääks vabandust" (samas).
Ühel teisel korral kirjutas Ellen G. White: "Jumala Sõnast
piisab, et valgustada ka kõige pimedamat mõistust. Need, kel üldse
on mingit soovi sellest aru saada, saavad sellest aru. Sellele
vaatamata mõned, kes väidavad, et nad Jumala Sõna uurivad, elavad
otseses vastuolus selle selgeimate õpetustega. Et inimestele ei
jääks vabandust, annab Jumal selged, otsesed tunnistused, mis
toovad nad tagasi hooletussejäetud Sõna juurde" (2T 454, 455).
Oleme seni vaadelnud kaht eesmärki, mida Ellen G. White oma
kirjatöödega silmas pidas. Esimene oli ülistada Piiblit ja juhtida
inimesed selle juurde, teine aga selgitada Piibli suuri põhimõtteid
igapäevase praktilise elu jaoks, nii et kellelgi ei oleks vabandust
Piibli eeskirju täitmata jätta. Kõiges selles aga väitis Ellen G.
White, et inimesed ei vaja tegelikult tema kirjatöid päästmise
suurte tõdede mõistmiseks. Tema ülesandeks ei olnud anda uusi
tõdesid ega lisatõdesid, vaid lihtsustada ja ülistada neid, millele
Piiblis juba osutatud on.
Ellen G. White osutas samadele punktidele teiste sõnadega, kui
ta kirjutas, et "vend J. ajaks segadusse paljud, kui ta püüaks
näidata, et Jumal on andnud "Tunnistuste" kaudu valguse lisaks
Jumala Sõnale. Nii esitab ta asju vääras valguses. Jumal on näinud
sobiva olevat tuua inimesed selliselt oma Sõna juurde, et anda
neile selle uurimiseks suuremat arusaamist" (4T 246).
Oma töö kolmanda eesmärgina nägi Ellen G. White inimeste
noomimist patu suhtes ning nende veenmist Piiblile kuuletuda.
Loomulikult on see eesmärk tihedasti seotud kahe eespoolmainituga.
"Kui inimesed, kes väidavad end Jumala erilise aarde olevat,
oleksid kuuletunud Tema nõudmistele, nagu neile Tema Sõnas on
osutatud, siis neid erilisi tunnistusi ei oleks üldse antud. Oli ju
nende eesmärgiks äratada inimesi nende kohustuste mõistmisele ning
osutada nende patule, näidates, kui suur oht on Jumala Sõnale
kuuletumata jätta. Paljudel on süda kõvaks läinud, kuna valgust on
põlatud ja see kõrvale jäetud" (5T 667).
Neljas eesmärk, mida Ellen G. White saavutada püüdis, oli
esitada Piibli põhimõtteid kaasaja kontekstis. Sellele
funktsioonile osutab piisavalt sarjas "Tunnistused kogudusele"
toodud praktiliste nõuannete suur maht. See ilmneb ka paljude
temaatiliste kompilatsioonide kaudu ning tema teiste raamatute ja
artiklite kaudu, mis Piibli teemasid käsitlevad. Ellen G. White
osutas, et "Piibel anti inimestele praktilistel eesmärkidel" (1SM
20). Sama kehtib ka tema enda kirjatööde kohta. Ellen G. White
teostes ei ole püütud esitada mingit süstemaatilist teoloogiat.
Ellen G. White ei ole ka iial püüdnud väita end olevat Piibli
eksimatu kommentaatori. Vastupidi, tema teosed on äärmiselt
praktilise suunitlusega. Peale patule osutamise osutavad need ka
paremale eluviisile, pakkudes praktilisi nõuandeid igapäevaseks
kristlikuks eluks ja Piibli põhimõtete rakendamiseks.
Ellen G. White'i kirjatööd mitte ainult ei juhi meid Piibli
juurde, mitte ainult ei ülista piibellikke põhimõtteid, osuta
patule ega anna nõuandeid igapäevaeluks; need osutavad ka
patuprobleemi ainsale võimalikule lahendusele. Need pakuvad troosti
lugejate juhtimisel Jeesuse juurde, Jumala armastuse juurde ning
lunastusplaani kui kadunud maailma ainsa lootuse juurde. Tema
kirjatööd asetavad tulipunkti paljud Piibli tõotused, mille
kulminatsiooniks on Jeesuse kui Lunastaja elu, teenistus, surm,
ülestõusmine, taevane teenistus ja teine tulemine. Seega esitab ta
meile Piiblis sisalduvat troosti ja lootust. Sellised teosed nagu
"Tee Kristuse juurde" ja "Ajastute igatsus" on selles valdkonnas
silmapaistvaimad. Leiame palju troosti ja lootust aga ka teistes
tema teostes. Piibli ülistamisel esitab Ellen G. White pidevalt
Jeesust ja usku Temasse kui inimkonna ainsat lootust.
Ellen G. White'i tööde eesmärk, millele siin viimasena osutame,
on asjaolu, et Jumal andis need kirjutised selleks, et valmistada
ette üks rahvas maailma ajaloo lõpupäevadeks. Sellised raamatud
nagu "Suur võitlus" osutavad erilise selgusega Piiblis viidatud
probleemidele, mis seisavad Jumala viimsete päevade rahva ees.
Ellen G. White'i kogu teenistus ei seisnenud mitte ainult Jeesuse
tulemisele osutamises, vaid ka nõu andmises, kuidas selleks päevaks
valmistuda. Selles mõttes peegeldas tema missioon Kristuse Enda
missiooni, kes veenis inimesi valmistuma Enda tulemiseks (vt.
Mat.24,36-25,46), mis "peagi" pidi kätte jõudma (vt. Ilm,22,20).
Isegi aga siis, kui ta veenis oma lugejaid Kristuse tulemiseks
valmistuma, juhtis ta nad pidevalt tagasi Piibli juurde. Raamatus
"Suur võitlus" loeme: "Ainult need, kes on kinnitanud oma meeli
Piibli tõdedega, jäävad viimses suures konfliktis püsima" (lk. 593,
594; kõik lk. osutavad originaalile). Ellen G. White ei väsinud
iialgi Jumala Sõna ülistamast ega sellele inimeste tähelepanu
juhtimast.
Selles peatükis oleme näinud, et Ellen G. White kirjeldas
korduvalt oma kirjatöid Piiblist madalamal asuvaina, osutades, et
nende eesmärk oli juhtida usklikke paremale arusaamisele Jumala
Sõnast ja kuulekusele selle suhtes. See alluv roll aga ei tähenda,
nagu ei omaks tema tööd tema arvates taevast autoriteeti.
Vastupidi, ta osutas korduvalt, et tema nõuannete taga seisis
jumalik autoriteet. Ta kirjutas: "Kõigile, kes on püüdnud
"Tunnistustele" vastupanu osutada, ütleksin: "Jumal on andnud
sellele rahvale sõnumi ning Jumala häält kuuldakse, ükskõik, kas
teie seda kuulete või seda kuulmast hoidute. … Te peate andma aru
taeva Jumalale, kes on andnud need hoiatused ja juhtnöörid, et oma
rahvast õigel teel hoida" (1SM 43; vt. ka LS 433).
Ta kirjutas samal teemal: "Sa võid ju öelda, et see on lihtsalt
üks kiri. Jah, see on tõesti lihtsalt kiri, kuid selle on ajendanud
Jumala Vaim, et äratada sind asjade suhtes, mida mulle ilmutati.
Oma kirjades ja tunnistustes esitan ma sulle seda, mida Issand on
esitanud mulle" (1SM 27).
Ellen G. White oli selgesti teadlik oma prohvetlikust
kutsumusest ning ülesandest Jumala rahvast oma kõnede ja
kirjatöödega juhtida. Ta uskus kindlalt, et Jumal kõneles tema
hääle ja sule kaudu Piibli prohvetite traditsiooni järgides.
3. peatükk
ELLEN WHITE'I KIRJATÖÖDE SEOS PIIBLIGA
Teil võib tekkida mõte, nagu viitaks selle peatüki pealkiri
suurelt osalt sellele, millest juba rääkinud oleme. Teil on õigus.
Käsitleme äärmiselt tähtsat teemat, millest peamiselt sõltub Ellen
G. White'i kirjatööde õige mõistmine ja kasutamine. Kui eksitakse
selles suhtes, Ellen G. White'i anni vahekorra suhtes Piibliga,
tehaksegi põhilisim viga tema teoste hindamisel. Kui eksitakse
selles, on kindel, et ei ole aru saadud tema panusest nii isiklikus
elus kui koguduse töös. Viga on tõsine. Seepärast püüamegi
käsitleda veel mõnedel lehekülgedel Ellen G. White'i kirjatööde
seost Piibliga.
Esiteks tuleb rõhutada, et Ellen G. White ei soovinud iial, et
inimesed ta enda jaoks peamiseks autoriteediks teeksid. "Meie usk
ja meie seisukohad peituvad Piiblis," kirjutas ta a. 1894. "Me ei
soovi, et keegi tunnistusi Piiblist ettepoole asetaks" (Ev 256).
Samal aastal väljendas ta sama seisukohta ka seoses oma avaliku
kuulutustööga: "Ärge tõstke avalikus töös esile Ellen G. White'i
ega tsiteerige teda autoriteedina oma seisukohtade toetamiseks. See
ei suurenda kellegi usku tunnistustesse. Tooge oma tõendid selgelt
ja veenvalt Jumala Sõnast. "Nii ütleb Issand" on veenvaim tõend,
mida teil on võimalik rahvale esitada. Ärge õpetage kedagi vaatama
õde White'ile, vaid vägevale Jumalale, kes õde White'ile juhiseid
annab" (3SM 29, 30).
Kohtudes a. 1901 Generaalkonverentsi juhtidega, et arutada
koguduse reorganiseerimist, veenis Ellen G. White neid tegema
peamiseks autoriteediks Piibli põhimõtted, mitte aga tema sõnad või
nõuanded. Selles tähtsas pöördumises koguduse juhtkonna poole
käskis Ellen G. White neil "õde White kõrvale jätta. Ärge iialgi
tsiteerige minu sõnu, kuni teil on võimalik [ilma nendeta] Piiblile
kuuletuda. Kui teete Piibli oma toiduks ja joogiks, kui teete selle
põhimõtted oma iseloomu koostisosaks, teate paremini, kuidas
Jumalalt nõuandeid vastu võtta. Tahan täna teie ees Jumala Sõna
kõrgele tõsta. Ärge korrake seda, mida mina olen öelnud, väites:
"Õde White ütles selle asja kohta nii ja selle kohta nii." Leidke,
mida on öelnud Jehoova, Iisraeli Jumal, ning siis tehke seda, mida
Ta on öelnud" (3SM 33).
Sellised väited ei tähenda, nagu polnuks Ellen G. White'il antud
teemadel midagi öelda. See ei tähenda ka, et oleks väär tema
kirjatöödest nõuandeid otsida või nagu puuduks neil autoriteet.
Pigem osutavad toodud tsitaadid sellele, mis on esmatähtis. Juba
tol ajal paigutasid paljud Ellen G. White'i kohale, mis tema
arusaamise kohaselt talle ei kuulunud. Tema ülesanne oli juhtida
inimeste tähelepanu Piiblile, mitte asuda ise Piibli kohale. Need,
kes koguvad teatud teemal kümneid Ellen G. White'i tsitaate,
jätavad aga hooletusse Piibli tõelise uurimise, ei järgi tegelikult
Ellen G. White'i nõuandeid, ükskõik kui "ustavad" nad iseendale
näiksid. Nad liiguvad tegelikult otse vastassuunas kui tema, keda
nad oma nõuandjaks peavad. Ellen G. White juhtis inimesi
järjekindlalt Piibli kui kõrgeima autoriteedi juurde kõigis
kristliku elu valdkondades.
Ellen G. White'i abikaasa James White asus samasugusel
seisukohal, samuti ka teised koguduse juhid seitsmenda päeva
adventismi varasel perioodil. Oma varaseimas avaldatud
seisukohavõtus Ellen G. White'i anni teemal (1847) kirjutas J.
White: "Piibel on täiuslik ilmutus, meie usu ja elu ainus reegel.
Ei ole aga põhjust, miks ei võiks Jumal oma sõnade täitumist
minevikus, olevikus ja tulevikus neil viimseil päevil avaldada
unenägude ja nägemuste kaudu. Sellest kõneles juba apostel Peetrus
[vt. Apt.2,17-20; Joel.3,1-5]. Tõelised nägemused antakse selleks,
et juhtida meid Jumala ja Tema sisendusel kirja pandud Sõna juurde;
need reeglid aga, mis esitatakse uute juhistena meie usu ja elu
jaoks ning mis ei ole Piibliga kooskõlas, ei saa olla Jumalast ning
need tuleks kõrvale heita" (WLF 13, A Word to the "Little
Flock").
Tema väitest võime näha, kui hoolikalt püüdsid varase adventismi
ideoloogilised juhid oma seisukohti tasakaalus hoida. Keskseks
ideeks oli, et Piibel on kõrgeima autoriteediga. Samal ajal juhiti
tähelepanu Piibli õpetusele, mille kohaselt Jumal saadab maailma
ajaloo viimseil päevil nägemusi ja vaimulikke ande, et juhtida oma
rahvas tagasi Piibli juurde ning nad viimse kriisi raskustest läbi
aidata. Seega osutab James White, et kui Peetrus Apostlite tegude
raamatu 2. peatükis Joeli 3,1-5 toodud ettekuulutusele osutas, ei
olnud see veel ennustuse täielik, lõplik täitumine. Jumal kavatses
saata oma Püha Vaimu taas lõpuajal, öeldes, et Tema rahva "pojad ja
tütred" näevad enne Kristuse teist tulemist taas nägemusi. James
White tsiteeris ka 1.Tes.5,19-21, kus apostel Paulus kirjutab:
"Ärge pange halvaks prohvetlikult kõnelemist! Katsuge kõike läbi;
pidage kinni, mis hea on!" Ta osutas ka tekstile Jes.8,20: "Õpetuse
ja tunnistuse juurde! Kui nõnda ei kõnelda, siis ei ole koitu!"
(Ingl. k.: "Kui nad ei kõnele seda sõna mööda, siis näitab see, et
neis pole valgust." WLF 14.)
James White ning teised Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse
juhid ei kahelnud, et Piibli õpetuse kohaselt valab Jumal viimseil
päevil välja prohvetliku anni ning inimestel on kohustus neid, kes
end prohvetiks nimetavad, selliste tekstide alusel nagu Jes.8,20 ja
Mat.7,15-20 kontrollida. Adventliikumise juhtidel ei olnud ka
kahtlust, et kõik sellised annid tuleb kristlase elus allutada
Piiblile ning kui seda ei tehta, kasutatakse neid vääriti.
Seepärast kirjutas James White a. 1851: "Vaimuandidel peab olema
nende õige koht. Piibel on igavene kalju. See on meie usu ja elu
reegliks." Ta läks veelgi kaugemale, väites, et kui kõik kristlased
oleksid hoolsad ja ausad, suudaksid nad kõiki oma kohustusi leida
ainuüksi Piiblist. Samas ta märkis: "Kuna olukord on aga
vastupidine ja on seda alati olnud, siis on Jumal oma suures
halastuses inimeste nõrkuste suhtes kaastunnet osutanud ning on
asetanud evangeelsesse kogudusse annid, et meie vigu parandada ning
meid Elava Sõna juurde tagasi juhtida. Paulus ütleb, et need annid
on mõeldud selleks, et "pühi inimesi täielikult valmistada", kuni
"me kõik jõuame ühisele usule" [Ef.4,12.13]. Koguduse
kahetsusväärne olukord ongi Jumalale võimaluseks Püha Vaimu ande
ilmutada.
"Seepärast peaks iga kristlane tegema Piibli oma usu ja elu
kõikehaaravaks reegliks. Tal tuleks innukalt palvetada, et Püha
Vaim teda aitaks Pühakirja uurides kogu tõde ning kõiki oma
kohustusi mõista. Tal ei ole vabadust pöörata sellest kõrvale, et
saada oma kohustusi teada mingi anni kaudu. Ütleksime isegi, et
juhul, kui ta nii toimib, asetab ta annid väärale kohale ning asub
ise äärmiselt ohtlikule seisukohale. Jumala Sõna peaks olema
esikohal ning kogudus peaks suunama sellele oma pilgu kui reeglile,
millest juhinduda, kui tarkuse allikale, millest õppida häid
tegusid tegema. Kui aga teatud osa kogudusest Piibli tõdedest
eemaldub, muutub nõrgaks ja haigeks ning Jumala kari laiali
pillatakse — nii et Jumalal näib olevat vajalik kasutada Püha Vaimu
ande, et eksijaid äratada ja parandada — peaksime meie sel annil
tegutseda lubama" (RH, 21. apr. 1851).
Samasuunaliselt hoiatas James White usklikke ka a. 1868: "Olgu
andidel koguduses nende õige koht. Jumal ei ole neid iial
esiplaanile seadnud, et need meid tõe- ja taevateel juhiksid. Tuleb
ülistada Tema Sõna. Lambiks, mis inimest tema teel Jumala riiki
juhtima on määratud, on Vana ja Uue Testamendi Pühakiri. Järgige
seda. Kui te aga Piibli tõest kõrvale eksite ning teil on oht
kaduma minna, siis võib juhtuda, et Jumal Enda poolt valitud ajal
teid [andide kaudu] õigele teele juhib ning Piibli juurde tagasi
toob" (RH, 25. veebr. 1868).
Seega näeme, et James White'i seisukohad olid tema abikaasa
vaimuliku anni ja Piibli seose suhtes Elleni seisukohtadega
kooskõlas. Need seisukohad peegeldasid ka Seitsmenda Päeva
Adventistide Koguduse juhtide konsensust liikumise varajasel
perioodil. Oleks raske neile selgetele sõnadele veel midagi juurde
lisada.
Siinkohal on oluline möönda: asjaolu, et nii Ellen G. White,
tema abikaasa kui ka teised adventkoguduse juhid tema andi Piibli
suhtes alluvaks pidasid, ei tähenda, nagu pidanuksid nad tema
inspireeritust Piibli autorite inspiratsiooniga võrreldes
madalakvaliteedilisemaks. Vastupidi, nad uskusid, et sama Hääl, mis
autoriteetselt kõneles Piibli prohvetite kaudu, kõneles ka tema
kaudu.
Ka siin leiame hoolikat tasakaalustatust. Ehkki adventistid
pidasid Ellen G. White'i inspireeritust samavõrra jumalikuks kui
Piibli autorite oma, ei pidanud nad tema autoriteeti samaväärseks
nende omaga. Ellen G. White ja tema kaasadventistid uskusid, et
tema autoriteet tulenes Piiblist ega võinud seega olla Piibliga
samaväärne.
Seepärast ei pidanud Ellen G. White'i autoriteet seisma Piiblis
ilmutatud tõdedest kõrgemal ega ka nendega mingil viisil vastuolus
olema. Ellen G. White väljendas seda ise järgmiste tabavate
sõnadega: "Kirjutatud tunnistused ei ole määratud andma uut
valgust, vaid vajutama elavalt südamesse juba [Piiblis]
inspireeritud tõed. … Lisatõdesid ei esitata. Jumal on vaid
tunnistuste kaudu juba antud suuri tõdesid lihtsustanud" (5T
665).
Kahjuks ei pööra paljud tähelepanu piirangutele, mida Ellen G.
White ise oma teoste suhtes esitas. Väärate tõlgitsusmeetodite
kaudu (mida selles raamatus hiljem vaatleme) ja ebaõige
rõhuasetusega esitavad nad Ellen G. White'i vaateid sellistena,
nagu oleks neis midagi Pühakirjast enamat. Nende "uus" ja "suurem"
valgus ei ole mõnikord mitte ainult Piibliga vastuolus, vaid
kõneleb vastu ka neile põhireeglitele, mida Ellen G. White ise oma
teoste kohta esitas. Võime olla julged vaid siis, kui loeme Ellen
G. White'i Piibli kontekstis. Teeme hästi, kui oleme ülimalt
ettevaatlikud, püüdes mitte kasutada Ellen G. White'i nende
õpetuste rõhutamiseks, mida Piiblis selgesti esitatud ei ole. Meil
tuleb ka meeles pidada, et kõik päästmiseks vajalik on juba Piiblis
olemas.
Enne kui teise teema juurde minna, tuleb meil veel üht probleemi
vaadelda. Mõned adventistid on näinud Ellen G. White'is Piibli
eksimatut kommentaatorit — selles mõttes, et me peaksime kasutama
tema kirjatöid Pühakirja tähenduse seletamiseks. Üks meie koguduse
juhtivaid toimetajaid kirjutaski ajakirjas "Review and Herald" a.
1946, et "Ellen G. White'i kirjatööd on Pühakirja monumentaalne
kommentaar". Ta osutas millelegi veel enamale — tegemist ei ole
harilike Piibli kommentaaridega, vaid "inspireeritud
kommentaaridega, mida on sisendanud Püha Vaim. See tõstab need
täiesti omaette klassi, palju kõrgemale kõigist teistest
kommentaaridest" (RH, 9. juuni, 1946).
Ehkki Ellen G. White väitis, et ta kirjutas Pühast Vaimust
valgustatuna, ei väitnud ta kunagi, nagu oleksid tema kirjutised
Pühakirja seletamisel viimaseks sõnaks. Vastandina tema seisukohale
aga kirjutas A. T. Jones a. 1894 ühes Ellen G. White'i kirjatööde
eesmärgi kohta avaldatud artiklis, et tema kirjatöödes
tõlgitsetakse Piiblit "eksimatult". Ta väitis, et Ellen G. White'i
teoste õige kasutusviis on "uurida Piiblit nende kaudu". "Kui seda
teeme, teeb see meid kõiki "vägevaks Pühakirja tundmises" (HM [The
Home Missionary] Extra, detsember 1894). Jones'i ettepanekud andsid
suuna ka paljudele kahekümnenda sajandi adventistidele.
Siinkohal on absoluutselt oluline tunnistada, et Ellen G. White
ise eitas seisukohta, nagu võiks tema kirjatöid Pühakirja
eksimatuks kommentaariks pidada. Kaks parimat illustratsiooni selle
kohta on tema reageering vaidlusele, missugusest käsust on kõneldud
Pauluse kirjas Galaatia rahvale, samuti selle kohta, mida tähendab
termin "alaline (ohver)" Taanieli 8. peatükis. Need kaks
teoloogilist vaidlust hoidsid koguduse ideoloogilisi juhte kahes
lõhestatud leeris vähemalt kolme aastakümne vältel.
Mõlemad vaidlused koondusid küsimuse ümber, kuidas Ellen G.
White nende arvates vastavaid Piibli tekste tõlgitsenud oli.
Vastavalt mõnede tema lugejate arvamusele oli ta väljendanud
1850ndatel aastatel seisukohta, et Galaatia kirjas on kõneldud
tseremoniaalkäsust. Nende lugejate arvates oli see raudkindel
tõend, missugusest käsust juttu oli. Nende toodud lahendusel aga
oli üks viga. Kõnesolev tunnistus oli kaduma läinud ning seega ei
olnud "tõend" lõplikult veenev.
Ellen G. White'i enda reageering sellele teoloogilisele kriisile
oli tähendusrikas. 24. oktoobril 1888 osutas ta Minneapolise
Generaalkonverentsil vaidlevatele delegaatidele, et just Jumala
juhtivuse kohaselt oli ta kaotanud selle tunnistuse, milles ta
nende arvates küsimuse lõplikult lahendanud oli. "Jumalal oli
selles oma eesmärk," väitis ta. "Ta soovib, et läheksime Piibli
juurde ja otsiksime tõendeid sealt" (1888 Materials 153). Teiste
sõnadega — ta oli rohkem huvitatud sellest, mida Piiblil asja kohta
öelda oli, kui sellest, mida ta ise oli kirjutanud.
Delegaatidel oli aga käepärast tema avaldatud teos "Visandeid
apostel Pauluse elust" [Sketches From the Life of Paul, 1883],
milles ta näis konkreetselt asetavat oma pitseri seisukohale, et
tegemist oli tseremoniaalkäsuga.
Kuidas reageeris Ellen G. White oma kirjatööde sellisele
kasutamisele? Samal päeval, mil see argument tema mainitud teose
alusel esitati, ütles ta delegaatidele: "Ma ei saa esitada oma
seisukohta kummagi leeri poolt [Galaatia kirja asjas], kuni olen
seda küsimust uurinud" (samas). Lühidalt, ta hülgas nende
seisukoha, kes teda Pühakirja ilmeksimatuks kommentaatoriks
pidasid. Asja tuuma leiame tema sõnadest delegaatidele: "Kui te
uurite Pühakirja põlvedel, siis õpite seda tundma ning suudate ka
anda vastuse igaühele, kes teilt aru pärib lootuse pärast, mis teil
on" (samas, lk. 152).
Ellen G. White oli samal seisukohal ka 20 aastat hiljem, kui
vaieldi Taanieli raamatu "alalise (ohvri)" üle. Selles vaidluses
need, kes kaitsesid vanemat seletust, uskusid, et uus seletus
õõnestaks meie koguduse teoloogiat, kuna Ellen G. White'i
"Varajased kirjutised" toetasid traditsioonilist adventistlikku
tõlgitsust. Vana tõlgitsuse pooldajate juht väitis, et kui teeksime
oma väljakujunenud seisukohtadesse muudatused, kõigutaks see Ellen
G. White'i autoriteeti. Ta osutas selgesti Ellen G. White'i
kirjatööde otsesele seosele Piibliga: "Meil tuleb mõista selliseid
väljendeid prohvetlikult kuulutamise vaimuanni abiga [s.t. Ellen G.
White'i kirjatööde abiga]. … Sel põhjusel ongi prohvetlikult
kuulutamise vaimuand meile antud. … Kõik punktid tuleks selle
valgel lahendada" (S. N. Haskell'i kiri W. W. Prescott'ile, 15.
nov. 1907).
Ellen G. White sellise argumentatsiooniga ei nõustunud. Ta
nõudis, et tema teoseid "ei kasutataks" selliste asjade
lahendamiseks. "Ma hoiatan vendi H., I. ja J., samuti teisi
juhtivaid vendi, et nad ei viitaks minu kirjatöödele oma väidete
põhjendamiseks "alalise (ohvri)" kohta. … Ma ei saa nõus olla
sellega, et paljusid minu kirjutisi selle asja lahendamiseks
kasutatakse. … Mulle ei ole antud mingeid juhiseid selle küsimuse
kohta" (1SM 164).
Seega asus Ellen G. White mõlemas küsimuses — nii "alalise
(ohvri)" kui Galaatia raamatu "käsu" asjas — seisukohale, et tema
kommentaare ei kasutataks nii, otsekui oleksid need Piibli
tähenduse seletamisel eksimatud.
W. C. White esitab samuti huvitavaid tähelepanekuid oma ema töö
ja Piibli vahekorra kohta. Ta kirjutab: "Mõned meie vendadest on
üllatunud ja pettunud, kuna ema ei kirjuta midagi otsustavat selle
kohta, mis see "alaline (ohver)" on ega tee seega praegustele
lahkhelidele lõppu. Mõnikord olen ma isegi seda lootnud, aga kui
olen näinud, et Jumal ei ole pidanud sobivaks seda asja lahendada
ilmutuse kaudu oma käskjalale, olen hakanud ikka enam ja enam
uskuma, et Jumala tahte kohaselt tuleb uurida põhjalikult nii
Piiblit kui ajalugu, kuni hakatakse seda tõde selgesti mõistma" (W.
C. White'i kiri P. T. Magan'ile, 31. juulil 1910).
Asjaolu, et Ellen G. White keeldus laskmast end Piibli
eksimatuks kommentaatoriks pidada, ei peaks kedagi üllatama. Ta ei
olnud ka minevikus sellist rolli endale võtnud, vaid oli alati
osutanud vajadusele, et igaüks peaks Piiblit ise uurima. Ta ei
asunud ka seisukohale, nagu pidanuks teised laskma temal neile
öelda, mida konkreetne tekst Piiblis tegelikult tähendab. Kõige
vähem soovis Ellen G. White olla inimestele Piibli vahendajaks.
Fritz Guy illustreerib seda tabavalt: "Kui ma osutan sõrmega lae
suunas ja ütlen: "Vaadake!" siis ei soovi ma, et vaataksite minu
sõrme. Ma soovin, et vaataksite midagi, mille suunas mu sõrm
osutab. Kui te vaatate mu sõrme, siis tean, et tegelikult ei ole te
minust aru saanud" (Fritz Guy, avaldamata käsikiri, 18. jaan.
1986). Nii oli ka Ellen G. White'iga. Ta juhtis oma lugejate
tähelepanu järjekindlalt Piiblile, kuid tal ei olnud mingit
kavatsust esitada Pühakirja tekstide tähenduse suhtes viimast sõna.
Tegelikult ei tõlgitsenud ta isegi oma kirjatöödes üht ja sama
piibliteksti ühtmoodi.
Need, kes teevad Ellen G. White'i Pühakirja eksimatuks
kommentaatoriks, eemalduvad tema enda nõuannetest ning tegelikult
toimivad otse vastupidiselt tema juhistele, tehes teda suuremaks
valguseks, mis peab seletama Piiblit kui väiksemat valgust. Robert
W. Olson, Ellen G. White'i Pärandi Hooldusnõukogu endine direktor
(nüüd pensionil), selgitab tabavalt seda "eksimatu kommentaatori"
seisukohta: "Kui anda kellelegi üksikisikule täielik kontroll
Pühakirja tõlgitsuse üle, tähendaks see tegelikult inimese
ülendamist Piibli üle. Oleks isegi viga lubada apostel Paulusel
olla eksimatuks tõlgitsejaks teiste Piibli autorite tekstide kohta.
Sellisel juhul oleks lõplik autoriteet Paulusel, mitte aga kogu
Piiblil tervikuna" (One Hundred and One Questions, p. 41). Sama
kehtib Ellen G. White'i kohta. Iga autori sõnumeid tuleb lugeda
tema enda kontekstis.
Olson osutas veel ühele olulisele põhimõttele, mainides, et
"Ellen G. White'i kirjatööd on olemuselt homileetilised ning mitte
rangelt eksegeetilised" [s.t. jutluselaadsed, mitte niivõrd
piiblitekste analüüsivad] (samas). I. Howard Marshall aitab meil
seda ideed paremini mõista, osutades, et "eksegees on Piibli
uurimine, … et määratleda täpselt, mida eri autorid oma algsele
kuulajaskonnale öelda tahtsid, [homileetiline] ekspositsioon on aga
Piibli uurimine eesmärgiga otsustada, mida mingi piiblitekst meie
jaoks tähendab" (Biblical Inspiration, p. 95, 96).
Nüüd võite küsida: Kuidas on see kõik seotud Ellen G. White'i ja
Piibli vahekorraga? Väga lihtsalt. Ellen White käskis oma lugejail
järjekindlalt Piiblit uurida, eesmärgiga leida, mida selle
autoritel oli öelda olnud (eksegees). Peale selle aga rakendas ta
regulaarselt Pühakirja põhimõtteid oma aja ja ümbruskonna kohta
(homileetiline ekspositsioon). Mõlemal juhul oli ta omaenda sõnade
kohaselt "väiksemaks valguseks, mis pidi juhtima inimesi suurema
valguse juurde" (CM 125). Selle fraasiga ta ei mõelnud, nagu olnuks
tema inspireeritus madalama tasemega kui Piibli autoritel, vaid
pigem, et tema funktsioon oli juhtida inimesi Piibli juurde.
Olles pannud tähele seda olulist hoiatust — mitte teha Ellen G.
White'ist Pühakirja tähenduse eksimatut kommentaatorit, ning
mööndes, et ta "üldiselt" kõneles pigem homileetiliselt kui teostas
Piibli eksegeesi, on samal ajal oluline märkida, et aeg-ajalt
kõneles ta siiski ka midagi piiblitekstide eksegeetilise tähenduse
kohta. Seda, millised kommentaarid tema teostes on olemuselt
eksegeetilised, tuleb meil otsustada, lugedes neid kommentaare
Ellen G. White'i kontekstis, kuid seostades seda vastavate
piiblitekstide lugemisega nende kontekstis. Olson osutab jällegi
tabavalt: "Tuleb olla täiesti kindel selles, kuidas Ellen G. White
mingit teksti kasutab, enne kui väita, et ta tõlgitseb teksti oma
lugejaile eksegeetilisest lähtepunktist" (One Hundred and One
Questions, p. 42).
4. peatükk
KOMPILATSIOONID: AMETLIKUD JA OMAVOLILISED
Kas oleme ehk teinud vea, kogudes Ellen G. White'i mõtteid
teatud teemade kohta raamatuisse ning neid välja andes? Kas ei tee
selline formaat — tsitaatide rõhutamine üksteise järel ilma
igasuguse kontekstita — kergeks kaotada silmist põhimõtted ja
avaram pilt?
Need on tõesti olulised küsimused. Mulle esitati selliseid
küsimusi, kui pidasin nädalalõpuseminari Ellen G. White'i lugemise
kohta. Vaatleme neid probleeme põhjalikumalt selles peatükis, aga
riivame neid ka raamatu järgnevates osades.
Esimene asi, mida me kompilatsioonide kohta teadma peaksime, on,
et nende koostamine oli Ellen G. White'i enda südameasjaks kogu
tema teenistuse vältel. Mitmed temaatilised kompilatsioonid, nagu
"Nõuanded vanematele, õpetajatele ja õpilastele" ning "Evangeeliumi
teenrid", koostati juba tema eluajal. Tema eluajal pandi ka tema
kirjadest ja käsikirjadest kokku üheksa köidet sarjast "Tunnistused
kogudusele". See pole aga kõik. Isegi sellised armastatud raamatud
nagu "Tee Kristuse juurde" ja "Ajastute igatsus" on osaliselt
kompilatsioonid. Näiteks valmistades ette raamatut "Tee Kristuse
juurde", andis Ellen G. White oma sekretärile ülesande uurida läbi
tema eelnevad artiklid, kirjad ning muud käsikirjad neil teemadel,
mida ta uues raamatus käsitleda soovis. Loomulikult oli ta ise
kohal, et valik kinnitada ning materjali korrastada. Ta oli ka
juures, et lisada vajaminevat uut materjali ning kohandada seniseid
materjale, nii et tekst ladusamaks muuta.
On oluline tunnistada, et Ellen G. White ei eeldanud, nagu
pidanuks selline kompileerimisprotsess lõppema tema surmaga.
Vanemaks saades tajus ta, et ei jõua enne surma kogu olemasolevat
materjali raamatute kujul avaldada. Ta väitis ülimalt selgelt, et
tema pärandi hooldusnõukogu ülesandeks pidi saama "trükitud
kompilatsioonide väljaandmine käsikirjade alusel."
Teises kohas kirjutas ta: "Meie rahvale on neil viimseil päevil
suur valgus antud. Kas mu elu veel kestab või mitte, minu kirjatööd
kõnelevad ikkagi edasi ning see kestab seni, kuni kestab maailm.
Minu kirjatöid hoitakse [Ellen White'i Pärandi Hooldusnõukogu]
failides ning isegi kui mind ennast enam ei ole, kõnelevad need
Issandalt saadud sõnad ikka veel elavalt meie rahvale" (3SM
76).
Enne kui kompilatsioonide kohta edasi arutleme, tuleb meil
mõningate terminite suhtes kokku leppida. Need Ellen G. White'i
raamatud, mida me harilikult nimetame kompilatsioonideks, koosnevad
suurest hulgast tsitaatidest teatud teemadel. Tsitaadid on asetatud
loogilisse järjekorda ning koostaja poolt peatükkidesse
grupeeritud. ("Ametlike" kompilatsioonide koostajaks on harilikult
Ellen White'i Pärandi Hooldusnõukogu.) Sellised raamatud nagu
"Juhiseid kasvatustöös" [Child Guidance] ning "Nõuandeid toitumise
kohta" [Counsels on Diet and Foods] kuuluvad sellesse
kategooriasse. Selguse mõttes nimetame neid käesolevas raamatus
"temaatilisteks kompilatsioonideks".
Temaatilised kompilatsioonid on äärmiselt väärtuslikud selles
mõttes, et nad on olemuselt entsüklopeedilised, s.t. koondavad
kaante vahele Ellen G. White'i olulisema materjali mingil
konkreetsel teemal. Seega on nad paigaks, kust leida materjali, kui
soovitakse teada kõiki Ellen G. White'i seisukohti sellistel
mitmesugustel teemadel nagu elukaaslase valik, kontroll söögiisu
üle, hingamispäevakooli evangeelsed funktsioonid jne.
Temaatiliste kompilatsioonide üheks võimalikuks miinuseks on
aga, et nendes on enamik tekste lahti rebitud nende kirjanduslikust
ja ajaloolisest kontekstist. Seda on oluline teada, kuna kontekst
aitab lugejal harilikult täielikumalt mõista autori kavatsusi ning
teksti täielikku tähendust. Selleks et selle miinuse toimet
vähendada ning võimaldada lugejale juurdepääsu kontekstile, on
kõikides pärast Ellen G. White'i surma avaldatud ametlikes
kompilatsioonides ära toodud viited originaalile. Käesoleva raamatu
järgnevates peatükkides kõneleme põhimõtetest, mis aitavad lugejal
lahendada temaatiliste kompilatsioonide tekitatud
tõlgitsusprobleeme.
Spektrumi teises servas asuvad teosed, mida enamik lugejaid peab
Ellen G. White'i "raamatuiks". Sellesse kategooriasse kuuluvad
teosed nagu "Patriarhid ja prohvetid" ning "Kristuse
tähendamissõnad". Nagu juba varem märkisime, on ka need tegelikult
suures osas koostatud Ellen G. White'i varemkirjutatud materjalide
põhjal. Selliste tööde koostamise juures aga viibis Ellen G. White
ise. Tal oli võimalik täiendavat materjali juurde lisada ning
varemkirjutatud tsitaate kohandada, et teoseid tasakaalustatud
vormi viia. Loomulikult on selliste "raamatute" plussiks, et neis
on materjal ära toodud täielikumas kontekstis.
Skaala keskkohal — temaatiliste kompilatsioonide ja Ellen G.
White'i "raamatute" vahel — on sellised tööd nagu "Tunnistused
kogudusele", "Valitud kuulutused" ning "Kristliku hariduse alused"
[Fundamentals of Christian Education; mitte vahetada ära raamatuga
Education, eesti k. "Kasvatus" — tlk.]. Sellised tööd on
peaasjalikult koostatud suurematest, peatüki-pikkustest lõikudest
ning neis on palju rohkem konteksti kui temaatilistes
kompilatsioonides.
Ellen G. White hakkas teose "Tunnistused kogudusele" sarnaseid
kompilatsioone avaldama, kui ta sai aru, et üksikisikute ja eri
situatsioonide jaoks Jumalalt saadud nõuanded võivad olla ka
rakendatavad teiste inimeste ja teiste situatsioonide kohta. Ta
kirjutas a. 1868: "Kuna üksikjuhtudel antud tunnistused, hoiatused
ja juhised on rakendatavad samavõrra ka paljudel teistel juhtudel,
millele pole eraldi osutatud, näib minu kohus olevat koguduse
kasuks need tunnistused avaldada" (5T 658, 659; vrd. 1T 631, 632).
Temaatiliste kompilatsioonide koostamine oli vaid selle protsessi
loomulikuks jätkuks. Seega peaksime mõistma, et täiendavate
kompilatsioonide koostamine pärast Ellen G. White'i surma oli vaid
selle töö jätkuks, mis algas juba tema eluajal.
Ometi on pärast a. 1915 välja antud kompilatsioonidel see miinus
võrreldes enne Ellen G. White'i surma väljaantutega, et teda ennast
ei olnud enam kohal, et neile lõplik vorm anda. See on teinud Ellen
White'i Pärandi Hooldusnõukogule vajalikuks koostada hoolikad
reeglid nii kompilatsioonide koostamise kui toimetamisprotsessi
kohta. Need peavad tagama, et — nii palju kui võimalik — igas
raamatus oleksid tema nõuanded esitatud selliselt, et teeniksid
ustavalt algtekstide tähendust ja eesmärke.
On kahetsusväärne, et need üksikisikud ja grupid, kes teatud
teemade pärast muret tunnevad ning soovivad oma järelduste
toetamiseks Ellen G. White'i autoriteeti kasutada, ei ole üldjuhul
sama hoolikad kui Ellen White'i Pärandi Hooldusnõukogu.
Oma eluajal oli Ellen G. White sageli ärevuses, kui nägi
selliste "iseseisvate" kompilatsioonide koostamist oma
tsitaatidest. Ta oli umbusklik kõikide nende "aitajate" suhtes —
isegi siis, kui tegemist oli õigete motiividega ning koostajaiks
olid koguduses võtmekohtadel olevad isikud. Ta kirjutas a. 1894:
"Paljud meie oma rahva hulgast kirjutavad mulle, paludes tungivalt
anda neile õigus kasutada minu kirjatöid. Nad soovivad seda
selleks, et panna veenvamalt kõlama teemad, mida nad esitada
tahavad.
On tõsi, et paljude nende teemade esitamiseks on tõesti vajadus.
Ometi ei söanda ma anda luba tunnistuste kasutamiseks sellisel
viisil. Ma ei julge sanktsioneerida iseenesest hea materjali
kasutamist nende mainitud eesmärgil.
Niipalju kui mulle teada on, võivad nende ettepanekute tegijad
ehk küll oma üritusi targasti läbi viia, ometi ei julge ma anda
vähimatki heakskiitu oma kirjatööde kasutamiseks sellisel
eesmärgil. Võttes arvesse asjaolusid, tuleks järele mõelda paljude
tegurite üle; kui kasutada tunnistusi selleks, et toetada mõne
autori seisukohti, võivad minu tsitaadid jätta hoopis teise mulje
kui nende lugemisel algses kontekstis"(1SM 58).
Ellen G. White'il ei tulnud selles valdkonnas suhelda aga vaid
selliste näiliselt tasakaalukate inimestega, kes tema tsitaatide
kasutamisega ettekavatsematult võisid väärmulje jätta; tal tuli
tegemist teha ka üsna eksalteeritud isiksustega, kes ühel või
teisel viisil kasutasid tema tekste selleks, et väita otse
vastupidist tema poolt kavandatule.
Ta kirjutas: "Ma tean, et paljud võtavad Issandast antud
tunnistused ning kasutavad neid omaenda arvamuse kohaselt. Nad
nopivad välja ühe lause siit ja teise sealt, rebides need välja
õigest kontekstist, ning rakendavad neid omaenda vaadetele
vastavalt. Nii satuvad vaesed hinged segadusse. Kui nad loeksid
antud tunnistusi kogu ulatuses, siis seda ei juhtuks. Palju
sellest, mis väidetavasti peab olema Ellen White'i sõnum, esitab
teda hoopis vääriti, pannes ta tunnistama selliste seisukohtade
kasuks, mis tema enda vaadetega sugugi kooskõlas ei ole" (1SM
44).
Teised põimisid Ellen G. White'i sõnu kasutades neid enda
lausetega ning jätsid mulje, et nende seisukohad kuulusid temale
(vt. 6T 122, 123). Oli ka neid, kes, kui nad "soovisid anda rohkem
kaalu oma seisukohtadele, tsiteerisid Ellen G. White'i
tunnistustest lauseid, mis nende arvates nende vaateid toetasid ja
need võimalikult heasse valgusesse asetasid" (5T 688).
Kõige enam valmistasid Ellen White'ile peavalu need, kes
kasutasid oma seisukohtade tõestamiseks tema kirjatöid selliselt,
et tsiteerisid kontekstist välja rebitud lauseid või avaldasid
omavolilisi kompilatsioone tema teostest. Ta kirjutab ahastusega:
"Seda, mida ma olen väljendanud eravestlustes, korratakse
selliselt, et minu sõnad omandavad otse vastupidise tähenduse, kui
neil oleks hingelt ja vaimult pühitsetud kuulajate puhul. Ma isegi
kardan juba isegi oma sõpradega kõnelda. Võib ju sageli hiljem
kuulda: "Ellen White ütles seda ja Ellen White ütles teist."
Minu sõnu moonutatakse ja tõlgitsetakse niivõrd vääriti, et olen
tulnud otsusele: Issand soovib, et hoiduksin suurtest
kokkutulekutest ning keelduksin ka eravestlustest. Kõike, mida ma
ütlen, esitatakse moonutatud valguses, mis mulle täiesti võõras ja
imelik tundub. Minu sõnu põimitakse inimeste sõnadega, kes omaenese
teooriaid kaitsta püüavad" (3SM 82, 83).
Loomulikult ei saanud Ellen G. White kontrollida kõiki neid, kes
tema kirjatöid vääriti kasutasid, kuid ta hoiatas, et "Jumal
mõistab kohut nende üle, kes endale õigustamata vabadusi võtavad
ning ebaausaid võtteid kasutavad, et anda mõju sellele, mida nad
tõeks peavad" (TM 33).
Millist nõu andis Ellen G. White neile, kel oli tungiv soov oma
seisukohtade tõestamiseks tema sõnu kasutada? Tema soovitus on
lihtne ja selge: "Las tunnistused kõnelevad ise enda eest. Keegi ei
peaks koguma minu mõjuvamaid tsitaate mõnel teemal, et neid siis
üksikisikutele või perekondadele jagada ning inimesi sunniviisil
mõjutada" (3SM 286, 287).
Tema lahendus nõuannete kasutamiseks neis valdkondades, mida tal
raamatute kujul enne surma ei olnud aega täielikult välja arendada,
oli anda Ellen White'i Pärandi Hooldusnõukogule õigus tema teoste
põhjal posthuumselt kompilatsioone avaldada. Kahtlemata oli talle
selge, et ka sellistel kompilatsioonidel on oma miinused ja
piirangud, kuid ta usaldas seda süsteemi, mida tema teoste
avaldamisel juba enne tema surma kasutatud oli. Ta teadis ka, et
selline süsteem koos seisukohtade tasakaalustamiseks vajalike
hoolikate kontrollabinõude rakendamisega tagab tema vaadete
võimalikult ustava ja korrektse edasiandmise.
Lõpuks peaksime märkima, et ehkki Ellen G. White oli vastu
"iseseisvate" kompilatsioonide väljaandmisele oma eluajal, andis ta
sanktsiooni ametlike kompilatsioonide avaldamiseks pärast oma
surma.
Selles peatükis oleme möönnud vajadust kompilatsioonide
koostamiseks Ellen White'i Pärandi Hooldusnõukogu poolt. Ometi on
isegi hoolikaima kontrolli korral võimalik selliseid väljaandeid
vääriti kasutada. Järgmises peatükis püüame esitada plaani Ellen G.
White'i teoste lugemiseks, raamatu ülejäänud osas aga käsitleme
tema teoste tõlgitsemise ja rakendamise põhimõtteid. Kui vaadelda
raamatu eri osades esitatud põhimõtteid tervikliku süsteemina,
aitab see lugejal kahtlemata ka temaatiliste kompilatsioonide
probleemile õige lahenduse leida.
5. peatükk
LUGEGE PLAANI JÄRGI
Igal kristlasel peaks olema isiklik lugemisplaan. Nii nagu
füüsiline toit ihu funktsioneerimas hoiab, nii areneb ka inimese
vaimulik "mina" Jumala nõuannetest ja tõotustest "toitumisega" (vt.
Jer.15,16). Tugev usk rajaneb kindlal alusel. Selleks aluseks on
teadmine, kuidas Jumal on minevikus oma rahvast juhtinud, Tema
juhtivuse mõistmine käesolevas elus ning tema tõotustest arusaamine
tuleviku suhtes. Peamiselt saame kõige selle kohta informatsiooni
nende nõuannete kaudu, mida Jumal nii Iisraeli ajaloos kui
kristliku koguduse ajaloos oma prohvetite kaudu inimestele
jagas.
Võidakse aga küsida: On ju nii tohutult palju lugeda! Kuidas ma
selle kõigega üldse algust teen? Millest ma lugemist alustan?
Kui me Ellen G. White'ist õigesti aru saame, tuleb meil lugemist
alustada pigem Piibli kui tema teostega. Ometi vajame isegi Piibli
lugemiseks plaani. Kui keegi alustaks Piibli lugemist kusagilt 3.
või 4. Moosese raamatu keskelt, eksiks ta peagi mitmesuguste
ohvririituste ja tseremoniaalkäskude labürinti ära.
On teisi, kes otsustavad lugeda Piibli läbi algusest lõpuni,
eraldades igaks päevaks kindla osa. See süsteem võib olla ehk hea
mõnede algajate lugejate jaoks (võib-olla küll ka mõnedele
veteranidest lugejatele), kuid enamiku ind raugeb ikka kusagil 2.
Moosese raamatu keskkohal, ehkki nad eespoolsete peatükkidega
kenasti hakkama said. Kui nad jõuavad maise kogudusetelgi esemete
ja preesterlike riiete üksikasjalise kirjelduse juurde, panevad nad
Piibli kinni ja ohkavad: "Noh, nii palju siis Piibli kaanest
kaaneni läbilugemisest!"
Võib-olla parim on alustada Piibli lugemist evangeeliumidest.
Kas ei ole siis Jeesuse elu ning Tema surm meie pattude eest Piibli
peateemaks? Seepärast ongi minu esimene ettepanek: koostage endale
järjekindel plaan kõigi nelja evangeeliumi läbilugemiseks,
Matteusest Johanneseni. Õppige Jeesust tundma. Pange tähele, kuidas
Ta suhtles erinevate inimklassidega. Leidke tema revolutsiooniliste
õpetuste tuum Tema tähendamissõnade ja jutluste kaudu (eriti
Mäejutluse kaudu). Korrake Tema tõotusi. Ärge tundke muret, kui te
kõigest loetust aru ei saa. Need, kes ka kogu elu evangeeliume on
uurinud, leiavad igal uuel lugemisel sealt ikka midagi uut. Lugege
lihtsalt, et võtta vastu õnnistusi, mis Jumal teie jaoks teie
praegusel arusaamistasandil valmis on pannud. Lisaksin, et head
kaasaegsed piiblitõlked aitavad üldiselt loetut suuresti elavamaks
muuta.
Kui te nii mõned korrad kõik neli evangeeliumi olete läbi
lugenud, minge edasi Apostlite tegude raamatus kirjeldatud
varakristliku koguduse ajaloo juurde. Pärast seda leiate olevat
kasuliku lugeda Vana Testamendi ajaloolisi osi (1. Moosese raamat,
2. Moosese 1-20, valitud osad 4. Moosese raamatust ning kõik
raamatud Joosuast kuni Estrini). Pidage taas meeles, et teil ei
tarvitse sugugi kõike mõista, et Jumala õnnistustest osa saada.
Selleks ajaks olete hakanud lugema Piiblit kui jutustust. Nüüd
proovige lugeda Uue Testamendi kirju ning Vana Testamendi poeesiat,
prohvetikuulutusi ja käsuseadusi. Kui te neid Piibli keerukamaid
osi uurite, püüdke seostada vastleitut sellega, mida lugesite
varem. Pärast seda olete võib-olla valmis terve Piibli
läbilugemiseks kaanest kaaneni.
Jumala Sõna lugemine toob suuri õnnistusi. Minu soovitatud plaan
on aidanud paljusid. Kui see aga miskipärast ei sobi teie
vajadustega, soovitaksin teil koostada endale isiklik Piibli
lugemise plaan. Kõige tähtsam on aga lugeda! See on oluline teie
vaimuliku tervise jaoks.
Peale Piibli leiate palju õnnistusi ka teistest vaimulikest
raamatutest, sealhulgas Ellen G. White'i raamatuist. Samas on ta
kirjutanud nii palju. Kust küll alustada?
Soovitaksin mitte alustada temaatilistest kompilatsioonidest,
nagu "Adventkodu", "Nõuandeid toitumise kohta", "Pensioniaastad"
[The Retirement Years] jne. See on, otsekui alustaksite Piibli
lugemist 3. Moosese raamatust. Nii võib üksikasjade rägastikku
kergesti ära eksida.
Nii nagu Piibli lugemisegi puhul, on ka Ellen G. White'i lugedes
parim saada esmalt avaram ülevaade. Ellen G. White'i puhul alustage
"Ajastute võitluse" seeriast. Kõigis selle sarja viies raamatus on
vaadeldud kosmilist võitlust hea ja kurja vahel, Kristuse ja
Saatana vahel. Kuna aga kõige keskpunktiks on Jeesus, on minu
meelest neist parim raamat alustamiseks "Ajastute igatsus", mis
kõneleb Kristuse elust. Selles võite leida peatükkide pealkirjade
all viiteid piiblitekstidele, mis osutavad, millist osa Ellen G.
White vastavas peatükis käsitleb. Paljud lugejad on leidnud olevat
kasuliku lugeda esmalt vastavat osa Piiblist ning seejärel
materjali "Ajastute igatsusest". Pärast seda võib edasi minna
teiste selle seeria raamatute juurde: "Patriarhid ja prohvetid",
"Prohvetid ja kuningad", "Apostlite teod" ja "Suur võitlus".
Teiste raamatute hulka, mida ma oma nimekirjas tähtsuselt
ettepoole paigutaksin, on "Tee Kristuse juurde" (see on Ellen G.
White'i klassika, mida võiks lugeda tegelikult enne kõiki teisi),
"Kristuse tähendamissõnad" ja "Mõtted Õndsakskiitmise mäelt".
Kui olete juba saanud üldpildi Ellen G. White'i kirjatöödest
ning hakanud tunnetama tema stiili, kui olete aru saanud tema
missioonist ning kontekstist, mida ta kirjutamisel silmas pidas,
võite asuda detailsemate raamatute juurde, mis pööravad tähelepanu
kristlike põhimõtete rakendamisele erijuhtudel. Sel etapil on
võimalik näiteks kas asuda üheksaköitelise sarja "Tunnistused
kogudusele" juurde, või siis valida mõni eriteemaline raamat, kui
mingist konkreetsest valdkonnast eriti huvitatud ollakse.
Sarja "Tunnistused kogudusele" läbilugemine annab suuri
õnnistusi. Neis on käsitletud peaaegu kõiki mõeldavaid probleeme,
mis tulid ette adventliikumise esimese kuuekümne aasta jooksul.
Nende üheksa köite lugemisel on kasulik hoida käepärast ka mõnda
ülevaatlikku raamatut adventajaloo kohta (näiteks minu sulest
ilmunud "Oodates Kristuse tulekut" [Anticipating the Advent] või
Richard Schwarzi ulatuslikumat teost "Ülejäänute koguduse
tõrvikukandjad" [Light Bearers to the Remnant]), samuti Arthur
White'i kuueköitelist Ellen G. White'i biograafiat, et paremini
mõista ajaloolist tausta ja kirjutiste konteksti. Loomulikult on
ajalooliste probleemide puhul heaks abiks "Seitsmenda Päeva
Adventistide Koguduse entsüklopeedia" [nüüdseks ilmunud uues
väljaandes kaheköitelisena — tlk.].
Neile, kes on valmis asuma nõuandeid sisaldavate raamatute
juurde, kui üldpilt on juba saadud, soovitaksin lugeda enne
üksikasjalisemaid nõuandeid sisaldava raamatu lugemist mõnda Ellen
G. White'i üldisemat raamatut sama teema kohta. Näiteks kui keegi
on huvitatud tervislikest eluviisidest, tuleks enne lugeda läbi
raamat "Suure Arsti jälgedes" ja alles siis asuda raamatu
"Nõuandeid toitumise kohta" juurde. Kui keegi on huvitatud
kasvatus- ja haridustööst, tuleks enne, kui asuda raamatu
"Kristliku hariduse alused" juurde, lugeda läbi raamat "Kasvatus".
Sellises järjekorras loetuna saadakse Ellen G. White'i
seisukohtadest mingis konkreetses valdkonnas esmalt avaram pilt.
Kui hiljem loetakse temaatilist kompilatsiooni, on võimalik kõiki
seal toodud üksikasju seostada paremini tervikuga.
Siinkohal tahaksin esitada hoiatuse kompilatsioonide lugemise
kohta. Pidage meeles, et Ellen G. White andis eri inimestele eri
olukordades ka erisuguseid nõuandeid. Ei ole võimalik, et ühel
lugejal oleksid kõik needsamad probleemid. Seega tuleb alati meeles
pidada, et temaatiliste kompilatsioonide eesmärk on lihtsalt kogu
materjal mingi konkreetse valdkonna kohta ühtede kaante vahele
koondada. Käesoleva raamatu ülejäänud peatükkides püüame vaadelda,
kuidas paremini aru saada neist probleemide, lahenduste ja
ideaalide pikkadest loeteludest, mis temaatilistes
kompilatsioonides ära on toodud. Peaasjalikult aga tuleb pidevalt
silme ees hoida temaatiliste kompilatsioonide avaldamise eesmärki
ning nende vältimatuid miinuseid.
Lõpuks märkigem, et lugemisplaani koostamisel on alati parim
liikuda üldisemalt konkreetsemale, avarama konteksti juurest
üksikasjadele.
Kindlasti leiate olevat kasuliku Ellen G. White'i teoste
neljaköitelise "Indeksi", samuti Ellen White'i Pärandi
Hooldusnõukogu poolt välja antud kompaktketta, millel sisaldub
suurem osa tema materjalidest. Selle abil on eriti hõlbus leida
materjale vastavatel eri teemadel. Hoidke lugemisel alati pliiatsit
käepärast. Paljud on kogenud, kui kasulik on võtmelauseid ja
keskseid ideid raamatutes alla kriipsutada.
Sooviksin lõpetada selle peatüki hea nõuandega F. E. J.
Harderilt: "Olge ausad nii iseenda kui autori suhtes. Ärge piirduge
[Ellen G. White'i] lugemisel tsitaatide kogumisega teatud väite
tõestamiseks, eriti tabavate väljendite ja kontekstist isoleeritud
nõuannete ega isegi "parimate" lõikude lugemisega. Lugege tema
raamatuid sellistena, nagu tema need kirja pani. Loomulikult on
kompilatsioonid kasulikud viideteks ja uurimistööks. Et aga
tuttavaks saada reaalse Ellen G. White'iga, et teada saada, mida ta
tegelikult õpetas, et hinnata tema ideede mõju omaenda elu jaoks
ning seda tema kogemustega rikastada, on kõige olulisem lugeda tema
inspireeritud nõuandeid sellistena, nagu need tema sulest tulid,
samas kirjanduslikus kontekstis" (What Ellen White Has Meant to Me,
ed. H. E. Douglass, p. 117).
II OSA
TÕLGITSUSPÕHIMÕTTED
6. peatükk
PIDAGE ALUSTADES SILMAS OMAENDA SEESMIST HOIAKUT
Meie seesmine hoiak mõjutab meie igapäevast elu rohkem, kui
paljud seda arvavad. Need, kes arvavad, et kõik nende ümber neid
rünnata püüavad, koondavad lõppude lõpuks oma tähelepanu vaid
neile, kes tõesti neid rünnata püüavad. Need, kes alatasa otsivad
kõiges negatiivset, leiavad seda üsna kergesti.
Ka Ellen G. White'i lugemisel on seesmine hoiak oluline. Püüame
selles lühikeses peatükis teha selles valdkonnas mõned ettepanekud,
mis lugemise kasutegurit minu meelest tohutult suurendavad.
Esmalt — alustage uurimist palvega, et Jumal teid juhiks ja
teile vaimulikku arusaamist annaks. Püha Vaim, kes inspireeris
prohveteid kõigi ajastute kestel, on ainus, kes võib meile nende
kirjatööd tõeliselt arusaadavaks teha.
Peale Püha Vaimu otsese abi uurimisel on palvel aga ka
subjektiivne aspekt meie enda jaoks. Palvehoiak sageli pehmendab
meie meeli ja avab meie mõistuse, südame ja kogu elu — meie soov
Jumala tõde tundma õppida ja seda oma elus rakendada muutub nii
siiramaks.
Teiseks tuleb meil alustada uurimist avatud meeltega. Enamik
meist saab hästi aru, et keegi ei ole vaba eelarvamustest, keegi ei
ole täielikult avatud meeltega. Anname endale samuti aru, et
eelarvamused on seotud iga valdkonnaga meie elus. See kõik aga ei
tähenda, nagu peaksime eelarvamustel end kontrollida laskma.
Vastupidi, meil tuleb saada teadlikuks oma eelarvamustest ning
nende mõjust sellele, mida loeme ning kuidas loetule reageerime.
Selles protsessis peaksime ka endale aru andma, et eelarvamusi on
kaht liiki — millegi poolt ja millegi vastu. Need, kel on tugevad,
varjatud eelarvamused millegi poolt, näevad argumente oma vaadete
kasuks isegi seal, kus neid tegelikult ei ole. Põhjuseks on osalt
tahtlik mõtlemine mingis suunas, osalt aga alateadlik (alati mitte
just päris alateadlik!) faktide moonutamine. Sama kehtib ka siis,
kui meil on eelarvamused millegi vastu.
Samal ajal kui meil pole iial võimalik inimlikke eelarvamusi
täielikult võita, on meil kindlasti võimalik neid ära tunda ning
teatud muudatusi ette võtta. Seega, kui palume Püha Vaimu, peaksime
ka paluma, et Ta hoiaks meie mõistuse avatud ja tasakaalus.
Kuidas määratleda, missugune on avatud mõistus? Usun, et üheks
tunnuseks on fakt, et oleme suutelised muutuma, kui selgetele
tõenditele näkku vaatame. On oluline, et me ei asuks Ellen G.
White'i kirjatööde juurde selleks, et leida tsitaate või argumente
oma seniste seisukohtade toetamiseks. Selline hoiak teeb meid
faktide suhtes pimedaks. Ainus mõistlik viis tema kirjatöid lugeda
(loomulikult ka kõigi teiste autorite töid) on teha seda sooviga
leida tõde. Igaüks meist peaks olema tahtlik tunnistama, kus oleme
eksinud, samuti tahtlik muutma nii oma seisukohti kui käitumist, et
meie elu ja mõtteviis saadud tõenditega kooskõlas oleks.
Ellen G. White väljendas seda mõtet tabavalt: "Kui uurite
Pühakirja selleks, et oma vaateid kinnitada, ei jõua te iial tõeni.
Uurige Pühakirja selleks, et teada saada, mida ütleb Issand" (COL
112). Ta oleks võinud öelda sama ka omaenda kirjatööde uurimise
kohta.
Avatud mõistuse kolmandaks tunnuseks Ellen G. White'i lugemisel
on lugeda pigem usu kui kahtlusega. Ellen White väljendas seda ise
järgmiselt: "Mõned, kes ei soovi valgust vastu võtta, vaid
eelistavad kõndida omaenda teedel, uurivad tunnistusi eesmärgiga
leida midagi, mis neid nende uskmatuses ja sõnakuulmatuses
kinnitaks" (1SM 48).
"Saatan suudab sisendada inimsüdamesse kahtlusi ja vastuväiteid
Jumala saadetud tabavate tunnistuste suhtes. Paljud arvavad, et
uskmatus ja kahtlused on voorus ning intelligentsi tunnus. Need,
kes kahelda soovivad, leiavad selleks tegelikult küllalt võimalusi.
Jumala eesmärk ei ole kõrvaldada kõiki võimalusi uskmatuseks. Samal
ajal annab Ta tõendid, mida tuleb alandliku ja õpihimulise meelega
uurida. Igaüks peaks aga tõendite kaalukuse alusel otsuse vastu
võtma" (3T 255). "Avatud mõistusele annab Jumal küllalt tõendeid
uskumiseks; see aga, kes kaalukatest tõenditest ära pöördub, kuna
on jäänud mõned asjad, mida ta oma piiratud, sureliku mõistusega
seletada ei suuda, jäetakse uskmatuse ja kahtluste jäisesse
õhkkonda ning tema usulaev jookseb viimaks karile" (4T 232,
233).
Kui keegi ootab, et kõik võimalused kahtluseks kõrvaldataks, ei
hakka ta iial uskuma. See kehtib nii Piibli kui Ellen G. White'i
kirjatööde kohta. Nende vastuvõtmine rajaneb pigem usul kui
absoluutsetel tõenditel. Näib, et Ellen G. White'il on õigus, kui
ta kirjutab, et "need, kel tunnistuste suhtes kõige rohkem
vastuväiteid on, on harilikult need, kes ei ole neid lugenud — nii
nagu ka need, kes kiitlevad oma uskmatusega Piibli suhtes, on
inimesed, kes väga vähe selle õpetusi tunnevad" (1SM 45, 46).
Kõik kolm käsitletud tegurit on tegelikult omavahel tihedasti
seotud. Soov, et Püha Vaim meid kõigesse tõesse juhiks, viib nii
avatud mõistusele kui usule. Ning vastupidi — kahtlev meel viib nii
seesmisele suletusele kui kõhklusele Püha Vaimu juhiks paluda.
Usun, et me ei eksi öeldes, et meie lugemise tulemused sõltuvad
suurelt osalt sellest, missuguse hoiakuga me asja juurde asume.
7. peatükk
KESKENDUGE PEAMISELE
Inspireeritud materjale on võimalik lugeda vähemalt kahel
viisil: üks on otsida autori peateemat, teine otsida midagi uut,
senikogetust erinevat. Esimene meetod viib tasakaalustatud
uskumusteni, teise tagajärjeks on äärmuslik teoloogia.
Kasutasin palju aastaid teist meetodit nii Ellen G. White'i kui
Piibli uurimisel. Ilma endale tagajärgedest aru andmata kogusin
piiblitekste ja Ellen G. White'i tsitaate, mis näisid
ebaharilikena, mis pakkusid otsekui "uut valgust", mida keegi teine
polnud seni avastanud ega rõhutanud. Sellise töö käigus otsisin
sageli kõige äärmuslikumaid väiteid "uute" teemade kohta, millest
huvitatud olin. Ma eemaldasin leitu kontekstist ja koostasin
omaenda kompilatsioonid. Kui ma oma avastustega rahule jäin,
tundsin, et minu ülesandeks on ka kaasusklikke kõigi nende "uute
printsiipide" suhtes veenda, mida Ellen G. White'ist ja Piiblist
leidnud olin.
Kahjuks on sellise uurimismeetodi tagajärjeks sageli teoloogia,
mida isegi Jumal heaks ei saa kiita. See on meetod, mis viib
moonutustele ja rõhutab seda, mis algses inspireeritud materjalis
tegelikult puudub. Selline meetod viis olukorrani, kus tänapäeva
ühe kõige kiiremini kasvava liikumise esindajad hakkasid ristima
elavaid oma surnud esiisade asemel [jutt on mormoonidest — tlk.].
Lugenud Pauluse sõnu 1.Kor.15,29, et mõned korintlased lasksid end
ristida nende eest, kes juba surnud olid, tõstis see liikumine
selle kontseptsiooni oma usus kesksele kohale. Nad ei hoolinud
sellest, et selline praktika on otseses vastuolus ristimise
tähendusega: leiame ju Uue Testamendi ülejäänud tekstides, et
ristimine osutab isiklikule usule ja järgneb isiklikule
meeleparandusele ja kahetsusele. Asjaolu, et ristimisest surnute
eest on kõneldud ainult ühes Uue Testamendi tekstis, näib osutavat
millelegi maagilisele. Fakt, et see on vastuolus Pauluse selge
õpetusega päästmisest tema teistes tekstides, oleks pidanud olema
hoiatuseks. Iialgi ei tohi mingit üht, ebaselget teksti terve
doktriini aluseks võtta.
1.Kor.15 käsitleb tegelikult kristliku teoloogia olulist teemat
— Kristuse ihuliku ülestõusmise reaalsust, samuti nende
ülesäratamist ajastute lõpul, kes Temasse uskunud on. See on
oluline doktriin, mis seisab Uues Testamendis kesksel kohal. Ometi
kahtlesid Korintoses mõned nii Kristuse ülestõusmises kui pühade
tulevases ülestõusmises. Nendele kahtlejatele osutas Paulus, et
nende usk oleks asjatu, kui ülestõusmist tegelikult ei oleks, ning
nad oleksid kõigist inimestest kõige viletsamas seisukorras (vt. s.
12-19).
Selle segaduse tõttu tekkiski mõnede juures tava hakata end
ristima surnute eest. Kui peatüki argumentatsiooni jälgida, on
selge, et Paulus ei soovita ristimist surnute eest, vaid küsib
korintlastelt, miks nad seda teevad, kui nad isegi ihu
ülesäratamist ei usu. Paulus viitab lihtsalt nende ebaloogilisele
käitumisele ning osutab, et nende oma loogika peaks nad mõistlikele
järeldustele viima.
Selge on, et vähemalt mõned korintlased olid segaduses nii
ülestõusmise kui ristimise suhtes. Ja ometi on tänapäeval inimesi,
kes on avastanud enda meelest 1.Kor.15,29 tekstis uue valguse ning
kasutanud seda üksikut, ebaselget teksti ühe oma peamise doktriini
põhjendusena. Jah, kui meie hoiak lugedes on rõhutada uut ja
erinevat, viib see äärmuslikele teoloogilistele vaadetele. Sageli
ei ole see teoloogia Piibliga kaugeltki kooskõlas.
Alternatiiviks 1.Kor.15 lugemisel on püüda analüüsida peatüki
keskset teemat, mis läbib kogu peatüki algusest lõpuni. Peatüki
algul kõneleb Paulus lugejaile evangeeliumi (hea sõnumi) tuumast —
et Kristus suri meie pattude eest ning äratati surnuist üles (s.
1-4). Ta lõpetab peatüki Jumala tõotusega lõpuajaks — tõotusega
nende ülestõusmisest, kes on vastu võtnud hea sõnumi Kristuse
surmast ja ülestõusmisest (s. 51-56). Seega ei ole peatüki keskseks
teemaks mitte ristimine surnute eest, vaid surnute ülestõusmine.
Esimesena nimetatud teema oli apostlile ainult illustratsiooniks,
millega ta osutas korintlaste järjekindlusetusele mainitud
valdkonnas. On suur viga võtta illustratsioon ja teha sellest
doktriin. Ometi on nimetatud suur ülemaailmne liikumine teinud just
seda. Äärmuslik teoloogia võib aidata küll inimesel "uut valgust"
saada, kuid lõppude lõpuks võib see valgus osutuda rohkem
"pimeduse" sarnaseks — eriti kui uurida seda Piibli kesksete ja
järjekindlate õpetuste kontekstis.
Paljude innukate Ellen G. White'i lugejate tragöödiaks ongi
asjaolu, et nad koondavad tähelepanu äärmusliku teoloogia
leidmisele. Juba oma eluajal tuli Ellen G. White'il energiliselt
sellistele püüetele vastu astuda. Ta hoiatas oma lugejaid,
soovitades "vältida teisejärgulisi probleeme, mis kalduvad inimesi
tõest eemale viima" (CW 47).
Ta andis oma lugejaile nõu: "Peaksime olema väga tähelepanelikud
selles suhtes, kuidas võtame vastu kõike seda, mida "uueks
valguseks" nimetatakse. Peaksime olema valvel, et uue tõe otsingu
sildi all ei saaks Saatan meie meeli eemale juhtida Kristusest ning
ajakohastest tõdedest. Mulle on näidatud, et vaenlase plaan on
mõjutada inimesi uurima mingit ebaselget või väheolulist punkti,
mis ei ole täielikult ilmutatud ega meie päästmiseks üldse
olulinegi. Seejärel muudetakse see kõikehaaravaks "ajakohaseks
tõeks" (CW 49). "Saatana inglid on väga targad kurja peale. Nad
mõtlevad sageli välja asju, mida paljud nimetavad suuremaks
valguseks, ning kuulutavad neid kui midagi uut ja imelist."
Tegelikult on tegemist "teisejärguliste teemadega" (TM 229).
Mis teeb paljude "uue valguse" kuulutajate õpetused nii
mõjuvaks? Nende ilmne siirus ning asjaolu, et palju sellest, mida
nad õpetavad, on tõepoolest vajalikud tõed. Kuidas on meil aga
võimalik aru saada, millal asume kesksel, tasakaalustatud teel?
Kuidas on võimalik aru saada, mis on tõeliselt tähtis, kui me
parajasti aitame inimesi, kes kusagil äärmustes ekslevad? Lubage
sellele küsimusele vastata Ellen G. White'il endal.
Üks oluline lõik meie teema kohta on ära toodud raamatus
"Kasvatus": "Piibel on ise enda seletajaks. Kirja tuleb võrrelda
Kirjaga. Uurija peaks õppima vaatlema Pühakirja tervikuna ning
nägema selle eri osade omavahelisi seoseid. Ta peaks omandama
teadmisi Pühakirja suurte, kesksete teemade kohta — Jumala algse
eesmärgi kohta maailmaga, suure võitluse tekkimise ning lunastustöö
kohta. Ta peaks aru saama, kuidas kaks vastandlikku printsiipi
võitlevad ülemvõimu pärast; seda teemat tuleks vaadelda läbi kogu
ajaloo ja prohvetikuulutuste, kuni ajaloo suure haripunktini.
Uurija peaks nägema, kuidas see võitlus puudutab igat inimelu
sfääri, kuidas inimene iga teoga oma elus ilmutab kas üht või teist
neist antagonistlikest motiividest. Ta peaks mõistma, kuidas ta
isegi samal hetkel, kas ta seda tahab või mitte, tegelikult võtab
vastu otsuse selles suhtes, kummale poolele suures võitluses asuda"
(Ed 190; kursiiv lisatud).
Ühes teises tekstis Piibli "suure, keskse teema" kohta on
sellest isegi täpsemalt kõneldud. "Piibli keskseks teemaks, mille
ümber koonduvad kõik teised teemad, on lunastusplaan, Jumala kuju
taastamine inimhinges." Piibli keskse teema "valgel vaadelduna
omandavad kõik teised teemad uue tähenduse" (Ed 125; kursiiv
lisatud).
Sellistest tekstidest võib leida juhiseid nii Piibli kui Ellen
G. White'i kirjatööde lugemise kohta. Otsige suurt, avaramat pilti;
lugege suuri, keskseid teemasid otsides. Jumala ilmutuse eesmärk
inimkonnale on inimese päästmine. Selle päästmistöö keskpunktiks on
Kristuse rist ja meie isiklikud suhted Jumalaga. Kogu meie lugemine
peaks toimuma selles kontekstis. Ilmselt on just need teemad, mis
kõige enam on seotud suure peateemaga, tähtsamad kui teised,
marginaalsemad aspektid.
Meie kui kristlaste ülesanne on koondada pigem tähelepanu Piibli
ja Ellen G. White'i kirjatööde kesksetele teemadele kui
marginaalsetele punktidele. Kui nii teeme, siis asuvad need
teisejärgulised teemad ise õiges perspektiivis oma kohale "suure,
keskse teema" kontekstis — Jumala ilmutuse kontekstis oma rahvale.
Teiselt poolt — kui koondame tähelepanu peaasjalikult kristluse
marginaalsetele probleemidele, ei vii see meid ainuüksi moonutatud
arusaamisele, vaid tekitab ka probleeme, kui püüame rakendada
Jumala nõuandeid igapäevases elus. Teisejärguliste probleemidega
tegelemine viib enamasti tasakaalutusele ja fanatismile.
Vastandina sellele aitab lugemine Pühakirja "suure, keskse
teema" kontekstis meil kõike õigesse perspektiivi asetada. Nii
võime olla vaimulikult terved. On oluline mõista, et kui Jeesus oma
aja juutidele püüdis selgeks teha, milles seisneb tõeline
religioon, ülistas ta evangeeliumi, "head sõnumit".
Jeesus seadis alati oma eesmärgiks pigem teoloogilised peateemad
kui marginaalsed valdkonnad. Ta soovib, et ka meie nii toimiksime.
Me ei peaks mitte ainult Ellen G. White'i kirjatöid tervikuna
kristluse "suure, keskse teema" kontekstis lugema, vaid uurima ka,
milline on iga tema üksiku raamatu või isegi üksiku peatüki panus
selle teema mõistmisse meie poolt. Lugeda "kristlikult" tähendab
lugeda kõike hea ja kurja vahelise suure võitluse perspektiivis,
Kristuse risti valgel.
8. peatükk
RÕHUTAGE SEDA, MIS ON TÕELISELT TÄHTIS
"Meie kogudus on lõhenenud kahte leeri selles suhtes, kas
osasaamisteenistusel tuleks jalgade pesemise talituse juures
kasutada pikka või lühikest rätikut. Minul isiklikult pole lühikese
rätiku vastu midagi; eriti uued liikmed on segaduses, miks
kasutavad mõned pikka, teised lühikest rätikut. Tahaksin küsida:
"Missugust rätikut kasutas Ellen G. White?" Kas tema kirjatöödes
leidub midagi selle kohta?" (Üks proua väidab, et raamatus
"Varajased kirjutised" [Kogemused ja nägemused] on selle kohta
tõesti midagi öeldud.) Lõppude lõpuks, kas pikka rätikut kasutati
juba adventliikumise alguses või mitte?" (R. Shafferi kirjast W. C.
White'ile, 1. nov. 1933)
See kiri on otse klassikaline näide Ellen G. White'i kirjatööde
väärkasutamisest. Esiteks teeb see vaidlusküsimuseks teema, millel
üldse piibellikku tähtsust ei ole. Teiseks püüab see probleemi
lahendada Ellen G. White'i isikliku eeskuju ja adventistliku
traditsiooni alusel.
Võib-olla on selle kirja juures aga kõige tähelepanuväärsem, et
sellises koguduses, kus nii tühjast asjast segadus tuli, üldse oli
uusi liikmeid, kes seda kõike nägid. Mulle näib, et kaine
mõtlemisega inimesed peaksid sellisest kogudusest kaugele eemale
hoiduma. Ometi tegeleb ehmatavalt suur protsent adventkogudustest
selliste teisejärguliste probleemidega.
W. C. White'i saadetud vastus asetab probleemi õigesse
perspektiivi. Ta vastas, et alati, kui ta ema "jalgade pesemisest
osa võttis, kasutas ta selliseid rätikuid, mis vastava koguduse
diakoniss andis, ilma kommentaaride või kriitiliste märkusteta.
Minu arvamus on, et ta pidas selliseid asju lihtsalt vähetähtsaks"
(W. C. White kiri R. Shaffer'ile, 15. dets. 1933).
See on üks näide äärmuslikust teoloogiast, näide sellest, kuidas
sageli "uue valguse" sildi all rõhutatakse vähetähtsat. Sellele
konkreetsele kogudusele aga oli rätiku pikkus saanud keskseks
probleemiks. Seepärast ongi oluline kõik see, millest kõnelesime
eelmises peatükis, kus rõhutasime vajadust otsida nii Piibli kui
Ellen G. White'i lugemisel suuri, keskseid teemasid.
Mis siis, kui Ellen G. White oleks tõepoolest eelistanud mingi
konkreetse pikkusega rätikut? Mida oleks see tähendanud koguduse
jaoks? Mitte midagi! See oleks lihtsalt osutanud sellele, mida
eelistas tema isiklikult. Liigagi paljudel tänapäeva adventistidel
on kalduvus asetada Ellen G. White Jeesuse asemele. Meie eeskuju on
Tema, mitte Ellen White. Nihutada Ellen G. White'i eeskuju meie
religioonis esiplaanile osutab pigem kultuslikule sektile kui
kristlikule kirikule. Sellise loogikaga nõustuks ka Ellen G. White
ise. Näiteks kui mitmed koguduse juhid tahtsid ta tervishoiureformi
küsimuses autoriteediks teha, ütles ta, et kui tema eeskuju oleks
neile autoriteediks, "ei annaks ta sellise tervishoiureformi eest
punast krossigi" (MS 43a, 1901). Ta väitis, et nende veendumused
peaksid rajanema millelgi kindlamal kui tema isiklik eluviis.
Küsimuste ring, mida adventistid Piibli teisejärgulistest
asjadest aeg-ajalt on püüdnud esiplaanile tõsta, on peaaegu
piiritu. Üheks näiteks on habeme küsimus.
Minu failides on dokument pealkirjaga "Nelikümmend üks
piibellikku põhjust, miks mehed peaksid habet kandma". Üks
huvitavamatest nende "põhjuste" seas on, et vastavalt Mat.10,30
tekstile on Jumal kõik meie juuksekarvad [ingliskeelses tekstis
hairs on our head, 'karvad pea küljes', mille sõnasõnalise
tõlgitsuse korral saab osutada tõepoolest ka habemekarvadele —
tlk.] üle lugenud. Miks peaksime siis olema nii ülbed ja ära
lõikama karvad, mida Jumal hoolega üle lugenud on? Teine argument
on, et kuna Jumal lõi mehe habemega, siis on patt habemeajamisega
Jumala kuju rikkuda. Kolmandaks argumendiks on, et 5.Ms.22,5 teksti
kohaselt ei tohiks mehed kanda seda, mida kannavad naised, ning
kuna naistel on karvadeta nägu, ei tohiks mehed habet ajada. Samas
artiklis on ka osutatud, et "naisestunud mehed Jumala riiki ei
saa". Üheks põhiargumendiks on, et "Kristus, meie Eeskuju, kandis
habet".
On adventiste, keda see teema on niivõrd haaranud, et nad on
võrdsustanud habemeajamise viimsete päevade "metsalise märgiga".
Ühes artiklis pealkirjaga "Aasta 1940: veel üks üleskutse
ülejäänute kogudusele" on kirjutatud: "Habemeajamine on üks selle
maailma ebajumal. … Kui ajate habet, ei kummarda te Jumalat, vaid
kuradit. Kurat on püüdnud muuta neljandat käsku. Nüüd püüab ta
muuta esimest käsku. … Kui püüate habemeajamisega Jumala loodud
kuju täiustada, rikute selle tegelikult näotult ära ning teil tuleb
õige varsti oma teguviisi üle Jumalale aru anda."
James White püüdis juba a. 1857 religioossele fanatismile
habemeajamise küsimuses lõppu teha, kirjutades: "Meil tuleks
hoiduda selle küsimuse käsitlemisest "Review" veergudel nii poolt
kui vastu, kuna seda ei saa üldse piibellikuks küsimuseks pidada. …
Meie eesmärk on jääda [habemeajamise küsimuses] neutraalseks;
neutraalsus mingis valdkonnas tähendab aga tänapäeval vaikimist sel
teemal" (RH, 25. juun. 1857).
Tegelikult ei ole võimalik äärmuslike teoloogiliste küsimustega
tegelejaid nii kergesti veenda. Üks neist kinnitas mulle hiljem, et
James White ise vaevalt habeme küsimuses vaikis. Kuna tal endal oli
adventpioneeride hulgas üks vägevamaid habemeid, oli ta ise ilmselt
habemeajamise vastu. Selline moonutatud loogika iseloomustab
harilikult neid, kes oma teoloogia kontekstist välja rebitud
tekstidele rajavad.
Nagu võib oodata, jagas Ellen G. White habemeajamise küsimuses
oma abikaasa seisukohti. W. C. White kirjutas a. 1907: "Kui vennad
ema juurde tulid ja väljendasid oma muret selle asja [habemeajamise
probleemi] pärast, vastas ta neile, et palju parem oleks, kui nad
kulutaksid oma aega ja võimeid tähtsamatele asjadele" (W. C.
White'i kiri M. Hirstile, 24. veebr. 1907).
Ellen G. White suunas neid, kes vähetähtsate teemadega
tegelesid, korduvalt tagasi Pühakirja kesksete teemade juurde,
eriti lunastusplaani ja Jumala rahva missiooni juurde. Ta tegi seda
isegi siis, kui küsimuse all olid doktriinid. Üheks näiteks on
vaidlus Tan.8 "alalise (ohvri)" üle, mis koguduse juhid enam kui
kümne aasta jooksul kahte leeri jagas. Ehkki mõned vaidlejatest
kasutasid oma seisukohtade põhjendamiseks Ellen G. White'i enda
kirjutisi, osutas ta, et nad olid vääral teel. "Meie vaenlasele
meeldib, kui vendade mõtted viiakse tähtsate küsimuste juurest
vähetähtsate juurde. Kuna tegemist ei ole meie usu põhiküsimusega,
kutsun ma kõiki oma vendi üles: ärge laske vaenlasel võidutseda,
väheolulisi asju põhiküsimuseks tehes" (1SM 164, 165; kursiiv
lisatud).
Samalaadseid väiteid esitas Ellen G. White ka siis, kui leidis
aset vaidlus selle üle, millisest käsust kirjutab apostel Paulus
oma kirjas Galaatia rahvale. See küsimus lõhestas meie kogudust
1880ndatel ja 1890ndatel aastatel. Ellen G. White'i jaoks ei olnud
see keskse tähtsusega küsimus, ehkki mõned koguduse juhid tema
kirjutisi selle esiplaanile tõstmiseks kasutasid. Ellen White asus
neutraalsele seisukohale isegi ühes adventismi kõige enam
lõhestanud küsimuses — vaidluses Kristuse inimolemuse üle (mida
taas mõlemad pooled põhjendasid Ellen G. White'i kirjatööde abil).
Ühes kõige ulatuslikumas lõigus selle teema kohta osutas ta, kui
ohtlik on seda vaidlusaineks teha: "Oleme käsitlenud palju
selliseid küsimusi, mis usu täiuslikuks saamiseks tingimata
vajalikud ei ole" (Le 8, 1895).
Ellen White'i meelest on meile väga selgesti ilmutatud just
palju sellist, mis meie usus ja lunastusplaanis kesksel kohal on.
Just neile teemadele juhtis ta pidevalt oma lugejate tähelepanu. Ta
andis neile korduvalt nõu rõhutada seda, mis on tõeliselt
tähtis.
Seega, ehkki Ellen G. White võis oma nõuannetes tõepoolest
riivata ka selliseid küsimusi nagu rätikute pikkus osasaamisel,
habemeajamine või tseremoniaalkäsk Galaatia kirjas, ei olnud need
iialgi tema jaoks põhiküsimused. Kui Jeesus rääkis oma kuulajatele,
et meie "juuksekarvadki on ära loetud" (Mat.10,30), ei olnud Tema
teemaks mitte habemeajamise patusus või sobivus, vaid Jumala
armastus ning iga inimhinge lõpmatu väärtus Tema silmis. Jeesus
rõhutas alaliselt elu põhiväärtusi ning püüdis juhtida juutide
tähelepanu religiooni tõeliselt tähtsatele aspektidele. Kui Ellen
G. White'i kirjatööde üldist konteksti silmas pidada, tegi ka tema
sedasama.
Enne järgmise teema juurde asumist tuleks meil vaadelda veel üht
probleemi. Küsimuseks on, kas kõik, mida Ellen G. White kirjutas,
on inspireeritud. Mis siis, küsivad mõned, kui tema kirjatöödesse
äkki mingid "mitteinspireeritud" faktid või seisukohad sisse
sattusid? See küsimus muutub tähtsamaks arvestades, et Ellen G.
White ise väitis, et Jumal juhtis teda mitte ainult raamatute ja
artiklite kirjutamisel, vaid ka kirjades ning vestlustes (vt. 3SM
50, 51).
Harilikuks vastuseks on, et Ellen G. White kõneles ja kirjutas
nii vaimulikel kui harilikel, igapäevastel teemadel. Ta kirjutas
"harilikel, igapäevastel teemadel" (vt. Le 201, 202, 1903) mitte
ainult perekonnakirju, vaid arutles neil teemadel ka
vestlustes.
Näiteks meenutas ta a. 1909 üht kogemust, mis tal oli olnud E.
S. Ballenger'iga, Paradise Valley raviasutuse endise juhatajaga.
Asi puutus ruumide arvu selles asutuses. Ballenger väitis, et oli
kaotanud Ellen G. White'i suhtes usalduse, kuna tema sõnade
kohaselt "oli hoones nelikümmend ruumi, tegelikult aga oli neid
ainult kolmkümmend kaheksa." Seda küsimust meenutades osutas Ellen
G. White selgele vahele vaimulikult oluliste asjade ning
igapäevaseikade vahel.
"Minu antud informatsioon Paradise Valley kliiniku ruumide arvu
kohta ei olnud ilmutus Issandalt, vaid lihtsalt inimlik arvamus.
Mulle pole iialgi ilmutatud ruumide täpset arvu meie raviasutustes;
teadmised, mida neis asjades olen saanud, olen ma omandanud
inimeste küsitlusega, kes eeldatavasti neist asjadest teadma pidid.
...
On aegu, kui tuleb kõnelda harilikest asjadest, mõelda
harilikke, igapäevaseid mõtteid, kirjutada igapäevaseid kirju ning
anda teistele edasi kolleegidelt saadud informatsiooni. Selliste
sõnade ja sellise informatsiooni edasiandmine ei toimu Jumala Vaimu
erilise inspiratsiooni mõjutusel. Mõnikord esitatakse meile
küsimusi, mis ei ole üldse seotud religiooniga, ning neile
küsimustele tuleb vastata. Me kõneleme majadest ja maadest,
tehingutest ja lepingutest, meie asutuste asukohast, plussidest ja
miinustest jne. Saan pidevalt kirju, kus minult küsitakse nõu
paljude imelike asjade kohta, ning ma annan nõu vastavalt
valgusele, mis mulle on antud" (1SM 38, 39).
Kuna küsimusele, kas kõik, mis Ellen G. White kirjutas, oli
inspireeritud või mitte, on harilikult vastatud viidates
erinevusele vaimulike ja igapäevaste teemade vahel, on mõned
osutanud, nagu viitaks selline seisukoht, et Ellen G. White'il ei
olnud iialgi võimalust kõnelda või kirjutada vaimulikel teemadel
eraviisiliselt. Selline oletus tõstatab olulise küsimuse nii Ellen
G. White'i kui Piibli prohvetite suhtes: kas olid nad nii
täielikult Jumala mõju all, et kaotasid täiesti oma vaimuliku
individuaalsuse?
See probleem tuletab meelde prohvet Naatani lugu. Olles teatanud
kuningas Taavetile, et tema on see mees, kes peab templi üles
ehitama, tuli tal Jumala hilisema korralduse kohaselt teatada
hoopis muud: mitte Taavet, vaid Taaveti poeg peab templi ehitama
(2.Sam.7; 1.Aja.17,1-15).
Siin on tegemist juhtumiga, kus prohvetil oli seisukoht
religioosses valdkonnas, pealegi väga tähtsas küsimuses, pärast aga
osutus, et see oli ainult tema isiklik arvamus. Seda silmas pidades
võiksime küsida, kas oli võimatu, et Ellen G. White'il oli
selliseid isiklikke arvamusi religioossetel teemadel, mida ta
väljendas kas erakirjas või isiklikus vestluses mõne
perekonnaliikme või sõbraga? Arvestades, et tänapäeval koostatakse
tema materjalide põhjal temaatilisi kompilatsioone, kas ei või mõni
selline isiklik arvamus lõppude lõpuks osutuda äratrükituks mõnes
tema raamatus?
Kas selline olukord ei tekita probleeme või isegi
väärarusaamisi? Võib-olla jah, võib-olla ei. Sõltub sellest, kuidas
keegi Ellen White'i loeb. See ongi põhjus, miks kulutasin viimases
kahes peatükis nii palju ruumi, rõhutades vajadust inspireeritud
materjalide lugemisel tähelepanu suurtele peateemadele koondada. Me
peaksime Jumala sõnumitoojate materjalidest otsima pigem seda, mis
on tõeliselt tähtis, kui nende vähemolulisi, margi