Vooluveekogud

Sirje ja Georg Aher

27.- 28.04.2009

Voolu- ja seisuveekogude

iseloomulikud jooned ja elustik

JÕED EESTIS

Üle 7000 voolava veekogu. Enamik neist on

lühikesed ojad ja kraavid.

Eesti jõestik on tihe. Jõed on lühikesed, väikese

valgalaga, seetõttu ka suhteliselt veevaesed.

Üle 10 km pikkuste jõgede võrgu keskmine

tiheduse järgi järjestuvad vesikonnad järgnevalt

(kahanevas järjekorras):

Liivi lahe vesikond

Soome lahe vesikond

Narva-Peipsi vesikond

Saarte vesikond

VESIKONDADE KAART

VOOLUVEEKOGUD

Vooluveekogude võrgu pikkuseks Eestis on

ligikaudu 100 000 km (95-110 tuhat

kilomeetrit). Sellest moodustavad

maaparanduse kraavid ja nende eesvoolud

90 000 km. Umbes 10 tuhat kilomeetrit

(9,5%) on säilinud looduslikke ja

poollooduslikke vooluveekogusid.

http://www.roheline.ee/files/vesi/l6he-seminar-2005-laanetu.pdf

LOODUSLIKUD VOOLUVEEKOGUD

Vooluveekogude pikkus on tänu

kraavitusele praeguseks suurenenud

täiendavalt 70- 75 tuhande kilomeetri võrra,

millele lisaks on süvendatud üle 20 tuhande

kilomeetri ka looduslikke vooluveekogusid.

Kui aluseks võtta varasem vooluvete

üldpikkus (31 000 km) siis on säilinud

looduslikke ja osaliselt muudetud

voolusängiga veekogusid vaid 32%.http://www.roheline.ee/files/vesi/l6he-seminar-2005-laanetu.pdf

VOOLUVEEKOGUD

Vooluveekogude ametlikus nimestikus (kinnitatud 1982) on andmeid 1755 jõe, oja ja kraavi kohta.

Üle 100 km pikkuseid jõgesid on Eestis 10:1. Võhandu 162 km2. Pärnu 144 km3. Põltsamaa 135 km4. Pedja 122 km5. Keila 116 km6. Kasari 112 km7. Piusa 109 km8. Pirita 105 km9. Suur-Emajõgi 101 km10. Navesti 100 km

JÕED EESTIS

Kõige hõredam on vetevõrk Pandivere kõrgustikul.

Pandivere kõrgustikul puudub vooluvesi 1375 km2

suurusel maa-alal.

JÕELÄHE

Jõe algus e. jõelähe võib alata:

allikast,

järvest,

voolata välja soost.

Suurema jõe alguseks loetakse ka kahe väiksema jõe kokkuvoolamise kohta.

JÕE SUUE

Jõgi suubub

merre,

järve,

teise jõkke,

kaob liiva sisse või sohu,

mõnede jõgede vett kasutatakse täielikult niisutamiseks. Selliseid jõgesid nim. suudmeta jõgedeks

JÕE OSAD

Ülemjooks

suur lang

kiire vool

toimub uuristav tegevus (erosioon)

settimist ei toimu

JÕE OSAD

Keskjooks

vool rahulikum

uuristav tegevus nõrk

eelkõige uhtainete transportiv tegevus

JÕE OSAD

Alamjooks

vesi voolab aeglaselt

vooluga kohalekantud uhtained settivad, moodustades alluviaaltasandikke (jõesette kuhjed) ja delta

JÕE KALDAD

Jõe vasak ja parem kallas määratakse jõe

voolusuunast lähtudes, st. pärivoolu

vaadates jääb paremale vaadates

parem, vasakule aga vasak kallas.

JÕE VOOLUREŽIIM

Jõe voolurežiim sõltub

toitumisest,

sademetest

jää- ja lumesulamisveest

põhjaveest

ala kliimast,

pinnamoest.

JÕESÄNG

Jõesäng on aruharva sirge. Jõevool

uuristab kaldaid, tekitab lookeid. Jõesängi

kõverat osa läbides uuristab vesi välimist

kallast tugevamini. Seda nimetatakse

põrkekaldaks. Ta on vastasasuvast

laugkaldast tunduvalt järsem.

PIUSA KUI SUURIMA LANGUGA JÕGI

1996. a. trükitud Eesti põhikaardil on Plaani

Külajärve kõrguseks merepinnast märgitud

244 m. Jõe suublaks oleva Pihkva järve

keskmise veetasemena võime arvestada 30

meetrit ü. m. p. Seega on kõrguste vahe

214 meetrit, mis teeb jõe languks keskmiselt

1,96 m/km. Arvo Järvet, Piusa on Setomaa Emajõgi, Eesti Loodus nr 7-8, 2003

KARSTIJÕED

Eesti looduse omapäraks on karstinähtuste

(salajõed, kurisud jms) esinemine Põhja-Eestis ja

saartel.

Karsti tõttu voolab osa jõgesid kohati maa all

(Jõelähtme, Tuhala, Kuivajõgi jt).

http://www.kose.ee/tuhala/

Veetõusme allikate kaudu jõuab

1,5 km pikkune Tuhala maa-

alune jõgi uuesti maapinnale

vooluhulgaga 3000 liitrit vett

sekundis.

VEE HULGA MUUTUS JÕGEDES AASTA

JOOKSUL

Kevadsuurvesi moodustub enamasti lume sulamise veest ja esineb enamikul jõgedest ühel ajal, algab märtsis ja saavutab tipu aprillis.

Suvine miinimum algab tavaliselt juuni keskel ja lõpeb septembri keskel või oktoobri alguses.

Sügisese äravoolu tipp on enamasti novembris.

Talvine madalveeperiood kestab jaanuarist märtsini.

VEETAIMKOND

Vooluvete (jõgede, ojade) taimkond oleneb

peamiselt voolu kiirusest ja jõesängi

ehitusest (selle profiilist ja setetest).

Jõgede kalda ehitusest ja koostisest oleneb

kaldataimekoosluste laius ja ilme.

ELU JÕE LÄTETEL

Paljud ojad ja jõed saavad alguse allikatest. Selliste

jõgede ülemjooksul on vähene elustik, kuna

tingimused taimedele ja loomadele keerulised:

Aastaringne madal temperatuur

Tihti kiire vool

Vees vähe toitaineid taimede kasvuks ja vähe toitu

ja varjevõimalusi loomadele

Kasvavad mõned sammaltaimed, vetikad.

Elavad mõne putukaliigi vastsed, ussid ja

algloomad

ELU ÜLEMJOOKSUL

Ülemjooksul on vool kiire ja vesi külm, planktonit

seal peaaegu ei ole, põhja-loomastikus

domineerivad külmades allikates elavad selgrootud

veeorganismid, nt ainuraksed, vähid,

putukavastsed, kaanid, teod jm.;

tüüpilised kalad on jõeforell ja harjus.

KASULIKUD VIITED

http://natmuseum.ut.ee/orb.aw/class=file/action=pre

view/id=396529/LM_maaramistabelid_OK.pdf

MUDASIRELANE ERISTALIS TENAX

http://www.wildaboutbritain.co.uk/gallery/files/3/4/9/Drone-fly.jpg

Selle sirelase

vastsed

esinevad ka

väga

saastatud

veekogus

KERILOOMAD

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/

commons/4/40/Bdelloid.JPG

TÕRILANE STENTOR

Laialt

levinud ja

harilikud

algloomad

veekogudes

http://www.microscope-microscope.org/gallery/Mark-Simmons/images/stentor.jpg

KINGLOOM PARAMECIUM

http://www.microscope-microscope.org/gallery/Mark-Simmons/images/paramecium2.jpg

http://faculty.plattsburgh.edu/jose.deondarz

a/research/Photos/Paramecium.jpg

HÜDRA HYDRA SP

http://www.microscope-microscope.org/gallery/Mark-Simmons/images/hydra5.jpg

Rohelina hüdra

Hydra viridissima

pungumas

SÕUDIK CYCLOPS

http://www.microscope-

microscope.org/gallery/Mark-

Simmons/images/cyclops.jpg

ELU JÕE OJA VÕI JÕE KESKOSAS

Vett enamasti rohkelt, vool mõõdukalt kiire,

toitaineid vees piisavalt,vesi soojem, mille tõttu ka

elustik on rikkalikum.

VÕRTSJÄRVE ERIPÄRA

On selgunud, et näiteks Võrtsjärves on

ripsloomadel väga eriline roll. Võrtsjärvest

leitud planktiliste tsiliaatide arvukus on

tunduvalt suurem kui enamikus sarnastes

parasvöötme veekogudes ja vastab

näitajatelt rohketoitelistele subtroopilistele

järvedele.

VÕRTSJÄRVE ERIPÄRA

Ripsloomade biomass on Võrtsjärves

suurem kui vesikirbuliste ja keriloomade

biomass kokku, eri liike on sealt aga leitud

üle poolesaja.

Miks ripsloomad ennast Võrtsjärves nii hästi

tunnevad, on esialgu raske öelda.

Tõenäoliselt tingib nende sellise õitsengu

mitme soodsa tingimuse kokkulangemine.

ALGLOOMAD VEEKOGUDES

Mis on algloomadest kasu? Suurt osa

elusaid vetikaid ei saa veeloomad toiduks

tarvitada.

Surnud vetikaid lagundavad ja tarbivad

bakterid. Need on aga liiga väikesed, et

suured hulkraksed neid süüa saaksid. Siin

tulevadki mängu algloomad.

ALGLOOMAD VEEKOGUDES

Neile on bakterid igati suupärased, algloomi

omakorda söövad aga juba

metazooplankterid ja kalamaimud. Paljude

kalade noorjärgud kasutavad oma elu

varastel etappidel toiduks just algloomi.

Seega on algloomad tähtis sild veekogude

toitumisahelates, kiirendades oluliselt aine-

ja energiavoogu veekogu ökosüsteemis

ALGLOOMAD VEEKOGUDES

Mõningad algloomade liigid on omased

orgaaniliste ainetega mingil määral

saastatud mageveele. Seda algloomade

omadust kasutatakse vee kvaliteedi

bioloogilises analüüsis.

Näiteks ripsloomade Colpidium colpoda ja

Spirostomum spp. leidumine viitab tavaliselt

tugevale reostusele.

ÖKOSÜSTEEMIDE STABIILSUS

Stabiilsuse puhul peab arvestama

konstantsust,

inertsust ja

paindlikkust.

Esimene iseloomustab ökosüsteemi

aineringe näitajate väärtuste püsivust

ajas, teine muutustele vastupidavuse

kestvust ja kolmas eneseregulatsiooni

võimet taastada seisund.

ÖKOSÜSTEEMIDE STABIILSUS

Keeruka, mitmekesise struktuuriga ökosüsteemid

on enamasti väga püsivad, kuid kord kadunud

tasakaalu on raske taastada.

Lihtsa struktuuriga ökosüsteemides on tasakaalu

kerge kallutada ja see taastub kiiresti, s.t.

paindlikkus on suur. Samal ajal on aga eripärane, et

uus tasakaal luuakse varasemast teistsuguste

kooslustega ja algne kaob enamasti pöördumatult.

TIIGID JA JÄRVED

Tiigid ja järved on seisuveekogud. Mõnel

juhul on see liigitus tinglik. Võrtsjärve

läbivoolu kiirus on ca 1 aasta.

Tiigid on seisuveekogud, mille pindala on

alla 0,5 ha. Vees rohkelt toitaineid.

Enamast madalad, mistõttu põhi taimedega

kaetud

Järvedeks loetakse seisuveekogusid, mille

pindala üle 0,5 ha.

JÄRVED

Järved koos tehisveekogudega hõlmavad

ligikaudu 5% Eesti territooriumist.

Territooriumi iga 40-50 km2 kohta tuleb

keskmiselt 1 järv. Eestis on ligikaudu 1200

väikejärve ja veehoidlat, mille pindala on

suurem kui 1 ha. Järvede paigutus on

äärmiselt ebaühtlane. Rohkem järvi on

Kagu- ja Lõuna-Eestis, seal on kohati 30

järve 100 km2 kohta

EESTI JÄRVED

Euroopa suuremate järvede hulka kuuluvad

Peipsi ja Võrtsjärv. Väga sügavaid järvi

Eestis ei ole. Suurima sügavusega on

Rõuge Suurjärv - 38 m. Peipsi järve

sügavus ulatub 18 ja Võrtsjärve sügavus 6

meetrini.

EESTI JÄRVED

Riikliku vaatluse all on Peipsi järv, Võrtsjärv ja kaheksa väikejärve, Nohipalu Mustjärv, Nohipalu Valgjärv, Pühajärv, Rõuge Suurjärv, Uljaste järv, Viitna Pikkjärv, Ähijärv, ja Mullutu Suurlaht.

Peipsi ja Võrtsjärvel teostab vaatlusi hüdrokeemia osas Tartu Keskkonnauuringud ja bioloogia osas EPMÜ Zooloogia ja Botaanika Instituudi Võrtsjärve Limnoloogiajaam. Väikejärvede nii hüdrokeemilist kui bioloogilist seiret viib läbi Võrtsjärve Limnoloogiajaam (ITK*).

NOHIPALU VALGJÄRV

NOHIPALU MUSTJÄRV

TRIIP-VESIKIIL LIBELLULA FULVA

SADULLIIDRIK COENAGRION PUELLA

JÄRV SUVE LÕPUS

Järve põhjas on vähe hapnikku, sest

surnud taime- ja loomamassi

lagundamisel kulub palju hapnikku,

kuid vesi on kihitunud ja pinna poolt ei

liigu hapnikku juurde.

Pinnakihis võib soojade ilmade korral

olla hapniku üliküllus (rohevetikate

“õitsemine”)

JÄRV SÜGISEL JA TALVEL

Tormid panevad vee liikuma – vesi rikastub

hapnikuga. Samuti jaheneb ülemiste kihtide

vesi – tihedus suureneb – hapnikurikas vesi

liigub allapoole.

Kõige tihedam on vesi +4 juures – liikumine

lõpeb kui kogu vesi on +4 . Seejärel algab

ülemiste kihtide jäätumine. Pinnapoolne

vesi on külmem kui allpool olev.

JÄRV KEVADEL

Kevadel ülemised veekihid soojenevad – kui

saavutavad +4, liiguvad allapoole ning

viivad kaasa hapnikku.

Suvel on jahe vesi põhjas, soojem pinnal –

sügisel ja talvel vastupidi.