-
57
Soome-ugri muinastaide mõistest jataieste liigitamisest
Enn Ernits
1. Soome-ugri (alade) muinastaide mõiste
Taie ehk kunst laiemas mõistes hõlmab sõna-, heli-, tantsu-,
ehitus-,tarbe-, dekoratiiv- ja kujutavat kunsti, kitsamas mõistes
aga üksnesnelja viimast, hõlmates seega plaankommunikatsiooni
visuaalsetevahenditega. Muinas- ehk esiaegset väga iidset
kunstiloomet nime-tatakse muinastaideks. Saksamaalt Hamburgi
kandist on leitudkivikujukesi, mille vanuseks arvatakse enam kui
100 000 aastat.Tõsi küll, enamik uurijaid peab neid looduse
vormituks. Kindlastiviljeles kunsti paleoliitikumi ehk vanema
kiviaja inimene ligikaudu40 000 aasta eest.
Kunsti teket kauges minevikus on seletatud mitmeti.
Siinkir-jutaja nõustub nende uurijatega, kes oletavad, et
ürginimese vaim-ses kultuuris kuulusid ühte religioon ning hilisema
kunsti ja tea-duse alged (Kangilaski 1997: 25). See võimaldab
eristada ürgajaleksisteerinud religiooni, kunsti ja teaduste
diferentseerumata,sünkretistliku alget, mis pakub huvi nii
usundiloo, kunstiajalookui ka üksikute teadusharude (näiteks
anatoomia, arheoloogia) aja-loo uurijatele.
Muinasaegseid esemeid on uurinud nii arheoloogid kui ka
kuns-tiajaloolased. Arheoloogidel on kogu universaalsuse juures
raskekõigile, nii vaimse kui ka materiaalse elu tahkudele võrdset
tähele-panu osutada. Arheoloogiast erineb mõnede muinastaide
liikide,nt kaljutaide dokumenteerimise, dateerimise,
identifitseerimise jainterpreteerimise metoodika. Tunduvalt lähemal
on kunstiajaloo-lased, kuid muinastaie on siiski üsna spetsiifiline
ala, mille uuri-mine eeldab ka arheoloogia, usundiloo, bioloogia jm
põhjalikkutundmist.
Eeltoodut arvestades on otstarbekas eristada muinastaiet
uurivteadus iseseisvaks distsipliiniks nimetusega
muinastaideteadus.Liiatigi arvestades, et kaljutaide uurijad on
üritanud eristada kalju-taideteadust mitmesuguste nimetuste all
(nagu pefoloogia,petroikonoloogia jt) omaette teadusharuks,
arvestamata parakumuinastaide kui tervikuga.
http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr17/ernits1.pdf
-
58
Soomeugrilased elavad idas Skandinaaviast Lääne-Siberini
jalõunas Doonau kallasteni. Nende hulka kuuluvad
läänemeresoom-lased (liivlased, eestlased, vadjalased, soomlased,
karjalased, veps-lased jt), saamid, mordvalased, marid, permid
(komid ja udmurdid),obi-ugrilased (handid, mansid), ungarlased.
Soome-ugri muinastaiehõlmab asjaomaste rahvaste ja alade taiet
paleoliitikumist kunikirjutatud ajaloo alguseni, mis näiteks
eestlastel algas XIII sajandialguses, kuid pisematel soome-ugri
hõimudel mitu aastasadahiljem. Muinastaideteadust huvitavad ka
hilisemad taiesed, kuineil on mingisugust seost esiajaga.
Mis tahes piirkonna paleoliitikumi elanikkonna
seostaminesoomeugrilaste esivanematega on enam kui kahtlane.
Igatahes onusutav, et soomeugrilaste muinaskultuuri mõjustajateks
võisid ollaigijää piiride lähedal elanud paleoliitilised hõimud.
Sellele on näi-teks osutatud Uuralis leiduvate Kapova
koopamaalingute ja sealsepiirkonna hilisema taide võrdleval
uurimisel. Ega hilisemategi kivi-aja perioodide hõimude
identifitseerimine tänapäeva rahvastegaole alati selge, eriti
piirialadel. Seepärast on otstarbekas kasutadakiviaja taide
kirjeldamisel soome-ugri (endiste ja praeguste) aladetaide mõistet
ning jätta selle ühendamine konkreetsete etnostegatuleviku
ülesandeks.
Soome-ugri muinastaiet saab mõista kaheti, nimelt 1) soome-ugri
algkeele perioodi taidena, sõltumata sellest, kui kestvaks
vähe-diferentseerunud algkeele eksisteerimise aega pidada, ja 2)
soome-ugri üksikrahvaste või -rühmade taidena kogu muinasajal, s.o
ala-tes kiviajast kuni nende hõimude võõrvallutajate poolt
alistamiseja ümberusustamiseni (ristiusk, islam). Näiteks võib
eristada üheltpoolt eesti, vadja, komi, ungari muinastaiet, teisalt
aga läänemere-soome, permi, obi-ugri jne muinastaiet.
2. Soome-ugri muinastaieste liigitamine
Muinastaide objekte on võimalik klassifitseerida
mitmesugustestalustest (materjal, tehnika, funktsioonid jne)
lähtuvalt. Sageli põi-muvad erinevad klassifikatsioonid omavahel
ning on tihedas seosesmateriaalse kultuuri (rakendusfunktsiooni
kaudu) ja usundiga.Seepärast saab üht ja sama eset sageli liigitada
mitmeti.
Enn Ernits
-
59
Tegelikult võib kõike muinasajal inimkäega valmistatut
pidadataiesteks, olgu see siis merevaigust kujuke, savipott,
kivikirves võipeakate. Kuid nende kunstipärasuse hindamine on
erinev. Tööriis-tal või tarbeesemel peame silmas esmajoones selle
väliskuju. See-vastu näiteks skulptuuril või maalingul pole
materiaalset funkt-siooni, ta kätkeb endas religioosset vms ideed.
Selliseid esemeidhindame kunstipärasuse seisukohast tunduvalt
kõrgemalt. Seegavõiks eristada muinastaieseid laiemas ja kitsamas
mõistes.
Käesolevas kirjutises üritatakse klassifitseerida soome-ugri
rah-vaste ja alade muinastaieseid ning üldjoontes peaks see
liigituskehtima ka teiste hõimude (alade) kohta. Autor on teadlik,
et esma-katse pole ideaalne ja loodab, et järgnevad käsitelud
aitavad üldpiltitäpsustada.
Muinastaideteadust huvitavad kõik ürginimese
valmistatudobjektid. Need võib jagada kolmeks suureks rühmaks:
1) kujutavad muinastaiesed,2) muinasehitustaiesed ehk
muinasrajatised,3) igasugused tarbeesemed.
Esimest liiki käsitletakse muinastaiestena kitsamas mõistes.
Hoo-nete ehitamine seondub muinasarhitektuuriga.
Kõikvõimaliketarbeesemete (rõivad, nõud, relvad jne) valmistamises
saab nähatarbe- ja moekunsti algeid. Hoone rajamine ja esemete
vormimineon toimunud ilmselt funktsioonist, materjalist ja
stereotüüpsusestlähtuvalt käsikäes kunstioskuste arenemisega.
Kolmandas rühmassaab käsitleda töö- ja tarberiistu (keraamilised,
puu- ja kivinõud),sõiduvahendeid, relvi, rõivaid jm. Muinastaide
seisukohalt pakubhuvi nende kuju. Teist ja kolmandat liiki esemeid
võib nimetadamuinastaiesteks laiemas mõistes. Laiemas mõistes
kuuluvadmuinastaieste hulka näiteks savinõud ja Suomusjärve
kultuurileiseloomulik ümmargune kivinui, kitsamas mõistes on
kunstipäranevaid nende ornament.
Käesolev kirjutis keskendub kaht esimest põhiliiki
muinastaies-te edasisele klassifitseerimisele, kusjuures suuremat
tähelepanuosutatakse valmistamistehnikast johtuvale liigitamisele.
Taieseidsaab jaotada muidugi ka materjalist, temaatikast ja
teistest alustestlähtuvalt. Igatahes jääb temaatiline liigitamine
käesoleva vaatluseraamidest välja.
Enn Ernits
-
60
2.1. Kujutavad muinastaiesed
Tänapäevane kunsti jaotamine kujutavaks ja tarbekunstiks ei
sobimuinastaide kirjeldamiseks, sest need olid muinasajal veel
diferent-seerumata. Kujutavad muinastaiesed seonduvad kujutistega,
midavõib jagada 1) figuraalseteks ja 2) mittefiguraalseteks ehk
kujun-diteks.
Figuraalsed on kujutised (sisulises mõttes motiivid), mis
kajas-tavad elusolendeid (inimesed, loomad, taimed) või eluta
esemeid(esineb harva). Praktikas eristatakse inimese, looma-,
linnu-, puu-,mõõga- jne figuure. Sel puhul on eristav vähemalt
kujutatud olendivõi eseme väline piirjoon ehk figuur. Kuna pole
selge, kas kujutatudinimene või loom tähistab reaalset inimest või
looma või hoopisinimese- või loomakujulist jumalust, on mõttekas
kasutada mõis-teid, nagu inimeselaadne kujutis ehk antropomorf,
loomalaadneehk zoomorf, imetajalaadne ehk teriomorf, hobuselaadne
ehk hipo-morf, linnulaadne ehk ornitomorf, maolaadne ehk ofiomorf
jne (vtlähemalt Poikalainen & Ernits 1998: 7–8, 50).
Mittefiguraalsete kujutiste hulka kuuluvad peale
ebamäärasevormiga kujutiste peamiselt geomeetrilised kujutised, mis
koos-nevad geomeetrilistest elementidest (joontest, ringidest,
spiraali-
dest, kolmnurkadest jne). Enamastimoodustavad sellised korduvad
ele-mendid ornamendi (joonis 1). Geo-meetrilise ornamendi
figuraalne lä-he, mida on püütud tõestada, poleveel usutavasti
selgitatud. Küll või-vad figuuridest olla tekkinud süm-bolkujutised
ehk sümbolid. Orna-ment võib koosneda ka figuraalele-mentidest
(linnud, taimelehed jm).
Sageli tuleb eristada, kas koguese on taies (nt karufiguur) või
onseda vaid mõni osa (nt ornamen-teeritud luunaaskel või mõõga
käe-
Joonis 1. Geomeetriline ornamentkeskmise kiviaja torkerelvadel
VeretjestArhangelski oblastist (Ošibkina 1997:131).
Enn Ernits
-
61
pide). Esimesel juhul on tegu täis- ehk totaaltaiesega, viimasel
ju-hul võib rääkida osa- ehk partsiaaltaiesest.
Kui taiese valmistamisel on kasutatud üht tehnikat, on
tegulihttaiesega. Kui selle loomisel on rakendatud mitut viisi,
siis räägi-me liittaiesest. Viimased on sageli ka mitmeosalised,
koosnedesnäiteks mulgustatud plaatjast põhiosast, ketikestest,
kuljustest jm.Siinkohal võiks mainida soome-ugri rahvaste
kõlisevaid ripatseid(vt ruumilised taiesed).
Suuruse alusel võib vajaduse korral eristada kaht
vastandlikkurühma: 1) monumentaal- ja 2) pisitaiesed. Viimaseid on
kirjandusesnimetatud ka mobiil- ehk portatiivtaiesteks. Kujutamise
täpsuseastme ja kunstiliste taotluste alusel võib eristada ühelt
poolt üli-realistlikke ehk naturalistlikke, realistlikke ja
stiliseeritud figuure,teisalt aga detailiseeritud (detail-) ja
skemaatilisi (skeem-) kujutisi.
Muinastaieseid saab jagada selle järgi, kas nad on tehtud
tasa-pinnale (kujutise vähese sügavuse või kõrguse tõttu on nad
tegeli-kult kahemõõtmelised) või on nad selgesti tajutavalt
kolmemõõt-melised. Seega jagame kujutavad muinastaiesed kõigepealt
kahekssuureks rühmaks:
1) tasapinnalised ehk lametaiesed,2) ruumilised ehk
ruumtaiesed.
Viimastele tehti sageli ka peaaegu tasapinnalisi kujutisi. Olgu
sellenäiteks savinõude ornamentika. Tasapinnalised ja ruumilised
taie-sed on kaks teineteisest väga erinevat alarühma. Seepärast
liigi-tatakse neid erinevatel alustel.
I. TASAPINNALISTE EHK LAMETAIESTE klassifitseerimisealuseks on
võetud peamiselt valmistamistehnika. Tasapinnalistetaieste alla
kuuluvad:
1. Aditiivtaiesed:1) maalingud ehk maaltaiesed,2) joonistused
ehk joonistustaiesed,3) aplikatiivtaiesed.
2. Ekstraktiiv- ehk süvendtaiesed:1) raiendid ehk raidtaiesed,2)
uurendid ehk uuristaiesed,3) lihvindid ehk lihvtaiesed,4)
vajutustaiesed.
3. Riidekoe- ehk tekstiiltaiesed.4. Tätoveeringud.
Enn Ernits
-
62
1. Aditiivtaiesteks nimetame taieseid, mille valmistamisel on
neilelisatud ainet, nt värvi pindadele või teistsuguseid riide- ja
naha-ribasid riide- või nahkesemetele. Aditiiv- ja
ekstraktiivtaieste mõisteaitas siinkirjutajal kasutusele võtta
Flood (1997), kes oli neidkasutatud üksnes kaljutaide vallas.
Maalingud (terminoloogilise ühtluse mõttes võiks eesti
keeleskasutada ka maalindi nimetust) on märja värvipigmendiga
kivile,kaljule, puidule (ka kasetohule), nahale, keraamikale ja
metallideletehtud taiesed. Näiteks Mezinist on leitud suurtele
mammutiluu-dele tehtud ornamentikat; asjaomaseid esemeid peetakse
paleolii-tilisteks muusikariistadeks (PSSSR 1984: 231).
Maalingute rühma kuuluvad ka ihule tehtud rituaalsed ja
sõja-maalingud. Maalitavast substraadist lähtudes saab kõnelda
kalju-,seina-, puu- ja kehamaalinguist. Kehale, nõudele ja mujale
maali-tud kujutised võivad tegelikkuses olla muidugi ka kumer- või
nõgus-pinnalised. Maalingud võivad olla nii siluetsed kui ka
kontuursed.Kasutades kehaosi (käsi, jalg) pinna värvimisel, on tegu
jäljend-ehk imitatiivtaiesega, mis jaguneb positiiv- ja
negatiivjäljenditeks.Esimesel juhul on siluettkujutis tekkinud
värvise kehaosa kaljulevajutamisel, teisel juhul on see olnud
kehaosa šablooniks kaljuleja värvitud seda ümbritsevale kaljuosale
ilmselt suuga värvainevesilahust pritsides.
Maalimine sai alguse paleoliitikumis. Eriti väärtuslikud on
tõe-näoliselt pühamuna kasutatud koobaste seintele ja lagedele
ookri,musta pigmendi või söega tehtud kujutised –
koopamaalingud.Soome-ugri aladel leiduvad koopamaalingud Uurali
lõunaosas (Ka-pova, Ignatijevka ja Serpijevka koopas), kus on
vanemal kiviajalkujutatud mammuteid, metshobuseid, ninasarvikuid,
geomeetrilisiornamente, inimesi (vt joonised 37–46 eelmises
artiklis). Lõuna-Uuralist on seni avastatud 25 kaljumaalingut, mis
pärinevad noo-rema kiviaja ja varase keskaja vahelisest perioodist.
Neist 17 aset-sevad Ai ja Jürüzani jõe kallastel. Kesk-Uuralis
Jekaterinburgistpõhja pool on leitud kaljutaiet Irbiti, Tagili,
Višera jt jõgede kallas-telt, kokku 30 leiuala.
Soomest on leitud arvukalt nooremal kiviajal
vertikaalsetelekaljuseintele maalitud kujutisi. Muistseid ookriga
tehtud figuureon leitud ka Koolast Rõbatšii poolsaarelt, Norrast ja
Rootsist. Või-malik, et muinasajal maaliti ka puidule ja teistele
suhteliselt kii-resti hävivate materjalidele.
Enn Ernits
-
63
Joonistusteks nimetatakse kuiva värvipigmendiga tehtudkujutisi.
Maalingud ja joonistused moodustavad pigment- ehk värvi-taieste
rühma.
Aplikatiivtaiesteks nimetatakse pinnakaunistusega taieseid,mille
kujutised on moodustatud esemele kinnitatud riide- ja
naha-tükikestest, helmeist vms. Teatavasti kinnitati muinasajal
helmeidrõivaste kaunistuseks.
2. Ektraktiivtaiesteks nimetatakse taieseid, mis on saadud
neiltpinnaosade eemaldamise tulemusel. Kujutisi saab valmistada
sõltu-valt eesmärgist ja materjali kõvadusest pinna täksimise,
lihvimiseehk abrasiooni, uuristamise, vajutamise, mulgustamise ehk
perfo-reerimise vms teel.
Raiendid, uurendid ja lihvindid on raiumise, kriipimise,
täk-simise, uuristamise, lihvimisega kõvasse materjalisse (kivi,
kalju-massiiv) süvendatud taiesed. Täksimine kujutab endast
väikestetäkete tegemist kaljule vahetult kõva riistaga kopsides või
haa-mer-peitel-meetodil. Kõvale materjalile, sh metallile
figuraalse võiornamentaalse kujutise tegemist nimetatakse
graveerimiseks.Käesolevasse rühma kuuluvad näiteks paleoliitikumist
pärit luu-plaadikesed põiksälkudest ornamendiga ühest asulast Permi
lähe-dal ja Prikamjes rauaajal kivisse tehtud kujutised (RSFSR
1971:304, 496). Samas rühmas võib esitada ka maride ja
muromlastealadelt leitud noorema rauaaja pronksliudu graveeritud
ornamen-taalsete, harvem figuraalsete kujutistega (Rudenko
1996).
Suurt huvi pakuvad teadusele kaljudesse süvendatud, kuid
tava-liselt suhteliselt madalad kujutised, mida nimetatakse
petroglüü-fideks ehk eesti keeles sagedamini traditsiooniliselt
kaljujoonisteks,mis pole sugugi õnnestunud nimetus. Nendest on
kõige lihtsamadohvri- ja lohukivid oma siledapõhjaliste lohkudega.
Neid leidubpaljudes piirkondades, Skandinaavias sageli koos
figuraaltaiestega.Eestis on seni registreeritud üle 1700 lohukivi
(Tvauri 1999: 115–119). Petroglüüfide hulgas saab
valmistamistehnika alusel eristadakaljuraiendeid, -uurendeid ja
-lihvindeid.
Eristatakse vertikaalset ja horisontaalset kaljutaiet:
esimeseljuhul on kujutised tehtud püstkaljudele, teisel juhul aga
horison-taalsetele pindadele. Kaljumaalinguid ja -raiendeid uurib
kalju-taideteadus.
Soome-ugri alade kaljuraiendid on levinud Põhja-Skandinaa-viast
Lääne-Siberini (vt lähemalt Poikalainen & Ernits 1996).
Skan-
Enn Ernits
-
64
dinaavia muinasaja küttide ja kalurite petroglüüfid
arvatakseolevat saamide esiisade loodud. Tähtsamad leiukohad on
Põhja-Rootsis Nämforsen ning Põhja-Norras Alta (joonis 2).
Karjalas paiknevad suuremad kaljutaidealad Valge mere ääresVõgi
jõe (Uikujoki) suudmes ja Äänisjärve idarannikul (joonis
3).Arhangelski oblastis on kujutisi uuristatud Pinega lisajõe
äärsesselubjakivvi.
Koola poolsaare keskosast Ponoi jõe äärsetelt kaljudelt
endisesaami küla Tšalmne-Varri juures ja poolsaare lõunaosast
Kan-ozerolt on viimastel aastakümnetel leitud arvukalt
petroglüüfe.
Lääne-Siberis leidub kaljutaiet Tomi jõe ääres Kemerovo jaTomski
vahel – kokku üle 600 kujutise.
Vajutustaiesed valmivad pehmesse materjalisse
vajutamisetagajärjel, näiteks savinõude muster, mis on tekkinud kas
sõrme,pulga, kalaluude või jämeda riidekoega vajutamisel; nõu
põleta-tati seejärel ajale vastupidavaks. Soome-ugri
keraamikataiestelesineb nii geomeetrilist ornamenti kui ka
veelindude, inimeste jmfiguure (joonis 4). Kujutisi võidi sõrme,
varba või mõne esemega
Joonis 2. Rühm neoliitilisi Alta kaljuraiendeid (Helskog 1994:
21).
Enn Ernits
-
65
vajutada ka maapinda ja pehmesseliivakivvi, kuid need hävisid
üpriskiiresti.
3. Riidekoe- ehk tekstiiltaiesedvalmistati kudumise, punumisevms
teel. Näiteks Eestis on tekstiil-keraamika vahendusel teateid
ku-dumitest hilisneoliitikumist alates;kasutati mitmesugust
valmistamisteh-nikat (vt Selirand 1975: 17). Kangasse tehti ka
mitmesuguseidmustreid. Sellesse taiesterühma ei kuulu võimalikud
riidele värvigatehtud kujutised.
4. Tätoveeringud on eriline taieseliik, mis tehti inimkehale
torke-tehnika ja värvidega.
Joonis 4. Karjalast leitud lohk-kammkeraamika savinõude
rekonst-ruktsioone (Pankrušev 1978: joonis 48).
Joonis 3. Kaljuraiend Bessi neemelt Äänisjärve leiukohast. E.
Ernitsafoto.
Enn Ernits
-
66
II. RUUMILISTE EHK RUUMTAIESTE rühm ühendab väga eri-laadseid
taieseid, mille hulka kuuluvad:
1. Skulptuur-, plastikataiesed ehk skulptuurid,1)
ümarskulptuurid ehk -taiesed,2) reljeefid ehk reljeeftaiesed,3)
plaattaiesed.
2. (Ruumilised) mitteskulptuurtaiesed.
Tasapinnaliste ja ruumiliste taieste detailsema liigitamise
põhi-alusteks on nende erinev valmistamistehnika ja osaliselt ka
funkt-sioon. Ruumiliste taieste materjal on olnud väga erinev ja
neil võibesineda ka lametaieste elemente. Näiteks Narva lähedalt
Tõrvalaston leitud põdrasarvest maokuju, mille seljale on tehtud
rästikuleiseloomulik siksakjoon, küljele aga ilmselt soomuseid
imiteerivauguline muster. Varajase kammkeraamika perioodist
pärinevadSoomest jm pisikesed savist antropomorfid, mida katab
geomeet-riline ornament (Sarvas 1987: 17).
Ruumtaieseid voolitakse puust ja savist, raiutakse kivist
jnesõltuvalt materjalist ja taotlusest Metallitöötlemise
põhimeetodidon sepistamine ja vormi valamine; pinda kaunistatakse
kohrutuse,perforeerimise, graveerimise ning panus- (nt
granuleerimine) jakatmistehnikate (emailimine) rakendamise teel.
Seetõttu võib ruu-miliste taieste hulgas materjali alusel eristada
puu-, savi-, kivi- jamuid taieseid. Valmistamistehnika põhjal on
mõttekas liigitadaeriti metalltaieseid nt sepisteks ja
valutaiesteks ehk valanditeks.
1. Skulptuure valmistati väga erinevast materjalist: puust,
kivist,sarvest, luust, merevaigust, savist, metallist jm. Võib
eristadamonumentaal- ja pisiplastikat. Pisikujukesi on soome-ugri
aladeltteada paleoliitikumist alates (vt V. Poikalaineni artiklit
käesolevaskogumikus). Figuraal-skulpturaalsed on sageli ka
mitmesugusedripatsid ja muud ehted. Näiteks Marimaalt on leitud
pronksistinim-, imetaja- ja linnukujulisiripatseid (VII–VI saj
eKr), saa-pakujulisi ripatseid (II–III sajpKr), a�uurseid ehteid
värvilis-
Joonis 5. Pronksiaegseid linnu-kujutisega puuanumaid
Gorbunovorabast Lõuna-Uuralist (Epohhabronzõ 1987: 401).
Enn Ernits
-
67
test metallidest helisevate kellukjate ja hanejalgadest
ripatsitega,samuti hobupeakujulisi ripatseid (5–11 saj) (RSFSR
1971: 487).
Mitmesugustel esemetel võib kohata skulpturaalseid kaunistusi,nt
hantide ja manside juurest on leitud esimese aastatuhande
kesk-paigast pKr pärinevad a�uursed stiliseeritud karu-, jänese-
japõdrapeadega pronkspandlad. Skulpturaalsed kujutised on
sageliseotud kultuslike puunõude (lusikad, kopsikud), sugukonna-
jahõimujuhtide atribuutide (sauad, sõjanuiad) ning luu- ja
kiviriis-tade (karupea-, harvem põdrapeakirved, noad)
käepidemetega.Tavaliselt on neil esemetel kujutatud vaid loomapead.
Selliseid ese-meid on teada Soomest (Laukaa, Pielisjärvi), Lätist
(S�rnatest),Venemaalt (Oleni saar, Šigir, Gorbunovo (joonis 5)).
Metalliajastpärinevad mitmekesise kaunistusega nn toredusrelvad,
eriti mõõ-gad, millele oli graveeritud germaani päritoluga
loomornament.
Ümarskulptuurid ehk -taiesed on skulptuurtaiesed,
millefiguraalne kujutis on igast suunast vaadeldav. Soome-ugri
aladelton neid leitud arvukalt, kuid territoriaalse ja
kronoloogilise üle-vaate andmine pole käesoleva kirjutise ülesanne.
Eriti sageli esinebveelindude, põtrade ja karude kujukesi, harvem
madude ja inimesteomi. Neid on avastatud Ida-Baltikumist (Šventoji,
Juodkrante, Ta-mula), Soomest (Pohjankuru, Säkkijärvi, Huittiset),
Venemaalt(Oleni saar, Kubenino, Gorbunovo, Šigir) (Gorjunova 1978:
470; joo-nis 6). Soomeugrilastele olid iseloomulikud zoomorfsed
ränikuju-kesed, mida on arvukalt leitud Ülem-Volgalt ja Okaa
basseinist(Volossovo, Panfilovskaja Muromi lähedal), samuti Valge
mere ää-rest (joonis 7). Permi ja läänesiberi loomastiili leviku
alal esinesruumilisi (õõnsaid) metallist valatud loomakujusid
(Oborin, Tšagin1988).
Joonis 7. Ränifiguur Valgemere äärsest Zimnjaja
Zolotitsast(Epohha bronzõ 1987: 245).
Joonis 6. Puuskulptuur Uura-litagusest Šigiri rabast
(Mošins-kaja 1976; joonis 10b).
Enn Ernits
-
68
Reljeeftaiesed on mitmemõõtmelised figuraalsed või
ornamen-taalsed taiesed, mis on töödeldud vaid ühelt poolt. Siia
kuuluvadpermi ja läänesiberi loomastiilis pronksnaastud, näiteks
röövlinnu-kujukesed, tiivad laiali ja inimese nägu rinnal (joonis
8). Reljeef-taiesed kuuluvad sageli ka plaattaieste hulka (vt
allpool). Võiberistada kõrg- ja madalreljeefseid taieseid.
Plaattaiesed on õhukesed plaatjad esemed, mille kunstiefektiloob
nende figuraalne või ornamentaalne välis- või sisekontuur.Siia
kuuluvad mitmesuguse kujuga (näiteks ornitomorfsed) ripat-sid,
luust kammid, mille otsi kaunistavad hobusepead jne. Plaat-taiesed
sisaldavad sageli lame- ja reljeeftaide elemente ning mul-gustamise
ehk perforeerimisega tekitatud mitmesuguse kujugaväljalõikeid,
mistõttu viimaseid nimetatakse ka pilu- ehk a�uur-taiesteks (joonis
9). Kui mulgustatud on riiet, nahka või mõnikordkasetohtu, on
tegemist lametaiesega (vt eespool). Plaatjad võivadolla ka mõningad
mitteskulptuursed esemed, mida ei maksa paigu-tada plaattaieste
rühma.
2. Mitteskulptuurtaieste hulka kuuluvad väga mitmekesise
ehi-tuse ja kujuga mittefiguraalsed ehted, amuletid ja
rõivakinnitid.Ehteid ja amulette kasutati ehtimiseks ja kaitsmiseks
pahadevaimude eest, kuid sageli pole mainitud funktsioonid
eristatavad.Neid kanti peamiselt ihul või rõivastel. Ehetel oli
sageli samaaegseltnii rõiva kinnitamise, kaunistamise kui ka
maagiline funktsioon.Kandmiskoha ja materjali alusel eristuvad pea-
kaela-, käe- jarõivaehted; luu-, metall- (hõbe-) jm ehted. Ent
muinastaideteaduses
Joonis 8. Permi loomastiilis kolmepäi-se kotka kujutis (Gribova
1975: tahvel 6).
Joonis 9. Hobupäine plaatripats Tere-šino kurgaanist Volga
ülemjooksult (Golu-beva 1979: tahvel 18–19).
Enn Ernits
-
69
on mõttekam neid klassifitseerida kuju ja (eriti metallehteid)
vaja-dusel ka valmistamisviisi põhjal (vt eespool).
Eseme ehituse ja kuju järgi on käesolevasse rühma
paigutatud:
1) võrutaiesed, mille hulka kuuluvad võrukujulised ehted,
nagupea-, kaela- käe- ja jalavõrud, oimurõngad, sõrmused,
mitmesugu-sed merevaigust ja kiltkivist rõngad, mis on paljudel
juhtudel kokkukeerutatud või punutud mitmest metalltraadist. Need
võivad ollaka spiraalsed (spiraaltaiesed on valmistatud spiraali
keeratud me-tallist, nende hulka kuuluvad eelkõige spiraalvõrud,
-sõrmused javaselised (pronksspiraalid), kuid elemendina ka ehete
ja rõivastejuurde kuuluvad spiraaltorukesed);
2) lülitaiesed koosnevad ühesugustest allosadest, mis
moodus-tavad pikki, peenikesi ehteid. Nende seas on teokarpidest,
kividest,helmestest või ripatsitest koosnevad keed, samuti
ehteketid. Kee-deks ühendatavad helmed võivad olla luust (nt linnu
toruluudest),kivist, merevaigust, emailist, klaasist, hõbedast ja
muust materja-list. Lülitaieste koostisosadeks olevad ripatsid
võivad olla ümar-skulpturaalsed, plaatjad, reljeefsed, müntidega
jne. Neid valmistatihammastest, luust, merevaigust, kivist ja
metallist;
3) muukujulised taiesed, nagu sõled, eh-tenõelad, naastud,
pandlad, tutulused(vööehted), mitmesugused ripatsid, võisidolla
üpris keerulise ehitusega. Siinkohal so-bib meenutada, et sõled on
aegade vältelolnud väga erineva kujuga, mis on saanudnende
liigitamise aluseks; nii eristataksekärbis-, amb-, hoburaudsõlgi ja
teisi tüüpe(vt Kirme 1986: 6 jj). Idapoolsed soome-ugrilased
kasutasid esimesel aastatuhan-del ja teise aastatuhande alguses pKr
roh-kesti kõlisevaid “linnujalgadega” ripat-seid (joonis 10).
Muukujuliste mitte-skulpturaalsete taieste hulka võib pai-gutada ka
riietele kinnitatud mammu-
Joonis 10. Pronksist kõlisev hobupea-ripats Pjankovo kurgaanist
Volga ülem-jooksult (Golubeva 1979: tahvel 19–10).
Enn Ernits
-
70
tivõhast valmistatud helmed,mida on leitud näiteks
nooremapaleoliitikumi hauast SungirisVladimiri linnas.
Mainitud kolme rühma esemedsisaldavad mõnikord ka lametaiet
neile
kantud suhteliselt madalate figuraalkujutiste või ornamendi
tõttu(joonis 11), samuti ümarskulpturaalseid elemente,
näiteksteriomorfsete otstega sõlgedel.
Ehete-amulettide rühma tuleb tinglikult paigutada ka kihvadja
ilmselt religioosseil põhjustel riiete külge kinnitatud
loomalõua-luud, mida pole küll kunstipäraselt töödeldud.
2.2. Muinasehitustaiesed
Muinastaide alla kuulub muinasaegne ehituskunst, mis hõlmabnii
üksikrajatisi kui ka nende kogumeid – asulaid
(muinaskülad).Ehituskunst jagatakse tavaliselt funktsiooni alusel
profaan-, sak-raal- ja militaararhitektuuriks. Sama
klassifikatsiooni saab projit-seerida ka muinasaega.
Tinglikult paigutab siinkirjutaja muinastaide alla ka
pühakspeetud loodusobjektid (pühad kivid, puud, allikad). Kuigi
need poleinimkäte töö, on nad seotud mõtestatud tegevusega.
Tähelepanu-väärsed on taraga ümbritsetud looduslikud hiied ja pühad
puud,kuid looduslikud pühamud ja pühaobjektid, nt kaljutaide
loomisepaigad, võisid olla ka kunstlike piireteta.
Profaanrajatiste hulka kuuluvad elamud, koldeasemed,
maja-pidamishooned, tarad, veskid, kaevud jne. Hiljemalt vanema
kiviajakeskmisel perioodil tekkisid juba asulad. Soome-ugri aladel
ja naab-ruses rajati tollal elamute seinu mammutiluudest, kuid
katusedolid tõenäoliselt kaetud loomanahkadega, nt on sellise elamu
jää-nuseid leitud Komi territooriumilt Bõzovaja Petšora linna
lähedal(RSFSR 1971: 483). Tavalisemad näivad olevat siiski puust
janahkadega kaetud püstkojad ja muldonnid, mida rajati
järjepide-
Joonis 11. Karjala pronkssõlgKekomäelt Soome lahe äärest
(Finno-ugrõ i baltõ 1987: 262, tahvel 14-1).
Enn Ernits
-
71
valt ka hilisemal ajal (joonis 12). Koldeid tehti nii elamutesse
kuika eraldi asula territooriumile.
Baltimaadele ja mujale Euraasia metsavööndisse sai inimeneelama
asuda igijää taganemise järel alles mesoliitikumis ehk kesk-misel
kiviajal, mis kestis aastatel 11 400–5000 eKr. Neoliitikumisehk
nooremal kiviajal (V–II aastatuhandel eKr) ilmuvad mõnelpool
metsavööndis roikaist alusel elamud (nt Ljalovo Moskvast 40km põhja
pool) ja vaiehitised (Modlona jõel Vologda oblastis). Mod-lona
ääres ehitati nelinurkseid maju punutud seintega. II
aastatu-handest eKr alates juurdus uus ehitustüüp – nelinurksed
püstpal-kidest seintega hooned, veelgi hiljem rõhtpalkidest
seintega hoo-ned (Raam 1975: 9). Soomes ehitati pronksiajal
elamuks, aidaks jaloomalaudaks jagunevad pikad hooned, näiteks
Nakkila Rieskaro-mäel põhiplaaniga 15x4 m; rauaajal ehitati veelgi
suuremaidhooneid (Sarvas 1987: 21, 22). Muinaskülade suurus ja kuju
sõltusolulisel määral ümbritsevast maastikust.
Seoses põllumajanduse tekke ja arenguga vajati
spetsiaalseidrajatisi (rehi, laut jm). Aida esialgseks vormiks oli
jahisaagi hoid-miseks kasutatav sammaslava. Muinasaega kuuluvad ka
saunadja kaevud ning võib-olla ka veskid. Hiljemalt I aastatuhande
teisel
Joonis 12. Arheoloog Niina Gurina rekonstrueeritud neoliitiline
Riigi-küla I asula (Jaanits et al., 1982: 90).
Enn Ernits
-
72
poolel pKr hakkas eestlastel ja vadjalastel kujunema
omapäranetaluehitis – rehielamu (Viires 1995: 233–234).
Sakraalrajatiste hulka kuuluvad hauarajatised (kääpad,
kivi-kirstkalmed, laevkalmed, tarandkalmed jm surnute majad),
labü-rindid jm (joonis 13). Tuntud mesoliitilised kalmistud
soome-ugrialadel asuvad Oleni saarel Äänisjärve (Onega) keskel ja
ZveijnikisPõhja-Lätis. Hauarajatised muutusid silmapaistvaks
pronksiajal.Soomes rajati pronksiajal sadadest ja tuhandetest
munakividest
koosnevaid hauamonumente, nt üksselline on teada Perniö
Lampolast
(Sarvas 1987: 21). Eestis tekkisidhilisel pronksiajal
kivikuhjadehk kangrud ja laevakujulisedkivikalmed, milles paiknes
üksvõi mitu kivikirstu. Hiljemhakati rajama tarandkalmesid,
Joonis 13. Kivilabürint Solovetsi saartelt. E. Ernitsa foto.
Joonis 14. Pisiait pühapaigasPõhja-Sosva jõgikonnas
Lääne-Si-beris (Mošinskaja 1976: joonis 7b).
Enn Ernits
-
73
Joonis 15. Merjalaste kindlustatud asula Bereznajakis (I
aastatuhatpKr). (Finno-ugrõ i baltõ 1987: 273, tahvel 25–3).
Joonis 16. Alatskivi Kalevipoja säng. Linnamägi (I aastatuhande
lõppeKr – XII sajand pKr). E. Ernitsa foto.
Enn Ernits
-
74
nt Tõraveres Tartumaal ja Virunukas Võru maakonnas. Need
koos-nesid mitmest mulla või kividega täidetud nelinurksest
kividestlaotud tarandist. Nende kogupikkus võis ulatuda isegi 100
meetrini(Jaanits et al. 1982: 149–151). Oletatakse, et nii kangrud
kui katarandkalmed võisid muinaselanike kujutelmades olla
surnuteelamud (Raam 1975: 10). Sakraalehitiste hulka kuuluvad ka
hoonedpühapaikades, näiteks obiugrilaste sammastel pisiaidad
(joonis 14).
Militaarrajatiste hulka võib paigutada puust või kividest
taraja/või muldvalliga ümbritsetud kindlustatud asulad, linnused
ehklinnusasulad, mis olid tegelikult polüfunktsionaalsed. Sellised
asu-lad tekkisid soome-ugri aladel pronksiajal (nt Asva ja Ridala
Saare-maal ning asulad Djakovo kultuuri alal tänapäeva Moskva
piirides).Kaitsefunktsiooni täitsid eriti mitmesuguse
konstruktsioonigatarad ja vallid (joonised 15 ja 16). Meie
ajaarvamise esimesel aasta-tuhandel on tekkinud suhteliselt
väikesed linnused ülikute peredele(nt Eestis Lembitu kants
Lõhaveres Viljandimaal).
Kirjandus
Epohh bronzõ 1987 = Epohha bronzõ lesnoi polosõ SSSR.
Moskva:Arheologija SSSR.
Finno-ugrõ i baltõ 1987 = Finno-ugrõ i baltõ v epohhu
srednevekovja.Moskva: Arheologija SSSR.
Flood, J. 1997. Rock Art of the Dreamtime. Images of Ancient
Australia.Sydney: Angus & Robertson.
Gorjunova, J. 1978. Ugro-finnõ. Iskusstvo stran i narodov mira
4.Moskva, lk 469–472; asjaomane kirjandus lk 472.
Gribova, L. 1975. Permski zverinõi stil. Problemõ semantiki.
Moskva.Helskog, K. 1994. The Rock Carvings in
Hjemmeluft/Jiepmaluokta. Alta.Jaanits, L. & Laul, S. &
Lõugas, V. & Tõnisson, E. 1982. Eesti esiajalugu.
Tallinn.Kangilaski, J. 1997. Üldine kunstiajalugu.
Tallinn.Kirme, K. 1986. Eesti sõled. Tallinn.Mošinskaja, V. I.
1976. Drevnjaja skulptura Urala v Zapadnoi Sibiri.
Moskva.Okladnikov, A. P. & Petrin, V. 1983.
Paleolititšeskije rissunki Igna-
tijevskoi peštšerõ na Ju�nom Urale: predvaritelnaja
publikatsija. Plastikai rissunki drevnihh kultur. Novosibirsk, lk
47–58.
Oborin, V. & Tšagin, G. 1988. Iskusstvo Prikamja. Tšudskije
drevnostiRifeja. Permski zverinõi stil. Perm.
Ošibkina, S. 1997. Veretje I. Poselenije epohhi mezolita na
SevereVostotšnoi Jevropõ. Moskva.
Enn Ernits
-
75
Pankrušev, G. 1978. Mezolit i neolit Karelii 2. Neolit.
Leningrad.Poikalainen, V. & Ernits, E. 1996. Esihistoriallista
kalliotaidetta
Venäjän suomalais-ugrilaisilta alueilta. Löytöpaikat ja
ongelmat. HistoriaFenno-Ugrica. Congressus primus historiae
Fenno-Ugricae I: 2. Oulu,lk 217–229.
Poikalainen, V. & Ernits, E. 1998. Rock Carvings of Lake
Onega. TheVodla Region. Tartu.
PSSSR 1984 = Paleolit SSSR. Boriskovski, P. (toim). Moskva:
Nauka.Raam, V. 1975. Eestlaste muistne ehituskunst. Eesti kunsti
ajalugu 1.
Eesti kunst kõige varasemast ajast kuni 19. saj. keskpaigani.
Tallinn, lk9–13.
RSFSR 1971 = Rossiiskaja Sovetskaja Federativnaja
SotsialistitšeskajaRespublika (RSFSR). Iskusstvo stran i narodov
mira 3. Moskva, lk 301–767.
Rudenko, K. 1996. Metal Ware of the Finno-Ugric Peoples of
EasternEurope and the Transurals. Historia Fenno-Ugrica. Congressus
primushistoriae Fenno-Ugricae I: 2. Oulu, lk 299–309.
Sarvas, P. 1987. Esihistoriallinen taide. Suomen taide 1.
Keuruu.Selirand, J. 1975. Luunikerdus, keraamika, metallehistöö.
Eesti kunsti
ajalugu 1. Eesti kunst kõige varasemast ajast kuni 19. saj.
keskpaigani.Tallinn, lk 13–20.
Tvauri, A. 1999. Cup-marked Stones in Estonia. Folklore 11, lk
113–169.
Viires, A. 1995. Eesti rahvakultuuri leksikon. Tallinn.
Enn Ernits