Nimekaid laevu ja meremehi

134

Vello Mäss on sündinud 26. oktoobril 1940 Tartus ning üles kasvanud Tallinna lähedal Rannamõisas. Tallinna 22. Keskkoolist läks ta õppima Tallinna Kalanduse Tehnikumi, mis oli tol ajal heal tasemel eestikeelne mereõppeasutus. Selle kooli lõpetas ta 1962. aastal kau-gesõidutüürimehena. Selleks ajaks oli selgunud, et välissõiduviisat ta ei saa. Oma õigusi nõudes jõudis ta Eesti NSV Julgeoleku Komiteest Pagari tänaval välja kuni Moskvani. Asjaajamine päädis kutsega Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomiteesse, kus teda oma kabinetis ootas partei II sekretär Vladimir Lebedev. Pikema jutuajamise järel lubas kõrge parteiboss kõik viisaasjad joonde ajada ja pani noorele mehele tungivalt südamele, teda isiklikult kabineti ukse juurde saates, mitte kunagi enam Kremlisse kirjutada. Noormees pidas sõna, parteiboss aga mitte. Viisa sai V. Mäss alles 14 aastat pärast diplomi saamist. Selleks ajaks oli ta leidnud juba oma niši merearheoloogias, merendusajaloo uurimises,

Raamatu autor kapten Vello Mäss uurimislaeval Mare

Autorist

Sisukord

Sissejuhatus

Jäämurdja Krassin ja selle kaptenid

Parklaev Rock City ja selle metskapten

Ekspeditsioonilaev Livonia Gröönimaa ja Loodeväila vetes

Ekspeditsioonilaev Livonia Lõuna-Atlandil ja Antarktikas

Ekspeditsioonilaev Vega Melville’i lahe põhjas

Väikseim ümbermaailmapurjetaja Eesti rahvuslipuga ahtris

Suurim ümber maailma sõitnud laev Eesti rahvuslipuga ahtris

Resümee

Soovitatavat kirjandust

Isikunimede register

Autorist

7

11

25

37

47

55

69

109

121

129

130

132

18

Jäämurdja Krassin ja selle kaptenid

avamisel asetas lilled oma vanavanaisale ka 10-aastane Karl Jõgi juunior. Kapten Jõgi külastas oma koduküla viimast korda tagasi-teel merenduskonveretsilt Londonis 1928. aastal. Nüüd on ta sümboolselt kodus tagasi.

Paljustki ülalpool kirja pandust saab lugeda põlise meremehe, kaugesõidukapteni Leonid Stepanovitš Selivjorstovi ülihuvita-vast raamatust „Β Арктике на парусниках и атомoходах” (Arktikas purje- ja aatomilae-vadel). Raamatu tiitellehel on autori südam-lik käsikirjaline pühendus „Roland Leitile, auväärsele meremehele, teenekale kaptenile mälestuseks ühistest ookeanireisidest”.

Roland Leit on üks neid Eesti soost meremehi, kes nõukogude ajal kuulus kon-tingenti, millist kõikide vahenditega kauge-sõidust eemale püüti tõrjuda. Ta ise kirjutab oma mälestustes nii: „Mõtted sellest, milli-seks võiks kujuneda meresõit pärast Tallinna Merekooli lõpetamist, mõlkusid peas kõik koolis veedetud aastad. See, et välissõidust

ei tasu unistadagi, oli selge juba esimesel kursusel, kui said selgeks need valitsevad reeglid, mille järgi lubati inimesi piiri taha ja üldse merele.”

Palju lugenud inimesena hakkas ta huvi- tuma tööst Arktikas, Põhja-meretee laevan- duses. Tee sinna ei kujunenud lihtsaks. Ühe- na sõjajärgse laevajuhtide I lennu lõpeta-nutest sai ta 1949. aastal raskustega suuna-mise Murmanski merelaevandusse, kus tuli aastaid sõita rannasõidulaevadel algul tüüri-mehena, siis kaptenina, enne kui avanes või-malus asuda tööle unistuste tippu, Arktika jäämurdjatele. Kaug-Põhi köitis Roland Leiti pikaks ajaks. Ta meenutab, et kodu-igatsus andis endast esimest korda märku alles 1964. aastal, mil hakkas tunduma, et see võib olla suurem tundmatute kauguste ja arktiliste virmaliste ahvatlusest. Arktikast tuli kapten Leit ära siiski alles üheksa aas-tat hiljem, pärast 24 aasta pikkust meresõitu

Meremees Valdur Lind, üks Karl Jõgi mälestusmärgi autoreid

Kaugesõidukapten Roland Leit kaubalaeva sillal

19

Eesti Mereväe ülem Roland Leit ja Suurbritannia prints Andrew Tallinnas Eesti Meremuuseumi ees

28


ohverdanud. Lõivu tuli sel karmil kohal ühe sukelduja elu näol maksta ka muuseumi ekspeditsioonigrupil.

Kiiresti süveneva mereranna omapäraks on ohtlik nähtus, kus randa paiskuvate kõr-gete murdlainete all tekib intensiivne tagasi-vool mere poole, mis ei lase ujujal randuda. Just niimoodi sattusime koos pojaga tormise ilma ja kõrge lainega ujuma minnes eluoht-likku situatsiooni Leedus Palanga rannikul. Üleinimliku pingutusega suutsime välja ujuda vahetult enne appitõttavate vetelpääst-jate kohalejõudmist. See ei õnnestuvat kõigil, ütlesid nad. Nädal tagasi olevat seal uppunud isa koos 14-aastase pojaga.

Teise õppetunni sain Kreeta saare lau-gel põhjarannikul, kus kõrge meri peibutas mind taas murdlainetega jõudu katsuma. Järsk laine niitis mu jalust, mattis enda alla ja rullis mind vee all värtnana kalda poole. Sukeldumiskogemusega mehena ei läinud ma närvi, vaid ootasin, millal vesi mu välja viskab. Viskaski, kuid põrutas enne seda korra vastu põhja, nii et pilt silme eest kaduma kippus. Vähe puudus, et must poleks enam püstitõusjat olnud.

Kuidagi nii uppusid ka Rock City mere-mehed Põhjamere tormis, teel Soomest Inglismaale. Õnnetuseks ei olnud sel rannikul päästejaama. Kaldast mõnevõrra kaugemal

Tormine Kreeta saare rand

29


kinni jäänud laevale lastakse erilise raketi- seadeldise abil peenike liin, mille abil tõm-bavad meremehed sinna jämeda tou, mis seotakse masti külge. Piki toud tõmmatakse laevale päästerõngas selle alla kinnitatud pre-sendist „pükstega”. Päästerõngasse ja „püks-tesse” istub mees, kes siis üle vee, vahel ka läbi tormilainete kaldale tõmmatakse. Selle meetodi abil on randunud laevadelt kogu maailmas päästetud tuhandeid inimesi.

Kapten Uuetoa surnukeha leiti rannalt purjeka masti külge seotult. Kaks päeva lahutasid teda ta eelseisvast 66. sünni- päevast. Kohalikud elanikud matsid eaka kapteni koos kolme randa uhutud hukkunuga küla kalmistule, kuni kodusaare rahvas neile 79 aasta pärast järele tuli.

„Kihnu Jõnn” oli mees, kelle kohta lii-gub kapten Robert Kurgo sõnul praegugi veel nii palju jutte ja legende, et on raske mõista,

Metskapten Jõnn Peterburi Admiraliteedis. Romulus

Tiituse joonistus

Polaaruurija Adolf Erik Nordenskiöldi teekond läbi Kirdeväila aastail 1878–1879

55

Ekspeditsioonilaev Vega Melville i lahe põhjas

Põhja polaaraladel on mereteed mööda Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani võima-lik sõita nii Kanada polaaralade Loodeväila kui Euraasia põhjaalasid piirava Põhja-Jäämere Kirdeväila kaudu. Ehkki mõle-mad mereteed kohtuvad enne Vaiksesse ookeani jõudmist Beringi väinas, üks lääne, teine ida poolt tulles, on Kirdeväila tee Loodeväilast tunduvalt pikem, karmim ja ohtuderohkem. Neist esimese alistamine ja käigushoidmine on nõudnud rohkem vaeva, hukkunud laevu ja kaotatud inimelu-sid, sest ühe navigatsioonihooaja jooksul ei olnud kaua aega võimalik seda läbida, vahe-peal tuli paratamatult talvituda.

Esimese laevana läbis Kirdeväila maa-deuurija soomerootslane Nils Adolf Erik Nordenskiöld ekspeditsioonilaeval Vega aas-tail 1878–1879, talvitusega Tšuktši poolsaa-rel. Kolmemastiline parklaev 70-hobujõulise aurumasinaga, pikkusega 43,4 ja laiusega 8,4 meetrit oli aastail 1872–1873 ehitatud Saksamaal Bremerhavenis, kohandatud rei-siks eriti karmides tingimustes ja ekspedit-sioon õnnestuski, ehkki 10 kuud sellest tuli Ida-Siberi mere rannikul mööda saata talvi-tudes, jäässe külmununa. Kevadel jääolude paranedes jätkas Vega teekonda, läbis Aasia ja Põhja-Ameerika vahelise Beringi väina, jõudis Vaiksesse ookeani ning naasis kodusadamasse

pika ringiga ümber kogu Aasia ja Euroopa 1880. aastal. Selle ekspeditsiooniga seadis Nordenskiöld end ühele pulgale kuulsa norra-lase Fritjof Nanseniga, kelle jäässe külmunud ekspeditsioonilaev Fram triivis hiljem tea-duslikke uuringuid tehes läbi Põhja-Jäämere jääkõrbe aastail 1893–1896 järjepanu kolm aastat. Sama alus viis 1911. aastal ka Roald Amundseni tema lõunapooluse vallutamise ekspeditsioonile Antarktise mandrile.

Teenekas soomerootsi polaaruurija A. E. Nordenskiöld

´

Lääne-Gröönimaa kitsas jäävaba rannikuala kotkalennu kõrguselt nähtuna

Põgus hetk Arktika lühikest suve

Vaade Ilulissati liustikule

Hiigelkatlad rannal, mälestus ammumöödunud vaalapüügibuumi ajast

64

Ekspeditsioonilaev Vega Melville i lahe põhjas´

vaid jäämägesid täis fjordide Grønlandsfly kirjadega Sikorsky helikopteril. Siin-seal võis allpool laiuval kõnnumaal märgata üksikute polaarfännidest turistide värvilisi telke. Oma hiigelsuuri seljakotte tassides võtsid nad len-nujaamast suuna otse mägedesse. Ilulissatist järgmine punkt põhja poole oli Uummannaqi saar, ning sealt lendasime reisi kõige põhja-poolsemasse paika, Upernaviki saarele, kuhu jõudsid uppunud Vega meeskonnaliik-medki oma vaalapüügipaatidel. See koht oli oma emotsionaalsuselt eelnevatest peajagu üle. Kui Ilulissati asulas paikneva, pooleldi taanlasest, pooleldi inuitist polaaruurija Knud Rasmusseni (1879–1933) muuseumi ette on püstitatud tema pronksist büst, siis

Kelgukoerad, Gröönimaa kullafond

Upernaviki vapp kohaliku omavalitsuse seinal

65

Ekspeditsioonilaev Vega Melville i lahe põhjas´

Upernaviki kivisel künkal paikneval kalmis-tul nägime Rasmusseni suure sõbra, taanla-sest Gröönimaa uurija, antropoloog Peter Freucheni (1886–1957) põlisrahvusest naise Navarana kalmu. Teatavasti elas see mees gröönimaalaste hulgas rida aastaid täisväär-tuslikku perekonnaelu. Ta abiellus 1911. aastal Mekupaluki-nimelise neiuga, kes muutis oma nime Navaranaks. Neil oli kaks last, poeg Mequsaq Avataq (1916–1962) ja tütar Pipaluk Jette (1918–1999). Õnnetuseks haigestus Navarana kümme aastat hiljem pärismaalastele ohtlikku grippi ja suri 1921. aastal sellesse. Et kivisesse pinnasesse ei ole sel saarel võimalik hauda kaevata, kaetakse

maapinnale asetatud surnu otsekui kivist sar-kofaagikaanega. Et kirik keeldus ristimata Navarana matmisest saare kalmistule, sän-gitas karm polaaruurija oma naise luba küsi-mata sinna omapäi. Ükskord hiljem, 1926. aastal, külmetas ta jalad ning gangreeniohu tõttu amputeeris käepäraste vahenditega ise ühe oma jalgadest.

Suurejoonelise looduse mõju all läksin üksinda rannikule ja mägedesse hulkuma. Pikemalt eksirännakult tagasi jõudes sil-masin kohaliku omavalitsuse hoone seinal Upernaviki vappi, jääkaru kujutisega sellel. Jäin mõtlema võimaluse üle kohtuda selle kiskjaga üksildastes mägedes, kus käisin,

A. E. Nordenskiöldi nimeline graniitlaud ja istepingid Hanko rannakaljudel

Ees ootamas tundmatud maad

69


1990. aastail hakkas Eesti pressis ilmuma põgusaid teateid purjejahil ümbermaailma-reisi kavandavatest ettevõtlikest meestest, kes soovisid realiseerida iga mereriigi unis-tuse legendaarse meresõitja Magalhãesi aegadest alates – viia oma lipp ümber maa-ilma, kodusadamast kodusadamasse üle kõikide meridiaanide. Uudis köitis lugejate tähelepanu, seda enam, et polnud veel ei jahti ega isegi raha selle muretsemiseks. Oli vaid grupp inimesi, kel tarkust alustada sel-list pretsedenditut ettevõtmist õigest otsast – reisi ülipõhjalikust planeerimisest. 1996. aas-tal asutati Tallinnas Eesti kui mereriigi maine tõstmiseks ja meresõidu propageerimiseks mittetulundusühing Kaugpurjetamise Selts Thetis eesotsas Tiit Riisaloga. Merenduses ja purjespordis nime teinud inimestest moo-dustati vanematekogu, kelle etteotsa valiti Piirivalveameti peadirektor Tarmo Kõuts. Selle organi ülesandeks oli ürituse tehni-line nõustamine ning oma autoriteedi kaudu ümbermaailmareisi suhtes soodsa avaliku arvamuse kujundamine. Eestlased ei ole ol-nud nii rikkad, et sinimustvalget lippu oma riigi tutvustamise eesmärgil ümber maailma

viia. Rikkad ei olnud ka Thetise seltsi asu-tajad, kuid väärtuslik purjetamiskogemus ja organiseerimisvõime oli mitmel neist ole-mas. Kogu ettevõtmise patrooniks paluti Vabariigi president Lennart Meri.

Purjejaht Lennuki kapteniks sai juba 15-aastaselt jahikapteni paberid saanud purjetaja, elukutseline okeanograaf Mart Saarso, kel unistus ümbermaailmareisist juba paarkümmend aastat hinges püsinud.

Kaugpurjetamise Seltsi embleem

Kaardid lk 84, 90, 93 ja 102. Merekaart vanemast Saksa atlasest, mille lehekülgedel oli mugav pooleteise aasta vältel päevast päeva pikendada Lennuki sinist kursijoont ümbermaailmareisil üle kõikide meridiaanide.

85


Drake’i väinas hästi kohelnud, mille eest teda ka tänati. Tuule tugevus pole üle 25 m/sek tõusnud ning viimased neli tundi on see olnud lausa ideaalne – mõõdukas kirdetuul (7 m/sek, laine kõrgus 1 m). Karta on, et lõp-matult selline olukord ei kesta ning Hoorni neemest möödumine on alles pool võitu.

Nagu näha, sujus kardetud Hoorni neeme „võtmine” üle ootuste ladusalt. Mad-rus Jaanus Nõgisto tõmmati fotografeerimi-seks isegi üles masti. Oli kuidas oli, kuid laevnikud võisid pärast pingelangust ker-gemalt hingata. Ent paari päeva pärast, 22. märtsil 2000, kui jõudis kohale järjekordne tsüklon koos marutuulega, sisenes Lennuk läbikülmunud meestega pardal Patagoonia arhipelaagi, et jätkata sõitu saartevaheliste kanalite vaiksetes vetes.

8.04.2000 potsatas allakirjutanu meili- boksi järgmine kiri:

Oleme otsaga Vaikses ookeanis. Hoorn läks libedalt. See polnud tegelikult juhus. Ootasime mitu päeva. Passisin olukorda, kus üks tsüklon hakkab üle minema ja järgmiseni pikem vahe. Välja läksime vastu ööd, täpselt tsükloni saba peale. Saime algul ligi 25 m/sek, mis pole iseenesest jahtlaevale midagi hullu. Ainult kitsastes väinades Beagle’i kanalist Hoorni poole oli sant, sest seal radari järgi loovida on vähe ruumi. Neemest endast möödusime rahulikus bakstaagtuules ja saime veel mitu päeva head ilma. Sõnaga, läks nagu plaanitud. Vahel mõtlen, et tege-likult pole see laev veel korralikku tormi saanudki ja ei tea, millal see päev tuleb, kui üle üheksa palli kätte saame. Kolm koputust vastu puud, seni on ikka vastu pidanud, kuigi

vahel ragiseb ka pisut. Antarktika-reisiks peab igatahes teistsuguse aluse leidma. Lennukiga saab sinna minna küll, aga mere-kindluselt on temast tugevamaid. Laevad on ju nagu naised, olgu ikka vöör kõrge ja ahter ümar.

Parimate soovidega,Mart.

Hilisemas telefonivestluses, aastaid hil-jem, selgitas kapten Saarso, kui lihtne on täna-päevaste tehniliste vahendite abil planeerida reisi vastutusrikkamaid etappe, kui satelliit-navigaator annab laevnikule täpse asukoha igal ajahetkel, kui ilmakaart on piltlikult öel-des käeulatuses, kui häda korral võib loota

Vahetusmadrus Jaanus Nõgisto Lennuki roolis

Nimekaid laevu ja meremehi

Documents