Märkuste tabel muinsuskaitseseaduse eelnõule seisuga 08.docx
Muinsuskaitseseaduse seletuskirja
LISA 1
Märkuste tabel muinsuskaitseseaduse eelnõule seisuga
08.09.2014
Märkuse tegija
Märkuse sisu
Arvestamine/mittearvestamine
1. Keskkonnaministeerium
1) Eelnõu § 4 punktis 5 peab olema viide §-le 51, mitte 59.
Arvestatud. Eelnõus on viide parandatud.
2) Eelnõuga nähakse ette uus muinsuskaitse objekt – looduslik
pühapaik. Nagu ka seletuskirjas on märgitud, võivad looduslikud
pühapaigad ja looduskaitseseaduse alusel riikliku kaitse all olevad
looduslikud objektid kattuda. Eelnõust ega seletuskirjas ei selgu,
kuidas tagatakse, et kahe erineva seaduse alusel kaitse all olevate
objektide kaitsekorrad ei läheks omavahel vastuollu ning säiliks
looduskaitseseaduse alusel kehtestatud kaitsekord olukorras, kui
ala või osa sellest võetakse kaitse alla ka loodusliku pühapaigana
muinsuskaitseseaduse alusel.
Näiteks võib probleem tekkida, kui kaitse-eeskirjaga on ette
nähtud liikumispiirangud või piirangud rahvaürituste
korraldamiseks. Samuti võib tekkida probleeme kaitstava
loodusobjekti hooldamisega, mis ei pruugi olla kooskõlas loodusliku
pühapaiga säilitamise ja kasutamise eesmärkidega.
Antud selgitus. Lahendused sõltuvad konkreetsetest
objektidest.
Erinevate nõuete korral tuleb lahendus leida ametkondade
omavahelises koostöös.
3) Eelnõu § 11 lõike 2 kohaselt vaadatakse kultuuriväärtusega
asula tunnistamine muinsuskaitsealaks läbi avatud menetluses.
Põhjendatud on asula asemel laiema termini ala kasutamine. Sama
sätte selgituse juures seletuskirja lk-l 18 on samuti asula asemel
kasutatud sõna ala.
Arvestatud. Muudatus on sisse viidud. Eelnõus 11 lg 2 ja 12 lg 2
on sõna „asula“ asendatud sõnaga „ ala“.
4) Eelnõu § 12 reguleerib menetlusosaliste kaasamist mälestiseks
tunnistamise menetluses. Teeme ettepaneku kaaluda looduslike
pühapaikade ja teiste mälestiste, millel on puutumus
looduskeskkonnaga, kaitse alla võtmise menetlusse ka Keskkonnaamet,
kui looduslik pühapaik või muu mälestis asub kaitstaval
loodusobjektil või osaliselt veekogul (vesiveskid ja paisud). Nii
on võimalik paremini tagada, et eri seaduste alusel sätestatud
kaitsekorrad või muud nõuded ei lähe omavahel vastuollu.
Arvestatud. Täiendatud eelnõu § 12 lg 1, kuhu lisatud, et
mälestiseks tunnistamise menetlusse kaasatakse arvamuse
avaldamiseks haldusorgan, kelle õiguskatist tulenev pädevus on
seotud mälestiseks tunnistamise menetluse esemega. Vastavas osas
täiendatud ka seletuskirja.
5) Eelnõu § 14 lõike 3 punkt 4 sätestab, et mälestiseks
tunnistamise aktis märgitakse leevendused, kui neid tehakse.
Eelnõus ja seletuskirjas ei selgu, kas ja kuidas on võimalik
leevendusi kehtestada juba mälestiseks tunnistatud objektidel? Kas
eelnõu ettevalmistajad on näinud ettevõimalusi kehtestatud
leevenduste tühistamiseks või nende lisamiseks, kaitsevööndi
piiride või mälestise koosseisu muutmine pärast mälestise kaitse
alla võtmist? Palume selles osas eelnõu seletuskirja
täpsustada.
Antud selgitus. Enne käesoleva seaduse jõustumist mälestiseks
tunnistatud objektide kaitse korda muudetakse vajadusel lähtuvalt
HMS-st ja ja käesolevast seadusest.
6) Eelnõu § 35 reguleerib mälestise teisaldamist. Eelnõus ega
seletuskirjast ei selgu, kas on võimalik ka mälestise osaline
teisaldamine, kui mälestise koosseisu kuulub näiteks mitu objekti.
Palume selles osas eelnõu ja seletuskirja täiendada.
Osaliselt arvestatud. Mälestis, ka mälestis, mis koosneb mitmest
osast, võetakse kaitse alla tervikuna. Juhul, kui asi ei moodusta
tervikut, võetakse kultuuriväärtusega asjad kaitse alla iseseisvate
mälestistena. Mälestise ühe osa teisaldamine muudaks mälestise kui
terviku mõtet ja seeläbi ka kaitse eesmärki, mistõttu sellise
olukorra lubamine on väga ebatõenäoline. Juhul, kui mitmest osast
koosneva mälestise ühe osa teisaldamine peaks siiski möödapääsmatu
olema, kohaldub eelnõu §-s 35 toodud mälestise teisaldamise
tavapärane menetlus. Vastav selgitus on lisatud seletuskirja.
7) Eelnõu § 52 lõikes 1 peaks olema viide eelnõu § 51 lõikele
1.
Arvestatud. Parandus sisse viidud.
8) Eelnõu § 96 näeb ette halduskoostöö seaduse § 13 lõike 1¹
täiendamise punktiga 20. Juhime tähelepanu, et halduskoostöö
seaduse täiendatavas lõikes on juba selle numbriga punkt olemas.
Tegelikult on tänase seisuga neid punkte seal 22 ja alates
01.10.2014 lisandub ka 23. punkt.
Arvestatud. Halduskoostöö seaduse muutmine on eelnõust välja
jäetud.
9) Eelnõu § 73 lg 1 on lause algusosast kogemata tegusõna puudu
jäänud, ilmselt on see sõna „Võib“.
Arvestatud. Parandus sisse viidud.
10) Teeme ettepaneku täpsustada terminite sisu ja ühtlustada
need kehtiva ehitusseaduse ja ehitusseadustiku eelnõuga. Näiteks
eelnõu § 30 lg 2 toob loendi mälestist konserveerides,
restaureerides ja ehitades, nagu need oleks eraldiseisvad
tegevused. Seletuskirja lk 9 ütleb suhteliselt üldsõnaliselt:
„Muinsuskaitseseaduses kasutatav restaureerimise mõiste võib aga
teatud juhtudel hõlmata ehitusseaduses kasutatava rekonstrueerimise
mõiste sisulist tähendust”. Seletuskirja lk 10 annab jälle
signaali, nagu ehitamise puhul ei oleks tegemist konserveerimise
ega restaureerimisega: „Kõik muu tegevus, mis väljub remondi
mõistest, on eelnõu kohaselt kas ehitamine, restaureerimine või
konserveerimine.”.
Mitmed mälestised on ehitised, millele seataks ehitustingimusi.
Ehitustingimusi seataks ehitamisele (sh lammutamine,
rekonstrueerimine, laiendamine). Seetõttu on põhjendatud eelnõus
terminid konserveerimine, restaureerimine, remont, välisilme
muutmine mõtestada lahti /käsitleda ka ehitusseaduse
rekonstrueerimise/ehitamise mõttes, et vältida hilisemaid vaidlusi
ja mitmetimõistetavusi.
Osaliselt arvestatud. Seletuskirjas on mõistete sisu
täpsustatud.
1) Eelnõu § 4 on toodud mõistete konserveerimine,
restaureerimine, remontimine jt tähendused. Need on mh
samasisulised kehtiva muinsuskaitseseadusega.
2) Keskkonnaministeeriumi toodud näide eelnõu § 30 lg 2
mälestist konserveerides, restaureerides ja ehitades, on asjakohane
loend, kuna eriliigilisi mälestisi saab nii konserveerida,
restaureerida kui ka ehitada, ilma, et need tegevused omavahel
kattuksid.
3) Mõistet ehitamine ei ole MuKSis defineeritud, kuna seda on
kasutatud EhS tähenduses. EhS eelnõu § 4 lg 1 järgi „Ehitamine on
ehitise püstitamine, rajamine, paigaldamine, lammutamine ja muu
ehitisega seonduv tegevus, mille tulemusel ehitis tekib või
muutuvad selle füüsikalised omadused. Ehitamine on ka pinnase või
katendi ümberpaigutamine sellises ulatuses, millel on oluline püsiv
mõju ümbritsevale keskkonnale ja millel on funktsionaalne seos
ehitisega.“ EhS eelnõu järgi kohaldatakse EhSi ehitisele, selle
kavandamisele ning ehitamisele, kasutamisele ja korrashoiule
niivõrd, kuivõrd seda ei ole reguleeritud muu seadusega (§ 2 lg 1).
MuKS on eriseadus.
Restaureerimine võib kattuda ehitamise mõistega osaliselt, kui
mälestiseks on hoone. Nt võib restaureerimine hõlmata samasisulisi
tegevusi ehitamisega, mille käigus muutuvad ehitise füüsikalised
omadused. Muinsuskaitse keskseteks mõisteteks on ja jäävad nii
Eestis kui rahvusvaheliselt konserveerimine ja restaureerimine.
Konserveeritakse ja restaureeritakse ka nt ajaloolisi parke, maale,
skulptuure jms, millel ei pruugi ehitamisega mingit seost olla.
Leiame, et ehitamise ja restaureerimise mõiste osaline kattumine
ei ole probleem, kuid täpsustame seletuskirja.
11) Teeme ettepaneku täiendada eelnõu ja sätestada mälestise
omanikule võimalus vajadusel konserveerimise puhul kasutada
ajutiselt ebatraditsioonilisi materjale, et tagada mälestise
säilimine kuni kohaste võimaluste tekkimiseni.
Osaliselt arvestatud. Leiame, et selline võimalus – kasutada
mälestise säilimise tagamiseks erandolukorras, näiteks
avariiolukorras ajutiselt ebatraditsioonilisi materjale – ei ole
välistatud ei kehtiva seaduse ega eelnõu järgi. Erandi sätestamine
eelnõus ei ole vajalik. Eelnõu § 30 lg 2 kohaselt kasutatakse
mälestist konserveerides, restaureerides ja ehitades „eeskätt
algupäraseid materjale ja traditsioonilisi tehnoloogiaid“, mis
tähendab, et teatud juhtudel on võimalik toimida ka teisiti.
Täiendatud seletuskirja.
12) Eelnõu seletuskirja lk 7 on märgitud, et „Seadus keskendub
just kultuurimälestistele, mis on kitsam mõiste kui kultuuripärand.
Kultuurimälestised on see osa kultuuripärandist...”. Kultuuripärand
jaotub vaimseks ja materiaalseks. Vaimset kultuuripärandit
muinsuskaitseseadusega ei kaitsta ilma sellega seotud objektita.
Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku täiendada viimati viidatud
lauset järgmiselt: „Kultuurimälestised on see osa materiaalsest
kultuuripärandist…”.
Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud.
2. Siseministeerium
1) Teeme ettepaneku muuta MuKS eelnõu § 9 lg 1 sõnastust
järgmiselt: „Kultuuriväärtusega asja käesoleva seaduse alusel
riikliku kaitse alla võtmise eelduseks on, et see esindab Eesti
kultuuripärandi väärtuslikumat osa, samuti selle ohustatus,
haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajalooline, kultuuriline või
kunstiline väärtus või rahvusvahelistest lepingutest tulenev
kohustus.“ Teeme ettepaneku kustutada MuKS eelnõust paragrahvi
praegune lõpuosa: „…, arvestades, et kõik mälestised kokku
peegeldaksid Eesti ajaloo olulisi poliitilisi, sotsiaalseid,
asustusajaloolisi ja kultuurilisi protsesse.“ ja lisada see
vajadusel seletuskirja, kuna leiame , et praegune sõnastus võib
tuua kaasa negatiivse mõjuga mitmetitõlgendavusi.
Arvestatud. Nõustume, et eelnõu § 9 lg 1 lause esimene pool
annab riikliku kaitse eelduse mõtte edasi piisava arusaadavusega.
Lause teises pooles toodud lahtine loetelu on üle viidud
seletuskirja.
2) Teeme ettepaneku täiendada MuKS eelnõu § 11 lõiget 2 ning §
12 lõiget 2 selliselt, et avatud menetlus viiakse läbi ka siis, kui
kaitse alla kavatsetakse võtta ka kultuuriväärtusega asula osa,
kuna valdavalt on praktikas muinsuskaitsealaks tunnistatud vaid osa
asulast (vanalinn, külasüda jne). Üldjuhul on ka asula osa puhul
mõjutatud suur hulk inimesi ja avatud menetluse läbiviimine on ka
sel juhul põhjendatud.
Arvestatud. Eelnõus 11 lg 2 ja 12 lg 2 ja seletuskirjas sõna
„asula“ asemel sisse viidud sõna „ ala“.
3) Tagamaks võrdset kohtlemist teeme ettepaneku selgitada ja
täpsustada MuKS eelnõu § 37 lõike 5 punktis 3, milliseid muid
tingimusi võib Kultuuriväärtuste Amet uuringu läbiviimisele
esitada.
Arvestatud. Täiendatud seletuskirja. See on vajalik punkt nt
tegevuskava puuduste kõrvaldamiseks, tehniliste vahendite
kasutamiseks, jm.
4) Teeme ettepaneku selgitada eelnõu § 38 lõike 3 punktis 5,
milliseid ehitusprojektile, planeeringule või tegevuskavale
esitatavaid nõudeid silmas peetakse. Ehitusprojekti ja planeeringu
dokumentatsioonile ning selle vormistamisele saab nõudeid esitada
ehitusseaduse ja planeerimisseaduse alusel. Seda, mis on
planeeringu dokument ning millised lisad selle juurde võivad
kuuluda, reguleerib planeerimisseaduse § 2. Õigusselgust silmas
pidades peavad planeeringu dokumenti puudutavad nõuded olema
määratletud planeerimisseaduses.
Arvestatud. Nõuete all on peetud silmas nt projekti staadiumi,
tööjooniste koosseisu või muid nõudeid, mis erinevad ehitusseaduse
nõuetest. Mälestised on kõrge kultuuriväärtusega objektid, mille
säilimise tagamiseks võib sõltuvalt objekti iseloomust ja
keerukusest olla vajalik seada n-ö täiendavaid nõudeid ka
projektdokumentatsioonile. Ka kehtiva muinsuskaitseseaduse alusel
antud kultuuriministri 04.07.2011 määruse nr 15 „Kinnismälestiste
ja muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste konserveerimise,
restaureerimise ja ehitamise projektide koostamise ning neis
eelnevate uuringute tegemise tingimused ja kord“ alusel on
Muinsuskaitseametil õigus nõuda täiendavaid materjale, nt
põhiprojekti kooskõlastamisel võib Muinsuskaitseamet nõuda
tööprojekti täiendamist muinsuskaitseliste eriosade (hooneosade
detailjooniste, profiilijooniste jms) või muude muinsuskaitseliselt
oluliste detailide ning tarindite tööprojekti osadega.
Seletuskirja on täiendatud.
5) Teeme ettepaneku täiendada eelnõu § 38 lõikes 3 punkti 6 ja
määrata vajalike uuringute ulatuse kõrval ka nende eesmärk
järgmises sõnastuses: „6) vajalikud uuringud, mis tuleb läbi viia
enne ehitusprojekti, planeeringu või tegevuskava koostamist või
tööde teostamise ajal, ning nende ulatus ja eesmärk.“
Arvestatud. Eelnõu täiendatud.
6) Teeme ettepaneku muuta eelnõu § 38 lõike 5 sõnastust ja jätta
sellest välja järgmine lause osa: „..või ehitise
arhitektuurilistest või muinsuskaitselistest lisatingimustest.“
Jääb arusaamatuks, milliseid eritingimusi täiendavaid lisatingimusi
on siin silmas peetud ning kes need Kultuuriväärtuste Ametile
esitab. Lisaks juhime tähelepanu asjaolule, et ehitusprojekti
koostamist reguleerib ehitusseadus ja seetõttu saab vaid
ehitusseadus anda ammendava loetelu ehitusprojekti koostamise
juhtudest.
Osaliselt arvestatud. Täpsustatud § 39 lg 5 sõnastust. EhS
eelnõu järgi on ehitusloal (sh ehitusprojekt) ohutuse ja teiste
isikute õiguste kaitse eesmärk. Ehitusprojekti kohustuslikkus
nähtub EhSE tabelist 1, mis ei pruugi tagada piisavalt mälestiste
kaitse eesmärki. Seetõttu on vajalik näha ette MuKS-s erisäte, mis
võimaldab eritingimustes näha ette ehitusprojekti nõude kui
ehitusseadustiku järgi ei ole ehitusprojekt nõutav.
Vastavalt eelnõu § 39 lõikele 5 saab Muinsuskaitseamet
eritingimustega määrata vajalikus mahus ehitusprojekti koostamise
nõude ka juhul, kui ehitusseadustiku alusel ei ole ehitusprojekt
nõutav. Riigikogu menetluses oleva ehitusseadustiku eelnõu lisa 1
„Tabel ehitusteatise, ehitusprojekti ja ehitusloa kohustuslikkuse
kohta“ ei ole kokku viidav muinsuskaitseseadusega, kuna esimene
lähtub kohustuste seadmisel ehitise ja rajatise tehnilist ohutust
silmas pidades ehitise ja rajatise tüübist (kasutusest, nt elamu,
ühiskondlik hoone, sild jne) ja suurusest (ehitusalune pind
ruutmeetrites, kõrgus meetrites). Ehitise kultuuriväärtusel ja
selle säilitamisele esitatavatel nõuetel ei ole ehitise tüübi ega
suurusega otsest seost. Seetõttu on eelnõu § 39 lõige 5 toodud
erisus ehitusseadusest vajalik. Samas nõustume lause lõpu „..või
ehitise arhitektuurilistest või muinsuskaitselistest
lisatingimustest“ kui korduse eelnõust välja jätmisega, kuna samas
lauses põhjendusena toodud mälestise säilimise tagamine, ehitise
või ehitamise keerukus katavad selle mõtte.
7) Juhime tähelepanu normitehnilise ebatäpsusele, et tekst
paragrahvi 47 lõikes 3 „…ei ole vaja tõendada käesoleva paragrahvi
lõike 3 punktis 1 sätestatud nõuet.“ viitab lõikele, mida ei ole
punktideks jaotatud. Jääb ebaselgeks, millist nõuet on silmas
peetud.
Arvestatud. Eelnõust välja jäetud
8) Juhime tähelepanu, et MuKS eelnõus on Kultuuriväärtuste Ameti
kõrval läbivalt kasutatud Muinsuskaitseameti nimetust, vaatamata
sellele, et eelnõu § 64 kohaselt on muinsuskaitse alase tegevuse
korraldajad vastavalt pädevusele Kultuuriministeerium ja
Kultuuriväärtuste Amet.
Arvestatud. Parandused eelnõusse sisse viidud.
9) Teeme ettepaneku MuKS eelnõu paragrahvis 105 kehtiva
planeerimisseaduse § 8 lg 10 ja § 9 lg 91 üld- ja detailplaneeringu
muinsuskaitse eritingimuste koostamise sätteid mitte kehtetuks
tunnistada vaid teha ettepanek nende muutmiseks vastavalt MuKS
eelnõu § 38 lõike 1 punktis 2 sätestatud nõuetele ja
Kultuuriväärtuste Ameti ülesannetele. Planeeringute koostamisel on
oluline, et planeerimisseadus sisaldaks kogu planeeringute
koostamiseks vajalikku regulatsiooni ja see oleks hõlpsalt
leitav.
Osaliselt arvestatud. Planeerimisseaduses loobutakse
üldplaneeringu ja detailplaneeringu juures muinsuskaitse
eritingimustest. Muinsuskaitse tingimused esitab Muinsuskaitseamet
planeerimise protsessis.
10) Teeme ettepaneku täiendada MuKS eelnõud menetlusega, mida
tuleb järgida, kui osutub möödapääsmatuks mälestise
lammutamine.
Mittearvestatud. Mälestise hävitamine või rikkumine on keelatud
(eelnõu § 19 lg 3). Ehitismälestise lammutamine on võrdne mälestise
hävitamisega. Kui lammutamine on möödapääsmatu, lõpetatakse enne
asja mälestiseks olemine, misjärel toimub lammutamine ehitusseaduse
järgi. Kui osutub vajalikuks mälestise osa lammutamine (nt ebasobiv
juurdeehitus ehitismälestise küljes, muinsuskaitsealal asuv
ebasobiv rajatis vms), kohalduvad eelnõu 3. peatüki 2. jaos toodud
mälestisel tööde tegemise nõuded.
3. Jõgevamaa Detektoristide Klubi
1) § 53 lõige 1 tekitab eriarvamusi ning sõnastus ei ole selge
ja üheselt mõistetav. Selles lõikes võib eelnõu kohaselt riik
kasutada kaalutlusõigust ehk diskretsiooni, et valida erinevate
otsustuste vahel ehk siis millal ja millistel tingimustel ning
kellele ta maksab leiuautasu. Seltsingu arvates ei ole see õige ja
ka õiglane asja leidja suhtes. Säte võiks olla sõnastatud
järgmiselt:
§ 53. Õigus leiuautasule
(1) Käesoleva seaduse § 51 lõikes 1 nimetatud asja leidjale
maksab riik leiuautasu, välja arvatud vee-, õhu- ja muu sõiduki
vraki leidjale.
Arvestatud. Muudatus eelnõusse sisse viidud.
2) § 55 lõige 7
Käesolevas seaduse eelnõus on sätestatud, et teavitussüsteem
rakendub ainult otsinguloa omanikele. Selline põhimõte on liialt
koormav, sest otsinguloa omanik on niigi läbinud tasulise
koolituse, esitab aruandeid jne. Seltsing teeb ettepaneku, et
teavitussüsteem võiks rakenduda ainult nendele hobiotsijatele,
kellel ei ole Muinsuskaitseameti poolt väljastatud otsinguluba ning
kellel ei ole ka läbitud vastavat koolitust. See vähendaks
kindlasti otsinguloata otsijate arvu ja teisalt ärataks see huvi
hobiotsijates minna koolitusele otsinguloa saamiseks. Seltsingu
ettepanek on, et kui ei rakendata teavitussüsteemi ainult
otsinguloata hobiotsijatele, siis tuleks jätta see säte seaduse
eelnõust välja, sest see koormab liigselt otsinguloa omanikke.
Antud selgitus. Eelnõus on teavitussüsteemist loobutud.
3) § 55 lõige 8
Seltsing teeb ettepaneku, et otsinguaruande esitamine kuu aja
jooksul pärast otsingut kehtiks ainult otsinguloata otsijatele.
Otsinguloa omanik võiks koostada otsinguaruande kalendriaasta
lõpuks. Hetkel on otsinguloa omanikele mõeldud interneti põhine
aruannete esitamise süsteem valmimisjärgus, mis peaks varsti
rakenduma. See süsteem kiirendab otsinguloa omanike ja
Muinsuskaitseameti koostööd ning otsinguaruannete esitamist. Seega
seltsing ei näe vajadust, et eelnõu § 55 lõige 8 rakenduks
otsinguloa omanikele. Lõige 8 tuleks sõnastada ümber nii, et see
rakenduks ainult otsinguluba mitteomavatele hobiotsijatele.
Mittearvestatud. Kultuuriväärtusega asja otsimine ilma vastava
otsinguloata on keelatud nii kehtiva muinsuskaitseseaduse kui ka
eelnõu järgi, seega ei saa loata otsijatel olla ka
aruandekohustust.
Eelnõu kohaselt peab otsinguloa saaja esitama aruande igal
aastal 31. jaanuariks eelmise kalendriaasta kohta.
4) § 56 lõige 4 punkt 3
Käesoleva eelnõu § 56 lõike 4 punktis 3 on sätestatud, et
Kultuuriväärtuste Amet keeldub otsinguloa andmisest muu hulgas, kui
loa taotlejal on karistatus muinsuskaitseseadusest tulenevate
nõuete rikkumise eest või tema suhtes on algatatud menetlus
muinsuskaitse seaduse nõuete rikkumise kohta. See oleks käesolevas
eelnõus nn „eluaegne karistus“, mis kindlasti ei ole õiglane. Iga
inimene, kes on oma karistuse kandnud, peaks saama uuesti
otsinguluba taotleda. Seltsingu arvates ei ole selline piirang
õiglane.
Mittearvestatud. Isiku karistatust hinnatakse karistusregistri
andmete alusel. Karistusregistri seaduse § 5 lg 1 alusel on
karistusregistrisse kantud isiku karistusandemetel õiguslik
tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse
arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Registrist kustutatud ja
arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus ainult
karistusregistri seaduse § 5 lg 2 sätestatud juhtudel, mis ei hõlma
käesoleva eelnõuga reguleeritavaid suhteid. Registrisse kantud
karistusandmete kustutamise tähtajad on sätestatud §-s 14. Näiteks
karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse üle
arhiivi, kuiväärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi
tasumisest, aresti kandmisest, üldkasuliku töö sooritamisest või
põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisest on möödunud üks aasta
(§ 24 lg 1p 1).
5) 57 lõige 3 punkt 3
Eelnõu § 57 lõike 3 punkti 3 kohaselt tunnistab
Kultuuriväärtuste Amet otsinguloa kehtetuks, kui loa saajal on
karistatus muinsuskaitseseaduse nõuete rikkumise eest. Seltsing
tugineb eelmises punktis toodud põhjendustele. Seltsingu arvates ei
tohiks olla eluaegset karistust. Kui karistus on kantud, peaks
andma uue võimaluse.
Mittearvestatud. Vt eelmise punkti selgitus.
4. Eesti Konservaatorite Ühing
1) Ettevaatlikuks teeb § 46 lg 1 toodud printsiip „ … tagamaks
tööde asjatundliku teostamise …“. Tegemist on ju nö kirjutamata
seadusega. Kui tegevusloa asemel nähakse ette vaid
teatamiskohustus, muutub kontroll asjatundlikkuse üle märgatavalt
keerulisemaks. Senine tegevuslubade süsteem eeldas ettevõtja ja
muinsuskaitse omavahelist suhtlemist alates hetkest, kui ettevõtjal
tekkis soov tegeleda kultuurimälestistega. Teatamiskohustuse
rakendudes selline dialoog kindlasti nõrgeneb.
Mittearvestatud. Asjatundlikkus on majandustegevuse nõue. See
tagatakse pädevate isikutega. Eelnõu sätestab nõuded isiku
pädevusele. Majandustegevusteate esitamise nõue on seadusest
tulenev ettevõtja kohustust, mis seondub majandustegevuse
alustamisega, st teade tuleb esitada enne majandustegevuse
alustamist. Loakohuste mittesätestamine ei välista ega keela
ettevõtjate ja majandushaldusasutuse suhtlust.
2) § 46 lg 2 juures nähakse ette kutsesüsteemi suuremat
rakendamist, sisuliselt üleminekut. Iseenesest on tegemist
mõistliku lähenemisega. Reaalne olukord on aga selline, kus enamik
restaureerimist puudutavaid erialasid on kutsestandardita. Praegu
eksisteerib vaid konservaatorite kutsestandard, mis on mõeldud
eseme- ja ajalooliste viimistluskihtidega tegelevatele
konservaatoritele. Tõsi, on veel ka teisi kutsestandardeid, milles
on nimetatud restaureerimist teatud tasemete juures. Kas ja kuidas
on seda võimalik võrrelda pädevusega, mida nõutakse
kultuurimälestiste puhul, on teadmata ja läbi analüüsimata
(vähemalt seletuskirjast ei nähtu, et sellist analüüsi oleks
teostatud). Kui uus seadus jõustub juba aasta pärast, võib tekkida
vaakum – pole tegevuslubasid, pole ka piisavalt sobivaid kutseid.
Kas pole tegemist kiirustamisega? Näeme vajadust jätkata
tegevuslubade süsteemiga, käsitledes seda kasvõi
üleminekuperioodina, näiteks 5 aastat. Selle aja jooksul on
võimalik analüüsida olemasolevaid kutsestandardeid, millises
ulatuses nad annavad mälestistel tegutsemiseks vajaliku pädevuse
ning vajadusel neid korrigeerida. Juhul, kui mõni väga kitsas
valdkond jääbki vastava kutsestandardita, siis käsitletakse seda
tõesti erandina, millele kehtivad MuKS tingimused. Need tuleb aga
põhjalikumalt lahti kirjutada.
Arvestatud. Eelnõus nähakse ette, et muinsuskaitsevaldkonnas
tegutseva isiku pädevust tõendab kas kutseseaduse kohane kutse või
Muinsuskaitseameti väljastatud pädevustunnistus. Eelnõus lähtutakse
põhimõttest, et kui vastavale tegevusalale vastav kutsestandard on
olemas, siis sellele tegevusalale pädevustunnistust välja ei anta.
Tegevusaladel, kus kutsestandardit ei ole või kus seda ei ole
otstarbekas välja töötada, hindab isiku pädevust
Muinsuskaitseamet.
3) § 49 juures toodud ettepanek piirata vastutava spetsialisti
tegutsemist 3 ettevõtja tegevuse ulatuses, on mõistlik, kuna
välistab nn elukutseliste vastutavate spetsialistide tekke. Küll
aga pole võimalik piirata töös olevate objektide arvu ja siduda
seda töökoormusega, kuna see on suhteline hinnang. Tegevuslubade
süsteemi puhul on võimalik seda äärmisel vajadusel piirata
tegevusloa kehtetuks tunnistamisega, teatamiskohustuse puhul on see
sisuliselt võimatu.
Antud selgistus. eelnõus sisaldub praegu ettepanek piirata
pädeva isiku tegutsemist 3 ettevõtja juures tegutsemisega.
5. Mailiis Kaljula
1) Seaduses võiks kasutada läbivalt ühesuguseid mõisteid: § 1 lg
1 eesmärgiks on kultuurimälestiste ja neid ümbritseva
kultuuriväärtusega keskkonna säilimine. § 2 lg 1 Kultuuripärandi
säilitamine kindlustab mitmekesise ja kultuurimälu kandva
elukeskkonna. Tekib küsimus, kas räägitakse erinevatest asjadest
või on tegemist sama asja teisiti sõnastamisega.
§ 2 lg 2 räägitakse lisaks veel ajaloolisest keskkonnast- kas ei
piisaks lihtsalt „Keskkonnas läbiviidavad muudatused lähtuvad…“,
sest kõik keskkonnad on ajaloolised, ainult vanus on erinev. Või
siis kasutada kultuuriväärtusega keskkonna mõistet, sest iga
ajaloolist keskkonda ei ole mõtet säilitada.
Osaliselt arvestatud. Eelnõu § 1 lg 1 on juttu
kultuurimälestistest ja neid ümbritsevast kultuuriväärtusega
keskkonnast (nt mälestise kaitsevöönd). § 2 lg 1 seevastu räägib
ühest võimalusest, mille kultuuriväärtusega asjade (mälestised,
samuti nende kaitsevööndid ehk mälestisi ümbritsev keskkond)
säilitamine ühiskonnale annab – see loob olukorra, kus meid
ümbritsev elukeskkond laiemalt (mitte ainult mälestisteks
tunnistatud osa) on mitmekesine ja kannab edasi Eesti ja eestlaste
kultuurimälu.
Eelnõu § 2 lg 2 kohta tehtud märkuse osas on eelnõu tekst
parandatud.
2) Mälestiste liigid.
Võrreldes kehtiva seadusega on eelnõu kohaselt mälestiseks ka
muinsuskaitseala ja looduslik pühapaik. Leian, et sellest lähtuvalt
tuleks osa sätteid üle vaadata. Näiteks ei ole selge, kes tunnistab
mälestiseks loodusliku pühapaiga. Või on looduslik pühapaik
kultuuriväärtusega asi ja siis tunnistab valdkonna eest vastutav
minister § 14 lg 1.
Antud selgitus. Eelnõu § 5 kohaselt on mälestis riigi kaitse
alla võetud kultuuriväärtusega kinnis- või vallasasi, selle osa,
asjade kogum, maa-ala või terviklik ehitiste kompleks. Eelnõu
tähenduses nimetatakse eelmises lauses loetletuid
kultuuriväärtusega asjaks (§ 5). Sellest tuleb lähtuda ka kaitse
alla võtmise menetluse sätete kohaldamisel. Eelnõu § 14 lg 1 järgi
tunnistab kultuuriväärtusega asja, sh loodusliku pühapaiga
mälestiseks valdkonna eest vastutav minister. Erisäte kohaldub
muinsuskaitsealaks tunnistamise korral (eelnõu § 14 lg 2).
3) § 19 sätestab mälestise omaniku kohustuse mälestist hooldada,
remontida säilitada. Kuidas seda kohaldada pühapaigas või
muinsuskaitsealal. Kes on omanik ja kellel on kohustused. Või see
kohustus ei puuduta nendel aladel elavaid ja toimetavaid
isikuid.
Antud selgitus. Muinsuskaitseala ja looduslik pühapaik on
mälestised. Mälestisel võib olla mitu omanikku. Maa-alaliste
mälestiste, nt loodusliku pühapaiga või muinsuskaitseala puhul, on
omanikud kõik, kelle kinnisasjad kaitsealusele alale jäävad. Iga
omanik vastutab temale kuuluva kinnisasja (mälestise osa) eest ning
temalt võib riik mälestise (osa) säilitamist nõuda.
Teiste isikute suhtes kehtib mälestiste rikkumise ja hävitamise
keeld (§ 19 lg 3), mis on tagatud KarS-i sätetega. Mälestise või
ehitise kahjustamine on karistatav väärteona KarS § 218 ja
kuriteona olulise kahju tekitamise korral § 203 alusel.
4) § 23 Mälestise omaniku kohustused mälestise hävimisel,
rikkumisel. Siin peaks olema kohustus ainult juhul, kui omanik on
süüdi. Vastasel korral on see omanikule ebaõiglane kohustus.
Antud selgitus. Eelnõu seletuskirjas on selgitatud mälestise
taastamise põhimõtteid ja erandlikkust. Mälestise taastamine
otsustatakse eelkõige lähtuvalt kaitstavast väärtusest. Kui
mälestist rikkunud või mälestise hävitanud isik on teada, saab
omanik nõuda temalt kahju hüvitamist võlaõigusseaduse sätete
alusel. Eelnõu § 24 lg 1 alusel võib riik mh anda mälestise
omanikule toetust mälestise taastamiseks.
5) § 24 sätestab riigi õiguse maksta mälestise hooldamiseks jne
omanikule toetust. Samas eelmine paragrahv kohustab omanikku riigi
poolt mälestiseks tunnistatud asja hooldama, säilitama, taastama
jne. Kui ühel on kohustus, siis teisel on õigus. Riik peaks olema
kohustatud toetust maksma.
Arvestatud. Muudatus eelnõusse sisse viidud.
6) § 31 keelab ilma Kultuuriväärtuste Ameti nõusolekuta teha
muinsuskaitsealal raie-, kaeve-, haljastuse jne töid. Leian, et
pidades silmas nt Rebala muinsuskaitseala iseloomu, ei ole
nendeks töödeks igakordselt loa küsimine mõistlik.
Antud selgitus. Seadus sätestab üldised piirangud. Konkreetse
mälestise kaitse kord sätestatakse mälestiseks tunnistamisel ning
kui mälestiseks tunnistatava asja suhtes ei ole põhjendatud
seadusega ettenähtud piiranguid kogu mahus kohaldada, tehakse
kaitse alla võtmisel sellest leevendus (eelnõu § 14 lg 4 p 4).
Leevenduse andmise järel ei ole tegevuste osas ja selles
ulatuses, milles on tehtud leevendusi asja mälestiseks tunnistamise
õigusaktis, vaja Muinsuskaitseameti nõusolekut (§ 31 lg 2). Samuti
jäävad kehtima enne käesoleva seaduse jõustumist muinsuskaitse ala
põhimääruses ning kaitsekohustuse teatises mälestise kitsendustes
tehtud leevendused ja mälestise kaitsevööndi kitsendustes tehtud
leevendused, kuni neid ei muudeta käesolevas seaduses sätestatud
alustel ja korras vastavalt eelnõu rakendussätetele.
7) § 83 sõnastab, et põhimäärus kehtib kuni Vabariigi Valitsus
kehtestab käesoleva seaduse § 14 sätestatud muinsuskaitseala kaitse
alla võtmise õigusakti. Õigem oleks, et ala võetakse muinsuskaitse
alla, või ala tunnistatakse muinsuskaitsealaks, mitte ei võeta
muinsuskaitseala kaitse alla.
Arvestatud. Sätte sõnastus parandatud.
6. Eesti Mõisakoolide Ühendus
1) kas seaduse nimeks sobib MuKS? Võiks kaaluda
"Kultuurimälestiste seadus" (eriti kui pidada silmas ameti nime
muutmist)
Mittearvestatud.
2) parag 1(2) - mis on mälestiste "kaitse" ja mis on
"säilitamine"?
Antud selgitus. Mälestiste säilimine tagatakse kaitse
korraldamisega, mis hõlmab mälestiste väljaselgitamise, kaitse,
uurimise ja säilitamise meetmeid ning populariseerimist. Säilimine
on pikem eesmärk. Kaitse korraldamine tähendab tegevusi, mida selle
eesmärgi saavutamiseks tehakse.
3) parag 4(4) - milline on nn "õige" värvilahendus, mida peab
säilitama? (näiteks olukorras, kus ametlike uuringutega tuvastati
10 ülevärvimist erinevates toonides)
Antud selgitus. Eelnõu § 4 lg 4 defineerib mõiste „mälestise
ilme muutmine“. Ilme muutmine toimub loa alusel, erinevalt näiteks
remondist. Juhul, kui uuringutega on tuvastatud erinevatest ajaloo
perioodidest pärit erinevad värvilahendused, toimub lahenduse valik
projekti või tegevuskava koostamise ja kooskõlastamise protsessis
erinevate osapoolte koostöös (tellija, projekti või tegevuskava
koostaja, Muinsuskaitseamet).
4) parag 6 - kuhu valdkonda kuuluvad kultuuri"tegelaste" hauad?
Kui lähisugulasi pole ja ähvardab pealematmine? (mujal maailmas
sellised olukorrad juba olnud - näit prof Uluots Rootsis)
Antud selgitus Eesti ajaloos olulise kultuuritegelase
matmispaiga võib tunnistada ajaloomälestiseks, misjärel kehtivad
selle suhtes kitsendused vastavalt muinsuskaitseseadusele.
Kalmistuseaduse § 1 lg 4 kohaselt kultuurimälestiseks tunnistatud
kalmistute laiendamisel, haldamisel ja matmiseks sulgemisel tuleb
arvestada muinsuskaitseseadusest tulenevaid erisusi.
Kui matmispaik ei ole mälestis, kohaldub sellele kalmistuseaduse
regulatsioon.
Väljaspool Eestit kohalduvad vastava asukohariigi
regulatsioonid.
5) mälestiste gradatsiooni seaduses ei rakendata kuid UNESCO
maailmapärandi nimekirja ala (Tallinna vanalinn) küll. Kuidas
toimub edaspidi toetuste võimalik jagamine? UNESCO alasid silmas
pidades = Tallinna vanalinna kogu raha suunates??
Antud selgitus. Mälestiste gradatsiooni eelnõuga ette ei nähta.
Tallinna vanalinn on tunnistatud muinsuskaitsealaks
muinsuskaitseseaduse alusel ning on ühtlasi kantud UNESCO
maailmapärandi nimekirja. UNESCO maailmapärandi nimekirja
kuuluvatele objektidele, mida on Eestis 2, on nende rahvusvahelise
tähtsuse tõttu seatud eelnõus lisapiirang § 32, kuid sel puudub
seos toetuste jagamisega. Mälestiste toetamine toimub vastavalt
eelnõu §-le 24.
6) Kultuuriväärtuslike (kirjanike, kunstnike, poliitikute jne)
eraarhiivide säilimine-säilitamine - kes ja kuidas ja millal tohib
sekkuda perekonna eraasjadesse? (meenutame - Ernesaksa pärandi
laialikandmine!). Eraarhiivi "deponeerimine" säilitamiseks kodustes
tingimustes (kui perekond soovib, mälestustuba vms juhtum)?
Antud selgitus. Eelnõu § 6 lg 2 p 5 tulenevalt võib
kuntsimälestiseks olla kultuuriloolised ajaloolise väärtusega
käsikirjad, trükised ning nende kogumid ja kollektsioonid. Kui
muinsuskaitse seaduse alusel riikliku kaitset ei ole rakendatud, ei
kohaldu selle seaduse kohane regulatsioon. Käesolevala seisuga ei
ole mälestisena kaitse all ühtegi arhiivi.
Arhiiviseadusele kohaselt kogub Rahvusarhiiv kokkuleppel
omanikuga ning võimaluste olemasolul kultuuri- ja ajalooväärtusega
eraõiguslikke dokumente, kui selleks on avalik huvi ning osutab
võimaluse korral ja kui selleks on avalik huvi, abi kultuuri- ja
ajalooväärtusega eraõiguslike dokumentide omanikule dokumentide
korrastamiseks, kirjeldamiseks ja säilitamiseks (ArhS § 3 lg 2, lg
6).
7. Eesti Ehitusettevõtjate Liit
1) Pooldame kindlasti seda, et seadus viiakse vastavusse uue
majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse põhimõtetega, samuti
vastavusse ehitusseadustiku eelnõu sätetega.
2) EN § 34. Kui peatatakse näiteks ehitustööd, kes kannab
sellega seotud kulud ehitusettevõtjale.
Antud selgitus. Eelnõu § 69 kohaselt on Muinsuskaitseametil
seejärel õigus määrata vajadusel täiendavad uuringud (eelnõu § 37)
või tingimused tööde teostamisele eesmärgiga hoida ära mälestiste,
arheoloogilise kultuurikihi või kultuuriväärtuse leiu kahjustamine.
Uuring on isiku kulul. Piirang on seatud avalikes huvides.
3) EN § 36. Kas uuringu tulemused peavad kajastuma ka
eritingimustes. Kas uuringuaruanne on avalik dokument või kuulub
alusdokumentide hulka. Täna kehtib kindel kord, kuidas tuleb
tulemustega arvestada, seda jälgib Muinsuskaitseamet, aga see lüli
kaob vahelt ära.
Antud selgitus. Uuringu tulemustest sõltuvalt valitakse
mälestise jaoks sobivaim konserveerimis- või restaureerimislahendus
ja koostatakse projekt või tegevuskava. Uuringu tulemustega tuleb
arvestada töö järgnevates etappides, sh eritingimuste andmisel,
juhul kui uuringud on teostatud varem. Vajadusel võib
Muinsuskaitseamet määrata eritingimustega veel vajalike uuringute
tegemise kas enne ehitusprojekti või tegevuskava koostamist või
tööde teostamise ajal. Vastavalt eelnõu § 37 lg 5 tuleb
uuringuaruanne üle anda Muinsuskaitseametile. Uuringute andmed
sisalduvad kultuurimälestiste registris.
4) EN § 38 lg 5. Kas eritingimusena ehitusprojekti nõue peaks
olema ka põhjendatud
Antud selgitus. Vastavalt eelnõu § 38 lg 5 võib
Muinsuskaitseamet eritingimustes nõuda ehitusprojekti koostamist,
kui see on põhjendatud mälestise säilimise tagamisega, ehitise või
ehitamise keerukusega. St eritingimustes peab nõuet põhjendama.
Kohaldub haldusakti põhjendamise kohustus. mis tuleneb
haldusmenetluse seaduse § 56.
5) EN § 38 lg 5 on viidatud muinsuskaitse lisatingimustele.
Seadus sisaldab eritingimusi ja ka lisatingimusi. Millised on need
lisatingimused eritungimuste sees. Kas need peavad olema
eristatavad. Vajab täpsustamist.
Arvestatud. Eelnõu § 38 lg 5 tekst muudetud.
6) EN § 40 lg 6. Eritingimused kehtivad andmisest viis aastat.
Tööde luba kehtib 5 aastat, mida võib pikendada 5 aasta võrra
(§43lg 4). Kas ei oleks otstarbekas ühtlustada kehtivusaega
ehitusseadustiku eelnõu sätestatuga seoses ehitusloaga 5+2 aastat.
Või siis ühtlustada tööde loaga.
Arvestatud. Eritingimused ei ole seotud tööde loa ega ehitusloa
kehtivusega. 5 aastat on põhjendatud, kuna olukord mälestisel võib
muutuda.
7) EN § 47 lg 3.Viitab lg 3 punktile 1, mis antud eelnõus
puudub. Arusaamatu, mille kohta säte käib.
Arvestatud. Eelnõust välja jäetud
8) EN § 47 lg 4. Viitab lõikele 5, mis eelnõus aga puudub.
Arvestatud. Eelnõust välja jäetud
9) EN § 49 lg 2. Väga teretulnud piirang. Vajaks täpsustamist,
kas MTR piirab rohkem kui 3-s ettevõttes vastutava spetsialistina
esitamise võimalust. Kui ei, siis kuidas see säte rakendub
praktikas.
Antud selgitus. Lähtutakse ehitusseadustiku eeskujust.
10) EN § 68. Räägitakse haldusülesande volitamisest kohalikule
omavalitsusele. Kas eraõiguslikule isikule haldusülesande
volitamise võimalust ei ole, mida lubab halduskoostöö seadus.
Antud selgitus. Eelnõuga on ettenähtud analoogselt kehtiva
seadusega riigi haldusülesannet, sh üleannete, mis sisaldavad
avaliku võimu volitust, täitmise volitamist kohaliku omavalitsuse
üksustele. Täiendavalt näeb eelnõu ette võimaluse (§ 64 lg 2)
kaasata halduslepinguga muuseume ning teadus- ja arendusasutusi.
Eraõiguslikku isikut saab halduse abistajana kaasata
haldusülesannete täitmisesse tsiviilõigusliku lepingu alusel, mis
ei tähenda haldusülesande iseseisvat täitmist ega vaja
erivolitust.
11) EN § 93. Millise dokumendiga on fikseeritud alustamine ja
millega alustamine? See peab olema selgelt üheselt sätestatud.
Arvestatud. Seotud tööde loaga. Eelnõu ja seletuskirja
muudetud.
12) Seletuskirjas ei ole piisavalt selgitatud kuidas leitakse
niisugused täiendavad rahalised vahendid, et riik hakkab täitma ise
täiendavaid kohustusi.
Antud selgitus. Eelnõu seadusena kehtestamise eelduseks on
lisaressurss, mida Kultuuriministeerium taotleb riigieelarvest.
Eelnõu rakendamiseks vajalike vahendite ulatus on kajastatud
seletuskirjas.
8. Eesti Ajaloomuuseum
1) Arheoloogiline ese on ka museaal. Seetõttu lisaksin seaduse
eesmärgi kirjeldusse … tagada kultuurimälestiste ja
kultuuriväärtusega asjade /…/ säilimine.
Antud selgitus. Kultuuriväärtusega leidude teema on hõlmatud
eelnõu § 3 lg 1, mille kohaselt seadust kohaldatakse mälestiste
ning kultuuriväärtusega leidude kaitse ja säilimise
korraldusele.
2) Võrreldes vana seadusega on TKV ka nüüd leidude hoiustamise
kohana kirjas??
Antud selgitus. Muinsuskaitseamet on leide säilitavate asutuse
hulgas jäetud välja. Muinsuskaitseamet on leiu säilitaja selle
kultuuriväärtuse tuvastamise menetluse ajal.
3) Küsimust tekitab mälestiste andmekogu ( § 69). MA on oma
andmebaas, muuseumil oma. Kas kultuuriväärtusega leid
(arheoloogiline) kuulub KVA andmekogusse kandmisele või läheb MUIS
ristkasutusse. See osa võiks olla selgemini sõnastatud ja mõlema
andmekogu staatus määratletud.
Antud selgitus. Leiud on MuiSis ja jääksid ka edaspidi nii.
9. Arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu
1) Seaduse eelnõu on kirjutatud usus ja lootuses, et valdkonna
riigieelarveline rahastus tõuseb märgatavalt. Eksperdinõukogu on
seisukohal, et eelnõu saamisel seaduseks peab olema garantii, et
riik kindlasti suurendab rahastust, sest vastasel korral võetakse
endale kohustused, mis käivad rakendusasutus(te)le üle jõu. Ilma
vastava garantiita seaduse vastuvõtmine hoopis halvendab mälestiste
olukorda, mitte ei parendada.
Antud selgitus. Eelnõu seadusena kehtestamise eelduseks on
lisaressurss, mida Kultuuriministeerium taotleb riigieelarvest.
Eelnõu rakendamiseks vajalike vahendite ulatus on kajastatud
seletuskirjas.
2) Seletuskirja sissejuhatuse esimeses alajaotuses mainitakse
mitmeid kordi ministeeriumi poolt tehtud analüüsi, kuid kuna
dokumendile ei viidata ning sellega pole olnud võimalik tutvuda,
siis jääb kriitika toimiva süsteemi puudustest kinnitamata ja
õõnsaks. Näiteks öeldakse, et [kehtivas seaduses] „kõik seatud
piirangud ei täida soovitud eesmärke…“. Arheoloogiamälestiste osas
on kehtivas seaduses toodud kitsendused piisavad, selged ja
eesmärki täitvad – arheoloogiamälestistega seonduvad kitsendused
(nt MuKS § 24, 25, § 35) keskenduvad mälestiste alal maapinna
puutumatuse tagamisele, kusjuures möödapääsmatute muudatuste
tegemisel (torustike, kaablite jms paigaldamine, vundamendiaukude
kaevamine jms) tuleb vastavas piirkonnas eelnevalt viia läbi
uuringud. Seni on probleemne olnud pigem seaduse rakendumise
kontroll alarahastuse ja ebapiisava tööjõu tõttu, kuigi kohati on
kindlasti ka olemasolevat tööjõudu võimalik efektiivsemalt
kasutada. Seaduse eelnõu järgi on arheoloogiamälestiste kaitse
sisuliselt sama hästi korraldatav, kuid eksperdinõukogu juhib
tähelepanu, et nii arheoloogiamälestise kui ka loodusliku pühapaiga
kaitsevööndis (§ 33) peab reguleeritud olema ka raietööde tegemine,
loodusliku pühapaiga puhul sarnaselt juba kirjas oleva
arheoloogiamälestise kaitsevööndiga ka kaeve- ja muid pinnase
teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd.
Arvestatud. Eelnõus vastavalt ettepanekule täiendatud mälestise
kaitsevööndis tööde tegemise nõudeid.
3) Üks arheoloogiapärandi kaitsemeetmeid on olnud ajalooliselt
väljakujunenud maa sihtotstarbe säilitamine, sest see on taganud
pärandielementide senise säilimise. Maa sihtotstarbe muutmiseks
tuleks ka edaspidi küsida muinsuskaitseameti nõusolekut.
Sihtotstarbe muutmine ei käi ainult läbi planeeringute. Juhul
kui tegemist on detailplaneeringu koostamise kohustuseta maa-alaga
või ehitatakse mahus, mis ei nõua (PlanS § 3 lg 2 punktidest 1 või
2 tulenevalt) detailplaneeringu koostamist, on maakasutuse otstarbe
muutmine võimalik üldplaneeringu, ehitusloa või kohaliku
omavalitsuse volikogu otsusega.
Arvestatud. Eelnõu täiendatud (§ 32 p 5).
4) Arheoloogiamälestis on omanikule igapäevaelus üldiselt väga
vähe kitsendusi seadev mälestiseliik, sest suuremahulisi kaevetöid
tuleb ette harva ning maaharimisega seotud pinnasetööd on üldjuhul
mälestistel võimalikud. Eksperdinõukogu on seisukohal, et
arheoloogiamälestiste parema säilimise tagamiseks peaks riik
kindlasti leidma senisest rohkem vahendeid, et toetada neid
omanikke, kelle majapidamised asuvad arheoloogiamälestistel.
Toetust vajavad omanikud eelkõige elujärge parandavate
möödapääsmatute kaevetööde juures arheoloogiliste uuringute läbi
viimisel – nendeks töödeks on torustike või kaablite paigaldamine,
samuti abihoonete vms ehitusaluse pinna uurimine jms. Kui
ehitismälestise puhul kvaliteetselt teostatud restaureerimistöö
tõstab omaniku kinnisvara väärtust ja seega on lisaks avalikele
huvidele ka omaniku igakülgseks huviks, siis arheoloogiapärandi
uurimine on möödapääsmatute kaevetööde puhul kitsalt vaid avalik ja
riiklik huvi ning uuringu rahastamine ainult omaniku poolt on
ebaproportsionaalselt koormav.
Uusarenduste puhul pole riiklikud toetused uuringutele avalikes
huvides, sest riik peab eelkõige seisma arheoloogiapärandi kui
ajalooallika säilimise eest ning teisalt ka see tõttu et maapõu on
arheoloogiliste leidude kui riigile kuuluva kultuuriväärtuse jaoks
parim ja odavaim hoidla.
Antud selgitus. Eelnõus on ettenähtud muinsuskaitselise
järelevalve tegemine riigi kulul, sh arheoloogiline
järelevalve.
Lisaks võimalik riigi toetus omanikule uuringute tegemiseks.
5) Praeguses seaduses on tagatud selliste kohtade kaitse, kus on
juba leitud arheoloogiapärandi elemente, kuid mälestiseks
tunnistamiseks vajalike uuringuteni pole veel jõutud (MuKS § 40 lg
5) – eelnõuga sellist kaitset enam arheoloogiapärandile pole ette
nähtud, mis eksperdinõukogu hinnangul on vastuolus
arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooni põhimõtetega
(artikkel 5). Samuti on sellise ennetava seadusepügala rakendamise
võimalus suuresti ka omanike huvides, kellel oleks võimalik juba
enne arenduse alustamist saada teavet nende kinnisasjal olevate või
mitte olevate kultuuriväärtusega leidude kohta. Eelöeldule
tuginedes soovitab eksperdinõukogu tungivalt lisada eelnõusse
kehtiva Muinsuskaitseseaduse § 40 lg 5 säte: kinnisasjal, kus
Muinsuskaitseameti andmeil võidakse avastada seni teadma
kultuuriväärtusega leid, tuleb enne tööde alustamist teha uuringud.
Uuringud tehakse loa taotleja kulul.
Arvestatud. Eelnõu täiendatud ( § 37 lg 1 p 2)
6) Eelnõu § 73 sätestab korrakaitseorgani õiguse peatada
igasugused tööd kohas, kus tööde käigus avastatakse mh
arheoloogiline kultuurkiht, kultuuriväärtusega leid vms, samas on
sätestamata, mis pärast tööde peatamist edasi saab. Kui kauaks võib
töid peatada, kes katab tööde seiskamisega seotud kulud ja kui on
vaja teha uuringuid, kes need läbi viib ning kes katab kulud?
Antud selgitus. Eelnõus ei ole võimalik sätestada konkreetset
aega. See sõltub üksikjuhtumist. Rakendatavad piirangud peavad
olema proportsionaalsed ning järgima mõistliku aja põhimõtet.
sellest peab Amet lähtuma, kui annab tööde jätkamise tingimused ja
määrab vajalikud uuringud. Uuringute teostamine on omaniku või
tellija kulul.
7) Senises seaduses on kultuuriväärtusega leidudega seonduv
pigem nõrgalt reguleeritud. Kuivõrd kultuuriväärtusega leidude
teema puudutab muinsuskaitsevaldkonnas kõige enam just
arheoloogiapärandit, siis antud küsimuses ei loo ka seaduse eelnõu
paremaid kaitse eeldusi.
Otsinguvahendi kasutamine, niivõrd kui see ei ole kasutusel
ametikohustuste täitmisel, on hobi, mis on suures puutumuses
arheoloogia-, laiemalt kogu ajaloopärandiga. Kultuuriväärtusega
leiud, mille puhul pole omanikku võimalik kindaks teha, on seaduse
kohaselt riigi omad – seega tegemist on riigi varaga, hävimise
korral paraku taastumatu ressursiga ja kordumatu ajalooallikaga.
Praegune regulatsioon, mis hakkas kehtima 2011. aastal, võimaldab
kindlate reeglite alusel kultuuriväärtusega asju otsida ka
inimestel, kellel ei ole vastavat erialast ettevalmistust. 2014.
aastal on otsinguvahendi kasutamise luba väljastatud ligi 250
inimesele. Paraku pole kõik inimesed seadusekuulekad – mängides
seaduse sõnastusega ja eirates seadusandja mõtet käib maastikul
otsinguvahendit kasutades karistamatult ringi sadu inimesi, kes
leides kultuuriväärtusega esemeid ei teavita sellest seaduses
sätestatud viisil riiki, vaid eemaldavad leiud leiukohast, mistõttu
satuvad arheoloogilise ja ajaloolise väärtusega esemed
illegaalsesse ringlusse.
Mitmete rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimisega on
Eesti võtnud endale kohustuse välja töötada meetmed
kultuuriväärtusega leidude illegaalse väljakaevamise ja ringluse
takistamiseks. Kultuuriväärtusega leidude paremaks kaitseks on
lisaks ühiskonna eri gruppide koostööle (eriala spetsialistid,
asjahuvilised jt), haridusprogrammidele ja teavitustööle vaja
kindlasti ka sanktsioneerivaid meetmeid.
Avalikes huvides on riigil õigus hobidele või harrastustele, mis
puudutavad riiklikke ressursse, seada piiranguid. Näiteks vastavalt
Kalapüügiseadusele (§ 10) tohib igaüks tasuta ja püügiõigust
vormistamata ühe lihtkäsiõngega kala püüda avalikul ja
avalikuks kasutamiseks määratud veekogul, arvestades lubatud
püügiaegade, -kohtade ja kalaliikide kohta kehtestatud piiranguid.
Seaduses (§11) on eraldi sätestatud tasud ja oluliselt karmimad
nõuded harrastuspüügile. Otsinguvahendi kasutajat on põhjust pigem
võrrelda harrastuskalamehega, seega inimesega, kellelt riik nõuab
suuremat teadlikkust ning lisaks sellele ka tasu loodusressursi
isiklikuks hüveks kasutamise eest. Kultuuriväärtusega leidude
illegaalse ringluse tõkestamiseks ja parema ennetustöö
korraldamiseks vajavad muinsuskaitset korraldav(ad) asutus(ed)
koostöös politseiga paremaid seadusandlikke võimalusi. Arvestades
otsinguvahendi kasutamisega kaasnevaid ohte maapõues säilinud
kultuuripärandile, leiame, et kõik otsinguvahendi kasutajad (v.a
ametiülesannete täitmisel ja juba otsinguvahendi kasutamise loaga
harrastajad) peaksid olema kohustatud teavitama Muinsuskaitseametit
oma tegevusest konkreetsel ajal ja kohas, olenemata otsingu
eesmärgist. Tulevikus võiks kaaluda sarnaselt harrastuskalapüügile
ka tasu maksmise korra kehtestamisele otsinguvahendi kasutamisel.
Nimetatud tasu saaks kasutada kultuuriväärtusega leidude
konserveerimiseks, säilitamiseks, uurimiseks ja saadud ajaloolise
teadmise publitseerimiseks.
Arvestatud. Eelnõus regulatsioon muudetud. Otsinguvahendi
kasutamiseks on nõutav otsinguvahendi luba, väljaarvatud
tiheasustusalal. Samuti ei ole luba nõutav korrakaitseorganil,
kaitseväel teenistusülesannete täitmiseks ning ettevõtjal
majandustegevuse raames tegevusalal tegutsemiseks vajalike
tööülesannete täitmiseks. Loa taotlemisel on ette nähtud
riigilõiv.
8) Tuginedes eelöeldule ja viidates arheoloogiapärandi kaitse
Euroopa konventsioonile tõdeme, et arheoloogiapärand kui Euroopa
kollektiivse mälu allikas ning ajaloolise ja teadusliku uurimistöö
vahend on jätkuvalt tõsise halvenemise ohus üha suurema arvu
laiahaardeliste planeerimiskavade, loomulike riskide, salajaste ja
mitteteaduslike kaevamiste ning avalikkuse poolt ebapiisava
teadvustamise tõttu ning seetõttu teeme ettepaneku sarnaselt Soome
Vabariigile rakendada eksperdihinnangutega tõestatud
arheoloogiapärandi objektide automaatset riiklikku kaitset
arheoloogiamälestistena registrisse kandmise hetkest alates.
Praegu on arheoloogiamälestisena kaitse all 6628 mälestist,
lisaks mitmed linnasüdamed muinsuskaitsealadena – kokku u 70 km2,
mis on Eesti territooriumist u 0,15 %. Samal ajal on
arheoloogiapärandi elementide või tunnustega objekte teada umbes
teist sama palju. Arheoloogiliste objektide automaatne kaitse alla
jõudmine vähendab alasid, kus on harrastusotsimine lubatud, aitaks
sealt välja arvata teadaolevad, kuid kaitse all mitte olevad
kalmed, asulakohad ja ohvripaigad. Sellistest paikadest
otsinguvahendi abil saadud leidude eest on riik maksnud suuri
leiuautasusid ning automaatne kaitse aitaks oluliselt vähendada
vajadust taotleda täiendavaid vahendeid riigi reservfondist.
Automaatse kaitse sisseviimise vajadust tingib ka tõsiasi, et
otsinguvahendi kasutamise käigus saadud leidude hulk on viimastel
aastatel hüppeliselt kasvanud. Suure detektorileidude hulga tõttu
on nii Tartu kui ka Tallinna Ülikooli konserveerimislabor üle
koormatud ja töötab võimete piiril. Juba praegu on tekkinud
olukord, kus detektoristide leidude konserveerimine on saanud
laborite esimeseks prioriteediks (seadusest tulenev nõue teha 6 kuu
jooksul otsus leidjale makstava leiupreemia kohta) ning probleem-
ja päästekaevamistel saadud leiud jäävad sageli määramatuks ajaks
konserveerimata, suurenenud konserveerimiskoormuse tõttu pidurduvad
teadusuuringud. Arvestades detektorileidude hüppelist kasvu on
kujunemas olukord, kus ka üksnes detektorileidudega tegelemise
korral pole laborid suutelised leide seadusega ettenähtud ajaks
konserveerima. Kui detektorileidude hulk veelgi kasvab, võivad seni
leide konserveerinud laborid hakata üle pea kasvava töömahu tõttu
ning probleem- ja päästekaevamiste leidude konserveerimise
seismajäämise tõttu hakata detektorileidude vastuvõtmisest
keelduma. Automaatse kaitse mittesisseviimisest tuleneb vajadus kas
leida täiendavad riigieelarvelised võimalused
konserveerimisvõimaluste suurendamiseks (senise, detektoriski
soosiva seadusandluse korral tuleb tõsiselt mõelda
konserveerimislabori väljaarendamisele Muinsuskaitseameti juures)
või seadusandlikul teel senisest enam piirata otsinguvahendi
kasutamise võimalusi.
Arvestatud osaliselt. Eelnõus on valitud eelmises punktis
kirjeldatud meede, st piiratud otsinguvahendiga otsimist.
9) Eksperdinõukogu ei toeta tegevuslubade süsteemi kaotamist.
Tegevuslubade taotlemine ja menetlemine on äsja reorganiseeritud
majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (MsüS) vastu võtmisega,
kusjuures selle seaduse menetluse käigus Riigikogus ei seatud
kahtluse alla kultuuripärandi valdkonnas ettevõtjale kõrgendatud
nõudmiste seadmist tegevuslubade näol. Nimetatud nõudmised on
kooskõlas ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu teenuste direktiiviga
2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul, mille kohaselt on olulise
avaliku huviga seotud põhjustel, milleks Euroopa Kohtu praktika
kohaselt loetakse mh ka rahvusliku ajaloo- ja kunstipärandi
säilitamist, tegevusloa taotlemise käigus vastava kvalifikatsiooni
ja sobiva kutseoskuse kontrollimine õigustatud ja proportsionaalne
meede.
Mittearvestatud. Eelnõuga on seatud eesmärk rakendada enam
muinsuskaitse tegevusaladel kutsesüsteemi. Eelkõige pädev töö
tegija või töö juhendaja tagab asjatundliku töö. Tegevusaladel, kus
kutsestandardit ei ole või seda ei ole ka tulevikus otstarbekas
välja töötada, hindab isiku pädevust Muinsuskaitseamet. Kui
ettevõtja tegevusloa kontrolliesemesse kuulub ainult isikuline
majandustegevuse nõue, mille sisuks on ettevõtja heaks töötava
isiku pädevuse hindamine, ei ole proportsionaalne kohaldada
tegevusloa nõuet, kui isiku pädevus on hinnatud teises
menetluses.
10) Leiame, et tegevuslubade süsteem on end õigustanud ning kui
probleeme esineb, siis on need tingitud pigem riikliku järelevalve
nõrkusest ja vastutava spetsialisti kvalifikatsioonile kehtestatud
madalates nõudmistes. Kvaliteediprobleeme esineb ka teistes
tegevuslubadega reguleeritud eluvaldkondades – näiteks tulenevalt
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2014/52/el, 16. aprill
2014, rakendamisega on Eesti võtnud endale kohustuse karmistada
2017. aastaks keskkonnamõju hindamise ekspertidele esitatavaid
nõuded. Kavas on tõsta juhtekspertide tase vähemalt
magistrikraadile, pidevale töökogemusele eelneval viiel aastal,
lisaks juhtimiskoolituste ning keskkonnamõju hindamisega seotud
täiendkoolituste läbimisele. Eelöeldule tuginedes, teeb
eksperdinõukogu tungiva ettepaneku seaduses karmistada nõudeid
vastutavale spetsialistile, kes viib läbi teadusuuringuid: pädevuse
miinimumnõudena tuleb lisaks nelja-aastasele pidevale töökogemusele
vastavas valdkonnas ette näha magistrikraadi või sellega
võrdsustatud teaduskraadi olemasolu tegevusluba taotletaval
erialal.
Arvestatud.
11) Juhime tähelepanu vastuolule seaduse eelnõu § 22 lõike 4, §
36 lõike 1 ja § 37 lõike 6 p 4 vahel. § 22 lõige 4 ja § 36 lõige 1
seavad omanikule kohustuse lubada mälestisel läbi viia teaduslikku
uuringut; § 37 lõike 6 p 4 jätab aga omanikule võimaluse uuringu
läbiviimiseks nõusolekut mitte anda. Teeme ettepaneku kas § 37
lõike 6 p 4 kas välja jätta või sõnastada ümber nii, et vastuolu
uuringute talumiskohustusega oleks eemaldatud, kuid omaniku poolt
seatud mõistlike ja proportsionaalsete tingimustega oleks
arvestatud.
Arvestatud osaliselt. Eelnõud § 22 lõike 4 jäetud välja..
12) Eelnõust ja seletuskirjast jääb arusaamatuks, kas
muinsuskaitselise järelevalve (sh arheoloogilise uuringu ühe
meetodi, nn arheoloogilise järelevalve) teenuse osutamisest on
täielikult välistatud ettevõtjad, olgugi, et selle turusektoriga on
hetkel hõivatud üle 400 tegevusloaga ettevõtja. Eelnõus § 45 lg 4
öeldakse, et muinsuskaitselise järelevalve teostaja on
kultuuriväärtuste amet. Seletuskirjas § 45 kirjelduses aga
mainitakse, et muinsuskaitselist järelevalvet võib ka sisse osta.
Eelnõu § 68 kohaselt on võimalik haldusülesannete täitmist
(muinsuskaitselist järelevalvet, § 45) volitada halduslepinguga
tegema muuseumit või teadus- ja arendusasutust.
Selles valdkonnas on riigi senine poliitika olnud suunatud just
vabale turule, ettevõtlusele, ning järsk muutus antud suunas ei ole
põhjendatud ega võimalik, sest riigil puudub selleks piisav ja
kompetentne töötajaskond. Lisaks eelöeldule, tuleb eelnõus ette
nähtud halduslepingute sõlmimisel muuta nii teadus-arendusasutuste
kui ka muuseumide profiili, sest kummagi institutsiooni
põhitegevuste nimekirjas nimetatud tegevust pole ette nähtud ja
arvestades töö spetsiifikat nõuab see asutustelt uut
personalipoliitikat. Lisaks sellele on mälestistel teostatavaid
ehitus-, restaureerimis- ja konserveerimistöid ning nendega seotud
päästeuuringuid palju, mistõttu teadus-arendusasutustel ning
muuseumidel – arvestades olemasolevat personali hulka (inimeste
arv, keda hüpoteetiliselt saaks tööle juurde võtta, jääb
ebapiisavaks) – pole enam võimalus põhitööle keskenduda. Viimane on
aga riigi teaduse arendustegevuse seisukohalt kahtlemata arusaamatu
ja võimatu valik. Eksperdinõukogu teeb ettepaneku näha ette
ettevõtjate kaasamist riikliku tellimuse täitmisele – sellega
oleksid hõivatud praegused kogemustega pädevad eksperdid ja
mälestistel tehtavad tööd saaksid parimal viisil nõustatud.
Mittearvestatud. Eelnõus on ettenähtud, et muinsuskaitselise
järelevalve ülesannet täidab Muinsuskaitseamet. Sellele lisaks näeb
eelnõu ette võimaluse volitada muinsuskaitselise järelevalve
ülesanne iseseisvaks täitmiseks muuseumitele ning teadus- ja
arendusasutustele. Haldusülesande delegeerimise puhul muutub
ülesande saaja ise ülesande täitjaks ja selle eest vastutajaks.
Muinsuskaitselise järelvalve ülesande täitmine ei eelda avaliku
võimu volitust. Selline regulatsioon ei välista, et amet ei võiks
haldusülesande täitmise abistajana kaasata eraõiguslikke isikuid
tsiviilõigusliku lepingu alusel. Selleks puudub vajadus erivolituse
sätestamiseks.
13) Kultuuriväärtusega leidude, mis lähtudes 20 aastasest
praktikast on peaasjalikult arheoloogilised leiud, ja mille
omandiõigusest riik ei loobu, säilimise tagamine on riiklik
kohustus. Seaduse eelnõus § 54 sätestatakse leide säilitavate
asutustena muuseumid, teadus-arendusasutused ning kultuuriväärtuste
amet ning lõikes 3 öeldakse, et leidude säilitavale asutusele
üleandmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Eelnõus
jääb arusaamatuks, kas amet on mõeldud leide ajutiselt hoidva
asutusena või kavatsetakse ameti juurde luua uus fond koos
vastavate hoiutingimustega ja pädeva personaliga? Eksperdinõukogu
on seisukohal, et eelnõus viidatud rakendusaktid tuleb välja
töötada võimalikult kiiresti, võttes arvesse seniseid traditsioone
ning parimaid praktikaid. Eksperdinõukogu märgib, et
arheoloogilistel leidudel on lisaks kultuuriväärtusele hindamatut
teadusväärtus ajalooallikana, mistõttu tuleks neid säilitava
asutusena eelistada teadus-arendusasutusi.
Arvestatud. § 57 lg 2 on välja jäetud Muinsuskaitseamet.
14) Teeme ettepaneku nii kinnis- kui ka vallasasjadest
arheoloogiapärandi elementide paremaks haldamiseks täiendada ja
täpsustada seaduses andmekogudega seonduvaid paragrahve.
Eestist leitud arheoloogilised leiud moodustavad olenemata nende
säilitamiskohast ühtse terviku – rahvuskollektsiooni. Riigile
kuuluvad leiud peavad kajastuma riiklikult kättesadavates ja
riiklikult tagatud haldusega infosüsteemides. Praegu on
arheoloogiapärandist museaalide infosüsteemi MUIS hõlmatud vaid
Kultuuriministeeriumi haldusalas olevate muuseumide leiukogud, mis
moodustavad Eesti arheoloogilistest leiukogudest hinnanguliselt ehk
vaid kümnendiku. Teadus- ja arendusasutused (TÜ, TLÜ), kelle
kogudesse kuulub u 90% arheoloogilistest leidudest, on loonud
üksteisega ühilduvad infosüsteemid. Selle süsteemiga on pikemas
perspektiivis vaja ühendada MUIS-is kajastuvad arheoloogilised
leiud.
Arheoloogiapärandi kaitse alaseks muinsuskaitsetööks on vaja
infot ka kaitse all mitte olevate ja potentsiaalsete
arheoloogiliste objektide kohta. Tartu Ülikooli algatusel on loodud
arheoloogilise kohainfo andmekogu ja selle kaardirakenduse IT-alane
keskkond. TÜ ja Muinsuskaitseameti koostöö raames on see
infosüsteem liidetud mälestiste riikliku registriga. Samas on
arheoloogiaarhiivide „toorandmed“ mitmete kohamuuseumide osas
sisestamata; andmed on süstematiseeritud, st eri teated
konkreetsete kohtadega seotud ja veebipõhisel kaardil kuvatavad
vaid kolmandiku Eesti osas (peamiselt Lõuna-Eesti). Andmekogu
IT-alane raamistus on loodud erinevate projektide raames,
andmesisestus ja -töötlus on toimunud teaduskollektsioonide
rahastuse raames, kuid toorandmete sisestamise ja kaartidega
sidumise töö on teaduskogude programmi pidevalt kahanenud reaalse
rahastatuse tõttu katkemas.
Mittearvestatud. Andmekogude ühildamine ja täiendamine on
jooksev töö, mida ei ole vaja eelnõus kajastada.
15) Eksperdinõukogu ei toeta Muinsuskaitseameti ümber nimetamist
kultuuriväärtuste ametiks – ametkonna vastutusala laiendes tuleks
pigem eelistada mõlema valdkonna asutuste nime-identiteedi
hoidmist, mistõttu teeme ettepaneku nimetada uus loodav amet
muinsuskaitse ja muuseumide ametiks. Kui nimevahetus on siiski
mingil põhjusel möödapääsmatult vajalik, siis tuleks eelistada nii
tavakeeles kui ka juriidilistes tekstides juurdunud terminit
kultuuripärand – vrdl arheoloogiapärand, arhitektuuripärand,
kultuuri- ja looduspärand, vaimne kultuuripärand jne: kõigi nendega
on seotud ka Euroopa konventsioonid, mille Eesti on
ratifitseerinud. Seetõttu oleks arusaadavam ameti nimetamine
kultuuripärandi ametiks.
Arvestatud. Muinsuskaitseameti nimetus jääb eelnõu kohaselt
samaks.
10. Tallinna linn
Osaliselt arvestatud. Ehitismälestise liik on defineeritud
vastavalt Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioonile, mille
kohaselt kuuluvad arhitektuuripärandi hulka nii üksikud
silmapaistvad ehitised ja rajatised kui ka ehitiste rühmad, nii
linnas kui maal, nii hoonete välisilme kui sisseseade.
Sisseseade all võib mõista mitmesuguseid hoones leiduvaid
seadmeid, interjööri elemente või vallasvara ning ei saa eeldada,
et kogu sisseseade on väärtuslik ning kaitse all. Eelnõu teksti on
§ 6 lõikesse 4 lisatud „vajadusel nende sisseseaded“ ning
seletuskirja lisatud, et sisseseade kaitse vajadus selgitatakse
välja mälestiseks tunnistamise menetluse käigus ja väärtusliku
sisseseade korral märgitakse see mälestiseks tunnistamise
käskkirjas mälestise olulise ehk säilitatava osana.
2) Juhime tähelepanu vastuolule § 22 lõike 4, § 36 lõike 1 ja §
37 lõike 6 p 4 vahel. § 22 lõige 4 ja § 36 lõige 1 seavad omanikule
kohustuse lubada mälestisel läbi viia teaduslikku uuringut; § 37
lõike 6 p 4 jätab aga omanikule võimaluse uuringu läbiviimiseks
nõusolekut mitte anda. Seda vastuolu ei selgita ka seaduseelnõu
seletuskiri, mis märgib vaid, et uurigu teostajal peab olema
sellesisuline kokkulepe mälestise omanikuga. Teeme ettepaneku
seadusest § 37 lõike 6 p 4 välja jätta.
Arvestatud osaliselt. Eelnõu § 22 lg 4 jäetud välja.
3) Teeme ettepaneku asendada seaduse eelnõus läbivalt mõiste
„nõusolek“ sõnaga „luba“, et tavakodanikel oleks selgem ja üheselt
mõistetavam, millises vormis on nõutav Kultuuriväärtuste Ameti
kooskõlastus (§ 17 lg 3, § 27 lg 9, § 29 lg 1-5, § 31, § 33 lg 1-2,
§ 52 lg 2, § 87 lg 2), § 100 lg 4, § 106 lg 3 p 1).
Antud selgitus. Seadusega on sätestatud millisteks tegevusteks
on vajalik saada Muinsuskaitseameti nõusolek. Üldjuhul antakse
nõusolek haldusaktiga isikule või kooskõlastusena teisele
haldusorganile. Nõusolek on üldmõiste, mis väljendab sisu, mitte
vormi. Luba on eelnõus kasutatud, kui konkreetne nõusolek väljendub
haldusakti andmises, mille nimetus on luba (tööde luba, uuringu
luba).
Kooskõlastus saab Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt
olla ainult haldusesisene toiming. Amet saab anda nõusoleku ka
kooskõlastuse vormis.
4) Teeme ettepaneku §-s 36 lõikes 1, asendada sõnastuses „viia
läbi“ sõnaga „korraldama“. Täpsustus on vajalik viitamaks
asjaolule, et lisaks läbi viimisele peab mälestise omanik need
uuringud ka rahastama. Samuti peame mitmetimõistmise vältimiseks
oluliseks formuleerida omaniku sellekohane kohustus ühemõtteliselt
ka seaduses. Meie pakutud sõnastus antud lõigule on järgnev:
„(1) Vajaduse korral tuleb mälestise omanikul enne tööde
kavandamist või tööde käigus korraldada mälestise uuring, et
selgitada välja mälestise ja selle kultuuriväärtuslike osade
seisukord ning tööde tegemiseks vajalikud muud andmed. Uuringute
vajaduse ja ulatuse määrab Kultuuriväärtuste Amet. Uuringutega
kaasnevad kulud kannab omanik või uuringu tellija.“
Arvestatud.
5) Oleme seisukohal, et muuhulgas on tööde luba vaja taotleda
§-des 31 ja 33 sätestatud tööde tegemiseks, sest sageli jääb
kooskõlastuse väljastamise ning tööde teostamise vahele pikk
ajaline distants, mistõttu võib kaduda ülevaade konkreetsel
ajaperioodil teostatavatest töödest. Teeme ettepaneku seadusest §
42 lõike 2 välja jätta.
Mittearvestatud. Vastasel korral peab taotleja ühes asjas võtma
mitu luba.
6) Oleme arvamusel, et muinsuskaitseline järelevalve (§ 45)
tuleb dokumenteerida. Isegi juhul kui muinsuskaitselist
järelevalvet teostab Kultuuriväärtuste Amet, tuleb järelevalvaja
poolt vastuvõetud otsuste ning tähelepanekute kohta koostada
aruanne. Vaid sellisel viisil saame tagada, et restaureerimis-,
konserveerimis- ja ehitustööde kohta koostatakse objektiivne
ülevaade, mis on edaspidi riigiarhiivis kättesaadav kõigile
huvilistele.
Arvestatud osaliselt. Tööde dokumenteerimise kohustus on töö
teostajal. Erandiks on tööd arheoloogiamälestisel või selle
kaitsevööndis, kus aruande koostab Muinsuskaitseamet (§ 46 lg
4).
7) Muinsuskaitseseaduse eelnõu seletuskirja punktis 7 on toodud
eelnõu rakendamisega seotud kulud ja tulud.
Tallinna Linnavalitsus on alates 1999. aastast täitnud
muinsuskaitsealaseid riiklike kohustusi Tallinna
haldusterritooriumil. Praegu kehtiv haldusleping on Tallinna
Linnavolikogu ning Muinsuskaitseameti vahel sõlmitud 22.10.2003.
aastal. Selle halduslepingu kolmandas peatükis on toodud riiklikud
muinsuskaitselised ülesanded, mida Tallinna Kultuuriväärtuste Amet
täidab. Halduslepingu p 5.1 alusel toimub riiklike kohustuste
täitmine Tallinna linnas riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt.
Viimastel aastatel on Tallinna linnale riigieelarvest eraldatud
keskmiselt 18 000 eurot aastas. 2013. aastal, täites
muinsuskaitseseaduse alusel riiklikke ülesandeid, väljastas
Tallinna Kultuuriväärtuste Amet 78 kooskõlastust muinsuskaitse
eritingimustele ning 88 luba kinnismälestisel, selle kaitsevööndis
ja muinsuskaitsealal paikneva ehitise konserveerimiseks,
restaureerimiseks või ehitamiseks, mille puhul oli nõutav
muinsuskaitseline järelevalve, lisaks 11 arheoloogilise järelevalve
luba. Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti muinsuskaitse- ja
miljööalade osakonnas tegeleb halduslepinguga pandud riiklike
ülesannete täitmisega vähemalt 3 ametnikku. Ainuüksi nende
palgakulud koos maksudega on aastas 72 000 eurot.
Kasutades eelnõu seletuskirja peatükis 7 väljatoodud metoodikat,
kus ühe eritingimuse koostamise keskmine hinnaks on arvestatud 600
eurot, muinsuskaitselise järelevalve hinnaks 1000–1100 eurot,
kasvaksid Tallinna linna kulutused täiendavate kohustuste täitmisel
124 600 euro võrra. Ühtlasi juhime tähelepanu, et meie
andmetel on Tallinna linnas muinsuskaitselise järelevalve keskmine
hind koos aruande koostamisega pigem 2000–3000 eurot.
On ilmselge, et uue muinsuskaitseseadusega võtab riik endale
eraomanike arvelt juurde oluliselt rohkem ülesandeid. Kui nende
ülesannete täitmiseks soovitakse eelnõu § 68 lõike 1 alusel sõlmida
halduslepinguid kohalike omavalitsustega, siis seletuskirjas toodud
kulude suurendamiseks ettenähtud vahendid ei ole piisavad. Eelnõu
seletuskirja kohaselt on ette nähtud riiklike ülesannete täitmiseks
eelarvevahendite tõus kõikide omavalitsuste osas 35 000 eurot,
ehk 57,38 %. Tallinna linna puhul oleks uus planeeritav summa
riiklike ülesannete täitmiseks 28 328 eurot ning see on
oluliste lisaülesannete täitmiseks selgelt ebapiisav.
Antud selgitus. Eelnõu seadusena kehtestamise eelduseks on
lisaressurss, mida Kultuuriministeerium taotleb riigieelarvest.
Eelnõu rakendamiseks vajalike vahendite ulatus on kajastatud
seletuskirjas.
11. Eesti Kirikute Nõukogu
1) Seaduse eelnõu järgi saab muinsuskaitse juurde kohustusi, aga
kas selleks ka vajalik ressurss antakse?
Antud selgitus. Eelnõu seadusena kehtestamise eelduseks on
lisaressurss, mida Kultuuriministeerium taotleb riigieelarvest.
Eelnõu rakendamiseks vajalike vahendite ulatus on kajastatud
seletuskirjas.
2) Meie arvates ei ole piisavalt põhjendatud ameti nime muutus,
on oht, et kultuurile rõhumine hajutab veel vahendeid ja eriti
pühakodasid/sakraalhooneid puudutavat osa.
Arvestatud. Nimi Muinsuskaitseamet säilitatud. Eelnõu tekst on
vastavalt parandatud.
3) Muudatus on sisse viidud ka eritingimuste koostamise osas.
Nende koostamise kohustuse oleks justkui riik endale võtnud.
Tegelikult aga poolikult: kõik platsitööd ja eelnevad uuringud peab
tegema ja rahastama omanik. Kohustuste jagamine võib tekitada
segadust.
Antud selgitus. Eelnõuga on eritingimuste maht ja sisu muutunud.
Eritingimused on haldusakt, mille annab Muinsuskaitseamet.
Eritingimusega antakse
tingimused konserveerimisele, restaureerimisele jm tegevusele
(eelnõu § 39 lg 1). Eritingimuste sisu on määratletud eelnõu § 39
lg 3.
4) Tegevuslubade mõiste on kaotatud ja see on asendatud tööde
loa andmisega konkreetse taotluse alusel. See laiendab kindlasti
tegijate ringi, aga kahtlused püsivad teemal: kas Muinsuskaitse
Ametil (või tulevikus Kultuuriväärtuste Ametil) jätkub ressurssi,
et seda kõike ohjata.
Antud selgitus. Tegevuslubade süsteemi ei ole asendatud tööde
loa süsteemiga. Enne töödega alustamist tuleb taotleda luba ka
kehtiva õiguse kohaselt. Seda ei ole eelnõuga muudetud.
5) Paragrahv 6. Mälestise liigid – ettepanek täiendada loetelu –
sakraalhooned. Eelnõus on sakraalhooned üks osa väga paljudest
„ehitismälestistest“, tegelikkuses on sakraalhooneid väga palju ja
nad moodustavad väga olulise osa ajaloost ning kultuurist.
Mitte arvestatud. Sakraalhooned on ehitised ning eelnõu § 6
lõige 4 järgi kuuluvad ehitismälestiste alla. Erisuse loomine ei
ole põhjendatud kaitsealuste sakraalhoonete rohkusega.
6) Paragrahv 24 ütleb, et riik võib maksta toetust AGA EI PEA.
Meie ettepanek on viia sisse toetuste osas kontrollarv riigi
iga-aastasest eelarvest, nii nagu on kaitsekuludega.
Osaliselt arvestatud. Eelnõu § 24 lg 1 sõnastus on muudetud.
7) Paragrahv 28 puudutab sundvõõrandamist. Peaks mõtlema ka
vabatahtliku loovutamise peale. See tähendab, et seadus peaks
reguleerima ka juhtumi kui omanik tahab muinsuskaitse aluse
objekti, eelnõus „mälestise“ riigile loovutada.
Mittearvestatud. Kehtiva võlaõigusseaduse sätete alusel on
võimalik eseme omandit üle anda kinkelepinguga. Eeldan kingi saaja
nõusolekut.
12. Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool
Ettepanek muuta Muinsuskaitseseaduse eelnõu § 24 lg
2 ning jätta ära lause „Toetust ei saa taotleda riigiasutus, riigi
äriühing, ja riigi asutatud sihtasutus“ ning sõnastada lg 2
alljärgnevalt:
(2) Toetust võib taotleda mälestise omanik.
Põhjendus:
Paljud mälestised on kohaliku omavalitsuse või
riigiasutuse hallata, näiteks mõisates asuvad koolid. Riigi
hallata olevate kutseõppeasutuste ja riigi koolide rahastamine on
õppija nn. pearahapõhine ning selline rahastumudel ei
võimalda koolidel teha investeeringuid või hoida jooksvalt
korras mälestisi.
Kohalike omavalitsuste hallata olevates üldhariduskoolides
tuleb hoonete majanduskulu kohaliku omavalitsuse eelarvest, mis
sõltub suuresti elanike sissetulekutest. Kohalike omavalitsuste
rahalised kohustused on suured ning ei võimalda seetõttu teha
mälestistesse investeeringuid või hoida neid jooksvalt korras.
Mittearvestatud. Eelnõu § 24 lg 2 ei välista toetuse taotlejate
hulgast kohaliku omavalitsuse üksust. Riik seevastu peaks oma vara
korrashoiu tarbeks ette nägema investeeringud ning riik ei peaks
ise enda käest toetust taotlema.
13. Eesti Omanike Keskliit
1) Üldiselt kindlasti toetame eelnõud, kuna ka meie
organisatsiooni üheks eesmärgiks on hoitud omand ja seeläbi
kultuuripärandi säilitamine. Mõned tähelepanekud siiski olid.
Leiame, et mälestiseks tunnistatud ehitiste puhul peab
riik toetama nende korrashoidu ja renoveerimist, kuna sageli on
viimane kallim, kui uue ehitamine. Mälestiste säilimine on kogu
ühiskonna huvi ja seetõttu peab ühiskond ka omanikke rahaliselt
toetama.
Seadus peaks sisaldama omanike toetamise üldisi printsiipe ning
liike ja volitusi selles osas täpsema korra kehtestamiseks. Näiteks
kui seadus kehtestab muinuskaitse eritingimuste tellimise vajaduse,
siis peaks riik toetama nende tellimist vähemalt pooles ulatuses.
Samuti peaks uute objektide kultuurimälestisteks tunnistamine
sisaldama igakordset mõjude analüüsi, kuidas kaitse alla võtmine
mõjutab omaniku varalisi huve. Kaitsealade ja kaitsevööndite puhul,
kui omanik ei saa omandit senise sihtotstarbe järgi kasutada ning
sellega kaasneb majanduslik kahju, siis peab riik selle mõju
kompenseerima.
Antud selgitus. Riik toetab mälestise hooldamiseks, remondiks,
uuringuteks, konserveerimiseks jm tegevusteks mälestise omanikku
toetuse maksmisega vastavalt eelnõu § 24.
Eelnõu kohaselt ei pea omanik eritingumusi tellima ega nende
eest maksma. Eritingimused annab riik. Eelnõus on ümber kujundatud
eritingimuste sisu. Omaniku kanda on mälestisel vajalikud
uuringud.
Asja mälestiseks tunnistamine on haldusmenetlus, kuhu kaastakse
alati mälestise omanik, kes saab menetluses anda seletusi, esitada
arvamusi ning vastuväiteid. Tema esitatud vastuväiteid ja arvamusi
võetakse arvesse mälestiseks tunnistamise otsustamisel ning
mälestise kaitse korra määramisel.
Asja kaitse alla võtmisel selle sihtotstarve ei muutu. Ka
saamata jäävat ehitusõigust ei kompenseerita.
Samuti peab omanikul olema õigus kehtestada mõistlik tasu, kui
ta peab lubama oma oma kinnistul asuvale ehitisele või õuealale
ligipääsu.
Antud selgitus. Kehtiva muinsuskaitseseaduse § 26 lg 3 alusel
mälestiseks olevasse ehitisse või selle õue pääseb omaniku või
valdaja lubatud ajal või korras. Seda põhimõtet eelnõuga ei
muudeta.
14. Eesti Arhitektide Liit
1. § 9 „Riikliku kaitse eeldus“ lõige (1) – peame oluliseks, et
ühe kriteeriumina oleks lisatud
„tipparhitektide looming“, olenemata ajastust, millal hoone on
püstitatud.
Mittearvestatud. Eelnõu § 9 toodud riikliku kaitse eeldus on
üldine suunis, mis peab andma edasi mõtte, mida kultuuriväärtusega
asju välja selgitades ja mälestiseks tunnistades tahetakse neist
moodustuva kogumiga öelda. Täpsemad mälestiseks tunnistamise
kriteeriumid mälestise liikide kaupa kehtestab valdkonna eest
vastutav minister käskkirjaga (eelnõu § 9 lg 2). Tipparhitektide
looming kuulub pigem nende kriteeriumite alla. Ka praegu kehtivate
kriteeriumite hulgas, on ühe valikuna ära toodud tuntud arhitekti
looming.
2. § 18 „Ajutise kaitse tähtaeg“ lõige (1) - peame otstarbekaks,
et ajutise kaitse alla saaks asja
võtta 12 kuuks ja vajadusel pikendada tähtaega 24 kuuks.
Põhjuseks on asjaajamise aeglus ja
sellest tekkivad viivitused.
Mittearvestatud. Ajutise kaitse kehtestamine on intensiivne
piirang ning 12 kuud peab olema piisav aeg, et kaitse alla võtmise
menetlus läbi viia.
3. § 30 „Mälestisel tööde tegemise üldnõuded“ – lisada lõige
(4): mälestise töid tellides ei tohi
lähtuda hinnapõhisest valikust, vaid rakendada väärtus- ja
kvaliteedipõhist hanget.
Mittearvestatud. Muinsuskaitseseadusega ei saa mälestise
eraõiguslikule omanikule ette kirjutada tööde teostaja valiku
kriteeriume. Riigihangete seaduse kohaldamisalasse kuuluvate
hankijatele kohaldub RHS-s sätestatud hankemenetlus.
4. § 40 „Ehitusprojekt“ lõige (3) – muuta sõnastust: Mälestise
ehitusprojektide koostamise korra
kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
Mittearvestatud. Volitusnorm eelnõust välja jäetud
5. § 45 „Muinsuskaitseline järelevalve“ – puuduseks on, et
kordagi pole mainitud projekti autorit ega autorijärelevalvet. EALi
ettepanek on lisada selgitav punkt projekti autori rollist
restaureerimisprotsessis ja tema suhtest muinsuskaitselise
järelevalvega. EAL ei näe võimalust, et autor selles protsessis ei
osale nagu lubab MKM üldmäärus projekteerimisprotsessist.
Samuti vajaks kindlasti täpsustamist lõikes (1) nimetatud
muinsuskaitselise järelevalve
kvalifikatsioon. Seaduses ei ole praegu määratletud ei
eritingimuste koostaja ega järelevalve
teostaja kvalifikatsiooni.
Mittearvestatud. Eritingimusi annab ja muinsuskaitselist
järelevalvet teostab riik. Töötajate haridus- ja
kvalifikatsiooninõuded määratakse ametisiseselt.
Muinsuskaitselise järelevalve ülesanded on määratletud eelnõu §
45 lg 2. Muinsuskaitseseadus ei reguleeri projekti autori ja
projekti tellija vahelist suhet.
7. § 47 „Kvalifikatsiooninõuded“ jääb praegusel kujul väga
segaseks. Lõige (1) punkt 3 vajab
kindlasti täpsustamist, samuti on arusaamatu lõige (3) . Lõige
(5), mida mainitakse lõikes (4),
üldse puudub.
Antud selgitus. eelnõu 3. ptk 3. jagu isiku kohustused
muinsuskaitsevaldkonnas tegutsemisel on sõnastatud uuesti.
8. Samas märgib EAL, et eelnõust on välja jäänud mälestiste
kategooriate küsimuse käsitlus. Teatud määral on küll eristatud
UNESCO maailmapärandi nimistuses olevad objektid, kuid täiesti
käsitlemata on kohaliku kaitse võimalused. Muinsuskaitseseaduses
peaks sätestama ka kohaliku tähtsusega mälestise mõiste ja kohaliku
omavalitsuse õiguse seda kehtestada ning välja töötama metoodika
selle juurutamiseks.
Mittearvestatud. Riiklike mälestiste kaitsekategooriad ning
kultuuriväärtusega asjade riiklik ja kohalik kaitse on kaks
erinevat teemat.
Esimese, mälestiste kaitsekategooriate ja nende mitterakendamise
kohta on antud pikem selgitus eelnõu seletuskirjas § 31 juures (lk
32-33).
Teise teema (kohalik kaitse) kohta lisame selgituse.
Muinsuskaitseseaduse reguleerimise esemesse kuulub
kultuuriväärtuste riikliku kaitse korraldus.
Kultuuriministeeriumi ettepanekul on tehtud
planeerimisseadusesse täiendus, mis lubab kohaliku omavalitsuse
üksusel määrata üldplaneeringus ja detailplaneeringus lisaks seni
kehtinud miljööväärtuslikele hoonestusaladele ka väärtuslikke
üksikobjekte ning seada nende kaitse- ja kasutustingimusi seadmine
(PlanS § 17 lg 1 p 14, § 119 lg 1 p 15) ning määrata
üldplaneeringus kohaliku tähtsusega kultuuripärandi säilitamise
meetmed, sealhulgas selle üldised kasutustingimused (PlanS § 17 lg
1 p 15). Vajadus niisuguste sätete järele on tõusnud praegusest
praktikast, kus omavalitsustel on võimalik kehtestada küll
miljööväärtuslikke alasid, kuid mitte üksikud väärtuslikke objekte.
Leiame, et planeerimismenetlus on parim võimalus kohalikel
omavalitsustel ise oma territooriumi kultuuripärandi kaitset
korraldada. Justnimelt võimalus, mitte kohustus.
Muinsuskaitseseaduses mõlema – nii riikliku kui kohaliku kaitse –
kehtestamine muudaks pildi üksnes segasemaks. Praeguse
haldussuutlikkuse juures ei realistlik panna muinsuskaitseseadusega
omavalitsustele kohustust kohaliku pärandi kaitset korraldada.
Samuti poleks loogiline kui kohaliku pärandi kaitset korraldaks
riigiamet (Muinsuskaitseamet), kuna see oleks vastuolus asja
sisuga.
Säästva Renoveerimise Infokeskuse Tartu Ühendus
1) Paragrahv 1, lõige 1. Kultuurimälestiste asemel võiks
siinkohal kasutada mõistet: Kultuuripärandi, kuna seadus käsitleb
peale mälestiste ka seni kaitse alla võtmata asju, kaitsevööndeid
jm. Ettepanek lühendada: „Käesoleva seaduse eesmärk on tagada
kultuuripärandi ja seda ümbritseva kultuuriväärtusega keskkonna
säilimine.“
Mittearvestatud. Seaduse esimene eesmärk on kultuurimälestiste
säilimise tagamine. Mitte kaitsealune kultuuripärand tuleb sisse
muinsuskaitse põhimõtete juures (eelnõu § 2) ja mälestiste
väljaselgitamise juures (eelnõu § 1 lg 2), kuid on liiga avar
mõiste, et seda seaduse eesmärgina sätestada.
2) Paragrahv 2, lõige 1. Ettepanek sõnastuse täpsustamiseks:
Muinsuskaitses lähtutakse põhimõttest, et kultuuripärandi
säilitamine ja teadvustamine hoiab alal riigi ja selle piirkondade
identiteeti ja eripära ning kindlustab möödunud aegade jälgi ja
kultuurimälu kandva mitmekesise elukeskkonna säilimise praegustele
ja tulevastele inimpõlvedele.
Mittearvestatud Ümbersõnastus, puudub põhjendus.
3) Paragrahv 2, lõige 2. Ettepanek sõnastuse täpsustamiseks:
„Muudatuste läbiviimisel ajaloolises keskkonnas lähtutakse
kultuuri- ja elukeskkonna mitmekesisuse säilitamise ja
elukvaliteedi parandamise põhimõttest, kusjuures lisatav uus peab
toetama ja esile tõstma varem loodud väärtusi.“
Mittearvestatud Ümbersõnastus, puudub põhjendus.
4) Paragrahv 2, lõige 3. Ettepanek sõnastuse täpsustamiseks:
„Riik ja kohaliku omavalitsuse üksused arvestavad oma ülesannete
täitmisel mälestiste ja teiste kultuuriväärtuste kui avaliku hüve
säilitamisega ning teevad selleks omavahel koostööd.“
Arvestatud. Sätte tekst muudetud.
5) Paragrahv 3, lõige 1. Ettepanek lisada, et seadust
kohaldatakse ka ajutise kaitse alla võetavatele kultuuriväärtusega
asjadele.
Arvestatud. Eelnõu § 3 lg 1 tekst muudetud.
6) Paragrahv 3, lõige 2. Ettepanek tuua välja ka erisused, mida
kohaldatakse mälestisel või mälestise kaitsevööndis
ehitamisele.
Mittearvestatud. Eelnõu § 3 lg 2 määratleb ehitusseadustiku kui
üldseaduse ning muinsuskaitseseaduse kui eriseaduse vahekorra.
Normitehniliselt ei tooda erisusi välja üldsätetes, vaid seaduse
tekstis (n: eelnõu § 39 lg 5, § 41).
7) Paragrahv 4. Ettepanek selgitada termineid pikemalt ja
põhjalikumalt
seaduse kommenteeritud väljaandes või eraldiseisvas mälestiste
kaitset käsitlevas väljaandes. Praegu on selgitused liiga
lakoonilised ega taga üheseltmõistetavust, samuti on suur osa
termineid seletamata. Selgitama peaks lisaks nt järgmisi termineid:
riikliku kaitse eeldus, mälestiseks tunnistamise kriteerium,
kultuuriväärtuslik (-ega) struktuurielement, paik, arheoloogiline
kultuurkiht, kaitsevöönd, kaugvaade, siluett, vaatesuund ,
teisaldamine, muinsuskaitse eritingimused, hooldusjuhend,
tegevuskava. Muinsuskaitse eritingimused - muinsuskaitseliste
nõuete kogum, mille eesmärk on tagada mälestise või
muinsuskaitsealal asuva ehitise ja selle kultuuriväärtusega osade
säilimine või nende nähtavuse ja vaadeldavuse säilimine mälestist
ohustavate tegevuste kavandamisel ja läbiviimisel
Antud selgitus. Vastavalt hea õigusloome ja normitehnika
eeskirja § 18 lg 5 määratletakse termini sisu kas pärast termini
esmakordset kasutamist eelnõu struktuuri osas, kuhu on koondatud
terminiga seotud sätted, või eelnõu üldsätetes selle termini jaoks
kavandatavas paragrahvis. Terminitest on üldsätetesse toodud
mõisted, kus terminil on seaduse seisukohalt üldine õiguslik
tähendus, st seda kasutatakse seaduse erinevates osades (nt
restaureerimine). Enamuse terminite sisu on antud terminitega
seotud sätete juures (nt eritingimused). Eelnõu § 4 p 5 on viidud
eelnõu 4. peatükki.
8) Paragrahv 4, punkt 3. Täpsem mõiste remondi asemel võiks olla
hooldusremont või hooldamine ja selle selgitus nt:
„Hooldusremontimine on tegevus mälestise korrashoidmiseks vajalik
tegevus, millega ei muudeta mälestise (ehitise) ilmet ega asendata
kultuuriväärtusega hooneosi või detaile“
Arvestatud osaliselt. Hooldamist ja remontimist käsitletakse
eelnõus koos.
9) Paragrahv 4, punkt 4. Lisada loetelusse, et ka mälestise
kaitsevööndisse objekti paigaldamine on mälestise ilme
muutmine.
Mittearvestatud. Ka kehtiv õigus sellist piirangut ei sätesta ja
regulatsiooni rangemaks muutmine ei ole põhjendatud.
10) 2. peatükk Mälestiseks tunnistamine, 1. jagu. Käsitleb
tegelikult mälestiseks tunnistamise menetlust (mitte kaitse alla
võtmist, nagu jao pealkiri ütleb).
Antud selgitus. Mälestiseks tunnistamise menetlus on kaitse alla
võtmise osa. Kaitse alla võtmise menetlus lõpeb haldusakti
vastuvõtmise ja selle teatavaks tegemisega või kaitse alla võtmise
menetluse lõpetamisega haldusorgani poolt.
11) Paragrahv 9, lõige 1. Ettepanek sõnastuse täpsustamiseks:
„Kultuuriväärtusega asja käesoleva seaduse alusel riikliku kaitse
alla võtmise eelduseks on asja oluline väärtus Eesti
kultuuripärandi kontekstis ja selle autentsus, samuti selle
ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajalooline,
kultuuriline või kunstiline väärtus või rahvusvahelistest
lepingutest tulenev kohustus, arvestades, et kõik mälestised kokku
peegeldaksid Eesti ajaloo olulisi poliitilisi, sotsiaalseid,
asustusajaloolisi ja kultuurilisi protsesse.“
Antud selgitus. Lõike sõnastust on muudetud (lühendatud). Asja
autentsust saab hinnanata alles täpsemate andmete olemasolul ehk
eksperdihinnangus. Viidatud lõige on esmase hindamise aluseks.
12) Paragrahv 10, lõige 3. Ettepanek määratleda täpsemalt,
kuidas ja mille alusel toimub ettepaneku menetlemine. Millistel
juhtudel ettepanekut ei menetleta. Millistel alustel otsustatakse,
et ettepanek on/ei ole põhjendatud.
Mittearvestatud. Ettepaneku põhjendatust hindab
Muinsuskaitseamet lähtudes mälestise mõistest (eelnõu § 5) ,
mälestiste liikidest (eelnõu § 6) ning riikliku kaitse eeldusest
(eelnõu § 9 lg 1) ja mälestise kriteeriumitest (eelnõu § 9 lg
2).
13) Paragrahv 11, lõige 3. Määratleda täpsemalt, missugust
haldusorganit on silmas peetud. Nimetatud haldusorganil peaks olema
kohustus, mitte õigus, peatada haldusakti andmise menetlus, kui see
võib mõjutada menetluse all olevat kultuuriväärtusega eset
Antud selgitus. Konkreetset haldusorganit ei ole võimalik seadus
tekstis nimetada. Selleks võib olla kohaliku omavalitsuse üksus,
TJA, keskkonnakaitsega soetud haldusorgan jms.
14) Paragrahv 11. Ettepanek lisada lõige 4: „Kui varem antud
haldusaktis või kehtestatud üld- või detailplaneeringus ei ole
arvestatud kaitse alla võtmise menetluse objekti säilitamisega,
peatub haldusakti või planeeringu kehtivus mälestiseks tunnistamise
menetluse objekti osas menetluse algatamise hetkest kuni menetluse
lõppemiseni. Menetluse käigus võib Kultuuriväärtuste amet teha
ettepaneku haldusakti või planeeringulahenduse muutmiseks.
Haldusakti muutmisega seotud kulud kannab haldusorgan, kellele
ettepanek tehti.“
Mittearvestatud. Ettepanek ei arvesta õiguskindluse ja
õiguspärase ootuse põhimõtet.
15) Paragrahv 12, lõige 1. Ettepanek sõnastuse täpsustamiseks:
„Kultuuriväärtuste Amet saadab mälestiseks tunnistamise menetluse
algatamise teate ettepaneku esitajale, kultuuriväärtusega asja
omanikule, kavandatava kaitsevööndi piiresse jääva kinnisasja
omanikule, asja asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele ja
vajadusel muule kaasatud isikule arvamuse avaldamiseks, andes
arvamuse esitamiseks mõistliku tähtaja.“
Mittearvestatud. Eelnõu tekst ei välista ettepaneku tegija
kaasamist, kui mälestisest tunnistamine võib puudutada tema õigusi
ja kohustusi. Ettepanekut käsitletakse kirjana
Muinsuskaitseametile, millele Muinsuskaitseamet vastab vastavalt
asjaajamise nõuetele.
16) Paragrahv 12, lõige 3. Ettepanek sõnastuse täpsustamiseks:
„Teade peab sisaldama teavet kultuuriväärtusega asja kohta, mille
suhtes menetlus on algatatud, arvamuse esitamise tähtaega ning
teavet kaitse alla võtmise menetluse edasise käigu kohta.“
Arvestatud. Eelnõu tekst muudetud.
17) Paragrahv 12, lõige 5. Täpsustada, millised asjaolud võivad
tingida asja kaitse alla võtmise menetluse lõpetamise. Peaks
täpsustama ka seda, mis