Minu ilus eksiil Eestis

João Lopes Marques @rvamus 2007 kuni tänaseni

Inglise keelest tõlkinud Askur Alas ja Teve Floren

Toimetanud Askur Alas ja Teve Floren

Korrektuuri lugenud Katrin Hallas

Küljendanud Triin Voss

Kaane kujundanud André Carrilho

© AS Eesti Ajalehed ja João Lopes Marques, 2010

ISBN 978-9949-444-61-8

Askurile ja Tevele, kahele väga normaalsele inimesele, ilma kelleta seda raamatut ei oleks

6

„Tegelikult ka, sa tulid ju Eestisse tüdrukute pärast...” 

SS mõtteviis: lihtsalt ja lühidalt, Eesti moodi

Viimase aja tabu Eestis: „Maarja läheb ka Eestist ära...” 

„Estonia: Nordic Breeze!” 

HI-viirus versus e-valimised

Eesti uues isolatsioonis või Robinson Crusoe sündroom? 

Kui tahate praegu investeerida, siis investeerige juuksuriärisse

Hakake uudist levitama: kebab on saabunud

Puurrrimishooaeg on läbi!

Kuidas olla cool

Jootraha jätmise etiketist Eestis

Kui kõhus veel liblikad hullasid... 

Prantsuse suudluse mitu palet

Kes või mis on „must venelane”?

Ignatius Loyolast Opus Dei ja ETAni: miks Hispaanias on kõik ideoloogiline?

Invaliidi õppetunnid

Valge lume orgia

Minu õudusunenägu – Eesti järjekorrad

1000 päeva Eesti Vabariigis: Lennart Meri on jumal ja Porsche Cayenne väga popp sõiduvahend 

Sisukord

10

13

16

19

23

26

29

32

35

37

39

42

45

48

51

55

58

60

62

7

Minu esimene e-sünnipäev ehk sotsiaalsete võrgustike ajastu 

Lõhestatud Eesti ühiskond – postsovetlik seksism?

Molotovi pudingukokteil (boonusena retsept)

Kas Jumal karistab Eestit?

Veedemokraatia Eestis

Kes on kõige mõjukam eestlane?

Kas Eesti on Põhja-Euroopa või Ida-Euroopa riik?

Ainult suitsetajatele!

Suviseid uitmõtteid mereäärse Pärnu päikeseloojangu ja džinn-tooniku kõrvale

Odavad sihtkohad vaesunud keskklassile

Hullumeelne reis ehk miks Suomi = Kambodža

Eesti 18 000 km kauguselt vaadatuna

Läti megalomaania ja selle tagajärjed

Ah soo? Austraalia avastasid eestlased?

Päev, mil Eesti kohtus Aafrikaga

Miks peaks Tallinn olema maailma lipupealinn?

Portugallaseks olemise kunst

Ibeeeria, Iveeeria, Beeeria, Sibeeeria

Pronkssõduri kättemaks Narva oblastis

Mihheil Saakašvili vene rulett

Boratist, barbaritest ja nätsust

Miks peavad naistel ja meestel olema eraldi WCd?

65

67

70

74

76

78

80

83

86

90

92

96

98

101

103

105

107

109

112

115

118

121

8

Medievalandia

Kas ma olen seksterrorist?

Rahutud lapsed ja muu mürasaaste

Guugelda ennast ja leiad toredaid üllatusi

Kas Tallinn on liiga suur või väike?

Miks te eesti keelt lihtsamaks ei tee?

Kuidas Viljandi mul võitis südame…

124

126

128

131

134

137

141

9

Eessõna

Nägin Joãod esimest korda kolm aastat enne selle raamatu ilmu-mist – kõrtsis Hell Hunt, mis on, nagu hiljem selgus, selle nutika ja jutuka lõunamaalase teine kodu. Ei tea, kas ta on võtnud eeskujuks Hemingway või kellegi teise, igal juhul meeldib talle töötada mitte kodus, vaid sotsiaalse pinge ja rõõmu ning nähtamatute emotsiooni-niitidega laetud õhkkonnas. Oli täielik juhus, et üks kaunis blond naisterahvas (mis siin imestada) mind temaga tutvustas.

Mind rabas João analüüsi- ja jutustamisvõime, see, kuidas ta rääkis Eestist või mõnest teisest riigist, kus ta oma lühikese, ent rännakutest tulvil elu jooksul oli elanud – hoopis uue, mulle seni märkamata jäänud nurga alt. See köitis mind sedavõrd, et palka-sin ta silmapilk Eesti Ekspressi internetiväljaande arvamuslugude kirjutajaks. Algul ajutiselt, siis alaliselt. Ekspressis on sõna saanud paljud arvamusautorid, ka väga väärikad, kuid vähesed on nii kauaks pidama jäänud: vähestel on jaksu nädalast nädalasse end tühjaks kirjutamata huvitavaid tekste toota. João puhul pole imestada, et nende kolme Eestis elatud aasta jooksul on ta kirjutanud ka kolm romaani, millest vähemalt ühte saab peatselt ka eesti keeles lugeda.

Minu hinnangul on João lood meile vajalikud sellepärast, et nad pakuvad värskendava kõrvaltvaataja pilgu meie väiksele konnatiigile.

Tema arutlused on justkui peegel, kust me näeme iseennast ja oma tegemisi – nii nagu me neid varem ei ole näinud. Seetõttu need artiklid ka ei aegu, vaid jäävad kroonikana pikemaks kestma. Ilm-selt ka sellepärast hoiad sina, armas lugeja, seda raamatut praegu käes ja loodetavasti loed huviga.

João lugusid iseloomustab pehme huumor, tema iroonia pole ründav, puudub tigedus ja agressiivsus, mida tänapäeval kahjuks nii tihti näeb. Olgu tegu looga, milles analüüsitakse noorte eest-laste rändu Austraaliasse, eestlaste endi eksikujutlusi välismaalaste suhtes, või filosoofilise mõttekäiguga juhuste osast elu mõtte otsinguil. Siin raamatus on lugemisvara, mida saab mõnuga, jalad seinal, nautida.

Askur Alas

10

Talv on tulekul. Ja kui eestlased (ja portugallased) minult küsivad, miks ma ikkagi Eestis elan, kõhklen, mida öelda. „Palju igasuguseid kokkusattumusi...” Aga võõrast uudishimu nii lihtsalt ei rahulda. Nad tahavad teada: „Tegelikult ka, sa vaata, kui jube ilm siin on! Nagunii mõne tüdruku pärast...”

Seda kuuldes hakkab mul sees keerama. Need déjà vu’d on mind juba tõsiselt ära tüüdanud, tunnen vajadust asju väheke selgitada. Õnneks piisab, kui mainin üht eksootilist perekonnanime – Mir-salis. Sellega olen oma inkvisiitorites uudishimu äratanud ja ma hoiatan neid ette, et on aeg jutustada väike lugu (ärge muretsege, see pole pikk).

On 2006. aasta mai. Pärast esimest einet Gotta Kanali kruiisil, lahkudes Stockholmist, pöördub minu poole restorani teenindaja ja palub viisakalt, et ma istuksin järgmistel kordadel teise lauda, kui mul pole midagi selle vastu: minu lauas oli liiga palju inimesi, samas kui teki teises otsas oli vabu kohti küllalt. „Sobib, Lotta, ma lähen sinna,” nõustusin kohe.

Nii juhtuski, et edaspidi jagasin ma kolm korda päevas lauda Klaus Mirsalisega. Umbes 80aastane vanahärra oli teistmoodi rei-sija. Mitte sellepärast, et tal oli põlv põdur ja ta ei saanud seetõttu nautida tavapärast kruiisiprogrammi. Ei. Peale selle, et insener Mirsalis oli käinud peaaegu igas maailma riigis, oli tal lihtsalt kadestusväärne elevandi mälu. Olin sellel Skandinaavia tripil reisiajakirja reporterina, nii et seda suurema huviga kuulasin ma tema Teise maailmasõja mälestusi.

1944. aastal, kui Klaus oli 17aastane, võtsid ameeriklased ta tema kodulinna (Düsseldorfi) lähedal kinni. Ta seletas mulle põhja-likult, mis vahe oli poliitilistel natsidel ja sõtta võetud saksa noortel (nagu ta ise), kes eesliinile lahingusse saadeti. Minu hämmastuseks mainis Mirsalis jutu sees – talle omasel tagasihoidlikul moel – ka

„Tegelikult ka, sa tulid ju Eestisse tüdrukute pärast...”november 2009

11

kolme aastat Teise maailmasõja vangilaagris. Kaks aastat Notting-hamis ja veel üks aasta eri kohtades USAs, kus, kui mu mälu mind ei peta, sunniti teda raudteed ehitama. „Aga kõik nad kohtlesid sakslasi väga hästi. Mul on Inglismaal siiani palju sõpru...”

Klaus oli hea jutuvestja, aga sellest enam inspireeris mind tema suuremeelne hing. 

Iga eine ajal avaldas ta mulle oma ainukordse eluloo uusi käänakuid. Kuni ükskord küsis ta minu enda tulevikuplaanide kohta.

„Praegu sõidan ma Amsterdami, aga siis pean ma teatud varian-tidest välja valima, kuhu elama minna. Vilnius, Stockholm, Kopen-haagen, Berliin, Varssavi, Tallinn ja võib-olla Hamburg... Vabakutse-lisena ei ole lihtne otsustada. Pealegi on mul kõigis nendes linnades häid tuttavaid. Ja oma tööd saan ma teha igal pool...”

Klaus ajas silmad pärani ja põrutas: „Ilma vähimagi kahtluseta on Tallinn neist kõige etem. Tallinn on imeilus linn... Ja mu pere on sealt pärit...”

„Tõesti?” olin sügavalt üllatunud. „Kuidas nii? Teie nimi küll saksa ega eesti oma ei tundu...”

Ja ei olnudki. Klaus jutustas, et esimene Mirsalis, kes Tallinna tuli, oli üks Pärsia kaupmees, kes saabus siia 17. või 18. sajandil. Tema pere elas Eestis 20. sajandi alguseni, kuni nad pidid Saksa-maale põgenema. 

Kui ma nädala pärast Göteborgis maabusin, otsustasin oma len-nust Lissaboni loobuda. Sõitsin rongiga Stockholmi tagasi ja ostsin odava Estonian Airi pileti Tallinna. Veetsin siin neli päeva, mis oli enam kui küll, et endale korter üürida. Muide, see oli esimene ja ainus, mida ma külastasin, just nagu oleks mingi tähtede seis mulle teed näidanud.

Kuus päeva hiljem olin kogu oma tavaari kohvritesse pak-kinud ning Lissabonist ja Amsterdamist ära toonud. Samal nädalal saatsin Klausile Bodeni järve äärde Konstanzi kaardi, et talle oma sammust teada anda. See oli minu jaoks sümboolne tegu.

Fakt on see, et mõningasest vingumisest hoolimata elan ma endiselt siin. On selgunud, et Eestil on mingi nähtamatu magnet.

12

Klausi roll oli minu jaoks määrav – väikeste asjade vägi võib olla lõputu. Sellepärast loodan ma ikka veel, et ühel päeval ristuvad mu teed mõne Eesti Mirsalisega. Nad on minu elus tähenduslikud. Kes teab, võib-olla loeb üks neist praegu seda kolumnigi?

13

SS mõtteviis – lihtsalt ja lühidalt, Eesti moodi detsember 2009

Kahtlemata oli kõiksugu minimalistlikke kogemusi talletunud minu mälusalve juba alates päris esimesest päevast, kui ma Tallinna saabusin. Diego küsimus pani seal lihtsalt tulukese põlema:

„Sa elad Eestis? Kas see pole mitte see riik, kus kõik tüdrukud on hästi lühikeste nimedega?”

Pean tunnistama, et esimesel hetkel tundus mulle, et see kom-mentaar on ebaviisakas, kuigi tegelikult oli mu hispaanlasest sõber ju üksnes spontaanselt öelnud seda, mis talle Eestiga seostus. Ja see polnudki ainult kenad linalaksed neiud, vaid ka nende üsnagi „ökonoomsed” nimed.

Täitsa huvitav, milliseid valikuid meeste mälu vahel teeb.Igatahes tänu Diego tähelepanekule käisid mul nüüd riburada

peast läbi kõik eesti nimed. Või vähemalt need, mida mina olen kuul-nud. Ja tõepoolest, ei ole väga pikad: Eve, Aive, Age, Triin, Raili, Sirle, Helen, Katre, Liis, Silja jne jne. Ei mingit seksismi, poisi-nimede puhul on seaduspärasus sama: Ivar, Priit, Rein, Erki, Ivo, Edgar, Andrus, Mart, Toomas, Hendrik jne jne.

Rohkem kui seitse tähte tundub olevat tüütu pärand, mis vae-valt sobib korralikult kodanikult eeldatava praktilise elustiiliga.

Olgu, vabariigi presidendile võib teha erandi, aga ainult siis, kui see jääb üheks vähestest. 

Diego avameelsus pani mind ajas rändama. Ta saatis mu tagasi päeva, kui ma käisin oma Eesti ID-kaarti tegemas (jah, selles mini-malistlikus hoones bussijaama kõrval). Järjekordne värvikas seik minu Balti-perioodil. Esimest korda elus lühendati minu isikunime ametlikult ühe tähe võrra (34 asemel jäi järele 33). Minu täielik nimi João Nuno Ferreira Soares Lopes Marques jäi ilma oma vii-masest s-ist. Sest „Marques” ei mahtunud täies hiilguses selle mini-dokumendi peale ära.

Paraku.

14

Seda kadunud s-i ma ei leinanud. Peab olema mõistlik ja saama aru, et ega Eesti ID-kaart saagi sellisteks barokiajast ja Atlandi ookeani ja Vahemere maadest pärit nimejadade jaoks valmis olla, millega uued residendid Eestisse tulevad, ega ole ka tulevikus. Me ei pahanda. Pangas käies olen harjunud kuulma pöördumist „Mr Marque”, mis annab mu nimele küll teatud võõra prantsuspärase varjundi, aga kui aus olla, siis ega see mulle päris vastukarva ka just pole.

Mu sõbra märkus oli küll naiivne, aga teisest küljest täiesti tabav. Kui ameeriklastele meeldib uhkeldada oma KISS-loosungiga ehk „Keep it short and simple!” („Tee lihtsalt ja lühidalt!”), peak-sid eestlased seda silmanähtavalt liiga pikka ingliskeelset versiooni poole võrra lühendama. SS on ju ometi rohkem kui piisav – tähis-tades muidugi sõnu short and simple (tõlkes „lühike” ja „lihtne”).

SS on mõtteviis, seda on tunda nimedes, asjaajamises, inimeste suhtlusstiilis, tervitustes, e-kirjades, SMSides, ID-maksetes, riigi-lipus, kodudes, folklauludes... Loomulik tulemus targale vanasõnale „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld”. Palun, räägi, aga ainult siis, kui sul on midagi tähtsat öelda.

Ja veel, ei ole midagi imetlusväärsemat kenast väljendist „väga normaalne”. Minu, välismaalase silmis on see eestlaslikkuse ülim ilming. Normaalne ei ole ebanormaalne, ja punkt. Ja kas võikski olla suuremat komplimenti kui see?

Paar nädalat tagasi pühkis Triin ka viimased minusse jäänud kõhklused. Pärast seda, kui olime koos käinud vaatamas kolme väga erinevat korterit, soovitas ta mul valida neist kõige tagasi-hoidlikuma. Hinnast hoolimata. Sest maja taga on kena aed ja hoone on ehitatud laudadest, vanade traditsioonide järgi. Kas pole armas: „Sa saaksid nendest õuntest siidrit teha ja puha...” Tore on ka see, kuidas ta kirjeldab ennast liiga üles löönud tüdrukuid: „Nagu jõulukuused!”

(Muide, rõõmsaid jõule!)Tõeline soomeugri hing tunneb ja mõtleb SS-mudelis: ühe-ka-

helapselised pered, kartulimaania, marjul-seenel käimise eufooria,

15

paganlikud mittekiriklikud uskumused, suvised vabaõhu-õllemara-tonid, puhastavad saunatamised...

Erandeid? Arvatavasti suured autod (nõukogude aja järgne hale haigus) ja eesti keele käändelõpud (süüdistame baltisakslasi?).

Mulle tundub, et SS-mudel võiks inimestes imetlust ja sõltuvust tekitada. Sellest võiks teha lausa hea kaubamärgi: kes teab, võib-olla on Eesti eesrindlik 140tähemärgilise Twitteri ajastu teerajaja.

On jah päris futuristlik...

16

Rahvuslikust tabust kirjutada – või seda lõhkuda – pole kunagi lihtne. Annan endast parima: minu meelest on Eesti ühiskond dramaatilise häireolukorra lävel. Statistika seda demograafilist trendi küll ei näita, aga minule on jäänud igatahes mulje, et kõik mu naissoost sõbrad hakkavad siit ära minema.

„Ütle mulle, miks,” küsisin Maarjalt.„Esiteks sellepärast, et mul on eesti meestest kõrini,” tuli kiire

vastus. „Nad on ülbed, ja nad joovad liiga palju, ja siis kõige tipuks ei tee nad absoluutselt mitte mingeid pingutusi, et oma naisele meeldida! Nad teavad, et ükskõik kuidas nad käituvad, siin Eestis on neil nagunii lihtne endale tüdruk saada... Meil on ju alati olnud rohkem naisi kui mehi.”

„Eesti mehed on ikka veel 90ndate neoliberaalses mudelis kinni, nad mõtlevad ainult edust,” lisas omalt poolt Triin, kellel on samuti välismaalasest kavaler. „Nad arvavad, et raha määrab, et nad või-vad olla rasvased ja rõvedad, peaasi, et neil on tagumiku all auto ja taskus punnis rahakott, millega teiste ees eputada. Peale selle, Eestis pole raske heale positsioonile saada ja silma jääda: meil on ju nii uus riik, siin on lihtsam edu saavutada kui mujal...”

Arutelule andis särtsu juurde ka Marta: „Et miks me tahame välismaale minna? Mis siin imestada?! See on kõigi postkommu-nistlikest riikidest pärit tüdrukute tüüpiline käitumine Ida-Euroo-pas. Sama lugu on naistega Tšehhis, Rumeenias, Ukrainas ja mu-jal, vahet pole! Enne ei saanud me ringi sõita, aga nüüd on piiriks ainult taevas.”

Kõik nad väljendasid ennast sellise enesekindluse ja mässu-meelsusega, et ma otsustasin asja edasi uurida. Selle kõige juures meenus mulle ka mu eelmine eesti tüdruksõber, kes otsustas kolida Melbourne’i. Nagu tema, ei ela suurem osa minu naissoost Tallinna sõpradest enam Balti regioonis.

Viimase aja tabu Eestis: „Maarja läheb ka Eestist ära...”aprill 2009

17

„Hmm... Kui miski näeb välja nagu part, prääksub nagu part ja paterdab nagu part, siis ilmselt on tegu pardiga,” mõtlesin.

Ma ei unusta kunagi seda päeva, kui minult paluti: „João, palun veena teda Austraaliasse jääma. Mis ta tulevik siin Eestis oleks? Ilm on jube ja raha on vähe!”

Selle ilma-asjaga pean ma muidugi nõustuma. Ja Baltimaade pööre langusele, mis kaasnes globaalse majanduskriisiga, ainult süvendab seda põhjamaist pragmaatilisust.

Teema oli piisavalt põnev, nii et hakkasin süstemaatilisemalt ka empiirilist infot koguma. Näiteks andmed eesti kogukonna kohta Portugalis: kolme tosina eestlase seas, kes seal alaliselt elavad, on ainult paar meest. Sama märkasin ka möödunud aastal Austraalias viibides. See tendents tundub aga vastupidine Lõuna-Euroopast Tallinna väisama tulnud hingede puhul: selles sihtgrupis on mui-dugi valdavalt tegu naiseotsinguil meeste juhtumitega.

„Erinevalt tüdrukutest ei taha enamik eesti mehi siit ära minna,” lisas Maarja.

On põhjuseks see, et mehed on territoriaalsema mõtlemisega kui naised? Või on sellel seos 800 aastat kestnud võõrvõimude domineerimise alt vabanemisega? Tunnevad mehed kohaliku su-veräänsuse kaitsmise suhtes suuremat vastutust? Olen seda kor-duvalt üritanud oma meessoost eesti sõpradelt küsida, aga nende jaoks pole see kõneväärt teemagi.

Sellest vaatenurgast tundub üsna loogiline, et paljud eesti mehed käsitavad välismaalasi – olgu nad turistid või residendid – konkuren-tidena. Eriti sellepärast, et nendele „võõrastele jahimeestele” on ju kohalike tüdrukute suur potentsiaal teada: hea välimusega, tava-liselt andekad, räägivad hästi inglise keelt ja on valmis maailma val-lutama. Pole küll kena nii öelda, aga postkommunistlik blond põhja-maine eksootika on päris paljude meeste silmis kenake trofee.

Ühesõnaga, on arusaadavaid põhjusi, miks Homo balticus’e sünd-room „peaaegu diagnoosiga patoloogiana” täiesti eksisteerib. Ka paljud tüdrukud ütlevad, et kui neid välismaalasest kaaslase käevangus nähakse, tunnevad nad vahel kuidagi häbi.

18

Kui aus olla, siis sel teemal sain viimati üllatuda nädal tagasi oma kodus. Hakkasin algul naerma, aga sain kiiresti aru, et mu kal-like mõtles öeldut tõsiselt:

„Kas sa ei arva, et me peaks Eestist mõneks ajaks ära minema?”Jah, see küsimus ei olnud retooriline. Maailm on endise Eras-

muse üliõpilase jaoks kutsuvalt suur. Mul oli küll plaanis veel paa-riks aastaks Eestisse jääda, aga tundub, et meie ühine tulevik ootab meid hoopis mõnes prantsuskeelses riigis. Või siis Lõuna-Ameeri-kas. Või miks mitte Aasias. Või...

Olen segaduses, pean ütlema: veel üks asi, mida ma Eestis olen õppinud, on see, et siinsed naised on paindlikud, peaasi, et reis tõotab tulla pikk ja põnev. Vabad religioossetest ja perekondlikest piirangutest, nad lihtsalt hüppavad ja kõik.

Eeldades, et ülalpool öeldu vastab tõele, võib arvata, et säärane terav demograafiline nähtus toob tulevikus kaasa vältimatuid taga-järgi. Eesti ühiskonnas tekivad väga selgepiirilised – kui mitte ka antagonistlikud – meeste ja naiste soorollid.

Üks ajalooline näide: pole juhus, et Skandinaavia naised on maailmas kõige emantsipeerunumad. Viikingite ekspansioon oli ju puhas meeste värk: maad oli vähe. See sillutaski tee seal praegu vohavale feminismile.

Kõigele lisaks, kui Eestis jääb naisi väheks, võib siin tule-vikus kujuneda ka hoopis uus mentaliteet. Kõige tõenäolisemad stsenaariumid?

Arvestades küll, et ühiskonnad on kohati ettearvamatu dünaamikaga: a) Homo balticus muutub vähem ülbeks ja teeb ka üht-teist, et parimad eesti naised tahaksid siia jääda; b) Homo bal-ticus muutub paindlikumaks ja hakkab maailma vallutama oma partnerite kaudu; c) eesti meeste matšolikkus kasvab veelgi enam, sest Homo balticus usub, et nende naised ei ole oma rahvuslikke ko-huseid täitnud.

Ausalt, a) ja b) on palju roosilisemad kui c).

19

„Estonia: Nordic Breeze!” aprill 2007

„Kust nüüd see veel tuli?” imestasin, unustades täiesti, et alkoholi ja väsitava töönädala koosmõjul on omad tagajärjed. Aga fakt on, et unenäod võivad vahel väga realistlikud olla. Ma mäletan siiani ühte oma 2002. aasta novembrikuu unenägu, milles ma olin maail-ma kõige tähtsam mees: ma olin Maradona parim sõber. Iga kord, kui suur staar pidi tegema tähtsa otsuse, tuli ta minu juurde nõu küsima. Aga see oli ainult unenägu, ja me kõik teame Maradona saatust.

Kindlasti oli „Estonia: Nordic Breeze!” (vabatõlkes „Eesti: Põhjala tuulehoog!”) hoopis teistsugune unenägu. Eelmisel õhtul olin ma käinud pubis ja arutlenud sõpradega Eesti uue tunnuslause „Wel-come to Estonia!” üle. Sest lõppude lõpuks oli ju tegu suure uudi-sega. Näis, et selle loojat Evelin Ilvest (siis veel Int-Lambot – toim.) ootasid ees ebameeldivad ajad ja veel ebameeldivam pressikajastus.

„Usu mind, kui ma Eestisse tulin ja seda sloganit lugesin, oli minul küll siiralt hea meel teada saada, et keegi ei tahagi mulle peksa anda,” tegin sõpradele nalja.

„Aga João, palun ütle mulle, mis on sellise väärtus?” ei jäänud Andrus rahule.

„Pealegi meenutab see paljudele kindlasti 1994. aasta septembri tragöödiat – kui Estonia läks Soome lahes põhja,” lisas Margit.

Selline kriitika tundus olevat liialdatud. Proua Ilvese loodud tunnuslause ei erine ju tegelikult väga palju teistest omasugustest. Rootslasedki võtsid möödunud aastal kasutusele slogani „VisitSwe-den” (vabatõlkes „Külasta Rootsit”), et oma riiki turistidele pisut „söödavamaks” teha.

Tuleb välja, et Eesti pole Rootsi – maailma üks paremini turun-datud riike, alates ABBAst ja lõpetades linalakkade, IKEA, Volvo ja heaoluriigi kuvandiga. Ausalt öeldes pole ma sellest massifeno-menist kunagi aru saanud. Inimesed, kes Rootsit nii pimesi armas-

20

tavad, ei tea võib-olla, et selle Rootsi väikelinnad võiad olla sürrea-listlikumad kui David Lynchi filmid.

Igatahes on see slogan parem kui Monty Pythoni 70ndate tele-sketš, kus Michael Palin laulis:

Finland, Finland, FinlandThe country where I want to beEating breakfast or dinnerOr snack lunch in the hallFinland, Finland, FinlandFinland has it all.*Hommiku- ja lõunasööki puudutav osa on tõsi, sellega on kõik

päri, ja kui olla suuremeelne, võiks laulu lisada veel ka tuhat järve ja jõuluvana.

Aga mõelgem ka kaugematele kohtadele. Mida te teate Michi-ganist? Jah, see on tohutu suur järv USAs ja kaardilt vaadates ei jää see kuigi kaugele Chicagost, mis oli varem Leedu presidendi Valdas Adamkuse kodulinn (president Toomas Hendrik Ilves elas idarannikul). Kui aga inimene loeb lauset „Find Your True North” (vabatõlkes „Leia oma tõeline Põhjala”), on see juba samm edasi. Inimesele näidatakse koht kätte. Otseses mõttes muidugi. Michi-gan on vist põhjas... Bingo! Ja selles tõelises põhjas! Kahju, et Michigani osariik on selle suurepärase slogani juba ära võtnud. Ei vedanud Eestil.

Õnneks on häid näiteid veel. „Malaysia, Truly Asia” (vabatõlkes „Malaisia, tõeline Aasia”) on päris hea ja seda reklaamiti maailma tähtsamates telekanalites iga veerandtunni järel. Reklaam oli vi-suaalselt mõjuv ja jäi kõrvu kummitama. Need, kellel pole raha Malaisiasse sõita, saavad, kui tahavad, vähemalt duši all nende slo-ganitki ümiseda.

Olgem ausad, tegu on vastuolulise ja keerulise teemaga. Proua Ilvesel lihtsalt ei vedanud, et selline kirgi küttev teema temale sattus.

* Vabatõlkes: ”Soome, Soome, Soome / see on maa, kus ma tahan olla / süüa hommiku- ja õhtueinet / või söögisaalis lantši. / Soome, Soome, Soome / sellel riigil on kõik, mis vaja”.

21

Enne Tallinna kolimist elasin ma Amsterdamis. Selle linna ole-must on raske kokku võtta: paludes turistidel enne vastamist kor-ralikult järele mõelda, tunnistavad nad, et tegelikult on neil kanali-test, jalgratastest ja Rembrandtist suhteliselt ükskõik ja et neile on olulisem, et see linn pakub neile head „rohtu”, kanepikooki ja jalutuskäiku punaste laternate tänaval.

Nii tekkiski kohalikul turismiametil suurepärane mõte: „Aga lähtugemgi siis Amsterdami individualismist ja kosmopoliitsest vaimust.” Ja nad leiutasid reklaamlause „I Amsterdam” (mängiti sõnadega „mina”, „olen” ja Amsterdami nimega – toim.). Ilus. Kahju ainult, et järgmisel päeval hakati igal pool Hollandis liiga agaralt sõnu väänama ja tulemuseks oli muuhulgas ka Utrecht (mäng sõna-ga „sina” ja Utrechti nimega).

Aga tagasi mu unenäo juurde. „Estonia: Nordic Breeze!” on ins-pireeritud tõsiasjast, et Eestis on ruumi, õhku. Seda, et Eesti on väike riik, teavad kõik, kuid tänu Einsteinile teame ka seda, et kõik on suhteline. Olgugi et Eesti on sama suur kui Holland, on siin kaks-teist korda vähem elanikke. Coffee shop’ide ja Maroko kanepi asemel on siin palju imeilusat metsa ja head klorofülli. See aga tähendab rohkem ja paremat õhku – mida postmodernsetes urbanistlikes ühiskondades osatakse ka väärtustada.

Kui „Nordic” on vajalik asukohale viitamiseks (endiselt on po-tentsiaalseid turiste, kes ajavad Eesti segi Etioopiaga), siis „Breeze” tähistab õhku, metsa, järvi, saari, hapnikku, vabadust...

Kuidas seda sõnumit edastada? Lihtne. 20sekundilisest telerek-laamist piisab. Klipi taustamuusika peab olema hästi sarnane „Ma-laysia, Truly Asia” reklaami omaga (ja „Estonia: Nordic Breeze!” muu-sikast peab saama hitt CNNis, BBC Worldis ja isegi Al Jazeeras).

1) Helikopterilt filmitud ülaltvaated, propeller künnab tuult hooga juurde;

2) lennatakse üle kogu Eesti, sõit algab Läti ja Venemaa piiri kandist ja liigutakse loodenurgani välja;

3) kopter lendab üle Peipsi järve, kus tuul viib kalameestel müt-sid peast ja kalad pangest tagasi vette;

22

4) õhu- ja lähivaateid näidatakse ka tihedatest metsadest, kus mehised metsaraidurid võtavad puid maha, häiritud äkitselt tõus-nud tuuleiilist, mis neile lehti näkku paiskab;

5) näidatakse ka seda, kuidas sügavas metsas seenel ja marjul oleva vanaema saak nelja ilmakaarde lendab;

6) näeme Pärnu rannas võrkpalli mängivaid pikkade kirevate küüntega blonde tibisid (kellel peab seljas olema uusim Nike Lycra), kes nüüd tuule pärast palli kaotavad;

7) pöörase hoo saavad sisse Saaremaa ja Hiiumaa tuuleveskite vahvad tiivikud;

8) kopterilt filmitakse ka lauluväljakul lõõritavaid rahvariietes lapsi, kelle juuksed korraga taeva poole sirutuvad, ja me kuuleme vaid laste ühist hüüet: „Eesti, Eesti, Eesti...”;

9) kopterilend lõpeb Raekoja platsil, kus sepad võitlevad võimsa tuulepöörisega, atmosfääri ilmestavad taustal näha olevad kesk-aegsed hooned. 

Ühesõnaga, see oli ainult unenägu. Aga mitteametlik võistlus on nüüd ametlikult avatud. Vabandust, üks reegel siiski on: sõna „hansa” on absoluutselt keelatud.

23

HI-viirus versus e-valimisedmärts 2007

„Ma ei taha sellistest tellimustest enam kuulda ka! Päriselt, välis-maa ajalehtede toimetajad  tahavad fotosid ainult flamenco’st ja toro’dest.”

Jah, võib uskuda, et sellised klišeed on Buenos Airesest pärit Madridi fotograafi Matiase juba ammu ära tüüdanud.

„Kas Portugalis on samamoodi?” uuris ta minult.„Täpselt sama: alati fado, oivalised mereannid, odav vein ja

päikselised rannad. Aga ma ise elan praegu sellest maailmast päris kaugel – alates maist on mu „baasiks” olnud Tallinn, Eesti pealinn,” vastasin.

„Eesti! Tohoh! Ja mida teed sa Eestis? Kas see on see riik, kus kaks nädalat tagasi toimusid maailma esimesed elektroonilised valimised?”

Kinnitasin Matiasele, et tal on absoluutselt õigus ning et ta peaks kindlasti teadma ka seda, et Tallinnas asub Skype’i arendus-osakond. Mis oli ka üks põhjustest, miks ma otsustasin elada vähe-malt väikese osa oma lühikesest elust karmis Põhjalas, riigis, kus wifi on elunorm.

„Internet on minu jaoks oluline, sa tead ise, et mul on vaja mitu korda päevas infot otsida ja meile saata. Ja nii palju loomingulisem ja inspireerivam on seda teha mõnes mõnusas rahulikus lounge’is.”

Matiase tüdruksõber astus meie juurde, näpu vahel klaas tume-dat Rioja veini. 

„Kuule, João, nagunii läksid Eestisse tegelikult ikka ka tüdrukute pärast. Tunnista üles! Ma olen kuulnud, et nad on kõik nagu super-modellid.”

Fakte on raske eitada – niisiis lisasin oma loetelusse veel ühe põhjuse, miks ma eelistan lund mürarikkale Madridile ja melan-hoolsele Lissabonile. Sellesse lühinimekirja olin pannud juba selle, et Tallinn on imeline hansalinn, hea strateegilise asukohaga, siin

24

on soodne korterit üürida, lennupiletid on odavad, kohalikud oska-vad inglise keelt, palju on vahutava cappuccino’ga stiilseid lounge’e, majandus areneb jõudsalt, huvi maailma vastu on suur jne jne.

Kui teise veinipudeli avasime, olid mu sõbrad juba mõtteis Ees-tisse kadunud, nende fantaasia lendles vanalinna tänavatel.

„Muide, mis sinu meelest on kõige tuntumad klišeed Eesti koh-ta?” tundis Matias huvi.

Kuigi enamik eurooplasi näeb Eestis ikka veel endist Nõukogude vabariiki, vean kihla, et kuvand Eestist kui kõrgtehnoloogilisest riigist on praegu sellest isegi võimsamalt maailma vallutamas. Möödunud jõulude ajal Toompeal Portugali saatkonnas toimunud õhtusöögi ajal rääkis näiteks suursaadik lausa selleteemalise diplo-maatilise nalja. Ja ei möödu ühtegi nädalat, kui mu toimetaja Por-tugali uudisteagentuurist Lusa mulle ei helistaks, et saada uudiseid e-hääletuse, SMS-maksete või Skype’is töötava nelja noore portu-gallase kohta.

Eestis elades tunnen end olevat osa tänapäeva-järgsest ajast. Saadan Portugali reportaaže tulevikust.

See vastab paljuski ka sellele, mida eestlased ise armastavad oma riigi kohta välja tuua. Väljastpoolt vaatajaile seostugu Eesti selliste võtmesõnadega nagu uued tehnoloogiad, hoogustuv tu-rism, Carmen Kassi tüüpi supermodellid, suurepärased arhitektid ja veel paremad disainerid.

„Need neli ongi vist kokkuvõttes põhilised Eesti kohta levinud klišeed,” ütlesin Matiasele.

Huvitav. Kuuldu avaldas kõigile sügavat muljet. Ja ma ise tund-sin ennast oma uue kodu tubli suhtekorraldajana.

„Need eestlased oskavad ennast hästi müüa,” mõtlesin. Oma sütitavas kõnes mainisin loomulikult ka peaminister Andrus An-sipi  lubadust viia Eesti 2015. aastaks viie Euroopa rikkama riigi hulka.

Matiase tüdruksõbra suule oli ilmunud muie. Oli näha, et tema minu vaimustunud „Vana Tallinna” muinasjuttu ei uskunud – see ei tundunud talle piisavalt usutav põhjus, et olin valinud eksiili 20kraadises pakases, kui võinuksin samal ajal lageda taeva all At-

25

landi ookeani ääres grillitud kala süüa. „Cherchez la femme...” pidi ta mõtlema. Aga ta oli palju õelam – või siis vaimukam – ja küsis:

„Aga kas Eesti pole endine Nõukogude riik?” „Muidugi on!”„Ja mis seal miinimumpalk on?”„Umbes 200 eurot...”„Hmmm... Ma lugesin midagi seksiturismist Eestis... On see

tõsi?” „Jep, ka see on tõsi.”„Ja seal peaks olema hästi palju venelasi, lugesin nende hallide

passide kohta...”„Jah, tõepoolest, ainult ligi 100 000 venekeelset elanikku kõi-

gist 400 000st, kes seal elavad, saavad valimistel hääletada...”Ja ta jätkas, lörtsides sihilikult pisut mu Balti fantaasiat, et

mind tagasi reaalsusesse tuua.Igal juhul mul vedas: ta ei küsinud midagi Tõnismäe pronkssõ-

duri ega HI-viiruse leviku kohta, mis on Eestis kümme korda suu-rem kui naaberriikides Soomes või Rootsis.

Imago ja klišeed valitsevad maailma – see on meile juba teada. Ent me teame ka seda, et tegelik elu toimub paljuski imago ja klišeede fassaadi taga.

Sel ööl Madridis ma taipasin lõpuks, et kuskil Toompea müüride taga peab ennast peitma mõni nutikaid soovitusi sosistav propa-gandageenius.

26

Ilmselgelt on ajad muutunud: Tallinn on täna palju rohkem isoleeri-tud kui aasta tagasi. Kui pool aastat tagasi. Jah, selles võib süüdis-tada üleilmset majanduskriisi ja hoida pöialt, et varsti hakkab paremini minema. Aga…

Kasulik oleks täna tõele näkku vaadata ja endalt küsida, kas me teame, millal see kriis lõpeb, ja kas me ka oma status quo kunagi tagasi saame. Ma arvan, et ükski aus inimene pole valmis neile küsimustele vastama. Aga fakt on, et see kriis toob meie kõigi ellu uusi spetsiifilisi probleeme. Minu enda puhul on see väga tuntav, sest töö (ja endamääratud eksiil) sunnib mind sageli reisima.

Sellepärast eristan oma Eesti-perioodis sageli kahte ajas-tut: eK ja pK (ehk „enne KLMi” ja „pärast KLMi”). Ei, seekord ei ole põhjuseks naftabarreli hind. On midagi muud: tundub, et Hollandi riikliku transpordi ja Tallinna-suunalise tegevuse katkestamine on muutnud drastiliselt kohalike lennupiletite hinnaloogikat. KLM lendas siit enne kaks korda päevas Amsterdami – ja tagas sealt laia-haardelise lennuvõrgustiku kõikjale maailmas –, lisaks sellele oli see kõige odavam lennufirma, mis Tallinna liinil opereeris.

Samal ajal Tallinn-Amsterdami marsruudi tühistamisega peatas oma Berliini-liini EasyJet, enam pole ka LOTi ühendusi Varssavi kaudu. Lisaks kõigele on enamik Tallinna suunale järele jäänud len-nukeid oma lendude sagedust märgatavalt vähendanud. 

„Põhjuseks on majandus, lollpea!” (ingl.k „It’s the economy, stupid!”). Isegi minule, kes ma oma majandusalaste teadmiste poolest just ei hiilga, on ilmne, et lennuhindade tõusu põhjustas pK konkurentsi vähenemine Eestis. Nii väikese turu puhul, kus lib-lika tiivalööki on tunda Võrust Paldiskisse, mõjub toimunu parajalt hävitava pauguna. 

Kõige rohkem kurvastab mind pK osas minu kallis Lufthansa (parim söök, parimad istmed, parim teenindus, parimad lennukid),

Eesti uues isolatsioonis või Robinson Crusoe sündroom? mai 2009

27

kus edasi-tagasi reisi on viimasel ajal normaalse hinna eest saada peaaegu võimatu. Tallinn-Lissabon-Tallinna piletid, mis enne mak-sid 6800 krooni, on nüüd veel 40 protsenti kallimad.

Mulle tundub ka, et nõudlusega võrreldes on muudatused pak-kumise osas toimunud palju kiiremini. Tallinnast algavate lendude piletid müüakse allahindlustel välja mõne minutiga. Vaadakem kas või mugavat Czech Airlinesi: enne olid selle pakkumised ühed konkurentsivõimelisemad, nüüd aga võib alla 5000 krooni maks-vatest piletitest ainult unistada. Minu lootused on viimasel ajal kõik nende kolmapäevastel meilile tulevatel uudiskirjadel: ehk so-bib üks kolmest pakutud sihtkohast ka minu kalendri ja rahakoti võimalustega.

Riiast või Helsingist on pK lennupiletite hinnad kuni 50 prot-senti madalamad kui Tallinnast. Seda tõestab ka see, et aina sage-damini eelistavad Eesti inimesed (ja turistid) alustada pikemaid lende siinsetest naaberpealinnadest. Ka see on paradoksaalne: kui me kaardi peale mõtleme, on Tallinn ju nelja linna seas (võrreldes Riia, Helsingi ja Peterburiga) kõige kesksema asukohaga. Seda peri-feeria-juttu seletab seega ainult Eesti väike pindala.

Ja siin me nüüd oleme. Isolatsioonimaik me suus on mõruvõitu. Eestlased teavad seda väga hästi – nad on ju seda kogenud ka pikal Nõukogude ajal.

Kuidagi peab olukorda ometi muuta saama! Eestlased on ju ras-ketest olukordadest väljarabelemises meistrid. Hea ühendus teiste riikidega tooks kaasa positiivse lumepalliefekti.

Mida Eesti peaks tegema, et Ülemiste-suunaliste lendude arvu suurendada? Korraldama terve aasta festivale? Hakkama oda-vamaks sihtkohaks? Meelitama siia rahvusvahelisi ettevõtteid? Tooma siia mõne Euroopa Liidu institutsiooni? Ennast CNNis, BBC Worldis ja Euronewsis promoma? Estonian Airil paremaid hindu ja rohkem ühendusi pakkuma?

Toompea-eliidile natuke mõtteainet.Kriitilist massi on siia hädasti vaja, muidu see ääreala-kompleks

aina süveneb. Ma tean, et on palju eestlasi, kes seda välismaailmast

28

eraldatust lausa naudivad, nagu see oleks mingi iseäralik viis tähis-tada riigi iseseisvust ja suveräänsust. Aga selline stsenaarium oleks Eesti elustandardile ebaproportsionaalselt suur karistus, rääkimata sellest, et see võib piirata ka tulevaste põlvkondade võimalusi.

Modernne ajastu on seisnenud keskuste loomises. Ja väga sageli tehakse seda tehislikult.

Iga kord, kui ma juhtun Tallinna vanalinnas Mr. Robinson Clu-bist mööduma, läbib mind ausalt öeldes veider värelus. Nostalgia eK järele? Loomulikult. Eestist ei saa küll kunagi päris Crusoe Meeleheite saart, aga isoleeritus võib sellegipoolest kujuneda pisut problemaatiliseks.

Vahel usutlen ma isegi oma kujuteldavat adopteeritud papagoid: „Kuule, Poll, mis sa arvad, millal nad meid siit ära viima tulevad?”

Aga Poll ainult kordab mu lauset nagu tobe kaja. Vähemalt ei ole siin inimsööjaid. Ja puuvili ja muu toit ja joogid ja inimesed ja loodus ja linnad ja baarid ja poed on väga normaalsed. Jah, praegu on mu Robinson Crusoe sündroom veel talutav.

Fakt on, et João Lopes Marques ei tea ikka veel, mis teda siin Eestis nii kangesti kinni hoiab.Pärast mitut põgenemiskatset andis ta alla. Ta otsustas oma kirge Eesti vastu endale tunnistada ja

oma enesekehtestatud eksiili lihtsalt veel rohkem nautida. Eks maailmas ole suuremaid müsteeriume – Atlantis, Bermuda kolmnurk, Loch Nessi koletis –, aga see siin on tema isiklik mõistatus, mille lahendus millegipärast pidevalt kaugemale tulevikku lükkub.

Võtmeid: Eesti? Eestlased? Irratsionaalne Põhja- ja Baltimaade fetiš? Tobe müstitsism? Tasuta internet? Kenad naised? Väike on ilus? Kui keegi ei tea, ei tea kindlasti ka autor ise.

Muuseas, senhor Marques on vabakutseline ajakirjanik ja stsenarist ning teeb koostööd Portugali suuremate meediaväljaannete ja riigitelevisiooniga. Sündinud 1971. aasta augustis Lissabonis. Oma ajakirjanikukarjääri alustas ta 11. märtsil 1995 lühiuudisega Põhja-Iirimaast. Järgmisel aastal võitis ta Portugali ajakirjandusliku essee preemia.

Elu on ettearvamatu. Kolm aastat tagasi hakkas ta Eesti Ekspressi iganädalasi kolumnegi kirjutama, samal ajal ilmus Portugalis tema esikromaan „Mees, kes tahtis olla Lindbergh“ (O Homem que queria ser Lindbergh). On kaugelt rohkem kui kokkusattumus, et peagi on ilmumas ka selle hullumeelse raamatu eestikeelne tõlge.