-
Tehnika 115, telefon 6464 760 www.misjonikeskus.ee Meie
MisjonMeie Misjon
SA EELK Misjonikeskuse ajakiri kevad 2015 • 3 (27)
• Sind on väga vaja! • Garderoobitädi misjon• Kirik ja kultuur •
Misjonärid ja peapiiskop• Sudaanis ja Eestis • Loomulikult
üleloomulik• Täiskasvanute piiblikursus • Belgiast Eestisse• Usk
kaotab hirmu • Müüdud kirik on tagasi
autojuhte...
Osavõtumaks 25€.
Iseasi, et millal keegi kursust vahetab ja edasi küsib. Looja on
ootel, kuid ei suru Tõe olemust peale. Igaüks maadleb Küsimuse-ga.
Taevas annab meile vabaduse valida. See on hea kool, et leida elav
Elu!
Minugi rada on olnud täis oota-matusi, juhtimist ja õppimist.
Aasta-sele piiblikursusele Põltsamaal tulin meie Juuru Mihkli
koguduse õpetaja Kalle Kõivu soovitusel. Küsisin, vest-lesime ja
otsustasin osaleda.
Miks sellise otsuse tegin? Meenub üks muistend, kus vana
mees näitab noorele mehele metsa
-
2 3MM 2015 kevadMM 2015 kevad
Reeglina ei lisa me selliste kuldsete inimeste kohta: „ta on
kristlane“ isegi siis mitte, kui nad seda on. See määratlus
iseenesest ei ütle veel midagi positiivset, vähemalt mitte tänasel
päeval. Loevad üksnes teod, inimese igapäevane eluviis, tema olek.
Kui see on kristlik ehk ligimesi armastav ja mõistev, siis pole
vaja lisada, et „muideks, ta on kristlane”. Kristlane ei käitu
armastusväärselt mitte nimetuse või jumaliku staatuse pärast, vaid
üksnes sellepärast, et ei saa ega oskagi teisiti, sest ta on võtnud
Jeesuse oma südamesse ja püüab tegutseda edaspidi Tema tahtmise
järgi.
Kindlasti ei pea me oma usku ka varjama, eriti kui selle kohta
küsitakse. Aga kuidas panna inimesi küsima? Minu arvates on just
see kõige olulisem küsimus üldse!
Kuidas panna inimesi Kristuse vastu huvi tundma? Kui me seda
suudame, siis see ongi misjon! Ei oska pakkuda paremat vastust kui
Jeesuse öeldud lihtne tõde: „Kõike siis, mida te iganes tahate, et
inimesed teile teeksid, tehke ka nendele!"
Olgem aktiivsed armastuses. Armastage inimesi ja ka teid
armastatakse või vähemalt küsitakse ühel päeval: „Kust sa selle
armastuse küll võtad?“ Ja siis saad sa öelda välja kõige suurema
Tõe ilma, et sind selle eest kividega surnuks visata tahetakse.
KALLE KÕIVEELK täiskasvanute piiblikursuse
koordinaatorEELK Juuru koguduse õpetaja
juhtkiri vaimulik sõna
Toimetaja: Piret Riim. Küljendaja: Hermo Sakk. Trükk: OÜ Vali
Press. Esikaanel palvehetk kogu maailma pärast misjoni- ja käsitöö
päevalt märtsis EELK Pärnu Eliisabeti koguduses. Foto: Luc
SaffreTellimine: [email protected] või tel 6464 760. Ajakiri saadetakse
tellijaile tasuta.Meie kaasautorid kirjutavad ja pildistavad
vabatahtlikena. Trükkimist ja postitamist rahastatakse annetustest.
Suur tänu teile, kui leiate võimalust Meie Misjonit toetada!
EELK Misjonikeskuse ajakiri
Foto
: Joe
l Rei
naru
Pall on Sinu käes! Foto: Plussmeedia
Sind on väga vaja!Matteuse evangeeliumi 25. peatükis on juttu
sellest, kuidas käitusid isanda poolt neile usaldatud talentidega
ustavad sulased ja kuidas käitus laisk sulane.
Olen käinud muusikaõhtutel „Ülistus“. Nende eestvedaja Tero
Ruotsala on rõhutanud, et kuigi muusika autor Pekka Simojoki on
Soome tuntud helilooja, ei ole ei Pekka ega tema laule esitava
kammerkoori Lambertus soov, et esile saaks tõstetud nende nimi,
vaid et laulud hakkaksid n.ö. oma elu elama. Ja ongi hakanud!
Käisin neid kuulamas märtsi ühe nädalavahetuse kahel õhtul. Nii
ilus oli! Ilus oli muusika ja ilus oli taaskohtumine Taevase Isaga
läbi muusika.
Juba kolm aastat on Tallinnas Nõmmel oma evangelistiandi
kasutanud soomlane Ilkka Puhakka, avades Jeesuse tähendamissõnade
sõnumit kirikutäiele inimestele. Ma ei tea, mida annab semi
kultuuri tunnustatud asjatundjale endale, et ta kolm aastat järjest
sõidab Soomest Eestisse vaid nendeks õhtuteks, kui tal võiks olla
palju prestiižsemaid üritusi mujal… Aga olen vägaväga tänulik, et
Ilkka on olnud ustav oma Isandale oma talentidega kaubeldes. Tema
jagatud õnnistusest on osa saanud sajad inimesed ning minulegi on
need õhtud olnud Jumala ligiolu kasvuhooneks.
Igale meist on antud mingisugused annid. Olen mõnikord kohanud
suhtumist, et „ah, mis nüüd mina, ma ei ole piisavalt osav, mul
pole head tunnistust või ilusat lauluhäält.“ Ka minul ei ole
kindlasti kõiki neid omadusi, kuid midagi on kindlasti meil
igaühel. Oleks patt oma talent maasse matta või – mis veelgi hullem
– sundida ka teisi oma
talente maa sees või küünalt vaka all hoidma.
Pauluse kirjast efeslastele võime 4. peatükist lugeda, et Jumal
on andnud inimestele erinevad annid selleks, et me koos ehitaksime
üles Kristuse Ihu. Kas mõistame, et kui arendame ja kasutame oma
ande, siis on see Jumala töö meis ja teistes inimestes? See, mis
liidab Kristuse Ihusse uusi inimesi.
Pidime hiljuti abikaasaga leeritundi pidama. Meil oli võimalus
jagada evangeeliumi viiele inimesele, kellega kohtusime esimest
korda. Olime valmistunud ja palvetanud. Vahetult enne leeritundi
kogesin tugevat vaimset rünnakut. Süüdistav hääl aina ketras ja
ketras peas: „Kes sa üldse oled, et mõtled kedagi õpetama minna?
Oled sa kindel, et oled ise sõnumist õigesti aru saanud? Mis siis,
kui need inimesed on kordades targemad kui SINA?“ Kõhus
hakkas keerama, tohutu rahutus täitis südant ja oli tunne, et
võiksin oksendada. Tänu Jumalale, et sain paluda töökaaslaselt
eestpalvet ning rahu täitis taas mu südant. Hirmule ja saatanale
sain öelda: „Sul ei ole siin kohta! Pole tähtis, kes olen mina –
tähtis on, kes on Jeesus, ja mina olen Tema laps!“
See leeritund oli eriliselt õnnistatud ja saime rõõmuga jagada
evangeeliumi. On imeline kogeda, et Jumal saab sind kasutada, Püha
Vaim puudutab kedagi läbi sinu ja sa koged seeläbi armu ka ise.
Niikaua kui inimesed ei kasuta oma talente, ei oska teised neist
ehk puudust tundagi. Aga kui paljust me ilma jääme, jättes oma
annid kasutamata! Imeline on kogeda, kuidas Kõigeväeline Jumal saab
kasutada just mind ja Sind!
Sa oled väga, VÄGA oluline Jumalariigi töös!
KRISTIINA SEPPELEELK Misjonikeskuse peasekretär
Garderoobitädi misjonJh 8:46–51, 56–59 Jeesus ütles: „Kes teist
saab tõestada mul ühegi patu olevat? Kui ma räägin tõtt, miks te
siis ei usu mind? Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu. Teie ei
kuule sellepärast, et teie ei ole Jumalast.” Juudid kostsid talle:
„Eks meil ole õigus, kui me ütleme, et sina oled samaarlane ja et
sinus on kuri vaim?” Jeesus vastas: „Minus ei ole kuri vaim, vaid
ma austan oma Isa, teie aga teotate mind. Aga mina ei taotle
tunnustust iseendale. On üks, kes on uurija ja kohtunik. Tõesti,
tõesti, ma ütlen teile, kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta
ei näe surma iialgi! /.../ Teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu
sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda ja rõõmustas.”
Nüüd ütlesid juudid Temale: „Sina ei ole veel viiekümneaastanegi ja
tahad olla näinud Aabrahami?” Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti,
ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina.” Nüüd nad
võtsid kive, et teda nendega surnuks visata. Aga Jeesus peitis
enese ära ja lahkus pühakojast.
Johannese evangeeliumi 8. ptk lõpus kirjeldatakse Jeesuse
vestlust juutidega. Jeesus väidab end olevat Jumalast, ilma ühegi
patuta, Jumala Poeg, kes on olemas juba enne esiisa Aabrahami.
Juudid aga vihastavad sellise jutu peale. Nad leiavad, et Jeesuses
pesitseb kuri vaim ning püüavad teda kividega surnuks visata.
Jeesusel õnnestub kivide eest varjuda ning pühakojast põgeneda.
Võiks küsida: kas Jeesuse vestlus juutidega oli misjoneeriva,
uskuma äratava eesmärgiga? Tõenäoliselt küll. Jeesus teadis, mis
Teda lähiajal ees ootab. Teadis piinamistest, alandamisest ja
ristisurmast. Teadis, et kõige taga seisavad needsamad juudid.
Jeesus pidi neile kuulutama tõde, mõtlemata, kas see neile meeldib
või mitte.
Jeesus teadis, et Tema külvatud tõeseeme võib tärgata ellu
pärast Tema surma ja ülestõusmist. Ükski inimene ei olnud varem
surnust üles tõusnud. Kui aga Jeesus seda tegi ja väga paljudele
ennast surmajärgselt ilmutas, pani see ainukordne ime kõiki selle
tunnistajaid sügavalt järele mõtlema kõige üle, mida Jeesus oma
eluajal oli lausunud. Jeesuse öeldu sai siis hoopis uue tähenduse.
Paljud Jeesuse vastased tun
nistasid, et Ta võis tõepoolest olla Jumala Poeg. Paljudest
saidki kristlased!
Mida on õppida sellest loost tänapäeval, kui Jeesust küll
tuntakse, aga Tema ülestõusmisest räägitakse väljaspool
kristlaskonda väga vähe? Minu jaoks on siin õpetlik just kuulajate
reaktsioon, mis võib Jeesuse sõnu kuulutava misjonäri suhtes
kujuneda üsna sarnaseks Johannese kirjeldatuga.
Kui keegi imbub mõnda seltskonda, kus Jumalat ei tunta, ja
hakkab rääkima: „Mina olen ristitud ja läbi selle saanud Jumala
lapseks. Mina olen patu tundmisele tulnud ja väldin seega patu
tegemist. Mina püüan oma mõtted, sõnad ja teod puhtad hoida ning
elada Jumala Vaimus, sest Jumala lastele on tõotatud, et kui nad
siit ilmast lahkuvad, siis nad äratatakse üles, et nad saaksid
elada igavesti Taevases kuningriigis, jumalikus armastuses...“
Tõenäoliselt teda küll päriselt kiviga ei visata, aga mõttes
laseksid kuulajad kivid ehk lendu küll?!
Eks selline „enesetutvustus“ võib täna mõjuda pigem
eneseupitamisena, teistest paremaks pidamisena. Kas meile, Jeesuse
järgijatele on sedalaadi vestlus kohane? Kas see on misjoneeriv,
või tekitame sellega rohkem kahju kui kasu?
Loomulikult sõltub kõik konkreetsest hetkest, kohast,
kuulajatest jne. Aga eks me tea või oleme näinud kõik kedagi, kelle
kohta enamus inimesi tunnistavad: „ta on väga hea inimene, suure
südamega, ei ole iialgi kuulnud, et ta oleks vihastanud või kellegi
kohta halvasti öelnud!“. Selliseid ei ole palju, on vaid mõned
üksikud. Reeglina on nad suhteliselt lihtsatel ametikohtadel.
Lisaks enda vanaemalevanaisale meenub mulle garderoobitädi
põhikoolis, kelle ülesanne oli riietehoiu uksi lahti keerata ja
koridoride põrandaid pesta. Alati, kui me kooli tulime, võttis ta
meid naerusui vastu. Alati tal oli aega laste küsimustele vastata,
neid mõista, kaasa tunda, toetada.
-
4 5MM 2015 kevadMM 2015 kevadkoguduste misjon koguduste
misjon
Just Kuressaares sai alguse arengupuuetega inimesi toetava
rahvusvahelise liikumise Usk ja Valgus töö Eestis. Hoolealust
õnnistab Laurentiuse koguduse abiõpetaja Tiina Ool.
Foto: Kirsti Malmi
Läki külla!EELK Kuressaare Laurentiuse kogudus on misjonitöös
keskendunud oma linnale, aga ka saartele laiemalt. Kolmandaks
jõutakse mandrile ja neljandaks elatakse kaasa välismaal toimuvale.
Jaksamise võti on koostöö.
Meie asi on anda edasi sõnumit, mida keegi meie eest teha ei
saa: evangeeliumi kuulutamine, õpetamine, armuvahendite jagamine.
Ülejäänu, nagu head teod, hoolekanne ja ka misjon, tuleneb
sellest.
Kodukülastusi teeb Laurentiuse kogudus sama palju kui linna
palgalised töötajad: üle 1000 külastuse aastas. Need igapäevased
nähtamatud teod on kõnekad just väljaspool kogudust olijaile.
Meie kogudus peab perevägivalla ohvrite varjupaika. Siin katuse
all kogunevad anonüümsed alkohoolikud, tugev on erivajadustega
laste ja noortetöö. Koos teiste meie linna kogudustega alustasime
mõned aastad tagasi Toidupanga tegevust. Nüüd on see töölõik
koondunud nelipühikiriku mittetulundusühingu alla.
Baptistikoguduses on tugev jälle noortetöö teadatuntud
noorteõhtutega.
***Võimalus erinevate kogudustega
läbi käia hoiab ära nii eneseimetlust kui ka masendust. Meil on
ju üks asi ajada ja Eesti Kirikute Nõukogu liikmetena on meil
rohkem ühendavat kui lahutavat. Selle asemel, et kellegi kohta
öelda: nemad seal tegelevad peaaegu ebajumalateenistusega, tuleks
anda võimalust õppida teiste traditsioone tundma. Selliste
ütlemiste põhjus võib olla lihsalt mitteteadmises, mittemõistmises.
Avaram pilk kirikutevahelises koostöös ei tähenda, et peaksime
unustama selle hea, mis meil endal olemas on.
Kuressaares on viis evangeelset ja üks õigeusu kogudus.
Igakuised vaimulike kogunemised annavad ennekõike suhtlemise
võimalust isegi siis, kui ühisettevõtmisi alati pole. Vahetame
infot, toetame üksteist inimlikul tasandil. Võrdsetena ühe laua
tagant on sün
dinud ka suuremaid ettevõtmisi nagu isadepäeva pereüritus linna
kultuurikeskuses.
***Miski ei saa
asendada pühapäeva pühitsemist ja pühakirja ümber kogunemist. Me
vajame kristlasi, kes on iga päev osaduses Jumala ja kaasusklikega!
Kogudus, kus õpetaja või palgalised töötegijad on ainsad
misjonärid, tõenäoliselt ei kasva. Kui leidub v a b a t a h t l i k
k e abilisi, kellel on motivatsioon ja tahe endast anda ning ka
raskusi ja tagasilööke kanda, siis on rõõmu ja lootust mitte ainult
koguduse säilimisele, vaid ka kasvule.
***Kui me tänase päeva võimalusi nä
gemata ainult minevikku vaatame, tuleks mõelda
rekollektsioonile: parandada meelt, olla osaduses, sõita koguduse
nõukogu ja töötegijatega külla mõnele teisele kogudusele. Eestis on
küllalt tublisid ja tegusaid kogudusi, kellelt õppida! Kindlasti ei
peaks me eeskuju võtma ainult piiri tagant...
Suhtlemist oma praostkonna teiste kogudustega võiks olla rohkem.
Oleme püüdnud käia külas Hiiu ja Saaremaa kogudustel, sageli ka
mandril. Tihti ei teagi me, mis toimub naaberkoguduses, saati siis
meie kirkus laiemalt! Töötegijad on üle koormatud ega jõua teistega
jagada kõike, mida nad kõikvõimalikel koosolekutel päevast päeva
kuulevad. Koguduste läbikäimisega ennetaksime
paljusid probleeme ja oleksime töös motiveeritumad.
***Oma koguduses on meil tavaks iga
nädala alguses vahetada töötegijatega infot, arutada, palvetada
ja laulda. Aega on nii vaimulikuks kui praktiliseks osaks, sest
vaimuliku pooleta pole praktikal õnnistust.
Regulaarsed on ka eri töölõikude vabatahtlike kokkusaamised:
meil koguneb iga nädal viis erinevat kogudusekooli gruppi. Oleme
alates 1996. aastast pakkunud koguduse liikmetele järjepidevalt
kõiki meie kiriku pakutavaid tööriistu: kursusi, materjale jne.
Peame oluliseks just väikegruppide tööd, millega peame vahet ainult
suveti!
ANTI TOPLAAN Kuressaare Laurentiuse koguduse
õpetaja
Fotod: Piibliseltsi kogu
Hendrik Kokamägi, misjonär ja piibliseltsi juht.
Koostöös piibliseltsiga korraldati Hendrik Kokamäe sünnitalu
külastus Taageperas.
Kultuur + misjonÜhest küljest tähendab misjon kristluse
tutvustamist nendele, kes seda veel hästi ei tunne või pole omaks
võtnud.
EELK Helme kogudusele annab hea võimaluse misjoniks Tõrva
kirikkammersaali kasutamine – see on endine õigeusu kiriku hoone,
mis on nüüdseks korda tehtud kontserdisaaliks. Koos samanimelise
sihtasutusega sünnib meil tihti ühiseid üritusi. Need on kas
sihtasutuse korraldatud (ning sinna mahub mõni palve või vaimulik
tervitussõna) või korraldab kogudus kontserte, mis
kultuurisündmusena pakuvad huvi neilegi, kes muidu kirikus ei käi
või kogudusse ei kuulu.
Kirik, kultuuri kandjaSihtasutuse asutajaliikmete hul
gas oli meie omaaegne õpetaja Valter Vaasa. Kirikkammersaalis
toimuv on suuresti tema algatatud ja toetatud. Tegevdirektor Ilmar
Kõverik oskab hästi korraldada kõrgel tasemel kultuurisündmusi
klassikast kuni rahvapäri
museni. Viimasel ajal on lisandunud tähelepanu just kiriklikele
teemadele: näiteks Juurtesarjas on esil olnud kirikuga seotud
inimesi ja näitusi ning väljasõitudel astutakse ka kirikusse sisse.
See näitab, et kirik elab üle kõik ajad ja kannab meie
kultuuri.
Tänu olnu eestSeptembris 2014 tähistasime Helme
kihelkonna esmamanimise 685. aastapäeva, mis on ühtlasi Helme
Maarja koguduse aastapäev. Jumalateenistuse pidasime mulgi keeles,
mis äratas ajakirjanduse tähelepanu. Sattusin koguni
Vikerraadiosse! Enamvähem igal aastal on mõne vaimuliku või köstri
ümmargune mälestustähtpäev. Pühakodasid on meil rohkem kui üks ja
peame nendegi ümmargusi aastapäevi meeles.
Üheskoos jaksame!Abi on tulnud ka väljast kas muu
sika või ettekannetega ja ühiselt tuleb välja suurepärane
sündmus! Mullu mälestasime näiteks koostöös Eesti Piibliseltsiga
Taageperast pärit Hendrik Kokamäge, omaaegset piibliseltsi töötajat
ja misjonäri Hiinas.
Teisalt tähendabki misjonitöö koguduses ka selle teadvustmist,
et me oleme osa suuremast, ülemaailmsest kristlaskonnast. Püüame ka
kaugemal tehtavast kuulutustööst osa võtta või vähemalt silmaringi
laiendamiseks kaugemale vaadata.
ARVO LASTINGHelme Maarja koguduse õpetaja
-
6 7MM 2015 kevadMM 2015 kevad misjonikeskusvälismisjonärid
meil
Urmas Viilma.
Fotod: Tero Ruotsala
Foto: Piret Riim
Kuidas kasvatada pealseid?24. märtsil kogunesid EELKs töötavad
välismisjonärid, nende koguduste õpetajad, misjonikeskuse ja
kirikuvalitsuse esindajad Muuga Sadama Meremeeste Kodu saalis, et
end üksteise tegemistega kurssi viia. Muuhulgas tutvuti uue
peapiiskopi nägemusega misjonäride rollist Eestis.
Peapiiskop Urmas Viilmal oli kerkinud küsimus: miks töötavad
misjonärid peamiselt linnades või nende ümber, kus tööjõudu niigi
rohkem? „Sinoditel on näha, et nagu on olemas kaks Eestit, on
olemas ka kaks kirikut: linna ja maakogudused. Ühine on neis vaid
töötegijate ustavus. Küsimus on: kuidas saada misjonäre appi
ääremaadele?”
Misjonikeskuse juhataja Leevi Rei-naru põhjendas keskuste
eelistamist sellega, et just neis leidub inimesi, kellele saavad
misjonärid väljaõpetavaks eeskujuks olla, et töö misjonäride
lahkumisel ei katkeks. Reinaru pakkus lahenduseks võimalust, et
suured kogudused võiksid mõne väikese maakoguduse enda toetada
võtta.
Mitmelt misjonärilt kuuldus nõutust: kuidas kaasata
kogudusetöösse koguduste liikmeid ja kas EELK traditsioon seda
üldse võimaldab? Viilma oli nõus, et kirik on vaimulikekeskne – see
pärineb nõukogude ajast, mil vaimulik ainsana julges avalikult
kristlane olla, ning et strateegilist lähenemist ilmikute
kaasamiseks napib kahjuks siiamaani.
Magne Mölster Sakust pakkus, et uute aktiivsete koguduseliikmete
kasvatamiseks võiks väikestes kohtades pidada jumalateenistust
kasvõi üle nädala, asendades selle pooltel pühapäevadel kodugrupi
või muu osadust loova Sõnal põhineva kogunemisega. Viilma läks
sammukese edasigi tõdedes, et ka rahvamaja ringides osalemine võib
kristlasel kodugrupitööks kujuneda: „Kus kogukonnaga suheldakse,
seal püsib kogudus elus!”
Kari Tynkkynen Paidest tegi ettepaneku saata väikestesse
kogudustesse abilisi praostkonna tasandilt. Peapiiskop julgustas
ettepanekut esitama ka tuleval sinodil: „See eeldab valmidust
mõtteviisi muuta, aga just ketserlikuna näiv võib osutuda
edasiviivaks!”
Päikesekiirt nähti viimastel aastatel misjonäride abiga
algatatud piiblikoolides nii noortele kui ka täiskasvanutele.
Ülemkarjast vaevas väike kahtlus: „Kui paljudel neis õppijaist on
endal vaimulik nälg ja kui paljudel on valmidust minna teiste heaks
midagi – näiteks piiblitunde – tegema?”
Üldiselt näitas peapiiskop kiriku arengu suhtes üles optimismi:
„Ehkki maakoguduste liikmeid välismaale lah
kub, näitavad aruanded, et pühapäevaste kirikuliste arv pole
kahanenud ja armulaualiste osakaal pigem kasvab. Me ei peaks
alahindama ka jõulukirikuliste suurt arvu. See kinnitab, et meie
kristlikud juured on sügavamal kui paistab, aga neile tuleb väetist
anda, et pealsedki kosuksid.
Misjonärid võiksid olla abiks eelkõige laste ja noortetöös kui
tuleviku kasvatamises, sest liiga paljudes kohtades pole seda üldse
ning kedagi ei ristita. Maal tähendab see töö suhtlemist kogukonna
ja asutustega. Elu näitab, et kus on hea side kooliga, seal pole
probleemi ka leerilaste leidmisega. Kus kooliga side puudub, seal
on kirik isolatsioonis. Tegeleda tuleb terve perega, siis on
kirikul järelkasv olemas!”
Kahe kõige olulisema valupunktina, mille leevendamisse võiksid
misjonärid tulevikus panustada, oskas Viilma kohe välja pakkuda
kiriku töötegijate sotsiaalsete garantiide tagamist („Koguduses
töötav üliõpilane ei suuda praegu õppelaenugi tagasi maksta!”) ning
koguduseliikmete arvu säilimist („Kuidas tagada, et inimese terve
elukaar käiks läbi kiriku?”).
Tekstid koostas PIRET RIIM
Füüsiliselt ja e-kujul, tegude nimelMisjonikeskuse töötajail on
eajastulgi tavaks kord nädalas näostnäkku kohtuda, et üksteise
tegemistest täpsemalt teada saada.
Kord aastas oleme kontori värskema (ja tervislikuma) ümbruse
vastu vahetanud, et heita oma tegevusele laiem pilk. Kuna aprilli
alguses oli välja tulemas meie uus veebileht, siis püüdsime nüüd ka
visiooni üle lihvida: kui sõna on konarlik, kannatab tegugi.
Visioon kõlab lühidalt: „Toetame kogudustes tehtavat
misjonitööd. Julgustame koguduseliikmeid leidma oma identiteeti
Kristuses ning oma eluga täitma misjonikäsku.”
Kodulehele ootas lisamist tutvustus: „Misjonikeskuse töötegijad
on rõõmsameelsed, innustunud ja heatahtlikud Kristuse järgijad.
Igal on oma anne, mida panustades luuakse meeskond, kellega saab
suuri asju korda saata. Misjonikeskuse missioon on olla kogudustele
partneriks: toetada seal, kus jääb puudu kogemusest, innustada
seal, kus jääb puudu julgusest, palveta
da nendega, kes seda vajavad, rõõmustada rõõmsatega ning nutta
nutjatega.”
Tuletasime üksteisele taas meelde, et me ei lähe kogudustesse
suuri asju ise ära tegema, vaid soovime olla Jumala tegude
tunnistajad seal, kus usutakse, et Ta tegutseb oma koguduse kaudu
ka täna. Kutsuge meid oma kogudusse külla ja saame ühiselt näha,
mida teeb Jumal! Oleme rõõmsad, kui meil õnnestub lisada kohalikku
tegevusse värskust või anda põhjus järjekordseks kohtumiseks ka
paigus, kuhu jõudmiseks tuleb kõigepealt hoolsas koosmeeles
autokohti klapitada.
***
EELK Misjonikeskuse uue kodulehe tegi Wordpressi baasil
meediaasjatundjast misjonär KaiPetteri Lappalainen, kes on
meisterdanud kodulehe ka näiteks Ingeri kirikule Venemaal.
Põhisisu väljamõtlemisel osalesid kõik keskuse töötajad. Tekstid
ja pildid said lõplikult paika 4–5 liikmelise tiimi
abiga, mida juhtis Sirli Lend, kel see töö tuttav Plussmeedia
kodulehe haldamisest. Tiim käis koos korra kuus alates novembrist
2014 ja viie kuuga jõuti vajalik paika loksutada. Uue info ilmumise
eest jääb hea seisma Piret Riim, aidates töövaldkondade
vastutajatel vajadusel materjali lihvida.
Lehe väljavahetamise tingis eelkõige tehnika kiire areng:
näiteks polnud eelmine koduleht parimal moel jälgitav uusimates
nutiseadmetes. Samuti on nüüd rohkem arvestatud peamise
sihtgrupiga, kes misjoni kohta veebist teavet otsib: nooremate
keskealistega. Rohkem on pilte ja võimalusi hüpata
sotsiaalvõrgustikesse.
Koduleht pole otseselt evangeliseeriv, vaid pigem jagame infot
misjonist huvitatutele. Loodame pakkuda mitmekesist vaadet ning
julgustada osalema. Soovijad võivad edaspidi tellida enda
epostkasti ka misjonikeskuse uudiste kuukirja. Koduleht asub
endiselt aadressil www.misjonikeskus.ee.
Visioonipäeva juhatas sisse uisuring Harju tänava liuväljal.
Jääle julgesid minna (vasakult) Katrin-Helena Melder, Tero
Ruotsala, Joel Reinaru, Kristiina Seppel, misjonipraktikant Soomest
Siiri Selmo, Sirli Lend ja Kirsti Malmi.
-
8 9MM 2015 kevadMM 2015 kevad koostööpartnerkoostööpartner
Foto: Plussmeedia
Rahus ja rahutuste keskel
Pekka Jauhiainenist on lihtne leida pilte temale kalli Piibliga.
Siin õpetab ta seda ühes Plussmeedia noortelaagreist, kus osalejaid
Eestist, Soomest ja Venemaalt.
Misjonikeskuse maja ees Tallinnas seisavad (vasakult)
mis-jonijuht Pekka Huhtinen, misjonärid Eestis Kirsi Vimpari ja
Kari Tynkkynen ning SLEY Eesti tegevuse koordinaator Pekka
Jauhiainen.
Foto: Vimpari kogu
Soome Luterliku Evangeeliumiühendusega (SLEY) seob
misjonikeskust üle 10 aasta kestnud koostöö. Tuntuim SLEY misjonär
Eestis on ilmselt Kari Tynkkynen, endine Ridala ja Martna, nüüdne
Paide koguduse õpetaja. Tänavu on Tartu Peetri koguduse juures
asunud eesti keelt õppima ja oludega tutvuma noortetöötaja Kirsi
Vimpari.
SLEY on 1800ndail sündinud Soome äratusliikumine, millele on
misjon väga südamelähedane. Alustasime sellega aastal 1900
Jaapanis. Kaua oli see meie ainuke misjonipõld, kuni avanes uksi
Aafrikas ja ka lähipiirkonnas: Eestis, Venemaal. Uusim koht on
Myanmar, kus algas töö 2013. Tänavu loodame alustada ametlikku tööd
ka meile ammu armsas Iisraelis.
SudaanisTöö seal algas aastal 1998, kui oli
olemas vaid üks Sudaan, range islamiriik. Algus oli pinev: kas
saame üldse teha tööd pealinna luterlikus teoloogiaseminaris? Uks
avanes ja olen ka ise seal mitu korda õpetamas käinud. Nägin,
milliste tohutute raskuste keskel luterlik kirik elas ja
kasvas!
Kirik oli sündinud Sudaani Evangeelse Luterliku Kirikuna. Maa
jagunemisel siirdus kiriku juhtimine ja koolitus LõunaSudaani ning
nimesse lisandus ka see riiginimi. Põhjapoolsetes kogudustes on
praegu aga suur mure: õpetajaid ei jätku. SLEY toetabki
teoloogiakursusi sealsetele evangelistidele ja teistele ilmikutele,
et nad võiksid teenida ka vaimulikena. Toetame pastorite reise
Sudaani kogudustesse, et nad saaksid inimesi julgustamas käia
ning ristida, laulatada, armulauda jagada, matta. Kui
LõunaSudaani elanikest on kristlasi rohkem kui pooled, siis
Sudaanis vaid alla 10%.
Misjonäre meil seal pole, aga toetame kirikut diakooniaabi ja
õppejõude saates. Soomes annetatakse sudaanlaste heaks kogu
südamega. Aegajalt tuleb põhja poolt halbu uudiseid, et mõnda
kirikut on jälle põletatud... Oleme korraldanud korjandusi ning
lõhutu on jälle korda tehtud. Ülestõusmispühadeks kuulutasime välja
korjanduse Nuubia aladelt põgenenute aitamiseks. See on rahutu
piirkond põhjaalal kahe riigi piiril.
JaapanisJumalal on oma ajaarvamine. Mõne
inimesega läheb tal pikalt. Jaapanis käis
üks mees meil seitse aastat jumalateenistustel ja
piiblitundides, aga ikka leidis, et veel on vara ristimisele tulla:
mida ta isa ütleb jms. Jaapanis on kristlasi alla 1% ja seda suurem
rõõm ristimispidu siin on. Ristimise eel tuleb inimestel ületada
palju takistusi, kõikvõimalikke hirme. Meie ees on tõsine küsimus:
kuidas saame inimesi julgustada, et Kristuses, Tema armastuses pole
hirmu, on vaid tugev usaldus? Selle ilmutamine inimsüdamele on
üksnes Püha Vaimu võimuses. Seepärast on oluline hoida Jumala sõna
esil, et Jumal saaks selle kaudu kinnitada inimese usku: ma tahan
usaldada Kristust, tahan saada ristitud.
EestisKa Eestis pole SLEY sihiks
mitte siia hulgaliselt töötajaid läkitada, vaid pigem paigutada
mõned inimesed kohtadesse, kus nad saaksid innustada siinseid
kristlasi vastutust kandma.
Samuti tullakse Eestist Soome piiblikooli, saadakse luterlikus
usus kindlamaks. Tagasi minnes innustakse juba teisi! Soomes
noortefestivalidel nähakse, et mujal on kristlasnoori rohkem kui
kodumaal, mis annab jälle jõudu...
Piibellikus misjonistrateegias minnakse alati edasi! Apostel
Pauluski liikus aina uude paika, lõi uusi kogudusi. Nii ka meie,
nähes, et asi kohapeal edeneb, püüame võtta tõsiselt vajadust minna
kuhugi, kus kristlikku misjonit ja kristlasi peaaegu polegi. Neid
paiku on maailmas palju ja rahvastki on seal palju. Tõsi, sellise
mõtteviisiga pole endalgi nii kerge harjuda...
PEKKA HUHTINENSLEY misjonijuht Kolmepäevasele Maata Näkyvissä
festivalile
sõidetakse ka Eestist, et kogeda: meid, kristlas-noori on
palju!
Mis rõõmustab Venemaal ja Eestis?
SLEY tööd Eestis ja Venemaal koordineeriv Pekka Jauhiainen:
„Venemaal teeb rõõmu, et Ingeri kirikus kestab praegu
märkimisväärne piibliõppebuum! Eri paigus peetakse mitmest
nädalalõpust koosnevaid kursusi, kus piirkonna kogudustest kohale
sõitnud inimesed pühakirja ümber kogunevad. Eestvedajaks on kiriku
misjonijuht Ivan Laptev, kes kursustele pädevaid õpetajaid esinema
kutsub. Selliseid nädalalõppe on peetud küll Marimaal JoškarOlas,
küll Moskvas, viimati peeti üks veebruaris laagrikeskuses
Peterburist 50 km lõunas...”
Isiklik puudutusJauhiainen näeb endagi tulevikku
järjest rohkem Piibli õpetamises. Tema doktoriväitekiri on
apostel Pauluse jumalasuhtest ning ta mäletab elavalt omaenda paari
aastakümne taguseid vaimulikke otsinguid, mil talle eriliselt
kirgastus kolme luterliku märksõna – Jumalasõna, ristimise ja
armulaua –
sügav tähendus:„Alguses kinnitas Piibli sõna
mulle, et meil on armuline Jumal – ja nimelt Kristuse pärast.
Mõne aja pärast tajusin, et see Kristuse pärast armuline Jumal on
meil ristimise tõttu. Veel hiljem sain aru, et armulikku Kristust
saab kohata armu-laual! Tõeline rahu saabus aga alles siis, kui
need kolm üheskoos – Sõna, ristimine ja armulaud – muutusid mu
jaoks minust tugevama armulise Jumala tõenduseks Kristuses!”
Meedia seob nooriNii Eestis kui Venemaal teeb
Jau hiainenile rõõmu noortemeedia areng: „Plussmeedial on
suurepärased kohalikud eestvedajad. Hea on olnud näha siinse töö
algust ja vilju! Soome, Eesti ja Vene noortemeediad kuuluvad ühte,
kaks viimast on esimesest alguse saanud. Vene Võboriga korraldame
mais Peterbu
ri kesklinnas noortefestivali, kuhu kutsume koguduste
gospelbände. Teeme festivalile oma ajakirjas reklaami, korraldame
kogudustes eelkontserte ning kanname festivali internetis üle.”
Jumal loob põrmustkiSLEY on seotud Eesti noortelegi
tuttava igasügisese noortefestivaliga Maata Näkyvissä Turus. Jau
hiaineni jaoks on festivalil tähenduslik tekkelugu: „See sai alguse
30 aastat tagasi… ühe koolipoisi surmast. Poisi mäletuseks
korraldati gospelkontsert, kuhu tuli sadakond noort. Praegu on tegu
põhjamaade suurima gospelpeoga, kus käib 10 000 noort päevas.
Öeldakse, et Jumal loob põrmust uut elu. Tema võimuses on luua
isegi selliste raskete asjade kaudu midagi head ja imelist!”
PIRET RIIM
-
10 11MM 2015 kevadMM 2015 kevadPüha Vaimu väes kaheaastane
kogudus
Jukka Jämsén koos noorte piiblikursuse koordinaatori Titta
Hämäläineniga.
Soome luterliku kiriku Lapua piiskopkonna misjoni ja
rahvusvahelise töö sekretär Jukka Jämsén on palju uurinud Püha
Vaimu temaatikat, sh luterlikku käsitlust Püha Vaimu andidest. Ta
on olnud lektor EELK noorte piibli ja misjonikursusel, mille
korraldajad tunnistavad:
Olen osalenud kuuel Jämséni piibliõppeseminaril Eestis. See on
olnud väga vabastav ja ülesehitav! Ma pole kohanud luterlikus
kirikus kuigi palju neid, kes räägiksid loomulikult ja krambivabalt
sellest, mida Püha Vaim võib ka täna konkreetselt iga kristlase
elus teha. Jukka lähenemisviis tundub hea ja turvaline, sest Püha
Vaim ongi ju kõige turvalisem isik üldse, kelle poole pöörduda –
Lohutaja Vaim, kelle
Jukka Jämséni saab kuulata ja ühiselt palvetada 12. mail kell
18.30 Nõmme Rahu kirikus „Tähendus sõnade taga”
õhtul.
Jukka Jämsén on kirikuõpetaja, kelle jaoks on oluline kuulamine.
Et palve on südame kõne Jumalaga, sai talle endale selgeks juba
leerikoolis.
”Kõnelemine hõlmab endas nii rääkimist kui ka kuulamist,”
selgitab Jukka. ”Tihti tundub, et meie arusaam palvetamisest on
ainult rääkimine ilma kuulamiseta, ning kui keegi väidab, et kuuleb
Jumala häält, peetakse seda veidi kahtlaseks. Siiski on Piibli üks
põhiteemasid see, et Jumal räägib meile, inimestele! Tuleb lihtsalt
kuulata.”
Jeesus palvetas palju. Evangeeliumidest on näha, et palve polnud
Tema jaoks mitte ainult rääkimine. Ka tõotas Ta väga selgelt, et
Tema järgijad saavad Püha Vaimu, kes neid õpetab, julgustab ja
juhatab.
Jumala hääle kuulamist on võimalik harjutada väga lihtsalt –
mida oleme koos Jukkaga noorte piiblikursusel ka teinud. Koos
palvetamine ja Püha Vaimu andide palumine on tasakaaluka
koguduseelu oluline osa. Ühise palve läbi on võimalik julgustada
teisi ja saada ka ise julgustatud.
Titta Hämäläinen
Loomulikult üleloomulik
Jukka kasutab meie ja Jumala suhte kirjeldamiseks mobiiltelefoni
võrdpilti. Me oleme justkui mobiil, mis pole tekkinud su
valiselt, vaid on loodud Jumalaga ühenduses olema. Väita
vastupidist tähendaks öelda, et telefon pole mõeldud
helistamiseks.
Iga mobiiliga on võimalik helistada hädaabi numbrile ka siis,
kui SIMkaart puudub. Nõndasamuti saab igaks meist Jumalale
"helistada" häda korral. „Number” tuleb psalmist 50:15: "Hüüa mind
appi ahastuse päeval; siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad
mulle au!"
Jumal tahab meile pakkuda aga palju enamat – piiranguteta
kõnekaarti, mille eest Tema juba ise maksnud on.
Nüüd on olemas telefon ja kõnekaart. Vaja on veel aku väge,
milleks ongi Püha Vaim ja vaimuannid.
„Püha Vaim ja vaimuannid Jumalalt võimaldavad kristlastel olla
Jumala armastuse kehastuseks ja tunnistuseks vihkamist täis
maailmas, kus kõike mõõdetakse turuväärtuses, kuid mis ometi vajab
lootust, mis tuleb Jumalalt.(1) Ilma Jumala vaimu ja Tema
armuandideta poleks kuulutamine võimalik – see oleks üksnes inimlik
ettevõtmine.”(2)
Jumal tahab, et me ei kasutaks oma „telefoni“ üksnes
mängimiseks, vaid aktiivseks suhtluseks Temaga; et meie oleksime
need, kes toovad lepitust, kõnelevad lootuse sõnumit ja kelle kaudu
Jumal tervendab ihusid ja hingi.
Helina Voogne
(1) Luterlik Maailmaliit, Misjon kontekstis, in English, lk 35.
https://www.lutheranworld.org/sites/default/files/DMDMissioninContextENlow.pdf(2)
Sama, lk 45.
Foto: Veiko Ilus
Jeesus ise meile jättis. Luteri ja anglikaani kirikute sisene
äratusliikumine New Wine, mille raames õpetus on toimunud,
kasutabki sloganit „Loomulikult üleloomulik“.
Olen avastanud tohutult palju asju, milleks Jumal mind iga päev
kutsub, kui õpin Tema häält kuulama. Olen näinud, et vaimuande
kasutades saavad julgustatud nii anni kasutaja kui ka see, kelle
heaks neid kasutatakse. Üle kõige saab austatud aga Jumala
nimi!
Kristiina Seppel
Pärast pühapäevast kohvilauda jäid pildile Ranno ja Kristiina
Seppel, praktikandid Elna Øhlund ja Sondre Dahle Norrast, Titta
Hämäläinen, Mari-Liis Lootus, Ave ja Mag-ne Mölster koos Joeliga.
Fotod: Seppelite kogu
Palves ja teenimisesEELK Saku Toomase koguduse juhatuse liikmele
Kristiina Seppelile teeb rõõmu, et kogudus on kahe
iseseisvusaastaga suutnud kogukonnas tähelepanu äratada: võetakse
kontakti, soovitakse tulla leerikooli. Vallas elab ligi 10 000
elanikku. Pühapäevakoolis on tänavu kirjas 25 last...
EELK ametlikult noorima koguduse liikmete arv on tänaseks 38.
Eelnenud on paarkümmend aastat tööd Hageri koguduse
kuulutuspunktina. Jumalateenistused on siin igal pühapäeval, kord
kuus valmistavad seda ette noored. Tegutsevad leerikool (pildil
õnnistamine jõulu eel 2014), pühapäevakool, kodugrupid,
noorteõhtud, tüdrukute klubi ja poiste jalgpallitrenn (pildil),
lauluring beebidele, gospelansambel (pildil), palvering. Suviti
korraldame koos vallaga lastelaagri ja koos Toidupangaga toetame
abivajajaid. Valmis
tume uue kirikuhoone ehitamiseks, sest vana vennastekoguduse
palvemaja, kus koos käime, on pisikeseks jäänud.
Jumal toetab nõrkuKäisime ühe töögrupiga 2010. aastal
Stockholmis legendaarset Santa Clara kogudust külastamas. Sealne
elukogenud pastor ütles, et nende koguduse kasvu aluseks on olnud
regulaarne palve ja diakooniatöö ehk ühiskonna kõige nõrgemate
teenimine. Seal tuli selgesti esile, et koguduses on kasutusel
kõikvõimalikud Püha Vaimu annid.
Eelmisel aastal mõtlesime Saku koguduse liikmetega mitme kuu
jook
sul järele: millised on meie väärtused, millele panna rõhku.
Sõnastasime kaks visiooni: „Lähedal Jumalale ja lähedal inimestele”
ning „Tule, nagu oled: leiame koos Tee, Tõe ja Elu.”
Eks me ise ka alles avastame, kuidas saada õigete andidega
inimesi õigetesse kohtadesse. Pole ju kellelegi otsa ette
kirjutatud, mis anded tal on, ja päris hull lugu oleks, kui keegi
hakkaks kedagi sundima millekski, mis pole tema kutsumus.
Leiud üle teeNäiteks gospelkoor seisis meil aasta
aega ja me lihtsalt palvetasime, et tuleks inimene, kes oleks
innustunud ja võtaks koori juhtimise üle. Ja tuligi üks noor
inimene, kes elab palvemajast üle tee, on kristlane, muusik. Ütles,
et tahaks teha midagi sellist... Oli ilmselge, et see on Jumala
vastus meie palvele!
Samamoodi oli orelimängijaga, kes elab samamoodi üle tee!
Aastaid käis meil mängimas Hageri koguduse organist. See oli jälle
palvevastus, et aasta tagasi tuli oma tulevase abikaasa kaudu meie
kogudusse noor neiu, kes õpib muusikaakadeemias ja on meil nüüd
igal pühapäeval teenimas!
Meie eakad on olnud väga ustavad palvetajad. Üks neist muigab
rõõmsalt siiani, kui näeb kirikusse sisenemas meie organisti Lead
või misjonärist pastor Magnet perega – näe, palvevastused astusid
uksest sisse!
KasvupinnasNii mõnigi leerilaps on pärast lee
ripäeva saanud endale ülesande, milles saab hakata kogudusetöös
kaasa aitama. Nende ülesannete kaudu me hakkame kasvama. Kui oleme
olukorras, kus tuleb midagi ise teha, endast välja anda, siis
hakkavad Piibli kirjakohad meile rohkem rääkima, hakkame ise rohkem
otsima ja vast ka intensiivsemalt palvetama. Ülesanded on, arvan,
hea kasvulava meie kõikide jaoks!
KRISTIINA SEPPEL
-
12 13MM 2015 kevadMM 2015 kevadpiibliõpe piibliõpe
Esimesel kogunemiskorral jaanuari lõpus andis ülevaate
religiooni teemast Jaan Lahe (keskel). Vasakul lauanurgas kohalik
tugi Markus Haamer ja paremal kursuse peakorraldaja Kalle Kõiv.
Foto: Rain Soosaar, Eesti Kirik
EELK täiskasvanute piiblikursus on käivitunud: iga kuu viimasel
reedellaupäeval ootab Põltsamaa kirikla 25 õppurit 14 eri
kogudusest, keda kostitavad teadmistega kevadsemestril neli
õppejõudu Eestist ja kaks Soome Piibliinstituudist. Küsisime
osalejailt kahe kogunemiskorra järel, miks ja kuidas on siia
satutud.
„Paluge ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja
teile avatakse”(Mt 7:7).
Olen palunud pikalt Jumalalt juhatust. Olen otsinud oma hingele
rahu ja teed, mis viiks mind Talle ligemale, Teda teenima.
Hetkest, mil jõudsin veebruarikuu viimasel reede õhtul
Põltsamaale, saabus mu hinge rahu. Teadsin, et olen õiges kohas –
kohas, kuhu Jumal mind juhatas. Hirm tundmatu ees oli kadunud,
tundsin ühtehoidmist ja ühist usku. Usku, mis kannab endas
edasiviivat jõudu! Olen siiralt tänulik õpetaja Kalle Kõivule,
kelle poole piiblikursus
test kuuldes pöördusin ning kes julgustas sellega ühinema.
Olen alati kandnud endas usku Jumalasse, mõistnud palve jõudu ja
teadnud, et olen kaitstud. Tunnen, et Jumalas on usk ja lootus!
Ometi ei ole ma alati olnud tänulik, olen kasutanud mulle antud
ande kurjasti ning käitunud Jumala Sõna vastaselt.
Minu tänulikkus tärkas kolm aastat
tagasi mu lapse sünniga. Alates sellest päevast tundsin, et minu
senisest Jumala tundmisest ei piisa, vaid vajan õpetust, kuidas
väljendada oma tänu Jumala vastu.
Kaks aastat hiljem tundsin täielikku vaimulikku ärkamist. Olles
oma usulisel teel üksi, juhatas Jumal mu teele ühe armsa inimese,
kes suunas mind avardama mu usulisi vaateid. Tänu temale alustasin
sügavamat Piibli lugemist, vaimuliku kirjandusega tutvumist ja
erinevate konfessioonide tundmaõppimist.
Religioosne igatsus ja tühimik hinges, jätkasin otsinguid teel
Jumala poole, tundes, et mind on kutsutud, ometi
teadmata täpset suunda, kuhu minna. Üks teine hea inimene
soovitas mul oma otsingud tuua palves Jumala ette – et kui aeg on
õige, küll siis Jumal mind juhatab. Ja juhataski...
Juhatas piiblikooli, kust lootsin leida enda ümber inimesi, kes
usuvad. Usuvad nagu minagi – südamest ja hingest. Ja seda oli
Põltsamaa kiriklas kohe tunda: ühised palved, laulud ja
laupäevahommikune jumalateenistus, ühine Jumala ülistamine ja Tema
poole pöördumine. See oli see, mida mu hing oli otsinud ja nüüd
leidnud.
Lisaks ootasin piiblikoolist põhjalikke teadmisi kristlikust
religioonist, Piiblist ja teest Jumala teenimiseni. Ootused on juba
täidetud: olen saanud sügavamat arusaamist Piiblist, selle ajaloost
ning Piibli kasutamisvõimalustest. Sain juurde huvi ja indu õppida
Piiblit veelgi sügavamalt tundma ning mõista Jumala Sõna keerulisi
ja mitmekülgseid nüansse.
Ootan huviga järgmisi loenguid, kus koguda uusi teadmisi,
mõtteid ja suundi, mida iseseisvalt edasi avasta
Piiblikursuse teekonnal da. Kuid lisaks akadeemiliste teadmiste
omandamisele on minu suureks ootuseks piiblikoolile, et saaksin
seal oma usus vaimselt kasvada, lähemale Jumalale.
ANNI AMBERGEELK Nõmme Rahu koguduse liige
RKuulsin Pereraadiost täiskasvanute piiblikursuse reklaami. Soov
osaleda tekkis kohe. Omalt poolt julgustas ka kogudusekaaslane
Valdek Hang, kes astus mullu Usuteaduse Instituuti õppima. Nii sai
mõte lõpliku kinnituse.
Pereraadio saadete kuulaja olen olnud pikemat aega. Olen püüdnud
nii korraldada, et saated, mida soovin kuulata, ei ole mitte
muudele tegemistele taustaks, vaid kuulamine ja ka märkmete
tegemine on sel ajal minu põhitegevus. Ka soov kasvada ja olla
osaduses teiste koguduste kristlastega oli ammune.
Kuna kursuse ühes tsüklis tutvustab lektor läbi mitme loengu
ainult üht teemat, siis oli alust arvata, et saan käsitletavast
laialdased alusteadmised. Lootsin, et kursus aitab senise
juhuslikku laadi teoloogilise kirjanduse lugemise süsteemsemaks
muuta.
Esimesed kaks kursusetsüklit religioonist ja Piiblist on seda
kinnitanud. Samas sain aru, kui vähesed on minu teadmised!
Lisaks pingsatele loengutele on aeg ühisele palvele ja
jumalateenistusele armulauaga. Kui kursuse esimeses tsüklis tundsin
teatud võõristust, siis järgmisel kokkusaamisel tundsin siirast
rõõmu kursusekaaslastest, mis väljendus Jumala õnnistuse soovimises
nendele. See oli siiras tunne, et Jumal on meiega siin ja praegu.
Sama kogen oma koguduse jumalateenistustel, kui me soovime
üksteisele Jumala rahu ja õnnistust.
Loodan, et kursuselt saadud teadmised süvendavad soovi jätkata
enda vaimset täiendamist, olla suhtlemises avatum. Oma koguduses on
õpetaja mulle usaldanud jumalateenistusel sõnalise osa lugemise.
Loodan, et see usaldus jääb püsima ja toob veel muid
võimalusi koguduse teenimisel ilmikuna.
JUHAN RUMMEELK Rakvere Kolmainu koguduse liige
ROleme abikaasaga meie pisikese Tuhala Kaarli koguduse vägagi
värsked liikmed. Meid on seal äärmiselt avatud süle ja sooja
südamega omaks võetud ning meie peale on pandud ka lootus, et
tulevikus võtame koguduse juhtimise oma õlgadele. See seab meile
juba praegu ehk natuke suurema vastutuse.
Juhatuse liikmed Liina ja Arvo Rodi on meil väga hoogsalt
käivitanud regulaarsed piiblitunnid, mis on heaks eeskujuks ja
suunanäitajaks. Imetlen tihti nende misjonitööd ja kirge, millega
nad seda teevad. Kindlasti oli see üheks põhjuseks, et osaleda
kursusel. Viimases koguduse piiblitunnis anti ka mulle juba sõna
ning sain teha pisikese ettekande piiblikoolis kuuldust ja
kogetust. Samuti on soov rohkem teada saada Jumala sõnast ja
sellest, kuidas ja millal on kõik see kirja pandud. On ka soov
Piiblit lugema õppida, sest see ei ole tavaline raamat ja seda
niisama lihtsalt ei loe. Tihti on ühes sõnas öeldud rohkem kui
terves lauses kokku...
Seni olen osalenud vaid ühel korral. Lektoriks Piibli
kronoloogiast ja ajaloost oli Dr. Randar Tasmuth, kes sütitas minus
taas soovi läbi lugeda kõik viis Moosese raamatut. Sain läbi
osaduse tohutult head, positiivset energiat ja veel kord kinnitust
sellele, et kristlased on väga tore seltskond. Siiralt kahju on
inimestest, kes kirikust eemale hoiavad. Oleme abikaasaga saanud
juba uusi tuttavaid, kellega kindlasti ka pärast kursust edasi
suhtleme.
Usun, et saan siin rohkem tundma Isa lähedust.Usun, et saan
rohkem tundma Isa õpetussõnu.Usun, et Jeesus leiab koha minu
südames.Usun, et saan väga palju rohkem teadmisi Piiblist. Usun, et
usun!
Eelmisel korral esitas üks kursusel osaleja ühe küsimuse, mille
üle ta viimasel ajal palju juurelnud oli. Küsin seda ka Sinult,
armas lugeja:
„Jumal on kogu aeg kohal, aga kus Sina oled?”
MARGUS SUUMANN
R
„See on see julgus, mis meil on tema ees, et kui me midagi tema
taht-mist mööda palume, siis tema kuuleb meid. Kuna me teame, et ta
meid kuu-leb, mida tahes me paluksime, siis teame ka, et meil on
käes need palved, mis me oleme temalt palunud.” 1Jh 5:14-15
Tervitusi kevadisest Lääne-Nigula kogudusest!
Ühe rühmatöö tulemusena jõudsime järeldusele, et meil on
korralikul, kindlal vundamendil seisev, vaimne ja heas osaduses
kogudus. On väga toredaid koosviibimisi, kutsutud on külalisi,
sügisel käisime koos Kullamaa ja Märjamaa kogudustega Soomes Raahe
sõpruskogudusel külas, töötab kogudusekool...
Kogudusekool ongi ilmselt õppidatahtmise ajendiks. Teate ju lugu
seemnest, mis hakkab idanema… Teade Põltsamaal algavast
täiskasvanute piiblikursusest mõjus kui rõõmusõnum. Oli vaja vaid
head tahet ja toredaid kaaslasi, ning nii mõnelgi tuli sama mõte!
Kogudus ning õpetaja suhtusid väga positiivselt, leiti võimalus
meid toetada. Inspiratsiooniks olid ka koguduse noored, kes võtavad
osa juba mitu aastat toimivast noorte piiblikoolist. Tundsin kohe
suurepärast võimalust teadmiste suurendamiseks ja usus kasvamiseks
– sellist võimalust ei saa ju lasta endale mitu korda pakkuda!
Põltsamaal võtsid meid vastu pro
jektijuht Kalle Kõiv, sealse koguduse õpetaja Markus Haamer ja
tema abikaasa. Tervitusi tõid misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru
ja piiskop Joel Luhamets. Kõik oli meie jaoks valmis, vastuvõtt
sõbralik, soe ja armas. Kodu
-
14 15MM 2015 kevadMM 2015 kevadpiibliõpe Jumala töö
ne elu vajus kahe päevaga unustusse. Seltskond oli tõsiselt
vaimne ja töine, õhkond oli kui üks suur rikas osadus! Reede ja
laupäev möödusid kiiresti ja koju jõudes tundsin, nagu oleksin
nädalasel aktiivsel puhkusel olnud.
Foto: Rain Soosaar, Eesti Kirik
Elve Bender tütrega.Foto: Kirsti Malmi
Tasa sõuad...Küsimus „Mida on tehtud koguduse misjonitöös?” on
iga koguduse aastaaruandes. Minu mentor Jüri Bärg kirjutas sinna
ikka, et misjonär on iga koguduseliige, sest koguduseliikme kaudu
peab ilmsiks saama kristlik kuulutus. Kes viletsasti elab või on
kaasinimeste vastu kuri, see pole õige misjonär! Ja kes pole
misjonär, pole õige koguduseliige ka.
***Mul on õnnestunud inimesi ülla
tada sellega, et jumalateenistus on igal pühapäeval. Ilmselt on
maailm nii ebastabiilne, et misjonina töötab isegi see, kui
jumalateenistus ei jää ära lihtsalt sellepärast, et sinna tuleb
kellegi meelest liiga vähe inimesi!
Tarvastus suleti külastajate vähesuse tõttu kõrts. Kirikut me ju
ei sulge! Kui Issandale sobis, et kus Tema nimel on koos kaks või
kolm, seal on Tema nende keskel, siis ei või mina ütelda, et neli
või viis on liiga vähe.
***Olen pigem tasase misjoni poolda
ja. Mulle sobis juba nooruses see, kuidas luteri kirikus ei
pööratud peadki,
Rõõmsa hoogaPärnu Oikumeeniline Naiskoor asutati kuus aastat
tagasi. Pärnu Eliisabeti kiriku leerisaalis harjutatakse
neljahäälselt Piret Ripsi, Timo Lige jt kaasaegsete heliloojate
laule.
Otsime misjoniks aktiivselt võimalusi. Laulame ka väljaspool
kirikuid: hooldekodudes, linna üritustel... Mullu oli kontsert
Pärnu raamatukogus. Traditsiooniks on laulmine jaanilaupäeviti
Männi pargis. Esitame peo alguses rõõmsaid vaimulikke laule, jättes
oma sõnumi maha ka sinna. Me ei pelga, kui seltskond on
mittekristlik: üldiselt kuulatakse ikka särasilmi. Kui ka üksainus
inimene saab puudutatud, oleme selle eest tänulikud! Oikumeenilised
naised (heledas) külas Pärnu Haigla hooldusravi osakonnal koos
haigla hobikooriga Ristik. Foto: koori kogu
et vaadata, kes kirikusse sisenes. Läksime lastena vaikselt
tagaritta ja keegi ei hakanud torkima: „Anna nüüd tunnistus!” või
„Kas oled pöördunud?”. Teinekord kannab see rahulejätmine rohkem
vilja kui kellegi kättesaamine, kelle kohta saab öelda:
„vastpöördunu” või „võttis Jeesuse südamesse vastu”. Neid asju on
raske hinnata. Mida edasi, seda raskem minu meelest.
Teinekord tulevad viljad sealt, kust pole mõelnudki. Teinekord
jälle ponnistad väga, aga saad tagasilöögi: sind on täiesti valesti
mõistetud... See aga ei tähenda, et seda tööd ei peaks tegema.
***Vaimuliku töö viljad võivad nähta
vaks muutuda alles pärast tegija surma. Tarvastus on vahel
öeldud: Harri Haamer pidi jutlustama tühjadele pinkidele. Aga mina
näen, et kogudus on siin tugev! Seega ei olnud tühjad pingid need,
mis kuulsid ja õppust võtsid...
ELVE BENDEREELK Tarvastu Peetri koguduse õpetaja
Koori juurde käib palve, et tunnetada: kus ja milleks me oleme.
Valime sobivad laulud välja ja läheme, kuhu kutsutakse. Lauljate
arv 15–20 võiks suuremgi olla, aga transpordiga on nii lihtsam.
Kooril on olnud ka ansambel, et olla veelgi mobiilsem. Mullu oli
Tõstamaal Pärnumaa ansamblite konkurss ja sealgi võeti meid
ainukese vaimuliku ansamblina hästi vastu.
Vahel esineb naiskoori kõla suhtes eelarvamust ja nii olemegi
end liitnud rahvarohkete üritustega. Kuulajad saavad rõõmsa
üllatuse osaliseks, et ka naiskoor on nauditav!
On kogudusi, kes on meid toetanud, aga bensiinirahad paneme
enamasti ise
kokku. Rahasüste oleme saanud ka projekte kirjutades, näiteks
vormi soetamiseks. Oleme andjaile väga tänulikud!
Meil laulmiseks on peaasi, et kristlik veendumus on omaks
võetud. Enamus toredaid lauljaid, kes polnudki varem kirikuga
tuttavad, on tasapisi kogudustega liitunud. Eri paigus käimine on
andnud hea võimaluse ära tunda, kus on neile kõige südamelähedasem
vaimulik kodu. Igal pühapäeval oma kirikus käimine pakub
stabiilsust, aga teiste nägemine laiendab silmaringi ja
mõttelaadi.
MERIKE HOLTEREELK Pärnu Eliisabeti koguduse liige
Soov kõike uurida on öökapipealse
raamatute ja märkmete kuhilaks muutnud. Ainult kiidusõnu jätkub
neile, kes on osalenud ettevalmistusel ja korraldamisel, tegelenud
majanduse ja majutusega! Täname hea toidu, kohvi ja tee eest!
Õppejõududele eriline tänu!
Loodan, et saan Põltsamaalt kogutud teadmistega koguduse töös
abiks olla. Soovin, et piiblikursus oleks jätkusuutlik ja paljud
saaksid seal osaleda paljude aastate jooksul! Toetan seda
ettevõtmist õnnistussoovide ja tänupalvetega. Mis nii viga õppida,
kui Jumala armust on kõik ette kantud!
AGNE VIILMA
-
16 17MM 2015 kevadMM 2015 kevadkõrvalpilk elujõud
Autor ja peapiiskop Andres Põder Vigala Maarja koguduse 675.
aastapäeval 7.09.2014. Foto: Saffre kogu
EELK Vigala koguduse nõukogu liige Luc Saffre tuli siia Belgiast
pärast eestlannaga abiellumist. Eesti usumaailm on üllatanud:
„Mõtlesin, et pean vaid natuke oma usust rääkima ja teised
hakkavadki uskuma. Aga see ei lähe nii kiiresti...“
Hakkasin kolmteist aastat tagasi Eestisse tulles väga truult
jumalateenistustel käima, sest katoliiklastel tähendabki usk seda,
et on vaja kogudust, kus seda jagada – üksi ei saa uskuda. Aga tuli
välja, et luterlased ei käigi iga nädal jumalteenistustel! See on
„jätamindrahulekirik“, mis on olemas, kui sind maetakse, kui
abiellud või on laps ristida. Lähed sinna mingi hädaga ja – hops! –
õpetaja ongi olemas nagu arst, aga sa ei lähe ju tema juurde, kui
oled terve!
Katoliku kirikus on kohustuslik minna iga nädal missale. Iseasi,
kas kõik seda teevad, aga selline teoreetiline nõue peaks aitama
kaasa, et koguduseelu oleks natuke rohkem olemas.
Kui maailm lükkab ennast Jumalast eemale, siis tuleb leida
lahendusi, kuidas näidata inimestele, et oleks siiski vaja lasta
Jumal oma ellu. Eestis tuleb julgustada neid, kes räägivad Jumalast
tavaelus. Usk mõjutab meie igapäevaseid otsuseid: kuidas käitun
lapsega, kas ostan uue auto, kas lähen aitan kedagi või teen kodus
omi asju... Sa otsustad erinevalt – sõltuvalt sellest, kas usud
Jumalasse või mitte!
Minu meelest arvavad liiga paljud kristlased Eestis, et kiriku
ülesanne on õpetamine nagu koolis – lähed sinna ja saadki teada.
Ei, otse vastupidi: "Kirik, mis teab kõike ja oskab kõigile
vastata, pole usaldusväärne. Usk ei ole lihtsalt mingi süsteem,
mida me kaitseme, vaid see on Jeesus Kristus ise, kellega me
kohtume," on öelnud kardinal Reinhard Marx.
Misjonitöö sisu on: rõõmustagem, sest Jumal armastab meid! See
pole eufooria, sest Jeesus pidi selle eest kallilt maksma. See pole
ka pinnapealne pi
Kuidas usuvad eestlased?
Julgelt läbi eludev naeratus, vaid rõõm peab kuidagi tunda
olema. Siis hakkamegi särama ja misjonitöö toimib!
Arvan, et minu usk säilib ka siin, sest see on nii sügaval. Olin
Belgias lapsest saadik kirikus aktiivne. Altaripoisina käisin vahel
missal iga päev, olin koguduse nõukogu liige ja meil olid
piiblirühmad. Eestis olen läbinud mitu usulist kriisi, aga iga kord
tulnud ikka kristluse juurde tagasi. Et me siin luterlikus ja mitte
katolikus kirikus käima hakkame, oli mulle algusest peale
selge.
Muidugi on oluline kuulata kirikus Jumala sõna ja lasta õpetusel
ennast mõjutada. Aga kui kõik külaelanikud teevad teistmoodi? Olen
öelnud oma perele, et kui nemad kirikusse ei tule, ei lähe ka mina,
sest kuidas jätan oma pere üksi? Iga asi, mida sa teed inimestele,
on samuti jumalateenistus. Tulin Eestisse mitte selleks, et õpetada
belglaste kristlust, vaid et koos eestlastega elada ja – paramatult
– ka uskuda. Aga kui nad istuvad kodus ja ainult arvavad, et
usuvad... Kardan, et pigem on neil usk puudu ja inimesed ei teagi,
millest ilma jäävad.
Kodus oleme proovinud õhtupalvusi: laulsime Taize laule ja
lugesime Piiblit, aga raske oli vastu pidada. Prae
gu on meil söögipalve: laulame laulu ja süütame küünla. Seda
tahavad meie peres kõik! Kui lapsed olid väikesed, siis ma
palvetasin nendega õhtul. Praegu suurem laps enam issiga ei
palveta, aga tellin Saksamaalt kristlikku lasteajakirja. Lapsed
tormavad selle järele! See on hästi tehtud, sakslastel on rohkem
raha selle jaoks. Aga see on säilitamis, mitte misjonitöö...
Eestlased on väga tublid, et säilitavad oma kultuuri. Nii väike
rahvas peab selle kaitsmiseks väga palju sellega tegelema ja nii ei
jää enam aega Iisraeli rahva kultuuri tundma õppida. Kuidas neid
ühendada? Mulle meeldib, kui laulupeole satub mõni laul, mis räägib
Jumalast, või et Eesti hümnis on Jumal ikka veel olemas. Seda
ühendust tuleb edasi arendada.
Kiriku ülesanne on raputada inimesi, et nad saaksid aru, et usu
küsimus pole mõttetu. Uskuda Jumalasse tähendab uskuda sellesse, et
mina pole maailma keskpunkt. Ja kui mind ei armastata, siis on mu
elul ikka mõte, sest Jumal armastab mind. Vahel läheb ka sellist
julgustust vaja...
LUC SAFFRE
EELK Pärnu Eliisabeti koguduse lii-ge Saima Härm, mis toob teid
koguduse kooskäimistele kohale veel nüüdki, kui liikuda pole enam
päris kerge?
Toob kohale usklikkude osadus, ühesuguste inimeste mõtteväli.
See antakse palve kaudu ja ta tuleb sinuga kaasa, kui oled koos
Jumalaga olnud. See on sõprus, armastus – Jumala Vaimu osadus. Seda
pole mitte iga kord igal ajal igas paigas, aga ta on tuntav Püha
Vaimu läbi, mis liidab armastuses. Seda peab tunnetama ja see annab
jõudu ka misjonit teha.
Olen üles kasvanud vennastekoguduses. See on andnud kindla aluse
kõikides olukordades seisma jääda. Seal on luterlik õpetus ja pean
seda väga oluliseks. Eks õpetusi ja kirikuid ole mitmesuguseid, aga
mu vanemadki on olnud vennastekoguduses. See tähendab ühtsust.
Kas lakkamatu palve, millest apostel Paulus räägib, on
olemas?
Küllap see, millest Paulus Piiblis räägib, on nagu õhkamine
Jumala poole Temaga ühenduses olles ja Tema käest küsides. Aga on
olemas ka kindel palveaeg selleks, mida sa parajasti tahad Jumalaga
rääkida. Ja on palvetundides koos käimine. Seal on ka Sõna. Terve
Piibel on juhiseid täis, kuidas ja mille eest paluda.
Vennastekoguduse suvepäeval mais 2014.
Foto: Veiko Ilus
Palve on südame asi. Ma ei saa küll öelda, et see töö või
kohustus oleks... Palvetama sunnib armastus: armastus Jumala vastu,
armastus inimese vastu. Ühel võib ta olla ühtemoodi, teisel
teistmoodi...
Mõtteviise on igatmoodi ja kord kutsusin kedagi palvetundi
kaasa. Tema vastas: „Ega iga päev ei pea ju Jumalat paluma!” Tema
käib pühapäeviti kirikus, palub seal... Mõtlesin siis: kuidas ma
olen küll nii lapsik olnud ja arvanud, et kõik ikka kogu aeg
Jumalat paluvad!
Tegutsesime abikaasaga kirikus ka nõukogude ajal. Kui usk on
südames ja tugev, siis kartust ei ole! Lapsed on kirikus üles
kasvanud, aga said ülikoolidki lõpetatud... Töö juures oli samuti
loomulik osadus nii Jumalaga kui ka inimestega. Töötasin kiirabi
velskrina ja palvetasin ka seal, haigete juures.
Kord kutsuti ühe ülikooli õppejõu juurde, kes oli suremas. Ta
küsis minu käest: „Mis sa arvad, kas ma pääsen Jumala riiki?”
Teadsin, et ta oli usklik. Enne ei kahelnud ta sugugi... Ütlesin:
„Muidugi pääsed!” Võtsin laualt lauluraamatu ja lugesin, kust see
lahti tuli. Tema ütles: „Kuidas sa selle leidsid – see oli just
minule!” Ta sai väga rõõmsaks, sai lootuses kinnitatud! Paari tunni
pärast ta suri.
Ma ei kartnud seda tööd teha. Kõik teadsid sellest ja keegi ei
keelanud, et sa ei tohi, ei tohi, ei tohi! Tõime poja neljakuuselt
kirikusse ristida, aga praegu kuulen, kuidas öeldakse: ega siis ei
tohtinud ju kirikusse minna... Aga just see annabki ju jõudu ja
julgust! Kes ise väga tahab, sellele antakse Jumala poolt jõudu ja
julgust ning olukorradki lahenevad.
Siis ei saagi vist tõmmata kindlaid jooni palve või misjoni või
veel millegi vahele, vaid kõik kokku on loomulik elu?
Jah, see on lihtsalt elu – elu, mis kannab! See on kompleksne
asi.
Kas kellelgi võib olla juba hilja Ju-mala juurde tulla?
Ei, hilja ei ole kellelegi kunagi! Jumal teeb ikka oma tööd
nende juures, kes seda tahavad. Ja kes ei taha, see võib kirikus ka
käia – ega see ei aita. Kui sa ise ei lähe Jumala ligi, ei astu
Jumal sinu ligi ka.
Saima Härmi küsitles kodukoguduses misjoni ja käsitöö päeval
PIRET RIIM
-
18 19MM 2015 kevadMM 2015 kevadnaabrite juures ajalugu
Foto: Juha sõbrakiri
Vaatamata hoiatusele...
Ingeri kiriku eelmise Siberi praosti Juha Saari (pildil) sidemed
Venemaa kogudustega pole katkenud, nagu selgub Soome Rahvamisjoni
misjonäri kirjadest oma töö toetajatele.
Muuhulgas käib Saari regulaarselt Keltto teoloogilises
instituudis Ingeri kiriku töötegijaid koolitamas. Ühel kohtumisel
noorte täiskasvanutega paluti tal kõnelda oma karjasekutsumuse
Müüdu saadi tagasi!
1894 valminud uusgooti stiilis palvehoo-ne sissekäigu võib
tänapäeval leida 1931 lisatud funktsionalistlikus stiilis fassaadi
süvendis.
Fotod: SLEY arhiiv ja Olli Hakamies
Soome Luterliku Evangeeliumiühenduse 1878. aastal Helsingisse
ehitatud palvela jäi suurele rahvahulgale ruttu kitsaks. 1894
ehitati Fredriki tänavale uus hoone, mis 1931. aastal kirikuks
pühitseti. Alates 1960ndaist ühenduse aktiivsus pealinnas tasapisi
langes ning 1989. aastal müüdi hoone maha. Edasi tegutsesid selles
mitmed ööklubid. 2014 oli ka viimane neist sunnitud tegevuse
lõpetama...
„On Jumala ime, et oleme taastamas lutelikku kirikut Helsingi
kesklinnas väga käidavas kohas,” tõdeb misjonijuht Pekka Huhtinen.
„Kus on palju inimesi, seal on ka palju probleeme: näiteks on just
siinkandis hõlpus narkootikume osta. Jumal on andnud meile aga
võimaluse siia tagasi pöörduda ja mõtleme nüüd, milline saab olema
meie visioon. Me ei saa jätkata sealt, kus töö kümneid aastaid
tagasi pooleli jäi. Töö põhisisu on ikka sama: Jeesuse kui
vabastaja tutvustamine, inimeste juhatamine taeva teele – see ei
muutu kunagi – aga milliseid töövorme kasutada, kuidas saada
inimestega kontakti... Meid ootab tohutult lai tööpõld!
Veel aasta tagasi ei teadnud kiriku tagasisaamise võimalusest
keegi, ehkki paljud on kindlasti selle eest palvetanud. Tundsin ka
ise muret, kui kirikust sai restoran ja seejärel ööklubi... Jumala
õnnistust neis ettevõtmistes polnud, majanduslik edu jäi tulemata
ja üksteise järel lõpetasid nad tegevuse – paik oli mõeldud teenima
Jumala Püha!
Muutus on toimunud aastaga. Koguneme tuleviku plaanimiseks keset
ümberehituse tandrit. Kus enne laius baarilett, on seinal nüüd suur
rist... Palvetame, et meie töös sünniks Jumala tahtmine!”
leidmisest ja tööleasumisest Siberis. Saari kirjeldab: „Üritasin
realistlikult edasi anda nii kutsumuse häid külgi kui ka õppetunde
Jumala kannatuste koolis. Ma ei julgustanud kedagi neid õpinguid
ette võtma.
Järgmisel hommikul tuli üks noortest õhinal mu juurde jutuga, et
mitu selle rühma noormeest olid otsustanud asuda vaimulikuks
õppima! Olin üllatunud, mind haaras lausa hirm. Inimlikult võttes
teadsin, et neid noori oota
vad ees üksnes raskused, halvakspanu ja vaesus. Issand,
halasta!
Hakkasin kohe mõtlema, et kas maalisin karjase kutsumusest
siiski liiga positiivse pildi. Seda ma ei tahtnud... Tuleb aga
uskuda, et Issand on neid noori kandnud juba ammu enne sellele
kohtumisele juhatamist. Tänu Jumalale! Palvetame pidevalt, et kirik
saaks uusi häid töötegijaid.
Andekad, hästi koolitatud ja vaimselt terved töötegijad on
Ingeri kiriku jaoks elu ja surma küsimus. Vajame karjaseid, kes
suudavad koguda vaimus elusa karja Jeesuse, tõelise Hea Karjase
juurde. Vajame innukaid, elava usuga karjaseid ja töötegijaid.
Koguduste kasvu ja tervise huvides on Piibli ja teoloogia hea
tundmine segaste oludega Venemaal vältimatu.”
Indiaanlaste maalt1879 ilmus Tallinnas saksa keelest ümberpandud
„Missioni lugemised”. Tiitellehel seisab: „Raamatu hind on Wirumaa
Jaagupi kiriku ehitamise heaks soovitud.”
Eessõna selgitab: „Joseph Schlier, kiriku õpeta-
ja Baierimaal on seda esite selle tarvis kirjutanud, et ta oma
kogu-dusele tahtis Missionitööd tutvaks ja armsaks teha. Meil
saavad ka mitmes kohas kirikutes ja koolima-jades Missioni
lugemised peetud, mille läbi kogudustele Missionitöö tundmist
pakutakse. Meie Missioni leht ei tule enam kui aga üks kord kuus
lugejate kätte ja meie soovime rohkem oma rahvale missioni
luge-misi, kui ükskord kuus.”
Eessõnal autori nimi puudub, aga ViruJaagupi koguduse õpetaja
oli tol ajal Hugo Wilhelm Hoffmann, hilisem Viru praost. 195l
leheküljel on juttu misjonitööst Saksamaal, Indias, Ameerikas,
Madagaskaril, Neuseelandil ja Tahiitil. Siinsed väljavõtted on
indiaanlaste lugudest.
Üks misjonär küsis ükskord ühe armuõpetuse läbi valgustud
indiaan-lase käest, kuida ta risti usku olla saanud? Mees ei
teadnud selle peale mitte kohe õiget vastust anda, aga kui nad hea
tüki maad olid edasi läinud, korjas indiaanlane suure hulga kuivi
raagu kokku, seadis neid siis nõnda maa peale hunniku, et keskele
ümmar-gune plats tühjaks jäi. Nüüd võttis ta ühe ussikese kinni,
pani teda raagude keskele tühja platsi peale ja pani raud
põlema.
Ussike roomas edasi ja tagasi, aga kui ta nägi, et igal pool
tuli ees oli ja ära peasmist loota polnud, siis läks ta platsi
keskpaika ja jäi seal meelt ära heites oma surma ootama. Korraga
aga võttis indiaanlane teda jälle pihusse ja peastis surmast ära.
„Nõnda,” ütles ta nüüd, „on Jumal mind ära peastnud. Mina tundsin
tema püha viha tulukest, ja püüdsin ära põgeneda, aga igal pool
nägin ma tuld enese ees; kuskil polnud abi ega ära peastmist
näha. Viimaks ei lootnudki ma enam selle peale, vaid hakkasin
kaksipidi mõtlema ja meelt äraheitma – siis tuli Jeesus ja peastis
mind sest põrgu piinast ära!”
***Põhja-Ameerikamaal on palju
indiaanlasi, kes risti usku vastu on võtnud, aga kõige esimene
nende seast sai missionäriks, ja see jutustas ükskord oma lugu,
kuidas ta ümber oli pöördud.
„Ükskord”, kõneles tema, „tuli Jumala sõna kuulutaja meie juure
ja hakkas õpetama, et üks Jumal on. Siis ütlesime meie: „Kas sa
arvad, et meie seda ei tea? Mine aga peale sinna, kust sa oled
tulnud.”
Teinekord tuli üks Jumala sõna-kuulutaja ja hakkas õpetama:
„Teie ei tohi mitte varastada, valetada ega lakkuda.” Meie
vastasime temale: „Sa rumal, kas sa arvad, et meie seda ei tea? Õpi
seda esiteks ise ja õpeta oma rahvast, kelle seast sina oled, et
nemad mitte nõnda ei teeks!”
Mõne aja pärast tuli jälle üks Ju-mala sõnakuulutaja meie juure,
astus
minu urtsiku sisse ja ütles: „Mina tulen sinu juure Issanda
nimel kelle päralt taevas ja maa on, ta laseb sulle öölda, et ta
sind hea meelega tahab õndsaks teha. Sellepärast on tema inimeseks
saanud ja sinu ja minu eest oma verd risti sambas ära valanud, et
meie mitte hukka ei saaks!” See peale jäi ta minu urtsiku magama,
sest ta oli ära väsinud.
Ma mõtlesin: mis mees see küll peaks olema? Siin on mul kirves
käe pärast, ma võiksin teda õige surnuks lüüa ja metsa visata, kes
tuleks tema järele küsima? Aga tema sõnadest ei võind ma mitte
lahti saada. Nad tulid ikka mo meele ja kui ma magasin siis nägin
ma unes, et Kristuse veri jook-sis risti samba pealt. Mina hakkasin
mõtlema: see on ometi üks teine vahe ja rääkisin ka teiste
indiaanlastele. See-pärast ütlen mina: „Vennad, kuulutage
paganatele armuõpetust Jeesusest Kristusest, tema surmast ja
verest, kui teie neid hästi tahate õpetada, et nemad sest peaksid
kasu saama.”
Esikaane pilt misjoniajakirjast, mis ilmus meil kord kuus.
-
SA EELK MisjonikeskusTehnika 115, 10139 Tallinntelefon 6464 760
e-post [email protected]
Misjonitööd tehakse annetustest. Suur tänu abiks
olemast!Swedbank: EE482200001120254269SEB: EE551010602016015008
OTSEPOSTITUS
kevad 2015 • 3 (27)
Oled oma teenimisrõõmuga väga oodatud vabatahtlikuks!
Vajame Tartus laulupeo nädalal lõkkekohvi pakkujaid, suhtlejaid,
näomaalingute tegijaid,
autojuhte... Pakume koostegemise julgust, osadust jpm!
Registreeri: [email protected] hiljemalt 22.06 Osavõtumaks
25€.
Lisainfo: tel 5621 7575, Kirsti
DVD komplektis „Tähendus Sõnade taga” on Jeesuse
tähendamissõnade seletused
fookusega tolle ajastu kultuuril ja tavadel. Kuuel plaadil on 17
õppetundi Ilkka
Puhakkalt, Seppo Niemeläiselt ja Pentti Mentult.
Hind 12 €
Piibliõpe on elukestevIseasi, et millal keegi kursust vahetab ja
edasi küsib. Looja on ootel, kuid ei suru Tõe olemust peale. Igaüks
maadleb Küsimuse-ga. Taevas annab meile vabaduse valida. See on hea
kool, et leida elav Elu!
Minugi rada on olnud täis oota-matusi, juhtimist ja õppimist.
Aasta-sele piiblikursusele Põltsamaal tulin meie Juuru Mihkli
koguduse õpetaja Kalle Kõivu soovitusel. Küsisin, vest-lesime ja
otsustasin osaleda.
Miks sellise otsuse tegin? Meenub üks muistend, kus vana
mees näitab noorele mehele metsa
ja tema sõnab otsides, et ma ei näe, puud on ees.
Mina naudin väga metsailu. Vas-tused on meie ümber, Jumalasõna
on meie ümber, isegi kui ei soovi – liht-salt siis ei ole sa osa
sellest, nii nagu Looja tahab sulle anda. Seega usun, et sellelt
kursuselt on palju ammutada nii loengute kui ka osaduse näol.
Juba praegu on see andnud sisu-kaid vastuseid nö. tehnilises
vallas, mis puudutab Piiblit. Andis ava-va hommikuse jalutuskäigu
ümber Põltsamaa lossi koos koguduse ju-hatuse esimehega, millega
kaasnes elavnemine nii vaimus kui ka mee-
les ning palju sellist, mis sõnasse ei mahu.
Loodan Põltsamaa piiblikursu-selt saada sisemise taipamise
kasva-mist, enese ümber nägemise oskust ja palju muud, mis võiks
avardada ühe 32-aastase mehe silmaringi, ees-märki ja mis peamine –
seesmärki. Et saada aru, mis on minul anda, millega saaksin kasulik
olla õdedele, vendadele ja kogukonnale. Kokku-võtteks: et võiksin
oma eluga targalt Loojat teenida – aru saades ja Jumala juhatust
järgides.
KRISTJAN PAJUVaata ka lk 12–14
Jumala õnnistust teile!