Kultuuripealinn%20031-29.%20aprill%202011

Reede, 29. aprill 2011 | nr 17 (031) www.tallinn2011.ee

Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid Tasuta kultuuriväljaanne

AJALUGU

TEATER

FOTO

KIRJANDUSFESTIVAL

Andreas W paneb publiku väntama.

5.‒8. maini 2011 toimub kaheksandat korda rah-vusvaheline Tartu kirjan-dusfestival Prima Vista, mille läbivaks peateemaks on seekord «Kursimuutus. Change of course». Kirjan-dusfestival Prima Vista 2011 partnerlinnaks on tänavu Euroopa kultuuripealinn Tallinn, kus traditsioonili-selt leiavad aset festivali vii-mase päeva üritused.

Pealinnast on pärit ka festivali uus patroon, kelleks on tunnusta-tud kirjanik ja praegune Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud.

«Tartu on heade mõtete linn ja kirjandusfestival Prima Vista on kahtlemata hea mõte.

Mulle on suur rõõm, et 2011. aastal on Prima Vista oma part-nerlinnaks valinud Tallinna ja asunud seda head mõtet laiemalt levitama, rajades nõnda ka silda Euroopa selleaastasest kultuu-ripealinnast laiemale üle Eesti,»

tõdeb Prima Vista 2011 patroon Rein Raud.

Prima Vista tänavuste välis-külaliste hulka kuuluvad vene keeles kirjutav Iisraeli päritolu kirjanik Dina Rubina, vabakut-seline kirjanik Kathrin Schmidt Saksamaalt, Soome poliitik ja politoloogiadoktor Erkki Tuomi-oja ning Manchesteri punkpoeet John Cooper Clarke, kes sai kuul-saks 1970ndate lõpus, kui astus üles Sex Pistolsi, Buzzcocksi, The Falli, Joy Divisioni, Elvis Costello,

Siouxsie and the Bansheesi ja pal-jude teiste kontsertidel.

Festivali Tallinna päev, 8. mai, algab Tallinna Ülikooli Akadee-milises Raamatukogus (Rävala pst 10) ja jätkub mitmesuguste sündmustega TLÜ hoonetes, trammis, Lennusadamas, Teatri Puhvetis (Teatri väljak 3), Kiek in de Kökis ja kinos Artis.

Tartu kirjandusfestival on väl-ja kasvanud Tartu Ülikooli Raa-matukogu korraldatud raama-tumessist «Utlib Market», mis

selle nime all toimus esmakord-selt 2002. a kevadel. 2004. aastal korraldati kirjandusfestivali es-makordselt «Prima Vista» nime all. 2005. aasta alguses pärjati esmakordselt toimunud festival Tartu linna kultuuri aasta auni-metusega «Aasta kultuurisünd-mus 2004». Rohkem infot: http://kirjandusfestival.tartu.ee/

Tartu kirjandusfestival Prima Vista külastab Tallinna

Prima Vistat väisab teiste seas ka Manchesteri punkpoeet John Cooper Clarke.

Tehnoloogilise teatri vi-sionäär ja biosemiootik Andreas W tutvustab Kultuurikilomeetril al-gavas teatrietenduste sarjas «MIM goes sustai-nable» rohepesu ja tai-meõli ning pealtvaata-jate tähtsust etenduste kütjana. Öko või mitte-öko, selles on küsimus! Loe lk 2–3

Tallinna kindlustuste ühe parima tundja, EKA emeriitprofessor Rein Zobeli jutu läbi tulevad päevavalgele põnevai-mad seigad sajandeid vana Skoone bastioni kirevast minevikust ja peagi teatriks muundu-va endise muldkindlus-tuse mitmesugustest kasutusviisidest läbi aegade. Loe lk 6

Kultuuripealinna sünd-musi mahamaganuile tutvustame seekord tagantjärele pildis uni-kaalset remiksifestivali Punkt, lihavõtteteema-list tralli Eesti Vaba-õhumuuseumis, eten-duskunstide festivali POT ühte parimat pala «Camouflage» ning eksklusiivsena Turu-Tallinna ühislavastust «Tantsiv Torn».Loe lk 7

Foto: Maria Rõhu

2 ARVAMUS Reede, 29. aprill 2011

Ajaleht KultuuripealinnVäljaandja: SA Tallinn 2011Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 TallinnMaarja-Liis Arujärv, peatoimetajaAnneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, [email protected] Sepp, reporter, [email protected] kultuuripealinna infokeskusRotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinntel: +372 6594 113e-post: [email protected]: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht

KULTUUR KUTSUB

Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja

AINULT KAKS KÜSIMUST9 Tallinna etenduskunstide

festivali POT sotsiaalmeedia juht Evelyn Raudsepp, kuidas on fes-tival seni kulgenud, milline on olnud vastukaja ja millised popu-laarseimad etendused?

Festivali avanädal oli edukas – kolm esietendust, peaaegu kõik täissaalid ning rahulolev ja kirgastunud-ergastunud teatri-publik. Avalikuks vastukajaks on veel ehk vara – ilmselt kriitika tuleb festivali kohta tervikuna või siis pärast festivali. Suusõnalised kommentaarid, mis minuni on jõudnud, on seni olnud küll pigem kiitva iseloomuga.

Populaarsemad etendused on ikka Eesti omad. Välja müüdud olid «Camouflage», «Madame Bo-vary» ja «Ihade osakond» , Tartu Uue Teatri «Sisaliku tee» müüdi samuti üsna kiiresti välja.

9 Mida soovitaksite vaadata neil, kes veel pole festivali külas-tanud?

Soovitan kindlasti julgelt külas-tada välisetendusi – korraldajad ei pingutaks, kui need ei oleks

vaatamist väärt. Veel jõuab näha chelfitschi, Anna Mendelssohni, Superamast ja Kornél Mundruczó lavastust. POT Festival on uue ot-singul, selle otsingul, mis võiks tulla pärast postmodernismi, ning seetõttu leidubki festivalil äärmi-selt eripalgelisi lavastusi – nii et igaüks võib siit enda jaoks selle «uue» leida. Eriliselt rõhutaksin aga kahte lavastajat.

Esiteks viimastel aastatel ülikii-rusel teatrimaailma tippu tõusnud Jaapani dramaturg-lavastaja Toshi-ki Okada, kes on ka trupi chelfitsch looja, paneb meid lavastusega «Hot Pepper, Air Conditioner, and the Farewell Speech» imestama tema kummalise teatrikeele üle.

Okada nipp on tegelikult lihtne – ta paneb oma näitlejad rääki-misega sünkroonselt ka liikuma, kuid väikese vindiga – kõne ja liikumise vahel pole mingit seost.

Tulemus on äärmiselt kummas-tav, kuid väga paeluv. Tegevust ilmestavad veel lummav valgus ning hüpnotiseeriv muusika.

Ungarlane Kornél Mundruczó on Euroopas väga tuntud ja mai-nekas filmirežissöör, kes on olnud korduvalt näiteks Cannes’i filmi-festivali programmis ja sealt ka auhindu noppinud.

Tallinnas näeb Mundruczó teat-riloomingut – nagu filmis, nii hu-vitavad teda ka teatris ühiskonna poolt kaitseta jäetud inimesed. Lavastuseks «Hard To Be A God» sai Mundruczó inspiratsiooni ven-dade Strugatskite samanimeli-sest romaanist ning sealt pärineb ka idee Jumalast, kes vaatab enda loodut kaugusest, sekkumata ka kõige julmematesse olukor-dadesse – just nii, nagu me isegi pöörame tihti kõrvale ühiskonna häbiplekkidest.

Andreas [email protected]

Kergitage veidi saladuskatet etenduse «MIM goes sustainab-le» teatraalselt osalt. Kirjeldate oma etendusi kui «ebakonvent-sionaalset teatrit», kuid mis vaatemäng publikut lisaks koos korraldajatega elektri tekitami-sele täpsemalt ees ootab?

Ebakonventsionaalne on meie projekt traditsioonilise näitleja-keskse teatri seisukohast. Teh-noloogilise teatritraditsiooni seisukohast pole temas midagi ebakonventsionaalset. Aga mõis-tagi tuleb kunstiprojekti välja kuulutades arvestada taustsüs-teemiga, kuhu ta satub, ja siis on, jah, eristus suhteliselt selge ja järsk.

Elektritekitamisega on tõesti nii, et vändata tuleb. Sellest ideest, et kogu vool tekitatakse koha-peal, me loobunud pole. Õigu- poolest oleks sellest ka raske loo-buda, sest pangega me lagedale väljale elektrit kaasa võtta ei ka-vatse ja mootori taga istuv gene-raator muudaks kogu algse idee mõttetuseks.

Aga generaatoritega velotrena-žöörid ei ole ainus moodus, kui-das energia meie konteinerisse saabuma hakkab. Päris kõike ei taha ette ära ka rääkida...

Meie projektil on tegeli-kult täiesti äratuntav etendu-se vorm. Publik tuleb saali või täpsemalt, konteinerisse, masi-nad hakkavad tööle, inimesed hakkavad rääkima, seina taga puhub tuul ja teeb niimoodi ka midagi etendusele kasulikku. Dramaturgiline liin on väga sel-gelt olemas, võib-olla isegi liiga selgelt, kui MIMprojecti teisi projekte võrdluseks võtta.

Aga me ei kavatse näitlema ha-kata. Me tahaksime, et tunnetus-likult halvasti mõõdetavad suu-rused nagu näiteks energiahulk omandaksid läbi vaatajate füüsi-lise tegevuse mingi arusaadava ekvivalendi. Et tekiks füüsiline võrdlusmaterjal.

Pikkust on võimalik meetriga mõõta, kivi raskust saab tõstes proovida. Aga mida teha kulu-tatud või toodetud kilovattide-

ga? Eks me katsetame, võib-olla õnnestub etenduse publikul ka kilovatiga lähemalt tuttavaks saada.

Öko vs mitteöko – vaielda võib lõputult

Sinu kaasvõitlejad Taavet Jansen ja Maike Lond rääkisid ühes teleintervjuus, et algselt oli ettevõtmise plaan ka tihen-dada ühiskondlikku dialoogi rohelise energia kasutamise üle. Nüüdseks on mõistetud, et see oleks libedale teele minek. Miks?

Algne positsioon oli jah, et me peame vajalikuks olla kriitilised ja näidata, mis on Eesti ja maail-ma energiatemaatika hetkeseisus halvasti ja valesti. Mida rohkem me materjaliga tegelesime, seda selgemaks sai, et niisugune lähe-nemine oleks kohutavalt naiivne ja suure tõenäosusega oleks lõpp-tulemus täis ka üsna kergesti ta-batavaid faktivigu.

Tänapäeval on teadmised nii killustatud, et ükskõik millise väi-te võib kiirelt ümber lükata või isegi lolliks kuulutada, kui seda ei esita just valdkonna tippspetsia-list. Lõpuks tekib olukord, et kui tahad olla mõistlik ja mitte rää-kida rumalusi, ei saa üldse mitte millestki rääkida. Mis on oma-korda väga ebamõistlik.

Niisuguses seisus tuleb teha mõ-ningaid mööndusi ja võtta vastu otsused, millises osas anda järele ja millest ennast mitte segada las-ta. Meie otsustasime, et tekitame mõned tööhüpoteesid, mille vas-tupidavust me etenduse käigus katsetame. See tähendab, et hooli-mata sellest, et meile väga meeldib energiasäästlik mõtlemine ja vas-tutustundlik suhtumine ressurssi-desse, ei hakka me üldise rohelise hoosianna jalajälgi suudlema.

Kui meie arutluskäigud või kat-sed annavad tulemuseks midagi hoopis vastupidist sellele, mida meile meeldiks näha, mis siis ikka. Siis teeme järeldused, mis lõpp-kokkuvõttes võivad ka meile endile ebameeldivaks osutuda. Seda on juba juhtunud ka, siin pole tegu ainult teoreetilise valmisolekuga ebamugavusteks.

Kindlasti ei hakka me jagama silte, et see käitumine on õige ja aga see firma on halb. Esiteks ei aita see kedagi ja teiseks puudub sellel kunstiline üldistusjõud. Kunstis on õnneks võimalik män-gida ka ebakindlate ideedega ja ehitada seadmeid, mis teevad efektiivselt mitte miskit, aga nii, et see on mingit moodi mõjuv.

Kui viidata Deleuze’i ühele mõttekäigule, siis igapäevase elu praktikad on lihtsad, geomeet-rilised ja tahked. Kunstis aga saab kasutada praktikaid, mis on vedelad või gaasilised, ebaselge-malt määratletud ja ootamatute piirjoontega. Selleks ongi kunsti vaja, et katsetada veel piiritlemata ideede võimalusi. Ja MIMprojec-ti katseväljaks on seekord ener-giakäitumise mütoloogiad.

Millised on olnud liikumise MIM seni enim ühiskonda kõ-netanud ettevõtmised?

MIM (lühend nimest MU-SICISMOVEMENTISIMAGEIS-MUSIC) on aastast 2005 tegele-nud laboratoorse tööga. Eesmärk oli leida mitmesuguseid võima-likke interaktiivseid ja aktiivseid suhteid inimese ja tehnoloogia vahel teatrikontekstis. Kaks labo-ratooriumi korraldati Tallinnas Kanuti Gildi saalis, üks ZKM uue meedia keskuses Saksamaal. Oma Self Sustainable Party Containerit oleme püsti pannud paljudesse kohtadesse nii Eestis kui Soomes.

MIM on mõtteviis ja alles siis rühmitus. Tehnoloogiast tuletatud lähenemine kunstile ei tähenda meie jaoks viisakat flirti huvitava eksootikaga. Standardne tehnoloo-gia ümbritseb meid niigi kõikjal, selles mõttes on kõik inimesed teh-noloogiakesksed. Aga standardla-hendused pole üldjuhul kuigi per-sonaalsed.

Mida personaalset on ikka sel-les, et minul on valge Mac, Taave-

Tehnoloogilises teatris ei näideldaKeda või mida pestakse rohepesuga, kas sel on ühist ka rahapesuga ja miks peaks teatripublik etendusele tulema toiduõliga?

«Tehnoloogiast tuletatud lähenemine kunstile ei tähenda meie jaoks viisakat flirti huvitava eksootikaga. Suhe tekib tehnikaga jändamisega siis, kui võtta standardsed seadmed juppideks ja ehitada neist hoopis midagi sellist, mis käitub, liigub ja hingab omamoodi,» leiab rühmituse MIM liige, teh-noloogilise teatri visionäär ja biosemiootik Andreas W.

«MIM goes sustainable» teatrietenduste sari on eriline nii mõneski mõttes, näiteks toimuvad selle etendused ehitussoojakutes (pildil keskel).Foto: Terina Tikka

Poeme suveks põhku!Ma arvan, et teatrikülastaja jaoks ole tegelikult eriti oluli-

ne, kas teater on ehitatud põhust, betoonist või kivist. Põhk seostub muidugi meeldivalt rahvusromantikaga ‒ heinalõhna, lakas magamisega (poeme põhku!) või siis moodsa ökoiha-lusega. Ent tähtsam kui teatri materjal on fakt, et linnaruum täieneb ühe uue kultuurse paigaga, kuhu saab koos nautima minna mitte ainult teatrit, vaid ka muid kunstivorme. Samas on natuke isegi kahju, et põhuteater on mõeldud ajutisena, sest teatrilava ehitamine oli kindlasti rahaline kulu ning põnev ehitis võiks linnapilti kaunistama jäädagi.

Aga veel kord ikkagi sisust, mitte materjalist. Põhuteater, mis seni unises Skoone bastionis sel suvel elu käima lükkab, toob kindlasti Eesti teatrimaailma juurde palju värskendavat hingust ja mainekaid teatritruppe üle ilma. Jah, muidugi, NO99 on ise seda siinmail juba niigi teinud, ühendades uuenduslikkuse en-neolematu mastaapsusega, kui meenutada vaid Saku Suurhallis peetud poliittehnoloogia telgitaguseid tutvustavat etendust.

Poleks ime, kui nende järgmine teatriprojekt oleks juba näi-teks Lauluväljakul, kuhu mahuks ju veelgi rohkem rahvast ning saaks ka meile nii kallist laulupeo teemat kuidagi ekspluatee-rida ‒ kasutada rahva spontaanset isamaalist joovastust detai-lideni läbikomponeeritud megalavastuses. Mõelgem vaid – nii mahuks pea kogu Eesti rahvas korraga teatrisse!

Aga see oli vaid naljakas uitmõte. NO99 ‒ kes on ka põhuteatri ämmaemand ‒ tohutu tugevus seisnebki väga erksas sotsiaalses närvis, ühiskondlikku-ses ‒ oskuses pakku-da eestlastele ja Eesti ühiskonnale (kõver)peeglit. Ennast kõrvalt nähes saame seeläbi iseendaga ka loodetavasti parema kontakti.

Nende viimane teatritükk pajatas näiteks eestlaseks olemise ning tegelikult ka Eesti riigi ja auliku heaoluriigi vaevadest. Eten-dus «The Rise and Fall of Estonia» karikeeris enneolematult julgelt eestlasi, kes teatritüki kohaselt vaevlevad siiani pidevalt küüdita-mishirmus, on koostöövõimetud ning pigem vinguvad või kanna-tavad vaikselt, kui tegutsevad. Ilmselt oli pilt ehmatavalt tõetruu, sest nii mõnigi arvustaja ei talunud eriti etenduses avanevat vaa-tepilti, esitades sotsiaalkriitilisele teatrile ootamatult kummalisi nõudmisi – rohkem positiivsust ja töökate eestlaste näitamist...

NO99 teatritegijate maitse on olnud määrav selles osas, mil-lised välistrupid põhuteatri lavalaudadel esinema hakkavad. Arvestades nende senist suunda, ei hakka põhuteater kindlasti olema ümar kergesti seeditav suveteater, vaid meie teadvust teravalt torkiv kunstitempel.

Lootust on seal laval näha palju head teatrit, mis kõnetab inime-si ja räägib nendega üsna arusaadavalt, kuid siiski uuenduslikult ehk ilma kulunud teatriklišeedeta. Seal laval julgetakse kindlasti taas rääkida ka tavalistest inimestest, kuid mitte igavalt, vaid eba-tavalisel moel. Põhuteatri kavas tsiteeritakse muuhulgas lavastaja Sebastian Nüblingit, kes on lausunud: «Suurte geeniuste põlvkond on läbi saanud. Nüüd on teatris olulised need, kes räägivad lugu-sid lihtsate inimeste eludest, mida elatakse täna.» Seda teeb ka etendus «Mütter, Väter, Kinder», kasutamata rääkimiseks ühtegi sõna. Ka põhuteatrisse saabuv Nature Theatre of Oklahoma näitab meile etendust, mis põhineb tavaliste inimeste telefonikõnedel, mis võivad olla üllatavalt põnevad. Niisiis – selle asemel, et kuhugi teise Eesti otsa nn suveteatri etendusele logistada ja seal võpsikus sääskede söögiks olla, mingem sel suvel hoopis ajaloolisele Skoo-ne bastionile ja vaadakem seal maailma uusimat väärtteatrit.

Niisiis poeme sel suvel põhku mitte ainult öösel, vaid ka päe-val!

«Põhuteater torgib meie meeli ilmselt

parasjagu.»

3TEATERReede, 29. aprill 2011

Kust saab Kultuuripealinna lehte?

Publiku elektril toimiv teater

4.–9. mail kell 18.00 toi-mub Tallinnas Kultuurikilo-meetri lõpus Lennusadama alal (Küti 17) interaktiivsete energiasõltumatute etendus-te sari, välispressis üks enim kajastamist leidnud Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi sündmustest ‒ «MIM goes sustainable».

Ehitussoojakutest koos-nev miniteater asub tradit-sioonilisest konventsionaal-sest teatrivormist eemal nii ruumilises kui ka sisulises mõttes. Lavastuse eesmärk on osutada energeetika- ja energiaküsimustele, millele puuduvad ühesed ja selged vastused.

Etendus on mõeldud kõi-gile neile, kes kas või korra oma elus on teinud ökopattu – jätnud prügi sorteerimata, laelambi ööseks põlema, ar-vuti välja lülitamata või len-nanud aastas mitu korda üle ookeani. MIMproject püüab ökopa-tustele pakkuda lahendusi – publikul on võima-lus saada oma öko-patud an-deks.

Tava-pärase vaataja/esineja suhte asemel kuju-neb olukord, kus etendus luuakse algusest peale pub-liku ja esinejate koostöös. Et vaatajal oleks lihtsam suhes-tuda, keskendutakse kergelt järeletehtavatele tehnilistele lahendustele, milles energia tekkeprotsess on käega kat-sutav ja jälgitav.

Kui inimene ise väntab rat-taga või sõuab ergomeetril ja tema tekitatud energiast süttib prožektor, siis see on otsene ja vahetu kogemus ning energiast arusaamine muutub. Tasuta etendustele saab registreeruda aadressil www.mimproject.org

Kp TUTVUSTAB

Tehnoloogilises teatris ei näideldaKeda või mida pestakse rohepesuga, kas sel on ühist ka rahapesuga ja miks peaks teatripublik etendusele tulema toiduõliga?

til on valge Mac ja Maikel on valge Mac? See pole mingi suhe. Suhe tekib tehnikaga jändamisega siis, kui võtta standardsed seadmed juppideks ja ehitada neist hoopis midagi muud, midagi sellist, mis käitub omamoodi, liigub oma-moodi ja hingab omamoodi.

Siis on võimalik panna vaata-ja üllatuma, kogema mingit uut seost enda ja tehnika vahel. Kõla-gu see kui tahes paradoksaalselt, aga MIMproject tahab, et inime-se ja tehnika vahel oleks poeetili-selt kirjeldatav kontakt. Technolo-gy meets romance.

Rohepesu võib kergesti uskuma jääda

Kas üritate ka tekitada Eestis diskussiooni teemal rohepesu (turundusvõte, mis näitab, et toode on roheline ja ettevõte käi-tub keskkonda säästvamalt, kui ta seda tegelikult teeb ‒ toim)?

Kui külastada Eesti Energia ko-dulehekülge ja vaadata paralleel-selt statistikaameti kodulehekül-ge, siis peaks pilt kiiresti selgeks saama. Aga rohepesu toimub mujal olulisemalt suuremates mastaapides kui Eestis.

Probleem rohepesuga seisneb selles, et seda on liiga kerge us-kuma jääda. Väliselt tundub, et tõepoolest, firma teeb kõik, mis võimalik, et säästa loodust ja hoi-duda raiskamisest, aga sageli pole tegemist millegi muu kui deko-ratsiooniga.

Õilis soov käituda ressursside-ga vastutustundlikult taandub ro-hepesujuhtumites lähemal vaat-lusel osavaks disainerisoorituseks hästivalitud rohelise värvi ja hin-geliigutavate loodusmotiividega.

Kutsute üles publikut võtma etenduste tarbeks kaasa toiduõli. Mida sellega täpsemalt tegema hakatakse?

Toiduõliga on võimalik jooksu-tada diiselmootoriga autosid. Va-lad toiduõli paaki ja sõidab. Sum-mutist tuleb pannkoogilõhna ja ei mingit erilist saastamist. Tundub nagu tore plaan. Aga kalkulat-sioon näitab, et ega see mingi la-hendus energiaprobleemile ei ole.

Kui tahta lennukeid samamoo-di toiduõli peale viia, siis oleks vaja piltlikult öeldes Aafrika-suurust põldu. Ja niimoodi asjad elukeskkonnas ei käi, pole võima-lik järsult midagi muuta, ilma et tagajärjed poleks niisama järsud.

Nii et toiduõli ei ole meil loo-dussäästliku kütuse metafoor. Me pigem lõhume säästlikkusele kut-suvaid illusioone ja soovkujutlusi, kui loome neid juurde või kinnis-tame.

Teater kui laboratoorne töö

«Esinejad, tehnikud ja publik loovad koos energiamulli, mis lõpuks kaob plaksatusega öhe.» Tutvustate nende sõnadega oma etendust. Kas etenduste ühekordsusest, ajutisusest saab välja lugeda ka mingit sügava-mat sõnumit?

Projekti ajutisus ei ole iseene-sest mingi sõnum. Ma ei tähtsus-taks selliseid vormilisi küsimusi väga üle. Muidugi, ajutisus on küll meetod, aga põhjused selle taga on ennekõike tehnilised.

Alustame kas või sellest, et meil ei ole isegi oma ruumi, kuhu masinad ja süsteemid korraga üles ehitada. Ka praeguse projekti ehitamine käib projekti ajaks ka-sutamiseks antud ruumides. Mõ-neti on see hea, ei lase kinnistuda mingi betooni külge, mõte peab kogu aeg liikuma ja süsteemid on ka selle tõttu kergesti liigutata-vad, kuhu ainult vaja.

Aga tegelikult on suurem osa ehitatavatest seadmetest siiski piisavalt keerulised ja vajavad keskendunud ja täpset tööd, et nad üleüldse käima läheksid ja esimese tuulepuhangu või kurja pilgu peale ära ei laguneks.

Selle jaoks oleks hoopis parem, kui kusagil seisaks laboratoo-rium. Et lähed teed õhtul ukse lahti ja ehitad ja katsetad seal ter-ve öö oma aparatuuriga. Sisuliselt see ongi laboratoorne töö, mida me teeme. Kaasaegse kunsti aren-gus olnud perioode, kus kunsti ja tehnika ühendamine tundus väga huvitav. Meie seisukohast vaadates jäi enamik sellistest projektidest poolele teele.

Tehnoloogiatelt võeti nende esteetiline pool (mida kunstnikel on väga lihtne ära tunda ja ekstra-heerida). Aga valdavalt (muidugi mitte alati) jäeti kasutamata see potentsiaal, mida tehnoloogia si-suline rakendamine võimaldaks. MIMproject üritab niisugusest pooldekoratiivsest lähenemisest edasi liikuda.

Me eeldame, et masinad pea-vad tõepoolest moodustama in-teraktiivseid keskkondi, mis rea-geerivad publikuga. Mitte miski, mida me teeme, ei ole standard-lahendus. See tähendab, et kõik asjad võetakse lahti ja pannakse kuidagi uut moodi kokku. Aga selle juures püüame kasutada siiski kaasaegseid elektroonika-, mehaanika- ja programmeeri-misteadmisi. Me ei saa piirduda sellega, et lihtsalt kaks metalli-tükki on poldiga kinni keeratud.

Võib-olla see selgitabki, miks nii-sugused lahendused on juba oma põhiolemuselt ajutised. Iga uue koha ja keskkonna jaoks tuleb süs-teem uuesti üles ehitada, sest stan-dardlahendusi ju ei ole. Ajutisuse põhjus on ennekõike tehnoloogili-ne, mitte mingi hämar sõnum.

Esinete tänavuste Euroopa kultuuripealinnade koostöö raames ka Soomes. Milline on huvi teie tegevuse vastu mujal?

Soomes käib meil tihe koostöö PixelAche festivaliga, organi-seerimisel on NYC-sõit. Kaasa-mõtlejatega Soomest suhtleme aktiivselt, et luua oma art and sustainability network.

Kui vaadata etenduskunstide seisu Eestis, siis tehnoloogilisel suunal tehtud teatriprojektid üld-juhul ei ole siin kuulsad. Tehniliste lahenduste kaudu kunstilise sõnu-miga töötamine on Eesti vaatajale ikka veel võõras. See ei tähenda, et Eesti vaataja sellest aru ei saaks või et talle ei meeldiks. Pole veel juh-tunud, et inimesed hoiaksid eema-le või ei julgeks masinaid katsuda ja kasutada.

Lihtsalt pole veel kujunenud traditsiooni, kuidas niisuguseid kunstiprojekte vastu võtta ja mõista. Neid ei osata määratle-da ning selle tõttu ei osata ka ära tunda ja üles leida. Arvatavasti see asi muutub tasapisi.

MIMproject töötab selles suu-nas, nagu meiega koos ka EKA magistrantuuris tegevuskunsti-dele keskendunud grupp. Lihtsalt idee kohalejõudmiseks on vaja aega ja tehnoloogilise kultuuriko-gemuse sissetöötamist.

«MIM goes sustainable» teatrietenduste sari on eriline nii mõneski mõttes, näiteks toimuvad selle etendused ehitussoojakutes (pildil keskel).Foto: Terina Tikka

InfokeskusedKultuuripealinna infokeskus

(Rotermanni 5/Roseni 10), Tallin-na Turismiinfokeskus Viru Kes-kuses.

Muuseumid ja avastuskeskused

Ajaloomuuseumi muuseumi-pood (Börsi käik/Lai tänav 14), Eesti Vabaõhumuuseum (Vaba-õhumuuseumi tee 12), Energia avastuskeskus (Põhja pst 29), Ahhaa keskus (Vabaduse väl-jak 9), Kumu kunstimuuseum (Weizenbergi 34/Valge 1), Kad-rioru kunstimuuseum (Weizen-bergi 28), Adamson-Ericu muu-seum (Lühike jalg 3), Niguliste muuseum (Niguliste 3), Tallin-

na Kunstihoone (Vabaduse väl-jak 6).

Teatrid ja muud kultuuriasutused

Vene kultuurikeskus (Mere pst 5), Salme kultuurikeskus (Sal-me tn 12), Tallinna Linnateater (Lai 23), Von Krahl (Rataskaevu 10/12), NO99 (Sakala 3), Kanuti Gildi saal (Pikk 20), Kino Sõprus (Vana-Posti 8 ), Rahvusooper Es-tonia (Estonia pst 4), Eesti Kont-sert (Estonia pst 4).

Kõrgkoolid ja raamatukogud

Eesti Rahvusraamatukogu (Tõ-nismägi 2), Eesti Kunstiakadee-mia raamatukogu (Estonia pst 7/

Teatri väljak 1), Balti Filmi- ja Meediakool (Sütiste tee 21), Tal-linna Tehnikaülikool (Ehitajate tee 5), Tallinna Ülikool (Narva mnt 25 garderoobi infolaud), Tallinna Keskraamatukogu (Estonia pst 8).

Vee- ja tervisekeskusedKalev SPA Veekeskus (Aia 18),

Kalamaja apteek (Kotzebue 9/11), Lasnamäe Tervisekeskus (Punane 61).

Hotellid ja kohvikudKohvik Boheem (Kopli 18), Pih-

laka kohvik (Sõpruse pst 170), Nordic Hotel Forum (Viru väljak 3), Sokos Hotel Viru (Viru väljak 4), Restoran Vapiano (Hobujaama 10 ja Solarise keskuses Estonia pst 9).

LinnaasutusedTallinna linnavalitsuse teenin-

dussaal, Kesklinna linnaosa valit-sus (Nunne 18).

KaubanduskeskusedStockmanni kaubamaja (Liiva-

laia 53), Viru keskuse autobus-siterminal, Kristiine Kaubandus-keskus (Endla 45), Läänemere Säästumarket (Läänemere tee 2c), Kalevipoja Säästumarket (Ka-levipoja põik 2c), Juhkentali Sääs-tumarket (Juhkentali 35), Marja Säästumarket (Mustamäe tee 41), Sõle Säästumarket (Sõle 27), Pihlaka Säästumarket (Männiku tee 98), Tööstuse Säästumarket (Tööstuse 101), Laagri Säästu-market (Pärnu mnt 453e), Ben-

ton Kaubakeskus (Õismäe 107a, Säästumarket).

LehekastidVabaduse väljakul, Pärnu mnt-l

Tõnismäel, Narva mnt 1 Peapost-kontori juures, Estonia pst-l teatri vastas.

Haapsalus Konsumi kaupluses (Tallinna mnt 1), Rakveres Turu Kaubamajas Grossi poes (Laada 16), Maardus Grossi Toidukaupa-des (Nurga 3), Viimsis Grossi Toi-dukaupades (Kaluri tee 3), Paides Grossi Toidukaupades (Pikk 25), Türil Grossi Toidukaupades (Vil-jandi 13), Põlvas Edu Keskuses (Aasa 1).

Kunstibuss tutvustab moestilistikat

30. aprillil sõidab Kunstibuss tutvuma moestilistika telgita-gustega saamaks vastuse kü-simusele, millega stilistid õi-gupoolest tegelevad. Polymeri kultuuritehase ateljeeruumi-des asub Teistmoodi rõivaladu, mis laenutab stsenograafidele ja filmikunstnikele välja eri kümnendite rõivaid ja akses-suaare.

Esitlusele tulevad ka Eesti Kunstiakadeemia stsenograa-fia- ja moestilistika üliõpilaste põnevad ettekanded eri stii-lidest ning oma silma ja käe osavust saavad kõik proovile panna moejoonistuse töötoas. 7. mail sõidab Kunstibuss külla moedisaineritele! Kunstibus-si väljumised laupäeviti kell 12.00 Kunstiakadeemia Tartu mnt 1 platsilt! Kohtade bro-neerimine: [email protected]. Pilet 1.50€, rohkem infot: kunstibuss.artun.ee; www.facebook.com/kunstibuss

Geriljakino vallutas majaseina

Tubli kinogerilja magab alati kolmas silm lahti ja käsi kaamerapäästikul! Leia Tallin-na pealt ülalolev sein logoga, tee endast selle taustal foto ning postita see Geriljakino Facebooki lehele!

Iga hakkaja kaasvõitleja saab selle eest lisaks mõtteli-sele käepigistusele ja kohale autahvlil ka pisikese rinna-märgi ning mitte-nii-pisikese plakati.

Pingutuste premeerimisse usume – parimate kaadrite omanikele leiab filmikärbes oma laovarudest ka kärbse-piitsasid ja –paberit, Geriljaki-no t-särke ning DVD-sid maa-ilmakino tippudega. Ole valvel, sest Geriljakino seansid on ko-he-kohe algamas!

Skoone bastion ootab talgulisi

Tallinna heakorrakuu ette-võtmisena korraldab kesklin-na valitsus 29. aprillil algusega 13.00 Skoone bastionil hea-korratalgud.

Osavõtjaks saab registree-ruda telefonil 6 457 251. Töö-tahteliste linlaste kogunemine on bastioni väravas, töövahen-ditega kindlustab linnaosava-litsus. Pärast tegusat toime-tamist pakutakse osavõtjaile maitsvat talgusuppi.

Vanalinna kaitsevööndis asuv 1703. aastal valminud Skoone bastion on oluline nii muinsusväärtusena kui NO99 Põhuteatri asupaigana algaval kultuuripealinna suvel. Kodu-linnast hooliv tallinlane, anna oma panus bastioni korrasta-misse!

4 Reede, 29. aprill 2011

5Reede, 29. aprill 2011

6 AJALUGU Reede, 29. aprill 2011

Oliver Õunmaa

Nagu teisteski keskaegsetes linnades, nii ei pakkunud kaitse-müürid ka Tallinnas tulirelvade arenedes enam piisavat turvali-sust. Nii kuhjatigi müüride üm-ber kaitseks suurtükkide eest kõrged muldvallid.

Neid liigendasid bastionid ‒ hiiglaslikud kivimüüridega kind-lustatud mullakuhjad, mille sees käikudes linnakaitsjad said var-juda ning igas suunas ründava vaenlase pihta tuld avada. Bastio-nid olid vallides justkui kaitsetor-nid omaaegses linnamüüris.

1686. aastal ehk Rootsi ajal koostasid Rootsi riigi kõigi kind-lustuste ülem Erik Dahlberg ja Tallinna komandant Paul von Essen Tallinna muldkindlustus-te uhke generaalplaani. Sellega tahtis Rootsi kuningas Karl XI muuta Tallinna tohutu bastionide vööndiga vallutamatuks.

Vööndisse pidi kuuluma 11 võimsat bastioni, kõik ristitud Rootsi riigi provintside või linna-de nimedega.

«See oli paras suurusehullus-tus,» kommenteeris plaani üks parimaid Tallinna kindlustuste tundjaid Rein Zobel. «Kuning-

likult kinnitatud kava näidati tallinlastele maketi pealt ette ja asuti ehitama. Raha sai aga otsa ja enamik plaanitud kindlustusi jäi-gi tegemata. Valmis jõuti ehitada vaid kolm bastioni.»

Valminud bastionid olid Skoo-ne, Ingeri (Harjumägi) ning Root-si bastion (Lindamägi).

Köögiviljaaiad said kannatada

Skoone bastioni ehitamine algas aastal 1683. Zobeli sõnul polnud aga linn mere poolt ka selle ajani suurtükkide eest päris kaitseta: «Ammu enne Skoone bastioni ehitamise algust, juba keskaja lõpus, oli sel kohal suur Nunnavall, mis on praegugi maa sees alles.»

Lähedal asusid ka linnakodani-ke aiad.

«Mida lähemal linnale, seda paremaks maatükki loeti,» rääkis Zobel. «Kõik oli tegelikult linna maa ja see jaotati kodanike vahel vastavalt teenetele või tähtsusele hoolikalt ära. Aiamaadel kasvata-ti naereid jm juurikaid ning õunu. Kokku oli ümber linna arvel üldse ligi 200 hektarit, kus õitses aian-dus.»

Skoone bastioni ehitamine te-kitas hulga konflikte, sest riigi alluvuses töötanud lihtrahvas ja talupojad kuhjasid valle linnako-danike aedade peale. Ometi oli tulevane bastion eriline.

«See on suurim Tallinna bas-tion, mis on väga korralikult pla-neeritud,» seletas Zobel. «Seda ehitati üle kümne aasta. Kõige-pealt kaevati kraav ja sellest võe-tud materjal kuhjati bastioniks.»

Muld seati ümber võlvitud ja kividest valmis laotud kaitsekäi-kude, tänu millele linnakaitsjad pidid saama bastionis kiiresti ja turvaliselt ühest kohast teise lii-kuda. «Ehitusmaterjalid veeti ko-hale puuvankritega, mis tihti tee peal ära lagunesid,» rääkis Zobel. «Ehitamine oli kõigi linnakodani-ke kohustus, isegi neiud olla kaa-sa löönud.»

Bastioni ei läinudki tarvis

Kes oli vaesem kodanik, vehkis oma kätega tööd teha, kes oli ri-kas, palkas töömehed enda eest vaeva nägema.

«Kogu aur läks bastioni ehita-miseks,» ütles Zobel. «Kõik töö-jõud ja raha pandi mängu ja see oli linnale kurnav. Bastion tuli tõesti uhke ja tore, nii palju pol-nud linnal suurtükkegi, kui neid sinna panna võis. Bastion asus pooleldi vastu merd ja aitas tõe-poolest linna kaitsta.»

Niisugune bastion avaldas mõju juba psühholoogiliselt. Kui keegi mere poolt Tallinnale lähe-nes, võis suur bastion aukartust äratada küll.

Uhket Skoone bastioni aga ei läinudki tarvis, sest Põhjasõja ajal kapituleerus katku tõttu nii elani-kest kui Rootsi sõduritest hõre-daks jäänud linn Vene sõjaväe ees ainsagi lasuta. Arvedokumenti-dest on aga näha, et võimsa kind-lustuse enda kätte saanud Vene keisririikki täiendas ning kõpitses bastioni siit ja sealt.

Sõjatehnika aga aina arenes ning ajapikku kaotasid Tallinna bastio-nid oma sõjalise tähtsuse. 1857. aastal kustutas Vene keisririik Tal-linna kindluslinnade nimekirjast.

«Kõigepealt läks bastionides lahti rüüstamine, inimesed vaata-sid, kust sai midagi võtta,» rääkis Zobel. «Kas või ehitusmaterjali oma maja jaoks.»

Tsirkus ja jalutuspaik

10 aastat hiljem sai Tallinna linn bastionid enda valdusse ja neile hakati rajama parke. Nii ku-jundati ka Skoone bastion 1881. aastaks ümber künklikuks pargi-maastikuks. Zobeli sõnul Skoo-nele aga uhket parki ei tulnud: «Harjumägi oli rohkem linna sees ja sai ka paremini korrastatud. Skoone bastion oli kõrvaline ja nii suurt tähelepanu ei pälvinud.»

Skoone bastioni ehitamisest tekkinud vallikraav täideti aja jooksul.

«Selle pidi täis ajama, sest kraavid olid niikuinii juba poolenisti roiskuva prü-giga täidetud,» rääkis Zobel. «Sinna visati isegi surnud lapsed ja loo-mad. Kodani-kud, kes vallikraavi lähedal elasid, kaebasid, et kraav haiseb.»

19. ja 20. sajandi vahetusel töö-tas Skoone bastionil lühikest aega ka restoran. Eesti Vabariigi ajal ehitati Skoone bastioni kõrvale staadion, mida kasutasid koolid.

Lisaks taheti, et linn senisest ilusam välja paistaks. Valmis uhke plaan bastionidele korralike parkide rajamiseks, pargivöönd pidi kulgema ümber vanalinna. Esinduspargi rajamisega jõuti Tornide väljakuni.

Taas linnakaitsjana rivis

«Skoone bastion oli korraga liiga suur tükk ette võtta,» ütles Zobel. «Mitu korda küll prooviti sinna tsirkuse ja muu meelelahu-tuse paika rajada.»

1930. aastate suure majandus-kriisi ajal kaevati läbi bastioni

Rannamäe tee, mis vana kind-lustuse kaheks jagas. 1932. aastal toimunud ettevõtmine oli puhas hädaabitöö.

«Autosid oli juba küllaltki palju tekkinud ja teed oli vaja,» märkis Zobel.

«Töötutega ei osatud midagi muud peale hakata, kui anti neile labidad kätte. Ka parke vanalinna ümber rajati osaliselt hädaabitöö-de korras, kuid plaanide elluvii-mine jäi pooleli, sest kätte jõudis Nõukogude «viljastav» aeg.»

Veel enne, kui Eesti Vabariik otsa sai, pidas valitsus plaani bastionid taas kaitserajatistena kasutusele võtta. Nagu Harjumäe alla, nii rajati ka Skoone bastioni sõja lähenedes korralikud varjen-did õhurünnaku ja gaasirünnaku tarvis.

«Skoone all oli korralik suur varjend kõigi kommunikatsioo-nidega,» seletas Zobel. «Seda ehitati vaikselt, nii et keegi sellest midagi ei teadnudki.»

Hukkamispaik «rahvavaenlastele»

Kaitseministeerium ja sõjaväe peastaap asusid Pagari tänaval ning sealt kavandati Rannavärava mäes oleva varjendini ka maa-alune käik. Ehitustöödega alus-tati 1940. aastal, kuid saabunud Nõukogude okupatsioon katkes-tas töö.

Kui valitsus vahetus ja võimule said juunikommunistid, tehti var-jendiga Zobeli sõnul puhas töö. «Laiali tassiti kõik, mis kätte sai,» seletas Zobel.

«Otsiti vaske ja seetõttu kisu-ti juhtmed üles. Kogu linnas oli ju võimuvahetuse ajal anarhia.

Uued võimurid lausa soodustasid seda, ütlesid, et vana võim kaob ära ja uksed on lahti ‒ võtke, mida iganes tahate!

Kõik kenad prouad kallites kasukates ja mantlites tormasid mööda linna ringi ja varastasid, mida võtta andis.»

Seejärel võtsid bastionid enda valdusse kordamööda Nõukogu-de ja Saksa sõjavägi.

Kui sõja lõpupoole Nõukogude võim bastioni taas enda kätte sai, mõistsid lähedal asunud «pagari-poisid» ehk NKVD funktsionää-rid kiiresti, et käikudes on hea hoida «rahvavaenlasi».

«Keset linna selline paik ‒ seal on lausa priima inimesi piinata,» rääkis Zobel. «Maa all olevat isegi toimetatud ma-halaskmisi. Mis viga kõmmuta-da, paksud müürid ja mullakiht ümber, keegi midagi ei kuule ega näe. Kõik käis muidugi suu-re saladuskatte all.»

Lõbustuspaik okupatsiooniväele

Nõukogude ajal oli Skoone bastion aiaga piiratud ja ka maa peal lihtrahvale suletud paik. 1948. aastal avati ühel bastioni osal Nõukogude armeele kuuluv Madruste Klubi lõbustuspark ja Suveteatri hoone.

Stalinistlikus stiilis Suveteatri hoone, kus oli ka kino, oli tollal suurim puuehitis Eestis.

«Skoone bastion oli pärast sõda täiesti tühi, mis viga sinna ehitada,» seletas Zobel.

«Suveteatrit võis pidada oma-moodi põhumajaks. See oli täielik küün, tohutult suur hoone, kuid ainult skelett ilma soojustuseta. Talvel seda kasutada ei saanud, seal oli külm.»

Keset linna asunud bastioni-le ja suveteatrisse sai vajadusel koondada sõjaväejõudusid. Nõu-kogude aja kestes tehti aga var-jendid bastionis korda ja neist sai ENSV Tsiviilkaitse juhtimis-keskus.

Ajalugu ei halastanud siiski ka uue aja sümbolitele. 10. juunil 1997. aastal põles Suveteater ilm-selt süütamise tõttu maha.

Skoone bastion tekitas aukartust juba oma olemasoluga10 aastat ehitatud ja palju raha nõudnud Skoone bastioni ei läinudki tema algsel otstarbel vaja.

Linnakodanike aiamaast sai Tallinna võimsaim kaitseehi-tis, sellest künklik park ning lõpuks võõrvõimu hukkamis- ning lõbustuspaik.

1639. aastal, enne Skoone bastioni ehitamist, asusid Paksu Margareeta lähedal linlaste aiad.Tallinna Linnamuuseum

Kunstiakadeemia emeriitprofessor Rein Zobel.Foto: Peeter Langovits / Postimees / Scanpix

«1948. aastal avati ühel bastioni osal Nõukogude armeele kuuluv Madrus-te Klubi lõbustuspark ja

Suveteatri hoone.»

7FOTOReede, 29. aprill 2011

Tallinn 2011 nädal objektiivisJazzkaar algas Mustpeade majas festivaliga Punkt, kus Norra diskorid töötlesid Tormist

Lihavõtete puhul lustiti Eesti Vabaõhumuuseumis «Tantsiv Torn» esietendus Turus Camouflage POT-il

Jan Bang ja Eivind Aarset töötlesid Jazzkaare festivalil Punkt Vel-jo Tormise (vasakul) loomingut, mis oli just värskelt ette kantud segakoori Noorus (dirigent Raul Talmar, üleval paremal) poolt.

Fotod: Stanislav Moshkov

24. aprillil oli Eesti Vabaõhu-muuseum lihavõtete tähista-jate päralt. Muu hulgas peeti toidu- ja käsitöölaata, ehiti kiike ja etendati lasteteater Trummi lavastust «Roosad sokid» (alumisel vasakpoolsel pildil). Eriti tulemuslik oli liha-võttepäev muidugi kodumaale tagasi lendavate rändlindude jaoks, kelle tarbeks meister-dati ohtralt uusi pesakaste!

Fotod: Sten Jõemets / Nikon

20-23. aprillil esitati Kanuti Gildi saalis etenduskunstide festivali POT raames tantsu-etendust «Camouflage», mil-le autoriteks on koreograafid Krista Köster ja Kristina Paśke-vićius.

Foto: Maarja Noormets

14. aprillil Turus Logomos esi-etendunud vaatemänguline tantsulavastus «Tantsiv Torn» jõuab Eestisse juba õige pea, 8.–11. juunil, mil toimumispa-gaks on Katel.Mitmete eestlaste osalusel valmiva etenduse suurim staar on kahtlemata selle Ve-nemaalt pärit lavastaja Sasha Pepeljajev (paremal), kes käis loomulikult ka esietendust kaemas.

Fotod: Stanislav Moshkov

9 Euroopa 2001. aasta kultuu-ripealinna Tallinna programmi väiksematest ja suurematest sündmustest on esimese kvartali jooksul osa võtnud juba paarsada tuhat inimest, tele- ja veebmee-dia vahendusel on auditoorium olnud veel palju kordi suurem.

Lisaks on rahvarohke avapi-dustusega alustanud kultuuri-pealinna aasta leidnud laialdast meediakajastust nii Eesti kui ka välismeedias – viimasele on kaa-sa aidanud ka SA Tallinn 2011 välisturundustegevus, millest tähelepanuväärsem on olnud osalemine Skandinaavia suuri-mal turismimessil MATKA 2011 Helsingis ja maailma suurimal turismimessil ITB 2011 Berliinis.

Kolme avakuuga sai alguse ka Euroopa kultuuripealinna küla-lislahkuse programm, mis tegeleb Tallinna ettevõtlussektori kooli-tusega. Praeguseks kultuuripea-linnaga liitunud 1300 vabataht-likust võttis aasta esimese kolme kuu jooksul tegevusest osa 277 aktiivset vabatahtlikku.

Jaanuari menukamateks sünd-musteks olid kindlasti 1. jaanuari varahommikul kulmineerunud avatseremoonia, palju meediakä-ra tekitanud KGB muuseumi avamine Viru hotellis, tuleskulp-tuuride I maailmameistrivõistlu-sed ning rahvusvahelise mainega Tallinna XV Graafikatriennaal. Avatseremooniat, millel osales ligikaudu 80 rahvusvahelist mee-

diaväljaannet ning millel toimu-nu jõudis tänu ETV otsepildile 70 Euroopa telekanalisse, külastas uusaastaööl 15  000 inimest ning ETV andmetel sai Teatri välja-ku peo tipphetkedest telepildi vahendusel korraga osa 250  000 eestimaalast.

Veebruari silmapaistvamateks sündmusteks olid rahvusvaheli-selt tuntud ekstreemspordiüritus Simpel Session, Hiina uusaas-ta karneval, IV võitluskunstide maailmamängud ja uuenduslik filmifestival «Tummfilmid tõsta-vad häält», mille käigus toimu-nud kontsertlinastused tõid vali-tud saalid peaaegu täis.

Märtsi tippsündmusteks olid «Objekt nr 2011», Tallinn Music

Week ja Erkki-Sven Tüüri heliteo-se «Ärkamine» maailmaesitlus. Silmapaistvad olid ka rahva sekka tulnud pressifotograafide aasta-näitus, sõitudega alustanud EKA Kunstibuss ning Rahvusooperis Estonia etendunud laste ja noor-te projekt «Täna teeme ooperit». Kultuuripealinna kitsamale audi- tooriumile suunatud projektidest võib märtsis auväärselt esile tuua «Linnasümfooniad» Kumu doku-mentaalil, sündmustesarja «Ke-vad kõnnib mööda linna“, aasta-ringse Euroopa kultuuripealinna Tallinna klubisarja Club 2011, terve aasta kestva jutuvestmis-sarja «Lugude jutustamine pääs-tab maailma», rahvusvahelise raadiokunsti festivali Radiaator

(Lokaalraadio), vastlanädala Eesti vabaõhumuuseumis ja maslenitsa Tallinna lauluväljakul.

Euroopa kultuuripealinna sündmused leidsid jaanuarist märtsini laialdast kajastust ko-dumaises ja välismeedias. Tallin-na külastas üle saja ajakirjaniku Austraaliast, Soomest, Rootsist, Taanist, Norrast, Lätist, Leedust, Saksamaalt, Šveitsist, Itaaliast, Suurbritanniast, Portugalist, Ka-nadast, Prantsusmaalt, Hollan-dist, Belgiast, USA-st, Iisraelist, Koreast, Hiinast, Poolast ja Ve-nemaalt. Kõigis nendes maades on kajastused ilmunud või veel ilmumas. Aasta alguses, mil pal-jud väljaanded avaldasid «TOP 10» reisisihtkohtade nimekirju

alanud aastaks, oli Tallinn Eu-roopa kultuuripealinnana ena-masti ühe soovitusena mainitud – teiste hulgas ka New York Ti-mesis.

Lisaks üldhuvimeediale on kul-tuuripealinna sündmused leid-nud põhjalikku süvitsi käsitlust ka kitsamas erialameedias – eriti heaks näiteks on siinkohal Tallinn Music Week, mis on muusika-tööstuse väljaannetes saanud väga positiivse vastukaja osaliseks, samuti Tallinna Graafikatrien- naal kujutava kunsti väljaanne-tes. Välismeedia kajastustest saab kõige parema ülevaate Euroo-pa kultuuripealinn Tallinn 2011 Facebooki lehelt, kuhu lisatakse artikleid jooksvalt.

Euroopa kultuuripealinna Tallinna esimese kvartali kokkuvõte

8 KULTUURIKALENDER Reede, 29. aprill 2011

European Capital of Culture

KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD:

TOETAJAD:

TALLINN

TEATER30. aprill 12.00 Vene teatris (Vabaduse väljak 5, Tallinn) etendus «Kuningas Rästaha-be». Etendus on valminud ven-dade Grimmide ainetel ja lavas-taja on P. Stružkova. Kunstnik M. Obrezkov (Moskva). Ballett-meister O. Privis. Osades T. Je-goruškina, J. Žilin, D. Kosjakov ja teised.

30. aprill 19.00 Tallinna Linna-teatris (Lai 23, Tallinn) etendus «Vaata, ma kukun». EMTA la-vakunstikooli üliõpilase Diana Leesalu käe all jõuab Tallinna Linnateatris lavale üks rah-vusvahelise näidendivõistluse «New Baltic Drama 2011» nel-jast võidutööst. Lugu räägib kaasaegses meediaühiskonnas üles kasvanud noortest inimes-test, kes igatsevad revolutsioo-ni ja püüavad luua teistsugust maailma, taipamata, et maail-ma muutmiseks tuleks alusta-da iseendast. Tegemist on 25. lennu bakalaureuselavastuse-ga.

4. mai 19.00 Von Krahli Teatris (Rataskaevu 10, Tallinn) POT Festivali raames: Von Krah-li Teater, Mart Koldits & EKA «Ihade osakond». Tegemist on

teatri ja live-filmiprojektiga, mille eesmärgiks on uurida ning nähtavale tuua vahendeid, mille abil televisioonis ja kinos vaatajates ihasid tekitatakse. Lavastaja Mart Koldits. Heli, valgus ja video: Emer Värk. Esi-tajad: Eesti Kunstiakadeemia stsenograafiatudengid Kristel Maamägi, Hendri Griin, Kristi Soe, Ele Krusell, Sander Põld-saar, Caroline Stauch, Eve Or-misson. Kuraator: professor Lilja Blumenfeld.

5. mai 19.00 Rahvusooperis Estonia (Estonia pst 4, Tal-linn) ooper «Boheem». Eten-dub Giacomo Puccini ooper neljas vaatuses. Luigi Illica ja Giuseppe Giacosa libreto on loodud Henri Murgeri romaani «Scènes de la vie de bohème» ainetel. Muusikaline juht ja di-rigent: Arvo Volmer. Dirigendid Risto Joost, Mihhail Gerts. La-vastaja Ran Arthur Braun (Iis-rael). Lavakujundus: Ran Art-hur Braun ja Riccardo Gallino (Itaalia). Kostüümikunstnik Elo Soode. Valguskunstnik Neeme Jõe. Osades Heli Veskus, Helen Lokuta, Gregory Warren (USA), Rauno Elp, Priit Volmer, René Soom, Väino Puura ja Jan Oja.

TANTS

29. aprill 21.00 Kanuti Gildi saa-lis (Pikk 20, Tallinn) POT Festi-val: Sandra Z «Autistid/artis-tid». Kuna tegu on muusikaliga selle klassikalises tähenduses ehk siis muusika, sõna, teater ja tants ühtses tervikus, toe-tamas lihtsat lugu, ei ole seda tegelikult vaja pikemalt kirjel-dada. Sandra Z on vabakutseli-ne koreograaf ja esineja. Autor,

libreto, esitaja: Sandra Z. Muu-sika: Sandra Z ja Saksa techno eliit.

29. ja 30. aprill 19.00 Rahvu-sooperis Estonia (Estonia pst. 4, Tallinn) «Rahvusvahelise tantsupäeva balletigala». Rah-vusvahelist tantsupäeva tähis-tatakse 29. aprillil kõikjal üle maailma. Rahvusballeti kunsti-line juht Toomas Edur toob sel-lel tähtsal päeval kodupubliku ette maailmalavadel tantsivad Tallinna balletikoolis õppinud balletisolistid Maria Seletska-ja ja Stanislav Jermakovi, kelle kanda on solistirollid Zürichi balletis, Linnar Loorise, kellest on praeguseks saanud Housto-ni balleti solist ja San Francisco balleti esitantsija Tiit Helimet-sa.

MUUSIKA29. aprill 19.00 Nokia kontser-dimajas (Estonia pst 9, Tallinn) Bobby McFerrin. Kauaoodatud artist on vaieldamatult Jazzkaa-re suurim staar. Jäljendamatu meistri kuulsuse teenis ta oma ühe-mehe hääle-show’dega. Aastatega on sellele lisandu-nud otsingud teiste kultuuride häälemuusikas, dirigenditöö, klassikaprojektid, Voicestra-ansamblid ja liikumine heli ilu suunas. Tema mitmekülgset loomingut on tunnustatud 10 Grammy’ga. Tallinnas esineb seega laulja, kes on suure pa-gasiga meister, avara mõtte-maailmaga muusik, kultuuride ühendaja ja piiride ületaja.

30. aprill 18.00 Tallinna Rae-kojas (Raekoja plats 1, Tallinn) Esinevad Priit Volmer (bass, RO Estonia), Oksana Sinkova (flööt), Heiki Mätlik (kitarr), Piia Paemurru (klaver). Kavas: Schubert, Kreek, Saar, A. Kapp, Läte.

30. aprill 21.00 Von Krahlis (Ra-taskaevu 10, Tallinn) Jazzkaar 2011 lõpupidu. Jazzkaar, mis algas Norra külalisfestivaliga Punkt, saab rõõmsa lõpp-punk-ti Tallinna vanalinnas Von Krah-li teatri kahel korrusel. Üle-ma-ja-lõpupeol kõlavad tantsulised ja haaravad rütmid Brasiiliast, Norrast, Rootsist, Soomest ja

muidugi Eestist. Esinevad Miri-am Aida & Meu Brasil (Rootsi), DJ Vesa Yli-Pelkonen (Soome), DJ Emil Gens, State of Zoe.

1. mail 18.00 Kadrioru lossis Hortus Musicus. Itaalia barokk-muusika ooperid ja sonaadid jääb ära. NB! Kontsert on üle viidud 21. maile! Kehtivad os-tetud piletid! Eesti Kontsert va-bandab!

2. ja 3. mai Estonia Kontserdi-saalis (Estonia pst 4, Tallinn) Põhjamaade Sümfooniaorkes-ter & dirigent Anu Tali: Koh-tumispaik Tallinn: «WoW». Kontsert on saanud oma nime Soome helilooja ja maailma-kuulsa dirigendi Esa-Pekka Saloneni heliteose «Wing on Wing» järgi, mille Eesti esiette-kanne ongi 2. mail 2011.

Dirigent Anu Tali ja mäned-žer Kadri Tali poolt 1997. aas-tal loodud Põhjamaade Süm-fooniaorkester on maailmas tuntuks saanud oma uudsete kontserdikavade, turneede ja auhinnaga pärjatud plaadis-tustega. Tallinnast saab elava kontserdieluga uue generat-siooni tippmuusikute kogune-mispaik!

6. mai 19.00 Estonia kontser-disaalis (Estonia pst 4, Tallinn) Kalev Kuljus ja Mikk Murdvee. Üles astub oboemängija Kalev Kuljus. Dirigeerib Mikk Murd-vee. Konkursi «Praha kevad»

(2001) võitja Kalev Kuljuse ko-duorkestriks on juba aastaid NDR-Sinfonieorchester Ham-burgis, kus ta on oboerühma kontsertmeister.

Dirigendipuldis on möödu-nud hooajal ERSO-ga eduka debüütkontserdi andnud Mikk Murdvee, kelle dirigeerimisstii-lis tõstetakse esile teadlikku ja oskuslikku muusikasse süve-nemist ning muusikale andu-nud esitust.

KINO

30. aprill 17.00 Kinos Sõp-rus (Vana-Posti 8, Tallinn) Michelangelo Antonioni retro-spektiiv: «Punane kõrb». Ve-neetsia festivalil 1964. aastal Kuldlõviga pärjatud teos oli Antonioni esimene värvifilm, millest sai ühtlasi üks märki-misväärsemaid värvifilme kogu filmiajaloos.

NÄITUS

Kuni 8. mai Kumu kunstimuu-seumis (Weizenbergi 34/Valge 1, Tallinn) Tallinna XV graafi-katriennaal «Armastuse, mitte raha pärast». Tallinna XV graa-fikatriennaal püüab kajastada kaasaegses kunstis valitsevat hetkeseisu üleilmse finants-kriisi ajastul ning vaadelda selles kontekstis kunsti loomi-se, esitlemise ja vastuvõtuga seonduvaid probleeme.

Kuni 5. juuni Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (Põhja pst

35, Tallinn) näitus «Köler Prize 2011». Näitus Köler Prize’i kunstiauhinna nominentide töödest. Nominendid on Dénes Kalev Farkas, Tõnis Saadoja, Timo Toots, Sigrid Viir ja Jev-geni Zolotko. Auhinnale on no-mineeritud viis eesti kaasaeg-se kunsti tõusvat tähte, kõik väga eriilmelised ja isikupärase maailmanägemusega kunst-nikud, kes on ennast viimaste aastate jooksul tõestanud tu-gevate tööde ja huvitavate pro-jektidega.

Kuni 12. juuni Tallinna Kunsti-hoone galeriis (Vabaduse väl-jak, Tallinn) Jean-Charles Hue näitus. Tänapäeva prantsuse videokunsti ühe juhtfiguuri, Pariisis töötava Jean-Charles Hue (1968) mustlasühiskonda analüüsiva näituse toob kuns-tihoonesse kuraator Harry Liiv-rand.

Kuni 20. juuni Estonia kont-serdisaalis (Estonia pst 4, Tal-linn) Nerva näitus «Puu taga». Lõuna-Eesti kunstniku Nerva graafikateoste näitus. Kunst-nik Nerva seekordne näitus on inspireeritud puu mitmekesi-susest ja fenomenaalsest in-senertehnilisest lahendusest. Seekordne väljapanek on Nerva 65. isiknäitus.

Põhuteater on eelkõige kogemus

9 Põhuteatri näol pole tege-mist mitte lihtsalt teatriga, vaid kultuuripealinna keskme-ga, mis kehastab kultuuriaasta eesmärke.

Nagu teada, on põhuteater maailma suurim põhust ehitis ja loomulikult ka suurim põhust teater. Oma ajutisusega kehastab ta mõnes mõttes teatri olemuslik-ku ajutisust ‒ teater kaob ju kohe, kui teda näinud oled; etendus, mida täna õhtul näed, ei kordu täpselt samasugusena enam mitte kunagi.

Põhuteater on terve hooajatäis lavastusi, kuid ta pole ainult tea-ter, vaid suuresti ka kogemus ‒

kogu Skoone bastioni ala on lahti mitmesugusteks mängudeks, see on koht, kuhu minna oma sõpra-de või perega piknikule, lugeda häid ajakirju, mis NO99 sinna on kogunud. Sealt peaks saama kogemuse, et pargid pole ette nähtud ainult läbimiseks, vaid ka meeldivad kohad olemiseks.

Väljend «Kohtume põhuteat-ris!» peaks saama sel suvel tähen-duse. Kui inimesed käivad tänavu Skoone bastionil kas või mõne korra külitamas ja raamatut lu-gemas, siis juba see on Euroopa kultuuripealinna kogemus.

Kahtlemata on põhuteater ka väga kõrgetasemeline teater, kus-

juures teater väga laias tähendu-ses. Siin saab olema väga tuge-vaid näitlejatöid, teiste seast võib kindlasti tuua esile bulgaaria pä-ritoluga Samuel Finzi, kes on Sak-sa teatri tugevamaid näitlejaid, tema sarmi võib võrrelda näiteks noore Nüganeni nüansseeritud kehalise täpsusega. Ta tuleb siia Berliini Volksbühne lavastusega «Am Beispiel des Hummers».

Aga siin on ka täiesti teistsu-guseid asju, näiteks soome-ugri teemasid käsitlev lavastus «Kaks teist ja üks – soome-ugri män-gud», kus osalevadki ka soome-ugri päritoluga näitlejad Vene-maalt.

Huvitav lavastus on Soome ühe olulisema kaasaegse lavastaja Kristian Smedsi «Kirsiaed», kus-juures see toimub üheaegselt nii Viinis kui Tallinnas, põhuteatris-se tehakse sellest otseülekanne.

Hästi huvitav on perekondli-kest seostest kõnelev Sebastian Nüblingi metafoorne lavastus «Mütter, Väter, Kinder» ehk siis «Emad, isad, lapsed».

Kindlasti on põnev näha NO99 ühte viimase aja olulisemat la-vastust «Hirvekütt», mille lava-kujundus koosneb peaaegu üleni saepurust. See on väga tugevate rollidega lavastus.

Mõistagi on märkimisväärsed

Tartu Uue Teatri «Ird, K.» legen-daarsest Kaarel Irdist ja veel pal-jud väga head lavastused.

Huvitav on Belgiast pärit Alain Plateli kompanii Les ballets C de la B kaasaegse tantsu etendus.

Mainimata ei saa jätta post-dramaatilist She She Popi «Tes-tamenti» ja Gob Squadi lavastust «Kitchen», samuti Leedu lavasta-ja Oskaras Koršunovase lavastust «The Lower Depths».

Põhuteatri programmi puhul on oluline see, et siin on kõr-vuti Eesti ja ülejäänud Euroopa tippnäitlejaid. Me peame meeles pidama, et me olemegi Euroopa osa – meil ei ole vaja Euroopasse minna, me oleme kohal.

See on nagu suurepärane kaasaegse Euroopa teatri algkur-sus, tutvustav elamus, mis tuleb meile koju kätte ja mida pole vaja karta.

Kultuuripealinna etenduskunstide programmikoordinaator Laur Kaunissaare: «Põhuteater toob meile kaasaegse Euroopa teatri algkursuse koju kätte.»