-
Kuidas on kulgenud üleilmsete keskkonnaküsimuste
lahendamineKüsimustele vastab Kalev Sepp
Eesti Maaülikooli professor, Rahvusvahelise Looduskaitseliidu
asepresident ja nõukogu liige
Selle suve hakul ilmus Teil koos ajaloolase Jaak Valgega raamat
“Üleilmastumine jaglobaalprobleemid”, mille üks peatükk käsitleb
üleilmseid keskkonnaküsimusi. Midaüldse tähendab üleilmastumine ehk
globaliseerumine?Sellele pole ühest vastust. On neid, kes seostavad
globaliseerumist rahu, õitsengu jamajanduskasvuga, mis kaotab
riigipiirid, kukutab despootlikud valitsused, vähendab makse,annab
üksikisikule suurema vabaduse ning teeb rikkaks kõik, kes sellega
kokku puutuvad.Kuid vähe pole neidki, kes vaatlevad üleilmastumist
kui uut imperialismi vormi, mis laseblääne suurkorporatsioonidel
ekspluateerida töölisi, vaeseid maid, etnilisi vähemusi ja
loodust.Nende arvates viib globaliseerumine erinäoliste kultuuride,
looduskeskkonna ja demokraatiahävinguni ning muudab inimese
üheülbaliseks aplaks tarbijaks.
Mida mõistetakse üleilmsete keskkonnaprobleemide all?Taas tuleb
nentida, et ühene vastus puudub ja pole olemas lõplikku loetelu
üleilmsetestkeskkonnaprobleemidest. Osa autoreid peab nendeks
riigipiire ületavaid ökoloogilisi nähtusi,nagu näiteks kliima
soojenemine, elurikkuse vähenemine, kõrbestumine,
metsadekahanemine, puhta vee puudus, osooniaukude teke jpt. Osa
autoreid aga lisab sellesse loetelluka rahvastiku kiire kasvu ja
sellega kaasnevad sotsiaalmajanduslikud probleemid.
Millal globaalsetest keskkonnaprobleemidest kõnelema
hakati?Keskkonnaküsimused muutusid üleilmseks pärast Teist
maailmasõda majanduskasvu ajal.Esimesed märgid sellest, et mõned
asjad on üleilmselt valesti, ilmnesid 1950. aastatel
seosespõllumajanduses kasutatud tõrjevahenditega (tuntuim DDT), mis
ohustasid keskkonda jainimest. Suhtumises keskkonda sai
pöördeliseks Rachel Carsoni 1962. a USAs avaldatudraamatust
“Hääletu kevad” (e.k 1968), mis on kantud murest muutuste ja
kahjude pärast, midainimene on loodusele tekitanud. Looduskaitsja
Jaan Eilart refereeris raamatut ja tema toodudtõsiasjad kujunesid
looduskaitseliikumise olulisteks käsulaudadeks. Sest pole ju
õnnetumatmaakohta kui see, “kus lindki enam ei lenda”. 1968. a
ühendas Rooma Klubi esimenepresident Aurelio Peccei
globaalprobleemide alla 27 kriisinähtust. Sellest ajast on järjest
enamräägitud üleilmsetest keskkonnaprobleemidest.
Kas hääletu kevade tekkimise kohta on hoiatavaid näiteid elust
enesest?Klassikaline ja hoiatav ökokatastroofi näide on
Lihavõttesaar, kus aastail 1400–1500 oliedukas ühiskond ligi 10 000
elanikuga. Magus kartul andis head saaki, kanakasvatus liha-mune
ning ookean kala- ja delfiiniliha. Rahval oli aega pidada
kombetalitusi ja rajadakultuspaiku, kuhu püstitati suuri
kivikujusid ehk maoisid. Maoide kohale veeretamiseks (kapaatide
valmistamiseks) langetati palju puid.On loogiline arvata, et puude
raiumine muutis inimesed murelikuks, sest eluliselt tähtis
varuhakkas lõppema ja mujalt polnud seda võimalik juurde tuua.
Küllap asja arutati ja võeti vastuotsuseid, kuid ajalugu näitab, et
ühel päeval langetati ikkagi saare viimane puu.Saare kultuurikihist
võetud proovid ja õietolmuanalüüs näitavad, et 1400. a paiku
hakkasidökosüsteemist kaduma olulised taimeliigid. Sadakond aastat
hiljem ei ladestunud kultuurikihtienam kala- ega delfiiniluid, mõne
aja pärast asendusid need inimluudega…
Kas Lihavõttesaare näide on üle kantav kogu maakerale?
-
On. Valdav osa maakera elanikest teab, et sõltume oma pisikese
planeedi ressurssidest ja meilpole vähimatki võimalust neid mujalt
juurde hankida. Kuid me pole seni suutnud rakendadaabinõusid, mis
piiratud varude tingimustes tagaksid meile jätkusuutliku
arengu.
Millal hakati keskkonna kaitseks samme astuma?Keskkonnaõigusel
on pikk ajalugu, juba antiikajast on teada kaebusi linnas leviva
haisu jajoogivee reostatuse kohta ning püüdeid neid kaebusi
lahendad. Üks esimesi teadaolevaidkeskkonnaalaseid norme pärineb
Edward I ajast, kui 1306. a keelati Londonis kivisöepõletamine
lahtistes kaminates.Oluline tähis keskkonnaküsimuste teadvustamisel
ja reguleerimisel oli Napoleoni dekreet1810. a 15. oktoobrist, mis
nõudis, et kahjulikke mõjutusi tekitada võivate
seadmetekasutamiseks ja ettevõtte töö alustamiseks peab olema
omavalitsuse luba. Sealt sai algusepraegu levinud keskkonnalubade
nõue, kuid selle vahega, et tollal polnud eesmärkloodusressursside
säilitamine, vaid tooraine tagamine tööstusele. Saastet reguleeriti
üksnesjuhul, kui inimese tervis ja julgeolek oli otseselt ohus,
ebaselgeid riske ignoreeriti.
Kes on keskkonnakaitses n-ö teenäitaja?Ikka seesama “Hääletu
kevade” autor Carson, kes oli näinud sünteesmürkide mõju
looduseleja alustas 1940. aastatel ristisõda majandusringkondadega.
Pärast tema raamatut ilmus 1960.aastate teisel poolel laviinina
artikleid ja raamatuid, mis väljendasid muret Maa tervise
pärast.Keskkonnateadlikkust hoogustas 1972. a Rooma Klubi raport
“Limits to Growth”, millesõnum oli karm: kui meie planeedil ei
hakata majandus- ja rahvastikukasvu sihipäraseltsuunama, ootab meid
sajandi jooksul ees tsivilisatsiooni taandareng, sest ökosüsteem ei
suudasuurenevat koormust pikka aega taluda.
Millal keskkonnaküsimused jõudsid riigijuhtide
teadvusse?Ajalooliseks teetähiseks üleilmsete keskkonnaprobleemide
teadvustamisel sai 1972. a, milÜRO eestvõttel toimus Stockholmis
esimene maailma arengu ja keskkonnakonverents.Riigijuhid leidsid,
et keskkonnaküsimused peavad kujunema igapäevapoliitika osaks
niirahvusvahelisel tasandil kui ka rahvusriikides. Pärast
konverentsi võtsid paljud riigid vastukeskkonnaalaseid õigusakte,
mis algul olid suunatud eelkõige tagajärgede kõrvaldamisele,hiljem
ka nende ennetamisele. 1973. a sai esimese keskkonnaprogrammi
Euroopa Liit.Otseste ohtude vältimise kõrval kujunes
keskkonnaõiguse põhimõtteks “saastaja maksab”.Kuigi jah, tollal
tähendas see pigem seda, et “kes maksab, see saastab”.
Kas suhtumise muutus keskkonnaküsimustesse tõi kaasa tegeliku
keskkonnakaitse?Tegelikult mitte. Kuigi keskkonnaküsimustele
pöörati oluliselt rohkem tähelepanu, lähtutirahvusvaheliste otsuste
tegemisel jätkuvalt majandus- ja julgeolekukaalutlustest.
Mis sai uueks tõukeks keskkonnakaitses?Keskkonnaküsimuste
jõudmist järgmisele tasandile tähistasid 1980. aastate ärevad
teated sellekohta, et pooluste kohal on stratosfääri osoonikiht
hõrenenud, sellesse tekkinud augud lasevadläbi
ultraviolettkiirgust. Auke põhjustasid jahutussüsteemides ja
aerosoolpakenditeskasutatavad kloororgaaniliste ühendite lendumine
ja toime.Et ohus oli elu kestmine Maal, järgnesid kiirelt meetmed:
1987. a Montreali protokolligakeelustati kloororgaanilised ühendid.
Nüüdseks on selle protokolliga ühinenud kõik riigid jaosoonikihti
kahandavate ainete kasutamine on valdavalt lõpetatud.
Kas maailma riigid panid sellest alates keskkonna kaitseks
seljad kokku?
-
1983. a moodustas ÜRO Peaassamblee sõltumatu Keskkonna ja Arengu
Maailmakomisjoni,mida juhtis Norra esimene naispeaminister Gro
Harlem Brundtland. 1987. a valmis raport“Our Common Future”, kus
sõnastati säästva arengu põhimõte: tänane majanduskasv jainimeste
heaolu suurenemine ei tohi toimuda järeltulevate põlvede ning
keskkonna arvelt.Seega oli Brundtlandi komisjon lasknud pudelist
välja säästva arengu džinni, rõhutades, etjätkusuutlik on
arengutee, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja
püüdlused,seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid
huve.
Kas maailm hakkas jätkusuutlikkuse põhimõtteid
järgima?Brundtlandi komisjoni raport mõjutas oluliselt
keskkonnakaitse ja maailmaarenguprobleemide mõtestamist. Paljudele
kujunes raportis esitatud säästva arengu kontseptsioonuueks
dogmaks. Paraku on palju neid, kelle meelest on tegu vastuolulise
sõnastusega. Näiteksväidetakse, et jätkusuutliku arengu
kontseptsioon on pelgalt rikkuse juurdeloomisepehmendatud käsitlus,
millega püütakse põlistada poliitilisi ja majanduslikke
institutsioone,mis on tekitanud nii praegused keskkonnaprobleemid
kui ka (majandusliku) ebavõrdsuse.
Nii et keskkonnakaitses oli 80.–90. aastail palju kära, kuid
vähe villa?Õnneks olid poliitikud siiski seda meelt, et tuleb
korraldada midagi epohhiloovat. 1992. atoimuski Rio de Janeiros ÜRO
egiidi all teine maailma ja keskkonna arengu konverents, kusosales
180 riigipead. Konverentsil võeti vastu rida olulisi dokumente.
Poliitiline deklaratsioonnägi ette, et iga piirkond, riik,
omavalitsus ja kogukond peaksid töötama välja oma säästvaarengu
eesmärgid ja tegevuskava ning et 10 aasta möödudes antakse tehtule
hinnang.
Rio de Janeiros saadeti teele säästva arengu vedur. Kuhu ta on
jõudnud?1997. a juunis tehtud viie aasta vahekokkuvõte näitas, et
säästva arengu alal ei ole saavutatudkäegakatsutavaid tulemusi.
Kokkuvõtte koostajad rõhutasid vajadust luua tulemustesaavutamiseks
paremad eeldused. Paraku ei olnud põhjust edusammudest raporteerida
ka2002. aastal Lõuna-Aafrikas Johannesburgis toimunud maailma
säästva arendamisetippkohtumisel. Globaalse säästva arendamise
suurimaks takistuseks peetakse seda, et puudubanalüüs, mis toob
välja põhjused, miks säästev areng on jäänud deklaratiivseks
sõnakõlksuks.
Seega pole ülemaailmsete keskkonnaküsimuste lahendamisel ette
näidata kuigi paljuedulugusid ja säästliku arengu eesmärgid pigem
kaugenevad. Miks?Üks väga tõenäoline põhjus on läänes sajandeid
valitsenud usk sellesse, et inimene, kes onloodud Jumala näo
järele, on seatud ka loodust kultiveerima. Teised väidavad, et just
inimesteisekus ja heaoluihalus õhutab loodusressursse oma mugavuse
huvides ära kasutama.Tagajärgedest hoolimata.Kuid mure on selleski,
et suuremat osa loodusvarast, nagu puhas vesi ja õhk, viljakas
muld,kaunid maastikud, peetakse ühisomandiks, mille omanik on kogu
ühiskond ja millelejuurdepääs on avatud kõigile.
Milles selline inimese isekus väljendub?Inimtegevuse koormus
hakkab planeedile üle jõu käima. Ökoloogilise jalajälje
mõõtminenäitab, et 21. saj alguses ületas inimkonna tegelik
ökoloogiline jalajälg maakerajätkusuutlikkusele vastava keskkonna
taluvuse võime keskmiselt 0,4 hektari võrra inimesekohta ehk 23%.
Aastaks 2007 on see näitaja tõusnud juba 30%ni. Maailma rahvastik
kulutabökoloogilisi ressursse kiiremini, kui lubab keskkonna
taastumisvõime. Lootust annab, et„maailma vägevad” on oma
tippkohtumistel (G8, G20) viimasel paaril aastal pidevaltkäsitlenud
kliimamuutuste ja elurikkuse teemasid. Nad pole vaid jutuga
piirdunud, loodud onka rahastamisabinõusid olukorra
leevendamiseks.
-
Ka Kopenhaageni kohtumiseks on riikidel olemas tahe sõlmida uus
kliimakokkulepe.Loodame, et me pole selle kõigega hiljaks
jäänud☺
Foto: Toomas Kukk
Raamatu “Üleilmastumine ja globaalprobleemid” üks autoreid Kalev
Sepp onrahvusvaheliselt kõige kõrgemale positsioonile jõudnud
keskkonnaasjadega tegelev inimeneEestist. Ta valiti juba 2003.
aastal Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (The International Unionfor
Conservation of Nature – IUCN) ekspertkomisjoni liikmeks. Nüüdseks
on ta tõusnudIUCN-i asepresidendiks ja nõukogu liikmeks.