Kodumaine viis

Koostaja: Iren Lill

Konsultant: Tiia Järg

Toimetajad: Tiiu Viirand ja Aime Kons (lk 206-224)

Kujundaja: Kaie Lilleorg

Kaanekujundus: Kalev Tomingas

Esikaane fotol 15-aastane Heljo Sepp Londonis pianistide võistumängimisel.

H. Sepa erakogu

Fotod: Heljo Sepa erakogu ja Eesti Rahva Muuseum (lk 183), Eesti Rahvusraamatukogu Tiit Kuusiku arhiiv

(lk 162), Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum (lk 41, 174), Marje Lohuaru erakogu (lk 159, 184), Tiiu Uski

erakogu (lk 154, 160), Solveig Lill (lk 40, 82, 129, 148, 149, 199)

Projektijuht: Silvi-Aire Villo

Raamatu koostamist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Kirjastamist on toetanud Eesti Muusikanõukogu.

Kodumaine viis. Heljo Sepa muusikuteeEsmatrükk, 2012

Tallinn

TEA® Kirjastus

Liivalaia 28

10118 Tallinn

www.tea.ee

Tekst © Iren Lill

© TEA® Kirjastus 2012

Kõik õigused kaitstud.

ISBN 978-9949-17-290-0

OÜ Greif Trükikoda

Eessõna

Ajalehe Uus Eesti 1938. aasta 19. mai väljaandes kirjutab lehe kaastööline Londonist Erich R. Sarv:

„Vabariigi möödunud aastapäeva puhul kirjutasin ühes Londoni ajakirjas, et Eesti pole maailmapressile eriti jutuainet annud ja et meie tänulikud oleme oma saatu-sele, mis meid rahulikult ja vaikselt oma riiki üles ehitada on lubanud. Nüüd, paar kuud hiljem, on Eesti aga siiski kõikide inglise lehtede esilehekülgedel ja tekstides suurte tähtedega ära toodud. Selle suure, kuid tervitatava tähelepanu eest võlgneme tänu ühele väikesele Valga neiukesele – prl. Heljo Sepp’ale, kes äsja võitis suurima muusikalise auhinna, mis Inglismaal ja üldse maailmas sel aastal välja on pandud.”

Briti Nõukogu korraldatud rahvusvahelise pianistide konkursi võit oli oluline saavu-tus mitte ainult 15-aastasele pianistile, vaid kogu Eestile. Euroopa ajalehed ennustasid väikesele, arglikule ja tõsisele heledapäisele tüdrukule suurt rahvusvahelist karjääri, inglise muusikud nägid temas tulevikus sama suurt pianisti kui Harriet Cohen, Myra Hess või isegi Ignacy Paderewski. Konkursil võidetud preemia, 750 naela oli mõeldud kolme aasta pikkusteks õpinguteks Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias, kuid nagu öeldakse: „Inimene mõtleb, jumal juhatab.” Alanud sõda sundis muusikut juba aasta pärast õpingud katkestama ning sagedased poliitilise võimuvahetuse keerd-käigud seadsid tema teele veel teisigi ettearvamatuid takistusi.

Nagu alati, avaneb ukse sulgudes ikka mõni aken, mis annab võimaluse muuta maailma läbi enda, pakkudes parimat just kõige südamelähedasemal alal. Heljo Sepale on selleks muusika.

Muusik, kes viis kolmveerand sajandit tagasi meie väikese riigi kogu Euroopa kultuuri ilma huviorbiiti, tähistab käesoleval aastal oma 90. sünnipäeva. Raamatusse ei ole võimalik mahutada tervet inimelu kogu selle mitmekesisuses ja värvirohkuses, eriti kui see on oma toonivalikus nii rikkalik nagu Heljo Sepal. Seda enam, et raa-matu koostaja ja raamatu kangelase sünni vahele jääb pea pool sajandit. Käesoleva väljaande eesmärgiks on kas või mingil määral jäädvustada üks oluline peatükk Eesti kultuuriloost ning anda lugejale põgus ülevaade eesti pianismi grand lady keeru-lisest ja takistusterohkest, kuid väga huvitavast ja viljakast loometeest, tuginedes

tema õpilaste, kaasaegsete ja kolleegide intervjuudele, meenutustele, arhiivi- ja aja-kirjandusmaterjalidele. Suure ja olulisima osa raamatust moodustavad Heljo Sepa enda mälestused, mis on edasi antud talle omases väljenduslikus ja värvikas stiilis ning koostatud erinevatel perioodidel jutustatud või kirja pandud mälestuste ning koostaja läbi viidud intervjuude põhjal. Alates ajast, mil Heljo Sepp asub tööle kon-servatooriumis, tuginevad peatükid põhiliselt õpilaste ja kolleegide meenutustele, kajastades põgusalt tema õppe- ja teadustööd ning interpreeditegevust trükis ilmu-nud artiklitest pärit materjalil. Raamatu lõpus toodud avalike esinemiste nimekirjas esineb tõenäoliselt lünki, sest Heljo Sepp ei ole pidanud kontserdipäevikut ega kogu-nud oma esinemiste kavalehti, mistõttu nimekiri on koostatud Eesti Teatri- ja Muu-sikamuuseumi ja Eesti Rahvusraamatukogu arhiivimaterjalide, ajaleheartiklite, üksi-kute säilinud kontserdikuulutuste ja kavalehtede ning Heljo Sepa mälestuste põhjal.

Pea kogu Heljo Sepa muusikuteed läbib olulise joonena Elleri nimi. Seepärast on raamatu pealkirjaks „Kodumaine viis”, mis viitab Heino Elleri samanimelisele, Heljo Sepale pühendatud teosele.

Pärast õpinguid erinevate nimekate õpetajate juures ja mitmes muusikakõrgkoolis töötas Heljo Sepp alates aastast 1952 õppejõuna Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Aastail 1966–71 oli ta samas õppeasutuses ka klaverikateedri juhataja ja 1971–81 õppe- ja teadusprorektori ametis. Aastal 1966 võeti Heljo Sepp muusikateadlasena vastu Eesti Heliloojate Liidu liikmeks. Tema käe all on hariduse saanud üle 50 muu-siku, ta on olnud säravaks solistiks ja nõutud kammeransamblipartneriks kontserdi-lavadel, salvestanud suurel hulgal muusikateoseid, avaldanud artikleid ja raamatuid, teinud raadio- ja telesaateid ning olnud paljude eesti heliloojate teoste esmaesitaja ja Heino Elleri muusika väsimatu propageerija. Lisatud on isikunimede register.

Tänan kõiki, kes on aidanud kaasa selle raamatu valmimisele. Minu kõige suurem tänu kuulub armsale õpetajale Heljo Sepale, kes oma õpetuse,

eeskuju ja hoolitsusega on olnud mulle väga oluliseks inimeseks ja mõttekaaslaseks muusiku- ja eluteel.

Koostaja Iren Lill

Sisukord

Eessõna 5Perekond ja lapsepõlvekodu 8Suved maal Koikkülas 14Esimesed kooliaastad Valgas 19Muusikatunnid Ellerite juures 24Koolitee jätkumine Valgas 32Võistumängimine Londonis 36Suvepuhkus ja kontserdid enne ärasõitu 46Kuninglikus Muusikaakadeemias 55Õpingute jätkumine kodumaal 80Heino Elleri klaverimuusikast 94Uued väljakutsed ja uued katsumused 97Ravi ja gümnaasiumiõpe Pärnus 100Üliõpilane Tallinna Konservatooriumis 103Lahkumiskatse kodumaalt ja saatuslik lask 107Tagasi Tallinnas 110Sündmused poliitilisel maastikul kultuurielu mõjutamas 122Setumaal folkloori kogumas. Heljo Sepa päevik 25.06–9.07.1949 125Professor Heinrich Neuhausi juures Moskvas 136„Kodumaine viis” 144Pedagoogitöö algusaastad Tallinna Konservatooriumis 150Töö klaverikateedri juhtajana 168Konservatooriumi õppe- ja teadusala prorektor 176Professor, emeriitprofessor 189

LisadHeljo Sepp (sündinud 15.10.1922). Olulisemad eluloosündmused 200Isikunimede register 201Kontsertesinemised 206Muusikasalvestused Eesti Raadios 217Heliplaadid, raamatud, artiklid 223

8

Kod

umai

ne vi

is

Väike Heljo.

Perekond ja lapsepõlvekodu

Meie peres ei olnud elukutselisi muusikuid. Pea kõik, keda mäletan, olid käsitöölised, meistrid oma valitud alal. Seda enam pean mõtlema, kuidas see juhtus, et minust sai klaverimängija. Öeldakse, et käbi ei kuku kännust kaugele. Ehk saan vastuse enda kohta neilt, kes olid kunagi oksad puul, kust käbi pudenes.

Sündisin 1922. aasta 15. oktoobril. Kau-gemale minevikku mu pilk ei ulatu.

Isapoolne vanaisa Jaan Sepp (1856–1936) oli ametilt külasepp. Tema naine Mari (kirikuraamatus Marri; neiuna Grenz- stein; 1851–1918), oli ainuke vanavanem, keda ma ei näinud, sest ta suri neli aas-tat enne minu sündi. Tema vennad, minu vanaonud, olid mitmekülgne kultuuritege-lane Ado Grenzstein (1849–1916) ja maali-kunstnik Tõnis Grenzstein (1863–1916), kes aga üsna varakult lahkusid Eestist. Meie perega neil sidet polnud.

Emapoolne vanaisa Jaan Rothberg (1854–1927) pidas mõisniku juures puusepaametit.

Tema naine Liisa, minu teine vanaema, oli neiuna Raudsepp (1861–1942), tema jõudis ära näha ka nõukogude korra kehtestamise Eestis. Tema matustel olin ma juba kahekümneaastane neiu.

Esimesena meenub vanaisa Jaan Sepp, kes lastele oli lihtsalt Vana Vata. Kasvasin üles tema rajatud kodus. Mäletan ema räägitud juhtumit, kui vanaisa oli mind süles hoides vinnanud vett sügavast, kuueteistkümne rõngaga kaevust. Kui naised kisades tulid ja keelasid, et laps võib ju kaevu kukkuda, oli vanamees ainult öelnud, et laps peab kõike oma silmaga nägema.

Oma silmaga nägema, oma kätega tegema, oma nahal tundma – need olid põhi-mõtted, mille järgi elati nii Seppade kui ka Rothbergide peres. Sealt on pärit ka minu eluaegne protest lohaka töö ja minnalaskmise vastu. Pean olema tänulik vanaisale,

9

Pere

kond

ja la

psep

õlvek

odu

Vanaisa Jaan Sepp ehk Vana Vata kodumaja ees.

kes rajas meie kodu Valgas, andis mulle pihku labida ja pani jõukohaseid aiatöid tegema.

Vanaisa oli ostnud Valgas Lai tänav 7 asuva ehituskrundi (ca 16 m x 80 m) oma kodu ehitamiseks, kuhu mahtusid ära nii majandusõu, puuviljaaed ja veelgi suurem köögiviljaaed. Ümber maja oli vanaisa ehi-tanud kõrge tara, millest ei lubatud lastel ei üle ega ümber minna ja mille tagant iga päev vuhises mööda Tallinn–Riia–Ber-liini raudteerong. Võisime n-ö oma kodu-tanumalt näha tuikamas Euroopa elusoont. Veelgi tähtsam aga – selle maja ehitamise ajal elavnes ka mõlema suguseltsi noorte omavaheline läbikäimine.

Jaan Sepal oli kaks poega – minu isa Jeremia ja tema noorem vend, minu lell, samuti Jaan Sepp. Mõlemad noormehed olid osavad metallitöölised, eriti Jeremia, kes sai enne I maailmasõda tööle peen-mehaanikuna Tallinnasse Noblessneri tehasesse, kus valmistati ka allveelaevu. See oli hea palgaga töökoht, mis võimaldas mõelda ka oma pere rajamisele.

Juhtuski nii, et Jaan Sepa pojad hakkasid vaatama Rothbergide pere poole, kus kasvas üheksa kena tütart ja poeg. Jeremia väljavalituks sai Marie Rothberg, nad pandi paari 1915. aastal Tallinnas Vene tänaval asuvas apostliku õigeusu kirikus. Jere-mia vend, noor Jaan Sepp abiellus aga Ella Rothbergiga. Nõnda olid Rothbergid ja Sepad seotud kahekordse abielusidemega.

Siin tuleb aga selgitada, et enne sõrmuste vahetamist oli Marie Rothberg seadnud peigmehele tingimuse: abiellun sinuga ja tulen Tallinnasse, kui ostad mulle klaveri, et saaksin seda mängima õppida. Raske on öelda, kust tuli säärane ootamatu ja õigu-poolest üllatav soov. Tulevase mehe väga head teenistust arvestades polnud selle täitmine mingi üle jõu käiv ülesanne.

Ent ikkagi – miks just klaver? Tundes oma ema praktilist meelt, usun, et tema siht polnud saada pianistiks selle sõna tõsises mõttes. Rohkem võis olla kerkinud mõte: lähen võõrasse linna, kus pole sõpru ega tuttavaid. Mees on päevad läbi tööl, oleks ju vaja leida mingi harrastus vaba aja sisustamiseks. Ilmselt ei arvestatud klaverimängu tehnilisi raskusi, füüsilist sobivust mängijale, õpingute kestvust, et kas või lihtsamate paladega toime tulla, ja veel palju muud, mida oleks tingimata vaja olnud silmas pidada.

24

Kod

umai

ne vi

is

Muusikatunnid Ellerite juures

Jätkates üldkoolis käimist Valgas, hakkasin kord nädalas, laupäeviti, sõitma Tartus se muusikatundi. Ei mäleta, et minuga oleks pikemalt asja arutatud, aga veel praegugi on mul selgesti meeles, kuidas aasta kestnud sõitude järel hakkasin igatsema kas või ühtainust laupäeva õhtupoolikut vaikses ja rahulikus Valga kodulinnakeses. Pärast koolitunde (tol ajal käidi koolis ka laupäeviti), kui koolikaaslased tormasid hurraa-hüüetega kooliõuest kodu poole, vudisin mina ema juurde seltsimajas asuvasse poodi, haarasin kiiruga sinna toodud söögipoolist ja edasi kiirsammul mööda Vaba-duse ja Vaksali puiesteed raudteejaama. Riia–Tallinna kiirrong viis pooleteise tunniga Tartusse. Kulus veel kümmekond minutit, et jõuda tollal Tähtveres asunud Ellerite elukohani K. A. Hermanni tänavas. Alati pakuti enne hiidtundi väikest kehakinnitust ja siis läks tööks lahti, harilikult kella kolmest kaheksani õhtul.

Esimesed tund või kaks (nii palju, kui Heino Eller pidas vajalikuks) töötas ta minuga elementaarteooria, hiljem ka harmoonia alal. Siis algas klaveritund Anna Elleriga.

Pärast kiirustasin Valka sõitvale mootorrongile. Kella kümneks õhtul jõudsin jälle koju.

Selle tagasisõiduga meenub aga küll üks päris tõsine juhtum. Nimelt saatis mind esimene kord Valga poole sõitvale mootorrongile Anna Eller, kes pani mu õigele, Valka viivale rongile. Aga juba järgmisel laupäeval saatjat ei olnud ning pidin õige rongi leidma iseseisvalt. Olgu öeldud, et jaamahoonest pääses teedele 2 ja 3 läbi tunneli, mis viis mõlema paralleelteeni, ainult selle vahega, et teelt 2 viis rong Valka, teelt 3 aga suundus Tapale. Lugemata vaguni seinale kinnitatud sõidusuuna silti, sisenesin Tapale suunduvasse mootorvagunisse. Oh heldus, mis siis kõik järgnes! See oli vist Vorbuse nimeline teivasjaam, kuhu konduktor tahtis mind maha tõsta. Vane-mad inimesed mu läheduses palusid, et las laps sõidab vähemalt Kärkna jaama, millega konduktor ka nõustus. Aga sääl selgus, et mul oli küll pilet Valka, aga mitte sentigi raha. Üks hea vanainimene laenas mulle need paarkümmend senti, millega jõudsin tagasi Tartusse. Seal läksin peretuttava pr Marga Sepa koju, kes teatas koju vanematele, mis lapsega juhtus ning et jõuan koju alles järgmisel päeval. Olukord lahenes, aga plekk kleepus mulle ikkagi külge. Järgmisel laupäeval kõlas selle kohta Anna Elleri arvamus, et ka noorukid peaksid olema tähelepanelikumad, muidu ei saa elus läbi.

Ma ei liialda, kui ütlen, et oma elu järgmistel aastakümnetel toimisin sellistel juh-tudel alati valvsalt ega ole kuulnud endale ette heidetavat, et puudub tähelepanu-võime, mis muusikule on eriti tähtis nooditeksti lugemisel ja selle tõlgendamisel mingil instrumendil.

25

Muu

sikat

unni

d Elle

rite j

uures

Õppetöö Ellerite juures Tartus kestis samas rütmis neli aastat. Oma töö eest ei küsinud Ellerid minu vanematelt sentigi. Vastupidi – enne muusikatunni algust ootas mind alati korralik lõuna Ellerite maitsekalt sisustatud söögitoas. Tuleb vaid tänada saatust, mis viis mind nende heade inimeste juurde!

Ellerite meeskonnatöö oli suunatud pianisti kasvatamisele, ja kuigi siin oli jäme ots kindlalt Heino Elleri käes, ei saa kuidagi alahinnata Anna Elleri osa. Küllap tekitas pisut raskusi keeleküsimus, sest Ellerite kodune keel oli vene keel. Aastatepikkuse suhtlemise tulemusena hakkas Anna Eller tunde läbi viima eesti keeles, mina kahjuks vene keelt siis veel selgeks ei õppinud.

Ellerite tööpõhimõtted olid lihtsad – mida kiiremini suudad aidata õppuri oma jalgadele, st iseseisvalt tegutsema ja loogiliselt mõtlema, seda parem on õpeta-mise meetod. Selle aluseks olid nii Heino kui Anna Elleril Peterburi Konservatooriumis erialaselt õpitud teadmised ja juba omast, iseseisvast vaatevinklist välja kujunenud tõekspidamised. Neid võis kuulda mõlema suust kaunis tihti ja nimelt: muusikust interpreedil peab olema nii tööks kui eluks TUGEVAT NÄRVI JA SELGET PEAD. Kui õppur neid kahte oma õpingute teel järgis, osutusid need teineteisele mitte vastukäivaks, vaid täiendasid teineteist, aidates õppuril samaaegselt toetuda ikka enam ja enam oma teadmistele ja kogemusele. Mida kiiremini noor kunstijünger suudab astuda oma iseseisva mõtlemise teeradadele, seda põhjalikum ja läbimõeldum on olnud tema õpetajate tööstiil.

Alustan Heino Elleri tööstiilist ja nõudmistest töös noore õpilasega. Helilooja enda minevik muusika õppimisel oli olnud mitmekesine. See algas Peter-

buri Konservatooriumis viiulimängu õppimisega, et saada tulevikus solistiks. Käe üle-töötamise tõttu katkes õppus ja isa soovil läks Heino Eller Peterburi Ülikooli õigus-teadust õppima, ehk nagu ta ise ütles – jurisprudentsi tudeerima. Neli aastat kestnud õpingud ei veennud teda otsustama jurisprudentsi kasuks. Ta pühendus uuesti muu-sikale, lõpetades Peterburi Konservatooriumi helilooja diplomiga. Suvevaheaegadel mängis ta aga paljudes orkestrites, millest ka elatus talvistel õppeperioodidel.

See läbikäidud elukool viiulisolistina, õigusteaduse üliõpilasena, orkestrandina ja kõige lõpuks teoreetikuna – otsiva ja palju juurdleva muusikuna – andis talle kätte need olulised hoovad, mida kasutades tuleb noori pillimängijaid tööks ette valmistada.

Tuntud põhimõtte – „tugeva närvi ja selge pea” rakendamisel valmisid Elleril tööplaanid, mis kujunesid ligikaudu selliseks: terve õppeaasta kulus solfedžole, mis tähendas a) laulmist noodist, ka eri võtmetes; b) diktaadi kirjutamist, st ettemängi-tud viisi kuulmise järgi üleskirjutamist; c) klaveril kadentside ja sekventside mängi-mist; d) nummerdatud bassile vastava hääle liikumise sobitamist ja ümberpöördult, meloodiale vastavate saatehäälte korraldamist. Eriti raske oli mulle solfedžo võtme-tes – kas ehk mitte looduse poolt kingitud absoluutse kuulmise tõttu?

42

Kod

umai

ne vi

is

ja õppejõud. Kandidaadid kutsuti üksteise järel halli, kus viis kohtunikku istet olid võtnud ja ükskõiksete nägudega klaveri taha asuvaid kandidaate fikseerisid.

Heljo Sepp’a esimesed enda poolt välja valitud palad – Bach ja Beethoven – olid peagi mängitud, kohtunike rahuldudes juba mõne minuti jooksul. Liszti „Campanella” kõlades tõusid aga mõned žürii liikmed juba üles ja asusid klaveri juurde vaatama, kuidas noore kunstniku sõrmed väledalt töötasid. Liszti „12-nda Rapsoodia” juurde jõudes, olid aga kõik hindajad juba klaveri ümber kogunenud. Lõpetades Heino Elleri 2-se ja 6-nda prelüüdiga, oli eksami esimene osa läbi ning žürii liikmed hakkasid huviga Heljo Sepp’a sõr-mede pikkust ja käe musklite tugevust mõõtma.

Preili Sepp’al tuli nüüd seljaga klaveri poole istuda ning eksami komisjoni esimehe poolt mängitavaid toone nimetada, mis peagi ta absoluutsest kuulmisest tunnistust andis. Suurepäraselt õnnestus ka otse lehest mängimine, a prima vista, nagu seda nimetatakse, ning selleks oli üks Cyril Scotti etüüde. Järgmisena tuli tal üks pala transponeerida, s. o. tooni võrra madalamalt män-gida kui nootides näidatud. Ka selle katse sooritanud, istus eksamineeriv professor klaveri taha ning hakkas

Ajaleht Daily Herald (05.12.1938).

Ajaleht Sunday Referee (15.05.1938).

43

Võis

tum

ängi

min

e Lon

doni

s

mängima, kusjuures Heljo Sepp igakord ütlema pidi, kui professor helitõusu muutnud oli. Vigadeta õnnestus tal ka muusikaliste fraaside järelemängimine. Viimases osas mängis eksamineerija ette muusikalise teema, mille H. Sepp valmis pidi improviseerima, mis väga hästi korda läks.

Seega oli esimene eksamipäev ka lõppenud ja kümnest kandidaadist veel vaid neli järele jäänud: üks eestlane, üks tšehh, üks poolakas ja üks jugos-laavlane. Järgmine päev pidi seega siis lõpliku otsuse langetama ja jällegi mängis H. Sepp Liszti, mille järel žürii oma hinnanguid kokku võtma siirdus. Ei kestnudki kaua, kui H. Sepp’ale teatavaks tehti, et ta oma katse kõikidest paremini oli sooritanud ja seega ka suure auhinna oli võitnud.

Arstlikku järelvaatust, mis hiljem järgnes, toimetas üks Inglismaa kuulsa-maid arste, kes muide ka kuningakoja tervislik nõuandja on – Lord Dawson of Penn. Siinjuures olgu tähendatud, et see väga suurt imestust äratas, kui H. Sepp’alt kuuldi, et Eesti koolides nädalas vaid üks võimlemistund õppe-kavva on võetud. Et tagantjärele heaks teha, mis kooli ajal füüsilises arengus puudu oli jäänud, kantakse nüüd siin selle eest hoolt, et H. Sepp eri võimle-mistunde hakkaks saama.

Eksamid läbi, korraldati võitja auks rida vastuvõtte, millest ka Eesti saadik ja proua A. Schmidt osa võtsid, ning pidulikul diplomi üleandmisel öeldi nii mõnigi sügav kompliment Eestile, kust nii suurte annetega ja muusikalise haridusega noor kunstnik on võrsunud. Eksamikomisjoni esimehe tähenda-des tuleb kahtlemata hinnata väga kõrgelt õppejõudu, käesoleval juhul proua Ellerit, kes H. Sepp’a niisuguse kõrge tasemeni on treneerinud.

Heljo Sepp ise muidugi on õnnelik ja rõõmus. Oma järge katsele minekuks oodates ning vaheaegadel teiste kandidaatidega koos klaveril harjutades oli tal endal vähe lootusi kohale jõudmiseks, kuna tema arvates teised paremini mängisid. Õnnelik laps – ta enda alahindamist krooniti piibliliku tasuga.

Artiklis nimetatud Briti kuningliku perekonna arsti Bertrand Edward Dawsoni kohta olevat sel ajal olnud liikvel kuuldus, nagu oleks ta kuningas George VI-le tema haigus-hoo ajal süstinud surmava doosi morfiini ja kokaiini. See oletus andis ainet järgmise pilavärsi tekkeks:

Lord Dawson of Penn Has killed many men That is why we sing

“God save the King.”3

3 Lord Dawson of Penn / on tapnud mitmeid inimesi / seepärast laulame / „Jumal hoia kuningat”.

64

Kod

umai

ne vi

is

päritolu: seltskondliku lihvita maatüdruk, veidi aeglane, raskelt seltsiv ja muidugi pooliku keskharidusega, sest isegi pro-gümnaasiumi viimane, viies klass jäi lõpe-tamata Londoni-sõidu tõttu ning ees ootas veel kolm klassi gümnaasiumiharidust. Mu armsad, ausad ja kuldsete töökätega vanemad istutasid minusse küll austuse tõsise töö vastu, kuid nende mõlema nelja talvega piirduv kooliskäimine jättis neisse mingi ebaleva oleku, mis avaldus siis, kui nad pidid sekkuma eluküsimustesse intel-lektuaalsel tasandil. Mingi märk nende hingeelust on edasi kandunud ka minusse ning jääb minust ka seekord ütlemata, kas on see halb või hea.

Kuningliku Muusikaakadeemia õppekursus oli kolmeaastane: esimese aasta nõuete täitmine andis õppijale pronksmedali, teine hõbeda ja kolmas diplomi.

Aasta õppeprogramm oli koostatud kol-mes tsüklis: sügisene semester võttis enda

alla 3 kuud, järgnes puhkus detsembris. Pärast kolme talvist õppekuud puhati april-lis ning viimasesse õppekuude kolmikusse kuulusid ka aastaeksamid. Uus, järgmine õppeaasta algas jälle septembrist.

Õppeaineteks esimesel aastal olid eriala, muusikateooria, harmoonia, kus juures kaht viimast ainet kord nädalas, eriala küll kaks korda, kuid ainult pooletunnise kestvusega. Pearõhk oli asetatud juhendamisele, mitte õppimisele jooksval tunnil. Õppida tuli iseseisvalt, tund oli ainult kontrolliks, teose kord läbimängimiseks ja uute juhendite saamiseks. Erialatunnid olid individuaalsed, ei olnud ka klassis suuri pealtkuulajate gruppe nagu Moskva Konservatooriumis, kui meenutan H. Neuhausi individuaal tunde kuulsa pedagoogi kuulsas klassis nr 29.

Royal Academy of Music on auväärses vanuses muusikaõppeasutus, olles asuta-tud 1822. aastal. RAM-ist on võrsunud Inglismaa muusikute tuumik, tema kuulsad heliloojad, dirigendid ja instrumentalistid. RAM-is töötas ju ka Oskar Beringer aas-tail 1885–1922, kelle „Igapäevaste tehniliste harjutustega” tsementeeris Anna Eller mu klaveritehnika põhja. Inglaste suurkujuks pianismi teooria ja praktika küsimus-tes osutus aga Tobias Matthay. Tema koolkonna kuulsaimaks esindajaks peetakse Dame Myra Hessi. Matthay koolkonda kuulus ka RAM-is minu erialaõpetajaks mää-

Heljo Sepa medal esimese õppeaasta sooritamise eest.

65

Kun

ingl

ikus

Muu

sikaa

kade

emia

s

ratud Mr Vivian Langrish. Oma iseloomult oli ta muide üllatavalt sarnane Heinrich Neuhausiga, Moskvas oma koolkonna loonud klaveriprofessoriga. Mõlemad lähtu-sid esmajoones teose kui terviku ülesehitusest, mõlemale oli tähtis kõla, touch ehk puudutus, mille abil võis läheneda kõige peenematele kõlanüanssidele ning mõle-mad pedagoogid pöörasid suurt tähelepanu fraasitunnetuse arendamisele. Professor Vivian Langrishi töö tundides oli alati väga konkreetne. Kõik redaktsioonilised paran-dused, mis puudutasid fraseerimist, artikulatsiooni, dünaamikat, pedalisatsiooni jm, kandis ta vastavate märkustena sisse otse nooditeksti. Läbi sõdade ja hädade on mul säilinud Liszti Es-duur klaverikontserdi noot Vivian Langrishi pliiatsimärkmetega. Sealt loen veel praegugi talle iseloomulikke sõnapaare töö juhendamisel, nagu new mood, plenty of time, heaps of time, more detail jne. Kui mängiksin veel, teeksin kindlasti tema näpu näidete järgi vajalikud parandused, sest mitte iga redaktsioon ei ole tehtud piisavalt läbimõeldult, küll aga mõnikord isegi küsitava muusikalise maitsega. Noot oli aga minu isiklik, mille oli 1938. aastal mu viieteistkümnendaks sünni päevaks kin-kinud mulle mu endine õpetaja Anna Eller. Hoian seda nooti kui haruldast eksemplari oma noodikogus. Minu Moskva-aja õpetaja H. Neuhausi märkusi ma noodi lehtedelt ei leia, temal oli tunniandmisel rohkem esiplaanil verbaalne kunst. Oma väljendus-laadilt olid aga mõlemad temperamentsed, lõbusad ja heatahtlikud. Inglise keeles veidi edasi jõudnuna hakkasin julgemalt rääkima ja kui siis ühel päeval professor korraga rõõmsalt rõkatas: „She is learning english! Bravo!”, kulus pooltunnike enam rääkimisele kui muusikale. Vaatamata tõsimeelsele inglise keele täiendõppele, mida sain 1938. aasta suve jooksul, jäi õppetöö algusperioodil mu keeleoskus siiski kesi-seks, vähemalt filosofeerimist erialatundides ma küll ei mäleta.

Professor Langrish armastas musitseerida oma jüngritega koduses miljöös, kus mängiti õpitud repertuaari, kritiseeriti üksteist vastastikku ja peamine – õpiti inglise keelt eriala spetsiifikast lähtudes. Programmi kuulus alati ka tee, mitte aga kohvi joomine.

Helitööst pikemate lõikude või selle tervikuna ettemängimist õpilasele tunnis Langrish ei harrastanud, samuti ei soovitanud matkida heliplaadilt kuuldut, vaid parem agaralt külastada kontserte, mis tähendas elava ettekandekunsti jälgimise tähtsust. Mingeid ettekirjutusi või soovitusi koduse harjutamise kohta ta ei teinud. Töötasin oma äranägemise järgi ja kuna eluolustikulised tingimused olid mul tõesti hiilgavad, siis suutsin poole aastaga läbi töötada neli väga nõudlikku teost: Liszti Es-duur klaverikontsert, Brahmsi variatsioonid ja fuuga Händeli teemale, Chopini ballaad F-duur, samuti Debussy „Kujunditest” (Images) pala nr 6 „Poissons d’Or”. Tööd kokku võttev aastahinne pandi erialase komisjoni poolt, kuhu kuulus ka professor Langrish. Sama komisjon esitas mind kahele eriauhinnale Debussy ja Brahmsi teoste inter-preteerimisel. Esimesel juhul oli minust paremaid, aga teisel korral sain tunnustuse (rahaline auhind à 5£) koguni topelt: Blankiston Memorial Prize for special talent in Pianoforte playing ja Brough Memorial Prize for the best performance of in turn, works

104

Kod

umai

ne vi

is

kõigega, mis ei ole loomulik ja teeb haiget. Mäletan, kuidas pärast paarikuist teadmatust oma venna saatusest sain tema kohta telefo-nitsi teate, et viibib kuskil haiglas Poolamaal, olles pääsenud eluga lahingutest Kurski kaarel. Olin tükk aega lausa segane rõõmust, nutust ja hirmust.

Heino Elleri „13 klaveripala eesti motiividel” jäigi mu repertuaari suurimaks õnnestumiseks õige pikaks ajaks. Põhjusi oli mitu. Oma aja oli võtnud ülemängitud käe ravi, millele järgne-sid sügisel 1943 küll muusikaõpingud Tallinna Konservatooriumis, aga siiski ju hoopis heli-loomingu alal. Mind kui saatuse tahtel uuele erialale sattunud endist pianisti huvitas süviti-minek sellistel tasanditel nagu polüfoonia,

orkestratsioon jm. Minu mälus on varju jäänud ka stuudioesinemine Mozarti klaveri-kontserdiga Olav Rootsi dirigeerimisel. See pidi siiski toimuma enne 9. märtsi pommi-rünnakut, sest mu emotsionaalne mälu registreeris suurepäraselt Estonia Sinise saali pikad, kõrged, kuid kitsad aknad, millest tulvas ruumi päikesepaiste, ning taamal dirigendi koos puldi ja tooliga, kuid ei midagi enamat … Olav Rootsi nõudlikkus diri-gendina oli tuntud-teatud, kuid see ei takistanud teda sugugi olemast sõbralikust sõbralikum kodustel vastuvõttudel Tatari tänaval, majas nr 6. Mind oli sinna kutsutud paaril korral koos Rootside hea perekonnatuttava Karl Leichteriga. Sõjaaega arvesta-des oli laud kaetud lausa delikatessidega. Vaimukuste ja nakatava huumoriga hoidsid seltskonna meeleolu üleval vaheldumisi nii Olav Rootsi abikaasa Carola kui ka suur nalja hammas, helilooja Cyrillus Kreek. Istusime kõik lõbusas tujus ümber söögilaua, inimest kümme-viisteist, imetledes muidu nii sõnakehva Kreegi suurepärast etlemis- ja näitlemisoskust. Õnneks ei rikkunud meeleolu neil paaril õhtul ka õhuhäire.

Teine erialaselt huvitav seltskond muusikuid koondus lauljatar Jenny Siimoni ümber, kes väga sõbralikult suhtus ka minusse kui autsaiderisse. Ma ei tundnud ennast ju tallinlaste hulgas päris mugavalt ning mulle valmistasid sellised muusikute kokkusaamised suurt heameelt. Nii oli ka Jennyga, kes kutsus mind kaasa Salzburgi muusikafestivalile, kuhu pidid veel sõitma Endel Kalam ja Elsa Avesson. Olin ette-panekust meeldivalt üllatunud, see võimaldanuks mul minna otse Euroopa südames asuvasse tähtsasse muusikatsentrumisse. Lootsin saada rahalist toetust emalt, sest ise ei teeninud ma ju krossigi. Mingisuguse naturaalmajanduse baasil aitas ema mul hinge sees hoida ka reaalsetes asjades nagu Tallinnas elamiseks vajalik üüri- ja toidu-raha. Oh seda sõjaaegset naturaalmajandust – üks paar naiste siidsukki võrdus vaat et kuu üüriga.

Heljo aastal 1943.

105

Üliõ

pila

ne T

allin

na K

onser

vatoo

rium

is

Pererahva suhtumine minusse oli ülisõbralik, mind ei jäetud kunagi ilma toidu-portsjonist ning üle tänava asuvasse pommivarjendisse tõttasid kodusolijad kõik koos.

Märkamatult hakkasid sagenema öised õhuhäired, aga paaril korral tuli ka loen-gute ajal konservatooriumis minna varjendisse. Nii oli ka 9. märtsil. Algas see poole kuue paiku õhtul. Istusime parajasti ajaloo loengus, kui nägime läbi akna nn kuuse-puid.

Tormasime välja, kes kuhu, mina Viru väljaku bussipeatusse, et sõita linnast välja. Meriväljal elasid mu head tuttavad, kuhu kavatsesingi varjuda. Ometi tulid pommid ka sinna järele. Tuttavate elamu Tuule teel jäi õnneks puutumata. Istusime maja keldris ka pommirünnaku teise laine ajal, mis toimus hilisööl.

Alles hommikul julgesin põlevasse linna tagasi minna. Tatari tänav oli jäänud ter-veks, ka minu ajutine eluase. Ometi oli esmane pilk linnale põleva Estonia ja Harju tänavaga kohutav. Konservatoorium alustas kohe oma vara (peamiselt instrumen-tide) evakueerimist Lahmusele. Ja nii imelik kui see ka ei ole, lugesime seda kirja-likku teadet 10. märtsil umbes kell 12 koos sõjaväemundris oleva Valter Ojakääruga konservatooriumihoone välisukselt. Meid ei olnud kunagi ega kuskil tutvustatud, aga hiljem selgus, et tundsime küll tol momendil, who is who. Minu Pärnu koolipõlve ajal Ojakääru enam Pärnus ei olnud, aga räägiti mulle siis küll, et oli üks ilus heleda-juukseline saksofonist. Kahju, et oli, aga läks sõtta. Aga näe nüüd imet – saime kokku kõige uskumatumal kombel ja ajal! Elu pakub mõnikord ka meeldivaid üllatusi. Siis aga jätkus elu karmi ükskõiksusega, läksime mõlemad oma teed ega teadnud, kas kunagi veel kohtume. Võttis aega mis võttis, aga ometi läks elus jälle kõik teisiti.

Heino Eller koos õpilastega. 1. rida:

Johannes Bleive, Alfred Karindi, Heljo Sepp, Heino

Eller, Els Aarne, Aado Velmet, Villem Kapp.

2. rida: Aarne Oit, Jaan Koha, Leo Normet, Valter

Ojakäär, Ants Sõber, Anatoli Garšnek, Boris

Kõrver, Uno Naissoo. 3. rida: Leo Tauts,

Heino Jürisalu, Boris Parsadanjan.

116

Kod

umai

ne vi

is

Ajalehes Pravda ilmunud ülevaateartiklis toimunud konkursi kohta märgib helilooja Dmitri Šostakovitš:

Tõsiselt suhtuti konkurssi Eestis, kust oli saadetud väike, aga tugev rühm interpreete. Eraldi tõstaksin neist esile suurepärast viiuldajat Alumäed ja võimekat pianisti Seppa. (Pravda nr 311, 31.12.1945, tõlge Iren Lill)

Tõsielust lähtudes olgu siinkohal märgitud, et konkursist osavõtjaid toideti küll soodus kaartide alusel, aga ikkagi hämmastas mind järgmine seik. Istusime kuskil legendaarse Arbati tänava kohvikus, oodates oma söögikorda. Lauale toodi leib ja suur toos soolaga. Kaartide järgi oli ette nähtud mingi soe toit. Kuidas aga toimisid kohviku külastajad – toidu saabumist ootamata kasteti igale ootajale ette nähtud leivaviil soolapotti ja söödi ära. Olime samuti näljased ja käitusime samamoodi, vaa-tamata konkursil kuuldud tippelamustele. Meie konkursantide väike rühm majutati mitte hotelli, vaid Sobinovi põiktänavas asuvasse Eesti esindusse. See väike tänav asub otse Moskva südames, ulatudes Herzeni tänavast (konservatooriumi hoone lähedal) Arbati platsile, kus asusid ka samanimelised metroojaam ja kino. Eesti esin-dus, ehk endine Eesti Vabariigi saatkond asus majas nr 5. See oli väliselt tagasihoidlik, aga sisearhitektuurilt erakordse põhjalikkuse ja hea maitsega ehitatud tsaariaegne eramu, mille keldrikorrusel oli sama palju tubasid kui ülejäänud kahel korrusel kokku. Välisuksest pääses ruumikasse kaminaga fuajeesse, kolmeastmeline tõus võrestikuga eendile, kus vasakut kätt jäid esindaja korter ja ametiruumid ning paremale suure-pärase akustikaga kammersaal sobiva artistidetoaga ja õuepoolses osas mahukas söögisaal vastavate teenindusruumidega. Avatud vahekorrusel paiknes raamatukogu

Vladimir Alumäe ja Heljo Sepp kontserdisaali laval.

117

Tag

asi T

allin

nas

lugemistoaga. Ülemisel korrusel olid elu- ja magamistoad, mõlemas majatiivas 4 kuni 5 tükki, ja otse trepikäigu vastas ilmselt endise omaniku kabinet-töötuba, mis pärast sõda oli lihtsalt esinduse ruumikas arvepidamise keskus. Meile, konkursil osalejatele, eraldati kohe mitu tuba ülakorrusel. Harjutamisvõimalused olid all kammersaalis, kus oli üks võrdlemisi tagasihoidlik Bechsteini kabinettiibklaver. Hilisematel aastatel ehitati Eestist Moskvasse sõitnute jaoks põhjalikult välja keldrikorrus, ülakorrus jäi küllap ainult ministrite jaoks. Kellele võis kuuluda see tsaariaegne Moskva südalinna villa, ma ei tea, aga võrreldes Eesti saatkonna hoonega Londonis oli see luksuslik, ülimalt maitsekas ja suurepärase funktsionaalsusega. Ka suurejoonelise bütsants-likult hiilgava disainiga Moskva metroo mõjus näiteks Londoni tjuubiga (ingl tube ’toru’) võrreldes lausa võimsalt. Nõukogude pianism oma silmapaistvate esindaja-tega jättis aga loomulikult kõige tugevama mulje. Tagasisõit rongiga kestis kaks ööd ja ühe päeva (või kaks päeva ja ühe öö) ja tõi mind tagasi igapäevaellu. Moskvast Leningradi üks öö, teine Leningradist Tallinna, aga vahepeal võis jalutada terve päeva mööda linna ja selle muuseume.

Siitpeale algas ansambli Alumäe-Sepp pikk ja tihe koostöö, millele kontserdi arvustuses ennustas viljakat tulevikku Anna Klas ajalehes Sirp ja Vasar (22.05.1946):

ENSV teenelise kunstniku prof. Vladimir Alumäe ja pianist Heljo Sepa sonaatide õhtu, mis toimus 19. mail J. Tombi nim. keskkultuurihoones, val-mistas kuulajaskonnale suurt kunstilist naudingut. Vl. Alumäe suurepärased interpreedivõimed, tema oskus sügavalt muusika olemusse tungida, tõsiselt läbimõeldud ettekanne, muusikaliste probleemide põhjendatud lahendamine tõstavad Vl. Alumäe meie tugevaimate ja nimekaimate kunstnike hulka. Noor pianist Heljo Sepp, vaatamata sellele, et ta harva annab võimalust kuulata end kontsertlaval suuremate ülesannete täitmisel, on meid varemgi võlunud oma erakordse andekusega. Tema silmapaistvad pianistivõimed, kunstniku-temperament ja tugev intellekt tagavad, et temast valmib eriti suurejoone-line kunstnik. Pole imestada, kui prof. Alumäe küpse kunstniku võimed ühen-datuna Heljo Sepa hoogsalt areneva talendi omadustega äratasid Tallinna kontserdipubliku huvi. Keskkultuurihoone Olevi saal mahutas vaevalt kõiki kammer muusika austajaid sel õhtul. [---] Vladimir Alumäe ja Heljo Sepa teine-teise mõistmine, õige kõlalise vahekorra leidmine moodustab kõrgetaseme-lise ansambli. Jääme lootma, et nende esimesele sonaatide õhtule järgnevad peatselt teised niisama meeldejäävad ja paljuandvad koosesinemised.

Usk endasse pianistina hakkas vähehaaval taastuma ning lõpetanud komposit-siooniklassi fuuga kirjutamisega, jätkas H. Sepp viimasel õppeaastal õpinguid siiski klaveri erialal. Põhilised „käsitööoskused” heliloomingu alal olid omandatud, kuid fuugaklassist edasiminekuks ei jätkunud tal oma sõnul enam „püssirohtu”. Nii saab

140

IseloomustusMOSKVA LENINI ORDENIGA P. I. TŠAIKOVSKI nimelise RIIKLIKU KONSERVATOORIUMI

ASPIRANDILE PIANIST H. J. SEPALE/ prof H. Neuhausi kl/.Jõudis õppeajal suurepäraselt edasi.Väga andekas, kõrge kultuuriga pianist, kel on isikupära ja omaenese käekiri. Hin-

dan teda väga kõrgelt.Arvan, et ta saab pärast aspirantuuri lõpetamist tõepoolest loominguliseks tööta-

jaks Tallinna Konservatooriumis.Väljendan väga kindlat soovi, et talle pakutaks peale pedagoogilise ka interpre-

tatsioonilist tegevust (filharmoonia, raadio) võimalikult avarais piires, sest ta oskab väga hästi viia muusikat auditooriumini.

Professor /H. Neuhaus/ (allkiri) 4. juunil 1951

24. I 61Väga austatud Heljo Sepp!Kuulsin neil päevil raadiost Teie esitust „Tallinna piltidest”. Mängisite suurepära-

selt, ja kuulasin suure mõnuga. Õnnitlen südamlikult niihästi Teid kui ka autorit. Teil oleks vaja anda kontsert Moskvas.

Saadan Teile südamliku tervituse. H. Neuhaus

Moskva 17. III 61Väga austatud ja kallis Heljo Sepp!Tänan teid meeldiva kirja eest. On kurb, et Te nii raskesti haigestusite – see on

mulle tuttav, sest minu äge polüneuriit (pärast difteeriat 1933) ei teinud mind üksnes invaliidiks – 1,5 aastat! –, vaid põhjustas ka käe haiguse, millega ma üsna edukalt võitlesin 20 aasta jooksul, kuid nüüd olen andnud alla, peale selle vanus: 73 aastat, see pole nali! Peaaegu 3 aastat ma juba üldse ei mängi, isegi mitte kodus enesele, käsi ei toimi, ja Teie ettepanek mängida Tallinnas kutsus minus esile irooniliselt kurva tunde. Ent ma ei hädalda eriti: „algused ja lõpud” – see idee on mulle väga lähedane ja arusaadav.

Kahju, et Te ei sõida nüüd Kaukaasiasse: kui tervenete, sõitke tingimata, seal on hea ja tänulik publik. Ma pean Teid suurepäraseks pianistiks /ilma igasuguste komp-limentideta/ ja tahaksin, et Te oleksite laiemalt tuntud.

Andke edasi tervitused Teie lugupeetud kollegidele Kapile, Lukile ja Klasile. Tallin-lane Roots, keda mul õnnestus kuulata /ma polnud konkursi žüriis/ meeldis mulle väga, miks teda edasi ei lastud. Muide, arusaadav.

141

Pro

f. H

. Neu

haus

i juu

res ...

H. Neuhausi kirjad Heljo Sepale aastast 1961.

Saadan Teile südamliku tervituse ja vaguni-täie häid soove.

Teie vana endine õpetajaH. Neuhaus

162

Kod

umai

ne vi

is

1957. aastal antakse Heljo Sepale teenelise kunstniku aunimetus. 1958. aasta 16. jaanuari Õhtulehes ilmunud artiklis sarjast „Portreid kunstivallast”

küsib kirjutise autor A. Ares Heljo Sepalt tema lemmikhelilooja kohta:„Mul polegi lemmikheliloojat, mul on lemmikteosed …”, vastab pianist.

[---] Näiteks Sibeliuse viiulikontsert. Ja-ja! Lausa kahetsen, et Sibeliusel ei ole samaväärset klaverimuusikat. Aga üldse olen praegu lähenenud romantilisele muusikale ja selles on omajagu süüdi Neuhaus. Seda võib näha ka peatselt toimuva kontserdi programmist.”

Artikkel lõpebki teatega Heljo Sepa kontserdist 5. veebruaril, mis on esimene ise-seisev kontsert pärast ligi kümneaastast vaheaega!

Leningradis 1957. aastal toimunud kontserdi kavaleht.

Heljo Sepp ja Tiit Kuusik esinemas Pärnus.

163

Ped

agoo

gitöö

alg

usaa

stad .

..

Sirbi ja Vasara 7. märtsi numbris ilmub nimetatud kontserdi kajastus A. Loo sulest, kust saame ka ülevaate Heljo Sepa interpreeditegevusest sel perioodil:

„Helilooja on sunnitud varjupaika otsima interpreedi juures …” [F. Liszt]. Eesti NSV teeneline kunstnik Heljo Sepp on aktiivselt täitnud seda austavat ülesannet. Kõige tihedamad on selles kunstniku sidemed olnud H. Elleriga, kelle klaveriloomingu parimaks asjatundjaks ja tõlgitsejaks ta kahtlemata on. Kui H. Sepa repertuaaris juba tema kontserttegevuse algaastail esinesid H. Elleri klaveripalad, siis on 1941. a. loodud „13 klaveripalast” alates kuni 1955. a. kirjutatud „Ballaadini” peaaegu kõik Elleri klaveri teosed (peale 3. Sonaadi) esiettekandes kõlanud H. Sepa esituses ja tema repertuaari jää-nud. H. Elleri klaveriloomingule on pühendatud ka H. Sepa ulatuslik teaduslik uurimis töö, üks meie esimesi kandidaadidissertatsioone (mille trükis ilmu-mist on lähiajal oodata).

Kuid H. Sepp pole mitte ainult „ellerist”. Ta on Elleri loomingu kõrval and-nud saatekirja ellu enamikule eesti nõukogude heliloojate klaveri teostele alates vanameister A. Kapi „Rapsoodiast klaverile ja orkestrile”, mida me alles hiljuti H. Sepa esituses kuulsime A. Kapi 80. sünnipäeva tähistami-seks toimunud pidulikul sümfooniakontserdil, ja lõpetades konservatooriumi kompositsioonikateedri üliõpilaste töödega. Seejuures pole liialdus, kui öelda, et tunnustuses, mis on H. Elleri loomingule ja rea teiste heliloojate teostele (näiteks L. Austeri kontsert, A. Garšneki ja S. Prohhorovi sonatiinid) osaks saa-nud meil ja väljaspool meie vabariiki, on suuri teeneid ka H. Sepal.

Meie esinduspianistina on H. Sepp eesti klaverimuusikat viinud Mosk-vasse – 1950. a. toimunud eesti kirjanduse dekaadil, 1956. a. eesti kirjan-duse ja kunsti dekaadil jm. – ning Balti vennasvabariikidesse – Balti muusika festivalil, Eesti Raadio Sümfooniaorkestri kontsertreisil jne. Ka ansamblisti ja saatjana on H. Sepp eesti heliloomingu propageerimisest osa võtnud ja aida-nud sellel ületada vabariigi piire (A. Garšneki kvintett, V. Ojakääru trio, eesti vokaallooming jne.). [---] H. Seppa kui interpreeti tahaksin iseloomustada professor Neuhausi sõnadega klassitsistlikust pianistitüübist, kelle mänguma-neeris „jooned domineerivad värvi üle, graafika maalikunsti üle, emotsionaa-lne vahenditus on allutatud organiseeritud tahtele”.

H. Sepa pianismi iseloomustavaks jooneks on mehine ja tahtejõuline põhi-toon. Tema laiakaarelisena, ehtsalt kontsertlikuna imponeeriv kunst omab seda „lavalist optikat”, millest kõneleb V. Hugo kui oskusest saavutada kon-takt suure estraadi, laia kuulajaskonnaga. H. Sepa heas mõttes estraadliku pianismiga harmoneerivad monumentaalsed suurvormid, mida kinnitas veel kord ka tema hiljutine ulatuslik loominguline aruanne – iseseisev klaveriõhtu.

174

Kod

umai

ne vi

is

Lisaks pedagoogi- ja kateedrijuhataja tööle konservatooriumis valmis Heljo Sepal neil aastatel hulk kaasaegsele klaverimuu-sikale pühendatud raadiosaateid. Sarjas „Meie sajandi klaverimuusika” (1966–68) saab kuulaja tema vahendusel igas saates ülevaate mõnest 20. sajandi heliloojast, teosest või klaveriloomingust üldisemalt ühe piirkonna või koolkonna kontekstis. Kõlavad ka muusikanäited kas siis Heljo Sepa enda või mõne teise pianisti esituses. Tema osalusel valmis ka muusikat tutvus-tavaid telesaateid, mh näiteks televisiooni-kontsert Brahmsi lauludest koos Heli Läät-sega. Samuti ilmus Heljo Sepa sulest terve rida ajaleheartikleid.

1966 võeti Heljo Sepp muusikateadla-sena vastu Heliloojate Liidu liikmeks, 1967 ilmus Heljo Sepa koostatud raamat „Heino Eller sõnas ja pildis”.16. juunil 1970 lahkus armastatud õpetaja Heino Eller. Helilooja ärasaatmisel Metsa-kalmistul lausus Heljo Sepp hüvastijätu-sõnad:

Sa õpetasid meid. Sa õpetasid meid elama. Kui palju elumõistmist oli igas Sinu läbimõeldud ja läbikaalutud sõnas. „Liigu, on vaja liikuda, siis ka mõtted liiguvad.” – Nii tegid Sa ise, Sa liikusid, ja hingasid endasse loodust – ja loodus ise laulis sinus oma laulu. „Läheb hästi, küll sa näed, kõik läheb hästi, tingimata!” ütlesid Sa. Sinu veendumus, elu-tarkus, Su päikesepaisteliselt helge muusika rangus, inimlikkus, töö ja printsi-piaalsus – need on Sinu rikka elujõu alglätted, kust Sa lubasid juua kõigil. Sa lahkusid meie keskelt. Seda kaotust suudame tasakaalustada ainult sellega, et jätkame ja töötame edasi Sinu suurte tegude ja töö eeskujul. Nii jääd Sa igavesti meiega ja järeltulevate põlvedega. (Kodumaa, 24.06.1970)

Seda tööd on Heljo Sepp tõepoolest väsimatult jätkanud kogu oma elu vältel, olles Heino Elleri muusika uurijaks ning aktiivseks propageerijaks ning kandes edasi tema pedagoogitöö põhitõdesid.

Heljo Sepp Heino Elleriga aastal 1966.

175

1968. aastal Heino Ellerist kõneldes mainib Heljo Sepa panust Elleri loomingulise töö vahendamises Riho Päts:

Vanameistriga läbi käies on alati olnud huvitav filosofeerida muusikalis-tel teemadel. Isegi tema kodused koosviibimised pole kunagi sisutud, vaid neil on sageli pianist Heljo Sepp, üks tema lemmikõpilasi ja sõpru, esitanud meistri uudisloomingut, tungides viimse peensuseni Heino Elleri filigraanse loomingu detailidesse ja esitades seda vahetult just niisuguses vaimus, nagu seda on helilooja tunnetanud ja mõelnud.” (Heljo Sepp. Heino Eller sõnas ja pildis. Eesti Raamat, Tallinn, 1967, lk 93)

Heljo Sepp töökabinetis.