Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Kiirlaenuturg – analüüs ja ettepanekud Veebruar 2014 Käesoleva analüüsi on koostanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (Tea Danilov, Thea Palm, Riina Piliste, Kristina Ojamäe), saades kaastööd ja abi Rahandusministeeriumilt (Thomas Auväärt, Janika Aigro, Kadri Siibak), Justiitsministeeriumilt (Indrek Niklus), Sotsiaalministeeriumilt (Karin Kiis), Finantsinspektsioonilt (Andre Nõmm) ning Tarbijakaitseametilt (Andres Sooniste, Kristi Koora).
62
Embed
Kiirlaenuturg – analüüs ja ettepanekud · viimasel kolmel aastal on nad kõik olnud kasumis (v.a Folkia AS Eesti filiaal aastal 2012 ja Raha24 OÜ aastal 2011). Kõrgeimad puhaskasumid
This document is posted to help you gain knowledge. Please leave a comment to let me know what you think about it! Share it to your friends and learn new things together.
Transcript
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Kiirlaenuturg – analüüs ja
ettepanekud
Veebruar 2014
Käesoleva analüüsi on koostanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (Tea Danilov, Thea
Palm, Riina Piliste, Kristina Ojamäe), saades kaastööd ja abi Rahandusministeeriumilt (Thomas
Kiirlaenuturul tegutseb üle 100 ettevõtte, kuid 90% turumahust annavad 30
ettevõtet ja 50% mahust üksnes 6 ettevõtet
Kiirlaenuturu laenujääk 2012. a lõpu seisuga oli hinnanguliselt 118 MEUR (kui
lisada BigBank, siis 178 MEUR), mis moodustab 16% tarbimislaenude kogujäägist
(koos BigBankiga 25%)
Reguleerimata laenuturu maht on viimasel kolmel aastal kasvanud keskmiselt 30%
aastas
Intressid ja krediidikulukus on reguleerimata laenuturul kommertspankade
tarbimislaenudega võrreldes oluliselt kõrgemad ning krediidikulukusest
moodustavad kõrvalnõuded (lepingu sõlmimise ja muutmise jms tasud) suurema
osa kui kommertspankade tarbimislaenudel
Kiirlaenuäri on aastail 2010-2012 olnud kasumlik, kuid kasumlikkuse määr on
ettevõtteti väga kõikuv, järeldusi keskmise kasumlikkuse kohta on keeruline teha
Erinevate hinnangute kohaselt ca 1/3 reguleerimata turul antud laenudest ei laeku
tähtaegselt tagasi
8
2. LAENUNÕUDLUS
2.1. Kiirlaenuvõtjate üldarv
Hinnangut kiirlaenu kasutanud leibkondade arvule pakub „Eesti leibkondade
finantskäitumise uuring“, mida TNS Emor viib Eesti Panga tellimusel läbi igal aastal.
Viimase küsitluse, mis hõlmas ajavahemikku 2011 september kuni 2012 september,
kohaselt on SMS või kiirlaenu võtnud 2% leibkondadest. See tulemus on samaväärne
aasta varem saadud tulemusega.
Samas on uurijad avaldanud arvamust, et küsitlus alahindab tegelikku olukorda, kuna
inimesed pole varmad tunnistama, et on võtnud kiirlaenu. Näiteks Swedbanki hinnang
kiirlaenuvõtjate arvule on palju suurem, üle 100 000 isiku, tõenäoliselt veel palju
rohkemgi. Kui lähtuda ülalpool esitatud summaarsest laenujäägist (118 mln EUR) ning
võtta arvesse, et keskmine väljalaenatav summa on 300 EUR ning paljudel isikutel on
võetud korraga rohkem kui üks laen (arvestame nt keskmiselt kolme paralleelse laenuga
isiku kohta), saame tulemuseks 127 000 isikut. Kui arvestada kahe laenuga keskmiselt
isiku kohta, on tulemuseks 190 000 isikut. Seega on selge, et laenukontorite ülevalolevat
laenujääki arvestades peab kiirlaenu võtnud isikuid Eestis olema rohkem kui 100 000.
Tarbijakaitseamet on järelevalve käigus jõudnud tõdemusele, et kiirlaenu-klientide arv
kasvab pidevalt, sealjuures enim kasvab klientuur Ida-Virumaal ja peamiselt on kliendid
eagruppides 25-30 ja 55-60 aastat.
2.2. Makseraskustes laenuvõtjad
Eestis on 30.01.2014 seisuga 34 706 isikut, kellel on kiirlaenude või tarbijakrediidile
spetsialiseerunud ettevõtete poolt välja antud laenude alusel tekkinud maksehäired.
Sealhulgas 19 671 inimesel on üks kehtiv maksehäire ning 15 035 inimesel on kaks ja
rohkem kehtivat maksehäiret.
2013. aasta 1. oktoobri seisuga oli maksehäires isikuid veel 34 047. Sellest ajahetkest
pärineb ka detailsem jaotus maksehäirete arvu alusel, mis on järgnev:
1 maksehäire oli 19 671 eraisikul,
2-3 maksehäiret oli 11 301 eraisikul,
4-10 maksehäiret oli 3 225 eraisikul,
rohkem kui 11 maksehäiret oli 33 eraisikul.
Võlanõustajatega peetud jutuajamised annavad tunnistust, et probleemsete kiirlaenuvõtjate
arv kasvab. Kui 2010. aastal otsis Tallinna sotsiaaltöö keskusest abi 418
9
kiirlaenuvõlgadega hädas olevat isikut, siis 2011. aastal 443 isikut, 2012. aastal 678 isikut
ja 2013.a 9 kuu seisuga oli neid juba 641 isikut.
Joonis 5. Võlgnike jaotus maksehäirete arvu järgi, seisuga 1.10.2013. Allikas:
Krediidiinfo
Kui aastail 2010-2011 oli enim võlgnevusi seotud eluasemelaenudega (masust tingitud
tagatisväärtuste vähenemine), siis nüüdseks on eluasemelaenuvõlgadega pöördujaid
vähemaks jäänud. Kiirlaen on hetkel trahvide järel kõige suurem maksehäirete tekitaja.
Eriti problemaatiline on, et pärast esimese makseviivituse tekkimist hakkavad kuhjuma
arvukad kõrvalnõuded, mis väga kiiresti ja suurel määral kasvatavad juba olemasolevat
võlakoormust. Pole harvad nõuete kasvamised kolme-neljakordseks, vahel ka palju
suuremaks. Krediidikulukuse määra arvestusse need aga ei lähe. Tihti ei ole
kõrvalnõudeid või nende suurusi ka laenulepingus välja toodud, mistõttu laenuvõtja ka
parima tahtmise juures nendega laenulepingu sõlmimise hetkel arvestada ei oska.
Näidisloetelu tavapäraselt lisanduvatest kõrvalnõuetest, kui on tekkinud makseviivitus:
o Võlanõudekiri6
o Meeldetuletus- ja hoiatuskiri, lisaks ka käendajale
o Esimene, teine jne meeldetuletuskiri
o Kiri, mis annab teada nõude sisestamisest maksehäireregistrisse
o Viivised (nende arvestamise ajal intressiarvestus ei peatu!)
o Lepingu muutmise / pikendamise tasu
o Korduvanalüüsi tasu (korduvpäring maksehäireregistrisse)
o Inkassotasu
6 Meeldetuletus-, nõude- jm kirjade tasu võib ulatuda 50 euroni tükist
1 57%
2-3 33%
4-10 10% 11…
0,10% 1
2-3
4-10
11…
10
o Kohtukulud:
o Maksekäsu riigilõiv (kiirmenetluse korral
o Hagi alustamise tasu (hagimenetluse korral)
o Täitemenetluse alustamise tasu
o Täituri tasu
Seaduslikud õigused nõuet vaidlustada või vastuväiteid esitada on võlgnikul olemas, aga
reeglina ei osata ega suudeta neid kasutada, kuna kas ei saada kohtuteadet kätte, ei saada
aru, millega on tegemist ja püütakse probleemist vabaneda selle ignoreerimisega (madal
õigusteadlikkus), ei suudeta kanda õigusabikulusid, et oma õigusi realiseerida vms.
2.3. Inkassofirmade poolt sissenõutavad kiirlaenuvõlad
Kuna võib arvata, et maksehäireregistris ei kajastu sugugi kõik kiirlaenudega
makseraskustesse sattunud isikud, viidi ka inkassoettevõtete seas läbi küsitlus, eesmärgiga
selgitada välja, millises suurusjärgus on inkassoettevõtete käes kiirlaenu-tüüpi nõudeid
ning kui ligikaudu kui paljude eraisikute vastu.
Kuigi inkassoturul tegutseb üle 40 ettevõtte, on samas turg väga kontsentreeritud ehk nelja
suurima inkassoettevõtte käes on müügimahtude alusel kaks kolmandikku
inkassoteenuste turust ja 10 suurima käes üle 80% turust. Piisavaks valimiks hinnati
seetõttu 14 inkassofirmat, neist kümme suurimat vastavalt Krediidiinfo turuülevaatele
„Inkassofirmad 2012“ ning neli kiirlaenudele spetsialiseerunud väiksemat firmat.
Väiksemate spetsialiseerunud inkassoettevõtete lisamine valimisse on oluline, kuna
konsultatsioonid inkassofirmade esindajatega tõid esile, et kiirlaenuettevõtted eelistavad
tarbida pigem väiksemate või omaenda kontserni kuuluvate inkassofirmade teenuseid7,
seega üksnes kümne suurima inkassofirmaga piirdumine ei annaks olukorrast piisavat
ülevaadet.
Kuna ettevõtetel tekkis raskusi „kiirlaenu-tüüpi nõuete“ määratlemisel oma portfellis ja
kiirlaenu kohta ei eksisteeri ammendavat legaaldefinitsiooni, piirduti küsimusega nõuete
olemasolu kohta, mille omanikuks on kümme suurimat kiirlaenu-firmat.8 Allolev tabel
esitab saadud vastuseid9:
7 Lindorff Eesti AS: „Võla sissenõudmise vähene reguleeritus ning ettevõtetele litsentseerimise nõuete
puudumine võimaldab kiirlaenufirmade omanikeringiga seotud ettevõtetel nõuda kiirlaenuvõlgnikelt
ebamõistlikke sissenõudmiskulusid, mis omakorda suurendab kiirlaenuvõlgniku võlakoormust.“ 8 SMS Laen AS, Placet Group OÜ, Folkia AS Eesti filiaal, MCB Finance Estonia OÜ, Hüpoteeklaen OÜ,
Bigbank AS, Ferratum Estonia OÜ, Mini Credit AS, Raha24 OÜ, SNEL Grupp OÜ, Odav Laen AS 9 Condor Inkasso OÜ ja Plusplus Inkasso OÜ teatasid, et ülalmainitud firmadelt nende portfellis nõuded
puuduvad. Era-Liisingu Inkassoteenused OÜ-lt ja Balti Võlgade Sissenõudmise Keskus OÜ-lt ei õnnestunud
11
Tabel 1. Inkassofirmade poolt sissenõudmisel olevad kiirlaenu-andjate nõuded
Sissenõudja (inkasso)
Nõuete
kogusumma (EUR)
01.12.2013
Nõuete arv
01.12.2013
Unikaalseid
isikuid
Lindorff Eesti AS
6 481 630,50
(sh põhivõlg 1 441 696
EUR ja kõrvalnõuded
5 039 934 EUR) 3793 3787
Julianus Inkasso
4 500 000
(põhinõude ja
kõrvalnõuete vaheline
jaotus ca 50/50) 4700 Ca 85%
Intrum Justitia AS 1 500 119,39
5651
Eeldab lisatööd (ei
saa infosüsteemist
välja võtta)
Creditreform Eesti OÜ Ca 300 000 4567 Ca 80%
OK Incure OÜ
2338056,28
(sh põhinõude suurus
704 534 EUR ja
kõrvalnõuete suurus
1 633 522 EUR) 1371 1371
ITM Inkasso 4 096 919,75
10 252 10 252
Castovanni OÜ
4 605 140
(sellest ca 90%
kõrvalnõuded) 10 735 9000 +/- 200
Pharmainvest OÜ Ca 50 000 Ca 1000 1000
KOKKU 23 871 865,92 42 069 37 725*
palutud andmeid saada. Inkassokeskus OÜ viitas andmete konfidentsiaalsusele ning vastas üksnes üldsõnaliselt,
et nõuete hulk ja sissenõudmisele suunatud nõuete summad on aasta-aastalt langevas joones, mis nende
hinnangul viitab ilmselt võlausaldajate poolsele karmimale krediidipoliitikale või tarbijate paremale
maksevõimele.
12
*Intrum Justitia puhul eeldati, et sarnaselt Julianus Inkasso ja Creditreform Eesti OÜ-ga on ka
neil unikaalseid isikuid vahemikus 80-85% nõuetest (täpsemalt kasutati selle vahemiku keskmist
näitajat, ehk 82,5%)
Esitatud tabel on kahjuks liiga katkendlik järelduste tegemiseks, kuna soovitud
representatiivsust ei õnnestunud mitmete vastuste puudu jäämise tõttu saavutada. Kuid
siiski saab esile tuua, et inkassode kaudu sissenõutav summa ca 24 MEUR vastab
ligikaudu veerandile aastasest kiirlaenu-jäägist. Unikaalsete isikute arv 37 725 on samas
suurusjärgus Maksehäireregistrist teada saadud 34 706 isikuga, kuid viitab asjaolule, et
kõiki võlgnikke ilmselt Maksehäireregistris pole – inkassofirmade portfellides on neid
rohkem.
Keskmine nõude summa kujuneb esitatud tabeli alusel 567 EUR suuruseks, mis on
märgatavalt suurem, kui keskmiselt võetav kiirlaen (ca 300 EUR). See osutab kõrvalnõuete
märgatavale osakaalule koguvõlas.
Seda järeldust kinnitavad üksikute inkassofirmade (kõigilt küsitletutelt ei õnnestunud seda
infot saada) endi ligikaudsed hinnangud, mille kohaselt nende portfellis olevad kiirlaenu-
nõuded koosnevad umbes 50/50 kuni isegi 10/90 proportsioonis põhisummast ja
kõrvalnõuetest. Peamiseks põhjuseks kõrvalnõuete suurele ja kasvavale osakaalule
sissenõutavates summades on kõrged viivisemäärad. Vestlustest inkassofirmade
esindajatega saab esile tuua, et kui makseviivitus on kestnud rohkem kui ühe aasta, on
kõrvalnõuded juba väga suure tõenäosusega põhisummast suuremad, moodustades
keskmiselt ca 70% kogunõudest.
2.4. Kiirlaenudega seotud täitemenetlused
Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja andmetel oli 2013. a detsembri lõpu seisuga
isikuid 20492 ja sissenõutav summa 65,9 miljonit eurot. Need arvud ei kajasta mitte kõiki
kiirlaenudega seotud täitemenetlusi, vaid üksnes kümne suurema kiirlaenuandja10
üksnes
neid sissenõudeid, mida pole edasi antud inkassofirmadele. Andmetes sisalduvad ka
krediidiasutusena tegutseva Bigbank AS sissenõuded, mis aga kõik ei pruugi olla seotud
kiirlaenudega.
Kui arvestada, et tegemist on nõuetega, mille sissenõudmisel inkassofirmasid ei ole
kasutatud ning lisaks õnnestus eelmises alapunktis tuvastada 42 069 inkassofirmade käes
olevat nõuet, saame sissenõudmisel olevate (nii kohtu kaudu kui väljaspool
kohtusüsteemi) nõuete arvuks juba 65 344. Unikaalseid isikuid küll kahjuks samamoodi
10
MCB Finance Estonia OÜ, Ferratum Estonia OÜ, Hüpoteekalen OÜ, Placet Group OÜ, SNEL Grupp OÜ, SMS Laen AS, Folkia AS Eesti filiaal, Mini Credit AS, Raha24 OÜ, Bigbank AS
13
kokku liita ei saa, kuna ühe isiku vastu olevast mitmest nõudest võib mõni olla
inkassofirma käes ja mõni teine otse kohtusse antud.
Kui jagada kohtumenetluses olevate nõuete kogusumma unikaalsete võlgnike arvuga (tabel
2), selgub, et keskmiselt nõutakse ühe isiku käest kohtu kaudu välja 3214 eurot, mis
on tublisti rohkem, kui eelmises alapeatükis selgunud keskmine inkasso kaudu
väljanõudmisel olev nõue (567 EUR). Tõenäoliselt siiski teevad kohtumenetluse keskmise
sedavõrd suureks üksikud suured nõuded, sh 12 juriidilise isiku nõuded, mis päringu
tsiviilkohtumenetluse lahendid on 100% olnud I astme kohtu menetluses. 112 lahendit on
tehtud võlaõigusasjade – laenu- ja krediidilepingute – vaidlustes, kolmel juhul on tegemist
pankrotiasja hagita menetlusega. 84% lahenditest on tagaseljaotsused.
Ilmnes, et kõikidel juhtudel on olnud hagejaks võlausaldaja ning mitte kunagi tarbija. 90%
juhtudest on hagejaks inkassofirma, kellele kiirlaenu-ettevõte on loovutanud nõudeõiguse.
Laenusummad vaadeldud kohtuasjades varieerusid 125 eurost kuni 235 euroni. Lisaks
kaasnes laenuga tüüpiliselt lepingutasu, mis kõikus 33-42 euro piires. Intressimäär oli seda
kõrgem, mida väiksem oli summa ja lühem periood, varieerudes 350-500% vahel.
Uurimuses analüüsiti reeglipärasuste esinemist võlausaldaja nõuetes ning jõuti
järgmistele tulemustele.
1) Tuvastati reeglipärasus hagi esitamise aja osas. Hagi esitatakse ligikaudu kaks aastat
pärast nõude tekkimist, kui hageja poolt 10-kordselt vähendatud viivise määra järgi on
viivise summa põhinõudest 0,5-5% madalam.
2) Tuvastati reeglipärased nõuded hagiavalduses, mida võlausaldaja kostjalt sisse palub
nõuda:
a. Põhinõue kogu summa ulatuses. Hageja tugineb põhinõude õiguslikul
põhjendamisel järgmistele seadussätetele: VÕS § 396 lg 1; 410 lg 1; 76 lg 1; 82
lg1; 100; 101 lg 1 p 1 ja 6; 113 lg 1. Põhinõudena17
käsitleb hageja kõige
sagedamini laenusummat ja lepingutasu, 10% juhtudest on põhivõlana esitletud
laenusumma ja intress. Samas tähendab see ka seda, et lepingutasu kui tasu
laenamise eest on tegelikkuses intress. 2013. aastal on avaldunud uus trend, kus
hageja tõlgendab põhinõudena ka muid lepinguga seonduvaid tasusid nagu
17
Võlaõigusseadus ei sisusta terminit „põhinõue“ (vahel ka „põhivõlg“), seega on tegemist on hagejate poolt vabalt kasutatavate ja sisustatavate mõistega.
28
meeldetuletused või tasu hagiavalduse kohtusse esitamise eest (2-13-18302/12;
2-13-13026/7).
b. Hagi esitamise ajaks kogunenud viivis. Hageja lähtub tavapäraselt järgmistest
õigusnormidest: VÕS § 94; § 101 lg 1 p 1 ja 6; 113 lg 1. Hageja arvestab
viivist kogu põhivõlalt, mis tähendab, et 90% juhtudest nõuab hageja viivist ka
intressilt, esitledes seda lepingutasuna, olenemata asjaolust, et VÕS § 113 lõige
6 seda ei luba.
c. Hageja taotleb viivisearvestuse jätkamist kuni põhinõude tasumiseni. Läbiva
käitumisena on avaldunud, et hageja esitleb hagis viivisemäära alandamist kui
Kaks korda aastas tuleb litsentseeritud laenuandjal edastada Tarbijakaitseametile järgnev
informatsioon:
- uute lepingute arv (möödunud perioodil),
- uute laenude maht,
- laenujääk perioodi lõpu seisuga,
- uute laenude lepingujärgne intressimäär,
- ebatõenäoliselt laekuvate laenude maht ja arv,
- muu info, mida Tarbijakaitseamet vajab järelevalve teostamiseks või turuarengute
hindamiseks.
Enne laenu väljastamist peab laenuandja hindama laenuvõtja võimet laen tagasi maksta.
Seda tuleb teha tuginedes laenuvõtjalt saadavale piisavale infole ning vajaduse korral
asjakohastele andmekogudele. See regulatsioon ei kohaldu laenudele, mis on
väiksemad kui 143 EUR (vanas rahas 100 latti). Samas, hetkel on Läti parlamendi
menetluses tarbijakaitseseaduse muudatusettepanek, millega ka 143 eurost väiksematele
laenusummadele kohalduks hindamiskohustus.
Juhtudel, kui võetav laen on suurem kui 100 miinimumpalka (28 600 EUR ehk 200*100
latti), peab laenuandja küsima informatsiooni maksuametilt laenuvõtja tulude kohta.
Kui laenuvõime hindamine annab tulemuseks, et tegemist on ebapiisava
tagasimaksevõimega, siis kui sellest hoolimata laen antakse, loetakse seda heade tavadega
vastuolus olevaks.
Lisaks seaduses sätestatule on Läti Tarbijakaitseamet andnud välja juhendi, kuidas hinnata
laenuvõtjate krediidivõimet. Tegemist ei ole õigusjõuga dokumendiga, kuid sellest
hälbimist tuleb Tarbijakaitseametile põhjendada. Vastavalt juhendile:
- Laenu tagasimaksevõimet tuleb hinnata ka juhul, kui oluliselt suurendatakse juba
olemasolevat laenukohustust. Oluliseks suurenduseks peetakse kuumakse kasvu
rohkem kui 30%.
- Hindamine peab arvesse võtma majapidamise varalist seisu ja vajadusel (kui puudub
muu sissetulek) kinnisvara, laenuvõtja sissetulekuid ja väljaminekuid, sh kõiki rahalisi
kohustusi ning nende teenindamisega seotud kulusid. Kui on erinevad võimalused
sissetulekuteks (ajutine töö, mittetäielik tööaeg ja muud võimalused), siis arvutatakse
aasta lõikes kuu keskmine sissetulek. Lepingu sõlmimisel tuleb arvestada, kas tarbijal
on juba eelnevaid kehtivaid või lõppenud laenulepinguid.
- Kui laenuvõtja netosissetulek on väiksem kui miinimumpalk (286 eurot), ei tohi kõigi
tema võetud laenude summaarne kuumakse ületada 10-20% kuusissetulekust. Kui
41
netosissetulek on vahemikus 286 eurot kuni 858 eurot, ei tohi summaarne kuumakse
ületada 30% kuusissetulekust, ning 858-1144 euro suuruse kuusissetuleku puhul 40%
kuusissetulekust.
- Kui laenusumma jääb alla 429 euro ning tagasimaksetähtaeg on lühem kui üks aasta
ning kuumakse kuni 72 latti, võib krediidiandja laenuvõime hindamisel tugineda
üksnes laenuvõtjalt saadavale informatsioonile.
Hetkel on Läti parlamendi menetluses eelnõu, millega kehtestatakse krediidikulukuse
lubatud ülempiiriks 100%.
4.3. Soome
Soomes on kiirlaene puudutavaid seadusesätteid muudetud kolmel korral – 2009, 2010 ja
2013. Esimese reformi käigus muudeti tarbijakaitseseadust, kehtestades muuhulgas
krediidikulukuse määra avaldamise nõude reklaamides ka 200 eurost väiksemate laenude
puhul. Lisaks keelati laenu väljastamine, kui laenu taotlus on esitatud ja see on saanud
heakskiidu ajavahemikus 23.00-7.00 ning karistusseaduses täiendati liigkasuvõtmise
vastast sätet. Eraldi seaduse alusel sätestati 2010. a detsembris jõustunud krediidiandjate
registreerimise kohustus. 2013.a juunis kehtima hakanud muudatustega pandi ülempiir
laenulepinguga kokku lepitud krediidikulukuse määrale, karmistati krediidivõimelisuse
hindamise reegleid ja keelati ära lisatasu nõudmine sms-ide või muude teadete eest, mis
on seotud laenusuhtega.
Soomes on olnud ka arvamusi, et kiirlaenud tuleks täielikult keelata, kuid selle praktikas
teostamist on peetud võimatuks, kuna siis peaks regulatsioon olema selline, et ei piiraks
ebaõiglaselt väikeste laenude pakkumist üleüldiselt. Samuti on Soomes pakutud välja
kiirlaenude pakkumise keelustamist alla 25-aastastele isikutele, kuid keelu tõhususe
tagamiseks peaks see puudutama laialdaselt eriliigilisi väikseid laene. Samuti välistaks see
võimaluse anda laenu sellisele noorele, kellel oleks muidu nii regulaarsete sissetulekute
kui muus osas stabiilse majandusseisu põhjal head eeldused laen probleemideta tagasi
maksta.
Soome Statistikaameti andmetel vähenes 2013. aasta kolmandas kvartalis uute kiirlaenude
väljastamine 39% võrreldes eelmise aasta sama ajaga ning 38% võrreldes 2013.aasta
eelneva kvartaliga. Väidetavalt on väikelaenude väljastamise mahu vähenemise
põhjuseks 1. juunil 2013 jõustunud seadusemuudatused, mille kohaselt seati
väikelaenudele ca 51% suurune intressilagi. Selle tulemusena ka osa kiirlaenufirmadest
lõpetas oma tegevuse ja osa muutis oma teenusteportfelli, pakkudes nüüd teist tüüpi
tarbimislaene (joustoluotot). Kui 2012. a lõpus oli tarbijakrediidi pakkujate registris üle
42
87 ettevõtte, siis 2013. aasta sügiseks oli neid järele jäänud 55 ning 11.02.2014 seisuga on
registris 52 teenusepakkujat.
Teenusepakkujate registreerimiskohustus
Soome tarbijakaitseseaduse 7. peatüki kohaselt võivad tarbijakrediiti anda vaid need
ettevõtjad, kes on registreeritud. Registreerimiskohustuse alla ei kuulu need ettevõtjad,
kes pakuvad laenu üksnes nende poolt müüdavate kaupade finantseerimiseks, mitte muuks
otstarbeks (näiteks järelmaksuga ostmine), kuna nende puhul ei täheldatud nii tõsiseid
rikkumisi, mis õigustanuks registrile suurema koormuse seadmist. Lisaks ei kohaldata
nõuet teistes EL riikides asutatud ettevõtjate suhtes, kes osutavad oma teenust Soomes
ajutiselt – seda saab otsustada juhtumipõhiselt.
Registreerimiskohustuse sätestamise eesmärgiks oli krediidiandjate usaldusväärsuse ja
ametialaste oskuste olemasolu tagamise vajadus. Teisalt sooviti lihtsustada järelevalve
teostamist teenusepakkujate üle ja nendega kontakteerumist, samuti takistada
laenutegevuse kasutamist kuritegelikel eesmärkidel nagu rahapesu.
Registripidajaks kaaluti nii Finantsinspektsiooni, Tarbijakaitseametit kui ka kohalikke
piirkondlikke haldusameteid (aluehallintovirastot). Etelä-Suomen aluehallintovirasto
(Lõuna-Soome piirkondlik haldusamet, kohaldub antud juhul üle riigi) kasuks otsustati
seetõttu, et see amet juba teostas järelevalvet sarnases valdkonnas tegutsevate ettevõtjate
nagu pandimajade ja inkassofirmade üle23
. Kulude katmiseks nähti registreeringu
taotlejatele ette järelevalvetasu.
Registrisse kandmiseks taotluse esitamisel tuleb esitada andmed teate esitaja hariduse
ja töökogemuse kohta. Kui teate esitajaks on juriidiline isik, siis juhtorgani liikmete
kohta, et oleks näiteks selge, kes on tegevjuhiks ja tema asetäitjateks, juhtorgani
liikmeteks ja asendusliikmeteks ning kas neil on otsene või kaudne mõjuvõim mõnes
teises äriühingus. Vastavaks tõendusmaterjaliks võivad olla näiteks elulookirjeldus koos
töökäigu kirjeldusega, eksami sooritamise või mõne olulise koolitusprogrammi või
kursuse läbimise tunnistused.
Õigus saada registrisse kantuks on juhul, kui teate esitajal on õigus tegeleda Soomes
ettevõtlusega, tema suhtes pole käimas pankrotimenetlust, ta on usaldusväärne, tal on
laenutegevuse osas teadmised, mis on vajalikud tegevuse olemusest ja ulatusest tulenevalt.
Viimase all mõeldakse näiteks selliste seadusesätete tundmist, mis puudutavad
tarbimislaenude andmist, samuti tehnilisi teadmisi, oskusi jm vastavat ettevalmistust.
23
Eelnõu arutamisel Soome parlamendis viitasid küll mitmed saadikud, et ei pea õigeks finantstoodete alase järelevalve killustamist ja otsustamist tootepõhiselt, vaid eelistaksid pigem finantsturgude käsitlemist ühtse tervikuna Finantsinspektsiooni all
43
Eelkõige võivad teadmised tugineda mitmeaastasele praktilisele kogemusele tegutsedes
teise laenuandja juures, samuti ka koolitusele, mida tõendab sooritatud eksam või
kutsekvalifikatsioon. Kui puudub piisav praktiline kogemus, siis peaks olema sellele
vastav haridus, näiteks õigus- või majandusteaduse kraad. Registripidaja võib keelduda
registrisse kandmisest, kui asjaoludest ilmneb, et teate esitaja kavatseb tarbimislaene
pakkuda kellegi teise vahendajana. Selle sättega soovitakse takistada selliste isikute
turulepääsu, kes oma kahtlase tausta tõttu tõenäoliselt ei täida registreeringu eeldusi, kuid
kes üritavad tegutsema pääseda vahendaja kaudu.
Usaldusväärseks ei peeta sellist taotlejat, kellele on 5 eelneva aasta jooksul mõistetud
vanglakaristus või 3 eelneva aasta jooksul kriminaalkaristus, mis võib viidata tema
sobimatusele vastaval alal tegutseda. Karistus võib olla mõistetud näiteks seoses
laenuandmisega, rahapesu või raamatupidamisega, maksudega või muu
majandustegevusega. Isegi kui selline karistus puudub, siis piisab ka asjaolust, kui ta on
oma varasema tegevusega näidanud oma ebasobivust vastaval tegevusalal. Selleks piisab
ka mittejõustunud otsusest karistuse osas, kuna majanduskuritegude puhul võib otsuseni
jõudmine võtta aastaid. Arvesse võib võtta ka seda, kui vanglakaristusest on möödas
rohkem kui 5 aastat, kuid sooritatud tegu näitab selgelt isiku sobimatust laenutoodete
pakkujaks, sellisel tegevusalal tegutseva äriühingu omanikuks või selle juhtorgani
liikmeks. Lisaks piisab ka ärikeelust (ei pea olema enam kehtiv) näiteks maksukohustuse
või raamatupidamisnõuete tahtliku eiramise eest. Juriidilise isiku puhul puudutab
usaldusväärsuse nõue tegevjuhti ja tema asetäitjat, juhtorganite liikmeid, äriühingus
otseselt või kaudselt vähemalt kümnendiku hääleõiguslike osakute/aktsiate omanikku
(võib sama mõju omada ka mõnes teises äriühingus).
Registreerimisnõuete mittetäitmise korral võib ESA eiramiste liigist ja ulatusest
tulenevalt keelustada kas kogu tegevuse või üksnes selle osa, näiteks teatud
tegevuskohas või teatud piirkonna territooriumil paiknevates tegevuskohtades
tarbimislaenu pakkumise keelustamine. On võimalik, et keeld puudutab üksnes teatud
laenutooteid, näiteks SMS-i teel esitatud taotluste tulemusena antud laene, kui kohustuste
mittetäitmine puudutab üksnes seda tegevusvormi. ESA-l on õigus rakendada keelule
lisaks hoiatustrahvi. Kuna keelu eesmärgiks on katkestada seadusvastane
laenupakkumine, siis on ka põhjendatud, et keelu täitmiseks antakse võimalikult lühike
tähtaeg. On soovitatud lähtuda sellest, et pärast keelu andmist lubatakse ettevõtjal teha
üksnes tegevuse lõpetamiseks hädavajalikke toiminguid. Trahvi suurust mõjutab
laenutegevuse ulatus ja äritegevuse maht ning kreeditori suhtumine talle varasemalt
järelvalveametniku poolt antud korraldustesse.
Registrist kustutamise aluseks on lisaks tegevuse lõpetamisele ka registreeringu eelduste
äralangemine, milleks võib olla näiteks kreeditorile vanglakaristuse mõistmine, mis võib
44
viidata tema sobimatusele laenutegevuseks. Aluseks on ka kellegi teise vahendajana
tegutsemine. Kui kreeditor pole määratud tähtaja jooksul nimetanud uusi isikuid, kes
täidavad laenutegevuse alaste teadmiste olemasolu nõuet, on ka see kustutamise aluseks.
Registreeringuta tahtlikult tegutsemise eest on karistusena ette nähtud trahv või
kuni 6 kuud vangistust. Kuigi ESA otsuse peale võib esitada halduskaebuse, ei ole see
aluseks, et peatada registrist kustutamine ja tähtajaline tegutsemiskeeld, kui halduskaebuse
läbivaataja ei määra teisiti. Kuna kustutamise aluseks on tavaliselt tõsised rikkumised, siis
poleks proportsionaalne, kui kreeditor saaks jätkata laenude väljaandmist sageli suhteliselt
kaua kestva kaebuse menetluse ajal ja on tarbijate õiguskindluse tagamise huvides, et ESA
saab oma otsuse viivitamatult jõustada.
Alates 1.juunist 2013 peavad ettevõtjad säilitama laenutegevusega seotud dokumente
ja teavet 5 aasta jooksul alates hetkest, kui laen on kogusummana välja makstud –
väikeste osadena maksmisel seega viimase osa väljamaksmisest alates. Dokumentide ja
teabe all peetakse silmas kõiki laenuprotsessi osasid alates reklaamist kuni lepingu
sõlmimise ja võimalike probleemide lahendamiseni – näiteks eelteabe leht, laenuleping ja
sellesse tehtud muudatused, tarbijalt või muudest allikatest saadud tarbija
krediidikõlbulikkuse hindamiseks kasutatud materjal. Teabe all peetakse silmas ka näiteks
logiandmeid, mis on tekkinud laenuajaloo kontrollimise tulemusena. Kui laenuandja ei
järgi säilitamisnõudeid, siis võib ESA rakendada halduskaristust, mis võib tähendada nii
hoiatust kui ka sellele reageerimata jätmisel tegevuse osalist või täielikku keelustamist
maksimaalselt 6 kuuks.
Ülempiir krediidi kulukuse määrale (KKM) ja krediidivõimelisuse hindamine
Alates juunist 2013 jõustus tarbijakaitseseaduse nõue, et KKM lagi alla 2000 EUR
laenudele võib olla 50% aastas + Soome intressiseaduses sätestatud
kõrvale hiilida, on otstarbekas kehtestada krediidikulukusele maksimaalne lubatud
aastamäär, mille ületamisel loetakse tarbijakrediidileping tühiseks25
.
Konkreetse määra seadmisel saab lähtuda järgmistest kaalutlustest:
1) Arvestades teiste riikide poolt kehtestatud ülempiire ning sellega seotud vajadust
vähendada regulatiivse arbitraaži riski, samuti hetkel TSüSis sätestatud „hea tava
intressimäära“ 2013. aasta keskmist taset, milleks on 99,9%, võiks krediidikulukuse
ülempiirina olla sätestatud 100%.
2) Arvestades kiirlaenusektori poolt võimendatavaid sotsiaalseid probleeme ja vajadust
maksimaalselt ära hoida laenuandmist ebapiisava maksevõimega isikutele, võiks
krediidikulukuse lubatud ülempiiriks sarnaselt Soomele olla ka ~50%, kuid sel
juhul peaks see nii nagu Soomeski kehtima üksnes teatud summast (Soomes 2000
eurot) väiksematele laenudele. Suuremate summade puhul on laenuandja riskid
suuremad ning ta on juba ise piisavalt motiveeritud adekvaatset maksevõime
hindamist läbi viima. Tarbijakaitseameti järelevalve tõi esile, et laenuvõtja tausta
kontrollitakse põhjalikumalt alates 900 eurost.
Arvestada tuleb, et kõrge riskiga kliendisegmendid võivad seeläbi kaotada juurdepääsu
laenurahastamisele ja teatud tasemest väiksemad laenusummad võivad turult kaduda.
Laenuandjad võivad proovida teatud osa krediidiga seotud tasudest nihutada
kõrvallepingutele, nt kohustades klienti avama tema juures arve (kui tegemist on
kommertspangaga) või tema käest ostma laenukindlustuse. Suureneda võib ka
ebaseadusliku laenuandmise osakaal, mis tingib vajaduse tõhustada järelevalvet, sh
kehtestada piisavalt heidutavad sanktsioonid.
2. Seada piirang võlgade sissenõudmiskuludele ning sätestada sissenõudmiskulude
ammendav loetelu
Krediidikulukuse piirangu tõhusaks toimimiseks on tarvis seada piirangud ka võlgade
sissenõudmiskuludele, vastasel juhul on tõenäoline, et suurendatakse erinevaid tasusid,
mis kohalduvad pärast maksehäire tekkimist ning ei kuulu krediidikulukuse määra
arvestusse. Sarnaselt Soome eeskujule on otstarbekas:
25
Lepingu tühiseks lugemine tähendab laenueelse olukorra ennistamist ehk tarbija kohustust tagastada laenatud summa, makstes vaid seadusjärgset intressi.
52
o kehtestada ülempiirid konkreetsete toimingute (nt meeldetuletuskirja
saatmine, maksegraafiku pikendamine) hindadele;
o sätestada maksimaalne määr või summa, mille sissenõudmiskulud võivad
moodustada laenu põhisummast (nt kuni 1000 euro laenamisel ei tohi kõik
sissenõudmiskulud kokku olla rohkem kui 60 eurot).
Seejuures peaksid vastavad piirangud sissenõudmiskuludele kohalduma sõltumata
sellest, kas laenuandja teostab sissenõudmistoiminguid ise või kasutab inkassoteenust.
3. Viia maksekäsu kiirmenetlusse sisse kontroll krediidikulukuse ja
sissenõudmiskulude ülempiiride järgimise üle. Või, kui krediidikulukusele ja
sissenõudmiskuludele seadusega piiranguid ei kehtestata, siis nõude headele
kommetele vastavuse üle (TsÜS §86).
Maksekäsu kiirmenetluses mõistetakse välja ca 80% kohtusse jõudnud kiirlaenunõuetest,
aga tarbijate huvid ei ole selles menetluses piisavalt kaitstud, kuna kiirmenetluses kohus
ei kontrolli nõude vastavust headele kommetele (vastavalt TsÜS §86). Üksnes 15-
päevase vaidlustusaja olemasolust ei piisa selle puudujäägi kompenseerimiseks ehk ära
hoidmiseks, et maksekäsu kiirmenetluses ei pandaks lihtsustatud korras maksma heade
kommete vastastest ja seega tühistest tehingutest tulenevaid nõudeid26
. Näiteks
Saksamaal ei luba tsiviilseadustik kasutada kiirmenetlust juhtumitel, mil krediidilepingu
kulukuse määr ületab keskmist turuintressi rohkem kui 12%27
.
Seda ettepanekut toetab Euroopa Kohtu praktika. Nimelt on Euroopa Kohus mitmes
kohtuasjas28
leidnud, et nii maksekäsu- kui täitemenetluses peab siseriiklikul kohtul
olema võimalus omal algatusel hinnata, ega sissenõutava võla aluseks oleva lepingu
tingimus ei ole ebaõiglane ja täitemenetluse juures kohaldama vajadusel esialgse
õiguskaitse meetmeid, sh täitmise peatama, kui see on vajalik lepingutingimuste
ebaõigluse kontrollimiseks. Seda peab olema võimalik teha ka juhtudel, kui tarbija ise ei
ole vastuväidet esitanud.
Kui käesolevas materjalis esitatud ettepanekuid 1 ja 2 (krediidikulukuse ja
sissenõudmiskulude ülempiirid) arvesse võetakse ja vastavad normid kehtestatakse, tuleb
maksekäsu kiirmenetluses sisse seada kontroll laenunõuete vastavuse üle neile
Nõuete mittetäitmine on aluseks tegevusloa kehtetuks tunnistamisele. See tooks
eeldatavalt kaasa suurema õiguskuulekuse, kuna juhul kui ettevõtja ei täida õigusaktides
sätestatut (näiteks krediidivõime hindamise kohustust), riskib ta otseselt tegevusloa
äravõtmisega.
Järelevalveasutustest on tänasel päeval tegevuslubade menetlemise ja vastava regulaarse
järelevalve pädevus ja kogemus olemas Finantsinspektsioonil, seda ei ole
Tarbijakaitseametil. Finantsinspektsiooni kasuks tegevuslubade väljastajana
tarbijakrediidi valdkonnas räägib veel ka asjaolu, et Finantsinspektsiooni tegevust
rahastatakse turuosaliste endi poolt makstavatest järelevalvetasudest, Tarbijakaitseameti
tehtavat järelevalvet aga riigieelarvest. Arvestades, et kiirlaenusektor on Eesti
maksumaksjale läbi sotsiaalsete probleemide võimendamise juba üksjagu kulusid
põhjustanud, saab Finantsinspektsiooni järelevalvel põhinevat tegevusloa-režiimi pidada
õigustatumaks.
Samas, tegevusloa menetlemise nõuded ei anna eraldiseisvana õigust
Finantsinspektsioonile sekkuda laenuandja ja laenuvõtja vahelistesse võlaõiguslikesse
vaidlustesse. Tarbijakaitsealased, ettevõtja ja kliendi vahelisest tarbijalepingust
tulenevad järelevalvepädevused (ebaseaduslik kauplemisvõte, tarbijakaebuste
lahendamine, ebamõistlikud tüüptingimused jne) on täna üksnes Tarbijakaitseameti
pädevuses.
Seega tarbijakrediidi tegevusloa sisseviimise puhul tuleb arvestada, et ettevõtjate
tegevusnõuded on reguleeritud üksnes võlaõigusseaduses (eraõiguslikud), need ei ole
Finantsinspektsiooni pädevusalas. See erineb suuresti kehtivatest tegevuslubade
lahenditest, mis on kasutusel krediidiasutuste, kindlustusandjate, investeerimisühingute
ja fondivalitsejate puhul ja kus tegevusloa fookus on eelkõige kapitaliseerituse tagamisel
(koos vastava pädevusnormistikuga Finantsinspektsioonile) (nt krediidiasutus,
kindlustusandja) või asuvad tarbijale suunatud tegevusnõuded Finantsinspektsiooni
pädevust reguleerivates eriseadustes (nt fondivalitsejad, investeerimisühingud). See
29
Antud juhul ei tuleks tegevusloanõuet käsitleda vormilises mõttes, vaid see peab hõlmama sisulisi nõudeid ja järelevalvehinnanguid nendele. See omakorda eeldab õigusloome tegevuses sisenemispiirangute, tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluste jmt läbimõtlemist.
56
võimaldab Finantsinspektsioonil näiteks teenuse osutamise nõuete rikkumist otseselt
siduda hinnanguga tegevusloa tingimuste täitmise kohta.
Seega oludes, kus otsustatakse tegevusloaandjana kasutada kehtivat Finantsinspektsiooni
mudelit, tuleb õigusloome käigus eraldi anda hinnang sellele, kas on õigustatud
Finantsinspektsioonile teatud tarbijakaitsealaste pädevuste andmine (lisaks
Tarbijakaitseametile), mis võimaldaks tal teostada sisulist järelevalvet tegevusnõuete
(mis valdavalt tulevad võlaõigusseadusest) täitmise üle ning on ühtlasi tegevusloa
omamise tingimusteks. Selline Finantsinspektsiooni ja Tarbijakaitseameti koostöö
võimaldaks ka märkimisväärselt tõhustada riikliku järelevalvet tarbijakrediidi sektoris.
2) Täiendada nõudeid tarbija maksevõime hindamisele ja tagada nende järgimine
Arvestades Tarbijakaitseameti tähelepanekuid puudujääkidest vastutustundliku
laenamise põhimõtte rakendamisel, eriti tarbijate maksevõime hindamisel, on vajalik
ühelt poolt veelgi konkretiseerida maksevõime hindamise nõudeid ning teiselt poolt luua
võimalus rakendada heidutavaid karistusi nõuete täitmatajätmisel. Vajalik on:
- Kehtestada piirmäär, millises ulatuses peaks tarbijale jääma alles tema
kuusissetulek peale kõigi laenumaksete tasumist30
.
- Keelata väljastada laenu tarbijale, kelle puhul korrektselt läbiviidud
maksevõime hindamine annab tulemuseks, et tegemist on antud laenutoote
jaoks ebapiisava maksevõimega isikuga. Kui krediidiandja sellisele kliendile siiski
laenu väljastab, on tarbijal makseraskustesse sattumise korral õigus taotleda
krediidilepingu tühiseks lugemist31
.
Ülaltoodud ettepanekud aitavad ka luua suuremat õigusselgust ja objektiivsust, kui
osutub vajalikuks realiseerida karistusseadustiku eelnõus ettenähtud võimalust lugeda
krediidivõimelisuse hindamise nõuete täitmatajätmine väärteoks ning selle eest ettevõtjat
trahvida32
.
3) Piirata tarbijakrediidi reklaamimist
Tarbijakaitseameti järelevalvetegevuse käigus viimaste reklaamiseadusesse sisseviidud
muudatuste üle33
on saanud selgeks nende sätete suhteliselt avar tõlgendusruum. Ameti ja
ettevõtete vahel on aset leidmas arvukalt vaidlusi mõistete „vastutustundlik“ ja
30
Nn LOI (loan to income) määr, reeglina mitte üle 50% kuusissetulekust 31
St põhisumma tagastamist koos seadusjärgse intressimäära alusel arvutatud intressi tasumisega 32
KarS eelnõu kohaselt on võimalik vastava väärteo eest määrata trahvi suurusega kuni 32 000 EUR. 33
Reklaam peab olema vastutustundlik ning tasakaalustatud ja ei tohi jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on
riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks, ega kallutada tarbijaid läbimõtlematule
laenuvõtmisele. Reklaamis seadusega ettenähtud kohustuslik teave peab olema esitatud viisil, mis on tavalise
tähelepanu juures märgatav, arusaadav ja eristatav muust teabest.
57
„tasakaalustatud“ sisustamise üle ning samal ajal on hoogustunud tarbijakrediidi
reklaamimine televisioonis ja raadios. Kuigi kohtupoolseid tõlgendusi vaidlusalustele
juhtumitele (veel) ei ole, saab siiski juba väita, et senised reklaamipiirangud ei ole
tegelikkuses vähendanud reklaamimise intensiivsust ega nähtavust.
Seetõttu peame vajalikuks tõlgenduslike piirangute asemel kehtestada ühemõttelisemad
piirangud, mis reklaamide intensiivsust ka reaalselt vähendaksid, lisaks hõlbustaksid
järelevalvetööd ning vähendaksid ohtu selle takerdumisele pikkadesse kohtuvaidlustesse.
Reklaamiseaduses on vajalik sätestada, et tarbijakrediidi reklaam võib sisaldada
üksnes esmavajalikku teavet pakutava finantsteenuse, teenuse osutaja (nimi,
tegevusloa number) ning tegevuskoha kohta, mis esitatakse ilma igasuguste sõnaliste
ja/või kujunduslike lisanditeta. Mitte lubada tarbijakrediiti reklaamida
televisioonis ja raadios.
5.3. Meetmed võlgadega toimetuleku toetamiseks
Kiirlaenuturu korrastumine reguleerimise tulemusel aitab ära hoida uute probleemidesse
sattujate lisandumist, kuid ei kergenda märkimisväärselt juba võlalõksu sattunud isikute
seisukorda. Teiseks oluliseks (osaliselt kattuvaks) sihtgrupiks, kelle vajadustele tuleks
tähelepanu pöörata, on toimetulekuraskustes laenuvõtjad, kes turu korrastumise
tulemusel tulevikus loodetavasti enam kiirlaene ei saa, aga kelle toimetulekuraskused
selle tulemusel kuhugi ei kao.
Kuna õigeaegselt tasumata võlg jõuab lõpuks sissenõudmiseks kohtutäituri kätte,
arestitakse võlgniku pangakonto, mis toob kaasa surve elada ja töötada sularaha eest,
makse maksmata, või üldse töölkäimisest loobuda. Võlgade sissenõudmisega
täitemenetluses võib kaasneda võlgniku vara sundmüük, halvemal juhul elamispinna
kaotus.
Võlanõustamine
Võlgnevusse jäänud isikuid saab aidata professionaalne võlanõustamine, mille käigus
selgitatakse välja võlgniku olukord (erinevate laenukohustuste suurused, tähtajad ja
tingimused, samuti andmed sissetuleku ja vara kohta) ning töötatakse välja tegevusplaan
võlgadega toimetulekuks. Vajadusel aidatakse ka võlgnikku selle elluviimisel, nt riigi