EESTI KONJUNKTUURIINSTITUUT ESTONIAN INSTITUTE OF ECONOMIC RESEARCH Rävala 6, Tallinn 19080, Estonia tel. +372 646 6439, fax +372 667 8399, E-mail [email protected]‘Käibemaksumäärade harmoniseerimisega kaasnevad muutused Eesti majanduses’ Riigihange nr. 004570VT Detsember 2002
41
Embed
‘Käibemaksumäärade harmoniseerimisega kaasnevad · PDF fileEESTI KONJUNKTUURIINSTITUUT ESTONIAN INSTITUTE OF ECONOMIC RESEARCH Rävala 6, Tallinn 19080, Estonia tel....
This document is posted to help you gain knowledge. Please leave a comment to let me know what you think about it! Share it to your friends and learn new things together.
Transcript
EESTI KONJUNKTUURIINSTITUUT
ESTONIAN INSTITUTE
OF ECONOMIC RESEARCH
Rävala 6, Tallinn 19080, Estonia tel. +372 646 6439, fax +372 667 8399, E-mail [email protected]
‘Käibemaksumäärade harmoniseerimisega
kaasnevad muutused Eesti majanduses’ Riigihange nr. 004570VT
Detsember 2002
2
Sisukord
Sissejuhatus ........................................................................................3 I. Käibemaksu tase ja lubatud erandid Euroopa Liidu maades ...............5 II. Toiduainete käibemaksu alandamine .............................................13 1. Käibemaksu erinevate maksumäärade rakendamise võimalused ......14 2. Toiduainete käibemaksu alandamine 18%-lt 5%-le .........................16 3. Elanikkonna toiduostukulud ja toiduainete tarbimine ......................17 4. Käibemaksu vähenemine maksumäära alanemise tulemusel............20 5. Käibemaksu vähenenud summa võimalik jagunemine tarbija ja pakkuja vahel................................................................................24 Kokkuvõte........................................................................................28 III. Elanikele mõeldud soojusenergia tootmise, tarbimise ja hinnaga seotud probleemid Eestis (omavalitsuste küsitluse alusel) ..................29 1. Sissejuhatus ..................................................................................29 2. Soojusettevõtete iseloomustus........................................................30 3. Soojusettevõtete finantsseisund......................................................31 4. Soojuse hind ja soojusettevõtete hinnataotlused 2002/2003 kütteperioodiks ................................................................................34 5. Elanikele müüdava soojusenergia hinnatõusu mõju elanike ............... maksevõimele, sotsiaaltoetustele ja käibele ........................................36 6. Ettepanekud soojatootmise ja –tarbimise probleemide lahendamiseks ..................................................................................37 Koondandmeid soojatootmise ja –tarbimise kohta ..............................40 LISA 1 Käibemaksuseadus LISA 2 Küsitlusleht “Soojatootmine ja –tarbimine”
3
Sissejuhatus
Eesti riigi maksupoliitika tulemusel on Eestis rakendatud 18% käibemaks
(VAT) teatud eranditega (kehtiv Käibemaksuseadus on ära toodud lisas 1).
Antud töö üheks eesmärgiks oli anda ülevaade nendest
käibemaksumäärade eranditest, mis kehtivad käesoleval ajal Euroopa Liidus
ning analüüsida, milliseid võimalikke erandeid on võimalik ja vajalik rakendada
Eestis.
Antud töö väljakuulutamise etapis oli teada, et seoses Eesti liitumisega
Euroopa Liiduga tuleb vastavalt eelkokkulepetele tõsta käibemaksu elanikele
müüdava soojusenergia ja kütteainete osas praegu kehtivalt 5%-lt 18%-ni. Juulis
lõpetatud läbirääkimiste etapis sai Eesti siin tegelikult üleminekuaja 2007. aasta
suveni. Läbirääkimistel Rahandusministeeriumiga otsustati, et Eesti riigi jaoks
on strateegiliselt oluline siiski uurida elanikele müüdava soojusenergia
kallinemise probleemi, kuid siin kulude hinnatõusust tingitud kallinemisest
lähtuvalt mitte maksukoormuste tõusust lähtuvalt. Soojamajandus Eestis on
suuresti omavalitsuste korraldada ja antud uurimistöö raames viis EKI läbi
esimese olulise etapina Eesti soojamajanduse olukorrast ja probleemidest pildi
saamiseks omavalitsuste küsitluse.
Samas on võimalik ka elanike elatustaseme tõstmiseks (mis on
rahvusvahelise konkurentsi lõppeesmärk) osasid VAT määrasid vastavalt
Euroopa Liidu direktiividele ka alandada.
VAT maksu kehtestamise või muutmise tulemuste analüüsimisel tuleb
arvesse võtta järgmisi kriteeriume:
1. Maks ei tohi ajendada tootmismeetodite või jaotussüsteemide muutmist; see
väide baseerub eeldusel, et turg kui majanduslik mehhanism leiab
efektiivseimad (seega ühiskonna heaolu maksimeerivad) lahendusi
tootmiseks ja jaotamiseks ning riigi poolt kehtestatav maks ei tohi seda
muuta. VAT puhul on oluline, et ei maksustataks ühte lõpptarbimiskaupa
mitmel korral ning ei jäetaks mõnda kaupa maksustamata.
2. Analoogiliste kodumaiste ja importkaupade lõplik VAT koormus peab olema
sama. Põhjendus on jällegi selles, et maks ei tohi muuta muidu optimaalset
4
tootmisviisi ega tarbimisstruktuuri ning kahjustada rahvusvahelisi
kaubandussidemeid.
3. Maksukoormus peab olema võrdelises sõltuvuses tarbimiskulutustega; sellisel
juhul väheneb inimeste reaalne tulu proportsionaalselt sissetulekuga.
4. Maks peaks järgima ühiskonnas kehtivaid võrdsusstandardeid, mis tavaliselt
tähendab, et püütakse vähendada madala sissetulekuga inimeste
maksukoormust.
5. Maksustruktuur peaks olema niisugune, et maksu administreerimise kulud
(nii maksumaksjate kui ka maksukogujate seisukohalt) oleksid
aktsepteeritavad. Mida keerulisem on maksusüsteem, seda kulukam on maksu
administreerimine.
EKI keskendus antud töö teostamisel järgmistele probleemidele :
1. Kirjeldas, millised erandid EL-is VAT-i osas on võimalikud ja
rakendatud (I peatükk);
2. Analüüsis võimaliku toiduainete käibemaksu määra alandamise mõju
Eesti majandusele (II peatükk);
3. Koostas esimese ülevaate Eesti soojamajanduse probleemidest, mis
võimaldaks kujundada edasist valitsuse tegevuspoliitikat antud
I. Euroopa Liidus lubatud ja rakendatavad käibemaksumäärad Euroopa Komisjoni eesmärgiks käibemaksukorralduse osas on:
• kaotada ära ühisturu segmenteeritus rahvuslikeks käibemaksu piirkondadeks
• lihtsus ja kaasaegsus • tagada ühesugune kohtlemine kõikidele tehingutele Euroopa Liidus • tagada efektiivne maksukorraldus ja käibemaksutulude laekumine
Liikmesriigid ei ole näidanud üles entusiasmi nimetatud Euroopa Komisjoni eesmärkide suhtes. Käibemaksumäärade edasise harmoneerimise osas on liikmesriigid samuti näidanud vastuseisu. Vaatamata sellele on Euroopa Komisjoni pikaajaliseks eesmärgiks ühtne käibemaksupoliitika ühisturul. Seisuga 01.05.2002 rakendati Euroopa Liidu liikmesriikides järgnevaid käibemaksumäärasid (ei sisalda 0% määrasid) Liikmesriik
Super-alandatud määr Reduced super rate
Alandatud määr Reduced rate
Normaalne määr Normal rate
Pargitud määr Parking rate
Belgia 6 21 12 Taani 25 Saksamaa 7 16 Kreeka 4 8 18 Hispaania 4 7 16 Prantsusmaa 2,1 5,5 20,6 Iirimaa 4,3 12,5 21 12,5 Itaalia 4 10 20 Luksemburg 3 6 15 12 Holland 6 19 Austria 10/12 20 Portugal 5/12 17 Soome 8/17 22 Rootsi 6/12 25 Inglismaa 5 17,5
6
Super-alandatud määrad (alla 5%) liikmesriikides
Tooted ja teenused Kreeka Hispaania Prantsusmaa Iirimaa Itaalia Luksemburg Toiduained 4 4,3 4 3 Joogid: mineraalvesi/limonaad 3 Lasteriided ja -jalanõud 3 Farmaatsiatooted 4 2,1 4 3 Raamatud 4 4 2,1 4 3 Ajalehed 4 4 2,1 4 3 Perioodika 4 4 2,1 4 3 Televisiooni litsentsi maksud 2,1 4 Hotellid 3 Restoranid 3 Kultuuriürituste piletid (kino, teater, sport) 4 3 Spordirajatiste kasutamine 3 Jäätmete ja reovee käsitlemine 3 Kodumajapidamiste jäätmete kogumine 3 Reisijatevedu 3 Uute hoonete ehitamine 4 4 3 Remondi- ja hooldustööd 4 4 3 Meditsiinitehnika 4 3 Veevarustus 3 Sotsiaalteenused 4 3 Lõikelilled ja -taimed 3 Pestitsiidid, naturaalsed- ja tehisväetised 4 3 Toorvill 3
7
Käibemaksumäärad direktiivi 77/388/EEC lisas K nimetatud töömahukatele teenustele
0% käibemaksumäär Euroopa Liidus
Belgia Üldinformatiivsed nädala- ja päevalehed Teatud taastatud materjalid ja kõrvalproduktid
Taani
Ajalehed ilmumissagedusega rohkem kui üks number kuus
Iiri Raamatud ja pisitrükised (välja arvatud ajalehed, perioodika, kataloogid,
päevikud jne) Tehingud Iiri Keskpanga kullaga Inimeste tarbitav toit ja joogid (välja arvatud teatud tüüpi tooted, nagu
alkohol, valmistatud joogid, jäätis, maiustused) Seemned, taimed, puud jne, mida kasutatakse toiduainetetööstuses Väetised alla 10kg pakendatuna Loomasööt (välja arvatud lemmikloomade)
Teenused BEL DAN GER GRE ESP FRA IRL ITA Parandusteenused Jalgrattad 6 25 16 18 16 19,6 12,5 20 Kingad ja nahast tooted 6 25 16 18 16 19,6 12,5 20 Riided ja kodumajapidamiste voodipesu 6 25 16 8 16 19,6 12,5 20 Eramajade remont (välja arvatud materjalid) 6 25 16 18 7 5,5 12,5 20 Akende pesu ja kodumajapidamiste koristusteenused 21 25 16 18 16 5,5 12,5 20 Majapidamistööde teenused 21 25 16 8 16 5,5 Juuksuriteenused 21 25 16 18 7 19,6 12,5 20
Teenused LUX HOL AUS POR FIN SWE GBR Parandusteenused Jalgrattad 6 6 20 17 22 25 17,5 Kingad ja nahast tooted 6 6 20 17 22 25 17,5 Riided ja kodumajapidamiste voodipesu 6 6 20 17 22 25 17,5 Eramajade remont (välja arvatud materjalid) 15 6(4) 20 5 22 25 5 Akende pesu ja kodumajapidamiste koristusteenused 6 19 20 17 22 25 17,5 Majapidamistööde teenused 15 19 20 5 22 25 17,5 Juuksuriteenused 6 6 20 17 22 25 17,5
8
Suu kaudu manustatavad inimestele mõeldud ravimid Suu kaudu manustatavad loomadele mõeldud ravimid (välja arvatud
lemmikloomade) Naiste hügieenitarbed Ratastoolid, kargud, ortopeedilised seadmed ja muud tehiskehaosad (välja
arvatud hambaproteesid) Suurusega keskmisele alla 10 aastasele lapsele mõeldud riided ja jalanõud
(välja arvatud nahast ja karusnahast tooted ning ilma vanuse või suuruse märgistusega tooted)
Vahast küünlad (tavalised valged ilma dekoratsioonideta) Teatud Iiri tuletornide poolt pakutavad teenused Kuningliku Rahvusliku Vetelpääste teenused
Itaalia
Töötlemata kuld (kangidena jne) Maa mida ei ole võimalik kasutada ehituslikul otstarbel Vanaraud (must ja väärismetall)
Soome
Ajalehtede ja perioodika ettetellimine vähemalt ühekuuliseks perioodiks Mittetulundusühingute liikmetele mõeldud väljaannete trükkimine Teatud veetranspordi aluste müük, üürimine, hooldus, remontimine ja
muud nendega teostatavad tööd (välja arvatud spordi ja vabaaja veesõidukid, kaasa arvatud vahendajate teenused)
Kullamüük keskpangale, kaasa arvatud vahendajate teenused Peamiselt rahvusvahelistel liinidel tegutsevate lennukompaniide
lennukite, varuosade ja muude seadmete müük, tšarterteenused, üürimine, hooldus, remont ja muud tööd, kaasa arvatud vahendajate teenused
Rootsi
Liikmeskonnale ja töötajaskonnale mõeldud perioodika, mittetulundusühingute väljaantava perioodika trükkimine ja muud teenused, nagu levitamine jne
Merekõlbulikud veesõidualused, mida kasutatakse transpordivahendina kalanduses, päästetegevuses või abina merel (kaasa arvatud vahendajate teenused), reisijate ja teenuste transpordiks kasutatavad õhusõidukid. Erinevad teenused nimetatud vee ja õhusõidukitele.
Rootsi Päästeameti kasutatavad veesõidukid ja osutatavad teenused, kütus, varuosad jms
Retseptiravimid ja haiglates kasutatavad ravimid Lennukikütus Keskpanga kuld
9
Suurbritannia Raamatud, ajalehed, perioodika, noodid, maakaardid Inimtarbimiseks mõeldud toidukaubad (välja arvatud valmisküpsetatud
Seemned ja muud taimede paljundamise vahendid Elusloomad mida kasutatakse toiduainete tööstuses inimtoidu
valmistamiseks Vesi (välja arvatud ettevõtetes kasutatav, destilleeritud ja mineraalvesi) Farmaatsiatooted, ravimid, meditsiini ja kirurgi instrumendid, invaliidide
abivahendid (välja arvatud kuuldeaparaadid, hambaproteesid, prillid) Laste riided ja jalanõud Elumajade ehitus, heakskiidetud ümberehitused majadele, samuti teatud
ehitusmaterjalide kasutamine nimetatud otstarvetel (välja arvatud hooldus ja remonditööd)
Heategevusorganisatsioonide poolt- ja neile annetatud kauba müük Magnetlindid ja magnetofonid Kuninglikule Rahvuslikule Pimedate
Instituudile Raadiod pimedatele Kanalisatsiooniteenused Vähemalt 12 reisija transportimine ükskõik millise sõidukiga,
veesõidualusega ja lennusõidukiga, samuti posti transport, ning igasugune regulaarliinide transport
Reisijate ja kauba transport Suurbritanniasse või Suurbritanniast välja Teatud eluasemena kasutatavad autojärelkärud ja laevad Tööstuses kasutatavad saapad ja kiivrid Mootorratta ja jalgratta kiivrid Pankadevahelised ja Londoni Kullaturul tehtavad tehingud kullaga
10
Teatud toodete ja teenuste käibemaksumäärad Euroopa Liidu riikides e- erand m-marginaalilt
Tooted ja teenused BEL DANGER GRE ESP FRA IRL ITA LUX HOL AUS POR FIN SWE GBR Toiduained 6 25 7 8 4 5,5 0 4 3 6 10 5 17 12 0
Kasutatud kirjandus: 1. TAX POLICY IN THE EUROPEAN UNION OFFICE FOR OFFICIAL PUBLICATIONS OF THE EUROPEAN COMMUNITIES L-2985 LUXEMBOURG ISBN 92-828-8734-0 2. VAT RATES APPLIED IN THE MEMBER STATES OF THE EUROPEAN COMMUNITY EUROPEAN COMMISSION DIRECTORATE-GENERAL TAXATION AND CUSTOMS UNION TAX POLICY VAT AND OTHER TURNOVER TAXES DOC/2908/2002 - EN
13
II. Toiduainete käibemaksu alandamine
Sissejuhatus
Eestis on madal elatustase, mida iseloomustavad kõrged toiduostukulud.
2001. aastal moodustasid kulutused toidule 31,7% tarbimiskuludest. Samas on
ka toiduainete tarbimistase võrreldes Eestile lähedaste kultuuri- ja
kliimavöötmes asuvate riikidega madalam. Toiduainete tarbimine saaks
suureneda kas hindade alanemise või sissetuleku suurenemise tulemusel. Seda
oleks võimalik teha põllumajandusliku tootmise subsideerimise või toiduainete
käibemaksu määra alandamise teel. Riigi jaoks on oluline leida vahendeid, mis
hõlbustaksid nii elatustaseme tõusu kui ka suurendaksid põllumajandustootjate
tulu.
Antud uuringu eesmärgiks on analüüsida toiduainete käibemaksumäära
alandamisest tuleneva tulu suurust ja selle jagunemist tarbijate ja
põllumajandustootjate vahel ning riigieelarve samaaegset vähenemist.
Analüüsi käigus püütakse lahendada, kooskõlas tellijaga, järgmised ülesanded:
- toidukaupade alandatud käibemaksumäära rakendamise praktika EL
1. Käibemaksu erinevate maksumäärade rakendamise võimalused
Käibemaks1 on lisandväärtusmaks, mida kogutakse igalt tootmisetapilt,
kusjuures iga tootmislüli maksab maksu vastavalt enda poolt lisatud väärtusele.
Lisandunud väärtust defineeritakse lihtsalt kui müüdud hüviste väärtuse ja
ostetud hüviste (sisendite) väärtuse vahet.
Teoreetiliselt on ühtse määraga lisandväärtusmaks kõikide tootmissisendite
suhtes neutraalne, kuid tulenevalt poliitilistest, sotsiaalsetest ja majanduslikest
kaalutlustest on riikides kasutusel mitme määraga käibemaks, sealhulgas ka
käibemaksuvabastus mitmesugustele hüvistele. Peamine sotsiaalne põhjendus
on käibemaksu regressiivsus, st madalama sissetulekuga inimesed maksavad
seda proportsionaalselt rohkem kui suurema tuluga inimesed, sest viimased
säästavad proportsionaalselt rohkem oma tuludest. See on tõepoolest nii, kui
vaadata maksustamisperioodina lühikest perioodi, näiteks aastat. Kui aga
vaadata inimese kogu eluaega, siis on selge, et millalgi peab suurema
sissetulekuga inimene oma säästud tarbima ning siis tasub ta tarbimiselt ka
lisandväärtusmaksu. (Juhul kui inimene pärandab oma tulud järeltulevatele
põlvedele, siis tasuvad käibemaksu selle kulutamisel järeltulijad.)
Enamustes maailma riikides on esmatarbekaupadele, nagu toidukaubad,
kommunaalkulud ja tervishoid, rakendatav lisandväärtusmaks väiksem kui
standardselt rakendatav maksumäär. Peamiseks põhjuseks on siin soov
vähendada madalama sissetulekuga inimeste maksukoormust, sest nende
sissetulekust moodustavad esmatarbekaubad olulise osa. Esmatarbekaupade
madalama maksustamise tulemusena muutub lisandväärtusmaks
progresseeruvaks maksuks.
Euroopa Liidus kasutatakse toiduainetele erinevaid käibemaksu määrasid,
sealhulgas ka 0%-list määra, kuid kõik need on kooskõlas EL
käibemaksupoliitika reguleerimise õigusaktidega (vt. ptk. 1). Ainuke riik on
Taani, kus kehtib ainult üks käibemaksu määr 25%, mida rakendatakse kõikide
kaupade ja teenuste osas. Samas on näiteks Iirimaal toiduainetele kehtestatud
1 Edaspidi kasutatakse lisandväärtusmaksu ja käibemaksu sünonüümidena, kui nende erinevust ei ole spetsiaalselt rõhutatud.
15
neli erinevat maksumäära, olenevalt toiduainest lisatakse nende maksumusele
kas 0%, 4,3%, 12,5% või 21%.
Eestis lisandub toiduainetele 18%-line käibemaks, mis on kooskõlas praeguste
Euroopa Liidus kehtivate käibemaksustamise eeskirjadega, kuid võimalik on
kasutada ka madalamat maksumäära. Käibemaksumäära alandamise tulemusel
oleks võimalik suurendada ka põllumajandustootjate tulu.
Käibemaksu alandamisega kaasnevad asjaolud:
1. Toiduainete hindade langus põhjustab käibemaksu muutumise
progresseeruva(ma)ks, olles seega ühiskonna enamuse seisukohalt
vastuvõetav.
2. Toiduainete nõudlus on väheelastne hindade suhtes, seega muutused
nõutavates kogustes on väiksed.
3. Teiste riikide ja ka Eesti kogemus on näidanud, et tarbijahinnad tõusevad
palju kergemini kui alanevad, ehk teisiti öeldes on hinnad allapoole
alanemise suhtes jäigad. Põhjusteks on siin näiteks müüjate vaikiv
koopereerumine, tarbija harjumus osta antud hinnaga. Seega võib oletada, et
käibemaksumäära alandamisega kaasnev hinnalangus on väiksem kui
maksumäära alandamine.
4. Pakkumispoolses ahelas on monopoolses seisundis töötlejad, jaehindade
kujunemises aga jaekaubandus. Lõpptoote maksukoormuse vähenemise
tulemusena tekkiva võimaliku lisakasu jagunemine põllumajandusliku
tootmise, töötleva tööstuse ja jaekaubanduse vahel sõltub konkreetselt
läbirääkimise võimust.
5. Tuleb läbi viia tehniline töö täpsustamaks käibemaksumäära alandamise alla
kuuluvad tootenimetused.
6. Tuleb lahendada käibemaksu kogumise (arvestuse) keerukamaks muutumise
probleemid.
16
2. Toiduainete käibemaksu alandamine 18%-lt 5%-le
Eesti osas on mõttekas kasutada madalamat käibemaksu määra piima-, liha- ja
teraviljatoodetele, mille osakaal perede toiduostukuludes on kõrge (2001. aastal
61%). Kuna 2/3 Eesti elanikkonnast kuuluvad madala sissetulekuga elanike
gruppi, siis vähendaks põhilistele toidukaupadele rakendatav madalam
maksumäär vaesema elanikkonna toiduostukulusid või annaks neile võimaluse
rohkem tarbida. Alandades piima-, liha- ja teraviljatoodete käibemaksu määra
18%-lt 5%-le, analüüsime selle mõju elanikkonna toiduainete tarbimisele,
riigieelarvele ja kohalikule tootjale.
Käibemaksumäära muutmise analüüs on tehtud 2001. aasta kohta ja analüüsi on
võrreldud varasema 1998. aasta kohta tehtud analüüsiga2. Andmete
võrreldavuse saamiseks on käesolevas uuringus kasutatud varasema töö
lisandväärtusmaksu analüüsimise meetodit - osalise tasakaalu mudelit. Osalise
tasakaalu mudeli puhul arvestatakse vaid ühte hüviseturgu korraga, mis on
suhteliselt isoleeritud muust majandusest (nõudlus on alaelastne ja
tootmisfaktorid on spetsiifilised) või kui muutused sellel turul on väga väikesed,
mistõttu mõju teistele turgudele on teisejärguline. Ka nõuab osalise tasakaalu
mudel tunduvalt vähem andmeid, on lihtsam arvuliselt lahendada, kuid seoste
eiramine ülejäänud majandusega põhjustab saadud tulemustes ebatäpsusi.
Näiteks maksu kehtestamisel saadav uus tasakaal tavaliselt ülehindab
tootmismahtu ja hinda, sest tegelikult võib toimuda nõudluse asendumine teiste
toodetega.
Samas on võimalik, et osalise tasakaalu mudel annab täpsemaid tulemusi, sest
mudeli püstitus, väiksem kasutatav andmemassiiv ja tulemuste kontrollitavus on
lihtsamini teostatavad, kui üldise tasakaalu mudeli korral.
Käibemaksu alandamise mõju analüüsimiseks võetakse aluseks toiduainete
lõpptarbimiskulutused, sest käibemaks rakendub sisuliselt lõpptarbimisele.
Kasutatakse kahte lähenemisviisi: 1) lõpptarbimine leitakse leibkonna
ostukulude põhjal; 2) lõpptarbimine leitakse jaemüügi põhjal.
2 Andres Võrk. Eesti põllumajanduse käibemaksupoliitika muutmise analüüs. TÜ, 1999. Kõik 1998. aasta kohta toodud andmed on nimetatud tööst. Muudetud on elanike arvu muutumise tõttu ostukulude mahtu.
17
3. Elanikkonna toiduostukulud ja toiduainete tarbimine
Leibkonna kulutused 2001. aastal olid ostetud toidule 619,1 krooni
leibkonnaliikme kohta kuukeskmisena (tabel 1). Toidukuludest 61% kulus
eespool välja valitud põllumajandussaadustest toodete ostudeks, sealhulgas
piimatoodetele 16,2%, lihatoodetele 27,2% ja teraviljatoodetele 17,6%.
Tabel 1
Leibkondade keskmine väljaminek toidule, alkohoolsetele jookidele
ja tubakatoodetele 1998. ja 2001.aastal
(leibkonna liikme kohta, kuukeskmisena)
1998 2001 Väljaminek Kulutus,
krooni Osakaal
% Sealhulgas
ostetud toidu struktuur, %
Kulutus, krooni
Osakaal %
Sealhulgas ostetud toidu struktuur, %
Toit, alkohol, tubakatooted kokku 699,4 100,0 816,6 100,0
Elanikkonna ostujõud on madal, mida iseloomustab toiduostukulude osakaal
elanikkonna tarbimiskuludest (joonis 1). 2001. aastal kulus toidule 32,2%
tarbimiskuludest, mis on võrreldes Euroopa Liidu riikidega tunduvalt kõrgem
tase (joonis 2). Siiski on toiduostukulude osakaal tarbimiskuludes aastatega
pidevalt vähenenud, iseloomustades elatustaseme paranemist Eestis.
Joonis 1
Joonis 2
Toiduostukulude osakaal tarbimiskuludes, %
11,8
14,4
15,6
18,2
18,4
19,7
20
20,2
32,7
37,5
44,4
0 10 20 30 40 50
USA '92
Taani '00
Saksamaa'00
Soome '00
Rootsi '00
Prantsusmaa'00
EU-9 '94
Jaapan ´92
Eesti '00
Läti '00
Leedu '00
32,2
32,7
34,933,8
31,0
32,0
33,0
34,0
35,0
1998 1999 2000 2001
Toidukulude osakaal tarbimiskuludest, %
19
Samas on elanikkonna toitumise tase madal, mida näitab keskmise
toiduostukulu suuruse kokkulangevus ESA poolt arvestatava elatusmiinimumi
arvestusliku minimaalse toidukorvi3 maksumusega (joonis 3). Seega ei suuda
tarbija toidule praegu veel kulutada nii palju kui seda sooviks. 2001. aastal oli
kõigist peredest 38,6% neid peresid (joonis 4), kelle kuine netosissetulek oli
madalam kui riigi poolt kehtestatud ühe miinimumpalga suurus (2001. aastal
1600 kr). ESA poolt arvestatud elatusmiinimum on madalam kehtestatud
miinimumpalgast (2001.a – 1320 kr, minimaalse toidukorvi maksumus selles
657 kr).
Joonis 3
Joonis 4
3 Elatusmiinimum on inimesele vajalike elatusvahendite väikseim kogus, mis võimaldab tööjõudu säilitada ja taastada. Arvestuslik minimaalne toidukorv koosneb 41 toiduainest, mille loetelu koostati Sotsiaalministeeriu mi rahvatervise osakonnas koostöös toitumisteadlastega.
Leibkonna tegelikud väljaminekud ja arvestuslik elatusmiinimum, krooni keskmiselt kuus ühe pereliikme kohta
500700900
11001300150017001900210023002500
1998 1999 2000 2001
Kokku tegelikudväljaminekud
sh toidule
Kehtestatud MINpalkArvestuslikelatusmiinimumArvestuslik MINtoidukorv
21,1 24,2 28,5 38,6
0
10
20
30
40
1998 1999 2000 2001
Perede osakaal, kelle netosissetulek kuus on alla miinimumpalga, %
MINpalk, kr 1100 1250 1400 1600
%
20
Eesti elanikkonna toiduainete tarbimine jääb maha enamuse Euroopa Liidu
riikide elanike tarbimisest (joonis 5) ning põhitoiduainete hinnalangus oleks
tarbimise suurenemise eelduseks.
Joonis 5
4. Käibemaksu vähenemine maksumäära alandamise tulemusel
Kasutades Eesti elanike keskmist arvu 2001 aastal4 1364101, saame leida
arvestuslikud toiduainete kulutused aastas kokku, mis on toodud tabelis 2.
Toiduostudeks kulus Eesti elanikkonnal 2001. aastal kokku 10134,2 miljonit
krooni. Kasutades toiduainetele kehtivat käibemaksumäära 18%, saab leida
arvestusliku käibemaksu (KM) laekumise riigieelarvesse 2001. aastal, mis on
1545,9 miljonit krooni.
Uute käibemaksumäärade korral (st piima-, liha- ja teraviljatoodetele
rakendatakse 5% määra) oleks käibemaksu laekumine 865,1 miljonit krooni.
4 Allikas: Eesti Statistika Aastaraamat 2002, lk 32
50
100
150
200
250
300
350
400
EL-
max
EL-
min
Taan
i
Soo
me
Roo
tsi
Ees
ti
Toiduvili
Liha
Joogipiim
Või
Juust-kohupiim
Toiduainete tarbimistasemed 2000.a, EL=100%
EL=100%
%
21
Seega käibemaksu otsene laekumine riigieelarvesse väheneks 680,8 miljonit
krooni.
Tabel 2
Käibemaksulaekumiste muutus KM simuleeritava määra ja elanikkonna
1eksperthinnang, 2001. aasta kohta on kasutatud 1998 eksperthinnangut;
2 kaalutud keskmine: kodumaiste kaupade osa kaupluste rahalises käibes ja leibkonna kulutused antud
kaubagrupi toodetele (EKI andmed) ja ESA Leibkonna elujärg 2001;
3 Põllumajandus ja maaelu 1998, 2001 EKI andmed põllumajandussaaduste turuülevaadetest.
Seega tarbimise suurenemine hindade alanemise suurenemisena toob kaasa
nõudluse suurenemise kohalikule toorainele, kuid nõudluse suurenemine on
väiksem kui tarbimise suurenemine, sest osa lõpptoodetest ja toorainest
imporditakse. Eeldades, et tooraine nõudluse suurenemine toob kaasa suhteliselt
sama suure tootja tulude suurenemise (konstantsete kokkuostuhindade juures),
siis suureneb tootja tulu umbes 100 miljoni krooni võrra. Siinjuures on tootja
tulu suurenemine 2001. aastal väiksem kui 1998. aastal, sest kodumaise tooraine
osakaal töötlevas tööstuses ning ka lõpptarbimises on vähenenud.
Teine äärmuslik maksumäära alandamise võimalik tulemus on see, et saadud
tulu 586,4 miljonit krooni jaguneb pakkumispoolse ahela lülide vahel. Tarbija
26
jaoks hinnad ei muutu. Täpne tulude suurenemine sõltub sektori lülide
turuvõimust. Teoreetiline maksimaalne summa, mida Eesti tootja võiks saada
2001. aasta andmete alusel, arvestades kohaliku tooraine proportsiooni
lõpptoodetes, on 300 miljonit krooni (tabel 6). Sealjuures, võrreldes 1998.
aastaga, suureneks ainult piimatootjate tulu, liha- ja teraviljatootjate tulu
väheneb kodumaise tooraine osakaalu vähenemise tagajärjel.
Tabel 6
Tootja tulude suurenemine maksumäära alanemise tulemusena
1 2 3 4 5
Kodumaise toote osakaal lõpptarbimises
Kodumaise tooraine osakaal töötlevas tööstuses
Jagunev summa (vt tabel 4 viimane veerg)
Eesti tootja kasumi maksimaalne suurenemine1
1998
Piimatooted 94% 95% 112,9 100,8
Lihatooted 89% 70% 192,2 119,7
Teraviljatooted 74% 63% 146,2 68,2
Kokku 451,3 288,7
2001
Piimatooted 87% 100% 155,8 135,5
Lihatooted 70% 55% 261,4 100,6
Teraviljatooted 65% 58% 169,2 63,8
Kokku 586,4 300,0 1maksimaalne lisakasum on leitud eeldades, et kogu sektori täiendav kasum läheb tootjale, kusjuures kohalik
tootja saab tulu vastavalt proportsioonidele, mis on toodud tabeli veergudes 2 ja 3.
Alljärgnevas tabelis 7 on toodud kokkuvõtvalt piimatoodete, lihatoodete ja
teraviljatoodete käibemaksu alandamise mõju.
27
Tabel 7
Tulude muutus maksumäära alanemise tulemusena (mln krooni)
Kui tarbijahinnad ei alane Kui tarbijahinnad alanevad
Aasta
Muutus riigieelarve KM tuludes
Tarbija reaaltulude
muutus
Kohalike tootjate
maksimaalne lisakasum
Muutus riigieelarve KM tuludes (koos
teisese efektiga)
Tarbija reaaltulude
muutus
Kohalike tootjate lisatulu
1998 -451,4 0 288,7 -382,5 451,4 125,0
2001 -586,4 0 200,0 -497,4 586,4 99,8
Tabelis 7 toodud kahest äärmuslikust variandist kujuneb reaalses elus
vahepealne situatsioon. Selle tulemusena võib arvata, et riigieelarve
käibemaksutulude otsene vähenemine võib jääda vahemikku 497-586 miljonit
krooni, tootjate tulu suureneb vahemikus 100-200 miljonit krooni ning tarbijate
reaaltulu suureneks vahemikus 0–586,4 miljonit krooni. Ühe tarbija kohta
suureneks tulu keskmiselt aastas vahemikus 0-430 krooni (1998. a – 325 kr),
ehk 0-36 krooni keskmiselt kuus. Kui tarbijad lisanduva tulu (maksimaalse
summa) kulutaksid toidu ostmiseks, siis suureneksid toiduostukulud keskmiselt
5,8%. Lisatulu jagunemine kõigile tarbimiskuludele, suurendaks neid 1,6%.
Antud analüüsi juures on eiratud pikemaajalisi positiivseid mõjusid
riigieelarvele (nt töökohtade suurenemine maal vms). Samas ei ole püütud
hinnata käibemaksu administreerimisest tulenevaid suurenenud kulusid, millest
põhilised tulenevad madalama käibemaksuga toodete täpse loetelu
kehtestamisest ning sellest kinnipidamise tagamisest (nt kas kakaokohuke on
piimatoode või müsli teraviljatoode). Täiendavad administreerimiskulud
suurendavad vähemalt lühiajaliselt käibemaksu alandamisest tingitud
negatiivset mõju riigieelarvele.
28
Kokkuvõte
Piima-, liha- ja teraviljatoodete käibemaksumäära alandamine 18 protsendilt 5
protsendile toob kaasa:
• riigieelarve käibemaksutulude vähenemise erinevate stsenaariumide
korral vahemikus 500 – 590 miljoni krooni võrra;
• põllumajandustootjate tulu suurenemise vahemikus 100-200 miljonit
krooni;
• tarbijate tulu suurenemise, olenevalt käibemaksumäära alanemisest
tuleneva hindade 0 – 11% langusest, vahemikus 0 – 590 miljonit krooni.
See tähendab, et ühe elaniku kohta suureneks lisanduv tulu 2001. aasta
tarbimistaseme juures maksimaalselt 430 krooni aastas, ehk keskmiselt
36 krooni kuus. Tõenäolisem on variant, et hinnad ei lange ja tarbijate
tulu käibemaksumäära alandamisega ei suurene.
Käibemaksumäära alandamise tulemusel kaasnev tulu nii tootjatele kui
tarbijatele osutus analüüsi põhjal suhteliselt tagasihoidlikuks. Tarbijate,
peamiselt madalama ostujõuga elanikkonna olukorda leevendaks rohkem
sissetulekute tulumaksuvaba miinimumpiiri tõstmine. Näiteks tulumaksuvaba
piiri tõstmine praegu kehtivalt 1000 kroonilt 1200 kroonile annaks tarbijale
(maksustatavate tulude saajale) 52 krooni lisatulu kuus.
29
III. Elanikele mõeldud soojusenergia tootmise, tarbimise ja hinnaga seotud probleemid Eestis
(omavalitsuste küsitluse tulemused)
1. Sissejuhatus Mitmed varasemad uuringud on näidanud, et soojusenergia tootmise ja tarbimise valdkonnas on Eestis palju probleeme ja rahulolematust. Seda vaatamata sellele, et elanikele müüdavale soojusenergiale rakendatakse kuni käesoleva ajani käibemaksusoodustusi. Rahulolematust leidub kaugküttesoojuse turu kõigi osapoolte hulgas. Elanike rahulolematust põhjustab kaugkütte soojuse hinna kallinemine ja sobivate alternatiivlahenduste puudumine. Kaugküttesoojuse hind ei sõltu aga ainuüksi soojatootjatest, vaid valdavas osas soojatootmiseks kasutatava kütteaine hinnast ja selle muutumisest. Soojatootjad puutuvad kokku olukorraga, kus olemasolevad katlamajad on amortiseerunud, madala efektiivsusega ja nõudlus eratarbijate poolt väheneb. Soojusvõrgud, mis valdavalt kuuluvad omavalitsustele, on amortiseerunud ja seetõttu põhjustavad suuri soojuskadusid. Kaugküttesoojuse turu maht on ligi 2 mld. krooni ja eratarbijaid on üle 300 tuh. pere. Seetõttu on siinsetel probleemidel oluline majanduslik ja sotsiaalne tähendus. Käesoleva uuringu eesmärgiks on võimalikult adekvaatselt fikseerida soojatootmise ja tarbimise olukord Eestis 2002.a. lõpul, et varakult saaks hakata tegema ettevalmistusi perioodiks kui soojusenergia käibemaksusoodustused lõpevad. Tellijaga kooskõlastatult püütakse lahendada järgmised ülesanded:
- iseloomustada Eestis tegutsevaid soojusettevõtteid, nende poolt kasutatavaid kütuseid, katlamajade ja soojustrasside vastavust tänapäeva nõuetele;
- selgitada soojusettevõtete finantsseisund ja seda mõjutavad tegurid: soojanõudluse muutumine, elanike võlgnevus soojatootjatele, soojatootjate laenud ja nende tagasimaksmise võimalused;
- kindlaks teha soojusettevõtete poolt müüdava soojuse piirkondlikud hinnad, Energiaturu Inspektsioonile ja omavalitsustele esitatud hinnataotlused, hinnatõusu taotluste põhjendatus jm.;
- analüüsida elanikele müüdava soojusenergia hinnatõusu mõju elanike maksevõimele, sotsiaaltoetustele ja võimalikule üleminekule lokaalküttele;
- selgitada omavalitsusjuhtide ettepanekud kaugkütte soojaturu probleemide lahendamiseks, sealhulgas eraldi soojusettevõtete ja elanike osas, välja tuua omavalitsuste ja riigi ülesanded küttekulude kasvu pidurdamiseks.
30
Nende ülesannete täitmiseks viidi läbi kohalike omavalitsusjuhtide küsitlus. Tellijaga kooskõlastatud küsitlusleht saadeti postiga 247-omavalitsusele. Nõuetekohaselt täidetud küsitluslehti tagastati 139, nende hulgas Tallinn, 25 muud linna ja 113 valda. Paljud (26) omavalitsused teatasid, et nende territooriumil puudub kaugküttesooja tootmine. Küsitluse tulemused iseloomustavad piisava representatiivsusega olukorda kaugküttesoojuse turul Eestis käesoleval ajal. Küsitlus võimaldas selgitada riigi ja omavalitsuste peamised ülesanded olukorra parandamiseks ja võimalikuks soojusenergia kallinemiseks seoses käibemaksusoodustuste kaotamisega. Küsitlusleht on toodud lisas 2.
2. Soojusettevõtete iseloomustus Küsitluses osalenud omavalitsustes tegutseb käesoleval ajal 199 soojusenergia tootjat, nendest 3 soojatootjat teenindab Tallinna. Soojatootjad kuuluvad valdavalt omavalitsustele, täpsemalt on omandiline struktuur järgmine (%-des üldarvust): eraomand 35% omavalitsuse omand 57% riigi omand 6% muu omandivorm 2% ---------- 100% Soojusenergia hinna seisukohalt omab olulist tähtsust, millist kütet soojuse tootmiseks kasutatakse. Küsitluse andmetel on soojatootmiseks kasutatava kütuse struktuur järgmine (%-des üldisest kütusekulust): Tallinn Teised linnad Vallad ------------------------------------ kivisüsi 3 - 6 vedelkütus 31 19 33 turvas 5 - 8 gaas 52 28 16 puit (hakkpuit, halud, võsa) 6 28 27 tootmisjäägid (sh saepuru) 3 18 9 muud - 7 1 ------------------------------------- 100 100 100 Toodust nähtub, et kütusebilansis domineerivad gaas ja vedelkütus. Väljaspool Tallinnat omab arvestatavat kohta ka puit ja mõningal määral tootmisjäägid.
31
Katlamajade (katelde) ja rajatiste (hoonete) vastavust tänapäeva nõuetele hindasid küsitletud omavalitsustöötajad järgmiselt (%-des): Tallinn Teised linnad Vallad ------------------------------------------- vastavad täielikult - 31 15 enam-vähem vastavad 35 36 29 nõuavad remonti 50 10 21 nõuavad renoveerimist 15 23 35 ---------------------------------------- 100 100 100 Suhteliselt paremas olukorras on katlamajad linnades, kus viimastel aastatel on välisabiga ehitatud hulga katlamaju, mis töötavad kohalikul kütusel (puit, turvas, tootmisjäätmed). Samas nõuavad valdades asuvatest soojusettevõtetest enam kui 1/3 renoveerimist. Ka linnades on renoveerimist vajavaid katlaid palju. Valdavalt on tegemist nõukogude ajal valminud katlamajadega, mis on vähe efektiivsed. Veelgi hullem olukord on soojustrassidega. Omavalitsuste hinnangul on nende vastavus kaasaja nõuetele järgmine (%-des kogupikkusest): Tallinn Teised linnad Vallad ------------------------------------- vastavad täielikult 9 8 8 enam-vähem vastavad 31 29 16 vajavad remonti 38 21 20 vajavad renoveerimist 22 42 56 ------------------------------------- 100 100 100 Toodust nähtub, et umbes 2/3 soojustrasse vajavad remonti või koguni renoveerimist. Võrdlusest nähtub, et kõige halvemas olukorras on valdade territooriumil asuvad soojustrassid. Kokkuvõtlikult võib märkida, et soojusettevõtete ja soojatrasside seisund on suures osas halb. Sellest saab teha järelduse, et normaalset taastootmist soojusettevõtetes ei toimu ja teostatavad investeeringud on ebapiisavad.
3. Soojusettevõtete finantsseisund Soojusettevõtete finantsolukord sõltub paljudest teguritest. Üheks finantsolukorra halvenemise põhjuseks on soojatarbijate arvu vähenemine.
32
Lisaks elanike arvu üldisele vähenemisele võib seda põhjustada mõnede eratarbijate, korteriühistute üleminek lokaalsele keskküttele või ahjuküttele. Kaudselt püüdsime tarbijate arvu mõju finantsolukorrale selgitada soojuse müügi muutuste uurimisega. Küsimusele “Milline trend iseloomustab soojuse müüki elanikele ja korteriühistutele viimasel 3…4 aastal?” vastasid omavalitsused järgmiselt (oma territooriumi kohta %-des omavalitsuste arvust). Tallinn Teised linnad Vallad -------------------------------------- müük suureneb kiirelt (üle 10% aastas) - - - müük suureneb aeglaselt - - 1 müük püsib enam-vähem tasemel 100 64 63 müük väheneb mõnevõrra - 20 28 müük väheneb tunduvalt (üle 10% aastas) - 16 8 -------------------------------------- 100 100 100 Toodust nähtub, et soojamüügi langustrend on iseloomulik enam kui kolmandikule haldusüksustele. Kõige halvem olukord on linnades (v.a. Tallinn), kus iga kuues omavalitsus teatab soojuse eratarbimise tunduvast (üle 10%) vähenemisest. Siiski püsib 2/3 linnades ja valdades soojuse müük elanikele enam-vähem tasemel. Mõnevõrra kirjum (ebaühtlasem) pilt on soojuse tarbimisel ettevõtete poolt. Soojuse müügitrendi järgi (tootmis)ettevõtetele jagunevad omavalitsused järgmiselt (%-des): Tallinn Teised linnad Vallad --------------------------------------- müük suureneb kiirelt (üle 10% aastas) - - - müük suureneb aeglaselt - 18 8 müük püsib enam-vähem tasemel 100 36 67 müük väheneb mõnevõrra - 32 20 müük väheneb tunduvalt (üle 10%) - 14 5 --------------------------------------- 100 100 100 Kui Tallinnas püsib tööstuslik soojatarbimine enam-vähem tasemel, siis ülejäänud linnade osas on pilt üsna eriilmeline: 14% linnades tarbivad tootmisettevõtted soojust aasta-aastalt tunduvalt vähem, kuid igas viiendas linnas tööstuslik soojatarbimine liigub tõusutrendil. Mõnede omavalitsusjuhtide hinnangul põhjustab elanikele müüdava soojuse kallinemist just ettevõtete
33
väljalangemine kaugtarbimisest (lähevad üle lokaaltarbimisele või siis pankrotistuvad). Soojusettevõtete finantsolukord sõltub suurel määral ka tarbijatepoolsest võlgnevusest. Küsitluse käigus palusime omavalitsusi hinnata elanike koguvõlgnevust soojaettevõtetele võlgade osakaaluga (%-des) aasta käibe (müügi) suhtes. Omavalitsused jagunevad (%-dest) võlgade ulatuse poolest järgmiselt: Tallinn Teised linnad Vallad ------------------------------------- üle 20% käibest - 21 12 10-20% käibest 100 17 38 kuni 10% käibest - 54 46 ei ole võlgnikke - 8 4 -------------------------------------- 100 100 100 Toodust nähtub, et soojavõlglasi on valdavas osas omavalitsustes. Kõige rohkem on valdasid ja linnu, kus võlad moodustavad kuni 10% aastakäibest (umbes 1 kuu võlgnevus). Püüdsime selgitada, milline tendents iseloomustab eratarbijate võlgasid. Selgus, et neid omavalitsusi, kus võlgnevus väheneb, on mõnevõrra rohkem kui neid, kus suureneb. Ka Tallinn kuulub nende hulka, kus soojavõlgnevus väheneb. Täpsemalt jagunesid vastused (omavalitsused) järgmiselt (%-des): Tallinn Teised linnad Vallad ---------------------------------------- võlgnevus kasvab - 20 17 võlgnevus püsib - 48 57 võlgnevus väheneb 100 24 22 võlgnevust ei ole - 8 4 --------------------------------------- 100 100 100 Püüdsime omavalitsuste abil selgusele jõuda, kuidas jagunevad soojusettevõtted 2001.a. finantstulemuste järgi. Omavalitsustel oli võimalus oma soojusettevõtted jagada viide gruppi sõltuvalt kasumi/kahjumi suurusest. Küsitluse koondtulemused on järgmised (%-des ettevõtete arvust): Tallinn Teised linnad Vallad ------------------------------------- suures kasumis (üle 10% käibest) - - 1 mõõdukalt kasumis - 40 14 tulevad ots-otsaga välja 100 37 61 mõõdukas kahjumis - 14 17 suures kahjumis (üle 10% käibest) - 9 7 -------------------------------------- 100 100 100
34
Vaatluse all olevad 3 Tallinna soojusettevõtet kuuluvad kõik gruppi “tulevad ots-otsaga välja”. Teiste linnade 39 soojaettevõtet on kasumlikkuse mõttes väga erinevas olukorras. Veerand ettevõtteid on mõõdukas või suures kahjumis. Sama osakaal ettevõtteid on kahjumis ka valdades. Siiski valdav enamus Eesti soojatootjatest tulevad kas ots-otsaga välja või saavad mõõdukat kasumit. Küsitlusest selgus, et mõned omavalitsused doteerivad soojatootjaid. Küsitluses osalenud omavalitsuste poolt on kokku antud dotatsioone 8,5 milj. kr., mis moodustab ca 3% elanikele müüdud sooja maksumusest (aastas). Püüdsime omavalitsuste abiga selgitada ka soojusettevõtete 2001.a. investeeringute mahtu. Mittetäielikel andmetel moodustasid need linnades asuvates soojusettevõtetes 110 milj. krooni (ilma Tallinnata) ja valdades 28 milj. krooni. Mõnede ekspertide hinnangul moodustavad need tühise osa vajadusest. Valdav osa soojusettevõtteid on hinnanguliselt pidevas mõõdukas pankrotiohus. Omavalitsuste hinnangul jagunevad soojusettevõtted pankrotiohu astme poolest järgmiselt (%-des): Tallinn Teised linnad Vallad ------------------------------------ väga kõrge pankrotioht - 3 - kõrge pankrotioht - 15 13 mõõdukas pankrotioht 100 37 51 oht puudub - 45 36 --------------------------------------- 100 100 100 Enam-vähem ohutult võivad end tunda 45% linnade ja 36% valdade soojusettevõtetest. Ülejäänute olukorda iseloomustab erineva astmega pankrotioht, peamiselt küll mõõdukas.
4. Soojuse hind ja soojusettevõtete hinnataotlused 2002/2003 kütteperioodiks
Soojusenergia hinnad Eesti linnades ja asulates kodutarbijatele on enam kui 2-kordselt erinevad, olles madalamad suurtel tootjatel (näit. Iru Elektrijaam 207 kr./mWh) ja kõrgemad väikestel (näit. Ilmatsalu Soojusel 528 kr./mWh). Soojatootjate andmetel on soojahinna mediaan kodutarbijatele 396,5 kr/mWh. Antud uuringu raames palusime omavalitsusi teatada soojuse hinna nende territooriumil asuvate kodu- ja muude tarbijate jaoks. Selgus, et aritmeetilised keskmised hinnad on järgmised (kr./mWh):
35
Tallinn Teised linnad Vallad ------------------------------------- kodutarbijatele 380 393 316 muudele tarbijatele 380 388 248 Seejuures kodutarbijate osakaal sooja kogutarbimises on omavalitsuste hinnangul järgmine (%-des): Tallinn Teised linnad Vallad --------------------------------------- kodutarbijate osakaal sooja kogutarbimises 70 71 51 Vastavalt uuringu ülesandele püüdsime selgitada kui tugev on soojatootjate surve omavalitsustele ja Energiaturu Inspektsioonile hindade tõstmise osas. Seoses sellega palusime omavalitsustel teatada, kui paljudelt ettevõtetelt on laekunud hinnatõstmise taotlusi eelseisvaks kütteperioodiks. Omavalitsused jagunesid hinnataotluste massilisuse järgi järgmiselt (%-des): Tallinn Teised linnad Vallad ---------------------------------------- hinnatõusu taotlesid kõik - 29 15 hinnatõusu taotlesid paljud - 4 2 hinnatõusu taotlesid mõned - 8 9 hinnatõusu ei taotlenud ükski 100 59 74 -------------------------------------- 100 100 100 Toodust nähtub, et taotlusi soojahinna läbivaatamiseks (tõstmiseks) esitati enam kui kolmandiku omavalitsuste haldusalas. Nagu nähtub, oli pooltel juhtudel tegemist 5-10%-lise hinnatõusu taotlustega ja kolmandikul juhtudel üle 10%-liste hinnatõusu taotlustega. Peamiste hinna tõstmise põhjustena märgiti kütte kallinemist või üleminekut kallimale küttele. Omavalitsuste andmetel rahuldati täies ulatuses 44% hinnataotlusi ja osaliselt rahuldati veel 27% hinnataotlusi. Hinnanguliselt (aritmeetilise keskmisena) kallineb soojuse hind rahuldatud hinnataotluste tulemusel umbes 3%.
36
5. Elanikele müüdava soojusenergia hinnatõusu mõju elanike
maksevõimele, sotsiaaltoetustele ja käibele Eestis saavad käesoleval ajal toimetuleku toetusi arvestatav osa peresid, ja seda põhjusel, et eluasemekulud võtavad ära sellise osa nende tuludest, et järele jääv osa on alla 500 krooni (pereliikme kohta). Seetõttu põhjustab eluasemekulude, sealhulgas soojusenergia kallinemine, automaatselt sotsiaaltoetuste suurenemise. Nende perede hulgas, kes toimetulekutoetusi ei saa, kasvab aga seoses soojusenergia kallinemisega, võlgnike arv. Kooskõlas uuringu ülesannetega palusime omavalitsustel hinnata soojuse hinnatõusu mõju soojavõlgnike arvule. Küsimusele “Hinnake palun, kas soojuse hinnatõus võib suurendada soojavõlgnike arvu?” jagunesid omavalitsuste vastused järgmiselt (%-des omavalitsustest): Tallinn Teised linnad Vallad --------------------------------------- suurendab tunduvalt - 36 26 suurendab mõnevõrra 100 44 61 ei suurenda - 12 6 ei oska öelda - 8 7 --------------------------------------- 100 100 100 Analoogiliselt võlgnike arvule, palusime omavalitsusi hinnata soojahinna tõusu mõju toimetulekutoetuste taotlejate arvule. Toimetulekutoetuste taotlejate arvu võimaliku suurenemise ulatuse järgi jagunesid omavalitsused järgmiselt (%-des): Tallinn Teised linnad Vallad ------------------------------------- suureneb tunduvalt - 32 26 suureneb mõnevõrra 100 64 62 ei suurene - 4 4 ei oska öelda - - 8 ------------------------------------- 100 100 100 Omavalitsuste orienteeruval hinnangul põhjustab soojushinna 3%-line kallinemine 2002/2003 kütteperioodil linnades umbes 10,3%-lise ja valdades 9,2%-lise toimetulekutoetuste suurenemise (Tallinn hinnangut ei andnud).
37
Hüpoteetiliselt võib soojahinna tõus põhjustada ka kaugküttetarbijate (elanike, korteriühistute) arvu vähenemist. Seda sel juhul kui kaugküte läheb lokaalküttest kallimaks. Palusime omavalitsusi orienteeruvalt hinnata, millises ulatuses selline muutus võiks toimuda (%-des omavalitsuste arvust): Tallinn Teised linnad Vallad ----------------------------------------- kuni 5% - 30 30 6-10% - 10 9 11-20% - - 6 üle 20% - - 3 ei oska öelda 100 60 52 ------------------------------------------- 100 100 100 Toodust nähtub, et soojuse hinna tõstmine võib esile kutsuda paljudes halduspiirkondades kuni 5%-lise, aga mõnedes isegi kuni 10%-lise tarbijate arvu vähenemise. See omakorda tõstab soojuse hinda ülejäänud tarbijatele. Kokkuvõtteks toodu kohta võib konstateerida, et soojahind on elanike kulutuste tundlik komponent, mille muutumisega võivad kaasneda mitmed ebasoovitavad tagajärjed.
6. Ettepanekud soojatootmise ja –tarbimise probleemide lahendamiseks Lähtudes uuringu ülesannetest palusime omavalitsusi väljendada oma suhtumist erinevatesse ettepanekutesse, millised on suunatud olemas-olevate ja tekkida võivate probleemide leevendamiseks või vältimiseks. Meie poolt etteantud soojatootmise kallinemist pidurdavad abinõud leidsid toetust (vastusevariant “seda kindlasti”) järgmiselt (%-des omavalitsustest):
Tallinn Teised linnad Vallad asendada olemasolevad katlad uutega - 27 54 renoveerida olemasolevad katlad - 21 22 korrastada soojustrassid 100 96 94 minna üle odavamale kütusele - 40 42 soojusettevõtted erastada - 12 3 soojusettevõtted taasriigistada - - 3 soojusettevõtted ühendada - 20 13
38
Toodust nähtub, et kõige üksmeelsemalt peetakse vajalikuks soojustrasside korrastamist. Teadaolevalt on soojuse kaod trassides ulatumas 20%-ni. Paljud (u. 40%) linnad ja vallad peavad otstarbekaks samuti odavamate kütuste kasutusele võtmist. Paljude valdade arvates tuleb asendada olemasolevad katlad uutega. Teadaolevalt on toodud ettepanekute realiseerimine aga seotud suurte investeeringutega, valdavalt sellistega, milledeks kohapeal raha puudub. Ka elanikel endil on võimalik mitmesuguseid abinõusid rakendada, et soojaga seotud kulutuste kasvu pidurdada või vältida. Omavalitsustele kaalumiseks antud 4 erineva elanikepoolse abinõudevariandi kindel toetus (vastusevariant “seda kindlasti”) kujunes järgmiseks (%-des omavalitsustest): Tallinn Teised linnad Vallad --------------------------------- muutma elamud soojapidavamateks 100 96 98 uuendama elamusisesed seadmed 100 87 70 minema kaugküttelt üle lokaalküttele - 0 14 juurutama küttekulude mõõtmist 100 86 81 Toodust nähtub, et 4-st elanikele mõeldud abinõust soojakulude kasvu pidurdamiseks leidsid peaaegu üksmeelse omavalitsuste toetuse kolm. Samas, ei peeta mõistlikuks kodutarbijate üleminekut lokaalküttele. Sellest nähtub, et omavalitsustel tuleb igati toetada elanike neid abinõusid, mis on suunatud elamute soojapidavuse tõstmisele, küttekulude mõõtmisele ja samuti elamusiseste seadmete (soojussõlmed, radiaatorite jm) uuendamisele. Elanike parem toimetulek on omavalitsuste huvides ja seetõttu peab ka omavalitsus kavandama abinõusid, tagamaks eratarbijate küttekulude jäämise neile jõukohasele tasemele. Omavalitsustele anti hindamiseks 5 erinevat sellesuunalist paketti, milledele toetus oli alljärgnev (%-des omavalitsustest): Tallinn Teised linnad Vallad --------------------------------- soojusettevõtete subsideerimine - 20 11 sotsiaaltoetuste suurendamine 100 24 15 majade soojapidavust tõstvate projektide rahaline toetamine 100 61 44 soojusettevõtete hinnataotluste põhjalikum kontrollimine - 71 71 korteriühistute toetamine lokaalküttele üleminekuks - 19 25 Nagu küsitluse tulemustest nähtub sai kõige üksmeelsema omavalitsuste toetuse pakett, mille sisuks on elumajade soojapidavust tõstvate projektide rahaline
39
toetamine. Väheste omavalitsuste toetust leidis ettepanek subsideerida soojusettevõtteid ja samuti lokaalküttele ülemineku rahaline toetamine. Riigil on samuti mitmeid võimalusi küttekulude kasvu pidurdamiseks (vältimiseks). Andsime omavalitsustele hindamiseks 3 erinevat toetusvormi ning kindlat poolehoidu said need järgmises ulatuses (%-des omavalitsustest): Tallinn Teised linnad Vallad ------------------------------- pikaajalise sooduslaenu võimaldamine soojus- ettevõtetele seadmete ümberehitamiseks 100 88 90 soojuse müügile käibemaksu mitte- rakendamine 100 70 77 soojustrasside renoveerimise subsideerimine - 82 77 Toodust nähtub, et omavalitsused näeksid peaaegu üksmeelselt, et riik võimaldaks sihtotstarbelisi sooduslaene soojusettevõtetele ja ei rakendaks käibemaksu kaugsoojuse müügil. Valdade omavalitsused peavad mõistlikuks samuti riigi osalust soojustrasside renoveerimisel. Muudest omavalitsusjuhtide ettepanekutest leidsid laiemat kandepinda järgmised:
1. Rakendada meetmeid elanike tulude tõusuks. 2. Reguleerida (piirata) kohaliku (bio-)kütuse eksporti. 3. Võimaldada korteriühistutele säästulaenu. 4. Toetada üleminekut bioküttele. 5. Tõsta elatusmiinimumi. 6. Rakendada meetmeid tööhõive parandamiseks. 7. Toetada rahaliselt omavalitsuste eluasemefonde.
40
Koondandmeid soojatootmise ja -tarbimise kohta
1. Soojatootmist ja tarbimist 1995-1999.aastail iseloomustavad järgmised andmed:
Eesti Tallinn Kulutus eluasemele 347,5 468,6 s.h. vastaja poolt alalõigetes jaotamata kulu 19,8 kulutused jooksvale remondile 62,4 82,0 elekter (sisaldab ka arvesti paigaldamist) 68,2 majapidamisgaas ja maagaas (k.a. arvesti) 11,3 vedelkütuse (masuut, õli jms) ost 0,2 tahkekütused 16,7 tsentraalküte ja soe vesi (k.a. arvesti paigaldamine) 73,7 soojusenergia hinnalisa 1,6
2. Kodumajapidamiste poolt tarbitakse ligikaudu 53% kaug- ja lokaalküttevõrgust ostetud soojusest.
3. Tuginedes EJKÜ (Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing) andmetele, moodustab soojuse keskmine tootjahind (ilma käibemaksuta) ligikaudu 350 krooni MWh kohta. Tingituna tugevnevast konkurentsist lokaalküttega, ei ole mõeldav kaugküttesoojuse hinna oluline tõstmine. Ja seda vaatamata soojusvõrkude renoveerimise ja katlamajade
41
rekonstrueerimise vajadusele. Samas võib soojuse tootjahinda mõjustada kütuse (masuut ja maagaas) hindade tõus.
4. 12,4%-lise hinnatõusu, st käibemaksumäära tõusu puhul 5%-lt 18%-le, tagajärjel ühe eluruumi (korteri) soojuse kulud kasvavad ligikaudu 600-900 krooni võrra aastas. Ligikaudu pool Eesti elanikest on vaesed või vaesuseriskist ohustatud. Samas elab keskküttesoojusega mitmekorruselistes elamutes suhteliselt enam vaeseid ja vaesuseriskiga ohustatud elanikke.
5. Riiklike sotsiaaltoetuste täiendav vajadus 12,4% hinnatõusust tulenevalt moodustaks 50-70 mln. krooni.
6. Kaugküte on Eesti linnades ja asulates laialdaselt välja arendatud: kaug- ja lokaalküte soojusvõrkude kogupikkus moodustab ligikaudu 2400 km, sealhulgas linnades 1450 km ja maapiirkondades 950 km.
7. Soojuse tootmisvõimsused moodustavad ligikaudu 12,5 GW, katelde arv on ligikaudu 6900, millest 6400 on väikese soojusvõimsusega katlad (alla 5 MW).
8. Soojuse tootmise ja ülekandmise seadmed ja rajatised on tehniliselt mahajäänud ja füüsiliselt kulunud. Näiteks Tallinna soojusvõrkude keskmine vanus on 17-18 aastat, mistõttu soojuse ülekandmine on seotud suurte soojuskadudega (20-22%).
9. Kui lähtuda olemasolevate soojusvõrkude praegusest tehnilisest seisundist, moodustab investeeringute vajadus lähema 20 aasta jooksul ligikaudu 7 mld. krooni. Üleminekul kaasaegsele soojuse ja elektri koostootmise süsteemile oleks veel täiendav vajadus 3 mld. krooni. See tingib nii või teisiti (ka ilma käibemaksu rakendamiseta) soojuse tootjahinna järkjärgulist mõõdukat tõstmist, et suurendada ettevõtete tulupotentsiaali vajalike investeeringute finantseerimiseks.