-
TARTU ÜLIKOOL
Kehakultuuri teaduskond
Spordibioloogia ja füsioteraapia instituut
Elis Lilo
NOORSUUSATAJATE KEHALISE TÖÖVÕIME NÄITAJAD PERIOODILISTE
TERVISEUURINGUTE PÕHJAL
Magistritöö
Füsioteraapia erialal
(Terviseedendus)
Juhendaja: vanemteadur (med.dr) E. Unt
Juhendaja allkiri
Tartu 2011
-
SISUKORD
TÖÖS KASUTATUD LÜHENDID
.............................................................................................4
SISSEJUHATUS
..........................................................................................................................5
1. KIRJANDUSE ÜLEVAADE
...............................................................................................6
1.1. Kasvamine, küpsemine, areng
......................................................................................
6
1.2. Südame- veresoonkond ja hingamissüsteem
................................................................
8
1.3. Maksimaalne hapnikutarbimise võime
.........................................................................
9
1.4. Koormustesti näidustused ja
vastunäidustused...........................................................
11
1.5. Suusatamine
................................................................................................................
12
2. TÖÖ EESMÄRK JA
ÜLESANDED..................................................................................16
3. TÖÖ METOODIKA
...........................................................................................................17
3.1. Vaatlusalused
..............................................................................................................
17
3.2. Terviseuuring
..............................................................................................................
18
3.2.1. Uuringusse sisselülitavad kriteeriumid
...............................................................18
3.2.2.
Osauuring............................................................................................................18
3.2.3. Uuringust väljalülitavad kriteeriumid
.................................................................18
3.2.4. Terviseuuringu
osad...........................................................................................18
3.2.5. Koormustesti katkestamise
kriteeriumid.............................................................20
4. TÖÖ TULEMUSED
...........................................................................................................22
4.1. Uuritavate kehapikkus, kehamass, kehamassiindeks ning
treeningkoormused.......... 22
4.2. Uuritavate vererõhu ning südame löögisageduse
näitajad.......................................... 25
4.3. Uuritavate koormustaluvuse ja üldise kehalise töövõime
näitajad ............................. 27
4.4. Uuritavate kopsumaht, maksimaalne koormusaegne
ventilatsioon ja
maksimaalse hapnikutarbimise võime näitajad
.......................................................... 28
4.5.
Osauuring....................................................................................................................
30
4.6. Seosed uuritavate maksimaalse hapnikutarbimise võime,
vanuse,
treeningmahtude ja KMI vahel
...................................................................................
31
5. TULEMUSTE ARUTELU
................................................................................................
32
5.1. Uuritavate kehapikkus, kehamass, kehamassiindeks ning
treeningkoormused.......... 32
5.2. Uuritavate vererõhu ning südame löögisageduse
näitajad.......................................... 33
5.3. Uuritavate koormustaluvuse ja üldise kehalise töövõime
näitajad ............................. 34
-
5.4. Uuritavate kopsumaht, maksimaalne koormusaegne
ventilatsioon ja
maksimaalse hapnikutarbimise võime näitajad
.......................................................... 34
JÄRELDUSED
...........................................................................................................................37
KASUTATUD
KIRJANDUS.....................................................................................................38
SUMMARY................................................................................................................................42
LISAD.........................................................................................................................................43
Lisa 1. Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komitee
luba..................................................... 43
Lisa 2. Uuritavate arv vanuserühmade lõikes
........................................................................
44
-
TÖÖS KASUTATUD LÜHENDID
EKG elektrokardiograafia
KMI kehamassiindeks
PWC170 (physical working capacity) üldine kehaline töövõime
südamelöögisagedusel 170
lööki/minutis
SA sihtasutus
SD standardhälve
SLS südame löögisagedus
VO2max maksimaalne hapnikutarbimise võime
-
5
SISSEJUHATUS
Suusasport on aastatega oma populaarsust kasvatanud nii vanemate
kui nooremate seas, see on
seotud kindlasti nii noorema treeneritepõlvkonna pealekasvuga,
suusatamiseks kui ka muudeks
harrastusteks loodud paremate tingimustega terviseradade näol
kui ka korralike lumiste talvede
ja suurte eeskujudega tippsuusatamises.
Noorsportlaste seast andekate leidmine ja nende võimete
arendamine on keeruline ülesanne.
Kuna suusatamine on ala, mis nõuab kogu organismilt head
ettevalmistust ja koormuste
talumist, on oluline laste treeninguid mitmekülgselt planeerida,
et vältida ületreenitust või lapse
huvi vähenemist suusatamise vastu.
Noorsuusatajate tervise ja arengu hindamiseks on terviseuuringud
väga vajalikud. Ühest
küljest, et ennetada või avastada haigusseisundeid ja
ületreenitusseisundeid, teisest küljest, et
hinnata ja planeerida oskuslikumalt treeninguid.
Spordimeditsiiniline terviseuuring annab
ülevaate noor-, tervise või võistlussportlase tervislikust
seisundist ja kehalisest võimekusest.
Terviseuuringu peamisteks eesmärkideks on vastunäidustuste ja
osaliste piirangute
väljaselgitamine spordiga tegelemiseks ning terviseriskide
kindlakstegemine, mis võivad
edaspidi olla põhjuseks äkksurma, vigastuste ja haiguste tekkel
(Mägi et al 2009).
Käesoleva töö huviorbiidiks oli eeskätt noorsuusatajate kehalise
töövõime ja maksimaalse
hapnikutarbimise võime näitajate võrdlev analüüs vanuserühmade
lõikes ja longitudinaalselt
hinnatuna.
Teaduskirjanduses ei ole väga palju andmeid suusatajatel
teostatud londitudinaalsete uuringute
kohta ning rohkem uuringuid on tehtud kehalise arengu ja
töövõime kohta poistel kui
tüdrukutel. Ealist arengut seonduvalt kehalise võimekusega on
palju uurinud Fawkner ja
Armstrong (2003, 2004). Samas ei ole teaduskirjanduses väga
palju andmeid noorsuusatajate
uuringute kohta, mis käsitleksid nende aeroobset võimekust ja
seda mõjutavaid tegureid.
Käesolevas töös on läbi viidud analüüs 13 aasta jooksul SA Tartu
Ülikooli Kliinikumi
spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus kogutud
terviseuuringute andmete kohta. Uuritavateks
oli 248 sportlast ja neile viidi antud perioodil läbi 889
terviseuuringut.
-
6
1. KIRJANDUSE ÜLEVAADE
1.1. Kasvamine, küpsemine, areng
Inimorganismi sünnist täiskasvanuks saamine toimub läbi
kasvamise ja küpsemise, mis
põhinevad teatud bioloogilistel muutustel organismis.
Kasvamine seisneb nii kogu keha kui ka erinevate kehaosade ja
keha koostise mõõtmete
suurenemises, küpsemine tähendab somaatiliste,
endokrinoloogiliste ja psühholoogiliste
funktsioonide kujunemist täiskasvanu sarnaseks. Arenguks
peetakse organismi kasvu ja
küpsemisega seotud muutusi, millele lisanduvad keskkonnamõjud.
Bioloogilise küpsemise all
mõistetakse organismi arengu tempot täiskasvanu seisundi
saavutamisel (Malina, Bouchard
1991).
Kõige enam levinud somaatilised parameetrid laste bioloogilise
küpsemise hindamiseks on
kehapikkus ja kehamass. Kehapikkust peetakse esmatähtsaks
antropomeetriliseks tunnuseks ja
see on tihedas korrelatsioonis teiste kehatunnustega. Kuni 10nda
eluaastani pole kehapikkuse
soolised erinevused statistiliselt olulised.
Eristatakse aeglase ja kiire kasvu perioode. Kiire kasvu
perioode on kaks:
• sünnist teise eluaastani;
• puberteediperioodil, mille algul toimub kasvuspurt. Pikkuskasv
lõpeb koos sugulise
küpsemisega. Poiste kasv aeglustub 16-17ndal eluaastal, kuid
võib kesta kuni 20nda
eluaastani (Baxter-Jones, Sherar 2007).
Kehamass suureneb üldtendentsina paralleelselt pikkuse kasvuga,
kuid kasvuspurdiperioodil
jääb see tavaliselt kasvust maha. Selgelt väljendunud sooline
erinevus ilmneb alates 14ndast
eluaastast (Maiste et al 1999). Tüdrukute keharaskuskese muutub
seoses keha rasvasisalduse
suurenemise ja kehakuju muutmisega ning võib ebasoodsalt
mõjutada näiteks võimlejate
sooritust (Baxter-Jones, Sherar 2007).
Kehamassiindeksit (KMI) (kehamass/pikkus2) kasutatakse ülekaalu
ja rasvumise individuaalsel
hindamisel. Lastel ja noorukitel kasutatakse pikkuse ja massi
vastavuse protsentiiljaotuse
kasvukõveraid. Grünberg et al (1998) leiavad, et kui kehamass on
üle vastava 97 protsentiili, on
tegemist ülekaaluga ja kui kehamass on alla 3 protsentiili, on
laps alakaaluline. Samas on
-
7
allikaid, kus ülekaalulisuse kriteeriumina soovitatakse kasutada
90nda, rasvumise kriteeriumina
97nda ning alakaalulisuse kriteeriumina 10nda
protsentiilkoridori väärtusi (Harro 2001). Maiste
et al (1999) leiavad, et ülekaaluliseks loetakse, kui
kehamassiindeks on 7-9-a. ≥19; 10-12-a.
≥22; 13-15-a. ≥24; 16-18-a. ≥25. Alakaaluliseks peetakse, kui
KMI on 7-9-a. ≤14; 10-12-a.
≤15; 13-14-a. ≤17, 15-18-a.≤18.
Saar (2008) uuris antropomeetriliste näitajate ja kehalise
aktiivsuse tähtsust motoorsete testide
(EUOFIT) tulemuste suhtes erinevas vanuses (10-17 eluaastat)
poistel ja tüdrukutel ja leidis, et
antropomeetrilised näitajad mõjutavad mõõdukalt EUROFIT testide
tulemusi. Kehaline
aktiivsus ei sõltu reeglina antropomeetrilistest
näitajatest.
Lätt et al (2010) uurisid biomehaaniliste, antropomeetriliste ja
füsioloogiliste näitajate mõju
100 meetri rinnuliujumise tulemustele ning leidsid, et enim
mõjutasid tulemusi biomehaanilised
näitajad ja seejärel antropomeetrilised näitajad.
Sugulise küpsemise eest vastutavad sugunäärmed, mis
produtseerivad peale sugurakkude veel
kummagi soo jaoks spetsiifilisi suguhormoone. Need hormoonid
mõjutavad sekundaarsete
sugutunnuste arenemist, mis avalduvad näiteks järgmiselt: mehel
on lihased rohkem arenenud
kui naisel, mehe karvkate nahal on tugevam. Naisel on laiem
vaagen ja rohkem arenenud
nahaalune rasvkude. Tüdrukutel on oluline sugulise küpsemise
tunnus ka menarche algus
(Kolesnikov 1960). Sugulise küpsuse hindamiseks on kõige levinum
Tanneri skaala (Jürimäe,
Mäestu 2011).
Lihaste struktuuris ilmnevad kvalitatiivsed muutused kuuendast
eluaastast. 10-12ndal eluaastal
lihaskiudude paksenemine hoogustub, selle põhjus on
endokriinnäärmete talitluse võime
produtseerida rohkem lihasvalkude sünteesi stimuleerivaid
androgeene. Eriti intensiivselt
kasvab lihasmass poistel pärast sugulist küpsemist. 16-17ndaks
eluaastaks on poiste jõunäitajad
juba 54% ulatuses suuremad kui tüdrukutel (Rowland 2005, De Ste
Croix 2007).
-
8
1.2. Südame- veresoonkond ja hingamissüsteem
Tüdrukutel on südamelöögisagedus (SLS) nii puhkeolekus kui ka
sama intensiivsusega
koormuse puhul 3-5 lööki/minutis kõrgem kui poistel (Winsley
2007). Sooline erinevus ilmneb
6-7ndast eluaastast ja püsib kogu elu. Stress- situatsioonis
kiireneb laste ja noorukite SLS
esimese 5-15 sekundi vältel tunduvalt enam kui täiskasvanuil.
Vanuse, aga ka parema
treenitusega SLS submaksimaalsel koormusel väheneb. Südame
löögisageduse kiirenemine
lastel ja noorukitel koormuse ajal oleneb koormuse raskusest ja
iseloomust (Maiste et al 1999).
Südame maksimaalne löögisagedus on isiku jaoks stabiilne suurus.
Südame löögisageduse
maksimaalseid väärtusi limiteerib siinussõlme funktsionaalne
seisund ning see on kuni
noorema täiskasvanueani 195-220 lööki/minutis. Täiskasvanueas
väheneb südame
maksimaalne löögisagedus 0,7-0,8 lööki/min võrra aastas ja seda
seostatakse sümpaatiliste
närvikiudude demüeliniseerumisega (Maiste et al 1999). Poistel
ja tüdrukutel maksimaalne
südamelöögisagedus ei erine (Winsley 2007).
Muntner et al (2004) uurisid USA lastel vanuses 8-17 rahuloleku
vererõhunäitajaid ja leidsid
keskmisteks näitajateks 8-12-aastastel 102,5/59,7 mmHg, vanuses
13-17 eluaastat olid vastavad
näitajad 109,4/63,5 mmHg. Arteriaalse vererõhu tõus koormuse
ajal on vereringe
regulatsioonimehhanismide kvaliteedi näitaja, see tagab
hemodünaamika stress-situatsioonis.
Vereõhu dünaamika koormusel ei ole seotud vanuse ega
treenitusastmega (Muntner et al 2004).
Hingamine on lastel ja noorukitel võrreldes täiskasvanutega juba
puhkeolekus pindmisem ja
kiirem. Hingamislihaste töö on vähem ökonoomne ja
hingamislihaste enda varustamiseks
hapnikuga kulub tunduvalt enam hapnikku kui täiskasvanul.
Kivastik ja Kingisepp (1995)
uurisid iste- ja seisupikkuse mõju Eesti laste kopsufunktsiooni
näitajatele ning leidsid, et
kopsufunktsiooni näitajatele on suurem mõju kui
istepikkusel.
Suurenenud hapnikutarbimine koormuse ajal tingib kopsu- ehk
pulmonaarventilatsiooni
suurenemise ja gaasivahetuse intensiivistumine. See on võimalik
kolme mehhanismiga:
• kopsuventilatsiooni suurendamisega;
• alveolaardifusiooni intensiivistumisega;
• kopsukapillaaride läbivoolutuse suurenemisega.
-
9
Hingamislihaste töö ökonomiseerimine on üks olulisemaid reserve
koormusaegse
hapnikutarbimise vähendamiseks ja sellega üldise kehalise
töövõime tõstmiseks (Maiste et al
1999).
Kehalist saavutusvõimet piiritlevate tegurite hulgas jõuab oma
arengus kõige esimesena
kõrgtasemele liigutuskoordinatsioon, mida noorem laps, seda
suurem on lihaste osakaal, mille
kontraktsioonid kaasnevad liigutusülesande täitmisel põhilihaste
tööga. Liigutusanalüsaatori
hoogne arenemine loob 11-14-aastastel eriti head eeldused
koordinatsiooni kõrge taseme
saavutamiseks (Maiste et al 1999).
1.3 . Maksimaalne hapnikutarbimise võime
Inimese aeroobse töövõime piiriks on hapnikulagi ehk maksimaalne
hapnikuhulk, mida on
võimalik kasutada ajaühikus (VO2max). Koormuse ja intensiivsuse
suurendamisel üle VO2max
piiri hapnikutarbimine enam ei suurene ja ainevahetus muutub
valdavalt anaeroobseks (Maiste
et al 1999).
VO2max puhul on eelduseks, et hapnikutarbimisel tekib platoo,
mis ei ole laste ega
täiskasvanute puhul alati saavutatav, seepärast on hakatud
kasutama mõistet „peak VO2“, mis
on kõrgeim hapniku tarbimise hulk, mis on koormustesti ajal
saavutatud. „Peak VO2“ piirab
mingil määral aeroobse töövõime määramist ja ei arvesta kõiki
aeroobse võimekuse aspekte,
seega peaks lähtuma ka metaboolsete nõudmiste muutumisest
kehalise töö ajal. „Peak VO2“ ei
ole seega kõige täpsem näitaja aeroobse töövõime näitaja,
milleks on siiski laktaadi sisaldus
veres, aga seda mõistet on hakatud eelistama VO2max-le just
seetõttu, et hapnikutarbimise
platood esineb koormustel vähe (Armstrong 2001; Fawkner,
Armstrong 2004; Rowland 2005).
VO2max-i väljendatakse absoluutarvuna (l/min) ja suhtearvuna
(ml/min/kg). VO2max
registreeritakse koormustestil kui kõrgeim väärtus, mis on
saavutatud ja püsinud ühe minuti
vältel, tavaliselt registreeritakse selline tulemus just
kurnatuse eelselt (Rusko 2003).
Eelkoolieas ja nooremas koolieas piiritlevad maksimaalset
hapnikutarbimise võimet
iseärasused vereringes. Samuti kahandab hapniku transpordi
võimalusi hemoglobiini suhteline
vähesus veres võrreldes täiskasvanutega. Täiskasvanueale omane
proportsioon südame
mõõtmetes saavutatakse puberteedieas. Oluline on jälgida, et
otseselt vastupidavuse
-
10
arendamisele suunatud tegevus toimuks põhiliselt aeroobse
energiatootmise arvelt (Viru 1988).
Poiste maksimaalne hapnikutarbimise võime on igas vanuses 10-20%
kõrgem kui tüdrukutel
(Arena et al 2001). VO2max sõltub eelkõige lihasmassi hulgast
organismis. Tüdrukute
VO2max/kg vähenemine pärast 14ndat eluaastat on seotud kehakaalu
suurenemisega rasvkoe
arvel (Eisenmann et al 2001).
VO2max suurenemine treeningu mõjul on võimalik piiratud määral
hapnikutranspordi kahe lüli
kaudu:
• vere hapnikukandja hemoglobiini hulga suurendamise teel;
• hapniku difusiooni parandamisega töötavas lihases ja
oksüdatiivsete ensüümide hulga ja
aktiivsuse kasvuga (Maiste et al 1999).
Maksimaalne hapnikutarbimise võime on umbes 40-50% ulatuses
geneetiliselt määratud ning
limiteeritud mitmesuguste füsioloogiliste parameetritega nagu
SLS, südame löögimaht, vere
hemoglobiinisisaldus, mitokondrite hulk töötavas lihases ning
kiirete ja aeglaste lihaskiudude
vahekord töötavas lihases (Rankinen 2006).
Indiviidi kehalise töövõime määrab peale geneetiliste eelduste
kaks faktorit, mida töövõime
hindamisel ei saa jätta tähelepanuta:
• liigutuste tehnika ja metaboolne ökonoomsus avaldavad mõju
eeskätt energiakulule.
Liikumistehnika ökonomiseerumisele kaasub treeningu mõjul ka
metaboolsete
energiatootmismehhanismide efektiivuse ja ökonoomuse kasv.
• Lihaste metaboolne reserv. Lihaste metaboolse reservi
puudulikkus ja piiratus võib olla
väikese koormustaluvuse põhjuseks lastel ja noorukitel (Maiste
et al 1999).
-
11
1.4 . Koormustesti näidustused ja vastunäidustused
Koormustest peab olema (Fletcher et al 2001):
• piisavalt informatsiooni andev;
• täpselt reprodutseeritav;
• kasutatav dünaamikas nii individuaalsete võimete hindamiseks
kui ka gruppidevaheliste
võrdlusandmete saamiseks longitudinaalseteks uuringutes;
• tehniliselt lihtne;
• testitavale minimaalse riskiga.
Kasutatakse valdavalt standardiseeritud teste, baastestiks on
istuvas asendis sooritatud
veloergomeetriline koormustest pedalleerimise sagedusega 60
pööret minutis.
Koormustestid jagunevad järgmiselt:
1. Kehalise töövõime hindamise testid;
2. provokatsioonitestid;
3. diagnostilised testid;
4. südame- veresoonkonna kirurgiliste operatsioonide
efektiivsuse hindamise testid .
Koormustesti absoluutsed vastunäidustused on:
1. Äge infarkt
2. Südame ägedad põletikulised haigused ägedas faasis
3. Kontrollimata, kaasasündinud südamerikked
4. Hingamisteede äge haigestumine
5. Raske arteriaalne hüpertensioon (vererõhk ≥240/120 mmHg)
6. Neerude ja kuseteede äge haigestumine
7. Äge hepatiit
8. Ravimite üledoseerimine
Koormustesti suhtelised vastunäidustused on:
1. Hemodünaamiliselt oluline aordistenoos
2. Hemodünaamiliselt oluline pulmonaalstenoos
3. Sage ventrikulaarne düsrütmia
4. Koronaarpatoloogia kahtlus
5. Väljendunud pulmonaalhüpertensioon
-
12
6. Metaboolsed häired
7. Hemorraagiline diatees
8. Ortostaatilised kollapsid koormuse ajal või
taastumisperioodil. (Fletcher et al 2001)
1.5 . Suusatamine
Murdmaasuusatamises toimub edasiliikumine käte ja jalgade
tõugete abil, õigemini kogu keha
lihasjõu abil. Suusatamises ei saa rääkida ühtlasest
edasiliikumise kiirusest. Tõusude ületamisel
läheb vaja rohkem energiat, mida võib langustel taastada,
anaeroobne töö vaheldub pidevalt
aeroobsega. Seoses vabatehnika, sprindi ja ühisstartide
osatähtsuse kasvuga on suusatamise
treeningus suurenenud ülakehale suunatud jõutreeningu osa ja
suusatamise ökonoomsuse
arendamine suurematel kiirustel (Lukin 2009; Moxnes, Hausken
2009; Mikkola et al 2010).
Alsobrook ja Heil (2009) leidsid oma uuringus statistiliselt
olulisi seoseid ülakeha võimsuse ja
klassikalises stiilis sõidetava ühisstardist suusadistantsi
eduka läbimise vahel ning ülekeha
võimsuse ja maksimaalse hapnikutarbimise võime vahel.
Eakaaslastega võrreldes on noorsuusatajatel oluliselt rohkem
alaselja probleeme ja alaselja valu
(Bergstrom et al 2004), seetõttu on soovituslik suusatajatel
osaleda ka muudes spordialades,
mis treenivad kogu keha lihaskonda ühtlasemalt ning ei põhjusta
alaseljalihaste pingeid
(Alricsson, Werner 2006), näiteks leidsid Alricsson ja Werner
(2004), et tantsutreeningud
hooaja ettevalmistavas tsüklis vähendasid suusatamisega seotud
alaseljavalusid ja parandasid
puusaliigese ja lülisamba liikuvust..
Larsson ja Heniksson-Larsén (2008) uurisid keha koostise mõju
suusatamisele 10-l
meessuusatajal ja leidsid, et kehamass on positiivses seoses
tulemustega laskumistel, ülekeha ja
käte mass on positiivses seoses tulemustega tõusudel. Samas
leiti ka, et keha rasvasisaldus ei
mõjuta tulemusi negatiivselt.
On teada, et võistluskalendri pikkus ja tihedus on viimastel
aastatel suurenenud − võistlustega
alustatakse novembris ja lõpetatakse aprillis, see seab
suuremaid nõudmisi suusatajate
ettevalmistussüsteemile. Sprindi ja ühisstartidega sõidud
nõuavad senisest enam spurtimise
võimet ja kiiret taastumist. Kiiruslike omaduste jaoks on vaja
arendada kiiruslikku jõudu ja jõu
vastupidavust. Hoolimata distantsi pikkusest on kõige aluseks
aeroobne vastupidavus ja suur
-
13
hapnikutarbimise võime ning võime väsimust edasi lükata (Rusko
2003). Tippsuusatajate
maksimaalne aeroobne võimekus on väga kõrge ja registreeritult
isegi kõrgem kui
maratonijooksjatel ja muude vastupidavusalade esindajatel
(Moxnes, Hausken 2009).
Kõrgeimad VO2max väärtused suusatamise olümpiamedalistidel/
maailmameistritel karjääri
jooksul on olnud 89-93 ml/kg/min (Rusko 2003). Kõrgemaid VO2max
väärtusi ja kõrgemaid
anaeroobse läve näitajaid seostatakse ka aeglast tüüpi
lihaskiudude ülekaaluga (Rusko 2003),
mida on edukatel suusatajatel täheldatud (Evertsen et al
2001).
Longitudinaalsed uuringud noorte suusatajatega on näidanud, et
VO2max suureneb vanuse ja
treeningu tulemusel enim 15- 25 eluaasta vahel, tippsuusatajatel
ka kuni 22 eluaastani. Aastane
tõus jääb 1-3 ml/kg/min piiridesse. Hooaja jooksul võib VO2max
erineda 5 kuni 15% noortel
suusatajatel ja 3 kuni 10% täiskasvanud suusatajatel (Rusko
1992; Rusko 2003).
Olenemata vanusest tuleb kõigil sportlastel läbi teha üld- ja
spetsiaaltreeningu etapid. Algajad
ja noored peavad enam tähelepanu pöörama just üldisele
kehalisele ettevalmistusele, mis loob
aluse spetsiaalsele kehalise ettevalmistuse etapile. Arvestades
sellega, et suusatamine on suurt
vastupidavust nõudev ala, ei ole vaja alustada
spetsiaaltreeninguid liialt vara. Suusatamise
treeninguid on sobiv alustada 9-12 aastaselt.
Algettevalmistuse etapil on järgmised eesmärgid:
• Huvi äratamine suusatamise vastu
• Tervise tugevdamine ja välisoludega kohanemine
• Üldise kehalise ettevalmistuse põhja loomine
• Suusatehnika põhialuste loomine
• Tahte kasvatamine
• Organismi funktsionaalse baasi loomine
• Aktiivse sportliku hoiaku loomine (Lukin 2009).
Suusatamise treeningprotsessi tsüklilisus põhineb oskuste ja
võimete arendamiseks vajalike
erisuunaliste treeningkoormuste mahu ja intensiivsuse
otstarbekal varieerumisel. Tsüklilisusel
on kolm taset. Tavaliselt kasutatakse suusatamises nädalast ehk
väikest mikrotsüklit − selle aja
jooksul arendatakse erinevaid võimeid ja oskusi, mis omavahel
seotult tõstavad sportlikku
võimekust ja soodustavad taastumist.
-
14
Mesotsükkel ehk keskmine tasand, koosneb tavaliselt 4-6
mikrotsüklist ja kestab ühe kuu või
ettevalmistava etapi. Iga mesotsükli lõpus peab toimuma täielik
taastumine, mis võimaldab
minna uuele etapile parema treenitusega. Mesotsüklid jagunevad
treeningülesannete järgi:
sissejuhatavaks-, põhi-, kontroll-, võistlus- ja taastavaks
mesotsükliks. Makrotsükkel ehk
suurem tasand koosneb ettevalmistavast, võistlus- ja
ülemikuperioodist ehk aastasest tsüklist.
Kogu aastane makrotsükkel jaguneb 52 nädalaks. Sportlase
adaptatsioon toimub 4-5 kuu
jooksul. Selle pärast tuleb kogu aastane töö ja puhkuse vahekord
laineliselt planeerida (Lukin
2009).
Murdmaasuusatamise aastane ehk masotsükkel koosneb kolmest
perioodist:
1. Ettevalmistav periood (mustmaatreening), mis jaguneb:
• Kevad-suvine etapp- mai, juuni, juuli
• Sügisene etapp- august kuni lume mahatulekuni
2. Põhiperiood (lumetreeningute algus), mis jaguneb:
• Võistluseelne etapp
• Võistlusetapp
3. Üleminekuperiood (Lukin, 2009)
Suusatamine on vastupidavusala ja vastupidavus on kehaline
võime, mis on oluline alustatud
töö või pingutuse jätkamiseks teatud aja vältel tegevuse
efektiivust vähendamata. Suusataja
treening ongi põhiliselt vastupidavust arendav treening (va
suusasprint). Eestis ja Soomes
eristatakse suusatamises kolme vastupidavuse liiki:
• Põhivastupidavus − töö kuni aeroobse läveni. Põhivastupidavuse
arendamiseks sobivad
nii üldised kui erialased treeningvahendid − matk, jooks,
jalgrattasõit, üldfüüsiline töö,
aerutamine, sõudmine jne.
• Erialane vastupidavus − töö aeroobsest lävest kuni anaeroobse
läveni;
• Spetsiaalvastupidavus − töö üle anaeroobse läve. Erialase- ja
spetsiaalvastupidavuse
arendamiseks kasutatakse treeningvahenditena suusarollereid,
imitatsiooni, trenazööre
ja suusatamist (Teppan 2006).
-
15
Eestis on varasemalt oma magistritöö raames noorsuusatajate
(poisid vanuses 14-18 eluaastat)
aeroobse töövõime dünaamikat uurinud Valk (2003), kus ta leidis,
et kolmeaastase tsükli
jooksul toimusid suurimad muutused esimese aasta
ettevalmistusperioodist kuni teise aasta
võistlusperioodini, kus keskmine absoluutne VO2max tõusis
poistel 3,9 liitrilt/minutis 5,1
liitrini/minutis ja keskmine suhteline VO2max tõusid 63,5
milliliitrilt/kg/minutis 76,2
milliliitrini/kg/minutis.
-
16
2. TÖÖ EESMÄRK JA ÜLESANDED
Töö eesmärk on anda ülevaade SA Tartu Ülikooli Kliinikumi
spordimeditsiini ja taastusravi
kliinikus läbiviidud 10-20-aastaste suusatajate (edaspidi
noorsuusatajate) terviseuuringute
käigus hinnatud kehalise töövõime näitajatest ja nende
arengust.
Lähtuvalt eesmärgist püstitati järgmised ülesanded:
1. Anda ülevaade terviseuuringutel käinud noorsuusatajate
vanuselisest ja soolisest
struktuurist ning nende treeningmahtudest.
2. Analüüsida võrdlevalt vanuserühmade lõikes noorsuusatajate
üldise kehalise töövõime,
koormustaluvuse ja maksimaalse hapnikutarbimise võime näitajaid
ja hinnata nende
dünaamikat.
3. Uurida noorsuusatajate maksimaalse hapnikutarbimise võime
seoseid vanuse,
antropomeetriliste näitajate ja treeningmahtudega.
-
17
3. TÖÖ METOODIKA
3.1. Vaatlusalused
Uuritavateks olid ajavahemikus 01.01.1997 kuni 31.12.2010 SA
Tartu Ülikooli Kliinikumi
spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus perioodilistel
terviseuuringutel käinud 248
noorsuusatajat valdavalt Otepää, Võru, Viljandi ja Tartu
spordiklubidest või -koolidest, kellest
65,5% olid poisid ja 34,5% tüdrukud. Kokku analüüsiti uuringu
käigus 889 terviseuuringu
protokolli. Keskmiselt teostati ühe noorsuusataja kohta antud
ajavahemikus 3,58
terviseuuringut. Uuringus osalenud noorsuusatajatest 118 osales
terviseuuringutes rohkem kui
neli korda. Uuringu läbiviimiseks esitati taotlus ja saadi luba
nr 198T-17 Tartu Ülikooli
inimuuringute eetika komiteelt (Lisa 1). Noorsuusatajate ealine
ja sooline jaotuvus on esitatud
joonisel 1. Uuritavate arv vastava vanuse ja soo juures on
esitatud lisas (Lisa 2).
0
20
40
60
80
100
120
140
10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20
vanus (a)
n
poisid tüdrukud
Joonis1. Noorsuusatajate ealine ja sooline jaotuvus (n=889)
-
18
3.2. Terviseuuring
Spordimeditsiiniline terviseuuring annab ülevaate noor-, tervise
või võistlussportlase
tervislikust seisundist ja kehalisest võimekusest.
Terviseuuringu peamisteks eesmärkideks on
vastunäidustuste ja osaliste piirangute väljaselgitamine
spordiga tegelemiseks ning
terviseriskide kindlakstegemine, mis võivad edaspidi olla
põhjuseks äkksurma, vigastuste ja
haiguste tekkel (Mägi et al 2009).
3.2.1. Uuringusse sisselülitavad kriteeriumid
Uuringusse haarati need noorsuusatajad, kellel teostati arstlik
läbivaatus koos koormustestiga.
Terviseuuringule minnes pidi sportlasel ägedast haigusest möödas
olema vähemalt kaks
nädalat. Objektiivsete tulemuste saamiseks oli soovitatud
uuringu läbiviimise päeval mitte
treenida ning hoiduda raskest treeningust ka eelneval päeval
(Fletcher et al 2001, Armstrong
2007).
3.2.2. Osauuring
Osauuringusse haarati need noorsuusatajad (n=34), kellel oli
vanuses 14-19 aastat vähemalt
neljal korral teostatud koormustest koos maksimaalse
hapnikutarbimise võime määramisega.
3.2.3. Uuringust väljalülitavad kriteeriumid
Samal kronoloogilisel aastal teostatud terviseuuringu tulemused,
mis olid teostatud
terviseprobleemide tõttu, lülitati käesolevast uuringust
välja.
3.2.4. Terviseuuringu osad
Uuritavatel mõõdeti kehapikkus (cm) ning kehamass (kg) ja
arvutati kehamassiindeks (kg/m²).
Viidi läbi organsüsteemide füüsikalis-kliiniline uuring.
Spirograafia viidi läbi kasutades
spirograafi SpiroPro SensorMedics (GE, USA). Uuringu ajal
sulgeti nina näpitsatega ja uuritav
-
19
pidi hingama suu kaudu, jälgides, et huuled oleksid huuliku
ümber korralikult suletud.
Mõningase rahuliku hingamise järel tegi sportlane maksimaalse
sügavusega sissehingamise.
Kui kopsud olid maksimaalselt õhku täis, pidi uuritav järsku ja
maksimaalse kiirusega kogu
õhu kopsudest lõpuni välja hingama (minimaalselt 6 sek).
Nii koormustest elektrokardiograafiaga kui ka maksimaalse
hapnikutarbimise võime määramise
kompleksuuring viidi läbi veloergomeetril (eBike/PC Firmware
Version 1.1, GE Medical
systems, USA) või liikurrajal (Telineyhtymä, Kotka, Finland).
Kõikidel uuringus osalejatel
tehti 12-lülituseline puhkeoleku EKG (selleks kasutati
elektrokardiograafi Cardiosoft versioon
5 GE Medical Systems, USA). Koormustestide valikul on lähtutud
vastavatest Eesti Haigekassa
lepingutest, treeningmahtudest ja alates 2009ndast aastast
Spordimeditsiinilise terviseuuringu
juhistest (Mägi et al 2009). Koormustesti veloergomeetril on
kasutatud enam 10-12-aasta
vanustel noorsuusatajatel, moodustades selles vanuserühmas
teostatud koormustestidest 65,4%.
Koormustesti liikurrajal koos maksimaalse hapnikutarbimisvõime
hindamisega on teostatud
enam 13-aastaste ja vanemate noorsuusatajate puhul, moodustades
selles vanuserühmas
teostatud koormustestidest 78,1% .
Kõikidel koormustestidel arvutati:
1. Üldine kehaline töövõime (PWC170) järgmiste valemite alusel
(Landõr et al 1997) :
Veloergomeetril − PWC170 = N1 + (N2 - N1 ) x (170 – f1/f2 –
f1)
PWC 170 – üldine kehaline töövõime ( W)
N1 - esimese koormuse võimsus ( W)
N2 - teise koormuse võimsus ( W)
f1 – südame löögisagedus esimesel koormusel ( l/min)
f2 – südame löögisagedus teisel koormusel ( l/min)
Liikurrajal − PWC170 = V1+ (V2-V1)x 170-f1/f2-f1
PWC 170 – üldine kehaline töövõime ( W)
V1 - esimese koormuse kiirus ( km/h)
V2 - teise koormuse kiirus ( km/h)
f1 – südame löögisagedus esimesel koormusel ( l/min)
f2 – südame löögisagedus teisel koormusel ( l/min)
-
20
2. Koormustaluvus − kehaline töövõime maksimaalkoormusel
(W/kg)
3. VO2max hinnati otsesel meetodil, selleks kasutati
gaasianalüsaatorit (Oxycon Pro versioon
5,2, Hoechberg, Saksamaa).
Kogu testi vältel jälgiti uuritava EKG-d ning vererõhu muutusi.
EKG registreeriti ka
koormusjärgselt lamades.
3.2.5. Koormustesti katkestamise kriteeriumid
Koormustesti katkestamise subjektiivseks kriteeriumiks kasutati
koormuse raskuse hindamist
Borgi modifitseeritud skaalal. Borgi skaala võimaldab hinnata
subjektiivset väsimust mitte
ainult sõnades, aga ka pallides (arvuliselt). Subjektiivse
väsimuse astet lasti hinnata iga
koormusastme lõpul. Koormus katkestati väsimuse skaala 8ndal
astmel.
Koormustest katkestati alati väsimuse objektiivsete tunnuste
ilmnemisel:
• Valu rindkeres;
• kahvatus, tsüanoos, külm higi;
• väljendunud hingeldus, raskendatud rääkimine;
• tasakaaluhäired;
• arteriaalse vererõhu tõus üle 250/120 mmHg;
• arteriaalse vererõhu tõusu lakkamine koormuse edasisel
tõstmisel;
• arteriaalse vererõhu langus koormuse ajal;
• EKG patoloogilised muutused (rütmihäirete teke, isheemilist
tüüpi ST-depressiooni
teke);
• maksimaalse pulsisageduse saavutamine (vastavalt vanusele)
• VO2max tõusukõvera kõrgeima punkti saavutamine (Fletcher et al
2001, Whaley 2006)
-
21
3.3. Tulemuste statistiline töötlus
Andmete analüüsil kasutati andmetöötlusprogrammi SPSS versiooni
19,0. Arvutati
aritmeetilised keskmised ( x ) ja standardhälbed (SD).
Gruppidevaheliste erinevuste hindamisel
kasutati ANOVA (for repeated measurements) ja t-testi
sõltuvatele tunnustele.
Korrelatsioonanalüüsil kasutati Spearmani ja Pearsoni
korrelatsioonikordajaid.
Osakorrelatsiooni kasutati vanuse, KMI ja treeningmahtude mõju
elimineerimisel
seosteanalüüsil. Usaldavuse nivooks kasutati p≤0,05.
-
22
4. TÖÖ TULEMUSED
4.1. Uuritavate kehapikkus, kehamass, kehamassiindeks ning
treeningkoormused
Uuritavate kehapikkus on toodud joonisel 2. Poiste keskmised
kehapikkused suurenesid
vanuserühmade lõikes statistiliselt oluliselt kõikides
vanusegruppides. Tüdrukute keskmiste
kehapikkuste vahel võrreldes eelmise vanusegrupiga ei esinenud
statistilist olulisust vaid 18- ja
20-aastaste vanusegrupis.
Statistiline erinevus keskmistes kehapikkustes poiste ja
tüdrukute vahel ilmnes alates 14ndast
eluaastast, kus poiste keskmised kehapikkused osutusid
statistiliselt oluliselt suuremateks
võrreldes tüdrukute keskmiste kehapikkustega (p≤0,001).
***********************
***
** **********************
0
20
40
60
80
100
120
140
160
180
200
10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20
vanus (a)
cm
poisid tüdrukud
Joonis 2. Noorsuusatajate kehapikkus vanuserühmade lõikes ( x ±
SD)
**p≤0,01; ***p≤0,001 võrreldes eelmise vanusegrupiga
-
23
Uuritavate keskmised kehamasside väärtused on toodud joonisel 3.
Poistel ja tüdrukutel
suurenesid keskmised kehamassid statistiliselt oluliselt
võrreldes eelmise vanuserühmaga
peaaegu kõigis vanuserühmades. Poiste ja tüdrukute keskmiste
kehamasside väärtuste vahel
ilmnes statistiliselt oluline erinevus alates 15ndast eluaastat,
kui poiste keskmised kehamassid
olid statistiliselt oluliselt suuremad kui tüdrukute vastavad
väärtused (p≤0,01).
Noorsuusatajate kehamassiindeks on toodud joonisel 4. Poiste ja
tüdrukute keskmiste
kehamassiindeksite võrdluses statistiliselt olulist erinevust ei
esinenud.
*
*********
******
***
***
***
*****
***********
***
**
0
10
20
30
40
50
60
70
80
90
10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20
vanus (a)
kg
poisid tüdrukud
Joonis 3. Noorsuusatajate kehamass vanuserühmade lõikes ( x ±
SD)
*p≤0,05; **p≤0,01; ***p≤0,001 võrreldes eelmise
vanusegrupiga
**********
*******
*******
********
0
5
10
15
20
25
30
10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20
vanus (a)
kg/m
2
poisid tüdrukud
Joonis 4. Noorsuusatajate kehamassiindeks vanuserühmade lõikes (
x ± SD)
*p≤0,05; **p≤0,01; ***p≤0,001 võrreldes eelmise
vanusegrupiga
-
24
Tabelis 1 on toodud noorsuusatajate alakaalu ja ülekaalu
protsendid lähtudes KMIst (Maiste et
al 1999).
Tabel 1. Noorsuusatajate (n= 248) ala- ja ülekaalu osakaal
Vanus (a) Alakaal (%) Ülekaal (%)
10-12 2,63 5,26
13-15 4,80 3,00
16-20 0,66 2,95
Noorsuusatajate treeningkoormused on esitatud joonisel 5. Enim
jäid treeningkoormused
vahemikku 5-12 tundi nädalas, maksimaalsed treeningkoormused
ulatusid kuni 23 tunnini
nädalas.
Treeningkoormused tõusid vanuserühmiti nii poiste kui tüdrukute
seas. Statistiliselt oluline
erinevus poiste ja tüdrukute treeningkoormuste vahel ilmnes 15-,
16- ja 19-aastaste seas
(p≤0,05).
*
******
*********
**
***
*
0
2
4
6
8
10
12
14
16
18
10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20
vanus (a)
treen
ing
tun
nid
/näd
ala
s
poisid tüdrukud
Joonis 5. Noorsuusatajate treeningkoormus nädalas vanuserühmade
lõikes ( x ± SD)
*p≤0,05; **p≤0,01; ***p≤0,001 võrreldes eelmise
vanusegrupiga
-
25
4.2. Uuritavate vererõhu ning südame löögisageduse näitajad
Uuritavate rahuloleku süstoolne ja diastoolne vererõhk on
esitatud joonistel 6 ja 7. Kõigil
uuritavatel olid vererõhunäitajad normotoonilised, jäädes alla
vastava ealise soovituse (Muntner
et al 2004).
*
0
20
40
60
80
100
120
140
10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20
vanus (a)
mm
Hg
SVR DVR
Joonis 6. Poiste süstoolse ja diastoolse vererõhu näitajad
rahulolekus ( x ± SD)
SVR − süstoolne vererõhk; DVR − diastoolne vererõhk; *p≤0,05
võrreldes eelmise
vanusegrupiga
**
0
20
40
60
80
100
120
140
10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20
vanus (a)
mm
Hg
SVR DVR
Joonis 7. Tüdrukute süstoolse ja diastoolse vererõhu näitajad
rahulolekus ( x ± SD)
SVR − süstoolne vererõhk; DVR − diastoolne vererõhk; **p≤0,01
võrreldes eelmise
vanusegrupiga
-
26
Uuritavate keskmised rahuloleku- ja maksimaalsed südame
löögisagedused (SLS) koormuse
ajal on toodud vastavalt joonistel 8 ja 9. Lamades jäi SLS enim
vahemikku 50-90 lööki/minutis,
kuid esines SLS väärtusi üle 110 löögi/minutis. Kõrgemad SLS
väärtused on nooremates
vanuserühmades ning need langevad vanuse kasvades.
Statistiliselt olulisi (p≥0,05) erinevusi
sugude vahel ei esinenud.
Maksimaalne SLS koormuse ajal jäi enim 180-200 lööki/minutis
vahele (min 160, max 222
lööki/minutis).
****
0
10
20
30
40
50
60
70
80
90
100
10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20
vanus (a)
löö
ki/
min
poisid tüdrukud
Joonis 8. Noorsuusatajate rahuloleku südamelöögisagedus ( x ±
SD)
*p≤0,05; **p≤0,01 võrreldes eelmise vanusegrupiga
0
50
100
150
200
250
11 12 13 14 15 16 17 18 19 20
vanus (a)
löö
ki/
min
poisid tüdrukud
Joonis 9. Noorsuusatajate maksimaalne südamelöögisagedus
koormuse ajal ( x ± SD)
-
27
4.3. Uuritavate koormustaluvuse ja üldise kehalise töövõime
näitajad
Koormustaluvuse keskmised näitajad (joonis 10) tõusid nii poiste
kui tüdrukute seas vanuse
suurenedes, statistiliselt olulised erinevused võrreldes eelmise
vanuserühmaga ilmnesid alates
12ndast (poisid) ja 13ndast (tüdrukud) eluaastast. Sooline
statistiliselt oluline diferents
koormustaluvuse näitajates ilmnes statistiliselt oluliselt
alates 11ndast eluaastast (p≤0,01).
Keskmised üldise kehalise töövõime (PWC170) näitajad (joonis 11)
suurenesid uuritavatel iga
aastaga. Statistiliselt oluline erinevus vastavates näitajates
poiste ja tüdrukute vahel ilmnes
püsivalt alates 12ndast eluaastast (p≤0,01).
***
** ****
*
****
*
0
1
2
3
4
5
6
7
10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20
vanus (a)
W/k
g
poisid tüdrukud
Joonis 10. Noorsuusatajate koormustaluvuse näitajad ( x ±
SD)
*p≤0,05; **p≤0,01; ***p≤0,001 võrreldes eelmise
vanusegrupiga
***
***
0
1
2
3
4
5
10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20
vanus (a)
W/k
g
poisid tüdrukud
Joonis 11. Noorsuusatajate üldise kehalise töövõime näitajad ( x
± SD)
*p≤0,05; **p≤0,01; ***p≤0,001 võrreldes eelmise
vanusegrupiga
-
28
4.4. Uuritavate kopsumaht, maksimaalne koormusaegne
ventilatsioon
ja maksimaalse hapnikutarbimise võime näitajad
Noorsuusatajate kopsumahu näitajad on esitatud joonisel 12.
Kopsumahu keskmised näitajad
suurenesid uuritavatel iga aastaga, mis osutusid enamikes
vanusegruppides võrreldes eelmise
vanusegrupiga statistiliselt olulisteks. Poiste vastavad
näitajad olid statistiliselt oluliselt
(p≤0,05) suuremad kui tüdrukutel alates 13ndast eluaastast.
Keskmised maksimaalse koormusaegse ventilatsiooni näitajad on
esitatud joonisel 13.
Vastavad näitajad suurenesid iga aastaga. Sooline diferents
ilmnes alates 13ndast eluaastast,
kus poiste keskmised maksimaalse ventilatsiooni näitajad
võrreldes tüdrukutega osutusid
statistiliselt oluliselt kõrgemateks (p≤0,05).
*********
******
******
***
**********
0
1
2
3
4
5
6
7
8
10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20
vanus (a)
liiter
poisid tüdrukud
Joonis 12. Noorsuusatajate kopsumahu näitajad ( x ± SD)
*p≤0,05; **p≤0,01
-
29
Noorsuusatajate absoluutne maksimaalne hapnikutarbimise võime on
esitatud joonisel 14, kus
vastavad näitajad suurenevad vanuse kasvades nii poistel kui
tüdrukutel, statistiliselt olulist
juurdekasvu VO2max-is ei esine peale 18ndat eluaastat.
Absoluutse maksimaalse
hapnikutarbimise võime puhul olid poiste tulemused
statistiliselt oluliselt (p≤0,01) kõrgemad
kui tüdrukutel alates 13ndast eluaastast.
**********
** ****
0
1
2
3
4
5
6
13 14 15 16 17 18 19 20
vanus
l/m
in
poisid tüdrukud
Joonis 14. Noorsuusatajate absoluutne maksimaalne
hapnikutarbimise võime ( x ± SD)
*p≤0,05; **p≤0,01; ***p≤0,001 võrreldes eelmise
vanusegrupiga
Uuritavate suhteline maksimaalne hapnikutarbimise võime on
esitatud joonisel 15. Suhtelise
maksimaalse hapnikutarbimise võime keskmistes näitajates
võrreldes eelmise vanusegrupiga
statistiliselt olulist suurenemist nii poiste (välja arvatud
17-aastaste vanusegrupis) kui tüdrukute
osas ei ilmnenud. Suhtelise maksimaalse hapnikutarbimisvõime
puhul olid poiste tulemused
statistiliselt oluliselt (p≤0,05) kõrgemad kui tüdrukutel alates
13ndast eluaastast.
*
0
10
20
30
40
50
60
70
80
13 14 15 16 17 18 19 20
vanus (a)
ml/kg/m
in
poisid tüdrukud
Joonis 15. Noorsuusatajate suhteline maksimaalne
hapnikutarbimise võime ( x ± SD)
*p≤0,05 võrreldes eelmise vanusegrupiga
-
30
4.5. Osauuring
Osauuringus hinnati dünaamikas samade uuritavate (n=34) VO2max
arengut (vt metoodika
3.2.2). Keskmised tulemused on esitatud joonisel 16. Kerge
tõusutendents ilmnes keskmistes
VO2max näitajates nii poistel kui tüdrukutel kuni 17 eluaastani,
18ndal eluaastal ilmnes väike
langus ja seejärel poistel jällegi tõus, tüdrukutel mitte.
Statistiliselt oluline erinevus keskmiste
VO2max väärtuste vahel võrreldes 14-aastaste vanusegrupiga
esines ainult poistel 17-, 18- ja
19-aastaste vanusegrupis (p≤0,05). Poistest kõige suurem VO2max
muutus − 12,3 ml/kg/min
(66,6 ml/kg/min-78,9 ml/kg/min) oli ühel uuritaval
vanusevahemikus 16ndast 19nda eluaastani.
Tüdrukutest kõige suurem VO2max muutus − 7,4 ml/kg/min (52,5
ml/kg/min- 59,9 ml/kg/min)
oli ühel uuritaval vanusevahemikus 15ndast 19nda eluaastani.
*******
0
10
20
30
40
50
60
70
80
90
14 15 16 17 18 19
vanus (a)
ml/
kg
/min
poisid
tüdrukud
Joonis 16. 14- 19-aastaste uuritavate maksimaalse
hapnikutarbimise võime areng ( x ± SD)
* p≤0,05; ***p≤0,001 võrreldes 14-aastaste vanuserühmaga
-
31
4.6. Seosed uuritavate maksimaalse hapnikutarbimise võime,
vanuse,
treeningmahtude ja KMI vahel
Korrelatsioonanalüüs näitas, et valimi puhul, kuhu olid haaratud
uuritavad, kellel oli tehtud
koormustest koos maksimaalse hapnikutarbimise võime määramisega
(poisid ja tüdrukud alates
13ndast eluaastast) seostus VO2max (ml/kg/min) statistiliselt
oluliselt vanusega (r=0,178;
p=0,000; n= 455) ning see seos muutus tugevamaks peale KMI mõju
elimineerimist (r=0,202;
p=0,000). Antud seosed poistel (n=316) olid tugevamad kui
tüdrukutel (n=139), vastavalt
r=0,278, p=0,000; r=0,292, p=0,000 ja tüdrukutel r=0,173,
p=0,047; r=0,214; p=0,011.
VO2max (ml/kg/min) seostus võrdeliselt treeningtundidega/nädalas
(r= 0,187; p=0,000; n=435)
ja antud seos muutus tugevamaks peale KMI mõju elimineerimist
(r=0,199; p=0,000). Antud
seosed poiste (n=300) puhul olid järgmised − r= 0,231; p=0,000;
r=0,234, p=0,000. Tüdrukute
vastavate näitajate vahel olulist seost (r=0,104; p=0,227) ei
ilmnenud ning see ei osutunud
oluliseks ka peale KMI mõju eemaldamist.
-
32
5. TULEMUSTE ARUTELU
Noorsuusatajate tervise ja arengu hindamiseks on terviseuuringud
väga vajalikud. Ühest
küljest, et ennetada või avastada haigus- ja
ületreenitusseisundeid, teisest küljest, et hinnata ja
planeerida oskuslikumalt treeninguid.
Käesolevas töös on läbi viidud analüüs üle 10 aasta jooksul SA
Tartu Ülikooli Kliinikumi
spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus kogutud
terviseuuringute andmete kohta. Uuritavateks
oli 248 sportlast ja neile viidi antud perioodil läbi 889
terviseuuringut. Töö autor leiab, et see
on piisav hulk, et anda ülevaade noorsuusatajate arengust.
Loomulikult on uuritavate seas väga
erineva tasemega sportlasi − nooremates vanusegruppides on neid,
kes alles otsisid endale
spordiala ja ei pruugi hetkel enam suusatamisega tegeleda, aga
on ka neid, kes alustasid juba
varem kui kümne-aastaselt ja on praegu suusakoondises Eestit
esindamas. Käesoleva töö
huviorbiidiks oli eeskätt noorsuusatajate kehalise töövõime ja
maksimaalse hapnikutarbimise
võime näitajate võrdlev analüüs vanuserühmade lõikes ja
longitudinaalne uuring täiendavalt 34
noorsuusataja VO2max arengu hindamiseks dünaamikas.
Kuna uuritavate vanus on 10- 20 eluaastat ja see on aeg, kui
organismis toimuvad kiired
muutused ja areng, siis on keeruline üheselt väita, et töövõime
näitajate muutus on seotud
treeningu mõjudega, aga suusatamine on ala, kus on leitud
kõrgemaid VO2max väärtusi (Rusko
2003) kui teistel spordialadel, siis käesolevas uuringus leitud
VO2max positiivsed seosed
treeningmahuga seda ka kinnitavad.
5.1. Uuritavate kehapikkus, kehamass, kehamassiindeks ning
treeningkoormused
Käesoleva uuringu andmed näitasid, et võrreldes Grünbergi ja
kaasautorite (1998) avaldatud
andmetega, on poiste ja tüdrukute kehapikkused suuremad.
Grünberg et al (1998) andmetes on
10-18-aastaste poiste keskmine pikkus 162,4 cm, tüdrukutel
vastavalt 158,2 cm. Käesolevas
uuringus leiti sama vanusevahemiku keskmiseks kehapikkuseks
poistel 167,0 cm ja tüdrukutel
161,8 cm. Kehapikkuste keskmised olid sarnased Alriccsoni ja
Werneri (2005) Rootsi
-
33
noorsuusatajate uuringuandmetega ning poiste osas (vanuses 14-18
eluaastat) Valgu (2003)
magistritöös avaldatud noorsuusatajate pikkustega.
Võrreldes Grünbergi ja kaasautorite (1998) andmetega on
käesolevas uuringus osalenud poiste
ja tüdrukute kehamassid suuremad, vahe on suurem kuni 18nda
eluaastani, näiteks on Grünberg
et al (1998) materjalis 14-aasta vanuste poiste keskmine
kehamass 50,8 kg, käesolevas uuringus
58,7 kg; tüdrukutel on vastavad näitajad 51,6 kg ja 56,3 kg.
Kehamasside keskmised on
sarnased Alriccsoni ja Werneri (2005) avaldatud andmetega Rootsi
noorsuusatajate uuringust.
Poiste kehamassid (vanuses 14-18 eluaastat) on sarnased Valgu
(2003) uuringus avaldatuga.
Kehamassiindeksid on käesolevas uuringus võrreldavad nii
Grünbergi ja kaasautorite (1998)
avaldatuga kui ka Alriccson, Werneri (2005) uuringu
andmetega.
Võrreldes kehapikkuse ja kehamassi näitajaid varasema uuringuga
(Grünberg et al 1998) on
juurdekasv mõlemas näitajas olemas, samas ei väljendu olulist
muutust KMI-s, neid muutusi
saab põhjendada aktseleratsooniga ja ka sportliku valikuga.
Treeningkoormused jäid käesolevas uuringus enim 5-12
tundi/nädalas piiridesse, see on
võrreldav Kalda (2010) andmetega, kus ta leidis, et keskmiselt
tegid noorsportlased trenni
8,0±3,2 tundi/nädalas, samas ei ole tema töös käsitletud
treeningkoormusi spordialade ja
vanuserühmade lõikes. Bergstom et al (2004) avaldatud uuringust
Norra suusakeskkooli
õpilaste seljavigastustest ja –valust selgub, et 15-19-aasta
vanused poisid teevad trenni
keskmiselt 10 tundi/nädalas ja tüdrukud keskmiselt 9
tundi/nädalas.
5.2. Uuritavate vererõhu ning südame löögisageduse näitajad
Uuritavate vererõhu näitajad käesoleva uuringu noorsuusatajatel
olid normotoonilised ja
sarnased Muntner et al (2004) avaldatud andmetega, kus uuriti
rahuloleku vererõhunäitajaid
USA lastel ja leiti keskmisteks näitajateks 8-12-aastastel
102,5/59,7 mmHg, vanuses 13-17
eluaastat olid vastavad näitajad 109,4/63,5 mmHg. Käesolevas
uuringus oli 13-17 aastastel
keskmiseks veerõhu näitajaks 111,3/63,8 mmHg.
Uuritavate keskmised rahuloleku südamelöögisagedused olid
kõrgemad nooremates
vanusegruppides ja langesid vanuse kasvades, enim jäid
rahuloleku SLS väärtused 50-90
-
34
lööki/minutis vahele. Tüdrukutel on südamelöögisagedus (SLS) nii
puhkeolekus kui ka sama
intensiivsusega koormuse puhul 3-5 lööki/minutis kõrgem (Winsley
2007), mida käesoleva
uuringu näitajad üheselt ei kinnita, uuringus oli vanusegruppe,
kus tüdrukutel oli SLS mõne
löögi võrra kõrgemad võrreldes poistega (10- ja 12-aastaste
vanusegrupis), aga oli ka vastupidi
(11-, 19- ja 20- aastaste vanusegrupis).
Maksimaalne koormusaegne SLS jäi enim 180-200 lööki/minutis
vahele, keskmised näidud ei
tõusnud poistel ega tüdrukutel üle 200 löögi/minutis, mis on
võrreldav Valk (2003)
uuringutulemustega, kus ta leidis, et poistel (vanuses 14-18
eluaastat) jäid keskmised
maksimaalsed SLS näitajad kolmeaastase tsükli jooksul 196- 201
lööki/minutis vahele. Poistel
ja tüdrukutel maksimaalne südamelöögisagedus ei erine (Winsley
2007), mida kinnitavad ka
käesoleva töö tulemused.
5.3. Uuritavate koormustaluvuse ja üldise kehalise töövõime
näitajad
Koormustaluvuse keskmised näitajad kasvasid kümne aastaga
poistel 3,3 vatti/kilogrammilt
5,7 vatti/kilogramini tüdrukutel 3,1 vatti/kilogrammilt 5,0
vatti/kilogrammini, mis oli nii poistel
kui tüdrukutel statistiliselt oluline muutus.
PWC170 keskmised näitajad kasvasid kümne aastaga poistel 2,6
vatti/kilogrammilt 4,1
vatti/kilogrammini, tüdrukutel 2,2 vatti/kilogrammilt 3,5
vatti/kilogramini, mis on mõnevõrra
suuremad võrreldes Heller et al (1998) taekwon-do sportlaste
füsioloogiliste näitajate
uuringutulemustega , kus leiti, et poistel (vanuses 17-19
eluaastat) oli PWC170 keskmine näitaja
3,4 W/kg ja sama vanadel tüdrukutel oli vastav näitaja 2,7 W/kg
.
5.4. Uuritavate kopsumaht, maksimaalne koormusaegne
ventilatsioon
ja maksimaalse hapnikutarbimise võime näitajad
Hingamislihaste töö ökonomiseerimine on üks olulisemaid reserve
koormusaegse
hapnikutarbimise vähendamiseks ja sellega üldise kehalise
töövõime tõstmiseks (Maiste et al
1999). Käesolevas töös kasvasid keskmised kopsumahu näitajad
kümne aastaga poistel 2,5
liitrilt 6,2 liitrini, tüdrukutel 2,5 liitrilt 4,4 liitrini.
Noorsuusatajate keskmised kopsumahu
-
35
näitajad on mõnevõrra suuremad kui Kivastik (1998) avaldatud
artiklis pediaatrilise
spiromeetria näitajate kohta, Kivastik on oma artiklis välja
toonud erinevate autorite avaldatud
andmed kopsumahu näitajate kohta vanuses 8, 12 ja 16 eluaastat
nii poistel kui tüdrukutel.
Kivastiku (1998) artiklis olevad andmed 12-aastaste poiste
kopsumahu kohta on vahemikus 2,3
kuni 3 liitrit ja 16-aastastel 4,2 kuni 4,6 liitrit, tüdrukutel
vastavalt 2,5 kuni 3 liitrit ja 3,3 kuni
3,9 liitrit. Käesolevas uuringus leiti 12-aastastel poistel
keskmiseks kopsumahuks 3,4 liitrit ja
16-aastastel 5,4 liitrit, tüdrukutel vastavalt 3,2 liitrit ja
4,2 liitrit.
Keskmised koormusaegsed ventilatsiooni näitajad kasvasid seitsme
aastaga poistel (vanuses
13-20 eluaastat) 112,5 liitrilt/minutis (14 aasta vanustel
poistel oli vastav näitaja 126
liitrit/minutis) 167,8 liitrini/minutis, mis on võrreldavad Valk
(2003) uuringutulemustega, kus
leiti, et esimese uuringu aasta ettevalmistava tsükli ajal oli
keskmine koormusaegne
ventilatsioon poistel (vanuses 14-15 eluaastat) 124,4
liitrit/minutis, tõustes maksimumini teise
uuringuaasta võistlusperioodiks − 176,3 liitrit/minutis ning
langedes kolmanda aasta
võistlusperioodi ajaks (poiste vanus 17- 18 eluaastat) 163,7
liitrini/minutis. Käesoleva uuringu
tulemused näitasid tüdrukutel koormusaegse ventilatsiooni
näitajate kasvu seitsme aastaga
100,5 liitrilt/minutis 119,9 liitrini/minutis.
Keskmine absoluutne maksimaalne hapnikutarbimise võime kasvas
poistel seitsme aastaga 3,3
liitrilt/minutis 4,9 liitrini/minutis, mis on sarnane Valk
(2003) tulemustega, kus VO2max tõusis
poistel (vanuses 14-18 eluaastat) 3,9 liitrilt/minutis 5,1
liitrini/minutis. Tüdrukutel käesoleva
uuringu põhjal VO2max muutus seitsme aastaga oli 2,8
liitrilt/minutis 3,6 liitrini/minutis.
Keskmine suhteline maksimaalne hapnikutarbimise võime kasvas
seitsme aastaga poistel 61,8
milliliitrilt/kg/minutis 67,4 milliliitrini/kg/minutis ja
tüdrukutel 53,4 milliliitrilt/kg/minutis 59,0
milliliitrini/kg/minutis. Keskmiste näitajate juurdekasv on
väiksem kui Rusko (2003) avaldatud
1-3 ml/kg/min aastas. Tremblay et al (2010) uuringust Kanada
laste ja noortega selgub, et 11-
14-aasta vanuste poiste keskmine VO2max oli 54,9 ml/kg/min,
tüdrukutel vastavalt 48,9
ml/kg/min ning 15- 19-aasta vanuste poiste keskmine VO2max oli
50,8 ml/kg/min ja
tüdrukutel vastavalt 42,2 ml/kg/min, mis on madalamad tulemused
kui käesolevas uuringus
leitud tulemused noorsuusatajate VO2max kohta, kus 15-19-aasta
vanuste keskmised tulemused
olid poistel 64,4 ml/kg/min ja tüdrukutel 53,4 ml/kg/min.
-
36
On teada, et maksimaalne hapnikutarbimise võime on ligikaudu
40-50% ulatuses geneetiliselt
määratud ning limiteeritud mitmesuguste füsioloogiliste
parameetritega nagu SLS, südame
löögimaht, vere hemoglobiinisisaldus, mitokondrite hulk töötavas
lihases ning kiirete ja
aeglaste lihaskiudude vahekord töötavas lihases (Rankinen 2006).
Lisaks mõjutab sportlase
arengut keskkond, sealhulgas treenimine.
Seega võib käesoleva uuringu tulemuste kokkuvõtteks öelda, et
valimis olnud sportlaste seas on
heade eeldustega suusatajaid, kelle arengu suunamine ja töövõime
arendamine treenerite,
arstide, füsioterapeutide, massööride ja teiste taustajõudude
abiga võimaldab uue
suusapõlvkonna pealekasvu.
-
37
JÄRELDUSED
1. Perioodilistel terviseuuringutel käinud noorsuusatajatest
olid ülekaalus poisid
(65,5%). Kõige sagedamini teostati terviseuuringuid
12-16-aastastel noorsuusatajatel.
Treeningkoormused tõusid vanuse lõikes nii poistel kui
tüdrukutel.
2. Noorsuusatajate üldise kehalise töövõime ja koormustaluvuse
näitajad
suurenesid vanuse tõustes nii poistel kui tüdrukutel,
statistiliselt oluline erinevus
väljendus enam 12ndast 15nda eluaastani. Poistel olid vastavad
näitajad statistiliselt
oluliselt kõrgemad kui tüdrukutel alates 12ndast eluaastast.
Maksimaalse
hapnikutarbimise näitajate (VO2max/kg) osas vanuserühmade lõikes
olulist erinevust ei
esinenud. Dünaamikas hinnatuna osavalimil ilmnes keskmistes
VO2max/kg näitajates
kerge tõusutendents nii poistel kui tüdrukutel kuni 17
eluaastani, statistiliselt oluline
juurdekasv ilmnes ainult poistel.
3. Maksimaalne hapnikutarbimise võime seostus statistiliselt
oluliselt vanusega
ning seda ei mõjutanud olulisel määral KMI. Antud seosed
tugevamad poistel võrreldes
tüdrukutega. Lisaks seostus VO2max (ml/kg/min) võrdeliselt
treeningtundide arvuga
nädalas, viimane seos oli statistiliselt oluline ainult
poistel.
-
38
KASUTATUD KIRJANDUS
1. Alsobrook, N.G., Heil, D.P. Upper body power as a determinant
of classical cross-
country ski performance. European Journal of Applied Physiology
2009; 105; 633-641.
2. Alricsson, M., Werner, S. The effect of pre- season dance
training on physical indices
and back pain in elite cross-county skiers: a prospective
controlled intervention study.
British Journal of Sports Medicine 2004; 38; 148- 153.
3. Alricsson, M., Werner, S. Young elite cross-country skiers
and low-back pain- A –year
study. Physical Therapy in Sport 2006; 7; 181-184.
4. Arena, R., Myers, J., Williams, M.A., Gulati, M., Klingfield,
P., Balady, G.J., Collins,
E., Fletcher, G. Assessment of Functional Capacity in Clinical
and Research Settings. A
Scientific Statement From the American Heart Association
Committee on Execise,
Rehabilitation, and Prevention of the Council on Clinical
Cardiology and the Council
on Cardiovascular Nursing. Circulation. 2007; 116:329-343.
5. Armstrong, N., Welsman, JR. Peak oxygen uptake in relation to
growth and maturation
in 11-to 17-year-old humans. European Journal of Applied
Physiology 2001; 85 (6):
546-551.
6. Baxter- Jones, A.D.G., Sherar, L.B. Growth and maturation: In
N. Armstrong (Editor)
Advances in Sport and Exercise Science Series Paediatric
Exercise Physiology. Elsevier
limited 2007 pp. 1-26.
7. Bergstrom, K. A., Brandseth, K., Fretheim, S., Tvilde, K.,
Ekeland, A. Back injuries
and pain in adolescents attending a ski hing school. Knee
Surgery Sports Traumatology
Athroscopy 2004; 12; 80- 85.
8. De Ste Croix, M.B.A. Muscle Strength: In N. Armstrong
(Editor) Advances in Sport
and Exercise Science Series Paediatric Exercise Physiology.
Elsevier limited 2007 pp.
47-70.
9. Eisenmann, J.C., Pivarnik, J.M., Malina, R.M. Scaling peak
VO2 to body mass in young
male and female distance runners. Journal of Applied Physiology
2001; 90: 2172-2180.
-
39
10. Evertsen, F., Medbo, J. I., Bonen, A. Effect of training
intensity on muscle lactate
transporters and lactate threshold of cross-country skiers Acta
Physiologica
Scandinavica 2001; 173, 195-205.
11. Fawkner, S.G., Armstrong, N. Oxygen Uptake Kinetic Response
to Exercise in
Children. Sports Medicine 2003; 33 (9): 651-669.
12. Fawkner, S.G., Armstrong, N. Modelling the VO2 kinetic
response to heavy intensity
exercise in children. Ergonomics 2004, 47 (14), 1517-1527.
13. Fletcher, G.F., Balady, G.J., Amsterdam, E.A., Chaitman, B.,
Eckel, R., Fleg, J.,
Froelicher, V.F., Leon, A.S., Pina, I.L., Rodney, R.,
Simons-Morton, D.G., Williams,
M.A., Bazzarre, T. Exercise Standards fot Testing and Training.
A Statement for
Healthcare Professionals from the American Heart Association.
Circulation 2001;104:
1690-1740.
14. Grünberg, H., Adojaan B., Thetloff M. Kasvamine ja
kasvuhäired Metoodiline juhend
laste füüsilise arengu hindamiseks Tartu Ülikool Tartu 1998.
15. Harro, M. Laste ja noorukite kehalise aktiivsuse ning
kehalise võimekuse mõõtmise
käsiraamat Tartu Ülikooli Kirjastus Tartu 2001.
16. Heller, J., Peric, t., Dlouha, R., Kohlikova, E., Melichna,
J., Novakova, H. Physiological
profiles of male and female taekwon-do (ITF) black belts.
Journal on Sports Medicine
1998; 16 (3); 243-249.
17. Jürimäe, J., Mäestu, J. Treeninguõpetus. Tartu Ülikooli
Kirjastus Tartu 2011.
18. Kalda, M. Sagedasemad terviseprobleemid noorsportlastel
vanuses 7-19 eluaastat.
Magistritöö Tartu 2010.
19. Kivastik, J., Kingisepp, P.-H. Lung function in Estonian
children: effect of sitting
height. Clinical Physiology 1995; 15; 287-296.
20. Kivastik, J. Paediatric reference values for spirometry.
Clinical Physiology 1998; 18; 6;
489-497.
21. Kolesnikov, N. Inimese anatoomia. Eesti Riiklik Kirjastus
Tallinn 1960.
-
40
22. Lätt, E., Jürimäe, J., Mäestu, J., Purge, P., Rämson, R.,
Haljaste, K., Keskinen, K. L.,
Rodriguez, F. A., Jürimäe, T. Physiological, biomechanical and
anthropometrical
predictors of sprint swimming performance in adolescent
swimmers. Journal of Sports
Science and Medicine 2010; 9; 398-404.
23. Muntner, P., He, J., Cutler, J.A., Wildman, R.P., Whelton,
P.K. Trends in Blood
Pressure Among Children and Adolescents. Journal of the American
Medical
association 2004; 291 (17); 2107-2113.
24. Landõr, A., Maaroos, J., Karu, T., Eller, A.
Spordimeditsiini rakenduslikud alused.
Tartu Ülikool Spordimeditsini ja taastusravi kliinik 1997.
25. Larsson, P., Henrikkson-Larsén K. Body Composition in
Cross-Country Skiing.
International Journal on Sports Medicine 2008; 29; 971-975.
26. Lukin, L. Laste ja noorte murdmaasuusatamise treeningust AS
Võru Täht 2009.
27. Maiste, E., Matsin T., Utso V. Tervise ja kehalise töövõime
arendamine noorukieas
Tartu Ülikooli Kirjastus Tartu 1999.
28. Malina, R. M., Bouchard, C. Growth, Maturation and Physical
Activity. Champaing, IL.
Human Kinetics 1991.
29. Mikkola, J. Laaksonen, M., Holmberg, HC., Vesterinen, V.,
Nummela, A. Determinants
of a simulated cross-country skiing sprint competition using V2
skating technique on
roller skis. Journal of Strength and Conditioning Research 2010;
24 (4): 920-928.
30. Moxnes, J. F., Hausken, K. A Dynamic model of Nordic
diagonal stride skiing, with a
literature review of cross country skiing. Computer Methods in
Biomechanics and
Biomedical Engineering 2009; 12: 5, 531-551.
31. Mägi, A., Kuik, R., Maaroos, J., Mardna, M., Landör, A.,
Ignatjeva, N., Ojamaa, M.
Noorsportlaste spordimeditsiiniliste terviseuuringute juhis.
Projekt: Noorsportlaste
tervisekontroll spordiga seotud terviseriskide (sh
südame-veresoonkonna haiguste ja
äkksurma) ennetamiseks. 2009.
http://www.kliinikum.ee/noorsportlasele/uploads/files/Noorsportlaste%20spordimeditsii
niliste%20terviseuuringute%20juhis%202009.pdf (9.05.2011).
-
41
32. Rankinen, T., Bray, M., Hagberg, J., Pérusse, L., Roth, S.,
Wolfarth, B., Bouchard, C.
The Human gene map for performance and health-related fitness
phenotypes: the 2005
update. Medicine & Science in Sports & Exercise 2006;
38: 1863-1888.
33. Rowland, T. W. Children´s exercise physiology Second
edition. Human Kinetics
Champaign 2005.
34. Rusko, H. Development on aerobic power in relation to age
and training in cross-
country skiers. Medicine & Science in Sports & Exercise
1992; 24 (9): 1040-1047.
35. Rusko, H. Cross Country Skiing. Handbook of Sports Medicine
and Science. Blackwell
Science Massachusetts 2003.
36. Teppan, J. Suusatamise treeningu põhimõtted, iseloomustavad
tegurid ja neist lähtuvad
sportlase arengut arvestavad põhimõtted. Suusataja
treeningvahendid: Rmt:
Murdmaasuusatamise treeneri kutse I-II taseme õppematerjalid. Lk
6-9. Eesti Suusaliit
2006.
37. Tremblay, M. S., Shields, M., Laviolette, M., Craig, C. L.,
Janssen, I., Connor Gorber,
S. Fitness of Canadian children and youth: Results from the
2007- 2009 Canadian
Health Measures Survey. Statistics Canada. Health Reports. 2010;
21 (1); 7- 20.
38. Valk, H. Noorsuusatajate aeroobse töövõime dünaamika
mitmeaastase treeningperioodi
jooksul. Magistritöö Tartu 2003.
39. Viru, A. Sportlik treening. Tallinn: Eesti Raamat 1988.
40. Whaley, M. H., Brubaker, P. H., Otto, R. M. ACSM´s
Guidelines for exercise testing
and prescription Seventh edition Lippincott Williams &
Wilkins 2006.
41. Winsley, R. J. Cardiovacular function: In: N. Armstrong
(Editor). Advances in Sport
and Exercise Science Series Paediatric Exercise Physiology.
Elsevier limited, 2007. pp.
139-160.
-
42
Aerobic capacity in young cross-country skiers evaluated by
periodical
health screening tests
SUMMARY
The health screening of young athletes assures the early
recognition of health problems and
properly timed restriction from sports activities provides the
safety sporting. At the same time
health screening provides the overview about the aerobic
capacity of young athletes. The
purpose of the present study was to give an overview about
anthropometrical data, aerobic
capacity and as well as to determine the factors which are
associated with the aerobic capacity
in young cross-country skiers.
In this research the health screening tests of 248 young
cross-country skiers (65, 5 % were boys
and 34, 5 % were girls) mostly from the southern part of Estonia
at the age from 10 to 20 years
were analyzed, in total of 889 tests. The tests were performed
in Sports Medicine and
Rehabilitation Clinic of Tartu University Hospital during
01.01.1997- 31.12. 2010.
The results showed that the majority of the screening tests were
carried out on young skiers
from 12- to 16-years old. The training hours weekly increased up
to 18-year-olds group,
showing higher values in boys than girls. PWC170 and exercise
tolerance values increased
statistically importantly within the age groups of 12- to
15-years, statistically important
difference between boys and girls appeared since the 12-year
group. There was no statistically
significant difference in VO2max (ml/kg/min) between the age
groups. The longitudinal
analysis of the subgroup (n=34) revealed statistically
significant increase in boys from the 17
years. The correlation analyzes showed statistically important
relation between VO2max, age
and training hours weekly.
In conclusion our study results revealed that aerobic capacity
of young cross-country skiers is
associated with the age as well as with the training hours per
week.
Our study results provide data about the development of young
athlete which is useful for
cross-country skiing and other sports disciplines.
-
43
LISAD
Lisa 1. Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komitee luba
-
44
Lisa 2. Uuritavate arv vanuserühmade lõikes
Vanus (a) Poisid (n) Tüdrukud (n)
10 31 23
11 52 21
12 67 39
13 79 39
14 75 34
15 72 37
16 70 31
17 56 35
18 40 21
19 26 18
20 14 9
Kokku 582 307