HÜPERREALISM ehk FOTOREALISM, NEOEKSPRESSIONISM Suunad erinevad teineteisest erinevate allikate, vormi kui ka tähenduse poolest. Siiski aitasid nad üheskoos tõsta traditsioonilised kunstiliigid avaliku tähelepanu keskmesse. HÜPERREALISM Tärkas 1960. aastate lõpus. Arenes välja popkunstist „Jahe“, objektivislik suhtumine. Mõnikord on aimata ühiskonnakriitikat või irooniat, vahel ka vaimustust linnatsivilisatsioonist. Asus nähtavat maailma jäljendama. Lähtumine mitte silmaga nähtud tegelikkusest, vaid just fotost või slaidist. Fotolikkus – tehislikkus, standardsus, impersonaalsus, näiliselt juhuslik kadreering. Hüperrealistid ei soovinud varjata foto kasutamist, vaid seda rõhutada. Maalitehniliselt jälgiti akadeemilise realismi traditsioone, kuid lisati uusi võtteid – värvi pritsimine aerograafiga. Motiivid linlikud. Kuulsamad kunstnikud : Richard Estes, Ralf Goings, Robert Cottingham. John Salt, Don Eddy. Hüperrealism skulptuuris – illusionistlike mulaažide tegemine ( Duane Hanson, John de Andrea, Michealangelo Pistoletto). NEOEKSPRESSIONISM Tekkis 1980. aastate alguses Euroopas. Tõusu soodustas modernismi kriis. Tihti vaadeldakse suunda postmodernismi ühe variandina. Euroopa kunst tõusis esile, oli sõltumatu USA eeskujudest. Euroopa kunst polnud seejuures ühtne, selles võib eraldada rahvuslikke koolkondi. SAKSA – 80ndatel kõige dünaamilisem, iseseisvam. Vaimne surutis hakkas järgi andma ning rahvusliku identsuse taasleidmine väljendus ka kunstis. Piltide aineteks allegooriad ja paljusõnalised jutustused. Abstraktsemas vormis on kombineeritud ka foto- ning maalikunsti. ( Georg Bazelitz, A.R. Penck, Anselm Kiefer) ITAALIA – Sandro Chia, Mimmo Paladino, Enzo Cucchi, Francesco Clemente – esindavad avalikult eklektilist, minevikukunsti tsitaatidest või jäljendustest kubisevat