FILMILOO ANNUS MIRABILIS 1927 JA EESTI … · von Stroheimi „Ahnus”, Charles Chap- ... (kus hilisema okupatsiooni ajal oli Tartu KGB peakorter, aga enne sõda ning praegugi Tartu

120

„NOORED KOTKAD”. Stsenarist:Theodor Luts (Oskar Lutsu ja AksellaLutsu osavõtul). Reþissöör, operaator, val-gusmeister, laborijuhataja ja monteerija:Theodor Luts. Kunstnikud: Heino Lehe-puu ja Voldemar Haas. Teine reþissöör:Johannes Nõmmik. Osades: Arnold Vai-no (üliõpilane Tammekänd), JohannesNõmmik (sepp Laansoo), Rudolf Klein(hiljem eestistatult Ruut Tarmo, talusula-ne Lepik), Elli Põder-Roht (sepa õde Hil-ja),Amalie Konsa (sepa ja Hilja ema), Ak-sella Luts (metsavahi tütar), Rudolf Ra-tassepp ja Olev Reintalu (ilmumise järje-korras vastavalt I ja II punaväe komissar),Vambola Kurg (I Eesti väeülem Unt), Jo-hannes Schütz (hiljem Juhan Sütiste, IIEesti väeülem), August Sunne (arst). Muu-des osades: Leopold Hansen, Osvald Lippjt, sh koer Kiki. Massistseenides Vanemuisekoori meeslauljad ja Rändteatri näitlejad,Värska ning Petserimaa õppustel osalenudEesti kaitseväelased ja kaitseliitlased ningSetumaa elanikud. Filmitud 1927. aasta su-vel Tartus, Aia tänav 19 õuestuudios, Tartutänavatel ning Kvissentalis, Tartumaal jaMustvee lähistel, Värskas ja Petserimaal.Toetajad: Tartu äriettevõtted Helios, PaulLall, A. & M. Univer, Kaitseliidu Tartumaamalev, kolonelleitnant Jaan Unt ja Kaitse-

FILMILOO ANNUS MIRABILIS 1927

JA EESTI MÄNGUFILM

Taastatud „Noored kotkad” pidulikelkontsertesitustel ja DVD-levisJAAK LÕHMUS

liidu ülem kolonel Johannes Roska (Oras-maa), Kindralstaabi 6. osakond.Tootmisjuht, produtsent ja levitaja:Theodor Luts.Originaal 35 mm. Taastatud versioon 2 K.Leviversioon Digi-Beta, Beta SP, DVD.Ekraaniproportsioonid 1,33:1 (4:3). Tonee-ritud mustvalge. Negatiiv ilmutati TheodorLutsu laboratooriumis Tartus, koopiad val-mistati Geyer-Werke laboratooriumis Ber-liinis.Originaalis 10 osa (säilinud on 8 osa), arva-tav kestus umbes 100 minutit, restaureeri-tud versioon 87 min 22 sek (22 kdr/sek).Tummfilm.Tartu esilinastustel saatis filmi „suuren-datud salong-orkester”, Tallinnas Gloria-Palace’is helindas filmi „eriti kokku seatudmuusika Eesti viisidest”, mida esitas samakino 21 pillimängijaga sümfooniaorkesterVoldemar Tago juhatusel.Tootmisettevõte Siirius-Film (filmi tootmisealguses Tartu Filmiühing).Kutsetega esilinastus toimus Tartu kinosApollo 19. novembril 1927.Avalikud esilinastused kinodes Apollo jaIdeal 20. novembril 1927. Film oli Tartusekraanil 27. novembrini (viimased seansidüksnes Apollos).Tallinna kinos Gloria-Palace esilinastus

121teater muusika kino

„Noored kotkad” 14. detsembril 1927, filmjooksis viis päeva, 18. detsembrini. Tallinnakorduslinastus kinos Forum 7.—12. jaanua-rini 1928.Esilinastusi teistes Eesti linnades: Rakverekinos Union 25. detsembril 1927, Valga ki-nos Ilmarine 28. jaanuaril, Viljandi kinosIdeal 3. märtsil ja Pärnu kinos Pallas 22.märtsil 1928.Filmi näidati 1928. aastal ka Pariisis, Vars-savis ja arvatavasti ka Berliinis.Esmaesitus televisioonis: Eesti Televisioonis23. juunil 1994.Pidulikud taasesitused 22. veebruaril 2008Jõhvi kontserdimajas, 23. veebruaril Esto-nia kontserdisaalis ja Vanemuise kontserdi-majas ning 24. veebruaril Pärnu kontserdi-majas. Filmi kujundusmuusika valis AareTammesalu (heliloojad Heino Eller, ArturKapp, Villem Kapp, Raimund Kull, Vil-lem Reimann). Esitusi saadab Pärnu Lin-naorkester, dirigent Jüri Alperten.DVD-levis alates veebruari lõpust 2008.

Tuntud briti (tumm)filmiarheoloogja -ajaloolane Kewin Brownlow, kellesuurepärased dokumentaalfilmid Da-vid Wark Griffithist, Buster Keatonist,Harold Lloydist ja Charles Chaplinist ontosina aasta tagustest Eesti teleesitustestfilmiarmastajatel võib-olla praegugiveel meeles (miks mitte neid filme uues-ti näidata?!), on ajakirjas Film History(2007, vol. 17, lk 168 jj) nimetanud 1927.aastat annus mirabilis’eks, imeliseks aas-taks. Ta osundab seejuures teist filmi-teadlast William K. Eversoni, kes on1927. aastat nimetanud „tummfilmi-kunsti absoluutseks haripunktiks”.

Murranguaasta kinofilmindusesMuidugi on võimsaid aastaid olnud

varemgi, näiteks 1925, mis kinkis meilesellised klassikalised teosed nagu Erichvon Stroheimi „Ahnus”, Charles Chap-lini „Kullapalavik”, King Vidori „Suurparaad” või Fred Niblo „Ben-Hur”, misjõudis linale juba lõppeva aasta 30. det-

„Noored kotkad”, 1927. Reþissöör Theodor Luts. Metsavahi tütar (Aksella Luts) ontoonud isa püssi parandamiseks sepp Laansoo (Johannes Nõmmik) kätte.

122

sembril, ja Sergei Eisensteini „Soomus-laev „Potjomkin””, mis valmis 1925, agaesilinastus jaanuaris 1926.

1927. aasta tõi jaanuaris ekraanideleFritz Langi kaks aastat vändatud „Met-ropolise” („mis võib praegu paista kõigetobedam suurfilm, mis iial tehtud”, mär-gib Brownlow), tulid veel prantsuse roh-kem kui kolm tundi kestev eepos AbelGance’ilt „Napoléon” (milles teiste hul-gas lõid kaasa Pariisi venelaste stuudioAlbatros tegijad, kellega sama aasta ees-ti filmi „Noored kotkad” loojatel oli ol-nud tihedaid kokkupuuteid) ja F. W. Mur-nau „Päikesetõus”. Linastus WaltherRuttmanni „Berliin — suurlinna süm-foonia”. Oma pika mängufilmi debüüdisooritasid Aleksandr Dovþenko ja Ya-sujiro Ozu. Pariisis loodi filmimuuseumja Ameerikas Filmikunsti Akadeemia. Ja6. oktoobril andis New Yorgis Al Jolsoni„Dþässilaulja” suu kaudu endast märkupeagi kätte jõudma hakkav uus ajastu,„häälefilmi” või „kõlafilmi” tulek, naguhelifilmi mõni aasta hiljem Eestis kutsu-ti. Tšehhoslovakkias nõuti rahvuslikufilmikunsti kaitsmist ja edendamist. KaEestis kirjutati „Noorte kotkaste” linale-tuleku ajal palju rahvusliku filmitööstu-se edendamise vajadusest.

Oli nende kuldaastatega kuidas oli,pikemalt sel teemal siinkohal peatudaei saa. Eestis jõudis kõneks olnud 1927.aastal „lõuendile” kaks omamaist mängu-filmi,Voldemar Pätsi kirjutatud ja lavas-tatud tragikomöödia „Kevade unelm”ja Theodor Lutsu leebelt humoorikasVabadussõja film „Noored kotkad”.Tartu kui filmilinn justkui konkureerisTallinna kui filmilinnaga. Võrrelda neidfilme on siiski raske, sest erinevalt„Noortest kotkastest”, mis on säilinudpeaaegu tervenisti, on Pätsi filmist allesainult katkend. Ajakirjanduslike vastu-kajade kõrvutamisse laskuda pole siin-kohal ruumi ja see oleks ka suuri kõhk-lusi tekitav pingutus, sest „Unelm” olitäiesti pretensioonitu meelelahutus-

looke, „Kotkad” haaras aga ambitsiooneteha midagi, mida Valgamaa leht Lõu-na-Eesti nimetas „meie esimeseks nat-sionaalfilmiks”. Küllap ainult Võru Tea-taja reklaamis julgeti „Kevade unelmat”nimetada „sisu ja lavastuse poolest pa-remaks” filmiks kui „Noored kotkad”.Muide, mõlema nimetatud väikelinnakinopublikul oli varem või hiljem või-malus nautida nii „Ben-Huri” kui ka„Metropolist”, ja niihästi Valgas kui kaVõrus oli sellal kaks kino. Nagu ka teis-tes Eesti väiksemates linnades, Viljandisja Rakveres.

Pariisi filmiilmas 1926Saanud sütitust esimestest Tartus

nähtud Eesti mängufilmikatsetustest,siirdus Theodor 1926. aasta aprillis kooskauni kaasa Aksellaga Pariisi, õppimafilmi ja moodsaid tantse.

Neil oli õnne. Tartust tulnutele ava-nes uks vene emigrantide filmistuudios-se Albatros. Üks eestlane oli seal jubaees, Johannes Nõmmik, kena noormees, kes oli teinud mõned väikesedfilmiosad.

Meisterlikust vene operaatorist Ni-kolai Toporkovist sai Theodori õpetaja.Ta andis eestlasele harjutamiseks päevinäinud kaamera Eclair ja juhendas alus-tavat operaatorit, seletas prooviks filmi-tud kaadrite vigu, õpetas valguse sätti-mist ning avas oma kodulaboris Theo-dorile filmi ilmutamise saladusi.

Aksella käis tantsutundides, õppisstuudios filmigrimmi tegemist ja muudsehkendamist, küllap jälgis silmanur-gast seal liikuvate näitlejate tööd, kuul-saim neist oli kindlasti Ivan Mozþuhhin(prantsuspäraselt Mosjoukine), kellestsai Theodori hea sõber — pärast „Noor-te kotkaste” valmimist pidi ta tulemaisegi Tartusse uue eesti filmi võtetele,aga miskipärast jäi see plaan katki.

Nii võibki „Noorte kotkaste” autorifilmikoolitajateks ja -eeskujudeks pida-da Pariisi vene reþissööre Aleksandr

123teater muusika kino

Volkovit ja Viktor Turþanskit ningoperaator Nikolai Toporkovi, kelle kaa-mera Luts viimaks ära ostis. SellesamaEclairiga asuski 1926. aastal neli kuudPariisi filmi- ja kinoõhku hinganud eru-ohvitser järgmisel aastal väntama omaesimest „suurfilmi”. Sakslanna JennyJugo, kelle tõlgina Theodor stuudios Al-batros mõnda aega töötas, osutus näite-kunsti eeskujuks Aksella Lutsule, kuieestlanna asus tegema oma esimest fil-mirolli, metsavahi tütart. JohannesNõmmik sai õige varsti kutse kodumaa-le, tulla mängima eesti filmi.

Theodor Luts on oma õpingutest ja„Noorte kotkaste” valmimisest kirjuta-nud mälestused, mille avaldas numb-rites 7 ja 8 1989. aastal ka Teater. Muu-sika. Kino.

Paunvere asemel VabadussõttaPariisist naastes oli Theodori esime-

ne mõte vändata film venna rahvaraa-matu järgi. Plaanist teatas septembri-kuus 1926 Postimees ja Oskar Luts kir-jutas „Kevade” ainetel valmis stsenaa-riumi. Filmiks see ei saanud, ehkki tehatahtjaid oli lisaks Theodorile hiljem vä-hemalt kaks.

Vabadussõda oli Theodorile tuttavasi. Idee teha film Vabadussõjast kiitisheaks ka Oskar ja sellega enam-vähemtema osalus filmi loomisel piirduski.

Sündis lugu kolmest noorest mehest,üliõpilasest, sepast ja sulasepoisist, kesvaenlase rünnakust kuuldes teevad kii-re otsuse minna vabatahtlikult rindele.Koos käiakse luurel, võideldakse lahin-guväljal. Sepp langeb luurekäigul vangi,

„Noored kotkad”.Metsavahi tütar(Aksella Luts)oma spitsi Kikiga. E

esti

Rah

vusa

rhii

vi F

ilm

iarh

iivi

fot

od

124

ent pääseb tänu omade õigeaegsele rün-nakule. Ülekaalukat vaenlast lüüakse sa-geli kavalusega, tihti on abiks ka tõhu-sam relvastus ja parem ründetaktika.

Loo peategelane on üliõpilane Tam-mekänd, temaga algab ja lõpeb film.Kõige vapram võitleja on sepp Laansoo.Mõlemale noormehele naeratab õnnjuba sõjateel: nad kohtuvad oma tule-vaste elukaaslastega. Kolmas „kotka-poeg”, talupoiss Lepik aga hukkub ot-sustavas lahingus. Tänu langenud kan-gelastele saab alata noore riigi ülesehi-tustöö.

Lähenev Eesti Vabariigi 10. aasta-päev oli niisuguse filmi loomiseks ilusteetähis, ehkki Theodor Luts ei dekla-reerinud mitte kunagi kuskil, et ta omafilmi tehes seda väikest juubelit silmaspeab. Juba mitu aastat oli ta tahtnud fil-mi teha ja nüüd oli aeg küps.

Kaasategijad ja toetajadOskar Lutsu nime kasutati valminud

filmi reklaamimisel. Ühes kolmküm-mend aastat hiljem kirjutatud kirjastunnistas Theodor: „„Noorte kotkaste”käsikiri ei olnud mitte Oskar Lutsult jaainult esimene koopia kandis temanime, et ära hoida igal pool Th. Lutsunime panemist. Tema redigeeris ainultdialoogi.” Filmi põhiline autor oli Theo-dor Luts, kes pidi tegema sadat asja, ala-tes raha ja toetuste hankimisest kuni val-guse seadmise, materjali ilmutamise japildimontaaþini. Tema paremaks käekssai Pariisist naasnud Johannes Nõmmik,kes oli abiks näitlejate valikul ning näi-tejuhtimisel, mängides ühtlasi sepa osa.Aksella Luts abistas grimmi tegemiselja korraldas samuti tootmise asju, lausalaboritöödeni välja. Kuna Aksella esi-algsest stsenaariumist millegipärast en-nast ei leidnud, kirjutas ta juurde väike-se, aga armsa metsavahi tütre rolli.

Kunstnikutöö tegi Theodori sõberHeino Lehepuu, kellega koos nad aastavarem olid proovinud filmi-, tantsu- ja

moeajakirja välja anda. Kunstnikutöövaatas üle ja aitas nõu ja jõuga kaasa Va-nemuise teatri kogenud kunstnik Vol-demar Haas. Nagu vaataja näeb, on mõ-nedes stuudiostseenides temast abiolnud, mõnedes mitte. Filmikogemustpolnud kummalgi.

Näitlejad olid peamiselt Vanemui-sest, nii draama kui opereti poolelt, koo-miline talent Arnold Vaino juuratu-deng Tammekännuna, Amalie Konsa jaoperetiprimadonna Elli Põder-Roht,Vambola Kurg, Osvald Lipp. Toona-sest Rändteatrist Rudolf Klein (hiljemRuut Tarmo, talupoiss Lepikuna), Ru-dolf Ratassepp ja August Sunne. Üks-nes Johannes Nõmmikul oli kaameraees esinemise kogemus. Aksella Luts olipealt näinud, kuidas näitlejad võtteplat-sil mängivad.

Kaasa lõid ka mittenäitlejad, naguOlev Reintalu punakomissarina. Puna-seid luurajaid kutsuti mängima Tartuvenelastest tsaariarmee eruohvitserid.Massistseenides tegutsesid nii vane-muislased, õppustel osalenud Eesti sõ-durid ja kaitseliitlased kui ka Setumaaelanikud, ühe reklaamteksti järgi ühte-kokku neli tuhat inimest, usu või ärausu.

Ilma Kaitseliidu ja Kindralstaabi toe-tuseta vaevalt see film teoks oleks saa-nud. Aga lisaks leidus toetajaid ka Tartuärimeeste hulgas, näites saeveskiomani-kud vennad Univerid andsid materjalidekoratsioonide ehitamiseks jms. Pan-galaenu maksis produtsent siiski tagasipeaaegu tosin aastat.

Filmistuudio Tartus Aia tn 19Oma Tartu kodumaja õuele, Aia tn 19

(kus hilisema okupatsiooni ajal oli TartuKGB peakorter, aga enne sõda ningpraegugi Tartu kirjanike maja) püstitasTheodor Luts loomulikule valguseleavatud „filmiateljee”. Ehkki Tartu lam-bikaupmeesPaul Lall toetas Lutsu eestifilmi jaoks Saksamaalt enneolematu val-

125teater muusika kino

guspargi hankimisel, tuli filmi vähesetundlikkuse ning lampide kalliduse pä-rast maksimaalselt ära kasutada loomu-likku valgust. Tähelepanelik vaatajamärkab, kuidas dekoratsiooni katteriidevari aeg-ajalt seina peal liigutab.

Dekoratsioonid (üliõpilase korter,sepa kodu, eestlaste staap, enamlastestaap, metsavahi tare) pandi üles Aia tä-nava maja hoovis. Välisvõtted tehti Tar-tu tänavatel, Kvissentalis, Mustvee lähe-dal õppustel (kogu võetud materjal osu-tus praagiks), Värska ja Petserimaa väli-õppustel, seal kandis on küllap võetudka kõik natuurvõtted — Lepiku pere-mehe talu, sepa talu jm.

Filmi vändati arvatavasti juulist sep-tembrini 1927. Juulis-augustis ilmusidajalehtedes reportaaþid võtteplatsilt(Postimehes 27. juulil pikk jutt „Tartunoor filmi-ilm”, aga kirjutati ka VõruTeatajas, Sakalas, Tallinna Uudislehes).

Septembris toimusid Värskas kaitseväemanöövrid, kus sai lisaks filmida lennu-keid, soomusrongi ja kahuripauguta-mist. 19. septembril, kui võtted läbi, aval-das Theodor Luts Postimehes (19. sep-tember 1927) innustava artikli „Eestifilm on võimalik” .

Esimene negatiivi ilmutusproov teh-ti Riias, aga materjal rikuti ära. Luts ostisja paigaldas seepeale Nikolai Toporkoviõpetusi silmas pidades Aia tn 19 keldris-se oma laboratooriumi, negatiiv ilmuta-tigi edaspidi seal. Positiiv kopeeriti ja esi-tuskoopiad valmistati Berliinis Geyer-Werke kopeerimisvabrikus.

Esialgne plaan oli film kinodessetuua oktoobris, kuid Tartu esilinastusviibis siiski novembrikuu teise pooleni,Tallinnas tuli film linale alles detsembrikeskel. Muidugi jooksis see hiljem kateistes linnades, Rakveres, Võrus, Val-gas, Viljandis, Pärnus.

„Noored kotkad”. Sepp Laansoo (Johannes Nõmmik) võitlemas punakomissariga(Rudolf Ratassepp), vasakul sepa õde Hilja (Elli Põder-Roht).

126

„Noored kotkad” — kaotatud ja taasleitud

„Noorte kotkaste” valmimise luguoli üsna õnnelik. Publik võttis filmi hästivastu, kriitikud virisesid küll ühe ja teiseasja kallal, aga jäid põhimõtteliselt siiskirahule, kuna varasemate filmidega võr-reldes oli suur samm edasi astutud.Ettevõtlik Theodor Luts korraldas filminäitamise Pariisis ühes vene emigranti-de kinos, sai esitusloa ja leidis levitajaBerliinis, pealkirjaga „Tule ja vere ojad”olevat see linastunud 1928. aastal kaVarssavis. Teada on, et produtsent tegipingutusi näitamaks filmi Soomes jaRootsis, Stockholmis muide seoses riigi-vanem Jaan Tõnissoni riigivisiidiga1928. aasta septembris.

Filmi negatiiv jäi Geyer-Werke ko-peervabrikusse ja selle saatust võib üks-nes oletada — põles suures sõjatules.Eestis on säilinud üks koopia ja selleduublid. Filmitud kümme osa asemelon alles kaheksa. Riigiarhiivis säilinudprantsuskeelsete vahetiitrite põhjal võibaru saada, et filmist on kaotsi läinudkaks pikemat ja üks lühike lõik. Mis pil-dis täpselt oli, võib üksnes aimata: Laan-soo vangistamine punaste poolt, temaõe põgenemine eestlaste juurde ja siis,natuke lõpu poole: otsustavaks lahin-guks valmistumine nii eestlaste kui kapunaste poolel. Sakala ja Võru Teatajaavaldasid fotod punaste pummelungistenne suurt võitlust, selliseid kaadreidfilmis praegu pole. Samuti on omal ajalavaldatud fotosid üliõpilaselu osast, fil-mist vastavaid pilte jällegi ei leia.

Nõukogude ajal „Noori kotkaid”muidugi mõista ei näidatud. Sellise fil-mi olemasolu vaevalt mainiti. Valge laik.Tänu näitamiskeelule säilis koopia heasseisukorras, kuid hiljem, kui nõuti origi-naalkoopiast mittesüttivale materjaliletõmmiste tegemist, lõikas Tallinnfilmikopeerimislaboratoorium osa TheodorLutsu kaadrist ära, sest tummfilmi kaad-riraami ei peetud vanade filmide kopee-

rimiseks vajalikuks muretseda — nii on-gi nüüd restaureeritud pildil vasakusservas must riba. Aja jälg.

Nüüd valmistatud digitaalkoopiason metsas liikuvad sõdurid näha, samu-ti vägede liikumised lahinguväljal, nõu-kogudeaegsel koopial oli neis kohtadespilt lihtsalt pime. Paljudes stseenides,näiteks alguse duellistseenis, on positii-vist hulk üksikkaadrikuid aja jooksulära kulunud, nii et pilt ja tegelased para-tamatult „hüppavad”, algnegatiivi ju eiole. Pilt on puhastatud lugematutest krii-mudest ja emulsiooniaukudest, määr-dunud kleeplindi jälgedest jms. Siiski,ega tummfilmi tohigi teha päris steriil-selt puhtaks, tegemist on ikkagi rohkemkui kaheksakümmend aastat vana tööga.

Vastavalt Theodor Lutsu mälestuste-le on kaadrid tolle aja moe järgi kergelttoneeritud — välisvõtted sinakad, sise-võtted pruunikad.

„Noored kotkad” ja Eesti kinoorkestridVanade filmide taastamise põhimõte

on: film tuleb tuua vaataja ette niisugu-sel kujul, mis maksimaalselt sarnanebfilmi esilinastusel näidatuga.

Kaotsi läinud stseenidest ja äralõiga-tud pildiservast oli juttu. Veel ka muusi-kast.

Kusagilt on eesti filmisõprade tead-vusse kinnistunud kujutlus üksikustpianistist, kes tummfilmi saateks klave-rit kiusab. Tegelikult mängisid „Noortekotkaste” linaletuleku ajal Eesti kinodesikka suuremad muusikute rühmad, mit-te üksnes kurb klaverdaja. Näiteks Võ-rus mängis, kui uskuda lehereklaami,1928. aastal ühes kinos peaaegu alatikvintett (vahel kvartett) ja teises orkes-ter. Viljandi kinos Modern mängis „Ben-Huri” saateks „suur orkester”, sama tea-tati ka „Metropolise” saate kohta. Samalinna kinos Ideal mängis vahel „suuren-datud orkester”, vahel „salong-orkes-ter” või „salong-trio”, harva oli reklaa-mil lihtsalt: „Mängib muusika!” Siin-

127teater muusika kino

juures ei maksa unustada, et paljudesEesti kinodes oli ainult üks projektor jaiga rulli vahetusel tehti paus, sellal män-gis võib-olla tõesti ainult üks pill või lõ-bustati rahvast mõnest teisest ooperistpärit naljanumbriga. Suuremates esi-etenduskinodes jooksis film siiski ilmavahepausideta, näidati järjestikku ka-helt „postilt”.

1926. aastal avatud Tallinna esieten-duskinos Gloria-Palace tegutses Volde-mar Tago juhatusel Eesti esinduslikemfilmiorkester. 1927. aastal oli selles 21mängijat. Pisut hiljem, 1929. aastal kirju-tab ajakiri Film ja Elu artiklis „Eesti fil-mimuusikast” Gloria-Palace’i orkestristnii: „V. Tago on viinud filmi muusika-lise illustreerimise virtuositeedini. [- - -]See kino on eeskujuna paljudelegi välis-maa kinodele.” Tago korraldas kinosuhkeid kontsertetendusi, vahetult enne„Noorte kotkaste” esilinastust jooksnud

prantslaste „Napoléoni” saatemuusikakohta kirjutas Päevaleht, et filmi saadab„suurendatud sümfooniaorkester. [- - -]Pildi demonstreerimisel laulab Sokols-ky-Sorini suurendatud koor.”

„Noorte kotkaste” puhul kuulutasPäevaleht, et seda saadab Voldemar Ta-go sümfooniaorkester ja „selleks eritikokku seatud muusika Eesti viisidest”.Tartus saatis „Noorte kotkaste” esieten-dusi „suurendatud salong-orkester”.Eesti filmide puhul kasutati saateks ikkaeesti heliloojate teoseid, nii oli see olnudka samal aastal esilinastunud farsi „Ke-vade unelm” puhul.

Algupäraseid kinonoote ei ole Eestissiiani leitud. Pole ka täpselt teada, misteoseid Voldemar Tago toona kasutas.Seepärast ongi uuesti helindamisel läh-tutud ainult Tago põhilisest ideest: karestaureeritud filmi saateks on valitudeesti viisid.

Gloria-Palace’i kinoorkester 1927. aastal.Ees paremalt viies: dirigent Voldemar Tag(g)o.Johannes ja Peeter Parikase foto. Fotod Teatri- ja Muusikamuuseumi kogust

128

Lühilõike oma aja ajakirjandusestKriitika oli Theodor Lutsu esikfil-

mist „Noored kotkad” kõneldes küllaltterav, samas aga ka piisavalt leebe, nii-hästi teema kui ka teostus võimaldaskolme varem Eestis linale tulnud kodu-maise täispika mängufilmiga võrreldespigem tunnustust.

Filmi retseptsioon ajakirjanduses jasamuti selle reklaam vääriksid omaettekäsitlemist. Järgnevalt mõned napidkatked.

Postimees 22. 11. 1927„Praegu kino „Apollos” ja „Idealis”

jooksev Siirius-filmi esikteos „Nooredkotkad” on Tartu seltskonna poolt üldi-selt väga elavat vastuvõttu leidnud. Mõ-lemad kinod on kogu aeg rahvast täiskiilutud, filmiga ollakse väga rahul. Eilekäis ka sõjaminister kindral Reek„Apollos” filmi vaatamas.”

Postimees 24. 11. 1927Jaan Pert: „Th. Luts on ära teinud

„Noorte kotkaste” filmimisega suuretöö. [- - -] On mõjuvaid stseene: meievabatahtlikkude liinile jõudmine; soo-musrongi kohalesõitmine; lai suure la-hingu ala; fugaaside kaudu edasiantavkorralik granaadi lõhkemise illusioonjne.”

Postimees 28. 11. 1927„Filmi „Noored kotkad” vaadeldes

jääb tunne, et härrad, kes selle filmi kok-ku on seadnud, Eesti naisele suurt üle-kohut on teinud. Eestlased ei võitnudenamlasi mitte oma suure jõuga, vaidsellega, et nad neist moraalselt kaugeltüle olid, ja seda mitte ainult mehed, vaidka naised.”

Päevaleht 9. 12. 1927Karl August Hindrey: „„Noored kot-

kad” on osalt üllatavalt hea. Ta käsitab

129teater muusika kino

meie vabadusvõitlust ning ületab omalahingupiltidega kõiki suuri rahvusva-heliselt tuttavaid löökfilme sel alal. Eimäleta kuski nii haaravat lahingutege-vust nii kaunil maastikul näinud ole-vat.”

„…õige kinoinstinkt on siin pilte val-mistanud täis hoogu ja temperamenti,liikuvust ja effekti…”

Päevaleht 14. 12. 1927„Gloria-Palace. Täna kauaoodatud

hiilgav esietendus! „Siirius-Filmi” suur-teos Vabadussõjast! Suurim ja parimseni lavastatud Eesti filmidest! Eesti rah-vas ajaloo suurel pöördepunktil, kuul-sus- ja võidurikkas Vabadussõjas, heroi-lises võitluses sada korda tugevamavastasega, üliõpilaselu, rahuliku töö javerise võitluse päevad, õrn armastus jamurdmatu kangelasmeel — seda näitabsuurfilm „Noored kotkad“. Käsikirikirjanik Oskar Lutsult ja Th. Lutsult.10 suurt jagu haaravaid sündmusi jakauneid pilte, mis on luu meie luust jaliha meie lihast. Grandioosid lahingu-stseenid Vabadussõjast 4000 tegelaseosavõtul. Kommunistide valitsusaegEestis. Kõik see tehniliselt ja kunstiliseltharuldaselt õnnestunud filmis, mis onEesti filmitööstuse meistriteos, millegaalgab uus ajajärk Eesti filmitööstuses.”

Päevaleht 16. 12. 1927„„Noored kotkad” esitab meile järgu

meie lähemast ajaloost, mis on suude-tud nii edasi anda, et üksikud osad sei-savad orgaanilises ühenduses ja sünd-muste käik jaksab vaatajale süvendadatarvilikku meeleolu. Ka ei muutu ta iga-vaks, on mõnest kohast isegi hästi hoo-gus, kohati mängitud hea arusaamise-ga, tarviliku väledusega, mille juuresosade täitjad süvenenud tõsisessetöösse.”

Uudisleht 18. 12. 1927„Võrrelgem ainult „Noori kotkaid”

meie esimese filmiga [„Kevade unelm”],siis vast selgub, milline määratu sammedu poole on tehtud.”

Kino-Film nr 1, 1928„„Noored kotkad” on esimene eesti

katsefilm, mis üldselt võttes on — õn-nestanud.”

Sakala 6. 03. 1928„Arvustajad võivad ju kiita seda fil-

mi ja lugeda seda suursaavutuseks Eestifilmitööstuses, kuid vaevalt küll suudabharilik kodanik ühineda kriitikute arva-misega.”

Theodor Luts(Sündinud 14. augustil 1896 Palamu-

sel — surnud 24. septembril 1980 SãoPaulos, Brasiilias.)

Armastatud rahvakirjaniku OskarLutsu noorem vend Theodor oli samutiandekas mees. Kuid väga erinev omavennast. Oskar teenis Vabadussõjas ta-galas, Theodor osales Paju lahingus jaLandeswehri sõjas. Eraklik Oskar ningseltskonnalõvi ja Tartu nooblim tantsu-õpetaja, kahurväelane Theodor. Ühtpaelus sõna, teist köitis pilt.

1939. aasta juunis kirjutas TheodorLuts entsüklopeedilise teose „Eesti ava-likud tegelased” kavandatava uustrükitoimetusele enda kohta muu hulgas nii(kirjaviis muutmata):Elukutse: filmioperaator.Abikaasa: Kapsta, Aksella.Abielu: 25. juuni 1924.Hariduse omandamise ja kutseliseettevalmistuse käik: Õppinud PeterburisKommertsgümnaasiumis ja Tartu Üli-koolis majandusteadust. LõpetanudE. Vabariigi sõjakooli suurtükiväe klassiohvitseri aukraadiga. Õppinud filmias-jandust alguses Pariisis, seepeale endtäiendanud lugematuid kordi Pariisis,Berliinis, Münchenis, Londonis, Prahasja Roomas.

130

Kutse omandamine: Filmioperaatori kut-se 1925 a.Matkad enesetäienduseks: Alates 1923 a.reisinud iga aasta Euroopas.Akadeemiline kuuluvus: Korp! Ugala liige1918 a. alates. Ugala vilistlaskogu liige.Osavõtt sõdadest, eriti Vabadussõjast:V. sõja algusest kuni lõpuni ül.-ltn. Ku-perjanovi Partisaanide patal. sõdurina.Alguses jalgväes. Landeswehri kallale-tungist saadik [suurtükiväes].Elu- ja teenistuskäik kuni käesoleva ajani:Pääle Kommertsgümn. lõpetamist 1918 a.kevadel tulin Peterburist Tartu, et TartuÜlikoolis edasi õppida. Astusin Korp!Ugalasse. Siis olin Vabadussõjas. Pääleseda sõjakoolis. Sõjakooli lõpetades tee-nisin kaks aastat Tartus ohvitserinasuurtükiväes ja käisin ülikoolis. Ühtlasitundsin suurt huvi filmiasjanduse vas-tu, millisele alale lõpuks siirdusingi.Eestis töötades valmistasin järgmisedfilmid. 1) Noored Kotkad. — Film Eestivabadussõjast. 2) Vahva sõdur JosepToots. — Farss sõdurite elust. 3) Gaas,gaas, gaas. Propaganda film õhu- ja gaa-sikaitsest. 4) Kas tunned maad? — Pro-paganda film Eestist. 5) Päikese lapsed.— Esimene Eesti helifilm.

Pääle selle ümarguselt 50 vähematkultuur ja õpefilmi. 1932 aastast olenSoomes. Alguses Suomi-Filmi teenistu-ses peaoperaatorina. Praegu kõige suu-rema Soome filmiettevõtte Suomen Fil-miteollisuus juures peaoperaatorina.Soomes olles olen valmistanud üle 20(kahekümne) suure mängufilmi.Muu: Helsingi Eesti Seltsi liige Suoma-lais-Virolais Seura liige.Alaline elukoht: Helsingi Runebergin-katu 54 A 19.

Pretendeerimata siinkohal biofilmo-graafilisele ammendavusele, lisameEesti Kirjandusmuuseumist leitud an-keedile ka muudele arhiiviallikatele tu-ginedes mõned täpsustused, sest olemekindlad, et Theodor Lutsust tuleb meiljuttu veelgi, võib-olla juba ühes järgmis-test TMK numbritest.

Petrogradi Kommertskooli lõpetasTL märtsis 1918. 1918. aastal, enne Va-badussõja algust jõudis ta lühikest aegaõppida ka TÜ keemiaosakonnas.

Võidelnud Vabadussõjas jalaväela-sena Kuperjanovi pataljonis ning kahur-väelasena Landeswehri sõjas. Lõpeta-nud Eesti Vabariigi Sõjakooli 1920.

Tegutsenud tantsuõpetajana Tartus.Katsetas ka kohvikupidamist.

Tartu Ülikooli õigusteaduse fakul-teedi kaubanduse osakonna üliõpilaneoli TL 19. jaanuarist 1921 kuni eksmatri-kuleerimiseni 7. märtsil 1924.

Pariisis õppis aprilli lõpust augusti-kuu lõpuni 1926, Berliinis aprillikuualgusest septembri lõpuni 1928.

Filmindust õppinud lisaks Pariisileja Berliinile hiljem Münchenis, Londo-nis, Prahas ja Roomas.

Alates aastast 1927 tegi Eestis umbes50 filmi, neist on säilinud vähem kuipool. Esiletõstmist väärivad mängufil-mid „Noored kotkad” (1927), „Vahvasõdur Joosep Toots” (1930) ja „Päikeselapsed” (1932). Mainimist väärivad„Rootsi kuninga külaskäik Tallinna”,„Gaas! Gaas! Gaas!”, „Poola presidendikülaskäik Tallinna”, „Kaitseväe töö jaelu”, „Alma mater Tartuensis”, vaate-filmid „Kas tunned maad…”, „Narva-Jõesuu”, „Pärnu”, „Haapsalu”, „Ruh-no”, „Kihno”.

1932. aasta lõpul asus tööle Soome,kus osales filmioperaatorina jt ametitesrohkem kui 30 mängufilmi tootmises.Jätkas filmitööd paguluses Rootsis(1944—1946) ja alates 1946. aastastBrasiilias.

131teater muusika kino

ÕN

NIT

LEM

E!

2. märtsAILI RANNASTEtantsija — 80

4. märtsSILVIA MELLIKkoorijuht ja pedagoog — 75

6. märtsLIIDIA PANOVAlaulja — 80

10. märtsVALTER OJAKÄÄRhelilooja — 85

10. märtsTIIU RANDVIIRbaleriin, balletipedagoog ja ballettmeister-repetiitor — 70

10. märtsTÕNU KARROfilmitoimetaja ja teatrikriitik — 50

13. märtsHAILI SAMMELSELGlaulja — 80

18. märtsHANS HINDPEREhelilooja — 80

18. märtsHEINO TORGAlavastaja ja näitleja — 75

19. märtsPEEP LASSMANNpianist ja pedagoog — 60

20. märtsHELENE VANNARInäitleja — 60

24. märtsHEIKI ERNITSjoonisfilmide reþissöör, kunstnik jakarikaturist — 55

29. märtsANU LAMPnäitleja — 50

31. märtsMAI MURDMAAballettmeister, baleriin ja stsenarist — 70