Euroopa Liidu Teataja - EUR-Lex

ET

Euroopa Liidu

TeatajaC 456

Eestikeelne väljaanne Teave ja teatised64. aastakäik

10. november 2021

Sisukord

EUROOPA PARLAMENT

ISTUNGJÄRK 2020–2021

18.–21. jaanuari 2021. aasta istungid

VASTUVÕETUD TEKSTID

I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

RESOLUTSIOONID

Euroopa Parlament

Kolmapäev, 20. jaanuar 2021

2021/C 456/01 Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra rakendamise kohta (2019/2207(INI)) . . . . . . . . . . . . . . . . . 2

2021/C 456/02 Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon ühtse turu tugevdamise ja teenuste vaba liikumise tuleviku kohta (2020/2020(INI)) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 14

2021/C 456/03 Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon Euroopa kultuuripärandiaastaga tõhusate poliitiliste tulemuste saavutamise kohta (2019/2194(INI)) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 24

2021/C 456/04 Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon tehisintellekti kohta seoses küsimustega, mis puudutavad ELile tsiviil- ja sõjalisel otstarbel kasutamise vallas kehtiva rahvusvahelise õiguse tõlgendamist ja kohaldamist ning riigi pädevust väljaspool kriminaalõiguse kohaldamisala (2020/2013(INI)) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 34

2021/C 456/05 Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) suuniste muutmise kohta (2019/2192(INI)) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 47

2021/C 456/06 Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon liidu õiguse kohaldamise järelevalve kohta 2017., 2018. ja 2019. aastal (2019/2132(INI)) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 56

2021/C 456/07 Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamist käsitleva 2020. aasta aruande kohta (2020/2206(INI)) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 64

2021/C 456/08 Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamist käsitleva 2020. aasta aruande kohta (2020/2207(INI)) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 78

2021/C 456/09 Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2019. aasta aruande kohta (2020/2208(INI)) . . . 94

Neljapäev, 21. jaanuar 2021

2021/C 456/10 Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon ühendatuse ning ELi ja Aasia suhete kohta (2020/2115(INI)) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 117

2021/C 456/11 Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon Kalarohke meri? Meetmed kalavarude taastamiseks maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemest kõrgemale, sealhulgas kalavarude taas-tamise piirkonnad ja merekaitsealad (2019/2162(INI)) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 129

2021/C 456/12 Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon Aleksei Navalnõi vahistamise kohta (2021/2513(RSP)) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 137

2021/C 456/13 Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon viimaste sündmuste kohta Venezuela rahvuskogus (2021/2508(RSP)) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 141

2021/C 456/14 Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon kõigi juurdepääsu kohta korralikule ja taskukohasele eluasemele (2019/2187(INI)) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 145

2021/C 456/15 Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile õiguse kohta mitte olla kättesaadav (2019/2181(INL)) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 161

2021/C 456/16 Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon maksuparadiise käsitleva ELi nimekirja reformi kohta (2020/2863(RSP)) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 177

2021/C 456/17 Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon Horvaatias toimunud maavärinate tagajärgede leevendamise kohta (2021/2504(RSP)) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 185

2021/C 456/18 Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon soolise perspektiivi kohta COVID-19 kriisi ajal ja selle järgsel perioodil (2020/2121(INI)) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 191

2021/C 456/19 Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon ELi soolise võrdõiguslikkuse strateegia kohta (2019/2169(INI)) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 208

2021/C 456/20 Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon soolise digilõhe kaotamise ja naiste osaluse kohta digitaalmajanduses (2019/2168(INI)) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 232

2021/C 456/21 Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon demokraatliku opositsiooni mahasurumise kohta Hongkongis (2021/2505(RSP)) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 242

2021/C 456/22 Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon inimõiguste olukorra kohta Türgis ning eelkõige Selahattin Demirtaşi ja teiste meelsusvangide juhtumi kohta (2021/2506(RSP)) . . . . . . . . . 247

2021/C 456/23 Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon inimõiguste olukorra kohta Vietnamis, eelkõige inimõiguste teemat kajastanud ajakirjanike Pham Chi Dungi, Nguyen Tuong Thuy ja Le Huu Minh Tuani juhtumi kohta (2021/2507(RSP)) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 251

III Ettevalmistavad aktid

Euroopa Parlament

Teisipäev, 19. jaanuar 2021

2021/C 456/24 Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2021. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu, millega sõlmitakse naftast ja muudest kahjulikest ainetest tuleneva Põhjamere reostuse vastu võitlemist käsitleva koostöölepingu (Bonni leping) muudatused seoses lepingu kohaldamisala laiendamise ja Hispaania Kuningriigi lepinguga ühinemisega (11487/2020 – C9-0351/2020 – 2020/0205(NLE)) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 256

2021/C 456/25 P9_TA(2021)0002

Teatavate kolmandate riikide vahetuskursi võrdlusaluste väljaarvamine ning asendusvõrdlusaluste määramine teatavatele kaotatavatele võrdlusalustele ***I

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) 2016/1011 seoses teatavate kolmandate riikide vahetuskursi võrdlusaluste väljaarvamisega määruse kohaldamisalast ning asendusvõrdlusaluste määramisega teatavatele kaotatavatele võrdlusalustele (COM(2020)0337 – C9-0209/2020 – 2020/0154(COD))

P9_TC1-COD(2020)0154

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 19. jaanuaril 2021. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/…, millega muudetakse määrust (EL) 2016/1011 seoses teatavate kolmandate riikide hetke vahetuskursi võrdlusaluste väljaarvamisega määruse kohaldamisalast ning asendusvõrdlusaluste määramisega teatavatele võrdlusalustele, mille väljaandmine on lõpetamisel, ning millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 . . . . . . . . . . . . 257

2021/C 456/26 P9_TA(2021)0003

Tehnilise toe rahastamisvahend ***I

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse tehnilise toe rahastamisvahend (COM(2020)0409 – C9-0148/2020 – 2020/0103(COD))

P9_TC1-COD(2020)0103

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 19. jaanuaril 2021. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/…, millega luuakse tehnilise toe instrument . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 258

2021/C 456/27 P9_TA(2021)0004

Liidu õiguste rakendamine rahvusvaheliste kaubanduseeskirjade kohaldamisel ja jõustamisel ***I

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 654/2014, milles käsitletakse liidu õiguste kasutamist rahvusvaheliste kaubanduseeskirjade kohaldamisel ja jõustamisel (COM(2019)0623 – C9-0197/2019 – 2019/0273(COD))

P9_TC1-COD(2019)0273

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 19. jaanuaril 2021. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/…, millega muudetakse määrust (EL) nr 654/2014, milles käsitletakse liidu õiguste kasutamist rahvusvaheliste kaubanduseeskirjade kohaldamisel ja jõustamisel . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 259

2021/C 456/28 Euroopa Parlamendi otsus mitte esitada vastuväiteid komisjoni 4. detsembri 2020. aasta delegeeritud määrusele, millega muudetakse delegeeritud määrust (EL) 2020/427 seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/848 II lisas esitatud mahepõllumajanduslike toodete teatavate üksikasjalike tootmisnõuete muudatuste kohaldamise alguskuupäevaga (C(2020)08462 – 2020/2902(DEA)) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 263


2021/C 456/29 P9_TA(2021)0015

Euroopa abifond enim puudust kannatavate isikute jaoks: erimeetmete kehtestamine, et reageerida COVID-19 kriisile ***I

Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 223/2014 seoses erimeetmete kehtestamisega, et reageerida COVID-19 kriisile (COM(2020)0223 – C9-0151/2020 – 2020/0105(COD))

P9_TC1-COD(2020)0105

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 21. jaanuaril 2021. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/…, millega muudetakse määrust (EL) nr 223/2014 seoses erimeetmete kehtestamisega, et reageerida COVID-19 puhanguga seotud kriisile 264

Menetluste selgitus

* Nõuandemenetlus

*** Nõusolekumenetlus

***I Seadusandlik tavamenetlus, esimene lugemine

***II Seadusandlik tavamenetlus, teine lugemine

***III Seadusandlik tavamenetlus, kolmas lugemine

(Märgitud menetlus põhineb õigusakti eelnõus esitatud õiguslikul alusel.)

Euroopa Parlamendi muudatused:

Uued tekstiosad on märgistatud paksus kaldkirjas. Välja jäetud tekstiosad on tähistatud sümboliga ▌või on läbi kriipsutatud. Teksti asendamise puhul märgistatakse uus tekst paksus kaldkirjas ja asendatav tekst jäetakse välja või kriipsutatakse läbi.

EUROOPA PARLAMENT

ISTUNGJÄRK 2020–2021

18.–21. jaanuari 2021. aasta istungid

VASTUVÕETUD TEKSTID

10.11.2021 ET Euroopa Liidu Teataja C 456/1

I

(Resolutsioonid, soovitused ja arvamused)

RESOLUTSIOONID

EUROOPA PARLAMENT

P9_TA(2021)0006

Euroopa vahistamismäärus ja liikmesriikidevaheline üleandmiskord

Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra rakendamise kohta (2019/2207(INI))

(2021/C 456/01)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikleid 2, 3, 6 ja 7 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 82,

— võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „põhiõiguste harta“), eriti selle artikleid 4, 47, 48 ja 52,

— võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, milles viidatakse vastastikusele tunnustamisele, põhiõigustele ja kohustustele, mis tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 2, kus käsitletakse õigust elule (1),

— võttes arvesse nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsust 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (2) (edaspidi „Euroopa vahistamismääruse raamotsus“),

— võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/947/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kohtuotsuste ja vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevate otsuste suhtes, et teostada tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite järelevalvet (3),

— võttes arvesse nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsust 2009/299/JSK, millega muudetakse raamotsu-seid 2002/584/JSK, 2005/214/JSK, 2006/783/JSK, 2008/909/JSK ning 2008/947/JSK, edendades seeläbi isikute menetlusõigusi ja tõhustades selliste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamist, mis tehakse, kui asjaomane isik ei viibi isiklikult kohtulikul arutelul (4),

— võttes arvesse nõukogu 23. oktoobri 2009. aasta raamotsust 2009/829/JSK Euroopa Liidu liikmesriikides vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta järelevalvemeetmete rakendamise otsuste kui kohtueelse kinnipidamisega seotud alternatiivse võimaluse suhtes (5),

— võttes arvesse komisjoni aruandeid Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra rakendamise kohta: (COM(2005)0063 ja SEC(2005)0267, COM(2006)0008 ja SEC(2006)0079, COM(2007)0407 ja SEC(2007)0979 ning COM(2011)0175 ja SEC(2011)0430),

C 456/2 ET Euroopa Liidu Teataja 10.11.2021


(1) Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 9. juuli 2019. aasta otsus kohtuasjas Romeo Castaño vs. Belgia Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 2 menetlusliku aspekti rikkumise kohta (efektiivne uurimine).

(2) EÜT L 190, 18.7.2002, lk 1.(3) ELT L 337, 16.12.2008, lk 102.(4) ELT L 81, 27.3.2009, lk 24.(5) ELT L 294, 11.11.2009, lk 20.

— võttes arvesse Euroopa vahistamismääruse tegemise ja täitmise käsiraamatu muudetud versiooni,

— võttes arvesse oma 15. detsembri 2011. aasta resolutsiooni kinnipidamistingimuste kohta ELis (6), 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile Euroopa vahistamismääruse läbivaatamise kohta (7) ning 5. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni vanglasüsteemide ja kinnipidamistingimuste kohta (8),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi 17. aprillil 2019. aastal esimesel lugemisel vastu võetud seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse õigusprogramm (9),

— võttes arvesse nõukogu 2009. aasta resolutsiooni teekaardi kohta, mille eesmärk on tugevdada kahtlustatavate või süüdistatavate isikute menetlusõigusi kriminaalmenetluses (10),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta direktiivi 2010/64/EL õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses (11),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiivi 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet (12),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivi 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega (13),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul (14),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/800, mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste menetluslikke tagatisi (15),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses (16),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades (17),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse (EPRS) 2020. aasta juuni hinnangut Euroopa vahistamismääruse rakendamise kohta Euroopas,

— võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2020. aasta aruannet Euroopa vahistamismäärust ja liikmesriikidevahelist üleandmiskorda käsitleva nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse rakendamise kohta (COM(2020)0270),

— võttes arvesse 2014. aasta jaanuaris Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse (EPRS) taotlusel Euroopa vahistamismää-rusega seotud Euroopa lisaväärtuse hinnangut ja EPRSi 2017. aasta detsembri menetlusõigusi ja kinnipidamistingimusi käsitleva Euroopa-välise uuringu kulusid,



(6) ELT C 168 E, 14.6.2013, lk 82.(7) ELT C 285, 29.8.2017, lk 135.(8) ELT C 346, 27.9.2018, lk 94.(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0406.(10) ELT C 295, 4.12.2009, lk 3.(11) ELT L 280, 26.10.2010, lk 1.(12) ELT L 142, 1.6.2012, lk 1.(13) ELT L 294, 6.11.2013, lk 1.(14) ELT L 65, 11.3.2016, lk 1.(15) ELT L 132, 21.5.2016, lk 1.(16) ELT L 297, 4.11.2016, lk 1.(17) ELT L 130, 1.5.2014, lk 1.

— võttes arvesse nõukogu 27. mai 2009. aasta lõpparuannet „Vastastikuste hindamiste neljas voor: Euroopa vahistamismääruse ja vastava liikmesriikidevahelise üleandmiskorra praktiline kohaldamine“,

— võttes arvesse komisjoni 26. septembri 2019. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivi 2013/48/EL (mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega) rakendamise kohta (COM(2019)0560),

— võttes arvesse komisjoni 13. detsembri 2018. aasta järeldusi vastastikuse tunnustamise kohta kriminaalasjades „Vastastikuse tunnustamise edendamine vastastikuse usalduse suurendamisega“ (18),

— võttes arvesse nõukogu 16. detsembri 2019. aasta järeldusi kinnipidamise alternatiivide kohta – vabadusekaotuseta karistuste ja meetmete kasutamine kriminaalõiguse valdkonnas (19),

— võttes arvesse ohvrite õigusi käsitlevat ELi strateegiat (2020–2025) (COM(2020)0258),

— võttes arvesse riikide, Euroopa ja rahvusvaheliste vabaühenduste aruandeid,

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. novembri 2018. aasta määrust (EL) 2018/1727, mis käsitleb Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Ametit (Eurojust) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 2002/187/JSK (20),

— võttes arvesse komisjoni 30. septembri 2020. aasta teatist „2020. aasta aruanne õigusriigi kohta. Õigusriigi olukord Euroopa Liidus“ (COM(2020)0580),

— võttes arvesse oma 7. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta (21),

— võttes arvesse ÜRO 2002. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivset protokolli,

— võttes arvesse ELi Põhiõiguste Ameti tööd, eelkõige 13. septembri 2019. aasta aruannet pealkirjaga „Rights in practice: access to a lawyer and procedural rights in criminal and European arrest warrant proceedings“ (Õiguste kasutamine praktikas – õigus kaitsjale ja menetlusõigused kriminaalmenetlustes ja Euroopa vahistamismääruse menetlustes), 11. detsembri 2019. aasta aruannet „Criminal detention conditions in the European Union: rules and reality“ (Kriminaalkorras kinnipidamise tingimused Euroopa Liidus: õigusnormid ja tegelikkus) ning 9. novembri 2016. aasta aruannet „Criminal detention and alternatives: fundamental rights aspects in EU cross-border transfers“ (Kriminaalkorras kinnipidamine ja alternatiivid – põhiõiguste aspekte ELi piiriüleses üleandmises), ja kriminaalkorras kinnipidamise tingimuste andmebaasi, mis loodi 2019. aasta detsembris,

— võttes arvesse Euroopa Nõukogu vangistusküsimusi ja kriminaalõigusalast koostööd käsitlevaid konventsioone, soovitusi ja resolutsioone,

— võttes arvesse kodukorra artiklit 54 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

— võttes arvesse põhiseaduskomisjoni arvamust,

— võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A9-0248/2020),

A. võttes arvesse, et õigusalane koostöö ELis on oluline, et tegeleda keskkonnaalaste, sotsiaalsete, majanduslike ja digiküsimustega;



(18) ELT C 449, 13.12.2018, lk 6.(19) ELT C 422, 16.12.2019, lk 9.(20) ELT L 295, 21.11.2018, lk 138.(21) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0251.

B. arvestades, et Euroopa vahistamismääruse menetlusega on kehtestatud lihtsustatud piiriülese ja kiire kohtuliku üleandmise menetlus, mis võeti vastu pärast 11. septembri 2001. aasta terrorirünnakuid ja millest on alates selle kasutuselevõtust saanud kriminaalasjade valdkonnas vastastikuse tunnustamise lipulaev ja enim kasutatud vahend;

C. arvestades, et Euroopa vahistamismäärus on üldiselt edukas ja asendanud väljaandmise üleandmisega; arvestades, et üleandmist on lühendatud – kui 2016. aastal kestis see keskmiselt 50 päeva, siis 2017. aastal keskmiselt 40 päeva, kui isik sellega ei nõustu, kuigi mõnes liikmesriigis vastastikuse tunnustamise nõuete täitmisega viivitatakse või neid ei täideta; arvestades, et haruldastel juhtudel kestavad mõnes liikmesriigis teadete kohaselt üleandmismenetlused kuni 90 päeva, kui isik sellega ei nõustu;

D. arvestades, et aastatel 2005–2016 täideti 150 000 väljastatud Euroopa vahistamismäärusest ainult 43 000; arvestades, et sellised töötlemata arvud on kasutatud metoodika ja üldise edu osas eksitavad, nagu komisjon on selgitanud;

E. arvestades, et ELi õigusalane koostöö kriminaalasjades põhineb 1999. aastal Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel sõnastatud vastastikuse tunnustamise põhimõttel; arvestades, et Lissaboni lepinguga muudeti oluliselt ELi põhiseaduse sätteid ning anti selgesõnaline õiguslik alus õigusnormide ja menetluste jaoks, mis tagavad mis tahes vormis otsuste ja kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise, ELi toimimise lepingu artiklis 82;

F. arvestades, et vastastikuse tunnustamise põhimõte ei ole vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala uus kontseptsioon, vaid töötati algselt välja siseturul (Cassis de Dijon’i kohtuasja loogiline seadusandlik jätk); arvestades, et kriminaalõiguse vastastikusel tunnustamisel on aga teistsugune loogika ja õiguslik alus kui turulepääsu õigusnormide vastastikusel tunnustamisel; arvestades, et sellega seoses on vastastikusel tunnustamisel vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal konkreetsed eripärad, arvestades selle mõju põhiõigustele ja riikide suveräänsusele ning seda, mil määral tuleb seda hõlbustada materiaal- ja kriminaalmenetlusõiguse ühtlustamise teel, eelkõige seoses menetluslike tagatistega; arvestades, et viivitus kriminaalõiguse valdkonnas vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamisel võib tuua kaasa negatiivseid tagajärgi ja mõjutada selle kohaldamist teistes valdkondades, näiteks siseturul;

G. arvestades, et vastastikune tunnustamine tähendab teistest liikmesriikidest pärit kohtuotsuste vahetut tunnustamist, mille puhul on erandiks mittetunnustamine, ning see tähendab, et kohtuotsuse täitmisest ei tohiks keelduda üksnes põhjusel, et see on tehtud teises liikmesriigis; arvestades, et teiste liikmesriikide tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise kohaldamine ei ole kooskõlas selliste otsuste läbivaatamisega, välja arvatud juhul, kui seda tehakse Euroopa vahistamismääruse raamotsuses sätestatud alustel; arvestades, et selle vahendi kohaldamisel tuleks lähtuda pädevate õigusasutuste vahelisest koostööst ja vastastikusest usaldusest: arvestades, et vastastikune tunnustamine ja põhiõigused peavad toimima koostöös;

H. arvestades, et vastastikuseks tunnustamiseks on vaja suurt liikmesriikidevahelist vastastikust usaldust, mille aluseks on ühesugune arusaam õigusriigist ja põhiõigustest; arvestades, et Euroopa Liit vajab seda usaldust praegusel ajalooliselt tähtsal murdepunktil, et ühiseid probleeme edukalt lahendada; arvestades, et Euroopa vahistamismääruse sujuva toimimise seisukohast on määrava tähtsusega usalduse tugevdamine;

I. arvestades, et ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanismi loomine peaks aitama vastastikust usaldust tugevdada, kuna selle eesmärk on juhtida tähelepanu valdkondadele, kus õigusriigi järgimist on vaja täiustada; arvestades, et Euroopa vahistamismääruse raamotsuse ebapiisav ja ebajärjekindel kohaldamine teatavates liikmesriikides ei aita vastastikust usaldust tugevdada; arvestades, et ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanism võib olla kasulik, et pakkuda elemente järjepideva kohaldamise tagamiseks, kui täitmine on põhiõiguste rikkumise tõttu tagasi lükatud, ning seega tõhustada vastastikust tunnustamist liikmesriikide vahel;

J. arvestades, et vastastikuseks usalduseks on vaja, et liikmesriigid järgiksid ELi õigust, eelkõige hartas tunnustatud põhiõigusi ja õigusriigi põhimõtteid, nagu kohtusüsteemi sõltumatus;



K. arvestades, et Euroopa vahistamismäärus on aidanud vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala arendada ja tugevdada; arvestades, et ELi lepingu artikkel 6 põhiõiguste harta ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohta, ELi toimimise lepingu artikkel 8, artikli 15 lõige 3, artiklid 16 ja 18–25, menetlusõigusi käsitlevad direktiivid ning direktiiv 2012/29/EL ohvrite õiguste kohta (22) on kõik vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala raamistiku olulised elemendid; arvestades, et Euroopa vahistamismääruse ebaõigel kohaldamisel võib olla kahjulik mõju politsei- ja õigusalasele koostööle kogu liidus, üksikisikutele ja nende perekondadele ning Schengeni ala toimimisele ja põhiõigustele;

L. arvestades, et Euroopa Liitu kuulumine tähendab teatavate väärtuste, näiteks inimväärikuse, vabaduse, demokraatia, võrdsuse, õigusriigi ja inimõiguste, sh vähemustesse kuuluvate isikute õiguste austamist, nagu see on sätestatud nii ELi lepingu artiklis 2 kui ka liikmesriikide õigussüsteemis selles osas, mis puudutab nimetatud artikli täitmist;

M. arvestades, et võrdõiguslik liit peab tagama õiguskaitse kättesaadavuse kõikidele kuriteoohvritele (23), kaitstes samal ajal kahtlusaluste ja süüdistatavate isikute õigusi; arvestades, et EL on vastu võtnud õigusaktid, mille eesmärk on tugevdada kuriteoohvrite õigusi, võttes lisaks kahtlusaluste ja süüdimõistetud isikute kinnipidamisele ja üleandmisele vastu mitmesuguseid õigusakte;

N. arvestades, et Euroopa Liidu Kohus on teataval määral selgitanud enamikku Euroopa vahistamismääruse kohaldamist puudutavaid küsimusi, näiteks ne bis in idem (24), õigusasutus (25), ülimuslikkus ja ühtlustamine ELis (26), õigusasutuse sõltumatus (27), põhiõigused (28), kahepoolne karistatavus (29), keeldumise põhjus ja ELi kodanike väljaandmine kolmandatele riikidele (30); arvestades, et kohtulahendid ei saa siiski asendada hästi koostatud liidu tasandi õigusakte;

O. arvestades, et kahepoolne karistatavus on rahvusvahelise väljaandmise mõiste ja ehkki see ei ole kaugeltki kooskõlas vastastikuse tunnustamise põhimõttega, võib see tegelikkuses olla vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale tagaotsitavate jaoks väga piiratud määral vajalik; arvestades, et kahepoolne karistatavus on vaid valikuline Euroopa vahistamismäärusest keeldumise põhjus ja täidesaatvad asutused tuginevad sellele harva; arvestades, et kahepoolse karistatavuseta kuritegude nimekiri sisaldab juba suurt hulka süütegusid, millest paljusid ei ole liikmesriikides veel väga hästi ühtlustatud, ning arvestades, et seda nimekirja tuleks uuesti hinnata ja võimaluse korral laiendada vastavalt Euroopa vahistamismääruse raamotsuse artikli 2 lõikes 3 sätestatud menetlusele;

P. arvestades, et vastastikuse tunnustamise kontseptsioon ei nõua kriminaalmateriaalõiguse ja -menetluse kui sellise ühtlustamist, kuid arvestades, et õigusalase koostöö praktika on näidanud, et vastastikuse tunnustamise hõlbustamiseks on vaja teatavate piiratud ühiste normide ja määratluste ühtlustamist, mis on sätestatud ELi toimimise lepingu artikli 82 lõikes 2; arvestades, et viimastel aastatel on tehtud edusamme, näiteks on vastu võetud kuus menetlusõigusi käsitlevat direktiivi, direktiiv 2012/29/EL, Euroopa vahistamismääruse alternatiivmenetlused, nagu Euroopa uurimismäärus, ning ühtlustatud mõningate kuritegude määratlemist; arvestades aga, et kuut direktiivi menetluslike tagatiste kohta ei ole täielikult ja nõuetekohaselt rakendatud, mis on endiselt murettekitav küsimus;

Q. arvestades, et komisjon on rõhutanud, et õigust kaitsjale ja Euroopa vahistamismäärust käsitleva direktiivi 2013/48/EL teatavate sätete rakendamisel on probleeme, eelkõige seoses õigusega kaitsjale nii määrust täitvas kui ka määruse teinud liikmesriigis; arvestades, et Euroopa vahistamismäärust käsitlevaid erisätteid sisaldavate muude menetluslikke tagatisi käsitlevate direktiivide (2010/64/EL, 2012/13/EL, (EL) 2016/800 ja (EL) 2016/1919) ülevõtmine, sealhulgas poolte võrdsuse arvesse võtmine, ei ole seni olnud piisav;



(22) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK (ELT L 315, 14.11.2012, lk 57).

(23) Ohvrite õigusi käsitlev ELi strateegia (2020–25).(24) Euroopa Liidu Kohus, C-261/09, Mantello.(25) Euroopa Liidu Kohus, C-453/16 PPU, Özcelik; C-452/16 PPU, Poltorak; C-477/16 PPU, Kovalkovas; liidetud kohtuasjad C-508/18

ja C-82/19 PPU, OG ja PI.(26) Euroopa Liidu Kohus, C-399/11, Melloni ehk C-42/17, M.A.S. ja M.B.(27) Euroopa Liidu Kohus, C-216/18 PPU, Minister for Justice and Equality.(28) Euroopa Liidu Kohus, liidetud kohtuasjad C-404/15 ja C-659/15 PPU, Aranyosi ja Căldăraru; C-128/18, Dorobantu.(29) Euroopa Liidu Kohus, C-289/15, Grundza.(30) Euroopa Liidu Kohus, C-182/15, Petruhhin; C-191/16, Pisciotti; C-247/17, Raugevicius; C-897/19 PPU, I.N. vs. Ruska

federacija; jne.

R. arvestades, et mõningaid Euroopa vahistamismäärust puudutavaid küsimusi on lahendatud teiste õigusaktidega, nagu Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades käsitlev direktiiv 2014/41/EL ja määrus (EL) 2018/1805, mis käsitleb arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist (31), ja vastastikuse tunnustamise põhimõtteid on rakendatud muud tüüpi kohtuotsuste puhul;

S. arvestades, et kriminaalmenetlusõiguste tugevdamist käsitlevas 2009. aasta ELi tegevuskavas tunnistatakse kohtueelse kinnipidamise perioodide küsimust; arvestades, et vanglatingimused on probleem paljudes liikmesriikides ja et need peavad olema kooskõlas ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtustega; arvestades, et mõnes liikmesriigis esineb õigusriigi põhimõtetega seotud probleeme, mis kajastub ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustes;

T. arvestades, et oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsioonis Euroopa vahistamismääruse läbivaatamise kohta nõudis Euroopa Parlament muu hulgas, et kehtestataks kohustuslik keeldumise põhjus, kui on piisavalt alust arvata, et määruse täitmine on vastuolus määrust täitva liikmesriigi kohustusega, mis on kooskõlas ELi lepingu artikliga 6 ja põhiõiguste hartaga; arvestades, et 2017. aastal viisid põhiõigusteteemalised küsimused 109 juhul üleandmisest keeldumiseni;

U. arvestades, et vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaselt peab õigusala töötajaid, sealhulgas kriminaalõiguse juriste, koolitama ELi õiguse alal;

V. arvestades, et Eurojustil on oluline roll Euroopa vahistamismääruste täitmise lihtsustamisel ja koordineerimisel; arvestades, et Eurojusti abi taotletakse Euroopa vahistamismääruste täitmisel üha enam, mis on selle töökoormust olulisel määral suurendanud; arvestades, et Eurojust lihtsustas ainuüksi 2019. aastal Euroopa vahistamismäärustega seotud 703 uue ja 574 poolelioleva juhtumi täitmist; arvestades, et Eurojust on Euroopa Prokuratuurist sõltumatu ja iseseisev amet;

W. arvestades, et andmete võrdlemine näitab Euroopa vahistamismääruste arvu kasvutendentsi, kusjuures Euroopa vahistamismääruste väljastamine on aasta-aastalt kasvanud;

X. arvestades, et Euroopa vahistamismääruse ühtlustatud rakendamine koos menetlusõigusi käsitlevate direktiivide täieliku ja nõuetekohase rakendamise, Euroopa vahistamismääruse alternatiivsete meetmete suurema kasutamise ja selliste ELi miinimumstandardite kehtestamisega nagu vangla- ja kinnipidamistingimused, takistab meelepärase kohtualluvuse valimist; arvestades, et Euroopa vahistamismääruse täielik ja nõuetekohane rakendamine kõigis liikmesriikides on vajalik, et põhjalikult hinnata asjakohaste õigusaktide toimimist ja vajadust võimalike muudatuste järele;

Euroopa vahistamismääruse rakendamise üldhinnang

1. rõhutab, et Euroopa vahistamismäärus on suur saavutus ning tõhus, kasulik ja asendamatu vahend raskete piiriüleste kuritegude vastu võitlemiseks ja raskete kuritegude toimepanijate vastutusele võtmiseks liikmesriigis, kus on algatatud või kus toimub kriminaalmenetlus, ning sellel on positiivne mõju vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala säilitamisele; tunnistab, et Euroopa vahistamismäärus on koostööd üleandmisel olulisel määral lihtsustanud ja parandanud; märgib siiski, et viimase 20 aasta jooksul on maailmas toimunud digipööre, mis on kuritegevuse ökosüsteemi muutnud;

2. märgib konkreetsete probleemide olemasolu; leiab, et need ei sea süsteemi kahtluse alla ega ohusta seda, vaid näitavad, et seda tuleb täiustada ja ajakohastada ning et selliste probleemidega tuleb tegeleda, et kõrvaldada teatavad kitsaskohad ja seeläbi tugevdada üldist süsteemi ning tagada õigusriigi põhimõtete ja põhiõiguste järgimine kõigis liikmesriikides; märgib, et Schengeni ala ja digipööre on loonud ELi kodanikele palju võimalusi; märgib, et avatud piirid ja uued tehnoloogiad nõuavad samas ka tõhusaid vahendeid, et õiguskaitseasutused ja kohtud saaksid raskete rahvusvaheliste kuritegude eest vastutusele võtta;

3. märgib, et probleemid on peamiselt seotud kinnipidamis- ja vanglatingimuste, proportsionaalsuse, ELi õiguses sätestatud menetluslike tagatiste rakendamisega Euroopa vahistamismääruse menetluses, eelkõige kahepoolse juriidilise esindatusega nii määrust täitvates kui ka määrust tegevates riikides ning koolituse, konkreetsete õigusriigi probleemide,



(31) ELT L 303, 28.11.2018, lk 1.

vabadusekaotuslike karistuste täideviimise (32), tähtaegade (33) ja tagaseljaotsustega; võtab teadmiseks, et teatavatel juhtudel on tõstatunud kahepoolse karistatavuse (34) küsimus; ning täheldab muudel juhtudel Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumise põhjuste kohaldamisel ebajärjekindlust; rõhutab samuti, et puudub täielik andmesüsteem, mis võimaldaks teha Euroopa vahistamismääruste tegemise, täitmise ja neist keeldumise kohta usaldusväärset kvalitatiivset ja kvantitatiivset statistikat; märgib, et sellised probleemid ei õõnesta üksnes liikmesriikidevahelist usaldust, vaid on nii sotsiaalses kui ka majanduslikus mõttes kulukad nii asjaomastele isikutele, nende perekondadele kui ka ühiskonnale üldiselt;

4. märgib, et need probleemid on osaliselt lahendatud ning neid püütakse samuti lahendada nn pehme õiguse vahendite (Euroopa vahistamismääruse käsiraamat), vastastikuse hindamise, Eurojusti abi, koolitusprogrammide ja praktikutele mõeldud vahendite kogumi rahastamise teel ELi õigusprogrammi raames, Euroopa Liidu Kohtu praktika ja täiendavate õigusaktide abil (raamotsus 2009/299/JSK ja kahtlustatavate ja süüdistatavate isikute menetlusõigusi käsitlevate direktiivide vastuvõtmine, nagu on sätestatud 2009. aasta tegevuskavas, eelkõige direktiiv 2013/48/EL), kuigi muud küsimused on veel lahtised;

5. juhib tähelepanu sellele, et Euroopa vahistamismäärust tuleks täiustada ja tõhustada, et muuta see paremaks, kiiremaks ja liikmesriikide kohtunike otsuseid austavaks, järgides samal ajal proportsionaalsust, sest tugevama liidu ühe eesmärgi saavutamiseks on hädavajalik, et liikmesriigid usaldaksid teiste liikmesriikide kohtu- ja vanglasüsteeme, mille puhul see mehhanism on äärmiselt oluline; tuletab meelde, et vastastikuse tunnustamise nõrgenemine kriminaalõiguse valdkonnas võib tuua kaasa selle nõrgenemise ka teistes valdkondades ning see takistaks tõhusa ühise poliitika ajamist, näiteks siseturgu;

6. märgib, et ELi lepingu protokollidega nr 21 ja nr 22 on ette nähtud kahe liikmesriigi eristaatus – Iirimaal on osalemisvõimalus ja Taani ELi kriminaalõiguses ei osale –, mis tähendab, et nad osalevad Euroopa vahistamismääruste süsteemis, kuid ei osale muudes õigusaktides, näiteks menetluslike tagatiste direktiivides; rõhutab vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal järjepidevuse tagamise tähtsust;

7. rõhutab, et Euroopa vahistamismäärust ei tohiks väärkasutada pisirikkumiste puhul, kui puuduvad kohtueelse kinnipidamise alused; tuletab meelde, et vahistamismääruse kasutus peaks piirduma raskete õigusrikkumistega, kui see on hädavajalik ja proportsionaalne; nõuab tungivalt, et enne Euroopa vahistamismääruse väljastamist kasutataks võimaluse korral vähem sekkuvaid õigusvahendeid, nagu Euroopa uurimismäärus; juhib tähelepanu sellele, et vahistamismääruse teinud asutused peaksid tegema proportsionaalsuse kontrolli, võttes arvesse i) süüteo tõsidust, ii) tõenäolist karistust, kui isik tunnistatakse väidetavas süüteos süüdi, iii) isiku kinnipidamise tõenäosust määruse teinud liikmesriigis pärast üleandmist, iv) mõju tagaotsitava isiku ja tema perekonna õigustele ning v) kuriteoohvrite huve; kutsub liikmesriike ja nende õigusasutusi üles menetlema vahistamismääruse juhtumeid pärast Euroopa vahistamismääruse tegemist põhjendamatu viivituseta, et hoida kohtueelse kinnipidamise aeg võimalikult lühikesena;

8. rõhutab, et Euroopa Liidu Kohtu arvates on Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumine vastastikuse tunnustamise erand ning seda tuleb tõlgendada rangelt (35), kui kehtib üks tunnustamata jätmise põhjustest (Euroopa vahistamismääruse raamotsuse artiklid 3 ja 4) või üks tagatistest (sama raamotsuse artikkel 5), või kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu praktikaga;

9. nõuab keeldumise lubamist, kui on piisavalt alust uskuda, et Euroopa vahistamismääruse täitmine on vastuolus vahistamismäärust täitva liikmesriigi kohustustega vastavalt ELi lepingu artiklile 6 ja põhiõiguste hartale; juhib tähelepanu sellele, et kui täitmata jätmine on põhiõiguste rikkumise tõttu põhjendatud, peab määrust täitev liikmesriik määrama kindlaks põhiõiguste rikkumise tõsise ohu ning täitmisest keeldumise põhjused faktiliste ja objektiivsete asjaolude põhjal, et vältida õiguskindlusetust ja võimalikku karistamatust; tuletab meelde, et Euroopa Liidu Kohtu praktika kohaselt on põhiõiguste harta ELis põhiõiguste kaitse ühine norm (36);

Soovitused Euroopa vahistamismääruse toimimise parandamiseks

10. palub komisjonil esitada selgeid, arusaadavaid, põhjalikke ja võrreldavaid andmeid, kuna olemasolevad andmed on segadust tekitavad ja võivad jätta väära mulje Euroopa vahistamismääruse tõhususest (või ebatõhususest); palub komisjonil näha ette meetodi, mille abil liikmesriigid peaksid täitma oma kohustust koguda ja edastada komisjonile süstemaatiliselt usaldusväärseid ja ajakohaseid andmeid; palub komisjonil hinnata võimalust luua Euroopa vahistamismäärusi käsitlevate kohtuotsuste kohta ühine andmebaas, kasutades üksnes anonüümseks muudetud andmeid, ja teha sellest arukas ja tõhus



(32) Euroopa Liidu Kohus, C-579/15, Popławski.(33) Euroopa Liidu Kohus, C-168/13 PPU, Jeremy F.(34) Euroopa Liidu Kohus, juhindudes kohtuasjast C-289/15, Grundza, milles osutatakse nõukogu raamotsusele 2008/909/JSK.(35) Vt nt Euroopa Liidu Kohus, C-216/18 PPU, Minister for Justice and Equality.(36) Vt Euroopa Liidu Kohus, C-399/11, Melloni, punkt 63, ja C-128/18, Dorobantu, punkt 79.

vahend, millega saab hinnata õigusalast koostööd, tuvastada nõrku kohti ja olla igasugusteks muutusteks paremini valmis; tuletab meelde, et õigusalane koostöö on sotsiaalse, majandusliku, keskkonnaalase ja digitaalse stabiilsuse tagamiseks määrava tähtsusega; kordab oma üleskutset komisjonile paluda liikmesriikidelt Euroopa vahistamismääruse mehhanismi toimimise kohta põhjalikke andmeid ja lisada need oma järgmisse rakendusaruandesse;

11. on veendunud, et tuleb vastu võtta horisontaalsed lisameetmed, millega tõhustada ELi lepingu artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet ja tugevdada vastastikust usaldust liikmesriikide kriminaalõigussüsteemide vastu, et saavutada seeläbi tõhusam õigusalane koostöö; juhib tähelepanu sellele, et kahepoolse karistatavuse kontroll piirab vastastikust tunnustamist ja et Euroopa Liidu Kohtu arvates tuleb seda tõlgendada kitsalt; rõhutab siiski, et endiselt teeb muret asjaolu, et nõuetekohaselt ei ole määratletud süüteod, mille puhul kahepoolse karistatavuse reegel enam ei kehti; märgib, et vastastikune tunnustamine peaks ideaalis toimuma automaatselt (37), ilma et hinnataks ümber põhjuseid, mille alusel süüdistus esitati, ning et otsuste täitmisest ei tohiks keelduda, välja arvatud juhul, kui on olemas alus Euroopa vahistamismääruse raamotsuses ammendavalt loetletud põhjustest ühe põhjuse kohaldamiseks või kui on muid asjaolusid, nagu seda on tunnistanud Euroopa Liidu Kohus, mis õigustavad liikmesriikidevahelise vastastikuse tunnustamise ja vastastikuse usalduse põhimõtete kohaldamise piiramist;

12. rõhutab, et vastastikuse tunnustamise põhimõte peab tuginema vastastikusel usaldusel, mida saab saavutada üksnes siis, kui on tagatud kahtlustatavate ja süüdistatavate isikute põhiõiguste ja menetlusõiguste austamine kogu liidus; tuletab meelde menetlusõigusi käsitlevate direktiivide rakendamise tähtsust, et tagada õigus õiglasele kohtulikule arutamisele; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon tagaks nende direktiivide täieliku ja nõuetekohase rakendamise ning kaaluks vajaduse korral rikkumismenetluste algatamist;

13. kutsub komisjoni üles analüüsima liikmesriikides levinud õigusrikkumisi, et paremini kindlaks määrata, millal tuleks kasutada Euroopa vahistamismäärust, ja lihtsustada proportsionaalsuse hindamist; palub komisjonil hinnata vorminõuete ja sisulisest vaatepunktist loetelu järjepidevust, mis koosneb 32 kategooriast, mille puhul ei ole vaja kahepoolse karistatavuse kontrolli, lisades sellesse sellised kriteeriumid nagu süüteo raskusaste, selle piiriülene mõõde ja negatiivne mõju liidu põhiväärtustele; märgib, et kõigile selle rakendamisega seotud osalistele tuleb pakkuda suuremat õiguskindlust ja vältida seeläbi tarbetuid konflikte; palub komisjonil hinnata põhjalikult küsimusi seoses sellega, et võimaluse korral koostada süütegude kategooriate ühtne loetelu, mis põhineb konkreetsetel süütegudel ja seadusega kaitstud huvidel; soovitab ühtlasi hinnata võimalust lisada loetelule lisa, mis sisaldab kõigi süütegude määratlusi, et lihtsustada nende tõlgendamist;

14. rõhutab, et oluline on hinnata muude süütegude või süütegude kategooriate loetellu lisamist, nagu keskkonnakuriteod (nt laevade põhjustatud merereostusega seotud süüteod), maksudest kõrvalehoidumise teatavad vormid, vihakuriteod, seksuaalne kuritarvitamine, sooline vägivald, digitaalsete vahendite kaudu toime pandud süüteod, näiteks identiteedivargus, vägivalla kasutamist või tõsist ohtu liikmesriikide avalikule korrale hõlmavad süüteod ja liikmesriikide põhiseadusliku terviklikkuse vastased kuriteod, mille toimepanemisel on kasutatud vägivalda, genotsiid, inimsusevastased kuriteod ja sõjakuriteod; rõhutab, et liikmesriigid peaksid ka senisest enam tõhustama õigusalast koostööd, õigusriiki ja põhiõigusi; rõhutab, et tihedam õigusalane koostöö selliste süütegude vallas aitaks liidul saavutada talle prioriteetsed eesmärgid ning tugevdada liidus demokraatia ja õigusriigi austamise kultuuri;

15. väljendab heameelt komisjoni hiljuti loodud Euroopa vahistamismääruse koordineerimisrühma üle; usub, et see rühm aitab edendada ajakohase ja usaldusväärse teabe ning heade tavade kiiret vahetamist ja tugevdada koostööd, mis peaks viima Euroopa vahistamismääruse ühtsema kohaldamiseni õigusasutuste vahel ning tooma kaasa parema teabevahetuse juristide vahel, kes esindavad isikuid, keda vahistamismäärused puudutavad, täitva ja määruse teinud liikmesriigi territooriumil;

16. tuletab meelde, et Euroopa vahistamismääruse raamotsuse artikli 2 lõikes 2 sätestatud karistuse künnise eesmärk on põhimõtteliselt tagada Euroopa vahistamismääruse proportsionaalsus; kutsub siiski komisjoni üles analüüsima võimalust vähendada kolmeaastast künnist teatavate süütegude puhul, nagu inimkaubandus, laste seksuaalne ärakasutamine ja lapsporno;



(37) Vt nt komisjoni 26. juuli 2000. aasta teatist lõppotsuste vastastikuse tunnustamise kohta kriminaalasjades (COM(2000)0495).

17. kutsub komisjoni üles selgitama Euroopa vahistamismääruse künnisele vastavatele peamistele süütegudele kaasaaitavate või nendega seotud süütegude küsimust, kaaludes näiteks Euroopa vahistamismääruse käsiraamatu ajakohastamist või võimaluse korral kriminaalõiguse ühtlustamise alaste ELi õigusaktide vastuvõtmist, sealhulgas märkides sellega seoses ära Euroopa vahistamismääruste kohaldamise liikmesriikides; tuletab sellega seoses meelde, et Euroopa vahistamismäärus ei reguleeri üleandmist kõrvalsüütegude või seotud süütegude puhul ja et erikohustuse reegel võib takistada määrust tegeval liikmesriigil esitada süüdistust nende süütegude eest;

18. rõhutab, et oluline on täpsemalt kindlaks määrata Euroopa vahistamismääruses kehtestatud menetlustega seotud riigi ametiasutuste ja ELi asutuste ülesanded ja pädevus ning tagada nende spetsialiseerumine ja praktiline kogemus; kinnitab, et täidesaatva asutuse ulatuslikku kaalutlusõigust ei peeta kaugeltki vastastikuse tunnustamise põhimõttega kooskõlas olevaks või peetakse isegi sellega vastuolus olevaks, välja arvatud juhul, kui kehtib mõni Euroopa vahistamismääruse raamotsuse artiklites 3 ja 4 sätestatud mittetunnustamise alus ja nagu on selgitanud Euroopa Liidu Kohus; on veendunud, et Euroopa vahistamismääruse raamotsuse läbivaatamisel tuleb kehtestada kord, mille abil saab Euroopa vahistamismääruse vajaduse korral kinnitada määruse teinud liikmesriigi kohtunik, kohus, uuriv kohtunik või prokurör vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale, et ületada mõiste „õigusasutus“ erinevad tõlgendused; on seisukohal, et kui on võimalik tagada õiguskindlus süütegude suhtes, mis selgelt kuuluvad kahepoolse karistatavuse määratluse alla, ja kuritegude puhul, mis ei kuulu, peaks kaalutlusõigus piirduma kahepoolse karistatavuse juhtumitega; kinnitab, et õigusriigi, põhiõiguste ja vanglatingimuste parandamine ning õigustöötajate paremad teadmised teiste õigussüsteemide kohta aitavad tugevdada vastastikust usaldust ja vastastikust tunnustamist;

19. palub komisjonil jätkata Euroopa vahistamismääruse ja muude õigusalase koostöö vahendite ülevõtmise hindamist ning algatada vajaduse korral rikkumismenetlusi;

20. kutsub liikmesriike üles rakendama Euroopa vahistamismääruse raamotsust, Euroopa vahistamismäärust käsitlevaid Euroopa Liidu Kohtu asjakohaseid otsuseid ja kriminaalasju käsitlevaid muid õigusakte õigeaegselt ja nõuetekohaselt; rõhutab, et sellised vahendid nagu raamotsus 2008/909/JSK vahistatud isikute üleandmise kohta, raamotsus 2008/947/JSK tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite kohta, Euroopa uurimismäärus, Euroopa järelevalvekorraldus ja kriminaalmenetluse ülevõtmise Euroopa konventsioon (38), täiendavad Euroopa vahistamismäärust ja pakuvad sellele kasulikke ja vähem sekkuvaid alternatiive; rõhutab, et Euroopa vahistamismäärust tuleks kasutada ainult siis, kui kõik muud alternatiivsed võimalused on ammendatud, ning et riigid ei tohiks kasutada Euroopa vahistamismäärust olukorras, kus vähem sekkuv meede annaks samu tulemusi, näiteks videokonverentsi ja muude vahendite abil toimuvad ärakuulamised; nõuab tungivalt, et liikmesriikide asutused kasutaksid Euroopa vahistamismääruse tegemise asemel võimaluse korral selliseid alternatiivseid vahendeid;

21. kutsub liikmesriike üles tagama, et õigusasutused suudaksid määrata Euroopa vahistamismääruse menetlustes kinnipidamis- ja sunnimeetmete asemel olemasolevaid alternatiivseid meetmeid, eriti kui isik nõustub üleandmisega, välja arvatud juhul, kui keeldumine on vajalik ja põhjendatud;

22. võtab teadmiseks komisjoni muret tekitava aruande direktiivi 2013/48/EL rakendamise kohta; palub tungivalt, et komisjon hindaks jätkuvalt, kas liikmesriigid järgivad direktiivi, ja võtaks asjakohased meetmed, sealhulgas rikkumismenetlused, et tagada direktiivi sätete järgimine; nõuab tungivalt, et komisjon suurendaks jõupingutusi, mis tagaks kõigi menetluslikke tagatisi käsitlevate direktiivide täieliku rakendamise, et tagaotsitavad isikud saaksid piiriülestes menetlustes kindlasti kasutada tõhusat kaitset; nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks meetmete võtmist, pidades silmas komisjoni 27. novembri 2013. aasta soovituse (mis käsitleb kahtlustatavate või süüdistatavate vähekaitstud isikute menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses) (39) ebapiisavat rakendamist, eelkõige seoses vähekaitstud täiskasvanutega;

23. palub liikmesriikidel tagada Euroopa vahistamismääruse puhul paindlikkuse keelte kasutamisel ning töötada sellega seoses välja ühised tavad ja kohaldama neid, kindlustades seejuures isikute õiguse suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses kooskõlas direktiiviga 2010/64/EL; kutsub liikmesriike sellega seoses üles looma vajalikud mehhanismid, et vältida viivitusi või takistusi; peab kahetsusväärseks asjaolu, et Euroopa vahistamismääruse raamotsuses ei ole sätestatud tähtaegu Euroopa vahistamismääruste tõlgete edastamiseks;

24. palub komisjonil näha ette tähtaegade ühtse kohaldamise ja tõhusa järelevalve;



(38) Euroopa Nõukogu leping nr 073, 15. mai 1972.(39) ELT C 378, 24.12.2013, lk 8.

25. kutsub komisjoni üles tagama Eurojustile ja Euroopa õigusalase koostöö võrgustikule piisavad rahalised vahendid Euroopa vahistamismääruse lihtsustamiseks ja kooskõlastamiseks; taunib asjaolu, et komisjoni praegused eelarveassignee-ringud Eurojustile ei ole piisavad, pidades silmas probleeme, millega amet puutub kokku seoses pidevalt kasvava juhtumite arvuga, ning et vaatamata suurenenud töökoormusele on need toonud kaasa rahastamise aeglustumise; juhib tähelepanu sellele, et Eurojusti volituste täitmise võimaldamiseks peab ameti eelarve olema kooskõlas selle ülesannete ja prioriteetidega; kordab oma üleskutset luua spetsiaalne Euroopa vahistamismäärusega seotud õigusalase koostöö võrgustik;

26. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama asjakohase rahastamise õigusabi andmiseks isikutele, keda Euroopa vahistamismäärus puudutab, sealhulgas õigusabi andmiseks nii määrust tegevas kui ka määrust täitvas liikmesriigis enne üleandmise korraldamist, rahastamise sobiva kvalifikatsiooniga tõlkidele ja tõlkijatele, Euroopa vahistamismäärust käsitleva spetsiaalse koolituse õigustöötajate, sealhulgas politsei, prokuröride, kohtunike ja kaitseadvokaatide jaoks, eelkõige sellistes valdkondades nagu Euroopa vahistamismäärusega seotud põhiõiguste aspektid, kinnipidamise proportsionaalsuse ja alternatiivsete meetmete hindamine, Euroopa vahistamismääruste juhtumite esindamine ning menetlemine Euroopa Liidu Kohtus eelotsuse taotlemiseks ja teiste liikmesriikide ametiasutustelt kinnituste saamine; rõhutab, kui väärtuslikud on Euroopa õigusalase koolituse võrgustiku programmid, näiteks Euroopa vahistamismäärusega seotud simulatsioonid ja keeleõpe; rõhutab, et poolte võrdsuse tagamiseks peaks õigustöötajatel olema juurdepääs sihipärasele, kättesaadavale ja taskukohasele koolitusele; kutsub komisjoni üles edendama ja hõlbustama sellise koolituse pakkumist;

27. kutsub komisjoni üles toetama ja hiljem edasi arendama Euroopa õigusalase koolituse võrgustikku ja olemasolevaid riiklikke kohtuasutuste koolitusplatvorme ning vajaduse korral võtma ekspertide ja praktikute jaoks koostöös liikmesriikidega kasutusele koolitusplatvormi vastastikuse tunnustamise vahendite, sealhulgas Euroopa vahistamismääruse kohta; kinnitab, et komisjon peaks andma neile teavet vahendite omavahelise tiheda seotuse kohta ning tegema neile kättesaadavaks kogemuste vahetamise foorumi;

28. märgib, et ametiasutuste koostööd, sealhulgas põhiõiguste järgimist, saab parandada turvalise tehnoloogia ja digitaliseerimise abil; peab tervitatavaks Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti loodud kriminaalkorras kinnipidamise andmebaasi; nõuab, et (nagu ka teistes ELi õiguse valdkondades) loodaks tsentraliseeritud andmebaas Euroopa vahistamismäärust käsitleva siseriikliku kohtupraktika kohta (40); on seisukohal, et spetsiaalne avalik andmebaas Euroopa vahistamismäärusega tegelevate juristide kohta võiks aidata tagada õiguse kaitsjale;

29. nõuab täitmata Euroopa vahistamismääruste korrapärast läbivaatamist ja kaalumist, kas need tuleks koos vastavate teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) ja Interpoli hoiatusteadetega tühistada; nõuab lisaks Euroopa vahistamismääruste ning vastavate SIS II ja Interpoli hoiatusteadete tühistamist, kui vahistamismääruse täitmisest on keeldutud kohustuslikel alustel, näiteks topeltkaristamise keelu põhimõte;

30. palub komisjonil võtta arvesse riikide parlamentide arvamusi kooskõlas ELi lepingu protokolliga nr 2, kui ta otsustab esitada seadusandlike aktide ettepanekuid ELi kriminaalõiguse valdkonnas, kuna riikide parlamentide osalemine võimaldab kontrolli ELi kriminaalõiguses kohaldatavate subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete üle;

Soovitused põhiõiguste kohta

31. kutsub liikmesriike üles austama ELi lepingu artiklist 2 tulenevaid kohustusi (inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõigused, kaasa arvatud vähemuste õigused); rõhutab, et liikmesriigid peavad tagama, et kõigil, sealhulgas kuriteo ohvritel või Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitavatel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on vastavalt põhiõiguste harta artiklile 47 ja Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale kohtus õigus tõhusale õiguskaitsevahendile; rõhutab, et täitvas riigis kasutatavad õiguskaitsevahendid, austades seejuures täielikult õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, tuleb tagada vastavalt vastastikuse tunnustamise vahendis nimetatud ajavahemiku jooksul või, kui selge tähtaeg puudub, tuleb nad tagada piisavalt kiiresti, et vastastikuse tunnustamise protsessi eesmärk ei satuks ohtu;

32. märgib, et kuigi ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohase menetluse kohaldamine mõjutab vastastikust tunnustamist, peab täidesaatev asutus vastavalt olemasolevale Euroopa Liidu Kohtu praktikale iga konkreetse juhtumi puhul hindama, kas on alust arvata, et pärast üleandmist on isikul oht, et tema põhiõigusi rikutakse; märgib, et ELi lepingu artikli 7 lõigete 1 ja 2 kasutamine ei tähenda automaatset mittetunnustamist, pidades silmas kriminaalasjades tehtava koostöö tähtsust ja kogu ELi



(40) Vt EPRSi 2020. aasta juuni hindamist Euroopa vahistamismääruse rakendamise kohta.

õigusalase koostöö süsteemi toimimist; rõhutab Eurojusti rolli liikmesriikide abistamisel määruste tegemisel või täitmisel selles kontekstis, et suurendada kindlustunnet ja vastastikust usaldust; soovitab seetõttu luua ettevaatusabinõude süsteemi, mis hõlmab isegi vahendi peatamist, et tugevdada tagatisi ning liikmesriikidevahelist usaldust ja vastastikust tunnustamist;

33. rõhutab kinnipidamistingimuste ja Euroopa vahistamismääruse meetmete vahelist seost ja tuletab liikmesriikidele meelde, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohases kohtupraktikas kehtestatakse liikmesriikidele mitte üksnes negatiivsed kohustused, vaid ka positiivsed kohustused, nõudes neilt inimväärikusega kooskõlas olevate kinnipidamistingimuste tagamist ja õiguste rikkumiste korral põhjaliku ja tulemusliku uurimise läbiviimist; palub komisjonil uurida liidu tasandil kasutada olevaid õiguslikke ja rahalisi vahendeid, et parandada kinnipidamise standardeid;

34. on mures praeguste kinnipidamistingimuste pärast teatavates liikmesriikides; peab sellega seoses kiiduväärseks Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uut kriminaalkorras kinnipidamise andmebaasi (41), ja peab seda esimeseks positiivseks sammuks vanglatingimuste parema ühise hindamise poole ELis;

35. kordab oma üleskutset (42) liikmesriikidele parandada puudulikke vanglatingimusi; kutsub komisjoni üles täielikult ära kasutama võimalust rahastada kinnipidamisasutuste ajakohastamist ELi struktuurifondide kaudu; tuletab sellega seoses meelde, et oma 2018. aasta järeldustes vastastikuse tunnustamise edendamise kohta vastastikuse usalduse suurendami-sega (43) kutsus nõukogu samuti komisjoni üles edendama ELi rahaliste vahendite kasutamist, et aidata liikmesriikidel tegeleda puudulike kinnipidamistingimustega;

36. kordab, kui oluline on võimaliku seadusandliku ettepaneku kujul vastu võetav ja institutsioonidevahelise kokkuleppega toetatav ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanism, mis hõlmab iga-aastast sõltumatut ja tõenduspõhist läbivaatamist, et hinnata, kas kõik liikmesriigid järgivad ELi lepingu artiklit 2, ning lisaks riigipõhiseid soovitusi, et parandada liikmesriikide vahel vastastikust tunnustamist; märgib, et ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanism võiks olla peamine vahend, mis aitab tugevdada liikmesriikide vastastikust usaldust Euroopa vahistamismääruse raamotsuse kohaldamise kontekstis;

37. kutsub komisjoni üles uurima menetlusõigustega seonduvate täiendavate vahendite teostatavust, näiteks tõendite lubatavuse ja kinnipidamistingimuste kohta kohtueelsel kinnipidamisel, eriti Euroopa Nõukogu või kõrgemate standardite alusel, sealhulgas kohtueelse kinnipidamise tähtaegade kohta; märgib, et komisjon peaks seadma eesmärgiks kõrgeimad standardid, austades samal ajal subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid; usub, et vanglatingimuste ja kohtueelse kinnipidamise miinimumstandardite puudumine ELi tasandil, kohtueelse kinnipidamise viimase võimalusena kasutamise ja alternatiivsete lahenduste kaalumise piiramine koos vajakajäämistega juhtumite kohtulikuks aruteluks valmisoleku nõuetekohases hindamises võib põhjustada kahtlustatavate ja süüdistatavate põhjendamatut ja liiga kaua kestvat eelvangistuses viibimist; tuletab meelde, et COVID-19 pandeemia on seda olukorda on veelgi süvendanud; kutsub komisjoni üles saavutama ELi miinimumnormid, eelkõige need, mis puudutavad kriminaalmenetluslikke tagatisi ning vangla- ja kinnipidamistingimusi, ning tugevdama teabevahendeid, mis on mõeldud riikide täidesaatvatele asutustele kohtueelse kinnipidamise ja vangistamise tingimuste kohta igas liikmesriigis;

38. rõhutab, et puudub mehhanism, mis tagaks, et määruse teinud õigusasutuse poolt antud tagatisi järgitakse nõuetekohaselt ka pärast üleandmist; palub komisjonil uurida võimalikke sellesuunalisi meetmeid;

39. palub komisjonil esitada muu hulgas hinnangu topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimise kohta, teha Euroopa vahistamismääruse tegemise proportsionaalsuse kontrolli, mis põhineb kõigil asjakohastel teguritel ja asjaoludel, näiteks süüteo tõsidus, juhtumi kohtulikuks aruteluks valmisolek, mõju tagaotsitava õigustele, kulude mõju ja asjakohase, vähem sekkuva alternatiivmeetme olemasolu, tagada standardse konsultatsioonimenetluse, mille kohaselt saavad vahistamismää-ruse teinud ja seda täitva riigi asjaomased asutused vahetada teavet Euroopa vahistamismääruse tegemise kohta, eelkõige seoses proportsionaalsuse, valmisolekuga kohtulikuks aruteluks ja kohtualluvuse konfliktidega, ning teha ülevaate ELi toimimise lepingu artikli 82 lõike 1 kohaste võimalike seadusandlike meetmete kohta;



(41) Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti kriminaalkorras kinnipidamise andmebaas 2015–2019, https://fra.europa.eu/en/databases/ criminal-detention/criminal-detention/home

(42) Euroopa Parlamendi 5. oktoobri 2017. aasta resolutsioon vanglasüsteemide ja kinnipidamistingimuste kohta (ELT C 346, 27.9.2018, lk 94).

(43) ELT C 449, 13.12.2018, lk 6.

https://fra.europa.eu/en/databases/criminal-detention/criminal-detention/home

https://fra.europa.eu/en/databases/criminal-detention/criminal-detention/home

40. kutsub liikmesriike üles ratifitseerima ÜRO piinamisvastase konventsiooni fakultatiivset protokolli;

41. juhib tähelepanu sellele, et õigusalases koostöös, sealhulgas Euroopa vahistamismääruses esinevad puudused võivad olla vastuolus ohvrite huvidega ja kaasa tuua õigusemõistmisest keeldumise ja ohvrite kaitseta jätmise; rõhutab, et õigusalases koostöös esinevate puuduste tõttu karistuseta jäämisel võib olla väga kahjulik ja negatiivne mõju õigusriigile, kohtusüsteemidele ja üldsuse usaldusele institutsioonide vastu, samuti ohvritele endale ja ühiskonnale üldiselt;

42. rõhutab, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti andmetel erineb kostjatele nende menetlusõiguste kohta kriminaalmenetlustes antav teave nii ulatuse kui ka edastamisviisi poolest; kutsub liikmesriike üles kehtestama tagatisi selleks, et isikuid teavitataks tõhusalt nende menetlusõigustest kohe, kui neid kahtlustatakse õigusrikkumises;

43. võtab teadmiseks Euroopa Inimõiguste Kohtu standardid, samuti direktiivides 2013/48/EL ja 2010/64/EL sätestatud nõuded; tuletab meelde, et piisava aja tagamine kohtuasja ettevalmistamiseks ning täielik ja kiire juurdepääs kohtuasja materjalidele parandaks esindamise kvaliteeti; rõhutab, et arvestades Euroopa vahistamismääruse piiriülest olemust, mis hõlmab sageli kostjaid, kes ei oska määrust täitva liikmesriigi keelt, on kostjale menetluse algstaadiumis suulise tõlke teenustele juurdepääsu tagamine ja eelkõige juristidega suhtleminesuhtlemise lihtsamaks muutmine õiglase kohtumenetluse oluline tagatis ja direktiivist 2010/64/EL tulenev nõue; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et nii määrust tegevas kui ka määrust täitvas liikmesriigis tagatakse õigus kaitsjale ja juurdepääs õigusabile nii seaduse kohaselt kui ka praktikas;

Euroopa vahistamismääruse ühtne õigusraamistik

44. märgib, et Euroopa vahistamismäärus on tulemuslik; leiab siiski, et Euroopa vahistamismääruse põhilised probleemid on seotud selle sidususe ja tõhususega, kus on veel arenguruumi, kuigi mõningaid küsimusi on tõstatatud ka seoses ELi väärtuste ja põhiõiguste järgimisega;

45. kutsub komisjoni üles tagama vastastikuse tunnustamise sidusa poliitika, milles võetakse arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat, liikmesriikide kriminaalõiguse ja -menetluste ühtlustamise praegust taset ning põhiõiguste hartas tunnustatud põhiõigusi;

46. kutsub komisjoni üles viima läbi vastastikuse tunnustamise vahendite kohta võrdlevat juhtumiuuringut, et vältida lahknevusi ja tagada nende kooskõlastamine ning nõuetekohane koostoimimine; kutsub eelkõige üles uurima, kuidas vahendit eri riikides tegelikkuses kohaldatakse, tehes kindlaks head tavad, mille tõttu mõne liikmesriigi tehtud vahistamismääruste täitmise määr on kõrge, ning samuti probleemid, mida täheldatakse riikides, kus Euroopa vahistamismääruste täitmisest keeldumise määr on eriti kõrge;

47. kinnitab, et Euroopa vahistamismääruse raamotsuse rakendamise sidususega seotud probleeme tuleb lahendada praktiliste meetmete (õigustöötajate koolitamine), pehme õiguse (käsiraamatud ja soovitused) ja väga sihipäraste õigusaktide (õigusasutuse, topeltkaristamise keelu põhimõtte, põhiõiguste jne määratlus) kombineerimise teel, ja teises etapis, vajaduse korral, võttes arvesse vastastikuse hindamise üheksandat hindamisvooru, sihipäraste õigusaktide (eelvangistus) täiendamise abil; on seisukohal, et komisjon peaks püüdma saavutada Euroopa vahistamismääruse täieliku ja nõuetekohase rakendamise kõigis liikmesriikides, võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat;

48. soovitab keskpikas perspektiivis edendada kriminaalasjades tehtava ELi õigusalase koostöö seadustikku, mis koondab süstemaatiliselt olemasolevad õigusaktid, et tagada õiguskindlus ja eri ELi vahendite ühtsus;

Brexit

49. kutsub komisjoni üles jätkama läbirääkimisi Ühendkuningriigiga, et säilitada kahtlustatavate ja süüdistatavate isikute menetluslike ja põhiõigustega seotud ELi standardid; väljendab muret selle pärast, et pärast Euroopa vahistamismääruse kehtestamist Ühendkuningriigis saavutatud tulemused võivad oluliselt muutuda;

o

o o

50. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.



P9_TA(2021)0007

Ühtse turu tugevdamine ja teenuste vaba liikumise tulevik

Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon ühtse turu tugevdamise ja teenuste vaba liikumise tuleviku kohta (2020/2020(INI))

(2021/C 456/02)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (1) („teenuste direktiiv“),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (2) („kutsekvalifikatsioonide direktiiv“),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/67/EL, mis käsitleb direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega) jõustamist ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012, mis käsitleb siseturu infosüsteemi kaudu tehtavat halduskoostööd (3),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. juuni 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/957, millega muudetakse direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (4),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. juuni 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/958, milles käsitletakse uute kutsealasid reguleerivate õigusnormide vastuvõtmisele eelnevat proportsionaalsuse kontrolli (5) („proportsionaalsuse kontrolli direktiiv“),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2. oktoobri 2018. aasta määrust (EL) 2018/1724, millega luuakse ühtne digivärav teabele ja menetlustele ning abi- ja probleemilahendamisteenustele juurdepääsu pakkumiseks ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012 (6) („ühtse digivärava määrus“),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2011. aasta direktiivi 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius (7) („piiriülese tervishoiu direktiiv“),

— võttes arvesse oma 12. detsembri 2018. aasta resolutsiooni ühtse turu paketi kohta (8),

— võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni tellitud 2019. aasta veebruari uuringut „Contribution to Growth: The Single Market for Services – Delivering economic benefits for citizens and businesses“ (Panus majanduskasvu: teenuste ühtne turg – kodanikele ja ettevõtjatele majandusliku kasu toomine),

— võttes arvesse komisjoni 19. aprilli 2018. aasta teatist „21. sajandi tingimustele vastav jaemüügisektor“ (COM(2018)0219),

— võttes arvesse komisjoni 10. märtsi 2020. aasta teatist „Ühtse turu tõkete tuvastamine ja kõrvaldamine“ (COM(2020)0093),

— võttes arvesse komisjoni 10. märtsi 2020. aasta teatist „Pikaajaline tegevuskava ühtse turu normide paremaks rakendamiseks ja täitmise tagamiseks“ (COM(2020)0094),



(1) ELT L 376, 27.12.2006, lk 36.(2) ELT L 255, 30.9.2005, lk 22.(3) ELT L 159, 28.5.2014, lk 11.(4) ELT L 173, 9.7.2018, lk 16.(5) ELT L 173, 9.7.2018, lk 25.(6) ELT L 295, 21.11.2018, lk 1.(7) ELT L 88, 4.4.2011, lk 45.(8) ELT C 388, 13.11.2020, lk 39.

— võttes arvesse komisjoni 13. mai 2020. aasta teatist „Etapiviisiline ja kooskõlastatud tegevus liikumisvabaduse taastamiseks ja sisepiiridel tehtava kontrolli kaotamiseks – COVID-19“ (C(2020)3250),

— võttes arvesse nõukogu 26. novembri 2018. aasta soovitust kõrgkoolidiplomite ja keskkooli lõputunnistuste ning välismaal veedetud õppeperioodide õpiväljundite automaatse vastastikuse tunnustamise edendamise kohta (9),

— võttes arvesse liikmesriikide peaministrite 26. veebruari 2019. aasta kirja Euroopa Ülemkogu eesistujale ühtse turu tulevase arengu teemal,

— võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 14. märtsi 2016. aasta eriaruannet „Kas komisjon on taganud teenuste direktiivi mõjusa rakendamise?“,

— võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

— võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust,

— võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit (A9-0250/2020),

A. arvestades, et teenuste direktiiv ja kutsekvalifikatsioonide direktiiv on peamised vahendid, mille abil tagada Euroopa Liidus teenuste vaba liikumine, kuid osa teenuste ühtse turu potentsiaalist on endiselt jääb siiski kasutamata;

B. arvestades, et teenused moodustavad 73 % ELi SKPst ja annavad 74 % (10) tööhõivest, mida tõstab esile asjaolu, et Euroopa Liidus luuakse kümnest uuest töökohast lausa üheksa just selles sektoris, samal ajal kui teenuste osakaal ELi-siseses kaubanduses on üksnes ligikaudu 20 %, mis loob vaid 6,5 % ELi SKPst; arvestades, et uuringutest ilmneb, et õigusaktide mõjusa rakendamise ja parema ühtlustamise kaudu võib teenuste ühtse turu süvendamisega seotud võimalik kasu olla potentsiaalselt kuni 297 miljardit eurot, mis vastab 2 %-le ELi SKPst; arvestades, et 27 % (11) tööstuskaupade lisandväärtusest ELis loovad teenused ja et teenindussektoris toetatakse tootmist 14 miljoni töökohaga; arvestades, et on mitmeid teenuseid, millel on keerulised tarneahelad ja mis on seetõttu kaubandusele vähem avatud;

C. arvestades, et majanduslike vabaduste, sotsiaalsete õiguste, tarbijate, töötajate ja ettevõtjate huvide ning üldiste huvide tasakaalustamine on ühtse turu raamistiku jaoks väga oluline; arvestades, et majanduskasvu vastavusse viimine kvalitatiivse arengu aspektidega, nagu näiteks elukvaliteedi ja elude ohutuse ning kvaliteetsete teenuste parandamine, on ühtse turu arengu hindamisel määrava tähtsusega ning see peaks tarbijate ja töötajate õigusi veelgi parandama;

D. arvestades, et kvaliteetsed teenused on tarbijate huvides ning ühtse turu killustatus põhjendamatute siseriiklike õigusaktide ja teatud ettevõtlustavade kaudu, põhjustades muu hulgas vähem konkurentsi, mitte ainult ei takista ettevõtjaid, vaid kahjustab ka tarbijaid, kellel on vähem valikuid ja kes maksavad kõrgemaid hindu;

E. arvestades, et teenuste direktiivi, milles hõlmatakse umbes kahte kolmandikku teenindustegevusest, kohaldamisalast jäetakse – kooskõlas üldistes huvides olevate spetsiaalsete õigusraamistikega, Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) protokolli nr 26 artikli 2 ja ELi toimimise lepingu artikliga 14 – täielikult või osaliselt välja sotsiaalteenused, tervishoiuteenused ja muud avalikud teenused; arvestades, et kasutajate vajadustele vastamiseks võimalikult kohalikul tasandil võib osutuda vajalikuks, et liikmesriigid osutaksid, telliksid ja korraldaksid üldhuviteenuseid vastavalt kohalikele nõuetele ja oludele;

F. arvestades, et EL peab praegu tulema toime COVID-19 pandeemiast tuleneva majanduslanguse ja kasvava tööpuudusega, ning arvestades, et teenuste ühtse turu süvendamine on seega peamine viis ELi kaubavoogude suurendamiseks ja väärtusahelate parandamiseks, aidates sel viisil kaasa majanduskasvule;



(9) ELT C 444, 10.12.2018, lk 1.(10) Eurostat, „Euroopa majandus aastatuhande algusest“, Euroopa Liit, Brüssel, 2018.(11) Rytter Synesen, E. ja Hvidt Thelle, M., „Making EU Trade in services work for all“ (Kõigi jaoks toimiv ELi teenustekaubandus),

Copenhagen Economics, Kopenhaagen, 2018.

G. arvestades, et teenindussektori töötajaid, kes on kogu Euroopa Liidus COVID-19 pandeemia jooksul väsimatult töötanud, mõjutavad negatiivselt kas tõsine majanduslik ebakindlus või kokkupuude eesliinil; arvestades, et seda küsimust tuleb käsitleda ELi tasandil;

H. arvestades, et liikmesriigid peaksid nõuetekohaselt ja õigeaegselt rakendama ja jälgima muudetud töötajate lähetamise direktiivi (12), et kaitsta lähetatud töötajaid nende lähetuste ajal ja et vältida teenuste osutamise vabaduse põhjendamatuid piiranguid, sätestades kohustuslikud normid töötingimuste ning töötajate tervishoiu ja ohutuse kaitse kohta;

I. arvestades, et integreeritum ja omavahel ühendatud teenuste turg on vajalik Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamiseks, kliimamuutuste vastu võitlemiseks, kestliku majanduse, sealhulgas e-kaubanduse loomiseks ja Euroopa rohelise kokkuleppe täieliku potentsiaali ärakasutamiseks;

J. arvestades, et erinevad regulatiivsed valikud nii ELi kui ka riiklikul tasandil ning olemasolevate õigusaktide ebatäiuslik ja ebapiisav ülevõtmine ja rakendamine tekitavad lünki õigusnormide täitmise tagamises, sest selliste sätete täitmist, mis on nõuetekohaselt rakendamata jäetud, ei pruugi olla võimalik tulemuslikult tagada; arvestades, et ühtsed ja selged õigusaktid on teenuste vaba liikumise takistuste kõrvaldamise eeltingimus; arvestades, et teenuseid käsitlevate õigusaktide rikkumisi võib olla keeruline tuvastada ja olemasolevate jõustamismehhanismidega lahendada, eriti kohalikul tasandil;

K. arvestades, et haldusmenetlused, lahknevad riiklikud õigusnormid ja eelkõige takistused vajalikule teabele juurdepääsul on muutnud keeruliseks piiriüleses kaubanduses osalemise, seda eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) jaoks; arvestades, et väiksemate ettevõtjate vajadusi toetavaid olemasolevaid vahendeid, nagu portaal „Your Europe Business“, siseturu probleemide lahendamise võrgustiku (SOLVIT) juhtumikäsitluskeskused, ühtse kontakt-punkti e-valitsuse portaalid, ühtne digivärav ja muud vahendid, tuleks piiriülese teenustekaubanduse hoogustamiseks paremini edendada;

L. arvestades, et puudub kogu ELi hõlmav süstemaatiline andmekogumine, mille eesmärk oleks esitada asjakohaseid andmeid liikuvate töötajate kohta või võimaldada neil kindlaks teha oma sotsiaalkindlustuse staatus ja taotleda omandatud õiguste kasutamist; arvestades, et juurdepääs kohaldatavaid reegleid käsitlevale teabele ning tõhus reeglitele vastavus ning nende järelevalve ja täitmise tagamine on õiglase liikuvuse ja süsteemi kuritarvitamise vastase võitluse eeltingimused; arvestades, et digitehnoloogiat, mis võib hõlbustada liikuvate töötajate õigusi kaitsvate õigusaktide järelevalvet ja täitmise tagamist, tuleks seetõttu edendada ja kasutada ning seejuures tuleks järgida andmekaitsereegleid;

M. arvestades, et diplomite, kvalifikatsioonide, oskuste ja pädevuse liikmesriikidevahelise automaatse tunnustamise vahendite puudumine pärsib õppijate, õpipoiste, kõrgkooli lõpetanute ja kvalifitseeritud töötajate liikuvust ning see mõjutab ideede voogu ELis, ELi majanduse innovatsioonipotentsiaali ning tõeliselt integreeritud Euroopa ühtse turu arengut;

Ühtsel turul esinevate tõkete kõrvaldamine

1. rõhutab, et ühtse turu, sealhulgas teenuste ja inimeste vaba, õiglase ja ohutu liikumise, tarbijakaitse ja ELi õiguse range jõustamise edendamine on COVID-19-st põhjustatud majanduskriisiga toimetulekuks väga oluline; nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid leevendaksid võimalikult kiiresti teenuste vaba liikumist takistavaid põhjendamatuid ja ebaproportsionaalseid tõkkeid ühtsel turul; avaldab kahetsust, et komisjoni pakutud taastekavas ei nähta ette teenuste liikumisega seotud erirahastust, millega tunnistataks selle tähtsust majanduse elavdamise vahendina;

2. rõhutab, et kogu Euroopa Liidus peaksid ettevõtjad ja töötajad saama oma teenuste osutamisel vabalt liikuda, kuid ühtse turu eeskirjade ebapiisav rakendamine ja jõustamine, nõuetele mittevastavad elektroonilised menetlused, põhjendamatud regulatiivsed piirangud teenuseosutajatele ja takistused reguleeritud kutsealadele pääsemisel põhjustavad jätkuvalt probleeme, mis jätavad kodanikud ilma töökohtadest ning võtavad tarbijatelt valikud ja ettevõtjatelt, eriti VKEdelt,



(12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiiv 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (EÜT L 18, 21.1.1997, lk 1).

mikroettevõtjatelt ja füüsilisest isikust ettevõtjatelt, võimalused; kutsub liikmesriike üles vähendama tarbetuid nõudeid ja digiteerima piiriüleste teenuste osutamise dokumenteerimisprotsessi; rõhutab teenustepõhiseks muutumise – st tootmissektoris teenuste kasvava rolli – järjest suuremat olulisust ning toonitab, et teenustekaubanduse tõkked muutuvad aina enam ka tõketeks tootmisele; rõhutab, et teenuste direktiivi täieliku rakendamise ja jõustamise korral võib olla võimalik vähendada teenustesektoris kaubandustõkkeid ja suurendada ELi-sisest kaubandust; kutsub komisjoni üles määrama kindlaks konkreetsete meetmete ajakava seoses komisjoni 10. märtsi 2020. aasta teatiste ühtse turu tõkete tuvastamise ja kõrvaldamise kohta (COM(2020)0093) ning pikaajalise tegevuskava kohta ühtse turu normide paremaks rakendamiseks ja täitmise tagamiseks (COM(2020)0094) järeldustega;

3. tunneb heameelt asjaolu üle, et kutsekvalifikatsioonide direktiivist ajendatud kvalifikatsioonide ühtlustamine vastastikuse tunnustamise kaudu on olnud edukas mitme kutseala osas, ja julgustab liikmesriike uuesti läbi vaatama ja koordineerima eeskirju, millega reguleeritakse konkreetse tegevuse või kutsealaga seotud riiki sisenemise ja kutsealal tegutsemise nõudeid; rõhutab vajadust parandada kutsekvalifikatsioonide taseme võrreldavust, et tagada lihtsam üleminek haridus- ja koolituskvalifikatsioonide vastastikusele tunnustamisele teenindussektoris kogu ELis;

4. rõhutab, et Euroopa kutsekaarti kasutatakse ainult viiel reguleeritud kutsealal ja seetõttu ei kasutata selle potentsiaali täielikult ära; kutsub seetõttu komisjoni üles suurendama nende kutsealade arvu, millele kohaldatakse Euroopa kutsekaarti, sealhulgas eelkõige inseneri kutseala jaoks;

5. tuletab meelde reguleeritud kutsealade eristaatust ühtsel turul ning nende rolli avaliku huvi kaitsmisel; toonitab, et seda eristaatust ei tohiks kasutada selleks, et hoida teenuste osutamisel alles põhjendamatud riiklikud monopolid, mis tooks kaasa ühtse turu killustatuse;

6. juhib tähelepanu sellele, et haridustasemete, kvalifikatsioonide, oskuste ja pädevuse liikmesriikidevaheline automaatne vastastikune tunnustamine avaldaks positiivset mõju ka siseturule ning teenuste ja töötajate vabale liikumisele; väljendab heameelt liikmesriikide soovi üle edendada välismaal omandatud kvalifikatsioonide ja välismaal veedetud õppeperioodide tulemuste automaatset vastastikust tunnustamist; kutsub siiski liikmesriike üles laiendama vastastikust tunnustamist kõigile haridustasemetele ja tõhustama vajalikke menetlusi või võtma need võimalikult kiiresti kasutusele;

7. nõuab, et edendataks Euroopa kvalifikatsiooniraamistikku ja lihtsustataks selle kohaldamist kogu Euroopa Liidus, tagamaks, et sellest saab laialdaselt heakskiidetud tunnustamisvahend; tunnustab komisjoni jõupingutusi kutsekvalifi-katsioonide põhjendamatute piirangute kaotamiseks ja on seisukohal, et komisjon peaks oma rikkumispoliitika elluviimisel aktiivselt ja valvsalt tegutsema, kui liikmesriigid ei järgi kvalifikatsioonide tunnustamist käsitlevaid ELi õigusakte;

8. peab kahetsusväärseks, et endiselt on säilinud direktiivi 2014/24/EL (13) lahknevast riiklikust rakendamisest tingitud teenuste valdkonna riigihangete põhjendamatu juriidiline keerukus ja haldustõkked; kutsub komisjoni üles jälgima ja julgustama riigihangete menetluste edasist sektoripõhist ühtlustamist ja suunamist lõppeesmärgiga saada võimalikku kasu ja vähendada VKEde, mikroettevõtjate ja füüsilisest isikust ettevõtjate piiriüleste hangete kulusid; rõhutab ELi keskkonnajalajälje mõõdetavat vähenemist hõlbustavate teenuste (keskkonnasäästlikud teenused) tähtsust ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid suurendaksid teadlikkust olemasolevate kavade kohta kestlike teenuste edendamiseks riigihangetes ja kasutaksid neid tulemuslikumalt, et saavutada ringluspõhine ja kestlik majandus;

9. tuletab meelde, et teenuste direktiivi eesmärk on tagada kvaliteetsed teenused, vähendada siseturu killustatust, süvendada ühtse turu integreerimist ja tugevdamist, mis põhineks läbipaistvusel ja ausal konkurentsil, ning luua tingimused, et ettevõtjad saaksid oma potentsiaali täielikult ära kasutada ja et tuua kasu tarbijatele ning samuti aidata kaasa kestvale arengule ja ELi majanduse konkurentsivõime kasvule;

10. on arvamusel, et murranguliste või tärkavate tehnoloogiatega seotud teenuste areng nõuab asjakohast turu mastaapi, et õigustada investeeringuid ja toetada seotud ettevõtjate kasvu; märgib, et selliseid investeeringuid pärsib sageli siseturu killustatus;



(13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 94, 28.3.2014, lk 65).

11. peab kahetsusväärseks, et paljud uuenduslikud või kasvavad äriühingud püüavad teatud suuruse saavutamisel asutada end väljapoole ELi, jätkates samal ajal tegevust ühtsel turul; usub, et teenuste osutamise vabaduse saavutamine võib aidata kaasa tootmise tagasitoomisele Euroopa Liitu ja ELi äriühingute konkurentsivõimele maailmaturgudel;

12. märgib, et kaks kolmandikku teenustest kuulub teenuste direktiivi kohaldamisalasse, ja julgustab komisjoni hindama ja parandama selle rakendamist, et tugevdada ühtse turu õigusraamistikku;

13. tuletab meelde, et piiriülesed tervishoiuteenused kuuluvad teenuste osutamise vabaduse kohaldamisalasse vastavalt kutsekvalifikatsioonide direktiivile, proportsionaalsuse kontrolli direktiivile ja Euroopa Kohtu kohtupraktikale seni, kuni tunnustatakse tervishoiuteenuste eripära ja kaitstakse rahvatervist; märgib, et piiriülese tervishoiu direktiiv võeti samuti vastu ELi toimimise lepingu artikli 114 alusel; rõhutab, et riiklike eeskirjadega ei tohi kooskõlas Euroopa Kohtu kohtupraktikaga, kus rakendatakse teenuste vabale liikumisele aluslepingu sätteid, luua piiriüleste tervishoiuteenuste osutamisele täiendavaid takistusi, võrreldes piiriülese tervishoiu direktiiviga; rõhutab vajadust kõrvaldada ka riiklikul tasandil põhjendamatud ja ebaproportsionaalsed takistused, tagades samal ajal kõigi ELi kodanike tervishoiuteenuste kõrge taseme;

14. tuletab meelde, et teenuste direktiivi ja kutsekvalifikatsioonide direktiivi põhimõtted hõlbustavad teenuste vaba liikumist; palub komisjonil anda välja teenuste direktiivi uuendatud suunised eesmärgiga tugevdada jõustamist ja ühtlustamist ning vastavust kõigis liikmesriikides ja teenuseosutajate seas;

15. tunnistab üldhuviteenuste eristaatust ja vajadust tagada need avalikes huvides, nagu on otsustanud Euroopa Kohus, võttes arvesse ELi toimimise lepingu protokollis nr 26 üldhuviteenuste kohta sätestatud subsidiaarsuse ja proportsio-naalsuse põhimõtteid; peab siiski kahetsusväärseks, et mõned liikmesriigid kasutavad endiselt õigustamatuid avaliku huviga seotud põhjuseid oma siseturu isoleerimiseks teenuste suhtes, mida ei saa pidada üldist huvi ega üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks;

16. toonitab, et sellised nõuded nagu alusetud territoriaalsed piirangud, põhjendamatud keelenõuded ja majandusva-jaduste testid loovad ülemääraselt rakendatuna põhjendamatuid ja ebaproportsionaalseid takistusi piiriülesele teenusteva-hetusele;

17. nõuab tungivalt, et ei viidataks COVID-19-le kui põhjendusele teenuste vaba liikumise piiramiseks ühtsel turul, välja arvatud juhul, kui see on asjakohaselt põhjendatud, ja teeb komisjonile ülesandeks olla valvas selle põhjenduse kuritarvitamise suhtes;

18. tunnistab avalike teenuste eristaatust ja vajadust tagada neid avalikes huvides, kuid kahetseb, et liikmesriigid kasutavad mõnikord majandushuvi mittepakkuvate üldhuviteenuste mõistet teatud sektorite väljajätmiseks siseturu eeskirjade kohaldamisalast, vaatamata sellele, et see ei ole üldise huvi kohaselt õigustatud; rõhutab vajadust määratleda mõiste täpsemini, et vältida riigipõhist killustatust ja erinevaid tõlgendusi;

19. kiidab heaks komisjoni 16. juuli 2020. aasta suunised hooajatöötajate kohta, milles käsitletakse piiriala-, lähetatud ja hooajatöötajate vaba liikumist COVID-19 pandeemia kontekstis ELis, ning kutsub liikmesriike üles kindlustama, et piirialatöötajad ja hooajatöötajad saavad piire ületada, tagades samas ohutud töötingimused;

20. märgib, et komisjon on otsustanud teenustega seotud teatamise korra ettepaneku tagasi võtta; peab kahetsusväärseks, et ei olnud võimalik saavutada parlamendi seisukohal rajanevat seadusandlikku tulemust, mille eesmärk oli vältida liikmesriikide ja komisjoni vahelise partnerlusel põhineva lähenemisviisi abil tarbetute regulatiivsete tõkete kehtestamist teenindussektoris;

21. märgib, et komisjon otsustas hiljuti oma teenuste e-kaardi ettepanekud tagasi võtta; tuletab meelde, et siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon lükkas tagasi need ettepanekud, milles pidi käsitletama piiriüleste teenuseosutajate haldusprobleeme, mis on siiani püsima jäänud; nõuab olukorra uut hindamist, et lahendada praegused haldusprobleemid, järgides samal ajal teenuste direktiivi ning proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtteid;



22. nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid kehtivate õigusaktide nõuetekohase rakendamise ja jõustamise, teavitaksid komisjoni vastavalt teenuste direktiivi artikli 15 lõikele 7 uutest seadustest ja seaduseelnõudest, õigusaktidest või haldussätetest, millega kehtestatakse teenuste direktiivi artikli 15 lõikes 6 osutatud nõuded, ning nende nõuete põhjendustest ja väldiksid põhjendamatuid nõudeid ning kehtestaksid lihtsad elektroonilised menetlused, et saada piiriüleste teenuste osutamiseks vajalikud dokumendid, kindlustades sel viisil ettevõtjatele ja töötajatele võrdsed võimalused ning tagades samal ajal tarbijakaitse kõrgeima taseme;

23. rõhutab, et suuremat piiriülest liikuvust saab saavutada vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamisega ning liikmesriikides eeskirjade koordineerimisega; rõhutab, et Euroopa Liit toetab ja täiendab liikmesriikide tegevust sotsiaalpoliitika valdkonnas vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 153, milles on sõnaselgelt öeldud, et artikli 153 alusel vastu võetud ELi normid ei tohi mõjutada liikmesriikide õigust kindlaks määrata oma sotsiaalkindlustussüsteemi aluspõhimõtted ega tohi oluliselt mõjutada selle süsteemi finantstasakaalu ega tohi takistada ühtki liikmesriiki säilitamast või kehtestamast rangemaid kaitsemeetmeid, mis sobivad kokku aluslepingutega;

24. rõhutab, et puuetega inimestel on jätkuvalt palju takistusi, mistõttu neil on raske või võimatu kasutada täielikult teenuste vaba liikumise hüvesid; kutsub liikmesriike üles viivitamata rakendama Euroopa ligipääsetavuse akti, et tõhusalt kõrvaldada puuetega inimesi takistavad tegurid ja tagada juurdepääsetavate teenuste kättesaadavus ning teenuste osutamise tingimuste sobivus; rõhutab, et on väga oluline saavutada täielikult juurdepääsetav ühtne turg, millega tagatakse puuetega inimeste võrdne kohtlemine ja kaasatus;

25. palub komisjonil pakkuda liikmesriikidele struktureeritud abi ja anda välja suunised, kuidas viia vastavalt proportsionaalsuse kontrolli direktiivile ellu teenuseid käsitlevate uute riiklike õigusaktide proportsionaalsuse eelhindamist;

26. kutsub liikmesriikide parlamente üles aktiivselt toetama kehtivate õigusnormide täitmise tagamist ja kasutama oma volitusi, et kontrollida riigi ametiasutusi;

27. nõuab tungivalt, et sidusrühmad, äriringkonnad ja sotsiaalpartnerid annaksid jätkuvalt oma osa, kutsudes valitsusi üles ELi teenuste sektorit taaselavdama ja tugevdama nii valdkondlikku kui valdkondade vahelist koostalitlusvõimet sellistes valdkondades nagu keskkond, transport ja tervishoid, et töötada omavahel seotud piiriüleste teenuste suunas; rõhutab, et kõik sidusrühmad peaksid edendama kestlikku, õiglast ja reeglitel põhinevat kõrgetele sotsiaalsetele ja keskkonnastandar-ditele vastavat, kvaliteetsete teenuste ja ausa konkurentsiga teenuste ühtset turgu;

Kehtivate õigusaktide täitmise tagamine

28. märgib, et teenuste vaba liikumine on ühtse turu keskmes ja võib pakkuda olulist majanduslikku kasu, samuti kõrgeid keskkonna-, tarbija- ja töötajakaitsestandardeid, kui vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 3 kohaselt järgitakse nõuet hoida tasakaalu turumajanduse ja Euroopa Liidu sotsiaalse mõõtme vahel, tingimusel et vastutavad asutused, siseriiklikud kohtud ja komisjon tagavad piisava ja aktiivse jõustamise ning et ettevõtjad järgivad riiklikke ja ELi õigusakte; rõhutab, et ELi aluspõhimõtete tagamiseks peaksid liikmesriikide vahelised piirid jääma avatuks; rõhutab, et piirikontrolli ajutine taaskehtestamine sisepiiridel kriisiolukorras, näiteks tervisekriisi ajal, peab toimuma ettevaatlikult ja ainult viimase abinõuna, tuginedes liikmesriikide vahelisele hoolikale koordineerimisele, kuna piiride sulgemine ohustab ELi aluspõhimõtteid, ja toonitab ka seda, et kui riiklikud liikumispiirangud kaotatakse, tuleb kohe keskenduda piirikontrolli kõrvaldamisele;

29. juhib tähelepanu sellele, et kogu Euroopa Liidu ettevõtjad ja tarbijad saavad kasu olemasolevate õigusaktide nõuetekohasest rakendamisest ja jõustamisest; julgustab komisjoni kasutama kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid kehtivate eeskirjade täielikuks jõustamiseks ja kaebuste kiireks lahendamiseks, et tagada lõppkasutaja seisukohast asjakohaste probleemide tõhus käsitlemine; nõuab, et alternatiivsete lahendusmehhanismide ja rikkumismenetluste hindamist rakendataks rangelt ja põhjendamatu viivituseta alati, kui tuvastatakse asjakohaste õigusaktide rikkumisi, mis on vastuolus siseturu nõuetekohase toimimisega, ja kui on kehtestatud ebaproportsionaalne koormus;

30. rõhutab, et liikmesriigid võivad ülekaalukatele avaliku huvi põhjustele tugineda ainult siis, kui need on õigustatud; rõhutab siiski liikmesriikide õigust reguleerida teenuste sektorit lähtuvalt avalikust huvist, et kaitsta tarbijaid ja teenuste kvaliteeti;



31. kutsub komisjoni üles parandama seiret liikmesriikide tulemuslikkuse ja kvaliteedi üle õigusaktide ülevõtmisel, rakendamisel ja jõustamisel, sealhulgas seoses neid küsimusi käsitleva iga-aastase aruandega, ning töötama koos liikmesriikide, sotsiaalpartnerite ja muude sidusrühmadega välja läbipaistvad ja osaluspõhised hindamised, mis põhinevad nii kvantitatiivsetel kui ka kvalitatiivsetel kriteeriumidel;

32. kahetseb, et tervelt kakskümmend liikmesriiki hilinesid teenuste direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmisega; tuletab meelde, et vahendite valik, nagu ühtsed kontaktpunktid, on endiselt piiratud ja et teenuseosutajaid ei ole piisavalt teavitatud kõigist neile kättesaadavatest võimalustest; kutsub seetõttu komisjoni üles teavitama huvitatud isikuid direktiivis pakutavatest võimalustest, muu hulgas internetireklaami kaudu;

33. rõhutab, et dünaamilise turu ja võrdsete võimaluste loomine infoühiskonna teenuste piiriüleseks osutamiseks on ELi majanduse tulevase konkurentsivõime põhikomponent; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kõrvaldama digiteenuste õigusaktide paketis infoühiskonna teenuste piiriülest osutamist pärssivad järelejäänud tõkked;

34. nõuab komisjonilt hoogsamat tegutsemist, et tagada liikmesriikide vahel tõhus koordineerimine ja teabevahetus, et vältida teenuste piiriülese osutamisega seotud menetluste ja kontrollide dubleerimist;

35. nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid määraksid kindlaks vastloodud ühtse turu jõustamise rakkerühma struktuuri ja toimimisviisi, sealhulgas selle praktilise mõõtme, ning esitaksid konkreetsete meetmete kava vastavalt rakkerühma seatud prioriteetidele (14), koostades uue pikaajalise tegevuskava ühtse turu eeskirjade tulemuslikumaks rakendamiseks ja jõustamiseks, et kasutada teenuste ühtset turgu tõhusamalt ära; usub, et ühtse turu jõustamise rakkerühm võib pakkuda lisaväärtust, tagades kõigi ühtse turu strateegiate järjepideva rakendamise ning saavutusi käsitlevate andmete ja näitajate jagamise; julgustab ühtse turu jõustamise rakkerühma looma avatud ja läbipaistva konkreetsete riiklike mittetariifsete tõkete ja käimasolevate rikkumismenetluste andmebaasi;

36. rõhutab eelotsuste tähtsust ELi õiguse kujundamisel; peab kahetsusväärseks, et vaatamata sellele, et otsusemenetluse kestust on juba oluliselt vähendatud, on keskmiselt 14,4 kuu pikkune periood (15) endiselt liiga pikk; nõuab, et Euroopa Kohus hindaks, kuidas selle pikkust veel vähendada, et vältida teenuseosutajate ja teenuse kasutajate probleeme ühtsel turul; rõhutab, et eelotsustel on oluline mõju ühtse turu arengule ja seal esinevate põhjendamatute tõkete vähendamisele;

Reguleerivate õigusaktide ja selguse edendamine ühtsete kontaktpunktide rolli tugevdamise kaudu

37. märgib, et COVID-19 pandeemia on välja toonud regulatiivse selguse puudumise ning liikmesriikide vahelise tõhusa suhtluse puudumise, kui tegu on kiiresti muutuvate õigusaktidega; rõhutab ühtse digivärava ja ühtsete kontaktpunkti-de keskset tähtsust lülina, mis annab vastavalt teenuste direktiivile veebipõhise juurdepääsu ELi ja riikide ühtse turu alasele teabele, menetlustele ja abiteenustele;

38. soovitab liikmesriikidel rakendada ühtset digiväravat tarbijatele ja VKEdele soodsal viisil ning muuta nende ühtsed kontaktpunktid lihtsalt regulatiivsetest portaalidest täielikult toimivateks portaalideks; on veendunud, et seda peaks saama saavutada, pakkudes digiväravas kasutajakeskset teavet, abiteenuseid ja lihtsustatud menetlusi ning sidudes ühtse digivärava ühtsete kontaktpunktidega, et muuta see nii palju kui võimalik ühtseks virtuaalseks kontaktpunktiks, ning tagades maksimaalse kasutajakesksuse taseme; teeb ettepaneku võtta vastu Euroopa veebijuhendi kujundusstandardid, et tagada kõigile ühtsetele kontaktpunktidele kasutajasõbralik ja äratuntav liides;

39. soovitab komisjonil ja liikmesriikidel pakkuda ühtse digivärava kaudu süstemaatiliselt kasutajasõbralikku teavet kõigi uute ELi õigusaktide kohta, millega luuakse tarbijate ja ettevõtjate jaoks õigusi või kohustusi; soovitab, et komisjon ja liikmesriigid konsulteeriksid sel eesmärgil sageli sidusrühmadega; rõhutab, et läbipaistvus, võrdne kohtlemine ja mittediskrimineerimine on teenuste vaba liikumise seisukohast ülitähtsad;



(14) Komisjoni teatis „Ühtse turu tõkete tuvastamine ja kõrvaldamine“ (COM(2020)0093).(15) Euroopa Liidu Kohtu aasta ülevaade: 2019. aasta aruanne.

40. märgib, et liikmesriigid peavad tagama, et kõiki teostatavaid äriühingu asutamise ja teenuste osutamise vabadusega seotud haldusmenetlusi saab vastavalt ühtse digivärava määrusele teha digikeskkonnas; nõuab tungivalt, et liikmesriigid kiirendaksid oma digipöördega seotud tööd, eriti ettevõtjaid ja tarbijaid mõjutavate menetluste osas, et võimaldada neil haldusmenetlusi ellu viia kaugteel ja veebis; nõuab tungivalt, et komisjon kahekordistaks asjaosaliste jõupingutusi ja eelkõige toetaks aktiivselt vähem tulemuslikke liikmesriike;

41. soovitab komisjonil abistada kõigi liikmesriikide ametiasutusi ühtsete kontaktpunktide parandamisel, et hõlbustada lisaks kohalikule keelele kaasatud ametiasutuste vahelist ingliskeelset suhtlust ning olla vahendaja, kui tähtaegadest kinni ei peeta või kui päringutele ei vastata; rõhutab, et ühtsed kontaktpunktid peaksid pakkuma tarbijatele, töötajatele ja ettevõtjatele järgmist teavet ja tuge, järgides samas lühikesi tähtaegu:

— liikmesriikide ja ELi õigusnormid, mida asjaomase liikmesriigi ettevõtjad peavad kohaldama, ning teave töötajatele, sealhulgas tööõigus, töötervishoiu ja tööohutuse protokollid, kohaldatavad kollektiivlepingud, sotsiaalpartnerite organisatsioonid ning töötajatele mõeldud nõustamisstruktuurid, mille kaudu nad saavad teavet oma õiguste kohta ja rikkumistest teatada;

— meetmed, mida ettevõtjad peavad nende normide täitmiseks võtma, kokkuvõtlikult iga menetluse kohta ja koos üksikasjalike suunistega;

— dokumendid, mis peavad äriühingutes olema kättesaadavad, ja ajavahemik, mille jooksul need peavad olema kättesaadavad;

— ametiasutused, kellega ettevõtjad peavad vajaliku loa saamiseks jms ühendust võtma jne;

42. rõhutab, et ühtsed kontaktpunktid peaksid andma kogu vajaliku teabe mis tahes ettevõtlusega seotud nõuete kohta asjaomase liikmesriigi ettevõtjatele; märgib, et näited nõuetest on kutsekvalifikatsioonide nõuded, käibemaks (määrad, registreerimise nõuded, aruandekohustused jne), tulumaks ja sotsiaalkindlustus ning tööõigusest tulenevad kohustused; rõhutab, et kogu asjaomane õiguslik ja haldusteave, samuti kõik ühtsete kontaktpunktide esitatud asjaomased dokumendid peaksid võimaluse ja vajaduse korral olema lisaks kohalikule keelele saadaval ka inglise keeles;

43. soovitab ühtsed kontaktpunktid paremini ühendada ning vahetada teavet nõuete ja menetluste kohta, mida ettevõtjad peavad oma liikmesriigis järgima, samuti sektoripõhist teavet kutsekvalifikatsioonide kohta; lisaks soovitab, et ühtsed kontaktpunktid abistaksid välismaiseid ettevõtjaid, kes soovivad vastavas liikmesriigis ettevõtlusega tegeleda, aga ka kohalikke ettevõtteid, kes soovivad eksportida teenuseid ja kaupu teistesse liikmesriikidesse, edastades neile vahetatud teabe ja vajalikud kontaktandmed; julgustab komisjoni uurima edasist koostoimet näiteks Euroopa Tööjõuametiga (ELA), et sellist teabevahetust edendada; kutsub komisjoni üles hindama koostöös liikmesriikidega, kas ühtsed kontaktpunktid vajavad nende ülesannete täitmiseks lisavahendeid;

44. nõuab tungivalt liikmesriikide ühtsete kontaktpunktide vahelist koostööd, et tagada ettevõtjatele, töötajatele ja teistele huvitatud pooltele kiire, korrektse, laiaulatusliku ja ajakohastatud teabe pakkumine kohalikus ja inglise keeles;

45. kutsub komisjoni üles koordineerima teabe jagamist riiklike ühtsete kontaktpunktide vahel ja andma vajaduse korral liikmesriikidele suuniseid menetluste hõlbustamiseks, eelkõige VKEde jaoks; rõhutab, et selline koostöö peaks tagama ka teadmiste jagamise liikmesriikides, sealhulgas liikuvate töötajate puhul, nii seoses suhtlemise parimate tavade kui ka haldus- ja tarbetute ühtse turu nõuetega;

46. rõhutab, et kõik ühtsed kontaktpunktid peaksid ühtse digivärava kaudu olema hõlpsasti kättesaadavad ning peaksid edastama teavet ja osutama liikmesriikide haldusteenuseid, kasutades juurdepääsetavat terminoloogiat ja olles täielikult kättesaadavad, kusjuures koolitatud tugiteenuste töötajad peaksid pakkuma tõhusat kasutajasõbralikku tuge;

47. nõuab tungivalt, et liikmesriigid pühenduksid täielikult avalike teenuste digiteerimisele ja rakendaksid kõiki sotsiaalkindlustusteabe elektroonilise vahetamise süsteemi komponente, et tõhustada koostööd liikmesriikide ja sotsiaalkindlustusasutuste vahel ning hõlbustada ELi töötajate vaba ja õiglast liikuvust; kutsub liikmesriike üles edendama sotsiaalkindlustussüsteemidega seotud koostööd ja teabevahetust;



48. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama digivahendite kasutamist ja palub liikmesriikidel eraldada tööinspektsioonidele piisavalt vahendeid, et võidelda igasuguse kuritarvituse vastu; palub komisjonil teha ettepanek ELi sotsiaalkindlustusnumbri algatuse kohta, mis tagaks töötajatele ja ettevõtjatele õiguskindluse, aidates samal ajal tõhusalt kontrollida allhangetega seotud tavasid ja võidelda selliste sotsiaalkindlustuspettuste vastu nagu fiktiivse füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemine, fiktiivsed lähetused ja varifirmad; lisaks kutsub liikmesriike üles tagama, et tehtavad kontrollid oleksid proportsionaalsed, õigustatud ja mittediskrimineerivad; nõuab tungivalt, et komisjon muudaks ELA võimalikult kiiresti täielikult toimivaks, et tagada riiklike tööinspektsioonide parem koordineerimine ja võidelda piiriülese sotsiaalse dumpinguga;

49. nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et teenuste ühtset turgu käsitlevad mis tahes uued direktiivid, määrused või soovitused hõlmaksid nõuet tugevdada ühtsete kontaktpunktide funktsioone ja eraldada piisavalt vahendeid võimalike lisafunktsioonide täitmiseks teenuste direktiivi raames, piiramata ülesannete ja volituste jaotamist ametiasutuste vahel siseriiklikes süsteemides;

Hinnangu andmine: ühtse turu tulemustabel ja piirangute taseme näitajad

50. toetab komisjoni esialgset algatust ajakohastada ühtse turu tulemustabelit uute näitajate kogumiga, millega hinnata ühtset turgu käsitlevate õigusaktide liikmesriikidepoolset rakendamist; soovitab komisjonil täiendada avaldatud andmeid asjakohaste andmetega, mis on pärit siseturu infosüsteemist (IMI), siseturu probleemide lahendamise võrgustikust (SOLVIT), kaebuste keskregistrist (CHAP) ja muudest asjakohastest allikatest; rõhutab, et keskenduma peaks ka rakendamise kvaliteedile;

51. soovitab, et ajakohastatud ühtse turu tulemustabelis rõhutataks asjakohaste küsimuste kajastamist lõppkasutaja vaatenurgast, hinnates, kas probleemid ja kaebused on lahendatud, näiteks SOLVITi või Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku raamistikus; avaldab lisaks kahetsust, et paljudes liikmesriikides SOLVITi tööriista peaaegu ei kasutatagi ning sellel jääb sageli vajaka tipptasemel digisuutlikkusest; rõhutab, et vaja on suuremat läbipaistvust teenuste osutamise vabaduse rikkumiste asjus; on arvamusel, et ühtse turu tulemustabel peaks hõlmama ka asjakohast teavet, sealhulgas kaebuste arvu, algatatud juhtumite arvu, rikkumiste valdkonda, lõpetatud juhtumite arvu ja juhtumi tulemust või lõpetamise põhjust;

52. nõuab tungivalt, et komisjon võtaks vastu kvantitatiivse ja kvalitatiivse hindamismeetodi, kaasates kõik asjaomased sidusrühmad ja hõlmates eelkõige üldist huvi pakkuvaid eesmärke ja osutatud teenuse kvaliteeti; rõhutab, et kvalitatiivsete näitajate meetod peaks olema läbipaistev ning sellega tuleks hinnata erinevusi enne ja pärast reguleerimist; märgib, kui oluline on hinnata, kas asjakohaseid ELi direktiive rakendatakse õigeaegselt ja ELi kaasseadusandjate ettenähtud viisil;

53. soovitab, et ajakohastatud ühtse turu tulemustabel seoks rakendamise kvaliteedi olemasolevate piirangu taseme näitajatega ning kaardistaks teenuste piiranguid uutes ja olemasolevates poliitikavaldkondades ning ELi õigusaktide rakendamise ja jõustamise tagamise eri tasemeid; lisaks soovitab, et Euroopa poolaastat kasutataks ka ühtse turu tugevdamiseks, kuna kõige probleemsemate õiguslike ja halduskoormuste kõrvaldamine on jätkuv mure; innustab komisjoni võtma riigipõhiste soovituste esitamisel arvesse liikmesriikide keskpikas perspektiivis võetavaid meetmeid, mis on suunatud teenuste ühtsel turul alles jäänud haldus- ja õiguslike takistuste kõrvaldamisele;

54. on seisukohal, et komisjon peaks liikmesriikide struktuurireformide rakendamisel tehtud edusammude hindamisel analüüsima nende saavutusi seoses ühtse turu potentsiaali ärakasutamisega ja kestlikuma majanduse poole püüdlemisega;

55. kutsub komisjoni üles ajakohastama olemasolevaid näitajaid ja kehtestama uued näitajad, mis aitavad liikmesriikidel tuvastada, kus saaks teha pingutusi oma poliitikatulemuste parandamiseks, ning jälgima nende pingutusi piirangute vähendamisel;

56. nõuab tungivalt, et liikmesriigid kehtestaksid iga-aastased riiklikud eesmärgid teenustekaubanduse avamiseks ja viiksid sellega seoses läbi hindamisi; soovitab, et komisjon kasutaks ühtse turu tulemustabelit, et näidata teenustekaubanduse avatust liikmesriikides, nagu on tehtud Euroopa innovatsioonitegevuse tulemustabelis, kuna see võimaldaks liikmesriikidel kohustuda usutavalt, konkreetselt ja mõõdetavalt parandama ELi-sisese teenustekaubanduse tulemuste rakendamist ja jõustamist;



o

o o

57. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.



P9_TA(2021)0008

Tõhusate poliitiliste tulemuste saavutamine Euroopa kultuuripärandi aastaga

Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon Euroopa kultuuripärandiaastaga tõhusate poliitiliste tulemuste saavutamise kohta (2019/2194(INI))

(2021/C 456/03)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (edaspidi „ELi leping“) preambulit, milles märgitakse, et lepinguosalised saavad innustust „Euroopa kultuurilisest, religioossest ja humanistlikust pärandist“ ning soovivad „süvendada oma rahvaste vahelist solidaarsust, samal ajal austades nende ajalugu, kultuuri ja traditsioone“, ning ELi lepingu artikli 3 lõiget 3,

— võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 167,

— võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 22,

— võttes arvesse kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni, mis võeti vastu 20. oktoobril 2005 UNESCO peakonverentsi 33. istungjärgul (1),

— võttes arvesse ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni, mis võeti vastu 16. novembril 1972 UNESCO peakonverentsi 17. istungjärgul (maailmapärandi kaitse konventsioon) (2),

— võttes arvesse vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni, mis võeti vastu 17. oktoobril 2003 UNESCO peakonverentsi 32. istungjärgul (3),

— võttes arvesse veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooni, mis võeti vastu 2. novembril 2001 UNESCO peakonverentsi 31. istungjärgul (4),

— võttes arvesse relvakonflikti korral kultuuriväärtuste kaitse 1954. aasta Haagi konventsiooni (5),

— võttes arvesse kultuuriväärtuste ebaseadusliku sisseveo, väljaveo ja omandiõiguse üleandmise keelamise ning ärahoidmise abinõude konventsiooni, mis võeti vastu 14. novembril 1970 UNESCO peakonverentsi 16. istungjärgul (6),

— võttes arvesse nõukogu 15. novembri 2018. aasta järeldusi kultuurivaldkonna töökava (2019–2022) kohta,

— võttes arvesse komisjoni 22. mai 2018. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa kultuurivaldkonna uus tegevuskava“ (COM(2018)0267),

— võttes arvesse komisjoni 28. oktoobri 2019. aasta aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Euroopa kultuuripärandiaasta 2018 elluviimise, tulemuste ja üldhinnangu kohta (COM(2019)0548),



(1) https://en.unesco.org/creativity/convention.(2) http://whc.unesco.org/archive/convention-en.pdf.(3) https://ich.unesco.org/doc/src/2003_Convention_Basic_Texts-_2018_version-EN.pdf.(4) https://unesdoc.unesco.org/ark:/48223/pf0000126065.locale=en.(5) https://unesdoc.unesco.org/ark:/48223/pf0000082464.locale=en.(6) https://unesdoc.unesco.org/ark:/48223/pf0000133378.locale=en.

https://en.unesco.org/creativity/convention

http://whc.unesco.org/archive/convention-en.pdf

https://ich.unesco.org/doc/src/2003_Convention_Basic_Texts-_2018_version-EN.pdf

https://unesdoc.unesco.org/ark:/48223/pf0000126065.locale=en



— võttes arvesse komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatist Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa roheline kokkulepe“ (COM(2019)0640),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/60/EL liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise kohta ja millega muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012 (7),

— võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa kultuuripärandi ühtse lähenemisviisi väljatöötamise kohta (8),

— võttes arvesse oma 23. novembri 2018. aasta raportit Euroopa kultuurivaldkonna uue tegevuskava kohta,

— võttes arvesse oma 19. septembri 2019. aasta resolutsiooni, millega rõhutatakse Euroopa ajaloomälu tähtsust Euroopa tulevikule (9),

— võttes arvesse nõukogu 25. novembri 2014. aasta järeldusi kultuuripärandi kaasava juhtimise kohta (10),

— võttes arvesse nõukogu 26. juuni 2000. aasta resolutsiooni Euroopa filmipärandi säilitamise ja edendamise kohta (11),

— võttes arvesse nõukogu 21. mai 2014. aasta järeldusi kultuuripärandi kui jätkusuutliku Euroopa strateegilise ressursi kohta (12),

— võttes arvesse nõukogu 8. juuni 2018. aasta järeldusi, milles käsitletakse vajadust teha kultuuripärand nähtavaks kõigis ELi poliitikavaldkondades (13),

— võttes arvesse Euroopa Nõukogu 13. oktoobri 2005. aasta raamkonventsiooni, mis käsitleb kultuuripärandi väärtust ühiskonnas (14) (Faro konventsioon),

— võttes arvesse komisjoni talituste 5. detsembri 2018. aasta töödokumenti Euroopa kultuuripärandi tegevusraamistiku kohta (SWD(2018)0491),

— võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 22. novembri 2019. aasta resolutsiooni kestliku arengu kultuurimõõtme kohta (13956/19),

— võttes arvesse Eurobaromeetri uuringut kultuuripärandi kohta (Eurobaromeetri eriuuring 466) (15),

— võttes arvesse komisjoni 22. juuli 2014. aasta teatist „Euroopa kultuuripärand – ühtse lähenemisviisi suunas“ (COM(2014)0477),

— võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee 2014. aasta novembris esitatud arvamust komisjoni teatise „Euroopa kultuuripärand – ühtse lähenemisviisi suunas“ kohta (2015/C 195/04) (16),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta otsust (EL) 2017/864 Euroopa kultuuripärandiaasta (2018) kohta (17),



(7) ELT L 159, 28.5.2014, lk 1.(8) ELT C 316, 22.9.2017, lk 88.(9) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0021.(10) ELT C 463, 23.12.2014, lk 1.(11) EÜT C 193, 11.7.2000, lk 1.(12) ELT C 183, 14.6.2014, lk 36.(13) ELT C 196, 8.6.2018, lk 20.(14) https://www.coe.int/en/web/conventions/full-list?module=treaty-detail&treatynum=199.(15) https://ec.europa.eu/commfrontoffice/publicopinion/index.cfm/ ResultDoc/download/DocumentKy/80882.(16) ELT C 195, 12.6.2015, lk 22.(17) ELT L 131, 20.5.2017, lk 1.

https://www.coe.int/en/web/conventions/full-list?module=treaty-detail&treatynum=199

https://ec.europa.eu/commfrontoffice/publicopinion/index.cfm/ResultDoc/download/DocumentKy/80882

— võttes arvesse komisjoni 27. oktoobri 2011. aasta soovitust 2011/711/EL kultuurimaterjali digiteerimise, sellele sidusjuurdepääsu tagamise ja selle digitaalse säilitamise kohta (18),

— võttes arvesse 9. aprilli 2019. aasta koostöödeklaratsiooni kultuuripärandi digiteerimise edendamise kohta (19),

— võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Komisjoni tööprogramm 2020 – Liit, mis seab kõrgemad sihid“ (COM(2020)0037),

— võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 19. septembri 2018. aasta arvamust „Euroopa maapiirkondade panus Euroopa kultuuripärandiaastasse 2018, tagades kestlikkuse ning linna- ja maapiirkondade sidususe“ (NAT/738-EESC-2018-01641),

— võttes arvesse 2018. aasta Davosi deklaratsiooni kõrgetasemelise ehituskultuuri (Baukultur) edendamise kohta Euroopas (20),

— võttes arvesse nõukogu 23. novembri 2018. aasta Leeuwardeni deklaratsiooni ehituspärandi kohandatud kujul korduskasutamise kohta (21),

— võttes arvesse deklaratsiooni, mis võeti vastu kultuuri ja Euroopa asjade eest vastutavate liikmesriikide ministrite mitteametlikul kohtumisel 3. mail 2019 pärast Pariisis asuva Notre-Dame’i katedraali tulekahju (22),

— võttes arvesse Euroopa Nõukogu 19. detsembri 1954. aasta Euroopa kultuurikonventsiooni (23),

— võttes arvesse Europa Nostra 22. juuni 2018. aasta Berliini üleskutset (24) („Kultuuripärand Euroopa tuleviku jaoks“) ja selle 30. oktoobri 2019. aasta Pariisi manifesti (25) („Relançons l’Europe par la culture et le patrimoine culturel!“),

— võttes arvesse 2015. aasta uuringut „Cultural Heritage Counts for Europe“ (26) (Kultuuripärand on Euroopale tähtis),

— võttes arvesse 11. oktoobri 2018. aasta Barcelona deklaratsiooni turismi ja kultuuripärandi kohta (27) („Better Places to Live, Better Places to Visit“ – Paremad kohad elamiseks, paremad kohad külastamiseks),

— võttes arvesse 2018. aasta uuringut „Safeguarding cultural heritage from natural and man-made disasters“ (28) (Kultuuripärandi kaitsmine loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud õnnetuste eest),

— võttes arvesse rahvusvahelise mälestiste ja kultuuriväärtuslike paikade nõukogu (ICOMOS) 2019. aasta dokumenti „European quality principles for EU-funded interventions with potential impact upon cultural heritage“ (29) (Euroopa kvaliteedipõhimõtted ELi rahastatavate sekkumismeetmete jaoks, mis võivad mõjutada kultuuripärandit),

— võttes arvesse mälestiste ja ajalooliste paikade konserveerimise ja restaureerimise rahvusvahelist hartat (30) (1964. aasta Veneetsia harta),

— võttes arvesse 1985. aasta Euroopa arhitektuuripärandi kaitse Granada konventsiooni (31),



(18) ELT L 283, 29.10.2011, lk 39.(19) https://ec.europa.eu/newsroom/dae/document.cfm?doc_id=58564.(20) https://davosdeclaration2018.ch/media/Brochure_Declaration-de-Davos-2018_WEB_2.pdf.(21) https://www.ace-cae.eu/uploads/tx_jidocumentsview/LEEUWARDEN_STATEMENT_FINAL_EN-NEW.pdf.(22) https://www.diplomatie.gouv.fr/en/french-foreign-policy/europe/news/article/declaration-adopted-during-the-informal-meeting-of-

european-union-member-state.(23) https://www.coe.int/en/web/conventions/full-list?module=treaty-detail&treatynum=018.(24) https://www.europanostra.org/wp-content/uploads/2018/09/Berlin-Call-Action-Eng.pdf.(25) https://www.europanostra.org/wp-content/uploads/2019/11/Paris-Manifesto_English.pdf.(26) http://blogs.encatc.org/culturalheritagecountsforeurope/wp-content/uploads/2015/06/CHCfE_FULL-REPORT_v2.pdf.(27) https://onedrive.live.com/?authkey=%21ALGmRQscySOLV5Q&cid=19E1928B8C6B7F5A&id=19E1928B8C6B7F5A%

21157090&parId=19E1928B8C6B7F5A%21105860&o=OneUp.(28) https://op.europa.eu/portal2012-portlet/html/downloadHandler.jsp?identifier=8fe9ea60-4cea-11e8-be1d-01aa75ed71a1&

format=pdf&language=en&productionSystem=cellar&part=.(29) http://openarchive.icomos.org/2083/1/European_Qualit/y_Principles_2019_EN.PDF.(30) https://www.icomos.org/charters/venice_e.pdf.(31) https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/DisplayDCTMContent? documentId=090000168007a087.

https://ec.europa.eu/newsroom/dae/document.cfm?doc_id=58564

https://davosdeclaration2018.ch/media/Brochure_Declaration-de-Davos-2018_WEB_2.pdf

https://www.ace-cae.eu/uploads/tx_jidocumentsview/LEEUWARDEN_STATEMENT_FINAL_EN-NEW.pdf

https://www.diplomatie.gouv.fr/en/french-foreign-policy/europe/news/article/declaration-adopted-during-the-informal-meeting-of-european-union-member-state

https://www.diplomatie.gouv.fr/en/french-foreign-policy/europe/news/article/declaration-adopted-during-the-informal-meeting-of-european-union-member-state

https://www.coe.int/en/web/conventions/full-list?module=treaty-detail&treatynum=018

https://www.europanostra.org/wp-content/uploads/2018/09/Berlin-Call-Action-Eng.pdf

https://www.europanostra.org/wp-content/uploads/2019/11/Paris-Manifesto_English.pdf

http://blogs.encatc.org/culturalheritagecountsforeurope/wp-content/uploads/2015/06/CHCfE_FULL-REPORT_v2.pdf

https://onedrive.live.com/?authkey=%21ALGmRQscySOLV5Q&cid=19E1928B8C6B7F5A&id=19E1928B8C6B7F5A%21157090&parId=19E1928B8C6B7F5A%21105860&o=OneUp

https://onedrive.live.com/?authkey=%21ALGmRQscySOLV5Q&cid=19E1928B8C6B7F5A&id=19E1928B8C6B7F5A%21157090&parId=19E1928B8C6B7F5A%21105860&o=OneUp

https://op.europa.eu/portal2012-portlet/html/downloadHandler.jsp?identifier=8fe9ea60-4cea-11e8-be1d-01aa75ed71a1&format=pdf&language=en&productionSystem=cellar&part=

https://op.europa.eu/portal2012-portlet/html/downloadHandler.jsp?identifier=8fe9ea60-4cea-11e8-be1d-01aa75ed71a1&format=pdf&language=en&productionSystem=cellar&part=

http://openarchive.icomos.org/2083/1/European_Qualit/y_Principles_2019_EN.PDF

https://www.icomos.org/charters/venice_e.pdf

https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/DisplayDCTMContent?documentId=090000168007a087

— võttes arvesse 1992. aastal Vallettas sõlmitud arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooni (32),

— võttes arvesse Euroopa Liidu kultuuripärandi ja Europa Nostra auhindu,

— võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke, eriti 4., 11. ja 13. eesmärki,

— võttes arvesse programmi „Euroopa horisont“ teise samba teemavaldkonda „Kultuur, loovus ja kaasav ühiskond“ (33),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1295/2013, millega luuakse programm „Loov Euroopa“ (2014–2020) ning tunnistatakse kehtetuks otsused nr 1718/2006/EÜ, nr 1855/2006/EÜ ja nr 1041/2009/EÜ (34),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (35),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006 (36),

— võttes arvesse oma 11. septembri 2018. aasta resolutsiooni keelelise võrdõiguslikkuse kohta digitaalajastul (37),

— võttes arvesse oma 13. novembri 2018. aasta resolutsiooni vähemustega seotud miinimumstandardite kohta ELis (38),

— võttes arvesse oma 11. septembri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa ohustatud keelte ja keelelise mitmekesisuse kohta Euroopa Liidus (39),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1291/2013, millega luuakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020“ aastateks 2014–2020 ning tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1982/2006/EÜ (40),

— võttes arvesse kohustusi, mille võttis innovatsiooni, teaduse, kultuuri, hariduse ja noorte volinikukandidaat 30. septembril 2019. aastal Euroopa Parlamendis toimunud kuulamisel,


— võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A9-0210/2020),

A. arvestades, et Euroopa materiaalne, vaimne, looduslik ja digitaalne kultuuripärand on mineviku rikkalik allikas, mis annab tunnistust Euroopa ajaloost, kultuurist ja traditsioonidest kogu nende mitmekesisuses ning muutub aja jooksul järjest rikkalikumaks, ning arvestades, et seda pärandit tuleb säilitada, et seda saaks tulevastele põlvedele edasi anda;

B. arvestades, et Euroopa kultuuripärand on ajaloolise ja kollektiivse mälu ning teadmiste allikas, mis tugevdab eurooplaste ühist kuuluvustunnet;



(32) https://www.coe.int/en/web/conventions/full-list/-/conventions/rms/090000168007bd25.(33) https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/research_and_innovation/strategy_on_research_and_innovation/presentations/horizon_

europe_en_investing_to_shape_our_future.pdf.(34) ELT L 347, 20.12.2013, lk 221.(35) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.(36) ELT L 347, 20.12.2013, lk 289.(37) ELT C 433, 23.12.2019, lk 42.(38) ELT C 363, 28.10.2020, lk 13.(39) ELT C 93, 9.3.2016, lk 52.(40) ELT L 347, 20.12.2013, lk 104.

https://www.coe.int/en/web/conventions/full-list/-/conventions/rms/090000168007bd25

https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/research_and_innovation/strategy_on_research_and_innovation/presentations/horizon_europe_en_investing_to_shape_our_future.pdf

https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/research_and_innovation/strategy_on_research_and_innovation/presentations/horizon_europe_en_investing_to_shape_our_future.pdf

C. arvestades, et kultuur ja kultuuripärand aitavad tugevdada identiteeti ning edendada sotsiaalset ühtekuuluvust, stabiilsust ja mõistmist ühiskonnas;

D. arvestades, et kultuuripärand on väärtus omaette, see on mitmekesine, sellel on mitu kihti (kohalik, piirkondlik, riiklik, Euroopa ja ülemaailmne) ja vormi (materiaalne, vaimne, looduslik, digitaalne ja digiteeritud), mis on omavahel seotud;

E. arvestades, et kultuuripärand annab kultuuri- ja loomesektorisse Euroopas ja mujal erakordselt suure panuse;

F. arvestades, et Euroopas töötab kultuuripärandi sektoris üle 300 000 inimese ning sellega on kaudselt seotud 7,8 miljonit töökohta;

G. arvestades, et Euroopa kultuuripärandiaasta 2018 jooksul toimus üle 23 000 ürituse, millest võttis liikmesriikides (41) osa rohkem kui 12,8 miljonit inimest (2,5 % EL 28 rahvastikust) (42);

H. arvestades, et Euroopa kultuuripärandiaasta strateegiline visioon, mis kajastub tunnuslauses „Meie pärand: mineviku ja tuleviku kohtumispaik“ on endiselt selle kehtiv juhtpõhimõte, mille eesmärk on luua seoseid Euroopa kultuuripärandi ja praeguse kultuuriloome vahel ning ergutada inimesi osalust;

I. arvestades, et Euroopa kultuuripärandiaasta tegevus keskendus noorte põlvkonnale ning interaktiivsetele ja loovatele projektidele;

J. arvestades, et Euroopa kultuuripärandiaasta 2018 jooksul leidsid aset olulised ajaloolised aastapäevad; arvestades, et 2018. aastal toimus palju riiklikke ja rahvusvahelisi pidustusi ja mälestusüritusi ning jätsid märkimisväärse jalajälje Euroopa kultuurikaardile;

K. arvestades, et üks Euroopa kultuuripärandiaasta saavutusi oli püsivate sidemetega Euroopa sidusrühmade võrgustiku loomine; arvestades, et see võrgustik peaks olema jätkusuutlik ja püsiv;

L. arvestades, et kohalikud ja üleeuroopalised vabaühendused ning organiseeritud kodanikuühiskond on Euroopa kultuuripärandiaasta edule väga suurel määral kaasa aidanud;

M. arvestades, et kultuuripärandit käsitleva Eurobaromeetri uuringu kohaselt arvab 84 % vastanutest liikmesriikides, et kultuuripärand on oluline nii isiklikult neile kui ka nende kohalikule kogukonnale, ning kümnest kaheksa (80 %) arvab, et see on oluline Euroopa Liidule tervikuna;

N. arvestades, et EL 27s asub ligi kolmandik UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud mälestistest, millest 326 on kultuurimälestised, 26 looduslikud mälestised ja 5 segamälestised; arvestades, et Euroopas tervikuna asub peaaegu pool UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud mälestistest;

O. arvestades, et UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekiri sisaldab vähemalt 131 mälestist, mida omistatakse EL 27 riikidele;

P. arvestades, et 52 % UNESCO maailma mälu rahvusvahelise registri mälestistest asub Euroopas ja Põhja-Ameerikas;

Q. arvestades, et seni on Euroopa kultuuripärandi märgis antud 48 Euroopa mälestisele;

R. arvestades, et kümnest küsitletud eurooplasest ligikaudu üheksa (88 %) arvab, et Euroopa kultuuripärandit tuleks õpetada koolides (43);



(41) https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52019DC0548&from=EN, lk 4.(42) Arvandmete alus: https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Population_and_population_change_statistics.(43) https://ec.europa.eu/culture/et/cultural-heritage/cultural-heritage-eu-policies/kultuuriparand-ja-haridus ,lk 68.

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52019DC0548&from=EN

https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Population_and_population_change_statistics

https://ec.europa.eu/culture/et/cultural-heritage/cultural-heritage-eu-policies/kultuuriparand-ja-haridus

S. arvestades, et Euroopa kultuuripärandiaasta 2018 näitas, et kultuuripärand võib olla aluseks rahvusvahelistele projektidele, millesse on kaasatud igas vanuses inimesed ja mis võimaldavad neil ekspertidega suhelda; arvestades, et need projektid on osutunud heaks vahendiks, mille abil suurendada teadlikkust Euroopa ühisest kultuuriajaloost;

T. arvestades, et ulatuslikum digitaaltehnoloogiale üleminek loob Euroopa kultuuri- ja loomesektori jaoks uusi võimalusi ja seab uusi ülesandeid;

U. arvestades, et kultuurivaldkonna töökavas (2019–2022), mille nõukogu võttis vastu 21. detsembril 2018, on kultuuripärandi kestlikkus esimene viiest prioriteedist kultuurialase poliitikakujundamise Euroopa tasandi koostöös;

V. arvestades, et COVID-19 puhang on häirinud enamikku kultuurisündmusi ja tõsiselt takistanud inimestel külastada, nautida ja õppida suurt osa Euroopa kultuuripärandist, kusjuures digitaalsed vahendid on sageli ainuke selle pärandiga tutvumise viis; arvestades, et avalike kogunemiste ja ürituste, muuseumide sulgemise ja reisipiirangute piiramisel või keelamisel on olnud väga kahjulikud tagajärjed kunstnikele ja kultuurivaldkonnas tegutsejatele;

W. arvestades, et mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 üle peetavatel läbirääkimistel avaneb võimalus luua uusi ja soodsaid tingimusi kultuuripärandisse investeerimiseks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahenditest;

Kultuuripärandi väärtuse tunnustamine

1. on seisukohal, et kultuuripärand on hindamatu ressurss, mis võimaldab meil ajaloo üle järele mõelda, seda kriitiliselt hinnata ning aitab märgata mitte ainult erinevaid mälestusi, vaid ka meid kõiki siduvaid ühiseid niite, edendades nii mitmekesisust, dialoogi, sidusust, solidaarsust ja vastastikust mõistmist ning rikastada teadmisi materiaalsest ja immateriaalsest varast ning loodus- ja digivaradest;

2. tunnistab kultuuripärandi rolli loovuse, innovatsiooni ja kestlikkuse edendamisel ning intellektuaalsete võimete arendamisel; on seisukohal, et kultuuripärand võib olla ka naudingu- ja inspiratsiooniallikas ning pakkuda võimalust vaba aja veetmiseks;

3. rõhutab, et keeled võimaldavad ja edendavad Euroopa kultuuripärandi rikkust ja mitmekesisust, sest emakeeles kantakse edasi väärtusi ja teadmisi ning sageli kasutatakse neid ka vaimse kultuuripärandi edasiandmiseks; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid ulatuslikumaid meetmeid, et kaitsta, arendada ja edendada digitaalajastul keelelist mitmekesisust, eraldades muu hulgas piisavad rahalised vahendid poliitikale, mis tegeleb keeltega, mis on liigitatud ohustatud keelteks, ning suurendades ELi kodanike teadlikkust keelelisest ja kultuurilisest rikkusest, mida asjaomased kogukonnad esindavad;

4. tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde vajadust kaasata Euroopas elavate vähemuste kultuuripärand täielikult kõikidesse Euroopa pärandit käsitlevatesse aruteludesse, ning tegutsema selle nimel, et tunnustada ja edendada nende panust liidu kultuurilisse, keelelisse ja kunstilisse rikkusse ja mitmekesisusse ning püüda kehtestada ja rakendada ühtlustatud ja kooskõlastatud meetmeid nende kultuuride kestlikuks majandamiseks ja edendamiseks;

5. rõhutab, kui olulised on Euroopa ja üleeuroopalised kultuuriüritused ja traditsioonilised kultuurifestivalid teadlikkuse suurendamisel Euroopa kultuurilisest rikkusest ja mitmekesisusest; innustab liikmesriike sellist tegevust edendama ja toetama ning kaitsma oma traditsioone; nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks selliste algatuste rahastamist;

Haridus ja oskused

6. rõhutab, kui oluline on igas eas kultuuripärandi ja humanitaarteadustega, sealhulgas ajaloo ja filosoofiaga seotud igasugust liiki haridus – nii formaalne ja mitteformaalne haridus kui ka informaalne õppimine; on veendunud, et erilist tähelepanu tuleks pöörata puuetega õpilastele ja üliõpilastele ning ebasoodsa taustaga õpilastele; kordab, kui oluline on, et koolide õppekavad või õppekava toetavad tegevused hõlmaksid mitmesuguseid kunstivorme, nagu muusika, film, teater, kirjandus, disain ja arhitektuur; on veendunud, et Euroopa kultuuripärandiaasta raames välja töötatud mitmesuguseid olemasolevaid vahendeid, nagu asjakohased eTwinningu vahendid, tuleks aktiivsemalt edendada; kutsub komisjoni üles integreerima kultuuripärandi ulatuslikumalt oma Euroopa haridusruumi strateegiasse, et õpilastel kujuneks välja Euroopa kodakondsusega seotud kuuluvustunne;



7. on sellega seoses seisukohal, et Euroopa Ajaloo Maja tuleb varustada piisavate rahaliste vahenditega, et sellest saaks ELi noori teadlasi, õppejõude ja üliõpilasi ühendav teadmus- ja koostöökeskus ning Euroopa kultuuripärandi edendamise vahend; peab vajalikuks töötada välja täiendavad Euroopa Ajaloo Majaga tutvumise viisid, muu hulgas virtuaalsete ringkäikude kaudu, et Euroopa Ajaloo Majast saaks värav, mis võimaldab kõigil elanikkonnarühmadel õppida tundma Euroopa ühiseid kogemusi ja nende erinevaid tõlgendusi; ergutab sellega seoses sõltuvalt finantssuutlikkusest Euroopa Ajaloo Maja raames järk-järgult looma üleeuroopalise keskuste koostöövõrgustiku;

8. rõhutab, et digiõppel võib kultuuripärandi kohta ja selle kaudu õppimise võimaldamisel olla järjest olulisem roll; märgib, et tuleb välja töötada kõrgetasemelised e-õppe algatused, sealhulgas laialt avatud e-õpe, et muuta kultuuripärandiga tutvumine hõlpsamaks ning tõhustada pärandiga seotud oskusi kogu Euroopas; on sellega seoses seisukohal, et digiõppe tegevuskava võib selle eesmärgi saavutamisele märkimisväärselt kaasa aidata, ning nõuab, et tegevuskava kavandatav ajakohastamine hõlmaks kultuuripärandihariduse toetamist;

9. väljendab muret kasvava oskustööliste, restaureerimisspetsialistide ja kultuuripärandi ekspertide nappuse pärast ning selle pärast, et noori on raske neid oskusi õppima meelitada; rõhutab, et puudub süsteemne lähenemisviis ja tõhusad mehhanismid, nagu koolituskursused asjakohaste oskuste ja teadmiste edasiandmise traditsiooniliste meetodite kohta, ning see seab Euroopa pärandi ohtu; on veendunud, et tulevikus on kultuuripärandi kvaliteedi säilitamine võimalik ainult juhul, kui tagatud on asjaomaste oskuste ja teadmiste täies ulatuses säilitamine, sealhulgas digitaalsete vahendite abil, ja edasiandmine; kutsub seetõttu komisjoni üles tagama, et tulevased kultuuripärandi säilitamise algatused hõlmaksid vajalike tavade ja teadmiste säilitamist; tuletab meelde vahetuste väärtust ja rõhutab sellega seoses programmi „Erasmus+“ tähtsust, mis võimaldab ka praktikantide liikuvust;

10. kordab, et vaja on parandada sotsiaal-majanduslikke ja töötingimusi ning soolist tasakaalu ning edendada kultuuripärandi valdkonnas tegutsevate osalejate ja töötajate, sealhulgas puuetega inimeste liikuvusvõimalusi; märgib sellega seoses kutsekvalifikatsioonide tunnustamise tähtsust;

11. rõhutab vajadust jätkata jõupingutusi, et suurendada teadlikkust sellest, kui väärtuslik on kultuuripärand Euroopa jaoks, ning et sellekohane teave jõuaks ka inimeste ja sidusrühmadeni kohalikul tasandil; rõhutab, et Euroopa kultuuripärandi parem tundmine aitab edendada sotsiaalset ühtekuuluvust ning märgib, et juurdepääs sellistele teadmistele soodustaks eelkõige rändetaustaga inimeste ja nende perekondade sotsiaalset ja kultuurilist kaasamist;

12. väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle luua Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi raames uus kultuuri- ja loomemajanduse teadmis- ja innovaatikakogukond, mis peegeldab sotsiaalset mitmekesisust ning mille puhul kultuuripärandit tuleks mõista ka kui inspiratsiooniallikat kaasaegsete loomevormide ja lahenduste väljatöötamiseks;

Digitaalne kultuuripärand

13. tunnistab digitaalse kultuuripärandi tähtsust, kusjuures üha rohkematel inimestel, sealhulgas ebasoodsa taustaga inimestel ja puuetega inimestel, on kultuurimaterjaliga tegelemiseks enneolematud võimalused ja võrdne juurdepääs; tunnistab, et digitaalne kultuuripärand muutub järjest olulisemaks, eriti pandeemiate ja nendega seotud liikumispiirangute ajal, kus virtuaalsed muuseumiekskursioonid ja näitused, digitaalsed raamatukogud, veebientsüklopeediad ja samalaadsed digilahendused ning virtuaalsed kommunikatsioonivahendid aitavad inimestel aega sisustada ning on ainsad vahendid, mis võimaldavad kultuuripärandile ja kultuurile laiemat juurdepääsu ja nendega tegelda; rõhutab, kui oluline on digiteerida kultuurimaterjal, et mitte üksnes säilitada seda tulevaste põlvkondade jaoks (säilitamisfunktsioon), vaid muuta see ka sihtrühmadele kergemini kättesaadavaks, viies kultuuripärandi internetti;

14. rõhutab, et asjakohased tehnoloogilised edusammud, nagu digitaalne uuring, 3D-modelleerimine ja trükkimine, liit- ja virtuaalreaalsus ning tehisintellekti ja suurandmete roll, avavad uusi võimalusi mitte ainult kultuuripärandi hõlmamiseks, säilitamiseks ja visualiseerimiseks, vaid ka selle rakenduste väljatöötamiseks, analüüsimiseks, rekonstrueerimiseks ja arendamiseks;

15. toonitab, kui oluline on Europeana projekt, mis on nii Euroopa digitaalne raamatukogu, arhiiv, muuseum kui ka haridusplatvorm; nõuab suuremaid jõupingutusi platvormi edasiarendamiseks, eraldades selleks muu hulgas piisavalt rahalisi vahendeid ning propageerides seda rohkem üldsuse ja õpetajaskonna hulgas;



16. on arvamusel, et digiteeritav materjal tuleb valida välja erapooletul viisil, et tagada digiarhiivide ja -kogude usaldusväärsus;

17. rõhutab, et propageerida tuleb ka digiteeritud arhiivide loomist ja väärtust ning parandada inimeste digioskusi, et edendada digitaalse sisu suuremat kasutuselevõttu;

18. on veendunud, et veebientsüklopeediad on hindamatud kontrollitud ja usaldusväärse teabe allikad, mis võimaldavad kultuuripärandile juurdepääsu ning aitavad kultuuripärandit säilitada ja edendada, samuti on veebientsüklopeediad olulised vahendid, millega digitaalsena loodud kultuuripärandi liigitada ja tagada sellele pidev juurdepääs; on seisukohal, et veebientsüklopeediate edendamiseks, arendamiseks ja täiustamiseks tuleks eraldada rohkem vahendeid;

19. rõhutab, et koostalitlusvõime on peamine võimalus tagada digitaalse sisu kasutatavus ja taaskasutatavus pikas perspektiivis; rõhutab sellega seoses standardite ja raamistike rolli;

20. nõuab suuremat koostööd nii liikmesriikide kui ka asjakohaste sektorite vahel, et digiteeritud kultuuripärandit ulatuslikult edendada; kiidab heaks koostöödeklaratsiooni kultuuripärandi digiteerimise edendamise kohta, mille on nüüdseks allkirjastanud peaaegu kõik liikmesriigid;

21. rõhutab vajadust töötada välja laiaulatuslik ELi raamistik, mis hõlmaks piisavat rahastust digiteeritud ja digitaalsena loodud kultuuripärandi kaitsmisele ja edendamisele; märgib, et vaja on valikuotsuseid hõlmavat riiklikku säilitusstrateegiat, mille aluseks on selgelt määratletud põhimõtted ning mis viiakse ellu vastutustundlikul viisil; märgib, et digitaalsed kuraatorid saavad anda hindamatu panuse tagamaks, et digitaalne kultuuripärand on kaitstud ja kättesaadav inimestele Euroopas ja maailmas mitmes eri keeltes; võtab huviga teadmiseks ERFi kaudu juba ellu viidud paljud digiteerimisprojektid ning nõuab, et järgmisel programmitöö perioodil oleks tagatud sellise rahastamise järjepidevus;

22. kutsub üles põhjalikult ajakohastama komisjoni 27. oktoobri 2011. aasta soovitust kultuurimaterjali digiteerimise, sellele sidusjuurdepääsu tagamise ja selle digitaalse säilitamise kohta, et kajastada tehnoloogia arengut ning viimase kümnendi väljakutseid ja võimalusi; on siiski arvamusel, et digitaalse pärandi tähtsustamine ei tohiks toimuda olemasoleva materiaalse ja vaimse kultuuripärandi ning nendega seotud töökohtade kaitsmise arvelt;

Majanduslik potentsiaal ja kestlikkus

23. rõhutab, et kultuuripärandi valdkond annab panuse majandusarengusse ning sellel on muudele majandussektoritele märkimisväärne ülekanduv mõju; kordab, et kultuuripärand ja kestlik areng on omavahel tihedalt seotud;

24. tunnistab, et säästval kultuuriturismil on suured võimalused luua ELis majanduskasvu ja töökohti, kuna juba neli turisti kümnest valib oma sihtkoha kultuurivõimaluste alusel; rõhutab siiski, et kultuuriturismi tuleb edendada kaasaval viisil, arvestades kohalike kogukondade ja majanduse ning elustiili ja traditsioonidega, ühtlasi tuleb leida tasakaal majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajaduste ning keskkonnanõuete vahel; märgib, et kultuuripärandiga seotud teenustega saab tagasi teenida vaid minimaalse osa nende loodavast majanduslikust väärtusest, mistõttu on vaja uusi, alternatiivseid ja stabiilseid rahastamisallikaid, et sellistel teenustel oleks jätkuvalt säästvat turismi hoogustav funktsioon;

25. juhib tähelepanu sellele, et kultuurimälestised innustavad inimesi reisima ning ühiskondade ja kultuuride kohta teadmisi saama; tuletab meelde, et 72 % uuringus osalenutest vanuses 15–24 aastat on nõus väitega, et kultuurimälestiste olemasolu võib mõjutada nende puhkuse sihtkoha valikut; rõhutab sellega seoses algatuse „DiscoverEU“ rolli; märgib siiski, et algatus ei ole toonud noortele võrdselt kasu; kutsub komisjoni üles leidma viise, kuidas paremini kaasata noori, kellel on sotsiaalselt ebasoodne taust, kes on pärit liikmesriikide maa- ja äärepoolseimatest piirkondadest või liikmesriikidest, millel ei ole head raudteeühendust teiste ELi riikidega;

26. nõuab tungivalt, et liikmesriigid seaksid sisse tugevad mehhanismid, et ennetada kultuuripärandi ülekasutamist, mida tingib näiteks halvasti reguleeritud massiturism; hoiatab mõju eest, mis kaasneb lühiajaliste ärihuvidega, mis võivad kahjustada kultuuriobjektide ja tavade autentsust ning vähendada nende kvaliteeti; peab sellega seoses kiiduväärseks programmi „Aktiivne kultuuripärand“ käivitamist, mille eesmärk on vastastikuse õppimise kaudu aidata tugevdada kultuuripärandipoliitikat kohalikul ja piirkondlikul tasandil; rõhutab oma valmisolekut programmi jälgida ja toetada, kui see osutub edukaks;



27. tunnistab Euroopa kultuuripealinnade tähtsust linnade ja piirkondade edendamisel, sest oma kultuuri-, kunsti- ja sotsiaalprojektide majandusraamistikku seadmisega integreerivad nad neisse säästva turismi kontseptsiooni ning edendavad oma materiaalset ja vaimset pärandit, traditsioone ja uuendusi kõigi Euroopas ja väljaspool Euroopa piire elavate inimeste hüvanguks ja rahuloluks;

28. soovitab teha täiendavaid jõupingutusi, et soodustada reisimist vähem tuntud ja vähem populaarsetesse sihtkohtadesse ja maapiirkondadesse ning reisimist hooajavälisel ajal, et edendada turismivaldkonnas kestlikkust ja juurdepääsetavust, eelkõige puuetega inimeste ja eakate jaoks; rõhutab võimalusi toetada kohalikke turismialgatusi EAFRD vahenditest, eelkõige LEADERi programmi kaudu; nõuab, et sellele programmile eraldataks programmitöö perioodil 2021– 2027 piisavad rahalised vahendid;

29. on mures saaste, vandalismi, varguste, halvasti reguleeritud turismi ja kontrollimatu arendustegevuse, samuti ülemaailmse soojenemise ja kliimamuutuse mõju pärast kultuuripärandile, eelkõige seoses äärmuslike ilmastikuolude (paduvihmad, kuumalained, üleujutused, tulekahjud ja tormid) sagenemisega; rõhutab tegutsemise vajadust, sealhulgas liikmesriikide vahel teadmiste jagamise kaudu, ning kutsub komisjoni üles esitama neid looduslikke ja inimtekkelisi ohte silmas pidades ettepanekud konkreetsete kultuuripärandi säilitamise ja kaitsmise meetmete kohta;

30. rõhutab kodanikuühiskonna rolli ning vabatahtliku tegevuse olulist ja väärtuslikku panust kultuuripärandi kaitsmisel ja isegi avastamisel ning selle väärtustamisel, samuti vabatahtlike teadmisi, oskusteavet ja energiat, mida nad selleks panustavad; palub komisjonil ja liikmesriikidel sellist tegevust jätkuvalt toetada; võtab teadmiseks Euroopa solidaarsuskorpuse võimaliku rolli noorte kaasamisel Euroopa pärandi säilitamisse ja taastamisse ning teadlikkuse tõstmisse; peab kiiduväärseks asjaolu, et selle algatuse raames on kultuuripärandile ette nähtud konkreetne projektikonkurss;

31. on ühtlasi mures kultuuripärandit ohustavate asjaolude pärast, mis on tingitud terrorismist nii Euroopas kui ka kaugemal; mõistab hukka kultuurimälestiste hävitamise; on veendunud, et EL peaks kultuuripärandi restaureerimise, säilitamise ja kaitsmise edendamisel täitma kogu maailmas aktiivsemat rolli;

32. on arvamusel, et EL peaks kandidaatriikidele üheks tingimuseks seadma kultuuripärandi kaitse;

33. kordab, et ebaseaduslik kultuuriväärtusega esemetega kauplemine, sealhulgas digitaalsete kanalite vahendusel, on tõsine ülemaailmne probleem, mis nõuab kooskõlastatud meetmeid mitte üksnes liikmesriikides, vaid ka rahvusvahelisel tasandil; juhib tähelepanu, et Euroopa kultuuripärandit käsitlevates aruteludes tuleb uue nurga alt käsitleda ka sõja ajal röövitud, varastatud või ebaseaduslikult omandatud teoste ja kultuuriväärtuste küsimust; väljendab taas toetust püüdlustele edendada Euroopa kultuuripärandiaasta raames aktiivselt päritolu-uuringuid;

Kultuuripärandi strateegilise käsituse saavutamine

34. palub komisjonil järgida kultuuripärandi puhul integreeritumat lähenemisviisi, käsitledes materiaalset, vaimset, loodus- ja digitaalset pärandit võrdsel alusel ning omavahel seotud ja lahutamatu tervikuna;

35. Rõhutab vajadust luua ja toetada nõuetekohaselt aluspõhimõtet, mille keskmes on organiseeritud kodanikuühiskond, kultuuripärandi valdkonnas kõigi tasandite koostööks ja koordineerimiseks, eelkõige ELi tasandil;

36. tunnustab Euroopa kultuuripärandi tegevusraamistikku; rõhutab, et raamistikuga hõlmatud meetmed tuleb ellu viia ja selleks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid;

37. on arvamusel, et meetmetes, mis komisjon kultuuripärandi säilitamiseks võtab, peaksid kajastuma komisjoni tellitud asjakohaste uuringute tulemused ja soovitused;

38. kutsub komisjoni taas üles looma ühtse ELi portaali „Tunne Euroopat“, kuhu koondatakse teave kõikidest kultuuripärandit rahastavatest ELi programmidest, ning töötama komisjonisiseselt välja ühtse lähenemisviisi, mille aluseks oleks kultuuripärandiga tegelevate poliitikavaldkondade raames tõhustatud koostöö tegemine;

39. peab kahetsusväärseks, et Euroopa kultuuripärandi märgist käsitlev teavitustöö ei ole piisavalt aktiivne, ning kutsub toetama asjaomaste mälestiste võrgustiku loomist; on veendunud, et paiku, millele see märgis on juba antud, tuleb edendada ja neile logistilist tuge pakkuda;



40. nõuab strateegilist koostööd Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide, eelkõige UNESCO ja Euroopa Nõukogu vahel, et jõupingutusi ja ühtseid standardeid kultuuripärandi säilitamisel ja edendamisel paremini koordineerida ning vahetada parimaid tavasid;

41. märgib, et ligi kolmveerand küsitletud eurooplastest arvas, et avaliku sektori asutused peaksid kultuuripärandi edendamiseks rohkem vahendeid eraldama; toonitab vajadust suurendada kultuuripärandiga seotud tegevusele ette nähtud ELi rahastust;

42. rõhutab vajadust suurendada 2020. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus ulatuslikumalt kultuuripärandi ja kultuuri rahastamist; kordab üleskutset järgmises mitmeaastases finantsraamistikus programmi „Loov Euroopa“ eelarvet kahekordistada ja programmi „Erasmus+“ eelarvet kolmekordistada; rõhutab programmi „Loov Euroopa“ potentsiaali sidemete loomisel elava kunsti ning materiaalse ja vaimse kultuuripärandi vahel; nõuab, et programmi „Euroopa horisont“ raames suurendataks kultuuripärandit käsitlevateks teadusuuringuteks ette nähtud eelarveeraldisi; märgib, et kultuuripä-randi tõeliseks väärtustamiseks on vaja muude valdkondlike poliitikasuundade ning struktuurifondide, liidu eri programmide, sealhulgas programmide „Euroopa horisont“, „Loov Euroopa“ ja LIFE ning rahastamiskavade koostoimet; märgib, kui oluline on tõhustada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide potentsiaali kultuuripärandi säilitamisel; kordab oma seisukohta, et investeeringuid kultuuri- ja säästva turismi taristusse tuleks juhul, kui ERFi kaasrahastamine ei ületa 10 miljonit eurot, pidada väikesemahulisteks ja toetuse saamise tingimustele vastavateks, ning juhul kui taristut loetakse maailma kultuuripärandi hulka kuuluvaks, tuleks ülemmäära suurendada 20 miljoni euroni;

43. on veendunud, et Euroopa roheline kokkulepe peaks hõlmama meetmeid, millega leevendada kliimamuutuse mõju kultuuripärandile, ühtlasi tuleks tunnistada, et kultuuripärand võib täita kliimaalase kestlikkuse eesmärkide saavutamisel olulist rolli tänu haridusele, teadusuuringutele ja Euroopa traditsiooniliste kestlike tavade kohandamisele;

44. peab kiiduväärseks kultuuri- ja loomesektori kiiret reageerimist COVID-19 kriisile ja kriisi ajal väljendatud solidaarsust, misläbi muudeti kultuuripärand üldsusele internetis laialdaselt ja vabalt kättesaadavaks; tunneb muret tohutu mõju pärast, mida COVID-19 puhang avaldab kultuuripärandile ning kultuuri- ja loomesektorile; kutsub komisjoni üles põhjalikult analüüsima pandeemia mõju asjaomastele sektoritele ja eelkõige kultuuripärandisektorile; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid pakuksid piisavat ja sihipärast rahalist toetust, et leevendada kriisi nendes sektorites ja aidata nendes töötavaid inimesi, sealhulgas võimaldades mittestandardses töösuhtes olevatele inimestele juurdepääsu sotsiaaltoetustele;

45. nõuab suuremaid jõupingutusi, et arendada edasi Euroopa kultuuripärandiaastaga saavutatut, eesmärgiga saavutada kohalikul, piirkondlikul, riigi ja Euroopa tasandil püsivaid poliitilisi tulemusi, kuna sellel oleks omakorda positiivne mõju majanduslikus, kultuurilises ja sotsiaalses plaanis ning aitaks kõikide eurooplaste puhul edendada Euroopa kultuuriruumi kuulumise tunnet ja ühist vastutustunnet kultuuripärandi säilitamise, rikastamise ja edendamise eest; kutsub komisjoni üles kaaluma tulevikus uue Euroopa kultuuripärandiaasta korraldamist;

46. nõuab, et Euroopa integratsiooni kultuurimõõde, sealhulgas kultuuripärand, lisataks eelseisval Euroopa tulevikku käsitleval konverentsil arutatavate strateegiliste teemade hulka;

o

o o




P9_TA(2021)0009

Tehisintellekt: küsimused, mis puudutavad rahvusvahelise õiguse tõlgendamist ja kohanda-mist

Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon tehisintellekti kohta seoses küsimustega, mis puudutavad ELile tsiviil- ja sõjalisel otstarbel kasutamise vallas kehtiva rahvusvahelise õiguse tõlgendamist ja

kohaldamist ning riigi pädevust väljaspool kriminaalõiguse kohaldamisala (2020/2013(INI))

(2021/C 456/04)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu preambulit ja artikleid 2, 3, 10, 19, 20, 21, 114, 167, 218, 225 ja 227,

— võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 20 ja 227 sätestatud petitsiooniõigust,

— võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

— võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust (1) (rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv),

— võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (2) (võrdse tööalase kohtlemise direktiiv),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (3) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamot-sus 2008/977/JSK (4),

— võttes arvesse nõukogu 28. septembri 2018. aasta määrust (EL) 2018/1488, millega asutatakse Euroopa kõrgjõudlusega andmetöötluse ühisettevõte (5),

— võttes arvesse 6. juuni 2018. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2021–2027 digitaalse Euroopa programm (COM(2018)0434),

— võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile robootikat käsitlevate tsiviilõiguse normide kohta (6),

— võttes arvesse oma 1. juuni 2017. aasta resolutsiooni Euroopa tööstuse digiteerimise kohta (7),

— võttes arvesse oma 12. septembri 2018. aasta resolutsiooni autonoomsete relvasüsteemide kohta (8),

— võttes arvesse oma 11. septembri 2018. aasta resolutsiooni keelelise võrdõiguslikkuse kohta digitaalajastul (9),



(1) EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22.(2) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16.(3) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.(4) ELT L 119, 4.5.2016, lk 89.(5) ELT L 252, 8.10.2018, lk 1.(6) ELT C 252, 18.7.2018, lk 239.(7) ELT C 307, 30.8.2018, lk 163.(8) ELT C 433, 23.12.2019, lk 86.(9) ELT C 433, 23.12.2019, lk 42.

— võttes arvesse oma 12. veebruari 2019. aasta resolutsiooni tervikliku Euroopa tööstuspoliitika kohta tehisintellekti ja robootika valdkonnas (10),

— võttes arvesse komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa roheline kokkulepe“ (COM(2019)0640),

— võttes arvesse komisjoni 19. veebruari 2020. aasta valget raamatut „Tehisintellekt: Euroopa käsitus tipptasemel ja usaldusväärsest tehnoloogiast“ (COM(2020)0065),

— võttes arvesse komisjoni 19. veebruari 2020. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa andmestrateegia“ (COM(2020)0066),

— võttes arvesse komisjoni 19. veebruari 2020. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa digituleviku kujundamine“ (COM(2020)0067),

— võttes arvesse komisjoni 2018. aasta juunis moodustatud kõrgetasemelise tehisintellekti eksperdirühma 8. aprilli 2019. aasta aruannet „Usaldusväärse tehisintellekti eetikasuunised“,

— võttes arvesse Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 12 ning Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartat,

— võttes arvesse Euroopa eetikahartat tehisintellekti kasutamise kohta kohtusüsteemides ja nende keskkonnas, mille võttis 2018. aasta detsembris vastu Euroopa Nõukogu õiguskvaliteedi töörühm (CEPEJ-GT-QUAL),

— võttes arvesse OECD nõukogu 22. mai 2019. aasta soovitust tehisintellekti kohta,


— võttes arvesse väliskomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni ning kodanikuvaba-duste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi,

— võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A9-0001/2021),

Sissejuhatus

A. arvestades, et tehisintellekt, robootika ja seonduv tehnoloogia on väga kiiresti arenemas ning nad mõjutavad otseselt meie ühiskonna kõiki aspekte, sealhulgas sotsiaalseid ja majanduslikke aluspõhimõtteid ja -väärtusi;

B. arvestades, et tehisintellekt põhjustab revolutsiooni sõjalises doktriinis ja varustuses, muutes põhjalikult sõjaväe toimimisviisi, peamiselt uute tehnoloogiate lõimimise ja kasutamise ning autonoomse võimekuse tõttu;

C. arvestades, et nn tehisintellekti, robootika ja seonduva tehnoloogia arendamise ja kavandamisega tegelevad inimesed ning nende valikud määravad ära tehnoloogia potentsiaali ühiskonnale kasu tuua;

D. arvestades, et liidu ühine raamistik peab hõlmama tehisintellekti, robootika ja seonduva tehnoloogia arendamist, juurutamist ja kasutamist ning tagama inimväärikuse ja inimõiguste austamise, nagu on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas;

E. arvestades, et liidul ja selle liikmesriikidel on eriline vastutus tagada, et tehisintellekt, robootika ja seonduv tehnoloogia – kuna neid saab kasutada piiriüleselt – oleksid inimkesksed, st mõeldud kasutamiseks inimkonna ja ühise heaolu teenistuses, et aidata kaasa oma kodanike heaolule ja üldistele huvidele; arvestades, et liit peaks aitama seda saavutada liikmesriikidel, eelkõige nendel, kes on hakanud kaaluma õigusnormide võimalikku arendamist või õigusaktide muutmist selles valdkonnas;



(10) ELT C 449, 23.12.2020, lk 37.

F. arvestades, et Euroopa kodanikud võiksid saada kasu asjakohasest, mõjusast, läbipaistvast ja sidusast regulatiivsest lähenemisviisist liidu tasandil, kus määratletakse piisavalt selged tingimused, mille alusel äriühingud rakendusi välja töötavad ja oma ärimudeleid kavandavad, tagades samal ajal, et liit ja selle liikmesriigid säilitavad kontrolli kehtestatavate määruste üle, nii et nad ei oleks sunnitud vastu võtma või aktsepteerima teiste kehtestatud standardeid;

G. arvestades, et eetikasuunised, näiteks kõrgetasemelise tehisintellekti eksperdirühma poolt vastu võetud põhimõtted, on hea lähtepunkt, kuid ainult nende abil ei ole võimalik tagada, et ettevõtjad käituvad ausalt ja tagavad üksikisikute tulemusliku kaitse;

H. arvestades, et sellisest erilisest kohustusest tulenevalt on vaja analüüsida küsimusi, mis puudutavad rahvusvahelise õiguse tõlgendamist ja kohaldamist seoses ELi aktiivse osalemisega rahvusvahelistel läbirääkimistel, niivõrd kui ELi mõjutavad seda liiki tehisintellekti, robootika ja seonduva tehnoloogia tsiviil- ja sõjaline kasutamine, ning küsimusi, mis on seotud riigi pädevusega selle tehnoloogia puhul väljaspool kriminaalõiguse kohaldamisala;

I. arvestades, et on oluline luua asjakohane ja kõikehõlmav õigusraamistik selle tehnoloogia eetiliste aspektide ning läbipaistvuse ja vastutuse kohta (eelkõige kõrge riskitasemega tehisintellekti, robootika ja seonduva tehnoloogia puhul); arvestades, et see raamistik peab peegeldama, et olemuslikult euroopalikud ja universaalsed humanistlikud väärtused on kohaldatavad kogu tehisintellekti väljatöötamise, rakendamise ja kasutamise väärtusahela suhtes; arvestades, et seda eetikaraamistikku tuleb kohaldada tehisintellekti arendamise (sealhulgas teadusuuringute ja innovatsiooni), juurutamise ja kasutamise suhtes, järgides täielikult liidu õigust ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud väärtusi;

J. arvestades, et selle analüüsi eesmärk on uurida, mil määral rahvusvahelise avaliku ja eraõiguse ning ELi õiguse normid vastavad selle tehnoloogiaga seotud vajadustele, ning juhtida tähelepanu sellisest tehnoloogiast tekkivatele probleemidele ja riskidele seoses riigi pädevusega, nii et neid oleks võimalik nõuetekohaselt ja proportsionaalselt hallata;

K. arvestades, et Euroopa Komisjon ei käsitle oma valges raamatus tehisintellekti kasutamise sõjalisi aspekte;

L. arvestades, et nende probleemide ühtlustatud Euroopa käsitlusviisiks on vaja leppida kokku tehisintellekti ühtses määratluses ja tagada Euroopa Liidu põhiväärtuste, põhiõiguste harta põhimõtete ning rahvusvaheliste inimõigusalaste õigusaktide järgimine;

M. arvestades, et tehisintellekt pakub enneolematuid võimalusi transpordisektori tulemuslikkuse parandamiseks, kuna see aitab lahendada kasvava reisinõudluse, ohutus- ja keskkonnaprobleeme ning muudab kõik transpordiliigid arukamaks, tõhusamaks ja mugavamaks;

N. arvestades, et ELi võimekuse arendamiseks selles sektoris on hädavajalik käsitleda tehisintellekti kaitsevaldkonnas ELi tasandil;

Tehisintellekti määratlus

1. leiab, et on vaja vastu võtta ühine Euroopa õigusraamistik, mis sisaldaks ühtlustatud määratlusi ja ühiseid eetikapõhimõtteid, sealhulgas tehisintellekti sõjalistel eesmärkidel kasutamist; kutsub seetõttu komisjoni üles võtma vastu järgmised määratlused:

— „tehisintellektisüsteem“ – tarkvarapõhine või riistvarasse integreeritud intellekti matkiv süsteem, mis suudab muu hulgas andmeid koguda ja töödelda, oma tegutsemiskeskkonda analüüsida ja tõlgendada ning sooritab teataval määral autonoomseid toiminguid, et saavutada konkreetseid eesmärke;

— „autonoomne“ – tehisintellektisüsteem, mis oma töös tõlgendab teatavat sisendit ja kasutab kindlaksmääratud juhiseid, samas nendega piirdumata, olgugi et süsteemi käitumist piiravad ja suunavad süsteemile seatud eesmärk ja muud arendaja poolt projekteerimise käigus tehtud valikud;

2. rõhutab, et Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide julgeoleku- ja kaitsepoliitikas juhindutakse põhimõtetest, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja ÜRO põhikirjas – viimases kutsutakse kõiki riike hoiduma omavahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või selle kasutamisest –, samuti rahvusvahelisest õigusest, inimõiguste ja inimväärikuse austamise põhimõtetest ning ühisest arusaamast universaalsete põhiväärtuste kohta, nagu inimeste puutumatud ja



võõrandamatud õigused, vabadus, demokraatia, võrdsus ja õigusriik; rõhutab, et kõigis liidu raamistikus tehtavates kaitsealastes tegevustes tuleb neid universaalseid põhiväärtusi järgida, edendades samas rahu, stabiilsust, julgeolekut ja progressi Euroopas ja kogu maailmas;

Rahvusvaheline avalik õigus ja tehisintellekti sõjaline kasutamine

3. leiab, et sõjalises ja tsiviilkontekstis peab tehisintellekt alluma tegelikule inimkontrollile, nii et inimesel on igal ajal vahendid selle parandamiseks, peatamiseks või blokeerimiseks ettenägematu käitumise, juhusliku sekkumise, küberrünna-kute või kolmandate isikute sekkumise korral tehisintellekti tehnoloogiasse või juhul, kui kolmandad isikud omandavad sellise tehnoloogia;

4. leiab, et rahvusvahelise avaliku õiguse, eelkõige humanitaarõiguse järgimine, mis kehtib ühemõtteliselt kõigi relvasüsteemide ja nende süsteemide käitajate suhtes, on põhinõue, mida liikmesriigid peavad täitma, eriti tsiviilelanikkonna kaitsmisel või ettevaatusabinõude võtmisel sellise rünnaku korral nagu sõjaline agressioon või kübersõda;

5. rõhutab, et tehisintellekt ja seonduv tehnoloogia võivad etendada oma osa ebakorrapärases või ebaharilikus sõjategevuses; teeb ettepaneku, et selliste juhtumite puhul tuleks tehisintellekti uurimise, arendamise ja kasutamise suhtes kohaldada samu tingimusi nagu tavakonfliktide puhul;

6. rõhutab, et tehisintellekti kasutamine annab võimaluse tugevdada Euroopa Liidu ja selle kodanike julgeolekut ning on oluline, et EL kasutaks tulevikus selleteemalistes rahvusvahelistes aruteludes integreeritud lähenemist;

7. kutsub tehisintellekti uurivaid teadlasi üles lõimima selle põhimõtte kõikidesse eespool nimetatud tehisintellektil põhinevatesse süsteemidesse, mis on mõeldud sõjaliseks kasutamiseks; on seisukohal, et ükski valitsusasutus ei või teha nende põhimõtete asjus erandit ega sertifitseerida sellist süsteemi;

8. kordab, et sõltumatu otsuste tegemine ei tohiks inimesi vastutusest vabastada ning et neil peab alati olema lõplik vastutus otsustusprotsesside eest, nii et oleks võimalik teha kindlaks otsuse eest vastutav inimene;

9. rõhutab, et tehisintellekti sõjalises kontekstis kasutamisel peavad liikmesriigid, konflikti pooled ja üksikisikud alati täitma kohaldatavast rahvusvahelisest õigusest neile tulenevaid kohustusi ning võtma endale vastutuse selliste süsteemide kasutamise tagajärgede eest; rõhutab, et tehisintellektil põhinevate süsteemide eeldatava, juhusliku või soovimatu tegevuse ja mõju eest tuleb alati pidada vastutavaks liikmesriike, konflikti pooli ja üksikisikuid;

10. tunneb heameelt võimaluste üle kasutada tehisintellekti väljaõppe ja õppuste jaoks, mille potentsiaali ei tohiks alahinnata, eriti arvestades, et EL viib läbi kahesuguse (tsiviil- ja sõjalise) olemusega õppusi;

11. toonitab, et tehisintellektil põhinevate süsteemide kavandamise, arendamise, katsetamise, juurutamise ja kasutamise etapis tuleb alati võtta nõuetekohaselt arvesse võimalikke riske, eelkõige seoses juhuslike tsiviilohvrite ja vigastustega, juhuslike inimkaotustega, tsiviiltaristu kahjustamisega ja riskidega, mis tulenevad soovimatust tegevusest, manipuleerimi-sest, levitamisest, küberrünnakutest, kolmandate isikute sekkumisest tehisintellektil põhinevasse autonoomsesse tehnoloogiasse või kui kolmandad isikud omandavad sellise tehnoloogia;

12. tuletab meelde, et Rahvusvahelise Kohtu 8. juuli 1996. aasta nõuandva arvamuse kohaselt ei saa algupärasuse põhimõtet kasutada ühegi erandi toetamiseks rahvusvahelise humanitaarõiguse kehtivate normide järgimisel;

13. on seisukohal, et lisaks operatsioonide toetamisele on tehisintellektist abi ka relvajõude teenindavale personalile nende terviseandmete masstöötlemise ja tervisejärelevalve laiendamise kaudu – tehisintellekt teeb kindlaks keskkonna ja töötingimustega seotud ohutegurid ning pakub välja asjakohased kaitsemeetmed, et piirata mõju teenindava personali tervisele;



14. kordab, et õigusalaseid jõupingutusi tuleb toetada konstruktiivsete sertifitseerimis- ja järelevalvekavadega, samuti selgete auditeeritavuse, selgitatavuse, vastutuse ja jälgitavuse mehhanismidega, et reguleeriv raamistik tehnoloogilise arengu tõttu ei vananeks;

15. rõhutab, kui oluline on ülivõrgustatud maailmas Euroopa Liidu osalemine tehisintellekti kasutamist käsitleva rahvusvahelise õigusraamistiku loomisel; nõuab tungivalt, et EL võtaks juhipositsiooni ning koos ÜRO ja rahvusvahelise üldsusega aktiivse rolli tehisintellekti sõjalisel ja muul eesmärgil kasutamist reguleeriva ülemaailmse raamistiku edendamisel, tagades, et selline kasutus jääb rahvusvahelise õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse, eelkõige 12. augusti 1949. aasta Genfi konventsioonidega kehtestatud rangete piirangute raamesse; rõhutab, et see raamistik ei tohi kunagi riivata avalikkuse õigustunnet ja inimlikkust ega sellist riivamist lubada, nagu on sätestatud Martensi klauslis, ning see peab olema kooskõlas ohutusreeglite ja tarbijakaitse nõuetega; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid määraksid kindlaks töökindlad jälgimis- ja hindamissüsteemid tehisintellekti tehnoloogiate arendamiseks, eriti selliste, mida kasutatakse sõjalisel otstarbel autoritaarsetes riikides;

16. rõhutab, et robootika ei võimalda sõjaväelastel mitte ainult ohutus kauguses viibida, vaid tagab ka parema enesekaitse näiteks saastunud keskkondades, tulekahju kustutamisel, demineerimisel maal või merel ning drooniparvede vastu kaitsmisel;

17. rõhutab asjaolu, et tehisintellekti arendamisel, juurutamisel, kasutamisel ja haldamisel tuleb austada ELi aluslepingutes sätestatud põhiõigusi, -väärtusi ja -vabadusi, ning kutsub liikmesriike üles hoiduma selliste kõrge riskitasemega tehisintellektisüsteemide kasutuselevõtust, mis ohustavad põhiõigusi; võtab teadmiseks komisjoni tehisintellekti käsitleva valge raamatu avaldamise ja ergutab põhjalikumalt analüüsima võimalikke ohte põhiõigustele, mis tulenevad tehisintellekti kasutamisest riigivõimude ning Euroopa Liidu asutuste, organite ja institutsioonide poolt;

18. kutsub komisjoni üles hõlbustama teadusuuringuid ja arutelu tehisintellekti kasutamise võimaluste kohta katastroofiabis, kriisiennetuses ja rahutagamisel;

19. väljendab heameelt selle üle, et rahvusvahelise julgeoleku kontekstis on loodud riikide vastutustundlikku käitumist küberruumis edendav ÜRO valitsusekspertide rühm (GGE), ning nõuab, et EL selle töös igakülgselt osaleks;

20. kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles sillutama teed ülemaailmsetele läbirääkimistele, et kehtestada tehisintellektil põhineva relvastuse kontrolli kord ning ajakohastada kõiki kehtivaid lepinguid, milles käsitletakse relvastuskontrolli, desarmeerimist ja massihävitusrelvade leviku tõkestamist, et võtta arvesse tehisintellektil põhinevaid sõjapidamissüsteeme; nõuab, et nõukogu ühises seisukohas, millega määratakse kindlaks sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühised normid, võetaks täielikult arvesse ja käsitletaks tehisintellektil põhinevaid relvasüsteeme;

21. kinnitab, et need normid peavad alati olema kooskõlas 17. juuli 1998. aasta Rooma konventsioonis osutatud genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude keelustamise põhimõtetega;

22. juhib tähelepanu selgetele ohtudele, mis kaasnevad inimeste tehtud otsustega, kui tuginetakse üksnes masinate loodud andmetele, profiilidele ja soovitustele; märgib, et tehisintellektil põhinevate süsteemide üldine ülesehitus peaks hõlmama ka suuniseid inimjärelevalve ja -kontrolli kohta; nõuab, et kehtestataks kohustus seoses tehisintellekti rakenduste läbipaistvuse ja selgitatavuse ning inimsekkumise vajadusega, samuti muud meetmed, nagu sõltumatud auditid ja konkreetsed stressitestid nõuete täitmise hõlbustamiseks ja tagamiseks; rõhutab, et selliseid auditeid peaks korrapäraselt tegema sõltumatu asutus, mis teostaks järelevalvet riigivõimude või sõjaväe kasutatavate kõrge riskitasemega tehisintellekti rakenduste üle;

23. rõhutab, kui oluline on kontrollida, kuidas kõrge riskitasemega tehisintellekti tehnoloogiad jõuavad konkreetsete otsusteni; tuletab meelde, et selleks, et määrata kindlaks, kas ja millises ulatuses saab riik rahvusvahelises avalikus õiguses osalejana, aga ka oma võimu teostamisel ilma rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi (nt nõuetekohane menetlus) rikkumata tegutseda tehisintellektil põhinevate süsteemide abil, millel on teatav autonoomia, tuleb järgida mitte-diskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtet ning selgitada põhjusliku seose ja vastutusega ning läbipaistvuse, aruandekohustuse ja selgitatavusega seotud küsimusi;



24. rõhutab, et oluline on investeerida inimeste oskustesse, sealhulgas digitaaloskustesse, et kohaneda teaduse arenguga, mis hõlmab tehisintellektil põhinevaid lahendusi reguleeritud kutsealadel tegutsevatele üksikisikutele, sealhulgas tegevusi, mis on seotud riigivõimu teostamisega, näiteks õigusemõistmine; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võtma seda direktiivi 2005/36/EÜ (11) rakendamisel nõuetekohaselt arvesse;

25. nõuab, et tehisintellektisüsteemid vastaksid alati vastutuse, võrdsuse, juhitavuse, ettevaatusabinõude, vastutuse omaksvõetavuse, prognoositavuse, jälgitavuse, usaldusväärsuse, läbipaistvuse ja selgitatavuse põhimõttele, võimekusele tuvastada võimalikke muutusi asjaoludes ja tegevuskeskkonnas, eristada võitlejaid ja mittevõitlejaid, ning proportsio-naalsuse põhimõttele; rõhutab, et viimase põhimõtte kohaselt sõltub sõjalise tegevuse õiguspärasus eesmärgi ja kasutatud vahendite tasakaalust, ning et proportsionaalsust peab alati hindama inimene;

26. rõhutab, et selleks, et tagada rahvusvahelise humanitaarõiguse põhimõtete, eelkõige eristamise, proportsionaalsuse ja rünnakuaegsete ettevaatusabinõude täielik kohaldamine kogu käsu- ja kontrolliahelas, on julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas tehisintellektil põhinevate süsteemide kasutamisel vaja neid käitavatel inimestel igakülgset ülevaadet olukorrast, tehisintellektil põhineva süsteemi prognoositavust, usaldusväärsust ja vastupidavusvõimet, samuti süsteemi käitava inimese võimet tuvastada võimalikke olude ja operatiivkeskkonna muutusi, ning tal peab olema võimalus rünnakusse sekkuda või see katkestada; rõhutab, et tehisintellektil põhinevad süsteemid peavad võimaldama vastutavatel inimestel olukorda tegelikult kontrollida, võtta täieliku vastutuse süsteemide eest ja vastutada nende igasuguse kasutamise eest; kutsub komisjoni üles edendama dialoogi, tihedamat koostööd ja sünergiat liikmesriikide, teadlaste, akadeemiliste ringkondade, kodanikuühiskonna osalejate, erasektori, eelkõige juhtivate ettevõtete, ja sõjaväe vahel, et tagada kaitsevaldkonnas kasutatava tehisintellekti reguleerimist käsitleva poliitika kujundamine kaasaval viisil;

27. rõhutab, et Euroopa Parlament on nõudnud, et koostataks ja võetaks kiiresti vastu ühine seisukoht autonoomsete surmavate relvasüsteemide kohta, vältides selliste ilma tegeliku inimkontrollita rünnakut võimaldavate relvasüsteemide väljatöötamist, tootmist ja kasutamist, ning alustataks tulemuslikke läbirääkimisi nende keelustamiseks; tuletab sellega seoses meelde oma 12. septembri 2018. aasta resolutsiooni autonoomsete relvasüsteemide kohta; tuletab meelde, et terminiga „autonoomne surmav relvasüsteem“ tähistatakse ilma tegeliku inimkontrollita toimivaid relvasüsteeme, mille puhul jäävad kontrolli alt välja ka tähtsaimad funktsioonid, nagu konkreetsete sihtmärkide sihile võtmine ja ründamine; rõhutab, et otsuse valida sihtmärk ja võtta teatava autonoomsusega relvasüsteemide abil surmavaid meetmeid peavad alati tegema inimesed, kes teostavad tegelikku kontrolli, järelevalvet nende süsteemide üle ja hindavad nõuetekohaselt kooskõla proportsionaalsuse ja vajalikkuse põhimõtetega; rõhutab, et tehisintellektil põhinevad süsteemid ei või mingil juhul asendada inimese otsuseid selles valdkonnas;

28. märgib lisaks, et autonoomseid relvasüsteeme kui tehisintellekti erikategooriat sõjalises valdkonnas tuleks arutada ja selle suhtes kokku leppida rahvusvahelisel tasandil, eelkõige ÜRO teatavate tavarelvade konventsiooni foorumil; juhib tähelepanu jätkuvale rahvusvahelisele arutelule autonoomsete surmavate relvasüsteemide kohta, et reguleerida uusi sõjatehnoloogiaid, milles ei ole seni suudetud kokkuleppele jõuda; märgib, et EL on alles hiljuti nõustunud arutama tehisintellekti arendamise ja digitaliseerimise mõju kaitsesektorile; on arvamusel, et EL võib etendada olulist rolli, aidates liikmesriikidel ühtlustada oma lähenemist sõjalisele tehisintellektile, et juhtida rahvusvahelisi arutelusid;

29. rõhutab vajadust kogu ELi hõlmava autonoomsete surmavate relvasüsteemide vastase strateegia ja nn tapjarobotite keelustamise järele;

30. rõhutab, et sõjalises kontekstis kasutatav tehisintellekt peab vastama miinimumnõuetele, nimelt peab see suutma eristada võitlejaid, mittevõitlejaid ja lahinguväljal võitlejaid, tundma ära, kui võitlejad alla annavad või on võitlemisvõimetud, ei tohi avaldada valimatut mõju, põhjustada tarbetuid kannatusi inimestele, olla kallutatud või treenitud tahtlikult puudulike andmete alusel ning peab järgima rahvusvahelise humanitaarõiguse, jõu kasutamise proportsionaalsuse ja enne sekkumist ettevaatusabinõude võtmise põhimõtteid;

31. on seisukohal, et autonoomsete surmavate relvasüsteemide kasutamine tõstatab olulisi eetilisi ja õiguslikke küsimusi inimeste võimekuse kohta neid süsteeme kontrollida ning nõuab, et tehisintellektil põhinev tehnoloogia ei suudaks ise teha autonoomselt otsuseid, mis eeldavad eristamise, proportsionaalsuse ja ettevaatuse õiguslike põhimõtete järgimist;



(11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiiv 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (ELT L 255, 30.9.2005, lk 22).

32. nõuab läbipaistvaid riski vähendavaid meetmeid rahvusvahelisel tasandil sõjalise tehisintellekti arendamiseks ja kasutamiseks, eelkõige seoses territoriaalse terviklikkuse ja mittesekkumise põhimõtetega ning jõu kasutamisega; rõhutab, kui oluline on tehisintellekti käsitlevas Euroopa raamistikus õiguslike ja eetiliste küsimuste käsitlemisel võtta arvesse sõjalisi aspekte; tuletab meelde oma seisukohta autonoomsete surmavate relvasüsteemide väljatöötamise, tootmise ja kasutamise keelustamise kohta; peab kahetsusväärseks, et ülemaailmsel tasandil ei ole ühtegi selget konventsiooni, mis käsitleks selliste relvade kasutamist;

33. tunnistab, et autonoomsete surmavate relvasüsteemide arendamisest tingitud suurema sõjalise võimsusega riikide praegune relvastumisvõidujooks toimub kiiremini kui ühiste normide ja õigusraamistike areng ning tegelik ja üldine kohaldamine ja jõustamine, kuna selliste süsteemide arendamist ja kasutuselevõttu käsitlev teave on salastatud ning riigid on eluliselt huvitatud kõige kiiremate ja mõjusamate ründevõimekuste loomisest, sõltumata praegustest ja võimalikest tulevastest õigusraamistikest ja põhimõtetest;

34. on seisukohal, et autonoomseid surmavaid relvasüsteeme tuleks kasutada ainult viimase abinõuna ja need on seaduslikud ainult siis, kui nende suhtes kohaldatakse ranget inimkontrolli, kusjuures inimene peab suutma igal ajal nende juhtimise üle võtta, kuna tegelik inimsekkumine ja järelevalve on surmavate otsuste tegemisel oluline ning kuna elu ja surma puudutavate otsuste tegemise eest peaksid vastutama inimesed; on seisukohal, et süsteemid, millel puudub inimkontroll (human off the loop) ja inimjärelevalve, tuleb keelustada ilma eranditeta ja igal juhul;

35. kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, liikmesriike ja Euroopa Ülemkogu koostama ja võtma kiiremas korras vastu ühise seisukoha autonoomsete relvasüsteemide kohta, millega tagatakse tegelik inimkontroll relvasüsteemide kriitiliste funktsioonide üle, seda ka nende kasutuselevõtmise ajal, rääkima asjakohastel foorumitel ühel häälel ja tegutsema vastavalt sellele; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, liikmesriike ja nõukogu jagama sellega seoses häid kogemusi ning koguma ekspertide, teadlaste ja kodanikuühiskonna seisukohti, nagu on kajastatud 12. septembri 2018. aasta seisukohas autonoomsete relvasüsteemide kohta, milles sätestatakse, et rünnakud tuleb alati läbi viia märkimisväärse inimsekkumisega;

36. ergutab kõiki riike hindama, kas ja kuidas autonoomsed sõjalised vahendid on suurendanud nende riiklikku julgeolekut ja millist kasu võiks nende riiklik julgeolek saada tehisintellektil põhinevatest relvasüsteemidest, eelkõige selliste tehnoloogiate potentsiaalist toetada ja tõhustada inimesepoolset otsuste langetamist kooskõlas rahvusvahelise humanitaarõiguse ja selle põhimõtetega; tuletab meelde, et igas autonoomses surmavas relvasüsteemis või suure autonoomsusastmega relvas võib tekkida rike näiteks vigase koodi või vaenuliku riigi või valitsusvälise osaleja küberrünnaku tõttu;

37. rõhutab, et autonoomseid surmavaid relvasüsteeme tuleks kasutada ainult selgelt kindlaks määratud juhtudel ja kooskõlas loamenetlusega, mis on eelnevalt üksikasjalikult sätestatud dokumentides, millele asjaomane riik – olenemata sellest, kas ta on Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liige või mitte – tagab üldsuse või vähemalt oma riigi parlamendi juurdepääsu;

38. on seisukohal, et autonoomsed surmavad relvasüsteemid peavad vastama 10. oktoobri 1980. aasta teatavate tavarelvade konventsiooni sätetele, sealhulgas ülemääraseid kahjustusi tekitavate relvade kasutamise keelule;

39. soovitab, et autonoomsete surmavate relvasüsteemide kontrollimatu leviku vältimiseks tuleks need kanda relvade loetellu, mille suhtes kohaldatakse 2. aprilli 2013. aasta relvakaubanduslepingu sätteid ning mis on esitatud selle lepingu artiklis 2;

40. nõuab, et inimeste ja robotite eristamisel tekkida võiva segaduse vältimiseks tuleb keelata autonoomsetele surmavatele relvasüsteemidele inimkuju andmine;

41. väljendab heameelt nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahelise kokkuleppe üle jätta autonoomsed surmavad relvad, millel puudub „tegeliku inimkontrolli võimalus valiku- ja kaasamisotsuste üle rünnakute korraldamisel“, välja Euroopa Kaitsefondist rahastatavatest tegevustest; tuletab meelde oma seisukohta, et Euroopa Kaitsefondist ei saa rahastada ilma tegeliku inimkontrollita autonoomsete surmavate relvade kasutamist, arendamist ega tootmist;

42. kutsub komisjoni üles toetama tehisintellekti alast teadus- ja arendustegevust, kasutuselevõttu ja kasutamist rahu tagamiseks ja konfliktide ennetamiseks;



43. märgib, et ülemaailmses tehisintellekti ökosüsteemis domineerivad Ameerika ja Hiina digitaalhiiglased, kes arendavad oma suutlikkust ja ostavad palju kasumlikke ettevõtteid; on seega kindlalt seisukohal, et tehisintellekti tehnoloogia vallas mahajäämuse vältimiseks peab EL liikuma alusuuringute ja tööstuslike rakenduste vahelise parema tasakaalu suunas, luues samal ajal võrreldavaid strateegilisi eeliseid, arendades edasi oma potentsiaali ja ressursse;

44. rõhutab, et niivõrd kui robotid kuuluvad direktiivis 2006/42/EÜ (12) sätestatud masinate määratluse alla, peaksid need olema projekteeritud ja monteeritud kooskõlas selles sätestatud standardite ja ohutusmeetmetega;

45. tuletab meelde ELi pürgimust toimida üleilmselt rahu edendajana ja nõuab, et EL suurendaks oma osa üleilmsetes desarmeerimise ja relvastuse leviku tõkestamise pingutustes ning aitaks oma tegevuse ja poliitikaga säilitada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut, tagades ka rahvusvahelise humanitaar- ja inimõigustealase õiguse austamise ning tsiviilelanike ja -taristu kaitse;

46. rõhutab vajadust uurida tehisintellekti võimalikku mõju ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) strateegilise tegurina, eelkõige sõjalistel ja tsiviilmissioonidel ning operatsioonidel ning ELi võimekuse arendamisel;

47. meenutab, et meie liitlased riiklikes, NATO ja ELi raamistikes on ise lõimimas tehisintellekti oma sõja-ndussüsteemidesse; usub, et koostalitlusvõime meie liitlastega tuleb säilitada ühiste standardite kaudu, mis on koalitsioonis operatsioonide läbiviimiseks asendamatud; tuletab meelde, et lisaks peaks tehisintellekti alane koostöö toimuma Euroopa raamistikus, mis on ainus asjakohane raamistik jõulise koostoime loomiseks, nagu on välja toodud ELi tehisintellekti strateegias;

48. on seisukohal, et EL peab hoolikalt jälgima ja kaaluma tehisintellekti arengu mõju kaitsele ja sõjategevusele, sealhulgas võimalikke destabiliseerivaid arenguid ja kasutuselevõttu, ning suunama eetilisi teadusuuringuid ja projekteerimist, tagades isikuandmete tervikluse ning individuaalse juurdepääsu ja kontrolli ja võttes arvesse majandus- ja humanitaarküsimusi;

49. tuletab meelde Euroopa Parlamendi 12. septembri 2018. aasta seisukohta selliste autonoomsete relvasüsteemide kohta, mida ründav riik ei tohiks kasutada ilma tegeliku inimkontrollita; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, liikmesriike ja Euroopa Ülemkogu võtma vastu ühise seisukoha autonoomsete relvasüsteemide kohta, millega tagatakse tegelik inimkontroll relvasüsteemide kriitiliste funktsioonide üle, seda ka nende kasutuselevõtmise ajal; kinnitab veel kord toetust tööle autonoomsete surmavate relvasüsteemide vallas, mida on teinud teatavate tavarelvade konventsiooni kõrgete lepinguosaliste ÜRO valitsusekspertide rühm (GGE), mis on endiselt asjakohane rahvusvaheline foorum aruteludeks ja läbirääkimisteks autonoomsete relvasüsteemide põhjustatud õiguslike probleemide üle; nõuab kõigi seniste mitmepoolsete jõupingutuste suurendamist, et normatiivne ja õigusraamistik ei jääks alla tehnoloogia arengule ja uutele sõjapidamisviisidele; palub, et jätkuvatel kõnelustel autonoomsete surmavate relvasüsteemide rahvusvahelise reguleerimise üle teatavate tavarelvade konventsiooni osalisriikide poolt aitaks komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja viivitamata edendada püüdlusi töötada välja uus ülemaailmne õigusraamistik ja õiguslikult siduv instrument, milles käsitletakse autonoomsete surmavate relvasüsteemide valdkonna arenevate tehnoloogiate mõisteid, kontseptsioone ja näitajaid, inimkontrolli eetilisi ja õiguslikke küsimusi, eriti seoses nende süsteemide selliste kriitiliste funktsioonidega nagu sihtmärgi valimine ja ründamine, inimvastutuse ja aruandekohustuse ning inimese ja masina vastastoime vajaliku taseme säilitamine, sh inimkontrolli ja inimotsustuse kontseptsioon; nõuab jõupingutuste tegemist, et tagada humanitaar- ja inimõigustealase õiguse järgimine tehisintellektil põhinevate relvade olelustsükli eri etappides, eesmärgiga leppida kokku konkreetsed soovitused autonoomsete surmavate relvasüsteemide valdkonna arenevate tehnoloogiate normatiivse raamistiku aspektide selgitamiseks, kaalumiseks ja arendamiseks;

50. on veendunud, et mõjus mehhanism autonoomsete surmavate relvasüsteemide ja mis tahes tulevaste tehisintellektil põhinevate ründetehnoloogiate leviku tõkestamist käsitlevate normide jõustamiseks on ülemaailmse julgeoleku jaoks ülimalt oluline;



(12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiiv 2006/42/EÜ, mis käsitleb masinaid ja millega muudetakse direktiivi 95/16/EÜ (ELT L 157, 9.6.2006, lk 24).

Riigivõim: näiteid tsiviilvaldkonnast, sealhulgas tervishoiu- ja õigusvaldkonnast

51. rõhutab, et liikmesriigid peavad tõhusalt vähendama oma sõltuvust välisandmetest ja tagama ilma turgu oluliselt moonutamata, et ülimalt keerulise tehisintellekti tehnoloogia omamisega võimsate eraõiguslike kontsernide poolt ei kaasne riigivõimu vaidlustamist ega isegi omastamist eraettevõtete poolt, eelkõige juhul, kui need erakontsernid kuuluvad kolmandale riigile väljaspool Euroopa Liitu;

52. rõhutab, et tehisintellektisüsteemide kasutamine riigiasutuste otsustusprotsessis võib kaasa tuua kallutatud otsused, mis mõjutavad kodanikke negatiivselt, ning seetõttu tuleks nende suhtes kohaldada rangeid kontrollikriteeriume, mis käsitlevad muu hulgas nende turvalisust, läbipaistvust, vastutust, mittediskrimineerimist, sotsiaalset ja keskkonnaalast vastutust; nõuab, et liikmesriigid hindaksid riske, mis puudutavad tehisintellektipõhiseid otsuseid, mis on seotud riigivõimu teostamisega, ning tagaksid kaitsemeetmed, nagu tegelik inimjärelevalve, läbipaistvusnõuded ja võimalus selliseid otsuseid vaidlustada;

53. nõuab, et liikmesriigid hindaksid tehisintellektil põhinevate tehnoloogiatega seotud ohte enne riigivõimu teostamisega seotud toimingute, näiteks õigusemõistmise, automatiseerimist; kutsub liikmesriike üles kaaluma vajadust näha ette kaitsemeetmed, näiteks järelevalve kvalifitseeritud kutsetöötaja poolt ja ranged kutse-eetika reeglid;

54. rõhutab, kui oluline on võtta Euroopa tasandil meetmeid, et aidata edendada väga vajalikke investeeringuid, andmetaristut, teadusuuringuid, sealhulgas selliseid uuringuid, mis käsitlevad tehisintellekti kasutamist riigiasutustes, ning ühist eetikaraamistikku;

55. rõhutab, et Euroopa Liit peab püüdma saavutada strateegilise vastupidavuse, et liit ei oleks enam kunagi olukorras, kus ta ei ole valmistunud kriisiks, ning toonitab, et sellel on kriitiline tähtsus, eelkõige tehisintellekti ja selle sõjaliste rakenduste vallas; rõhutab, et sõjaliste tehisintellektisüsteemide varustusahelad, mis võivad kaasa tuua tehnoloogilise sõltuvuse, tuleks läbi vaadata ja sellisest sõltuvusest järk-järgult vabaneda; nõuab Euroopa kaitsevaldkonna tehisintellekti ja seda toetavasse esmatähtsasse taristusse tehtavate investeeringute suurendamist;

56. kutsub komisjoni üles hindama näotuvastussüsteemide kasutamise moratooriumi kehtestamise tagajärgi ning sõltuvalt hindamise tulemustest kaaluma moratooriumi kehtestamist nende süsteemide kasutamisele ametiasutuste poolt avalikus ruumis ning hariduse ja tervishoiu jaoks ette nähtud ruumides ning näotuvastussüsteemide kasutamisele õiguskaitseasutuste poolt poolavalikes ruumides, näiteks lennujaamades seniks, kuni tehnilisi standardeid saab pidada täielikult põhiõigustega kooskõlas olevaks, saadud tulemused on kallutamata ja mittediskrimineerivad ning on olemas ranged kaitsemeetmed sellise tehnoloogia väärkasutamise vastu, mis tagavad selle kasutamise vajalikkuse ja proportsionaalsuse;

57. rõhutab küberturvalisuse olulisust tehisintellekti jaoks nii kaitse- kui ka ründestsenaariumide puhul; märgib sellega seoses rahvusvahelise koostöö ning IT-turvalisuse nõrkuste ja nende parandusviiside avaldamise ja jagamise tähtsust; nõuab tehisintellekti tõhusaks kasutamiseks ja juurutamiseks rahvusvahelist küberturvalisuse alast koostööd ning kaitsemeetmeid tehisintellekti väärkasutamise ja küberrünnakute vastu; märgib veel, et IT-süsteemid ning tehisintellekt on kahesuguse kasutusega (st nii tsiviil- kui ka sõjalistel eesmärkidel) ning nõuab selle tõhusat reguleerimist;

58. usub, et liikmesriigid peaksid edendama inimeste heaks töötavat tehisintellekti tehnoloogiat, ning et isikuid, kelle suhtes avalik-õiguslik asutus on teinud tehisintellektisüsteemi teabe alusel otsuse, tuleks sellest teavitada, neile tuleks anda viivitamata eelmises lõikes osutatud teave, pakkuda võimalust kõnealune otsus vaidlustada ning valida, et see kaebus lahendatakse ilma tehisintellektisüsteemi sekkumiseta; kutsub liikmesriike üles kaaluma vajadust kehtestada direktiiviga (EL) 2018/958 (13) ette nähtud kaitsemeetmed, nagu järelevalve kvalifitseeritud kutsetöötaja poolt ja kutse-eetika normid;

59. rõhutab, et andmete jagamisest, neile juurdepääsust ja nende kasutamisest tulenevaid prognoose tuleb hallata kvaliteedi, usaldusväärsuse, läbipaistvuse, turvalisuse, eraelu puutumatuse ja kontrolli nõuete kohaselt; rõhutab, et tehisintellekti, robootika ja seonduva tehnoloogia arendamisel, juurutamisel ja kasutamisel tuleb läbivalt järgida andmekaitset ja eraelu puutumatust käsitlevat ELi õigusraamistikku, et suurendada kodanike ohutust ja usaldust nende tehnoloogiate vastu;



(13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. juuni 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/958, milles käsitletakse uute kutsealasid reguleerivate õigusnormide vastuvõtmisele eelnevat proportsionaalsuse kontrolli (ELT L 173, 9.7.2018, lk 25).

60. täheldab tehisintellekti rakenduste kiiret arengut selliste kordumatute näitajate tuvastamisel nagu näojooned, liigutused ja hoiakud; hoiatab eraelu puutumatuse rikkumise, mittediskrimineerimise ja isikuandmete kaitsega seotud probleemide eest, mis on seotud automaattuvastamise rakenduste kasutamisega;

61. rõhutab, et mis tahes otsus füüsilise isiku kohta, mis põhineb üksnes automatiseeritud andmetöötlusel, sealhulgas profiilianalüüsil, ning mis tekitab andmesubjekti suhtes ebasoodsaid õiguslikke mõjusid või kahjustab teda olulisel määral, on isikuandmete kaitse üldmääruse alusel keelatud, välja arvatud juhul, kui see on lubatud liidu või liikmesriigi õigusega, tingimusel, et võetakse kohaseid meetmeid andmesubjekti õiguste, vabaduste ning õigustatud huvide kaitsmiseks;

62. nõuab algoritmide selgitatavust, läbipaistvust ja regulatiivset järelevalvet, kui tehisintellekti kasutavad ametiasutused, ning mõjuhinnangute tegemist enne, kui riigivõimud tehisintellekti tehnoloogiaid kasutavad vahendid kasutusele võtavad; kutsub komisjoni ja Euroopa Andmekaitsenõukogu üles andma välja suuniseid ja soovitusi ning arendama parimaid tavasid, et täpsustada kriteeriume ja tingimusi profiilianalüüsile tuginevate otsuste tegemiseks ja tehisintellekti kasutamiseks ametiasutustes;

63. märgib, et tehisintellektil on tervishoius üha olulisem roll, eelkõige diagnoosimisabi algoritmide, robotkirurgia, arukate proteeside, patsiendi keha kolmemõõtmelisel modelleerimisel põhineva personaalse ravi, eakate abistamiseks mõeldud sotsiaalrobotite, teatavate vaimselt haigete sõltumatuse parandamiseks mõeldud digitaalsete ravimeetodite, ennetava meditsiini ja epideemiale reageerimise tarkvara kaudu;

64. rõhutab siiski, et kõik tehisintellekti kasutusviisid rahvatervise valdkonnas peavad tagama patsientide isikuandmete kaitse ja vältima selliste andmete kontrollimatut levikut;

65. nõuab, et kõik tehisintellekti kasutusviisid rahvatervise valdkonnas järgiksid patsientide võrdse kohtlemise põhimõtet seoses juurdepääsuga ravile, säilitaksid patsiendi ja arsti suhte ning oleksid alati kooskõlas Hippokratese vandega, et arst saaks alati tehisintellekti esitatud lahendust eirata, säilitades seega vastutuse mis tahes otsuse eest;

66. märgib, et tehisintellekti kasutamine kuritegevuse ja küberkuritegevuse vastases võitluses võib kaasa tuua palju võimalusi ja väljavaateid; kinnitab samal ajal, et põhimõte, mille kohaselt see, mis on ebaseaduslik väljaspool võrku, on ebaseaduslik ka võrgus, peaks jätkuvalt domineerima;

67. märgib, et tehisintellekti kasutatakse üha enam õigusvaldkonnas, et teha otsuseid ratsionaalsemalt, kehtivaid õigusakte paremini järgides ja kiiremini; tervitab asjaolu, et tehisintellekti kasutamine peaks kiirendama kohtumenetlust;

68. leiab, et on vaja välja selgitada, kas on asjakohane delegeerida õiguskaitsealased otsused osaliselt tehisintellektile, säilitades samas inimkontrolli lõpliku otsuse üle;

69. rõhutab, et tehisintellekti kasutamine õigusemõistmises võiks parandada andmete analüüsimist ja kogumist ning ohvrite kaitset ning et seda võiks uurida teadus- ja arendustegevuse käigus koos mõjuhinnangutega, eriti mis puudutab kaitsemeetmeid nõuetekohase menetluse suhtes ning erapoolikuse ja diskrimineerimise vastu, kohaldades ettevaatuspõ-himõtet; tuletab siiski meelde, et tehisintellekti kasutamine ei asenda inimese osalust kohtuotsuste või muude otsuste tegemisel;

70. tuletab meelde, kui tähtsad on juhtimise, läbipaistvuse, erapooletuse, vastutuse, õigluse ja intellektuaalse aususe põhimõtted tehisintellekti kasutamisel kriminaalõiguses;

71. nõuab, et liikmesriigid hindaksid tehisintellektil põhinevate tehnoloogiatega seotud riske enne riigivõimu teostamisega seotud tegevuste automatiseerimist, eelkõige õigusvaldkonnas; kutsub neid üles kaaluma vajadust näha ette kaitsemeetmed, nagu järelevalve kvalifitseeritud spetsialisti poolt ja kutse-eetika normid;

72. märgib, et teatavad tehisintellekti tehnoloogiad võimaldavad enneolematus ulatuses automatiseerida teabe töötlemist ja meetmeid, näiteks massilise jälgimise puhul tsiviil- ja sõjalises valdkonnas, mis kujutab endast ohtu põhiõigustele ja sillutab teed ebaseaduslikule sekkumisele riigi suveräänsusesse; nõuab massilise jälgimise kontrolli vastavalt rahvusvahelisele õigusele, sealhulgas seoses jurisdiktsiooni ja jõustamise küsimustega; väljendab tõsist muret mõnede äärmiselt sekkuvate sotsiaalse hindamise rakenduste väljatöötamise pärast, sest nad kujutavad põhiõiguste austamise seisukohast väga suurt ohtu; nõuab, et selgesõnaliselt keelustataks massilise sotsiaalse hindamise kasutamise ametiasutuste poolt kodanike õiguste piiramiseks; nõuab, et suurendataks eraettevõtjate vastutust rahvusvahelise õiguse alusel, võttes arvesse teatavate erasektori



osalejate otsustushegemooniat ja kontrolli nende tehnoloogiate arengu üle; kutsub sellega seoses komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles olema piiriüleste perejuhtumitega, näiteks rahvusvaheliste lapseröövidega seotud rahvusvaheliste lepingute üle peetavatel läbirääkimistel, lepingute sõlmimisel ja ratifitseerimisel eriti tähelepanelik ning tagama selles kontekstis, et tehisintellektisüsteemide kasutamine toimub alati tõhusa inimkontrolli all, ning järgima nõuetekohast protsessi ELis ja riikides, kes on nimetatud lepingutele alla kirjutanud;

73. nõuab, et üldsust teavitataks tehisintellekti kasutamisest õigusemõistmise valdkonnas ja et see ei põhjusta diskrimineerimist, mis tuleneb programmeerimise koostamisel esinevast kallutatusest; rõhutab, et tuleb austada iga isiku õigust kohtuda riigiametnikuga, samuti vastutava ametniku õigust teha isiklik otsus ja eirata tehisintellekti abil saadud teavet, kui ta peab seda vajalikuks kõnealuse juhtumi üksikasjade tõttu; rõhutab kostja õigust kaevata otsus edasi kooskõlas siseriiklike õigusaktidega, kaotamata seejuures kunagi kohtusüsteemi lõplikku vastutust;

74. nõuab seetõttu, et kõiki neid avalikke ja halduslikke kasutusviise käsitataks üldkasutatava teabena ning välditaks diskrimineerimist seoses programmide koostamisel esineva kallutatusega;

75. rõhutab tehisintellekti nõuetekohase juurutamise ja kasutamise võimaldamise olulisust; kutsub liikmesriike üles pakkuma oma tsiviil- ja sõjaväepersonalile asjakohast koolitust, et võimaldada neil täpselt tuvastada ning vältida diskrimineerimist ja erapoolikust andmekogumites;

76. on sügavalt mures süvavõltsingu tehnoloogia pärast, mis võimaldab luua üha realistlikumaid foto-, audio- ja videovõltsinguid, mida võidakse kasutada väljapressimiseks, valeuudiste genereerimiseks või üldsuse usalduse õõnestami-seks ja avaliku arvamuse mõjutamiseks; usub, et selline tava võib destabiliseerida riike, levitada väärinfot ja mõjutada valimisi; nõuab seetõttu, et autoril oleks kohustus märgistada kõik süvavõltsitud materjalid või muud realistlikult valmistatud sünteesvideod märkusega, et tegemist ei ole originaaliga, ning et nende kasutamist valimiste eesmärgil tuleb rangelt piirata jõuliste kontrollimeetmetega; nõuab piisavat teadustööd selles valdkonnas, et tagada tehisintellekti kuritahtliku kasutamise vastaste tehnoloogiate võime tehisintellekti kuritahtliku kasutamisega sammu pidada;

Transport

77. võtab teadmiseks tehisintellekti rakenduste märkimisväärset majanduslikku potentsiaali, sealhulgas transporditaristu ja hoonete pikaajalise tulemuslikkuse optimeerimiseks, hoolduseks, tõrgete prognoosimiseks ja ehituse kavandamiseks, samuti ohutuse, energiatõhususe ja kulude osas; kutsub seetõttu komisjoni üles jätkama tehisintellekti alaste uuringute edendamist ja hea tava vahetamist transpordi valdkonnas;

78. rõhutab vajadust edendada tehisintellekti, et soodustada transpordi mitmeliigilisust ning kõigi transpordiliikide koostalitlusvõimet ja energiatõhusust, muuta kauba- ja reisijateveo voogude korraldus ja haldus tõhusamaks, kasutada paremini ära üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) taristut ja ressursse ning kõrvaldada tõelise Euroopa ühtse transpordipiirkonna loomise takistused;

79. tuletab meelde Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemi (ERTMS) eeliseid, kuna selle näol on tegemist rongide ühtse automaatkaitsesüsteemiga, ning toetab rongiliikluse automatiseerimise arendamist ja rahvusvahelist standardimist;

80. tunnustab Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteemi (SESAR) projekti tööd nii tsiviil- kui ka sõjaliste mehitamata õhusõiduki süsteemide ja lennuliikluse korraldamise süsteemidega;

81. tuletab meelde, et autonoomsetel sõidukitel on suur potentsiaal parandada liikuvust ja ohutust ning tuua keskkonnakasu, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama koostööd reguleerivate asutuste ja kõigi sidusrühmade vahel, kes on seotud automatiseeritud maanteesõidukite kasutuselevõtuga ELis;

82. juhib tähelepanu sellele, et ülemaailmne laevandus on tänu tehisintellekti integreerimisele viimastel aastatel oluliselt muutunud; tuletab meelde Rahvusvahelises Mereorganisatsioonis praegu toimuvaid põhjalikke arutelusid uute ja kujunemisjärgus tehnoloogiate, näiteks autonoomsete laevade, tulemusliku integreerimise üle selle õigusraamistikku;



83. rõhutab, et arukad transpordisüsteemid leevendavad liiklusummikuid, suurendavad ohutust ja juurdepääsetavust ning aitavad parandada liiklusvoogude juhtimist, tõhusust ja liikuvuslahendusi; juhib tähelepanu sellele, et traditsioonilised transpordivõrgud puutuvad üha enam kokku küberohtudega; tuletab meelde, kui olulised on automaatsete süsteemide ja nende andmete turvalisuse tagamiseks piisavad ressursid ja lisauuringud turvariskide kohta; kiidab komisjoni kavatsust lisada küberturvalisus transpordiga seotud rahvusvahelistes organisatsioonides toimuvatesse aruteludesse regulaarse päevakorrapunktina;

84. tunnustab pingutusi tehisintellektisüsteemide kasutuselevõtuks avalikus sektoris ja toetab edasisi arutelusid tehisintellekti kasutuselevõtu üle transpordis; kutsub komisjoni üles hindama tehisintellekti ja sarnaste tehnoloogiate kasutamist transpordisektoris ning koostama kõrge riskitasemega segmentide mittetäieliku loetelu seoses tehisintellekti-süsteemidega, mis asendavad selles valdkonnas otsuseid avaliku võimu ainuõiguste raames;

85. toonitab, et Euroopa Kaitsefond ja alaline struktureeritud koostöö peaksid stimuleerima liikmesriikide ja Euroopa kaitsetööstuse koostööd, et arendada uusi Euroopa kaitsevõimeid tehisintellekti valdkonnas ja tagada varustuskindlus, võttes sealjuures arvesse eetilisi kaalutlusi; rõhutab vajadust vältida killustatust, rajades sildu eri osalejate ja rakendusvaldkondade vahel, edendades ühilduvust ja koostalitlusvõimet kõigil tasanditel ning keskendudes ühisele arhitektuuri- ja platvormilahenduste alasele tööle; tuletab lisaks meelde, et järgmise Euroopa ühendamise rahastuga, mis samuti edendab arukat taristut, nähakse ette fond kahesuguse kasutusega tsiviil- ja sõjalise transporditaristu kohandamiseks ja arendamiseks üleeuroopalises transpordivõrgus TEN-T, et suurendada sünergiat tsiviil- ja sõjaliste vajaduste vahel ning et parandada tsiviil- ja sõjaväelist liikuvust liidus; rõhutab seetõttu vajadust täiendavate Euroopa investeeringute, teadusuuringute ja juhtpositsiooni järele selliste tehnoloogiate valdkonnas, millel on suur mõju majanduskasvule ja märkimisväärne kahesuguse kasutuse potentsiaal;

86. rõhutab, et paljud transpordi ja liikuvuse valdkonna uutesse tehnoloogiatesse tehtavad investeeringud on turupõhised, kuid et kahesuguse kasutusega kaubanduslikke valmistehnoloogiaid ja -tooteid kasutatakse sageli uuenduslikul viisil sõjalisel otstarbel; rõhutab seetõttu, et äri- ja sõjalise sektori eri valdkondades tehisintellekti kasutamise standardite koostamisel tuleb arvesse võtta tehisintellektil põhinevate lahenduste kahesuguse kasutuse potentsiaali; nõuab, et kaitsevaldkonna tehnoloogia, toodete ja tööpõhimõtete väljatöötamisel kehtiksid kõrged eetikastandardid ja -poliitika;

87. märgib, et kaupade, laskemoona, relvastuse ja vägede tõhus transport on edukate sõjaliste operatsioonide oluline osa; rõhutab, et tehisintellektil on sõjalises logistikas ja transpordis eeldatavasti oluline roll ning see loob seal arvukalt võimalusi; juhib tähelepanu sellele, et riigid üle kogu maailma, sealhulgas ELi liikmesriigid, integreerivad tehisintellektil põhinevaid relvi ja muid süsteeme maismaal, merel ja lennuvahenditel olevatesse platvormidesse; tuletab meelde, et tehisintellekti rakendused transpordisektoris võivad pakkuda uut võimekust ja võimaldada uusi taktikavorme, nagu paljude süsteemide, näiteks droonide, mehitamata laevade või tankide kombineerimine sõltumatu ja koordineeritud operatsiooni käigus;

Rahvusvaheline eraõigus

88. märgib, et kuna inimtegevuse rahvusvahelistumise tõttu nii internetis kui ka reaalmaailmas on tekkinud üha rohkem rahvusvahelise eraõigusega seotud vaidlusi, võib tehisintellekt aidata neid lahendada, luues mudeleid iga juhtumi puhul kohtualluvuse ja kohaldatava õiguse kindlakstegemiseks, aga ka kõige keerulisemate kollisioonide tuvastamiseks ja neile lahenduste leidmiseks;

89. on siiski seisukohal, et tehisintellekti kasutamisest rahvusvahelises eraõiguses on vaja avalikkust asjakohaselt teavitada, selline kasutus ei tohi tuua kaasa diskrimineerimist programmeerimise kaudu, mille tulemusel ühe riigi õigus saaks teise omaga võrreldes süstemaatiliselt eelistuse, selle puhul tuleb austada seadusega kindlaksmääratud kohtu õigusi, lubada apellatsioone vastavalt kohaldatavale õigusele ning võimaldada igal kohtunikul tehisintellekti pakutud lahendust mitte arvesse võtta;

90. rõhutab, et Euroopa Liidus toimuva autonoomsete sõidukite liikluse suhtes, mis võib kaasa tuua eriti suure hulga rahvusvahelisi eraõigusvaidlusi, tuleb kohaldada konkreetseid Euroopa õigusakte, millega määratakse kindlaks piiriülese kahju korral kohaldatav õiguskord;

91. rõhutab, et teadus- ja arendustegevuse kasvav tähtsus erasektoris ning kolmandatest riikidest pärit suured investeeringud tähendavad EL jaoks tugevat konkurentsi; toetab seetõttu ELi jõupingutusi arendada edasi oma konkurentsieelised ning on veendunud, et EL peaks püüdma tegutseda meie ülimalt ühendatud maailmas tehisintellekti normide kehtestajana, võttes oma välispartnerite suhtes vastu mõjusa strateegia, suurendades oma jõupingutusi kehtestada



tehisintellektile rahvusvahelisel tasandil ülemaailmsed eetikanormid, mis on kooskõlas ohutusreeglite ja tarbijakaitse nõuetega ning Euroopa väärtuste ja kodanike õigustega, sealhulgas põhiõigustega; on seisukohal, et see on oluline ka Euroopa ettevõtete konkurentsivõime ja kestlikkuse seisukohast; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama koostööd kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu ÜRO, OECD, G7 ja G20, ning alustama laiemat dialoogi, et tegeleda selle kiiresti muutuva tehnoloogia arendamisest tulenevate probleemidega; leiab, et nende jõupingutustega tuleks taotleda eelkõige ühiste normide kehtestamist ja tehisintellektil põhinevate süsteemide koostalitlusvõime parandamist; kutsub komisjoni üles edendama dialoogi, tihedamat koostööd ja sünergiat liikmesriikide, teadlaste, akadeemiliste ringkondade, kodanikuühiskonna osalejate ja erasektori, eelkõige juhtivate ettevõtete, ja sõjaväe vahel, et tagada kaitsevaldkonnas kasutatava tehisintellekti reguleerimist käsitleva poliitika kujundamine kaasaval viisil;

Juhtpõhimõtted

92. on seisukohal, et tehisintellekti tehnoloogiate ja võrgusüsteemide eesmärk peaks olema kodanikele õiguskindluse tagamine; rõhutab seetõttu, et jätkuvalt tuleks kohaldada norme õigusnormide ja kohtualluvuse kollisiooni kohta, võttes samal ajal arvesse kodanike huve ning vajadust vähendada meelepärase kohtualluvuse valimise ohtu; tuletab meelde, et tehisintellekt ei saa asendada inimesi kohtuprotsessis karistuse määramisel või lõpliku otsuse tegemisel, sest selliseid otsuseid peab alati tegema inimene ning neid peab kontrollima üksnes inimene ja neid tuleb nõuetekohaselt menetleda; rõhutab, et tehisintellektil põhineva tehnoloogia abil saadud tõendite kasutamisel peaks kohtuasutustel olema kohustus esitada oma otsuste põhjendused;

93. tuletab meelde, et tehisintellekt kujutab endast teaduslikku edasiminekut, mis ei tohi põhjustada tagasikäiku õigusvaldkonnas, vaid vastupidi, peab alati jääma õigusraamistikku – järgides Euroopa Liidus selle institutsioonide ja liikmesriikide õigusakte –, ning et mingil juhul ei tohi tehisintellekt, robootika ja seonduv tehnoloogia minna vastuollu põhiõiguste, demokraatia ja õigusriigiga;

94. rõhutab, et kaitse eesmärgil kasutataval tehisintellektil peavad olema järgmised omadused: vastutus, tasakaalustatus, jälgitavus, usaldusväärsus ja juhitavus;

95. märgib, et tehisintellekti, robootikat ja seonduvat tehnoloogiat, sealhulgas sellise tehnoloogia kasutatavat või loodavat tarkvara, algoritme ja andmeid, tuleks nende kasutusalast olenemata arendada turvalisel ja tehniliselt hoolikal viisil;

o

o o




P9_TA(2021)0010

Üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) suuniste muutmine

Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) suuniste muutmise kohta (2019/2192(INI))

(2021/C 456/05)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1315/2013 üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevate liidu suuniste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 661/2010/EL (1) (TEN-T määrus),

— võttes arvesse oma 17. aprilli 2019. aasta seadusandlikku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu (2),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta määrust (EL) 2019/2144, mis käsitleb mootorsõidukite ja nende haagiste ning mootorsõidukite jaoks ette nähtud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike tüübikinnituse nõudeid seoses nende üldise ohutuse ning sõitjate ja vähekaitstud liiklejate kaitsega (3), (üldine ohutusmäärus),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1936, millega muudetakse direktiivi 2008/96/EÜ teetaristu ohutuse korraldamise kohta (4),

— võttes arvesse oma 19. juuni 2020. aasta resolutsiooni transpordi ja turismi kohta 2020. aastal ja pärast seda (5),

— võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni Kesk- ja Ida-Euroopa transporditaristu ühenduste ja juurdepääsetavuse parandamise kohta (6),

— võttes arvesse oma 11. detsembri 2018. aasta resolutsiooni sõjaväelise liikuvuse kohta (7),

— võttes arvesse oma 15. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni Euroopa rohelise kokkuleppe kohta (8),

— võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 16. juuni 2020. aasta eriaruannet nr 10/2020 „ELi transporditaristud: megaprojektide elluviimist tuleb kiirendada, et saavutada võrgust oodatav kasu õigeaegselt“ (9),

— võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 6. detsembri 2018. aasta ülevaatearuannet nr 09/2018 „ELi eduka transpordisektori saavutamine: lahendamist vajavad probleemid“ (10),

— võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 3. oktoobri 2017. aasta eriaruannet nr 13/2017 „Euroopa ühine raudteeliikluse juhtimissüsteem: kas poliitiline otsus muutub ka kunagi reaalsuseks?“ (11),

— võttes arvesse oma kodukorra artiklit 54,

— võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A9-0251/2020),



(1) ELT L 348, 20.12.2013, lk 1.(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0420.(3) ELT L 325, 16.12.2019, lk 1.(4) ELT L 305, 26.11.2019, lk 1.(5) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0169.(6) ELT C 215, 19.6.2018, lk 152.(7) ELT C 388, 13.11.2020, lk 22.(8) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0005.(9) https://www.eca.europa.eu/Lists/ECADocuments/SR20_10/SR_Transport_Flagship_ Infrastructures_ET.pdf(10) https://www.eca.europa.eu/Lists/ECADocuments/LR_TRANSPORT/LR _TRANSPORT_ET.pdf(11) https://www.eca.europa.eu/Lists/ECADocuments/SR17_13/SR_ERTMS_RAIL_ET.pdf

https://www.eca.europa.eu/Lists/ECADocuments/SR20_10/SR_Transport_Flagship_Infrastructures_ET.pdf

https://www.eca.europa.eu/Lists/ECADocuments/LR_TRANSPORT/LR_TRANSPORT_ET.pdf

https://www.eca.europa.eu/Lists/ECADocuments/SR17_13/SR_ERTMS_RAIL_ET.pdf

A. arvestades, et nüüdisaegne, kestlik ja ligipääsetav mitmeliigilise transpordi taristu ja tulevikku suunatud logistika on esmatähtsad siseturu tõhusaks toimimiseks, ELi ühendamiseks ja konkurentsivõime tagamiseks ning kestliku, taskukohase, aruka, tõhusa, koostalitleva ja turvalise liikuvuse võimaldamiseks;

B. arvestades, et üleeuroopaline transpordivõrk (TEN-T) peaks tagama kõikjal Euroopa Liidus ja selle piirkondades, sealhulgas maapiirkonnad, äärealad, saared, mägised, hõredalt asustatud ja äärepoolseimad piirkonnad, majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse, mis omakorda soodustab majanduskasvu, aitab luua töökohti, vähendab ebavõrdsust, edendab digiteerimist ja innovatsiooni, aitab võidelda kliimamuutuste vastu ning suurendab kohandatavust ja vastupidavust;

C. arvestades, et TEN-T annab olulise panuse ELi ühinemis- ja naabruspoliitika poliitiliste eesmärkide saavutamisse, eriti piiriüleste projektide kaudu, ning arvestades, et TEN-T raames säilitatakse ja tugevdatakse tihedaid transpordiühendusi kolmandate riikidega ning Lääne-Balkani ja idapartnerluse riikide edasine integreerimine on seetõttu ELi jaoks olulise tähtsusega;

D. arvestades, et TEN-T lõpuleviimine on ülitähtis kestlikemate transpordiliikide, näiteks raudteede ja siseveeteede poole liikumisel, alternatiivsete kütuste kasutuselevõtmisel kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkidega ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisega;

E. arvestades, et majandusliku, territoriaalse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edasiseks tugevdamiseks on vaja transpordiko-ridoride tasakaalustatud arengut kogu Euroopas, tagades põhja-lõuna ja ida-lääne ühenduvuse kogu Euroopas;

F. arvestades, et lähiaastatel käimasolevad läbirääkimised Euroopa ühendamise rahastu kaudu rahastamise üle peaksid võtma nõuetekohaselt arvesse liikmesriikide pühendumust lõpule viia TEN-T põhivõrk aastaks 2030 ja üldine võrk aastaks 2050;

G. arvestades, et TEN-T võrgu õigeaegne lõpuleviimine näib praeguses tempos olevat ohus, eelkõige seoses piiriülestes projektides märkimisväärsete viivitustega, puuduvate lülide ja viimaste lõikude ühendustega projekti elluviijate rahaliste, tegevus- ja haldusraskuste tõttu; arvestades, et Euroopa Kontrollikoja aruanne näitab, et puudused komisjoni järelevalveraamistikus ja poliitiliste otsuste tegemise protsessis riiklikul tasandil ning mõnede liikmesriikide ebapiisav tegutsemisind ja üles näidatud huvi TEN-T vastu on viivituste tekkimisel olulised tegurid;

H. arvestades, et on oht, et Euroopa ühendamise rahastu programmi raames TEN-T lõpuleviimiseks eraldatud vahendeid oluliselt vähendatakse, eriti pärast 2020. aasta juulis vastu võetud Euroopa Ülemkogu järeldusi, mille kohaselt üldiseks transpordipaketiks ette nähtud summa on selgelt ebapiisav;

I. arvestades, et TEN-T võrgu rakendamisel tuleks lähtuda põhivõrgukoridoride võrdse kohtlemise põhimõttest, eelistamata ühtesid teiste arvelt;

J. arvestades, et TEN-T poliitika peaks edendama kogu ELi hõlmavate lahenduste kasutuselevõttu uuendusliku ja juurdepääsetava transpordi, teistsugustele transpordiliikide ülemineku, heiteta ja vähese heitega liikuvuse, intelligentsete transpordisüsteemide (nt jõeteabeteenused), laadimis- ja tankimistaristu ning alternatiivkütuste jaoks; arvestades, et TEN-T uuendamine ja digiteerimine nõuavad lisainvesteeringuid;

K. arvestades, et kestev COVID-19 kriis on näidanud transpordi- ja logistikasektori ning selle töötajate elulist tähtsust majandusele, mis tugineb sujuvatele reisijate ja kaubaveo võrgustikele ning on tarneahelate toimimiseks hädavajalik; arvestades, et tõhusa ja vastupidava transporditaristu väljaarendamine peaks olema kõigi Euroopa ja siseriiklike taastamiskavade ja jõupingutuste keskmes, pöörates erilist tähelepanu sadamate, lennujaamade, raudteede ja maanteede vahelistele mitmeliigilistele transpordiühendustele;

L. arvestades, et Euroopa raudteeaasta 2021 on võimalus käivitada muudatus, mis teeb raudteest kogu liidus reisijate ja kaubaveo selgroo ning juhtida tähelepanu TEN-T võrkude otsustavale rollile sotsiaal-majandusliku ühtekuuluvuse ja arengu edendamisel, tõhustades samal ajal siseturgu ja soodustades konkurentsivõimelisemaid ja tõhusamaid kestlikke transpordiliike, et suurendada transpordiliikide üleminekut raudteele ja kujundada aastaks 2030 välja ühtne Euroopa raudteepiirkond;



Tulevikukindel TEN-T

1. rõhutab mitmeliigiliste põhivõrgukoridoride lisaväärtust, mis hõlmavad peamisi reisijate- ja kaubaveovooge liikmesriikides ja nende vahel; peab selliste projektide Euroopa lisaväärtust avaliku toetuse tekkimisel oluliseks teguriks; on seisukohal, et nende õigeaegne lõpuleviimine aastaks 2030 on hädavajalik, prioriseerides kitsaskohtade ja puuduvate lülide kõrvaldamist ning piiriüleste lõikude lõpuleviimist koos koridoride olemasolevate võrgulõikude moderniseerimise ja ajakohastamisega;

2. tuletab meelde, et TEN-T poliitika peaks toetama koostalitlevaid võrke; märgib, et kogu ELis asuvad sisepiirialad moodustavad 40 % ELi territooriumist ja seal elab kolmandik ELi elanikkonnast; kordab, et TEN-T määruse läbivaatamisel ja selle rakendamisel tuleks erilist tähelepanu pöörata piiriüleste ühenduste hõlbustamisele, koostalitlusvõime parandamisele ja transporditaristu mitmeliigilisele integreerimisele kaasa aitamisele kogu liidus;

3. kutsub neid liikmesriike üles, kes ei ole veel oma riiklikke transpordikavasid ja -programme TEN-T eesmärkidega piisavalt kooskõlla viinud, käsitlema seda puudust põhjendamatu viivituseta, et kohaldada ja järgida tähtaegu, eesmärke ja ajakavasid, mis on sätestatud asjakohastes ELi õigusaktides; tuletab lisaks meelde, et TEN-T võrgu iseloomu tõttu võib väikese segmendi mittevastavus või mitteoperatiivsus takistada kogu süsteemi tõhusust ja konkurentsivõimet; nõuab seetõttu nende keskuste ja strateegiliste segmentide kiiret tuvastamist ja lõpuleviimist;

4. on seisukohal, et TEN-T määruse läbivaatamine on oluline võimalus muuta võrk tulevikukindlaks, et tagada ELi siseturu tõhus toimimine ja ühtse Euroopa transpordipiirkonna edasine realiseerimine, samuti ELi ülemaailmne konkurentsivõime edasisteks aastakümneteks ning toetada selle üleminekut nutikale, kestlikule, tõhusale ja ohutule liikuvusele; rõhutab sellega seoses, et oluline on võrku ajakohastada, võtmaks arvesse uut turuolukorda, kliima-, keskkonna- ja ühiskondlikke muutusi ja digitaalvajadusi, ning suurendada olemasoleva võrgu tõhusust ja kiirendada alternatiivsete transpordikütuste kasutuselevõttu;

5. peab oluliseks TEN-T edasiarendamist, keskendudes maapiirkondade, äärealade, saarte, hõredalt asustatud ja äärepoolseimate piirkondade põhi- ja üldiste võrkude ühendamisele ning sotsiaal-majandusliku kasu saamiseks kõige suurema potentsiaaliga piirkondades; rõhutab, et enne põhivõrgu valmimist ei tohiks kaartides teha suuri muudatusi; rõhutab siiski vajadust TEN-T piiratud kohanduste järele, et kajastada transpordivõrkude arengut ning parandada erinevate koridoride ja äärealade ühenduvust, sealhulgas tugevdada piiriüleseid raudteeühendusi põhitelgedest väljaspool, eriti väiksemas mahus puuduvaid lülisid, millel on piiriülestes piirkondades kõrge Euroopa lisaväärtus, ning tugevdades TEN-T ja regionaalpoliitika vastastikust täiendavust ning vastates muutuvatele keskkonna-, majandus- ja ühiskondlikele vajadustele; kutsub komisjoni üles võtma üle kõik kohandused, mis on sätestatud Euroopa ühendamise rahastu (12) määruse läbivaadatud versioonis ning nõuded, mis tulenevad komisjoni ettepanekust võtta vastu määrus TEN-T väljaarendamise edendamiseks võetavate meetmete lihtsustamise kohta (COM(2018)0277);

6. nõuab tungivalt, et komisjon seaks TEN-T raames prioriteediks alternatiivkütuste, eriti taastuvate kütuste, täieliku kasutuselevõtu kõikidele transpordiliikidele eesmärgiga vähendada süsinikuheidet, sealhulgas arendada asjakohaseid tehnoloogiaid, laadimis- ja tankimistaristut (st e-laadimisrajatised ja veeldatud maagaasi ja vesiniku tankimisrajatised), ohutuse, turvalisuse ja koostalitlusvõime standardeid ning alternatiivsete kütuste reguleerivat raamistikku, et saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus, järgides samal ajal tehnoloogianeutraalsuse põhimõtet ja tagades tehnoloogilise mitmekesisuse; nõuab ELi maanteede taristu tegevuskava koostamist, mis oleks kooskõlas autotööstuse tegevuskavaga, tagamaks, et investeeringud taristusse vastavad lühikeses ja keskpikas perioodis sõidukite tootmisele;

7. rõhutab vajadust edendada transpordiühendusi linnasõlmedes, raudteejaamades ja -keskustes, sisemaa- ja meresadamates, lennujaamades, logistikakeskustes ja mitmeliigilistes platvormides ning nende vahel, sealhulgas ühenduste lõpuleviimise ja täiustamise kaudu nii põhi- kui ka üldises võrgus, et tagada sujuv, tõhus, juurdepääsetav, integreeritud, nutikas, turvaline, ühendatud, hästi varustatud ja kestlik reisijateveo ja kaubaveo logistika liikuvussüsteem, ning otsepileti



(12) Eriti puudutab see kohandusi, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi seadusandliku resolutsiooni (ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu) lisa III osas.

kaudse arendamisega, edendades seeläbi tõhusat transpordiliikide vahetust, eelkõige ühistranspordisüsteemide tugevdamise ning linnasõlmede ja maapiirkondade ühenduvuse suurendamise kaudu;

8. rõhutab seetõttu, et TEN-T suuniste eelseisev läbivaatamine on vastavuses alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu direktiivi (13), TEN-E määruse (14) ja konkurentsivõimeliseks kaubaveoks kasutatavat Euroopa raudteevõrgustikku käsitleva määruse (15) välja kuulutatud muudatustega;

9. rõhutab, et teadusuuringutel, innovatsioonil ja digiteerimisel on oluline roll edasisel transpordi süsinikuheite vähendamisel, tegeledes nii reisijate kui ka kaubaveo mahtude suurenemisega, mitmeliigilise koostalitlusvõime tõhustamisega ning transpordi ohutumaks, tõhusamaks ja vastupidavamaks muutmisega vastavalt Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkidele; rõhutab, et TEN-T-ga seoses tuleb kõigis transpordiliikides, sealhulgas intelligentsetes transpordisüsteemides, Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemis (ERTMS), laevaliikluse seire- ja teabesüsteemides, jõeteabeteenustes, lennuliikluse korraldamise süsteemides (Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteem) ja taristute struktuurse seisundi seiresüsteemides soodustada uuenduslikke digirakendusi; kordab sellega seoses projekti Galileo lõpuleviimise tähtsust; ergutab komisjoni edendama liikmesriikide seas nende süsteemide rahastamist taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendi raames;

10. juhib tähelepanu asjaolule, et arukad ja autonoomsed liikuvuslahendused on muutumas majanduslikult tasuvaks ning TEN-T asjakohase transpordi- ja digitaristu uuendamist tuleb kiirendada, tagades seejuures piiriülese koostalitusvõime, andmekaitse ja küberturvalisuse, et hõlbustada äsja vastuvõetud üldise ohutuse määrusele vastavate automatiseeritud ja ühendatud sõidukite ohutut kasutamist;

11. rõhutab, et vaja on Euroopa toetust uuenduslike transpordiliikide uurimiseks ja arendamiseks, näiteks mehitamata õhusõidukite ja magnetlevitatsiooni tehnoloogia arendamiseks; rõhutab, et Euroopa partnerlused erinevate transpordiliikide vallas võivad avaldada väga positiivset mõju TEN-T turvalisele, tõhusale ja arukale kasutuselevõtule;

12. on seisukohal, et kogu võrku hõlmavad ja ühtlustatud taristustandardid võimaldavad tõelist ühtset Euroopa transpordipiirkonda; peab oluliseks olemasoleva taristu hooldamist ja uuendamist, eriti piiriülestes lõikudes, arvestades tehnoloogia arengut, muutuvaid ohutusstandardeid, tõhususe kasvu, kvaliteetsemat jõudlust, läbilaskevõime kasvu, uusi funktsioone, piiriülese usaldusväärsuse ja koostalitlusvõime paranemist ning vajadust rakendada olelusringi käsitlevat lähenemisviisi ja tõhustada taristu vastupidavust selliste kriiside mõjudele nagu pandeemiad ja kliimamuutused; märgib siiski, et Euroopa ühendamise rahastu ei ole kõigi nende eesmärkide saavutamiseks piisav; juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriikidevaheline koordineerimine on kriiside ohjamisel ning pideva kaubavoo ja esmatarbekaupadega varustamise tagamisel liidu elanikkonnale olulise tähtsusega; kutsub komisjoni üles tegema ettepanek õigusraamistiku kohta, et parandada põhivõrgu transporditaristu riskijuhtimist, vastupidavust ja kliimaga kohanemist, hõlmates kõiki transpordiliike;

13. on seisukohal, et transporditaristu ebapiisav hooldus võib mõjutada TEN-T järjepidevust, kestlikkust, jõudlust, ohutust ja seega ka vastupanuvõimet; juhib tähelepanu TEN-T taristu, eriti sildade ja tunnelite korrapärase ja standarditud hoolduse tähtsusele, et tagada püsiv kvaliteetne taristu; kutsub komisjoni üles kehtestama taristu, eriti sildade ja tunnelite, kvaliteedinõuetele selge võrdlusaluse ning töötama välja TEN-T taristu inspekteerimise ja kvaliteedi hindamise ühist Euroopa lähenemisviisi; kutsub komisjoni üles koostama põhivõrgu hoolduse seirekava Euroopa tasandil; palub komisjonil ja liikmesriikidel koos Euroopa Investeerimispanga (EIP) ning riiklike tugipankadega uurida uusi rahastamiskavasid, et hõlbustada investeeringuid võrgu hooldamisse; kutsub liikmesriike lisaks üles töötama välja spetsiaalsed siseriiklikud kavad tavalise ja erakorralise hoolduse rahastamiseks;



(13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiiv 2014/94/EL alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu kohta (ELT L 307, 28.10.2014, lk 1).

(14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2013. aasta määrus (EL) nr 347/2013 üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1364/2006/EÜ ning muudetakse määrusi (EÜ) nr 713/2009, (EÜ) nr 714/2009 ja (EÜ) nr 715/2009 (ELT L 115, 25.4.2013, lk 39).

(15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2010. aasta määrus (EL) nr 913/2010 konkurentsivõimeliseks kaubaveoks kasutatava Euroopa raudteevõrgustiku kohta (ELT L 276, 20.10.2010, lk 22).

Finantseerimine, üldjuhtimine ja järelevalve

14. rõhutab, et selleks, et investeeringud TEN-T taristusse oleksid piisavad, on oluline, et kõik asjakohased ELi fondid (Euroopa ühendamise rahastu, programm „InvestEU“, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, taaste ja vastupidavuse rahastamisvahend, programm „Euroopa horisont“ jne) ja EIP laenud oleksid kohandatud vastavalt transpordisektori konkreetsetele vajadustele ja et liikmesriigid kohustuksid ise piisaval määral rahastama; kahetseb sügavalt Euroopa Ülemkogu otsust teha ettepanek tulevikku suunatud programmide, nagu Euroopa ühendamise rahastu ja programm „InvestEU“, eelarve kärpimise kohta, eriti võttes arvesse Euroopa ühendamise rahastu programmi olulist rolli TEN-T võrgu lõpuleviimise võimaldamises; märgib, et ELi väga ambitsioonikas süsinikuheite vähendamise tegevuskava peab edu saavutamiseks olema tagatud vastavate rahastamispakettide ja -vahenditega, säilitades samas asjaomaste sektorite konkurentsivõime; kutsub komisjoni üles tugevdama Euroopa ühendamise rahastu väliste asjakohaste ELi vahendite (nt Euroopa Regionaalarengu Fond) koostoimet ja poliitikavaldkondade sidusust ning lisaks optimeerima segarahastamisva-hendeid, et meelitada ligi erainvestoreid ja võimendada avalikult sektorilt saadavat rahastust; juhib tähelepanu asjaolule, et TEN-T võrku tehtavate investeeringute jaoks tuleks teha kättesaadavaks asjakohased kliima- ja keskkonnale suunatud rahastamisvahendid Euroopa rohelise kokkuleppe raames, mis võivad aidata transpordisektori heitkoguseid tõhusalt vähendada;

15. peab kahetsusväärseks, et uue mitmeaastase finantsraamistiku ettepanekus ja taastamiskavas ei anna liikmesriigid endiselt märku taristusse investeerimisest ega TEN-T lõpuleviimise prioriseerimisest; rõhutab seetõttu, et taasterahastu „NextGenerationEU“ vahendid pakuvad ainulaadset võimalust tagada TEN-T põhivõrkude areng aastani 2030; kutsub komisjoni üles parlamenti igal aastal ehituse edenemisega kurssi viima; kutsub komisjoni üles liikmesriikidega peetavate läbirääkimiste käigus varuma ELi transpordipoliitika arendamise toetusest asjakohane summa ja esitama parlamendile lõpparuanne; kutsub komisjoni üles tagama, et siseriiklikel programmidel, millega rakendatakse taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendit, oleks kaasaegses, digitaalses, kestlikus ja turvalises transporditaristus tehtavatele investeeringutele oluline roll;

16. tuletab meelde, et ERTMSi, nii raudteeäärsete kui ka rongisiseste süsteemide, lõpuleviimine on ühtse Euroopa raudteepiirkonna loomise ja TEN-T koridoride raudteeturu nõuetekohase toimimise võimaldamise oluline eeltingimus; rõhutab sellega seoses, et põhivõrkude ERTMSi lõpuleviimiseks on vaja umbes 15 miljardit eurot ja et komisjonil peaks olema oluline roll rahastamise ja kasutuselevõtu koordineerimisel;

17. rõhutab, et projektide hindamisel ühtse Euroopa rahastu kehtestatud projektide väljavalimise küpsuskriteeriumite alusel tuleks arvesse võtta TEN-T lihtsustamist käsitlevas ettepandud direktiivis (16) sätestatud tähtaja järgimist; on lisaks veendunud, et mis tahes viivitused peaksid õigustama projekti edenemise uurimist ja Euroopa ühendamise rahastu kaudu liidule antud rahalise abi läbivaatamist, nagu on sätestatud määruse (EL) nr 1316/2013 (17) artikli 17 lõikes 1, mille tulemusel võidakse toetust vähendada või see tagasi võtta;

18. rõhutab, et kuigi TEN-T võrku rakendatakse järk-järgult ja põhivõrgu lõpuleviimine on lühiajaline prioriteet, kuna see on kestliku mitmeliigilise transpordivõrgu arengu selgroog ja stimuleerib kogu üldist võrku, on kasvavate erinevuste vältimiseks oluline tagada üldisele võrgule, mis pole põhivõrguga hõlmatud, piisav rahastamine; rõhutab sellega seoses, et TEN-T mõlemad kihid on ELi ühenduvuse ja logistika integreerimise jaoks üliolulised;

19. on seisukohal, et ELi rahalised vahendid, eriti Euroopa ühendamise rahastu eraldatud vahendid, peaksid paindlikult ja tõhusalt kaasa aitama piiriüleste projektide ja puuduvate lülide lõpuleviimisele korrigeerival viisil, kui siseriiklikul tasandil rahastatavate kulude koormuse vahel ilmnevad erinevused või tasakaalustamatused ja piiri mõlemal pool ja laiemast Euroopa perspektiivist oodatav sotsiaal-majanduslik kasu seab ohtu edusammud projekti õigeaegse lõpuleviimise suunas; kutsub komisjoni sellega seoses üles võtma sihipärasemat lähenemisviisi, rakendades kõrgemaid kaasrahastamismäärasid projektidele, millel on suurim Euroopa lisaväärtus, et soodustada riiklikke investeeringuid;



(16) Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus üleeuroopalise transpordivõrgu väljaarendamise edendamiseks võetavate meetmete lihtsustamise kohta (COM(2018)0277), muudetud nõukogu 12. juuni 2020. aasta ettepanekuga 8726/20 (2018/0138(COD)) direktiivi ettepanekuks.

(17) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1316/2013, millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu, muudetakse määrust (EL) nr 913/2010 ja tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 680/2007 ja (EÜ) nr 67/2010 (ELT L 348, 20.12.2013, lk 129).

20. on sügavalt mures viivituste tõttu projektide, eriti piiriüleste projektide, lõpuleviimisel, mis takistavad sujuvate TEN-T põhivõrgukoridoride õigeaegset rajamist ja mille tulemusel suurenevad projektikulud; kutsub liikmesriike üles täitma oma kohustusi seoses enda osaga võrgust ning tagama tõhusad ja õigeaegsed haldus- ja kohtumenetlused, järgides täielikult Euroopa ja siseriiklikke õigusakte, ning nõuab tungivalt, et nad suurendaksid haldus- ja kohtuprotsesside digiteerimist; tuletab liikmesriikidele meelde, et piiriülestes projektides tuleks tugevdada koostööd teiste liikmesriikide asutustega, nt vastastikusel kokkuleppel ühise asutuse loomisega, eelkõige ajakavade ja tähtaegade kooskõlastamiseks, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid viivitamata uut direktiivi TEN-T lihtsustamise kohta; kutsub komisjoni üles aitama liikmesriike, kes soovivad kehtestada kooskõlas liidu õigusega sisulisi välistamisklausleid, mis võiksid oluliselt kiirendada siseriiklikke kohtumenetlusi;

21. rõhutab, et lubade andmise menetluste, piiriüleste hankemenetluste ja muude haldusmenetluste ELi lihtsustamis-meetmete rakendamine liikmesriikide poolt on tehniliste takistuste ja halduskoormuse ning seega võimalike viivituste ja kulude suurenemise vähendamiseks TEN-T transporditaristu projektides ülioluline; märgib, et see on eriti oluline projektide elluviijatele ja potentsiaalsetele erainvestoritele suurema kindluse tagamisel (18); kutsub komisjoni üles lisama TEN-T eduaruandesse peatükk selle kohta, kuidas vähendada põhjendamatut halduskoormust;

22. nõuab tungivalt, et komisjon tugevdaks TEN-T rakendamise järelevalvet, kasutades selleks määrusega juba antud volitusi, tugevdades asjakohaseid vahendeid, et nõuda liikmesriikidelt oma kohustuste täitmist, ja tugevdades Euroopa koordinaatorite rolli koridoride juhtimisel, eriti seoses piiriüleste lülidega, ning määratud asutuse universaalteenistuse rolli loa andmise menetluses; kutsub komisjoni üles tugevdama ja kasutama oma TEN-T suuniste läbivaatamisel määruse (EL) nr 1315/2013 artikli 56 sätteid, mille eesmärk on ergutada liikmesriike kiirendama projektide kavandamist ja lõpuleviimist; kutsub komisjoni üles selgitama, kuidas tuleks eeskirju ja nõudeid hindamisel, aruandluses ja kõlblikkuse kindlakstegemisel tõlgendada; kutsub komisjoni üles edendama Euroopa, siseriiklikul, piirkondlikul ja kohaliku omavalitsuse tasemetel parimate tavade vahetamist kodanikuühiskonna ning sidusrühmade kaasamise ja liikmesriikidevahelise konsulteerimise valdkonnas;

23. kutsub liikmesriike üles tugevdama siseriiklike transpordikavade ja TEN-T võrkude sidusust, et tagada TEN-T määruse nõuetekohane rakendamine;

24. on seisukohal, et ELi Raudteeametile (ERA) tuleks anda TEN-T rakendamisel olulisem roll, eriti seoses piiriülese koostalitlusvõime, ohutuse ja konkurentsivõime suurendamise ja ERTMSi kasutuselevõtuga; nõuab ERA 2021. aasta eelarve suurendamist, et see varustada oma ülesannete täitmiseks piisavate rahaliste vahenditega, eriti kuna aasta 2021 on nimetatud Euroopa raudteeaastaks;

Transpordiliigid

25. juhib tähelepanu TEN-T maanteede taristu kvaliteedi parandamise tähtsusele kogu liidus;

26. kutsub sellega seoses komisjoni üles võtma täiendavaid meetmeid alternatiivkütuste kasutuselevõtu suurendamiseks ning elektriliste laadimispunktide ja vesinikutanklate kasutuselevõtuks, võttes arvesse võimalikke tulevasi alternatiivkütu-selahendusi ja järgides täielikult tehnoloogianeutraalsuse põhimõtet;

27. nõuab meetmeid liiklusohutuse täiendavaks tugevdamiseks ning tööohutuse säilitamiseks ja parandamiseks kogu esmatähtsa taristu olelusringi vältel, võttes arvesse mootorita transpordi kasutajate vajadusi ja eesmärgiga kaitsta haavatavaid liiklejaid; tuletab meelde uuenduslike ja nutikate liiklusohutuslahenduste edendamise tähtsust, et täita ELi strateegilist eesmärki „Vision Zero“; rõhutab vajadust täita direktiivis (EL) 2019/1936 sätestatud uusi ohutusnõudeid ja juhib tähelepanu asjaolule, et selleks on vaja täiendavaid investeeringuid taristu kohandamisse ja hooldamisse ning need tuleks tagada; rõhutab, et TEN-T suuniste läbivaatamisel ei tohiks projektimenetluste regulatiivseid nõudeid kõige kõrgemate ohutusstandardite arvelt lihtsustada;

28. tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde vajadust tagada TEN-T ääres veoautode jaoks piisavalt ohutuid ja turvalisi parkimisalasid, et suurendada võrgu kasutajate, eriti transporditöötajate liiklusohutust ja heaolu;



(18) Nagu on märgitud 17. juuni 2020. aasta ajutises lepingus, mis tulenes institutsioonidevahelistest läbirääkimistest üleeuroopalise transpordivõrgu väljaarendamise edendamiseks võetavate meetmete lihtsustamise määruse üle.

29. rõhutab, et nii TEN-T võrgu kui ka kiirteede võrgu spetsiaalsed sertifitseeritud lõigud tuleks lisada ja kohandada, et täita automaatsete ja poolautomaatsete sõidukite minimaalseid tulemuslikkuse nõudeid ja järgida nähtavuse, liiklusmärkide, teekattemärkide ja teeviitade olukorraga seonduvaid taristu tulemuslikkuse nõudeid;

30. juhib tähelepanu uudsete ja aktiivsete ühendatud liikuvuse viiside potentsiaalile inimeste ja kaupade linna- ja kohalikus transpordis; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema tihedat koostööd piirkondade ja linnadega, eriti piiriüleselt, et tõhustada ja lõpule viia asjakohane puuduv viimase miili taristu ning ühendveo ja piiriülesed ühendused kogu TEN-T-s, võimaldades seeläbi taristu ja teenuste sujuvamat ja tõhustatumat kasutamist, mis omakorda hoiab ära ummikud ja vähendab heitkoguseid;

31. kordab raudteetranspordi üliolulist rolli transpordisektori süsinikuheite vähendamisel ja tuletab meelde neljanda raudteepaketi täieliku rakendamise tähtsust, et raudtee saaks oma potentsiaali täielikult ära kasutada; nõuab, et raudteetaristu arendamisega kaasneksid meetmed, millega vähendada põhjendamatut halduskoormust; kutsub komisjoni üles parlamendile igal aastal selles valdkonnas saavutatud edusammude kohta aru andma; on seisukohal, et transpordiliikide vahetuse ning tõhusa raudtee- ja kombineeritud transpordi edendamine, eriti piiriülestes olukordades ja intensiivselt kasutatavates lõikudes puuduvate lülide korral, peab olema TEN-T prioriteet ja see peaks toimuma ERTMSi täieliku kasutamise, regulatiivsete, operatiivsete ja tehniliste tõkete võrgust kõrvaldamise ja raudtee-ettevõtjatele võrdse juurdepääsu tagamise, elektrifitseerimise kiirendamise, omavahel ühendamise ja koostalitlusvõime tagamise, sealhulgas taristu läbilaskevõime optimeerimise ja veeremi seadmete moderniseerimise, teadusuuringute ja innovatsiooni toetamise, sealhulgas ühisettevõte Shift2Rail, ning raudteel veetavate kaupade koridoride vastavalt nõudlusele optimeerimise, eriti logistikakeskustes nagu sadamad ja lennujaamad, kaudu; rõhutab lisaks vajadust määratleda võrgus transiidi- ja terminalisõlmed, varustades samal ajal põhisõlmed transiitplatvormidega reisijate ja kaubavoogude sujuvamaks muutmiseks; rõhutab ligipääsu tõhustavate projektide tähtsust, eriti puuetega ja eakate inimeste jaoks;

32. kutsub komisjoni üles võtma korrapäraselt vastu siduvad perioodilised eesmärgid ERTMSi kasutusele võtmiseks, et viia selle lisamine TENT-T põhivõrku 2030. aastaks lõpule; on seisukohal, et ERA peaks toimima tõhusa ja tulemusliku süsteemiasutusena ning täitma neljanda raudteepaketi raames oma tõhustatud rolli ja kohustusi ERTMSi suhtes; nõuab, et raudteel veetavate kaupade koridorides ERTMSi rakendamise tegevuskava rahastataks taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendi raames ühishuviprojekti kaudu; juhib tähelepanu regulatiivse stabiilsuse olulisusele koostalitlusvõime tehniliste spetsifikatsioonide kui ERTMSi investeeringute avamise vahendi suhtes ja palub komisjonil KTK 2030. aasta ajakohastamisel hoolikalt analüüsida edasisi muudatusi ja tagada ühilduvus;

33. rõhutab, et Euroopa raudteetaristu peab tagama piisava läbilaskevõime nii kaubarongide kui ka reisirongide jaoks, tagades taristu suurema kasutamise ja investeeringutelt suurema tulu; nõuab tungivalt, et komisjon seaks esikohale piiriülese rongiühenduse, et tugevdada rahvusvahelise reisijateveo transpordiliikide vahetust; rõhutab sellega seoses öörongide potentsiaali kliimasõbraliku ja konkurentsivõimelise reisi jaoks; on seisukohal, et sujuv piiriülene raudteetransport TEN-T võrgus ja mööda Euroopa raudtee-kaubaveokoridore nõuab taristuettevõtjatelt kohustuslikku piiriülest koostööd; kutsub komisjoni üles esitama TEN-T läbivaatamise raames taristuettevõtjatele siduvad meetmed;

34. rõhutab, et reisijate kiirete ja kvaliteetsete raudteeveoteenuste arendamine kogu TEN-T põhivõrgus peab olema lähiaastatel esmatähtis, eesmärgiga luua laialdane kiirraudteeühenduste võrk Euroopa suuremate linnade vahel, millel puudub praegu sellistele teenustele juurdepääs ja mis suurendavad oluliselt kestlike maismaatranspordiliikide konkurentsivõimet;

35. rõhutab siseveetranspordi kui kestliku transpordiliigi tähtsust ja rõhutab vajadust tagada tulevikukindel suure läbilaskevõimega taristu ning veeteede usaldusväärsus, kvaliteet ja hea laevatatavus, eriti kliimamuutuste taustal; tunnustab sadamate tähtsat rolli strateegiliste sõlmpunktidena nii põhi- kui ka üldistes võrkudes; kutsub komisjoni üles tagama mitmeliigilisuse hõlbustamiseks sujuvad ühendused põhi- ja üldiste sise- ja meresadamate ning raudtee- ja maanteevõrkude vahel; nõuab meetmete võtmist, et tagada jõeteabeteenuste süsteemi ühtne piiriülene kasutuselevõtt ja hõlbustada uuenduslike, tõhusate ja kestlike lahenduste kasutuselevõttu selles sektoris;

36. nõuab, et siseveeteede arendamise tegevuskava rahastataks taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendi raames ühishuviprojekti kaudu;



37. rõhutab kvaliteetsete mereühenduste rolli mitte ainult ELi rahvusvahelises, vaid ka ELi-siseses kaubanduses; rõhutab TEN-T meremagistraalide samba ja lähimereveo olulist rolli selles kontekstis kestlike transpordiliikidena; on seisukohal, et meremagistraalide samba eesmärk on hõlbustada vajaduspõhiseid lühimereühendusi ja -teenuseid, mis on maismaatrans-pordiga sujuvalt integreeritud ja täiendavad seda, hõlbustada meresadamate vahelist koostööd ja tugevdada nende ühendust sisemaaga, edendada puhaste ja alternatiivsete kütuste väljatöötamist ja turuletoomist vastavalt mõjuhinnangutele ning toetada energiatõhusate lahenduste loomist meretranspordi jaoks; kutsub seetõttu komisjoni üles hindama, millised põhikoridori lõpp-punktid tuleks teha kättesaadavaks mereühendustena teiste põhikoridoridega ja kus tuleks TEN-T kaarte ajakohastada vastavalt selle hindamise tulemustele;

38. rõhutab mere- ja siseveesadamate olulist rolli transpordivõrgu strateegiliste sõlmpunktidena, mis ühendavad lähimere- ja ookeanivedu raudtee, maantee, siseveeteede ja torustikega ning on logistiliste tarneahelate ristmikul; rõhutab TEN-T sadamatele juurdepääsu tagamise olulisust suurimatele laevadele läbilaskevõime tagamise meetmete abil; tõstab esile meresadamate piiriülest mõõdet ja rõhutab, et sadamad ei ole mitte ainult meretranspordi osa, vaid moodustavad üha enam kõigi transpordiliikide klastreid ning on samuti osa energia-, tööstus- ja sinimajandusest; märgib sadamakoostöö ja klasterdamise olulisust ja suurenenud arengut; on veendunud, et TEN-T peaks seetõttu hõlbustama projekte, mille eesmärk on suurendada sadamates koostoimet transpordi, energeetika ja digitaalse taristu vahel, ning vajaduse korral ette näha meetmed raudtee- ja maanteeühenduste ajakohastamiseks mere- ja siseveeteede sadamatega, et toetada transpordiliikide vahetust ja tugevdada kestlikku logistikat;

39. rõhutab lähimereühenduste tähtsust piirkondliku ühendatuse jaoks, eriti äärealadel ja saartel; on seisukohal, et meremagistraalide nõuded ei kehti lähimereühendustele; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon lihtsustaks neid nõudeid TENT-T määruses, et seada mereühendused maismaal asuvate ühendustega võrdsetele alustele, võttes eelkõige arvesse ühendusi üldise võrgu sadamatega;

40. rõhutab laevandussektori heitkoguste märkimisväärse vähendamise potentsiaali investeeringute abil sadama taristusse, mis toetab alternatiivkütuste kasutamist ning üleminekut akude laadimisele ja toiteallikale, kui laevad kais on; juhib tähelepanu asjaolule, et selliseid investeeringuid tuleks eriti tähtsustada kui viise edendada sadamate mitmeliigilist transporti; palub komisjonil arendada edasi saadaolevaid rahastamisvahendeid, et suurendada investeeringuid sel eesmärgil ja toetada veelgi erinevate keskkonnasõbralike tehnoloogiate käimasolevat arendamist, stimuleerides teadusuuringuid;

41. nõuab tungivalt, et komisjon tunnistaks süsinikuheite vähendamise suhtes sadamate laiemat rolli lisaks üksnes transpordifunktsioonidele, eelkõige nende potentsiaali aidata kaasa maismaal ja avamerel tuuleenergia võimaluste kasutamisele;

42. rõhutab, et õhutransport ja sellega seotud taristud, nagu lennujaamad, on üliolulised, et ühendada EL globaalselt ja sisemiselt, kaasa arvatud selle maapiirkonnad, saared, äärealad, äärepoolseimad piirkonnad ja hõredalt asustatud piirkonnad, ning tagada mitmeliigilisus, näiteks koostalitlusvõime kaudu, eriti raudteetranspordiga, samuti koostoime loomine seotud ELi asutuste vahel; peab TEN-T-d oluliseks vahendiks alternatiivsete kütuste kasutuselevõtu kiirendamiseks sektoris, samuti nende laadimis- ja tankimistaristu jaoks, pakkudes põhi- ja üldiste võrkude lennujaamades vajalikku läbilaskevõimet; peab ühtse Euroopa taeva II+ algatuse edasiarendamist kiireloomuliseks ja ülioluliseks tõhusama ja kestlikuma taristu ühendatuse loomiseks; tuletab meelde, et COVID-19 kriis on näidanud õhutranspordi väärtust majanduse jaoks, samuti reisijate ja kaupade ühendatust ning seetõttu vajadust tagada selle vastupidavus uute ohtude ja kriiside vastu;

43. on seisukohal, et tuleks edendada TEN-T ja TEN-E koostoimet ja vastastikust täiendavust, tagades seejuures täielikult olemasolevad ja tulevased rahastamisvõimalused ning TEN-T arendamise rahastamise tasemed; rõhutab sellega seoses, et torustikke ei peeta mitte ainult energiataristu elemendiks, vaid ka kestlikumale transpordile ülemineku võimaldajana; tunnistab torustike rolli tööstuse klastrite ja transpordikeskuste vahelise ühendusena ning kaupade transpordivahendina ning rõhutab nende tähtsust teatavate süsinikuheite vähendamise tehnoloogiate rakendamisel;

44. rõhutab, et kõigil liikmesriikidel on vaja hästi arendatud, nutikat, turvalist ja kestlikku TEN-T võrku, mis hõlbustaks liikuvust, ühendatust ja territoriaalset juurdepääsetavust kogu ELis, eriti äärealadel, saartel ja äärepoolseimates piirkondades, et edendada ja elavdada Euroopa ja rahvusvahelist turismi; kutsub komisjoni üles uurima võimalikku koostoimet Euroopa jalgrattateede võrgustiku ja selle 16 koridoriga, eelkõige suurendades rahalist toetust, et edendada kohalikku ja keskkonnasõbralikku jalgrattaturismi Euroopas;



Strateegiline suunitlus

45. rõhutab ELi strateegilist väärtust TEN-T raames tihedate transpordiühenduste säilitamisel kolmandate riikidega ning ELi Euroopa vabakaubanduspiirkonna (EFTA) partnerriikide, Lääne-Balkani ja Kagu-Euroopa transpordiühenduse ning idapartnerluse edasise integreerimisega edendada paremat ühendatust ELi äärealadega; peab kolmandate riikide strateegilisi investeeringuid ja mõju suurenemist arvestades otstarbekaks laiendada oma TEN-T transpordiühendusi kandidaatriikide, Vahemere lõunapiirkonna riikide ja idapartnerluse ning Aasiaga ELi standardite ja vastastikuste kinnituste tagamise alusel; rõhutab lisaks Vahemere strateegilist tähtsust liidu jaoks ja vajadust tugevdada Vahemere lõunapiirkonna riikide ja ELi saarepiirkondade taristut;

46. juhib tähelepanu TEN-T ühenduste säilitamise tähtsusele Ühendkuningriigiga, alustades selle tunnustamisest TEN-T määruse artikli 3 punktis b määratletud „naaberriigina“, tagades samal ajal ühiselt kokku lepitud TEN-T taristu projektide rakendamise ja lõpuleviimise ja Ühendkuningriigi osalemise tagamine selle ühenduse rahastamisel; kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu ELi välispiiridele ja jälgima Ühendkuningriigi väljaastumise mõju piirialadele; tuletab meelde Ühendkuningriigi ja nn maismaasilla suurt rolli TEN-T võrgus ning tunnistab Brexiti negatiivset mõju Iirimaa-sisesele ning Iirimaa ja Mandri-Euroopa vahelisele ühendatusele, juurdepääsetavusele ja majanduslikule ühtekuuluvusele; kutsub komisjoni üles tagama Iirimaa tõhus ühendus Mandri-Euroopaga, pöörates erilist tähelepanu mereteedele põhi- ja üldise võrgu kaudu, olenemata tulevaste ELi ja Ühendkuningriigi suhete seisundist;

47. rõhutab, et TEN-T-l ja selle peamistel keskustel on liidu jaoks strateegiline funktsioon; nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja strateegilise taristu ja TEN-T kui terviku kaitsmise kavad; kutsub komisjoni üles tagama, et TEN-T projektide hankemenetluste käigus rakendataks täielikult ELi strateegilisi huve, hinnadumpingu keeldu, Euroopa kõrgete tööstandardite täielikku järgimist ja vastastikuse õigusabi põhimõtet seoses riigihangetele juurdepääsuga;

48. rõhutab, et on oluline suurendada koostoimet üleeuroopaliste võrkude vahel transpordi, energeetika ja telekommunikatsiooni valdkonnas ning nende vastavate koridoride vahel, et tagada sujuv turulepääs ja alternatiivsete transpordikütuste levitamine ning võtta arvesse transpordisektori ja selle kasutajate muutuvaid digitaalvajadusi;

49. rõhutab, et transporditaristu poliitika pakub selget võimalust suurendada koostoimet kaitsevajaduste ja TEN-T vahel, eesmärgiga parandada sõjalist liikuvust kogu liidus, võttes arvesse geograafilist tasakaalu ja kaaludes kodanikukaitse võimalikke eeliseid; nõuab tungivalt, et transporditaristu üleeuroopalistes võrgulõikudes, mis on tunnistatud kahesuguseks kasutamiseks sobivaks, tuleks rangelt kohandada vastavalt kahesuguse kasutuse põhimõttele nii tsiviil- kui ka kaitsevajaduste rahuldamiseks; kutsub komisjoni üles säilitama oma esialgne ettepanek sõjalise liikuvuse rahastamiseks mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 raames;

o

o o




P9_TA(2021)0011

ELi õiguse kohaldamise järelevalve kohta 2017., 2018. ja 2019. aastal

Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon liidu õiguse kohaldamise järelevalve kohta 2017., 2018. ja 2019. aastal (2019/2132(INI))

(2021/C 456/06)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikleid 2 ja 3,

— võttes arvesse komisjoni 2017., 2018. ja 2019. aasta aruandeid Euroopa Liidu õiguse kohaldamise järelevalve kohta (COM(2018)0540, COM(2019)0319 ja COM(2020)0350),

— võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Õigusriigi tugevdamine liidus. Tegevuskava“ (COM(2019)0343),

— võttes arvesse oma 14. juuni 2018. aasta resolutsiooni ELi õiguse kohaldamise järelevalve kohta 2016. aastal (1),

— võttes arvesse oma 9. juuni 2016. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu avatud, tõhusa ja sõltumatu halduse kohta (2),

— võttes arvesse oma 15. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni soovitustega Euroopa Komisjonile Euroopa Liidu haldusmenetlusõiguse kohta (3),

— võttes arvesse komisjoni 21. detsembri 2016. aasta teatist „ELi õigus: parema kohaldamisega paremad tulemused“ (4) (C(2016)8600),

— võttes arvesse komisjoni 2. aprilli 2012. aasta teatist „Liidu õiguse kohaldamise kohta kaebuse esitanuga suhtlemise ajakohastamine“ (COM(2012)0154),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel 13. aprillil 2016. aastal sõlmitud institutsioonidevahelist parema õigusloome kokkulepet (5),

— võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „2020. aasta aruanne õigusriigi kohta. Õigusriigi olukord Euroopa Liidus“ (COM(2020)0580),

— võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule, mis põhineb nõukogu 24. oktoobri 2008. aasta raamotsuse 2008/841/JSK (organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta) artiklil 10 (COM(2016)0448),

— võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule ja nõukogule „Üheksas eduaruanne tulemusliku ja tegeliku julgeolekuliidu suunas liikumise kohta“ (COM(2017)0407),



(1) ELT C 28, 27.1.2020, lk 108.(2) ELT C 86, 6.3.2018, lk 126.(3) ELT C 440, 30.12.2015, lk 17.(4) ELT C 18, 19.1.2017, lk 10.(5) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/849 (mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (6)) (neljas rahapesuvastane direktiiv), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiviga (EL) 2018/843 (millega muudetakse direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist, ning millega muudetakse direktiive 2009/138/EÜ ja 2013/36/EL (7)) (viies rahapesuvastane direktiiv),

— võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja aruannet nr 07/2018 „ELi õigusaktide rakendamine: Euroopa Komisjoni järelevalvekohustused vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõikele 1 (ülevaatearuanne)“,

— võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja aruannet nr 02/2020 „Õigusloome Euroopa Liidus pärast parema õigusloome käsitlusviisi järgimist peaaegu 20 aastat“,


— võttes arvesse põhiseaduskomisjoni ja petitsioonikomisjoni arvamusi,

— võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A9-0270/2020),

A. arvestades, et ELi lepingu artikli 4 lõike 3, ELi toimimise lepingu artikli 288 lõike 3 ja artikli 291 lõike 1 kohaselt on liikmesriikidel esmane vastutus ELi õigusaktide nõuetekohase ja kindlaksmääratud aja jooksul ülevõtmise, kohaldamise ja rakendamise eest, samuti piisavate õiguskaitsevahendite rakendamise eest, et tagada ELi pädevusega hõlmatud valdkondades tulemuslik õiguskaitse; arvestades, et ELi õigusaktid on tõhusad ainult siis, kui ühelt poolt on need õigeaegselt, täielikult ja täpselt üle võetud ning teiselt poolt on liikmesriigid neid siseriiklikus õiguses nõuetekohaselt kohaldanud, mis on vajalik selleks, et tagada ELi poliitikast saadav kasu kõigile liidu kodanikele ja võrdsed võimalused kõigile ettevõtjatele kogu siseturul; arvestades, et ELi õigusaktides tuleks järgida lojaalse koostöö, pädevuse andmise, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid;

B. arvestades, et on vaja tunnustada liikmesriikide parlamentide aktiivse panuse tähtsust ELi nõuetekohasesse toimimisse ning tagada subsidiaarsuse põhimõtte järgimine vastavalt menetlusele, mis on sätestatud ELi toimimise lepingu protokollis nr 2 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta; arvestades, et me peaksime jätkuvalt edendama õigusloomeprotsessis tihedamat koostööd riikide parlamentidega; tuletab meelde, et 2019. aastal esitati 159 aruannet ja mitte ühtegi põhjendatud arvamust viimase üheksa aasta jooksul kokku esitatud 4 918 aruandest ja 439 põhjendatud arvamusest; arvestades, et seni on kollase kaardi menetlust kasutatud ainult kolm korda ja oranži kaardi menetlust mitte kordagi;

C. arvestades, et ELi institutsioonide ja liikmesriikide ametiasutuste vaheline dialoog on alates 2014. aastast aidanud lahendada 90 % rikkumismenetlustest ilma Euroopa Liidu Kohtu osaluseta; arvestades, et rikkumismenetluse algatamist tuleks kasutada üksnes viimase abinõuna; arvestades, et ELi õigusaktid tuleks sõnastada viisil, mis hõlbustab nende ülevõtmist siseriiklikku õigusesse;

D. arvestades, et EU Piloti menetlused võeti kasutusele selleks, et lahendada võimalikud ELi õiguse rikkumised asjakohastel juhtudel kiiresti varajases etapis, kasutades selleks probleemide lahendamisele suunatud struktureeritud dialoogi komisjoni ja liikmesriikide vahel; arvestades, et seda mehhanismi on 2017. aastast alates kasutatud vähem, kuna tõdeti, et see lisas menetlusele täiendava bürokraatliku kihi ilma tegelikku lisaväärtust andmata; arvestades, et komisjon ei ole veel vastanud Euroopa Parlamendi korduvatele üleskutsetele saada teavet EU Piloti ja algatatud rikkumismenetluste kohta, eriti kui need tulenevad petitsioonidest;

E. arvestades, et 2016. aastal seadis komisjon rikkumisjuhtumite ja kaebuste käsitlemisel prioriteediks kõige raskemad ELi õiguse rikkumise juhtumid, mis ELi kodanike ja ettevõtjate huve märkimisväärselt mõjutavad, ning arvestades, et 2017. aasta oli esimene aasta, mil komisjon seda uut sihipärasemat lähenemisviisi kohaldas;



(6) ELT L 141, 5.6.2015, lk 73.(7) ELT L 156, 19.6.2018, lk 43.

F. arvestades, et rikkumismenetlused koos muude rakendus- ja nõuete täitmise edendamise mehhanismidega tagavad, et ELi kodanikke ja ettevõtjaid ei mõjuta negatiivselt ELi õiguse hilinenud või mittetäielik ülevõtmine või ebaõige kohaldamine liikmesriikides; arvestades, et rikkumismenetlustel on ka soovimatu mõju, sest liikmesriikide poolse ELi õiguse puuduliku või nõuetele mittevastava kohaldamise kulud jäävad kodanike kanda; arvestades, et soovitav on tõhustada institutsioonidevahelist koostööd nii riiklikul kui ka ELi tasandil ning võtta kasutusele uued või vaadata läbi olemasolevad mehhanismid, et tagada ELi õiguse nõuetekohane kohaldamine;

G. arvestades, et õigusriigi austamine on demokraatia nurgakivi ja põhiõiguste tagamise eeltingimus; arvestades, et õigusriik on eeldus, mis võimaldab alal hoida kõiki aluslepingutest ning teisestest õigusaktidest tulenevaid õigusi ja kohustusi; arvestades, et ELil on oma osa õigusriigi probleemide lahendamisel kõikjal, kus need ilmnevad; arvestades, et liikmesriikide kohtud tagavad ELi õiguses sätestatud õiguste ja kohustuste tõhusa jõustamise; arvestades, et liikmesriikide sõltumatud ja tõhusad kohtusüsteemid on aluseks vastastikusele usaldusele, millel põhineb ühine vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, investeerimist soodustav keskkond, pikaajalise majanduskasvu kestlikkus ja ELi finantshuvide kaitse;

H. arvestades, et põhiõiguste ja kodanikuvabaduste kaitse, sõltumatud ja erapooletud õigusasutused, väljendusvabadus, meedia mitmekesisus ja sõltumatus poliitilisest mõjust või survest, seaduslikkuse austamine omavalitsusüksustes ning võitlus korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse seaduslikku majandustegevusse sisseimbumise vastu on vältimatult vajalikud seaduse ees õiglase kohtlemise tagamiseks, kodanikuõiguste kaitsmiseks, kuritarvituste ennetamiseks ja avaliku võimu kandjate vastutuse kindlustamiseks; arvestades, et meediavabadus, meedia mitmekesisus ja sõltumatus on väljendusvabaduse õiguse olulised komponendid, ning arvestades, et sõltumatul ja vabal meedial on demokraatlikus ühiskonnas otsustavalt tähtis roll, nagu on sätestatud ELi põhiõiguste hartas ja ELi lepingus; arvestades, et desinformatsiooni levitamise kampaaniad, mille eesmärk on eksitada üldsust ELi tegevuse suhtes, on suunatud ka meetmetele, mis on võetud selleks, et tagada ELi õiguse nõuetekohane kohaldamine liikmesriikides;

I. arvestades, et põhiõiguste harta artikkel 21 keelab igasuguse diskrimineerimise, sealhulgas puude alusel; arvestades, et paljusid õigusakte, mille eesmärk on seda aluspõhimõtet konkreetselt rakendada, ei ole mitmes liikmesriigis ikka veel nõuetekohaselt rakendatud;

J. arvestades, et Europol leidis, et 0,7–1,28 % ELi aastasest sisemajanduse koguproduktist kasutati kahtlaseks finantstegevuseks, näiteks ebaseaduslikult saadud rahaliste vahendite pesuks, ning arvestades, et komisjon on algatanud rikkumismenetlused enamiku liikmesriikide suhtes, kes ei ole nõuetekohaselt üle võtnud rahapesuvastaseid direktiive, eelkõige neljandat ja viiendat rahapesuvastast direktiivi;

K. arvestades, et mõned liikmesriigid on kehtestanud kavad, mis kas otseselt või kaudselt müüvad ELi kodakondsust, ning arvestades tõsist muret, et selliseid süsteeme võidakse kuritarvitada, mis tekitab julgeoleku ja läbipaistvusega seotud probleeme, õõnestab kodanike usaldust ELi väärtuste ja põhimõtete vastu ning hõlbustab terrorismi, organiseeritud kuritegevust ja rahapesu;

L. arvestades, et komisjoni aruande kohaselt ei saavutata nõukogu raamotsusega 2008/841/JSK (8) organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta minimaalselt vajalikku ühtlustamist kuritegeliku organisatsiooni juhtimise ja sellesse kuulumise osas, rakendades ühtset kuritegeliku organisatsiooni mõistet; arvestades, et raamotsus võimaldab liikmesriikidel mitte võtta kasutusele kuritegeliku organisatsiooni mõistet, vaid jätkata kehtiva siseriikliku kriminaalõiguse kohaldamist, tuginedes konkreetsetes süütegudes osalemist ja nende ettevalmistamist käsitlevatele üldnormidele, ning arvestades, et selle tagajärjel võivad raamotsuse praktilises rakendamises tekkida veelgi suuremad lahknevused;



(8) Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule, mis põhineb nõukogu 24. oktoobri 2008. aasta raamotsuse 2008/841/JSK (organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta) artiklil 10 (COM(2016)0448).

M. arvestades, et pagulaskriis on näidanud vajadust reformida kiiresti Euroopa ühist varjupaigasüsteemi ja jagada ulatuslikumalt vastutust liikmesriikide vahel; arvestades, et Itaaliast ja Kreekast varjupaigataotlejate hädaolukorras ümberpaigutamise kohustuslikud kavad on osutunud ebatõhusaks, tekitades eelkõige tõsiseid füüsilisi ja psühholoogilisi tagajärgi alaealistele, eriti saatjata alaealistele; arvestades, et komisjon on Tšehhi Vabariigi, Poola ja Ungari suhtes algatanud rikkumismenetlused ümberpaigutamisotsuste täitmisest keeldumise tõttu;

N. arvestades, et vastavalt Schengeni piirieeskirjadele on sisepiiridel piirikontrolli ajutine taastamine lubatud ainult erandjuhtudel ja viimase võimalusena; arvestades, et paljud liikmesriigid on piirikontrolli põhjendamatu pikendamisega reegleid rikkunud; arvestades, et komisjon ei ole pidanud asjakohaseks algatada nende riikide suhtes rikkumismenetlusi;

O. arvestades, et meediavabadus, meedia mitmekesisus ja sõltumatus on väljendusvabaduse õiguse olulised komponendid, ning arvestades, et meedial on demokraatlikus ühiskonnas otsustavalt tähtis roll, nagu on sätestatud hartas ja ELi lepingus;

P. arvestades, et direktiivi 2014/59/EL (millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik) eesmärk on piirata kahju, mida põhjustab majanduskriiside mõju riigieelarvele, piirates kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kaudu pankade kohustuste täitmata jätmise mõju aktsionäridele, võlakirjaomanikele ja üle 100 000 euro suuruste arvelduskontode omanikele; arvestades, et arvelduskontode omanikud ja seega säästjad riskivad sellega, et pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistiku direktiivi (BRRD) sätete ja eelkõige selles sätestatud kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise meetmete kohaselt peavad nad maksma halva juhtimise eest, mis põhjustab pankade kohustuste täitmata jätmist;

Q. arvestades, et 2019. aastal jätkas komisjon järelevalvet selle üle, kuidas liikmesriigid rakendavad IV kapitalinõuete direktiivi, hoiuste tagamise skeemi direktiivi, pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistiku direktiivi ning pankade võlausaldajate hierarhia direktiivi; arvestades, et 2019. aastal algatati rikkumismenetlused 12 liikmesriigi vastu, kes ei võtnud vastu pankade võlausaldajate hierarhia direktiivi täielikuks ülevõtmiseks vajalikke meetmeid;

1. väljendab heameelt komisjoni iga-aastaste aruannete üle ELi õiguse kohaldamise kohta 2017., 2018. ja 2019. aastal, sealhulgas riigipõhiste aruannete üle; tõdeb, et need iga-aastased aruanded, petitsiooniõigus ja Euroopa kodanikualgatus on väärtuslikud vahendid, mis võimaldavad ELi seadusandjatel tuvastada võimalikke probleeme; väljendab heameelt komisjoni võetud kohustuse üle pöörata suurt tähelepanu kodanike, ettevõtjate ja muude sidusrühmade panusele ELi õiguse rikkumiste tuvastamisel; nõuab tungivalt, et komisjon tõhustaks avalikku arutelu oma iga-aastaste aruannete üle;

2. märgib märkimisväärset hulka petitsioone, milles kodanikud väljendavad muret õigusriigi väärtuste väidetava rikkumise pärast liikmesriikides, ning avaldab heameelt kodanike osalemise üle oma õiguste kasutamises; peab hädavajalikuks järelevalvet, et tuvastada ja välistada õigusriiki ning ELi kodanike õigusi ja vabadusi ähvardavad ohud enne, kui need jõuavad punkti, kus neile on vaja ametlikul tasandil reageerida; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni esimese iga-aastase õigusriigi olukorda käsitleva aruande üle, mis on uus ennetav vahend ja osa uuest iga-aastasest Euroopa õigusriigi mehhanismist; kinnitab veel kord oma toetust ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanismi loomisele, mida reguleeritaks institutsioonidevahelise kokkuleppega;

3. tuletab meelde, et Euroopa Parlament saab igal aastal mures kodanikelt märkimisväärsel hulgal petitsioone, milles väljendatakse rahulolematust ELi õiguse rakendamise olukorraga liikmesriikides; on sellega seoses eriti mures tava pärast suunata märkimisväärsel arvul petitsioonide esitajaid muudesse riikliku, piirkondliku või kohaliku tasandi asutustesse; väljendab uuesti muret selle pärast, et selline lähenemisviis võib panna kodanikke uskuma, et nende hääl ei jõua ELi institutsioonideni; rõhutab kodanikuühiskonna ja muude sidusrühmade, eelkõige rikkumisest teatajate olulist rolli ELi õiguse kohaldamise järelevalves ja selle kohta teatamises;

4. on mures selle pärast, et 2019. aastal algatas komisjon 797 uut rikkumismenetlust, mis on rohkem kui 2018. aastal (644) ja 2017. aastal (716); on mures ka selle pärast, et 2019. aastal saatis komisjon 316 põhjendatud arvamust (2018. aastal 157 ja 2017. aastal 275); märgib siiski, et 2019. aastal oli ikka veel pooleli 1 564 rikkumismenetlust, mis on veidi vähem kui 2018. aasta lõpus pooleli olnud 1 571 menetlust ja veidi rohkem kui 2017. aasta lõpus pooleli olnud 1 559 menetlust; väljendab heameelt asjaolu üle, et 2019. aastal on ülevõtmiskohustuste õigeks ajaks täitmata jätmisega seotud pooleliolevate menetluste arv vähenenud 599ni, mis on 21 % vähem kui 2018. aasta lõpus pooleli olnud menetluste arv (758);



5. rõhutab Euroopa Liidu Kohtu olulist rolli ainsa institutsioonina, kes vastutab ELi õiguse kehtivuse üle otsustamise eest, tagades seeläbi selle nõuetekohase tõlgendamise ja kohaldamise ELi institutsioonide ja liikmesriikide poolt; tuletab meelde, et eelotsusemenetlus on ELi õiguse alusmehhanism, mis aitab täpsustada, kuidas ELi õigust tuleb tõlgendada ja kohaldada; soovitab seetõttu liikmesriikide kohtutel pöörduda kahtluse korral küsimustega Euroopa Liidu Kohtu poole ja vältida nii rikkumismenetlusi;

6. juhib tähelepanu sellele, et 2019. aastal algatati rikkumismenetlused järgmistes peamistes poliitikavaldkondades, mis on juhtumite arvu järgi järjestatud alates suurimast väikseimani: keskkond, siseturg, tööstus, ettevõtted ja VKEd, liikuvus ja transport; märgib kahetsusega, et keskkonnaalased õigusaktid tekitasid 2019. aastal kõige rohkem ülevõtmis- ja jõustamisprobleeme, samas kui 2018. aastal oli keskkond uute rikkumismenetluste arvu poolest kolmandal kohal;

7. märgib, et nende aruannete kohaselt algatati kõnealustel aastatel liikmesriikide suhtes kõige rohkem ülevõtmisega seotud rikkumismenetlusi keskkonna, liikuvuse, transpordi ja siseturu valdkonnas;

8. rõhutab, et õigusaktide täitmata jätmine mitte üksnes ei vähenda siseturu tõhusust, vaid mõjutab otseselt ka üksikisiku õigusi ning kahjustab sellega liidu mainet ja usaldusväärsust; on seisukohal, et rikkumismenetluste suur arv 2016. aastal näitab, et ELi õigusaktide õigeaegse, korrektse ja tõhusa rakendamise tagamine liikmesriikides on endiselt tõsine probleem ja prioriteet; kutsub komisjoni üles esitama rohkem teavet kriteeriumide kohta, mida kohaldatakse alates 2017. aastast kohaldatud uue metodoloogilise lähenemisviisi alusel, mille eesmärk on teha kindlaks kõige tõsisemad rikkumisjuhtumid ja kaebused ELi õiguse kohta; peab kahetsusväärseks, et menetluste kasvav arv on viinud selleni, et ELi õiguse võimalike rikkumiste uurimiseks kuluv keskmine aeg on alates 2017. aastast pidevalt pikenenud; kutsub komisjoni üles vähendama kaebuste ja rikkumiste menetlemise keskmist kestust; kutsub komisjoni üles vajaduse korral järsult lühendama aega, mis kulub liikmesriikide kohtusse toomiseks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 258 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 260;

9. märgib murelikult, et ELi keskmine ülevõtmisaeg on pikenenud, kuna 2019. aastal on direktiivide üle võtmiseks riiklikesse õigusaktidesse kulunud kolm kuud kauem aega kui 2018. aastal; nõuab seadusandlike menetluste asjakohast ajastamist, et anda ülevõtmiseks piisavalt aega; rõhutab, et ELi õigus tuleb sõnastada selgelt ja arusaadavalt, järgides õigusselguse, läbipaistvuse ja õiguskindluse põhimõtteid; nõuab ELi õiguse mõju asjakohast eel- ja järelhindamist; tuletab meelde, et kõige tõsisemaid rikkumismenetlusi põhjustavad direktiivide alusel vastu võetud õigusaktid; tuletab meelde, et määrused on kõikides liikmesriikides vahetult ja kohustuslikult kohaldatavad; palub seetõttu komisjonil seadusandlike ettepanekute esitamist kaaludes kasutada määrusi nii palju kui võimalik;

10. rõhutab, et Euroopa Parlamendil on oluline kontrolliülesanne, mis seisneb selles, et ta juhib petitsioonide ja küsimustega Euroopa Komisjoni tähelepanu puudustele ELi õiguse kohaldamisel liikmesriikides; ergutab komisjoni veelgi tõhustama järelevalvet selle üle, kuidas ELi õigust liikmesriikides kohaldatakse, kooskõlas Euroopa Kontrollikoja ülevaatearuandega; rõhutab, et komisjoni ja liikmesriikide vahel varajases etapis alustatud tihe ja struktureeritud dialoog on otsustav tegur ELi õiguse tõhusal ja korrektsel kohaldamisel ning samuti ELi õiguse ülevõtmise ja kohaldamisega seotud ülereguleerimise probleemide lahendamisel; tuletab meelde vajadust luua seadusandliku menetluse kõigi osade jaoks ühine andmebaas ja veebisait, et suurendada seadusandlike arutelude läbipaistvust; kutsub komisjoni üles edendama järjekindlamalt nõuete järgimist eri poliitikavaldkondades ning võimaluse ja vajaduse korral tõhustama ennetusvahendeid, näiteks koostama rakenduskavasid, teekaarte, selgitavaid dokumente, spetsiaalseid veebisaite ja vahetama häid tavasid, mille eesmärk on aidata liikmesriikidel tuvastada ülevõtmisega seotud probleeme, tegeleda nendega rikkumismenetluste varajases etapis ja aidata neil leida ühiseid lahendusi ning seega suurendada ELi õigusaktide tõhusust;

11. tunnustab Euroopa Komisjoni tööd ja komisjonipoolset subsidiaarsuse põhimõtte järgimist; rõhutab liikmesriikide parlamentide ja, kui see on asjakohane, piirkondlike parlamentide olulist rolli ELi õigusaktide eelnõude õigusloome-eelses kontrollis; märgib, et praeguseid koostöövorme liikmesriikide parlamentidega saaks parandada; peab kahetsusväärseks subsidiaarsuse põhimõtte järgimise kontrolli mehhanismi praegust menetlemise struktuuri, mis sunnib liikmesriikide parlamentide ELi asjade komisjone pühendama liiga palju aega tehnilistele ja õiguslikele hinnangutele, pidades samal ajal kinni lühikestest tähtaegadest; soovitab need mehhanismid läbi vaadata, et muuta need toimivamaks ja tõhusamaks ning võimaldada töötada välja poliitilisem lähenemisviis subsidiaarsuse kontrollile kogu ELis; teeb ettepaneku kaasata subsidiaarsuse kontrolli veelgi enam Euroopa Regioonide Komitee, kes esindab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi;



12. on tõsiselt mures selle pärast, et paljud liikmesriigid ei ole veel rakendanud rahapesuvastaseid direktiive (neljas ja viies rahapesuvastane direktiiv); nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid need direktiivid kiiresti ja nõuetekohaselt üle; väljendab heameelt selle üle, et komisjon võttis vastu teatise „ELi rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamise raamistiku parem rakendamine“, mis koos mitmete aruannetega võib toetada ELi ja liikmesriikide ametiasutusi võitluses rahapesu, sealhulgas terrorismi rahastamise ohu vastu;

13. on mures mõnes ELi liikmesriigis, sealhulgas Bulgaarias, Küprosel ja Maltal hiljuti vastu võetud teatavate investeerimis- ja kodakondsusprogrammide tagajärgede pärast; kutsub komisjoni üles esitama sellise tegevuse keelamiseks asjakohased õigusaktid;

14. peab kahetsusväärseks vasturääkivusi ja puudujääke Euroopa õigusaktides, mille eesmärk on võidelda piiriülese organiseeritud kuritegevuse, sealhulgas muu hulgas uimasti- ja inimkaubanduse vastu; kutsub komisjoni üles jätkama organiseeritud kuritegevuse vastast võitlust käsitleva raamotsuse korrektse ülevõtmise järelevalvet, kasutades selleks aluslepingutega antud volitusi õigusaktide järgimise tagamiseks; kutsub komisjoni üles esitama seadusandliku ettepaneku võtta vastu Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõikel 1 põhinev direktiiv, et vaadata läbi nõukogu raamotsus 2008/841/JSK organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta, sealhulgas ajakohastada kuritegude määratlusi, et rõhutada kuritegelike organisatsioonide piiriülest olemust, nagu on korduvalt rõhutatud asjaomaste Euroopa ametite, eelkõige Europoli ja Eurojusti aruannetes, sealhulgas lisades karmimad karistused ja kuritegeliku ühenduse süüteo, mida maffiamudelis iseloomustavad hirmutamistaktikad, seotus tahtliku kavatsusega osaleda kuritegevuses ja mõjutada avalikku võimu; on seisukohal, et selles kontekstis oleks soovitav vastu võtta ka üldised ELi normid õiguskaitseasutustega koostööd teha otsustavate isikute kaitsmise kohta;

15. rõhutab selliste õigusnormide tähtsust, mis võimaldavad õiguskaitseasutustel võtta tõhusaid meetmeid ebaseaduslikult omandatud vara vastu, et takistada kurjategijatel saada oma kriminaaltulust kasu niisuguse tulu seaduslikku majandusse suunamisega või selle kasutamisega muu kuritegevuse rahastamiseks; märgib, et ELi õigusnormid on selles osas puudulikud, vaatamata määruse (EL) 2018/1805 peatsele jõustumisele; väljendab seetõttu heameelt komisjoni võetud kohustuse üle vaadata läbi kogu õigusraamistik kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimiseks ja konfiskeerimiseks ELis ning analüüsida võimalikku vajadust täiendavate ühiste reeglite järele, pöörates erilist tähelepanu kriminaaltulu arestimisele või konfiskeerimisele süüdimõistva kohtuotsuse puudumise korral ning sellise vara haldamisele;

16. tunnustab komisjoni jõupingutusi jätkata menetlusõigusi käsitlevate direktiivide täieliku ülevõtmise jälgimist vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval Euroopa alal; rõhutab siiski oma muret püsivate raskuste pärast, mis on tekkinud direktiivi 2012/29/EL (9) (millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded) ülevõtmisel; rõhutab oma muret seoses rikkumismenetlustega, mis algatati mitme liikmesriigi vastu, kes ei ole üle võtnud direktiivi (EL) 2016/800 (10), mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste menetluslikke tagatisi;

17. rõhutab vajadust parandada ELi maksualaseid õigusakte, et muuta maksusüsteemid läbipaistvamaks, vastu-tustundlikumaks ja tõhusamaks ning piirata ebaausat konkurentsi liikmesriikide vahel ja maksuparadiiside levikut; on veendunud, et õiglane maksustamine ja otsustavate meetmetega võitlus maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise, agressiivse maksuplaneerimise ja rahapesu vastu peab olema ELi poliitikavaldkondade keskmes; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja konkurentsivõimelist, õiglast ja tugevat maksusüsteemi, mis sobib digitaalajastu ja uute ärimudelitega;

18. peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole otsustanud algatada rikkumismenetlusi nende liikmesriikide suhtes, kes on rikkunud Schengeni eeskirju;

19. peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid ei täida varjupaigataotlejate ümberpaigutamisel solidaarsuse ja vastutuse jagamise kohustusi;



(9) ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.(10) ELT L 132, 21.5.2016, lk 1.

20. nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid üle raske kuritegevuse ja terrorismi vastast võitlust käsitlevad ELi õigusaktid; juhib eelkõige tähelepanu sellele, et komisjon tuvastas mitmes liikmesriigis puudujäägid seoses terrorismivastase võitluse direktiivi (EL) 2017/541 (11) ülevõtmisega; märgib, et enamik liikmesriike, kelle suhtes komisjonil olid 2019. aastal pooleli rikkumismenetlused seoses broneeringuinfo direktiivi (EL) 2016/681 (12) ülevõtmata jätmisega, on vahepeal teavitanud komisjoni selle õigusakti edukaks ülevõtmiseks vajalike meetmete vastuvõtmisest;

21. palub ELi institutsioonidel tagada, et kõikides nende otsustes, meetmetes ja poliitikavaldkondades rakendatakse täiel määral põhiõiguste hartat – sel viisil tagatakse täielik meedia mitmekesisuse, meedia sõltumatuse ja meediavabaduse järgimine; on mures meedia olukorra pärast ELis; mõistab karmilt hukka kõik ajakirjanike hirmutamiseks või ähvardamiseks kasutatavad tavad; kutsub komisjoni sellega seoses veel kord üles esitama ulatusliku õigusakti ettepaneku, eesmärgiga kehtestada kogu ELis miinimumstandardid üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide esitamise tavade vastu; kutsub komisjoni üles võtma kasutusele meetmed, et tõkestada kohtute kuritarvitamist ajakirjanike hirmutamise või kahjustamise eesmärgil;

22. mõistab hukka sagenevad desinformatsiooni levitamise kampaaniad, mille eesmärk on eksitada üldsust ELi tegevuse suhtes ja mis on suunatud ka meetmetele, mis on võetud selleks, et tagada ELi õiguse nõuetekohane kohaldamine liikmesriikides; kutsub komisjoni üles võitlema selle nähtuse vastu, kuna selle eesmärk on õõnestada demokraatlikku protsessi ja kodanike usaldust ELi demokraatlike institutsioonide vastu; kutsub komisjoni üles rakendama selgeid, terviklikke ja laiaulatuslikke meetmeid, et võidelda desinformatsiooni internetis levimise ja selle mõju vastu Euroopas ning tagada Euroopa väärtuste ja demokraatlike süsteemide kaitse;

23. väljendab muret ELi keskkonna- ja energeetikaalaste õigusaktide kohaldamisel avastatud tõsiste puuduste pärast, eriti mis puudutab jäätmekäitlust ja jäätmete kõrvaldamist, energiatõhusust, bioloogilise mitmekesisuse kadu, loodusvarade ja kaitsealade liigkasutamist, asulareovee ebapiisavat töötlemist ja õhusaastet, millel on tõsised tagajärjed inimeste tervisele; märgib murega, et 19 rikkumismenetlust on pooleli keskkonnavastutuse direktiivi sätete ebakorrektse ülevõtmise tõttu, kuid see on hädavajalik, et tagada põhimõtte „saastaja maksab“ nõuetekohane rakendamine ja vastutus keskkonnakahju eest üldiselt;

24. märgib eelkõige, et enamik liikmesriike on järjekindlalt ja süstemaatiliselt rikkunud õhusaasteainete piirtasemeid käsitlevaid Euroopa standardeid; rõhutab, et ökosüsteemide seisundi halvenemine ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemine on suur probleem kogu ELis; kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut uue ökosüsteemi taastamist käsitleva õigusakti kohta, mis tugineks elupaikade direktiivis ja muudes ELi õigusaktides juba sätestatud kohustustele ja läheks neist kaugemale; kutsub komisjoni üles tagama kindlalt kõigi ELi keskkonnaalaste direktiivide kiire, täieliku ja korrektse ülevõtmise kõigis liikmesriikides, võttes arvesse prioriteete, mis on esitatud komisjoni teatises „ELi õigus: parema kohaldamisega paremad tulemused“;

25. rõhutab, et kuna liidus puuduvad hea halduse ühtsed ja terviklikud kodifitseeritud eeskirjad, on kodanikel ja ettevõtjatel raske hõlpsasti ja täielikult mõista oma õigusi, mis tulenevad liidu õigusest; rõhutab seetõttu, et hea halduse eeskirjade kodifitseerimine määrusena, milles sätestatakse haldusmenetluste eri aspektid, sealhulgas teavitamine, siduvad tähtajad, õigus ärakuulamisele ja iga isiku õigus temaga seotud dokumentidega tutvuda, võrdub kodanike õiguste tugevdamise ja läbipaistvuse suurendamisega; on veendunud, et see määrus suurendaks avaliku halduse ja teenuste tulemuslikkust, tõhusust ja suutlikkust ning vastaks seega investeeringute ja reformide vajadusele Euroopa Liidus;

26. kordab oma üleskutset võtta ELi toimimise lepingu artikli 298 alusel vastu määrus avatud, tõhusa ja sõltumatu ELi halduse kohta ning märgib, et komisjon ei ole selle taotluse alusel ettepanekut esitanud; kutsub seepärast veel kord komisjoni üles esitama seadusandliku ettepaneku Euroopa haldusmenetluseõiguse kohta, võttes arvesse samme, mida Euroopa Parlament on kõnealuses valdkonnas seni astunud;

27. võtab teadmiseks asjaolu, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala käsitlevate ELi õigusaktide ülevõtmine, rakendamine ja järelevalve on eriti puudulik, hoolimata komisjoni ja nõukogu tungivast rõhutamisest õigusloomeprotsessi ajal, et need ettepanekud on väga kiireloomulised; kutsub komisjoni ja riiklikke ametiasutusi üles ennetavalt ja igakülgselt jälgima ja jõustama ELi õiguse kohaldamist selles valdkonnas;



(11) ELT L 88, 31.3.2017, lk 6.(12) ELT L 119, 4.5.2016, lk 132.

28. tõdeb, et ELi õiguse korrektse kohaldamise ja siseturu nõuetekohase toimimise tagamiseks tuleb kodanikke ja ettevõtjaid teavitada küsimustest, mis ELi õiguse igapäevasel kohaldamisel tekivad; nõuab selles valdkonnas tihedamat koostööd, sealhulgas SOLVITi teenuse abil;

29. peab kahetsusväärseks jätkuvat ühtsuse puudumist liikmesriikide vahel selliste õigusaktide tõhusa rakendamise osas, mille eesmärk on luua sotsiaalne ja kaasav liit ning võidelda haavatavate rühmade diskrimineerimise kõigi vormide vastu; väljendab muret tõsiste puudujääkide ja viivituste pärast ELi õiguse kohaldamisel Euroopa sotsiaalõiguste samba raames, eelkõige töötervishoidu ja tööohutust käsitlevate õigusaktide, tööaja direktiivi (13) ning naiste ja meeste võrdset kohtlemist ja palka käsitlevate õigusaktide kohaldamisel; rõhutab, et Euroopa Liidu Kohus tõlgendab võrdse töö eest võrdse tasu maksmise kontseptsiooni oma otsustes laialt, ning palub komisjonil teha rohkem, et võidelda diskrimineerimise ja soolise palgalõhe vastu Euroopa tasandil;

30. kutsub komisjoni üles tagama, et liikmesriigid ei kasuta COVID-19 pandeemiat ELi õiguse ebakorrektse kohaldamise ettekäändena ning et viivitused direktiivide ülevõtmisel liikmesriikide õiguskorda on nõuetekohaselt põhjendatud;

31. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning liikmesriikide parlamentidele.



(13) Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88/EÜ, 4. november 2003, tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT L 299, 18.11.2003, lk 9).

P9_TA(2021)0012

Ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamine – 2020. aasta aruanne

Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamist käsitleva 2020. aasta aruande kohta (2020/2206(INI))

(2021/C 456/07)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse nõukogu aastaaruannet Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta,

— võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) V jaotist,

— võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) 1975. aasta Helsingi lõppakti,

— võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja deklaratsiooni poliitilise vastutuse kohta (1),

— võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 25. septembri 2015. aasta resolutsiooni „Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““,

— võttes arvesse nõukogu 22. jaanuari 2018. aasta järeldusi väliskonfliktide ja -kriiside puhul järgitava integreeritud lähenemisviisi kohta,

— võttes arvesse ÜRO silmapaistvate rahvusvaheliste ja piirkondlike ekspertide Jeemeni rühma kolmandat raportit pealkirjaga „Yemen: A Pandemic of Impunity in a Tortured Land“ (Karistamatuse pandeemia piinatud maal), mis hõlmab ajavahemikku juulist 2019 kuni juunini 2020,

— võttes arvesse 28. juunil 2016 avaldatud Euroopa Liidu üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat,

— võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 8. aprilli 2020. aasta ühisteatist ELi üleilmse tegevuse kohta seoses COVID-19-ga (JOIN(2020)0011),

— võttes arvesse oma 23. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta ELi välis- ja julgeolekupoliitikas (2),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2019. aasta soovitust nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, mis käsitleb ELi eriesindajate tegevusulatust ja volitusi (3),

— võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 (2000) naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

— võttes arvesse Euroopa julgeoleku tegevuskava 2015–2020,

— võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 10. juuni 2020. aasta ühisteatist „Võitlus COVID-19 kohta levitatava väärinfoga – faktid selgeks“ (JOIN(2020)0008),

— võttes arvesse oma 17. aprilli 2020. aasta resolutsiooni ELi kooskõlastatud meetmete kohta võitluses COVID-19 pandeemia ja selle tagajärgede vastu (4),



(1) ELT C 210, 3.8.2010, lk 1.(2) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0286.(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0172.(4) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0054.

— võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 17. juuni 2020. aasta järeldusi julgeoleku ja kaitse kohta,

— võttes arvesse komisjoni 9. septembri 2020. aasta teatist „2020. aasta aruanne tulevikusuundade strateegilise analüüsi kohta – kurss Euroopa toimetulekuvõime suurendamisele“,

— võttes arvesse nõukogu 18. juuni 2019. aasta, 15. juuli 2019. aasta, 14. oktoobri 2019. aasta ja 12. detsembri 2019. aasta järeldusi, ELi välisministrite 15. mai 2020. aasta avaldust, Euroopa Ülemkogu 20. juuni 2019. aasta, 17. oktoobri 2019. aasta ja 1. oktoobri 2020. aasta järeldusi Türgi ebaseadusliku tegevuse kohta Vahemere idaosas ning nõukogu 14. oktoobri 2019. aasta järeldusi Kirde-Süüria kohta,

— võttes arvesse komisjoni 29. aprilli 2020. aasta teatist „Lääne-Balkani riikide toetamine COVID-19 puhanguga võitlemisel ja pandeemiajärgsel taastumisel. Komisjoni panus ELi ja Lääne-Balkani riikide juhtide 6. mai 2020. aasta kohtumise eel“ (COM(2020)0315),


— võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9-0266/2020),

A. arvestades, et Euroopa Parlamendil on ülesanne ja kohustus teha demokraatlikku järelevalvet ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) üle ning parlament peaks saama selle ülesande täielikuks täitmiseks läbipaistval viisil ja õigeaegselt vajaliku teabe ning mõjusad vahendid, sealhulgas kõigi kaitsevaldkonna tööstuslike programmide jaoks;

B. arvestades, et ELi ÜVJP eesmärk on julgeoleku ja stabiilsuse tagamine, edendades samas selliseid Euroopa väärtusi nagu vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste austamine;

C. arvestades, et maailm seisab silmitsi agressiivse geopoliitilise konkurentsi stsenaariumiga, millega toime tulemine nõuab kiirete ja asjakohaste välispoliitiliste vastuste süsteeme ning suutlikkust;

D. arvestades, et vajadus tugevama, ambitsioonikama, usaldusväärse ja ühtse ühise välispoliitika järele on muutunud hädavajalikuks, kuna EL seisab oma laiemas ümbruses silmitsi mitme geopoliitilise probleemiga, mis mõjutavad otseselt või kaudselt kõiki liikmesriike ja nende kodanikke;

E. arvestades, et ELi välis- ja julgeolekupoliitika ei ole saavutanud loodetud tulemusi, sest liikmesriikide seas puudub ühtsus;

F. arvestades, et ükski ELi liikmesriik ei suuda saada üksi hakkama ühegi globaalse probleemiga, millega Euroopa praegu silmitsi seisab; arvestades, et ambitsioonikas ja tõhus ÜVJP peab tuginema piisavatele rahalistele vahenditele ja täiustatud otsustusprotsessidele;

G. arvestades, et COVID-19 pandeemia kontekstis on paljudes maailma osades nõrgenenud demokraatia, õigusriik, inimõigused ja põhivabadused ning sagenenud on kolmandate riikide desinformatsiooni levitamise kampaaniad ja küberründed; arvestades, et reeglitepõhisel rahvusvahelisel korral põhineva mitmepoolse koostöö tugevnemise asemel on kanda kinnitanud isolatsionistlikud, ühepoolsed ja üleilmastumise vastased suundumused ning süsteemne rivaliteet;

H. arvestades, et sellised katsumused nagu populismi taaselustumine ja autoritaarsus, suurenev vastumeelsus rahvusvahelise õiguse, inimõiguste ja õigusriigi austamisele ning rünnakud liberaalse demokraatia ja mitmepoolsuse vastu, kombineerituna suurvõimude omavahelise konkurentsiga, mis on muutunud rivaliteetideks, ning seda eelkõige USA ja Hiina vahel, kujutavad endast tõsist probleemi rahvusvahelisele julgeolekule ja ELi väärtustele, huvidele ja mõjule, sest ELi ähvardab oht jääda otsuste langetamise valdkondades kõrvale, mis oleks liidule äärmiselt kahjulik;

I. arvestades, et Euroopa naabruspoliitika on ELi ida- ja lõunanaabruse seisukohalt keskne instrument;

J. arvestades, et ebastabiilsus ja ettearvamatus liidu piiridel ja selle lähinaabruses kujutavad otsest ohtu liidu ja selle liikmesriikide julgeolekule; arvestades, et COVID-19 pandeemia võib viia rahvusvahelise julgeolekukeskkonna halvenemisele; arvestades, et selle pandeemia rängad majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed mõjutavad tugevalt praegust vaesuse ja ebavõrdsuse taset ning võivad seega viia tõsise sotsiaalse rahulolematuse ja meeleavaldusteni, mis põhjustaks paljudes ebakindlates riikides veelgi enam ebakindlust; arvestades, et mitmed eelnevatel aastatel tekkinud



ohud, sealhulgas küberohud, kliimamuutused ja pandeemiad, on nüüd saanud tegelikkuseks, millel on üha tõsisem mõju nii erinevatele inimelu aspektidele kui ka arenguvõimalustele ning üleilmsele geopoliitilisele korrale ja stabiilsusele;

K. arvestades, et üleilmse merendusteabe kasutamine on hädavajalik strateegilise seire tagamiseks, riskianalüüsi ja varajase hoiatamise võimaldamiseks liidule ja liikmesriikidele ning tsiviil- ja sõjaliste meresõiduturvalisuse operatsioonide teabetoe tugevdamiseks;

L. arvestades, et terrorismivastane võitlus on Euroopa julgeoleku tegevuskavas 2015–2020 väga prioriteetne;

M. arvestades, et COVID-19 pandeemia on toonud esile Euroopa Liidu kaitsetuse autoritaarsete režiimide suhtes, ELi traditsiooniliste välispartnerluste hapruse ning selle, et liidul on vaja tagada oma põhiväärtustega kooskõlas olev välispoliitika; arvestades, et EL peaks sellest tulenevalt oma välissuhted üle vaatama, et need põhineksid solidaarsuse ja mitmepoolsuse põhimõtetel; arvestades, et COVID-19 pandeemia ja selle ulatuslikud tagajärjed on eriti rängalt tabanud kõige kaitsetumad, seda eelkõige nõrgemate tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemidega piirkondades;

N. arvestades, et viimasel aastatel on tekkinud uusi mitmemõõtmelisi probleeme, näiteks massihävitusrelvade levik, massihävitusrelvade leviku tõkestamist puudutavate lepete kahtluse alla seadmine, piirkondlike konfliktide ägenemine, millega on kaasnenud massiline rahvastiku ümberasumine, konkurents loodusvarade nimel, energiasõltuvus, kliimamuutus, läbikukkunud riikide konsolideerimine, terrorism, rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus, küber-ründed või väärinfo levitamise kampaaniad;

O. arvestades, et oluliste relvastuskontrolli ja desarmeerimise kokkulepete lagunemise ning uute relvatehnoloogiate valdkonnas toimuvate kiirete arengute valguses tuleks desarmeerimisele, relvastuskontrollile ning relvade leviku tõkestamisele hakata ÜVJPs suurt tähelepanu pöörama, et kaitsta nii ELi kodanikke kui ka rahvusvahelist stabiilsust ja julgeolekut; arvestades, et ühist seisukohta 2008/944/ÜVJP tuleb kriteeriumite rangeks kohaldamiseks ja rakendamiseks ajakohastada;

ELi positsioneerimine nn valitud partnerina muutuvates geopoliitilistes oludes

1. rõhutab, et COVID-19 pandeemia on äratav signaal vajadusele tugevama, autonoomsema, ühtsema ning enesekindlama ELi välis- ja julgeolekupoliitika järele, mis suurendab liidu juhtrolli rahvusvahelisel tasandil, et kaitsta ja arendada reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda, mis tagab mitmepoolsuse, demokraatia ja inimõigused, ning edendada kogu maailmas otsustavamalt oma väärtusi ja huvisid; rõhutab, et selle saavutamiseks peab EL kõigepealt oma lähinaabruses asuvaid partnereid edukalt toetama;

2. edendab ja kaitseb ELi rolli usaldusväärse partnerina kogu maailmas, kolmandate osapoolte eelistatud valitud partnerina, põhimõttelise, ent mitte dogmaatilise ausa vahendajana, konfliktide lahendamise ja vahendamisega tegeleva osalejana, edendades ennekõike diplomaatiat ning dialoogi, et läheneda üleilmsetele konfliktidele konstruktiivselt, kestliku arengu juhtiva elluviija ja mitmepoolse raamistiku peamise panustajana, ent ka üleilmse osalejana, kes on ELi enda väärtuste ja huvide kaitsmiseks valmis toimima autonoomselt ja otsustavalt ning kes tagab kohusetundlikult enda turvalisust ning edendab rahvusvahelist rahu ja stabiilsust, tuginedes ÜRO põhikirja ja liikmesriikide õigusaktide põhimõtetele ja väärtustele ning austades reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda; on seisukohal, et maailmas ELi mõju suurendamiseks ja liidu positiivse jõu mudeli üleilmseks edendamiseks ning vastutustundliku rolli edendamiseks üleilmses juhtimises, samuti strateegilise vastutuse võtmiseks oma vahetus naabruses on vajalik loomingulisus, ettenägelik hoiak ning suurem ühtsus ja solidaarsus liikmesriikide vahel, samuti liikmesriikide panus ja ressursid;

3. rõhutab, et maailma kasvav ebastabiilsus, üha enam vastasseisu õhutav keskkond, mitmepoolsuse vähenemine ja autoritaarsuse kasv, samuti mitmetahulised üleilmsed probleemid, eriti üha pingelisem õhustik, mis toob kaasa relvastatud konfliktide (muu hulgas Euroopa ida- ja lõunapiiril) jätkumise ja mõnikord taasalustamise, terrorism, kliimamuutused ja loodusvarasid ähvardavad ohud, kontrollimatud rändevood, tervisega seotud riskid ning hübriidohud (sealhulgas desinformatsioonikampaaniad, aktiivsed meetmed ja küberründed) peaks viima ELi selleni, et arendada oma strateegilist autonoomiat ja tugevdada samal ajal koostööd oma liitlastega; rõhutab sellega seoses, kui oluline on liidu jaoks strateegilisema koostöö loomine kolmandate riikidega, mis põhineb usaldusel ja vastastikusel kasul, ning liitude loomine samu seisukohti jagavate demokraatlike riikidega, sealhulgas lõunapoolkeral, ning vajaduse korral ajutiste koalitsioonide rajamine teiste mõttekaaslastega;



4. rõhutab sellega seoses liidu vajadust teha tihedat koostööd üleilmsete oluliste partneritega ning etendada aktiivset rolli rahvusvahelise õiguse ja mitmepoolse süsteemi jaoks oluliste institutsioonide kaitsmisel; rõhutab, et oluline on tugevdada ELi partnerlust ÜRO ja NATOga, samuti süvendada koostööd muu hulgas järgmiste organisatsioonidega: Euroopa Nõukogu, OSCE, Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon (ASEAN), Aafrika Liit, Ameerika Riikide Organisatsioon, Araabia Riikide Liiga, Ladina-Ameerika ja Kariibi Riikide Ühendus ja Mercosur; nõuab tihedamat koostööd ja koordineerimist ELi ja NATO vahel, ühendades teadmised ja ressursid ning vältides dubleerimist, et luua ühine ja täiendav lähenemisviis piirkondlikul ja üleilmsel tasandil praeguste ja tulevaste julgeolekuprobleemide, samuti konfliktiolukordade, tervisekriiside, asümmeetriliste ja hübriidohtude, küberrünnete, desinformatsiooni jne lahendamiseks; rõhutab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tähtsust inimsusevastaste kuritegude uurimisel ja nende ohvrite kaitsmisel ning väljendab heameelt liidu tugeva toetuse üle kohtule, mis on hiljuti olnud surve ja rünnakute ohvriks;

5. väljendab muret valitsuste ja valitsusväliste osalejate toetatud desinformatsiooni- ja propagandakampaaniate enneolematu ulatuse suhtes, sealhulgas Euroopa naabruses ja eelkõige Lääne-Balkani riikides, kuna need avaldavad ühiskondadele laastavat mõju; mõistab hukka pahatahtlike kavatsustega teabe manipuleerimise ja relvana kasutamise, sealhulgas riiklike, piirkondlike ja valitsusväliste osalejate poolt, samuti platvormid ja organisatsioonid, mida autoritaarsed kolmandad riigid kasutavad, et Euroopa erakondi ja poliitilisi huvirühmi otseselt ning kaudselt rahastada ja mõjutada; kiidab heaks ELi institutsioonide ülivajaliku reageerimise mainitud uutele katsumustele, näiteks parlamendis uue erikomisjoni sisseseadmise, mis käsitleb välissekkumist ELi demokraatlikesse protsessidesse, sealhulgas desinformatsiooni, ning kiidab heaks, et nõukogu võttis vastu otsuse piiravate meetmete kohta, millega takistada liitu või selle liikmesriike ähvardavaid küberründeid (5); rõhutab, et reageerida tuleb selliselt, et see ei piira põhiõigusi ja -vabadusi; juhib tähelepanu ELi tõhusa strateegilise teabevahetuse olulisusele ning kiidab Euroopa välisteenistuse strateegilise kommunikatsiooni töörühma tugevdamist ja selle jõupingutusi desinformatsioonikampaaniate tuvastamisel ja mahasurumisel; rõhutab, et EL peaks veelgi tugevdama oma suutlikkust ennetavalt võidelda demokraatiat ohustavate valeuudiste ja desinformatsiooniga, ning parandama oma julgeolekukultuuri, et oma teabe- ja sidevõrke paremini kaitsta; kutsub ELi üles hakkama hübriidohtude ning autoritaarsete režiimide kahjuliku mõju (mis puudutab eelkõige maailma demokraatlikke valitsemistavasid ja eraettevõtjaid) vastu suunatud kollektiivse enesekaitse ja koostöö raamistiku eestvedajaks; rõhutab seetõttu, et EL peaks tugevdama oma liite teiste üleilmsete demokraatlike osalejatega, et selliste ohtudega globaalselt toime tulla, sealhulgas reformitud ja vastupidavamate mitmepoolsete institutsioonide kaudu;

6. rõhutab, et ELi välis- ja julgeolekupoliitika peaks juhinduma ELi lepingu artiklis 21 sätestatud eesmärkide edendamisest, sealhulgas demokraatia, inimväärikus, inimõigused ja põhivabadused (sealhulgas usu- ja veendumusvabadus), kõigi vähemuste ja usukogukondade (sealhulgas kristlased, juudid, muslimid, mitteusklikud jt) kaitse ning soolise võrdõiguslikkuse edendamine; kiidab seoses sellega heaks komisjoni hiljutise otsuse uuendada usu- ja veendumusvabaduse edendamisega väljaspool ELi tegeleva ELi erisaadiku mandaati, ent nõuab tungivalt, et ametissemääramine toimuks esimesel võimalusel; kutsub ELi delegatsioone üles jälgima hoolikalt üleilmset inimõiguste olukorda, tegema kindlaks suundumusi ning toetama kodanike ja kodanikuühiskonna organisatsioone nende jõupingutustes peatada maailma inimõiguste negatiivsed arengud; rõhutab, et ELi välis- ja julgeolekupoliitika on tõhusam, kui majanduslikes ja poliitilistes stiimulites kasutatakse tingimuslikkust; tuletab sellega seoses meelde, et komisjon peaks jälgima inimõiguste olukorda kolmandates riikides, kelle suhtes kehtib viisanõudest vabastamine, ja teavitama Euroopa Parlamenti sellest regulaarselt ning peatama viisanõudest vabastamise, kui asjaomases riigis esineb rikkumisi; kutsub komisjoni ja nõukogu üles tugevdama kogu maailmas demokraatia toetusprogramme, soosides demokraatiat pooldavaid alt-üles protsesse, tõstes asutuste vastu-panuvõimet ning toetades Euroopa poliitiliste sihtasutuste tegevust demokraatlike protsesside tugevdamisel; kordab oma 13. märtsi 2019. aasta soovituses esitatud üleskutset reformida ja läbi vaadata ELi eriesindajad ja erisaadikud;

7. rõhutab, et EL peaks tegelema rände algpõhjustega, sealhulgas vaesus, toiduga ja toitumisalane kindlustamatus, töötus, ebastabiilsus ning turvalisuse puudumine kolmandates riikides, kust ebaseaduslik massiline ränne alguse saab; rõhutab, et samuti tuleks pöörata tähelepanu stabiilsete institutsioonide arengu toetamisele, et soodustada nendes riikides kestlikku ühiskondlikku arengut;



(5) Nõukogu 17. mai 2019. aasta otsus (ÜVJP) 2019/797 piiravate meetmete kohta, millega takistada liitu või selle liikmesriike ähvardavaid küberründeid (ELT L 129 I, 17.5.2019, lk 13).

Uus püüdluste tase ÜVJP jaoks: strateegilised regionaalsed lähenemisviisid, mis on rajatud tugevamale poliitilisele tahtele

8. tuletab meelde, et ühelgi ELi liikmesriigil ei ole üksinda piisavalt suutlikkust ja vahendeid praeguste rahvusvaheliste katsumustega tõhusaks tegelemiseks; on arvamusel, et selles kontekstis vajab EL esiteks ning ennekõike tugevamat ja tõelist poliitilist tahet ELi liikmesriikide poolt, et ELi välispoliitika eesmärkides (nt konfliktide vältimine ja rahulepingud) ühiselt kokku leppida ja neid hoogustada ning nurjata kolmandate riikide katsed ELi nõrgestamiseks ja lõhestamiseks, sealhulgas Euroopa väärtuste õõnestamise teel; rõhutab, et uues geopoliitilises keskkonnas saab olulist rolli mängida ainult tugev ja ühtne Euroopa Liit, millel on väljakujunenud välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika ning mille liikmesriigid toetavad komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat kokkulepitud eesmärkide rakendamisel; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles kooskõlastama COVID-19 kriisiga tegelemiseks võetud meetmeid omavahel ja oma rahvusvaheliste partneritega, et soosida pandeemiale üleilmselt sidusalt ja kaasavalt reageerimist, ning kiidab sellega seoses Euroopa tiimi lähenemisviisi heaks;

9. kinnitab oma üleskutset vaadata läbi ELi üldine strateegia, et uuest geopoliitilisest dünaamikast, praegustest ohtudest (sealhulgas COVID-19 pandeemia) ja eeldatavatest eelseisvatest katsumustest õppida ning ÜVJP eesmärgid ja vahendid ümber hinnata; rõhutab, et ELi jaoks on peale rahvusvaheliste partnerite ja liitlastega koostöö edasise arendamise vajalik ka kiirendada välisasjades otsustusprotsessi ning suurendada oma võimet teha koostööd samu seisukohti jagavate partneritega, tugevdades samas mitmepoolsust, ning tugevdada oma strateegilist võimekust tegutseda, sealhulgas vajaduse korral autonoomselt; rõhutab, et ELil on kohustus ehitada üles oma strateegiline autonoomia nii ühistes diplomaatia-, julgeoleku- ja kaitseküsimustes kui ka majanduse, tervise ja kaubanduse teemadel, et tulla toime paljude ühiste probleemide lahendamisega ning kaitsta oma huvisid, norme ja väärtusi pandeemiajärgses maailmas; rõhutab seetõttu vajadust, et Euroopa riigid säilitaksid oma suutlikkuse ise otsuseid langetada ja tegutseda; nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid ja kohaldaksid uut määrust kiiresti, et luua mehhanismid kriitilistes sektorites välisinvesteeringute jälgimiseks; julgustab liikmesriike mitmepoolse strateegilise ekspordikontrolli koordineerimiskomitee pärandile tuginedes looma uut mitme-poolse koostöö foorumit ning jälgima ja kontrollima probleemsetes riikides tehnoloogia eksportimist, kaubavooge ja tundlikke investeeringuid;

10. on seisukohal, et ELi välistegevuse tugeva ja pehme jõu kõigi tahkude kombineerimisel ning integreerimisel on ikka veel ÜVJP eesmärkide saavutamiseks suur kasutamata potentsiaal; tuletab seoses sellega meelde, et Euroopa Parlamendi diplomaatia moodustab ELi välispoliitikas tähtsa samba, kuna sellel on parlamendile omased eristuvad ning üksteist täiendavad instrumendid ja kanalid; usub, et Euroopa Parlamenti tuleks seepärast tunnustada komisjoni ja Euroopa välisteenistuse edendatava nn Euroopa tiimi lähenemisviisi lahutamatu osana; rõhutab sellega seoses Euroopa Parlamendi olulist rolli vahendamises ja demokraatia toetamises ning parlamentaarsete assambleede väärtuslikku panust Euroopa välistegevusse muu hulgas ka julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas, ning vajadust nende tegevust tõhustada ja tagada nende töö nõuetekohasus; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles Euroopa Parlamenti pidevalt teavitama ja kaasama seda ELi välistegevusse;

11. on seisukohal, et Euroopa Liidu tugeva, autonoomse ja täielikult väljaarendatud välis- ja julgeolekupoliitika saavutamiseks on vaja ka samade omadustega diplomaatilist korpust, mis moodustataks algusest peale Euroopa tasandi asutusena; toetab sellega seoses liikumist Euroopa diplomaatilise akadeemia suunas, mis vastutab Euroopa Liidu tulevaste diplomaatide sõltumatu valimise ja koolitamise süsteemi loomise eest, et luua tõeline Euroopa diplomaatiline kõrgharidus;

12. rõhutab, et ELi lepingu sätted konsulteerimise ja parlamendile teabe andmise kohta ÜVJP valdkonnas tuleks muuta läbipaistvalt ja aegsasti selgeteks reegliteks asjakohaste dokumentide, sealhulgas strateegiate projektide jagamise kohta; väljendab vajadust oluliselt parandada Euroopa Komisjoni ning Euroopa välisteenistuse praegust viisi, kuidas Euroopa Parlamendil tundlikku või konfidentsiaalset teavet edastatakse; nõuab, et uuritaks, kuidas saaks parandada Euroopa välisteenistuse ja Euroopa Komisjoniga peetavate komisjonide koosolekute ning teabevahetuse kvaliteeti, ulatust ja vormi; on arvamusel, et 2010. aasta „poliitilist vastutust käsitlev avaldus“ ei ole enam asjakohane alus suhetele Euroopa Parlamendi ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja vahel ning tuleks asendada institutsioonidevahelise kokkuleppega, et tõhustada parlamendi demokraatliku kontrolli õigusi aluslepingute kohaselt; tuletab lisaks meelde, et on nõudnud Euroopa välisteenistuse (EEAS) korraldust ja toimimist käsitleva nõukogu otsuse läbivaatamist;

13. kahetseb edusammude puudumist, et parandada otsustamisprotsessi ÜVJP teemadel, mis mõjutab ELi tegevuse ja otsustusprotsessi tõhusust, kiirust ja usutavust rahvusvahelisel areenil; kutsub liikmesriike üles alustama kiiresti arutelu võimaluse üle liikuda ühehäälsust nõudvalt hääletuselt kvalifitseeritud häälteenamust nõudvale hääletusele vähemalt ÜVJP valitud valdkondades (nt inimõiguste ja sanktsioonide otsused), kuna see on konkreetne vahend ELi mõju tugevdamiseks rahvusvahelisel tasandil;



14. tervitab ELi uue ülemaailmse inimõiguste rikkujate vastase ELi sihipärase sanktsioonirežiimi (ELi Magnitski akti) vastuvõtmist, mis võimaldab ELil kehtestada sihipäraseid sanktsioone isikutele, kes vastutavad tõsiste inimõiguste rikkumiste ja kuritarvituste eest kogu maailmas; soovitab sanktsioonide kohaldamisala tulevikus laiendada, nii et see hõlmaks ka korruptsiooniakte;

15. nõuab, et vaadataks läbi loetelu seadmetest, mille eksportimine kolmandatesse riikidesse on keelatud, et vältida olukordi, kus liikmesriigid varustavad ELi rahalise toetuse abil riike vahenditega, mida kasutatakse lõpuks kodanike rõhumiseks;

16. toetab ELi-ülest arutelu uute koostöövormide üle (sealhulgas Euroopa julgeolekunõukogu), sest on viimane aeg ametlikult luua tõhusad korraldused ja institutsioonid ELi välis- ja julgeolekupoliitika sidususe ja mõju suurendamiseks; usub, et seda ideed tuleks arutada Euroopa tuleviku teemalise konverentsi raames, ning kordab oma üleskutset luua kaitseministrite nõukogu;

17. rõhutab, et EL on võtnud kohustuse tugevdada ÜRO rolli rahvusvahelisel tasandil, ning toonitab sellega seoses vajadust reformida ÜRO süsteemi, tugevdamaks kõikide selle ametite, organisatsioonide ja programmide tegevuse koherentsust, et tagada kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärkide saavutamine; kutsub liikmesriike uuesti üles toetama ÜRO Julgeolekunõukogu ülesehitust ja toimimist puudutavaid reforme, et muuta seda maailmarahu tagamise eesmärgil tõhusamaks ning operatiivsemaks, pidades reformimisel silmas peale sõjalise julgeoleku ka pagulaste ja põgenike liikumist, toiduga varustatust, kliimamuutusi ning võitlust pandeemiate vastu;

18. rõhutab, et Euroopa Liidu koostöö on toimuvates demokraatlikes ja valimisprotsessides ning nende läbipaistvuse ja legitiimsuse säilitamiseks ülioluline;

19. tõdeb, et Lääne-Balkani riikide ning ida- ja lõunanaabruse riikide stabiilsus, julgeolek, rahu ja õitseng mõjutavad otseselt liidu enese ja selle liikmesriikide stabiilsust ning julgeolekut ning liidu mainet üleilmse geopoliitilise osalejana; rõhutab asjaolu, et Euroopa Liit on Lääne-Balkani ja idapartnerlusriikide kõige suurem kaubanduspartner ja investor; nõuab, et EL võtaks ELi naabruses strateegilise vastutuse ning võtaks endale ajakohasema, aktiivsema, ühtsema ja tõhusama rolli jätkuvate pingete ning konfliktide vahendamises ja rahumeelses lahendamises, ning naabruses mis tahes tulevaste konfliktide ennetamises; usub, et seda on võimalik saavutada, seades esikohale jõupingutused ennetava rahuloomise vallas, sealhulgas ennetav diplomaatia ning varajase hoiatamise mehhanismid ja meetmed, tugevdades kahepoolset koostööd ning toetades demokraatiat ja õigusriiki, luues sotsiaal-majandusliku stabiliseerumise ja arengu jaoks positiivseid stiimuleid ning suurendades ühiskondade vastupanuvõimet, mida toetatakse piisavate eelarvevahenditega; kinnitab veel kord oma tugevat toetust Normandia formaadile, Berliini Liibüa konverentsile ja Minski grupile;

20. kinnitab veel kord oma pühendumust laienemisele, mis on jätkuvalt väga oluline ümberkujundav poliitikavaldkond, ning kiidab heaks komisjoni muudetud metoodika ja suurema rõhuasetuse laienemisprotsessi poliitilisele olemusele; toetab Lääne-Balkani riikide Euroopa-suunalisi tulevikuväljavaateid ja tunneb heameelt selle üle, et liikmesriigid kinnitasid sellele ühehäälselt toetust, nagu on sätestatud 6. mai 2020. aasta Zagrebi deklaratsioonis, samuti otsuse üle alustada ühinemisläbirääkimisi Albaania ja Põhja-Makedooniaga; kutsub nõukogu ja komisjoni üles käivitama nende kahe riigiga viivitamata valitsustevahelised ühinemiskonverentsid ja üldisemalt ühinemisprotsessi kiirendama, kuna Lääne-Balkani riigid kuuluvad geograafiliselt, ajalooliselt ja kultuuriliselt Euroopasse; nõuab tungivalt, et eelkõige Bulgaaria lõpetaks vastuseisu valitsustevahelise konverentsi avamisele Põhja-Makedooniaga; rõhutab, et nende riikide lõimumine Euroopa Liiduga on väga oluline kogu maailmajao stabiilsuse ja julgeoleku seisukohast, samuti selleks, et ELil oleks mõjujõud nii piirkonnas kui ka sellest kaugemal; rõhutab, et ühinemisprotsess peaks tooma kaasa kestlikud demokraatlikud, majanduslikud ja ökoloogilised muutused ning sotsiaalse lähenemise ning tagama heanaaberlikud suhted ja piirkondliku koostöö; tuletab meelde, et laienemisprotsess on tulemuspõhine ning tugineb rangetele ja ausatele tingimustele, mis on kooskõlas Kopenhaageni kriteeriumite rakendamisega; kordab, et reformide tegemine peab olema kohapeal selgelt tuntav ning rõhutab vajadust esitada selged, läbipaistvad ja ühtsed ühinemiskriteeriumid, pakkuda kogu protsessi vältel pidevalt poliitilist, rahalist (IPA III) ja tehnilist tuge ning muuta edusammude mõõtmist selgemaks; rõhutab, et kandidaatriigid ja potentsiaalsed kandidaatriigid peavad olema vastavuses komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ELi nimel tehtud ÜVJP asjakohaste deklaratsioonidega ning nõukogu otsustega;

21. kiidab heaks idapartnerlusriikidega toimunud ELi tippkohtumise tulemused ning loodab, et need kuus riiki keskenduvad tõeliselt nende reformide läbiviimisele, mis on vajalikud demokraatlikuma, jõukama, õiglasema, stabiilsema ning põhiväärtustele ja põhimõtetele lähedasema ühiskonna ülesehitamiseks; rõhutab, et koostöö idapartnerlusriikide ja teiste ELi naaberriikidega peaks olema ÜVJP prioriteet, sest nende riikide areng ja demokratiseerimine on ELi jaoks väga



tähtis; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles jätkuvalt tugevdama majanduslikke ja ühendavaid sidemeid – kasutades selleks kaubandus- ja assotsieerimislepinguid –, pääsu ühtsele turule ja tihedamaid inimestevahelisi kontakte – sealhulgas viisarežiimi lihtsustamise kaudu ja kui kõik nõuded on täidetud, viisanõude kaotamise kaudu; rõhutab, et eelnimetatu võib stimuleerida energilisemaid demokraatlikke reforme ning ELi õigusnormide ja standardite kasutusele-võtmist; kutsub ELi üles säilitama idapartnerlusriikide juhtumipõhist eristamist, järgides põhimõtteid „rohkem rohkema eest“ ja „vähem vähema eest“; tunnustab idapartnerlusriikide ainulaadseid kogemusi ja eksperditeadmisi, sealhulgas nende panust ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) missioonidesse, lahingugruppidesse ja operatsioonidesse, ning nõuab ELi ja idapartnerluse vahelise koostöö süvendamist ELiga seotud kaitsepoliitika vallas;

22. toetab Valgevene inimeste vabaduse, demokraatia ja väärikuse nõudmist ning nende nõudmist korraldada uued vabad ja õiglased presidendivalimised; tunnustab koordineerimisnõukogu olulist rolli Valgevene protestiva rahva esindamisel; mõistab tungivalt hukka vägivaldsed repressioonid rahumeelsete meeleavaldajate vastu ning kiidab heaks Lukašenko režiimi, sealhulgas Aleksandr Lukašenko enda suhtes sanktsioonide võtmise ning kordab veelkord, et ei tunnusta 9. augustil 2020. aastal toimunud võltsitud presidendivalimiste tulemusi; palub ELil vaadata põhjalikult läbi ELi ja Valgevene suhted, pidades silmas, et režiim ei pea kinni rahvusvahelise õiguse ja ELiga sõlmitud lepingute kohaselt endale võetud kohustustest, samuti luua demokraatlike jõudude sotsiaal-majandusliku stabiliseerumise, arengu ja toetamise jaoks positiivseid stiimuleid;

23. rõhutab, et väga oluline on ELi võetud kohustus toetada oma partnerite suveräänsust, sõltumatust ja territoriaalset terviklikkust nende rahvusvaheliselt tunnustatud piirides; tunneb muret kuumade konfliktipiirkondade arvu kasvu pärast ELi lähinaabruses, külmutatud konfliktide pärast ning käimasoleva Venemaa-poolse de facto okupatsiooni pärast suveräänsete riikide territooriumitel; kordab, et taunib jõuliselt Venemaa agressiivset poliitikat Ukraina suhtes, Venemaa negatiivset rolli mitmetes külmutatud konfliktides ja survet mõnele oma vahetule ELi naabrile, krimmitatarlaste õiguste rikkumist, Aasovi mere blokaadi, Ukraina gaasiväljade arestimist Mustal merel ning Gruusia ja Moldova territoriaalse terviklikkuse rikkumist; järgib endiselt igati Krimmi ebaseadusliku annekteerimise mittetunnustamise poliitikat; kutsub Venemaad üles võtma vastutust, kasutama oma mõjuvõimu Venemaa toetatud separatistide üle ning täitma täielikult endale Minski kokkulepetega võetud kohustusi; rõhutab, et EL peab kiirendama oma tegevust nn külmutatud konfliktide rahumeelses lahendamises, sealhulgas dialoogis asjassepuutuvate kolmandate riikidega, aktiivselt edendama rahvusvahelise õiguse normidele ja põhimõtetele, ÜRO põhikirjale ning kõigile OSCE 1975. aasta Helsingi lõppakti põhimõtetele toetuvaid lahendusi ning suurendama konfliktist mõjutatud tsiviilelanike, riigisiseste põgenike ja pagulaste toetamist; nõuab ka, et Venemaa Föderatsioon lõpetaks Gruusia Abhaasia ja Tshinvali piirkonna / Lõuna-Osseetia territooriumide okupeerimise ning peataks nende kahe piirkonna de facto integreerimise Venemaa haldusalasse;

24. võtab teadmiseks 9. novembril 2020. aastal Armeenia, Aserbaidžaani ja Venemaa poolt sõlmitud lepingu täieliku relvarahu kohta Mägi-Karabahhis ja selle ümbruses; loodab, et see leping päästab nii tsiviilisikute kui ka sõjaväelaste elud ja avab helgemad väljavaated selle surmava konflikti rahumeelseks lahendamiseks; kahetseb, et status quo muutus pigem sõjalise jõu kui rahumeelsete läbirääkimiste kaudu; mõistab tugevalt hukka tsiviilisikute tapmise ning tsiviilrajatiste ja pühakodade hävitamise, samuti selle, et väidetavalt on konfliktis kasutatud kobarlahingumoona; nõuab tungivalt, et nii Armeenia kui ka Aserbaidžaan ratifitseeriksid kobarlahingumoona konventsiooni, millega keelatakse täielikult ja viivitamatult sellise lahingumoona kasutamine; rõhutab, et püsiv lahendus tuleb veel leida ning rahu saavutamise ja piirkonna tulevase õigusliku seisundi kindlaksmääramise protsessi peaksid juhtima Minski grupi kaaseesistujad ja see peaks põhinema grupi aluspõhimõtetel; rõhutab tungivat vajadust tagada, et humanitaarabi jõuaks abivajajateni, et Armeenia elanikkonna ja kultuuripärandi turvalisus Mägi-Karabahhis oleks tagatud ning riigisisestel põgenikel ja pagulastel lubataks pöörduda tagasi oma endistesse elukohtadesse; nõuab kõigi sõjakuritegudega seotud väidete nõuetekohast uurimist ja süüdlaste vastutusele võtmist; kutsub ELi üles konflikti lahendamisse jõulisemalt sekkuma ja mitte jätma piirkonna saatust teiste suurriikide kätte;

25. tervitab komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tulevast ühisteatist uuendatud partnerluse kohta lõunapoolsete naaberriikidega; nõuab, et ELi tunnustaks selle piirkonda käsitlevas poliitikas kõigi Vahemere lõunapiirkonna riikide eripärasid; nõuab, et EL tugevdaks koostööd piirkondlike osalejatega, sealhulgas Araabia Riikide Liiga, Aafrika Liit ja Vahemere Liit, ning toetaks aktiivselt lõunanaabruse riikide vahelist piirkondadevahelist koostööd, mis on julgeolekuks ja kestlikuks majanduslikuks arenguks hädavajalik; rõhutab vajadust tugevdada liidu suhteid Põhja-Aafrika riikidega; avaldab kahetsust, et 25 aastat pärast nn Euroopa – Vahemere piirkonna partnerluse käivitamist pole endiselt saavutatud ühist jõukat, stabiilset ja vaba piirkonda koos Vahemere lõunapiirkonna riikidega; toetab täielikult Berliini protsessi ja kiidab heaks kõik ÜRO algatused, mille eesmärk on leida Liibüa kriisile terviklik poliitiline lahendus;



26. rõhutab, et EL peab pöörama rohkem tähelepanu Süürias jätkuvale konfliktile ja tegema tööd selle nimel, et tuua kohtu ette Süüria režiimi liikmed ja liitlased (eriti Venemaalt ja Iraanist), kes vastutavad arvukate alates 2011. aastast toime pandud sõjakuritegude eest;

27. on seisukohal, et EL peaks jätkuvalt mängima ennetavat rolli Lähis-Ida rahuprotsessis ja pooltevahelise lepingu sõlmimisel, sealhulgas lõplikku staatust käsitleva kokkuleppe küsimustes, pidades eelkõige silmas vajadust säilitada kahe riigi rahumeelse lahenduse alusena 1967. aasta piirid, nii et mõlema riigi pealinnaks on Jeruusalemm ning turvaline Iisraeli riik ning iseseisev, demokraatlik ja elujõuline Palestiina riik eksisteeriksid kõrvuti rahus ja julgeolekus, lähtudes enesemääramisõigusest ja järgides täielikult rahvusvahelist õigust;

28. võtab teadmiseks Aabrahami lepped, mis normaliseerisid Iisraeli, Araabia Ühendemiraatide ja Bahraini vahelisi suhteid; tunnustab sellega seoses Ameerika Ühendriikide rolli Aabrahami lepete hõlbustamisel; juhib tähelepanu asjaolule, et Araabia riikidel, nagu Egiptus või Jordaania, mis on aastaid Iisraeliga diplomaatilisi suhteid hoidnud, on olnud oluline roll Lähis-Ida rahuprotsessi mõjutanud (sealhulgas julgeoleku ja stabiilsuse valdkonna) dialoogi edendamisel; rõhutab, et jätkuvalt on oluline investeerida Iisraeli ja Palestiina vahelistesse sisukatesse läbirääkimistesse; tunneb heameelt asjaolu üle, et Aabrahami lepete üks eeltingimus oli Läänekalda annekteerimisplaanide peatamine, ja kutsub kõiki osapooli üles seda austama;

29. tunneb heameelt Palestiina poliitiliste jõudude hiljutise kokkuleppe üle, et järgmise kuue kuu jooksul toimuvad parlamendi- ja presidendivalimised, ning rõhutab, et demokraatlikud valimised on liidu jaoks endiselt peamine prioriteet; rõhutab, et Lähis-Ida rahuprotsessi tuleb toetada ning et samuti tuleb koostöös rahvusvaheliste rahastajatega piisavate rahaliste vahendite abil toetada ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsiooni Lähis-Idas tööd;

30. tunneb heameelt ELi kohustuse üle säilitada ühine laiaulatuslik tegevuskava ja tagada, et kõik osapooled seda täielikult rakendaksid; rõhutab, et see mitmepoolne leping on Euroopa diplomaatias ääretult oluline saavutus ning et see on jätkuvalt peamine tugisammas, mis toetab üleilmset tuumarelvade leviku tõkestamise struktuuri ning on piirkonnas rahu, julgeoleku ja stabiilsuse saavutamise nurgakivi; samuti rõhutab, et ELi huvides on tagada, et kõik osapooled peaksid lepingust kinni ja rakendaksid seda täielikult; kutsub Ameerika Ühendriike üles hoiduma ühepoolsetest meetmetest, et panustada piirkondliku ja üleilmse rahu ja julgeoleku ning reeglitel põhineva üleilmse korra hoidmisesse; nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja kasutaks kõiki olemasolevaid poliitilisi ja diplomaatilisi vahendeid ühise laiaulatusliku tegevuskava kaitsmiseks; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal Pärsia lahe piirkonnas esinevat rivaliteeti arvesse võttes tihendada poliitilist dialoogi selle piirkonna riikidega, et edendada pingeleevendust ja kaasavat piirkondlikku julgeolekuarhitektuuri kooskõlas välisasjade nõukogu 10. jaanuari 2020. aasta järeldustega; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal kaaluda sellega seoses selle ülesande lihtsustamiseks Pärsia lahe piirkonda erisaadiku määramist;

31. kutsub ühisele laiaulatuslikule tegevuskavale allakirjutanuid Prantsusmaad, Saksamaad ja Ühendkuningriiki, samuti ELi ja selle liikmesriike üles suurendama ühtsust, heidutusmeetmeid ja vastupanuvõimet kolmandate riikide sekundaarsete sanktsioonide suhtes ning rakendama meetmeid ELi õiguspäraste huvide kaitsmiseks, sealhulgas kaubavahetust toetava rahastamisvahendi (INSTEX) täielik rakendamine; ei poolda USA ühepoolset ekstraterritoriaalset sanktsioonide taas-kehtestamist pärast ühisest laiaulatuslikust tegevuskavast lahkumist, sest see õõnestab ELi õiguspäraseid majanduslikke ja välispoliitilisi huvisid, takistades eelkõige humanitaarkaubandust Iraaniga COVID-19 kriisi ajal; palub USA-l tingimusteta uuesti ühise laiaulatusliku tegevuskavaga liituda, mis peaks käima käsikäes Iraani ärgitamisega, et see hakkaks oma lepingust tulenevaid kohustusi uuesti täielikult täitma; mõistab sellega seoses hukka Iraani otsuse hakata rikastama uraani 20 protsendini, mis on tuumaleppe otsene ja rasket rikkumine;

32. võtab teadmiseks ÜRO Jeemeni väljapaistvate rahvusvaheliste ja piirkondlike ekspertide rühma aruande, milles tehti kindlaks, et Jeemeni valitsus, al-Houthi rühmitus, Lõuna üleminekunõukogu ning Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraatide juhitud koalitsiooni liikmed on pannud toime raskeid rahvusvaheliste inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi, mis klassifitseeruvad sõjakuritegudeks, näiteks valimatud rünnakud tsiviilisikute ja tsiviilstruktuuride pihta; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tagama, et kõige tõsisemate kuritegude eest ei lubataks karistamatult pääseda, toetades muu hulgas Jeemeni olukorra viimist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles kehtestama sihipäraseid sanktsioone väidetavate sõjakuritegudega seotud olnud Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraatide ametnike suhtes; kordab veel oma üleskutset liikmesriikidele lõpetada relvamüük Saudi Araabiale ja Araabia Ühendemiraatidele, mis teeb neid kaasosalisteks konflikti jätkuma õhutamises ja Jeemeni rahva kannatuste pikendamises;



33. on seisukohal, et EL vajab kiiresti parema geopoliitilise ja üldise strateegia määratlemist oma lühi-, keskpika- ja pikaajalisteks suheteks Türgiga, seda eelkõige jätkuvate tagasilöökide tõttu demokraatia vallas ja Türgi üha jõulisema välispoliitilise enesekehtestamise valguses, mis on eskaleerinud pingeid Vahemere idaosa piirkonnas ja mõjunud destabiliseerivalt, ohustades piirkondade rahu ja stabiilsust Vahemere idaosas, Lähis-Idas ja Lõuna-Kaukaasias, samuti selle rolli tõttu Süürias, Iraagis, Liibüas ja Mägi-Karabahhis toimuvates konfliktides;

34. nõuab, et EL mängiks Vahemerel olulist rolli ja muutuks osalejaks, kes suudab tagada piirkonna stabiilsuse, pidades silmas ka organiseeritud kuritegevuse, terrorismi ja ebaseadusliku rände vastast võitlust; rõhutab, et käimasolev seadusandlik töö uue rände- ja varjupaigaleppe kallal annab ELi kaasseadusandjatele olulise võimaluse parandada ELi varjupaiga- ja rändepoliitikat eesmärgiga saada Türgist vähem sõltuvaks;

35. kordab, et ühinemisläbirääkimised Türgiga on ametlikult peatatud, pidades silmas Türgi inimõiguste olukorda, tagasilööki demokraatia vallas ning õigusriigi probleeme; on seisukohal, et suhted Türgiga ei saa põhineda illusoorsel ja aegunud ühinemisprotsessil; rõhutab, et stabiilse ja turvalise keskkonna loomine Vahemere idaosas on Euroopa Liidu, selle liikmesriikide ja Türgi ühine strateegiline huvi; tuletab siiski meelde, et väga oluline dialoog, millele tuleb selle stabiilse ja turvalise keskkonna loomisel tugineda, saab toimuda ainult juhul, kui välditakse ühepoolseid provokatsioone, rääkimata sõjalisest, merelisest või õhutegevusest; tuletab sellega seoses meelde ELi täielikku solidaarsust oma liikmesriikide Kreeka ja Küprosega;

36. kordab, et liit on enda ja oma liikmesriikide huvide kaitsmiseks valmis kasutama kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid ja võimalusi, sealhulgas neid, mis tulenevad ELi lepingu artiklist 29 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 215; tuletab meelde nõukogu 14. oktoobri 2019. aasta järeldusi, milles kutsutakse liikmesriike üles võtma tugevat riiklikku seisukohta Türgile relvade eksportimise osas vastavalt ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP sätetele, sealhulgas piirkondlikku stabiilsust käsitleva 4. kriteeriumi range kohaldamine, ning palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja nõukogul kaaluda algatuse esitamist, mis kohustab kooskõlas ühise seisukohaga kõiki ELi liikmesriike peatama relvaekspordi lubamine Türki; tuletab meelde nõukogu 1. oktoobri 2020. aasta järeldusi, milles rõhutatakse, et EL on enda ja oma liikmesriikide huvide kaitsmiseks valmis kasutama kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid ja võimalusi, sealhulgas Türgile sanktsioonide kehtestamine; kordab veel oma palvet komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale seni, kui Türgi jätkab oma praegust ebaseaduslikku ühepoolset tegevust Vahemere idaosas, mis on vastuolus ELi liikmesriikide suveräänsuse ja rahvusvahelise õigusega, ning ei osale rahvusvahelisele õigusele tuginevas dialoogis; palub NATO juhtkonnal anda Türgile kõige tungivamal viisil teada, et NATO jaoks ei ole riigi agressiivne tegevus NATO kaasliikmete vastu aktsepteeritav;

37. mõistab karmilt hukka asjaolu, et Türgi ja Liibüa kirjutasid alla kaks vastastikuse mõistmise memorandumit, mis käsitlevad merepiirkondade piiritlemist ning igakülgset julgeoleku- ja sõjalist koostööd, mis on omavahel seotud ja rikuvad selgelt rahvusvahelist õigust ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni, millega kehtestatakse Liibüa suhtes relvaembargo;

38. mõistab tugevalt hukka Türgi destabiliseeriva rolli, mis ohustab kogu Lõuna-Kaukaasia piirkonna habrast stabiilsust; palub Türgil hoiduda Mägi-Karabahhi konflikti sekkumast, sealhulgas Aserbaidžaanile sõjaväelist abi osutamast, ning lõpetada destabiliseeriv tegevus ja hakata aktiivselt rahu edendama; mõistab hukka Türgi terroristlike välisvõitlejate üleviimise Süüriast ja mujalt Mägi-Karabahhi, mida on kinnitanud rahvusvahelised osalejad, sealhulgas OSCE Minski grupi kaaseesistujate riigid; peab kahetsusväärseks Türgi valmisolekut destabiliseerida OSCE Minski gruppi, kui viimane proovib mängida konfliktis otsustavamat rolli;

39. rõhutab, et ülioluline ning ELi ja Ühendkuningriigi vastastikustes huvides, mida võimendavad nende ühised eesmärgid ja väärtused, geograafiline lähedus ja pikaajaline ühine strateegiline koostöö, on leppida kokku ühises reaktsioonis välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika katsumustele, järgides mitmepoolsuse, konfliktide dialoogide ja diplomaatia abil lahendamise ja rahvusvahelise õiguse põhimõtteid ning pidades silmas, et suurem osa rahvusvahelisi ohtusid mõjutavad mõlemat osapoolt sama tugevalt; väljendab heameelt ELi ja Ühendkuningriigi vahelise kaubandus- ja koostöölepingu sõlmimise üle, mis tagab mõlema poole kodanikele ja ettevõtjatele selguse ja kindluse; rõhutab, et ta kontrollib praegu lepingut ning kavatseb tähelepanelikult jälgida ELi ja Ühendkuningriigi vahelise lepingu rakendamist kõigis selle üksikasjades;



40. rõhutab, et Atlandi-ülene koostöö on ELi ühises välis- ja julgeolekupoliitikas endiselt esmatähtis ja hädavajalik; nõuab suuremaid jõupingutusi tugeva ja uuendatud Atlandi-ülese partnerluse ja pideva dialoogi saavutamiseks, mis põhineks vastastikusel austusel ja konkreetsetel meetmetel, et edendada mitmepoolsust, õigusriiki, inimõigusi, Atlandi-ülest julgeoleku- ja majandusalast koostööd ning kliimamuutustega võitlemist, samuti nõuab jõupingutusi reeglitel põhineva rahvusvahelise süsteemi säilitamiseks, et tegeleda praeguste välis- ja julgeolekupoliitika probleemide ja kriisidega, eelkõige praeguse tervisealase hädaolukorraga ning majanduslike, sotsiaalsete, julgeolekualaste ja poliitiliste proovikividega, mida see kaasa toob;

41. nõuab tungivalt Atlandi-ülese partnerluse elavdamist, et tegeleda tõhusamalt pandeemia ja muude suuremate rahvusvaheliste probleemidega, näiteks kliimamuutustega; tunnistab vajadust leida uus alus ELi ja USA koostööle, et võidelda natsionalistlike, autoritaarsete ja hegemooniliste ambitsioonidega, ekspansionismiga seotud pingetega Lähis-Idas ja Pärsia lahe piirkonnas, üha olulisemaks muutuvate majanduslike osalejate multipolaarsusega või majanduskriisiga mõlemal pool Atlandi ookeani; kiidab heaks ELi algatuse alustada Hiinaga Atlandi-ülest dialoogi;

42. usub, et see partnerlus saab edukas olla ainult siis, kui see põhineb ühistel väärtustel ja huvidel ning rahvusvahelise õiguse ja mitmepoolsete institutsioonide austamisel, aga ka usaldusel, mida kahjuks on viimastel aastatel mõjutanud ülemäärased ühepoolsed tegevused, mis on samuti nõrgestanud mitmepoolseid raamistikke, millega EL ja selle liikmesriigid on seotud; taunib sellega seoses USA presidendi Donald Trumpi administratsiooni ühepoolseid kalduvusi; rõhutab, et nõrgemad sidemed Läänes võimaldavad mitteliberaalsetel riikidel täita rahvusvahelisel areenil juhtpositsiooni vaakumi; väljendab lootust, et USA muudavad oma viimaste aastate suundumust toimida vastuolus mitmepoolsetel reeglitel põhineva maailmakorraga ning võimaldavad jätkata tihedat Atlandi-ülest koostööd, mis on kooskõlas ELi ja USA ühiste väärtuste ning põhimõtetega; kinnitab veel kord, et NATO Euroopa liikmesriigid peavad võtma enda kanda suurema osa jagatud koormusest Atlandi-ülese ruumi kaitsmisel ja uute hübriidohtudega tegelemisel; rõhutab, et tulevikus selliste rahu tagamise püüdluste raames USAga koostöö tegemine looks rohkem sünergilist toimet ja võimaldaks globaalseid probleeme paremini lahendada;

43. mõistab karmilt hukka märatseva rahvahulga poolt USA Kongressi vastu toime pandud rünnaku, millele märatsejaid õhutasid president Donald Trumpi vandenõuteooriad ja alusetud väited, et 3. novembril 2020 toimunud presidendiva-limiste tulemusi võltsiti; loodab kindlalt, et USA tagab võimu rahumeelse üleandmise ametisseastuvale presidendile Joseph Bidenile ja ametisseastuvale asepresidendile Kamala Harrisele; on mures populismi ja äärmusluse kasvu pärast mõlemal pool Atlandi ookeani ning rõhutab tungivat vajadust kaitsta demokraatiat, inimõigusi ja õigusriigi põhimõtet kogu maailmas;

44. nõuab Venemaa Föderatsiooni suhtes tugeva ühise seisukoha säilitamist, sealhulgas ELi viie peamise poliitilise põhimõtte läbivaatamist; nõuab uue ELi-Venemaa strateegia väljatöötamist, mis annaks Venemaa ühiskonna demokraatiat pooldavale osale selge signaali, et EL soovib jätkuvalt omavahelisi sidemeid hoida ja koostööd teha; nõuab sanktsioonide tugevdamist, pidades eriti silmas Aleksei Navalnõi mõrvakatset, mis leidis aset Venemaa territooriumil sõjaväelise närvimürgiga, mis kuulub „Novitšoki“ närvimürkide perekonda ja töötati välja Venemaal; kiidab heaks välisasjade nõukogu võetud piiravad meetmed, mis on seotud keemiarelvade kasutamisega Aleksei Navalnõi mõrvakatsel; kordab oma üleskutset Aleksei Navalnõi mürgitamise osas sõltumatu rahvusvahelise uurimise korraldamiseks;

45. kordab, et Minski kokkulepete austamine on peamine tingimus, et ELi ja Venemaa vahelistes suhetes saaks toimuda mis tahes olulisi muutusi; taunib Venemaa negatiivset rolli desinformatsioonikampaaniates ja muudes hübriidsõja vormides, mida peetakse ELi ja Lääne vastu ning mis püüavad nõrgendada meie sisemist ühtekuuluvust ja seeläbi meie võimet rahvusvahelisel tasandil tõhusalt tegutseda; taunib ka ELi territooriumil sihipäraseid tapmisi, keemiarelvade kasutamist ning keerulist liidusisest olukorda inimõiguste ja põhivabaduste valdkonnas; rõhutab, et Venemaa Föderatsiooni tuleb survestada rahvusvahelist õigust järgima ja rahvusvahelisi lepinguid täitma; on mures selle üle, et Venemaa on korduvalt rikkunud relvastuskontrolli lepinguid ja standardeid, mis on viinud keskmaa-tuumajõudude piiramise lepingu lagunemiseni, samuti on Venemaa rikkunud keemiarelvade keelustamise konventsiooni, kasutades sõjaväelisi närvimürke nii riigi sees kui ka ELi territooriumil;

46. rõhutab, et Aafrika on mitmepoolses süsteemis oluline strateegiline partner; kiidab heaks käimasolevad jõupingutused ELi Aafrika-strateegia ümberkujundamiseks ja märkimisväärseks ajakohastamiseks sellise mudeli põhjal, mis ei põhine mitte rahastaja ja abisaaja suhetel, vaid võrdsete osapoolte ühisel ja koordineeritud partnerlusel ning vastastikust kasu toova suhte loomisel, mis tugineb üksteise ja vastastikuste huvide ja kohustuste selgele mõistmisele ning mille eesmärk on arendada õiglane inimestekeskne ja kestlik partnerlus, sealhulgas seoses inimõiguste, turvalisuse ja koostööga terrorismivastase võitluse valdkonnas; rõhutab sellega seoses vajadust pöörata erilist tähelepanu Saheli piirkonna olukorrale, võttes arvesse piirkonna kasvavat ebastabiilsust ning seal toimuvate sündmuste otsest ja kaudset mõju Euroopa Liidule; nõuab majanduspartnerluslepingute väljatöötamiseks ja konsolideerimiseks antava abipoliitika raames Euroopa nägemust solidaarsusest, pidades silmas Liibüa olukorra arengut, aga ka inimõigusi; kutsub üles looma ELi ühtset



lähenemisviisi ja tegema jõupingutusi, et tugevdada ELi seotust Aafrikaga, aga ka selle nähtavust ja kohustusi Aafrikas; tuletab meelde, et Euroopa kohalolu ja usaldusväärne pühendumine on humanitaarsete ja sotsiaal-majanduslike probleemide leevendamisel keskse tähtsusega;

47. märgib, et Euroopa suutlikkuse tõstmine ja väljaõppemissioonid on olulised, et soodustada Aafrikas rahu, julgeolekut ja stabiilsust; kordab Aafrikas, eriti Sahara-taguses ja Saheli piirkonnas toimuvate ELi stabiliseerimismissioonide ja operatsioonide tähtsust ning kutsub Euroopa välisteenistust ja nõukogu üles tagama ÜJKP Aafrika missioonide volituste ja vahendite tugevdamine, andes neile vahendid, mis võimaldavad neil tõhusalt reageerida oma tõsistele probleemidele; rõhutab ELi juhtrolli konfliktide diplomaatilisel ja rahumeelsel lahendamisel, sealhulgas vahendusalgatused ning desarmeerimise, demobiliseerimise ja taasintegreerimise programmid;

48. on seisukohal, et tugevamad suhted Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonnaga on ELi üleilmse geopoliitilise strateegia seisukohast keskse tähtsusega; rõhutab ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi piirkonna (mis koos moodustavad kolmandiku ÜRO liikmetest) ühistel väärtustel ja eesmärkidel põhinevate suhete tugevdamise vajadust, eriti reeglitel põhineva mitmepoolse süsteemi kaitses, rohelise tegevuskava väljatöötamisel või vaesuse ja ebavõrdsuse vastu võitlemisel; kutsub ELi üles säilitama oma positsiooni Ladina-Ameerika riikide eelistatud partnerina, olles valmis selleks, et teised geopoliitilised osalejad võivad seda piirkonda rohkem mõjutama hakata;

49. nõuab sellega seoses piirkonnaga sihipärast ja mitmetahulist koostööd, toetudes ühisel ELi narratiivil, mis edendab ühiseid katsumusi (näiteks rahu, julgeoleku ja jõukuse edendamine) lahendada aitavaid strateegiaid, tagades samas kliimamuutustest tulenevate ohtude vastu võitlemiseks ühise rinde; rõhutab Ladina-Ameerika olulisust Euroopa Liidule ning kutsub üles jätkama selle piirkonna pidamist ÜVJP jaoks geostrateegiliselt ülioluliseks, osalema demokraatia ja inimõiguste edendamises selles piirkonnas ning panustama ka selle majanduslikku arengusse; rõhutab, et õigusriigi ning stabiilse poliitilise ja õigusliku raamistiku austamine, sealhulgas võitlus korruptsiooni ja karistamatuse vastu, samuti demokraatia suunas liikumine ning inimõiguste austamine ja põhivabaduste edendamine, on nurgakivid Ladina-Ameerika ja Kariibi piirkonna riikidega sügavama lõimumise ja nendega koostöö jaoks; rõhutab Tšiili ja Mehhikoga sõlmitud üldlepingute ning ELi ja Mercosuri vahelise assotsiatsioonilepingu läbivaatamise jätkamise ja lõpuleviimise tähtsust, toonitades ka, et need riigid on ELi olulised liitlased ja partnerid; väljendab sügavat muret austuse puudumise üle demokraatia ja õigusriigi suhtes ning demokraatlikult valitud opositsiooniliidrite, ajakirjanike, üliõpilaste ja inimõiguste kaitsjate, eriti keskkonnateemadega tegelevate inimeste ja nende advokaatide vastu suunatud rünnakute üle;

50. kinnitab veel kord, et toetab täielikult Colombia rahuprotsessi ja selle elluviimist, mis on Colombia elanike ning piirkonna stabiliseerimise seisukohast otsustava tähtsusega; kutsub üles säilitama tugevat ühisrinnet Venezuela režiimi ning president Nicolás Maduro režiimi toime pandavate inimõiguste rikkumiste suhtes, samuti sanktsioonide süsteemi suhtes, pidades eriti silmas hiljutisi sündmusi ning mitme organisatsiooni, sealhulgas ÜRO hiljutisi kaebusi;

51. rõhutab, kui tähtis on ELi jaoks võtta vastu ühtne, realistlik, tõhus, range ja jõulisem strateegia, mis ühendaks kõiki liikmesriike ja kujundaks suhteid Hiina Rahvavabariigiga kogu ELi huvides ning mille puhul EL peaks ennetavalt ja jõuliselt taotlema tasakaalustatud ja vastastikuseid majanduslikke suhteid, mis tugineksid Euroopa väärtustele ja huvidele, pöörates väga tugevat ja erilist tähelepanu inimõiguste austamisele ning usu- ja veendumusvabadusele; rõhutab, kui tähtis on saavutada USA ja teiste sarnaste partneritega Hiina suhtes ühtne lähenemisviis;

52. nõuab, et ELi Hiina-poliitika põhineks järgmistel põhimõtetel: võimaluse korral koostöö tegemine; vajaduse korral konkureerimine; vajaduse korral vastu astumine; tuletab meelde, et Hiina jõuline avalik diplomaatia on muutnud mitmed riigid Hiina investeeringutest ja laenudest sõltuvaks; rõhutab, et EL peaks suurendama suurinvestori ja arenguabi annetajana aktiivselt oma kohalolu ning nähtavust kogu maailma partnerriikides;

53. julgustab Hiina Rahvavabariiki võtma üleilmsete probleemidega tegelemisel suuremat vastutust, säilitades samas võimaluse korral koostööd mitmepoolsetes raamistikes, mis hõlmab eelkõige Pariisi kokkuleppega kooskõlas olevaid ambitsioonikamaid kliimameetmeid ja bioloogilise mitmekesisuse meetmeid ning mitmepoolse reaktsiooni toetamist COVID-19 pandeemiale, sealhulgas lubades haiguse põhjuseid rahvusvaheliselt uurida; mõistab hukka Hiina desinformatsiooni COVID-19 pandeemia päritolu kohta, mitmepoolse süsteemiga manipuleerimise ning Hiina pahatahtliku mõju levitamise, küberründed ja korrumpeerunud investeerimisprojektid; tunnustab Taiwani tõhusaid jõupingutusi koroonaviiruse leviku tõkestamisel ja solidaarsust ELiga, mida näitab see, et pandeemia ajal annetati paljudele liikmesriikidele üle seitsme miljoni kirurgilise maski;



54. palub komisjonil, nõukogul ning komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal teatada Hiinale, et EL ei salli Hiina jätkuvat inimõiguste rikkumist Hongkongis, Tiibetis ja Xinjangis ega vähemuse hulka kuuluvate inimeste kohtlemist, samuti palub neil võtta otsustav roll rahvusvahelisel areenil Hongkongi autonoomia kindlustamiseks; mõistab hukka põhimõtte „üks riik, kaks süsteemi“ rikkumise Hiina riikliku julgeoleku seaduse vastuvõtmisega, mis õõnestab tõsiselt Hongkongi ulatuslikku autonoomiat ning kahjustab Hongkongis kohtusüsteemi sõltumatust ja väljendusvabadust; väljendab muret Hongkongis riikliku julgeoleku seaduse kehtestamise mõju üle Hiina ja Taiwani vahelistele suhetele; rõhutab, et Hongkongi autonoomia jätkuv õõnestamine Pekingi poolt on vastuolus rahvusvahelise õiguse ja kohustustega, mille Hiina on endale kahepoolsete lepingutega võtnud, ning seab kahtluse alla ka Pekingi usaldusväärsuse partnerina; märgib, et Euroopa Parlament võtab arvesse inimõiguste rikkumisi Mandri-Hiinas ja Hongkongis, kui tal palutakse toetada ulatuslikku investeerimislepingut ja kõiki tulevasi kaubanduslepinguid Hiinaga; julgustab liikmesriike rakendama 28. juulil 2020. aastal välisasjade nõukogu kinnitatud meetmete paketti ja parlamendi 19. juuni 2020. aasta resolutsiooni (6); nõuab, et komisjon ja liikmesriigid võitleksid aktiivselt uiguuride jõhkra tagakiusamise vastu Xinjangis, samuti teiste etniliste ja usuliste vähemusrühmade, eriti kristlaste ja tiibetlaste tagakiusamise vastu; kutsub liikmesriike ja komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles võtma kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi raames vastu sanktsioone Hiina ametiisikute ja riigi juhitavate üksuste vastu, kes vastutavad uiguuride massilise kinnipidamise ja sunniviisilise töö korraldamise eest Hiinas;

55. kinnitab taas, et liit jääb valvsaks Taiwani olukorra ning ELi ja Hiina Vabariigi (Taiwani) vaheliste poliitiliste ja kaubandussuhete parandamise suhtes; kutsub Hiina Rahvavabariiki üles lahendama kõiki maa- ja merepiiride vaidlusi rahumeelselt kooskõlas rahvusvahelise õigusega ning vältima igasuguseid provokatiivseid sõjalisi käike, mille eesmärk on Lõuna-Hiina mere destabiliseerimine; rõhutab, et rahu, stabiilsuse ja laevaliikluse vabaduse säilitamine India ja Vaikse ookeani piirkonnas on endiselt ELi ja selle liikmesriikide huvide jaoks äärmiselt oluline; võtab väga murelikult teadmiseks hiljutise pingete eskaleerumise India-Hiina piiril, samuti Lõuna-Hiina merel ja Taiwani väinas, sealhulgas Hiina üha provokatiivsemad Taiwanile suunatud sõjalised sammud; palub, et kõik asjaomased pooled lahendaksid oma erimeelsused konstruktiivse dialoogi abil rahumeelselt ja hoiduksid status quo muutmiseks ühepoolsete meetmete võtmisest; on seisukohal, et väinaüleseid suhteid tuleks arendada konstruktiivselt ja ilma destabiliseerivate algatuste või sunnimeetodite kasutamiseta kummagi osalise poolt, ning et mistahes muudatused väinaülestes suhetes ei tohi toimuda Taiwani kodanike tahte vastaselt; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid vaataksid uuesti läbi oma kaasamispoliitika Taiwaniga ning teeksid koostööd rahvusvaheliste partneritega, et aidata säilitada Taiwanis väliste ohtudeta demokraatiat; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles võtma konkreetseid meetmeid, et toetada Taiwani osalemist Maailma Terviseorganisatsioonis ja maailma terviseassamblees vaatlejana, samuti teistes rahvusvahelistes organisatsioonides, mehhanismides ja tegevustes ning üleilmses haiguste ennetamise võrgustikus;

56. toonitab, et ELil on vaja pöörata suuremat tähelepanu strateegilistele piirkondadele, mis saavad üha rohkem rahvusvahelist tähelepanu, teiste seas Aafrika ja Arktika, samuti India ja Vaikse ookeani piirkond, kus Hiina viib ellu ekspansioonipoliitikat, mille suhtes EL peab välja arendama sidusa reageeringu; juhib tähelepanu vajadusele laiendada koostööd India ja Vaikse ookeani piirkonna oluliste mõttekaaslastega, nagu Jaapan, India, Lõuna-Korea, Austraalia ja Uus-Meremaa; tunneb sellega seoses heameelt jõupingutuste üle ELi põhimõtetel ja väärtustel põhineva India ja Vaikse ookeani piirkonna Euroopa strateegia väljatöötamisel, mis võib hõlmata ühiseid sõjalisi operatsioone Austraalia ja NATOga Vaikse ookeani piirkonnas; on seisukohal, et osana ühtsest Hiina strateegiast, mille raames EL ja liikmesriigid vajadusel Hiinale koos vastu astuvad, peaks EL püüdlema tihedama koostöö poole piirkonna riikide ja teiste demokraatlike riikidega, mille jaoks tuleks kasutada täiel määral ära ELi Euroopa ja Aasia ühendamise strateegiat; hoiatab Hiina jõupingutuste eest piirkonnas, eriti Taiwanis, jõulisemalt käituda, mille tulemuseks on piirivaidlused paljude naabritega;

57. rõhutab vajadust kasutada ära võimalusi, et parandada ELi ja India suhteid veelgi, võttes arvesse piirkonna arengut ning India olulist rolli nii piirkonnas kui ka kogu maailmas;

58. tervitab Arktikat käsitleva ühisteatise lisamist komisjoni 2021. aasta tööprogrammi; leiab, et Arktika piirkonna strateegia on ELile vajalik;

ELi suutlikkuse ja vahendite tugevdamine ÜVJPs

59. rõhutab oma toetust ühtse kaitsepoliitika järkjärgulisele määratlemisele ja edendamisele, mille eesmärk on tugevdada ÜJKPd ning selle aluslepingutes sätestatud eesmärke ja ülesandeid, ning sellise kaitsekoostöö liidu kujundamisele, kus tunnustatakse neutraalsete riikide konkreetset põhiseaduslikku olukorda ning mis põhineb selgetel strateegilistel eesmärkidel ja on suunatud inimeste turvalisuse ja kestliku rahu saavutamisele; kiidab seoses sellega heaks algatuse võtta 2022. aastal vastu strateegilised suunised; rõhutab vajadust veelgi tugevdada ELi ja NATO vahelisi suhteid, rõhutades nende



(6) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0174.

omavahelist sobivust ja strateegilist tähtsust; kutsub Euroopa riike üles investeerima rohkem oma kaitsevõimesse, tasakaalustama vastutust NATOs ja muutuma USAle võrdsemaks partneriks; tunnustab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide panust rahvusvahelise rahu, julgeoleku ja stabiilsuse tagamisse; kiidab heaks Euroopa rahutagamisrahastu loomise suunas tehtud edusammud; toonitab vajadust hakata deklaratsioonide koostamise asemel tegutsema, eelkõige ELile tõelise Euroopa kaitsesektori tööstusliku baasi loomise teel, kasutades selleks piisavalt suure eelarvega Euroopa Kaitsefondi ning rakendades alalist kiiremini ja sidusamalt struktureeritud koostööd, millega püüeldakse ELi strateegilise autonoomia suunas, võimaldades ELil edendada integreeritumat kaitsevarustuse siseturgu; rõhutab, kui tähtis on korraldada kaasavaid konsultatsioone mitme sidusrühma osalusel, et edendada julgeoleku- ja kaitseküsimustes ühise strateegilise kaitse kultuuri;

60. tuletab meelde, et naiste osalemisel rahu- ja julgeolekuprotsessides võib olla märkimisväärne roll selles, kui edukaks ja kestlikuks rahulepped osutuvad ning kui kestev ja kvaliteetne on rahu; rõhutab, et naiste, rahu ja julgeoleku edendamise tegevuskava ning naiste välis- ja julgeolekupoliitikas võrdse esindatuse kohustused ja deklaratsioonid jäävad sageli ainult ilusateks sõnadeks, selle asemel, et seada need eesmärgiks ja tagada nende tegelik rakendamine, mis viib olukorrani, kus tegevuskava eesmärkide saavutamine on kogu maailmas piiratud; tuletab meelde, et konfliktide lahendamine on edukam, kui protsessi jooksul võetakse arvesse soolise tasakaalu ja võrdõiguslikkuse põhimõtet, ning nõuab ÜJKP missioonides naiste osaluse suurendamist, eelkõige otsustusprotsessides ja juhtpositsioonidel; nõuab, et soolist aspekti süvalaiendataks sellistele missioonidele ja soolise võrdõiguslikkuse koolitustele ning asjakohase lähenemisviisi tagamisel naistele, rahule ja julgeolekule kogu ELi lähetatud sõjaväe- ja tsiviilpersonali puhul, sealhulgas Euroopa välisteenistuse keskastme ja tippjuhid ning ÜJKP missioonide ja operatsioonide juhid ja komandörid, ning et naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 rakendamisele aidataks aktiivselt kaasa; nõuab mitmekesisust ja naiste osakaalu puudutavate selgete ja mõõdetavate eesmärkide seadmist Euroopa välisteenistuse juhtivatel ametikohtadel, sealhulgas eesmärk saavutada olukord, kus juhtivatel kohtadel töötajatest 50 % on naised, k.a delegatsioonide juhid, ELi eriesindajad ning ÜJKP missioonide ja operatsioonide juhid; kutsub üles koostama tulevase soolise võrdõiguslikkuse III tegevuskava ning naiste, rahu ja julgeoleku tegevuskava põhjal riiklikud tegevuskavad, sealhulgas vahehindamine ning naiste, rahu ja julgeoleku tegevuskava lisamine eelseisvasse ELi III tegevuskavasse soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengukoostöös;

61. rõhutab, et EL peaks enda peale võtma üleilmse juhtrolli pandeemia tagajärgedega tegelemisel, mis nõuab piisavaid rahalisi vahendeid; rõhutab vajadust ulatuslikuma mitmeaastase finantsraamistiku järele välistegevuse ja kaitse valdkonnas, sealhulgas suuremaid eraldisi ÜVJP-le, naabruspoliitika, arengu ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahendile (NDICI), ühinemiseelse abi rahastamisvahendile (IPA III), Euroopa Kaitsefondile (EDF) ja sõjaväelisele liikuvusele ning nõuab, et nõukogu kiidaks kiiresti heaks Euroopa rahutagamisrahastu; peab kahetsusväärseks nõukogu ettepanekut vähendada uues mitmeaastases finantsraamistikus välistegevuse rahastamisvahendeid ning rahastamise puudumist ELi taasterahastu „NextGenerationEU“ kaudu; rõhutab, et need kärped võivad pärssida ELi rolli rahvusvahelisel tasandil ja anda löögi liidu suutlikkusele läbirääkijariike stabiliseerida ja ümber kujundada; rõhutab, et parlament tuleb sisuliselt kaasata strateegilisse juhtimisse, iga-aastastesse ja mitmeaastastesse töökavadesse ning välistegevuse rahastamisvahendite kontrolli; tuletab meelde vajadust suurendada ELi eelarvelisi vahendeid tsiviilkonfliktide ennetamiseks järgmises mitmeaastases finantsraa-mistikus ning suurendada rahuloome, dialoogi, vahendamise ja lepitamise rahastamist;

62. nõuab kaitsevõime tugevdamist, seades prioriteediks võimearendusplaani ja kaitseküsimuste iga-aastase kooskõ-lastatud läbivaatamise raames tuvastatud võimes esinevad puudused, eelkõige süvendatud koostöö kaudu, näiteks panustamine ja jagamine, ning sisuliste projektide ja ambitsioonikama alalise struktureeritud koostöö (PESCO), Euroopa Kaitsefondi, sõjaväelise liikuvuse ja Euroopa kosmoseprogrammi piisava rahastamise kaudu; märgib, et selline tegevus peaks olema kasulik ka NATO ja Atlandi-üleste suhete jaoks; rõhutab vajadust ELi vahendite ja mehhanismide suurema sidususe järele ELi kaitsekoostöös ja nõuab sellega seoses ressursside optimeerimist, et vältida tarbetut kulutuste ja instrumentide dubleerimist; nõuab Euroopa välisteenistuse strateegilise kommunikatsiooni osakonnale suuremat toetust, rohkem töötajaid ning piisavaid ja alalisi eelarvevahendeid tingimusel, et selle varasemat ja praegust tegevust hinnatakse sõltumatult ja põhjalikult; nõuab Euroopa välisteenistuse strateegilise kommunikatsiooni osakonna volituste läbivaatamist, et need hõlmaks uute osaliste, nagu Hiina, sekkumist väljastpoolt;

63. kordab oma üleskutset toetada tugevamalt ELi merendusjulgeoleku strateegiat, kuna meresõiduvabaduse säilitamine on üha keerukam katsumus nii kogu maailmas kui ka naabruskonnas; rõhutab, et meresõiduvabadust tuleks alati austada; soovitab üleilmse merendusteabe tõhusa haldamise saavutamiseks tugevdada ja toetada struktuurilist koordineeritust institutsioonide, organisatsioonide ja riiklike ametiasutuste vahel, võimaldades eelkõige kahe peamise tsiviil- ja sõjalise komponendi lähenemist, millel põhineb teadlikkus olukorrast merel;



64. rõhutab ÜVJP missioonide ja operatsioonide tähtsust; toonitab, et kolmandate riikidega on sõlmitud raamlepingud, mille kohaselt osalevad need riigid ELi kriisiohjamisoperatsioonides; märgib, et sellised lepingud tõstavad esile rahu- ja julgeolekupüüdluste saavutamiseks vajaliku ühtse lähenemisviisi;

65. juhib tähelepanu keskmises ja pikemas perspektiivis ohtudele, millega tuleb ÜVJP raames tulevikus tegelema hakata, sealhulgas julgeolekuohud, mille on põhjustanud autoritaarsed režiimid, valitsusvälised osalejad, kliimamuutused, küberohud, keemilised, bioloogilised, radioloogilised ja tuumarünnakud, hübriidohud, sealhulgas tehisintellekti laialdasem kasutamine, desinformatsioonikampaaniad, kosmosevõidujooks, selle militariseerimine ja kujunemisjärgus tehnoloogiad, terrorism ja kontrollimatud rändevood ning juba olemasolevad geopoliitilised katsumused; rõhutab, et EL peab tegema hübriidohtude määratlemisel ja tuvastamisel edusamme; palub ELil suurendada nende ohtudega seotud teadlikkust ning luua ühine kaitsevõime; rõhutab, et selliste ohtudega saab võidelda vaid kooskõlastatud tegevuse kaudu ning õigeaegse ja piisava investeerimise kaudu Euroopa teadusuuringutesse ja innovatsiooni; tervitab Euroopa Parlamendi tehisintellekti digiajastul käsitleva erikomisjoni loomise foorumina, kus on võimalik lahendada tehisintellektiga seotud strateegilisi probleeme; peab oluliseks ELi poliitika sise- ja välisaspektide vahelise parema seose loomist tagamaks, et ELi poliitika järgiks ÜVJP eesmärke, sealhulgas ELi energiapoliitika valdkonnas;

66. rõhutab vajadust arendada välja ühtne kliimapoliitikaga seotud ÜVJP mõõde, kuna kliimamuutused mängivad üha enam majanduslikult, sotsiaalselt ja poliitiliselt destabiliseerivat rolli ning mitmekordistavad riske;

67. kiidab heaks teabepõhise ohuanalüüsi, mille viib praegu läbi komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja mida käsitatakse tulevaste strateegiliste suuniste lähtepunktina, ning nõuab selle analüüsi tulemuste arutelu parlamendis; kiidab heaks komisjoni uue lähenemise, et kaasata strateegiline prognoos ELi poliitika kujundamisse, sealhulgas välis- ja julgeolekuküsimustes;

o

o o

68. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning liikmesriikidele.



P9_TA(2021)0013

Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamine – 2020. aasta aruanne

Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamist käsitleva 2020. aasta aruande kohta (2020/2207(INI))

(2021/C 456/08)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse Lissaboni lepingut,

— võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 20. detsembri 2013. aasta, 26. juuni 2015. aasta, 15. detsembri 2016. aasta, 22. juuni 2017. aasta, 28. juuni 2018. aasta, 14. detsembri 2018. aasta, 20. juuni 2019. aasta, 12. detsembri 2019. aasta ja 21. juuli 2020. aasta järeldusi,

— võttes arvesse nõukogu 25. novembri 2013. aasta, 18. novembri 2014. aasta, 18. mai 2015. aasta, 27. juuni 2016. aasta, 14. novembri 2016. aasta, 18. mai 2017. aasta, 17. juuli 2017. aasta, 25. juuni 2018. aasta, 17. juuni 2019. aasta ja 17. juuni 2020. aasta järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta,

— võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviiltegevust käsitleva kokkuleppe sõlmimise kohta,

— võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2018. aasta järeldusi naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

— võttes arvesse nõukogu 19. juuni 2017. aasta järeldusi pahatahtlikule kübertegevusele ELi ühise diplomaatilise reageerimise raamistiku kohta,

— võttes arvesse nõukogu 7. juuni 2018. aasta järeldusi noorte, rahu ja julgeoleku kohta ning 5. juuni 2020. aasta järeldusi noorte kohta välistegevuses,

— võttes arvesse nõukogu 17. mai 2019. aasta otsust (ÜVJP) 2019/797 piiravate meetmete kohta, millega takistada liitu või selle liikmesriike ähvardavaid küberründeid (1),

— võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2019. aasta järeldusi vastupanuvõime suurendamise ja lisajõupingutuste kohta hübriidohtude vastu võitlemisel,

— võttes arvesse dokumenti „Ühtne visioon, ühine tegevus. Tugevam Euroopa. Euroopa Liidu üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia“, mida komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitles 28. juunil 2016. aastal,

— võttes arvesse 28. märtsi 2018. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule sõjaväelise liikuvuse tegevuskava kohta (JOIN(2018)0005),

— võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja, komisjoni presidendi ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) peasekretäri 8. juuli 2016. aasta ja 12. juuli 2018. aasta ühisdeklaratsioone,

— võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,

— võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi 1975. aasta Helsingi lõppakti,

— võttes arvesse 42 ühist ettepanekut, mille ELi ja NATO nõukogud kiitsid heaks 6. detsembril 2016. aastal, ning 14. juuni 2017. aasta ja 5. detsembri 2017. aasta eduaruandeid nende rakendamise kohta ja mõlema nõukogu poolt 5. detsembril 2017. aastal heaks kiidetud 32 uut ettepanekut,



(1) ELT L 129 I, 17.5.2019, lk 13.

— võttes arvesse 16. juuni 2020. aasta viiendat eduaruannet ELi nõukogu ja NATO nõukogu poolt 6. detsembril 2016. aastal ja 5. detsembril 2017. aastal heaks kiidetud ühiste ettepanekute rakendamise kohta,

— võttes arvesse tohutut mõju, mida Ühendkuningriigi lahkumine EList avaldab potentsiaalsele ELi kaitsevõimele, kuna Ühendkuningriik on üks tõhusamaid Euroopa sõjalisi jõude,

— võttes arvesse Venemaa ebaseaduslikku sissetungi Krimmi ja Krimmi annekteerimist Venemaa poolt,

— võttes arvesse asjaolu, et Venemaa on rikkunud liikmesriikide õhuruumi ja merepiire,

— võttes arvesse Hiina suurenenud majanduslikku ja sõjalist kohalolekut Vahemere piirkonnas ja Aafrika riikides,

— võttes arvesse sise- ja välisterrorismi ohtu, mis tuleneb eelkõige sellistest rühmitustest nagu ISIS,

— võttes arvesse uut tehnoloogiat (näiteks tehisintellekt, kosmosesuutlikkus ja kvantarvutus), mis annab inimkonnale uusi võimalusi, kuid tekitab ka uusi kaitse- ja välispoliitikaprobleeme, mille lahendamiseks on vaja selget strateegiat ja liitlaste konsensust,

— võttes arvesse teist eduaruannet ELi ja ÜRO rahuoperatsioonide ja kriisiohjamise prioriteetide kohta 2019.–2021. aastal,

— võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioone 3212(1974), 32/15(1977), 33/15(1978), 34/30(1979) ja 37/253 (1983),

— võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 353(1974), 361(1975), 367(1975), 458(1979), 541(1983), 550 (1984), 649(1990), 716(1991), 750(1992), 774(1992), 789(1992), 889 (1993), 939(1994), 1032(1995), 1062(1996), 1250(1999), 2009(2011), 2095(2013) ja 2174(2014),

— võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke ja pöörates erilist tähelepanu kestliku arengu 16. eesmärgile, mille eesmärk on toetada rahumeelseid ja kaasavaid ühiskondi, et saavutada kestlik areng,

— võttes arvesse ÜRO 2018. aasta juuni väljaannet „Securing Our Common Future: An Agenda for Disarmament“ (Meie ühise tuleviku tagamine: desarmeerimise tegevuskava),

— võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja ülevaadet nr 09/2019 Euroopa kaitse kohta,

— võttes arvesse oma 14. detsembri 2016. aasta (2), 13. detsembri 2017. aasta (3), 12. detsembri 2018. aasta (4) ja 15. jaanuari 2020. aasta (5) resolutsioone ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise kohta,

— võttes arvesse oma 13. juuni 2018. aasta resolutsiooni ELi ja NATO suhete kohta (6),

— võttes arvesse oma soovitust nõukogule ning komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale seoses tuumarelvade leviku tõkestamise lepingu (NPT) 2020. aasta läbivaatamisprotsessi ettevalmistusega ning tuumarelvastuse kontrolli ja tuumadesarmeerimise võimalustega,

— võttes arvesse oma 17. septembri 2020. aasta resolutsiooni relvaekspordi kohta: ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP rakendamine (7),



(2) ELT C 224, 27.6.2018, lk 50.(3) ELT C 369, 11.10.2018, lk 36.(4) ELT C 388, 13.11.2020, lk 91.(5) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0008.(6) ELT C 28, 27.1.2020, lk 49.(7) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0224.

— võttes arvesse oma 14. veebruari 2019. aasta resolutsiooni keskmaa-tuumajõudude piiramise lepingu tuleviku ja mõju kohta Euroopa Liidule (8),

— võttes arvesse oma 18. aprilli 2019. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Kaitsefond (9),

— võttes arvesse oma soovitust nõukogule võtta vastu otsus, millega luuakse Euroopa rahutagamisrahastu (10),

— võttes arvesse oma 12. septembri 2018. aasta resolutsiooni autonoomsete relvasüsteemide kohta (11),

— võttes arvesse oma 23. juuli 2020. aasta resolutsiooni Euroopa Ülemkogu 17.–21. juuli 2020. aasta erakorralise kohtumise järelduste kohta (12),



1. tuletab meelde, et EL soovib tagada rahu ja julgeolekut kogu maailmas, ning nõuab, et liidu tegevuse ja poliitikaga püütaks säilitada rahvusvahelist rahu, julgeolekut, tõhusat mitmepoolsust, koostööd, üleilmset stabiilsust ning toetataks aktiivselt reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda, rahvusvahelist õigust, inimõigusi ja demokraatiat kooskõlas ÜRO põhikirja põhimõtete ja väärtustega ning Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 21 sätestatud eesmärkidega;

2. rõhutab, et arvestades üleilmset, piirkondlikku ja riiklikku julgeolekut ning stabiilsust ähvardavaid praegusi suurenevaid mitmetahulisi ohte, millega EL peab hakkama saama väga vastanditerohkes ja ettearvamatus keskkonnas, mida iseloomustavad enesekindlamad ja konkureerivamad ülemaailmsed ja piirkondlikud võimukeskused ning muutuvad jõuvahekorrad, saavad Euroopa osalejad üksnes tugeva ja ühendatud Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide koosmõju kaudu, tihedas koostöös sarnaselt meelestatud demokraatlike riikidega, välja töötada jõulisema ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP), et mängida uues geopoliitilises keskkonnas rahvusvahelisel areenil tugevamat ja asjakohasemat rolli ning edendada rahu, inimeste julgeolekut, kestlikku arengut, heaolu, vabadust, põhiõiguste ja -väärtuste austamist ning demokraatiat;

3. märgib, et liidu strateegilise keskkonna kestev halvenemine mõjutab otseselt või kaudselt selle liikmesriikide ja kodanike julgeolekut; rõhutab, et selles ebastabiilses ja ettearvamatus keskkonnas on liidul ja liikmesriikidel täita üheskoos suurem roll, et kaitsta oma liikmesriikide, kodanike ja väärtuste julgeolekut mitmepoolsete ohtude, riskide ja probleemide eest;

4. märgib Euroopa Liidu eesmärki arendada välja Euroopa strateegiline sõltumatus, mille puhul on tegemist kavatsusega, mis põhineb liidu võimekusel iseseisvalt kriisiolukorda hinnata ja langetada iseseisvaid otsuseid ning suutlikkusel tegutseda teistest sõltumatult, kui asjaolud seda nõuavad, et kaitsta oma huvisid ja väärtusi, austades täielikult liite ja oma strateegilisi partnereid, järgides samas NATO vastastikuse täiendavuse põhimõtet;

5. kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja nõukogu üles pakkuma välja strateegilise sõltumatuse ühise ametliku määratluse ning defineerima väga selgelt selle rakendamise eesmärke, vahendeid ja ressursse; on seisukohal, et võime tegutseda iseseisvalt on ELi jaoks oluline vahend oma mitmepoolse tegevuse tugevdamiseks, selle muutmiseks väliste ohtude suhtes vähem kaitsetuks ja usaldusväärsema partnerina tegutsemiseks reeglitel põhineva mitmepoolse korra tagamisel;

6. on veendunud, et COVID-19 pandeemia on esile toonud ELi kaitsetuse ja selle sõltuvuse kolmandatest riikidest; rõhutab seetõttu, et sellega seoses on veelgi olulisem tugevdada ELi pingutusi strateegilise sõltumatuse saavutamiseks;

7. märgib, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamisel on tehtud mõningaid edusamme; tunneb heameelt asjaolu üle, et EL on jätkuvalt pühendunud oma ülemaailmse kohaloleku tugevdamisele ja suutlikkuse suurendamisele tegutseda üleilmse julgeoleku edendaja ja tagajana, sealhulgas ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide kaudu, eesmärgiga saavutada püsiv rahu, stabiilsus, julgeolek ja heaolu ning aidata aktiivselt kaasa konfliktide ületamisele ja lahendamisele kogu maailmas, eriti ELi naabruses;



(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0130.(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0430.(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0330.(11) ELT C 433, 23.12.2019, lk 86.(12) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0206.

8. väljendab rahulolu komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse üle, et 2020. aasta lõpuks esitatakse analüüs ühiste ohtude ja probleemide kohta, mis on alus liikmesriikidega peetavatele poliitilistele aruteludele ja strateegiliste suuniste väljatöötamisele; märgib, et strateegiliste suunistega edendatakse ja suunatakse hiljemalt 2022. aastal vastavalt 2016. aastal paika pandule ELi eesmärkide rakendamist ja määratletakse strateegiline lähenemisviis, konkreetsed eesmärgid ja sihid neljas põhivaldkonnas – kriisiohjamine, vastupidavus, võimekus ja partnerlused; rõhutab, et see on vajalik, kuna EL peab välja töötama näitlikud stsenaariumid sõjalise ja tsiviilsekkumise jaoks ning valmistuma hästi ette operatiivsel ja poliitilisel tasandil; loodab, et strateegilised suunised aitavad esimese sammuna ELi sõltumatu tegevussuutlikkuse arendamise suunas luua ühtlustatuma strateegilise kultuuri ja hõlbustavad seega liidu otsuste tegemise protsessi;

9. kaalub parlamendi sisendi ja suunistena oma aruannete ja soovituste esitamist strateegiliste suuniste põhivaldkondade kohta kooskõlas meie demokraatlike institutsiooniliste põhimõtetega;

10. rõhutab kestliku piirkondliku stabiilsuse, turvalisuse ja heaolu tagamise ning destabiliseerivate protsesside ennetamise esmast geopoliitilist tähtsust liidu jaoks selle naabruses, nii idas kui ka lõunas ja Arktikas,; rõhutab operatsioonide EUFOR Althea ja EULEX Kosovo keskset rolli stabiilsuse ja julgeoleku edendamisel, suurendades riikide vastupanuvõimet ja toetades suutlikkuse arendamist ELi jaoks strateegiliselt olulises piirkonnas; väljendab rahulolu EULEX Kosovo ja EUAM Ukraine volituste pikendamise üle ning kinnitab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kaasamise olulisust Lääne-Balkanil ja idanaabruses; ergutab käimasoleva ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missiooni EUAM Ukraine läbivaatamist, et teha kindlaks, kuidas saab sellega Ukraina julgeolekut veelgi toetada;

11. juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa lõunapoolsete naaberriikide, eriti Saheli, Lääne-Aafrika ja Aafrika Sarve piirkonna riikide ebastabiilsusel on lõppkokkuvõttes negatiivne kõrvalmõju eelkõige ELi lõunapoolsetele naaberriikidele endale ja seega tekitab see otseseid probleeme Euroopa välispiiride haldamisel;

12. on mures, et Venemaa Föderatsiooni relvajõud okupeerivad endiselt suurt osa Ukrainast ja Gruusiast, rikkudes rahvusvahelist õigust, et nad viibivad endiselt Moldova Vabariigis ja et Venemaa destabiliseerib selles piirkonnas jätkuvalt rahu ja julgeolekut; väljendab oma muret seoses riiklikult toetatud enneolematult ulatuslike desinformatsioonikampaa-niatega idanaabruses; mõistab jätkuvalt hukka Venemaa sõjalise sekkumise ja Krimmi poolsaare ebaseadusliku annekteerimise ning Moldova külmutatud konflikti jätkamise; rõhutab, et sellega seoses peab ELi poliitika olema üksmeelne;

13. kiidab heaks sõjategevuse lõpetamise Mägi-Karabahhis ja selle ümbruses; juhib murelikult tähelepanu kolmandate riikide sõjalisele osalemisele konfliktis ning eelkõige Türgi destabiliseerivale rollile ja sekkumisele; nõuab välisvõitlejate väidetava kohaloleku ning kobarlahingumoona ja fosforpommide kasutamise rahvusvahelist uurimist; kutsub Euroopa Liitu ja rahvusvahelisi organeid üles tagama, et Mägi-Karabahhis sooritatud sõjakuriteod ja keelatud relvade kasutamine Mägi-Karabahhi konfliktis ei jääks karistuseta; rõhutab vajadust võimaldada humanitaarabi läbipääsu, jätkata viivitamata vangide ja inimohvrite vahetamist ning tarvidust säilitada Mägi-Karabahhi kultuuripärandit;

14. väljendab suurt muret hiljutise pingete teravnemise pärast teatavates potentsiaalsetes konfliktikolletes India ja Vaikse ookeani piirkonnas, nagu India ja Hiina vaidlusalune piir, Ida- ja Lõuna-Hiina meri ja Taiwani väina ala, sealhulgas Hiina üha provokatiivsemad Taiwani ähvardavad sõjalised manöövrid; nõuab, et kõik asjaosalised lahendaksid oma erimeelsused rahumeelsete vahenditega, et leevendada pingeid ja hoiduda ühepoolsest tegevusest status quo muutmiseks; rõhutab rahumeelse arengu olulisust Taiwani väinas, et säilitada Hiina ja Taiwani ning Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna rahu, stabiilsus ja jõukus, mis on jätkuvalt ELi huvide jaoks otsustava tähtsusega; nõuab, et EL ja liikmesriigid vaataksid läbi oma Taiwani lähenemispoliitika ja teeksid koostööd rahvusvaheliste sarnaseid seisukohti jagavate partneritega, et kaitsta demokraatlikku Taiwani välisohtude eest; väljendab muret kolmandate riikide selliste pahatahtlike desinformatsiooni-kampaaniate pärast, mille eesmärk on takistada pingutusi COVID-19 pandeemiaga võitlemisel India ja Vaikse ookeani piirkonna demokraatlikes riikides, sealhulgas Taiwanis; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid Taiwani sisukat ja pragmaatilist osalemist vaatlejana Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) koosolekutel, mehhanismides ja tegevuses, et võidelda ühiselt üleilmse rahvatervise kriisiga;

15. tunneb tõsist muret sellepärast, et Türgi tegutseb ebaseaduslikult ja ähvardab Vahemere idaosas liikmesriike sõjategevusega, ja mõistab selle karmilt hukka; märgib murelikult, et Türgi juhitud ühepoolsed meetmed rikuvad vaatamata pingete leevendamise püüetele rahvusvahelist õigust ja mõjutavad vahetult mõne liikmesriigi suveräänsust; kordab liidu



valmidust kasutada kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid ja valikuid, sealhulgas kooskõlas ELi lepingu artikliga 29 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikliga 215, et kaitsta enda ja oma liikmesriikide huve; tuletab meelde hiljutisi nõukogu järeldusi Vahemere idaosa kohta ning nõuab uue ja põhjaliku ELi-Türgi strateegia väljatöötamist;

16. rõhutab, et juurdepääs puhtale joogiveele võib põhjustada tõsiseid konflikte; toonitab, et Euroopa Liit peab välja töötama poliitilise strateegia, et hõlbustada lahendusi nendes suure destabiliseeriva potentsiaaliga valdkondades, julgustades riike, mis asuvad veega seonduvate konfliktide kõige olulisemates piirkondades, allkirjastama 1992. aasta Helsingi veekonventsiooni piiriüleste veeteede ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutuse kohta, mis valmis 1997. aastal New Yorgis;

Euroopa Liidu eesmärkide tugevdamine: ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide tõhususe parandamine ettearvamatus ja ebastabiilses keskkonnas

17. on seisukohal, et ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika tugineb peamiselt liidu võimekusele rakendada tsiviil- ja sõjalisi missioone ja operatsioone liidu ja selle liikmesriikide julgeolekut mõjutavates kriisiolukordades või olukordades, mis nõuavad rahvusvahelisel õigusel ning ÜRO põhikirjal ja resolutsioonidel põhinevat rahvusvahelist sekkumist; märgib, et liidul on praegu käimas 11 tsiviil- ja kuus sõjalist missiooni ja operatsiooni, viimastest on kolm täitevvolitustega missioonid (ATALANTA, EUNAVFOR MED IRINI, EUFOR ALTHEA) ja kolm täitevvolitusteta missioonid (EUTM Mali, EUTM Somalia, EUTM RCA); tuletab meelde, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide eesmärk on muu hulgas soodustada julgeolekusektori reformi, edendada õigusreformi ning tugevdada sõjaväe- ja politseikoolitust; soovitab missioone ja operatsioone korrapäraselt nõuetekohaselt hinnata, et teha kindlaks, kus saaks nende tõhusust veelgi tugevdada; rõhutab missioonide kiirema, paindlikuma ja järjepidevama kasutuselevõtmise tähtsust;

18. märgib, et kahjuks näitavad mõned liikmesriigid endiselt vähest poliitilist tahet ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonidel ja operatsioonidel märkimisväärsel ja usaldusväärsel viisil osaleda; rõhutab missioonide ja operatsioonide jõulisemaks muutmise tähtsust nii inimressursside kui ka volituste osas; kutsub liikmesriike üles suurendama vägede ja varade panust kõigisse ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonidesse ja operatsioonidesse, pöörates erilist tähelepanu olemasolevatele puudujääkidele, kuna ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide rahastamise teema on eriti kriisi ajal nende kestlikkuse seisukohast ülioluline, ning võimalike kasvavate pingete ja konfliktide küsimusele; rõhutab, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika eelarvet ei tohiks õõnestada;

19. rõhutab, et naiste osalemine ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonidel aitab kaasa missiooni tõhususele ja suurendab ELi usaldusväärsust meeste ja naiste võrdsete õiguste edendajana kogu maailmas; nõuab soolise aspekti arvestamist ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujundamisel, eelkõige parema soolise tasakaalu saavutamise kaudu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide isikkoosseisus ja juhtkonnas ning lähetatud isikkooseisu erikoolituse abil; väljendab rahulolu asjaolu üle, et kõik ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviilmissioonid on nüüdseks nimetanud ametisse soolise võrdõiguslikkuse nõustajad, ning kutsub ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika sõjalisi missioone üles tegema sama; julgustab liikmesriike nimetama olemasolevate vabade ametikohtade jaoks naiskandidaate; nõuab, et kogu ELis tegutsev sõjaväelaste ja tsiviiltöötajate isikkooseis saaks piisava väljaõppe soolise võrdõiguslikkuse asjus ning naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 kohta ja eriti selle kohta, kuidas soolist perspektiivi oma ülesannetesse integreerida; väljendab kahetsust asjaolu üle, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonides ja eelkõige sõjalistes operatsioonides osalevate naiste arv on endiselt väga väike; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus toetaks vajadust konkreetse eesmärgi järele ja poliitilise kohustuse võtmist selleks, et suurendada naiste arvu ELi kriisiohjamise missioonides ja operatsioonides; nõuab tungivalt, et liikmesriigid otsiksid võimalusi töötajate värbamise ja hoidmise poliitika tugevdamiseks ning naiste osaluse edendamiseks rahu kindlustamise ja rahuvalvemissioonidel; rõhutab vajadust lisada ELi eelarvesse uus rida, millest rahastataks soolise võrdõiguslikkuse nõunike ametikohti ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika sõjalistel missioonidel;

20. rõhutab liidu globaalset pühendumust Saheli ja Aafrika Sarve piirkonnas kuue tsiviil- (EUCAP Mali, EUCAP Niger, EUCAP Somalia) ja sõjaväelise (EUTM Mali, EUTM Somalia, EUNAVFOR ATALANTA, EUNAVFOR MED Irini) missiooni kaudu;

21. tõdeb seega, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika sõjaliste operatsioonide puhul on üha sagedamini tegemist keskendumisega relvajõudude väljaõppele (s.t ELi väljaõppemissioonid) ja täitevvolitused puuduvad; on seisukohal, et nende volitusi tuleks ilma nende missioonide täitevvolituste puudumist mõjutamata tugevdada, et võimaldada Euroopa nõustajatel lähetamise alale võimalikult lähedal kontrollida, kas väljaõppe programme on hästi täidetud ja kas kõik on täielikult



kooskõlas kohalike relvajõudude tegelike operatiivvajadustega; märgib, et kui väljaõppe saanud jõude kohapeal rakendatakse, annab see võimaluse ka halva juhtimise ja kuritarvituse juhtumite paremaks ennetamiseks; rõhutab, et see on eelkõige nii EUTM Mali korral, kus Mali relvajõude kasutatakse väga erinevates ja keerukates valdkondades, mille üle tuleb seega teha järelevalvet seoses sellega, kuidas Euroopa väljaõppekavu praegu ellu viiakse;

22. peab kahetsusväärseks, et üksnes mõnede ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide puhul pakutakse koolitust seksuaalse ja soolise ahistamise kohta, ning kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles korraldama kõikidel missioonidel ja operatsioonidel kohustuslikke koolitusi sellise ahistamise tõkestamiseks ning tagama ohvritele ja rikkumisest teatajatele tõhusa kaitse; nõuab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide uuendatud üldiste käitumisnormide ajakohastamist, et lisada neisse täisleppimatuse põhimõte ELi juhtide ja juhtkonna tegevusetuse suhtes seoses seksuaalse ja soolise vägivallaga;

23. tunnustab nõukogu 12. oktoobri 2020. aasta järeldusi EUFORi operatsiooni Althea kohta ja valmiduse kohta jätkata uuendatud ÜRO volituse alusel operatsiooni mandaati, et toetada Bosnia ja Hertsegoviina ametiasutusi ohutu ja turvalise keskkonna tagamisel; tunnistab COVID-19 pandeemiast tingitud probleeme ja tunnustab missioonide isikkoosseise sel ajal täieliku tegevusvalmiduse säilitamise eest;

24. tuletab meelde, et julgeolekuolukord Somaalias on väga murettekitav ja see on ebastabiilsuse alus kogu Aafrika Sarve piirkonnas tervikuna; on sellega seoses veendunud, et EUTM Somalia tugevdamine juhtimisstruktuuride nõuandefunkt-siooniga võimaldab avaldada märkimisväärset mõju operatsioonide elluviimisele mitmepoolse sõjalise abi raamistikus;

25. toetab jõupingutusi, mis on tehtud seoses piirkondadeks jaotamise protsessiga, mida on alustatud piirkondliku nõuande- ja koordineerimisüksuse (RACC) kaudu, ja nõukogu 12. veebruari 2019. aasta otsust liikuda sellega teise etappi, tugevdades sellega ELi piirkondlikku lähenemist Sahelis, eelkõige EUTM Mali raames, laiendades selle ulatust G5 Saheli riikidele, eesmärgiga muuta ELi tegevus G5 Saheli riikides piiriüleselt tõhusamaks ja toimivamaks ning toetada piiriülest koostööd, muutes seega EUCAP Sahel Mali, EUCAP Sahel Nigeri ja EUTM Mali töö tulemuslikumaks; nõuab selle ümbernimetamist EUTM Saheliks; märgib, et järjepidevus ja julgeolekukoostöö Aafrika riikidega on selle maailmajao stabiilsuse ja pikaajalise arengu saavutamiseks üliolulised; on seisukohal, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika lähtealuste regionaliseerimine Sahelis on asjakohane, kuid nõuab selgemat korraldust juba olemasolevate ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviil- ja sõjaliste missioonide, kohalike osalejate ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide vahel (st ÜRO MINUSMA rahutagamismissioon ja Prantsusmaa vägede juhitud operatsioon Barkhane), et tagada liidu tasandil operatiivne koostoime ja kooskõlastatud pingutused;

26. tunneb muret Kesk-Aafrika Vabariigis käimasolevate ELi vastu suunatud desinformatsioonikampaaniate pärast; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles võtma meetmeid desinformatsioonikampaania päritolu tõhusaks tuvastamiseks ja selliste rünnakute vastu võitlemiseks; kiidab heaks EUAM RCA (Euroopa Liidu ÜJKP nõuandev tsiviilmissioon Kesk-Aafrika Vabariigi julgeolekusektori reformi toetuseks) alustamise eesmärgiga toetada Kesk-Aafrika Vabariigi julgeolekusektori reformi ja EUTM RCA (Euroopa Liidu ÜJKP sõjaline väljaõppemissioon Kesk-Aafrika Vabariigis) volituste pikendamist; on seisukohal, et liit peab kiiresti ja tõhusalt parandama oma varustuse kohaletoimetamise võimekust lisaks EUCAPi ja EUTMi missioonide poolt pakutavale väljaõppele; märgib, et Euroopa rahutagamisrahastu loomine tagaks laiaulatusliku lähtealuse meie partnerite vägede võimekuse suurendamisele; rõhutab, et enesekindlad, kohalolevad ja aktiivsed välistoimijad, kes ei jaga tingimata samu eetilisi põhimõtteid kui liit ja selle liikmesriigid, täidavad võimekuse puudujäägi ja osalevad nende jõudude varustamises, näitamata üles austust õigusriigi ega rahvusvaheliste standardite suhtes;

27. on väga mures julgeoleku ja humanitaarolukorra halvenemise pärast Saheli piirkonnas, kus terrorismiga survestatakse veelgi G5 Saheli riike ja nende naabruskonda, suurendades kohalikke poliitilisi, etnilisi ja usulisi pingeid; rõhutab ELi Saheli missioonide ja operatsioonidega selles osas kaasneva toetuse olulisust; tuletab meelde, et oluline on säilitada pikaajalised rahvusvahelise kogukonna investeeringud, et töötada Mali ja Saheli piirkonna julgeoleku ja stabiilsuse saavutamise heaks; väljendab rahulolu ELi missioonide ja operatsioonide tegevuse taasalustamise üle Malis;

28. nõuab uut lähenemist julgeolekusektori reformile, julgeolekualasele abile ja sõjalise võimekuse suurendamisele tegevustasandil, mis hõlmaks eriti Malis saadud õppetunde, keskendudes järgmisele: a) kõigi julgeolekujõudude, sealhulgas relvajõudude demokraatlik kontroll, b) sektori demokraatlik ja läbipaistev valitsemine, c) kõigi osalejate rahvusvahelise inimõigustealase õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse täieliku ja range järgimise süstemaatiline seire ning d) selge mehhanism karistamatuse ja käimasolevate rikkumiste korral missiooni peatamiseks või vägede väljatoomiseks;



29. märgib koordineerimise paremat taset tsiviil- ja sõjaliste missioonide vahel kolmes riigis: Mali, Kesk-Aafrika Vabariik ja Somaalia; väljendab rahulolu ELi suutlikkuse suurendamise missiooni koordineeritud pingutuste üle Somaalias (EUCAP Somalia) ja EUTM Somalia üle, kuna nendega toetatakse Somaalia politsei ja Somaalia sõjaväe vastastikust operatiivset lähenemist Al Shabaabi mõjust vabastatud aladel; rõhutab, et integreeritud lähenemisviisi vahenditele, eelarvelistele toetusvahenditele ning osalistele missioonides EUAM CAR ja EUTM CAR tuleks vajadusel korrata teistes ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonides ja operatsioonides;

30. tunnustab operatsiooni EUNAVFOR MED IRINI käivitamist, mille eesmärk on aidata kaasa püsivale rahule, julgeolekule ja stabiilsusele, toetades Liibüale kehtestatud relvaembargo järgimist vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 2526(2020), ning aidata kaasa Liibüa rannikuvalve koolitamisele ja inimkaubanduse takistamisele; nõuab tungivalt, et liikmesriigid määraksid konkreetselt ja viivitamata kindlaks operatsiooni EUNAVFOR MED IRINI siiani piiratud võimaluste toetamiseks vajalikud luure-, seire- ja eelluure politseijõudude ja mereväevahendid, ja kutsub üles tugevamale koostööle NATO käimasoleva mereoperatsiooniga Sea Guardian ning koostööle piirkondlike partneritega; tuletab meelde rahvusvahelisi kohustusi seoses otsingu- ja päästetöödega merel; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles täielikult kasutama selles valdkonnas ELi vahendeid, eelkõige ELi satelliidikeskust ja ELi luurekeskust; väljendab rahulolu Liibüa olukorra stabiliseerimisel tehtud edusammude üle, kutsub ELi üles võtma aktiivset rolli vahendusprotsessis, et aidata kaasa rahumeelse, stabiilse ja demokraatliku Liibüa saavutamiseks vajalike aluste loomisele;

31. võtab teadmiseks nõukogu 20. juuni 2020. aasta otsuse pikendada oma kolme järgmise ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviilmissiooni volitusi: Euroopa piirihalduse abimissioon Liibüas (EUBAM Libya), Euroopa piirihaldamise abimissioon Rafahi piiriületuspunktis (EUBAM Rafah) ja Euroopa politseimissioon Palestiina aladel (EUPOL COPPS);

32. nõuab ELi tsiviil-sõjaliste otsuste tegemise ning juhtimis- ja kontrollistruktuuride edasist arendamist ja tugevdamist ning samal ajal eraldi sõjaliste ja tsiviilkäsuliinide tagamist;

33. märgib, et 2020. aastal tuleb alustada sõjaliste missioonide plaanimise ja juhtimise teenistuse (MPCC) strateegilise läbivaatamisega; arvestades nimetatud läbivaatamise mõju sõjaliste missioonide ja operatsioonide kavandamisele, juhtimisele ja kontrollile, kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles parlamenti võimalikest ja tehtud valikutest õigeaegselt teavitama; kordab, et EL vajab autonoomseks tegutsemiseks alalist ja täieõiguslikku sõjaväelist juhtimisstruktuuri ning kutsub seetõttu nõukogu üles sellist struktuuri rakendama;

34. võtab teadmiseks ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviiltegevust käsitleva kokkuleppe rakendamisel saavutatud üldised edusammud ja tehtud pingutused, mille eesmärk on muuta ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviiltegevus võimekamaks, tõhusamaks, paindlikumaks ja reageerivamaks nii riiklikul tasandil, töötades välja ja rakendades riiklikke rakenduskavasid, et suurendada riikide panuseid ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviiltegevusse, kui ka ELi tasandil ühise tegevuskava väljatöötamise kaudu; nõuab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviiltegevust käsitleva kokkuleppe täielikku rakendamist 2023. aasta suve alguseks; märgib ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviiltegevuse võimekusealaseid probleeme seoses piisava arvu politseiametnike, kohtunike, prokuröride ning muude justiits- ja tsiviiljulgeoleku valdkonna ekspertide olemasolu tagamisega; on seisukohal, et EL peab jätkama EUCAP Sahel Mali, EUCAP Sahel Nigeri, EUCAP Somalia ja EUAM RCA tsiviilmissioonide põhjaliku hindamisega volituste, eelarvete ja inimressursside suhtes, et muuta need igati toimivaks ja tulemuslikuks; kutsub liikmesriike üles esitama üksikasjaliku iga-aastase ülevaate, milles võetakse kokku edusammud ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviiltegevust käsitleva kokkuleppe rakendamisel; kutsub kõiki asjaosalisi tegema tihedamat koostööd ja tugevdama koostoimet samale tandrile lähetatud tsiviil- ja sõjaliste missioonide vahel, eriti seoses liikuvuse ja turvalise digitaristuga; väljendab rahulolu tsiviilkriisiohje tippkeskuse loomise üle, mis avati 2020. aasta septembris, ja kutsub liikmesriike üles selle töös aktiivselt osalema;

35. kiidab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide järjepidevust ja jätkuvat kohalolekut, hoolimata väga keerulisest keskkonnast ja ebasoodsast mõjust, mille on põhjustanud COVID-19 pandeemia; nõuab tungivalt ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide eelarve, vahendite, kavandamise ja varustuse hindamist ja kohandamist COVID-19 õppetundidega seoses, et tagada tegevuse tulemuslikkuse säilimine; rõhutab, kui oluline on, et EL kaaluks, mida saaks veel teha, et minimeerida ja juhtida töötajate nakatumise riski; väljendab tõsist muret COVID-19 pandeemia kahjuliku võimendava mõju pärast olemasolevatele kriisidele ja usub, et on tähtis, et EL takistaks



COVID-19 negatiivset mõju aastatepikkusele rahu kindlustamise protsessile; on mures COVID-19 pandeemia ajal leviva desinformatsioonilaine pärast, eriti ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide vastu; rõhutab, et EL peaks tugevdama oma strateegilise teabevahetuse ja avaliku diplomaatia vahendeid, eriti riikides, kus ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonid ja operatsioonid aset leiavad;

36. tunnustab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviil- ja sõjaliste missioonide panust rahu ja stabiilsuse säilitamisse ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamisse ning kolmandate riikide toetamisse terrorismi vastu võitlemisel; nõuab tungivalt, et EL suurendaks oma institutsioonilist suutlikkust konfliktide ennetamise ja vahendamise eesmärgil; nõuab ennetavamat lähenemist pikaajaliste konfliktide lahendamisele ELi lähinaabruses; nõuab konfliktitundlike ja inimkesksete lähenemisvii-side väljatöötamist, milles seataks inimeste turvalisus ja õigused ELi tegevuse keskmesse;

37. on seisukohal, et liit peaks koondama oma pingutused suurimat lisaväärtust andvatele missioonidele ja operatsioonidele; peaks seetõttu tervitatavaks arutelu teatavate missioonide asjakohasuse ja tõhususe üle;

38. nõuab Euroopa rahutagamisrahastu – mille eesmärk on oma partnereid toetades ja rahuoperatsioonidesse panustades parandada ELi missioonide tõhusust – kiiret vastuvõtmist ja rakendamist; rõhutab, et selle vahendiga rahastataks osa ELi kaitsetegevuse kuludest, sealhulgas ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika sõjaliste operatsioonide ühised kulud ja need kulud, mis on seotud partnerite sõjalise suutlikkuse suurendamisega riikides, mille tegevusse EL sekkub, ning seetõttu tuleks sellele eraldada piisavalt suur eelarve väljaõppe, operatsioonide, missioonide, projektide ja sõjaväelise varustuse, sealhulgas relvade, laskemoona ja transpordiga seotud praeguste probleemide tulemuslikuks lahendamiseks, täielikus kooskõlas ühise seisukoha kaheksa kriteeriumi, rahvusvahelise inimõiguse ja humanitaarõiguse ning tõhusate läbipaistvussätetega, nagu on loetletud selle 28. märtsi 2019. aasta soovituses Euroopa rahutagamisrahastu loomise kohta; tuletab meelde vajadust teha eelnevad põhjalikud riskihindamised ja jälgida hoolikalt vahendite kasutamist abisaavates riikides, eriti piirkondades, mida mõjutab poliitilise maastiku suur kõikuvus ja riigipiiride suur läbitavus, ning rakendada ELi tasandil vajalikke kaitsemeetmeid, et takistada terrorirühmituste ja muude pahatahtlike osalejate poolt nende relvade omastamist;

39. väljendab rahulolu 2020. aasta Euroopa Liidu olukorra kavatsusavalduses tehtud teadaande üle strateegilise lähenemise ühisteatise kohta, et toetada 2021. aastal endiste võitlejate desarmeerimist, demobiliseerimist ja taas-integreerumist, kuna see tähendab ELi 2006. aasta desarmeerimise, demobiliseerimise ja taasintegreerimise toetamise kontseptsiooni õigeaegset läbivaatamist; rõhutab julgeolekusektori reformide tähtsustamise olulisust, eriti ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviiltegevuse missioonide jaoks, mille peamine eesmärk peaks olema inimeste julgeolekule keskenduva lähenemisviisi rakendamine; rõhutab, et uus strateegiline lähenemine desarmeerimisele, demobiliseerimisele ja taas-integreerimisele peab tagama järjepidevuse ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika instrumentide ja ELi arenguabi vahel;

Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tulemusliku võimekuse arendamine

40. väljendab rahulolu selliste ELi võimekuse arendamise algatuste üle nagu kaitseküsimuste iga-aastane kooskõlastatud läbivaatamine, alaline struktureeritud koostöö (PESCO) ja tulevane Euroopa Kaitsefond ning selle eelkäijaprogrammid – liidu kaitsealaste teadusuuringute ettevalmistav meede ja Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programm –, kuna need võivad aidata suurendada ühtsust, koordineeritust ja koostalitlusvõimet ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamisel ning luua võimalusi Petersbergis määratletud ülesannete täitmiseks ning tugevdada liidu solidaarsust, ühtekuuluvust ja vastupanuvõimet ning strateegilist sõltumatust;

41. tunnistab, et ELi võimekuse arendamise algatustesse integreerimine ja enamate liikmesriikide sisukas osalemine suurtes Euroopa kaitseprojektides, mida korraldatakse hetkel peaaegu ainult kahepoolselt (nt FCAS ja MGCS), on otsustava tähtsusega edu saavutamiseks Euroopa kaitsevaldkonna integreerimise protsessis ja kujutaks endast selget lisaväärtust Euroopa pingutustele tihedama koostöö, kaitsevaldkonna integreerimise ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide koostalitlusvõime jaoks;

42. märgib, et on äärmiselt tähtis suurendada ELi kaitseplaneerimise vahendite ning võimekuse arendamise vahendite ja algatuste sidusust, kaasatust, koordineeritust ja järjepidevust, et need looksid sisukat koostoimet ja tugevdaksid üksteist vastastikku, väldiksid dubleerimist, tagaksid ressursside tõhusa ja strateegilise kasutamise, kindlustaksid koostalitlusvõime ning hõlbustaksid kiiret kasutuselevõttu;



43. kutsub liikmesriike üles suurendama oma kaitsekulutusi ja püüdlema eesmärgi poole kulutada kaitsele 2 % oma SKPst;

44. tunnustab Euroopa Kaitsefondi määruse kohta saavutatud kokkulepet ja nõuab, et kiiresti kiidetaks heaks ja asutataks Euroopa Kaitsefond, mis korraldaks ja kiirendaks ühiseid kokkulepitud kaitsevõime arendamise prioriteete õhus, maal, meredel ja kübervaldkondades ning tugevdaks sel viisil ELi suutlikkust tegutseda üleilmse osaleja ja rahvusvahelise turvalisuse toetaja ja pakkujana; kutsub liikmesriike, nõukogu ja komisjoni üles eraldama Euroopa Kaitsefondile piisavad rahalised vahendid ja keskenduma kõrge lisaväärtusega struktuuriprojektidele, hõlbustades sel viisil liikmesriikide vahelist tööstuskoostööd ja jõulise Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi (EDTIB) kõrgemale tasemele tõstmist, parandades tehnilist, tööstuslikku ja strateegilist suutlikkust, et tugevdada ELi võimet iseseisvalt luua ja käsutada sõjalisi võimeid ning säilitada Euroopa tehnoloogiline sõltumatus pikas perspektiivis; innustab kaitsevõimealgatusi, et hõlbustada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate kaasamist;

45. juhib tähelepanu kaitseuuringute ülitundlikule ja strateegilisele olemusele ning vajadusele reguleerida ELi-väliste kolmandate isikute kontrollitavate üksuste juurdepääsu Euroopa Kaitsefondist rahastatavatele projektidele, et see oleks kooskõlas ELi strateegilise sõltumatuse eesmärgiga; rõhutab, et kolmandate riikide osalemine Euroopa Kaitsefondis mõnel konkreetsel ja erandlikul sobival juhul, kui see annab teatavatele projektidele tõestatud tehnoloogilist ja operatiivset lisaväärtust, tuleks korraldada tõhusa vastastikkuse alusel, see ei tohiks nõrgendada ELi strateegilisi julgeolekuhuve, ei tohiks kahjustada Euroopa Kaitsefondi eesmärke ning peab rangelt jälgima vastavust nõuetele, mis on sätestatud ettepanekus võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Kaitsefond (COM(2018)0476), näiteks seoses intellektuaalomandi säilitamisega ELis;

46. tunnustab 2020. aasta lõpuks kavandatud PESCO esimese etapi strateegilist läbivaatamist, mis hõlmab ülevaadet programmi edusammude ning PESCO tõhusamaks ja muutmiseks vajalike sätete kindlaksmääramise kohta; on seisukohal, et PESCO on vahend, mis aitab kaasa ELi kestliku ja tõhusa kaitsekoostöö ja kaitsevaldkonna integreerimise tugevdamisele, parandades osalevate liikmesriikide kaitse- ja koostalitlusvõimet, eelkõige seoses vägede kättesaadavuse, paindlikkuse ja siirdavusega; tuletab meelde, et PESCO projektid peaksid aitama kaitsekulutuste tõhusust maksimeerida; on seisukohal, et PESCOt tuleks kasutada lisavahendina ELi eesmärkide saavutamisel ja NATO eesmärkidesse panustamisel; tunnustab hiljuti vastu võetud otsust kolmandate riikide osalemise kohta PESCOs, ehkki märgib, et iga selline erakordne osalemine üksikutes PESCO projektides peab andma lisaväärtust ELi liikmesriikidele ja projektidele ning aitama tugevdada PESCOt ning ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat ning andma panuse suuremate kohustuste täitmisse, mis vastavad väga rangetele poliitilistele, sisulistele ja õiguslikele tingimustele ning mida viiakse ellu kehtestatud ja tõhusa vastastikkuse alusel;

47. palub osalevatel liikmesriikidel näidata üles täielikku poliitilist pühendumust, pingutusi ja strateegilist ambitsiooni, pakkuma vajalikke vahendeid ning täitma kokkulepitud kaugeleulatuvaid ja siduvaid ühiseid kohustusi, tagades samas käegakatsutavad edusammud praeguste PESCO projektide kiires ja tulemuslikus rakendamises; rõhutab, et esimese laine projektid on peamiselt suutlikkuse suurendamise projektid, millesse kaasatakse võimalikult paljud liikmesriigid, ja et PESCO projektide kaasav iseloom ei tohiks viia osalevate liikmesriikide eesmärkide nõrgenemiseni; on mures, et võimekuse puudujääke ja kriitilisi vajakajäämisi, nagu on tuvastatud peaeesmärgi protsessis võimearendusplaani ja kaitseküsimuste iga-aastase kooskõlastatud läbivaatamise kaudu, ei suudeta edukate sõjaliste operatsioonide elluviimiseks piisavalt või täielikult lahendada ega käsitleda; soovitab praegused 47 PESCO projekti läbi vaadata, et kontrollida saavutatud edu ja teha kindlaks need projektid, mida võiks osalevate liikmesriikide äranägemisel rühmitada; julgustab osalevaid liikmesriike keskenduma PESCO projektidele, mis tänu operatiivsele suunitlusele pakuvad tõelist lisaväärtust, vastastikku positiivset tulemust ja liidule strateegilisi võimalusi, ning strateegilise mõõtmega projektidele, milles käsitletakse tulevasi julgeolekuohte; soovitab liikmesriikidel tungivalt ELi lahingugrupi süsteemi reformi raames uurida võimalusi tuua see PESCO alla, et suurendada selle operatiivset suutlikkust, modulaarsust ja reageerimise kiirust, luues alalised rahvusvahelised üksused, mis tegelevad sõjaliste ülesannete täitmisega, nagu on sätestatud ELi lepingu artiklis 43, ja ELi jõuliste kriisiohjeoperatsioonide elluviimise võimekuse suurendamisega;

Koostöö tugevdamine strateegiliste partneritega

48. tunneb heameelt edusammude üle, mida on saavutatud ELi ja NATO koostöös pärast 2016. aastal Varssavis vastu võetud ühisdeklaratsiooni; tunnustab 2016. ja 2017. aasta ühiste ettepanekute rakendamisel tehtud edusamme, eriti ELi ja NATO poliitilise dialoogi tõhustamist kõikidel tasanditel, samuti sõjalise liikuvuse alast struktureeritud dialoogi,



jõupingutusi vastavate kaitseplaneerimisprotsesside suurema sidususe tagamiseks ja tihedamat koostööd küberturvalisuse- ja kaitse valdkonnas ning hübriidohtude ja desinformatsioonikampaaniate vastu võitlemisel; märgib NATO ja ELi vahelist koostööd tsiviilvõimude abistamisel COVID-19 pandeemia ohjamisel ja selle leviku peatamisel; kutsub ELi ja NATOt üles veelgi tõhustama oma vastastikku tugevdavat koostööd, sealhulgas missioonide ja operatsioonide vahel, ja süvendama strateegilist partnerlust; rõhutab ELi ja NATO partnerluse edasise tugevdamise tähtsust sõjaväelise liikuvuse valdkonnas; rõhutab Euroopa relvajõudude ühiste koolituste ja õppuste ning ELi ja NATO koordineeritud paralleelõppuste korraldamise ja elluviimise tähtsust;

49. tunnustab sellega seoses operatsiooni Atlantic Resolve ja NATO tõhustatud kohalolekut Euroopas ning tunnistab NATO vägede tähtsust püüetes hoida ära Venemaa edasist agressiooni ja pakkuda konflikti korral olulist toetust;

50. tuletab meelde, et NATO jääb kollektiivkaitse nurgakiviks nende liikmesriikide jaoks, kes on ka Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmed, nagu on sõnaselgelt tunnistatud ELi toimimise lepingus; on seisukohal, et EL ja NATO peaksid koostöö tegemisel teineteist täiendama ning võtma arvesse teineteise eripära ja ülesandeid ning ei tohiks teineteist asjatult kopeerida ega struktuure asendada; tuletab meelde, et kaitsekoostöö on üks atlandiülese koostöö sammas ning on jätkuvalt esmatähtis liitlasriikide ja partnerriikide vastastikuse julgeoleku jaoks, ning kinnitab seetõttu veel kord vajadust tugevamate suhete järele; tuletab meelde, et ühtsete jõudude põhimõtte järgi ei kujuta ELi kaitsevõime arendamine alliansi jaoks konkurentsiohtu ning see toob kasu riikidele, mis on nii ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kui ka NATO osalised, ning et ELi tõhusamat julgeoleku- ja kaitsekoostööd tuleks pidada teguriks, mis tugevdab NATO Euroopa sammast, ja arvestades, et EL võtab suurema rolli omaenda julgeoleku tagamisel; on seisukohal, et võimekusalgatuste abil tuleks tagada koostalitlusvõime liitlastega ja hõlbustada jõudude kiiret lähetamist; märgib murelikult, et pärast Türgi tegevust Vahemere idaosas on mõned lahkarvamused kahjustanud alliansi solidaarsust;

51. rõhutab vajadust tugevdada ELi staatust meresõidu turvalisuse pakkujana, ELi ja liikmesriikide vastupanuvõimet kriisiolukordadele nende territoriaalvetes ning ühtse merestrateegia tähtsust ebaseaduslike merendusalaste valitsusväliste osalejate vastu võitlemisel; peab vajalikuks ühtlustada sekkumisreeglid ja varustusstandardid ning tugevdada personali koolitust koordineeritud ja ühtsete toimingute teostamiseks Euroopa ja rahvusvahelises operatsioonides või merekriiside, sündmuste ja vahejuhtumite korral; rõhutab ELi ja NATO vahelise koostöö vajadust, et saavutada ühine ja tõhus lähenemisviis meresõidu turvalisuse ohtude käsitlemiseks, nagu piiriülene ja organiseeritud kuritegevus, sealhulgas organiseeritud kuritegevuse võrgustikud, mis hõlbustavad ebaseaduslikku inim-, relva- ja uimastikaubandust, ebaseadus-likku üle piiri toimetamist ja merepiraatlust;

52. toetab kindlalt ELi ja ÜRO strateegilist partnerlust kriisiohje ning tsiviil-, politsei- ja sõjalise rahuvalve alal; tunneb heameelt edusammude üle, mis on saavutatud aastatel 2019–2021 kaheksa ühiselt kindlaks määratud ja kokkulepitud ELi ja ÜRO prioriteedi rakendamisel rahuoperatsioonide ja kriisiohje valdkonnas; nõuab tungivalt, et liikmesriigid panustaksid rohkem ÜRO rahuvalvesse, ning nõuab, et ELi institutsioonid selles küsimuses kaasa aitaksid; märgib, et missioonide ja operatsioonide vahelise koostöö tõhustamisel on saavutatud mõningaid edusamme – eelkõige 29. septembril 2020. aastal sõlmitud ELi ja ÜRO vastastikuse toetuse osutamise raamlepinguga seoses nende vastavate valdkondlike missioonide ja operatsioonidega – ning et välja on töötatud naistele, rahule ja julgeolekule keskenduv strateegiline käsitus, millega aidatakse kaasa ELi naiste, rahu ja julgeoleku tegevuskava rakendamisele, konfliktide ennetamisele ning poliitilisel ja strateegilisel tasandil tehtavatele edusammudele; nõuab, et EL ja ÜRO uuriksid veelgi tihedama koostöö võimalusi, eriti ühiste operatsioonitandrite vallas, sealhulgas missioonide ülemineku kavandamine, toetuskorraldus kohapeal, teabevahetus väljaspool missioonipiirkondi ja erandolukorra planeerimine, pidades silmas COVID-19 kriisi, samuti kliima- ja kaitsevaldkonda;

53. kinnitab veel kord, et vaatamata Brexitile on Ühendkuningriik endiselt ELi ja selle liikmesriikide lähedane strateegiline partner ning oluline on säilitada tugev ja tihe kaitse- ja julgeolekukoostöö ELi ning Ühendkuningriigi vahel, kuna nii ELil kui ka Ühendkuningriigil on sama strateegiline keskkond ja nende rahu ning julgeolekut ähvardavad samad ohud; julgustab Ühendkuningriiki osalema ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonidel ja operatsioonidel, kriisiohjeoperatsioonidel, kaitsevõime arendamisel, asjaomastes liidu ametites ja PESCO raames elluviidavates projektides, austades samal ajal ELi otsustusprotsessi sõltumatust, Ühendkuningriigi suveräänsust, tasakaalustatud õiguste ja kohustuste põhimõtet, põhinedes tõhusa vastastikkuse põhimõttel ning hõlmates õiglast ja asjakohast rahalist toetust; võtab teadmiseks Ühendkuningriigi lahkumise ühisest julgeoleku- ja kaitsepoliitikast 31. detsembril 2020; nõuab kiirete asendusmenetluste kehtestamist, et tagada ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide jätkumine kohtades, kus Ühendkuningriigi lähetatud isikkoosseisul oli oluline roll;



54. nõuab, et EL jätkaks tihedamat koostööd olemasolevate piirkondlike jõududega, nagu Aafrika Liit, Lääne-Aafrika riikide majandusühendus (ECOWAS), Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon (ASEAN) ja Arktika Nõukogu, ning sarnaste vaadetega NATO-väliste riikidega;

55. nõuab kakskümmend aastat tagasi vastu võetud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 süsteemsemat rakendamist ning ELi naiste, rahu ja julgeoleku tegevuskava tugevdamist; nõuab soolise aspekti arvestamist ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujundamisel, eelkõige parema soolise tasakaalu saavutamise kaudu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide isikkoosseisus ja juhtkonnas ning lähetatud isikkooseisu erikoolituse abil;

56. nõuab ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2250 (noorte, rahu ja julgeoleku kohta) järgimist ning noorte ja nende perspektiivide sisulist lisamist konfliktianalüüsidesse, millega tagatakse ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide pakutav toetus; nõuab ELi meetmeid, et suurendada noorte sisulise osalemise võimalusi rahu ja julgeoleku säilitamisel ning edendamisel;

57. kutsub ELi üles tegelema püsivate ja kasvavate ohtudega kultuuripärandi kaitsele ja säilitamisele ning tõkestama kultuuriväärtuste salakaubavedu eelkõige konfliktipiirkondades; märgib, et ühiskondade ilmajätmine nende kultuuripä-randist ja ajaloolistest juurtest muudab need radikaliseerumise suhtes kaitsetumaks ja ülemaailmsete džihaadi ideoloogiate suhtes vastuvõtlikumaks; kutsub ELi üles töötama välja ulatusliku strateegia selliste ohtudega võitlemiseks;

Liidu vastupanuvõime ja valmisoleku suurendamine

58. tunneb muret asjaolu pärast, et mõned ülemaailmsed osalejad ja üha rohkem piirkondlikke osalejaid hoiavad teadlikult kõrvale reeglitel põhinevast rahvusvahelisest korrast, mitmepoolsusest ning püsiva rahu, heaolu ja vabaduse väärtustest, mis on Euroopa Liidu alustalad, või püüavad neid hävitada; märgib, et COVID-19 pandeemia on esile toonud uusi kitsaskohti ja pingeid kogu maailmas ja võimendanud olemasolevaid; rõhutab, et pandeemia on tugevdanud üldsuse toetust muust maailmast vähem sõltuvale, paremini kaitstud ja iseseisvalt tegutseda suutvale liidule; nõuab Euroopa Liidu suuremat rolli rahvusvahelisel areenil, Euroopa ühtsuse, solidaarsuse ja vastupanuvõime tugevdamist, ühtsemat välispoliitikat ja keskse elemendina tõhusat mitmepoolsust; väljendab rahulolu nõukogu 2020. aasta juuni järelduste üle, milles toetatakse tugevat Euroopa Liitu, mis edendab rahu ja julgeolekut ning mis kaitseb oma kodanikke;

59. rõhutab relvajõudude tähtsust COVID-19 pandeemia ajal ja tunnustab sõjaväe tuge tsiviilasutustele, eelkõige välihaiglate paigutamisel, patsientide transportimisel ning varustuse kohaletoimetamisel ja levitamisel; on seisukohal, et see väärtuslik panus on näidanud vajadust teha kokkuvõte saadud õppetundidest, et tugevdada liikmesriikide sõjalisi vahendeid ja võimeid liidu elanikkonnakaitse mehhanismi toetamisel, mis on peamine hädaolukordade lahendamise vahend, ning ka humanitaarabi eesmärkide täitmisel; on lisaks seisukohal, et tervisekriiside tõhusaks lahendamiseks on oluline ette valmistada liikmesriikide sõjaväe meditsiinitöötajad, et nad saaksid kiiresti oma abi pakkuda; kordab vastastikuse abi ja solidaarsuse tähtsust kooskõlas ELi lepingu artikli 42 lõikega 7 ja ELi toimimise lepingu artikliga 222;

60. rõhutab sõjaväelise liikuvuse olulisust; peab vajalikuks edasi liikuda ja hõlbustada täielikku sõjaväelist liikuvust kogu Euroopas ning nõuab seetõttu menetluste lihtsustamist ja ühtlustamist, et võimaldada liikmesriikidel kiiremini tegutseda, kuna sõjaväeline liikuvus on kasulik tsiviilkriiside ohjamisel; rõhutab sõjaväelise liikuvuse projektide jaoks sobiva eelarve eraldamise tähtsust; tunnustab asjaolu, et sõjaväelise liikuvuse projekt on PESCO osa; rõhutab vajadust luua Euroopa mehhanismid, mille eesmärk on hõlbustada sõjaliste logistiliste võimete piiriülest kasutamist selliste hädaolukordade lahendamiseks, et võimaldada suuremat koordineeritust, koostoimet, solidaarsust ja tuge; nõuab, et samasugust abi ja solidaarsust pandeemiate ja sarnaste kriiside ajal saaks laiendada muu hulgas ka ELi vahetus naabruses asuvatele partnerriikidele; rõhutab vajadust suurendada ELi keemilist, bioloogilist, radioloogilist ja tuumavalmisolekut ning vajalikku võimekust; rõhutab, et on vaja tõhustada elutähtsate ja oluliste taristute seiret ja kaitset, eriti veealuste kiudoptiliste internetikaablite puhul;

61. peab oluliseks ELi poliitika sise- ja välisaspektide vahelise parema seose loomist, tagamaks, et ELi poliitika toimiks ühiste välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkide, sealhulgas ELi energiapoliitika saavutamise kasuks;



62. on seisukohal, et Euroopa kodanike tõhusa ühise kaitse tagamiseks on oluline kaitsta kõiki Euroopa Liidu nõrku kohti; võtab murelikult teadmiseks Krimmi poolsaare suureneva militariseerimise ja Venemaa Föderatsiooni katsed destabiliseerida Musta mere piirkonda, kusjuures selle olukorra tõttu on 2014. aastal Walesis toimunud NATO tippkohtumisel tunnistatud alliansi idakülje kaitsetust; nõuab, et EL tunnistaks liidu idapoolsete liikmesriikide kaitsetust Euroopa kaitse tugevdamise vajadust tõendava asjaoluna ning töötaks koos NATOga välja tervikliku strateegia idapiiride kindlustamiseks ja kaitsmiseks;

Hübriidohtude ennetav tõrje ja vältimine

63. väljendab rahulolu prioriteetide ja suuniste üle, mis võeti vastu ELi koostöö jaoks valdkonnas, millega käsitletakse hübriidohutõrjet ja vastupanuvõime parandamist selliste ohtude suhtes, sealhulgas võitlus desinformatsiooni, hübriidsõja, spionaaži, valeuudiste ja propaganda vastu, ning varajase hoiatamise süsteemi loomise üle, mille eesmärk on hõlbustada koostööd G7 ja NATOga; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles arendama ja tugevdama oma info- ja sidesüsteemide, sealhulgas turvaliste sidekanalite ohutust; rõhutab, et EL peab tingimata kiiremas korras tugevdama oma strateegilist kommunikatsiooni ja oma võimet muutuda vastupidavamaks igasuguse välismaise sekkumise, mis ohustab liidu demokraatlikku süsteemi, suveräänsust ja kodanikke, lahendamiseks ja ärahoidmiseks ning neisse investeerima; rõhutab idanaabruse strateegilise kommunikatsiooni töörühma olulist rolli ja tunnustab projekti „EL vs. desinformatsioon“ raames tehtud olulist tööd ning nõuab eelarvelist ja poliitilist lisatoetust, et parandada suutlikkust võidelda desinformatsiooniga ning teha paremat teavitustööd ELi tegevuse ja poliitika kohta;

64. rõhutab tungivat vajadust, et EL võtaks kasutusele jõulisema strateegia eesmärgiga avastada kolmandate riikide ja valitsusväliste osalejate poolt liidu vastu suunatud agressiivsed ja pahatahtlikud desinformatsioonikampaaniad ning nende vastu ennetavalt võidelda; rõhutab, et vaja on läbi vaadata Euroopa välisteenistuse strateegilise kommunikatsiooni meeskonna volitused, et tegeleda välismaiste sekkumistega ning kaasata faktikontrollijaid, teadlasi, idufirmasid ja kodanikuühiskonna organisatsioone; nõuab kindlalt, et kõikidele ELi talitlustele, mis tegelevad välissekkumise ja desinformatsiooniga, on vajalik tagada piisav personal ja rahastus, et paremini tuvastada, uurida ja tõrjuda katseid sekkuda ELi demokraatlikesse protsessidesse või ELi tegevustesse välismaal; rõhutab, kui oluline on teha koostööd ja aidata partnerriike, eriti ELi vahetus naabruses, nende püüdlustes tegeleda välisriigi pahatahtliku sekkumisega, eriti desinformatsiooni ja propagandaga, ning selle vastu võidelda, kuna paljudel juhtudel püütakse selliste tegudega neid riike demokraatlikest reformidest kõrvale juhtida ning rünnata Euroopa väärtusi ja ideaale;

65. tunnustab nõukogu otsust, mis lubab ELil esimest korda kehtestada sihipäraseid piiravaid meetmeid, et hoida ära ja vastustada küberründeid, mis kujutavad endast välist ohtu ELile või selle liikmesriikidele, sealhulgas küberründed kolmandate riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide vastu, ning kehtestada küberrünnete eest vastutavate isikute või üksuste suhtes sanktsioone; rõhutab, et ELi sanktsioonimehhanismi osana on vaja täiendada viisapiirangute süsteemi, kasutades biomeetrilisi viisamenetlusi, et piirata hübriidsõjas osalevate üksuste reisimist ELi valeandmetega; rõhutab tungivat vajadust integreerida küberaspektid paremini ELi kriisiohjesüsteemidesse; rõhutab, et tihedam koostöö küberrünnete tõrjumise ja vältimise eesmärgil on praegusel eriti kaitsetul ajal äärmiselt oluline, et edendada rahvusvahelist julgeolekut ja stabiilsust küberruumis; tunnustab PESCO küberturbe kiirreageerimisrühma projekti sellealaseid edusamme; nõuab sellega seoses Euroopa Liidu Küberturvalisuse Ameti (ENISA) toetuse suurendamist ja tihedat koordineerimist NATO Küberkaitsekoostöö Keskusega; nõuab ELi suuremat kooskõlastamist, saavutamaks pahatahtlike küberintsidentide suhtes ühismeetmete rakendamine, samuti tihedam koostöö sarnaste vaadetega rahvusvaheliste organisatsioonide ja riikidega; on eriti mures selle pärast, et pidevalt avastatakse väikesemahulisi küberründeid või sissetunge elutähtsatesse taristusüstee-midesse, mis edasi ei levi, kuid millel võib olla suur mõju; nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid liiasusi oma elutähtsate taristusüsteemide kõigil tasanditel, nagu elektritootmine ja strateegiline kommunikatsioon;

66. tunnistab küber- ja automatiseeritud luurevõime kasvavat tähtsust ning rõhutab, et see ohustab kõiki ELi liikmesriike ja institutsioone; nõuab tungivalt, et kõik ELi institutsioonid ja liikmesriigid jätkaksid oma küber- ja automatiseeritud tehnoloogia täiustamist, ning julgustab veelgi koostööd nende tehnoloogiliste edusammude vallas;

67. rõhutab kvantarvutussuutlikkuse saavutamise tähtsust ning rõhutab vajadust tõhustada ELi ja USA koostööd selles valdkonnas, et tagada kvantarvutuse esmane kasutuselevõtt heade omavaheliste suhetega ja samu eesmärke toetavate partnerite vahel;



68. märgib kosmosejulgeoleku ja satelliitide kasvavat tähtsust; rõhutab Euroopa Liidu Satelliidikeskuse olulist rolli ning teeb sellele ülesandeks analüüsida ELi ja liikmesriikide satelliitide ohutust ja/või kaitsetus kosmosejäätmete, küberrünnete ja otsese raketirünnaku suhtes ning esitada selle kohta aruanne;

Euroopa Liidu vahendid ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamiseks

69. rõhutab, et piisavad rahalised vahendid, isikkoosseis ja ressursid on hädavajalikud tagamaks, et liit oleks tugev ning suudaks edendada rahu ja julgeolekut liidu piirides ja kogu maailmas; kutsub liikmesriike üles näitama poliitilist tahet Euroopa eesmärkide saavutamiseks kaitsevaldkonnas ja oma kohustuste täitmiseks;

70. väljendab kahetsust, et Euroopa Ülemkogu praeguste julgeoleku- ja kaitsevõimealgatuste mitmeaastane finantsraamistik ei ole piisavalt ambitsioonikas; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ambitsioonika strateegilise töökava Euroopa Kaitsefondi jaoks (nii uurimistegevuse kui ka mitte-uurimistegevuse tarbeks), mille eesmärk on tugevdada koostöömeetmeid ja piiriülest koostööd kogu liidus, ja sõjalise liikuvuse jaoks, et aidata liikmesriikidel kiiremini ja tõhusamalt tegutseda, sealhulgas kahesuguse kasutusega transporditaristu rahastamine ning diplomaatilise kontrolli ja tollieeskirjade lihtsustamine, ning täidaks seda töökava; nõuab, et EL ehitaks välja oma ballistiliste rakettide tõrjesüsteemi ning integreeritud ja kihilise strateegilise õhutõrjesüsteemi, mis on loodud ka ülehelikiirusega rakettide tõrjumiseks; tuletab meelde, et Euroopa kodanikud on selgelt ja järjekindlalt nõudnud, et liit asuks tagama kestlikku stabiilsust ja julgeolekut, mida on võimalik saavutada ainult vajalike rahaliste vahendite ja põhjaliku mitmeaastase finantsraamistiku abil välistegevuse ja kaitse valdkonnas;

71. hoiatab olukorra eest, kus mitmeaastane finantsraamistik ei ole Euroopa kaitsealgatuste rahastamiseks piisavalt kaugeleulatuv, kuna COVID-19 kriisi tagajärjel võidakse riikide kaitse-eelarvet märkimisväärselt ja kooskõlastamata kärpida; rõhutab, et liikmesriigid peavad eraldama vajalikud rahalised vahendid riiklikul tasandil, et liit suudaks tegutseda ülemaailmse rahu tagajana; nõustub sellega seoses Euroopa Kontrollikoja hinnanguga, et ELi liikmesriikidel ei ole kaugeltki selliseid sõjalisi võimeid, mida nad vajavad ELi sõjaliste eesmärkide tasemele vastamiseks;

72. tuletab meelde, et kuigi Euroopa ühised kaitseprojektid ja -algatused on kaitsealase teadus- ja arendustegevuse puudujääkide kõrvaldamiseks, ressursside ühendamiseks ja jõupingutuste koordineerimiseks väga olulised, annavad suurema osa ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonidel kasutatavatest kaitsevahenditest endiselt liikmesriigid oma riigikaitse-eelarvest;

73. nõuab tungivalt, et liikmesriigid järgiksid oma ametlikku tegevust nõukogu tasandil ja võtaksid vastutuse oma otsuste eest nõukogus lähetada tsiviil- ja sõjalisi missioone, pakkudes liidule vajalikku isikkoosseisu ja võimekust nende eesmärkide saavutamiseks, milles nad on üksmeelselt kokku leppinud, ja seega täitma oma pühendumust turvalisema Euroopa Liidu saavutamiseks;

74. rõhutab, et rahvusvaheline osalemine ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonidel ja operatsioonidel on väärtuslik ja et sellega tugevdatakse Euroopa võimekust, ning nõuab, et tugevamalt järgitaks olemasolevaid osalemise raamlepinguid, millega soodustatakse rahu- ja julgeolekumeetmete kollektiivset laadi;

75. märgib Euroopa Liidu Satelliidikeskuse tehtud olulist tööd ja rõhutab, et liidul peavad kosmosepiltide ja luureandmete kogumise valdkonnas olema piisavad vahendid; rõhutab, et Euroopa Liidu Satelliidikeskus peaks saama osa liidu struktuurifondidest, et säilitada oma panus liidu tegevusse, eelkõige selleks, et pakkuda ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide jaoks kõrge resolutsiooniga satelliitfotosid;

ELi kaugeleulatuva ülemaailmse relvastuskontrolli, massihävitusrelvade leviku tõkestamise ja desarmeerimise kava koostamine

76. on mures praeguste rahvusvahelisi väärtusi ja õigusriiki ähvardavate ohtude ning massihävitusrelvade leviku tõkestamise ja desarmeerimise ülemaailmsete süsteemide võimaliku tulevase nõrgenemise pärast; kardab, et peamiste relvastuskontrollilepingute eiramine, neist taganemine või nende pikendamata jätmine kahjustaks tõsiselt aastakümneid stabiilsust taganud rahvusvahelisi relvastuskontrollirežiime, õõnestaks tuumariikide omavahelisi suhteid ja ohustaks otseselt Euroopa julgeolekut, eriti kuna puuduvad normid taktikaliste ning lühi- ja keskmaa tuumarelvade reguleerimiseks ja vähendamiseks, ning võiks viia uue tuumavõidurelvastumiseni; rõhutab tungivat vajadust taastada piiriülene usaldus;

77. märgib murega, et ohtlik retoorika tuumarelvade kasutamise teemal on muutumas tavapäraseks; kinnitab veel kord, et tuumarelvadest ja nende levikust vabas maailmas tugevneb rahvusvaheline rahu ja julgeolek ning et desarmeerimine ei tähenda mitte ainult aktiivsete lõhkepeade arvu vähendamist, vaid ka seda liiki relvadele omistatud sõjalise ja poliitilise rolli vähendamist;



78. kinnitab veel kord, et toetab täielikult ELi ja selle liikmesriikide tuumarelvade leviku tõkestamise lepinguga võetud kohustust, sest see on tuumarelvade leviku tõkestamise ja desarmeerimise korra nurgakivi; kordab oma üleskutset, et EL peab jõudma kindlale ühisele seisukohale enne konverentsi, nõudes, et 10. tuumarelvade leviku tõkestamise lepingu läbivaatamise konverentsil tuleb vastu võtta konkreetsed ja mõjusad meetmed, mis oleksid peamine element strateegilise stabiilsuse säilitamisel ja uue võidurelvastumise vältimisel;

79. väljendab veel kord sügavat kahetsust USA ja Venemaa Föderatsiooni taganemise üle keskmaa-tuumajõudude piiramise lepingust; märgib Venemaa vastutust lepingu katkemise eest, kuna Venemaa ei ole seda järjekindlalt täitnud; peab kahetsusväärseks asjaolu, et lepingu läbikukkumine võib põhjustada suuremaid pingeid ning tuuma- ja sõjaliste ohtude ja riskide suurenemist, mis ohustab samal ajal relvastuskontrollirežiimide tulevikku; rõhutab, et on kindlalt vastu uuele võidurelvastumisele USA ja Venemaa Föderatsiooni vahel ja selle võimalikele tagajärgedele Euroopas ning taas-militariseerimisele Euroopa pinnal; nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja käivitaksid ELi-poolse algatuse, et nõuda keskmaa-tuumajõudude piiramise lepingu muutmist mitmepoolseks lepinguks;

80. tuletab meelde, et tõhus rahvusvaheline relvakontroll, desarmeerimine ja tuumarelva leviku tõkestamise kord on ülemaailmse ning Euroopa julgeoleku ja stabiilsuse nurgakivi;

81. kutsub USAd ja Venemaa Föderatsiooni üles edendama läbirääkimisi uue strateegilise ründerelvastuse piiramise ja vähendamise (START) lepingu pikendamise üle, kuna selle tähtaeg lõpeb 2021. aasta veebruaris; on veendunud, et lepingu pikendamine annaks mõlemale allakirjutanule lisaaega jätkata läbirääkimisi, et leppida kokku uue relvastuskontrolli vahendi küsimuses; nõuab teiste riikide, eriti Hiina, kohest kaasamist kõikidesse praegustesse lepingutesse (näiteks uus START, keskmaa-tuumajõudude ja avatud taeva lepingud) või tulevastesse läbirääkimistesse tuumarelvastuse kontrolli vahendite üle;

82. taunib avatud taeva lepingust tulenevate kohustuste valikulist täitmist Venemaa poolt; väljendab sügavat kahetsust USA otsuse pärast taganeda avatud taeva lepingust, mille puhul on tegemist olulise relvastuskontrolli vahendiga, mis on aidanud luua usaldust ja andnud väiksematele riikidele väärtusliku võimaluse jälgida ja tõendada oma naabrite sõjalist tegevust; kutsub ülejäänud allakirjutanuid üles jätkama lepingu järgimist ning tagama selle toimimise ja kasulikkuse; kutsub USAd üles tühistama oma otsuse taganeda avatud taeva lepingust;

83. kiidab heaks ELi rahalise osaluse Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni (OPCW) projektides ja tegevuses; väljendab rahulolu selle üle, et nõukogu võttis vastu horisontaalse sanktsioonide korra keemiarelvade suureneva kasutamise ja leviku tõkestamiseks; mõistab hukka keemiarelvade hiljutise kasutamise ja on seisukohal, et vastutuse puudumine selliste juhtumite eest õõnestab keemiarelvade vastast rahvusvahelist normi; nõuab, et EL võtaks initsiatiivi keemiarelvade kasutamise karistamatuse probleemiga tegelemiseks ja kaaluks, kuidas tugevdada Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni, et tagada kiire ja täpne tuvastamine ja mõjus reageerimismehhanism; nõuab, et EL jätkaks jõupingutusi keemiarelvade leviku ja kasutamise tõkestamiseks, toetaks keemiarelvade väljatöötamise, tootmise, ladustamise ja kasutamise keelustamise ning nende hävitamise konventsioonis (CWC) sätestatud keemiarelvade ülemaailmset keelustamist;

84. väljendab tõsist muret Venemaa opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi mõrvakatse pärast keelatud närvimürgi abil, mida konventsiooni kohaselt käsitatakse keemiarelva kasutamisena ja mis on seetõttu tõsine rahvusvaheliste normide rikkumine; nõuab sündmuste sõltumatut rahvusvahelist uurimist; väljendab heameelt nõukogu otsuse üle kehtestada sanktsioonid, et võtta kõik mürgitamisega seotud isikud vastutusele;

85. palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal esitada ettepanek massihävitusrelvade leviku tõkestamise ja relvastuskontrolli alaste eriteadmiste suurendamiseks ELis ja tagada, et EL võtaks endale globaalse reeglitepõhise massihävitusrelvade leviku tõkestamise ja relvastuskontrolli ning desarmeerimise struktuuri loomisel veenva ja konstruktiivse rolli; väljendab sellega seoses rahulolu uue desarmeerimise ja massihävitusrelvade leviku tõkestamise erisaadiku määramise üle; mõistab, et relvakontrolli valdkonnas on kiiresti vaja sõlmida uusi rahvusvahelisi kokkuleppeid; märgib, et tuumaheidutusega seoses võib ülehelikiirusega rakettide väljatöötamine õõnestada „vastastikuse kindla hävitamise“ põhimõtteid, ning nõuab seetõttu ülemaailmse relvastuskontrollilepingu sõlmimist ülehelikiirusega relvasüsteemide kasutamise, ulatuse, kiiruse, doktriini, tuumalaengu kontrollimise ja rannajoonte lähedale paigutamise kohta;

86. kinnitab veel kord oma täielikku pühendumist mõjusa rahvusvahelise relvastuskontrolli, desarmeerimise ja massihävitusrelvade leviku tõkestamise korra säilitamisele Euroopa ja ülemaailmse julgeoleku nurgakivina; rõhutab, et toetab täielikult ÜRO desarmeerimisküsimuste büroo tööd ja ÜRO desarmeerimiskava; tuletab meelde, et on kohustunud järgima meetmeid, mille eesmärk on liikuda kogu tuumaarsenali vähendamise suunas;



87. tunnustab nõukogu järeldusi 8. detsembri 2008. aasta ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP (millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad) läbivaatamise kohta; (13) on kindlal seisukohal, et kuna EL püstitab kaitsevaldkonnas üha suuremaid eesmärke on vaja tagada liikmesriikide relvaekspordipoliitika suurem ühtlus, läbipaistvus ja järjepidevus ning tugevdada avalikku järelevalvet; kutsub liikmesriike üles vähendama ühise seisukoha erinevaid tõlgendusi ja järgima täielikult selle kaheksat kriteeriumi ning eelkõige rangelt rakendama piirkondliku stabiilsuse 4. kriteeriumi ja peatama sellise sõjaväelise varustuse ekspordi, mida saaks kasutada teiste liikmesriikide vastu; kiidab heaks pingutused relvaekspordi läbipaistvuse ning riikliku ja parlamentaarse kontrolli suurendamiseks; nõuab ühiseid jõupingutusi riskihindamise, lõppkasutajate kontrolli ja tehingujärgse kontrolli parandamiseks;

88. nõuab tungivalt, et liikmesriigid järgiksid Euroopa Liidu relvaekspordi toimimisjuhendit; kordab, et kõik liikmesriigid peavad rangelt kohaldama õigusnorme, mis on sätestatud nõukogu ühises seisukohas 2008/944/ÜVJP; tuletab meelde, et liikmesriigid on kohustunud võtma relvaekspordi suhtes Türki kindla riikliku seisukoha vastavalt nõukogu ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP sätetele, sealhulgas piirkondlikku stabiilsust käsitleva neljanda kriteeriumi range kohaldamine; kordab oma üleskutset komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale: seni, kuni Türgi jätkab oma praegust ebaseaduslikku ja ühepoolset tegevust Vahemere idaosas, mis on vastuolus kõigi liikmesriikide (eriti Kreeka ja Küprose) suveräänsuse ja rahvusvahelise õigusega, ning ei alusta rahvusvahelisel õigusel põhinevat dialoogi, võtta nõukogus vastu kõigi liikmesriikide jaoks algatus peatada igat liiki sõjavarustuse, sealhulgas relvade, kahesuguse kasutusega relvade ja kaupade ning oskusteabe eksport Türki vastavalt ühisele seisukohale;

89. tunnustab ELi tegevust, mille eesmärk on toetada relvakaubanduslepingu ülemaailmset rakendamist, ja kutsub kõiki suuremaid relvaekspordiga tegelevaid riike lepingule alla kirjutama ja selle ratifitseerima nii kiiresti kui võimalik;

90. märgib, et tehnoloogilise arenguga tehisintellekti valdkonnas kaasnevad uued eetilised probleemid; nõuab, et EL võtaks juhtpositsiooni ülemaailmsetes pingutustes luua kõikehõlmav õigusraamistik, et tagada tegelik inimkontroll sihtmärkide valimise ja ründamise otsustava tähtsusega funktsioonide üle tehisintellektiga varustatud relvade arendamisel ja kasutamisel; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, liikmesriike ja Euroopa Ülemkogu võtma vastu ühise seisukoha autonoomsete relvasüsteemide kohta, millega tagataks tegelik inimkontroll relvasüsteemide otsustava tähtsusega funktsioonide üle; nõuab rahvusvaheliste läbirääkimiste alustamist teatava autonoomiaga relvade kasutamise ühise määratluse ja raamistiku kohta ning nõuab õiguslikult siduva dokumendi vastuvõtmist, millega keelataks surmavad autonoomsed relvad ilma tegeliku inimkontrollita;

91. nõuab, et EL võtaks juhtpositsiooni ülemaailmsetes pingutustes luua kõikehõlmav ja tõhus ülemaailmne relvastuskontrollisüsteem rakettide ja mehitamata lahingusõidukite tehnoloogia levitamise järelevalveks;

Demokraatliku järelevalve, legitiimsuse ja kaasatuse tagamine

92. rõhutab, et parlamendis tuleks järjepidevalt käsitleda kõiki kaitseküsimusi; nõuab julgeoleku ja kaitse allkomisjoni volituste ümberhindamist ja laiendamist seoses suureneva kaitsealgatuste hulgaga ELi tasandil ning Euroopa Komisjoni kaitsetööstuse ja kosmose peadirektoraadi loomist;

93. peab õigeks korrapärast arvamuste vahetamist komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajaga ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika küsimustes ja kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles tagama, et parlamendi seisukohti võetakse nõuetekohaselt arvesse; rõhutab, et on vaja tagada regulaarsed infotunnid ELi eriesindajate, erisaadikute ning missioonide ja operatsioonide ülematega; on seisukohal, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide strateegilise planeerimise, nende volituste muutmise ja nende lõpetamiskavade küsimuses tuleks parlamendiga eelnevalt konsulteerida; nõuab ELi lepingu artikli 36 igakülgset rakendamist;

94. rõhutab, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika küsimustes on vaja teha üha tihedamat koostööd riikide parlamentidega, et tagada suurem vastutus, läbipaistvus ja kontroll;

95. kordab, et on tähtis täiustada kodanikuühiskonna käsutuses olevaid vahendeid, et tagada kodanikuühiskonna asjakohane ja oluline osalemine kaitsepoliitika kujundamisel ja selle tõhus järelevalve;



(13) ELT L 335, 13.12.2008, lk 99.

o

o o

96. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ÜRO peasekretärile, NATO peasekretärile, ELi julgeoleku- ja kaitsevaldkonnaga tegelevatele ametitele ning liikmesriikide parlamentidele.



P9_TA(2021)0014

Inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning ELi poliitikat selles valdkonnas käsitlev 2019. aasta aruanne

Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2019. aasta aruande kohta (2020/2208(INI))

(2021/C 456/09)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ning muid ÜRO inimõiguste alaseid lepinguid ja inimõigusi käsitlevaid dokumente,

— võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

— võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „põhiõiguste harta“),

— võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, eelkõige selle 2., 3., 11. ja 17. põhimõtet,

— võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikleid 2, 3, 8, 21 ja 23,

— võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 17 ja 207,

— võttes arvesse 28. juunil 2016. aastal tutvustatud Euroopa Liidu üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat,

— võttes arvesse ÜRO 17 säästva arengu eesmärki ja säästva arengu tegevuskava aastani 2030,

— võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning ÜRO inimõiguste komitee üldisi märkusi,

— võttes arvesse majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti ning ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee üldisi märkusi,

— võttes arvesse ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW) ja ÜRO naistevastase diskrimineerimise lõpetamise komitee üldisi soovitusi,

— võttes arvesse ÜRO 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni ja selle kahte 25. mail 2000. aastal vastu võetud fakultatiivprotokolli,

— võttes arvesse 30. märtsi 2007. aasta ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

— võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poliitilist deklaratsiooni HIV ja AIDSi kohta: „On the Fast Track to Accelerating the Fight against HIV and to Ending the AIDS Epidemic by 2030“ (Otseteel HIV-vastase võitluse kiirendamiseks ja AIDSi-epideemia lõpetamiseks 2030. aastaks), mis võeti vastu 8. juunil 2016. aastal,

— võttes arvesse ÜRO 18. detsembril 1992. aastal vastu võetud deklaratsiooni rahvuslikesse või etnilistesse, usulistesse ja keelelistesse vähemustesse kuuluvate isikute õiguste kohta,

— võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 22. detsembri 2018. aasta resolutsiooni ülemaailmse üleskutse kohta konkreetsete meetmete võtmiseks rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja sellega seotud sallimatuse täielikuks kaotamiseks ning Durbani deklaratsiooni ja tegevuskava laiaulatuslikuks rakendamiseks ja järelmeetmeteks,

— võttes arvesse ÜRO Peaassamblee otsust, millega määratakse 22. august ÜRO rahvusvaheliseks usutunnistusest või veendumustest tingitud vägivalla ohvrite mälestuspäevaks, mis võeti vastu 28. mail 2019. aastal,

— võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 29. aprilli 2019. aasta resolutsiooni nr 2467 seksuaalse vägivalla kohta konfliktiolukorras,



— võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 naiste, rahu ja julgeoleku kohta ning ELi strateegilist lähenemisviisi naistele, rahule ja julgeolekule aastatel 2019–2024,

— võttes arvesse ELi ja ÜRO algatust „Spotlight“, mille eesmärk on kaotada naiste- ja tütarlastevastane vägivald,

— võttes arvesse Pekingi tegevusprogrammi ning rahvastiku ja arengu rahvusvahelise konverentsi tegevusprogrammi ning nende läbivaatamist käsitlevate konverentside tulemusi,

— võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 21. juuni 2019. aasta konventsiooni nr 190 vägivalla ja ahistamise kohta,

— võttes arvesse 21. juunil 2019. aastal avaldatud ILO sajanda aastapäeva deklaratsiooni töö tuleviku kohta,

— võttes arvesse 16. augusti 2019. aasta vastastikuse mõistmise memorandumit, mis käsitleb ÜRO Keskkonnaprogrammi ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo vahelist koostööd,

— võttes arvesse Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni ning Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartat, mis võeti vastu 5. novembril 1992. aastal,

— võttes arvesse Euroopa Nõukogu 11. mai 2011. aasta naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (edaspidi Istanbuli konventsioon), mida kõik liikmesriigid ei ole ratifitseerinud,

— võttes arvesse 28. aprilli 2015. aasta inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) „Inimõigused ELi tegevuskava keskmes“ (JOIN(2015)0016), mille nõukogu võttis vastu 20. juulil 2015. aastal, ning selle vahehindamist 2017. aasta juunis (SWD(2017)0254),

— võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2020–2024), mille nõukogu võttis vastu 17. novembril 2020. aastal,

— võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2019. aasta järeldusi ELi prioriteetide kohta ÜRO inimõigusi käsitlevatel foorumitel 2019. aastal,

— võttes arvesse nõukogu 17. juuni 2019. aasta järeldusi eeskirjadel põhineva mitmepoolsuse tugevdamiseks võetud ELi meetmete kohta,

— võttes arvesse nõukogu 15. juuli 2019. aasta järeldusi ELi prioriteetide kohta ÜROs ja ÜRO Peaassamblee 74. istungijärgul,

— võttes arvesse nõukogu 14. oktoobri 2019. aasta järeldusi demokraatia kohta,

— võttes arvesse nõukogus 24. juunil 2013. aastal vastu võetud suuniseid lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste (LGBTI) inimeste kõigi inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks,

— võttes arvesse 24. juunil 2013. aastal vastu võetud ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta,

— võttes arvesse ELi suuniseid surmanuhtluse kohta, mida nõukogu uuendas 12. aprillil 2013. aastal, sõnavabaduse kohta internetis ja mujal, mille nõukogu võttis vastu 12. mail 2014. aastal, ning inimõiguste kaitsjate kohta, mille nõukogu võttis vastu 14. juunil 2004. aastal,

— võttes arvesse 18. märtsil 2019. aastal nõukogu poolt vastu võetud ELi inimõigustealaseid suuniseid mitte-diskrimineerimise kohta välistegevuses,

— võttes arvesse 17. juunil 2019. aastal nõukogu poolt vastu võetud ELi inimõigustealaseid suuniseid puhta joogivee ja sanitaartingimuste kohta,

— võttes arvesse 16. septembril 2019. aastal nõukogu poolt vastu võetud 2019. aastal muudetud suuniseid kolmandatele riikidele suunatud ELi poliitika kohta, mis käsitleb piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist,



— võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2020. aasta teatist „2020. aasta teatis ELi laienemispoliitika kohta“ (COM(2020)0660) ning ELi seadusandliku perioodi 2019–2024 geopoliitilist tegevuskava,

— võttes arvesse komisjoni 2020. aasta juuni uuringut „Soo õiguslik tunnustamine ELis – transinimeste teekond täieliku võrdsuse suunas“;

— võttes arvesse komisjoni 25. novembri 2020. aasta ühisteatist „ELi soolise võrdõiguslikkuse kolmas tegevuskava (GAP III) – ambitsioonikas tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamiseks ELi välistegevuses“ (JOIN(2020)0017) ning nõukogu eesistujariigi 16. detsembri 2020. aasta järeldusi GAP III kohta,

— võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 14. mai 2020. aasta teist LGBTI-uuringut „Pikk tee LGBTI-inimeste võrdõiguslikkuseni“,

— võttes arvesse Euroopa Ombudsmani 30. juuli 2020. aasta otsust usu- ja veendumusvabaduse edendamisega väljaspool ELi tegeleva ELi erisaadiku rolli kohta,

— võttes arvesse usu- ja veendumusvabaduse edendamisega väljaspool ELi tegeleva ELi erisaadiku ning Euroopa Parlamendi usu- ja veendumusvabaduse ning sallivuse laiendatud töörühma raporteid,

— võttes arvesse ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2019. aastal,

— võttes arvesse oma 13. septembri 2017. aasta resolutsiooni korruptsiooni ja inimõiguste kohta kolmandates riikides (1),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi 3. juuli 2018. aasta resolutsiooni maailma põlisrahvaste õiguste rikkumise, sealhulgas maa hõivamise kohta (2),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni usu- ja veendumusvabaduse edendamist kolmandates riikides käsitlevate ELi suuniste ning ELi erisaadiku asjaomaste volituste kohta (3),

— võttes arvesse oma 15. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2018. aasta aruande kohta (4) ning oma eelmisi resolutsioone varasemate aruannete kohta,

— võttes arvesse kõiki oma 2019. aastal vastu võetud resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite kohta (nn kiireloomulised resolutsioonid) vastavalt kodukorra artiklile 144,

— võttes arvesse parlamendi välja antavat Sahharovi auhinda mõttevabaduse eest, mille sai 2019. aastal uiguuri inimõiguste kaitsja, majandusprofessor, Hiina uiguuri vähemuse õiguste eest võitleja ja Hiinas kinnipeetav poliitvang Ilham Tohti,


— võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust,


A. arvestades, et põhiõiguste harta 10. aastapäeva tähistamine 2019. aastal tuletas liidule meelde selle lubadust ning aluslepingute kohast kohustust järgida otsustavalt meetmeid inimõiguste kaitsmiseks, edendamiseks ja täitmiseks, nii seespool kui ka väljaspool liidu piire; arvestades, et sel puhul kinnitas EL veel kord oma pühendumust jääda maailma areenil mõjukaks osalejaks ning jätkata juhtiva rolli täitmist ülemaailmse demokraatia ja inimõiguste kaitsjana;



(1) ELT C 337, 20.9.2018, lk 82.(2) ELT C 118, 8.4.2020, lk 15.(3) ELT C 411, 27.11.2020, lk 30.(4) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0007.

B. arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on ELi üks põhiväärtusi ning õigus võrdsele kohtlemisele ja mitte-diskrimineerimisele on aluslepingutes ja põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigus, ning arvestades, et seetõttu tuleks soolõime rakendada ja integreerida horisontaalse põhimõttena kõigisse ELi tegevustesse ja poliitikavaldkondadesse;

C. arvestades, et kristlased on maailma tagakiusatuim usurühm, moodustades 80 % maailma tagakiusatud usklikest; arvestades, et selline tagakiusamine ulatub tavapärasest diskrimineerimisest hariduses, tööhõives ja ühiskondlikus elus ning kõigi väljendusvormide piiramisest kuni kristlike kogukondade vastu suunatud füüsiliste rünnakuteni, mida võib pidada peaaegu vastavaks ÜRO määratletud rahvusvahelisele genotsiidi definitsioonile;

D. arvestades, et lähtuvalt 1995. aasta Pekingi deklaratsioonist ja tegevuskavast on nüüdseks 25 aasta jooksul pööratud suurt tähelepanu naiste võrdsete õiguste ja võimaluste tähtsusele ning nende võrdse osalemise tähtsusele otsuste tegemisel ja demokraatlikus protsessis, et tugevdada demokraatiat;

E. arvestades, et naiste osaluse puudumine tehisintellekti arendamises suurendab kallutatuse riski; arvestades, et teadusharidus on oluline oskuste omandamiseks, inimväärse töö ja tuleviku töökohtade saamiseks, samuti selleks, et murda soolised stereotüübid, mille järgi need on tavapäraselt meeste valdkonnad, ja selleks, et võimaldada naistel oma inimõigusi täiel määral kasutada;

F. arvestades, et ÜRO novembri 2019. aasta lapse õiguste konventsiooni 30. aastapäeva tähistamise käigus rõhutas EL oma kavatsust kujundada laiaulatuslik laste ja vanemate õigusi käsitlev strateegia ja asetada need õigused ELi poliitika keskmesse; arvestades, et Euroopa Parlament pidas 20. novembril 2019. aastal sellele teemale pühendatud konverentsi, millel käsitleti hulgaliselt erinevaid probleeme, sealhulgas raskusi laste õiguste kaitsmisel pidevalt muutuvas digitaalses maailmas, eriti seoses ligipääsu piiramisega lapspornole ning võitlusega ahistamise ja vägivalla vastu, laste õiguste täielikku rakendamist takistavate barjääride ületamist ning tegelemist relvakonfliktide muutuva laadi ja sellega, kuidas see laste tulevikku mõjutab, muu hulgas sellega, kuidas need konfliktid mõjutavad nende arengut, haridust ja hilisemat elu, võttes arvesse laste avaldusi selles arutelus;

G. arvestades, et globaalsest COVID-19 pandeemiast tingitud kriis, viisid, kuidas riigid on sellele reageerinud, ebavõrdsuse süvenemine ja raskused, mida see on kaasa toonud, eriti kõige kaitsetumate ja tõrjutumate rühmade ning naiste jaoks, ja selle mõju rahvusvahelistele suhetele, reeglipõhisele rahvusvahelisele korrale ja konfliktidele toovad kõik kaasa pikaajalisi tagajärgi kõigis inimõiguste austamist hõlmavates küsimustes;

H. arvestades, et näiteks on pandeemiast tingitud kriis pannud enamikku riike COVID-19 viiruse leviku takistamiseks eriolukorra meetmeid rakendama, võttes ära mitmete inimõiguste rakendamise võimaluse, mille seas on eelkõige liikumis- ja kogunemisvabadus, või uusi järelevalvemeetmeid kehtestama; arvestades, et seoses nende meetmetega on põhjendatult esile kerkinud küsimusi nende vajalikkuse, õiguspärasuse, proportsionaalsuse, mittediskrimineeriva laadi, kestuse ja mõjude suhtes lühi- ja pikaajalise põhiõiguste kaitsmise vaimus; arvestades, et pandeemiaga on kaasnenud ka muud negatiivsed demokraatia õõnestamise ja kodanikuühiskonna tegevusruumi ahenemise suundumused;

I. arvestades, et pandeemiast tingitud globaalne majanduslangus võib panna valitsused seadma esmatähtsaks majandustegevuse stimuleerimise ja investeeringute ligimeelitamise; rõhutab, et selle käigus ei tohiks teha järeleandmisi poliitiliste eesmärkide ja standarditega seonduvates ambitsioonides mõnedes teistes valdkondades, nagu inimõigused, kliimameetmed ja võitlus vaesuse, eriti laste ja lastega perede vaesuse vastu;

J. arvestades, et autoritaarsete ja populistlike liikumiste üleilmne esiletõus ohustab väärtusi ja põhimõtteid, millele Euroopa Liit on rajatud;

K. arvestades, et mitteliberaalsed režiimid liiguvad aina kaugemale küpse demokraatia rajalt ja läänelikest demokraatlikest standarditest, juurutades enda jaoks positsioonid, milles on võimalik inimõiguste pidev ja tahtlik rikkumine; arvestades, et need mitteliberaalsed režiimid piiravad põhiõigusi ja -vabadusi, seega luues väära mulje valimiste kaudu saadud legitiimsusest, kuigi neid valimisi ei saa pidada vabadeks, õiglasteks ega läbipaistvateks;



L. arvestades, et keskkonnale hädaohtlikud olukorrad, muu hulgas kliimamuutused ja raadamine, on inimtegevuse tagajärjed ning põhjustavad otseselt mõjutatud inimeste, aga ka inimkonna kui terviku inimõiguste rikkumist; arvestades, kui tähtis on tunnistada, et inimõigused ja keskkonnakaitse on omavahel seotud; arvestades, et veele juurdepääsu tagamine on teatavates piirkondades pingete vältimiseks hädavajalik;

M. arvestades, et suurem sidusus nii ELi sise- ja välispoliitika kui ka ELi välispoliitika eri valdkondade vahel on ELi eduka ja tõhusa inimõiguste alase poliitika vältimatu eeldus; arvestades, et inimõigusi, demokraatiat, õigusriiki ja võitlust karistamatuse vastu toetavaid põhimõtteid tuleks arvesse võtta kogu ELi poliitikas, sealhulgas arengu-, rände-, julgeoleku-, terrorismivastase võitluse, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse, laienemis- ja kaubanduspoliitikas, lisades sellele ka liiduvälise mõõtme; arvestades, et suurem järjepidevus peaks võimaldama ELil inimõiguste rikkumiste varajastes etappides kiiremini reageerida ja olla üleilmsel tasandil aktiivsem ja usaldusväärsem inimõiguste kaitsja;

N. arvestades, et inimõiguste ja Euroopa standardite täielik austamine ELi partner- ja naaberriikides, sealhulgas pagulaskriisi haldamisel ja rändeprobleemi käsitlemisel, on üks Euroopa Liidu põhilistest prioriteetidest; arvestades, et inimõiguste olukord, mida COVID-19 pandeemia on mõjutanud, on liidu naaberriikides murettekitav, ning et need riigid peavad võtma sellega seoses asjakohaseid meetmeid ja töötama koos oma kodanikuühiskondadega, kelle hulgas on ka Euroopa-meelseid ja demokraatlikke liikmeid;

O. arvestades, et üha suurem arv riike, eelkõige Aasias, Lähis-Idas, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas, on kasutanud reisikeelde, et takistada inimõiguste kaitsjate osalemist rahvusvahelistel üritustel;

Inimõigused ja demokraatia: üldised suundumused ja põhiprobleemid

1. kiidab heaks nende liikmesriikide reageeringu COVID-19 pandeemiale, kes tõstsid esikohale õiguse elule ja tervisele; rõhutab, et samal ajal on oluline tagada, et inimeste elatustase oleks piisav; rõhutab, et kõik pandeemiale reageerimiseks võetud meetmed peavad põhinema inimõigustel ja mittediskrimineerimise põhimõtetel, olema nendega kooskõlas ning kaitsma kestliku arengu eesmärkide saavutamise suunas tehtavat tööd;

2. rõhutab, et on vaja tagada inimõiguste ning põhimõtte, mille kohaselt on inimõigused universaalsed ja võõrandamatud, jagamatud, vastastikuses sõltuvuses ja omavahel seotud, täielik austamine ja järgimine, ning mõistab hukka kõik katsed neid alatähtsustada;

3. väljendab väga tõsist muret demokraatia ja inimõiguste standardite ja põhivabaduste kasutamise languse pärast, milleni kriis on mõnedes riikides viinud; on arvamusel, et see tagasilöök tuleneb peamiselt autoritaarsuse kasvust, kriisi laastavatest majanduslikest ja sotsiaalsetest tagajärgedest ning nende kasutamisest ettekäändena riigiasutuste ja valimiste ajakavaga manipuleerimiseks, inimõiguste kaitsjate, eriti vähemuste kaitsjate, poliitiliste vastaste, meedia või kodaniku-ühiskonna esindajate tegevuste allasurumiseks ning põhivabaduste ja inimõiguste, sealhulgas diskrimineerimise suhtes vähekaitstud isikute või rühmade, näiteks usu- ja veendumusvähemuste ja LGBTI-inimeste õiguste piiramiseks pandeemiaga mitteseonduvatel põhjustel; rõhutab siinjuures rassi-, etnilise päritolu, religiooni- või kastipõhise vaenukõne sagenemist, desinformatsiooni levikut, viiruse levikus süüdistatavate vähekaitstud rühmade sihikule võtmist, kodu- ja soolise vägivalla sagenemist ning soolise ebavõrduse suurenemist; väljendab muret diskrimineerimise juhtumite pärast COVID-19 pandeemiaga seotud abi jagamisel; ei poolda abi andmisest keeldumist ükskõik millistel põhjustel, eriti usu alusel; rõhutab siinjuures murelikult inimõiguste rikkumist digitaalsete tehnoloogiate kasutamisel, mille eesmärk on pandeemia leviku piiramine kodanike jälgimise ja nende privaatsete andmete kasutamise kaudu;

4. kinnitab, et liikmesriigid peavad hoiduma COVID-19 pandeemia ärakasutamisest, et võimu konsolideerida, demokraatiat ja õigusriiki nõrgestada või inimõigusi jalge alla tallata; väljendab sügavat muret autoritaarsete režiimide võetud meetmete ägenemise pärast, mille eesmärk on teisitimõtlejate represseerimine ja kodanikuühiskonna tegutsemisruumi vähendamine; toonitab kodanikuühiskonna olulisust, mille olemasolu võimaldab paindlikult, õigeaegselt ja tulemuslikult reageerida režiimidele, mis rikuvad rahvusvahelist õigust, inimõigusi ja demokraatia põhimõtteid; väljendab muret asjaolu üle, COVID-19-ga seotud kiireloomuliste meetmetega ei käi tihti kaasas selget kohustust need meetmed pärast kriisi lõppu tühistada;



5. tuletab meelde, et tervishoiu üldine kättesaadavaus on inimõigus, ning toetab edasiliikumist üldise tervisekindlustuse suunas kui kestliku arengu olulist osa; kiidab heaks Euroopa Liidu „Euroopa tiimi“ (Team Europe) lähenemisviisil põhineva ülemaailmse reageeringu COVID-19 pandeemiale, mis keskendub solidaarsuse väljendamisele ja partneritele käegakatsutava abi pakkumisele, eriti kõige kaitsetumatele ja enim mõjutatud riikidele;

6. osutab murega nõrkadele kohtadele paljude riikide tervishoiusüsteemides, millega õõnestatakse inimeste õigust nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele ja ravimitele, ning saastumise vältimiseks rakendatud ennetustegevustes, vee- ja sanitaarmeetmetes, teabe jagamises ning mittediskrimineerimises ligipääsu ja õiguste tagamisel; kiidab heaks komisjoni avalduse, et COVID-19 vaktsiinid peaks olema üle maailma kättesaadavad ning et EL teeb selle saavutamiseks kõik, mis tema võimuses;

7. tuletab meelde, et COVID-19 pandeemiaga seoses peavad liikmesriigid tagama, et nende meetmetes sisalduks sootundlik ja valdkondadevaheline lähenemine, et tagada kõigi naiste ja tütarlaste õigus diskrimineerimis- ja vägivallavabale elule ja olulistele seksuaal- ja reproduktiivtervise teenustele, mida nad vajavad;

8. tuletab meelde, et pandeemia tagajärjel on üle maailma vähenenud ka inimõiguste rikkumiste jälgimine ja dokumenteerimine; toetab rahvusvahelisi pingutusi hinnata erinevaid riiklikke reageeringuid pandeemiale seoses piirangutega poliitilistele, sotsiaalsetele ja majanduslikele vabadustele ning töötada ühise inimõigustepõhise raamistiku loomise nimel, mille põhjal reageeritakse tulevastele tervishoiukriisidele; kiidab sellega seoses heaks Euroopa Komisjoni ning rahvusvahelise demokraatia ja valimisabi instituudi ülemaailmse seire loomise;

9. mõistab tugevalt hukka jätkuvalt paljudes riikides ja ühiskondades esinevad arvukad diskrimineerimise, sallimatuse, tagakiusamise ja tapmise juhtumid, mis on seotud rassi, etnilise päritolu, rahvuse, sotsiaalse klassi, puude, kasti, usutunnistuse, uskumuste, keele, vanuse, soo, seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi, sooväljenduse ja sootunnustega; peab kahetsusväärseks isikute või kogukondade ründamist sallimatute ja vihkamist täis avalduste ja tegevuste kaudu; on seisukohal, et rassismi, antisemitismi ja ksenofoobia esinemine paljudes riikides on vastuvõetamatu; nõuab, et valitsused üle maailma mõistaksid rassismi ja diskrimineerimise sõnaselgelt hukka ning suhtuksid nendesse nulltolerantsiga;

10. rõhutab, et kliimamuutuste, keskkonna hävimise ja elurikkuse kadumisega kaasneb tohutu ja kasvav oht inimõigustele, mis jätab inimesed ilma põhiõigusest elule, eelkõige üleilmse nälja, majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse ning raskendatud ligipääsu tõttu veele, samuti alatoitumusest tingitud sagenevate surmade ja haiguste laiema leviku tõttu; rõhutab, et kliimamuutused õõnestavad ka muude inimõiguste kasutamist, sealhulgas õigus toiduga kindlustatusele, puhtale joogiveele ja sanitaartingimustele, tervisele, nõuetekohasele eluasemele, enesemääramisele, tööle ja arengule; juhib lisaks tähelepanu kliimamuutustega kaasnevatele rahu ja julgeolekut ohustavatele asjaoludele, nagu toiduga kindlustamatus ja veenappus, mis võivad viia loodusvarade pärast konkureerimiseni ning seejärel ebastabiilsuse ja konfliktideni riikides ja nende vahel; juhib erilist tähelepanu seosele looduslike ressursside kasutamise ning konfliktide, sõdade ja vägivalla otsese või kaudse rahastamise vahel, sealhulgas mõnede erasektori toimijate poolt; rõhutab, et vähem arenenud riigid on kliimamuutuste suhtes kõige kaitsetumad, kuna neil on kõige raskem laastavate mõjudega toime tulla, olenemata sellest, et neis riikides toodetakse vähem kasvuhoonegaase kui rikastes riikides, kus kliimamuutuste mõju on vähem tõenäoline;

11. kinnitab, et inimõiguste ja kliima- ja keskkonnameetmete edendamine ning kaitsmine on omavahel seotud, sest eelkõige inimõigustealane rahvusvaheline õigus tagab ligipääsu õiguskaitsevahenditele, et hüvitada kliimamuutustest tingitud kahju, rakendada meetmeid kliimamuutustega võitlemiseks ning võtta riike, ettevõtteid ja üksikisikuid vastutusele nende kliimamuutustesse ja keskkonna edasisse degradatsiooni panustavatele tegevustele reageerimise asjus;

12. rõhutab, et bioloogiline mitmekesisus ja inimõigused on omavahel seotud ja vastastikku sõltuvad, ning tuletab meelde riikide inimõigustealast kohustust kaitsta bioloogilist mitmekesisust, millest need õigused sõltuvad, nähes muu hulgas ette kodanike osalemise elurikkusega seotud otsustes ning võimaldades bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja olukorra halvenemise korral juurdepääsu tõhusatele õiguskaitsevahenditele; väljendab oma toetust keskkonnakuritegude vastases võitluses tehtavatele rahvusvahelise tasandi kujunemisjärgus normatiivsetele jõupingutustele; sellega seoses julgustab ELi ja liikmesriike edendama ökotsiidi tunnistamist rahvusvahelise kuriteona Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) Rooma statuudi alusel;



13. toonitab vajadust pöörata eriti suurt tähelepanu keskkonna ja kliima tõttu ümberasustatud isikute aitamisele; peab oluliseks teha rahvusvahelisel tasandil koostööd, et määratleda Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis keskkonnapõgeniku mõiste ning luua rahvusvaheline õigusraamistik ja kiita heaks ühine lähenemisviis nende isikute kaitseks, kes on sunnitud oma elukohast lahkuma; tunnistab, et kliimamuutuste tagajärjed keskkonnale võivad sundrännet suurendada, ning rõhutab seetõttu vajadust rakendada viivitamata poliitikat, mis võimaldaks kooskõlas Pariisi kokkuleppega vähendada kliimamuutuste mõju;

14. väljendab suurt muret raadamise, ebaseadusliku kaevandamise ja illegaalsete uimastite tootmise pärast, eelkõige Amazonase vihmametsades 2019. aastal, võttes arvesse, et metsad panustavad kliimamuutuste leevendamisse süsinikdioksiidi neelamise ja säilitamisega; rõhutab, et põlisrahvad on tihtipeale olnud esimesed raadamise ohvrid, kuna see ohustab muu hulgas nende õigust maale ja ligipääsu hädavajalikele ressurssidele; rõhutab sellega seoses õigust määratleda ja seada prioriteedid ning strateegiad nende enesearenguks ning maade, territooriumide ja muude ressursside kasutamiseks; rõhutab, et karistamatus põlisrahvaste õiguste rikkumiste eest on raadamise oluline edasiviiv jõud, ja peab nende rikkumiste eest vastutusele võtmist hädavajalikuks; märgib, et loodusvarade ebaseaduslik kasutamine võib kaasa tuua tõsise kahjuliku mõju kohalike kogukondade sotsiaalsetele, majanduslikele, kultuurilistele, kodaniku- ja poliitilistele õigustele, sealhulgas rahvaste põhiõigusele enesemääramisele ning loodusvarade üle alalise kontrolli omamise põhimõttele;

15. kiidab heaks kodanike kasvavad püüdlused ja nende koondumise, seda eelkõige nooremate põlvkondade seas, et viia ellu poliitilisi ja ühiskondlikke muutusi, mis soodustavad inimõiguste austamist, demokraatlikku valitsemist, võrdsust ja sotsiaalset õiglust, ambitsioonikamaid kliimameetmeid ja paremat keskkonnakaitset; rõhutab neid kavatsusi peegeldavate massiliste protestiliikumiste tärkamist 2019. aastal kõigis maailma piirkondades, millega nõuti muutusi ühiskondade institutsioonilises ja majanduslikus korras ja tegutsemist kliimamuutuste vastu võitlemiseks ning toetati võrdsema ülemaailmse ühiskonna kujundamist; mõistab hukka asjaolu, et paljudes riikides on inimesed jäetud ilma õigusest rahumeelselt meelt avaldada, kuna kehtestatud on õiguslikke, halduslikke ja muid meetmeid, nagu meeleavalduste mahasurumine jõu, ahistamise või meelevaldse kinnipidamise abil; rõhutab, et 2019. aastal vahistati sadu rahumeelseid meeleavaldajaid, kellest paljusid väärkoheldi ja peeti meelevaldselt kinni ning kes pidid maksma suuri trahve kohtuprotsessides, kus menetluslikud miinimumnõuded ei olnud tagatud; rõhutab, et on oluline säilitada nende protestiaktsioonide rahumeelne olemus, ning väljendab muret äärmuslike rühmituste pärast, kes kasutavad sotsiaalsete liikumiste meeleavalduste ja väljaütlemiste loodud võimalusi vägivaldseks tegevuseks ja igapäevaelu häirimiseks; kutsub valitsusi üles mitte kasutama rahumeelsete protestijate vastu ebaproportsionaalset jõudu ning kõik selliste tegude toimepanijad vastutusele võtma;

16. peab vajalikuks poliitilist reageerimist ühiskondade, perekondade ja isikute põhjendatud nõuetele, mis tuginevad kaasavale dialoogile, mis viib positiivsete muutusteni; mõistab teisest küljest hukka rahumeelsete liikumiste allasurumise, seda eelkõige liigse jõu kasutamisega julgeolekutöötajate poolt, mida teatavad valitsused on oma rahva vastu kasutanud eriarvamusel olevate ja kriitiliste häälte lämmatamiseks;

17. rõhutab, et kogu maailmas pannakse inimõiguste kaitsjate, muu hulgas naissoost inimõiguste kaitsjate, usu- ja veendumusõiguste kaitsjate, kohalike kogukondade, põlisrahvaste, keskkonna- ja maakaitsjate, valitsusväliste organisat-sioonide, kodanikuühiskonna aktivistide, rikkumistest teatajate ja ajakirjanike vastu endiselt süstemaatiliselt toime mõrvasid, füüsilisi ja laimurünnakuid, neid vangistatakse, ähvardatakse, ahistatakse, hirmutatakse ning nende väljendusvabadust piiratakse; märgib, et naissoost inimõiguste kaitsjad seisavad silmitsi soopõhiste ohtudega;

18. on sügavalt mures selliste repressiivsete küberturvalisuse ja terrorismivastaste õigusaktide kasutamise pärast mõnedes riikides, mille eesmärk on võidelda inimõiguste kaitsjate vastu; rõhutab sügavamalt natsionalistlike poliitiliste suundumuste olemasolu ja religiooni väärkasutamist poliitilise kasu eesmärgil, mis viib sallimatuseni;

19. rõhutab, et ELi institutsioonide kohus on aktiivselt toetada organisatsioone ja isikuid, kes on seotud demokraatia ja inimõiguste kaitsmisega; nõuab õiglust ja vastutust kõigi inimõiguste kaitsjate vastu suunatud rünnakute eest; nõuab, et EL toetaks ja kaitseks inimõiguste kaitsjaid kogu nende mitmekesisuses; rõhutab siinjuures Euroopa Parlamendi tegevuse olulisust nende seisukohtade kuuldavaks tegemisel ja surve avaldamisel kolmandatele riikidele, et aktiivse tegevuse tõttu kinni peetud inimõiguste kaitsjad viivitamatult ja tingimusteta vabastataks; toetab Euroopa poliitiliste sihtasutuste tööd demokraatlike protsesside tugevdamisel ja üle maailma uue poliitiliste liidrite põlvkonna kasvatamisel;



20. on tõsiselt mures sõdade ja sõjaväeliste konfliktide jätkuva nuhtluse ning territooriumite pikaajalise okupeerimise või annekteerimise pärast, mis viib tõsiste rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõiguste rikkumisteni, eelkõige genotsiidide, massiliste tapmiste, tsiviilelanikkonna, sealhulgas usuvähemuste sunniviisilise ümberasumise ning seksuaalvä-givalla kasutamiseni, eriti naiste ja laste vastu; mõistab tugevalt hukka diktaatorliku ja autoritaarse võimu kaasamise varisõdadesse ja rõhutab, et püsiva rahu eeldus on läbirääkimistega saavutatud poliitilised lahendused; väljendab tõsist muret kõrgendatud rahvusvaheliste poliitiliste pingete pärast, ning teatud maailma piirkondades valitsuseväliste relvarühmituste ja terrorismiorganisatsioonide suurema aktiivsuse ja kogukondadevahelise vägivalla tekke pärast;

21. peab kahetsusväärseks asjaolu, et kuigi ÜRO pidas 2020. aastal oma seitsmekümne viiendat aastapäeva, pole mitmed enesekesksed valitsused tegutsenud kooskõlas ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni, rahvusvahelise õiguse, ÜRO harta ja Helsingi lõppakti eesmärkide ja põhimõtetega, mis tuginevad rahu, konfliktide lahendamise ja inimõiguste kaitsmise nimel tehtud mitmepoolsuse ja rahvusvahelise koostöö jõupingutustele; kritiseerib ühtse rahvusvahelise juhtimise puudumist demokraatlike riikide poolt, mis aitaks reageerida tõsistele rahvusvahelise inimõigustealase õiguse rikkumistele järjepidevalt ning ühendada jõud, et edendada inimõigusi ja demokraatiat ning hoida alal reeglitel põhinevaid rahvusvahelisi süsteeme, ning nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid täidaksid selle tühimiku juhtimises;

22. peab kahetsusväärseks sisserändajate ja pagulaste, eriti kõige kaitsetumate seas olevate ümberasustatud naiste, laste, puuete ja krooniliste haigustega ning erinevate seksuaalsete sättumustega inimeste, tagakiusatud etniliste, usu- ja veendumusvähemuste liikmete viletsat olukorda kogu maailmas; märgib, et rahvusvaheliste migrantide arv 2019. aastal on hinnanguliselt ligikaudu 272 miljonit (5), mis moodustab 3,5 % maailma rahvastikust ja kellest enam kui 20 miljonit olid pagulased (6), ning et viimase kahe aasta jooksul on esinenud suures ulatuses ümberasustamist ja rännet; märgib, et 2019. aastal kasvas varjupaigataotlejate arv, kes palusid EL-27 liikmesriikides rahvusvahelist kaitset (7), sest nende päritoluriikides ebaseaduslikult võimul olevad diktaatorlikud režiimid represseerisid neid ja rikkusid nende inimõigusi; mõistab hukka poliitilised meetmed, mis õõnestavad migrantide ja pagulaste inimõigusi ning seavad nende turvalisuse ja elud ohtu; mõistab tugevalt hukka diskrimineerimise, sallimatuse, tagakiusamise ja tapmiste juhtumid, mis on seotud rände või põgenikustaatusega; ei poolda negatiivset suundumust migrantide ja pagulaste inimõiguste kaitse eest seisjaid ja neile abi pakkujaid ahistada ning nende tööd kriminaliseerida;

23. kiidab heaks asjaolu, et pingutused naiste ja tüdrukute õiguste edendamiseks on ülemaailmselt rohkem tähelepanu kogunud; märgib siiski, et ükski riik pole jõudnud täieliku soolise võrdõiguslikkuseni;

24. rõhutab ulatusliku soolise vägivalla, sealhulgas naiste tapmise, ja diskrimineerimise jätkumist igas maailma piirkonnas, mis tuleneb soolisest ebavõrdsusest, ebavõrdsetest soonormidest ja võimudünaamikast, kultuurilistest harjumustest, näiteks kastikuuluvuse alusel diskrimineerimisest või pikaajalistest diskrimineerivatest õigussüsteemidest, aga ka propaganda- ja desinformatsioonitegevustest, millega õõnestatakse naiste õigusi; mõistab hukka naiste ärakasutamise inimkaubanduse ja kõigi soopõhise vägivalla vormide, sealhulgas seksuaalse, füüsilise ja psühholoogilise vägivalla kaudu, mis kuuluvad kõige levinumate ja süstemaatilisemate inimõiguste rikkumiste hulka;

25. toonitab lisaks naistele suunatud seksuaalvägivalla kasutamist nende arvamuste, religiooni, filosoofiliste veendumuste, seksuaalse sättumuse või nende inimõigustealase tegevuse tõttu; rõhutab, et etniliste, usu- ja veendumusvähemuste hulka kuuluvad naised ja tüdrukud on soopõhise vägivalla ja diskrimineerimise suhtes kahekordselt kaitsetud; tuletab meelde, et vägivald biseksuaalsete naiste ja lesbide vastu nn korrektiivse vägistamise vormis on mõnedes riikides endiselt süsteemne probleem, seda sotsiaalse stigma ja diskrimineerivate õigussüsteemide tõttu;

26. mõistab hukka püsiva vastuseisu soolisele võrdõiguslikkusele ja naiste õigustele, sealhulgas kõik katsed võtta tagasi kehtivad õigused ja kaitsed seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste vallas, ning seadusandluse, poliitika ja tavad, mis paljudes maailma riikides endiselt neid õigusi keelavad või piiravad; mõistab sellega seoses hukka taskukohase, kvaliteetse ja tervikliku seksuaalkoolituse, pereplaneerimisteenuste, kaasaegsete rasestumisvastaste vahendite, ohutu ja seadusliku abordihoolduse ning rasedusaegsete tervishoiuteenuste kättesaadavuse keelamise ning naiste väärkohtlemise rasedusaegse, sünnituseelse ja sünnitusjärgse tervishoiu kontekstis, samuti seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu sunniviisilised



(5) Maailma Rändearuanne 2020 – Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (https://publications.iom.int/system/files/pdf/ wmr_2020.pdf).

(6) UNHCRi avaldatud andmete kohaselt (https://www.unhcr.org/refugee-statistics/download/?url=fd4J)(7) Varjupaigastatistika – Eurostat (https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Asylum_statistics)

https://publications.iom.int/system/files/pdf/wmr_2020.pdf



https://www.unhcr.org/refugee-statistics/download/?url=fd4J

https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Asylum_statistics

tavad, mis ei austa naiste vaba ja teadlikku nõusolekut; rõhutab vajadust kaitsta kaitsetus olukorras olevaid vanemaid, eriti üksikvanemaid ja suurperede emasid, et aidata neil vältida vaesust ja sotsiaalset tõrjutust; juhib tähelepanu vajadusele luua sotsiaalsed ja majanduslikud tingimused ning keskkond, milles vanemad saavad jätkata oma kutsealast arengut;

27. rõhutab vajadust kaitsta kaitsetus olukorras olevaid emasid, eriti üksikemasid, et vältida vaesust ja sotsiaalset tõrjutust; juhib tähelepanu vajadusele luua sotsiaalne ja majanduslik keskkond ning tingimused, milles emad saaksid jätkata oma kutsealast arengut;

28. mõistab lisaks hukka valitsused üle maailma, mis on vastu naiste nõuetele võrdsete õiguste saamise küsimuses või õhutavad sellele negatiivset vastukaja; rõhutab olulist rolli, mida naised oma tegevuse kaudu poliitilistes ja sotsiaalsetes liikumistes mängivad, ning mõistab hukka suure kahju, mida naised on pidanud kannatama, olles jõhkra repressiooni, sõdade ja relvakonfliktide ajal ka seksuaalse ärakasutamise ohvrid;

29. väljendab sügavat muret tõsiste inimõiguste rikkumiste jätkumise pärast laste vastu kogu maailmas 2019. aastal, lapse õiguste konventsiooni 30. aastapäeval, nimelt lapstööjõu, lapsega sõlmitud ja sundabielu, lastega kaubitsemise ja laste ärakasutamise, sealhulgas seksuaalsetel eesmärkidel, laste värbamise või kaasamise relvajõududesse ja relvastatud gruppidesse, relvakonfliktides lapssõdurite kasutamise ning pere lahku ajamise ja laste kinnipidamise puhul immigratsiooniga seonduvatel põhjustel, samuti tüdrukute probleemide pärast seoses seksuaal- ja soolise vägivallaga, liigvarajase rasestumisega, HIV-nakkusega ja koolist väljalangemisega; peab kahetsusväärseks, et pandeemia tõttu pidid paljud lapsed ja noored leidma töö, et katta põhivajadusi ning toetada oma leibkondi, ja on selle tõttu kooli pooleli jätnud; rõhutab, et see on tagasiminek lastele koolihariduse võimaldamises;

30. väljendab sügavat kurbust ja hukkamõistu terrorirünnakute ja pommitamiste pärast, mis leidsid aset 2019. aasta esimesel poolel, millega võeti sihikule usklikud ja nende pühakojad, mida tuleb säilitada ja kaitsta; on mures, et need kohutavad teod ühtisid teatud poliitiliste liidrite ja terrorirühmituste levitatud vihakampaaniatega, mille eesmärk on keelata või piirata mõtte-, südametunnistuse-, usu- või veendumusvabadust; nõuab tungivalt, et liikmesriigid edendaksid mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadust ning kaitseksid vähekaitstud usu- ja veendumusvähemusi, tegutsedes kiirelt vägivalla toimepanijate või vihale õhutamise vastu;

Demokraatia ja inimõiguste edendamise ja kaitsmise asetamine ELi välispoliitika keskmesse

31. tuletab meelde, et Euroopa Liit rajaneb vastavalt ELi lepingu artiklile 2 sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, solidaarsus, õigusriik ja inimõiguste austamine; rõhutab, et nende väärtuste propageerimine väljaspool, demokraatia edendamine, õigusriik, inimõiguste universaalsus ja jagamatus ja austus ÜRO põhikirja põhimõtete ning rahvusvahelise õiguse vastu on kooskõlas ELi lepingu artikli 21 ja liidu strateegilise huviga ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika keskmes ning see peaks tõhusalt ja sidusalt peegelduma kõigis liidu suhete valdkondades ELi mittekuuluvate riikidega;

32. rõhutab, et olulised on Euroopa välisteenistuse ja komisjoni pingutused tugevalt ja resoluutselt inimõiguste rikkumistele vastu astuda ja vastata kõikjal, kus need aset leiavad, sealhulgas lähedastes partnerriikides, ning pidevalt suurendada ELi ja selle liikmesriikide ametnike inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse alast teadlikkust ja sellega seonduvaid teadmisi; tuletab meelde, et nende tõhus kaasatus ja sisukas dialoog kodanikuühiskonnaga on eduka inimõiguste alase poliitika nurgakivi; palub kõigil ELi delegatsioonidel ja nende inimõiguste keskustel täita korrapäraselt oma kohustust kohtuda inimõiguste kaitsjate, sealhulgas naissoost inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna liikmetega, külastada kinnipeetud aktiviste, demokraatlikke dissidente ja inimõiguste kaitsjaid, jälgida nende kohtuprotsesse ja toetada nende kaitsmist kohapeal; palub kõigil ELi delegatsioonidel hõlbustada selliseid tegevusi, kui neid teevad Euroopa Parlamendi liikmed Euroopa Parlamendi ametlike missioonide raames; rõhutab, et oluline on tegeleda mitte ainult inimõiguste rikkumiste tagajärgede, vaid ka nende algpõhjustega;



ELi tegevus mitmepoolsel tasandil

33. nõuab, et EL ja liikmesriigid töötaksid kooskõlas inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas antud mitmepoolsuse lubadustega välja sõnaselge strateegia, astumaks vastu riikide väljaastumisele ülemaailmsest inimõiguste raamistikust ning survele selle vastu, samuti rahvusvahelisel tasandil katsetele õõnestada ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud inimõiguste kontseptsiooni; rõhutab oma seisukohta, et rahvusvaheline inimõigusalane õigus ja 2030. aastaks kestliku arengu eesmärkide saavutamise lubadus peaksid jääma nurgakiviks; soovitab ELil jätkata oma jõupingutusi riikide ja sidusrühmade kaasamisel, mis võivad, aga ei pruugi jagada ELiga samu väärtusi, et säilitada või kujundada rahvusvahelisi standardeid inimõiguse vallas kooskõlas ELi lepingu artikliga 21;

34. palub liikmesriikidel muuta ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika tõhusamaks, kasutades nõukogus teatud protseduuride jaoks kvalifitseeritud häälteenamuse reeglit, eriti inimõigustega seotud küsimustes ning probleemide jaoks, mida ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava hõlmab, samuti sanktsioonide kohaldamiseks; kutsub liikmesriike üles mitmepoolsetes foorumites ühtselt ja tugevalt ELi nimel esinema ning tegutsema ühiselt kriisiolukordades, mis panevad proovile Euroopa Liidu põhiväärtused ja huvid, sest see on ainus viis, kuidas liit saab rahvusvahelisel areenil juhtivat rolli mängida ning kasutada oma mõju positiivsete muutuste ja globaalsetele probleemidele paremini koordineeritud reageeringute loomiseks, eelkõige inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks ning keskkonna ja kliimaga seonduvate probleemidega seoses;

35. kordab, et ELi tunnustatakse ning peetakse globaalsel areenil usutavaks ja tõhusaks ainult juhul, kui liidu alusväärtused, eelkõige need, mis on seotud vabaduse, demokraatia, inimõiguste, õigusriigi ja võrdõiguslikkuse austamisega, on ka väljaspool usaldusväärsed, ning see on võimalik ainult siis, kui EL tagab oma poliitika sise- ja välissidususe nendes küsimustes; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid oleksid eeskujuks, järgiksid hoolikalt inimõigusi, tagaksid järjekindluse oma õiguste kaitsmisel ja neist kinni pidamisel ning kindlustaksid kodanikuühiskonnale toetava keskkonna;

36. mõistab hukka asjaolu, et autoritaarsed režiimid on kuritarvitanud mitmepoolseid asutusi, üritades neutraliseerida mitmepoolsete inimõigustega tegelevate asutuste ja mehhanismide võimet riike inimõiguste rikkumiste eest vastutusele võtta; nõuab, et liit ja selle liikmesriigid teeksid koostööd sarnaselt meelestatud demokraatlike liitlastega, et toetada mitmepoolsete asutuste reformi, muutmaks neid autoritaarsete režiimide negatiivsetele mõjudele vastupidavamaks; mõistab hukka ka asjaolu, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmed on tihti riigid, kus on aset leidnud tõestatud inimõiguste rängad rikkumised, ning kutsub ELi liikmesriike üles nende hääletusmustreid tähelepanelikult jälgima ning vältima nende ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikme kohale kandideerivate riikide toetamist, kus inimõigusi selgelt rikutakse;

37. leiab, et inimõigustealaseid dialooge ELi mittekuuluvate riikidega võib vaadata kui kasulikku vahendit kahepoolseks osalemiseks inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel, eeldusel, et neid peetakse tulemustele suunatud moel ja neid vaadatakse korrapäraselt läbi; tuletab meelde, et ELi suunistes inimõigustealaste dialoogide kohta käsitletakse mitmeid dialoogi alustamise kriteeriume, sh „valitsuse tahet olukorda parandada, valitsuse kohustuste ulatust seoses rahvusvaheliste inimõiguste konventsioonidega, valitsuse valmisolekut koostööks ÜRO inimõiguste kaitse menetluste ja mehhanismidega ning valitsuse suhtumist kodanikuühiskonda“; nõuab, et Euroopa välisteenistus hindaks iga dialoogi regulaarselt ja ELi suuniste kohaselt; rõhutab, kui oluline on inimõigustealastes dialoogides käsitleda konkreetseid juhtumeid ning tagada nende juhtumite suhtes piisavad järelmeetmed ja läbipaistvus;

Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja

38. kiidab heaks Eamon Gilmore’i Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja kohale nimetamise 28. veebruaril 2019. aastal; kordab, et Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja ametisse nimetamisele peaks eelnema kuulamine Euroopa Parlamendis; julgustab Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajat tegema diplomaatilisi jõupingutusi, et ELi inimõiguste poliitika tõhusust suurendada, et tugevdada rahvusvahelisi ühendusi inimõiguste teema edendamiseks ja esindajate veenmiseks üle kogu maailma, et vastu võtta ja ellu viia poliitikameetmed, mis vastavad demokraatia, inimõiguste, õigusriigi ja hea valitsemise kõrgeimatele standarditele ning rahvusvahelisele õigusele ja normidele, eelkõige rahvusvahelises humanitaarõiguses ja rahvusvahelises kriminaalõiguses; soovitab lisaks, et Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja mitmekordistaks oma pingutusi tagamaks ELi sisene ühtsus ELi inimõiguste välispoliitika kujundamisel ja rakendamisel; nõuab, et tema regulaarseid aruandeid nõukogule jagataks ka parlamendiga; nõuab, et EL suurendaks ELi eriesindaja nähtavust ja selle ametikoha tegevuse ja missioonide läbipaistvust, sealhulgas eraldi jaotise kaudu Euroopa välisteenistuse veebilehel, ning muudaks ELi



eriesindaja alaliseks ametikohaks, millel on piisavad vahendid ja õigus avalikult sõna võtta, et anda aru ELi mittekuuluvatesse riikidesse toimunud visiitide tulemustest ja edastada ELi seisukoht inimõiguste küsimustes osana Euroopa Liidu eriesindaja positsiooni üldisest reformimisest;

Rahvusvahelised lepingud

39. kordab oma üleskutset, et inimõiguste klauslid tuleks süsteemselt võtta kõigisse ELi ja ELi mittekuuluvate riikide vahel sõlmitud rahvusvahelistesse lepingutesse, eriti kaubandus- ja assotsieerimislepingutesse ning et neid tuleks nõuetekohaselt järgida ja jälgida, sealjuures mõõdetavate võrdlusaluste ja regulaarsete mõjuhinnangute kaudu, kaasates Euroopa Parlamenti ja kodanikuühiskonda; rõhutab, et need klauslid peaksid tagama nende tõhusa järgimise mehhanismid ja protseduurid, millega määratakse kindlaks lepingute rikkumistega kaasnevad selged ja tõsiseltvõetavad tagajärjed, sealhulgas lepingute peatamine või, viimase abinõuna, ELi lahtiütlemine lepingutest; nõuab paremat kooskõlastamist ja suhtlust poliitikavaldkondade, nagu kaubanduse ja inimõiguste eest vastutavate spetsialiseerunud osalejate vahel, et inimõiguste aspekte tõhusamalt kaubandus- ja investeerimispoliitikasse lõimida; nõuab, et seoses kaubavahetuse ja välisinvesteeringu lepingutega võetaks kasutusele sõltumatud inimõiguste seiremehhanismid, samuti sõltumatu kaebuste mehhanism, et tagada mõjutatud kodanikele ja kohalikele sidusrühmadele tõhus õiguskaitsevahend;

40. rõhutab, et demokraatia ja inimõiguste edendamine ning kaitsmine kolmandates riikides on tulemuslikult saavutatav ainult tingimuslikkuse rakendamisel ELi majanduslikes ja poliitilistes stiimulites, näiteks ligipääs ELi rahastusele, üldise soodustuste süsteemi ja teiste tariifilihtsustuste andmine ning ELi Schengeni viisanõudest loobumine; tuletab sellega seoses meelde, et kooskõlas määrusega (EL) 2018/1806 peaks komisjon jälgima inimõiguste olukorda viisanõudest vabastatud kolmandates riikides ja parlamendile sellest regulaarselt aru andma ning peatama vabastuse viisanõudest, kui asjaomases riigis leiab aset rikkumine;

Naabruspoliitika, arengu ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahend

41. nõuab naabruspoliitika, arengu ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahendi (NDICI) alusel demokraatia ja inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks mõeldud tegevuste ja toetuse jaoks piisava eelarve rakendamist, mis vastaks liidu pühendumusele ja ambitsioonile;

42. kutsub komisjoni üles NDICI eesmärkide saavutamist jälgima ja selle kohta oma iga-aastasesse aruandesse eraldi peatükki lisama, mis käsitleks inimõiguste austamist ja rahastamisvahendi üldpõhimõtete artikli 8 järgimist vahendist toetust saavate partnerriikide poolt; kutsub komisjoni üles inimõiguste või NDICI põhimõtete tõsisel rikkumisel toetusesaajate poolt esildama asjakohaseid meetmeid, sealhulgas ELi rahastuse peatamist riiklikele osalejatele ning rahastuse ümbersuunamist kodanikuühiskonna hüvanguks; nõuab rohkemat läbipaistvust rahastamislepingute inimõigustega seotud sätete vallas ning selliste lepingute inimõiguste, demokraatlike ja õigusriigi põhimõtete rikkumise ning tõsiste korruptsioonijuhtumite korral peatamise mehhanismide ja kriteeriumide täpsustamisel; kutsub komisjoni üles rangelt vältima kolmandate riikide valitsustele antava eelarvetoetuse kasutamist tegevustoetuseks riikides, kus leiavad aset laialdased inimõiguste rikkumised ning inimõiguste kaitsjate represseerimine;

43. nõuab, et EL hindaks ja ennetaks eriti tähelepanelikult kolmandates riikides toimuvaid liidu oma poliitilisi ning projektide ja rahastusega seotud rikkumisi, luues selleks muu hulgas kaebuste esitamise mehhanismi üksikisikutele ja rühmadele, kelle õigusi ELi tegevus nendes riikides võib rikkuda;

44. väljendab heameelt demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames kodanikuühiskonna organi-satsioonidele kogu maailmas pakutava hindamatu abi üle, mis oli Euroopa Liidu peamine vahend inimõigustealase välispoliitika elluviimisel; nõuab, et rahastule järgneva ülemaailmse vahendi raames suurendataks kodanikuühiskonna ja inimõiguste rahastamist veelgi;

45. palub komisjonil luua koostöös Euroopa välisteenistusega raamistik Euroopa Investeerimispanga (EIP) väljaspool ELi tehtavate tehingute iga-aastase aruandluse jaoks, järgides liidu välistegevuse üldpõhimõtteid, millele osutatakse ELi lepingu artiklis 21 ning ELi inimõiguste strateegilises raamistikus ja tegevuskavas; palub tungivalt komisjonil tagada, et EIP toetatavad projektid oleksid kooskõlas ELi inimõiguste poliitika ja kohustustega ning et oleks kehtestatud vastutusele võtmise mehhanismid EIP tegevusega seotud rikkumistest teatamiseks üksikisikute jaoks; palub, et EIP arendaks oma sotsiaalseid standardeid käsitlevat poliitikat ja muudaks selle inimõiguste poliitikaks pangandusvaldkonnas; nõuab inimõigustealaste võrdlusnäitajate lisamist oma projektide hindamisse;



Inimõigusi ja demokraatiat käsitlev ELi tegevuskava

46. väljendab heameelt inimõigusi ja demokraatiat 2020.–2024. aastal käsitleva ELi tegevuskava vastuvõtmise üle; väljendab pettumust selle üle, et Euroopa välisteenistus (EEAS) ei osutanud piisavalt tähelepanu Euroopa Parlamendi ja selle inimõiguste allkomisjoni pakkumisele hea institutsioonidevahelise koostöö vaimus aktiivselt selle ettevalmistustesse panustada;

47. kutsub EEASi üles pidama regulaarselt nõu kodanikuühiskonnaga ning astuma uue tegevuskava rakendamisel struktureeritud ja korrapärasesse dialoogi Euroopa Parlamendi pädevate organitega, et võimaldada parlamendil tegevuskava meetmetes oma rolli mängida, seda eriti parlamentaarse diplomaatia kaudu, ning tõhusalt täita oma kontrollija rolli; soovitab kehtestada võrdlusaluste ja arengu näitajate kogumi, et tegevuskava rakendamist tõhusalt jälgida; kutsub EEASi üles nende võrdlusaluste põhjal tegevuskava eesmärkide saavutamisel tehtud edusammudest teavitama; nõuab, et EEAS võtaks regulaarselt järelmeetmeid seoses parlamendi resolutsioonide ja aruteludega, mis puudutavad tegevuskava rakendamist; rõhutab, et liikmesriigid peavad võtma vastutuse tegevuskava eest ning osalema selle täitmist käsitleva iga-aastase aruande koostamises, andes aru selle strateegilise dokumendi alusel tehtust;

Reageerimine globaalsetele inimõiguste ja demokraatia proovikividele

Demokraatlik valitsemistava ja kodanikuühiskonna tegutsemisruum

48. on seisukohal, et demokraatlik valitsemine ja õigusriik on kogu maailmas eri tegurite koosmõjul rünnaku all, mille hulka kuuluvad autoritaarsuse ja populismi tõus, suurenenud ebavõrdsus ja vaesus, surve kodanikuühiskonnale, valeuudiste, desinformatsiooni, küberohtude ja hübriidsõja levik, poliitiline sekkumine ja välisjõudude poolt korraldatud kampaaniad, ametiasutuste usaldusväärsuse kadu, ühiskondade polariseerumine ja avalikke huve kaitsvate kollektiivsete organisatsioo-nide nõrgenemine; rõhutab lisaks, et rünnakud meediavabadusele ning katsed manipuleerida avalikku arutelu valeuudiste levitamise kaudu sotsiaalmeedias pole kunagi olnud nii sagedased ega tugevad kui praegu; väljendab muret asjaolu üle, et autoritaarseid käitumismustreid, nagu kodanikuühiskonna osalejate tembeldamist „välisagentideks“, võetakse üle ja levitatakse üle kogu maailma;

49. nõuab, et EL ja selle liikmesriigid jätkaksid demokraatlike institutsioonide ning ülemaailmsete läbipaistvate ja usaldusväärsete valimisprotsesside tugevdamise toetamist, julgustaksid ja hoogustaksid demokraatlikku arutelu, võitleksid ebavõrdsusega, tagaksid kodanikuühiskonna organisatsioonide töö, toetaksid dialoogi ühiskonna eri segmentide vahel, võitleksid korruptsiooniga ja tugevdaksid kohtusüsteemide sõltumatust; nõuab, et EL oma pingutusi valimiste vaatlemise alal veelgi tugevdaks ning teeks tihedamat koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega, eelkõige nendega, kellel on eriline tähtsus, nagu Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon;

50. rõhutab, et korruptsioon ja inimõiguste rikkumised on lahutamatult seotud; nõuab, et EL lõimiks korruptsioo-nivastase võitluse oma inimõiguste tegevuskavasse; tuletab meelde ELi kohustust kaitsta korruptsioonivastaseid organisatsioone, uurivaid ajakirjanikke ja rikkumistest teatajaid, kes töötavad korruptsiooni ja pettuste paljastamise nimel;

Kliimameetmed ja inimõigused

51. kinnitab, et inimõiguste ja kliima- ja keskkonnameetmete edendamine ja kaitsmine on omavahel seotud, sest eelkõige tagab rahvusvaheline inimõigustealane õigus seaduslikud kanalid, mille kaudu hüvitada kliimamuutustest tingitud kahju, et rakendada meetmeid kliimamuutustega võitlemiseks ning võtta riike, eriti kõige rohkem saastavaid riike, ettevõtteid ja otsustajaid vastutusele kliimamuutustega seonduva tegevuse eest;

52. toetab kaasavat ja õiguspõhist lähenemist kliimameetmete edendamiseks, mis tagab avalikkuse osaluse ja ligipääsu kliimamuutuste ja nende tagajärgedega seonduva õiguse loomisele, rakendamisele ja sellega seonduvate poliitiliste otsuste ülevaatamisele; kinnitab, et kliimamuutuste vastu võitlemine käib käsikäes planeedi ja selle loodusvarade kaitsjate, sealhulgas maa- ja keskkonnakaitsjate ning põlisrahvaste kogukondade toetamise ja kaitsmisega;

ELi lähenemine konfliktidele, vastutus inimõiguste rikkumiste eest ja võitlus karistuseta jäämise vastu

53. rõhutab kaasaegsete konfliktide keerukust, mis tihti kujunevad välja riigisiseselt riiklikul või piirkondlikul tasandil, mõnikord hübriid- või küberrünnakute kujul, hõlmavad mitmeid osapooli, sealhulgas terroristlikke ühendusi ja mitteriiklikke osalejaid, ning millel on katastroofilised humanitaarsed tagajärjed, eriti võitlejate ja mittevõitlejate eristamise



keerukuse tõttu; nõuab, et EL tugevdaks oma reageerimist konfliktidele, tegeledes nende algpõhjustega, investeerides jõupingutustesse konfliktide ennetamisel ja nende vahendamisel, tehes ja jättes ruumi poliitilistele lahendustele, luues liite sarnaseid seisukohti jagavate riikide ja piirkondlike organisatsioonidega, pakkudes täiendavat finants-, tehnilist ja personaliga seotud tuge tsiviilmissioonidele või sõjaväeoperatsioonidele, mille eesmärk on rahu tagamine, ning edendades usalduse suurendamise algatusi sõdivate riikide vahel; nõuab lisaks, et EL tagaks nendes jõupingutustes soolise perspektiivi arvesse võtmise, suurendades naiste ja noorte rolli konfliktide ennetamisel ja lahendamisel ning rahuvalves, humanitaarabis ja konfliktijärgses ülesehitustöös, üleminekuperioodi õigusemõistmises ning inimõiguste ja demokraatlike reformide edendamisel; nõuab lisaks, et EL tegeleks inimkaubanduse ning seksuaal- ja soopõhise vägivalla küsimustega ning tagaks pideva juurdepääsu põhilistele ja eluliselt olulistele tervishoiuteenustele; rõhutab, et on oluline tagada ELi poliitika sidusus seoses territooriumi okupeerimist või annekteerimist puudutavate olukordadega; tuletab meelde, et rahvusvaheline humanitaarõigus peaks juhtima ELi poliitikat kõigis sellistes olukordades, sealhulgas pikaajalise okupeerimise korral;

54. kutsub kõiki valitsusi üles tagama rahvusvahelistele vaatlejatele, sealhulgas Euroopa Liidu eriesindajale, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ja ÜRO erimenetlustele, piiranguteta ligipääsu kõigile oma territooriumidele; rõhutab, kui oluline on peamiste rahvusvaheliste humanitaarorganisatsioonide takistamatu juurdepääs jätkuvatest konfliktidest ja sõjalisest agressioonist mõjutatud piirkondadele;

55. kutsub liikmesriike üles ÜRO relvakaubanduslepingu (ekspordi ja ekspordi hinnangu kohta) artikli 7 ja relvaeksporti käsitleva ELi ühise seisukoha sätteid rangelt järgima, keeldudes igasugusest relvaveost, millega võib kaasneda oht, et importiv riik võib toime panna või soodustada tõsiseid inimõiguste või rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi, sealhulgas seoses Euroopa rahutagamisrahastuga (EPF);

56. kutsub liikmesriike üles looma Euroopa rahutagamisrahastu raames inimõiguste samba millesse kuuluks muu hulgas kodanikuühiskonna toetamine ja mõjuvõimu suurendamine, sealhulgas programmide kaudu, mille rahalised vahendid on spetsiaalselt eraldatud inimõiguste kaitsjate kui rahu ülesehitamisse panustajate toetamisele; kutsub liikmesriike üles kaaluma võimalust lisada tulevasse Euroopa rahutagamisrahastusse inimõiguste kaitse meetmed, sealhulgas kohustus järgida kindlat inimõigustealase hoolsuse kaitse- ja julgeolekuküsimuste poliitikaraamistikku, mis on inspireeritud ÜRO inimõigustealase hoolsuse poliitikameetmetest;

57. kinnitab veel kord oma vankumatut toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule (ICC) ja kutsub Rooma statuudi osalisriike üles tagama Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule piisavad rahalised vahendid, et võimaldada tal täita tema volituste piires talle antud tööülesanded; nõuab, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus jätkaks oma tööd erapooletult ja sõltumatult; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles julgustama kõiki ÜRO liikmeid Rooma statuuti ratifitseerima ja rakendama; kutsub Rooma statuudi allakirjutanuid ICC-ga koostööd tegema; peab ICC vastu suunatud rünnakuid sügavalt kahetsusväärseks ja lõpuks mõistab hukka individuaalsed sanktsioonid, mis on selle personalile kehtestatud, eelkõige ICC peaprokuröri vastu kehtestatud sanktsioonid, mis on vastuvõetamatud; kutsub osalisriike üles võtma konkreetseid meetmeid, et kõrvaldada kõnealused sanktsioonid ja toetada neid, keda need sanktsioonid mõjutavad; rõhutab, et ICC on ainus rahvusvaheline institutsioon, millel on võimekus menetleda maailma kõige julmemaid kuritegusid ja kaitsta ohvreid, kellel pole muid valikuvõimalusi; tunnustab sõltumatute läbivaatamisekspertide tööd, kelle ülesanne on välja selgitada reformimist vajavad valdkonnad, ja kutsub ICC-d üles võtma kõik vajalikud meetmed, et parandada selle tulemuslikkust, tõhusust ja positiivset mõju, eriti kogukondadele ja ohvritele, keda tema töö mõjutab; palub ELil ja selle liikmesriikidel jätkata ICC sõltumatuse ja erapooletuse kaitsmist rünnakute vastu, mille eesmärk on rahvusvahelise kriminaalõiguse toimimise takistamine; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles uurima võimalusi ja tutvustama uusi vahendeid, et panustada võitlusse rahvusvaheliste kuritegude vastu, aidata rahvusvahelise inimõigustealase õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste ohvritele avada juurdepääs rahvusvahelisele kohtumõistmisele ning saada õiguskaitset ja hüvitust, suurendades selleks muu hulgas liikmesriikide kolmandate riikide suutlikkust kohaldada oma õigussüsteemides üldise jurisdiktsiooni põhimõtet;

58. kordab oma üleskutset komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale nimetada rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvahelise õiguse valdkonnas ELi eriesindaja, kelle ülesanne on edendada, kinnistada ja esindada ELi välispoliitika valdkondades ELi kohustust võidelda karistamatusega;

59. kutsub ELi liikmesriike ja ELi genotsiidivastast võrgustikku üles toetama ÜRO uurimisrühma praegu toimuvate ja äsja sooritatud kuritegude kohta tõendite kogumisel, säilitamisel ja talletamisel, et need tõendid ei kaoks;



60. väljendab vajadust tagada kõigile rahvusvaheliste inimõiguste ja humanitaarõiguse rikkumiste ohvritele õiglus ning nõuab kõigi jätkuvate relvastatud konfliktide valguses vaenutegevuse viivitamatut lõpetamist; rõhutab ka, et rahvusvahelisel üldsusel on kohustus karistamatus ja mitmetes riikides toime pandud jämedad rikkumised lõpetada;

61. väljendab sügavat muret selle pärast, et seksuaalset ja soolist vägivalda kasutatakse sõjarelvana; tuletab meelde, et seksuaalkuriteod ja sooline vägivald liigitatakse Rooma statuudis sõjakuritegudeks, inimsusvastasteks kuritegudeks või genotsiidi või piinamise koostisosadeks; kutsub üles kooskõlastatud tegevusele, lõpetamaks seksuaalse vägivalla kasutamine sõjarelvana; kiidab heaks ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 2467 (konfliktiga seonduva seksuaalvägivalla kohta) ja kõik seonduvad resolutsioonid alates ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonist nr 1325 (naiste, rahu ja julgeoleku kohta), mis kinnitab ÜRO Julgeolekunõukogu pühendumust hoida ära seksuaalvägivalla kasutamine osana sõja- ja terrorismitaktikast, kasutades süüteo toimepanijate vastu kõiki oma kasutuses olevaid vahendeid, sealhulgas sanktsioone ja teisi sihtmeetmeid; rõhutab vajadust tagada, et sõjategevuse käigus toimunud vägistamise naissoost ohvritele pakutaks kogu vajalikku ohutut meditsiinilist ja psühholoogilist abi ja teenuseid, sealhulgas ohutut aborditeenust, nagu on sätestatud rahvusvahelises humanitaarõiguses; nõuab, et EL võitleks seksuaal- ja reproduktiivõiguste rikkumiste karistamatuse vastu konfliktiolukordades ning toetab naiste ja tütarlaste õigusi tõele, tõhusatele õiguskaitsevahenditele ja hüvitistele nende õiguste rikkumise eest; lisaks kiidab heaks 30. oktoobril 2019. aastal ÜRO loodud konfliktiga seonduva seksuaalvägivalla ohvrite globaalse fondi, mille eesmärk on aidata neil hüvitamisega ühineda;

62. võtab teadmiseks ÜRO hindamisaruanded õiguste tagamise ja abi andmisega seotud jõupingutuste kohta seoses rahuvalveoperatsioonidel ÜRO ja seotud personali poolt toime pandud seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamisega; rõhutab vajadust selle järele, et ÜRO, ELi liikmesriigid ja ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika organid viiksid viivitamata ja äärmiselt otsustavalt läbi uurimise kõigi ÜRO, riikide ja ELi töötajate suhtes, kes on pannud toime seksuaalvägivallaakte, esitaksid neile süüdistuse ja mõistaksid nad süüdi; tuletab meelde vajadust asjaomaste struktuuride reformimiseks viisil, mis lõpetaks ÜRO ja ELi töötajate karistamatuse ning looks toimivad ja läbipaistvad järelevalve- ja vastutusmehhanismid; peab vastuvõetamatuks, et kohtumenetlused seoses väidetavate kuritarvitustega on praeguseni olnud täielikult vabatahtlikud ning sõltunud sõdureid lähetanud riigist; on veendunud, et koolituse ja haridusega saab selliseid raskeid kuritegusid vähendada ja ära hoida; tuletab meelde, kui kiireloomuline on tulevikus selliseid kuritegusid ära hoida, et taastada kohalike elanike usaldus rahvusvahelise rahuvalve vastu;

63. rõhutab seost inimõiguste rikkumiste ja laialdase karistamatuse ning vastutuse puudumise vahel piirkondades ja riikides, mida on mõjutanud konfliktid või mida iseloomustab poliitiliselt motiveeritud hirmutamine, diskrimineerimine, ahistamine ja rünnakud, röövimine, politseivägivald, meelevaldsed vahistamised, piinamised ja tapmised; nõuab, et EL toetaks karistamatuse vastu võitlemise meetmeid ja vastutuse edendamist riikides, kus karistamatuse dünaamika premeerib suurima vastutuse kandjaid ja karistab ohvreid;

64. kahetseb vajadust eemaldada Sahharovi auhinna laureaat Aung San Suu Kyi Sahharovi auhinna kogukonnast vastusena tema tegevusetusele ja aktsepteerimisele seoses jätkuvate Myanmari rohingjade kogukonna vastu suunatud kuritegudega, kuid pooldab seda otsust;

65. väljendab muret selle üle, et illegaalsete uimastite vastase sõja raames leiavad aset kohtuvälised tapmised, piinamised ja muud inimõiguste rikkumised; kordab, et võitlus kuritegevuse vastu ei õigusta inimõiguste rikkumist, ning kutsub üles parimate tavade, sealhulgas õigusriigist lähtuva kahju minimeerimise käsituse koondamisele;

66. avaldab tunnustust ÜRO eriraportööri (kohtuväliste, lihtmenetluse korras toimuvate ja meelevaldsete hukkamiste alal) Agnès Callamardi tööle ja panusele võitluses karistuseta jäämise vastu, kui ta uuris 2019. aastal võimalike kohtuväliste mõrvade juhtumeid, näiteks ajakirjanik Jamal Khashoggi mõrva, puutudes samal ajal kokku hirmutamise ja ähvardustega;

67. toetab õigusasutuste reforme, tagamaks nende erapooletus ja sõltumatus, sealhulgas kohtunike värbamise ja ametisse nimetamise, korruptsiooni ja soolise kallutatusega seotud probleemidega tegelemisel;



68. nõuab autonoomse, paindliku ja reageerimisvõimelise globaalse ELi inimõiguste sanktsioonide mehhanismi, nn ELi Magnitski Akti viivitamatut vastuvõtmist ja rakendamist ELi olemasolevate inimõiguste ja välispoliitika meetmete kogumi olulise osana, mis võiks tugevdada ELi rolli globaalse inimõiguste eestvedajana, võimaldades kehtestada tõsiste inimõiguste rikkumiste, sealhulgas inimõiguste ränkade rikkumistega seotud süsteemsete korruptsioonikuritegude eest vastutavate või neile kaasa aidanud isikute, riiklike ja valitsusväliste osalejate ning muude üksuste vastu sihitud sanktsioone; kiidab heaks globaalsete inimõiguste sanktsioonide mehhanismide vastuvõtmise üha enamates riikides; rõhutab, et see süsteem peab olema kooskõlas ELi kohtuliku kontrolli mehhanismiga; rõhutab selle tõhusaks rakendamiseks vajalike piisavate ressursside eraldamise vajadust; nõuab Euroopa Parlamendi osalusega ELi tasandi nõuandekomitee kehtestamist; rõhutab, et selline mehhanism aitab võidelda inimõiguste rikkumiste vastu, võidelda karistamatuse vastu ja kaitsta inimõiguste aktiviste ja kaitsjaid kogu maailmas, samuti kinnitab taas selle tähtsust, et Euroopa Liit kehtestaks tõhusalt inimõiguste rikkumise eest sanktsioone, mis tähendab seetõttu kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamist; kiidab heaks nõukogu otsuse vastuvõtmise sihipäraste piiravate meetmete kohta, et takistada küberrünnakuid ja neile reageerida, kui sellised rünnakud on väliseks ohuks ELile või selle liikmesriikidele;

69. on arvamusel, et ülemaailmset COVID-19 puhangut ei tohiks kasutada ettekäändena sanktsioonirežiimide õõnestamiseks; rõhutab aga, et kooskõlas rahvusvahelise humanitaarõigusega ei tohiks sanktsioonid takistada humanitaarabi, sealhulgas arstiabi andmist;

Inimõiguste kaitsjad

70. mõistab hukka inimõiguste kaitsjate tapmised, meelevaldse kinnipidamise, piinamise, tagakiusamise, ahistamise, hirmutamise, väljapressimisega survestamise, nende füüsilise ja digitaalse kaugjälgimise ja nende, nende perekondade, advokaatide ning nende toetajate ja mõttekaaslaste vastu suunatud laimukampaaniad; märgib suure murega 2019. aastal mõrvatud või vägivaldse rünnaku ohvriks langenud maa või keskkonna inimõiguste kaitsjate aina kasvavat arvu, kes astusid välja loodusvarade kaitsmise ja isikute õiguse eest elada ohutus ja tervislikus keskkonnas; märgib, et mõnedes maailma paikades on sellised rünnakud saavutanud ohtliku taseme; rõhutab sellega seoses inimõiguste kaitsjate erilist kaitsetust ja vajadust piisava kaitse järele, et võimaldada neil teha nende elutähtsat tööd ahistamist ja tagakiusamist kartmata; rõhutab usupõhiste organisatsioonide rolli humanitaarkriisidele reageerimisel, rahu, õigluse ja inimõiguste üldise austamise edendamisel, vägivalla ohjamisega tegelemisel ning konfliktide lahendamiseks läbirääkimistel vahendajana tegutsemisel;

71. on eriti mures karistuste arvu suurenemise pärast, mis ei taga rahvusvahelises õiguses nõutavaid õiglase kohtumenetluse miinimumnõudeid; kutsub ELi üles jätkama koostöö ja diplomaatia kasutamist, et tagada kõigi inimeste õiguse õiglasele kohtupidamisele täielik austamine;

72. nõuab kõigi inimõiguste kaitsjate vastaste rünnakute lõpetamist, kõigi omavoliliselt kinni peetud isikute vabastamist ja vastutavate isikute vastutusele võtmist; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles välja töötama strateegilist kõrgetasemelist visiooni, võitlemaks sagenevate ülemaailmsete rünnakutega inimõiguste kaitsjate vastu, sealhulgas võttes vastu tugevad välisasjade nõukogu järeldused, millega välisministrid peaksid nõudma ELilt ambitsioonikat ülemaailmset tegevust inimõiguste kaitsjate kaitseks; kutsub ELi institutsioone üles suurendama oma toetust inimõiguste kaitsjatele peamise ja lahutamatu osana liidu inimõigustega seonduvast välispoliitikast; rõhutab, et selle poliitika elementide rakendamiseks on hädavajalik poliitiline dialoog ELi mittekuuluvate riikide ametiasutustega ja nende kaasamine, kohtumenetluste jälgimine, riigivisiitidel inimõiguste kaitsjatega kohtumine, külastused kinnipeetavate inimõiguste kaitsjate juurde, ümberpaigutamise toetus ja avalikud teadaanded; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid oma jõupingutusi suurendaksid, tegutsedes juhtudel, kus inimõiguste kaitsjate õigusi on rikutud, kooskõlastatud viisil ning neid instrumente sõltumata asjaomasest riigist sidusalt ja ühtselt kasutades; nõuab sellega seoses, et EL ja selle liikmesriigid avaldaksid iga-aastased nõukogu järeldused inimõiguste kaitsjate kohta, tehes kokkuvõtte nende tegevusest inimõiguste kaitsjate küsimuses ja sätestades strateegilised kohustused inimõiguste kaitsjate jaoks kõrgeimal tasandil; toonitab parlamendi ja selle inimõiguste allkomisjoni pidevat tegutsemist 2019. aastal, et tõmmata tähelepanu inimõiguste kaitsjate, sealhulgas Sahharovi auhinna laureaatide ja nominentide olukorrale ning neid toetada, eelkõige juhul, kui nad on ohus või seisavad silmitsi oma õiguste rikkumisega;

73. nõuab, et EL tagaks soopõhiste ohtude ja vägivallaga silmitsi seisvatele naissoost inimõiguste kaitsjatele juurdepääsu kaitsemehhanismidele, toetaks neid poliitiliselt, abistaks rahaliselt tugevamalt sõltumatuid kodanikuühiskonna organi-satsioone, kes edendavad naiste ja tütarlaste õigusi kõigis valdkondades, ning võtaks inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste lisana vastu inimõiguste kaitsjaid käsitleva meetmetepaketi, mis pakuks ELile praktilisi samme naissoost inimõiguste kaitsjate vajaduste paremaks rahuldamiseks kogu maailmas;



74. kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tegutsema ambitsioonikamalt vangistatud inimõiguste kaitsjate vabastamise tagamiseks, sealhulgas vangistatud inimõiguste kaitsjate tavapäraseks saanud juhtumite puhul, mis illustreerivad seda, kuidas represseerivad valitsused kogu maailmas kasutavad järjekindlalt seadust ära, et püüda inimõiguste kaitsjaid mustata ja vaigistada; rõhutab, et selliste juhtumitega on seotud ka Sahharovi auhinna laureaadid ja finalistid;

75. nõuab tungivalt, et ELi delegatsioonid ja liikmesriikide esindused jätkaksid avaliku diplomaatia ja algatuste kasutamist inimõiguste kaitsjate üksikjuhtumite tõstatamiseks ning vajaduse korral erakorraliste viisade väljastamise hõlbustamiseks ja ajutise peavarju pakkumiseks ELi liikmesriikides;

76. nõuab, et EL ja selle liikmesriigid parandaksid juurdepääsu ELi viisadele inimõiguste kaitsjate lühiajaliseks ümberpaigutamiseks, eelkõige ELi viisakäsiraamatusse inimõiguste kaitsjatele ja nende pereliikmetele lihtsustatud tingimuste võimaldamise kohta juhiste lisamise kaudu, ja töötaksid viisanõudeid käsitlevates õigusaktides, eriti viisaeeskirjas muudatuste tegemise nimel;

77. kiidab heaks ELi inimõiguste kaitsjate mehhanismi ProtectDefenders.eu uuendamise veel kolmeks aastaks 2019. aasta novembris; tuletab meelde selle mehhanismi olulisust inimõiguste kaitsjate kasvavate vajaduste ja nende mitmekesiste probleemidega toime tulemiseks; nõuab selle mehhanismi tugevdamist ja selle pidevat ümberhindamist kooskõlas selle vajadustega;

Naiste õigused ja sooline võrdõiguslikkus

78. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama soolise võrdõiguslikkuse strateegiat ühtselt nii ELis kui ka väljaspool seda ning võtma tõhusaid ja konkreetseid meetmeid, et võidelda naiste õiguste, soolise võrdõiguslikkuse ning seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste vastase tegevusega;

79. tuletab meelde, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused ja piisav seksuaalharidus on põhiõigused; nõuab, et EL ja liikmesriigid kinnitaksid naiste võõrandamatud õigused kehalisele puutumatusele, väärikusele ja autonoomsele otsustusprotsessile ning toetaksid kõigi inimõiguste universaalsust ja jagamatust igas kontekstis ning kaitseksid ja edendaksid eriti neid, mis on kõige vähem kaitstud, nagu seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused;

80. peab kiiduväärseks nõukogu eesistujariigi järeldusi, mida toetab 24 liikmesriiki ja milles käsitletakse ELi tegevuskava soolise võrdsuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta välissuhetes aastateks 2021–2025 (soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava III), nähes seejuures ette kindla toetuse ja meetmed seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste küsimuses; nõuab siinkohal ELi mittekuuluvate riikide, eriti laienemisprotsessis osalevate ja naaberriikide ELi toetuse suurendamist, mis rakendavad uut poliitikat ja õigusalaseid muudatusi eesmärgiga joondada riiklikud õigusraamistikud rahvusvaheliste ja kestliku arengu eesmärkide kohustustega, mis on seotud naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkusega, ennetada naiste ja tüdrukute vastast vägivalda ja selle vastu võidelda, kaitsta naissoost inimõiguste kaitsjaid, edendada naiste seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi, tagada noortele inimestele teadusel põhinev, laiaulatuslik ja piisav seksuaalharidus, võimaldada tütarlastel ja noortel naistel turvaliselt täiskasvanuks saada ning hoida ära seksuaal- ja soopõhist vägivalda, naiste suguelundite moonutamist ja muid kahjulikke tavasid, sealhulgas varajasi ja sundabielusid, ning nende tavade levik lõpetada;

81. nõuab lisaks, et EL ja liikmesriigid edendaksid soolist võrdõiguslikkust ning seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi kõigis oma välistegevustes, sealhulgas mitmepoolsetel ja kahepoolsetel foorumitel, pöörates erilist tähelepanu tõrjutud rühmadele, näiteks LGBTI-inimestele, ning eesmärgile saavutada üldine tervisekindlustus seotud seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste ja HIV-sekkumiste kaudu;

82. julgustab tegema rohkemat pelgalt struktuuriliste sooliste ebavõrdsuste algpõhjuste leevendamisest, tagades võrdsed võimalused ja tugevdades naiste osalust;

83. juhib tähelepanu vajadusele luua sotsiaalsed ja majanduslikud tingimused ning keskkond, milles vanemad saavad jätkata oma kutsealast arengut;



84. kutsub liikmesriike üles võtma vastu ühine lähenemisviis ja tegema koostööd rahvusvaheliste institutsioonidega, et saada uusi, võrreldavaid ja segregeeritud andmeid, ning töötama välja sihipärased poliitilised ja seadusandlikud sekkumised inimõiguste rikkumiste vastu võitlemiseks ning kutsub komisjoni üles lisama kohustusi ja võrdlusaluseid naiste suguelundite moonutamise likvideerimiseks asjaomaste riikidega peetavatesse koostööläbirääkimistesse ja sõlmitavatesse lepingutesse;

85. tuletab meelde, et Istanbuli konventsioon kui esimene universaalselt siduv leping, mis on suunatud naiste ja tüdrukute vastase vägivalla ning koduvägivalla vastu võitlemisele, seab võrdlusaluse rahvusvahelistele standarditele, mida tuleb ratifitseerida ja rakendada; kordab, et EU liitumine Istanbuli konventsiooniga pole Euroopa soolise võrdõiguslikkuse strateegias aastateks 2020–2025 määratletud põhilise prioriteedina; nõuab, et EL ja kõik selle liikmesriigid, kes ei ole Istanbuli konventsiooni veel ratifitseerinud ja rakendanud, seda esimesel võimalusel teeksid; nõuab, et EL teeks koostööd teiste riikidega, et tõhustada meetmeid hariduse, tervishoiu ja sotsiaalteenuste, andmekogumise, rahastamise ja kavandamise valdkonnas ning et kogu maailmas paremini tõkestada seksuaalset ja soolist vägivalda ning selle vastu võidelda;

86. rõhutab, et kaitset vajavad rändajatest ja pagulastest naisi ja tütarlapsi tuleks kohelda kui õiguste omajaid;

87. tunnustab ELi ja ÜRO algatuse „Spotlight“ edusamme; kutsub komisjoni üles tagama, et algatusega rahastatavates projektides tegeletaks naiste õiguste rikkumiste algpõhjustega, sealhulgas kahjulike sooliste stereotüüpide püsimise probleemiga;

Lapse õigused

88. kordab oma üleskutset ELile ja selle liikmesriikidele tõhustada koostööd ja dialoogi ELi mittekuuluvate riikidega, seades laste õiguste ja kaitsmise prioriteediks eesmärgiga toetada laste õiguste austamist igal pool maailmas ning tagada, et sellest saavad abi kõik lapsed; julgustab siinkohal ELi ja selle liikmesriike töötama koos partnerriikidega ja lubama täiendavaid rahalisi vahendeid, eelkõige ametliku arenguabi raamistikus, et tegeleda globaalsete probleemidega seoses laste tervise ja haridusega, sealhulgas seoses õigusega saada haridust emakeeles, lapstööjõu kasutamisega, võitlusega vägivalla, seksuaalse kuritarvitamise ning varajase ja sunniviisilise abiellumise, lastega kaubitsemise ja nende ärakasutamise vastu, ning laste relvakonfliktidesse värbamise või seal kasutamise vastu, mille ohvrid on miljonid lapsed; tuletab meelde, et lapse esmased huvid on muu hulgas tema kaitsmine, hooldus ja turvalisus keskkonnas, kus ta saab kasvada vajaliku toe ja kaitsega ning kus tema esmased vajadused on rahuldatud; juhib tähelepanu sellele, et haridus on oluline vahend võitluses laste diskrimineerimise ja nendevastase vägivallaga; kutsub üles võtma meetmeid, et hõlbustada laste juurdepääsu haridusele;

89. kiidab heaks ÜRO lapse õiguste konventsiooni 30. aastapäeva tähistamisel ELi laste õiguste kaitsmise ja edendamise meetmetele pööratud tähelepanu ning kordab oma üleskutset komisjonile uurida, kuidas EL saaks asutusena ÜRO lapse õiguste konventsiooniga ühineda;

Puuetega inimeste õigused

90. kiidab heaks ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle vabatahtliku protokolli 2019. aasta ratifikatsioone; rõhutab puuetega inimeste konkreetsete vajadustega täielikult arvestamise tähtsust; nõuab, et EL lisaks oma välistegevust ja arenguabi käsitlevatesse poliitikameetmetesse võitluse puude alusel diskrimineerimise vastu, samuti võitluse võrdse tööturule ning haridusele ja koolitusele juurdepääsu eest, ning edendaks lahendusi, mis lihtsustavad puuetega inimeste toimimist ühiskonnas; kordab ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise tõhususe tähtsust nii ELi liikmesriikide kui ka selle institutsioonide poolt, eriti seoses ELi kohustustega humanitaarabi ja rahvusvahelise koostöö osas kõigis asjaomastes ELi poliitikavaldkondades; rõhutab mittediskrimineerimise tähtsust ja vajadust integreerida tõsiseltvõetavalt üldise juurdepääsu põhimõte ja tagada puuetega inimeste kõigi õiguste austamine;

Lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste õigused

91. mõistab hukka LGBTI-inimeste häbimärgistamise, meelevaldse kinnipidamise, piinamise, tagakiusamise ja tapmise ning nendevastase vägivalla õhutamise; peab kahetsusväärseks kasvavat erisuunalist arengut riikide vahel, mis liiguvad LGBTI-inimeste parema kaitsmise poole, eelkõige homoseksuaalsuse dekriminaliseerimise kaudu, ning riikide vahel, mis neid õigusi õõnestavad ja jätavad ruumi LGBTI-inimeste tagakiusamiseks, diskrimineerimiseks ja häbimärgistamiseks; on veendunud, et vägivaldsed tavad ja vägivallaaktid inimeste vastu, mida pannakse toime nende tegeliku ja arvatava seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi, -väljenduse ja -tunnuste tõttu, ei tohiks jääda karistamata ja need tuleb välja juurida;



92. nõuab, et EL mängiks juhtivat rolli LGBTI-inimeste inimõiguste kaitsmisel ning nende diskrimineerimise ja häbimärgistamise, nn parandusteraapia, intersooliste inimeste suguelundite moonutamise ja transsooliste inimeste sunniviisilise steriliseerimise vastu võitlemisel; nõuab, et EL kasutaks kõiki oma kasutuses olevaid diplomaatilisi vahendeid samasooliste partnerite seksuaalsuhete dekriminaliseerimise edendamiseks ning oleks eeskujuks seksuaalsest sättumusest või sooidentiteedist, -väljendusest või -tunnustest tingitud vägivalla ja diskrimineerimisega võitlemisel uue LGBTI+ võrdsuse strateegia tõhusa rakendamise kaudu nii ELis kui ka liiduväliselt; kutsub ELi ja liikmesriike üles rakendama oma välispoliitikas põhjalikult ja järjekindlalt ELi suuniseid LGBTI-inimeste kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks;

93. rõhutab, et COVID-19 pandeemia on LGBTI-kogukondi tugevalt tabanud koduvägivalla suurenemise tõttu LGBTI-inimeste vastu, kes olid sunnitud karantiini minema või pöörduma tagasi diskrimineerivate perekondade ja leibkondade juurde, ning tööpuuduse ja kodutuse tõttu, vähenenud juurdepääsu tõttu elupäästvale meditsiinilisele ravile, näiteks HIV-teenustele ja soovahetusega seotud arstiabile, ning sagenenud patuoinana kujutamise tõttu; nõuab LGBTI-inimeste kaasamist COVID-19 abiprogrammidesse;

Põlisrahvad

94. on tõsiselt mures põlisrahvaste kogukondade ning üksikisikute kannatuste ja kaitsetuse pärast, mis on tingitud muu hulgas kliimamuutuste ja COVID-19 pandeemia tagajärgedest ning maade ja elatusallika kaotamisest ettevõtete tegevuste ja sellega seonduva kahju tõttu; väljendab kahetsust, et põlisrahvad seisavad jätkuvalt kogu maailmas silmitsi laialtlevinud ja süstemaatilise diskrimineerimise ja tagakiusamisega, sealhulgas sunniviisilise ümberasumise, meelevaldsete vahistamiste ja inimõiguste ning maa kaitsjate tapmisega; soovitab, et EL ja selle liikmesriigid kaasaks hoolsuskohustuse osas asjakohastes ja loodavates raamistikes viiteid põlisrahvastele ja ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni kuuluvatele õigustele ning tagaks, et hargmaised ettevõtted võetaks oma kohustuste rikkumise korral vastutusele;

95. kordab nõuet, et EL, selle liikmesriigid ja nende rahvusvahelise kogukonna partnerid võtaksid kõik vajalikud meetmed põlisrahvaste õiguste tunnustamiseks, kaitseks ja edendamiseks, kaasa arvatud nende keel, maa, territooriumid ja ressursid; väljendab heameelt töö üle, mida kodanikuühiskond ja valitsusvälised organisatsioonid nendes küsimustes teevad; kinnitab veelkord vajadust luua hargmaiste ettevõtete tegevustest tulenevate põlisrahvaste õiguste rikkumiste ja väärkohtlemise kohta kaebuste esitamiseks kaebuste esitamise mehhanism; tuletab meelde oma otsust määrata Euroopa Parlamendi koosseisu alaline raportöör, kelle eesmärk on jälgida põlisrahvaste inimõigustega seotud olukorda; kutsub riike üles ratifitseerima ILO 27. juuni 1989. aasta konventsiooni nr 169 (põlisrahvaste ja hõimurahvaste kohta) sätted;

96. nõuab tungivalt, et valitsused arendaksid ÜRO kestliku arengu eesmärkide kohaselt arengu- ja keskkonnapoliitikat, mis austavad majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi ning kaasavad põliselanikke ja kohalikke elanikke;

Rassismi, diskrimineerimise, ksenofoobia ja sellega seotud sallimatuse vastu võitlemine

97. kiidab heaks 2019. aastal ELi inimõigustealaste suuniste vastuvõtmist nõukogu poolt mittediskrimineerimise kohta välistegevuses; kutsub ELi ja liikmesriike kasutama kõiki oma kasutuses olevaid vahendeid, et tagada rassi, kastikuuluvuse (töö või põlvnemisega seotud), usu, etnilise või rahvusliku päritolu tõttu diskrimineerimise alusel toime pandud õiguste rikkumise eest vastutajate vastutusele võtmine;

98. võtab suure murega teadmiseks kastihierarhia ulatuse ja tagajärjed, kastikuuluvuse alusel diskrimineerimise ning kastikuuluvuse alusel toimuvate inimõiguste rikkumiste põlistamise, k.a õigussüsteemile või tööle juurdepääsu keelamine, jätkuv segregatsioon, vaesus ja häbimärgistamine ning kastikuuluvusest põhjustatud tõkked põhiliste inimõiguste kasutamisel ja inimarengu hõlbustamisel; kordab oma üleskutset arendada välja ELi poliitika kastipõhise diskrimineerimise kohta; kordab oma nõudmist ELile ja selle liikmesriikidele suurendada pingutusi ning toetada ÜRO tasandil, ELi delegatsioonides ja missioonidel kolmandates riikides algatusi kastipõhise diskrimineerimise kõrvaldamiseks;

99. tuletab meelde kaasavate ja rassismivastaste algatuste aktiivse toetamise olulisust, eelkõige arvestades ksenofoobsete ja rassistlike rünnakute sagenemist kogu maailmas ja valjemat üleskutset sotsiaalse õigluse järele, mis kutsus esile ülemaailmsete protestide laine;



100. kordab, et haridusel on oluline roll eelarvamuste ja stereotüüpide murdmisel ning sallivuse, mõistmise ja mitmekesisuse edendamisel, ja rõhutab, et haridus on üks peamisi vahendeid struktuurse diskrimineerimise ja rassismi kõrvaldamiseks meie ühiskonnast; kutsub liikmesriike üles edendama diskrimineerimisvastast poliitikat kõigis valdkondades; on seisukohal, et rassismivastane võitlus on horisontaalne küsimus ja et seda tuleks arvesse võtta kõigis liidu poliitikavaldkondades;

101. kutsub kõiki ELi delegatsioone ja nende vastavaid inimõiguste keskusi järgima järjekindlalt oma kohustust hinnata ja analüüsida mittediskrimineerimise olukorda ning esitada see oma inimõiguste ja demokraatia riiklikes strateegiates peatüki all, mis käsitleb mittediskrimineerimist ja tõrjutust ning selle asjakohastes jaotistes diskrimineerimise konkreetsete aluste ja/või diskrimineeritud rühmade kohta; rõhutab, et inimõigustealaste dialoogide ettevalmistamise ja neile vajaliku teabe pakkumise seisukohast on oluline ajakohastada mittediskrimineerimise olukorda inimõiguste ja demokraatia riiklike strateegiate iga-aastastes rakendusaruannetes ja missioonide juhtide aruannetes ning et suunistest lähtub ka, et EL peab julgustama ja toetama kodanikuühiskonna aktiivset osalemist mitmepoolsetel foorumitel ja mehhanismides seoses kastipõhise diskrimineerimisega (töö ja põlvnemise alusel);

Rahvuslikud, etnilised ja keelelised vähemused

102. taunib asjaolu, et paljud riigid, hoolimata oma rahvusvahelistest kohustustest vähemusi kaitsta, jätkavad rahvuslike, etniliste ja keeleliste vähemuste sunnitud assimileerimise poliitikat, eirates nende põhi- ja inimõigusi;

103. nõuab, et ELi partnerriikide valitsused austaksid kultuuride ja mitmekesisuse säilitamiseks rahvuslike, etniliste ja keeleliste vähemuste põhilisi inimõigusi, sealhulgas nende kultuuri, keelt, religiooni, traditsioone ja ajalugu; kordab vajadust täita kohustusi, mille nad on võtnud rahvusvaheliste lepingute alusel, näiteks Euroopa Nõukogu soovitusi;

Mõtte-, südametunnistuse, usu- ja veendumusvabadus

104. on vapustatud 2019. aastal usu, veendumuste, ateismi või agnostitsismi tõttu sihikule võetud isikute ja rühmade vastu toime pandud tapmiste, kallaletungide ja tagakiusamise, diskrimineerimise, ahistamise ja antagonismile õhutamise ning õiguste piiramise juhtude suure arvu pärast; kinnitab veel kord oma toetust usust või veendumustest tingitud vägivalla ohvritele ning oma pühendumust sellise vägivalla kaotamisele; rõhutab vajadust pöörata erilist tähelepanu tagakiusatud usulistele rühmitustele kogu maailmas, kes seisavad silmitsi diskrimineerimise, ähvarduste, jumalateotusseaduste, usuvahetust keelustavate seaduste, pühapaikade lammutamise, vägivalla, orjastamise, vägistamise sunnitud kadumiste, hukkamiste ja genotsiidiga; rõhutab vajadust pöörata kogu maailmas muu hulgas erilist tähelepanu tagakiusatud kristlaste olukorrale, kes moodustavad valdava enamiku usulistest rühmitustest, keda ähvardab diskrimineerimine, vägivald ja surm;

105. väljendab lisaks muret usu kuritarvitamise ja instrumentaalseks muutmise pärast, et õõnestada teisi inimõigusi, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvaid õigusi ja LGBTI-inimeste õigusi; peab kahetsusväärseks, et mõnes riigis on juba olemas, jõustatakse või püütakse kehtestada karistusseadusi, mille alusel on jumalateotus, usuvahetus või usust taganemine karistatavad; rõhutab, et usu- ja veendumusvabadus hõlmab ka õigust mitte uskuda, õigust uskuda teistlikke, mitteteistlikke, agnostitsistlikke või ateistlikke seisukohti ja õigust usust taganeda;

106. kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles rakendama ELi suunised usu- või veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta; kordab oma üleskutset nõukogule ja komisjonile hinnata läbipaistvalt ja põhjalikult erisaadiku ameti tulemuslikkust ja lisaväärtust enne, kui komisjon pikendab tema volitusi ning uuendab tema ametikohta; nõuab, et pärast seda hindamist tuleks sellele ametikohale eraldada piisavalt vahendeid, et suurendada ELi tulemuslikkust selles valdkonnas; peab kahetsusväärseks viivitust selle hindamise korraldamisel; kutsub komisjoni üles tagama järgmise ELi erisaadiku ametisse nimetamise, volituste, tegevuse ja aruandluskohustuse läbipaistvuse ning tagama tema pühendumuse kõigi inimõiguste universaalsusele, jagamatusele ja vastastikusele sõltuvusele; tuletab komisjonile meelde vajadust erisaadiku institutsioonilisi volitusi, suutlikkust ja kohustusi nõuetekohaselt toetada;

107. kiidab heaks ülemaailmse vahetusprogrammi usu rolli kohta ühiskonnas, mille algatas 6. septembril 2019. aastal Brüsselis komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja; soovitab aga, et samaväärset tähelepanu pöörataks nii religioonisisestele kui ka religioonidevahelistele suhetele; nõuab sellega seoses ELi toetuse kujundamist religioonisisestele kohaliku tasandi dialoogidele, eesmärgiga võidelda ekstremismi ja vaenukõne vastu; nõuab lisaks mõtte-, südametunnistuse, usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitsmise eesmärkide ulatuslikumat integreerimist ELi inimõigustega seonduvasse tegevusse;



108. kordab akadeemilisele vabadusele omistatud tähtsust ning nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid suurendaksid oma diplomaatilisi jõupingutusi kahe- ja mitmepoolse osaluse kaudu seoses riiklike ja valitsusväliste osalejate akadeemilise vabaduse vastu suunatud ähvarduste või rünnakutega, eriti kõrghariduslike institutsioonide ja nende liikmete vastaste vägivaldsete rünnakutega, samuti diskrimineeriva poliitika või tavadega, põhjendamatute piirangute või survega uurimistegevusele või sõnavõttudele ning alusetute süüdimõistmiste või kinnipidamistega; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles vaatama uuesti läbi inimõiguste kaitsjate olemasolevad tugi- ja kaitsemehhanismid, et arendada akadeemilise vabaduse vastaste rünnakute korral suutlikkust abi, sealhulgas hädaabi ja toe kindlaksmääramiseks ja osutamiseks; kutsub komisjoni üles tagama pidev kõrgetasemeline toetus Euroopa ülikoolidevahelisele inimõiguste ja demokratiseerimise edendamise keskusele, mis on ELi üleilmse inimõigustealase hariduse toetamise lipulaev;

Väljendusvabadus, meediavabadus ja õigus teabele

109. mõistab hukka paljude ajakirjanike, blogipidajate ja rikkumisest teatajate tapmise, röövimise, vangistamise, ahistamise, hirmutamise ja ründamise nii füüsiliste kui ka kohtulike vahenditega ning interneti ja meedia kontrollimise või seiskamise; tuletab meelde, et väljendus- ja meediavabadus on demokraatliku ühiskonna vundament; tunnistab õiguse teabele tähtsust tänapäevases ühiskonnas, sealhulgas kõigi etniliste kogukondade emakeeles, ja kõigi suhtlemisvormide rolli pluralismikultuuri arendamisel; tuletab meelde, et meedia peaks järgima mittediskrimineerimise põhimõtet;

110. mõistab hukka mõnede režiimide ja ametiasutuste katsed kaotada õigus väljendusvabadusele või meediavabadusele või seda piirata, mida nad ebaseaduslikult põhjendavad vajadusega tugevdada turvalisust või rahvatervist, võidelda terrorismi, laimamise, solvamise või jumalateotuse vastu; rõhutab uut niisuguse tsensuuri lainet, mille kehtestamiseks kasutavad mõned valitsused ettekäändena COVID-19 pandeemia ajal valeuudistega võitlemist;

111. mõistab hukka väärinfo- ja propagandarünnakud, mille eesmärk on rünnata väärtuseid, mille edendamise eest EL seisab, ja võtta sihikule vähemused; on sügavalt mures vihakõne ning vägivallale õhutamise sagenemise pärast veebis ja väljaspool seda, kuna see kujutab endast otsest ohtu õigusriigile ja inimõigustes sisalduvatele väärtustele; märgib, et suurenenud sotsiaalne ja poliitiline polariseerumine, mida võimendavad sotsiaalmeedia vaimset erksust uinutavad algoritmid, õhutab radikaliseerumist, pärsib täielikult kriitilist mõtlemist, muudab dialoogi võimatuks ja sillutab teed äärmuslusele;

112. soovitab kehtestada parimad võimalikud kaitsemeetmed väärinfo levitamise ja vaenuliku propaganda vastu, töötades selleks nii ELi kui ka rahvusvahelisel tasandil välja õigusraamistiku hübriidohtudega, sealhulgas küber- ja infosõja vastu võitlemiseks; toetab algatusi, mis aitavad eristada võltsuudiseid ja propagandistlikku valeinformatsiooni teabest, mis on kogutud ajakirjanike tehtud tõelise ja sõltumatu töö tulemusel;

113. rõhutab meediakanalite koondumise juhtumeid üksikisikute kätte ning meediaomandi läbipaistvuse puudumist, mis piirab pluralismi, mis on oluline erapooletule teabele juurdepääsuks;

114. mõistab karmilt hukka ajakirjanike suhtes algatatud alusetud kohtumenetlused eesmärgiga nad pankrotti ajada (üldsuse osalemise vastased strateegilised hagid) ja nad vaikima sundida, eriti kõrgete ametnike korruptsioonijuhtumite korral; märgib vajadust luua varajase hoiatamise platvormid juhuks, kui ajakirjanikud on ohus, ja platvormid, mis tagavad nende töö kaitsmise, et võimaldada teistel ajakirjanikel jätkata käimasolevaid uurimisi ilma õiguslikke tagajärgi kartmata;

115. tuletab meelde, et väljendusvabaduse või meediavabaduse mis tahes piiramisel peab olema õiguspärane eesmärk kooskõlas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 19 sätestatud rahvusvaheliste kohustustega;

116. nõuab, et EL teeks kõik endast oleneva, et kaitsta sõnavabadust, meediavabadust ja neid, kes selle eest seisavad; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles mõistma hukka kõik ajakirjanike vaigistamiseks kasutatavad füüsilise või kohtuliku hirmutamise vahendid; nõuab tungivalt, et ELi eriesindaja pööraks erilist tähelepanu meedia vabaduse, sõltumatuse ja mitmekesisuse kaitsmisele kogu maailmas; rõhutab, kui oluline on tagada sõnavabadust internetis ja mujal käsitlevate ELi inimõigustealaste suuniste tõhus ja süstemaatiline rakendamine ja jälgida korrapäraselt nende mõju;



117. toonitab meediamaastike pidevat muutumist ja sotsiaalvõrgustike järjest laiemat kasutamist kogu maailmas; rõhutab selliste muutustega kaasnevaid probleeme ja ohte seoses muu hulgas sõnavabaduse rikkumisega internetis ja mujal, tsensuuri, andmekaitse, vaenukõne, ahistamise ning ajakirjanike ja rikkumistest teatajate ohutusega; kutsub komisjoni üles sotsiaalmeediaettevõtete poliitikat ja tavasid jälgima, sealjuures eriti nende eneseregulatsioonivahendeid, millel on mõju väljendusvabaduse rakendamisele kogu maailmas, ning esitama vajaduse korral poliitika või õigusaktide muutmise ettepanekud;

Surmanuhtlus, piinamine ja muud väärkohtlemise vormid

118. mõistab hukka piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise ja surmanuhtluse, mida kohaldatakse jätkuvalt paljudes riikides kõikjal maailmas; palub, et riigid, kes ei ole seda veel teinud, kehtestaksid viivitamata surmanuhtluse moratooriumi, mis on esimene samm selle kaotamise suunas; väljendab heameelt selle üle, et mitmes riigis, mis pole seni surmanuhtlust kaotanud, vähenes 2019. aastal poliitiline toetus surmanuhtluse säilitamisele; peab aga kahetsusväärseks mõnede riiklike õigusasutuste otsuseid, mille tulemusel hukkamiste arv eelnevate aastatega võrreldes kasvas; kutsub ELi üles ka edaspidi süstemaatiliselt surmanuhtluse kasutamist hukka mõistma ja korraldama kõikjal maailmas surmanuhtluse vastaseid teavituskampaaniaid; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid surmanuhtluse kaotamist kõigil rahvusvahelistel foorumitel ja taotleksid sellele seisukohale võimalikult laialdast toetust;

119. kinnitab veel kord oma otsustavust saavutada piinamise keelamine igal pool maailmas, toetades ohvrite kaitsmist ja piinajate vastutuselevõtmist; kiidab heaks piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist käsitlevate ELi suuniste uuendamise; nõuab tungivalt, et kõik ELi liikmesriigid ja teised riigid, kes ei ole veel ratifitseerinud piinamise ning muu julma, ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise vastast ÜRO konventsiooni, mille 35. aastapäeva 2019. aastal tähistati, ja selle fakultatiivset protokolli, selle konventsiooni ratifitseeriksid; tunnustab kodanikuühiskonna organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate tähtsust võitluses piinamise ja muude väärkohtlemise vormide vastu;

Võitlus kaasaegse orjanduse ja inimkaubanduse vastu

120. nõuab tugevamat rahvusvahelist reageerimist kaasaegse orjanduse ja inimkaubanduse ning selle võrgustike kaotamisel, ettevõtetele uute hoolsuskohustuste kehtestamist selliste olukordade tuvastamiseks, hindamiseks, lõpetamiseks, ennetamiseks ja leevendamiseks ja ametiasutustega koostöö tegemiseks ning karistusmeetmete täiendamist kaubitsejate vastu, kes kaasaegset orjandust ära kasutavad või sellest kasu lõikavad; tuletab meelde, et need vastuvõetamatud töötingimused kahjustavad inimväärikust ja inimeste põhiõigusi; palub, et riigid, kes ei ole seda veel teinud, ratifitseeriksid ILO konventsioonid, mis on seotud nende probleemide ja lapstööjõu kasutamise vastase võitlusega;

Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused

121. nõuab, et EL välispoliitika ja välistegevuse kaudu tugevdaks jõupingutusi majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste edendamisel ja kaitsmisel, eelkõige tõhusalt rakendades rahvusvaheliste lepingute inimõigusi käsitlevaid klausleid, kaasa arvatud tööjõudu puudutavad sätted, ning investeerides kultuuri ja haridusse kui püsivate muutuste allikatesse; kiidab heaks vägivalla ja ahistamise vastase ILO konventsiooni vastuvõtmise, mis sisaldab uusi ja siduvaid rahvusvahelisi tööstandardeid, mis on hädavajalikud vägivalla ja ahistamise kaotamiseks töövaldkonnas ja ohvrite kaitsmiseks; rõhutab emade erilise kaitsmise vajadust töökohal, raseduse ajal ja pärast seda, sealhulgas seoses rasedusaegse tervishoiu, emapuhkuse ning rasedus- ja sünnitushüvitise, tööhõivekaitse ja mittediskrimineerimise ning rinnaga toitmisega;

122. mõistab hukka asjaolu, et töötajate ja ametiühingute õiguste rikkumine jätkub kogu maailmas ning et ühinemisvabadus, õigus kollektiivläbirääkimisi pidada, õigus teabele, konsultatsioonidele ja osalemisele ning kollektiivha-gide esitamisele ja õigus õiglasele töötasule, inimväärsetele töötingimustele ning töötervishoiule ja -ohutusele on selliste rikkumiste keskmes;

123. tuletab meelde, et juurdepääs kultuurile ja haridusele on põhiõigused; märgib kultuuridiplomaatia tähtsust vahendina rahu ja inimõiguste austamise väärtuste edendamiseks; nõuab, et EL integreeriks kultuuri, hariduse ja seotud asjakohased õigused ELi inimõiguste poliitika osana oma välistegevusse;



Ettevõtlus ja inimõigused

124. tunneb heameelt paljude Euroopa ettevõtete katsete üle rakendada oma ettevõtte vastutust käsitlevaid põhimõtteid, austada inimõigusi ning rakendada mitmesuguseid kehtestatud poliitikameetmeid ja õigusakte, mille eesmärk on julgustada või nõuda hoolsust erinevates liikmesriikides; kutsub ELis asuvaid ettevõtteid üles täitma oma ettevõtte vastutust, liikudes ELi ühtsel turul kehtivate eetikareeglite ja -standardite järgimise poole;

125. nõuab, et loodaks ELi kohustuslik inimõiguste- ja keskkonnaalase hoolsuse instrument, millega kohustataks ettevõtteid aktiivselt tegelema oma äritegevuse ja tarneahelate võimaliku inimõigusi kahjustava mõju tuvastamise, hindamise, leevendamise, ennetamise ja sellest teatamisega, ning mis kehtiks äriühingutele, ettevõtete juhtidele ja tippjuhtidele rikkumise korral ning pakuks ohvritele juurdepääsu õigusemõistmisele ja õiguskaitsevahenditele; kiidab heaks teadaande, et komisjoni ettepanek sisaldab vastutusrežiimi; kutsub komisjoni üles kaaluma, kas kõige raskemate rikkumiste suhtes oleks võimalik kohaldada ka muid vastutuse liike, sealhulgas kriminaalvastutust;

126. soovitab, et sellesse instrumenti kaasataks eraldi osana seaduslik hoolsuskohustus, et ennetada kaasaegse orjuse ja lapstööjõu kasutamist ettevõtete poolt nende ülemere-tarneahelates; soovitab, et läbipaistvusnõue oleks osa hoolsuse instrumendist, et hõlbustada ohvrite juurdepääsu kaebuste lahendamisele; nõuab tõhusaid mehhanisme, et kaitsta kaebuste esitajaid kättemaksu eest, sealhulgas õigusaktide eest nn üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide tõkestamiseks; tuletab meelde arvukaid inimõiguste rikkumisi, mis võivad esineda seoses loodusvarade ekspluateerimisega;

127. rõhutab, et kõigile riikidele on oluline täielikult rakendada ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, ning kutsub neid ELi liikmesriike, kes ei ole veel vastu võtnud ettevõtjate õiguste alaseid riiklikke tegevuskavasid, tegema seda võimalikult kiiresti; ergutab ELi ja liikmesriike osalema konstruktiivselt ÜRO valitsustevahelises töörühmas, mis käsitleb rahvusvahelisi korporatsioone ja teisi äriettevõtteid seoses inimõigustega;

128. rõhutab vajadust luua siduva iseloomuga rahvusvaheline instrument, et reguleerida rahvusvahelises inimõigustea-lases õiguses hargmaiste ja rahvusvaheliste korporatsioonide ning muude ettevõtete tegevust;

Uued tehnoloogiad ja inimõigused

129. on mures mitmesuguste andmetel ja uuel tehnoloogial põhinevate vahendite kasutamise pärast COVID-19 pandeemiale reageerimisel; rõhutab nendega kaasnevaid sageli raskestimärgatavaid ohte seoses põhivabaduste kasutamise, võimu kuritarvitamise ja suurema kaitsetusega küberrünnakute ees, kui ei ole kehtestatud tõhusaid tehnilisi ja õiguslikke kaitsemeetmeid; väljendab muret selle üle, et tehnoloogiat kasutatakse jätkuvalt väljendusvabaduse jälgimiseks ja piiramiseks ning ahistamise vahendina; nõuab, et EL kehtestaks globaalse privaatsuse ja andmekaitse standardite loomise liidrina uusi norme ja parimaid tavasid nii ELi-siseseks kasutamiseks kui ka lahendustena kogu maailmas ülevõtmiseks, et ennetada uute andmepõhiste vahendite võimalikku kahjulikku mõju;

130. väljendab jätkuvat muret relvastatud droonide kasutamise pärast väljaspool rahvusvahelist õigusraamistikku seoses oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooniga relvastatud droonide kasutamise kohta (8); kutsub ELi veelkord üles töötama kiiresti välja siduv raamistik relvastatud droonide kasutamise kohta, tagamaks, et liikmesriigid ei paneks oma õiguslikke kohustusi järgides toime ebaseaduslikke sihipäraseid tapmisi ega lihtsustaks selliseid tapmisi muude riikide jaoks; nõuab ka, et komisjon teavitaks parlamenti edaspidi põhjalikult ELi vahendite kasutamisest kõigi droonide ehitamisega seotud teadus- ja arendusprojektide rahastamiseks; nõuab, et tulevaste droonide arendamise projektide puhul hinnataks nende mõju inimõigustele; tuletab meelde oma 12. septembri 2018. aasta resolutsiooni autonoomsete relvasüsteemide kohta (9); nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning liikmesriigid keelustaksid täielikult autonoomsete relvade väljatöötamise, tootmise ja kasutamise, millel puudub sisuline inimkontroll sihtmärkide valimise ja ründamise kriitiliste funktsioonide üle; nõuab rahvusvaheliste läbirääkimiste algatamist õiguslikult siduva vahendi üle, mis keelaks surmavad autonoomsed relvad ilma sisulise inimkontrollita; nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning liikmesriigid võtaksid selles osas rahvusvaheliste läbirääkimiste jaoks vastu ühise seisukoha;



(8) ELT C 285, 29.8.2017, lk 110.(9) ELT C 433, 23.12.2019, lk 86.

Rändajad ja pagulased

131. nõuab tungivalt, et valitsused tugineksid pandeemiale reageerimisel inimõiguste ja -väärikuse austamisele ning otsiksid lahendusi, mis arvestaksid rändajate ja pagulaste kaitsetu olukorra ja nende vajadusega kaitse järele, kooskõlas solidaarsuse ja partnerluse põhimõtetega ning tuues selgust asjakohastesse ja kättesaadavatesse seaduslikesse rändevõimalustesse; kutsub ELi ja liikmesriike üles tegelema rände algpõhjustega, mille tõttu üksikisikud ja perekonnad oma kodumaalt lahkuvad, kuna nad ei saa elada väärikas ja turvalises keskkonnas;

132. rõhutab vajadust võidelda inimkaubandusega tegelevate kuritegelike organisatsioonide ja üksikisikute vastu; peab kahetsusväärseks pagulaslaagrites viibivate pagulaste trööstitut olukorda, väljavaadete puudumist, varjupaigataotluste menetlemise pikka ooteaega ning juurdepääsu puudumist põhilistele meditsiiniteenustele ja laste puhul ka haridusele; nõuab, et rändajate ja pagulaste kinnipidamisele leitaks vabadusekaotuseta alternatiive, ning on sellega seoses vastu rändajate ebainimlikule või alandavale kohtlemisele; rõhutab inimõiguste austamise olulisust kohustuslike tervisekontrollide läbiviimisel ning toonitab, et kõigile varjupaigataotlejatele ja rändajatele tuleb tagada juurdepääs olulistele teenustele, sealhulgas terviklikele tervishoiuteenustele; rõhutab, kui oluline on tagada varjupaigaõigus kogu maailmas;

133. kutsub ELi liikmesriikide pädevaid asutusi üles kohtlema pagulase staatust taotlevaid inimesi heatahtlikult ja hoolsalt ning kooskõlas õigusriigiga, ning toetama taotlusi perede taasühinemiseks, eesmärgiga teha lõpp olukordadele, milles pagulased, eriti lapsed, oma lähisugulastest eraldatakse;

Demokraatia toetamine

134. kutsub ELi üles suurendama oma toetust demokraatlikule kodanikuaktiivsusele, mis on populismi, natsionalismi ja autoritaarsete režiimide tõusu kontekstis alates 2019. aastast kasvanud; kutsub komisjoni ja nõukogu üles tugevdama liidu demokraatia toetusprogramme ülemaailmselt, edendades demokraatiat toetavaid alt üles suunatud protsesse ning suurendades institutsioonide vastupanuvõimet; tõstab siinjuures esile Euroopa Parlamendi tegevust demokraatia toetamiseks, sealhulgas valimisvaatlus-, vahendus- ning koolitus- ja mentorlusprogrammid, mida tuleb kohandada vastavalt muutuvale olukorrale partnerriikides, võttes seejuures kaasatud kolmandate riikidega dialoogi ja partnerluse tugevdamiseks arvesse nende kultuurilist ja riiklikku tausta; toetab nõukogu 14. oktoobri 2019. aasta järeldustes demokraatia kohta ning ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas 2020–2024 esitatud üleskutset edendada paindlikumat, innovaatilisemat, pikaajalisemat ja konfliktitundlikumat lähenemist demokraatia toetamisele; tunnustab ning sellega seoses ka julgustab ja toetab niisuguste sõltumatute organisatsioonide tööd, mis tegutsevad Euroopa Liidu põhiväärtuste alusel ja soodustavad maailmas demokraatiale üleminekut;

135. võtab endale kohustuse edendada demokraatlike protsesside, eelkõige eri valitsusväliste osalejate poliitiliste ja teemapõhiste kampaaniate rahastamise läbipaistvust;

o

o o

136. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee 75. istungjärgu presidendile, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning ELi delegatsioonide juhtidele.



P9_TA(2021)0016

Ühendatus ning ELi ja Aasia suhted

Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon ühendatuse ning ELi ja Aasia suhete kohta (2020/2115(INI))

(2021/C 456/10)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse 28. juunil 2016 avaldatud Euroopa Liidu üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat,

— võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 19. septembri 2018. aasta ühisteatist „Euroopa ja Aasia ühendamine – ELi strateegia põhielemendid“ (JOIN(2018)0031),

— võttes arvesse 27. septembril 2019. aastal loodud kestliku ühendatuse ja kvaliteetse taristu partnerlust ELi ja Jaapani vahel,

— võttes arvesse 12. juuli 2012. aasta ELi ja USA ühisavaldust Aasia – Vaikse ookeani piirkonna kohta,

— võttes arvesse nõukogu 28. mai 2018. aasta järeldusi ELi tõhusama julgeolekualase tegevuse kohta Aasias ja koos Aasia riikidega,

— võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 15. mai 2019. aasta ühisteatist „EL ja Kesk-Aasia – uued võimalused tugevama partnerluse loomiseks“ (JOIN(2019)0009),

— võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 9. märtsi 2020. aasta ühisteatist „Tervikliku Aafrika strateegia suunas“ (JOIN(2020)0004),

— võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 16. aprilli 2019. aasta ühisteatist „Euroopa Liit, Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkond – ühised jõupingutused ühise tuleviku nimel“ (JOIN (2019)0006),

— võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 27. aprilli 2016. aasta ühisteatist „Euroopa Liidu integreeritud Arktika-poliitika“ (JOIN(2016)0021),

— võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 18. märtsi 2020. aasta ühisteatist „Idapartnerluse poliitika pärast 2020. aastat – vastupanuvõime tugevdamine, idapartnerlus, mis toob kasu kõigile“ (JOIN(2020)007),

— võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2020. aasta teatist „Lääne-Balkani riikide majandus- ja investeerimiskava“ (COM(2020)0641),

— võttes arvesse komisjoni 29. aprilli 2020. aasta teatist „Lääne-Balkani riikide toetamine COVID-19 puhanguga võitlemisel ja pandeemiajärgsel taastumisel. Komisjoni panus ELi ja Lääne-Balkani riikide juhtide 6. mai 2020. aasta kohtumise eel“ (COM(2020)0315),

— võttes arvesse 2015. aastal vastu võetud Lääne-Balkani ühendatust käsitlevat tegevuskava,

— võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 7. juuni 2017. aasta ühisteatist „Vastupanuvõime strateegiline käsitlus“ (JOIN(2017)0021),



— võttes arvesse 2015. aastal vastu võetud ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ning samal aastal vastu võetud Addis Abeba tegevuskava,

— võttes arvesse 2019. aasta G20 kvaliteetsete taristuinvesteeringute üldpõhimõtteid ja 2018. aasta taristu kui varaklassi tegevuskava,

— võttes arvesse komisjoni 29. jaanuari 2020. aasta teatist „5G turvaline kasutuselevõtt ELis: ELi meetmepaketi rakendamine“ (COM(2020)0050),

— võttes arvesse 20.–21. novembril 2017. aastal toimunud Aasia ja Euroopa välisministrite 13. kohtumise eesistuja avaldust ja järeldusi,


— võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ning transpordi- ja turismikomisjoni arvamusi,


A. arvestades, et selleks, et ELi laiendatud üldine ühendatuse strateegia esindaks tulemuslikult ELi põhiväärtusi ja ühiseid huve, on vaja seda tulemuslikult juhtida ja kaasata sellesse laialdaselt liikmesriike ning majanduslikke ja ühiskondlikke sidusrühmi;

B. arvestades, et ELil on vaja aina ühendatumas ja üleilmsemas maailmas rakendada ja demonstreerida ühendatuse strateegiaid, et edendada oma huve, väärtusi ja positsioone ning tugevdada koostööd oma partneritega digitaalvaldkonnas ning tervishoiu-, turvalisuse-, rohepöörde-, transpordi-, energia- ja eelkõige inimvõrgustikes; arvestades, et märkimisväärne majanduslik potentsiaal Euroopa, Aasia ja teiste maailmajagude vahel on füüsilise ja digitaalse taristu puudumise tõttu endiselt kasutamata;

C. arvestades, et tõhusa ELi ühendatuse strateegia tähtsust on veelgi süvendanud COVID-19 pandeemia, mis muutis nii Euroopa kui ka üleilmsete ühendatusvõrgustike nõrkused ja tugevad küljed selgelt nähtavaks; arvestades, et COVID-19 pandeemia järgsed majandusstiimulid pakuvad uusi võimalusi ning neid saab kasutada pöördepunktiks, et suunata investeeringuid kestlikuma, digitaalsema ja rohelisema maailma poole, suurendades samas oma ühendatuse tegevuskavade vastupanuvõimet;

D. arvestades, et üldine ühendatuse strateegia peab kasutama kestlikku ja reeglitepõhist lähenemisviisi ning see peaks aitama saavutada ELi peamiste poliitikasuundade, näiteks majanduse elavdamise, Euroopa rohelise kokkuleppe, digiteerimise ja inimõiguste ülemaailmse edendamise, samuti tõhusa mitmepoolsuse eesmärke; arvestades, et piirkondlikud ja ülemaailmsed julgeolekuraamistikud peaksid aitama luua riikidevaheliste suhete toimimiseks ohutu keskkonna; arvestades, et need raamistikud peaksid põhinema Euroopa tugeval kaubanduspoliitikal ja diplomaatial, ja aitama lahendada uusi kiireloomulisi probleeme, nagu ülemaailmsed tervishoiu- ja julgeolekuprobleemid, hübriidohud, terrorism ja vaesus;

E. arvestades, et ühendatusel on juba paljudes ELi strateegiates oluline osa; arvestades, et kõigi ühendatuspoliitika meetmete sidusust ja nähtavust tuleks parandada; arvestades, et üleilmsel ühendatusel on mõju Euroopa ja kolmandate riikide konkurentsivõimele, pakkudes Euroopa ja teistele ettevõtetele, eriti VKEdele, ärivõimalusi ühise heaolu saavutamiseks;

F. arvestades, et kestliku ühendatuse strateegia peaks teenima ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamist;

G. arvestades, et ELi ühendatuse strateegia rakendamine nõuab mitmeaastases finantsraamistikus aastateks 2021–2027 eraldi avalikke rahalisi vahendeid, inimressursse ja uusi pingutusi erasektori kaasamise hõlbustamiseks, nagu on selgesõnaliselt öeldud 2018. aasta ühisteatises Euroopa ja Aasia ühendamise kohta; arvestades, et paljud arengupiirkonnad vajavad uue majandusliku dünaamika saavutamiseks olulist hulka reeglitepõhiseid investeeringuid, eelkõige pärast COVID-19 pandeemiat;

H. arvestades, et ELi, kui ühe maailma suurima majanduspiirkonna ning piirkondliku koostöö ja inimeste ühtesidumise eestvedaja jaoks võib üleilmne ühendatuse strateegia tuua lisaväärtust oma ülemaailmse tegevuskava väljatöötamisele ja edendamisele, sealhulgas „Euroopa tiimi“ lähenemisviisile ja piirkondlikele tegevuskavadele, näiteks Euroopa India ja Vaikse ookeani piirkonna strateegia tööle ning koostööle ASEMiga peamiste ELi poliitikavaldkondade sünergia kaudu ja tugevdades seeläbi ELi rolli ülemaailmse toimijana;



I. arvestades, et ELi vabakaubanduslepingud Jaapani ja Lõuna-Koreaga suurendavad Aasia ja Euroopa kaubavahetust ning nõuavad transporditaristu parandamist;

J. arvestades, et ELi ja Jaapani 2019. aastal sõlmitud ühendatuse partnerlusleping on suurendanud strateegia olulisust; arvestades, et partnerlussuhted tuleks luua ka teiste Aasia partneritega, sealhulgas India kui aina tähtsamaks muutuva üleilmse toimijaga; arvestades, et Aafrikat ja ELi naabruskonda tuleks ühendatuse seisukohalt käsitleda prioriteetsete piirkondadena;

K. arvestades, et strateegiasse tuleks lisada ka ühisteatis ELi, Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna suhete kohta;

L. arvestades, et üldine ühendatuse strateegia tuleks lisada komisjoni 2021. aasta tööprogrammi;

M. arvestades, et olemasoleva taristu säilitamine keskkonnasõbralike transpordiliikide jaoks Euroopas ja mujal on äärmiselt oluline; arvestades, et Euroopa peab rohkem investeerima kestlikusse taristusse, näiteks kaasaegsesse kiirrongivõrku, mis võiks asendada mõned õhutransporditeed Euroopas; arvestades, et kogemused on näidanud, et jätkusuutmatud projektid tekitavad suuri võlgu ja ressursside raiskamist ning õõnestavad taristuinvesteeringute kasu kohalikele kogukondadele, suurendavad reostust ja teevad kahju keskkonnale;

N. arvestades, et viimastel aastatel on ülemaailmsed toimijad tunnistanud transpordiühenduste potentsiaali ja võtnud juhtrolli ülemaailmse taristu strateegilisel arendamisel; arvestades, et ELi-Aasia transpordivõrkude jaoks tekivad uued võimalused, eelkõige raudtee- ja merendussektoris; arvestades, et COVID-19 kriis on näidanud, et katkematu transpordiühendus Aasiaga on olnud oluline, et tagada igat liiki kaupade tarneahelad; arvestades, et ELi-Aasia transport paistab kaubaveomahtude ja läbitud vahemaade poolest üleilmsel tasandil silma; arvestades, et on vajalik tagada kõigi ELi ja Aasia vahel kasutatavate transpordiliikide ohutus, turvalisus ja ökoloogiline kestlikkus, eelkõige seoses kasvuhoonegaaside heitkogustega;

Ühendatuse strateegia põhimõtted

1. rõhutab olulist rolli, mida ühendatus ELi ja selle liikmesriikide geopoliitilistes suhetes mängib ning asjaolu, et ühendatus kui Euroopa Liidu üks põhisuundumusi on sügavalt juurdunud käsitus, mida EL sise- ja rahvusvaheliste probleemide lahendamiseks kasutab; juhib tähelepanu sellele, et ühendatuse poliitikat on ELis edukalt rakendatud ning et ühendatusega seotud meetmeid on paljude ELi välissuhete puhul aina rohkem arvesse võtma hakatud;

2. kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles looma praeguse Euroopa ja Aasia ühendamise strateegia laiendusena ELi üldist ühendatuse strateegiat, et viia ELi ühendatuse filosoofia ja ühendatuse poliitika kooskõlla eesmärgiga tugevdada ELi rolli kindla ja asendamatu geopoliitilise ja geomajandusliku jõuna, ühise narratiiviga ja kultuuridevahelise suhtluse hõlbustajana ning eesmärgiga tugevdada partnerlusi meie põhiväärtusi jagavate demokraatlike riikidega kogu maailmas; arvestades, et konkreetsed piirkondlikud prioriteedid ja poliitika, nagu idapartnerlus, Euroopa naabruspoliitika, ühisteatis suhete kohta Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikidega ning tulevane India ja Vaikse ookeani piirkonna strateegia, tuleks viia vastavusse strateegiaga;

3. rõhutab, et üleilmsed probleemid muutuksid veelgi teravamaks, kui maailm lõhestuks vastanduvateks poolteks või killustuks täielikult; on seetõttu seisukohal, et ühendatust tuleks edendada kui põhimõtet, millega püütakse vajadusel ja võimalusel lähtuda koostööst;

4. rõhutab, et ühendatus peaks olema ELi tegevuse üks põhiprioriteete, et kinnitada Euroopa ambitsioone, saavutada Euroopa aktiivsem positsioon üleilmses poliitikas ning kehtestada tingimused, et Euroopa teeks koostööd teiste riikidega kahepoolselt ja mitmepoolsetel foorumitel, edendades ühendatust, mis on fiskaalselt, majanduslikult, sotsiaalselt ja ökoloogiliselt kestlik;

5. loodab, et strateegia aitab rakendada ELi peamisi raampoliitikavaldkondi: tugeva ja õiglase liidu ehitamine, rahumeelsetesse ja austusväärsetesse rahvusvahelistesse suhetesse investeerimine, kaasa aitamine kestlikule majanduslikule ja sotsiaalsele progressile, sealhulgas ambitsioonikate kaubanduslepingute alusel, mis juhivad Euroopa rohelist kokkulepet ja digiüleminekut, ning ülemaailmse õigluse edendamine;

6. on seisukohal, et globaliseerumise kestliku vormi edendamine eeldab Pariisi kokkuleppe ja kestliku arengu eesmärkide kui strateegia põhielementide rakendamisel koostööd kolmandate riikidega;



7. on seisukohal, et strateegia peab ELi põhiväärtusi ja ühiseid huve arvesse võttes põhjalikult käsitlema eri poliitilisi, majanduslikke, kultuurialaseid, kestlikke ja julgeolekumõõtmeid ning rakendama algatusprojekte, mis tõendavad meie väärtusi, nagu vabadus, inimõigused, õigusriik, demokraatia, solidaarsus diskrimineerimise vastu, kestlikkus, kaasamine, sotsiaalse õigluse läbipaistvus, võrdsed võimalused, vastastikkus ja mitmepoolsusest kinnipidamine, ning peab tugevdama ELi kui rahvusvaheliste normide seadja rolli; arvab, et selle rakendamiseks tuleb eraldada piisavad inim- ja finantsressursid;

8. kutsub ELi tasandi ja liikmesriikide majanduslikke ja ühiskondlikke sidusrühmi ning valdkonna spetsialiste üles strateegia arendamises ning rakendamises osalema; kutsub komisjoni üles sellise kaasamise jaoks sobivaid foorumeid looma; rõhutab, et riikide parlamendid peavad mängima aktiivset rolli ühendatuspoliitika kujundamisel ja juhtimisel;

9. tuletab meelde, et investeeringud ühendatusesse on kestliku kasvu ja töökohtade loomiseks vajalikud; rõhutab, et need investeeringud peaksid arvesse võtma avalikku hüvet, läbipaistvust, turu tõhusust, võrdseid võimalusi, sh õiglast juurdepääsu hanketurgudele ja eelarve elujõulisust ning vältima võlgadesse jäämist; toonitab, et sellised investeeringud peavad toetama majanduslikku vastupanuvõimet ja Pariisi kokkuleppega ühilduvat majanduse CO2 heite vähendamist, uute oskuste arendamist tööjõu jaoks ning järgima rangeid keskkonna- ja elurikkusealaseid standardeid; rõhutab lisaks, et investeeringute puhul tuleb kinni pidada rangetest ELi sotsiaal- ja töötajate õiguste, läbipaistvuse, inimõiguste, hoolsuse, koostalitlusvõime ja hea valitsemise standarditest ning küsida arvamust inimestelt, keda need projektid mõjutavad, lähtudes sobivatest, kaasavatest ja avalikest konsultatsioonidest sidusrühmadega ning avatud juurdepääsust, sealhulgas kohalikele sidusrühmadele, näiteks VKEdele;

10. kutsub ELi ühendatuse strateegiaga ühinema kõiki Euroopa riike, sealhulgas Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni riike, Lääne-Balkani riike ja Euroopa naaberriike, ning erinevaid arengupiirkondi funktsionaalselt integreerima; soovitab Ühendkuningriigil ühendada oma jõud ELiga rahvusvahelise ühendatuse strateegilises edendamises, pidades eelkõige silmas Alamkoja hiljutist aruannet Ühendkuningriigi rahvusvahelise poliitika tuleviku kohta; on arvamusel, et esmatähtsaks tuleks lugeda mitme Euroopa riigi järelvalve all olevad projektid;

11. rõhutab eelkõige vajadust õiglase koostöö järele meie partnerite ja muude asjaomaste riikide ja piirkondadega, kasutades samal ajal pehmet jõudu Euroopa väärtuste edendamiseks ning tugevate ja püsivate partnerlussuhete kindlustamiseks; usub, et strateegia peab tooma ühist kasu, tagama vastastikuse juurdepääsu turgudele ja hoidma ära ühepoolse sõltuvuse ja võlalõksud, mis ohustavad osalevate riikide sõltumatust, ja see tuleks ellu viia vastastikusest austusest lähtudes;

12. rõhutab Lääne-Balkani piirkonna olulisust strateegia prioriteedina; usub, et strateegia võib luua positiivset sünergiat piirkonna teiste poliitiliste ja majanduslike protsessidega, eriti piirkondliku integratsiooniga; on veendunud, et Lääne-Balkani riikide olemasolevad taristuplaanid, näiteks ELi Lääne-Balkani ühendatustegevuskava, tuleks strateegiaga ühtlustada; väljendab rahulolu ühendatusinvesteeringute hoogustumise üle Lääne-Balkanis seoses piirkonna majandus- ja investeerimiskavaga; rõhutab lisaks idapartnerluse tähtsust ja ühendatusele keskendumist, nagu on toonitatud 18. märtsi 2020. aasta ühisteatises;

Strateegia juhtimine

13. rõhutab, et strateegiale tuleb jälgida ja kooskõlastada püüetega saavutada nii ELi-sisene ühendatus kui ka ELi ja selle tulevaste liikmete vaheline ühendatus, näiteks üleuroopaliste transpordivõrkude (TEN-T) või kolme mere algatuse kaudu, tugevdades ühiseid väärtusi, standardeid ja huve ning võimaldades ELi institutsioonidele ja liikmesriikidele strateegia jagatud vastutust; on seisukohal, et ilma liikmesriikide aktiivse osaluseta on raske strateegiat tulemuslikult rakendada;

14. toonitab, et strateegia olemus on mitmemõõtmeline, mistõttu tuleb olemasolevaid rahvusvahelise ühendatuse ja koostalitlusvõime strateegiaid, poliitikameetmeid ja projekte tulemuslikult koordineerida; loodab sellega seoses Euroopa välisteenistuse ja komisjoni peadirektoraatide vahelise olemasoleva kooskõlastamise tõhustamist ja sujuvamaks muutmist;

15. rõhutab, et strateegia vajab komisjonis igal tasemel, sealhulgas tipptasemel, selgemat juhtimist ja pädevuste jagamist; teeb seetõttu ettepaneku, et Euroopa maailmapositsiooni tugevdamise valdkonna volinikerühm, millel peaks olema ühendatust koordineeriva asutuse roll ja mille tööd juhivad ühiselt komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni ühendatuse koordinaator (ideaaljuhul juhtiv asepresident), arutaks strateegia rakendamist regulaarselt;



16. soovitab, et Euroopa välisteenistus peaks tagama ühendatuse koordineerimisasutuse sekretariaadi toimimise samal ajal kui vastav töötase peaks hõlmama kõiki asjaomaseid peadirektoreid ning selle eesistujaks peaksid olema komisjoni ja Euroopa välisteenistuse peasekretärid, et maksimeerida koostoimet ja tõhusust;

17. rõhutab vajadust kaasata strateegiasse parlament, nõukogu, liikmesriigid ja riikide parlamendid; nõuab, et komisjon esitaks korrapäraselt aruandeid strateegia rakendamise saavutuste kohta, mida parlament ja nõukogu üksikasjalikult arutaksid; soovitab liikmesriikide valitsustesse nimetada riiklikud ühendatuskoordinaatorid; on seisukohal, et liikmesriikide ühendatusealane sidusus, operatiivsus ja isevastutus võiks suureneda, kui loodaks spetsiaalne nõukogu töörühm; teeb ettepaneku kohaldada ühendatuse vallas kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamist, välja arvatud riikliku julgeolekuga seotud küsimustes;

18. usub, et asjaomaste sidusrühmadega, sealhulgas ELi finantseerimisasutustega teabe vahetamine ja nende aktiivne kaasamine on strateegia õnnestumiseks hädavajalik, arvestades selles valdkonnas esinevaid investeerimispuudujääke; soovitab luua komisjoni rahvusvahelise ühendatusevaldkonna nõuandva organina kõrgetasemelise eksperdirühma, kuhu kuuluksid ettevõtete esindajad, nagu on ette nähtud 19. septembri 2018. aasta ühisteatises tehtud ettepanekus ettevõtluse nõuanderühma loomise kohta, lisaks kodanikuühiskonna ja teiste sidusrühmade, sealhulgas inimõiguste, keskkonna- ja tööõiguste kaitsjad ning rahvusvahelised finantseerimisasutused, pöörates erilist tähelepanu Euroopa Investeerimispangale (EIP) ELi pangana ja tegutsedes kooskõlas soolise tasakaalu kriteeriumiga;

19. on kindlalt veendunud, et Euroopa ja liikmesriikide arengupankadel, investeerimisagentuuridel ja ekspordikredii-diasutustel peaks olema keskne roll rahvusvahelistesse ühendatuse projektidesse tehtavate investeeringute haldamisel, eriti seoses erasektori kaasamisega projektide rahastamisse ja rakendamisse ning nõustamisega investeerimisvajaduste või olemasolevate raamistike asjus, sõltuvalt riigi arengutasemest; nõuab, et erasektorile loodaks ühtne kontaktpunkt;

20. näeb sellega seoses rolle Euroopa Investeerimispangale ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangale; on kindlalt veendunud, et strateegia nurgakiviks peab olema erasektori kaasatuse aktiivne edendamine laenukõlblike rahvusvaheliste ühendatusprojektide raames; nõuab, et käimasolevat tööd arendusrahastuse Euroopa ülesehituse tugevdamiseks kiirendataks, eesmärgiga saavutada võimalik täieõiguslik Euroopa arengupank; pooldab koostööd teiste rahvusvaheliste finantseerimisasutustega, tuginedes Euroopa väärtustele ja strateegilistele huvidele;

21. rõhutab, et selleks, et strateegia oleks usaldusväärne, peab see olema varustatud vajalike vahendite ja ressurssidega, et seda selle ambitsioonide kohaselt rakendada; tunnustab rahvusvahelise koostöö jaoks eraldatud ELi rahaliste vahendite mahtu ja samuti toetuste märkimisväärset suurust teiste ülemaailmsete toimijatega võrreldes, mis ulatusid aastatel 2014– 2 018 345 miljardi euroni;

22. kritiseerib asjaolu, et üldsuse teadlikkust ja nähtavust ELi rahvusvahelisest panusest ühendatuspoliitika edendamisse ja rahastamisse on vähe arendatud, ning nõuab viivitamata asjakohaseid muutusi; rõhutab lisaks vajadust arendada strateegia jaoks välja spetsiaalne kommunikatsioonipoliitika ning nõuab selle eeliste, saavutuste ja eesmärkide selgemat ja tõhusamat selgitamist, et tagada strateegia õnnestumiseks vajalik toetus; rõhutab sellega seoses algatusprojektide potentsiaali;

23. on seisukohal, et strateegia eesmärkide saavutamiseks tuleks mitmeaastases finantsraamistikus aastateks 2021–2027 eraldada piisavad avalikud vahendid; nõuab, et strateegia kinnistataks tulevases naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahendi ja ühinemiseelse abi rahastamisvahendi III määrustes, et võimaldada ELil tõhusalt saavutada strateegia eesmärgid, kasutades selliseid ELi finantseerimisprogramme nagu „InvestEU“ ja eelkõige Euroopa Kestliku Arengu Fond+, välistegevuse tagatis, ja geograafilisi investeerimisrahastuid nagu naabruspoliitika investeerimisrahastu, Kesk-Aasia investeerimisrahastu ja Aasia investeerimisrahastu; rõhutab lisaks võimalust aidata partnerriike finantseerimismehhanismi-de arendamisel;

24. usub, et järgides mitmemõõtmelist lähenemisviisi, peaks ka strateegia olema selgelt suunatud lõplike prioriteetide saavutamisele; tervitab ELi ühendatuse tegevuskava märkimisväärset võtmist eesistujariikide Saksamaa, Portugali ja Sloveenia kolmikprogrammi; rõhutab, kui tähtis on kindlaks määrata asjaomaste sektorite jaoks juhtprojektid, millel peaks olema tugev Euroopa lisaväärtus, mis esindavad strateegilist avalikku huvi ning näitavad ELi ainulaadset väärtuspõhist lähenemist; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles pakkuma välja selliste projektide määratlemise kriteeriumid;



25. tunneb heameelt selliste algatuste üle nagu G20 kvaliteetsete taristuinvesteeringute põhimõtted ja ÜRO Keskkonnaassamblee resolutsioon kestliku taristu kohta; kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles edendama ELi strateegilist lähenemisviisi rahvusvahelisele ühendatusele kõikidel mitmepoolsetel ja mõnepoolsetel foorumitel, näiteks ÜRO Peaassamblees, ASEMil või G7 kohtumistel;

Strateegia prioriteedid

Rohepööre

26. rõhutab ELi rolli Pariisi kokkuleppe rakendamisel, muu hulgas ringmajanduse edendamise ja kliimamuutuste suhtes vastupanuvõimeliste investeeringute kaudu; on veendunud, et kliimamuutustele reageerimine majanduse CO2 heite vähendamise, bioloogilise mitmekesisuse ja keskkonna säilitamise eest peaks olema selle strateegia peamine prioriteet, eriti taristu kvaliteetse arendamise osas; märgib, et olemasoleva taristu säilitamine keskkonnasõbralike transpordiliikide jaoks Euroopas ja mujal on ülimalt tähtis; nõuab asjakohaste ühendatusega seotud investeeringute puhul kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade süstemaatilist kasutamist; soovitab sellega seoses kehtestada läbipaistvad hankekriteeriumid toodete või teenuste olelusringi kuludele ning vastavusele ELi standarditele ja õigusnormidele; on seisukohal, et arengukoostöö sotsiaalselt õiglane ja kestlik keskkonnasäästlikumaks muutmine, valdkonnaülesed taristuinvesteeringud ja eelkõige energeetika on esmatähtsad küsimused; peab koostöö tegemist alternatiivsete energiaallikate ja energiatõhususe vallas oluliseks juhtalgatuseks; teeb ettepaneku muuta koostöö taastuvate energiaallikate arendamisel üheks ELi ja Aafrika ühendatuse sambaks; peab suutlikkuse suurendamist kestlikkuse vallas põhidimensiooniks; tervitab ambitsioonikat teaduskoostööd kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise edendamiseks, bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks ning ringmajanduse, kestliku majanduskasvu ja õiglase ülemineku edendamiseks;

Transport

27. soovitab tungivalt heaks kiita ülemaailmse koordineeritud lähenemisviisi, mis eeldab tihedat koostööd kolmandate riikidega, et taastada ja säilitada üleilmseid tarneahelaid toetav ühendatus ning vastupidav transporditaristu ja tööstus; tervitab ELi ja Aasia koostööd teatavates algatustes, nagu Euroopa, Kaukaasia ja Kesk-Aasia vaheline transpordikoridor, ning uute kestlike transpordialaste koostööalgatuste loomist selliste oluliste Aasia partneritega nagu India ja Kesk-Aasia;

28. rõhutab, et EL peaks ühendama hästiarenenud üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) raamistiku Aasia võrkudega, viies samal ajal lõpule oma TEN-T projektid ELis, nagu Rail Baltica ja teised; kiidab heaks ELi Lääne-Balkani riikide majandus- ja investeerimiskava vastuvõtmise ning ELi TEN-T jätkuva laiendamise Lääne-Balkani ja idapartnerluse riikidesse, mida tuleks pidada ühendatuse strateegia põhielemendiks, arvestades selle geograafilist asendit; on seisukohal, et kandidaatriikide ja idapartnerlusriikide jaoks tuleks määrata spetsiaalne TEN-T koordinaator;

29. juhib tähelepanu raudteeühenduste tähtsusele; viitab vajadusele tagada ühtne õiguslik režiim kaupade raudteeveoks kogu Euraasia mandril; nõuab ELi tehniliste spetsifikatsioonide, eelkõige ohtlike kaupade raudteeveo ohutusstandardite laiemat kohaldamist, ja kooskõla asjaomastele Rahvusvahelise Raudteeveo Valitsustevahelise Organisatsiooni (OTIF) (1) väljastatud SMGSi 2. lisa suunistega (2), ning uute majanduslike väljavaadete loomist turgude avamise ja investeerimisvõi-maluste edendamise kaudu;

30. rõhutab, kui tähtsad on Aasia partnerriikidega üldiste lennutranspordilepingute, eelkõige ELi ja Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) vahelise lepingu üle peetavad läbirääkimised, mis looks õiglased ja läbipaistvad turutingimused, mis põhinevad selgel reguleerival raamistikul ja eelkõige Euroopa Liidu kõrgete nõuete järgimisel; rõhutab, et ELi abi Aasia riikidele aitab oluliselt leevendada tsiviillennunduse kliimamõju;



(1) Rahvusvahelise Raudteeveo Valitsustevaheline Organisatsioon.(2) Raudteedevahelise Koostöö Organisatsiooni rahvusvahelist raudteekaubavedu käsitlev kokkulepe.

31. palub komisjonil jätkata tööd meretranspordialgatustega, mille eesmärk on digiteerida ja lihtsustada haldusfor-maalsusi ning suurendada Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni ja meretranspordilepingute kaudu Aasia sadamate turvalisust; rõhutab, kui oluline on jätkata koostööd kolmandate Aasia riikidega asjakohaste meretranspordilepingute kaudu, mis aitaksid meretransporti reguleerida, hõlbustada ja kestlikumaks muuta;

32. rõhutab, et strateegia peab tagama, et Aasia vedajad järgiksid maanteetransporti reguleerivaid ELi standardeid; nõuab komisjoni ja liikmesriikide koostööd ELi ja rahvusvaheliste õigusaktide järgimise tagamiseks selles valdkonnas;

Digiüleminek

33. rõhutab eriti asjaolu, et digitaliseerimine on 21. sajandi keskne mõõde, ja juhib tähelepanu selle mõjule kõigi inimeste igapäevaelule kogu maailmas; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles suurendama oma ambitsioone digitaliseerimise valdkonnas; loodab, et EList saab digitaliseerimises USA ja Hiinaga võrdväärne konkurentsivõimeline üleilmne osaleja; peab sellega seoses digitaalse ühendatuse ja juurdepääsu edendamist kiudoptika- ja 5G-põhiste suure jõudlusega võrkude kaudu ELi jaoks esmatähtsaks küsimuseks; on veendunud, et avatud strateegilise autonoomia arendamine selles sektoris peab hõlmama seadmetootjate tarneahelate mitmekesistamist avatud ja koostalitlusvõimeliste võrgustruktuuride kaudu ning digitaliseerimispartnerlust kolmandate riikide ja piirkondadega, kes jagavad meie väärtusi ja kasutavad tehnoloogiat täielikus kooskõlas põhiõigustega; nõuab tungivalt, et komisjon seaks kolmandate riikidega tehtava ühendatusprojektide alase koostöö tingimuseks tehnoloogia eetilise kasutamise nii siseriiklikult kui ka laiemalt; rõhutab sellega seoses julgeolekuaspekti suurt tähtsust;

34. rõhutab asjaolu, et EL peaks normide seadjana püüdlema kaasjuhtimise poole rahvusvaheliste õigusnormide, standardite ja tavade kehtestamisel, kaitsmisel ning edendamisel, mis põhinevad rahumeelsel, turvalisel, reeglitepõhisel ja avatud IKT-keskkonnal ning kestlikul ja vastutustundlikul digitaliseerimisel, tegeledes samal ajal ohtudega küberturvalisusele ning kaitstes veebis inimõigusi ja vabadusi, sealhulgas isikuandmeid

35. soovitab märkimisväärselt tugevdada andmekaitse valdkonnas pingutusi koostööks ASEANi riikide ning India, Jaapani, USA, Austraalia, Kanada, Lõuna-Korea, Uus-Meremaa ja teiste riikidega, et edendada andmevoogude piisavuse üle otsustamist; on seisukohal, et strateegia digitaalse samba eesmärkide saavutamist peaksid toetama kaubanduslepingute e-kaubandust ja digitaalset kaubandust käsitlevad sätted; märgib seoses andmevoogudega, et ELi on juba mitmetel läbirääkimistel esitanud ettepanekud, mis on kooskõlas andmekaitse ja isikuandmete kaitse üldmäärusega (3); märgib, et digitaalse integratsiooni edendamisel annab eeskuju Jaapanit puudutav kaitse piisavuse otsus; toetab digitaalse ühendatuse tegevuskava sidumist tulevase ELi ülemaailmse digitaalse koostöö strateegiaga;

36. rõhutab, et 5G-taristu on Euroopa strateegilise vastupanuvõime üks elemente; kutsub komisjoni üles töötama välja Euroopa 5G arendamise kava ja kolmandate riikide, kes ei jaga Euroopa väärtusi ja standardeid, arendatud 5G-tehnoloogia kasutamise järkjärgulise lõpetamise kava; nõuab tungivalt, et komisjon seaks kolmandate riikidega tehtava ühendatuspro-jektidealase koostöö tingimuseks tehnoloogia eetilise kasutamise nii siseriiklikult kui ka laiemalt; tunneb heameelt programmi „Digitaalne Euroopa“ küberturvalisuse sätete üle seoses pakkumismenetlusega; toetab 5G-meetmete kogumi lähenemisviisi kaasamist digitaalse ühendatuse edendamisse, arvestades selle võimalusi eksterritoriaalseks rakendamiseks; ergutab komisjoni tegutsema ELi rahvusvahelise mobiilside rändlusteenuste lepingute sarnase kokkuleppe sõlmimiseks ühendatuspartneritega; väljendab rahulolu järgmise põlvkonna interneti algatuse ja investeeringute üle digitaalse taristu projektidesse, nagu Ladina-Ameerikat ja Euroopat ühendava süvamerekaablistiku projekti; soovitab komisjonil teha kindlaks sihipärase digitaalse ametliku arenguabi tegelikud vajadused; teeb komisjonile ettepaneku edendada juhtprojektina 6G arendamise koostööd sarnaselt mõtlevate riikidega;

Inimestevaheline ühendatus

37. usub, et inimestevaheline mõõde on strateegia põhisammas, mida tuleks veelgi rohkem tähtsustada; nõuab sellega seoses vastastikuste liikuvusvõimaluste loomist Euroopa ja Aasia vahel; rõhutab vajadust piisavalt rahastada avalikku diplomaatiat;



(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).

38. rõhutab eelkõige inimestevaheliste kontaktide edendamist õpilaste, kutseõppe praktikantide, noorte spetsialistide, õppejõudude, kodanikuühiskonna, valitsusväliste organisatsioonide, teadlaste ja kultuurivaldkondade vahel, mis on vastastikuse mõistmise ja austuse alus; toetab sellist koostööd kaasavuse, vastastikkuse ja soolise võrdõiguslikkuse alusel; nõuab eelkõige noorte mõõtme tugevdamist noortefoorumite kaudu, et edendada vastastikku võõrkeelte oskust, üliõpilaste ja õppejõudude vahetust ning diplomite vastastikust tunnustamist; pooldab sellega seoses eTwinningu platvormi avamist ühendatusega seotud partnerriikidele; tuletab meelde piirkondliku koostöö võimalusi, näiteks uuendajate ja linnade koostöö vormis; rõhutab, et ühendatus avab Euroopale võimalused olla teadusuuringute, innovatsiooni ja investeeringute kokkupuutekoha keskmes; on seisukohal, et selle sambaga seoses tuleks erilist tähelepanu pöörata vähemuste probleemidele;

39. tunnustab Lääne-Balkani riikides heaks kiidetud algatusi, mille eesmärk on edendada noorte koostööd ja vahetust ning kutseharidust ja -koolitust, ning julgustab pakkuma sarnaseid programme teistele strateegia partneritele, alustades idapartnerluse riikidest; märgib, et ühendatus ELi ja Lääne-Balkani riikide vahel on strateegia lahutamatu osa, sest selle piirkonna riigid on ELi potentsiaalsed liikmed;

40. kiidab heaks 2018. aasta veebruaris korraldatud ELi ja ASEANi noorte liidrite foorumi ja strateegiliste mõtlejate foorumi ning ASEMi tippkohtumiste kõrval toimuva Aasia-Euroopa Fondi noorte liidrite tippkohtumised; teeb ettepaneku pidada neid kohtumisi regulaarselt ja luua sarnased iga-aastased foorumid ka ELi ja Aafrika Liidu suhete raames;

41. kutsub komisjoni üles viima strateegia kooskõlla tulevase ELi teadus- ja investeerimiskoostöö strateegiaga; kutsub komisjoni üles edasi arendama oma strateegilist lähenemisviisi teadus- ja innovatsioonikoostööle, parandades suhteid sarnase mõtteviisiga partneritega, kaaludes sealhulgas assotsieerunud partneri staatust, ja lähtudes koostöös sellistest üldistest põhimõtetest nagu akadeemiline vabadus, avatud juurdepääs, intellektuaalomandi kaitsmine, võrdsed võimalused, teadusuuringute terviklikkus ja isikuandmete kaitse; soovitab heaks kiita riigipõhise teaduskoostöö meetmed; rõhutab, kui oluline on kehtestada kriteeriumid tundlike sektorite kindlakstegemiseks teadus- ja arendustegevuse valdkonnas, sealhulgas kahesuguse kasutusega tehnoloogia valdkonnas;

Kaubandus, investeeringud, konkurentsivõime ja standardid

42. märgib, et EL peaks tugevdama oma sidemeid vastuvõtvate riikidega ja esitama neile usaldusväärse ja kestliku alternatiivse pakkumise ühendatuse rahastamiseks;

43. usub, et inimestevaheline mõõde on oluline ka ELi väärtuste seadmiseks konkurentsivõime aluseks ja tõhusa Euroopa majandusdiplomaatia jaoks;

44. usub, et kaubanduspoliitika peaks strateegia eesmärkide saavutamisel olema olulise tähtsusega, et edendada õiglast ja kestlikku kaubandust ja investeeringuid; rõhutab majandusliku vastupidavuse tugevdamise tähtsust tarneahelate mitmekesistamise ja piirkondlikku integratsiooni suurendamise kaudu; rõhutab, et strateegia peaks olema kooskõlas pingutustega suurendada juurdepääsu asjakohastele turgudele, sealhulgas seoses hangetega, ning edendama avatud ja läbipaistvat investeerimiskeskkonda, mis looks võimalusi ja aitaks kaasa üleilmse konkurentsivõime suurendamisele; rõhutab koostöö tähtsust hoolsuskohustuse, intellektuaalomandi õiguste ja geograafiliste tähiste vallas;

45. rõhutab sellega seoses rahvusvaheliste keskkonna-, kestlikkuse ja sotsiaalsete standardite keskset rolli kaubandus- ja investeerimislepingutes; tuletab meelde komisjoni 15-punktilise tegevuskava läbivaatamist ning nõukogus kaubanduse ja kestliku arengu üle peetavaid arutelusid; kutsub komisjoni üles täielikult rakendama kaubanduse kaitsemeetmeid, tagamaks et Euroopa ettevõtjad ei kannataks ebaausate kaubandustavade pärast ning rakendama tulemuslikult kaubanduse ja kestliku arengu peatükke kooskõlas Pariisi kokkuleppe, kestliku arengu eesmärkide ja ILO konventsioonidega, et töötada välja strateegia ja püüelda kestliku integratsiooni poole; on seisukohal, et komisjonil ja Euroopa välisteenistusel peaks olema üldisele soodustuste süsteemile strateegilisem lähenemisviis, sealhulgas ulatuslikumad meetmed kõrgeimal poliitilisel tasandil, et suurendada selle süsteemi tõhusust inimõiguste, rahvusvaheliste töö-, keskkonna- ja hea valitsemistava standardite valdkonnas;



46. rõhutab ELi strateegiliste suhete ja süsteemse konkurentsi tähtsust Hiinaga ning kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone üles suhtlema Hiinaga ühtselt positsioonilt ning kasutama kooskõlastatud lähenemisviisi; kordab oma üleskutset Hiinale teha edusamme seoses Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) ambitsioonika reformi, sealhulgas tööstustoetuste ulatuslike üldreeglitega, ning tunnistab muret Hiina riigile kuuluvate ettevõtete turgu moonutavate tavade, sunniviisiliste tehnoloogiasiirete ja andmete lokaliseerimise, liigse tootmisvõimsuse ja sellega seotud dumpinguhinnaga ekspordi ning muude ebaausate kaubandustavade pärast; usub, et võrdsete võimaluste laiendamine kolmandatele turgudele on Euroopa ettevõtete pikaajaliste võimaluste seisukohast väga tähtis;

47. rõhutab ELi läbiräägitavate rahvusvaheliste kaubanduslepingute rolli ja nende nõuetekohase rakendamise tähtsust; on seisukohal, et ühendatus peaks olema võetud komisjoni teatisesse kaubanduspoliitika läbivaatamise kohta; rõhutab rahvusvahelisi norme ja läbipaistvaid standardeid kvaliteetse taristu ja võrkude koostalitlusvõime edendamisel; kutsub komisjoni üles muutma olemasolevad lepingud ambitsioonikamaks, lisades süstemaatiliselt standardimispoliitika kahepoolsetesse partnerlustesse ja kaubanduslepingutesse, et edendada mitmepoolset standardite kehtestamist ja rahvusvaheliselt kokkulepitud standardite laialdast kasutuselevõttu ning läbipaistvat regulatiivset koostööd, järgides täielikult õigust reguleerida;

48. on seisukohal, et ELi standardimispoliitika mudeli eeliseks on uuenduslikkus, avatus ja kaasavus, mis peab aitama toime tulla erinevate standardimisparadigmade vahelise üleilmse konkurentsiga; ootab, et komisjon mängiks standardimispoliitika edendamisel ennetavat rolli; soovitab seetõttu, et vastutus ELi standardimispoliitika koordineerimise eest tuleks anda komisjoni kõrgele ametnikule, ideaaljuhul siseturuvolinikule; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles tegema rahvusvahelistel standardimisfoorumitel tihedamat koostööd samalaadse mõtteviisiga demokraatlike riikidega, et edendada rahvusvahelisi standardeid, mis toetavad demokraatiat, õigusriiki ja põhiõigusi;

Tervis

49. on veendunud, et COVID-19 pandeemia on näidanud vajadust seada tervishoiusektor uue üliolulise koostöövaldkonnana prioriteediks, eriti tervishoiusüsteemide säilenõtkuse ning ravimite, meditsiiniseadmete ja vaktsiinide kättesaadavuse osas, tugevdades ELi strateegilist sõltumatust tervishoiu valdkonnas, vältides ühepoolseid sõltuvusi ning tagades ohutud ja mitmekesised ravimite ja tervishoiuga seotud tööstuse tarneahelad, jagades kriisireguleerimise ja pandeemia ennetamise poliitika parimaid tavasid ning lähtudes reisimise ja avatud piiride haldamisel vastastikkusest; teeb ettepaneku siduda ELi terviseliidu jõupingutused strateegiaga ja teha koostööd teiste piirkondlike mehhanismidega, näiteks ASEANi nakkushaiguste tõrje keskusega; rõhutab, et EL peaks kasutama tervishoiuühendatust, et õppida samalaadse mõtteviisiga partnerite, näiteks Uus-Meremaa, Korea Vabariigi ja Taiwani edukatest näidetest pandeemia haldamisel;

50. juhib tähelepanu COVID-19 pandeemiast saadud õppetundidele kooskõlastatud meetmete tähtsuse kohta, et tagada ülemaailmsete transporditeede ja tarneahelate avatus ja turvalisus;

Julgeolek

51. on veendunud, et strateegia julgeolekumõõdet on vaja kiiresti arendada, võttes arvesse riske, et ühendatust võib relvana kasutada; rõhutab geopoliitilise lähenemisviisi vajadust üleilmse koostöö vallas, et EL saaks edukalt vastu astuda uutele julgeolekuülesannetele, kaasa arvatud küberturvalisus, digitaalne ühendatus, elulise tähtsusega taristu ja võimaliku kahesuguse kasutusega tehnoloogia; rõhutab terrorismiohtude tõsidust; tõstab esile kasvavaid julgeolekuprobleeme Euroopa naabruskonnas; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid osaleksid nendes küsimustes ennetavamalt;

52. rõhutab vajadust arendada partnerluses Aafrikaga tugevamat julgeolekumõõdet; tuletab meelde nõukogu 2018. aasta järeldusi ELi tõhusama julgeolekualase tegevuse kohta Aasias ja koos Aasia riikidega; võtab teadmiseks, et ELi jaoks on julgeolekuprobleemid India ja Vaikse ookeani piirkonnas üha olulisemad, nagu on väljendatud liikmesriikide India ja Vaikse ookeani piirkonna strateegiates; toetab ELi India ja Vaikse ookeani piirkonna ühise strateegia väljatöötamise algatust ning koostööd India ja Vaikse ookeani piirkonna partneritega, sealhulgas sõjalist koostööd; on veendunud, et avatus, jõukus, kaasatus, kestlikkus, läbipaistvus, vastastikkus ja elujõulisus peaksid olema juhtpõhimõtted koostöös India ja Vaikse ookeani piirkonnaga;



Ühendatuspartnerlus

53. tunneb suurt heameelt ELi ja Jaapani kestliku ühendatuse ja kvaliteetse taristu partnerluse loomise ja asjaolu üle, et see keskendub kestlikule ühendatusele Lääne-Balkani, Ida-Euroopa, Kesk-Aasia, India ja Vaikse ookeani piirkonna ning Aafrika riikidega; loodab, et EL ja Jaapan edendavad aktiivselt ühendatuspartnerlust asjaomaste sihtrühmade seas ja suudavad partnerluse käivitada 2021. aasta esimesel poolel;

54. väljendab rahulolu ELi ja Jaapani majanduspartnerluslepingu üle, mis jõustus 1. veebruaril 2019, ning tõhusama koordineerimise üle Euroopa Investeerimispanga, Jaapani rahvusvahelise koostöö agentuuri ja Jaapani rahvusvahelise koostöö panga vahel, eriti keskkonnahoidliku ühendatuse rahastamise valdkonnas; on arvamusel, et Lääne-Balkani ja Kagu-Aasia riigid pakuvad Jaapani ja ELi ühendatusalasele koostööle kolmandate riikidega väga häid võimalusi; näeb suurt potentsiaali erasektori kaasamiseks, sealhulgas VKEd; pooldab lisaks Jaapani ja ELi vahelise ühendatuskoostöö, sealhulgas meresõiduohutuse julgeolekuaspektide uurimist;

55. hindab väga positiivselt käimasolevaid läbirääkimisi ühendatuspartnerluse loomiseks Indiaga; loodab, et Euroopa Ülemkogu rotatsiooni korras vahetuvad eesistujariigid ning tulevased G20 eesistujariigid India ja Itaalia kasutavad edusammude tegemiseks oma mõjuvõimu; võtab teadmiseks Lõuna-Aasia piirkondliku taristu ühendatuse algatuse; võtab teadmiseks India osalemise Bengali lahe valdkondadeülese tehnilise ja majanduskoostöö algatuses ja rahvusvahelises põhja-lõuna transpordikoridoris; on seisukohal, et praeguses olukorras peaks Indial olema suurem roll ning et tuleb otsida võimalusi Lõuna-Aasia riikide ja ELi koostöö süvendamiseks; pooldab Aasia erinevate ühendatuse strateegiate koordineerimist, mida Maailmapank on kokku lugenud 16;

56. tuletab meelde, et ka Venemaa Föderatsioonil ja Türgil on huvid Euroopa ja Aasia ühendatuse sidusrühmadeks saamisel; on valmis nendega võimaluse korral koostööd tegema; tunnistab, et Kesk-Aasia riigid on oma suuremast integreerumisest maailmamajandusse viimase kahe aastakümne jooksul märkimisväärset kasu saanud; on seisukohal, et ELil peaks olema palju suurem roll ja temast peaks saama üks põhiosalejaid piirkonnas, kasutades kaubandust ja investeeringuid ühise heaolu edendajana; peab murettekitavaks, et Hiina rahastatavad projektid Kesk-Aasias ei ole läbipaistvad; nõuab kõrgete töö- ja keskkonnastandardite tähtsustamist ning võla jätkusuutlikkuse tagamist;

57. tunneb heameelt ELi ja Korea vahelist ühendatuspartnerlust ettevalmistavate toimingute üle ning loodab, et 2021. aastal tehakse neis asjus häid edusamme; toetab ELi ja ASEANi ühendatuspartnerluse loomist, et muu hulgas luua selle ühendatus ASEANi olemasoleva ühendatuse üldkava ja projektide vahel; tunnistab, et kuna ASEANi piirkond on USA ja Hiina järel ELi suuruselt kolmas kaubanduspartner, saavad ELi eksportijad parema turulepääsu tagamisest ja koostöö tõhustamisest ulatuslike partnerluslepingute kaudu märkimisväärset kasu; toetab ELi ja ASEANi piirkondlikku vabakaubanduslepingut; ergutab kasutama investeeringuid metsade raadamise vähendamiseks ja kestliku põllumajanduse mitmekesistamiseks;

58. tunnustab ELi ja ASEANi ministrite 1. detsembri 2020. aasta ühendatust käsitleva ühisavalduse tulemusi ning kutsub ELi üles viivitamata alustama ASEANiga ühendatuskoostöö tegemiseks vahendite ja raamistike väljatöötamist ja rakendamist;

59. võtab teadmiseks Austraalia piirkondliku ühendatuspoliitika algatused ja ELi ühendatusalase koostöö Austraaliaga geograafilistes huvipiirkondades; nõuab tungivalt tihedamat koostööd Austraaliaga, et näidata demokraatlike riikide vahelist solidaarsust; näeb potentsiaali koostööks Mekongi vesikonna partneritega;

60. rõhutab vajadust teha Taiwaniga ühendatuskoostööd, et õppida tundma selle parimaid tavasid COVID-19 pandeemia haldamisel, parandada inimestevahelist ühendatust, vähendada digitaalset lõhet Kagu-Aasia piirkonnas ning uurida ELi ja Taiwani investeerimislepingu võimalust;

61. kutsub komisjoni üles hindama piirkondlikku kõikehõlmavat majanduspartnerluslepingut ja Hiina rolli selles;



62. on kindlalt veendunud, et EL peaks tugevdama koostööd USAga; tervitab USA algatatud siniste punktide võrgu (BDN) kontseptsiooni; palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel USAga BDNi asjus suhelda, et tugevdada Atlandi-ülest koostööd reeglitel põhineva ja kestliku ühendatuse valdkonnas, rõhutades samas ka viimase suhtes muret; loodab tulevikus koostööd teha, eriti seoses ühendatusprojektide kõrgete kvaliteedistandardite järgimisega ja erasektori kaasamise edendamisega;

63. kinnitab kohustust tugevdada partnerlust ELi, Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna vahel, nagu on rõhutatud 2019. aasta ühisteatises, sealhulgas digitaalmajanduse ja -ühendatuse vallas; rõhutab, kui oluline on tugevdada partnerlust Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikidega, mis jagavad täielikult Euroopa põhiväärtusi ja huve;

64. juhib tähelepanu sellele, et ELi ja Hiina koostöö ELi ja Hiina ühendatusplatvormi raamistikus on andnud tagasihoidlikke tulemusi; võttes arvesse, et algatus „Üks vöönd, üks tee“ on Hiina jõulise välispoliitika keskmes; on valmis kaaluma teatud juhtudel partnerlust algatusega „Üks vöönd, üks tee“, kui see ei kahjusta ELi põhiprintsiipe, kui algatus vastab rahvusvahelistele standarditele, ja kui komisjon kontrollib asjaomaseid projekte, et tagada nende vastavus ELi normidele ja standarditele, nagu sotsiaal-, keskkonna- ja maksustandardid ning kestlikkus, läbipaistvus, kaasamine, õigusriik, inimõiguste austamine ja vastastikkus ning kui sellega ei kaasne kolmandate riikide autoritaarse, jõulise poliitika rahvusvahelise mõjuvõimu suurendamise ohtu ning kui see tagab ühtse turu terviklikkuse ja ELi poliitilise ühtekuuluvuse; on seisukohal, et selles kontekstis tuleks keskenduda Euraasia transporditaristu parandamisele, eelkõige mitmeliigilise ja kestliku transpordi vallas;

65. juhib tähelepanu sellele, kui tähtsad on ELi ja Hiina ühendatusplatvormi püüded leida transpordivaldkonnas võimalusi ELi laiendatud TEN-T võrgu ning uue siiditee algatuse „Üks vöönd, üks tee“ vaheliseks koostööks; toonitab vajadust üldise ja tervikliku käsitluse järele, et tagada ettevõtjatele transporditaristu arendamisel koostöös Hiinaga vaba ja õiglane konkurents, sealhulgas täielik läbipaistvus ja võrdsed võimalused; rõhutab sellega seoses vajadust muuta selles valdkonnas lepingutingimused võimalikult läbipaistvaks ja kaitsta ELi olulisi huve;

66. märgib, et ühendatust käsitlev poliitika peaks vähendama selliseid kahjulikke välismõjusid nagu keskkonnamõjud ja saaste; rõhutab käesolevas strateegias läbivalt kestlikkuse tähtsust; julgustab ELi tegema koostööd Aasia partnerriikidega, et muuta transpordiühendus Aasiaga ohutumaks ja turvalisemaks, eelkõige andmevoogude, liikuvuse ja küberturvalisuse valdkonnas;

67. toonitab Euroopa äärepoolseimate piirkondade, eriti Aasiale lähemal asuvate piirkondade tähtsust ning juhib tähelepanu nende majanduslikule potentsiaalile; soovitab komisjonil selliste piirkondade ühendatuse parandamiseks ja nende majanduste ergutamiseks hõlbustada sinna investeerimist;

68. kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles, et nad arendaksid teiste riikide ja piirkondade ühendatuse strateegiates välja jõulise järelevalvesuutlikkuse, sealhulgas tegelikult kasutatavad rahalised vahendid, mõju finantsstabiilsu-sele, kestlikule arengule ning inimõiguste, õigusriigi, hea valitsemistava ja mitmepoolsuse põhimõtete järgimine; rõhutab „Euroopa tiimi“ potentsiaali sünergia leidmisel ELi ja liikmesriikide ühendatuspüüdlustes; pooldab koostööd partnerrii-kidega, et jälgida pikaajalist mõju struktuuripoliitikale, tööstuse ja majanduse arengule ning vaesuse leevendamisele;

Üleilmne ühendatus

69. tõstab eriti esile asjaolu, et strateegias tuleb erilist tähelepanu pöörata ühendatusele Euroopa naabruspoliitika ja naabermaailmajao Aafrikaga, arvestades selle üha geopoliitilisemat tähtsust mitmete ülemaailmsete osalejate jaoks; loodab, et need püüdlused kajastavad arengukoostöö toel ELi kogemusi Aafrikas rakendatava ühendatust edendavas poliitikaga; nõuab, et seda eesmärki arutataks Aafrika Liiduga kõrgel tasemel ja et sellega saavutataks ELi ja Aafrika ühendatuspartnerlus 2021. aasta lõpuks;

70. kiidab komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat valmisoleku eest esitada Arktika-strateegia 2021. aastal ning nõuab, et EL Arktika piirkonnas aktiivselt osaleks; väljendab muret kliimamuutuste mõju üle sellele kaitsetule piirkonnale; võtab eriti arvesse merejää sulamise tõttu uue meretee potentsiaalset avanemist Aasiasse, mida saaks kasutada ka digitaalsete ühenduste, näiteks kiudoptiliste kaablite jaoks, ning võtab teadmiseks Hiina „Arktika siiditee“ algatuse; loodab, et kestlik ühendatus tõuseb nende pingutuste keskmesse;



71. võtab teadmiseks 2019. aasta esimese Euroopa ühendatusfoorumi edu; avaldab kahetsust 2020. aasta foorumi tühistamise üle COVID-19 pandeemia tõttu; ootab huviga järgmist foorumit 2021. aastal, kui pandeemia seda lubab; on seisukohal, et tulevasi foorumeid tuleks kasutada kõigi Euraasia ühendatuspartnerite, sealhulgas Venemaa ja Hiina kaasamiseks mitmepoolsetesse aruteludesse nende vastavate visioonide teemal tulevase majandus-, poliitilise ja julgeolekuolukorra kohta Euraasias;

72. loodab, et komisjon esitab uue kommunikatsioonikäsituse koos selge narratiiviga, et tagada ELi ühendatuspoliitika ja selle tulemuste piisav nähtavus ning aruandlus; nõuab tungivalt ELi ühendatusstrateegia ümberkujundamist selges ja köitvas keeles ja terminites, mis väljendavad konkreetset väärtuspõhist Euroopa lähenemisviisi ühendatusele ning selget tegevuskava strateegia rakendamiseks ja saavutamiseks;

o

o o

73. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikidele ning ELi ühendatuspartneritele.



P9_TA(2021)0017

Meetmed kalavarude taastamiseks maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemest kõrgemale

Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon Kalarohke meri? Meetmed kalavarude taastamiseks maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemest kõrgemale, sealhulgas kalavarude taastamise piirkonnad ja

merekaitsealad (2019/2162(INI))

(2021/C 456/11)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 punkti 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 11, 39 ja 191,

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta (1),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivi 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv) (2),

— võttes arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 13, milles nõutakse, et liit ja liikmesriigid võtaksid liidu kalanduspoliitika kujundamisel muu hulgas arvesse asjaolu, et loomad on aistimisvõimelised olendid, ning pööraksid seetõttu suurt tähelepanu loomade heaolu nõuetele,

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrust (EL) 2019/1241, mis käsitleb kalavarude ja mereökosüsteemide kaitsmist tehniliste meetmete abil (3),

— võttes arvesse nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (4) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (5),

— võttes arvesse nõukogu 24. septembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1099/2009 loomade kaitse kohta surmamisel (6), eriti selle artiklit 3, mille peamist põhimõtet, et loomi tuleb surmamisel ja sellega seotud toimingutes säästa kõikidest välditavatest valudest, ängist ja kannatustest, kohaldatakse ka kalade suhtes,

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiivi 2014/89/EL, millega kehtestatakse mereruumi planeerimise raamistik (7) (mereruumi planeerimise direktiiv),

— võttes arvesse nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest (8), eriti mis puudutab väetiste äravoolu,

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (9) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (10),



(1) ELT L 354, 28.12.2013, lk 22.(2) ELT L 164, 25.6.2008, lk 19.(3) ELT L 198, 25.7.2019, lk 105.(4) EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7.(5) ELT L 20, 26.1.2010, lk 7.(6) ELT L 303, 18.11.2009, lk 1.(7) ELT L 257, 28.8.2014, lk 135.(8) EÜT L 375, 31.12.1991, lk 1.(9) ELT L 145, 31.5.2001, lk 43.(10) ELT L 264, 25.9.2006, lk 13.

— võttes arvesse ELi elurikkuse strateegiat aastani 2030, mis määratleti komisjoni 20. mai 2020. aasta teatises pealkirjaga „ELi elurikkuse strateegia aastani 2030. Toome looduse oma ellu tagasi“ (COM(2020)0380),

— võttes arvesse oma 16. jaanuari 2018. aasta resolutsiooni ookeanide rahvusvahelise majandamise kohta: meie ookeanide tulevikku hõlmav kava 2030. aastaks seatud kestliku arengu eesmärkide kontekstis (11),

— võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) 2020. aasta aruannet maailma kalanduse ja vesiviljeluse olukorra kohta (SOFIA 2020),

— võttes arvesse komisjoni 20. mai 2020. aasta teatist „Strateegia „Talust taldrikule“ õiglase, tervisliku ja keskkonnahoidliku toidusüsteemi edendamiseks“ (COM(2020)0381),

— võttes arvesse komisjoni 16. juuni 2020. aasta teatist „Säästvam kalapüük ELis: ülevaade olukorrast ja suunad 2021. aastaks“ (COM(2020)0248),

— võttes arvesse Johannesburgi 2002. aasta säästva arengu deklaratsiooni, Johannesburgi rakenduskava ja 2012. aasta juunis toimunud ÜRO säästva arengu konverentsi Rio+ 20 lõppdokumenti „Tulevik, mida me tahame“,

— võttes arvesse komisjoni kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) 2020. aasta aruannet ühise kalanduspoliitika tulemuslikkuse seire kohta (STECF-Adhoc-20-01),

— võttes arvesse bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ja eelkõige selle konventsiooni bioloogilise mitmekesisuse strateegilise kava 2011–2020 alla kuuluva Aichi bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide 11. eesmärki,

— võttes arvesse valitsustevahelise bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid käsitleva teaduslik-poliitilise foorumi 2019. aasta ülemaailmse hindamise aruannet bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste kohta,

— võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) 2019. aasta eriaruannet ookeani ja krüosfääri kohta muutuvas kliimas,

— võttes arvesse Rahvusvahelise Looduse ja Loodusvarade Kaitse Ühingu (IUCN) 2016. aasta resolutsiooni mere elurikkuse säilitamiseks loodud merekaitsealade laiendamise kohta,

— võttes arvesse ÜRO 2030. aasta kestliku arengu tegevuskava kestliku arengu eesmärki nr 14 ookeanide, merede ja mereressursside kaitse ja säästva kasutamise kohta,

— võttes arvesse komisjoni 25. juuni 2020. aasta aruannet merestrateegia raamdirektiivi rakendamise kohta (COM(2020)0259),

— võttes arvesse oma 16. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi 15. istungjärgu (COP15) kohta (12),

— võttes arvesse Maailmapanga 2017. aasta raportit nimega „The sunken billions revisited: Progress and Challenges in Global Marine Fisheries“ (Uputatud miljardid: Ülemaailmse merekalanduse edusammud ja katsumused),

— võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 21. veebruari 2017. aasta eriaruannet nr 1/2017 „Natura 2000 võrgustiku täies ulatuses rakendamiseks on vaja täiendavaid jõupingutusi“,

— võttes arvesse Euroopa Keskkonnaameti (EEA) 25. juuni 2020. aasta aruannet nr 17/2019 „Marine messages II“ (Meresõnumid II),



(11) ELT C 458, 19.12.2018, lk 9.(12) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0015.

— võttes arvesse Euroopa Ombudsmani otsust juhtumi 640/2019/FP kohta, mis käsitleb läbipaistvust Euroopa Liidu Nõukogu otsustusprotsessis, mille tulemusel võetakse vastu iga-aastased määrused, millega kehtestatakse püügikvoodid (lubatud kogupüük),

— võttes arvesse Euroopa Keskkonnaameti 1. oktoobri 2015. aasta aruannet nr 3/2015 „Marine protected areas in Europe’s seas: An overview and perspective for the future“ (Merekaitsealad Euroopa meredes: ülevaade ja tulevikuperspektiiv),

— võttes arvesse komisjoni 1. oktoobri 2015. aasta aruannet edusammude kohta merekaitsealade loomisel (vastavalt merestrateegia raamdirektiivi 2008/56/EÜ artikli 21 nõudele) (COM(2015)0481),

— võttes arvesse komisjoni 31. juuli 2018. aasta aruannet, milles antakse hinnang merestrateegia raamdirektiivil põhinevatele liikmesriikide meetmeprogrammidele (COM(2018)0562),

— võttes arvesse komisjoni 16. juuni 2020. aasta teatist „Säästvam kalapüük ELis: ülevaade olukorrast ja suunad 2021. aastaks“ (COM(2020)0248),


— võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A9-0264/2020),

A. arvestades, et ühise kalanduspoliitika eesmärk on tagada, et püügitegevus ja vesiviljelus on keskkonna seisukohast pikaajaliselt kestlikud ja neid majandatakse sellisel viisil, mis on kooskõlas majandusliku, sotsiaalse ja tööhõivealase kasu saavutamise ja toiduvarude kättesaadavuse toetamise eesmärkidega; arvestades, et selleks, et saavutada eesmärk järk-järgult taastada ja hoida kalavarude populatsioonide biomass maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikust kõrgemal tasemel, tuli maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele vastav kasutamise määr saavutada seal, kus võimalik, 2015. aastaks ning seejärel järk-järgult kõikide varude puhul hiljemalt 2020. aastaks;

B. arvestades, et kestliku arengu eesmärk nr 14 nõuab ookeanide, merede ja mereressursside säilitamist ja säästvat kasutamist;

C. arvestades, et merestrateegia raamdirektiivi eesmärk on kaitsta ja säilitada merekeskkonda, ennetada selle seisundi halvenemist ja taastada mere ökosüsteeme ning saavutada 2020. aastaks kogu ELi merevee hea keskkonnaseisund;

D. arvestades, et merestrateegia raamdirektiivi kohaselt põhineb hea keskkonnaseisund 11 tunnusel; arvestades, et 3. tunnust kohaldatakse kõikide kaubanduslikel eesmärkidel kasutatavate kala ja karploomade populatsioonide suhtes, mis on ohututes bioloogilistes piirides ning mille vanuseline ja suuruseline koosseis annab tunnistust varude heast seisukorrast;

E. arvestades, et hea keskkonnaseisundi 3. tunnusega on seotud kolm peamist hindamiskriteeriumi – I) kasutamise jätkusuutlikkus, II) paljunemisvõime ja III) vanemate ja suuremate kalade osakaalu säilitamine –, kuid I ja II kriteeriumi alusel saab hinnata ainult 10,5 % kalavarudest ning Euroopa tasandil puudub rahuldav ühine hindamismetoodika III kriteeriumi hindamiseks;

F. arvestades, et andmete kogumine mõnede kalavarude, eelkõige Musta mere, Vahemere ja Makaroneesia kalavarude kohta vajab kiiret parandamist, et viia läbi teaduslik hindamine, mis on kalavarude kestlikuks majandamiseks hädavajalik;

G. arvestades, et ühise kalanduspoliitika raames vastu võetud kalavarude majandamismeetmed on hakanud tulemusi tooma – kestlikul tasemel püütavate kalavarude arv on kasvamas, mistõttu on võimalik seni ülepüütud populatsioonide suurem saagikus;

H. arvestades, et umbes 38 % teaduslikult hinnatud Atlandi ookeani kirdeosa kalavarudest ja ligikaudu 92 % Vahemere ja Musta mere kalavarudest on ikka veel ülepüütud, mis tähendab, et komisjoni kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee andmetel püütakse neid kalavarusid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemest rohkem, hoolimata õiguslikust nõudest lõpetada ülepüük 2020. aastaks; märgib, et FAO 2020. aasta SOFIA aruande kohaselt oli 2017. aastal üle püütud 62,5 % Vahemere ja Musta mere kalavarudest;



I. arvestades, et komisjoni kavandatav lubatud kogupüük Atlandi ookeani kirdeosas oli kooskõlas maksimaalse jätkusuutliku saagikusega kõigi 78 kalavaru puhul, mille kohta olid olemas teaduslikud nõuanded;

J. arvestades, et 2019. aastal kehtestas nõukogu vastavalt maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele lubatud kogupüügi 78 liigist 62 liigile; arvestades, et seetõttu eeldatakse, et 2020. aastal on enam kui 99 % Läänemeres, Põhjameres ja Atlandi ookeanis lossitud saagist, mida majandab ainult EL, pärit kestlikult majandatavatest kalavarudest;

K. arvestades, et Atlandi ookeani kirdeosas on biomassi kasv alates 2007. aastast jätkunud ja 2018. aastal oli täielikult hinnatud varude biomass 48 % suurem kui 2003. aastal; arvestades, et Vahemerel ja Mustal merel on olukord püsinud alates andmeseeriate algusest 2003. aastal põhimõtteliselt muutumatuna, kuigi alates 2012. aastast võib olla toimunud biomassi väike kasv;

L. arvestades, et kalastamine maksimaalse majandusliku saagikuse tasemel tähendab kalapüügi taset, mille juures maksimeeritakse kalalaevastiku majanduslikku kasu, mis muudab sektori vastupidavamaks, ja mille juures varusid hoitakse maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemest kõrgemal;

M. arvestades, et mitme liigiga püügipiirkondade puhul ei ole võimalik kohaldada maksimaalse jätkusuutliku saagikuse mudelil põhinevat liikide majandamist isegi teaduslikult tuntud ja dokumenteeritud püügipiirkondades;

N. arvestades, et teemakohastes teadusuuringutes on väljendatud muret pikaajalise negatiivse mõju pärast, mida avaldab kalavarudele, ookeanide elurikkusele ja merekeskkonnale teatavate kalapüügitehnikate, nt põhjatraalimise ja peibutuspüügivahendite kasutamine;

O. arvestades, et ühist kalanduspoliitikat ei ole veel täielikult rakendatud ja mõningaid selle meetmeid, näiteks kalavarude taastamise piirkondade loomist, ei ole kasutatud;

P. arvestades, et valitsustevahelise bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid käsitleva teaduslik-poliitilise foorumi (IPBES) andmetel on 66 % maailma merekeskkonnast inimsurve tõttu muutunud ning FAO andmetel püütakse 34,2 % kalavarudest bioloogiliselt jätkusuutmatul tasemel;

Q. arvestades, et Rahvusvaheline Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liit (IUCN) nõuab, et lisaks teistele tõhusatele piirkonnapõhistele kaitsemeetmetele muudetaks vähemalt 30 % mereelupaikadest 2020. aastaks range kaitsega merekaitsealade ülemaailmseks võrgustikuks, nii et vähemalt 30 % ookeanist oleks kalastamisvaba, kusjuures sotsiaalmajanduslikke tagajärgi ei ole arvesse võetud;

R. arvestades, et FAO 2020. aasta SOFIA aruandes kinnitatakse, et majandamine on parim kaitsevahend ja ainus viis kestlikkuse saavutamiseks ning et tulemusliku majandamise all olevad varud on üha jätkusuutlikumad, kuna 78,7 % praegustest ülemaailmsetest merekala lossimistest on pärit bioloogiliselt kestlikest kalavarudest;

S. arvestades, et ELi elurikkuse strateegia 2030. aastani nõuab õiguslikult siduvat eesmärki, et vähemalt 30 % Euroopa merepiirkonnast oleks kaitse all ning et 10 % ELi merepiirkonnast oleks range kaitse all;

T. arvestades, et elektroonilisel kaugseirel, näiteks laeva asukoha edastamisel reaalajalähedaselt, ja kohapealse kontrolli tugevdamisel on merekaitsealade kaitse tagamisel positiivne roll;

U. arvestades, et merekeskkonna elurikkuse kaol on kalandussektorile, rannikualade ja ülemerepiirkondade kogukonda-dele ja ühiskonnale tervikuna sotsiaalmajanduslik mõju ning seepärast tuleks elurikkuse kadu vältida; arvestades, et Maailmapanga andmetel tooks kalapopulatsioonide taastamine suuremat majanduslikku kasu kui merekalade populatsioonide praegune seis;

V. arvestades, et tervislikud elupaigad, sealhulgas liivakaldad, mererohuga niidud ja korallrahud, on hädavajalikud, et taastada mereökosüsteemi toimimine ja täiendada kalavarusid ning tagada kliimamuutuste leevendamiseks süsiniku neeldajad;



W. arvestades, et hästi majandatud merekaitsealad on elurikkuse suurendamiseks ja muude liikide, näiteks lindude looduslike elupaikade säilitamiseks väga olulised;

X. arvestades, et teaduslikult ollakse ühel meelel, et merekaitsealad võivad olla kalandusele oma ülekanduva mõju ja paljunemisele avalduva positiivse mõju tõttu kasulikud, näiteks paljunemiskohtade, noorkalade ja suure paljunemisvõimega suurte emakalade kaitsmise kaudu;

Y. arvestades, et maismaalt, eelkõige osaliselt suletud merebasseinidest, ja muust meretegevusest tulenev reostus mõjutab ka kalavarude taastumist;

Z. arvestades, et ELi majandatavate kalavarude kvoodiga hõlmatud liikide üldine biomass oli 2018. aastal 48 % suurem kui 2003. aastal;

AA. arvestades, et loodusest püütud kalad on tänu kalatööstuse väiksele süsinikujalajäljele kaugelt kõige tervislikum ja keskkonnasõbralikum valguallikas maa peal; arvestades, et mereannid on seetõttu kliimamuutuste vastu võitlemisel parim valik;

AB. arvestades, et Euroopa Liidu Nõukogu ei ole seni järginud Euroopa Ombudsmani soovitust avalikustada lubatud kogupüüki käsitlevate määruste vastuvõtmisega seotud dokumendid juba varem;

AC. arvestades, et kalapüük maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel annab Atlandi ookeani kirdeosas endiselt positiivseid tulemusi;

Kalavarude majandamise parandamine, et lõpetada ülepüük

1. kordab üleskutset ühist kalanduspoliitikat täielikult rakendada, et taastada ja säilitada kalavarude populatsioonide biomassi selline tase, mille juures nad on võimelised andma maksimaalset jätkusuutlikku saagikust;

2. rõhutab, et loodusel, kaladel ja muudel elusorganismidel on olemuslik väärtus, isegi kui nad jäävad inimtegevusest puutumata;

3. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles laiendama teadusuuringuid, et 100 % Euroopa vetes püütavate kalade varudele antaks hinnang hiljemalt 2025. aastaks ning kõigi nende varude kohta arvutataks välja maksimaalne jätkusuutlik saagikus, kui see on teaduslikult võimalik;

4. märgib, et andmete kogumise eest vastutavad liikmesriigid ning need andmed on kalavarude seisundi hindamiseks hädavajalikud; juhib tähelepanu sellele, et määruse (EL) 2017/1004 (kalandussektori andmete kogumist, haldamist ja kasutamist käsitleva liidu raamistiku loomise kohta) (13) artikli 23 kohaselt peab komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule määruse rakendamise ja toimimise kohta aruande;

5. palub komisjonil esitada lubatud kogupüügi kohta oma ettepanekud ja nõukogul kehtestada lubatud kogupüük maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel, nagu on ette nähtud ühise kalanduspoliitika määruses;

6. palub komisjonil, liikmesriikidel ja teadusringkondadel töötada välja mitme liigiga püügipiirkondade majandamise ja kasutamise optimeerimise teaduspõhine mudel; märgib, et see mudel peaks võimaldama kohaldada maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kasutamiseks sarnaseid majandamiseesmärke kogu ühises kalanduspoliitikas, võimaldades jälgida rakendatud majandamisreeglite arengut;

7. nõuab tungivalt, et komisjon tugevdaks kalavarude majandamisel ökosüsteemipõhise käsituse rakendamist, sealhulgas mitut liiki hõlmavate käsituste ühe suureneva kasutamise teel, et minimeerida püügitegevuse ja muude tegurite, näiteks kliimamuutuste negatiivset mõju mere ökosüsteemidele, kalapopulatsioonidele ja ühiskonnale ning tagada ookeanide vastupidavus kliimamuutustele; kordab, et täielikult dokumenteeritud kalapüük ja kvaliteetsed andmed on kalavarude majandamise parandamisel keskse tähtsusega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid, et parandada harrastuskalapüüki puudutavate andmete kogumist, võttes arvesse selle keskkonnamõju ja sotsiaalmajanduslikku väärtust;



(13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta määrus (EL) 2017/1004 kalandussektori andmete kogumist, haldamist ja kasutamist käsitleva liidu raamistiku loomise ning ühise kalanduspoliitikaga seotud teadusliku nõustamise toetamise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 199/2008 (ELT L 157, 20.6.2017, lk 1).

8. kutsub komisjoni üles jätkama selektiivsuse parandamise ja mittesihtliikide allesjäämise kavade toetamist ning tegema kalavarude majandamisel ökosüsteemipõhise käsituse rakendamiseks kindlaks, millised tavad on kalavarudele, ookeanide elurikkusele ja merekeskkonnale kahjulikud, ning võtma meetmeid nende piiramiseks ja muutmiseks;

9. on seisukohal, et pärast ühise kalanduspoliitika hindamist 2022. aastaks peaks EL vajaduse korral kohandama praeguseid kalavarude majandamise tavasid ja kiirendama üleminekut vähese mõjuga kalapüügile, et mitte ainult säilitada kalavarud praegusel tasemel, vaid – mis veelgi olulisem – suurendada kalavarusid ja taastada mereökosüsteemid, konsulteerides selleks sidusrühmadega, eelkõige kalandussektoriga, ning toetada selliseid meetmeid Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kaudu;

10. on seisukohal, et eriline tähelepanu ja toetus tuleks suunata väikesemahulisele kalapüügile, mis võib olla vähem röövellik ja säästvam mitte ainult bioloogiliste varude majandamise seisukohast, vaid ka sotsiaalmajanduslikust seisukohast;

11. kutsub komisjoni üles toetama merestrateegia raamdirektiivi kohase hea keskkonnaseisundi kriteeriumi (III) näitajate ühtlustamist, et kehtestada võrdlusalused ja hindamismetoodika, mis on ühised kõigis liikmesriikides;

12. kutsub komisjoni üles uurima muude näitajate kui maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kasutamise asjakohasust kalavarude majandamisel, võttes arvesse liikide vastasmõju ja sotsiaalmajanduslikke tegureid ning kliimamuutuste ja reostuse mõju; märgib, et mõnes riigis uuritakse ja rakendatakse teisi näitajaid, nagu maksimaalne majanduslik saagikus;

13. märgib, et inimtegevuse surve vähendamine kalandussektoris nõuab rohkem teadusuuringuid ja innovatsiooni, et arendada ringmajanduse, kestlikkuse ja püügivahendite selektiivsusega seotud häid tavasid;

14. rõhutab väikesemahulise rannapüügi tähtsust ja usub, et see sektor võib üleminekut kalavarude kestlikule majandamisele oluliselt hõlbustada; kutsub seetõttu iga liikmesriiki üles suurendama sellele sektorile eraldatavate riiklike kvootide protsenti;

15. kutsub komisjoni üles tagama, et liikmesriigid võtaksid vastu andmekogumisprogrammid, mis hõlmavad püügitegevuse mõju keskkonnale laiemalt, sealhulgas tundlike liikide kaaspüügile ja merepõhjale;

16. nõuab, et nõukogu avalikustaks vastavalt Euroopa Ombudsmani soovitusele eelnevalt kõik lubatud kogupüüki käsitlevate määruste vastuvõtmisega seotud dokumendid ning järgiks määrust (EÜ) nr 1049/2001 ja määrust (EÜ) nr 1367/2006;

Kaitsealade võrgustiku laiendamine ja selle majandamise parandamine

17. rõhutab, et kuigi Euroopa Liit on teinud edusamme ja saavutanud eesmärgi, et 10 % Euroopa vetest on määratletud kaitsealadena, pole merekaitsealade võrgustik kaugeltki täiesti efektiivne ning ainult väga väiksel osal olemasolevatest merekaitsealadest on majanduskavad ja kaitsemeetmed;

18. rõhutab, et edukad merekaitsealad toovad suurt sotsiaalmajanduslikku kasu, eriti rannikukogukondadele ning kalandus- ja turismisektorile, ning et merekaitsealad võivad täita kalavarude taastootmise peamisi ökoloogilisi funktsioone (pakkudes kudemiskohti ja noorkalade kasvukohti) ja parandada nende vastupidavust;

19. peab tervitatavaks komisjoni 2030. aasta elurikkuse strateegias tehtud ettepanekut, et vähemalt 30 % ELi merepiirkonnast oleks kaitse all, sealhulgas kalavarude taastamise piirkondade kaudu, nagu on ette nähtud ühises kalanduspoliitikas, ning piirkondade kaudu, kus piiratakse kõige kahjulikumate püügitehnikate kasutamist ja kõige kahjulikumat majandustegevust;

20. nõuab, et kolmandik sellest piirkonnast (st 10 % Euroopa vetest) oleks kaitstud kõrgel tasemel, sealhulgas piirkonnad, kus kogu püük ja kogu majandustegevus on keelatud (st püügikeeluvööndid);



21. kutsub komisjoni üles lisama igale seadusandlikule ettepanekule mõjuhinnangu, mis põhineb parimatel kättesaadavatel teaduslikel nõuannetel ning on tehtud tihedas koostöös kohalike kogukondade ja ametiasutustega;

22. nõuab tungivalt, et komisjon võtaks vastu suunised merekaitsealade eesmärkide täitmiseks igas ELi merepiirkonnas, et tagada tasakaalustatud geograafiline jaotus ja ökoloogiline esindatus;

23. nõuab tungivalt, et liikmesriigid määraksid merekaitsealad nende eesmärkide saavutamiseks linnudirektiivi (14) ja elupaikade direktiivi (15) ning merestrateegia raamdirektiivi kohaselt;

24. nõuab, et merekaitsealad loodaks ühendatud alade sidusa võrgustikuna, mille hulka kuuluvad ka avamere- ja süvamerepiirkonnad; tuletab meelde nõuet lõpetada põhjatraalimine piirkondades, kus sügavus ulatub üle 400 m ja kus teadaolevalt leidub kaitsetuid mereökosüsteeme või kus neid võib leiduda;

25. nõuab, et komisjon kehtestaks liikmesriikidele merekaitsealade majandamise kohta mõjusad teaduspõhised suunised ning looks merekaitsealade klassifikatsiooni, milles võetakse arvesse nende alade loomisetappi, majandamiskavu ning kasu ökosüsteemile ning mis tuginevad kehtivatele suunistele, näiteks Rahvusvahelise Looduskaitseliidu üleilmsetele standarditele;

26. rõhutab, et kui komisjon sõlmib kolmandate riikidega kalanduskokkuleppeid, peab ta ühtlasi võtma majandamis- ja juhtimismeetmeid, näiteks nägema ette merekaitsealad, mis võimaldavad parandada kalavarude majandamist ja võidelda nende kokkulepete arvukate kumulatiivsete mõjurite vastu, nagu reostus, ebaseaduslik, teatamata ja reguleerimata kalapüük ning selliste tavade arendamine nagu suuremahuline kalapüük, mis seab ohtu mõnede kalavarude kestlikkuse;

27. nõuab, et liikmesriigid võtaksid olemasolevate ja tulevaste merekaitsealade jaoks vastu tugevad ja tõhusad majandamiskavad ning kehtestaksid tugevamad kontrolli-, seire- ja järelevalvemeetmed, et tagada merekaitsealadest kinnipidamine;

28. nõuab, et merekaitsealade kontrollis, seires ja järelevalves osaleksid nii tööndus- kui ka harrastuskalapüügi sektor ning asjaomased organisatsioonid, kes on pädevad inim- ja majandustegevust merel juhtima (nt piirkondlikud kalavarude majandamise organisatsioonid või Rahvusvaheline Mereorganisatsioon);

29. rõhutab, et Natura 2000 aladel võetavaid, ELi liikmesriikide esitatud kalavarude majandamise meetmeid tuleb rohkem kontrollida, et tagada kooskõlas ühise kalanduspoliitika artikliga 11 kaitse-eesmärkide saavutamine;

30. rõhutab, et alade määramine ja majandamismeetmete väljatöötamine peaks põhinema parimatel kättesaadavatel teaduslikel nõuannetel;

31. tunnistab, et merekaitsealade ja muude kaitsealade edu sõltub sellest, kas neil on kindel teaduslik alus ning kas töönduslikud ja harrastuskalurid, rannikukogukonnad ja muud sidusrühmad tunnustavad neid, ning selgest teavitamisest selle kohta, mida, kuidas ja miks kaitstakse; nõuab seetõttu, et merekaitsealade kavandamisse, majandamisse ja seiresse kaasataks kalandussektor, sealhulgas väikesemahulise kalapüügi komponent ja teaduslikud kalavarude majandamise asutused ning muud sidusrühmad; nõuab, et merehariduspiirkondade loomise kaudu soodustataks kodanikuühiskonna osalemist;

32. rõhutab, et merekaitsealade loomisel on vaja terviklikku ja sidusat käsitlust, mis ei tähenda mitte ainult töönduspüügi piiramist, vaid ka teiste tegevuste ülevaatamist, mille hulgas on näiteks fossiilkütuste uurimine ja kaevandamine, muu tooraine kaevandamine, suuremahuline vesiviljelus, süvendustööd, avamere tuulepargid, transport ning harrastuskalapüük ja muu vabaajategevus;

33. kutsub liikmesriike üles ühise kalanduspoliitika alla kuuluvate kalavarude taastamise piirkondade võrgustikku laiendama, eriti kui on selgeid tõendeid kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemate kalade suure kontsentratsiooni või kudealade kohta; rõhutab, et ühise kalanduspoliitika toimimise kohta koostatavasse aruandesse tuleb lisada selliste alade määramise ja tulemuslikkuse hindamine;



(14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.1.2010, lk 7).

(15) Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7).

34. palub, et rahvusvahelistel läbirääkimistel, mida peetakse väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevatel aladel ja piirkondlike kalandusorganisatsioonide raames merekeskkonna elurikkuse kaitse ja säästva kasutamise lepingu üle, toetaksid komisjon ja liikmesriigid merekaitsealade loomiseks avamerel või väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevatel aladel kõikehõlmavat üleilmset mehhanismi, et võtta pärast seda, kui merekeskkonna elurikkuse kohta väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni on saavutatud kokkulepe, uute tõhusalt hallatavate piirkonnapõhiste majandamisvahendite, sealhulgas avamerel merekaitsealade loomisel ennetav roll; tuletab meelde, et merekaitsealade loomist väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevatel aladel tuleb toetada sotsiaal-majanduslike ja ökoloogiliste mõjuhinnangutega, mis põhinevad parimatel kättesaadavatel teaduslikel nõuannetel;

35. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama mõtet, et ookean tervikuna pakub inimkonnale ökosüsteemi teenuseid ning seetõttu tuleb ookean tunnistada ÜRO egiidi all toimuvatel rahvusvahelistel läbirääkimistel üleilmseks hüveks;

Tegelemine teiste keskkonnateguritega, mis ohustavad kalavarude taastamist

36. rõhutab, et kiire ja tõhus tegutsemine kliimamuutusega võitlemisel on ülioluline mereorganismide populatsioonide ja mereelupaikade tervislikul tasemel hoidmiseks, seega ka säästva kalapüügi jätkamiseks ning pikemas perspektiivis toiduga kindlustatuse tagamiseks; tuletab meelde, et Pariisi kliimakokkuleppe artikli 2 kohaselt peavad osalised püüdma suurendada võimet kohaneda kliimamuutuste ebasoodsa mõjuga ja parandada vastupanuvõimet kliima muutumisele ning edendada vähese kasvuhoonegaaside heitega arengut viisil, mis ei ohusta toidutootmist;

37. rõhutab, et merekaitsealad aitavad ökosüsteemi vastupanuvõime tugevdamise kaudu kaasa kliimamuutustega kohanemisele; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tugevdaksid oma riiklikes kliimamuutustega kohanemise strateegiates merekaitsealade võrgustike rolli;

38. rõhutab, et kalavarude taastamiseks ja nende säilitamiseks kestlikul tasemel tuleb tegeleda ka mõne kliimamuutustega seotud inimtekkelise mõjuriga, nagu hapnikupuudus ja hapestumine, samuti mitmesuguste peamiselt maismaa- ja merereostusallikatega, millel on kalavarude taastamisele negatiivne mõju või mis suurendavad nende kaitsetust, nagu nitraadid, reovesi, väetised, pestitsiidid, mürgised kemikaalid, tööstustegevusest ja massiturismist tulenev reostus, vesiviljeluse jäägid, plasti-, sh mikroplastireostus, päikesekreemid, hormoonid, mürareostus, naftalekked ning kaotatud ja kõrvaleheidetud püügivahendid;

39. kutsub komisjoni üles avaldama uuringu selle kohta, milline on nende eri saasteallikate mõju kalavarude taastamisele ja mere ökosüsteemidele;

40. rõhutab, et merede ja ookeanide reostuse vastasesse võitlusse tuleb kaasata kalurid; kutsub seetõttu komisjoni üles nõudma tungivalt, et liikmesriigid võtaksid vastu õigusaktid, millega lubatakse kaluritel tuua kõik merel püütud jäätmed maale; on seisukohal, et nende sätetega tuleks kehtestada kaluritele ja asjakohaste kogumissüsteemide kasutamiseks stiimulite süsteem;

41. rõhutab, et tuleb tõsta mittesihtliikide ellujäämismäära, vähendades nende püüdmisel ja vabakslaskmisel tekkivaid vigastusi ja stressi;

42. kutsub komisjoni üles neid ettepanekuid kaaluma ja võtma neid arvesse kalavarude säilitamist ja mere ökosüsteemide kaitsmist käsitlevas uues tegevuskavas, mis komisjonil on kavas esitada 2021. aastal, ning ühise kalanduspoliitika läbivaatamisel ja kõigis tulevastes seadusandlikes ettepanekutes;

o

o o




P9_TA(2021)0018

Aleksei Navalnõi vahistamine

Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon Aleksei Navalnõi vahistamise kohta (2021/2513(RSP))

(2021/C 456/12)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Venemaa kohta, eelkõige 17. septembri 2020. aasta resolutsiooni olukorra kohta Venemaal: Aleksei Navalnõi mürgitamine (1),

— võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

— võttes arvesse ÜRO Peaassamblees 9. detsembril 1998. aastal vastu võetud deklaratsiooni inimõiguste kaitsjate kohta,

— võttes arvesse keemiarelvade väljatöötamise, tootmise, ladustamise ja kasutamise keelustamise ning nende hävitamise konventsiooni (keemiarelvade keelustamise konventsioon),

— võttes arvesse Venemaa Föderatsiooni põhiseadust, eriti selle 2. peatükki ja konkreetselt artiklit 29, mis kaitseb sõnavabadust, ning rahvusvahelisi inimõigustealaseid kohustusi, mida Venemaa on võtnud Euroopa Nõukogu, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ja ÜRO liikmena,

— võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 17. jaanuari 2021. aasta avaldusi ning Euroopa Komisjoni presidendi 18. jaanuari 2021. aasta avaldust, mis tehti pärast Aleksei Navalnõi kinnipidamist,

— võttes arvesse ELi liikmesriikide juhtide avaldusi Moskvasse naasnud Aleksei Navalnõi kinnipidamise kohta,

— võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 1. oktoobri 2020. aasta järeldusi,

— võttes arvesse välisasjade nõukogu 12. oktoobri 2020. aasta istungi tulemusi ja saavutatud poliitilist kokkulepet kehtestada piiravad meetmed isikute suhtes, kes on seotud Aleksei Navalnõi tapmiskatsega,

— võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu 17. oktoobri 2017. aasta otsust kohtuasjas Navalnõi vs. Venemaa, 15. novembri 2018. aasta otsust kohtuasjas Navalnõi vs. Venemaa ja 9. aprilli 2019. aasta otsust kohtuasjas Navalnõi vs. Venemaa (nr 2),

— võttes arvesse nõukogus 7. detsembril 2020. aastal vastu võetud kogu maailmas rakendatavat inimõiguste rikkujate vastast ELi sanktsioonirežiimi, mida tuntakse ka Euroopa Magnitski aktina,

— võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

A. arvestades, et Aleksei Navalnõi on Venemaa juhtiva poliitiku, juristi ja korruptsioonivastase aktivistina avalikustanud arvukalt korruptsioonijuhtumeid, millesse on segatud äriettevõtted ja Venemaa poliitikud, juhtinud mitmeid avalikke proteste kogu Venemaal ning temast on saanud üks tõhusamaid Venemaa opositsiooni juhte;

B. arvestades, et Aleksei Navalnõi on üks suurimaid Venemaa ametivõimudele ja president Vladimir Putinile väljakutsete esitajaid ning et tema meelekindlus ja vaprus annavad lootust kõigile Venemaa elanikele, kes usuvad, et ka nende riigis on võimalik saavutada vabadus, demokraatia, poliitiline pluralism ja vastutus;




C. arvestades, et 17. jaanuaril 2021 peeti Aleksei Navalnõi Moskvas Šeremetjevo rahvusvahelises lennujaamas kinni, kui ta naasis Venemaale Saksamaalt, kus teda oli pärast Venemaal toimunud mürgitamist ravitud, ning tal ei lubatud oma advokaatide poole pöörduda;

D. arvestades, et 18. jaanuaril 2021 mõisteti Aleksei Navalnõile pretsedenditul ja rutakalt korraldatud kohtuistungil, mis toimus politseijaoskonnas Aleksei Navalnõi advokaadi kohaloluta, 30-päevane eelvangistus;

E. arvestades, et umbes 70 inimest, sealhulgas ajakirjanikud ja Aleksei Navalnõi toetajad, peeti kinni, kui nad ootasid tema naasmist;

F. arvestades, et Aleksei Navalnõi oli viidud kokkuleppel Venemaa ametivõimudega ravile Saksamaale, kus ta sai ravi pärast 20. augustil 2020 toimunud mürgitamist; arvestades, et uurivate ajakirjanike ühisvõrgustiku projekti käigus, kuhu kuulus ka Bellingcati uurimisrühm, suudeti selgitada välja mitu mürgitamises osalenud isikut, kes kõik on Venemaa Föderatsiooni julgeolekuteenistustega seotud agendid;

G. arvestades, et Berliini haiglas Charité jõuti järeldusele, et Aleksei Navalnõi mürgitati Novitšoki tüüpi närvimürgiga, mis on Nõukogude Liidus ja Venemaa Föderatsioonis välja töötatud sõjalise otstarbega närvimürk ning kättesaadav ainult Venemaa sõjalistele struktuuridele ja salateenistustele; arvestades, et mürgistuse olemust kinnitasid mitu laborit Saksamaal, Prantsusmaal ja Rootsis, samuti Keemiarelvade Keelustamise Organisatsioon (OPCW);

H. arvestades, et keemiarelvade keelustamise konventsiooni kohaselt käsitatakse inimese mürgitamist närvimürgiga keemiarelva kasutamisena, ning arvestades, et keemiarelvade kasutamine ükskõik kelle poolt ja mis tahes asjaoludel kujutab endast rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste inimõiguste normide rasket rikkumist;

I. arvestades, et EL (koos rahvusvaheliste partneritega) kutsus Venemaa ametivõime üles uurima põhjalikult Aleksei Navalnõi tapmiskatset, milleks kasutati keelatud keemilist närvimürki, tegema täielikku koostööd Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooniga, et tagada erapooletu rahvusvaheline uurimine, ning tooma selle teo eest vastutavad isikud kohtu ette; arvestades, et Venemaa ametivõimud ei ole seni sellist põhjalikku ega erapooletut uurimist korraldanud ning Venemaa on sõnaselgelt lükanud tagasi kõik uurimisnõuded;

J. arvestades, et 15. oktoobril 2020. aastal kehtestas EL igasuguse Venemaa-poolse uurimise ja Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooniga koostöö puudumise tõttu sanktsioonid selle kuriteoga seotud Venemaa kuue üksikisiku ja ühe üksuse suhtes;

K. arvestades, et Aleksei Navalnõi mõrvakatse toimepanek enne Venemaa 2020. aasta septembri kohalikke ja piirkondlikke valimisi näitab eriti murettekitavalt, milline on demokraatia, põhivabaduste ja inimõiguste olukord riigis;

L. arvestades, et Venemaa Föderaalne Vanglaamet teatas, et Aleksei Navalnõi jääb vahi alla kuni kohtuistungini, kus arutatakse talle nn Yves Rocher’ kohtuasjas mõistetud varasema tingimisi karistuse tingimuste rikkumist, kuigi tegelikult toibus ta Venemaa ametivõimude korraldatud mõrvakatsest;

M. arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas oma 17. oktoobri 2017. aasta otsuses, et Aleksei Navalnõi ja tema vend Oleg mõisteti 2014. aastal nn Yves Rocher’ kohtuasjas finantskuritegudes süüdi ebaõiglaselt ning et Venemaa kohtute otsused olid selle kohtuasja puhul meelevaldsed ja ilmselgelt ebamõistlikud, ning mõistis Venemaa Föderatsioonilt vendade kasuks kulude katteks ja kahjutasudena välja 80 000 eurot;

N. arvestades, et Aleksei Navalnõid on ka varem rünnatud, kinni peetud, vangistatud ja süüdi mõistetud, et peatada tema poliitiline ja avalik tegevus; arvestades, et Venemaa ametivõimud kasutasid Aleksei Navalnõi suhtes poliitilistel põhjustel tehtud süüdimõistvaid otsuseid, et ta ei saaks Venemaa 2018. aasta presidendivalimistel kandideerida;

O. arvestades, et 18. jaanuaril 2021 algatasid Vene ametivõimud Aleksei Navalnõi vastu uue kriminaalasja ja süüdistasid teda eri heategevusorganisatsioonidele tehtud rahaülekannetega seotud pettuses;



P. arvestades, et Venemaa Föderatsiooni põhiseaduses on sätestatud õigus mõtte-, sõna-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabadusele; arvestades, et Venemaa Föderatsioon on kirjutanud alla inimõiguste ülddeklaratsioonile ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile ning on Euroopa Nõukogu liige ja on seetõttu võtnud endale kohustuse järgida õigusriiki, inimõigusi ja põhivabadusi reguleerivaid rahvusvahelisi standardeid ja põhimõtteid;

Q. arvestades, et Venemaa tunnustatud inimõiguste organisatsiooni Memorial andmetel on Venemaa Föderatsioonis üle 300 poliit- ja usuvangi; arvestades, et EL näitab üles solidaarsust kõigi teisitimõtlejate ja Venemaa rahvaga, kes vaatamata nende vabadust ja elu ähvardavale ohule ning Kremli ja Venemaa ametivõimude survele jätkavad võitlust vabaduse, inimõiguste ja demokraatia eest;

R. arvestades, et inimõiguste ja õigusriigi olukord Venemaal halveneb jätkuvalt seoses võimude süstemaatiliste pingutustega vaigistada sõnavabadust ja piirata kogunemisvabadust, takistada opositsiooni tegevust, vastata repressioonidega mis tahes tegevusele, mille eesmärk on paljastada korruptsiooni, ning lämmatada Venemaa kodanikuühiskonna tegevust;

S. arvestades, et rahvusvahelise õiguse rikkumine Ukrainas ja Gruusias ning riigi mahitusel toimuvad opositsiooniliidrite, ajakirjanike ja teiste salamõrvad ja füüsiline kõrvaldamine, nagu Boriss Nemtsovi, Anna Politkovskaja, Sergei Magnitski ja teiste puhul, on jäänud karistamata; arvestades, et need arvukad tapmiskatsed mürgitamise teel ja muul viisil ning lennu MH17 allatulistamise kohtuasjas koostööst keeldumine on viinud suhted Venemaa Föderatsiooniga ajalooliselt madalale tasemele;

T. arvestades, et alates 2020. aasta detsembrist saab Euroopa Liit kasutada kogu maailmas rakendatavat inimõiguste rikkujate vastast ELi sanktsioonirežiimi, mis võimaldab kehtestada maailmas sanktsioone inimõiguste raskete rikkumiste ja kuritarvitustega seotud või seostatud ja nende eest vastutavatele isikutele ja üksustele;

1. nõuab, et Aleksei Navalnõi ja kõik muud isikud, kes on tema Venemaale naasmisega seoses kinni peetud – nii ajakirjanikud, kaastöötajad kui ka toetust avaldanud kodanikud – vabastataks viivitamata ja tingimusteta;

2. mõistab karmilt hukka Aleksei Navalnõi ja tema toetajate kinnipidamise ning poliitilistel põhjustel represseerimise Venemaa ametivõimude poolt, sealhulgas kohtusüsteemi kaudu; mõistab hukka ka Aleksei Navalnõi mõrvakatse ning väljendab sügavat muret poliitilise opositsiooni, teisitimõtlejate ja kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ahenemise pärast Venemaa Föderatsioonis;

3. mõistab Venemaa Föderatsiooni käitumise kõige karmimalt hukka ja peab seda sobimatuks OSCE liikme jaoks, kes on kohustunud austama Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis sätestatud põhivabadusi, inimõigusi ja õigusriigi põhimõtet; julgustab Euroopa Nõukogu ning OSCEd võtma vajalikke meetmeid, et hinnata Venemaa Föderatsiooni kohustuste rikkumist;

4. tuletab meelde, et poliitiliste oponentide kinnipidamine on vastuolus Venemaa rahvusvaheliste kohustustega ning nõuab, et kohtusüsteem depolitiseeritaks ning austataks õigust õiglasele kohtumõistmisele ja juurdepääsule õigusnõusta-misele; kutsub ministrite komiteed ja Euroopa Nõukogu liikmesriike üles kasutama Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 46 lõikes 4 sätestatud volitusi, et algatada Euroopa Inimõiguste Kohtus Venemaa Föderatsiooni vastu rikkumismenetlus;

5. kutsub Venemaa ametivõime üles lõpetama sõltumatute arvamuseavaldajate ja teisitimõtlejate ahistamise, hirmutamise ja represseerimise ning nende vastu suunatud vägivalla, tehes lõpu valitsevale karistamatusele, mille tõttu on elu kaotanud juba paljud ajakirjanikud, aktivistid, inimõiguste kaitsjad ja opositsioonipoliitikud, ning tagama, et nad saaksid tegutseda, kartmata oma elu või oma pereliikmete või sõprade elu pärast;

6. on seisukohal, et Aleksei Navalnõi tapmiskatse ja tema kohene vahistamine Venemaale tagasipöördumisel korraldati selleks, et takistada režiimi tõsiste korruptsioonijuhtumite edasist paljastamist ning see on osa süsteemsest plaanist vaigistada ja kõrvaldada nii Navalnõi, poliitiline opositsioon kui ka muud teisitimõtlejad kogu riigis, pidades eelkõige silmas eelseisvaid parlamendivalimisi, mis toimuvad 2021. aasta sügisel; on veendunud, et sellega näitab režiim, millise põlgusega ta inimestesse suhtub ning kui armutult ta võimu säilitamise eest võitleb, võttes inimestelt igasuguse demokraatia ja vabaduse saavutamise võimaluse; väljendab solidaarsust Venemaa demokraatlike jõududega, kes on pühendunud avatud ja vabale ühiskonnale;



7. toonitab, et on otsustanud Aleksei Navalnõi käekäigul ning nii füüsilisel kui ka vaimsel heaolul hoolikalt silma peal hoida ja peab Venemaa ametivõime nende eest ainuvastutavaks;

8. mõistab hukka asjaolu, et Venemaa Föderatsioon on korduvalt kasutanud Venemaa kodanike vastu keemilisi närvimürke ja tuletab meelde, et keemiarelvade kasutamine mis tahes asjaoludel on rahvusvahelise õiguse, eelkõige keemiarelvade keelustamise konventsiooni kohaselt taunitav kuritegu; nõuab jätkuvalt, et Venemaa Föderatsioon avaldaks oma Novitšoki programmi viivitamata ja täies ulatuses Keemiarelvade Keelustamise Organisatsioonile, et uurida Aleksei Navalnõi vastu toime pandud kuritegu, anda selle eest vastutavad isikud kohtu alla ja võtta vastutusele; kordab oma nõudmist, et Venemaa rahvusvaheliste kohustuste rikkumise kohta keemiarelvade valdkonnas korraldataks põhjalik rahvusvaheline uurimine;

9. palub, et nõukogu võtaks oma järgmistel istungitel selles küsimuses aktiivse hoiaku ja et ELi piiravaid meetmeid Venemaa suhtes karmistataks oluliselt, sealhulgas sanktsioonide kehtestamisega Aleksei Navalnõi vahistamise ja vangistamise otsusega seotud füüsilistele ja juriidilistele isikutele; on lisaks seisukohal, et EL peaks kehtestama kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi alusel uusi sihipäraseid sanktsioone kõikide isikute suhtes, kes olid Aleksei Navalnõi vastu suunatud rünnakutega seotud või on nende eest vastutavad;

10. nõuab tungivalt, et nõukogu kehtestaks sanktsioonid Venemaa režiimiga seotud oligarhidele ja president Putini siseringi liikmetele, samuti meedia propagandistidele, kellel on Euroopa Liidus vara ja kes kasutavad liikmesriikides vabalt reisimise õigust; leiab, et sanktsioone tuleks laiendada ka nende perekonnaliikmetele; on seisukohal, et Euroopa Liit ei tohiks enam hämara taustaga Vene raha avasüli vastu võtta;

11. kutsub ELi ja liikmesriike üles töötama välja uue strateegia ELi suheteks Venemaaga, keskendudes kodaniku-ühiskonna toetamisele, mis edendab demokraatlikke väärtusi, õigusriiki, põhivabadusi ja inimõigusi; palub, et EL ja liikmesriigid vaataksid kriitiliselt läbi koostöö Venemaaga mitmesugustel välispoliitika platvormidel ja selliste projektide raames nagu Nord Stream 2, mille elluviimise peab EL viivitamata peatama;

12. kutsub Venemaa valitsust ja Riigiduumat üles vaatama läbi valimiste õigusliku raamistiku ning õigusaktid välisagentide ja ebasoovitavate organisatsioonide kohta, et soodustada pluralismi ning vabu ja õiglasi valimisi kooskõlas rahvusvaheliste standarditega ning luua opositsioonikandidaatidele võrdsed tingimused; nõuab, et Venemaa valitsus tagaks eelseisvatel Riigiduuma valimistel kõigile demokraatlikele parteidele võrdse juurdepääsu ja võrdsed võimalused, kuna parteide registreerimata jätmine on registreerimismenetluse kuritarvitamine, mis hävitab poliitilise konkurentsi ja pluralistliku demokraatia; rõhutab, et Venemaa režiimi ja Valgevene diktatuuri seisukohad ja taktika muutuvad üha sarnasemaks; täheldab, et mõlemad režiimid kardavad oma rahva kasvavat soovi muutuste järele, mistõttu tundubki valimistega manipuleerimine nende jaoks mugava poliitilise lahendusena;

13. peab kahetsusväärseks, et Aleksei Navalnõil ei lubatud Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee õigusküsimuste ja inimõiguste komiteele pidada ettekannet, mis oli kavandatud 19. jaanuarile 2021, samal ajal kui Venemaa parlamendi delegatsioonil lubati hiljuti Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele naasta;

14. kordab oma üleskutset Euroopa välisteenistusele ja liikmesriikidele jätkata inimõiguste olukorra tähelepanelikku jälgimist Venemaa Föderatsioonis ning kutsub ELi delegatsiooni Venemaal ja liikmesriikide saatkondi üles jätkama kodanikuühiskonna organisatsioonide, opositsioonipoliitikute ja aktivistide kohtuasjade, sealhulgas Aleksei Navalnõi kohtuasja jälgimist; nõuab, et EL suurendaks oma toetust Venemaa teisitimõtlejatele, valitsusvälistele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele ning sõltumatutele meediakanalitele ja ajakirjanikele;

15. kutsub ELi liikmesriike üles kooskõlastama oma seisukohti Venemaa suhtes ning rääkima Venemaa ametivõimudega peetavatel kahe- ja mitmepoolsetel foorumitel ühel häälel; rõhutab lisaks, et võimuvahetus Washingtonis annab ELile võimaluse tugevdada Atlandi-ülest koostööd, mida tehakse demokraatia ja põhiväärtuste kaitseks autoritaarsete režiimide eest; kordab, et parlament toetab Vene rahvast võitluses põhivabaduste, inimõiguste ja demokraatia eest;

16. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile ning Venemaa Föderatsiooni presidendile, valitsusele ja Riigiduumale.



P9_TA(2021)0019

Viimased sündmused Venezuela rahvuskogus

Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon viimaste sündmuste kohta Venezuela rahvuskogus (2021/2508(RSP))

(2021/C 456/13)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Venezuela kohta, eelkõige 31. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni olukorra kohta Venezuelas (1), 16. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni olukorra kohta Venezuelas pärast rahvuskogu uue esimehe ja juhatuse ebaseaduslikke valimisi (parlamentaarne riigipööre) (2) ning 10. juuli 2020. aasta resolutsiooni humanitaarolukorra kohta Venezuelas ning rände- ja pagulaskriisi kohta (3),

— võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 6. jaanuaril 2021. aastal ja 7. detsembril 2020. aastal tehtud avaldusi Venezuela ja seal 6. detsembril 2020. aastal toimunud rahvuskogu valimiste kohta ning pressiesindaja varasemaid, 4. ja 16. juuni 2020. aasta avaldusi toonaste sündmuste kohta Venezuelas,

— võttes arvesse rahvusvahelise kontaktrühma 8. detsembri 2020. aasta avaldust 6. detsembril 2020. aastal toimunud Venezuela rahvuskogu valimiste kohta, 16. juuni 2020. aasta avaldust, millega tunnistati ebaseaduslikuks ülemkohtu määrus uue riikliku valimisnõukogu liikmete ametissenimetamise kohta, ning 24. juuni 2020. aasta avaldust poliitilise kriisi süvenemise kohta Venezuelas,

— võttes arvesse Lima rühma hiljutisi avaldusi, eelkõige 5. jaanuari 2021. aasta avaldust,

— võttes arvesse väliskomisjoni 11. juuni 2020. aasta avaldust Venezuela rahvuskogu vastaste rünnakute kohta,

— võttes arvesse oma demokraatia toetamise ja valimiste koordineerimise rühma kaasesimeeste 2. detsembri 2020. aasta avaldust selle kohta, et Euroopa Parlament ei tunnusta 6. detsembril 2020. aastal Venezuelas toimunud parlamendivalimisi,

— võttes arvesse Ameerika Riikide Organisatsiooni peasekretäri hiljutisi avaldusi olukorra kohta Venezuelas,

— võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2020. aasta otsust (ÜVJP) 2020/898, millega muudetakse otsust (ÜVJP) 2017/2074 piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Venezuelas (4) ning millega lisati selliste isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, 11 Venezuela kõrget ametiisikut,

— võttes arvesse Venezuela Bolívari Vabariiki käsitleva ÜRO sõltumatu rahvusvahelise teabekogumismissiooni esimest aruannet, mis avaldati 16. septembril 2020. aastal,

— võttes arvesse 26. mail 2020. aastal toimunud rahvusvahelist rahastajate konverentsi, millega kinnitati solidaarsust Venezuela pagulaste ja rändajatega Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere piirkonnas,

— võttes arvesse Venezuela põhiseadust,

— võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti,

— võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu 14. detsembri 2020. aasta aruannet „Preliminary Examination Activities (2020) – Venezuela I“ (Esialgne uurimistegevus (2020) – Venezuela I),

— võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,



(1) ELT C 411, 27.11.2020, lk 185.(2) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0013.(3) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0193.(4) ELT L 205 I, 29.6.2020, lk 6.

A. arvestades, et 6. detsembril 2020. aastal Venezuelas toimunud ebaseaduslikud ja õigusvastased parlamendivalimised ei vastanud usaldusväärse valimisprotsessi rahvusvahelistele miinimumstandarditele ega olnud kooskõlas poliitilise pluralismi, demokraatia, läbipaistvuse ja õigusriigi põhimõtetega; arvestades, et valimisaktiivsus oli väga väike ja seetõttu on selge, et Venezuela rahvas boikoteeris valimisi; arvestades, et Venezuela demokraatlikud jõud leppisid üksmeelselt kokku, et nad selles valimisfarsis ei osale; arvestades, et kokkuleppele kirjutas alla 27 erakonda, sealhulgas neli suurimat opositsioonierakonda: Voluntad Popular, Primero Justicia, Acción Democrática ja Un Nuevo Tiempo; arvestades, et valimised ei vastanud Venezuela seadustes sätestatud tingimustele;

B. arvestades, et rahvusvaheline üldsus, sealhulgas Euroopa Liit, rahvusvaheline kontaktrühm, Lima rühm ja Ameerika Ühendriigid, ei pooldanud parlamendivalimiste korraldamist 2020. aastal, kuna vabad ja õiglased tingimused puudusid täielikult, ning arvestades, et rahvusvaheline üldsus ei ole kinnitanud ka valimisprotsessi tulemuste õiguspärasust ega seda, et need näitavad Venezuela rahva tahet; arvestades, et ebaseaduslikud valimised on kahandanud demokraatliku tegutsemisruumi Venezuelas absoluutse miinimumini ja veeretanud riigi poliitilise kriisi lahendamise teele suuri takistusi;

C. arvestades, et 26. detsembril 2020. aastal võttis 2015. aastal valitud seaduslik rahvuskogu Juan Guaidó juhtimisel vastu õigusaktid oma põhiseadusliku ja haldusmandaadi pikendamiseks ühe aasta võrra, kuni Venezuelas saab korraldada vabad, õiglased, kontrollitavad ja demokraatlikud valimised;

D. arvestades, et 13. juunil 2020. aastal nimetas ebaseaduslik ülemkohus ametisse riikliku valimisnõukogu uued liikmed, omamata selleks mingeid õiguslikke volitusi; arvestades, et Venezuela põhiseaduse artiklite 187 ja 296 kohaselt on niisuguste ametissenimetamiste eest ainuvastutav rahvuskogu kui Venezuela rahva poolt demokraatlikult valitud organ; arvestades, et rahvusvaheline üldsus ei ole tunnustanud ühtegi otsust, mille need ebaseaduslikud organid on ühepoolselt vastu võtnud; arvestades, et nende otsuste eest vastutavad ametiisikud on samuti kantud nõukogu sanktsioneeritud isikute loetellu;

E. arvestades, et 2020. aasta juulis jõudis ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo, mida juhib Michelle Bachelet, järeldusele, et ülemkohtu otsused vähendavad võimalust luua tingimused demokraatlikeks ja usaldusväärseteks valimisprotsessideks ning et kõnealuste otsuste alusel määrati riikliku valimisnõukogu uued liikmed ametisse ilma kõigi poliitiliste jõudude konsensuseta;

F. arvestades, et 10. jaanuaril 2019. aastal haaras Nicolás Maduro ülemkohtu ees ebaseaduslikult ja põhiseadusliku korra vastaselt presidendivõimu;

G. arvestades, et 23. jaanuaril 2019. aastal vannutati rahvuskogu õiguspäraselt ja demokraatlikult valitud esimees Juan Guaidó ametisse Venezuela ajutise presidendina kooskõlas Venezuela põhiseaduse artikliga 233;

H. arvestades, et EL ja Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud demokraatia ja õigusriigi taastamist Venezuelas usaldusväärse poliitilise protsessi abil; arvestades, et Nicolás Maduro on vastuseks komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, rahvusvahelise kontaktrühma ja Euroopa Parlamendi nõudmistele avalikult tagasi lükanud võimaluse korraldada kiiresti vabad, õiglased, läbipaistvad, kaasavad ja usaldusväärsed presidendi-, parlamendi- ja kohalikud valimised;

I. arvestades, et 31. jaanuari 2019. aasta resolutsioonis tunnustas Euroopa Parlament Juan Guaidód Venezuela Bolívari Vabariigi seadusliku ajutise presidendina kooskõlas Venezuela põhiseadusega;

J. arvestades, et 25 liikmesriiki 27st on tunnustanud Juan Guaidód Venezuela ainsa seadusliku ajutise presidendina – kuni ajani, mil riigis korraldatakse demokraatia taastamiseks uued vabad, läbipaistvad ja usaldusväärsed presidendivalimised; arvestades, et paljud teised demokraatlikud riigid on teinud sama;

K. arvestades, et 12. novembril 2020. aastal pikendas nõukogu Venezuela suhtes kehtestatud piiravate meetmete kehtivust 14. novembrini 2021. aastal; arvestades, et nende meetmete hulka kuuluvad relvaembargo ja siserepressioonideks kasutatava varustuse embargo ning 36 Venezuela juhi ja kõrge ametniku reisikeeld ja varade külmutamine;

L. arvestades, et 2017. aastal andis Euroopa Parlament Sahharovi mõttevabaduse auhinna Venezuela demokraatlikule opositsioonile ja poliitvangidele;



M. arvestades, et COVID-19 on Venezuela juba niigi kriitilist olukorda veelgi halvendanud; arvestades, et tervishoiusüsteemi kokkuvarisemine, hüperinflatsioon, tõsine toidu- ja raviminappus ning ränk humanitaarkriis on sundinud vähemalt kuuendikku elanikkonnast riigist lahkuma, kusjuures 2020. aasta lõpuks oli riigist lahkunud üle viie ja poole miljoni Venezuela kodaniku;

N. arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuratuur teatas 14. detsembril 2020, enne oma esialgset aruannet ning pärast kättesaadava teabe üksikasjalikku hindamist ja analüüsimist, et on piisavalt alust arvata, et Venezuela tsiviilasutused, relvajõudude liikmed ja valitsust toetavad isikud on kasutanud rühma või kogukonna kallal poliitilistel põhjustel vangistamisi, piinamisi, vägistamisi ja/või muud seksuaalset vägivalda ja tagakiusamisi ning võivad olla toime pannud väga raskeid inimsusvastaseid kuritegusid; arvestades, et lõplik otsus selles küsimuses tehakse 2021. aasta esimesel poolel; arvestades, et 16. septembril 2020 andis ÜRO sõltumatu rahvusvaheline teabekogumismissioon teada, et Venezuela valitsus ja julgeolekujõud on pannud president Maduro ja tema mitme ministri teadmisel toime inimsusvastaseid kuritegusid, sh hukkamisi ja piinamisi, ning nõudis, et Venezuela riik võtaks meelevaldsete hukkamiste, sunniviisiliste kadumiste, omavoliliste kinnipidamiste ja piinamiste toimepanijad vastutusele ning hoiaks sellised teod edaspidi ära;

O. arvestades, et CASLA instituudi viimane aruanne, mis avaldati 14. jaanuaril 2021, annab tunnistust süstemaatilise represseerimise strateegilisest planeerimisest ja režiimi poolt pidevalt toime pandud inimsusvastastest kuritegudest ning paljastab uued piinamisviisid, uute ebaseaduslike ja salajaste kinnipidamis- ja piinamiskeskuste loomise ning teiste riikide sekkumise selliste kuritegude õhutamisse ja täideviimisse; arvestades, et aruandes juhitakse tähelepanu ka poliitvangide kinnipidamisele ebainimlikes tingimustes (neid hoitakse maa all ja piinatakse pidevalt nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt), mis ei vasta 1955. aastal Genfis toimunud ÜRO esimesel kuritegevuse ennetamist ja õigusrikkujate kohtlemist käsitleval kongressil vastu võetud ning majandus- ja sotsiaalnõukogu 31. juuli 1957. aasta resolutsiooniga 663 C (XXIV) ja 13. mai 1977. aasta resolutsiooniga 2076 (LXII) heaks kiidetud kinnipeetavate kohtlemise standardsetele miinimumnõuetele;

P. arvestades, et pemoni põlisrahvarühma liige ja poliitvang Salvador Franco suri 3. jaanuaril 2021 Venezuela vanglas haiguse tõttu, ilma et oleks saanud arstiabi, kuigi kohus andis juba 2020. aasta novembris tema haiglasse üleviimise kohta korralduse, mis jäeti lihtsalt täitmata;

Q. arvestades, et alates 5. jaanuarist 2021 on Venezuela võimud intensiivistanud väheste riigis veel toimivate vabade ja sõltumatute meediaväljaannete ründamist ja tagakiusamist ning konfiskeerinud nende varasid ja vahendeid, sundides neid viivitamata tegevust lõpetama;

R. arvestades, et ajakirjanduse ja inimõiguslaste andmetel sai Venezuela pealinnas Caracases politsei ja jõukude kokkupõrkes hiljuti surma vähemalt 23 inimest ning Venezuela valitsus on sattunud julgeolekujõudude poolt toime pandud tapmiste tõttu rahvusvahelise tähelepanu ja uurimise alla;

1. kordab, et kuni Venezuelas ei toimu tõeliselt vabasid, usaldusväärseid, kaasavaid, läbipaistvaid ja täielikult demokraatlikke valimisi, peab Euroopa Parlament Venezuela ainsaks seaduslikuks demokraatlikuks esinduskoguks endiselt 2015. aasta detsembris valitud rahvuskogu ning selle esimeheks ja delegeeritud komisjoni juhiks Juan Guaidód, sest selline oli Venezuela rahva viimane valimistel kinnitust leidnud vaba tahte väljendus; kutsub ka nõukogu ja liikmesriike üles tunnustama sõnaselgelt 2015. aastal valitud Venezuela seadusliku rahvuskogu ja Venezuela seadusliku ajutise presidendi Juan Guaidó mandaadi põhiseaduslikku jätkumist;

2. ei tunnusta, vaid taunib 6. detsembril 2020 korraldatud ebaseaduslikke ja õigustühiseid parlamendivalimisi ja valimistulemuste võltsimist ning kordab, et valimisprotsess ei vastanud rahvusvaheliselt tunnustatud tingimustele ja standarditele ega Venezuela seadustele, lisaks ei olnud see vaba ja õiglane ega esindanud ka Venezuela rahva tahet; peab ebademokraatlike valimiste ja pettuse tulemusena 5. jaanuaril 2021 kokku kutsutud rahvuskogu õigusvastaseks ja ebaseaduslikuks;

3. kordab, et ainus püsiv lahendus Venezuela mitmetahulisele ja kogu piirkonda mõjutavale kriisile on poliitilise tegevuse rahumeelne ja demokraatlik jätkamine, sealhulgas usaldusväärsete, kaasavate, vabade, õiglaste ja läbipaistvate presidendi-, parlamendi-, piirkondlike ja kohalike valimiste korraldamine objektiivse rahvusvahelise vaatluse all, järgides rahvusvahelisi standardeid ning tagades kõigile erakondadele võrdsed tingimused ja takistamatu osalemise;



4. on solidaarne kogu Venezuela rahvaga ja avaldab täielikku toetust kõigile venezuelalastele, keda mõjutab rängalt humanitaar- ja poliitiline kriis, mida praegu süvendab ka COVID-19 pandeemia; juhib tähelepanu tõsisele rändekriisile ja selle mõjule kogu ümbritseva piirkonna jaoks ning avaldab Venezuela naaberriikidele tunnustust nende pingutuste ja solidaarsuse eest;

5. nõuab, et Venezuela enam kui 350 poliitvangi tingimusteta ja viivitamatult vabastataks (poliitvangide arvu on kinnitanud Foro Penal Venezolano ja Ameerika Riikide Organisatsioon);

6. tuletab meelde kohustust tagada Venezuelas täielik inimõiguste austamine ja kaitse ning lubab olla eriti valvas kõigi repressioonide, eelkõige demokraatlike jõudude liikmete vastu suunatud repressioonide suhtes; mõistab hukka ebaseaduslikult kokku kutsutud rahvuskogu aseesimehe Iris Varela ähvardava lubaduse anda korraldus opositsiooniliikmete ning president Juan Guaidó vahistamiseks ja kohtu alla andmiseks ning nende vara konfiskeerimiseks ja neilt kodakondsuse äravõtmiseks;

7. mõistab hukka Maduro režiimi viimatised rünnakud väljendusvabaduse vastu ning režiimi poliitikaga mittenõustuvate ajalehtede ja meediaväljaannete sulgemise;

8. väljendab heameelt nõukogu 29. juuni 2020. aasta otsuse üle laiendada veel 11 isikule sihipäraseid sanktsioone, mis ei kahjusta Venezuela elanikkonda, ning nõuab nende sanktsioonide viivitamatut tugevdamist ja laiendamist; on seisukohal, et seetõttu peavad ELi ametiasutused sellesse loetellu kantud isikute ja nende lähisugulaste liikumist piirama, nende varad külmutama ja viisad peatama; nõuab ka seda, et Venezuelast pärit nn verekullaga kauplemine ja selle ringlus ELis viivitamatult keelustataks;

9. kordab, kui oluline on teha rahvusvaheliste liitlastega, st USA uue valitsuse ja Lima rühma riikidega, tihedat koostööd, et anda uus hoog ulatuslikele rahvusvahelistele diplomaatilistele jõupingutustele, mille eesmärk on taastada Venezuelas demokraatia ja õigusriik ning tagada Venezuela rahvale heaolu; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja nõukogu üles oma poliitikat USA ja Lima rühma riikidega kõrgel tasemel koordineerima, et rahvusvahelisi diplomaatilisi jõupingutusi ulatuslikumalt ja strateegilisemalt suunata, ning hindama põhjalikult ka Venezuela olukorra taaseskaleerumist;

10. palub, et seaduslik rahvuskogu ja selle esimees Juan Guaidó tagaksid rahaliste vahendite täielikult läbipaistva haldamise, et kinnitada oma täielikku vastutustundlikkust;

11. tuletab meelde, et Venezuela kriis on maailma kõige alarahastatum, ning kutsub rahvusvahelist üldsust üles täitma oma rahalisi kohustusi ja maksma välja Venezuela humanitaarkriisi jaoks eraldatud summad, milles lepiti kokku rahastajate konverentsil;

12. toetab kõigiti Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevust Venezuela režiimi toime pandud ulatuslike kuritegude ja repressioonide uurimisel; nõuab, et Euroopa Liit toetaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriikide algatust alustada Maduro režiimi poolt toime pandud väidetavate inimsusvastaste kuritegude uurimist, et võtta süüdlased vastutusele;

13. toetab kooskõlas oma varasemate resolutsioonidega kindlalt ÜRO peasekretäri nõudmist uurida tapmisi täielikult ja sõltumatult;

14. nõuab kontaktrühma moodustamist Euroopa Parlamendi liikmetest ja Venezuela rahvuskogu delegeeritud komisjoni demokraatlikult valitud esindajatest, et hõlbustada korrapäraseid kontakte ja Venezuela õiguspäraste demokraatlike jõududega peetavat dialoogi;

15. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Venezuela seaduslikule ajutisele presidendile ja rahvuskogu esimehele Juan Guaidóle, Venezuela Bolívari Vabariigi Rahvuskogule, Lima rühma riikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarsele assambleele, Ameerika Riikide Organisatsiooni peasekretärile ning ÜRO peasekretärile.



P9_TA(2021)0020

Korralik ja taskukohane eluase kõigile

Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon kõigi juurdepääsu kohta korralikule ja taskukohasele eluasemele (2019/2187(INI))

(2021/C 456/14)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eelkõige selle artikli 3 lõiget 3, ja Euroopa Liidu toimimise lepingut, eelkõige selle artikleid 9, 14, 148, 151, 153, 160 ja 168 ning protokolli nr 26 üldhuviteenuste kohta,

— võttes arvesse ELi põhiõiguste hartat, eelkõige selle IV jaotist (Solidaarsus),

— võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni, eelkõige selle artikleid 8 ja 25,

— võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

— võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee 2015. aasta septembri lõppjäreldusi seoses Euroopa Liidu 2014. aasta juunis komiteele esitatud esialgse aruandega,

— võttes arvesse 2015. aasta septembris maailma liidrite poolt vastu võetud ja nõukogu poolt heaks kiidetud kestliku arengu eesmärke, eelkõige kestliku arengu eesmärki nr 11 säästvate linnade ja kogukondade kohta ning kestliku arengu eesmärki nr 3 kõigile vanusest sõltumata tervisliku elu tagamise ja heaolu edendamise kohta,

— võttes arvesse ÜRO Genfi säästva elamumajanduse hartat ja selle eesmärki tagada kõigile juurdepääs korralikule, piisavale, taskukohasele ja tervislikule eluasemele (1),

— võttes arvesse WHO 2018. aasta eluaseme- ja tervishoiualaseid suuniseid „Soovitused tervisliku eluaseme edendamiseks kestliku ja õiglase tuleviku nimel“ (2),

— võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, mille Euroopa Ülemkogu, Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon kuulutasid välja 2017. aasta novembris, eelkõige selle põhimõtteid 19 (eluase ja abi kodututele) ja 20 (juurdepääs esmatähtsatele teenustele),

— võttes arvesse parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalhartat, eelkõige selle artiklit 30 (õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest), artiklit 31 (õigus eluasemele) ja artiklit 16 (perekonna õigus saada sotsiaalset, õiguslikku ja majanduslikku kaitset),

— võttes arvesse 2018. aastal vastu võetud ELi linnade elamumajanduse partnerluse tegevuskava (3),

— võttes arvesse uut linnade tegevuskava, mis võeti vastu 2016. aasta oktoobris toimunud eluasemeküsimusi ja säästvat linnaarendust käsitleval ÜRO konverentsil (Habitat III), mida korraldatakse iga 20 aasta järel,

— võttes arvesse Euroopa sotsiaaltaristusse investeerimise kõrgetasemelise rakkerühma 2018. aasta aruannet (4),



(1) https://www.unece.org/fileadmin/DAM/hlm/charter/Language_versions/ENG_Geneva_UN_Charter.pdf(2) https://www.who.int/publications/i/item/who-housing-and-health-guidelines(3) https://ec.europa.eu/futurium/en/system/files/ged/final_action_plan_euua_housing_partnership_december_2018_1.pdf(4) Euroopa sotsiaaltaristusse investeerimise kõrgetasemelise rakkerühma aruanne „Boosting Investment in Social Infrastructure in

Europe“, mille koostasid Lieve Fransen, Gino del Bufalo ja Edoardo Reviglio (jaanuar 2018).

https://www.unece.org/fileadmin/DAM/hlm/charter/Language_versions/ENG_Geneva_UN_Charter.pdf

https://www.who.int/publications/i/item/who-housing-and-health-guidelines

https://ec.europa.eu/futurium/en/system/files/ged/final_action_plan_euua_housing_partnership_december_2018_1.pdf

— võttes arvesse Regioonide Komitee 2017. aasta arvamust „Euroopa sotsiaalelamumajanduse tegevuskava suunas“ (5),

— võttes arvesse võrgustiku Eurocities 2016. aasta avaldust riigiabi ja kohalike avalike teenuste kohta (6),

— võttes arvesse 9.–10. detsembril 2013. aastal toimunud ELi eluasemeministrite 19. mitteametliku kohtumise lõppkommünikeed (7),

— võttes arvesse Euroopa suurlinnade linnapeade 2014. aasta resolutsiooni õiguse kohta eluasemele (8),

— võttes arvesse komisjoni talituste 26. aprilli 2017. aasta töödokumenti, milles tehakse kokkuvõte 2013. aasta soovituse „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist“ tulemustest (SWD(2017)0258),

— võttes arvesse ÜRO eriraportööri 30. detsembri 2015. aasta aruannet piisava eluaseme kui piisava elatustaseme õiguse osa kohta ning õiguse kohta mittediskrimineerimisele selles kontekstis (A/HRC/31/54) (9) ning analüüsides kodutust kui ülemaailmset inimõiguste kriisi, mis nõuab kiiret ülemaailmset reageerimist,

— võttes arvesse komisjoni 2013. aasta sotsiaalsete investeeringute paketti,

— võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2013. aasta soovitust „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist“ (2013/112/EL),

— võttes arvesse komisjoni 5. aprilli 2011. aasta teatist „Romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistik aastani 2020“ (COM(2011)0173) ning sellele järgnenud rakendamis- ja hindamisaruandeid,

— võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa üldhuviteenuste kvaliteediraamistik“ (COM(2011)0900),

— võttes arvesse komisjoni 20. detsembri 2011. aasta otsust Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes,

— võttes arvesse komisjoni 14. oktoobri 2020. aasta teatist „Euroopa renoveerimislaine – keskkonnahoidlikumad hooned, uued töökohad, parem elujärg“ (COM(2020)0662),

— võttes arvesse oma 10. juuli 2020. aasta seadusandlikku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (10),

— võttes arvesse oma 15. juuni 2020. aasta resolutsiooni piiriüleste ja hooajatöötajate kaitse kohta Euroopas seoses COVID-19 kriisiga (11),

— võttes arvesse oma 15. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni Euroopa rohelise kokkuleppe kohta (12),

— võttes arvesse oma 10. oktoobri 2019. aasta resolutsiooni euroala tööhõive- ja sotsiaalpoliitika kohta (13),



(5) https://dmsearch.cor.europa.eu/search/opinion(6) http://nws.eurocities.eu/MediaShell/media/EUROCITIES%20statement%20on%20state%20aid%20and%20local%20public%20%

20services_16%2001%202016%20final.pdf(7) http://www.iut.nu/wp-content/uploads/2017/07/Housing-Ministers%C2%B4-Communiqu%C3%A9.pdf(8) https://www.eesc.europa.eu/sites/default/files/resources/docs/resolution-for-social-housing-in-europe.pdf(9) https://ap.ohchr.org/documents/dpage_e.aspx?si=A/HRC/31/54(10) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0194.(11) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0176.(12) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0005.(13) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0033.

https://dmsearch.cor.europa.eu/search/opinion

http://nws.eurocities.eu/MediaShell/media/EUROCITIES%20statement%20on%20state%20aid%20and%20local%20public%20%20services_16%2001%202016%20final.pdf

http://nws.eurocities.eu/MediaShell/media/EUROCITIES%20statement%20on%20state%20aid%20and%20local%20public%20%20services_16%2001%202016%20final.pdf

http://www.iut.nu/wp-content/uploads/2017/07/Housing-Ministers%C2%B4-Communiqu%C3%A9.pdf

https://www.eesc.europa.eu/sites/default/files/resources/docs/resolution-for-social-housing-in-europe.pdf

https://ap.ohchr.org/documents/dpage_e.aspx?si=A/HRC/31/54

— võttes arvesse oma 26. märtsi 2019. aasta resolutsiooni finantskuritegude, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise kohta (14),

— võttes arvesse oma 13. märtsi 2019. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning 2019. aasta majanduskasvu analüüsi tööhõive- ja sotsiaalaspektide kohta (15),

— võttes arvesse oma 2. märtsi 2020. aasta resolutsiooni ELi puuetega inimeste strateegia elluviimise kohta pärast 2020. aastat (16),

— võttes arvesse oma 16. novembri 2017. aasta resolutsiooni ebavõrdsusevastase võitluse kohta töökohtade loomise ja majanduskasvu hoogustamiseks (17),

— võttes arvesse oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni miinimumsissetuleku poliitika kui vaesuse vastu võitlemise vahendi kohta (18),

— võttes arvesse oma 7. juuli 2016. aasta resolutsiooni ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise kohta, pöörates erilist tähelepanu ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee kokkuvõtlikele märkustele (19),

— võttes arvesse oma 5. juuli 2016. aasta resolutsiooni pagulaste sotsiaalse kaasamise ja tööturule integreerimise kohta (20),

— võttes arvesse oma 26. mai 2016. aasta resolutsiooni vaesuse sooliste aspektide kohta (21),

— võttes arvesse oma 14. aprilli 2016. aasta resolutsiooni vaesusevastase eesmärgi saavutamise kohta majapidamiskulude kasvu kontekstis (22),

— võttes arvesse oma 24. novembri 2015. aasta resolutsiooni ebavõrdsuse ja eelkõige laste vaesuse vähendamise kohta (23),

— võttes arvesse oma 24. novembri 2015. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika ja marginaliseeritud kogukondade kohta (24),

— võttes arvesse oma 16. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta (25),

— võttes arvesse oma 11. juuni 2013. aasta resolutsiooni sotsiaalelamute kohta Euroopa Liidus (26),

— võttes arvesse sobiva eluaseme osana õigust piisavale elatustasemele ja selles kontekstis mittediskrimineerimisele käsitleva eriraportööri 26. detsembril 2019. aastal avaldatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni suuniseid,

— võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 31. märtsi 2010. aasta soovitust CM/Rec(2010)5 seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi alusel toimuva diskrimineerimise vastaste meetmete kohta,



(14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0240.(15) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0202.(16) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0156.(17) ELT C 356, 4.10.2018, lk 89.(18) ELT C 346, 27.9.2018, lk 156.(19) ELT C 101, 16.3.2018, lk 138.(20) ELT C 101, 16.3.2018, lk 2.(21) ELT C 76, 28.2.2018, lk 93.(22) ELT C 58, 15.2.2018, lk 192.(23) ELT C 366, 21.10.2017, lk 19.(24) ELT C 366, 21.10.2017, lk 31.(25) ELT C 482, 23.12.2016, lk 141.(26) ELT C 65, 19.2.2016, lk 40.

— võttes arvesse 2020. aasta mais toimunud LGBTI-inimesi käsitlevat II uuringut, mille viis läbi Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet,

— võttes arvesse Euroopa kodanikualgatust „Eluase kõigile“ (27),

— võttes arvesse komisjoni 2020. aasta juuni uuringut „Soo õiguslik tunnustamine ELis: transinimeste teekond täieliku võrdsuse suunas“ (28),


— võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit (A9-0247/2020),

A. arvestades, et juurdepääs piisavale eluasemele on põhiõigus, mida tuleb pidada teiste põhiõiguste kasutamise ning neile juurdepääsu ja väärika elu eeltingimuseks; arvestades, et liikmesriikidel ning nende kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on kohustus määratleda oma eluasemepoliitika ja võtta vajalikke meetmeid, et tagada selle põhiõiguse austamine oma eluasemeturgudel;

B. arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 151 kohaselt võtavad liit ja liikmesriigid, pidades silmas sotsiaalseid põhiõigusi, nagu need on sätestatud 18. oktoobril 1961. aastal Torinos allkirjastatud Euroopa sotsiaalhartas ja ühenduse 1989. aasta hartas töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta, eesmärgiks tööhõive edendamise ning elamis- ja töötingimuste parandamise, et neid ühtlustada ja samal ajal jätkuvalt täiustada, piisava sotsiaalkaitse, tööturu osapoolte dialoogi ja inimressursside arendamise, et saavutada kestlik kõrge tööhõive ja võidelda tõrjutuse vastu;

C. arvestades, et ELil ja selle liikmesriikidel on kohustus tagada kõigile juurdepääs korralikule ja taskukohasele eluasemele kooskõlas selliste põhiõigustega, nagu on ette nähtud Euroopa sotsiaalharta artiklitega 16, 30 ja 31 ning Euroopa sotsiaalõiguste sambaga;

D. arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 36 järgi tunnustab liit aluslepingute kohaselt ning riiklike seaduste ja tavade kohaselt juurdepääsu üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele ja austab neid, et edendada liidu sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust; arvestades, et üldhuviteenused on teenused, mida liikmesriikide ametiasutused sellisena klassifitseerivad ja mille suhtes kehtivad seetõttu konkreetsed avaliku teenuse osutamise kohustused; arvestades, et neid teenuseid võib osutada riik või erasektor; arvestades, et need teenused hõlmavad sotsiaaleluruume kui üldist huvi pakkuvat sotsiaalteenust; arvestades, et üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused vastavad haavatavate kodanike vajadustele solidaarsuse ja võrdse juurdepääsu põhimõtete kohaselt; arvestades, et komisjoni teatis üldhuviteenuste kvaliteediraamistiku kohta ELis tagab kõigile kodanikele juurdepääsu põhiteenustele ja edendab kvaliteeti sotsiaalteenuste valdkonnas;

E. arvestades, et kestliku arengu eesmärk nr 11 kutsub üles seadma 2030. aastaks konkreetseid eesmärke, et tagada kõigile juurdepääs piisavale, ohutule ja taskukohasele eluasemele ja põhiteenustele, parandada slummide olukorda, edendada kaasavat ja säästvat linnastumist ning kaasavat, integreeritud ja jätkusuutlikku inimasustuse planeerimist ja haldamist kõigis riikides;

F. arvestades, et üha suuremal hulgal ELis elavatel madala ja keskmise sissetulekuga inimestel on raskusi endale eluaseme lubamisega, eluaseme- ja hoolduskulud on nende jaoks liiga kõrged, nad elavad kohtades, kus on probleeme ohutusega, elukohad on ebatervislikud, madala kvaliteediga, ei ole juurdepääsetavad ega energiatõhusad või on ülerahvastatud, või on kodutud või väljatõstmise ohus;

G. arvestades, et lõpule viidud elamuprojektide suurem arv ei paranda oluliselt eluaseme kättesaadavust nende jaoks, kelle sissetulek on liiga madal, et nad saaksid üürida eluaseme turuhinnaga, ja liiga kõrge, et täita abikõlblikkuse tingimused sotsiaaleluruumi saamiseks; arvestades, et see probleem puudutab eriti üksikvanemaid, suurperesid ja tööturule sisenevaid noori;



(27) https://europa.eu/citizens-initiative/initiatives/details/2019/000003_et(28) https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/legal_gender_recognition_in_the_eu_the_journeys_of_trans_people_towards_full_

equality_web.pdf

https://europa.eu/citizens-initiative/initiatives/details/2019/000003_et

https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/legal_gender_recognition_in_the_eu_the_journeys_of_trans_people_towards_full_equality_web.pdf

https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/legal_gender_recognition_in_the_eu_the_journeys_of_trans_people_towards_full_equality_web.pdf

H. arvestades, et Eurofoundi hinnangute kohaselt läheb ebapiisav eluase ELi majandusele aastas maksma 195 miljardit eurot (29); arvestades, et 2018. aastal elas 17,1 % ELi elanikest ülerahvastatud eluruumides (30); arvestades, et ELis elab 28,5 % 25–34-aastastest noortest vanemate juures; arvestades, et seda arvu mõjutavad nii mitmed peamiselt sotsiaal-majanduslikud tegurid kui ka eluaseme kättesaadavus (31); arvestades, et 2030. aastaks elab rohkem kui kaks kolmandikku kogu maailma elanikkonnast linnades (32);

I. arvestades, et nende ELi elanike osakaal, kes kulutas aastatel 2010–2018 rohkem kui 40 % oma kasutatavast sissetulekust eluasemele, oli 10,2 %, kuigi ELi liikmesriikide vahel täheldati olulisi erinevusi;

J. arvestades, et eluasemete hinnad on igal aastal pidevalt kasvanud ja tõus on kiirem kui kasutatav sissetulek; arvestades, et eluase on praegu Euroopa kodanike jaoks kõige suurem kuluartikkel;

K. arvestades, et eluasemeturg toodab hinnanguliselt 25 triljonit eurot ja on seetõttu olulisel kohal töökohtade loomisel ning on majandustegevuse liikumapanev jõud, mõjutades paljude teiste valdkondade hulgas tööjõu liikuvust, energiatõhusust, infrastruktuuri nõudlust ja vastupidavust, säästvat transporti ja linnaarengut;

L. arvestades, et madala sissetulekuga omanike ja üürnike eluaseme taskukohasus ja eluasemetingimused on viimastel aastakümnetel halvenenud; arvestades, et peaaegu 38 % suhtelises vaesuses olevatest leibkondadest kulutas rohkem kui 40 % oma kasutatavast sissetulekust eluasemele; arvestades, et eluasemekuludega arvestades suureneb suhtelises vaesuses olevate inimeste arv ELis 156 miljonini;

M. arvestades, et viimase kümnendi jooksul on üürikulud ELis kasvanud ning aastatel 2007–2019 tõusid 22 liikmesriigis ka eluasemehinnad;

N. arvestades, et viimased pärast COVID-19 pandeemia puhkemist kogutud tõendid näitavad, et keskpikas perspektiivis võivad majanduslangus ja töökohtade kadumine eluasemekulude ülekoormust ja kodutuse määra ELis veelgi suurendada;

O. arvestades, et eluasemekriis mõjutab paljudes liikmesriikides tõsisemalt linnapiirkondi, kus ka keskmise sissetulekuga leibkondadel on keeruline leida turuhinnaga taskukohast eluaset;

P. arvestades, et eluasemekriis on levinud nii jõukates kui ka vähem jõukates riikides, tuues kaasa sotsiaalse tõrjutuse ja ruumilise segregatsiooni; arvestades, et juurdepääs inimväärsele ja taskukohasele eluasemele on raskem haavatavatele elanikkonnarühmadele, nagu töötavad vaesed, naised, noored, eelkõige noored töötud, üksikvanemad, suured perekonnad, eakad, eriti üksi elavad inimesed, LGBTIQ-inimesed, rändajad, pagulased, puuetega inimesed, füüsiliste või psüühikahäiretega inimesed ning tõrjutud kogukondadest pärit inimesed, sealhulgas romad;

Q. arvestades, et COVID-19 kriis on suurendanud eluasemega seotud ebakindlust, liigset võlakoormust ning väljatõstmise ja kodutuse ohtu, ning on toonud esile paljude, eriti eakate inimeste, aga ka võõrtöötajate ja hooajatöötajate ebakindla olukorra, kuna neil puudub juurdepääs eluasemele, mis vastab nõutavatele tervise- ja sotsiaalse distantseerumise nõuetele;

R. arvestades, et Eurofoundi COVID-19 käsitlev uuring näitas, et 2020. aasta aprillis oli 38 % vastanutest juba kogenud oma finantsolukorra halvenemist ning 47 % (33) teatas toimetulekuraskustest – see näitaja tõusis töötute seas 87 %ni; arvestades, et nendest ligikaudu 30 %-l juba olid kommunaalmaksete võlgnevused ja 22 %-l üüri- või hüpoteeklaenumaksete võlad ning viiendik kartis, et üürivõla tõttu satub ohtu nende elukoha stabiilsus; arvestades, et Eurofoundi uuringud näitavad, et 2016. aastal teatas 14 % ELi 28 liikmesriigi elanikest võlgnevustest seetõttu, et



(29) https://www.eurofound.europa.eu/news/news-articles/inadequate-housing-is-costing-europe-eu194-billion-per-year(30) https://ec.europa.eu/eurostat/cache/digpub/housing/index.html?lang=en(31) https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/EDN-20190514-1(32) https://www.un.org/en/events/citiesday/assets/pdf/the_worlds_cities_in_2018_data_booklet.pdf(33) https://www.eurofound.europa.eu/publications/report/2020/addressing-household-over-indebtedness

https://www.eurofound.europa.eu/news/news-articles/inadequate-housing-is-costing-europe-eu194-billion-per-year

https://ec.europa.eu/eurostat/cache/digpub/housing/index.html?lang=en

https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/EDN-20190514-1

https://www.un.org/en/events/citiesday/assets/pdf/the_worlds_cities_in_2018_data_booklet.pdf

https://www.eurofound.europa.eu/publications/report/2020/addressing-household-over-indebtedness

nad ei suutnud plaanipäraselt tasuda üürimakseid või hüpoteeklaenude, tarbijalaenude ja sõprade või pereliikmete käest võetud laenude makseid või kommunaal- või telefoniarveid; arvestades raskustega (või suurte raskustega) toime tulevate inimeste osakaalu, kellel (veel) puuduvad võlgnevused, on liigse võlakoormuse ohus 21 % ELi kodanikest;

S. arvestades, et COVID-19 pandeemial on olnud laastav mõju Euroopa tööturule, kusjuures Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni hinnangul vastab 2020. aasta teises kvartalis kaotatud töötundide arv 44 miljonile täistööajaga töökohale; arvestades, et COVID-19 kriis on halvendanud rasketes eluaseme- või eluolukordades inimesi tavaliselt abistavate valitsusväliste ja heategevusorganisatsioonide olukorda ning seadnud kahtluse alla selle, kas nad saavad jätkata oma teenuste osutamist;

T. arvestades, et sunniviisiline väljatõstmine on määratletud kui üksikisikute, perekondade ja/või kogukondade alaline või ajutine eemaldamine nende poolt kasutatavatest kodudest ja/või aladelt ilma rahvusvahelise inimõigusega kooskõlas olevate juriidiliste või muu kaitse vormide pakkumiseta ja võimaluseta sellist kaitset kasutada; arvestades, et sunniviisiline väljatõstmine on juba ammu tunnistatud inimõiguste rängaks rikkumiseks;

U. arvestades, et nõuetekohase eluaseme puudumine on paljude ELi kodanike jaoks tõsine probleem; arvestades, et praegu pole ELis kodutute arvu kohta täpseid andmeid, kuid järjekindlalt kogutud andmed on mis tahes tõhusa avaliku poliitika aluseks;

V. arvestades, et viimasel kümnendil on kodutute osakaal paljudes liikmesriikides kasvanud eluasemekulude, majanduskriisi mõju ja sellele järgnenud poliitika, sealhulgas sotsiaalprogrammide ja hüvitiste külmutamise või kärpimise tõttu;

W. arvestades, et programm „Esmalt eluase“ on integreeritud strateegia kodutuse vastu võitlemiseks, ühendades eluasemetoe sotsiaalteenustega ja kodutute tööturule integreerimisega; arvestades, et selle põhimõtete vastuvõtmine liikmesriikide poolt võib oluliselt aidata kodutust vähendada;

X. arvestades, et Euroopa sotsiaalõiguste samba 19. põhimõttes käsitletakse eluasemeabi ja kodutuse küsimusi; arvestades, et komisjon on teatanud, et esitab selle rakendamiseks tegevuskava 2021. aasta veebruariks; arvestades, et kodutusega rikutakse õigust inimväärsele eluasemele ja mitmeid teisi inimõigusi, sealhulgas õigust mitte-diskrimineerimisele, õigust tervisele, veele ja kanalisatsioonile, turvalisusele ja õigust elada vabana julmast, alandavast ja ebainimlikust kohtlemisest (34) ning seega on see põhimõtteliselt vastuolus ELi sotsiaalse progressi eesmärkide ja sotsiaalse mudeliga; arvestades, et kodutud ja mitteametlikes eluruumides elavad isikud on sageli oma eluasemestaatuse tõttu kriminaliseerimise, ahistamise, häbimärgistamise, sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise ohvrid; arvestades, et neile keelatakse sageli ka juurdepääs sanitaarruumidele, neid kogutakse kokku ning aetakse kogukondadest välja ning nad on äärmusliku vägivalla ohvrid; arvestades, et kodutute inimeste oodatav eluiga on kogu elanikkonna oodatavast elueast oluliselt madalam;

Y. arvestades, et kodutuse määratlus peaks hõlmama nii materiaalset aspekti (minimaalselt piisava eluaseme puudumine) kui ka sotsiaalset aspekti (turvalist kohta perekonna või sotsiaalsete suhete loomiseks, ühiskondlikus elus osalemiseks ja väärika elu elamiseks) (35); arvestades, et COVID-19 kriis on näidanud, et kodutuse vastu võitlemine on rahvatervise küsimus ning lahendusi on võimalik leida näiteks ajutise eluaseme pakkumise ja väljatõstmisele moratooriumi kehtestamise teel ehk meetmete abil, mida on mitmes liikmesriigis rakendatud;

Z. arvestades, et kodutus suureneb vähemalt 24 liikmesriigis; arvestades, et Euroopa Liidus peab igal ööl 700 000 kodutut magama varjupaigas või tänaval ning see arv on viimase 10 aasta jooksul kasvanud 70 %.



(34) Korraliku eluaseme õigusega tegeleva ÜRO eriraportööri lõpparuanne, lk 3.(35) Korraliku eluaseme kui piisava elatustaseme õiguse osaga ja sellega seotud mittediskrimineerimise õigusega tegelenud ÜRO

eriraportööri aruanne, A/HRC/31/54.

AA. arvestades, et puudus on taskukohastest sotsiaalelamutest ja kättesaadavatest eluasemetest; arvestades, et 9,6 % ELi 27 liikmesriigi elanikkonnast elab majapidamistes, kus kulutatakse ekvivalentnetosissetulekust 40 % või rohkem eluasemele (36); arvestades, et puuetega inimeste eluasemekulude koormus on suurem, võrreldes eluasemete ülekoormuse määra, mis on puuetega inimeste puhul 12,5 % ja puudeta inimeste puhul 9,9 %;

AB. arvestades, et eluaseme taskukohasust tuleb vaadelda üldises seoses sissetulekute ja arenguga, aga ka jaotava õigluse ja eluasemekulude ülemäärase tõusuga ning sellel on selge sooline mõõde; arvestades, et eluasemeturu tõrked ohustavad sotsiaalset ühtekuuluvust Euroopas, suurendavad kodutust ja vaesust ning mõjutavad usaldust demokraatia vastu; arvestades, et kõikide nende probleemide lahendamiseks peavad riiklikud ja kohalikud ametiasutused olema võimelised kohandama piisavalt eluasemepoliitikat, sealhulgas riigiabimeetmeid, et luua tingimused ja toetused investeeringuteks sotsiaaleluruumidesse ja taskukohastesse elamutesse;

AC. arvestades, et sotsiaaleluruumidega seotud avaliku sektori kulutuste tase on Euroopas riigiti erinev, kusjuures mõned riigid panustavad riiklikku eluasemetoetusesse rohkem kui teised; arvestades siiski, et vajadus sotsiaaleluruumide järele on kasvanud alates 2008. aasta finantskriisist, sest madalama sissetulekuga inimestel on eluasemega seotud finantssurve suurem; arvestades, et riikides, kus rakendatakse universaalset sotsiaaleluruumide mudelit, on enamasti suured üürieluasemesektorid, mille kõigi eesmärk on edendada sotsiaalset segunemist ja vältida sotsiaal-majanduslikel teguritel põhinevat segregatsiooni (37);

AD. arvestades, et 2018. aastal tõusid eluasemehinnad 2015. aastaga võrreldes peaaegu kõigis liikmesriikides; arvestades, et viimase kolme aasta jooksul on majade hinnad ELis tõusnud keskmiselt 5 %;

AE. arvestades, et avalikud investeeringud sotsiaaleluruumidesse on viimastel aastatel vähenenud; arvestades, et valitsuste kulutused sotsiaaleluasemetesse (siirded ja kapital) moodustavad vaid 0,66 % Euroopa SKPst, mis on hiljutise ajaloolise taseme järgi madal ja langustrendis;

AF. arvestades, et ELi elamispindade hulk kasvab oluliselt, kuid eluasemepuudus on endiselt oluline probleem;

AG. arvestades, et ELis on 10,3 % inimeste jaoks eluasemekulud liiga kõrged;

AH. arvestades, et ebapiisavad elamistingimused ja kodutus mõjutavad negatiivselt mitte ainult inimeste füüsilist ja vaimset tervist, heaolu ja elukvaliteeti, vaid ka nende juurdepääsu tööhõivele ning muudele majandus- ja sotsiaalteenustele;

AI. arvestades, et juurdepääsu võimaldamine vaba aja veetmise rajatistele, kogukonnakeskustele, parkidele ja haljasaladele mõjutab positiivselt ka elutingimusi; arvestades, et sotsiaaleluasemetesse tehtavad investeeringud peaksid toetama ka füüsilise kogukonnapõhise infrastruktuuri (kogukonnakeskused, spordirajatised jne) loomist ja kogukondlike programme, et inimeste elukvaliteeti täiendavalt parandada;

AJ. arvestades, et WHO on määratlenud elamistingimused tervisealase ebavõrdsuse vastu võitlemise meetmete põhisektorina (38); arvestades, et 2,1 % Euroopa kodanikest ei oma siseruumides olevat vannituba, dušši ega tualetti; arvestades, et enamik sellistest inimestest elab viies liikmesriigis: Rumeenias (27,7 %), Bulgaarias (15,3 %), Leedus (10,6 %), Lätis (9,9 %) ja Eestis (5,3 %) (39); arvestades, et maapiirkonnad on eriti kannatanud kanalisatsioonile ja muudele põhilistele kommunaalteenustele juurdepääsetavuse tagamiseks tehtud ebapiisavate investeeringute tõttu; arvestades, et oma poliitika ja tegevuse määratlemisel ja rakendamisel peaks Euroopa Liit tagama inimeste tervise kaitse kõrge taseme;



(36) https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Housing_statistics&oldid=497245#Housing_affordability(37) Euroopa Nõukogu Arengupank, „Housing inequality in Europe“ (Eluasemete ebavõrdsus Euroopas), 2017, lk 34.(38) https://www.who.int/social_determinants/Guidance_on_pro_equity_linkages/en/(39) https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/EDN-20191119-1

https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Housing_statistics&oldid=497245#Housing_affordability

https://www.who.int/social_determinants/Guidance_on_pro_equity_linkages/en/

https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/EDN-20191119-1

AK. arvestades, et komisjoni andmetel on lastega leibkonnad üldiselt suuremas väga halbades tingimustes elamise ohus ning ülerahvastatud leibkonnas elavate laste osakaal on vaesuses elavate laste puhul suurem kui kogu elanikkonna puhul; arvestades, et sotsiaaleluruumide kättesaamatus on palgavaesuses elavatele lastele takistuseks, mis on tingitud sotsiaaleluruumide ebapiisavast pakkumisest, mis toob kaasa pikad ooteajad; arvestades, et nõuetekohaselt köetav eluase koos ohutu vee- ja kanalisatsioonisüsteemiga ning eluase üldiselt on laste tervise, heaolu, kasvu ja arengu põhitegur; arvestades, et piisav eluase soodustab ka laste õppimist ja õppetööd (40);

AL. arvestades, et energiaostuvõimetus on püsiv probleem, mis mõjutab ELis miljoneid inimesi, ja arvestades, et COVID-19 süvendab kriisi piirangutega, mis viivad energiatarbimise ja arvete hüppelise suurenemiseni; arvestades, et COVID-19 tõttu on paljud töötajad kaotanud töö või osa sissetulekust, hoolimata enamiku liikmesriikide poolt kasutusele võetud ja ELi toetatud rahalise toetuse meetmetest ja lühendatud tööajast; arvestades, et eluasemetoetused ja üüritoetused ei ole sageli tegelike eluasemekulude katmiseks piisavad ja mõnes riigis takistavad väga ranged kriteeriumid haavatavamate rühmade juurdepääsu eluasemetoetustele;

AM. arvestades, et ühiskonnad vananevad ja neis toimuvad demograafilised muutused; arvestades, et inimeste vananedes eluasemevajadused muutuvad vastavalt muudatustele elustiilis või perekonnaseisus; arvestades, et takistused eluaseme saamisel hõlmavad ligipääsu puudumist, üksindust, ohutusega seotud probleeme ja hoolduskulusid;

AN. arvestades, et eluruumid peaksid olema ohutud, mugavad ja hõlpsasti hooldatavad, mis on kõik olulised aspektid eelkõige eakate inimeste jaoks;

AO. arvestades, et elamufondi energiatõhususel on otsene mõju kütteostuvõimetusele ja ülalpidamiskuludele; arvestades, et gaasi- ja energiaturg on üks kõige kasumlikumaid sektoreid maailmas, kuigi peaaegu 7 % ELi leibkondadest ei suuda oma kommunaalmakseid maksta (41); arvestades, et madalama sissetulekuga leibkonnad maksavad ka energia eest rohkem; arvestades, et renoveerimislaine võib mängida suurt rolli energiasäästu saavutamisel, kulude ja energiatarbimise vähendamisel ning seetõttu aidata leevendada energiapuudust ning parandada kõigi mugavusi ning sanitaar- ja elamistingimusi;

AP. arvestades, et ELi majanduse CO2-heite vähendamine 2050. aastaks on kliimamuutustevastases võitluses ühine eesmärk ning ehitiste kütte ja jahutuse jaoks kasutatav energia on selle üks peamisi põhjustajaid; arvestades, et Euroopa rohelise kokkuleppe kaudu seadis Euroopa Liit endale eesmärgi muuta hooned energiatõhusamaks;

AQ. arvestades, et enam kui pooltes ELi liikmesriikides on 1000 elaniku kohta nüüd üle 500 eluruumi; arvestades, et see näitaja on kõrgeim riikides, mis on turismisihtkohad, kus kõrghooaja puhkusereisideks ehitatud puhkemajad turismikeskustes ei võimalda laiema ühiskonna eluasemevajadusi rahuldada (42);

AR. arvestades, et pagulased, varjupaigataotlejad, rändajad, eriti dokumentideta isikud, riigisiseselt ümberasustatud isikud, kodakondsuseta isikud, puuetega inimesed, lapsed ja noored, põlisrahvad, naised, LGBTIQ-inimesed, eakad ning rassiliste, etniliste ja usuliste vähemuste esindajad on kodutute või mitteametlikes või halbades eluasemetes elavate inimeste hulgas ebaproportsionaalselt esindatud ning sageli viiakse nad kõige marginaalsematesse ja ebaturvalise-matesse piirkondadesse; arvestades, et eespool nimetatud inimesed kogevad oma elamispinna tõttu sageli ka valdkondadeülest diskrimineerimist; arvestades, et oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel püüab Euroopa Liit võidelda diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel;

AS. arvestades, et komisjon võttis 12. novembril 2020 vastu oma esimese LGBTIQ võrdõiguslikkuse strateegia;



(40) Lastegarantii teostatavusuuring: Sihtrühma aruteludokument ebakindlates perekondlikes oludes elavate laste kohta.(41) https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/DDN-20200120-1(42) https://www.oecd.org/els/family/HM1-1-Housing-stock-and-construction.pdf

https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/DDN-20200120-1

https://www.oecd.org/els/family/HM1-1-Housing-stock-and-construction.pdf

AT. arvestades, et Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitas dokumendis CM/Rec(2010)5 liikmesriikidel võtta meetmeid, et tagada korraliku eluaseme kättesaadavus kõigile inimestele tõhusalt ja võrdselt seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi alusel diskrimineerimata; arvestades, et lisaks soovitati pöörata asjakohast tähelepanu kodutusega seotud riskidele, mida kogevad LGBTIQ-inimesed, sealhulgas noored ja lapsed, kes võivad olla eriti haavatavad sotsiaalse tõrjutuse tõttu, sealhulgas nende endi perekondade poolt;

AU. arvestades, et komisjoni uuring sooidentiteedi seadusliku tunnustamise kohta ELis tõstab esile trans- ja alternatiivse sooidentiteediga inimeste diskrimineerimise eluasemeturule juurdepääsul, sealhulgas kodude kaotamise seoses mõne soo õigusliku tunnustamise menetlusega seonduva lahutusnõudega ELis; arvestades, et juurdepääs soo õiguslikule tunnustamisele suurendab transinimeste eluaseme leidmise tõenäosust juhtudel, kui nende dokumendid peavad vastama nende sooväljendusele;

AV. arvestades, et komisjonil on mitmeid olulisi eluasemeturuga seotud pädevusi, sealhulgas pangajärelevalve, rahapoliitika, laenud ja hüpoteeklaenud, sealhulgas makseraskuste kaotamise eeskirjad ja võlgade arveldamine, samuti sekkumisvõime finantsmullide korral, eluasemete sotsiaalse finantseerimise avalikud kulud ja viivislaenud; arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu protokollile nr 26 peaks üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ülesannete täitmine, näiteks sotsiaalse ja taskukohase eluaseme pakkumine, põhinema konkreetsetel riiklikel, piirkondlikel või kohalikel ülesannetel, mis peegeldavad vajadusi ja proportsionaalset toetust eluasemetele ja kogukondadele;

AW. arvestades, et eluasemete ja maa spekulatiivne omandamine mängib olulist rolli eluasemehindade jätkuvas tõusus; arvestades, et eriti linnades ja linnalähedastes piirkondades võib järsku ja pidevat eluaseme- ja üürihindade tõusu;

AX. arvestades, et sunniviisiline väljatõstmine on määratletud kui üksikisikute, perekondade ja/või kogukondade alaline või ajutine eemaldamine nende poolt kasutatavatest kodudest ja/või aladelt ilma rahvusvahelise inimõigusega kooskõlas olevate juriidiliste või muu kaitse vormide pakkumiseta ja võimaluseta sellist kaitset kasutada; arvestades, et sunniviisiline väljatõstmine on juba ammu tunnistatud inimõiguste rängaks rikkumiseks;

Piisavate, energiatõhusate ja tervislike eluasemete pakkumine

1. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et õigust piisavale eluasemele tunnustatakse ja täidetakse kohaldatavate Euroopa ja riiklike õigusnormide kaudu kui põhiõigust; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama kõigile võrdse juurdepääsu korralikule eluasemele, sealhulgas puhtale ja kvaliteetsele joogiveele ning piisavatele ja õiglastele sanitaartingimustele ja hügieenile, kanalisatsiooni- ja veevõrkudega ühendatusele, kvaliteetsetele siseruumidele ning taskukohasele, usaldusväärsele ja säästvale energiale, aidates sellega kaasa vaesuse kaotamisele kõigis selle vormides, kaitstes ebasoodsas olukorras olevatesse majapidamistesse kuuluvate inimeste inimõigusi ja toetades kõige haavatavamaid rühmasid, et kaitsta nende tervist ja heaolu;

2. kinnitab veel kord oma üleskutset kehtestada kogu ELis moratoorium, millega keelatakse kütte väljalülitamine talveperioodil, ja nõuab talverahu kehtestamist; mõistab hukka moratooriumist kõrvalehoidmise sügisperioodil küttesüsteemide ühendamata jätmise kaudu, mis muudab moratooriumi seetõttu ebatõhusaks; kutsub komisjoni üles tagama, et elektritarnijad võtaksid kasutusele kaitseskeemid, et tagada kõige suurematele abivajajatele kodune energiavarustus, sest juurdepääs sellistele põhiteenustele nagu vesi, elekter ja kanalisatsioon on kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks hädavajalik;

3. nõuab, et ELi tasandil kehtestataks kohustuslikud miinimumnõuded tervislikele kodudele, sealhulgas siseõhu kvaliteedile, mis peaksid olema kooskõlas vähemalt WHO suunistega; kutsub liikmesriike üles järgima ja jõustama avalike sanitaartingimuste ja rahvatervise eeskirju ning Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) piisava eluaseme, tervishoiu ja temperatuuri suuniseid ning jagama riiklikul tasandil kasutusele võetud parimaid tavasid ja järeldusi;

4. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles seadma prioriteediks heitkoguste vähendamise ja energiatõhususe eluasemete renoveerimise abil; toetab renoveerimislaine keskendumist kütteostuvõimetuse ja kõige kehvemate näitajatega hoonetega tegelemisele kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkide ja põhimõtetega, et tagada sotsiaalselt õiglane üleminek kliimaneutraalsele majandusele, mis ei jäta kedagi kõrvale; nõuab erilise tähelepanu pööramist sotsiaalelamutele,



ühepereelamutele ja omaniku kasutuses olevatele korterelamutele, samuti eluasemete nappuse ja eluasemetele juurdepääsetavuse probleemiga tegelemisele; rõhutab seetõttu, et üürnikke ja eluaset kasutavaid omanikke tuleks täielikult teavitada ja nad tuleks kaasata renoveerimisprojektidesse ning nende üldkulud ei tohiks seetõttu suureneda;

5. kutsub liikmesriike üles korraldama energiasäästukampaaniaid; rõhutab energiatõhususe miinimumstandardite rolli kõige halvemini toimivate hoonete renoveerimise mahu ja ulatuse stimuleerimisel ning tervitab renoveerimislaine kava kehtestada olemasolevatele hoonetele energiatõhususe ja ehitiste energiatõhususe direktiivide eelseisval läbivaatamisel kohustuslikud energiatõhususe miinimumstandardid;

6. tunneb heameelt komisjoni toetuse üle, et rahastada renoveerimislaine raames lahendusi madala sissetulekuga leibkondade jaoks; tervitab eluasemekulude neutraalsuse mudelit (sealhulgas üüri-, energia- ja tegevuskulud ning kohalikud maksud), sest see ühendab sotsiaalseid ja kliimaeesmärke ning hoiab ära väljatõstmise renoveerimise tõttu (väljatõstmise põhjendusel, et hoone vajab suuremahulist renoveerimist), tagades, et üüri tõus on energiasäästuga täielikult tasakaalus; rõhutab vajadust kaitsta üürnikke väljatõstmise eest eluruumide renoveerimise ajal;

7. märgib, et renoveerimise soodustamiseks, eriti korterelamute puhul, on keskse tähtsusega osalemine, teabevahetus ja rahalised stiimulid; kutsub komisjoni, liikmesriike ja finantseerimisasutusi üles tagama renoveerimisrahastamise laialdane kättesaadavus ja kõigi omandiõiguse kategooriate rahastamiskõlblikkus, sealhulgas olukordades, kus puudub koduomanike ühendus;

8. kutsub komisjoni üles seadma mitmeaastases finantsraamistikus ja Euroopa Liidu taasterahastus esikohale renoveerimislaine, seades haavatavas olukorras olevad inimesed taastepoliitika keskmesse, ning tagama kõigile võrdse juurdepääsu renoveerimisprojektidele, sest investeeringud sellesse valdkonda võivad toimida vastutsüklilise sekkumisena, millel on oluline töökohtade loomise potentsiaal; kutsub liikmesriike üles seadma taaste- ja vastupidavuskavades esikohale renoveerimise, et aidata kaasa vähemalt 3 % kõigi Euroopa hoonete täielikule renoveerimisele aastas; nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks ka maavärinate poolt ohustatud hoonete renoveerimisele Euroopa maavärinaohtlikes piirkondades;

9. kutsub ELi ja liikmesriike üles toetama ehitussektoris ringmajandust ning rakendama hoonete ja toodete suhtes ringmajanduse põhimõtteid koos kohustuslike roheliste kriteeriumidega; kutsub ELi ja liikmesriike üles toetama renoveerimisvõimalusi kaaludes ehitustooteid, mis on valmistatud madala süsinikusisaldusega, jätkusuutlikest ja mittetoksilistest materjalidest, mida on ka lihtne parandada ja korduvkasutada, ning julgustama kütmisel ja jahutamisel kiiret üleminekut taastuvatele energiaallikatele; rõhutab, et keskkonnasõbralikumad kodud, mis on ehitatud keskkonna-säästlikumatest ja vastupidavamatest materjalidest, tekitavad nii laia sotsiaalset kui ka individuaalset majanduslikku kasu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lisama oma eluasemeinvesteeringute kavadesse rohelised sotsiaalkorterid, sealhulgas sotsiaaleluruumide jätkusuutlikkuse kriteeriumid;

10. kutsub komisjoni üles tagama, et riigihangete eeskirjad võimaldaksid sotsiaalelamute sektoris uuendusi renoveerimisel ja pikaajalist partnerlust, näiteks nutikat lähenemisviisi naabruskonnale, mis on välja pakutud renoveerimislaine taskukohaste eluruumide algatuse raames;

11. kutsub liikmesriike üles edendama programme ja stiimuleid, et pered asuksid elama üksteise lähedale, tugevdama põlvkondadevahelisi sidemeid ja võimaldama eakatel inimestel, kes peavad rahalistel või tervislikel põhjustel kodust lahkuma, leidma uue majutuse, mis vastab nende vajadustele, lahkumata kogukondadest, kus nad on aastaid elanud;

Võitlus kodutuse ja diskrimineerimise vastu

12. nõuab ELi tasandil eesmärgi kehtestamist, et kaotada kodutus 2030. aastaks; kutsub komisjoni üles võtma tõhusamaid meetmeid, et toetada liikmesriike kodutuse vähendamisel ja kaotamisel, mis on üks Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskava prioriteetidest;

13. kutsub komisjoni üles esitama ettepaneku riiklike kodutuse kaotamise strateegiate ELi raamistiku kohta ning kutsub liikmesriike üles võtma vastu põhimõtte „Esmalt eluase“ ja seadma prioriteediks alalise eluaseme andmise kodututele, sealhulgas ennetavate ja reageerivate meetmete kaudu riiklike kodutuse kaotamise strateegiate raames, lähtudes süsteemsest konsulteerimisest valitsusväliste organisatsioonidega, kes töötavad kodutuse, vaesuse ja diskrimineerimise valdkonnas;



14. usub, et komisjon peaks järgima edukate olemasolevate mudelite, näiteks strateegia „Esmalt eluase“ rakendamist asjakohaste rahastamisvahendite kaudu, nagu Euroopa Sotsiaalfond+ ja Euroopa Regionaalarengu Fond;

15. rõhutab vajadust ministeeriumidevahelise ja valitsustevahelise koostöö järele ning ka peamiste sidusrühmade osalemise järele nende strateegiate väljatöötamisel ja rakendamisel ning julgustab liikmesriike omavahel parimaid tavasid vahetama;

16. rõhutab, et oluline on koguda usaldusväärseid andmeid kodutuse, sealhulgas noorte kodutuse kohta, kaasates asjakohaseid valitsusväliseid organisatsioone ja ametiasutusi, kes tegelevad vaesuse riskirühma kuuluvatele või kodututele inimestele teenuste osutamisega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kodutuse kohta ELis vastu ühise raammääratluse ja sidusad näitajad, mis võimaldaksid kodutuse ulatusest ELi eri liikmesriikides ühtmoodi aru saada ning seda süstemaatiliselt võrrelda ja hinnata ning mis võimaldaks ELi tasandil kodutute määra süstemaatiliselt jälgida selliste asutuste kaudu nagu Eurostat; nõuab, et kasutataks olemasolevaid vahendeid, nagu Euroopa kodutuse ja eluasemealase tõrjutuse tüpoloogiat (ETHOS);

17. kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võtma meetmeid ja rakendama programme nende noorte jaoks, kes saavad 18-aastaseks ja on kodutuks jäämise ohus; kutsub komisjoni üles osutama noortele rahalist tuge iseseisva elu alustamiseks, parandades juurdepääsu taskukohase eluaseme rahastamist käsitlevale teabele ja tagades, et muudetud noortegarantii aitab kaasa võitlusele noorte kodutuse probleemi vastu, mis suureneb paljudes ELi riikides;

18. kiidab heaks LGBTIQ võrdõiguslikkuse strateegias tähelepanu pööramise LGBTIQ-inimeste kodutusele, eriti LGBTIQ-noorte kodutusele; kutsub komisjoni üles looma vahendeid andmete paremaks kogumiseks, edendama teadusuuringuid kogu ELis ja hõlbustama LGBTIQ-inimeste kodutuse probleemi käsitlevate lähenemisviiside vahetamist liikmesriikide vahel;

19. kordab oma 16. jaanuari 2014. aasta nõudmist lõpetada kodutute kriminaliseerimine ning muuta diskrimineerivat suhtumist, millega takistatakse kodutute ligipääsu sotsiaalteenustele ja peavarjule;

20. kutsub Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametit üles paremini jälgima vihakuritegusid ja aporofoobiast ajendatud intsidente; rõhutab, et vaesus ja kodutus ei ole kuritegu; kutsub liikmesriike üles looma avalikus poliitikas mehhanisme kodutute turvalisuse tagamiseks ning määratlema avaliku julgeoleku poliitikas ka aporofoobia vihakuriteona; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles keelustama ja käsitlema diskrimineerimist kodutuse või muu eluasemest tingitud seisundi alusel ning tunnistama kehtetuks kõik seadused ja meetmed, mille alusel kriminaliseeritakse või karistatakse inimesi kodutuks olemise eest või sellega seotud käitumist, näiteks magamist või söömist avalikes kohtades, samuti keelustama kodutute sunniviisiline väljasaatmine avalikust ruumist, välja arvatud juhul, kui neile pakutakse turvalist eluaseme alternatiivi, ja keelama nende isiklike asjade hävitamist;

21. kutsub liikmesriike üles tagama, et erakorralised meetmed kodutuse ennetamiseks ja kodutute kaitsmiseks COVID-19 kriisi ajal, eriti väljatõstmise ja energiavarustuse katkestamise moratoorium ning ajutise eluaseme pakkumine, säiliksid nii kaua kui vaja ning et neile järgneksid piisavad ja püsivad lahendused; kutsub liikmesriike üles toetama ja edendama valitsusväliseid ja heategevusorganisatsioone, kes pakuvad kodututele tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid, ning aitama neid kaitsta COVID-19 eest;

22. tunnistab, et mõnes hädaolukorras, näiteks olukorras, kus inimesed seisavad silmitsi ebakindlate haldusolukordadega või on tegemist koduvägivalla ohvritega, tuleks hädaolukorra eluasemelahendused, näiteks varjupaigad, teha abivajajatele kättesaadavaks; kutsub liikmesriike üles tagama, et keegi ei oleks sunnitud korralike alternatiivide puudumise tõttu tänaval magama; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema koostööd, et edendada tingimusteta juurdepääsu akuutse eluasemevajaduse korral piisava kvaliteediga ajutisele varjupaigale kõigile, kes seda vajavad; rõhutab siiski, et see peaks olema üksnes ajutine lahendus ega ole alternatiiv struktuursetele lahendustele, nagu ennetamine ning korraliku eluaseme ja sotsiaalabi pakkumine kodutuse korral;

23. tuletab meelde, et naised on eluasemekriisile eriti vastuvõtlikud; rõhutab, et vaesus mõjutab naisi rohkem eelkõige naiste ja meeste palga- ja pensionilõhe tõttu, ning ka tulenevalt asjaolust, et nad töötavad sagedamini osalise tööajaga töökohtadel; rõhutab, et naiste kodutus on sageli vähem nähtav ja sellega tuleb konkreetselt tegeleda; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama riiklikes kodutuse strateegiates välja soopõhise lähenemisviisi, et toetada kodututena elavaid naisi,



kes on sageli kannatanud keeruliste traumade all ja kes peavad hakkama saama uute probleemidega, näiteks perevägivald ja väärkohtlemine, lastest eraldamine, häbimärgistamine ning ohutute ja turvaliste ruumide puudumine; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles arendama eluasemepoliitikas soolist lähenemisviisi, toetades eelkõige naisi, kes puutuvad kokku teatavate eriolukordadega, näiteks üksikvanemaks olemine;

24. tuletab meelde, et COVID-19 poolt põhjustatud sotsiaalsel distantseerumisel ja karantiinil on olnud dramaatiline mõju naistevastase vägivalla juhtumite arvule, sealhulgas suurenesid perevägivalla ja laste väärkohtlemise juhtumid; tuletab meelde, et naiste majanduslik sõltumatus on osutunud peamiseks vahendiks soolise vägivalla vastu võitlemisel; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles toetama rahaliselt soolise vägivalla ohvriks langenud naisi, kes alustavad iseseisvat ellu, parandades juurdepääsu taskukohase eluaseme rahastamist käsitlevale teabele, et edendada nende majanduslikku sõltumatust ja elatustaset;

25. kutsub üles koostama terviklikku ja integreeritud vaesusevastast strateegiat koos kindlaksmääratud vaesuse vähendamise eesmärgiga, mis hõlmaks ka laste vaesust; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et laste õigus piisavale eluasemele on rakendatud, sealhulgas pakkudes sellega seotud toetusi vanematele, kellel on raskusi eluaseme ülevalpidamisega või eluaseme kättesaadavusega, et jääda oma laste juurde, pöörates erilist tähelepanu noortele täiskasvanutele, kes lahkuvad lastehoolekandeasutustest; kutsub komisjoni üles esitama Euroopa lastegarantii hiljemalt 2021. aastaks koos 20 miljardi euro suuruse eelarve eraldamisega, mille rakendamisega tagatakse igale ELi lapsele muu hulgas juurdepääs inimväärsele eluasemele;

26. kutsub liikmesriike üles kindlustama kõigile võrdne juurdepääs inimväärsele eluasemele, võitlema rassismi ning romavastasusega ja tagama, et kedagi ei diskrimineerita ühelgi Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 21 sätestatud alusel; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama harta ja rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi rakendamise ning samuti ELi romade integreerimise riiklike strateegiate raamistiku ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise; nõuab, et nad pööraksid erilist tähelepanu valdkondadeülesele diskrimineerimisele; kutsub nõukogu üles võtma kiiresti vastu horisontaalse diskrimineerimisvastase direktiivi; kutsub komisjoni üles tõhusalt hindama liikmesriikide poliitilist pühendumust ja algatama rikkumismenetlusi nende liikmesriikide vastu, kes ei jõusta ELi diskrimineerimisvastaseid õigusakte või kriminaliseerivad kodutuid;

27. nõuab tungivalt, et liikmesriigid määratleksid ja rakendaksid slummide ja liiga kõrge üürihinna vastast poliitikat ning jagaksid selle poliitika häid tavasid;

28. märgib sügava murega, et romade tingimused on jätkuvalt äärmiselt murettekitavad ning paljud elavad sageli eraldatud asulates, mida iseloomustavad ebakvaliteetsed elutingimused; kutsub liikmesriike üles edendama ruumilise segregatsiooni kaotamist ja kaasama romadest abisaajad eluasemeprojektide väljatöötamisse, rakendamisse, jälgimisse ja hindamisse, tagamaks tõhusalt, et neile antakse teavet olemasolevate vahendite, samuti diskrimineerimisvastase poliitika ja mehhanismide kasutamiseks, et ennetada sundväljatõstmist ning tagada mittepaiksetele romadele piisavad ja asjakohased peatumiskohad; rõhutab tungivat vajadust hariduse ja üldsuse teadlikkuse tõstmise kampaaniate järele ning sellega seoses ka avaliku sektori investeeringute järele, mis on muutunud veelgi vajalikumaks ka COVID-19 pandeemia ohtude tõttu; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid kasutaksid kavandatud õiglase ülemineku fondi eluaseme-, tervishoiu- ja tööhõivealase olukorra parandamiseks, mis ei jäta kõrvale kedagi, sealhulgas romasid;

29. hoiatab, et selleks et mis tahes väljatõstmine oleks vastavuses rahvusvahelise inimõigusega, peab olema täidetud mitu kriteeriumit, sealhulgas mõjutatute mõistlik kaasamine, kõigi kasutuskõlblike alternatiivide uurimine, ümberpaigutamine sobivasse eluasemesse, milles kannatanud leibkonnad on kokku leppinud nii, et keegi ei jääks kodutuks, ja on olemas juurdepääs õigusemõistmisele, et tagada menetluse õiglus ja kõigi inimõiguste järgimine; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et kui need kriteeriumid ei ole täidetud, loetakse väljatõstmine sunniviisiliseks ja eluasemeõigust rikkuvaks; nõuab, et rahvusvahelises inimõigustealases õiguses määratletud sunniviisiline väljatõstmine oleks keelatud igas olukorras;

30. märgib sügava murega, et puuetega inimesed peavad eluasemega seoses tulema sageli toime mitme keerulise probleemiga ja eri laadi õiguste äravõtmisega, nagu õiguse puudumine võrdsete võimalustega kogukonnas elamiseks, kogukonnapõhiste teenuste kättesaadavuse puudumine, mida on vaja ülemineku tagamiseks institutsioonilisest hooldusest kogukonnaeluni, mille puhul on tegemist asjaoluga, et nad on sageli sunnitud elama eraldatud hoolekandeasutustes, samuti vaesus, juurdepääsu puudumine eluasemeprogrammidele, olemasolevad juurdepääsutõkked jms; tuletab komisjonile ja



liikmesriikidele meelde, et puuetega inimeste õiguste konventsiooniga seatakse neile kohustused; nõuab kiiret deinstitutsionaliseerimist kogu Euroopas ning olemasolevate ELi ja riiklike vahendite kasutamist juurdepääsetavate segregeerimata eluasemete loomiseks ja puuetega inimestele vajalike kogukonnapõhiste teenuste pakkumiseks, et kaitsta nende õigust elada Euroopa Liidus iseseisvalt ning tagada võrdsed võimalused ühiskonnas osalemiseks;

31. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et ELi või liikmesriikide rahalisi vahendeid ei kasutata segregatsiooni või sotsiaalse tõrjutuseni viivate eluasemeprojektide tarbeks; kutsub liikmesriike üles arvestama alati eluaseme kvaliteediga linnaarengu, arhitektuuri ja funktsionaalsuse seisukohast, et parandada kõigi heaolu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama programme ja stiimuleid, mis edendavad ja tugevdavad põlvkondadevahelisi sidemeid, mis võimaldavad eriti eakatel inimestel, kes peavad rahalistel või tervislikel põhjustel kodust lahkuma, leidma kogukonnast lahkumata uue majutuse, mis vastab nende vajadustele;

32. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama üldise kohustuse täita juurdepääsetavuse kriteeriume kavandatud avalike ja erahoonete renoveerimislaine raames ning kasutada selle potentsiaali puuetega inimeste ja eakate inimeste juurdepääsetavuse parandamiseks, et muuta eluase elanike jaoks mugavaks ja kasvavaid demograafilisi muutusi silmas pidades tulevikukindlaks;

Terviklik lähenemisviis taskukohasele ja sotsiaaleluruumile ELi tasandil

33. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles seadma eluasemed üheks Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskava nurgakiviks; tuletab meelde, et ELi poliitikal, rahastamisprogrammidel ja rahastamisvahenditel on suur mõju eluasemeturgudele, elamufondi kvaliteedile ja kodanike elule; kutsub komisjoni üles töötama kiiresti ELi tasandil välja sotsiaaleluruumide, segregeerimata ja taskukohaste eluasemete integreeritud strateegia, luues riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele ametiasutustele soodsa raamistiku, et tagada kõigile ohutu, tervislik, juurdepääsetav, taskukohane ja kvaliteetne eluase; kutsub komisjoni üles parandama selle strateegia osana oma tegevust, et kaasata valitsuse kõik tasandid selleks, et täielikult ja järjekindlalt rakendada kõigi õigust inimväärsele eluasemele;

34. väljendab heameelt seoses sellega, et Euroopa poolaastasse lisati eluaseme taskukohasuse teema; nõuab komisjonilt tungivalt selle tagamist, et kõik riigipõhised soovitused aitaksid kaasa Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtete täielikule ja järjekindlale rakendamisele, samuti ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamisele ja meie kliimaeesmärkideni jõudmisele, mis on kehtestatud rohelises kokkuleppes; nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid riigipõhiseid soovitusi eluaseme taskukohasuse kohta; märgib, et riiklikud taskukohase hinnaga elamukavad tuleks lisada riiklikesse reformikavadesse, ning nõuab, et komisjon ja liikmesriigid töötaksid välja konkreetsed strateegiad selliste eluasemeõiguse takistuste kõrvaldamiseks nagu diskrimineerimine, spekuleerimine, röövlaenude andmine, maa hõivamine, konfliktid, sunniviisiline väljatõstmine, keskkonna halvenemine ja haavatavus katastroofide suhtes;

35. rõhutab vajadust täiustada eluaseme hinnaindeksi näitajat; on seisukohal, et eluase on taskukohane, kui elaniku allesjäänud eelarve võimaldab teha muid inimväärse elu olulisi kulutusi; rõhutab vajadust töötada ELi tasandil välja eluaseme taskukohasuse terviklik määratlus, võttes arvesse mitmesuguseid näitajaid, nagu väljatõstmise ja vaesuse määr; juhib tähelepanu sellele, et praegu kehtiv liiga suurte eluasemekulude võrdluskünnis, mis on 40 % leibkonna kasutada olevast sissetulekust, ei kajasta kõikide leibkondade arvu, kelle jaoks on nende eluasemekulud liiga kõrged; nõuab võrdluskünnise ümberhindamist ning kutsub Eurostati üles esitama 5 % intervalliga ulatuslikumaid andmeid leibkonna eluasemekulude kohta, kus see on kasutatavast sissetulekust 25 % kuni 40 %;

36. nõuab, et komisjon esitaks Eurostati (Euroopa sissetulekuid ja elamistingimusi käsitlev statistika (EU-SILC)) ja Euroopa kütteostuvõimetuse jälgimiskeskuse kaudu täpsemaid, kvaliteetseid ja võrreldavaid andmeid eluasemeturgude kohta ning jälgiks eluaseme taskukohasust kogu ELis, sealhulgas kohalikul ja piirkondlikul tasandil, võttes arvesse riiklike eluasemeturgude killustatust ja liikmesriikide erinevusi;

37. kutsub nõukogu ja liikmesriike üles taastama elamumajandusministrite mitteametlikud kohtumised, kaasama nendesse ka parlamendi, avama selle sidusrühmadele ja esitama eluruumide teabekeskuste muudetud vormi, et tagada liikmesriikidevahelise teabevahetuse mehhanism, ja pakkuma välja platvormi parimate tavade vahetamiseks kodutuse vastu võitlemisel ning inimväärse ja taskukohase eluaseme pakkumisel;



38. julgustab liikmesriike tegema koostööd, et rahastada sotsiaalseid investeeringuid, mille eesmärk on lahendada eluasemeprobleeme koos sotsiaalpartnerite, kodanikuühiskonna ja erasektoriga, kellest paljud omavad ja võivad omada võtmerolli ebasoodsas olukorras olevate inimeste jaoks asjakohaste eluasemelahenduste väljatöötamisel ja hooldamisel;

39. kutsub liikmesriike üles investeerima rohkem ligipääsetavatesse eakate hooldekodudesse, pakkudes kvaliteetset hooldusteenust, mis oleks kättesaadav laiemale eakate elanikkonnale;

Valdusõiguse kindluse ja kaasavate eluasemeturgude tagamine

40. juhib tähelepanu sellele, et 25,1 % turuhinnaga renti maksvatest Euroopa üürnikest kulutab üle 40 % oma sissetulekust rendile ning üürisummad kasvavad pidevalt (43); kutsub liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke asutusi üles kehtestama õigusnorme, sealhulgas selged rendieeskirjad, et kaitsta üürnike ja eluaset kasutavate omanike õigusi ning edendada nii omanike kui ka üürnike turvalisust ja välistada väljatõstmine ka pärast renoveerimismeetmeid, kaasa arvatud tagastamisprotsessi käigus riigilt võõrandatud eluruumis elavate inimeste väljatõstmine; kutsub liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles tagama üüri läbipaistvuse, ning pakkuma abi üürnike ja omanike kasutuses olevate elanike kaitsega tegelevatele organisatsioonidele ning kehtestada madala künnisega vaidluste lahendamise menetlused;

41. kutsub liikmesriike üles järgima eluasemepoliitikat, mis põhineb eluaseme omandi, üüritud eramajutuse ja üüritud sotsiaalmajutuse vahelise neutraalsuse põhimõttel; kutsub komisjoni üles seda põhimõtet Euroopa poolaasta raames järgima; on veendunud, et õigust eluasemele ei tohiks kitsalt määratleda kui juurdepääsu sotsiaalkorteritele, vaid laiemas tähenduses kui õigust elada kodus rahus, turvaliselt ja väärikalt; rõhutab sotsiaalse ja riiklikult rahastatava eluaseme läbipaistvate abikõlblikkuse kriteeriumide kehtestamise tähtsust, et tagada võrdne ligipääs eluasemele; julgustab liikmesriike kehtestama riiklikud strateegiad sotsiaalse segregatsiooni vältimiseks sotsiaalelamute laiema geograafilise jaotuse kaudu, mis on kättesaadav kõigile kodanikele, olenemata seisundist, soost, usutunnistusest või rahvusest; kutsub liikmesriike üles lihtsustama juurdepääsu eluasemele ja edendama mitmekesiseid naabruskondi, parandades noorte, madala ja keskmise sissetulekuga perede ning sotsiaalselt ja majanduslikult ebasoodsas olukorras olevate rühmade juurdepääsu krediidivõi-malustele ja üürimisele koos ostuõigusega; julgustab liikmesriike tegema koostööd pangandussektoriga, et väljastada nendele rühmadele riiklikult tagatud taskukohaseid laene, vältides samal ajal mullide teket ja liigset võlakoormust;

42. kutsub liikmesriike üles olema aktiivsemad eluasemeturu ebavõrdsuse parandamisel, sealhulgas pakkuma igakülgset teavet eluasemeturgude toimimise, tehingute arvu ja geograafilise jaotuse, konkreetsete turusegmentide hinnasuundumuste ja muu konkreetse arengupotentsiaali kohta teistes spetsiifilistes segmentides;

43. rõhutab, et sobiv poliitika ja meetmed, mis toetavad piisavat eluasemete varu, on eluasemeturu majandusliku arengu tasakaalustamiseks ja edendamiseks üliolulised, et tuua kasu kogu ühiskonnale ja tagada kõigile taskukohane ja hästi edenev elukeskkond; usub, et võetud meetmed peavad olema teadlikud, konkreetsed ja suunatud eluasemeõiguse rakendamisele mõistliku aja jooksul ning et liikmesriigid peavad eraldama piisavalt ressursse ja seadma esikohale ebasoodsas olukorras olevate ja tõrjutud üksikisikute või ebakindlates eluasemetingimustes elavate rühmade vajadused; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles tagama piisavate ja taskukohaste sotsiaaleluruumide pakkumise, et katta nende isikute ja rühmade eluasemevajadusi;

44. kutsub liikmesriike üles arendama majaehituspoliitikat, mis hoogustab majanduskasvu COVID-19 pandeemia taustal;

45. märgib murega eluasemeturu liigset keskendumist finantstegevusele, eelkõige linnades, kus investorid käsitavad eluaset pigem kaubeldava varana kui inimõigusena; kutsub komisjoni üles hindama ELi poliitika ja määruste osa eluasemeturu liigses keskendumises finantstegevusele ning riiklike ja kohalike ametiasutuste suutlikkust tagada õigus eluasemele; kutsub liikmesriike ja kohalikke ametiasutusi üles kehtestama asjakohaseid meetmeid spekulatiivsete investeeringute vastu võitlemiseks, võtma vastu poliitika, millega soodustatakse pikaajalisi investeeringuid eluasemeturule, ning arendama linna- ja maapiirkondade planeerimispoliitikat, mis soosib taskukohast eluaset, sotsiaalset segunemist ja sotsiaalset ühtekuuluvust;



(43) https://ec.europa.eu/eurostat/cache/digpub/housing/index.html?lang=en

https://ec.europa.eu/eurostat/cache/digpub/housing/index.html?lang=en

46. rõhutab, et keskse tähtsusega on saavutada kinnisvaraomandi ja -tehingute läbipaistvus, et vältida eluasemeturu moonutusi ning rahapesu selles sektoris; kordab rahapesuvastases direktiivis sätestatud kohustust, et komisjon esitaks 31. detsembriks 2020 aruande kinnisvaraomandit käsitleva teabe ühtlustamise vajaduse ja nende riiklike registrite ühendamise kohta, et vältida spekuleerimist; kordab seetõttu oma 26. märtsi 2019. aasta üleskutset, et liikmesriikidel peaks olema avalikult kättesaadav teave maa ja kinnisvara tegelike omandiõiguste kohta;

47. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hüpoteeklaenuvõtjaid väljatõstmise eest paremini kaitsma; nõuab tungivalt, et väljatõstmise ohvriks langenud elanikud saaksid oma õigused kohtus maksma panna; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama krediidiandjate, krediiditeenindajate ja krediidiostjate suhtes kehtivaid siduvaid käitumisreegleid, et vältida eksitavaid tavasid, ahistamist ja tarbija õiguste rikkumist vähemalt siis, kui tegemist on hüpoteeklaenudega või on vaja kohaldada uusi eeskirju; usub, et sellised eeskirjad peaksid lisaks direktiivi 2014/17/EL artiklis 28 sätestatule täpsustama eelkõige mõistlike ja elujõuliste restruktureerimismeetmete nõudeid; kutsub komisjoni üles hindama vajadust võtta vastu seadusandlik ettepanek minimaalse laenu ja väärtuse suhte kohta hüpoteeklaenude turul; kutsub komisjoni üles väärtpaberistamise eeskirjade ettepanekute koostamisel kaaluma mõju eluasemeturgudele;

48. juhib tähelepanu sellele, et lühiajalise puhkuse ajaks üürimise märkimisväärne sagenemine kõrvaldab eluaseme turult, tõstab hindu ning võib avaldada negatiivset mõju linna- ja turismikeskuste elukeskkonnale; kutsub komisjoni üles tõlgendama teenuste direktiivi kooskõlas Euroopa Kohtu otsusega (C-390/18), milles leitakse, et eluaseme taskukohasus ja üürielamute nappus on ülekaalukas avaliku huviga seotud põhjus, ning andma seetõttu riiklikele ja kohalikele ametiasutustele laialdane otsustusõigus majutusteenuste proportsionaalsete eeskirjade kindlaksmääramiseks, nagu muu hulgas kohustuslik registreerimine, lubade piiramine ja konkreetsed tsoneerimispoliitika meetmed, ajalised piirangud, et vältida turismi järsku suurenemist, linnakeskuste tühjenemist ja sealset elukvaliteedi langust elanike kahjuks; nõuab tungivalt, et komisjon lisaks digiteenuste seadusesse kooskõlas andmekaitse-eeskirjadega ettepaneku kohustusliku teabejagamise kohta platvormide jaoks, mis tegutsevad lühiajalise majutuse üüriturul, sest juurdepääs teabele on ametiasutustele hädavajalik, et tagada taskukohase eluaseme kättesaadavus;

49. tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde, et kinnisvaraturu ja sellel turul tegutsevate finantsosaliste reguleerimata jätmine, selleks et tagada kõigile juurdepääs taskukohasele ja piisavale eluasemele, tähendaks kohustuste täitmata jätmist seoses õigusega eluasemele;

50. nõuab, et elamumajandussektor, mitte ainult sotsiaaleluruumid, tuleb lisada üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste hulka, sest see on oluline kõigile taskukohase ja korraliku eluaseme tagamiseks;

Investeerimine sotsiaaleluruumidesse, taskukohastesse ja energiatõhusatesse eluasemetesse

51. rõhutab, et taskukohase eluaseme investeerimislõhe ulatub 57 miljardi euroni aastas (44); kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kõrvaldama esmajärjekorras investeerimispuudujäägi taskukohaste eluasemete osas; nõuab sellega seoses majanduse juhtimise raamistiku reformimist, mis võimaldaks liikmesriikidel teha vajalikke rohelisi ja sotsiaalseid avaliku sektori investeeringuid, sealhulgas investeeringuid, mis on seotud sotsiaaleluruumide, taskukohaste ja energiatõhusate eluasemete seisukorra arendamise ja parandamisega; nõuab lisaks taskukohaste eluasemeinvesteeringute amortiseerimise metoodika ühtlustatud arvestamist;

52. tuletab meelde, et üldist majandushuvi pakkuva teenusena ei kohaldata sotsiaaleluruumide suhtes riigiabi teatamise nõudeid; tuletab meelde, et sotsiaalelamumajandus on üldist majandushuvi pakkuva teenuse otsuses ainus sektor, mille puhul komisjon nimetab sihtrühma (ebasoodsas olukorras olevad kodanikud või sotsiaalselt vähem soodsas olukorras olevad rühmad) ja et see ei kehti muude sotsiaalteenuste kohta; usub, et see võib piirata võimalust pakkuda kõigile taskukohast ja sotsiaaleluruumi; tunnistab, et ELi tasandil puudub sotsiaaleluruumide ühine kokkulepitud määratlus; hoiatab siiski, et sotsiaaleluruumide kitsas määratlus, mis piirdub üksnes „eluruumidega ebasoodsas olukorras olevatele elanikele või sotsiaalselt vähem soodsas olukorras olevatele rühmadele, kes ei suuda piiratud maksevõime tõttu turutingimustel eluaset omada“, on piirav ja takistab liikmesriikide pädevust määratleda nende üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid ja üldhuviteenuseid; rõhutab, et üldist majandushuvi pakkuvad teenused peaksid eluasemete



(44) Euroopa sotsiaaltaristusse investeerimise kõrgetasemelise rakkerühma aruanne „Euroopa sotsiaalse infrastruktuuri investeeringute suurendamine“ (2018).

valdkonnas lähtuma peamiselt konkreetsetest riiklikest, piirkondlikest või kohalikest nõuetest, sest kohalikel omavalitsustel on pädevus kindlaks teha ja lahendada eri rühmade eluasemevajadusi ja elamistingimusi, mis võivad oluliselt erineda linna- ja maapiirkondades, ning kuna neil asutustel on sihipärase otsuse tegemisel otsustav roll; nõuab tungivalt, et komisjon kohandaks üldist majandushuvi pakkuvate teenuste eeskirjades sotsiaalkorterite ja riiklikult rahastatavate eluasemete sihtrühma määratlust, et võimaldada riiklikel, piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel toetada kõigi nende rühmade eluasemeid, kelle vajadusi inimväärsete ja taskukohaste eluasemete järele ei ole võimalik kergesti turutingimustes rahuldada, tagades samas, et piisav rahastamine suunatakse kõige ebasoodsamas olukorras olevatele isikutele, eesmärgiga kõrvaldada takistused investeeringute tegemisel ja tagada taskukohane eluase, eluruumide neutraalsus ja säästva linnaarengu edendamine ning luua sotsiaalselt mitmekesised naabruskonnad ja suurendada sotsiaalset ühtekuuluvust;

53. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama veelgi investeeringuid ELi sotsiaaleluruumidesse, energiatõhusa-tesse, piisavatesse ja taskukohastesse eluruumidesse ning võitlema kodutuse ja eluasemega seotud tõrjutuse vastu; kutsub sellega seoses investeerima Euroopa Regionaalarengu Fondi, õiglase ülemineku fondi, InvestEU, ESF+, programmi „Euroopa horisont“ ja Euroopa Liidu taasterahastu, eelkõige taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendi, koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatuse (CRII) ja koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatuse+- (CRII+) kaudu; nõuab suuremat koostoimet nende vahendite vahel; kiidab heaks sotsiaalsete ja taskukohaste eluasemelaenude rahastamise InvestEU ja Euroopa Investeerimispanga portfelli kaudu laiemalt; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles integreerima sotsiaalset progressi investeeringute prioriteedina koos keskkonnasõbralike ja digitaalsete üleminekutega taaste ja vastupidavuse rahastamisva-hendisse, et kaitsta haavatavaid inimesi praeguse kriisi negatiivsete mõjude eest ja kaasata sotsiaalse arengu plaanid taaste- ja vastupidavuskavadesse, milles tuuakse välja Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtete rakendamine ja see, kuhu suunatakse sotsiaalsed investeeringud, sealhulgas investeeringud sotsiaaleluruumidesse; palub tungivalt komisjonil tagada, et ELi ja Euroopa Investeerimispanga rahastamine muutuks kohalikele ja piirkondlikele sotsiaaleluasemete ja taskukohaste sotsiaaleluruumide pakkujatele kättesaadavamaks; kutsub Euroopa Investeerimispanka üles püüdma tugevdada asjakohast algatust sihipärase tehnilise abi ja tihedama koostöö kaudu finantsvahendajate ja liikmesriikidega;

54. kutsub komisjoni üles julgustama selliste Euroopa programmide kasutamist, millega toetatakse kodude ülesehitamist, et muuta eluase taskukohaseks;

55. ergutab liikmesriike tagama, et kõigi tulevaste elamuehitus- ja taastamisprojektide eesmärk oleks edendada arukaid hooneid, kus vee ja energia tarbimist saab jälgida ja muuta kulutõhusamaks vastavalt Euroopa Liidu kliimaeesmärkidele;

56. kutsub komisjoni, liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles tunnustama, toetama ja rahastama kogukonna juhitavaid demokraatlikke ja koostööl põhinevaid eluasemelahendusi, sealhulgas kogukonna maaomandifonde kui seaduslikke ja elujõulisi vahendeid turutingimustel eluasemete ja sotsiaaleluruumide pakkumiseks; nõuab kestlikku lähenemist linnade maakasutusele, pidades näiteks esmatähtsaks mahajäetud majade taastamist uute majade ehitamise asemel;

o

o o




P9_TA(2021)0021

Õigus mitte olla kättesaadav

Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile õiguse kohta mitte olla kättesaadav (2019/2181(INL))

(2021/C 456/15)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 225,

— võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikli 153 lõike 2 punkti b koostoimes artikli 153 lõike 1 punktidega a, b ja i,

— võttes arvesse nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (1);

— võttes arvesse nõukogu 25. juuni 1991. aasta direktiivi 91/383/EMÜ, millega täiendatakse meetmeid tähtajalise või ajutise töösuhtega töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise soodustamiseks (2),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003 aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (3),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1152 läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta Euroopa Liidus (4),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1158, milles käsitletakse lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalu ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direk-tiiv 2010/18/EL (5),

— võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „põhiõiguste harta“) artikleid 23 ja 31,

— võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, eelkõige selle 5., 7., 8., 9. ja 10. põhimõtet,

— võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioone ja soovitusi, eelkõige 1919. aasta tööaja (tööstus) konventsiooni (nr 1), 1930. aasta tööaja (äri ja bürood) konventsiooni (nr 30), 1981. aasta kollektiivläbirääkimiste soovitust (nr 163), 1981. aasta konventsiooni perekondlike kohustustega töötajate kohta (nr 156) ja sellele lisatud soovitust (nr 165), samuti 2019. aasta Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni sajanda aastapäeva deklaratsiooni töö tuleviku kohta,

— võttes arvesse Euroopa Nõukogu 3. mai 1996. aasta muudetud Euroopa sotsiaalhartat, eriti selle artiklit 2 (õiguse kohta õiglastele töötingimustele, sealhulgas vastuvõetavale tööajale ja puhkeajale), artiklit 3 (õiguse kohta töötada ohututes ja tervislikes töötingimustes), artiklit 6 (õiguse kohta pidada kollektiivläbirääkimisi) ja artiklit 27 (perekondlike kohustustega töötajate kaitse kohta),

— võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 24,

— võttes arvesse Euroopa sotsiaalpartnerite raamkokkuleppeid kaugtöö (2002) ja digitaliseerimise (2020) kohta,



(1) EÜT L 183, 29.6.1989, lk 1.(2) EÜT L 206, 29.7.1991, lk 19.(3) ELT L 299, 18.11.2003, lk 9.(4) ELT L 186, 11.7.2019, lk 105.(5) ELT L 188, 12.7.2019, lk 79.

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse Euroopa lisaväärtuse üksuse Euroopa lisaväärtuse hinnangu uuringut „The right to disconnect“ (Õigus mitte olla kättesaadav) (6),

— võttes arvesse Eurofoundi 31. juuli 2019. aasta raportit „The right to switch off“ (Õigus katkestada ühendus),

— võttes arvesse Eurofoundi töödokumenti „The right to disconnect in the 27 EU Member States“ (Õigus mitte olla kättesaadav 27 liikmesriigis),

— võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat tööaja, sealhulgas valvekorra ja valveaja kindlaksmääramise kriteeriumide, puhkeaja olulisuse, tööaja mõõtmise nõude ning töötaja staatuse kindlaksmääramise kriteeriumide kohta (7),

— võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsust kohtuasjas C-518/15, mille kohaselt valveaeg, mil töötaja peab viibima oma elukohas ja reageerima tööandja kutsele lühikese aja jooksul, tuleb lugeda tööajaks (8),

— võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsust kohtuasjas C-55/18, mille kohaselt peavad liikmesriigid kohustama tööandjaid sisse viima süsteemi, mis võimaldab mõõta igapäevase tööaja kestust (9),

— võttes arvesse UNI Global Unioni raportit „The Right to Disconnect: Best Practices“ (Õigus mitte olla kättesaadav: parimad tavad),

— võttes arvesse oma 10. oktoobri 2019. aasta resolutsiooni euroala tööhõive- ja sotsiaalpoliitika kohta punkti 17 (10),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi 28. septembri 2005. aasta otsuse (millega võetakse vastu Euroopa Parlamendi liikmete põhimäärus) artiklit 5 (11),

— võttes arvesse kodukorra artikleid 47 ja 54,


A. arvestades, et praegu puuduvad konkreetsed liidu õigusaktid, mis reguleeriksid töötaja õigust mitte olla digitaalsete töövahendite, sealhulgas info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kaudu töö eesmärgil kättesaadav;

B. arvestades, et digiüleminek ja digitaalsete tööriistade asjakohane kasutamine on toonud tööandjatele ja töötajatele palju majanduslikke ja ühiskondlikke eeliseid ja kasu, näiteks suurem paindlikkus ja autonoomia, potentsiaal töö- ja eraelu tasakaalu parandamiseks ning lühem tööle ja koju liikumisele kuluv aeg, kuid on toonud kaasa ka takistusi, suurendades mitmesuguseid eetilisuse, õiguslikkuse ja tööhõivega seotud probleeme, nagu töö intensiivistamine ja tööaja pikendamine, hägustades seeläbi töö- ja eraelu piirid;

C. arvestades, et digitaalsete töövahendite üha laialdasem kasutamine töö eesmärgil on toonud kaasa „pidevalt ühendatud“, „alati sisse lülitatud“ või „pidevalt valves“ kultuuri, millel võib olla kahjulik mõju töötajate põhiõigustele ja õiglastele töötingimustele, sealhulgas õiglasele tasule, tööaja piiramisele ning töö- ja eraelu tasakaalule, füüsilisele ja vaimsele tervisele, tööohutusele ja heaolule ning samuti meeste ja naiste võrdõiguslikkusele, seda ebaproportsionaalselt suure



(6) PE 642.847, juuli 2020; https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/BRIE/2020/642847/EPRS_BRI(2020)642847_EN.pdf(7) Vt ka Euroopa Kohtu 5. oktoobri 2004. aasta otsust kohtuasjas Pfeiffer jt, C-397/01 kuni C-403/01, ECLI:EU:C:2004:584,

punkt 93; 7. septembri 2006. aasta otsust kohtuasjas Euroopa Komisjon vs. Ühendkuningriik, C-484/04, ECLI:EU:C:2006:526, punkt 36; 17. novembri 2016. aasta otsust kohtuasjas Betriebsrat der Ruhrlandklinik, C-216/15, ECLI:EU:C:2016:883, punkt 27; 21. veebruari 2018. aasta otsust kohtuasjas Matzak, ECLI:EU:C:2018:82, C-518/15, punkt 66 ning 14. mai 2019. aasta otsust kohtuasjas Federación de Servicios de Comisiones Obreras (CCOO), C-55/18, ECLI:EU:C:2019:402, punkt 60.

(8) Euroopa Kohtu 21. veebruari 2018. aasta otsus kohtuasjas Matzak, ECLI:EU:C:2018:82, C-518/15, punkt 66.(9) Euroopa Kohtu 14. mai 2019. aasta otsus kohtuasjas Federación de Servicios de Comisiones Obreras (CCOO), C-55/18, ECLI:EU:

C:2019:402, punkt 60.(10) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0033.(11) ELT L 262, 7.10.2005, lk 1.

https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/BRIE/2020/642847/EPRS_BRI(2020)642847_EN.pdf

mõju tõttu hoolduskohustustega töötajatele, kes on tavaliselt naised; arvestades, et digipöördes tuleks lähtuda inimõiguste ning liidu põhiõiguste ja -väärtuste austamisest ning sellel peaks olema soodne mõju töötajatele ja töötingimustele;

D. arvestades, et digitaalsete töövahendite kasutamine pikema aja vältel võib põhjustada keskendumise vähenemist ning kognitiivset ja emotsionaalset ülekoormust; arvestades, et monotoonsed korduvad toimingud ja sundasendis olek pika aja jooksul võivad põhjustada lihaspinget ning luu- ja lihaskonna haigusi; arvestades, et Rahvusvaheline Vähiuurimiskeskus on raadiosageduskiirguse klassifitseerinud võimalikuks kantserogeenseks; arvestades, et rasedaid võib raadiosageduskiirgusega kokkupuutumine eriti ohustada;

E. arvestades, et tehnoloogiliste seadmete liigne kasutamine võib süvendada selliseid nähtusi nagu isolatsioon, tehnosõltuvus, unepuudus, emotsionaalne kurnatus, ärevus ja läbipõlemine; arvestades, et WHO andmetel kannatab kogu maailmas üle 300 miljoni inimese depressiooni ja tööga seotud tavaliste psüühikahäirete all ja 38,2 % liidu elanikkonnast kannatab igal aastal psüühikahäire all;

F. arvestades, et COVID-19 kriisi tõttu võetud meetmed on muutnud seda, kuidas inimesed töötavad, ning on näidanud digitaalsete lahenduste, sealhulgas kodus töötamise skeemide tähtsust ettevõtete, füüsilisest isikust ettevõtjate ja avaliku halduse asutuste poolt kogu liidus; arvestades, et Eurofoundi andmetel hakkas üle kolmandiku ELi töötajatest liikumispiirangute ajal töötama kodus, samas kui enne töötas kodus vaid 5 % töötajatest, ning digitaalsete töövahendite kasutamine tööl suurenes märkimisväärselt; arvestades, et Eurofoundi andmetel väidab 27 % kodus töötavatest vastajatest, et on töötanud vabal ajal, kuna töö on seda nõudnud (12); arvestades, et kaugtöö on COVID-19 kriisi ajal suurenenud ja arvatavasti jääb selle määr kõrgemaks kui enne kriisi või suureneb veelgi;

G. arvestades, et COVID-19 kriisist tulenev majanduslik ja sotsiaalne langus on naistele eriti ohtlik ja neid tabab see tõsisemalt, kuna nad on valdavalt või endiselt traditsiooniliselt kodu ja perekonna hooldaja rollis; arvestades, et kaugtöö suurenemine COVID-19 kriisi ajal võib samuti kujutada endast suuremat ohtu noortele ja hoolduskohustusega inimestele, nagu üksikvanemad, lastega pered ja hooldust vajavate ülalpeetavate sugulastega pered; arvestades, et kaugtöö, sotsiaalse distantseerumise ja liikumispiirangu ajal peavad töö- ja eraelu olema hästi tasakaalus; arvestades, et õiguse mitte olla kättesaadav kontekstis tuleks käsitleda soolisi aspekte;

H. arvestades, et õigus mitte olla kättesaadav on põhiõigus, mis on digitaalajastu uute töömustrite lahutamatu osa; arvestades, et seda õigust tuleks käsitleda olulise sotsiaalpoliitilise vahendina liidu tasandil, et tagada kõigi töötajate õiguste kaitse; arvestades, et õigus mitte olla kättesaadav on eriti oluline vähimkaitstud töötajate ja hoolduskohustustega töötajate jaoks;

I. arvestades, et tehnoloogia areng on muutunud töökoha seire ja järelevalve küsimuse keerukamaks; arvestades, et sekkuvate digitaaltehnoloogiate kasutamist töökohal käsitletakse ja reguleeritakse teatud määral ainult mõnes liikmesriigis; arvestades, et Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 8 sätestatakse, et „igaühel on õigus oma isikuandmete kaitsele“; arvestades, et seda on kasutatud erinevate riikide jurisdiktsioonides töötajate privaatsuse kaitsmiseks tööhõive kontekstis; arvestades, et Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 8 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus) (13) rakendamine peaksid tagama, et töötaja saab piisavat teavet seire ja järelevalve ulatuse ja olemuse kohta ning et tööandja peab meetmeid põhjendama ja nende mõju minimeerima, rakendades kõige vähem privaatsust rikkuvaid meetodeid;

J. arvestades, et Eurofoundi uuringust ilmnes, et 27 % kodus töötavatest vastajatest väidavad, et on töötanud vabal ajal, kuna töö on seda nõudnud;



(12) https://www.eurofound.europa.eu/publications/blog/covid-19-unleashed-the-potential-for-telework-how-are-workers-coping(13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete

töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).

https://www.eurofound.europa.eu/publications/blog/covid-19-unleashed-the-potential-for-telework-how-are-workers-coping

1. rõhutab, et tööks kasutatavad digitaalsed töövahendid, sealhulgas IKT, on muutnud töö tegemise aja, koha ja viisi ning töötajate tööväliselt kättesaadavuse paindlikumaks; arvestades, et digitaalsete töövahendite asjakohane kasutamine võib olla tööandjate ja töötajate jaoks väärtuslik, võimaldades suuremat vabadust, iseseisvust ja paindlikkust tööaja ja tööülesannete paremaks korraldamiseks, vähendada tööle sõitmiseks kuluvat aega ning hõlbustada isiklike ja perekondlike kohustuste täitmist, luues seeläbi töö- ja eraelu vahel parema tasakaalu; märgib, et töötajate vajadused on väga erinevad, ja rõhutab sellega seoses selge raamistiku väljatöötamise tähtsust, mis edendab samal ajal isiklikku paindlikkust ja töötajate õiguste kaitset;

2. rõhutab, et pidev ühenduses olemine koos suurte tööalaste nõudmistega ja kasvava ootusega, et töötajad oleks igal ajal kättesaadavad, võib negatiivselt mõjutada töötajate põhiõigusi, nende töö- ja eraelu tasakaalu ning nende füüsilist ja vaimset tervist ja heaolu;

3. tunnistab, et tööaja tõhus registreerimine võib aidata kaasa lepingulise tööaja järgimisele; rõhutab, et kuigi kokkulepitud tundide tagamiseks ja seadusest tulenevate piiride järgimiseks on oluline tööaja arvestus, tuleb tähelepanu pöörata tõhususele, arvestades, et selles küsimuses on regulatsioone ainult mõnes liikmesriigis;

4. märgib, et üha rohkem on selgeid tõendeid selle kohta, et kui töötunde piirata, tagada töö- ja eraelu tasakaal, lubada tööaja korraldamisel teatavat paindlikkust ja võtta tööl heaolu suurendamiseks aktiivseid meetmeid, paraneb töötajate füüsiline ja vaimne tervis, tööohutus ja tööviljakus, kuna vähem on väsimust ja stressi, suureneb töötajate rahulolu tööga ja kasvab motivatsioon ning väheneb töölt puudumine (14);

5. tunnistab, et oluline on kasutada digitaalseid töövahendeid nõuetekohaselt ja tõhusalt, seda nii töötajate kui ka tööandjate puhul, hoolitsedes selle eest, et ei rikutaks töötajate õigust õiglastele töötingimustele, sealhulgas õiglasele tasule, tööaja piiramisele ning töö- ja eraelu tasakaalule, samuti töötervishoiule ja tööohutusele;

6. usub, et töötajate töövälisesse aega sekkumine ja tööaja pikendamine võib suurendada tasustamata ületunnitöö, tööväsimuse, psühhosotsiaalsete, vaimsete ja füüsiliste probleemide, nagu ärevuse, depressiooni, läbipõlemise ja tehnostressi riski ning sellel võib olla ebasoodne mõju nende tervisele ja tööohutusele, töö- ja eraelu tasakaalule ning tööst puhkusele;

7. jagab Eurofoundi järeldusi, mis näitavad, et igapäevaselt kodus töötavatel inimesetel on võrreldes tööandjate ruumides töötavate inimestega kaks korda suurem oht töötada rohkem kui nõutavad maksimaalsed 48 tundi nädalas ja neil on oht, et tööpäevade vahel puhatakse vähem kui nõutav 11 tundi, nagu on ette nähtud liidu õiguses; rõhutab, et peaaegu 30 % sellistest kaugtöötajatest teatavad, et töötavad vabal ajal iga päev või mitu korda nädalas, samas kui kontoripõhistest töötajatest teeb seda vähem kui 5 % ja et kaugtöötajatel on suurem oht töötada ebakorrapärasemalt; rõhutab, et liidus suureneb nende kodus töötajate arv, kes teatavad pikkadest töötundidest või kellele ei võimaldata vaba aega; märgib lisaks, et igapäevased kaugtöötajad kurdavad sagedamini tööstressi, unehäirete, stressi ja kokkupuute üle digitaalsete ekraanide valgusega, ning märgib, et muud mõjud kaugtöötajate ja liikuvate inimeste tervisele on peavalud, silmade ülekoormus, väsimus, ärevus ning luu- ja lihaskonna haigused; tunnistab, et regulaarne kodune töö võib töötajatele füüsiliselt kurnav olla, kuna kodus ajutiselt loodud töökohad, samuti sülearvutid ja muud IKT-seadmed ei pruugi vastata ergonoomika-normidele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama teadusuuringuid ja andmete kogumist ning viima läbi nende probleemide üksikasjaliku hindamise; rõhutab, et kaugtöö prognoositava laienemise tõttu pikemas perspektiivis suureneb nende probleemide lahendamise tähtsus;

8. juhib tähelepanu sellele, et kaugtöö on COVID-19 kriisi ajal olnud oluline teatud tööhõive ja ettevõtluse kaitsmisel, kuid kordab, et pika tööaja ja kõrgemate nõudmiste koosmõju tõttu võib see kujutada endast ka suuremaid ohte töötajatele, millel on ebasoodne mõju nende tööaja kvaliteedile ning töö- ja eraelu tasakaalule ning füüsilisele ja vaimsele tervisele; rõhutab tõsiasja, et erilisi raskusi tekib siis, kui töö ei ole seotud kindla töötamise kohaga, kui tööga ühenduvus on pidev ning kui töö tungib pere- ja eraellu;



(14) Messenger, ILO, tsiteeritud Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse (EPRS) Euroopa lisaväärtuse üksuse Euroopa lisaväärtuse hinnangu uuringus „The right to disconnect“ (Õigus mitte olla kättesaadav) (PE 642.847, juuli 2020): https://www.europarl.europa. eu/RegData/etudes/BRIE/2020/642847/EPRS_BRI(2020)642847_EN.pdf



9. rõhutab, et töötajate õigus mitte olla kättesaadav on ülioluline selleks, et kaitsta nende füüsilist ja vaimset tervist ja heaolu ning kaitsta neid psühholoogiliste ohtude eest; kordab psühhosotsiaalsete riskihindamiste rakendamise tähtsust ja eeliseid era- ja avaliku sektori ettevõtete tasandil, ning kordab vaimse tervise edendamise ja psüühikahäirete ennetamise tähtsust töökohal, luues paremad tingimused nii töötajatele kui ka tööandjatele; tunnistab, et sotsiaalpartnerite loodud tervishoiu- ja ohutuskomiteed võivad mängida positiivset rolli sagedasemate ja täpsemate riskihindamiste tagamisel;

10. tuletab meelde, et kehtivate õigusaktide ja Euroopa Liidu Kohtu praktika kohaselt ei pea töötajad olema pidevalt ja katkestusteta tööandjale kättesaadavad ning et tööaeg, kui töötaja peab olema tööandja käsutuses ja töövaba aeg, kui töötajal ei ole kohustust jääda tööandja käsutusse, on erinevad asjad ja valvekorra aeg on tööaeg; tunnistab siiski, et õigust mitte olla kättesaadav ei ole liidu õiguses selge sõnaga reguleeritud; tuletab meelde, et olukord erineb liikmesriigiti märkimisväärselt ning mitu liikmesriiki ja sotsiaalpartnerit on hakanud digitaalsete töövahendite kasutamist seadustes, kollektiivlepingutes või mõlemates reguleerima, et pakkuda töötajatele ja nende peredele tagatisi ja kaitset; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ning julgustab sotsiaalpartnereid vahetama parimaid tavasid ja tagama kooskõlastatud ühise lähenemisviisi olemasolevatele töötingimustele, kahjustamata seejuures liidu sotsiaalseid õigusi ja liikuvust;

11. kutsub komisjoni üles hindama ohte, mis tulenevad sellest, et õigust mitte olla kättesaadav ei kaitsta, ning nende ohtudega tegelema;

12. kutsub liikmesriike ja tööandjaid üles tagama töötajate teavitamise ja võimaluse kasutada oma õigust mitte olla kättesaadav;

13. tuletab meelde eri sektorite vahelisi konkreetseid vajadusi ja erinevusi seoses õigusega mitte olla kättesaadav; kutsub komisjoni üles esitama põhjaliku ja nõuetekohase hindamise ning liikmesriikide ja sotsiaalpartneritega konsulteerimise põhjal ettepaneku liidu direktiivi kohta, mis käsitleb miinimumnõudeid ja -tingimusi, et tagada töötajate suutlikkus kasutada tõhusalt enda õigust mitte olla kättesaadav ja reguleerida olemasolevate ja uute digitaalsete töövahendite kasutamist tööotstarbel, võttes samas arvesse Euroopa sotsiaalpartnerite digiüleminekut käsitlevat raamlepingut, mis sisaldab kättesaadav ja mittekättesaadav olemise korda; tuletab meelde, et raamlepinguga nähakse ette, et sotsiaalpartnerid võtavad järgmise kolme aasta jooksul rakendusmeetmeid, ning seadusandliku ettepaneku tegemine enne rakendamispe-rioodi lõppu eiraks sotsiaalpartnerite rolli, mis on sätestatud ELi toimimise lepingus; nõuab kindlalt, et kõigis seadusandlikes algatustes austataks sotsiaalpartnerite riigisisest sõltumatust, riigisiseseid kollektiivlepinguid ning riikide tööturu traditsioone ja mudeleid, ning et need ei mõjutaks õigust pidada läbirääkimisi, sõlmida ja jõustada kollektiivlepinguid vastavalt liikmesriigi õigusele ja tavale;

14. kutsub komisjoni üles esitama õigusraamistiku, et kehtestada kogu liidus kaugtöö miinimumnõuded tagamaks, et kaugtöö ei mõjutaks kaugtöötajate töötingimusi; rõhutab, et selline raamistik peaks selgitama töötingimusi, sealhulgas varustuse, näiteks olemasolevate ja uute digitaalsete töövahendite hankimist, kasutamist ja nendega seostuvat vastutust, ning tagama, et sellist tööd tehakse vabatahtlikult ning et kaugtöötajate õiguste, töökoormuse ja tulemuslikkuse standardid on võrreldavate töötajatega samaväärsed;

15. on arvamusel, et uus direktiiv peaks täpsustama, täiendama ja täielikult järgima nõudeid, mis on sätestatud direktiivis 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (eriti seoses õigusega tasustatud iga-aastasele puhkusele), direktiivis (EL) 2019/1152 läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta Euroopa Liidus ning direktiivis (EL) 2019/1158 lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalu kohta ning nõukogu direktiivis 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse kohta, ning eriti nende direktiivide nõudeid, mis on seotud maksimaalse tööaja ja minimaalse puhkeaja, paindliku töökorraldusega ja teavitamiskohustustega ning et see direktiiv ei tohiks töötajatele ebasoodsat mõju avaldada; on veendunud, et uus direktiiv peaks pakkuma lahendusi olemasolevate mudelite, sotsiaalpartnerite rolli, tööandjate vastutuse ja töötajate vajaduste asjus, mis puudutavad nende tööaja korraldust digitaalsete töövahendite kasutamisel; rõhutab liidu õigusnormide õige ülevõtmise, rakendamise ja kohaldamise põhimõttelist tähtsust ning tuletab meelde, et liidu tööhõive- ja sotsiaalvaldkonna õigustik kehtib digipöördele täielikult; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama õigusnormide nõuetekohase täitmise tagamise riikide tööinspektsioonide kaudu;



16. rõhutab, et õigus mitte olla kättesaadav võimaldab töötajatel hoiduda tööga seotud ülesannete täitmisest, tegevusest ja elektroonilisest suhtlemisest (nt telefonikõned, e-kirjad ja muud sõnumid) väljaspool oma tööaega, sealhulgas puhkeperioodidel, riigipühadel ja iga-aastasel puhkusel, ema- ja isapuhkusel, lapsehoolduspuhkusel või muud liiki puhkusel, ilma et sellega kaasneks negatiivseid tagajärgi; rõhutab, et teatud autonoomiat, paindlikkust ja lugupidamist ajalisest suveräänsusest, mille kohaselt tuleb töötajatel lubada oma tööaeg kavandada kooskõlas isiklike kohustuste täitmisega, eelkõige laste või haigete pereliikmete hooldamisega, tuleb austada; rõhutab, et kättesaadavuse suurenemine töökohal ei tohiks põhjustada diskrimineerimist ega negatiivseid tagajärgi seoses värbamise ega karjääri edendamisega;

17. rõhutab, et uute tehnoloogiliste võimaluste, näiteks tehisintellekti edendamisel on otsustav roll tulevikutöökoha kujundamisel ja töö tõhususe hindamisel ning ei tohiks viia digitaalsete töövahendite dehumaniseeritud kasutamiseni ega tekitada muret seoses privaatsuse ning ebaproportsionaalse ja ebaseadusliku isikuandmete kogumisega ning töötajate jälgimisega; rõhutab, et tööruumi ja töö tulemuslikkuse jälgimise vahendite uued vormid, mis võimaldavad ettevõtetel töötajate tegevust ulatuslikult jälgida, ei tohiks olla võimalust töötajate süstemaatiliseks jälgimiseks; kutsub sotsiaalpartnereid ja andmekaitse järelevalveasutusi üles tagama, et töötamise jälgimise vahendeid kasutatakse ainult siis, kui see on vajalik ja proportsionaalne ning tagama töötajate õiguse privaatsusele ja oma töös enesemääramisele; juhib tähelepanu sellele, et kui töötajatel on lubatud kasutada tööandja pakutavaid sideteenuseid eraviisilistel eesmärkidel, ei ole tööandjal õigust juurdepääsuks metaandmetele ega sisule ja töötajad peavad olema koolitatud ja informeeritud nende andmete töötlemisest; tuletab meelde, et töösuhetes ei või töötaja nõusolekut tema isikuandmete töötlemiseks pidada vabalt antavaks ja seetõttu see ei kehti, kuna töötaja kui andmesubjekti ja tööandja kui vastutava töötleja vahel on selge võimu tasakaalustamatus;

18. kordab, et tööajast kinnipidamist ja selle prognoositavust peetakse liidus oluliseks, et tagada töötajate ja nende perede tervis ja ohutus;

19. rõhutab, et komisjon, liikmesriigid, tööandjad ja töötajad peavad aktiivselt toetama ja propageerima õigust mitte olla kättesaadav ning edendama tõhusat, põhjendatud ja tasakaalustatud lähenemisviisi digitaalsete töövahendite kasutamisele tööl, samuti teadlikkuse tõstmise meetmeid ning haridus- ja koolituskampaaniaid tööaja ja õiguse kohta mitte olla kättesaadav; rõhutab digitaalsete töövahendite mõistliku kasutamise tähtsust, tagades õiguse mitte olla kättesaadav ja kõigi muude töötajate vaimse ja füüsilise tervise kaitsmiseks mõeldud õiguste tõhusa rakendamise ja liidus töökultuuri aktiivse komponendina kehtestamise;

20. rõhutab asjaolu, et tööandjad ei tohiks nõuda, et töötajad oleksid väljaspool oma tööaega otseselt või kaudselt kättesaadavad, ning kaastöötajad peaksid hoiduma töö eesmärgil väljaspool kokkulepitud tööaega oma kolleegidega ühendust võtmast; tuletab meelde, et tööaeg on aeg, mille jooksul töötaja on tööandja jaoks kohal või kättesaadav; rõhutab, et töömaailma muutuvat iseloomu arvestades on suurenenud vajadus teavitada töötajaid täielikult nende töötingimustest, et rakendada õigust mitte olla kättesaadav, mis peaks toimuma õigeaegselt ja kirjalikus või digitaalses vormis, millele on töötajatel hõlbus juurdepääs; juhib tähelepanu sellele, et tööandjad peavad andma töötajatele piisavalt teavet, sealhulgas kirjalikult, sätestades töötajate õiguse mitte olla kättesaadav, kehtestades vähemalt praktilise korra tööks kasutatavate digitaalsete töövahendite väljalülitamiseks, sealhulgas kõik tööga seotud järelevalvevahendid, tööaja registreerimise viis, tööandja tervise ja ohutuse hinnang, meetmed töötajate kaitseks ebasoodsa kohtlemise eest ning töötajate kahju hüvitamise õiguse rakendamiseks; kordab piiriüleste töötajate võrdse kohtlemise tähtsust ning kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tagama, et töötajad oleksid korrapäraselt teavitatud oma õigusest mitte olla kättesaadav, sealhulgas piiriüleselt;

21. rõhutab, et sotsiaalpartneritel on oluline roll õiguse mitte olla kättesaadav tõhusa jõustamise ja rakendamise tagamises vastavalt liikmesriigi tavadele ning seepärast on oluline arvestada tööd, mida nad on selles osas juba teinud; on veendunud, et liikmesriigid peavad tagama töötajatele võimaluse tõhusalt kasutada õigust mitte olla kättesaadav, sealhulgas kollektiivlepingu kaudu; kutsub liikmesriike üles looma täpsed ja piisavad mehhanismid, et tagada miinimumkaitse kooskõlas liidu õigusega ja jõustada õigus mitte olla kättesaadav kõigi töötajate jaoks;

22. kutsub liikmesriike üles tagama, et töötajad, kes kasutavad õigust mitte olla kättesaadav, oleksid kaitstud ohvristamise ja muude negatiivsete tagajärgede eest ning et oleks olemas mehhanismid tegelemiseks nende kaebuste või rikkumistega, mis puudutavad õigust mitte olla kättesaadav;



23. rõhutab, et kõiki erialaseid kaugõppe- ja koolitustegevusi tuleb samuti arvestada tööalastena ning need ei tohi ilma piisava hüvitiseta toimuda ületundide või vabade päevade arvelt;

24. rõhutab kõigi töötajate, eriti puuetega inimeste ja vanemate kolleegide IT-oskuste parandamisele suunatud individuaalsete koolituste toetamise tähtsust, et tagada nende hea ja tõhus töötamine;

25. kutsub komisjoni üles lisama õiguse mitte olla kättesaadav oma uude tööohutuse ja töötervishoiu strateegiasse ning töötama tööohutuse ja töötervishoiu raamistikus selgesõnaliselt välja uued psühhosotsiaalsed meetmed ja tegevused;

26. nõuab, et komisjon esitaks ELi toimimise lepingu artikli 153 lõike 2 punkti b alusel koostoimes artikli 153 lõike 1 punktidega a, b ja i ettepaneku võtta vastu õigusakt õiguse kohta mitte olla kättesaadav, järgides käesoleva raporti lisas esitatud soovitusi;

27. on seisukohal, et taotletaval ettepanekul puudub finantsmõju;

28. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos üksikasjalike soovitustega komisjonile, nõukogule ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.



RESOLUTSIOONI LISA:

SOOVITUSED TAOTLETAVA ETTEPANEKU SISU KOHTA

TAOTLETAVA SEADUSANDLIKU ETTEPANEKU TEKST

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV

õiguse kohta mitte olla kättesaadav

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 153 lõike 2 punkti b koostoimes artikli 153 lõike 1 punktidega a, b ja i,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (3),

ning arvestades järgmist:

(1) Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 153 lõike 1 punktides a, b ja i on sätestatud, et liit toetab ja täiendab liikmesriikide meetmeid töökeskkonna parandamise valdkonnas, et kaitsta töötajate tervist ja ohutust, töötingimusi ning meeste ja naiste võrdõiguslikkust seoses nende võimalustega tööturul ja kohtlemisega tööl.

(2) Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „põhiõiguste harta“) artikli 31 kohaselt on igal töötajal õigus töötingimustele, mis on tema tervise, ohutuse ja inimväärikuse kohased, samuti õigus maksimaalse tööaja piirangule, igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele ning iga-aastasele tasustatavale puhkusele. Põhiõiguste harta artiklis 30 on sätestatud õigus kaitsele põhjendamatu vallandamise korral ning põhiõiguste harta artiklites 20 ja 21 on sätestatud võrdsus seaduse ees ja keelatud diskrimineerimine. Põhiõiguste harta artiklis 23 nõutakse naiste ja meeste võrdõiguslikkuse tagamist kõikides valdkondades, kaasa arvatud tööhõive, töö ja palk.

(3) Euroopa sotsiaalõiguste sambas on sätestatud, et olenemata töösuhte liigist ja kestusest on töötajatel töötingimuste osas õigus õiglasele ja võrdsele kohtlemisele, et tööandjatele tuleb tagada vajalik paindlikkus majanduslikus kontekstis toimuvate muutustega kiireks kohanemiseks, et tuleb edendada uuenduslikke töövorme, mis tagavad kvaliteetsed töötingimused, ning et tuleb vältida töösuhteid, mis viivad ebakindlate töötingimusteni, sealhulgas keelates ebatüüpiliste lepingute kuritarvitamise (põhimõte nr 5). Samuti on selles sätestatud, et töötajatel on õigus saada töö alustamisel kirjalikku teavet oma töösuhtest tulenevate õiguste ja kohustuste kohta (põhimõte nr 7), et majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika kujundamisel ja rakendamisel vastavalt riiklikele tavadele tuleb konsulteerida sotsiaalpartneritega (põhimõte nr 8), et vanematel ja hoolduskohustustega inimestel on õigus sobivale puhkusele ja paindlikule töökorraldusele (põhimõte nr 19) ning et töötajatel on õigus tervislikule, ohutule ja hästi kohandatud keskkonnale ning andmekaitsele, samuti töökeskkonna kohandamisele vastavalt tööst tulenevatele vajadustele, nii et nad saaksid võimalikult kaua tööturul osaleda (põhimõte nr 10).



(1) ELT C …(2) ELT C …(3) Euroopa Parlamendi … seisukoht.

(4) Käesolevas direktiivis võetakse arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioone ja soovitusi, eelkõige 1919. aasta töötundide (tööstus) konventsiooni (nr 1), 1930. aasta tööaja konventsiooni (äri ja bürood) (nr 30), 1981. aasta kollektiivsete läbirääkimiste soovitust (nr 163), 1981. aasta konventsiooni perekondlike kohustustega töötajate kohta (nr 156) ja sellele lisatud soovitust (nr 165), samuti 2019. aasta Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni sajanda aastapäeva deklaratsiooni töö tuleviku kohta.

(5) Käesolevas direktiivis võetakse arvesse ka Euroopa Nõukogu 3. mai 1996. aasta muudetud Euroopa sotsiaalhartat, eriti selle artiklit 2 (õiglastele töötingimustele õiguse kohta, sealhulgas vastuvõetavale tööajale ja puhkeajale), artiklit 3 (õiguse kohta töötada ohututes ja tervislikes töötingimustes), artiklit 6 (õiguse kohta pidada kollektiivläbirääkimisi) ja artiklit 27 (perekondlike kohustustega töötajate kaitse kohta).

(6) Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 24 on sätestatud, et igaühel on õigus puhkusele ja vabale ajale, sealhulgas mõistlikule tööaja piirangule ja regulaarsele tasulisele puhkusele.

(7) Digitaalsed töövahendid võimaldavad töötajatel töötada kõikjal ja igal ajal, kui neid kasutatakse õigesti, ning võivad aidata parandada töötajate töö- ja eraelu tasakaalu, võimaldades neile oma eraelu korraldamisel suuremat paindlikkust. Digitaalsete töövahendite, sealhulgas IKT kasutamisel töö eesmärgil võib siiski olla ka negatiivne mõju, näiteks pikemad töötunnid, mis sunnivad töötajaid töötama väljaspool oma tööaega, intensiivsem töötamine ning tööaja ja vaba aja vaheliste piiride hägustumine. Kui selliseid digitaalseid töövahendeid ei kasutata üksnes tööajal, võivad need häirida töötajate eraelu. Tasustamata hoolduskohustustega töötajate jaoks võivad digitaalsed töövahendid muuta töö- ja eraelu õige tasakaalu leidmise eriti keeruliseks. Naised kulutavad selliste hoolduskohustuste täitmiseks rohkem aega kui mehed, töötavad vähem tunde palgatööl ja võivad tööturult täielikult välja langeda.

(8) Tööks kasutatavad digitaalsed töövahendid võivad tekitada pidevat survet ja stressi, kahjustada töötajate füüsilist ja vaimset tervist ja heaolu ning põhjustada psühhosotsiaalseid või muid kutsehaigusi, nagu ärevus, depressioon, läbipõlemine, tehnostress, unehäired ning luu- ja lihaskonna kahjustused. Kõik need mõjud koormavad tööandjaid ja sotsiaalkindlustussüsteeme üha enam ning suurendavad ohtu, et rikutakse töötajate õigust töötingimustele, mis tagavad nende tervise ja ohutuse. Arvestades probleeme, mis tulenevad digitaalsete töövahendite, ebatüüpiliste töösuhete ja kaugtöö korralduse oluliselt suurenevast kasutamisest, eelkõige seoses kaugtöö suurenemisega COVID-19 kriisi tõttu, mis põhjustab täiendavat tööga seotud stressi ja muudab töö- ja eraelu piiri ebamääraseks, on vaja veelgi kiiremini tagada, et töötajad saaksid kasutada õigust mitte olla kättesaadav.

(9) Digitaaltehnoloogia laialdasem kasutamine on muutnud traditsioonilisi töömudeleid ning loonud „pidevalt ühendatud“ ja „alati sisse lülitatud“ kultuuri. Sellega seoses on oluline tagada töötajate põhiõiguste kaitse, õiglased töötingimused, sealhulgas õigus õiglasele tasule ja tööaja rakendamine, tervis ja ohutus ning meeste ja naiste võrdõiguslikkus.

(10) Õigus mitte olla kättesaadav viitab töötaja õigusele mitte osaleda tööalases tegevuses või teabevahetuses väljaspool tööaega digitaalsete töövahendite abil, nagu telefonikõned, e-kirjad või muud sõnumid. Õigus mitte olla kättesaadav peaks andma töötajale õiguse lülitada töövahendid välja ja mitte vastata väljaspool tööaega tööandja nõudmistele, ilma et teda ohustaksid kahjulikud tagajärjed, näiteks vallandamine või muud vastumeetmed. Seevastu ei tohiks tööandjad nõuda töötajatelt väljaspool tööaega töötamist. Tööandjad ei tohiks propageerida „alati sisse lülitatud“ töökultuuri, kus töötajad, kes loobuvad õigusest mitte olla kättesaadav, on selgelt eelistatud neile, kes seda ei tee. Töötajaid, kes teatavad töökohal õiguse mitte olla kättesaadav rikkumisest, ei tohiks karistada.



(11) Õigust mitte olla kättesaadav tuleks kohaldada kõigi töötajate ja kõigi valdkondade suhtes, nii avalikus kui ka erasektoris, ning seda tuleks tõhusalt jõustada. Õiguse mitte olla kättesaadav eesmärk on tagada töötajate tervise ja ohutuse ning õiglaste töötingimuste kaitse, sealhulgas töö- ja eraelu tasakaal.

(12) Praegu puuduvad liidu õigusaktid, mis reguleeriksid konkreetselt õigust mitte olla kättesaadav ning selle valdkonna õigusaktid on liikmesriigiti väga erinevad. Nõukogu direktiivide 89/391/EMÜ (4) ja 91/383/EMÜ (5) eesmärk on siiski soodustada tähtajalise või ajutise töösuhtega töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamist; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2003/88/EÜ (6) on sätestatud ohutuse ja tervishoiu miinimumnõuded seoses tööaja korraldusega, sealhulgas seoses maksimaalse lubatud tööaja ja minimaalse puhkeajaga, mida tuleb järgida; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/1152 (7) eesmärk on parandada töötingimusi, edendades läbipaistvamat ja prognoositavamat tööhõivet ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/1158 (8) on sätestatud miinimumnõuded, et hõlbustada lapsevanematest ja hooldajatest töötajate töö- ja eraelu ühitamist.

(13) Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2003/88/EÜ kehtivad töötajatel liidus ohutuse ja tervishoiu miinimumnõuded seoses tööaja korraldusega. Selles kontekstis nähakse nimetatud direktiiviga ette igapäevane puhkeaeg, puhkepausid, iganädalane puhkeaeg, maksimaalne iganädalane tööaeg ja iga-aastane puhkus ning reguleeritakse öötöö, vahetustega töö ja töökorralduse teatavaid aspekte. Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb valvekorra aega, mille jooksul töötaja peab füüsiliselt viibima tööandja määratud kohas, „tervikuna käsitleda tööajana […], sõltumata sellest, et sellise valve ajal ei täida asjaomane isik pidevalt oma kutsealale omaseid tööülesandeid“ (9), ning valveaega, mille jooksul töötaja peab kodus viibides tööandja käsutuses olema, tuleb käsitleda tööajana (10). Lisaks on Euroopa Liidu Kohus tõlgendanud minimaalseid puhkeaegu kui „olulise tähtsusega ühenduse sotsiaalõigusnorme, mis peavad laienema miinimumnõuetena kõigile töötajatele, et tagada kõigi töötajate ohutuse ja tervise kaitse“ (11). Direktiivis 2003/88/EÜ ei ole aga sõnaselgelt sätestatud töötaja õigust mitte olla kättesaadav ega nõuta, et töötajad oleksid kättesaadavad väljaspool tööaega, puhkeajal või muul töövabal ajal, kuid direktiivis nähakse ette õigus katkematule igapäevasele, iganädalasele ja iga-aastasele puhkeperioodile, mille jooksul töötajaga ei tohiks ühendust võtta. Lisaks pole ühtegi selgesõnalist liidu sätet, mis jõustaks õiguse mitte olla väljaspool (lepinguliselt) kokkulepitud tööaega kogu aeg kättesaadav.

(14) Euroopa Liidu Kohus on kinnitanud, et direktiividega 89/391/EMÜ ja 2003/88/EÜ nõutakse, et tööandjad looksid süsteemi, mis võimaldab mõõta iga töötaja iga päeva tööaega, ning et selline süsteem oleks „objektiivne, usaldusväärne ja ligipääsetav“ (12).

(15) Euroopa Liidu Kohus on oma kohtupraktikas kehtestanud kriteeriumid töötaja staatuse kindlaksmääramiseks. Käesoleva direktiivi rakendamisel tuleks võtta arvesse nimetatud kriteeriumide tõlgendamist Euroopa Kohtu poolt. Kui need kriteeriumid on täidetud, kuuluvad käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kõik töötajad, nii era- kui ka avalikus sektoris, sealhulgas nõudetöö tegijad, osalise tööajaga töötajad, vahelduvad töötajad, vautšeripõhise töö tegijad, platvormitöötajad ja praktikandid. Liikmesriigi õiguses määratletud füüsilisest isikust ettevõtja staatuse kuritarvitamine kas riigisiseselt või piiriülestes olukordades on valesti deklareeritud töö vorm, mis sageli seostub deklareerimata tööga. Fiktiivse füüsilisest isikust ettevõtjaga on tegemist juhul, kui isik deklareerib ennast teatavate



(4) Nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiiv 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (EÜT L 183, 29.6.1989, lk 1).

(5) Nõukogu 25. juuni 1991. aasta direktiiv 91/383/EMÜ, millega täiendatakse meetmeid tähtajalise või ajutise töösuhtega töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise soodustamiseks (EÜT L 206, 29.7.1991, lk 19).

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT L 299, 18.11.2003, lk 9).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1152 läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta Euroopa Liidus (ELT L 186, 11.7.2019, lk 105).

(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1158, milles käsitletakse lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalu ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2010/18/EL (ELT L 188, 12.7.2019, lk 79).

(9) Euroopa Kohtu 5. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas Pfeiffer jt, C-397/01 kuni C-403/01, ECLI:EU:C:2004:584, punkt 93.(10) Euroopa Kohtu 21. veebruari 2018. aasta otsus kohtuasjas Matzak, ECLI:EU:C:2018:82, C-518/15, punkt 66.(11) Euroopa Kohtu 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas Euroopa Komisjon vs. Ühendkuningriik, C-484/04, ECLI:EU:C:2006:526,

punkt 38.(12) Euroopa Kohtu 14. mai 2019. aasta otsus kohtuasjas Federación de Servicios de Comisiones Obreras (CCOO), C-55/18, ECLI:EU:

C:2019:402, punkt 60.

õiguslike või maksukohustuste vältimiseks füüsilisest isikust ettevõtjana, kuigi tema töötamise puhul on täidetud töösuhtele omased kriteeriumid. Sellised isikud peaksid kuuluma käesoleva direktiivi kohaldamisalasse. Töösuhte olemasolu kindlakstegemisel tuleks juhinduda töö tegeliku tegemisega seotud üksikasjadest, mitte tugineda sellele, kuidas pooled suhet kirjeldavad. Käesolevas direktiivis tähendab mõiste „töötaja“ iga töötajat, kellel on töösuhe, mis vastab Euroopa Liidu Kohtu kriteeriumidele.

(16) Viimastel aastakümnetel on standardsete töölepingute arv vähenenud ja ebatüüpilise või paindliku töökorralduse levimus suurenenud, mis on suures osas tingitud majandustegevuse digiüleminekust. Teatavat liiki ebatüüpilise töö kohta on olemas liidu õigusaktid. Nõukogu direktiiviga 97/81/EÜ (13) rakendatakse Euroopa sotsiaalpartnerite vahelist osalist tööaega käsitlevat raamkokkulepet ning selle eesmärk on kõrvaldada osalise tööajaga töötajate diskrimineerimine, parandada osalise tööajaga töö kvaliteeti, hõlbustada vabatahtliku osalise tööajaga töö arendamist ning aidata kaasa tööaja paindlikule korraldamisele viisil, mis võtab arvesse nii tööandjate kui ka töötajate vajadusi. Nõukogu direktiiviga 1999/70/EÜ (14) jõustatakse Euroopa sotsiaalpartnerite raamkokkulepe tähtajaliste töölepin-gute kohta ning selle eesmärk on parandada tähtajalise töö kvaliteeti, tagades mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamise ja vältides kuritarvitusi, mis tulenevad järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/104/EÜ (15) (mis võeti vastu pärast seda, kui Euroopa sotsiaalpartneritel ei õnnestunud raamkokkulepet vastu võtta) eesmärk on tagada ajutiste renditöötajate kaitse ja parandada renditöö kvaliteeti, tagades võrdse kohtlemise ja tunnustades ajutist tööd pakkuvaid büroosid tööandjatena, võttes samal ajal arvesse vajadust luua sobiv raamistik renditöö kasutamiseks, et aidata tõhusalt kaasa töökohtade loomisele ja paindlike töövormide arendamisele.

(17) Euroopa sotsiaalpartnerid võtsid 2002. aasta juulis vastu raamlepingud kaugtöö kohta ja 2020. aasta juunis raamlepingud digiülemineku kohta. Digiüleminekut käsitleva raamlepinguga nähakse ette võimalikud sotsiaalpart-nerite vahel kokkulepitavad meetmed, mis käsitlevad töötajate olemist töö jaoks kättesaadav ja mittekättesaadav. Arvestades arengusuundumusi pärast kaugtöö raamlepingu vastuvõtmist 2002. aastal, on ilmnenud, et selle lepingu mõningad elemendid vajavad liidu tasandil hindamist ja õigusraamistikku.

(18) Direktiivi 2008/104/EÜ artikli 3 lõike 1 punktis a ja artikli 3 lõikes 2 on sätestatud, et mõiste „töötaja“ määratletakse liikmesriigi õiguses. Euroopa Liidu Kohus on siiski otsustanud, et selleks, et hinnata, kas isikul on töötaja staatus, tuleb kohaldada väljakujunenud kohtupraktikas kehtestatud kriteeriume. Eelkõige on määrav see, kas „isik osutab teisele isikule tema juhtimisel teenuseid, mille eest ta saab tasu“, ning „[seejuures] ei ole määravaks selle suhte vorm ega selle kvalifitseerimine liikmesriigi õiguses, samuti mitte õiguslik side nende kahe isiku vahel“ (16).

(19) Mõned liikmesriigid on astunud samme, et reguleerida selliste töötajate õigust mitte olla kättesaadav, kes kasutavad digitaalseid töövahendeid. Teised liikmesriigid edendavad digitaalsete töövahendite kasutamist tööks ilma ohte konkreetselt käsitlemata, kolmas rühm liikmesriike kohaldab digitaalsete töövahendite kasutamise suhtes üldisi õigusakte ja neljandal rühmal puuduvad konkreetsed õigusaktid (17). Liidu tasandi meetmed selles valdkonnas näeksid ette miinimumnõuded, et kaitsta kõiki liidu töötajaid, kes kasutavad tööks digitaalseid töövahendeid, ja konkreetsemalt nende põhiõigusi seoses õiglaste töötingimustega.

(20) Käesoleva direktiivi eesmärk on parandada kõigi töötajate töötingimusi, sätestades õiguse mitte olla kättesaadav miinimumnõuded. Käesolevat direktiivi tuleks rakendada viisil, mis on täielikult kooskõlas direktiivides 89/391/EMÜ, 2003/88/EÜ, (EL) 2019/1152 ja (EL) 2019/1158 sätestatud nõuetega ega avalda töötajatele negatiivset mõju.



(13) Nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiv 97/81/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta (ELT L 14, 20.1.1998, lk 9).

(14) Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiv 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Konföderatsioonide Liidu (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT L 175, 10.7.1999, lk 43).

(15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiiv 2008/104/EÜ renditöö kohta (ELT L 327, 5.12.2008, lk 9).(16) Euroopa Kohtu 17. novembri 2016. aasta otsus kohtuasjas C-216/15, Betriebstrat der Ruhrlandklinik, ECLI:EU:C:2016:883,

punkt 27.(17) Eurofound.

(21) Kuidas töötaja oma õigust mitte olla kättesaadav praktiliselt kasutab ja kuidas tööandja seda õigust rakendab, peaksid sotsiaalpartnerid saama kokku leppida kollektiivlepinguga või tööandja ettevõtte tasandil. Liikmesriigid peaksid tagama näiteks riiklike tööinspektsioonide kaudu, et tööandjad esitavad töötajatele kõnealuse praktilise korralduse.

(22) Liikmesriigid peaksid tagama, et tööandjad loovad objektiivse, usaldusväärse ja ligipääsetava süsteemi, mis võimaldab mõõta iga töötaja iga päev töötatud aja kestust vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale, eriti selle 14. mai 2019. aasta otsusele Federación de Servicios de Comisiones Obreras (CCOO), C-55/18 (18).

(23) Sotsiaalpartnerite autonoomiat tuleks austada. Liikmesriigid peaksid toetama sotsiaalpartnereid käesoleva direktiivi rakendamiseks kollektiivlepingute sõlmimisel.

(24) Liikmesriigid peaksid kooskõlas oma riigisisese õiguse ja tavaga tagama sotsiaalpartnerite tõhusa kaasamise ning edendama ja parandama käesoleva direktiivi rakendamiseks sotsiaaldialoogi. Selleks peaksid liikmesriigid tagama, et pärast asjakohasel tasemel sotsiaalpartneritega konsulteerimist kehtestatakse minimaalsed töötingimused, et töötajad saaksid kasutada õigust mitte olla kättesaadav. Liikmesriikidel peaks olema võimalik usaldada sotsiaalpartneritele käesoleva direktiivi rakendamine vastavalt liikmesriigi õigusele ja tavale, et neid minimaalseid töötingimusi sätestada või täiendada.

(25) Õiguse mitte olla kättesaadav rakendamise nõudest tuleks teha mööndusi ainult erilistel põhjustel, nagu vääramatu jõud või muud hädaolukorrad, ning tingimusel, et tööandja esitab igale asjaomasele töötajale kirjalikult põhjenduse, milles põhjendatakse möönduse tegemise vajadust. Minimaalsetes töötingimustes, millega rakendatakse õigust mitte olla kättesaadav, peaksid olema sätestatud kriteeriumid selliste erandite tegemiseks ja hüvitise määramiseks väljaspool tööaega tehtud töö eest. Selline hüvitis peaks tagama töötajate tervise ja ohutuse tagamise üldeesmärgi järgimise.

(26) Töötajaid, kes kasutavad käesolevas direktiivis sätestatud õigusi, tuleks kaitsta mis tahes negatiivsete tagajärgede, sealhulgas vallandamise ja muude survemeetmete eest. Neid töötajaid tuleks kaitsta ka diskrimineerivate meetmete, näiteks sissetuleku või edutamisvõimaluste kaotuse eest.

(27) Töötajatele peaks olema tagatud piisav ja kiire kohtu- ja halduskaitse igasuguse pahatahtliku kohtlemise eest, mis tuleneb käesolevas direktiivis sätestatud õiguste kasutamisest või mille puhul nad püüavad neid õigusi kasutada, sealhulgas õigus kasutada õiguskaitsevahendeid ja õigus algatada haldus- või kohtumenetlus, et tagada käesoleva direktiivi järgimine.

(28) Liikmesriigid peaksid kehtestama käesoleva direktiiviga kehtestatud õiguse mitte olla kättesaadav rakendamise korra kooskõlas liikmesriigi õiguse, kollektiivlepingute või tavadega. Liikmesriigid peaksid ette nägema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused juhuks, kui käesolevas direktiivis sätestatud kohustusi ei täideta.

(29) Kohustus tõendada, et töölepingu ülesütlemine või sellega samaväärne kahju ei leidnud aset põhjusel, et töötaja kasutas või soovis kasutada oma õigust mitte olla kättesaadav, peaks lasuma tööandjal, kui töötaja on kohtus või muus pädevas asutuses tõendanud asjaolusid, mis võivad anda alust eeldada, et töötaja on sel põhjusel töölt vabastatud või kannatanud muid negatiivseid tagajärgi.

(30) Käesoleva direktiiviga kehtestatakse miinimumnõuded ning jäetakse seega liikmesriikidele õigus kehtestada ja säilitada soodsamad õigusnormid. Käesolev direktiiv ja selle rakendamine ei tohiks anda piisavat alust, et selle direktiiviga hõlmatud töötajatele pakutava kaitse üldist taset alandada.

(31) Komisjon peaks käesoleva direktiivi rakendamise läbi vaatama, et jälgida käesoleva direktiivi täitmist ja tagada selle järgimine. Selleks peaksid liikmesriigid esitama komisjonile korrapäraselt aruandeid.

(32) Käesoleva direktiivi mõju hindamiseks julgustatakse komisjoni ja liikmesriike jätkama Euroopa Tööjõuameti (ELA) toetusel koostööd, et töötada välja võrreldavad statistilised andmed direktiivis sätestatud õiguste rakendamise kohta.



(18) Euroopa Kohtu 14. mai 2019. aasta otsus kohtuasjas Federación de Servicios de Comisiones Obreras (CCOO), C-55/18, ECLI:EU: C:2019:402.

(33) Kuna käesoleva direktiivi eesmärki – nimelt luua liidus asjakohased kaitsemeetmed, et rakendada õigust mitte olla kättesaadav – ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Reguleerimisese ja kohaldamisala

1. Käesolevas direktiivis sätestatakse miinimumnõuded, et võimaldada töötajatel, kes kasutavad tööks digitaalseid töövahendeid, sealhulgas info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat, kasutada õigust mitte olla kättesaadav ning tagada, et tööandjad austavad töötajate õigust mitte olla kättesaadav. Seda kohaldatakse kogu avaliku ja erasektori ning kõigi töötajate suhtes, sõltumata nende staatusest ja töökorraldusest.

2. Käesoleva direktiiviga täpsustatakse ja täiendatakse direktiive 89/391/EMÜ, 2003/88/EÜ, (EL) 2019/1152 ja (EL) 2019/1158 lõikes 1 nimetatud eesmärkidel, ilma et see piiraks nendes direktiivides sätestatud nõuete kohaldamist.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) „mitte olema kättesaadav“ – mitte osalema väljaspool tööaega digitaalsete töövahendite abil otseselt või kaudselt tööalases tegevuses või teabevahetuses;

2) „tööaeg“ – tööaeg direktiivi 2003/88/EÜ artikli 2 punkti 1 tähenduses.

Artikkel 3

Õigus mitte olla kättesaadav

1. Liikmesriigid tagavad, et tööandjad võtavad vajalikud meetmed, andmaks töötajatele vahendid, et kasutada õigust mitte olla kättesaadav.

2. Liikmesriigid tagavad, et tööandjad loovad objektiivse, usaldusväärse ja ligipääsetava süsteemi, mis võimaldab mõõta iga töötaja iga päev töötatud aja kestust vastavalt töötajate õigusele privaatsusele ja oma isikuandmete kaitsele. Töötajatel on võimalik taotleda ja saada andmeid oma tööaja kohta.

3. Liikmesriigid tagavad, et tööandjad rakendavad õigust mitte olla kättesaadav õiglaselt, seaduslikult ja läbipaistvalt.

Artikkel 4

Õiguse mitte olla kättesaadav rakendusmeetmed

1. Liikmesriigid tagavad, et pärast asjakohasel tasemel sotsiaalpartneritega konsulteerimist kehtestatakse üksikasjalik kord, mis võimaldab töötajatel kasutada õigust mitte olla kättesaadav, ja et tööandjad rakendavad seda õigust õiglaselt ja läbipaistvalt. Selleks näevad liikmesriigid ette vähemalt järgmised töötingimused:

a) praktiline kord tööks kasutatavate digitaalsete töövahendite väljalülitamiseks, sealhulgas kõik tööga seotud järelevalvevahendid;

b) tööaja mõõtmise süsteem;

c) tervise- ja ohutushinnangud, sealhulgas psühhosotsiaalsed riskihindamised seoses õigusega mitte olla kättesaadav;

d) kriteeriumid, mille alusel tööandja võib teha möönduse nõudest rakendada töötaja õigust mitte olla kättesaadav;

e) punktis d sätestatud möönduse korral arvutatakse kriteeriumid, mille alusel tehakse kindlaks väljaspool tööaega tehtud töö eest makstav hüvitis, vastavalt direktiividele 89/391/EMÜ, 2003/88/EÜ, (EL) 2019/1152 ja (EL) 2019/1158 ning liikmesriigi õigusele ja tavadele;



f) tööandjate võetavad teadlikkuse suurendamise meetmed, sealhulgas töökohal toimuvad koolitused seoses käesolevas lõikes osutatud töötingimustega.

Kõik esimese lõigu punkti d kohased mööndused tehakse üksnes erilistel põhjustel, nagu vääramatu jõud või muud hädaolukorrad, ning tingimusel, et tööandja esitab igale asjaomasele töötajale kirjalikult põhjenduse, milles põhjendatakse möönduse tegemise vajadust iga erandi kohaldamise puhul.

2. Liikmesriigid võivad liikmesriigi õiguse ja tava kohaselt usaldada sotsiaalpartnereid sõlmima riiklikul, piirkondlikul, valdkondlikul või tööandja tasandil kollektiivlepingud, milles sätestatakse lõikes 1 osutatud töötingimused või täiendatakse neid.

3. Liikmesriigid tagavad, et töötajad, kelle suhtes ei kehti lõike 2 kohane kollektiivleping, saavad kaitset vastavalt käesolevale direktiivile.

Artikkel 5

Kaitse ebasoodsa kohtlemise eest

1. Liikmesriigid tagavad, et tööandjatel keelatakse töötajat diskrimineerida, ebasoodsamalt kohelda, töölt vabastada ja võtta muid töötajat kahjustavaid meetmeid põhjusel, et töötajad on kasutanud või püüdnud kasutada oma õigust mitte olla kättesaadav.

2. Liikmesriigid tagavad, et tööandjad kaitsevad töötajaid, sealhulgas töötajate esindajaid, ebasoodsa kohtlemise eest või selliste negatiivsete tagajärgede eest, mis tulenevad tööandjale esitatud kaebusest või menetlusest, mille eesmärk on tagada käesoleva direktiiviga ettenähtud õiguste järgimine.

3. Liikmesriigid tagavad, et kui töötajad, kes leiavad, et nad on vallandatud või kogenud muud ebasoodsat kohtlemist põhjusel, et nad kasutasid või soovisid kasutada õigust mitte olla kättesaadav, esitavad kohtule või muule pädevale asutusele asjaolud, mille alusel võib eeldada, et nad on vallandatud või kogenud muud ebasoodsat kohtlemist nimetatud põhjusel, siis peab tööandja tõendama, et vallandamine või muu ebasoodne kohtlemine põhines muudel põhjustel.

4. Lõige 3 ei takista liikmesriikidel kehtestada töötajatele soodsamaid tõendamisreegleid.

5. Liikmesriigid ei pea kohaldama lõiget 3 selliste menetluste suhtes, mille korral faktide uurimine on kohtu või pädeva asutuse ülesanne.

6. Lõiget 3 ei kohaldata kriminaalmenetluse suhtes, kui liikmesriigid ei ole ette näinud teisiti.

Artikkel 6

Õiguskaitse

1. Liikmesriigid tagavad, et töötajatel, kelle õigust mitte olla kättesaadav on rikutud, on juurdepääs vaidluste tõhusale ja erapooletule ning kiirele lahendamisele ning et töötajatel on õigus õiguskaitsele, kui nende käesolevast direktiivist tulenevaid õigusi on rikutud.

2. Liikmesriigid võivad teha ametiühingutele või muudele töötajate esindajatele võimalikuks töötajate nimel või toetuseks ja nende nõusolekul osaleda haldusmenetlustes, mille eesmärk on tagada käesoleva direktiivi järgimine või jõustamine.

Artikkel 7

Teavitamiskohustus

Liikmesriigid tagavad, et tööandjad annavad igale töötajale kirjalikult selget, piisavat ja asjakohast teavet tema õiguse kohta mitte olla kättesaadav, sealhulgas teate kohaldatavate kollektiivlepingute või muude lepingute tingimuste kohta. See teave hõlmab vähemalt järgmist:

a) praktiline kord tööks kasutatavate digitaalsete töövahendite väljalülitamiseks, sealhulgas kõik tööga seotud järelevalvevahendid, nagu on osutatud artikli 4 lõike 1 punktis a;

b) süsteem tööaja mõõtmiseks, nagu on osutatud artikli 4 lõike 1 punktis b;

c) tööandja tervise- ja ohutushinnangud, arvestades õigust mitte olla kättesaadav, sealhulgas psühhosotsiaalsed riskihindamised, nagu on osutatud artikli 4 lõike 1 punktis c;



d) kriteeriumid mis tahes möönduste tegemiseks tööandja nõudest rakendada õigust mitte olla kättesaadav ja kõik kriteeriumid väljaspool tööaega tehtud töö eest hüvitise määramiseks, nagu on osutatud artikli 4 lõike 1 punktides d ja e;

e) tööandjate võetavad teadlikkuse suurendamise meetmed, sealhulgas töökohal toimuvad koolitused, nagu on osutatud artikli 4 lõike 1 punktis f;

f) meetmed töötajate kaitseks ebasoodsa kohtlemise eest kooskõlas artikliga 5;

g) meetmed, millega rakendatakse töötaja õigust õiguskaitsele kooskõlas artikliga 6.

Artikkel 8

Karistused

Liikmesriigid kehtestavad karistusnormid, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud riigisiseste sätete või käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate õiguste kohta juba kehtivate asjakohaste sätete rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et neid rakendatakse. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teavitavad komisjoni hiljemalt … [kaks aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva] nimetatud normidest ja meetmetest ning teavitavad komisjoni viivitamata nende hilisematest muudatustest.

Artikkel 9

Kaitse tase

1. Käesoleva direktiivi rakendamine ei anna piisavat alust töötajatele pakutava kaitse üldist taset alandada.

2. Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide õigust kohaldada või kehtestada õigus- või haldusnorme, mis on töötajate jaoks soodsamad, või soodustada või lubada töötajate jaoks soodsamate kollektiivlepingute kohaldamist.

3. Käesolevat direktiivi kohaldatakse, ilma et see piiraks muid õigusi, mis on töötajatele antud teiste liidu õigusaktidega.

Artikkel 10

Õiguse mitte olla kättesaadav aruandlus, hindamine ja läbivaatamine

1. … [viis aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist] ja seejärel iga kahe aasta tagant esitavad liikmesriigid komisjonile aruande kogu asjakohase teabe kohta, mis on seotud käesoleva direktiivi praktilise rakendamise ja kohaldamisega, ning õiguse mitte olla kättesaadav rakendamise hindamisnäitajad, näidates ära riigi sotsiaalpartnerite seisukohad.

2. Liikmesriikide poolt lõike 1 kohaselt esitatud teabe alusel esitab komisjon … [kuus aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist] ja seejärel iga kahe aasta tagant Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi rakendamise ja kohaldamise kohta ning kaalub, kas on vaja lisameetmeid, sh vajaduse korral käesoleva direktiivi muutmist.

Artikkel 11

Ülevõtmine

1. Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu ning avaldavad need hiljemalt … [kaks aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist]. Nad teatavad nendest viivitamata komisjonile.

Liikmesriigid kohaldavad neid norme alates … [kolm aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva].

Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2. Pärast käesoleva direktiivi jõustumist tagavad liikmesriigid, et komisjonile teatatakse piisavalt aegsasti kõigist õigus- või haldusnormide eelnõudest, mis liikmesriigid kavatsevad käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastu võtta, et komisjon saaks esitada oma märkused.



3. Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 153 lõikele 3 võivad liikmesriigid usaldada käesoleva direktiivi rakendamise sotsiaalpartneritele, kui viimased seda ühiselt taotlevad, tingimusel et nad tagavad käesoleva direktiivi järgimise.

Artikkel 12

Isikuandmed

Tööandjad töötlevad isikuandmeid vastavalt käesoleva direktiivi artikli 4 lõike 1 punktidele a ja b üksnes töötaja tööaja registreerimise eesmärgil. Nad ei töötle selliseid andmeid ühelgi muul eesmärgil. Isikuandmete töötlemine peab toimuma kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) 2016/679 (19) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2002/58/EÜ (20).

Artikkel 13

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 14

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

[koht],

Euroopa Parlamendi nimel

president

Nõukogu nimel

eesistuja



(19) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).

(20) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37).

P9_TA(2021)0022

Maksuparadiise käsitleva ELi nimekirja reform

Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon maksuparadiise käsitleva ELi nimekirja reformi kohta (2020/2863(RSP))

(2021/C 456/16)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse nõukogu ja liikmesriikide valitsuste esindajate 1. detsembril 1997. aastal vastu võetud resolutsiooni äriühingute maksustamise käitumisjuhendi kohta (1), mille eesmärk on vähendada Euroopa Liidus kahjulikku maksukonkurentsi,

— võttes arvesse komisjoni 17. juuni 2015. aasta teatist „Euroopa Liidu õiglane ja tõhus äriühingute maksustamise süsteem: viis tähtsaimat meetmevaldkonda“ (COM(2015)0302),

— võttes arvesse komisjoni 28. jaanuari 2016. aasta teatist tõhusa maksustamise välisstrateegia kohta (COM(2016)0024),

— võttes arvesse nõukogu 8. märtsi 2016. aasta järeldusi äriühingute maksustamist käsitleva käitumisjuhendi kohta (2),

— võttes arvesse komisjoni 5. juuli 2016. aasta teatist läbipaistvuse suurendamiseks ning maksudest kõrvalehoidmise ja maksustamise vältimise vastu võitlemiseks võetavate lisameetmete kohta (COM(2016)0451), milles selgitatakse koostööd mittetegevatest maksujurisdiktsioonidest ELi nimekirja koostamist,

— võttes arvesse nõukogu 8. novembri 2016. aasta järeldusi, mis käsitlevad kriteeriume ja protsessi, mille tulemusena koostatakse maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ELi nimekiri,

— võttes arvesse majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu 5. detsembri 2017. aasta kohtumise järeldusi,

— võttes arvesse 6. oktoobri 2020. aasta, s.o kõige hiliseimaid muudatusi, mille nõukogu on maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ELi nimekirjas teinud (3),

— võttes arvesse komisjoni 15. juuli 2020. aasta teatist „Õiglase ja lihtsa maksustamise tegevuskava, millega toetatakse majanduse taastamise strateegiat“ (COM(2020)0312),

— võttes arvesse komisjoni 15. juuli 2020. aasta teatist „Hea maksuhaldustava ELis ja mujal“ (COM(2020)0313),

— võttes arvesse oma 25. novembri 2015. aasta resolutsiooni maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta (4), 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta (5) ja 26. märtsi 2019. aasta resolutsiooni finantskuritegude, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise kohta (6),

— võttes arvesse oma 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile läbipaistvuse, kooskõlastamise ning lähenemise tagamise kohta liidu äriühingu tulumaksu poliitikas (7),



(1) Majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu 1. detsembri 1997. aasta kohtumise maksupoliitikat käsitlevate järelduste I lisa „Nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 1. detsembri 1997. aasta resolutsioon äriühingute maksustamise käitumisjuhendi kohta“ (EÜT C 2, 6.1.1998, lk 1).

(2) https://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2016/03/08/ecofin-conclusions-code-conduct-business-taxation/(3) ELT C 331, 7.10.2020, lk 3.(4) ELT C 366, 27.10.2017, lk 51.(5) ELT C 101, 16.3.2018, lk 79.(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0240.(7) ELT C 399, 24.11.2017, lk 74.

https://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2016/03/08/ecofin-conclusions-code-conduct-business-taxation/

— võttes arvesse PANA-komisjoni 13. detsembri 2017. aasta soovitust nõukogule ja komisjonile rahapesu, maksustamise vältimist ja maksudest kõrvalehoidumist käsitleva uurimise järel (8),

— võttes arvesse järelmeetmeid, mille komisjon on võtnud eespool nimetatud Euroopa Parlamendi resolutsioonide ja soovituse põhjal (9),

— võttes arvesse komisjoni ettepanekut riigipõhise avaliku aruandluse kohta (10) ning oma 27. märtsi 2019. aasta resolutsiooni (11) selle ettepaneku kohta,

— võttes arvesse komisjoni uuringut „The Impact of Tax Planning on Forward-Looking Effective Tax Rates“ (Maksuplaneerimise mõju tulevastele tegelikele maksumääradele) (12),

— võttes arvesse agressiivse maksuplaneerimise näitajaid käsitlevat komisjoni uuringut (13),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse uuringut Euroopa Liidu varifirmade ülevaate kohta (14),

— võttes arvesse Euroopa poolaasta raames komisjoni poolt koostatud riigiaruandeid,

— võttes arvesse ÜRO rahvusvahelise finantsaruandluse, läbipaistvuse ja usaldusväärsuse kõrgetasemelise töörühma tööd,

— võttes arvesse tööd, mida maksubaasi kahanemist ja kasumi ümberpaigutamist käsitlevas OECD/G20 kaasavas raamistikus tehakse digiüleminekust tulenevate maksuprobleemide lahendamiseks,

— võttes arvesse Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingut (15),

— võttes arvesse komisjonile ja nõukogule maksuparadiise käsitleva ELi nimekirja reformi kohta esitatud küsimust (O-000082/2020 – B9-0002/2021 ja O-000081/2020 – B9-0001/2021),

— võttes arvesse kodukorra artikli 136 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 2,

— võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni resolutsiooni ettepanekut, mis on koostatud maksuküsimuste allkomisjoni abiga,



(8) ELT C 369, 11.10.2018, lk 132.(9) Komisjoni poolt 16. märtsil 2016 vastu võetud ühised järelmeetmed, mis põhinevad Euroopa Parlamendi (majandus- ja

rahanduskomisjoni) resolutsioonil soovitustega komisjonile läbipaistvuse, kooskõlastamise ning lähenemise tagamise kohta liidu äriühingu tulumaksu poliitikas ning Euroopa Parlamendi (TAXE-komisjoni) resolutsioonil maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta; komisjoni poolt 16. novembril 2016 vastu võetud järelmeetmed, mis põhinevad Euroopa Parlamendi (TAX2-komisjoni) resolutsioonil maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta; komisjoni poolt 2018. aasta aprillis vastu võetud järelmeetmed, mis põhinevad Euroopa Parlamendi (PANA-komisjoni) 12. detsembri 2017. aasta muul kui seadusandlikul resolutsioonil nõukogule ja komisjonile rahapesu, maksustamise vältimist ja maksudest kõrvalehoidumist käsitleva uurimise järel Euroopa Parlamendi poolt antava soovituse projekti kohta; ja 27. augusti 2019. aasta järelmeetmed, mis põhinevad Euroopa Parlamendi (TAX3-komisjoni) resolutsioonil finantskuritegude, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise kohta.

(10) 12. aprilli 2016. aasta ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2013/34/EL seoses tulumaksualase teabe avalikustamisega teatavate äriühingute ja filiaalide poolt (COM(2016)0198).

(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0309.(12) Euroopa Komisjon, „The Impact of Tax Planning on Forward-Looking Effective Tax Rates“ (maksudokument nr 64, 25. oktoober

2016).(13) Euroopa Komisjon, „Aggressive tax planning indicators – Final Report“ (maksudokument nr 71, 7. märts 2018).(14) Kiendl Krišto I. ja Thirion E., „An overview of shell companies in the European Union“, Euroopa Parlamendi uuringuteenistus,

oktoober 2018.(15) ELT C 384 I, 12.11.2019, lk 1.

A. arvestades, et maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ja (teiste hulgas ka ELi liikmesriikides kasutusel olevate) kahjulike maksusüsteemide tõttu kannavad ELi liikmesriigid väga suurt rahalist kahju, mille tõttu vähenevad riikide eelarvevahendid ja valitsuste suutlikkus; arvestades, et praegu jääb äriühingu tulumaksu vältimise tõttu igal aasta saamata hinnanguliselt 500 miljardit dollarit (16); arvestades, et nii suur saamata jääv maksutulu on eriti problemaatiline COVID-19 pandeemia põhjustatud tervishoiu-, sotsiaal- ja majanduskriisist taastumise ning rohepöörde rahastamise kontekstis;

B. arvestades, et 2016. aasta sügisel tehtud Eurobaromeetri uuringu kohaselt on 86 % ELi kodanikest selle poolt, et maksustamise vältimise ja maksuparadiiside suhtes kohaldataks rangemaid reegleid (17);

C. arvestades, et esimest korda võttis liit maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide nimekirja (edaspidi „nimekiri“) vastu 5. detsembril 2017; arvestades, et selles nimekirjas oli 17 ELi mittekuuluvat riiki ja territooriumi; arvestades, et liit on nimekirja läbi vaadanud 12 korda;

D. arvestades, et äriühingu tulumaksu puudutava 2019. aasta maksuparadiisiindeksi poolest on kõrgeimatel kohtadel järgmised jurisdiktsioonid: 1) Briti Neitsisaared, 2) Bermuda, 3) Kaimanisaared, 4) Madalmaad, 5) Šveits, 6) Luksemburg, 7) Jersey, 8) Singapur, 9) Bahama, 10) Hongkong ja 11) Iirimaa;

E. arvestades, et nõukogu 8. novembri 2016. aasta järeldustes sätestatud kolme kriteeriumi (maksustamise läbipaistvus, õiglane maksustamine ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) maksubaasi kahanemist ja kasumi ümberpaigutamist käsitlevate miinimumstandardite rakendamine) alusel on hinnatud 95 jurisdiktsiooni;

F. arvestades, et maksubaasi kahanemist ja kasumi ümberpaigutamist käsitleva tegevuskava rakendamisel teeb koostööd üle 135 riigi ja jurisdiktsiooni, keda ajendab muu hulgas see, et muidu võidakse ka nemad koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ELi nimekirja kanda; arvestades, et nimekirja kandmisel on nõutud peaaegu 40 riigilt, et nad muudaksid rohkem kui 120 kahjulikku maksutava;

G. arvestades, et õiglase maksustamise olukorda käsitlevas 2020. aasta aruandes jõuti järeldusele, et ELi nimekirja kantud jurisdiktsioonide osakaal kogu maailmas saamata jäänud maksutulust on vaid 2 %; arvestades, et tehti kindlaks, et üleilmsest maksukahjust suurima osa eest, mille tõttu jääb teistel riikidel igal aastal saamata üle 70 miljardi USA dollari ja mis moodustab kogu saamata jäänud maksutulust 16,5 %, vastutavad Kaimanisaared;

H. arvestades, et nõukogu vaatas nimekirja viimati läbi 6. oktoobril 2020, kui ta eemaldas nimekirjast Kaimanisaared ja Omaani ning lisas nimekirja Barbadose ja Anguilla; arvestades, et Kaimanisaartel ei ole ikka veel äriühingu tulumaksu ja Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel kuulub see selliste kohtade esikümnesse, kuhu tehakse kõige rohkem nn fantoominvesteeringuid (18), mis tekitab kahtlusi läbipaistvuse ja teatavate riikide võimaliku sooduskohtlemise kohta;

I. arvestades, et koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ELi nimekirja kuuluvad praegu Ameerika Samoa, Anguilla, Barbados, Fidži, Guam, Belau, Panama, Samoa, Seišellid, Trinidad ja Tobago, USA Neitsisaared ja Vanuatu;

J. arvestades, et mitu muud jurisdiktsiooni on võtnud kohustuse rakendada hea maksuhaldustava põhimõtteid kas läbipaistvuse või õiglase maksustamise kriteeriumide puhul;

K. arvestades, et üldsuse juurdepääs äriühingute maksustamise käitumisjuhendi töörühma dokumentidele ja tööle – eelkõige seoses ELi nimekirja koostamise protsessiga – on endiselt piiratud; arvestades, et Euroopa ombudsman on volitatud uurima, kuidas ELi institutsioonid kohaldavad ELi eeskirju, millega reguleeritakse üldsuse juurdepääsu dokumentidele (19) ja eelkõige on ombudsmanil õigus kontrollida kõiki ELi dokumente, olenemata sellest, kas need on konfidentsiaalsed või mitte, ning ta võib anda soovitusi selle kohta, kas need tuleks avaldada või mitte;



(16) Cobham ja Janský (2018); https://onlinelibrary.wiley.com/doi/full/10.1002/jid.3348.(17) https://op.europa.eu/en/publication-detail/-/publication/51abaf14-6b6e-11e7-b2f2-01aa75ed71a1/language-en/format-PDF(18) https://www.imf.org/external/pubs/ft/fandd/2019/09/the-rise-of-phantom-FDI-in-tax-havens-damgaard.htm(19) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1049/2001, 30. mai 2001, üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi,

nõukogu ja komisjoni dokumentidele (ELT L 145, 31.5.2001, lk 43).

https://onlinelibrary.wiley.com/doi/full/10.1002/jid.3348

https://op.europa.eu/et/publication-detail/-/publication/51abaf14-6b6e-11e7-b2f2-01aa75ed71a1

https://www.imf.org/external/pubs/ft/fandd/2019/09/the-rise-of-phantom-FDI-in-tax-havens-damgaard.htm

L. arvestades, et oma teatises „Hea maksuhaldustava ELis ja mujal“ rõhutas komisjon, et äriühingute maksustamise käitumisjuhendit tuleb reformida ja nimekirja läbi vaadata;

M. arvestades, et kõige konservatiivsema jaotusvalemi kohaselt on tulu, mis kasumi maksuparadiisidesse ümberpaigutamise tõttu saamata jääb, kogu maailmas suurim ELis, kus äriühingu tulumaksust jääb igal aastal saamata hinnanguliselt 20 % (20);

1. tunnistab, et nimekiri on juba avaldanud positiivset mõju, kuid peab kahetsusväärseks, et nimekiri ei vasta täielikult eesmärgile, sest praegu nimekirjas olevate jurisdiktsioonide osakaal kogu maailmas saamata jäävast maksutulust on vähem kui 2 % ning seetõttu on nimekiri segadusttekitav ja ebatõhus (21); soovib muuta nimekirja läbipaistvamaks ja järjepidevamaks ning nimekirja kandmise kriteeriumid rangemaks ja erapooletumaks ning kohaldada maksustamise vältimise vastu mõjusamaid kaitsemeetmeid; taunib, et riike (nt Kaimanisaared) on nimekirjast eemaldatud, kuigi pole selgeid tõendeid, et nad on maksubaasi kahanemist ja kasumi ümberpaigutamist käsitlevaid standardeid rakendanud; peab kahetsusväärseks, et kuigi Euroopa üldsus pooldab maksuparadiiside suhtes rangemate reeglite kohaldamist, ei ole üldsusele antud piisavalt selgitusi;

Maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ELi nimekirja haldamine ja läbipaistvus

2. märgib, et nimekirja koostamise algse ettepaneku tegi komisjon teatises, mille ta avaldas tõhusa maksustamise välisstrateegia kohta, ja teatises, mis käsitleb läbipaistvuse suurendamiseks ning maksudest kõrvalehoidmise ja maksustamise vältimise vastu võitlemiseks võetavaid lisameetmeid; märgib, et käitumisjuhendi töörühmale anti – peamiselt tema kolmandate isikute alarühma kaudu – ülesanne teha nimekirja koostamiseks ettevalmistusi, kuigi see ei kuulunud töörühma algsete volituste hulka; kahtleb, kas selline mitteametlik töörühm on suuteline ja õige üksus seda ülesannet täitma;

3. on seisukohal, et ELi nimekirja tuleb reformida ELi tasandil; soovitab muuta selle protsessi eelkõige õiguslikult siduva vahendi abil ametlikuks; on veendunud, et reform tuleks ellu viia 2021. aasta lõpuks, et kaitsta ELi selle eest, et ta ei jääks COVID-19 järgsel taastumisperioodil ilma veel suuremast tulusummast; nõuab, et nõukogu teeks liikmesriikide toetusel ja Euroopa Parlamendi asjakohasel osalusel komisjonile ülesandeks hinnata kolmandaid jurisdiktsioone selgete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel ning teha nõukogule nimekirja kandmiseks ettepanek, mis tuleks avaldada enne, kui nõukogu nimekirja ja selle muudatused ametlikult vastu võtab; kutsub nõukogu üles andma Euroopa Parlamendile käitumisjuhendi töörühma aruteludes vaatleja rolli; on veendunud, et kui protsessi niimoodi muuta, oleks nimekirja koostamisel tagatud erapooletus, objektiivsus ja vastutus;

4. rõhutab, et nimekirja koostamisel on väga tähtis läbipaistvus, et oleks võimalik avalik kontroll ja et suurendada otsustajate demokraatlikku vastutust; soovib, et liikmesriikide seisukoht oleks täiesti läbipaistev; kutsub käitumisjuhendi töörühma seetõttu üles avalikustama osalevad ametiasutused, aruteluteemad, tehnilised hinnangud, protokollid või kokkuvõtted ja vastuvõetud järeldused; on seisukohal, et vastutuse ja läbipaistvuse suurendamiseks tuleks jurisdiktsioonide hindamisel kasutatud andmeallikad teha võimaluse korral üldsusele hõlpsasti kättesaadavaks; on seisukohal, et kolmandate riikide režiimi hindamise metoodikat tuleks täiustada ja see tuleks täielikult avalikustada; palub, et käitumisjuhendi töörühm avaldaks järjepidevalt põhjalikke kokkuvõtteid kolmandate riikidega suhtlusest, arutatud teemadest ja kohustustest, mille kolmas riik on igas hindamisprotsessi etapis võtnud;

5. märgib, et kui protsess ei ole läbipaistev, võidakse otsuseid tõlgendada valesti ja üldsus ei pruugi nimekirja koostamist usaldusväärseks pidada, eriti kui ELi nimekiri erineb läbipaistvatest nimekirjadest, mille on maksuparadiiside kohta koostanud kolmandad isikud; tuletab meelde algset, liikmesriikide nimekirjadest kombineeritud nimekiri, millele komisjon osutas oma teatises „Euroopa Liidu õiglane ja tõhus äriühingute maksustamise süsteem: viis tähtsaimat meetmevaldkonda“ ja millesse kuulus 30 jurisdiktsiooni, mis olid kümne või enama liikmesriigi nimekirjas;

6. peab kiiduväärseks, et läbipaistvust on juba suurendatud näiteks sellega, et avaldatakse kaks korda aastas esitatavad eduaruanded ja teatavate kolmandate riikide jurisdiktsioonidele saadetud kirjad; nõuab, et kirjades, mille nõukogu on saatnud kolmandatele jurisdiktsioonidele, mis ELi nimekirja kandmise kriteeriumidele veel ei vasta, sisalduks nõue, mille kohaselt tuleb kogu kirjavahetus ELiga avaldada, ning et asjaomase jurisdiktsiooni keeldumist käsitataks koostöö



(20) Tørsløv, Wier ja Zucman (2020); http://gabriel-zucman.eu/files/TWZ2020.pdf(21) https://www.taxjustice.net/reports/the-state-of-tax-justice-2020/

http://gabriel-zucman.eu/files/TWZ2020.pdf

https://www.taxjustice.net/reports/the-state-of-tax-justice-2020/

puudumisena; peab kahetsusväärseks, et need dokumendid on kättesaadavad alles pärast hindamisprotsessi lõppu; nõuab, et kõik kirjad, mille kolmandad jurisdiktsioonid on saatnud, ja teave kohustuste kohta, mille nad on võtnud, tehtaks üldsusele kättesaadavaks kohe pärast nende kättesaamist; nõuab, et avalik teave tehtaks kättesaadavaks kasutusmugaval platvormil;

7. nõuab, et käitumisjuhendi töörühma esimehe ja Euroopa Parlamendi vahel toimuks korrapärane teabevahetus, mis tähendab muu hulgas aastas vähemalt üht ametlikku avalikku kuulamist;

8. rõhutab, et Euroopa Parlamendi roll seoses käitumisjuhendi töörühmaga, sealhulgas nimekirja koostamise haldamisel ja kriteeriumide kindlaksmääramisel, peaks olema ametlikult ette nähtud, näiteks nõuandeprotsessi kaudu;

9. märgib, et ELi nimekirja kantakse ainult kolmandaid riike; märgib, et see, kui suurt mõju liit maksudest kõrvalehoidmise ja kahjulike maksutavade vastases võitluses kogu maailmas avaldab, sõltub sellest, millist eeskuju annab liit omaenda liikmesriikidele; rõhutab, et nimekirja kandmise kriteeriumid ja ELis esinevate kahjulike maksutavade kindlakstegemise kriteeriumid peavad olema omavahel kooskõlas; tuletab meelde selgitusi, mille käitumisjuhendi töörühma esimees andis TAX3-komisjoni 10. oktoobri 2018. aasta kuulamisel võimaluse kohta hakata seoses käitumisjuhendi töörühma volituste läbivaatamisega hindama samade ELi nimekirja kandmise kriteeriumide alusel ka liikmesriike; märgib, et ühele liikmesriigile on maksualase läbipaistvuse ja teabevahetuse ülemaailmne foorum andnud läbipaistvuse ja taotluse alusel toimuva teabevahetuse rahvusvahelisele standardile vastavust hinnates reitingu „vastab osaliselt“ (22), ning märgib, et sellise reitingu saanud kolmandad riigid on nõukogu kandnud nimekirja (23); rõhutab sellega seoses, et mõned liikmesriigid on saanud korrapäraselt riigipõhiseid soovitusi võtta agressiivse maksuplaneerimise vastu midagi ette (24); rõhutab, et komisjon tunnistab, et mõned eespool nimetatud liikmesriigid on komisjoni kriitika tõttu maksusüsteemide parandamiseks meetmeid võtnud, kuid märgib, et komisjon on endiselt seisukohal, et nendes liikmesriikides kehtivate maksureeglitega soodustatakse agressiivset maksuplaneerimist; kordab seetõttu, et kutsus TAX3-komisjoni resolutsioonis komisjoni ja nõukogu üles jälgima, kas need liikmesriigid täidavad neile antud riigipõhiseid soovitusi, ja tegema seda seni, kuni need riigid on ellu viinud ulatuslikud maksureformid, ning esitama vajaduse korral ettepanekuid meetmete kohta, kuid käsitama vähemalt neid liikmesriike praegu ELi maksuparadiisidena; loodab, et nende riikide valitsused lahendavad probleemid ja vähendavad maksustamise vältimist kõigis oma jurisdiktsioonides; võtab endale kohustuse korrapäraselt hinnata valitsuste algatusi selliste soovituste järgimiseks ja teha vajaduse korral meetmete kohta ettepanekuid;

10. tuletab meelde, et kui kahjulikud maksutavad põhjustavad liidus turumoonutusi, tuleks kohaldada Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 116 sätestatud menetlust, mis tähendab, et Euroopa Parlament ja nõukogu peavad tegutsema seadusandliku tavamenetluse kohaselt;

11. kutsub käitumisjuhendi töörühma üles muutma protsess kaasavamaks ja saama väljastpoolt liitu suuremat heakskiitu, konsulteerides arenguriikide ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega; teeb ettepaneku luua töörühm või nõuandev organ, kuhu kuuluksid ka kolmandad riigid, eelkõige arengumaad, kodanikuühiskonna liikmed ja eksperdid, et tehtud otsuseid oleks hõlpsam arutada;

ELi nimekirja kandmise kriteeriumide ajakohastamine, et võtta arvesse praegusi ja edasisi vajadusi

12. kinnitab, et nimekirja läbipaistvuse kriteerium on väga tähtis; nõuab sätestatava läbipaistvuskriteeriumi puhul kooskõlas viienda rahapesuvastase direktiiviga selgust tegeliku tulusaaja kohta; märgib, et riikidele, kes järgivad OECD ühist aruandlusstandardit, ja riikidele, kes järgivad USA välismaiste kontode maksukuulekuse seadust (FACTA), kehtivad ebavõrdsed tingimused; on seetõttu seisukohal, et asjaolu, et USA FATCAs ei ole vastastikkust ette nähtud, tuleks uurida läbipaistvuskriteeriumi alusel;



(22) https://www.oecd.org/tax/exchange-of-tax-information/global-forum-reveals-compliance-ratings-from-new-peer-review- assessments-for-anguilla-chile-china-gibraltar-greece-korea-malta-papua-new-guinea-and-uruguay.htm

(23) ELT C 331, 7.10.2020, lk 3.(24) https://ec.europa.eu/info/publications/2020-european-semester-country-specific-recommendations-commission-

recommendations_et

https://www.oecd.org/tax/exchange-of-tax-information/global-forum-reveals-compliance-ratings-from-new-peer-review-assessments-for-anguilla-chile-china-gibraltar-greece-korea-malta-papua-new-guinea-and-uruguay.htm

https://www.oecd.org/tax/exchange-of-tax-information/global-forum-reveals-compliance-ratings-from-new-peer-review-assessments-for-anguilla-chile-china-gibraltar-greece-korea-malta-papua-new-guinea-and-uruguay.htm

https://ec.europa.eu/info/publications/2020-european-semester-country-specific-recommendations-commission-recommendations_et

https://ec.europa.eu/info/publications/2020-european-semester-country-specific-recommendations-commission-recommendations_et

13. on seisukohal, et õiglase maksustamise kriteeriumi puhul ei tohiks hinnata ainult seda, kas maksumeede annab soodustuse, vaid tuleks pöörata tähelepanu ka ulatuslikele maksuvabastustele ja siirdehindade mittevastavusele; tuletab meelde, et kolmandate riikide nimekirja kandmisel ei ole praegu eraldi kriteeriumi 0 % määra ega muude väga madalate maksumäärade kohta; kutsub komisjoni ja käitumisjuhendi töörühma üles hakkama kooskõlas OECD/G20 kaasava raamistiku teise samba üle peetavate läbirääkimistega hindama eelkõige seoses minimaalse maksustamisega ka maksumeetmeid, mille tulemusel madalaid maksumäärasid kohaldatakse; kutsub komisjoni ja nõukogu üles tegema minimaalse tegeliku maksumäära kohta ettepanekut, mis tähendaks ELi nimekirja jaoks eraldiseisvat kriteeriumit; soovitab, et kehtestatav minimaalne tegelik määr peaks olema õiglane ja piisavalt kõrge ning arvesse tuleks võtta ka ELi keskmist seadusjärgset äriühingu tulumaksu määra (25), et takistada kasumi ümberpaigutamist ja vältida kahjulikku maksukonku-rentsi;

14. kutsub komisjoni üles analüüsima, millist kasu võiks anda ELi nimekirja kandmise kriteeriumide jaoks kaasava raamistiku II sambaga sarnase algatuse vastuvõtmine, kui OECD tasandil nende meetmete rakendamise suhtes 2021. aasta lõpuks poliitilist konsensust ei saavutata;

15. märgib, et mõned kõige kahjulikumad kolmandad jurisdiktsioonid, sealhulgas Kaimanisaared ja Bermuda, jäeti nimekirjast välja, kuigi nende kehtestatud sisunõuded on väga minimaalsed ja täitemeetmed nõrgad; rõhutab, et sellised otsused võivad tekitada kahtluse meetmete usaldusväärsuse ja otsustusprotsessi erapooletuse kohta ning vähendada üldsuse usaldust; nõuab, et hindamiskriteeriumeid, sealhulgas standardsel lähenemisviisil põhinevaid sisunõudeid ning proportsionaalsusnõudeid, ja nende täitmise järelevalvet tugevdataks, et nimekirjast oleks rohkem kasu ja see oleks asjakohane ka majanduse digitaliseerimisest tulenevaid uusi probleeme arvestades; kutsub nõukogu üles kehtestama eraldi kriteeriumi, mille kohaselt kantakse nimekirja automaatselt sellised kolmandad jurisdiktsioonid, kus äriühingu tulumaksu määr on 0 % või kus äriühingute kasumit ei maksustata üldse; märgib murega, et kolmandad riigid võivad nõuetele mittevastavad maksusüsteemid küll kehtetuks tunnistada, kuid asendada need uutega, mis võivad olla ELile kahjulikud; tuletab meelde, et sisunõuete täitmise jälgimiseks on väga vaja avalikku riigipõhist aruandlust;

16. rõhutab, et kolmandate riikide hindamisel on tähtsad maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise miinimumstandardid, eelkõige 5., 6., 13. ja 14. meede; rõhutab, et tuleks kindlaks määrata, millised muud maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise standardid tuleks nimekirja kandmise kriteeriumide hulka lisada;

17. toetab ELi nimekirja geograafilise ulatuse laiendamist, võttes seejuures arvesse vähim arenenud riikide olukorda; rõhutab, et edaspidi tuleks hindamisel igal juhul arvesse võtta, et mõnel arenguriigil võib olla hiljuti kokku lepitud maksustandardeid raske kiiresti rakendada, sest puuduvad vahendid; nõuab seetõttu tungivalt, et nõukogu ei kaaluks vastumeetmena arenguabi kärpimist, millel oleks lõplikele abisaajatele otsene mõju; märgib aga, et sama leebelt ei tohiks suhtuda riikidesse, kus on suured finantskeskused;

18. märgib, et koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ELi nimekiri erineb väga palju samasugustest nimekirjadest, mis on koostatud riikide tasandil; võtab teadmiseks, et komisjon püüab viia liikmesriikide koostatud nimekirjad ELi nimekirjaga rohkem kooskõlla; nõuab, et kõrgemate standardite ja sidususe huvides lähendataks ja ühtlustataks kriteeriumeid kõrgemate kriteeriumide suunas;

19. peab kiiduväärseks komisjoni ettepanekut võtta maksujurisdiktsioonide hindamisel arvesse metoodikat, mis töötati välja suure riskiga kolmandate riikide kindlakstegemiseks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise eesmärgil, et kaks nimekirja kandmise protsessi tugevdaksid üksteist;

20. võtab teadmiseks, et on tehtud pingutusi, millega tagada pärast Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumist võrdsed tingimused; nõuab, et nimetatud jurisdiktsioone hinnataks vastavalt käitumisjuhendi töörühma kehtestatud standarditele põhjalikult, kusjuures tuleb jätkata Ühendkuningriigi ülemereterritooriumide ja Briti krooni sõltkondade hindamist; rõhutab, et ELi ja Ühendkuningriigi tulevased suhted peaksid põhinema vastastikustel väärtustel ja nende eesmärk peaks olema ühine heaolu, mille puhul on agressiivne maksukonkurents automaatselt välistatud; peab kahetsusväärseks, et ELi ja Ühendkuningriigi vahelises kaubandus- ja koostöölepingus puuduvad võimalikud tasakaalustavad meetmed juhuks, kui Ühendkuningriik võtab tulevikus maksudest kõrvalehoidmise ja rahapesuga seotud küsimustes EList erineva seisukoha;



(25) Euroopa Komisjoni maksunduse ja tolliliidu peadirektoraadi 2020. aasta uuring Euroopa Liidu liikmesriikide maksupoliitika kohta („Tax policies in the European Union: 2020 Survey“), lk 100.

21. nõuab, et ELi peamisi kaubanduspartnereid hinnataks võrdselt ja erapooletult; nõuab eelkõige, et seoses läbipaistvuskriteeriumiga antaks selge hinnang Ameerika Ühendriikidele;

Kaitsemeetmete koordineerimine

22. tunnistab, et kuna nimekirja kandmine mõjub mainele, innustab see jurisdiktsioone hindamisprotsessis osalema; rõhutab, et see ei ole piisav, et tõhusalt võidelda negatiivse mõjuga, mida need jurisdiktsioonid avaldavad liikmesriikidele ja siseturule, sest mainekahju, mida nimekirja kandmine teatavatele jurisdiktsioonidele tekitab, vähendavad nimekirja kandmisel esinevad eespool kirjeldatud puudused, eelkõige läbipaistvuse puudumine, leebed kriteeriumid ja piiratud geograafiline ulatus;

23. tunneb heameelt selle üle, et finantsmääruses (26), Euroopa Kestliku Arengu Fondi määruses (27), Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi määruses (28) ja välislaenude andmise volituse otsuses (29) on ELi vahendite kasutamine seotud hea maksuhaldustava standarditega, ning märgib, et nende standardite järgimine on ELilt toetuse saamise eeltingimus; hoiatab aga, et sellel on või võib olla kahjulik mõju arengumaade kodanikele; rõhutab, et tuleb välja töötada samaväärsed tingimused, mida tuleb äriühingute ning agressiivse maksuplaneerimise toetajate ja soodustajate suhtes kohaldada riigihankemenetlustes;

24. nõuab, et riigiabireeglite ja liikmesriikide riiklike toetusprogrammide puhul oleks tagatud, et ettevõtjatele, kellel on majandussidemed koostööd mittetegevate jurisdiktsioonidega, näiteks nende jurisdiktsioonide maksuresidentidega, ei tohi toetust anda; rõhutab, et seda on vaja Euroopa-sisese solidaarsuse ja usalduse loomiseks liikmesriikide vahel; tuletab meelde, et selle tagamiseks on vaja läbipaistvust, mille annab kõiki sektoreid puudutav avalik riigipõhine aruandlus; kutsub nõukogu üles viima arutelud kiiresti lõpule ja võtma seadusandliku ettepaneku kohta vastu üldise käsitluse;

25. pooldab ja nõuab seda, et koostööd mittetegevates jurisdiktsioonides registreeritud äriühingutele ja investoritele seatud täiendavad auditi- ja hoolsuskohustuse nõuded muudetaks rangemaks; on seisukohal, et nimekirja mõju tagamiseks on väga tähtsad kaitsemeetmed;

26. märgib, et maksustamise vältimiseks oleks vähem stiimuleid, kui kehtiksid ranged vastumeetmed; rõhutab, et ELi kaitsemeetmed ei ole tõhusad, sest iga liikmesriik kohaldab neid oma äranägemise järgi; kutsub seetõttu komisjoni üles kaasava raamistiku teise samba ja ELi tasandil kehtestatava minimaalse tegeliku maksumäära üle peetavaid läbirääkimisi arvesse võttes kaaluma, kas maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidmise vastaste kooskõlastatud kaitsemeetmete kohta on võimalik esitada seadusandlik ettepanek, mis võiks hõlmata järgmist:

a) keeld kulusid maha arvata;

b) rangemad reeglid välismaiste kontrollitavate äriühingute kohta;

c) maksude kinnipidamise meetmed;

d) osalusega seotud erandi piiramine;

e) asendamisreegel;

f) tagajärjed riigihangetele ja riigiabile;

g) spetsiaalsed dokumenteerimisnõuded;



(26) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL, Euratom) 2018/1046, 18. juuli 2018, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT L 193, 30.7.2018, lk 1).

(27) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/1601, 26. september 2017, millega luuakse Euroopa Kestliku Arengu Fond (EFSD), EFSD tagatis ja EFSD tagatisfond (ELT L 249, 27.9.2017, lk 1).

(28) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2015/1017, 25. juuni 2015, mis käsitleb Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, Euroopa investeerimisnõustamise keskust ja Euroopa investeerimisprojektide portaali ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1291/2013 ja (EL) nr 1316/2013 – Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (ELT L 169, 1.7.2015, lk 1).

(29) Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr 466/2014/EL, 16. aprill 2014 , millega antakse Euroopa Investeerimispangale ELi tagatis liiduväliste investeerimisprojektide toetamiseks sõlmitud finantseerimistehingutest tekkida võiva kahjumi puhuks (ELT L 135, 8.5.2014, lk 1).

h) topeltmaksustamise vältimise lepingu sätete kohaldamise peatamine;

märgib, et äriühingute suhtes maksumeetmete kohaldamise tingimus peaks olema meetmete sidumine eeskirjadega, milles on sätestatud, millal peetakse tehingut või maksumaksjat kahjuliku maksutava kriteeriumidele vastavaks; on seisukohal, et need meetmed peaksid olema võrdselt kohaldatavad liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelistes suhetes ning liikmesriikide-vahelistes suhetes;

27. võtab teadmiseks nn halli nimekirja jurisdiktsioonidest, kes nõuetele ei vasta, kuid kes kavatsevad olukorda muuta; kutsub nõukogu ja liikmesriike üles võtma konkreetseid meetmeid, näiteks tegema rohkem auditeid või tõhustama nende jurisdiktsioonide tehingute ja hoolsuskohustuse suhtes kohaldatavat klientide tundmise põhimõtet;

28. kutsub komisjoni üles loetlema, millised ELi ja kolmandate riikide või piirkondade vahelised lepingud ei sisalda hea valitsemistava klauslit, mida on nõutud tõhusa maksustamise välisstrateegia teemalise teatise punktis 3.1 ja mis on sätestatud nõukogu 25. mai 2018. aasta järeldustes, millega võeti vastu kolmandate riikidega sõlmitavatesse lepingutesse lisatav standardsäte (30); palub komisjonil ja nõukogul selgitada, miks lepingutes sellist klauslit ei ole;

o

o o

29. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni sekretariaadile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.



(30) https://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2018/05/25/tax-fraud-standard-provision-agreed-for-agreements-with- third-countries/

https://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2018/05/25/tax-fraud-standard-provision-agreed-for-agreements-with-third-countries/

https://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2018/05/25/tax-fraud-standard-provision-agreed-for-agreements-with-third-countries/

P9_TA(2021)0023

Horvaatias toimunud maavärinate tagajärgede leevendamine

Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon Horvaatias toimunud maavärinate tagajärgede leevendamise kohta (2021/2504(RSP))

(2021/C 456/17)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3,

— võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 174, artikli 175 kolmandat lõiku ja artiklit 212,

— võttes arvesse nõukogu 11. novembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2012/2002 Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta (1), mida on muudetud määrusega (EL) nr 661/2014 (2) ja määrusega (EL) 2020/461 (3),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta otsust nr 1313/2013/EL liidu elanikkonnakaitse mehhanismi kohta (4), mida on muudetud määrusega (EL) 2018/1475 (5) ja otsusega (EL) 2019/420 (6),

— võttes arvesse 29. mai 2018. aasta ettepanekut ja sellele 14. jaanuaril 2020. aastal järgnenud muudetud ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi+, Ühtekuuluvusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning nende ja Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi, Sisejulgeolekufondi ning piirihalduse ja viisade rahastamisvahendi suhtes kohaldatavad finantseeskirjad (COM(2020)0023),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (7) ning mida on muudetud määrusega (EL) 2015/1839 (8), määrusega (EL) 2016/2135 (9), määrusega (EL) 2017/825 (10), määrusega (EL) 2017/1199 (11), määrusega (EL) 2017/2305 (12), määrusega (EL, Euratom) 2018/1046 (13), määrusega (EL) 2018/1719 (14), määrusega (EL) 2019/711 (15), määrusega (EL) 2020/460 (16), määrusega (EL) 2020/558 (17), määrusega (EL) 2020/1041 (18) ja määrusega (EL) 2020/1542 (19),



(1) EÜT L 311, 14.11.2002, lk 3.(2) ELT L 189, 27.6.2014, lk 143.(3) ELT L 99, 31.3.2020, lk 9.(4) ELT L 347, 20.12.2013, lk 924.(5) ELT L 250, 4.10.2018, lk 1.(6) ELT L 77 I, 20.3.2019, lk 1.(7) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.(8) ELT L 270, 15.10.2015, lk 1.(9) ELT L 338, 13.12.2016, lk 34.(10) ELT L 129, 19.5.2017, lk 1.(11) ELT L 176, 7.7.2017, lk 1.(12) ELT L 335, 15.12.2017, lk 1.(13) ELT L 193, 30.7.2018, lk 1.(14) ELT L 291, 16.11.2018, lk 5.(15) ELT L 123, 10.5.2019, lk 3.(16) ELT L 99, 31.3.2020, lk 5.(17) ELT L 130, 24.4.2020, lk 1.(18) ELT L 231, 17.7.2020, lk 4.(19) ELT L 356, 26.10.2020, lk 1.

— võttes arvesse nõukogu 15. märtsi 2016. aasta määrust (EL) 2016/369 erakorralise toetuse andmise kohta liidus (20), mida on muudetud nõukogu määrusega (EL) 2020/521 (21),

— võttes arvesse komisjoni 14. oktoobri 2020. aasta teatist „Euroopa renoveerimislaine – keskkonnahoidlikumad hooned, uued töökohad, parem elujärg“ (COM(2020)0662),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta määrust (EL) nr 375/2014, millega asutatakse Euroopa vabatahtlik humanitaarabikorpus (ELi humanitaarabi vabatahtlikke käsitlev algatus) (22), mida parandati määruse parandusega 24. aprillil 2014 (23),

— võttes arvesse nõukogu 20. juuni 1996. aasta määrust (EÜ) nr 1257/96 humanitaarabi kohta (24), mida on muudetud määrusega (EÜ) nr 1882/2003 (25), määrusega (EÜ) nr 219/2009 (26) ja määrusega (EL) 2019/1243 (27),

— võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (28), eriti selle punkti 11, ning 16. detsembri 2020. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel, mis käsitleb eelarvedistsipliini, eelarvealast koostööd ning usaldusväärset finantsjuhtimist, samuti uusi omavahendeid, sealhulgas uute omavahendite kasutuselevõtmise suunas liikumise tegevuskava (29),

— võttes arvesse 13. oktoobri 2020. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kasutuselevõtmise kohta, et aidata Horvaatiat ja Poolat seoses looduskatastroofiga ning teha Hispaaniale, Horvaatiale, Iirimaale, Kreekale, Portugalile, Saksamaale ja Ungarile ettemakseid seoses rahvatervise hädaolukorraga (COM(2020)0960),

— võttes arvesse nõukogu 30. oktoobri 2020. aasta otsust, millega võetakse vastu nõukogu seisukoht Euroopa Liidu 2020. aasta üldeelarve paranduseelarve projekti nr 9 kohta (30),

— võttes arvesse oma 24. novembri 2020. aasta resolutsiooni, mis käsitleb nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2020. aasta paranduseelarve projekti nr 9/2020 kohta, mis on lisatud ettepanekule Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kasutuselevõtmise kohta toetuse maksmiseks Horvaatiale ja Poolale seoses neis riikides aset leidnud loodusõnnetusega ning ettemaksete tegemise võimaldamiseks Horvaatiale, Saksamaale, Kreekale, Ungarile, Iirimaale, Portugalile ja Hispaaniale seoses rahvatervise hädaolukorraga (31),

— võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2008. aasta järeldusi, millega kutsutakse üles tugevdama kodanikukaitse suutlikkust Euroopa vastastikuse abistamise süsteemi kaudu, mis lähtub modulaarsest lähenemisviisist kodanikukaitsele,

— võttes arvesse oma 14. novembri 2007. aasta resolutsiooni maavärinate piirkondliku mõju kohta (32),

— võttes arvesse oma 19. juuni 2008. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu katastroofidele reageerimise suutlikkuse suurendamise kohta (33),

— võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,



(20) ELT L 70, 16.3.2016, lk 1.(21) ELT L 117, 15.4.2020, lk 3.(22) ELT L 122, 24.4.2014, lk 1.(23) ELT L 123, 19.5.2015, lk 122.(24) EÜT L 163, 2.7.1996, lk 1.(25) ELT L 284, 31.10.2003, lk 1.(26) ELT L 87, 31.3.2009, lk 109.(27) ELT L 198, 25.7.2019, lk 241.(28) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.(29) ELT L 433 I, 22.12.2020, lk 28.(30) ELT C 372 I, 4.11.2020, lk 1.(31) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0313.(32) ELT C 282 E, 6.11.2008, lk 269.(33) ELT C 286 E, 27.11.2009, lk 15.

A. arvestades, et viimase aasta jooksul on Horvaatiat tabanud suured laastavad maavärinad, millest üks tabas 22. märtsil 2020 Zagrebi linna ning Zagrebi ja Krapina-Zagorje maakonda magnituudiga 5,5, kaks järgmist 28. ja 29. detsembril 2020 Sisak-Moslavina maakonda magnituudiga 5,2 ja 6,4 ning kõige hiljutisem sama maakonda 6. jaanuaril 2021 magnituudiga 5,0;

B. arvestades, et 2020. aasta märtsi maavärin oli tugevaim, mis on Zagrebi piirkonnas pärast 1880. aastat aset leidnud, ning et see kahjustas enam kui 26 000 hoonet, millest 1 900 tunnistati kasutuskõlbmatuks, ja tekitas rohkem kui 11,5 miljardi euro eest kahju;

C. arvestades, et maavärinast, milles hukkus üks inimene, sai vigastada 26 inimest ning millel olid tohutud sotsiaalmajanduslikud, kultuurilised ja infrastruktuuri mõjutanud ning pikaajalised psühholoogilised tagajärjed, ei ole Zagrebi linn ning Zagrebi ja Krapina-Zagorje maakond seni toibunud;

D. arvestades, et 2020. aasta novembris kiitis Euroopa Parlament 2020. aasta märtsis toimunud Zagrebi maavärina tagajärgedega tegelemiseks heaks Euroopa Liidu Solidaarsusfondist (ELSF) 683,7 miljoni euro eraldamise;

E. arvestades, et kõige hiljutisem maavärin Kesk-Horvaatias hävitas peaaegu täielikult Petrinja linna ning tekitas Glina, Sisaki ja Hrvatska Kostajnica linnas, mis asuvad Petrinja lähedal, ning Majske Poljane külas ja teistes Sisak-Moslavina maakonna külades ning Zagrebi ja Karlovaci maakonnas suuri kahjustusi;

F. arvestades, et tõugetes hukkus kaheksa inimest ja sai vigastada 36 inimest ning rusudest päästeti 30 inimest; arvestades, et maavärin tegi kahju rohkem kui 45 000 hoonele (34) ja otseselt sai kannatada üle 70 000 inimese ning maavärinat oli tunda ka Sloveenias, Austrias, Itaalias, Ungaris, Bosnias ja Hertsegoviinas, Serbias ning vähemal määral Saksamaal, Slovakkias ja Tšehhis;

G. arvestades, et Horvaatia aktiveeris 22. märtsil ja 29. detsembril 2020 liidu elanikkonnakaitse mehhanismi ning taotles talvetelke, valgustussüsteeme ja valgustusmaste, elektrikütteseadmeid, välivoodeid, magamiskotte ja elamukonteinereid;

H. arvestades, et 4. jaanuaril 2021 kuulutas Horvaatia valitsus kõige rohkem kannatanud maakondades, täpsemalt Sisaki-Moslavina maakonnas ning Zagrebi ja Karlovaci maakonna osades, välja katastroofiolukorra;

I. arvestades, et järgnenud nädalatel toimusid järeltõuked ning neid on nii kannatanud piirkondades kui ka epitsentrist kaugemal endiselt tunda; arvestades, et ebakindluse ja võimalike uute tõugete kartuse tõttu on inimesed pidevalt hirmul, sest tõuked toimuvad iga päev ja uute maavärinate tagajärjel võib veel hooneid kokku variseda; arvestades, et see kõik on toimunud keset COVID-19 pandeemiat ning võib eeloleval perioodil põhjustada vaimse tervise probleeme ja traumajärgseid haigusi;

J. arvestades, et kannatada saanud piirkondade ja linnade materiaalne ja sotsiaal-majanduslik kahju on tohutu – nii suurt kahju ei ole nähtud alates 1990. aastate kodusõjast – ning nad vajavad peale pikaajalise taastamisprogrammi hädasti kiiret ülesehitamist; arvestades, et maavärinad on viinud paljud kannatadasaanud piirkondade elanikud meeleheitele ja põhjustanud ümbruskonnas mitmesugust kaudset kahju; arvestades, et need piirkonnad olid juba niigi sotsiaalselt väga ebasoodsas olukorras ja vaesed ning et hiljutine maavärin põhjustab elanikele ja kogu piirkonnale veel suuremat finants- ja sotsiaal-psühholoogilist kahju;

K. arvestades, et hinnanguliselt umbes 90 % Petrinja majadest tuleb lammutada; arvestades, et Glina ümbruse väiksemates piirkondades ja külades (näiteks Majske Poljane) ei olnud ka mitte enne maavärinat kõigil majapidamistel elektri- ega veevarustust, kuid nüüd on elanikud põhitaristust ja -teenustest veel enam kõrvale jäänud;

L. arvestades, et kuuldavasti on maavärinad põhjustanud suurt kahju tammidele ja üleujutuskaitsesüsteemidele, mis praegusel hooajal, kus sademete hulk ja üleujutused on suurenenud, võib juba niigi laastatud piirkondi veel rohkem kahjustada;

M. arvestades, et kohalik ja piirkondlik taristu on tõsiselt kahjustatud, ajaloo- ja kultuuripärand on hävinud ning majandustegevus on peatatud, eriti põllumajandussektoris, sealhulgas loomakasvatuses, millest kohalik elanikkond kõige enam sõltub;



(34) Horvaatia ruumilise planeerimise, ehituse ja riigivarade ministeeriumi esialgsete hinnangute kohaselt (https://mgipu.gov.hr/en).

https://mgipu.gov.hr/en

N. arvestades, et kohalikud põllumajandusrajatised, nagu hooned, masinad, seadmed, haritavad põllud ja söödahoidlad on tõsiselt kahjustatud, ning arvestades, et suur hulk kariloomi ja lemmikloomi sai maavärina tõttu hukka või jäeti maha;

O. arvestades, et maavärin on avaliku sektori ja tervishoiuasutuste ning taristu, näiteks teede- ja elektrivõrgu toimimist oluliselt takistanud; arvestades, et erilist tähelepanu tuleks pöörata enne maavärinat puudunud põhitaristu ehitamisele, ning arvestades, et juurdepääs põhivajaduste rahuldamisele ja -teenustele tuleks kõigis kannatanud piirkondade osades viivitamata taastada;

P. arvestades, et märkimisväärne arv koole tuleb täielikult lammutada ning mõnda ülikoolihoonet, näiteks Sisakis asuvaid metallurgiateaduskonna ja õpetajakoolituse teaduskonna hooneid, ei saa uue õppesemestri algul enam õppetööks kasutada; arvestades, et need asutused olid COVID-19 pandeemia tõttu juba niigi surve all ning nüüd ei saa lapsed ei füüsiliselt koolis käia ega kasutada veebipõhiseid õpivõimalusi oma kodus;

Q. arvestades, et Sisaki tervisekeskus tuli pärast maavärinat otsekohe ülikiiresti evakueerida, mis seadis COVID-19 patsientide ja muude patsientide, sealhulgas puuetega inimeste ja laste tervise suuremasse ohtu; arvestades, et Glina ja Petrinja tervisekeskused, sealhulgas apteegid, kannatasid suurt kahju; arvestades, et maavärinad on pannud Horvaatia tervishoiu- ja hooldussüsteemile lisakoormuse ning kiirendanud COVID-19 levikut, eelkõige kannatanud piirkondades;

R. arvestades, et mõned Euroopa Liidu piirkonnad on kaitsetumad kui teised ja suure maavärinaohuga; arvestades, et kestlikke ülesehitustöid ning maavärinakindlaid ja vastupidavaid ehitusprojekte tuleb nõuetekohaselt koordineerida ja jälgida, et leevendada majanduslikku ja sotsiaalset kahju, järgides samal ajal läbipaistvust, parimaid tavasid ja riigihankereegleid;

S. arvestades, et riigi, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste, kodanikukaitse- ja päästeüksuste, Horvaatia relvajõudude, eri humanitaarabiorganisatsioonide ja eelkõige sadade vabatahtlike kiire ja professionaalne reageerimine on maavärina vahetuid tagajärgi oluliselt leevendanud;

T. arvestades, et COVID-19 kriis ja viiruse levik muudavad pääste- ja taastetööd veelgi keerulisemaks; arvestades, et COVID-19 pandeemia koormab Horvaatia majandust ja nõuab lisaraha;

1. tunneb kõigile maavärinates kannatanud inimestele ja nende peredele sügavalt kaasa ning kinnitab, et on nii nende kui ka Horvaatia riigi-, piirkondlike ja kohalike asutustega, kes aitavad tagajärgi leevendada, igati solidaarne;

2. kiidab päästeüksuste, kodanikukaitsejõudude, Horvaatia relvajõudude, vabatahtlike, kodanikuühiskonna ja rahvus-vaheliste organisatsioonide, kohalike, piirkondlike ja riiklike ametiasutuste ning kõigi teiste osaliste katkematuid ja kiireid pingutusi kannatada saanud piirkondades inimelude päästmisel, kahju vähendamisel ja inimväärse elatustaseme säilitamiseks vajaliku põhitegevuse taastamisel; avaldab tänu kõigile üksikisikutele, organisatsioonidele ja muudele abistajatele, kes neid püüdlusi hoogustasid ning toetust ja abi saatsid;

3. tunneb heameelt solidaarsuse üle, mida näitavad üles liikmesriigid ja muud riigid, kes annavad selles hädaolukorras toetust vastastikuse abi vormis, sealhulgas esmatarbekaupade, rahalise abi, vabatahtlike ja muu abi vormis, aidates seeläbi leevendada maavärina tagajärgede likvideerimisega kaasnevat koormust; väljendab heameelt solidaarsuse üle, mida ELi institutsioonid ja rahvusvaheline üldsus hädaolukordades antava vastastikuse abi kaudu on üles näidanud; rõhutab seetõttu, kui tähtis on liidu elanikkonnakaitse mehhanism kogu Euroopa riiklike kodanikukaitseasutuste koostöö edendamisel hädaolukordades ja erakorraliste sündmuste tagajärgede vähendamisel;

4. palub komisjonil ja Horvaatia ametivõimudel teha kindlaks kõik võimalused, kuidas pakkuda kohest abi ja toetust, et tagada inimväärsed ja ohutud elamistingimused paljudele oma kodust ilma jäänud ja turvalise majutuseta inimestele vähemalt konteinerite kujul, mis võiksid pakkuda lähikuude karmides talvetingimustes mingitki peavarju;

5. kutsub üles pöörama erilist tähelepanu puuetega inimestele, eakatele ning lastele ja suurima abivajadusega noorukitele kui ühiskonna kõige haavatavamatele isikutele; väljendab sellega seoses heameelt igasuguse abi üle, mida organisatsioonid on kohapeal juba andnud;



6. rõhutab, kui oluline on pöörata erilist tähelepanu suurele arvule kariloomadele, põllumajandusloomadele ja lemmikloomadele, kes said maavärina tagajärjel vigastada või jooksid laiali; väljendab sellega seoses heameelt põllumajandusministeeriumi, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning loomade heaoluga tegelevate valitsusväliste organisatsioonide märkimisväärsete pingutuste ja koostöö üle;

7. rõhutab kohapealse olukorra tõsidust, mis avaldab märkimisväärset ja suurt rahalist survet Horvaatia riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele ametiasutustele ning võib viia kannatada saanud piirkondade elanikkonna pöördumatu vähenemiseni, kusjuures kannatada saanud inimesed seisavad silmitsi laastavate sotsiaalsete ja majanduslike tagajärgedega ning äärmusliku psühholoogilise ja sotsiaalse survega;

8. ergutab Horvaatia ametiasutusi koos komisjoni ekspertidega kiiresti ja põhjalikult hindama Sisak-Moslavina maakonnas tekkinud kahju kogu ulatust, et alustada renoveerimis- ja maavärinakindlate hoonete ülesehitustöid nii ruttu, kui tingimused seda võimaldavad; rõhutab, et piirkondliku taaste- ja ülesehitustöö alguses tuleb omistada suurt tähtsust majanduse kestliku elavdamise ja elatusvahendite edendamisele;

9. õhutab Horvaatia riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi ülesehitustöid hoolikalt jälgima ning tagama, et selles peetaks kinni hoonete ja taristu maavärinakindluse nõuetest ning kasutataks teiste liikmesriikide parimaid töökogemusi ja eksperditeadmisi; kutsub Horvaatia ametiasutusi ja vastutavaid institutsioone üles võtma kannatada saanud piirkondades arvesse sõjajärgses ülesehitusprotsessis toimunut, et selgitada, kas ehitustavade eiramine tõi kaasa halva kvaliteedi ja aitas kaasa hiljutiste maavärinate laastavate tagajärgede tekkimisele; tunneb heameelt, et Horvaatia valitsus on esimese sammuna selle eesmärgi poole liikumisel teinud otsuse avaldada ülesehitusprotsessis osalenud ettevõtete register;

10. juhib tähelepanu maavärinasüsteemidega seotud prognoosimisprobleemidele Kagu-Euroopa väga seismilistes piirkondades; kutsub komisjoni üles tõhustama koos liikmesriikidega teadusuuringuid ja haridust, et luua süsteem, mis tagab sarnaste kriiside ennetamiseks ja ohjamiseks ning sarnaste katastroofide mõju vähendamiseks parema valmisoleku;

11. nõuab paremat koordineerimist ja koostööd liikmesriikide teadus- ja arendusasutuste, eelkõige nende liikmesriikide asutuste vahel, kus on sarnased ohud; nõuab liikmesriikides varajase hoiatamise süsteemide täiustamist ning varajase hoiatamise eri süsteemide vaheliste ühenduste loomist ja tugevdamist;

12. palub Horvaatia ametiasutustel seada renoveerimine oma taaste- ja vastupidavuskavas esikohale ja pöörata seejuures erilist tähelepanu ulatuslikule ennetavale renoveerimisele, et tagada suurima maavärinaohuga piirkondades suurima riskiga eluasemete ja hoonete parim maavärinakindlus;

13. rõhutab, et suurte maavärinate puhul, nagu hiljuti Horvaatias toimunud maavärinad, võtab tagajärgede leevendamine palju aega, mida tuleks ELSFi tulevasel läbivaatamisel arvesse võtta, et tagada piisav vahendite kasutamise aeg, mis on praegu kohaldatavatest tähtaegadest pikem; rõhutab ka, kui oluline on suurendada ELSFi kulutusi mitte ainult kahjude heastamisele, vaid ka vastupidavusele kliimamuutuste, loodusõnnetuste ja rahvatervisega seotud hädaolukordades, et väljuda katastroofidest tugevamana;

14. väljendab heameelt Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi poolt praegusel rahastamisperioodil katastroofiohu ennetamisele, vastupidavusele, energeetikale ja maavärinakindlaks kohandamisele antava toetuse üle; soovitab Horvaatia ametiasutustel lisada need meetmed oma ELi 2021.–2027. aasta eelarveeraldiste kavandamisse ja programmitöösse; palub komisjonil näidata üles paindlikkust kavandamisel ja seoses riiklike rakenduskavade muutmisega, kui tegemist on loodusõnnetustega;

15. kutsub komisjoni üles töötama koostöös ELi ja Horvaatia institutsioonidega välja kiireloomulist viisi vajaliku rahalise ja muu abi jagamiseks, et tagada kannatanud piirkondade kiire taastumine, teha kättesaadavaks kõik võimalikud rahalised vahendid, et aidata Horvaatial kiiresti taastuda, ja anda abi kõigile abivajajatele ning vähendada halduskoormust, mis on seotud kohapealsete inimeste juurdepääsuga abile ja toetusele;

16. rõhutab, kui oluline on seada maavärinapiirkondade elanikud COVID-19 vastu vaktsineerimisel esmajärjekorda; ergutab Horvaatia valitsust rakendama oma teatavaks tehtud otsust ja suunama märkimisväärse osa oma vaktsiinivarudest Sisak-Moslavina maakonda, et kaitsta vahetult kõigi sealsete elanike, abistajate ja töötajate tervist; tunneb sellega seoses heameelt liikmesriikide otsuse üle anda osa oma vaktsiinivarudest Horvaatiale;



17. juhib komisjoni tähelepanu asjaolule, et uusi kahjustusi, mida põhjustasid hiljutised maavärinad hoonetele, mis said kannatada ka 2020. aasta märtsis toimunud maavärina ajal, tuleb põhjalikumalt hinnata ja need hooned tuleb renoveerida; nõuab ka tungivalt, et komisjon lisaks renoveerimislainet puudutavasse planeerimisse ja asjaomastesse õigusaktidesse sihipärased meetmed maavärinate ja nende tagajärgedega tegelemiseks;

18. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Horvaatia valitsusele, kannatada saanud alade piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.



P9_TA(2021)0024

Sooline perspektiiv COVID-19 kriisi ajal ja selle järgsel perioodil

Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon soolise perspektiivi kohta COVID-19 kriisi ajal ja selle järgsel perioodil (2020/2121(INI))

(2021/C 456/18)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 6, 8 ja 153,

— võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 23,

— võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, eelkõige selle 2., 3., 5., 9., 10., 16. ja 20. põhimõtet,

— võttes arvesse kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 põhimõtet, et mitte kedagi ei tohi kõrvale jätta ning eriti selle eesmärki nr 1, mille kohaselt tuleb kaotada vaesus, eesmärki nr 3, mille kohaselt tuleb tagada inimeste tervislik elu, eesmärki nr 5, mille kohaselt tuleb saavutada sooline võrdõiguslikkus ja parandada naiste elamistingimusi, ning eesmärki nr 8, mille kohaselt tuleb toetada kestlikku majanduskasvu,

— võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

— võttes arvesse 3. mai 2008. aasta ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklit 6,

— võttes arvesse ELi direktiive alates 1975. aastast meeste ja naiste võrdse kohtlemise erinevate aspektide kohta (nõukogu direktiivid 79/7/EMÜ (1), 86/613/EMÜ (2), 92/85/EMÜ (3) ja 2004/113/EÜ (4), Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/54/EÜ (5), nõukogu direktiiv 2010/18/EL (6) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direk-tiiv 2010/41/EL (7)),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1158, milles käsitletakse lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalu ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direk-tiiv 2010/18/EL (8),

— võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

— võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2020. aasta teatist „Võrdõiguslik liit: soolise võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025“ (COM(2020)0152),



(1) Nõukogu 19. detsembri 1978. aasta direktiiv 79/7/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas (EÜT L 6, 10.1.1979, lk 24).

(2) Nõukogu 11. detsembri 1986. aasta direktiiv 86/613/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjatena, kaasa arvatud põllumajanduses füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, ja füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate naiste kaitse kohta seoses raseduse ning sünnitusega (EÜT L 359, 19.12.1986, lk 56).

(3) Nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiiv 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta (kümnes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) (EÜT L 348, 28.11.1992, lk 1).

(4) Nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiiv 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega (ELT L 373, 21.12.2004, lk 37).

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (ELT L 204, 26.7.2006, lk 23).

(6) Nõukogu 8. märtsi 2010. aasta direktiiv 2010/18/EL, millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/34/EÜ (ELT L 68, 18.3.2010, lk 13).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiiv 2010/41/EL füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 86/613/EMÜ (ELT L 180, 15.7.2010, lk 1).

(8) ELT L 188, 12.7.2019, lk 79.

— võttes arvesse 21. septembri 2015. aasta talituste ühist töödokumenti „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“ (SWD(2015)0182),

— võttes arvesse 4. märtsi 2016. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (COM(2016)0109),

— võttes arvesse oma 13. veebruari 2020. aasta resolutsiooni ELi prioriteetide kohta ÜRO naiste staatuse komisjoni 64. istungjärguks (9),

— võttes arvesse oma 30. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni soolise palgalõhe kohta (10),

— võttes arvesse oma 13. veebruari 2019. aasta resolutsiooni tagasilöökide kohta naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas ELis (11),

— võttes arvesse oma 28. novembri 2019. aasta resolutsiooni ELi ühinemise kohta Istanbuli konventsiooniga ja muude meetmete kohta soolise vägivalla vastu võitlemiseks (12),

— võttes arvesse oma 15. novembri 2018. aasta resolutsiooni hooldusteenuste kohta ELis soolise võrdõiguslikkuse parandamiseks (13),

— võttes arvesse oma 29. novembri 2018. aasta resolutsiooni puuetega naiste olukorra kohta (14),

— võttes arvesse oma 17. aprilli 2018. aasta resolutsiooni naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamise kohta digitaalvaldkonna kaudu (15),

— võttes arvesse oma 16. jaanuari 2018. aasta resolutsiooni naiste, soolise võrdõiguslikkuse ja kliimaõigluse kohta (16),

— võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamise kohta ELi era- ja avalikus sektoris (17),

— võttes arvesse oma 14. juuni 2017. aasta resolutsiooni vajaduse kohta koostada ELi strateegia soolise pensionilõhe kaotamiseks ja ärahoidmiseks (18),

— võttes arvesse oma 14. märtsi 2017. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus 2014.– 2015. aastal (19),

— võttes arvesse oma 4. aprilli 2017. aasta resolutsiooni naiste ja nende rolli kohta maapiirkondades (20),

— võttes arvesse oma 14. veebruari 2017. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse edendamise kohta vaimse tervise ja kliiniliste uuringute alal (21),



(9) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0039.(10) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0025.(11) ELT C 449, 23.12.2020, lk 102.(12) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0080.(13) ELT C 363, 28.10.2020, lk 80.(14) ELT C 363, 28.10.2020, lk 164.(15) ELT C 390, 18.11.2019, lk 28.(16) ELT C 458, 19.12.2018, lk 34.(17) ELT C 346, 27.9.2018, lk 6.(18) ELT C 331, 18.9.2018, lk 60.(19) ELT C 263, 25.7.2018, lk 49.(20) ELT C 298, 23.8.2018, lk 14.(21) ELT C 252, 18.7.2018, lk 99.

— võttes arvesse oma 8. märtsi 2016. aasta resolutsiooni naispagulaste ja -varjupaigataotlejate olukorra kohta ELis (22),

— võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni Euroopa naisettevõtlust takistavate väliste tegurite kohta (23),

— võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni naiste karjääri kohta teaduses ja ülikoolides ning klaaslae efekti kohta (24),

— võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks (25),

— võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2019. aasta järeldusi „Sooliselt võrdõiguslikud majandused ELis: edasised sammud“,

— võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 27. mail 2020. aastal avaldatud aruannet „COVID-19 and the world of work. Fourth edition“ (COVID-19 ja tööelu. Neljas väljaanne),

— võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni analüüsi „Sectoral impact, responses and recommendations related to COVID-19“ (COVID-19-ga seotud valdkondlik mõju, vastused ja soovitused),

— võttes arvesse OECD 2020. aasta aprillis avaldatud aruannet „Women at the core of the fight against COVID-19“ (Naised COVID-19 vastase võitluse keskmes),

— võttes arvesse komisjoni talituste 6. märtsi 2019. aasta töödokumenti „2019 Report on equality between women and men in the EU“ (2019. aasta aruanne naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta ELis) (SWD(2019)0101),

— võttes arvesse ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuuri 9. aprillil 2020. aastal avaldatud aruannet „The Impact of COVID-19 on Women“ (COVID-19 mõju naistele),

— võttes arvesse ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuuri 2. septembril 2020. aastal avaldatud aruannet „From Insights to Action: Gender Equality in the Wake of COVID-19“ (Seisukohtadest tegudeni: sooline võrdõiguslikkus pärast COVID-19),

— võttes arvesse ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuuri väljaannet „Online and ICT* facilitated violence against women and girls during COVID-19“ (Veeb ja IKT* hoogustasid COVID-19 ajal naiste ja tüdrukute vastu suunatud vägivalda),

— võttes arvesse ÜRO Rahvastikufondi 27. aprillil 2020. aastal avaldatud aruannet „Impact of the COVID-19 Pandemic on Family Planning and Ending Gender-based Violence, Female Genital Mutilation and Child Marriage“ (COVID-19 pandeemia mõju pereplaneerimisele ning soolise vägivalla, naiste suguelundite moonutamise ja lapsega sõlmitud abielude lõpetamisele),

— võttes arvesse ÜRO Rahvastikufondi 28. aprillil 2020. aastal avaldatud pöördumist „Millions more cases of violence, child marriage, female genital mutilation, unintended pregnancy expected due to the COVID-19 pandemic“ (Miljonid vägivalla, lapsega sõlmitud abielude, naiste suguelundite moonutamise ja soovimatu raseduse juhtumid, mida on COVID-19 pandeemia tõttu eeldatavasti oodata),

— võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja koduvägivalla vastu võitlemise eksperdirühma esimehe Marceline Naudi 24. märtsi 2020. aasta avaldust vajaduse kohta järgida pandeemia ajal Istanbuli konventsiooni standardeid,

— võttes arvesse Teadusuuringute Ühiskeskuse aruannet „How will the COVID-19 crisis affect existing gender divides in Europe?“ (Kuidas mõjutab COVID-19 kriis soolisi lõhesid Euroopas?),



(22) ELT C 50, 9.2.2018, lk 25.(23) ELT C 11, 12.1.2018, lk 35.(24) ELT C 316, 22.9.2017, lk 173.(25) ELT C 407, 4.11.2016, lk 2.

— võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi 15. oktoobril 2019. aastal avaldatud 2019. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeksit,

— võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi 29. mail 2019. aastal avaldatud aruannet „Tackling the gender pay gap: not without a better work-life balance“ (Soolise palgalõhe kõrvaldamine: mitte ilma parema töö- ja eraelu tasakaaluta),

— võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi 5. märtsil 2020. aastal avaldatud aruannet „Beijing+25: fifth review of the implementation of the Beijing Platform for Action in the EU Member States“ (Peking+25: viies ülevaade Pekingi tegevusprogrammi rakendamisest ELi liikmesriikides),

— võttes arvesse Eurofoundi 2020. aasta uuringu „Living, Working and COVID-19“ (Elamine, töötamine ja COVID-19) andmekogumit,

— võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 14. mail 2020. aastal avaldatud uuringut „A long way to go for LGBTI equality“ (Pikk tee LGBTI-inimeste võrdõiguslikkuseni),

— võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 5. aprillil 2018. aastal avaldatud aruannet „A persisting concern: anti-Gypsyism as a barrier to Roma inclusion“ (Jätkuv mureküsimus: romavastasus kui romade kaasamist pärssiv takistus),

— võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 5. märtsil 2014. aastal avaldatud uuringut „Violence against women: an EU-wide survey“ (Naistevastane vägivald: kogu Euroopa Liitu hõlmav uuring),

— võttes arvesse rahvusvahelise lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste ühenduse Euroopa poliitikaülevaadet „COVID-19: domestic violence against LGBTI people“ (COVID-19: koduvägivald LGBTI-inimeste vastu),

— võttes arvesse Euroopa naiste surverühma väljaannet „Putting equality between women and men at the heart of the response to COVID-19 across Europe“ (Kogu Euroopas naiste ja meeste võrdõiguslikkuse COVID-19-le reageerimise keskmesse seadmine),

— võttes arvesse rahvusvahelise pereplaneerimise liidu (International Planned Parenthood Federation, IPPF) Euroopa võrgustiku väljaannet „How to address the impact on women, girls and vulnerable groups and their sexual and reproductive safety“ (Kuidas leevendada mõju naistele, tüdrukutele ja vähekaitstud rühmadele ning nende seksuaalsele ja reproduktiivsele ohutusele),

— võttes arvesse Euroopa naiste surverühma poliitilist lühiülevaadet „Walk-the-talk: EU funds must mirror women’s equality“ (Sõnad tegudeks: ELi vahendid peavad kajastama naiste võrdõiguslikkust),

— võttes arvesse Euroopa naiste surverühma poliitilist lühiülevaadet „Women must not pay the price for COVID-19!“ (Naised ei pea COVID-19 tõttu kannatama!),

— võttes arvesse professor Sabine Oertelt-Prigione 27. mail 2020. aastal avaldatud uuringut „The impact of sex and gender in the COVID-19 pandemic“ (Sooline mõju COVID-19 pandeemias),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi seksuaalsete ja reproduktiivsete õiguste foorumi ja rahvusvahelise pereplaneerimise liidu Euroopa võrgustiku 22. aprillil 2020. aastal avaldatud ühisaruannet pealkirjaga „Sexual and Reproductive Health and Rights during the COVID-19 pandemic“ (Seksuaal- ja reproduktiivtervis ning õigused COVID-19 pandeemia ajal),


— võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A9-0229/2020),

A. arvestades, et COVID-19 kriisil ja selle tagajärgedel on selge sooline mõõde, kuna need mõjutavad naisi ja mehi erinevalt ning need on toonud esile soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste valdkonnas valitseva ebavõrdsuse ja puudujäägid; arvestades, et seetõttu tuleb reageerida sootundlikult;



B. arvestades, et COVID-19 mõjutab ühiskonna erinevaid rühmi erineval viisil ja erineval määral, sealhulgas naisi ja mehi, noori, eakaid inimesi, puuetega inimesi, soolise ja perevägivalla ohvreid, erineva sotsiaal-majandusliku taustaga inimesi, lapsi, üksikvanemaid ja vähemusrühmi, sealhulgas romasid, LGBTIQ+ inimesi, naispagulasi ja -rändajaid, ning sellel on ka omavahel ristuvaid tagajärgi; arvestades, et naisi ja tüdrukuid mõjutab pandeemia lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis ebaproportsionaalselt ning et see on süvendanud praegust soolist struktuurilist ebavõrdsust, eriti tõrjutud rühmadest pärit tütarlaste ja naiste puhul;

C. arvestades, et esialgsete ametlike suremuse andmete kohaselt on vanemate meeste suremus viiruse tagajärjel suurem kui naistel, samas kui naistel on suurem oht viirusesse nakatuda, sest neid on praeguse kriisi vältel olulistes sektorites eesliinil tegutsejate hulgas ebaproportsionaalselt palju;

D. arvestades, et EL ja selle liikmesriigid ei olnud selliseks tervisekriisiks valmis; arvestades, et diskrimineerimata juurdepääs tervishoiule on põhiline inimõigus; arvestades, et tervisekriis raskendas tõsiselt olemasolevaid tõkkeid hädavajaliku ravi teenustele juurdepääsul; arvestades, et vähemoluliste terviseteenuste ärajätmise või edasilükkamise tulemusena pikenes kiireloomuliste kaebustega hädavajalikule ravile, sealhulgas naiste puhul, pääsemise aeg ning mõnikord tekkisid ka takistused; arvestades, et seeläbi takistati juurdepääsu seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule ja -teenustele, millel on tõsised tagajärjed, ja et teatud liikmesriikides tehti seadusandlikke katseid piirata õigust ohutule ja seaduslikule abordile; arvestades, et naiste kriitilise tähtsusega vajadused hõlmavad juurdepääsu rasedus- ja sünnitusabile ning ohutule sünnitusele, rasestumisvastaste vahendite kättesaadavust, ohutuid abordi- ja katseklaasi-viljastuse teenuseid ning kliinilise ravi abinõusid vägistamise korral; arvestades, et riiklike tervishoiusüsteemide erakorralise olukorra tõttu ning seetõttu, et olulised teenused ja kaubad muutuvad kriisi ajal piiratumaks, võivad naised ja tütarlapsed kaotada oma põhiõiguse tervishoiuteenustele; arvestades, et haiguspuhangute ohjamiseks tehtavad jõupingutused võivad ressursse tavapärastelt tervishoiuteenustelt kõrvale mujale suunata ning halvendada juba piiratud juurdepääsu seksuaal- ja reproduktiivtervishoiuteenustele;

E. arvestades, et mitmete liikmesriikide teadaanded ja esitatud arvud liikumispiirangute perioodist ja sellejärgsest ajast tõid välja soolise ja koduvägivalla muret tekitava suurenemise, mille alla kuulub füüsiline vägivald, psühholoogiline vägivald, sunniviisiline kontroll ja kübervägivald; arvestades, et vägivald ei ole eraeluline küsimus, vaid ühiskondlik probleem; arvestades, et liikumispiirangud muudavad lähisuhtevägivalla ohvrite jaoks abi otsimise keerulisemaks, kuna nad on sageli määratud koos oma väärkohtlejatega kodus viibima, ning piiratud juurdepääs tugiteenustele, nagu naiste varjupaigad ja abitelefonid ning ebapiisavad tugistruktuurid ja vahendid, võib veelgi süvendada juba olemasolevat nn varipandeemiat; arvestades, et vägivalla ohvriks langenud naiste ja tütarlaste varjupaikades moodustab voodikohtade arv vaid poole sellest, mida nõutakse Istanbuli konventsioonis; arvestades, et paljude kaitsetute naiste rühmade elu ja heaolu on COVID-19 pandeemia kriisi tõttu üha suuremas ohus; arvestades, et naiste tapmist ei loeta COVID-19 ametlikku surmastatistikasse kuuluvaks, kuid selle juhused võivad üsna tõenäoliselt olla seotud haiguspuhangu ja sel perioodil kehtestatud liikumispiirangutega; arvestades, et liikumispiirangud ja isolatsioon võisid põhjustada suuremat naiste suguelundite moonutamise ohtu, sest lapsed ei käinud koolis ja naiste suguelundite moonutamise juhud jäid seetõttu avastamata; arvestades, et majanduslikud ja sotsiaalsed pinged süvendavad tegureid, mis võivad pikemas perspektiivis põhjustada kodu- ja soolise vägivalla suurenemist ning raskendada naistel vägivaldsete partnerite juurest lahkumist;

F. arvestades, et interneti laialdasem kasutamine pandeemia ajal suurendab laste ja eriti tütarlaste veebipõhist ja IKT abil võimaldatud soolist vägivalda ning veebipõhist seksuaalset väärkohtlemist; arvestades, et IKT abil võimaldatud vägivald on eriti suunatud inimõiguste kaitsjatele, poliitikas osalevatele naistele, naisajakirjanikele, etnilistesse vähemustesse kuuluvatele naistele, põlisrahvastele, lesbidele, biseksuaalidele ja transsoolistele naistele ning puuetega naistele; arvestades et Euroopas on veebipõhise vägivallaga kokkupuutumise oht kõige suurem 18 kuni 29 aasta vanuste naiste seas (26);

G. arvestades, et ELis on praeguse kriisi ajal enamik esmavajalike teenuste osutajatest naised, sealhulgas 76 % tervishoiutöötajatest (arstid, õed, ämmaemandad, hooldekodude töötajad), 82 % kassapidajatest, 93 % lastehoiutööta-jatest ja õpetajatest, 95 % koristajatest ja koduabilistest ning 86 % hooldustöötajatest (27); arvestades, et meie



(26) https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2018/604979/IPOL_STU(2018)604979_EN.pdf(27) https://eige.europa.eu/covid-19-and-gender-equality/frontline-workers

https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2018/604979/IPOL_STU(2018)604979_EN.pdf

https://eige.europa.eu/covid-19-and-gender-equality/frontline-workers

majandustegevuse, sotsiaal- ja tervishoiusüsteemid, ühiskondlik elu ja olulised tegevused püsivad tänu neile, kelle jaoks füüsiline distantseerumine ei ole sageli võimalik ja kes võivad seetõttu suurendada oma sugulastele viiruse levitamise ohtu;

H. arvestades, et palgad võivad paljudes olulistes ja suure naiste osakaaluga sektorites olla madalad, jäädes sageli ainult miinimumpalga piiresse; arvestades, et ELis on endiselt märkimisväärne horisontaalne ja vertikaalne tööturu segregatsioon ning naised on üleesindatud vähem tasuvates sektorites; arvestades, et 30 % naistest töötab hariduse, tervishoiu ja sotsiaaltöö valdkonnas (võrreldes 8 % meestega) ning 7 % naistest töötab loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas (võrreldes 33 % meestega) (28); arvestades, et Rahvusvaheline Tööorganisat-sioon hoiatab, et majanduskriis mõjutab ebaproportsionaalselt teatavaid rühmi, sealhulgas tööturule sisenevaid inimesi, suurendades sel viisil ebavõrdsust, ning et naistel on piiratum juurdepääs sotsiaalkaitsele ja neil lasub ebaproportsionaalselt suur koormus; arvestades, et suure naiste osakaaluga töökohtade märkimisväärse kadumise pärast kriisi tõttu on põhjust muretseda; arvestades, et suure meeste osakaaluga sektorid taastuvad tõenäoliselt kiiremini kui tüüpilised suure naiste osakaaluga sektorid; arvestades, et ELi järgmise põlvkonna taastekavas tuleks pöörata piisavat tähelepanu sektoritele, kus naised on üleesindatud; arvestades, et komisjoni ettepanekus taastekava kohta rõhutatakse, et investeerimine digiüleminekusse on Euroopa tulevase õitsengu ja vastupidavuse jaoks ülioluline; arvestades, et 2019. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeks näitab meeste ja naiste püsivat ebavõrdset olukorda digitaalsektoris, ning arvestades, et tööturu digitaalse ümberkujundamise ajal tuleb teha jõupingutusi soolise ebavõrdsuse ja tööturu segregatsiooni leevendamiseks;

I. arvestades, et naised töötavad meestest suurema tõenäosusega ajutistel, osalise tööajaga ja ebakindlatel töökohtadel (26,5 % võrreldes 15,1 % meestega (29)) ning et neid on seetõttu pikas perspektiivis oluliselt mõjutanud kriisi tõttu töökohtade kaotamine ja sundpuhkusele saatmine;

J. arvestades, et Eurofoundi uuringutest ilmneb, et COVID-19 kriis kujutab endast tõsist ohtu aastakümnete jooksul tööturul soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatule, eriti kui suure naiste osakaaluga sektorites takistatakse selle eesmärgiga tegevust ka edaspidi (30); arvestades, et uuringute kohaselt stagneerus soolise tööhõive lõhe vähenemine aastatel 2015–2018 ja püsivad erinevused tööhõives osalemise tõttu maksavad Euroopale rohkem kui 335 miljardit eurot aastas, mis moodustab 2,41 % 2019. aasta ELi SKPst (31);

K. arvestades, et kriisi soolist mõju on teiste hulgas hästi tõestanud Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi ja ÜRO naiste õiguste ameti töö; arvestades, et kriisi täielikku mõju on raske mõõta ning liikmesriikides puuduvad võrreldavad sooliselt eristatud andmed; arvestades, et COVID-19 pandeemia on Euroopa tööturgu enneolematult mõjutanud; arvestades, et olukorda tuleb hoolikalt uurida sektorite kaupa, eristades andmeid soo ja vanuse alusel nii kriisi- kui ka taastumisperioodidel; arvestades, et pandeemia täielikud majanduslikud, tööhõivealased ja sotsiaalsed tagajärjed ei ole siiani teada, kuid esialgsed uuringud, nende hulgas Eurofoundi uuring, viitavad märkimisväärsele töökohtade kadumisele teenindus- ja tööstussektoris ning samuti sektorites, mis eeldavad inimestevahelist kontakti, nagu jaekaubandus, vabaajategevused ja personaalteenused, kus töötavad peamiselt naised; arvestades, et teistes sektorites on kriisist hoolimata säilinud tööhõive kindlus, sealhulgas avalikus, meditsiini- ja IKT-sektoris;

L. arvestades, et kriis on märkimisväärselt mõjutanud iduettevõtjaid;

M. arvestades, et paljudes ELi liikmesriikides on COVID-19 esile toonud hoolekandeteenuste pikaajalise probleemi; arvestades, et hooldust tuleb vaadelda terviklikult lapsehoiuteenusest koolijärgse hooldamiseni, samuti puuetega inimeste hooldamise ja vanemate inimeste hooldamiseni;



(28) Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut, soolise võrdõiguslikkuse indeks, 2019.(29) https://eige.europa.eu/covid-19-and-gender-equality/economic-hardship-and-gender(30) Eurofound, COVID-19 uuring, 2020.(31) Eurofound, „Closing gender gaps in employment: defending and responding to COVID-19 challenges“ (Soolise ebavõrdsuse

kõrvaldamine tööhõives: kaitstes edusamme ja ohjates COVID-19-st tingitud probleeme), 2020.

https://eige.europa.eu/covid-19-and-gender-equality/economic-hardship-and-gender

N. arvestades, et koolide, hoolduskeskuste ja töökohtade sulgemine on suurendanud tasustamata hoolduskohustuste ja nende ebavõrdset jaotust kodus naiste puhul, kes lisaks kodus töötamise tasakaalustamise puudulikkusele jäid sageli ilma piisava toetuseta laste ja eakate hoolduseks; arvestades, et kaugtöö ei asenda lastehoidu; arvestades, et tavaliselt kulutavad naised igal nädalal meestest 13 tundi enam tasustamata hooldamisele ja majapidamistöödele (32); arvestades, et COVID-19 kriis on andnud meestele võimaluse osaleda enam hoolduskohustuste täitmisel, kuid ometi on see ka näidanud, kui ebaühtlane on endiselt hoolduse ja majapidamistööde jaotus, mis tõenäoliselt mõjutab naisi ja tütarlapsi palju rohkem; arvestades, et kaugtöö ja perekondlike kohustuste tasakaalustamine lisab täiendavat koormust ja seetõttu kannatavad naised suurema emotsionaalse, vaimse ja sotsiaalse koormuse all; arvestades, et see võib põhjustada saavutuste hulga vähenemist tööl ja avaldada mõju nende ametialasele arengule võrreldes nende meessoost kolleegidega;

O. arvestades, et üksikvanematele on pandud ebaproportsionaalne ja äärmiselt suur koormus ning neist 85 % on naised, kelle hulk ulatub 6,7 miljoni üksikema-leibkonnani (33) ja kellest peaaegu pooled on tõsises sotsiaalse tõrjutuse või vaesuse ohus;

P. arvestades, et uuringu tulemuste (34) kohaselt oli COVID-19-l väikeste lastega naistele suurem mõju kui sama olukorraga leibkonnas meestele; arvestades, et peaaegu kolmandikul (29 %) väikelastega naistest oli raske oma tööle keskenduda, võrreldes 16 % väikelastega meestega; arvestades, et kaks korda rohkem lastega naisi (29 %) tundis end tõenäoliselt pärast tööd koduste toimetuste tegemiseks liiga väsinuna, võrreldes 16 % meestega; arvestades, et 2020. aasta aprillis tundsid 0–11-aastaste lastega naised sagedamini pingeid kui samas vanuserühmas lastega mehed (23 % vs. 19 %), või tundsid nad end rohkem üksildastena (14 % vs. 6 %) ja masenduses (14 % vs. 9 %);

Q. arvestades, et komisjoni ettepanekus taastekava kohta tõstetakse esile investeeringuid roheüleminekusse; arvestades, et naised kogevad kliimamuutuste mõju erinevalt, kuna nad peavad erinevatel põhjustel saama hakkama suurema ohu ja koormusega; arvestades, et sooline võrdõiguslikkus ja naiste kaasamine otsuste tegemisse on kestliku arengu ja kliimaprobleemide tõhusa haldamise eeltingimus; arvestades, et kõik kliimameetmed peavad hõlmama soolist ja valdkonnaülest perspektiivi;

R. arvestades, et teatavad ühiskonnarühmad nagu üksikvanemad, vägivallaohvrid, rassilistesse ja etnilistesse vähemustesse kuuluvad naised, vanemad ja noored naised, puuetega naised, roma naised, LGBTIQ+ inimesed, naissoost prostituudid ning pagulased ja rändajad on viiruse ning selle tervisealaste ja sotsiaal-majanduslike tagajärgede suhtes eriti kaitsetud võttes arvesse võetud meetmeid ja olemasolevaid puudujääke taristus ja teenustes;

S. arvestades, et kodututel naistel on COVID-19 pandeemiat silmas pidades jätkuvalt probleeme, kuna ajutised ja hädamajutuskohad on eriti tundlikud haiguste edasikandumise, soolise vägivalla ning hügieeni ja tervishoiuteenuste kättesaadavuse puudumise suhtes;

T. arvestades, et COVID-19 on üleilmne pandeemia, mis mõjutab kõiki maailma riike; arvestades, et pandeemia avaldab laastavaid tagajärgi elanikkonnale, eriti naistele ja tüdrukutele riikides, kus tervishoiusüsteem on alarahastatud, ja konfliktidest mõjutatud riikide elanikkonnale; arvestades, et pandeemia tõttu elavad 2021. aastaks üle 47 miljoni naise ja tütarlapse allpool vaesuspiiri (35);

U. arvestades, et ÜRO Rahvastikufondi hiljutiste andmete kohaselt võib kogukonna teavitamisprogrammide ja kahjulike tavade alase hariduse edasilükkamine või katkestamine kogu maailmas järgmise kümnendi jooksul hinnanguliselt suurendada naiste suguelundite moonutamise juhtumeid 2 miljoni võrra ja lapsega sõlmitud abielude arvu suurenemist 13 miljoni võrra, võrreldes pandeemiaeelsete hinnangutega;



(32) https://eige.europa.eu/covid-19-and-gender-equality/unpaid-care-and-housework(33) https://ec.europa.eu/jrc/en/publication/eur-scientific-and-technical-research-reports/how-will-covid-19-crisis-affect-existing-gender-

divides-europe(34) Eurofound, COVID-19 uuring 2020.(35) ÜRO naiste õiguste agentuur, „From Insights to Action: Gender Equality in the Wake of COVID-19“ (Seisukohtadest tegudeni:

sooline võrdõiguslikkus COVID-19 järel).

https://eige.europa.eu/covid-19-and-gender-equality/unpaid-care-and-housework

https://ec.europa.eu/jrc/en/publication/eur-scientific-and-technical-research-reports/how-will-covid-19-crisis-affect-existing-gender-divides-europe

https://ec.europa.eu/jrc/en/publication/eur-scientific-and-technical-research-reports/how-will-covid-19-crisis-affect-existing-gender-divides-europe

V. arvestades, et teenuste pakkumine peaks põhinema andmepõhisel vajaduste tuvastamisel ning et selle uuringu alusel eraldatakse eelarvevahendeid; arvestades, et eelarvetes ja vahendite jaotamisel peab võtma arvesse meeste ja naiste erinevaid vajadusi ning olukordi;

W. arvestades, et praeguse klaaslae tõttu ei ole naised taastumisetapis otsuste tegemisse nii võrdsel määral kaasatud kui mehed; arvestades, et naised ja neid esindavad kodanikuühiskonna organisatsioonid peavad otsustamisprotsessides kandma aktiivset ja keskset rolli, tagamaks, et nende perspektiive ja vajadusi võetakse arvesse taastamisetappi ja sellega seotud meetmeid käsitlevate otsuste tegemisel, kavandamisel, rakendamisel ja jälgimisel kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja ELi tasandil;

X. arvestades, et naiste õigusi ja soolise võrdõiguslikkuse edendamist käsitlevaid küsimusi tuleb peavoolustada ja arutada kõige kõrgemal tasandil, pidades eelkõige silmas ELi soolise võrdõiguslikkuse strateegia rakendamist; arvestades, et kuigi Euroopa Parlamendis tegutseb naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon ning Euroopa Komisjonis on volinik, kes vastutab ainuisikuliselt võrdõiguslikkuse eest, ei ole nõukogus loodud soolise võrdõiguslikkuse erikoosseisu ning soolise võrdõiguslikkuse eest vastutavatel ministritel ja riigisekretäridel ei ole spetsiaalset foorumit aruteluks ja otsuste tegemiseks;

Y. arvestades, et siin nimetatud oluliste meetmetega suurendatakse vastupanuvõimet ja valmisolekut tulevaste kriiside puhul;

Üldised tähelepanekud

1. rõhutab vajadust sootundliku lähenemisviisi järele, kusjuures soolise võrdõiguslikkuse peavoolustamine ja soolise eelarvestamise põhimõtted peavad kajastuma kõigis COVID-19 kriisile reageerimise aspektides, et säilitada ja kaitsta naiste õigusi kogu pandeemia- ja pandeemiajärgsel perioodil ning et suurendada soolist võrdõiguslikkust;

2. rõhutab vajadust rakendada varasematest ja praegustest kriisidest saadud õppetunde poliitika edaspidiseks väljatöötamiseks ja rakendamiseks, et minevikus tehtud vigu mitte korrata, samuti vajadust valmistada ette tulevaste kriiside kõigi etappide jaoks sootundlikud reageerimismeetmed, et vältida negatiivseid tagajärgi naiste õigustele; palub komisjonil hõlbustada püsiva võrgustiku loomist, et jagada liikmesriikide vahel parimaid tavasid sooga seotud COVID-19 aspektide lahendamiseks; kutsub nõukogu üles looma spetsiaalse soolise võrdõiguslikkuse koosseisu ja ametliku töörühma, et pakkuda ühiseid ja konkreetseid meetmeid naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse probleemide lahendamiseks ning tagada, et soolise võrdõiguslikkuse küsimusi arutataks kõrgeimal poliitilisel tasandil;

3. rõhutab, et komisjon ja liikmesriigid peaksid sooküsimusi käsitlevaid mõjuhinnanguid viima ellu loomulikult, sealhulgas meetmete osas, mis moodustavad osa taastekavast; on otsustanud parlamendi seisukoha kaudu lisada ja tugevdada soolist võrdõiguslikkust taasterahastus „NextGenerationEU“;

4. nõuab tungivalt, et komisjon uuriks viiruse levikut praeguses kriisi ajal olulistes sektorites, eriti naiste ja etniliste vähemuste hulgas, pidades silmas nende ebaproportsionaalselt suurt esindatust nendes sektorites; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid reageeriksid oma tööohutuse toetamiseks asjakohaste meetmetega ning kutsub liikmesriike üles parandama töötingimusi, sealhulgas raamdirektiivi (36), direktiivi 92/85/EMÜ ja 2020. aasta järgse ELi uue töötervishoiu ja tööohutuse strateegilise raamistiku kaudu;

5. palub liikmesriikidel, komisjonil, Eurostatil ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudil korrapäraselt koguda andmeid COVID-19 kohta, liigitatuna muu hulgas soo, vanuse ja läbipõimunud diskrimineerimise alusel, samuti andmeid viiruse sotsiaal-majandusliku mõju kohta; rõhutab, et taastemeetmete puhul tuleb olla teadlik sugupoolte lõikes esitatud statistikast ja meetmed peavad sellel statistikal põhinema, et tagada reageerimise terviklikkus, pöörates erilist tähelepanu valdkondadele, kus andmeid on vähe ja need ei ole omavahel võrreldavad, näiteks naistevastane vägivald ja hooldusteenused; rõhutab, et selliseid andmeid tuleb süstemaatiliselt koguda ja üldsusele kättesaadavaks teha; rõhutab komisjoni ja liikmesriikide vajadust toetada sellega seoses riiklike statistikaasutuste ja muude asjakohaste osalejate suutlikkuse suurendamist;



(36) Nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiiv 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (EÜT L 183, 29.6.1989, lk 1).

6. rõhutab, et naised ja mehed, sealhulgas vähimkaitstud rühmadest, peavad olema võrdselt esindatud juhtimises ja otsustusprotsessis, mis puudutab kriisiajal meetmete kehtestamist ja tühistamist, samuti taastekavade väljatöötamise, vastuvõtmise ja rakendamise kõigis etappides, nii et võetaks täielikult ja asjakohaselt arvesse nende konkreetseid vajadusi ja olukorda, ning et tuleb võtta kavandatud tõhusaid ja sihipäraseid meetmeid tagamaks, et vajalik tugipakett vastab nende vajadustele; kutsub liikmesriike üles looma selliste kriiside ajal spetsiaalsed rakkerühmad, kuhu oleksid kaasatud asjakohased sidusrühmad ja kodanikuühiskonna naiste organisatsioonide esindajad, et tagada sooline võrdõiguslikkus; kutsub liikmesriikide riiklikke parlamente üles looma komiteesid, kes hindaksid COVID-19 kriisi mõju naistele ja tütarlastele, et tagada spetsiaalne ruum kriisi ning selle sooliste mõjude arutamiseks ja jälgimiseks; kiidab heaks komisjoni kavatsuse toetada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepaneku vastuvõtmist, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas ja sellega seotud meetmeid (37) (naissoost juhatuseliikmete direktiiv), ning nõuab tungivalt, et nõukogu selle blokeerimise lõpetaks ja vastu võtaks; rõhutab lisaks, et nii ELi kui ka riiklikul tasandil tuleb ELi kodanikukaitse mehhanismi, samuti ka muudesse kriisidele reageerimise mehhanismidesse, kaasata rohkem naisi; kohustub lisaks tagama, et parlamendi kuulamistel ja seminaridel toimuvad paneelid on sooliselt tasakaalustatud, ning rikastama mitmekesisuse kaudu taastemeetmeid käsitlevaid arutelusid;

7. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tähelepanelikult jälgima desinformatsiooni, negatiivseid avalikke arutelusid, ebapiisavat prioriteetide seadmist, piiratud või keelatud juurdepääsu asjakohastele teenustele ning regressiivseid algatusi, mis on seotud naiste õiguste, LGBTIQ+ inimeste õiguste ja soolise võrdõiguslikkusega, ning neile reageerima; kutsub komisjoni üles jälgima kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevusruumi kahanemist ning eespool nimetatud teemadega seotud ja liikumispiirangutest tingitud meeleavaldusi kui demokraatia ja põhiõiguste küsimusi COVID-19 kriisi ajal ja kriisijärgsel perioodil; märgib, et juhul kui tehakse kindlaks, et õigusriigi põhimõtete rikkumine liikmesriigis kahjustab või võib tõsiselt kahjustada piisavalt otsesel viisil ELi eelarve usaldusväärset finantsjuhtimist või liidu finantshuvide kaitset, võetakse asjakohased meetmed; kutsub liikmesriike üles tagama, et piiravad erakorralised meetmed täidaksid ainult pandeemia vastu võitlemise eesmärki, oleksid ajaliselt piiratud ja põhiõigustega kooskõlas;

COVID-19 tervisega seotud aspektid ja sooline mõju

8. väljendab muret suure suremuse pärast COVID-19 tõttu; märgib meeste esialgset kõrgemat suremuse määra ning nõuab tungivalt, et Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja asjakohased ELi ametid uuriksid meeste ja naiste erinevat tervisemõju; palub komisjonil jätkata olukorra jälgimist, et mõista, milline on viiruse pikaajaline mõju naiste ja meeste tervisele; rõhutab, et viirust käsitlevates kliinilistes uuringutes tuleb hõlmata sooliselt tasakaalustatud esindatust, hindamaks, kuidas viirus ja mis tahes potentsiaalne vaktsiin või ravi võivad mõjuda naistele ja meestele erinevalt;

9. nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid juurdepääsu naiste ja meeste kvaliteetsete meditsiiniliste ja psühholoogiliste tervishoiuteenuste olulistele aspektidele, mis ei ole seotud COVID-19-ga, nagu vähi sõeluuringud ja ravi, emade ja vastsündinute tervishoid ning südameatakkide ja insultide all kannatavate inimeste kiirabi; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tegutseksid nendes valdkondades vastavalt WHO suunistele;

10. peab kahetsusväärseks, et kriisi ajal jäeti mõnes liikmesriigis tähelepanuta juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste teenustele, seda piirati või isegi rünnati; rõhutab, et liikmesriigid peavad kriisi- ja kriisijärgsel perioodil ning sarnastes hädaolukordades tagama mittediskrimineeriva kvaliteetse ja taskukohase juurdepääsu seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste teenustele, teabele ja kaupadele, tunnistades, et need on hädavajalikud, elupäästvad ja sageli kiireloomulised teenused ning neid tuleks osutada vastavalt WHO suunistele ja patsiendikesksele inimõigustel põhinevale lähenemisviisile; lükkab kindlalt tagasi kõik katsed taganeda seksuaal- ja reproduktiivtervisest ning seonduvatest õigustest ja LGBTIQ+ õigustest ning rõhutab, et seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste vastastel ei tohiks lubada seda kriisi kuritarvitada, kasutades seda naiste õiguste, näiteks õigus ohutule abordile, piiramise kanalina; kutsub komisjoni üles hõlbustama parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel, kaasates samas ka kodanikuühiskonna organisatsioone, kes on sageli nende valdkondade asjatundjad, seoses uute meetoditega seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega seotud hooldusteenuste osutamisel ja teenuste osutamise viisidega puuduste



(37) COM(2012)0614.

kõrvaldamisel; rõhutab, et on tähtis suhelda teenuseosutajatega ja selgitada, et need teenused on endiselt hädavajalikud ja et neid tuleks järjekindlalt osutada; rõhutab, et kõik rasedus- ja sünnitusteenused peavad olema kättesaadavad, nende pakkumiseks peab olema piisaval hulgal töötajaid ja vahendeid;

11. nõuab tungivalt, et liikmesriigid investeeriksid kindlatesse ja vastupidavatesse tervishoiusüsteemidesse ning kiidaksid ja toetaksid olulisi töötajaid, nagu tervishoiu- ja sotsiaaltöötajad, tagades ohutud töötingimused, pakkudes sobivaid seadmeid, luues tingimused õiglasele töötasule, võimaldades erialast arengut, sealhulgas kõrghariduse kaudu, ning pakkudes juurdepääsu sellistele teenustele nagu lapsehoid ja vaimse tervise teenused;

12. nõuab tungivalt, et komisjon arvestaks tervisega seotud poliitikameetmetes (sealhulgas programmis „EL tervise heaks“ ja ELi vähktõvevastase võitluse kavas ning ELi tervisestrateegias) selliste erakorraliste asjaoludega nagu COVID-19, muu hulgas nende mõju soospetsiifilistele tervishoiuküsimustele, nagu näiteks seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelema programmi „EL tervise heaks“ rakendamisel tervisealaste küsimustega, mis on määratletud soolise võrdõiguslikkuse strateegias aastateks 2020–2025, nagu seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused kui tervishoiu lahutamatu osa ja heaolu ning soolise võrdõiguslikkuse edendamise oluline aspekt; nõuab, et suurendataks investeeringuid soolise võrdõiguslikkuse seisukohast olulistesse teenustesse ning et soolise tervise eksperdid ja sooline tasakaal kaasataks programmi „EL tervise heaks“ rakendamisse;

13. tuletab meelde, et juurdepääs tervishoiuteenustele on inimõigus ja selleks on vaja piisavaid rahalisi vahendeid; tuletab liikmesriikidele meelde, et COVID-19 tagajärjel tuleks tervishoiusüsteemi võimekuse ja esmatähtsa taristu tugevdamisel, eriti mis puudutab tervishoiukulusid, haiguste avastamist ja neile reageerimist, hädaolukordadeks valmisolekut, teadus- ja arendustegevust ning tervishoiutöötajaid, arvestada naiste ja meeste eriomaste vajadustega;

14. palub liikmesriikidel selle kriisi ajal ja järel edendada algatusi vaimse tervise toetamiseks, pidades silmas liikumispiirangutest põhjustatud stressi, ärevust, depressiooni ja üksindust, samuti majanduslikke probleeme ja soolist vägivalda või muid kriisiga seotud tegureid, võttes arvesse erinevat mõju naistele ja meestele, ning samuti investeerida rahalisi vahendeid, et tagada vajaduse korral piisavate teenuste kättesaadavus; kutsub komisjoni üles korraldama kogu ELi hõlmava vaimse tervise kampaania;

Sooline vägivald COVID-19 ajal

15. nõuab tungivalt, et liikmesriigid tegeleksid COVID-19 pandeemiale reageerides soolise vägivalla probleemiga, mille all kannatavad naised ja tütarlapsed, sealhulgas transsoolised naised, samuti intersoolised, mittebinaarsed ja soonormidele mittevastavad inimesed; nõuab tungivalt, et liikmesriigid jätkaksid soolise ja koduvägivalla kõigi vormide leviku ja nendest teatamise ning nende lastele avalduvate tagajärgede kohta käivate andmete ja sellealaste suundumuste analüüsimist liikumispiirangute kehtivuse ajal ja vahetult pärast seda; tunnistab, et avalikud meetmed on olnud ebapiisavad naistevastase vägivalla ohjamisel ning samuti ei ole hädaolukorra, sealhulgas tulevaste hädaolukordade lahendamise kavades naistevastase vägivalla ärahoidmise vajadust piisavalt arvesse võetud, kusjuures ei keskenduta liikumispiirangute erandite kehtestamisele, abitelefonide ja teabevahetusvahendite ning -signaalide sisseseadmisele ega jätkuva juurdepääsu tagamisele tervishoiutee-nustele, samuti turvalise juurdepääsu säilitamisele õiguskliinikutele ja varjupaikadele või piisava võimekusega alternatiivsele majutusele, politsei- ja justiitsametitele, erakorralistele asjakohaste lähenemis- ja/või kaitsekorralduste väljaandmiseks pädevatele kohtutele ega tagamisele, et neid tuleb pidada oluliseks; palub liikmesriikidel luua ohutud ja paindlikud hädaolukorra hoiatussüsteemid, pakkuda telefoni, e-posti ja tekstisõnumite abil uusi abiteenuseid politsei otseseks teavitamiseks ja internetipõhiseid teenuseid, nagu abitelefonid, varjatud rakendused, digitaalsed platvormid, apteegivõr-gustikud, ning tagama hädaabirahastuse tugiteenuste, valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna organisat-sioonide toetuseks; kutsub liikmesriike üles tagama, et tugiteenuste osutamisel võetaks riskirühma kuuluvate naiste kindlakstegemisel kooskõlastatud lähenemisviis, tagamaks, et kõik need meetmed on kättesaadavad ja ligipääsetavad kõigile nende jurisdiktsiooni alla kuuluvatele naistele ja tütarlastele, sealhulgas puuetega inimestele, olenemata nende rändestaatusest, ning pakkuma tervishoiutöötajatele, eesliini politseinikele ja kohtusüsteemi liikmetele soolist koolitust; kutsub liikmesriike üles jagama teavet oma riikide uuenduste ja parimate tavade kohta soolise vägivalla käsitlemiseks, et tõhusaid tavasid paremini tuvastada ja edendada, ning kutsub komisjoni üles neid tavasid toetama;



16. kutsub pandeemiat silmas pidades liikmesriike üles tagama kooskõlastatud lähenemine valitsuste ja avalike teenuste, tugirajatiste ja erasektori vahel ning ajakohastama soolise vägivalla ohvrite protokolle, et aidata neil abi otsida, kuritegudest teatada ja tervishoiuteenustele juurde pääseda, samuti julgustades tunnistajaid sellistest kuritegudest teatama; kutsub komisjoni üles töötama välja Euroopa Liidu protokolli naistevastase vägivalla kohta kriisi- ja hädaolukordades, et ennetada naistevastast vägivalda ja toetada soolise vägivalla ohvreid sellistes hädaolukordades nagu COVID-19 pandeemia; rõhutab, et selles protokollis tuleks hõlmata ohvritele hädavajalikke kaitseteenuseid; tunnustab eesistujariigi Saksamaa ettepanekut luua kogu ELi hõlmav abitelefon kodu- ja soolise vägivalla ohvritele ning nõuab tungivalt, et nõukogu seda toetaks;

17. kutsub komisjoni üles edendama teadlikkuse parandamist ning teavitus- ja toetuskampaaniaid kodu- ja soolise vägivalla vastu võitlemiseks kõigis selle vormides, nagu füüsiline vägivald, seksuaalne ahistamine, kübervägivald ja seksuaalne ärakasutamine, eriti seoses vastloodud ennetusmeetmete ja paindlike hädaolukorra hoiatussüsteemidega, et julgustada vägivallast teatamist ning tehes seda kooskõlastatult ja koostöös tunnustatud ja spetsialiseerunud naisorganisatsioonidega; palub Euroopa Komisjonil töötada digitaalteenuste seaduse reguleerimisalas olevate tehnoloogia-platvormidega ebaseadusliku veebitegevuse, sealhulgas naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kõigi vormide vastu võitlemiseks, sest internetti on kasutatud alates pandeemia algusest laialdaselt töötamise, hariduse ja meelelahutuse jaoks ning seda tehakse ka edaspidi;

18. tuletab meelde, et ÜRO naistevastase vägivalla eriraportöör märkis, et COVID-19 kriisi kontekstis on ilmnenud puudujäägid soolise vägivalla kaitsmiseks ja ennetamiseks vajalike kesksete konventsioonide nõuetekohases rakendamises; palub nõukogul kiiresti lõpule viia Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine ELi poolt võimalikult suures ulatuses ja piiranguteta ning propageerida selle ratifitseerimist ning kiiret ja nõuetekohast rakendamist ja jõustamist kõigis liikmesriikides; kutsub ülejäänud liikmesriike üles konventsiooni kiiresti ratifitseerima ning eraldama piisavalt rahalisi ja inimressursse, et ennetada ja tõkestada naistevastast ja soolist vägivalda ning kaitsta selle ohvreid, eriti kriisiperioodil; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivallaga ja perevägivallaga võitlemise eksperdirühma (GREVIO) soovitusi ja parandaksid oma õigusakte, et viia need paremini kooskõlla Istanbuli konventsiooni sätetega, eriti mis puudutab soovitust, et soolise vägivalla toimingud võiksid olla ühiselt määratletud;

19. palub nõukogul lisada naistevastane vägivald ELi kriminaalkuritegude nimekirja ning kutsub komisjoni üles tegema tugeva õigusraamistiku kehtestamiseks ettepanek soolise vägivalla kõigi vormide vastu võitlemise direktiivi kohta, kooskõlastada parimate tavade jagamist liikmesriikide vahel, edendada täpsete ja võrreldavate andmete kogumist, mõõta sellise vägivalla ulatust täpselt, kaaluda võimalust teha prognoose ning hinnata COVID-19 mõju ohvritele keskse tähtsusega teenuste osutamisel; kiidab heaks komisjoni pühendumuse viia ellu uus ELi uuring soolise vägivalla kohta, mille tulemused esitatakse 2023. aastal; rõhutab vajadust koguda ühtlustatud andmeid soolise vägivalla kohta ja kutsub liikmesriike üles koguma ja esitama taotluse korral asjakohaseid andmeid, sealhulgas Eurostatile;

20. avaldab veel kord kindlat toetust nii õigusprogrammile kui ka kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programmile (õiguste ja väärtuste programm); väljendab heameelt uue liidu väärtuste tegevussuuna loomise üle õiguste ja väärtuste programmi raames ning rõhutab, et see peaks keskenduma õiguste kaitsmisele, edendamisele ja neist teadlikkuse suurendamisele, andes rahalist toetust kohalikul, piirkondlikul ja riikidevahelisel tasandil tegutsevatele kodanikuühiskonna organisatsioonidele; tuletab meelde Euroopa Parlamendi seisukohta nende programmide piisava rahastamise tagamises; väljendab heameelt, et vastavalt 2021.–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku lõppläbirääkimistel Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel sõlmitud kokkuleppele eraldatakse juhtprogrammidele täiendavaid rahalisi vahendeid, millest saab kasu ka õiguste ja väärtuste programm; väljendab heameelt ELi 2021. aasta eelarve suhtes saavutatud esialgse kokkuleppe üle, mille kohaselt eraldatakse õiguste ja väärtuste programmile täiendavalt 6,6 miljonit eurot; rõhutab, et nendest eraldistest tuleb piisavalt rahastada meetmeid, mille eesmärk on soopõhise vägivalla ennetamine ja selle vastu võitlemine Daphne eriprogrammi raames, ning väljendab heameelt sel eesmärgil kokku lepitud vahendite sihtotstarbelise määramise üle; rõhutab, et EL peab olema meie väärtuste kaitsmisel ambitsioonikam ja tagama nende tegevuste piisava rahastamise; nõuab viivitamata selgete soopõhise suundumusega meetmete rakendamist vahendite sihtotstarbe määramise kaudu, et tegeleda kriisijärgsete naiste erivajadustega, eelkõige tööhõive, soolise vägivalla ja seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste valdkonnas, sealhulgas muudes programmides ja vahendites, mis kuuluvad taasterahastu Next Generation EU ja mitmeaastase finantsraamistiku aastateks 2021–2027 alla, kooskõlas soolise võrdõiguslikkuse strateegia kahetise lähenemisviisiga; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles arvestama seda riiklike COVID-19 reageerimiskavade esitamisel, võttes nõuetekohaselt arvesse olemasolevaid meetmeid ja rahastamist ning hoides soolist võrdõiguslikkust majanduse elavdamise keskmes; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles rakendama taastamismeetmetes soolise võrdõiguslikkuse peavoolustamist ja sootundlikku eelarvestamist;



21. märgib tõsise murega kriisi mõju LGBTIQ+ inimestele, eriti noortele, kellest paljud on pidanud vaenulikus perekeskkonnas sotsiaalselt distantseeruma või karantiinis olema, suurendades nende ohtu kogeda koduvägivalda ning LGBTIQ+ inimeste vastu suunatud vägivalda; märgib, et keskmisest suurem arv LGBTIQ+ inimesi on töötud või töötavad ebakindlatel töökohtadel ning nende rahalised vahendid on piiratud ja ebastabiilsed, mille tulemusel on nad sunnitud jääma vaenulikku või kuritarvitavasse keskkonda; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et kõigis COVID-19 konkreetsetes algatustes seoses kodu-, soolise ja seksuaalse vägivallaga võetaks arvesse LGBTIQ+ inimeste suurenenud ohtu ja konkreetseid probleeme ning et ohvriabiteenustes ja spetsiaalsetes COVID-19 algatustes koduvägivallale reageerimisel pöördutaks sõnaselgelt LGBTIQ+ koduvägivalla ohvrite poole;

22. palub liikmesriikidel tagada, et soolise vägivalla ohvritele pakutakse tõhusat, ligipääsetavat, taskukohast ja kvaliteetset meditsiinilist ja psühholoogilist tuge, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervishoiuteenuseid, eriti kriisi ajal, kui sellist tuge peab pidama esmatähtsaks; palub komisjonil teha tihedat koostööd liikmesriikidega, et tagada ohvrite õiguste direktiivi (38) täielik rakendamine, keskendudes selle hiljutisele rakendusaruandele (39) järgnenud soolisele perspektiivile ning seades eesmärgiks tugevdada uues ohvrite õiguste strateegias soolise vägivalla ohvrite õigusi;

COVID-19, majandus, taastumine ja sooline mõju

23. nõuab, et komisjon, parlament ja nõukogu võtaksid arvesse asjaolu, et COVID-19 kriis mõjutab naisi sotsiaal-majanduslikus valdkonnas, sealhulgas nende sissetulekut ja tööhõive määra, ebaproportsionaalselt ning põhjustab veelgi sügavamat ebavõrdsust meeste ja naiste vahel ja diskrimineerimist tööturul ning kutsub neid üles tegema liikmesriikidega koostööd, et uurida hoolikalt kriisijärgseid naiste ja meeste sotsiaal-majanduslikke vajadusi ning näha ette konkreetsed sätted ning uurida horisontaalset ja vertikaalset segregatsiooni tööturul, programmide rakendamisel ELi 2021. aasta eelarve, järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja taasterahastu „NextGenerationEU“ raames, tagades, et kõik programmid hõlmavad soolist perspektiivi ja sootundlikku eelarvestamist, samuti soolise mõju järelhindamisi, nagu on märgitud komisjoni soolise võrdõiguslikkuse strateegias aastateks 2020–2025; nõuab strateegia tõhusat rakendamist ja järelevalvet; kutsub liikmesriike üles lisama riiklikesse taaste- ja vastupanuvõime kavadesse, mis on välja töötatud koostöös riiklike võrdõiguslikkuse organitega, peatükk sihipäraste meetmetega soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks;

24. rõhutab, et kriisi järel on vaja uuesti läbi mõelda töö olemus ja asukoht; rõhutab, et kodus töötamine ei asenda lapsehoidu ega vajadust pakkuda taskukohaseid kvaliteetseid lapsehoiuteenuseid ega neile juurdepääsu, samuti ei asenda see puudega seotud töökoha kohandamist; juhib tähelepanu sellele, et tööandjatega kokku lepitud paindlik töö võib pakkuda naistele ja meestele võimalusi töötada kodus või kohalikes ühistööruumides, mis võib viia suurema töö- ja eraelu tasakaalu saavutamiseni, mis toob potentsiaalselt kaasa sootundliku kaasatuse pikaajalise kasvu; märgib, et see lähenemisviis võib hoogustada tegevusi maapiirkondades ja taristus; kutsub komisjoni üles tagama Barcelona eesmärkide täitmine; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ratifitseeriksid viivitamata 2019. aasta Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni vägivalla ja ahistamise vastu võitlemise konventsiooni (nr 190) ning rakendaksid seda koos sellega kaasneva soovitusega (nr 206), milles hõlmatakse kõiki kohti, kus võib esineda tööga seotud vägivalda ja ahistamist, näiteks avalikud ja eraviisilised töökohad ning tööga seotud suhtlus;

25. palub komisjonil koguda liigitatud ja omavahel võrreldavaid andmeid pakutavate eri hooldusliikide kohta, sealhulgas lastehoiu, eakate hooldamise ja puuetega inimeste hooldamise, samuti hooldaja soo, vanuse ja tööseisundi kohta, et anda panus hooldusalast lõhet käsitlevasse uuringusse, eesmärgiga töötada välja ELi hooldusstrateegia, milles võetakse terviklik ja elukestev lähenemine hooldusele, võttes arvesse nii hooldajate kui ka hooldatavate vajadusi; märgib, et strateegia peab austama liikmesriikide ja piirkondade pädevust, kuid selle eesmärk peaks olema parandada koostööd ja koordineerimist ELi tasandil asjakohaste algatuste ja investeeringute kaudu, sealhulgas programmi „InvestEU“ ning taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendi kaudu, mis tooks kasu mitteametlikele ja ametlikele hooldajatele ning inimestele, keda nad hooldavad;



(38) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded (ELT L 315, 14.11.2012, lk 57).

(39) Komisjoni 11. mai 2020. aasta aruanne Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL (millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded) rakendamise kohta (COM(2020)0188).

rõhutab, et koostöö ja tegevus Euroopa tasandil koos ELi vahendite tõhusa kasutamisega võib aidata kaasa kvaliteetsete, kättesaadavate ja taskukohaste hooldusteenuste arendamisele;

26. rõhutab, et hoolekandesse investeerimine on oluline soolise võrdõiguslikkuse ja naiste majandusliku mõjuvõimu tagamiseks, ehitades üles vastupidavaid ühiskondi ning parandades tööhõive, sotsiaalkindlustuse ja pensionide seadustamist naiste poolt domineeritud sektorites, samuti on sellel positiivne mõju SKP-le, sest see võimaldab enamatel naistel palgatöös osaleda; rõhutab vajadust hooldusteenuste osutamise mudelite muutmise järele, mida tuleb vaadelda COVID-19 pandeemia ja seonduvate meetmete tagajärjena; kutsub sellega seoses komisjoni üles hõlbustama parimate tavade vahetamist hooldusteenuste kvaliteedi, kättesaadavuse ja taskukohasuse ning hooldusteenuste eri mudelite kohta; nõuab tungivalt, et komisjon uuriks mitteametlike hooldajate olukorda ja jagaks parimaid tavasid selle kohta, kuidas liikmesriigid nende tööd reguleerida saaksid; kutsub liikmesriike üles tegelema hooldajate vajadustega pärast pensionile jäämist; nõuab sellega seoses ettepanekut nõukogu soovituse kohta hooldajatele pakutavate sotsiaalkaitse ja teenuste kohta;

27. nõuab, et liikmesriigid ergutaksid mehi, näiteks motiveerivate meetmete kaudu, kasutama paindlikku töökorraldust, kuna tavaliselt kasutab sellist korraldust ebaproportsionaalselt palju naisi; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid töö- ja eraelu tasakaalustamise direktiivi kohe üle ja rakendaksid seda viivitamata, ning kutsub komisjoni üles jälgima hoolikalt ja süstemaatiliselt direktiivi aastapõhist rakendamist liikmesriikides; ergutab liikmesriike lahendama töö- ja eraelu tasakaalu puudujääke, ületades direktiivis sätestatud norme, eriti arvestades vajadust käsitleda COVID-19 meetmete tõttu esile kerkinud asjaolusid ja nende tagajärgi seoses meditsiiniliste protokollidega asutustes, sealhulgas kvaliteetsetes lastehoiuasutustes;

28. kutsub liikmesriike üles COVID-19 kriisi vastu võitlemise meetmete endiselt jõus olemisest hoolimata kehtestama muudele isikutele mitteülekantavat ja täielikult tasustatavat eripuhkust hooldajatele ja töötavatele vanematele;

29. tunnistab, et üksikvanemad, kellest suurem enamus (85 %) on naised, on pandeemia ajal ja kriisijärgsel perioodil pidanud hakkama saama ainulaadselt keerulistes tingimustes, mis on tingitud nende erinevatest kohustustest, sealhulgas pidev hoolitsuse pakkumine, mure hooldusõiguse korralduse pärast, võimalikud majanduslikud probleemid ja üksindus; palub komisjonil ja liikmesriikidel arvesse võtta ja täiendavalt uurida nende konkreetset olukorda, sealhulgas täiendavat koormust töö, kooliõppe ja hooldamise osas, juurdepääsu advokaatidele ning hooldusõiguse kokkulepete täitmist;

30. rõhutab naiste osaluse suurendamise tähtsust majanduses ja kaasavama majanduskasvu tagamist pandeemiajärgse taastumise osana, kuna naiste võrdsed võimalused ja suurem osalemine tööturul võivad suurendada töökohtade arvu, majanduslikku jõukust ja konkurentsivõimet ELis; julgustab liikmesriike järgima komisjoni tööhõivepoliitika suuniseid ELis, võttes nõuetekohaselt arvesse nende riiklikke tööturumudeleid; kutsub sellega seoses liikmesriike üles võtma arvesse segregatsiooni tööturul, ebakindlat tööhõivet, palga- ja pensionilõhesid, et parandada kohandatud poliitikate kaudu töötingimusi ja sotsiaalset kaitset;

31. rõhutab, et naiste ja meeste võrdne palk võrdse või võrdväärse töö eest peab olema juhtpõhimõte komisjonile, parlamendile ja kõigile liikmesriikidele COVID-19 kriisile reageerimise meetmete väljatöötamisel; nõuab tungivalt, et komisjon täidaks võetud kohustuse esitada viivitamata siduvad meetmed palkade läbipaistvuse kohta, et tõhusalt käsitleda soolist palga- ja pensionilõhet, sest majandusnäitajad viitavad sellele, et need lõhed suurenevad pandeemia tagajärjel veelgi; kutsub sellega seoses komisjoni üles kaaluma liikmesriikide parimaid tavasid, võttes samas nõuetekohaselt arvesse väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) ainulaadseid tingimusi ja erinevaid tööturu mudeleid ELis; kutsub lisaks komisjoni üles vaatama läbi direktiivi 2006/54/EÜ;

32. rõhutab koduhooldussektori ning selle töötajate probleeme; kutsub liikmesriike üles ratifitseerima Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni koduabiliste konventsiooni nr 189 ja tagama, et sektoril on õigus võtta meetmeid kriisi finantsmõjude leevendamiseks, et nad saaksid oma tegevust sobivates tingimustes jätkata; kutsub liikmesriike üles tagama majapidamistööde sektori seadustamine;

33. tunneb heameelt koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatuse (CRII) ja algatuse CRII+ üle, mille abil mobiliseeritakse ühtekuuluvuspoliitikat eesmärgiga toetada kõige enam mõjutatud sektoreid, ning nõuab ka sihipäraseid meetmeid valdavalt naiste poolt domineeritud sektorites kasutamiseks; rõhutab eriolukorras töötuseohu leevendamiseks pakutava ajutise toetuse komisjoni rahastu (TERA) olulisust, mis tagab sissetuleku töötutele või sundpuhkusel töötajatele; rõhutab vajadust hinnata nende vahendite mõju naiste ja meeste olukorrale ELi tööturul ja kohandada tulevasi



poliitikameetmeid vastavalt sellele; rõhutab vajadust naiste ümber- ja täiendusõppe programmide järele, et võtta arvesse muutusi tööturul COVID-19 tagajärjel;

34. palub komisjonil toetada ettevõtjaid, eelkõige naisettevõtjaid, nende püüdlustes arendada ja täiendada COVID-19 perioodil tekkinud oskusi või huvisid, sealhulgas ettevõtlusvõimaluste kaudu emadele, üksikvanematele ja teistele, kes tegelevad harvemini ettevõtlusega oma majandusliku iseseisvuse edendamiseks, ning parandada juurdepääsu laenudele, omakapitali kaudu rahastamisele, ELi programmide ja fondide kaudu mikrorahastamisele ning tõsta nende kohta teadlikkust, et kriisist saaks võimalus kohanemise ja ümberkujundamise teel edasi liikumiseks osana rohe- ja digimajandusest; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles asetama erilist rõhku VKEde toetamisele, pöörates erilist tähelepanu naiste poolt juhitavatele VKEdele, kellel on vajaliku rahastamise saamisel sageli omalaadseid probleeme ja kes vajavad samuti majanduse taastumise etapis tuge; kutsub Euroopa Komisjoni, Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituuti ja Eurostati üles edendama andmete kogumist naiste poolt juhitavate VKEde, füüsilisest isikust naisettevõtjate ja naiste poolt juhitavate idufirmade ning COVID-19 pandeemia mõju kohta;

35. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama naiste esindatust ja panust tehisintellekti, teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika ning digitaalsektorites, samuti rohemajanduses; nõuab mitmetasandilist lähenemisviisi soolise ebavõrdsuse kõrvaldamiseks digiõppe ja tööhõive kõikidel tasanditel, et kõrvaldada digilõhe, mis on ilmnenud tingituna sellest, et töö ja kooliharidus ning paljud teenused ja rajatised on järsku läinud üle võrguteenustele; rõhutab, et digilõhe kaotamine suurendab soolist võrdõiguslikkust mitte ainult tööturu osas, vaid ka personaalses valdkonnas tänu tehnoloogiale juurdepääsu paranemisele; kutsub komisjoni üles tegelema soolise võrdõiguslikkuse peavoolustamisega ühtse turu strateegias ja digitaalarengu tegevuskavas, et tõhusalt tegeleda naiste vähese esindatusega tulevase ELi majanduse jaoks olulistes kasvavates sektorites; tunneb heameelt komisjoni naiste digivaldkonnas osalemise tulemustabeli üle, kus jälgitakse naiste osalemist digimajanduses, interneti kasutamist, interneti kasutamise oskusi, samuti erioskusi ja tööhõivet; rõhutab selle tähtsust, aidates liikmesriikidel ja komisjonil teha teadlikke otsuseid ja seada asjakohaseid eesmärke, eriti arvestades COVID-19 tagajärgi;

36. märgib, kui tähtis on kaaluda emapuhkuselt naasvate naiste eriolukorda, tagamaks, et nad saaksid diskrimineerimata juurdepääsu valitsuse toetusele;

37. rõhutab ELi põllumajandussektori ja toidutarnega seotud probleeme, samuti maapiirkondade naiste eripärast olukorda; rõhutab vajadust säilitada ühise põllumajanduspoliitika strateegiliste kavade kaudu maapiirkondade naistele loodud olemasolevat valdkondlikku allprogrammi, mida rahastatakse Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist; rõhutab, et selle alamprogrammi eesmärk on ergutada naiste tööhõivet ja ettevõtlust; nõuab sellega seoses ELi rahaliste vahendite eraldamist maapiirkondade elu- ja töötingimuste parandamiseks; nõuab lisaks, et Euroopa rohelise kokkuleppe raames kaalutletaks maapiirkondade naiste rolli keskkonna ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisel; kutsub liikmesriike üles vahetama põllumajandussektoris abistavate abikaasade ametialase staatuse parimaid tavasid ning nõuab, et komisjon koostaks selles osas juhised;

COVID-19 ja intersektsionaalsus

38. rõhutab, et ebasoodsate asjaolude ristumine ja struktuurne diskrimineerimine tekitavad teatavate naiste rühmade jaoks lisatõkkeid ja -probleeme ning negatiivseid sotsiaal-majanduslikke mõjusid ning et seetõttu peab olema tagatud kõigi isikute ohutus, kaitse ja sotsiaal-majanduslik heaolu ning samuti peab olema vastatud kõigi inimeste konkreetsetele vajadustele, võttes nõuetekohaselt arvesse valdkonnaülest käsitlust kriisis ja kriisijärgseid meetmeid;

39. rõhutab naiste ja tütarlaste kaasamise tähtsust kättesaadava ja sihipärase teabe kavandamisse ning toonitab, et seda teavet tuleb levitada kõikides oludes, eriti kriisiaegadel;

40. rõhutab, et pikema oodatava eluea ja suurema tõenäosuse tõttu puutuda kokku terviseprobleemidega moodustavad vanemad naised sageli enamiku pikaajalist hooldust pakkuvate asutuste elanikest, (40) mis on paljudes riikides kujunenud viiruse tulipunktideks piisavate ressursside ja teadmiste puudumise tõttu nende turvalisuse ja kaitse tagamiseks; palub komisjonil analüüsida formaalse, pikaajalise hoolduse pakkumise erinevaid tingimusi ja nende vastupanuvõimet COVID-19



(40) https://eige.europa.eu/covid-19-and-gender-equality/gender-impacts-health

https://eige.europa.eu/covid-19-and-gender-equality/gender-impacts-health

pandeemia ajal; kutsub liikmesriike üles uurima vanematele inimestele hooldusteenuse pakkumist nii hooldekodudes kui ka kogukonnapõhistes hoolduskeskustes, sealhulgas ööpäevaringse koduhoolduse või kohapealse hoolduse kaudu, ning tagama eakate naiste heaolu, muu hulgas juurdepääs hooldus- ja tervishoiuteenustele ning majanduslik sõltumatus; palub nõukogul seada sisse kättesaadava, taskukohase ja kvaliteetse pikaajalise hoolduse pakkumise eesmärgid, mis on samaväärsed Barcelona eesmärkidega;

41. peab kahetsusväärseks, et pandeemia mõjutas märkimisväärselt paljusid puuetega naisi, sealhulgas neid, kelle igapäevane hooldus sõltub teistest, ja eriti neid, kes elavad asutustes ja muudes kinnistes ruumides ning kellel on suur tugivajadus, kuid nad ei pääsenud juurde oma tavalistele tugivõrgustikele või ei saanud end füüsiliselt distantseerida ning neil oli raskusi teenuste ja kaupade kättesaadavusega; kutsub liikmesriike üles tagama, et nimetatud tugivõrgustikke peetakse olulisteks teenusteks ja et need on vastavalt olukorrale kohandatud ning et tulevastes kriisi- ja hädaolukorras tegutsemise kavandamise meetmetes nähakse ette puuetega inimeste, eriti naiste ja tütarlaste erivajaduste rahuldamine; palub ELil ja liikmesriikidel tagada kõigi puuetega naiste ja tütarlaste õigused, nagu need on sätestatud puuetega inimeste õiguste konventsioonis, sealhulgas nende õigus iseseisvalt elada ning pääseda juurde haridusele, tööle ja tööhõivele;

42. kutsub liikmesriike üles tagama rändajatest naiste ja meeste toetamine kriisi ajal kriitilise tähtsusega tervishoiuteenuste kättesaadavuse kaudu; rõhutab, et pagulas- ja vastuvõtukeskused peavad võtma piisavalt arvesse naiste ja tütarlaste vajadusi ja ohte seoses teadaolevate raskustega suhtlemisdistantsi hoidmisel ja hügieeni järgimisel, samuti nende kaitsetust soolise vägivalla suhtes ning tagama nende ohtude leevendamiseks piisavad rahalised vahendid;

43. rõhutab selliste naiste ainulaadseid olukordi, kes on jäänud kodutuks ja kes tegelevad prostitutsiooniga, ning nende suurenenud kaitsetust soolise vägivalla suhtes, samuti hügieeni- ja tervishoiuasutustele juurdepääsu puudumist COVID-19 pandeemia ja sellele järgnenud erakorraliste meetmete tagajärjel; kutsub liikmesriike üles tagama, et teenuseid ja piisavat toetust antaks ka ebakindlas olukorras olevatele inimestele, sealhulgas vaesuseohus naistele või vaesuses elavatele naistele, kodututele või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevatele naistele; kiidab heaks Euroopa abifondi enim puudust kannatavate isikute jaoks, mis pakub lisaressursse materiaalse ja sotsiaalabi puuduse vastu võitlemiseks; rõhutab kodutute ja dokumentideta naiste vajadust pääseda juurde tervishoiuteenustele; märgib, et nende ühiskonnarühmade olukorda on komisjoni integratsiooni ja kaasamise tegevuskavas arvesse võetud; palub liikmesriikidel oma plaanides pandeemiale reageerimiseks arvestada asjakohaselt kodutuna elavate naistega;

44. rõhutab lisavajadusi seoses vähemusrühmadega (nt roma taustaga naistega), kes juurdepääsu puudumise tõttu põhitaristule, teenustele ja teabele, eriti liikumispiirangute ajal, puutuvad kokku juurdunud diskrimineerimise ja oma õiguste jätkuva rikkumisega;

45. rõhutab LGBTIQ+ inimeste tugiteenuste, sealhulgas vaimse tervise toe, vastastikuse toetuse rühmade ja soolise vägivalla ohvritele mõeldud tugiteenuste olulisust;

46. mõistab hukka ksenofoobse ja rassilise diskrimineerimise juhtumid, mis on kriisi valguses sagenenud, ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid rassistlike rünnakute suhtes nulltolerantsiga lähenemisviisi ning reageeriksid nendele valdkondadevahelise lähenemisviisiga, mis on suunatud tõrjutud elanikkonnarühmade, sealhulgas rassiliste ja etniliste vähemuste vajaduste rahuldamisele;

47. nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid vastu diskrimineerimisvastase direktiivi ja rakendaksid seda ning tagaksid mitmekordse ja läbipõimunud diskrimineerimise vormide kaotamise kõigis ELi liikmesriikides;

48. rõhutab, et liikmesriigid peavad tagama laste jätkuva juurdepääsu haridusele, pöörates nõuetekohast tähelepanu tõrjutud sotsiaal-majandusliku taustaga rühmadele, kaitsetutele lastele ja vaesusohus olevatele või vaesuses elavatele tütarlastele, kes on suuremas varajase või sundabielu ohus; rõhutab vajadust tagada, et kaugõpe oleks kõigile täielikult kättesaadav; rõhutab kõigi noorte vajadust omada koolide sulgemise ajal vajalikke vahendeid ja tuge ning vajadust hõlbustada nende naasmist haridussüsteemi pärast kriisi lõppu;

Välistegevus

49. rõhutab, et COVID-19 pandeemia globaalsus nõuab ülemaailmset reageerimist; rõhutab naiste ja tütarlaste kaitsetut olukorda seoses COVID-19-ga paljudes maailma osades – eelkõige ebakindlates ja konfliktidest mõjutatud riikides –, tingituna näiteks juurdepääsu puudumisest tervishoiuteenustele, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seonduvatele õigustele, kaitsetusest soolise vägivalla suhtes, sealhulgas naiste suguelundite moonutamise ning varajase ja



sundabielu suhtes, tööalasest staatusest, juurdepääsu puudumisest haridusele ning äärmisest vaesusest ja näljast; märgib, et paljudes partnerriikides töötavad naised feminiseeritud sektorites, nagu näiteks rõivatööstus ja toiduainete tootmine, mida kriis on kõige raskemini tabanud, koos sellest tulenevate mõjudega nende perekondade ja kogukondade vaesuse tasemele ning naiste ja tütarlaste majanduslikule sõltumatusele ning tervisele ja turvalisusele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et kriisiga toimetulekuks partnerriikidele antavast rahalisest toetusest eraldataks teatav osa ka naiste ja tütarlaste toetamiseks; nõuab tugevamat toetust naiste õiguste kaitsjatele ja naiste õiguste eest seisvatele organisatsioonidele ning nende osalust otsustusprotsessi kõigil tasanditel; rõhutab, et tuleb teha kõik võimalik, et tulevane vaktsiin oleks kõigile kättesaadav;

50. tunneb heameelt komisjoni esitatud paketi Euroopa tiim üle, et toetada partnerriike võitluses COVID-19 pandeemia ja selle tagajärgede vastu, ning rõhutab, et neid vahendeid tuleb eraldada sootundlikult ja kulutada sihtotstarbeliselt soolise võrdõiguslikkuse tagamise tarbeks; rõhutab vajadust sootundliku reaktsiooni järele COVID-19-le naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahendi ning ühinemiseelse abi rahastamisvahendi III rakendamisel, et võtta arvesse naiste ja tütarlaste ainulaadseid olukordi ja stimuleerida kriisijärgseid võimalusi; julgustab hariduse jätkamist ja prioriteediks seadmist sel ajal hädaolukordades; palub ELil ja selle liikmesriikidel seada prioriteediks ülemaailmne solidaarsus, säilitades ametliku arenguabi vahendite piisava taseme ja toetades partnerriikide reaktsioone kriisile arusaadaval viisil; kutsub ELi üles keskenduma tervishoiuteenuste, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste kättesaadavuse parandamisele humanitaar- ja arengureaktsioonides COVID-19 ohjamiseks, rahvusvahelisele arengule ja uuele soolise võrdõiguslikkuse kolmandale tegevuskavale; rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse peavoolustamise ja sootundliku eelarvestamise põhimõtteid tuleks järgida kõigis naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahendi geograafilistes ja valdkondlikes programmides;

51. kutsub komisjoni üles töötama välja väärtustepõhise kaubanduspoliitika, millega tagatakse töö- ja keskkonnaõiguste kõrgetasemelise kaitse ning põhivabaduste ja inimõiguste, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse austamise; tuletab meelde, et kõigis ELi kaubandus- ja investeerimislepingutes tuleb võtta arvesse soolist aspekti ning need peavad sisaldama põhjalikku ja jõustatavat peatükki kaubanduse ja kestliku arengu kohta; tuletab meelde, et läbirääkimised kaubanduslepingute üle on tähtis vahend soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ning naiste mõjuvõimu suurendamiseks kolmandates riikides; kutsub üles edendama ja toetama konkreetsete soopõhiste peatükkide lisamist ELi kaubandus- ja investeerimislepingutesse nende lisaväärtuse põhjal, tuginedes olemasolevatele rahvusvahelistele näidetele;

52. palub komisjonil paigutada naised ja tütarlapsed oma ülemaailmse reageeringu keskmesse ning kaasata nad täielikult, võtta nende häält kuulda ja võimaldada neil võtta aktiivselt osa pandeemiale reageerimise protsessist;

Sugu ja taastumine

53. palub, et komisjon ja liikmesriigid hindaksid täies ulatuses kriisist ja selle sotsiaal-majanduslikest tagajärgedest tulenevaid soospetsiifilisi mõjusid ja vajadusi; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles eraldama täiendavaid ja sihtotstarbelisi eelarvevahendeid, et aidata naistel kriisist taastuda, sealhulgas majanduse elavdamise paketi rakendamisel, eelkõige tööhõive, vägivalla ja seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste valdkonnas, ning jälgima nende kulutuste ja soolise võrdõiguslikkuse peavoolustamist kõigis eelarve-, poliitika- ja seadusandlikes ettepanekutes kooskõlas soolise võrdõiguslikkuse strateegias võetud kohustustega; kutsub komisjoni üles tugevdama tulevastes ettepanekutes sidet kliimamuutuste poliitika, digitaalse poliitika ja soolise võrdõiguslikkuse vahel; rõhutab, et ettevalmistav tegevus on parim viis kasvatada kõigil aladel vastupanuvõimet tulevaste kriiside suhtes;

54. nõuab soolise võrdõiguslikkuse kaasamist ühena poliitika prioriteetidest, mis tuleb lahendada kavandataval Euroopa ja ELi tuleviku teemalisel konverentsil, et tagada sooline tasakaal selle organites ning kaasata selle töösse naiste õiguste eest seisvaid organisatsioone ja naiste organisatsioone, tagamaks, et pärast COVID-19 pandeemiat arvestatakse naiste vajadustega;

55. palub ELil ja liikmesriikidel säilitada kodanikuühiskonna organisatsioone toetav keskkond, eelkõige poliitilise toetuse ja piisava rahastamise taseme kaudu;



o

o o




P9_TA(2021)0025

ELi soolise võrdõiguslikkuse strateegia

Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon ELi soolise võrdõiguslikkuse strateegia kohta (2019/2169(INI))

(2021/C 456/19)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 6, 8, 10, 83, 153 ja 157,

— võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 21 ja 23,

— võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastaks 2030 ja kestliku arengu eesmärke, eelkõige eesmärki nr 5 ning selle alaeesmärke ja näitajaid,

— võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

— võttes arvesse direktiive alates 1975. aastast meeste ja naiste võrdse kohtlemise erinevate aspektide kohta (direktiiv 79/7/EMÜ (1), direktiiv 86/613/EMÜ (2), direktiiv 92/85/EMÜ (3), direktiiv 2004/113/EÜ (4), direk-tiiv 2006/54/EÜ (5), direktiiv 2010/18/EL (6) ja direktiiv 2010/41/EL (7)),

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1158, milles käsitletakse lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalustamist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2010/18/EL (8) (töö-ja eraelu tasakaalustamise direktiiv),

— võttes arvesse komisjoni 14. märtsi 2012. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas ja sellega seotud meetmeid (naissoost juhatuseliikmete direktiiv) (COM(2012)0614),

— võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

— võttes arvesse 4. märtsi 2016. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (COM(2016)0109),

— võttes arvesse komisjoni talituste 6. märtsi 2019. aasta töödokumenti „2019 Report on equality between women and men in the EU“ (2019. aasta raport naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta ELis) (SWD(2019)0101),



(1) Nõukogu 19. detsembri 1978. aasta direktiiv 79/7/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas (EÜT L 6, 10.1.1979, lk 24).

(2) Nõukogu 11. detsembri 1986. aasta direktiiv 86/613/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjatena, kaasa arvatud põllumajanduses füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, ja füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate naiste kaitse kohta seoses raseduse ning sünnitusega (EÜT L 359, 19.12.1986, lk 56).

(3) Nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiiv 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta (EÜT L 348, 28.11.1992, lk 1).

(4) Nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiiv 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega (ELT L 373, 21.12.2004, lk 37).

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (ELT L 204, 26.7.2006, lk 23).

(6) Nõukogu 8. märtsi 2010. aasta direktiiv 2010/18/EL, millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/34/EÜ (ELT L 68, 18.3.2010, lk 13).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiiv 2010/41/EL füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 86/613/EMÜ (ELT L 180, 15.7.2010, lk 1).

(8) ELT L 188, 12.7.2019, lk 79.

— võttes arvesse oma 13. veebruari 2020. aasta resolutsiooni ELi prioriteetide kohta ÜRO naiste staatuse komisjoni 64. istungjärguks (9),

— võttes arvesse oma 30. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni soolise palgalõhe kohta (10),

— võttes arvesse oma 13. veebruari 2019. aasta resolutsiooni tagasilöökide kohta naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas ELis (11),

— võttes arvesse oma 28. novembri 2019. aasta resolutsiooni ELi ühinemise kohta Istanbuli konventsiooniga ja muude meetmete kohta soolise vägivalla vastu võitlemiseks (12),

— võttes arvesse oma 17. aprilli 2018. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta ELi meediasektoris (13),

— võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) 15. oktoobril 2019. aastal avaldatud 2019. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeksit,

— võttes arvesse oma 15. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse ja maksupoliitika kohta ELis (14),

— võttes arvesse oma 13. märtsi 2018. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta ELi kaubanduslepingutes (15),

— võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamise kohta ELi era- ja avalikus sektoris (16),

— võttes arvesse oma 14. juuni 2017. aasta resolutsiooni vajaduse kohta koostada ELi strateegia soolise pensionilõhe kaotamiseks ja ärahoidmiseks (17),

— võttes arvesse oma 14. märtsi 2017. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus 2014.– 2015. aastal (18),

— võttes arvesse oma 14. veebruari 2017. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse edendamise kohta vaimse tervise ja kliiniliste uuringute alal (19),

— võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 1951. aasta konventsiooni (nr 100) mees- ja naistöötajate võrdse tasustamise kohta võrdväärse töö eest ning 2019. aasta konventsiooni (nr 190) vägivalla ja ahistamise vastu võitlemise kohta,

— võttes arvesse komisjoni 7. märtsi 2014. aasta soovitust meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte tugevdamise kohta läbipaistvuse suurendamise kaudu (20),

— võttes arvesse komisjoni dokumenti „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016– 2019“,

— võttes arvesse komisjoni 20. novembri 2017. aasta teatist „ELi tegevuskava aastateks 2017–2019: Soolise palgalõhe vähendamine“ (COM(2017)0678),

— võttes arvesse komisjoni 2019. aasta aruannet naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta ELis,

— võttes arvesse nõukogu 13. juuni 2019. aasta järeldusi „Soolise palgalõhe kaotamine: peamised põhimõtted ja meetmed“,

— võttes arvesse oma 26. mai 2016. aasta resolutsiooni vaesuse sooliste aspektide kohta (21),



(9) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0039.(10) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0025.(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0111.(12) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0080.(13) ELT C 390, 18.11.2019, lk 19.(14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0014.(15) ELT C 162, 10.5.2019, lk 9.(16) ELT C 346, 27.9.2018, lk 6.(17) ELT C 331, 18.9.2018, lk 60.(18) ELT C 263, 25.7.2018, lk 49.(19) ELT C 252, 18.7.2018, lk 99.(20) ELT L 69, 8.3.2014, lk 112.(21) ELT C 76, 28.2.2018, lk 93.

— võttes arvesse oma 16. novembri 2017. aasta resolutsiooni ebavõrdsusevastase võitluse kohta töökohtade loomise ja majanduskasvu hoogustamiseks (22),

— võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni seksuaalse ärakasutamise ja prostitutsiooni ning nende mõju kohta soolisele võrdõiguslikkusele (23),

— võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni Euroopa naisettevõtlust takistavate väliste tegurite kohta (24),

— võttes arvesse oma 4. aprilli 2017. aasta resolutsiooni naiste ja nende rolli kohta maapiirkondades (25),

— võttes arvesse oma 15. novembri 2018. aasta resolutsiooni hooldusteenuste kohta ELis soolise võrdõiguslikkuse parandamiseks (26),

— võttes arvesse oma 17. aprilli 2020. aasta resolutsiooni ELi kooskõlastatud meetmete kohta võitluses COVID-19 pan-deemia ja selle tagajärgede vastu (27),

— võttes arvesse oma 16. jaanuari 2018. aasta resolutsiooni naiste, soolise võrdõiguslikkuse ja kliimaõigluse kohta (28),

— võttes arvesse oma 28. aprilli 2016. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta digitaalajastul (29),

— võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks (30),

— võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2019. aasta järeldusi „Sooliselt võrdõiguslikud majandused ELis: edasine tegevus“,

— võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, eelkõige selle 1., 2., 3., 6., 9., 11., 12. ja 15. põhimõtet,

— võttes arvesse ELi soolise võrdõiguslikkuse teist tegevuskava ja talituste ühist töödokumenti „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“ (SWD (2015)0182),

— võttes arvesse Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning selle läbivaatamise konverentside tulemusi,

— võttes arvesse rahvastiku ja arengu rahvusvahelist konverentsi, selle tegevusprogrammi ja selle läbivaatamise konverentside tulemusi,

— võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni 2016. aasta Pariisi kliimakokkulepet ning tõhustatud Lima soolise võrdõiguslikkuse tööprogrammi ja selle 2019. aasta detsembri soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava,

— võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) uuringut „Naistevastane vägivald: kogu ELi hõlmav uuring“, mis avaldati 2014. aastal,

— võttes arvesse komisjon 5. märtsi 2020. aasta teatist „Võrdõiguslik liit: soolise võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025“ (COM(2020)0152),

— võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 7. mai 2020. aasta arvamust „ELi demograafilised probleemid majandusliku ja arengualase ebavõrdsuse kontekstis“,



(22) ELT C 356, 4.10.2018, lk 89.(23) ELT C 285, 29.8.2017, lk 78.(24) ELT C 11, 12.1.2018, lk 35.(25) ELT C 298, 23.8.2018, lk 14.(26) ELT C 363, 28.10.2020, lk 80.(27) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0054.(28) ELT C 458, 19.12.2018, lk 34.(29) ELT C 66, 21.2.2018, lk 44.(30) ELT C 407, 4.11.2016, lk 2.

— võttes arvesse Euroopa hartat meeste ja naiste võrdõiguslikkuse kohta kohalikus elus,


— võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon arvamusi,


A. arvestades, et õigus võrdsele kohtlemisele on määrava tähtsusega põhiõigus, mida tunnustatakse Euroopa Liidu aluslepingutes ja põhiõiguste hartas, ning on hädavajalik selle edasiarendamiseks;

B. arvestades, et liikmesriigid said ELi 2019. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeksis keskmiselt 67,4 punkti 100st ja seega on nende tulemused 2005. aastast alates vaid 5,4 punkti võrra paranenud;

C. arvestades, et maailmas levinud kahjulikud struktuurid ja stereotüübid põhjustavad ebavõrdsust, ning arvestades, et nende struktuuride ja stereotüüpide lammutamine suurendab soolist võrdõiguslikkust; arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse edendamine ning naistesse ja tütarlastesse investeerimine on kasulik kogu ühiskonnale ja samas on see ka omaette eesmärk; arvestades, et tähtis on uurida, kui püsiv on suundumus, et naised loobuvad karjäärist, ja mis on selle algpõhjused; arvestades, et demokraatlike väärtuste, põhiõiguste ja eelkõige naiste õiguste kaitseks on vaja tugevat naiste õiguste eest võitlevat liikumist, ning arvestades, et ohud naiste õigustele kujutavad endast ka ohtu demokraatiale;

D. arvestades, et soopõhine diskrimineerimine käib sageli koos diskrimineerimisega sünnipärase soo, rassi, nahavärvi, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste tunnuste, keele, usu või veendumuse, poliitiliste või muude arvamuste, rahvuslikku vähemusse kuulumise, omandi, sünni, puude, vanuse, seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi ja -väljenduse, klassi ja/või rändestaatuse alusel, mis viib mitmekordse ja läbipõimunud diskrimineerimiseni; arvestades, et horisontaalne valdkondadevaheline perspektiiv on hädavajalik mis tahes soolise võrdõiguslikkuse poliitika jaoks, et neid diskrimineerimise arvukaid ohte ära tunda ja nendega tegeleda; arvestades, et ELi poliitikas ei ole seni rakendatud valdkondadevahelist lähenemisviisi ja käsitletakse ainult diskrimineerimise individuaalset mõõdet, mistõttu jäävad kõrvale selle institutsiooniline, struktuuriline ja ajalooline mõõde; arvestades, et valdkonnaülese analüüsi rakendamine võimaldab ühtaegu mõista struktuurilisi tõkkeid ja pakub ka tõendeid võrdlusaluste loomiseks ning sillutab teed süsteemse diskrimineerimise, tõrjumise ja soolise ebavõrdsuse vastase strateegilise ja tõhusa poliitika juurde, ning arvestades, et kõigi naiste jaoks soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks tuleb selliste jõupingutuste abiga kõrvaldada kõik diskrimineerimise vormid;

E. arvestades, et EL on vastu võtnud tähtsaid õigusakte ja teinud olulisi edusamme soolise võrdõiguslikkuse saavutamise poole liikumisel; arvestades, et need pingutused on siiski viimastel aastatel nõrgenenud, samal ajal on aga hoogustunud soolise võrdõiguslikkuse poliitikale ja naiste õigustele vastanduvad liikumised, millega üritatakse taastada normina traditsioonilisi soorolle, seada kahtluse alla status quo ja tõkestada edasisi edusamme; arvestades, et need liikumised, mis vastanduvad soolise võrdõiguslikkuse poliitikale, perekondade mitmekesisusele, samasooliste abielule, seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seonduvatele õigustele ning soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendami-sele, püüavad mõjutada riikide ja liidu poliitika kujundamist, murettekitava eesmärgiga pöörata tagasi juba sätestatud põhiõigused, ning arvestades, et naiste õigusi ähvardavad ohud tähendavad alati ka ohtu demokraatiale ning sotsiaalsele ja majanduslikule arengule;

F. arvestades, et tervisega seotud õigused, eriti seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud õigused, on naiste põhiõigused ning neid tuleks tugevdada ja mitte mingil viisil vähendada ega ära võtta;

G. arvestades, et mõnes liikmesriigis esineb silmanähtavaid tagasilööke, sealhulgas naiste majandusliku võimestamise valdkondades, ning on oht, et sooline võrdõiguslikkus võib liikmesriikide tegevuskavas veelgi suuremal määral tagaplaanile taanduda;

H. arvestades, et üks kolmest 15-aastasest või vanemast naisest ELis on kogenud mingis vormis füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda (31), üks kahest on kogenud seksuaalset ahistamist ja üht kümnest on ahistatud internetis;



(31) Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2014. aasta uuring, mis on selles valdkonnas ELi tasandil kõige ulatuslikum ja põhineb 28 liikmesriigi andmetel.

I. arvestades, et naistevastane vägivald on kõigis selle vormides (füüsiline, seksuaalne, psühholoogiline või kübervägivald) inimõiguste rikkumine ja üks suurimaid takistusi soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel; arvestades, et vägivallavaba elu on võrdõiguslikkuse eeltingimus; arvestades, et sooline vägivald tervishoius, näiteks sünnitusabiga seotud ja günekoloogiline vägivald, on vägivalla vormid, mis on tõusnud päevakorda alles viimastel aastatel, ning arvestades, et eakamate naiste vastu suunatud vägivalla suhtes valitseb enamasti endiselt teadmatus; arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse vastased väärinfo levitamise kampaaniad toovad kahju ka naistevastase vägivalla kaotamise püüdlustele, mida on näha seoses Istanbuli konventsiooniga ning mis toob kaasa avalikkuse vastuseisu ja kahjulikud poliitilised otsused mõnes liikmesriigis;

J. arvestades, et inimkaubanduse näol on tegemist ühe kõige rängema põhiõiguste ja inimväärikuse rikkumisega; arvestades, et 80 % inimkaubanduse registreeritud ohvritest on naised ja tütarlapsed ning 95 % registreeritud ohvritest kaubitsetakse seksuaalse ärakasutamise eesmärgil; arvestades, et inimkaubandus on organiseeritud kuritegevuse kasvav tegevusala, orjanduse vorm ning inimõiguste rikkumine, ning puudutab peamiselt naisi ja lapsi, eriti seksuaalse ärakasutamise eesmärgil; arvestades, et prostitutsiooniturg soodustab naiste ja lastega kaubitsemist ning süvendab nendevastast vägivalda; arvestades, et liikmesriigid peavad kujundama oma sotsiaal- ja majanduspoliitika välja viisil, mis lubab neil aidata haavatavaid naisi ja tütarlapsi prostitutsioonist lahkumisel, võttes sealhulgas vastu spetsiifilisi sotsiaal- ja majanduspoliitilisi meetmeid, mis on mõeldud nende abistamiseks;

K. arvestades, et vaesusel ja sotsiaalsel tõrjutusel on struktuursed põhjused, mis tuleb likvideerida ja ümber pöörata, eelkõige tööhõive-, eluaseme, liikuvuse ja avalikele teenustele juurdepääsuga seotud poliitika kaudu; arvestades, et prostitutsioon, inimkaubandus, eelkõige naiste ja lastega kauplemine seksuaalseks ärakasutamiseks on orjuse vorm ning vastuolus inimväärikusega, eriti riikides, kus seksitööstus on seadustatud; arvestades, et organiseeritud kuritegevuse ja selle kasumlikkuse suurenemise tagajärjel on inimkaubandus kogu maailmas tõusuteel; arvestades, et prostitutsiooniturg soodustab naiste ja lastega kauplemist ning süvendab nendevastast vägivalda, eriti riikides, kus seksitööstus on seadustatud;

L. arvestades, et ÜRO andmetel kogeb peaaegu 35 % naistest kogu maailmas psühholoogilist või seksuaalset ahistamist töökohal, või ahistamist, millel on tõsised tagajärjed isiklikele ja ametialastele püüdlustele, ning et see kahjustab naiste enesehinnangut ja nende läbirääkimispositsiooni õiglasema tasustamise nimel; arvestades, et õiglane tasustamine ja majanduslik sõltumatus on üliolulised eeltingimused, mis võimaldavad naistel lahkuda suhtest, kus esineb väärkohtlemist ja vägivalda;

M. arvestades, et meeste ja naiste võrdõiguslikkust saab saavutada ainult siis, kui tagatakse nende võrdsus seaduse ees ning võrdsed võimalused juurdepääsuks haridusele, koolitusele ja tööhõivele;

N. arvestades, et traditsioonilised soorollid ja stereotüübid mõjutavad endiselt tööjaotust kodus, hariduses, töökohtades ja ühiskonnas; arvestades, et tasustamata hooldustööd ja majapidamistöid teevad peamiselt naised, mis toob kaasa erinevused tööhõives ja karjääri edenemises ning suurendab soolist palga- ja pensionilõhet; arvestades, et töö- ja eraelu tasakaalustamise meetmed, näiteks töö- ja eraelu tasakaalustamise direktiiv, on esimesed olulised sammud, kuid need tuleb ennekõike nõuetekohaselt liikmesriikide riiklikesse süsteemidesse üle võtta, õigel ajal täies mahus rakendada ja neid tuleb täiendada ka edasiste meetmetega, et kaasata rohkem mehi tasustamata tööd tegema, rõhutades selle võrdset tähtsust tasustatud töö ning hoolduskohustustega, ja edendada võrdse elatiseteenija / võrdse hooldaja mudelit; arvestades, et traditsioonilised struktuurid, tasustamata hooldustöö ja riiklike maksusüsteemide takistavad asjaolud aitavad kaasa naiste surumisele teisejärgulise palgasaaja staatusesse või selles staatuses hoidmisele, millel on negatiivsed tagajärjed naistele, nende majanduslikule sõltumatusele ja ühiskonnale tervikuna;

O. arvestades, et hinnangute kohaselt teevad ELis 80 % kogu hooldustööst mitteametlikud hooldajad, kes on enamasti naised (75 %), mis viitab soolisele ebavõrdsusele hoolduse valdkonnas, mis mõjutab tugevalt soolist pensionilõhet; arvestades, et rohkem kui 50 % alla 65-aastastest hooldajatest kombineerib hooldust töölkäimisega, mis mõjutab negatiivselt nende töö- ja eraelu tasakaalu; arvestades, et hooldajad võivad sageli töötada madalat kvalifikatsiooni eeldavatel ja madalapalgalistel töökohtadel, mida saab kohandada nende hooldustöö ajakavaga, samuti võivad nad olla sunnitud oma tööaega vähendama või tasustatud tööst loobuma; arvestades, et 7–21 % mitteametlikest hooldajatest



lühendab oma tööaega ja 3–18 % lahkub tööturult; arvestades, et kvaliteetse hoolduse pakkumises ELis esineb suuri erinevusi nii liikmesriikide sees kui ka nende vahel, era- ja avaliku sektori asutuste, linna- ja maapiirkondade ning eri vanuserühmade vahel; arvestades, et andmed hoolduse osutamise kohta ELis on üsna killustatud, samuti puudub terviklik lähenemisviis selle kohta, kuidas lahendada demograafilisi probleeme, millega EL silmitsi seisab ja mis avaldavad seega survet avaliku sektori kulutustele;

P. arvestades, et eri liikmesriikides esineb puudujääke lapsehoiusüsteemide sobitamisel vanemate, sealhulgas üksikvanemate (peamiselt üksikemade) vajadustele vastavaks, ning jätkuvalt on raskusi pere-, isikliku ja tööelu ühitamisega, eelkõige naiste puhul; arvestades, et üle 45-aastaste naiste puhul on sageli märgata madalat tööhõivet ja töötamist meestest kehvemate tingimuste alusel, eriti kui nad naasevad tööle pärast ema- või vanemapuhkust või on sunnitud ühitama tööd ja ülalpeetavate eest hoolitsemist;

Q. arvestades, et töö- ja eraelu tasakaalu edendamiseks tuleks ette näha hästi läbimõeldud süsteem hooldusega seotud puhkuseks koos kvaliteetsete, lihtsalt kättesaadavate ja taskukohaste hooldusvõimalustega, mille kulud peaksid moodustama osa taristu investeeringutest; arvestades, et need teenused on eeltingimus naiste osalemisele tööturul ning teadus- ja uurimistöö juhtivatel ametikohtadel;

R. arvestades, et emaduse kaitse on õigus, mis peab olema täielikult tagatud, ning arvestades, et pikem emapuhkus koos täielike õiguste ja 100 % tasuga peaks saama tegelikkuseks;

S. arvestades, et võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu saamise õigus ei ole alati tagatud, ka siis, kui see on seadusega ette nähtud; arvestades, et kollektiivläbirääkimised on oluline vahend meeste- ja naistevahelise ebavõrdsuse ümber pööramiseks ja kaotamiseks tööturul; arvestades, et ELi sooline palgalõhe on tunnitasus 16 %, kuigi see on liikmesriigiti väga erinev; arvestades, et kui võtta arvesse tööhõivemäära ja üldist tööturul osalemist, ulatub sooline palgalõhe 40 %ni; arvestades, et soolise palgalõhe tagajärgede hulka kuulub pensionitulu 37 % sooline erinevus; arvestades, et ELis töötavad osalise tööajaga 8 % meestest ja 31 % naistest, mis toob ilmsiks püsiva ebavõrdsuse tööturul osalemises, mille algpõhjustega tuleb võidelda;

T. arvestades, et kuigi naiste osalemine tööturul on suurenenud, püsib mitut liiki sooline lõhe, mis võib seada naised haavatavasse või ebakindlasse olukorda; arvestades, et sooline lõhe ELi tööhõives on 11,6 % (32); arvestades, et naised on alaesindatud hästi tasustatud sektorites ja otsustustasandi ametikohtadel ning töötavad sagedamini töökohtadel, mille jaoks nad on ülekvalifitseeritud, kusjuures ELis kuulub viiest naistöötajast üks madalaima palgaga rühma, samas kui meeste puhul on see arv kümnest üks; arvestades, et soolise palgalõhe üks tagajärgi on 37 %-line sooline lõhe pensionis (33), mis jääb püsima veel aastakümneteks, ning naiste ja meeste majandusliku sõltumatuse ebavõrdne tase; arvestades, et soolise lõhe kõigi vormide vähendamiseks tuleb teha suuri jõupingutusi;

U. arvestades, et naiste alaesindatus tööturul tingib ka nende ebavõrdse osalemise otsuste tegemises või ebavõrdsed palgad ja piirab seetõttu nende võimalusi muuta majanduslikke, poliitilisi, sotsiaalseid ja kultuurilisi struktuure; arvestades, et soolise palgalõhe peamised põhjused on tööhõive vertikaalne ja horisontaalne segregatsioon ning värbamise ja edutamise diskrimineerivad tavad; arvestades, et sookvoodid, mees- ja naiskandidaatide vaheldumisi esitamise süsteemid ning järgnevad sanktsioonid rikkumiste või halvasti toimivate menetluste korral on osutunud tõhusateks meetmeks pariteedi tagamisel ja ebavõrdsete võimusuhete vastu võitlemisel;



(32) Komisjoni teatis „Võrdõiguslik liit: soolise võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025“ (COM(2020)0152).(33) Euroopa Parlamendi 30. jaanuari 2020. aasta resolutsioon soolise palgalõhe kohta (Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0025).

V. arvestades, et naiste täielikku osalemist majanduses toetab majanduslik argument, kuna soolised erinevused tööhõives lähevad Euroopale maksma 370 miljardit eurot aastas (34);

W. arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks ja soolise vägivalla kaotamiseks on oluline põhjaliku ja eakohase teabe kättesaadavus ning juurdepääs seksuaal- ja suhtealasele haridusele ning seksuaal- ja reproduktiivtervise teenustele ning seonduvatele õigustele, sealhulgas pereplaneerimine, rasestumisvastased meetodid ning turvaline ja seaduslik abort; arvestades, et naiste seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste rikkumised, sealhulgas turvalise ja seadusliku abordi tegemise keelamine, on naistevastase vägivalla vorm; arvestades, et kõikehõlmav seksuaal- ja suhteharidus, tütarlaste ja naiste autonoomia ning võimalus langetada vabu ja iseseisvaid otsuseid oma keha ja elu üle on nende majandusliku iseseisvuse ning seega soolise võrdõiguslikkuse ja soolise vägivalla kaotamise eeltingimused;

X. arvestades, et naised on olnud COVID-19 pandeemia vastase võitluse esirinnas ning praegusel kriisil on ebaproportsionaalne mõju naistele, tütarlastele ja soolisele võrdõiguslikkusele; arvestades, et see mõju ulatub soolise vägivalla ja ahistamise murettekitavast suurenemisest, tasustamata ja ebavõrdsest hooldus- ja kodustest kohustustest, piiratud juurdepääsust seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seonduvatele õigustele tohutu majandusliku ja tööalase mõjuni naistele, eelkõige tervishoiutöötajatele, hooldajatele ja muude feminiseerunud ja ebakindlate sektorite töötajatele; arvestades, et selle tasakaalustamiseks on vaja erimeetmeid; arvestades, et taasteprogrammidest või üleminekufondidest peaks vahendeid eraldama sooliselt tasakaalustatud moel; arvestades, et kokkuhoiupoliitika meetmed on varem naistele, naiste õigustele ja soolisele võrdõiguslikkusele kahjulikuks osutunud;

Y. arvestades, et põhivabaduste ja inimõiguste, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse austamine on mitmekesise kultuurilise ja haridusliku eneseväljenduse loomise ja levitamise eeltingimus, kuna kõik kultuuri- ja loomesektorid mõjutavad märkimisväärselt meie uskumusi, väärtusi ja arusaamu soolise võrdõiguslikkuse küsimustes;

Z. arvestades, et naised ja tütarlapsed seisavad spordi valdkonnas silmitsi arvukate takistustega ning ei ole mitte ainult vägivalla ohvrid, vaid kogevad ka töötasu, auhinnaraha ja töötingimuste küsimustes diskrimineerimist ning on spordiorganisatsioonide juhatustes ja meedias laialdaselt alaesindatud;

AA. arvestades, et ELis on ainult 34,4 % füüsilisest isikust ettevõtjatest ja 30 % alustavatest ettevõtjatest naised;

AB. arvestades, et Euroopas mõjutavad vaesus ja sotsiaalne tõrjutus sageli ebaproportsionaalselt naisi, eriti üksikemasid, puudega naisi ning eakaid, maapiirkondade ja äärealade, rändajatest ja etnilistesse vähemustesse kuuluvaid naisi; arvestades, et ELi tasandil on 15 % lastega leibkondadest ühe vanemaga leibkonnad; arvestades, et keskmiselt 85 % neist leibkondadest on üksikemadega pered, samas kui 2017. aastal ohustas vaesus või sotsiaalne tõrjutus 47 % üksikvanemaga leibkondadest; arvestades, et kodutus on naiste hulgas kasvav probleem; arvestades, et diskrimineerimisvastast direktiivi, mis tagaks horisontaalse lähenemisviisi kaudu ulatuslikuma kaitse, blokeeritakse nõukogus endiselt;

AC. arvestades, et sooline võrdõiguslikkus ja naiste kaasamine otsuste tegemisse on kestliku arengu ja kliimaprobleemide tõhusa haldamise eeltingimus, et saavutada aus ja õiglane üleminek, kus kedagi ei jäeta kõrvale; arvestades, et kliimakriis süvendab soolist ebavõrdsust ja raskendab soolise õigluse saavutamist; arvestades, et naised kogevad kliimamuutuste mõju erinevalt, kuna nad on kaitsetumas olukorras ning seisavad erinevatel põhjustel – alates ebavõrdsest juurdepääsust ressurssidele, haridusele, töövõimalustele ja maaga seotud õigustele kuni sotsiaalsete ja kultuuriliste normide, stereotüüpide ning nende mitmekesise läbipõimunud mõjuni – silmitsi suurema riski ja koormusega; arvestades, et kõik kliimameetmed peavad hõlmama soolist ja valdkonnaülest perspektiivi; arvestades, et kliimamuutuste naistele avalduva mõju leevendamiseks tuleb naiste õigusi tugevdada ning tuleb luua võimalused, et aidata naistel täita kliimamuutusi käsitlevates aruteludes ja otsuste vastuvõtmisel tugevamat rolli juhtide, spetsialistide ja muutuse tehniliste elluviijatena;



(34) https://www.eurofound.europa.eu/news/news-articles/gender-employment-gap-costs-europe-eu370-billion-per-year

https://www.eurofound.europa.eu/news/news-articles/gender-employment-gap-costs-europe-eu370-billion-per-year

AD. arvestades, et maapiirkondade naised seisavad silmitsi mitmete katsumustega, sealhulgas madalam elatustase, piiratud tööhõivevõimalused, suhteline isoleeritus turgudest, piiratud juurdepääs taristule, sealhulgas maapiirkonna taristule, avalikele teenustele ja tervishoiule, haridusele (sealhulgas seksuaalharidusele) ning teabele hariduslike võimaluste kohta, ning et nad on otsuste vastuvõtmisega seotud foorumites alaesindatud; arvestades, et nad võivad teha põllumajandusettevõtetes nähtamatut tööd, kuna neil puudub oma abikaasade abistajatena ametlik staatus, mistõttu on neil raskusi riiklike süsteemide tunnustuse saamisega;

AE. arvestades, et Euroopa Liidus elab 46 miljonit puudega naist ja tütarlast; arvestades, et see arv on peaaegu 60 % puuetega inimeste koguarvust; arvestades, et enamik puudeid kujuneb välja vanemaks saades;

AF. arvestades, et üle poole tööealistest puuetega naistest ei ole majanduslikult aktiivsed; arvestades, et kõigis liikmesriikides kannatavad puudega naised suuremat materiaalset puudust kui puudeta naised;

AG. arvestades, et 2019. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeks näitab meeste ja naiste püsivat ebavõrdsust digitaalsektoris ning rõhutab vajadust kõigi digiteerimist käsitlevate poliitikavaldkondade soolise võrdõiguslikkuse perspektiivi ja soolise mõju hindamise järele; arvestades, et digitaalse soolise lõhe kaotamine tütarlastele ja naistele tehnoloogiale ja internetile parema juurdepääsu tagamise kaudu on ülimalt oluline; arvestades, et naised on kasutamata ressurss sellistes arenevates valdkondades nagu digitaaltehnika, tehisintellekt ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT), kus naisi on peaaegu kaheksa miljoni Euroopa IKT-sektoris töötava inimese hulgas kõigest 16 %; arvestades, et digitaalsektoris töötavate meeste osakaal on kolm korda suurem kui naiste osakaal; arvestades, et naiste osakaalu suurendamine digitaalsektori ja muude tulevikusektorite tööhõives on vältimatult oluline soolise palgalõhe ja pensionilõhe vastu võitlemiseks ning nende majandusliku sõltumatuse tagamiseks, samuti uute tööhõivevõimaluste loomiseks, sealhulgas elanikkonnarühmade jaoks, kes on tavaliselt tööturult kõrvale jäetud; arvestades, et sellega seoses on oluline julgustada naiste osalemist digitaalses ettevõtluses, teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika ((STEM) valdkondades ja IKT-hariduses ning tööhõives; arvestades, et kui kaasata rohkem naisi digitaalsele tööturule, tekib Euroopa majandusele 16 miljardi euro suurune SKP kasvu võimalus; arvestades, et tehisintellekti kavandamise, sisestamise ja kasutamise kaudu on taasloodud soolist ebavõrdsust ja diskrimineerimist; arvestades, et mittetäielikud andmekogumid ja kallutatud andmed võivad moonutada tehisintellektisüsteemi arutluskäiku ja seada ohtu soolise võrdõiguslikkuse ühiskonnas;

AH. arvestades, et sooliselt eristatud andmete kogumine on ebavõrdsuse nähtavale toomiseks, sihipärase poliitika loomiseks ning kõigi kõne all olevate küsimuste, muu hulgas näiteks soolise vägivalla, puuete, vähi ning haruldaste või krooniliste haiguste, kliimamuutuste mõju, digitaaloskuste ja STEM-valdkondade puhul soopõhise lähenemisviisi saavutamiseks ülimalt tähtis; arvestades, et ELi ja liikmesriikide eri poliitikavaldkondades kasutatakse endiselt vähe sootundlikke andmeid;

AI. arvestades, et naised on uudiste- ja infomeedias ebaproportsionaalselt alaesindatud; arvestades, et naiste ja meeste ebavõrdne kujutamine meedias põlistab stereotüüpe, mis mõjutavad naiste ja meeste kuvandit;

AJ. arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine, soolisest võrdõiguslikkusest lähtuv eelarvestamine ja soolise mõju hindamine on soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks kõigis ELi poliitikavaldkondades olulised vahendid; arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse küsimust käsitletakse ELi poliitikas ELi eri fondide ja vahendite kaudu, ning arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas tegutsejate vahelise optimaalse koostoime võimaldamine on väga oluline vahend; arvestades, et see on eriti oluline sotsiaal-majanduslike meetmete puhul, mis võetakse pärast COVID-19-ga seotud tervishoiukriisi, sealhulgas Euroopa majanduse taastekava raames;

AK. arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025 ning sootundliku poliitika tugevdamine ELi tasandil on hädavajalik selle tagamiseks, et COVID-19 kriisi mõju ei süvenda soolist ebavõrdsust ning et võetud meetmed aitavad vähendada naiste diskrimineerimist;

AL. arvestades, et COVID-19 kriis on mõjutanud ka seksitöötajaid, suurendades nende ohtu kaotada sissetulek ja sattuda vaesusesse, ning jätkuvalt puudub raamistik nende inimõiguste jõustamiseks;



AM. arvestades, et naiste õiguste ülespoole lähendamiseks ja ühtlustamiseks Euroopas on hädavajalik, et liikmesriigid tegutseksid ühtse tugeva pakti alusel, jagades ELis kehtivaid kõige ambitsioonikamaid õigusakte ja parimaid tavasid ning võttes kohustuse neid järgida;

AN. arvestades, et on olemas volinik, kelle ainus vastutusvaldkond on võrdõiguslikkus, ja Euroopa Parlamendil on naiste õigustele ja soolisele võrdõiguslikkusele pühendatud komisjon, nõukogus aga puudub soolise võrdõiguslikkuse küsimustega tegelev erikoosseis ning soolise võrdõiguslikkuse eest vastutavatel ministritel ja riigisekretäridel ei ole spetsiaalset arutelufoorumit;


1. tunneb heameelt komisjoni teatise „Võrdõiguslik liit: soolise võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025“ vastuvõtmise üle, mis esitati õigeaegselt uue komisjoni esimese 100 tööpäeva jooksul; see on tugev poliitiline märk tegelemisest Euroopa soolise võrdõiguslikkuse poliitikaga ning kujutab endast otsustavat, selget ja ambitsioonikat poliitilist raamistikku, et võidelda naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse eest ja nendevastaste rünnakute vastu; toetab komisjoni eesmärki luua diskrimineerimiseta ja struktuurilise ebavõrdsuseta Euroopa Liit kõigi inimeste jaoks kogu nende mitmekesisuses; rõhutab valitud kahetasandilise lähenemisviisi olulisust, mis koosneb sihipärastest meetmetest ning pühendumisest soolõimele ja intersektsionaalsusele kui valdkonnaülestele põhimõtetele, ning tunneb heameelt tugeva seose üle töövaldkondade vahel ning stereotüüpide, soolise kallutatuse ja diskrimineerimise kaotamise üle ning nõuab tugevaid järelevalvemehhanisme, et strateegia ja selle meetmete edu korrapäraselt mõõta ja hinnata;

2. rõhutab siiski, et soolise võrdõiguslikkuse strateegias on vaja võimalustepõhise lähenemisviisi; palub komisjonil võtta strateegia edasise väljatöötamise lähtepunktiks naiste võrdsed võimalused;

3. väljendab heameelt selle üle, et uus komisjon ja selle president on seadnud soolise võrdõiguslikkuse esmatähtsaks ning et ametisse on nimetatud pühendunud võrdõiguslikkuse volinik, ning ootab võrdõiguslikkuse aastaaruannet, mis aitab hinnata edusamme ja teha kindlaks olemasolevad lüngad ja vajadused seoses soolõimega poliitikaraamistikus;

4. väljendab heameelt selle üle, et on teatatud mitmest üksteist täiendavast ELi algatusest, näiteks puudega inimesi käsitlev Euroopa strateegia koos siduvate 2020. aasta järgsete meetmetega, LGBTI+ strateegia ning 2020. aasta järgne romade võrdõiguslikkuse ja kaasamise strateegiate raamistik, ning nõuab, et loodaks strateegiline raamistik nende ühendamiseks ja valdkondadevaheline lähenemisviis, mis tuleks neisse kõigisse vastu võtta; rõhutab, et käsitletavaid olukordi tuleb jälgida ning on vaja paindlikkust soolise võrdõiguslikkuse ja muude asjakohaste strateegiate kohandamisel vastavalt tulemustele ja uutele probleemidele, kasutades selleks praegust poliitikat või soovitades uusi vahendeid, nagu on näidanud hiljutine COVID-19 kriis; kordab, et on vaja parandada erimeetmeid diskrimineerimise vastu võitlemiseks ning struktuurilise soolise ebavõrdsuse ohvriks langenud naiste võrdsuse ja kaitse tagamiseks, ning tuletab komisjonile meelde, et selles suunas tuleb teha edasisi jõupingutusi;

5. avaldab kahetsust, et strateegia on mitmete väga oodatud meetmete ajakavade suhtes ebamäärane ja et selles ei seata konkreetseid soolise võrdõiguslikkuse eesmärke, mis tuleb 2025. aastaks saavutada, ega nähta ette ka selgeid seirevahendeid; kutsub seetõttu komisjoni üles määrama kindlaks konkreetse tegevuskava koos ajakavade, eesmärkide, iga-aastase läbivaatamise, järelevalve mehhanismi ja mõõdetavate edusammude näitajatega ning võtma sihipäraseid lisameetmeid; nõuab lisaks suuniste väljatöötamist ning tegevuskava valdkondadevaheliste ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise lähenemisviiside, sealhulgas soolise eelarvestamise, tõhusaks rakendamiseks ELi poliitikakujundamisel ning konkreetsete vahendite (nt näitajad, eesmärgid ja seirevahendid) väljatöötamist, samuti piisavate inim- ja rahaliste ressursside eraldamist, võimaldades neid rakendada kõigis ELi poliitikavaldkondades; nõuab eelkõige selgeid ajakavasid, et töötada välja lubatud internetiplatvormide koostööraamistik, inimkaubanduse likvideerimist käsitlev ELi strateegia, soolise võrdõiguslikkuse strateegia audiovisuaalsektoris (osana MEDIA alaprogrammist) ning sooliste stereotüüpide vastast võitlust käsitlev kogu ELi hõlmav teavituskampaania;

6. kutsub komisjoni üles järgima 2020. aasta tööprogrammi kohustusi igal läbivaatamisel ja esitama ettepaneku tasustamise läbipaistvust käsitlevate siduvate meetmete, ohvrite õiguste ELi strateegia ning inimkaubanduse likvideerimist käsitleva uue ELi strateegia kohta; peab kahetsusväärseks, et ettepanekut tasustamise läbipaistvust käsitlevate siduvate meetmete kohta ei esitatud 2020. aastal kavakohaselt;

7. nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid vastu ja rakendaksid diskrimineerimisvastase direktiivi ning garanteeriksid mitmekordse ja läbipõimunud diskrimineerimise vormide kaotamise kõigis ELi liikmesriikides;



8. tuletab meelde vajadust võidelda mitmekihilise diskrimineerimise vastu, eelkõige vähekaitstud rühmade, sealhulgas puuetega naiste, mustanahaliste naiste, rändajate, etniliste vähemuste ja romade hulka kuuluvate naiste, eakate naiste, üksikemade, LGBTIQ+ inimeste ja kodutute naiste diskrimineerimise vastu, ning rõhutab, kui oluline on tagada, et need inimesed saaksid osa ELi 2020.–2025. aasta soolise võrdõiguslikkuse strateegia eesmärkidest ja meetmetest; palub komisjonil anda selged suunised valdkonnaülese raamistiku rakendamise kohta, milles tuleks esikohale seada diskrimineerimise läbipõimunud vormidest mõjutatud rühmade osalus, et hinnata poliitika ja meetmete erinevat mõju, eesmärgiga kohandada paindlikult igas valdkonnas reageerimist, lähtudes mittediskrimineerimise põhimõttest;

9. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles integreerima süstemaatiliselt ja kooskõlas strateegia eesmärkidega soolise võrdõiguslikkuse COVID-19 kriisile reageerimise kõigisse etappidesse ning edendama naiste osalemist otsustusprotsessi kõikidel tasanditel; rõhutab, et uue strateegia mõne elemendi edasilükkamine oleks vale signaal ning nõuab seega tungivalt, et komisjon jätkaks senist tööd uue strateegia kallal; kutsub komisjoni ja ELi liikmesriike üles võtma taasterahastu „NextGenerationEU“ Euroopa majanduse taastekavas kokku lepitud vahendite kavandamisel ja jaotamisel nõuetekohaselt arvesse naiste vajadusi;

10. rõhutab, et otsuste tegemiseks on vaja tagada soo alusel eristatud andmete usaldusväärne ja piisav kogumine ja analüüs, ning selleks tuleb tagada EIGE rahastamine ja suutlikkus ning seda laiendada;

11. kutsub liikmesriike üles vahetama korrapäraselt parimaid tavasid ning pühenduma naiste õiguste lähendamisele ja ühtlustamisele Euroopas, lisades oma vastavatesse õigusaktidesse kõige kaugeleulatuvamad riiklikud meetmed ja tavad, mis praegu ELi liikmesriikides kehtivad;

12. nõuab lisaks, et EIGE soolise võrdõiguslikkuse indeks kaasataks komisjoni seireprotsessi ja töötataks välja soolise pensionilõhe näitaja, järgides parlamendi soovitusi, mis esitati 14. juuni 2017. aasta resolutsioonis vajaduse kohta koostada ELi strateegia soolise pensionilõhe kaotamiseks ja ärahoidmiseks (35), mida tuleb jälgida soolise võrdõiguslikkuse strateegias kui ainsas strateegias, mis võtab arvesse kogu ebavõrdsust, mida naised kogu oma elu jooksul kogevad; nõuab lisaks, et kaalutaks ka teisi näitajaid soolise palgalõhe ja hoolduslõhe, soolise digilõhe jne kohta;

13. palub nõukogul luua soolise võrdõiguslikkuse üksuse, mis koondaks ühte spetsiaalsesse foorumisse soolise võrdõiguslikkuse eest vastutavad ministrid ja riigisekretärid, et pakkuda ühiseid ja konkreetseid meetmeid naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonna probleemidega tegelemiseks ning tagada, et soolise võrdõiguslikkuse küsimusi arutatakse kõrgeimal poliitilisel tasandil;

14. kutsub liikmesriike üles looma ametliku soolise võrdõiguslikkuse nõukogu koosseisu, et anda soolise võrdõiguslikkuse eest vastutavatele ministritele ja riigisekretäridele eraldi foorum aruteludeks ja soolise võrdõiguslikkuse tähtsustamise soodustamiseks kõigis ELi poliitikasuundades, sealhulgas tööhõive- ja sotsiaalpoliitikas;

15. avaldab kahetsust, et soolise võrdõiguslikkuse strateegias aastateks 2020–2025 ei viidata naiste ja tütarlaste kaitsmisele sotsiaalse tõrjutuse, vaesuse ja kodutuse eest; kutsub komisjoni üles tulevases integratsiooni ja kaasamise tegevuskavas neid küsimusi käsitlema, et ennetada nende naiste väljajätmist sotsiaal- ja majanduspoliitikast, mis süvendaks vaesuse nõiaringi;

16. kutsub nõukogu üles võtma vastu nõukogu järeldused soolise võrdõiguslikkuse strateegia heakskiitmiseks ja määratlema konkreetsed meetmed selle rakendamiseks;

Naistevastase ja soolise vägivalla kaotamine

17. toetab komisjoni võetud kohustust võidelda soolise vägivalla vastu, toetada ja kaitsta nende kuritegude ohvreid ning tagada, et kuritegude toimepanijad saaksid karistatud; toetab komisjoni kavatsust jätkata survestamist selles suunas, et Istanbuli konventsioon ratifitseeritaks kogu ELis; rõhutab sellega seoses vajadust erimeetmete järele, et kõrvaldada praegused õigusaktide, poliitika ja teenuste erinevused liikmesriikide vahel ning COVID-19 pandeemia ajal suurenenud pere- ja soopõhine vägivald; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et mitmed katsed sellele vastu olevaid liikmesriike veenda on juba läbi kukkunud ning Ungari valitsus otsustas hiljuti, et ei ratifitseerigi konventsiooni; toetab seetõttu komisjoni kavatsust esitada 2021. aastal meetmed Istanbuli konventsiooni eesmärkide saavutamiseks, kui EL pole endiselt sellega



(35) ELT C 331, 18.9.2018, lk 60.

ühinenud; nõuab kohest ettevalmistavate meetmete algatamist, et käivitada täiendavad õiguslikult siduvad meetmed ja ELi raamdirektiiv soolise vägivalla igasuguste vormide ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks, käsitledes muu hulgas naiste suguelundite moonutamist, sunniviisilist aborti, steriliseerimist ja abielusid ning et see hõlmaks tugeva valdkondadevahelise lähenemisviisi kaudu seksuaalset ärakasutamist, inimkaubandust, kübervägivalda, kättemaksuporno avaldamist ja naistevastast vihakõnet veebis; väljendab heameelt algatuse üle laiendada teatavaid kuriteoliike soolise vägivalla spetsiifilistele vormidele kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõikega 1; tuletab meelde, et uued seadusandlikud meetmed peaksid Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist täiendama;

18. kiidab heaks kavatsuse esitada täiendav soovitus ja võimalik õigusakt kahjulike tavade ennetamiseks ja luua liidu võrgustik nii soolise kui ka perevägivalla ennetamiseks; nõuab Istanbuli konventsiooni määratluste ja eesmärkide kohaldamist ning naiste õiguste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide pidevat kaasamist; nõuab tungivalt, et esitataks asjakohased järelmeetmed, mis järgivad kõik mittediskrimineerimise põhimõtet; rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamise tähtsust sellesse protsessi, kui see on vastavalt konkreetse liikmesriigi struktuurile asjakohane; rõhutab hariduse, sealhulgas poiste ja meeste hariduse rolli, ning nõuab sellega seoses sooliste stereotüüpide vastu võitlemist; nõuab, et perevägivalla all kannatanud naistele tagataks korralik kaitse, suurendades riiklikke vahendeid ja tõhusaid lahendusi;

19. rõhutab vajadust koguda eristatud andmeid soolise vägivalla kõigi vormide kohta; tunneb heameelt teate üle, et viiakse läbi kogu ELi hõlmav uus uuring naistevastase vägivalla kõigi vormide levimuse ja dünaamika kohta; rõhutab vajadust põhjalike ja võrreldavate sooliselt eristatud andmete järele ELi tasandil ning andmete kogumise süsteemide ühtlustamise järele liikmesriikide vahel;

20. rõhutab vajadust kaitsta tütarlapsi, kes kuuluvad vähemuste hulka või kellel on mõni terviseprobleem või puue ning kes on vägivalla eri vormide võimalikud ohvrid ja sihtmärgid; toetab komisjoni kavatsust tutvustada ja rahastada meetmeid nende eriti haavatavate elanikkonnarühmade võimaliku kuritarvitamise, ärakasutamise ja nende vastu suunatud vägivallaga võitlemiseks;

21. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kindlustama naiste ja tütarlaste kaasava võrdõiguslikkuse kõigis eluvaldkondades, tagama nende seksuaal- ja reproduktiivõigused, kaitsma neid koduvägivalla ning hooldus- ja tugiteenuste pakkujate vägivalla eest ning looma sel eesmärgil tervishoiu, sotsiaal- ja hooldusteenuste, haridus-, koolitus- ja tööhõiveteenuste, õiguskaitse ja kohtusüsteemi spetsialistidele soolise võrdõiguslikkuse ja suutlikkuse suurendamise programmid;

22. rõhutab vägivalla ning ahistamise ulatust ja mõju töökohal ning vajadust võtta nende probleemide lahendamiseks ELi tasandil konkreetseid meetmeid psühholoogilise ja seksuaalse ahistamise vastu võitlemiseks; juhib tähelepanu sellele, et eelkõige puudub kaitse ja nähtavus muuhulgas mitteametlikel hooldajatel, koduabilistel ja põllumajandustöötajatel, ning kutsub seetõttu liikmesriike üles võtma vastu ILO konventsiooni nr 189, et tugevdada mitteametlikus majanduses töötavate isikute, eriti naiste õigusi, ning tagama, et kaebuste esitamise mehhanismid on sõltumatud, konfidentsiaalsed ja juurdepääsetavad kõigi naiste jaoks ilma mis tahes diskrimineerimiseta ning et kaebuse esitajate kaitsmiseks tööandja kättemaksu ja korduva ohvristamise eest võetakse erimeetmeid; väljendab heameelt komisjoni kui tööandja võetud kohustuse üle võtta vastu uus terviklik õigusraamistik, mis sisaldab ennetus- ja reageerimismeetmeid tööl ahistamise vastu võitlemiseks;

23. peab kahetsusväärseks, et puuduvad viited tööjõu ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse soolisele mõõtmele, eriti koduabiliste puhul, kuna perekodu kui töökoha puhul on selle olemusest tulenevalt tööalase tegevuse kontrollimise ja jälgimise võimalused piiratud; tuletab meelde oma 28. aprilli 2016. aasta resolutsiooni naissoost koduabiliste ja hooldajate kohta ELis ning palub komisjonil ja liikmesriikidel soodustada uurimist selles valdkonnas, et parandada ohvrite tuvastamise ja kaitse mehhanisme, ning kaasata tuvastamisprotsessi valitsusvälised organisatsioonid, ametiühingud, ametiasutused ja kõik kodanikud;

24. väljendab sügavat muret vägivalla ja ahistamise laadi, ulatuse ja raskuse pärast töömaailmas ning töö juures aset leidva naiste ja tütarlaste vastase vägivalla kõikide vormide mõju pärast; peab sellega seoses kiiduväärseks hiljuti vastuvõetud ILO konventsiooni nr 190, mis käsitleb vägivalda ja ahistamist töökohal ning kutsub liikmesriike üles seda viivitamata ratifitseerima ja rakendama; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama lisaks tõhusaid ja siduvaid meetmeid vägivalla ja ahistamise määratlemiseks ja keelustamiseks töömaailmas, sealhulgas tegema hästi kättesaadavaks



soo aspekti arvestavad turvalised ja toimivad kaebuste ja vaidluste lahendamise mehhanismid, koolitus- ja teavituskampaaniad, tugiteenused ja õiguskaitsevahendid;

25. on veendunud, et soolise vägivalla all kannatavatel naistöötajatel peaks olema õigus oma tööaega vähendada või ümber korraldada ja töökohta vahetada; on seisukohal, et soolist vägivalda tuleks arvesse võtta töökohaga seotud riskihindamisel;

26. mõistab hukka kampaania naistevastast vägivalda käsitleva Istanbuli konventsiooni vastu ja sihipärased püüdlused seda kahtluse alla seada; on mures selle pärast, et valitseb vastuseis naistevastase vägivalla ja soolise vägivalla alase nulltolerantsi õigusnormile, mis põhineb tugeval rahvusvahelisel konsensusel; rõhutab, et sellega seatakse küsimuse alla põhilised inimõigused, näiteks võrdsus, autonoomia ja väärikus; juhib tähelepanu kodanikuühiskonna organisatsioonide olulisele rollile soopõhise vägivalla vastu võitlemisel ja ohvrite toetamisel ning nõuab seega tungivalt, et komisjon eraldaks neid püüdlusi edendavatele ühendustele piisavalt rahastust; kiidab heaks uues ohvrite õiguste strateegias võetud kohustuse tegeleda vägivallaohvritest naiste ja tütarlaste erivajadustega, pöörates eriti tähelepanu ohvrite õiguste, kaitse ja hüvitiste tagamisele; kutsub nõukogu üles viima viivitamata lõpule ELi-poolne Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine ja täielik rakendamine ning toetama selle ratifitseerimist kõikide liikmesriikide poolt;

27. rõhutab vajadust teha kindlaks kõik vägivalla ja ahistamise vormid haridussüsteemis, koolides, ülikoolides, praktikakohtades, ametialase arengu programmides ja kõigis muudes programmides ning nende vastu võidelda;

28. tunneb heameelt kavandatud erimeetmete üle, et võidelda kübervägivalla vastu, mis mõjutab ebaproportsionaalselt naisi ja tütarlapsi (sealhulgas ahistamine internetis, küberkiusamine ja seksistlik vaenukõne), eelkõige aktiviste, naispoliitikuid ja teisi avalikus diskursuses nähtaval olevaid avaliku elu tegelasi; väljendab sellega seoses heameelt teadaande üle, et seda nähtust hakatakse käsitlema digiteenuste õigusaktis ning et see näeb uues koostööraamistikus ette koostöö tegemist tehnoloogiaplatvormide ja IKT-sektoriga, et viimane saaks probleemi käsitleda asjakohaste tehniliste meetmete abil, nagu kahjuliku sisu ennetamise meetodid ja reageerimismehhanismid; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja EL võtaksid naistevastase vägivalla kõigi vormide ennetamist ja tõkestamist käsitleva direktiivi raames vastu täiendavaid meetmeid, sealhulgas siduvaid seadusandlikke meetmeid, et võidelda nende vägivallavormide vastu, ning liikmesriikidele toetuse andmist koolitusvahendite väljatöötamiseks kõigis etappides kaasatud teenuste jaoks, alates ennetamisest ja kaitsest kuni süüdistuse esitamiseni, näiteks politsei ja kohtusüsteemi jaoks koos teabe- ja kommunikatsioonisektoriga, kaitstes samal ajal ka põhiõigusi veebis;

29. on mures, et ELi õiguses puudub selgesõnaline keeld diskrimineerida inimest tema sooidentiteedi ja sooväljenduse pärast; märgib, et LGBTIQ+ inimesi diskrimineeritakse, ahistatakse ja tõrjutakse tööturult pidevalt; tuletab meelde oma 14. veebruari 2019. aasta resolutsiooni LGBTI-inimesi käsitlevate meetmete loetelu tuleviku kohta (36) ning 18. detsembri 2019. aasta resolutsiooni LGBTI-inimeste avaliku diskrimineerimise ja nende vastu suunatud vaenukõne kohta (37); väljendab heameelt kõigi aegade esimese LGBTIQ+-inimeste strateegia vastuvõtmise üle ning palub komisjonil võtta järelmeetmeid LGBTI-inimesi puudutavate 2016.–2019. aasta meetmete loetelu suhtes koos konkreetsete meetmetega, et võidelda seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi, sooväljenduse ja sootunnuste alusel diskrimineerimise vastu töökohal;

30. tunneb heameelt hiljuti vastu võetud, kõigi aegade esimese ELi ohvrite õiguste strateegia üle (2020–2025), milles käsitletakse soolise vägivalla ohvrite konkreetseid vajadusi, eelkõige konkreetset lähenemisviisi naistevastasele psühholoogilisele vägivallale ja mõju nende vaimsele tervisele pikemas perspektiivis; rõhutab vajadust kõrvaldada praegused lüngad ELi õigusaktides ja palub komisjonil esitada viivitamata ettepanek ohvrite õiguste direktiivi läbivaatamiseks seoses naistevastast vägivalda puudutavate rahvusvaheliste standarditega, nagu Istanbuli konventsioon, et täiustada ohvrite õigusi ning ohvrite kaitset ja hüvitamist käsitlevaid õigusakte; rõhutab, et kõikidel ohvritel peab olema tõhus juurdepääs õiguskaitsele ohvrite õiguste direktiivi rakendamise kaudu, mis on mõnes liikmesriigis endiselt puudulik; palub ohvrite õiguste edendamist jätkata ka olemasolevate vahendite, näiteks Euroopa lähenemiskeelu abil;

31. juhib komisjoni ja liikmesriikide tähelepanu nende laste äärmiselt tõsisele olukorrale, kes on jäänud orvuks soolise vägivalla tõttu või on sunnitud elama perevägivalla keskkonnas, ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid perevägivalla probleemiga tegelemisel neid olukordi arvesse;



(36) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0129.(37) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0101.

32. nõuab tungivalt, et komisjon tutvustaks kauaoodatud inimkaubanduse likvideerimist käsitlevat ELi strateegiat, ja rõhutab vajadust selgelt tunnistada inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise soolist olemust, kuna need puudutavad kõige enam naisi ja tütarlapsi; tunnistab, et seksuaalne ärakasutamine asendusemaduse ja reproduktiivsuse eesmärgil või sundabielude, prostitutsiooni ja pornograafia eesmärgil on vastuvõetamatu ning inimväärikuse ja inimõiguste rikkumine; nõuab seetõttu, et strateegias uuritaks tähelepanelikult prostitutsiooniga tegelevate naiste olukorda, pöörates erilist tähelepanu prostitutsiooni ning naiste ja alaealistega kaubitsemise seosele ELis ja kogu maailmas ning interneti üha levinumale kasutamisele ärakasutamise eesmärgil; rõhutab ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori olulist rolli ja tööd ning nõuab tungivalt, et komisjon nimetaks uue koordinaatori viivitamata ametisse, et jälgida tähelepanelikult inimkaubandusevastase direktiivi rakendamist liikmesriikides; rõhutab nõudluse vähendamiseks meetmete ja strateegiate kaasamise olulisust;

33. nõuab jõulisemate meetmete võtmist seoses seksuaalkuritegusid käsitlevate õigusaktidega ja rõhutab, et seks peab alati olema vabatahtlik; kutsub komisjoni üles lisama kõigi liikmesriikide jaoks soovitusi vägistamise määratluse muutmiseks siseriiklikes õigusaktides, et selle alus oleks nõusoleku puudumine;

34. tunneb heameelt sooliste stereotüüpide vastu võitlemise üleeuroopalise teavituskampaania üle, samuti vägivalla ennetamise meetmete üle, mis on keskendatud meestele, poistele ja mehelikkusele; nõuab hävituslike mehelikkuse normide vastu selgemate meetmete võtmist, sest soostereotüübid on soolise ebavõrdsuse algpõhjus ja need mõjutavad kõiki ühiskonnaelu tahke;

35. nõuab suuremat tähelepanu ja tuge lastekodudele ja vägivallaohvrite varjupaikadele, mis on suletud või mille varjupaiga pakkumise suutlikkus on COVID-19 pandeemia ajal tugevalt piiratud, mistõttu on naised või noored tütarlapsed ja lapsed silmitsi vägivallatseja kodus karantiinis olemisega;

36. rõhutab asjaolu, et naistevastane vägivald on sageli peamine põhjus, miks naised jäävad kodutuks; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon võtaks vajalikke meetmeid, et ennetada naistevastast vägivalda, mis põhjustab kodutust või pikendab seda;

37. kiidab heaks teadaande soovituse kohta, milles käsitletakse lisaks võimalikele õigusaktidele kahjulike tavade ennetamist, et võidelda naiste suguelundite moonutamise, sundsteriliseerimise, varajase ja sundabielu ning niinimetatud auga seotud vägivalla vastu, mis kahjustab eelkõige lapsi ja noori tütarlapsi;

Naised ja majandus

38. kordab oma üleskutset komisjonile ja liikmesriikidele jätkuvalt arendada ja parandada sooliselt segregeeritud andmete kogumist (38), statistikat, teadusuuringuid ja analüüse, samuti toetust ja meetmeid institutsioonilise ja kodanikuühiskonna organisatsioonide suutlikkuse suurendamiseks seoses andmete kogumise ja analüüsimisega, eelkõige seoses naiste osalemisega tööturul ning sellistes valdkondades nagu mitteametlik tööhõive, ettevõtlus, rahastamise ja tervishoiuteenuste kättesaadavus, tasustamata töö, vaesus ja sotsiaalkaitsesüsteemide mõju; nõuab ka, et Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE) ja kõik muud asjaomased ELi institutsioonid ja ametid töötaksid välja ja võtaksid kasutusele uued näitajad, nagu palgavaesus, ajavaesus, ajakasutuse lüngad, hooldustöö väärtus (tasustatud/tasustamata) ning naiste ja meeste tööhõivemäärad, muu hulgas seoses töö- ja eraelu tasakaalustamise direktiiviga; kutsub komisjoni üles kasutama neid andmeid oma poliitika ja programmide ning teiste ELi ametite ja institutsioonide soolise mõju hindamiste tulemuslikuks rakendamiseks;

39. toetab Barcelona eesmärkide läbivaatamist ja üleskutset liikmesriikidele tagada piisavad investeeringud hooldusteenustesse ja pikaajalise hoolduse teenustesse, sealhulgas olemasolevatest ELi vahenditest, samuti tagada taskukohane, ligipääsetav ja kvaliteetne lastehoid, sealhulgas alusharidus, mis annab eelkõige noortele emadele võimaluse töötada ja/või õppida, ning tuletab sellega seoses meelde Euroopa sotsiaalõiguste samba 11. põhimõtet; nõuab rahalist toetust nendele liikmesriikidele, kes ei ole siiani eesmärke saavutanud, ja parimate tavade jagamist nende vahel; pooldab lisaks sellele suuniste väljatöötamist liikmesriikidele, et kõrvaldada sotsiaal-, majandus- ja maksupoliitikaga seotud negatiivsed rahalised stiimulid; rõhutab võrdsete hooldajate ja võrdsete elatiseteenijate eesmärki, mis peab olema nende jõupingutuste keskmes, ja väljendab sellega seoses heameelt töö- ja eraelu tasakaalustamise direktiivi kui esimese sammu üle;



(38) Vt Euroopa Parlamendi 30. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni soolise palgalõhe kohta.

40. kutsub komisjoni üles esitama Euroopa hoolduskokkuleppe, lähenedes kõigile hooldusvajadustele ja -teenustele terviklikul viisil ning kehtestades miinimumstandardid ja kvaliteedisuunised elukestvaks hoolduseks, sealhulgas laste, eakate ja pikaajaliste vajadustega inimeste jaoks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koguma hooldusteenuste osutamise kohta segregeeritud andmeid; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid kiiresti ja täielikult üle ja rakendaksid töö- ja eraelu tasakaalustamise direktiivi, et tagada töö- ja pereelu võrdne jaotumine, ning kutsub neid üles minema kaugemale direktiivi miinimumstandarditest, kehtestades sellised meetmed nagu täielikult tasustatud puhkus, edendades meeste võrdset rolli hooldajana ja võideldes selle abil sooliste stereotüüpide vastu isapuhkuse ja/või rasedus- ja sünnituspuhkuse kasutamisel, tunnustades mitteametlike hooldajate rolli ja tagades neile juurdepääsu sotsiaalkindlustusele ja õigusele saada pensioni, toetades teenuseid, mis on kohandatud puudega või pikaajalist haigust põdevate või eakate inimeste eest hoolitsevate vanemate ja/või pereliikmete konkreetsetele probleemidele ja vajadustele, soodustades paindlikku töökorraldust, mis ei kahjusta töötaja palka ega toimu selle arvelt ning edendades juurdepääsu sotsiaalsetele ja tööõigustele ja -toetustele, ning tagades töötajatele õiguse olla mittekättesaadav; nõuab tungivalt, et komisjon jälgiks igal aastal tähelepanelikult ja süstemaatiliselt, kuidas liikmesriigid rakendavad töö- ja eraelu tasakaalu direktiivi;

41. nõuab taskukohaseid ja kvaliteetseid teenuseid lapsehoiu ja pikaajalise hoolduse jaoks, mis võimaldaksid eriti naistel naasta tööle ning hõlbustada töö- ja eraelu ühitamist;

42. rõhutab vajadust luua lastehoiu- ja koolieelse hariduse võrgustik; juhib tähelepanu sellele, et see on üldine sotsiaalne vastutus ja peaks olema üldine avalik teenus, mis on tegelikkuses kättesaadav kõigile lastele ja peredele, kes soovivad seda võrgustikku kasutada;

43. julgustab liikmesriike võtma parimate tavade ühiskasutuse korras nii naiste kui ka meeste huvides kasutusele nn hoolduskrediidi, et kompenseerida perekonnaliikmetele mitteametliku hoolduse tagamiseks tööst ajutiselt kõrvale jäämine ja ametliku hoolduse perioodid, näiteks emapuhkus, isapuhkus ja vanemapuhkus, ning arvestama seda hoolduskrediiti õiglaselt pensioniõigustes; on seisukohal, et sellist krediiti tuleks anda kindlaks lühikeseks ajaks, et stereotüübid ja ebavõrdsus ei kinnistuks veelgi rohkem;

44. nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid konkreetsed meetmed vaesusriski vastu võitlemiseks vanemas eas ja pensionile jäämisel, tõstes pensione ja tõhustades sotsiaaltoetusi; on seisukohal, et tuleb kaotada pensionile jäänud meeste ja naiste sissetulekute ebavõrdsus, ning see eeldab pensionide tõstmist ning avalike, kõigile kättesaadavate ja solidaarsusel põhinevate sotsiaalkindlustussüsteemide säilitamist ja parandamist, tagades, et need on ümberjaotavad ning annavad pärast eluaeg töötamist õiglase ja korraliku sissetuleku, kindlustades avalike sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkuse, luues õiguste ja paremate palkadega töökohti;

45. palub komisjonil, Euroopa Parlamendil ja nõukogul uurida järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja taasterahastu „NextGenerationEU“ programmide kavandamisel põhjalikult naiste vajadusi ja osalemist tööturul ning tööturu horisontaalset ja vertikaalset segregatsiooni;

46. peab prioriteediks meetmete võtmist perekonna toetuseks, sealhulgas piisavate ja taskukohaste lapsehoiuvõimaluste pakkumise kaudu, mis aitaks kaasa naiste osalemisele tööturul ja parandaks nende pensionile jäämisega seotud väljavaateid;

47. tunneb heameelt komisjoni võetud kohustuse üle jälgida töö-ja eraelu tasakaalustamise direktiivi nõuetekohast ülevõtmist riiklikesse õigusaktidesse 2022. aastaks ja tagada selle täielik rakendamine;

48. kutsub komisjoni üles koguma andmeid eri liiki hoolduse (lastehoid, eakate ja puuetega inimeste või pikaajalist hooldust vajavate isikute hooldamine) kohta, andes panuse hoolduslõhet käsitlevasse uuringusse, et pakkuda informatsiooni Euroopa hooldusstrateegia algatuse jaoks; märgib, et selline strateegia peab austama liikmesriikide pädevust, nagu on sätestatud aluslepingutes, kuid selle eesmärk on parandada koostööd ja koordineerimist kõigi meetmete osas, mis võiksid olla kasulikud nii ELi mitteametlikele hooldajatele kui ka nende poolt hooldatavatele inimestele; rõhutab, et Euroopa tasandi koostöö ja ELi rahaliste vahendite tõhus kasutamine võivad aidata kaasa kvaliteetsete, kättesaadavate ja taskukohaste hooldusteenuste arendamisele;



49. tunnustab nõukogu otsust aktiveerida üldine vabastusklausel ning palub liikmesriikidel investeerida avalikesse teenustesse, sealhulgas tasuta lapsehoidu ja tervishoidu, et luua uusi kvaliteetseid töökohti ja leevendada kriisi sotsiaal-majanduslikku mõju; on seisukohal, et kokkuhoiumeetmetel on pikaajalised kahjulikud tagajärjed, eeskätt naistele, ning neid ei tohi COVID-19 kriisi järgsel ajal rakendada;

50. kiidab heaks eriolukorras töötuseriski leevendamiseks pakutava ajutise toetuse Euroopa rahastu (TERA); kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et TERA rahastust aidatakse leevendada naiste sissetuleku vähenemist;

51. rõhutab vajadust märkimisväärselt suurendada investeeringuid teenustesse, eriti tervishoidu, haridusse ja transporditeenustesse, pidades silmas rahvastiku vajaduste käsitlemist ning naiste sõltumatusele, võrdõiguslikkusele ja emantsipatsioonile kaasaaitamist;

52. tunneb heameelt komisjoni lubaduse üle esitada tasustamise läbipaistvust käsitlevad siduvad meetmed, mis võivad olla kasulikud vahendid lünkade ja diskrimineerimise tuvastamiseks selles valdkonnas ning soolise palgalõhe kaotamiseks; peab siiski kahetsusväärseks viivitust selle ettepaneku avaldamisel ja palub komisjonil esitada ettepaneku võimalikult kiiresti; rõhutab sellega seoses sotsiaalpartnerite ja kõigi sidusrühmade täieliku koostöö ning kaasamise olulisust riikliku praktika ja tavade kohaselt; juhib siiski tähelepanu sellele, et endiselt tuleb erinevate kutsealasektorite puhul tegeleda võrdse või võrdväärse töö eest meestele ja naistele võrdse tasu maksmise küsimusega, et käsitleda erineva palga maksmist võrdse töö eest sooliselt segregeeritud tööturul, mille tagajärjeks on madalam palk sektorites, kus enamasti töötavad naised, näiteks põetamine, hooldus, jaemüük, müük ja haridussektor, võrreldes näiteks tootmissektori või tehniliste kutsealadega, kus mehed on suures ülekaalus; soovitab tungivalt kaasata naiste ja meeste võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte, mida võiks määratleda järgmiselt: tööd peetakse võrdväärseks, kui kahe sellise töötajate rühma võrdluse põhjal, mis ei ole moodustatud meelevaldselt, on tehtud töö võrreldav, võttes arvesse selliseid tegureid nagu töötingimused, töötajatele antud vastutuse määr ning tööks vajalikud füüsilised või vaimsed nõudmised; juhib tähelepanu sellele, et selleks tuleb välja töötada sooneutraalsed töökohtade hindamise vahendid ja klassifitseerimise kriteeriumid;

53. väljendab heameelt selle üle, et komisjon hindab võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasustamise kehtivat raamistikku, et on algatatud konsultatsiooniprotsess soolise võrdõiguslikkuse parandamise võimaluste üle töömaailmas, et on valmimas pensionide piisavuse aruanne ning kaalumisel on võimalus pakkuda tööandjapensioni skeemides hooldusega seotud karjäärikatkestuste eest pensioniosakuid;

54. kutsub komisjoni üles esitama järgmise aasta jooksul läbivaadatud direktiivi 2006/54/EÜ kooskõlas ELi võrdset tasustamist käsitlevate õigusaktide toimimise ja rakendamise hiljutise hindamisega ning Euroopa Liidu Kohtu praktikaga; on seisukohal, et läbivaadatud direktiivi tuleks lisada võrdväärse töö mõiste määratlus kõigis kutsealades, mis hõlmab ka soolist aspekti, samuti viide diskrimineerimise eri vormidele ja täiendavad meetmed direktiivi täidetavuse tagamiseks;

55. tuletab meelde oma 30. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni soolise palgalõhe kohta; nõuab tegevuskava kohest läbivaatamist ja uue ning ambitsioonika tegevuskava vastuvõtmist soolise palgalõhe kohta 2020. aasta lõpuks, mis peaks seadma liikmesriikidele selged eesmärgid vähendada järgmise viie aasta jooksul soolist palgalõhet ja tagama, et selliseid eesmärke võetakse riigipõhistes soovitustes arvesse; rõhutab eelkõige vajadust lisada uude tegevuskavasse valdkonnaülene perspektiiv; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaasama sotsiaalpartnereid ja kodanikuühiskonna organisatsioone uute poliitikameetmete väljatöötamisse, et kaotada sooline palgalõhe, ning parandama ja edasi arendama statistikat, teadusuuringuid ja analüüsi, et paremini mõõta ja jälgida edusamme soolise palgalõhe kaotamisel, pöörates erilist tähelepanu rühmadele, kes kogevad mitmekordset ja valdkonnaülest diskrimineerimist; kutsub komisjoni üles pöörama tähelepanu pensionilõhet põhjustavatele teguritele ja toetama liikmesriike selle vähendamiseks võetavates meetmetes, kehtestades soolise pensionilõhe näitaja, et hinnata naiste elu jooksul kogunenud ebavõrdsust;

56. märgib, et maksupoliitikal on eri liiki majapidamistele erinev mõju; rõhutab, et üksikisiku maksustamine on oluline vahend naiste õiglase maksustamise tagamisel; rõhutab teatud maksustamisvormide negatiivset mõju naiste tööhõivemää-radele ja nende majanduslikule sõltumatusele ning märgib, et maksupoliitikat tuleks optimeerida, et tugevdada naiste tööturul osalemise stiimuleid; juhib tähelepanu abikaasade ühise maksustamise võimalikele negatiivsetele tagajärgedele soolisele pensionilõhele; rõhutab, et maksusüsteemid ei tohiks enam põhineda eeldusel, et kodumajapidamised koondavad ja jagavad oma vahendeid võrdselt; rõhutab menstruatsiooniga seotud vaesuse mõju paljudele Euroopa naistele, mis on



tingitud naiste menstruaalhügieenitoodete kõrgetest hindadest ja nende kõrgest maksustamistasemest paljudes liikmesriikides, ning nõuab seega tungivalt, et liikmesriigid astuksid samme selle kaudse maksualase diskrimineerimise ja menstruatsiooniga seotud vaesuse vastu;

57. tuletab meelde, et rahastamis- ja maksupoliitikal on tugev sooline mõõde; tunnustab komisjoni valmidust võtta soolist võrdõiguslikkust arvesse kogu mitmeaastases finantsraamistikus, eelkõige seoses Euroopa Sotsiaalfond+-ga (ESF+), et soodustada naiste osalemist tööturul, töö- ja eraelu tasakaalu ning naisettevõtlust, kuid peab kahetsusväärseks, et uues mitmeaastases finantsraamistikus ja struktuurifondides puudub soolise võrdõiguslikkusega arvestav eelarvestamine; kutsub komisjoni üles jätkuvalt edendama ja parandama soolise võrdõiguslikkusega arvestava eelarvestamise kasutamist ning kutsub liikmesriike üles integreerima soolise võrdõiguslikkuse aspekti maksupoliitikasse, sealhulgas maksupoliitika soolise võrdõiguslikkuse audititesse, et kaotada sooline kallutatus maksude puhul;

58. tuletab veel kord meelde, et Euroopa poolaasta protsessi eri etappides tuleks pöörata suuremat tähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele, ning nõuab, et strateegia „Euroopa 2020“ järgses strateegias võetaks kasutusele soolise võrdõiguslikkuse sammas ja seataks soolise võrdõiguslikkuse üldeesmärk; nõuab tungivalt, et sotsiaalvaldkonna tulemustabelis kindlaks tehtud riigipõhiste probleemide jaoks integreeritaks selged soolise võrdõiguslikkuse näitajad ning töötataks välja statistilised meetodid ja analüüs soolise võrdõiguslikkuse edusammude jälgimiseks valdkondadevahelisest perspektiivist;

59. rõhutab, et 70 % kogu maailma tervishoiu- ja sotsiaaltöötajatest on naised, kellele makstakse sageli ainult miinimumpalka ja kes töötavad ebakindlates töötingimustes, ning nõuab palkade ja töötingimuste parandamist tugevalt naiste domineeritud sektorites, nagu hooldus, tervishoid ja jaemüük, samuti soolise palga- ja pensionilõhe ning tööturu segregatsiooni kaotamist;

60. palub komisjonil ja liikmesriikidel sotsiaalpartneritega konsulteerides välja töötada spetsiaalselt „eesliini kutsealadele“ keskenduvad sootundlikud töötervishoiu ja tööohutuse suunised, et kaitsta nende kutsealade töötajaid tulevaste haiguspuhangute korral; toonitab, et muutuvad töötingimused, nagu kaugtöö puhul, võimaldavad paindlikku töökorraldust ning töö- ja eraelu paremat tasakaalustamist, kuid võivad ka raskendada tööst väljalülitumist ja tõsta töökoormust, mis mõjutab naisi tunduvalt rohkem kui mehi, arvestades naise valdavat või traditsioonilist rolli kodu ja pere eest hoolitsejana; palub komisjonil seetõttu esitada sootundliku seadusandliku ettepaneku tööst väljalülitumise õiguse kohta ning direktiivi vaimse heaolu kohta töökohal, eesmärgiga tunnistada ärevus, depressioon ja läbipõlemine kutsehaigusteks, ning kutsub üles looma ennetusmehhanisme ja mehhanisme mõjutatud töötajate tööturule taasintegreerumise toetamiseks;

61. palub komisjonil läbi vaadata direktiiv 92/85/EMÜ, tagamaks, et naised saaksid kõikjal Euroopas meestega võrdselt kasutada töötajate vaba liikumise õigust (39);

62. rõhutab, et liikmesriigid peavad esitama tõenduspõhised, hästi välja töötatud tööturupoliitika meetmed ning reformid, mis parandavad tegelikult naiste töötingimusi ja suurendavad kvaliteetset tööhõivet;

63. kutsub komisjoni üles esitama Euroopa sotsiaalkaitse strateegia, et käsitleda töötajate vaba liikumise ja eeskätt vaesuse feminiseerumisega seonduvaid probleeme, pöörates erilist tähelepanu naissoost üksikvanemaga majapidamistele;

64. rõhutab, et võrdsed võimalused ja naiste suurem osalemine tööturul võivad suurendada Euroopas töökohtade arvu, majanduslikku õitsengut ja konkurentsivõimet; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles seadma sihiks vähendada ebakindlaid töösuhteid ja mittevabatahtlikku osaajatööd, et parandada naiste olukorda tööturul;

65. kutsub komisjoni üles kasutama üksikemade puhul spetsiifilist lähenemisviisi, kuna üksikemad on majanduslikult eriti haavatavad, sest nad teenivad sageli vähem kui mehed ja lahkuvad lapsevanemaks saades suurema tõenäosusega tööturult; kutsub komisjoni üles tõhustama selles kontekstis elatisraha piiriülest kogumist käsitlevate olemasolevate õiguslike vahendite täitmise tagamist, suurendades üldsuse teadlikkust nende vahendite kättesaadavusest; nõuab tungivalt, et komisjon teeks tihedat koostööd liikmesriikidega, et teha kindlaks elatisraha kogumisega seotud praktilised probleemid piiriülestes olukordades ja töötada välja vahendid maksekohustuste täitmise tõhusaks jõustamiseks;



(39) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/54/EL meetmete kohta, mis lihtsustavad töötajate vaba liikumise raames töötajatele antud õiguste kasutamist (ELT L 128, 30.4.2014, lk 8).

66. märgib, et naiste osalus tööturul on meeste omast väiksem; rõhutab, et tööturul osalemise stimuleerimiseks on oluline alandada tulumaksu;

67. nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid võitluses naiste diskrimineerimise vastu tööturul lisameetmeid;

68. tuletab meelde, et sissetuleku, karjäärivõimaluste, feminiseerunud sektorite ning sotsiaalkaitsele, haridusele ja koolitustele ligipääsu vallas valitseb töömaailmas ikka veel ebavõrdsus; tuletab meelde, et soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks tuleb tegeleda kõigi nende valdkondadega;

69. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama tööturul naiste ja meeste võrdse osalemise ja võrdsed võimalused ning tegelema vaesuse feminiseerumise probleemiga kõigis selle eri vormides, sh vanadusaegse vaesusega, võttes soolist aspekti eelkõige arvesse piisavate pensioniõiguste kättesaadavuse ja juurdepääsetavuse vallas, et kaotada sooline pensionilõhe ning parandada töötingimusi feminiseerunud sektorites ja sellistel kutsealadel nagu majutus, turism, koristusteenused ja hooldussektor; juhib tähelepanu sellele, kui oluline on tegeleda naiste seas ülekaalus olevate töökohtade kultuurilise alahindamise probleemiga, ning rõhutab vajadust võidelda selliste stereotüüpidega ja olukorraga, kus naised on ebatüüpilistes töövormides üleesindatud; kutsub liikmesriike üles tagama, et naissoost rändajaid koheldakse teistega võrdselt (ka kutsekvalifikatsioonide tunnustamise süsteemi läbivaatamise kaudu) ning tagatakse ka teiste eriti haavatavatesse rühmadesse kuuluvate naiste võrdne kohtlemine; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama valdkondlikul tasandil kollektiivläbirääkimiste ulatust ja senisest suuremal määral kaasama sotsiaalpartnereid poliitika kujundamisse, et soodustada stabiilset ja kvaliteetset tööhõivet; rõhutab, et vaja on strateegiaid, mis julgustaksid ja toetaksid naiste ettevõtlusalgatusi;

70. märgib, et kasvav juhutöömajandus mõjutab töötajaskonda, kelle ametiühingutesse kuulumise määr on väiksem ja keda ohustab töö ebakindlus selliste tegurite tõttu nagu ebastabiilne tööaeg ja sissetulek, tööalaste õiguste puudumine, sotsiaalkindlustuse ja pensionidega seotud ebakindlus või edendamise ja ümberõppe võimaluste puudumine; on mures, et sellega seotud kaitsetus ja ebakindlus, mida süvendavad praegusest kriisist tingitud liikumispiirangud, avaldab eriti ebasoodsat mõju naistele, kes kannavad sooliselt väga killustatud tööturul endiselt hooldustegevusega seotud koormust, pidades eelkõige silmas naisi, kes kogevad diskrimineerimise läbipõimunud vorme; kutsub liikmesriike üles rakendama sihipäraseid sotsiaalkaitsemeetmeid; mis on ette nähtud vabakutseliste ja juhutöömajanduses töötavate naiste jaoks; kutsub komisjoni üles tähelepanelikult direktiivi 2010/41/EL rakendamist jälgima;

71. väljendab heameelt seoses komisjoni võetud kohustusega võtta vastu tegevuskava Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamiseks; rõhutab vajadust süvalaiendada soolist perspektiivi, kasutades kooskõlas sotsiaalõiguste samba 2. ja 3. põhimõttega valdkonnaülest lähenemisviisi;

72. rõhutab, et sooline palgalõhe meediasektoris on suur ja naisajakirjanikud kogevad suurema tõenäosusega ahistamist, vägivalda, seksismi ja diskrimineerimist kui mehed; tuletab meelde Euroopa sotsiaalõiguste samba teist peatükki õiglaste töötingimuste kohta; kutsub seetõttu liikmesriike üles kaitsma kõigi meediasektori töötajate õigusi õiglastele ja turvalistele töötingimustele;

73. palub liikmesriikidel võtta meetmed, et tagada naissoost rändajatele ja pagulastele juurdepääs tervishoiu, tööhõive, toitlustuse ja teabega seotud teenustele ning leevendada kaitsega seotud riske, eriti meeste ja naiste vahelist vägivalda ning naistega kaubitsemist;

74. julgustab liikmesriike võtma kindlaid meetmeid nende ettevõtete karistamiseks, kes ei järgi tööõigust ning kohtlevad mehi ja naisi erinevalt; on lisaks seisukohal, et ELi rahaliste vahendite eraldamisel tuleks kohaldada tingimuslikkust ettevõtete suhtes, kel on kõrged tööstandardid ja kes ei diskrimineeri naisi;

75. nõuab tungivalt, et komisjon korraldaks kampaania naiste arvu suurendamiseks majanduslike otsuste tegemisega seotud ametikohtadel, tuues esile sellega seotud majanduslikud ja ühiskondlikud eelised ning jagades parimaid tavasid, näiteks avalikud indeksid ettevõtete võrdõiguslikkuse tulemuste kohta; nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks koostööd liikmesriikide, samuti praeguste ja tulevaste ELi eesistujariikidega, et kiiresti lahendada ummikseis nõukogus ja võtta vastu kavandatav direktiiv naissoost juhatuseliikmete kohta ning töötada koos liikmesriikidega välja strateegia kõigi erineva taustaga naiste sisulise esindatuse tagamiseks otsustusprotsessides, sealhulgas kõigis ELi institutsioonides;

76. juhib tähelepanu asjaolule, et naiste alaesindatus ühiskondlikus ja poliitilises elus takistab demokraatlike institutsioonide ja protsesside toimimist; kutsub seetõttu liikmesriike üles edendama ja toetama meetmeid, mille eesmärk on hõlbustada meeste ja naiste tasakaalustatud osalust otsuste langetamises riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;



77. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid nn klaaslae vastu võitlemiseks, näiteks tagama pika lapsehoolduspuhkuse ning juurdepääsu kvaliteetsele ja taskukohasele lastehoiule, ning kõrvaldama tööturul seoses edutamisega igasuguse otsese ja kaudse diskrimineerimise;

78. kiidab heaks toetuse soolisele pariteedile valitud organites, näiteks Euroopa Parlamendis; nõuab siduvate meetmete, näiteks kvootide rakendamist, ja rõhutab vajadust näidata selles küsimus eeskuju; tunneb lisaks heameelt komisjoni teadaande üle, et ta kavatseb näidata eeskuju seoses juhtivate ametikohtadega, ja nõuab strateegiaid, millega tagatakse erineva taustaga naiste sisuline esindatus Euroopa Komisjoni otsuseid tegevates rollides; tunnustab jõupingutusi, mis on komisjoni praeguses koosseisus selleks juba tehtud ja rõhutab, et samasugust ambitsiooni on vaja ka parlamendis; kutsub liikmesriike üles kehtestama oma valimissüsteemides siduvad kvoodid, et tagada naiste ja meeste võrdne esindatus nii Euroopa Parlamendis kui ka liikmesriikide parlamentides;

79. tunnustab komisjoni valmidust soodustada naiste kui valijate ja kandidaatide osalemist Euroopa Parlamendi 2024. aasta valimistel; rõhutab sellega seoses vajadust vaadata läbi Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitlev akt, et sätestada võimalus ajutiselt asendada neid Euroopa Parlamendi liikmeid, kes kasutavad oma õigust ema-, isa- või vanemapuhkusele; palub komisjonil parlamendiliikmete valimist käsitleva akti sellele vastavalt läbi vaadata ning palub nõukogul akti läbivaatamist toetada;

80. nõuab, et naised saaksid oma plaane teostada ka maa- ja äärepiirkondades; juhib tähelepanu asjaolule, et selleks peab olema olemas vajalik taristu, tuleb arendada uusi ärivaldkondi, hõlbustada tööturule naasmist ja soodustada paljude erinevate koostööpartnerite osalemist, et toetada, julgustada, hõlbustada ja edendada selliste naiste juurdepääsu tööturule ning tugevdada külades sotsiaalset ühtekuuluvust;

81. rõhutab naiste aktiivset ja tähtsat rolli maapiirkondade majanduses ning peab kahetsusväärseks, et põllumajanduse tööhõives ning sotsiaalkindlustuse, koolituse, rasedus- ja sünnituspuhkuse ning vanaduspensioni kättesaadavuses püsivad märkimisväärsed soolised erinevused; kutsub komisjoni, liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles toetama eelkõige naistele keskenduvaid projekte, mis peaksid maapiirkondades ja hõredalt asustatud piirkondades aitama alustada uuenduslikku põllumajanduslikku tegevust, et tugevdada naiste positsiooni põllumajandusturul, mis võib aidata luua uusi töökohti; palub komisjonil peale selle välja selgitada rahastamisvõimalused ÜPP teise samba raames, et parandada maa kättesaadavust naistele ning naiste, eelkõige hooajatöötajate töötingimusi maapiirkondades;

82. kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi konkreetsete meetmete ja erivahendite esitamisel, et võidelda vaesuse ja ebakindla töö feminiseerumise vastu, pöörates erilist tähelepanu naistele, kes seisavad silmitsi diskrimineerimise paljude vormidega;

83. kordab oma üleskutset komisjonile ja liikmesriikidele seoses oma 28. aprilli 2016. aasta resolutsiooniga naissoost koduabiliste ja hooldajate kohta ELis; kutsub komisjoni üles kehtestama majapidamistööde ja hoolduse kutseliseks muutmise raamistiku, mis aitaks tunnustada ja standardida asjaomaseid kutsealasid ja oskusi ning karjääri, ning ergutama liikmesriike looma süsteeme naissoost koduabiliste ja hooldustöötajate kvalifikatsiooni kutseliseks muutmiseks, koolitamiseks, pidevaks oskuste arendamiseks ja tunnustamiseks ning asutama avalikke tööhõiveameteid, et neid paremini kutseliseks muuta;

84. kutsub liikmesriike üles edendama ja arendama etenduskunstide valdkonnas poliitikat, milles austatakse võrdsete võimaluste ja soolise võrdõiguslikkuse väärtust igas tegevuses, rõhuga pikaajaliste erinevuste ja ebavõrdsuse negatiivse mõju vähendamisele, näiteks sooline lõhe muusikasektoris, kus meeste osakaal on umbes 70 % naiste 30 % vastu kõigis ELi piirkondades, ja kus Euroopas on registreeritud heliloojate ja laulukirjutajate hulgas naisi 20 % või vähem, nad teenivad keskmiselt 30 % vähem kui selles valdkonnas töötavad mehed, nad komponeerivad ainult 2,3 % kontsertidel esitatavatest klassikalistest teostest ja neile kuulub ainult 15 % plaadifirmadest;

85. on mures piiratud sotsiaalse liikuvuse pärast, mis takistab tööjõu liikuvust naiste seas; rõhutab vajadust parandada tööjõu liikuvuse võimalusi ELis;



Digitaalpoliitika soolise võrdõiguslikkuse tagamiseks

86. peab kahetsusväärseks, et naised on digimajanduse, tehisintellekti, IKT- ja STEM-sektoris hariduse, koolituse ja tööhõive osas alaesindatud, ning juhib tähelepanu stereotüüpide ja soolise kallutatuse tugevdamise ja taastootmise ohule tehisintellekti ja muude programmide programmeerimise kaudu; rõhutab digipöörde võimalikke kasutegureid ja võimalusi, aga ka potentsiaalseid väljakutseid naiste ja tütarlaste jaoks, ning nõuab tungivalt, et komisjon tagaks konkreetsete soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise meetmete vastuvõtmise ühtse turu strateegia ja digitaalarengu tegevuskava rakendamisel, ennetades aegsasti igasugust negatiivset mõju naistele ja tütarlastele ning tagades selge seose stereotüüpidele lõpu tegemise kohustustega ja terviklikud meetmed naiste majandusliku sõltumatuse kindlustamiseks digitaalse tööturu kujundamisel; kutsub komisjoni üles esitama konkreetseid meetmeid, et muuta tehnoloogiad ja tehisintellekt vahenditeks, mille abil saaks võidelda sooliste stereotüüpide kaotamise eest ning julgustada tütarlapsi ja naisi STEM- ja IKT-valdkondadesse õppima asuma ja nendes valdkondades karjääri tegema;

87. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelema töölevõtmise ja edutamisega seotud otsustes horisontaalse ja vertikaalse segregatsiooniga tööhõives ning diskrimineerivate tavadega, sealhulgas arendama poliitikat, mis edendab tõrjutud rühmadesse kuuluvate naiste integreerimist tööturule;

88. nõuab elukutsete ja tegevusalade traditsiooniliste soomudelite ja soospetsiifilise omistamise struktuurselt veelgi rohkem lõhkumist, et saada lahti ikka veel esinevatest eelarvamustest ja soostereotüüpidest; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on kõigi õppe- ja kutsenõustamistegevuses osalejate teadlikkuse parandamine;

89. rõhutab, kui oluline on digitaaloskuste kättesaadavus ja arendamine eakamate naiste, maapiirkondades elavate naiste ning ebasoodsas olukorras olevate naiste ja tütarlaste jaoks, kellel on piiratud juurdepääs uuele tehnoloogiale, et püsida kontaktis aktiivse eluga ning hõlbustada ühenduse hoidmist sõprade ja sugulastega;

90. kiidab heaks komisjoni lubaduse kasutada programmi „Euroopa horisont“, et pakkuda teadmisi ja lahendusi võimaliku soolise kallutatuse käsitlemiseks tehisintellekti valdkonnas; palub siiski kasutada kõiki võimalikke rahastamisvahendeid selliste projektide toetamiseks, millega julgustatakse tütarlapsi ja naisi parandama oma digitaaloskusi ning mille raames tutvustatakse neile lähemalt teadust, tehnoloogiat, inseneeriat ja matemaatikat;

91. märgib, et sellistes olukordades nagu praegune koroonaviiruse pandeemia kasvavad kaugtöö osatähtsus ja võimalused; kutsub komisjoni üles lisama strateegiasse kaugtöö roll kui töö- ja eraelu tasakaalu saavutamise oluline vahend;

Soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine kõigis ELi poliitikavaldkondades ja soolise võrdõiguslikkuse poliitika rahastamine

92. rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine ja soolisest võrdõiguslikkusest lähtuv eelarvestamine on olulised vahendid, millega hinnata ja suunata erinevate poliitikameetmete ja eelarve kasutamise mõju meestele ja naistele, ning neid tuleks kasutada kogu poliitika kujundamise protsessis ja kõigis eelarvemeetmetes;

93. rõhutab soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kui süstemaatilise lähenemisviisi tähtsust soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel; tunneb seetõttu heameelt selle üle, et komisjon moodustas hiljuti võrdõiguslikkuse rakkerühma, nõuab sellele rakkerühmale piisavalt koolitust ja vahendeid ning et see annaks oma tööst korrapäraselt aru naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonile; rõhutab läbipaistvuse ning naiste õiguste eest seisvate ja erineva taustaga kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamise olulisust; nõuab tungivalt, et komisjon lisaks sätted, mis muudaksid rakkerühma panuse arvesse võtmise peadirektoraatide jaoks kohustuslikuks, ning töötaks välja koolituse kõigile töötajatele kõigi protsesside kohta, et jälgida ja hinnata sooaspekti arvestamist kooskõlas selle missiooniga;

94. kutsub komisjoni, Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles looma maapiirkondades elavate naiste jaoks temaatiline alaprogramm ühise põllumajanduspoliitika strateegiliste kavade kaudu, mida rahastatakse Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD); rõhutab, et selle alaprogrammi eesmärk oleks edendada naiste tööhõivet ja naisettevõtlust, kasutades põllumajandusturismi ja nn digitaalsete külade arendamisega seotud võimalusi, parandades naissoost põllumajandustootjate juurdepääsu maale, laenu- ja rahastamisvahenditele, oskustele ja tulemustele hariduse, koolituse ja nõustamisteenuste, kohalikes tegevusrühmades suurema osalemise ja programmi LEADER raames kohalike partnerluste arendamise kaudu; kutsub sellega seoses üles eraldama ELi vahendeid maapiirkondade paremate elamis- ja töötingimuste jaoks, sealhulgas parem juurdepääs teenustele ja taristu arendamine, pöörates erilist tähelepanu lairiba-interneti kättesaadavusele, ning toetama ettevõtlusalgatusi ja laenude kättesaadavust,



millega suurendatakse maapiirkondades elavate naiste mõjuvõimu; kutsub liikmesriike üles vahetama parimaid tavasid abistavate abikaasade ametialase staatuse kohta põllumajandussektoris ja käsitlema nende abil naiste sotsiaalkindlustusõi-gusi, sealhulgas emapuhkust või pensioniõigusi, ning nõuab, et komisjon koostaks selle kohta juhised;

95. kutsub komisjoni üles edendama naisettevõtlust ning juurdepääsu laenudele ja omakapitali kaudu rahastamisele ELi programmide ja vahendite kaudu ning tervitab komisjoni kavatsust võtta 2020. aastal kasutusele uued meetmed naiste juhitud idufirmade ning uuenduslike väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete edendamiseks ning programmi „Euroopa horisont“ raames soolise võrdõiguslikkuse tugevdamiseks; rõhutab, et taotlejatelt nõutavad soolise võrdõiguslikkuse kavad on selle valdkonna edendamisel ülioluline vahend; rõhutab vajadust suurendada teadlikkust olemasolevate ja tulevaste ELi rahastamisvõimaluste kohta nais- ja tütarlastest ettevõtjatele ning suurendada naisjuhtide nähtavust tugevamate eeskujude seadmiseks ja kehtivate stereotüüpide murdmiseks;

96. rõhutab, et COVID-19 epideemiale reageerimist tuleks kasutada täiendavate eelarvevahendite loomiseks, mida liikmesriigid saaksid kasutada vägivallaohvrite toetamiseks;

97. on sügavalt mures asjaolu pärast, et Euroopa roheline kokkulepe ja sellega seotud algatused ei sisalda soolist mõõdet ega viiteid soolisele võrdõiguslikkusele; nõuab tungivalt, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise põhimõte lisataks ELi keskkonna- ja kliimapoliitikasse, näiteks rohelisse kokkuleppesse, ning et kõigi nende poliitikavaldkondade puhul tuleks arvesse võtta soolise mõju hinnangut, tagamaks, et need käsitlevad olemasolevat soolist ebavõrdsust ja muid sotsiaalse tõrjutuse vorme; kutsub komisjoni üles suurendama rahalist ja institutsioonilist toetust, et edendada sooliselt võrdõiguslikke kliimameetmeid ja kehtestada tugevad poliitikameetmed, et soodustada naiste võrdset osalemist otsustusorganites ning riiklikul ja kohalikul tasandil kliimapoliitikas, mis on pikaajalise kliimaõigluse saavutamisel põhilise tähtsusega, ning et naisi ja tütarlapsi tunnustataks ja toetataks muutuste vahendajatena;

98. kutsub Euroopa Komisjoni üles koostama tegevuskava, et täita COP25 kohtumisel kokku lepitud uuendatud soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava kohustusi, ning looma ELi alalise soolise võrdõiguslikkuse ja kliimamuutuste teabekeskuse, millel on piisavad eelarvevahendid, et rakendada ja jälgida soolise võrdõiguslikkusega seotud kliimameetmeid ELis ning kogu maailmas;

99. rõhutab vajadust suurendada soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste edendamisele pühendatud ELi programmidele eraldatavaid ressursse; kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi, et rakendada soolisest võrdõiguslikkusest lähtuvat eelarvestamist eelarvemenetluse lahutamatu osana kõigis selle etappides ja eelarveridadel, ning eraldaks sihtmeetmetele eraldi eelarveread; rõhutab, et iga uus meede, mehhanism või strateegia peaks läbima soolise mõju hindamise; kutsub komisjoni ja nõukogu selles kontekstis üles investeerima hoolekandemajandusse ja võtma vastu Euroopa hoolduskokkuleppe, mis täiendaks Euroopa rohelist kokkulepet; väljendab heameelt asjaolu üle, et esimest korda on soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine mitmeaastases finantsraamistikus horisontaalne prioriteet ning sellega kaasneb põhjalik soolise mõju hindamine ja programmide järelevalve;

100. kutsub komisjoni üles võtma viimaste Euroopa poliitikasuundade ja strateegiate kujundamisel arvesse soolist võrdõiguslikkust ja elutsüklipõhist perspektiivi, mis aitab pikaajaliselt suurendada naiste majanduslikku sõltumatust ja vähendada ebavõrdsust selles valdkonnas;

101. kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid tagamaks, et naised saaksid kasu rohelisele majandusele üleminekuga loodud võimalustest; rõhutab, et soolist võrdõiguslikkust tuleks süvalaiendada tööhõivepoliitikas, mis on seotud jätkusuutlikkuse ja õiglase üleminekuga, et viia ellu poliitikameetmed, mis võimaldaks töö- ja eraelu ühitamist ning tagaks võrdse palga, korraliku sissetuleku, isikliku arengu ja piisava sotsiaalkaitse; nõuab tungivalt, et keskkonnaprogrammide raames rahastatavad projektid ja ligipääs kliimameetmete investeeringutele peaksid hõlmama soolise võrdõiguslikkuse aspekti;

102. kutsub liikmesriike ja komisjoni üles suurendama laiemalt soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu spordis, arvestades võimsat ja vaieldamatut rolli, mida sport võib mängida, et aidata naistel ja tütarlastel soolisi stereotüüpe murda, enesekindlust tõsta ja oma juhtimisoskusi tugevdada; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles pakkuma tõhusaid platvorme naiste eeskujude ja liidrite edendamiseks rahvusvahelisel, riiklikul ja kohalikul tasandil; kutsub liikmesriike üles edendama ja arendama poliitikat soolise palgalõhe ja auhindade erinevuste ning igasuguse spordimaailmas naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalla vastu võitlemiseks, samuti tagama naiste laialdasema kajastamise spordimeedias ja nende suurema osakaalu otsuste tegemise positsioonidel; kutsub komisjoni üles lisama spordi kavandatavasse stereotüüpide-vastasesse kampaaniasse;



103. kutsub ELi üles võtma kasutusele valdkondadevahelise ja soolise võrdõiguslikkuse perspektiivi, et reageerida COVID-19 kriisile, ning eraldama märkimisväärselt vahendeid taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendist soolise võrdõiguslikkuse meetmete jaoks, eelkõige naiste domineeritud sektorites ning naiste õiguste edendamiseks; nõuab, et rahastus põhineks mõõdetaval soolise aspekti süvalaiendamise põhimõttel, mille kaudu saab tagada vahendite õiglase, piisava ja sidusa jaotamise; nõuab lisaks sihipärase soolist võrdõiguslikkust käsitleva koroonaviiruse rahastu loomist, et toetada võitlust olemasoleva ebavõrdsuse vastu;

104. nõuab tungivalt, et sooline perspektiiv integreeritaks eelseisvasse puuete võrdõiguslikkuse 2021. aasta strateegiasse, pöörates vajalikku tähelepanu paremale ligipääsule tööturule sihipäraste meetmete ja tegevuste kaudu;

105. tuletab meelde oma 29. novembri 2018. aasta resolutsiooni puuetega naiste olukorra kohta (40); nõuab, et komisjon esitaks puudega inimesi käsitleva Euroopa strateegia (2020. aasta järgseks ajaks) raames konsolideeritud ettepaneku, mis hõlmaks puudega naistele suunatud positiivsete meetmete väljatöötamist, et tagada nende täielik ja tõhus osalemine tööturul ning kõrvaldada diskrimineerimine ja eelarvamused, mida need naised kogevad, sealhulgas meetmed, millega edendada tööhõivet, koolitust, tööle suunamist, võrdseid karjäärivõimalusi, võrdset töötasu, töökoha ligipääsetavust ja mõistlikku kohanemist töökohal ning õppimise jätkamist, pöörates tähelepanu nende naiste digitaalsele kaasamisele ja vajadusele kindlustada töö- ja eraelu tasakaal; nõuab ka, et meetmed soolise palgalõhe, pensionilõhe ja hooldusalase lõhe kõrvaldamiseks arvestaksid selgelt puudega laste vanemate ja hooldajate ning eelkõige naiste ja üksikvanemaga leibkondade vajadusi; märgib, et vajalik on puudega inimeste õiguste garantii, mis hõlmaks puudega naiste vajadusi käsitlevaid erimeetmeid, ning vaja on maksma panna noortegarantii;

106. palub komisjonil oma tegevusega eelkõige kõige haavatavamate naisteni jõuda; kutsub seetõttu komisjoni üles tagama, et strateegia kõik asjakohased tegevused hõlmaks kõiki naisi;

107. juhib tähelepanu soolise perspektiivi puudumisele töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas; rõhutab, et soolise aspekti arvestamine peaks olema töötervishoiu ja tööohutuse poliitikameetmete ja ennetusstrateegiate väljatöötamise oluline osa kõigis tegevuslõikudes, sealhulgas 2020. aasta järgse perioodi töötervishoiu ja tööohutuse strateegilise raamistiku läbivaatamisel komisjoni poolt; kutsub komisjoni, liikmesriike ja sotsiaalpartnereid lugema kutsehaigusteks ja tööga seotud haigusteks sellised haigused, mida ei ole veel kutsehaigusteks tunnistatud ja mis on eriti levinud valdavalt naistega täidetud töökohtadel, samuti haigused, mis mõjutavad eelkõige naisi, arvestama soolise võrdõiguslikkusega tervishoius ja ohutuses kutsealadel, kus domineerivad mehed ja kus on veel palju puudujääke, kaasa arvatud sanitaarseadmete, töövahendite või isikukaitsevahendite osas, tagama rasedus- ja sünnituskaitse ja tööohutuse töökohal ning tööle naasmise meetmed pärast rasedus- ja sünnituspuhkust, ning hindama riske valdavalt naiste poolt hõivatud sektorites, kaasa arvatud töö ja hooldus kodumajapidamises;

108. palub komisjonil, pidades silmas rinnapiima tõestatud eeliseid vastsündinutele, edendada rinnaga toitmist, eriti enneaegsete imikute puhul; kutsub komisjoni üles toetama poliitikat, mis soodustaks inimpiima, nii rinnapiima kui ka enneaegsetele imikutele annetatud piima tarbimist, ning edendama piimapankade piiriülest kasutamist tagamaks, et piirialade naised saaksid seda tuge vajaduse korral kasutada;

109. nõuab, et kõik üldised soolise võrdõiguslikkuse algatused, mis Euroopa Liidus tehakse, hõlmaksid puuetega inimeste aspekti; nõuab tungivalt, et soolise vägivalla puuetega ohvritele, kes on riigi eestkoste all olevad alaealised või mingil muul moel piiratud õigus- ja teovõimega, tagatakse kaitse, nõudes selleks tungivalt selle isikute rühma tõhusat juurdepääsu õiguskaitsele ning eriteenistuste spetsialistide koolitust ja suutlikkuse suurendamist tegutseda sellistes menetlustes (näiteks kriminaalõigus- või tervishoiutöötajad); nõuab tungivalt stereotüüpidest vaba juurdepääsetava haridussüsteemi loomist, mis võimaldab puuetega tütarlastel ja naistel oma soovide ja annete valguses valida endale valdkonnad õppimiseks ja töötamiseks, ilma et neid piiraks ligipääsmatus, eelarvamused ja stereotüübid; toetab puuetega naiste muutuste eeskujudena soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste liikumistesse kaasamist; nõuab tungivalt puuetega naiste ja tütarlaste, sealhulgas asutustes elavate naiste ja tütarlaste kaasamist kõigisse rinna- ja emakakaelavähi ennetamise kavadesse liikmesriikides, samuti selle rühma kaasamist kõigisse HIV/AIDSi-vastastesse programmidesse ja teistesse suguhaiguste ärakaotamise programmidesse; nõuab tungivalt, et kõik soolise võrdõiguslikkuse küsimuste näitajad ja selle kohta kogutud andmed oleksid eristatud vanuse, puude ja soo alusel;



(40) ELT C 363, 28.10.2020, lk 164.

Soolise võrdõiguslikkuse vastaste tagasilöökide vastu võitlemine

110. kordab tervishoiu sooliste aspektide valdkonnas – sealhulgas suunised põhjalikuks seksuaalsuse ja suhtealaseks hariduseks, seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused ja sootundlik reageerimine epideemiatele – liikmesriikide, komisjoni ja põhiliste sidusrühmade (näiteks tervishoiueksperdid, reguleerivad asutused ja kodaniku-ühiskonna organisatsioonid) vahel regulaarselt parimate tavade vahetamise vajadust; kutsub komisjoni üles võtma täiendavaid meetmeid ning toetama seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste tagamist käesoleva soolise võrdõiguslikkuse strateegia rakendamise ajal ning lisama seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvad õigused oma järgmisse ELi tervishoiustrateegiasse; kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike nende tervishoiusüsteemide tugevdamisel ja kvaliteetsete tervishoiuteenuste universaalse kättesaadavuse tagamisel kõigile ning vähendama tervishoiuteenuste, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste teenuste kättesaadavuse erinevusi liikmesriikide vahel ja nende piires; kutsub seoses sellega liikmesriike üles tagama ohutut, aegsat ja täielikku juurdepääsu seksuaal- ja reproduktiivtervise ja seonduvatele õigustele ning vajalikele tervishoiuteenustele;

111. palub seetõttu komisjonil tegeleda tulevases ELi tervishoiustrateegias tervisealase ebavõrdsusega, mis peaks keskenduma ennetava tervishoiu kättesaadavusele kõigis eluetappides, naiste tervisele ja ohutusele töökohal ja konkreetsele soolisele fookusele Euroopa vähi vastu võitlemise kavas; juhib veel kord tähelepanu soospetsiifilise meditsiini ja teadustöö olulisusele ning rõhutab seetõttu, et investeeringuid naiste ja meeste erinevustesse seoses nende tervisega tuleks toetada programmi „Euroopa horisont“ kaudu, et võimaldada tervishoiusüsteemidel paremini reageerida naiste ja meeste erinevatele vajadustele;

112. kutsub komisjoni üles toetama naiste mittehormonaalsete rasestumisvastaste vahendite uurimist, pakkudes neile rohkem alternatiive, ning toetama ka meeste rasestumisvastaste vahendite uurimist, mille eesmärk on tagada võrdne ligipääs rasestumisvastastele vahenditele ja nende kasutamisele, samuti ühine vastutus;

113. nõuab mitmeaastasest finantsraamistikust eraldatud ja sihtotstarbelise rahalise toetuse kaudu antavat tuge naiste õiguste kaitsjatele ja naiste õiguste organisatsioonidele ELis ja kogu maailmas, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste ja LGBTI+ valdkonnas tegutsevatele organisatsioonidele; rõhutab ka nende praegusest kriisist tulenevaid rahalisi raskusi ja nõuab suuremaid rahalisi vahendeid, et nende jätkuvat tööd piisavalt rahastada; on sügavalt mures mõnes liikmesriigis esinevate tagasilöökide pärast juba kehtivate naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse asjus ning on eriti mures katsete pärast veelgi kriminaliseerida aborditeenuseid ja õõnestada noorte ligipääsu põhjalikule seksuaalharidusele Poolas ning vastuvõetud reformi üle, mis ründab transseksuaalsete ja mõlemasooliste inimeste õigusi Ungaris; nõuab, et kõikides liikmesriikides jälgitaks pidevalt naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse hetkeseisu, sealhulgas desinformatsiooni ja tagasilööke esilekutsuvaid algatusi, ning häiresüsteemi loomist, et tagasilöögid esile tuua; kutsub komisjoni üles toetama uuringuid, milles analüüsitakse demokraatiavastaste liikumiste ja rünnakute ning desinformatsioo-nikampaaniate mõju naiste õigustele ja soolisele võrdõiguslikkusele ning demokraatiale, samuti kutsub komisjoni üles analüüsima nende algpõhjuseid ja tugevdama oma jõupingutusi nende vastu võitlemiseks, töötades välja faktikontrolle, vastupidist narratiivi ning teadlikkuse suurendamise kampaaniaid;

114. kutsub Euroopa Komisjoni üles korraldama ülemaailmset kampaaniat nende rünnakute sagenemise vastu ja tagama inimõiguste kaitsjate vabastamine, pöörates erilist tähelepanu naiste õiguste kaitsjatele; nõuab, et inimõiguste kaitsjaid käsitlevatesse ELi suunistesse lisataks viivitamata lisa, mille eesmärk on tunnustada ja töötada välja täiendavad strateegiad ja vahendid, et paremini ja tõhusamalt reageerida ning ennetada konkreetset olukorda, ohte ja riskitegureid, millega naiste inimõiguste kaitsjad kokku puutuvad;

115. nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid kaitseksid naisi, kes on eriti haavatavad mitmekordse diskrimineerimise suhtes, tunnistades läbipõimunud diskrimineerimise vorme, mida naised kogevad soo, etnilise kuuluvuse, rahvuse, vanuse, puude, sotsiaalse staatuse, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi ning rändestaatuse alusel, ja tagaksid, et rakendatud meetmetes võetakse arvesse nende rühmade konkreetseid vajadusi ja need vajadused täidetakse;



116. tuletab meelde oma 12. veebruari 2019. aasta resolutsiooni vajaduse kohta koostada tugevdatud 2020. aasta järgne ELi strateegiline raamistik romade kaasamist käsitlevate riiklike strateegiate jaoks (41), milles märgitakse, et enamikus liikmesriikides ei täheldatud romade tööturule pääsu paranemist, et nende eluasemega seotud probleemid on rasked ja vaesuse vähendamiseks on tehtud vähe edusamme ning et ELi raamistikus on vaja tugevat soolist mõõdet; on mures COVID-19 pandeemiaga seoses levinud romadevastase vaenukõne ning mõne liikmesriigi kehtestatud lisapiirangute pärast eesmärgiga panna romade kogukonnad karantiini ning on mures negatiivsete tagajärgede pärast, mis saavad osaks romade kõige kaitsetumatele rühmadele, nagu tütarlapsed, noored naised, eakad naised, puudega inimesed ja LGBTIQ+ inimesed; väljendab heameelt romade võrdõiguslikkust ja kaasamist käsitleva ELi strateegilise raamistiku vastuvõtmise üle, mis võimaldab analüüsida koroonaviiruse mõju romade kogukondadele ning kiita heaks meetmed nendevastaste tagasilöökide vältimiseks;

117. nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks seksuaaltöötajate õiguste ja kaitse konkreetse raamistiku kriisi ajal ja pärast seda; rõhutab veelgi, kui oluline on lisada meetmed ja strateegiad, mis käsitlevad seksuaalteenuste osutajate diskrimineerimist juurdepääsul rahastamisele, eluasemele, tervishoiule, haridusele ja muudele teenustele;

118. rõhutab, et audiovisuaalne ja trükimeedia on üks sektoritest, millel on märkimisväärne kultuuriline, sotsiaalne ja majanduslik kaal, mis nii peegeldab kui ka kujundab ühiskonda ja kultuuri; avaldab kahetsust, et naised on selles sektoris, sealhulgas kogu Euroopa ja kogu maailma filmitööstuses, olulistel loovatel töökohtadel tõsiselt alaesindatud; palub komisjonil käsitleda soolisi stereotüüpe meedias ja edendada soolist võrdõiguslikkust käsitlevat sisu; rõhutab, kui tähtis on edendada meediapädevust ja pakkuda kõigile asjaomastele sidusrühmadele sootundliku meediahariduse algatusi; kutsub liikmesriike üles võtma vastu õigusakte, millega keelatakse seksistlikud reklaamid meedias, ning edendatakse sooliste stereotüüpide vastu suunatud koolitust ja praktilisi kursuseid ajakirjandus-, kommunikatsiooni-, meedia- ja reklaamikoo-lides; kutsub komisjoni üles hõlbustama parimate tavade jagamist seksistlike reklaamide vastu võitlemise valdkonnas; kutsub liikmesriike üles töötama välja ja rakendama poliitikat kogu audiovisuaalsektoris püsiva ebavõrdsuse kaotamiseks, et pakkuda naistele ja tüdrukutele võimalusi ja neid parandada;

Sooline võrdõiguslikkus välissuhete kaudu

119. nõuab ELi sise- ja välispoliitika sidusust ning vastastikust tugevdamist mitmekordse diskrimineerimise, soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise ja soolise võrdõiguslikkuse põhimõtteid silmas pidades ning sooliste stereotüüpide ja normide ning kahjulike tavade ja diskrimineerivate seaduste vastu võitlemist ning naiste võrdsete võimaluste edendamist kõigis inimõigustes välissuhete kaudu, võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 8, mille kohaselt peaks EL kõigis oma tegevustes püüdma ebavõrdsust kaotada ning meeste ja naiste võrdõiguslikkust edendada; toob sellega seoses eelkõige esile ELi kaubanduspoliitika, arengukoostöö ja inimõiguste poliitika; rõhutab naiste mõjuvõimu suurendamise olulist rolli arengupoliitika tõhusas rakendamises; tuletab meelde hariduse tähtsust naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamisel nii ELis kui ka partnerriikides; rõhutab, et haridus pole mitte ainult õige, vaid ka ülioluline vahend võitluses varajase ja sunniviisilise abielu ning teismeliste raseduse vastu; rõhutab vajadust ELi välispoliitika järele, mis julgustab tütarlapsi haridust omandama ja jätkama hariduse omandamist partnerriikides; tervitab uuendatud pühendumist naiste ja tütarlaste õigustele ning viidet kestliku arengu eesmärkidele ja eriti kestliku arengu 5. eesmärgile kui soolise võrdõiguslikkuse strateegia peamisele raamistikule;

120. kutsub komisjoni üles jälgima koostöös liikmesriikidega Pekingi tegevusprogrammi, rahvastiku ja arengu rahvusvahelise konverentsi tegevusprogrammi ja nende läbivaatamiskonverentside tulemuste ning kõigi kestliku arengu eesmärkide, sealhulgas alameesmärkide 3.7 ja 5.6 täielikku rakendamist nii ELis kui ka väljaspool seda, ja töötama selle nimel, kasutades selleks näitajaid kooskõlas ÜRO kestliku arengu eesmärkide üleilmse näitajate raamistikuga;

121. väljendab heameelt uue, kolmanda soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava (GAPIII) üle, mis on peamine vahend soolise võrdõiguslikkuse ning naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamiseks välissuhetes; rõhutab, et selle dokumendiga peavad kaasnema selged, mõõdetavad ning ajaliselt seotud edunäitajad, sealhulgas rollide ja vastutuse jaotamine erinevatele osalejatele; väljendab heameelt asjaolu üle, et uues tegevuskavas säilitatakse 85 % eesmärk kõigile uute programmidele, mis aitavad kaasa soolisele võrdõiguslikkusele; peab kahetsusväärseks, et ei püstitatud uut 20 % eesmärki, mille kohaselt peaks programmide peamine eesmärk olema sooline võrdõiguslikkus; nõuab, et uus naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise




koostöö rahastamisvahend seaks geograafiliste ja temaatiliste programmide raames soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õigused esikohale; tervitab muutust komisjoni talituste ja Euroopa välisteenistuse institutsioonilises kultuuris, et täita tõhusamalt ELi kohustusi naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse osas;

122. kutsub komisjoni üles jätkuvalt tugevdama ELi rolli soolise võrdõiguslikkuse eestvõitlejana kogu maailmas;

123. kutsub Euroopa Komisjoni üles püüdma sügavamalt mõista rändajatest ja varjupaigataotlejatest naiste ja tütarlaste vajadusi tervise- ja haridustoetuste ning finantstagatise saamiseks, et vältida nende ärakasutamise ohtu ja tagada nende õiguste austamine;

124. märgib, et komisjon peab käsitlema naiste soopõhise vägivalla vastase kaitse eriolukorda rände ja varjupaiga taotlemisega seotud vastuvõturajatistes, ning nõuab kohandatud taristu loomist naistele ja tütarlastele ning vajaduse korral piisavat koolitust nende rajatiste töötajatele;

125. tunneb heameelt väärtuspõhise ELi kaubanduspoliitika üle, mis hõlmab kõrgetasemelist töö- ja keskkonnaõiguste kaitset, samuti põhivabaduste ja inimõiguste austamist, sealhulgas soolist võrdõiguslikkust; tuletab meelde, et kõik ELi kaubandus- ja investeerimislepingud peavad võtma arvesse soolist aspekti ning sisaldama põhjalikku ja jõustatavat peatükki kaubanduse ja kestliku arengu kohta; tunneb heameelt komisjoni lubaduse üle esmakordselt tagada spetsiaalse peatüki lisamine kaubanduse ja soolise võrdõiguslikkuse kohta Tšiiliga sõlmitud ajakohastatud assotsieerimislepingusse, lähtudes olemasolevatest rahvusvahelistest näidetest;

126. kinnitab oma jätkuvat toetust komisjoni tööle selles valdkonnas;

o

o o




P9_TA(2021)0026

Soolise digilõhe kaotamine ja naiste osalus digitaalmajanduses

Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon soolise digilõhe kaotamise ja naiste osaluse kohta digitaalmajanduses (2019/2168(INI))

(2021/C 456/20)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 8,

— võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 23,

— võttes arvesse 1995. aastal Pekingis neljandal ülemaailmsel naiste konverentsil vastu võetud deklaratsiooni ja tegevuskava, eriti teemal „Naised ja meedia“,

— võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 2019. aasta vägivalla ja ahistamise vastu võitlemise konventsiooni (nr 190) ning ILO 2019. aasta vägivalla ja ahistamise vastu võitlemist käsitlevat soovitust (nr 206),

— võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 16. detsembri 2015. aasta kõrgetasemelise kohtumise lõppdokumenti infoühiskonna maailma tippkohtumise tulemuste rakendamise üldise läbivaatamise kohta,

— võttes arvesse komisjoni 6. mai 2015. aasta teatist „Euroopa digitaalse ühtse turu strateegia“ (COM(2015)0192) ja selle rakendamise 10. mai 2017. aasta vahekokkuvõtet „Ühendatud digitaalne ühtne turg kõigile“ (COM(2017)0228),

— võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, eelkõige selle 1., 2., 3. ja 20. põhimõtet,

— võttes arvesse komisjoni digitaalse ühtse turu strateegia II („Digitaalvõrkude ja -teenuste arenguks sobivate tingimuste loomine“) ja III („Euroopa digitaalmajanduse kasvupotentsiaali maksimaalne kasutamine“) sammast,

— võttes arvesse hariduse ja koolituse valdkonna üleeuroopalise koostöö strateegilist raamistikku (HK 2020),

— võttes arvesse komisjoni uuringuid „ICT for work: Digital skills in the workplace“ (IKT töövaldkonnas: digitaalsed oskused töökohal) ja „Women in the Digital Age“ (Naised digiajastul),

— võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2020. aasta teatist „Võrdõiguslik liit: soolise võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025“ (COM(2020)0152),

— võttes arvesse komisjoni 1. juuli 2020. aasta teatist jätkusuutlikku konkurentsivõimet, sotsiaalset õiglust ja vastupanuvõimet toetava Euroopa oskuste tegevuskava kohta (COM(2020)0274),

— võttes arvesse komisjoni 1. oktoobri 2013. aasta aruannet „Women active in the ICT sector“ (IKT-sektoris töötavad naised),

— võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) 26. jaanuari 2017. aasta uuringut „Gender and digital agenda“ (Soolise võrdõiguslikkuse ja digitaalarengu tegevuskava),

— võttes arvesse nõukogu 30. mai 2016. aasta järeldusi meediapädevuse ja kriitilise mõtlemise arendamise kohta hariduse ja koolituse kaudu,

— võttes arvesse nõukogu 6. detsembri 2018. aasta järeldusi soolise võrdõiguslikkuse, noorte ja digitaliseerimise kohta,

— võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2019. aasta järeldusi sooliselt võrdõiguslike majanduste kohta ELis: edasised sammud,



— võttes arvesse naiste ja meeste võrdsete võimaluste nõuandekomitee 19. detsembri 2018. aasta arvamust „The future of gender equality strategy after 2019: the battles that we win never stay won“ (Soolise võrdõiguslikkuse strateegia tulevik pärast 2019. aastat: lahingutes saavutatud võit ei ole kunagi igavene),

— võttes arvesse deklaratsiooni naiste osalemise kohta digitaalvaldkonnas (WID), mille allkirjastasid 2019. aastal 27 ELi ministrit ja liikmesriikide ning Norra esindajad,

— võttes arvesse oma 24. mai 2012. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte kohaldamise kohta (1),

— võttes arvesse oma 12. märtsi 2013. aasta resolutsiooni sooliste stereotüüpide kaotamise kohta ELis (2),

— võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni kasvu, liikuvuse ja tööhõive digitaalarengu tegevuskava kohta ja vajaduse kohta kiiremini tegutseda (3), ning eelkõige digitaalvaldkonna töökohtade edendamise suurt koalitsiooni,

— võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes) kohaldamise kohta (4),

— võttes arvesse oma 28. aprilli 2016. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta digitaalajastul (5),

— võttes arvesse 2019. aasta infoühiskonna maailma tippkohtumise (WSIS) foorumit „Information and Communication Technologies for achieving the Sustainable Development Goals“ (Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks),

— võttes arvesse WSISi 2020. aasta foorumit teemal „Fostering digital transformation and global partnerships: WSIS Action Lines for achieving the Sustainable Development Goals (SDGs)“ (Digitaalse ümberkujundamise ja globaalse partnerluse edendamine: WSISe tegevussuunad kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks),

— võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamise kohta digitaalvaldkonna kaudu (O-000004/2018 – B8-0010/2018),

— võttes arvesse oma 17. aprilli 2018. aasta resolutsiooni naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamise kohta digitaalvaldkonna kaudu (6),

— võttes arvesse oma 2018. aasta rahvusvahelisel naistepäeval toimunud parlamentidevahelise komisjoni koosolekut, kus käsitleti naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamist meedias ja IKT-sektoris,

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi sisepoliitika peadirektoraadi 30. oktoobril 2015. aastal avaldatud põhjalikku analüüsi naiste mõjuvõimu suurendamise kohta internetis (7),

— võttes arvesse parlamendi sisepoliitika peadirektoraadi 15. veebruaril 2018. aastal avaldatud uuringut soolise digilõhe aluspõhjuste ja võimalike lahenduste kohta naiste ja tüdrukute suuremaks digitaalseks kaasamiseks (8),

— võttes arvesse sisepoliitika peadirektoraadi 16. augustil 2018. aastal avaldatud uuringut naistevastase kübervägivalla ja vaenukõne kohta internetis (9),



(1) ELT C 264 E, 13.9.2013, lk 75.(2) ELT C 36, 29.1.2016, lk 18.(3) ELT C 93, 9.3.2016, lk 120.(4) ELT C 349, 17.10.2017, lk 56.(5) ELT C 66, 21.2.2018, lk 44.(6) ELT C 390, 18.11.2019, lk 28.(7) Põhjalik analüüs – „Empowering women on the Internet“, (Naiste mõjuvõimu suurendamine internetis) Euroopa Parlament,

sisepoliitika peadirektoraat, poliitikaosakond C – kodanike õigused ja põhiseadusküsimused, 30. oktoober 2015.(8) Uuring – „The underlying causes of the digital gender gap and possible solutions for enhanced digital inclusion of women and girls“

(Soolise digilõhe aluspõhjused ja võimalikud lahendused naiste ja tüdrukute suuremaks digitaalseks kaasamiseks), Euroopa Parlament, sisepoliitika peadirektoraat, poliitikaosakond C – kodanike õigused ja põhiseadusküsimused, 15. veebruar 2018.

(9) Uuring – „Cyber violence and hate speech online against women“ (Naistevastane kübervägivald ja vaenukõne internetis), Euroopa Parlament, sisepoliitika peadirektoraat, poliitikaosakond C – kodanike õigused ja põhiseadusküsimused, 16. august 2018.

— võttes arvesse sisepoliitika peadirektoraadi 15. aprillil 2020. aastal avaldatud uuringut naiste hariduse ja tööhõive kohta teaduses, tehnoloogias ja digitaalmajanduses, sealhulgas tehisintellekt ja selle mõju soolisele võrdõiguslikkusele (10),

— võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) 2014. aastal avaldatud uuringut „Naistevastane vägivald: kogu ELi hõlmav uuring“,

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK (11),

— võttes arvesse komisjoni 19. juuni 2012. aasta teatist „Inimkaubanduse kaotamist käsitlev ELi strateegia aastateks 2012– 2016“ (COM(2012)0286) ja 17. oktoobri 2014. aasta vahearuannet selle rakendamise kohta (SWD)(2014)0318),

— võttes arvesse tulemustabelit „Naised digitaalmajanduses“ (12),



A. arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 8 kohaselt peab liit kogu oma tegevuses püüdma kaotada meeste ja naiste ebavõrdsus ja edendada võrdõiguslikkust; arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks vajavad tütarlapsed ja noored naised võrdset juurdepääsu tehnoloogiale ja digitaalsele koolitusele ning turvalisele internetile; arvestades, et kestliku arengu 5. eesmärk viitab soolisele võrdõiguslikkusele ja naiste mõjuvõimu suurendamisele ning hõlmab tehnoloogia ja interneti kasutamist;

B. arvestades, et digitaliseerimine on muutnud põhjalikult peaaegu kõiki meie elu valdkondi viisil, mis loob lugematuid võimalusi, kuid ka uusi katsumusi; arvestades, et COVID-19 kriis ja selle tagajärjed toovad tõenäoliselt kaasa püsivad muutused Euroopa eluolus, kus digitaliseerimisel on suur roll; arvestades, et tuleb uurida ja hinnata digitaliseerimise mõju naiste tööhõiveväljavaadetele ja kaugtöö alustele; arvestades, et tasakaalu leidmine kaugtöö, eraelu ja hooldamiskohustuste vahel lisab täiendavat pinget ning seetõttu on naistel suurem emotsionaalne, vaimne ja sotsiaalne koormus; arvestades, et pandeemia tõttu seisab tööturg silmitsi ulatusliku digitaalse ümberkujundamisega;

C. arvestades, et soolised stereotüübid kujutavad endast tõsist takistust naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkuse saavutamisele, tekitades soolist segregatsiooni hariduses ja tööhõives, suurendades veelgi soolist ebavõrdsust digitaalsektoris ning takistades naiste täielikku osalust kasutajate, uuendajate ja loojatena; arvestades, et levinud stereotüübid seostavad kõrgetasemelist intellektuaalset võimekust rohkem meestega kui naistega ning neid stereotüüpe kinnitavad juba kuue aastased lapsed, eriti tütarlapsed, keda need ka mõjutavad;

D. arvestades, et 2019. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeks näitab püsivat soolist ebavõrdsust digitaalsektoris;

E. arvestades, et Eurostati 2018. aasta andmed näitasid, et ligikaudu 1,3 miljonit inimest õppis Euroopa Liidus info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat (IKT) ning et tütarlapsed ja naised olid suures vähemuses, moodustades vaid 17 % kõigist IKT üliõpilastest ELis;

F. arvestades, et 73 % 15–16-aastastest poistest tunnevad end vähem tuttavate digitaalseadmete kasutamisel mugavalt võrreldes 63 % sama vanuserühma tütarlastega (13), kes on vähem enesekindlad, hoolimata sellest, et oskuste põhjal suudaksid nad poisse digikirjaoskuses edestada;



(10) Uuring – „Education and employment of women in science, technology and the digital economy, including AI and its influence on gender equality“ (Naiste haridus ja tööhõive teaduses, tehnoloogias ja digitaalmajanduses, sealhulgas tehisintellekt ja selle mõju soolisele võrdõiguslikkusele), Euroopa Parlament, sisepoliitika peadirektoraat, poliitikaosakond C – kodanike õigused ja põhiseadusküsimused, 15. aprill 2020.

(11) ELT L 101, 15.4.2011, lk 1.(12) https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/women-digital-scoreboard(13) Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) näitaja 6. Allikas: EIGE teabeleht pealkirjaga „Gender equality and digitalisation

in the European Union“ (Sooline võrdõiguslikkus ja digitaliseerimine Euroopa Liidus), avaldatud 11. oktoobril 2018.

https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/women-digital-scoreboard

G. arvestades, et soolised stereotüübid mõjutavad suuresti õppimisvalikuid; arvestades, et väga vähesed teismelised tütarlapsed ELi liikmesriikides (vähem kui 3 %) väljendavad huvi töötada 30-aastaselt IKT-spetsialistina (14); arvestades, et õpetajad ja lapsevanemad võivad süvendada soolisi stereotüüpe, heidutades tütarlapsi IKT-alal karjääri tegemast; arvestades, et soopõhiste ootuste kaotamine ametite suhtes ja naiseeskujude edendamine teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika (STEM) valdkonnas ning IKT-s võib innustada tütarlapsi IKT-d õppima;

H. arvestades, et info- ja kommunikatsioonisektoris teenivad naised 19 % vähem kui mehed; arvestades, et sooline palgalõhe põhjustab otseselt ka soolist pensionilõhet (15); arvestades, et meeste ja naiste palgatase peab olema kooskõlas õigluse ja võrdsuse põhimõttega;

I. arvestades, et kõikjal maailmas kasutavad naised demograafilise rühmana internetti tarkvara installimiseks või veebiraadio ja televisiooni, veebipanga või e-kaubanduse teenuste kasutamiseks harvemini kui mehed;

J. arvestades, et viimase paari aasta jooksul on küberturvalisuse valdkonnas töötavate naiste arv suurenenud, kuid arvud on endiselt märkimisväärselt väikesed – vähem kui 20 % küberturvalisuse spetsialistidest on Euroopas naised;

K. arvestades, et tulevikus eeldab rohkem kui 90 % töökohtadest teatud määral e-oskusi ja digikirjaoskust;

L. arvestades, et naistel on mitmesuguste takistuste, näiteks soostereotüüpide ja töökohtade, kus valdavalt töötavad mehed ja puudub mitmekesisus, tõttu pigem raske oma kohta IKT-sektoris leida; arvestades, et IKT-sektoris on märkimisväärne vertikaalne ja horisontaalne segregatsioon ning naised on sageli oma ametikohtade täitmiseks ülekvalifitseeritud; arvestades, et ainult väike osa naistest töötab tarkvaraarenduses juhtivatel kohtadel;

M. arvestades, et tarkvara kasutamisest ja loomisest on saamas digiülemineku peamine eelis; arvestades, et sooline ebavõrdsus tarkvaraarendajate ja -inseneride seas on murettekitav nii naiste sektorisse kaasamise kui ka võimaliku teadliku ja teadvustamata soolise diskrimineerimise kallutatuse osas tehisintellekti rakendustes, videomängudes ja mänguasjades ning muudes rakendustes;

N. arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) naistevastase vägivalla uuring näitab, et 14 % naistest on alates 15. eluaastast kogenud küberkiusamist (16); arvestades, et STEM-i haridusvaldkondades, sealhulgas koolides, ülikoolides ja töökohtades, esineb sageli seksuaalset ahistamist, mis välistab veelgi rohkem naiste osalemist selles sektoris; arvestades, et COVID-19 perioodil on paljud naised sattunud veebis seksuaalse ja psühholoogilise ahistamise uute vormide, sealhulgas videokohtumistesse sekkumise, jälitamise või ähvarduste ohvriteks; arvestades, et nende seksuaalse ja psühholoogilise ahistamise uute vormide probleemi lahendamiseks on hädavajalik rakendada meetmeid; arvestades, et naiste internetis objektistamine, hüperseksualiseerimine ja ärakasutamine, eriti internetis leviva pornograafia kaudu, mõjub laastavalt seksuaalsuse ülesehitusele ja soolisele võrdõiguslikkusele üldisemalt;

O. arvestades, et IKT on sektor, kus naiste osakaal on väike; arvestades, suur osa naistest loobub kõrgharidusest, akadeemilistest võimalustest ja karjäärist IKT-sektoris (nn lekkiva toru (leaky pipeline) fenomen) peamiselt halva töö- ja eraelu tasakaalu, organisatsiooniliste piirangute ja meestekeskse keskkonna tõttu; arvestades, et Euroopa majanduse aastane tootlikkuse vähenemine, mis tuleneb sellest, et naised lahkuvad digitöökohtadelt ja jäävad töötuks, on 16,1 miljardit eurot (17);

P. arvestades, et IT-sektoris on naissoost juhatuse liikmete arv märkimisväärselt kasvanud, kuid samas on selles sektoris ka kõige rohkem juhatusi, kus on üksnes mehed;



(14) EIGE teabeleht pealkirjaga „Gender equality and digitalisation in the European Union“ (Sooline võrdõiguslikkus ja digitaliseerimine Euroopa Liidus), avaldatud 11. oktoobril 2018.

(15) https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/women-ict(16) FRA uuring – https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2018/604979/IPOL_STU(2018)604979_EN.pdf(17) Euroopa Komisjoni uuring „Women in the Digital Age“ (Naised digiajastul), 2018.

https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/women-ict

https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2018/604979/IPOL_STU(2018)604979_EN.pdf

Q. arvestades, et digipädevus tähendab suutlikkust omandada, töödelda ja edastada digitaalset teavet ning seda mõjutab sotsiaal-kultuuriline ja majanduslik taust; arvestades, et naised kulutavad tasustamata hooldusele ja majapidamistöödele rohkem aega kui mehed; arvestades, et see piirab nende vaba aja veetmist, palgatööl viibimise aega või võimalusi omandada interneti kasutamise alal digitaalvaldkonnas pädevust ja oskusi; arvestades, et teadlikkuse suurendamiseks, sooliste stereotüüpide ja normide vaidlustamiseks ning tasustamata lapsehoiuteenuste ja majapidamistööde parema ümberjaotamise saavutamiseks mõeldud meetmed võimaldaksid naistel rohkem osaleda (digitaalsel) tööturul ja koolitustel ning võimaldaksid neil omandada parema digipädevuse;

R. arvestades, et ainult marginaalne osa riskikapitalistidest, äriinglitest ja investoritest on naised; arvestades, et kuna tütarlapsed kalduvad õppima vähem IKT- ja STEM-aineid algkoolist keskkooli lõpuni ja ka ülikoolis, toob see kaasa nende valdkondade tööturul ning sealsete eraettevõtete ja idufirmade asutajate ja omanike hulgas madala naiste osakaalu; arvestades, et tehnoloogia valdkonnas osalevate naiste madalam osalemise protsent mõjutab otseselt kõiki ühiskonna arengusuundi ning tekitab innovatsiooni kallutatuse, mis mõjutab tarbijatele pakutavaid uuendusi ja uut tehnoloogiat;

S. arvestades, et võrreldes 2011. aastaga on IKT-ga seotud kõrgharidust omandavate naiste osakaal veelgi vähenenud; arvestades, et ELis on kaheksa miljoni IKT-spetsialisti seas naisi 17 %; arvestades, et kui digitaalsele tööturule siseneb rohkem naisi, saab sektor väga suurt kasu kasutamata oskustest ja mitmekesistest vaatenurkadest, mis võiks Euroopa majanduse SKP kasvu suurendada 16 miljardi euro võrra aastas;

T. arvestades, et Maailma Majandusfoorumi 2018. aasta ülemaailmse soolise ebavõrdsuse aruande kohaselt on vaid 22 % tehisintellekti spetsialistidest kogu maailmas naised, võrreldes 78 % meestega, mis moodustab 72 %-lise soolise ebavõrdsuse, mida pole veel kaotatud; arvestades, et 2019. aastal kulutati Euroopa tehnoloogiaettevõtetesse investeeritud 100 dollarist 92 dollarit selliste meeskondade loomisele, kus kõik olid mehed (18);

U. arvestades, et e-kaasatus tähendab kõikidele inimestele ja kogukondadele IKT-teenustele ligipääsu ja nende kasutamise võimalust; arvestades, et juurdepääsu, taskukohasuse ja hariduse puudumine ning soopõhised ootused ja sotsiaal-kultuurilised normid, madalam STEM-i ja IKT hariduses osalemine, digitaalsete vahendite piiratud kasutamine ja madalam aktiivsus sotsiaalplatvormidel, mis tulenevad tütarlaste ja naiste vastu suunatud kübervägivallast, on kõik tegurid, mis välistavad nende e-kaasatuse; arvestades, et soolise e-kaasatuse mõõde peab olema osa kõigist IKT ja digitaliseerimisega seotud ELi algatustest ja investeeringutest;

V. arvestades, et digitaalne finantsosalus tähendab digitaalset juurdepääsu ametlikele finantsteenustele ja nende kasutamist, mis vastavad vajadustele ja mida pakutakse vastutustundlikult ja taskukohase hinnaga; arvestades, et naiste rahalise tõrjutuse peamised põhjused on seadused ja normid, mis võivad kahjustada naiste õigust osaleda tööturul, kontrollida varasid, asutada ametlikke ettevõtteid ja otsustada rahastamise üle, et arendada ametlikke ettevõtteid ja teha ise oma majanduslikke otsuseid; arvestades, et ligikaudu ühele miljardile naisele ei võimaldata endiselt juurdepääsu ametlikele finantsteenustele, mis tuleneb isikut tõendavatele dokumentidele, mobiiltelefonidele ja digitaalsetele oskustele juurdepääsu puudumisest, finantsteadmiste vähesusest ning sobimatutest toodetest; arvestades, et vastutustundlike digitaalsete finantsteenuste parem kättesaadavus ja kasutamine võib aidata kaasa naiste majandusliku jõu ja majandusliku iseseisvuse suurendamisele;

W. arvestades, et naiste võimalusi digitaalsele tehnoloogiale juurde pääsemiseks ja selle kasutamiseks mõjutavad mitmed tegurid, sealhulgas investeeringud, regulatsioonid ja konkurents; arvestades, et maapiirkondade ja raskesti ligipääsetavate piirkondade naised ja tütarlapsed seisavad silmitsi katsumuste ja takistustega seoses juurdepääsuga internetile, digitaalsetele tehnoloogiatele ja taristule, takistades neil tänapäevase tehnoloogia digitaalset potentsiaali täielikult ära kasutada; arvestades, et eriti arengumaades töötavad maapiirkondade naised ja tütarlapsed tavaliselt põllumajanduses ning nende töö on sageli tasustamata ja ebakindel, mis toob kaasa nende elamise tehnoloogiapuu-dulikus keskkonnas ja raskusi digitaaltehnoloogia kättesaadavuses;



(18) https://2019.stateofeuropeantech.com/chapter/diversity-inclusion/article/state-di-european-tech/

https://2019.stateofeuropeantech.com/chapter/diversity-inclusion/article/state-di-european-tech/


1. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ühtlustama digitaalse ülemineku edendamise meetmed liidu soolise võrdõiguslikkuse eesmärkidega; rõhutab, et digitaalne üleminek ei tohiks kedagi kõrvale jätta; tunneb heameelt soolise võrdõiguslikkuse strateegias 2020–2025 sisalduvate komisjoni kohustuste kohta, mille eesmärk on suurendada naiste osalemist digitaalmajanduses ja infoühiskonnas; kutsub komisjoni üles jätkama digitaalses tegevuskavas, Euroopa digitaalses strateegias ning muudes digitaliseerimisoskuste ning hariduspoliitika ja algatuste valdkondades IKT-sektori tõsise soolise ebavõrdsuse käsitlemist konkreetsete meetmetega, mille eesmärk on eelkõige suurendada naiste ja tütarlaste osalust selles sektoris; rõhutab, et naiste osaluse suurendamine digitaalsektoris võib avaldada olulist mõju soolise ebavõrdsuse, stereotüüpide ja diskrimineerimise vastu võitlemisele, naiste tööturule ja nende töötingimustele juurdepääsu parandamisele ning soolise palgalõhe kaotamisele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles eraldama asjakohase rahastuse programmidele, mille eesmärk on muuta STEM-valdkonnas õppimine ja töötamine tütarlaste ja naiste jaoks ligitõmbavamaks, luua ettevõtlusprogramme, mis rahastaksid naisi ja tütarlapsi, kes käivitavad tehnoloogiaprojekte või uusi ettevõtteid, töötada välja strateegiad, mille eesmärk on suurendada tüdrukute ja naiste e-kaasatust ning digitaalset rahalist kaasatust STEMi, tehisintellekti ning teadus- ja innovatsioonisektoriga seotud valdkondades, ning võtta vastu mitmetasandiline lähenemisviis soolise erinevusega tegelemiseks digitaalsektori kõigil haridus- ja tööhõivetasemetel;

2. kutsub komisjoni üles võtma järgmise mitmeaastase finantsraamistiku programmide ning taastamiskava raames antavate rahaliste vahendite ja laenude üle läbirääkimisi pidades nõuetekohaselt arvesse naiste ja meeste võrdseid võimalusi ja soolist digilõhet ning suurendama naiste teadlikkust nendest mehhanismidest; rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine ja soolise võrdõiguslikkusega seotud eelarvestamine mõõdetavate näitajatega peaksid olema osa IKT arengut toetavast poliitikast; kutsub komisjoni üles tagama digiteenuste õigusakti ja kõigi tulevaste digitaalvaldkonnaga seotud ettepanekute soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist;

3. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama naiste osalemist digitaalvaldkonnas käsitleva ministrite deklaratsiooni täieliku rakendamise; kutsub komisjoni üles jälgima naistega seotud digitaalvaldkonna sektoritevaheliste riiklike kavade rakendamist liikmesriikides;

Haridus

4. rõhutab soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise tagamise tähtsust digitaalse hariduse kõigil tasanditel, sealhulgas õppekavavälises, informaalses ja mitteformaalses hariduses, seda ka õpetajatele; nõuab eri vanuserühmade jaoks konkreetseid strateegiaid;

5. ergutab komisjoni ja liikmesriike, ning ka arendajaid, ettevõtteid ja ülikoole tegelema soolise ebavõrdsusega IKT-sektoris ning tegema koostööd lahenduste leidmiseks ja parimate tavade jagamiseks tütarlaste paremaks kaasamiseks ainetesse, mis on digiõppe jaoks olulised juba väga noorelt; nõuab, et EL ja liikmesriigid töötaksid välja, toetaksid ja rakendaksid ÜRO ja selle organite pakutud meetmeid;

6. kutsub komisjoni üles tegelema põhjalikult IKT-õppes ja karjääris osalevate naiste vähesuse probleemiga ning tagama programmis „Digitaalne Euroopa“ ja ajakohastatud digiõppe tegevuskavas tugeva soolise perspektiivi, sealhulgas digitaalseadmete kättesaadavuse ja taskukohasuse; kutsub haridusüksusi üles lisama soolise komponendi kõikidesse STEM-i ja IKT-ga seotud õppekavadesse, õppematerjalidesse ja õppepraktikatesse juba varakult, et julgustada tütarlapsi koolis õppima matemaatika-, programmeerimis-, IKT- ja teadusaineid ja seda jätkama; julgustab komisjoni ja liikmesriike tegema koostööd haridusasutuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et hinnata ja ümber kujundada IKT-haridusformaate;

7. rõhutab, kui oluline on, et naised ja tütarlapsed oleksid oma tuleviku kaasautorid STEM-valdkonnas ning et IKT muutuks eel- ja põhikoolides hariduse lahutamatuks osaks, loobudes kahjulikest tütarlaste ja poiste soorollide stereotüüpidest;

8. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma digitaalse hariduspoliitika väljatöötamisel arvesse soolist perspektiivi, et võimaldada nii mees- kui ka naisüliõpilastel tulla toime tulevaste väljakutsetega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles viima kõikidel haridustasanditel sisse mentorlusprogrammid, mis hõlmaksid IKT-valdkonnas eeskujuks olevaid naisi; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama õpilastele ja vanematele suunatud teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, et võidelda sooliste stereotüüpide vastu kooliprojektides ja töökohtades; rõhutab, kui oluline on tunnustada naisi nende töö eest, et tütarlapsed ei näeks teadusraamatutes mitte ainult meeste nimesid, vaid neil oleks ka naiseeskujusid;



9. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama elukestvat õpet, et hõlbustada naiste ametialast üleminekut IKT-ga seotud ametikohtadele, samuti koolitust ja kavasid, täiendõpet ja ümberõpet, mis aitavad arendada tütarlaste ja naiste e-oskusi; rõhutab, et nõukogu soovitus kutsehariduse ja -koolituse kohta ning Euroopa oskuste ajakohastatud tegevuskava peavad tagama soolise perspektiivi;

10. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vastu poliitikat ja meetmeid tegelemaks suundumusega, et naised loobuvad karjäärist (nn lekkiva toru (leaky pipeline) fenomen);

11. nõuab, et soolisest võrdõiguslikkusest saaks ELi tulevase noortestrateegia ja -poliitika järjepidev ja struktuurne osa;

Tööhõive ja ettevõtlus

12. nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid töö- ja eraelu tasakaalu direktiivi täielikult üle ja rakendaksid seda, ning kutsub komisjoni üles seda tõhusalt jälgima, et tagada, et mõlemad vanemad saaksid kasutada vanemapuhkust, lapsehooldus- ja hoolduspuhkust; julgustab liikmesriike kaaluma IKT-d töö- ja eraelu tasakaalu edendamise vahendina ning jälgima töökeskkonna digitaliseerimise suundumusi, sealhulgas digitaalsektoris, et vajaduse korral kohandada olemasolevaid töö- ja eraelu tasakaalu meetmeid ning edendama ja tugevdama oma süsteeme, mille eesmärk on hoolduskohustuste võrdne jagamine; julgustab sellega seoses komisjoni ja liikmesriike võtma kasutusele poliitika, mis käsitleb füüsilisest isikust ettevõtjate, eriti IKT- ja digitaalsektoris tegutsevate naisettevõtjate olukorda ning nende vajadust juurdepääsu järele sotsiaalkaitsesüsteemidele, emapuhkusele ja lapsehoiule; juhib tähelepanu sellele, et kaugtöö võimaldab naistel töötada kodus ja võib viia parema töö- ja eraelu tasakaalu saavutamiseni; märgib siiski, et liikmesriigid peavad seda jälgima ja nõuetekohaselt reguleerima;

13. rõhutab, et soolisel palgalõhel on negatiivne mõju naiste sotsiaalkindlustushüvitistele ja pensionilõhele, kaasa arvatud digitaalsektoris; tunneb heameelt komisjoni võetud kohustuse üle esitada 2020. aasta lõpuks siduvad meetmed palkade läbipaistvuse kohta, võttes samas nõuetekohaselt arvesse Euroopa väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ainulaadset olukorda ja erisuguseid tööturumudeleid ELis, et tegeleda tõhusalt soolise palgalõhe ja pensionilõhe probleemiga ning vanadusest tingitud vaesusega;

14. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama soolist võrdõiguslikkust IKT ning sellega seotud sektorite ja digitaalmajanduse ettevõtetes, samuti võtma sihipäraste meetmete abil vastu horisontaalseid poliitikameetmeid soolise ebavõrdsuse vähendamiseks digitaalmajanduses, sealhulgas kaasama Euroopa vahendeid, et rahastada naiste juhitud projekte digitaalsektoris, edendada IKT-projektides osalevate naisteadlaste miinimumarvu, toetada personaliosakondade koolituskursusi soolise diskrimineerimise kallutatuse teadvustamiseks, et edendada sooliselt tasakaalustatud värbamist, kavandada auhindu ja ergutusi ettevõtetele ja organisatsioonidele, kes aktiivselt rakendavad mõõdetavate eesmärkidega seotud sooneutraalset poliitikat, edendada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist ettevõtete strateegiates IKT-toodete tootmisel, kujundamisel ja turustamisel, IKT-ettevõtete aastaaruannete esitamist ettevõtete mitmekesisuse ja soolise palgalõhe kohta, riigihankepoliitikat ja/või suuniseid IKT-teenuste ostmise kohta teenuseosutajatelt, kes järgivad oma ettevõtete ja juhatuste koosseisus soolist tasakaalu, hõlbustades Euroopa rahaliste vahendite jaotamist ettevõtetele, kes võtavad arvesse soolise tasakaalu kriteeriume, ning soodustades soolise võrdõiguslikkuse kavade ja protokollide rakendamist, et parandada ja jälgida ettevõtete tegevust naiste osaluse käsitlemisel, sealhulgas juhtimis- ja esindustasandil, ning mentorlusprogrammides;

15. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles täies ulatuses hindama põhjuseid ja tegureid, mis põhjustavad naiste sagedast loobumist karjäärist digitaalvaldkonnas; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles analüüsima mõju, mida töö- ja eraelu tasakaalu puudumine avaldab naiste võimele osaleda IKT-sektoris nõutava oskuste taseme säilitamiseks vajalikus kvalifikatsioonikoolituses; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja mehhanisme ja programme naiste ja tütarlaste integreerimiseks digitaalsektori haridus-, koolitus- ja tööhõivealgatustesse, sõltumata nende seadusliku rände staatusest;

16. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama naiste ettevõtlikkust ja innovatsioonis osalemist ning suurendama naisettevõtjate ja naiste juhitud digitaaltehnoloogiliste idufirmade rahastamisvõimalusi ja kergendama juurdepääsu olemasolevatele vahenditele, et tagada neile võrdsed võimalused digitaalsel ühtsel turul konkureerimiseks ning soodustada finantseerimisasutuste sooliselt tasakaalustatumat koosseisu;



17. ergutab komisjoni ja liikmesriike suurendama IKT valdkonna soolise võrdõiguslikkuse küsimusega seotud teadusuuringute rahastamist;

18. leiab, et on väga tähtis, et eeskujuks oleks rohkem naisi ja IKT-sektoris juhtivatel ametikohtadel olevate naiste arv suureneks; kutsub meeseeskujusid üles võtma sõna soolise võrdõiguslikkuse eest digitaalmajanduses; rõhutab vajadust, et IKT ettevõtted võtaksid kasutusele mitmekesisust edendavad inimressursside praktikad, näiteks sooline tasakaal kesk- ja kõrgastme juhtide ametikohtadel ning ettevõtete juhatustes; kiidab heaks komisjoni ettepaneku nõuda, et võetaks vastu 2012. aastal esitatud ettepanek võtta vastu direktiiv, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas (naissoost juhatuseliikmete direktiiv), mis on nõukogus blokeeritud;

Kultuuri-, meedia- ja audiovisuaalsektor

19. rõhutab kultuuri-, meedia-, reklaami- ja audiovisuaalsektori mõju sooliste stereotüüpide kujunemisele ja intensiivistumisele ning normatiivsete ja kultuuriliste tõkete edendamisele levitatava keele ja piltide kaudu;

20. kutsub audiovisuaal- ja meediatööstust üles üha enam kujutama naisi ka STEM- ja IKT valdkonnaga seotud kutsealadel ja tutvustama mitmekesisust ja võimalusi STEMi ja IKT valdkondades; kutsub meediatööstust üles kaasama naisi arutelupaneelidesse, ajaleheartiklitesse ja muudesse ruumidesse, kus kujundatakse avalikku arvamust ja arutelu tehnoloogilistel teemadel;

21. tuletab meelde, kui oluline on kaotada teadlik ja teadvustamata sooliselt diskrimineeriv kallutatus algoritmides, tehisintellekti rakendustes, videomängudes ja mänguasjades, mis põlistavad kahjulikke soolisi stereotüüpe ning viivad naiste osaluse vähenemiseni digitaalses, tehisintellekti ja IKT valdkonnas; rõhutab vajadust tegeleda innovatsiooni kallutatusega IKT-sektoris, kus teenuste, tarkvara ja kasutajarakenduste kujundajad ja arendajad on enamasti mehed ja kasutajad peamiselt naised;

Naiste ühiskondliku, poliitilise ja majandusliku mõjuvõimu suurendamine

22. rõhutab, et IKT võib oluliselt suurendada naiste võimet osaleda valimisprotsessides, avalikes konsultatsioonides, uuringutes ja aruteludes, samuti organiseeruda ja propageerida naiste õigusi; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma e-valitsuse algatuste väljatöötamisel arvesse soolist mõõdet; rõhutab interneti kasutamise tõhusust kampaaniate ja foorumite puhul ning eeskujuks olevate naiste nähtavuse suurendamise tähtsust;

23. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema konstruktiivset koostööd digitaalsete kodanikuühiskonna organisat-sioonidega ja neid toetama ning innustama neid organisatsioone interneti haldamises osalema; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaasama ja tegema tihedat koostööd naiste ja naiste kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et reageerida paremini ja leevendada naiste ja tütarlaste igapäevaelus esinevaid probleeme seoses tehnoloogiapoliitika kujundamise ja rakendamisega, ning et edendada naiste majanduslikku ja e-kaasatust;

24. julgustab liikmesriike ja komisjoni korraldama teadlikkuse tõstmise, koolituse ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kampaaniaid, et rõhutada IKT oskuste mõju naiste majanduslikule mõjuvõimule;

25. on seisukohal, et naisi tuleb julgustada võtma arukate linnade või külade kujundamisel, arendamisel, ehitamisel ja hooldamisel kriitilisemat rolli;

Andmete kogumine

26. väljendab heameelt tulemustabeli „Naised digitaalmajanduses“ koostamise üle digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeksi (DESI) lahutamatu osana ning nelja uue näitaja üle, mille EIGE pakkus välja 2018. aasta aruandes „Gender equality and youth: opportunities and risks of digitalisation“ (Sooline võrdõiguslikkus ja noored: digitaliseerimisega kaasnevad võimalused ja ohud);

27. kutsub komisjoni ja liikmesriike ning platvorme ja ettevõtteid üles koguma võrreldavaid soo ja vanuse järgi eristatud andmeid IKT kasutamise kohta, samuti tegema ettepanekuid algatuste, sealhulgas teadusuuringute, käivitamiseks digitaalse soolise ebavõrdsuse algpõhjuste mõistmiseks ja nende kõrvaldamiseks; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid koguksid ja kasutaksid olemasolevaid sooliselt segregeeritud andmeid, et edendada rohkem teadusuuringuid erinevate



tegurite koosmõju kohta, mis takistavad naiste ja tütarlaste e-kaasatust; rõhutab, et ühtlustatud andmete kogumine hõlbustab andmete ja parimate tavade näidete võrdlemist ja jagamist liikmesriikide poolt;

Võitlus soolise vägivalla vastu: kübervägivald

28. tunneb muret digikuritegevuse ning naiste vastu suunatud hirmutamise, kiusamise, andmete jagamise, ahistamiste ja vägivalla sagenemise pärast digitaalses maailmas; rõhutab digitaalse ja meediapädevuse, küberhügieeni ja -ohutuse tähtsust; nõuab rahalisi vahendeid ja kampaaniaid, et suurendada teadlikkust ja harida naisi, kuidas tagada oma kontode ja suhtluse turvalisus, et ennast veebis kaitsta, ning austavast suhtlusest internetis, et hoiatada naisi potentsiaalsete ahistajate või aktiivsete ründajate eest, ning samuti seda, kuidas juhtumi korral abi otsida; on seisukohal, et sellised kampaaniad peaksid võitlema soopõhise vägivalla ja sooliste stereotüüpide vastu, harima mehi selles osas, kuidas naistega internetis käituda ning tagama naiste jätkuva sõnavabaduse ja sisuka osalemise avalikus arutelus; on lisaks seisukohal, et ettevõtted ja arendajad peaksid tõhusate aruandlus- ja peatamismehhanismide abil tegelema soolise vägivalla ja väärkohtlemisega oma infrastruktuurides; kutsub liikmesriike üles hõlbustama aruandluskanaleid ja toetama politseijõudude, kohtusüsteemi ning IKT-sektori koolitusvahendite väljatöötamist, et anda õiguskaitseasutustele volitused pahatahtlike ründajate tõhusaks uurimiseks ja vastutusele võtmiseks ning toetada veebipõhise ahistamise ja vägivalla ohvreid;

29. nõuab, et ELi institutsioonid, ametid ja asutused, samuti liikmesriigid ja nende õiguskaitseasutused, teeksid koostööd ja kooskõlastaksid selgelt oma meetmed, et võidelda IKT kasutamise vastu kuritegude toimepanemiseks, sealhulgas seksuaalse ahistamise ja inimkaubandusliku seksuaalse ärakasutamise eesmärgil veebis, ja et koguda ja esitada sooliselt segregeeritud andmeid soolise vägivalla kohta internetis; väljendab heameelt komisjoni teate üle soolise vägivalla uuringu kohta; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid eraldaksid asjakohase rahastuse tehisintellekti lahenduste väljatöötamiseks, et ennetada ja võidelda kübervägivalla, veebipõhise seksuaalse ahistamise, naiste ja tütarlaste ekspluateerimise ja töökohtades ahistamise vastu; kutsub liikmesriike üles oma kriminaalõigust läbi vaatama, et tagada selles uute digivägivalla vormide määratlemine, tunnistamine ja kriminaliseerimine ning samuti ratifitseerima Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2019. aasta vägivalla ja ahistamise konventsiooni, mis kehtib muu hulgas tööga seotud suhtluse kohta;

30. peab soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks hädavajalikuks luua põhjalik eakohane seksuaal- ja suhteharidus, mis hõlmab võitlust kübervägivalla ja veebipõhise seksuaalse ahistamise, samuti veebis esineva naiste objektistamise, hüperseksualiseerimise ja seksuaalse ärakasutamise vastu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vastu poliitikat ja meetmeid seksuaalse ahistamise juhtumite lahendamiseks STEMi haridusasutustes ja koolides ning ka IKT-sektoris; kutsub tööandjaid üles kohandama personalivaldkonna meetmeid, et võidelda nii vanade kui ka uute veebipõhiste ahistamise vormide vastu, koos kohustuslike koolituskursuste ja ohvrite hädaabinumbritega;

31. nõuab täiendavaid juriidiliselt siduvaid meetmeid ja et võetaks vastu direktiiv, milles käsitletakse soolise vägivalla, sealhulgas kübervägivalla, mis on sageli suunatud naistele, näiteks avaliku elu tegelastele, poliitikutele ja aktivistidele, ning ka veebis naiste vastu suunatud vaenukõnede ennetamist ja nende vastu võitlemist; kutsub komisjoni üles tagama, et tulevases ettepanekus digiteenuste õigusakti ja internetiplatvormide vahelise koostöö uue raamistiku kohta käsitletakse veebiplatvormide kohustusi seoses kasutajate poolt levitatava vaenukõne ning muu kahjuliku, kuritahtliku ja seksistliku sisuga, et kaitsta naiste turvalisust veebis; kutsub komisjoni üles töötama välja kübervägivalla ühtlustatud õiguslikud määratlused ja veebipõhiste platvormide uue tegevusjuhendi, et võidelda soolise vägivalla vastu internetis;

Kujunemisjärgus olevad valdkonnad

32. kutsub riiklikke haldusasutusi ja ELi institutsioone üles töötama koos erasektoriga üleeuroopaliste eeskujukampaa-niate loomiseks, julgustades naissoost spetsialiste valima küberturvalisuse kutsealasid, mis vähendaks märkimisväärselt oskuste lõhet, edendaks majandust ja parandaks küberturvalisuse üldist vastupidavust Euroopa tööstuses;

33. rõhutab vajadust tegutseda tehisintellekti valdkonna reguleerimisel innukamalt selle nimel, et tehisintellekt järgiks soolise võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise põhimõtteid ja väärtusi, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 21;



34. rõhutab, et soolise perspektiivi kaudu on vaja süvendada arusaama kujunemisjärgus olevatest valdkondadest, nagu algoritmiline otsuste tegemine, plokiahelatehnoloogia ja krüptoraha, andmevalve, ning töötada välja strateegiad nendega tegelemiseks;

Sooline võrdõiguslikkus arengupoliitikas

35. tunneb muret võimaliku soolise digilõhe suurenemise pärast arengumaades ja piirkondades praeguse kriisi olukorras; rõhutab digitaaloskuste, digitaalse juurdepääsetavuse ja digitaalse taskukohasuse kui vahendite edendamise olulisust naiste ja tütarlaste hulgas soolise võrdõiguslikkuse saavutamise arengustrateegiates; rõhutab vajadust suunata arendustegevuse vahendeid tütarlaste ja naiste digitaalse hariduse edendamisse ning toetada naiste juhitud projekte digitaalsektoris, eriti neid, mis avaldavad sotsiaalset mõju;

36. tuletab meelde, et puuetega inimestel, etnilistel ja vähemusrühmadel, erineva sotsiaal-majandusliku taustaga naistel, vanematel naistel ja maapiirkondades elavatel naistel, samuti pagulastest ja sisserändajatest naistel võib digitaalteenustele ja nendega seotud infrastruktuurile juurdepääsemisel tekkida probleeme; rõhutab kõigi soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise algatuste vahelise lähenemisviisi olulisust seoses naiste juurdepääsu suurendamisele digitaalteenustele ja nende kasutamisele ning haridusele ja tööhõivele digitaalmajanduses ja ühiskonnas; kutsub liikmesriike üles tegelema kõigi ühiskonna haavatavate rühmade digitaalse tõrjutusega ning muutma IKT-hariduse neile kättesaadavaks, kohandades õpetamismeetodeid ja ajakavasid vastavalt erinevatele teguritele, mis määravad naiste juurdepääsu haridusele;

o

o o




P9_TA(2021)0027

Demokraatliku opositsiooni mahasurumine Hongkongis

Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon demokraatliku opositsiooni mahasurumise kohta Hongkongis (2021/2505(RSP))

(2021/C 456/21)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse oma 19. juuni 2020. aasta resolutsiooni Hiina Rahvavabariigi Hongkongi riikliku julgeoleku seaduse ja ELi vajaduse kohta kaitsta Hongkongi ulatuslikku autonoomiat (1) ja 18. juuli 2019. aasta resolutsiooni olukorra kohta Hongkongis (2), oma 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni Hiinas vangistatud kirjastaja Gui Minhai juhtumi kohta (3) ja 4. veebruari 2016. aasta resolutsiooni Hongkongi kadunud raamatukirjastajate juhtumi kohta (4), ning oma 17. detsembri 2020. aasta resolutsiooni (5), eelkõige seoses Euroopa ettevõtjate hoolsuskohustust puudutavate tulemuslike õigusaktide vastuvõtmise olulisusega,

— võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Hiina kohta, eelkõige 12. septembri 2018. aasta resolutsiooni ELi ja Hiina suhete seisu kohta (6) ja 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni ELi ja Hiina suhete kohta (7),

— võttes arvesse oma varasemaid Hongkongi käsitlevaid soovitusi, eelkõige 13. detsembri 2017. aasta soovitust nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale Hongkongi kohta 20 aastat pärast üleminekut (8),

— võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja poolt 7. jaanuaril 2021 ELi nimel tehtud avaldust 2020. aasta juulis Hongkongis toimunud demokraatiameelsetel eelvalimistel osalenud inimeste massilise vahistamise kohta, tema pressiesindaja 29. detsembri 2020. aasta avaldust kümne Hongkongi elaniku kohtuprotsessi kohta, komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja poolt 12. novembril 2020 ELi nimel tehtud avaldust Hongkongi seadusandliku kogu liikmete diskvalifitseerimise kohta, pressiesindaja 2. novembri 2020. aasta avaldust mitmete demokraatiameelsete seadusandjate ja endiste seadusandjate vahistamise kohta Hongkongis, pressiesindaja 24. septembri 2020. aasta avaldust Joshua Wongi ja demokraatiameelsete aktivistide vahistamise kohta, pressiesindaja 10. augusti 2020. aasta avaldust hiljutiste vahistamiste ja haarangute kohta Hongkongi riikliku julgeoleku seaduse alusel, komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja poolt 3. augustil 2020 ELi nimel tehtud avaldust Hongkongi seadusandliku kogu valimiste edasilükkamise kohta ning komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja poolt 1. juulil 2020 ELi nimel tehtud avaldust seoses Hiina Rahvakongressi poolt Hongkongi riikliku julgeoleku seaduse vastuvõtmisega,

— võttes arvesse oma esimeeste konverentsi 6. juuli 2020. aasta pressiavaldust,

— võttes arvesse Hiina Rahvavabariigi Rahvakongressi alalise komitee poolt 30. juunil 2020 vastu võetud Hongkongi riikliku julgeoleku seadust,

— võttes arvesse G7 välisministrite 17. juuni 2020. aasta avaldust Hongkongi kohta,

— võttes arvesse Hongkongi erihalduspiirkonna põhiseadust, mis võeti vastu 4. aprillil 1990 ja jõustus 1. juulil 1997,

— võttes arvesse Ühendkuningriigi valitsuse ja Hiina Rahvavabariigi valitsuse 19. detsembri 1984. aasta ühisdeklaratsiooni Hongkongi küsimuse kohta, mida tuntakse ka Hiina ja Ühendkuningriigi ühisdeklaratsioonina,



(1) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0174.(2) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0004.(3) ELT C 224, 27.6.2018, lk 78.(4) ELT C 35, 31.1.2018, lk 46.(5) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0375.(6) ELT C 433, 23.12.2019, lk 103.(7) ELT C 399, 24.11.2017, lk 92.(8) ELT C 369, 11.10.2018, lk 156.

— võttes arvesse 28. novembril 2019. aastal Hongkongis toimunud 13. iga-aastast struktureeritud dialoogi,

— võttes arvesse komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 12. märtsi 2019. aasta ühisteatist „ELi ja Hiina suhete strateegilised väljavaated“ (JOIN(2019)0005),

— võttes arvesse ELi ühe Hiina poliitikat,


A. arvestades, et 5. jaanuaril 2021 vahistas Hongkongi politsei 53 demokraatliku opositsiooni esindajat ja aktivisti, süüdistatuna riikliku julgeoleku seaduse alusel õõnestustegevuses; arvestades, et kinnipeetute hulgas olid ka möödunud aasta juulis toimunud Hongkongi erihalduspiirkonna seadusandliku kogu valimiste demokraatlike eelvalimiste korraldajad ja kandidaadid, endised seadusandliku kogu liikmed, piirkondliku volikogu liikmed ning üks demokraatiameelse liikumisega seotud Ameerika jurist; arvestades, et Hongkongi politsei instruktsioone järgides külmutasid pangad 1,6 miljonit Hongkongi dollarit nende 53 isikuga seotud kontodel; arvestades, et vahepeal on kõik need isikud peale kolme vabastatud kautsjoni vastu kuni edasise uurimiseni;

B. arvestades, et see oli vaid viimane juhtum demokraatliku opositsiooni esindajate ja aktivistide vahistamiste ning muude tegevuste reas, mille eesmärk on olnud õõnestada demokraatlikke institutsioone Hongkongis alates riikliku julgeoleku seaduse jõustumisest 1. juulil 2020; arvestades, et alates seaduse kehtestamisest on selle alusel vahistatud 93 opositsiooni liiget; arvestades, et 1. septembril 2020 kinnitasid ÜRO inimõiguste eksperdid, et seadus „tekitab tõsist muret seoses seaduslikkusega ning seab põhjendamatuid piiranguid arvamus-, sõna- ja rahumeelse kogunemise vabadusele“;

C. arvestades, et Hongkongi julgeolekuminister on teatanud, et vahistatuid kahtlustatakse püüdes halvata valitsuse tegevust oma kavatsusega kasutada demokraatlikke õigusi selleks, et saavutada parlamendis enamus;

D. arvestades, et paljude demokraatiameelsete isikute suhtes on kohaldatud poliitiliselt motiveeritud diskvalifitseerimist valitavatelt ametikohtadelt, tuginedes rahvakongressi 10. novembri 2020. aasta resolutsioonile muuta patriotism seadusandjate jaoks õiguslikuks nõudeks, mis tõi kaasa peaaegu kõigi opositsiooniliikmete tagasiastumise seadusandlikust kogust; arvestades, et Hongkongi varem sõltumatuid kohtunikke tabavad üha enam Hiina Kommunistliku Partei ja riigi kontrolli all oleva ajakirjanduse rünnakud;

E. arvestades, et 15. jaanuaril 2021 blokeeris lairibavõrgu operaator Hong Kong Broadband Network Hongkongi ametiasutuste taotlusel ühe demokraatiameelse veebisaidi riikliku julgeoleku seaduse alusel; arvestades, et see esimene julgeolekuseaduse alusel toimunud internetitsensuuri juhtum tekitab muret, et Hongkongi ametivõimud kavatsevad seda seadust kasutada sõna- ja teabevabaduse edasiseks piiramiseks internetis; arvestades, et see avaldaks laastavat mõju nii kodanikuvabadustele kui ka demokraatiale;

F. arvestades, et Hongkongi valitsus võttis vastu otsuse lükata algselt 6. septembriks 2020 kavandatud seadusandliku kogu valimised ühe aasta võrra edasi, püüdes selgelt takistada opositsiooni, millel oleks esimest korda olnud tõeline võimalus võita enamus; arvestades, et kohe pärast riikliku julgeoleku seaduse jõustumist kuulutas Hongkongi juht Carrie Lam, et eelvalimised on ebaseaduslikud ja võivad rikkuda julgeoleku seadust;

G. arvestades, et 23. augustil 2020 pidasid Hiina võimud kinni 12 Hongkongi aktivisti, kes väidetavalt püüdsid Hongkongist paadiga põgeneda; arvestades, et neist 12 aktivistist kümnele mõisteti vastavalt süüdistusele ebaseaduslikus piiriületuses seitsme kuu kuni kolme aasta pikkused vanglakaristused kohtuprotsessis, mis ei austanud süüdistatavate õigust nõuetekohasele kohtumenetlusele; arvestades, et üks neist aktivistidest, Kok Tsz-Lun, on 19-aastane üliõpilane, kellel on Hiina ja Portugali topeltkodakondsus ning kes on seega ELi kodanik; arvestades, et süüdistatavaid peeti kinni, hoiti isolatsioonis ja anti kohtu alla Shenzhenis; arvestades, et neilt võeti ka võimalus endale esindaja valida;

H. arvestades, et nende kinnipidamine ja kohtuprotsess Shenzhenis oli vastuolus õiglase kohtumõistmise ja nõuetekohase menetluse põhimõtetega; arvestades, et 15. jaanuaril 2021 tühistas Sichuani provintsi justiitsosakond Hiina inimõiguste juristi Lu Siwei juristina töötamise litsentsi põhjusel, et ta esindas ühte nimetatud 12 aktivistist; arvestades, et inimõiguste jurist Ren Quanniu pidi 19. jaanuaril 2021 osalema Henani provintsi justiitsosakonnas korraldatud kuulamisel, et vaidlustada justiitsosakonna otsus algatada menetlus tema litsentsi tühistamiseks samal põhjusel; arvestades, et mõlemal advokaadil on oht oma litsentsist ilma jääda, sest nad üritasid esindada Hiina võimude poolt



kinni peetud Hongkongi aktiviste, kes püüdsid paadiga Taiwanisse põgeneda; arvestades, et kümnel diplomaadil, kellest mõned esindasid ELi liikmesriike, ei lubatud jälgida Lu Siwei kuulamist 13. jaanuaril 2021 Chengdus;

I. arvestades, et 10. augustil 2020 vahistati riikliku julgeoleku seaduse rikkumise tõttu meediamagnaat ja demokraatiameelse ajalehe Apple Daily asutaja Jimmy Lay;

J. arvestades, et riikliku julgeoleku seadus rikub selgelt 1984. aasta Hiina ja Suurbritannia ühisdeklaratsiooni ning Hongkongi erihalduspiirkonna 1990. aasta põhiseadust, millega on tagatud täidesaatva, seadusandliku ja kohtuvõimu autonoomia ja sõltumatus ning põhiõigused ja -vabadused, nagu sõna-, kogunemis-, ühinemis- ja ajakirjandusvabadus, 50 aasta jooksul pärast suveräänsuse üleminekut; arvestades, et riikliku julgeoleku seadus takistab Hongkongil täita ka oma rahvusvahelisi inimõigustealaseid kohustusi, sealhulgas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille rakendamine Hongkongi poolt vaadatakse peagi läbi;

K. arvestades, et organisatsiooni Human Rights Watch aastaaruandes märgitakse, et Hiina on inimõiguste valdkonnas jõudnud oma kõige süngemasse ajajärku alates Tiananmeni väljaku veresaunast;

L. arvestades, et Euroopa Liit on jätkuvalt tõsiselt mures seoses Hiina riikliku julgeoleku seadusega Hongkongi jaoks; arvestades, et tegemist on tundliku teemaga, millel on kaugeleulatuvad tagajärjed Hongkongile ja selle elanikele, ELi ja välisriikide kodanikele, ELi ja rahvusvahelistele kodanikuühiskonna organisatsioonidele ning ettevõtjate usaldusele Hongkongi vastu; arvestades, et riikliku julgeoleku seadus suurendab riske ka ELi kodanikele Hongkongis;

M. arvestades, et EL on alati kindlalt toetanud põhimõtet „üks riik, kaks süsteemi“ ning Hongkongi ulatusliku autonoomia säilitamist kooskõlas põhiseaduse ja rahvusvaheliste kohustustega; arvestades, et need põhimõtted on praeguses olukorras jõudnud piirini, kus neid ähvardab pöördumatu kahjustumine;

N. arvestades, et 2020. aasta detsembris leppisid EL ja Hiina põhimõtteliselt kokku ELi ja Hiina laiaulatuslikus investeerimislepingus;

1. nõuab, et Hongkongis vabastataks viivitamata ja tingimusteta kõik 2021. aasta kahel esimesel nädalal kinni peetud inimesed, ja kõik need, kes vahistati juba varem riikliku julgeoleku seaduse alusel esitatud süüdistustega, ning nõuab kõigi nende vastu esitatud süüdistuste tühistamist; kutsub ametivõime üles austama Hongkongis kooskõlas riigisiseste ja rahvusvaheliste kohustustega õigusriiki, inimõigusi, demokraatlikke põhimõtteid ja Hongkongi ulatusliku autonoomiat, mis lähtub põhimõttest „üks riik, kaks süsteemi“, nagu on sätestatud Hongkongi põhiseaduses;

2. nõuab, et viivitamata ja tingimusteta vabastataks 23. augustil 2020 kinni peetud Hongkongi aktivistid, kes väidetavalt püüdsid paadiga põgeneda, ning et kõik nende vastu esitatud süüdistused tühistataks; kutsub Euroopa välisteenistust ELi delegatsiooni kaudu Hiinas jätkama nõuetekohase abi osutamist Hiina ja Portugali topeltkodakondsusega ja seega ELi kodanikule Kok Tsz-Lunile, kes oli samuti üks kümnest Shenzhenis vangi mõistetud inimesest; kutsub Hiina ametivõime üles ennistama viivitamata nende kaitsjate, inimõiguste juristide Lu Siwei ja Ren Quanniu juristilitsentsid;

3. nõuab, et viivitamata ja tingimusteta vabastataks kõik viimastel aastatel kinni peetud Hongkongi rahumeelsed meeleavaldajad, sealhulgas Joshua Wong, Ivan Lam ja Agnes Chow, ning et kõik nende vastu esitatud süüdistused tühistataks; nõuab sõltumatut, erapooletut, tulemuslikku ja kiiret uurimist seoses Hongkongi politsei jõukasutusega meeleavaldajate vastu;

4. kutsub Hongkongi ametivõime üles viivitamata hoiduma riikliku julgeoleku seaduse edasisest kasutamisest selleks, et piirata väljendusvabadust, ühinemisvabadust ja rahumeelse kogunemise vabadust; rõhutab, kui tähtis on järgmise sammuna hoida ära piirkondlike volikogude liikmete diskvalifitseerimine ja mis tahes muudatused valimisseaduses, mis piiraksid veelgi demokraatiameelsete tegevusruumi ning oleks vastuolus Hongkongi põhiseaduse tagatistega ja rahvusvaheliste kohustuste ja standarditega;

5. nõuab, et täielikult tühistataks seadus pealkirjaga „Hiina Rahvakongressi otsus, mis käsitleb Hongkongi erihalduspiirkonna õigussüsteemi ja jõustamismehhanismide loomist ja väljakujundamist riikliku julgeoleku säilitamise eesmärgil“, mis kahjustab Hongkongi rahvusvahelist staatust, õõnestades Hongkongi autonoomiat, demokraatiat, kohtusüsteemi sõltumatust ja inimõiguste austamist; rõhutab, et Hongkongi elanikud peaksid saama kasutada vabadusi



ja ulatuslikku autonoomiat, mis on tagatud põhiseadusega ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga, mille osaline Hongkong on;

6. rõhutab, et riikliku julgeoleku seaduse kasutuselevõtuga rikub Hiina RV oma rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi, täpsemalt Hiina ja Suurbritannia ühisdeklaratsiooni, takistab usaldusel põhinevate suhete loomist Hiina ja ELi vahel ning õõnestab tulevast koostööd;

7. väljendab muret Hiina Kommunistliku Partei üha sagenevate rünnakute pärast Hongkongi kohtunike vastu ning kohtunike sõltumatuse otsese kahtluse alla seadmise pärast riigi kontrolli all oleva Hiina ajakirjanduse poolt; tunneb muret, et riikliku julgeoleku seadust võidakse järgmise sammuna kasutada Hongkongi kohtusüsteemi sõltumatuse õõnestamiseks, kuna erihalduspiirkonna valitsusjuht saab volitused määrata kohtunikke riikliku julgeolekuga seotud kohtuasjades ning süüdistatavad võidakse üle viia Mandri-Hiinasse ja nende üle võidakse kohut mõista Hiina kohtutes;

8. väljendab suurt heameelt Ühendkuningriigi valitsuse otsuse üle luua võimalus kodakondsuse andmiseks rohkem kui miljonile Hongkongi elanikule, kellel on Briti ülemereterritooriumide pass; mõistab hukka Hiina ähvardused lõpetada selliste passide tunnustamine kehtiva reisidokumendina ning on mures hiljutiste uudiste pärast, et Hiina kavatseb väidetavalt välistada Briti ülemereterritooriumide passi omanikud Hongkongi avalikelt ametikohtadelt ning isegi võtta neilt hääletusõiguse Hongkongi valimistel; kutsub nõukogu, Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles parandama koostööd, et saavutada 2020. aasta juulis vastu võetud Hongkongi meetmete paketi edukas ja tõhus rakendamine; kutsub Euroopa välisteenistust hindama neid meetmeid läbipaistvamalt, sealhulgas kiireloomulist vajadust seada sisse nn päästepaadi- süsteem Hongkongi elanikele, kui inimõiguste ja põhivabaduste olukord peaks veelgi halvenema;

9. nõuab tungivalt, et ELi ja Euroopa diplomaatilised töötajad teeksid kõik, mis nad suudavad, et kaitsta ja toetada Hongkongi rahumeelseid aktiviste, sealhulgas osaleksid kohtuistungitel, taotleksid vanglakülastusi ning suhtleksid pidevalt ja resoluutselt kohalike ametivõimudega, kohaldades täielikult ELi suunised inimõiguste kaitsjate kohta ja muid asjakohaseid ELi poliitikaid, sealhulgas uut ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava;

10. on tõsiselt häiritud teadetest, et Hongkongi ametivõimud kaaluvad Taani parlamendiliikmete Uffe Elbæki ja Katarina Ammitzbølli kohtusse kaebamist, sest nad aitasid Hongkongi aktivistil Ted Huil Ühendkuningriiki eksiili minna; on veendunud, et Taani parlamendiliimete vastu esitatud süüdistused on ebaseaduslikud ja võltsitud, ning väljendab suurt muret Hiina Kommunistliku Partei otsustavuse pärast tõkestada Hongkongi teisitimõtlejaid kogu demokraatlikus maailmas, kohaldades riikliku julgeoleku seadust eksterritoriaalselt; nõuab tungivalt, et Hiina vabastaks põhjendamatult kinni peetud ELi kodanikud, näiteks Iiri kodaniku Richard O’Hallorani; kutsub lisaks komisjoni üles tegema riskihindamist selle kohta, kuidas Hongkongi riikliku julgeoleku seadus võib mõjutada Euroopa Liidu kodanikke;

11. väljendab iseäranis pahameelt Rootsi kirjastaja Gui Minhai jätkuva kinnipidamise pärast, ning nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid sekkuksid jõuliselt ja kindlalt kõige kõrgemal tasandil, et tagada tema vabastamine; nõuab Hongkongi ja Portugali topeltkodakondsusega Kok Tsz-Luni vabastamist ning nõuab tungivalt, et tal võimaldataks kohtuda Portugali konsulaarteenistujatega ja tema enda valitud nõustajaga;

12. väljendab heameelt ELi liikmesriikide ja teiste rahvusvaheliste partnerite otsuste üle peatada väljaandmislepingud Hongkongiga; rõhutab, kui oluline on jätkata kohtuprotsesside jälgimist ning jätkuvalt hinnata riikliku julgeoleku seaduse võimalikku mõju väljaspool Hongkongi ja valmistada ette reageerimine sellele; kutsub liikmesriike üles peatama oma väljaandmislepingud Hiina RVga, et hoida ära näiteks Euroopas viibivate uiguuride, Hongkongi kodanike, tiibetlaste või Hiina teisitimõtlejate väljaandmine Hiina RVs toimuvaks poliitiliseks kohtumõistmiseks;

13. mõistab hukka asjaolu, et Euroopas tegutsevad pangad aitavad Hiina ametivõimudel riikliku julgeoleku seadust kohaldada, külmutades endiste demokraatiameelsete seadusandjate ja usujuhtide vara ja pangaarveid;

14. tuletab meelde, et Hongkongis on olnud saadaval vaba internetiühendus, kuid on mures, et riikliku julgeoleku seadus volitab politseid andma internetiühenduse pakkujatele korraldusi veebisaite blokeerida; väljendab suurt muret internetiühenduse pakkuja Hong Kong Broadband Network hiljutiste avalduste pärast, milles internetiühenduse pakkuja teatas, et kavatseb tõrjuda kõik veebisaidid, mis võivad õhutada riikliku julgeoleku seaduse kohaselt nn ebaseaduslikku tegevust, ning sellest tulenevalt käegakatsutava ohu pärast, et Hongkong integreeritakse Hiina tulemüüriga; nõuab tungivalt, et Hongkongi ametivõimud võtaksid viivitamata tagasi kõik juba väljastatud kõrvaldamisotsused ja taastaksid täieulatusliku juurdepääsu internetile;



15. nõuab tungivalt, et nõukogu intensiivistaks arutelu Hongkongi meetmepaketi üle ja selle hindamist ning kaaluks viivitamatult inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi raames sihipäraste sanktsioonide kohaldamist Hongkongi ja Hiina üksikisikute suhtes, sealhulgas Carrie Lam, Teresa Yeuk-wah Cheng, Xia Baolong, Xiaoming Zhang, Luo Huining, Zheng Yanxiong, Ping-kien Tang, Wai-Chung Lo ja Ka-chiu Lee, võttes arvesse vältimatut vajadust taastada 2021. aastal kodaniku- ja poliitilised õigused ning täita tingimus, et demokraatliku opositsiooni esindajad vabastatakse ja neil lubatakse osaleda eelseisvatel valimistel, täielikult kooskõlas Hongkongi erihalduspiirkonna põhiseadusega;

16. peab kahetsusväärseks asjaolu, et otsuses ELi-Hiina laiaulatusliku investeerimislepingu poliitilise sõlmimise kohta ei kajastu parlamendi varasemates Hongkongi-teemalistes resolutsioonides väljendatud taotlused kasutada investeerimisalaseid läbirääkimisi võimendava vahendina Hongkongi ulatusliku autonoomia, samuti põhiõiguste ja -vabaduste säilitamiseks; peab kahetsusväärseks, et tormates seda lepingut sõlmima, võtmata konkreetseid meetmeid jätkuvate raskete inimõiguste rikkumiste vastu, näiteks Hongkongis, Xinjiangi provintsis ja Tiibetis, riskib EL enda kui ülemaailmsel tasandil inimõiguste eest võitleja tõsiseltvõetavuse õõnestamisega; juhib tähelepanu sellele, et parlament kavatseb lepingut hoolikalt kontrollida, sealhulgas selle sätteid töötajate õiguste kohta, ning tuletab komisjonile meelde, et parlament võtab arvesse inimõiguste olukorda Hiinas, sealhulgas Hongkongis, kui tal palutakse toetada investeerimislepingut ja kõiki tulevasi kaubandusle-pinguid Hiina RVga;

17. nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid tegutseksid ühtselt ja resoluutselt, et asutada Hiinaga tegelev ÜRO sõltumatu järelevalveorgan, laiendades selleks ennetavalt koalitsioone sarnaste vaadetega riikidega, pidades ÜRO Julgeolekunõukogus nn Arria valemi kohase kohtumise Hiina teemal, nõudes, et ÜRO inimõiguste ülemvolinik algataks Inimõiguste Nõukogu uurimise kuritarvituste suhtes, ning nõudes, et ÜRO peasekretär nimetaks ametisse erisaadiku Hiinas; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja ÜRO Inimõiguste Nõukogusse kuuluvad liikmesriigid suurendaksid jõupingutusi ja tõstataksid avalikult Hiina õiguste rikkumise küsimuse, näiteks tehes algatuse kutsuda 2021. aasta istungiteperioodil kokku Hiina, sealhulgas Hongkongi inimõiguste olukorra teemalise erakorralise istungjärgu, ning rõhutab, et Hiina liikmesus ÜRO Inimõiguste Nõukogus eeldab, et riik järgib inimõiguste tagamisel kõrgeid standardeid;

18. nõuab, et EL ühineks Ühendkuningriigi, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa parlamentide väliskomisjonide esimeeste algatusega ja nõuaks, et ÜRO peasekretär või ÜRO inimõiguste ülemvolinik nimetaks ametisse Hongkongi olukorraga tegeleva ÜRO erisaadiku või eriraportööri; kutsub nõukogu ja komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles tegema koostööd rahvusvahelise üldsusega, et luua Hongkongi küsimuste käsitlemiseks rahvusvaheline kontaktrühm;

19. kutsub rahvusvahelist üldsust üles täitma Hongkongi rahvale antud lubadusi ning võtma kiiresti enneolematuid meetmeid, et võtta Hiina nende rahvusvahelise õiguse rikkumiste eest vastutusele; kutsub veel kord ELi ja selle liikmesriike üles kaaluma kohtuasja esitamist Rahvusvahelisele Kohtule, väites, et Hiina otsus kehtestada Hongkongi suhtes riikliku julgeoleku seadus ja selle kohaldamine rikub Hiina-Briti ühisdeklaratsiooni ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti;

20. kiidab heaks 23. oktoobril 2020 algatatud ELi ja USA kahepoolse dialoogi Hiina üle; nõuab ulatuslikumat kooskõlastamist rahvusvaheliste partneritega, sealhulgas USA uue valitsusega, Hiina RV ja Hongkongiga suhtlemise kõigis aspektides; nõuab, et inimõigused, pöörates erilist tähelepanu Hongkongis toimuvale, oleksid eelseisva ELi ja USA dialoogi oluline päevakorrapunkt;

21. märgib, et Hiina RV poliitika loobuda lähenemisviisist „üks riik, kaks süsteemi“ on tekitanud suurt võõristust Taiwani rahvas ning rõhutab oma valmisolekut teha koostööd rahvusvaheliste partneritega, et aidata tugevdada demokraatiat Taiwanis;

22. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Hiina Rahvavabariigi valitsusele ja parlamendile ning Hongkongi erihalduspiirkonna valitsusjuhile ja seadusandlikule kogule.



P9_TA(2021)0028

Inimõiguste olukord Türgis, eelkõige Selahattin Demirtași ja teiste meelsusvangide juhtum

Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon inimõiguste olukorra kohta Türgis ning eelkõige Selahattin Demirtaşi ja teiste meelsusvangide juhtumi kohta (2021/2506(RSP))

(2021/C 456/22)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Türgi kohta, eelkõige 8. veebruari 2018. aasta resolutsiooni inimõiguste hetkeolukorra kohta Türgis (1), 13. märtsi 2019. aasta resolutsiooni, mis käsitleb komisjoni 2018. aasta aruannet Türgi kohta (2), ning 19. septembri 2019. aasta resolutsiooni olukorra kohta Türgis ja eelkõige valitud linnapeade ametist tagandamise kohta (3),

— võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2020. aasta teatist ELi laienemispoliitika kohta (COM(2020)0660) ja sellele lisatud 2020. aasta aruannet Türgi kohta (SWD(2020)0355),

— võttes arvesse Türgiga peetavate läbirääkimiste raamistikku, mis võeti vastu 3. oktoobril 2005. aastal,

— võttes arvesse nõukogu määrust (EL) 2020/1998 (4), milles käsitletakse kogu maailmas rakendatavat inimõiguste rikkujate vastast sanktsioonirežiimi,

— võttes arvesse nõukogu 10. ja 11. detsembri 2020. aasta järeldusi ning muid asjakohaseid nõukogu ja Euroopa Ülemkogu järeldusi Türgi kohta,

— võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja 22. detsembri 2020. aasta otsust kohtuasjas Demirtaş vs. Türgi (14305/17),

— võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu 20. novembri 2018. aasta otsust kohtuasjas Demirtaş vs. Türgi,


A. arvestades, et Türgi on ELi kandidaatriik ja Euroopa Nõukogu kauaaegne liige; arvestades, et Euroopa Nõukogu liikmena on Türgi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni osalisriik ning tema jaoks on siduvad Euroopa Inimõiguste Kohtu sätted ja kohtupraktika;

B. arvestades, et alates 2020. aasta septembri keskpaigast on Türgi politsei viinud kogu Türgis läbi laiaulatuslikke etteteatamata reide, mille käigus on peetud „terrorismiga“ seotud süüdistuste alusel kinni kümneid poliitikuid, poliitilisi aktiviste, juriste ja muid kodanikuühiskonna tegelasi; arvestades, et 31. detsembril 2020 jõustus Türgis uus massihävitusrelvade leviku rahastamise tõkestamise seadus, mille artiklitest ainult kuus sisaldavad vahendeid ja eeskirju terrorismi rahastamise vastu võitlemiseks ning ülejäänud annavad Türgi siseministeeriumile ja presidendile ulatusliku õiguse piirata valitsusväliste organisatsioonide, äripartnerluste, sõltumatute rühmade ja ühenduste tegevust ning vähendada nende rolli;

C. arvestades, et Türgi parlamendi endist liiget aastatel 2007–2018, Türgi Rahvaste Demokraatliku Partei (HDP) endist kaasesimeest ning presidendikandidaati 2014. ja 2018. aasta valimistel Selahattin Demirtaşi (kes sai vastavalt 9,76 % ja 8,32 % häältest) on peetud üle nelja aasta kinni põhjendamatute süüdistuste alusel ja hoolimata kahest Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest tema vabastamiseks;



(1) ELT C 463, 21.12.2018, lk 56.(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0200.(3) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0017.(4) ELT L 410 I, 7.12.2020, lk 1.

D. arvestades, et hr Demirtaş vahistati algselt 4. novembril 2016 koos kaheksa teise demokraatlikult valitud HDP parlamendiliikmega, sealhulgas HDP endise kaasesimehe Figen Yüksekdağiga, ning teda süüdistati terroriorganisatsiooni liikmeks olemises, terroristliku propaganda levitamises ja paljudes teistes kuritegudes, mis oli Türgi valitsuse jätkuva rünnaku algus partei vastu ning osa laiemast poliitiliselt motiveeritud süüdistuste esitamise ja vangistamise mustrist; arvestades, et vaatamata võidule 65 omavalitsuses üle kogu riigi 2019. aasta kohalikel valimistel, on praeguseks ametisse jäänud vaid kuus HDP linnapead ning ülejäänud on ametist kõrvaldatud või vangistatud ja asendatud valitsuse määratud usaldusisikutega;

E. arvestades, et 20. septembril 2019, samal päeval, mil Demirtaş oleks tulnud Istanbuli 26. vandekohtu otsuse kohaselt vabastada, tõi Ankara peaprokurör Demirtaşi ja Yüksekdaği uuesti kinnipidamise aluseks vana ja passiivse käimasoleva uurimise; arvestades, et Demirtaş viibib seetõttu endiselt eelvangistuses seoses 2014. aasta oktoobris Kobane piiramise vastu ISISe poolt toimunud meeleavalduste uurimisega ning Türgi valitsuse tegevusetuse ja vaikimise kritiseerimisega seoses läheneva veresaunaga, mis muutus vägivaldseks ja nõudis kümneid inimelusid;

F. arvestades, et 22. detsembril 2020 otsustas Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda, et Demirtaşi esialgsel kinnipidamisel ja tema kinnipidamise pikendamisel rohkem kui neljaks aastaks oli Türgi valitsuse varjatud eesmärk olnud takistada tema poliitilist tegevust, jätta valijad ilma nende valitud esindajast ning lämmatada pluralismi ja piirata poliitilise arutelu vabadust – mis on demokraatliku ühiskonna kontseptsiooni põhiolemus, ning valitsus oli rikkunud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 18; arvestades, et lõplikus otsuses järeldati, et jätkuva kinnipidamise põhjused on ebapiisavad, ja anti uuesti korraldus Demirtaşi koheseks vabastamiseks; arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohtu andmetel on Türgi rikkunud ka sõnavabadust (Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 10), õigust isikuvabadusele ja -puutumatusele (Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 5 lõiked 1 ja 3) ning õigust valida ja olla valitud (Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 3 lõige 1); arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohus ei leidnud selget seost Demirtaşi kõnede ja terrorikuritegude vahel;

G. arvestades, et 7. jaanuaril 2021 kiitis Türgi kriminaalkohus osana 2014. aasta terrorirünnakute uurimisest heaks 108 süüdistatava, sealhulgas HDP endiste kaasesimeeste Demirtaşi ja Yüksekdaği süüdistusaktid, lükates tagasi Euroopa Inimõiguste Kohtu nõudmised vabastada Demirtaş ning nõudes 38 süüdistatavale, kellest 27 on vahi all, eluaegset vanglakaristust raskendatud asjaoludel;

H. arvestades, et hoolimata Türgi konstitutsioonikohtu 9. juuni 2020. aasta otsusest, et Demirtaşi pikk eelvangistus rikub tema põhiseaduslikke õigusi, viibib ta endiselt Edirne F-tüüpi kõrge turvalisusastmega vanglas; arvestades, et ta on vaid üks paljudest Türgis poliitiliselt motiveeritud süüdistuste alusel ebaseaduslikult vangistatud inimestest;

I. arvestades, et Türgi valitsusametnike ja valitseva koalitsiooni juhtide kõrgeimal tasandil tehtud korduvad poliitilised avaldused Demirtaşi juhtumi kohta ning tihedad ajalised seosed poliitiliste avalduste ja kohtusüsteemi selgelt ebaseadusliku tegevuse vahel annavad siiski rohkem tõestust juhtumi poliitilisest motiveeritusest ja kahjustavad tõsiselt Türgi kohtusüsteemi sõltumatust;

J. arvestades, et ühes teises kohtuasjas otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus 10. detsembril 2019, et silmapaistva kodanikuühiskonna tegelase Osman Kavala eelvangistus on vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooniga ning et Türgi ametivõimud peavad tagama Kavala viivitamatu vabastamise; arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest hoolimata pikendas Istanbuli kohus 9. oktoobril 2020 Kavala kinnipidamist, süüdistades teda spionaažis ja konstitutsioonilise korra kukutamise katsetes Gezi pargi meeleavalduste käigus 2013. aastal; arvestades, et hoolimata Euroopa Nõukogu ministrite komitee üleskutsetest on Türgi jätkanud Euroopa inimõiguste konventsiooni rikkumist, jättes Kavala vahi alt vabastamata;

1. nõuab Demirtaşi viivitamatut ja tingimusteta vabastamist kinnipidamisest vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu 2018. aasta otsusele, mida on kinnitatud kohtu suurkoja 22. detsembri 2020. aasta otsusega, ning nõuab, et loobutaks kõigist süüdistustest tema ja Yüksekdaği kui opositsioonilise HDP endiste kaasesimeeste ja teiste selle partei vangistatud liikmete vastu; rõhutab, et Türgi ametivõimud peavad neil laskma nende demokraatlikke volitusi täita sõltumatult ning ilma ähvarduste ja takistusteta; kinnitab veel kord, et toetab kõiki, kes tegutsevad jätkuvalt selle heaks, et need ja teised ilmselged õigusetuse juhtumid lõpetataks ning Türgi pöörduks tagasi täielikult demokraatlikule arenguteele;

2. tuletab Türgi ametivõimudele meelde, et kui nad Demirtaşi ei vabasta, siis on tegemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja Türgi enda õiguse otsese rikkumise, Demirtaşi õiguste rikkumise põhjendamatu pikendamise ja Türgi kohustuse ränga rikkumisega, mis puudutab Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste täitmist; toonitab, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus tähendab seda, et Türgi ametivõimud peavad Demirtaşi viivitamatult vabastama;



3. rõhutab, et Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et Demirtaşi pikaajaline ja ebaseaduslik kohtueelne kinnipidamine oli poliitiliselt ajendatud; on sügavalt mures selle juhtumiga seotud ebaseadusliku tegevuse ja poliitiliste avalduste pärast, mis viitavad sellele, et Türgi valitsus sekkus Demirtaşi pikaajalise kinnipidamisega seotud õigusasjadesse;

4. palub Euroopa Nõukogu ministrite komiteel oma järgmisel, 21. märtsil 2021 toimuval koosolekul kiiresti läbi vaadata Türgi keeldumise Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja kohtuotsuse Demirtaş vs. Türgi täitmisest, võtta selles asjas vastu avalduse ning astuda vajalikke samme tagamaks, et Türgi valitsus seda otsust viivitamata järgiks; on veendunud, et Euroopa Nõukogu ministrite komitee eesistujariik Saksamaa võtab kõik asjakohased ja vajalikud meetmed, et tagada Demirtaşi kohtuasjas tehtud suurkoja otsuse täitmine; kutsub ELi delegatsiooni Euroopa Nõukogus üles tõhustama pingutusi Euroopa Inimõiguste Kohtu Türgi kohta tehtud otsuste täitmise tagamiseks;

5. taunib Demirtaşile Türgi ametivõimude poolt osaks saavat kohtlemist, millega rikutakse tema õigusi, mis tulenevad Euroopa inimõiguste konventsioonist, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisest paktist, Türgi seadustest ja inimväärikusest, nagu see on sätestatud Türgi Vabariigi põhiseaduse artiklis 17; peab Demirtaşi kinnipidamise ebaseaduslikku pikendamist rohkem kui nelja aasta võrra julmaks ja poliitiliselt motiveeritud karistuseks, millega tekitatakse talle, tema perekonnale ja tema parteile korvamatut isiklikku ja poliitilist kahju; kutsub Türgit üles hoiduma edasistest temavastastest hirmutamismeetmetest ja tagama talle Türgi põhiseaduses ning Euroopa ja rahvusvahelises õiguses sätestatud inimõigused;

6. nõuab, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, komisjon ja liikmesriigid jätkaksid Demirtaşi juhtumi ning kõigi teiste inimõiguslaste, advokaatide, ajakirjanike, poliitikute ja haritlaste juhtumite esiletoomist, keda koos nende Türgi vestluskaaslastega meelevaldselt kinni peetakse, ning annaksid neile diplomaatilist ja poliitilist tuge; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama erakorraliste toetuste kasutamist inimõiguste kaitsjate heaks ja tagama inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste täieliku järgimise Türgis ELi delegatsiooni ja liikmesriikide diplomaatiliste esinduste poolt; nõuab, et Euroopa Liidu delegatsioon Türgis jälgiks jätkuvalt tähelepanelikult Demirtaşi ja teiste vangide juhtumeid, muu hulgas nende kohtuprotsessidel osaledes, ning jätkaks nende olukorra küsimuse tõstatamist Türgi ametivõimude juures;

7. on sügavalt mures selle pärast, et Türgi kohtusüsteem ja ametivõimud on eiranud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid ning Türgi madalama astme kohtud ei järgi üha sagedamini Türgi konstitutsioonikohtu otsuseid; kutsub Türgit üles tagama Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni sätete ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste täieliku järgimise; kutsub Türgit üles tegema Euroopa Nõukoguga täielikku koostööd õigusriigi, vähemuste õiguste, demokraatia ja põhiõiguste tugevdamiseks; loodab, et Euroopa Inimõiguste Kohus suudab kiirendada otsuste tegemist paljudes Türgi olukorraga seonduvates kohtuasjades; kutsub Türgi valitsust üles tagama, et kõigil inimestel oleks põhiõigus nõuetekohasele menetlusele, ja et nende juhtumeid käsitleks kooskõlas rahvusvaheliste normidega täielikult sõltumatu ja toimiv kohtusüsteem;

8. peab äärmiselt murettekitavaks Türgi ametivõimude pidevaid rünnakuid ja survet opositsiooniparteidele, eriti HDP ja selle noorteorganisatsioonide vastu suunatud jätkuvaid konkreetseid ja poliitiliselt motiveeritud rünnakuid, millega õõnestatakse demokraatliku süsteemi õiget toimimist, ja kutsub Türgi ametivõime üles viivitamatult lõpetama need rünnakud; peab eriti murettekitavaks käimasolevat arutelu HDP sulgemise ja üheksa HDP parlamendiliikme immuniteedi tühistamise üle, mõlemal juhul seoses 2014. aasta oktoobris Kobane linnas toimunud meeleavaldustega, mille eest peetakse kinni ka Demirtaşi; juhib tähelepanu Türgi roheliste/vasakpartei noortetiiva liikme Cihan Erdali juhtumile, kes peeti kinni 25. septembril 2020 ja mõisteti 7. jaanuaril 2021 nn Kobane asjas süüdi koos rohkem kui 100 süüalusega, kelle hulgas on ka Selahattin Demirtaş; on sügavalt mures Vabariikliku Rahvapartei (CHP) Istanbuli piirkonnaorganisatsiooni esimehe Canan Kaftancıoğlu jätkuva poliitilise ja kohtuliku ahistamise pärast, kuna ta mõisteti 2019. aasta septembris poliitiliselt motiveeritud kohtuasjades peaaegu kümneks aastaks vangi, mille kohta on veel oodata ülemkohtu otsust, ning 2020. aasta detsembris esitati talle süüdistus uues kohtuasjas, millega seoses teda ähvardab jälle kümneaastane vanglakaristus;

9. on sügavalt mures kodanikuühiskonna tegutsemisruumi vähenemise ning põhiõiguste ja -vabaduste ja õigusriigi olukorra jätkuva halvenemise pärast Türgis; peab eriti murettekitavaks Türgi jätkuvat tagasikäiku kohtusüsteemi sõltumatuse suhtes; kutsub Türgi ametivõime üles lõpetama inimõiguste kaitsjate, haritlaste, ajakirjanike, usujuhtide, advokaatide ning lesbide, geide, bi-, trans- ja interseksuaalide kogukonna liikmete kohtuliku ahistamise, kelle põhiõigusi on



rikutud, eriti pärast ebaõnnestunud riigipöördekatset; nõuab, et Türgi valitsus vabastaks kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu 2020. aasta mai otsusega ning pärast Euroopa Nõukogu ministrite komitee korduvaid üleskutseid ja resolutsioone viivitamata väljapaistva kodanikuühiskonna esindaja Osman Kavala;

10. tuletab meelde hiljuti heaks kiidetud kogu maailmas rakendatavat inimõiguste rikkujate vastast ELi sanktsiooni-režiimi, mis on inimõiguste raskete rikkumiste (nagu Türgis) seire ja nende suhtes sanktsioonide kohaldamise mehhanism, millega võetakse sihikule isikud, üksused ja asutused, kes on toime pannud raskeid inimõiguste rikkumisi või on nende toimepanekuga seotud;

11. on väga mures meediavabaduse olukorra pärast Türgis; kutsub Türgi ametivõime üles viivitamata vastama kõigile Türgi kohta Euroopa Nõukogu platvormil esitatud hoiatusteadetele ja võtma nende suhtes meetmeid ning parandama ajakirjanduse kaitset ja ajakirjanike turvalisust; kutsub Türgi ametivõime üles tagama õiglase juurdepääsu õiguskaitsele ning lõpetama poliitiliselt motiveeritud kohtuasjad ajakirjanike ja meediatöötajate vastu, nagu hiljutine ajakirjanik Melis Alphani juhtum, keda süüdistati terroristlikus propagandas ning keda ähvardab kuni seitsme aasta ja kuue kuu pikkune vanglakaristus, peab äärmiselt murettekitavaks, et Türgi ametivõimud jälgivad sotsiaalmeedia platvorme, ja taunib sotsiaalmeedia kontode sulgemist ametivõimude poolt; peab sellist tegevust sõnavabaduse jätkuvaks piiramiseks ja kodanikuühiskonna mahasurumise vahendiks;

12. võtab teadmiseks Türgi kavatsuse pöörata suhetes ELiga uus lehekülg, Türgi otsusekindluse viia ellu reforme ja Türgi kindla tahte edendada ELiga ühinemise protsessi, mida väljendasid president Erdogan ja teised kõrgemad valitsusametnikud 9. jaanuaril 2021; on seisukohal, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste austamine ja täitmine oleks oluline samm selliste avalduste usaldusväärsuse kinnitamiseks tegelike tõenditega; kinnitab, et EL on uueks alguseks valmis; rõhutab aga, et paremad ja sügavamad suhted sõltuvad, muu hulgas, täielikult demokraatlike põhimõtete, õigusriigi olukorra ja põhiõiguste austamise tegelikust paranemisest Türgis;

13. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, Euroopa Nõukogu ministrite komitee eesistujariigile Saksamaale ning Türgi presidendile, valitsusele ja parlamendile, ja palub selle resolutsiooni tõlkida türgi keelde.



P9_TA(2021)0029

Inimõiguste olukord Vietnamis, eelkõige inimõiguste teemat kajastanud ajakirjanike Pham Chi Dungi, Nguyen Tuong Thuy ja Le Huu Minh Tuani juhtum

Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon inimõiguste olukorra kohta Vietnamis, eelkõige inimõiguste teemat kajastanud ajakirjanike Pham Chi Dungi, Nguyen Tuong Thuy ja Le Huu Minh Tuani juhtumi

kohta (2021/2507(RSP))

(2021/C 456/23)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Vietnami kohta, eriti 15. novembri 2018. aasta resolutsiooni Vietnami ja eelkõige poliitvangide olukorra kohta (1), 14. detsembri 2017. aasta resolutsiooni väljendusvabaduse kohta Vietnamis, eelkõige Nguyen Van Hoa juhtumi kohta (2) ja 9. juuni 2016. aasta resolutsiooni Vietnami kohta (3),

— võttes arvesse oma 12. veebruari 2020. aasta resolutsiooni, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Vietnami Sotsialistliku Vabariigi vahelise vabakaubanduslepingu sõlmimise kohta (4), ja nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Vietnami Sotsialistliku Vabariigi vahelise investeeringute kaitse lepingu liidu nimel sõlmimise kohta (5),

— võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Vietnami Sotsialistliku Vabariigi vahel sõlmitud laiahaardelist partnerluse ja koostöö raamlepingut, millele kirjutati alla 27. juunil 2012 ja mis jõustus 2016. aasta oktoobris (partnerlus- ja koostööleping),

— võttes arvesse ELi ja Vietnami vahelist vabakaubanduslepingut,

— võttes arvesse ELi ja Vietnami vahelist kümnendat inimõigustealast dialoogi, mis toimus 19. veebruaril 2020,

— võttees arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 6. jaanuari 2021 avaldust kolmele ajakirjanikule (Pham Chi Dung, Nguyen Tuong Thuy ja Le Huu Minh Tuan) süüdimõistmise kohta,

— võttes arvesse Euroopa Liidu Vietnami delegatsiooni teadet Ho Chi Minhi linna apellatsioonikohtu 2021. aasta jaanuaris tehtud otsuse kohta jätta jõusse Hiên Phápi rühma liikmetele määratud karm karistus,

— võttes arvesse ÜRO eriraportööride 14. jaanuari 2021. aasta ühisavaldust „Vietnam: vahistamistega edastatakse tähtsa parteikoosoleku eel heidutav sõnum“,

— võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku pressiesindaja 8. jaanuari 2021. aasta pressiteadet Vietnami kohta ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 3. juuni 2020. aasta avaldust „Aasia: Bachelet tunneb suurt muret väljendusvabaduse mahasurumise pärast COVID-19 pandeemia ajal“,

— võttes arvesse ÜRO erimenetluste esindajate 17. septembri 2020. aasta ühist süüdistuskirja kolme ajakirjaniku teemal ja 22. jaanuari 2020. aasta süüdistuskirja kahe üksikisiku, sh ajakirjanik Pham Chi Dungi teemal ja Vietnami valitsuse 28. detsembri 2020. aasta ja 18. märtsi 2020. aasta vastuseid,

— võttes arvesse 11. ja 12. märtsi 2019. aasta kolmandat perioodilist aruannet Vietnami kohta (CCPR/C/VNM/3) ja ÜRO inimõiguste komitee sellekohaseid 29. augusti 2019. aasta lõppjäreldusi,

— võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid (2011),



(1) ELT C 363, 28.10.2020, lk 66.(2) ELT C 369, 11.10.2018, lk 73.(3) ELT C 86, 6.3.2018, lk 122.(4) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0027.(5) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0029.

— võttes arvesse ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

— võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

— võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Vietnam ühines 1982. aastal,


A. arvestades, et Ho Chi Minhi linna rahvakohus mõistis 5. jaanuaril 2021 Vietnami sõltumatute ajakirjanike liitu (IJAVN) kuuluvatele inimõiguste kaitsjatele ja ajakirjanikele Pham Chi Dungile, Nguyen Tuong Thuyle ja Le Huu Minh Tuanile karmid vanglakaristused (vastavalt 15, 11 ja 11 aastat) muu hulgas „teabe, materjalide ja esemete valmistamise, ladustamise ja levitamise eest riigi vastustamise eesmärgil“; arvestades, et nad on kajastanud oma kirjutistes selliseid teemasid nagu puudulik haldustegevus ja korruptsioon valitsuses, inimõiguste kaitsjate kohtlemine Vietnami võimude poolt ja demokraatiat toetav liikumine Vietnamis;

B. arvestades, et Vietnami võimud jätkavad inimõiguste kaitsjate, ajakirjanike, blogipidajate, inimõiguste advokaatide, kodanikuühiskonna aktivistide ja ametiühingutegelaste vangistamist, kinnipidamist, ahistamist ja ähvardamist; arvestades, et inimõiguste kaitsjaid ähvardab inimõigustealase töö ning oma põhiõiguste ja väljendusvabaduse nii veebis kui ka veebiväliselt kasutamise eest pikk vanglakaristus; arvestades, et kõigist Kagu-Aasia riikidest on Vietnamis praegu kõige rohkem poliitvange, sh 170 meelsusvangi, kellest 69 vangistati pelgalt sotsiaalmeediategevuse eest; arvestades, et suuremat osa poliitvange peetakse kinni häguselt sõnastatud riiklikku julgeolekut käsitlevate klauslite alusel, mis ei ole kooskõlas ei Vietnami põhiseaduse ega ka rahvusvaheliste inimõigustealaste lepingutega, nagu kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, mille osalisriik Vietnam on;

C. arvestades, et poliitaktivistid ja inimõiguslased elavad kinnipidamiskohtades karmides tingimustes, mh ei võimaldata neile arstiabi, õigusnõustamist ega kontakte perekonnaga ning sageli kohaldatakse nende suhtes vägivalda, piinamist ja muud väärkohtlemist; arvestades, et nende kohtuasjade sageli kiire arutamine ei vasta erapooletuse, õigluse ja kohtute sõltumatuse aluspõhimõtetele; arvestades, et ülestunnistused saadakse korrapäraselt survestamise abil ja kantakse televisioonis üle;

D. arvestades, et keskkonna, demokraatia, meediavabaduse, poliitilise pluralismi, õigusriigi ja kodanikuühiskonna arengu kaitsmise eest võitlevat sõltumatut ajakirjanikku Pham Chi Dungi hoitakse meelevaldselt kinni alates 2019. aasta novembrist ning teda süüdistatakse „välismeediaga koostöö tegemises moonutatud teabe edastamise eesmärgil“; arvestades, et talle esitati see süüdistus pärast seda, kui ta saatis Euroopa Parlamendi liikmetele videopöördumise, milles ta kutsus neid tungivalt üles lükkama edasi ELi ja Vietnami vabakaubanduslepingu ratifitseerimine, kuni Vietnam on teinud edusamme inimõiguste valdkonnas; arvestades, et Pham Chi Dungi hoiti sama süüdistuse alusel 2012. aastal kuus kuud kinni;

E. arvestades, et vahetult pärast Pham Chi Dungi vahistamist sulgesid võimud IJAVNi veebisaidi; arvestades, et Ngyuen Tuong Thuy vahistati oma Hanois asuvas korteris 23. mail 2020 ja Le Huu Minh Tuan vahistati 12. juunil 2020; arvestades, et enne meelevaldset vahistamist ja süüdimõistmist ahistasid ja ähvardasid Vietnami võimud kõiki kolme inimõiguste kaitsjat;

F. arvestades, et kodanikuühiskonna edastatud andmetel on ligikaudu 80 % Vietnami meelsusvangidest vangis sotsiaalmeediategevuse eest; arvestades, et vähemalt kaks ülemaailmset sotsiaalmeediaplatvormi alluvad varasemast oluliselt rohkem sõnavabadusvabaduse piirangutele ja tsensuuriseadustele Vietnamis, tsenseerides muu hulgas rahumeelset kriitikat riigi suhtes, laiendades asukohapõhist piiramist ja eemaldades „partei ja riigi vastu suunatud propaganda“, rikkudes sellega universaalseid standardeid, nt ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid ning oma käitumisjuhendit;

G. arvestades, et Vietnam on organisatsiooni Piirideta Reporterid 2020. aasta ajakirjandusvabaduse indeksis 180 riigi seas 175. kohal; arvestades, et peaaegu kõik Vietnami meediaväljaanded on riigi omanduses ja riigi kontrolli all ning kohaldatakse tsensuuri, muu hulgas välismaise ringhäälingu ja trükiste suhtes; arvestades, et Vietnami valitsus keelab jätkuvalt sõltumatutel või eraõiguslikel meediaväljaannetel tegutseda ning teostab ranget kontrolli raadio- ja telejaamade ning trükiste üle; arvestades, et rahvuskogu võttis 2016. aasta aprillis vastu meediaseaduse, mis piirab järsult ajakirjandusvabadust Vietnamis;



H. arvestades, et 12. juunil 2018 võttis Vietnami rahvuskogu vastu küberturvalisuse seaduse, mille eesmärk on karmistada veebikontrolle ja mille kohaselt peavad teenuseosutajad kustutama postitused, mida peetakse „ohuks“ riigi julgeolekule; arvestades, et selle seadusega kehtestatakse sõnavabadusele internetis karmid piirangud ja püütakse oluliselt piirata õigust eraelu puutumatusele;

I. arvestades, et õigus väljendusvabadusele on tagatud Vietnami põhiseadusega, inimõiguste ülddeklaratsiooniga ja muude rahvusvaheliste konventsioonidega, millega Vietnam on ühinenud, sealhulgas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt; arvestades, et ÜRO inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise raames võttis Vietnam vastu soovitused tagada arvamus- ja väljendusvabadus ning tühistada selle piirangud;

J. arvestades, et 1. jaanuaril 2018 jõustus Vietnami ajaloo esimene veendumusi ja usku käsitlev seadus, mis kohustab kõiki riigi usurühmi end ametiasutustes registreerima ja neid oma tegevusest teavitama; arvestades, et ametiasutused võivad neid registreerimistaotlusi tagasi lükata või takistada ja keelustada usulise tegevuse, mis nende hinnangul on vastuolus „riiklike huvide“, „avaliku korra“ või „rahvusliku ühtsusega“;

K. arvestades, et Vietnami kriminaalkoodeks sisaldab repressiivseid sätteid, mida kuritarvitatakse eelkõige Vietnami valitsuse suhtes kriitilisi seisukohti väljendavate inimõiguste kaitsjate, teisitimõtlejate, advokaatide, ametiühingute, usurühmade ja valitsusväliste organisatsioonide vaigistamiseks, vahistamiseks, kinnipidamiseks, karistamiseks või nende tegevuse piiramiseks;

L. arvestades, et riigis kohaldatakse endiselt surmanuhtlust, kuid hukkamiste arv ei ole teada, kuna Vietnami ametivõimud salastavad surmanuhtlust puudutava statistika kui riigisaladuse;

M. arvestades, et ELi-Vietnami suhted põhinevad ELi-Vietnami partnerlus- ja koostöölepingul, milles on tähtis roll inimõigustel ning milles nähakse inimõiguste raske ja süstemaatilise rikkumise korral ette kahepoolsete koostöövahendite, sealhulgas kahepoolsete kaubandussoodustuste peatamine;

N. arvestades, et ELi-Vietnami partnerlus- ja koostöölepingus, eriti selle artiklites 1, 2 ja 35, on Vietnam võtnud kohustuse teha Euroopa Liiduga inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel koostööd; arvestades, et see koostöö hõlmab selliste rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktide rakendamist nagu kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, mille osalisriik Vietnam on; arvestades, et on olemas selge seos ELi-Vietnami partnerlus- ja koostöölepingu ning ELi ja Vietnami vabakaubanduslepingu vahel, milles mõlemad pooled on võtnud kohustuse täita oma inimõigustealaseid kohustusi; arvestades, et ELi-Vietnami partnerlus- ja koostöölepingus sisalduvad inimõiguste põhipunktid võimaldavad võtta inimõiguste raske ja süstemaatilise rikkumise korral asjakohaseid meetmeid;

O. arvestades, et ELi-Vietnami partnerlus- ja koostöölepingu alusel loodud ühiskomitee, mis pidas 15. detsembril 2020 veebi teel oma teise kohtumise, vaatas läbi inimõigustealast koostööd käsitlevad ettepanekud, sealhulgas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti rakendamise, ning võttis vastu inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise käigus esitatud soovitused;

1. kutsub Vietnami ametivõime üles viivitamata ja tingimusteta vabastama Pham Chi Dungi, Nguyen Tuong Thuy ja Le Huu Minh Tuani ning kõik teised ajakirjanikud, inimõiguste ja keskkonnakaitsjad, ametiühingutegelased ja meelsusvangid, kes on vahistatud ja keda on karistatud ainult väljendusvabaduse õiguse kasutamise eest, ning loobuma kõigist nende vastu esitatud süüdistustest;

2. on kohkunud Vietnamis ägenevast teisitimõtlemise mahasurumisest ja sagenevatest inimõiguste rikkumistest ning mõistab need hukka, sealhulgas poliitiliste aktivistide, ajakirjanike, blogipidajate, teisitimõtlejate ja inimõiguste kaitsjate süüdimõistmise, poliitilise hirmutamise, jälgimise, ahistamise, ebaõiglase kohtupidamise, sundpaguluse ja ründamise väljendusvabaduse kasutamise eest, sest sellega rikub Vietnam selgelt oma inimõiguste valdkonnas võetud rahvusvahelisi kohustusi;

3. kutsub Vietnami ametivõime üles viivitamata lõpetama muus vormis ahistamise, sealhulgas ajakirjanike, inimõiguste ja keskkonnakaitsjate, aktivistide ja kõigi nende isikute kohtuliku tagakiusamise ja hirmutamise, kes kasutavad internetis ja mujal oma õigust väljendusvabadusele ja teisi inimõigusi;



4. väljendab sügavat muret selle pärast, et Vietnami vanglad on ülerahvastatud ja seal valitsevad ebasanitaarsed tingimused, mis suurendavad COVID-19 ja muudesse haigustesse nakatumise ohtu; kordab ÜRO inimõiguste ülemvoliniku üleskutset vabastada kõik isikud, keda peetakse kinni ilma piisava õigusliku aluseta, sealhulgas poliitvangid ja eriarvamuste väljendamise eest kinnipeetavad; rõhutab, et kuni nende vabastamiseni peavad Vietnami ametivõimud tagama igas olukorras kõigi vangide, teiste hulgas Pham Chi Dungi, Nguyen Tuong Thuy ja Le Huu Minh Tuani füüsilise turvalisuse ja psühholoogilise heaolu ning selle, et kõigi teiste poliitvangide ja kinnipeetavate kohtlemine on kooskõlas rahvusvaheliste standarditega; rõhutab, et õigus kohtuda advokaatide, meditsiinitöötajate ja pereliikmetega on oluline tagatis piinamise ja väärkohtlemise vastu;

5. kutsub Vietnami ametivõime üles lõpetama nii riigisiseste kui rahvusvaheliste uudisteallikate, sealhulgas IJAVNi toodetud sõltumatute uudiste ja meediaväljaannete tsensuuri, tühistama piirangud teabeallikatele internetis ja internetikasutusele ning tagama turvalise ja soodsa keskkonna ajakirjanikele, rahvaajakirjanikele, blogipidajatele ja teistele, kes avaldavad internetis arvamust;

6. väljendab muret selle pärast, et teadete kohaselt on ülemaailmsed sotsiaalmeediavõrgustikud osalenud Vietnami ametivõimude püüetes piirata väljendusvabadust, ning nõuab tungivalt, et ülemaailmsed sotsiaalmeedia platvormid ei oleks kaasosalised Vietnamis käimasolevas tsensuuris;

7. kutsub Vietnami valitsust üles kaotama kõik usuvabaduse piirangud ja lõpetama usukogukondade tagakiusamise;

8. nõuab tungivalt, et Vietnami valitsus vaataks läbi Vietnami kriminaalkoodeksi sätted, eriti artiklid 117, 118 ja 331, millega piiratakse liialdatult õigust väljendusvabadusele ning rahumeelse kogunemise ja ühinemise vabadusele, ning muudaks küberturvalisuse seadust ja dekreeti 15/2020/ND-CP (mis käsitleb karistusi postiteenuste, telekommunikatsiooni, raadiosageduste, infotehnoloogia ja elektrooniliste tehingute õigusnormide haldusrikkumiste eest) ning dekreeti 72/2013/ND-CP (mis käsitleb internetiteenuste ja veebisisu haldamist, pakkumist ja kasutamist), et viia need kooskõlla rahvusvaheliste inimõiguste standarditega; rõhutab eelkõige, et kriminaalkoodeksi reform on vajalik ka selleks, et tagada Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioonide nr 98 ja nr 87 (mida Vietnam on kohustunud ratifitseerima) tõhus rakendamine;

9. kutsub Vietnami üles kiirendama ühinemisvabadust ja organiseerumisõiguse kaitset käsitleva ILO konventsiooni nr 87 ratifitseerimise tempot ja tagama selle kiire jõustumise ning esitama usaldusväärse tegevuskava, mille alusel rakendada ILO konventsiooni nr 105 sunniviisilise töö kaotamise kohta ja konventsiooni nr 98 organiseerumisõiguse ja kollektiivse läbirääkimisõiguse kohta; kutsub Vietnami võime üles tunnustama sõltumatuid ametiühinguid ja kaitsma kõiki töötajaid, eelkõige naisi ja lapsi, diskrimineerimise, seksuaalse ahistamise, seadusliku ületunnitöö ülemmäära rikkumise ning ohutus- ja tervisekaitsekohustuste rikkumise eest;

10. kutsub Vietnami võime üles toetama ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamist ning kutsub ELis asuvaid või seal tegutsevaid äriühinguid üles järgima ÜRO juhtpõhimõtteid ning nii rahvusvahelist kui ka inimõigusi käsitlevat õigust;

11. kutsub Vietnami võime üles viivitamata kehtestama surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi, mis oleks esimene samm surmanuhtluse kaotamise suunas; nõuab kõigi surmaotsuste läbivaatamist, tagamaks, et kohtuprotsessid vastavad rahvusvahelistele normidele, ning nõuab, et Vietnam ühineks kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teise fakultatiivse protokolliga, mille eesmärk on surmanuhtluse kaotamine;

12. rõhutab, et inimõiguste austamine on Vietnami ja ELi kahepoolsete suhete peamine alus ja ELi-Vietnami partnerlus- ja koostöölepingu ning ELi ja Vietnami vabakaubanduslepingu oluline osa;

13. väljendab heameelt ELi ja Vietnami tugevdatud partnerlus- ja inimõigustedialoogi üle, eelkõige Euroopa Parlamendi ja Vietnami rahvuskogu parlamentaarse ühiskontrolli töörühma loomise üle, mille ülesanne on jälgida ELi ja Vietnami vabakaubanduslepingu ning investeeringute kaitse lepingu rakendamist, mis võib hõlbustada dialoogi laiendamist väljapoole kaubandusküsimusi; tuletab meelde inimõigusdialoogi tähtsust, kuna see on peamine vahend, mis võimaldab Vietnami tulemuslikult toetada ja ergutada teda vajalikke reforme rakendama; kutsub Euroopa välisteenistust, komisjoni ja ELi inimõiguste eriesindajat üles tugevdama kõrgeimal tasandil inimõigusdialoogi Vietnamiga;

14. tunnistab ELi ja Vietnami vabakaubanduslepingu ning partnerlus- ja koostöölepingu institutsioonilist ja õiguslikku seost, millega tagatakse, et inimõigused seatakse ELi ja Vietnami suhete keskmesse; nõuab, et lepinguosalised kasutaksid lepinguid selleks, et parandada inimõiguste olukorda Vietnamis, ning rõhutab ELi ja Vietnami konstruktiivse ja tulemusliku inimõigusdialoogi tähtsust; tuletab jätkuvate ulatuslike inimõiguste rikkumistega seoses Vietnami valitsusele meelde, et



ELI-Vietnami partnerlus- ja koostööleping, mis on seotud ELi ja Vietnami vabakaubanduslepinguga, võimaldab inimõiguste ränga rikkumise korral võtta sobivaid meetmeid, võttes Vietnami valitsuse suhtes karmima hoiaku; väljendab heameelt võimaluse üle tõstatada inimõiguste küsimusi parlamentaarse ühiskontrolli töörühma ELi-Vietnami vabakaubanduslepingu teemalistel kohtumistel Vietnami parlamendiga, ja tunneb heameelt ka selle üle, et esimene niisugune kohtumine toimus 2020. aasta detsembris;

15. kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles kiiresti koostama terviklikku inimõiguste mõjuhinnangut selle kohta, mida ELi ja Vietnami vabakaubandusleping võib inimõiguste vallas tähendada, nagu parlament palus oma resolutsioonis lepingu ratifitseerimise kohta; nõuab tegevuskava vastuvõtmist, mis tulemuslikult käsitleks Vietnami hoogustuvaid repressioone ja inimõigusi puudutavate kohustuste eiramist, ning kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles parlamendile selle tegevuskava rakendamisest korrapäraselt aru andma;

16. kordab üleskutset, et EL ja Vietnam moodustaksid sõltumatu inimõiguste järelevalvemehhanismi ja sõltumatu kaebuste lahendamise mehhanismi, mis pakuks mõjutatud kodanikele ja kohalikele sidusrühmadele tõhusat õiguskaitset;

17. kahetseb, et ELi ja Vietnami vabakaubanduslepingut käsitlevad sisenõuanderühmad ei ole veel tööd alustanud, ning kordab üleskutset, et neis rühmades oleksid ulatuslikult ja tasakaalustatult esindatud mitmesugused sõltumatud ja vabad kodanikuühiskonna organisatsioonid, sealhulgas Vietnami sõltumatud tööhõive- ja keskkonnakaitseorganisatsioonid ning inimõiguste kaitsjad; kutsub Vietnami võime üles hoiduma kohatust sekkumisest nende rühmade moodustamisse ja toimimisse, samuti ähvardustest või kättemaksuaktsioonidest nende liikmete vastu;

18. nõuab tungivalt, et Vietnam esitaks ÜRO erimenetluste esindajatele, eelkõige arvamus- ja väljendusvabaduse eriraportöörile ning inimõiguste kaitsjate olukorra eriraportöörile alalise kutse Vietnami külastada ning annaks neile vaba ja piiramatu juurdepääsu kõigile, kellega nad konsulteerida soovivad;

19. kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles aktiivselt toetama Vietnamis inimõigusi kaitsvaid ajakirjanikke, kodanikuühiskonna rühmi ja üksikisikuid, sh nõudes kõigis oma kontaktides Vietnami võimudega ajakirjanike, inimõiguste kaitsjate ja meelsusvangide vabastamist; nõuab tungivalt, et ELi delegatsioon Hanois annaks vangistatud inimõiguste kaitsjatele igakülgset toetust, sh korraldades vanglakülastusi, kohtuistungite jälgimist ja õigusabi osutamist;

20. kutsub ELi delegatsiooni üles tõstatama käesolevas resolutsioonis nimetatud juhtumeid, millele on tähelepanu juhtinud ka ÜRO organid ja eksperdid, sealhulgas paljude teiste seas Tran Huynh Duy Thuci, Ho Duc Hoa, Tran Anh Kimi, Le Thanh Tungi, Phan Kim Khanhi, Tran Hoang Phuci, Hoang Duc Binhi, Bui Van Trungi, Truong Minh Duci, Nguyen Trung Toni, Pham Van Troi, Nguyen Bac Truyeni, Le Dinh Luongi, Nguyen Van Tuci, Nguyen Trung Truci, Pham Van Diepi, Nguyen Nang Tinhi, Tran Duc Thachi, Pham Doan Trangi, Can Thi Theu, Trinh Ba Phuongi, Trinh Ba Tu, Dinh Thi Thu Thuy, Nguyen Thi Ngoc Hanhi, Ngo Van Dungi, Le Quy Loci ja Ho Dinh Cuongi juhtum;

21. nõuab tungivalt, et ELi välisasjade nõukogu arutaks inimõiguste olukorda Vietnamis; kutsub liikmesriike üles, eelistatavalt enne Vietnami Kommunistliku Partei 13. rahvuskongressi, jõuliselt väljendama oma muret seoses inimõiguste olukorra halvenemisega Vietnamis; ergutab ELi ja selle liikmesriike suurendama rahvusvahelisi jõupingutusi, edendamaks ÜRO Inimõiguste Nõukogus ühisalgatust sarnaselt meelestatud partnerite ja eelkõige USA uue administratsiooniga, et töötada Vietnami inimõiguste olukorra konkreetse parandamise nimel;

22. nõuab, et EL jätkaks tööd tulemusliku kontrollisüsteemi loomiseks mis tahes liiki julgeolekuvarustuse, relvade ja kahesuguse kasutusega kaupade, sealhulgas interneti jälgimise tehnoloogia ekspordi, müügi, uuendamise ja hooldamise üle, et vältida nende kasutamist siserepressioonideks riikides, kus inimõiguste olukord on murettekitav, sealhulgas Vietnamis;

23. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni peasekretärile, Vietnami valitsusele ja rahvuskogule ning ÜRO peasekretärile.



III

(Ettevalmistavad aktid)

EUROOPA PARLAMENT

P9_TA(2021)0001

Naftast ja muudest kahjulikest ainetest tuleneva Põhjamere reostuse vastu võitlemist käsitleva koostöölepingu (Bonni leping) muudatuste heakskiitmine seoses selle esemelise ja geograafilise kohaldamisala laiendamisega ***

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2021. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu, millega sõlmitakse naftast ja muudest kahjulikest ainetest tuleneva Põhjamere reostuse vastu võitlemist käsitleva koostöölepingu (Bonni leping) muudatused seoses lepingu kohaldamisala laiendamise ja Hispaania Kuningriigi

lepinguga ühinemisega (11487/2020 – C9-0351/2020 – 2020/0205(NLE))

(Nõusolek)

(2021/C 456/24)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (11487/2020),

— võttes arvesse naftast ja muudest kahjulikest ainetest tuleneva Põhjamere reostuse vastu võitlemist käsitleva koostöölepingu osaliste otsuse eelnõu, mis käsitleb lepingu kohaldamisala laiendamist, et teha järelevalvealast koostööd seoses MARPOLi konventsiooni VI lisa nõuetega (11490/2020),

— võttes arvesse naftast ja muudest kahjulikest ainetest tuleneva Põhjamere reostuse vastu võitlemist käsitleva koostöölepingu osaliste otsuse eelnõu Hispaania Kuningriigi lepinguga ühinemise kohta (11493/2020),

— võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 192 lõikele 1, artikli 196 lõikele 2 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C9-0351/2020),

— võttes arvesse kodukorra artikli 105 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 114 lõiget 7,

— võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni soovitust (A9-0268/2020),

1. annab nõusoleku lepingusse muudatuste tegemiseks;

2. teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ja lepinguosaliste riikide valitsustele ja parlamentidele.



P9_TA(2021)0002

Teatavate kolmandate riikide vahetuskursi võrdlusaluste väljaarvamine ning asendusvõrdlu-saluste määramine teatavatele kaotatavatele võrdlusalustele ***I

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) 2016/1011 seoses teatavate kolmandate riikide vahetuskursi võrdlusaluste väljaarvamisega määruse kohaldamisalast ning asendusvõrdlusaluste määramisega

teatavatele kaotatavatele võrdlusalustele (COM(2020)0337 – C9-0209/2020 – 2020/0154(COD))

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

(2021/C 456/25)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2020)0337),

— võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C9-0209/2020),

— võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

— võttes arvesse Euroopa Keskpanga 18. septembri 2020. aasta arvamust (1),

— võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 29. oktoobri 2020. aasta arvamust (2),

— võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 74 lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 9. detsembri 2020. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,


— võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A9-0227/2020),

1. võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2. palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3. teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

P9_TC1-COD(2020)0154

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 19. jaanuaril 2021. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/…, millega muudetakse määrust (EL) 2016/1011 seoses teatavate kolmandate riikide hetke vahetuskursi võrdlusaluste väljaarvamisega määruse kohaldamisalast ning asendusvõrdlusaluste määramisega teatavatele võrdlusalustele, mille väljaandmine on lõpetamisel, ning millega

muudetakse määrust (EL) nr 648/2012

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2021/168) lõplikule kujule).



(1) ELT C 366, 30.10.2020, lk 4.(2) ELT C 10, 11.1.2021, lk 35.

P9_TA(2021)0003

Tehnilise toe rahastamisvahend ***I

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse tehnilise toe rahastamisvahend (COM(2020)0409 – C9-0148/2020

– 2020/0103(COD))


(2021/C 456/26)

Euroopa Parlament,


— võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artikli 175 kolmandat lõiku ja artikli 197 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C9-0148/2020),


— võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 15. juuli 2020. aasta arvamust (1),

— võttes arvesse Regioonide Komitee 14. oktoobri 2020. aasta arvamust (2),



— võttes arvesse kodukorra artikli 58 kohaseid eelarvekomisjoni ning majandus- ja rahanduskomisjoni ühisarutelusid,

— võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust,

— võttes arvesse eelarvekomisjoni ja majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A9-0173/2020),


2. palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab selle uue ettepanekuga, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;


P9_TC1-COD(2020)0103

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 19. jaanuaril 2021. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/…, millega luuakse tehnilise toe instrument




(1) ELT C 364, 28.10.2020, lk 132.(2) ELT C 440, 18.12.2020, lk 160.

P9_TA(2021)0004

Liidu õiguste rakendamine rahvusvaheliste kaubanduseeskirjade kohaldamisel ja jõustamisel ***I

Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 654/2014, milles käsitletakse liidu õiguste kasutamist rahvusvaheliste kaubanduseeskirjade kohaldamisel ja jõustamisel

(COM(2019)0623 – C9-0197/2019 – 2019/0273(COD))


(2021/C 456/27)

Euroopa Parlament,


— võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 207, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C9-0197/2019),


— võttes arvesse Euroopa Kohtu arvamust 2/15 (1),

— võttes arvesse oma 28. novembri 2019. aasta resolutsiooni WTO apellatsioonikogu kriisi kohta (2),

— võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 74 lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 4. novembri 2020. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,


— võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit (A9-0133/2020),


2. kiidab heaks Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavalduse, mis on lisatud käesolevale resolutsioonile;

3. võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avalduse;



P9_TC1-COD(2019)0273

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 19. jaanuaril 2021. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/…, millega muudetakse määrust (EL) nr 654/2014, milles

käsitletakse liidu õiguste kasutamist rahvusvaheliste kaubanduseeskirjade kohaldamisel ja jõustamisel




(1) ECLI:EU:C:2017:376.(2) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0083.

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi ühisdeklaratsioon kolmandate riikide sunnimeetmete ärahoidmise ja nende vastu võitlemise vahendi kohta

Komisjon võtab teadmiseks Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide väljendatud mureküsimused seoses sellega, et teatavatel kolmandatel riikidel on tavaks teha katseid sundida liidu ja/või selle liikmesriike teatavaid poliitikameetmeid võtma või tühistama. Ka komisjon on seisukohal, et selline tegevus on tõsiselt murettekitav. Komisjon kinnitab oma kavatsust uurida täiendavalt võimalikku vahendit, mida saaks võtta kolmandate riikide sunnimeetmete ärahoidmiseks või neutraliseerimiseks ja mis võimaldaks kiiresti võtta sellisest tegevusest tingitud vastumeetmeid. Komisjon kavatseb jätkata hindamist ning võtta selle alusel ja kõiki asjakohaseid asjaolusid arvestades vastu seadusandliku ettepaneku, millega luuakse mehhanism sellise tegevuse ärahoidmiseks või neutraliseerimiseks kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Nagu teatati komisjoni presidendi 16. septembri 2020. aasta kavatsusavalduses Euroopa Parlamendi presidendile ja nõukogu ametis olevale eesistujale, võtab komisjon ettepaneku igal juhul vastu hiljemalt 2021. aasta lõpus või varem, kui see peaks mõne kolmanda riigi sunnimeetmete tõttu vajalikuks osutuma.

Nõukogu ja Euroopa Parlament võtavad teadmiseks komisjoni kavatsuse esitada ettepanek, millega luuakse vahend kolmandate riikide sunnimeetmete ärahoidmiseks ja nende vastu võitlemiseks. Mõlemad nimetatud institutsioonid on võtnud kohustuse täita oma institutsioonilist rolli kaasseadusandjatena ja kaaluda ettepanekut õigeaegselt, võttes arvesse rahvusvahelisest avalikust õigusest ja WTO õigusest tulenevaid liidu kohustusi ning asjakohaseid suundumusi rahvusvahelises kaubanduses.

Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioon

Liit kohustub jätkuvalt edendama mitmepoolset lähenemisviisi rahvusvaheliste vaidluste lahendamisel, eeskirjadel põhinevat kaubandust ja rahvusvahelist koostööd, et saavutada ÜRO kestliku arengu eesmärgid. Liit teeb koostööd kõigis WTO vaidluste lahendamise mehhanismi reformimise püüdlustes, et tagada WTO apellatsioonikogu nõuetekohane toimimine.

Komisjoni avaldused

1. Komisjoni avaldus rahvusvahelise õiguse järgimise kohta

Kui liit algatab vaidluste lahendamist reguleerivate eeskirjade ja protseduuride käsitusleppe (edaspidi „vaidluste lahendamise käsituslepe“) alusel vaidluse mõne Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikme vastu, teeb komisjon kõik mõistlikult eeldatavad jõupingutused, et saada võimalikult kiiresti selle liikme nõusolek kasutada ajutise apellatsioonimenetlusena vaidluste lahendamise käsitusleppe artikli 25 kohast vahekohtumenetlust, millega säilitatakse apellatsioonikogus menetletavate kaebuste peamised tunnusjooned seni, kuni apellatsioonikogul ei ole võimalik taasalustada täies ulatuses oma ülesannete täitmist vastavalt kõnealuse käsitusleppe artiklile 17.

Rakendusaktide vastuvõtmisel vastavalt määruse artikli 3 punktile aa järgib komisjon vastumeetmeid käsitlevaid rahvusvahelise õiguse nõudeid, nagu need on kodifitseeritud rahvusvahelise õiguse komisjoni artiklites riikide vastutuse kohta rahvusvahelise õiguse rikkumise korral.

Eelkõige kutsub komisjon enne artikli 3 punkti aa kohaste rakendusaktide vastuvõtmist asjaomast WTO liiget üles rakendama WTO vaekogu järeldusi ja soovitusi, teavitab kõnealust WTO liiget liidu kavatsusest võtta vastumeetmeid ja kinnitab veel kord oma valmisolekut pidada läbirääkimisi mõlemat poolt rahuldava lahenduse leidmiseks kooskõlas vaidluste lahendamise käsitusleppe nõuetega.

Kui rakendusaktid on artikli 3 punkti aa kohaselt juba vastu võetud, peatab komisjon nende kohaldamise, kui apellatsioonikogu jätkab oma tööd asjaomase juhtumiga vastavalt vaidluste lahendamise käsitusleppe artiklile 17 või kui algatatakse ajutine apellatsioonimenetlus, tingimusel et see menetlus viiakse läbi heas usus.

2. Komisjoni avaldus

Komisjon tunneb heameelt selle üle, et vastu on võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 654/2014.



Komisjon tuletab meelde algse määruse vastuvõtmisel tehtud avaldust, milles täpsustatakse muu hulgas seda, et rakendusaktid, mida komisjon on volitatud vastu võtma, koostatakse objektiivsete kriteeriumide alusel ja liikmesriikide järelevalve all. Volituste kasutamisel kavatseb komisjon tegutseda kooskõlas algse määruse vastuvõtmisel tehtud avalduse ja käesoleva avaldusega.

Teenuskaubandust või intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspekte mõjutavate rakendusaktide eelnõude ettevalmista-misel on komisjon teadlik oma artikli 9 lõikest 1a tulenevatest kohustustest ja kinnitab, et korraldab ulatuslikke eelnevaid konsulteerimisi, mille eesmärk on tagada, et komisjoni tähelepanu juhitakse kõigile asjakohastele huvidele ja tagajärgedele, et neist teavitatakse liikmesriike ja neid võetakse meetmete võimalikul kehtestamisel nõuetekohaselt arvesse. Nende konsultatsioonide käigus soovib ja loodab komisjon saada panust erasektori sidusrühmadelt, keda liidu poolt neis valdkondades kehtestatavad võimalikud kaubanduspoliitilised meetmed mõjutavad. Samuti soovib ja loodab komisjon seda, et oma sõna ütlevad sekka ka avaliku sektori asutused, kellel võib tekkida vajadus sekkuda võimalike liidu kehtestatavate kaubanduspoliitiliste meetmete rakendamisse või keda nende meetmete rakendamine võib mõjutada.

Teenuskaubanduse või intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide valdkonnas võetavate meetmete puhul võetakse rakendusaktide eelnõude ettevalmistamisel nõuetekohaselt arvesse eelkõige asjaomaseid valdkondi reguleerivate õigusaktide väljatöötamise või rakendamisega tegelevate liikmesriikide ametiasutuste panust, muu hulgas seda, kuidas võimalikud kaubanduspoliitilised meetmed mõjutaksid liidu ja liikmesriikide õigusakte. Samuti antakse teistele sidusrühmadele, keda need kaubanduspoliitilised meetmed mõjutavad, võimalus esitada soovitusi ja väljendada oma muresid võetavate meetmete valiku ja ülesehituse osas. Määruse artikli 8 alusel vastu võetavate meetmete korral jagatakse neid tähelepanekuid liikmesriikidega. Selliste meetmete kohaldamise ajal või pärast nende kehtetuks tunnistamist tehtaval korrapärasel läbivaatamisel võetakse arvesse ka liikmesriikide ametiasutuste ja erasektori sidusrühmade panust selliste meetmete toimimisse ning see võimaldab probleemide korral kohandusi teha.

Komisjon kinnitab veel kord, et peab väga oluliseks tagada, et määrus oleks tulemuslik ja tõhus vahend rahvusvahelistest kaubanduslepingutest tulenevate liidu õiguste jõustamiseks, sealhulgas teenuskaubanduse ja intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide valdkonnas. Seepärast peavad neis valdkondades valitavad meetmed tagama ka tulemusliku jõustamise kooskõlas liidu õigustega, nii et need ajendaksid asjaomast kolmandat riiki neid õigusi austama ja oleksid kooskõlas rahvusvaheliste eeskirjadega selle kohta, millist laadi jõustamismeetmeid on lubatud kohaldada.

Komisjoni deklaratsioon

Pärast määruse vastuvõtmist 2014. aastal kohustus komisjon tagama Euroopa Parlamendi ja nõukoguga tõhusa teabe- ja arvamustevahetuse selliste kaubandusvaidluste üle, mis võivad viia olukorrani, kus on vaja määruse alusel meetmeid kehtestada, ja jõustamismeetmete üle üldiselt. Pidades silmas üldeesmärki jõustada tõhusalt ja tulemuslikult liidu rahvusvahelistest kaubanduslepingutest tulenevaid liidu õigusi, jätkab komisjon Euroopa Parlamendi ja nõukoguga vastastikuse kasu nimel suhete edendamist ja optimeerimist.

Eelkõige kohustub komisjon oma tõhustatud jõustamissüsteemi raames uurima parlamendi, selle liikmete, selle komisjonide või nõukogu esitatavaid teateid liidu rahvusvaheliste kaubanduslepingute väidetava rikkumise kohta, eeldusel, et sellistele taotlustele on lisatud tõendusmaterjal. Komisjon hoiab parlamenti ja nõukogu kursis tõhustatud jõustamistegevuse raames saavutatud tulemustega.

Tõhustatud jõustamissüsteemi rakendamisel pöörab komisjon võrdset tähelepanu nii ELi kaubanduslepingute kaubandust ja kestlikku arengut käsitlevate sätete kui ka turulepääsu reguleerimise süsteemide väidetavale rikkumisele. Kaubanduse ja kestliku arengu sätete väidetava rikkumise käsitlemine integreeritakse süsteemi täielikult. Komisjon seab esikohale need juhtumid, mis on töötajatele või keskkonnale avalduva mõju tõttu kaubanduspoliitilises kontekstis eriti tõsised, millel on süsteemne tähtsus ja mis on õiguslikult põhjendatud.

Komisjon jätkab osalemist teemakohastel aruteludel vastutava parlamendikomisjoniga, et vahetada arvamusi kauban-dusvaidluste ja jõustamismeetmete küsimuses, sealhulgas seoses nende mõjuga liidu tööstusele. Sellega seoses jätkab komisjon aruandlustava, esitades korrapäraselt teavet kõigi pooleliolevate vaidluste olukorra kohta ja andes viivitamata teavet vaidlustega seotud olulistest suundumustest samal ajal, kui sellesisuline teave edastatakse liikmesriikidele. Selline aruandlus ja teabevahetus toimub parlamendi ja nõukogu vastutavate komisjonide kaudu.



Samal ajal hoiab komisjon parlamenti ja nõukogu ka edaspidi korrapäraselt kursis rahvusvaheliste arengusuundadega, mis võivad viia olukorrani, kus on vaja määruse alusel meetmeid võtta.

Komisjon kinnitab taas kord pühendumust Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) nr 182/2011 tulenevale kohustusele edastada parlamendile ja nõukogule viivitamata nende rakendusaktide eelnõud, mis ta esitab liikmesriikide komiteele, ja rakendusaktide lõplikud eelnõud pärast komitee arvamuse saamist. Seda tehakse komiteemenetluse registri kaudu.



P9_TA(2021)0005

Vastuväidete puudumine delegeeritud õigusaktile: mahepõllumajanduslike toodete teatavate üksikasjalike tootmisnõuete muudatuste kohaldamise alguskuupäev

Euroopa Parlamendi otsus mitte esitada vastuväiteid komisjoni 4. detsembri 2020. aasta delegeeritud määrusele, millega muudetakse delegeeritud määrust (EL) 2020/427 seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/848 II lisas esitatud mahepõllumajanduslike toodete teatavate üksikasjalike tootmisnõuete muudatuste

kohaldamise alguskuupäevaga (C(2020)08462 – 2020/2902(DEA))

(2021/C 456/28)

Euroopa Parlament,

— võttes arvesse komisjoni delegeeritud määrust (C(2020)08462),

— võttes arvesse komisjoni 17. detsembri 2020. aasta kirja, milles komisjon palub Euroopa Parlamendil teatada, et ta ei esita delegeeritud määrusele vastuväiteid,

— võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni 14. jaanuari 2021. aasta kirja komisjonide esimeeste konverentsi esimehele,

— võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 290,

— võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrust (EL) 2018/848, mis käsitleb mahepõllumajanduslikku tootmist ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamist ning millega muudetakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 834/2007 (1), eriti selle artikli 12 lõike 2 punkti e, artikli 14 lõike 2 punkti c ning artikli 15 lõike 2 punkte a ja d,

— võttes arvesse kodukorra artikli 111 lõiget 6,

— võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni soovitust võtta vastu otsus,

A. arvestades, et praeguse COVID-19 pandeemia ja sellest tulenevate ulatuslike liikumispiirangute tõttu on kõik liikmesriigid ja nende põllumajandustootjad erakordsetes raskustes;

B. arvestades, et määruse (EL) 2018/848 kohaldamise alguskuupäev, milleks esialgu oli määratud 1. jaanuar 2021, lükati hiljuti määrusega (EL) 2020/1693 edasi 1. jaanuarile 2022;

C. arvestades, et delegeeritud määruse eesmärk on viia komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2020/427 (2) kohaldamise alguskuupäev kooskõlla määruse (EL) 2018/848 kohaldamise muudetud alguskuupäevaga;

D. arvestades, et segaduse vältimiseks ja mahepõllumajandussektori õiguskindluse tagamiseks on äärmiselt oluline kiirendada delegeeritud määruse jõustumist;

1. teatab, et ei esita delegeeritud määrusele vastuväiteid;

2. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja komisjonile.



(1) ELT L 150, 14.6.2018, lk 1.(2) Komisjoni 13. jaanuari 2020. aasta delegeeritud määrus (EL) 2020/427, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) 2018/848 II lisa seoses mahepõllumajanduslike toodete teatavate üksikasjalike tootmisnõuetega (ELT L 87, 23.3.2020, lk 1).

P9_TA(2021)0015

Euroopa abifond enim puudust kannatavate isikute jaoks: erimeetmete kehtestamine, et reageerida COVID-19 kriisile ***I

Euroopa Parlamendi 21. jaanuari 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 223/2014 seoses erimeetmete

kehtestamisega, et reageerida COVID-19 kriisile (COM(2020)0223 – C9-0151/2020 – 2020/0105(COD))


(2021/C 456/29)

Euroopa Parlament,


— võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 175 kolmandat lõiku, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C9-0151/2020),


— võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 10. juuni 2020. aasta arvamust (1),

— pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,







P9_TC1-COD(2020)0105

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 21. jaanuaril 2021. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/…, millega muudetakse määrust (EL) nr 223/2014 seoses

erimeetmete kehtestamisega, et reageerida COVID-19 puhanguga seotud kriisile




(1) ELT C 311, 18.9.2020, lk 82.

ET

ISSN 1977-0898 (elektrooniline väljaanne)ISSN 1725-5171 (paberväljaanne)