-
ESSEE DESCARTES’IOLYMPICA’ST
Rainer Kivi
I PROBLEEM JA SEGADUSED
Initium sapientiae timor Domini1
1619. aasta mardilaupäeva võttis Descartes vastu
Doonau-äärsesNeuburgis. Erinevalt kaasohvitseridest, kes rõõmsalt
veini ja selt-si nautides sel puhul kombekohaselt pidutsesid,
eelistas Descar-tes terve päeva tegelda kõiki teadusi ühendavate
aluste otsimise-ga, ning ta uskuski need sel päeval leidnud olevat
— ta on omapäevaraamatusse teinud sissekandecum plenus forem
enthousias-mo & mirabilis scientiae fundamenta reperirem.2
Uinumise järelkujunes tema uni rahutuks — ta nägi järjestikku kolme
unenägu,mida ta vahetult pärast viimase lakkamist hakkas kohe
tõlgitsemakõrgemalt saadetud märguannetena.
Nagu allpool ilmneb, ei saa nende unenägude tõlgendus ol-la
ühemõõtmeline. Sellesse on kätketud unenäopoeesiale koha-selt nii
isiklik mõõde kui ka üldisem missioon. Sest muu hulgas
1“Tarkus algab jumala kartusest” — lause, millega algab
Descartes’ivaraste mõtete toimetisCogitationes privatae(Iseendale).
Baillet’ and-metel olla nii alanudThamantis regiasissejuhatus
(Preambula). VõrdleVulgata: Proverbum (Õpetussõnad) 15:33:timor
Domini disciplina sa-pientiae et gloriam praecedit
humilitas(Issanda kartus on tarkuse kool,aga enne au on alandus);
Õp 14:27:timor Domini fons vitae ut declinet aruina mortis(Issanda
kartus on eluallikas surmapaeltest pääsemiseks);Õp 9:10:principium
sapientiae timor Domini et scientia sanctorum pru-dentia(Issanda
kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama äratundmine onarukus).
2Täidetuna entusiasmist leidsin imelise teaduse alused.
1
-
Essee Descartes’iOlympica’st
tõlgendas Descartes kolmandat unenägu vihjena, et valitud teeon
heaks kiidetud. Descartes seisis nende kogemise
hetkelotsus-tamatultvalikute ristteel: sõdur, ametnik (jurist),
härrasmees võivabaharitlane (või vaimulik). Kuni 1628. aastani,
enne siirdumistHollandisse, oli tema elustiil segu härrasmehe ja
teadusehuviliseelustiilist, ent lahkumine Prantsusmaalt märgib
murdepunkti —otsustavat pühendumist eelkõige vabaharitlase kutsele.
Seda tu-leb osalt pidadakardinal Bérulle’i 3 teeneks, kes veenis
teda fi-losoofiale pühenduma pärast etteastet Chandoux’uue
filosoofiaettekande puhul (Baillet 1692: 160–166).
Mis “tegelikult” juhtus? — selline küsimus
erutabolümpilistepuhul iseäranis neid, kelle uurimisstrateegia
põhinebsügavalte-gelikkuse otsingul ja kelle “tegelikkus” põhineb
rohkemal võivähemal määral Descartes’ist erinevatel ontoloogilistel
printsii-pidel või uskumustel.
1. Naturalistlik lähenemine võtab aluseks kogeja füsioloo-gilise
seisundi ja päevased tajud. Näiteks Stephen Gaukrogertõlgendab neid
läbielamisi vaimsele ülepingutusele järgnenud när-vivapustusena,
võttes aluseks Baillet’ kirjelduses lõigumida ta ta-jus kuumenenud
ajus [cerveau échauffé] mõned päevad.Natura-listlik
tõlgendusõpetus lähtub Aristotelesest, ja 19. sajandi algusestpeab
teaduslik lähenemine Descartes’i elamusi kõige rohkem
hal-lutsinatsioonideks (Brierre de Boismont 1845: 57), millel
puudubobjektiveeritav tähenduslikkus. Unenäopilte ei tõlgendata
mittesümbolitena, vaid teatavate virgeoleku tajupiltide
peegeldusena.
3Pierre de Bérulle (1575–1629) pühendas end varakult
protestanti-de ümberpööramisele. Preestriks pühitsemise järel tegi
läbi kiire tõusu,ülendati kaplaniks kuningas Henri IV juures, kus
töötas koos kardinalPerroniga (mis pole sugugi väheoluline detail,
sest Descartes kandis pooloma elust lisanimeseigneurdu Perron).
Bérulle aitas kaasa püha Teresa(Avilast) algatatud karmeliitide
kloostrireformile Prantsusmaal. Descar-tes’i pärandi kontekstis
pakub huvitavat paralleeli püha TeresaMora-das del castillo
interior. Bérulle organiseeris 1611. aastal Jutlustajate(Oratoire)
kongregatsiooni, mis koondas sekulaarpreestreid. Paavst Ur-banus
VIII austas teda nimegaApostolus Verbi incarnati.
2
-
Rainer Kivi
Samuti on kolme unenägu kõrvutatud 1619. aastal
ilmunudroosiristliku kirjatöögaRaptus philosophicus.4 Siin näeb
noormees unes, et ta on ristteel. Ta juurdleb, millist teed minna.
Lõpuksvalib ta kitsa ja sirge tee. Pärast arvukaid seiklusi kohtab
ta naist,kes küsib rändajalt algatuseks, kuhu too läheb, ja
seejärel näitabraamatut, milles on sees asjad maast ja taevast.
Ometi puudub raa-matu ülesehituses korrapära. Salapärane
teekaaslane osutub Loo-duseks endaks, kes kurdab, et teadlased ja
filosoofid ei oska tedaära tunda.
Siiski pole mingeid tõendeid selle kohta, et Descartes oleksseda
raamatut lugenud. Pealegi on risttee ja tarkust või
loodustsümboliseeriv naine (näiteks Boëthiusel) Lääne kultuurides
ja tsi-vilisatsioonis üldlevinud sümbolid.5 Enamgi, Euroopa
folkloo-ris on jutustused teeviitadega haruteedest üleüldiselt
tuntud. Sop-hie Jama (Jama 1998) ja Anthony Grafton (Graftons.a.)
näevadtaustana ühelt poolt jesuiitide meditatiivset kogemust,
võttes alu-seks Ignatius LoyolaVaimulikud harjutused,6 teiselt
poolt je-suiitide demonoloogiat, mis käsitleb muu hulgas
ülikriitiliseltunenägude ennustuslikkust. Pattudest ja Põrgust
alustamine ningülestõusmismüsteeriumiga lõpetamine näib sarnanevat
sellega,kuidas Descartes tõlgendas neid unenägusid.
Seevastu John Cole (vt Cole 1992) arvab, et vähemalt esime-ne
unenägu väljendab Descartes’i sõbrasuhteid Beeckmaniga javiimase
distantseerumist viimastes kirjades varasematest mate-maatilistest
ühishuvidest.7
2. Psühhoanalüütilinelähenemine
eeldablisaksloomulikelepõhjustele, etvabade assotsiatsioonide
voolamiseteel saab väljaselgitada enam-vähem universaalset ja
autonoomset unenägude
4Tiitellehele on märgitud autoriks Rhodophilus Stauropolus, mis
onilmselgelt pseudonüüm, kuna kreeka keeli tähendab seeristi
kandvaroosi sõber. A. Peeters-Baertsoen arvab, et brošüüri
kirjutasIrenaeus Ag-nostus
(http://www.livres-mystiques.com/partieTEXTES/sedir/Lesrc1/chap6.html).
Descartes’i ja roosiristluse vahekorda käsitlen (koos-tamisjärgus)
essees“Mythologia cartesiana”.
5Nt tee-kujund Matteuse evangeeliumis (Mt 7:13–14).6Vt Loyola
1992.7Beeckman abiellus ja jätkas isa äri (küünlavabriku pidamist),
eemal-
dudes seega sotsiaalse staatuse poolest Descartes’ist.
3
-
Essee Descartes’iOlympica’st
sümbolismi, mis väljendab inimese mahasalatud või
allasurutudemotsioone ning seostub otsesemalt või kaudsemalt
inimese sek-suaalse tervisega.8
Filosoofia-ajaloolaneMaxime Leroy saatis Descartes’i
unenäokirjelduse Sigmund Freudile ja palus tema arvamust.
Freud vastab,9 et ajaloolise isiku puhul on raske tema
analüüsitööle panna, sest ei ole võimalik uurida nägija vabasid
assotsiat-sioone sümbolite vahel ja nende sümbolite suhet
välismaailmaga.Sellisel puhul on tulemus alati vilets. Freud
nimetab Descartes’iunenägusid “unenägudeks ülevalt” (Träume von
oben) ehk idee-de moodustumiseks, mis võisid olla moodustatud nii
unes kuika virgena, ja vaid teatud osades on sisu sügav. Just
seetõttu onnende unenägude sisu suuremas osas abstraktse,
poeetilise võisümbolistliku vormiga. Sellisel puhul me ei mõista
unenägu, ai-nult nägija elik patsient võib selle vahetult ja
raskusteta ümbertõlgendada, eeldusel, et see unenägude sisu on
tuntud tema vir-geoleku mõtetena. Ja just see osa, mida nägija ei
oska seleta-da, on teadvustamata ja pakub psühhoanalüüsile huvi.
Mõnikordsaab seda avada nende ideede varal, mida nägija on
nendegaseostanud. Freud rõhutab, et unenägusid ülevalt tuleb
mõistapsühholoogilises, mitte müstilises tähenduses (samas).
Siiski tõstis Freud kõige muu hulgast esilemelonikui
sümboliseksuaalsest pildist, mis haaras üksiku noore mehe
kujutlust.
Tagantjärele on Freudi ettevaatlik tõlgendus pälvinud omakor-da
tõlgendamist ning John Cole arvab, et Freud viitas läbi
lilledeDescartes’i homoseksuaalsetele mõtetele.10
8Vt Jüriloo 1994: 2036: “SÜMBOLISM . [---] 2. Kitsamas
tähendu-ses:sümbolite ja nende mitteteadlike tähendustepüsiv
avaldumisviis[minu rõhutus — R.K.]. Sellist püsivust võib leida
niihästi erinevateinimeste kui ka kõige erinevamate inimtegevuse
valdkondade (nt usk,folkloor, keel) ja kõige erinevamate kultuuride
juures.” Vt ka Freud 1911.
9Brief an Maxim Leroy über einen Traum des Cartesius. Vt
Freuds.a.
10Freudi järelkäijad on aga tagasihoidmisega hoopis vähem
silmapaistnud. Näiteks Stephen Schönberger (1939) seostab esimest
unenäguhomoseksuaalsuse ja masturbatsiooniga ja teise unenäo
sädemeid toaskui seksuaalakti nägemist. Stephen Gaukroger (1985),
vaatamata süm-paatiale psühhoanalüüsi suhtes, märgib teravmeelselt,
et erinevalt Freu-
4
-
Rainer Kivi
Ometi on senised tõlgenduskatsed — iseäranis melonile
kes-kenduvad — vastuolulised. Esiteks nopitakse narratiivist välja
üksteooriaga haakuv detail, mis ümbritsetakse meeldiva
mustriga.Teiseks ei ole mingit õigustust tasalülitada ühe märgi
teisi või-malikke tähendusi.
Melon võib viidata Descartes’i kokkupuudetele
meditsiiniga.Näiteks Galenos soovitas melonit passioonide
tasakaalustamiseks.Põneva paralleeli saab tõmmata Euraasia teisest
otsast. NäiteksHiina toidusümboolikas osutab melonpikaealisusele.
Hiinas usu-takse, et melon kaitsebdeemoniteeest ja toob naistele
poisslas-teõnne. Seega esindab melon sigitavat ehk mehelikku
printsiipi.11
Sellist võimalust toetab ühtlasi Descartes’i tõlgendus, kus
dee-moni kiusamise järel pakutakse talle melonit.
Lõpuks sobib teiste võimaluste seast meelde tuletada, et
heral-dikas tähistab melon head õnne.
Pole mingit alust eeldada, et Descartes’i süütunne olnuks
sek-suaalse taustaga, kuna roomakatoliku kiriku harmatoloogia
hõl-mab rohkelt teisigi kõrvalekaldeid peale ebanormaalsete
seksuaal-sete soovide ja tegevuste.
Püüan III punktis näidata, et probleem on lihtsamalt
lahen-datav, samas ei keskendu ma siin probleemidele, mis
seonduvadmirabilis scientiae fundamentasisuga ja sealt hargnevate
teema-arendustega.
Lähtunagnostilisestuurimisstrateegiast, mis ei eelda
niivõrdülemeelelise ilma olemasolu või selle puudumist, kuivõrd
möönabligipääsmatust selliste väidete vääruse või
tõesusealusele.
Ülesandeks pole otsustada, kas Descartes
enesetõlgendamiselvarjas midagi, eksis või oli tal õigus. Sihiks on
selgusele jõudatema mõtlemise struktuuri selles aspektis, mis
ilmutab end niiunenäopiltides kui intiimsetes tõlgendusdetailides.
Moodsa tea-dusliku naturalismi alus-arusaam —Nous revons de ce que
nous
dist, kes tunnistas enda teadmatust, kuna ei saanud patsienti
üle küsitleda,asendas Schönberger teadaolematu julgelt oma vabade
assotsiatsiooni-dega.
11Ometi ei kingita melonit kunagi, sest sõna “melon” sarnaneb
hiinakeeles sõnaga “surm” (Newman 1996).
5
-
Essee Descartes’iOlympica’st
avons vu, dit, desire ou fait12 — on antiikvana. Unenäo sisu
sidumi-ne läbielatud mälupiltidega, sellega, mida enne juba
teatakse, jätabosutamata piltide vallandumisalusele
ehklõpp-põhjustele. Selli-ne ontoloogiline suspensioon (hoidumine
alusest) on hädatarvilikeeldus, et mitte sattuda uskumusalasesse
vastasseisu. Piirduda tu-leb sellega, mida me oleme võimelised
teada saama, mis ei olekspelgalt arvamine egatõenavõtmine. Sellest,
mida pole võimalikkindlaks teha, oleks parem vaikida.
II DESCARTES’I UNETEOORIA
A. Descartes’i unenäoteooria alltekstid
Baillet’ tekstist võib välja lugeda mitmesugust osutust
varasemaleunenägude käsitlemise traditsioonile:
1. naturalistlik , mille tugevat versiooni esindas antiigis
Aristo-teles ja pehmet Hippokrates, ja pigem naturalistlikku kui
di-vinaalset Aquino Thomas, seob unenäod kehaseisunditega jakõik
muud võimalikud oletused on kas tarbetud (Aristote-les),
ebarelevantsed (Hippokrates)13 või erakordset kontrollinõudvad
(Aquino Thomas);
2. piibellik-divinaalne , mida hilisantiigis esindab
Macrobius,eeldab, et unenäod on omamoodi hingeaknad, millele
juma-lused kirjutavad poeetilises keeles sõnumeid.
Nende kahe lähenemise algeid võib leida sellest kirjeldusest,
kui-gi, nagu näitab allpool käsitletav Descartes’i une-mudelite
esitus,pole hilise Descartes’i töödes täheldatav divinaalne
lähenemine,see on kas jäigalt naturaal-mehhanitsistlik või parimal
juhul dua-listlik, kus keha allub seletusele, ent vaim enda ruumile
vastanduvaspetsiifika ja võimalike tagaustega jääb haaramatuks.
12“Me näeme und sellest, mida me oleme näinud, rääkinud,
soovinudvõi teinud” (Maury 1878: 56).
13Hippokrates ei eita jumalikku sekkumist, tema huvi piirdub
sellesainult haiguste sümptomaatikaga.
6
-
Rainer Kivi
Kirjelduse ja esimese tõlgenduse vahel on just divinaalse
japehme naturalismi vaheline pinge — Descartes’i vahetu
ene-setõlgendus teise unenäo järel erineb hommikupoolikul
poolunesalustatud tõlgendusest. Sest hommikul näeb ta kolme
unenägukolme redeliastmena. Öösel aga:Ent sellel viimatisel puhul
tah-tis tarvitusele võtta filosoofia poolt omaksvõetud selgitused:
ja tatõmbas neist enda vaimu kasuks rääkivaid järeldusi, pärast
sedakui oli neid (sädemeid) vaadelnud nii silmi vaheldumisi
avadeskui ka sulgedes.See on naturalistlik tõlgendus.
Keda peetakse siin silmas nende filosoofide all, kes
võinukslugeda sädemeid hea tervise märgiks? Hippokrates kirjutab
teoseUnenägudest89. lõigus, et on hea unes näha Päikest, Kuud,
tae-vast ja tähti selgelt ja tuhmistumatult, kui neist igaüks on
asetatudnormaalselt selle õigele kohale, kuna see näitab, et keha
on ter-ve ja vaba häirivatest mõjudest (Hippocratic. . . 1978:
160). Onvõimalik, et idee vaadelda sellist sündmust tervise jaoks
positiiv-sena pärineb just sellest traditsioonist.
Seevastu Descartes’i varahommikune dilemma — unenägu võinägemus
— võimaldab osutust MacrobiuseScipio unenäo kom-mentaarile.
Macrobius jaotab unenägusid viide tüüpi.14
141. enÔknia (insomnia) ehk luupainajad tekivad vaimsest
võifüüsilisest häiritusest (haigusest või terviserikkest), sh
murest tulevikupärast, näiteks kartus armsa inimese reetmise
pärast, poliitikutel unenäodnendevastastest vandenõudest,
passiivsena näha nälga ja aktiivsena nähaend nälga rahuldamas, näha
end omandamas kõrget ametikohta või sedakaotamas;
2.fantaata ehk fantasmid, mis esitavad teatud ideesid
kujuta-val, s.o viirastuslikul viisil ja mida Cicero
nimetasvisum’iks — see tekibpoolunes, kui arvatakse, et ollakse
veel ärkvel, aga ometi ei olda, näiteksnähakse rahvahulka enda
peale tormamas, mille järel taas ärgatakse;
3.qrhmatios— otsesed unes saadud ettekuulutused (ld koracu-lum),
mis saab osaks vagale või pühale inimesele, nagu preester vmt,
misteatab otsesõnu, mida tuleb teha või millest hoiduda;
4.ìrama — tulevikku etteütlevad unenäod (ld kvisio), mis
lähevadtäide;
5.ìneiros— sümbolistlikud unenäod (ld ksomnium), mis
nõuavadtõlgendamist, s.t ilmuvad imelike kujunditena ja varjatud
tõlgendamistnõudvate vihjetena, neid on viit liiki — (1) mis
puudutavad kogejat
7
-
Essee Descartes’iOlympica’st
Kahel esimesel unenäotüübil pole prohvetlikku
tähendust.Descartes valib kahe viimase variandi —visio ja somnium’i
—vahel. Macrobiuse puudus on kitsasinsomnium’i käsitlus,
sestHippokratese töömaterjal peaks ainuüksi nendesse piiridesse
mah-tuma. Ometi suurem osa kehaseisunditest teatavaid
unenägusidpole Hippokratese jaoks luupainajad. Descartes otsustab,
et nen-de kolme unenäo kujul oli tegemistsomnium’iga
Macrobiusetähenduses, mis puutub ainult nägijasse endasse. Seda
kinnitabpüüd unenäokujunditele sümboolset tähendust anda. Samas
näibselles enesetõlgenduse üldpildis olevat veel üks kiht, mille
va-rahommikune interpretatsioon välistas, ent mis keskööl,
vahetultpärast esimest unenägu Descartes’i õudusega üles äratas.
Macro-biusel ei ole viidet deemonite tegevusele une ajal. Kõik
prohvetli-kud unenäd tulevad jumalalt. Hilisem kristlik traditsioon
laiendabinsomnium’i-kategooria põhjusi. Ent kui Macrobiusel
oninsomniakeha ja vaimu siseseisundite väljendus unes, siis Aquino
Thoma-sel võivad luupainajaid jm unenähtumusi põhjustada ka
deemonid.Ta puudutab unenägude teematSumma theologiae’s, küsides:
Kasunenägudelt ennustamine on ebaõige? Üldiselt esindab ta
sedasa-ma suunda mis Aristoteleski, ent kokkuvõttev skeem on
avaram.Ta leiab, et unenäopildid on põhjustatud:
1. Inimesest endasta. tema ärkveloleku läbielamistest (mõtetest,
kujutlustest, ta-
judest);b. tema kehalisest ja tervislikust seisundist.
2. Välisest keskkonnast une ajal.3. Vaimuilmast
a. jumalalt;b. deemonitelt.
Ainult jumalalt tulevad unenäod on tähenduslikud.
Tähendus-tühjad on unenäod deemonitelt, välisest keskkonnast ja
läbielamis-te kordumine unes. Eraldi võtmes tuleb vaadelda
unenägusid, mis
ennast, (2) mis puudutavad kedagi teist, (3) mis puudutavad
teisi pealenägija, (4) mis puudutavad avalikku ruumi (linn, foorum
jne), (5) mispuudutavad teisi paiku ja kohti (Päike, Kuu,
planeedid, võõrad maadjne).
8
-
Rainer Kivi
on põhjustatud tervislikust seisundist. Aquino Thomase
tõlgendusosutab, et jumal ilmutab end inglite varal selgelt sõnana,
lausena,käsuna. Teises kohas möönab ta siiski, et ingel võib
suhestada endinimesega kujundite varal.
B. Kartesiaanlikud unemudelid
Descartes’i hilisematest kirjutistest saab tuletada kahesugust
suh-tumist une olemusse, mis järelduvad duaalsest
substantsiõpetusest:
a) füsioloogiline unemudel;b)
teadvuselineunemudel.Füsioloogiline unemudel lähtub keha seletusest
algpõhjusena.
Füsioloogilist unemudelit selgitab Descartes
pikemaltTraktaadisinimesestja kirjas Newcastle’i hertsogile.
Traktaadis inimesestkirjutab ta nii: . . . esmalt tuleb
heitasilmad sellele figuurile 50 (fig 38) ja vaadata, kuidas
väikesedniidikesed D ja D, mis lähevad närvidesse, on pingutatud
jalõdvestatud, mõistmaks, kuidas, siis kui see masinavärk
repre-senteerib üht magavat inimkeha, on välisobjektide tegevused
suu-remas osas takistatud minemast ajuni, olemaks siin aistitud;
jahingus, mis on ajus, on takistatud jõudmast nende
liigutamiseksvälisliikmetesse;mis on kaks peamist une tagajärge. Ja
seesamanäitab samuti, et kui juhtub, et mõne eseme tegevus, mis
puudutabmeeli, võib minna une jooksul ajusse, ei moodusta seesama
ideed,kui see, mida see teeks ärkveloleku ajal, vaid [moodustab]
teist-suguse palju märkimisväärsema ja tajutavama: nagu
mõnikordmagamisel, kui me oleme puudutatud mõnest kärbsest, me
näemeunes, nagu saaksime mõõgatorke, ja kui me pole piisavalt
kaetud,me näeme, et me oleme täielikult alasti ja kui me oleme
üleliigseltkaetud, me arvame olevat rõhutud mäest.(AT XI 197.)
Nii nagu terve mateeria on Descartes’il mõistetud mehaani-lise
determinismi varal — mehaanilise liikumise jäävusena —võrdub
füsioloogiateadus mehaanilise seletusega, mis on rakenda-tud
inimkehale. Kärbsetorke ja tekikuhila näide kordab
varasematnaturalistlikku traditsiooni, mis algab Aristotelesest
(Aristoteles1992) ja ilmneb samuti Hippokratese meditsiinis. Ometi
tuleb sil-
9
-
Essee Descartes’iOlympica’st
mas pidada, et Descartes käsitleb füsioloogilise mudeli
kontekstisainult seda, mis lähtub ainuüksi ulatuvuslikust
substantsist.
Kirjas Newcastle’i markiile William Cavendishile15 (a Marquisde
Newcastle) 1645. a aprillist täpsustab Descartes seda naiiv-sevõitu
kujutlust:Tulen tagasi esimese küsimuse juurde:mis onune
põhjustajaks?Mille ma usun seisnevat selles, et nagu menäeme, et
laevade purjed longuvad,16 kuna tuulel pole piisavaltjõudu neid
täita, nii ka loomne hingus, mis tuleb südamest, polealati
külluslik täitmaks aju üdi ja hoiab kõiki poore avatuna, mistingib
niisiis une. Sest aju poorid, olles suletud, ei rakenda mee-li, kui
pole just ägedat tegevust, mis ärgitab hingusi neid avama.Või
oopiumi, mooni ja teiste droogide, mis põhjustavad und, jõudseisneb
selles, et süda saadab vähem hingust aju suunas. Ja onkerge leida
sellest lähtuvalt alust kõigile teistele kogemuse varalleitavatele
põhjustele, mis ärgitavad või takistavad und.(AT IV192.)
Descartes seob loomuliku unevajaduse südamepuhkusega, te-kitatud
une mõjuga südamele, mööndes ometi, et une ajal aju taas-tub.
Kui lähtuda ainuüksiTraktaadis inimesestarendatud
vaatestunenägude päritolule, siisnäib, et noore
Descartes’iOlympicasisu on mõttetu:Selles osas, mis puudutab
unenägusid, sõltuvadneed osalt ebavõrdsest jõust, mida võivad evida
hingused, misväljuvad näärmest H, ja osalt muljetest, mis kohtuvad
mälus: niiet need ei erine millegipoolest neist ideedest, millest
olen rääkinudeespool mõnikord moodustumas nende kujutluses, kes
ärkvel ollesunistavad, kui see seisneb selles, et kujutised, mis
moodustuvadune jooksul, võivad olla palju distinktsemad ja elavamad
kui need,mis moodustuvad virgeolekus.
On tähelepanuväärne, et 1664. aasta väljaandes onLouis dela
Forge lisanud eelnevat lõiku algatavale fraasile17 selgitusekui
15William Cavendish (1593–1676) oli Inglise kodusõjas
väljapaistevrojalistide liider, viibis pagenduses Saksamaal,
Hollandis ja Prantsus-maal. Restauratsiooni järel (1660) sai temast
hertsog.
16Seesama purjede-kujund kordubTraktaadis inimesest; AT XI
173–174.
17Pr k Pour ce qui est des songes.
10
-
Rainer Kivi
need pole üleloomulikud ja kui need pole ei jumalikud ega
kurat-likud, saab neil olla vaid need kaks põhjust, mille toob
välja meieautor (AT IV 197).
See toimetusfraas selgitab, miks on nii suuri raskusi
Descar-tes’i vaadete tõlgendamisega. Tuleb mõista, et käsitlustes
kehalisteasjade kohta räägitakse ainult kehalisega piirduvast. Ent
kui ini-mene on juba alguses metafüüsilisel astmel mõistetud
kaheloomu-selisena — vaimse ja kehalisena —, siis võib kõigel, mis
seostubteadvusega, olla kahetine alus.
Une teadvuseline mudelilmutab end mitmetel puhkudel arut-lemisel
üldiselt teadvuse, aga kares cogitans’i ja res extensaühen-duse üle
inimkehas.
Vastustes Arnauld’le paistab Descartes osutavat
inimolemisepolariseerumisele unes, sest kehast lähtuvad pildid,
mida teadvusnäeb:Mulle näib, et on väga õige rääkida, et sel ajal,
kui hingon ühendatud kehaga, ei saa hing mingil moel pöörata ära
mul-jetest, mida meeled talle edasi annavad siis, kui see on
tugevaltpuudutatud meelteobjektide, kas väliste või seesmiste
poolt. Malisan veel, et need ei saa end sellest vabastada siis, kui
see onühendatud liiga niiske, liiga pehme ajuga, nagu on lastel;
või ajupuhul, mida temperament on muul viisil halvasti mõjutanud,
võinagu letargikute, apoplektikute18 või raevutsejate puhul; või
mison isegi selline, et tal on tavaks olla meis siis, kui me oleme
mat-tunud sügavasse unne, sest kõikidel kordadel, kui me näeme
unesmidagi, mida me hiljem endale meenutame, me tukume.
(Descartes1824–1826, vol. X: 157.)
Seega teadvus —res cogitans— on miski, millele unes saavadkeha
poolt osaks elamused, vastavalt mälu tegevusele, mis
näitabärkvelolekul salvestunud mõtete pilte. Väga huvitavat
täiendustsellele pakub Descartes’i kiri Elizabethile:Sest pole
kedagi, kesei sooviks saada õnnelikuks, ent paljud ei tea selleks
vahendit;ja sageli takistab sättumus, mis on kehas, tahtel vaba
olla. Nagusee leiab aset siis, kui me magame, sest suurem osa
maailma filo-soofe ei tea, kuidas takistada halbade unenägude
ilmnemist, kuiunenägija temperament neid soosib. Ometi kogemus
näitab, et kuiteatavat mõtet sageli evitakse vaimu vabas olekus,
siis tuleb see
18Ajurabandustele kaldujad.
11
-
Essee Descartes’iOlympica’st
veel pärast, teatavast sättumusest, mis on südames; nii võin
maöelda, et minu unenäod ei esita mulle midagi väära, ja
kahtlemataon suur eelis olla pikalt harjunud olema ilma kurbade
mõteteta.(AT IV 282.)
Descartes leiab, et kõik, mis unes ette tuleb, peegeldab
päe-vaseid teadvusesisusid. Ometi ei välista loomulikust
korrapärastlähtumine üleloomulikku ja on täiesti ootuspärane, et
kogemusestalustav mõistus ei käsitle selliseid fenomene, nagu vaimu
toimevaimule, sest vastasel korral me mõtleksime sellest kui
millestkiloomulikust ja sugugi mitte kui üleloomulikust. Näib, et
Descar-tes’i arusaama kohaselt on inimteadvus alati ärkvel, keha
juures,asjade juures, ja teatavas tähenduses talub keha vägivalda,
kunaei saa end selle antavatest aistingutest ja tajudest eraldada.
Sellinearusaam esineb juba Hippokratesel.
Seega on noore ja küpse Descartes’i vaadete vahel erinevus,mida
on osalt võimalik seletada tõsiasjaga, et 23-aastasena polnudta
veel alustanud anatoomiliste uurimistöödega.
C. Sümbolite viiped
Kuigi nende olümpiliste unenäosümbolite konkreetsed
tähendused,teatavate privaatsete eluseikade ja mõtetena, olid vaid
Descar-tes’ile endale avatud, näib ta eeldavat, et selle ülevalt
antudkõne süntaks on universaalne, nagu näitab üksik lause
Leib-nizi Olympica-ümberkirjutusest:Meelelise
rakendamineOlym-picamõistmiseks: tuul märgistab vaimu, kiire
liikumine elu, valgusmõtlemist, soojus armastust, tekkiv aktiivsus
loomist.19
See universaalne sümbolkeel näib Descartes’i jaoks olevatseesama
poeesia keel, millest ja milles kõneldakse kolmandasunenäos.
19Sensibilia apta concipiendis Olympicis: ventus spiritum
significat,motus cum tempore vitam, lumen cognitionem, calor
amorem, activitasinstantanea creationem. AT X 218.
12
-
Rainer Kivi
Sümbol Tõlgendus sümbolileMelon “üksilduse eeliseid, annetatud
puhtinimlikust eestkostest”Tagant-tuul deemon/kurat (le mauvais
génie)Pikne (seoses ehmatus) Püha Vaimu signaalEntsüklopeedia kõik
teadused (ja teadmised)Corpus poetarumfilosoofia ja tarkuse
ühendusQuod vitae sectabor iterjumalik nõuanneest et nonebakindlus
senistes inimteadmistes ja rakendusteadustesVaskgravüürid ennustus
itaalia maalikunstniku külastusest ülejärgmisel päeval
Nii poeesia kui ka religioon vaatlevad maailma kui sümbolit.
Üle-minek argiselt poeetilisele on salapärane ehk müsteriaalne,
seos-tudes olemise ja kõige oleva algupäraga üleüldse.20
Küsimus on, kuivõrd Descartes’i unenäod võisid olla
religioos-sete sümbolite vahetuks ilmumiskeskkonnaks.
Descartes’i unesümbolite süntaks pole keskaegse
kiriklikusümbolismi süntaks,21 vaid hilisantiikne ning jõudnud
temani re-nessansiaja täienduste kaudu. Ometi polnud Olympose
jumalate-kujutluse ja keskaegse kristliku jumalakujutluse vahel
ületamatutlõhet. Sest mõlema jumalikkusesfääri iseloomustas
hierarhia jaastmestik.
Descartes tarvitas kujundeid vaimsete protsesside
märgista-misel, kuna kehadest rääkimisel eelistas ta täpset keelt.
Näiteksüks tema (lõpetamata) dialoog kandis pealkirjaLa Recherche
de
20Kristluse kandev sammas onmüsteerium— olemise saladus,
elualgupära. Müsteerium, mis võib väljenduda esmase
metafüüsiliseimes-tusenaehk küsimusena:Pourquoi y a-t-il quelque
chose plutôt que rien?Mittemiski ei vaja alust. Aga miski? Ja kui
alus on olemas? Müsteeriumitõe olemasolu võib olla tunnistatud
piisavate põhjenditega sellesse usku-miseks, ent meie mõistus ei
näe sellesselgetseost — sidet, mis ühendabasja atribuudiga.
(Constant 1897.)
21“Teine keskaja ikonograafia joon on alluda teatavalepühale
mate-maatika reeglistikule. Koht, korrapära, sümmeetria, arv evivad
siinerakordset tähtsust.” (Male 1908: 28.)
13
-
Essee Descartes’iOlympica’st
la Verite par la lumiere naturelle, kus loomulik
valgustähistassünnipäraselt kaasasaadud mõtlemisvõimet.
III AGNOSTILINE TÕLGENDUSKATSETUS
A. Esimene unenägu: Melon
Mida tähendab “üksilduse eeliseid, annetatud puhtinimlikust
eest-kostest”?22
Selle sümboli tõlgendus annab võtme sellele, mida pidasDescartes
silmas kogu unenäo tähendust kokkuvõtva fraasiga:kui-gi inimeste
silmis oli ta seni elanud üsna laitmatut elu.
Nagu Descartes ise nendib, puudutas esimene unenägu Descar-tes’i
eelnevat elu ja seega sisaldas pilte talle tuttavatest
paikadest.
Descartes oli lapseeas halva tervisega. Kirjas printsess
Eliza-bethile kirjutab ta, et emalt “päris” ta kuiva köha ja
kahvatu ilme(mis saatis teda veel 20. eluaastatel), ning seetõttu
olevat arstidennustanud, et ta sureb noorelt. Ometi nii ei läinud.
Descartesseletab sellest haiglasest dispositsioonist ülesaamist muu
hulgaspositiivse hoiakuga — alati vaadata asjadele parimast
küljest. (ATIV 219–220.) Seetõttu, kui ta läks La Flechi õppima,
võimaldatitalle individuaalrežiimi. Baillet kirjutab:Isa Charlet,
kooli rek-tor, kes oli tema alaline juhendaja, oli võimaldanud
talle teisteprivileegide hulgas olla hommikuti kaua voodis, seda
nii temaebakindla tervise tõttu kui ka seetõttu, et täheldas temas
loomultmeditatiivsusele kalduvat vaimu.23
22Möönan, etsollicitationson võimalik tõlkida ka kui palveid.
Entsee ei muudaks Baillet’ poolt silmaspeetavat — püüd aidata nõrga
ter-visega sugulast.
23Baillet 1692: 29. Kellaajast Baillet ei räägi. Võib arvata, et
koo-lipäeav algas kell viis hommikul. Hilisemate populariseerijate
oletused,et tal lubati voodis viibida kella 10, 11 või 12-ni, on
pigem väljamõeldis.Seda me lihtsalt ei tea. Arvata võib, et ärkas
ta ikkagi koos teiste õpi-lastega ja talle tehti erand
maksimaalselt kolme esimese tunni osas, s.okella 8-ni.
14
-
Rainer Kivi
Descartes’i-Charlet’ läbisaamise südamlikkus on igati mõiste-tav
— Étienne Charlet oli suguluses Brochard’idega ehk Descar-tes’i
emapoolse suguvõsaga. René isa Joachim Descartes, Bretag-ne’i
parlamendinõunik,24 oli võrdlemisi jõulise iseloomuga mees,kes
pikalt leinamata abiellus uuesti, jättis lapsed25
varalahkunudabikaasa vanemate (Jeanne Saini) kasvatada. Seepärast
pole ülla-tav, et aastaid hiljem pöördus Descartes kirjas paater
Charlet’ poolesõnadegateie, kes te olete täitnud isa kohta kogu
minu noorusajajooksul.26
Seega võis isik, kes pidi annetama meloni, olla isa Charlet
ningmelon sümboliseeris tervistumise huvides lubatud
privaatrežiimi,mis oli annetatud puhtinimlikust eestkostest.
Võrdluseks, Genevieve Rodis-Lewis pakub välja, et “me-lon” võis
sümboliseerida, lähtuvalt aastaid hiljem Descartes’imärkusest
kirjavahetuses Chanut’ga (AT IV 609), maailma “palli-na”, olles
sellisel moel hoiatuseks, et ei püütaks saada
teadmistesjumalataoliseks. Melon kui aiavili justkui sümboliseerib
Eedeniaias sarnastel kaalutlustel aset leidnud üleastumist ehk
pärispattu(Rodis-Lewis 1992: 31). Paraku kuulub melon, mida
prantslasedilmselt Põhja-Aafrikast tõid, kõrvitsaliste sugukonda,
seega kas-vab ta maapinnal. Eedeni-müüdi puhul on keskseks
kujundiks puuja puu vili. Melonipuu (carica) viljad, mida tunti
Ameerikas, olidAtlandi ookeani teekonna pikkuse tõttu prantslastele
tundmatud.
Kolleegium unes oli La Flechi kolleegium. Inimesed, kes
tedaümbritsesid, olid vanemad kaasõpilased. Inimene, kellest ta
ter-vitamata möödus, ja asjaolu, mis temas süümepiina tekitas,
oliilmselt mõni õppejõududest, kelleks võis olla muu hulgas
mõnivanematest õpilastest. See seik aitab avada teisi detaile,
millelevõis osutadahäbi külje järelelohistamise pärast ja miks ta
tuulevaibudes imestas teiste kindlail jalul seismise pärast,
sestArutlusesmeetodistkõneleb ta:Ühtlasi ma teadsin, missugused
olid teisteotsustused minust, ja ma ei märganud, et mind oleks
peetud mu
24Kohtuametnik, kes aitas menetleda kohtuvaidlusi.25Descartes’il
oli vanem vend Pierre (sünd. 1591) ja õde Jeanne
(sünd. 1593).26Vous, qui m’avez tenu lieu de Pere pendant tout
le temps de ma
ieunesse. AT IV 156.
2 15
-
Essee Descartes’iOlympica’st
kaasõpilasistalamaks, kuigi nende hulgas oli juba
mõningaid,ke-da määrati täitma meie õpetajate kohti. (Descartes
1995: 129.Minu rõhutused. R.K.)
Descartes’i tervislik seisukord andis talle ühelt poolt
privilee-gi, samas eraldas teda eakaaslastest. Tervise nõrkus ja
eelisasendüldrežiimis ei tee üheski koolis õppurit kaastudengite
hulgas popu-laarseks. Ning selle asemel et end tõestada
eakaaslastele, võidaksevalida kokkupuudete vältimise taktika —
eraldumine ja terviseveahalvemaks simuleerimine. Descartes’i
hilisem kirjavahetus toobselle spekulatsiooni kinnituseks huvitava
detaili. 1639. aastal kir-jutab Descartes Mersenne’ile, et sellel
ei maksaks muretseda tematervise pärast ainuüksi seetõttu, et ta
pole 15 päeva talle kirjutanud.Descartes kinnitab talle, et ta pole
30 aastat haige olnud!27
Niisiis, alates 1609. aastast polnud tal enda hinnangul ol-nud
vähemalt tõsiseid haigestumisi, mis kinnitab võimalikkesüümepiinu
privileegide pärast.28
Püüan vältida siin mõistet “alaväärsus” ja osutan pigem
kom-pensatsioonile — püüd olla teadmistes tublim, saavutamata
siiskisoovitut ja veel vähem sisemist kindlust. Descartes’il võis
enda ar-vates olla mitmeid muresid — isa jahe suhtumine29 ja vilets
tervis.Võib arvata, et paljud kaaslased teadsid, mis neist kooli
lõpetamiselsaab. Samas René polnud kuni 1619. aasta
mardilaupäevani kin-del, milleks ta on kõlblik ja mida tal tuleks
teha. Samuti polnud takindel õpetatud teadmiste väärtuses
(Descartes 1995: I ptk).
Descartes nimetab tugevat tuult halvaks vaimuks ja nõrkustküljes
halva vaimu ehk deemoni tegevuseks. Võib juhtuda, etvõtmeks, mis
nende elamuste — häbi, jõuetuse, halva vaimu jmt —tähendust seob,
aga samas ka avab, on seitsme surmapatu õpetus.
7. surmapatt — ladinaacedia— on alati olnud
teoreetilisepoleemika esemeks: mis see õieti on? Kurbus, loidus,
laiskus võitujutus? Ja miks onacediasurmapatt? Akeedia on surmapatt
ta-gajärgede pärast. Akeedik ei tee midagi egatahagi midagi
teha.
27Mais il y a 30 ans que je n’ai eu, graces a Dieu, aucun mal,
quimeritent d’etre appele mal; AT II 480.
28Descartes viibis La Flechi kolleegiumis aastatel
1606–1614.29Erinevalt vanemast vennast Pierre’ist, kes õppis samas,
ei toodud
teda õpingute vaheajal kunagi uude Rennes’i majja.
16
-
Rainer Kivi
Ent see ei ole seega lihtsalt puhtkehaline dispositsioon, vaid
sõltubtahtelisest seisundist (mitte vastu võtta jumala armu).
Seepäraston otstarbekasacediatõlkida tujutuseks. Ebakindlus viib
samutitegevusetuseni. Hommikuti mõnulev tegevusetu voodis lebami-ne
võib olla märklaiskusest. Prantsuskeelses traditsioonis
ongiacediaavatud selle ühe tahu — laiskuse (paresse) kaudu
(Lessept. . . 1789: 45).
Reformatsioonijärgset perioodi iseloomustasid tugevad
demo-noloogilised kujutlused. Levinud oli arusaam, et surmapatule
vas-tab deemonlik tegevus (Angevin 1616) või kurjuses
vürstiriik,mille eesotsas seisab juhtdeemon — alpuse taga Lucifer,
viha-pidamise taga Saatan, tujutuse taga Belfegor. Seega võivad
needunetundmused väljendada süümepiinu privileegide ja
mõnususepärast, mida talle üksikkambris võimaldati, samas kui
kaasõppuridelasid üld-dormitooriumides, tõusid üheskoos hommikuti
kell viisning olid kohustatud järgima jesuiitide ranget
distsipliini pikkadeõppepäevade jooksul.
1619. aasta 26. märtsi kirjas Beeckmanile kirjutab
Descartesuniversaalse matemaatika-taotluse selgituste sekka väga
kõneka,võtmetähtsusega lause:millega, kui leian, mida ma loodan,
ase-tan terve selle teaduse korrapärale, kui suudan võita
loomupärastlogelemist (laiskust) ja saatus vaba elu (jõudeelu)
võimaldab.30
See lause pole tähelepanuväärne mitte ainult seetõttu, et an-nab
otsesõnu tunnistust Descartes’i enesehinnangust, vaid samutiseose
tõttu, mis luuakse tema teaduslike taotluste ja elu olukor-dade
(jõudeelu võimalused) ja tema iseloomunõrkuse vahel. Sedaenam, et
need võimaldavad ühendada ühtlasi kolme unenägu.
Endale tahtenõrkuse pärast etteheidete tegemisega
seostubesialgne kava suunduda kolleegiumi kirikusse palvetama,
saamaksjumalalt kindlust, ja sel teel tuule käes pöörlemine.
Kukkumishirmväljendab selles kontekstis äärmist
eneseusaldamatustunnet. Peabtunnistama, et miski ei sobi paremini
seda laadi sisetundmuse üle-tamiskatseks kuimetoodiline kahtlus,
mis vaigistab intellekti javõimaldabvabale tahteleselgeid (et mitte
öelda alternatiivide-
30Quod si reperero, ut spero, scientiam illam plane digeram in
or-dinem,si desidiam innatam possim vincere, & fata liberam
vitamindulgeant. AT X 154–158. (Minu rõhutus. R.K.)
17
-
Essee Descartes’iOlympica’st
ta) valikuid. See, et teel palvetesse pakuti talle melonit ja ta
astusvestlusse kaasõpilastega, võib osutada sellele, et isa Charlet
ei soo-vitanud talle vaimuliku kutset, arvatavalt selle ameti
nõudlikkusetõttu, ja vestlus kaasõpilaste elik tulevaste
haritlastega märgistastalle ühelt poolt võimalust jõuda loomulikul
teel tahte ja teadmisekindluseni, teiselt poolt tähendas imestus
selle üle küsimust, kui-das nemad suudavad ja tema kahtleb.
Descartesvs. kurat
Descartes’i “võitlus” mauvais genie’ ehk kuradiga jätkub1630.
aastate teisel poolel meditatsioonide-raamatu teises jakolmandas
osas. Tähelepanuväärne on, et
jubaMeditatsiooni-deunenäotõlgendustes eeldab Descartes unepiltide
sümboolsust,mitte üksühest vastavust aistingumaailma objektidega.
Kui unenä-gu võib sümboolsuste varal olla kuradi või vaimu kõne,
siis ruumehkres extensaon nii, nagu ta on — tagamõtteta ja
seaduspärane.Selle arusaama taga pole mitte valdkonnasisene kogemus
asja-dest endist (see ei saakski küündida tõsiselt võetava
argumendini),vaid deduktiivne mõtlemismudel nõuab selle
tõekspidamise raja-mistolemuseelduslikule argumendile.
Meditatsioonidestarvitatavkuradi-argument ei pruugi olla ainuüksi
sobiv võteargumentum-ad-absurdum-taktikas. 17. sajandi I poolel on
sellel enam kui ak-tuaalne kontekst ja selle taustal paistab seda
suuremana Descar-tes’i filosoofiline mehisus ja tahte suurus mõelda
selles küsimusesmoel, mida kaasajal peetakse (ainu)mõistlikuks.
Vaevalt leidubteist niivõrd mitmekihilist perioodi Lääne
tsivilisatsioonis kui17. sajandi algus (Villari 2000). Ühelt poolt
religioosne maksima-lism, müstitsism (vt Bremond 1967) ja nendega
kaasnev demono-loogia aktuaalsus. Teiselt poolt kodanlaste,
sõjaväelaste ja maa-harijate eluviisi pinnapealsus, hetkeliste
naudingute püüdmine.Seetõttu kalduti ebausule ja
pseudo-müsteeriumidele.
Pseudomüsteerium: 1613. aastast on pärit jutuke
(Discoursmerveilleux. . . 1613), kuidas Lyonis kadus jäljetult enda
majastsõdades rikkaks saanud endine sõjaväelane, keda hüütiLyoni
kap-teniks. Mehel oli kombeks oma jõukust demonstreerida, käia
pras-simas ja kaarte mängimas. Ühel õhtul tuli ta kaine ja
mureliku-na koju. Soovitas naisel magama minna. Õhtul külastasid
kapte-
18
-
Rainer Kivi
nit kaks meest mustas, kes jutuajamise järel lahkusid.
Hommikulavastas naine, et kuigi kapteni kambril on aknad ja uksed
suletud,on mees jäljetult kadunud — Saatan võttis kaasa!
Selle asemel et eeldada kaardimänguvõlga, peeti sama
heaksversiooniks asjade kaotamist kuradi poolt.
1620. aastal Rennes’is, sealsamas, kus Joachim Descartes
olinõunikuna ametis, ilmunud kirjutises (La Vision. . . 1620)
teata-takse, et 1620. aasta 1. veebruaril ilmutas kurat end
Bretagne’isQuimpercorentini katedraali kohal ja põletas pühakoja
ülevalt al-lapoole maha. Deemon näidanud põlenguleegis oma
jõledatlõustakord rohelisena, kord kollasena, kord sinisena ja tal
olnud roheline“saba”.
Quimpercorentin asub Bretagne’i poolsaare tipus Atlandi ääresja
välk talvel ei ole seal haruldus. Et oksüdatsioonil eralduva
gaasileek varieerub värvuselt vastavalt metalli koostisele, selles
poleraske tagantjärele tark olla. Selliste demonoloogiliste
lookeste seasleidub kirjutisi, mille otstarvet on raske esmapilgul
määratleda.
1620. aastast pärineb lugu (Les Estranges. . . 1620), kuidas
ku-rat kehastus 1620. aasta 7. jaanuaril Bretagne’is üheks
reaalselt ek-sisteerivaks Limousini aadlimeheks, kes võrgutas kolm
päeva kest-nud ballil Quimperi heast soost neiu.31 Noormees kutsuti
lossi kos-tiliseks. Härrasmees tulnud koos kahe kaaslasega, rääkis
palju omajõukusest ja varandusest, sõi ja jõi, kuni neiu isa hakkas
külalisikahtlustama diaboolsuses. Ühel söögikorral seati lähestikku
noor-mees ja preester. Jutuajamine jumalast ja lunastajast häiris
külalistniivõrd, et ta tegi ettepaneku rääkida söögilauas ainult
sellest, missoodustab seedimist. Peremees oli sellest peale kindel,
kellega te-gu, ta tõusis ja vannutas, et tema isand on Jeesus.
Seepeale haihtuskurat silmapilk koos kaaslastega, jättes maha vaid
raipehaisu. Kir-jutise moraal on selge — ei saa teha elutähtsaid
otsuseid lähtuvaltnoore neiu tunnetest.32
31Loo tõepärasus satub kahtluse alla alates sellest, kui neiu
vanu-seks antakse18 kuni 20 eluaastat, seda mitmete konkreetsete
asjaoludeloetlemise kõrval.
32Lõpus kinnitatakse, et lugu olnud käsitlusel Rennes’i
parlamendis,mis puhul, on ebaselge.
19
-
Essee Descartes’iOlympica’st
Need on üksikud näited prantsuse keeles ilmunud
demonoloo-giliste raamatute ja bülletäänikeste seast, mis
personifitseerivadkuradit ja eeldavad, et asjad võivad
mittemillestki tekkida ja ise-enesest kaduda.Mehaanilises
deterministlikus ruumikäsitusespole sellised sündmused
võimalikud.Selle üle, kas jumalal ja ai-nult temal on voli reegleid
muuta, loodusteaduslikus diskursusesei arutata. Need küsimused
lahendatakse metafüüsikas. Descartesjuhatab mõtlejat II
meditatsioonis tõsikindluseni selles, et SuurEksitaja ehk kurat ei
saa meid valitseda, sest selleks peaks ta ole-ma maailma looja: see
oleks absurd ega sobiks kokku olemiseterviklikkusega! Tuleb tähele
panna, et see tõde on puhtloogiline,mitte induktiivne.
Niipagendataksediaboolsus ehkreeglipäratusolemasolevast,
kitsamaltres extensa’st. Kurjus kui tõepära puudu-mine ja nõrkus
marginaliseerubres cogitans’i aspektiks. See onhoopis teist laadi
metafüüsiline eeldus kui Plotinose uusplatonism,kus mateeria, olles
emanatsioonis lähemal eimiskile, onkurjuseallikaks (Plotinos 1960).
Descartes’i mateeria on passiivne ehkväljaspool head ja kurja. Nii
luuakseres extensametafüüsilisedalused, need, mis vaikimisi on
loodusteadustes enesestmõistetavadja mille sellelaadsust on
postkartesiaanlikul ajastul üritatud asen-dada induktiivsete
argumentidega, selleks et ka jumal tema sek-kumise
puudumiselpagendada.
B. Teine unenägu: Pikne ja terav hirm (frayeur)
Descartes vastandab kahte esimest unenägu kolmanda
unenäomeeldivalemiljööle. Ta tõlgendas neidmöödunud elu
puudutavateähvardavate hoiatustena. Kitsamalt kõneleb Descartes
kolmandaunenäo kohta: “Terav hirm , millest ta oli haaratud teises
unenäos,märgistas tema meelest sündereesi,
s.tsüdametunnistuspiina,mis puudutasid patte, mida ta võis olla
korda saatnud oma elujooksul kuni selle hetkeni. Pikne, mida ta
kuulis kajavat, oli tõevaimu signaal, mis laskus talle
osakssaamiseks.”
20
-
Rainer Kivi
Võrdluseks Martin Lutheri 15.33 ja 16.34 tees (Luther 2000):“See
hirm ja õudusüksi on küllaldane karistus puhastustules(teistest
asjadest vaikides), kuna on lähedane lootusetuse õuduse-le. Põrgu,
puhastustuli ja taevas näivad üksteisest erinevat,nagu
erinevadtäielik lootusetus, peaaegu lootusetus ja
kind-lustunne.”35
Näib, et Descartes ja Luther jagavad teatavat alusarusaamahinge
puhastumise ja sellesama hinge tundeseisundi
vahekorrast.Puhastumisega kaasneb hirm, ehmatus, äng. Selgituseks,
pühaThomasSumma theologiaIII osa Lisas36 vastab küsimusele —Kas
purgatooriumi piinad ületavad selle elu ajalisi vaevu?—,et
puhastustules on patuse piin kaheastmeline: 1. kaotusvalu;2.
meeltevaev ehk karistus kehalise tulega. Kaotusvaluga kaasnebhirm,
nii nagu surmahirm lähtub elukaotamise mõttest. Kuigi Lut-her
kõneleb surmajärgsetest hinge olukordadest, sümboliseerivadneed
hingeseisundid siinseski maailmas jumala armuseisundeid.
Seega Descartes tõlgendas teist unenägu purgatoorse faasilõpuna,
kus esimese unenäo painajalikkus kulmineerub järgmisesfaasis suure
hirmu ja halastusega.
C. Kolmas unenägu:Corpus poetarum
Descartes’i arusaam poeesiast erineb Aristotelese
naturalistlikustkäsitlusest, kus luulet vaadeldakse sarnaselt
teiste kunstidegajäljendamisena. Enamgi, luule lähtubki inimese
sünnipärasest kal-duvusest õppida jäljendades (Aristoteles
2003).
Arutluse meetodistI peatükis kõneleb Descartes poeesiast nii:Ma
hindasin väga ilukõnet jaolin armunud poeesiasse, kuid ar-
3315. tees on õigupoolest eelmise täpsustus, 14. tees:Surija
ebatäielikpuhtus või arm toob vältimatult kaasa suure hirmu, seda
suurema, midaväiksem too [puhtus või arm] on olnud.
34Teemaarenduse lõpetab 17. tees:Näib, et hingede jaoks
puhas-tustules on paratamatu, et määral, mil hirm väheneb, samal
määralsuureneb arm.
35See kõneleb Lutheri seisukohast purgatooriumi suhtes enne
Leip-zigi dispuuti, kuna pärast seda eelistatakse rääkida
purgatooriumi asemelpigem vahepealsest seisundist.
36Supplementum tertia pars, Appendix I.
21
-
Essee Descartes’iOlympica’st
vasin, et mõlemad olidpigem vaimuandedkui stuudiumi
saavu-tused(Descartes 1995).
Vaimuandeidjaotatakse— selline mõistetarvitus viitab
mitte-naturalistlikele eeldustele. Baillet’
ümberkirjutusOlympica’st kin-nitab seda:Ta omistas selle (poeesia)
suurepärasuse selleentu-siasmi jumalikkusele ja kujutluse jõule,mis
paneb ilmnematarkuseseemneid(mida leidub kõigi inimeste hinges nagu
tu-lesädemeid tulekivis) palju suurema kergusega ja isegi palju
bril-jantsemalt, kui seda suudab filosoofide mõistus.
Õigupoolest esineb selles lauses rida propositsioone, misei
viita mitte lihtsalt religioossetele, vaid kitsamalt
müstilisteletõekspidamistele, kuna nendega ei lõpetata, vaid
alustatakse.
Kõigepealt intuitsionism — veendumus, et aluseline, ürgneilmneb
vahetu ja spontaanseselgusena. Regulae ad directionemingenii’s
preskribeeritakse teadmiste protsessi deduktsiooni jaintuitsiooni
varal. Mõttekas analüüs lõpeb intuitiivse lihtsusenijõudmisega,
deduktsiooni varalintueeritulaieneb ja korrastub.
Teiseks innatism — tarkuseseemned inimhinges — inimeselon
eel-tarkus, moodsas tähenduses algkood (mis hiljem vormubõpetuseks
meeltekogemuste spontaansest seesmisest organiseeru-misest näiteks
konkreetse keelena).
Kolmandaks jumalik providents: tarkuseni jõudmiseks ei pii-sa
inimese (filosoofi) enda pingutustest, inimene sõltub tõesjumala
eelhoolest-soosingust.37 Arusaam providentsist kordubOlympica’s
mõned read allpool: “Kogumikku kogutud poeetideall mõistis ta
ilmutust ja entusiasmi,milles ta ei heitnud meeltnäha end
soosituna.”
Uskumus, et poeetilises inspiratsioonis lähenetakse jumala
ko-halolekule, esineb selgelt Aristotelese-eelses hellenite
usundis.Siit jõuame kolmanda unenäo idüllide juurde, mis omakorda
üle-kantult vahendasid seda, mida Baillet ähmaselt fraseerib
kuimo-raalset teoloogiat, mis peaks kitsamalt tähendama jumalikku
il-mutust ja kinnitust kaitselmusest — mis on inimelu, mida
üldseelult oodata võib, ja kui kord on antud inimesele elu, mida
sellegapeale hakata. Siiski poleks siinne käsitlus järjekindel, kui
seoks
37Seetõttu näib Descartes Püha Vaimu asemel eelistavat
fraasitõevaim.
22
-
Rainer Kivi
luule-usu paganliku taustaga. Pigem juudikristlik traditsioon
eikummuta teatud hellenite arusaamu ega räägi neile vastu.
Ehkarvatavalt efektsuse pärast köitsid hellenite müüdikujundid
nooreDescartes’i kujutlust, sobides sümboliseerima seda, mis
juurtelt onpärispüha. Kuigi teadmine, etGenesis’e algus ja Iiobi
raamat olidalgupäraselt poeemid, pärineb hilisemast, näib igal
ajastul olevatenesestmõistetav, et püha pidulikkus väljendub ühe
sündmusenalogose, rütmi, meloodia ühendusena:Ja kui mängumees
kanneltlõi, siis sündis, et Issanda käsi tuli tema peale(2Kn
3:15).
Selgitust nõuab tarkuse (sagesse) ja filosoofia eristus.
Enamgi,keskajal tarvitati ladina keelesphilosophia asemel
sõnasa-pientia. Filosoofia samastati tarkusega. Descartes’i
eelintentsio-naalses horisondis peetakse filosoofiat
enesestmõistetavalt puht-teoreetiliseks tegevuseks: kas
olemasolevate tõekspidamiste kin-nitamiseks või uute teadmiste
tuletamiseks. Filosoofia on tead-mise 5. allikas — uute teadmiste
tuletamine ainuüksi mõtlemisevaral (Kivi 2004: 311). See kätkeb
arusaamamõeldavusesttege-vuseta, rakenduseta, s.t ilma et
harjumuspärased argitoimingudmuutuksid. Seetõttu, olgu hüperboolse
kahtlemise tulemused mil-lised tahes, need ei puuduta toimimist.
Tarkus on kartesiaanlikuskontekstiselutarkus— teadmine ühenduses
voorusega, tahte te-gevuste koordineeritus intellekti kui parima
arusaamisega, teooriaühenduses rakendusega (Baillet 1692: II,
406).
Seega poeesia sümboliseeris elutõde. Filosoofia ja
elutarkusomakorda terviklikkuseni jõudmist, kinnitades veel kord,
et õigefilosoofia viljad nähtuvadvita contemplativaühendusesvita
acti-va’ga, nende õigel viisil sidumine toob kaasa heaolu (Kivi
2004:306).
Unenäo tähenduse lõplikuks mõtestamiseks tuleks vaadatadetaile
ilmnemise seoses ja järjekorras. Descartes leiab
laualtentsüklopeedia, mis sümboliseerib teadmiste ja teaduste
kogu-hulka. Ta ei tea, kes selle raamatu sinna pani. Järgmisel
hetkelon tal käte vahel ladina luule antoloogia ehkcorpus
poetarum.Descartes’i tõlgendus antoloogiale ja entsüklopeediale
vihjab, etsee väljendas eriteaduslike, võib-olla puhtteoreetiliste
huvide üle-kasvamist filosoofilisteks huvideks — projekti
järkjärguline laie-
23
-
Essee Descartes’iOlympica’st
nemine.38 Matemaatika eriküsimused juhatasid üldisemalt
geo-meetriasse, geomeetria ja algebra vahekorra
küsimusmathesisuniversalis’esse, sealt omakorda füüsikasse ja
metafüüsikasse,haaramaks tarkust tervikuna. See reedab, etscientia
fundamen-ta mirabilis ei pidanudilmtingimatapiirduma mõne
matemaati-ka eriprobleemiga või meetodiga. Raamatu päritolu ja
tundmatuküsimus selle kohta võivad vihjata omandiküsimustele
teadmis-te puhul ja arusaamale nende tõelisest allikast. Teadmistel
ei oleomanikku39 ning need tulevad justkui eikuskilt, ometi nende
ka-dumise ja ilmumiseimelisusreedab allika. Entsüklopeedia
tervik-likum väljailmumine teisel pool lauda võis antoloogiat
lehitsevaleDescartes’ile märgistada teadmiste kasvu. Pilgu
tagasipööramiselteadustulemustelt mõttealusele —antoloogiale— ei
tundnud takäes olevat raamatut enam ära, sest sellesse olid lisatud
vask-gravüürid. Iroonia on selles, et kuigi Descartes ise oskas
esialguseda hetke seostada päev hiljem väljailmunud itaalia
portreekunst-nikuga, võis ta aastakümneid hiljem tõlgendada sama
episoodiraamatu uuenemisena ehk filosoofia moondumisena,
ennustusenaarusaamatustest, mis said alguse usina õpilase Henri le
Roy na-turalistlikust tõlgendusest. Seejuures eitas Regius alust
lähtuvalttagajärgedest ehk teadustulemustest, sest areneva
loodusteadusealused natuurfilosoofiana saavad läbi kartesiaanliku
dualismi jares cogitans’ita.
Huvitaval kombel, andnud kõigile mainitud kolmanda
unenäosümbolitele ülimalt abstraktse mõõtme,
vaikibOlympicaootama-tult ilmunud vestluskaaslase isikust. Kas
esindas see mees per-sonifitseeritult mõnda printsiipi või oli see
lihtsalt sümbol sugu-lashingest, kes märgistas olevaid ja tulevaid
kaaslasi teadmisteteel? Et konkreetsed luuletused sümboliseerisid
Descartes’i endatõlgenduses ilmutuslikku teejuhatust, ei saanud
selle juures viibijaolla muu kui üks jumalikest sõnumitoojatest.40
Thomas käsitlebSumma theologia’s küsimustKuidas ingel mõjutab
magaja kujut-lust? ja vastab muu hulgas, et ingel võib edastada
jumala läkituse
38Seda kinnitab Descartes’i kiri Beeckmanile 23. aprillil 1619.
ATX 162–164.
391629. aastal oli Descartes’il rämedavõitu sõnasõda
Beeckmanigateadmiste päritolu üle. AT I 24.
40Lad kangelus, kr k aggelos — sõnumitooja, käskjalg, ingel.
24
-
Rainer Kivi
magavale inimesele kujutleva nägemise kaudu, lubades seejuu-res
valgustada ka intellekti, nii et see teab, mida need
kujutisedtähendavad. (Aquino Thomas.Summa Theologiae.)
Mida pidas Descartes silmas, tõlgendades Ausoniuse (Auso-ne
1842–1843) XV idülli sisu ilmutusliku teejuhatusena ja XVIIidülli
kui viidet väärusele ja tõesusele rakendusteadustes?
XV idülli esinemispuhk võib kõnelda Descartes’i raskustestelutee
valikul. Ometi oleks veel raskem siit välja lugeda soovi-tust, mida
teha, sest kõigil idüllis loetletud valikutel on puudusi.Enamgi,
Descartes jätkas veel umbes kaks aastat sõdurielu —kuiverine on
Marsi töö! Idülli võib tõlgendada vihjena, etveatuidvalikuid pole
olemas. Isegi täiuslikke vaatekohti pole! Maailmakui kõige summa
iseloom on polariseerunud, ometi püüeldes ta-sakaalu poole.
Tasakaalustumispüüet võib tõlgendada nõuandenakäia kuldset
keskteed, teades, et eksitused ja vead käivad selleteekonna juurde.
Idüllijumaliku nõuandenamärgistamine vihjabühtlasi providentsile,
mille hoolde tuleb end kõigile ettetuleva-tele raskustele vaatamata
usaldada.Hinge passioonideskõnelebDescartes providentsist õnneliku
elu kontekstis, vannutades meidmitte heituma tõsiasjast, et
parimagi mõistuse alusel langetatudvaliku puhul võib meile osaks
saada kahju, mistõttu õnnestumisevõi ebaõnnetumise tundmus tuleb
seada sõltuvusse vaid sellest,kuidas me suudame lähtuvalt enda
vabast valikust oma elu juhtida(AT IX, artiklid 145–146).
Huvitav detail sellejumaliku nõuandepuhul on selle ilmnemi-ne
juhusliku (raamatu) avamisena (vrd Lk 4:17).
XVII idüll näib hoiatavat mitte rajamast otsustusiarvamuste-le,
olgu selleks mis tahes inimrühm. Samuti kumab sellest
läbitõekspidamine logomahhia tarbetusest, sellest, et vaidlus ei
viitõele lähemale, vaid pigem tõevälisele hoiaku
demonstratsiooni-le: mida kangekaelsemalt ja jäigemalt vaidlustes
mõne otsustusekülge klammerdutakse, seda enam kaugenetakse asjast
endast ehktõsiasjadest (Kivi 2004: 321). Seega saab seda idülli
vaadelda hoia-tusena mitte otsida vaidlemisest, intellektuaalsest
konfrontatsioo-nist tõdesid või siis soovitusena mitte liituda
võitlevate või vaid-levate pooltega, kuna sellistel puhkudel nihkub
raskuskese asja-de tõe teadasaamiselt positsioonide valimisele
vastasseisus teiserühmaga.
25
-
Essee Descartes’iOlympica’st
Rakendus- ehk profaansed teadused (mehaanika, loodustea-dused)
vastanduvad sakraalsetele (teoloogia, metafüüsika).
Ra-kendusteadused, puudutades kõikide elu, on täidetud
mitmesu-gustest üksteisega mittekohereeruvatest otsustustest.
Tarkust jaelu rakendusteadustele, argiperspektiivile rajada ei saa.
Näib, etidüll ise võis olla pühendatud Pythagorase õpilasele
Alkmaeo-nile Krotonist, kelle binaarseid opositsioone tutvustab
Aristote-les Metafüüsikas(I.5; 985b23–986b8). Märkimisväärne on
see-gi, et pütagoorlikku koolkonda on alati käsitletud müstilise
lii-kumisena, kuigi nende õpetuse müstilisus seisnes ainuüksi
na-turalistlikule mõtlemisele (nagu Aristotelese puhul)
arusaamatusarvu-printsiibis: maailmatervik on taandatav arvule ja
kõikideldistinktsetel esemetel on arvuline väärtus. See printsiip
osutusmatemaatika rakendusena füüsikas hiljem igati viljakaks,
sestalates 17. sajandist peavad loodusteadused kvantitatiivsust
ene-sestmõistetavaks. Enamgi: mis pole arvutatav, pole täpne, ei
saaseega olla teadmine ega teadus!
Ei saa märkimata jätta, et kartesiaanlikus kontekstis polnud
seeplatonism, nagu eeldab ekslikult Alexandre Koyré (Koyré
1982),vaid just pütagoorlaste arvuprintsiip, mis ärgitas tema
taotlusi ula-tuvusliku asja katmisel.
IV JÄRELDUSED
Unenägude tõlgendamise agnostiline strateegia, mis ei püüa
kon-tekste taandada lõpp-põhjustele, vaid piirduda unenägude
sidu-misega nägija tegevuse ja eluseikadega, on võimaldanud
avadaDescartes’i mõtlemise isklikku tahku. Descartes’i kui teadlase
jahea katoliiklase vahel on pinge. Ühelt poolt
kõnelebOlympicanoorest mehest, kes tugines ühtemoodi nii
Macrobiuse, Hippokra-tese kui Aquino Thomase divinaalsele
unenäotõlgendamise tradit-sioonile, tema unenägude süntaksiks oli
poeesia keel, teiselt pooltei jäta hilisemTraktaat
inimesestesimesele ruumi ja kuulub inva-riantselt naturalistlikku
traditsiooni. Teadvuseline unenägude mu-del jätab küll (taga)ukse,
ent selgusetuks jääb, miks need kaks ini-mese aspekti — kehalisus
ja vaim — ei jõudnud ühele unenägudefenomene seletavale
leheküljele.
26
-
Rainer Kivi
Näib, et varasemad mitte-agnostilised tõlgenduskatsed on ol-nud
kolme unenäo konteksti avamisel ühekülgsed. Osalt tulenebsee
tugevatest ontoloogilistest eeldustest, mis painutavad
kontekstinõutud eelduste suunas. Olümpilisi unenägusid on võimalik
rahul-davalt tõlgendada Descartes’i poolt antud võtmetes. Kui
esimeneunenägu märgistas tema eelnevat elu, siis psühhoanalüüsi nii
eruta-nud melonile antud seletus mugandub tema koolipõlve
eripäraga:isa vähene tähelepanu, süümepiinad privaatrežiimi
pärast, endatahtelaiskuses süüdistamine. Melon —üksilduse eeliseid,
anne-tatud puhtinimlikust eestkostest— pole midagi muud kui
ta-gasiosutus kolleegiumi rektori isa Charlet’, emapoolse
sugulasepoolt tervislikel kaalutlustel võimaldatud privaatrežiimi
eeliste-le, samal ajal kui koolivennad tõusid hommikuti kell viis
üld-dormitooriumites. Ometi on laiskus 7. surmapatt ja
lunastustvälistav. Teise unenäo kontekst lubabOlympica’t siduda
MartinLutheri 95 teesiga, osutades ühisele mõistelisele taustale.
16. teessisaldab selgitust:Põrgu, puhastustuli ja taevas näivad
üksteisesterinevat, nagu erinevad täielik lootusetus, peaaegu
lootusetus jakindlustunne. Esimest unenägu iseloomustas äärmine
ebakindlusja painajalikkus, deemoni surve. Seetõttu pole
Descartes’i hili-sem arutlusvõtemauvais genie’na pelgalt
heuristiline võte, vaidmärgistab usu ja mõistusega saavutava
teadmiskindluse paratama-tut ülekaalu korratu ja ebakindla maailma
suhtes. See ühendabki23-aastast Descartes’i 40. eluaastates küpse
mõtlejaga.
Kirjandus
I Esmased allikadD e s c a r t e s , René 1824–1826.Oeuvres de
Descartes. 11 vols; pub-
liées par Victor Cousin. Paris. [Gallica]41
D e s c a r t e s , René 1898–1913.Oeuvres de Descartes, 11
vols; ed.Charles Adam & Paul Tannery. Paris (AT)
D e s c a r t e s , René 1995.Arutlus meetodist. — Jakov
Ljatker.Descar-tes. Tallinn: Olion, lk 117–175
D e s c a r t e s , René 2004. EessõnaFilosoofia
printsiipidele. — Aka-deemia, nr 2, lk 293–305
41Gallica, bibliothèque numérique de la BnF.
http://gallica.bnf.fr/
27
-
Essee Descartes’iOlympica’st
II Teisesed allikad
A n g e v i n , I. B. 1616.Fleau des demons et sorciers.
[Gallica]A r i s t o t l e .Metaphysics. I. —
http://classics.mit.edu/Aristotle/meta-
physics.htmlA r i s t o t e l e s 1992. Ennustamisest une abil.
—Akadeemia, nr 4,
lk 698–701A r i s t o t e l e s 2003.Luulekunstist (Poeetika).
Tallinn: Keel ja Kirjan-
dusA u g u s t i n u s Hipponensiss.a. De trinitate libri
quindecim. —
http://www.sant-agostino.it/latino/trinita/index.htmA u s o n e
1842–1843.Oeuvres complètes (latin-français). Tome second
[Gallica]B a i l l e t , Adrien 1692.La Vie de MS Descartes.
Paris. [Gallica]H i p p o c r a t i c Writings1978. Ed. by G. E. R.
Lloyd ...L o y o l a , Ignacio de 1992. Vaimulikud harjutused:
Esimene nädal. —
Akadeemia, nr 1, lk 84–102L u t h e r , Martin 2000. Väitlus
indulgentside väe selgitamiseks (95 tee-
si). — Usuteaduslik Ajakiri, nr 1M a c r o b i u ss.a.
Commentarii in somnium Scipionis. — http://www.
phil-fak.uni-duesseldorf.de/anglist1/html/macrobius.htmlP l o t
i n o s 1960.Die Glückseligkeit: Woher kommt das Böse?...T h o m a
s Aquinas s.a. Summa Theologiae. — http://www.
newadvent.org/summa
III Käsitlused
B r e m o n d , Henry 1967. L’invasion mystique: 1590–1620.
—Histoirelitteraire du sentiment religieux en France. Depuis la fin
des querresde religion jusqu’a nos jours. Tome II. [Gallica]
B r i e r r e de Boismont, Alexandre 1845.Des hallucinations ou
Histoireraisonnée des apparitions, des visions, des songes, de
l’extase, dumagnétisme et du somnambulisme. Paris. [Gallica]
C o l e , John 1992.The Olympian Dream and Youthful Rebellion of
ReneDescartes. The University of Illinois Press
C o t t i n g h a m , John, 1994.A Descartes’ Dictionary.
OxfordF r e u d , Sigmund 1911.The Interpretation of Dreams.
Transl. by
A. A. Brill. — http://www.psywww.com/books/interp/toc.htmF r e u
d , Sigmunds.a. Some Dreams of Descartes (A Letter to Maxime
Leroy). — http://www.freudfile.org/psychoanalysis/arch4.htmlG a
u k r o g e r , Stephen 1995.Descartes: An Intellectual
Biography.
OxfordG r a f t o n , Anthonys.a. Traditions of conversion:
Descartes and his
demon. —
http://repositories.cdlib.org/townsend/occpapers/22/
28
-
Rainer Kivi
J a m a , Sophie 1998.La nuit de songes de René Descartes.
AubierJ ü r i l o o , Alo 1994. Väike psühhoanalüüsi sõnaraamat.
II. —Akadee-
mia, nr 9, lk 2021–2046K i v i , Rainer 2004. Descartes’i
filosoofiamõistest. —Akadeemia, nr 2,
lk 306–318K o y r é , Alexandre 1982.From the closed world to
the infinite universe.
LondonC o n s t a n t , L’Abee M. 1897.Mystere de l’Euchariste,
aprecu scien-
tifique. ParisL e s s e p t péchés capitaux, ou Exemples
tirés de l’état ecclésiastique,
occupant actuellement le clergé de France1789. Paris.
[Gallica]M a l e , Emile 1908.L’art reliqieux du XIII siecle en
France. Paris.
[Gallica]M a u r y , Alfred 1878.Le sommeil et les reves. ParisN
e w m a n , Jacqueline M. 1996. Chinese Food Symbolism, Part
III:
Vegetables. — Fall Volume, Issue 3(3)
http://www.flavorandfortune.com/
R o d i s - L e w i s , Genevieve 1992. Descartes’ life and the
developmentof his philosophy. —The Cambridge Companion to
Descartes. ...
S c h ö n b e r g e r , Stephen 1939. A Dream of Descartes:
Reflectionson the Unconscious Determinants of the Sciences.
—InternationalJournal of Psychoanalysis, Vol. 20, pp. 43–57
IV Teatmeteosed
C a t h o l i c Encyclopedia.
http://www.newadvent.org/cathen/
V Jutustused
D i s c o u r s merveilleux et veritable, d’un capitaine de la
ville de Lyonque Sathan a enlevé dans sa chambre. . . 1613. Paris.
[Gallica]
L a V i s i o n publique, d’un horrible et tres-espouvantable
demon, surl’eglise cathedralle de Quimpercorentin1620. Rennes.
[Gallica]
L e s E s t r a n g e s et espouvantables amours d’un diable, en
formed’un gentillome et d’une demoiselle, de Bretagne. . . 1620.
Rennes.[Gallica]
RAINER KIVI (sünd. 1974) on lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo ja
filo-soofia erialal 1998. a. Magistrikraad filosoofias (TÜ, 2001).
2002–2004TPÜ, alates 2004 TÜ filosoofiadoktorant.Akadeemiasvarem
avalda-nud artikli “Descartes’i filosoofiamõistest” (2004, nr 2, lk
306–318)
29
-
Essee Descartes’iOlympica’st
ja tõlkinud Descartes’i “EessõnaFilosoofia printsiipidele”
(2004, nr 2,lk 293–305).
30