Esmaabi parodontoloogias - sofiazdobnoh.weebly.comsofiazdobnoh.weebly.com/uploads/9/3/6/8/9368754/esmaabi...Esmaabi tuleb kõne alla eelkõige akuutsete haigusvormide korral, mistõttu

Esmaabi parodontoloogias referaat

Sofia Zdobnõh

Juhendaja: dr. Taive Koppel

Tartu 2015

Sisukord Sissejuhatus ............................................................................................................................................. 3

Parodontaalne abstsess........................................................................................................................... 4

Kliiniline tähtsus .................................................................................................................................. 4

Ravi ...................................................................................................................................................... 5

Akuutse faasi ravi ............................................................................................................................ 5

Järelravi ........................................................................................................................................... 6

Nekrotiseeruvad parodontaalsed haigused ............................................................................................ 7

Kliiniline tähtsus .................................................................................................................................. 7

Ravi ...................................................................................................................................................... 8

Akuutse faasi ravi ............................................................................................................................ 8

Olemasoleva haiguse ravi ................................................................................................................ 9

Tüsistuste ravi .................................................................................................................................. 9

Ravitulemuste säilitamine ............................................................................................................. 10

Ravi eripära HIV-positiivsetel ........................................................................................................ 10

Agressiivne parodontiit ......................................................................................................................... 11

Kliiniline tähtsus ................................................................................................................................ 11

Ravi .................................................................................................................................................... 11

Aktiivne ravi ................................................................................................................................... 11

Ravitulemute säilitamine ............................................................................................................... 12

Kokkuvõte .............................................................................................................................................. 13

Kasutatud kirjandus ............................................................................................................................... 14

Sissejuhatus Parodontoloogia käsitleb erinevat tüüpi igemehaigusi, mis on valdavalt kroonilise kuluga. Esmaabi

tuleb kõne alla eelkõige akuutsete haigusvormide korral, mistõttu see referaat keskendubki ainult seda

tüüpi haigustele. Akuutselt kulgevad parodontoloogiline abstsess, akuutne nekrotiseeriv ultseratiivne

gingiviit (ANUG) ja akuutne nekrotiseeriv ultseratiivne parodontiit ning agressiivne parodontiit.

Akuutsed parodontaalsed haigused, nagu seda on näiteks abstsessid ja nekrotiseerivad haigused, on

ühed vähestest parodonti puudutavatest olukordadest, mis kindlasti vajavad erakorralist sekkumist ja

seda eelkõige seetõttu, et need põhjustavad patsiendile tugevat valu. Lisaks on selliste haiguste puhul

probleemiks väga kiire hammaste tugikudede kahjustus, mis samuti nõuab kiiret diagnoosi ja ravi

algust.

Mitmed teised igemetega seonduvad haigused, mis ei ole seotud suu bakteriaalse biofilmiga, võivad

samuti olla akuutse kuluga (näiteks traumaatilised ja allergilised haavandid), kuid neid selles referaadis

ei käsitleta.

Parodontaalne abstsess Abstsess võib olla parodontaalne või gingivaalne. Viimasel juhul on haaratud vaid marginaalne ige ja

interdentaalne papill ning selle teke on enamasti seotud subgingivaalsele impakteerunud objektidega.

Sellisel juhul võib abstsess tekkida ka täiesti terve igeme korral. Parodonotaalne abstsess haarab

sügavamaid struktuure ning asetseb tavaliselt mukugigivaalsest üleminekust kõrgemal. Histoloogiline

leid on mõlema abstsessi korral ühesugune, kuid gingivaalne abstsess haarab enamasti eelnevalt täiesti

terveid kudesid, samal ajal kui parodontaalne abstsess tekib piirkonda, kus on eelnevalt juba sügavad

parodontiitsed taskud.

Abstsess võib kulgeda akuutselt või krooniliselt. Akuutse abstsessiga kaasneb tavaliselt valu, hellus

palpatsioonil ja mäda väljumine abstsessi kergel vajutamisel. Kroonilise abstsessi korral on näha

siinustrakt, kuid üldiselt on selle kulg asümptomaatiline või väga väheste vaevustega. Akuutne abstsess

võib muutuda krooniliseks, kui tekib mäda drenaaž siinustrakti või igemevao kaudu. Ka krooniline

abstsess võib ägeneda.

Parodontaalne abstsess

Kliiniline tähtsus Parodonotaalne abstsess on üks kõige sagedasemaid esmaabi nõudvaid hambahaigusi. Vastavalt USAs

läbi viidud uuringule moodustasid parodontaalse abstsessiga haiged 14% kõikidest erakorralistest

patsientidest. Suurbritannias oli 6-7 protsendil ühe kuu jooksul vastu võetud patsientidest

parodontaalne abstsess; see oli sageduselt kolmandal kohal pärast endodontilist abstsessi (14-25%) ja

perikoroniiti (10-11%). Nebraska longitudinaalses uuringus oli 53 protsendil 7 aasta jooksul jälgitud

patsientidest parodontaalne abstsess. 85% juhtudest võis seda seostada sellega, et ravi käigus olid

ladestused puhastatud ainult hamba koronaalsest osast.

Abstsessid tekivad sagedamini molaaride piirkonnas (enam kui 50% juhtudest), mis on arvatavasti

tingitud keerulisest juurte anatoomiast ja morfoloogiast. On ka uuringuid, mis on näidanud, et kõige

sagedamini on haaratud alalõua intsisiivid.

Parodontaalne abstsess võib viia hammaste kaotuseni ja seda eriti juhul, kui abstsess on seotud

hammastega, millel on juba eelnevalt ulatuslik tugikudede kadu. Patsientidel, kes on järelravil

(supportive periodontal treatment), on parodontaalne abstsess kõige olulisemaks hammaste

ekstraktsiooni põhjuseks. Hambaid, mille juurde tekib korduvalt parodontaalne abstsess, peetakse

lootusetu prognoosiga. Arvestades kõiki eelpoolmainitud fakte, on parodontaalse abstsessi õigeaegne

diagnoos ja varajane ravi äärmiselt oluline.

Ravi Periodontaalse abstsessi ravi koosneb kahest osast: akuutse faasi ravi, mis pidurdab kudede

destruktsiooni ja kestab sümptomite taandumiseni ning olemasoleva ja/või taastekkinud lesiooni ravi.

Akuutse faasi ravi On välja pakutud neli ravivõimalust:

- Hamba ekstraktsioon

- Abstsessi drenaaž ja juurepinna puhastamine

- Süsteemne või lokaalne antibiootikumravi

- Kirurgiline ravi

Kõige loogilisem ravi on sama, mis ka kõikides muudes kehapiirkondades esinevate abstsesside korral

– abstsessi drenaaž. Seda võib teha läbi igemetasku või tehes igemele lõike. Igemetasku puhastatakse

ladestustest ja pärast mäda väljumist aplitseeritakse lokaalselt antiseptilisi geele või lahuseid. Kui

abstsess on seotud igeme alla jäänud võõrkehaga, tuleb igemetasku ettevaatlikult puhastada. Seda

tuleb teha isegi juhul, kui võõrkeha on selleks ajaks juba ise eemaldunud.

Abstsessi drenaaž igemetasku kaudu. See on eelistatuim raviviis. Piirkond tuimestatakse pindmiselt,

vajadusel tehakse ka lokaalaneseesia (välitida süstimist otse või läbi abstsessi). Selleks, et venitada

igemetaskut natuke laiemaks, asetatakse igemetaskusse mingi lame instrument või parosond. Seejärel

on võimalik asetada igemetaskusse kürett ja teostada abstsessi drenaaž. Igemetaskus olev mass

küreteeritakse.

Abstsessi drenaaž välise intsisiooniga. Abstsessi piirkonda teostatakse nii pinnatuimestus kui ka

lokaalanesteesia. Skalpelliga nr 15 tehakse vertikaalne lõige kohta, mis on kõige väljaulatuvam või kus

esineb fluktuatsioon. Lõiget pikendatakse abstsessist veidi apikaalsemale. Kude kergitatakse küretiga

või elevaatoriga, et võimaldada mäda väljumine. Granulomatoosne kude abstsessi seest

küreteeritakse. Abstsessi peale võib kergelt vajutada, et tagada kogu mäda väljumine. Õmbluste

asetamine ei ole tavaliselt vajalik.

Antibiootikumravi. Süsteemne antibiootikumravi võib olla ainus ravi, võib kaasneda muule ravile või

olla läbi viidud enne muid ravimenetlusi. Süsteemsed antibiootikumid on ainsa ravina näidustatud vaid

siis, kui esineb vajadus premedikatsiooniks või kui infektsioon ei ole piisavalt lokaliseeritud, et

adekvaatne dreneerimine oleks võimalik. Kaasnev antibiootikumravi on soovituslik juhul, kui

infektsiooniga kaasnevad süsteemsed nähud.

Antibiootikumravi pikkuse ja toimeaine osas on ka mitmeid arvamusi. Enamasti soovitatakse lühemaid

ravikuure. Uuringuid, kus oleks vaadeldud erinevate antibiootikumide mõju, ei old kahjuks palju.

Näiteks Herrera et al võrdles azitromütsiini (500mg, 1 kord päevas, 3 päeva) amoksitsilliini ja

klavulaanhappega (500+125mg, 3 korda päevas, 8 päeva) ja leidis, et mõlemad protokollid olid võrdselt

efektiivsed. Üldiselt on leitud, et kõige sobivama toimespektriga on metronidasool (tavaliselt 250mg,

3 korda päevas). Häid kliinilisi tulemusi on andnud ka azitromütsiin (500mg, 1 kord päevas) või

amoksitsilliin klavulaanhappega (500+125mg, 3 korda päevas). Ravikuur peaks kestma ainult nii kaua,

kuni abstsess laheneb, seega umbes 2-3 päeva.

Kirurgiline ravi. On soovitatud ka kirurgilist lähenemist ja seda eelkõige siis, kui abstsess on seotud

hammastega, millel on suur vertikaalne luukadu või kui selle on põhjustanud residuaalne hambakivi,

mis on jäänud sügavale igemetaskusse pärast juurepindade silendamist. Sel juhul tehakse igemelapp

(access flap), teostatakse sügav depuratsioon ja loputatakse antibakteriaalse lahusega. Kliiniliselt on

leitud, et antud meetodil ravitud hammaste prognoos on hea, kuid teaduslikud andmed kahjuks

puuduvad.

Pärast drenaaži ja igemetasku puhastamist tuleb kutsuda patsient järelkontrolli 24-48 tunni pärast, et

hinnata abstsessi lahenemist ja hinnata antibiootikumravi vajadust. Kui abstsessi akuutne faas on

lahenenud, tuleb määrata patsiendile aeg, et teostada parodondi ravi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et raviprotokolle on mitmeid ning teaduslikke uuringuid on tehtud vähe,

mistõttu ühte kindlat ja alati toimivat lahendust ei ole leitud. Samas võib öelda, et võimaluse korral

tuleks alati teostada abstsessi drenaaž ja igemetasku puhastamine. Kui dreneerimine ei ole võimalik

või esinevad süsteemsed põletikunähud, tuleks määrata ka antibiootikumravi.

Järelravi Enamasti tekivad parodontaalsed abstsessid olemasoleva parodondi haiguse foonil. Ülejäänud

parodondi ravi vajadust tuleks hinnata pärast seda, kui parodontaalne abstsess on lahenenud. Kui

patsiendil on krooniline parodondi haigus, tuleks selle haiguse ravimist jätkata pärast seda, kui

abstsessi ravi on lõppenud. Kui patsiendi igemed vajavad ravimist, kuid neid ei ole varem ravitud, tuleks

ravi samuti teostada pärast abstsessi ravi lõpetamist. Kui abstsess tekib patsientidel, kes on järelravil

(suppotive periodontal treatment), tuleks kindlasti määrata tekkinud tugikudede kadu ning hinnata

hamba prognoosi.

Parodontaalne abstsess enne ja pärast ravi. Fotode tegemise vahel on 12 päeva, ravi azitromütsiiniga.

Nekrotiseeruvad parodontaalsed haigused Nekrotiseeruvad parodonotaalsed haigused on grupp infektsioosseid haigusi, mis hõlmavad

nekrotiseeruvat ultseratiivset gingiviiti, nekrotiseeruvat ultseratiivset parodontiiti ja nekrotiseeruvat

stomatiiti. Arvatakse, et need haigused võivad olla ühe haiguse eri staadiumid, kuna neil on sarnane

etioloogia, kliinilised näitajad ja ravi. Nende haiguse kulus on esiplaanil äge põletikuline protsess,

millega kaasneb kiire tugikudede destruktsioon.

Jaotus:

- Nekrotiseeruv (ultseratiivne) gingiviit – haaratud on vaid igemed

- Nekrotiseeruv (ultseratiivne) parodontiit – nekroosist on haaratud ka periodontaalsed

ligamendid ja alveolaarluu, sellega kaasneb tugikudede kadu

- Nekrotiseeruv (ultseratiivne) stomatiit – nekroos on progresseerunud apikaalsemale

mukogingivaalsest ühendusest, haarates huule, põse või keele limaskesta.

Kliiniline tähtsus Nekrotiseeruvad parodonotaalsed haigused on ühed kõige tõsisemad suu biofilmist tingitud suu

põletikulised haigused. On ääretult oluline hoida predisponeerivaid faktoreid kontrolli all ja juhul, kui

haigus on juba kujunenud, tegutseda kiiresti limiteerimaks haiguse progressiooni.

Nekrotiseeruvate parodonotaalsete haiguste levimust süsteemselt tervete inimeste seas on vähe

uuritud, kuna enamasti keskenduvad uuringud riskirühmadele (näiteks sõjaväelased, üliõpilased, HIV-

positiivsed, alatoidetud). Lisaks sellele pärineb kogu info haiglatest või hambakliinikutest, mis võib

ülehinnata epidemioloogilisi näitajaid. Nekrotiseeruval gingiviidil oli väga kõrge levimus sõjaväelaste

seas pärast Teist Maailmasõda, kuid pärast seda on selle levimus arenenud maades olnud väga madal.

Tavaliselt esineb nekrotiseeruv gingiviit noortel inimestel. 1960. aastatel leiti seda haigust 2,5-6,7%

Põhja-Ameerika tudengil. Tänapäeval hinnatakse haiguse levimust arenenud maades alla 0,5%.

Arengumaades on haigus palju levinum ja seda eelkõige laste ja noorukite seas. Näiteks Tšiili tudengite

seas esines vähemalt ühe papilli nekroosi 6,7% uuritutest. Indias 54-68% haigusjuhtudest esinesid alla

10-aastastel. Nigeerias esines 2-6-aastaste laste seas 1,7-15% nekrotiseeruvat gingiviiti. Vaatamata siin

esile toodud väga noorele patsientide vanusele, võib haigeks jääda igas vanuses inimene.

Nekrotiseeruv parodontiit esineb harvem kui nekrotiseeruv gingiviit ja on seotud eelkõige HIV-

positiivsete patsientidega (levimus 0-11%). Viirusekandjate nakatumist, keda ravitakse

retroviirusraviga, võib võrrelda terve populatsiooni haigestumusega.

Nekrotiseeruvad haigused progresseeruvad väga kiiresti ja võivad põhjustada ulatusliku hamba

tugikudede hävingut, mistõttu on äärmiselt oluline ravida neid haigusi õigeaegselt. Haiguse läbinud

patsientidel on suur oht, et haigus tekib uuesti, kuna predisponeerivaid faktoreid on raske kontrolli all

hoida.

Nekrotiseeruv gingiviit võib paraneda ilma meditsiinilise sekkumiseta, kuid võib esineda nekroosi levik

läbi papilli lateraalsemale, nakatades nii bukaalseid kui ka lingvaalseid kudesid ning lokaliseeritud

haigus generaliseerub. Nekrotiseeruv gingiviit võib levida apikaalsemale muutudes nekrotiseeruvaks

parodontiidiks. Nekrotiseeruv parodontiit võib tekkida pärast mitmeid nekrotiseeruva gingiviidi

episoode või kujuneda olemasoleva parodondi haiguse taustal.

Nekrotiseeruv parodontiit, mis on tekkinud pärast nekrotiseeruvat gingiviiti.

Kui nekrotiseeruva parodondihaiguse sümptomatoloogia ja progressioon väheneb, võib see haigus

muutuda krooniliseks. Samas paljud autorid väidavad, et haigus ei esine kunagi kroonilises vormis, vaid

esineb rekurrentselt.

HIV-positiivsetel ja tõsise alatoitumusega patsientidel võivad nekrotiseeeruv gingiviit ja parodontiit

progresseeruda väga kiiresti ning areneda nekrotiseeruvaks stomatiidiks. Võivad tekkida oroantraalsed

fistlid ning ulatuslik luukadu. Nekrotiseeruval stomatiidil on palju ühiseid jooni cancrum oris’e ehk

Nomaga. Noma on destruktiivne gangrenoosne haigus, millel on väga kõrge suremus. Mitmed uurijad

väidavad, et nekrotiseeruv stomatiit on Noma üheks staadiumiks. Noma esineb eelkõige alatoidetud

lastel arengumaades.

Kõige olulisemateks ohuteguriteks on sellised faktorid, mis mõjutavad patsiendi immuunvastust, kuid

tavaliselt on nakatumiseks vaja enam kui ühe ohuteguri olemasolu. USA uuringud on näidanud, et

kõige olulisemaks ohuteguriks on HIV, järgnevad läbitud nekrotiseeruv suuhaigus anamneesis, halb

suuhügieen, ebapiisav uni, psühholoogiline stress, alatoitumus, süsteemsed haigused, alkoholi

liigtarbimine, suitsetamine, europiidne rass ja vanus alla 21 eluaasta.

Ravi Kuna haigus kulgeb väga ägedalt ja sellega kaasneb kudede destruktsioon ning tugev valu, peab seda

haigust diagnoosima ja ravima esimesel võimalusel. Ravi peaks kulgema järgmiste etappidena: akuutse

faasi ravi, olemasoleva (süsteemse) haiguse ravi, haiguse tüsistuste ravi, ravitulemuste säilitamine.

Akuutse faasi ravi Ravil on kaks põhieesmärki: peatada haiguse progresseerumine ja kudede destruktsioon ning

vähendada patsiendi ebamugavustunnet ja valu.

Esimese asjana tuleks ettevaatlikult eemaldada hammastelt pindmised pehmed ja mineraliseerunud

ladestused. Selleks soovitatakse kasutada ultraheliaparaate. Haavandunud kudedele tuleks avaldada

võimalikult vähe survet. Ladestuste eemaldamist tuleks korrata igapäevaselt, puhastades neid iga

korraga veidi sügavamalt terve akuutse faasi vältel (tavaliselt 2-4 päeva). Samal ajal peaks patsient

loobuma mehhaanilisest hammaste puhastamisest, kuna haavandite lokaalne ärritamine võib

takistada nende paranemist ja tekitada tugevat valu.

Selle perioodi vältel peaks patsient kasutama antimikroobset suuloputusvedelikku, näiteks

kloorheksidiini (0,12-0,2%, 2 korda päevas) või 3% vesinikperroksiidi (lahustatuna soojas vees 1:1).

Samuti võib kasutada teisi hapnikku vabastavaid suuloputusvedelikke, mille tähtsus ei ole mitte

haavandite mehaanilises puhastamises, vaid hapniku toimes anaeroobide suhtes vähendamaks suu

patogeenide hulka. Mõned autorid soovitavad ka lokaalset hapnikuteraapiat, mis kiirendab kliinilist

paranemist ja vähendab kudede hävingut.

Kui ladestuste eemaldamisele ei järgne piisavat paranemist või patsiendil esinevad süsteemsed

põletikutunnused, tuleks määrata süsteemne antibiootikumravi. Esmavalikuna on soovitatav

metronidasool (250mg iga 8 tunni järel), kuna see toimib anaeroobidesse. Vastuvõetavaid tulemusi on

andnud ka penitsilliin, tetratsükliin, klindamütsiin, amoksitsilliin või amoksitsillin klavulaanhappega.

Lokaalseid antibiootikume ei soovitata, kuna kudedes on nii suur patogeenide hulk, et ravimid ei

saavuta terapeutilist kontsentratsiooni.

Patsiente tuleks igapäevaselt jälgida. Sümptomite taandumisel peaks alustama väga rangelt korrektse

suuhügieeniga.

Olemasoleva haiguse ravi Nekrotiseeruv parodondihaigus tekib tavaliselt olemasoleva kroonilise gingiviidi või parodontiidi

foonil. Pärast akuutse faasi ravi lõppu, tuleks läbi viia olemasoleva igemehaiguse ravi. Peaks

parandama patsiendi suuhügieeni ja suurendama motivatsiooni. Tuleks hinnata lokaalsete haigust

soodustavate tegurite esinemist (rippuvad täidised, treemid hammaste vahel, hammaste

asendianomaaliad) ja neid võimaluse korral ravida. Samuti tuleks juhtida patsiendi tähelepanu

süsteemsetele ohuteguritele ning neid võimaluse korral parandada (suitsetamisest loobumine, piisav

uni, stressi vähendamine).

Tüsistuste ravi Tuleks kaaluda igemete kirurgilist ravi, kuna suured igemetaskud soodustavad katu kogunemist ja

seega ka haiguse taasteket. Pindmiste defektide ravis on eelistatud gingivektoomia ja/või

gingivoplastika. Apikaalsele nihutatud lapi operatsiooni või isegi regeneratiivset kirurgiat võiks

kasutada sügavamate igemetaskute ravis.

Sügavad igemetaskud soodustavad katu kogunemist

Ravitulemuste säilitamine Põhieesmärk on tagada korrektne suuhügieen ja hoida olemasolevaid soodustavaid tegureid kontrolli

all.

Ravi eripära HIV-positiivsetel HIV-positiivsed patsiendid ei pruugi olla oma haigestumisest teadlikud, mistõttu tuleks kõiki

nekrotiseeruva igemehaigusega patsiente testida HIV-i suhtes.

HIV-positiivsete ravi eripära seisneb selles, et ladestuste eemaldamisel tuleks kasutada lisaks

irrigatsiooni iodine-providone’iga, millel arvatakse olevat anesteetiline ja veritsemist peatav toime

(kuigi sellise protokolli tõestuseks ei ole läbi viidud ühtegi teaduslikku uuringut).

Samuti tuleks olla süsteemsete antibiootikumide valikus ettevaatlikum, kuna HIV-positiivsetel on

suurem risk Candida spp ülekasvuks. Kõige parem valik on metronidasool, kuna sellel on väga kitsas

toimespekter ning see takistab Candida spp ülekasvu, kuigi profülaktiline antibiootikumide kasutamine

ei ole alati vajalik. Ulatusliku immuunsupressiooni korral võib osutuda vajalikuks ka seentevastaste

ravimite kasutamine (näiteks klotrimasooli losengid, nüstatiini vaginaalsed tabletid, flukonasool või

itrakonasool süsteemselt).

HIV-positiivsetel patsientidel on väga oluline üldise immuunstaatuse monitoorimine, mis viib

individuaalse parodonotaalse raviplaani väljatöötamisele.

Agressiivne parodontiit Agressiivne parodontiit on destruktiivne parodondihaigus, mis haarab eelkõige noori patsiente. See

võib alata enne puberteeti, kuid tavaliselt vallandub see vähemalt puberteedi ajal. Üldjuhul on

esimesed haiguse ilmingud enne 25. eluaastat. Agressiivne parodontiit progresseerub kiiresti –

diagnoosimise hetkel on patsiendil tavaliselt juba ulatuslik kinnituskudede kadu mitmel jäävhambal.

Ka piimahambad võivad olla haigusest haaratud, kuigi see ei põhjusta tavaliselt nende enneaegset

eemaldumist.

Agressiivsel parodontiidil on lokaliseeritud ja generaliseeritud vorm. Lokaliseeritud agressiivne

parodontiit algab tavaliselt esimestelt jäävmolaaridelt ja intisiividelt ning patsiendi vanuse kasvades ja

haiguse progresseerudes võib liikuda ja muudele hammastele. Generaliseerunud agressiivse

parodontiidi korral on haigusest haaratud tavaliselt suurem osa jäävhammaskonnast. Mõned uurijad

peavad neid vorme sama haiguse erinevateks staadiumiks, kuid mitmed uuringud on samas näidanud,

et tegemist on kahe erineva haigusega. Kliiniliselt on haigused üsna sarnased ning nende eristamine

võib olla küllaltki keeruline ja seda eriti juhul, kui need haigused on arenenud kaugele ning tugikudede

kadu on suur.

Kliiniline tähtsus Agressiivne parodontiit tekib tavaliselt täiesti tervetel noortel inimestel ning selle progressioon on kiire

ning tekkiv tugikudede kadu väga ulatuslik. On täheldatud, et agressiivse parodontiidi etioloogias on

üsna olulisel kohal pärilikkus, mistõttu soovitatakse skriinida ka teisi perekonna liikmeid antud haiguse

suhtes.

Agressiivse parodontiidi levik erineb erinevate kontinentide ja rasside lõikes. Seda esineb rohkem

Aafrikas ja vähem europiidse rassi seas. Tihti on epidemioloogiliste uuringute andmed võrreldamatud,

sest uurimismetoodikad on erinevad.

Ravi Agressiivne parodontiit on infektsioonhaigus, mistõttu selle ravi sarnaneb kroonilise parodontiidi

raviga. Samas on agressiivse parodontiidi kontrolli alla saamine palju keerukam kui kroonilise

parodontiidi puhul. Ravi saab suures osas jaotada kaheks: aktiivne ravi ja järelravi, mille eesmärgiks on

ravitulemuste säilitamine.

Aktiivne ravi Ravi algab ladestuste ja bakterite massi eemaldamisega igemetaskutest ning riskifaktorite

vähendamisega. On täheldatud, et hambakivi eemaldamine ja juurepindade silendamine koos

adekvaatse koduse raviga on agressiivse parodontiidi korral efektiivne. Süsteemsete põletikunähtude

ilmnemisel võib vajadusel lisada ka antibakteriaalse ravi. Valikravimiks soovitatakse azitromütsiini, kuid

ka amoksitsilliin kombineerituna metronidasooliga annab märkimisväärseid ravitulemusi. Enne

antibiootikumide manustamist on soovitatav mehaaniliselt lõhkuda bakteriaalne biofilm, et ravimid

saavutaksid terapeutilise kontsentratsiooni antud piirkonnas.

Mitmed uuringud on näidanud ka kirurgilise ravi edukust. Kirurgiliste meetodite valikul võib lähtuda

samadest põhimõtetest nagu kroonilise parodontiidi puhul

Ravitulemute säilitamine Järelravi eesmärgiks on säilitada aktiivse raviga saavutatud tulemused takistamaks haiguse ägenemist.

Kindlasti tuleks juhtida patsiendi tähelepanu haiguse riskifaktoritele (suitsetamine, diabeet, vanus,

ebaregulaarne järelravi, ebapiisav suuhügieen) ning rõhutada nende osa haiguse taastekkes.

Agressiivse parodontiidiga patsientidel on täheldatud suuremat haiguse rekurrentsust kui kroonilise

parodontiidi haigetel. See on selgitatav agressiivse parodontiidi kiirema progresseerumisega.

Kokkuvõte Enamus parodonti puuduvaid haigusi on kroonilise kuluga, kuid vaatamata sellele peaks hambaarst

olema teadlik, kuidas ravida ning osutada esmaabi ägedate parodondi haiguste korral. Diagnoosi panek

võiks toimuda võimalikult kiiresti, sest eri tüüpi akuutsed parodondi põletikud nõuavad erinevat ravi.

Kohene abi andmine on oluline. Süsteemse antimikroobse ravi vajaduse üle saab otsustada vaadates

patsiendi üldist seisundit. Pärast akuutse ravietapi lõppemist tuleks kindlasti jätkata järelraviga, et

tagada saavutatud ravitulemuste püsimine.

Kasutatud kirjandus 1) Herrera D, Alonso B, De Arriba L, Santa Cruz I, Serrano C, Sanz M. Acute periodontal lesions.

Periodontology 2000, Vol. 65, 2014, 149–177

2) Albandar JM, Aggressive and acute periodontal diseases. Periodontology 2000, Vol. 53, 2010,

154–166

3) Teghels W, Dhondt, Dekeyser C, Quirynen M. Treatment of aggressive periodontitis.

Periodontology 2000, Vol. 65, 2014, 107–133

4) Deas DE, Mealey B. Response of chronic and aggressive periodontitis to treatment.

Periodontology 2000, Vol. 53, 2010, 154–166

5) Jan Lindhe et al. Clinical periodontology and implant dentistry. Oxford : Blackwell Munksgaard,

2006