EELK RAPLA MAARJA-MAGDALEENA KOGUDUSE LEHTPereisa Valter on joonisfilmi kunstnik, kes töötanud aastaid ka Rapla valla kultuuri-nõunikuna. Suuresti tänu temale valmis 2004.aastal

Rapla kihelkonna auhind perekond Uusbergile1998.aastal asutatud Rapla kihelkonnaauhinnaks on skulptor Tauno Kangroloodud koguduse nime- jakaitsepühaku Maarja-Magdaleenapronkskuju, mis on asetatud ASGildemannis valmistatud dolomiidistalusele. Tegemist on sõna otsesesmõttes kaaluka auhinnaga, misantakse kätte reeglina Raplakihelkonna nimepäeva – madlipäeva,22.juuli paiku.

Viieteistkümnenda Rapla kihelkonnaauhinna pälvis aastal 2013 perekondUusberg, kelle tuntus ulatub Raplastpalju kaugemale. Pereisa Valter onjoonisfilmi kunstnik, kes töötanudaastaid ka Rapla valla kultuuri-nõunikuna. Suuresti tänu temalevalmis 2004.aastal Rapla valla jakoguduse vaheline koostöölepe, misoli üks esimesi omataolisi Eestis.

Psühholoogist pereema Urve onRaplale rahvusvahelist kuulsusttoonud koolinoortest koosnevaRiinimanda koori looja ja dirigendina.Koori sügavalt vaimse ja vaimulikumuusika esitamiseks on Rapla kirikideaalne koht. On saanud tavaks, etenne järjekordsele konkursile sõitmistsoovivad nad just siin üles astuda, etminna oma kodukiriku õnnistusegajärjekordseid loorbereid lõikama.Jõuluöise jumalateenistuse muusikaon olnud juba aastaid nii endiste kuika praeguste riinimandalaste kanda.

Uusbergide pere kõik kolm poega onsamuti väga andekad ja ettevõtlikud.Vanim, Andero, on psühholoog jatöötab õppejõuna Tartu ülikoolis, Ukuon tuntud lavastaja ja näitleja ning

Pärt omanäoline helilooja ja koorijuht,kelle loodud kammerkoor „Head Ööd,Vend“ on sagedane esineja Raplakirikus.

Kandidaadi Rapla kihelkonnaauhinnale esitavad Rapla Maarja-Magdaleena kogudus ning kihelkonnaterritooriumile jäävad neli oma-valitsust ehk Järvakandi, Kehtna,Raikküla ja Rapla vald. Viimased on kaselle rahastajad. Nominent (isik võiisikute rühm) ei pea olema kohalikkupäritolu, kuid tal peavad olema teenedRapla kihelkonna ja/või koguduse eesning tema tegevus peab olema toonudtuntust kogu paikkonnale. Erand-

korras võib auhinna välja anda kapostuumselt.

Rapla kihelkonna auhinna varase-mateks laureaatideks on olnudkoguduse endised vaimulikud EvaldSaag ja Esra Rahula, poliitikud jaomavalitsustegelased Harri Õunapuuja Tõnu Saar, kirjanik Enn Vetemaa,koduloolased Ester Kulagina, IlseRahkema ja Arvi Paidla (postuumselt),muusikud Tõnu Kaljuste ja SiiriKalvik, Rapla kirikumuusika festivaliasutaja Raimo Kivistik, Vabadussõjamälestussamba taastaja ToomasTõnisson, Uku Masingu kolleegium jaRapla koguduse käsitööring.

Nr 1 (41) märts ISSANDA AASTA 2014

Kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks.2.Korintlastele 3,6

EELK RAPLA MAARJA-MAGDALEENA

KOGUDUSE LEHT

Selles lehesJuhatuse liige Marju Teiverlaur lk.2 Kunstnik Otto Rannamäe lk.6Perekond Unga: Meie tee... lk.3 In memorian Esra Rahula lk.8Elmi Hausi mälestused lk.4 Peipsi ääres lk.12 530 aastat Martin Lutheri sünnist lk.6 Reisimuljed Kanadast lk.14

Rapla kihelkonna auhinna annab Urve ja Valter Uusbergile üle eelmine laureaat,koguduse käsitööringi juhataja Inge Sepp

EELK RAPLA MAARJA-MAGDALEENA KOGUDUSE LEHT – NR 1 (41), märts 2014 - lk 2

Uus juhatuse liige Marju Teiverlaur

Eelmisel aastal valis koguduse nõukogu uueksjuhatuse liikmeks Marju Teiverlauri, kelleperekond on olnud väga tihedalt seotud Raplakogudusega.

Isa Arvo Musthallik oli juhatuse esimees suurel tõusu jatungi ajal – 1980-ndate aastate lõpus ja 1990-ndateesimesel poolel. Poeg Mait on teist koosseisu järjest valitudkoguduse nõukokku ning ema Valve on väga tubli abilinekoguduse praktilistes töödes-tegemistes.

1. Kes Sa oled, Marju Teiverlaur?

Minu tähtsaim roll on olla ema oma kolmele pojale. Kakstäiskasvanud poega teenivad praegu Eesti kaitseväes ningkolmas käib Hagudi põhikooli viiendas klassis. Vanemateleolen tütar ja vennale õde. Elan Alus, kuid töötan Raikkülavallavalitsuses arendus- ja finantsnõunikuna. Vabal ajalmeeldib mulle lugeda ja sõita jalgrattaga. Kuulun ka R13vennaskonda, mis on tegutsenud Eestis alates 2002.aastast. Kui Maidla mõisas tegutses veel lastekodu, tegimeigal 13. reedel heakorratöid nii vana mõisahoone sees kuika väljas.

2. Kuidas Sa sattusid koguduse juhatusse?

Kuna Mati Leipalu tervise tõttu juhatusest lahkus, oli vajaasemele leida uut inimest. Juhatusse võib kutsuda inimesika väljastpoolt nõukogu. Minuga võttis ühendust õpetajaMihkel Kukk ja küsis, kas olen nõus osalema kogudusejuhatuse töös. Pakkumine tuli üsna ootamatult, kuid mulleanti mõtlemisaega. Pärast mõningast kaalumist jajärelemõtlemist, kas see ülesanne on mulle pere ja töökõrvalt ikka võimalik, andsin nõusoleku.

3. Millised on Sinu ülesanded juhatuses?

Minu ülesandeks juhatuses on aidata eelkõige projektidekirjutamisega parandada koguduse majanduslikku seisu.Sügisel sai Raikküla valla abiga Purkus Samaaria kojajuurest vanu ja ohtlikke puid maha võetud. Samuti olenvarustanud meie koguduse aktiivseid ja rõõmsameelseidkäsitöönaisi vajalike materjalidega.

Suvel kinkis Saksamaa sõpruskogudus meilearmulaualeibade valmistamise vormi koos retseptiga, midanad ka ise kasutavad. Novembris tegime sellega jubaesimese partii oblaate, mis koguduse poolt on leidnud heavastuvõtu. Advendiaja alguses korraldasime pastoraadisesimest korda piparkookide tegemise talgupäeva, millegasamuti tahame edaspidi jätkata.

Oktoobris osalesin koos Raivo Ermiga koguduste juhatuseesimeeste konverentsil Nelijärvel, mis minu jaoks oli vägapositiivne kogemus ja andis häid mõtteid tulevikuks.

Küsis Ilme Veetamm

Mozarti-aasta festival algas Händeli Messiasega

2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 20130

10

20

30

40

50

60

70

80

90

EELK Rapla koguduse viimase kümne aasta ametitalitused

ristimine

konfirmatsioon

laulatus

matus


Perekond Unga: Meie tee...Anne ja Rein Unga elavad päris Rapla südamesendises tuletõrje hoones, kus praegu asub Raplavallavalitsus. Hubasteks eluruumideks muudetudkodus vaatavad igal sammul vastu pereisa Reinu japoeg Vallo oma kätega valmistatud kapid, riiulid jakummutid.

Ennem lähen kirikukoori, kui astun parteisse

Just nõnda vastas Rein juba küllalt noore mehena omaülemustele Rapla tuletõrjes, kes nägid temas potentsiaalitulevase juhina, kuid mis nõukogude ajal oli mõeldav ainultparteipileti olemasolul. Sellest, et paarkümmend aastathiljem Anne ja Rein mõlemad tõepoolest kogudusesegakoori laulma lähevad, ei osanud nad siis veel undkinäha. Inimene ütleb, aga Jumal viib täide!

Rein on sündinud Järvakandis. Ta on pere neljast poisist,kellest kaks vanemat olid poolvennad, noorim ja vaidkuuene, kui isa suri, ning 16, kui ema lahkus. Keskkoolilõpetamise järel läks ta Järvakandi Tehastesse. Pärastsõjaväge, kus tal tuli 1968.aasta augustis kaTšehhoslovakkias „sotsialismi kaitsmas“ käia, asus ta tööleRapla tuletõrjesse ja oli seal mitmetele reorganiseerimistelevaatamata ametis 40 aastat.

Jumala auks, ligimese kaitseks

See vana tuletõrje lipulause on olnud kindlasti karühmapealiku ja vahtkonna vanemana tegutsenud Reinuisiklik moto. Tema kontosse kuulub lugematu arvpäästetud inimelusid.

Praegu peab eluaeg puidutööd teha armastanud Reinennast tagasihoidlikult vaid poja Vallo abiliseks. Raplakirikule on nad valmistanud uued torniluugid jaaknaraamid, uksed tornialustesse ruumidesse, trepi-käsipuud kirikule ja pastoraadile jne. Viimase suurematööna meisterdasid nad pastoraadi saali lugemispuldisamas stiilis sealse Rapla kiriku ehitamisaastast (1901)pärit väikese altarilauaga. Ikka Jumala auks!

See peab ikka vägev Jumal olema

Nii mõtles lapsena Lelle mõisa lähedal üles kasvanud Anne,kui oma vanaema kodus silmaveega palvetamas nägi. Kunasügavalt usklik vanaema kuulas Soome raadiostjumalateenistusi, sai Anne Meie Isa palve ja usutunnistuseselgeks enne soome kui eesti keeles. Ka tema lapsepõlv onolnud keeruline. Näiteks seda, et tal on veel 2 poolõde japoolvend, sai Anne teada alles suurena.

Pärast Lelle kooli jätkas ta õpinguid Rapla kaugõppe-keskkoolis ning töötas instruktorina ALMAVÜ Raplarajoonikomitees ja hoiupangas. 1976 läks Annegi tööletuletõrjesse. Talle allusid puidutöökojad, sepad, korstna-pühkijad jt. Praegu on ta raamatupidaja Tammiku fotoäris.

Üle 40 aasta koos

Esimest korda Keavas suveaia peol kohtunud Anne jaReinu abielu registreeriti 1969.aasta teisel jõulupühal.Nende perre sündis kolm last. Vanem poeg Vallo on FIE jaelab oma perega sama katuse all. Teine poeg Iko surikaasasündinud terviserikke tõttu juba 4-kuuselt.

Tütar Jaana Maria läks Vesiroosi gümnaasiumi lõpetamisejärel usuteaduse instituuti teoloogiat tudeerima ning saiõpingute ajal praktiseerida oma kodukoguduses. Praegu on

ta tütre kasvatamise kõrval pühendunud Mustamäe MaarjaMagdaleena koguduse ja kiriku ülesehitamisele. Lisaks onAnne ja Rein olnud headeks kasuvanemateks Ly´le, kes 16-aastasena nende perre tuli. Annel ja Reinul on seetõttu kaviis lapselast: Keili, Liise Marie, Madli, Oliver ja Kevin.

Kogudus kui teine kodu

Kuna Järvakandis tollal kirikut ja oma kogudust veel eiolnud, on Rein ristitud Rapla õpetaja Evald Saagi pooltkodus. Annegi oli ristitud lapsena Lelles. Leeri jõudsid nadmõlemad 1989.aastal.

Sealtpeale on nad olnud aktiivselt kaasas koguduse eluga.Rein on üks pikemaajalise staažiga nõukogu liikmeid, mistõestab eelkõige inimeste usaldust tema suhtes. Ta onolnud ka juhatuse liige ja revisjonikomisjoni esimees.

Anne valiti üle-eelmisel aastal nii nõukogu kui ka juhatuseliikmeks ning tema korraldada on pühapäevanekotikorjandus. Aastaid on Anne olnud suvise teeliste kirikuasjalik projektijuht koguduses. Loomulikult laulavad nadusinalt koguduse segakooris ega ütle oma abist ära mistahes tööde ja tegemiste puhul kiriku juures.

Eelmise aasta nelipühal said Anne ja Rein Unga pikaajaliseustava ja pühendunud teenimise eest Rapla kogudusesEELK tänukirjad.

Mihkel Kukk

Anne ja Rein Unga on olnud koos peaaegu 45 aastat


95-aastase Elmi Hausi mälestused Rapla kirikust on mulle meeldejäänud pikk sirgeselgne ja terasesilmavaatega proua, kes lauliskoguduse segakooris. Tema nimion Elmi Haus.

Nüüd, kui Elmi veedab vanaduspäeviRapla hooldekeskuses, otsustasintemaga lähemalt tuttavamaks saada.Mulle tuli vastu kepile toetuv, kuidendiselt sirgeselgne ja terasesilmavaatega vanaproua. Kui küsisin,kust tuleb see hoiak, sain vastuseks:„Ema ütles, et tüdruk peab ilusti käima.Olen seda kogu elu järginud.“

Sündinud Baškiirias

Elmi Haus (neiupõlvenimega Vassil)sündis 23.septembril 1918 kaugelBaškiirias 8-lapselises peres, kuhu temaisapoolsed vanemad olid paremateelutingimuste lootuses tsaariajal väljarännanud. Tema ema oli pärit Kehtnavallast Rõue külast.

Elmi sünnitalu eesti ja läti segakülas oli30 hektarit suur, ja elumaja oli ilus kuueaknaga hoone sirelite keskel. Ega elulmuidu viga polnud, kuid 1920-ndatealguse näljahäda sundis sealt lahkuma.Eestisse jõuti 1921.aastal ning elamaasuti Keavasse. Kuigi isa oli osavtöömees, ei õnnestunud tal siin maadosta ning elu ei edenenud sugugiootuspäraselt. Kuna Baškiirias oli nendemaja müümata jäänud, pöörduti juba1924.aastal sinna tagasi.

Tollest lühikesest Eestis oldud ajastmäletab Elmi hästi, kuidas ta emagaRapla õpetaja Joosep Liivi juureskäinud. Õpetaja küsinud, kas tüdruk kamõnda salmi või laulu oskab. Elmiteadnud küll, aga ainult siis, kui ema tasülle võttis. Pastor Liiv kinkinud Elmile

seepeale suure pruuni värvi foto Raplakirikust.

Veel mäletab ta, et Keava teeotsas Kõpusaunas elanud vokimeister, kelle naineoli õmbleja. Sealt telliti Elmile ja emaleilusad riided: pikk seelik ja jakk ningvokimeistrilt vokk, mis hiljemVenemaale kaasa võeti.

Eesti koolis pole Elmi kunagi käinud.Vend Paul tegi kodus etteütlusi ja niiõpitudki kaugel Baškiirias eesti keeleskirjutama. Usulisi talitusi korraldanudseal Samaara saksa-läti koguduseõpetaja Evald Allas, kes iga aastamaikuus lapsi ristimas ja leeriõpetustandmas käis.

Pärast tagasipöördumist polnud aga eluBaškiirias sugugi enam endine. Lootusespääseda kulakuks tegemisest müüdi omamaja maha ja asuti kaugemasse külla uuteluaset rajama. See aga ei aidanud, sest

kulakuks tehti nad ikkagi. Majast aetivälja ja vara tassiti laiali. Imekombeljäetud üks hobune alles ja nii sai isamäeinseneride juures voorimehena tööd.Eluasemeks tehti jõe kaldale muldonn.Salaja tassiti oma endise kodu juurestlauajuppe uue elamise tarbeks. Oli nälga,ent kuidagi elati ära. Ema korjanudmetsast rohtusid ja keetnud neist suppi.

Elmi töötas kolhoosis põllutöölisena, jaoli traktoril haakijaks. Pärast ema surma1938.aastal mindi Krasnodari kraisse,kus elas Elmi õde, kes oli abielusukrainlasega. Seal oli põhitööks tubakakasvatamine. Kui sõda algas, läks Elmitagasi Baškiiriasse ja töötas sealroomiktraktoril traktoristina ning õppisära ka sepatöö.

Tagasi Eestis

Isa surma järel 1947 tuli Elmi tagasiEestisse. Esialgu elas ta onude juuresTallinnas. Hiljem aga tuli Keavasse, kustöötas külanõukogus käskjalana,pikemat aega aga Kehtna velsker-ämmaemanda punktis, samuti Raplatrükikojas, mis asus pastoraadi hoones.

Leeris käis Elmi Rapla koguduses1948.aastal. 1966 abiellus ta Valtustpärit Helmuth Hausiga ning nad asusidelama Väljataguse külla. Abikaasa suri1998.aastal.

Koguduse laulukooriga liitus Elmi 1960-ndatel ja laulis seal 40 aastat. Seda aegameenutab ta suure südamesoojusega:„Olin sopran ja mind pandi MartaHeliste kõrvale laulma. Minu esimenekoorijuht oli Igo Raju.“

Elmi mäletab eriliselt kahte jõuluõhtut,kui punavõimude käsul Rapla kirikustelekter välja lülitati ning jumala-teenistused peeti ainult küünlavalgel.„Oi, kui ilus see oli,“ meenutab ta saadudpositiivset kogemust veel siiani.

Armastus oma kodukiriku ja vajadusJumala sõna vastu on Elmil olnud samatähtis nagu igapäevane leib. Kuni vähegijaksas, oli ta peaaegu igapühapäevanekirikuline.

Elmi lähisugulaste hulgas on kavaimulikke. Raadiopastorina tuntudRannamõisa ja Randvere koguduseõpetaja Aare Kimmel on Elmiemapoolne onupoeg. Isapoolnevennapoeg Johannes Vassel oli aga pikkaaega kirikuõpetaja Vändras ja Roosal.

Möödunud sügisel sai Elmi Haus juba95-aastaseks, kuid terane mõistus, heamälu ja hingesoojus pole tedaeluraskustele vaatamata maha jätnud.

Elle Kangur,koguduse diakooniatöö koordinaator

Rapla koguduse segakoor jumalateenistusel laulmas, Elmi Haus paremalt kolmas


Usupuhastaja sünnist möödus 530 aastatNovembris möödus 530 aastatMartin Lutheri sünnist. Seosesreformatsiooni läheneva suur-juubeliga ehk 500 aastamöödumisega päevast, mil Lutheroma kuulsad teesid Wittenbergilossikiriku uksele naelutas, onmeilgi põhjust usupuhastaja elu jategevust meenutada.

Luther sündis 10.novembril 1483.aastalSaksamaal Eislebenis mäetööliseperekonnas. Oma lapsepõlve kohtakirjutab ta: „Tõsine ja vali oli eluvanemate kodus.“ Isa soovil valmistus taErfurti ülikoolis saama juristiks, entootamatult mitmete asjaolude tõttu läksta 1505.aastal hoopis kloostrisse, kusmõne aja pärast pühitseti preestriks.1512 promoveeriti Luther teoloogia-doktoriks ja sai professori kohaWittenbergi ülikoolis.

Lutheri eluküsimus oli, kuidas leidaarmulist Jumalat, keda tunti pigemkarmi kohtumõistjana. Hirm Jumala eesoli keskaja inimeste puhul valdav. Lutheruuris hoolega Piiblit selle algkeeltes ningsuurte võitluste ja kahtluste järel saabuslõpuks selgus, et inimene mõistetakseõigeks Jumala ees üksnes armust usuläbi Jeesusesse Kristusesse lahuskäsutegudest . Seda avastust ei saanud taainult endale jätta.

Just siis, kui Luther oli leidnud armuliseJumala, tuli ootamatu löök, milleks oliindulgentside ehk patukustutuskirjademüük. Kuigi Rooma Püha Peetri kirikuehituseks vajati raha, oli see Piibligavastuolus olev labane äri.

Luther koostas ladina keeles 95 teesi ehkvastulauset ja naelutas need 31.oktoobril1517 tolleaegse tava kohaselt teoloogiliseväitluse alustamiseks Wittenbergilossikiriku uksele. Need tõlgiti otsekohesaksa keelde ning masstiraažis trükituna

levisid üle terve Saksamaa. Sedaloetaksegi usupuhastuse alguseks.

Tollane katoliku kirik, kellel oliühiskonnaelus väga suur mõju, nõudisLutherilt oma õpetuse tagasivõtmist. EtLuther keeldus ning tunnistas Wormsiriigipäeval sirgeselgselt: „siin ma seisanja teisti ma ei saa, aidaku mind Jumal,“pandi ta nii kiriku- kui ka riigivande alla.

Kuna Lutherile oli selleks ajaks tekkinudpalju pooldajaid, korraldati ta„röövimine“ ja peideti vastaste eestvarjule Wartburgi lossi. Seal tõlkis ta 10kuuga Uue Testamendi saksa keelde,millest lühikese aja jooksul ilmus paljukordustrükke.

Lutheri julge tegevus oli põhjustanudmitmel pool rahvarahutusi ja isegikirikute rüüstamisi. Ta ei saanud sellesprotsessis jääda ainult kõrvaltvaatajaksning naasis Wittenbergi.

1525.aastal abiellus Luther kloostristpõgenenud nunna Katharina von Boraga

ja nende perre sündis kuus last. Lutherikodu sai kristliku kodu eeskujuks, kuspeeti ühiseid perepalvusi kogumajarahvale ja lauldi palju üheskoos.

1529.aastal ilmusid Lutheri sulest Suurja Väike Katekismus, millega oli loodudevangeelse õpetuse vundament. Üldisekirjaoskuse edendamiseks, et igaükssaaks pühakirja isiklikult lugeda, nõudista koolide asutamist. 1534.aastal trükitiLutheri tõlgitud kogu Piibel, millega tapani aluse ühtsele saksa kirjakeelele.Järgneva poole sajandi jooksul müüdiLutheri Piiblit sada tuhat eksemplari.Luther sai ka alusepanijaks evangeelselekirikulaulule.

Usupuhastus suutis vastuseisulevaatamata nii kiiresti ja laialt levidakahel põhjusel. Esiteks seetõttu, et olileiutatud trükikunst, mis võimaldasLutheri kirjutisi masstiraažis välja anda.Teiseks aitas kaasa osa vürstide toetus.Saksamaa oli 16.sajandil jagunenudpaljudeks vürstiriikideks, kus kehtispõhimõte: kelle maa, selle usk.

Lutheri usu ja õpetuse keskmes oliKristus. Tema sõber kunstnik LucasCranach (vanem) on ühel väga kõnekalmaalil kujutanud Lutherit Wittenbergilinnakiriku kantslis jutlustamas janäitamas ristilöödud Kristusele, kes ontema ja ta kuulajate vahel.

Martin Luther suri oma sünnilinnasEislebenis 18.veebruaril 1546.aastal.Juba raskelt haigena pidas ta seal mõnipäev varem oma viimase jutluse. Lutherisurivoodi juures oli ta sõber professorJustus Jonas, kes küsis usupuhastajalt,kas ta jääb kindlaks sellele õpetusele,mida ta oli jutlustanud. Lutheri vastusoli jah, mis jäi viimaseks sõnaks ta suust.Luther maeti Wittenbergi lossikirikusse.

Kalju Kukk

Lucas Cranachi maal kujutab jutlustavat Lutherit Kristusele näitamas, kes on alati tema ja ta kuulajate vahel


Otto Rannamäe - kunstnik Jumala armustAasta tagasi, 3. jaanuaril 2013suri Toronto eestlastevanadekodus Ehatare 95-aastasena Valtust pärit kunstnikOtto Rannamäe.

Kui me abikaasa Anneliga läksime2012.aasta novembris pooleks aastaksKanadasse Vancouveri eesti kogudustteenima, teadsime, et meil seisabkevadel ees reis Torontosse. Lootsimesiis kindlasti ka Ottot külastada,kellega olime aastaid olnud kirja-vahetuses ning korra ka Raplaskohtunud. Kuid inimene mõtleb, agaJumal juhib. Nii võisime aprilli lõpuskäia vaid tema haual Toronto Yorkikalmistul.

Kunstnikuks sündinud

Otto Rannamäe (enne eestistamistSchelejev) sündis 25.detsembril 1917.Pärast vabadussõda asus koloneliaukraadis isa Otto-Rudolf oma peregaelama Valtu veskisse. Haridusteedalustas Otto Valtu koolis, kus takunstihuvi avaldus juba varakult.Karjapoisina oli ta paplipuu kooretükkidest teistele lastele puust loomadja isegi ratastega autod valmismeisterdanud. Tema talenti märkaskoolijuhataja, kes pakkus poisilevõimaluse teha talle kirjutuslaud. Ottooli õhinal nõus ning nii tulevanemööblimeister viienda klassi poisinaoma esimese suurema töö ka valmistegi. Mis siis, et aega võttis see kaksaastat. Sealtpeale oli sõrm jubakindlalt muusale antud.

Valtu koolijuhataja soovitanudvanematel oma andekas poeg kindlastiTallinna edasi õppima saata. TollasesRiigi Kunsttööstuskoolis õppis Ottomööbli ja tööriistade valmistamistning ka skulptuuri. Seitse aastatväldanud õpingud andsid talle lisakska keskkooliõpetaja kutse, millistametit sai ta pidada sõja järelSaksamaal Stolzenau põgenikelaagrieesti gümnaasiumis.

Põhimõttekindel eestlane

Otto oli üles kasvanud peaaegu ühelajal Eesti riigiga ja väga eestimeelsena.Tema jaoks olid tähtsad aated japõhimõtted, mis said tõelise karastusejust sõja ajal. Saksa sõjaväkkemobiliseerituna sattus ta omaotsekohesuse ja sirgeselgsusegamitmel korral keerulistesse situatsi-oonidesse, mis oleksid võinud ka vägahalvasti lõppeda. Taipliku ja arukanoormehena tuli ta aga igast kriisist

alati auga välja. 1944.aasta lahingutesTartu all sai kapteni aukraadis OttoRannamäe pealetungivate venelastemürsukillust üliraskelt haavata, millelejärgnes poolteadvusetus olekusloomavagunis sõit Saksamaale.

Kuigi Ottol endal õnnestus jõudavabasse maailma, jäi teda pikkadeksaastakümneteks painama teadmatusikestatud sünnimaale jäänud omastest.Üks tema vendadest oli mobiliseeritudvene sõjaväkke ja teine varjas endmetsavennana. Ka Otto esimeneabikaasa Alidie, hilisema perekonna-nimega Elmi jäi Eestisse ja on maetudRapla kalmistule. Teine abikaasa Ella,kellega ta kohtus Kanadas, lahkusigavikku 1999.aastal.

Kahel korral õnnestus Ottol ka omasünnimaad külastada. Esimene oli veelsügaval nõukogude ajal, 1978.aastal,ning siis teda oma kodukohta Valtusse

ei lastud. Teine külaskäik oli jubavabasse Eestisse. Raplas elas Ottovend Artur Schelejev, kes oli aktiivnekoguduse liige ning tugev bassilauljaRapla kirikukooris.

Kogu elu kunstnik

Kuna kunstniku amet aitas OttoRannamäel vabas maailmas suhteliseltkergesti meelepärast tööd leida,kujuneski sellest nii tema leivatöö kuika harrastus ja armastus kogu eluks.

1948 siirdus ta Saksamaalt edasiInglismaale, kus täiendas endskulptuuri alal ja pühendus antiik-mööbli valmistamisele. Kolm aastathiljem Kanadasse ümber asununa ningkuulsa Eatoni kompanii antiikmööbliosakonnas tööd leides äratasid tavõimed ja oskused seal erilisttähelepanu. Kui firma 1954.aastal OttoRannamäe valmistatud 17. sajandiinglise stiilis puhveti rahvusvaheliselenäitusele saatis, pälvis see kõrgeimaauhinna. Väga suure osa tema kuikunstniku elust ongi hõlmanudnäitustel esinemine ning vähe onolnud neid kordi, kus ta oleks jäänudilma auhinnata.

Mõni aasta hiljem kutsus GeneralMotorsi reklaamiosakond OttoRannamäe endale tööle, kusproovitööks anti teha firma golfiklubisisekujundus. Aastatel 1966-1982tegutses ta meistrina Kanada riiklikutele- ja raadiokompanii lava-kujundusosakonnas. Sellesse aega jääbka piinlik seik, kui direktor isiklikultpalunud kunstnikul hakata valmis-tama miniatuurseid esemeid omaabikaasa antiigiäri jaoks. Otto asuskineid rohkesti tegema ning tööde eest

Pähklipuust pannoo „Karjane teel Jeruusalemma“ Rapla pastoraadi saali seinal


tasuti heldelt, kuid tal soovitatitagasihoidlikult oma initsiaaleesemetele mitte alla kirjutada. Kordpensionipõlves Toronto itaalia ja hiinaantiigiärisid mööda jalutades leidis tasealt eest ka oma töid. Imestus oli agaseda suurem, kui kõigil temavalmistatud taiestel seisid all hoopisteise, valekunstniku initsiaalid. Otempora, o mores (oh ajad, ohkombed), ütleksid selle peale vanadroomlased.

Kuna meister ise janunes pidevalt uuteteadmiste järele, tegi Otto küpses easOntario kunstikolledžis tutvust kapronksivalu saladustega. Temameelismaterjalideks said mahagon,tamm, alabasterkivi, marmor, steatiit

ja pronks. On lausa üllatav, kuigraatsilisi ja dünaamilisi vorme suutiskunstnik ka looduslikult vägatugevatest materjalidest välja võluda.

Lahtiste kätega ja oma tööd armastavameistrina on Otto Rannamäevalmistanud ehisdetaile ja dekora-tiivseid esemeid ka ühiskondlikelehoonetele. Näiteks mahagonist vapiToronto Eesti konsulaadi seinale võiToronto Eesti pangale pronksistuksekäepideme.

Toronto Vana-Andrese kirikusse jaEhatare vanadekodule valmistas taaltariristi ja küünlajalad. KuuludesVana-Andrese kogudusse, tegi ta omaõpetajale Udo Petersoole, kui too1991.aastal välis-Eesti peapiiskopiksvaliti, karjasesaua.

Helde kinkija

Otto Rannamäe oli Toronto Eestikunstnike koondise liige ning elulõpupoole hakkas ta oma teoseidheldelt kinkima paljudele organi-satsioonidele, kogudustele ja rahvus-kaaslastele üle kogu maailma -Ameerikasse, Euroopasse ja kaAustraaliasse.

1996.aastal saatis ta Rapla koguduselepähklipuust seinapannoo „Karjane teelJeruusalemma“, mis meie pastoraadisuurt saali ehib. Lisaks on OttoRannamäe saatnud suure hulgaväiksemaid töid, millest saabkujundada terve näituse. Viis aastat

tagasi tegi ta oma kunagiselekodukogudusele ka suurema rahaliseannetuse.

Eestis võib ta töid näha veel karahvusraamatukogus, Vilde jaTammsaare muuseumis, Nõmmelastehaiglas, Valtu põhikoolis japaljudes kodudes.

Jumal oli Otto Rannamäele kinkinudrohkelt talente ning pika ja sisukaelupäeva nendega kauplemiseks.„Kõige tähtsam elus on uskudaJumalasse,“ on kunstnik kokku võtnudoma elukreedo.

Mihkel Kukk

Üks kunstniku paljudest taiestest

Toronto eesti vanadekodule Ehatare valmistas Otto altariristi ja küünlajalad

Ka enda ja oma abikaasa hauakivi Toronto Yorki kalmistul on Otto ise valmistanud


In memoriam ESRA R AHULA

Ta sündis Rapla vallas ArankülasReinumardi talus oma vanemate Jürija Liisa Rahula viimase, kolmandalapsena. Pere kaks vanemat poega olidsurnud juba enne Esra sündimist.Kooliteed alustas ta Seli-Hagudialgkoolis ning viiendasse klassi läksHarjumaa progümnaasiumisse, mishiljem muudeti Rapla keskkooliks.

Kui Esra Rahula selle 1945.a. kevadelhõbemedaliga lõpetas, viis ta paberidTallinna polütehnilise instituudimajandusteaduskonda. Peatselt agaalustas ta teoloogia õppimistvastloodud usuteaduse instituudis,mida sai tollal teha vaid kaugõppes.

Põhjusi, miks andekas noormees valisoma elutööks tollal perspektiivitunanäiva vaimuliku ameti, oli mitmeid. Etvanemad olid aktiivsed vennaste-koguduse liikmed ning Rahulate koduspeeti regulaarseid palvetunde, oliusuline pinnas selleks igati olemas.Esra enda sõnul olevat tema isiklikavanemine Piibli tõdedele toimunudalles keskkoolieas. Olles oma klassikõige agaram ateistliku kirjanduselugeja, hämmastanud teda sellepropaganda tegijate võhiklikkus jaebakompetentsus. Oma osa tulevaseelukutse valikul määras kindlasti katolleaegse Rapla koguduse õpetajaEvald Saagi eruditsioon ja säravisiksus.

Juba 1948.a. alguses hakkas Esra

Rahula teenima õpetaja LembitTedderi käe all jutlustajana Juurukoguduses. Aasta hiljem läks ta omaesimesele iseseisvale töökohalePilistverre, kuhu jäi kaheksaks aastaks.Kirikuõpetaja ametisse ordineeriti takoos viie kaasvõitlejaga tolleaegsepeapiiskopi Jaan Kiivit seniori pooltTallinna Toomkirikus 14.detsembril1949. Aastatel 1957-60 oli RahulaTorma ja Mustvee koguduse õpetaja.Siis aga tehti talle ettepanek minnatööle Saaremaale, kus Kuressaare jaKaarma koguduste teenimisele

lisandusid ka Saarte praosti ülesanded.

Meretagusel maal mõtles Rahula ollavähemalt kümmekond aastat, kuidjuba kaks aastat hiljem oli ta ringigaoma kodukogudusse tagasi jõudnud.Eelmise Rapla õpetaja sunnitudlahkumine 1962.aasta suvel olipõhjustanud suures kogudusessisemisi käärimisi ning siia vajatikindla käega juhti, keda ka kogudususaldaks.

Raplas tuli Esral aga kohe kogedatugevat võimudepoolset usu- jakirikuvastast survet. 1963.aastal suletijõhkrat Rapla ajalooline vennaste-koguduse palvemaja. Oma poegadelgiei saanud ta kooli suhtumise tõttuRaplas keskharidust võimaldada.

Aastatel 1962-1981 oli Esra RahulaIda-Harju praost. Seejärel ühendatipraostkondade sõjaeelsete piiridetaastamisega Rapla ja Järvakandikogudused taas Lääne-Harju praost-konnaga. Kui 1978 sai peapiiskopiksEdgar Hark, kutsus ta Rahulakonsistooriumi assessoriks ja sellepresiidiumi liikmeks, mis tõi kaasasagedasi peapiiskopi asendamisi ja kamuid üldkiriklikke kohustusi.

Esra Rahula tööaeg vaimulikuna jäitervikuna nõukogude aega, mis kogumeie rahvale, eriti aga kirikule oli ükskeerulisemaid. Ometi vormisid välisedkatsumused tolle aja kirikuõpetajatest,

Esra Rahula (27.02.1926 – 29.05.2013)

Praost Esra Rahula matus Rapla kirikus 8.juunil. Auvalves on piiskop Einar Soone, assessor Gustav Piir ja peapiiskop Andres Põder


kellest Esra oli üks säravamaid,tõelised isiksused. See oli aeg, kus tuliõppida ise ja õpetada ka teisivastuvoolu ujuma.

Alles paaril viimasel tööaastal Raplaskoges Rahula seda, millest ta varemvõis ainult unistada. Koos NõukogudeLiidu lagunemise ja omariiklusetaastamise sooviga hakkasid meieinimesed väärtustama kirikut kui omaelu vaimset vundamenti. Sajadristimised ja leeritamised aastas olidselle ilmekaks väljenduseks.

Kuid mitu korda suurenenud töö-koormus ja tervis sundisid EsraRahulat 65-aastasena 15.novembrist1991 emerituuri jääma. Selleks ajaksoli ta töötanud tegevvaimulikuna 42aastat, millest suurema osa, 29 aastatRapla ja Järvakandi koguduses.

Pärast kogudusetöölt lahkumist eijäänud ta sugugi mugavat pensioni-põlve nautima. Olles ise olnud üksparemaid jutlustajaid EELK-s,valmisid Rahulal mitme aasta jooksulteise elutööna 40 vihikut kokku ligi3800 lehekülge vaimulikele mõeldudpühapäevaste jutlusetekstide seletusi.

Ka tunnustus tehtu eest ei jäänudtulemata. Ühena esimestest Eestis saiEsra Rahula 1998.aastal kodaniku-päeva aumärgi. Ordinatsiooni50.aastapäeva puhul 1999.aastalpärjati ta Rapla linna aukodanikutiitliga. 2001.aastal pälvis RahulaRapla kihelkonna auhinna – Maarja-Magdaleena pronkskuju. 2006.aastalannetas Vabariigi President talleValgetähe IV klassi ordeni ning EestiEvangeelne Luterlik Kirik tunnustasoma väärikat töötegijat II klassiTeeneteristi ja elutöö preemiaga.

1948.aasta suvel abiellus Esra Rahulaoma küla naabertalu tüdruku SaimaSeljamaaga ning perre sündisid pojadTõnu ja Rein. Ta oli viiekordne vanaisaja kümnekordne vanavanaisa. Viimanelapselapselaps sündis vaid kolm päevaenne Esra lahkumist.

Praost emeeritus Esra Rahula maeti8.juunil peapiiskopi, paljude ameti-vendade, Rapla maavalitsuse jakohalike omavalitsuste ning koguduseosavõtul Rapla kalmistule omaabikaasa perekonna platsile.

Mihkel Kukk

Mälestusi õpetajastEsimest korda kohtusin Esra Rahulaga1963.aastal, kui olin Rapla kogudusesleeris. Pärast seda tuli pikem vaheaegning uuesti kohtusin õpetajagalähemalt siis, kui ta 1980-ndate aastatealguses kutsus mind Rapla kogudusetäiskogu liikmeks. Täiskogu koos-olekuid peeti nõukogude ajal vägaharva, vaid kord kolme aasta tagant.

Pärast juhatuse sekretäri HermannHeliste surma valiti mind temaasemele. Kui juhatuse esimees HugoEesmaa 1989. aastal suri, soovitasõpetaja Rahula minul esimehekshakata. Valitud juhatus olikolmeliikmeline, koos minuga olid sealveel Edgar Vaik ja Valter Laurimaa.Õpetaja oli juhatuse liige ameti poolest.

Juhatuse esimehena oli mul väga kergeõpetajaga koos töötada, kuna ta oliasjatundja ka majandusküsimustesning samuti omas suurt autoriteetikoguduse liikmete seas. Juhatuseleotsustamiseks esitatud küsimused olidalati selgelt argumenteeritud. Rahulaoskas asju nii korrektselt korraldada, etisegi nõukogude võim ei suutnud kirikutegevust oluliselt takistada.

Tundsin end Esra Rahula kõrval vägaturvaliselt. Kui ta 1991. aasta hilis-sügisel ametist lahkus, aitas ta mindvajadusel edaspidigi.

Need on vaid põgusad meenutusedväärikast mehest, kes jäi otsekoheseksja vankumatuks elu lõpuni.

Arvo Musthallik

Praost Esra Rahula esimesed leerilapsed Rapla koguduses 14.juulil 1963

50 aastat hiljem, 14.juulil 2013 tulid oma leeripäeva meenutama Ilona Kruus, Maie Käsper, Linda Leinpere, Karin Toommägi, Õilme Torop, Evi Uustallo,

Koit Kuusemäe ja Arvo Musthallik. Helvi Rossil möödus leerist 60 aastat


Aasta 2013 Rapla Maarja-Magdaleena kogudusesEesti Vabariigi 95.aastapäevajumalateenistusel 24.veebruaril lauliskoos koguduse segakooriga Mitte-Riinimanda noortekoor Urve Uusbergijuhatusel.

Suurel Neljapäeval, 28.märtsiljutlustas Rapla vabakoguduse pastorMatthew Edminster.

Ülestõusmispüha, 31.märtsi pere-jumalateenistusel laulsid Raplalaulustuudio lapsed Thea Paluojajuhatusel. Koguduse käsitööringkorraldas näitusmüügi.

Nelipühal, 19.mail pälvisid EELKtänukirjad Elle ja Mart Kangur ningAnne ja Rein Unga.

Mais valmistasid Rein ja Vallo Ungapastoraadi saali altariga samas siiliskauni lugemispuldi.

29.mail suri endine kauaaegne Raplakoguduse õpetaja emeriitpraost EsraRahula. Tema matusetalituse viis8.juunil läbi peapiiskop Andres Põderkoos enam kui paarikümneametivennaga.

12.-17.juunini oli külas Borbysõpruskoguduse delegatsioon Saksa-maalt. Viisime külalised TallinnaLennusadamasse, Kihnu saarele ningLääne-Harju praostkonna vaimulikulelaulupäevale Hagerisse. 16.juuniljutlustas pastor Ulrich Rincke Raplakirikus.

Leeripühal, 30.juunil õnnistati 12

inimest - 6 meest ja 6 naist, kellest 7oli ka ristida.

27.juunist – 7.juulini toimus XXIRapla kirikumuusika festival 9kontserdiga Rapla, Juuru, Järvakandi,Käru, Vahastu ja Velise kirikus ningRapla kultuurikeskuses. Festivalikunstiliseks juhiks oli Pille Lill japatroonideks peapiiskop Andres Põderning kultuuriminister Rein Lang.

Rapla kirikus oli kolmfestivalikontserti. 30.juunl laulis Fäärisaarte solist Eivor koos Villu Veski,

Mikael Blaki ja festivali kammer-orkestriga, mida dirigeeris Lauri Sirp.

4.juulil tähistas festivali kontserdigaoma 5.aastapäeva kammerkoor „HeadÖöd, Vend“ Pärt Uusbergi ja KülliKiiveti juhatusel.

7.juulil Tõnis Mägi autorikontsert„Hetk“ oli pühendatud MustamäeMaarja-Magdaleena kiriku ehitusetoetuseks ning kanti helis ja pildis ülekuude Maarja-Magdaleena nimelissekirikusse Eestis. Kõigis neis pühitsetisümboolne liiv ja tehti korjandusrajatava Mustamäe kiriku ehitusetoetuseks.

14.juulil oli kuldleeris 9 „last.“

19.-21.juulini toimunud Raplakihelkonnapäevade teema olipärimuskultuur. Esimesel päevalõpetas käsitööringi juhendaja IngeSepp algajatele kangastelgedel vaipadekudumist. Bussiekskursioon viishuvilised Pilistverre, et sealsesAndrease kirikus mälestada hiljutilahkunud praost Esra Rahulat, kellelePilistvere oli esimene iseseisev töökohtning tutvuda kuulsa kivikangruga.

Teisel päeval oli Rapla kihelkondatutvustav ringsõit marsruudil Kehtna-Kalbu-Purku-Järvakandi ning auto-orienteerumine.

Pühapäev, 21.juuli algas tavapärasemälestusringkäiguga Rapla kalmistul.Jumalateenistusel laulis Riinimandalastekoor Urve Uusbergi juhatusel jaanti üle Rapla kihelkonna auhind,

Kihelkonnapäeva traditsiooniline supisöömine kiriku aial,keskel kaugeimad külalised - Marje ja Alar Suurkask Vancouverist

Koguduse käsitööring kinkis peapiiskop Andres Põderile omakootud vaiba


Maarja-Magdaleena pronkskuju.Jututoas rääkis kunstiteadlane dr AntsHein Rapla kihelkonna mõisatest 18. ja19.sajandil. Kihelkonnapäevad lõpetasrändteater „Vaba Vanker“ pärimus-muusikal põhineva näitemängugapastoraadi tagusel jõepromenaadil.

4.augustil jutlustas peapiiskop AndresPõder, kes andis jumalateenistuselõpul EELK Tunnustusmärgi kogudusekäsitööringi juhendajale Inge Sepalepikaajalise ustava ja pühendunudteenimise eest Rapla koguduses.Käsitööring omakorda kinkispeapiiskopile kangastelgedel kootudkaunivärvilise põrandavaiba.

1.septembril oli külas ja jutlustaskauge külaline Ameerika Ühend-riikide läänerannikult – Seattle´i,Portlandi ja San Francisco eestikoguduste õpetaja abipraost assessorHendrik Laur.

Kogu septembri oli kirikus Anu Käskipastelljoonistuste näitus „Suvelõpuvärvid.“

14.-15.septembril tegi koguduse aktiivpalverännaku Peipsi äärde, kus tutvutisealsete vanausulistega ja käidiomaaegse Rapla koguduse õpetajaJoosep Liivi jälgedel Alatskivil.Pühapäevasel jumalateenistusel osaletiKodavere kirikus, kus laulis kakoguduse segakoor Kaia Väljamäejuhatusel.

28.septembril tähistasid Linda ja UunoTormer oma 65. pulma-aastapäeva,sündmust kajastati ka Kanal 2uudistes.

6.oktoobril oli Mitte-Riinimandanoorte- ja vilistlaskoori kontsert UrveUusbergi juhatusel.

Lõikustänupühal, 13.oktoobril mängistrompetist Lauri Kivil.

3.novembri jumalateenistusel mängiskitarrist Daniel Julle.

10.novembril andis kammerkoor„Head Ööd, Vend“ Külli Kiivetijuhatusel hingedeaja kontserdi„Õhturahu“.

15.novembril tehti esimest korda isesaksa sõpruskoguduselt kingitusekssaadud vormiga ja retsepti aluseloblaate.

29.novembril olid inglisaalispiparkookide meisterdamise talgud.

Kolmandat aastat järjest varustaskogudust advendi- ja jõulukuuskedegaperekond Kuusemäe Põrsakult.

I advendi eelõhtul, 30.novembrilkuulutas kirikus traditsioonilisekihelkonna jõulurahu välja Raplavallavanem Ilvi Pere ning kõigissenelja valda (Järvakandi, Kehtna,Raikküla ja Rapla) saadeti altariltadvendituli. Kuna oktoobris olidomavalitsuste valimised, kinkiskogudus kõigile kihelkonnavallavanematele ja volikogudeesimeestele isikliku Piibli. Ürituselmängis trompetist Samuel Jalakas.

8.detsembril korraldas kogudusekäsitööring jõulu näitusmüügi ningDave Benton koos Meeru muusikutetütarlaste ansambliga andis jõulu-kontserdi.

14.detsembril andis jõulukontserdiRebecca Kontus.

18.detsembril toimus traditsioonilineRaplamaa noorte muusikutejõulukontsert.

22.detsembril andsid jõulukontserdiMaria Listra, Jassi Zahharov, MargusKappel ja Jaanus Nõgisto.

Koguduse pühapäevakoolil valmisjõuluks multifilm „Kõige esimesedjõulud“, kus tegelastena kasutatikeraamilisi nukke ja teksti lugesidlapsed ise.

Jõuluõhtul, 24.detsembril laulisesimesel jumalateenistusel Maarjakoor Rita Kikajoni ja teisel Mitte-riinimada Urve Uusbergi juhatusel

I jõulupühal, 25.detsembril konfir-meeriti 16 inimest - 6 naist ja 10 meest,kellest 11 said ka ristitud.

I jõulupühal, 25.detsembril said leeriõnnistuse Kristina Eesmets, Gerda Kaljund, Elo Saidla, Meelika Sepman, Geithy Sepp, Marii Tunnel, Heigo Enden, Egert Koolma, Mario Liepa, Rainis Merilepp, Sten Nurmeta, Allar Satsi, Marko Sildoja, Aigar Tälli,

Jaak Vitsur ja Sven Ütsmüts, keskel diakon Kalle Kõiv ja õpetaja Mihkel Kukk

Külas pastor Hendrik Laur USA-st

Omavalmistatud armulaualeivad


Üks piirkond, kaks keelt, kolm kultuuriJust nii kutsutakse ühte Eestimaaomanäolisemat piirkonda, kuslisaks kahele keelele – eesti ja venekeelele on aastasadu rahulikultüksteise kõrval elanud ka kolmkultuuri: luteri, õigeusu ja vanausu.

Läinud aasta veel suvesooja septembrikeskel tegi koguduse aktiiv just sinna omajärjekordse palverännaku. Eesmärk olikülastada omaaegse Rapla koguduseõpetaja Joosep Liivi (1870-1957)kodukanti Alatskivil ning lähemalttutvuda Peipsi-äärsete vanausulistega.

Vanausulised

Tegemist on juba üle kolme sajandiEestimaal elanud rikkalikke traditsioonekandva äärmiselt huvitava venekeelsekogukonnaga. Patriarh Nikoni 1652.aastalalgatatud kirikureform Venemaal tekitaskirikulõhe, mis viis vanausuliste ehkstaroveride tekkimiseni. Kuna neid hakatioma kodumaal julmalt taga kiusama,sattusid 17.sajandi lõpuks paljud siiapoolePeipsi järve, kus võisid rahulikult omausku praktiseerida. Praegu on koosPiirissaarega Peipsi ääres üheksategutsevat vanausuliste palvelat, lisaksveel Tartus ja Tallinnas kummaski üks.

Just vanausuliste väga ranged reeglid onaidanud sellel väikesel kogukonnalaastasadu oma traditsioone ka võõrsilelades ja isegi nõukogude võimu ajal alalhoida. Külastasime Varnja palvemaja, kusmeile tutvustati nende jumala-teenistuslikku elu ja näidati väga põnevanoodikirjaga lauluraamatut. 1999.aastalasutatud Kolkja vanausuliste muuseumissaime hea ülevaate selle omanäoliserahvakillu usust, elulaadist, moraali-väärtustest, aga ka rõivastusest, tarbe-esemetest ja tööriistadest.

Näiteks ei tohtinud mehed habet ajadaning usklik pidi alati kandma risti javööd, välja arvatud saunas. Ihuharimist eitohtinud teha pärast päikese loojumist,

sest siis pesed kuradiga. Last tuli ristidasoojendamata veega ilmast ja aastaajastolenemata ning tema nimi oli määratudsünnikuupäevaga vastavas kalendris.

Praeguseks on jumalateenistusliku eluülalhoidmine jäänud pühendunud naisteõlule, kuna mitme küla peale on vaidüksainus batjuška. Et aga arhailinekirikuslaavi keel ja laul ei kaoks, on neidhakatud õpetama kohalikus koolis. Samasõpitakse ka ikooni kirjutamist, mis onväga vanaslaavi väljend ja tähendab meiemõistes maalimist.

Joosep ja Juhan Liivi jälgedel

Alatskivi poole sõites jätkasimetutvumist kultuurilooliselt huvitavaKodavere kihelkonnaga. Sealne rahvas onolnud mõjutatud mitmest kultuurist:eestlaste kõrval venelased, venevanausulised, baltisakslased ja isegivadjalased.

Maad laastanud Põhjasõja järel onKodavere kihelkonda asustatud hulk

inimesi Saaremaalt, kelle seas olnud kamees nimega Sunni Hants. Kui hakatieestlastele perekonnanimesid panema,olnud tema pojapojal Enol see kohemaast võtta. „Liivased on mu põllud,liivamägi on mu surnuaed, liiv mindtoidab ja katab, liiv mind ükskord kamatab, seepärast olgu mu nimi Eno Liiv,“vastanud ta mõisnikule.

Too Eno, kellel oli kahe naisega 12 last,pani kõigile neile Piibli nimed. Benjaminipoegadest Juhan ja Jakob Liivist saidtuntud kirjamehed. Daanieli pojast,samuti luuleandega Joosep Liivist aga 33aastaks (1907-1940) Rapla koguduseõpetaja – kauemaks kui ükski teine20.sajandi vaimulik Raplas.

Alatskivi külje all Rupsi külas Oja talus,kus Juhan Liiv üles kasvas, võttis meidvastu Liivi muuseumi juhataja Margit,kelle elamuslikest kirjeldustest saimelisaks Liivide suguvõsale hea ülevaate kalaiemalt eluolust 19.sajandi lõpusealkandi eesti külas. Joosep Liivi

Suursugune Alatskivi loss on taastatud oma kunagises ilus

Kallaste vanausuliste kalmistu asub Peipsi järve kõrgel kaldal Kolkja vanausuliste muuseumis jagas selgitusi Anna Portnova


sünnitalust Puianist ei olevat praeguseksenam suurt midagi alles.

Liivi muuseumi näitusemajas onpüsiväljapanek meie luuleklassiku elust,loomingust, suguvõsast ja tõlke-raamatutest teistesse keeltesse. Igalkevadel Juhan Liivi sünniaastapäevalkorraldatakse seal õpilaste etlemis-võistlus. Oja talu õuel kinnitasime kehaPõrsaku küla Aljamaa talu perenaiseLiina Kuusemäe teele kaasa antud suuretermosetäie maitsva supiga.

Alatskivi uhkuseks on loss, millel poleEestis teist ligilähedaseltki sarnast.1885.aastal valminud lossi koos uhkepargiga rajas kohalik mõisnik Arved vonNolcken armastuse märgiks oma kaunilekaasale Josephinele. Eeskujuks saiŠotimaal asuv Balmorali loss, Inglismaakuningate residents. Kui mõisapere1919.aastal Eestist Saksamaaleemigreerus, võeti sealt kaasa kõikväärtuslik, isegi hinnalised seinatapeedid.Restaureerijad on näinud palju vaevaning suutnud lossi tema endisaegses ilusja võimalikult originaali lähedaselttaastada.

Lossi teise korruse mitu ruumi onsisustatud Kallastelt pärit heliloojaEduard Tubina muuseumiks.Keldrikorrusel tervitavad lossikülastajaidmõisateenijate vahakujud, igaüks omaisikupära ja lugudega.

Alatskivi kalmistul torkab kohe silmakirjanik Juhan Liivi must kõrgehauamonument. Punastest tellistest risti-kujuline Alatskivi kirik, kus Joosep Liiv1888 leeriõnnistuse sai, rajati algseltKodavere koguduse abikirikuna.18.sajandi teisel poolel ehitatud hoone onmitu korda ümber ehitatud ja täiendatud.Kauni männimetsa keskel Kirikumäelasuv ristikujuline pühakoda püsis tervenakuni möödunud sajandi 70-ndateaastateni, kui see kohalike noortevandaalide poolt põhjalikult rüüstati. Jaseda isegi vaatamata tegutsevalekogudusele

Tänu Ameerikas elanud alatskivilaseAksel Käissi annetustele ja kohaliku meheLembit Kuke südikale eestvedamiselekirik taastati ning taaspühitseti1993.aastal.

Kodavere õpetaja Raigo Ojametsa sõnul,kes igal pühapäeval ka Alatskivisjumalateenistust peab, on kahjuks tulnudkummalist kirikuviha kogeda seal kahilisemal ajal. Lisaks kummitab Alatskivikirikut veel üks probleem: seda hoonetpeavad omaks ka looduskaitse all olevadnahkhiired, kelle olmest jäävad aga ruumimaha ebameeldivad jäljed.

Pärast ööbimist Hansu turismitalus olimepühapäevasel jumalateenistusel KodavereMihkli kirikus, kus laulis ka meiekoguduse segakoor Kaia Väljamäe

juhatusel. Nii lauljad kui kuulajad kiitsidselle 18.sajandi teise poole vara-klassitsistlikus stiilis ehitatud ühelöövilisemaakiriku suurepärast akustikat.

Mustvee – viie kiriku linn

Umbes 1500 elanikuga Peipsiääre pea-linnas Mustvees on viis erinevakonfessiooni kirikut, kuid surnuaed onneil ühine, ainult igal kogudusel onsisenemiseks oma värav. Külastasimelinna kõige uuemat, 2008.aastalpühitsetud Betaania baptistikogudusepalvemaja, mille aknaid kaunistavadvitraažikunstniku Dolores Hoffmannitööd: Kristus, Püha Vaim ja kaks inglit.Meid võttis vastu pastor Paul Gill, keselab perega Tartus, on nädala sees Viruvangla vanemkaplan ja Jõhvigümnaasiumi majandusõpetaja ning

pühapäeviti teenib Mustvee kogudust.

1937.aastal ehitatud Mustvee baptistipalvela konfiskeeriti nõukogude ajal jamuudeti kinoks. Kogudusele antikasutada üks õigeusu kirikutest. Onimetlusväärne, kuidas väike, agaohvrimeelne kogudus suutis kunagisehoone asemele täiesti uue ja moodsapalvela ilma võlgadeta valmis ehitada.Täna annab Betaania kogudus abi juba kaväljapoole, sest „kuna meid aidati,tahame nüüd tagasi anda vabatahtlikult jarõõmsa meelega,“ on pastori selgeveendumus koguduse rollist ühiskonnas.

Innovaatiline Avinurme

Viimase peatuse tegime Avinurmes, mison tuntud puidutöömeistrite keskusena.Mets on sealsetele inimestele põlvestpõlve tööd andnud ja elatise taganud.

Iseseisev kogudus rajati sellele Tormakihelkonna äärealale alles 1903.aastalning kuus aastat hiljem sai valmis suur jakaunis kirikuhoone. Aastal 2008 lõidAvinurme vald, kogudus ning kultuuri jahariduse selts sihtasutuse Avinurmeelulaadikeskus, mille eesmärk on omategevusega hoida ja edasi arendadapaikkonna elulaadi ning käsitööoskusi.Selleks restaureeriti ühiselt kiriku eesolev pastoraadihoone, mida kasutabkogudus oma vajadusteks, kuid kus on katöötoad ning korraldatakse konverentseja näitusi. Ülakorrusel on Avinurmepuutöötraditsioonidest ja kohalikesttoodetest püsinäitus.

Avinurmes kogesime seda, kuidaskogudus ja kogukond suudavad ühiseltpaikkonna elu edendamiseks väga paljukoos ära teha. Seal on tõepoolest kirikkeset küla.

Ilme Veetamm, Mihkel Kukk

Omapärase ümartorniga Kodavere kirik

Mustvee uues ja moodsas baptistikirikus jagas selgitusi pastor Paul Gill


Teekond tundmatusse

Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksinelama viimse mere äärde, siis sealgi sukäsi juhataks mind ja su parem käsihaaraks minust kinni. (Psalm 139: 9-10)

Olin neid sõnu palju kordi teistelelugenud, kuid minu enda jaoks said needreaalsuseks alles siis, kui kaasaegseteraslinnu tiivad meid abikaasa Anneliga30.novembril 2012 kodunt pooleksaastaks üle Atlandi ookeani, lumiseGröönimaa ja arktilise Kanada Vaikseookeani äärsesse maheda kliimagaVancouverisse kandsid. Kui Tallinnalennuväljalt startisime tihedas lume-tuisus, siis kohapeal võttis meid vastusealsele talvele iseloomulik soe jasombune sügisilm.

See, kui kaugele me Eestimaast tegelikultolime sattunud, jõudis päriselt kohalealles kolmanda päeva õhtul, kui esimesejumalateenistuse järel kutsusidVancouveri eesti seltsi president OlevRumm ja tema hambaarstist abikaasaMarit meid külla oma koju WhiteRockki. Silmitsesime õhtuhämarusesnende aknast avanevat vaadet tuledessäravale Kanada - USA piiripunktile, kuijärsku kuulsime eesti hümni mängitavat.Selgus, et nende peres on raadio pidevaltvikerraadio lainel. Algul ei saanud arugi,mida see tähendab. Siis aga taipasime, etsamal ajal kui meie alles hakkasime sealkaugel „viimse mere ääres“ pühapäevaõhtul koos võõrustajaperega jaapani-pärast suschit sööma, oli Eestis käes jubaesmaspäeva hommik ning hümn

määratud kodustele äratuseks. 10-tunnisest ajavahest andis peaaegu terveesimese nädala märku see, et õhtultahtsime oluliselt varem magama minnaning poole öö pealt oli uni nagu peogapühitud.

Et mul kaugel Kanada edelanurgas pooleaasta pikkune eestlaste vaimulikteenimine ees seisab, selgus juba2012.aasta suvel, kui Vancouveri Peetrikoguduse nõukogu oli mind neljakandidaadi seast välja valinud. Pärastseda, kui nende kauaaegne hingekarjaneValter Johanson 2011.aasta suvel ametistlahkus, on nad olnud ilma omaõpetajata. Aasta enne oli seal samutipool aastat külalisvaimulikuks olnudViimsi koguduse õpetaja Mikk Leedjärv.Vahepealsel ajal pidas jumalateenistusihaiglakaplanina töötav endine baptisti-pastor Andres Rebane, kes abistas kamuul ajal puhtalt ingliskeelsete talitusteläbiviimisel. Minu otsust kandideeridakergendas oluliselt ka see, et senineRapla koguduse praktikant Kalle Kõiv saisamal suvel diakonipühitsuse ning olinõus koduse töö ja vastutuse mõneksajaks enda peale võtma.

Eestlased Vancouveris

Suurem osa pärast II maailmasõdaEuroopast Kanadasse siirdunudeestlastest sõjapõgenikke jäi Torontossevõi selle lähiümbrusesse pidama. Ligipaar tuhat rahvuskaaslast leidis endaleuue kodu aga hoopis kaugel lääne-rannikul. On tähelepanuväärne, et üheesimese ettevõtmisena hakati kõikjal

võõrsil rajama eesti kogudusi, kuidainult vähestes kohtades jõuti omakirikuni. Vancouveri eestlased lähevadajalukku sellega, et ehitasid isegi kolmpühakoda, millest kahes tegutsevad eestikogudused siiani.

Üldse on eesti mehed olnud seal suuredehitajad. 1960-ndatel aastatel tegutsesVancouveris üle poolesaja eestlastelekuuluva ehitus-firma. Selle tunnistusekson Vancouveri all-linnas mere ääres 20korrusega Tallinna-nimeline elumajaning Vancouveriga kokku kasvanudBurnabys Tallinna ja Taara laanenimelised tänavad.

1964.aastal valminud Vancouveri Peetri kirik koos seltsimajaga Meie Kodu on tänaseni sealsete eestlaste põhiline ühendaja

Pool aastat võõrsil omade keskel

Rapla mees Vancouveris Rudolf Olljum


Viimased rajas Rapla koguduse poeg,Valtu-Nurme külast Madise talustsirgunud Rudolf Olljum, kes oli aastaidsealse koguduse nõukogu esimees ja üksaktiivsemaid eestluse hoidjaidVancouveris. 1991.aastal kinkis ta omakunagisele kodukirikule altaristpeaukseni ulatuva suure punasepõrandavaiba, mis tänagi iga Raplakirikusse tulija silma rõõmustab. Healaulumehena on ta taasiseseisvumisejärel paaril korral siin ka solistina ülesastunud. Kuigi Rudolf puhkab jubaüheksa aastat sealsel eestlaste kalmistul,tekkis meil väga hea kontakt temarannarootsi päritolu abikaasa Irene jatütre Lilianiga.

1959.aastal ostis Vancouveri eesti selts62-aakrise maatüki Missioni linnalähedale, mis meenutab pisut meieLõuna-Eesti kuppelmaastikku ja millelepandi eestipärane nimi Mäeotsa. Sinnaehitati ruumikas ja avara rõdugaviikingilaeva meenutav puithoone, kuson võimalik pidada erinevaidrahvuslikke ja perekondlikke üritusi.Meilgi õnnestus seal osaleda meeleolukalmaipeol.

Peetri kirik ja Meie Kodu

Vancouveri eesti koguduse asutamis-koosolek peeti 1949.aasta sügisel ningjuba järgmisel kevadel külastasVancouverit tollane Kanada praosti ktKarl Raudsepp Montrealist. Tema kutsusloodava koguduse esimeseks hinge-karjaseks Saksamaalt põgenikelaagristendise Kanepi õpetaja ja Võru praostiManivald Heinami, kes teenis ustavaltVancouveri kogudust kuni pensionilejäämiseni 1963.aastal.

Ajutine juhatus valiti kogudusele24.septembril 1950, mida loetaksegisealse koguduse tegevuse ametlikuksalguseks. Jumalateenistusteks üüritisaksa, hiljem taani luterlikku kirikut.Vancouveri Peetri kogudus loodi

misjonikogudusena ning ametlikult saita Kanada seaduste alusel registreeritudalles pärast oma kirikuhoone valmimist1964.aastal. Samal ajal kutsuti koguduseuueks hingekarjaseks Eestis sündinud,kuid Ameerikas hariduse saanud HelmutEvald Piir, kes seni tegutses vaimulikunaMinnesota osariigis USA-s. Ta oli abielusprofessor Peeter Põllu tütre Helmeganing nende poeg Gustav Peeter Piir onpraegu Tallinna Püha Vaimu koguduseõpetaja. Praost Helmut Piir, kellel onväga suured teened Vancouveri Peetrikoguduse ülesehitamisel, suri ootamatult56 aastasena 1976.aasta jõulu eel.

Luteri kogudusest kaks aastat hiljemasutatud Vancouveri Eesti ühendatudbaptisti kogudus jõudis oma kirikunijuba 1956.aastal, mis sai üheksesimeseks II maailmasõja järel eestlastepoolt ehitatud pühakojaks välismaal.

Et Peetri kirik otsustati ehitada ühiseltapostliku õigeusu koguduse jaVancouveri eesti seltsiga, moodustatiselleks kirikufond, mille juhiks saienergiline ehitusettevõtja Jakob Kembi.Aluseks võeti eestlase Harri Kivilo jaungari arhitekti Peter Kaffka loodudkavand, kus kõrge viilkatusega ilmatornita kirikule oli juurde liidetudmadalama tiibhoonena seltsi- jakultuuritegevuseks mõeldud ruumid, missai nimeks Meie Kodu.

Krunt saadi väga hea koha peale linnaühe tuiksoone, USA-sse suunduvamagistraali äärde. Ameerika piir jääbVancouveri kesklinnast umbes poolesajakilomeetri kaugusele. Et tänavaliiklus onpraegu seal üsna elav, siis kiriku peaustreeglina ei kasutata ning nii kirikusse kuika Meie Kodusse sisenetakse hoonetagaküljel oleva parkla poolelt.

Maipeol Mäeotsa laagrikeskuses, keskel Vancouveri eesti seltsi president Olev Rumm

Vancouveri eesti segakoor Eesti Vabariigi 95. aastapäeva aktusel laulmas sini-must-valgete lippudega ehitud Meie Kodu saalis

Vancouveri eestlaste ehitatud Peetri kirik on kauni interjöörigaja erakordselt hubane


Nurgakivi pandi hoonele 15.septembril1963 ning juba järgmise aasta24.veebruaril peeti veel valmimisjärgusPeetri kirikus esimene jumalateenistus.Kohalikud eestlased võtsid ehitusestväga elavalt osa ning enamus töid tehtitalgukorras. Näiteks professor HugoLepnurme paaditööstuse omanikustvend Enno Lepnurm valmistas enamusehoone aknaid. Kiriku interjööri täiendatipidevalt. Puidust nikerdatud altari,kantsli ja puldi tegi kohalik eestlaneEvald Umelas. Peetri kiriku pühitsespeapiiskop Konrad Veem ametlikultalles 1972.aastal.

Nii Peetri kirik ise kui ka Meie Koduteatrilavaga saal on paraja suuruseganing seal leiavad aset kõik Vancouverieestlaste olulisemad ettevõtmised.

Istekohti on kirikus umbes 150 inimeselening esimestel aastakümnetel oli seeolnud igal pühapäeval rahvast täis. Veel30 aastat tagasi oli Vancouverikoguduses ligi 600 aktiivset liiget.Praegu on neid jäänud umbes 120,kellest enamik on üsna eakad, kuidsamas vägagi vitaalsed .

Minu pooleaastase teenimise jooksulosales Peetri kiriku jumalateenistustel15-50 inimest. Jõuluõhtul oli 118kirikulist, kellest suur osa ei olnudeestlased ega osanud eesti keeltki, kuidolid tulnud sinna koos omapereliikmetega. Märkasin seda allespärast jumalateenistuse lõppu ukselinimestele häid pühi soovides, kui minueestikeelsele tervitusele vastasid paljudMerry Christmas.

Väga huvitav kogemus oli töötada koosorganist Robertiga, kes kohalikuna eestikeelt sõnagi ei osanud, kuid saieestikeelse jumalateenistuse saatmisegasuurepäraselt hakkama. Eriti nauditavadolid tema postluudiumid ehkjumalateenistuse lõpumängud, millejärel kogudus sageli spontaanseltaplodeerima hakkas.

Hoone keldrikorrusel on avar söögisaalkoos köögiga, kus korraldatakseigapühapäevased kirikukohvid japeielauad. Samuti asuvad sealraamatukogu ja arhiiviruumid ning eestitäienduskooli õppeklass, kus pühapäevitikäib koos kuni kümmekond last.

Oikumeeniline koostöö

Meeldivalt üllatas Vancouveri eestlastetihe oikumeeniline koostöö. Täiestiendastmõistetavalt osaletakse üksteisejumalateenistustel ja muudelgi üritustel.Näiteks õigeusu laulukooris laulabluterlasi ning baptisti koguduse ette-võtmistes lööb kaasa nii luterlasi kui kaõigeusulisi. Juba teisel nädalal saimemeiegi väga meeldiva kutse baptisti-koguduse naisringi jõulupuule.

Õigeusu kogudusega kahasse ehitatudPeetri kirikus teenis kaua aastaidpreestrina dr Eugen Ruus, kes oli vägaharitud ja mitmekülgne mees. Ta töötasülikoolis matemaatikaprofessorina ningjuhatas ka eesti laulukoore. Et neilpraegu oma vaimulikku ei ole, lendabkaugelt Mehhiko piiri äärest USA-stmõnel korral aastas kohale koguAmeerika mandri peale ainus eestlasestpreester isa Stefan Pettai. Ta ühendaboma sõidu tavaliselt siis ka Torontoskäiguga, kus peab samuti jumala-teenistusi sealses eestlaste luterlikusPeetri kirikus. Jõuluõhtul nägime, etpreestri puudumisel saavad õigeusu

Eesti Vabariigi 95.aastapäeva oikumeenilisel jumalateenistuselVancouveri ühendatud baptistikirikus

Irene ja Lilian Olljum olid meile juba kohe nagu vanad tuttavad Meie alati elurõõmsad „emad“ Valve Värttina ja Lydia Naano

Eestlaste matusepaiga kohal Forest Lawni kalmistul kõrgub küllvalge rist, aga haudadel ei tohi olla ühtki püstist mälestusmärki


jumalateenistusega edukalt hakkama kaainult ilmikud.

Ka surnuaiapüha 1950ndatel aastatelmuretsetud eestlaste matmispaigasForest Lawni kalmistul peetaksejaanipäeva paiku kolme kogudusegaühiselt.

Üks meie Vancouveris oleku aja meelde-jäävamaid sündmusi oli Eesti Vabariigi95.aastapäeva pidulik tähistamine.24.veebruaril oli ühine oikumeenilinejumalateenistus baptistikirikus, kussolistiks oli rahvusvaheliselt tunnustatudfagotimängija Martin Kuuskmann.Nädal hiljem korraldas eesti selts MeieKodu saalis aastapäeva aktuse, kuhuWashingtonist lendas spetsiaalseltkohale ning pidas südamliku kõne EestiVabariigi suursaadik USA-s, Kanadas jaMehhikos Marina Kaljurand. Tore olinäha, kuidas paljud, nii vanad kui kanoored tulid kohale eesti rahvariietes.

Vancouveri eesti kogudus - kuikauaks veel?

Seda küsimust kuulsime seal olles mitukorda ja mitmes kontekstis. Kuigi mul eiõnnestunud selle lühikese ajaga ühtkiristimist toimetada ega ka leerikooli läbiviia, usun, et Peetri kogudusel onpotentsiaali edasikestmiseks. Tähtis onstabiilsus, mida suudab tagadakohapealse vaimuliku olemasolu jakoguduse enda nägemus oma tulevikust.Samuti inimeste omavaheline üksmeel jahea koostöö.

Tore oli näha, kuidas meie esimeselVancouveri jumalateenistusel süütasideesti perede lapsed advendiküünla ningjõuluõhtu jumalateenistusel said kõikkirikusse tulnud lapsed kogudusekingipakid. Palmipuudepüha jumala-teenistus algas sellega, et lapsed tulidprotsessioonis palmiokstega kirikusse,mille järel koguduse juhatuse esimeesMilvi Puusepp rääkis neile inglise keeleslahti selle päeva kristliku tähenduse.

Meeldiva mulje jättis ka Vancouveri eestiseltsi laste jõulupuu, kus suhtluskeeleksoli küll inglise keel, kuid lauldi eesti lauleja tantsiti eesti tantse.

Kuigi meie kaasmaalaste eluiga onKanadas märgatavalt kõrgem, kui kodu-Eestis, tuleb tunnistada, et väliseestlasteesimene põlvkond, kes emakeelsetjumalateenistust väga oluliseks pidas, onparatamatult juba lahkumas. Üksväheseid kohti, kus seal pealejumalateenistuste veel ainult eesti keelessuheldakse, on üle nädala Peetri kirikuallsaalis koos käiv eakate Kuldne klubi,mida juhib energiline Edda Davis jamillest võimalusel alati ka osa võtsime.Esimesi suuremaid üritusi meie jaoksoligi osalemine Kuldse klubi jõulupuul,mis oma professionaalse korralduse jaerilise väljapeetusega suurepärase muljejättis.

Kui veel paarkümmend aastat tagasi olid

Vancouveri eestlaste matused põhiliselteestikeelsed, siis tänaseks on pilt selleskiosas oluliselt muutunud. Seal oldudpoole aasta jooksul õnnestus mul läbiviia ainult üks puhtalt eestikeelnematusetalitus, kuna suurem osasaatjatest reeglina ei valda eesti keelt.Ühe kõrges eas lahkunud eestlasestvanaproua ärasaatmisel olid peaaegupooled matuselistest perekondlikusideme tõttu hoopis itaallased.

Ka eestlaste teine põlvkond, kes on võib-olla isegi veel Eestis sündinud, kuid üleskasvanud ja õppinud võõrsil, suhtlebvabamalt inglise kui eesti keeles.Vancouveri eesti seltsi koosolekudkipeetakse parema arusaamise huvidesjuba inglise keeles.

Segaabielude tõttu kipuvad Vancouveritaolises multikultuurses keskkonnasrahvuste ja isegi rasside piirid kergestikaduma. Kuna nooremad põlvkonnad onparatamatult läinud üle inglise keelele,

Vancouveri eesti koguduste vaimulikud kevadel 2013, vasakultHeldur Kajaste (baptisti), Stefan Pettai (õigeusu) ja Mihkel Kukk

Vancouveri eesti täienduskooli lapsed tunnis koos õpetajatega

Vees peegelduv all-linna siluett koos Vancouveri sümboliks oleva vesilennukiga


kaob neil reeglina side ka kohalikeeestlaste ja nende ettevõtmistega. Sedaenam üllatas meeldivalt heatasemelinenoorte naiste lauluansambel Leelo jaentusiastlik rahvatantsurühm Kilplased,kelle esinemistest korduvalt osa saime.

Kuigi ka Eesti taasiseseisvumise ajal jajärel on hulk eestlasi kodumaalt Kanadaläänerannikule elama ja tööle siirdunud,ei tunneta tänased uusemigrandid enamsellist vajadust rahvuskaaslastegatihedama suhtlemise ja koostöö järele,nagu see oli endastmõistetav veelsõjajärgse põlvkonna puhul.

Keel kui rahvuse identiteedi alus

Kas ja kui palju peaksid välis-Eestikogudused oma püsimajäämise nimelvarem või hiljem üle minema kohalikulekeelele, ei oska mina hinnangut anda.Parimat lahendust nägime Toronto eestibaptistikoguduses, kus kõik jumala-teenistused sünkroonselt inglise keeldetõlgitakse. See hoiab koguduses ka neid,kes eesti keelt enam ei valda.

Huvitav oli Vancouveri koguduseajaloost lugeda, kuidas juba oma kirikuehitamise ajal 1960ndatel aastatel pidas

tollane Kanada luterliku kiriku juhtkondoluliseks, et Peetri kogudus läheksvõimalikult kiiresti üle inglise keelele,sest see aitaks põgenikel valutumaltsulanduda kohalikku ellu ja teisteluterlike kogudustega. Rahvuskeelsetesjumalateenistustes nähti isegi teatudalaväärsuse ilmingut, millest soovitativõimalikult kiiresti vabaneda.

Nii õpetaja Helmut Piiri ajal 1960ndatekeskel kui ka hiljem, järgmise õpetajaThomas Vaga poolt üritati Peetri kirikuslisaks eestikeelsetele ka ingliskeelseidjumalateenistusi pidada, kuid huvi javajadus nende järele kadus peagi.

Eriti pani see lugu mind mõtlema, kuiVancouveri linna peal ringi jalutadeshiinakeelsete kirjadega kirikute rohkussilma torkas. Erinevatel aegadel sinnaelama asunud hiinlased moodustavadligi veerandi Vancouveri elanikkonnast,kellest väga suur osa on kristlased.Muide, 1966.aastal ehitatud kolmas,nelipühi kallakuga Kodukiriku nimekandnud Vancouveri eestlaste pühakodakuulub täna samuti ühele hiinakeelselekogudusele.

On tõsiasi, et kristlusel ei ole keelt ega

rahvust. Kuid ma arvan, et iga inimenesuudab Jumala kui taevase Isaga kõigeparemini suhelda ikkagi vaid omaemakeeles. Viimase suure sõja ajal eilahkunud eestlased oma kodumaaltmitte vabatahtlike õnneotsijatena, nagusee juhtus 19.sajandil või 20.sajandialguses, rääkimata tänapäevast.Sunnitult võõrsile sattunud eestlastejaoks olid kirik ja eesti seltsid kodukõrval ainsad kohad, kus tuntikokkukuuluvust kaotatud isamaaga jasinna jäänud teadmata saatusegaomastega. Aga kindlasti ka oma armsaemakeelega, mida keegi neilt ära võtta eisaanud.

Imekaunis Briti Columbia

Kõrgete kaljumägede taha jääva KanadaVaikse ookeani ranniku avastasideurooplased alles 18.sajandi teisel poolel.Inglise mereväekapteni GeorgeVancouveri nime kannavad nii 1886.aastal mägede ja fjordide vahele rajatudlinn kui ka rannikut Vaiksest ookeanisteraldav pikk ja kitsas saar. Vancouverisaare lõunatipus, Briti Columbiaprovintsi pealinnas Victorias on Peetrikogudusel kuulutuspunkt, kus

Kirik mägises indiaanlaste külas Briti Columbia provintsi loodus on valdavalt mägine

Toronto eestlaste ehitatud Peetri kirik sai valmis 1955.aastal Soome arhitekti Viljo Revelli kavandatud Toronto raekoda


palmipuudepüha laupäeval käisime kaeestikeelset jumalateenistust pidamas.Tänaseks on 2,3 miljoniliseks kasvanudSuur-Vancouver Toronto ja Montrealijärel Kanada suuruselt kolmas linnastu.

On öeldud, et Vancouver paikneb niiilusas kohas, mis iga ateistigi usklikuksmuudab. Lisaks kaunile loodusele ontegemist ka Kanada kõige soojemapiirkonnaga, kus mõnel talvel kesklinnaslund ei näegi. Kõrge kaljumäestik koospisut madalama rannikuahelikugahoiavb ära põhja poolt tuleva külma ningVaikne ookean omakorda toob sinnaohtralt sooja ja niisket õhku.

Eriti kontrastse kogemuse saimeülestõusmispühal, 31.märtsil, kui all-linnas mere ääres oli juba 18 soojakraadining rand päevitajatest tulvil. Samal ajalsõitsid paljud pikki pühi ära kasutadespaksudes suusakombinesoonides linnakohal kõrguvatesse mägedesse jakaugemalegi talvemõnusid nautima.

Kuigi olime Vancouveris ainult poolaastat, nägime seal ära siiski kõigeilusama aastaaja, kui tuhandeddekoratiivsed jaapani kirsipuud õidepuhkesid. Oma sealoleku viimaselnädalal viinamarjade ja tsitruselistekasvatamiseks sobivat ja suviti lausakõrbeks muutuvat Oganagani orgukülastades avastasime, et BritiColumbias on nii Kanada kantrimuusikakui ka veinipealinn.

Ontarios ja Quebeckis

Aprilli lõpus oli meil võimalus lennatanädalaks Torontosse, mida võib pidadamitteametlikuks välis-Eesti pealinnaks jamis oma 5 miljoni elanikuga on ühtlasiKanada suurim linn. 28.aprillil oli mulau jutlustada ja teenida koos piiskopAndres Tauliga nii Toronto Peetri kui kaOntario provintsi lõunaosas Niagaara joalähedale jääva St Catharinesi Paulusekoguduse jumalateenistusel.

Koos praost Mart Salumäega oli meeldivvõimalus Toronto eestlasi vaimulikultteenida ka nende Ehatare vanadekodusja selle kõrval olevas Eesti kodus, kuselavad endaga veel iseseisvalt hakkamasaavad eakad kaasmaalased. Pastor JüriPuusaagi ja tema abikaasa Ellegakäisime baptistikirikus ja Toronto eestimajas ning nautisime nende kodukülalislahkust.

Samuti õnnestus meil käia ka prantsus-keelses Kanadas, Quebecki provintsisuurimas linnas Montrealis, mis jättisnähtud Kanada linnadest kõigeeuroopalikuma mulje. Sealses eesti Jaanikirikus osalesime EELK Kanadapraostkonna sinodil.

Ameerika läänerannikul

Mais tegime mõnepäevase reisi kaAmeerika poolele, et põgusalt tutvudaVancouverist lõuna poole jäävateläänekalda rahvuskaaslastega. Seattle´i,Portlandi ja San Francisco eesti kogudusiteenib 76-aastane pastor Hendrik Laur,

kes on lapsena elanud Järvakandis.Olime tema ja ta lätlannast abikaasaValda külalised nende kaunis kodusOlympias, mis on ühtlasi USA kõigeloodepoolsema, Washingtoni osariigipealinn. Septembri alguses oli meil suurrõõm neid ka Raplas ja Järvakandisvastu võtta.

Seda, kui väike meie maailm on,kogesime ka USA Oregoni osariigisPortlandis, mis on samuti ükslääneranniku eestlaste keskusi. Sealkohtusime üllatuslikult Keava päritoluHelmuth Kalmanniga, kelle õde ma olin20 aastat tagasi Raplas matnud ja millesttemagi oli tollal osa võtnud. Kõrgele ealevaatamata on ta siiani väga innukas eestikiriku- ja seltsielu eestvedaja.

Kanada kogemus

Vancouveri ajale tagasi vaadates pakkusmulle isiklikult kõige suuremat elamustsealse vanema põlvkonna eestlastepõnevate saatuste ja rikkalike elu-kogemuste tundmaõppimine.

Et eestlased nii kaugel kodumaast omaemakeele ja isamaa-armastuse kõigelevaatamata säilitasid, on olnud Jumalaime ja väga suur õnnistus ka meie,kodueestlaste jaoks. Kõigis välis-Eestikogudustes palvetati regulaarselt Eestitaasiseseisvumise eest juba siis, kui meiekodumaal ei võinud sellest veelunistadagi. Vabadus, mida me täna niiendastmõistetavalt naudime, on suurelmääral just sealsete eestlaste usu vili japalve vastus.

Kokkuvõttes võisime tõdeda kahte olulistasja. Esiteks seda, millist Jumala imelistjuhtimist ja hoidmist on kogenud möödamaailma laialipillatud töökad jaettevõtlikud eestlased. Ja teiseks seda,kui koduselt me seal „viimse mere ääres“elavate kaasmaalaste keskel ennasttegelikult tundsime.

Mihkel Kukk

Helmuth Kalmann on üks Portlandi eestluse sümboleid Tallinna sõpruslinn Portland on rooside ja skulptuuride linn

Niagaara juga on üks Kanadaloodusimesid ja peamisi turismimagneteid


Õpetaja Kalju Kukk 70

2.augustil tähistas Järvakandi alevis elav ja sealset kogudust aktiivselt teenidaaitav emeriitõpetaja Kalju Kukk oma 70.sünnipäeva. Pidulikuljumalateenistusel Järvakandi Pauluse kirikus andis peapiiskop Andres Põdertalle pikaajalise ja ustava teenimise eest EELK Tunnustusmärgi.

Kalju sündis 1943.aastal Pärnus ilmikjutlustaja peres ning asus kirikutöölejuba 21-aastasena - algul jutlustajana ja 1974.aastast ordineeritudvaimulikuna. Ta on põhikohaga töötanud Paistu, Mehikoorma, Jämaja,Anseküla, Puhja ja Rannu koguduses ning hooldanud või õpetajat asendanudTreimanis, Häädemeestel, Toris, Vändras, Raplas, Juurus ja mujal.

Ligi paarkümmend aastat on Kalju vastutanud vennastekogudusepalvetundide järjepidevuse eest Rapla koguduses. Samuti on olnud tallesüdamelähedane regulaarne vaimulik teenimine Järvakandi hooldekodus.

Koguduse teatedPühapäeviti kell 12 armulauaga jumalateenistus kirikusKuu I ja III neljapäeval kell 17 piiblitund inglisaalisKuu II ja IV laupäeval kell 12 misjonitund inglisaalisPühapäeviti kell 11 pühapäevakool inglisaalisEsmaspäeviti kell 18 segakoori harjutus inglisaalis

Koguduse kantselei avatud T-R kell 9-15, P ja kirikupühadel enne ja pärast jumalateenistust, telefon 48 55 470, e-post: [email protected]ülg www.eelkrapla.eejuhatuse esimees Raivo Erm 51 30 212, [email protected]õpetaja Mihkel Kukk 55 650 722 , 48 68 144; [email protected] Kalle Kõiv, 50 12325, [email protected]

Fotod: Mihkel Kukk, Arvo Kuldkepp, Siim Solman ja erakogudToimetaja Ilme Veetamm, küljendaja Peeter Linnamäe, Edmund LaugassonTrükikoda Erko Trükk

MatkateedArved Paul

Sa, Isa, mõõdad minu rüppe annikuis Sinu meelest tarvis läheb mul.Ja määrad valu-, õnnistusetunni,kõik varjatugi elus nähtav Sul.

Nii olen võinud maitsta valgushurma,teid, sillutanud päiksekullaga.Siis jälle pimedust ja võitlusturma,kust läbi tõid mu siiski eluga.

Kord paiskasid mu ette küllussarvestküll tarkussõnu, mõistust üllamat,kuid siiski viisid alamale järjest,end leidsin põrmus armu kerjavat.

Ja oli vabadus mu maiseks osaks,pilk avarustes, jalgel kerge samm.Siin aga piirid, okasaiad tõkkeks,hing ahastuses, ihus kustuv ramm.

Kuid rännates nii kaduvuse radu,kord kõrgustes, siis jälle sügavalsaab mõistetavaks – siin ei ole kodu,veel ringi tallan võõral matkamaal.

Saab küllalt sest, kui oma matkateedelvõin taibata, mis tuleb Sinu käest.Saad kiitust päeval, tänusõnu öösel,veel nõtruseski elan Sinu väest.

Õpetaja Arved Pauli (1913-1960) Siberi vangilaagris 1954. aastal kirjutatud luuletus kogust „Ja nutan tuuldetallatavaidkarjamaid“

Leerikool pühapäeviti kell 13.30 inglisaalis, õnnistamine nelipühal, 8.juunilKuldleer pühapäeval, 13.juulil, teatada osavõtust kantseleisseKihelkonnapäev 20.juulil – Hugo Lepnurm 100Avame maestrole mälestuspingi kirikuaias. Palume selle valmistamiseks annetusi Rapla koguduse arveldusarvele EE591010802000887000, märgusõna Lepnurm100

EELK RAPLA MAARJA-MAGDALEENA KOGUDUSE LEHTPereisa Valter on joonisfilmi kunstnik, kes töötanud aastaid ka Rapla valla kultuuri-nõunikuna. Suuresti tänu temale valmis 2004.aastal

Documents