-
Matsalu ekskursioon
Matsalus nägime erinevaid linde, taimi, soid ja palju muud. Siin
ongi kirjeldus paikadest, mida me külastasime. Umbes 4000 hektari
(10 000 jalgpalliväljaku) suurune KASARI LUHT on suurimaid säilinud
lageluhtasid Euroopas. Siinseid üleujutusi põhjustavad nii
kevadised lumesulamisveed, pikad või väga tugevad vihmasajud kui ka
tugevad läänetormid. Vaid tuhat aastat on möödas siinsete alade
vabanemisest mere alt. Kasari luht on algusest peale olnud
kasutusel heinamaana, seetõttu pole siin õieti kunagi olnudki
võimalust metsa peale kasvamiseks. Sagedasemateks taimeliikideks on
tarnad ja kõrrelised.
Linnustik
Kevadise üleujutuse ajal peatub luhal tuhandeid läbirändavaid
linde: hanesid ja ujuparte, vee alanedes ka mustsaba viglesid,
suurkoovitajaid, kiivitajaid ning teisi läbirändel olevaid
kurvitsaid. Mais peatuvad siin tutkad, suvel sulgivad luha raskesti
ligipääsetavates kohtades sookured. Luhas toituvad arvukad
läheduses pesitsevad valge-toonekured. Vahel külastab oma
toiduotsingul luhta ka must-toonekurg. Üsna tihti võib siin näha
kotkast mõne puu otsas istumas. Tüüpilised lageluha asukad on: ?
kurvitsalised - kiivitaja, alpi risia, tutkas, punajalg-tiider,
mustsaba-vigle,
suurkoovitaja ning tikutaja. ? ujupardid - sinikael-, soo,
räga-ja luitsnokk-part. ? värvulised - põldlõoke, sookiur,
lambahänilane, kõrkjaroolind, rootsiitsitaja ning
võsa-ritsiklind. Lisaks neile on tüüpilisteks asukateks ka
rukkirääk ja täpikhuik. Haruldastest lindudest pesitseb Kasari
luhas mõne paarina rohunepp, 1993. aastal leiti siin pesitsemas ka
üks paar värbrislasid.
Vaatetorn
Vaatetorn Suitsu jõe kaldametsa püstitati 1979. aastal esialgse
kõrgusega 15 meetrit. See oli esimene raudkonstruktsiooniga torn
Matsalu Looduskaitsealal. Renoveerimise käigus 1998. aastal sai
torn uueks kõrguseks 21 meetrit, mis võimaldab heita pilku üle
metsa Matsalu siselahele, suurele osale rooväljadest ning vanadele
rannakarjamaadele Suitsu jõe kaldal.
-
Kasari jõe suudmeala roostik laiub ligikaudu 3000 hektaril.
Harilik pilliroog on juba aastasadu olnud Lääne-Eestis hinnatud
katusematerjal. Kevadeti, kui vana roog on talvetormidest räsitud
ja lamandunud, saab siin suhteliselt hea ülevaate roostikus
pesitsevatest kühmnokk-luikedest, kelle valged seljad paistavad
kilomeetrite kaugusele. Ka väikeste metsalindude laulu kuulamiseks
ja tundmaõppimiseks sobivad torni ümbrus ning matkarada
suurepäraselt. Kevadõhtuti laksutab siin ööbik ja udustel
heinamaadel rääksub rukkirääk, hommikusest laululindude koorist
mõne esineja äratundmine nõuab juba kogemusi ja tavaliselt ka
tublisti harjutamist. Õpperada, mis läheb läbi metsa, on 750 m
pikk. Sinna on paigutatud infotahvlid erinevatest taimedest ning
kohe selle kõrval võib leida sellest taimest elusloodusest pärit
näidise.
Kulustuv maa
Enamus praeguseid lagedaid alasid on tekkinud inimtegevuse
tagajärjel - kunagi laiunud metsad raiuti maha ja asemele rajati
põld või heinamaa. Looduslikke avamaastikke pole Eestis kuigi palju
- suurema levikuga on vaid lagerabad ja rannaniidud. Ka siinsed
alad on püsinud lagedad inimese kaasabil - pidev niitmine hoiab ära
võsa ja puude pealetungi. Kuid kümmekond aastat pole siinseid
heinamaid enam karjatamiseks kasutatud ega ka niidetud ja tulemus
on selgelt näha. Avamaastike bioloogiline väärtus seisneb paljudes
taime-, linnu-, putuka- ja loomaliikides, kes on kohastunud elama
just madala rohustikuga ning puudeta aladel. Teatud taimed (näiteks
orhideed) eelistavad kasvamiseks lagedamaid alasid ja taluvad
iga-aastast niitmist. Osa linde (näiteks kurvitsalised) toituvad ja
pesitsevad vaid madalmurustel aladel. Samuti on teada, et paljud
haruldased putukaliigid elavad vaid avamaastikel. Lagedate alade
väärtuslikkust võib hinnata näiteks rohunepi ja rukkiräägu
esinemise alusel. Rohunepp on siinsetelt kulustunud aladelt juba
ammu kadunud, rukkirääke pesitseb Suitsu jõe kallaste niitudel veel
vaid kümmekond paari. Kulustunud ja kõrge rohuga niitude üheks
asukaks on pisihiir, kes ehitab endale kerakujulise pesa rohukõrte
vahele. Pisihiir on 6 cm pikk ja kaalub vaid 6 grammi.
-
Raba
Kõrgsoo ehk raba on viimane vaatus soo arengus. Turvas moodustub
peamiselt turbasambla jäänustest. Samblataim on pika elueaga, sest
ta kasvab pealt ja laguneb alt. Turbasamblad kasvavad aastas 2 mm,
kuid alumiste turbakihtide lagunemise ja vajumise tõttu jääb
turbakihi aastaseks juurdekasvuks 1 mm ehk meeter tuhande aasta
kohta. Siinse turbakihi maksimaalne paksus on 4-5 meetrit.
Rabataimedel tuleb vett hankida vaid toitainetevaesest sademeveest.
Ka puujuured ei ulatu siin enam mineraale ja toitaineid sisaldava
põhjaveeni ning puude kasv aeglustub oluliselt. Nii võib 10 cm
tüveläbimõõduga mänd olla isegi 100-aastane. Samas on turvas nagu
suur käsn, mis mahutab endas suurel hulgal puhast vett. Paksul
turbakihil saavad kasvada ainult üksikud, selleks hästi kohastunud
taimeliigid. Siirdesoode ja puisrabade üks tuntumaid taimi on
turbamätastel kasvav rabamurakas. Murakas kasvaks edukalt ka
lagerabas, kui tema õisi ei kahjustaks öökülmad. Rabade kõige
tavalisemaks taimeks turbasambla ja männi ning sookase on kanarbik
ja sookail. Mõlemad on igihaljad puhmastaimed. Kui sookailu
kasvukoht on ainult rabas, siis kanarbikku leidub ohtralt ka
kuivadel liivikutel.
Siirdesoo
Üleminekuala madalsoolt kõrgsoole. Madalas ja tasases madalsoos
hakkavad aegamööda arenema samblad (eelkõige turbasamblad) ning soo
pind muutub mättaliseks. Omavahel liituvad mättad moodustavad
peenra, millel turbakiht hakkab küllalt kiiresti paksenema.
Mätastel leiavad hea kasvupinnase näiteks jõhvikad ja alpi
jänesvill, mis õitseb varakult, juba mais. Õitsenult ehib
jänesvilla peeneid ja madalaid varsi valge villatutt, mistõttu
varasuvine raba on kaetud nagu valge villaga. Madal- ja siirdesoo
piiril kasvab suurte kogumikena aromaatsete lehtedega põõsas -
porss, mis kuulub Eestis kaitstavate III kategooria liikide hulka.
Siirdesoo mättaline pind muutub puude kasvule sobivamaks ning
lisaks kaskedele ilmub siirdesoo puurindesse ka mänd. Kuni
meetrikõrguseks kasvav vaevakask näib siirdesoos ja ka
tundratasandikel põõsana. Lehed on väikesed, vaevalt
sentimeetripikkused. Samuti võib leida siin
-
sarnast, kuid veidi suuremate lehtedega madalat vaevakaske, mis
kasvab siin oma levikuareaali loodepiiril ja puudub täiesti näiteks
põhjamaade taimestikus. Üleujutused siirdesoos puuduvad, taimed
ammutavad vett nii sademetest kui ka põhjaveest. Seetõttu areneb
siinne taimestik suhteliselt kiireti ja siirdesoo etapp on soo
arengus lühiajaline. Kuivendatud siirdesoodest areneb väheviljakas
kõdusoo.
Madalsoo
Soo arengu esimene etapp. Madalsoo ümbritseb siinset soostikku
suhteliselt laia vööndina. Valdav osa madalsoost on tasane,
mätasteta ja suhteliselt liigirikas rohusoo. Rohurindes on valdavad
tarnad. Puudest esineb madalsoos vaid üksikuid sookaski. Sooservale
lähemal, kus vesi on liikuvam, on pinnas mätlik ning seal kasvavad
pajud ja pilliroog. Silmatorkavamatest õistaimedeks on soopihl ja
ubaleht. Olulise tunnusena puuduvad madalsoos turbasamblad ja
seetõttu ka turvas. Madalsood on kannatanud inimtegevuse all kõige
enam - ka suhteliselt hästi säilinud Oidremaa-Tuhu soostikust on
ligikaudu kolmandik kuivendatud (kirdeosas asuv madalsoo) ning osa
alast on kultiveeritud põldudeks. Kuna madalsoo on ümbritsevast
maapinnast madalam, ujutatavad kevadised ja sügisesed suurveed
selle sageli üle.
Lihula Käisime ka Lihula Kultuurimajas loodusfilmide festivalil,
kus meil õnnestus ära näha võidufilm. Seal oli juttu näiteks
pelikanidest, kaladest ja sellest, kuidas peavad elama meie
eakaaslased Aafrikas. Lihula surnuaial nägime mälestustahvlit
lilledega samast kohast hiljuti maha võetud II maailmasõjas Saksa
sõjaväes Eesti vabaduse eest võidelnud sõjameeste monumendile ning
selle vahetus läheduses olevat vandaalide käes kannatanud
punaväelaste monumenti.
Kasutatud kirjandus
www.matsalu.ee www.matsalufilm.ee www.looduseomnibuss.ee Pildid:
Kadi Liis Koostas Kadi Liis Saar Tallinna Inglise Kolledþ 6a