ARMASTUSE KONTSEPTSIOONI VÄLJENDUMINE EESTI …helinap/BA%20t%f6%f6d%202015%20kevad/EF%20ja... · 2015-05-11 · kasutusel igal pool ning see on juhtinud eri teadusharude teadlasi

TALLINNA ÜLIKOOL

EESTI KEELE JA KULTUURI INSTITUUT

Maali Pert

ARMASTUSE KONTSEPTSIOONI VÄLJENDUMINE EESTI

TALUPOJAKULTUURIS VANASÕNADE KAUDU

Bakalaureusetöö

Juhendaja lektor Taive Särg, Ph.D

Tallinn 2015

2

SISUKORD

SISSEJUHATUS ....................................................................................................................... 3

1. VANASÕNA KUI FOLKLOORIŽANR ....................................................................... 5

1.1. Vanasõnade sisu .......................................................................................................... 7

1.2. Vanasõnade struktuur.................................................................................................. 8

1.3. Vanasõnade kogumisest-uurimisest Eestis ............................................................... 10

2. ARMASTUSE KONTSEPTSIOON ............................................................................. 12

3. TALUPOJAKULTUUR EESTIS ................................................................................ 14

3.1. Armastus talupojakultuuris ....................................................................................... 15

4. ARMASTUSETEEMALISTE VANASÕNADE ANALÜÜSI METOODIKA .......... 17

4.1. Kvalitatiivne uurimismeetod ..................................................................................... 17

4.2. Vanasõnade semantika .............................................................................................. 18

4.3. Vanasõnade analüüsi metoodika ............................................................................... 20

4.4. Metoodika näitlikustamine........................................................................................ 22

5. ARMASTUSETEEMALISTE VANASÕNADE ANALÜÜS ..................................... 24

5.1. Uurimismaterjali piiritlemine ja leidmine ................................................................. 24

5.2. Vanasõnade analüüs .................................................................................................. 24

5.3. Analüüsi järeldused ................................................................................................... 29

KOKKUVÕTE ........................................................................................................................ 32

SUMMARY ............................................................................................................................. 34

KASUTATUD ALLIKAD ...................................................................................................... 36

3

SISSEJUHATUS

Käesoleva bakalaureusetöö „Armastuse kontseptsiooni väljendumine eesti talupojakultuuris

vanasõnade kaudu” eesmärgiks on välja selgitada, kas ja kuidas väljendati eesti

talupojakultuuris vanasõnade kaudu oma arusaamu armastusest ehk armastuse

kontseptsiooni. Bakalaureusetöö koosneb viiest peatükist: esimesed kolm neist selgitavad

töös olulisi mõisteid, neljas tutvustab vanasõnade analüüsi metoodikat ning viies on

armastuseteemaliste vanasõnade analüüs.

Teemavaliku puhul mängisid rolli mitmed aspektid. Eestlased on aastasadu elanud

põlluharijate ja karjakasvatajatena, mistõttu ka meie vanem folkloor kajastab talupoeglikku

elu ning mõtteviisi, tähtsustades loodust, igapäevaseid töid-tegemisi ja ka pere püsivust.

Sellest tulenevalt tekkis huvi, kuivõrd tõene on minu senine stereotüüpne mulje eesti

talupojast kui tunneteta töörügajast. Soovisin oma tööd siduda ühe eesti rahvaluule

lühivormiga ja isikliku sümpaatia tõttu valisin vanasõnad.

Esimeses peatükis antakse ülevaade vanasõna kui folkloori lühivormi žanritunnustest (sisu,

vorm, temaatika) ning vanasõnade kogumisest ja uurimisest. Teises peatükis püütakse

piiritleda üht olulist emotsiooni ehk armastust, kuna käesolevas töös on vaatluse all just seda

sõna sisaldavad vanasõnad. Eelmainitud mõistet on keeruline selgitada; siinses

bakalaureusetöös lähtutakse eelkõige psühholoogiavaldkonna tõlgendustest. Kolmandas

peatükis määratletakse ajaliselt ja sisuliselt eesti talupojakultuur, sest töös olevad vanasõnad

on pärit talupojafolkloorist. Neljandas, metoodikat tutvustavas osas, keskendutakse

teoreetilistele küsimustele, kuidas jõuda üksikutes vanasõnades peituvate tähendusteni.

Samuti näitlikustatakse analüüsimetoodikat kahe vanasõna abil. Viies ehk ühtlasi viimane ja

põhiline osa hõlmab endas armastusteemaliste vanasõnade analüüsi ning selgub, kas need

tõestavad autori eelarvamust, et talupoeg suhtus ellu pragmaatiliselt ning tundepool jäi

teisejärguliseks.

Siinse töö eesmärgiks ei ole jõuda ulatusliku üldistuseni eestlaste armastuse

kontseptsiooni(de) kohta, vaid väiksema uurimismaterjali (23 vanasõna) süvitsi mineva

analüüsi kaudu otsida teed armastusega seotud kujundikeele lahti mõtestamiseks.

Uurimismeetodina kasutatakse kvalitatiivset meetodit, kuna selles valdkonnas ei ole võimalik

uurimisainest mõõta. Armastust käsitlevate vanasõnade analüüsi eesmärgiks on teada saada,

4

kas ja missugust uut infot oleks uurijal (antud juhul minul) võimalik vanasõnade põhjal saada

talupojaühiskonna armastuse kontseptsiooni kohta. Vanasõnade keel on kujundlik ja

metafoorne ning selle tõlgendamiseks olid talupojakultuuris tõenäoliselt omad kogemused.

Kui edaspidi oleks võimalik vanasõnade analüüsimeetodit formaliseerida, oleks mõeldav ka

suurema hulga vanasõnade kvantitatiivne analüüs. Folkloristika haru, mis tegeleb nende

tähenduse lahtimõtestamise ja -selgitamisega, on vanasõnade semantika.

5

1. VANASÕNA KUI FOLKLOORIŽANR

Bakalaureusetöös käsitluse all olevate vanasõnade lahtimõtestamiseks on oluline tunda

vanasõna kui žanri tunnuseid: nende sisu, temaatikat ja vormi (struktuuri). Mis üleüldse

kuuluvad vanasõnade žanritunnuste ja sisu hulka? Mis seoses on sisu, struktuur, funktsioon ja

tähendus – need on kõik rasked küsimused. Vanasõna üldine tähendus tekib sisu, struktuuri,

konteksti ja suhtumise koostoimel.

Lisaks žanri tutvustamisele antakse allpool ülevaade vanasõnade uurimisest Eestis. Järgnevalt

toetutakse eelkõige folkloristide Eduard Laugaste ja Arvo Krikmanni, meie teenekaima

parömioloogi teoreetilistele töödele ning kõrvutuseks rahvusvahelisest uurimistraditsioonist

tuuakse Wolfgang Miederi seisukohti vanasõnade kohta.

„Igapäevase kõne ilmestamiseks, selle mõjujõu tõhustamiseks, ümbritseva elu nähtuste

hindamiseks ja kogemuste kokkuvõtteks kasutas rahvas piltlikke otsustusi, vanasõnu.”

(Laugaste 1986: 279)

Arvo Krikmann on oma teose „Sissevaateid folkloori lühivormidesse” esimeses osas kirja

pannud nelja klassikalise definitsiooni põhjal järgmised vanasõnade ühised tunnused: „/---/ 1)

traditsiooniline (st esindab folkloori); 2) lühike (st esindab lühižanri); 3) didaktilise

tendentsiga; 4) poeetilise vormiga.” (Krikmann 1997: 21)

Seega toovad Eduard Laugaste (1986) ja Arvo Krikmann (1997), samuti ka Ülo Tedre (1998)

sarnaselt esile vanasõna kui žanri olulisemad tunnused: vanasõnad on didaktilise sisuga,

lühikesed poeetilised elukogemuse väljendused, kus tihti on põhimõtteks teatud määral kasu

saamine; vanasõnad on vormunud kindlates sotsiaalmajanduslikes ja looduslikes tingimustes,

need on tehtud kauaaegseist tähelepanekuist.

Laugaste toob esile vanasõnade ja kõnekäändude teistsugust praktilist funktsiooni võrreldes

muude rahvaluule žanritega. „Vanasõnu ning kõnekäände kasutatakse otse igapäevase kõne

sees, selle ilmestamiseks, sellepärast on nad ikka olnud väga püsivad liigid minevikus, on

seda olevikus ning küllap tulevikuski.” (Laugaste 1986: 280). Vanasõnade ellusuhtumises ja

maailmavaates on midagi läbivalt ühtset (Krikmann 2005: 98).

„Vanasõnad on meie jaoks juba praegu ajalooline materjal /---/. Maailm on vanasõnades

karm ja vaenulik keskkond, kus halba leidub rohkesti, head aga jätkub vaid vähestele.

6

Inimene pole võimeline maailma muutma, ta saab ainult õppida teda tundma sellisena, nagu

ta on, ja selles kuidagi toime tulema. Töö ja vaev selles maailmas on paratamatu. /---/

armastuse ja kaastunde ring piirdub pereliikmete ja veresugulastega. Ometi on inimese

suhtlemissfäär pereringist märksa laiem ja teatakse, et suhtlemises kehtib üldine

tasakaalureegel: kuidas sina teistega, nii teised sinuga. Igal sammul tuleb teha ka

kompromisse.” (Krikmann 2005: 98–99)

„Vanasõna on ikkagi ühe olukorra hinnang, seetõttu võib sama teksti kasutamisel tulla

vasturääkivusi. Iga vanasõna tekst on arusaadav iseseisvalt, omaette, see on tema eeldus,

muidu oleks tema kasutamissfäär liiga ahas. /---/ Vanasõna on üldistus, aga oma kujundilise

sisu tõttu muutub ta stiilivahendiks, tabavaks, piltlikuks, vahel hüperboolseks ütlemiseks, mis

kõik ajendabki selle kasutamist.” (Laugaste 1986: 280)

Vanasõna on rahvusvaheline ja väga iidne folkloorižanr. Ameerika folklorist Wolfgang

Mieder ütleb: „Vanasõnade tarkus on kogu maailmas inimeste sotsiaalset käitumist juhtinud

juba tuhandeid aastaid. Vanasõnad sisaldavad endas igapäevakogemusi ja üldtuntud märkusi

sisutihedas ja stereotüüpses keeles, muutes need lihtsalt mäletatavaks ja kohe kasutusvalmiks

nii suulise retoorika kui ka kirjaliku suhtluse puhul. See oli nii enne kirjaoskuse tekkimist ja

pole ühtegi märki, et vanasõnad oleksid oma tähtsuse minetanud tänapäeva tehnoloogilises

ühiskonnas. /---/ Vanasõnad on tõesti elujõulised, nad on nagu kuldsed tarkuseterad, millel ka

modernses ühiskonnas on täita märkimisväärne roll.” (Mieder 2004: xi). „Vanasõnad on

kasutusel igal pool ning see on juhtinud eri teadusharude teadlasi neid uurima antiikajast

tänapäevani. /---/ Kui aga sobilik vanasõna on teatud olukorra jaoks valitud, peab ta sinna

sobima perfektselt ning muutub suhtluses tõhusaks vormellikuks strateegiaks. /---/ Kuna

vanasõnade kasutamine võib varieeruda inimestest ja kontekstist sõltuvalt, on vanasõnadel

märkimisväärne retooriline jõud erinevates keelekasutuse olukordades, näiteks sõbralik

vestlus, võimas poliitiline kõne, vaimulik jutlus, lüüriline luule, bestseller ja mõjukas

massimeedia jt.“ (Mieder 2004: 1)

Kokkuvõtvalt on vanasõnad folkloori lühižanr, mis on sisu poolest didaktiline ja esitusviisilt

poeetiline. Neis avalduvad üldistusvõime, tähelepanuoskus ja keeleline leidlikkus, nad on

igapäevase elutarkuse väljendajad eri keelekontekstides ning kannavad osalt minevikule

omaseid eluvaateid.

7

1.1. Vanasõnade sisu

Selles peatükis käsitletakse vanasõnade sisu, teema ja funktsiooni küsimusi. Vanasõna välise

vormi kujundavad küll rütm, algriim, parallelism, kõne- ja kõlafiguurid, kuid vanasõna

poeetiline väljenduslaad jääb juba sisu piirimaile, sest tähendus antakse edasi piltlikult,

hingestatud kujundite kaudu (vrd Laugaste 1986: 279). Teema, sisu ja funktsioon põimuvad

vanasõnades osaliselt või täielikult ja seepärast pole otstarbekas neid žanri üldisel

tutvustamisel eri alaosadesse lahutada.

Ülo Tedre (1998: 578) on jaganud vanasõnad teemalt kahte rühma: „/---/esiteks n-ö

pärisvanasõnad, teiseks ilma (või loodust) iseloomustavad vanasõnad. Esimene rühm käsitleb

inimest ja tema suhteid teise inimesega, sotsiaalse kooslusega jms, ükskõik millist kujundit

või metafoori on kasutatud: Käbi ei kuku kännust kaugele viitab inimesele, mitte puule.

Seevastu vanasõna Jaanipäevane lumi on sama hea kui koorem sõnnikut ja teised sellised on

talletanud looduse jälgimisest saadud praktilisi (talupoeglikke) kogemusi. Suurem osa

vanasõnu kuulub esimesse rühma.”

Eduard Laugaste märgib teiste seas olulisemateks teemadeks töö üldiselt (hinnang selle

tegijaile ja töösse suhtujaile), põllutöö, rikkus ja vaesus, mõisnik, kohus, toit, surm, ausus,

ahnus, ema (kõrgelt hinnatud), kokkuhoidlikkus, ka rahuolu jm (Laugaste 1986: 287–288).

Eduard Laugaste toob esile, et vanasõnadel, üksiktähelepanekute üldistustel, on sageli kaks

sisu. Kõigepealt see, mida otseselt väljendatakse antud sõnastuses ehk verbaalne sisu, mis

pole peamine. „Teine, allegooriline (üldistav) sisu avaneb otsese sõnastuse tagant. Vanasõna

Kuidas kokk, nõnda rokk on küll välja kasvanud kogemustest toiduvalmistajatega, aga ta

paisub üle esialgsete piiride kõigi töötegijate kohta. See ongi peamine. Eriti kaheosalistes

vanasõnades võib teine pool tähendada otsest üldistust, seda, mida ütelda tahetakse: Ilma kita

õdaku, peremiist aasta lõpul. Alati ei tarvitsegi vanasõnades allegooriat leiduda, üldistus

sisaldub juba otseses sõnastuses, verbaalne ja allegooriline sisu langevad kokku: Parem hilja

kui mitte kunagi.” (Laugaste 1986: 279–280)

Järgnevalt vaadeldakse ka vanasõnade funktsiooni küsimusi. Võib väita, et vanasõnad

hõlmavad talupoeglikke arusaamu, kuid nende täpsem tähendus ja kasutamise eesmärk

oleneb kontekstist. Eduard Laugaste selgitab: „Vanasõnades domineerib talupoeglik

mõtteviis, eetilised normid ilmuvad praktilises kuues: Kui rammusad teed, siis lahjad

8

põllud.” Siinkohal võiks nõustuda Laugaste väitega, et talupoegliku mõtteviisi üks tunnuseid

on just nimelt praktilisus, mis sageli väljendub otstarbekuses ja kokkuhoidlikkuses.

Ratsionaalne tegevus tagas hea saagi ja kindlustatud toidulaua pikaks külmaks talveks.

„Vanasõna ei saa alati võtta kui käitumisreeglit, kuidas peab toimima, vaid lihtsalt kui

kommentaari. /---/ Vanasõna kasutamist ja sellele nüansi andmist mõjutab kasutaja isiklik

mentaliteet. Sama tekst võib olla edasi antud kas konstateerivalt, pilkeliselt, kahjurõõmuga

vm. Kasutaja isegi võib eri olukordades väljendada erinevat suhtumist. /---/ Suhtumine sõltub

ka esitusviisist.” (Laugaste 1986: 280) „Temaatiliselt käsitleb vanasõna kogu talupojaelu

kõigist külgedest, ümbritseva elu nähtusi ta hindab ja püüab mõista.” (Laugaste 1986: 287)

Vanasõnad tekkisid tihtipeale elulistes situatsioonides, mis võisid aidata keerulist olukorda

pilke kaudu kergendada. Kuna meie rahvas on minevikus mitmete võõrvõimude käsutada

olnud, siis võisid eestlased keeleoskaja, kuid mitte sama kultuuritaustaga võõrrahva esindaja

ees vanasõna kasutada, kartmata, et viimane selle tähendust mõistaks. Laugaste:

„Vanasõnasse kondenseerunud kogemus – Valeta natuke, varasta natuke, küll siis käsi hästi

käib – võis tekkida ainult pärisorjuse tingimustes, kus kergem oli elada siis, kui oskasid

mõisnikku ja tema käsilasi tüssata.” (Laugaste 1986: 282) Vanasõnad on seega ka heaks

allikaks mineviku sotsiaalsete olude mõistmiseks.

Õpikust „Eesti rahvaluule” loetu põhjal järeldub, et talupojafolkloor kujunes pigem

igapäevaelu ja toimetuste kõrvalt kui kõige aktuaalsemate küsimuste-probleemide põhjal.

1.2. Vanasõnade struktuur

Selleks, et hiljem vanasõnu analüüsida, on oluline tunda nende struktuuri. Siin näidatakse

kahte lähenemisviisi: Arvo Krikmanni katset seostada vanasõnade struktuuri suhtumise

väljendamisega ning Eduard Laugaste eristatud seitset struktuurirühma, mille abil on

võimalik aru saada vanasõnade ülesehitusest.

Arvo Krikmanni sõnul on vanasõna lauseliigi poolest enamasti väitlause (Ilma vihmata vili ei

kasva) või käsklause (Ära narri koera, koer salvab) (Krikmann 2005: 96). „Need on

omavahel seotud hinnangulisuse kaudu, mille väljendamiseks ei ole eraldi kõneviisi ja mis

saab süntaktilise vormi võtta ainult eelistuse vormis, nt Parem suutäis soolast kui maotäis

9

magedat. Liikumist faktilistelt olukordadelt tegutsemisele ja hinnangu vahendavat rolli selles

võib näidata järgmiste mõttekäikude kaudu:

1. Kui olukord kehtib ja on hea, siis tuleb seda säilitada.

2. Kui olukord kehtib ja on halb, siis tuleb see likvideerida.

3. Kui olukord ei kehti, kuid oleks hea, siis tuleb see saavutada.

4. Kui olukord ei kehti, kuid oleks halb, siis tuleb seda vältida.” (Krikmann 2005: 96–

97)

Krikmann on märganud struktuuri ja suhtumise seostamisel läbivat ühisjoont: „Väitlauseliste

vanasõnade lõpuosas (predikaadis, järelduspooles) on tavaliselt midagi selgelt hea või paha,

sagedamini paha kui hea.” (Krikmann 2005: 97)

Sarnase ülesehitusega vanasõnade puhul võib tähendus täielikult erineda või lausa

vastanduda, nagu selgitab Krikmann järgmise näite kaudu. „Kordamine on tarkuse ema ja

Hooletus on õnnetuse ema. Ema on „algus”, „sünnitaja”, „põhjus”. Päris ilmselt on tarkuse

sünnitaja midagi head, õnnetuse sünnitaja aga halba. Järelikult kordamine (õppimisel), mis

sünnitab tarkust, on ka ise hea, hooletus aga, mis sünnitab õnnetust, on ka ise halb. Järelikult

peitub 1. vanasõna taga soovitus, et õppides on ikka vaja korrata, 2. vanasõna taga hoiatus:

„Ära ole hooletu!”” (Krikmann 2005: 97)

Vanasõnade ülesehituse loogikat on väga hea selgitada ka Laugaste „Eesti rahvaluules” kirja

pandud vanasõnade struktuuriga, mis on jagatud seitsmesse rühma:

1. „Eelduse-järelduse, tingimuse-tulemuse, põhjuse-tagajärje opositsioon. Siia rühma

kuulub rohkesti vanasõnu, õige sagedane on vormel kes – see: Kes kõik nõmmed

kõntsib, see kõik marjad maitseb. /---/

2. Konstateerivad. Need vanasõnad sisaldavad mingit üldistust ühelauseliselt või

mitmeosalistes otsustustes: Igal oinal oma mihklipäev. /---/

3. Antiteetilised. Tavaliselt on siia kuuluvad vanasõnad kahe poolega, milles teine pool

esimesele on vastandatud: Palju vingu [=vingumist], veidi villu. /---/

10

4. Kirjeldavad. Need on harilikult mitmeosalised olukorra iseloomustused, nagu

järgmine kolmeosaline vanasõna antiteesiga: Kus mägi, seal mõis, kus küngas, seal

kõrts – talud soos ja rabas. /---/

5. Võrdlevad. Need on kahe poolega vanasõnad, mille esimeses pooles on komparatiiv,

teises võrdlus “kui": Parem suitsu surra kui külma kannatada. /---/

6. Käskivad või küsivad vanasõnad ja hüüatused. Ära otra enne jaani kiida! /---/

7. Juhuütlused. Neid kasutatakse vastavate situatsioonide iseloomustamiseks või

hindamiseks: Koerale koera palk!”1 (Laugaste 1986: 283–284)

Kahe klassiku lähenemistest selgub, et vanasõnad on enamjuhtudel väitlaused või käsklaused,

mis väljendavad hinnangulisust ja on seotud erisuguste igapäevasündmuste-tegevustega.

Need koosnevad enamasti kahest osast: esimene esitab väite, teine annab sellele tooni ja

tähenduse. Siiski võib esineda ka teistsugust ülesehitust, sest vanasõnu luues ei mõelda

struktuurile, vaid pigem sisule. Kuna folkloor tekib igapäevaelu käigus ning levib suuliselt,

on igasugused kõrvalekalded struktuuris loomulikud.

1.3. Vanasõnade kogumisest-uurimisest Eestis

Arvo Krikmanni sõnul on vanasõnad muudest eesti lühižanridest kvalitatiivselt paremini

arhiiviliselt korraldatud ja publitseeritud ning sellel on selged ajaloolised põhjused: 1964.

aastal algatas Soome folklorist Matti Kuusi rahvusvahelise koostööprojekti, mille eesmärgiks

oli välja anda läänemeresoome rahvaste ühisvanasõnad. Võib isegi väita, et see

vanasõnaprojekt tõi kaasa eesti parömioloogia tekke. Koostööprojekti raames rajati eesti

vanasõnade tüpoloogiline koondkartoteek, valmistati ette ja avaldati akadeemiline väljaanne

„Eesti vanasõnad” (EV 1980-1988) ja rahvaväljaanne „Vanasõnaraamat” (Hussar jt 1984).

Eesti vanasõnu on üles märgitud juba 16. sajandi lõpupoolelt: vanemal ajal avaldasid neid

pigem sakslased oma grammatikates ja sõnastikes (H. Gösekeni grammatika (1660), A. Th.

Helle grammatika (1732), A. W. Hupeli keeleõpetus (1780)) (Laugaste 1986: 281).

1 Siinse töö autor on tsitaadis Laugaste teksti vormistust (sõrenduste, kursiivide, jutumärkide osas) kohati

muutnud, et see sobiks paremini siinse töö stiiliga.

11

„Rosenplänteri „Beiträges” I–XX on lisatud 160 vene-, ladina- või saksakeelset vanasõna. /---

/ 1875. aastal avaldas V. Stein eri raamatu 1261 vanasõna ja kõnekäänu tekstiga „Üks kubu

vanasõnu”, milles on kasutatud Kreutzwaldi käsikirja. 1876. a Wiedemanni teoses „Aus dem

inneren u. äusseren Leben” on neid 3000 /---/.” (Laugaste 1986: 281)

19. sajandi teisel poolel hakkasid ka eestlased vanasõnu üles märkima, külastades isegi

keelesaari, näiteks sajandi lõpul andis lutsilaste vanasõnad trükki Oskar Kallas. Eestis oli

1980. aastateks üles kirjutatud umbes 82 000 vanasõna: mõned neist olid tuntud üle Eesti ja

osalt ka muude rahvaste seas, mõned ainult ühes murdepiirkonnas (Hussar jt 1984: 6). Palju

vanasõnu on avaldatud ka mitmesugustes trükiallikates, näiteks kalendrites, õpikutes,

ajakirjanduses jm. (Laugaste 1986: 281–282). Suure tekstivalimiku „Valimik eesti vanasõnu”

avaldas 1955. a Erna Normann. (Laugaste 1986: 281). 1980. aastatel ilmus põhjalik

mitmeköiteline kogumik „Eesti vanasõnad” (EV 1980-1988) ja 1984. aastal anti välja

rahvaväljaanne „Vanasõnaraamat” (Hussar jt 1984).

20. sajandil pühendas oma elu rahvaluule uurimisele ja õpetamisele professor ning

filoloogiadoktor Eduard Laugaste (1909–1994), kes käsitles ka vanasõnu. Tänapäeval on

kahtlemata tuntuim folklorist akadeemik ja Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Arvo

Krikmann, kes on eeskätt spetsialiseerunud rahvaluule lühivormidele. 2014. aastal pälvis ta

ka Wiedemanni keeleauhinna humanitaarteaduste edendamise, sealhulgas eesti rahvaluule

väikevormide suureks kirjutamise eest. Arvo Krikmanni tähtsamate tööde hulgas on

„Sissevaateid folkloori lühivormidesse” (2001), „Proverbs semantics” (2009) ning juba

eelmainitud kaasautoritega välja antud „Eesti vanasõnad” (EV 1980–1988),

„Vanasõnaraamat” (Hussar jt 1984) ja lühivorme käsitlevad peatükid teoses „Regivärsist

netinaljadeni” (Metsvahi, Valk 2005).

Kaasaegsematest autoritest võib esile tuua veel Anneli Barani, kes kaitses 2011. aastal oma

doktoritööd teemal „Fraseologismide semantika uurimisvõimalused”. Autor keskendus oma

töös küll fraseologismidele, kuid sealt leiab kasulikke näpunäiteid ka vanasõnade uurimiseks.

Näiteks vanasõnade mõistmiseks on oluline aru saada nende ülesehituse keelest, mida

erinevate lühivormide loogika tundmine toetab ja abistab. Sealjuures on väga huvitav ka

Barani katse uurida, kuidas tänapäeval fraseologisme mõistetakse: üheks tulemuseks on, et

tänapäeva inimestel sageli ei õnnestu lahti mõtestada metafoorset kujundit.

12

2. ARMASTUSE KONTSEPTSIOON

Käesolevas töös on vaatluse all ka mõiste armastus, mida armastuseteemaliste vanasõnade

kaudu analüüsitakse. Mis on armastus? Läbi sajandite on sellele küsimusele seletusi otsinud

mitmed filosoofid, psühholoogid ja bioloogid Aristotelesest Sigmund Freudini. Ühest ja

ainuõiget vastust püstitatud küsimusele ei ole, seetõttu tutvustatakse siin töös lühidalt

erinevaid vaateid, mille põhjal on võimalik mõistet siiski selgitada ja avada.

Psühholoogiahuvi tõttu toetutakse mõiste selgitamisel järgnevalt psühholoogiavaldkonna

tõlgendustele.

„Emotsioonid – või see, mida paljud inimesed nimetavad tunneteks ja mitmed teadlased

mõjuks – on inimeseks olemise lahutamatu osa. Tunded saavad elu muuta rikkaks ja rahuldust

pakkuvaks, niisamuti ka keeruliseks ja valuliseks. Üksikisikud erinevad selle poolest, kuidas

nad läbi elavad ja väljendavad oma emotsioone. Mõned jagavad oma tundeid avatult, samal

ajal kui teised inimesed proovivad eitada, peita ja ümber lükata enda omi. Lisaks esineb

erinevusi sotsiaalsete gruppide lõikes selles osas, kuidas emotsioone kogetakse ja

väljendatakse; näiteks täiskasvanute ja laste, meeste ja naiste ning eri kultuuridesse kuuluvate

inimeste vahel.” (Levinson jt 1999: vii) Emotsiooni psühholoogilise tähenduse mõistmine on

oluline vanasõnade tõlgendamisel, kuna siin töös käsitletakse armastuseteemalisi vanasõnu.

„Mehe armastus naise või ema armastus oma lapse vastu, inimese viha madude ja hirm

järsakute ees – need kõik võivad olla sarnaselt kirjeldatud kui juhtumid, mille puhul kindlad

maailma olustiku osad toovad meis esile kõige imelikumaid psüühilisi ja füüsilisi

reaktsioone, tihti üksteisele vastanduvaid, enne kui meie kaine mõistus suudab nende kohta

järeldusi teha.” (Manstead 2008: 5)

Folklorist Reet Hiiemäe, kes on aastaid tegelenud rahvaluule psühholoogilise

tõlgendamisega, annab oma raamatus „Armastus Eesti rahvapärimuses” ülevaate armastusest

Euroopas, näidates, et arusaamad armastusest võivad kultuuriti erineda (Hiiemäe 2015: 11–

28, 213). Ta ütleb: „Armastuse kirjeldamisel kasutatavad metafoorid, millest nii mõnedki on

olnud käibel sadu või isegi tuhandeid aastaid, peegeldavad ühelt poolt kultuurilisi hoiakuid ja

armastajate tegelikku tundekogemust: armastust on võrreldud haavatasaamise (armunoolega

pihtasaamine), võitluse, sõja, vangistuse, teise inimese teenimise, leegi, valu, mängu, toiduga

/---/. Armastuse võrdlemine haavatasaamise, hulluksmineku või haigusega viitab sellele, et

13

liiga suurt kirge on peetud normiväliseks, kuna see paneb inimese käituma nagu seestunu või

tõbise.” (Hiiemäe 2015: 21)

Ingliskeelne, eestikeelsele armastusele lähim mõiste love, on defineeritud sõnastikus

„Websters’s New World College Dictionary” (Neufeldt jt 1997: 801) kui „sügav ja õrn

läheduse, seotuse või pühendumuse tunne inimese või inimeste vastu – ühelt inimeselt teisele

suunduv tugev, tavaliselt kirglik tunne, mis põhineb osaliselt seksuaalsusel”. Psühholoog

Robert J. Sternbergi sõnul „võib käesolevat definitsiooni rakendada algusena psühholoogilise

armastuse teooriale, kuid mitte kõikehõlmavana, sest psühholoogid otsivad armastuse

arusaama, mis on keerukam lihtsast sõnaraamatumõistest. Kuid selles

sõnaraamatudefinitsioonis on üks vastandus, mis väljendab ka psühholoogide kontseptsioone:

kontrast ühelt poolt õrnade ja hellade armastusaspektide ja teisalt kirglike ja plahvatavate

armastusaspektide vahel.” (Sternberg 1999: 430)

Psühholoogid on pakkunud armastuse kohta ka mitmeid erinevaid teooriaid. „Fakt, et

sedalaadi teooriad on palju, tõestab, kui erinevaid vaateid psühholoogide hulgas eelmainitud

peamise inimemotsiooni kohta leidub.” (Sternberg 1999: 430) Siinses töös on oluline meeles

pidada, et armastuse kontseptsioon eesti talupojakultuuris võis erineda teiste kultuuride

armastuse kontseptsioonidest, kuna see on eri rahvaste juures kujunenud vastavalt kohalikele

traditsioonidele, põhinedes bioloogiliselt universaalsel alusel. Me peaksime pärinema ühest ja

samast kultuuriruumist, et siin käsitletavaid armastuseteemalisi vanasõnu sarnaselt mõista.

14

3. TALUPOJAKULTUUR EESTIS

Siinse uurimuse puhul on oluline silmas pidada ka eesti talupojakultuuri kui vanasõnade

kujunemise ja kasutamise konteksti. Talupojaühiskonna folkloor on välja kujunenud pika aja

jooksul, sulatades endasse nii naaberrahvaste kui järjest enam areneva kirjakultuuri mõju.

Kultuuripsühholoogia järgi on inimeste psühholoogilised ja füsioloogilised protsessid ning

nende väljendamine osa kultuurilisest käitumisest. Kultuuriantropoloogi Richard Schwederi

sõnul on kultuuripsühholoogia uurimisala, kus vaadeldakse kultuuritraditsioone ja

sotsiaalseid tavasid, mis reguleerivad, väljendavad ja muudavad inimese psüühikat

(Schweder 1991: 73).

Folklorist Ülo Tedre selgitab, et vanasti oli elu küllalt reeglipärane: iga toimetus tehti

pärimustes kindlaksmääratud aja ja tava järgi. „Alles feodaalkorra lagunemine ja

kapitalistlike ühiskonnasuhete võidulepääs vapustasid tavadest reglementeeritud külaelu, kuid

ei hävitanud siiski vanu pärimusi.” (Tedre 1991: 36) Veel 19. sajandi keskel õnnestus

folkloristidel vanu kombeid üles märkida, kuid 19. sajandi lõpust hakkas traditsiooniline

elulaad kiiresti taanduma ning tänaseks on paljud tavad lõplikult hääbunud või muundunud ja

sobitunud kaasaja kultuuriga (Tedre 1991: 36). Eelneva põhjal selgub, et hoolimata

erinevatest tõlgendamiskatsetest mõistame vanasõnu tänapäeval paratamatult veidi erinevalt,

võrreldes tolleaegse inimesega.

Vaadeldes erinevaid vanasõnade väljaandeid, leiame avaldatud tekstidest ühe läbiva joone –

vanasõnade temaatika ja tekkepõhjused peituvad eelkõige talupoegade soovis väljendada oma

igapäevaelus olulisi ideid. Paraku tuleb tõdeda, et selged ajalised piiritlused eesti

talupojakultuuri kohta puuduvad, mis on ka igati mõistetav. Selle töö puhul on

talupojakultuuri ajaline piir umbkaudu määratud pärisorjuse kaotamisest Eestis kuni 20.

sajandi I pooleni, kuna enne seda ei saanud rääkida talupoegadest, vaid pärisorjadest.

Sedalaadi määratlus on eelkõige vajalik, et lahti seletada töös sisalduvate vanasõnade tausta

ja mõtteviisi.

Talupojakultuur on osa eesti rahvakultuurist, milles toimunud muutusi on Ants Viires ja Elle

Vunder püüdnud ajalooliselt piiritleda: „Rahvakultuuri mõiste on Euroopas 20. sajandil läbi

teinud olulise muutuse. Sajandi alguspoolel tähendas ta traditsioonilist talupojakultuuri, nagu

see avaldus igapäevaelus, sotsiaalses suhtluses, kommetes ja harrastustes. /---/ Klassikalisel

15

kujul hõlmas talupojakultuur 19. sajandil enamikus Euroopa maades selgesti valdava osa

rahvastikust ja selle elemente elas olulisel määral edasi tolleaegses aina enam linnastuvas

industriaalühiskonnas. /---/ ajalookäik oli teinud eestlastest paljudeks sajanditeks peaaegu

puhtakujulise talupojarahva. Mitmekesisem eesti ühiskond hakkas ju kuju võtma alles 5–6

põlvkonda tagasi. Nii on talupoeglik traditsioon meil mõneti rohkem veres kui paljudel teistel

rahvastel.” (Viires, Vunder 1998: 9)

„Paar aastakümmet kestnud iseseisvuse ajal arenes Eestis eriti hoogsalt [kõrg]kultuur. Laia

kõlapinda leidis omakultuuriliikumine, mis elustas vana talupojakultuuri pidulikumaid külgi:

rahvamuusikat ja -tantse, rahvakunsti.” (Viires 1998: 59)

Käesolevalt järeldub, et eesti talupojakultuur tegi 19.–20. sajandil läbi olulised muudatused.

Seoses sellega tuli Eestisse arvatavasti ka uusi ideid armastuse kohta, mis näiteks kajastusid

Koidula ja teiste ärkamisaegsete luuletajate ja kirjanike loomingus. Regilauludes, mis

pärinevad vanemast ajast, puudutatakse armastuse teemat pigem kaudselt.

3.1. Armastus talupojakultuuris

Eestlaste talupojakultuuri kajastumist folklooris ei saa päriselt käsitleda ilma eri perioode ja

folkloorižanre arvestamata. „Vanemas pärimuses võib vaid harva kohata püüdeid armastust

kuidagi defineerida või määratleda. Jääb mulje, et filosoofilised mõtisklused armastuse

olemuse üle ei mahtunud tollasesse maailmapilti.” (Hiiemäe 2015: 29)

Käesolevas töös keskendutakse küll hilisemale talupojakultuurile, kuid ei saa mainimata jätta

ka varasemate perioodide suhtumist tunnete väljendamisse, sest muutused ei toimunud

ilmselt järsult. Ülo Tedre (1974: 14–15) sõnul on külaelus teemasid, mida regivärss harva

hõlmab: „Näiteks armastuslaul kitsamas mõttes isegi puudub meie vanemas rahvalaulus.

Abielulaule on ohtrasti, kuid õnneliku abielu kujutus on üsna haruldane. Laulu minategelasel

on ikka tige või joodik mees, kellele hea mees vastandub ihaldatava, ent olematu ideaalina.

Niisiis võime kinnitada, et regivärss saadab eeskätt naist hällist hauani, kujutab tema elujärge,

vahendab ta mõtteid ja tundeelamusi lapse- ja piigapõlves, teovaimu ja abielunaisena.” Ka

Herbert Tampere (1965: 12) kinnitab, et armastus oli mõneti tabu-teema: „Seda [armastust]

väljendati harva otseselt, vaid pigemini mõistukõnede, unenägude ja võrdluste kujul.”

16

Seevastu on uuemas rahvalaulus armastus üks keskseid teemasid – see näitab uue aspekti

ilmumist inimeste vahelistesse suhetesse (Rüütel 2012: 295, 370).

Seosest talupojakultuuri ja armastuse vahel annab mõnel määral ettekujutust ja tausta ka

vanem eesti kirjandus. Juhan Liivi jutustuses „Nõia tütar” (Liiv 2013) näidatakse, nagu oleks

armastus külaühiskonnas midagi ebatavalist või koguni haiglast või ohtlikku. Tõenäoliselt on

see lugu kirjutatud just sel perioodil, kui Eestis hakkas kaasaegsema eluvaatega inimeste seas

tekkima ettekujutus romantilisest armastusest ja just sellel põhinevast abielust. Samas hakkas

taanduma ettekujutus abielust kui kahe suguvõsa vahelisest tehingust, milles otsustav hääl on

eeskätt vanematel. Sarnast skeemi kohtame ka August Kitzbergi „Libahundis” (Kitzberg

1969) Marguse ja Tiina puhul.

Ülo Tedre toob esile, et aja möödudes hakkasid ka noorte eneste soovid rohkem lugema,

mille tõttu hoogustus neidude-noormeeste omavaheline suhtlemine: teineteistega kohtuti

kiigemäel, külapidudel ja muudel kokkusaamistel (nt ehalkäimine) (Tedre 1973: 9).

Eestlaste pulmakommetest ajaloolise läbilõike andva teose „Eesti pulm” autor Piret Õunapuu

(2003: 9) tõdeb, et tänapäeval on keeruline, pea võimatu teada saada, milliste mõtete ja

tunnetega meie esivanemad põlvkondi tagasi abiellusid. „Oli see eeskätt armastus ja soov, et

meid rohkem saaks, või oli see endastmõistetav kohusetunne, et elu peab edasi minema ja töö

tahab tegemist? Vastust saab otsida arhiivimaterjalidest – rahvalaulude üleskirjutustest ja

pulmakommete ammustest kirjeldustest. /---/ Raske on hinnata, kui palju on inimese loomus

aastasadade jooksul muutunud. Aga vajadus armastada ja olla armastatud on küllap

igavikuline. Kas meie esiemad ja esiisad seda oma elu sättides oluliseks pidasid, kuidas nad

oma tundeid väljendasid või mil viisil mõjutas noori üldine arusaam lubatust ja lubamatust –

sedagi saab vaid oletada.” (Õunapuu 2003: 9)

Esitatud näidete põhjal on aru saada, et armastuseteema oli külaühiskonnas pigem vaoshoitud

ja töötegemisega võrreldes teisejärguline. Samas on selge, et mida aeg edasi, seda enam

julgesid noored oma soove ja tundeid väljendada, millest võib järeldada, et ühiskonna

arenguga kaasnes suurem soov iseenda olemuse eest seista.

17

4. ARMASTUSETEEMALISTE VANASÕNADE ANALÜÜSI

METOODIKA

Selleks, et järgnevalt armastuseteemalisi vanasõnu analüüsida, tutvustatakse siinses peatükis

uurimismeetodit, mis lähtub vanasõnade semantikast, ja ka näitlikustatakse metoodikat.

Analüüsimetoodika põhineb olulisel määral Arvo Krikmanni uurimusel „Proverbs semantics”

(2009).

4.1. Kvalitatiivne uurimismeetod

Käesolevas töös on sõna armastus sisaldavate vanasõnade analüüsimiseks kasutatud

kvalitatiivset uurimisviisi, proovides leida sobivat meetodit nendes sisalduvate üldistuste

leidmiseks.

Meri-Liis Laherand (2008: 15–17) selgitab, et kvalitatiivne analüüs on selline uurimisviis,

kus andmed, nende töötlemine ja järeldused ei ole seotud arvuliste näitajatega. Kvalitatiivse

uurimise käigus keskendutakse eelkõige ühe objekti süvaanalüüsile ning uuritakse toimuva

sisu. Kvalitatiivse uurimuse korral püütakse vastata küsimustele „miks“ ja „kuidas“;

uuritakse inimesi või süsteeme neid jälgides; saadakse andmeid enamasti vaatluse, intervjuu

või dokumentide analüüsi kaudu, mis on tõlgendav, subjektiivne, impressionistlik ja

diagnostiline.

Kvalitatiivse uurimisviisi (Laherand 2008: 73–175) võimalusi on kokku seitse: juhtumiuuring

(protsesside toimimist uuritakse konkreetse juhtumi süvaanalüüsi teel); fenomenoloogiline

uuring (objektiks on inimese kogemus, objekti kui kogemuse kirjeldus); etnograafiline uuring

(tervikliku kultuurirühma pikema perioodi uurimine); põhistatud teooriat loov uurimus

(valdavalt üles ehitatud induktiivsele loogikale); tegevusuuring (loomulikus keskkonnas

väikesed sekkumisprojektid, kus uuritakse sekkumise mõju, objektiks on sotsiaalne praktika,

püütakse lahendada tegelikke probleeme); fenomenograafiline uuring (kirjeldab, analüüsib ja

mõistab kogemusi); narratiivne uuring (kronoloogiliste, tähendusrikaste ja loomult

sotsiaalsete lugude uurimine).

18

Siinses töös tuginetakse enamjaolt etnograafilisele ja fenomenograafilisele uurimiviisile, mis

mõlemad taotlevad mõista inimese tegevust ja sellega seonduvat vaimset külge: kogemusi ja

tähendusi. „Etnograafilise uurimuse eesmärgiks on mõista inimese tegevust ja sellega seotud

tähendusi konkreetses keskkonnas.” (Laherand 2008: 103) Laherand (2008: 143) tõdeb

Ference Martonile viidates, et fenomenograafia „eesmärk on inimeste kogemuste

kirjeldamine, analüüsimine ja mõistmine.”

Järgnevalt proovitakse leida sõna armastus sisaldavate vanasõnade tähendusi ja nende

seoseid talupojaeluga, sealhulgas pragmaatilist või ka muud põhjust, miks võis selline

vanasõna vajalik olla. Nõnda püütakse lähemale jõuda armastuse mõistmisele eesti

talupojakultuuris ühe folkloori lühivormi, vanasõna põhjal.

4.2. Vanasõnade semantika

Vanasõnade kui keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja reaalsete objektide

ning keele ja mõtlemise suhteid uurib keeleteaduse haru semantika e tähendusõpetus. Selleks

et välja töötada sobivat vanasõnade analüüsimeetodit vanasõnade tähenduseni jõudmiseks,

tuginetakse siinses töös folklorist Arvo Krikmanni 2009. aastal ilmunud uurimusele „Proverb

semantics”, milles autor käsitleb süvitsi vanasõnade semantika küsimusi.

Arvo Krikmanni (2009: 15) sõnul on mõistlik jagada vanasõnade semantikas kasutatavad või

kujuteldavad lähenemised kolmeks põhiliseks lähenemisviisiks ehk mooduseks (basic mode),

mis erinevad üksteisest lähteinformatsiooni loomuse poolest, olemasoleva info käsitlemise

poolest ning lõpptulemuseks saadud kirjelduse usaldusväärsuse poolest. Järgnevalt

tutvustatakse Krikmanni kirja pandud kolme põhilist lähenemisviisi vanasõnade semantikale.

1. „Läbinisti semantiline” (virtuaalne, kontekstivaba) viis lähtub ainult vanasõna tekstist ja

tõlgendaja kogemustele toetuvast esmasest otsusest. „Me kasutame lähteinformatsioonina

ainult vanasõnatekste (arvestamata mingeid otseseid kommentaare nende tähenduse ja

kasutuse kohta) ja püüame neid tõlgendada, lähtudes oma isiklikest teadmistest ja

tähelepanekutest selle kohta a) missugused seosed on asjade vahel keelevälises reaalsuses, s.t,

missugused seosed on eri sorti ja liiki asjade vahel, nt füüsikalised, bioloogilised, sotsiaalsed,

kultuurilised; b) mis on vanasõnatekstide otsesed, mittepoeetilised tähendused; c) mis on

vanasõnad kui niisugused, mida vanasõnad üleüldse endast kujutavad, millised universaalsed

19

semantikareeglid valitsevad nende konstrueerimist ja mõistmist ning millises olukorras oleks

seda või teist vanasõna sobilik kasutada. See meetod kui maksimaalselt kontekstivaba, on ka

maksimaalselt kättesaadav, kuid samas on sel ka oluline puudus – see võimaldab meil saada

ainult hüpoteetilisi tulemusi, sest omistab igale vanasõna(tekstile) ainult eeldatava

„semantilise potentsiaali”; ning meie tõlgenduste kompetentsust on enamikel juhtudel

keeruline – kui mitte võimatu – tõestada, eriti kui on tegemist oma kultuurist kaugete või

rahvusvaheliste materjalidega, mis pärinevad paljudest eri kultuuridest.“ (Krikmann 2009:

15)

2. „Pragmaatilis-semantiline” (tegelik, kontekstiga seotud) viis. Sel juhul me vaatleme

vanasõnatekste ütlustena ja võtame analüüsimisel arvesse ainult tegelikus, teadaolevas

kontekstis kasutatud vanasõnu „/---/ seoses konkreetsete verbaalsete ja/või materiaalsete

kontekstidega, mis on neid kunagi tekitanud teatud piiritletud ajalises, ruumilises, keelelises,

sotsiaalses jm sfääris. Vastavalt sellele peame oluliseks teabeks ainult neid [vanasõnade]

jäädvustusi, mis sisaldavad autentseid andmeid sedalaadi olukordadest.“ (Krikmann 2009:

16) See lähenemine annab usaldusväärset teavet iga vanasõna tähendusest, kuid selle

praktiline rakendatavus on küsitav, kuna parömioloogidel on vähe sedalaadi teavet.

Nimetatud viisi puudusteks on ka ülemaailmsed ja tänapäeval juba parandamatud asjaolud:

jätkuv vanasõnatraditsiooni regressioon, mistõttu katsed „jahtida” vanasõna tegelikku

kasutust on tülikad ja tänamatud, hoolimata sellest, kui olulised ja ihaldusväärsed oleks nende

tulemused parömioloogiateaduses (Krikmann 2009: 16).

3. „Süntaktilis-semantiline” viis. Süntaktilis-semantilise lähenemise puhul tuleks vanasõnu

sisuliselt võrrelda ning leida nende omavahelised seosed, ideaalsel juhul võiks selle tegevuse

eesmärk olla kogu vanasõnade repertuaari semantilise kirjelduse esitamine kindla rahvuse

(või isegi suurema rahvusvahelise materjali) kohta ühtse klassifikatsiooni või tüpoloogia

kujul. Krikmann kinnitab, et vajadus sedalaadi klassifikatsioonide järele – eeldusel, et need

on loodud piisava ranguse ja täpsusega – saab olla vaevalt vaieldav. Teisest küljest pöörab ta

tähelepanu ka niisuguse uurimuse loomise nii teoreetilistele kui ka metoodilistele

probleemidele (Krikmann 2009: 16–17). Krikmanni arvates võib viimati mainitud

kombineeritud lähenemisviisi, mis on kohandatav praktiliselt igasugusele vanasõnasemantika

uurimisele, kaasa arvatud nende semantiline klassifitseerimine, pidada parimaks. See laad

aktsepteerib kõiki saadaolevaid otseseid andmeid, samamoodi nagu meie üldisi teadmisi ja

ettekujutusi. Kuid Krikmann ei näe ka otsest põhjust eelistada või mitte tunnustada ühe või

teise lähenemise printsiipe: neil kõigil on plussid ja miinused, vahetevahel on üpris keeruline

20

eristada „läbinisti semantilisi” aspekte süntaktilistest ja pragmaatilis-funktsionaalsetest

(Krikmann 2009: 16–17).

4.3. Vanasõnade analüüsi metoodika

Eelnenust järeldub, et vanasõnade analüüsimine on suures osas individuaalsetest kogemustest

ja teadmistest lähtuv tegevus ning ühene kindel õpetus ning meetod selleks puuduvad.

Vähema hulga vanasõnade tõlgendamiseks sobivad pigem lähenemisviisid 1 ja 2, samas kui

kolmas, klassifikatsiooni tegemine, eeldab küllalt suure materjali olemasolu. Arvo Krikmann

on töös „Proverb semantics” välja toonud mitmeid erinevaid näiteid, mil viisil on võimalik

vanasõnu lahti seletada. Nende hulgas on nii kitsaid ja konkreetseid kui ka äärmiselt

abstraktseid tõlgendusi (Krikmann 2009: 19–20).

Allpool proovitakse näitlikult kahte sõna armastus sisaldavat vanasõna selgitada kahte

erinevat moodi: esimene (a) seletus on kitsas ja konkreetne, teine (b) abstraktne. Viimaseid

ehk väga paljusid erinevaid võimalusi arvestavaid tõlgendusi nimetab Krikmann (2009: 19–

20) ebaotstarbekaks mitmel põhjusel: need peegeldavad pigem kirjeldajale omast

maailmavaadet või alateadvust, mitte objekti omadusi; kasutades selliseid kirjeldusi on

võimatu eristada üht vanasõna teisest; vanasõnatekstidele saab anda mitmeid erinevaid

tähendusi, kuid ükski neist ei ole ammendav ja samal ajal ei ole ka head põhjust eelistada üht

teisele.

Vanasõnade tähenduse leidmisel kasutan siinses töös Krikmanni semantilist lähenemisviisi,

mille abil saab selgitada nende esmaseid ja laiemaid tõlgendusi. Põhjus, miks soovin töösse

tuua nii konkreetse kui ka abstraktse analüüsi, tuleneb isiklikust huvist. Vanasõnu argielus

kasutades ei haruta me nende sisu enamasti kunagi lahti, me ei tegele probleemiga, kas neid

võib kasutada ka muudes kontekstides või on neil ainult üks kindel kandev mõte.

Vanasõnade kitsama tähenduse (a) mõistmiseks vajaliku kontekstuaalse teabe leidmiseks

toetun omaenda kompetentsile meie kultuuriruumis levinud tõlgenduste ja hoiakute kohta.

Kitsas ja konkreetne tähendus (a) ei ole siiski alati sõna-sõnaline tõlgendus, vaid võib,

sõltuvalt vanasõna kujundikeelest, sisaldada kas metafoorse kujundi lahtimõtestamist või

otsese ütluse lahtimõtestamist konteksti kaudu. Abstraktse (b) tähenduse leidmisel eemaldun

oma vahetust kogemusest, harutan vanasõnad osadeks ning proovin neid vaadata võimalikult

21

eri külgedest, et luua tõlgendusi mitmest erinevast vaatenurgast. Selleks, et vanasõnade

abstraktse tähenduse mõistmine oleks võimalikult ammendav, analüüsin, kuidas vanasõna on

üles ehitatud ja kuidas on vanasõnas kujund loodud. Kui on teada, kuidas vanasõnas üldiselt

tähendusi edasi kantakse, siis osatakse neid ka lahti mõtestada. Vanasõna, nagu ka mõistatus,

ei anna teavet edasi päris otseselt, vaid tavaliselt metafoorse kujundi abil. Kui metafooride

loogika ei ole tuttav, siis ei õnnestu ka vanasõnu lahti seletada.

Mõeldes armastusest kui tundest, on see alati abstraktne, ning vanasõnad enamasti annavadki

abstraktseid ideid edasi konkreetse maailma kujundite kaudu metafoori (või ka metonüümia)

kujul. „Metafoor on tunnust omistava (predikatiivse) funktsiooniga troop, mis seob kahelt eri

mõistealalt pärit mõisteid, esitades tavaliselt midagi vaimset millegi füüsilisena ja/või midagi

inimlikku millegi mitteinimlikuna, või ka vastupidi – midagi abstraktset või mitteinimlikku

millegi inimlikuna (viimase troobi nimetuseks on personifikatsioon). Näiteks: Jaan on eesel

(inimest esitatakse loomana); närtsinud eideke (inimest esitatakse taimena); elutormid

(inimlikku esitatakse metreoloogilisena) /---/.” (Krikmann 2005: 95)

Abstraktseid ideid sisaldavad vanasõnad võivad siiski olla ka üsna otsesed ütlemised, nt Pole

keegi nii hea, kui kiidetakse, ega nii halb, kui laidetakse (Krikmann 2005: 96).

Arvatavasti (vt ka Barani seisukohta, ptk 1.3.) ei ole eesti vanemast kultuurist pärinevaid

metafoore mitmel põhjusel alati lihtne tõlgendada: muutunud on aineline kultuur,

maailmavaade, väärtushinnangud, eluolu, keskkond, võrreldes vanasõnade loomise ajaga.

Seetõttu on tänapäevasel analüüsijal oht, et ta mõistab metafoore erinevalt nende algsest

tõlgendamisest; samas ei pruugigi metafooridel olla ainuõiget ühest tähendust.

Vanasõnade tähenduse otsimisel olen ühteaegu uurija ja uurimisobjekt ning pean hoolega

jälgima iseennast, oma mõtlemise ja tõlgenduse protsesse, mis põhinevad harjumusel,

keelelisel kogemusel või elukogemusel. Armastust käsitlevate vanasõnade analüüsi

eesmärgiks on teada saada, kas ja missugust uut infot oleks uurijal (antud juhul minul)

võimalik vanasõnade põhjal saada talupojaühiskonna armastuse kontseptsiooni kohta. Seega,

kuna minu eesmärk oli püstitatud subjektiivselt, siis on ka tulemuste saamiseks subjektiivne

analüüs õigustatud. Selleks aitavad kaasa teoreetilised osad.

22

4.4. Metoodika näitlikustamine

Tuleb meenutada, et vanasõnade subjektiivse tõlgendamise korral jääb paratamatult

tulemusse osa analüüsija enda mõtteviisist, nii nagu ka Arvo Krikmann on oma „läbinisti

semantilise” analüüsimooduse kohta öelnud (Krikmann 2009: 15).

Käesolevalt tõlgendan talupojaühiskonnast pärit vanasõnu omaenda, olgugi et veidi

teistsugusest ühiskonnast pärineva, kogemuse põhjal. Siinkohal nimetan oma pädevuse

toetuseks järgmist asjaolu. Oletades, et talupoeglik mõtteviis on Eestis küllalt püsiv, usun, et

– olles ise mitme põlve pikkuse traditsiooniga maaperest pärit ning sealses elus kasvanud, –

olen selle kultuuriga tihedalt seotud.

Armastuse esmane tähendus on minu jaoks külgetõmme või kiindumus mehe ja naise vahel,

mis seetõttu tuleb ka vanasõnade tõlgendamisel esimeseks. Siinne analüüs on võimaluste

piires objektiivne katse vaadata kõrvalt iseennast ja oma arusaamu.

1. Armastus käib kõhu kaudu.

a. Selleks, et olla armastatud, peab oskama hästi süüa valmistada. See on vihje

soorollidele talupojaühiskonnas (naine valmistab mehel süüa).

b. Siin algab kitsama ja laiema tähenduse erinevus suuresti metafoorse „kõhu” kujundi

tõlgendusest. Puudub ka konkreetne viide, kellele saab armastus osaks – selleks võib

olla nii naine, mees, laps, koer jt. Samuti ei selgu, mil viisil täpsemalt armastuse osaks

saadakse – „käib kõhu kaudu” võib viidata kõhu puudutamisele või hoopiski sellele,

et lapseootel naine kannab kõhus armastusevilja. Veel enam abstraktsemaks minnes:

jääb selgusetuks, kas olla armastatud on positiivne või negatiivne kogemus ning mida

see meile konkreetselt annab.

2. Ema armastus on keige suurem.

a. Ema armastus oma laste vastu on kõige suurem.

b. Selles vanasõnas antakse tähendus edasi otseselt. Rõhk on lauses sõnal „ema“, s.t just

ema armastus oma laste vastu on kõige suurem, keegi ei armasta lapsi rohkem kui

ema (nt isa). Siit võib edasi arutleda, et ükskõik, millise ema armastus lapse vastu on

suur, selleks ei pea olema tema bioloogiline ema. Väga tõenäoline võib ka olla, et

23

võrreldes naist, kes on ema, lastetu naisega, armastab ja hoolib esimene neist teistest

inimestest rohkem, lihtsalt seetõttu, et ta on kellegi ema. Tekib ka kahtlus: milline on

kõige suurem armastus, kuidas seda mõõdetakse, on selleks eraldi mõõdupuu? Ei

viidata ka, mille tõttu on ema armastus suurim ning kuidas seda väljendatakse.

24

5. ARMASTUSETEEMALISTE VANASÕNADE ANALÜÜS

5.1. Uurimismaterjali piiritlemine ja leidmine

Järgnevalt käsiteldavate vanasõnade leidmiseks kasutati veebiandmebaasi „Vanasõnad“

(1997). Nimetatud allikat on järgmiselt tutvustatud: „See otsimismasin võimaldab teha

leksikaalseid päringuid ligi 13000 teksti suurusest massiivist, mis sisaldab printsiibis kõigi

teadaolevate eesti traditsioonis käibinud ja/või käibivate vanasõnatüüpide normaalvorme.

Põhiosa siinseist tekstidest esindab aastail 1980–1988 ilmunud teaduslikus väljaandes Eesti

vanasõnad (edaspidi: EV) leiduvaid vanasõnatüüpe. Tekstid kattuvad enamasti (kuid mitte

tingimata) EV-tüüpide tiiteltekstidega („tüübipealkirjadega”). Neile lisaks on toodud u 250

näidet tüüpidest, mida neil või teistel põhjustel EV-s ei leidu. /---/

Tekstid on sisestanud Anne Hussar, Arvo Krikmann ja Katrin Mikk, redigeerinud Luule

Krikmann. Otsimismasina on teinud Sander Vesik.” (Vanasõnad 1997)

Antud juhul võeti armastuseteemaliste vanasõnade piiritlemisel kriteeriumiks sõna armastus

olemasolu vanasõnas. Eesti folklooris leidub hulk vanasõnu, mis ei sisalda seda sõna, kuid

tähenduse poolest liigituvad samuti armastuse temaatika alla. Nende leidmine ja

analüüsimine ei ole aga käesoleva töö eesmärgiks. Ülalmainitud vanasõnade andmebaas

andis sõnale armastus kokku 23 vastet ning käesolevas bakalaureusetöös analüüsitakse neid

kõiki, et uurimustulemuste järeldused oleksid võimalikult põhjalikud, olgugi et paratamatult

subjektiivsed.

Järgnevalt olen iga vanasõna juurde märkinud oma kommentaarid ja selgitused, kuidas nende

sisu ning eesmärki mõistan.

5.2. Vanasõnade analüüs

1. Armastus ei päri aastaid taga.

a. Armastus püsib pikka aega, sõltumata sellest, kui palju aastaid mööda läheb.

25

b. Samas saab vanasõna tõlgendada ka nii, et armastus võib tekkida hoolimata suurest

vanusevahest või eakate inimeste vahel – neil ajalistel nähtustel puudub tõelise armastuse

korral roll. Ütlus võib tähendada ka järgnevat: kui partnerid on pikka aega eemal sõja vm

sündmuste tõttu ning kõik need aastad pole omavahel võimalik suhelda, siis koju naastes

liigutakse üheskoos sama koha pealt edasi ning kõik, mis on vahepeal juhtunud, jääb

minevikku. Niisamuti võib edasi spekuleerida, et ehk on see mõte hoopis lapse ja ema

vahelise armastuse kohta: aastaid mitte suheldes, kuid ühel hetkel suhteid taastades

unustatakse põhjused, miks nii üldse juhtus, ning jätkatakse pooleli jäänud eluetapist.

2. Kes armastust külvab, see armastust leikab.

a. Oma tunnete väljendamine tekitab peegliefekti – saab sama tagasi.

b. Sõnumit edastatakse läbi põlluharimise kujundite, mida on võimalik ka otse

tõlgendada: kui paned heasoovlikult seemne mulda ja tema eest pidevalt hoolitsed, siis

kasvab sealt suurem ning tugevam taim. Võib ka hoopis järeldada, et enda tundeid teisele

öeldes need tulevikus hävinevad (lõigatakse maha) ning suhtest ei tulegi asja.

3. Armastus ei ole kartul, et sa ta ära sööd.

a. Armastust võrreldakse kartuliga.

b. Armastus pole lihtne nagu kartul, mille ära sööd ja kõhu täis saad. Armastus on suurem

ja ebatavalisem kui igapäevane lihtlabane kartul, mis oli põhilisim toit taluperes. Kartul

on metafoor ja tähistab lihtsat, pretensioonitut igapäevasust. Võib oletada, et kartuli

söömine oli pigem tüütu. Söömine tähistab seda, et toit on otsas ja kõht täis. Armastus on

seevastu püsiv ja pikaajaline tunne.

4. Armastus ei väsi iial ära.

a. Armastus kestab igavesti.

b. Tõenäoliselt on siin kujutatud tõelist, sügavat tunnet. Kujund ei väsi iial ära võib

tähistada ka tingimusteta armastust (nt ema armastus lapse vastu). Armastus ei näita

väsimusmärke ka pärast aastaid koosolemist ning püsib värske. Võib ka tõlgendada, et

armastus on sinu sees ka siis, kui sa igapäevaselt sellele ei mõtle. Kindlustunnet ja

lohutust sisaldav vanasõna (nt ka armastatu surma puhul).

26

5. Armastusel on sada paari silmi.

a. Kui kedagi armastad, märkad tema juures kõike.

b. Hüperbool sada paari silmi vihjab sügavale, suurele ja tugevale. Seda vanasõna võib

tõlgendada ka nii, et armastatu vaatamisest ja imetlemisest ei saa kunagi küllalt. Samas

võib mõista ka vastupidiselt, kontrollimisvajaduse või armukadedusena. Kui üksteist

armastatakse, märgatakse seda ja see võib ka kadetsejaid ligi meelitada.

6. Armastusete abielu om hädäelu.

a. Ilma armastuseta abielu on õnnetu.

b. Metafoor hädäelu vihjab pikaajalisele kannatamisele. Vanasõnas puudub süüdistus,

vaid vastupidi: jääb mulje, et lõpuks on kannatajaks kogu pere. Kindlasti on tegemist

hoiatava iseloomuga vanasõna. Esimese armumise peale ei tohi kohe abiellu tormata.

Armastuseta abielu puhul võib üldine ebaõnn kogu eluolu tabada.

7. Armastus lõpeb altari ehen.

a. Armastus viib abieluni.

b. Võib ka hoopis nii, et altari ees saab armastus otsa, pärast abiellumist hakkab argielu.

Abielule ei tohi liiga suuri lootusi panna, sest see ei paranda tegelikku olukorda (kui

tunded puuduvad, ei teki need ka abielludes). Abiellumine ise on ülipidulik ja rõõmus

sündmus (eriti just lihtsa talupoja jaoks), kuid siit vanasõnast kumab läbi ka hoiatus.

8. Armastus on hullem kui soetobi; soetobi ajab pää paljaks, armastus ajab perse

paljaks .

a. Soetõbi (s.t katk) viib juuksed, aga armastus viib raha ja kogu varanduse.

b. Soetõbi e katk oli tegelikult kardetuim haigus ning see vanasõna on eestlaslikult

sarkastiline. Siin naljatatakse tõsise haiguse üle, võib isegi oletada, et surm kahvatus

talupoja argiste murede ees (töö, lapsed, toidu lauale toomine jt) ja surma ei kardetud.

Võib juhtuda, et armastus võtab aru peast ning varandusest ollakse nõus loobuma.

9. Armastus on pime.

a. Kedagi armastades ei märka me temas halba ega tema varjatut poolt.

27

b. Võib tõlgendada, et kujund pime kujutab nägemise kaotanut või ka salapära ja

ettearvamatust, aga ka tähelepanematust. Pime võib tähendada ka halba või ohtlikku, selle

tunde mõju all võidakse sooritada tegu, mida hiljem kahetsetakse.

10. Armastus teeb kõik asjad heaks.

a. Armastuse olemasolul tunduvad kõik olukorrad helgemad.

b. Armastus aitab eluteele ettejuhtuvate raskustega võidelda. Kui on teadmine, et meid

armastatakse ja meie armastame, annab see kindlustunde ja eneseusu raskustega

võitlemisel. Ebaõnnestumise puhul võib loota armastuse toele. Armastus võib ka halva

inimese muuta paremaks või sundida nägema temas väärtusi, mida tegelikult pole.

11. Armastus teeb tugevaks.

a. Kui me armastame, tunneme end võitmatutena.

b. Suudame ettetulevate raskustega hakkama saada. Võib ka mõista nii: kui talupoeg neiut

armastab, jaksab ta rohkem tööd teha ja pingutada.

12. Armastust ja vaesust ei saa varjata.

a. Kui armastad või oled vaene, näevad seda kõik.

b. Mõlemad olukorrad paistavad välja inimese meeleolust, käitumisest, kõnelemisest,

isegi välimusest. Selles vanasõnas on armastus ja vaesus esitatud äärmustena – üks

positiivne, teine negatiivne.

13. Kui armastus on ees, siis meel on metsas.

a. Armastus viib mõistuse.

b. Armastades teist kaob ajataju ja kaine meel, oleme armastatu nimel kõigeks valmis.

Jääb mulje, et armastaja ei keskendu, on hajameelne, veidi „ullike ”, kuid suhtumine on

heatahtlik. Justkui naerdakse armastaja üle. Vanasõna võib vihjata ka puberteedieale.

14. Ema armastus käib keigest üle.

a. Ema armastus oma laste vastu on võrreldamatu ühegi teise armastuse vormiga.

28

b. Naisele ei saa olla midagi võimsamat, kui armastus laste vastu. Võib mõista ka nii: kui

naine on juba ema, armastab ta oma meest veel enam, kuna ta on laste eest mehele

tänulik. Teine lähenemine: keegi ei suuda ega oska meid armastada nii nagu ema.

15. Esimene armastus ei kesta kauem kui paar kuud, siis magavad kui kaks vana sõdurid,

seljad vastamisi.

a. Esimese armastusega ei tasu kiirustada: nii kiiresti kui see tekib, see ka kaob.

b. Kaassõdurit ei valita ise, ta on enamasti tundmatu. Samuti võib vanasõna vihjata

lahinguväljale, milleks on armastus muutunud. Tundub, et tegemist on hoiatusega:

esimene armastus ei jää kunagi kestma ning ei tasu selle inimesega abielluda. Kaks vana

sõdurit tähistavad tüdimust ja tülpimust, aga ka paratamatust – ollakse seotud surmani.

16. Kui himu kadunud, siis armastus läind.

a. Seksuaalse iha rahuldamise järel tunded ununevad.

b. Võites kauaihaldatud partneri, kaob ka huvi tema vastu. Oma eesmärgi nimel võib

rääkida kauneid sõnu, mille eest hiljem ei vastutata. Kumab läbi kibestumus ja

mahajäetustunne.

17. Kel kaardimängus veab, sel armastuses ei vea.

a. Mida edukam kaardimängus, seda oskamatum ja õnnetum armastuse asjus.

b. Lohutava sisuga vanasõna: tuuakse esile võrdlus, et kui ühes ei vea, siis teises ikka

õnnestub. Tähelepanek, et igaühel on milleski õnne. Ei ole mõista antud, kumb on

eelistatud.

18. Musu armastuse mõedupuu.

a. Suudlus annab mõista, kui palju ja kas üldse armastatakse.

b. Armastust kindla vahendiga mõõta on päris võimatu. Näitab, et inimene on ebakindel

ja proovib erinevate vahenditega mõistatada, kas teda armastatakse.

19. Naise armastus on kui kana sääreluu pääl liha.

a. Naise armastus on tühine, kuna seda on sama vähe kui liha sääreluul.

29

b. Kana on metafoor, mis tähistab naissugu (nt kodukana). Kumab läbi irooniat, võib-olla

kasutati seda lõõpides. „Naine“ tähendas talupojakultuuris tavaliselt abielunaist, „neiu“

oli veel vallaline. Tõenäoliselt ei olnud naise armastus eriti palju väärt. Või hoopis

vastupidi: paljas sääreluu on väärtusetu, kuid armastus lisab sellele kvaliteedi. Sääreluu

võib tähistada ka toetuspinda, tugevust: naise armastus ei ole kuigi atraktiivne, aga see-

eest kindel.

20. Armastus ja tuli ei ole laste mänguasjad.

a. Hoiatav vanasõna. Armastus ja tuli on mõlemad ohuallikad, mille tagajärg on

haigetsaamine.

b. Abstraktset võrreldakse reaalsega: tulekahju oli talus väga kardetud ja lapsi hoiatati

selle ohu eest maast madalast. Võib mõista ka, et liiga noorelt ei tasu end armastusega

siduda, kuna niisamuti nagu tuli, põletab ka armastus. Tegemist on just sugudevahelise

armastusega. Lastel puuduvad oskused ja elukogemused: need, mis on mõlema puhul

tarvilikud. Võib tõlgendada, et armastuse ja tulega õpitakse hakkama saama lapsest

täiskasvanuks kujunemise käigus. Kui vanem lapse puhul seda vanasõna kasutab, siis ta

võib lohutada: lapsel ei saa olla kompetentsust vastutusega toimetulemiseks.

21. Vanapoisi armastus / on nagu kassi kriimustus.

a. Solvava väljaga vanasõna, kasutatakse pigem halvustavalt. Vanapoisi armastus on

pindmine nagu kriimustus.

b. Vanapoiss on nii kibestunud, et tema armastus ei ole sügav, vaid pinnapealne nagu

kassikriimustuski. „Vanapoiss“ ja „vanatüdruk“ on külaühiskonnas hukka mõistetud:

täisväärtuslik inimene on abielus ja saab järglasi (minnes ajas tagasi, just nimelt poegi).

Võib tähendada ka seda, et vanapoisi armastus on ettevaatlik, leige ja ta ei oska sügavalt

haavata. Samuti tundub, et tal on hirm abielu ees ja kardab end partneriga liialt siduda.

5.3. Analüüsi järeldused

Armastust käsitlevate vanasõnade analüüsimise kaudu püüdsin leida uut infot

talupojaühiskonna armastuse kontseptsiooni kohta; eelkõige soovisin teada saada, kuivõrd

30

vastab tõele minu ettekujutus eesti talupoja tundemaailmast. Seega, kuna uurimise eesmärk

oli püstitatud küllalt subjektiivselt, siis on ka tulemuste saamiseks subjektiivne analüüs

õigustatud. Kui aga on tahtmine saada objektiivsemat (või mitmekülgsemat) infot vanasõnade

tähenduse kohta, siis võiks seda metoodikat edaspidi kasutada (ka) teiste [vanasõnade]

uurimiseks. Samuti võiks lasta vanasõnu tõlgendada erinevatel inimestel.

Ülevaade vanasõnades armastusega seostatud ja kujundite loomiseks kasutatud reaalsetest

nähtustest näitab, et armastust väljendati toidu, suhete, aja ja töö kaudu. Kujundite valik

armastuse kohta (nt kõht (söömine), aeg, külv ja lõikus, mets) osutab, et need olid elu

kulgemise ja püsimisega seotud olulisemad nähtused, millega talupoeglikus maailmas kokku

puututi, ning vanasõnades kajastus talupoja eluolu. Suuremal osal käsiteldavatest

vanasõnadest on mõte pigem peidetud ja ebaselge ega ilmne esmasel vaatlusel. Vanasõnadest

ilmnevate hoiakute, tõekspidamiste ja väärtuste põhjal on arusaadav, et talupoeglikus

maailmas oli kõige olulisemal kohal põlluharimine, mille eesmärgiks oli lauale toidu

toomine. Armastuse seostamine nende oluliste nähtustega näitab, et soojad inimsuhted ja hea

läbisaamine olid tähtsad. Sõna armastus sisaldavad vanasõnad ütlevad meile järgmist:

armastusest ei räägitud talupojakultuuris palju, kuid kui seda tehti, siis anti seda edasi läbi

kõige olulisemate sümbolite, mis tegelikult tõestab selle emotsiooni tähtsust.

Vanasõnu vaadeldi kahe eri nurga alt – tulemuseks olid täiesti uued tähendused. Erinevalt

konkreetsest analüüsist võimaldab abstraktne, avaram mõtiskelu, vanasõnu vaadelda

sügavuti, mis laiendab silmaringi ning kindlasti ka analüüsioskust. Kahe eri lähenemisviisi –

konkreetse ja abstraktse – tulemused on kindlasti erinevad, kuna teise mooduse puhul saab

analüüsiga süvitsi minna. Esmase e konkreetse lähenemisviisi korral jääb suur hulk olulist

infot saamata, seega pean vajalikuks vanasõnade analüüsi kahe eri mooduse abil.

Vanasõnade kujundikeele avaram tõlgendus võib teatud kontekstides anda nendele suurema

üldistusvõime, kui esmapilgul paistab. Tuleb tunnistada, et teatud vanasõnade puhul

(Armastus ei ole kartul, et sa ta ära sööd) on väga keeruline neid kahte lähenemisviisi

eraldada, kuna oleme sunnitud metafoorilist tõlgendust kasutama juba konkreetse

lähenemisviisi puhul. Analüüsi tulemuste põhjal võib oletada, et tõenäoliselt räägiti

vanasõnades just mehe-naise vahelisest armastusest – siiski, vaadeldes vanasõnu abstraktsel

viisil, on see piir väga hägune ja sisuliselt kõik analüüsitud vanasõnad võivad tähistada ka

ema-lapse vahelisi suhteid.

31

Analüüsi põhjal leiab kinnitust, et vanasõnadel oli suurel määral õpetlik roll just järeltulijate

jaoks: neis on väärtushinnangud, elukogemused, traditsioonid, hoiatused. Selgub, et

vanasõnadel oli oluline roll igapäevaelu tegevuste juures. Õpetus toimus arvatavasti

ühistegevuse käigus, keegi ei mõelnud, et nüüd hakkan last õpetama.

Teatud vanasõnu oli minul, teistsugusest kultuuriruumist pärineval inimesel, raske mõista.

Teiste puhul aga sain toetuda oma kogemusele, sest isegi nende 23 analüüsitud vanasõna

hulgas oli mõni, mis on tänapäeval üldteada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Arvo Krikmanni töö „Proverb semantics” (2009) sobib uurimuse

metoodiliseks lähtekohaks ning selle semantikaalase töö abil oleks tulevikus võimalik

vanasõnade tähendusi oluliselt sügavamalt ja teaduslikumalt vaadelda. Uurimistulemused

oleksid kindlasti mõnevõrra objektiivsemad ja paremad, kui vanasõnade tähendusi seletaksid

mitu inimest ning uurija ülesanne oleks neist kokkuvõtteid teha. Ka uurija ise võiks olla üks

seletajatest.

Siinse töö põhjal järeldub, et armastuse kontseptsioonil oli talupojaelus oluline roll.

Vanasõnades väljendati armastust erinevate väärtustele osutavate kujundite kaudu, mille

puhul tekib autoril spekulatsioon, mis võib olla küll veidi naiivne – kuid äkki väärtustati

kolme sõna (Ma armastan sind) ning nende taga peituvat tähendust (eelkõige austust partneri

vastu) palju enam kui tänases ühiskonnas.

32

KOKKUVÕTE

Käesoleva bakalaureusetöö „Armastuse kontseptsiooni väljendumine eesti talupojakultuuris

vanasõnade kaudu” eesmärgiks oli selgitada vanasõnade näitel, kuidas armastusest kui

nähtusest mõeldi ning räägiti eesti talupojakultuuris. Töös antakse ülevaade selle teemaga

seotud olulistest mõistetest ja teoreetilistest küsimustest ning esitletakse uurimismetoodikat,

mida hiljem ka vanasõnu analüüsides rakendatakse. Selle töö käigus saadud kogemused ning

metoodika otsingud võiksid sobida ka teiste samasuunaliste tööde lähtepunktiks.

Vanasõnad on didaktiline folkloor: nad on üldistuste kujul elutarkuse väljendajad. Neis

avalduvad üldistusvõime, tähelepanuoskus ja keeleline leidlikkus. Vanasõnade õigeks

mõistmiseks on vaja arvestada nende tekkimise ja kasutamise aega ning konteksti, need on

heaks abiks mineviku mõistmiseks. Talupoeglik folkloor kujunes igapäevaelu taustal, selle

küsimuste-probleemide põhjal. Vanasõnade olulisemateks teemadeks on töö, põllutöö, rikkus

ja vaesus, mõisnik, kohus, toit, surm, ausus, ahnus, pereliikmed jt. Struktuurilt on vanasõnad

enamasti väit- või käsklaused, mis väljendavad hinnangulisust ja igapäevast elu-olu. Kuna

folkloor tekib igapäevaelu käigus ning levib suuliselt, võib esineda ka teistsugust ülesehitust

ning igasugused kõrvalekalded struktuuris on loomulikud.

Psühholoogid on pakkunud mitmeid erinevaid teooriaid ühe peamise inimemotsiooni ehk

armastuse kohta. Siinses töös on oluline roll eesti talupoja armastuse kontseptsiooni

selgitamisel, kuna arusaam armastusest ja selle väljendumine ei tarvitse olla universaalne,

vaid see on kujundatud eri rahvaste juures vastavalt sealsetele kultuuritraditsioonidele.

Selleks, et vanasõnade sõnumit mõista sarnaselt selle kasutajatega, peaks olema sarnase

kultuurilise taustaga või lähedalt tundma uuritavat kultuuri. Muude folkloorižanride põhjal

ilmneb, et eesti külaühiskonnas oli armastuseteema pigem tagaplaanil ja töötegemisega

võrreldes teisejärguline. Vanemas folklooris, eriti regilauludes, armastuse teemat ei

käsitletud. Eesti talupojakultuur tegi 19.–20. sajandil läbi olulised muudatused, millega seoses

tulid igapäevaellu ka uued jooned, mõjutatuna Euroopa kultuurist. Sellega kaasnesid uued

ideed armastuse kohta, mis kajastusid mitmete ärkamisaegsete autorite loomingus. Võib

arvata, et ühiskonna arenguga kaasnes suurem soov seista ka iseenda olemuse eest.

Bakalaureusetöös kasutati uurimiseks kvalitatiivset meetodit, tuginedes eelkõige

etnograafilisele ja fenomenograafilisele viisile, kuna mõlema abil saab mõista inimese

33

tegevust ja sellega seonduvat vaimset külge. Vanasõnade sisu lahti seletamisega tegeleb

semantika ning käesolevalt toetuti suures osas Arvo Krikmanni 2009. aastal ilmunud tööle

„Proverb semantics”; lisaks mõtestati oma keele- ja kultuurikogemuse põhjal lahti ka

metafooride loogikat.

Bakalaureusetöös on vaatluse all tegelikult üsna väike materjal, täpsemalt leidub andmebaasis

„Vanasõnad“ (1997) 23 vanasõna, mis sisaldavad mõistet armastus. Meie folklooris leidub

lisaks veel vanasõnu, mis ei sisalda seda sõna, kuid tähenduse poolest liigituvad samuti

armastuse temaatika alla. Nende leidmine ja analüüsimine ei ole aga siinse töö eesmärk, kuna

see on väga mahukas ja keerukas ettevõtmine. Vanasõnade analüüs põhineb konkreetse ja

abstraktse tähenduse leidmisel, mis tähendab Krikmanni semantilise analüüsi piires tehtavat

esmast ja avaramat tõlgendust (Krikmann 2009: 15–19).

Käesolevate tulemuste põhjal saan ümber lükata töö sissejuhatuses esitatud hüpoteesi

stereotüüpsest eesti talupojast kui tunneteta töörügajast. Tõepoolest ei puuduta suur hulk

vanasõnu meie folklooris armastuse teemat, kuid neid siiski leidub. Märkimisväärne on, et

armastust antakse vanasõnades edasi eelkõige just talupoja jaoks oluliste sümbolite kaudu

(külv ja lõikus), mis tõestab selle põhilise emotsiooni tähtsust tookordsete inimeste elus.

Selge, et armastuse seostamine nende oluliste nähtustega näitab, kui tähtsad olid soojad

inimsuhted ja hea läbisaamine. Analüüsi põhjal järeldub, et vanasõnadel oli talupojakultuuris

õpetlik roll just järeltulijate jaoks: nad kannavad endas väärtushinnanguid, elukogemusi,

traditsioone ja hoiatusi.

Vanasõnad on nii väärtuslikud ja tähtsad minevikukandjad kui ka tulevikkuviijad. Vanasõna

on asendamatu allikas varasemate tõekspidamiste teadasaamisel. Sellepärast soovingi

lõpetada rahvaluuleteadlase Matthias Johann Eiseni (1993: 5–7) mõtetega: „/---/ vanasõna

oskab võtta enesele vajaduse järele sobiva kuju, et inimestele näidata elu ja maailma nagu

kinos. /---/ Vanasõnad on eesti rahva kaunimaid raudvarandusi ja selle varanduse poolest

tuleb rahvast lugeda rikkaks.”

34

SUMMARY

This aim of the bachelor’s thesis „The concept of love in Estonian peasant culture, expressed

in proverbs“ is to find out Estonian peasant’s understanding of love, using the old proverbs as

a source.

Estonians have been farmers and cattle breeders for hundred of years, which is why their

elder folklore reflects the life and mindset of country people. Back then the people were

aware of the importance of nature, they had much more physical everyday-work and they

appriciated stability of the family. The author had an interest how valid is her quite

stereotyped image of Estonian as a peasant with no feelings. The author wanted to link the

theses with an Estonian short folklore form, and because of personal sympathies the author

picked proverbs. The bachelor’s theses consists of five main chapters.

The first chapter presents the characteristics of proverbs genre (the content, form and theme)

and reviews the history of their collecting and research in Estonia. Proverbs manifest ability

of generalization, attention skills, didactic folklore and linguistic ingenuity. To understand

proverbs properly, we need to take account the time and context they have been used. The

proverbs had an instructive role for the rising generation: they conveyd the values, life

experiences, traditions, and warnings. The most important topics of proverbs are work,

wealth and poverty, the landlord, court, food, death, honor, greed, family members and

others.

In the second chapter the author seeks to define an important emotion – love. The author is

based on the field of psychology. The next chapter defines the timing and character of

Estonian peasant culture, because the proverbs studied in this work come from peasent

culture. The fourth part focuses on the methodology questions in order to outline the way to

reach the meanings of proverbs. The analyses method is based on the Estonian folklorist

Arvo Krikmann’s study „Proverb Semantics“ (2009). The fifth chapter involves analysis of

Estonian proverbs in the online database „Vanasõnad“ (1997) that contain the word armastus

’love’. There were 23 proverbs containing this word.

Based on the results of the present work is refute the initial hypothesis about a stereotypical

Estonian peasant with no feelings. It is remarkable, that the love is given with important

symbols for the peasant (e. g. sow and harvest) in proverbs, which proves the importance of

35

the emotion for the people of that time. It is clear that linking the love with those important

phenomenas demonstrates the importance of human relations for people using them as

metaphors for love. The proverbs are a little bit forgotten nowadays, but the results of that

work show, they have valuable and important information for the present and probably also

for the future generations.

36

KASUTATUD ALLIKAD

Baran, Anneli 2011. Fraseologismide semantika uurimisvõimalused. Tartu Ülikool.

Doktoritöö.

Eisen, Matthias Johann 1993. Eesti vanasõnad. Teine, parandustega trükk. Tallinn:

Kirjastus Perioodika.

EV = Hussar, Anne, Arvo Krikmann, Erna Normann, Veera Pino, Ingrid Sarv, Rein

Saukas 1980–1988. Toim. Arvo Krikmann ja Ingrid Sarv. Eesti vanasõnad. Tallinn: Eesti

Raamat.

Hussar, Anne, Arvo Krikmann, Ingrid Sarv 1984. Vanasõnaraamat. Tallinn: Eesti Raamat.

Hiiemäe, Reet 2015. Armastus Eesti rahvapärimuses. Tallinn: Kirjastus Pegasus.

Kitzberg, August 1969. Libahunt: draama viies vaatuses. Tallinn: Eesti Raamat.

Krikmann, Arvo 2001. Sissevaateid folkloori lühivormidesse I. Tartu: Tartu Ülikooli

Kirjastus.

Krikmann, Arvo 2005. Ütlusfolkloor. – Koost. Merili Metsvahi ja Ülo Valk. Regivärsist

netinaljadeni: Sissejuhatus rahvaluulesse. Tallinn: AS Koolibri.

Krikmann, Arvo 2009. Proverb semantics. Vermont: Queen City Printers Inc.

Laherand, Meri-Liis 2008. Kvalitatiivne uurimisviis. Tallinn: OÜ Infotrükk.

Laugaste, Eduard 1986. Eesti rahvaluule. Tallinn: Valgus.

Levinson, David, James Ponzetti Jr., Peter F. Jorgensen (Ed. by) 1999. Encyclopedia of

Human Emotions. Volume 1. USA: Macmillan Reference.

Liiv, Juhan 2013. Nõia tütar. E-raamat. Tartu Linnaraamatukogu. http://www.luts.ee/e-

raamatud/eestikeelsed/pdf/Juhan_Liiv_Noia_tutar.pdf (11.04.2015).

Manstead, Antony S. R. 2008. Psychology of Emotions I. Sage Publications.

Metsvahi, Merili; Ülo Valk 2005. Regivärsist netinaljadeni: Sissejuhatus rahvaluulesse.

Tallinn: AS Koolibri.

37

Mieder, Wolfgang 2004. Proverbs: A Handbook. USA: Greenwood Press.

Neufeldt, Victoria, David B. Guralnik 1997. Webster's new world college dictionary.

Macmillan Publishers Limited.

Rüütel, Ingrid 2012. Toim. Kanni Labi. Eesti uuema rahvalaulu kujunemine. Tartu: Eesti

Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus.

Schweder, Richard A. 1991. Thinking through Cultures: Expetitions in Cultural Psycholocy.

USA: Harvard University Press.

Sternberg, Robert J. 1999. Love. – Ed. by David Levinson, James Ponzetti Jr., Peter F.

Jorgensen 1999. Encyclopedia of Human Emotions. Volume 2. USA: Macmillan Reference.

Tampere, Herbert 2013. Eesti rahvalaule viisidega V. E-raamat. Eesti Kirjandusmuuseumi

teaduskirjastus. http://www.folklore.ee/pubte/eraamat/tampere/tampere5/ (29.04.2013).

Tedre, Ülo 1971. Eesti rahvalaulud. Antoloogia. III köide: 1.vihik. Tallinn: Eesti Raamat.

Tedre, Ülo 1973. Eesti pulmad: lühiülevaade muistsetest kosja- ja pulmakommetest. Tallinn:

Eesti Raamat.

Tedre, Ülo 1974. Eesti rahvalaulud. Antoloogia. IV köide. Tallinn: Eesti Raamat.

Tedre, Ülo 1991. Vanadest eesti rahvakommetest. Tallinn: Perioodika.

Tedre, Ülo 1998. Rahvaluule. – Koost. ja toim. Ants Viires, Elle Vunder. Eesti rahvakultuur.

Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus, 545–587.

Vanasõnad 1997. Andmebaas. http://www.folklore.ee/rl/date/robotid/leht1.html (4.03.2015).

Viires, Ants, Elle Vunder 1998. Eesti rahvakultuur. Koost. ja toim. Ants Viires, Elle

Vunder. Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus.

Õunapuu, Piret 2003. Eesti pulm. Tallinn: Tänapäev.