Akadeemia_9-10_2007

VÄLISMINISTEERIUMIINFORMATSIOONIOSAKOND —

KASMAAILMASÕDADEVAHELISE EESTI

VÄLISLUURETEENISTUS?

Ivo Juurvee

Tänapäeval on tavaks saanud, et igal riigil on vähemalt kolm luureja/või vastuluurega tegelevat eriteenistust: siseteenistus, mis te-geleb peamiselt vastuluurega ja hoolitseb, et keegi ei pääsekskukutama maksvat põhiseaduslikku riigikorda; välisteenistus,mis jälgib poliitilisi ja muid suundumusi teistes riikides, ningsõjaväeluure, mis tegeleb vastuluurega sõjaväes ja on kursisvälisriikide sõjaväes toimuvaga (vt ntThe Cambridge Encyclo-pedia. 1994: 568, 730). Kõige sagedasemad kõrvalekaldedsellest mudelist on olnud välisluure liitmine siseriikliku julge-olekuteenistusega (omane endisele idablokile, nt KGB jaStasi)või sõjaväeluurega (omane sõjaväehuntadele ja tavaline enne Teistmaailmasõda). Eesti Vabariigis olid kahe maailmasõja vahel kol-mest teenistusest kaks kindlasti olemas ja neist on ka üht-teistkirjutatud (üldkäsitlustest vt Noormets 1999; Krikk 2002). Ope-ratiivstaabis oli luurega tegelev jaoskond olemas juba 1918. aastalõpul, kujunes järgmisel aastal osakonnaks ja kestis kuni 1940. aas-tani, kui likvideeriti Sõjavägede Staabi II osakonna nime all. Aju-tise Valitsuse määrusega 12. aprillist 1920. aastal loodi kaitsepolit-

Äratrükk ajakirjast Akadeemia 2007, nr 9, lk 1859–1877,nr 10 lk 2083–2118.

1

Välisministeeriumi informatsiooniosakond

sei, mida hakati 1926. aastast nimetama poliitiliseks politseiks jamis tegutses samuti 1940. aastani. Et vastata küsimusele, kuidasolid lood kolmanda ehk välisluureteenistusega, tuleb see mõistekõigepealt määratleda. Seejärel vaatleme välisministeeriumi in-formatsiooniosakonna tegevuse vastavust sellele määratlusele.

1935. aastaEesti entsüklopeediapeab luuret sõjaliseks ter-miniks ja see on määratletud kui “teadete kogumine välisriikide,eriti vaenulikkude riikide kaitsejõudude, rahvastiku, poliitilise jamajandusliku olukorra, maastiku jne. kohta; ta ülesandeks onselgitada rahu ajal võimalikkude vastaste sõjalist korrastust jakavatsusi sõja puhuks”. Viimane ülesanne oli mõnevõrra va-nanenud juba entsüklopeedia ilmumisajaks ja peegeldab pigemenne Esimest maailmasõda valitsenud seisukohta, mille järgi luurepeaeesmärk oligi teada saada vastase mobilisatsiooni käik jasõjaline võimsus pärast selle läbiviimist. Sellest infost lähtusidvälispoliitiliste otsuste vastuvõtmisel ka poliitikud. Maailmasõjajärel, kui sõdimine muutus ebapopulaarseks ja hakati kesken-duma pigem sõja vältimisele kui selle võitmisele, muutusid kaluure ülesanded mitmekesisemaks. Sellest paradigmamuutusestannab samas entsüklopeedias märku järgmine lause: “Olene-valt luuramiskohast jaguneb luure v ä l i s- j a s i s e l u u r e k s.Alade järgi esineb s õ j a l i n e, p o l i i t i l i n e, j a m a j a n d u s -t ö ö s t u s l i k luure.” Selle liigituse järgi võiks informatsiooni-osakond olla poliitiline välisluureteenistus.

Milline võiks olla välisministeeriumi ja välisluure omavahe-line suhe? See on üpris tihe. Eesti välisministeeriumi kakspeaülesannet, mis kehtivad ka teiste riikide puhul, pandi omalajal lühidalt ja üpris tabavalt kirja nii: “diplomaatiline suhtle-mine välisriikidega ja Eesti Vabariigile huvi pakkuva informat-siooni hankimine” (Eesti välisteenistus. . . 2006: 9). Paraku eiole riigile huvipakkuvat kogu informatsiooni võimalik kätte saadadiplomaatiliste kanalite kaudu või ajakirjandusest. Sellise infohankimine ongi välisluure ülesandeks. Seda ei põhjusta sugugihaiglane uudishimu ega nuhkimiskirg — selline teave on riigijuhtimiseks ja eriti välispoliitiliste otsuste tegemiseks hädavajalik.Näiteks oli Eesti Vabariigil algusaegadel vaja teada, millega tege-levad Nõukogude Venemaal eesti enamlased ja Komintern, kason kavas provokatsioone või koguni sõjakäik jpm. Suurbritan-

2

Ivo Juurvee

nial oli vaja teada, mis Venemaal toimub, et teha üldse otsusnõukogude reziimi tunnustamise või mittetunnustamise kohta.Oma mehi ei saadetud surmasuhu või surma mitte luuramiskirest,vaid valitsus vajas informatsiooni ja avaldas luureteenistusele sellesaamiseks survet. Nii memuaarides kui ka ajalookäsitlustes ol-lakse luureandmete puudumise või ebatäpsuse puhul varmad luu-ret süüdistama. (Näiteks Eesti sõjaväeluure puhul võib täheldadakahjurõõmu Ado Birgi afääriga seoses tehtud vigade üle ja tugevatkriitikat ametkonna töö kohta 1930. aastate teisel poolel.) Luu-reteenistuste tegevus, eriti kui nad kasutavad diplomaatilist katetsaatkondades, võib saadikule ja välisministeeriumile kõvasti pea-valu valmistada. Teiseks hõõrumisi põhjustada võivaks asjaolukson võistlus diplomaatiliste töötajatega riigi juhtkonnale vajalikuinfo hankimisel. Kuigi saatkonna ja luureteenistuse eesmärgidvõivad olla sarnased, tuleb oluliseks erinevuseks pidada seda, eterinevalt luurajatest ei tohiks diplomaadid hankida informatsiooniebaseaduslikul teel.

Enne välisministeeriumi informatsiooniosakonna käsitlemisttuleb lühidalt vaadelda veel avalike allikate, nagu ajakirjandus,raamatud, ametlik statistika jms kasutamist luures (ingl. kopensource intelligence). Ka juba tsiteeritudEesti entsüklopeediasonkirjas, et ühe, kuigi sugugi mitte kõige tähtsama vahendina kasu-tatakse luureks “sise- ja välisajakirjanduse ning kirjanduse uuri-mist”. Kuivõrd on see tegevus luure? Vastus sellele küsimusele onmaitse asi. Kuigi suurem osa inimesi loeb mingil määral näitekslehti ja teeb loetust ka oma järeldused, ei ole ju sellepärast teguveel luurajatega. Siinkohal on oluline, kes meediaseirega tege-leb: kui seda teeb eraisik, ongi see pelgalt lehelugemine, kuiaga asjaga tegeleb luureteenistus, mis eeldatavasti teeb seda tükkmaad metoodilisemalt, siis on teguopen source intelligence’iga.Sellesarnaseid mõnevõrra paradoksaalseid juhtusid, kus tegevusesisu sõltub selle läbiviijast, on palju. Näiteks kui ajaloolane so-perdab valmis pildi, ei pruugi see veel olla kunst, kui seda teebaga kunstnik. . .

“Seaduste piires lubatu” suhtes on arusaamad ja seadused vii-mase 80 aasta jooksul oluliselt muutunud. Sõjaprokurör ko-lonel Konstantin Lembit Trakmann on 1930. aastal kadettidelesõjakriminaalõigust õpetades salakuulamise kohta seletanud, et

3


salakuulaja peab võõrriigile edasi andma salajasi teateid, ja li-sanud: “Salajasteks tuleb tunnustada ka andmete kogu, mis pi-kema aja jooksul süsteemiliselt on kogutud olgugi mitte salajas-test allikatest (näit. ajakirjadest, paraadidel, manöövritel, tegelastekõnedest jne.) ja mis peale süstematiseerimist osutub tähtsaksja antud kujul salajaseks. Säärane teadete kogumine, kui teatedpuutuvad riigi välisesse julgeolekusse ja sündis välisriigi huvides,osutub karistatavaks. Kuid karistatavus on piiratud teadetega, misnimelt riigi välisesse julgeolekusse või sõjajõududesse puutuvad.See on maksev praegu üldise põhimõttena kõigis riikides pealeN. Venemaa, kus on ette nähtud veel võrdne süütegu “majanduse-line spionaaz”. Viimane seisab andmete kogumises riiklikkudemajanduslikkude ettevõtete kohta välisriigi huvides või välisriigisasuvate isikute huvides” (1930: 28).

Prantsuse sõdadevahelise sõjaväeluureDeuxieme Bureaukohtaon kunagine luureohvitser kindral Henri Navarre välja pakkunud,et avalikele allikatele tugines 80–90% selle andmetest (Alexander1994: 307); Briti ajaloolane Alan J. P. Taylor on samuti hinnanudavalike allikate osa luures 90%-le ja Sherman Kent (Luure Kesk-agentuuri (CIA)Office of National Estimates’i kunagine ülem,keda on kutsutud ka “luureanalüüsi isaks”) on tänapäevaste avatudühiskondade puhul pakkunud koguni 95% (Polmar, Allen 2004:476). Need on siiski pigem pakkumised, sest seni on olnud ületa-matuks raskuseks üldtunnustatava metodoloogia väljatöötamineluureinfo suhtelise mahu hindamiseks — lihtsalt tähemärkidesseda ju hinnata ei saa. Sellegipoolest võib teha järelduse, et avalikeallikate tähtsust ei tohi alahinnata ning kommunikatsioonivahen-dite arengu tõttu, ühiskondade avatumaks muutumisega ja seetõttuka teabe kergema kättesaadavusega on avalike allikate tähtsus pi-gem tõusnud. Teisest küljest ei tohi avalike allikate tähtsust kaüle hinnata: isegi kui nende osakaal läheneb 100%-le, ei peaksasutust, mis ammutab kogu info avalikest allikatest, nimetamaluureteenistuseks. Seega on oluline välja selgitada, kas informat-siooniosakond tegeles spionaaziga.

4

Ivo Juurvee

Allpool vaadeldakse Eesti välisministeeriumi informatsiooni-osakonna1 loomist ja arengut 20 aasta vältel. Põhiallikaks on EestiRiigiarhiivi (ERA) fond 957 (Välisministeerium), kuivadele doku-mentidele inimliku mõõtme lisamiseks on kasutatud ka väheseidteema kohta ilmunud mälestusi ning taustsüsteemi loomisel onabiks olnud varasemad monograafiad. Artikli teemast lähtudeson tähelepanu keskendatud informatsiooni hankimisele ja üksnespõgusalt mainitakse propagandatööga seonduvat. Detailsemalton käsitletud teabe kogumist Venemaa kohta, informatsiooniosa-konna kureeritud pressiataseede tegevust selles võrdlemisi vae-nulikus riigis 1920. aastate alul ning kassi-hiire mängu sealsetejulgeolekuorganitega.

INFORMATSIOONIOSAKONNA LOOMINE

Nagu mitmete teistegi institutsioonide puhul, on ka informatsioo-niosakonna loomise ja tegevuse täpse algusaja kindlaksmääraminekeerukas ning mõnevõrra suhtelinegi. Kindlasti on osakonna loo-mine tihedalt seotud Eduard Laamani isikuga. See juristihari-dusega endineTallinna Teatajaja Tartu Päevaleheajakirjanikoli olnud 1918. aasta veebruarist kuni detsembrini Eesti Aju-tise Valitsuse sekretär, seejärel ajakirjandussekretär Eesti dele-gatsiooni juures Pariisi rahukonverentsil ja 1919. aasta septemb-rist kuni 1920. aasta aprillini pressiatasee Eesti Londoni saat-konna juures, pärast mida saabus Tallinna välisministeeriumikäsutusse (vt temast lähemalt: Meie vastus. . . 2003: 1539–1543). Laaman oli informatsiooniosakonna juhatajaks tema tee-nistuslehe järgi 1. aprillist 1920, kuid välisministeeriumi palga-lehele samades kohustustes ilmub ta alles mais (Laamani teenis-tusleht. ERA 957-8-1777, l 1p) — tõenäoliselt on määraminetoimunud tagantjärele. Mai alul on välisminister Ado Birk ka-sutanud sõnastust: “Välisministeeriumi juures neil päevil infor-

1Struktuuriüksus on kandnud erinevaid nimesid: 1920–1922 Infor-matsiooniosakond, 1923–1938 Informatsioonibüroo ja 1938–1940 In-formatsiooni- ja Pressibüroo. Kindlast ajast rääkides kasutan tol hetkelkehtinud nime, kui on juttu kogu vaadeldavast perioodist, siis nimetust“informatsiooniosakond”.

5


matsiooni osakond on asutatud.” (Välisminister kindralstaabi üle-male, 4.05.20. ERA 957-1-9, l 36.) Tinglikult võiks osakonna“sünnipäevaks” pidada 23. aprilli 1920, kui Birk kirjutas järgmisekäsu: “Hr. Laamann’ile ülesandeks — plaaniga esineda — a) in-formatsiooni korraldamise asjasα) siseriigis jaβ) välismaal jab) eriti ajakirjade välja andmise asjasα) Eesti- jaβ) teistes keel-tes.” (ERA 957-1-9, l 22.)

Toona 32-aastane Eduard Laaman asuski energiliselt seda üprislaialivalguvalt sõnastatud ülesannet täitma. Mõiste “informat-siooni korraldamise asi” ei ole kindlasti üheselt mõistetav, kuidsellest võib välja lugeda, nagu seda tegi Laaman — võimalik,et ka lisatud suuliste juhtnööride alusel —, et ühest küljest tu-leb tegelda informatsiooni kogumisega, teisalt selle levitamiseehk propagandaga, või tänapäevast terminoloogiat kasutades, ava-like suhetega. Need kaks laia tegevusvaldkonda saidki infor-matsiooniosakonna ülesanneteks kuni 1940. aastani. Alul kes-kendus Laamani tähelepanu propagandale. Oma esimese kavaesitas ta välisministrile 29. aprillil 1920 ja see on ühtlasi esi-mene dokument, mille Eduard Laaman allkirjastas kui informat-siooniosakonna juhataja. Selles leidis ta, et “üleüldisrahvu[s]lisepropaganda nii välise kui sisemise jaoks oleks soovitav mittea-metlik nõukogu asutada”, kuhu pidid kuuluma poliitikud, aja-kirjanikud, kirjanikud, kunstnikud, sõjamehed jt, kes “nõu jajõuga seda tööd toetaks”. Propagandaväljaannetest pidas ta es-matähtsaks Vabadussõja albumit koos piltide, kaartide ja lühikesteselgitustega, lühikest Vabadussõja ajalugu, lühikest poliitilist üle-vaadet sündmustest Veebruarirevolutsioonist Tartu rahuni, mis vii-sid Eesti iseseisvumiseni, Vabadussõja-alaste monograafiate jamemuaaride ilmumise toetamist kuni täieliku Vabadussõja aja-loo ilmumiseni (mille koostamine võib küll võtta aastaid) ja Eestimajanduslikku käsiraamatut (ERA 957-1-9, l 29). Viimase koos-tamiseks leidis ta olevat kindlasti vajaliku statistika keskasutuseloomise, selle asutamise vajadust informeerimise- ja propagan-datöös rõhutas ta ka eraldi märgukirjas (Laaman välisministrile,30.04.20. ERA 957-1-9, l 30).

Suur osa sellest kavast viidi ajapikku ka ellu. Mitteamet-likku propagandanõukogu teadaolevalt küll kokku ei kutsutud,kuid 1. märtsil 1920 moodustati riigikantselei haldusalas Riigi Sta-

6

Ivo Juurvee

tistika Keskbüroo (Valitsusasutiste. . . 1934: 10). Loomulikult oliselle loomise taga ka muid ja palju olulisemaid ülesandeid kui riigitutvustamine välismaal, ning Laamani soovide osa keskbüroo loo-misel ei tasu üle hinnata. Poliitiline ülevaadeEesti lahkumine Veneriigist. 1917–1920(Tallinn: Varrak, 1920) ilmus juba samal aas-tal Laamani enda sulest, Jaan Sootsi kirjutatud lühiülevaadeEestiVabadussõda 1918–1920ilmus 1925. aastal haridusministeeriumiväljaandena, mahukam samanimeline Vabadussõja Ajaloo Komi-tee uurimuse I osa 1937. aastal.

Enne 1924. aasta 1. detsembri mässu põhjalikumalt pro-paganda olukorda maailmas ja Eestis käsitlenud kolonelleit-nant Hugo Eduard Kauler andis informatsiooniosakonna selle-alase töö kohta järgmise hinnangu: “Riiklised asutused, eritivälisministeerium on võrdlemisi vähe teinud meie poliitilise jamajanduslise seisukorra tutvustamiseks välismaades. On antudvälja mõned broshüürid ja raamatud, kuid ka need on kaunis puu-dulikult ja pealiskaudselt kokku seatud” (1924: 71). Ministeeriumise hindas hiljem tööd positiivsemalt: “Peale mitmekesise jooksvatöö on [poliitilise] osakonna korraldusel ja ainelisel toetusel väljaantud suur hulk Eesti elu kohta käivaid teoseid inglise, prantsuse,saksa, itaalia, vene, rootsi, taani jne. keeles, mis on määratud le-vitamiseks välismaal” (Valitsusasutiste. . . 1934: 283).

ISIKKOOSSEIS JA HALDUSLIKUDÜMBERKORRALDUSED

Kahe esimese tegevusaasta jooksul piisas informatsiooniosa-konna töö organiseerimiseks välisministri 23. aprilli 1920. aastakäskkirjast ja ülesannete täpsemaks määratlemiseks ei olnudesialgu vajadust. See tekkis alles 1922. aastal, kui hakati koostamariigiasutuste, sh välisministeeriumi kodukorda.

Informatsiooniosakonna isikkooseis kasvas väga visalt.1920. aasta mais töötas osakonna sekretärina lühikest aega Wil-liam Tomingas. Oma mälestustes väidab ta ekslikult, et 1920. aastaoktoobris tekkis tal terav konflikt välisministriga ja et kui ta olilahkumisavalduse kirjutanud, tehti pakkumine informatsiooniosa-konda tööle asuda, kuid huvi puudusel pidas ta paremaks minis-

7


teeriumist lahkuda. Arvestades, et ta viimane tööpäev oli 20. mai,siis vähemalt huvipuuduse osas ta mälu arvatavasti alt ei veda-nud. Saada ministri erasekretärist sekretäriks ühte vast loodudosakonda oleks olnud tõepoolest tuntav langus karjääriredelil.2

Eduard Laaman jäi osakonna ainsaks töötajaks kuni 1920. aastaaugustini, kui sekretärina võeti ametisse Albert Leopas. Leo-pas oli 31-aastane romaani-germaani keelte filoloog, väitis endoskavat (peale eesti ja vene keele) soome, rootsi, prantsuseja inglise keelt ning oli muu hulgas teeninud ka Venemaa te-legraafiagentuuri (ROSTA) ajalehtede osakonnas tõlgina. Ees-tisse oli ta jõudnud samal kuul (Leopase teenistusleht. ERA957-8-1796, l 1p–3; Välisministeeriumi koosseisu raamat 1920.ERA 957-6-120, l 30p, 32p). Septembri alul võeti ametni-kuna tööle 32-aastane gümnaasiumiharidusega Marta Tulpe, kestuli välisministeeriumisse Sõjaväe Korteri ja Ehituse Valitsu-sest (Tulpe teenistusleht. ERA 957-8-2009, l 3p–4). Oktoobrisvõeti ajutiseks inglise keele tõlgiks Tallinna tehnikakooli haridu-sega ja 12 aastat Inglismaal elanud Ludvig Perno (Perno teenistus-leht. ERA 957-8-1878; 1922–1924 oli ta ametnik Eesti saatkonnasLondonis).

1921. aastal osakonna suurenemine peatus. Ludvig Perno oliametis juuni lõpuni, 1. detsembrist läks Leopas ajutiseks ataseeksHelsingisse, tema asemele tuli sekretäri kohusetäitjana tööle õpe-tajana jaTallinna Teatajasteatrikriitiku ning tõlgina töötanudMeta Grünfeldt (Grünfeldti teenistusleht. ERA 957-8-1672, l 1p–2).

1922. aasta veebruarist tuli osakonda ametnik-tõlgiks aja-lehe Kaja ajakirjanik Hans Oidermann, hilisema nimega AntsOidermaa, kes pidi olema üsna tubli, sest 10. augustil nime-tati ta osakonna juhataja abi kohusetäitjaks tagasiulatuvalt alatestööletulekust (Oidermaa teenistusleht. ERA 957-8-1866).

2Mälestustes asetab ta ministeeriumist lahkumise ekslikult 1920. aastaoktoobri lõppu (Tomingas 1992: 278–279). 11. mail on Tomingasallkirjastanud ettekande Laamanile kui “Informatsiooni osakonna sek-retär” (Eine Inglis tööliste saatkonna auks Gukovski juures, 11.05.20.ERA 957-1-9, l 44–47). Välisministri erasekretärina oli Tomingas ame-tis 20. maist 1919 kuni 20. maini 1920 (Tominga teenistusleht. ERA957-8-1994, l 1).

8

Ivo Juurvee

Osakonna ülesandeid tutvustati esimest korda ametlikult välis-ministeeriumist väljapoole 1922. aasta veebruaris. Need olid:

“1) Väljamaa (Vene, Soome, Skandinaavia, Saksa, Inglise,Prantsuse, Poola j.n.e.) ajakirjanduse refereerimine Valitsuse,Saatkondade ja Eesti ajakirjanduse jaoks (viimastele Eta kaudu);

2) Sala informatsiooni kogumine Välissaatkondadelt, Kind-ralstaabilt ja Kaitsepolitseilt ja selle toimetamine Valitsuse jaVälissaatkondade tarbeteks.

3) Propaganda. Eestile tähtsate sõnumete saatmine väljamaale(Eta, Reuteri, Havasi ja meie Välissaatkondade kaudu); tarvi-liste artiklite mahutamine väljamaa ajakirjanduses; kirjanduseväljasaatmine ja laialilaotamine.

Märkus: Osakonna koosseis on: juhataja ja 2 ametnikku.” (PiipReichmannile, 20.02.22. ERA 957-6-162, l 3.)

Oma osakonna ja selle töötajate tegevust pidi samal suvelkiirkorras kirjeldama ka Eduard Laaman (dokument, mille jaokskirjeldust küsiti, pidi ministeeriumist välja minema veel samalpäeval). Tema arusaam oma tööst oli järgmine:

“Inform. Osakond. Ülesanne: politilise ja majandus-politiliseinformatsioni kogumine pressest ja saatkondade kaudu ning selleedasiandmine huvitatud asutustele ja Eta kaudu pressele. Osa-konna koosseis:

1) Juhataja (Ed. Laaman) — töö üldine juhatus, sala informat-sion.

2) Juhataja abi (H. Oidermann) — Vene, Inglis, Prantsus jaSaksa presse.

3) Sekretär (M. Grünfeldt) — Skandinaavia ja Soome presse,tõlked neis ja Ingliskeeles.

4) Kantseleiametnik (Tulpe) — tõlked Prantsus ja Saksa kee-lest, salapaberite kirjutamine masinal, ajalehtede arhiivi korralda-mine.

Hiljuti osakonna alla üleviidud on veel:1) Schifreerija (Saare) — shifreerimine ja deschifreerimine,

jooksev salaarhiiv.2) Arhivaar (Metsis) — üldine arhiiv.” (Inform. Osakond,

31.07.22. ERA 957-6-162, l 6–6p.)

9


Tundub, et Eduard Laaman nägi oma osakonda suuremana,kui see tegelikult oli. Tõenäoliselt administratiivosakonnas ondokumendis kõik alates Tulpest (tema kõrvale kirjutatud “Kant-seleis!”) maha kriipsutatud. See annab ühtlasi aimu tollal va-litsenud struktuurilisest segadusest ja sellest, et osakonna suu-rus oligi mõnevõrra suhteline, sest osa kantseleitöötajaid võisvormiliselt kuuluda administratiiv- või poliitilise osakonna allaning hiljem kasutati lisaks koosseisulistele ka vabapalgalisi amet-nikke (tänapäeva mõistes koosseisuväliseid ehk lepingulisi). Tä-helepanu väärib, et salainformatsiooniga tegeles vaid Laaman ise,teised ainult jälgisid ajakirjandust.

Sama aasta septembris kinnitatud välisministeeriumi ajutiseskodukorras oli osakonna struktuuri kohta kirjas: “Informatsioon[i]osakonna ülesandeks on tarvilikka teateid koguda ja laialilao-tada välispoliitilistes asjades. Tema jaguneb kahte jaoskonda;1) informatsioon; 2) presse ja propaganda. Ühe jaoskonna ju-hataja on osakonna juhataja abi, teise jaoskonna juhataja kohusitäidab sekretär” (Välisministeeriumi ajutine kodukord, 8.09.22.ERA 957-6-162, l 16). Kõlab uhkelt, iseasi kui otstarbekas onkolme töötajaga osakonna kahte jaoskonda jagamine. Nii pii-ratud arvu töötajate puhul peaks töö jaotamine ka ilma selletavõimalik olema. Veelgi uhkemalt kõlas plaan, mida ei kin-nitatud: “Informatsioon-arhiivi osakonna ülesandeks on tarvi-lisi teateid koguda ja laotada välispoliitilistes asjades, korral-dada Välisministeeriumi arhiivi ja salakirja teenistust. Tema ja-guneb kolme büroosse: esimene — salakirja teenistus ja infor-matsioon. teine — presse ja propaganda. kolmas — arhiiv.Ühe büroo juhatajaks on osakonna juhataja abi. teise büroo ju-hataja kohuseid täidab sekretär ja kolmanda arhivaar. Esimesebüroo koosseisu kuulub eri salakirja ametnik. Osakonnal on tar-viline arv ametnikka-kaastöölisi” (Seletuskiri, dateerimata. ERA957-6-162, l 28.3). Selle kava teostumise ja vajaliku raha lei-dudes oleks informatsiooniosakonnast saanud oluline asutus niivälisministeeriumis kui ka Eesti riigis üldse. Osakond oleks val-lanud sellisel juhul kogu välisministeeriumi käsutuses olevat infot,

3Seletuskirjaga esitleti uue koosseisu kava, mis paraku on kadumaläinud juba 1920. aastatel.

10

Ivo Juurvee

ühtlasi oleks sifreerimise kaudu selle kontrolli all olnud ka kogusaatkondadega toimuv kirjavahetus, lisaks veel aruanded kindral-staabist ja kaitsepolitseist. Nagu näitab ülaltsiteeritud, Laamanikirjutatud dokument, oldi 1922. aastal teel selliste plaanide teos-tumise poole, näiteks oli alates 1. jaanuarist pandud Laamanileka ministeeriumi peaarhivaari kohustused (Laamani teenistusleht.ERA 957-8-1777).

Aasta lõpuks väljatöötatud kodukorras ja koosseisus oli EduardLaamani taotlustele kriips peale tõmmatud. Osakonnast oli saa-nud üks kaubandus-poliitilise osakonna neljast büroost. “I n f o r -m a t s i o n i b ü r o o ülesandeks on: Politilisel alal — ministee-riumi sidemed oma ja väljamaa ajakirjandusega, eriti ajakirjan-duse informerimine ning jälgimine, väljalõigete tegemine, korral-damine ja alahoidmine, kokkuvõtete ja ülevaadete valmistamineajakirjanduses avaldatud arvamistest, saatkondade ja konsulaa-tide informerimine valitsuse sammudest sisepoliitika alal, milledeltähtsust väljamaa jaoks, lehtede tellimine. Majanduslisel alal —väljamaa kaubanduse ja tööstuse ning muu majanduselu kohta tea-dete kogumine Eesti saatkondade ja konsulatide kaudu ning nendeedasitoimetamine Kaubandusministeriumile ja teistele vastavateleasutustele Eestis; Eesti saatkondade ja konsulatide informeerimineEesti kaubanduse, tööstuse, põllumajanduse, meresõidu ja teistemajanduseluarude kohta” (Välisministeeriumi kodukord, dateeri-mata. ERA 957-6-162, l 193–194).

Uus koosseis hakkas kehtima 1. jaanuaril 1923. Kuigi osakondmuutus bürooks, säilis selle mõningane eriasend. Büroojuhatajalejäid endiselt osakonnajuhataja õigused ja palk, tema abile bürooju-hataja õigused ning palk.4 Muudeti ka teiste ametnike ametinime-tusi. Meta Grünfeldt muutus korrespondent-tõlgiks ja Marta Tulpemasinakirjutajaks — küllap kajastasid need ametinimetused üles-andeid paremini kui varasemad mittemidagiütlevad nimed. Seega

4Hierarhiliselt jagunes välisministeeriumi koosseis järgmiselt: osa-konnajuhatajad (võrdsustatud saadikuga), büroojuhatajad (võrdsustatudsaatkonna nõunikuga), I sekretärid ja II sekretärid. Informatsioonibüroojuhataja oli osakonnajuhataja õiguste ja palgaga, lisaks sellele kuulusbürookoosseisu veel üks büroojuhataja. Vt Välisministeeriumi kodu-kord, dateerimata. ERA 957-6-489, l 5–6.

11


de factoei muutunud struktuuriüksuse jaoks eriti miski,de jureoli aga selle autoriteet oluliselt langenud.

1923. aasta jaanuari keskel komandeeriti büroo juurde Moskvapressiatasee kohalt naasnud Aleksander Pallo (tema sealsest te-gevusest tuleb juttu allpool), kes juba 23. veebruaril abiellusoma ülemuse ja sõbra Eduard Laamani õe Salmega.5 Pallooli pärit Krimmist nagu Laamangi, aastail 1910–1914 õppinudTartu ülikooli õigusteaduskonnas, olnud tsaariarmee ohvitser Esi-meses maailmasõjas ja hiljem kindral Denikini vägedes Lõuna-Venemaal (Pallo teenistusleht. ERA 957-8-1874, l 1p–2).

Mälestustes kohtab viiteid välisministeeriumi ametnike tera-vatele omavahelistele suhetele. Kuigi informatsiooniosakonnatöötajate ametialane ettevalmistus oli asjakohane (vähemalt nendeenda esitatud andmete järgi, sest keeruliste aegade tõttu paljutkidokumentaalselt tõestada ei saanud), oli nähtavasti mõnel neistpuudujääke iseloomus, mis takistasid meeskonnatööd. Võimalik,et ka osakonna juhid ei suutnud ennast vajalikul määral kehtes-tada. Ühe ametniku, tõenäoliselt Meta Grünfeldti kohta kirju-tab Oskar Öpik oma mälestustes: “Informatsiooniosakond kanna-tas üksvahe ühe keskealise vallalise ametniku terrori all. Juhtusmõnikord, kui osakonnajuhataja Laaman või tema abi Oidermannsellest daamist möödusid, viimane neile põlgliku “mats” saatis.Seda “matsi” võis niisugune asi põhjustada, et Laamanil oli seljas“cut away” ja harilik kaelaside, kuna temale alluv preili-terroristleidis, et korrektselt riietatud härra pidi “cut away” juures kandmavalget “butterfly’d”.6 Härrad olid selle daamiga püsti hädas. Nadkatsusid daami lähedusse ja tema silmade alla mitte sattuda, nadhiilisid oma töötuppa temast mööda, kuid ruumid olid kitsad jamidagi ei aidanud. Akeli juures peeti mitu nõupidamist tekki-nud olukorra üle, kuni lõpuks daam nõustus kuuekuulisele pal-galisele puhkusele minema, kuhu ta jäigi” (Mamers 1957: 104).1923. aasta novembris palus Laaman vabastada Grünfeldti ame-

5Salme Pallo suri kaks nädalat pärast tütre sündi, 1923. aasta no-vembris. Muide, väljapaistvast perekonnast oli ka Aleksander Pallo teineabikaasa: 1928. aastal abiellus ta Aleksander Hellati tütre Helenega.

6Tegelikult oli 1920. aastate alul selline lipsu ja särgi kombinatsioonväga moes.

12

Ivo Juurvee

tist “tema täieliku, korduva ja kasvava läbisaamatuse tõttu teistebüroo ametnikkudega”. Järgnesid peaaegu pidevad puhkused jahaiguslehed, kaks märkust administratiivosakonna juhatajalt, kuniGrünfeldt 1. mail 1924 teenistusest vabastati. Järgmisel päevalläks puhkusele Marta Tulpe, kes aga uuesti välja ei ilmunudki jaaugustis samuti ametist vabastati.

Juba 11. detsembrist 1923 nimetati Grünfeldti asemele Toivo-Martin Heino. See Soome kodanik oli olnud ametis Rakvere-Paide rahukogu kriminaalosakonnas ja firmas Joh. Pitka & Pojad,seejärel teinud ajalehtedele tõlkeid soome, rootsi ja saksa kee-lest (Heino teenistusleht. ERA 957-8-1675).

Kindlasti oli informatsioonibüroole naispere äraminekust märk-sa suuremaks löögiks Eduard Laamani töölt lahkumine 1924. aastamärtsis. Põhjusi võis olla mitu ja tõenäoliselt sai määravaks nendekoosmõju. Arvatavasti ei olnud Laaman rahul sellega, et temastruktuuriüksuse tähtsus mitte ei tõusnud, vaid langes. Küllaptegid muret ka teravnenud suhted poliitilise osakonna juhatajaAugust Schmidtiga (eestistatult Torma) ningVaba Maatoimeta-jana oli tal rohkem võimalusi eneseteostuseks kui riigiametnikunaja parem palk. Pärast tema lahkumist sai Oidermannist büroo ju-hataja ja Pallost tema abi.

1924. aasta septembris jõudis informatsioonibüroo käsutusseMoskvast pressiatasee kohalt tagasi kutsutud Leo Laurson, seegaoli büroos juba kaks Venemaal tegutsenud luurajat: Pallo jaLaurson. Laurson oli enne välisministeeriumisse tööle tulekutolnud Vabadussõja ajal sideohvitser ja sõjaväe esindaja Soo-mes, hiljem teeninud kapteni auastmes kindralstaabi II osakonnaA jaoskonna (tegeles Nõukogude Venemaa kohta teadete ko-gumisega) ülema abina, enda kirjutatud eluloos väitis koguni,et ülema kohusetäitjana. Informatsioonibüroos teenis ta I sek-retäri kohusetäitjana 1925. aasta kevadeni, kui tema karjäär riigi-ametis lõppes kummalise õnnetuse tõttu: ta tulistas endale se-gastel asjaoludel oma korteris kuuli kõhtu ja pärast haigusle-hel olemist teenistusse enam ei naasnudki (Laursoni teenistus-leht välisministeeriumis. ERA 957-8-1788; Laursoni teenistus-leht sõjaministeeriumis. ERA 495-7-2582). Pärast õnnetust võttistema ülesanded pooleks aastaks üle vabapalgaliseks tööjõuksmääratud Herbert Clanman (Klamann), kes oli seigelnud Inglis-

13


maal, Itaalias ja Prantsusmaal ning töötanud Tallinnas inglise keeleõpetajana (Clanmani teenistusleht. ERA 957-8-1653).

Uus suurem muutus oli Hans Oidermanni büroost lahkumine1926. aasta suvel. Ta määrati Riia saatkonna I sekretäriks jasealt kohecharge d’affairs’iks Kaunasesse. Mõnes mõttes tegita karjääri: lähetus oli tollal suure osa välisministeeriumi peamajaametnike sihiks. Tema lahkumises on nähtud võimalikku seosttema osaga aasta varem toimunud endise ülemuse Laamani la-hutusprotsessis (Medijainen 1997: 193); tähelepanu äratab siiskika uue määramise ajaline kokkulangemine Moskva saadiku AdoBirgiga seotud skandaali algusega, kuid ka see on tõenäoliseltpelgalt kokkusattumus.7 Pärast Oidermanni büroo juhataja kohu-setäitjaks saanud Aleksander Pallol tuli muu hulgas hakata jälgimaka Birgi afääri kajastusi kogu Euroopa ajakirjanduses. Samast aas-tast hakati avalikkusele suunatud materjalides bürood nimetamaajakirjanduse bürooks, ministeeriumis endas jäi kasutusele pea-miselt nimi Informatsiooni Büroo, mõnikord kasutati ka lühematja suupärasemat nime Presse Büroo.

1927. aasta märtsist läks Pallo tööle konsul-sekretäriks saat-konna juurde Helsingis ja informatsioonibüroo juhataja kohu-setäitjaks sai Georg Meri. Ta oli Eesti Telegraafiagentuuri (ETA)töötaja, kes oli välisministeeriumi palgal olnud ka 1919. aastal aja-kirjanduse büroo ja telegraafiagentuuri Estur koosseisus. Büroodjuhtis Meri 1931. aasta oktoobrini, kui ta saadeti välisministeeriumistipendiaadina PariisiEcole des Sciences Politiques’i (Meri tee-nistusleht. ERA 957-8-1835).

Georg Meri tööletulekuga samal ajal sai büroo olulise hal-dusliku hoobi, mille tulemusena kadus selle senine eriseisund.Järjekordse koosseisu muutmise ja kärpimise käigus kaotati infor-matsioonibüroo juhataja osakonnajuhataja palgaga ja büroojuhatajaabi koht büroojuhataja palgaga. Informatsioonibüroo juhata-ja palk võrdsustati teiste büroojuhatajate palgaga (Ministeeriu-mi sisemine korraldus 1919.–1933. a. ERA 957-8-1196, l 63).Meri ajal seati materjali paremaks kasutamiseks välisajakirjan-

7Ado Birk põgenes/lahkus saatkonnast Moskvas 18. juunil, Oider-mann oli Riiga määratud 21. juunist, kuid vastavasisuline käskkiri oliallkirjastatud juba 8. juunil.

14

Ivo Juurvee

duse väljalõigete jaoks sisse kaartkartoteek. Välismaa ajakirjan-dusest jälgiti 42 ajalehte, 5 nädalalehte ja 8 kuukirja, kuid sa-lajase info vool büroosse oli vähenenud. Et Georg Merile olipropaganda teema pakkunud huvi juba viimased 12 aastat, hoo-gustus sellealane tegevus mõnevõrra (Informatsioonibüroo tege-vus 1.04.27–1.04.28. ERA 957-8-986, l 8). Tema eestvõttel ha-kati kasutama ka moodsamad propagandameetodid: lisaks riikikülastavate välismaa ajakirjanike võõrustamisele ja Eestit puudu-tavate materjalide trükkimisele võõrkeeltes alustas filmioperaatorTheodor Luts Eestit tutvustava filmi tegemist ja välismaale saa-deti lektoreid, kes olid varustatud Eestit tutvustavate diapositii-videga (Välisministeeriumi 1930/31. a. tegevuse aruanne. ERA957-8-1150, l 7).

Reinhold Kask määrati informatsioonibüroo juurde I sek-retäriks 1930. aasta aprillis, kui ta naasis viieaastaselt lähetuseltPariisi; enne oli ta töötanud õpetajana ja väliskeelte korresponden-dina Riigi Statistika Keskbüroos. Tema karjäär oli teinud sammutagasi — saatkonna I sekretärist peamaja ühe büroo I sekretäriks.Georg Meri lahkumise järel pandi talle ajutiselt juhataja kohustetäitmine ilma palgamuutuseta. Juhatajaks ta ei saanudki, vaid oliajutise kohusetäitjana ametis kuni 1934. aasta veebruarini, kui saa-deti Londoni saatkonda II sekretär-konsuliks (Kase teenistusleht.ERA 957-8-1732). Kase tööaega jäi ülemaailmne majanduskriis,mis mõjutas tugevasti ka Eestit. Arvatavasti just seetõttu kasutatiinformatsioonibüroos isegi palgata praktikandi tööjõudu.8

Jüri Sammul määrati informatsioonibüroo juhatajaks saat-konna nõuniku kohalt Pariisis. Tal oli olnud ilus karjäär, kuigikurjad keeled väitsid, et ta võlgnes selle eest tänu headele side-metele Laidoneride perekonnaga — kindral Laidoner oli olnudRiigikogu väliskomisjoni esimeheks kuni 1929. aastani ja muu-tus alates 1934. aastast üheks välispoliitika oluliseks suunajaks.Sammuli töös avalike allikatega on Heinrich Laretei positiivsenavälja toonud tema “skeptilise intelligentsuse” (1970: 161).

8Palgata praktikandi nimi oli Tamara Kask (hiljem Kask-Skoli-mowska), sündinud 1912. aastal Petrogradis. Reinhold Kaskolisündinud 1891. aastal Pärnumaal Rääma vallas, kuid täielikult nendesugulust välistada ei saa.

2 15


Sammuli määramise aega arvestades on üllatavad tema soojadsuhted vabadussõjalastega. Näiteks olevat Sammul vaid kümmepäeva hiljem ametisse määratud Nõukogude Liidu saadikule Ees-tis Aleksei Ustinovile rääkinud, et ta on “väga lähedane vetera-nide [s.t vabadussõjalaste] juhtkonnale” ja teinud ettepaneku tut-vustada viimaseid ka Ustininovile (Valge 2007: 62). Sama lugujutustas Ustinov kaks aastat hiljem Rootsi esindajale Anders Kos-kullile, lisades veel, et provokatsiooni kartes olla ta teatanud Sam-muli ettepanekust hoopis välisminister Julius Seljamaale (Marandi1991: 444).

12. märtsi 1934 elas Sammul ametis siiski ilusti üle, kuidlahkumine oli ikkagi kurb. Kui poliitiline politsei ennetas vaba-dussõjalaste (võimalik, et poliitilise politsei enda provotseeritud)riigipöördekatse 8. detsembril 1935, leiti ka valmis trükitud lend-lehed, milles muu hulgas oli kirjas uue valitsuse koosseis, kusseisis: “Välisminister K. Pusta, asetäitja J. Sammul.” Sammuliltuli Toompea kabinet Patarei vangla kongi vastu vahetada, kuigi155 väidetava riigipöördekatse pärast kohtu all olnud isikust olitema koos Kaarel Robert Pustaga kaheksa õigeksmõistetu hul-gas (Marandi 1997: 110, 155, repro lendlehest lk 243).

Büroo juhtimise võttis uuesti üle Aleksander Pallo, kes olienne seda juhatanud Rahvasteliidu bürood. Seekord oli ta ametis1938. aasta suveni, mil lahkus Pariisi Eesti saatkonna nõunikuks.Samal ajal nimetati informatsioonibüroo ametlikult ümber Infor-matsiooni- ja Pressibürooks.

Kohusetäitjana võttis büroo juhtimise üle Albert Tattar, kedaOskar Öpik on iseloomustanud sõnadega “orienteeritud ja tähele-panelik” (Mamers 1958: 82). Ta oli lõpetanud Tartu ülikoolimajandusteaduskonna ja õppinud veel neli semestrit õigusteadus-konnas. Majandusministeeriumist välisministeeriumisse tööle olita tulnud juba 1928. aasta suvel ning olnud hiljem seitse aas-tat Eesti aukonsuli sekretäriks Inglismaal Hullis. Peamajas ta-gasi olles tegutses ta kaks aastat I sekretäri ametiastmes poliiti-lise büroo juhataja kohusetäitjana. Poliitilise olukorra pingestu-mise tõttu Euroopas, aga võib-olla osalt ka Tattari isiku ja muudepõhjuste tõttu hakkas büroo tähtsus esimest korda pärast Laa-mani lahkumist jälle jõudsasti tõusma. 1. juunist 1939 muudetiinformatsiooni- ja pressibüroo juhataja koht “töö hõlbustamiseks”

16

Ivo Juurvee

poliitilise osakonna abidirektori kohaks. Samal suvel loodi pres-siatasee koht saatkonnas Stockholmis (ametlikult “kuna rootsi aja-kirjandus ja “teated Stockholmist” tihti eriti sentsatsiooniliselt val-gustasid sündmuste arengut Baltikumis”), hiljem loodi samasugu-sed kohad veel Pariisi, Berliini, Londoni ja Moskva saatkonnas.Kohad olid mõeldud ajutisena ning Pariisis ja Londonis neid te-gelikult ei täidetud. Samal aastal täiendati ka informatsiooni- japressibüroo koosseisu peamajas kahe “redaktori” (ilmselt siis toi-metaja) koha võrra (Administratiiv-juriidilise osakonna tegevus-aruanne 1939/1940. ERA 957-8-1577, l 18).

Teisele teenistuskohale siirdus Albert Tattar alles 1940. aastajuuni alul, kui ta nimetati saatkonna nõunikuks Berliini (Tattariteenistusleht. ERA 957-8-1983).

Pärast juunipööret nimetati 5. juulil veel ainus ametis olevinformatsiooni- ja pressibüroo töötaja Rudolf Sirge poliitilise osa-konna abidirektori kohusetäitjaks. Ta oli juba ammu tuntud va-sakpoolsete vaadete poolest9 ja olnud välisministeeriumi teenis-tuses pressireferendina 1937. aasta kevadest (Sirge teenistusleht.ERA 957-8-1962). Sirge edutamisega samal päeval võeti pressi-referendi kohale tööle Erik Tuimann, kellel ilma võimuvahetusetapoleks riigiametisse ilmselt asja olnud. Tema ajakirjanduslikkarjäär oli kulgenud Nigol Andreseni käe all noorsotsialistideväljaannetesRünnak, Sotsialistlik Võitlusja Igapäeva Rünnakningta oli paistnud silma Karl Marxi ja Friedrich Engelsi teoste eestikeelde tõlkimisega (Tuimanni teenistusleht. ERA 957-8-2007).Tinglikult võib informatsiooniosakonna viimaseks tööpäevaks pi-dada 15. septembrit 1940, kui Sirge ja Tuimann vabastati ametistvälisministeeriumi likvideerimise tõttu.

Kuigi informatsiooniosakonna töötajate arv oli väike — kor-raga oli eri aegadel ametis 2–4 inimest —, võimaldavad 20 te-gevusaastat teha isikkoosseisu kohta natuke statistikat ja mõnedüldistused. Kokku oli büroos/osakonnas või pressiataseena lühe-

9Tema sulest (koos Aleksander Antsoniga) on ilmunud reisikiri, kusNõukogude Liitu kujutatakse peaaegu et paradiisina:Tänapäeva Vene-maa. Tartu: Noor Eesti, 1930.

17


mat või pikemat aega ametis vähemalt10 37 inimest, neist kuusolid naisterahvad. Keskmine tööaeg informatsiooniosakonnas oli2 aastat ja 1 kuu. See üsna lühike aeg ei ole tingitud “kaadrivoo-lavusest” selle tavalises mõttes, vaid pigem kõigis välisministee-riumides toimivast rotatsioonisüsteemist. Tavaliselt lahkuti uueleja kõrgemale ametikohale kas ministeeriumi peamajas või mõnessaatkonnas: ei tohi unustada, et välislähetus oli tollal suuremaosa ametnike eesmärgiks. Kõige pikemat aega töötas informat-siooniosakonnas Aleksander Pallo (6 aastat ja 6 kuud), kes lisakssellele oli varem olnud aasta ja kolm kuud pressiatasee Moskvas,ning tõlk-korrespondent Liina Sepp (4 aastat ja 8 kuud), GeorgMeri (4 aastat ja 7 kuud) ja Hans Oidermann (4 aastat ja 4 kuud),ülejäänud töötasid alla nelja aasta. Vähem kui aasta töötasid vaid

10Statistika aluseks on teenistuslehed (mis ei ole säilinud terviklikultja mida kõigi vabapalgaliste kohta ei peetud) ning välisministeeriumikoosseisuraamatud ja palgalehed (mis kohati üksteisele vastukäivadja ei ole samuti täielikult säilinud). Kasutatud on ka muid do-kumente ning abiks on olnud raamatEesti välisteenistus. . . 2006.Loodetavasti on nähtud vaeva tulemuseks töötajate täieliknimekiri,kuid sajaprotsendilise kindlusega seda väita ei saa. Informatsioo-nibüroo töötajad olid tähestiku järjekorras: Karl Ast (pressiatasee 1939–1940); Jaan Beeren (Kuldeva, pressiatasee 1922); Roman (Alfred-Rudolf) Birk (pressiatasee 1923–1924); Herbert Clanman (1925); MetaGrünfeldt (1921–1923); Artur Haman (Tuldava, 1929–1930);Toivo-Martin Heino (1923–1924); Johannes Juhtund (infoagent 1921–1922);Richard-Johann Jöffert (1931–1933); Reinhold Kask (1930–1934);Tamara Kask (Kask-Skolimowska, 1931–1935); Voldemar Katten-berg (Härm, pressiatasee 1922–1923); Eduard Laaman (1920–1924,pressiatasee 1939–1940); Leo Laurson (1924–1925, pressiatasee 1924);Albert Leopas (1920–1921); L. Marchal (1927); Aleksander Massa-kas (1936–1937); Georg Meri (1927–1931); Hans Oidermann (Oider-maa, 1922–1926); Peeter Ots (1924); Aleksander Pallo (1923–1927,1936–1938, pressiatasee 1921–1922); Ludvig Perno (1920–1921);Henno Lembit Rahamägi (pressiatasee 1940); Linda Reisenbuk (Kilvits,1929); Jüri Sammul (1934–1935); Ernst Sarepera (1926–1928); ErichSarv (1927); Luise Sauks (1926–1930); Karl Sepp (1934–1936); LiinaSepp (1933–1937); Rudolf Sirge (1937–1940); Valdek Sume (1938–1940); Karl Zirkel (1927–1928); Albert Tattar (1938–1940); WilliamTomingas (1920); Erik Tuimann (1940); Marta Tulpe (1920–1922) jaAnton Võhmar (1923–1924).

18

Ivo Juurvee

vähesed, nagu juba mainitud Clanman, Laurson, Perno, Tomingasja Tuimann, siis veel Linda Reisenbuk (Kilvits) ja 1927. aastalkaks kuud ajutise tööjõuna ametis olnud Erich Sarv.

Ametnike ja pressiataseede keskmine vanus tööle asumiseloli veidi üle 30 eluaasta. Seega olid nad üldiselt juba elukoge-nud inimesed ja see ei olnud nende esimene töökoht. Põhiliseltolid töötajad varem mingil määral tegelnud ajakirjandusega, kuigiametnike hulgas olid ka mõned karjääridiplomaadid, riigiamet-nikud ja õpetajad. Noorusega paistsid silma vaid praktikandinatöötanud Tamara Kask (19) ja Karl Sepp (21), mõnel juhul eiõnnestunud sünniaastat välja selgitada.

Nagu välisministeeriumi ametnikud üldse, olid ka “informat-siooni alal” töötavad inimesed tolle aja kohta kõrgelt haritud. Ena-mik oli õppinud Tartu või Peterburi ülikoolis õigusteadust võimajandust, ülejäänutel oli eelkõige gümnaasiumiharidus. Üheltöötajal, filoloog Linda Reisenbukil (Kilvitsal), oli kogunimagis-ter philosophiaekraad Tartu ülikoolist. Üldine oli ka vähemaltkahe võõrkeele oskus.

Mitmed büroos töötanud inimesed on hiljem tuntuks saa-nud: Eduard Laaman oma suure hulga huvitavate raamatutega;Hans Oidermann/Ants Oidermaa Riigi Propagandatalituse juhinaja propagandaministrina; Georg Meri kui seikspiroloog ja tule-vase Eesti presidendi Lennart Meri isa; William Tomingas kuiaktiivne 1934. aasta riigipöörde vastane ja mahukate mälestusteautor. Ajakirjanduslik-propagandistlikku tegevust jätkasid vasta-valt oma põhimõtetele ka mõned mitte nii tuntud isikud. Alek-sander Pallo töötas Teise maailmasõja ajal Soome raadios, RudolfSirge võttis uute võimude korraldusel 1940. aastal üle ETA juhti-mise.

Tuleb veel mainida, et 20-aastase tegevuse jooksul elas infor-matsiooniosakond üle vähemalt kaks kolimist. 1920. aastal asutivälisministeeriumi algsest asukohast Väike Pärnu maanteel (prae-gune Sakala tänav) koos ministeeriumiga ümber Toompeale en-disesse rüütelkonna hoonesse, 1930. aastatel asus informatsioo-nibüroo rüütelkonna hoone taga väikeses majas Kohtu tn 3, mil-lel oli eraldi sissepääs ja välisministeeriumisse pääses otse hoovikaudu. Informatsioonibüroo oli esimesel korrusel, sama maja tei-sel korrusel oli ministri abi korter.

19


INFORMATSIOONI KOGUMINE VENEMAAL JAVENEMAA KOHTA

Informatsiooniosakonnale kujunes informatsiooni levitamisest olu-lisemaks ülesandeks info kogumine. Siin omakorda oli es-matähtsaks paigaks Venemaa. Juba 1920. aasta mai alul oli EduardLaaman palunud Eesti esindusi Moskvas ja Petrogradis saata in-formatsiooniosakonnale käsiraamatuid, perioodilisi väljaandeidNõukogude Venemaa, selle väliskomissariaadi ja propagandaa-sutuste ning III Internatsionaali kohta, samuti ajalehtiIzves-ti�,Pravda,Severna� Kommuna,Зkonomiqeska� жiznь,Krasna� gazeta, Edasi (Petrogradis ilmunud Eesti enamlasteleht) ja piiririikide enamlaste venekeelseid väljaandeid. 4. mail1920 kordas ta ajakirjandusväljaannete saatmise soovi ning lisas:“a) üleüldist informatsiooni (mida enamlaste lehtedes leida ei ole)eeskätt sellest, kuidas enamlaste asutused töötavad, tähtsamate te-gelaste karakteristikad ja vaated (iseäranis väliskommisariaadis,vetshekas ja sõjaväes) b) võimalikult kõik kättesaadavad tea-ted Eesti enamlastest, nende asukohtadest, ametitest, seisukor-rast ja mõjust; niisama c) sealsetest enamlaste vastastest ring-kondadest (muidugi ettevaatuse abinõudega) — vähemlastest, s-r-idest, kodanlistest ja sõjaväelistest ringidest, nende meeleolu-dest, liikuvatest kuulujuttudest, orientatsioonidest ja tegelikkudestvõimalustest” (Laaman Eesti saatkondadele Moskvas ja Petrogra-dis, 4.05.20. ERA 957-1-9, l 37–37p). Vastutasuks lubas Laa-man “sala informatsiooni Eestist”. Informatsiooniosakonna juha-tajale vastatigi ning esimese kokkuvõtte opteerimiskomisjonideesimeestelt Johannes Kartault Moskvas ja Aleksander SchipailtPetrogradis toodud teadetest on Laaman kokku pannud 5. juunil.Selles on peale muude probleemide käsitletud ka Tsekaa vastu-olusid valitsusega ja provokatsioone (Informatsioon Venemaalt,5.06.20. ERA 957-1-9, l 67, 69–71).

Eduard Laaman (või välisminister ja/või riigivanem) ei pi-danud seda siiski küllaldaseks. Ta pidas Venemaad puudu-tava teabe küsimuses suulisi läbirääkimisi välisminister Ado Bir-giga, Eesti opteerimiskomisjoni Moskvas esimehe Johannes Kar-tauga ja ETA juhataja Jaan Lintropiga ning võttis nende tule-mused kokku 10. juunil 1920. Esialgu oli kavas komandeerida

20

Ivo Juurvee

Moskvasse ETA esindajana ajakirjanikke välisministeeriumi jaETA äranägemise järgi. Neid ei kavatsetud saata korraga roh-kem kui kaks ja komandeeringu kestuseks oleks olnud üks kuu.Nende esindajate seisundi ja ülesannete kohta on öeldud järgmist:

“Komandeeritavad saavad ministeeriumi poolt sõiduload, saat-konna11 juurest prii korteri ja toidu ning kuna neil vabadus jääbka oma lehtedele harilikku avaldamismaterjali saata, kus juuresometi saatkonda Vene võimude ees halba seisukorda ei tohi panna,on nad kohustatud Välisministeeriumi Informatsiooni Osakon-nale nii hästi telegrafi kui kurjerite läbi muretsema informatsiooniEta kaudu avaldamiseks ja valitsuse informeerimiseks. Telegrafiteel tuleb saata üleüldiseid sõnumeid, avalikult või schifreeritult.Kurjeeride kaudu saadetakse pikemad informatsioonid, iseäranisjärgmistes küsimustes: Eestlaste seisukord Venemaal, Eesti enam-laste seisukord ja tegevus, nõukogude valitsuse korraldus ja sta-biliteet, uued nähtused Venemaal, võimalikult lühemad sõnumedmajanduslisest seisukorrast, vastasrind ja selle väljavaated, rah-vusküsimus. Ministeeriumil on õigus eriülesandeid ja eriinstrukt-sioone anda. Kogu informatsioon käib opteerimiskomisjoni esi-mehe kaudu. Leiab ministeerium või opteerimiskomisjoni esi-mees, et komandeeritav oma ülesandeid ei täida või saatkondakompromiteerib, siis kutsutakse ta ära” (Informatsiooni muretse-mine Venemaalt, 10.06.20. ERA 957-1-9, l 74).

Dokument väärib põhjalikumat analüüsi. Kõigepealt määra-takse ära, et Moskvasse infot koguma lähevad ajakirjanikud. Seeon igati mõistlik ja tihti kasutatav võimalus: ajakirjanike töö ongiküsimuste esitamine ja teabe hankimine, seetõttu on nad märksavabamad kui muude elualade esindajad, eriti diplomaadid ja oh-vitserid, kellele võidakse liigset uudishimu pahaks panna. Et

11Tekstis esineb sama asutuse kohta vaheldumisi sõna “saatkond”ja “opteerimiskomisjon”. Endise haridusministri Johannes Kartau ju-hitud Eesti kontroll-opteerimiskomisjon saadeti Moskvasse 1920. aastamai algul. Sisuliselt suhtuti sellesse Eestis kui saatkonda, kuid mitmelpõhjusel, näiteks samasuguste komisjonide avamine teistes linnades, ni-metati esimene täievoliline saadik Moskvasse alles Eestide juretunnus-tamisel lääneriikide poolt 26. jaanuaril 1921. Täpsemalt vt Medijainen1997: 263–274.

21


kutselisi luurajaid12 nagu muide ka kutselisi diplomaate noorelEesti Vabariigil kuskilt võtta ei olnud, kujunes ajakirjanike kasu-tamine informatsiooniosakonna praktikas tavapäraseks ka edas-pidi. Vähemasti headel ajakirjanikel peaks olema lai suhetevõrkja võime kiiresti uusi kontakte leida. Siin oleks aga seadnud kit-sad piirid lähetuse kõigest ühekuuline kestus, sest selle aja jooksulon raske täiesti sisse elada ja hulgaliselt tutvusi leida ning hiljempeaks uus samale ametikohale määratud inimene alustama kogutööd algusest. See pealtnäha kõige diletantlikum dokumendis esi-tatud teesidest on ilmselt tingitud murest Moskvasse lähetatavateinimeste julgeoleku ja võimalik, et ka närvide pärast. Olukord Ve-nemaal oli endiselt segane, opteerimiskomisjon oli asunud Mosk-vas ainult kuu aega, Tartu rahu oli sõlmitud kõigest viis kuud tagasija vähem kui kaks aastat oli möödunud “Lockhardti vandenõu”likvideerimisest, mille käigus 31. augustil 1918 olid tsekistid trel-lide taha toimetanud mitu Briti diplomaati ja Petrogradis Britisaatkonna ruumides tapnud mereväeatasee kapten Francis Cro-mie (Brook-Shepherd 2005: 100–101). Tegelikult viibisidki pres-siataseed Moskvas märksa kauem, keskmiselt üle üheksa kuu.

Selgelt on öeldud, et kogutava teabe adressaadiks Eestis oninformatsiooniosakond, olgu see siis mõeldud ETA kaudu levita-miseks või ainult valitsuse informeerimiseks. Välisministeeriumikõige rohkem huvitavad teemad, kuigi üpris laiad, on esitatudlühidalt: eestlased, Eesti enamlased ja poliitilised küsimused,lühidalt ka majandus. Kuigi sõjalised probleemid on täiestikõrvale jäetud, võib aru saada dokumendis selgelt kajastuvast mu-rest, et ETA esindajad võiksid Eesti esindust kompromiteerida.On igati mõistlik, et Laaman ei oota teavet selliste asjade kohta,mille teadasaamine ei ole talle oluline (a la raudteede olukord), seevõimaldas hoida kokku aega ja raha, eriti arvestades, et eeldata-

12Mõned eesti soost ohvitserid olid luurega ka kõrgemal tasemelkokku puutunud, näiteks teenis Johan Laidoner Esimese maailmasõjaajal Läänerinde luureosakonnas ja Nikolai Reek 10. armee luureosakon-nas, kuid neile andekatele ja haritud ohvitseridele leidusluurest märksaolulisemaid ülesandeid. Vabadussõjaaegses operatiivstaabis oli hari-tud ohvitseridest kõige suurem puudus just luureosakonnas, mida juhtisreservlipnik, kes oli maailmasõja ajal teeninud merekindluse raudteel.Vt Kröönström 2004: 1708.

22

Ivo Juurvee

valt ei olnud lähetatavad isikud kõrgel professionaalsel tasemel janeile oleks võinud olulise ning ebaolulise vahe mõistmine raskusitekitada. Valdkondade loetelu, mille kohta tuli samal ajal tea-vet koguda sõjaväeesindajatel, oli üksikasjalik ja kaks lehekülgepikk (Kokkuvõte Kindralstaabi Valitsuse töökava kohta, 26.10.20.ERA 496-2-33, l 147–148).

Toimima ei hakanud ka see, et kogu informatsioon saadetaksopteerimiskomisjoni esimehe kaudu, sest tegelikult kirjutasid re-sidendid Laamanile tavaliselt otse.

RESIDENDID VENEMAAL13

Esimeseks ametlikuks pressiataseeks Moskvasse nimetati 1. märt-sil 1921 Aleksander Pallo. 1920. aasta oktoobrist oli ta olnudEesti-Vene segakomisjoni teenistuses Moskvas. Juba siis kirju-tas ta mõned reisikirju meenutavad raportid (Elanike varustatustoiduainetega Venemaal, 5.11.20. ERA 957-1-52, l 45–47; Volgajõelaevastik, 22.11.20. Samas, l 68–74). Hiljemalt järgmise aastajaanuarist hakkas ta infot andma oma heale sõbrale ja tulevasenaise vennale Laamanile, tema ametinimetuse muutumine neisseraportitesse sisulist muutust ei toonud ning vormiliselt jäidki ette-kanded üpris ebaametlikuks. Pöördumiseks kirja alguses ei olnudmitte Laamani ametinimetus, vaid lihtsalt “Armas Mees!”, harve-mini ka “Armas Sõber!” või “Armas Laaman!” Esialgu on Pallotoon üpris rõõmsameelne (“Seisukord Moskvas praegu segane,kuid siiski õige põnev”), ta on rahul oma hangitud teabega, kaselle hind ei ole väga kõrge. Juba aprilli alul jõuab ta arusaami-sele, et “üks väikene fond inform. otstarbeks oleks veel tingimatatarvis” (Pallo Laamanile, 2.04.21. ERA 957-1-93, l 2214).

13 Resident on võõrriigis (tavaliselt saatkonna juures) töötav luure-teenistuse töötaja. Kui tal on alluvaid, siis koondnimi residendile ja neileon residentuur. Vaadeldavate sündmuste ajal see termin veel käibel eiolnud.

14Aleksander Pallo ettekandeid 1921. aastast on säilinud 214lehte,neist paljud kahel küljel. Maht lubab arvata, et need on säilinud ter-viklikult (kuigi kindlasti saatis ta ka telegramme) ja vääriksid edaspidipõhjalikumat uurimist ning käsitlemist, võib-olla isegi avaldamist.

23


Järsk muutus tuleb pärast seda, kui GPU võttis ööl vastu1921. aasta 14. aprilli kinni Pallo kolleegi Johannes Kallakase.Talle pandi süüks salakauplemist, millega ta tõepoolest tegeles,ja ühtlasi väideti, et tema juurest leiti Nõukogude ametiasutustesalajasi dokumente, mis Pallo teada ei vastanud tõele. (Kallakasistus Moskvas kinni 1921. aasta oktoobrini, kui ta mõisteti surmaja vahetati Eestis arreteeritud kommunisti vastu välja.) Pallo pa-lub, et talle enam piiritust ei saadetaks, kui, siis ainult natuketoiduaineid isiklikuks tarbeks. Kirja lõpetab ta eriti kurvas toonis:“Kui juhtub, et mind kinni nabitakse siis ole mees ja päästa, võtkenende büroo Tallinnas ka kinni” (Pallo Laamanile, 15.04.21. ERA957-1-93, l 41–42). Kallakase aitamiseks kurameeris Pallo tedasissevedanud naistsekistiga ja kavatses minna Kallakast Butõrkavanglasse vaatama Punase Risti esindaja katte all. Nõukogudeühiskond hakkas muutuma järjest suletumaks, mis tekitas prob-leeme ka pressiataseele: “Pean tähendama, et tegevus praegu paljuraskem on, kui mõni aeg ennem. Väljamaalasi peetakse kõvastisilmas. Kui märgatakse, et venelastega läbi käid, siis hakatakseviimaseid taga kiusama. Paljud on hirmul ja ei näe sedagi häämeelega, et võõrsile tuled nende juure. Tuleb suurte ettevaatus-tega linnas liikuda. Harilikult sõidan autos välja hoopis teise kanti,kusagil tulen maha, istun voorimehe peale, lõppeks kõnnin jala,ainult niimoodi ei pääse luurajad jälile” (Informatsiooni asjus, da-teerimata. ERA 957-1-93, l 178). Selliseid meetodeid kasuta-sid eestlased Moskvas väidetavasti ka mõni aasta hiljem ja erititõhusad need ei olnud.15

15Oskar Öpik kirjeldab konspiratiivabinõusid, mida ta kohalike pe-rekondadega lävimisel “piinliku hoolega” kasutas, nii: “Õhtul pimedasistusime autosse juba garaazis, siis avati hoovivärav ja me sõitsime kii-relt välja. Teel vaatasin kogu aja taha, kas meie taga ei olnud mõndameid jälgivat autot. Kuskil linnas, kaunis kaugel meie tuttavate elukoh-tadest, lahkusime autost, vaadates enne ringi, et tänav oleks tühi. Siissaatsime auto tagasi saatkonda ja alles siis, kui auto oli silmapiirilt kadu-nud, läksime jalgsi oma tuttavate juurde. Koju tulime — ennejalgsi jasiis võtsime tänavalt voorimehe.” Selliste “turvameetmete” kasutamisepuhul on OGPU-le raske ette heita uudishimu tekkimist ja seda, et nii-pea kui Öpik oli Moskvast lahkunud, “kutsuti mõlemad perekonnadincorporeLubjankasse” (Mamers 1957: 200–201). Samasugust tegevustkirjeldab ka Heinrich Laretei, kes oli Moskvas saadikuks pärast Ado

24

Ivo Juurvee

Aleksander Palloga umbes samal ajal oli Petrogradi kontroll-opteerimise komisjoni juures “informatsiooni agent” ehk “infor-matsiooni atasche” Johann(es) Juhtund. Tema esimene aruannepärineb 9. märtsist 1921. Selles ta kurdab, et kohapeal on sel-gunud, et mingeid “nimetamisväärilisi allikaid ei ole”, ning pa-lub esialgu rahulduda ajakirjanduslike tähelepanekutega (JuhtundLaamanile 9.03.21. ERA 957-1-101, l 9–9p). Et parasjagu toi-mus Kroonlinna madruste ülestõus, olid väärtuslikud ka sellisedtähelepanekud, kuid Juhtund saatis need kullerpostiga Moskvassesifreerimiseks (sealses Eesti esinduses ja välisministeeriumis olidkuni 1923. aastani Hughes’i telegraafiaparaadid ja ametis “ju-sistid”) ning Tallinnasse telegrafeerimiseks, jõudsid teated ko-hale hilinemisega, mis oluliselt nende väärtust kahandas. JohannJuhtund hangeldas ka piiritusega (Esimese maailmasõja algusestkuni 1924. aastani kehtisid Venemaal tugevad kitsendused alko-holi müügile) ja võiga, vähemalt osaliselt info kogumiseks. Katema informaatorid olid huvitatud info eest tasuna Eestis puhkuseveetmisest — võib arvata, et salakaubandus oli selle soovi puhulolulisem kui siinse ilu nautimine. Juba aprillis väitis ta enda infor-maatorite hulgas olevat “paar inseneri, üks end. pangadirektor, üksproviisor ja veel teisi” (Juhtund Laamanile, 16.04.21. ERA 957-1-101, l 15). Välisministri korraldusel saadeti neile tasumisekspiiritust.

1922. aasta alul kurtis Juhtund välisministrile, et “ainelistevõimaluste puudumisel on minu töö Venemaal viimastel kuudeläärmiselt raskeks muutunud, kui mitte rohkem öelda. [---] Ilmaainelise toetuseta on seda raskem töötada, et niisugusel juhtumi-sel olen sunnitud rohkem riskeerima, kui harilikult, kuna teada,

Birki: “Et oma kaasvõitleja ohtu vähendada, katsusin jälitajad maharaputada. Saatsin saatkonna autojuhi liuväljale. Istusinautosse jubasaatkonna õuel ja niipea kui väravad minu märguande peale lahti tehti,sõitsin sealt suure kiirusega välja. Liuvälja juures jätsin auto selle väravaette, kust autojuht selle kohe tagasi viis. Ise läksin liuvälja vastaspoolsevärava kaudu ühele kõrvaltänavale. Sealt võtsin voorimehe, kes minuinseneri kodu lähedale viis, ja sealt läksin siis jala, koguaeg valva-tes, kas keegi mind jälgib” (Laretei 1970: 156). Tulemus olitäpseltsama — juba järgmisel päeval tegi Laretei insenerist kontaktisiku juurdekülaskäigu OGPU.

25


et Venemaal, praeguse olukorra juures, ainult altkäemaksude jne.abil võimalik on tegutseda”. Ta palus ennast ametist vabastada,mida välisminister ka tegi (Juhtund väliministrile, 05.01.22, AntsPiibu resolutsioon, 10.01.22. ERA 957-8-1700, l 1). JohannJuhtundil oli õnne, sest suvel (huvitava kokkusattumuse tõttumõni kuu pärast Viktor Kingissepa kinnivõtmist, süüdimõistmistja mahalaskmist Tallinnas) algas näidisprotsess nn Eesti spioo-nide üle. Petrogradis avaldatud propagandavoldiku järgi oli kokku51 süüdistatava hulgas kohtu ees kuus kontroll-opteerimise komis-joni töötajat: Aleksander Vessart, Oskar Valde-Riimann, ErnstJürgens, Hans Metsamart, Nikolai Siitam ja Eduard Grüner, kedasüüdistati salakaubanduses ning spionaazis. Juhtund, keda nime-tatakse samas brosüüris ekslikult “Eesti kindralstaabi esitajaks”,ei olnud nende hulgas, sest ta viibis Eestis ja teda ei saadud koh-tusse kutsuda (Nõukogu-Venemaa ja Eesti vabariik. . . 1922: 10,44–5516). Eesti ajakirjandus pidas protsessi provokatsiooniks.“Kuivõrd protsess otsitud on, seda kinnitab juba asjaolu, et sealnäit. kommisjoni uue sekretääri Juhtundi vastu muud süüdistust eileitud, kui et tema olla Eesti kindralstaabi esitaja, ehk küll seeisik kui mitte sõjaväelane selle koha jaoks võhik on, ja kind-ralstaabil asjatundjatest puudust ei võiks olla,” kirjutas näiteksPäevaleht(Eestlaste protsessist. . . 1922).17

16Selles huvitavas brosüüris leidub mitmeid vasturääkivusi, kuid onka tõtt. Näiteks on õigesti tuvastatud “kaitsepolitsei alalise esitajana”[Jaan] Peterson-Kitsberg. Brosüüri andmeil oli kuus komisjoni töötajatspionaazi eest kohtu all, veel 20 redutas Eestis (Siitami nimi leidubmõlemas nimekirjas), kuid need arvud paistavad ülepakutuna.

171924. aasta juulis paistis Johann Juhtund silma välisministeeriumilaekuri Christoph Peikeri mahalaskmisega Kose mõisa pargis. Juhtundtunnistas oma teo küll üles, kuid seletas, et oli soovinud “nalja pärast”revolvrist lasta ja juhuslikult Peikerit tabanud. Juurdluse käigus selgus,et võlgades vaevelnud Juhtund oli rääkinud Peikerile arvatavasti endaväljamõeldud venelasest Filatovist, kes soovivat soodsa kursiga dollareidvahetada ja meelitanud laekuri suure summa riigi rahaga linnast välja.Surnukeha juurest leiti portfell umbes 400 000 margaga, mispärinesidvälisministeeriumi kassast ning mida Juhtund juhuslike möödujate oota-matu ilmumise tõttu kaasa võtta ei saanud. Juhtund mõistetieluks ajakssunnitööle; ta kaebas kohtuotsuse küll kaks korda edasi, kuid see jäi

26

Ivo Juurvee

Kättesaadavad allikmaterjalid ei võimalda paraku seda prot-sessi teaduslikult käsitleda. See oli küll poliitilise tagapõhjaga,kuid arvatavasti mitte ainult tsekistide provokatsioon. Mõnevõrravalgust heidab sündmusele peakonsul Viktor Tombergi (eestista-tult Tarmas) kiri välisministrile järgmisel sügisel, milles ta teeb et-tepanekuid konsulaadi posti turvalisuse ja kiiruse suurendamiseks.Muu hulgas kirjutab ta: “Ei saa salata, et Konsulaadi postis tihtikirje leidub, millede eest saatja lihtsalt kinni pandud võib saada.Tuletame meelde Vessarti ja Valde lugu — nende poolt saadetudteated võeti ju kulleri portfellist s.o. kulleri käsipostist ära. Peanotsekohe tähendama, et mina informatsiooni osakonnale mõndagiteadet Konsulaadi postiga saata ei julge, kartes et Vessart[i] jaValde lugu ei korduks, ja need teated lihtsalt saatmata jäävad, sestet selleks ajaks, kui saatmiseks juhus avaneb, ei ole neil mingittähtsust. Hra Maaser’ile määratud teated toob keegi härra pit-seeritult Konsulaati ja need seisavad nädalate kaupa minu juures,senini kui juhuslikult keegi dippassiga isik läbi sõidab” (Fotokoo-piad Tombergi kirjast välisministrile, 20.09.23. ERAF 130SM-1-10551, 2. kd, l 194–19818).

1922. aasta suvel Petrogradis peetud protsessi tõttu muutusAleksander Pallo jalgealune Moskvas kuumaks. Laaman soovis,et Pallole leitaks mõni diplomaatilist kaitset pakkuv ametikohtvõi et ta nimetataks saatkonna III sekretäriks. Vabu diplomaa-dikohti ei leidunud, ehk sellepärastki, et ka saadik Ado Birk eiolnud Pallo jätkamisest huvitatud. III sekretäriks määramisestloobuti, sest seni puudunud ametikoha loomine oleks tähelepanuäratanud ja venelased ei oleks pruukinud sellega nõustuda. Pallotoodi suvel tööle välisministeeriumi peamajja Kesk-Euroopa osa-konna sekretäriks. Esimene kandidaat Pallo asemele oli Jüri Kalm,kuid just siis, kui kõik vajalikud kooskõlastused oli saadud, sel-gus, et ta oli lasknud Venemaalt oma nimele saata isiklikke pakkeväärisesemetega, ja see plaan jäi katki. Laamani muutis olukordnärviliseks: “Igatahes on aeg väga kallis, sest meie sidemed nii

muutmata. (Tallinna-Haapsalu Rahukogu otsus 27.11.1924.ERA 1357-3-892, l 67–69; Riigikohtu otsus 19.12.1925. ERA 1356-4-336, l 8–8p.)

18Fotokoopiad sellest kirjast olid ainsaks asitõendiks 1950. aastaltoimunud kohtuprotsessil, kui Tarmas VNFSV KrK§58-6 lõike 1 põhjalspionaazi eest 10 aastaks sunnitööle mõisteti.

27


seal, kui siin on katkemas ja nende uuestisõlmimine oleks jubaoma ette uus ülesanne,” kurtis ta Ado Birgile (Laaman Birgile,5.07.22. ERA 957-1-123, l 3019).

Kiiruga leiti uus mees, Jaan Beeren (eestistatult Kuldeva), kessaadeti Pallot ajutiselt asendama. Ta oli sündinud 1891. aastal,Tallinna kaubanduskooli haridusega, olnud keskühisuseEstoniaraamatupidaja, kus ta tegeles ka välismaaga peetava kirjavahetu-sega ning käis ennast täiendamas Soomes. Pärast vabatahtlikunaVabadussõjas osalemist teenis ta kantseleiametnikuna kaubandus-tööstusministeeriumis ning hiljem Asutava Kogu ja Riigikogu juu-res. Beereni nõusse saamine ja määramine toimus kiiruga: soovi-avalduse esitas ta 7. juulil, juba järgmiseks päevaks olid kõik va-jalikud kooskõlastused olemas ja Beeren valmis esimese kullerigaMoskvasse sõitma, mida ta tegi 12. juulil (Beereni teenistusleht.ERA 957-8-1644). Samal päeval kirjutas Laaman tema tegevusejaoks instruktsiooni, mille järgi “presse-attaschee ülesannetessekuulub:

1. Venemaa presset Saatkonna ja Välisministeeriumi jaoks re-fereerida, viimasele aktuaalseid traadi teel, teisi postiga saates.

2. Tellimiste peale üldpoliitilist ajakirjandust ja kirjandustSaatkonnale ja Välisministeeriumile muretseda.

3. Presse teateid kohapealse informatsiooniga täiendada ja kor-rigeerida.

4. Eriti tähelepanna tuleb Vene poliitilise ja majanduslise sta-biliteedi ja arenemise küsimusi, eestlaste seisukorda Venemaal,rahvuslisi liikumisi, Vene valitsuse ja seltskonna suhteid ja vaa-teid piiririikide asjus.

5. Kontakti pidada vastavate attascheedega teistes, eriti Poola,Läti ja Soome saatkondades, niisama teatavates küsimustes omasaatkonna sõja- ja kaubandus-attascheedega.

6. Iga kuu lõpul kuukokkuvõte majandus-, sise- ja välis-poliitilistest sündmustest teha.” (Instruktsioon presse-attascheeleMoskva saatkonna juures, 12.07.22. ERA 957-1-123, l 36.)

19Vt ka ülejäänud kirjavahetust uue atasee määramise teemall 25–35.

28

Ivo Juurvee

Jaan Beerenile ei meeldinud kantseleiametnikust luurajaksmuutumine sugugi. Juba kaks nädalat pärast Moskvasse jõudmistkurtis ta, et kogu tema töö peale ajakirjanduse refereerimise onseotud riisikoga. Ühtlasi nõuab see tutvusi, viimaste sõlmimineja hoidmine nõuab raha ning seda tal vajalikul hulgal ei ole. Ta eiküsinud lisaraha, vaid soovis enda vabastamist ametist, et siirdudauuesti tööle Riigikogu kantseleisse (Beeren Laamanile, 29.07.22.ERA 957-1-123, l 41–43). Eduard Laamanile see ei meeldinud;tal õnnestus organiseerida nii, et Beereni töökoht tema jaoks alleshoitaks, ning veenda pressiataseed oktoobrini ametisse jääma.

Vaatamata näidisprotsessile julges Eduard Laaman siiski tege-vust jätkata ja endiselt leidus ka julgeid mehi, kes pressiataseenaMoskvasse läksid. Seda võis põhjustada 1922. aasta suvelEesti välisministeeriumi Vene osakonna juhataja David Sa(a)rvaja Nõukogude Venemaa saadiku Leonid Starki vahel sõlmitudsuusõnaline kokkulepe, mille järgi saatkondade töötajaid diplo-maadile kohatu tegevuse eest ei arreteerita, vaid saadetakse maaltvälja (Birk poliitilise osakonna juhatajale, 19.03.24. ERA 957-12-563, l 80–80p.20) Sellise, diplomaatilises läbikäimises üld-tunnustatud reeglit tunnistava kokkuleppe sõlmimine sai suureltosalt teoks tänu kaitsepolitseile, mis arreteeris 1. juulil Nõukogudesaatkonna sekretäri, kelle läbiotsimisel leiti väidetavalt 11 Eestisõjaministri salajast päevakäsku ja muid dokumente (Meie kaitse-politsei. . . 1922; Meie saatkonna. . . 1922). Väärib maini-mist, et see arreteerimine ei olnud tegelikult päris kooskõlaskehtivate seadustega ja ükskõik milline välisriikide diplomaati-dega seotud politseitegevus vajas igal juhul välisministeeriuminõusolekut (Juhis. . . 1922: 198).

20. oktoobril 1922. aastal nimetati pressiataseeks Moskvasse25-aastaneTallinna Teatajaja Vaba Maaajakirjanik VoldemarKattenberg (eestistatult Härm), kes ühe oma soovitajana mai-nis Laamani sõpra ajakirjanik Harald Vellnerit (Kattenbergi elu-lookirjeldus, 10.10.22, välisminister Ants Piibu resolutsioon,20.10.22. ERA 957-8-1734, l 1). Pärast tööle asumist küsis ta pal-

20Dokumendist selgub, et Ado Birk on kokkuleppe olemasolus veen-dunud, kuigi arvab, et dokumente suulise kokkuleppe sõlmimise kohtaei ole.

29


gakõrgendust, mida talle järgmise aasta jaanuaris ka lubati. Üht-lasi palus Laaman tungivalt, et rahaprobleemide pärast töös vahetei tuleks. Uue aasta alul andis ta Kattenbergile uued juhtnöörid:

“Teie isikupuutumatuse kohta seletas mulle h. Saadik, et seeattasheedele on antud. Muidugi loodan, et Teie seda kurjaste eitarvita. Eriti kordan: ei sõnas ega kirjas üle liigseid nimesid.

Telegrammi tariifi tõusuga tuleb Teie telegramme enam kokkutõmmata ja rohkem kirjalikkudes kokkuvõtetes saata. Meile olek-sid tähtsad:

1. Eesti raha vabakurs iga nädal (kirjalikult soveti raha lange-mise igakordsed põhjused, kaasnähtused ja tagajärjed.)

2. Kuna meie Tallinna raadiojaam on täieste podagras — katähtsamad Vene poliitika sündmused kokkuvõetult. (Näituseks lu-gesime nõukogude liidu kongressist alles Euroopa lehtedes.)

3. Iga kuus kord (lõpuks) elukalliduse ja tööliste (õppimata jaõppinud) reaalpalga liikumisest.

4. Tänavu talv-kevade kriisi iseärasused (mitte liig pudi-padi, vaid iseloomulikud peajooned nepi, kütte, transpordi jasuurtööstuse alalt).

5. Välisriikide, eriti Saksa, penetratsioon Venes.6. Kommunistide erivoolud sise- ja välispoliitikas.” (Laaman

Kattenbergile, 9.01.23. ERA 957-1-161, l 1–1p.)Nagu näha, on varem esmatähtsad poliitilised teemad vahe-

tanud koha tagaplaanil olnud majandusteemadega. See võis ollaLaamanile avaldatud ministeeriumipoolse surve tagajärg. Koopiakirjast saadeti saadik Ado Birgile, kes vastuses Laamanile lükkasümber tema väite pressiatasee isikupuutumatuse kohta. Vene poololi alles välja töötamas saatkondade puutumatuse kava, mille järgiataseed olid küll puutumatud, kuid samas juhtis saadik tähelepanu,et kuna teistes saatkondades ei ole pressiataseed diplomaatilisekoosseisu hulgas, torkaks Eesti saatkonna vastava ametniku dip-lomaadiks muutmine silma (Birk Laamanile, 20.01.23. ERA 957-1-161, l 3).

Kui Eduard Laaman kirja välisminister Aleksander Hellatileette kandis, pakkus viimane probleemile järgmise lahenduse: kut-suda Moskvast ära üks saatkonna sekretär, mida ta nagunii soo-

30

Ivo Juurvee

vis teha,21 ja tema asemele “saata kedagi kõvemat meest, näiteksÖpik’ut Stockholmist, kelle peale siis, nagu see saatkondades ta-valine, salajane asjaajamine ja informatsioon langeks. Sel kor-ral jääksid ka presse attashele ainult tavaliste saatkondade presseattasheede kohustused, mille jaoks erilisi kindlustusi pole tar-vis” (Laaman Birgile, 23.01.23. ERA 957-1-161, l 6).

Esialgu jätkus siiski kõik vanaviisi ja Kattenberg täitis teistesaatkondade pressiataseedest erinevaid kohustusi ilma diplomaa-tilise kaitseta. Tal oli pikem vestlus tsekist Richard Vennika-sega, millega Laaman rahule ei jäänud: “Vennikase asjus hoia-tasin schifriga. Kas temaga suudate läbi käia, seda peate jubaesimesest kokkusaamisest otsustama: kumb seal kumbagilt mi-dagi välja pigistas. Teie teatest pole näha, et Teie talt midagi väljapigistasite — isegi mitte tema teenistusala ja kompetents ja rollpraegu Eesti enamlaste seas, mille najal edaspidiseid sondeerimisituleks ajada. Sel korral on karta, et tema Teist tugevam” (LaamanKattenbergile, 30.01.23. ERA 957-1-161, l 9–9p). Kattenbergikorduv soov tervislikel põhjustel Moskvast ära tulla rahuldati al-les 1923. aasta juunis, kui saatkonna arst tal “nervide ärritavanõrkuse” (neurasthenia gravis) diagnoosis (Tunnistus, 18.06.23.ERA 957-8-1734, l 2). 16. juulist saadeti tema asemele endineNarva linnapea jaPõhja Kodutoimetaja Anton Võhmar, kes töötasseal kuni järgmise aasta suveni, mil suundus peamajja Oidermannialluvusse I sekretäri kohusetäitjaks (Eesti välisteenistus. . . 2006:130).

Veel enne Kattenbergi naasmist saadeti mitte küll tema ase-mele, vaid kõrvale ka “kõvem mees”, kuid kahjuks mitte Os-kar Öpik, vaid hoopis Roman Birk, kes oli 1921. aastal Moskvastöötanud. 1919. aasta oktoobrist oli Birk teeninud eri ametikohta-del Eesti Vabariigi piirivalves ja siseministeeriumis, sh 1920. aastajuunis ja juulis politsei peavalitsus ülema abina ning 1920. aastaoktoobrist 1921. aasta märtsini siseministri adjutandina. Sisemi-nister Karl Einbund jäi tema tööga rahule ja kirjutas Birgi kohta:“täitis kõiki oma kohuseid ausalt, korralikult ja iseäralise hoolega,mille tõttu teda kui ausat ja viisakat ning korralikku isikut soovi-

21Eduard Laamani arvates oli selleks sekretäriks Andres Kurrikoff,kelle suhted saadikuga olid halvad.

3 31


tada võin” (Roman Birgi teenistusleht siseministeeriumis. ERA14-2-1390). Et ta oli reservkapten, küsiti enne tema välisminis-teeriumisse tööle võtmist 1923. aasta jaanuaris arvamust ka kind-ralstaabist. Staabiülemal kolonel Juhan Tõrvandil vastuväiteid eiolnud. Birk võeti tööle 16. aprillil 1923 ja komandeeriti Moskvasaatkonna käsutusse 25. aprillil (Roman Birgi teenistusleht. ERA957-8-1649, l 2–8).

Tema tegevuse kohta on Eesti arhiivides andmeid vähe — needvõivad olla kaduma läinud pärast Ado Birgi afääri toimunud juurd-luse käigus või hiljem Nõukogude okupatsiooni ajal. On raskeisegi öelda, kui palju ta sõltus oma töös informatsioonibüroostja kui palju kindralstaabist. Siiski on teada, et juba enne saa-dik Ado Birgiga seotud afääri oli Roman (Eestisse tulles ütles taoma eesnimeks Alfred-Rudolf) Birk äratanud kaks korda polit-sei huvi. 7. jaanuaril 1921. aastal otsis kaitsepolitsei läbi kellegikommunist Künnapuu (võimalik, et tegu oli Olga Künnapuuga,tulevase Olga Lauristiniga) korteri ja leidis sealt ajakirjaKlas-sivõitlus1919. aasta numbrid 1/2 ja 3/4. Esimeses neist oli auto-riks ka Roman Birk, teises lihtsalt R. Birk. Kuulati üle rida isikuid,et selgitada Birgi tegevust Venemaal enne 1919. aasta septemb-rit, mil ta saabus Eestisse. Ülekuulatavate ütlused olid niivõrdvastukäivad, et neist on raske midagi kindlat välja lugeda (Alfred-Rudolf Birk’i teenistusleht. ERA 495-7-347). Oma kaardi polii-tilise politsei kartoteeki sai ta 10. märtsil 1926 (kolm kuud enneskandaali Moskvas) sagedaste reiside tõttu Nõukogude Liitu (Ro-man Birk (kartoteegikaart). ERA, poliitilise politsei kaartkarto-teek.22)

Venemaa välisluure poolametlikus ajaloos pühendatakse Ro-man Birgile eraldi peatükk. Seal esitatud versiooni järgi töötasBirk Eesti saatkonnas Moskvas. Ulatusliku petteoperatsiooniTrust käigus võtsid temaga 1921. aasta novembris ühendust Ko-lesnikov ja Opperut ning alustasid tema kaudu kirjavahetust, misesialgu oli isiklikku laadi. 1922. aasta jaanuarist hakati edas-tama ka sõjalisi ja majanduslikke andmeid. Olles mõne aja pärast

22Esialgu märgiti ta kaardile lisaks üldandmetele ainult: “Välisminis-teeriumi internatsionaal ajakirjanduse esitaja ning on lähedas ühendusesN. Venemaaga, kuhu oma abikaasa Antoninaga tihti sõidab.”

32

Ivo Juurvee

veendunud, et Birki oleks võimalik värvata, teatas Kolesnikov,et on tegelikult tsekist Viktor Kisjavski, ja pakkus võimalustkoostööks, mis kestiski järgmised 15 aastat (Otserki. . . 1996:130–134).23 Midagi on korrast ära ka selle versiooniga, sest Eestivälisministeeriumi dokumentide järgi vabastati Birk saatkonnast21. detsembril 1921 ja määrati uuesti ametisse alates 25. aprillist1923 (R. Birk’i teenistusleht. ERA 957-8-1649. Vt ka Pihlak1995: 84–85).

10. märtsil 1924. aastal leidis aset sündmus, mis näitas ühe-poolset taganemist 1922. aasta Sa(a)rva-Starki kokkuleppest. Pet-rogradis arreteeris OGPU Eesti konsulaadi ametniku Konstan-tin Rostfeldti, keda süüdistati salakuulamises. Rostfeldti otseneülemus peakonsul Viktor Tomberg jäi veendumusele, et tegu onprovokatsiooniga. Ka kindralstaabi ülem kolonel Tõrvand raiusnagu rauda, et ei tema ega tema alluvad ole Rostfeldtile min-geid ülesandeid andnud. Ülekuulamistel OGPUs murdus Rost-feldt täielikult, teda vanglas külastanud õe visiidi järel Eesti saat-konda sai see teatavaks ka Tallinnas (Kirjavahetus seoses Rost-feldti arreteerimisega. ERA 957-12-563). Rostfeldti tunnistusedolid nähtavasti üheks hilisema peakonsuli Tombergi, asekonsulPeeter Taugi ja sõjaväeatasee Moskvas Gustav Maseri tagasikut-sumise põhjuseks. Rostfeldti omakäelisest tunnistustest jooksebläbi ka Eduard Laamani nimi. Ta tunnistas, et ei tea, kas Tomberg,keda Rostfeldt üldiselt spioneerimises süüdistas, sai Laamaniltülesandeid, kuid viimaselt tuleva posti avas peakonsul Tombergalati üksinda või ainult Taugi juuresolekul. Korra olevat Rost-feldt näinud Tombergi laual Laamanile adresseeritud tundmatuteallikate põhjal koostatud ettekannet kullatagavarast, milles kir-jeldati “riiklike mastaapidega spekulatiivset operatsiooni” (Ära-kiri Rostfeldti omakäelisest tunnistusest, dateerimata (arvatavasti9.–11.05.22). ERAF 130SM-1-10551, 2. kd, l 104). Tunnis-tusest ilmneb, et see on vastuseks uurija kirja panemata jäänudküsimusele, seega pidi Laamani nimi OGPU-le tollal juba tuttavolema.

Varem sõjaväeluures ja välisministeeriumis töötanud Leo Laur-son saadeti Moskvasse pressiataseeks 1924. aasta suve algul (Laur-

23Sama versioon esineb kaRazvedka. . . 2002: 58–59.

33


soni teenistusleht. ERA 957-8-1788, l 1p–2). Paraku on väheteateid ka tema tegevusest seal.

Tähelepanu väärib Moskvast 1. augustil 1924 poliitilise osa-konna juhatajale saadetud ettekanne, mille välisminister saatisteadmiseks riigivanem Friedrich Akelile ja siseminister TheodorRõugule (Moskva Eesti saatkonna informatsioon välisministee-riumi poliitilise osakonna juhatajale, 1.08.24. ERA 957-12-563,l 200–200p: avaldatudKas nad lahkusid. . . 1996: 102–103). Etdokument on signeerimata, jääb kahjuks teadmata, kas selle koos-tas Roman Birk, Leo Laurson, saadik Ado Birk ise või hoopis keegisaatkonna sekretäridest, kuigi viimast on raske uskuda. Samuti eiolnud koostajaks nähtavasti sõjaväeatasee Gustav Maser, sest temaoleks saatnud ettekande pigem kindralstaapi, sinna aga jõudis seealles ajal, mil tegeldi juba mässu asjaolude ja riigiametite sel-lele eelnenud tegevuse uurimisega. Dokumendis kirjeldatakseüsna täpselt ettevalmistusi 1. detsembri riigipöördekatseks (sellevõimalikku aega siiski ei mainita), kuid riigijuhid jätsid sellesuuresti tähelepanuta. Selle põhjuseks oli arvatavasti lõik doku-mendi lõpus: “Eelpooltoodud teated on täiesti kontrolleerimataja peaaegu võimata on neid üldse praegu kontrolleerida, sest ko-minternile ligipääsemine on väga raskendatud, mille tõttu kuul-dusena võtta tulevad. Ka paistavad mõned asjaolud uskumatudolevat.” Selline enesekriitika andmete õigsuse kohta ei olnudMoskvast Tallinna saadetavatele ettekannetele üldiselt iseloomu-lik ja oli küllap tingitud kartusest, et juhul kui andmeid kindlananäidata, võetakse Eestis kasutusele laialdased ning kallid julge-olekuabinõud, mis juhul, kui mässu ei järgne, tooks omakordakaasa peapesu raporti koostajale. Andmete kontrollimise tegi li-saks Kominterni raskele ligipääsetavusele võimatuks ka asjaolu,et peagi kutsuti kõik informatsiooni kogumisega tegelevad ataseedMoskvast ära.

Selleks ajaks välisministeeriumist lahkunud Eduard Laamanon 27. septembril 1924 kirjutanud päevikusse välisministri abiltKarl Toferilt ja Eesti-Vene kaubanduskoja esimehelt Rudolf Ren-ningult saadud infona muu hulgas: “Birk üldse ei sallida saat-konnas “võõrast silma”, presseattasche Laursoni sõi välja ilmaiseäralise süüta, nüüd pole kedagi, tahab sõjaattascheet majorMaserit välja süüa.” Kaarel Robert Pusta olevat Birgi seisuko-

34

Ivo Juurvee

haga pooleldi nõustunud — “ega saatkonda või mõneks spio-naashi pesaks teha” (Meie vastus. . . 2003, 8: 1778). Järelikultsaid hõõrumised saadiku ja ataseede vahel alguse juba enne EmilKurski määramist sõjaväeataseeks, lihtsalt tema ajal saavutas Birgiafäär haripunkti.

Ado Birgi hirm saatkonna spionaazipesaks muutumise ees võisolla põhjendatud: korraga olid Moskvas Roman Birk, Leo Laur-son ja sõjaväeatasee Gustav Maser. Arvestades, et samal ajaltöötasid saatkonnas (tehnilisi töötajaid arvestamata) I sekretär Pee-ter Jõgi, II sekretär Philipp Kaljot, atasee Mihkel Avik, tegeles pooltöötajaskonnast kui mitte diplomaadile kohatu, siis vähemasti saa-dikule raskesti kontrollitava tegevusega. Teisest küljest ei pruuki-nud “võõras silm” saadikule meeldida tema enda võimaliku val-gustkartva tegevuse või kohati liigse tegevusetuse tõttu — han-geldamine, millega Eesti esindustes Venemaal tegeldi, oli avaliksaladus ja kuuldusi liikus ka Ado Birgi kohta. Samuti oli varemkorduvalt juhtunud, et sõjaväe- või pressiataseed kaebasid saa-diku kohatu käitumise, kuritarvituste või tegevusetuse üle. Kind-lasti jätkus saadikul sel ajal ka muid muresid. Kaitsepolitsei oliEestis aasta algusest saadik enamlaste arreteerimisel tublit töödteinud ning see oli Eesti ja Nõukogude Liidu suhteid tublisti pin-gelisemaks muutnud. Võimalik, et Rostfeldti arreteerimine oliOGPU vastukäik kaitsepolitsei tegevusele.

Igal juhul vabanes Ado Birk kolmest luurega tegelevast ataseestpäris lühikese aja jooksul. Roman Birk kutsuti 29. augustikäskkirjaga tagasi alates 15. septembrist 1924 (Ministri kt Övelikäsk, 29.08.24. ERA 957-8-1649, l 5), Leo Laurson kutsutitagasi 1. septembril (Laursoni teenistusleht. ERA 957-8-1788,l 1p–2) ning sõjaväeatasee Gustav Maser ärakutsumise otsus-tas Vabariigi Valitsus 31. oktoobril ja välisminister andis vas-tavasisulise päevakäsu 4. novembril (Vabariigi Valitsuse otsus31.10.24. ERA 957-8-1828). Seega vahetult enne 1. detsembrimässu Tallinnas olid kõik kolm luurajat Moskvast koju kutsu-tud. See võib olla üks põhjustest, miks mässu ettevalmistusedsuures osas maha magati, kuigi soovida jättis ka avalike alli-kate kasutamine. Viimane enne riigipöördekatset laiali saadetudpikem sõjaväeluure raport Venemaa kohta pärineb novembri al-gusest ja ei lasknud midagi hirmuäratavat oodata. Selles öeldi:

35


“Leningradi sõja[väe]ringkonnas uusi väeosade ümberpaigutusimärgata ei ole” (S.S.S.R.-i sõjaline seisukord. (Andmetel kuni1. XI 1924 a.) ERA 496-4-184, l 20–31). Pärast mässu ajakir-jandust läbi vaadates märgati selles nii mõndagi, mis oleks pida-nud valvsaks tegema, nagu reservväelaste kolmenädalastele kor-dusõppustele kutsumist Novgorodi–Staraja-Russa–Pihkva rajoo-nis paiknevas 56. laskurdiviisis ja Eesti-vastaseid meeleavaldusiEestiga piirnevatel aladel asuvates Punaarmee väeosades (Muuda-tused Leningradi sõjaväeringkonnas. (Nõukogude ajakirjanduseandmetel), 3.12.24. ERA 496-4-184, l 32.24)

1925. aasta alul nimetati Moskvasse uueks sõjaväeataseeksEmil Kursk, kuid uue pressiatasee ametisse määramiseni läks15 aastat. Aktiivne luuramine oli selleks korraks ühel pool.

1925. aastal on mõned ettekanded saatnud Philipp Kaljoti ase-mel saatkonna uueks II sekretäriks saanud Edgar Hõbemägi. Nen-des esinevad tihti väljendid nagu “lehtedest loeme” või “linnas le-vivad jutud”, kõik raportid lõpevad lausega: “Kannan käesolevaette hr. Saadiku korraldusel.” Aprillist on sama töö üle võtnudPeeter Jõgi. Tema ettekanded ei ole erinevalt Hõbemägi omadestenam suunatud välisministrile, vaid otse informatsioonibüroo ju-hatajale ja ilma mingi korralduseta (vt ERA 957-1-334).

Kuivõrd oli pressiataseede tegevus illegaalne? 1. juunist 1922kehtis Vene NSFV kriminaalkoodeks, mille§ 66 — “Osavõttigasugusest spionaazist, mis väljendub võõrriikidele või kontr-revolutsioonilistele organisatsioonidele, kontrrevolutsioonilisteleesmärkidel või tasu eest teadete, millel on riigisaladuse ise-loom, eriti kui need on sõjalised teated, edasiandmises, tea-tamises või varastamises” — võis kaasa tuua kõrgeima karis-tusmäära koos kogu vara konfiskeerimisega või kergendavatelasjaoludel vähemalt viis aastat vangistust, samuti koos koguvara konfiskeerimisega (§ 58). Kõrgeimaks karistusmääraks oliVNSFVst teatud ajaks või tähtajatult väljasaatmine (§ 32), kuidsõjatribunalidele alluvates kohtuasjades oli selle karistuse asemel

24Aastatel 1899–1902 sündinud mehed kutsus Pihkva sõjakomissa-riaat kordusõppustele juba 28. novembril, hiljem oli foto sellest EduardLaamanil olemas. (Prikaz } 3 Pskovskogo Voennogo Komis-sariata, 28.11.24. ERAF 129SM-1-2238, foto ümbrikus.)

36

Ivo Juurvee

kõrgeimaks määraks siiski mahalaskmine (§ 33). Juhuks kui kirja-pandud spionaazi (või mõne muu kuriteo) määratlus oleks kahtlus-aluse süüdimõistmiseks liiga kohmakaks osutunud, olid koodeksikoostajad ette näinud§10, mis sätestas: “Juhul, kui Kriminaalkoo-deksis otseseid viiteid erinevatele kuriteo ilmingutele ei ole, kasu-tatakse karistusi või sotsiaalse kaitse vahendeid vastavalt Krimi-naalkoodeksi paragrahvidele, mis langevad kuriteo raskuse ja lii-giga kõige rohkem kokku.” Seega: et pressiataseedel diplomaati-list puutumatust ei olnud, oleksid nad vahelejäämise korral saanudloota vaid väljavahetamisele. Oskar Öpik on sarkastiliselt spio-naazi jaoks kasutatava “enamlaste mõõdupuu” määratlenud nii:“igasugune informatsiooni saamine Soveti riigi elust väljaspoolametlikult serveeritud propagandat ja Potjomkini-külade imetle-mist” (Mamers 1957: 220).

Kas ja millises ulatuses luurati Venemaal aastatel 1925–1940,jääb esialgu vastamata. Samuti ei saa veel öelda, kas juhul,kui luuretegevus toimus, oli selle kureerijaks endiselt infor-matsioonibüroo. Mõned informatsioonibüroo töötajad Moskvasaatkonda siiski sattusid. 1926. aasta juunist kuni oktoobrinitöötas seal II sekretärina, seejärel I sekretäri kohusetäitjana jalõpuks asjurina Anton Võhmar, kes oli Moskvas pressiataseenatöötamisele järgnenud aja olnud informatsioonibüroos I sekretärikohusetäitja; 1927. aasta maist kuni 1928. aasta aprillini agaRichard Jöffert, kes hiljem oli peamajas informatsioonibürooametnik (Välisministeeriumi koosseisude raamat 1933. ERA 957-6-840, l 19; Jöfferti teenistusleht. ERA 957-8-1704). Nende puhulei ole tõendeid, et tegu oleks olnud millegi enamaga kui tavalinediplomaatide rotatsioon.

Karl Zirkel saadeti informatsioonibüroo II sekretäri kohaltMoskvasse ataseeks 1935. aasta alul, märtsist määrati ta Lenin-gradi asekonsuliks. Juba enne tema saabumist uude teenistus-kohta kahtlustas Leningradi NKVD Zirkelit sidemetes Eesti luu-rega. NKVDs tema kohta sama aasta aprillis koostatud iseloomus-tuses märgiti, et välismaalt pärinevate andmete põhjal on ZirkelEesti luure resident (NKVD eriosakonna I jaoskonna ülema Ke-limani koostatud iseloomustus, 04.35. ERAF 130SM-1-8113JV,

37


l 21.25) Zirkel võeti teravdatud tähelepanu alla, temaga suhtlesvähemalt neli NKVD informaatorit, kelle varjunimedeks olidSe-rebrjanaja, Milovskaja, Aurora ja Antonova— vähemalt nimedejärgi võib oletada, et naisterahvad. Midagi huvitavat neil väljaselgitada ei õnnestunud, kuid see pandi Zirkeli ettevaatlikkuse ar-vele ning arvamust, et ta on Eesti luure resident, ei muudetud.Karl Zirkel arreteeriti 14. juunil 1941 ja teda süüdistati kodanli-kus riigis kõrgetel kohtadel töötamises, Kaitseliitu kuulumises jaspionaazis Moskvas ning Leningradis aastail 1935–1936. Viimasekohta tõendeid ei olnud ja süüdi ta ennast ei tunnistanud (Zirkelijuurdlustoimik. ERAF 130SM-1-8113). Küsimused — kes oliZirkeli kohta andmeid andnud allikas ning kas see allikas teadisvaid, et Zirkel oli töötanud informatsioonibüroos, ja tegi sellestoma järeldused, või oli ta tõesti resident, jms — jäävad parakuvastuseta. Kuna dokumentidest ilmneb, et üks väheseid NKVD-le Zirkeli eluloo kohta teada olnud fakte oli tema teenimine Eestisaatkonnas Stockholmis (seal oli ta II sekretäriks 1931–1934), onvõimalik, et info tema kohta ei pärinenud Eestist ja ta oli mõneleNõukogude luurajale silma jäänud hoopis Rootsis. Moskvas vii-bis Zirkel ainult umbes kuu aega ja vaevalt ta selle aja jooksul eritiluurata jõudis; Leningradis tema residendiks olekus äratab kaht-lust fakt, et NKVD ei suutnud tema kohta poolteise aasta jooksulmingit kompromiteerivat operatiivinfot hankida.

Mainimist väärib veel Oskar Öpik, kelle kasutamist Katten-bergi asemel oli kaalutud juba 1923. aasta alul ja kes saadeti1928. aasta suvel Moskva saatkonda I sekretäriks. (1926. aastaoktoobrist kuni detsembrini oli ta olnud samas saatkonnas asjur.)Tema mälestusi lugedes jääb mulje, et osaliselt teostus Aleksan-der Hellati rohkem kui viis aastat varem väljakäidud mõte. Öpikkirjutab, et saatkonna peaülesandeks oli Eesti valitsuse informee-rimine Nõukogude Liidus toimuvast. Kuigi “on olemas inimesi jaringkondi, kes arvavad ja väidavad, et saatkonnad tegelikult muudei tee kui spioneerivad”, toimus kogu info kogumine seaduslikulteel. Tema ülesandeks oli koostada ja saata välisministeeriumile

25NKVD dokumendid Zirkeli jälgimise kohta Leningradis aas-tail 1935–1936 on samas toimikus l 12–23. Zirkeli teenistuskäigu kohtavt tema teenistusleht, ERA 957-8-2042; Välisministeeriumi koosseisuderaamat 1927–1928. ERA 957-6-583, l 205.

38

Ivo Juurvee

ülevaateid ning aruandeid Nõukogude Liidu majandusest, välis-ja sisepoliitikast. Ta nimetab viit liiki allikaid:

1. Ajalehed, mis olid “suured ja igavad” ning mille läbitööta-mine võttis aega.

2. Infovahetus teiste saatkondadega. Et Öpiku hinnangul olidvälisajakirjanikud ja kõik saatkonnad, ka suuremate infokogumisevõimalustega suurriikide saatkonnad, “väga halvasti informeeritudtegelikust olukorrast seal, kus enamlased tõsiselt püüdsid meieeest midagi varjata”, siis olid selle infovahetuse sisuks suureltjaolt kuulujutud.

3. Välisajakirjanike “pumpamine”. Moskva välismaalaste ko-gukond oli võrdlemisi väike ja käis omavahel tihedasti läbi. Pealediplomaatide kuulusid sellesse veel ajakirjanikud, kes vähemaltarvasid end Vene asjadega kursis olevat. Mõnel oli häid sidemeidvõimuringkondades, kuid Öpik vihjab, et see pidi tähendama üht-lasi sidemeid OGPUga. Ta kirjutab mõningase eneseirooniaganing künismiga avalike allikate kasutamise ja diplomaatide ko-dumaale saadetud ettekannete kohta: “Üldiselt olid ajakirjanikuddiplomaatide juures kõrges kursis, kes neid püüdsid “pumbata”materjali saamiseks oma super-salajaste ettekannete jaoks.”

4. Kõnelused kommunistlike ametnikega. Sel ajal oli nendekäest võimalik veel mõndagi huvitavat teada saada, kuid sedagiainult pidudel, kui oli “söödud ja joodud”.

5. Isiklikud muljed ja kokkupuuted kohalike elanikega. Läbi-käimine kohalikega oli Öpiku väitel küll puht seltskondlikkulaadi. (Mamers 1957: 186–187, 230.)

1939. aasta juulis saadeti pärast 15-aastast vaheaega pressi-ataseede kasutamises Stockholmi Karl Ast, mis tegelikult oli tallepoliitiline pagendus. Välisministeeriumi korraldusel oli ta tagasiEestis 23. augustist kuni 2. septembrini 1939, seega Saksamaa jaNõukogude Liidu mittekallaletungi pakti sõlmimisest kuni Teisemaailmasõja puhkemiseni. Sõidu põhjust pole õnnestunud kind-laks teha, kuid raske on uskuda, et sellel ei olnud midagi tegemistpingelise poliitilise olukorraga Euroopas. Samas peaks sellisesolukorras olema pressiatasee koht just saatkonnas ja mitte minis-teeriumi peamajas. Kui uskuda Stockholmi saadiku Heinrich La-retei ja Helsingi saadiku Aleksander Warma mälestusi, siis jagus

39


Astile põnevat tegevust ka järgmisel talvel TASSi korrespondenti-dega suhtlemisel. Pärast juunipööret Ast Eestisse tagasi ei tulnudja 1. augustil 1940 vabastati ta teenistusest.26

Pärast baaside lepingu sõlmimist nimetati 15. novembril 1939vahepeal peatoimetaja ametit pidanud Eduard Laaman ise pres-siataseeks Moskvasse, kuhu ta jäi kuni 1940. aasta suveni.27 Hil-jem väitis ta NKVD uurijale, et tema ülesandeks oli Moskva aja-kirjanduse ja üldse kirjanduse jälgimine (obzor) ning sellest Eestisaatkonnale ja välisministeeriumile ettekandmine. Uurija leitnantTarassov vastas küll, et sellega tema ülesanded sugugi ei piirdunud,kuid rohkem sama küsimuse juurde tagasi ei pöördutud (Laamaniülekuulamisprotokoll, 28.03.41. ERAF 129-1-2238, l 40–41).

1940. aasta jaanuarist kuni juunini oli pressiataseeks BerliinisajaleheUus Eestijuures välisuudiste alal töötanud Henno Lem-bit Rahamägi. Aasta hiljem tunnistas ta NKVD-le, et esialgupakkus välisministeerium talle komandeeringut Berliini üheks-kaheks kuuks. Teda instrueerisid Albert Tattar ja ETA direktorKarl Kornel, lühidalt ka välisminister Ants Piip. Täpseid juhi-seid Rahamäele ei antud, ta pidi töötama kui “objektiivne ja neut-raalne ajakirjanik-vaatleja”. Peaeesmärk oli edastada Eesti saat-konnale seda infot, mida anti välisajakirjanikele iga päev Saksa-maa välisministeeriumis ja propagandaministeeriumis toimuvatelpressikonverentsidel (ERAF 129SM-1-2309, l 24p–25, 32–32p;Eesti välisteenistus. . . 2006: 182).

Arvestades üldist olukorda ja võimalikke komplikatsioone rii-kidevahelistes suhetes, on vähetõenäoline, et Ast, Laaman ja Ra-hamägi oleksid aastatel 1939–1940 Rootsis, Nõukogude Liidusja Saksamaal kasutanud samu illegaalseid meetodeid, mida kasu-tasid pressiataseed 1920. aastate algul Venemaal. Ühtlasi ei olesiiani õnnestunud leida ühtki dokumenti, mis tõestaks vastupidist.

26Mõlemad saadikud väidavad, et Nõukogude Liit sondeeris pindaSoomega Talvesõjas rahu sõlmimiseks Karl Asti kaudu (Laretei 1970:244–245; Warma 1993: 76–83; Asti teenistusleht. ERA 957-8-1636,l 1p–2, 6).

27Sellelt kohalt vabastati ta 1. augustil 1940. Laamani teenistusleht.ERA 957-8-1777, l 1p–2.

40

Ivo Juurvee

Peale katsete ise teavet hankida oli oluline ja võib-olla isegiolulisem infovahetus. 1. juunil 1922, käsitledes uue pressiataseemääramist, juhtis Eduard Laaman kirjas saadikule Moskvas vii-mase tähelepanu asjaolule, et “Venemaa informatsioonid, mis vii-masel ajal Teile siit lähevad, on vahetus alusel saadud. Kuna meilviimasel ajal vastutasust puudus tuleb, ähvardab ka see allik kinnijääda” (Laaman Birgile, 1.06.22. ERA 597-1-123, l 26). Ainultavalikest allikatest pärit teave arusaadavatel põhjustel selliseks va-hetuskaubaks olla ei saanud.

Eduard Laamani päevikut sirvides jääb silma, et informat-siooniosakonna juhatajana on ta suhelnud mitme luureohvitseriga:Briti luure residendiga Eestis Ronald Forbes Meiklejohniga, kind-ralstaabi III osakonna28 (ehk vastuluure) ülema Karl Lauritsaga jatema kohusetäitjaga Mart Tuisuga. Eestit Venemaal esindavatestinimestest on Laamaniga vestelnud pressiatasee Moskvas Volde-mar Kattenberg, sama saatkonna I sekretärid Andres Kurrikoff jaPeeter Jõgi, Eesti peakonsul Petrogradis Viktor Tomberg ja ase-konsul Peeter Tauk29 (viimased kaks mõisteti spionaazis süüdi1950. aastal).

Välismaalastest olid kõige olulisemad kontaktid Meiklejoh-niga. Briti luure residentuuride suuruse ja nende eelarvete kohtaon täpseid andmeid 1923. aasta kohta, siis oli Briti luurel üle maa-

28Tollal koosnes Kindralstaap neljast osakonnast: I (operatiiv)osa-kond, II (informatsiooni)osakond, III (vastuluure)osakond, IV (topo-hüdrograafia)osakond. II osakond tegeles peamiselt avalike allikate jasõjaväeataseedega, III osakond operatiivtööga.

29Vt Meie vastus. . . 2003. Ajal, kui Laaman juhtis informatsioo-niosakonda, leidsid mainitud kohtumised aset: Meiklejohn— 27. VI1922 (lk 1548), 13. XI 1922 (lk 1551), 9. II 1924 (lk 1565); Lau-rits — 26. X 1922 (lk 1550), 26. III 1923 (?) (lk 1554); Tuisk — 3. I1924 (lk 1559); Kattenberg — 22. II 1924 (lk 1566); Kurrikoff— 26. III1923 (lk 1554); Jõgi — 29. XII 1923 (lk 1558); Tomberg — 19. III1923 (lk 1553), 19. XII 1923 (lk 1557–1558), 22. II 1924 (lk 1566);Tauk — 29. XII 1923 (lk 1558). Torkab silma, et sel perioodil ei ole sis-sekandeid ühegi kohtumise kohta kaitsepolitseinikega, kuid kuna päevikon säilinud osaliselt ja kindlasti ei kandnud Laaman sinna sisse kõikitöökohtumisi, ei pruugi see tähendada, et ta tegelikult kaitsepolitseini-kega ei kohtunud.

41


ilma luureresident 33 saatkonnas. Agentuurile olid kõige suu-remad kulutused Hollandis (5750 naela) ja Türgis (4740 naela)ning juba kolmandal kohal oli aukartust äratava 3956 naelaga re-sidentuur Eestis. Võrdluseks olgu öeldud, et see oli 9,4% ing-laste poolt üle maailma allikatele kulutatud summast ja sama rahaeest oleks näiteks kõigile Eesti kaitsepolitseinikele saanud palkamaksta rohkem kui aasta. Loomulikult ei olnud see raha suu-natud ainult asukohariikide vastu. Hollandi residentuuri tegevusoli arvatavasti sihitud peamiselt Saksamaa vastu, Türgi residen-tuur pidi koos Egiptuses paiknevaga silma peal hoidma Suurbri-tanniale nii olulisel Lähis-Idal, ja Eesti oli sobiv paik Venemaakohta info hankimiseks. Nõukogude Venemaa vastu tegutsevalBriti residendil Riias oli oma informaatoritele maksmiseks samutiüsna avarad võimalused (3600 naela), märksa vähem saadi kulu-tada Stockholmis (900 naela) ja Helsingis (840 naela). Tallinnastöötas lisaks Meiklejohnile saatkonnas arvatavasti passikontrolliohvitseride (Passport Control Officer) katte all veel kolm temaalluvat. Viisade vormistamine oli vaid murdosa nende meestetööst — samal ajal laekus viisade eest ainult 71 naela.30

Meiklejohn jälgis enamlasi aktiivselt. Analüüsides 1921. aastaaprilli algusest kuni detsembri lõpuni säilinud lünklikke allikaid,on kogenud luureuurija Craig G. McKay järeldanud, et Meikle-johnil oli vähemalt 38 informaatorit Tallinnas, Moskvas, Viibu-ris ja Riias31) ning et ta saatis Londonisse üheksa kuuga umbes1000 raportit. Tallinna jaama (station) informaatoreid tähistatieesliitega BP, väljaminevaid raporteid tähtedega RM (RonaldMeiklejohn või Reval Mission). Huvi tunti III Internatsionaalija tsekistide tegevuse, samuti üldiste poliitiliste suundumuste,välismaale suunatud propaganda jpm vastu, kuid säilinud alli-kate arv ei luba esmatähtsaks olnud küsimuste kohta järeldusiteha (McKay 1994. Meiklejohni ja Laamani omavahelisest kir-javahetusest seni leitud kirjad näitavad, et kahe mehe suhtlemineoli vähemalt mõnel ajal väga tihe. Neis kirjades käsitletud tee-

30SISi residentuuride struktuuri ja eelarveid 1923. aasta kohta vt Judd1999, repro sisekaanel.

31Võib-olla on Eduard Laaman üks nimetataud 38-st, kuid doku-mentides on viidatud ka Eesti ametlikele allikatele (Official Sources,Estonia).

42

Ivo Juurvee

madeks on enamlike ja vene emigrantidest isikute tegevus, Baltilaevastik jms. Meiklejohni huvitavad peamiselt andmed kindlateisikute kohta.32

Peapõhjus Balti riikide residentuuride ebavõrdeliselt suurekspaisutamisel oli brittide soovimatus luua residentuuri Moskvas.Küllap olid mälestused Lockharti läbikukkumisest ja kapten Cro-mie surmast veel liiga värsked ning liiga valusad. Takistuseks olika diplomaatiliste suhete puudumine Suurbritannia ja NõukogudeVenemaa vahel, mille tõttu puudus Moskvas saatkond. 1921. aas-tast tegutses seal küll Briti Kaubandusmissioon, kuid seda kasutatiluureks väga piiratud ulatuses, kui üldse (Tomaselli 2002). Teinebritte kimbutav probleem oli vene keelt valdavate ohvitseride jateiste võimalike salakuulajate pidev nappus.

Arvatavasti muutus teabevahetus 1920. aastate keskpaigast in-formatsioonibüroo töös vähem tähtsaks. Et enam ei olnud pres-siataseesid, oli osakonnal vähem operatiivinfot, mida partneritelepakkuda. Teiseks loodi 1923. aastal välisministeeriumis ministriabi ametikoht. Kui mitte varem, siis vähemalt 1930. aastatel vahe-tasid sellel ametikohal töötanud inimesed aktiivselt sõjaväeluuregainfot (Laretei 1970: 182; Mamers 1958: 54) ja informatsioo-nibüroo juhatajat ei olnud vahelüliks enam tarvis. Kolmandaks eiolnud Laamani asemele panna kedagi, kellel oleksid olnud samalaialdased sidemed.

1920. aastate esimesel poolel Venemaa kohta info hankimisepuhul tuleb tunnistada, et kui mitte informatsiooniosakond, siisvähemalt Eesti sõjaväeluure oli venelaste luuremängu Trust pooltsuuremal või vähemal määral n-ö ära lollitatud. Tõenäoliseltolid selle ohvrid siiski mõlemad Eesti luureteenistused ja Birgiafääriga kahjustati ka riigi rahvusvahelist mainet. Kahjurõõm võiebaprofessionaalsuses süüdistamine oleks siin kohatu, sest samasaatuse osalised olid ka inglased, prantslased, poolakad ja soom-lased (Andrew, Mitrohhin 2002: 41–46), ühesõnaga nähtavastikõik, kes tollal Venemaal toimuvaga sügavuti kursis olla püüdsid.

32Suhtlemise tihedust näitab see, et ühes kirjas viitab Meiklejohn sa-mal hommikul toimunud kohtumisele (Meiklejohn Laamanile 13.12.20,avaldatud Arumäe 2000: 22) ja teises lubab küsitud andmeid järgmisekspäevaks (Meiklejohn Laamanile, 15.06.21. ERA 957-1-94, l 52.)

43


Omal kombel võis see Eesti luurele isegi kasulik olla. Nimeltoli operatsiooni Trust eesmärgiks Vene valgeemigrantide juhtidekahjutuks tegemine. Et selleks oli vaja tekitada OGPU agentidevastu usaldus, lekitati suurelt jaolt ehtsat informatsiooni. Eestiluureteenistused sattusid seetõttu enese teadmata kahemõttelisseolukorda. Ühest küljest saadi infot, mis ongi ju luuretegevusemõte, teiselt poolt nõrgestati oma tegevusega kaudselt Vene val-geemigrante: erinevalt näiteks Suurbritannia riiklikest huvidest,ei olnud see Eesti riiklike huvidega vastuolus.

Heaks tulemuseks võib pidada seda, et kõik pressiataseena Ve-nemaale saadetud inimesed tulid elusalt tagasi ja ka lähetuse ajalei tulnud neist kellelgi vanglaleiba maitsta. Võrreldes inglastevõi ameeriklastega on selles osas punktiarv kindlasti eestlaste ka-suks. Cromie’st ja Lockhartist, kellega koos toimetati 1918. aastaltrellide taha veel mitu Briti diplomaati, oli juba juttu. Sama vahis-tamislainega võeti kinni ameeriklaste resident Ksenofon Kalama-tiano, kes vabanes kolm aastat hiljem. 1925. aastal langes lõksu,millest tal enam elusalt välja tulla ei õnnestunud, kõigi aegade ükstuntumaid Briti salateenistuse töötajaid (selleks ajaks arvatavastijuba erus) Sydney Reilly (vt nt Fogelsong 1994; Lockhart 2003).

Millest tuli nii suur sissekukkumiste arv? Venemaa käsitlusteson selle põhjuseks toodud luurajate ebaprofessionaalsust.33 Tõe-tera on selles olemas — tollal ei olnud veel koole, kus luurajaidkogenud õppejõudude käe all aastate kaupa spionaaziks välja õpe-tada, vaid töös oli põhirõhk improviseerimisel. Peapõhjuseks olisiiski Venemaa olukorra keerukus. See muutus väga kiiresti, jasoovides midagi ära teha, tuli ka reageerida väga kiiresti, tuuesohvriks ettevaatuse. Külma sõja aegne praktika, kui läheneminevõimalikule allikale enne värbamist kestis mõnikord aastaid, eitulnud tollal kõne alla. Valikut, kas tegutseda ettevaatlikult võiettevaatamatult, ei olnud; oli ainult valik, kas tegutseda või mitte.Seda aitab näitlikustada üks samal ajal toimunud sõjaline ope-ratsioon. 1919. aasta augustis blokeeris Björkösundis baseeruvBriti kergeristlejate eskaader Kroonlinnas asuvat enamlaste lae-

33Näiteks kirjutab Leonid Mletsin: “Esimese maailmasõja ajal oliBriti luure saavutanud suurt edu ja seda peeti õigusega maailma parimaksluureametiks. Kuid Venemaal tegutsesid diletandid” (2003: 21).

44

Ivo Juurvee

vastikku. Seda kaitsesid miiniväljad ja tsaariajal pealinna kaitseksehitatud võimas rannakaitsefortide süsteem. Laevastiku tuumikumoodustasid 305 mm peakaliibri suurtükkidega 23 000-tonninelahingulaevPetropavlovskja 17 500-tonnine soomuslaevAndreiPervozvannõi; brittide 4100-tonnistest 152 mm suurtükkidega ker-geristlejatest ei oleks neile soomusmürakatele klassikalises mere-lahingus vastast olnud. Et midagi enamliku laevastiku vastu ettevõtta, oleks tulnud kas vallutada sadama sissesõiduteed kaitsvadfordid maa poolt või tuua nende pommitamiseks Läänemerre ras-ked sõjalaevad. Mõlemad variandid oleksid olnud ressursima-hukad ning nende võimalikkus sõjaliselt ja poliitiliselt küsitav.Ööl vastu 19. augustit mindi välja riskile ja ajaloos seninägematuhulljulge torpeedokaatrite operatsiooniga rünnati vaenlase laevunende baasis, tugeva merekindluse südames. Seitsmest rünnakuleläinud torpeedokaatrist pöördus tagasi vaid neli, kuid kuni na-vigatsioonihooaja lõpuni ei nähtud enam liikvel ühtki hävitajastsuuremat Vene sõjalaeva (Bennet 2003: 153–163, 252). Brittideloli valik, kas tegutseda või mitte, ja nad otsustasid tegutseda. See-sama valik seisis tihti ka luurajate ees. Kui avanesid operatiivsedvõimalused info hankimiseks või mõjutustegevuseks, oli võimalikvalida, kas neid kasutada või mitte. Kui sõjalise operatsioonigaseoses sai selle edu kohe kõigile teatavaks, siis luurajate puhul seejäigi saladuseks ning avalikkuse ette jõudsid propagandaaktsioo-nidena läbiviidud näidisprotsesside kaudu ainult altminekud.

AVALIKUD ALLIKAD

Juba 1920. aasta mais alustas välisministeerium läbirääkimisikindralstaabiga ja raadiovalitsuse ülema leitnant Friedrich Olb-reiga, et informatsiooniosakonnal oleks võimalik kasutada kaTallinna sädetelegraafijaama kinnipüütud poliitilisi ja pressitea-teid (Välisminister staabi ülemale 4.05.20, 20.05.20. ERA 957-1-9, l 36, l 56). Nagu selgub Laamani juba viidatud kirjastKattenbergile, tuli veel 1923. aastal tõdeda, et kuigi “meie Tal-linna raadiojaam on täieste podagras”, oli tegu olulise allikaga.Näiteks 1920. aasta suvel, kui Poolas käisid ägedad lahingud Pu-naarmeega, millest sõltus ka Eesti tulevik, andsid mõlema poolekindralstaabi poolt raadio teel edastatud pressiteated, mis kinni

45


püüti, võimaluse sündmuste käiku operatiivselt jälgida.34 (Sa-mast allikast ehk Posti Peavalitsusest jõudis välisministeeriumika selliseid materjale, mida ei saa kuidagi nimetada avalikeksallikateks, nimelt Nõukogude Liidu Tallinna saatkonnale tulnudja selle väljasaadetud telegrammid, nii avatud tekstiga kui kasifreeritud.35)

Infokanalitest kõige kiirem oli Eesti Telegraafiagentuur, mis oli1920. aastal välja kasvanud 1918.–1919. aastail välisministeeriumijuures asunud Ajakirjanduse Büroost ja telegraafiagentuurist Es-tur. ETA oli riigi enamusosalusega aktsiaselts ja tegeles välismaainfoagentuuride teadete tõlkimisega eesti keelde ning edastami-sega oma abonentidele. Ühtlasi edastati Eesti uudiseid oma välis-partneritele, kuid see hõlmas kogu tööst vaid tühise osa. Euroopaspöördeliseks saanud 1939. aastaks oli ETA töötajate arv jäänudküll samaks mis 20 aastat varem ajakirjanduse bürool (10–12 ini-mest), kuid agentuuri töö tõhusus oli järsult tõusnud. ETA pea-korteris Pikk tn 36 töötas neli raadiovastuvõtjat, mis olid ühen-datudHellschreiber’itega (automaatkirjutajatega). See oma ajakohta moodne aparatuur võttis kogu ööpäeva vastu ja kirjutas pa-berlindile neljalt suurelt uudisteagentuurilt tulevaid teateid. Needagentuurid olidReutersLondonis (vahendas lisaks Suurbritannialeka Põhja-Ameerika ja Kaug-Ida uudiseid),HavasPariisis (Prant-susmaa ja Lõuna-Ameerika), DNB Berliinis (Saksamaa ja Kesk-

34Aastail 1919–1920 Tallinna sädetelegraafijaamas kinni püütud Pu-naarmee ja hiljem ka Poola armee teated asuvad säilikus ERA 496-2-23.Samas on ka mõned Tartu rahuläbirääkimistega seoses Eestisolnud vene-lastele adresseeritud telegrammid Litvinovile (l 58–59),Krassinile (l 67–68), Joffele (l 69, 78–81, 85). Telegrammid on lahtise tekstiga ningprantsuse ja vene keeles.

35Sifreeringutest on säilinud näiteks Frumkin Vneschtorgile, 8.02.24ja 11.02.24; Aralov Starkile 8.02.24; Stark Tsitserinile 10.02.24. ERA957-12-563, l 7–22. Telegrammid on Posti Peavalitsuse blanketti-del ja edastatud informatsiooniosakonna juhatajale. Välisministeeriumikrüptoanalüütiline võimekus koosnes toona peamiselt sifriametnik AlmaLindperest, kes lisaks kogu ministeeriumi peamajas tehtavale sifreeri-mistegevusele pidi hoolt kandma veel salajase arhiivi eest. Kas tal jätkusannet ja kogu muu töö kõrvalt ka aega Nõukogude koodide murdmiseks,on küsitav. Igal juhul puuduvad siiani selle kohta andmed.

46

Ivo Juurvee

Euroopa) ningStefaniRoomas (Itaalia ja Vahemere piirkond). Li-saks andsid telegraafi teel uudiseid naaberriikide telegraafiagen-tuurid: Nõukogude Liidu TASS, Soome STT ja Läti LETA.

Et suurtel agentuuridel oli korrespondente üle maailma, olisuurema osa sündmuste kohta võimalik saada erinevaid seisukohti:näiteks erinesid toonilt tunduvaltReuters’i ja DNB uudised Hitlerivälispoliitiliste ning hiljem sõjaliste edusammude kohta. Samalpõhjusel ei olnud täielikku monopoli Nõukogude Liidu uudisteosas TASSil.

ETA toimetas uudised, tõlkis eesti keelde ja edastas in-fobülletäänidena tellijatele, kelle hulka kuulusid ka välisminis-teerium ning sõjavägede staap. Toimetus töötas kolmes vahetuseskella 9-st hommikul kella 2-ni öösel — selline tööaeg oli valitudsilmas pidades öösel trükki minevaid päevalehti. Nädalas võetikeskeltläbi vastu umbes 2500 uudist (Peegel 1988).

Telegraafiagentuuride pakutava uudiste kiiruse ja laia haar-dega ei suutnud maailma luureteenistused ning saatkonnad enamvõistelda; nende ülesandeks jäi pakkuda infot sellest, millest uu-distes ei räägitud, ning anda ülevaadet sündmustest, mis ei ol-nud veel aset leidnud. Kiirelt arenevate sündmuste jooksvaksjälgimiseks, nagu näiteks sõjategevus 1939. aasta septembris Poo-las, oli ETA esimene infoallikas.36

Informatsioonibüroo jaoks olid avalikud allikad kõige oluli-semad. Näiteks eelarveaastal 1934/1935 “välisajakirjanduse järgijälgiti pidevalt välispoliitiliste sündmuste käiku ja koostati igapäe-vane kokkuvõte välispressist kõigi tähtsamate sündmuste kohta,pühendades erilist tähelepanu sellele osale sündmustest, mis puu-dutanud Ida-Euroopa poliitilise seisukorra kujunemist ja Eestija teiste Balti riikide suhteid üld-euroopalises poliitilises olu-korras. See kokkuvõte on abiks ministeeriumi tööle ning üht-lasi saadeti seda informatsiooniks valitsusliikmeile ja ajalehtedepeatoimetajaile” (Valitsusasutiste. . . 1935: 134). Eelarveaas-taks 1938/1939 oli nende tähtsus isegi tõusnud: “Kogu aastakestnud rahvusvahelise pinevuse tõttu valitses informatsiooni alaltugev tööpinge. Informatsiooni hankimine, välismaise pressi

361. septembri 1939 koosoleku kohta Sõjavägede staabis vt Luts2004: 68.

4 47


jälgimine ja selle refereerimine arendati ajanõuetele vastavaltmitmeti kiiremaks ja tõhusamaks. Sõjamajanduse probleemidejärjest tähtsamaks muutumise tagajärjel hakati senise igapäevaseajakirjanduse ülevaate kõrval koostama veel erilist, peamiseltsõjamajanduslikke küsimusi valgustavat nädalalisa, mida paljun-datult saadeti samuti nagu igapäevast välisajakirjanduse ülevaa-det, informatsiooniks Presidendi Kantseleile, Riigivolikogu ja Rii-ginõukogu väliskomisjoni liikmeile, Vabariigi Valitsuse liikmeile,eesti päevalehtedele ja saatkondadele välisriikides” (Valitsusasu-tiste. . . 1939: 146).

Teise maailmasõja eelõhtul esines büroojuhataja pressikok-kuvõttega ka hommikustel nõupidamistel välisministri juures37

(Mamers 1958: 82). 3. maist 1939 pandi ministri abi kabinettitelefoni juurde kella 15-st 20-ni valveametnik, kes võttis vaja-duse korral saatkondadest vastu stenogramme (Administratiiv-juriidilise osakonna ringkiri, 28.04.39. ERA 957-8-1584, l 3).Välisministeerium nagu ka teised riigiasutused töötas kuus päevanädalas, kella 9-st 15-ni, selleks ajaks oli Kesk-Euroopas kellkaks ja Londonis alles üks — seal töötasid riigiasutused veel täiehooga ning õhtused lehed olid ilmumata. Seega oli valveamet-niku töölerakendamine igati mõistlik ja pigem paneb imestama,et seda juba varem ei olnud tehtud. Algatus selleks tuli saadi-kult Stockholmis Heinrich Lareteilt, kes palus telefonivalvet “ar-vesse võttes, et praeguse rahvusvahelise olukorra juures tarvis võibminna mõnda pikemat ajalehe artiklit kiirelt Välisministeeriumileteatavaks teha” (Laretei Öpikule, 25.04.39. ERA 957-8-1584, l 2).

37Tuli ette, etad hockäidi ajakirjanduses ilmunu üle informeerimasteisigi ministreid. 7. septembril 1924 on Eduard Laaman kirjutanudoma päevikus Aleksander Palloga toimunud vestluse kohta: “Teine päev[rahaminister Otto] Str[andman] kutsunud Pallo välja: noh, mis lehedkirjutavad? [---] Pallo käia teda nüüdki informeerimas” (Meie vastus. . .2003, 8: 1774). Kirjeldatud episood toimus augustis, kui Pallo asendaslähetuses viibivat büroojuhatajat Oidermanni. Et Pallo väljakutsumineleidis asetad hoc, seda tunnistab seegi, et Laaman on selle kirja pannud:kui see oleks olnud informatsioonibüroo juhataja igapäevane kohustus,poleks olnud ju mingit põhjust sellest päevikus kirjutada.Võimaluseteise ministeeriumi töötajat välja kutsuda andis Strandmanile nähtavastisee, et kuni 6. juunini oli ta olnud välisminister.

48

Ivo Juurvee

Lisaks tellitud lehtedele kasutati pressiseirele keskendunudfirmade teenuseid, mida pakkusid näiteksZeitungs-AusschnitteAdolf SchustermannSaksamaal (jälgis ühtlasi kaSveitsi, Aust-ria, Tsehhoslovakkia ja Ungari saksakeelset ajakirjandust),Inter-nationalt Avisudklip A/STaanis jaDurrant’s Press CuttingsIng-lismaal38. Selliste firmade kasutamine võimaldas oluliselt suu-rendada jälgitavate ajalehtede ringi, näiteks Birgi afääri kohta onainuüksi Schustermanni büroo saatnud väljalõikeid 44 väljaandest,mis hõlmasid laia ala niihästi geograafiliselt kui ka poliitiliselt, ka-jastades erinevate poliitiliste voolude häälekandjaid.39

Ajakirjanduse kõrval on oluliseks avalikuks allikaks trükisedraamatu kujul. Välisministeeriumi raamatukogu esialgse kor-raldamise võttis paljude muude ülesannete kõrval enda õluleEduard Laaman. 1920. aastal kirjeldab ta olukorda nii: “MisVälisministeeriumi [raamatukokku] puutub, siis seisis ta minu siia-tuleku ajaks lihtsalt ühes kapis, mille võtit keegi ei teadnud. Paarilriiulil oli trobikond raamatuid, millest rahvasuu rääkis, et neid ku-nagi ka rohkem olnud. Ajakirjade kohta oli aga rahvasuu kauduülepea võimata kindlaks teha, missugune neist tellitud ja saadud,missugune mitte” (Laaman Kallasele, 17.05.20. ERA 957-1-9,l 52). Selleski vallas toimus kiire areng ja välisministeeriumi suu-reks eeliseks raamatukogu täiendamisel oli võimalus raamatuidsaatkondade kaudu tellida. Trükiste olulisus informatsiooniosa-konnale langes, sest selle töös oli oluline pigem operatiivsus kuianalüütiline sügavus. Raamatukogu vajasid jooksvas töös teisedkiosakonnad ja silmaringi avardamiseks diplomaadid. Tosina aastapärast jõudis kätte aeg, kui raamatuid oli kogunenud juba liigapalju. 1930. aastate alul oli raamatukogus 4000 köidet, millest1350 anti üle Riigiraamatukogule (Valitsusasutiste. . . 1934: 287).

Erinevalt sõjaväeluurest ei koostanud informatsiooniosakondilmselt pikki analüütilisi ülevaateid. Võimalik, et välisministee-rium ei näinud selleks vajadust ja küllap ei jätkunuks selleks

38See 1880. aastal asutatud firma tegutseb meediaseire alal veel prae-gugi, vt firma veebilehtewww.durrants.co.uk(vaadatud 3. XI 2006).

39Vt väljalõiked eesti-, vene-, saksa- jt-keelseist ajalehist Ado Birkiprotsessi kohta, 13.06.26–24.03.27. ERA 957-1-451. Kokkuon toimi-kus 329 artiklit 92-st eri väljaandest.

49


muu töö kõrvalt aega. Analüütilist taipu selleks oleks olnud,vähemalt Eduard Laamanil. 1935. aastal ilmus tema sulest raa-mat Nõukogude Vene ja kommunismi teostuskatseid 1917–1934,milles ta peamiselt Venemaa ajakirjanduse ja kirjanduse, aga kaoma reisimuljete põhjal (ta viibis Venemaal 1922. aasta detsemb-ris Eesti delegatsiooni sekretärina Moskva desarmeerimiskonve-rentsil, 1928. aasta septembris Lev Tolstoi 100. sünniaastapäevatähistamisel ja 1934. aasta aprillis-mais Balti riikide ajakirjanikedelegatsiooni ringsõidul) ning Läänes ilmunud teoreetilise kir-janduse põhjal analüüsib üsna täpselt Venemaal alates Oktoob-rirevolutsioonist toimunut. Tema tulevikku suunatud ennustused,kuigi neid ei ole palju, on osutunud tagantjärele õigeks, kuigiLaaman rõhutab ka sündmuste raskesti ennustatavust — “koguNõukogude Vene senine areng on ü l l a t a v o l n u d j u s to m a e t t e n ä g e m a t u s e l t” (1935: 105).40 Ilma kahtlusetaoli Laaman ka 1930. aastate keskel üks Eesti parimaid Venemaa-eksperte. Sama suurusjärgu asjatundjaks, kuigi pigem sõjalisteskui poliitilistes küsimustes, võib pidada ka suurelt jaolt avalikeleallikatele toetunud sõjaväeluure analüütikut major Ralph-LeonidTõnuristi.41

Avalike allikate kasutamises peituvad oma ohud. Esiteks onkõik kirjapandu nagunii subjektiivne ning vaadeldaval ajal ei ol-nud üldiselt kombeks ajakirjanduses uudist ja arvamust lahutada.Teiseks, nagu kõigile muudele luuretegevuse liikidele, leiduvadvastuabinõud ka avalike allikate kasutamisele. Need on tsensuur,mis piirab mitmesuguste andmete trükisõnas avaldamist, ja propa-ganda, mis täidab avalikud allikad suure hulga sõnavahuga, milleson keeruline isegi pooltõde ja lausvalet eristada. Mõlema vastua-binõu kasutamises saavutas Nõukogude Liit väga häid tulemusi,eriti 1930. aastatel.

40Raamat ilmus ka soome keeles E. A. Saarimaa tõlkes:Kommunis-min toteuttaminen Venäjällä(Porvoo—Helsinki: Werner Söderström,1935).

41Ka tema anne on trükisõnas varjunime all jäädvustatud: T. Rist.Nõukogude Venemaa ja tema sõjavägi. Tallinn: Sõduri kirjastus, 1931.160 lk.

50

Ivo Juurvee

*

Tulles tagasi artikli pealkirjas esitatud küsimuse juurde, kas infor-matsiooniosakond oli Eesti välisluureteenistus, tuleks kõike eel-kirjeldatut arvestades vähemalt aastatest 1921–1924 rääkides vas-tata jaatavalt. Näiteks olid pressiataseedel palgalised informaato-rid, nad edastasid Nõukogude dokumentide (sealhulgas salajaste)ärakirju jms. Viimaste ehtsuse kontrollimine on keerukas üles-anne, kuid isegi juhul, kui tegu on võltsingute või Nõukogudeoperatsiooni Trust ettesöödetud materjalidega, ei mahu selliseinfo hankimine diplomaatidele heade tavadega lubatu hulka ja onomane pigem luureteenistusele. Samas oleks teema vähest uuri-tust arvestades liiga ennatlik väita, et 1924. aasta lõpul lõpetatiinformatsioonibüroos igasugune luuretegevus, kuigi näib olevatselge, et 1930. aastateks oli büroo oma tähtsuse luureteenistusekorraldajana kaotanud.

Põhjusi, miks informatsiooniosakond on seni ajaloolaste tä-helepanu alt kõrvale jäänud, on mitu. Arusaadavatel põhjustel eikäsitletud luuretemaatikat 1920.–1930. aastatel ilmunud trükistes.Okupatsiooniperioodist alates on tähelepanu olnud suunatud pea-miselt luuretegevusele Teise maailmasõja eelsetel aastatel, mis onka arusaadav, sest need aastad määrasid Eesti ja kogu maailma saa-tuse pikaks ajaks. 1930. aastate kohta kehtivat üldist arusaama,mille on ehk kõige selgemalt sõnadesse pannud Magnus Ilmjärv —“Võib öelda, et sõjavägede staabi II osakond oli Eesti riigi ainusvälisluure” (2004: 371) — siinne käsitlus ei kummuta, vaid pigemkinnitab. Kui aga vaadelda 1920. aastate algust, siis võib öelda, etEesti riigil oli kaks välisluuret.

Kirjandus

A l e x a n d e r , Martin S. 1994. Did the Deuxieme Bureau work?: Therole of intelligence in French defence policy and strategy,1919–39. —Intelligence and National Security, Vol. 6, No. 2, pp. 293–333

A n d r e w , Christopher, Vassili M i t r o h h i n 2002.Mitrohhini ar-hiiv: KGB Euroopas ja mujal läänemaailmas. Tallinn: Sinisukk

A r u m ä e , Heino 2000. Eduard Laamani päevik lähiajaloo allikana. —Tuna, nr 1, lk 19–31; nr 2, lk 131–142; nr 3, lk 37–41; nr 4, lk 65–74

B e n n e t , Geoffrey 2003.Balti mere vabastamine. Tallinn: Olion

51


B r o o k - S h e p h e r d , Gordon 2005.Raudlabürint: Lääne salatee-nistused ja enamlased. Tallinn: Tänapäev

E e s t i v ä l i s t e e n i s t u s : Biograafiline leksikon 1918–1991. 2006.Koost. Triin Mulla, Peep Pillak, Jüri Trei ja Heini Vilbiks.Tallinn:Välisministeerium

E e s t l a s t e p r o t s e s s i s t Peterburis. 1922. —Päevaleht, 4. VIIIF o g e l s o n g , David S. 1994. Xenophon Kalamatiano: An American

spy in revolutionary Russia? —Intelligence and National Security,Vol. 6, No. 1, pp. 154–195

I l m j ä r v , Magnus 2004.Hääletu alistumine: Eesti, Läti ja Leedu vä-lispoliitilise orientatsiooni kujunemine ja iseseisvusekaotus.1920. aastate keskpaigast anneksioonini. Tallinn: Argo

J u d d , Alan 1999.The Quest for C: Sir Mansfield Cumming and theFounding of the British Secret Service. London: HarperCollins

J u h i s politseiametnikkudele. 1922. Koost. Hans Kuben. Tallinn:Politseipeavalitsus

K a s n a d l a h k u s i d Moskva rongiga?: 1. detsember 1924. Artik-leid ja dokumente. 1996. Koost. Jüri Ant. Tallinn: Koolibri

K a u l e r , Hugo Eduard 1924.Propaganda kui uus võitlusabinõu meieaja sõjas. Tema organiseerimine rahu ja sõja ajal, ilmasõjaningVene revolutsiooni kogemuste varal. Tallinn: Sõdur

K r i k k , Mai 2002. Eesti poliitiline politsei 1920–1940. Tallinn: OlionK r ö ö n s t r ö m , Mati 2004. Punaarmee üksuste juhtivkoosseis Eesti

Vabadussõjas 1918–1920. —Akadeemia, nr 8, lk 1687–1717L a a m a n , Eduard 1935.Nõukogude Vene ja kommunismi teostuskat-

seid a. 1917–1934. (Elav Teadus nr. 38.) Tartu: Eesti KirjanduseSelts

L a r e t e i , Heinrich 1970. Saatuse mängukanniks: Mällu jäänudmärkmeid. Lund: Eesti Kirjanike Koperatiiv

L o c k h a r t , Robin Bruce 2003.Reilly: Luureäss. Tallinn: CanopusL u t s , Alfred 2004.Heitluste keerises. Tallinn: OlionM a m e r s , Oskar 1957.Kahe sõja vahel. Stockholm: EMPM a m e r s , Oskar 1958.Häda võidetuile. Stockholm: EMPM a r a n d i , Rein 1991.Must-valge lipu all: Vabadussõjalaste liiku-

mine Eestis 1929–1937. I osa.Legaalne periood (1929–1934). (Stu-dia Baltica Stockholmiensia, 6.) Stockholm: Centre for Baltic Stu-dies at the University of Stockholm

M a r a n d i , Rein 1997.Must-valge lipu all: Vabadussõjalaste liiku-mine Eestis 1929–1937. II osa. Illegaalne vabadussõjalus (1934–1937). (Studia Baltica Stockholmiensia, 18.) Stockholm: Depart-ment of Baltic Studies at the University of Stockholm

52

Ivo Juurvee

M c K a y , Craig G. 1994. Our man in Reval. —Intelligence and Na-tional Security, Vol. 9, No. 1 (January), pp. 88–111

M e d i j a i n e n , Eero 1997.Saadiku saatus: Välisministeerium jasaatkonnad 1918–1940. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus

M e i e k a i t s e p o l i t s e i nõukogude saatkonna sekretäri arretee-rinud, kelle juurest meie sõjaväe dokumentisid leiti. 1922. —Päevaleht, 4. VII

M e i e s a a t k o n n a liikmete puutumatus Venemaal. 1922. —Päevaleht, 15. VII

M e i e v a s t u s : Eduard Laamani päevik 1922–1940. 2003–2004. —Akadeemia, nr 9, 2003–nr 7, 2004

M l e t s i n , Leonid 2003.KGB: Riiklike julgeoleku organite esimehed.Paljastatud saladused. Tallinn: Varrak

N o o r m e t s , Tiit 1999. Eesti sõjaväeluure tegevusest, meetoditest javahenditest aastail 1920–1940. —Luuramisi: Salateenistuste tegevu-sest Eestis XX sajandil. Artiklite ja dokumentide kogumik. Koost. TiitNoormets. Tallinn: Kistler-Ritso Eesti SA, lk 35–66

N õ u k o g u - V e n e m a a j a E e s t i v a b a r i i k : Süüdistusakt Pet-rogradi Eesti kontroll-opteerimise kommisjoni üksikute liikmete jakaastööliste kohta. 1922. (Poliitiline kirjandus nr. 1.) Petrograd:Eesti Kirjastuse Ühisus

O t s e r k i. . . 1996 =Otqerki istorii rossiiskoi vnexneirazvedki. Tom 2. 1917–1933 gody. Moskva: Meжdunarod-nye otnoxeni�

P e e g e l , Juhan 1988. ETA-st kodanliku vabariigi aastail. —ETA: Kogumik materjale informatsiooniagentuuri 70. aastapäevaks.Koost. E. Tooms. Tallinn: Perioodika, lk 18–22

P i h l a k , Jaak 1995. Eesti sõjaväe ataseed 1918–1940. Diplomitöö.Tartu. [Käsikiri]

P o l m a r , Norman, Thomas B. A l l e n . 2004.Spy Book: The Ency-clopedia of Espionage. New York: Random House Referance

R a z v e d k a. . . 2002 = Razvedka i kontrrazvedka v licah:Зnciklopediqeskii slovarь Rossiiskih specsluжb. Mosk-va: Russkii Mirъ

T h e C a m b r i d g e E n c y c l o p e d i a. 1994. Second Edition. Cam-bridge: Cambridge University Press

T o m a s e l l i , P. 2002. C’s Moscow station — the Anglo-RussianTrade Mission as cover for SIS in the early 1920s. —Intelligenceand National Security, Vol. 17, No. 3 (Autumn), pp 173–180

T o m i n g a s , William 1992.Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis. Tal-linn: Olion

53


T r a k m a n n , Konstantin L. 1930.Sõjakriminaalõigus: KaitseväeÜhendatud Õppeasutiste kursus. Tallinn: Kaitseväe ÜhendatudÕppeasutiste Staap

V a l g e , Jaak 2007. Konstantin Päts, 12. märts ja Moskva. —Tuna,nr 2, lk 42–66

V a l i t s u s a s u t i s t e tegevus 1918–1934. 1934. Tallinn: Riigikant-selei

V a l i t s u s a s u t i s t e tegevus 1934/35. 1935. Tallinn: RiigikantseleiV a l i t s u s a s u t i s t e tegevus 1938/39. 1939. Tallinn: RiigikantseleiW a r m a , Aleksander 1993.Diplomaadi kroonika: Ülestähendusi ja

dokumente aastatest 1938–44. Tallinn: Olion

IVO JUURVEE.Did interwar Estonia possess an exterior intelligenceservice? (Information Department of the Ministry of Foreign Affairs1920–1940.)

Nowadays it is common for every country to have at least threeintel-ligence/counterintelligence services — interior, exterior, and militaryservice. Definitely, two of them were present in the interwarRepublicof Estonia. The Security Police was a traditional interior service deal-ing with counterintelligence and the Second Department of the GeneralStaff dealt with traditional military intelligence. This article discussesif the Information Department of the Ministry of Foreign Affairs couldbe considered an exterior intelligence service.

Information Department was formed at the Ministry of Foreign Af-fairs in April 1920; its first head was Eduard Laaman, a 32-year-oldjournalist. The department’s two main objectives were public relationsand information gathering abroad. The staff of the Information Depart-ment was limited, with only 2–4 persons in its central apparatus. Thepeople were well educated; mostly they had studied law or economicsat the University of Tartu or at the University of St Petersburg. Many ofthe employees had previously worked as journalists.

In information gathering the main objective became Russia.Alreadyin May 1920 the newly formed Estonian diplomatic missions inRus-sia (in Moscow and Petrograd) were asked for Russian newspapers andother materials. The operational work started in March 1921when thefirst residents of the Information Department were sent to Moscow andPetrograd under cover of press attache’s. Their reports show clearly that

54

Ivo Juurvee

they dealt with agent-running. This work was gradually becoming moredangerous and although no press attache was ever caught by Russiancounterintelligence their activities were ended in autumn1924. Afterthat there is no evidence of espionage carried out by the InformationDepartment in Russia.

Open sources were also monitored by the Information Departmentand after decrease in operational activities in mid-1920s this becamemain focus of the unit. The fastest information channel was EstonianTelegraph Agency which wired the news from all over the worldinstantly.For deeper understanding of current problems foreign newspapers andmagazines were studied. In order to give wider focus to this activitythere were contracts with media monitoring companies (e.g.Durrant’sPress Cuttings in UK and Zeitungs-Ausschnitte Adolf Schustermann inGermany). Due to political tensions in Europe open sources were paideven more attention in late 1930s. By that time focus of informationgathering had shifted from Russia to Central Europe.

The outputs of the Information Department were short memos(mostly 1–3 pages) containing fresh information without much anal-yse. These memos were sent to the minister of foreign affairs, the headof Foreign Relations Committee of the Parliament, the primeminister,the minister of defence or the minister of interior; occasionally also di-rectly to the General Staff or Security Police. From foreigncounterpartsthe most intensive information exchange was going on with the BritishSecret Intelligence Service and its representative RonaldMeiklejohn.

IVO JUURVEE (sünd. 1979) on lõpetanud Tartu ülikooli ajalooeri-alal 2002, saanud magistrikraadi Kesk-Euroopa Ülikoolist2003, Tartuülikooli ajaloodoktorant a-st 2005. Aastatel 2001–2002 õppinud vahe-tusüliõpilasena Läti Ülikoolis, olnud külalisuurija 2005. a kevadsemest-ril Londoni Ülikooli juures.

55

Akadeemia_9-10_2007

Documents

studia baltica

osakonna juhataja

exterior intelligence

ei olnud

osakonna koosseis

information

press attach

ei pruugi