-
2120
19. sajandi alguses jõuab vene karikatuur uude ajajärku –
ajakirjaЖурнал карикатур на 1808 год в лицах (1808. aasta
karikatuuri ajakiriportreedena) ilmumisega saab professionaalselt
teostatud karikatuuristjuba selgelt perioodika osa. Kuid A.
Venetsianovi poolt 1807. aastal alus-tatud ja haritud pealinlaste
tähelepanu silmapilkselt võitnud väljaandeiga ei osutunud pikaks.
Pärast kolmanda numbri ilmumist ajakiri keisrikäsul suleti:
Aleksander I-le polevat meeldinud joonistus, mis kujutaskabinetis
tukkuvat ülikut, samal ajal kui eesruumis ootas vastuvõttuarvukalt
jutulesoovijaid.
Paljudes Euroopa riikides, erinevalt Venemaast, muutus
poliitilinesatiir kui žanr eriti populaarseks Suure Prantsuse
revolutsiooni päevil,kui satiirilistest piltidest sai oluline
poliitiline relv ning ilmavalgust nägidsajad erineva suunitlusega,
oponente pilavad karikatuurid. Revolut-siooni algfaasis olid paljud
neist sihitud võimukandjate, nende seas kaLouis XVI ja
Marie-Antoinette’i vastu. Näiteks ühel tundmatu ingliseautori
gravüüril on kujutatud Louis XVI-t jätmas hüvasti oma perekon-naga.
Tolleaegsetel karikatuuridel on kuningat jäädvustatud
pimedana,narrina, pooleldi lukksepana, pooleldi juuksurina jne
lõpututes varian-tides. Peale hukatud kuninga ja kuninganna said
revolutsioonipäevilpeaaegu kõik silmapaistvamad ühiskonnategelased
mõneks ajaks kari-katuristide pilkeobjektiks, eri aegadel näiteks
Marat, Danton, Robes-pierre jt.
Louis XVI kurbhüvastijätt oma perekonnaga.Tundmatu ingliseautor,
1793
Marat´ triumf.Karikatuur Prantsuserevolutsiooni päevilt
Prantsuse kolossi häving. J. Gillray, 1798 Brobdingnagi kuningas
ja Gulliver. J. Gillray, 1798
Prantsuse revolutsiooni sündmusi kajastasid sageli ka
välismaiste,eriti Inglismaal elavate kunstnike tööd (näiteks Thomas
Rowlandsoni(1757–1827) ja James Gillray (1757–1815) looming).
Inglased olid kaesimesed, kes hakkasid joonistama karikatuure, kus
peategelasena oli
-
3332
Aleksandr Junger (1883–1948), Nikolai Remizov (1887–1975) jt.22
Aja-kirja veergudel naerdi välja poliitikuid, mustsadalasi,
pseudopatrioote,väikekodanlasi. 1913. aastal muutus Сатирикон
ajakirjaks Hoвыйсатирикон ja seal avaldasid oma loomingut Vladimir
Majakovski(1893–1930), Arkadi Avertšenko (1881–1925), Saša Tšornõi
(1880–1932)ja teised ajastu väljapaistvad kirjanikud-satiirikud.
Ajakirjas trükiti äranoorte, hilisemate nõukogude satiiriajakirjade
veergudel sageli esinenudkunstnike Nikolai Radlovi (1889–1942),
Vladimir Lebedevi (1891–1967)ja Boriss Antonovski (1891–1934)
pildid.
1914. aasta juulis puhkenud I maailmasõja tõttu intensiivistus
Vene-maal, nagu ka teistes sõdivates riikides, järsult
propagandistlik tegevus,mille üheks olulisemaks visuaalseks
väljendiks kujunes patriootilise si-suga plakat. Seejuures
kasutasid kunstnikud vaenlase naeruvääristamiselsageli luboki
traditsioonist lähtuvaid karikatuurseid võtteid.23 Seda eritisõja
algul, kui Vene vägede edukas tegutsemine inspireeris
luboki-kunstnikke jäädvustama kõiki olulisemaid sündmusi ja
kangelastegusid.
Seejuures tuleb arvestada, et juba sõja teisel päeval kehtestati
Venemaalsõjaväetsensuur, mis pidi administratiivsete meetodite abil
tagama, etkõik väljaanded kajastaksid sõjasündmusi tsaaririigile
soodsas valguses.Sõjaaegse tsensuuri reeglid puudutasid otseselt ka
satiiri, keelustadessõjaväe juhtivate isikute väljanaermise.
Sõja-aastate tsensuuri äärmisest jäikusest on kirjutanud paljud
tollaltegutsenud satiirikud ning karikaturistid, meenutades teiste
seas suisakurioosseid juhtumeid. Nii olevat tsensor nõudnud
ajakirjas Hoвыйcатирикон ühest sõjatemaatilisest jutustusest lause
„Taevas oli sinine“kustutamist, kuna see võis viia vaenlase
järelduseni, et kirjeldatavadsündmused leiavad aset lõunas ja seega
paljastub Vene vägede paikne-mise saladus.24 Ühes teises selle
ajakirja numbris aga keelustati pilt, mil-lel oli kujutatud Rooma
sõjameest, kelle jalge ees vedelesid vaenlastepead. Nimelt
kahtlustas tsensor, et üks peadest on liiga sarnane Niko-lai II
omaga. Tsensuuri valvsus ulatus isegi nii kaugele, et ühest
ajakirja-numbrist kõrvaldati igaks juhuks tuntud poliitiku Pavel
Miljukoviallkirjata portree.25
Mida lähemale paistis jõudvat lõplik võit, seda julgemaks ja
väljakut-suvamaks muutusid plakatite ning karikatuuride süžeed.
Vaenlane muu-tus nendel aina arglikumaks ja rumalamaks. Olgu siin
näitena toodudkaks karikatuuri. Esimesel neist on ülaservas tekst:
„Sakslased tahavadkorraldada Türgis armeenia progrommi“ ja see
kujutab armeenlast
Patriootilise sisuga vene plakat, millel ka mõjuv riimitud
tekstisõnum, I maailmasõja päevilt
Kapten P. Nesterovi kangelasteole pühendatudplakat. 8.
septembril 1914 sooritas ta lennunduseajaloos esimese õhurammimise
ja kukutas omaelu hinnaga alla vaenlase aeroplaani.
-
3534
küpsetamas vardasse aetud, äratuntavalt keiser Wilhelm II näoga
saks-last. Karikatuuri allosas kõlab armeeniapäraselt vene keelt
moonutadesarmeenlase vastus: „Tule, mu hingeke, täägile … saab head
šašlõkki!“Teine karikatuur aga kujutab nälga Saksamaal.
Samalaadilist „tujutõst-vat“ toodangut paisati turule sadades
tuhandetes eksemplarides.
Sõjaõnne pöördudes lahtus esialgne eufooria ning taandus ka
ise-tegevuslik lubokilooming. Seda asendas propagandistlik
suureformaa-diline plakat, millel tavaliselt kujutati pilkavalt
sakslasi ning austerlasija ungarlasi, kellele vastandus vapper vene
sõjamees. Saksamaa ja temaliitlaste kunstnikud vastasid venelastele
süžeelt üsna samasuguste pla-katitega, kuigi nende rünnakute
peamiseks objektiks polnud mitte nii-võrd Venemaa, kui Briti
koloniaalimpeerium.
Plakatitega samalaadne teemavalik ja kujutamisviis iseloomustas
kasõjaaegsetes satiiriajakirjades ilmunud karikatuure, mis paistsid
silmasuhteliselt madala taseme ning labasuse poolest. Reeglina oli
nendel pea-tegelaseks tobukesest sakslane või austerlane, kellele
vastandus muinas-jutuline vene vägilane. Nii olid paljud
satiirilised väljaanded, nende seaska Новый cатирикон, kaotanud
1917. aasta veebruariks suure osa omakunagisest teravusest ning
koos sellega ka valdava osa endisest popu-laarsusest.
REVOLUTSIOON JA KARIKATUUR
1917. aasta veebruarirevolutsiooniga, mida Новый cатирикон
tervitasvaimustunult loosungiga „Elagu vabariik!“, algas Venemaa
satiirilise pe-rioodika uus tõusuaeg. Ilmuma hakkas arvukalt uusi
ajalehti ning aja-kirju, kus paljud aktuaalsed teemad leidsid
käsitlemist satiirilises jakarikatuurses vormis. Keelatud teemad
puudusid ning ajakirjanduseveergudel võis uuesti näha tsaari ja
tema lähikondlasi, ministreid, par-teide juhte ning teisi
ühiskonnas olulist rolli mänginud ja mängivaid isi-kuid kujutavaid
karikatuure. Tollel ajal ilmunud karikatuuridest võibühe näitena
tuua ajakirja Новый cатирикон 1917. aasta 16. numbrisilmunud A.
Radakovi pildi „Romanovite sugupuu lõpp“, millel Niko-lai II vaatab
löödult pealt sajanditevanuse Romanovite sugupuu kokku-varisemist.
Puu ei pea raskusele vastu, sest selle oksi koormavad üles-poodud.
Karikatuuri saadab tekst: „Aleksander III: Eh, Kolja, Kolja!Oleks
pidanud minust eeskuju võtma: mina riputasin aegamööda, sinaaga
korraga, puu ei pidanudki vastu.“26 Erandlikud polnud ka
juhused,kui perioodikas ilmusid ümbertrükid sakslaste
karikatuuridest, millelnaeruvääristati kukutatud Romanovite
dünastia liikmeid. Järgmisel pil-dil ütleb adjutant Nikolai II
vennale, suurvürst Mihhail Aleksandrovitši-le: „Teil on ohutu olla,
Mihhail Aleksandrovitš. Armee täna streigib!“
-
Sõjasüütaja ja ... ... külm dušš. B. Jefimov, 1923
4746
atribuut, mis pidi näitama selle kandja kuulumist kodanluse
hulka.Monokli kandmine oli peamiselt moes enne I maailmasõda ning
valda-valt saksa ja vene kaardiväeohvitseride seas. Sõja puhkemisel
ja vastan-dumisel sakslastele see mood Venemaal kadus ja
preislasest ohvitser,monokkel silma ees, muutus I maailmasõja
päevil üheks vene karikatu-ristide peamiseks pilkeobjektiks.
Lord Curzoni kõrvale on B. Jefimov pildil paigutanud inglise
buldogi,kellest 19. sajandi lõpuks oli saanud peale John Bulli
teine Suurbritanniakarikatuurne sümbol. John Bulli nime võis ka ära
kasutada nii, naguseda on teinud A. P. pseudonüümi taha varjunud
autor 1927. aasta märt-sis ajakirja Бегемот 11. numbris. See pilt,
mis kannab pealkirja „Uppu-nu lombis“, on varustatud tekstiga:
„John Bull-bull-bull … bull …“
Buldogi kuju kasutasid propagandistlikel kaalutlustel, eriti
maailma-sõdade päevil, nii inglased ise kui erinevatel perioodidel
ka Suurbritan-nia vaenlased. Nõukogude karikaturistide käsitlustes
on briti polii-tikutest kõige sagedamini kujutatud buldogina
Winston Churchilli. Kuidnemad polnud kaugeltki ainsad tegelased,
keda nõukogude karikaturis-tid kujutasid klähvivate ja sülge
pritsivate koertena. Nõukogude võimuesimestel aastatel kujutati
sellistena ka Lääne kapitalistide poolt juhitudvalgekaartlastest
„endisi“ ning hilisemal ajal ka Trotskit ja teisi
Stalinivastaseid.
Uppunu lombis. A. P., 1927
Täpne vastus. N. Radlov, 1927
Küsimusele „Miks kõik inglise poliitikud kannavad
ilmtingimatamonoklit?“ leiab „täpse vastuse“ A. Radlovi karikatuuri
allkirjast: „Kui-das siis teisiti? Nad on ju lühinägelikud!”
Cursoni ultimaatumi teema oli nii sõnas kui pildis nädalaid
nõuko-gude perioodika esilehekülgedel, pakkudes lugemiseks ja
vaatamisekspaljude karikaturistide ja satiirikute loomingut.
Sealhulgas on selliseidki,mida hiljem, Stalini isikukultuse ajal,
rohkem kordagi ei mainitud, rää-kimata taasavaldamisest. Üks neist
oli 1923. aastal satiiriajakirjas Крас-ный перец (Punane Pipar)
ilmunud pilt, mis viitas Ilja Repini tuntud
-
9594
Rahu looja. B. Jefimov, 1922
tiivulist poisikest, kelle kehale on kirjutatud sõna „rahu“.
Pildil onesiplaanil rahulolev pan Sikorski (tollane Poola sõjaväe
ülemjuhatajaWładyslaw Sikorski), kes teatab: „Kui me loobume õnnetu
maimukesetoetamisest, ta kukub ja saab surma…“ Karikatuuril on
sisuliselt samas-tatud Nõukogude Venemaad ja rahu. Lähinaabritest
sõjaõhutajate valikon tolle aja nõukogude propagandale küllaltki
tüüpiline: vaenlaste loen-dis asetatakse esikohale Poola ning
kõrvale jäetakse Leedu.
Väidet, et rahuarmastav Nõukogude Liit elab pidevas
kallaletungi-ohus, kasutas nõukogude propaganda ka siis, kui oli
vaja klaarida arveidsiseopositsiooniga ning näidata
rahvavaenlasteks kuulutatute reetur-likku seost välisvaenlastega,
kelle teenistuses olevateks sabarakkudeks
neid ajalehtede veergudel nimetati. Sellise seose loomine oli
seda liht-sam, et valdaval enamikul raudse eesriide taha suletud
nõukogude ini-mestest polnud mingit tõest ettekujutust väljaspool
riigi piirde toi-muvast, mis võimaldas suhteliselt lihtsate
propagandistlike vahenditegaluua tegelikkust moonutava pildi nii
üksikutest riikidest kui kapitalist-likust maailmast tervikuna.
Paljude nõukogude inimeste jaoks oligi piltümbritsevast maailmast
selline, nagu seda kujutas J. Ganf karikatuu-ril „Kapitalistliku
maailma bolševikevastane ristikäik“, mis avaldati aja-kirja
Крокодил 1925. aasta jaanuarinumbris, seega vahetult pärast
det-sembrimässu. Ganfi karikatuur on nõukogude visuaalse
propagandatüüpiline näide. Pildi paremal serval on bolševikele
kaasa tundev töölinevõi pildi pealkirjast tulenevalt lausa
kommunist (ilmselt välismaine, sesttema riietus ja eriti peakate on
NSV Liidu oludes ebatavalised). Temavõimsale figuurile vastanduvad
vaenlased, kes oma arvukuses muutuvadväikesteks ja tühisteks. Kõik
nad: prantsuse sotsialistid, inglise konser-vatiivid, Ameerika
Ühendriikide riigisekretär Charles Hughes kooskapitalistidega,
Väike Antant, itaalia fašistid eesotsas Mussoliniga, koguvene
emigratsiooni esindav spekter, alates monarhistidest ja
lõpetadesmenševikega, on ühinenud Nõukogude Liidu vastaseks
ristikäiguks.Seejuures on Balti riikidest esindatud karikatuuril
vaid Eesti, mis seletubilmselt reaktsiooniga 1924. aasta 1.
detsembri sündmustele. Selleleviitab ka asjaolu, et ristisõjast
osavõtjate seas kujutatud Eestit esindabstereotüüpse välimusega
kapitalistist, kes tassib võllapuud, kus ripubpoodu.
Välisvaenlaste poolt tuleneva pideva ohu kultiveerimise kõrval
ka-sutas nõukogude propaganda ka teist olulist stereotüüpset
väidet, nimeltet NSV Liit on üks peamisi „tõmbekeskusi“, millega
seostuvad koguprogressiivse inimkonna lootused. See arusaam kujunes
vahetult pärastOktoobrirevolutsiooni ja leidis propagandistlikku
kasutamist sisuliseltkuni Nõukogude Liidu lagunemiseni. Seetõttu
oli ka Eesti proletariaadiNSV Liidu suunaline pürgimus, mis
saavutas oma kulminatsiooni 1924.aasta 1. detsembri sündmuste ajal,
igati loomulik ja arusaadav. Lisaksoli ju nõukogude ajakirjandus
loonud pildi maailmast, milles Nõuko-gude Liidust oli saanud
positiivne alternatiiv Läänele. Ehk, nagu 1934.aastal toimunud
ÜK(b)P XVII kongressil väitis Stalin: „Majanduslikevapustuste ja
sõjalis-poliitiliste katastroofide märatsevate lainete keskelseisab
NSV Liit üksi, nagu kalju, jätkates oma tööd sotsialismi
ülesehi-tamisel ja võitluses rahu säilimise eest. Kui seal,
kapitalistlikes riikides,möllab ikka veel majanduskriis, siis NSV
Liidus jätkub tõus nii tööstusekui ka põllumajanduse vallas.“55
Niisugust lähenemist illustreerib ka ees-pool mainitud J. Ganfi
karikatuur, mis kujutab Lääne töölist kapitalist-liku maailma
rünnaku alla sattunud proletaarlaste riigi liitlastena.
-
9796
Kapitalistliku maailma vastane ristikäik. J. Ganf, 1925
-
121
Leedu teatrilaval. B. Jefimov, 1927
120
Inglismaa ja Leedu. V. Kozlinski, 1927
Pildil kujutatud teatriloožis istuvad Suurbritannia
välisminister Aus-tin Chamberlain ja Poola peaminister Józef
Piłsudski, kellele näitabpaberit tekstiga „Otsus nelja kommunisti
kohta on täide viidud“ lihuniku-põlle kandev veriste kätega Leedu
peaminister Augustinas Voldemaras.B. Jefimovi sõnul ajendas
karikatuuri looma järgmine sündmus: „Lee-dus, kus veel eksisteeris
kapitalistlik kord, korraldas fašistlik valitsusjulma
arveteklaarimise nelja leedu kommunisti üle. Mehistele
revolut-sionääridele määratud surmanuhtluse otsuse, mis kutsus
esile maailmakõigi ausate inimeste pahameele, võtsid Inglismaa
reaktsioonilised ring-konnad vastu varjamatu rahuloluga, jagades
peaminister Voldemaraselesoosivat kiitust tema antikommunistliku ja
antinõukoguliku usinuseeest. Mõneks ajaks sai Voldemarasest
järjekordne „kangelane“ ja kodan-liku publiku lemmik.“60 Kuigi kõik
tegelased on sellel B. Jefimovi kari-katuuril oma rollist lähtuvalt
küllaltki tüüpilised, ei ütle peaministerVoldemarase karikatuurne
kuju nõukogude inimestele midagi ningkuigi toimunud sündmuse ja
seda kajastava pildi kontekstist lähtuvaltpeaks peatähelepanu olema
pööratud just nimelt A. Voldemarasele, onkarikatuuri peategelaseks
pigem ikkagi Suurbritannia välisminister.
-
Ühes teises samateemalises B. Jefimovi karikatuuris
pealkirjaga„Serenaad Leedu akna all“ on kujutatud leierkasti
mängivat Eesti sõjaväeülemjuhatajat Johan Laidoneri. (Tegemist on
sõnarühma fraseoloogiliseassotsiatsiooniga: завел шарманку „väntab
leierkasti“ tähenduses „äratüütama“.) Et kõik oleks nõukogude
lugejatele viimseni selge, on kari-katuur üle koormatud tekstiga.
Lisaks pealkirjale ja allkirjale „KindralLaidoner täidab
vastutusrikast ülesannet“ on leierkastile kirjutatud:„Mõned eesti
ajalehed“. Kindrali suust aga kostub serenaad: „Leedu
peabSaksamaale ja Poolale järele andma!!!“ 1935. aasta augustis
ajalehesИзвестия ilmunud karikatuur illustreerib üksüheselt
Nõukogude Liidusuhtumist katsetesse saavutada Poola ja Leedu
leppimine, mis oleksmuutnud võimalikuks Balti riikide ja Poola
liidu loomise. Arusaadavaltolnuks selline sündmuste areng Eesti
julgeoleku tagamise huvides. Kuidimperialistlike ambitsioonidega
NSV Liit tegi kõik, et takistada taolise
133
Serenaad Leedu akna all. B. Jefimov, 1935
Trammisõidu oskussõnad. B. Antonovski, 1928
132
liidu sündi ning Poola ja Leedu leppimist. Mis aga puudutab
konkreet-selt Poola-Leedu tüli, siis nähes peamise vaenlasena
Poolat, hoidis NSVLiidu juhtkond, nagu ka riigi propaganda, kahe
riigi tülis põhimõtteliseltLeedu poole. Seda iseloomustab hästi
1928. aastal ajakirjas Смехач aval-datud B. Antonovski karikatuur
„Trammisõidu oskussõnad“. Pildil onkujutatud kurja mõõgaga vehkivat
J. Piłsudskit, kes on iga hetk valmisründama tagasihoidlikult nurka
surutud ja kaitsetut, Leedut sümboli-seerivat tsiviilriietes
mehikest. Kuid Poola marssali edasitungimist ta-kistab tema kraest
kinni haaranud hiiglaslik käsi (kujutatute mõõtmedsuurenevad alates
pisikesest Leedust kuni kaitsva käeni.) Karikatuuriallkirjaks on:
„NSV Liit – POOLALE (Leedule kallaleviskunule):
„Peatusnõudmisel!““
Kahte eelmist karikatuuri võrreldes on näha, et J. Laidoneri
tegelikultsilmatorkamatud vuntsid on B. Jefimovi käsitluses
teisenenud nõuko-gude pilapiltidel tavaliselt J. Piłsudski
tunnuseks olevateks hiiglaslikeks
-
143142
Riia, Nõukogude[tänav] 8, treial Raitise korter. L. Gentša,
1941
Eakad mäletavad... L. Gentša, 1941
nüüd juba nõukogude töölisperekonna korterisse. Karikatuuri
kompo-sitsioon toob mällu I. Repini maali „Ei oodanud“: avatud uks,
seltskondesiplaanil, üks lauas istujatest on püsti tõusnud (Repinil
– naisterahvas,Gentšal – perekonnapea). Kui aga Repini maalil on
tunda ärevust, siissiinne pilt pakatab rahulikust optimismist:
kunstnik on kujutanud kae-tud lauda luksuslikus, kamina ja
kristall-lühtriga korteris. Optimismisisendab ka uksest sisenenud
lapse nägu ning tema sõnad, mis on kari-katuuri allkirjaks:
„Tervitus! Oleksin peaaegu hilinenud. Teate, ma otsi-sin teid
vanast harjumusest keldritest.“