Atika tragöödia

Atika tragöödiaSai alguse veinijumal Dionysosele pühendatud pidustustest dionüüsiatest, mida korraldati neli korda aastas. Pidulikel rongkäikudel lauldi flöödi saatel veinijumalat ülistavaid ditürambe.Sõna tragöödia tuleb sõnadest tragos – sokk ja ode – laul; “seega sokulaul”.Kreeka teatri alguseks loetakse aastat 534 eKr, kui Thespise-nimeline koorijuht astus oma kaaslaste seast esile ja hakkas küsimusi esitama koorile, millele koor omakorda vastas.

Dionysose kultuses oli tähtis koht saatüritel

Saatürite järgi nimetati saatürdraama. Kirjanikul tuli kirjutada tetraloogia: tragöödiatriloogia ja saatürdraama, mis pidi leevendama tragöödiatest tekkinud masendavat meeleolu.

Rooma impeeriumi aegne mosaiik nokastanud Dionysosest (Backhosest), keda talutab saatür.

Dionysos ja saatürid

Kreeka teatri alguseks loetakse aastat 534 eKr, kui Thespise-nimeline koorijuht astus oma kaaslaste seast esile ja hakkas küsimusi esitama koorile, millele koor omakorda vastas.

Dionüüsia

Suured dionüüsiad kestsid 5—6 päeva.Esimesel päeval kanti Dionysosele pühendatud väikesest

templist teatrisse Dionysose puuskulptuur.Neljandal päeval algasid 2—3 päeva kestvad etendused.

Teatrietendusi korraldati näitekirjanike e dramaturgide võistlusena kaks korda aastas. Kümme kuud varem tuli esitada kolm tragöödiat ja saatürdraama. Vaid kolme parema autori töid hakati ette kandma. Dramaturg pidi olema ka lavastaja, laulude ja tantsude seadja ja protagonist e esinäitleja.

1.Theatron e vaatemängude koht. Ka amphi, tähenduses “mõlemalt poolt”, “ümberringi”.

2. Orkestra – laulva ja tantsiva koori asukoht, selle keskel paiknes Dionysose altar, kus enne etenduse algust veinijumalale sokk ohverdati.

3. Skeene – näitlejate riietumise ja maskide ning teatriinventari hoiukoht.

4. Proskeenion – kitsuke pikk lava, mis oli kolme näitleja päralt.

425.a eKr hakati akropoli nõlvale ehitama suurt teatrit, mis valmis sada aastat hiljem. Orkestra läbimõõt oli 24 m, skeene pikkus 46,5 m ja laius 6,5 m; 78 rida istmeid tõusis amfiteatrina 30 m kõrgusele. Teater mahutas 17 000 vaatajat.

kreeka teater rooma teater

Ephesose teater Türgis, mis mahutas 24 000 pealtvaatajat.

Taormina teater Sitsiilias: kreeklased alustasid ehitamist 3.saj eKr, lõpetasid roomlase. Taamal paistab Etna.

tragöödiamaske

traagiline mask valge mask viitas naisele, tume – mehele

Kreeka näitlejad

fragment

Aischylos(525—456 eKr)

Uuendused:Tõi draamasse teise

näitleja; piiras koori 12

liikmeni ja õpetas koorile liikumist;

lisas lavastusele kostüüme ja maske.

Aischylose looming A. kirjutas u 90 lavateost, säilinud on 7; võitjaks

kuulutati A. 13 korral. A. on kirjutanud ka hümne,eleegiaid, epigramme.

Tragöödiad “Agamemnon”, “Hoefoorid” (Jookohvri toojad) ja “Eumeniidid” (Fuuriad) moodustavad triloogia, mida tuntakse “Oresteia” nime all.

Kasvanud üles Homerose teoste vaimus ja olles ateenlaste võidukate barbaritevastaste lahingute kaasaegne, kajastab A. oma tragöödiates tolle kangelasliku aja religioosset ja patriootilist vaimu.

A. esitab laval suuri ja jõulisi kirgi, tema kangelasi iseloomustab tormakus ja uhkus ning neid sunnivadki tegutsema suured kired.

Sophokles(496—406 eKr)

Uuendused: suurendas näitlejate hulka kahelt

kolmele; suurendas kooriliikmete arvu 12

→15; võttis kasutusele taustamaalingud; loobus ühel teemal kirjutatud

tetraloogiate või triloogiate süsteemist; selle asemel olid tal iseseisvad näidendid, millel puudus ühine süžee;

vähendas lüürilise luule ja ülespuhutud kõne mahtu.

Sophokles inimesena S.oli ühiskondlikult aktiivne ja pidas mitmeid

riigiameteid, nt valiti ta kahel korral väejuhiks (strateegiks).

Seltsiva ja sõnaohtrana oli S.heades suhetes kõigi oma aja intellektuaalide ja poliitikutega (Perikles, Herodotos).

Silmatorkavalt ilusa ja graatsilise mehena, kes oli tuntud oma kitarrimängu- ja tantsuoskuse poolest, nautis S. isegi vanemas eas naiste seltskonda.

Ateenlased imetlesid tema loomingut niivõrd, et kutsusid teda Melissaks (s.t mesilaseks, keda kreeklased väga kõrgelt hindavad). Teda peeti õnnelikuks inimeseks (pikk elu, kirjutas palju häid näidendeid, suri piinu kannatamata).

Sophoklese looming

S. kirjutas u 120 teost, säilinud on 7; oli võidukas 18 korral.

S.kujundas kreeka tragöödia klassikalisel kujul.S.süveneb kangelase karakteri kujutamisse. Tema

kangelaste käitumist suunab nende sisemine motivatsioon, mitte juhuslikud välised asjaolud.

S.muutus inimesekesksemaks, teda huvitasid inimesega seotud eetikaküsimused, mille puhul jumalad jäid eemalseisja rolli.

Sophoklese suhtumine jumalatesse:

Jumalate tahet ja nende tegusid pole inimesel võimalik mõista, kui taevased väed tahavad seda varjata. Ebaõiglaselt kannatama pidanud inimene tajub küll jumalate tohutut jõudu, kuid peab jumalaid pigem pahatahtlikeks ja halbadeks.

“Kuningas Oidipus”Erinevatel aegadel on huvi

Oidipuse vastu säilinud, nt XX sajandi kirjanduses draamad

W. B. Yeats “Oedipus Rex”A. Gide “Oedipe”J. Cocteau “Kuningas Oidipus”T. S. Eliot “Riigivanem”P.P. Pasolinil valmis 1967 film

“Edipo Re”Ladinakeelsele tekstile kirjutas

I. Stravinski ooper-oratooriumi “Oedipus Rex”

G. Moreau “O.ja sfinks” J. A. D. Ingres

Oidipuse kompleks

Sigmund Freud võttis Sophoklese teose aluseks inimpsüühika analüüsil ja tuletas sellest Oidipuse kompleksi idee: poja alateadlik viha, vaen isa vastu ja erootiline kiindumus emasse. Elektra kompleks – tütre erootiline kiindumus isasse.

“Antigone” – kuulsamaid Sophoklese tragöödiaid

“Antigone”Antigone on Oidipuse ja Iokaste tütar. Sophokles

kujutab sündmusi, mis toimuvad pärast Oidipuse poegade (Antigone vendade) Eteoklese ja Polyneikese surma nendevahelises võitluses võimu pärast. Valitseja Kreon kuulutas Polyneikese Teeba linna vaenlaseks ja keelas teda matta. Antogone astub Kreoni käsu vastu ja viib läbi matuserituaali (katab venna keha mullaga) ja peab seetõttu surema. Antigone valib enesetapu, mis omakorda toob kaasa ta peigmehe (Kreoni poeg) ja tolle ema (Kreoni abikaasa) enesetapu.

“Antigone” XX sajandil J. Anouilh “Antigone” J. Cocteau “Antigone” B. Brecht “Antigone” J. Cocteau libretole on ooperi kirjutanud A.

Honegger samal teemal on ooper C. Orffil

Euripides (480—407 eKR)

Uuendused: E. võttis kasutusele proloogi ja

deus ex machina; E. vähendas koori tähtsust ning

suurendas muusikaliste elementide osa näitemängus

E. vabanes idealiseeritud tegelaskujudest, tal hoopis kurtisaan (Helena), ihnuskoi (Bellerophon) ning koos nendega igapäöevaelu tähtsusetus ja tegelik pale.

Euripidese looming kirjutas 92 näidendit, säilinud on 17 tragöödiat ja üks

saatürdraama. E. kangelaste kohta on raske öelda, kas need on

positiivsed või negatiivsed. E. meelisvõte on luua oma tegelasest algses üks pilt, siis aga kujundada temast vastupidine mulje. Seetõttu on E. tegelased heitlikud, labiilsed, muudavad arvamust ja käitumist ning nende heroilisus kaob. E.šokeerib vaatajaid ning on seetõttu ebapopulaarne. Teda peeti lausa naistevihkajaks.

E. kaks läbivat teemat: sõja põhjustatud kannatused ja õnnetusse sattunud naised.

“Elektra”Agamemnoni ja Klytaimestra tütar, Orestese ja Iphigeneia

õde; üks kreeka tragöödiate mõjuvamaid naistegelasi. Elektra-teema on tervikuna säilinud kolme olulise tragöödiakirjaniku teostes. Ühised motiivid:

Elektra meeleheide isa tapmise pärast, venna tagasitulek võõrsilt, õe-venna äratundmisstseen, kättemaks emale ja tema armukesele.

Elektra kompleks – tütre erootiline kiindumus isasse. (Oidipuse kompleksi eeskujul)

“Medeia”

vaas Louvre’is Delacroix’ maal teatriafišš

“Medeia” süžee

Medeia on tähtis tegelane argonautide loos: ta aitab Iasonil kuldvillakut kätte saada. Medeia jätab maha oma kodu Kolchises ja põgeneb koos Iasoniga Korintosesse Kreoni juurde. Euripidese tragöödia algab seal Iasoni otsusega Medeia hüljata ja abielluda Kreoni tütrega. Medeia maksab kätte: ta tapab Kreoni, tolle tütre ja enda lapsed ega lase Iasonil neid ka surnuna puudutada.

“Hippolytos”

Hippolytos ja Phaidra

“Hippolytose” süžeeHippolytosesse armus võõrasema Phaidra.

Selle peale esitas Phaidra valesüüdistuse, nagu oleks H. ta vägistanud. Theseus (isa) needis oma poja, kelle Poseidon hukutas. Kui tõde välja tuli, tappis Phaidra enda.

Euripidesel püüab Phaidra oma kiindumust varjata, kuid amm avaldab H.-le võõrasema kire saladuse. Phaidra tunneb end häbistatuna ja tapab end. Oma jumalagajätukirjas süüdistab ta Hippolytost. Noormehe hukkumist kujutab E. armastusjumalanna kättemaksuna, kuna H. Oli karske noormees, kes austas Artemist ega hoolinud Aphroditest. Theseus, nähes Phaidra kirja, pöördub Poseidoni poole ja palub oma poja hukata. Enne poja surma saab ta tõe teada, kuid nüüd on hilja otsust muuta.